Postritel
Rocco Robert Shein, Hvitša Kvaratshelia, Mattias Männilaan, Trinity Rodman
Mis klubid kasvatavad
Premium liiga jalgpallureid?
Mart Poomi nooruspõlvest vändatakse
lühifilmi
Paides hakatakse koolis jalgpalluriks õppima
Fotoseeria: Lisette Tammiku vägev võiduvärav
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
2012, 2023, 2026. Selles reas oleks tegelikult pidanud olema ka 2020. Mõistagi on tegu aastatega, mil Eesti võõrustab või on võõrustanud mõne vanuseklassi jalgpalli EM-finaalturniiri. See aeg on taas käes – seekord on õnnelikud meie U17 vanuseklassi poisid, sündinud aastatel 2009 ja 2010.
Kohtumised omavanuste Euroopa absoluutse paremikuga finaalturniiril on katsumus, mida saavad kogeda väga vähesed Eesti jalgpallurid. Seepärast on iga selline turniir ja mäng meie jalgpallile ajaloolise väärtusega. U19 poisid aastal 2012 ja U17 tüdrukud aastal 2023 ei suutnud üheski mängus silma pähe saada – kas meie tänavune koondis teeb selle triki ära?
Näeme staadionil!
Selle QR-koodi abil saad endale võtta U17 EM-finaalturniiri kohtumisteks tasuta pileteid, kasutades koodi U17JALKA. Koodiga on korraga võimalik lunastada neli piletit ja seda saab kasutada üksikmängudeks (mitte turniiripassiks).
KAANELUGU
LK 44–45
Eesti U17 koondis astub mai lõpus püünele kodusel EM-finaalturniiril. Mida meenutavad ja soovitavad oma kogemuse järgi 2012. aastal kodus U19 EMfinaalturniiril mänginud Karol Mets ja Brent Lepistu?
KOHUSTUSLIK LUGEMINE:
Millised klubid kasvatavad mängijaid, kes täidavad meie Premium liiga? Siim Pulst esitleb oma põhjaliku uurimistöö tulemusi.
A. Le Coq Premium liiga lk 16–20
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud
40 Mängija luubi all: Annegret Kala
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid
Lembit Peegel
Nimed & numbrid
Lood & tsitaadid
Koondis: reisipäevik Rwandast
A. Le Coq Premium liiga
Fotouudis: saalikoondis tegi Jõhvis ajalugu 42 Fotoseeria: Lisette Tammiku võiduvärav Leedule
50 Jutusari
Jalka alustas uue jutusarjaga, kus avaldame väljavõtteid Eesti jalgpalliraamatust „Mängija #17. Jalgpallist võlutud“. 60 Klõpsud 62 10 aastat tagasi 63 Pane end proovile!
ESIKAANEL: ANDERO KAARES JA ANDREAS PÕDER FOTO: LIISI TROSKA
NR 5 (221) 2026
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJAD:
HEITI HELI
KRIS ILVES
LAURA JAANSEN
KRISTJAN JAAK KANGUR
SIIM PULST
KRISTJAN REMMELKOOR
GUNNAR SALU
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
FIFA koostatud raport tõi välja, et Eestis on amatöörjalgpalli harrastamine mängi jale kaheksa korda kulukam kui võrreldavates riikides. Miks see nii on?
44 U17 EM
Oma finaalturniirikogemust meenutavad ja soovitusi noortele jagavad Karol Mets ja Brent Lepistu.
46 Ajakapsel
Eestis mängiti poiste EMfinaalturniir viimati aastal 2012. Mis on selle ajaga jalgpallis ja elus muutunud?
48 Akadeemia: Paides saab hakata koolis
Reportaaž:
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE
KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA
NEEME KORV
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
PEEGELDUSED
Sel aastal toimub Eestis poiste U17 EM-finaalturniir, aga esimeseks Eestis toimunud jalgpalli EMiks tuleb ajas tagasi minna juba 14 aastat: 2012. aasta suvel selgitati Maarjamaal välja U19 vanuseklassi poiste ehk toona 1993. aastal ja hiljem sündinute Euroopa paremad. Mõistagi võttis turniirist osa ka Eesti koondis.
Eesti U19 koondise ainus välismaal mängiv mees oli ründaja Hannes Anier, kes liitus koondisega Taani klubist Odense. Kaks aastat hiljem, 2014. aastal tegi Anier debüüdi ka meestekoondises ja lõi nelja mänguga ühe väravagi.
Iga hinna eest pallini! Koondise kaitsev keskpoolkaitsja Bert Klemmer asus jalgpalluritee järel õppima-elama Inglismaale, kus tegutseb otsapidi jalgpallis praegugi, töötades Luton Towni klubi kogukonnaosakonnas.
Eesti toonase U19 koondise liider oli FC Flora äärepoolkaitsja Karl-Eerik Luigend, kelle arvele jäi ka Eesti koondise ainus turniiril löödud värav. Sel fotol heitleb ta Portugali keskkaitsja Tiago Iloriga, kes sai hiljem üksikud mängud kirja Liverpooli eest.
Säravaima tähelennu tegi meie toonasest koondisest Karol Mets, keda peeti juba sellal uueks Raio Piirojaks. Siin pildil on tõesti sarnasus lausa visuaalne!
A-koondisesse jõudis välja ka Artur Pikk, kelle turniir algas õnnetult: esimeses mängus Portugali vastu sai ta juba viiendal minutil kirja omavärava.
Avaliku konkursi tulemusel komplekteeriti Eesti neidude U15, U17 ja U19 koondise treenerite tiimid. U19 neidude koondist asub tüürima portugallanna Joana Martins Freitas, kes töötab igapäevaselt Paide Linnanaiskonnas esindusnaiskonna abitreeneri ja duubelnaiskonna peatreenerina. U17 koondist asub tüürima paralleelselt FC Flora esindusmeeskonna abitreenerina töötav Karl Mööl, U15 koondise peatreenerina jätkab 2024. aastast seda tööd teinud Deniss Samoilov.
Tänavu suvel peetakse Pärnu rannastaadionil mitu olulist mängu: kuna A. Le Coq Arena on hõivatud U17 EM-finaalturniiri võõrustamisega, toimuvad Pärnus nii U19 eliitliiga meistriliiga finaal (22. mai) kui meeste ja naiste karikafinaal (23. mai). 6. juunil peetakse rannastaadionil meestekoondiste Balti turniiri poolfinaal Eesti ja Fääri saarte vahel, 9. juunil kohtub Eesti koondis naiste MM-valikmängus seal Bosnia ja Hertsegoviinaga.
Eesti Jalgpalli Liit ja Euronics ootavad 6–12aastaseid tüdrukuid jalkalaagritesse üle Eesti! Euronicsi jalgpallilaagrites on võimalus teha jalgpalliga tutvust ja leida uusi sõpru. Lisaks jalgpallimängimisele minnakse ekskursioonile, kohtutakse koondise mängijatega ja kavas on palju muud põnevat!
Laagrid on mõeldud kõigile tüdrukutele, aga eelkõige neile, kes ei mängi veel jalgpalli või kellel on varasem kokkupuude jalgpalliga väike.
Nelja päeva pikkustes linnalaagrites ootab tüdrukuid iga päev kaks sportlikku tegevust ning ühel päeval ka põnev ekskursioon. Laagripäev algab hommikul kell 9.30 ja lõpeb umbes 16.30.
100 kohtumist Eesti koondises täitus Kelly Rosenil.
kohtumist vana oli A. Le Coq Premium liiga hooaeg, kui kõigil kümnel meeskonnal oli juba kirjas üks võit. Tegu on Eesti kõrgliiga läbi aegade kiireima vastava näitajaga.
Laagreid korraldab EJL koostöös 12 klubiga üle Eesti: 15.–18. juunil korraldavad laagreid FC Elva, Paide Linnameeskond, Pärnu JK Poseidon, Saku Sporting, Tartu JK Tammeka ja Viimsi MRJK ning 3.–6. augustil Tallinna FC Flora, Läänemaa JK, Saue JK, Tartu NJK Electra, Harju JK, Viljandi JK Tulevik. Laagri hind on 75 eurot ning selle sees on Nike’i lühikeste varrukatega ja mängija eesnimega treeningsärk, joogipudel, soe lõunasöök, puuviljad ja ekskursioon.
Juunikuistesse laagritesse saab registreeruda kuni 1. juunini, augustikuu laagritesse kuni 20. juulini.
104
suvise meeste MM-finaalturniiri kohtumist ehk kõik mängud jõuavad eestikeelse kommentaariga Eesti televaatajateni. Ülekandeid näitavad ERR, TV3 ja Go3.
„Ma polnud nii osav kui mõned mu meeskonnakaaslased. Aga töötasin palju kõvemini. Nii ma oma kohta meeskonnas hoidsingi: olin poolkaitsja ja jõudsin alati kõikjale joosta.“
Vormelisõitja Paul Aron mängis noorteklassis JK Loos jalgpalli
„Nüüd on platsi ääres üks targutaja juures. Esimestel nädalatel olen karkudel ja saan vajadusel ka nendega mehi motiveerida.“
Tartu Tammeka väravavaht, kannakõõlust rebestanud Richard Aland
„Mulle meeldib Eesti süsteem, kus meeskonnas peab olema kindel arv klubis treenitud mängijaid. Itaalias ei julge keegi sellist asja teha, et kehtestaks näiteks reegli: 50 protsenti mängijatest peavad olema oma kasvandikud. Kuid see võiks anda Itaalia noortele parema võimaluse. Saksamaa ja Hispaania kutsuvad rahulikult A-koondisesse 18–19aastaseid mängijaid, Itaalias saadetakse nad Serie B-sse või Serie C-sse „arenema“.“
Eestis elav itaallasest jalgpallitreener Simone Uggeri kodumaa jalgpalli madalseisust
„Nikoloz käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikoloz ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis.“ Zakaria Beglarišvili vutti mängivast pojast
„Jooksin kohe standardolukordade treeneri juurde ja ühe füsioterapeudi juurde, kes mind siin kogu aeg tohterdab ja tervena hoiab. Niiöelda nähtamatud kangelased!“
Karol Mets tähistas elu esimest Bundesliga väravat tiimi abiliste juurde joostes
Keila Jalgpalliklubi maskott Hundu tegi ajalugu: nimelt sai temast teadaolevalt esimene Eesti jalgpalliklubi maskott, kellest on välja antud raamat!
Raamatu teeb veelgi omapärasemaks see, et selle on koostanud lapsed ise. Raamat valmis Keila Jalgpalliklubi, Keila kooli ja kunstikooli Sirlett koostööna. Lasteraamat on saadaval kohapeal lugemiseks ja koju laenutamiseks Keila Harju maakonnaraamatukogus ja Keila kooli raamatukogus, samuti saab sellega tutvuda Keila lasteaedades ja Keila Jalgpalliklubi staadionil. 20 euro eest on võimalik raamat endale soetada, kirjutades aadressil info@keilajk.ee.
A. Le Coq Premium liiga mängijaid tabas vaid mõnepäevase vahega kaks rasket vigastust. Narva Transi keskpoolkaitsja Mark Maksimkin murdis 7. aprilli kohtumises Tartu Tammekaga raskelt sääreluu, mistõttu viidi ta Narvast Tartu ülikooli kliinikumi. Seal külastasid teda Tammeka pallurid ning Maksimkini endised tiimikaaslased Richard Aland ja Tristan Koskor, kes sellest sotsiaalmeediasse ka pildi postitasid.
Keegi ei oleks aga osanud arvata, et Aland ja Maksimkin juba mõne päeva pärast taas palatis kohtuvad – sedapuhku saatusekaaslastena. 12. aprilli kohtumises Paidega rebenes Alandi kannakõõlus, mistõttu sattus ka tema haiglasse, kus ta kolleegiga ühte palatisse paigutati.
Vigastuste iseloomu tõttu on mõlema mehe hooaeg juba läbi. Head paranemist!
Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar käis märtsis kajastamas Eesti koondise käekäiku Rwandas. Kaugel Aafrikas peetud FIFA Seriese sõprusturniiril võitis Eesti penaltiseerias Keeniat ning sai turniiri finaalis 0 : 2 kaotuse võõrustaja Rwandalt. Mis jäi eksootilisel reisil silma ja mida sai kogeda?
Aafrika südames asuv Rwanda riik on küll pindalalt Eestist pisut väiksem, kuid rahvaarvult ümmarguselt kümme korda suurem. Turism on viimase aastakümne jooksul muutunud riigi peamiseks sissetulekuallikaks (kohvi-, tee- ja banaanikasvatuse kõrval) ja selle nimel on tehtud suuri pingutusi, et end väliskülastajatele ahvatlevaks teha. Mitmes mõttes üllatas Rwanda tänapäevasusega: igal pool levis väga korralikul tasemel mobiilne internet ning pea-
Kigalis ringi liikudes hakkab kiirelt silma see, kui puhta linnaga on tegemist – kesklinnas on kohati täiesti võimatu leida ühtainustki ühikut prügi, mis kuskil rentslis või tänaval vedeleks. Puhtuse hoidmine on kohalikesse juurutatud maast madalast ning igakuised talgupäevad, mida kutsutakse umuganda’ks, on selle suurepärane näide. Umuganda toimub iga kuu viimase laupäeva hommikul kella kaheksast üheteistkümneni ning Eesti mõistes on tegu kohustusliku talgupäevaga. Inimesed tulevad kogukondades kokku, et tänavaid või ümbrust koristada, midagi kogukondlikku ehitada, parandada või täiustada või muul moel ühiskondlikult kasulik olla. Umuganda pole sugugi naljaasi: sellest kõrvale hiilijaid ähvardab rahatrahv ja vaat et mis veelgi olulisem, kogukondlik halvakspanu. Kuna kuu viimane laupäev sattus olema täpselt sel ajal, kui Eesti koondiski Rwandas viibis, korraldasid kohalikud oma kultuuri tutvustamiseks ka kõigile kaheksale Kigalis viibinud jalgpallikoondisele (Rwandas toimus korraga kaks FIFA Seriese turniiri) umuganda-hommiku, kus meeskonnad kutsuti Rwanda jalgpalliliidu staadioni juurde puid istutama. Kuna Eesti puhul langes see hommik esimese kohtumise järgsele päevale, kutsuti lisaks koondislastele kaasa ka ajakirjanikud ja teised eestlased, kes kohal olid, et delegatsiooni pisut viisakamaks muuta – arusaadavalt jäi osa mängijaid ja treenereid hotelli, et raskest mängust ja osaliselt magamata ööst end välja puhata.
linnas ei tekkinud nädala jooksul kordagi olukorda, kus olnuks tingimata olnud sularaha vaja – ka kohalike seas on levinuim maksevahend mobiiliäpp.
Kohalikud räägivad ka seda, et turistidel on riigis tõesti turvaline liikuda – kohapealsed pätid, kui neid leidub, karmide karistuste kartuses valgeid inimesi ei ohusta. Pigem on kohati mureks tülikad sisseviskajad ja reklaamijad, kes toidutänaval ja turul turiste nähes hordidena peale lendavad, et ikka oma söögikohta, kaupa või teenust reklaamida.
Koondise bussi saatis kogu nädala jooksul politseieskort, kusjuures umuganda ajal oli tegu ilmselt maailma kõige mõttetuma eskordiga: tänavad, kus igal muul ajal käis elu, olid inimestest ja autodest totaalselt tühjad. Mitte ühtegi hingelist silmapiiril!
32 aastat tagasi koges Rwanda uskumatult traagilist ja õõvastavat genotsiidi. Riigis elava kahe peamise rahvusrühma hutude ja tutside (etniline erinevus väidetavalt puudub!) konflikt päädis sellega, et mõne kuu jooksul hukati brutaalsel viisil sadu tuhandeid tutsisid. Genotsiidi eel oli riigis umbes seitse miljonit elanikku ja hukkus iga seitsmes inimene, nende seas nii mehed kui naised, nii lapsed kui vanemad. 250 000 inimese matmispaigaks olevas genotsiidimuuseumis paiknevad selle üle elanute kirjeldused sadistlike tapatalgute, tänaval vedelevate laibahunnikute ja sõprade-sugulaste reeturlikkuse kohta võtavad ka kõige kõvemal mehel jala värisema ja pisara silma.
See kõik juhtus suures plaanis ju äsja – alles nüüd on üles kasvanud esimene põlvkond noori, kes ise genotsiidi ei mäleta, kuid võib kindel olla, et igal perekonnal on juhtunuga seoses oma traagiline lugu rääkida. Seda arvestades on hämmastav näha, kui hästi on hutud ja tutsid praeguseks erimeelsused kõrvale jätnud ja ühise asja eest väljas. 1994. aasta sündmused on Rwandas aga mitmel puhul murdepunkt. Linnas ringi sõites võis tihti kuulda, kuidas isehakanud giidina tegutsev autojuht rääkis ehitistest ja muudest objektidest skaalal „enne genotsiidi“ ja „pärast genotsiidi“. Arusaadav, et sellise täiesti mõeldamatu tragöödia järel vajas riik täielikku restart’i.
Päev enne Eesti koondise esimest mängu Keenia vastu toimus Amahoro staadionil Jürgen Henni ja Patrik Kristali pressikonverents, mis võttis aga algusest peale ootamatuid pöördeid. Laua taga olnud kolmanda tooli peal võttis harjumuspäraselt koha sisse Eesti pressiesindaja Kaarel Täll, kelle sealt aga peagi üks kohalik minema kamandas. „Kas sa oled treener? Ei? Siis mine saali istuma!“
Kohkunud Täll kuulas sõna ning tuli välja, et see kohalik otsustas ise pressikonverentsi läbi viia, küsides nii Hennilt kui Kristalilt küsimusi ning andes saalist peamiselt sõna Keenia ajakirjanikele. Kui kord lõpuks Eesti ajakirjanduseni jõudis, ei mallanud pressikonverentsi juht ära oodata, mil eestikeelsed küsimused saaks katkestada ja ürituse lõppenuks kuulutada. Vaat siis!
Juba esimesed päevad Aafrikas õpetasid: elada tuleb hetkes. Ühtäkki muutuvad plaanid, igal sammul improviseerivad kohalikud, üldine korrastatud korrastamatus – elu Mustal Mandril võib Põhja-Euroopa reegliraamatute ja punktuaalsusega harjunud inimestele tunduda hirmutav, aga selles kõiges on tõeline võlu. Mingi vabadus ja muretus võib mõjuda kirgastavalt, kuid kuklas tiksub ühtlasi teadmine: väga pikalt sellist elu põhjamaa inimene vist nautida ei suudaks.
Hea ilmestav näide üldise organiseeritud kaose kohta oli liiklus, kusjuures võrreldes naabrite ja teiste Aafrika riikidega olevat Rwanda liikluskultuur väga euroopalik. Kui Tallinnast Kigalisse jõudsin, võisin esialgu peast kinni hoida, nii keeruline tundus näiteks sealsetel suurtel linnasisestel ringteedel liikuda: autod, bussid ja meeletul hulgal mootorrattataksosid läbisegi, kohati kolmes-neljas reas kõrvuti, kuid ometi… kõik toimis sujuvalt ja ideaalselt. Oma õigust keegi taga ei ajanud, vaid kulges teisi liiklejaid arvestavalt, rahumeelselt ja kaasavalt. Ühtegi „anna teed“-märki ei olnudki tarvis, sest kõik andsidki vajadusel niigi üksteisele teed. Kõige selle taustal oli aga liiklusjärelevalve väga karmilt korraldatud. Linnas võis iga natukese aja tagant märgata kas kiiruskaameraid, punase tule kaameraid või isegi lahtisi turvavöid tuvastavaid kaameraid, mis rikkujatele halastamatult trahve saatsid. Politseieskordi saatel tühjal tänaval sõitnud buss jäi ühe korra seetõttu isegi punase tule taga seisma, sest ei soovinud trahviteadet!
Täiesti teistsugune kogemus oli turniiri finaalkohtumise eelne pressikonverents, kus välisajakirjanduse huvi Eesti esindajate vastu oli ümmargune null. Üheskoos hotellist staadionile sõitnud ajakirjanikud ja koondise esindajad ootasid viisakalt välja kuulutatud algusajani ja said siis kõik jutud eesti keeles ja omasoodu ära rääkida.
Eesti koondisele tõi nädal Rwandas kaks tõeliselt kummalist kohtumist. Nii mäng Keeniaga (1 : 1) kui Rwandaga (0 : 2) oli ääretult kinnine, võimalustevaene ja harjumatu mängupildiga. Ilmselt tulenes see osaliselt Eestile harjumatutest keskmäestikutingimustest (staadion asub merepinnast 1500 meetri kõrgusel), vastaste pisut teistsugusest mängustiilist ja olude sunnil Eesti koondise pisut ebaoptimaalsest koosseisust.
Teises mängus segas Eesti esitust ka koondises levinud kõhuviirus, mis mitme mehe esitusele kas tugeva pitseri jättis või suisa segas platsile minemist.
A-koondise debüüdi said kahe mängu peale kirja lausa seitse mängijat: Kaur Kivila, Sander Tovstik, Mihhail Kolobov, Kristofer Käit, Rommi Siht, Mattias Männilaan ja debüüdil ka skoori teinud Tanel Tammik.
Sport on Rwandas au sees – publikut köidab kõige rohkem jalgpall, aga mingis mõttes on rahvasport hoopis rattasõit. Rwanda on tohutult künklik ja mägine riik, mis tähendab seda, et eriti maapiirkondades jalgrattal liikuvad igas vanuses inimesed saavad puhtalt tänu maastikule meeletult hea aeroobse põhja. Nõnda võiski näha, kuidas isegi vanemad inimesed meeletute kompsude ja pagasiga järskudest tõusudest üles väntavad, endal silm ka ei pilgu. Pole ime, et Rwandast on viimastel aastakümnetel hakanud ka profirattureid sirguma, 2025. aastal toimusid seal aga maanteesõidu maailmameistrivõistlused. Juba mõnda aega on riigis ennast sisse seadnud ka Eesti rattaproff Rein Taaramäe, kes seal sageli endale keskmäestikulaagreid korraldab.
Täiesti omapärane nähtus oli aga Kigalis mitmel pool nähtud ja kogetud tartaantrassid. Sõidutee kõrvale olid rajatud kolme kuni viie rajaga kvaliteetsed tartaanist jooksuteed, millel võis harjutamas näha nii kohalikke profijalgpallureid kui tervisesportlasi. Üks valgustatud radadest kulges tõusudest üles ja alla kokku 2,4 kilomeetri pikkusel lookleval teel, teine oli umbes kilomeetrine ja ümbritses sportimiseks ja puhkamiseks mõeldud parki.
Kui kodust liigat käib tavaliselt vaatamas meie Premium liigaga võrreldav publik (keskmine publikuarv jääb alla 1000 inimese mängul), siis FIFA Seriese turniiri kohtumisi tuli 45 000 inimest mahutavale Amahoro staadionile vaatama täismaja. Ja mitte ainult Rwanda kohtumisi – väga suur osa täismajast oli kohal juba mitu tundi enne Rwanda mänge, kui samas kohas peeti ka sama grupi teine kohtumine. Nii läkski näiteks Eesti ja Keenia neutraalse pinna kohtumisele protokolli kirja koguni 35 000 pealtvaatajat!
Järelkasvuküsimused pakuvad alati põnevat jutuainet. Kus kasvavad Eesti tipptasemel jalgpallurid? Kui palju toetuvad meie tippklubid oma kasvandikele? Kuidas on kasvatajaklubide maastik ajas muutunud?
Siim Pulst
Heidame nendele küsimustele valgust, uurides põhjalikult A. Le Coq Premium liigas sel hooajal väljakul käinud mängijate karjäärilehte. Ühtekokku pääses esimese kuue vooru jooksul väljakule 203 mängijat, kellest 152 on vähemalt ühe Eesti klubi kasvandikud (ülejäänud on jalgpalluriks sirgunud välismaal). Kes on aga klubi kasvandik? UEFA riigis treenitud mängija definitsioon sätestab, et mängija peab selle staatuse omandamiseks kuuluma vanuses 15–21 vähemalt kolm aastat ühe alaliidu klubidesse. Meil tuleb seda definitsiooni kitsendada kindlatele klubidele ning lisaks näib vajalik laiendada ajaraa-
mi, et väärtustada klubisid, kellelt tipud andekaid noormängijaid endale on krabanud. Pealegi, muidu ei saaks kuni 16aastased mängijad olla ühegi klubi kasvandikud.
Niisiis loeme mängija klubi kasvandikuks juhul, kui ta on vanuses 12–21 esindanud kolmel hooajal selle klubi võistkondi. Mängija vanust arvestame hooajaliselt, lahutades hooaja aastanumbrist mängija sünniaasta. Arvesse lähevad kõik mängud, mille koosseisud on jalgpalliliidu tulemustesüsteemi sisse kantud. Kui mängija vastab tingimustele mitme klubiga, loemegi ta korraga mitme klubi kasvandikuks.
Mõnel juhul kvalifitseerub mängija meie käsitluses koguni kolme Eesti klubi kasvandikuks. Näiteks Nõmme Unitedi poolkaitsja Bruno Vain on peale Unitedi ka Tallinna Kalevi ja FC Flora kasvandik, sest vanuses 13 kuni 15 esindas ta Kalevit, 16 kuni 18 Florat ning nüüd alustas ta Unitedis oma kolmandat hooaega.
Floras rohkem oma poisse kui Levadias, Paides ja Kaljus kokku
Alustame sellest, kui palju klubid oma kasvandikke usaldavad ja neile toetuvad. On seda nüüd vähe või palju, aga iga kolmas Premium liigas väljakule pääsenud mängija on oma praeguse koduklubi kasvandik ning ka mänguaega jagub kasvandikele
umbes kolmandik kõigist mänguminutitest. Klubiti kõiguvad näitajad aga kõvasti.
Flora eeskujulik töö kohalikke mängijaid arendades leiab kinnitust numbrite kaudu: koguni 62% Flora eest väljakul käinud mängijatest on nende endi kasvandikud (21 mängijast 13) ning neile on jagunud 61% meeskonna mänguminutitest.
Üheski teises kõrgliigaklubis ei küündi oma kasvandike hulk poole meeskonnani, kuid Harju JK Laagri mänguminutitest 51% on kuulunud oma poistele.
Graafiku teisest otsast leiame FC Kuressaare, kus oma kasvandike osakaal on vaid 12%. Kui Saaremaa klubi kasvandikke on nende meeskonnas väljakul käinud ainult kaks, siis Flora kasvandikke koguni seitse ja Tallinna Kalevi kasvandikke neli.
Selgelt alla liiga keskmise toetuvad oma kasvandikele ka ülejäänud „suure neliku“ klubid peale
Flora: FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna eest on väljakul käinud neli ning Nõmme Kalju eest vaid kolm enda klubi kasvandikku.
Flora kasvandikke jagub peaaegu igale poole
Flora ülemvõim kasvatajaklubide hulgas tuleb veelgi selgemalt välja, kui kaasame võrdlusse ka need kasvandikud, kes esindavad sel hooajal teisi klubisid. Mahutame graafikule 15 klubi, kust on sirgunud tänavusse Premium liigasse enim kasvandikke.
Flora kasvandike koguhulk Premium liigas ulatub 40 mängijani, mis moodustab Eesti klubide kasvandikest koguni 26%. See tähendab, et rohkem kui iga neljas Eestis jalgpalluriks sirgunud Premium liiga mängija on Flora kasvandik! Tartu Tammeka on kümnest kõrgliigaklubist ainus, kelle eest pole sel hooajal mänginud ühtegi Flora kasvandikku.
Ootamatult on Flora lähim jälitaja selles arvestuses Kalev, kelle 18 kasvandikku on Premium liiga tiimide vahel laiali puistatud, samal ajal kui klubil endal sel hooajal otsest kõrgliigaväljundit ei olegi.
Silmapaistvat tööd on teinud Premium liiga tasemel mängumehi kasvatades ka United, kelle üheksa kasvandikku on kandnud sel hooajal punamusta särki ja veel seitse esindanud teisi kõrgliigameeskondi.
Praeguste kõrgliigaklubide võrdluses leiame graafiku teisest otsast jällegi Kuressaare, kellel on ette näidata vaid neli oma kasvandikku kõrgliigas.
Konkurents muutub tihedamaks Kuidas on kasvatajaklubide maastik ajas muutunud? Ammendav vastus sellele küsimusele nõuab palju põhjalikumat uuringut, ent mingisugused jõujooned joonistuvad välja ka tänavuse hooaja andmestiku pealt.
Selleks jagame mängijad sünniaasta järgi enam-vähem võrdselt kolme rühma. Kohe saab selgeks, et Premium liiga on väga noormängijate keskne, sest enne aastatuhande vahetust sün-
dinud mängijate rühm tuleb natuke väiksem kui kaks nooremate mängijate gruppi.
Flora kasvandikke on kõige rohkem kõigis kolmes vanusegrupis, kuid kõige domineerivam on nende ülekaal 1999. aastal ja varem sündinud mängijate hulgas. Mitu klubi eesotsas Kalevi, Unitedi, Tammeka ja Pärnu Vaprusega kerkivad ajapikku üha jõulisemalt esile.
Suures koguses on Premium liiga klubides
Tallinna Kalevi kasvandikke – hoolimata sellest, et Kalev ise kukkus selleks hooajaks esiliigasse! Hetk hooaja alguses toimunud Paide ja Kalevi vahelisest karikamängust.
Samal ajal on mitu varasemat tugevat kasvatajaklubi selle graafiku järgi pildilt kadumas. Varem palju Premium liiga mängijaid „tootnud“ TJK Legion, Pärnu JK ja Viljandi Tulevik on kolme peale suutnud vaid ühe 2005. aastal või hiljem sündinud mängija kõrgliigasse viia – Floras koondislaseks sirgunud Mihhail Kolobovi.
Kõik esiliiga iseseisvate klubide peatreenerid teatasid käimasoleva hooaja eel, et tänavu tõotab tulla üks aegade tasavägisemaid hooaegu. Kas tõesti?
Esiliigahooajal on kõige paremini pakkudelt minema saanud Tartu Welco. Hooaja alguses said nad karikavõistlustel rammu katsuda Premium liigas mängiva Pärnu Vaprusega, kellelt saadi võõrsil napp kaotus, kusjuures Welco ridades mängib nüüd pikaaegne pärnakas Enrico Veensalu (vasakul).
Teksti kirjutamise hetkeks on Eesti tugevuselt teises liigas peetud viis vooru, mis pole maailma kõige suurem valim, millest lähtuda, aga mingisugune esmamulje on võistkondade kujul siinkirjutajale tekkinud. Paljude tiimide lohutuseks saab tõdeda, et hooaeg on pikk. Esiliigat jälgides ei saa üle ega ümber vaadata duubelmeeskondadest, kes ei pretendeeri küll Premium liigasse kerkimisele, aga medalikohti jahitakse sellegipoolest suure isuga ja samal ajal osutatakse mitmele iseseisvale klubile kõva vastupanu.
Eks duublite puhul on alati peamine küsimus see, kes parasjagu esindusmeeskonnast appi saadetakse. Aastatepikkune praktika näitab, et see on lõpptulemustele mõju avaldanud küll.
Senise põhjal saab tõdeda, et kaks duublit – FC Nõmme United U21 ja Tallinna FC Flora U21 – on näidanud end heast küljest. Kui neist esimene on tuule alla teinud Viimsile ja Maardule, siis teine on olnud väga väravamaias. Tallinna FCI Levadia U21 ja Nõmme Kalju FC U21 on stardipakult minema saanud paraku vaevaliselt. Kuidas on läinud aga iseseisvatel klubidel?
Viimsi JK
Viimased kolm hooaega hõbemedaliga lõpetanud ja Premium liiga üleminekumängudel kaotaja rollis olnud Viimsi ridades käib väiksemat sorti verevahetus. Paar viimaste aastate põhitegijat on siirdunud parematele jahimaadele, lisaks on esindusmeeskonnast töökohustuste tõttu taandunud kapten Markus Allast. Samas on sirgumas andekaid ja põnevaid noori, kel silma peal hoida.
Uueks hooajaks valmistuti kaaspeatreenerite Andres Operi ja Arli Salmi juhendusel uhiuues Viimsi jalgpallihallis, kus on suurepärased tingimused. Viimsil on olemas justkui kõik, et tänavu esikoht ära võtta, aga hooaja algus pole olnud ülearu veenev. Alustuseks saadi kaks küllaltki nappi võitu, seejärel on kaotatud nii Unitedi duublile kui rivaal Elvale.
Tartu JK Welco
Mullu ajaloolise pronksmedali võitnud Welco vahetas talvel peatreenerit, kui Jaanus Reitelilt võttis ohjad üle Alo Bärengrub. Samuti jäeti hüvasti portsu mängijatega, kelle asemele toodi paar põnevat noort, kogenumatest esiliigakuningas Kenlou Laasner ja Premium liigas üle 200 mängu pidanud Enrico Veensalu.
Kui hooajaeelsed treeningmängud tekitasid kohati küsimusi, kas tänavu suudetakse samm edasi teha, siis praegu ollakse viiepunktilise edumaaga tabeliliider. Lisaks on neil 22 tabamusega parim rünne ning nelja sisselastud väravaga parim kaitse. Ja et veel üks vägev fakt juurde tuua, siis üheski mängus pole vastase väravavõrku sahistatud vähem kui kolm korda. Kõva sõna!
FC Elva ja Viimsi JK on kaks võistkonda, kes jahivad klubi ajaloo esimest kõrgliigapääset.
Foto: Marleen Mälk
FC Elva
2025. aastal neljandaks jäänud Elva toimetab Kaido Koppeli käe all juba kolmandat hooaega järjest. Iga aastaga on suudetud taset parandada. Paistab, et tänavune aasta ei ole selles mingisugune erand.
Välismaalt ja Premium liigast lisajõudu saanud Elva leiab end kolmandalt positsioonilt, kui viiest mängust on võidetud kolm ning viigistatud ja kaotatud on üks matš. Kahtlemata on kõige magusam nendest võitudest kodune 1 : 0 rivaal Viimsiga.
FC Tallinn
Ehkki klubi tegevjuht Alex Aalen käis mõne aasta eest välja mõtte, et FC Tallinn võiks ühel hetkel Premium liigas mängida, siis mullune hooaeg näitas, et pigem tasub keskenduda püsimajäämisele. Eelmisel sügisel saadi üleminekumängudel jagu Jõhvi FC Phoenixist ning sestap ollakse ka tänavu esiliigas.
Vorm on FC Tallinnal olnud kui sõit Ameerika mägedel – heal päeval võivad nad lüüa vastasele kuus väravat, halval päeval oma võrgust noppida välja viis palli. Neid halbu päevi on ette sattunud juba kaks tükki.
JK Tallinna Kalev
Premium liigast pudenenud Kalev teatas hooaja eel suure suuga, et nemad tiitlile sel aastal ei mängi. Samas kui peaks tekkima võimalus, et kohe tõustakse kõrgliigasse tagasi, siis arvatavasti ei lasta seda käest. Kalevis on muutunud talvega kõik: meeskonda asus tüürima tuntud serblane Ivan Stojković ja eelmisel aastal väljakul käinud 34 mehest jätkas vaid kaheksa. Perestroika!
Silmanähtavalt nooremaks muutunud Kalev on igast mängust ammutanud tarkusi ja kogemust, mida järgmisel korral ära kasutada. Seepärast on muututud iga vooruga ka üha paremaks. Ka vastased on tunnistanud, et Kalev on hooaja lõppfaasis palju vintskem kui alguses. Hooaja alguses on neil Viimsiga sama saldo: 2 võitu, 1 viik, 2 kaotust.
Maardu Linnameeskond
Mullu esiliiga B suure hurraaga kinni pannud Maardu on tagasi esiliigas, kuhu kuuluti viimati 2021. aastal. Meeskond kubiseb endistest staaridest, noortest talentidest ja meestest, kes pole Eesti vutisõpradele võõrad. Kamba peale on ikkagi üle 2400 Premium liiga mängu kogemust.
Samas on see hooaeg Maardul alanud küllaltki raskelt. Esmalt kütsid nende naha kuumaks Unitedi noored, seejärel Elva ja nende järel Welco. Esimene punkt teeniti alles neljandas voorus, kui viigistati Kaleviga, esimene võit saavutati järgmises mängus Levadia duubliga.
Aga kes siis võidab?
Väide, et tänavune esiliigahooaeg on viimaste, kui mitte kõigi aegade tasavägiseim, pole õhust võetud. Jah, mitte keegi ei oska nii varajases staa-
diumis veel kindla peale öelda, et see või too tuleb meistriks, ehkki väike soosikukoorem on praeguse seisuga liidri õlul.
Samas ei pretendeeri ühele otsepääsmele kõrgliigasse üks võistkond või äärmisel juhul kaks, nagu viimasel paaril aastal on Harju JK Laagri ja Unitedi esindus koos Viimsiga olnud. Pigem kipun arvama, et piletile konkureerib neli tiimi.
Hooaja eel olin arvamusel, et see kamp on viieliikmeline ning seal on sees ka Maardu, aga need viis seni peetud mängu on näidanud, et pikas jooksus on noil keeruline isegi esikolmikusse murda. Samas võidakse samamoodi nagu duublites põhjustada konkurentidele palju peavalu, sest tegu on heas mõttes väga agressiivse ja emotsionaalse satsiga.
Maarduga samamoodi saab tiitlijuttudest välistada FC Tallinna, sest esiteks ollakse selleks organisatoorselt ebaküps. Teiseks tuleks neil üles leida mänguline stabiilsus. Kolmandaks – see on ehk isegi kõige tähtsam – tasuks mängijatel kohtumistel kohal käia, sest mullu pidi koosseisuprobleemide tõttu kaks korda putsad jalga tõmbama nende peatreener Andrei Kalimullin.
Kalevi eelis on treener, kel on Eestis töötamise kogemus, kui ta juhendas kõrgliigas Levadiat ja Paide Linnameeskonda. Mingitel hetkedel võib Stojkovići heas mõttes põikpäisus ka kätte maksta, sest ta nõuab iga vastase vastu kindlat taktikat – rünnakuid tuleb üles ehitada lühikeste söötudega, mis algavad juba oma värava lähis -
Maardu Linnameeskond ja Tallinna Kalev on mõlemad varem Premium liigas mänginud. Foto: Anton Kolpakchi
telt. See lähenemine vajab ülihead kokkumängu ja üksteisemõistmist, ent paraku on seda kasutades saadud juba paar korda kõrvetada. Samas on serblasel võimalik noori hoolealuseid oma käe järgi voolida.
Elva puhul on alati hinnatud nende kompromissitut võitlust. Lisaks on nende tugevus kokkumäng. Kui kohalik linnastaadion on aastate jooksul olnud kindlus, siis tänavu peetakse murumänge Tehvandi staadionil. Keeruline öelda, kas see tuleb neile kasuks või kahjuks – seda peab näitama aeg.
Kui mitte tänavu, siis millal veel? See võiks olla küsimus Viimsile, kes vajab vaimujõudu, et kolm aastat järjest kogetud pettumust sel aastal mänguliseks energiaks muuta. Ehkki hetkeseis pole kõige roosilisem, on varasemad aastad näidanud, et Viimsi läheb hooaja käigus üha paremaks. Tahan arvata, et nii läheb ka tänavu.
Ja siis on Welco, eelmise aasta populaarseim võistkond, kui vaadata publikuhuvi. Keegi ei salga, et Premium liigas võiks olla veel üks Tartu võistkond. Praegu paistab, et neil on tõusmiseks kõik olemas: kogenud ja nutikas treener, sügav koosseis, aina tugevamaks muutuv kontoripool ja ustavad pöidlahoidjad.
Kui peaks ennustama, siis kipun jääma seisukohale, et Welco tõuseb uueks aastaks kõrgseltskonda, kuid ma tõesti poleks üllatunud, kui see sats on hoopis Viimsi, Elva või Kalev. Ja see teebki esiliiga jälgimise 2026. aastal nauditavaks!
Eesti saalijalgpallikoondis sai hakkama suurepärase saavutusega: koduses Jõhvis toimunud MM-valikturniiri eelring läbiti Norra, Iisraeli ja Kreeka vastu kaotuseta, mis tõi esmakordselt meie ajaloos edasipääsu MM-valikturniiri põhiringi ehk Euroopa 36 parema sekka.
Norraga 0 : 0 ja Iisraeliga 4 : 4 viigistanud koondise otsustav kohtumine toimus Kreeka vastu, kes suudeti pingelise lõpu järel 4 : 3 üle mängida. Tasavägises alagrupis andsid viis punkti meile Norra järel ning Iisraeli ja Kreeka ees teise koha, millega kaasneb edasipääs.
2027. aastal toimuvale MM-finaalturniirile, kuhu on Euroopast oodatud vaid seitse koondist, pääsemiseks on vaja edasi jõuda veel mitmest grupist.
Esmalt loositakse 36 koondist 12 kolmeliikmeliseks rühmaks, kust esikohaomanikud lähevad edasi eliitringi. Teine koht suundub olenevalt reitingust kas otse eliitringi või sellele eelnevatele väljalangemismängudele. Eliitringis loositakse 20 tiimi viieks grupiks, kus võitjad lunastavad MM-pileti ning teisel kohal lõpetanud riigid mängivad välja järelejäänud kaks pääset.
Saalikoondise turniir Jõhvis oli tõeliselt meeleolukas: fännid tervitasid mängule saabunud koondist juba spordisaali juures õues trummide, pasunate ja pürotehnikaga ning täismaja elas mängudele maruliselt kaasa.
Järgmise valikringi alagrupid loositakse juunis, mängud toimuvad oktoobris ja novembris.
Märtsi lõpus avaldatud FIFA raportis Eesti amatöörjalgpalli olukorra kohta torkas teravalt silma: võrreldes võrdlusrühmaga on Eestis amatöörjalgpalli harrastada keskmiselt suisa kaheksa korda kallim. Mis on selle võimalikud põhjused, selgitab jalgpalliliidu tehniline direktor Mario Hansi.
FIFA on viinud esmakordselt läbi ülisuure ülemaailmse amatöörjalgpalli keskkonna uuringu, mille tulemusi tutvustasid Eestis FIFA tehniliste konsultantidena Tomas Danilevičius (endine Leedu jalgpalliliidu president ja 71kordne internatsionaal) ja Gaioz Darsadze (endine Gruusia koondise peatreeneri kohusetäitja). 2023. aastal kogutud andmete põhjal on valminud nii ülemaailmne raport kui nüüdseks ka Eesti-põhine rohkem kui 300-leheküljeline raport, kust
saab näha Eesti andmeid muu maailmaga võrreldes.
Raport toob muu hulgas välja, et Eestis maksab amatöörklubis mängimine pallurile keskmiselt 800 USA dollarit aastas. Võrdluseks: kui vaadata SKPd inimese kohta ja jagada kõik FIFA liikmesriigid majandusliku arengutaseme näitaja järgi nelja rühma, siis kõige arenenumates riikides maksab amatöörvuti mängimine keskmiselt 219 dollarit aastas. Teises rühmas, kuhu kuulub ka Eesti, on aga kulu maailmas keskmiselt 100 dollarit aastas ehk kaheksa korda väiksem kui meil.
„Ühte konkreetset põhjust sellele erinevusele ei ole, kuid eri riikide praktikate võrdlusest joonistuvad välja olulised tegurid, mida tasuks ka meil silmas pidada ja mille üle mõtteid mõlgutada,“ selgitab Hansi, tuues esimesena välja taristuga seotud kulud.
15 500
„Eestis on väljakute ja hallide rentimine klubidele kulukas ning riigi või omavalitsuste tugi ei kata neid kulusid piisavalt. Võrdluseks: Fääri saartel ja Islandil on jalgpallitaristu kasutamine klubidele üldjuhul tasuta – selle peab tagama kohalik omavalitsus. Tasu tekib vaid siis, kui kasutatakse spordiala jaoks mittespetsiifilisi rajatisi (näiteks kui jalgpalliklubi tahab saalis futsalit mängida, jõusaali kasutada vms).“
Teine kuluartikkel on treenerite töötasu. „Eestis on valdav osa treenereid tasustatud, mis suurendab klubide kulubaasi. Fääri saartel on U5–U13 vanusegruppide treenerid peamiselt vabatahtlikud (sageli lapsevanemad), kelle tasuks on pigem mitterahalised hüved (varustus, hooajapiletid, ühisüritused). Vanemates vanusegruppides (U13–U17) makstakse küll tasu, kuid see on sageli maksusoodustustega. Islandil, kus vabatahtlikkuse kultuur puudub, on samuti treenerid tasustatud, mis on ka üks põhjus, miks mängijate aastane kulu on seal suhteliselt suur,“ võrdleb Hansi.
Lisaks on Eestis ka madalamate liigade võistluskorraldus üsna heal tasemel – näiteks kasutatakse mängudel kolme kohtunikku, mis suurendab automaatselt kulusid. „Paljudes riikides on rohujuure- või amatöörjalgpalli tasandil lihtsustatud korraldus, mis hoiab osalustasud madalamal.“
Lisaks toob Hansi Fääri saarte näitel välja, et seal on mitmes omavalitsuses kasutusel „spordikaart“ (200–250 eurot aastas lapse kohta), mida saab kasutada spordiklubide tasude katmiseks.
„Fääri saared ja Island on küll ühiskondlikult meist erinevad, kuid neid ühendab väga suur spordis osalemise määr ning väikese rahvaarvu juures ka selgelt ootusi ületavad tulemused. See viitab, et teatud süsteemsed lahendused vähemalt nende keskkonnas toimivad,“ selgitab Hansi.
„Oluline on mõista, et see analüüs ei anna meile ühte konkreetset vastust. Küll aga aitab see esitada siseringis õigemaid küsimusi ning suunab meid vaatama, kuidas teised riigid on sarnaseid väljakutseid lahendanud. Dokumenti kriitilise pilguga hinnates võib öelda, et mitmed raportis käsitletud teemad on meil juba töös. Paljud analüüsis välja toodud tähelepanekud haakuvad otseselt ka meie uue strateegiaga – pigem kinnitab see valitud suundi. Samas on amatöörjalgpall paratamatult meie kõige suurem proovikivi, sest selle keskmes on massi mõjutamine.“
registreeritud mängija kohta on Eestis üks jalgpalliväljak. See on maailma keskmisest tunduvalt parem näitaja.
registreeritud jalgpallurit on Eestis.
litsentseeritud jalgpallitreenerit on Eestis miljoni elaniku kohta. Kõige arenenumate riikide sama keskmine on 1687, Eestiga võrreldavate riikide keskmine 980.
USA
Seekord on Jalka luubi all Paide Linnanaiskonna ja Eesti naistekoondise mängija Annegret Kala. Üheks Eesti kiiremaks mängijaks nimetatud äärekaitsja oskusi hindavad Paide peatreener Sirje Kapper ja naistekoondise juhendaja Aleksandra Ševoldajeva.
VÄLJAKUNÄGEMINE
Kapper: Loeb kaitses väga hästi mängu ning suudab tekitada väga palju pallivõitmise momente. Rünnakul näeb ja tajub ruume hästi.
Ševoldajeva: Leiab palliga häid lahendusi. Kiirema tempoga vajavad kaitses liinisisene ja -vaheline ruum ja vastased veel paremini äratundmist, aga pigem on positiivne.
JÕUD
Kapper: Tegemist on üsna sitke mängijaga. Ta suudab keha kasutada palli säilitamiseks või kahevõitlustes selle võitmiseks. Eesti tasemel saab kenasti hakkama, kuid rahvusvaheliseks tasemeks vajab see arendamist.
Ševoldajeva: Annegret on väga sitke ja jõuline mängija – duellidesse läheb julgelt ja edukalt.
SISU
Kapper: Tööeetika ja keskendumine on väga eeskujulikud. Annegret on valmis võistkonna eest võitlema ja töötama. Väga hea näide võistkonnamängija kohta. Ševoldajeva: Väga pühendunud ja mitmekülgne. Tahab alati parimat ja annab endast kõik. Juurde saab panna enda toetamises ja juhtimises.
TEHNIKA
Kapper: Enesekindel pallikäsitlus, suudab surve all teha kvaliteetseid puuteid ja otsuseid palli säilitamiseks.
Ševoldajeva: Kaitsvama mängija kohta on hea tehniline pagas. Suudab ka keerulisemate vastaste vastu väikses ruumis pressi alt välja tulla. Ülesehituses on kindlasti üks olulisi lülisid. Kui tulevad sisse eksimused, siis pigem on need seotud otsustega või intensiivsuse tõusuga.
Kapper: Pole tema kõige tugevam külg, kuid tuleb olukordades üldiselt kenasti toime. Eesti tasemel saab duellides hästi hakkama. Rahvusvaheliseks tasandiks vajaks see arendamist, kuid suudab selle mängulugemise ja kiirusega kompenseerida.
VASTUPIDAVUS
Ševoldajeva: Ajas kindlasti palju arenenud. Mängu lõpus võivad väsimusega tulla eksimused sisse soorituses, aga soorituste kvaliteet heal intensiivsusel on väga hea.
LIIKUVUS
Kapper: Tal on väga hea liikuvus ja ta ei karda ruumi kasutada ning teravust tekitada.
Ševoldajeva: Kogu aeg on sündmuste keerises, avaneb ning pidevalt liikumises ja võistkonnale kasulik.
KIIRUS
Kapper: Üks Eesti kiiremaid mängijaid. Ševoldajeva: Infokogumisel saaks juurde panna, aga pigem on väga heade kiiruslike omadustega mängija.
SÖÖT JA LÖÖK
Kapper: Väga kvaliteetsed tsenderdused, loob ohtlikke olukordi rünnakul ning suudab pressi alt leida ettepoole sööte. Löögid on läinud ajaga paremaks, kuid need vajaksid rohkem jõudu.
Ševoldajeva: Tugevama jalaga on heal tasemel söödud, tsenderdused ja löögid. Läheb julgelt ka kaugelt löögile ja leiab häid lahendusi lühikeste söötudega. Nõrgemat jalga saaks kindlasti stabiilsemaks treenida.
Mida mäletad esimesest jalgpallitrennist?
Mäletan, et minu esimene trenn oli 2014. aasta sügisel Tartu Tamme staadioni kunstmurul. Esimene treener oli Aleksandra Ševoldajeva, kes on nüüd mul ka naistekoondises treener. Pärast esimest trenni sain kohe aru, et jalka jääb mulle külge. Ja nüüd, 12 aastat hiljem olen väga tänulik, et otsustasin trenni minna.
Kui sa poleks jalgpallur, siis millise spordialaga tegeleksid?
Arvan, et tegeleksin kergejõustikuga – peamiselt jooksu või kaugushüppega, kuna mulle meeldivad ja sobivad kiiruslikud ja plahvatuslikud spordialad.
Millest sa jalgpallurina unistad?
Paljud jalgpallurid unistavad suurtest staadionitest ja kõrgest tasemest, kuid minu jaoks on selle kõrval sama oluline ka oma piiride proovilepanek ja enda maksimaalse potentsiaali leidmine.
Mis on olnud sinu senise karjääri meeldejäävaim hetk?
Klubitasandil kindlasti koos Tammeka naiskonnaga saavutatud meistriliiga kolmas koht, sest see oli suur saavutus ja näitas kogu võistkonna töö vilja.
Samuti jäi väga eredalt meelde U17 EM-finaalturniir – nii võistlus ise kui sellele eelnenud ettevalmistusperiood olid ühed kõige lahedamad, aga samas ka kõige väljakutsuvamad kogemused minu jaoks. See oli aeg, mis õpetas palju ja jääb kindlasti alatiseks meelde. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka debüüti A-koondises, mis oli väga eriline ja uhke.
Mis sa arvad, millisele sinu omadusele annavad treenerid kõige parema hinde?
Arvan, et minu tugevused on kiirus ja liikuvus.
Kes on su eeskuju – nii elus kui jalgpallis?
Minu eeskujuks on üks kujutletav karakter, kelle olen ise kujundanud, võttes erinevatelt inimestelt omadusi ja väärtusi, mida ma hindan ja mille poole tahan püüelda.
Kui sul tekiks võimalus rebida jalgpalliraamatust välja üks reegel, siis milline ja miks?
Muudaksin reeglit nii, et mänguaeg peatuks iga katkestuse ajal. See teeks mängu õiglasemaks, sest kogu kaotatud aeg oleks päriselt arvesse võetud ning kaoks ära tahtlik ajavenitamine.
Milline on sinu mängueelne rutiin?
Minu mängueelne rutiin sõltub küll mängu kellaajast, aga tavaliselt käin enne mängu jalutamas, et ennast vaimselt valmis panna. Lisaks jälgin toitumist, süües kergemat ja energiat andvat toitu.
Mis on su lemmiktoit pärast rasket mängu?
Pärast rasket mängu eelistan midagi toitvat, et keha saaks korralikult taastuda… Ausalt öeldes kuulub taastumisplaani vahepeal ka pitsa.
Sünniaeg: 3.05.2006
Positsioon: äärekaitsja
Klubid: Tartu Tammeka, Paide Linnanaiskond
Koondis: A 24/1, U19 5/0, U17 20/0, U15 5/0
Treenerid: Anastassia Morkovkina, Sirje Kapper, Bogdan Lukašenko, Kaivo Sang, Maria Sootak, Aleksandra Ševoldajeva, Reivo Vinter, Hannes Värs
Oletame, et sa lähed 5 vs. 5 turniirile. Millised neli mängijat sa oma satsi võtaksid ja miks just nemad?
Võtaksin turniirile Lucy Bronze’i, Aitana Bonmatí, Mary Earpsi ja Anette Salei, kuna neilt on nii mängija kui inimesena palju õppida. Arvan, et see oleks päris hea kooslus, kellega turniir võita.
Eesti naistekoondis sai koduses MM-valikmängus Leedu üle magusa 2 : 1 võidu. Meie võiduvärava lõi kohtumise üleminutitel Lisette Tammik, kelle löök ja tähistus jäid suurepäraselt ka Liisi Troska pildiseeriale!
Mis tunne on esindada Eestit jalgpalli EM-finaalturniiril? 2012. aastal Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiri meenutavad praeguseks kogenud tegijad Karol Mets ja Brent Lepistu.
Tekst: Raul Ojassaar
Eesti U19 koondis 2012. aastal enne kohtumist Kreekaga. Esireas vasakult Kevin Ingermann, Andreas Raudsepp, Artur Pikk, Bert Klemmer, Johannes Kukebal. Tagareas vasakult Hannes Anier, Martin Kase, Karol Mets, Brent Lepistu, Vadim Gurnik, Karl-Eerik Luigend.
Foto: Gertrud Alatare / Soccernet.ee
Eesti U19 noormehed (sündinud 1993) on seni ainus meie poistekoondis, kes EM-finaalturniiril osalenud. 2020. aastal pidi Eestis toimuma poiste U17 16 meeskonnaga EM-finaalturniir, mis jäi aga koroonapandeemia tõttu ära, 2023. aastal mängiti Eestis tüdrukute U17 EM. Esimene pääsuke oli aga just nimelt 2012. aastal Tallinnas, Haapsalus ja Rakveres toimunud turnii-
ril osalenud meeskond, kes kohtus Portugali (0 : 3), Kreeka (1 : 4) ja hilisema meistri Hispaaniaga (0 : 2). Hiljem jõudsid Arno Pijpersi juhendatud koosseisust A-koondisesse Karol Mets, Brent Lepistu, Artur Pikk, Andreas Raudsepp ja Hannes Anier. Praeguseks toimetab toonase koondislasena endiselt profimängijana vaid Mets, veel eelmise aasta lõpus oli selles nimekirjas ka Lepistu.
Mets tunnistab tagantjärele, et tolles hetkes ei teadvustanud ta endale päris täpselt EM-finaalturniiri tähtsust ja sellega kaasnenud võimalust end maailmale näidata. „Ma arvan, et tegelikult me keegi ei saanud tol hetkel täpselt aru, mis võimalus meil oli nii individuaalselt kui meeskondlikult silma paista ja kellelegi silma jääda. Sellistel turniiridel käib skaute ja talendiotsijaid väga palju, arvan, et me ei hoomanud päris hästi ära, kuhu me nii-öelda sattunud olime. Läksime lihtsalt mängima, suure energia ja tuhinaga Eestit esindama ja nautima,“ meenutab Mets Jalkaga vesteldes.
Ka Lepistule tundub, et tolles hetkes ei jõudnud meeskonnale võimaluse suurus päriselt kohale. „Mingis mõttes olen Karoliga nõus. Meile oli seda infot juba tükk aega ette söödetud, et see võimalus meil tekib, mistõttu võtsime seda ehk kuidagi enesestmõistetavana,“ vaagib Lepistu. „Sportlikus mõttes oleksime võinud olla aga tunduvalt paremini ette valmistatud – kui lõpuks reaalselt see hetk kätte jõudis ja turniiri tempot ja tasemevahet kogesime, siis oli see paras reaalsuskontroll. Oleksin tahtnud selleks tasemeks nii meeskondlikult kui individuaalselt paremini valmis olla – kui selleks üldse oli võimalik paremini valmis olla –, vastu tulid ikkagi mehed, kes olid juba otsapidi Real Madridi ja Barcelona põhimeeskonnas. Tegelikult tehti ilmselt toonastele võimalustele vastav maksimum. Mäletan, et isegi psühholoogid olid kaasatud.“
Omalaadne motivatsioonipomm
Nii Mets kui Lepistu kinnitavad kui ühest suust, et tegu oli nende karjääris märgiliste nädalatega. „See on ju tänase päevani minu koondisekarjääris ainulaadne kogemus – mängida finaalturniiril!“ paneb Mets asjad perspektiivi. Lepistu toob välja, et peaaegu kõigile mängijatele oli see turniir omalaadne harutee. „Saime sel turniiril esimest korda aimu, mis tasemel maailma tipud päriselt on ja mida suur jalgpall tähendab. Pärast turniiri oli mingis mõttes kaks varianti – mõned mehed vaatasid, et jalgpall ei ole ikka nende jaoks, ja hakkasid vaikselt lõpetama, minu ja ilmselt ka mõne teise
A-alagrupp
25. mai kell 14.30 Horvaatia–Belgia, Rakvere linnastaadion
25. mai kell 20.00 Eesti–Hispaania, A. Le Coq Arena
28. mai kell 14.30 Belgia–Hispaania, Rakvere linnastaadion
28. mai kell 19.00 Eesti–Horvaatia, A. Le Coq Arena
31. mai kell 14.30 Hispaania–Horvaatia, Rakvere linnastaadion
31. mai kell 14.30 Belgia–Eesti, A. Le Coq Arena
B-alagrupp
26. mai kell 14.30 Itaalia–Prantsusmaa, Kalevi keskstaadion
26. mai kell 19.00 Montenegro–Taani, Kadrioru staadion
29. mai kell 14.30 Montenegro–Itaalia, Kalevi keskstaadion
29. mai kell 19.00 Prantsusmaa–Taani, Kadrioru staadion
1. juuni kell 14.30 Taani–Itaalia, Kalevi keskstaadion
1. juuni kell 14.30 Prantsusmaa–Montenegro, Kadrioru staadion
4. juuni kell 14.30 I poolfinaal, Kadrioru staadion
4. juuni kell 20.00 II poolfinaal, A. Le Coq Arena
7. juuni kell 20.00 finaal, A. Le Coq Arena
puhul andis see vastupidi motivatsiooni veelgi juurde. Väga tähtis hetk karjääris oli see igal juhul, meenutame seda turniiri omavahel aeg-ajalt siiani.“
Kogu kogemus oli noorele jalgpallurile toona esmakordne ja eriline. „Hakkasime turniiriks valmistuma juba tükk aega varem ja kui Arno Pijpers peatreeneriks asus ja mängud lõpuks kätte jõudsid, oli meeskonnas väga hea energia,“ on Lepistul meeles. „Sõitsime politseieskordiga staadionile, mängisime rahvusstaadionil tuhandete ees – selles vanuses oli Eesti jalgpalluri jaoks see midagi väga-väga suurt!“
Mida kogenud mehed aga praegustele noortele oma finaalturniirikogemuse põhjal soovitavad?
Vastased teada!
9. aprillil loositi Eesti Jalgpalli Liidu konverentsikeskuses välja 25. maist kuni 7. juunini Eestis toimuva noormeeste U17 EM-finaalturniiri alagruppide koosseisud.
Võõrustajana oli Eesti juba enne paigutatud A-alagruppi, kus meie vastasteks tõmbas turniiri patroon Henri Anier loosikausist Belgia, Horvaatia ja Hispaania. B-gruppi kuuluvad Montenegro, Prantsusmaa, Itaalia ja Taani. Hispaania koondis on U17 vanuseklassis Euroopa kõige edukam koondis, olles Euroopa meistriks tulnud üheksal korral. Horvaatia on varem olnud korra pronksil, Belgia laeks on seni jäänud poolfinaal.
„Kõigepealt tuleb rahulikuks jääda, usaldada oma tugevusi, mis on sind siiamaani aidanud ja võimaluse sellisel turniiril mängida toonud,“ lausub Mets. „Üks asi on see, et turniir toimub Eestis, aga kõik mängijad on ju lõpuks sinna koondisesse teiste seast valitud. Teine asi on see, et emotsionaalselt ei tasu end üle motiveerida. Üle mõeldes või üle motiveerides võivad sisse tulla vead, nagu meil avamängus Portugali vastu, kus kohe omaväravaga alustasime. Lisaks on see võimalus silma jääda ja teha oma väliskarjääri alustuseks väga hea samm. Igal mängijal tuleb endast maksimum anda. Eesti jalgpallile oleks väga kasulik, kui see turniir õnnestuks ja mängijad leiaksid endale välismaalt hea väljundi!“
Lepistu lisab, et ühelt poolt on väga tähtis nii mentaalne kui füüsiline ettevalmistus, aga kõige selle juures ei tasu unustada ka lihtsamaid asju. „Minu soovitus on seda kõike nautida! Privileegi sellist turniiri mängida ei teki paljudel – need emotsioonid, vastasseisud ja kõik muu turniiri juurde kuuluv on tohutult äge kogemus, mida tuleb kindlasti nautida. Ja loomulikult sportlikult endast parim anda. See on äge aeg!“
Esimesest Eestis toimunud noortejalgpalli EM-finaalturniirist on möödas juba 14 aastat – 2012. aastal peeti Tallinnas, Haapsalus ja Rakveres poiste U19 EM. Kuidas on meie jalgpall ja ühiskond selle aja jooksul muutunud?
2012
2012. aastal oli Eestis enim müüdud uus auto Toyota Avensis, mille hind algas 16 115 eurost. 2026. aasta märtsis müüdi Eestis enim Toyota Yariseid, mille hind algab 22 100 eurost.
2012
2012. aasta oli mobiiltelefonide müügi poolest märgiline, sest esimest korda osteti nutitelefone rohkem kui nuputelefone. Populaarne iPhone oli jõudnud seeria viienda mudeli ehk iPhone 4s-ini tänapäeval on uusim mudel iPhone 17. Pisut enne Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiri peeti Poolas ja Ukrainas meeste EM-finaalturniir. Hispaania koondise valitsemisaeg jõudis kulminatsioonini –nad triumfeerisid kolmandal järjestikusel suurturniiril. Tänavu suvel toimub MMfinaalturniir USAs, Mehhikos ja Kanadas.
2026
2012 2026 2026
Eesti keskmine brutokuupalk oli 2012. aastal 887 eurot 2025. aasta lõpu seisuga oli see 2303 eurot.
2012. aastal oli Eesti peaminister juba seitsmendat aastat Andrus Ansip, president Toomas Hendrik Ilves. Praegu on neis ametites Kristen Michal ja Alar Karis.
Eestit esindas 2012. aasta Eurovisioonil Bakuus Ott Lepland palaga „Kuula“, mis saavutas kuuenda koha. Saatesarja „Eesti otsib superstaari“ võitis Rasmus Rändvee. Tänavu sõidab Eurovisioonile
Eestit esindama Vanilla Ninja looga „Too Epic to Be True“.
2012. aastal Eesti A-koondisesse kuulunud mängijatest tegutseb praegu veel omajagu: Premium liiga tasemel
Ilja Antonov, Andre Frolov, Sergei Zenjov, Henri Anier, Henrik Ojamaa, Siim Luts ja Marko Meerits, esiliigas müttavad Taijo Teniste ja Ats Purje ja esiliiga B-s on platsil käinud Ragnar Klavan ja Kaimar Saag. Ainsana mängib välismaal Joonas Tamm.
Ragnar Klavan 2012. aastal koondises ja 2026. aastal pärast esiliiga B mängu koos Kaimar Saagiga.
Fotod: Hendrik Osula, Kris Süld
Premium liigas mängis teist ja viimast hooaega kaasa FC Viljandi, mis loodi pärast seda, kui Viljandi Tulevik kõrgliigast taandus. FC Viljandi viimane mäng oli 0 : 5 kaotus Sillamäe Kalevile, kelle eest lõi kübaratriki Vjatšeslav Zahovaiko
Samal päeval, kui Eestis peeti U19 EM-finaal, avaldas Lõuna-Korea räppar Psy hittloo „Gangnam Style“, millest sai sama aasta detsembris esimene miljard vaatamist teeninud YouTube’i video. Praeguseks on enam kui miljardi vaatamisega videoid YouTube’is sadu.
Paide akadeemia õpilased saavad igapäevaselt treenida väga heades tingimustes.
Paide Linnameeskonna ja Järvamaa rakendusliku kolledži koostöös alustab sügisel
Paide Linnameeskonna akadeemias kolmas aastakäik poisse ja tüdrukuid, kusjuures kui varem tuli akadeemia tegevuste kõrvalt õppida ka muud ametit, siis nüüd saavad noorpallurid sisuliselt hakata õppima jalgpalluriks, sest välja on töötatud eraldi spordi õppekava.
Tekst: Raul Ojassaar
Varem tuli Paide vutiakadeemias õppima asuval jalgpalluril suurel osal ajast keskenduda mõne kutse omandamisele: palluritele pakuti kas koka, logistiku, elektriku või IT-spetsialisti eriala. Uuest õppeaastast alates on haridusministeerium kinnitanud aga ka eraldi spordi õppekava, mis tähendab, et nelja-aastase programmi lõpetajad saavad professionaalsete jalgpallitreeningute kõrvalt nii abitreeneri kui jalgpallikohtuniku paberid, samuti rakendusliku keskhariduse. Ja muu ameti õppimise asemel ongi jalgpallitreeningud ja -võistlused noortele osa koolitööst.
„Sport ei ole ju tänapäeval ainult hobi, vaid ka töö. Spordivaldkonnas on väga palju töökohti ja ma
ei mõtle siin ainult sportlasi. Sellest tuligi vajadus hakata sportlasi õpetama,“ avab tausta Järvamaa rakendusliku kolledži õppe- ja arendustöö üksuse juhataja Külli Marrandi-Kallas.
„Kuna olime Paide Linnameeskonnaga jalgpalliakadeemiat juba koos teinud, siis oli meil kogemus olemas, kuidas ja mida teha, samuti teadsime juba, milline võiks selle õppekava sisu olla. Alustasime kutseharidusreformis koos jalgpalliliidu ja Paide Linnameeskonnaga, kaasatud olid ka Eesti olümpiakomitee ja Audentese spordigümnaasium. Reformi juures tegime sportlastele riikliku õppekava ja kutsekoolis tuli selle jaoks veel eraldi taotleda õppekava rühm, mis oli omaette mahukas protsess. Lõpuks anti meile õpetamise õigus, mille järel saime riikliku õppekava alusel enda õppekava koostada. Tegu on hea protsessiga, sest kõik on läbi mõeldud ja põhjalikult kaalutud-analüüsitud. Nüüd saab õpetama hakata!“
Paide Linnameeskond kutsub kõiki huvilisi 13. mail kell 18.00 Tallinnas A. Le Coq Arenal toimuvale Paide jalgpalliakadeemia infopäevale. Üritus leiab aset Paide Linnameeskonna loožis number 318, kus tutvustatakse lähemalt akadeemia toimimist, õppe- ja treeningkeskkonda ning vastatakse kõigile tekkinud küsimustele.
Osalemiseks on vajalik registreeruda, mida saab teha veebiaadressil akadeemia.paidelinnameeskond.ee/sisseastujale.
Tugev haridus nii koolis kui väljakul
Paide Linnameeskonna tegevjuht Jaanus Pruuli rõõmustab, et jalgpalliakadeemia õpilased saavad nüüdsest täie rauaga spordile keskenduda. „Kui varem oli põhifookus ametiõppel, siis nüüd on kõik võimalused loodud selleks, et saada tippjalgpalluriks.“
Üleriigilise kutsehariduse reformiga seoses kestab jalgpalli õppekava põhikooli järel neli aastat, mis tähendab, et ka keskhariduse kvaliteet on tasemel, et lõpetaja saaks soovi korral näiteks edasi ülikooli minna.
Marrandi-Kallas rõhutab, et spordi õppekava lõpetajad saavad jalgpalli ja spordi kohta laiapõhjalised teadmised – tegu ei ole ainiti jalgpalluriks õppimisega, vaid teadmisi saadakse nii kohtunikutöö, treeneritöö kui ka spordisündmuste korraldamise kohta. Kõigist ei saa ju tingimata profijalgpallurid.
„Trenn on nende igapäevane õppetöö, nad õpivad läbi iseenda treeningute teadlikku treenimist. Põhjalikke teadmisi saadakse aga näiteks veel psühholoogiast, toitumisest ja füsioteraapiast. Õppekava on üles ehitatud nii, et nad saavad sporditegemise kõrval ka laia silmaringi, et tulevikus selles valdkonnas olla tegija.“
Oluline osa kutseharidusest on praktika – selleks loetakse jalgpalli/spordi õppekavas võistkonnaga nelja aasta jooksul võistlusprotsessis osalemist. „Selle alla läheb näiteks kogu võistluseelseteks treeninguteks ja mängudeks valmistumine, videoanalüüsid ja kõik muu, mis on võistlustega seotud,“ toob
Paide jalgpalliakadeemiasse oodatakse lisaks Paide oma noormängijatele mõistagi ka liitujaid teistest klubidest. Muidugi tekib seepeale küsimus: kas Paide klubi maksab mängijate eest üleminekutasu?
„Oleme seni saavutanud klubidega kokkulepped. Õppeaasta algus on sügisel ja tavaliselt mängitakse jalgpallihooaeg vana klubi eest lõpuni, uueks aastaks oleme mängijad enamasti hooajalise laenuga enda ridadesse võtnud,“ selgitab Jaanus Pruuli.
„Tavaliselt oleme klubidele pakkunud välja sellise mudeli, et maksame neile oluliselt suurema üleminekusumma sel juhul, kui mängija jõuab välja meie esindusmeeskonda. Laenule tulles on mängijal võimalik soovi korral ühel hetkel vana klubi juurde tagasi liikuda. Seni on selline skeem hästi toiminud.“
jalgpalliakadeemia
Hispaaniast
Marrandi-Kallas välja. „Isegi kui mängija saab näiteks vigastada, ei jää kool pooleli, vaid ta saab sel ajal olla protsessis näiteks treeneri vaatevinklist lähtuvalt.“
Uueks õppeaastaks oodatakse paarikümmend jalgpallurit
Järvamaa rakendusliku kolledži jalgpalli õppekava
Erialased oskused ja teadmised, mille lõpetaja põhiõpingute raames omandab: sportlase enesekohase valmisoleku kujundamine; treeninguõpe; sportlase heaolu ja taastumise toetamine; võistlusvalmiduse kujundamine; võistlusspordiks valmistumine; spordisündmuste korraldamine; spordivõistluste juhtimine võistkonnaaladel; võistkonna treeningu läbiviimise toetamine. Valikõpingute raames saab õppida lisaks süvendatult keskharidusega seotut, et minna riigieksamitele, ning valdkonnast tulenevaid, näiteks järgmisi mooduleid: UEFA C kategooria treenerilitsents; kohtunikutöö KAAT-grupi programmi tasemel; meeskonna juhtimine ja juhendamine; sotsiaal- ja spordipsühholoogia sportlase arengus; toitumisnõustamise alused: sportlase toitumine; füsioteraapia alused ja rakendused sportlase arengus.
Vastuvõtt uueks õppeaastaks on SAISi keskkonnas juba alanud ja kestab 15. maini. „Poisid ja tüdrukud saavad sealtkaudu avaldusi esitada. Sel aastal on välja töötatud ka väga põhjalik hindamissüsteem, kus näiteks noortekoondistes või eliitliigades mängimine annab lisapunkte. Päris meestel metsast, kes kunagi jalgpalli pole mänginud, ei ole ju mõtet testipäevale tulla,“ selgitab Pruuli. Uueks õppeaastaks plaanitakse vastu võtta umbes 20 poissi-tüdrukut.
„Oleme põnevil ja ootel, milline kandidaatide tase on,“ räägib Pruuli. „Esimesed märgid näitavad, et huvi on päris suur, ja oleme juba päris tugevaid kandidaate näinud.“
Praegu on Paide akadeemias kahes lennus kokku pisut alla 20 mängija. „Esimesel aastal võtsime vastu 20 poissi umbes 50 kandidaadi seast. Esimese õppeaasta jooksul kukkus neist aga vanusest lähtuvatel põhjustel omajagu välja – mõnel tuli koduigatsus, mõni sai aru, et jalgpall ei ole ikka tema esimene valik, ja nii edasi,“ toob Pruuli välja. „Teisel aastal võtsime juba teadlikult vähem mängijaid vastu, sest ei tahtnud tekitada olukorda, kus meil on nii palju mängijaid, et peame kaks gruppi tegema. Kuus-seitse poissi liitus sellesama grupiga, lisaks võtsime vastu neli tütarlast, kes vastavalt tasemele kas meie naiskonna või duubeltiimiga harjutavad.“
Kohapealsed tingimused on priimad: Paide uus ja talvelgi soe sisehall, korralik kunstmuruväljak, mitu täismõõtmetes muruväljakut ja kokku enam kui kümnepealine treenerite ja abipersonali seltskond. Kaugemalt tulijad saavad elada Järvamaa rakendusliku kolledži ühiselamus.
Jutusari „Mängija #17“ põhineb jutustavas vormis käsiraamatul „Mängija #17. Jalgpallist võlutud“. Raamatut võib lugeda valikuliselt, keskendudes peatükkidele ja teemadele, mis parajasti kõnetavad.
„Oluline on nautida seda, mida teed. Usun, et on väga raske saada milleski väga heaks, kui sa seda tõeliselt ei armasta.“
Roy Keane, Iirimaa jalgpallilegend
Ma ei mäleta enam täpselt, millal jalgpall minu jaoks lihtsalt mängust millekski suuremaks muutus. Ühel hetkel polnud see enam lihtsalt ajaviide. Aga ma mäletan väga hästi seda esimest päris trenni.
Pärast suvevaheaja lõppu ja linnalaste turniiri lõpetamist otsustasin, et nüüd aitab niisama venna ja sõpradega mängimisest. Tahan klubisse. Tahan päris trenni. Ema aitas välja uurida, kuhu minna ja kellega rääkida. Tema tuli minuga esimesel päeval kaasa. Mäletan, kuidas klubihoone uksest sisse astudes tundsin korraga ärevust ja elevust. Koridori sisenedes lõi mulle vastu kummi- ja linimendilõhn. „Kas niimoodi sport lõhnab,“ jõudsin mõelda. Kõik tundus korraga suurem kui mina. Ma olin sammukese lähemal millelegi, millest olin unistanud. Ma tahtsin seal olla, kuid samas kartsin.
Trennis algas kõik tehnikast, mis alguses tundus lihtne – kuni treener hakkas detaile parandama. Igaühel meist oli oma pall, oma väike maailm, mida tuli õppida valitsema. Pallist sai minu sõber, kuid ka minu vastutus.
Kordasime puuteid, vedasime palli, pöörasime sellega, triblasime, tegime petteid – kõige olulisem: mõlema jalaga ning pilk üles! Mängisime erinevaid jalgpalliga seotud mänge, mis tundusid lihtsalt lõbusate mängudena, kuid tegelikult õpetasid need meile midagi väga olulist – ilma et me sellest ise arugi oleksime saanud. Nende kaudu õppisime pallikontrolli, palli kaitsmist, ruumitaju ja koostööd. Samas, kui aus olla, ootasime igas trennis kõige rohkem üht ja sama hetke – trenni lõpu poole algavat vaba mängu.
Seal saime vabamalt ja loovamalt mängida, samas kõike õpitut kasutada, kogemust saada ja oma
järeldusi teha. Seal ei saanud midagi teeselda. Seal tuli kõik välja: millised mängijad me olime, milline oli meie mängustiil, mis iseloomuga me olime. Seal ei määranud enam sõnad, vaid teod ja otsused.
Just mängu kaudu hakkasid jalgpalli algtõed päriselt kohale jõudma.
Palli kehaga kaitsta.
Palli mitte viia oma värava ette, kui seal on surve ja palju mängijaid.
Mitte lasta palliga vastasel pöörata end sinu värava poole.
Pallile vastu joosta ja mitte jääda palli ootama.
Pidevalt liikuda, koos või ilma pallita, ja mitte ainult sirgelt otse ette, vaid ka külgedele, diagonaali ja isegi tagurpidi.
Tagantjärele mõeldes ei õppinud me trennis ainult tehnikat. Me õppisime vastutust, tähelepanelikkust ja julgust otsustada hetkes. Kõiki neid tõdesid, mille said päriselt selgeks alles siis, kui pall oli mängus. Me õppisime palju, kuid kõige tähtsam oligi õpitut mängides kasutada.
Kui mängisime rondomänge, tuletas treener meelde, et pall peab liikuma kiiremini kui vastane. Kui pall liigub kiiremini, jääb vastane alati sammu võrra hiljaks. See oli nagu kassi-hiiremäng – hoiad palli vastastest eemal nii, et nad seda kätte ei saa. Nii mõeldes tundub jalgpall peaaegu julm. See on otsekui selline rumal mäng, kus keegi võtab kellegi mütsi, viskab seda ülejäänutega edasi-tagasi ja vaene mütsiomanik peab püüdma seda kätte saada. Tundub täiesti võimatu. Jalgpall ongi samasugune: hoiad palli vastastest eemal nii, et nad seda kätte ei saaks. Niimoodi mõeldes tundub mäng tõesti päris kiuslik.
Ent erinevalt kiusamisest on jalgpallis mõlemad pooled nõus mängima. See pole isiklik ega suunatud kellegi vastu. Kiusamine seevastu näitab kiusaja ebakindlust – tugev ja enesekindel inimene ei pea kedagi alandama.
Ometi olen näinud kiusamist ka jalgpallivõistkonnas. Enne üht trenni nägin, kuidas üks mängija lõi korduvalt tagasihoidlikuma kaaslase palli järje-
korras minema. Algul võinuks seda pidada naljaks, kuid see kordus mitu korda. Lõpuks hoidis kiusatud poiss palli süles, ent ka see ei aidanud – pall löödi tal käest ja ta pidi taas selle järele jooksma. Teised said vahepeal mitu lööki teha, tema mitte ühtegi.
See, mida nägin, oli alandav ja võttis temalt arenguvõimaluse, kuid ma ei julgenud sekkuda. Vaatasin treeneri poole, ent tema ei reageerinud. Võibolla arvati, et mängija peab ise enda eest seisma. Mina aga nägin lihtsalt last, kes tahtis mängida. Ma ei teadnud, kas nii noor laps peabki juba üksi hakkama saama või ei osanud keegi lihtsalt olukorda lahendada – nagu minagi.
Kui nende trenn läbi sai ja meie platsile läksime, tundsin end endiselt ebamugavalt. Soojenduse ajal mõtlesin sellele veel, kuni harjutused mu tähelepanu hajutasid. Süda valutas siiski veidi, sest ma ei olnud suutnud seda olukorda parandada. Tundsin, et see polnud minu võimuses.
Sügisel läksin uude kooli. Uus klass oli suur, meid oli 30. Olime erinevad isiksused, kuid õnneks oli meil üks asi ühine – spordihuvi.
Seega oli kooliväljak justnagu meie teine kodu. Niipea kui koolikell helises, tormasime sööklasse, sõime kiiresti ning jooksime seejärel kooliväljakule, olgu ilm milline tahes. Alati oli meist keegi krabanud palli kaasa. Moodustasime tiime ja hakkasime mängima. Vaieldi, kes saab parimad mängijad oma tiimi. Muru oli piisavalt hea, mõned väikesed augud ja mättad küll olid, aga need õpetasid kiiremini reageerima. Mõistagi oli murukate üpris kulunud ja väravate ees olid lausa suured mullalaigud. Need alad olidki alati kõige rohkem kasutusel ning seega muru ei jõudnud kunagi seal korralikult kasvada. Mängisime, kuni kell uuesti helises ja kutsus meid tagasi tundi. Ohkasime: „Juba? Me ju alles alustasime!“ Helin, mis pool tundi varem oli vallandanud energilise jooksu ja hurraa-hõiked, võeti nüüd vastu ühise protestiga – vahetund oli alati liiga lühike.
Polnud teha muud, kui võtta kaasa oma pall ja üleriided, mille me olime loopinud igale poole – just sinna, kus me olime parajasti, kui hakkas palav. Ja seegi oli pigem reegel kui erand, et me unustasime ikka ja jälle oma joped ja kindad väljaku äärde, kui me kiiresti naasime klassipinkidesse, kartes hiljaks jääda.
Järgmisel suvevaheajal mängisime klassikaaslastega edasi. Mul olid nüüd oma sõbrad, kellega ühist huvi jagada, ja ma tundsin end väljakul kindlamalt ning kuulusin oma sõprade seltskonda rohkem kui kunagi varem.
Väljakule tulid kokku nii poisid kui ka tüdrukud ning kui mänguisu oli pärast mitu tundi kestnud mängu vaibunud, oli väljak samuti koht, kus sai mõnele kaaslasele teha ettepaneku hakata õige „käima“. Kuid „käimisest“ oli asi ikka päris kaugel. Me olime alles liiga noored, et oma uue kaaslasega kuskil nii-öelda käia oleksime soovinud. Olime niisama paar. Me ei suhelnud sellepärast rohkem või tihemini kui muidu, me ei helistanud, ei kirjutanud, ei kohtunud. Vahel teadsid sellest „käimisest“ vaid kaks asjaosalist. Ilmselt lisas see meie ellu lihtsalt veidi põnevust ja oli tore teada, et keegi, kes sulle meeldis, tundis sama – see oli vastastikune sõprus ja austus, ei midagi enamat.
Pärast üht mängupäeva, mille lõpetasime tavapärase „viimane värav võidab“-olukorraga, prantsatasime värava juurde maha. Päev oli märkamatult õhtusse veerenud ja enne kojuminekut võtsime hetke, et niisama istuda.
Äkitselt ütlesin kõigi ees, et tahaksin ühega neist käima hakata. Nime ma välja öelda ei julgenud, seega kirjutasin oksaga mulla sisse tema nime algustähe. Selgus aga, et sama tähega mängijaid oli kaks. Tagasiteed enam polnud – pidin lisama järgmise tähe. Nüüd oli kõigile selge, keda mõtlesin. Vastus oli „jah“ ja seejärel läksime igaüks oma teed.
Möödusid vaid mõned päevad, kuni uus sõber kirjutas ja meie „suhte“ lõpetas. Istusin toas ja püüdsin kurb olla, kuid seda tunnet ei tulnudki. Järgmisel päeval kohtusime taas väljakul ja mängisime edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Ja ega polnudki – elu tundus veel ilus ja muretu ning me nautisime iga hetke.
Peale koolis ja vaheajal mängimise jätkasin ka trennis käimist ega puudunud sealt kordagi, kui ma just haige ei olnud. Oli küll olukordi, kui keegi mu sõpradest või tuttavatest soovis mind meelitada mujale või klassikaaslasel oli sünnipäevapidu. Mina jäin aga endale kindlaks, isegi kui see oli vahel raske. Otsustasin, et kui mu parimad sõbrad on tõelised sõbrad, siis nad arvestavad minuga ja ootavad mu ära. Ma olin veendunud, et peaks olema võimalik nii trennis käia kui ka sõpradega koos
olla. Ja nii jäi minu jaoks jalgpall alles, ning parimad ja kõige ustavamad sõbrad samuti.
Ma ei teadnud täpselt, miks, aga ühel hetkel otsustas klubi mind – ja ainult mind – viia vanemasse treeninggruppi. Mingil hetkel leidsin end vanemate mängijate keskelt, ja mu süda hakkas kohe kiiremini lööma. See oli hirmutav, kuid samas põnev. Enamik mängijaid olid minust neli-viis aastat vanemad – juba suured, kogenud, kindlad oma tegudes. Nägu- ja nimepidi tundsin enamikku, sest nad olid minu jaoks olnud suured eeskujud, spordis kättesaamatud iidolid. Ma olin neid aukartlikult vaadanud, kui nad olid klubi või kooli koridorides tähtsalt ja iseenda maailmas ringi liikunud. Nende kõrval olin ma väike ja kohmetu. Ma olin näinud neid mängimas ja kadestasin nende oskusi. Eriti just üks mängija oli väga hea liikumisega. Ta jooksis imetlust äratavalt palju ning suutis väsimatult liikuda õigesse kohta, kus ta oli vaba ja kuhu talle oli alatasa võimalik sööta. Kui ta ei olnud vaba, tegi ta pettemanöövri, astus mõned sammud tahapoole või ühele küljele ning siis muutis ta järsku suunda ja jooksis end vabaks hoopis teisele poole. Ta oli alati nõus pallile vastu jooksma ja tänu oma erinevatele liikumistele sai ta pidevalt aidata surve alla jäänud tiimikaaslasi.
Ma ei saanud aru, kuidas sellel ülihästi liikuval mängijal oli võimalik nii meisterlikult ja kiiresti näha, kuhu oli vaja liikuda, et vaba olla, et oma tiimikaaslasi aidata ja toetada. Kuid ma soovisin kogu hingest, et mina suudan ka ühel päeval samamoodi liikuda ja platsi näha, just nagu tema seda tegi.
Esimestes trennides suurtega mängisin pigem julgelt. Mängisin nii, kuna tundsin, et oskasin. Olin harjunud väravaid lööma ning uues trennis jätkasin sama stiiliga. Lõin igast olukorrast ja igast nurgast. Kukla taga tiksus väike soov väravatega muljet avaldada. Soovisin gruppi sobida.
Kuid palju aega ei möödunud, enne kui märkasin, et vanemad mängijad olid minust tunduvalt kiiremad, tugevamad ja täpsemad. Nende mäng oli tunduvalt plahvatuslikum ja kvaliteetsem kui nooremate trennis ja ma ei jõudnud kaasa mõelda, reageerida ja liikuda piisavalt kiiresti. Minu mäng oli siiani olnud kiire, emotsionaalne ja edukas, kuid samas võrdlemisi sirgjooneline ja kergesti ettearvatav. Olin seni panustanud palju individuaalsetele kiirrünnakutele ning olnud selles edukas. Nüüd oli mäng minu jaoks järsku muutunud palju keerulisemaks ja esimest
korda elus oli mul selline tunne, et ma ei saa mitte millegagi hakkama, et ma ei oska mitte midagi, ning ma hakkasin endas kahtlema.
Kui olin paar nädalat meeskonnas olnud, hakkasid sõnad mu ümber tiirlema. „Ära kiirusta“, „Tegutse kiiremini“, „Ära löö kohe peale“, „Sööda“, „Miks sa sinna söötsid?“. Alguses püüdsin neid võtta kui õpetust. Isegi kui need tegid haiget, mõtlesin, et küllap neil on õigus. Ma olin uus. Ma pidin õppima.
Aga peagi muutusid need sõnad pidevaks taustamüraks. Ükskõik mida ma tegin, kõlas kuskilt hääl, mis teadis paremini. Kui ma söötsin, oleksin pidanud lööma. Kui ma lõin, oleksin pidanud söötma. Kui kiirustasin, oli see vale. Kui võtsin aja maha, oli see samuti vale. Eriti üks mängija ei olnud minuga kunagi rahul. Tema kommentaarid tulid alati pärast olukorda – täpsed, kriitilised, lõplikud. Kui ma lõin värava, ütles ta: „Joppas sul.“ Isegi kui ta vaikis, rääkisid tema pilk ja kehakeel.
Ma hakkasin mõtlema, miks juhised ei võiks tulla enne, kui pall minuni jõuab. Siis oleks see nagu juhendamine ja mul oleks võimalus otsustada teisiti. Tagantjärele tarkus ei aidanud. Siis olin juba ise näinud, et olin eksinud. Selleks ajaks oli liiga hilja teha teine ja parem otsus.
Kõige raskem polnud kriitika ise, vaid see segadus, mida see minus tekitas. Ma tõesti püüdsin mängida nii, nagu minult oodati, aga ma ei saanud enam aru, mida see tähendab. Treeneri tagasiside oli teistsugune: ta peatus olukorral, selgitas, joonistas tahvlile, andis mõista, mida ta soovis, et me teeksime. Tema sõnades olid loogika ja kordus. Kaasmängija sõnades oli ainult rahulolematus. Sageli kuulsin, mida mitte teha, selle asemel et teada saada, mida peaksin tegema. Mida rohkem ma kuulsin, mida ma valesti teen, seda rohkem hakkasin kahtlema. Mida rohkem ma püüdsin kõike arvesse võtta, seda vähem julgesin üldse otsustada.
Väga valus oli samuti usalduse puudumine. Olin sageli täiesti vaba, õigel ajal ja õiges kohas, kuid
sööt ei tulnud. Nägin, et mind märgati, kuid oodati siiski teistelt abi. Ja kui see harv hetk lõpuks saabus, kui vastutus jõudis minuni, olin ma nii üllatunud, et keha ei olnud valmis. See üks võimalus, mis võinuks midagi muuta, lõppes seega eksimusega.
Nii tekkis nõiaring. Mida rohkem ma kartsin, seda rohkem eksisin. Mida rohkem eksisin, seda vähem mind usaldati. Ja mida vähem mind usaldati, seda väiksemaks muutus minu julgus. Lõpuks tundsin end väljakul täiesti kõrvale jäetuna – justkui mängiksin võistkonnaga, mille osa mina ei olnud. Teised olid sõbrad; mina olin endiselt võõras, kes vaatas kõike nagu klaasi tagant.
Hakkasin palli kiiremini ära andma. Mitte sellepärast, et see oleks alati olnud parim otsus, vaid seetõttu, et kartsin eksida. Hakkasin peitu minema: seisin sööduvarjus, et mitte palli saada, nii vältides tähelepanu. Julgest, aktiivsest ja nähtavast noormängijast minu sees polnud enam jälgegi alles jäänud.
Kriitika ei murdnud mind ühe hetkega. See kulutas aeglaselt. Mitte valjud sõnad ise ei olnud kõige raskemad vastu võtta, vaid tunne, et ükskõik mida ma teen, sellest ei piisa. Ja nii kadus tasapisi see, mis mind kunagi mängima pani, ning ühel hetkel märkasin, et ma ei naudi enam pallisaamist ega mängimist. Taipasin, et halvim tunne jalgpallis ei ole kaotus, vaid see, kui sa ei julge mängida.
Kodus hakkasin emale rääkima, et ma ei taha enam trennis käia ja et ma kavatsen lõpetada. Tema vastas rahulikult: „Olgu, sa ei pea, kui ei soovi.“
Aga kuigi otsus oli tehtud, tundsin, kuidas miski mind tagasi hoidis – võibolla ma lihtsalt ei
tunnetanud seda õiget hetke, et seda treenerile öelda. Otsus oli mu peas olemas, aga selle elluviimine venis, nagu ootaksin julgust, mis polnud veel tulnud.
Ja siis ühtäkki hakkas tiimi kapten mulle teadlikult sööte andma. Mitte alati, aga piisavalt sageli, et ma märkaksin. Iga sööt kandis endas nii riski eksida kui ka vastutustunnet – aga samuti suurt rõõmu ja tänulikkust, mida ma polnud varem tundnud. Kui ma tunnetasin tema usaldust, muutus kõik korraga teiseks: ta usaldas mind, soovis, et ma areneksin, et ma kasvaksin. Mida rohkem ta mulle söötis, seda rahulikumaks muutusin. Hakkasin jälle nägema. Hakkasin jälle uskuma. Mida rohkem ta mulle sööte andis, seda selgemaks sai meievaheline mõistmine. Tema sõnadeta õpetus ja kannatlikkus jätsid minusse jälje – hakkasin kaptenit ka isiklikul tasandil kõrgelt hindama, nähes tema suuremeelsust, lahkust ja truudust tervele meeskonnale.
Ühel õhtul enne trenni algust tuli kapten minu ligi, käes pakend, mille ta mulle üle andis. Selles oli paar tuttuusi säärekaitsmeid.
„Palun väga. Vabandust, aga sinu säärekaitsmed on veidi vanad ja kohmakad,“ selgitas ta. „Ma mõtlesin, et sul on mugavam nendega mängida,“ lisas ta, ulatades mulle pakendi.
Olin äärmiselt üllatunud ja ka meelitatud. Tänasin ja küsisin, palju need maksavad. Selle peale raputas ta pead ja sain vastuseks, et see on kingitus: „Mul on kaitsmeid mitu paari ja need on mulle niikuinii pisut väikesed. Mul endal ei ole neid vaja.“
Mu rõõm oli siiras – kaitsmete üle, muidugi, aga veelgi enam selle üle, et kapten tahtis neid just mulle kinkida. Väike žest, aga minule suur tunnustus. See ei olnud lihtsalt varustus. See oli sõnum: „Sa kuulud siia.“
Trennis oli mu süda kerge ja soe, ja koduteel mõtlesin endamisi: piisab ühest usaldavast inimesest, et eneseusk tagasi tuua. Üks inimene võib mõnikord muuta terve meie elu.
Õues oli juba pimedaks läinud, kuid mina tundsin end helkivana, nagu väike leeklamp, mis ei taha kustuda. Ehk olingi tiimi vastu võetud… vähemalt osaliselt. Ja juba see oli piisav, et tunda end hästi.
Tundsin, et armastus mängu vastu peab jääma suuremaks kui hirm eksida. Püüdsin endasse sisendada eneseusku, kuigi teised ei pruukinud näha ega tunnustada minu pingutust.
Liigamängude hooaeg oli varsti käes. Kas olin valmis väljakule astuma? Või oli minu koht pigem pingil, vaikselt oodates? Seda ma ei teadnud. Mul polnud aimugi, kuhu päriselt sobin… või kas üldse oma koha leian.
ma näen välja nagu tema!
Eesti läbi aegade kõige legendaarsemast väravavahist Mart Poomist vändatakse lühifilmi. Jalka külastas võtteid, tutvus sealse olustikuga ja tegi juttu asjaosalistega.
Märtsi lõpus toimusid Sillamäel ühel vanal nõukogudeaegsel staadionil filmi „Väravavaht“ võtted. Film räägib ei kellestki muust kui Mart Poomist ning tasub mainida, et see valmib Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudengite eestvedamisel ning on osa 15. lennu lõputööst.
Filmi tegevus toimub 1980. aastatel, mil Poom pallis Lõvide ridades, ning kulmineerub Helsinki Cupi võiduga. Esimene etapp filmivõtteid toimus Tallinnas, ent Jalka jõudis kohale teisele võtteperioodile, mis oli Sillamäel. Kolmas etapp filmitakse kevade jooksul Helsingis.
Filmis kehastab Mart Poomi Viljandi kultuuriakadeemias näitekunsti tudeeriv Jens-Patrik Rand, kes käis filmi tarbeks Viljandi Tuleviku juures väravavahiametit õppimas ja töövarjutas ka oma kehastatavat. Vastaseid mängivad aga Silla FC
Jens-Patrik Rand.
saalijalgpallurid. Legendaarse treeneri ja Lõvide asutaja Roman Ubakivi rollis astub üles Markus Luik ning Poomi ema kehastab Harriet Toompere.
Teeme lähemalt tutvust!
Milline on olnud Poomi osatäitja kokkupuude jalgpalliga? „Algkoolis läksin jalkatrenni, aga tahtsin palju varem minna. Vanemad üritasid mind viia, kuid nad viisid mind kogu aeg valele staadionile,“ räägib Rand kentsakast seigast. „Siis ma kolisin Kalamajja ja mängisin FC Tiigrites. Mängisin kokku kuus-seitse aastat. Aga ma olen alati hoovis poistega mänginud, kogu aeg pärast tunde sai koolis ka mängitud.“
Vutimängimise lõpetas Rand seitsmendas või kaheksandas klassis ning pärast seda proovis ta kätt kergejõustikus. „Ma sain aru, et ma jäin tehniliselt hiljaks, aga ma olin teistest eos palju kiirem.
Sõpradega ikka veel vahepeal kõksime, aga jalgpalli vaatan kogu aeg. Olen erinevaid klubisid toetanud ja kõige pikemalt Liverpooli fännanud,“ sõnab Rand. Kas Rand tunneb, et pallimäng on tal veel käpas? „Vahepeal tunnen, kuidas see on veidi ära vajunud. Nüüd detsembrist alates olen seda natuke tagasi saanud. Palliga mängu pole me palju teinud, rohkem olen väravavahi ABCd teinud,“ tunnistab näitleja.
Et väravavahi ABC selgeks saada, käis Rand vilumust kogumas esiliiga B-s palliva Viljandi Tuleviku juures. „Mul on individuaaltrennid väravavahtide treeneri Mati Jürissoniga. Ta on nii suur abimees, sest ta teeb seda enda vabast ajast. Kogu aeg peame aegu klapitama, sest tal on ka palju tööd. Enamasti teeme kolm-neli korda nädalas,“ räägib Rand.
Võtted toimusid Sillamäel ühel väga trööstitu ilmega vanal vutiplatsil.
Märten Männiste:
„Selle projekti juures on hästi lahe, et kaks mulle südamelähedast elukutset on lõpuks kokku saanud!“
Puurivahiks kehastuv näitleja tunnistab, et väravavahiamet pakub talle suurt rahuldust. „Mul on juba hasart tekkinud! See pakub rahuldust, kui sa tunned, et oled õhus ja terve keha on välja sirutatud. Super tunne! Kui ma mängisin väljakul, siis ma ei olnud kõige suurem väravalööja, aga mulle meeldivad just taklamised ja väga head tsenderdused.“
Poom või mitte?
Kas Poomi osatäitja näeb aga noore kindamehe moodi välja ka? See jääb igaühe enda otsustada, aga kindlasti on sarnasusi näha. Mida arvab osatäitja ise? „Kogu aeg öeldakse, et näen tema moodi välja. Esimestel võtetel oligi nii, et küsisin tagasisidet režissööridelt ja operaatoritelt, et mida ma enda juures mudima peaks. Öeldi, et ei tea, sest sa näed välja nagu Poom. Mul ongi tunne, et näitlejatöö mõttes ei peakski võibolla nii palju pingutama, mõtlen natuke üle,“ tunnistab Rand.
Filmi näitlejatest on kõige tugevam jalgpallitaust saalikoondislasel Märten Männistel.
Et noort Poomi paremini jäljendada, käis Rand Nõmme Unitedis tegutsevat endist kindameest ka varjutamas. „Hommikust õhtuni olin temaga, väga põnev oli! Üks päev oli selline korralik, alguses ei osanud üldse olla, Mardile vaatan ikka alt üles. Lõpuks harjusin ära. Ta oli oma kontoris, tegi oma asju ja mina istusin nurgas märkmikuga. Tegime trenni koos, käisime söömas, käisin temaga koos isegi füsioterapeudi juures,“ sõnab Rand. Tõsi, Poomile alt üles vaatav Rand on juba noorest east end Eesti meestekoondise väravavahtide treeneri tegemistega kursis hoidnud. Ta meenutab, et esimeses või teises klassis kirjutas ta Poomist isegi referaadi. Mis nippe ja trikke Rand Poomilt aga jäljendamise tarbeks küsis? „Ma vist otseselt ei küsinud kordagi midagi täpsemat,“ tunnistab näitleja.
„Ma arvan, et ta lootis, et ma küsin. Ma ei julgenud ja ei osanud küsida. Ise nokitsesin kuidagi ja olen arhiivimaterjale vaadanud ning taskuhäälinguid kuulanud. Kahjuks väga palju mänge ei ole saanud ma vaadata,“ jätkab Rand.
Rand tunnistab, et kõige keerulisem on Poomi jäljendades see, et ta räägib väga vähe. „Kolmekümne stseeni peale on umbes kaks stseeni, kus ta räägib. Eriti noores eas oli ta selline: „ma pean rohkem ennast kehtestama, olema valjem ja vokaalsem“,“ meenutab Rand Poomi elulooraamatus kirjutatut.
„Esimestel võttepäevadel, kui stseen käis, siis ma tahtsin Jens-Patrikuna midagi teha, aga ma sain aru, et ma pean taandama ennast ja olema vaikne. Olema rohkem selles mõttemaailmas, kus Mart on,“ räägib Rand sellest, kuidas ta pidi end sundima vaiksem olema.
Rand jätkab: „Nii palju kui ma Marti olen kõrvalt näinud – kui sa räägid temaga ja ta kuulab sind, siis ta tihti vaatab mööda. Ma näen tema silmade taga mingit suurt mõtteloogikat ja ma mingis mõttes tajun, kuidas tal mõte jookseb. Puhtalt visuaalselt. Aga seda on vahepeal seitse korda järjest raske jäljendada.“
Jalgpall + näitlemine = ...
Kui Poomi kehastab Rand, siis üht
Lõvipoissi kehastab Märten Männiste, kes on esindanud Nõmme Unitedit ja jooksnud väljakule ka Eesti saalijalgpallikoondise eest. „Selle projekti juures on hästi lahe, et kaks mulle südamelähedast elukutset on lõpuks kokku saanud!“ tunnistab Männiste võttepäeva lõunapausi ajal.
Lõvipoiste vastaseid kehastavad Sillamäe FC Silla jalgpallurid.
Männiste hinnangul on tema suur eelis see, et tal on kokkupuude nii näitlemise kui ka jalgpalliga. „Kui sa oled näitlemisega kokku puutunud, siis sa oskad neid asju läbi hammustada. Jätad meelde, mis jalaga sa lõid ja mis teksti sa ütlesid.“
Kumb aga on raskem, kas näidelda või jalgpalli mängida? „Ma arvan, et näidelda. Sa pead teadma, mis jalaga sa mingeid asju tegid. Jalgpallis on lihtne, löö lihtsalt pall väravasse. Näitlemises on natuke teised nüansid,“ tunnistab Männiste. Ta lisab, et sai filmist osa seepärast, et Poomi naine soovitas teda võttemeeskonnale. „Mind soovitati, sest mängin jalgpalli täitsa enam-vähem tasemel ja näitlen ka,“ tunnistab ta.
Mõistagi on Männiste Nõmme Unitedis mängides palju kokku puutunud ka Poomiga. Kas Rand saab endise kindamehe kehastamisega hästi hakkama? „Minu arust tuleb väga hästi välja! Ta on näitlemiskooli taustaga, ta justkui peaks meist kõige paremini näitlema. Ma olen temaga rääkinud ja ta on Mart Poomi jäljendamist ikka väga-väga süvitsi võtnud. Kõik detailid, hingamine ja reaktsioonid on väga autentsed.“
Jens-Patrik Rand:
„Mul on juba hasart tekkinud! See pakub rahuldust, kui sa tunned, et oled õhus ja terve keha on välja sirutatud. Super tunne!“
Ta lisab, et varem on näitlemine jalgpallimängimist seganud, ent nüüd on kõik asjad õigesti kokku jooksnud. „Tegelikult on näitlemine pigem just jalgpallimängimist seganud, sest lapsepõlves on olnud teatriprojektid või esinemised ja siis ma ei saanud näiteks jalkamängule minna. Nüüd on tore, et jalkamängimisest on midagi tolku ka olnud,“ sõnab Männiste muigega.
Ka Poomi osatäitja välimus on Männiste hinnangul väga autentne. „Kui me esimest korda teda nägime, öeldi, et näe, tema mängib Marti. Siis ta läks juuksurisse ja pärast seda, kui ta ära blondeeriti, oligi täitsa Mart!“ sõnab ta.
Kuidas käib vutifilmi üles võtmine?
Jõudsime fotograafiga võtteplatsile ajal, mil filmiti nurgalöögistseene. Ei pea olema just eriline filmiguru, et teada, kuidas filme üles võetakse. Eks ikka kaadrite kaupa, nii ka Poomi lühifilmi puhul. Raske oli kokku lugeda, mitu nurgalööki pidi Silla FC mängumees karistusala suunas teele saatma, et filmida stseeni, kus tema meeskonnakaaslane Poomile sisse jooksis. Ei saa just öelda, et Poomi kukkumist filmides erilisi
Filmitrikk! Korduvalt filmitavate hüppamiste ja maandumiste pehmendamiseks kasutati võtetel võimlemismatte.
filmitrikke kasutati, sest murule olid pehmenduseks laotatud matid.
Küll aga tuli mulle väikese üllatusena, et ühe stseeni filmimine nii kaua aega võtab. Siinkohal laseme filmimist seletada spetsialist Männistel. „Ühte stseeni me teeme päris pikalt, mis teebki filmimise raskeks. Filmimisel on oluline selline asi nagu continuity ehk kõik asjad peavad monteeruma,“ avab näitlejast vutimees filmimise tausta.
„Action, mis toimub, peab igal pool olema identne. Ehk kui väravavaht palli kaks meetrit väravast eemal püüab ja tehakse uus kaader teise nurga alt, siis ideaalis peab ta sealtsamast kohast palli kinni püüdma. Kui tavaliselt öeldakse stopp ja teeme uuesti, siis keegi oli näiteks üks meeter valel pool,“ lisab ta.
Männiste tunnistab, et Silla FC poisid said võttepäeval näitlemisega väga hästi hakkama ning ka näitlejad ei jäänud hätta. „Mõnede meeste puhul on näha, et nad on koolis toksinud. Jalgpall on ju tegelikult lahe spordiala, sest see on kättesaadav kõigile ja igal pool. Ma arvan, et me jänni ei jää!“
Kui pikk on aga kogu filmimise protsess? „Paar kuud tagasi alustasime filmimisega,“ räägib Männiste. „Siis tegime neli-viis päeva järjest. Need olid sellised stseenid, kus me olime riietusruumis, väljas oli veel talv. Öeldigi, et järgmised võttepäevad tulevad siis, kui väljas lumi ära sulab. Ootasimegi seda, täpselt ei teadnud, millal saame edasi filmi-
Mängu kohtunikku kehastab Ida-Virumaal ka päriselt kohtunikuna tegutsenud Roman Treial.
da, aga õnneks märtsi lõpus ilmataat meid sellise ilusa sulailmaga õnnistas. Praegu teeme välikaadrid ära ja aprilli lõpus läheme Soome ja filmime grand finale ehk Helsinki Cupi.“
Teatavasti oli ja on Helsinki Cup rahvusvaheline turniir ning ka Poomi lühifilmi võtetele on vastaseid oodata välisriikidest. „Meile peaks tulema Brasiilia vennad vastu. Tegemist on koolitööga, aga müts maha selle ees, et tehakse väga professionaalset tööd,“ jagab Männiste kiidusõnu võttetiimile.
Märtsi lõpp ja aprill pakkusid meile väga palju kodust jalgpalli –hooaeg on tõeliselt alanud!
Eesti koondis lõpetas turniiri Aafrikas kaotusega, jäädes 0 : 2 alla võõrustajameeskonnale Rwandale. Eesti dramaatilist langemist ilmestab siin Markus Soomets. Foto: Liisi Troska
Väga raske jalaluumurru üle elanud Mark Maksimkini toetuseks tulid ühes Premium liiga voorus kõik meeskonnad ja kohtunikud platsile teda toetava sõnumiga särgiga. Eriti emotsionaalne oli see mõistagi Transi oma meeskonnale. Foto: Anna Andreas
Narva Transi ja Nõmme Unitedi kohtumine osutus õudusunenäoks Transi väravavahile Daniil Pareikole, kes lasi sisse mitu väravat ja teenis mängu lõpus punase kaardi. Kuna vahetused olid tehtud, läks tema asemel penaltit kaitsma ründaja Ahmad Gero! Foto: Anna Andreas
Sajaliste klubis üks liige juures! Kelly Rosenil täitus MM-valikmängus Liechtensteiniga seitsmenda naisena 100 matši Eesti koondises. Foto: Liisi Troska
Tiitlikaitsja FC Flora hooaeg ei ole alanud sugugi roosiliselt – kaotus tuli teiste seas vastu võtta Harju JK Laagrilt. Flora kapten Rauno Alliku seletamas mängu peakohtuniku Kristjan-Eric Läänega. Foto: Janek Eslon
Hooaja esimene Tallinna derbi lõppes seljavõiduga: FCI Levadia tegi FC Florale tuule alla seisuga 4 : 0, mis on nende suurim derbivõit Premium liiga ajaloos! Foto: Anna Andreas
Just niimoodi tähistatakse hilist võiduväravat! Eesti sai kääbusriigi Liechtensteini üle väga raske 2 : 1 võidu, otsustava tabamuse eest hoolitses Katrin Kirpu. Foto: Liis Marii Kägu
Omavärav! Harju keskkaitsja Sander Alex Liit sulgeb ahastusest silmad: ta on just suunanud palli Nõmme Unitedi kasuks oma väravasse. Harju naeris siiski viimasena, võites mängu 2 : 1. Foto: Janek Eslon
Ja nii tähistatakse lihtsalt ilusat kolli! Mari Liis Lillemäe on Eesti koondise eest äsja Leedu vastu viigivärava löönud. Foto: Liisi Troska
15%
Leedu jalgpalluritest tunnistas uuringus, et neile isiklikult on pakutud osalemist kihlveopettuses.
jäi Ats Purjel Kürposel palk saamata.
korraldas hooaja avamisürituse III liiga klubi Tallinna Eston Villa.
2016. aasta maikuu Jalka kaaneloos vastas lugejate küsimustele toona 30aastane ründaja Ats Purje, kes mängis Nõmme Kaljus. „Kui eelmisel aastal Kaljusse tulin, siis natuke alahindasin Eesti meistriliiga taset. Nõrgemate vastu mängisin väiksema motiveeritusega, arvasin, et asjad tulevad liiga lihtsalt,“ tunnistas varem Soomes ja Küprosel pallinud Purje ausalt. „Soovin koondist aidata ja ma ei ole peast pühkinud ka seda mõtet, et tulevikus veel välismaale minna, kuigi praegu on Kaljuga järgmise hooaja lõpuni leping. Eesmärgid on suured ja ma ei tahaks öelda, et tulin Eestisse karjääri lõpetama.“ Nagu tagantjärele teame, siirduski Purje hiljem uuesti välismaale, kus võitis Kuopio Palloseura särgis oma teise Soome meistritiitli. Karjääri lõpetanud pole ta 40aastaseltki, sest mängib praegu Tallinna Kalevis.
Küll aga rääkis Purjest vaid ühe aasta võrra vanem ehk 31aastane Sander Post, kes esindas esiliigas Viljandi Tulevikku, et jalgpall hakkab tagaplaanile jääma, kuna ta saab pere ja muude asjade kõrvalt käia trennis minimaalselt.
Oma mängijakarjääri meenutas edukas treener Sergei Ratnikov, kes tuli juba 1985. aastal, mil Purje sündis, Pärnu Kalakombinaadi / MEKi mängiva peatreenerina Eesti NSV meistriks. Noorena käis Ratnikov end kaks korda näitamas Konstantin Beskovi juhendatud Moskva Spartakis, kus talle pakuti võimalust minna esialgu laenule kas Orjoli, Rjazani või Kostroma Spartakisse. „Pidin Beskovile helistama ja ütlema, millise linna välja valin, aga Ants Kommussaar tegi mulle Pärnus sisuliselt ministripalga ja mina olen inimene, kellele ei meeldi eriti kusagile sõita,“ selgitas endine keskväljavirtuoos. „Siiamaani olen mõelnud, miks ma ei läinud! Mine tea, mis oleks juhtunud ja kuhu võinuksin välja jõuda!“
Jalkaga vestlesid ka Ratnikoviga 2016. aastal samas klubis, FC Levadias treenerina töötanud katalaanid Jordi Clares Frauca ja Gabriel Garcia Xatart (pildil). Miks töötasid mehed Eestis, kuigi siinne talv oli nende hinnangul hirmus? „Hispaanias on väga palju häid treenereid, käib kõva võitlus, et mõne klubi käest lepingut saada,“ jutustas Xatart. „Eestis on hea oma esimesi samme teha, professionaalsete treeneritena kasvada ning uuele tasemele jõuda.“
FC Flora naiskonna värske peatreener Aleksandra Ševoldajeva ütles, et on saanud kasu Flora meeskonna mängude jälgimisest ning teda on kutsutud vaatama ka meeskonna treeninguid. Nüüdseks teame, et Ševoldajeva võitis Flora naiskonnaga seitse Eesti meistritiitlit ja juhendab praegu Eesti naistekoondist.
Eesti meeste A-koondisesse kutse saanud, Rootsi klubi Norrköping väravavaht Andreas Vaikla teatas: „Ma tahan olla maailma parim väravavaht, sest ma ei usu, et see on hullumeelne, aga vajab meeletult tööd.“ Koondise füüsilise ettevalmistuse rootslasest treener Jimmy Högberg tutvustas ennast ja oma rolli. „Kui mängija on vigastatud, siis on võimalik, et ma räägin temaga lausa iga päev,“ poetas Högberg.
Väga tõsisel teemal kirjutas Mihkel Uiboleht, kes avas kihlveopettuste teema tausta. Gunnar Press tutvustas Raio Piiroja karjäärist kirjutatud raamatut, mis oli ilmumas, ning Indrek Schwede arvustas juba ilmunud Jari Litmaneni raamatut, mis oli Schwede hinnangul kehvapoolne.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Märtsi lõpus Rwanda koondise peatreenerina Eesti koondise alistanud inglane Stephen Constantine on Eesti jalgpalliga varemgi kokku puutunud. 2012. aastal tüüris ta Küprosel Nea Salamise meeskonda, kus mängis parasjagu ka üks eestlane. Kes see oli?
2. Eesti naiste jalgpallikoondislane Lisette Tammik mängis suure osa nooruspõlvest vutti koos poistega. Teiste seas oli üks tema toonastest võistkonnakaaslastest poiss, kes keskendus hiljem hoopis teisele spordialale. 1999. aastal sündinud küsitav on Eestit sellel alal esindanud kahtedel olümpiamängudel (parim individuaalne tulemus 44. koht) ja tulnud MMil 14. kohale. Aprillis valiti ta selle ala Eesti aasta parimaks meessportlaseks. Kellest on jutt?
3. 2023. aastal mängis Eesti tüdrukute U17 koondis kodusel finaalturniiril. Mitu neiut toonasest finaalturniiri naiskonnast on praeguseks teinud debüüdi A-koondises?
4. Eesti noored on seni osalenud kahel kodusel EM-finaalturniiril: U19 poisid 2012. aastal, U17 tüdrukud 2023. aastal. Kes on seni ainus mängija, kes on kahe turniiri peale löönud Eesti kasuks värava?
5. Eesti meeste jalgpallikoondise suurima võidu rekordit jagab kaks 6 : 0 lõppenud kohtumist. Kes on nendes mängudes olnud meie vastased?
Küsib FIFA kategooria abikohtunik Sandra Nigulis!
1. Ründaja võistkonnakaaslane siseneb penaltilöögi ajal liiga vara karistusalasse. Löök läheb väravasse. Ründaja sisenemine ei avaldanud mõju väravavahile. Milline on sinu otsus?
a) värav loeb
b) penalti läheb kordamisele
c) penalti läheb kordamisele, kollane kaart rikkumise toime pannud ründajale
d) värav ei loe, vabalöök kaitsvale võistkonnale
2. Ühe võistkonna lahtilöögi ajal kallutab vastasmängija end palli suunas ettepoole, kuigi jalad on oma väljakupoolel ja pallist vähemalt 9,15 m kaugusel. Sinu otsus?
a) lahtilöök läheb kordamisele, sest mängija oli pallile liiga lähedal
b) kollane kaart mängijale, lahtilöök läheb kordamisele
c) mäng jätkub
d) vabalöök lahtilööki sooritanud võistkonnale
3. Mängu ajal märkad, et mängija kannab kaelakeed. Sinu otsus?
a) peatad mängu viivitamatult, annad mängijale hoiatuse ja lased ehte eemaldada. Mäng jätkub kohtuniku palliga
b) lubad mängul jätkuda, aga palud järgmise seisaku ajal ehte eemaldada
c) lubad mängul jätkuda, aga palud järgmise seisaku ajal ehte eemaldada ja annad mängijale hoiatuse
d) lubad mängul jätkuda, sest ehteid on keelatud kanda ainult väljakule sisenedes
lahkuda ning teavitama, et kõnealune ese tuleb eemaldada.
riietust või ehteid, siis kohtunik peab käskima mängijal järgmise mängupeatuse ajal mänguväljakult
3. Õige on variant b – reegel 4 sätestab, et kui mängu ajal avastatakse, et mängija kannab lubamatut
vastused
Õiged vastused 1. Õige on variant a – reegel 12 sätestab, et penaltit sooritava mängija võistkonnakaaslase poolset vahemaareeglite rikkumist karistatakse vaid siis, kui sellel on selge mõju. 2. Õige on variant c – jalgpallireeglite järgi on selles olukorras oluline kontakt mänguväljakuga.
2.05 Ain Karutoom 62
2.05 Janek Meet 52
2.05 Ketlin Saar 29
3.05 Tiit Kõmper 62
3.05 Rasmus Peetson 31
3.05 Annegret Kala 20
4.05 Sergei Kuzmitšev 68
4.05 Ehte Eamets 45
4.05 Ants Jaakson 31
5.05 Karl Koppel 32
7.05 Eino Puri 38
7.05 Sander Puri 38
7.05 Mait Toom 36
7.05 Kevin Aloe 31
8.05 Dmitri Ustritski 51
9.05 Sten Klaasen 44
9.05 Kaido Koppel 38
9.05 Maarja Saulep 35
9.05 Saron Läänmäe 30
11.05 Oleg Kurotškin 55
11.05 Meelis Eelmäe 53
11.05 Jürgen Lorenz 33
12.05 Aivar Priidel 49
12.05 Mark Oliver Roosnupp 29
14.05 Martin Reim 55
14.05 Pavel Londak 46
16.05 Taavi Rähn 45
16.05 Karol Mets 33
17.05 Joonas Soomre 26
17.05 Ingmar Krister Paplavskis 27
18.05 Liis Ott 36
18.05 Saskia Sonnberg 35
19.05 Mart Martin 47
20.05 Henrik Ojamaa 35
20.05 Robi Saarma 25
21.05 Marius Unt 60
21.05 Eiko Saar 45
21.05 Mario Hansi 39
22.05 Mikk Reintam 36
24.05 Risto Sarapik 56
24.05 Ainar Leppänen 54
24.05 Dmitri Kruglov 42
24.05 Aiko Orgla 39
24.05 Aleksandr Kulinitš 34
25.05 Andre Anis 49
25.05 Gert Kams 41
25.05 Oliver Rass 26
25.05 Kreete Õun 25
27.05 Igor Morozov 37
27.05 Eneli Kutter 35
28.05 Dmitri Vinogradov 52
28.05 Mihkel Järviste 26
29.05 Jan Kokla 29
30.05 Lauri Salei 52
Maksim Paskotši Paide keskkaitsja
Genti keskkaitsja
Eelmine kalendriaasta oli tiitlivöö võimuvahetuste poolest rekordiline – vöö vahetas omanikku 13 korral. Sel aastal liigutakse aga tempos, mis võib sellele silmad ette teha – trükkimineku ajaks oli tiitlivöö juba kuuel korral käest kätte käinud! Kui eelmises Jalkas oli see Nõmme Unitedi käes, siis vahepeal jõudis see käia Tartu Tammekas, Narva Transis ja uuesti Nõmme Unitedis ja lõpuks jõuda Harju JK Laagri kätte. Harju hoidis viimati tiitlivööd enda käes peaaegu aasta tagasi, mullu mai alguses. Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 22. aprill, Harju JK Laagri – Paide Linnameeskond 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
21. mail tähistab ümmargust sünnipäeva Eesti meeste jalgpallikoondise üks staažikamaid liikmeid: juba üle 25 aasta koondise massöörina töötanud Marius Unt. Massööri ja füsioterapeudi töö ei ole aga sealjuures Undi põhikutse: juba tugevalt üle 30 aasta on ta töötanud treenerina, aga mitte jalgpallis, vaid suusatamises ja kergejõustikus. Sparta spordiklubis ka rühmatreeninguid andev Unt juhendab praegu teiste seas üht Eesti parimat maratoonarit Leonid Latsepovit.
Lembit Peegli foto pärineb 2012. aastast.
Märtsikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
2. (2.) Tallinna FC Flora
3. (4.) Paide Linnameeskond
4. (3.) JK Tallinna Kalev
5. (8.) FC Elva
6. (6.) Nõmme Kalju FC
7. (7.) FC Nõmme United 8. (5.) Pärnu JK Vaprus
9. (9.) Viimsi JK
10. (20.) FC Kuressaare
11. (13.) Viljandi JK Tulevik
12. (10.) Põhja-Tallinna JK Volta
13. (11.) FC Tallinn
14. (12.) Saku Sporting
15. (16.) JK Tabasalu
16. (14.) Tallinna FCI Levadia
17. (15.) Raplamaa JK
18. (19.) Tartu JK Welco
19. (–) FC Helios Võru
20. (–) Rakvere JK Tarvas
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Aprillikuu ristsõna õige vastus oli „Jällegi tühjad pihud“.
Õige vastuse eest võitis kaks piletit 6. juunil toimuvale Balti turniiri mängule Eesti ja Fääri saarte vahel Jagnar Jakobson. Võitjaga võtame ühendust. Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. maiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletipaketti Eesti meestekoondise Rahvuste liiga mängudeks.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
