Priit Kuusk
ehk Wend
tegi Aafrikas jalgpalliga vahetuskaupa
Andreas Vaikla on üles ehitanud sotsmeediaimpeeriumi
Millise Premium liiga klubi kodumängu külastada?
Kas olulisem on FIFA edetabel või Rahvuste liiga pingerida?
Postritel Karol Mets, Bruno Fernandes, Scott McTominay, Vitinha
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Mida aastaid edasi, seda lühemaks talvine kahe jalgpallihooaja vaheline paus tunnetuslikult jääb. Alles see ju oli, kui fännid viimastes voorudes hinge kinni hoidsid, alles see oli, kui üleminekumängudel madistati, alles see oli, kui meestekoondis novembris valikmänge mängis…
Tegelikult möödub aeg loomulikult sama kiiresti kui varem – inimese tunnetus aja möödumise kohta lihtsalt muutub, kui vanemaks saadakse. Seepärast polegi ime, et uus hooaeg juba uksele koputab! Ilmselt on oma osa mängida ka ilmataadil, kes on vahelduseks kinkinud suurepärase sporditalve suusatajatele, mitte tingimata jalgpalluritele.
Märtsikuus ootab meid ees uue A. Le Coq Premium liiga hooaja algus, tuul puhutakse purjedesse ka naistejalgpalli hooajale ning kuu lõpus on põnevusega oodata Eesti meestekoondise võistlusreisi Aafrikasse, mis toob meile vastasteks meeskonnad, kellega me muul moel naljalt kokku ei satu. Seega on oodata palju!
Käesolevas Jalkas puudutame nendest teemadest nii mõndagi – põhjalikumalt vaatame otsa algavale Premium liiga hooajale ja ka koondise reisile Rwandasse. Põnevat lugemist on veelgi: võtsime ühendust ookeani taga väravavahtide koolitajana ilma tegeva Andreas Vaiklaga, rännumehe jalgpallijutte räägib meile aga Priit Kuusk ehk Wend.
Mõnusat lugemist ja ilusat hooaja algust!
Foto: Liisi Troska
KAANELUGU
LK 46–47
Juba seitsmendat hooaega korraldas Jalka A. Le Coq
Premium liigat kajastavate ajakirjanike vahel ennustusvõistluse. Eesti meistriks pakutakse tänavu koguni nelja võistkonda – milliseid üldisi jõujooni saab aga pakkumistest välja lugeda?
KOHUSTUSLIK
Uhhuduuri seltskonnas jalgrattaga etappide kaupa ümber maailma sõitev Priit Kuusk ehk Wend (52) on nii Aasias kui ka Aafrikas vändates kaasas tassinud jalgpalli. Ta räägib, et kui võtab palli välja, siis leidub alati neid, kes tahavad temaga mängida. Persoon lk 52–58
12 Raul Ojassaar
Mida näitab meile FIFA edetabel?
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Persoonid & intervjuud
16 2-kõne: Andreas Vaikla
Endine Eesti koondise väravavaht Andreas Vaikla on sünnimaal Kanadas pannud püsti sotsiaalmeediaimpeeriumi: tema nippe väravavahiameti kohta jälgib eri kanalitel kokku mitusada tuhat inimest!
40 Mängija luubi all: Matthias Limberg
50 Maailm: Gurban Gurbanov
Meistrite liigas tänavu playoff-ringi jõudnud Aserbaidžaani klubi Karabahh on tüürinud juba 18 aastat üks ja sama treener. Kuidas on ta suutnud nii kaua ametis püsida?
52 Persoon: Priit Kuusk ehk Wend
ESIKAANEL: MARTIN MILLER JA RAUNO SAPPINEN FOTO: KATARIINA PEETSON
NR 3 (219) 2026
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJAD:
HEITI HELI
KRIS ILVES LAURA JAANSEN
KRISTJAN JAAK KANGUR
SIIM PULST
KRISTJAN REMMELKOOR GUNNAR SALU
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE
KOLLEEGIUM:
INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA
NEEME KORV
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS
MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI
21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI LIIDU
AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
Fotod: Lembit Peegel
Kuna tänavune liigahooaeg pole veel ametlikult käima läinud, heidame pilgu minevikku: kes on olnud meie naistejalgpalli teerajajad?
Naiste meistriliiga esimene „dünastia“ oli TKSK ajastu: nii TKSK Arsenali, lihtsalt TKSK kui TKSK Visa nime kandnud naiskond tuli aastatel 1998–2002 meistriks kuuel hooajal järjest (sinna sisse jäi ka poole aasta pikkune hooaeg 1998. aastal, kui mindi sügise-kevade süsteemilt üle kevade-sügise hooajale). Sel fotol on TKSK 2001. aasta meisternaiskond.
Eesti naistevuti seni säravaim täht Anastassia Morkovkina (siin aastal 2001 Pärnu särgis) tuli esiti samuti TKSK ridades mitu korda Eesti meistriks, kuid siirdus 2000. aastal Pärnu JKsse, kus võitis aastatel 2003–2017 kokku 12 Eesti meistrikulda. Viimased kaheksa neist sealjuures järjest – 2018. aastast algas aga FC Flora naiskonna valitsemisajastu, mis on praeguseks samuti kaheksa aastat väldanud. Kas florakad löövad tänavu Pärnu rekordseeria üle?
TKSK (hilisema Levadia naiskonna) üks põhijõududest oli Julia Netšajeva, kes tuli TKSK ja Levadia ridades kokku meistriks üheksal korral. Viimane naiskond peale Pärnu ja Flora, kes Eesti meistriks kroonitud, ongi Levadia, kes võitis aastatel 2007–2009 kolm järjestikust tiitlit. See foto on pärit 2001. aastast.
Hetk Tallinna FC Ajaxi ja Pärnu JK kohtumisest 2004. aastal. Tänini naistejalgpallis tegutseva Ajaxi ainus Eesti meistrivõistluste medalikoht pärineb just 2004. aastast, kui Pärnu ja TKSK Visa järel saavutati pronksine, kolmas koht.
Üheksakümnendatel oli Pärnu täielik naistevuti kants – lisaks kauem tegutsenud Pärnu JK-le oli väga edukas ka nende linnarivaal, Raimo Paulbergi juhendatud naiskond (eri ajal Pärnu Central, Pärnu Central-Jõmm, Pärnu Central-Sport, Pärnu Wiiking), mis võitis esimesest neljast Eesti meistritiitlist kolm. See foto pärineb hooajast 1997–98, mis jäi sellele naiskonnale viimaseks –pärast seda panid kaks Pärnu tiimi leivad ühte kappi. Sel pildil müdistab Wiiking FC Flora naiskonnaga, mis oli vaid aasta varem loodud.
Eesti naistejalgpalli ajalugu ei saa kirjutada Jüri Saare nime mainimata – legendaarne Pärnu jalgpallitreener oli üks esimesi, kes Eestis naiskonna kokku pani, vedas aastakümneid Pärnu JK naiskonda ning juhendas vahepeal ka Eesti naistekoondist. See foto pärineb 2004. aastast.
Eelmisel aastal Pärnu Vapruse ridades Premium liigas 25 mänguga 15 väravat löönud ja aasta lõpus A-koondisesse murdnud Marten-Chris Paalberg siirdus Prantsusmaa suurklubisse AS Saint-Étienne. Paalbergi agent Harri
Ojamaa kinnitas, et tegu oli Premium liiga ajaloo rekordmüügiga, mis tähendab, et tema eest käidi Vaprusele välja miljon eurot.
Tänavune meeste Balti turniir toimub juunis taas nelja koondise osavõtul: kolmele Balti riigile lisandub jälle Fääri saarte meeskond. Poolfinaalides võõrustab 6. juunil Eesti Fääri saari ning Läti Leedut.
Jaanuari lõpus algasid lühifilmi „Väravavaht“ võtted, mis jutustab loo Mart Poomi kujunemisest väravavahina Lõvide noortevõistkonnas ning kulmineerub ajaloolise Helsinki Cupiga.
Linateos põhineb Mart Poomi elulooraamatul „Mart Poom. Minu lugu“ ning filmi konsultandid on Mart Poom ise ja raamatu kaasautor Indrek Schwede. Poomil on suur au, et nii palju aastaid pärast jalgpallurikarjääri lõppu tahetakse tema väravavahiks kujunemise perioodist legendaarses Lõvide noortevõistkonnas film teha. „Loodan, et lisaks noortele filmitegijatele leiavad ka tänapäeva noored jalgpallurid minu raamatust ja selle põhjal tehtud (lühi)filmist motivatsiooni või inspiratsiooni oma unistuste poole liikumiseks,“ ütleb Poom.
4
endist A. Le Coq Premium liiga mängijat mängivad Slovakkia kõrgliigaklubis Trenčín – eelmisel talvel sinna siirdunud Dimitri Jepihhinile lisandusid sel talvel Markus Poom, Kristo Hussar ja Richie Musaba.
Eesti jalgpalliklubi läbisid algava hooaja eel edukalt litsentseerimise. Litsentsid anti välja Premium liigas, esiliigas, esiliiga B-s, naiste meistriliigas ning esmakordselt ka teises liigas.
Esimene etapp filmivõtteid toimub Tallinnas, kevadel filmitakse Sillamäel ja Helsingis. Filmis kehastab Mart Poomi Viljandi kultuuriakadeemias näitekunsti tudeeriv Jens-Patrik Rand. Teisi lõvipoisse kehastavad Märten Männiste ja Mathias Ausmeel ja Silla FC jalgpallurid. Ubakivi rollis astub üles Markus Luik ning Mart Poomi ema kehastab Harriet Toompere.
Lühifilmi „Väravavaht“ lavastaja on Rauno Laikjõe, produtsent Leena-Mai Kröönström, stsenarist Krismar Rosin, operaator Kert Kõpper, kunstnik Krister Ulrich Nittim, helirežissöör Karmen Kask ja monteerija Madis Reemann.
Film linastub juunikuus BFMi tudengifilmifestivalil Best of BFM (BOB).
mitte Eestis treenitud mängijat ehk lihtsustatult öeldes võõrleegionäri võib algaval hooajal senise viie asemel olla ühel meeskonnal Premium liigas korraga väljakul. Lõdvendati ka võistkonda üles antavate mängijate piiranguid: seni oli võimalik meeskonna nimekirja lisada enim kümme leegionäri, nüüd on piir 12.
„Vahepeal minu käest küsitakse ka, kas ma jälgin jalgpalli. Selle peale mulle meeldib öelda, et jalgpall jälgib mind.“
Vehkleja Erika Kirpu elab jalgpallihullus Itaalias
„„MasterChef Eesti“ järgmisel hooajal võiksid võistelda sportlased, näiteks jalgpallurid. Tahaks näha, kuidas nad üksteisele ära panevad, nii et veri ninast väljas.“
Tippkokk Orm Oja
„Noortesatsides tegime ikka Lõvide tulemused üle, noh! Aasta vanemate seas kottisime teisi 16 väravaga ja nii.
Sats oli nii hea – Jan Kokla ja Mark Oliver Roosnupu duo... Roosnupp oli ees selline loom. Mäletan, et kui ta läks peale lööma ja vastane jala ette pani, siis juhtus ka nii, et vastane hakkas nutma ja tuli välja vahetada. Jalas oli nii kõva pauk sees lihtsalt!“
Stand-up-koomik Roger Andre mängis noorena Nõmme Unitedis jalgpalli koos hilisemate proffidega
„Kui vaadata Royale Unioni, siis nad on küll Belgia tipp, aga skautides vaatavad nad selliste kivide alla, kuhu teised ei vaata.“
Nõmme Kaljust Promise Davidi ja Guilherme otse Belgia tippklubisse müünud Kuno Tehva
„Tihtilugu unustatakse ära asjad, mis ka vanasti toimisid ja toimisid hästi. Näiteks ütleme tihtilugu vana kooli treeneri kohta, et ta ei ole enam Eesti jalgpallile kasulik, sest tema taktikaline nägemus ei vasta enam tänapäeva standarditele. Meil oli noortes tunnustatud treener Hillar Otto, kelle tugevaim külg ei olnud kindlasti ei taktikaline ega ka tehniline arusaam jalgpallist, aga milles ta oli täielik meister, oli inspireerimine. Võibolla isegi talle endale teadmata, aga need lood, mida ta oskas jutustada, panid mängijad lihtsalt pingutama ja armastama jalgpalli. See on näiteks koht, kus noortel treeneritel ja ka noortel üldisemalt on väga palju vanematelt õppida.“
Jalgpalliliidu tehniline juht Mario Hansi „Klubide arvu pole ma niimoodi kokku löönud, aga see oli minu rohkem kui 15aastase agendikarjääri jooksul küll midagi enneolematut. Kohati oli suur peavalu, kuidas planeerida klubide Eestis käimised nii, et need ei kattuks ja samal ajal keegi klubidest ei solvuks. Oli päevi, kus viisin ühe inimese hommikul lennujaama ja õhtul läksin juba järgmisele järele.“
Agent Harri Ojamaa välisklubide huvist
Marten-Chris Paalbergi vastu
Veebruari keskel avati rahvaliigavõistkondade registreerimine. Tänavusel hooajal on naistele avatud kaks ja meestele kolm tasandit. Rahvaliigasse oodatakse kõiki huvilisi, kes soovivad end liikumises hoida, kogeda meeskonnavaimu ja nautida jalgpalli oma tasemele sobivas keskkonnas. Rahvaliiga pakub võimalust tulla väljakule nii sõpruskonna, töökollektiivi kui ka juba varem koos mänginud seltskonnaga.
Lisaks tavapärasele A- ja B-tasandile lisandus meeste arvestusse C-tasand, mis on mõeldud eelkõige neile, kes soovivad mängida harrastuslikumas keskkonnas. C-tasandil kehtivad täielikud piirangud varem kõrgemates liigades osalenud mängijatele ning mängitakse formaadis kõige enam 8 + 1. Kui C-tasandile ei registreeru piisavalt võistkondi, on soovi korral võimalik osaleda B-tasandil.
Meeste B-tasandil ei tohi osaleda mängijad, kes on viimastel aastatel mänginud Premium liigas (viimase kaheksa hooaja jooksul), esiliigas (viimase viie hooaja jooksul) või esiliiga B-s ja madalamates liigades (viimase kolme hooaja jooksul).
Rimi naiste rahvaliigas kehtib piirang meistriliigas osalenud mängijatele (B-tasandil viimase viie hooaja jooksul) ning A-tasandil ei saa osaleda noorte meistrivõistlustel mängivad tüdrukud.
Registreeritakse EJLi infosüsteemi ERIS kaudu. Võistkonnad, kes on varem rahvaliigas osalenud, ei pea uut võistkonda registreerima, vaid saavad sama võistkonna registreerida uueks hooajaks. Nime muutmiseks tuleb täita registreerides õige lisainfo lahter või võtta pärast registreerimist ühendust EJLi rahvajalgpalli üksusega.
Võistkonna osalustasu on 250 eurot. Registreerimise tähtaeg on 14. aprill. Mängijate ülesandmine võistkondadesse algab pärast võistkondade registreerimist ja alagruppide kinnitamist. Rahvaliiga hooaja täpsema juhendi ja rahvaliigasse registreerimise juhised leiab Eesti Jalgpalli Liidu kodulehelt.
Rahvaliiga juhendisse on tehtud ka täiendusi. Näiteks tuleb mänguaegade pakkumised esitada hiljemalt üks kuu enne alagrupimängude tähtaega ning oma võistkonna esindaja või mängija ei tohi olla sama võistkonna mängul kohtunik.
Möödunud hooajal käis rahvaliigades väljakul enam kui 2200 mängijat. Meeste A- ja B-tasandil osales kokku 87 võistkonda ja 1932 mängijat, naiste arvestuses oli võistlustules 16 võistkonda ja 299 mängijat.
Eesti märtsikuised mängud
Aafrikas on hea koht näidata, et FIFA edetabel meie taset päriselt ei peegelda.
„Tahame jõuda Euroopa keskmiste hulka. Nelja aasta jooksul tahaksime kinnistada ennast Rahvuste liiga C-tasandil. FIFA edetabel ei ole tänapäeval mõõdik, Rahvuste liiga ranking on see mõõdik.“
Need Aivar Pohlaku laused möödunudsügiseses palju kirgi kütnud intervjuus „Pealtnägijale“ ei pälvinud kindlasti nii suurt vastukaja kui mõni teine osa samast videoloost, kuid oma elu hakkasid sellegipoolest elama ka need. Oponentidele ja kriitikutele oli Pohlaku väide, et FIFA edetabel pole praeguseks enam meie jaoks eriline mõõdik, lihtne asi, millest kinni haarata – lubas ju Pohlaku mullune valimisvastane Ragnar Klavan viia Eesti koondise FIFA edetabelis 50 parema sekka. Klavan vajutas oma retoorikas just sellele konnasilmale, et Eesti koondis on vaatamata sellele, et meie jalgpall on viimase paarikümne aasta jooksul kõvasti arenenud, FIFA edetabelis hoopis langenud. Toona 123. kohale, praeguseks veel nõks madalamale.
Vihje, nagu FIFA edetabel poleks üldse adekvaatne näitaja, võis kõlada labase üritusena valgusvihku mädapaiselt minema suunata, aga nagu paljude Pohlaku väljaütlemistega kipub olema, kõlas sealt justkui kaks sõnumit. Ühe lugesid sealt välja need, kes tahavadki igas tema sõnavõtus tonti või fopaad näha või on lihtsalt pealiskaudsed, hoopis teistsugused asjad võivad kõrva jääda neile, kes tahavad või oskavad kaasa mõelda.
ma jalgpalliriigid tugevuse järgi reastatud – see on ju võluvalt lihtne. Kes mänge võidab, tõuseb, kes kaotab, langeb. Väga pikk FIFA edetabeli ajalugu tegelikult ei ole (esimest korda avaldati see alles 1992. aasta lõpus), kuid ometi on seda kas meelega või kogemata briljantselt turundatud. Igakuiseid värskendusi trükitakse siiamaani ära netiportaalides ja ajalehtedes, tuletades end spordisõpradele ikka ja jälle meelde. Ja mis seal salata – suures plaanis peegeldabki see ju üldist vahekorda. Kes on tugev, on tabelis eespool, kes nõrk, see tagapool.
Tabelinaabrid, kes tegelikult ei kohtu
Tegelikult pole asi päris nii lihtne. Maailma tipus on ju pilt niigi üsna selge: suurturniiride võitjad on üldiselt tabeli tipus ning ka maailmajagudevahelises võrdluses saab iga nelja aasta tagant pildi uuesti ette – MM-finaalturniiril lähevad vastamisi meeskonnad maailma eri otstest ning kuigi valim on väikesevõitu, saame üldjuhul kinnitust, et Euroopa ja Lõuna-Ameerika on ülejäänud maailmast ees. Iga maailmajao tagumise poole riikidega on asi aga natuke keerulisem.
Eesti ja Rwanda omavaheline jõuvahekord FIFA tabelis on ju paratamatult totaalne matemaatiline tuletis, ei midagi muud. Sisuliselt tõdemus, et kui võistkond A võidab võistkonda B 2 : 0 ja võistkond B võistkonda C 3 : 0, siis jääb A ja C omavaheline mäng seisu 5 : 0.
Eesti näitel – Eesti mängib küll kõige tugevamas maailmajaos, ent me piirdume võistlusmängudes ainult Euroopa vastastega. Üksikud sõpruskohtumised muu maailma meeskondadega aitavad küll muidugi aimu saada, aga viimastel aastatel on Rahvuste liiga sõprusmängud suures osas asendanud ja ka seda võimalust on jäänud väheks. Seetõttu ongi FIFA edetabelis näiteks Eesti ja Rwanda võrdlemine väga teoreetiline – Rwanda mängib Aafrika riikidega, Eesti Euroopa riikidega.
FIFA edetabeli võlu seisneb ilmselt selle ajaloolisuses, lihtsuses ja universaalsuses. Kõik, kes on koondisejalgpalli kunagi natukenegi jälginud, on ilmselt kursis, mis on FIFA edetabel. Kõik maail-
Iga nelja aasta tagant saavad Euroopa ja Aafrika paremad küll omavahel kokku, aga Eesti ja Rwanda omavaheline jõuvahekord FIFA tabelis on ju paratamatult totaalne matemaatiline tuletis, ei midagi muud. Sisuliselt tõdemus, et kui võistkond A võidab võistkonda B 2 : 0 ja võistkond B võistkonda C 3 : 0, siis jääb A ja C omavaheline
mäng seisu 5 : 0. Iga vähegi sporti tundev inimene saab aga loomulikult aru, et sellist tehet päris elus teha ei saa.
Hala selle kohta, et Eesti on FIFA edetabelis jalgpallieksootikasse kuuluvate riikide seljataga või nendega ühes pundis, on mulle alati seetõttu kõlanud totralt või eksitavalt. Tundub ju ebausutav, et Eesti oleks autsaider meist FIFA tabelis eespool asuva Malawi vastu, kelle ridades mängib Euroopas… vaid üks mängija?
Kõige rängem näide FIFA tabeli tõenäolise valetamise kohta on San Marino. Meeskond, kes suutis Euroopa konkurentsis Rahvuste liiga D-liigast välja rabeleda ja saab pidevalt praktikat Euroopa tugevate vastu, on FIFA edetabelis… kõige viimasel kohal. Tagapool näiteks Anguillast, kes kohtub üldse haruharva mõne tõsiseltvõetava jalgpalliriigiga, olles sagedamini vastamisi teiste Kariibi mere pisikoondistega, kelle seast neid nõrgimaks peetakse.
Seepärast on tervitatav FIFA plaan hakata iga kahe aasta tagant ühes koondiseaknas korralda-
Eesti koondise viimane kohtumine
UEFAsse mitte kuuluva vastasega toimus 2023. aasta lõpus, kui tegime kodus Taiga väga pettumust valmistava
1 : 1 viigi. Foto: Liisi Troska
ma FIFA Seriese nime kandvaid sõprusturniire. Need toovad üle maailma kokku riike eri maailmajagudest ning kuigi selle eesmärk ei ole ilmselt FIFA edetabelis korda majja lüüa, aitavad sellised turniirid pilti natuke selgemaks saada, eriti mis puudutab oma maailmajao tagumise otsa satse. Nelja koondisega sõprusturniirid, mida tänavu on üle maailma üheksa, hõlmavad 36 riiki, suures osas just FIFA tabeli teisest sajast ehk nende riikide seast, kes muul viisil sisuliselt mitte kunagi kokku ei satu. Jah, tegu pole võistlusmängudega, mida oleks koondistel põhjust sajaprotsendilise tulemusele suunitlusega võtta, aga parem see kui mitte midagi.
Valemimuudatus muutis Eestil tõusmise keerulisemaks
Pisut enam kui 30 aasta jooksul on FIFA edetabeli koostamise valemeid omajagu muudetud – ja muudatused on olnud päris põhjalikud, mõjutades omajagu just Eesti-suguste riikide staatust. Suuremaid muudatusi reitingupunktide arvutamisel
on tehtud kolm korda (1999, 2006 ja 2018) ning meie olukorda on see üsna palju muutnud. Seni kõige pikemalt ehk 2006–2018 kehtinud arvutusvalem võttis näiteks arvesse ka konföderatsiooni tugevust – seepärast olid mängud näiteks Euroopa vastaste vastu kaalukamad, andes rohkem punkte ja võimaldades Eestil pisut hõlpsamalt esisaja sees püsida.
Ilmselt pole kokkusattumus, et 2018. aasta sügisel, kui valem muutus, hakkaski Eesti oluliselt langema ja on püsinud 120.–130. koha kandis. Jah, see langes kokku ka meie koondise viimase 15 aasta kõige mustema perioodiga, nii et langus oligi loogiline, aga tol ajal oli Euroopa väiksematel riikidel pisut hõlpsam tabelis kõrgemale kerkida. Seetõttu ei saa Eesti FIFA edetabelikohta ajalooliselt päris üks ühele võrrelda.
Muide, vana süsteemi muutmise üks põhjusi oli ka tõsiasi, et osa riike (eelkõige Poola, Šveits ja Rumeenia) hammustas läbi valemis peitunud loogikaaugu, mis tähendas, et kui nad sõprusmänge sisuliselt ei mänginudki, võimaldas see neil tabelis kohati ebaloogiliselt kõrgele tõusta. Poola „manipuleeriski“ endale seeläbi
Eelmine eksootiline reis viis Eesti koondise 2017. aasta lõpus Okeaaniasse.
Fidžit ja Vanuatut suudeti selle jooksul võita, aga UusKaledooniaga mängiti 1 : 1 viiki. Foto: EJL
2018. aasta MM-finaalturniiri alagrupiloosiks esimese tugevusgrupi asetuse, samal ajal kui näiteks Hispaania ja Inglismaa olid teises loosipotis.
Euroopa tabel tundmatu, aga täpne Rahvuste liiga edetabel, mida Pohlak mainis, on FIFA edetabeliga võrreldes kindlasti tunduvalt võõram – ilmselt ei ole sellega kursis isegi mõned jalgpalli sees olevad inimesed. Nagu nimigi ütleb, koostatakse see iga kahe aasta tagant Rahvuste liiga tulemuste põhjal – A-liigas osalejad hõivavad eelmise hooaja teenitud punktide ja tulemuste põhjal esimesed 16 kohta, B-liigas osalejad järgmised 16 kohta ja nii edasi. Viimase sellise edetabeli järgi on Eesti 54 riigi seas 44. kohal, Küprose taga ja Läti–Gibraltari playout-paari võitja ees.
Võrreldes FIFA edetabeliga peegeldab see jõudude vahekorda otsesemalt ja ausamalt: erinevalt enne välja toodud Eesti ja Rwanda näitest kohtuvad selles üksteise ümber olevad meeskonnad omavahel sageli ja panevad vahekorrad platsil paika. Seepärast peetakse seda ka täpsemaks ja olulisemaks mõõdikuks kui FIFA edetabelit. Mida annab meile see teadmine, kas oleme Malawist või Põhja-Koreast ees- või tagapool, kui me nendega kunagi niikuinii ei kohtu ega tõendust ei saa?
Kõrvalpõikena tahaksin väga, et ka Rahvuste liigas tekitataks klubide eurosarjade sarnane Šveitsi süsteem – kuus mängu kuue vastase vastu oleks ju palju ägedam kui kuus mängu kolme vastasega, aga kõigiga kodus ja võõrsil. UEFA, tehke ära!
Eestit (FIFA 129) ootav reis Aafrikasse ning vastaste ring, mis koosneb Rwandast (FIFA 130), Keeniast (FIFA 113) ja Grenadast (FIFA 164), kõlab aga igal juhul sellisena, et sealt ilma kahe võiduta naasmist tuleb pidada läbikukkumiseks. Tõendame ära, et FIFA tabel näitab aiateibaid!
Märgitud koht iga aasta lõpu seisuga.
Kolmel korral Eesti koondist esindanud väravavahi Andreas Vaikla profikarjäär on olnud üpris kirev. Lisaks Eestile sünnimaal Kanadas, Inglismaal, Skandinaavias ja Ameerika ühendriikides pallinud puurilukk on nüüdseks teinud kannapöörde ja hakanud oma kogemuse põhjal noortele väravavahtidele teadmisi jagama. A. Le Coq Premium liigas kaheksal korral Narva Transi esindanud Dre the GK ehk Väravavaht Dre jälgijaskond on sotsiaalmeediakontodel kõigest kahe ja poole aastaga kasvanud ligi 200 000pealiseks ning näib aina suurenevat.
Viimati olid sa Eestis siis, kui mängisid 2020. aastal Narva Transis. Täpselt nii, seal juhtus alguses päris palju asju. Aga ma olen tegelikult väga tänulik, et mulle anti üldse võimalus mängima minna. Siis tuli koroona, kõik pandi kinni ja mul oli ka puusavigastus. Käisin operatsioonil ja taastusin sellest. See oli kõigile raske aeg, aga samas olen ma õnnelik, et operatsioon läks väga hästi ja ma tunnen end praegu palju paremini kui enne. Aga üldiselt meeldib mulle Eesti kui riik väga. Üks mu lemmikriike Euroopas. Ei, maailmas!
Sündinud 19.02.1997 Torontos Pikkus: 1,97
Klubid profikarjääris: IFK Norrköping, IFK Mariehamn, Kristiansund, Narva Trans, Toronto FC II, FC Edmonton, Scrosoppi FC Eesti koondistes: U16 1/0; U17 1/0; U19 10/0; U21 7/0; A 3/0
Koondisekarjäär: 29/0
Ja pärast aega Eestis liikusid sa tagasi Kanadasse. Kuidas seal läks? Jah, läksin koju. Elasin vanemate juures, taastusin puusaoperatsioonist ja siis liitusin Toronto FCga. Alustasin duubelmeeskonnaga, aga kolme-nelja kuu pärast liikusin sisuliselt esindusse. Läksin järgmise hooaja eel hooaja ettevalmistusele, aga treenerid olid vahetunud ja nad ei teadnud, kes ma olen. Selle perioodi lõpuks oli selge, et ma ei mahu koosseisu.
Siis läksin laenule CPLi ehk Kanada kõrgliigasse. Pärast seda hooaega oli mul veel pakkumisi nii CPList kui ka Euroopast, aga miski ei sütitanud enam huvi ja otsustasin, et teen midagi muud.
Seejärel lõpetasidki tippjalgpalli mängimise ja alustasid sotsiaalmeediaga?
kaudu, kuidas sotsiaalmeedia töötab. Nüüd on sellest saanud minu karjäär.
Mistõttu sa profijalgpalliga lõpetasid?
Ma olin Toronto FCs ja ma arvan, et see oli mulle väga hea koht ning ma teenisin seal oma koha välja. Kanada kõrgliigas ei mänginud ma üldse halbade meeskondade vastu. Mängisin hästi ka, aga kui tagasi Torontosse läksin, ei tunnustatud mind nii, nagu ma arvasin, et väärin. Kui seda, mida ma teen, ei väärtustata, siis ma lihtsalt lähen kuhugi mujale, kus mind väärtustatakse.
Ma olen mänginud kõrgemal tasemel ja ka Eesti koondise eest. Aga kui sa ei taha seda tunnustada ja väärtustada, siis pole probleemi. See ei ole minu asi – see on meeskonna valik. Aga minu valik on minna sinna, kus ma tunnen, et mind väärtustatakse.
Aga Eesti koondise eest peetud kohtumised ei motiveerinud sind edasi mängima?
Noorena Meistrite liiga eelringi ja Eesti koondisesse jõudmisest: „Tegelikult olin ma selle kõige keskel veel laps. Mul polnud päriselt aimugi, mis toimub, aga ootused olid tohutud.“
2022. aasta lõpus lõpetasin. Kui lõpetad, saad aru, et jalgpallurina oled sa töötaja ja saad lihtsalt oma palga. Aga kui oled iseenda eest väljas, pead olema enda turundaja ja looma oma toote. Pead näitama, kes sa oled ja mida sa oskad. Instagram on selleks üks parimaid platvorme. Sotsiaalmeedia tundus huvitav suund ja kuna mu oskused olid seotud jalgpalliga, siis õppisin selle
Eesti koondisega on natuke teistsugune jutt. Minu jaoks oli ajastus veidi ebaõnnestunud, sest ma olin 19. Olin poolteist aastat Mihkel Aksalu järel teine väravavaht. Kolmas väravavaht oli sel ajal kas Marko Meerits või Matvei Igonen. Siis ei saanud ma klubis mängida, olin vigastatud või juhtus midagi muud, ja ma ei saanud koondisega liituda. Kui Aksalu vigastada sai, tõusis esikindaks hoopis Sergei Lepmets.
Ühele mängule ei saanud ma minna ja järgmine mees oli kohe asemel. Ma ei ütle, et ta ei mänginud hästi ega väärinud seda, aga nii lihtsalt läks. Kui minu karjääri laiemalt vaadata, siis ausalt öeldes ei olnud ma valmis mängima väga kõrgel tasemel enne 24. eluaastat.
16aastaselt mängisin ma veel kohalikus liigas, kuus kuud hiljem olin Ben Fosteriga West
Bromwich Albionis. Kolm aastat hiljem olin Meistrite liiga eelringis ja tegin koondisedebüüdi.
Tegelikult olin ma selle kõige keskel veel laps. Mul polnud päriselt aimugi, mis toimub, aga ootused olid tohutud.
Oodati, et ma mängiksin kohe väga kõrgel tasemel, osalt ka seepärast, et olin pikk ja füüsiliselt valmis. Reaalsus oli aga see, et 19aastaselt ei osanud ma isegi palli korralikult tagant lahti mängida. Mul ei olnud kunagi seda rahulikku aega, et areneda. Kui olin 25, siis mõtlesin küll, et teeks kaks korralikku hooaega ja saaks 27aastaselt hea ülemineku.
Brendiga räägime kord või kaks aastas. Kui mingid asjad meelde tulevad, siis saadame üksteisele. Tean, et tal on oma eluga palju tegemist, ja mul on ka, aga tänapäeval on kõigil palju tegemist. Sellegipoolest on meil väga hea suhe.
Igatsed sa profina mängimist ja melu, mis sellega kaasneb?
Kui ma profijalgpalli vaatan, siis on ikka vahel selline tunne, et tahaks sinna tagasi. Need mõtted kindlasti on, et uuesti mängida. Kui seda väljastpoolt vaadata, siis arvad, et suudaksid seda teha, aga reaalsuses pole see nii lihtne. Sõltub muidugi ka sellest, mis tasemel mängida. Narvasse ma uuesti ei läheks, aga kui tuleks pakkumine MLSist, siis oleksin väga õnnelik.
Arvad sa, et naased veel kunagi profijalgpalli?
Praegu on mul mõne profiklubiga vestlus käimas. Viimase kolme aasta jooksul on aeg-ajalt ikka mingeid pakkumisi tulnud. Võibolla oleks see äge lugu ka mu sotsiaalmeedia jälgijatele. Mul on üks maailma suurimaid väravavahtide kogukondi, kus on umbes 8000 liiget. Äkki oleks huvitav neile seda elu uuesti näidata. Küll aga ei saa kindel olla, kas see ka juhtub, sest klubid on klubid. Sa ei tea kunagi, mida nad teevad ja otsustavad.
Räägi natuke sellest 8000 liikmega väravavahtide „ülikoolist“. Mida see endast kujutab?
Tegelikult on mul sellest kaks varianti, üks on tasuta ja teine tasuline. Tasuta kogukonnas on põhimõtteliselt selline do it yourself-lähenemine, aga see on pigem stardiplatvorm. Seal annan ma näiteks baastreeningu, mida ma ise oleksin nooremana tahtnud teha. Samuti mõned enesekindluse kasvatamise ideed ehk kust enesekindlus leida ja kuidas eksimustest taastuda.
Enda loodud väravavahtide
„ülikoolist“:
„Ma olen teinud vigu, ma olen teinud asju õigesti ja ma olen õppinud, millal mida valida. Ja nüüd saavad nemad loodetavasti enamasti õige tee valida.“
Samal ajal oli jalgpalluri elu pidev ühe- ja kaheaastaste lepingute jada: mine siia, mine sinna ja koli ühest kohast teise. Seetõttu otsustasingi hakata mõtlema elule pärast 30. eluaastat. Tahtsin õppida uusi oskusi, kuidas äri ehitada, ja minna seda teed. See oli kindlasti teadlik otsus.
Kas profijalgpalliga lõpetamise järel oled Eestit ka külastanud ja hea sõbra Brent Lepistuga kohtunud?
Ma pole isegi Euroopasse tagasi jõudnud, aga sel suvel võibolla jõuan. Vaatame, kas Eesti on nimekirjas, aga kindlasti tahaksin ma tagasi tulla.
Siis on seal ka tööriistad, millega leida treenerite e-posti aadresse, kui sa neile kirjutada tahad. Lisaks on ka 30päevane plaan juhuks, kui sa tahad treenima hakata, enesekindlust suurendada ja siis proovida klubi leida. Ehk seal on kogu baasinformatsioon, mida sul on vaja, et ise pusida.
Tasulises kogukonnas on põhimõtteliselt sama asi, aga sügavamal tasemel. Seal jagan ma kõiki koduseid treeninguid, mida ma väravavahina tegin. Jõusaalitreeninguid, toitumist ja taktikalist analüüsi. Analüüsime ka videoid, räägime vaimsest poolest ja lisaks olen mina ise kogu aeg olemas.
Näiteks kui keegi saadab mulle sõnumi ja ütleb, et tal on tiimikaaslane, kes on tema vastu kogu aeg ebaviisakas ega hooli sellest, mida talle öeldakse, siis ma tean, et olen ka ise sellises olukorras olnud. Kui mul endal poleks olnud kedagi, kes mind suunaks, siis oleksin kindlasti valesti reageerinud. Nii et ütlen neile, mida teha.
Enamasti on vastus lihtsalt selline, et ära muretse selle tüübi pärast. Ole lihtsalt positiivne ja naerata, sest see on kõige parem käik, mida teha saab. See tähendab, et võtad olukorra enda kontrolli alla.
Seega kõik, mida need kutid läbi elavad, olen mina juba ise läbi teinud. Ma olen teinud vigu, ma olen teinud asju õigesti ja ma olen õppinud, millal mida valida. Ja nüüd saavad nemad loodetavasti enamasti õige tee valida.
Liigume nüüd selle juurde, millega praegu tegeled. Kuidas ja millal sinu sotsiaalmeediateekond üldse alguse sai?
See oli umbes kuus kuud enne seda, kui ma jalgpallimängimise lõpetasin. Mõtlesin, et võiksin teisi asju tehes rohkem raha teenida. Ütlesin seda sõpradele ja nad ütlesid, et ma olen hull! Üks sõber juba tegeles sotsiaalmeediaga, käisime temaga väljakul ja siis ta näitas mulle mõningaid asju.
Miks hakkasid
seda jah päris palju. Ma ei tea, kust see trend tuli, aga väga paljud väravavahid on otsustanud videoid tegema hakata.
Mispärast see liikumine sinu hinnangul nii palju populaarsust kogunud on?
Võibolla sellepärast, et seda on lihtne filmida. Sa ei jookse kogu aeg väljakul ringi! Inimesed nägid, et tõrjetest saab filmida vingeid videoid, ja hakkasid postitama. Väravavahid on väljakul ka üsna üksikud, seega nad tahavad palju suhtlust teistega. Lisaks ka see, et väravavahid armastavad vaadata teiste väravavahtide tõrjeid. Videod näiteks Harry Kane’i väravatest ja väravavahtide tööst on ägedad, aga sa ei saa teha videoid Joshua Kimmichi parimatest taklamistest. See pole nii vinge.
väravavahtide videod sotsmeedias levima?
„Võibolla sellepärast, et seda on lihtne filmida. Sa ei jookse kogu aeg väljakul ringi!“
Läksin sellega kaasa ja asi hakkas üpris kiiresti kasvama, sõlmisime isegi brändidega lepinguid. Näitasin seda ka kahele teisele sõbrale ja nad on oma jälgijaskonna kasvatanud üle 100 000pealiseks. Selle kõige taga on omad võtted.
Väravavahtidele suunatud sisu on sotsiaalmeedias nüüdseks vist üsna palju? Jah, see muutus suureks aasta või poolteist tagasi. Mina ja mu sõber alustasime natuke varem, seega olime sellest esimesest lainest veidi ees. Nüüd on
Debüüdi Eesti koondise eest tegi Vaikla 2016. aastal sõprusmängus Andorra vastu. Foto: Imre Pühvel / Soccernet.ee
Kui sa peaksid oma sisu selgitama inimestele, kes väravavahiametiga nii kursis ei ole, siis kuidas sa seda teeksid? Annan väravavahtidele nippe ja trikke, tuginedes sellele, mida ma oma karjäärist õppisin. Loodetavasti aitavad minu õppetunnid teistel väravavahtidel kiiremini õppida. Praegu see töö enam nii palju aega ei võta, sest mul on enda sotsiaalmeediahaldur. See muutub väikestviisi äriks. Lisaks saan inimesi aidata. Kui oleksin 19–20aastane ja keegi mind sel viisil aitaks, oleks see tohutult hea.
Kui tuntud sa väravavahtide kogukonnas oled?
Kui sa kahe ja poole aastaga pea 200 000pealise jälgijaskonna oled kogunud, siis peaksid ju üsna tuntud olema?
Ma arvan, et ma olen selles kogukonnas üsna tuntud. Vahepeal olen oma jälgijaskonda vaadanud ja näinud, kui palju väravavahtide treenereid eri liigadest mind jälgib. Neid on näiteks Bundesligast, MLSist ja nii edasi. Kõik need, kes väravavahtidega tegelevad, jälgivad ikka üksteist. Omamoodi oleme me kõik selles valdkonnas tuntud.
Ükskord läksin hommikust sööma ja minult küsiti, et kas sa oled Dre The GK. Mõtlesin, et nojah, selle nime järgi mind nüüd tuntaksegi. Mitte profijalgpallurina, vaid Instagrami kaudu.
Küll aga ei tea väga paljud eestlased, et sa endale sellise jälgijaskonna oled saanud.
Jah, täpselt seda ma mõtlengi. Keegi tegelikult ei tea, nii et ma ei vaata neid numbreid eriti palju. On küll tore näha, kui 90 000 pealt 100 000 jälgijani jõuad, aga need on pigem edevuse mõõdikud. Vahepeal näed tüüpe, kellel on näiteks 300 000 jälgijat, aga videotel ainult 5000 vaatamist. Ilmselgelt on nad need jälgijad lihtsalt ostnud. Tegelikult ei võrdu need numbrid sellega, kes sa selle kogukonna jaoks oled.
Minule on palju olulisem oma tegevusega mingit väärtust pakkuda. Ja ma olen kindel, et isegi kui sul
on 5000 vaatamist, siis ainuüksi see on juba midagi. Kujuta ette, 5000 inimest kuulamas seda, mida sa neile ütled! Praegu on mul kuus miljoneid vaatamisi, aga lõppkokkuvõttes loodan lihtsalt, et minu sisu aitab kedagi ja nad võtavad sellest midagi kaasa.
Parim tunne on siis, kui keegi kirjutab sulle ja ütleb, et ta sai su videost päriselt mingit kasu. See ongi kogu asja eesmärk. Ja selle kõige kaudu tulevad ka koostööd ja partnerlusdiilid, mis on muidugi tore.
Tunned sa sellise suure jälgijaskonna ees suurt vastutust?
Ikka, kindlasti pean mõtlema sellele, mida ütlen. Aga samal ajal jälgivad inimesed mind minu enda pärast, minu autentsuse pärast. Ma ei hakka looma mingit kuvandit kellestki, kes ma tegelikult ei ole. Nii et kui ma kellelegi ei meeldi, siis saad alati nuppu vajutada ja mind mitte jälgida. See nupp on
Sotsiaalmeedia statistikast: „Olen kindel, et isegi kui sul on 5000 vaatamist, siis ainuüksi see on juba midagi. Kujuta ette, 5000 inimest kuulamas seda, mida sa neile ütled! Praegu on mul kuus miljoneid vaatamisi, aga lõppkokkuvõttes loodan lihtsalt, et minu sisu aitab kedagi ja nad võtavad sellest midagi kaasa.“
alati seal ja ausalt öeldes vajutatakse seda ühe kuu jooksul päris palju. Sellega on alati nii, et saad palju jälgijaid, aga kaotad samuti palju jälgijaid.
Ma arvan, et kui sa üritad näida kellenagi, kes sa tegelikult ei ole, muutub see lõpuks liiga väsitavaks ja just siis tekib läbipõlemine. Mistahes eluvaldkonnas. Seepärast arvangi, et kõige olulisem on ausus.
Mida sa enda arvates nii õigesti teed, et nii palju inimesi on otsustanud sind jälgima hakata? Esimene asi on kindlasti see, et ma olen teistelt inimestelt õppinud. Mul on kaks sõpra, kes tegutsevad samas valdkonnas ja kelle sõbrad on minust suuremad tegijad. Nad aitasid mind alguses ja see lükkas esimese hoo sisse.
Teine asi on see, nagu praegu tihti öeldakse –idee on kõige olulisem. Inimestele lihtsalt meeldib kuulata, mida mul öelda on. Kui oleksin veel 14aastane, tahaksin ma oma kontot jälgida ja seda infot kuulda. Lõpuks arvan ma, et peamine erinevus minu profiili ja teiste vahel on see, et minu sisu on palju informatiivsem.
Inimesed tahavad päriselt targemaks saada, mitte lihtsalt meelelahutuseks näiteks tõrjeid vaadata. Ma arvan, et need põhimõtted, mis minusse jalgpallimängimise ajal istutati, on põhjus, miks ma
suutsin need üle kanda ka teistesse eluvaldkondadesse. Ma pean töötama rohkem kui teised, pean õppima rohkem kui teised ja leidma enda ümber inimesi, kellel on samad mõtted ja eesmärgid.
Selliste ideede õpetamine lastele annab neile parima võimaliku lähtekoha ükskõik milleks, mida nad elus ette võtavad. Olgu see jalgpall või mitte. Loomulikult on nende puhul selleks valdkonnaks väravavahiamet, aga lõpuks valib keegi väravavahi-, keegi torumehe- ja keegi elektrikuameti. Asi on selles, et püüa olla parim selles, mida sa teed.
Mis sa arvad, kui pikalt sa jaksad sisuloomega veel tegeleda?
natuke ka poolprofessionaalsel tasemel. Nende naiskonna treener on ühtlasi ülikooli treener, seega ta aitas mind natuke. Siis uuris ta, kas saaksin ka teda natuke aidata. Läksin ja aitasin vastu ning see on olnud väga hea kogemus. Astuda abitreeneri rolli, vastutada rohkem ja töötada erinevate asjadega. Lisaks on tegu naiskonnaga, seega on olnud huvitav töötada naistega, mitte meeskonnaga.
Kui esimest korda suhtlesime, siis mainisid, et sul on ka päris oma väravavahikindad. Sellist luksust pole ju isegi paljudel profimängijatel –kuidas sina need endale said?
Minul ja mu sõbral oli varem üks brändidiil, aga nad lõpetasid tegevuse ja panid brändi kinni. Pärast seda hakkasime uusi koostööpakkumisi otsima. Rääkisime paljude ettevõtetega ja lõpuks leidsin ühed kutid, kes tegid ägedat asja. Võtsime nendega ühendust ja tegime lühiajalise lepingu. Ühesõnaga läks väga hästi, saime miljoneid vaatamisi ning sõlmisime seejärel kaheaastase lepingu. Lepingut sõlmides sain endale ka päris oma kindad.
See on tohutult äge! Juba selle pärast oleks päris tore näiteks üheks hooajaks profivutti naasta, et saaksin neid mängus kanda. Kinnaste nimi on Capra, mis tähendab itaalia keeles kitse ja viitab ingliskeelsele väljendile GOAT ehk kõigi aegade parim. See on ka minu endise riidebrändi nimi, nii et kindad said samuti selle nime.
See on suurepärane, sest need on ühed parimad kindad, mida kunagi kandnud olen. Arvan, et kuus või seitse MLSi väravavahti kasutavad neid. Kokku kannab neid üle kümne profitasemel väravavahi. Paljud väravavahid, kes selle brändiga seotud on, läksid minu mudelile üle, sest need on lihtsalt nii head kindad.
Kas jalgpalli sees elades üldse jalgpalli vaadata jaksad? Ehk hoiad isegi Premium liigal ja Eesti väravavahtidel silma peal?
Dre the GKst:
„Kui oleksin veel 14aastane, tahaksin ma oma kontot jälgida ja seda infot kuulda.“
Ausalt öeldes sõltub see sellest, kui kiiresti ma suudan informatsiooni inimesteni viia. Sotsiaalmeedia mõttes võib väravavahtide teema kesta veel mõned aastad. Aga üldiselt võiksin ma sotsiaalmeediaga tegeleda näiteks järgmised 25 aastat. Võin ka nišši muuta. Inimestele õpetada, kuidas palle püüda ja hea väravavaht olla, on suurepärane, aga on ka palju olulisemaid oskusi, mida olen ise õppinud ja saaksin teistele edasi anda.
Lisaks teed sa Toronto ülikoolis treeneritööd. Kuidas see alguse sai?
Viimastel aastatel olen Torontos olles mänginud
Ma ei vaata tegelikult eriti palju jalgpalli. Vahepeal olen Brent Lepistu Instagrami jälginud ja näinud, mida ta Levadias tegi. Nägin, et nüüd ta lahkus sealt, kuid rohkem ma ei tea. Aga jah, ma ei jälgi palju jalgpalli, ma ei vaata isegi Inglismaa kõrgliigat ega Meistrite liigat. Vahepeal vaatan ainult mängude tipphetki.
Eesti väravavahtidest tean muidugi Karl Jakob Heina, ta mängib ju Bundesligas. Juba esimesel päeval, kui ta koondisesse tuli, oli ta väga kõval tasemel. Minu arvates liigub ta nagu noor Manuel Neuer. Tema liidrioskused sarnanevad väga Neueri omadega. Ma arvan, et teda ootab ees väga helge tulevik. Matvei Igonen on ka alati minu hea sõber olnud. Ta on alati väravas usaldusväärne olnud ja nüüd mängib ta väljateenitult Rootsis. Lisaks neile on ka Karl Andre Vallner. Ta on Levadiaga Eesti meistriks tulnud ja vägevaid asju teinud.
Kasutades sooduskoodi JALKA15
saad kogu tellimuselt soodustust -15%
Eesti koondist ootab märtsi lõpus ees eksootiline turniir: Rwandas kohtutakse FIFA Seriese nime kandval sõprusturniiril kahe meeskonnaga seltskonnast Rwanda, Keenia ja Grenada.
Ajakirja trükkimineku ajaks pole küll veel teada, kellega Eesti esimeses mängus vastamisi läheb, kuid sellest hoolimata saame kolme jalgpalliriigiga pisut lähemalt tutvuda.
Reitel: Eesti koondis võiks Rwandast paberil pisut tugevam olla Kolmest meile üsna võõrast jalgpalliriigist on meil kõige otsesem kokkupuude olnud miniturniiri võõrustaja Rwandaga – 2020. aastal töötas seal treener Jaanus Reitel, kes juhendas kõrgliigas mänginud klubi Heroes FC.
Reiteli sõnul on tal Rwandast tervikuna positiivsed mälestused. „Igapäevane elu meeldis mulle seal väga! Valge inimesena tundsin end seal suhteliselt turvaliselt,“ meenutab Reitel. „Hästi puhas riik – näiteks kilekotid on seal täiesti keelatud. Ükskõik kus väljas sõin, mitte kordagi ei tekkinud kõhuga probleeme, selles mõttes on kõik väga korras.“
Viimati Tartu Welcot tüürinud Reitel viitab Rwanda puhul ka Aafrika vutti saatvale stereotüübile: mängud on lahtised ja füüsilised, kuid mitte liialt taktikalised.
„Juba siis oli aga igal sammul tunda, et asjad arenevad. Tippklubide organiseeritus oli juba toona väga hea ja ka väiksemad klubid liikusid selles
Reitel: sõitke loodust nautima ja mägigorilladele külla!
Jaanus Reitel Rwandas treeneritööd tegemas. Foto: erakogu osas järjest paremaks. Loomulikult ei saa seda võrrelda päris Aafrika tippriikidega – seda näitavad ka tulemused, et Aafrika tippudega neid päris kõrvutada siiski ei saa.“
Kui Eestist reisib Rwandasse kaasa koondise fänne, soovitab Reitel neil julgelt kauges riigis ringi uudistada.
„Looduslikult on see väga kaunis ja väga mägine riik. Kui keegi sinna kaasa sõidab, siis väga soovitan näiteks mägigorillade safarit. Teed on seal heas seisukorras ja liiklus talutav, nii et võib auto rentida ja maanteid pidi linnast välja sõita. Vaated on lummavad!
Suuremate vihmasadude korral võivad mudalaviinid küll mägiteid kinni panna, aga muus osas soovitan seal ringi sõita ja pealinnast väljaspool ka seda „päris“ Aafrikat kogeda. Ja Rwanda on selline riik, kus ei pea muretsema, et ega mind keegi röövida ei kavatse, kas ma ikka võin nüüd siin sööma minna või midagi teha. Selle koha pealt on kõik väga okei!“
FIFA edetabelis on Eesti ja Rwanda kõrvuti, 129. ja 130. kohal. Reitel usub, et Eesti võiks siiski olla tasemelt Rwandast pisut üle. „Tundsin toona, et Eesti ja Rwanda kõrgliiga tase on suhteliselt võrdne. Eestis on jalgpall kindlasti palju taktikalisem ja mõtestatum, aga Aafrikas on heas mõttes talenti nii palju, et nad suudavad ikka sammu pidada. Mõned mehed on füüsiliselt tohutult võimekad ja ka tehniliselt osavad – isegi džunglis on mõnel tüübil esimene puude nii hea, et polegi midagi teha. Tänavajalgpallis tuleb treeningutunde kõvasti! Noorte tase on ebaühtlasem, teadmisi ja taktikat on neil kindlasti vähem,“ toob Reitel välja.
„FIFA edetabel on niikuinii natuke nii ja naa – meie mängime tavaliselt teiste Euroopa meeskondadega, nemad teiste Aafrika meeskondadega. Eks mäng palliplatsil näitab lõpuks juba visuaalselt ära, kumb võistkond on domineerivam, kumb mängib tehnilisemalt ja taktikalisemalt. Selles mõttes oleks seda mängu kindlasti huvitav vaa-
Paberi peal on nelikust selgelt nõrgim pisike Grenada – Kariibi mere 114 000 elanikuga saareriik on küll kolmel korral (2009, 2011, 2021) jõudnud Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistluste ehk Gold Cupi finaalturniirile, kuid jäänud seal iga kord selgeks peksupoisiks. Meeskonna madalpunkt oli 2018. aasta septembris ametlikus mängus saadud 0 : 10 kaotus Curaçaolt, kuid seeeest sõidavad nad Rwandasse olukorras, kus võitsid enne jaanuarikuist 0 : 1 kaotust sõprusmängus Jamaicale omasuguste vastu koguni kuus kohtumist järjest. Eelmise aasta märtsis ei peetud sealjuures paljuks reisida Moskvasse, et seal Venemaa koondiselt 0 : 5 kaotus vastu võtta.
Samamoodi nagu paljud teised Kariibi mere koondised on ka Grenada viimastel aastatel oma meeskonda tugevdanud Inglismaal sündinud ja üles kasvanud, kuid grenada juurtega mängijatega. Sellise taustaga on ka meeskonna parim mängija, Šotimaal Motherwellis mängiv Regan Charles-Cook. Paraku on ta ka ainus Grenada koondislane, kes mõnes Euroopa kõrgliigas mängib.
data,“ räägib Reitel. „Nende mängijad ei jõua nii palju Euroopa klubidesse – nad sihivad pigem Põhja-Aafrikat ja Araabiat. Selles mõttes arvan, et Eesti koosseis võiks hetkel koondise tasemel natuke tugevam olla.“
Ilma mõttes on Eesti kehvas seisus ilmselt kõigi võimalike vastaste vastu – märtsi lõpp on napilt ekvaatorist lõuna pool asuvas Rwandas soe, kusjuures välistada ei saa ka väga vihmast ilma. „Magada on seal väga mõnus – ööseks langeb temperatuur 16–17 kraadi peale, aga päeval on sooja 30 kraadi kandis,“ muljetab Reitel. „Kui mina seal olin, siis oli suurem vihmane periood aprillis, aga see võib ka märtsi lõpus tulla. Ja seal on juba nii, et kui sajab, siis lausa kallab, taevaluugid on ikka pärani lahti!“
Kuna pealinn Kigali asub merepinnast umbes 1500 meetri kõrgusel (sarnasel kõrgusel nagu äsja taliolümpial laskesuusatamist võõrustanud Anterselva), tuleb sellega eestlastel kui mägedeta maalt tulijatel pisut kohaneda. Efekt ei ole küll nii suur kui näiteks Boliivia pealinnas La Pazis, mis on merepinnast koguni 3600 meetri kõrgusel, kuid siiski tuntav.
Aafrika rahvaste karika finaalturniirile on Rwanda jõudnud ühel korral, 2004. aastal – alagrupist edasi aga ei pääsetud. Viimasel MM-valikturniiril jäädi oma alagrupis Lõuna-Aafrika vabariigi, Nigeeria, Benini ja Lesotho järel ning Zimbabwe ees viiendaks, kusjuures koduplatsil saadi LAVist 2 : 0 jagu. Tasub aga märkida, et see mäng toimus juba kolm aastat tagasi.
Keenia jalgpalliliit on olnud sel sajandil üks FIFA suuremaid murelapsi: rahvusvaheline jalgpalliliit on nende liikmelisuse FIFAs koguni kolmel korral (2004, 2006, 2022) poliitilise sekkumise tõttu peatanud. Kaugelt vaadates paistab eriti jabur kõige värskem juhtum: 2021. aasta novembris otsustas Keenia valitsus sealse jalgpalliliidu sootuks laiali saata, kuna alaliidu juhatust süüdistati raha valesti kasutamises. FIFA heitis nad seetõttu jalgpalliperest ajutiselt välja 2022. aasta veebruaris ning võttis tagasi alles üheksa kuud hiljem, kui uus spordiminister vana jalgpalliliidu taastas.
Vaid mõni aasta varem oli Keenia koondis jõudnud 15aastase vaheaja järel Aafrika rahvaste karika finaalturniirile, kus küll tugevas alagrupis Alžeeriale ja Senegalile alla jäädi, kuid Tansaaniast jagu saadi. Kontinendi meistrivõistluste finaalturniiril on mängitud kokku kuuel korral (1972, 1988, 1990, 1992, 2004, 2019), kuid iga kord on alagruppi pidama jäädud. Järgmisel suvel võõrustatakse turniiri koos Tansaania ja Ugandaga ise.
Suur osa meeskonnast mängib koduses liigas ning üksikud mängijad teistes Aafrika riikides, kuid käputäie pallureid leiab ka Euroopa klubidest: ründaja Job Ochieng tegi jaanuaris debüüdi Real Sociedadi esindusmeeskonnas, samamoodi ründajana toimetav Ryan Ogam osteti äsja Austria kõrgliigasse ning kaks meest puhuvad karjäärile hoogu sisse isegi Soome liigas. Samuti Soome-kogemusega kaitsja Collins Sichenje aga siirdus äsja 2,2 miljoni euro eest Inglismaa esiliigaklubisse Charlton. Märkimisväärsed mängijad on ka Poznańi Lechi poolkaitsja Timothy Ouma ja kogenud ründaja Michael Olunga, kes on 68 koondisemänguga löönud 34 väravat.
Kõige kõrgema lennuga Keenia jalgpallur on olnud tippajal Tottenham Hotspuris pallinud poolkaitsja Victor Wanyama, kes paistab aga olevat profikarjääri lõpetanud.
Samal ajal kui A. Le Coq Premium liiga võistkonnad valmistusid jalgpallihallides uueks hooajaks, käis klubide kontoripoolel ettevalmistus, kui pandi paika plaan, kuidas rahvas staadionile saada.
Jalka ajakiri võttis ühendust kõigi kümne Premium liiga klubi kogukonnajuhi või kodumängude korraldajaga, et uurida, milline näeb välja nende plaan, et saada 2026. aastal tribüünile rohkem rahvast. Küsisime neli küsimust:
Mida uut ja huvitavat pealtvaatajatele sel hooajal pakute?
Kas on plaanis mingisugused eriüritused?
Kas on seatud eesmärk, millise publikuarvu purustamist sihite?
Miks peaks üks tavaline jalgpallisõber algaval hooajal tulema just teie klubi kodumängule?
Uuel hooajal võib klubidelt oodata uusi publikurekordeid, põnevaid sündmusi ja korralduskvaliteedi parandamist.
Tallinna
FC Flora Kogukonnajuht
Kristi Mäeorg:
Flora jaoks on mängupäeva kogemus alati tervik. Meie eesmärk ei ole pakkuda ainult 90 minutit head jalgpalli, vaid luua keskkond, kus nii pühendunud jalgpallifänn kui ka väikeste lastega perekond tunneks end hästi ja turvaliselt.
Algaval hooajal on peamises fookuses meie klubi noormängijad, kelle jaoks kavandame hooaja jooksul põnevaid üritusi ja ettevõtmisi. Soovime, et noored tunneksid end Flora kogukonna olulise osana ning staadion oleks koht, kust tulevad tulevased mängijad ja fännid.
Eriüritusi on hooaja jooksul mitu. Märtsis tähistame klubi sünnipäeva, mis on alati eriline hetk nii meeskonnale kui ka toetajatele. See on hea võimalus tuua kokku eri põlvkonnad ja meenutada Flora lugu, vaadates samal ajal julgelt tulevikku. Lisaks toimub traditsiooniline perepäev, kus nii noored kui ka vanad saavad ühiselt lustida ja jalgpallist rõõmu tunda. Perepäev on meile oluline osa hooajast, sest soovime, et staadion oleks koht, kuhu tullakse kogu perega.
Samuti on meil mõttes teised erilised mängupäevad ja algatused, millest on hetkel veel vara täpsemalt rääkida, kuid võime lubada, et hooaja jooksul jagub üllatusi.
Publikunumbrist olulisem on kasvatada jalgpallikultuuri ja fänlust tervikuna. Soovime, et staadionil käimine oleks loomulik osa inimeste nädalavahetusest ning Flora ümber tekiks ja tugevneks kogukond, kes elab meeskonnale kaasa nii võitude puhul kui raskematel hetkedel. Kui suudame kasvatada tugeva ja püsiva fännibaasi, tulevad ka rekordid loomuliku arengu tulemusena.
Samas on selge eesmärk olla algava Premium liiga hooaja kokkuvõttes kõige suurema pealtvaatajate arvuga klubi ning samuti korraldada kõige enam publikut staadionile toonud kohtumine.
Flora kodumäng tähendab traditsioone, identiteeti ja kirge. Siin kohtuvad oma kasvandikud, kogemus
ja ambitsioon võita. Meie mängudes on tempot, emotsiooni ja soovi olla igas kohtumises parem kui eile.
Staadionil oled sa osa millestki suuremast – sinu hääl ja toetus loovad atmosfääri, mis kannab meeskonda. Just seda tunnet ei ole võimalik ekraani vahendusel kogeda.
Ja kui tundub, et lisaks kaasaelamisele on jaksu ka ise panustada, siis vabatahtlikud on Flora juures alati oodatud. See on suurepärane võimalus näha klubi tegemisi seestpoolt ning olla päriselt osa sellest, kuidas mängupäeva atmosfäär sünnib.
Flora ei ole ainult 90 minutit jalgpalli – see on kogukond, kuhu igaüks saab panustada ja kuuluda.
Levadia
Kogukonnajuht
Lauri Välja:
Proovime igal aastal kodumängude kogemust oma kogukonnale ja inimestele paremaks muuta. Soovime sel aastal koostöös klubi heade toetajatega pakkuda staadionile tulnud inimestele lisategevusi.
Kuna uuest hooajast on klubil olemas ka oma äpp, siis soovime koguda pärast igat kohtumist tagasisidet, et muuta järgnevad kodumängud veelgi paremaks. Samuti on sel aastal plaanis tuua igal kodumängul klubilipud nähtavale – mängu eel ja väravate ajal –, et tekitada visuaalselt ägedam atmosfäär.
Iga kodumäng on meie jaoks eriüritus – soovime tekitada igast män-
Nõmme Kalju FC
Vastuse edastas
NKFC pressiosakond:
Läheneme sel hooajal oma kodumängudele selge eesmärgiga – me ei soovi, et need oleksid pelgalt järjekordsed kohtumised võistluskalendris, vaid terviklikud ja meeldejäävad sündmused. Soovime pakkuda tugevamat mängupäeva atmosfääri, läbimõeldud tegevusi pealtvaatajatele ning senisest tihedamat sidet klubi ja kogukonna vahel. Meie jaoks on oluline, et klubi identiteet oleks selgelt tajutav nii staadionil kui ka sellest väljaspool.
gupäevast sellise sündmuse, mis pakub inimestele täpselt seda, mida üks äge kodumäng pakkuma peaks.
Kindlasti on plaanis teha koostööd meile tähtsate organisatsioonidega nagu näiteks Minu Unistuste Päev ja Punane Rist. Ühtlasi kavatseme Levadia jalgpallikooli korraldatud noorteturniiridel kutsuda noormängijaid ja lapsevanemaid Eesti kõige kõrgetasemelisemat jalgpalli staadionile nautima.
Oleme klubisiseselt mingeid eesmärke publikunumbrite osas arutanud, kuid need ei ole sel aastal meie jaoks esmatähtsad. Tahame pakkuda ägedat emotsiooni ning keskenduda tegevustele, mis toovad publiku staadionile. Hooaja lõpus loeme numbrid kokku ja seejärel teeme järeldusi. Oluline on tekitada inimeste seas harjumus ja tahtmine käia omasid staadionil toetamas.
Levadia kodumängud on alati ühed liiga kõige atraktiivsemad ja ägedamad. Alustades sõbralikust ja meeldivast tervitusest, ägedat atmosfääri pakkuvatest fännidest, toredatest lisategevustest ja silmailu pakkuvatest mängijate esitustest väljakul – tule staadionile ja koge seda emotsiooni koos meiega!
Arendamisel on uusi algatusi, sealhulgas temaatilised mängupäevad ja kogukonnale suunatud projektid. Plaanis on eriüritused, mis kaasavad pe-
Linnameeskond Kogukonnajuht
Arto Saar:
2025. aasta viimastes mängudes alustasime minifestivalide traditsiooni, kui kohal oli orkester, kolm toitlustajat, oli põnevaid tegevusi ja oli vahvaid asju, mida vaadata. Sellega plaanime tänavu edasi minna. Iga kodumäng on eraldiseisev sündmus.
Kindlasti on plaanis temaatilised kodumängud. Suve lähenedes on plaanis teha Gambia- ja Brasiilia-teemalised
resid, noori ja kohalikke toetajaid ning muudavad mängupäeva tervikuna mitmekesisemaks. Kõiki detaile me veel ei avalda, kuid eesmärk on pakkuda märgatavalt sisukamat ja emotsionaalsemat kogemust kui varasematel hooaegadel. Publikuarvu osas me konkreetseid rekordeid eesmärgiks ei sea. Küll aga on meie sisemine siht suurendada nii üksikmängude külastatavust kui ka hooaja keskmist publikunumbrit. Kui meil õnnestub kujundada kodumängudest sündmused, mida inimesed siiralt ootavad ja kuhu nad soovivad tulla, kasvab ka pealtvaatajate arv selle loomuliku tulemusena.
Miks peaks üks jalgpallisõber sel hooajal tulema just meie kodumängule? Sest me ei ehita üksnes võistkonda, vaid
mängupäevad, sest meil on sealt kandist mitu mängijat. Kõik, kes satuvad sel aastal Paide kodumängule, saavad aeglaselt kustuva mälestuse, mida järgmisel kohtumisel taaselustatakse.
Saunad on kuumad, orkester mängib, mängud lastele, vaheajaloosid ja -mängud ning aprillis muidugi Sinilillejooks. Meie eesmärk on sel hooajal saada keskmine publikunumber 500 pealtvaataja peale.
Uuendasime ka hooajakaarti, mille omanik on Paides kõva tegija, kui eri kohtades kehtivad magusad soodustused.
kogukonda. Soovime, et iga külastaja tunneks end osana millestki suuremast kui 90 minutit jalgpalli – osana klubist, selle loost ja ambitsioonist. Meie eesmärk on, et staadionilt lahkutaks tugeva emotsiooni ja kuuluvustundega, mis kutsub tagasi.
JK Narva Trans Kogukonnajuht
Kristina Burdakova:
Hooaja üks peamisi eesmärke on olemasolevate piiratud rahaliste ja inimressursside tingimustes parandada kodumängude kvaliteeti.
Soovime, et Kalevi-Fama staadionil tunneks iga pealtvaataja end oodatuna ja mugavalt. Loome hubase ja tõeliselt koduse atmosfääri: pakume pleede ja istumisaluseid, parandame toitlustuse kvaliteeti ning pöörame tähelepanu detailidele, mis muudavad staadionikülastuse meeldivaks iga ilmaga.
Lisaks soovime tugevdada kogukonnatunnet: rohkem otsest kontakti mängijate ja fännide vahel, autogrammid ja pildistamisvõimalused pärast mänge, aktiivsem töö laste ja noortega ning koostöö kohalike partneritega. Meie eesmärk on, et mängupäev oleks positiivne ja soe kogemus kogu perele.
Eriüritused on kindlasti plaanis. Traditsiooniliselt toimub hooaja jooksul perepäev ning osaleme aktiivselt linnaüritustel ja erinevates
Kogukonnajuht
Britt Rondo:
Uus hooaeg toob kaasa nii värskeid ideid kui ka juba tõestatud lemmikuid. Jätkame koostööd partneritega, kes on aidanud luua kodumängudest tervikliku elamuse – olgu selleks energiat andev DJ Muul, laste rõõmuks tegelased Lottemaa teemapargist või publiku lemmikud Vaprad Karud.
kogukonnaprojektides – meile on oluline olla nähtav ja kaasatud osa kogukonnast.
Samas on selle hooaja suurim ootus staadionihoone valmimine sügiseks. See oleks klubi jaoks väga oluline verstapost. Soovime seda kindlasti väärikalt ja meeldejäävalt tähistada – korraldada sündmuse, mis tooks kokku nii meie toetajad, pered kui ka kogu klubi kogukonna.
Me ei ole seadnud konkreetset eesmärki purustada ühe mängu või kogu hooaja publikuarvu rekordit. Loomulikult on meil väga hea meel, kui mõni kohtumine toob tribüünidele rohkem inimesi, kuid meie jaoks on kõige olulisem see, et staadionil oleksid need, kes päriselt elavad klubile kaasa ja tunnevad, et Kalevi-Fama on nende kodustaadion.
Me ei kasuta enam kunstlikke võtteid, nagu kallid loosimängud või massiline tasuta piletite jagamine, et numbreid suurendada. Meie eesmärk on kasvatada püsivat ja siirast kogukonda.
Olgu tribüünil 100 või 500 inimest – mängijad annavad alati maksimumi ning meie korraldame mängupäeva
parimal võimalikul tasemel. Kvaliteet ja autentsus on meie jaoks olulisemad kui statistika.
Meie klubi on juba 45 aastat uhkusega esindanud Narvat. Kui tuled meie kodumängule, siis sa ei tule lihtsalt jalgpalli vaatama – sa tuled toetama oma linna. Kalevi-Fama tribüünil tunned, et oled omade keskel. Siin ei ole glamuuri ega kunstlikku sära – siin on päris emotsioon ning armastus jalgpalli ja klubi vastu.
Panustame jätkuvalt mitmekesisesse toitlustusse ja mängupäeva melusse, kuid sama oluline on kvaliteedi järjepidev parandamine nii korralduses, teeninduses kui ka kogu staadionielamuses. Tulemas on töine ja ambitsioonikas hooaeg, kus eesmärk on pakkuda igale külastajale senisest veelgi paremat kogemust.
Traditsioonid jätkuvad! Hooaja jooksul toimuvad perepäev, lastevanemate turniir ning klubi ühine hooaja avamine, kus on esindatud kogu pere alates U7 vanuseklassist kuni esindusmeeskonnani. Kavas on ka heategevuslik
mäng vähiravifondi toetuseks, hooaja pidulik lõpetamine ning jõulupidu. Lisaks traditsioonidele on tulemas ka uusi ja südamlikke koostööprojekte: plaanis on ühistegevused Minu Unistuste Päeva organisatsiooniga ning koostöö Eesti lasterikaste perede liiduga, et tuua jalgpallirõõmu veelgi rohkemate peredeni.
Eestis on jalgpallile kaasaelamine viimastel aastatel pigem vähenemas, kuid meie sihiks on seda muuta. Soovime tõsta keskmise publikuarvu 600 kuni 650 pealtvaatajani mängu kohta. Taristu seab omad piirid: näiteks Rehepapi kunstmurustaadionil on mahutavus väiksem, kuid kompenseerime seda mängudega Pärnu rannastaadionil, mis pakub suuremat ja võimsamat atmosfääri.
Ühe mängu publikurekord ja sportlikud tipphetked jäävad siiski treenerite ja esindusmeeskonna kätte – meie loome tingimused, nemad kirjutavad ajalugu.
Kodumäng ei ole ainult 90 minutit jalgpalli, see on kogemus. Tule vaata
uusi nägusid ja ka noort potentsiaali, kelle unistustele saame üheskoos tiivad anda. Meie eesmärk on pakkuda järjest paremat mänguelamust, sõbralikku ja kaasavat atmosfääri ning tõeliselt lärmakat fännikultuuri – meid on korduvalt nimetatud liiga parimate fännidega klubiks. Viimastel aastatel oleme olnud külastatavuselt liiga esikolmikus. Kui tahad kogeda suurt jalgpallitunnetust ja kogukonnatunnet, siis see tähendab üht nime – Vaprus.
Harju JK Laagri
Kogukonnajuht
Pärle Maria Kens:
Premium liiga hooaeg tähendab meie jaoks sammu edasi nii väljakul kui ka mängupäeva korralduses. Soovime, et iga kodumäng oleks terviklik elamus kogu perele, mitte ainult 90 minutit jalgpalli. Tänavu on lisaks armastatud BIIFi toiduautole plaanis avada ka Harju oma telk, kust saab kiiresti haarata ühe ampsu ja soetada fännitooteid. Eesmärk on muuta mängupäev mugavamaks ja elavamaks – et hea toit, klubi sümboolika ja staadionielamus käiksid käsikäes. Lisaks arendame mängupäeva programmi: rohkem vaheajategevusi ja mänge publikule. Tahame, et staadionile tulles tunneks iga inimene, et ta on osa Harju loost – et siin sünnib midagi, millele soovid kaasa elada algusest lõpuni.
Hooaja jooksul korraldame eri-mängupäevi: perepäevad, heategevusmäng, klubi sünnipäev jpm. Meie kodumäng
Kogukonnajuht
Veiko Soo:
Meie algava hooaja juhtmõte on „Uue hooga“. See väljendub ka kodumängudel. Mõtleme läbi erinevate pealtvaatajate nagu pered, üliõpilased, klubi vilistlased jt mängupäeva teekonna. Mida võimalik, seda teeme meeldivamaks, mugavamaks ning ägedamaks. Staadionite põhjalikum ümberehitamine võtab kauem aega, kuid hooaja jooksul proovime muutusi pakutavates kogemustes ja teenustes.
Jätkame traditsiooni tähistada Tammeka sünnipäeva meeskonna kodumängul. Tänavu saame seda teha täpselt õigel päeval, 13. juunil, kui võõrustame Vaprust. Sama oluline on naiskonna järjekorras juba 14. heategevuslik „Roosa jalgpall“, mis toimub augustis. Klubina korraldame oma inimestele aasta jooksul veel sündmusi nagu vilistlasturniir ja perepäev, kuid need pole alati Premium liiga mängudega seotud.
Kõige olulisem on saavutada ja hoida järjepidevat korralduskvaliteeti. See
on rohkem kui sport – see on Harju piirkonna ühine sündmus.
Seame sihiks teha üle nii ühe mängu publikurekordi (587) kui ka hooaja keskmise külastatavuse senise tippmargi (338). Eesmärk ei ole ainult number ise, vaid see, et iga mänguga kasvaks kogukonna toetus ja tekiks tunne, et Laagris toimub midagi suurt. Rahvast täis tribüünid annavad meeskonnale
lisajõudu ja muudavad koduväljaku tõeliseks kindluseks.
Meie mängudes on tempot, emotsiooni ja siirast tahet. Lisaks on vahetu atmosfäär – oled mängule lähedal, kuuled suhtlust väljakul ja tunned iga värava tähendust. Harju kodumäng ei ole lihtsalt kohtumine liigatabelis –see on sündmus, millest soovid osa saada.
tähendab, et Tammeka kodumängud peaksid olema sama ägedad nii märtsis, juunis kui novembris. Keskmise pealtvaatajate arvu sihiks oleme seadnud 500 külastajat. Seegi on võrreldes eelmise aastaga ambitsioonikas tõus, mis nõuab pingutust tervelt klubilt.
Tammeka kodumäng on koht, kus seisame oma klubi, Tartu ja Lõuna-Eesti eest. Kui tahad tunnet, et oled osa
elavast jalkakogukonnast ja esindad meie osa Eestist, siis tule mängule! Kodumängul on vahetu atmosfäär. Saad osa nii klubi ajaloost kui tänapäevast ja näed meie meeste võitlust jõuda Eesti jalgpalli kõrgliigatippudele lähemale. Lisaks on meie kodumängude toitlustust hinnatud korduvalt Eesti kõrgliiga parimaks!
FC Kuressaare Kogukonnajuht
Taavo Kuusiku:
Kindlasti ei ole midagi uut selles, mis hakkab toimuma väljakul – kompromissitu võitlus iga vastasega. Küll aga teeme sellel hooajal veelgi tugevama sammu edasi meie klubi viikingikuvandi esiletoomisega, et see oleks kodumängudel tajutav iga meelega. Viikingite ja klubi sümboolika lisamine staadionile, teemakohane muusikavalik enne mängu ja vaheajal, ka lõhna- ja maitsemeeled saame selle „paketi“ osana tööle panna. Loodetavasti saame koostöös vallaga mingil määral parandada ja värskendada staadionite seisukorda ja üldist pilti. See ei tähenda veel sellel hooajal linnastaadioni tribüünidele katuse ehitamist, aga on hulk väiksemaid asju, mida saame koostöös ja praegu olemasolevate ressurssidega paremaks teha. Ikka selleks, et pealtvaatajatel oleks lisaks mänguelamusele ka muus osas kõik hästi. Ehkki peamine eesmärk peaks ju jalgpallipublikul olema siiski mäng ise, siis loomulikult on oluline ka kõik muu, mis selle juurde käib – mängupäev on sündmus omaette.
United Kodumängude korraldaja
Karmo Kuri:
Pealtvaatajatele pakume turvalist ja puhast keskkonda ning hingestatud ja kaasahaaravat mängu. Fookus on jalgpallil ja kogu kõrvaltegevus on teisejärguline. Loomulikult on organiseeritud korralik toitlustus ja vaheajamängud, aga põhifookus on väljakule jääval higil ja pisaratel. 29. mail toimub meil hooaja esimene mäng Männiku staadionil Floraga. Korraldame perepäeva ja teeme tööd publikurekordi – 600 pealtvaataja – nimel. Selle täitumisel loosime kohapeal välja mängukonsooli PlayStation 5. 3. juulil leiab aset Nõmme derbi Kalju vastu. See on kogu Nõmme jaoks märgiline sündmus, sest sel aastal saab ajalooline linn ja praegune linnaosa saja-aastaseks. 29. augustil on meil vastasseis Harjuga. Sel päeval korraldame Nõmme kogukonnale ja klubiliikmetele perepäeva.
Eriüritustena planeerime algavaks hooajaks vähemalt neli-viis kodumängu, mis ei tähenda, et neid ei võiks jooksvalt ja hooaja edenedes juurde tulla. Pidulikumalt ja suuremalt korraldame hooaja esimest ja viimast kodumängu, 14. märtsil Tammeka ja 7. novembril Nõmme Unitedi vastu. Traditsiooniliselt tähistame klubi sünnipäeva hooaja esimese murumänguga linnastaadionil ehk sellel aastal 2. mail Levadia vastu. Samuti toimub 29. augustil, kui võõrustame Vaprust, kõikidele saarlastele mõeldud perepäev. Planeerimine käib ja etteruttavalt võib öelda, et sellest tuleb üks kena üritus.
Kui Kuressaare jäi eelmisel hooajal Premium liigas publikuarvu kasvuprotsendiga napilt teiseks, siis selle aasta eesmärgiks on see viga parandada ja võtta esikoht. Peame oma keskmise numbri saama üle 200. Meil on selleks kõik eeldused olemas. Samuti aitab meid käesoleval hooajal kalender. Argipäevaõhtul on rohkem kodumänge kui eelmisel aastal. See tähendab Saaremaal seda, et nendel kohtumistel on rahvast rohkem kui laupäeval keset päeva toimuval mängul. Saarlaste eripära! Kindlasti läheme püüdma ka
Kuressaare ajaloo publikurekordit ühel mängul.
Armastust jalgpalli vastu ei saa peale sundida – see kas on või ei ole. Õigupoolest ei peagi Kure fänn olema inimene, kes jalgpalli läbi ja lõhki armastab. Saarlasi ei ole kuigi palju, aga kõigil saarlastel on üks ühine omadus – me armastame oma saart, hoiame kokku ja oleme uhked selle üle, et oleme saarlased. Praegu on Kuressaare ainus Saaremaa pallimänguklubi, kes võistleb Eesti absoluutses tipus. Tunneme ka selle üle uhkust – toetame oma meeskonda ja saame tribüünidel kokku!
Eesmärk on viia publikurekord 600 pealtvaatajani. Oleme üle vaadanud kõik kahe hooaja tagused külastatavuse numbrid ja hoolimata sellest, kas ilm teeb koostööd, on eesmärk need üle lüüa. United on kasvatajaklubi. Meie missiooniks on Eesti jalgpalli taset noortesse mängijatesse panustades tõsta. Unitedi kodumängudel näeb publiku seas suve jooksul kindlasti Karl Jakob Heina, Markus Poomi ja Robi
Saarmat. Mart Poom on alati kohal. Kui tahad tulemusi, siis tule väljaku äärde toetama ja kaasa elama. Kõik mahuvad autot parkima ja mugavalt saab kohale tulla ka rongi või bussiga. Kolme suure vastu on väljakul kindlasti raske. Läheme aga igas mängus andma endast 100%. Kõik mängud on mängitavad, ja kui uskuda ja hingestatult mängu nautida, siis ka võidetavad. Eesmärgiks ongi ilus mäng!
Manchester United Portugal
Seekord on Jalka luubi all Pärnu JK Vapruse ääreründaja Matthias Limberg, kes kuulus mullu A. Le Coq Premium liiga klubis põhitegijate sekka. 19aastase välejala oskusi hindavad praegune Vapruse peatreener Igor Prins ja pärnakate U21 võistkonna pealik Alder Lepik.
Prins: Äärel mängides pole väljakunägemine kõige olulisem element, aga sellega seostuvad tsenderdused ja liiniründamised on tal paigas.
Lepik: Matthias oskab mängu lugeda ja saab hästi hakkama, kui meeskonna käes on pall. Parandada oleks vaja väljakunägemist kaitsetöös.
JÕUD
Prins: Tugev mängija. Jõudu ja võimu jagub küll.
Lepik: Oma vanuse kohta on ta väga tugev. Ta eristus sellega juba noorteklassides, kuid ka Premium liiga mõttes on tegu tugeva mängijaga.
SISU
Prins: Mullu tegi oma esimese täishooaja Premium liigas. Oli näha, et jalga ta kunagi eest ära ei võta, nagu teevad teised noored. Samuti on ta meeskonnas justkui kambajõmm.
Lepik: Ta on olnud alati väga motiveeritud mängija ja hea õppija. Ei häbene küsida üle infot, kui on vaja.
TEHNIKA
Prins: Ehkki tehniline pagas on tal külluslik, siis mõned elemendid tuleks veel paremaks saada.
Lepik: Nii noortes kui duubelvõistkonnas oli ta selles vallas esirinnas. Premium liigas ja kõrgemal mängimiseks tuleks tehnikat veel lihvida ja arendada.
Prins: Veendusime mullu, et tema peale saab pikki sööte lasta, sest ta võidab kõik õhuvõitlused.
Lepik: Tal on kõik olemas: ajastus, jõud ja väga hea pikkus. Tema head õhumängu toetab ka statistika.
Prins: Vastupidavus on tal hea, aga kogu mängu lõikes võiks veel parem olla.
Lepik: Matthias tegi eelmisel hooajal Premium liigas hulganisti täismänge. Ja põhjusega. Samas osas mängudes oli näha, et lõpu poole kaob mängust teravus, mistõttu tuleks sellega vaeva näha.
Prins: Üles-alla liikumises tuleb veel vaeva näha – jõuda kaitsesse ja seejärel rünnata omakorda vastase karistusala.
Lepik: Pigem on see pika mängija kohta hea. Esimesed sammud ja suunamuutused võiksid olla kindlasti kiiremad, kuid ta on selles vallas tubli.
Prins: Tal on pikk ja tugev samm, millega suudab vastased oma selja taha jätta.
Lepik: Kiirendust hindaks heaks, kuid tippkiirus on väga kõrgel tasemel. Edestas noorena koolinoorte kergejõustikuvõistlustel sprintereid tavatossudes.
Prins: Baasoskused on olemas ja heal tasemel, kuid võiks veelgi paremaks timmida.
Lepik: Löögitehnika ja -tugevus on väga head. Sööt on samuti kõrgel tasemel, kuid kannataks noore mängijana juurde panna. Vaeva võiks näha liini läbistavates ja ettepoole suunatud söötudes.
Mida mäletad esimesest jalkatrennist?
See toimus Pärnu Ülejõe põhikooli saalis. Olin viie- või kuueaastane ning ühtegi tuttavat seal trennis polnud. Mu esimesed treenerid olid Taavi Midenbritt ning minu teada ka Kalev Pajula. Esimestes trennides ma ei saanud pallile pihta, mistõttu seisin oma värava all ja vaatasin, mida teised teevad.
Kes on su iidol?
Kunagi oli mu iidol Cristiano Ronaldo. Pidin mängima nagu tema, välja nägema nagu tema ning mul pidid temaga samad asjad olema. Ta oli mu iidol, sest mulle meeldis tema mängustiil: hea tehnika, tugev löök, lõi palju väravaid. Tore oli seda kõike kõrvalt vaadata.
Praegu pole mul palliplatsil kedagi, keda ma iidoliks pean. Jalgpalliväliselt pean iidoliteks oma pereliikmeid. Igaühel on oma tugevad omadused, seega on kõigilt midagi õppida.
Kui sul oleks võimalik laenata vanema venna Robini (Premium liigas 66/1) käest mõni mängijaomadus, siis millise valiksid?
Räägitakse, et Robin oli omal ajal Vapruse kõige tehnilisem mängija, seega võtaksin tema tehnika. Ise ta kindlasti soovitaks võtta oma kiiruse, sest ta on miskipärast veendunud, et on minust kiirem.
Kui jalgpallurite lemmiktoit mängu eel on kanapasta, siis mida eelistad süüa pärast mängu?
Mängu järel meeldib mulle kõige rohkem süüa pitsat või Hiina toitu, näiteks nuudleid meekanaga. Üks neist on pärast rasket mängu alati hea kõhutäis.
Milline on su mängueelne rutiin?
Mingit voodoo-värki ma enne mängu ei tee. Minu jaoks on oluline piisav uni, hea söök ning tarbida piisavalt vedelikke. Ning peaaegu alati joon mängupäeval Beliefi.
Kui sul oleks võimalik osaleda taliolümpiamängudel, siis millisel alal?
Ma arvan, et oleksin kõige edukam kurlingus. See tundub nendest talialadest kõige lihtsam, teised läheksid vast liiga keeruliseks ja tehniliseks ära.
Kummal eelistad rohkem mängida, kas A. Le Coq Arenal või Pärnu rannastaadionil?
Kindlasti rannastaadionil, sest seal on alati kodune tunne.
Meie toetajad Vaprad Karud on seal kohal iga ilmaga. Lisaks ei eelne ega järgne rannastaadioni mängudele bussisõitu, mis on minu hinnangul kodumängude puhul väga positiivne.
Mis põhimõtet enim järgid?
Minu jaoks on oluline anda endast igas olukorras parim.
Kui peaksid väljakul valima mõne muu positsiooni, siis millise?
Valiksin tipuründaja oma, sest olen seda positsiooni noortekoondistes mänginud. See on oluliselt tuttavam kui teised positsioonid ning usun, et mu füüsilised omadused soodustavad sellel positsioonil mängimist.
Kui sa poleks jalgpallur, siis kes sa oleksid?
Usun, et oleksin akordionist või kalur. Vabal ajal meeldib mulle sõpradega käia kala püüdmas. Lisaks olen akordionimängu õppinud ning vahepeal mängin seda.
Sünniaeg: 13.02.2007
Positsioon: ääreründaja
Klubid: Pärnu JK Vaprus
Treenerid: Taavi Midenbritt, Kalev Pajula, Rivo Rosin, Alder Lepik, Norman Põder, Igor Prins
Koondisekarjäär: U19 13/2; U17 13/2; U16 1/0
Veebruari keskel toimus Brüsselis järgmise Rahvuste liiga hooaja alagruppide loos. 2024. aasta sügisel C-liigasse püsima jäänud Eesti koondisele loositi vastu Island, Bulgaaria ning Luksemburgi ja Malta playoff-paari võitja. Eesti nime võttis loosikausist välja endine Hispaania koondise ründaja Fernando Llorente. Paika on pandud ka mängupäevad. Sel sügisel toimub meeste koondiseaken esmakordselt laiendatud formaadis – kui varem oli nii septembris, oktoobris kui novembris kavas üks kahemänguline koondiseaken, siis nüüd on septembri ja oktoobri aken ühendatud, mis tähendab, et ühe kahenädalase kogunemise jooksul peavad meeskonnad neli kohtumist.
Eesti koondise mängud Rahvuste liigas
26. september: Island–Eesti
29. september: Bulgaaria–Eesti
3. oktoober: Eesti – Luksemburg/Malta
6. oktoober: Eesti–Island
13. november: Luksemburg/Malta – Eesti
16. november: Eesti–Bulgaaria
„Kindlasti tunnen end nüüd enesekindlamalt – kui olen platsil oma otsustes kindel, siis kandub see ka väljapoole jalgpalli. Lisaks on nüüd mu elus rohkem distsipliini,“ ütleb Karmen Käär, kes läbis möödunud kevadel kohtunike kooli ning lõi esimesel hooajal kaasa kümmekonnas mängus. Talle sekundeerib samuti aasta tagasi kohtunike kooli astunud Sebastian Sal-Saller: „Kui mõtlen aasta peale tagasi, siis olen muutunud enesekindlamaks nii platsil kui ka selle kõrval.“
Tekst: Kaarel Täll
Miks ikkagi läheb üks noor inimene kohtunike kooli?
„Tundsin, et tahan ennast üha rohkem jalkaga siduda. Kuigi olen aktiivne mängija, siis tundus atraktiivsena mõte olla jalgpallile veel lähemal,“ arutleb 18aastane Sebastian. „Tahtsin kogeda, mida need kohtunikud päriselt tunnevad. Tekkis huvi, kuidas paistab mäng läbi nende silmade. Mängijana olen ju ikka tundnud, et vahel ei saa kohtunike otsustest aru. Äkki kohtunikuna hakkan aru saama!?“
17aastast Karmenit innustasid peale uudishimu ka paar sõbrannat, kes on juba mõni aasta kohtunikuna tegutsenud, ning sealt tulnud tagasiside oli vaid positiivne. Kohtunike kooliga liituda on iseenesest lihtne: paned nime kirja, valid endale sobiva asukoha ja programmi.
Käega mängu müsteerium
„Alguses oli videokoolitus, kus räägiti, mis hakkab toimuma,“ meenutab Karmen. „Iseseisvat õpet oli päris palju: lugesime reegleid, tegime teste, vaatasime RefPalist videoid ja tegime otsuseid. Järgnesid teadmiste kontroll ja praktiline osa. Teine osa kohtunike koolist keskendus veel rohkem RefPali vaatamisele ja otsuste tegemisele. Praktikas läksime rohkem süvitsi näiteks positsioonivalikuga.“
Sebastiani sõnul oli alguses kõige keerulisem teha õiget otsust, kui mitu rikkumist tehakse samal ajal või vahetult üksteise järel. Karmenile pakkus suurimat katsumust käega mängu määramine. Küll aga lahenevadki need murekohad kooli ja praktikaga.
Kas fännide seas palju furoori tekitav käega mängu reegel on nüüd selge? „Muidugi tean, mis on käega mängu reegel!“ ütleb Sebastian enesekindlalt. „See on väga põnev teema, sest reegel muutub ajas pidevalt. Peab toimuvaga lihtsalt kursis olema. Aga ma usun küll, et pärast kohtunike kooli on käega mängu reegel kõigile arusaadav.“
Kool võib vahel tähendada magamata öid, tuupimist ja eksamistressi. Millist sorti pinget pakkus kohtunike kool? „Kuna olen ise palju jalgpalli mänginud, siis oli kooliosa üsna lihtne – reeglid olid suures osas juba tuttavad. Tuli lihtsalt pisiasju juurde õppida,“ arutleb Karmen. Sebastian lisab: „Kodutööd ei võtnud liiga palju aega, aga nendesse pidi ikkagi panustama, et saaks kõik asjad enda jaoks selgeks. Usun, et nii mõnedki õpivad rohkem, kui on nõutud.“
Head debüüdid
Koolitundide loogilise jätkuna läksid mõlemad õpitut realiseerima. „Kui õigesti mäletan, siis mu esimene mäng oli neidude U17 vanuseklassi kolmandas liigas. Veidi üllatas, et mängu tempo oli nii aeglane, et sain väga rahulikult keskenduda enda liigutustele ja tööle. Minu meelest tulid käemärgid ja lipusignaalid igati loomulikult välja. Vaatlejalt sain samuti head tagasisidet. Seega algus oli väga positiivne!“ meenutab Karmen.
Ka Sebastian tunnistab, et debüüt oli igati edukas ja andis indu edasi toimetada. „Minu esimene mäng oli abikohtunikuna neidude U17 vanuseklassis, Kalev vs. Levadia. Vaatlejalt saime enamasti positiivset tagasisidet. Kui oli kitsaskohti, siis oli vaatleja hästi abivalmis ja konstruktiivne. Kuna väljakukohtunikul oli rohkem kogemust, siis vaatleja suunaski rohkem tähelepanu abikohtunikele, kes olid äsja tulnud kohtunike koolist,“ räägib noormees.
Ta jätkab esimese hooaja meenutustega: „Sõimata ma eriti ei saanudki, mis võib kõlada veidi üllatavalt. Mulle tundub, et mängijad on hakanud kohtunikke rohkem austama. Siiski tuleb märkida, et ma pole peakohtunik veel olnud, ja enamasti suhtlevad mängijad temaga.“
Kõige eredamalt jäi Sebastianile meelde aga võimalus tegutseda abikohtunikuna Kalevi keskstaadionil. „Neljanda liiga mäng ilusal muruväljakul, aga lisaks oli see mu esimene matš peakomplektiga. Minu arust läks meie brigaadil väga hästi ning pärast kohtumist saime mõlemalt meeskonnalt kiita. Positiivset tagasisidet on ikka hea kuulda!“ ütleb ta.
Mõlemad noored kohtunikud tunnevad, et soovivad tulevikus jõuda selles ametis Eesti tipptasemele ja teenindada tippliigade kohtumisi. „Suur eeskuju on minu jaoks Sandra Nigulis. Ka mina näen end tulevikus rohkem abikohtunikuna, sest tunnen end seal kuidagi kodusemalt,“ mõtiskleb Karmen. „Tuleb pingutada ja vaeva näha, aga usun, et kõik on võimalik,“ lisab Sebastian.
Eesti Jalgpalli Liit (EJL) viib 2026. aastal läbi jalgpallikohtunike baaskursuseid, millest esimesed algavad märtsis ja aprillis.
Kohtunike kooli oodatakse kõiki jalgpallihuvilisi alates 15. eluaastast (seisuga 1.01.2026). Õigusemõistmise algteadmisi saavad uued kohtunikud omandada viies linnas üle Eesti: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Rakveres.
„Kursuste asukoha ja ajakava koostamisel oleme arvestanud, et võimalikult palju huvilisi leiaks tee kohtunike kooli. Just seepärast toimuvad koolitused eri nädalavahetustel,“ ütleb EJLi kohtunike koolitusjuht Ain Alev. „Lisaks käime ajaga kaasas ning kohtunike koolis saab osaleda ka e-õppe ja praktika kaudu.“
Pärast algkursuse esimese osa läbimist on osalejatel õigus hakata mänge teenindama abikohtuniku ja klubikohtunikuna. Kohtunike kooli osalustasu on 55 eurot, mis sisaldab esimese aasta litsentsitasu ja koolituse maksumust.
Kohtunike koolitus koosneb eri osadest: praktilistest kontaktõppepäevadest ja iseseisvast tööst.
Registreeri siin: www.jalgpall.ee/ejl/kohtunikud.
Jalka korraldas juba seitsmendat aastat järjest A. Le Coq Premium liigat kajastavate ajakirjanike seas ennustuse, et lisaks väikesele võistlusmomendile saada pilt selgemaks: keda peetakse hooaja eel soosikuks, keda mitte?
Kui mõne hooaja eel on meie ennustuses valitsenud peaaegu üksmeel selles, kes võiks tulla algaval aastal Eesti meistriks, siis tänavu paistab olukord olevat tunduvalt lahtisem.
Tiitlikaitsjat Florat on küll pakutud kõige rohkem, kuid vähemalt ühe korra käivad sellest lahtrist läbi kõik mullused esinelikutiimid!
Heiti Heli, Soccernet.ee Kris Ilves, Soccernet.ee Laura Jaansen, Soccernet.ee
Väga lahtiseks peetakse ka näiteks karikavõistlusi, kus Florat ja Paidet on meistriks pakutud võrdselt üheksal korral. Peaaegu üksmeelselt pakutakse parimaks väravakütiks ka eelmisel hooajal selle tiitliga pärjatud Rauno Sappineni.
Kõrgliigasse naasva Nõmme Unitedi šansse püsima jääda hinnatakse üsna pooleks – õige pisut rohkem prognoositakse neile siiski Harju tembu kordamist ehk teisel katsel püsimajäämist.
Teist aastat järjest palusime nimetada ühe meeskonna, kes vahetab hooaja jooksul peatreenerit, ja ühe, kes ei vaheta – ehk on huvitav märkida, et ainus klubi kümnest, kes ei saanud mainimist kummaski kategoorias, on Nõmme Kalju.
Vaata suurest tabelist, kuidas keegi ennustas! Prognoosid said lukku 17. veebruari seisuga.
Ott Järvela, Postimees Eigo Kaljurand, Delfi
Martti Kallas, Õhtuleht
Madis Kalvet, Delfi
Kristjan Jaak Kangur, Soccernet.ee
Leheste, Delfi
Kes tuleb Eesti meistriks?
Milline näeb välja esikolmiku järjestus?
Flora, Kalju, Paide Flora, Paide, Levadia Levadia, Paide, Flora
Flora, Levadia, Kalju
Flora, Levadia, Paide Levadia, Flora, Kalju
Flora, Levadia, Paide Levadia, Flora, Paide
Flora, Kalju, Levadia
Kes võidab suvel
Eesti karika?
Kellest saab Premium liiga parim väravakütt? Rauno Sappinen Rauno Sappinen Bubacarr Tambedou Rauno Sappinen Rauno Sappinen Rauno Sappinen Rauno Sappinen Rauno Sappinen Rauno Sappinen
Mitu mängu võidavad Eesti klubid eurosarjades kokku?
Kas Nõmme United jääb liigasse püsima? ei
Nimeta üks võistkond, kes vahetab enne hooaja lõppu peatreenerit.
Nimeta üks võistkond, kes ei vaheta enne hooaja lõppu peatreenerit.
Millises järjestuses lõpetavad hooaja
Harju JK Laagri, Tartu Tammeka ja FC Kuressaare?
Kui suureks osutub Premium liiga ühe mängu rekordpublik?
Nõmme United Nõmme United mitte keegi ei vaheta Nõmme United Kuressaare Tammeka
Harju, Tammeka, Kuressaare
Tammeka, Harju, Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Tammeka, Kuressaare, Harju
Harju, Tammeka, Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Tammeka, Harju, Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Harju, Kuressaare, Tammeka
Kas Flora suudab mullu üllatuslikult võidetud tiitlit kaitsta? Foto: Katariina Peetson
Ivar Lepik, ERR Raul Ojassaar, Soccernet.ee
Siim Pulst, Soccernet.ee Kristjan Remmelkoor, Soccernet.ee
Kaspar Ruus, Delfi Debora Saarnak, ERR
Gunnar Salu, Soccernet.ee
Marko Susi, Postimees Aet Süvari, ERR Liisi Troska, EJLi fotograaf Rasmus Voolaid, Õhtuleht
Paide Flora Flora Paide Flora Kalju Flora Levadia Flora Paide Flora
Paide, Kalju, Flora
Flora, Paide, Levadia Flora, Kalju, Levadia Paide, Levadia, Kalju
Flora, Levadia, Paide
Kalju, Flora, Levadia Flora, Paide, Levadia Levadia, Kalju, Flora
Flora, Paide, Levadia
Paide, Flora, Levadia Flora, Levadia, Kalju
Flora Flora Paide Paide Flora Flora Paide Flora Flora Paide
Mattias Männilaan Rauno Sappinen Rauno Sappinen Henri Anier
Rauno Sappinen
Rauno Sappinen Rauno Sappinen Rauno Sappinen
Rauno Sappinen
Trans
Rauno Sappinen Rauno Sappinen
Nõmme United Nõmme United Paide Harju
Paide Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Harju, Kuressaare, Tammeka Kuressaare, Tammeka, Harju
Tammeka, Harju, Kuressaare
Nõmme United Trans Tammeka mitte keegi ei vaheta mitte keegi ei vaheta Trans Nõmme United
Tammeka, Harju, Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Harju, Tammeka, Kuressaare
Tammeka, Harju, Kuressaare
Tammeka, Harju, Kuressaare
Harju, Kuressaare, Tammeka
Harju, Tammeka, Kuressaare
Pall veereb üle küljejoone. Audiviskaja saabub mitmekümnemeetrise sörgi järel seda mängu panema. Haarab pallipoisilt palli. Nõuab seejärel rätikut. Kuivatab. Valmistub.
Samal ajal rüseletakse karistusalas. Keegi kukub, kohtunik vilistab. Loeb mängijatele sõnad peale. Tõstab siis käe kõrva juurde –stopp, VAR leidis, et on vaja kontrollida!
Ei, siit ei tule siiski midagi. Kohtunik vilistab uuesti. Viskaja võtab hoogu... Taas vile! Treener on avastanud, et tahab teha vahetust. Lahkuja püüab võtta väravaesiselt suuna varupingi poole, kohtunik juhatab ta siiski otsajoone taha. Vaidlus. Mäng aga aina seisab.
Tuleb tüütult tuttav ette? See kirjeldus võib kõigis nüanssides olla küll autori kerge kunstilise liialduse vili, aga nagu avalikustas portaal The Analyst, on Opta statistikud Inglismaa Premier League’i näitel veendunud – pilt on tõepoolest kõvasti hullem kui aasta tagasi.
Käimasoleval hooajal on Premier League’i mängudes kulunud audivisetele keskmiselt 10 minutit ja 50 sekundit. Rõhutagem – ainult audivisetele! Tõsi, nii mõnelgi puhul kaasneb sellega eelkirjeldatu ehk VAR-kontroll, vahetus või vigastus. Ent ikkagi kulub palli küljejoone tagant mängupanekule varasemast märksa rohkem aega.
Veel kahel eelmisel hooajal oli ajakulu palju väiksem: hooajal 2023–24 läks audist palli mängupaneku peale keskmiselt 8 minutit ja 23 sekundit ning hooajal 2024–25 õige napilt rohkem, 8 minutit ja 49 sekundit. Kasv tähendab seega umbes kaht minutit.
Tõsi, alates hooajast 2016–17 kuni hooajani 2022–23 kulus audiviskele keskeltläbi 11 minutit ja 4 sekundit ehk 14 sekundit tänavusest rohkemgi. Kuid võttes arvesse, et viimastel aastatel on mängutempo tõstmisesse kõvasti panustatud, tekitab värske suundumus asjaosalistes muret. Keskmiselt on Premier League’is kulunud sel hooajal audiviske mängupanekule 17,9 sekundit, mis on viimase kümne aasta lõikes selgelt suurim näitaja.
Viimasel ajal on kohtunikud hakanud usinamalt ja julgemalt poolaja lõpus üleminuteid määrama. IFAB soovib aga jalgpallimängu tempokamaks muuta.
Foto: Boris Streubel, UEFA via Getty Images
Aitab jokutamisest
Jalgpallireeglite eest vastutav IFAB tahab igatahes asja muuta – et jalgpall oleks senisest rohkem mäng, mitte seismine ja ajavenitamine. Viimaste aastatega on mängu nägu niigi omajagu muutunud. Ärme räägime isegi VARist, vaid tuletame meelde näiteks lubatud vahetuste arvu suurendamist või peapõrutuse kahtluse korral antavat lisavahetust.
Seni värskeim uuendus puudutab väravavahte, kellel on alates eelmisest suvest vaid kaheksa sekundit püütud palli mängupanekuks. Rikkumise korral järgneb nurgalöök vastasvõistkonnale. Aute puudutav plaan on justkui selle uuenduse otsene jätk.
IFABi nõukogu jaanuaris toimunud iga-aastasel arutelul olid teemadeks nii suluseisureegli kohendamine kui ka VARile suurema hindamis-
õiguse andmine – näiteks teiste kollaste kaartide puhul. Ent pearõhk langes ajaviivitamise vältimisele.
Miks pöörati niivõrd suurt tähelepanu just audisissevisetele ja väravalöökidele? Sest viimastel aastatel on standardolukordade osatähtsus hüppeliselt kasvanud. Näiteks Inglismaa kõrgliigas löödi hooajal 2024–25 küljeautide tulemusena 20 väravat. Käimasoleval hooajal jõuti aga sama arvuni juba uue aasta alguses ehk veidi enam kui poole hooajaga.
Samas tähendab see, et meeskonnad keskenduvad küljeaudi lahtimängimisele põhjalikumalt. Tihti viskab neid üksainus „spetsialist“. Ent kui näiteks vasakult äärelt antud audiviske puhul tuleb seda sooritama paremkaitsja, kes asub seejärel veel rätikuga palli kuivatama ja võimalikult kaugelt hoogu võtma, kulub selleks omajagu aega. Korrutagem see nüüd mängu lõikes paarikümnega ja ongi selge, kuhu minutid kaovad.
Uuendus tõi kasu
Sama suundumus süvenes värava eest palli mängupaneku puhul, millega seisu kaitsva meeskonna väravavahid venitasid eriti lõpuminutitel meeletult kaua. Reeglid nägid küll ette, et kohtunik pidanuks sel puhul näitama kollast kaarti, ent sisuliselt oli tegu ühekordselt rakendatava karistusega – ei hakka ju ükski kohtunik väravavahti lõpuminutitel, kui on üpris tõenäoline, et ka vahetused on juba tehtud, platsilt punase kaardiga minema saatma, isegi kui tegu on igati reeglitepärase otsusega.
Mullu märtsis jõutigi muudatuseni, mis jõustus suvel ja kärpis väravavahtide „venitamisõiguse“ püütud palli korral kaheksale sekundile. Kuna lüke oli võrdlemisi edukas, tahetakse seda nüüd laiendada ka audivisetele.
Väravavahi lahtimäng on sel hooajal võtnud Premier League’is mänguajast keskmiselt 7 minutit ja 42 sekundit. Nii suur pole see näitaja olnud alates hooajast 2018–19. Keskmiselt peatub mäng väravavahi lahtilöögi jaoks 30,1 sekundiks. Samamoodi nagu küljeautide puhul on seegi näitaja viimase kümne aasta suurim.
The Analyst juhib siinkohal tähelepanu olulisele muutusele: alates hooajast 2019–20 hakkas mäletatavasti kehtima reegel, mis lubas kaitsjal saada palli juba oma karistusala piires. Lühike lahtimäng, mida tänapäevalgi tihti näeb, saavutas haripunkti eelmisel hooajal, kui seda kasutati Premier League’is ligi pooltel kordadel. Ent sel hooajal võib näha märkimisväärset langust –mulluse 49,3% asemel moodustab lühikese sööduga alustamine kõigist lahtimängudest vaid 41,5%.
Mõneti selgitab see lahtimängule kuluva aja kasvu, sest väravavahid ootavad pika palli mängimisel ilmselgelt kauem, et meeskond jõuaks positsioonid paika saada. Samuti eeldavad tree-
nerid võrreldes näiteks kümmekonna aasta taguse ajaga väravavahtidelt palju täpsemat mänguavamist.
Otsuseid veel pole
Olgu öeldud, et IFAB on seni teemat vaid arutanud, mitte veel otsusteni jõudnud. Praegu on „viivitamise“ algus endiselt kohtuniku subjektiivne otsus. Eelmainitud kaheksa sekundit oleks ühtpidi kõige loogilisem valik, ent mingit kindlat ajalimiiti pole IFAB veel välja pakkunud.
Teisalt on selge, et küljeaudile ei saa läheneda samamoodi nagu väravavahi püütud pallile, sest ühel juhul on tegu mängukatkestusega ja teisel puhul mitte. Sel hooajal on Premier League’is sooritatud audivisetest enam kui 70 protsendil juhtudest kulunud üle kaheksa sekundi.
Markantse näitena toob Opta välja, et oktoobris Chelseale väravat lüües kulus Sunderlandil puhtalt sellele eelnenud audiviskele koguni 52,4 sekundit. Vaid paari küljeaudist sündinud tabamuse puhul on audivise võtnud aega alla 15 sekundi. Keskmiselt kulub väravaga lõppenud audile aga ligi 30 sekundit.
Lõpetuseks tahaks IFAB kärpida vahetustele kuluvat aega. Eeskuju on juba olemas: MLSis peab mängija lahkuma platsilt kümne sekundiga, muidu peab vahetusest sekkuv mängija enne väljakule astumist 60 sekundit ootama. Tulemused on olnud positiivsed, kusjuures neljandad kohtunikud ei mõõda aega stopperiga, vaid loevad oma tempos kümneni. Aeg hakkab jooksma hetkest, mil neljas kohtunik vahetustabloo tõstab.
Kas reeglimuutused kaotaksid ajaviivitamise jalgpallist täielikult? Kindlasti mitte. Venitamine pole ju eesmärk iseenesest, vaid eeskätt vahend mängutempo allatõmbamiseks. See on üks osa taktikast ning kindlasti leiavad mängijad ja treenerid kiirelt uusi nippe, mida kasutada.
UEFA kohtunikekogu juht Roberto Rosetti lausus veebruaris toimunud UEFA kongressil, et tema meelest on VARi sekkumine mängu muutunud liialt detailseks.
Rosetti tõdes, et faktiliste olukordade – näiteks suluseisude – puhul on tehnikast suur abi. Subjektiivsetes olukordades kipub VAR aga sekkuma liiga tihti. Palju kirutud Premier League’is on sekkumist seejuures tippliigadest kõige vähem, vaid 0,27 mängu kohta. Järgnevad Bundesliga ja La Liga 0,38 sekkumisega, Serie A-s astub VAR vahele keskmiselt 0,44 ja Ligue 1-s 0,47 korda mängus. Meistrite liigas on see näitaja 0,45 korda mängu kohta.
„Me ei saa liialt mikroskoopiliseks muutuda. VARi eesmärk on õiglus jalule seada,“ märkis Rosetti. „Aga pole võimalik, et Euroopas räägitakse eri keelt näiteks selle kohta, mis on ja mis ei ole käega mäng. Tõlgendus peab olema ühtne ja järjepidev.“
Samas toonitas Rosetti, et pidevad mänguseisakud ei tee jalgpallile head. „Kui miski jätkamist kiirendab, oleme alati selle poolt. Jalgpall meeldib kõigile intensiivsuse ja emotsioonide pärast. Kellelegi ei meeldi oodata ja vaadata, millal pall taas mängu läheb.“
Tänavuse Meistrite liiga hooaja üks suuremaid üllatajaid on kahtlemata olnud Aserbaidžaani
meister Karabahh. Tänavu pääses Kaukaasia tugevaim klubimeeskond esimest korda ajaloos Meistrite liiga põhiturniirilt edasi.
Tekst: Räsim Mövsumzadeh, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik
Klubi edu arhitektiks võib pidada peatreener Gurban Gurbanovit. Endine Aserbaidžaani koondise rekordväravakütt on Karabahhi järjepanu tüürinud juba aastast 2008 ning saanud selle aja jooksul üheks vähestest peatreeneritest, kes on ühe ja sama klubi 12 hooaega järjest eurosarja põhiturniirile juhtinud.
Avaldame siin osa Gurbanovi intervjuust Saksamaa jalgpalliajakirjale Kicker.
Karabahh jõudis eurosarja põhiturniirile juba kaheteistkümnendat järjestikust hooaega. Mis on selle edu saladus?
Kogu meie edu vundament on Karabahhi nime sügav tähendus ja tohutu vastutus, mida kõik
siin klubis tunnevad – juhtkonnast mängijateni. See hoiab meid edu saavutamise järel loorberitele puhkama jäämast. Otse vastupidi – fännide ja ühiskonna ootused suruvad meid igal aastal üha kaugemale. Karabahhi nime austades suhtume töösse alati suurima tõsidusega ja soovime saada igas mõistes veelgi professionaalsemaks. Pikad päevad ja väsimatu töö toob meile lõpuks jätkusuutliku edu.
Klubi jalgpallifilosoofia pärast ristitakse Karabahhi sageli Kaukaasia Barcelonaks. Oled sa selle hüüdnimega päri?
See meeldib meile! Barcelona filosoofia ja selle süsteemi väljakule kandmine tähistavad maailma jalgpalli absoluutset tippu ja on paljudele klubidele väärtuslik allikas, millest metoodikat üle võtta. Me ei kopeeri Barcelonat üks ühele, sest teistsuguse kvaliteedi või suhtumisega mängijate puhul võib see viia põrumiseni, aga sellegipoolest meeldib mulle mängida palli valdava stiiliga. Selleks et mänge tõhusa rünnakuga võita, peavad meie mängijad olema palli kontrollides väga head. Meie esimene eesmärk on palli võimalikult palju enda käes hoida, et mängu dikteerida ja oma filosoofia ellu viia.
Paljud klubid kasvatavad tulu oma mängijaid müües, kuid Karabahh on selles osas olnud üsna ettevaatlik. Miks?
Meie koduliiga taseme ja fännihuvi tõttu saame endale vaid umbes kümme protsenti nendest mängijatest, keda päriselt soovime. Paljud eelistavad liigasid, mis pakuvad otsemat teed Euroopa tippklubidesse. Varasemalt hankisime ainult mängijaid, kelle saime tasuta, nüüd oleme faasis, kus suudame heade mängijate eest ka üleminekutasu maksta.
Samasugust professionaalsust eeldame ka oma talentidelt. Meie mängijate hea esitus Meistrite liigas meelitab tihtipeale ligi agente, kes annavad tühje lubadusi – see rikub meeskonna sisekliimat ja segab meie tööd. Pühendame palju aega ja energiat mängijate arendamisele, mispärast ei soovi me, et nad lahkuksid summa eest, mis ei vasta nende väärtusele. Samas tuleb klubi kasvatamiseks ja suurema edu jahtimiseks osaleda üleminekutsüklis, nii ostja kui müüjana.
Viimasel ajal on Karabahh paistnud silma sellega, et on mängijaid toonud peamiselt Portugali esiliigast. Mis strateegia selle taga peitub? Sealsed mängijad sobivad meie eelarvega ning sealt liigast tulevad mängijad on varem olnud väga edukad. Kuna see liiga on hüppelaud Euroopasse paljudele Lõuna-Ameerika talentidele, oleme sellele keskendunud ning see on meile ka edu toonud. Sellegipoolest ei skaudi me ainult Portugali esiliigat või sealset piirkonda, vaid jälgime põhjalikumalt mitut liigat eri riikides.
Öeldakse, et oled hommikuti esimene inimene, kes treeningutele jõuab, ja õhtul viimane, kes lahkub. Kas see sind ära ei kurna?
Olen jalgpallis olnud 40 aastat ja alustasin sellega puhtalt armastusest mängu vastu. Kui keegi oma
Gurban Gurbanovi juhendusel
2009/10 – Euroopa liiga kvalifikatsiooni playoff
2010/11 – Euroopa liiga kvalifikatsiooni playoff
2011/12 – Euroopa liiga kolmas eelring
2013/14 – Euroopa liiga kvalifikatsiooni playoff
2014/15 – 3. koht Euroopa liiga alagrupis
2015/16 – 4. koht Euroopa liiga alagrupis
2016/17 – 3. koht Euroopa liiga alagrupis
2017/18 – 4. koht Meistrite liiga alagrupis
2018/19 – 4. koht Euroopa liiga alagrupis
2019/20 – 3. koht Euroopa liiga alagrupis
2020/21 – 4. koht Euroopa liiga alagrupis
2021/22 – Konverentsiliiga esimene playoff-ring
2022/23 – Konverentsiliiga esimene playoff-ring
2023/24 – Euroopa liiga kaheksandikfinaal
2024/25 – 36. koht Euroopa liiga põhiturniiril
2025/26 – edasipääs Meistrite liiga alagrupist
tööd armastab, siis ma ei usu, et tal on ohtu igavleda või läbi põleda. Muidugi on hooaja jooksul omad tõusud ja langused, meeskond võib väsida või halvasti mängida, aga selline jalgpall juba on. Ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad klubid ei suuda lõputult tippude tipus püsida. Oluline on püsida stabiilne ja edukas selles raamistikus, mille oled endale seadnud. Naudin treeneritööd tõsiselt ja kui ühel hetkel peaksin tundma, et see väsitab mind, lahkun jalgpallist!
Paistad kõrvalt vaadates mängude ajal kohati lausa ükskõikne. Miks sa ei näita treenerina emotsioone välja?
Selline on lihtsalt minu iseloom. Edastan kõik juhised, tunded ja mõtted mängijatele enne mängu riietusruumis või treeningväljakul. Kui meeskond on mänguks hästi ette valmistatud ja kõik teavad, mida platsil teha tuleb, ei näe ma põhjust küljejoone ääres rohkem sekkuda või kunstlikult emotsioone etendada. Olenevalt mängu käigust võib loomulikult tekkida olukordi, kus ma ei suuda tundeid vaka all hoida, aga üldiselt eelistan jääda rahulikuks.
Mängijana vahetasid klubisid tihti, treenerina mitte: oled Karabahhi peatreener olnud juba alates 2008. aastast. Suudad sa üldse ette kujutada, et võiksid kunagi mõnd teist meeskonda juhendada, näiteks mõnes teises riigis?
Tunnen Karabahhis üles ehitatud professionaalse süsteemi pärast moraalset vastutust ja võin ausalt öelda, et pole mitte kunagi mõelnud mõne teise klubi juurde lahkumisele. Mängijana unistasin suurte klubide esindamisest, aga alates sellest, kui Karabahhis treenerina alustasin, olen kogu fookuse ja energia pühendanud sellele klubile. Pidev surve ja vastutus, mida tunnen nii koduliigas kui Euroopas, on mind selle klubi külge nii tugevalt sidunud, et ma ei suuda end mujal ette kujutada.
Tansaanias Moshis tegi Wend sealsete kooliõpilastega vahetuskaupa, saades Inglismaa koondise logoga jalgpalli asemele isetehtud kulunud palli.
jalgpall on universaalne – kui palli välja võtad, leidub alati mänguhuvilisi!
Uhhuduuri seltskonnas jalgrattaga etappide kaupa ümber maailma sõitev Priit Kuusk ehk Wend (52) on nii Aasias kui ka Aafrikas vändates kaasas tassinud jalgpalli. Ta räägib, et kui võtab palli välja, siis leidub alati neid, kes tahavad temaga mängida.
Uhhuduuri ratturite seltskonda kuulub kuus meest (Hannes Hanso, Mart Kuusk, Priit Kuusk, Liivo Niglas, Kristjan Prii, Tanel Rütman), aga teleajakirjanik ja uudisteankur Wend on neist ainus jalgpallifänn. Seepärast vestles Soccernet.ee just temaga, et meenutada reisidest jalgpalliga seotud põnevaid seiku.
/ Fotod: erakogu
Praeguseks on Uhhuduuril seljataga kuus reisi, nende retkede jooksul läbitud riigid on Mongoolia, Hiina, Nepaal, India, Bangladesh, Pakistan, Afganistan, Iraan, Araabia ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia, Uruguay, Brasiilia, Argentina, Paraguay, Boliivia, Peruu, Ecuador, Kolumbia, Panama.
Jalgpallijumalaks kehastus Tiibeti vanaproua
Esimene reis viis seltskonna 2002. aastal Ulaanbaatarist (Mongoolia) läbi Gobi kõrbe ja üle Himaalaja mäestiku Katmandusse (Nepaal). Pikalt rasketel marsruutidel vändates üleliigseid asju kaasas ei tassita, isegi vahetusriideid on vähe. Wend otsustas sellegipoolest kaasa võtta jalgpalli – täissuuruses, täispuhutult. Reisi lõpuosas lõi ta palli õhku 5290 meetri kõrgusel mäekurul.
„See oli kõige tüütum asi, mida läbi terve reisi tarida,“ tunnistab Kuusk. „Mängisin siis veel aktiivselt FC Toompeas, tipuründes. Palli peale olid vist kirjutatud ka meeskonnakaaslaste nimed. Mul oli kindel mõte, et pean selle palli lööma
taevasse meie reisi kõige kõrgemas kohas ehk jumalatele nii lähedale kui võimalik. Et siis „jalgpallijumal“ oleks FC Toompeale armulik ja tooks meile palju õnne. Kui olin palli pauguga kõrgele taevasse virutanud, siis ilmus minut hiljem eikuskilt välja üks Tiibeti vanaproua, kes võttis palli kaenlasse.“
Mänguvahendi suveniirina jumalatele lähedale löömine tõigi FC Toompeale õnne – 2002. aasta kaheksandast kohast IV liiga lääne piirkonnas sai järgmisel, 2003. aastal viies koht.
Vahetas Aafrikas päris pallid isetehtute vastu:
„Kokku sain Aafrikast vahetuskaubana kaks isetehtud palli, mis on mul siiani kodus alles. Üks on kilenutsakatest ja nööriga kokku mässitud, teine penoplastist väljalõigutud.“
„Jalgpall on täiesti universaalne – kui sa palli välja võtad, siis alati leidub keegi, kes tahab sinuga mängida,“ kinnitab Wend. „Esimesel reisil sattus millegipärast neid mänguvõimalusi vähe. Aga Lhasas läksin, pall kaenlas, tänavale. Ja kuskil hästi kitsal, viie meetri laiusel munakividest põiktänaval, kus olid kiviseinad ja mitte ühtegi akent, hakkasin kohalike poistega mängima. Neid tuli kogu aeg juurde, lõpuks olime seal mina ja umbes 20 kohalikku poisikest. Spontaanselt tekkisid meeskonnad, särkidest tehti väravapostid. Ja me mängisime ennastsalgavalt! Kahjuks ei ole mul sellest mängust video- ega pildimaterjali, vaid ainult pähe jäänud mälestus.“
Aafrika isetehtud pallid
Jalgpallijumalaks kehastus 2002. aastal Tiibeti vanaproua, kelle saagiks langes FC Toompea pika reisi läbinud pall.
Kahele järgmisele Uhhuduuri reisile Kuusk jalgpalli kaasa ei võtnud. Aga neljandale, mis kulges 2014. aastal Aafrikas Addis Abebast (Etioopia) Swakopmundi (Namiibia), võttis ta lausa neli või viis nahkkera. Seekord oli ta asju pakkides targem, pistes pallid kotti tühjana kokkupakitult, koos pumbaga.
„Leidsin ilusad Inglismaa koondise logoga punased Nike’i pallid. Mul oli mõte, et kui näen lapsi isetehtud palliga mängimas, siis pumpan ühe ilusa palli täis ja kingin neile. Nii sain kiiresti pallidest lahti,“ meenutab Kuusk.
ETV eetris jooksnud „Ehh, uhhuduuri“ saates oli näha, kuidas Wend vahetas ühe Inglismaa koondise logoga palli isetehtud kulunud moodustise vastu ühes koolis Tansaanias Moshis.
„Mäletan, kuidas lastel lõid silmad särama!“ sõnab Wend elavalt. „Kõik tahtsid seda palli lüüa ja
puutuda, see oli kihvt vaatepilt. Kokku sain Aafrikast vahetuskaubana kaks isetehtud palli, mis on mul siiani kodus alles. Üks on kilenutsakatest ja nööriga kokku mässitud, teine penoplastist väljalõigutud. Aafrikas oldi loovad – jalgpall ehitati kõigest, millest vähegi sai.“
Miks Kuusk ülejäänud Uhhuduuri reisidele (peale esimese ja neljanda) palle kaasa ei võtnud? „Esiteks sain aru, et jalgpall on mõttetu asi, mida kaasas tassida, kui olen seltskonnast ainuke, kes jalgpalli mängib. Teiseks, kui kingiksin uue kõikidele, keda näeksin mingisuguse isetehtud palliga mängimas, siis jääksingi palle jagama –ma ei jõuaks neid nii palju kanda,“ vastab endine tipuründaja.
MMi pronksimäng mustvalgest helita telerist
Kaks Uhhuduuri reisi kattusid ajaliselt jalgpalli MM-finaalturniiriga. Neist esimene oli avaretk 2002. aastal, kui Wend sai MMi pronksimängu ja finaali näha Mongoolias Gobi kõrbes.
Pronksimatši vaatas ta kohas nimega TsogtOvoo. „Oli pisike küla keset kõrbet. Seal olid pood, kohvik ja veel mingid majakesed,“ kirjeldab Wend. „Jäime seal nii kõva liivatormi kätte, et paari meetri kaugusele polnud midagi näha. Kohvikus millegipärast õlut ei müüdud, aga õlut sai osta üle tee poest, muid asju saime kohvikust. Seal oli pisike, umbes 20sentimeetrise läbimõõduga mustvalge matkatelekas. Hullem kvaliteet kui lennukis! Ilma helita, kuulda oli ainult sahinat. Oli megavõimas mäng, Türgi võitis Lõuna-Koread 3 : 2.“
Finaaliõhtuks jõudis Uhhuduuri seltskond Dalanzadgadi linna. Kuusk oli enda sõnul kindel, et leiab seal televiisori, kust näeb MMi finaali, kuna jalgpalli MM on nii universaalse huviga sündmus, et sisuliselt igas riigis kannab mingi kanal seda üle.
„Mõtlesin, et kui on linn, siis on ka kõrts. Huvitaval kombel selles linnas kõrtsu ei olnud, aga leidsime televiisoriga koha, kus tegime ise endale kõrtsu. Küpsetasime pidulikult šašlõkki. Mina käisin veel mööda seda lagedat linna, kus kasvas ainult üks puu, otsimas puid, mida põletada, lammas oli siis juba marinaadi pandud,“ mäletab Wend. „Kõik teised olid õhtul finaalis Brasiilia poolt, mina olin ainukesena Saksamaa poolt. Teistel oli pärast mängu pidu, minul must masendus, sest Saksamaa kaotas 0 : 2.“
Auasi Uruguay lipp näost välja higistada MM-finaalturniiriga kattus ka viies reis 2018. aastal, kui vändati Lõuna-Ameerikas Punta del Estest (Uruguay) Limasse (Peruu). Uruguay ja Portugali vahelist kaheksandikfinaali nägi Uhhuduuri seltskond Uruguays Melo linnas. Edinson Cavani kaks väravat aitasid Lõuna-Ameerika riigi koondise 2 : 1 võidule.
Uruguay koondise võidu tähistamine
Melo linnas lõppes Wennale näkkumaalitud riigilipuga.
„Kujutasin juba vaimusilmas ette, mida tähendab oma koondise MM-mäng sellises riigis. Alguses oli pettumus suur, sest linn oli täiesti tühi! Ja seal kõrtsus, kus me mängu vaatasime, oli ka suhteliselt vähe inimesi. Aga pärast! Kui mäng oli läbi, läks linnas lahti täielik laulupidu. Sattusime muidugi vooluga kaasa, pidu kestis hommikuni ja kui hommikul ärkasin, oli mul näos sinna maalitud Uruguay lipp. Otsustasin, et ei pese seda maha, vaid et on auasi Uruguay lipp välja higistada,“ räägib Wend põhimõttekindlalt. „Sõitsin sellega ringi nagu tont.“
Kuna Wend pole niikuinii Cristiano Ronaldo toetaja ning kuna uruguaylane, legendaarse endise Tartu pubi Zavood omanik Mario Raul Pizzolante
on tema hea sõber, ei olnud uudisteankrul keeruline elada ses kaheksandikfinaalmängus kaasa just Uruguayle.
Kuus päeva hiljem nägi Wend Brasiilias Santo Ângelos, kuidas Brasiilia koondis MMilt välja langes, kaotades veerandfinaalis 1 : 2 Belgiale.
„Sattusime mängu vaatama sellisesse kõrtsu, kus olid ainult vanad mehed. Kõik elasid väga häälekalt kaasa. Aga kui Brasiilia kaotas, siis olid kõik kohalikud vanamehed kuidagi väga objektiivsed – et nende koondis oligi sellel turniiril kehv ja Belgia oli parem,“ sõnab artikli peategelane pisut imestunult. „Väljalangemisse suhtuti väga rahulikult, ei olnud näha mingit tragöödiat.“
„Kui teistes riikides lehvitasid jalgpalli mängivad lapsed meile, siis Djiboutis hakati meid kividega loopima. Kui meid nähti, siis mäng jäi seisma ja kivirahe hakkas pihta. Rassiviha oli seal nii tugev. Djibouti oli ka ainuke riik, kus meie suunas näidati tänaval sellist kõri läbilõikamise liigutust,“ räägib Wend, tõmmates samal ajal näpud demonstratiivselt kaela eest läbi.
Ehmatavast kogemusest
Djiboutis:
„Kuskil tanklas tuli üks poiss meie juurde ja ütles: „Kui mul oleks kalašnikov, siis laseksin teid kõiki maha.“ Täiesti tühja koha pealt!“
Ebameeldiv vutikogemus Djiboutis Uhhuduuri kõige ebameeldivam ja valusam jalgpalliga seotud kogemus tuli ette kolmandal reisil, 2011. aastal Djiboutis. Kui Uhhuduuri teekonna seni viimases Aasia riigis Jeemenis oli Wend saanud pealinnatänaval sealsete poistega sõbralikult palli kõksida, siis esimeses Aafrika riigis, Eestist väiksema rahvaarvuga Djiboutis oli vastuvõtt vaenulik.
„Kuskil tanklas tuli üks poiss meie juurde ja ütles: „Kui mul oleks kalašnikov, siis laseksin teid kõiki maha.“ Täiesti tühja koha pealt! Mingil hetkel jätsimegi Djiboutis rattasõidu pooleli ja sõitsime autoga Etioopiasse. Õnneks avanes sealt alates hoopis teistsugune, meeldiv Aafrika.“
Djiboutis juhtunule hiljem isekeskis võimalikku selgitust otsides jõudsid ratturid arvamusele, et vaenuliku kohtlemise põhjusteks võisid olla suur diplomaatiline korpus ja arvukad välisriikide sõjaväebaasid, mis viisid selles väikeses riigis hinnad kunstlikult üles. Kui rahvas on vaene ja hinnad kallid, siis võibki viha tekkida. Djiboutis pidid eestlased maksma hotelli eest 20–25 dollarit näo kohta, samas kui järgmises riigis Etioopias ainult 1–2 dollarit.
„Kummaline, et kui ma rääkisin seda lugu ühele tuttavale, siis tema ütles, et tal käisid sõbrad Djiboutis pulmareisil, mis osutus nende elu kõige ilusamaks kogemuseks ja kihvtimaks reisiks üldse. Nii et võibolla meie nägime siis kahjuks lihtsalt seda valet Djiboutit,“ märgib Wend. Kuna eelmised Uhhuduuri reisid on toimunud nelja-aastase vahega ja viimatine oli 2022. aastal, peaks tänavu jõudma kätte ümbermaailmareisi seitsmes etapp. Aga kus, kuidas ja millal – see kõik on Kuuse sõnul veel lahtine. Juttu on olnud hiljuti Austraaliast, kuid küsimärke on praegu rohkem kui vastuseid.
Sirgunud jalgpalluri poja ja Mart Poomi naabrina
Lisaks Uhhuduuri reisidel jalgpallikultuuri kogemisele, ajakirjanikuna vutiteemade kajastamisele ja FC Toompeas mängimisele on Priit Kuusel jalgpalliga veel palju põnevaid kokkupuuteid. Tema isa Eerik Kuusk oli Eesti tipptasemel keskkaitsja, 1962. aasta ENSV karikavõitja ning hilisem noortetreener, muu hulgas Marko Kristali esimene treener. Wenna ülemine naaber oli lapsena Mustamäel elades Mart Poom.
„Kui olin väike poiss, avasin üksinda kodus olles konservi, lõikasin siia sisse, nii et verd lah-
Wenna putsad, mis lõid A. Le Coq Arena mitteametlikus avamängus kaks väravat.
Foto: Eesti jalgpallimuuseum
Kui Wend töötas Kuku raadios ja saadeti komandeeringusse Küprosele, kus Teitur Thordarsoni juhendatav Eesti koondis laagerdas, võttis ta oma jalkavarustuse kaasa ning pakkus end koondise treeningute läbiviimise juures appi.
mas,“ räägib Wend sõrmel olevat armi näidates. „Kuna kedagi ei olnud kodus, jooksin naabritelt abi paluma ja Mart Poomi ema sidus mu näpu kinni. Marko Kristaliga käisin alguses Viikingites ühes trennis.“
Kui Wend töötas Kuku raadios ja saadeti komandeeringusse Küprosele, kus Teitur Thordarsoni juhendatav Eesti koondis laagerdas, võttis ta oma jalkavarustuse kaasa ja pakkus end koondise treeningute läbiviimise juures appi. „Seal lõin Mart Poomile umbes 20 meetrilt ristnurka!“ ütleb vasakujalgne Kuusk varjamatu uhkustundega.
2001. aastal, neli päeva enne A. Le Coq Arena esimest ametlikku matši (Eesti–Holland) toimus valmimisjärgus Eesti rahvusstaadionil ajalooline mäng ajakirjanike ja Tallinna linnavalitsuse vahel. Ajakirjanikud võitsid 3 : 1 ning staadioni kaks esimest väravat lõi ei keegi muu kui Wend, kelle toonased putsad on praegu vaatamiseks väljas Eesti jalgpallimuuseumis.
„See oli jah minu suur tähelend. Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et lõin mõlemad väravad vasakuga kuskilt kasti joone pealt või kaugemalt,“ püüab Kuusk meenutada.
Varasemast, 2000. aasta kevadest on tal samas kohas – kus siis veel staadionit polnud, vaid laiutas tühermaa – samade meeskondade vahel peetud jalgpallimatšist valusamad mälestused, kuigi toona võitsid ajakirjanikud linnavalitsust koguni 5 : 0.
„Siis pandi staadionile nurgakivi. Ma olin just toibunud mingist hüppeliigesevigastusest. FC Toompea mängiv treener Indrek Kannik ütles: „Sina täna väljakule ei lähe, vaata, milline väljak siin on, sa teed oma jalale uuesti liiga. Võid väravas seista.“ Ma olingi siis väravas. Ja mängu viimasel minutil, kui sain palli kätte, lendas vastaste mängija, mingi tuletõrjeosakonna juht mulle põlvega niimoodi sisse, et mul tekkis põsesarnamurd, sain peapõrutuse ja sinise silma – täismäng! Ja jälle olin vigastatud,“ tõdeb Kuusk, andes mõista, et vigastused saatsid teda tihti. Praeguseks on viimati 2022. aastal IV liigas väljakul käinud Wend põlvetrauma tõttu (see ei tekkinud küll vutiplatsil, vaid NATO testi jooksu järel) jalgpallimängimise lõpetanud.
Kui saalijalgpallis hakkavad kätte jõudma otsustavad kohtumised, siis „suures“ vutis oli veebruar ettevalmistuse viimase osa aeg.
Täistabamus!? Fotograaf vajutas päästikule täpselt sel hetkel, kui Tartu Ravensi naiskonna ründaja Gerda Nelise nägu kattis ideaalselt mängupall. Nelist üritab takistada Jõgeva Wolvesi mängija Samanta Uueda. Selle duelli küll Nelis võitis, kuid tiimide omavahelise mängu võitis Wolves, kes pääses erinevalt Ravensist playoff’i nelja parema sekka. Foto: Siim Jänes
Derbi on derbi ka sõprusmängus! Flora poolkaitsja Ilja Antonov tervitab putsakorkidega Levadia kaitsja Tanel Tammiku jalalaba. Foto: Anna Andreas
Ei pääse sa kuhugi! Nõmme Kalju kaitsja Alex Boronilštšikov Paide Linnameeskonna ääremängijat Daniel Lutsu takistamas. Foto: Liisi Troska
Hooajaks tuleb ka fännidel soe sisse saada! Levadia fännid taliturniiri-derbil täies hoos. Foto: Anna Andreas
kohal paiknes maailma edetabelis Eesti muusikute koondis.
Eesti koondise mäng istutas endisele vutipõlgurile Aet Süvarile jalgpalli igaveseks südamesse.
tahtis mängida Siim Luts.
016. aasta märtsikuu Jalka kaaneloos vastas lugejate küsimustele Eesti koondise poolkaitsja Siim Luts. Ta tunnistas, et põles Rootsis Norrköpingis läbi, kuna pani endale liiga palju pingeid peale ja ei osanud nendega piisavalt hästi toime tulla. Luts ütles ka prohvetlikult, et soovib tulevikus Paide jalgpalli aidata (3,5 aastat hiljem saigi temast Paide Linnameeskonna mängija).
Lutsu toonane klubikaaslane Tallinna Levadias poolkaitsja Kaspar Mutso sai Eesti B-koondise esialgsesse koosseisu pääsemisest teada huvitaval moel. Näinud Soccernetis väljavalitud mängijate nimekirjaga uudist, otsustas ta seal klikkida, et uurida, kes sõpradest sisse pääses. „Mõtlesin, et otsin mõne tuttava nime, ja ühtäkki nägin enda oma,“ jutustas Mutso. „See oli ikka tohutu üllatus. Ma pole endale seadnud kindlat eesmärki, millal peaksin rahvusesindusse jõudma, kuid noorele mängijale annab see tohutult jõudu, kui sind on juba A-koondise duublisse määratud.“
Martin Reimi juhendatud Eesti U21 koondis saavutas Venemaal Kubok Sodružestva turniiril ajaloo parima, kolmanda koha. Marko Lelovi tüüritud U19 koondis sai samal turniiril 13. koha. „Mõned pole valmis võitma ja teised arvavad endast rohkem, kui tase tegelikult lubab,“ tõdes Lelov.
Pikaaegne raadiotöötaja Joosep Susi jätkas põhjalike juhtnööridega, kuidas kommentaatorid võiksid oma taset tõsta. Näiteks õpetas Susi, et parim fakt on kasutamata fakt ja pole midagi hullemat kui vaikusehirmust tulenev sisutühi sõna. Ja et reporteril tuleb igal hetkel teadvustada võimalusi, mis võivad järgmisena ette tulla.
Koolitaja ja Eesti naistekoondise abitreener Katrin Kaarna selgitas, miks on meeste- ja naistejalgpalli treeneritele olemas erinevad koolitused: „Temaatika on sama, aga lähenemine on
veidi teistsugune, kuna naised ja mehed erinevad üksteisest nii anatoomiliselt, füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt.“
Pika eksklusiivintervjuu andis Jalkale endine Soome koondise väravavaht, Premier League’is ja Inglismaa karikafinaalis mänginud Antti Niemi (pildil). „Ma olen sellise iseloomuga, et kui olnuksin 14aastane ja keegi oleks mulle öelnud, et kuule, Antti, sa pead nüüd kõvasti pingutama, et sinust saaks profijalgpallur, oleksin kindlasti jalgpalliga lõpetanud. Olin tavaline nooruk, kes tegeles meelepärase alaga ja kellele meeldis olla osa meeskonnast,“ meenutas Niemi. Ta üritas noorena hoopis pääseda õppima tuletõrjujaks, aga ei saanud kooli sisse.
Eesti muusikute koondise liikmed meenutasid Venemaal toimunud glamuurseid artistide maailmameistrivõistlusi jalgpallis. Tšarterlennud ja hotellid maksti seal kinni ning isegi vormid pesti ära. Eesti muusikute koondist abistasid väljakul ka Aivar Anniste ja Martin Kaalma.
2016. aasta Premium liiga hooaja eel pidasid vutiinimesed peamiseks favoriidiks Tallinna Florat, kuigi tagantjärele teame, et meistriks tuli hoopis Tallinna Infonet, Flora jäi alles neljandaks. „Usun, et tiitel otsustatakse Flora, Levadia ja Kalju vahelises võitluses,“ sõnas Alo Bärengrub oma ebatäpses ennustuses. Marko Pärnpuu oli sarnasel seisukohal: „Ma arvan, et esikolmik läheb üsna võrdselt ja pikalt koos. Kõige suurem küsimärk on minu jaoks see, kas Infonetil õnnestub medaliheitlusesse sekkuda.“
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist
– nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Eesti olümpiakomitee peasekretär jalgpallikohtunik Kristo Tohver sattus äsjastel taliolümpiamängudel Milanos kiiruisutamist vaatama Hollandi fännide lähedusse. Ühel hetkel avastas ta, et tribüünil tema taga vaatab koos lapsega võistlusi üks Hollandi jalgpallikoondislane. Kes? Kuna tegu on Milano Interi mängijaga, ei olnud 29aastasel mehel vaja kodust kaugele tulla.
2. Ühe Eesti jalgpallikoondislase koduklubi asub linnas, mis on saanud nime pühaku järgi. Nagu sageli, kannab too pühak eri riikides eri nimekuju (näide: püha Georgios, püha George, püha Jüri). Eesti keeles tuntakse seda pühakut pigem kreekapärase nime järgi, aga rangelt eestistades võiks ta kanda ka nime püha Tehvan. Milline klubi see on? Linnaga sama nime kannab ka üks Inglise bänd, kelle 1995. aasta superhitist tantsulugu on paljudele tänini hästi tuttav.
3. Küsitav inimene on tuntud muusikuna, kuid tal on ka arvestatav jalgpallitaust – ta tegi 1998. aastal vaid 12aastaselt Viljandi Tuleviku eest debüüdi Eesti meistriliigas. „Mulle meeldis, väravas oli badass olla, sai maha hüpata. Ma olin ennast hävitav, olen selle eest isegi soomlaste käest mingi auhinna saanud, hüppasin vajadusel porisse või peaga vastu posti!“ on ta hiljem meenutanud. Mullu võitis tema bänd Eesti muusikaauhindadel nii aasta ansambli kui aasta albumi tiitli.
4. Algaval hooajal esiliigas mängiv Tallinna Kalev sõlmis hooaja eel kolmeaastase lepingu 16aastase kaitsja Samueliga, kelle juures kiitis klubi president sihikindlust, distsipliini ja eesmärgistatud tööeetikat. Pole ka ime, sest Samueli isa oli maailmatasemel Eesti sportlane, aga hoopis teisel alal. Millise tuntud sportlase poeg pallib sellest aastast Tallinna Kalevis?
5. Paide Linnameeskonnaga liitus talvel 2019. aastal U17 maailmameistriks kroonitud brasiillane Daniel Cabral. Toonases tiitlikoondises oli Cabraliga koos üks mängija, kes kandis brasiillastele omaselt vaid üht mängijanime. Millist? Tegu on väga levinud Eesti eesnimega – Eesti A-koondises on selle kandjaid olnud kaks, kusjuures üks neist on löönud koondisesärgis ka kamaluga väravaid. Selle eesnime kandjaid on Cabralil meeskonnakaaslasteks ka Paides.
5. Henri (koondises Anier ja Järvelaid, Paides Anier ja Lehtmaa)
Sandra Sillamaa 4. Jaan Kirsipuu
Saint-Ètienne
Denzel Dumfries
1. Ründaja ja kaitsja võitlevad otsajoone juures. Pall läheb ründaja puutest täielikult üle otsajoone. Järgmisel hetkel puseldakse karistusalas, kaitsja kasutab üleliigset jõudu ja lööb ründajat käega peapiirkonda. Milline on sinu otsus?
a) penalti ja punane kaart
b) väravaesine lahtilöök ja punane kaart c) suuline hoiatus, sest pall polnud löögi ajal mängus
2. Väravavaht lahkub karistusalast ja teeb ründajale hoolimatu vea, võttes talt ära ilmselge väravavõimaluse. Lubad aga mängul jätkuda, sest teine ründaja saab palli enda valdusse ja sooritab pealelöögi. Enne palli väravasse minemist hüppab karistusalas olev kaitsja sellele ette ja tõrjub selle käega üle värava põiklati. Sinu otsused?
a) punane kaart nii väravavahile kui kaitsjale; penalti
b) punane kaart nii väravavahile kui kaitsjale; nurgalöök
c) punane kaart väravavahile; karistuslöök
d) punane kaart kaitsjale; penalti
e) punane kaart kaitsjale, kollane kaart väravavahile; penalti
3. Võistkonna A mängija lööb palli ja see liigub võistkonna B mängija poole. Palli teele jääb kohtunik, kelle puutest see mänguväljakult üle küljejoone ilma ühtegi teist mängijat puudutamata lahkub. Kuidas jätkad mänguga?
a) küljesissevise B kasuks
b) küljesissevise A kasuks
c) kohtuniku pall A kasuks
d) kohtuniku pall B kasuks
korraga, siis ei pea mängu peatama ja seda kohtuniku palliga taasalustama.
le B, siis jääb sisseviskeõigus neile. Kuna tegu ei olnud lubava rünnaku -olu
3. Õige on variant a – kui kohtunikule on selge, et pall oleks jäänud võistkonna-
tegevus oli hoolimatu, on siiski nõutud kollane hoiatuskaart. Ilmselge väravavõimaluse peatas selles olukorras hoopis käega mänginud kaitsja, kes tuleb seetõttu eemaldada, ja määrata penalti.
tehtud viga alles ülihea võimalus väravat lüüa, ei saa väravavahti ilmselge väravavõimaluse nurjamise eest punase kaardiga karistada. Kuna tema
2. Õige on variant e – kuna ründaval võistkonnal jäi ka pärast väravavahi
järgi penaltit määrata. Vägivaldne käitumine on aga sellest hoolimata väärt punast kaarti.
1. Õige on variant b – kuna pall oli löögi hetkel mängust väljas, ei saa reeglite
Märtsikuu
2.03 Rauno Alliku 36
2.03 Karl Johan Pechter 30
2.03 Renate-Ly Mehevets 27
2.03 Markus Soomets 26
3.03 Märt Siigur 83
3.03 Ivo Lehtmets 51
3.03 Annaliis Strigin 28
4.03 Siim Roops 40
4.03 Karl Mööl 34
5.03 Artur Pikk 33
5.03 Anastasia Ivanova 27
7.03 Jaanus Mutli 52
8.03 Jaanus Getreu 53
8.03 Mihkel Ainsalu 30
9.03 Aleksandr Puštov 62
10.03 Erki Kesküla 57
10.03 Silver Nõmmiksaar 41
10.03 Vladimir Avilov 31
11.03 Inger Fridolin 27
12.03 Siim Luts 37
13.03 Martin Klasen 36
14.03 Reio Laabus 36
15.03 Priit Pikker 40
15.03 Richard Aland 32
16.03 Aavo Tomingas 66
16.03 Andri Hõbemägi 54
16.03 Andrei Stepanov 47
16.03 Laura Jaansen 28
16.03 Katarina Elisabeth Käpa 20
17.03 Roman Minlibajev 39
19.03 Sergei Bragin 59
19.03 Marko Lipp 27
20.03 Tanel Üprus 30
21.03 Viktor Alonen 57
21.03 Jan Harend 39
21.03 Kalmer Klettenberg 39 22 03 Ruslan Mironov 54
23.03 Kevin Kauber 31
24.03 Roman Ubakivi 81
24.03 Viktor Mets 72
25.03 Madis Rajando 37
26.03 Bruno Rammo 51
26.03 Brent Lepistu 33
27.03 Aleks Taurafeldt 81
27.03 Mikk Haavistu 42
27.03 Meelis Peitre 36
28.03 Ats Kutter 35
28.03 German Šlein 30
29.03 Aleksandr Volodin 38
29.03 Riin Emajõe 33
31.03 Mihhail Artjuhhov 58
Klaara-Kaari Koike jalgpalliliidu pressišeff
Nõmme sotsiaalmeediatäht
Inglismaa Premier League’i klubi Wolverhampton Wanderers tegi toreda žesti nelja-aastasele poisile Roryle, kes jäi ühel Wolvesi kodumängul kaamerate ette pisarates – tema isa oli poisi portsust ära söönud viimase kanapala! Nukker video levis sotsiaalmeedias kulutulena ning Wolves haaras võimalusest kinni – järgmisel kodumängul tervitati Roryt üle staadioni, kingiti talle uus ports süüa ja tuttuus klubivorm. Lisaks sellele sai Rory isa staadioni teadustajalt avalikult noomida – uuest portsust käed heaga eemale!
8. märtsil täitub kolmas elukümnend FCI Levadia ja Eesti koondise poolkaitsjal Mihkel Ainsalul. A. Le Coq Premium liigas 262 mängu ja 47 väravat kirja saanud Ainsalu on meeste kõrgliigas esindanud nelja tiimi värve: karjääri alustas ta Nõmme Kaljus, sealt liikus edasi FC Florasse, vahepeal mängis ühe hooaja ka Tallinna Legionis ning alates 2022. aastast on ta kuulunud FCI Levadia ridadesse.
Premium liiga debüüdi tegi Ainsalu 17aastaselt Nõmme Kalju eest 2013. aastal, sekkudes suvises mängus Tartu Tammeka vastu praeguse tiimikaaslase
Robert Kirsi asemele vahetusest.
Eesti koondises on Ainsalul kirjas 24 kohtumist, viimati teenis ta minuteid mullu sügisel võõrsil Itaalia vastu.
Lembit Peegli foto pärineb Ainsalu teisest hooajast Kalju esindusmeeskonnas ehk 2014. aastast.
Jaanuarikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
2. (2.) Tallinna FC Flora
3. (4.) JK Tallinna Kalev
4. (7.) Pärnu JK Vaprus
5. (5.) Nõmme Kalju FC
6. (6.) FC Nõmme United
7. (3.) Paide Linnameeskond
8. (8.) FC Elva
9. (10.) Viimsi JK
10. (9.) FC Tallinn
11. (16.) Põhja-Tallinna JK Volta
12. (12.) Viljandi JK Tulevik
13. (15.) Raplamaa JK
14. (13.) Saku Sporting
15. (11.) JK Tabasalu
16. (14.) Tallinna FCI Levadia
17. (–) Keila JK
18. (20.) FC Kuressaare
19. (–) FC Kose
20. (–) Tallinna FC Zapoos
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Veebruarikuu ristsõna õige vastus oli „Aasta parimad“ Õige vastuse eest võitis kaks piletipaketti Eesti meestekoondise 2026. aasta Rahvuste liiga kodumängudele Lizette Rattam. Võitjaga võtame ühendust. Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. märtsiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 6. juunil toimuvale Balti turniiri mängule Eesti ja Fääri saarte vahel. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
