Skip to main content

JALKA (november 2013)

Page 1

HIND 1,85 EUROT NOVEMBER 2013

Tallinna Levadia

15aastane! Doping maailma jalgpallis

Mika Keränen: koondisesärk on rahvariie Eesti klubifännidele koondis teisejärguline Kas Wolfsburgi naised meie meestest paremad? ISSN 1736-7379

Postrid: Ingemar Teever / Wayne Rooney / Alexis Sanchez / Gylfi Sigurdsson

Koondisele vajalik Martin Vunk Kuressaare fänn Angelo 2013 NOVEMBER JALKA 1 Palmeri


Novembri JalkameNüü

5., 6., 26., 27. novembril pakub maiuspalasid meistrite liiga koorekiht: arsenal, real madrid, bayern, barcelona, Chelsea, manU, Juventus, manchester City ja teised 15. november lisab eksootilist maitset eesti - aserbaidžaani sõprusmäng 19. novembril on kirsiks tordil liechtenstein - eesti sõprusmäng. Head isu!

lisab mäNgUle põNevUst


sisukord

t a ita ts u ku

õtteliselt. juba põhim en ol u st va est pähe. “Jah, HJK lati nende kä a e im sa is mul Noorteklass ei saanud, on ngida alati ä m a ali m ed i m ig Ku id. Iga hõbemedale is tä l te h sa on terve äosusega et suure tõen puhul tean, -lt.” ud just HJK kaotus saad en Mika Kerän 1 lk 48–5

Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 44 Tallinna Levadia tähistas 22. oktoobril oma 15. sünnipäeva. Vaatame Eesti edukaima euroklubi ajaloole tagasi ja meenutame selle eredamaid hetki. Tutvuge kõigi aegade sümboolse koosseisuga!

Persoonid & intervjuud Angelo Palmeri

HIND 1,85 EUROT NOVEMBER 2013

Martin Vunk Indrek Koser Mika Keränen

22 25 28 48

40

TALLINNA LEVADIA

15aastane! DOPING MAAILMA JALGPALLIS

MIKA KERÄNEN: KOONDISESÄRK ON RAHVARIIE EESTI KLUBIFÄNNIDELE KOONDIS TEISEJÄRGULINE KAS WOLFSBURGI NAISED MEIE MEESTEST PAREMAD? ISSN 1736-7379

Postrid: Ingemar Teever / Wayne Rooney / Alexis Sanchez / Gylfi Sigurdsson

KOONDISELE VAJALIK MARTIN VUNK KURESSAARE FÄNN ANGELO 2013 NOVEMBER JALKA 1 PALMERI

Kolumnid Kirsi Altjõe Kristjan Jaak Kangur Indrek Schwede

12 15 16

Esikaanel: Dmitri Kruglov ja Rimo Hunt Fotod: Lembit Peegel Nr 11 (71) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg

Rubriigid

4 Nimed & numbrid 8 Lood & tsitaadid 10 Premium liiga 26 Klubilood: Tallinna Levadia 44 Naised 56 Novembrikuu kalender 62 Lisaaeg 64 Ristsõna 66 Kuu peegel

48

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Muu Klubifännidele koondis tagaplaanil Koondis vajab värsket pilku Doping jalgpallis Mis toimub esiliigas? Vastukaja: Ville Arike

18 40 52 60 63

56

Postrid Ingemar Teever Wayne Rooney Alexis Sanchez Gylfi Sigurdsson 2013 NOVEMBER JALKA

3


lembit peegel

Itaalia, Türgi ja Rumeenia. Kõige tähtsam – sisehall Meie naised mängisid septembris MM-valikmängu Itaaliaga, mehed madistasid oktoobris kodus Türgi ja võõrsil Rumeeniaga. Tuleviku seisukohalt on aga veelgi tähtsam Tallinnas avatud täismõõtmetega jalgpallihall. Foto: Lembit Peegel

Graatsilises poosis itaallase Martina Rosucci kaenla alt jälgib palli lendu Pille Raadik.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kes aias, kes aias, pallikene aias? Taijo Teniste (23), türklane Olcay Sahan (10), Mikk Reintam (3) ja veel üks türklane ümber kera ringmängu etendamas. 4

JALKA NOVEMBER 2013

Tallinna linnapea Edgar Savisaar (vasakul) ja jalgpalliliidu president Aivar Pohlak avavad Eesti esimese statsionaarse täismõõtmetega jalgpallihalli.


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kas see on lõpp? Raio Piiroja lonkab Kaspar Rõivasepa ja Gunnar Männiku toel Eesti–Türgi MM-mängu 34. minutil.

Foto: Lembit Peegel

Enar Jääger jõudis Bukaresti öös korraks silmagi looja lasta, Mikk Reintam on jõuga horisontaali surunud skooritegija Ciprian Marica. 2013 NOVEMBER JALKA

5


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

See uhke rahvusstaadion v천천rustas mullust Euroopa liiga finaali.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Selle Mikk Reintami vea eest Alexandru Bourceanu vastu m채채ras kohtunik penalti. 6

JALKA NOVEMBER 2013


lembit peegel

Rumeenias nagu mitmel pool mujalgi jahivad jalgpalluritelt intervjuusid kaunid naisajakirjanikud.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kapten Klavan ahistab meile kaks kolli lÜÜnud Ciprian Maricat.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

2013 NOVEMBER JALKA

7


nimed & numbrid

kuu +

Island tegi Eestit ja jõudis suurturniiri playoff’i. Kõigil on lootust!

kuu

-

Koondis jäi Türgi ja Rumeenia vastu kuivale. Nullist punktist hullemgi on null löödud väravat.

kuu ?

Kas Tarmo Rüütliga pikendatakse lepingut? Või saame juhendaja välismaalt?

3

... U19 koondise ründajat mängivad välismaal. Pole paha!

7

... on meie valikmängude punktiskoor. Väiksema arvu silmi kogus Eesti viimati 1998. aasta MMi kvalifikatsiooniturniiril. Toona oli saagiks 4.

9

... tuntud jalgpalliinimest kandideeris kohalike omavalitsuste valimistel: Nikolai Burdakov (Keskerakond, Narva), Rimo Hunt (IRL, Haapsalu), Tarmo Lehiste (valimisliit Tasakaal, Vändra), Aivar Pohlak (valimisliit Ühtselt, Kose vald), Urmas Rooba (IRL, Paide), Aleksandr Starodubtsev (Keskerakond, Sillamäe), Tihhon Šišov, Sergei Terehhov, Kristen Viikmäe (kõik Keskerakond, Tallinn).

8

JALKA NOVEMBER 2013

Selgusid koolinoorte vutiässad Eesti Koolispordi Liidu korraldatud turniiridel selgusid parimad jalgpalli taguvad koolid. 1.–5. klass osales meistriliigas, 6.–9. klassidele oli mõeldud nii meistriliiga kui rahvaliiga ning gümnasistid võtsid mõõtu rahvaliiga tasemel. Vahe seisneb selles, et rahvaliigas ei tohi mängida Eesti Jalgpalli Liidu litsentsitud jalgpallurid. Poiste seas noppisid võidud Viljandi Paalalinna gümnaasium, Maardu põhikool ja Noarootsi gümnaasium. Tüdrukute hulgas triumfeerisid Põlva ühisgümnaasium, Tilsi kool ning Lümanda põhikool. Kokku osales 51 võistkonda.

Balti turniiri tarbeks tuleb sammud seada Lätti Eesti, Läti, Leedu ning Soome koondised saavad järgmisel aastal Balti karika nimel heitlusi maha pidada meie lõunanaabrite juures. 29. mail leiavad aset poolfinaalid, kaks päeva hiljem 3.–4. koha mäng ning finaal. Mängupaarid, staadionid ja ajad selguvad hiljem. Möödunud aastal toimus Balti turniir Tartus ning Võrus ja Eesti koondis pidi koduväljakutel leppima kolmanda kohaga.

Foto: Lembit Peegel

Eesti–Soome mullusel Balti turniiril Tartus.

Sillamäe meistritiitli haarasid enda valdusesse külalised piiri tagant Jaanilinna meeskond tuli, nägi ja võitis. Umbes nii võib öelda Sillamäe minijalgpalli lahtiste meistrivõistluste kohta, mis päädisid idanaabrite võiduga. Jaanilinna tiimi edu pandiks oli aga targa kaitsemängu ning eduka rünnaku põimimine. Otsustavas mängus alistati VKG Kaevandused, kellele piisas tiitlivõiduks ka viigist. Kohalik punt läks küll juhtima, kuid kaks minutit enne lõppu suutsid Jaanilinna mehed siiski 2 : 1 võiduvärava lüüa ning Eestist karikaga lahkuda. Võistluse korraldanud Sillamäe JK Dina presidendi Nikolai Toštševi sõnul tahtsid võõrustajad kontrollida, kuidas kulgeb ettevalmistus algavateks saalijalgpalli meistrivõistlusteks. Täitsa rahule jääda ei saanud.

Lasnamäe Ajaxi pidupäevad 29. septembril võisid tordil hea maitsta lasta kõik Lasnamäe Ajaxiga seotud inimesed. Klubi pidas 20. sünnipäeva ning muuhulgas peeti sõprusmäng, kus võideti Eesti Jalgpalli Liidu esindust 4 : 1. Peale selle peeti hulganisti kohtumisi laste ja nende vanemate vahel ning tagatipuks toimus teise liiga mäng, kus vastamisi mindi Tallinna Legioniga. Sünnipäeval käis üle 500 inimese ning Ajaxi presidendi Boris Dugani (pildil) sõnul kavatsetakse ka edaspidi septembri viimasel pühapäeval kokkusaamisi korraldada.

Foto: Lembit Peegel


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Sama hästi võin mina ennustada, et Eesti– Türgi kohtumine jalgpalli MM-valiksarjas lõpeb ühe poole võidu või viigiga.” Veiko Märka Igor Mangi ennustustest Maalehes “Näiteid, kus sõjavägi on sportlasele hoogu andnud, leidub küllaga. Konstantin Vassiljev ... Teenis aega, sai seejärel Eesti koondisse, välisklubisse, hakkas väravaid lööma.” Eesti kaitseväe spordirühma ülem Imre Tiidemann “Kõigepealt tuleks muidugi kõrgemate jõududega kuidagi paremini läbi saada, et meiega ei juhtuks sellist ebaõnne nagu esimese värava puhul Ungaris.” Tarmo Rüütli “Kas Levadia või Nõmme Kalju treener on parem kui tabeli viimases otsas olevate meeskondade treenerid? Ma arvan, et meeskonna tabelikoht ei sõltu üksnes treeneri headusest, esimestel meeskondadel on ka palju rohkem raha ja nad saavad endale lubada paremaid mängijaid.” Ärimees Heldur Meerits tõi koolide edetabelist rääkides näite jalgpallist “Kui säilitame sportliku printsiibi alusel koha, loodan väga, et jätkame meistriliigas. Amatöörklubina, neli-viis korda väiksema eelarvega, märksa odavama treeneriga ...” JK Tallinna Kalevi president Raimo Nõu

Tääksi mehed puhkavad keha ja vaimu uhkes suitsusaunas Kolmanda liiga lõunatsoonis palliva SK Tääksi vutimehed teavad, et kodumängudel võivad nad end tühjemaks kui sidrun pigistada, sest pärast matši lõppu ootab pallureid tõelisele eestlasele kohane lõõgastus. Kuigi Tääksi võõrustab oma vastaseid Suure-Jaanis, sõidetakse pärast mängu tagasi koduasulasse, kuhu nüüdseks on peale klubikeskuse kerkinud ka suitsusaun (pildil). Varem pidid Viljandimaa väikeküla jalgpalli au ja uhkust hoidvad mängumehed patareisid laadima klubikeskuses asuvas tavalises saunas, kuid sealsele lavale mahtus korraga istuma kõigest 3–4 meest. Klubi juht Toomas Aavasalu tõdeb, et värske ehitis mõjub meeskonna sisekliimale suurepäraselt: “Võistkonnavaim on meil alati tugev olnud, sest tihti veedetakse koos aega, aga nüüd on olukord veelgi paremaks läinud, sest terve meeskond koos treeneritega mahub ju korraga saunalavale ära. Kõik on viimase peal.” Meeskonna eestvedaja sõnul on mängijate muljed olnud seni väga positiivsed: “On hea, kui peale igat liigamängu saab ürgeestlaslikul kombel oma hinge puhastada ja mängujärgseid emotsioone vahetada.” Aavasalu loodab, et saunast pole kasu ainult kohalikele spordihuvilistele, vaid selle abil saab nii noortele kui vanadele tutvustada eesti kultuuri üht tähtsamat osa. Sellele aitab kindlasti kaasa OÜ Nordic Log Experti ja Lõunameedia poolt kahasse tehtav dokumentaalfilm, mis kompab suitsusauna nüüdisaegseid ehitusaspekte. Lõõgastuskoha kõrvale kaevati ka tiik, kuhu jõuab tänu arteesia kaevule 80 meetri sügavuselt kargelt külm vesi, mis tekitab isegi suvel tunde, et tegemist on jääauguga. Hoone valmimisele panid abikäe külge klubiliikmed, kes talgute korras endise meierei territooriumi ja selle ümbruse ehituskõlblikuks muutsid. Sauna ise meisterdasid küll spetsialistid Jõgevamaalt, kuid oma sõna oli öelda ka Tääksi meestel, kes eelmise talve paiku metsa kõige kaunimad palgid välja valisid. Nii saigi Viljandi- ja Vooremaa meeste koostöö tulemusena septembrikuu aegu esimesed leilid visata. Aavasalu tõdeb rõõmsalt, et tema on suitsusaunade suur austaja olnud juba aastakümneid. Seetõttu pole imestada, et ehituse jaoks tarvilik raha tuli täielikult klubijuhi omast taskust.

Siim Kera

“Sõpra ma tunnen ja kujutan ette, kuidas tema meeskonnas asjad käivad. Naeratus tuleb näole, ausalt öeldes.” Martin Reim kunagisest klassijuhatajast Andres Sõbrast ja viimasele ette heidetud korvpalli noortekoondislaste halvast kohtlemisest

3 korda Igor Prins “Eints oli tubli, pani pea kaks korda vahele. Kõik räägivad nüüd järsku, et ta on lühike. Mina küll nii ei ütleks. Sander on lühike.” Eino Puri kahest peaväravast ja temaga ühepikkusest kaksikvennast “Liikuvust ja lusti ei ole väljakul. Meeskond teeks nagu orjatööd.” Nõmme Kalju mängust “Ma pean tegema sellise näo, et ma olen kohtuniku tegevusega rahul.”

10

JALKA NOVEMBER 2013

Foto: SK Tääksi

Tääksi meeskonna suitsusaun.


lood & tsitaadid Foto: Lembit Peegel

nii nad

ütlesid “Pärnu naiskond langes nais-Kassai ohvriks.” Õhtulehe pealkiri Pärnu JK vastu Meistrite liiga põhiturniiril antud penalti puhul, mille määras ungarlanna

Punane kaart Harju JK-le.

Harju JK võitis sohiga ja valetas Eelmises Jalkas kirjutasime samal leheküljel rahvusvahelisest noorteliigast, mille asutajate kõrval oli Soome ja Rootsi klubide ning Tallinna Kalevi kõrval ka Harju Jalgpallikool. Muuhulgas avaldasime foto Harju JK meeskonnast, kes oli võitnud septembris HJK eliitturniiri. Fotolt vaatas vastu kaks 2002. aastal sündinud poissi, kuigi selles vanuseklassis tohtisid võistelda 2003. aastal sündinud. Seda märkas mitu Eesti noortetreenerit ja selgus, et sama kahtlus oli tekkinud juba turniiril Helsingis. Harju JK eestvedaja Lauri Esko teatas Jalkale, et mingit pettust pole olnud, sest nimetatud kahe poisi kaasamängimiseks oli luba korraldajatelt. Turniiri korraldaja Päivi Kilo ütles Jalkale aga muud: mingit luba vanemate poiste võistlemiseks kellelegi ei antud. Mõni meeskond seda luba küsis ja keeldumise järel jättis turniirile tulemata. Päivi Kilo sõnul ringlesid turniiri ajal jutud, et Harju JK kasutab lubatust vanemaid poisse. “Küsisin seepeale neilt, kas neil on vanemaid poisse, ja nad kinnitasid, et pole,” rääkis Päivi Kilo Jalkale. Seega valetasid Harju JK treenerid turniiri korraldajale ja Lauri Esko Jalkale. Tagantjärele valetati ka Eesti Jalgpalli Liidule, kui sealt juhtunu vastu huvi tunti. Harju JK treener Lauri Nuuma saatis selgituseks meili, milles kirjutab, et kuna Eestis on nendel mängijatel võimalus osaleda Eesti meistrivõistlustel, siis talitanud nemad nõnda ka HJK turniiril. “Tunnistame oma viga, et ei pannud reegleid täpselt tähele ning eeldasime, et samad reeglid kehtivad nii HJK Cupil kui ka Nordic League’is (liiga, mille kaaskorraldajad oleme koos HJKga ning kus on lubatud kasutada kahte mängijat, kes sündinud hiljem kui 01.08.2002),” kirjutas Lauri Nuuma. “Palume vabandust, kui tekitasime antud turniiri meediakajastusega kellelegi ebamugavusi ning valestimõistmist, kuid meie eesmärk ei olnud midagi või kedagi varjata, vaid talitada vastavalt reeglitele.” Päivi Kilo ütles Jalkale, et kuna turniiri ajal keegi ametlikku protesti ei esitanud, jäid tulemused jõusse. Nagu oleks kõigest eelmainitust vähe, ilmus Harju JK nime all 10. oktoobri Harku Valla Teatajas artikkel nimetatud jalgpallikooli meeskonna võidust HJK turniiril. See tekitas suurt pahameelt konkurentklubis JK Tabasalu, mis saatis seisukohavõtuks kirja ka Eesti Jalgpalli Liidule. Muuhulgas seisab kirjas: “Kohtumisel vallavanemaga ning noorsoo ja spordi osakonna esindajaga avaldasid viimased nördimust ja olid šokeeritud sellisest käitumisest.” See näitab, et Harju JK vabandus polnud siiras. Harju JK on end ise naelutanud häbiposti ja jalgpallikooli juhtidega suheldes peab olema ettevaatlik.

Indrek Schwede

“Töö on ikka kõige tähtsam. Kui ma tööd ei tee, jään ju tänavale!” Pärnu JK jalgpallur Anastassia Morkovkina Eesti naistejalgpalli amatööristaatusest “Loodan, et kordusmängus tulevad tüdrukud väljakult ära nagu laibad – ei jõua astuda ega rääkidagi.” Pärnu JK peatreener Jüri Saar pärast Meistrite liiga avakohtumise 0 : 14 sauna Wolfsburgilt “See on jalgpall, mitte kaardimäng.” Õhtulehe ristsõna lahenduse õige vastus piltidele, kus Eesti koondislased protesteerivad Raio Piirojale Hollandi mängus antud punase kaardi vastu “Mul ei ole elu sees niimoodi valus olnud nagu praegu. Olukord on tegelikult täitsa masendav.” Andres Oper kevadise autoavarii tagajärgedest “Mulle on ka välismaal seda öeldud, et Eesti mängijad – näiteks enne mind Fredrikstadis olnud Raio (Piiroja) – on kõvad tööloomad. Me võitleme alati lõpuni, see meeldib neile väga.” Henri Anier

3 korda Raio Piiroja “Ravin end alati püstijalu olles.” “Naudingu saab paar korda aastas koondise eest väljakule joostes, kui mängitakse hümni ja tuleb selline tuhin peale. Hiinas lähen mängule ja mitte mingisugust tunnet ei ole – mängitakse Hiina hümni ja tunne on selline, nagu läheksin trenni.” “Ma tõsiselt loodan, et meeskond võidab selle esimese mängu, kuna siis peaks liigasse püsima jäämine olema kindel. Vastasel juhul võib asi minna nugade peale, eks seal ole ennegi mind mängu pandud, kuigi ma pole joosta saanud.” Olukorrast Hiinas

2013 NOVEMBER JALKA

11


lapsevanemad & klubi

Punamütsike või kuri hunt? Milline on normaalne suhe jalgpalliklubi ja pallurite lapsevanemate vahel? Kes keda kaitseb, ründab, toidab või katab? Küsib pärnakas ja kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe.

H

iljuti sain oma poiste koduklubilt kirja tiitliga “Lapsevanemate meelespea”. Kirja juhatas sisse väga inspireeriv lausejupp, mis teatas, et see meelespea peaks aitama tõhustada lapsevanema ja klubi koostööd lapse arendamisel. Hurraa, nii lahe, mu last tahetakse arendada ja mind kaasatakse klubi tegemistesse – üheskoos liigume edasi tähtede poole! Tegelikult oli kogumiku sisu üsna ühekülgne – kirja oli pandud kõik see, mida jalgpalluri ema-isa tohivad ja mida ei tohi teha, rasvase rõhuga sellel, mida teha ei tohi. Ei tohi vabal ajal last ise treenima hakata. Ei tohi üle tähtsustada võitmist. Ei tohi karjuda. Ei tohi treenerit kritiseerida ega õpetada. Ei tohi palliplatsi ääres alkoholi tarbida. Ei tohi ei laste, treeneri ega kohtunikuga liiga emotsionaalseks minna. Talupojaloogikaga koos käivad õpetussõnad, eks ole. Mõnda neist on lihtsam, mõnda pisut raskem täita (alkoholita saab vast hakkama, aga no kuidas sa ei ole emotsionaalne võistlusplatsi ääres? Püüa jääda neutraalseks ja rahulikuks). Aga! Meelespea juures ei olnud grammigi juttu sellest, mida klubi omalt poolt pakub, lubab, annab. Et kui sina, lapsevanem, platsi ääres ei karju ega treenerit õpeta, kui sa lapsele kodus valet tehnikat peale ei suru ega toida teda krõpsude ja Snickersitega, siis meie klubi poolt lubame, et treener on tasemel, et palliplats on korralik, et trenniajad on mõistlikud, et klubi on jätkusuutlik ja toetab laste arengut ning et kunagi saame koosveedetud ajale ühiselt rõõmsalt tagasi vaadata.

12

JALKA NOVEMBER 2013

Või veel parem – ühiselt vilju maitsta ja võitjate karikat kummutada. Aga ei midagi sellist, kirjas olid ainult ühe poole soovitused ja nõuded teisele. Jäi mulje, et Punamütsike üritab Kurja Hunti paika panna.

Suhtluse kuldreegel Kui sa midagi soovid või tahad (või hoidku selle eest, et lausa nõuad!), siis pead sa präänikut ka omalt poolt vastu pakkuma. See on suhtluse kuldreegel. Muidu tekib kommunikatsioonis tõrge, sest tasakaal on paigast löödud ühe poole huvide katmisega. Millised aga on need teise poole huvid? Mida tahaksid lapsevanemad saada klubilt?

“

Vahel on tunne, et suhe jalgpalliklubi ja lapsevanemate vahel on nagu Iisraeli ja Palestiina konflikt. Mõlemad leiavad, et neil on õigus, ja kohe mitte kuidagi ei sünni kompromissi ega paista rahuaeg.

„

Vahel on tunne, et suhe jalgpalliklubi ja lapsevanemate vahel on nagu Iisraeli ja Palestiina konflikt. Mõlemad leiavad, et neil on õigus, ja kohe mitte kuidagi ei sünni kompromissi ega paista rahuaeg. Võibolla mõnel pool, mõnes linnas või maakonnas (palun andke teada, kus!) on suhtlus klubiga kuidagi tasakaalukam,

aga nii palju kui Eestis turniiridel käinud olen, on lapsevanemate mured (ja rõõmud) ikka samad – treener on udu või vastupidi liiga kuri, klubi on apaatne või hoopis ülinõudlik, trenne on liiga vähe või liiga palju, treeningutingimused on kasinad ning lapsi võiks trennis vähem olla, et saaks rohkem tegeleda individuaalselt igaühega jne. Ja muidugi see klassikaline rahateema. Kui kallis saab olla võistlusvorm, mida iga lapsevanem oma lapsele lubada jõuab? Milline peaks olema kuumaks? Mida klubi omalt poolt pakub ning mida on vanemad nõus oma taskust katma? Turniiridel osalemised, välissõidud, kaotused ja võidud, kes maksab ja kes tunneb uhkust? Üldteada on fakt, et klubi naljalt vahetada ei saa. Kui sa oled klubi valinud, pead talle truu olema. Vähemalt siis, kui mängija, ka päris pisikene pallur, on


lapsevanemad & klubi Foto: Lembit Peegel

võidukarikas? Sest võit ju teadupärast ühendab. Või oleks lahenduseks kopeerida Eestisse Saksa mudel, kus klubi koosnebki (vähemalt 51% ulatuses) fännidest, lapsevanematest, jalgpalli-entusiastidest? Kui jalka-lapsevanem oleks klubi aktsionär, tunneks vutiklubi vanema ees suuremat vastutust ja aktsionärid elavamat huvi klubi käekäigu vastu. Siis tekib võit-võit situatsioon. Kui sinul läheb hästi, siis läheb ka minul. Lapsevanemad seisaks rohkem klubi eest ja oleks suuremaks hääleks ka omavalitsuste juures.

“

Meelespea juures ei olnud grammigi juttu sellest, mida klubi omalt poolt pakub, lubab, annab.

Sageli nähakse lapsevanemaid kui oma võsukesi imetlevaid ja treeningprotsessi sekkuvaid segajaid. Aga on ka teine suhe: klubi ja lapsevanemad. Foto on illustreeriv, sel pole artikliga otsest seost.

klubile kasulik, oled sa klubi külge nagu vandega seotud. Klubi jaoks on pallur väärtuslik vara, millest ilma jääda ei taheta. Isegi siis, kui tiimil vahetub treener, vahetuvad tiimi liikmed, muutub klubi juhtkond, jääb vara samaks. Tingimused treenijatele võivad muutuda, aga klubi õigused mitte. Nii mõnigi kord sõidetakse sedasi laste õigustest üle. Aga mis siis, kui uus treener lapsele ei sobi? Või kui uued trenniajad ja -koht ei ole enam vastuvõetavad? Siis võiks olla ka leping ülevaadatav ega tohiks põhjustada sõda stiilis “kui tahad klubi vahetada, siis maksa!”, nagu praegu pahatihti juhtub.

Mis liidaks? Ka on nii mõnegi vanema huulil küsimus: mida klubi selle kalli vara, laste nimel omalt poolt teeb? Turniiridel käigud, võistlusvormid, treeneri palga, saaliajad maksab ju iga ema-isa ise

kinni. Mis on klubi roll? Panna inimesi uhkust tundma? Olla kõikehõlmavaks katuseks? Klubi peaks vastu pakkuma võimalikult häid treenimisvõimalusi ja turvatunnet, et laps (ja lapsevanem) teaks, et treener, kellega harjutud, homme ära ei kao. Et ta teaks, et väljak, kus trennid toimuvad, on ka järgmisel kuul sama. Klubi eesmärk võiks olla ka oma kogukonnale midagi tagasi anda – pakkuda lastele tervislikku alternatiivi niisama ringikolamisele, jagada häid emotsioone, luua meelelahutust ja samas ka õpetada püstitama eesmärke. Klubi võiks aidata kaasa ka uute sportimistingimuste loomisele, koostöös näiteks omavalitsuse ja jalgpalliliiduga. Ideaalis. Milline oleks see liim, mis liidaks kokku aga vastanduvad pooled, klubi ja lapsevanemad? On selleks uhke

„

Nii et kui sa maksad klubimaksu, tead, mida saad selle eest nii täna, homme kui ka aastate pärast. Sest sa oled kursis arengukava ja plaanidega. Otsused on siis ühtmoodi head ja halvad kõigile – nii klubile kui selle omanikele (lapsevanematele, fännidele). On ka teine variant – luua hoolekogu, mille kaudu jagataks infot, aga ka tunnustust. Üksteise tegemiste sagedasem kiitmine, sõbralik ja konstruktiivne suhtlemine võivad kvaliteeti uskumatult tõsta. Kuulake üksteist ära. Ärge istuge kaevikutes, klubi ühel, lapsevanemad teisel pool. Lapsed kahe tuleliini vahel. Vahel aitab ka vana tõe kordamine – rahu, ainult rahu.

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2013 NOVEMBER JALKA

13


Õnne ei saa osta. Kinkida saab.

Toeta SOS lastekülade laste unistusi!

900 6690 5 € 900 6680 10 € 900 6670 25 € www.sos-lastekyla.ee


3 veergu

Kas tasavägisus tõstab taset?

Kristjan Jaak Kangur

Postimehe ajakirjanik

“2

005. aastal oli tase natukene tugevam. Eks see on sellest, et praegu on meistriliigas tolle ajaga võrreldes oluliselt rohkem noori mängijaid. Balanss on vilets – enam pole platsil nii palju kogenud mängijaid, kes noori juhendaksid.” Nii lausus kodumaale naasnud Dmitri Kruglov augusti algul soccernet.ee portaalile. Nüüd, kui hooaeg hakkab lõppema, on sobilik vaadata: kas koondislasel on langenud taseme osas õigus? Mõnes mõttes ehk tõesti, sest objektiivselt ei mängi praegusel hetkel koduliigas kindlasti nii palju kogenud eestlasi nagu 2005. aasta suvel, kui Kruglov viimati Levadiat esindas. Toona kuulus hõbemedalile tulnud Levadia koosseisu näiteks Eesti koondise raudvara Indrek Zelinski ja Sergei Hohlov-Simsoni isikus, peale nende parimas mängijaeas Vitali Leitan, Andrei Kalimullin ja Konstantin Nahk. Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev olid nende kõrval sirgunud õpipoisid, kes said seejärel teha hüppe välisliigadesse. Praeguses Levadias täidavad vaid 29aastane Kruglov ja temast paar aastat vanem Dmitrijev aga juba ise kogenud

mängija rolli. Peale nende on paras hulk koondisemänge kirjas Ingemar Teeveril ja korraks on koondiseukse vahelt saanud jala sisse pista veel paar meest. Ometi on meeskond läbi hooaja näidanud kadestamisväärset enesekindlust, mis on lubanud mänge ka pealtnäha lootusetutest seisudest enda kasuks pöörata. Näitab see Levadia tugevust või vastaste nõrkust? Pigem ikka esimest. Tänavuse euroedu järel – kaks Eesti meeskonda jõudsid ju eurosarjas järgmisesse ringi viimati ja ühtlasi ainsal korral 2006. aastal ning ei jäänud Floralgi sel aastal ootamatult tugevaks osutunud vastase vastu edasipääsust palju puudu – ei maksa mõistagi pilvedesse tõusta. Kuid fakt on siiski, et euroheitlusteks oldi märksa paremini valmis kui nii mõnelgi varasemal aastal ning seda eeskätt just vaimses plaanis. Ehk ei näita liiga tugevust siiski vaid tippmeeskondade ja -mängijate klass, vaid pigem ühtlus ja ettearvamatus? Tasavägiste mängude rohkus sunnib pingutama igas voorus ja igas mänguolukorras. Nende ridade kirjutamise ajal lahutas Levadiat liigavõidust veel vaid kuus punkti ning imesid välistades saab kuldmedalid kaela kolme aasta jooksul juba kolmas eri meeskond. Viimati juhtus nii mäletatavasti selsamal 2005. hooajal, kui järgemööda võidutsesid Flora, Levadia ja TVMK. Tänavu hellitasid pikalt kuldmedalilootusi tervelt neli klubi, sama pingeline on siiani võitlus kohtadele kuuendast üheksandani. Meeldiva üllatuse on pakkunud debütant Infonet, kes jahib neli vooru enne hooaja lõppu koguni viiendat positsiooni – nii head tulemust suutis värskelt kõrgliigasse tõusnuna viimati näidata Nõmme Kalju viie aasta eest. Märgiks taseme võrdsustumisest on seegi, et kui pärast meistriliiga kümneliikmeliseks kasvatamist on alati vähemalt üks ja enamasti pigem

mitu meeskonda saja värava piiri kõrgelt ületanud, siis tänavu pole suuri “saunaskoore” liigas enam-vähem üldse nähtud. Vaid Flora on suutnud kaks korda saata vastaste võrku kuus ja kaks korda viis palli (ning väärib märkimist, et mõlemal viimasel juhul mängiti mõni päev hiljem sama vastasega viiki), üks viieväravaline võit on kirjas ka Levadial. Ehkki tabeli punane latern Kuressaare on suutnud noppida 31 vooruga vaid kaks võitu, pole ometi oldud teistele meeskondadele väravasaldo kasvatamise vahendiks, nagu mitugi varasematel aastatel tabeli põhjas lõpetanud klubi. Lihtsaid mänge meistriliigas enam pole – see tõdemus on jäänud kõlama nii mõnegi palluri mängujärgsest intervjuust.

“

Ehk ei näita liiga tugevust siiski vaid tippmeeskondade ja -mängijate klass, vaid pigem ühtlus ja ettearvamatus?

„

Ometi näitab publikuarvude võrdlemine, et intriigirohkem ja ettearvamatum liiga pole vaatajanumbreid märkimisväärselt kasvatanud. Kas pole mitte üks peapõhjus see, et peale mängulise poole ihkab pealtvaataja ka liigamängudel tunda samasugust ühtekuuluvustunnet nagu näiteks koondise kohtumiste ajal tribüünil viibides – mängib “minu”, “meie” klubi? Kurb tõsiasi on, et viiest pealinna klubist on päris oma esindusstaadion olemas vaid Floral ja Kalevil, neistki viimane kehvavõitu seisus. Tänavu sai viimaks taas mängukõlblikuks Hiiu staadion – loodetavasti ei pea ootama järgmiste valimisteni, et korralik valgustus tekiks ükskord ometi ka linna omanduses olevale Tallinna tähtsuselt teisele, Kadrioru staadionile, ning hooaja tähtsamate mängudega saaks algust teha võimalikult atraktiivsel kellaajal, mitte enam tööpäeviti kell 17. 2013 NOVEMBER JALKA

15


1-teist mõtet

Kindel kants vedela

Kuigi nüüdisaegne maailm on individuaalsuse teenistuses, toob kogukonna tunde puudumine inimesed kokku.

V

älismaalt jõuab meienigi igasugu numbreid ja protsente, mis mõõdavad jalgpallihuviliste hulka ühiskonnas ja nende fännide arvu, kellele lemmikmeeskond on tähtsuselt eespool isegi perekonnast ja kõigest muust. Publikupõuda kurtvas Eestis mõjub ehk ehmatavalt, et meilgi on vutifänne, kellele on nende klubi tähtsam koondisest (vt lk 18–20). “Ma pole mõelnud, mitmendal kohal on Flora minu elus,” tunnistab Marko Tandre ehk Ballack. “Aga pigem jääb ära muu asi kui (Flora) mäng.” Tandre ütleb, et klubi on talle elus tugipunktiks. Sama näitab maailma kogemus: armastatud klubi on midagi püsivat ja pakub turvalisust tänapäeva ebakindlas ja kiirelt muutuvas maailmas. Aga seegi arusaam on aina suurema ähvarduse all. Mitu jalgpallimängu fenomeni uurivat akadeemilist teksti püüab meid veenda, et 19. sajandil Inglismaal tekkinud töölisjuurtega lojaalsus ühele ja ainsale klubile on murenemas. Et tippklubidest on saanud globaalsed kaubamärgid ja nende toetajad on muudetud lihtlabasteks tarbijateks, niinimetatud vangistatud klientideks, kes oma lemmikklubile lojaalsena elavad üle nii piletite kui ka nännikauba jõhkra hinnatõusu ja tasulised telekanalid. Aina enam võetakse appi autoriteete, kelle abiga püütakse tõestada vana (jalgpalli)maailma lõplikku kokkuvajumist. Muuhulgas tsiteeritakse sotsioloog Zygmunt Baumanit ja tema käibele 16

JALKA NOVEMBER 2013

toodud terminit “vedel modernsus”, mis väljendab üha enam individualiseeruva ja ülemaailmastuva ühiskonna vedelikutaoliselt muutuvat olemust. “Vedelas modernsuses” elavad inimesed on pigem tarbijad kui tootjad, nad omandavad sõltuvuskäitumise seoses ebakindlusega tuleviku ees. “Vedelas modernsuses” muutub inimeste võimekus kiiresti võlgnevuseks ja oskused osutuvad vananenuks.

“

Gurmaanid ja moenarrid võivad ühel ajal fännata, nautida ja tarbida mitme erineva koka ja rätsepa oskusi ning tooteid. Fännid jäävad truuks ühele klubile. See on põhimõtteline vahe.

„

Maailma tippklubide väljamurdmine oma geograafilisest kodust on andnud neile miljoneid uusi toetajaid üle maailma. Aga kas tegu on ikka õigete fännidega või kõigest nüüdisaja ühiskonda iseloomustavate “vigaste tarbijatega” ja “vaimse lumpenproletariaadiga”, kui laenata veel väljendeid Baumanilt? Baumani järgi investeerib tänapäeva inimene oma lootusi võrgustikku, mitte kogukonda: ta loodab, et võrgustikus on alati mõni mobiiltelefoni number, “kuhu saab saata või kust saabuvad lojaalsuse sõnumid”.

Võitlus Zygmunt Baumaniga Tony Blackshaw kirjutab tänapäeva ühiskonda ja jalgpalli analüüsivas artiklis (Soccer & Society 3/2008), et inimesed peavad isiklikku sõltumatust oma õnne suurimaks allikaks, samal ajal end üksikuna tajudes. Kuigi modernne maailm on individuaalsuse teenistuses, ei suuda inimesed taluda kogukonna puudumist. Siin lähevadki uurijate arvamused lahku: ühed väidavad, et jalgpall ei erine mingil määral tarbimiskultuuri mistahes muust aspektist, ja teised usuvad, et jalgpall suudab “vedelas modernsuses” pakkuda kodu- ja küünarnukitunnet, kaitstud lojaalsust ja kultuurilist identiteeti. Esimesed väidavad, et muutuvas maailmas ei ole fännid kaua truud meeskonnale, kes lakkamatult kaotab ja seisab silmitsi liigast väljalangemisega. Et Euroopa glamuurklubidele tekkinud uued fännid Aasias ja mujal on oma valiku teinud nende klubide eduhetkel. Tulemuste langus viib lemmikust ärapöördumisele. Teised toovad rohkeid konkreetseid näiteid, kuidas fännid on jäänud klubiga ka kõige halvematel päevadel. Zygmunt Baumani “vedela modernsusega” vaimumõõgad ristanud Shaun Best Manchesteri ülikoolist toob näiteks Leeds Unitedi kurva saatuse läinud kümnendil, kui Meistrite liigas pallinud klubi sattus finantsraskustesse ja kukkus Inglise tugevuselt kolmandasse liigasse (Soccer & Society 1/2003). “Ma elan Manchesterist sama kaugel, kui ma elan Leedsist, ja ma töötan


1-teist mõtet

modernsuse meres

Foto: Lembit Peegel

Manchesteris,” kirjutab Best väljakutsuvalt Baumani (ja Prantsuse sotsioloogi Michel Maffesoli) suunas. “Miks pole minu jalgpallikirg läbiräägitav ega ülekantav (teisele klubile – toim.)?” Hooajapileti omanikuna istusin ma kaheksa aastat samade inimeste kõrval. Kuigi ma ei teadnud nende nimesid, surusime me vastastikku kätt, kui oma kohtadele saabusime. (...) Need inimesed on omakasupüüdmatud ja tõsised, mitte vedelad oma fänluses; nad on kõigeks valmis meeskonna edu nimel, aga nad pole innukad tarbijad (...). Nad ei külasta teisi jalgpalliväljakuid, välja arvatud Leedsi võõrsilmängude puhul. Meeskonna toetamisega kaasneb ebakindlus, aga see ei tähenda meie kiindumuse nõrgenemist ega meie mineviku kuulsuse unustamist ja selles pole midagi vedelat.” Best toob ära Leedsi võõrsilmängude muljetavaldavad publikunumbrid hooajal 2007/2008, mida meeskond alustas Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas karistuseks saadud miinus 15 punktiga, ja küsib, miks inimesed jätkasid klubi toetamist, miks nad ei käitunud nagu tüüpilised tarbijad? Best kirjutab, et Bauman ja Maffesoli ning nende järgijad on keskendunud kitsalt fänluse vormile, mida võib nimetada eneserahuldamiseks. Õige fänlus ei ole mööduv stilistiline identiteet.

Jalgpall on ... jalgpall Jalgpallist arvajad teevad minu arvates sageli vea, võrreldes seda eluvaldkonda üks ühele mõne teisega. Mõni on veen-

dunud, et jalgpall on puhas äri, ja kallab varrukast näiteid. Kuigi üle 95% maailma vutist seisab amatöörlikul alusel ja isegi tippjalgpallis, kus äri tunnuseid on palju, aitavad fännid sageli rahaliselt päästa oma klubisid (nagu kirjutasime Galatasaray ultratest eelmises Jalkas). Millist äriettevõtet tõttaks isikliku raha ja korjandusega päästma kliendid? Teine peab jalgpalli pelgalt spordiks ja argumentidest ei tule puudu. Viimase aja massiarvamuseks on, et jalgpall on meelelahutus. Aga: kas mõnd suvetuuri plaanivat artisti kutsutakse parlamendi ette aru andma ettevalmistustest (nagu tegi Saksa Bundestag enne kodust MMfinaalturniiri 2006. aastal jalkakoondise peatreeneri Jürgen Klinsmanniga)? Millise etenduse ajaks katkestaks valitsus (parlament) töö, nagu on ta seda teinud mitmes maailma riigis oluliste jalgpallimängude ajal? Milliste meelelahutusürituste õnnestumise puhuks oleks veel välja kuulutatud spontaanseid rahvuspühasid nagu jalgpalli suurvõitude puhul? Millistele meelelahutajatele mindaks eduka esinemise järel lennujaama vastu? Milliseid jalgpallimängude kordusi (publiku soovile vastu tulles) te teate? Erinevalt meelelahutusest, mille eesmärk on raha teenida, tegeleb jalgpall laialdase sotsiaaltööga, pakkudes miljonitele noortele mänguvõimalust. Ott Järvela (Õhtuleht 08.08.2013) arutleb, miks tohivad direktor, kokk ja rätsep töökohta vahetada ilma halvakspanuta, aga tippjalgpallur mitte. Miks selline vaikiv kokkulepe? Järvela vaatab

asja nii klubi kui mängija seisukohast, aga jätab küsimusele vastamata. Vastus teeb asja selgemaks: sest isegi kui kokal ja rätsepal on oma fännid (direktoritel haruharva), siis nende uude firmasse minekul saab seda vabalt teha ka klient. Jalgpallis on tõelisel fännil aga üks klubi kogu eluks. Tema ei lähe lemmikjalgpalluriga kaasa, ei hakka selle uut klubi fännama. Fännid on truud klubile, neile on hea jalgpalluri lahkumine suurem hoop kui koka liikumine teise restorani (mida saab edaspidi külastama hakata) või rätsepa uus töökoht (sageli võtab hea tegija kaasa ka kliendid). Gurmaanid ja moenarrid võivad ühel ajal fännata, nautida ja tarbida mitme erineva koka ja rätsepa oskusi ning tooteid. Fännid jäävad truuks ühele klubile. See on põhimõtteline vahe ja näitab ära, et jalgpalli võrdlemine üks ühele olgu äri, spordi, meelelahutuse või ühiskonna peegli, unikaalse kultuurivormi ja identiteedikandjana pole korrektne. Jalgpallis on nii esimest, teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat, aga ta pole päriselt ükski neist. Jalgpall on jalgpall. Üksühesed paralleelid mõne valdkonnaga vaesestavad seda suursugust mängu, on lihtsustavad ja vildakad.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 NOVEMBER JALKA

17


klubifänlus eestis

Eestis on tõelisi fänne veel vähe, aga nad tulevad kohale iga ilmaga.

Foto: Lembit Peegel

Eesti klubifännid eelistavad klubi koondisele Kui mõni Eesti suurem klubi mängib euromänge, siis tema rivaalide fännid soovivad talle kaotust. Või on ükskõiksed. Eesti tõsifännidele on nende lemmik tähtsam kui koondis. Indrek Schwede

E

esti üpriski koondisekeskses jalgpallis on aeg teadmiseks võtta, et hoolimata kesistest publikunumbritest on meilgi vutifänne, kellele klubi on olulisem kui koondis. Kui peaks valima klubi- või koondisemängu vahel, valitaks esimene. Üks sellistest on Tallinna Flora fänn Marko Tandre ehk Ballack. “Esimesed paar aastat, kui Florat fännama hakkasin, et tekkinud mul mingit konflikti, sest klubist oli palju mängijaid koondises,” selgitab Ballack. “Nüüdki käin nii klubi kui koondise mängudel, aga kui peaks juhtuma, et need on samal ajal, siis eelistaksin Flora mängu. Kusjuures koondise pärast ei kripelda midagi, sest klubi on lähedasem. Ma tean klubi mängijaid ja töötajaid, olen selle kõigega seotud. Koondise mängijad 18

JALKA NOVEMBER 2013

on valdavalt välisklubides või meie Eesti rivaalklubidest ja mul ei saagi koondise puhul midagi kripeldada.”

“

Koondis on hobi ja klubi on põhitegevus. Kuna üks suhe toimub igal nädalavahetusel ja teine mõne kuu tagant, siis kiindumus on suurem esimese vastu.

„

Samasuguse vastuse annab Nõmme Kalju fänn Urmas Pardane, kes on ere näide inimestest, kes on koondisefännist saanud klubifänniks. Tõsi, tema on sõnavalikus veidi kõhklevam, aga nendib siiski: “Kalju või koondis?

Pigem Kalju. Huvitav, et see on tulnud lühikese ajaga. Veel paar aastat tagasi oli teisiti. See lihtsalt läks niimoodi. Koondis on hobi ja klubi on põhitegevus. Kuna üks suhe toimub igal nädalavahetusel ja teine mõne kuu tagant, siis kiindumus on suurem esimese vastu.” Pardane arutleb edasi: “Klubi puhul saad sarnase mängukvaliteedi korral nautida suuremat hulka võite. Koondisega on piltlikult öeldes nii, et sõidad 2500 kilomeetrit lennukiga ja sõidad autodega, et näha, kuidas meeskond saab aastast aastasse 0 : 4 sauna. Ma parem vaatan, kuidas Kalju madistab Flora või Kaleviga, ja saan väravaid nautida. Võitmine on hea, ega see halb ole!” Levadia fännile German Levenetsile on samuti klubi koondisest tähtsam. Ta küll toetab koondist, kuid vähem kui


klubifänlus eestis klubi. Levadia fännide puhul kerkib tahes-tahtmata küsimus nende identiteedist, sest tribüünidel on näha-kuulda üksnes venekeelseid fänne. Levenets tõrjub mõtte, et Levadia on vene klubi. “Meile pole rahvus oluline, meie toetame Levadiat,” räägib ta. “Kui eestlased tuleksid, oleks meil hea meel, aga praegu on fännideks tõesti venelased. Meeskonnas mängivad siiski eestlased ja venelased.”

Euromängudes koduste konkurentide vastu Jalka uuris kolme erineva klubi fänni käest, kas nad on euromängudes oma koduste rivaalide poolt või vastu. German Levenetsi sõnul sõltub see välismaistest vastastest. Kui Flora või Kalju mängivad Venemaa, Ukraina või Valgevene klubidega, on ta viimaste poolt. Selline vastus sundis edasi pärima: kui Eesti koondis mängiks Venemaa, Ukraina või Valgevenega, oleks ta ka siis nende poolt? “Kui mängiksime Ukraina või Valgevenega, siis toetaksin Eestit,” vastas eesti keeles intervjuud andnud Levenets ja jätkas vägagi kahtlevalt ja vastuoluliselt: “Aga kui Venemaaga, siis ... toetaksin ikkagi Eestit. Venemaa poolt ma ei oleks.” Levenets lisas täpsustavalt, et vastas üksnes enda eest, sest: “Teised meie fännigrupist toetavad Venemaa koondist ja mõned on tänagi Luksemburgis (jutuajamine toimus päeval, mil Eesti kohtus kodus Türgiga ja Venemaa võõrsil Luksemburgiga. Levenets ütles, et tuleb Lillekülla Eestit toetama – toim.).” Ballack tõdeb, et kui Nõmme Kalju mängib eurosarjas, siis Kalju poolt ta kindlasti ei ole, sest rivaali poolt ei saa olla. Aga lisab siiski, et varem oli tal Kalju tulemustest eurosarjas ükskõik. “Meie vahel on isikutevaheline antipaatia, nad on pärast Eesti meistritiitli võitmist ülbeks ära läinud,” tunnistab igapäevaelus sageli Flora särki (neid on tal kaheksa!) kandev Ballack. “Kui tiitel kätte saadi, oldi nagu pilvedes. Levadia tulemused eurosarjas on mulle ükskõik.” Tänavu 30. juulil, kui Kalju kohtus kodus Plzeni Viktoriaga, vaatas Ballack koos teiste Flora fännidega hoopis klubi duubelmeeskonna Eesti karikasarjamängu Narva Transi vastu. Küsimus selle kohta, kas Urmas Pardane on Flora euromängus Ees-

ti klubi poolt või vastu, paneb mehe pikkadeks sekunditeks mõtlema. Pärast vaikust ütleb Pardane: “Kui juhtuks ime, et Tammeka tõuseb sellele tasemele, siis Tammeka poolt oleksin alati, aga Flora puhul on see jah, et ei oska öelda. No tegelikult tahaks öelda, et oleks Eesti klubi poolt, et mida paremini teistel läheb, seda paremini läheb ka meil, sest oleme omavahel seotud. Kes sellest aru ei

saa, peab olema rumal inimene. Kui saad aastas 36 kehva mängu, on seda vähem võimalusi Euroopas läbi lüüa. Sa ei arene, kui konkurendid ei muutu paremaks.” German Levenets möönab, et neil pole suhteid ühegi teise klubi fännidega. Ballack lisab, et hästi saavad nad läbi Pärnu Linnameeskonna omadega. Vastastikku hoitakse teineteisele pöialt ja saadakse enne koondisemänge kokku. Urmas Par-

Tammeka fänn Kalju sektoris Tartu Tammeka fänn Martin Kivimäe (pildil) on silma paistnud sellega, et euromängudel on ta alati kõigi Eesti klubide poolt. Nagu ta ise lisab: isegi Narva Transi poolt. Flora ja Kalju puhul on ta olnud lausa fännisektoris koos vastava klubi sümbolitega. “Olen suur Eesti liigajalgpalli huviline ja peale Tammeka olen toetanud ka teisi, et anda oma panus meie liigafänluse arenguks,” räägib Kivimäe, kes 2010. aastal külastas Eestis 99, 2011. aastal 134 ja mullu 137 mängu. Sel aastal läks tal arvepidamine hooaja teisel poolel sassi. Kivimäe ütleb, et kui ta elaks Tallinnas, oleks need näitajad kaks korda suuremad. Teda huvitavad eelkõige Premium liiga ja noortekoondiste mängud. Muidugi pole kõigile Tammeka fännidele mokkamööda, et Kivimäe teiste klubide fännisektorites ringi

kondab, ja ta on pidanud oma teguviisi tartlaste ees põhjendama. Kuigi ta on lojaalne Tammekale, seisab ta kogu Eesti klubijalgpalli eest. “Jälgin kõiki klubisid ja olen asjadega kursis,” räägib Kivimäe. “Ma pole kellegi vastu. Kui peaks just tingimata valima, siis negatiivse poole peale kannaks Narva Transi, kus ei hoolita üldse oma publikust, rääkimata igasugu jamadest selle klubi ümber. Sillamäe meeldib mulle väga, neil on fännid olemas ja hoian

neile pöialt.” Korvpallitaustaga Kivimäe jalgpallihuvi tekkis missioonitundest, kui sõber kutsus teda vutti vaatama ja ta avastas eest väikesearvulise publiku. “Otsustasin vähemalt ise kohal käia ja fänlust arendada,” selgitab Kivimäe. “Kui Tallinnas on mitu olulist mängu järjest, olen seal ööbinud ja mängud ära vaadanud.”

Foto: Lembit Peegel

Levadia fännid on venekeelsed, kellest paljud eelistavad Venemaa koondist Eesti koondisele. 2013 NOVEMBER JALKA

19


klubifänlus eestis Kakofooniasektor viskab Jalgpallihaiglale kinda

Foto: Lembit Peegel

Flora väravat ootavad suured ja väikesed.

dane räägib, et Tartu fännidega pannakse linna peal koos tina ja siis libiseb ta jutt vihjamisi Flora peale. Ta tähendab, et eri klubidel on erinev kultuur ja osa jaoks on primaarne vastandumine ning konfliktide ülal hoidmine, nad näevad selle nimel palju vaeva ja naudivad neid. Aga fänlusele tervikuna konfliktid hästi ei mõju ja need hoiavad eemal potentsiaalseid liitujaid. “Ehitaks kõigepealt korraliku fännibaasi klubidele, mis ei kustuks ära, ja siis hakkaks rivaliteeti üles ehitama,” võtab Pardane oma mõtted kokku. “See on ju kunstlik vastasseis, kui mõnikord karjub 16 inimest vastamisi teise 16 inimesega.” Ka Ballack eristab eri kultuure, kui

ta ilmselgelt Kaljut silmas pidades toob välja Flora fännide tava pärast oma meeskonna kehva etteastet selle kohta kriitikat teha. “Me ei plaksuta neile, kui nad on alla oma võimete mänginud,” ütleb ta ja põrutab konkreetselt: “Kalju mängis oma euromänge ka A. Le Coq Arenal ja nende fännid ronisid meie sektorisse – mitte ükski tõeline fänn ei käitu niimoodi, sest meie sektor on meie kodu. Euromängude puhul nad vigisevad, et Eesti meeskond, tulge toetage meid, aga tänavu, kui Trans mängis euromänge, sättisid end rootslaste külje alla ja karjusid midagi stiilis, et 0 : 2 on teile (Narvale) vähe. Kalju omad on sellised kahe persega!”

Lipumeri Kalju kohtumisel HJK vastu. Klubi toetamine on põhitegevus.

20

JALKA NOVEMBER 2013

Klubifännide omavaheline rivaliteet heidab aina enam varju ka koondise toetamisele. Õli viskas tulle Eesti– Türgi MM-valikmängu kavas Jalgpallihaigla liikme Aivar Kivisivi repliik, et Flora ja Kalju fännid on hakanud “koondise mängudel jõurama oma klubi laule ja tekitanud sellega staadionil kakofooniat. Viimase mängu ajal Hollandiga oleks fännisektoris selle pärast peaaegu kaklus puhkenud”. Kivisiv arvas, et koondise mängude ajal peaks klubilaule mitte laulma, et mitte tekitada vastasseise. See solvas nimetatud klubifänne, kes Urmas Pardase kinnitusel on kavatsenud ühineda 15. novembril peetaval Eesti–Aserbaidžaani mängul ja oma “Kakofooniasektoriga” Jalgpallihaiglale koha kätte näidata. “Meie oleme igapäevafännid, kes vaatavad umbes 70 mängu aastas (oma esindusklubi mängudele lisanduvad treeningmängud, naiste-, duublitemängud),” seletab Urmas Pardane. “Koondisefännide enamik käib, kes kui palju, glamuursematel mängudel. Meie täiendame oma repertuaari, seal kõik taandareneb. Nemad keelduvad muudatusi ellu viimast. See võib viia ükskord selleni, et näiteks Sloveenia fännid tulevad ja karjuvad meie omad üle. Jalgpallihaigla on pahane, et jalgpalliliit toetab klubifännide sektorit, ta tahab olla ainuotsustaja. Aga kõrvale tulevad uued rakukesed, kes on aktiivsed, kes üritavad luua midagi uut. Selle peale rünnatakse meid ametlikus fännikavas. Kui Jalgpallihaigla oleks avatud organisatsioon, siis poleks vaja sinna midagi kõrvale luua. Nüüd loome Kakofooniasektori – see on meie aktsioon, et paljude klubide Foto: Lembit Peegel fännid ühte sektorisse saada.”


Sportlandist läbi ja Alpidesse! München al. 9990€

Müncheni lennupileti ostjatele talvevarustuse allahindlus -20% kõigis Sportlandi kauplustes.* *Tutvu kampaania tingimustega lähemalt www.estonian-air.ee Pakkumine kehtib 24.09 - 31.12.2013. Allahindlus ei kehti koos teiste soodustustega.

www.estonian-air.ee


persoon

Foto: Lembit Peegel

22

JALKA NOVEMBER 2013

Angelo Palmeri huvitub Eesti meistriliiga m채ngudest ja kirjutab meie jalgpallist.


persoon

Itaallasest fänn hoiab silma peal Eesti vuti riietusruumijuttudel Eestis pea kümme aastat elanud Angelo Palmeri (38) võtab itaallasi eestlastega ühendavas blogis luubi alla nii kohaliku jalgpalli tipp- kui madalhetked. Siim Kera

A

ngelo Palmeri on jalgpallihull selle sõna parimas tähenduses. Kuidas teistmoodi kirjeldada inimest, kellel oli eelmise kümnendi teisel poolel kaheks aastaks Milano Interi hooajapilet? Ise Eestis elades. Nii ei jäänudki muud üle, kui paar korda kuus võtta ette lennureis Itaaliasse. Sõbrad arvasid, et ta nupp on nikastanud, kuid vutifänn ise ei pidanud sellistest arvamustest lugu. Mis teisi sõnu saaks kasutada mehe kohta, kes mõned aastad tagasi saatis kirja oma kodulinnaklubile AS Barile ja uuris, ega neil üht head keskväljameest võistkonda juurde pole vaja? Ei, Bari ei soovinud Konstantin Vassiljevit, aga üritus oli sellegipoolest kiiduväärt. Palmeri saabus tööotsingute tõttu Maarjamaale ühel 2004. aasta talvepäeval. Leivaandja ta leidis ning hiljem kohtas ka naist, kellega abielusõrmuseid vahetada. Pea kümme aastat hiljem kirjutab lõunamaalane Eesti jalgpallist tuliseid artikleid Tere Italia blogi alarubriiki “Rumori di Spogliatoio” (edaspidi RdS, tõlkes “Riietusruumi kuulujutud”). Tere Italia kujutab endast mitme inimese kirjutatavat veebipäevikut, mis Palmeri sõnul ühendab omavahel Itaaliat ja Eestit. Seda jälgivad mõnuga nii Eestis pesitsevad itaallased ja vastupidi, aga mitte ainult. Kui septembris levisid jutud, et Itaalia peaminister ning AC Milani omanik Silvio Berlusconi soovib europarlamendi valimistel kandideerida Eestis, siis kajastas seda irooniliselt ka Tere Italia. Lehekülje arvamus jõudis aga ühte paljudest saapamaa telekanalitest!

Võimalik mängudel kohal käia RdS sai alguse Angelo tahtest tutvustada oma kodumaalastele Eesti spordirajatisi. See idee kaotas ruttu oma võlu ning kuna kohe oli algamas 2013. aasta Premium liiga hooaeg, saigi otsustatud, et edasi kirjutab ta inglise keeles ning Eesti vutist. “Rahvusvahelises keeles on mõnus kirjutada, kõik saavad aru ja tagatipuks pole ma näinud ühtegi teist sarnast ainult Eesti jalgpallile keskenduvat blogi,” ütleb Palmeri, selge uhkusnoot hääles. Kuigi ta teab, et on ka teisi välismaalastest hobiajakirjanikke, kes meie pallimeestest vahel

kirjutavad, on tal enda sõnutsi selge pluss, mis ülejäänutel puudub: “Ma saan matšidel käia, ma elan kõik kohtumised ise läbi. See on umbes nagu albumi kuulamine või bändi kontserdil käimine. Kuigi mõlemad on mõnusad kogemused, on nad siiski erinevad.” Siia kolides ei olnud Palmeri eriline Eesti jalgpalli spetsialist: “Muidugi ma teadsin tänu saltoaudile Risto Kallastet, siinset tausta ning mängutaset, aga see oli ka kõik.” Tasapisi hakkas ta end meie vutiga kurssi viima ning esiti võis teda kohata koondisemängudel, sellele järgnesid suvised euromängud ning lõpuks oli kord ka meistriliiga käes. “Teadsin, et siinne tase pole eriti kõrge, kuid mängudel hakkasin sellegipoolest käima,” räägib ta ja jätkab õhinal: “Mind huvitas, kuidas ja miks on Flora ning Levadia teistest paremad. Tahtsin jõuda selgusele, miks mõned mängijad pallivad välismaal ning teised koduliigas.”

Inspiratsioon sotsiaalmeediast Praeguseks loeb Tere Italia lehte (seehulgas ka RdSi rubriiki) umbes 10 000 lugejat kuus. Suurem osa neist on Eestist ja Itaaliast, kuigi koha on üles leidnud nii britid, austraallased kui ka näiteks filipiinlased ja kirgiisid. Külastusrekord tehti aga juulis, kui Palmeri süüvis Tallinna Levadia – Tallinna Kalevi kihlveoskandaali. Selle sündmuse põhjalik kajastamine tõi blogisse tõtt otsima 11 000 inimest. Itaallasest vutifänn on selliste numbrite üle uhke ning väidab, et rahvahulk on ühele kirjutajale kõige parem tasu. Et lugejaid aga veelgi juurde meelitada, kasutab ta rohkesti sotsiaalmeediat, mille abil üritab jõuda uute põnevate teemadeni. Kui Nõmme Kalju alistas 24. septembril olulises mängus Tallinna Levadia 2 : 1, siis üks mängus osalenu raputas samal õhtul Facebooki kaudu kohtunikele tuhka pähe. Seepeale võttis saapamaal sündinu mängu teravamad ja vastuolulisemad õigusemõistmised luubi alla ning kirjutas neist pika piltidega illustreeritud analüüsi: “Kohtunikke ma siiski siunata ei soovi, nemad näevad asju hoopis teise nurga alt. Sellised artiklid on mõeldud just 2013 NOVEMBER JALKA

23


persoon publikule. Itaalias on meil mängujärgsed analüüsid täiesti tavalised ja iseenesestmõistetavad. Eestis veel nii ei ole,” sõnab Interi fänn. Kui ta kodumaal arutletakse vuti üle niinimetatud spordibaarides, siis tema sõnutsi täidab siin spordibaaride funktsiooni just internet, kus käib põhiline mängujärgne arutelu.

Foto: FC Kuressaare

Eestlastel on lootust Palmeri loodab, et Premium liiga mängudele leiab tulevikus tee aina rohkem ja rohkem inimesi: “Suviti on siin suurepärane jalgpalli vaadata, aga talvel hakkavad Angelo Palmeri ja tema fännatav FC Kuressaare. jalad külmetama!” RdSi autor leiab, et pakasega on näiteks Sportland Aresi selleks näeb ta nii Ragnar Klavani, Henrik Ojamaa kui nal võimatu mängu nautida, sest tribüünid on liiga avatud. Frank Liivaku puhul. Äsja Napoli noortevõistkonda siirdu“Uusi ehitisi ja staadioneid pole tarvis ehitada, tuleb nud Liivak peab Palmeri sõnul kohanema just Apenniini lihtsalt olemasolevat infrastruktuuri parandada,” usub poolsaarel mängitava mängu taktikalise poolega. Barist pärit Palmeri. Kiidusõnu jätkub itaallasel klubide kohta, kes mehe arvates jäi just taktikaliste nüansside taha Enar Jäägeri tegelevad hoogsasti turundamisega, kuid tema sõnul ei ja Tarmo Kingi läbilöök Serie B-s. tasu pealtvaatajaid meelitades unustada elementaarseid “Kindlasti saaks Serie A tagumise poole tiimides hakkaasju: “Palju annab fännidele juurde põhjalik mängukava, ma ka Konstantin Vassiljev,” arvab Palmeri, kuid kardab, et samuti peaks klubi veebilehekülg olema alati uuendatud ja 29aastase mängumehe jaoks on tippliiga rong juba jaamast uudiseid täis.” lahkunud. Kui aga siinsed treeninguvõimalused ja taktikaliVutiblogija usub, et kunagi on mõnele eestlasele valla sed teadmised paranevad, siis on itaallane kindel, et Eestist Itaalia jalgpallipüramiidi kõrgeima astme uksed. Võimalusirgub tulevikus Serie A kõlblikke talente.

Fännab FC Kuressaaret Huvitaval kombel on kogu Tere Italia seltskond valinud oma Maarjamaa lemmiktiimiks Kuressaare pallivõlurid. Palmeri selgitab, muie näol, kuidas ta sattus Saaremaa võistkonna Facebooki lehele ning sealt pilte uurides leidis midagi tuttavat. Järgnes pingeline mõttetöö ning siis vabastav ahhaa-reaktsioon. Nimelt – Eesti suurima saare esindusvõistkonna mänguvorm on hirmuäratavalt sarnane Serie A-s palli taga ajava Verona Chievo võistlusriietega. Kuid see pole kõik, samalaadsed on ka kahe klubi logod: mõlemad on kollased ja neid ehivad loomad. Pärast sarnasuste leidmist

saatis Palmeri kirja saareklubi tegevjuhile Martti Pukile ja selle tulemusena jõudis itaallane Kuressaare trenni, kus tegi koos mängijatega toreda sõbrapildi ning kust lahkus koos Premium liiga viimase tiimi võistlussärgiga. Tavaliselt võib Palmerit väljaku ääres kohata siis, kui saaremehed satuvad pealinna võõrsilmängule, kuid korra on pitsa kodumaalt pärit mees omasid toetanud ka Saaremaal: “See oli viimane mäng enne linnastaadioni renoveerimist. Käisin koos naise ja lapsega ning see mäng oli muide meie esimesel pulmaaastapäeval. Õnneks sai abikaasa aru.”

Matt Morrisoni blogi Varasematel aastatel täitis Eesti jalgpallisaadiku mitteametlikku tööposti britt Matt Morrison (30), kes pidas meie vutist kõnelevat veebipäevikut aadressil meistriliiga. blogspot.com. Õigusnõustajana töötava Matti huvi Eesti jalgpalli vastu sai alguse 2009. aastal, kui ta koos sõpradega erinevatele mängudele sattus: “Ma käin üsna tihti üle Euroopa jalgpalli vaatamas, vahepeal jälgin kõrgliiga mänge, teinekord jälle otsin madalamalt tasemelt elamusi.” Matt nägi oma silmaga Levadia ja Flora vastasseisu ja oli hämmingus, et derby-mängu ajal oli staadion põhimõtteliselt tühi. Kohalike huvipuudus pani inglase ise asjast huvituma. Põnevust tekitas fakt, et eestlastele tegelikult meeldib jalgpall, aga kohalik klubivutt jätab suure osa vutisõpradest külmaks. Tagasi kodus olles viis Matt end kurssi meistriliiga meeskondadega ja blogipidamine võis alata! Eesti jalgpallist kirjutamine oli talle kahtlemata värskendav kogemus, sest oma sõnutsi oli ta väsinud Briti

24

JALKA NOVEMBER 2013

saarte tippjalgpalli saatvatest märksõnadest nagu raha, sukeldumine, kohutav mood, tätoveeringud ja sisutühjad intervjuud. Veebilehte luges kuus kuni 2000 inimest, enamasti olid tema kirjutatud postitustest intrigeeritud Eesti, Suurbritannia, USA ning Soome elanikud. Kui Palmeri saab ise mänge väisata, siis Morrison pidi infos tuhnimiseks kasutama interneti võlusid: “Käisin tihti soccernet.ee ja jalgpall.ee lehekülgedel, kuid kuna Google Translate eesti keelde just väga hästi ei tõlgi, siis oli tekstist arusaamisega alatasa probleeme,” lausub Matt, kes kogu protsessi käigus õppis nii mõnegi meiekeelse sõna ja lause. Ta üritas võimaluse korral mänge interneti abil vaadata, kuid pidi pahatihti leppima vooru tipphetkede kokkuvõtetega. Enam ta Eesti jalgpallist ei kirjuta, sest mõtteid ning vaba aega jäi järjest vähemaks, kuigi tulemusi jälgib siiani. Oma entusiasmile leidis ta ka väikese tasu, kui tal õnnestus saada pressipääse Dublinis peetud Iirimaa–Eesti playoff-mängule.


mängija luubi all

Martin Vunk

Foto: Lembit Peegel

Tarmo Rüütli: Hea ja tugev mängija, aga kui tal oleks löök ja sööt rahvusvahelisel tasemel, siis ta kindlasti ei mängiks praegu Sillamäel. Omad limiidid on, aga meie jaoks väga vajalik mängija.

Martin Vunk on kahtlemata üks Eesti koondise raudvarasid. Sellest hoolimata saadavad jalgpallihuvilised tema suunas tihti kriitikanooli. Lõhkuva poolkaitsja plussid ja miinused toovad lugejate ette Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli ning Sillamäe Kalevi loots Sergei Ratnikov.

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Tarmo Rüütli: Ei ole võibolla asi, mis teda kõige rohkem iseloomustaks. Ta näeb piisavalt väljakut, aga kindlasti ei ole tegemist tema parima omadusega. Sergei Ratnikov: Väga hea.

Tarmo Rüütli: Saab hakkama just tänu oma kehalisele võimekusele ja atleetlikkusele. Sergei Ratnikov: Selles ma paneks talle kolme. Võiks parem olla.

Vastupidavus Tarmo Rüütli: Hea, midagi halba öelda ei saa. Suudab päris rasketes mängudes kesta. Võibolla mitu mängu järjest ei suuda, aga kui ta on värske ja mänguks valmis, siis midagi vastupidavuse taha ei jää. Sergei Ratnikov: Jälle üks parimaid Eestis. Vastupidavus on suurepärane ning võib ilma probleemideta kaks mängu järjest mängida.

Liikuvus Tarmo Rüütli: Keskväljamängija tavaline liikuvus. Kilometraaž on päris suur. Sergei Ratnikov: Kui terve meeskond jääb seisma, siis Martin ikka liigub.

Kiirus Tarmo Rüütli: Täiesti hea. Pole mingi ulmeline kiirus, aga täiesti piisav, et keskväljal hakkama saada. Sergei Ratnikov: Stardikiirus mitte just kõige parem, aga kui hoo üles saab, siis väga hea. Ilmselt üks parimaid Premium liigas.

cv Sündinud: 21.08.1984 Klubi: Sillamäe Kalev Eelmised klubid: Lelle, Kuressaare, Pärnu Tervis,

FC Flora, Valga Warrior, Syrianska (Rootsi), Nea Salamis (Küpros), Panachaiki (Kreeka) Treenerid: Mart Paumäe, Tiit Raudnagel, Viktor Mets, Ivo Lehtmets, Zaur Tšilingarašvili, Arno Pijpers, Janno Kivisild, Pasi Rautiainen, Tarmo Rüütli, Özcan Melkemichel, Stephen Constantine, Sergei Ratnikov Koondises: 59/1

Jõud Tarmo Rüütli: Kehaline tugevus on kahtlemata üks tema trumpe, mille pärast ma teda ka kõige rohkem hindan. Atleetlikkus on keskväljakul oluline ja ta tuleb kahevõitlustes hästi toime. Sergei Ratnikov: Ma usun, et ta on kindlasti üks tugevamaid jalgpallureid Eestis. Saab keskväljal suurepäraselt hakkama.

Sisu Tarmo Rüütli: Hingega asja kallal ja annab endast alati parima. Pole midagi ette heita. Sergei Ratnikov: Väga hea. Iseloom on lihtsalt selline, et kergelt ta alla ei anna.

Tehnika Tarmo Rüütli: Harju keskmine. Mõned asjad tulevad väga hästi välja, mõnikord veab tehnika alt. Ma ei nori, olen iga tema omadusega rahul ja ta on mul koondises väga vajalik mängija. Sergei Ratnikov: Võib öelda, et esimene puude ja pöörded on head. Seepärast mängib ka rahvuskoondises.

Löök & sööt Tarmo Rüütli: Löögitugevus on võibolla piisav, aga täpsus võiks kindlasti parem olla. Ka söödud saaksid kindlamad olla. Eks seda praaki ikka tuleb, kuid selle kõrvale leidub ka suurepäraseid sooritusi. Sergei Ratnikov: Sööduga on probleemid, aga seevastu löök on hea ning täpne.

2013 NOVEMBER JALKA

25


premium liiga

Saksa treenerid Premium liigas

Foto: Lembit Peegel

Tänavused neli mängu on meeskonnad jätnud omavahel viigiseisu.

2013. hooajal andsid Premium liigas endast parima kaks Saksamaalt pärit treenerit, kes põrkasid kokku oodatud ja ootamatute probleemidega: rahapuudus, talviste treeninguolude kesisus ja kihlveoskandaal. Aga nad usuvad, et neil on Eesti vutile mõndagi anda. Siim Kera

M

eie kõrgemas seltskonnas segab vett kaks saksa treenerit: Uwe Erkenbrecher tüürib Tartu Tammekat ning Frank Bernhardti juhtida on Tallinna Kalev. Peab tunnistama, et eelmiselgi hooajal oli Tammeka lootsiks saksa kodakondne ( Joti Stamatopoulosel oli peale Kreeka passi ka Saksamaa pass), kuid kaks (etnilist) germaanlast korraga klubide eesotsas on kohaliku vuti mõistes siiski kurioosum.

Bernhardtile ja Erkenbrecherile on kätte sattunud üsna sarnase tasemega võistkonnad. Oktoobri alguses hoidis Tallinna Kalev Premium liigas 8. kohta ning Tartu Tammeka oli kohe kannul. Võrdsed ollakse ka omavahelistes heitlustes, sel hooajal ristati piigid neljal korral ning mõlemad tiimid väljusid lahingutest kahe võidu ning kahe kaotusega. Mõlemad mehed tunnistavad nagu ühest suust, et väljaku kõrval rahvuskaaslase vastu astuda pole sugugi eriline tunne.

Nende sõnul on tegemist täiesti tavaliste mängudega ning ka taktikaliselt ei pea kuidagi teistmoodi valmistuma. Ainsaks erinevuseks võib võrreldes eesti treenerite vastu minemisega tuua selle, et nad saavad soovi korral kohtumise ajal üksteisega kergemini suhelda. Omavahel nad tihti ei sõbrusta, kuigi paar korda on Tallinnas kohtutud ja vutiasju arutatud. Samamoodi arvavad mõlemad, et sakslastest treenerid võivad Eesti jalgpallile kasu tuua küll, kuid see on

Kes nad on? Tartu Tammeka peatreeneril Uwe Erkenbrecheril on seljataga 30aastane tööstaaž. Selle aja jooksul on ta oma juhendamisoskuseid proovile pannud põhiliselt Saksamaa madalamates liigades ning tema käe all on treeninud nii 2. Bundesliga kui Regionalliga pallurid. Erkenbrecheri tuntumad klubid on kindlasti VfL Wolfsburg ning SpVgg Greuther Fürth. Oma mängijakarjääri jooksul jõudis sakslane pidada Bremeni Werderi eest 24 mängu Saksamaa vuti absoluutses tipus – Bundesligas.

Foto: Lembit Peegel

26

Frank Bernhardt usub, et tema mõtteid on meie mängijatel kerge tabada.

JALKA NOVEMBER 2013

Foto: Lembit Peegel

Frank Bernhardti nimi pole kohalikule jalgpallisõbrale kindlasti mitte võõras. Enne Tallinna Kalevisse jõudmist töötas ta Eesti Jalgpalli Liidus nii noortetöö koordineerijana kui ka erinevate vanuseklasside noortekoondiste peatreenerina. Kodumaal on ta olnud FC St. Pauli reservmeeskonna peatreener ning jalgpallurina treenis Bernhardt Kieli Holsteini ja Bremeni Werderi rivistustes.

Uwe Erkenbrecher ei saa kõiki klubi probleeme treeneripositsioonilt lahendada.


premium liiga raske ülesanne. Uwe toob oma plussiks kogemused ning loodab nende abil ka siinsetele palluritele abiks olla: “Alati teeb head, kui traditsioonilise jalgpalliriigi nagu Saksamaa teadmisi saab väiksemateski kohtades rakendada. Ma olen Tartus head tööd teinud ja järgmine põlvkond noori on siin väga tubli. Kui senistele kohalikele teadmistele lisada minu kodumaalt pärit jalgpalliõpetused, siis võib tulla suurepärane tulemus.” Tammeka peatreeneri sõnul on Tartus talvised treeningutingimused aga halvad ning see pärsib kogu töö tegemist. Harjutuskordade korraldamine on raskendatud ning finantsolukord pole Uwe Erkenbrecheri sõnul kõige parem. Sellegipoolest unistab ta, et asjad lähevad paremaks ning professionaalsemaks. Ainult seeläbi saab tõsta ülikoolilinna meeskonna taset. Bernhardt usub, et temal ja Uwel on keeruline Eesti jalgpalli üldist nivood tõsta: “Me saame oma mehi paremaks treenida, kuid paljudel teistel meeskondadel on lihtsalt nii palju kvaliteetsemad mängijad, et neile me ikkagi järele ei jõua.” Saksa lootsid suudavad tema arust kohalikku jalgpalli uusi tuuli tuua küll, kuid palju jääb võimaluste teha: ideid on, aga rahapuudusel pole võimalik neid

kõiki ellu viia. Erkenbrecherile teeb head meelt, et meie mängijatele jõuab saksa vutifilosoofia pärale. Tammeka vutitreeneri sõnul pole Saksamaa jalgpall eriti keeruline ja seetõttu mõistavad mängijad seda hästi. “Saksamaal on igal treeneril omaette suund, mida nad jälgivad,” räägib Frank Bernhardt, kelle sõnul pole mõtet rääkida ühtsest filosoofiast. “Ma usun, et minu mõtteid ning arusaamu on siinsetel jalgpalluritel piisavalt kerge tabada.” Tartu vuti tüüri juures olev Erkenbrecher on kindel, et taktikaliselt ja tehniliselt ollakse heal tasemel. Tema sõnutsi pole tal kasutada niivõrd jõulisi ja tugevaid mängijaid nagu näiteks Ida-Viru klubidel, kuid need puudujäägid kompenseerib ta osavate ja kiirete mängumeestega. Frank räägib, kuidas ta uskus, et Premium liiga treeneritöö pakub talle üllatusevaba hooaja, sest ta oli juba varem mängijate, treenerite ning kohaliku eluga kursis, kuid ometi ei saanudki tema ilma ootamatusteta. “Ma olen Saksamaal ka klubitreener olnud, aga seal selliseid probleeme ei olnud,” lausub Bernhardt, viidates Kalevit tabanud kihlveoskandaalile ja suvel toimunud mängijate suurpuhastusele.

08.06.2013 Tartu Tammeka Tallinna Kalev 18.06.2013 Tallinna Kalev Tartu Tammeka 23.08.2013 Tartu Tammeka Tallinna Kalev 28.09.2013 Tallinna Kalev Tartu Tammeka

3 0 0 2 0 1 2 1

Bremeni Werderi särgis Bundesliga murul käinud Uwele pakkus kõige rohkem mõtteainet fakt, et esimesed neli meeskonda on Premium liigas teistest oluliselt paremad. “Kui ma siia tulin, siis ma olin väga positiivne ja mõtlesin, et kui me teeme paremat tööd ning arendame taktikalist ja tehnikalist poolt, siis on kõik võimalik ja suudame esinelikule lähemale jõuda,” räägib Erkenbrecher. “Mingi hetk sain aga aru, et see pole lihtsalt reaalne. Vahe on nii suur ja meil on erinevaid probleeme, mis ei võimalda paremini mängida ning mille vastu mina üksinda ei saa midagi teha.”

väravakütid

premium liiga 1 Tallinna FC Levadia 2 Nõmme JK Kalju 3 JK Sillamäe Kalev 4 Tallinna FC Flora 5 Paide Linnameeskond 6 Tallinna FC Infonet 7 JK Tallinna Kalev 8 Narva JK Trans 9 Tartu JK Tammeka 10 FC Kuressaare

Tänavused vastasseisud

33 33 32 33 32 32 33 33 31 32

27 23 19 19 13 9 10 9 7 2

1 6 6 5 2 8 4 3 8 5

5 4 7 9 17 15 19 21 16 25

61 : 22 66 : 21 55 : 22 75 : 37 40 : 53 32 : 44 33 : 63 31 : 51 27 : 51 17 : 73

82 75 63 62 41 35 34 30 29 11

1 Rimo Hunt Tallinna FC Levadia 2 Vladimir Voskoboinikov Nõmme JK Kalju 3 Albert Prosa Tallinna FC Flora 4 Hidetoshi Wakui Nõmme JK Kalju 5 Sander Post Tallinna FC Flora 6 Kassim Aidara JK Sillamäe Kalev 7 Vjatšeslav Zahovaiko JK Sillamäe Kalev 8 Rauno Alliku Tallinna FC Flora 9 Artur Rättel Tallinna FC Levadia 10 Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju

17 17 15 14 14 12 10 9 9 8

(numbrid klubi taga: mängud, võidud, viigid, kaotused, väravate vahe, punktid)

Publiku edetabel Keskmine Keskmine Keskmine Kodu- kodu- Publik publik Publik publik Meeskond publik publik võõrsil võõrsil kokku kokku 1. Tallinna Flora 5645 2. Nõmme Kalju 4225 3. Tallinna Levadia 5311 4. Tartu Tammeka 5753 5. Paide Linnameeskond 3006 6. Sillamäe Kalev 3138 7. Tallinna Infonet 2468 8. Tallinna Kalev 2551 9. Narva Trans 1886 10. Kuressaare 2322

353 264 312 411 188 185 165 150 111 137

5252 5771 4613 2581 3307 3005 3118 3181 3125 2352

309 339 288 152 207 200 183 199 195 157

10897 9996 9924 8334 6313 6143 5586 5732 5011 4674

330 303 301 269 197 192 175 174 152 146

2013 NOVEMBER JALKA

27


treener

Foto: Mari Luud

28

JALKA NOVEMBER 2013

Indrek Koser tegi varakult otsuse treeneriameti kasuks.


treener

Väravavaht Indrek Koseri realistlik valik Endine puurivaht Indrek Koser tundis, et pole kehaliselt piisavalt võimekas, ja tegi varakult otsuse treeneritöö kasuks. Ülikooliharidusele on lisandunud UEFA B-litsents, A-litsents on tegemisel. Siim Kera

T

artu Tammeka duubelmeeskonna eesotsas on terve hooaja ohje tõmmanud Indrek Koser (27). Eelmisel aastal ülikoolilinna klubi U17 võistkonna eliitliigas hõbedale vedanud Koser hakkas treeneritöö vilju mekkima juba gümnaasiumis käies. Setu juurtega Koseri mentor oli praeguseni Tammekas töötav treener Ken Viidebaum, kes ta endale õpipoisiks võttis. Gümnaasiumi ajal oli Koser tema kõrval abitreener, abituuriumi viimases klassis juhendas juba oma rühma. Koseri sõnul on duubelmeeskonda treenida põnevam kui U17 tiimi: “Hästi palju mängijaid on tulnud eelmise hooaja noortemeeskonnast duublisse, kuid nad kõik on saanud vanemaks ja seetõttu on treeningprotsess muutunud huvitavamaks. Peale selle on juures ka 23–24aastaseid mängijaid, mis teeb jällegi olukorra uudseks ja teistsuguseks.” Tammeka tugevuselt teise üksuse treenimine pole kerge. Palju mängijaid harjutab igapäevaselt esindusmeeskonnaga, mis teeb aga keeruliseks taktika ja standardolukordade proovimise ning õppimise. Koseri sõnul mõjub mängutasemele, kui peab pidevalt mehi Premium liigas pallivale võistkonnale “laenama”. Siiski ei saa selle üle kurta, sest treeneri süda läheb soojemaks, kui ta näeb, et tema mängijad saavad hakkama ka kohaliku vuti kõrgemal astmel. Mängijate motiveerimisega Koser väga palju vaeva nägema ei pea, sest just Eesti jalgpalli tugevaimasse liigasse jõudmine on see, mis paneb duublis mängivaid noori kõvasti pingutama ja end ületama. Ka Koser ise on saanud tuleristsed meistriliigas, kus ta jooksis väravavahina platsile kuuel korral. Ta ei kahetse, et ta sel tasemel väravavahina läbi ei löönud. “Põhiline põhjus oli see, et ma ei olnud lihtsalt piisavalt hea, Kert Kütt ja Janno Hermanson olid paremad,” tunnistab augustikuus esiliiga A parimaks treeneriks valitud Koser. “Ma olin noor ja polnud kehaliselt võimekas. Seetõttu otsustasin varakult treeneritöö kasuks. Leian, et tegin realistliku valiku, sest mul polnud vajalikul määral talenti ega ka ambitsioone.” Ta leiab, et endine puurivahi positsioon teda treeneritöös ei takista ja väljakumängijatega ühise keele leidmine pole probleem. Peale treeneritöö mängib ta väljakumängijana nii FC Otepää eest kolmandas liigas kui saalijalgpalli meistrivõistlustel Raitwood EMÜs. Kohalikku jalgpalli kimbutab sageli probleem, et noored

viskavad jalgpallisaapad liiga varakult varna. Treener usub, et tegelikult võib selline tendents aset leida üle maailma, kuid meil lööb see valusamalt, sest meid on niigi vähe. Samas tunnistab ta, et jalgpallistruktuur on siinmail veel liiga nõrk: noored peavad liiga vara minema meesteklassi, aga neil oleks veel tarvis mängida ja areneda koos omavanustega. Muidugi on probleemiks ka finantspool, sest 20–21aastane inimene peab kuskilt raha saama, et ära elada. Jalgpalliga on see Eestis aga väga raske. Siiski näeb Koser positiivset nooti ja usub, et Premium liiga on veel liiga noor ning ajaga kõik muutub. Muret teeb talle aga fakt, et paljud andekad lõpetavad mängimise just vigastuste pärast. “Tartus pole sisehalle, väljakud on talvel kõvad ja peab kunstmurul viibima,” räägib endine kollkipper. “Nende platside olukord on aga kehv ja seetõttu tekivad vigastused.”

“

Hambad ristis ei pea edasi panema. Kui inimene leiab, et tahab mängida jalgpalli asemel kitarri, siis las teeb nii, võibolla tuleb temast hoopis maailmatasemel pillimees.

„

Kui senine vutipoiss aga leiab, et tal on teised huvid, siis Koser kätt ette ei pane: “Hambad ristis ei pea edasi panema. Kui inimene leiab, et tahab mängida jalgpalli asemel kitarri, siis las teeb nii, võibolla tuleb temast hoopis maailmatasemel pillimees.” Praegune UEFA B-litsentsi omanik lõpetas 2012. aastal Tartu ülikoolis kehakultuuri bakalaureuseõpingud. Koser tunneb, et treeneritööks sealt spetsiifilisi teadmisi väga palju ei saanud, küll aga andis kõrgkool talle üldise spordihariduse: ta sai hea põhja füsioloogias ning psühholoogias. Treenerikvalifikatsioonis kavatseb Koser varsti astuda uue sammu, osaledes UEFA A-litsentsi kursustel. Ideaalsel juhul paneks Koser end kunagi proovile ka Premium liiga treenerina, kuid samas leiab ta siirast rõõmu ka laste treenimisest. Lisaks duubli treenimisele üritavad tema käe all uuteks vutikuulsusteks saada ka 2001. aastal sündinud poisid. Peale selle on Koser töötanud lasteaias, kus ta pani nahkkera taga ajama pisikesed lapsed. Vastutasuks sai jalgpallitreener hindamatu ja väga laheda vahetu kogemuse. 2013 NOVEMBER JALKA

29


TULE UUE SISEHALLI

AVAMÄNGULE!

TALLINNA FC FLORA - AIK STOCKHOLM Pühapäev, 24. november kell 13:00 Lilleküla sisehall (A. Le Coq Arena kõrval)

Pääsmed hinnaga 5 EUR saadaval Piletilevis!

KIIRUSTA, KOHTADE ARV ON PIIRATUD! PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID


Alexis Sanchez

Tšiili

2013 NOVEMBER JALKA

31


Foto: Eddie Keogh/Reuters/Scanpix

JALKA NOVEMBER 2013

32


Gylfi Sigurdsson

Island

2013 NOVEMBER JALKA

33


Foto: Lembit Peegel


Ingemar Teever

Tallinna FC Levadia


Foto: John Walton/Scanpix


Wayne Rooney Inglismaa


Foto: Martin Bernetti/AFP/Scanpix

JALKA NOVEMBER 2013

38


AASTA VIIMANE KODUMÄNG! Maavõistlus

EESTI - ASERBAIDZAAN 15. november A. Le Coq Arena Väravad: 16:45 Avavile: 18:45 Pääsmed osta Piletilevist! Vaata lisainfot: PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

Eesti jalgpall MEEDIAPARTNERID


valiktsükkel

Koondis vajab värsket pilku. Kas selle heidab Tarmo Rüütli? Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise juhid (vasakult) peatreener Tarmo Rüütli, treener Janno Kivisild, väravavahtide treener Mart Poom. Nendest sõltub, kas reaalsusele antakse alla või suudetakse seda muuta.

Eesti koondise mitmete võtmemängijate areng on takerdunud. Juba neljandat valiktsüklit järjest pole parimaks väravakütiks ründaja. Koondis vajab unistusi, mitte terve mõistuse põhjendusi, miks suurematele vastu ei saa. Indrek Schwede

L

õppenud MM-valiktsükli valguses seisab Eesti jalgpallikoondis uue alguse lävel. Põlvkondade vahetus on paratamatu. Isegi kui Raio Piiroja ja Andres Oper väljakule naasevad, peavad põhiraskusi kandma uued jõud. Pareiko, kes valikmängudes oli platsil kõik 900 minutit, on saatnud signaale, et temagi võib suure vutiga lõpparve teha. Taavi Rähni “parim enne” (kui kasutada peatreener Tarmo Rüütli väljendit) on samuti läbi saanud. Lõppenud valiktsüklis kaasateinutest (vt tabelit lk 42) paistavad mängust väljas olevat ründajad Kaimar Saag, Tarmo Neemelo ja Vladimir Voskoboinikov. Umbes on Ats Purje mäng. Kas Martin Vunk, Aleksandr Dmitri-

40

JALKA NOVEMBER 2013

“

Ehk vajaksidki mängijad vahelduseks mõnd kõvema käe ja tillema huumoritajuga tüüpi, kes koondislased joonduvalvel-väravale vaat üles rivistaks?

„

jev ja Dmitri Kruglov leiavad endale uue välisklubi? Kui kaua suudavad nad koondisekohta hoida koduses liigas pallides? Ja kui suudavad, siis mida see tähendab koondise mängukvaliteedile? Sander Puri ja Tarmo Kingi mängulist kinnijooksmist oleme Jalkas

juba varem tõdenud. Nii Enar Jääger kui Tihhon Šišov saavad juurde panna üksnes kogemuse arvelt. Senisest suuremat tuge vajaks koondise välismaal pallivatelt Sergei Mošnikovilt ja Siim Lutsult (tema valikmängudel platsile ei saanud) – paraku napib mõlemal klubis mänguaega. Mängulist arengut on kõige tõenäolisem oodata Henrik Ojamaalt, Henri Anierilt, Igor Morozovilt, Ragnar Klavanilt (Bundesliga!), Mikk Reintamilt ning loodetavasti ka Taijo Tenistelt ja Sergei Zenjovilt. Kui Konstantin Vassiljev hoiaks oma paremate päevade koondisetaset, oleks see suurepärane. Samad sõnad Joel Lindpere kohta.


valiktsükkel Probleeme on meil igas liinis. Pareiko lahkumise korral puudub kindel number kaks, kellele võiks kindel olla. Keskkaitses on meil hetkel esipaar Klavan ja Morozov. Esimene varu on Reintam, kes viimastes mängudes andis lootust. Keskväljak on liiga Eesti-keskne: Vunk (Sillamäe) ja Dmitrijev (Levadia), ääred stagneerunud (Kink, Puri, Purje, ka Kruglov). Edurivis jäigi oma potentsiaal avamata Saagil, sama oht ähvardab kaua vigastust ravinud Zenjovi (loodetavasti eksin). Ka Jarmo Ahjupera näib Henrik Ojamaa ja Henri Anieri tulekuga taandunud olevat. Kaks viimati nimetatut on hetkeseisuga meie suurimad lootused mängulise arengu puhul. Ojamaal näib olevat kvaliteeti, et saada klubis püsivalt mänguaega ja kõval tasemel kogemust. Anier peab oma kvaliteeti tõestama klubis (ja koondises) väravaid lüües. Püss peab püsivalt paukuma! Ülaltoodud kirjeldus viib iseenesest mõtted treenerivahetusele. Mitte sellepärast, et Tarmo Rüütli oleks kehva tööd teinud. Usun, et Rüütli on olnud kõigi aegade parim Eesti koondise treener. Kui me oleks EMi playoff’i jõudnud hoopis välistreeneri juhendusel, arvaksime ilmselt, et eestlaste käe all poleks me nii kõrgele küündinud. Aga nii kaugele jõudsime just Rüütli taktikepi all. Rüütli on olnud väga inimlik treener, väga tervemõistuslik. Mitu totrat käsku-keeldu (sageli oma võimu näitamise instrumendid), mis kehtisid tema eelkäija Jelle Goesi ajal, kadusid Rüütli ajal. Vabastav huumor on Rüütli relv. Aga on relvateralgi kaks külge: vahel on liigne omamehelikkus viinud ehk liiga kergekäelistele vastutulekutele. Nii näiteks sõitis koondis 2011. aastal Lõuna-Ameerika turneele nõrga koosseisuga, sest paremad kauplesid välja puhkuse. Ka tänavusuvised maavõistlused ei toonud oodatud tulemusi: pealtvaatajad tahtsid näha koondise paljuräägitud arengut, kasvõi üht mängu, kus meie priimakoosseis löönuks mättasse olgu Trinidadi ja Tobago või Kõrgõzstani või Valgevene, kuid pidi leppima eksperimentaalkoos-

Foto: Lembit Peegel

Mida teha Henrik Ojamaaga? See küsimus jäi peatreener Rüütlil (paremal) vastamata.

seisudega, kahvatute esituste ja skooridega (+1, =1, –1, väravate vahe 2 : 3).

Koondis vajab värsket pilku Meie koondise kandidaadid vajaksid uut värsket pilku. Nad peaksid end uuele treenerile tõestama. Tahad-ei taha: teatud mängijatevahelised jõujooned koondises on Rüütli kuueaastase valitsemisajaga paika loksunud ja võivad alateadlikult pidurdada maksimaalset sooritust. Võibolla leiaks uus luud sihikindlama rakenduse ka Henrik Ojamaale. Varssavi Legia mängija osales tervelt kaheksas valikmängus (4.–7. näitaja koondises), kuid viibis platsil kõigest 420 minutit (11. näitaja). Kui meil üks mees kuulub Poola liiga paremikku ja teine sahistab väravavõrku Šotimaal, siis peaks nende koht olema üldjuhul algkoosseisus. Eesti ei ole nii kõva vutimaa, et jätta üks neist pingile põhjusel, et ta ei sobi süsteemi. Uus treener ehk mõistab kasutada süsteemi, mis ei jäta klubides hiilgavaid mängijaid pingile ega röövi nende enesekindlust. Uus treener asetaks mängijad ühele joonele: varasemad teened ei loe. Uus treener näeks ehk omamoodi ka mõne mängija ampluaad ja nende kokkumän-

guvõimalusi. Mõistagi saaks äsja kirjeldatut paremini rakendada välismaine treener. Eesti treenerid jääksid ehk liiga kinni mängijate olemasolevatesse teenetesse ja rollidesse. Valik välismaise treeneri kasuks tähendaks samas ohtu: kas mees mõistaks senisaavutatut lõhkumata õiges suunas edasi liikuda? Kas ta mõistaks Eesti jalgpalli minevikku (traditsiooni katkestust, lühikest ülesehitusaega) ja oma osa olevikus? Stabiilsus on suur väärtus, mille võib koondis Rüütli lahkumisega kaotada. Kindlasti annab leida Rüütli asemele treenerit, kelle vaistlikud käigud toovad soovitud tulemuse või pöörde mängu käiku! Tõenäoliselt jääksid mängijad ja meediagi taga igatsema Rüütli isikupärast naljasoont. Aga ehk vajaksidki mängijad vahelduseks mõnd kõvema käe ja tillema huumoritajuga tüüpi, kes koondislased joondu-valvel-väravale vaat üles rivistaks? Sihile viivad eri käekirjad, mida on aeg-ajalt vaja vahetada. Alex Ferguson on siiski suur erand.

Esiründaja koht on vaba Lõppenud tsükli mänguminuteid vaadates hakkab silma, et meil sisuliselt puudus teine keskkaitsja ja ründajatest

2013 NOVEMBER JALKA

41


valiktsükkel

Foto: Lembit Peegel

Rumeenlane Costin Lazar (8) toimetab rahulikult teisel korrusel.

rügas üksi ees Oper: üheteistkümne enim mänguminuteid saanu seas on ainus keskkaitsja Klavan ja ründajana Oper. Me mänginuks justkui ühe keskkaitsja ja kolmese kaitseliiniga. Selles arvestuses esiründaja tiitlit kandva Operi 441 minutit (900st) on vähe. Muidugi võinuks see number olla suurem, kui Oper poleks sattunud autoavariisse. See kajastus ka statistikas: me lõime ise vähe ja lasime endale lüüa palju. Türgile ja Ungarile ei löönud me üldse, Ungarile hävinguga lõppenud kohtumises vaid ühe. Andorrale kõmmutasime poole oma saagist ehk kolm ja Hollandile unustamatus trilleris kaks. Kolmandat(!) tsüklit järjest oli meie resultatiivseim mängija Kostja Vassiljev ja neljandat tsüklit järjest ei kuulu see koht edurivimehele (vt tabelit lk 43). Operist kunagi vabaks jäetud ja tema poolt ajuti täidetud koht on ikka vaba! Isegi kui hülgame valikmängud ja vaatame kõiki maavõistlusi, siis viimases valiktsüklis koondiseringi kuuluvate ründajate näitajad on sellised: Oper 133 mängu / 38 väravat, Sergei Zenjov 30/5, Vladimir Voskoboinikov 36/4, Kaimar Saag 43/3, Henri Anier 11/3, Jarmo Ahjupera 22/1, Tarmo Neemelo 22/1. Lisame siia ründavad ääred või 42

JALKA NOVEMBER 2013

vahel ründajad: Tarmo Kink 78/6, Joel Lindpere 90/6, Ats Purje 44/4, Sander Puri 54/3, Henrik Ojamaa 15/0. Vassiljevil, kes vahel mängib nii-öelda ründaja all, on vastav statistika 66/17, millest märkimisväärse osa moodustavad muidugi penaltid või karistuslöögid.

Oluline on teada, et Oper lõi lõviosa oma kollidest siis, kui koondis mängis kaitses istudes ja pallivaldavast stiilist isegi ei räägitud. Mistap tuleneb, et pallivaldava taktika korral peab olema keegi, kes trahvikasti toimetatud pallid edasi võrku suunaks. Muidu teeme ju

Euroopa D-valikgrupp 1. Holland 10 9 2. Rumeenia 10 6 3. Ungari 10 5 4. Türgi 10 5 5. Eesti 10 2 6. Andorra 10 0

1 0 34-5 28 1 3 19-12 19 2 3 21-20 17 1 4 16-9 16 1 7 6-20 7 0 10 0-30 0

Valikmängudes kasutatud mängijad (pallurite järel mänguminutid ja sulgudes mängud) Sergei Pareiko Konstantin Vassiljev Ragnar Klavan Enar Jääger Taijo Teniste Tarmo Kink Martin Vunk Dmitri Kruglov Joel Lindpere Andres Oper Henrik Ojamaa Sander Puri Igor Morozov Aleksandr Dmitrijev

900 (10) 810 (9) 720 (8) 630 (7) 630 (7) 596 (9) 560 (8) 545 (7) 448 (8) 441 (6) 420 (8) 364 (7) 360 (4) 360 (4)

Sergei Zenjov Taavi Rähn Ats Purje Mikk Reintam Henri Anier Raio Piiroja Tihhon Šišov Sergei Mošnikov Jarmo Ahjupera Gert Kams Kaimar Saag Tarmo Neemelo Vladimir Voskoboinikov

305 (6) 270 (3) 253 (5) 238 (4) 229 (4) 213 (3) 180 (2) 112 (3) 99 (2) 86 (3) 76 (1) 45 (1) 30 (1)


valiktsükkel Viimase viie valiktsükli väravakütid 2014 MM 2 Konstantin Vassiljev 1 Andres Oper 1 Henri Anier 1 Joel Lindpere 1 Tarmo Kink

Foto: Lembit Peegel

Nii lendas meie Bukaresti puuri teine pall.

tühja tööd ja targem oleks tõesti kaitses oodata ja kontratega proovida. Selles valguses peaks meie kõige teravamad nõelad ikka väljakul toimetama, mitte pingil istuma.

Järgmine peatreener peab olema unistaja Nendest, kes oma taseme tõttu pidanuks kuuluma üheteistkümne enim mänguaega saanud pallurite hulka, jäid sealt välja üksnes Raio Piiroja (ja samale kohale pretendeeriv Igor Morozov) ning Aleksandr Dmitrijev. Henri Anier ei olnud valiktsükli alguses veel tegijate hulgas. See näitab, et põhitegijad olid siiski rivis, kuid ei suutnud end seekord lihtsalt ületada. Tarmo Rüütlil on tuhandekordselt õigus, kui ta põhjendab meie seekordset allajäämist Hollandile, Rumeeniale, Ungarile ja Türgile paratamatu tasemevahega, mille ületamiseks on meil vaja oma parimat ja vastastel kehva päeva sooritust. See on rusikareegel. Rüütli intervjuudes on vahel tajutav kerge tagasihoitud ärritus, kui ta seda enesestmõistetavat tõde juba sajas kord järjest meelde peab tuletama. Ja meelde tuletab ta seda seepärast, et ikka ja jälle küsitakse, millega meie allajäämist tugevamatele seletada. Muidugi on seletus õige, aga sellisel juhul ei maksa jalgpalli üldse mängidagi: kõik on nagunii selge. Jalg-

pall ongi mäng, milles sedasama igitõde kogu aja murta püütakse. Nagu on tabavalt öelnud Roy Hodgson: “Unistamine on jalgpalli lahutamatu osa.” Seetõttu ei vaja ilmselt ka meedia alati ratsionaalse ja karmi tõe meeldetuletamist, vaid tahab enda ees seismas näha idealisti, kelle sooviks käibetõdesid raputada ja uut reaalsust luua. Mitte et Rüütli ainult tõsimeelseid vastuseid annaks ega poleks uut reaalsust loonud: tema kuulsad ja vaimukad killud tasakaalustavad “karmi tõe” meeldetuletamist ja teevad talle meediaga suhtlemise talutavamaks; tema playoff’i jõudmine ja võiduhõnguline viik Hollandi vastu on justnimelt uue reaalsuse loomine. Selles uues reaalsuses pääsevad ka miljonisuurused ja sellest tillemad rahvad (Island!) tiitlivõistluste playoff´idesse ja tulevikus finaalturniiridele. Aga vahest vajab ka Rüütli ise väikest hingetõmbeaega ja patareide laadimist, sest käibetõdede liiga sage valjusti kordamine on võibolla murendanud ka tema enda usku, et eelmise playoff’i ime lähiajal uuesti võimalikuks võiks saada. Väikeriik ja väikekoondis ei pea imedesse uskuma mitte üksnes igas valiktsüklis, vaid igas mängus ja iga päev. Unistamine peab olema tema igapäevaelu lahutamatu osa. Nii otseses kui ülekantud tähenduses: palju unistad, midagi läheb ikka täide, vähe unistad, midagi ei täitu.

2012 EM 6 Konstantin Vassiljev 2 Tarmo Kink 2 Sergei Zenjov 2 Kaimar Saag 1 Raio Piiroja 1 Ats Purje 1 Martin Vunk 1 vastaste omavärav 2010 MM 3 Konstantin Vassiljev 2 Sergei Zenjov 1 Andres Oper 1 Sander Puri 1 Vladimir Voskoboinikov 1 Raio Piiroja 2008 EM 2 Raio Piiroja 1 Sergei Terehhov 1 Indrek Zelinski 1 Andres Oper 1 Joel Lindpere 2006 MM 7 Andres Oper 2 Kristen Viikmäe 2 Ingemar Teever 1 Sergei Terehhov 1 Andrei Stepanov 1 Maksim Smirnov 1 Joel Lindpere 1 vastaste omavärav

Mine tea, vahest vajamegi koondise etteotsa üht nakatavat Unistajat. Tarmo Rüütli ei kao kuhugi. Võibolla naaseb ta varsti targemana, puhanumana, kogenenumana ja uute ideedega ning viib koondise uuenenud koosseisu uue luuana uuele kõrgusele. Aga kui ta siiski jätkab, on tal taas kord võimalus tõestada, et ta on ikkagi õige mees õigel ajal õiges ametis.

2013 NOVEMBER JALKA

43


klubilood

FC Levadiat viib edasi raudne masinavärk Eesti üks tippklubidest tähistas 22. oktoobril oma 15. sünnipäeva. Meenutame, mida meie suurklubi on selle ajaga saavutanud. Siim Kera

E

esti jalgpallisõpradel tiirleb igal suvel peas küsimus, kas seekord suudavad kodused klubid eurosarjas midagi korda saata. Kombeks on saanud, et suurim lootusekoorem jääb alati FC Levadia õlule. Pole midagi imestada, tegemist on klubiga, kes on 15 aasta jooksul koguni kaheksa korda alistanud Euroopa sarjades vähemalt ühe vastase ning järgmisesse ringi edenenud. 22. oktoobril võis Levadia pere rõõmustada ning sünnipäeva puhul tordilt küünlaid puhuda. Teadupoolest on Levadiat läbi ajaloo saatnud Vene klubi maine. Klubi arendusjuht ning pressiesindaja Indrek Petersoo peab alustuseks vajalikuks mainida, et Levadia selge eesmärk on olla kõigile avatud klubi.

“

Kuna Levadia firma tegeles metallidega, siis on loogiline, et ka meie oleme raudsed. Mõnes mõttes oleme vana kooli meeskond, meil on konservatiivsed ja tagasihoidlikud eluvaated. Nüüdisaegne eputamiskunst ehk promomine pole meie tee.

„

“Me paneme rõhku kohalike mängijate arendamisele olenemata nende rahvusest,” sõnab 2002. aastast klubi palgal olev mees. “Seetõttu pole me kunagi panustanud välismängijatele. Neid me palkame ainult siis, kui nad on tõesti kohalikest meestest peajagu üle.” Levadia esindusmeeskonna peatreener Marko Kristal on omal ajal FC Flora särki kandes korduvalt praeguse leivaandjaga rinda pistnud. Tema sõnul oli võistkondade 44

JALKA NOVEMBER 2013

Foto: Lembit Peegel

2007. aastal tõi Levadia Tallinnasse Portugali jalgpallilegendi Eusebio (vasakul). Paremal klubi president Viktor Levada.

niinimetatud Eesti–Vene vastasseis teisejärguline: “Pole vahet, kas sa mängid eestlase, venelase või brasiillase vastu. Eelkõige oli tegemist kahe suure klubi vastasseisuga. See rivaliteet kasvas välja selle tõttu, et tegemist oli tiimidega, kes võitlesid esimese ja teise koha peale.” Levadia tegevjuhi Dmitri Skiperski sõnul alustas Levadia meeskonnana, kuid on nüüdseks kasvanud Eesti mõistes kindlasti suurklubiks.

Hea järelkasv Suurklubi mainele aitab peale heade tulemuste Eestis ja Euroopas kaasa see, et Levadial on Maarjamäel asuv treeningkompleks ning korralikult toimiv noorteakadeemia. Selle juht Theimo Tülp räägib, et noortetöö üks peamine eesmärk on anda kõigile noortele võimalus mängida Levadias. “Me ei saa endale lubada laste valikut taseme järgi,” rääkis Tülp. “Tegeleme Tallinnas kõigi noortega ning üritame kasvatada mängijaid nii Premium liigasse, esiliigasse kui ka amatöörliiga tasemetele.” Järelkasvu võistkondi on klubil 17, mis tähendab, et Levadial on igasse vanuseklassi võistkond välja panna. Selle üle on klubi töötajad ühiselt uhked. Jalgpallikool kasvatab häid mängijaid peale ja Kristal on selle üle kahtlemata rõõmus, kuid tõdeb, et kõik neist kahjuks esindusmeeskonna tasemele ei küündi. Samas tekib siiski hea valik mängijaid, kelle hulgast Levadia põhimeeskonda mehi valida. Klubi järelkasv teeb tegusid esiliiga A-s (oktoobri keskpaigaks oldi liidripositsioonil). Petersoo sõnul tuleb selle eest tänada duubli peatreenerit Argo Arbeiterit, kes on meeskonna väga ründavalt mängima pannud. “Me ei aja esiliigas tulemust taga, vaid anname noortele võimaluse areneda,” sõnab Indrek.


klubilood

Foto: Lembit Peegel

“Esiliiga on enda näitamise koht,” usub Marko Kristal, kelle sõnul on tugevuselt teine aste noortele väga heaks platvormiks. “Mind ei huvita, kas keegi lööb seal viis väravat mängus, aga kui mängija saab sel tasemel hakkama, siis tuleb teda igal juhul proovida Premium liigas.” Motivatsiooni peaks Levadia teise meeskonna mängijatel igatahes olema, sest nad saavad koos esindusvõistkonnaga trenni teha ning peaaegu igal duubli kodumängul on kohal ka Kristali uuriv ning puuriv pilk. Levadiale on omane seegi, et kuna esindusmeeskonnas on suur konkurents ning mõnele noormängijale jääb esiliiga liialt nõrgaks, siis antakse vutimehi üsna tihti teistesse Premium liiga klubidesse laenuks. Sellel hooajal taovad mujal palli näiteks Lauri Välja, Kevin Ingermann, Nikita Koger, Trevor Elhi, Martin Ustaal, Markus Holst jpt. Theimo Tülp mainib, et edukat hooaega teevad väiksemadki vutipoisid: “Neljas arvestuslikus klassis oleme medalikohtadel, samuti mängime edukalt U17 eliitliigas.” Ta toetab Petersoo arvamust ning lisab, et eesmärk ei seisne alati vastaste alistamises. Klubi deviis noortejalgpallis ongi “tähtis pole võit, vaid olla parim”. Levadia teeb koostööd MTÜ Päikeseväravaga, kus harjutavad pallimängimist need kõige tillukesemad, kes seitsmeaastaseks saades sammuvad trenni Maarjamäel asuvasse treeningbaasi. Petersoo sõnul on palju väikeseid lapsi, kes Levadias mängida tahavad. Jalgpal-

Foto: Lembit Peegel

Vladimir Voskoboinikov (paremal) heitleb ühes klubi mälestusväärsemas mängus Newcastle Unitedi vastu.

Levadia ajaloo olulisemad verstapostid

1998: Metallifirma OÜ Levadia hakkas toetama esiliigas mänginud Maardu FK Olümpia meeskonda ning peasponsori tõttu muudeti nimi Maardu FC Levadiaks. 1999: Hooaja eel ühines FC Levadia teise meistriliiga klubi JK Tallinna Sadamaga ja pälvis seeläbi koha eurosarjas. Esimene hooaeg meistriliigas, Sergei Ratnikovi juhendusel võideti nii talvine liigakarikas, Eesti karikas, meistritiitel kui ka superkarikas. Esmakordne osalemine Euroopas lõppes kahe mängu kokkuvõttes 1 : 7 kaotusega Bukaresti Steauale. 2000: Esimene eurovõit! Meistrite liiga esimeses eelringis saadi jagu Walesi klubist TNS Llansantffraid FC. Teises eelringis alistuti Donetski Šahtarile, kes jõudis toona Uus algus: 2012. aastal võtsid Levadia välja alagrupiturniirile. Kodus tüüri üle Marko Kristal (seisab) ja Indrek tegi Levadia taas puhta töö! Zelinski. 2001: Meistriliigas peale Maardu Levadia ka Tallinna Levadia, esindusmeeskonnale Valeri Bondarenko käe all pronksmedal. 2002: Pasi Rautiaineni ainuke hooaeg Levadias. Tiitel jäi küll võitmata, kuid soomlane tõi Levadiasse lääne jalgpalli ning andis kogu klubile uue hingamise.

2003: Itaallase Franco Pancheri põrumine peatreenerina ning Tarmo Rüütli tähelennu algus. 2004: Kaks Levadiat ühinesid ja Tarmo Rüütli viis ühtse meeskonna Eesti meistriks. 2006: Eesti “Chelsea” alistas UEFA karikasarjas nii Haka kui Twente ja läks vastamisi legendaarse Newcastle Unitediga. Lõpuks kaotati 1 : 3, kuid hooaja lõpus võeti tagasi eelmisel hooajal kaotatud Eesti meistrikarikas. Samal aastal ühineti JK Kotkas Juunioriga, mille tulemusena sündis Eesti üks suuremaid spordiklubisid. 2007: Võideti meistritiitel ja karikas, naistest tuli esimest korda tiitlivõitjaks FC Levadia naiskond. Valmis Maarjamäe treeningbaas. 2008: Uueks peatreeneriks sai Igor Prins, kelle juhendusel jätkati kohaliku vuti tipus. 2009: Rekordilise 97 punktiga võideti neljas järjestikune meistritiitel. Meistrite liiga eelringis alistati Krakowi Wisla ning seejärel kaotati Debrecenile, mille tulemusena jõudis Levadia Euroopa liiga playoff’i, kus tuli alla vanduda türklaste Galatasarayle. 2010: Pikk eduseeria lõppes, Igor Prinsi vahetas peatreeneri postil välja senine duubelmeeskonna juhendaja Aleksandr Puštov. 2011: Esimest korda klubi ajaloos jäädi meistrivõistlustel medalita ning lõpetati neljandal kohal. Levadia käsi käis täbarasti ka Euroopa liigas, kus teises eelvoorus jäädi alla Luksemburgi klubile FC Differdange 03. Puštovi asemel juhendasid meeskonda hooaja lõpuni endised keskkaitsjad Sergei Hohlov-Simson ja Marek Lemsalu. 2012: Uus algus – Marko Kristal ja Indrek Zelinski hakkasid ehitama uut meeskonda noortest mängumeestest, klubis toimus põlvkondade vahetus, tulemuseks hõbemedalid ja karikavõit. FC Levadia sai uue logo ja visuaalse näo.

2013 NOVEMBER JALKA

45


klubilood Foto: Lembit Peegel

kuid Skiperski arvates võib selle aasta näite puhul tõdeda, et see ei tööta: “Vunk, Zahovaiko ja teised on tagasi, aga rahvast ikka märgatavalt juures ei ole.” Marko Kristal arvab, et fänn tuleb ikka staadionile, aga kui tähtis mäng toimub teisipäeval kell 17, siis see mõjub negatiivselt inimestele, kes on kohtumisele tulemise osas kahevahel. Praegu tegutseb Levadia personal Maarjamäel ehitussoojakutes, mistõttu on järgmine suurem eesmärk klubihoone ehitamine. Sealne kinnistu saadi Petersoo sõnul raske töö tulemusena 36 aastaks. Oma staadioni ehitamist klubil plaanis ei ole. Pressiesindaja arvates on Kadrioru staadion fantastiline ning atmosfäär suurepärane nii mängijatele kui pealtvaatajatele. Ainsaks miinuseks peabki ta valgustuse puudumist. Tülp leiab, et noorte puhul on maksimum saavutatud: “Enam väga palju lapsi juurde ei võta, üritame kvaliteeti tõsta, kuigi oleme ka praegu väga kõrgel tasemel.” Kvaliteedi parandamist igas vallas peavadki Levadia mehed tulevikuplaani tähtsaks osaks. Petersoo sõnul töötatakse praegu välja visiooni 2020, mis peaks paika panema, milline näeb klubi välja aastal 2020. Valitakse välja sobivad teetähised ning sügistalve jooksul jäädvustatakse projekt kirjakunsti abil. Meeste sõnul on vaja kindlaid tingimusi, et jõuda näiteks Meistrite liigasse, ja selle nimel tööd tehaksegi.

Levadia X-faktor Toomas Krõm 2001. aastal Levadia särgis ründamas.

likooli juhtimise eest vastutav Tülp räägib, kuidas nad käivad ise laste juures koolides. “Me püüame juba varakult nende juures olla, et pakkuda neile turvatunnet,” märkis Tülp. “Seepärast tulevad nad ka meie juurde tagasi. Tsiteerides meie filmiklassikat: meie reliikvia on meie lapsed ja meie treenerid.” Naiste jalgpalli kohta tunnistab Petersoo, et olukord võiks olla parem: “Tegemist on täielikult amatöörspordiga, kuigi eelarves on nad meil loomulikult olemas. Aitame bussidega ja kodumängude korraldamisega ehk elementaarsed asjad saame pakkuda, kuigi hinges tunneme, et tegelikult tahaks rohkemgi teha.”

Klubi süda on ehitussoojakutes Publikunumbrite puhul tunnistavad kõik mehed ühest suust, et rahuloluks põhjust ei ole. Levadia pole seni silma paistnud ka suure turundusmasinaga. Petersoo sõnul on see teadlik otsus: “Üritame asja rahulikult teha ja usume, et kui üheks mänguks tilulilu abil rahvast meelitada, siis suuremas plaanis see kaasa ei aita. Pöörame tähelepanu suurtele mängudele Flora ja Kalju vastu ning üritame sinna rohkem pealtvaatajaid kutsuda eelkõige heategevusliku sõnumi kaasamise kaudu.” Pealtvaatajate puuduse kirjutab ta suures osas ka tasemevahe arvele ja näeb, et siin vallas tuleb klubidel ja Eesti Jalgpalli Liidul veelgi rohkem ühist tööd teha. Alatasa on räägitud, et publikut võiks tribüünidele meelitada endised ja praegused koondisemängijad, kes koduliigasse naasevad, 46

JALKA NOVEMBER 2013

Levadia taustajõud leiavad, et filosoofiliselt on nende klubile kõige lähedasem FC Flora. Nendega jagatakse ühist väärtust, mõlemad on eelkõige kasvatajaklubid. “Tunneme, et väljaku kõrval teeme just rohevalgetega kõige sarnasemat tööd,” lausub Petersoo ning jätkab: “Muidugi oleme konkurendid olnud juba aastaid ning omavahelistes mängudes armu ei anta.” Samas saadakse kõigi meeskondadega hästi läbi, kuigi tunnistatakse, et Kalju üritab hetkel teistele vastanduda. Niisamuti võivad Nõmme klubi eestvedajate arusaamad aja jooksul muutuda, arvavad Levadia asjapulgad. Indrek Petersoo on veendunud, et Levadia edu pant on olnud raudne masinavärk. “Meil on suur tööeetika, kõik asjad peavad olema omal kohal ja paigas,” leiab ta klubis olevat saksalikku mentaliteeti. “Kuna Levadia firma tegeles metallidega, siis on loogiline, et ka meie oleme raudsed. Oleme vana kooli klubi, meil on konservatiivsed eluvaated. Nüüdisaegne eputamiskunst ehk promomine pole meie tee. Teeme asju ja räägime alles siis, kui selleks on põhjust.” Miks just FC Levadial eurosarjades hästi läheb? “Meie meeskond on alati olnud euromängudeks suurepäraselt motiveeritud, oleme hästi valmistunud, taktikavalik on õnnestunud ning vahel pole vastastel asjad välja tulnud,” arutleb Petersoo. “Levadial on mingi X-faktor – meil tuleb see eurovärk lihtsalt välja.” Tema käest on tihti küsitud, kuidas suudetakse klubi nii vähese töötajate arvuga elus hoida? Klubi meediasuhtluse eest vastutava isiku arvates teeb Levadia personal suuresti tööd entusiasmi pealt ja see ongi kõige tähtsam: “Kui sa seltskonda naudid, siis tasu polegi määrav.”


klubilood Foto: Lembit Peegel

Kõigi aegade koosseis Klubi tehniline direktor Pavel Kazakov on klubi juures olnud selle sünnist saati. Seepärast on just tema välja valinud Levadia sümboolse koosseisu läbi aegade. NIKITA ANDREJEV

ANDREI KRÕLOV TAIJO TENISTE

KONSTANTIN VASSILJEV

DMITRI KRUGLOV

MAREK LEMSALU

KONSTANTIN NAHK

LIIVO LEETMA

VITOLDAS CEPAUSKAS

JURI LEITAN

SERGEI PAREIKO Sergei Pareiko noore kollkiprina 2000. aastal.

PEATREENER: PASI RAUTIAINEN

Indrek Petersoo euroseikluste edetabel Tallinna Levadia arendusjuht ja pressiesindaja on ainuke inimene kogu maailmas, kes on näinud staadionilt kõiki Levadia euromänge nii kodus kui võõrsil. Jalka jaoks tuhnis ta oma isiklikus ajuarhiivis, et tuua päevavalgele nende kohtumiste eredaimad hetked. Kõige tugevam vastane: 2006. aasta tõi meile UEFA karikasarjas unelmate loosi. Mõlemad mängud Newcastle Unitediga mängisime tegelikult hästi, lõime värava ja pidasime vastu. Tegemist polnud valusa kaotusega, nad olid meist lihtsalt paremad. Eriline oli see, et St James’ Parkil mängisime 27 012 pealtvaataja ees ning umbes sama palju inimesi käis vaatamas kogu 2006. aasta Eesti meistriliigat. On kombeks, et mängupäeval toimub ametlik lõunasöök, kus on kohal mõlema klubi juhtkond. Mäletan, et Inglismaal ootasime Newcastle’i inimesi üle poole tunni, sest neil oli samal ajal prioriteediks kolmanda väravavahi Pavel Srnicekiga lepingu sõlmimine. Eks see näitab, et mängu tähtsusesse suhtusid kaks klubi üsna erinevalt. Võimsaim emotsioon: selleks on kindlasti FC Twente väljalülitamine üks ring enne Newcastle Unitedit. Nahk sooritas imelise karistuslöögi, kogu meeskond tegi briljantse soorituse. Minu arust Twente selgelt alahindas meid, kogu juhtkond rääkis, kui tore on mängida ja kui ilus linn teil on, ja andis mõista, et vastaseid teist ei ole. Mängueelsel lõunasöögil arutati, et võiksime noorte puhul koostööd teha. Pärast mängu saatsin neile kirja, mis edasi saab, aga seda vastust ootan ma siiani. Levadia kõigi aegade parim euromängija: Konstantin Nahk oli oma parimatel päevadel suur mängija ning üks väljapaistvamaid pallureid meistriliigas. Kindel meeskonna liider, kuid vastuoluline ning keeruline isiksus. Kurb, et tema Levadia karjäär lõppes skandaaliga, aga sellegipoolest lõi ta palju tähtsaid väravaid. Väljapaistvamad võõrustajad: nendeks on Belgradi

Crvena Zvezda, Istanbuli Galatasaray ning Targu Jiu Pandurii. Eks selliste meeskondade kohta räägitakse, et peab põrgus mängima, ja nii tegelikult ka oli, aga kuni jalgpallimängu alguseni võeti meid suurepäraselt vastu. Erakordselt kihvtid kohad ning väga külalislahked inimesed. Tunnistasime küll Galatasaray 5 : 0 paremust, aga Konstantin Nahk sõnas pärast mängu, et kuigi rahvas oli Levadia vastu, tuldi vähemalt neid vaatama. Kõige suurem pettumus: kaotus Luksemburgi klubile FC Differdange 03 2011/2012. Euroopa liiga teises kvalifikatsiooniringis. Kui tavaliselt oli Levadia Taavetina Koljateid alistanud, siis nüüd tehti meile samamoodi ära. Oli ju tegemist aegade parima loosiõnnega, kuid ilmselt alahindasime vastast. Keerulisim vastane: 2002/2003. UEFA karikasarja eelring Maccabi Tel Avivi vastu põhjustas rohkesti peavalu. Omal riskil oli võimalus Iisraeli minna, kuid UEFA seda ei soovitanud. Tel Avivi klubi pakkus, et lennutavad Levadia inimesed äriklassis Iisraeli ja paigutavad meid viietärnihotelli ning annavad kõigile isiklikud ihukaitsjad. Me keeldusime ja Maccabi kodumäng toimus Bulgaaria pealinnas Sofias, kus kaotasime 0 : 2. Pealtvaatajaid oli 300–400, kuid politsein ikke ning turvamehi kuni 2000. Kergeim mäng: eurosarjas kergeid mänge pole, kuid siin võib välja tuua 2007. aasta kohtumise Makedoonias Prilepi Pobeda vastu. Juba enne mängu tuli üks kohalik ajakirjanik ligi ja soovitas kihlveokontoris Levadia võidu peale panustada – pidavat kindel valik olema. Kokkuvõttes saime edasi, kuid mängust seda iseenesest välja lugeda võimalik polnud. Nahk lõi värava ja Kotenko tegi väga häid tõrjeid, nii et võitsime 1 : 0 ja kodus jäi 0 : 0. Tegelikult napp võit, kuid vastane ei mänginud nii sportlikult, nagu pidi. Kogu Prilepi linn vist teadis nende oma meeskonna mängutulemusega manipuleerimisest, kuid meie seda ei aimanudki.

2013 NOVEMBER JALKA

47


usutlus

Eesti koondise s채rke on Mika Ker채nenil kokku kuus ja need on talle kui rahvariided.

48

JALKA NOVEMBER 2013

Foto: Mari Luud


usutlus

Mika Keränen

kannab koondisesärki kui rahvariiet Eestis elava soomlasest kirjaniku Mika Keräneni süda peksab erakordse jõuga, kui väljakul on vastastega askeldamas meie või põhjanaabrite koondised. Kui Mika parasjagu vutti ei vaata, siis tõenäoliselt laob ta sellest sõnu ritta. Jalgpallist, veidratest spordialadest ja kirjandusest ta meile pajatabki. Siim Kera

Ü

hel kenal sügispäeval helistasin Mika Keränenile (luuletajanimi Mihkel Kera) ja palusin tal Jalka fotode pildistamise ajaks Eesti koondise särk selga panna. Mika vastas rõõmurulli kombel teisel pool toru: “Muidugi! Mul on praegugi üks seljas. Tegelikult on mul koondisesärke üsna palju, siis on kindel, et alati on mõni puhas.” Miks pakuvad ühele soomlasele nõnda palju huvi eestlaste nahkkeraga hullamise oskused, seda üritasid kaks Kera vastakuti istudes välja selgitada. Palju sa ise jalgpalli mänginud oled? Nooruspõlves mängisin kogu aeg. Minu ajal oli Põhja-Helsingis jalgpallitrenn see koht, kuhu kõik läksid. Muud spordiala ei olnud. Hoki? Tead, hoki oli tollal natukene jõukamate hobi. Mina olin pigem töölisklassi rajoonist. Jalgpalli jaoks pole sul vaja muud kui kasutatud putsasid, hoki jaoks jällegi läheb tarvis hunnik erinevat varustust. Minu koolis oli ainult üks poiss, kes mängis hokit. Kus sa palli toksisid? Alguses mängisin Helsingi klubis PK35, mis on asutatud Viiburis aastal 1935. Seal ma harjutasin, kuid võib öelda, et

olin tiimis vahetuspingi asesoojendaja (naerab – toim.). Kui olin 14, siis me kolisime Ida-Soome ning seal sain ma juba rohkem platsile, olin lausa väravakütt. Helsingis oli tase kõvasti kõrgem, aga minu uues kodukohas mängis rolli just geograafiline eraldatus. Pealinnas olid meeskonnad linnaosapõhised, IdaSoomes oli lähim vastane 20 kilomeetri kaugusel ja ühele võistkonnale külla sõitmiseks tuli läbida 130 kilomeetrit maanteid. Mängukogemust oli poistel vähe ja sealt tekkis ka tasemevahe. Millegipärast oli seal populaarne üks imelik sportmäng – Soome pesapall. Tundsin vutikultuurist puudust, kuid õnneks tekkis meil mõne teise sisserännanud noorega niinimetatud võõrleegionäride rühm, mis oli täitsa korralik. Soomes toetad siis PK-35t? Muidugi. 1990ndatel oli klubi treeneriks muide Pasi Rautiainen ja tema abiga jõudis meeskond mudaliigast kõrgliigasse. Siis aga ostis üks miljonär esindusmeeskonna ära, muutis nime Jokeritiks ja lootis, et suudab HJK-le konkurentsi pakkuda. Uue nimega tiimis mängis ühe hooaja ka Konstantin Nahk. Samal ajal mängis klubilise struktuuri säilitanud PK-35 madalamates liigades edasi ja on praeguseks tõusnud Ykköneni (Soome tugevuselt teine liiga – toim.). Jokerit aga ei suut-

nud meistriliigas püsida ja kadus ka investori huvi. Nõmme Kalju ja HJK mängus olid nõmmekate poolt? Jah, HJK vastu olen juba põhimõtteliselt. Noorteklassis saime alati nende käest pähe. Kuigi ma mängida alati ei saanud, on mul terve sahtel täis hõbemedaleid. Iga medali puhul tean, et suure tõenäosusega on kaotus saadud just HJK-lt.

“

HJK vastu olen juba põhimõtteliselt. Noorteklassis saime alati nende käest pähe. Kuigi ma mängida alati ei saanud, on mul terve sahtel täis hõbemedaleid.

„

Soome koondisele hoiad pöialt? Ikka. Jälgin nii Soome kui Eesti jalgpalli. Ootan väga, millal valikmängus kohtutakse, sõprusmängud ei loe midagi. Ka eestlaste võit venelaste üle maavõistlusmängus ei olnud mulle eriti eriline. Valikmängud on olulised! Kõige suurem unistus ongi, et Soome ja Eesti loositakse ühte gruppi ning vähemalt üks neist saaks finaalturniirile.

2013 NOVEMBER JALKA

49


usutlus seda kogu aeg vaatama, oled sa mängumees ja tegija. Individuaalne tehnika peab olema käpas. Sa oled kohtunik ja treener ka olnud. Väikeses kohas oli elementaarne, et kui sa palli mängisid, siis saadeti ka erinevatele koolitustele. Kohtunikukaart oli eriti kasulik, sest sellega pääsesin igale Soomes peetavale mängule tasuta. Treenerina tegin ära kaks põhilist kursust, mis tollal olid, ning nii sain ma endale mõned grupid ka. Põhiliselt tegelesin noortega alates 2. klassist. Kui ma olin 16–17, siis tekkis ka tüdrukuterühm. Nad tulid lihtsalt juurde ja tahtsid mängida. Nendega olin pigem abitreener, peamine juhendaja oli nende võistkonna kapten. Halbadest kliimaoludest peab üle olema ja jalgpalli arendama, on Mika Keränen veendunud.

Aga kellele süda lööb, kui kaks naabrit omavahel heitlevad? Kui ma käisin esimest korda Soome– Eesti mängu vaatamas, siis oli selge, et soomlastele tuleb ära teha. Ma ei tea, see on ilmselt mingi jalgpallifännide pisik, et tihtipeale ollakse just nõrgema ja väiksema poolt. Eesti ja Soome on nagu vasak ja parem jalg. Nii loomulikud asjad. Muidugi on tore, kui saab suuremale vennale ära teha. Kui samal ajal on mõlemal valikmäng, siis kumba vaatad? Mõlemat üritan, üks siis televiisorist ning teine arvutist. Mäletan, et kui töötasin Helsingis Eesti instituudis, siis otsisin pingsalt kohta, mis hakkaks näitama Eesti koondise mänge. Lubasime, et toome baari rahvast täis, aga kõrtsmikud polnud kunagi nõus, sest nad poleks suutnud kanalit Soome mängule keeramata jätta. Lõpuks vaatasime sealsamas instituudi ruumides mänge. Miks soomlased veel MMile jõudnud pole? Soomes on liiga lihtne elu. Õhtul ei näe väljakutel noori, kes teeks üksi trenni. Kõik Soome tippmängijad on olnud fanaatikud ja nii peabki olema. Ei piisa sellest treeningust, mis teed mansaga koos. Pead halbadest kliimaoludest üle olema ja tegema iseseisvalt harjutusi. Kui Helsingis olin ludri, siis Ida-Soo50

JALKA NOVEMBER 2013

mes tegin kasvõi talvel trenni, peksin lihtsalt palli vastu tehnikumi seina. Nii kaua kui ma ei näe, et poisid teevad tühjadel väljakutel üksinda trenni, ei saa Soome MMile. Sama kehtib muidugi ka Eesti kohta. Asi ei sõltugi niivõrd treeneritest, jalgpallikultuur peab eeskujuks olema. Aga kas siin ja põhjanaabrite juures tekib selline kultuur, et noored on nõus end 100% vutile pühendama? Ei

“

Kui München lööb Dortmundile värava, siis pulss absoluutselt ei muutu. Aga kui Eesti või Soome koondised mängivad, siis on täitsa hullumaja. Varsti pean laskma arstil kirjutada mängude ajaks eraldi tabletid. Mida vanemaks jään, seda raskem on vaadata.

„

tea. Minu arust on Eestis just individuaalne tehnika eriti nõrk. Trennis tegeletakse mänguliste elementidega, aga rohkem peaks tehnikale keskenduma. Mina ei suutnud jalgpalli nautida enne, kui sain kõksimise korralikult selgeks. Alles siis, kui sa palli taltsutad ja ei pea

Millal sa Eesti vutiga lähemalt sina peale said? Tulin siia 1993. aastal metsandust õppima ja tuleb tunnistada, et enda üllatuseks avastasin, et minu kursusekaaslased polnud üldse vutifännid. Siin mängiti ühte väga jaburat spordiala nimega korvpall. Mäletan, et sõitsin iga päev rattaga Tamme staadionist mööda ja kuulsin ainult vene keelt. Järgmisel aastal käisin Kadriorus vaatamas Eesti– Itaalia mängu, mille Eesti kõigest 0 : 2 kaotas. Siis sain aru, et kohalik vutt kääbusriigi tasemel ei ole, ja pärast kohtumist hakkasin eestlasi Soome koondise kõrval toetama. Kui Jalgpallihaigla loodi, teadsin kohe, et ma pean selle liikmeks saama, sest kui tekivad fännid, saab alguse ka jalgpallikultuur. Mitu Eesti koondise särki sul on? Kaks valget, neli sinist. Soomlane sinus imelikult nihelema ei hakka, kui lõunanaabrite sümbolid seljas? Ei hakka. Eestis elades tunnen end eestlasena ja siin olen ümber sündinud täiesti uueks inimeseks. Koondisesärk on minu rahvariie. Koolides käin esinemas Eesti särk seljas, see näitab minu reibast spordiinimese mõttelaadi. Kui ma seda linnas kannan, siis ma olen teel kuhugi, kus ma esindan selle koondise värvi. Niisama särgiga ma ei maga ja joomas ka sellega ei käi. Kui tihedalt siinset jalgpallielu jälgid?


usutlus Ikka kogu aeg hoian silma peal, koos Contraga vaatame internetist välisliigades mängivate eestlaste ning soomlaste esitusi. Tartu Tammeka mänge üritan ka võimalikult palju vaatamas käia. Välismaise vutiga oled kursis? Meistrite liigat vaatan ainult siis, kui mõni oma mees platsil on. Kui München lööb Dortmundile värava, siis pulss absoluutselt ei muutu, aga kui Eesti või Soome koondised mängivad, siis on täitsa hullumaja. Varsti pean laskma arstil kirjutada mängude ajaks eraldi tabletid. Mida vanemaks jään, seda raskem on vaadata. Aga suurturniirid? Tavaliselt hoian naabritele pöialt. Kui Rootsi mängib mustade meestega, siis olen rootslaste poolt ja kui Venemaa mängib mõne Ladina-Ameerika satsiga, siis loomulikult loodan idanaabrite edu. Muidugi on poolehoiu võitnud ka Läti koondis. Nende EM-seiklus oli väga kihvt ja andis usku, et kui Läti hakkama sai, siis on ka meil võimalus. Jalgpalli esineb su raamatutes võrdlemisi tihti. Vutist on lihtne kirjutada, sest mul on hästi palju lapsepõlvest ja trennidest meeles. Alati kurdetakse, et noortele poistele pole huvipakkuvaid raamatuid, jalgpall on neile aga põnev. Kevadel on täitsa vutiromaani oodata? Jah, paralleelselt nii Soomes kui Eestis ilmub romaan “Väravajoonel”. Peategelane on väravavaht, kes mängib oma esimest Soome kõrgliiga mängu. Kogu tegevus toimub ühe kohtumise ajal ning raamatu jõuab umbes 90 minutiga ka läbi lugeda. Treener ütleb enne mängu noorele puurivahile, et 29. minutil tuleb penalti ja ründaja lööb selle paremale alla, sa pead selle sisse laskma ning saad 4000 eurot. Tegemist on muidugi ilukirjandusega, nii et lehekülgede kaupa mängukirjeldust ei tule. Soome kirjastaja tahab juba teist raamatut, selle tegevus toimuks Eestis.

Vahepeal jääb mulje, et kunstiinimesed ei suhtu sporti just kõige paremini. See on täielik müüt. Muidugi on kirjanikke, keda sport ei huvita, kuid samas on ka täielikke fanaatikuid. Pealegi annab jalgpall kõvasti inspiratsiooni.

Foto: Mari Luud

Tartus on üsna palju tugevaid kogukondi nagu näiteks Karlova ja Supilinn. Kuidas saaks kogukonnatunnet meie jalgpalli puhul ära kasutada? See on praegusel ajal võibolla natuke utopistlik, aga minu meelest oleks väga vahva, kui erinevad jalgpalliklubid oleks seotud linnaosadega. Oleks ma Tartu linnapea, jagaksin väljakud erinevate klubide vahel ära ja ütleks, et see on teie territoorium. Siis Mika Keränen on palju kirjutanud jalgpallist. ei läheks Santose treenerid näiteks Tähtverre mängijaid meelitama ja Tammeka ei läheks oma muruväljakuid teha. Umbes sama nagu piirkonnast väljapoole. Kui noorte linväita, et siin ei saa õunu kasvatada, sest naosaidentiteet siduda kindla klubiga, nad on väikesed. See on puhas tahte asi. siis see saab ainult head teha. Poisid Kunstmuruplatsid on poolik lahendus, tahavad võita ja seda ei tohiks kunagi õiget jalgpalli mängitakse putsadega, alla suruda. Kõige paremad mängijad mitte vaiba peal tennistega. Pealegi on viletsad kaotajad. Mis oleks mõnuei saa kunstmurul täielikult olukorda sam, kui teha naaberlinnaosale pähe? minna, sest iga kukkumine võib lõppeda Ma mäletan ise, kuidas ma läksin Maarjamõisa haiglas. Tavalisel väljakul musta-punase PK-35 dressiga näiteks seda ei juhtu. teise linnaosa antikvariaati. Alati oli uhke tunne. Mika, kui sul oleks valida lastekirjaniku ja professionaalse jalgpalluri ameti Tihti kurdetakse Tartus treeningutin- vahel? gimuste üle. Keeldusin Madridi Reali pakkumiKes ütleb, et Tartus on halb seis, see sest, nii et olen lastekirjanik (naerab). mingu vaadaku näiteks Põhja-SooAusalt öeldes oleksin ikkagi kirjanik. me. Pealegi, ma ei saa aru, miks alati Kui ma panen paberile sõnu vutist, siis tahetakse kunstmuruväljakuid teha. ma saan teha kõike, mida ma tegeliIda-Soomes, Helsingist 400 kilomeetkult väljakul ei osanud. Minu raamarit, oli täiesti perfektne muru. Ma ei tutes võivad nii Eesti kui Soome jõuda usu seda juttu, et Eestisse on mõttetu MMile!

2013 NOVEMBER JALKA

51


doping

Kurikuulsad dopingujuhtumid varjutavad jalgpalli Foto: Nigel Treblin/AFP/Scanpix

Sel sügisel möödus veerand sajandit maailma spordis märgilise tähendusega sündmusest, mis tähistab dopinguvastase võitluse esimest suurt võitu ning mis sisuliselt kandis endas sõnumit, et edaspidi ei tehta allahindlust kellelegi. Kuidas on lood dopinguga jalgpallis? Andres Must

M

ärgilise tähendusega sündmus oli loomulikult Ben Johnsoni vahelejäämine 1988. aasta Souli olümpiamängudel. Dopinguga oli vahele jäänuid varemgi, kuid Johnson on selles reas esimene tõeline superstaar. Johnson oli maailmameister ning olümpiamängude ühe oodatuima ala finaalis maailmarekordi püstitanud mees. Johnson on dopinguvastase võitluse nurgakivi. Talle on järgnenud tuhanded oma ala tipud, muuhulgas USA jalgrattur Lance Armstrong oma kurikuulsa ülestunnistusega aasta alguses. Jõuame nüüd väikese ringiga jalgpalli juurde. Siinkohal oleks paslik meenutada tuhandeid kordi ülekorratud tõde, et jalgpall on maailma enim harrastatud sportmäng, enim meedia tähelepanu pälviv spordiala. Klišeede krooniks: spordialade kuningas! Ometi, nagu võiks küsida kahtlustav huviline, kuhu on jäänud siis jalgpallis need sajad või isegi tuhanded dopinguga patustanud? Kas jalgpalli ja dopingu vahelised suhted on tõesti marginaalsed, nagu FIFA korduvalt kinnitanud on? Tänavu augustis toodi Saksamaal avalikkuse ette nüüdseks palju kõneainet pakkunud Berliini Humboldti ülikooli poolt tehtud uurimus, milles keskenduti dopingu kasutamisele

52

JALKA NOVEMBER 2013

UEFA dopingukontroll Euroopa liiga finaalis 2010, kui Hamburgis kohtusid Fulham ja Madridi Atletico.

Saksamaa LV spordielus alates 1950ndatest. Juba eelmisel aastal tehtud 804-leheküljeline uuring jäi privaatsust puudutavate seaduste alusel avaldamata, kuid sel suvel andsid uuringu tegijad oluliselt kärbitud osa materjalist Saksa ajakirjandusse. Ilma ainsatki konkreetset isikut nimetamata kirjutas mainekas Süddeutsche Zeitung, et Saksamaa LVs olid sportlased aastakümneid süstemaatiliselt dopingut tarvitanud. Peamise löögi sai Saksamaa LV jalgpall ning kinnitust sai mitu varasemat kahtlust. Saksamaa jalgpalliajalugu teab kahte kuulsat juhtumit. Kohe pärast Saksamaa LV esimest maailmameistritiitli võitmist 1954. aastal Bernis

rääkis finaalis kaotanud Ungari meeskonna liider Ferenc Puskas, kuidas ta riietusruumi sakslasi õnnitlema minnes nägi põrandal süstlaid. Puskase väljaöeldu taustal tekitas avalikkuses imestust, et pool aastat pärast Berni finaali haigestus enamik Saksamaa koondislastest kollatõppe. Toona lükkasid sakslased kõik süüdistused tagasi ning kui Puskas oli 1957. aastal France Footballi veergudel taas kord sakslaste dopinguteema tõstatanud, kehtestati talle Saksamaa staadionitele sissepääsukeeld. Sakslased läksid Puskaselt vabandust nõudes sedavõrd kaugele, et 1960. aasta Euroopa riikide meistrite karikafinaal Puskase toonase koduklubi Madridi Reali ja Frankfurdi Eintrachti vahel Glasgow’s


doping toimus alles seejärel, kui Puskas oli oma aastatetaguse sõnavõtu pärast vabandanud. Teise tuntud episoodi tegi aga avalikuks sakslane ise, nimelt ütleb 1980. aastate Saksamaa LV kindel esiväravavaht Toni Schumacher oma 1987. aastal ilmunud autobiograafias “Anpfiff ”, et dopinguainete tarvitamine on Bundesligas tavapärane. Schumacher maksis öeldu eest kallist hinda. 1980. aastal Euroopa meistriks kroonitud mehele jäi edaspidi koondiseuks suletuks, samuti lõpetas temaga koostöö spordivarustust tootev Adidas. Tänapäeval pakub avalikkusele enim huvi maailmameistrivõistlustel osalenud Saksamaa koondisi puudutav ning uuring kinnitab toonaste meeskondade seotust keelatud ainetega. Nimelt kasutasid sakslased 1954. aastal metamfetamiini, sama toimeainet kasutasid ka maailmameistriks tulnud koondislased 20 aastat hiljem. Toetudes FIFA meditsiinikomitee toonase juhi Mihajlo Andrejevici erakirjale Saksamaa LV spordiliidu presidendile Max Danzile, jäid kolm mängijat 1966. aastal finaali jõudnud meeskonnast vahele aga efedriini kasutamisega. Tõsi, FIFA ametlikud dokumendid kinnitavad, et tol turniiril ühtegi positiivset proovi ei antud. Loomulikult ei hakka tänapäeval ükski toonane asjaosaline uuringus väidetut avalikult kinnitama. “Noil päevil me ei teadnudki, mis doping üldse on,” kinnitas nii 1966. kui 1974. aastal koondisse kuulunud Franz Beckenbauer. “Me ei teadnud sellist sõnagi.” Siiski on doping ja jalgpall kokku puutunud ka kaugelt varem kui eespool nimetatud sündmustel ning samuti pole kokkupuude jäänud vaid Saksamaa piiresse. Teada on juhus 1925. aastast, mil üks Londoni arst soovitas Arsenali peatreeneril Leslie Knightonil anda mängijatele “väikeseid valgeid tablette”, mis muutvat mängijad “energiast pakatavateks hiidudeks”. Wolverhamptoni Wanderersi peatreeneri Frank Buckley korraldusel pidid tema hoolealused

Foto: Jon Super/AP/Scanpix

2010. aastal jäi dopingutestis vahele toonane Manchester City jalgpallur Kolo Toure.

Mis on doping? Ingliskeelsesse seletavasse sõnaraamatusse ilmus sõna “doping” esimest korda 1889. aastal ning seda kirjeldati kui oopiumit või narkootikumi, mida manustatakse võistluste ajal hobustele. Sportlaste dopingukasutamist hakati tõhusamalt kontrollima 1960. aastatel, kuigi rahvusvaheline kergejõustikuliit oli stimulaatorite kasutamise keelustanud juba 1928. aastal. Euroopa Nõukogu koolivälise hariduse komitee 1963. aasta definitsiooni järgi on doping manipulatsioon terve indiviidi organismiga või selle indiviidi poolt ükskõik millisel viisil kasutatav aine, mis pole organismi toodetud, või füsioloogiline substants manustatuna ebatavalises koguses või ebatavalisel viisil, kindla eesmärgiga kunstlikult või ebaausalt mõjutada võistlusspordis osaleva indiviidi sooritusvõimet. Dopinguks loetakse keemiline aine, mida ei tohi kasutada ühelgi juhul või mille kontsentratsioon sportlase organismis ei tohi ületada kehtestatud piire. Keelatud on ka niinimetatud veredoping ehk vere hemoglobiinisisalduse tõstmine vereülekande abil, samuti on keelatud geenimanipulatsioonid. Aastate jooksul on see nimekiri täienenud ning 1999. aastal rahvusvahelistest spordialaliitudest ja rahvusvahelisest olümpiakomiteest sõltumatult loodud maailma antidopinguagentuuri WADA definitsioon lisab, et lubatud pole ka keelatud aine või meetodi kasutamise katse, proovi andmisest keeldumine või proovi võtmise vältimine, proovi võltsimine või võltsimiskatse.

sama efekti andvaid tablette manustama 1930ndatel. Hooajal 1963/64 jäi Itaalia jalgpalliliidu ühekordse kampaania käigus tehtud testidel dopingu kasutamisega vahele mitu Bologna mängijat. Kummalisel kombel ei nurjanud aga too vahejuhtum Bologna teed meistritiitlini! Kõik need juhtumid pole aga pannud jalgpalli dopingu vastu võitlema selliste meetoditega nagu teised spordialad.

Põhjuseid, miks jalgpall on dopinguvastases võitluses suutnud jääda kõrvaltvaatajaks, võib ühe võimalusena otsida jalgpalli tugevast positsioonist spordialade hierarhias. Kui enamik spordialadest püsib elus tänu olümpialiikumisele ja riiklikule rahastamisele ning peab seega täitma ka rahastajate kehtestatud nõudmisi, sealhulgas tegema tõhusat dopinguvastast koostööd, siis jalgpall suudab suuresti toimida ise majandades

Foto: Nick Potts/Scanpix

2013 NOVEMBER JALKA

53


doping ega ole teistest (spordi)organisatsioonidest sedavõrd sõltuv. Jalgpall on kui suletud keha: rahvusvaheline olümpiakomitee teda ei hirmuta ning ta jääb püsima ka olümpiamängudeta. Sellist suletud organisatsiooni saab mõjutada vaid avalik arvamus. Alles ühiskondlik surve sunnib jalgpalli oma turvalisest keskkonnast väljuma. Just ühiskondlik vastutus ongi see alus, mis on tänapäevaks Saksamaal kulmineerunud eespool nimetatud uurimusega. Nimelt otsustati 2006. aastal muuta Saksamaal senist administratiivset spordisüsteemi ning omaaegse Saksamaa olümpiakomitee asemel loodi Saksamaa olümpia-spordiliit (Deutsche Olympische Sportbund). Uue liidu juhiks sai tänane Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach, kes 2008. aastal võttis koostöös Saksamaa sporditeaduste instituudi, siseministeeriumi ja Humboldti ülikooliga eesmärgiks selgitada välja dopingu kasutamine Saksamaa LVs. Kõik selleks, et lüüa selge piir mineviku ja tuleviku vahel ning anda uuele alaliidule võimalus alustada tegevust puhtalt lehelt. Peagi pärast uuringu avalikustamist vastas Bundesliga, et tõhustab dopinguvastast võitlust olulisel määral. Rahvuslik antidopingu agentuur plaanib hooajal 2013/14 teha 500 testi, millest 75 moodustavad vereanalüüsid. Siiski tuleb lisada, et Saksamaa jalgpalliliit on seni keeldunud finantsilisest toest ning antidopingu agentuuri panus on 350 000 eurot. “See on farss,” kuulutas Saksamaa dopinguspetsialist Fritz Sörgel. “Jalgpalliliit blokeerib ettevõtmist. Nad ei soovi, et ebameeldivad faktid avalikuks saaks.” Ka pole Saksamaa jalgpalliliit praeguseni aktsepteerinud rahvusliku antidopingu seadusi. FIFA on oma presidendi Sepp Blatteri suu kaudu korduvalt kinnitanud, et süstemaatilist dopingutarvitamist jalgpallis ei eksisteeri. Ent seda on aastate eest kinnitanud ka mitme teise alaliidu juhid ning aeg on andnud selguse, et paljudel juhtudel polnud neil õigus. Pigem tuleb tunnistada, et doping on (profi)spordi niisama loomulik osa nagu sportlased ise ja nende soov olla vastasest parem. Vastust küsimusele, kas see on ka jalgpallis sedasi, annab vaid aeg. 54

JALKA NOVEMBER 2013

Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

FIFA president Sepp Blatter ei pea dopingu levikut jalgpallis laialdaseks.

Mihkel Uiboleht: jalgpallis pole probleem suur Eesti Jalgpalli Liidu infojuhi Mihkel Uibolehe sõnul rahastab meie alaliit dopinguproove kohustusest ausa mängu ees. Millal hakkas Eesti Jalgpalli Liit (EJL) dopinguteste tegema ning kui palju teste hooaja peale tehakse? 2012. aasta alguses sõlmisime Eesti Antidopinguga koostöölepingu, mille alusel on tehtud nii võistlussiseseid kui ka -väliseid teste, samuti koolitus meie tippklubidele. Hooaja peale on seni tehtud kümmekond testi. Kas seni on testid olnud puhtad? Jah. Kas EJL teeb veel kellegagi koostööd? Ei tee. FIFA ja UEFA testivad sportlasi koondise valikmängude ning klubide eurosarjamängude ajal ise. Kuidas EJL koostööni Eesti Antidopinguga jõudis? Huvi oli mõlemapoolne – alaliiduna on meil kohustus dopinguvastast teavitust ja testimist korraldada, antidopingul omakorda oli sama huvi, sest jalgpallureid nad tol hetkel Eesti võistlustel testinud ei olnud. Teste teeb Eesti Antidoping ning tegemist on uriiniprooviga.

Kelle ees teil kohustus on? Ausa mängu ees. Aga juriidiline kohustus? Arvan, et see on iga spordialaliidu põhikirjas sees: ausa mängu tagamine, dopinguproovide võtmine vms. Iseasi, kui tõsiselt seda keegi võtab. Kui palju testid maksavad ning kes maksab? Aastas räägime paarist tuhandest eurost. Lõviosa maksab EJL oma eelarvest, ülejäänud Eesti Antidoping. Kümmekond testi on üsna vähe. Kas järgmistel aastatel on oodata kasvu ning millal võiks saabuda olukord, kus teste tehakse iga mängu järel? Sellist olukorda, et teste tehakse iga mängu järel, ei saabu kunagi – sel pole mõtet ja see on liiga kallis. Dopingu kasutamine jalgpallis ei ole nii suur probleem. Arvan, et ükski liiga ei tee iga mängu järel teste. UEFA ja FIFA valikmängude puhul tehakse teste umbes pooltel kordadel. Kui praegu peaks Eestis keegi reaalselt vahele jääma, siis kes talle karistuse määraks ning mis karistusega tegu oleks? Oleneb asjaoludest, aga tavapärane on kaheaastane võistluskeeld, mille saavad määrata EJL ja Eesti Antidoping.

Andres Must


Tere tulemast A. Le Coq Arenale! Suurenda oma mängupäeva elamusi A. Le Coq Arenal suurepärase toidu ja veiniga, naudi emotsionaalset ja positiivset atmosfääri ning sõlmi uusi tutvusi! Ela Eesti koondisele mõnusalt kaasa!

VIP-TEENINDUS EESTI KOONDISE MÄNGUL Triobet Business Clubi pääsmega saad nautida järgmiseid eeliseid: Parimad istekohad küljetribüüni keskmises sektoris Tasuta joogid (veinid, õlu, karastus- ja kuumad joogid) kogu ürituse vältel Soe buffet õhtusöök (külmad eelroad, soojad põhiroad, magustoidu valik) Võimalus jälgida mängu ka TV-ekraanidelt Meeldiv õhkkond ja võimalus luua uusi kontakte Kiire sissepääs staadionile Tasuta mängukavad ja koosseisud enne mängu Riietus: mugav, aga viisakas (smart casual)

Tule tutvu Triobet Business Clubiga järgmisel EESTI KOONDISE kodumängul:

15.11.2013 Eesti - Aserbaidžaan Pääsme hind 95 EUR Hinnad kehtivad ühele inimesele ja sisaldavad käibemaksu.

PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

Tellimuse soovi korral ja info saamiseks palun külastage http://www.jalgpall.ee/ejlbusinessclub.php, kirjutage meile kommerts@jalgpall.ee või helistage +372 627 9958

MEEDIAPARTNERID


naised Selle pildi järgi oli lahingut enam kui küll: Wolfsburgi naised rohelises ja Pärnu omad valges.

Keith Boanas: Ei saa panna Kaia Kanepit Roger Federeriga mängima! Naiste jalgpalli ekspert Keith Boanas võrdleb Pärnu JK ja VfL Wolfsburgi mängu näitel õrnema soo jalgpallimaailma meeste vutiuniversumiga. Sakslannade oskusi peab ta Eesti kõrg- ja esiliiga tasemel olevaks. Siim Kera

O

ktoobri teisel kolmapäeval tehti Eesti jalgpalli ajalugu, kui esimest korda toimus Maarjamaa pinnal Meistrite liiga põhiturniiri mäng. Tõsi, platsil ei sibanud ringi mitte mehed, vaid hoopiski naispallurid. Pärnu Jalgpalliklubile oli külla sõitnud naiste vuti täielik tipp VfL Wolfsburg, kes eelmisel hooajal pistis kotti kõikvõimalikud trofeed: triumfeeriti nii Meistrite liigas, Saksamaa Bundesligas kui tagatipuks

56

JALKA NOVEMBER 2013

krahmati endale ka Saksamaa karikas. Nagu sellest veel vähe oleks, tuli nii mõnigi Wolfsburgi mängijatest suvel Saksamaa koondisega Euroopa meistriks. Ühesõnaga, eestlaste fortuunajumal oli paaride loosimise ajaks endale vaba päeva palunud. Samas said suvepealinna nõrgema soo esindajad tänu sellele aimu, mis tasemel pallivad Euroopa parimad. Kuna Pärnu JK on kodumaa parim ning Wolfsburgi auks


naised on olla maailmajao number üks, siis meedias võrreldi seda kohtumist potentsiaalse Nõmme Kalju ning Müncheni Bayerni heitlusega. Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener inglane Keith Boanas pole sellega täitsa päri. “See paralleel peaks olema veelgi suurem ja võimsam,” ütleb Boanas. “Mõned Pärnu mängijad harjutavad Tallinnas, teised kodulinnas. Nõmme Kalju meestel on treeningutingimused hoopis paremad, nad saavad mängimise eest raha, see on nende töö, nad on profid, Pärnu naised peavad oma leiva teenima mõnel teisel ametipostil. Tegemist on amatöörsportlastega ja neil on realistlikus mõttes väga raske võistelda professionaalsete tiimidega. Vahepeal võib vedada, kui kõik õnnestub, aga see on väga harv.” Oma karjääri jooksul nii mehi kui naisi treeninud britt arvab, et Wolfsburgi parimate tehniline tase ei jää meestele oluliselt alla ning nii mõnegi Saksa klubi mängija triblamisoskus teeks kangema soo esindajad kadedaks. Boanas toob ilmekaks näiteks kergejõustiku atraktiivseima ala – sprindi. “Kui sa paned parima naissprinteri Usain Bolti vastu, siis ta muidugi kaotab, aga tehniliselt jookseb ta samamoodi,” võrdleb Boanas. Just füüsilised võimed on need, milles naised kehaliste iseärasuste tõttu alla jäävad. Vutitreener leiab, et Wolfsburgi pallurite mängulugemine ja oskused võivad olla samal tasemel kas esiliigas või Premium liigas mängivate meestega. Muidugi ei saaks nad mänguolukorras hakkama, sest mehed on hoopis jõulisemad ja tugevamad. Boanas ei taha vastata küsimusele, millisel tasemel suudaks maailma parimad naised Eesti meeste jalgpalli liigasüsteemis reaalselt mängida. “Selle üle on mõttetu arutleda,” leiab ta. “Okei, paneme Wolfsburgi mõnda madalamasse liigasse, aga mis siis juhtub, kui nad hakkavad seal ilusti söötma ja triblama? Vastasmeeskond läheb närvi ja nad hakkaksid vigu tegema. Ega mehed ei taha naistele kaotada. Sellest ei tuleks midagi välja.” Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Nagu midagi poleks juhtunud: järjekordne koll Lina Magullilt (paremal), vasakul väravavaht Elis Meetua.

Samas tõdeb inglane, et paljudes riikides võtavad naised treeningmängudel mõõtu poiste noortekoondistega. Nii aitab U18 tiimi vastu pallimine tõsta naistemängude tempot. Peale selle on nendega pallimine märksa ohutum kui täiskasvanute vastu astumine. Enne selliseid heitlusi tehakse alati reeglid selgeks, et platsil tahtmatuid vigastusi ei tekiks. Kindlasti tuleb see naistele kasuks, kuid vastasmängijatel peab olema õige mentaliteet ning nad ei tohi liiga kergesti ärrituda. Pärnu vastu kübaratriki teinud, Meistrite liiga kõigi aegade suurimat väravakütti Conny Pohlersit võrdleb Boanas Andres Iniesta või Mezut Öziliga, kuigi ütleb, et Pärnu–Wolfsburgi mängust oli raske selget pilti saada, sest klassivahe oli liiga suur. Boanase sõnul pole imestada, et naisjalgpallurid tahavad mängida nagu mõni kuulus vutistaar, kõigil on ju oma eeskujud. Eesti naiste juhendaja lausub, et saksa naiste mängu võib vabalt kõrvutada meeste omaga: “Nende naiste mäng oli nagu hästiõlitatud mootor, nad on ühtsed ning distsiplineeritud. Nad valdavad palju palli ning oskavad just õigel hetkel leida vabad tsoonid, kuhu sööta. Wolfsburgi mängijad toetasid üksteist, tegid õigeaegseid jookse, jõudsid kaitsesse tagasi ning mõistsid väljakut, nagu mehed seda teevad.” Charltoni naiste juhendajana Inglise karikavõitjaks tulnud Boanas teab, et õrnemat sugu on kergem treenida kui mehemürakaid. Kuna naiste jalgpall on veel üsna noor ja värske, siis mängijad näevad võimalusi ning on näljased õppijad. Britt usub, et meessoost noormängijad vaatavad televiisorit ja mõtlevad, et nad ongi juba Ronaldo ja Messi tasemel, ning seetõttu on neile raskem selgeks teha, et tuleb kõvasti harjutada ja tarkusi kõrva taha panna. Loomulikult on ka neidude treenimise juures omad raskused ja igaüks sellega hakkama ei saa. “Kindlasti peab mõistma psühholoogilisi ja füsioloogilisi

2013 NOVEMBER JALKA

57


naised erinevusi, näiteks kord kuus võib sinu juurde trenni tulla täiesti teine mängija,” räägib Keith Boanas. “Kõiki see ei mõjuta, aga mõnda pallurit küll. Siis on jälle mõtteainet, kuidas sellest olukorrast parim võtta.” Kogu selle arutelu lõpuks tõdeb Boanas siiski, et inimesed kipuvad liiga tihti naiste jalgpalli meeste omaga võrdlema, kuid tegelikult tuleks neid näha eraldiseisvate üksustena. Spordiala on sama, olukord teine.

“Muidugi võib mõelda, mis saab, kui panna Kaia Kanepi Roger Federeri vastu mängima, aga seda ei juhtu,” seletab Boanas. “Samamoodi pole mõtet ka jalgpallis kogu aeg paralleele tõmmata. Naised mõtlevad teistmoodi, neid peab austama, mitte alati meestega kõrvutama. Kui sa lähed parki noorte poiste mängu vaatama, siis sa ei oota Barcelona ja Madridi Reali taset. Samamoodi ei tohiks sellise suhtumisega minna naiste kohtumisele. Inimestel peavad reaalsed ootused olema.”

Keith Boanas Pärnu kaotusest: mängijad hirmunud ja emotsioonitud Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Keith Boanas tõdeb kurvalt, et ta oli Pärnu 0 : 14 kaotusmängus sügavalt pettunud. Mängijad tundusid juba esimesest minutist peale hirmunud ning kinni kiilunud. Ta usub, et pärnakad ei mänginud sellise südame ja isuga nagu tavaliselt. Kaitsjad vaatasid palli, mitte ei jälginud mängijaid, üksik ründaja ei saanud oma ülesannetega hakkama. Peale selle ei tekitanud ükski värav mängijates erilist emotsiooni, ei oldud vihased, kui tuli jälle pall võrgust välja võtta, vaid mängiti sama emotsiooniga edasi. Boanasele meenutas kohtumine tema enese esimesi mänge Eesti koondise eesotsas, aga see oli tema arvates erinev, sest ta oli uus. Pärnu naised ja treener on aga pikemat aega koos olnud, seetõttu pole sellist tulemust võimalik kuidagi välja vabandada. “Kaotusega lepiti juba mängu algfaasis,” märkis Boanas. “Ma olen alati öelnud, et kui kaotad, sest teine tiim on lihtsalt tugevam, pole hullu, aga kui sa ei võitlegi ja annad alla, siis peavad mängijad ise vastutama. Pärnu andis alla.” Boanase arvates polnud Pärnul piisavalt mängijaid, kes

58

JALKA NOVEMBER 2013

oleks olnud valmis mängu enda peale võtma: “Kaitseliin oli tihti positsioonist väljas ning polnud kedagi, kes kaasmängijaid juhendaks.” Pärast 4 : 0 seisu kadus tiimi keskendumisvõime aga täielikult. Britt usub, et kvalifikatsiooniturniiril oli Pärnul hoopis mugavam mängida, sest seal oli mitu mängu korraga ning sai ainult spordile keskenduda: “Mõned mängijad tulid seekord ju otse töölt trenni või mängule. Loomulik, et nii ei saa võistkonnavaim ka kõige parem olla. See on muidugi mängijate ja treenerite kontrolli alt väljas, aga pole vabandust, et mitte võidelda.” Lisaks on probleemiks see, et suvepealinna naised ei saa naiste meistriliigas piisavalt võitluslikke mänge. Treeneri sõnul ei valmista siinsed kohtumised meie naisi Meistrite liiga tasemeks ette. Boanase enese filosoofias on jalgpallimäng üks korralik andmine: “Kui sa oled väljakul, siis see on sõda ja sõda ei saa võita ilma au ja kireta.” Just sellest jäi Pärnu naiskonnal puudu.


naised

Barcelona sai suurest kaotusest üle, küll saavad Pärnu naised ka! Foto: Lembit Peegel

Wolfsburgi naiste triumf Pärnu üle oli sama tavaline ja ootuspärane kui fakt, et muna tuleb välja kana seest. Küll šokeerisid vutihuvilisi mängupilt ja tulemus. Kolm asjaosalist lahkavad, mis siis õigupoolest enne 0 : 14 kodumängu, kohtumise ajal ning heitluse lõppedes toimus. Siim Kera

P

ole imestada, et Pärnu naised väristasid enne Meistrite liiga kohtumist Wolfsburgiga jalgu ja põlvi: vastasteks täielikud tippjalgpallurid, staadioniks suur A. Le Coq Arena ning hirmuäratavaks kaaslaseks ebatavaliselt suur meediahuvi, sealhulgas Eurospordi otseülekanne, mis viis mängupildi nii Horvaatia urkabaaridesse kui Norra nooblitesse lokaalidesse. Lihtsamalt öeldes põles tiim läbi ning vastutasuks saadi tulemus, mida ilmselt ei nähtud ka hirmsamates mängueelsetes õudusunenägudes. Elu läheb aga edasi ning košmaar tuleb seljatada. Pärnu JK ründaja Anastassia Morkovkina, kes oma praeguseks lõppenud koondisekarjääri jooksul jõudis vastaste puuri sahistada 40 korral, toob põhiprobleemina välja, et naiskond ei saa piisavalt heal tasemel mänge. “Meil ei ole Eesti meistriliigas kohtumisi, kus me saaksime rohkem kaitsta kui rünnata, ning see on väga-väga suur miinus,” tähendab Morkovkina. “Soomes toimunud kvalifikatsiooniturniiril oli kaitsvaid mänge ja seal me suutsime olla üks kõigi ja kõik ühe eest. Praegu mitte.” Trennis võib tema sõnul küll rääkida, et peab nii- ja naamoodi kaitsma, aga on vaja praktikat: “See on sama nagu Narvas eesti keele õppimine, ega väga kasu ei ole, kui oskusi reaalses olukorras kasutada ei saa.” Ta lisab, et tegelikult peeti koduliigas üks matš, kus sihilikult üritati lasta vastastel domineerida ja ise kaitses istuda, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Naiskonna kaitsja Anete Paulus sekundeerib Morkovkinale ja tõdeb, et Pärnu on meistriliiga tasemega võibolla liialt harjunud. Eesti rahvuskoondist 74 korda esindanud Morkovkina tõdeb, et Maarjamaa eest platsile joostes ei tulnud kordagi mängida nii tugevate vastastega, kui oli Wolfsburg. Paulus mõtiskleb, et vastasest videot vaadates paistsid nad küll head, aga mitte nii tugevad, kui tegelikkus tõestas. “Me tegelikult teadsime nende nippe ja kuidas nad väravaid löövad, aga kõik pabistasid,” seletab Paulus. “Ei jälgitud mängijaid, teine pall jäi lahtiseks ning see ajas mind kohutavalt vihale.” Noorukese kaitsemängija sõnul oleks olnud täiesti võimalik

Esimeses kohtumises punase kaardi saanud Pärnu JK väravavaht Elis Meetua pidi kordusmängu vahele jätma.

neid väravaid ära hoida. Pärnu JK peatreeneri Jüri Saare arvates ei võidelnud naiskond piisavalt, vastaste elu ei tehtud raskeks, isegi ühtegi kollast kaarti ei saadud. Peatreeneri südame paneb soojemalt tuksuma fakt, et pärast kohtumist sai ta mitu mõistvat ja julgustavat telefonikõnet. Samamoodi on ta rahul meediaga, kes tüdrukuid pärast mängu poriga ei loopinud. “Kõik saavad aru, mis on tegelik seis,” ütleb Saar, kelle sõnul jäi bussisõit tagasi Pärnusse matšimuljetest puutumata. Kõik olid rahulikud ja unised, kuigi sellest hoolimata visati koduteel paar nalja. Morkovkina toob välja intrigeeriva mõtte, et kui Wolfsburg oleks võitnud vaid ühe või kahe väravaga, siis tekiks küsimus, mille eest nad seal Saksamaal raha saavad. “Nemad peavad niimoodi mängima, see on nende ülesanne,” arutleb Morkovkina. “Meie aga tuleme pärast tööd trenni või kohtumisele, oleme väsinud ja pallime nii kuidas jaksame.” Muide solvas teda see, et Eurospordi kommentaator ei pidanud vajalikuks märkida Pärnu naiste mänguvälist tavaelu. Seevastu Wolfsburgi naiskonna vastu Morkovkinal austust jagub: “Nad mängisid halastamatult ja lõpuminutitelgi kisas nende treener: “Schnelle, schnelle!” Mõtlesin, et kui hulluks see kohtumine veel minna saab. Samas olid nad platsil suurepärased, toetasid meid ja mainisid korduvalt, et me oleme tublid. Ka penaltiolukorras vabandati ja öeldi, kuidas tegelikult 11 meetri karistuslööki teenida ei tahetud.” Morkovkina on kindel, et naiskond suudab tulemusest üle olla ning edaspidi näidatakse paremaid tulemusi. Näiteks toob ta mulluse hooaja meeste Meistrite liiga poolfinaali, kus Barcelona kaotas Müncheni Bayernile kahe mängu kokkuvõttes 7 : 0. “Mis teha?” tõdeb ta. “Isegi neil on seal sellised skoorid olemas. See on suur-suur kaotus, aga nemad said sellest üle ja parandasid mängu, saame ja parandame meiegi.” 2013 NOVEMBER JALKA

59


esiliiga

Esiliiga klubide ajusopis pesitseb unistus Premium liigast Esiliiga tiimid võib laias laastus jagada kahte: ühe rühma moodustavad kolm duubelmeeskonda ning teise seitse iseseisvat klubi. Just nende viimaste tulevikuplaanid on hooaja lõpusirgel mõistlik lahti harutada. On ju tegemist võistkondadega, kes raskustest üle olles heitlevad päevast päeva oma koha eest Eesti vutiladviku päikese all. Siim Kera

E

esti jalgpalli teisel astmel mängimine on paras vägitükk: litsentsimisnõuded on karmid, kilomeetrid kulutavad hoolega bussirattaid ning korralduspool peab klubi palgal olevate väheste töötajate kiuste olema tipp-topp. Kui rahalaev puudub ning staadioneid pole pealtvaatajatega õnnistatud, siis on see kõik üsnagi kontimurdev ülesanne. Ometi on sel hooajal esiliigas üksteiselt mõõtu võtnud seitse iseseisvat klubi üldjoontes positiivsed ning kiikavad innuga tuleviku poole. Pole imestada, et kõige negatiivsemalt suhtub järgnevatesse hooaegadesse esiliiga kindel viimane Kiviõli FC Irbis. Nende treeneri Erik Šteinbergi sõnul pole veel otsustatud, kas jätkatakse müttamist esiliiga B-s või ollakse valmis taanduma teise liiga tasemele. Tema sõnul ootab kogu klubi kevadet, mil väikelinnas avatakse kunstmurustaadion. Just see saab pinnaseks, mille pealt tulevikus kasvatada uusi talente, kes võiks meeskonna kõrgliigasse viia. Säärast tulevikku suunatud suhtumist näitavad üles ka teised klubid. Keegi ei hakka vägisi pükstest välja pugema, et iga hinna eest Premium liiga koht võita. Muidugi tahetakse marjamaale jõuda, aga kõik peab toimuma loomulikult ning orgaaniliselt koos klubi üldise arenguga. Potentsiaalne Premium liigaks vajaminev rahakott tekitab klubide asjapulkades aga rohkem kahtlusi. Nii Viljandi Tulevik kui Vändra Vaprus kardavad, et selles osas võib esineda probleeme. Tuleviku president Raiko Mutle leiab, et tegemist on kahetise olukorraga. “Eks ta natukene selline nokk kinni, saba lahti situatsioon ole,” ütleb Mutle. “Premium liigas mängimine meelitaks rohkem raha, aga ilma rahata on sinna raske jõuda.” Ta tõdeb, et klubil jääb esiliigaski konkurentsis püsimiseks finantsist puudu. Tartu SK 10, Rakvere JK Tarvase, Kiviõli, Tallinna FC Puuma ning Jõhvi Lokomotivi esindajad usuvad, et majandusküsimuste taha võimalik Premium liigas pallimine ei jääks. Ülikoolilinna klubi esindaja Kalev Kajak loodab, et võimalik kõrgliigasse pääsemine tekitab sponsorites huvi ning avab firmade tengelpungad. Oktoobri keskpaiga seisuga esiliigat juhtiva Lokomotivi president Jevgeni 60

JALKA NOVEMBER 2013

Gužovski lausub, et klubi teeb kõik selleks, et Premium liigas mängida. Soodsa tähtede seisu ning rahavoogude abil võib Gužovski sõnul Ida-Virumaa maakonnakeskusesse oodata ka võõrleegionäre: “Kui saame raha, siis üritame palgata välismängijaid nii Venemaalt kui Leedust.”

Napib oma kasvandikke Just tasemel oma kasvandike põud on see, mis kimbutaks kõiki esiliiga klubisid, kui nad suudaksid läbida kadalipu ja pääseda kõrgliigasse. Kalev Kajak usub, et oma jõududega oleks Premium liigas raske konkurentsi pakkuda ja seetõttu tuleks ka klubist väljapoole vaadata. Puuma juhil Vitali Kobašovil on sarnane arusaam: “Kui meilt võetakse mängijaid, siis miks ei võiks meie teistelt võtta.” Kajak jätkab mõtet: “Kui näen, et noorest võib asja saada, siis on kohe juures võistkonnad, kes teda endale tahavad tirida.” Andekate lahkumine teistesse klubidesse on tema arust murekoht, kuid siiski nendib ta situatsiooni paratamatust. Samas loodab ta olukorra paranemist, kui SK 10 peaks ise Premium liigasse jõudma. Sinna Eesti vuti tõotatud maale pääsemise puhul lubavad kõik esiliiga iseseisvad klubid “oma kasvandikud ning kogenud pallurid peale nende” lähenemist. Vapruse eestvedaja Ranet Lepiku sõnul iseloomustab neid valmisolek meelitada noortele lisaks kodumaakonda tagasi Pärnumaa kogenud mängumehed.

“

Arenguruumi näeme kõikjal ning igapäevane töö käib võimaluste piires. Kahjuks ma Tuleviku poole rahalaeva liikumas ei näe.

„

“Vanad sõbrad võiks tagasi tulla!” leiab Lepik. “See oleks ju hea, kui vilunud jalgpallurid tuleks siia noortele tarkusi edasi andma. Samas oleks võibolla kõige odavam variant tuua sisse välismängijaid, aga ausalt öeldes pole me veel nii kaugele mõelnud.” Ümberkaudseid pallureid üritaks tagasi oma kanti kutsuda ka Tarvas, kuid klubi peatreeneri Reijo Kuusiku sõnul tuleks siiski silmad igas suunas lahti hoida. “Tahaksime muidugi Lääne-Virumaa mehi, kuid kindlasti tuleks ka mujalt vaadata,” räägib Kuusik. “Nende pallurite päritolu puhul eelistusi ei oleks, täpselt nii nagu võimalus on. Kui inimene tahab ja on võimeline Rakveres mängima, siis vahet ei ole, mis Eesti otsast ta pärit on.” Kõik klubid rõhutavad noortetöö ja koduklubis kasvatatud pallimeeste tähtsust. Ranet Lepik leiab, et selles osas Vaprusel veel arenguruumi on.


esiliiga Foto: Lembit Peegel

Vändra Vapruse liider Ranet Lepik (paremal) Flora duubliga heitlemas.

“Paljud kiidavad meie noortetööd, paljud laidavad,” arutleb Lepik. “Ise näeme, et võiks parem olla. Praegu pole piisavalt inimesi. Treeneritel on liiga suured koormused ja see toob endaga kaasa kvaliteedilanguse.” Tema sõnul kasvatavad nad noori nii hästi kui hetkel võimalik ja loodetavasti pääseb igast vanuseklassist vähemalt üks mängija esindusmeeskonda. Tarva peatreener Reijo Kuusik tõstab esile gruppide suurenemise. Ta tuli klubisse kolm aastat tagasi, mil neil oli üks-kaks noorterühma, järgmine aasta võetakse juba üheksas! Raiko Mutlel on hea meel, et Viljandist on alati sirgunud mängijaid nii Eesti kui ka maailmatasemele. Samas tunnistab ta, et kuigi iga natukese aja tagant kasvab peale tublisid mängijaid, siis väga heal tasemel jalgpallureid tuleb väga harva nii neil kui ka teistel meeskondadel. Samm-sammult üritabki Tulevik oma noorte kvaliteeti tõsta.

Premium liiga on eesmärk Klubid toonitasid pidevalt pikaajalisi plaane ning jätkusuutlikkust. Mutle sõnul on loomulik, et klubi juhtides ei saa ainult üht päeva ette mõelda. “Teeme konkreetseid lähituleviku plaane ja vaatame ka kaugemale,” räägib Mutle. “Arenguruumi näeme kõikjal ning igapäevane töö käib võimaluste piires. Kahjuks ma Tuleviku

poole rahalaeva liikumas ei näe.” Ükski võistkondadest ei plaani olla üheööliblikas ning kui peaks avanema Premium liiga uks, siis kavatsetakse sellest kohast kümne küünega kinni hoida. Kui pärusmaaks jääb esiliiga, siis ei ole sellestki hullu. Vähemalt saavad noored mängida ning Eesti mõistes tipptasemel areneda. Jevgeni Gužovski sõnul tahab Lokomotiv jätkata Jõhvi vutitraditsioone ning ta leiab, et kui Tallinnast on Premium liigas mitu võistkonda, siis jagub ruumi ka kolmele Ida-Viru tiimile. Eks häid lambaid mahub ühte lauta alati palju. Mis ajendab klubisid aga Premium liiga meepotti mekkima? Tartu SK 10 veduri Kalev Kajaku jaoks on üheks stiimuliks uudishimu ja võistkonna proovilepanek. “Tahaks lõhna nuusutada, noored poisid on väge täis,” ütleb Kajak. “Finantsiliselt suurt vahet ei oleks, juba praegu mängime Tamme staadionil, siis mängiks ka.” Reijo Kuusik mainib, et Tarvas on esiliigas nüüd paar aastat mänginud ja on siililegi selge, et süües kasvab isu. Jõhvi Lokomotiv mõtleb ka potentsiaalse publiku peale ja usub, et pealtvaatajatel oleks märksa põnevam mängudel käia, kui koduõele sõidaks kohale kohalikud tippmeeskonnad. Raiko Mutle sõnul on iga korraliku klubi eesmärk mängida Premium liigas, mis ühtlasi on teatud kvaliteedimärk: näitab, et Tulevik on oma tööd igas elemendis hästi teinud.

2013 NOVEMBER JALKA

61


kalender

Meister võib olla selge. Aga kes tõusevad Premium liigasse? Lühendid: TV6 – mäng on TV6 eetris; PMTV – Postimehe otseülekanne internetis: http://jalgpall.postimees.ee; SKP – spordikompleks. Võimalikke kalendrimuudatusi saab vaadata: www.jalgpall.ee.

Premium liiga

Foto: Lembit Peegel

Laupäev, 2. november

Pühapäev, 10. november

14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora (TV6) Tartu Tamme staadion 14.00 JK Tallinna Kalev – JK Sillamäe Kalev Kalevi keskstaadion 14.00 Narva JK Trans – FC Kuressaare Narva Kreenholmi staadion 14.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Infonet Kadrioru staadion

14.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Pärnu Kalevi staadion 14.00 HÜJK Emmaste – Kohtla-Järve JK Järve Tallinna Männiku staadion 14.00 FC Elva – Nõmme JK Kalju II Elva linnastaadion 14.00 Tallinna JK Dünamo – Tallinna JK Legion Sõle gümnaasiumi staadion 14.00 Tallinna FC Flora III – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena

Pühapäev, 3. november

14.00 Tallinna FC Levadia – Paide Linnameeskond (PMTV) Kadrioru staadion Teisipäev, 5. november

Pühapäev, 17. november

19.30 Tartu JK Tammeka – FC Kuressaare Tartu Tamme staadion

13.00 üleminekumäng: esiliiga 2. koht – meistriliiga 9. koht 13.00 üleminekumäng: esiliiga B 3. koht – esiliiga 8. koht

Laupäev, 9. november

(TV6 näitab meistri või tõenäoliseima meistri mängu, PMTV teeb valiku enne vooru) 14.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Levadia Salme staadion 14.00 Tallinna FC Infonet – Narva JK Trans Sportland Arena 14.00 Tartu JK Tammeka – Nõmme JK Kalju Tartu Tamme staadion 14.00 Paide Linnameeskond – JK Tallinna Kalev Paide linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora – JK Sillamäe Kalev A. Le Coq Arena

Premium liiga üleminekumängud Pühapäev, 17. november

13.00 esiliiga 2. koht – Premium liiga 9. koht Laupäev, 23. november

13.00 Premium liiga 9. koht – esiliiga 2. koht

Esiliiga Pühapäev, 3. november

11.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Vändra JK Vaprus Jõhvi staadion 11.00 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Flora II Tartu Tamme staadion 14.00 Tartu SK 10 – Kiviõli FC Irbis Tartu Tamme staadion 17.00 Tallinna FC Puuma – Rakvere JK Tarvas Lasnamäe SPK kunstmuru 19.30 Tallinna FC Levadia II – Viljandi JK Tulevik Maarjamäe kunstmuru Pühapäev, 10. november

11.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Levadia II Vändra staadion

62

JALKA NOVEMBER 2013

17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Tallinna JK Dünamo Sportland Arena

Esiliiga B üleminekumängud

Meistriliiga üleminekumängule langeb tõenäoliselt Tartu Tammeka (sinises) või Tallinna Kalev.

11.00 Rakvere JK Tarvas – Jõhvi FC Lokomotiv Rakvere linnastaadion 11.00 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Puuma Tartu Tamme staadion 11.00 Viljandi JK Tulevik – Tartu SK 10 Viljandi linnastaadion 11.00 Tallinna FC Flora II – Kiviõli FC Irbis A. Le Coq Arena I muruväljak

Esiliiga üleminekumängud Pühapäev, 17. november

13.00 esiliiga B 3. koht – esiliiga 8. koht Laupäev, 23. november

13.00 esiliiga 8. koht – esiliiga B 3. koht

Esiliiga B Pühapäev, 3. november

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Pärnu Linnameeskond Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 14.00 FC Elva – Tallinna FC Flora III Elva linnastaadion 14.00 Tallinna JK Legion – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena 14.00 Nõmme JK Kalju II – HÜJK Emmaste Hiiu kunstmuru

Pühapäev, 3. november

13.00 II liiga piirkondades 2. kohale tulnud võistkondade omavaheline mäng (esmalt mängitakse selle võistkonna koduväljakul, kellel on turniiritabelis vähem punkte) Pühapäev, 10. november

13.00 II liiga piirkondades 2. kohale tulnud võistkondade teine omavaheline mäng Pühapäev, 17. november

13.00 II liiga lääne/lõuna 2. koht vs. II liiga ida/ põhja 2. koht – esiliiga B 8. koht Pühapäev, 24. november

13.00 esiliiga B 8. koht – II liiga lääne/ lõuna 2. koht vs. II liiga ida/põhja 2. koht

Koondised Mehed Reede, 15. november

18.45 Eesti–Aserbaidžaan A. Le Coq Arena Laupäev, 23. november

13.00 üleminekumäng: meistriliiga 9. koht – esiliiga 2. koht 13.00 üleminekumäng: esiliiga 8. koht – esiliiga B 3. koht Pühapäev, 24. november

16.00 jalgpallihooaja pidulik lõpetamine Estonia kontserdisaal


vastukaja

Vastukaja: baromeetriks olgu ikka jalgpallispetsid!

Ville Arike,

Õhtuleht

H

ea kolleeg ja kirglik jalgpallisõber – siinse ajakirja lugejatele pole vaja seda üle korrata – Indrek Schwede kirjutas Jalka eelmises numbris kolumni pealkirjaga “Saun Budapestis, baromeeter plussis”, kus avaldas arvamust, et teisi spordialasid eelistavate ajakirjanike artiklite põhjal areneb jalgpall õiges suunas. Seda lugedes tekkis soov öelda samuti sõna sekka ja üldse mitte ainult sellepärast, et Schwede ka mind hea sõnaga meeles pidas. Peatoimetaja viitas minu septembri keskel Õhtulehes ilmunud kommentaarile “Eesti vutitaset näitab pigem mäng Ungari, mitte Hollandiga”. Võtaksin esmalt ette Schwede väite: “Jalgpalli arengu heaks baromeetriks on alati olnud teisi spordialasid eelistavate ajakirjanike artiklid.” Mina arvan vastupidist: see pole parim baromeeter! Õigeima baromeetri mõõdu peavad alati välja andma just seda konkreetset ala oma lemmikuks pidavad ajakirjanikud! Kes tunnevad ala süvitsi, teavad rohkem, kui kirjutada saavad, ja on nii Eesti, Euroopa kui ka maailma sündmustega kõige paremini kursis. Probleem tekib siis, kui vastavat ala eelistavad ajakirjanikud ei suuda teatud põhjustel oma kirjutistes enam objek-

tiivseks jääda. Enamasti kaldutakse kõrvale positiivses suunas, mis on ka loomulik, sest oma lemmikutele elatakse kaasa ning paras annus optimismi ja positiivsust ei tee paha. Kuid see ei tähenda, et kogu aeg saab niimoodi. Tuleb ka osata asju kainelt hinnata, osutada puudustele tähelepanu. Kui näiteks teatud suundumuste ja tendentside eest peidetakse pea liiva alla, pole see enam hea. Näen mitmegi jalgpalliajakirjaniku lugudes sageli liigset hurraa-optimismi. Kuidas areng toimub ja jätkub (ei vaidle üldse vastu!), tagasilööke võib tulla, aga peatada seda protsessi ei saa (juba vaidlen veidi vastu). Retoorika meenutab Eesti tagasipöördumatu arengu jutlustamist ja varsti-varsti jõudmist Euroopa viie rikkama riigi hulka (mäletate küll, valitsuserakonnalt enne masu). Täna teame, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Ei riigi tasandil ja kardan, et ka mitte jalgpallis. Ning sellele soovisingi oma kommentaariga tähelepanu juhtida. Ses MM-tsüklis oli olnud selge tendents: meil oli oma mängu ülesvõtmisega suuri raskusi nii Ungari, Rumeenia kui ka Türgi vastu (lugu on kirjutatud enne oktoobrikuiseid mänge). Enne septembrikuud olime suutnud väravaid lüüa ainult Andorrale. Kes tahtis, see nägi, et kui tasemel vastane meid väga tõsiselt võtab – just kaitsetöös! –, on meil raske. Jätsin Õhtulehe kommentaaris ridade vahele ütluse, et meie meeste tehnika pole veel piisavalt hea, et mängida mõtestatud ja survestava kaitse vastu, ning harva suudetakse anda rida täpseid sööte järjest. Selle peale teatas üks kolleeg, et kõik tuleb välja öelda. Siinkohal siis ütlen. See on ka põhjus, miks aastate jooksul saavutatud mitmest suurepärasest tulemusest hoolimata asume maailma edetabelis (10. oktoobri seisuga) – jalgpallis on see ju päris adekvaatne näitaja – Euroopa riikide hulgas siiski alles 40. kohal. Tegelikult on Jalka eelmises numbris

omainimeste baromeeter täiesti olemas. Kohe järgmisel lehel pärast Schwede kolumni juhib ülaltoodud asjaoludele tähelepanu treener Norbert Hurt. Eesti vuti praeguses arenguetapis pean väga oluliseks tema lauset: “Peamine rõhk õpetamisel peaks keskenduma olukorrale, kus meie valdame palli, kuna ründamist on oluliselt keerulisem õpetada ning selle õpetamine võtab rohkem aega kui kaitsetöö.” Mõni lehekülg varem manitseb jalgpalliajakirjanik Andrus Allika: “Eelkõige edurivis ning keskväljal vajab Eesti jalgpall värvikaid ja etteaimamatuid mängijaid. Paraku tundub, et tänapäevane Eesti jalgpallikoolitus välistab selliste mängijate tekke.”

“

Oli üsna ehmatav lugeda, et Hollandi mäng tähendas “uut laksu” ja läbipõrumine Ungaris “kergendust”. Ehk lõpuks aitab sellest retoorikast – aasta on ikkagi juba 2013.

„

Lõpetuseks rahustaksin vutifänne, et ajakirjanikud, kellele mõni teine ala rohkem meeldib, ei rõõmusta jalgpallikoondise ebaedu üle. Teatud ütlemised ja muljed on enamasti tekkinud vastureaktsioonina olukordades, kus vutiinimesed peavad jalgpalli teistest aladest lihtsalt tähtsamaks ja paremaks. Vabandust, jalgpall võib olla suurem ja seal liikuda palju rohkem raha, aga need asjaolud ei anna seetõttu õigust teisi alasid alavääristada. Vähemalt mind küll rõõmustavad Eesti jalgpallurite ilusad sooritused. Oli üsna ehmatav lugeda, et Hollandi mäng tähendas “uut laksu” ja läbipõrumine Ungaris “kergendust”. Ehk lõpuks aitab sellest retoorikast – aasta on ikkagi juba 2013. 2013 NOVEMBER JALKA

63


lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Jalgpallitreener loeb sünnitusmaja ooteruumis spordilehte. Tema juurde tuleb meditsiiniõde: “Õnnitlen teid poja sünni puhul!” Mõne aja pärast tuleb sama õde uue teatega: “Õnnitlen, sündis veel üks poiss!” “Kuulge, õde,” pöördub treener ärritatult tema poole, “ärge mind nii tihti segage! Lugege nad korralikult kokku ja öelge lõplik seis alles siis, kui teine poolaeg läbi on!” Käib jalgpallimatši Saksamaa – Saudi-Araabia viimane minut. Saksamaa juhib 8 : 0. Mängu jälgiv araabia šeik koputab ühele eufoorias sakslasele õlale ja küsib nagu muuseas: “Palun öelge, palju Saksamaal praegu bensiiniliiter maksab?”

Mandrimehed FC Kuressaare staadionit otsimas

Maailmakuulsalt jalgpallitreenerilt küsitakse: “Milline on teie arvates täiuslik jalgpallur?” “Ta allub distsipliinile ja peab kinni raudsest režiimist, ta on kuulekas ning järgib treenerite nõuandeid, austab kohtunikke ja seab esiplaanile kollektiivi huvid.” “Selliseid mängijaid on vist väga vähe?” “Vastupidi, neid on tohutult. Aga nad ei oska hästi mängida.” Jalgpallimeeskonna kapten vahetatakse välja ja meeskond hakkab kohe võitma. Endine kapten ei saa aru, milles asi – mängijad on ju samad. Ta helistab uuele kaptenile: “Kuule, mis värk on? Seleta mulle, mis valemiga te kõik mängud võidate?” “See on väga lihtne,” vastab uus kapten. “Kas kohtunik palus sult enne lahtilööki münti, millega kulli ja kirja visata?” “Küsis küll.” “Ja mis sa talle andsid?” “Noh, üheeurose mündi.” “Nojaa. Aga mina annan tavaliselt 500eurose rahatähe ...” Jalgpallimatši ajal sajab nii tihedat vihma, et väljak lausa ujub. Kohtunik viskab mündi õhku ja vastasmeeskond saab õiguse poolt valida. “Pole midagi,” rahustab treener mehi, “teisel poolajal mängime pärivoolu!” “Mis lärm ja kisa see on?” küsib üks piletisabas seisja teiselt enne jalgpallimatši algust Londoni staadionil. “Ah see või? Mängijad klohmivad kohtunikku.” “Aga mäng pole ju veel alanudki!” “Aga varsti langeb maha paks udu, nagu Inglismaal ikka, ja kes siis enam kohtunikku üles leiab!”

64

JALKA NOVEMBER 2013

Kuusalus ülekullatud vanad putsad “Auhindu muretsedes näitasime üles leidlikkust: värvisime vanad putsad kuldseks!” räägib Jalkale Kuusalu Kalevi korraldatud külaturniirist selle üks organiseerijaid Sander Piibemann. “Ka parim väravavaht sai väärilise autasu: selleks lasime vanad kindad makrofleksi täis!” (pildil ülal paremal). Oktoobri alguses toimunud turniiril osales 12 satsi, kusjuures kaks hilist soovijat pidid kõrvale jääma. Kokku sai lahedast ettevõtmisest osa 105 mängijat. “Me ei tahtnud sellist turniiri, et käiks veri ninast välja andmine,” selgitas Piibemann. “Eesmärk oli osalema saada sõpruskonnad, et kõigil oleks lõbus ja mängud oleks tasavägised. Kuigi me ei seadnud osalejatele mingeid piiranguid ja teoreetiliselt võinuks tulla ka väga tugevaid võistkondi, mängisid turniiril valdavalt sõpruskonnad. Näiteks kolmanda-neljanda koha satsides oli naisi.” Kaksteist võistkonda olid jagatud kahte alagruppi, mille neli paremat pääsesid veerandfinaali. Mängu kestus oli 13 minutit ja platsil võis korraga olla viis väljakumängijat pluss väravavaht. Paremusjärjestus esimesel külaturniiril oli: 1) Kolga-Aabla, 2) FC Noored (Kuusalu), 3) JK Poolstars (Pärispea-Suurpea), 4) Kiiu Piimakombinaat, 5) Tühikargajad (Viinistu), 6) Kuusalu JSK, 7) Kiiu Ässad, 8) FC Tiigi (Kuusalu), 9) FC Eesti Laevajuhtide Liit (Kahala), 10) Tatsu JSK (Kuusalu), 11) Kolgaküla Liiga, 12) Kälimehed (Kuusalu). Lõpetuseks jagati mitu vaimukate nimedega auhinda: “Saab minna ainult paremaks” (viimane koht) – Kälimehed; kõige kangem naine – Katrina Narusk (Kiiu Piimakombinaat); esipallivõlur (parim mängija) – Magnus Rosen (JK Poolstars); kõige täpsema varbaga (parim väravakütt) – Joonas Kröönström (Kolga-Aabla); “Suuga teeb suure linna” (parim motivaator ja tagantutsitaja) – Kristjan Nikker (Kiiu Piimakombinaat); jala taha panija (võitluslikem mängija) – Asso Soosalu (FC Noored); kõige kõvem puurilukk (parim väravavaht) – Andreas Lahesalu (Kuusalu JSK); stiilseim esitus (vabaauhind, mis läks ilusaima värava autorile: pall põrkas ristnurgast teise posti ja sealt võrku) – Raul Koppelmaa (Kolgaküla Liiga).


lisaaeg Nushi ei saanud Moskvasse St. Galleni poolkaitsja Kristian Nushi pidi eemale jääma klubi välismängust Moskva Spartaki vastu, kuna Venemaa ei tunnista Kosovo riiki ega passi. Hoolimata Kosovo pallimehe puudumisest võitis St. Gallen Euroopa liiga 4. eelringi mängu 4 : 2 ja kvalifitseerus põhiturniirile.

Vahetus 900 kilomeetri kaugusel Peruu kõrgliigas tuli kordamisele 82. minutil peatatud mäng Universitario ja Melgari vahel. Matš katkes, kuna Melgari mängijad ja varumeestepink ründasid kohtunikke, kes olid tühistanud võimaliku võiduvärava. Kui mängu jätkati, pidid mõlemad meeskonnad platsile panema täpselt samad koosseisud. Vahepeal oli aga Universitario ründaja Jair Baylon asunud mängima Union Comercio eest, kes kartis oma uue mängija võimaliku vigastuse pärast. Nõnda sõitis mees 900 kilomeetri kaugusele mängule, kus ta kordagi palli puutumata kohe välja vahetati.

Semih Kaya, Ragnar Klavan ja Sergei Zenjov Kaks ühe vastu pole aus! Aga me paneme silmad kinni. Nrr... Nrr... Nrr...

Novembrikuu sünnipäevad

02.11 Indrek Käo 03.11 Raimo Nõu 05.11 Urmas Kirs 05.11 Alo Dupikov 06.11 Tarmo Saks 07.11 Andres Oper 07.11 Mihkel Aksalu 10.11 Mart Paumäe 11.11 Uno Tutk 11.11 Tarmo Linnumäe 12.11 Oleg Timofejev 13.11 Uno Piir 13.11 Indrek Zelinski 14.11 Silvar Luht

(43) (34) (47) (28) (38) (36) (29) (51) (54) (42) (56) (84) (39) (49)

14.11 Margus Kotter 14.11 Erkki Viisma 16.11 Heleri Saar 17.11 Eduard Rõžov 18.11 Enar Jääger 21.11 Sergei Ratnikov 21.11 Mati Jürisson 21.11 Marko Lelov 23.11 Ranet Lepik 24.11 Marek Lemsalu 24.11 Ken Viidebaum 25.11 Janno Kaljuvee 27.11 Rain Vessenberg

NATO nahutamine Dvigatelis 5. oktoobril alistas Eesti ajateenijatest mereväe jalgpallimeeskond Dvigateli staadionil NATO 1. miinitõrjeeskaadri üheteistkümne 3 : 1. Vastaste sekka kuulus sakslaste ja poolakate kõrval ka teisi rahvusi ja eestlastele jäid nad alla eelkõige kokkumängus. Eesti võistkonna kokku pannud Andrei Koroli sõnul oli vastaste hulgas väga hea tasemega mängumehi, kuid oli ka neid, kes olid maale saadetud sõnadega, et lähed ja mängid jalgpalli! “Kuna meie meeskonnas oli 16 mängijat, siis said kõik ka väljakule,” sõnas Korol, kelle sõnul oleks Eesti ilma vahetusi tegemata veelgi suuremalt võitnud. Pärast mängu löödi penalteid, kus kummaltki poolt osales kümme meest. Külalised võitsid 7 : 6. NATO 1. miinitõrjeeskaader on üks kahest NATO reageerimisjõududesse alaliselt kuuluvast miinitõrjeüksusest. Valmisoleku treenimiseks korraldab NATO 1. miinitõrjeeskaader regulaarseid miinitõrjeõppuseid ja operatsioone, sealhulgas Eesti vetes, et olla valmis sekkuma, kus tahes NATO miinitõrjet ei vajaks. Üksuse koosseis roteerub pidevalt. Peale Poola lipulaeva kuuluvad hetkel eskaadrisse miinijahtijad Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, Norrast ja Eestist. Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan osaleb üksuse tegevuses novembri lõpuni. NATO eskaadri Tallinna visiidi ajal on jalgpallimängust saanud tavapärane traditsioon.

Kuressaare staadion sai uue muru

LHV edetabel Jalgpalliliit ja klubid on järjestatud tehingute arvu järgi. 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Tallinna FC Flora 6. Põlva FC Lootos 7. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 8. FC Eston Villa 9. FC Kuressaare 10. Võru JK 11. FC Hell Hunt 12. Martin Reimi JK

13. Rapla JK Atli 14. JK Jalgpallihaigla 15. Tallinna FC Reaal 16. JK Welco Elekter 17. FC Levadia Tallinn 18. Tallinna JK Piraaja 19. JK Tartu Löök 20. Läänemaa Jalgpalliklubi

(43) (37) (34) (50) (29) (54) (50) (40) (33) (41) (34) (44) (38)

Foto: www.jalgpall.ee

Suvel rekonstrueerimisele läinud Kuressaare linnastaadionile paigaldati oktoobri keskel uus muru ja esimene jalgpallimäng peaks jääma järgmise suve teise poolde. Kuressaare spordibaaside juhataja Kalev Kütt ütles portaalile Kuressaare staadioni murustamine. jalgpall.ee, et staadionile pandi siirdemuru, mis väljakule traktoriga lahti rulliti. “See muru on spetsiaalselt selle eesmärgiga kasvatatud ning peaks uuel alusel korralikumalt ja kiiremini juurduma,” selgitas ta. Lisaks paigaldati väljaku alla automaatne kastmissüsteem, uue veetorustiku ja drenaažiga. Automaatprogramm hakkab väljakut kastma ja edaspidi ei tule seda teha enam voolikuga. Kütt ei osanud veel öelda, millal jalgpallurid uuele murule pääsevad: “Kui spekuleerida, siis võibolla juuli teises pooles, aga augustis kindlasti. Kevad pärast hooldusi peab näitama.” Rekonstrueeritud staadioni peab ehitaja andma tellijale üle pärast jaanipäeva.

2013 NOVEMBER JALKA

65


ristsõna

Oktoobrikuu ristsõna vastus oli “kas korner või ugla?”. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Aserbaidžaani maavõistlusele Kaspar Kants. Võitjaga võtame ühendust. Novembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

66

JALKA NOVEMBER 2013


1912. aastal krooniti A. Le Coq Vene keisrikoja ametlikuks õukonnavarustajaks ning Tartus pruulitud Imperial Extra Double Stouti hakati müüma kogu impeeriumis. Vanade retseptide ja kaasaegse tehnoloogiaga pruulitud A. Le Coq Imperial jõuab nüüd igaüheni. Küllusliku maitsega Imperial Goldi teevad eriliseks sotimaalt tarnitud hinnalised linnased, mis annavad sellele kvaliteet-lagerile kuldse värvuse ja tiheda vahu. Rikkaliku maitsebuketiga Imperial Ale on pinnakääritusmeetodil valmistatud õlu, mille humala hõrk mõrkjas ja linnaste magus maitse on täiuslikus tasakaalus. See on maitse, millest Tema Keiserlik Kõrgus lugu pidas.

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook