Jalka (aprill 2026)

meistriliiga

hooaja eelvaade

Keda tuleks

pidada treeneriks?

Kes on säranud varasematel U17 EMidel?

Algab uus jutusari

Postritel

Eesti naistekoondis, Nuno Mendes, Federico Valverde, Nicolas Jackson

MATTIAS KÄIT

teel elu vägevaima saavutuse poole

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Suure jalgpalliime ootuses

Kellele ei meeldiks siis jalgpallimuinasjutud? Leicester City 2016. aasta meistritiitel, Tallinna Kalevi pronks 2023. aastal, Islandi koondise edu suurturniiridel ja nii edasi. Viimasest ajast saab Euroopa jalgpallis välja tuua kaks säärast lugu, mis mõlemad puudutavad üht ja sama Eesti koondislast – Mattias Käit kuulus 2021. aasta sügisel põgusalt Norra väikeklubi Bodø/Glimt ridadesse, kes sel hooajal Meistrite liigas järjepanu suuri skalpe noppis, praegu mängib Käit aga Šveitsis FC Thuni meeskonnas, kes šokeerib hetkeseisuga sealset jalgpalliüldsust, marssides pealtnäha vääramatu jõuga kindlalt meistritiitli poole.

Kuidas Käit ise kaht klubi võrdleb, miks sööb ta enne mänge paljast pastat ja miks tal Instagrami kontot pole? Nendele ja paljudele teistele Jalka lugejate küsimustele vastab Käit põhjalikult ja põnevalt!

Lisaks suurele intervjuule on juba heaks tavaks saanud, et aprillikuu Jalka tutvustab põhjalikult naiste meistriliiga tänavuse hooaja tiime. Kuhugi pole kadunud ka muud tavapärased rubriigid – seega ilusat kevade algust ja mõnusat vutilugemist!

Foto: Liisi Troska

Mattias Käit elab elu parimat elu: tema koduklubi FC Thun on Šveitsi kõrgliigas tõelise imeteo lävel, samal ajal saab ta peagi teist korda isaks. Mida räägib 27aastane poolkaitsja Jalka lugejate küsimustele vastates?

naiste koondisejalgpallis kehtestatud võistlussüsteem, mis välistab sisuliselt selle, et Eesti-sugused koondised saaksid kohtuda tõeliste Euroopa tippudega, on pikas plaanis õige? Laura Jaansen arutleb. Arvamus lk 48–49

50 Jutusari

Jalka alustab uue jutusarjaga, kus avaldame väljavõtteid Eesti jalgpalliraamatust „Mängija #17. Jalgpallist võlutud“.

ESIKAANEL: MATTIAS KÄIT FOTO: LIISI TROSKA NR 4 (220) 2026

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD:

HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR GUNNAR SALU

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Hetki 15 aasta taguselt koondiseturneelt

Selle puhul, et Eesti koondisel on märtsi viimastel päevadel kavas eksootiline turniir Rwandas, meenutab Lembit

Peegel 2011. aasta suvel toimunud koondisereisi, kus Eesti kohtus tugevate Uruguay ja Tšiiliga.

Koondise peatreener Tarmo Rüütli ei olnud lihtsas olukorras: vastased valmistusid peagi algavaks Copa América turniiriks ning olid täies võimsuses, Eesti ei saanud aga kaugeks reisiks kokku sugugi ideaalset rivistust: mõnel palluril käis veel parasjagu klubihooaeg, aga mitu eelistas koondisega teisele poole maakera sõitmisele pika klubihooaja järel puhkamist ning nii tuli koosseisu kaasata ka mängijaid, kes sinna tavaliselt ei kuulunud. Sama aasta märtsis Tallinnas Uruguay vastu platsil käinud meestest reisis kaasa vaid kaks: Dmitri Kruglov ja Sander Puri. 18st kaasa sõitnud mängijast seitse olid debütandid.

Fotod: Lembit Peegel

Sander Puri võitluses Tšiili poolkaitsja Matías Fernándeziga. Tšiili võitis Eestit 4 : 0.

Eesti algkoosseis Uruguay vastu. Teiste seas sai Lõuna-Ameerika turneel koondise tuleristsed kaks meest, kes praegugi koondiseringis alles: Henri Anier (pildil esireas vasakult teine) on sellest ajast saati kogunud enam kui 100 matši, Joonas Tamm (tagareas vasakult esimene) mängis seal esimesed kaks mängu senisest 67st.

Siim Luts mängus Uruguay vastu, tema kõrval on vastaste paremkaitsja Maxi Pereira. Uruguay võitis Eestit 3 : 0 ning tuli peagi Copa América turniiri võitjaks.

UEFA Pro

Tänavu oktoobris alustab jalgpalliliidu koolitusüksus Eestis esimest korda rahvusvahelise UEFA Pro treenerikoolitusega. 2027. aasta detsembris lõppev programm toimub täies mahus inglise keeles ning on mõeldud tippjalgpalli ambitsiooniga treeneritele, kel on juba olemas UEFA A kvalifikatsioon.

KadRak United

Naiste saalijalgpalli rahvaliiga tänavuseks võitjaks krooniti KadRak United, kes alistas koduplatsil peetud finaalis Narva Unitedi naiskonna 5 : 3. Mullu saalijalgpalli meistriliiga võitnud Tallinna FC Ajax jäi tänavu rahvaliigas alles neljandaks, alistudes pronksimatšis JK Lealile.

Eesti jalgpallipere saab uue koondise

Lähiaastate jooksul plaanitakse esimest korda kokku panna Eesti naiste saalijalgpallikoondis.

Veebruari lõpus toimus sel puhul Laagris asuvas Saue riigigümnaasiumi spordihoones esimene naiste saalijalgpalliklubide ühine treeningpäev. Päeva eesmärk oli mängijaid kaardistada ja ette valmistada, et panna alus naistekoondise loomisele.

Päeva jooksul keskenduti eesmärgipäraste treeninguharjumuste kujundamisele ja mängijate hindamisele võimaliku tulevase koondise vaates. Igal klubil oli võimalus esitada treeningule neli kuni viis mängijat, lisaks olid oodatud treeninguid jälgima ja küsimusi esitama kõigi klubide treenerid ja esindajad.

Osalejaid ootas ees kaks koosolekut ja kaks treeningut. Treeningutel pöörati tähelepanu

5

mängukeelu all oleva palluri kiuste suutis Tallinna Qarabag saalijalgpalli meistriliiga veerandfinaalseeria otsustavas mängus alistada võõrsil Tartu Ravensi. Mängukeelu said Qarabagi mängijad seeria teises kohtumises, mille järel mitmel nende mängijal kohtunike suhtes tunded üle keesid.

tehnilistele detailidele, mängukiirusele, otsustusprotsessidele ja rahvusvahelise taseme nõudmiste tutvustamisele.

Treeningpäeva viisid läbi Eesti saalijalgpallikoondise peatreener Mikko Kytölä, abitreener Dmitri Skiperski ja väravavahtide treener Nikolai Pulkkinen. Personali kuulusid veel füsioterapeut Pavel Putškov ning mänedžerina tippliigade tegevjuht Teet Allas.

Arendustegevus jätkub ka edaspidi: tänavu sügisel on plaanis korraldada teine ja kolmas laager, 2027. aasta kevadel esimene ametlik naiste saalijalgpallikoondise treeninglaager ning 2028. aasta sügisel on sihiks maailmameistrivõistluste valikturniir.

370

A. Le Coq Premium liiga kohtumist teenindas kohtunikuna tipptasemel karjääri lõpetanud Jaan Roos –neist 129 peakohtunikuna, 241 abikohtunikuna.

5

Eesti jalgpallurit mängib Slovakkia kõrgliigas: Kevor Palumetsale, Dimitri Jepihhinile, Markus Poomile ja Kristo Hussarile lisandus Nikita Mihhailov, kes liitus märtsis Michalovce Zemplíniga.

Foto: Anna Andreas

Nii nad ütlesid

„Kuna Carmel elab nüüd Ontario osariigi pealinnas, otsustas ta kandideerida vabatahtlikuks sel suvel Kanadas, USAs ja Mehhikos toimuvale jalgpalli MMile, kuid pole veel korraldajatelt vastust saanud. Ema Janikal on kahju, et USA kõik paremad mängud endale kahmas. Kanada suurimale linnale Torontole anti alagrupimängud Ghana–Panama, Saksamaa–Elevandiluurannik, Panama–Horvaatia ning veel kolm kohtumist, kus üks või mõlemad osalevad meeskonnad pole veel teada.“ Delfi portree Kanadas elavast Carmel Kallemaast ja Janika Möldrist – Carmel on Kanada koondisega olümpiamängudele pürgiv iluvõimleja, Janika tema ema ja treener

„On ju suuri ja tugevaid jalkamehi, nemad lähevad ka suuremaks. Kes meil see Levadia keskväljamees on, [Mihkel] Ainsalu? Tema peksaks kõik mehed kolme sekundi alast välja ega teeks teist nägugi. Lõhkuv poolik!“

Korvpallitreener Indrek Ruut Eesti jalgpalluritest, kes võiksid ka korvpallis läbi lüüa

„Ma ise mõtlen, mis on hea organisatsioon või meeskond. Ma pole olnud jalgpallifänn, aga eelmisel aastal avastasin Prantsuse jalgpalliklubi Paris Saint­Germain (PSG). See avaldas mulle muljet. Kui konkureeriv klubi vaataks PSG treeningut, siis mida ta tunneb? Ta tunneb hirmu. Tunneb hirmu, kui nad PSGga väljakul kohtuma peaks.“ LHV panga nõukogu esimees Rain Lõhmus

„Narvaga on alati teistmoodi põnev mängida, sest ükski teine klubi ei harrasta siin liigas säärast mees­meestpressingut nagu nemad. Kui meil mängija läheb kohvikusse, jooksevad nad kaasa.“

Harju JK Laagri väravavahtide treener Sten-Marten Vahi Narva Transi mängustiilist

„Hommikuti enne hommikusööki kella seitsmest jooksma – jooksin kella kaheksani, käisin kodus pesemas ja läksin staadionile jõusaali. Valmistasin keha trenniks ette, siis oli meeskonnaga trenn. Siis tuli mulle veel mingi crossfit’i­pisik sisse, hakkasin seal seda tegema. Hommikul seitsmest õhtul kuueni tegin trenni. Päris heasse vormi sain!“

Ken Kallaste elust Poolas

Saku Sporting võitis oma esimese superkarika

Naiste jalgpallihooaeg sai intrigeeriva avapaugu: superkarikafinaal mulluse meistriliiga kahe parema ehk FC Flora ja Saku Sportingu vahel lõppes Sportingu 1 : 0 võidu ja klubi ajaloo esimese superkarikavõiduga.

Kohtumise ainsa värava lõi Saku ründaja Emma Treiberg, kes lahendas 35. minutil edukalt üks ühe vastu olukorra Flora väravavahi Victoria Vihmaniga.

Saku naiskonnale oli tegu klubi ajaloo teise suurema trofeega: 2023. aastast on neil ette näidata Eesti karikavõit, kui A. Le Coq Arenal peetud finaalis alistati Tartu Tammeka samuti 1 : 0.

Võit Flora üle oli Sakule eriti magus seepärast, et eelmisel neljal aastal oli Saku iga kord pidanud superkarikafinaalis just Florale alla vanduma. Alates 2018. aastast on Flora naiskond koduses konkurentsis 25 võimalikust trofeest võitnud 22 – lisaks Saku ühele karikavõidule ja ühele superkarikavõidule suutis florakad 2021. aastal superkarikafinaalis seljatada Tallinna Kalev.

„Väga hea tunne on, aga ma arvan, et veel parem tunne on see, et ma nautisin mängu ja tundsin, et teised minu ümber ka – me koos pingutasime,“ kiitis võiduvärava autor Treiberg mängu järel Soccernet TV eetris. „Eks ikka mingid olukorrad läksid täitsa pekki, aga kõik koos pingutasime ja võitsime ja see on isegi parem tunne kui väravalöömine.“

Võiduvärava eel oli Treibergil üks ühe vastu olukorras pikalt aega mõelda. „Mul on vahel väga raske otsust vastu võtta, kui mul on liiga palju valikuid. Ma olin pidevalt kahevahel, kas ma vajutan või suunan, lõpuks ikka vajutasin ja läks hästi,“ meenutas ta.

Lisaks teenis Saku tipuründaja Flora kaitsjatelt väga palju vigu. „See annab mulle julgust ja jõudu, sest see näitab seda, et mind oli vaja maha võtta. Mõnes mõttes annab see ka tiimile julgust ja jõudu, et saab korraks aja maha võtta ja enda liinid paika seada,“ kommenteeris Treiberg. Meistriliigas lähevad Flora ja Saku esmakordselt vastamisi teises voorus 5. aprillil. Treiberg ootab väga huvitavat hooaega: „Paide on uus, Floral on väga palju uusi mängijaid ja ka meil on uusi mängijaid. Minu arvates pole hetkel ainuliidrit.“

Saku mängijad superkarikafinaali võiduväravat tähistamas. Foto: Liisi Troska

Jõhvi jalgpallimuuseum algatas toetuskampaania Tõnu Eaposti monumendi rajamiseks

Kavandatava pronksbüsti asukoht on Kohtla-Järve jäähalli ümbrus. Foto: Jõhvi rahva jalgpallimuuseum / Facebook

Jõhvi jalgpallimuuseum algatas toetuskampaania, mille eesmärk on rajada monument jalgpallurile ja treenerile Tõnu Eapostile. Kampaaniat saab toetada igaüks annetusega Hooandja veebilehel.

Jõhvi jalgpallimuuseumis loodi mõni aasta tagasi Tõnu Eapostile pühendatud mälestusstend ning nüüd soovitakse astuda järgmine samm, et jäädvustada tema panus piirkonna spordielusse monumendiga. Kavandatava pronksbüsti asukoht on Kohtla-Järve jäähalli ümbrus ning selle autor on Ukraina skulptor Eldaniz Gurbanov.

Monumendi valmistamise ja transpordi esialgne maksumus on ligikaudu 15 000 eurot. Kampaania peamine eesmärk on koguda 8000 eurot, mis võimaldaks tasuda ettemaksu ja alustada pronksbüsti valmistamist. Täiendav eesmärk on koguda veel 7000 eurot, et

katta monumendi ülejäänud maksumus ja korrastada selle ümbrus.

Tõnu Eapost (09.01.1947 – 27.03.2014) oli

Kohtla-Järvel hästi tuntud sporditegelane, kes andis märkimisväärse panuse nii jalgpalli kui ka jäähoki arengusse. Ta oli üks Kohtla-Järve jäähalli rajamise algatajatest. Väravavahina võitis ta ENSV jalgpalli meistrivõistlustel ühe hõbemedali ja viis pronksi ning tuli 1986. aastal Estonia kaevanduse meeskonnaga karikavõitjaks. Hiljem tegutses ta treenerina ning töötas väravavahtide treenerina ka Narva JK Transi juures. 2003. aastal mängis toona Transi väravavahtide treenerina tegutsenud Eapost koguni 56aastaselt esiliigas kaks mängu Tartu JK Merkuuri eest, mis oli sellal Transi duubeltiim. Kümme aastat varem oli ta meistriliiga tasemel pallinud Tallinna Sadama eest.

Milleks juhiluba, kui oskad autoga sõita?

Eesti spordielus näib märtsis olevat keskseks teemaks kerkinud see, keda saab lugeda treeneriks ja keda mitte. Seda mõistagi Tõnis Sildaru juhtumi valguses, kes on hoolimata ametliku treenerilitsentsi puudumisest viinud poeg Henry freestyle-suusatamises olümpiahõbedale ja tütar Kelly maailma absoluutsesse tippu, enne kui Kelly isaga tülli läks ja treenerit vahetas.

Tahke, mille alt Sildarude peredraamat, kohtuvaidlust ja kõike muud vaadata, on tohutult palju, alustades kõige lihtsamast, sportlikust poolest kuni juriidiliste ja rahaliste küsimuste, peresuhete dünaamika ja treenerieetikani välja. Kõige selle kohal on paratamatult üks suur tume pilv: väljastpoolt vaadatuna on lihtsalt nii neetult kahju, et see kõik on jõudnud üldse sinna, kuhu ta on jõudnud. Musta pesu pestakse avalikult ja üha suuremate tuuridega. Totaalsetesse vastasleeridesse ei ole sattunud mitte ainult meie kaks viimast olümpiamedalivõitjat, vaid koos üles kasvanud õde ja vend. Ema-poja ja isa-tütre suhted on lõigatud täiesti läbi, kusjuures võimalik, et pöördumatult.

Kes hindab parimat spetsialisti?

Siililegi selge, et Tõnis Sildaru spordialaspetsiifilises pädevuses ei ole põhjust kahelda. Ta tunneb freestyle-suusatamist läbi ja lõhki ning vähemalt Eestis ei ole ilmselt inimest, kes talle selles vallas üldse konkurentsi suudaks pakkuda. Teisisõnu –kes peaks olema Eestis see, kel on pädevust hinnata, kui hästi Tõnis Sildaru freestyle-suusatamise nüansse teab?

Üks küsimus on ehk see, aga madalama kategooria treenerikutse jaoks polekski ilmselt tarvis maailmatasemel eksperti, kes Sildaru eksami vastu võtaks. Ta on olukorda kommenteerides väitnud hoopis, et kutsekoolituse ja -eksami ajad on alati sattunud ebasobivale ajale – kui ta on treeningulaagris või võistlusreisil välismaal.

Kui tõesti on enam kui kümne aasta jooksul nii olnud ja alternatiive pole mingil põhjusel olnud võimalik leida, siis olen valmis siin eksimust tunnistama, aga jääb siiski kangesti mulje, et Sildaru ei ole lihtsalt olnud liiga palju huvitatud kutsetunnistuse saamisest. Ja kas teda saab selles kuidagi süüdistada? Kõike vajalikku sai ta ju seni teha ilma selletagi. Raha ja toetused liikusid.

Suurepärasele rallisõitjale ei anta teenete eest või austusest juhiluba – ka Ott Tänakul tuli käia autokoolis, teooriaeksamil ja sõidueksamil.

Peretülis pooli valimata (kes poleks sellest kõigest juba väsinud!?) tundub minule kogu kaasuse üks huvitavamaid külgi olevat just see, mis puudutab Tõnis Sildaru puuduvat treenerikutset.

Lühidalt on olukord praegu selline: Tõnis Sildaru on küll maailma tippu treeninud kaks oma last, kuid ametlikult ja Eesti seaduste kohaselt ei ole tegemist treeneriga, sest tal pole tänini Eesti olümpiakomitee antud treenerikutset. Treenerikutse saamise eeldused on üldainete läbimine (Sildarul on see sealjuures tehtud), erialane koolitus ning kutsekomisjoni ees kutseeksami sooritamine.

Henry Sildaru hõbemedalivõidu järel on Tõnis Sildaru treenerikutse puudumine aga tõusnud taas oluliseks teemaks. Esiteks ei olnud talle võimalik maksta olümpiamedali võitnud sportlase treeneri riigipoolset preemiat, sest seaduse järgi ei saa seda maksta kellelegi, kel pole treenerikutset. EOK tuli ses olukorras küll appi ja võttis selle 35 000 euro suuruse kohustuse vabatahtlikult enda kanda, kuid seejärel tuli välja järgmine huvitav nüanss: nimelt on kalendriaasta lõpus aasta sportlastele Kristjaneid jagav EOK viimastel aastatel statuuti täpsustanud ning enam ei saa ka aasta treeneriks valida kedagi, kellel pole treenerikutset.

See, kas Tõnis Sildaru valitakse aasta treeneriks või mitte, on ju tegelikult kogu teemas kokkuvõttes üsna suvaline detail. Ometi on need valimised igal aastal omajagu poleemikat tekitanud – põhjus lõpuks ikka leitakse! Ju siis on sel aastal Sildaru kaasuse kord esile kerkida.

Kutsetunnistust ei tohi saada niisama Kokkuvõttes on siin minu meelest keeruline näha, et Tõnis Sildarule oleks kuidagi liiga tehtud. Jah,

Tekst: Raul Ojassaar

kogu meediatrall tema, Henry ja Kelly Sildaru ümber on võtnud meeletud tuurid – ajastus oli lihtsalt „ideaalne“, sest üsna vahetult olümpiamängude järel toimus peretüli menetlev kohtuistung, mis negatiivsed küljed ja süüdistused taas esile kergitas. Samas ei keela ega takista mitte keegi tegutseda selliselt, nagu ta on seni teinud. Nagu ta ka ise oma sotsiaalmeedias tehtud postituses välja tõi, siis on ta olnud igal suurvõistlusel treenerina akrediteeritud ning keegi ju tegelikult ei kahtle, et ta on Henry Sildaru jaoks peale isa ka treener. EOK leidis isegi võimaluse, kuidas talle preemia välja maksta, kuigi seadused selleks ei kohustanud. Kui ainus mure seisneb selles, et tal ei ole kutsetunnistuse puudumise tõttu võimalik aasta treeneriks kandideerida, siis ehk oleks aeg see formaalne linnuke ära teha ja endale kutsetunnistus hankida, kui ta sellist tunnustust oluliseks peab?

Reeglid võivad meeldida või mitte, aga tsiviliseeritud ühiskonnas on need siiski omal kohal. Suurepärasele rallisõitjale ei anta teenete eest või austusest juhiluba – ka Ott Tänakul tuli käia autokoolis, teooriaeksamil ja sõidueksamil. Täpselt samamoodi, nagu juhiloa eeldus ei ole vaid see, et autoga osatakse väga kiiresti sõita, vaid ka see, et tuntakse liiklusreegleid ja ohutusnõudeid, ei ole treenerikutse eeldus ainult hoolealuste sportlikud saavutused, vaid ka kõik muu treeneriameti juurde kuuluv: eetika, ohutus, vaimse ja füüsilise tervise eest hoole kandmine ja nii edasi. Tõnis Sildaru puhul on see sedavõrd märgilisem, et Kelly Sildaru on teda süüdistanud mitmes patus, mis puudutavad just nimelt viimasena nimetatud külgi.

Sel hooajal on üks värske näide võtta ka jalgpallist. Äsja FCI Levadias mängijakarjääri lõpetanud Ken Kallaste asus sellest hooajast Levadiasse tööle esindusmeeskonna abitreenerina, kuigi ta pole läbinud isegi mitte ühtegi algtaseme treenerikursust. Kutse puudumisega kaasnevad paratamatult mõned formaalsused: näiteks ei saa Kallastet Premium liiga mänguprotokollis abitreenerina üles anda, mistõttu on ta ametlikult nimetatud võistkonna esindajaks. Kas see segab kuidagi tema tööd? Kindlasti mitte. Aga see on üks väike detail, kuidas tunnustada ja väärtustada neid treenereid, kes on läbinud tundide, päevade ja nädalate kaupa kursuseid, arenguprogramme ja praktikat. Ja kui Levadia peaks tulema Eesti meistriks, ei anta Kallastele kohe kindlasti automaatselt treenerikutset, vaid see tuleb tal välja teenida nagu kõigil teistel.

Täiskasvanud sportlaste puhul ei ole küsimustki: nad võivad juhendajaks või treeneriks valida ükskõik kelle. Kas saadaksite aga oma lapse mõnda trenni tõsist sporti tegema sellise treeneri juurde, kes pole mingil põhjusel suvatsenud ära teha isegi kõige algsema taseme kutsetunnistust?

Kas väärtustame seda, et meie sportlased areneksid ja treeniksid juhendajate käe all, kes on vähemalt teoreetiliselt pädevad mitte ainult viima hoolealust sportliku tulemuseni, vaid ka kõigis muudes ülesannetes ja rollides, mida treeneritöö endast kujutab? Või pigistame silmad kinni ja hindame treenereid ainult selle järgi, millised on nende õpilaste tulemused? Kes see siis ikka tahab näha ja teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse…

Tõnis Sildaru – kas bürokraatia ohver või jonnakas supertreener?

Foto: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix

Ken Kallaste alustas treenerikarjääri mitte algtaseme kursusel, vaid Levadia esindusmeeskonna abitreenerina! Foto: Anna Andreas

Mattias Käit Thuni edust:

see on mu karjääris esimene meeskond, kus pole tõesti ühtegi suurt ego!

Jalka lugejate küsimustele vastab seekord Eesti koondise ja FC Thuni poolkaitsja Mattias Käit, kes liigub koduklubiga üllatuslikult Šveitsi meistritiitli suunas.

Tekst: Raul Ojassaar

Lugejate koostatud intervjuus räägib Käit nii varasemast karjäärist, söögi- ja joogiharjumustest kui ka platsivälistest rõõmudest. Ja lootusest, et FC Thuni imeline lugu – tõusis meeskond ju alles selle hooaja eel Šveitsi esiliigast kõrgliigasse! – kulmineerub meistritiitliga!

Kas Ronaldo või Messi? (@kaurimuhu_)

CV

Mattias Käit

Sündinud 29.06.1998

Koduklubi: FC Thun

Endised klubid: FC Levadia, Fulham, Ross County, Domžale, Bodø/Glimt, Bukaresti Rapid A-koondises (2016–...): 64/11

Minule meeldib Messi. Lihtsalt meeldib teda rohkem vaadata, ta on minu silmis nende kahe vahel huvitavam, keda platsil jälgida. Sümpatiseerib rohkem.

Kes oli lapsepõlves sinu lemmikmängija? (@henriloog)

Enne seda ei oskagi ühtegi iidolit välja tuua, aga 2010. aasta MMil kujunes selleks Mesut Özil. Ta oli väga pikalt minu lemmik, kuni karjääri lõpetas. Ei oska isegi öelda, miks, aga kuidagi ta mulle sel turniiril silma jäi.

Miks sul Instagrami pole? (Erki)

Aga mida sellega teha? Ei näe vajadust! Mulle on seda palju öeldud ja saan aru, et see on oma imidži kujundamine või enda promomine, aga eriti nüüd, kui saan varsti teise lapse, ei oleks mul sellega niikuinii aega tegeleda.

Varem mul oli konto, aga kolm-neli aastat tagasi kustutasin selle ära. Selleks, et seal postitada ja oma elu jagada, tuleks ju ikka vaeva ka näha. Ma ei suutnud kunagi sellele erilist rõhku panna, et peaksin postitama või fännidele mingeid pilte jagama. Kui panin sinna ehk ühe pildi kuus või veel harvem, siis tundsin, et sellel pole mingit pointi. Puudust ei tunne. Kasutan Facebooki ja Twitterit – Twitterisse ma ise ei postita, aga hoian seal toimuval silma peal, see on sageli kõige kiirem uudistekanal.

astud sisse ja asjad tehakse ära kiirelt ja hästi. Šveitsis pean igatahes veel õiget juuksurit edasi otsima.

Peale kodu, pere ja sõprade – mida igatsed välismaal elades Eestist kõige rohkem? (Kert)

Eesti suve! See on kõige esimene vastus, mis pähe tuleb. Olen päris paljudes riikides elanud, aga Eesti suve ei trumpa mitte miski üle, see on kindlasti asi, mida igatsen. Suvel on pärast Eestis veedetud puhkust alati raske tagasi klubi juurde minna, ükskõik kus parasjagu mängin. Inglismaal elades tuli välja, et gaseeritud vett oli seal poest üsna keeruline saada – ja kui seda oli, siis ainult S.Pellegrinot, mitte midagi muud. Palju sa ikka seda S.Pellegrinot juua viitsid! Eestis on Värska minu kindel lemmik, mida alati joon. Ja muidugi Eesti piimatooted!

Üldiselt olen juba 12 aastat välismaal elanud ja tunnen, et algusaegadel oli igatsus suurem, nüüd olen ajaga sellega rohkem ära harjunud.

Aga lisame juuksuri ka siis siia juurde!

Milline on sinu tavaline mängueelne eine?

(@stenoigemeel) Mis on su lemmiksöök?

(@romet_hirmo)

Pole Instagrami kontot:

„Aga mida sellega teha? Ei näe vajadust!“

Tavaline mängueelne eine on mul puhas pasta, täiesti ilma kana ja kastmeta paljas pasta! Spagetid või muu sort, vahet pole, seda ma söön. Aastate jooksul olen katsetanud, mis mulle kõige paremini sobib, et mänguks valmis olla. Natuke oleneb mängu alguse kellaajast. Kui mäng on näiteks õhtul, siis lõunal söön ikka kana või liha, aga just selle viimase mängueelse einega olen jäänud pasta peale. Kui olen sinna näiteks kana ka lisanud, siis tekitab see mängu ajaks kõhtu pisut raske tunde ja see ei ole kõige mugavam. Puhas pasta on lihtsalt kuidagi niiviisi välja kujunenud eine.

Kus juuksuris käid? (@andreizevakin) Huvitav küll, miks ta seda küsib (naerab – toim.)! Nagu spetsialist ise teab, siis Eestis olles külastan ikka tema salongi. Aga kui aus olla, siis välismaal on salongidega suur pahandus! Šveitsis elades olen kolmes-neljas salongis käinud – ja ei saada hakkama!

Viimati käisin siin niimoodi juuksuris, et võtsin kaasa pildi, mille Zevakin oli pärast viimast Eestis käidud korda teinud. Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga Šveitsis jäi täiesti teistsugune tulemus!

Rumeenias elades kujunes mul näiteks kindel juuksur välja, Inglismaal on aga sisuliselt iga nurga peal barbershop, kuhu ei pea isegi aega panema –

Lemmiksöögi osas ei oskagi kohe midagi konkreetset välja tuua. Abikaasaga teeme kodus päris palju süüa ja kodutoidud on kõik mu lemmikud.

Millist muusikat enne mängu kuulad? (Fjodor) Eesti muusikat! Sisuliselt alati. Välja arvatud ehk siis, kui mõni tiimikaaslane riietusruumis kõlarist midagi muud paneb. Mina suure kõlari juurde ei sügele, ise kuulan oma kõrvaklappidest eesti muusikat.

Putsaküsimus – Predatorid või F50d? (@romet_hirmo) Skechers! Mina kasutan hoopis Skechersi putsasid. Olin varem Adidase peal ja mängisin Predatoritega, veel enne seda Nike’idega, aga praegu on mu vaieldamatuks lemmikuks just Skechers. Kui

Huvitaval kombel on Käit oma 11 koondiseväravast lausa kaheksa löönud MM-valikmängudes, ülejäänud kolm on tulnud Balti turniiril. Seega mitte ühtegi tabamust ei sõprusmängudes, EM-valiksarjas ega Rahvuste liigas!

Foto: Liisi Troska

Šveitsi kolisin, kasutasid mõned tiimikaaslased neid, tahtsin huvi pärast proovida ja need olid tõesti mugavad.

Lemmikklubi, kus oled mänginud. (@inimene_kes_on_sinine_inimene)

Noh, kui siin Thunis oma töö lõplikult hindele viis pluss ära teeme, siis ilmselgelt on see minu praegune klubi, sellele ei saa vastu vaielda!

Kuidas on Thun suutnud sel hooajal nii edukalt mängida? Kellega Meistrite liigas kohtuda sooviksid? (Raimo)

Küsimuse teise poole põhjal tundub, et ta rändab juba kuskil tulevikus (naerab – toim.)!

Olgem ausad, ega hooaja algul ei oleks ju keegi arvanud, et see võib meil niimoodi minna. Kui klubi seadis eesmärgiks, et 12 meeskonna seas esikuuikusse jõuda, siis tundus juba see Šveitsi üldsusele natuke liiga optimistlik eesmärk. Aga olen seda ka sõpradele rääkinud, et see on vist tõesti esimene meeskond, kus olen mänginud, kus tõesti ei ole mitte ühtegi ego. Kogu võistkond hingab ühes rütmis, on nagu suur perekond. Võistkonna sisemine aura ja keemia on parim, mida olen kunagi kogenud.

Suurimast igatsusest seoses

Eestiga:

„Olen päris paljudes riikides elanud, aga Eesti suve ei trumpa mitte miski üle, see on kindlasti asi, mida igatsen.“

Lisaks on meil pisut teist laadi taktika kui see, millega Šveitsis teised mängivad. Eristume teistest võistkondadest ja see on siiamaani edu toonud. Küsimuse teisele poolele jätan praegu vastamata. Üks asi korraga – enne Meistrite liigat on üks teine asi vaja siin ära kindlustada…

Kui palju mängitakse Šveitsis kunstmuru peal?

Kas sealne kunstmuru on Eesti platsidega võrreldav? (Mihkel)

Kolm võistkonda mängivad kõrgliigas kunstmurul: Young Boys, Lausanne ja meie ehk Thun. Teise küsimuse kohta – mul on raske võrrelda, sest pole väga pikalt Eestis mänginud. Natuke oskan võrrelda Sportland Arenaga, sest käisin seal talvel puhkuse ajal natuke trenni tegemas. Selle kvaliteet on ikka natuke kehvem, aga tuleb muidugi ka aru saada, kui palju Sportland Arena vatti saab, kui palju seal mängitakse ja trenni tehakse.

Šveitsis on vist kõige parem kunstmuru Young Boysil. See on küll kunstmuru, aga niisugune, kus

Mängu eel meeldib Käidile kuulata eesti muusikat.

Foto: Liisi Troska

tunned joostes, et see on natuke pehmem kui näiteks meie klubi väljak. Lausanne’is pole ma ise veel mänginud, aga nii palju kui olen ka teistelt mängijatelt kuulnud, siis just Young Boysi väljakut peetakse päris heaks.

12 võistkonnast mängib kunstmurul kolm, ega see protsent kokkuvõttes väga suur ei olegi. Meie teeme oma staadionil ka trenni.

Mida arvad Bodø/Glimti fenomenist?

Mängisid seal ju 2021. aastal lühikest aega – kuidas on võimalik, et nad Meistrite liigas suuri vastaseid järjest alistasid ja kaugele jõudsid?

(Marilena, Bukarest)

Knutseni jaoks on hästi olulised detailid – ta keskendub neile ja edastab mängijatele väga hästi, kes mida tegema peab. Ma ei ole üllatunud, et neil on väga hästi läinud.

Thuni ootamatust edust:

„Kogu võistkond hingab ühes rütmis, on nagu suur perekond. Võistkonna sisemine aura ja keemia on parim, mida olen kunagi kogenud.“

Olen seda mõnele inimesele ka rääkinud, et minu meelest on nii Bodø kui Thuni klubi natuke sarnased. Mitte mängustiili poolest, aga just sellest küljest, et mõlemad on tegelikult väikesed klubid, kes teevad oma asja, usuvad sellesse, ja see on edu toonud.

Tõesti on palju sarnasusi!

Olin Bodøs küll lühikest aega, aga neil on praegu seesama treener (Kjetil Knutsen), kes meeskonna esiliigast kõrgliigasse tõstis ja siis sealt edasi veel edu saavutas. Thunis oli samamoodi, meie treener proovis esmalt kaks-kolm hooaega esiliigast kõrgliigasse tõusta, kuniks see lõpuks eelmisel aastal õnnestus.

Mis on sinu ilusaim mälestus Bukaresti Rapidis mängitud kolmest ja poolest aastast? (Marilena, Bukarest) Fännid! Sellist fännimelu ei ole ma kuskil mujal kogenud. Kodumängudel lastakse kogu aeg ilutulestikku. Rumeenia liiga ei ole ehk iseenesest nii ahvatlev, aga kui mängid seal FCSB vastu suurel koondisestaadionil, kus on 40 000 pealtvaatajat, siis see on omaette kogemus ja mälestus.

Milline on su karjääri eredaim hetk olnud? (Hugo)

Ma väga loodan, et see kõige eredam hetk tuleb mõne nädala pärast!

Senimaani aga üht kindlat ei oskagi niimoodi välja tuua. Kui seda küsimust oleks küsitud hooaja alguses, oleksin kindlasti natuke teistmoodi vastanud, aga tänases seisus, kus see kõige-kõigem mälestus on juba käegakatsutav, ei oska ma midagi muud selle kõrvale küll panna. Bodø tuli minu sealoleku ajal küll Norra meistriks, aga ühtegi liigamängu ma ei mänginud, ma ei saanud isegi meistri medalit.

Milline on olnud kõige raskem hetk sinu karjääris? (Mikk)

Sloveenia. Domžales olles tekkis olukord, kus klubis ei olnud hea aura, ja miskipärast muutus justkui üleöö nii minu kui Rauno Sappineni olukord, kellega koos seal tol hetkel olime. Mängisime kolm-neli nädalat järjest, Sapi oli veel kolmes mängus kaks väravat löönud ja siis ühel hetkel edastati lihtsalt info, et nüüd me enam sinuga ei arvesta, me ei taha sind.

Millal tuled Eestisse mängima? (Eron) Millal teed Premium liiga debüüdi? (Karl)

Täiesti aus vastus – võibolla ei tulegi!

aga kunagi ei tea, mis seisus keha 34–35aastaselt veel on. Seda peab jooksvalt vaatama, aga loodan, et karjäär ikka kestab veel!

Millised plaanid on sul pärast jalgpallimängimise lõpetamist? (Sten Markus)

Bodø/Glimti ja Thuni sarnasustest:

„Mõlemad on tegelikult väikesed klubid, kes teevad oma asja, usuvad sellesse, ja see on edu toonud. Tõesti on palju sarnasusi!“

Kunagi ei saa öelda, et kindlasti ei tule, aga tahaksin karjääri pigem lõpetada välismaal, kui kõik hästi läheb.

Kui kaua kavatsed veel karjääri jätkata? (@sebastianabiram)

27aastane mängija ei ole nüüd ju küll päris õige inimene, kellelt sellist küsimust küsida (naerab –toim.)! Keeruline küsimus. Sportlasena tahaks ju ikka, et karjäär kestaks nii kaua kui võimalik, et vigastused segama ei hakkaks ja mida kõike muud,

Veel üks küsimus lõpetamise kohta (naerab – toim.)!? Mingid ideed on peas olnud küll. Peatreenerina töötamas ma end ei näe, aga nagu enne ütlesin, siis ära iial ütle iial. Spordi ja jalgpalli juurde tahaksin tegelikult jääda – olen oma elust sellele juba nii suure osa pühendanud, et tahaksin kindlasti ühel hetkel oma kogemusi järeltulijatele edasi anda. Milline see roll aga täpsemalt on, eks ole näha. Natuke peab vaatama, kuidas karjäär läheb. Ehk avanevad mõned uksed iseenesest.

Kes on praegu maailma parim poolkaitsja? (@anitamariahea)

No vot! Kas võtame mõne lõhkuva või ründava poolkaitsja? Aga hetkel meeldib mulle väga, kuidas mängivad Pedri Barcelonast ja Vitinha PSGst. Ma ei tea, kas nemad kaks ongi parimad, aga nemad mulle tõesti meeldivad.

Foto: Liisi Troska

Lemmikvärav, mille oled koondise eest löö nud. (@henritaalvik)

Ilmselt Belgia vastu löödud värav! Lõi me selle hästi kiiresti kohe mängu alguses, koduväljakul kodufän nide ees ja suure jalgpalliriigi vastu.

Kuidas on sattunud nii, et oled koondises löönud palju rohkem väravaid kui koduklubides? Sul on koondise eest kirjas 64 mängu ja 11 väravat, aga koduklubide peale kokku üle 160 liigamängu ja ainult üheksa väravat. (Rainer)

Tule Thuni mängu vaatama, siis saad aru (naerab – toim.)! Välismaal mängides on minu roll olnud täiesti tei ne kui koondises. Thunis olen praegu täiesti kaitsev mängija, nii number kuus, kui üldse olla saab. Kui ma vastaste karistusalasse jõuan, siis peab see ikka paras ime olema, olen täiesti kaitsev poolkaitsja. Praegune treener näeb, et sellises rollis olen tiimile kõige kasulikum. Rapidis oli pigem sama, olin kaitsva suunitlusega ja väravate löömine oli eespool teiste meeste ülesanne. Koondises mängides olen tavaliselt lihtsalt natuke ründavamas rollis.

Milliste kuulsate jalgpallurite särke oled endale saanud? (@kl20072024)

Oi, neid on palju! Suurte koondistega mängides olen ikka aeg-ajalt vastastega särke vahetanud. Kõiki särke pole ma endale jätnud – näiteks kuna mu parim sõber on AS Roma fänn, siis Itaaliaga mängides proovisin talle mõne Roma mängija särgi saada.

Olemas on mul Kevin De Bruyne särk, İlkay Gündoğani särk, Romelu Lukaku särk, David Alaba särk näiteks. Bosnia ja Hertsegoviinaga mängu järel vahetasin särki aga hoopis näiteks väravavaht Asmir Begovićiga – vaatasin, et tunnelis keegi tema särki ei taha, ja mõtlesin, et miks

„Välismaal mängides on minu roll olnud täiesti teine kui koondises.“

Üldiselt nende küsimisega eriti probleemi ei ole, kõik on harjunud seda tegema. Vahel öeldakse ausalt ära, kui särgivahetus on kellegi teisega juba kokku lepitud või on plaan särk fännidele kinkida. De Bruynega oli aga näiteks nii, et ajasime juba väljaku peal natuke juttu – see oli see Eestis peetud Eesti–Belgia mäng, kus Artjom Dmitrijev punase kaardi sai. Sattusime väljaku peal kohe temaga sellest olukorrast rääkima ja pärast oli seda lihtsam särki küsida.

Jana Pipar

Foto: Liisi Troska

Käitide pere saab peagi täiendust: kaheaastane Mateo, kes selle pildi peal on veel beebi, saab varsti väikevenna. Taamal naeratab pereema Mailis. Foto: Liisi Troska

Mis sulle isaks olemise juures kõige rohkem meeldib? Mis kõige vähem? (Hendrik) Mis kõige vähem… sellist asja vist ei olegi! Võibolla päris alguses vähesed unetunnid. Või see, kui peab pikalt perest eemal olema, kui näiteks koondisega reisil olla. Praegu tuleb mul ka tükk aega üksi olla, sest peaksime mai alguses saama teise lapse ja naine lendas just Eestisse, et selleks valmis olla.

Ülejäänu kõik väga meeldib. Lapselt saab väga palju positiivset energiat. Ootan iga päev seda hetke, kui trennist koju jõuan. Meil on selline traditsioon välja kujunenud, et kui koju jõuan ja ta oma unest ärkab, siis läheme koos õue mängima. Vahel lähen lapsega kahekesi mängutuppa, et natuke isa-poja aega veeta. Nüüd kahjuks ei saa tükk aega seda teha, aga isaks olemine on suur õnnistus. Seda, mida oma lapselt saad, on väga raske sõnadega kirjeldada.

Kui teeksid mõnda teist sporti, siis millist? (Sten Erik)

Ma täpselt ei mäleta, mitu aastat, aga veel Eestis elades käisin väiksema õe kõrvalt näiteks tennisetrennis. Sloveenias elades hakkasin hobiks golfi mängima, käisin trennikaaslastega mängimas. Bodøs ei olnud seda võimalik üldse harrastada ja Rumeeniasse ei hakanud ma oma golfikeppe kaasa võtma, aga golf on üldiselt küll niisugune ala, mis mulle meeldib. Lihtsalt ei ole jõudnud seda viimasel ajal mängima nii palju, kui tahaks.

Aga muudest aladest… mulle on kusjuures väga palju öeldud, et mul on väga hea 400 meetri jooksja keha. Või oli see 800 meetrit? Ma ise ei oska sellele hinnangut anda, aga see ei oleks kindlasti minu valik, mida ma teeksin. Ei oskagi välja tuua üht spordiala, millega ma kindlasti tegeleksin, kui ma jalgpalli ei mängiks.

Jälgimise mõttes olen muu spordiga aga üsna hästi kursis. Vormelit vaatan – Red Bulli ajast meeldis mulle Sergio Pérez, aga nüüd, kui uus hooaeg algas, ei olegi kindlat lemmikut, pigem on lihtsalt huvitav jälgida, kuna olen seda aastaid teinud.

Eesti ja Läti kossuliiga tulemusi jälgin. Euroliigas on mänge vahepeal nii palju, et keeruline on järge pidada, aga kui nüüd natuke aega üksi elan ja mõned mängud telekast tulevad, siis ikka vaatan. Ehk tundub imelik, aga jalgpalli ma telekast isegi väga tihti ei vaata. Kui vaatan, siis ongi see kas Eesti liiga, mõni Rapidi mäng või Šveitsi liiga, millega ise seotud olen. Tippliigasid lihtsalt ei jõua väga jälgida, eriti kui väike laps on kodus.

Kas sul on mõni lahe lugu mõne kohtunikuga rääkida? (@tsirgulaura)

Isadusest:

„Lapselt saab väga palju positiivset energiat. Ootan iga päev seda hetke, kui trennist koju jõuan.“

( Mõtleb – toim .). Sloveenia ajast meenub, et seal oli kohtunik Slavko Vinčić, kes toimetas kõrgel tasemel ka Euroopas ja vilistas hiljem isegi Meistrite liiga finaali. Täpset olukorda ei mäleta, aga ta vilistas mingi olukorra minu vastu, kus tegelikult ei olnud viga või midagi sellist. Ta sai aga vist suhteliselt kiiresti aru, et tegi vale otsuse, ja juba mängu ajal palus mult vabandust – ma pole sellist asja kunagi kogenud! Vahel ikka kohtunikud hiljem tunnistavad, et on mõnes olukorras eksinud, aga et kohe väljaku peal mängu ajal, seda mitte.

Rumeenias mängides kogesin ka teise tippkohtuniku István Kovácsi stiili, mis oli kusjuures täiesti teistsugune. Temaga ei olnud võimalik rääkida – ta oli hästi konkreetne, mitte üldse halvas mõttes, aga ta on range ja suhelda temaga väga ei saa. Vinčić oli just selline, kellega sai rääkida ja kes polnud niivõrd karmi suhtumisega.

Põneva meistriliiga hooaja ootuses –

Flora pole enam nii ülekaalukas favoriit

Naiste meistriliigas on sel aastal võistkondi kaheksa asemel ainult kuus. Kuna tiime on vähem, siis mängivad kõik kõigiga läbi lausa viis korda. Oodata on aga põnevat ja tasavägist hooaega, sest kaheksa järjestikust meistritiitlit võitnud Tallinna Flora pole enam nii ülekaalukas favoriit kui varem.

Tekst: Kristjan Remmelkoor

Tallinna Ararat sattus rahalistesse ja koosseisulistesse probleemidesse ning jättis juba eelmise hooaja keskel mängimise katki; Tartu Tammeka taandus kogenud mängijate lahkumise tõttu vabatahtlikult esiliigasse; Tallinna Kalev kärpis esindusnaiskonna klubi plaanidest; JK Tabasalu jäi tuumikust ilma, kuna mängijad lahkusid pärast erimeelsusi peatreeneriga, ning otsustas seejärel loobuda. Nelja lahkunud võistkonna asemele oli meistriliigasse nõus tõusma ainult kaks tiimi: suurte ambitsioonidega Paide Linnanaiskond ja senise Kalevi naiskonna oma klubisse vastu võtnud Harju Laagri.

Tallinna FC Flora

Mullune tabelikoht: 1.

Peatreener: Karl-Sander Eensoo

Abitreener: Ljubov Maksimova

Väravavahtide treener: Mattias Traublum

Füsioterapeut: Anette Laureen Linnuste

Karl-Sander Eensoo: „Ma arvan, et suures plaanis jääb meie mäng samaks – tahame olla palliga domineerivad ja rünnata. Floras on igal aastal olnud lahkujaid, alati läheb keegi välismaale, aga alati tulevad uued asemele. Meil on väga palju potentsiaalikaid noori. Usun, et oleme vähemalt sama tugevad kui eelmisel aastal. Meil ei saa olla mingeid muid eesmärke kui võit. Tuletame mängijatele kogu aeg meelde, mille nimel me seda tööd teeme ja pingutame. See kindlasti ei ole kõigest liigatiitel, vaid meil on palju asju, mille nimel tööd teha. Saame aru, et mingite asjade nimel võitlemine on raske ülesanne, aga meil ei ole mõtet minna Balti liigas teist või kolmandat kohta püüdma.“

Floras vahetus teist talve järjest peatreener. Ljubov Maksimova otsustas vabade päevade puudumise ja suure koormuse tõttu abitreeneriks taanduda, tema asemele ülendati Karl-Sander Eensoo. Kahe hooaja vahel lahkusid Florast Mari Liis Lillemäe, Liselle Palts, Kristina Teern (kõik

kolm Cataniasse) ja Lisette Tammik (Paidesse), viies endaga kaasa sadu meistriliigamänge ja väravaid. Kuna juba mullu suvel läks ära Anželika Jotkina (Baselisse), on naiskonnast lahkunud terve mullune klubisisese väravaküttide edetabeli esiviisik. Noorenenud Floraga on liitunud kaks paari kaksikõdesid – Anastasija ja Jelizaveta Južaninova, Arina ja Darja Uzjukina (kõik Araratist) –, Jane Mirjam, Vanessa Grutop (mõlemad Kalevist) ja Maribel Laidmets (Raplamaa JKst). Veebruaris Balti liigas ühe võidu (2 : 1 RFSi vastu) ja ühe kaotuse (0 : 2 Riia FC-lt) saanud Flora jäi märtsis superkarikafinaalis alla Sakule – 0 : 1. Vigastuse tõttu peab terve aasta vahele jätma ründaja Getter Saar, suveni on rivist väljas Elisabeth Õispuu ja Egle-Eliise Kurg, aprillivõi maikuuni Anastasia Ivanova ja Marta Panova. Üheksas järjestikune meistritiitel tähendaks Eesti absoluutset rekordseeriat, praegu jagab Flora rekordit Pärnu JKga, kes võidutses järjest aastail 2010–2017.

Foto: Liisi Troska

Saku Sporting

Mullune tabelikoht: 2.

Peatreener: Merily Toom

Abitreener: Lizette Tarlap

Väravavahtide treener: Kevin Krünvald

Füsioterapeut: Marten Männi

Merily Toom: „Eelmisel aastal oli meil tõesti selline olukord, kus mängijad enamasti teadsid, kes mängib. Sel aastal tiksub kõigil kuklas teadmine, et vaja on veel rohkem pingutada, sest konkurents on tihe. Ma olen seda meelt, et konkurents on edasiviiv jõud. Nüüd ei ole miski garanteeritud, vaid sõltub trennides osalemisest ja pingutusest. Oleme pannud eelmise aastaga võrreldes veel rohkem rõhku enda palliga mängule. Balti liiga mängud ei läinud skoori poolest hästi, aga nendes oli ka momente, millega võib rahule jääda. Kindlasti tuli välja ka nõrku kohti, mille kallal on vaja tööd teha. Pärast Balti liiga mänge olemegi keskendunud nendele kohtadele, näiteks pallikaotusjärgsete üleminekute lahendamisele.“

Sportingust lahkus eelmise hooaja järel ainult kaks mängijat: Anna Mariin Juksar ja Lisandra Rannasto. Mõlemad siirdusid Paidesse. Juurde tuli Sportingusse aga Tabasalust koguni kaheksa mängijat: Marie Heleen Lisette Kimsen, Melani Lisandra Kõrran, Heidi Melis, Anne-Grethe Pajuviidik, Sandra Pärn, Reti Marleen Ränk, Lisete Tammeveski ja Jana Tugo. Lisaks on noortest mängijatest klubiga liitunud Lilian Kallas ja Susanna Treiberg. Mullu oli Saku koosseis nii õhuke, et septembris pidi naiskond andma Balti liigas koguni ühe loobumiskaotuse. Sel aastal ei tohiks selliseid muresid enam tekkida. Sporting on teinud talvel nädalas neli treeningut, neist üks on olnud eraldi jõutrenn. Vähemalt kaks pallitrenni nädalas on toimunud sisehallis ja üks treening on sobiva ilma korral tehtud Saku kunstmuruväljakul. Veebruaris pidas Saku kaks Balti liiga matši, kus paraku kaotas Leedu tippklubidele – Vilniuse Žalgirisele 0 : 5, Šiauliai Gintrale 1 : 3. Märtsikuus sai Saku aga superkarikafinaalis jagu Eesti meistrist Florast – 1 : 0. Uue hooaja lõppkohaga seotud eesmärke ei soovi Sporting välja käia. Vigastusest taastumise tõttu peavad hooaja alguse vahele jätma Valeria Liik, Tugo ja hiljuti uuel põlveoperatsioonil käinud Pärn.

Viimsi JK

Mullune tabelikoht: 3.

Peatreener: Anastassia Morkovkina

Abitreener: Hannes Värs

Mänedžer-mentor: Martin Reim

Väravavahtide treener: Martin Kaalma

Füüsilise ettevalmistuse treener: Raul Jerva

Füsioterapeut: Mark Vilenski

Anastassia Morkovkina: „Jumal tänatud, et saime teha ettevalmistuse sama koosseisuga. See on hetkeseisuga kõige suurem pluss. Tiimi koostöö liikus järgmisele tasemele. Eelmisel aastal oli väga palju haigusi, jalad märjad ja külm õhk. Sel aastal saime protsessi nautida ja tegeleda jalgpalliga. Ei pidanud mõtlema, mida teha, et mängijad ei jääks haigeks. Mulle meeldib rääkida asjadest, kui mingi tulemus on olemas. Mulle ei meeldi rääkida eelnevalt, mis meid ootab või mis on meie ootused. Mulle meeldib teha tööd, minna rahulikult ja siis vaadata, mis tulemus tuleb. Meid ei peeta favoriitideks ja see on meile suureks plussiks. Keegi ei teadnud meist eelmisel aastal midagi, aga panime endast rääkima ja panime meid analüüsima. See on tunnustus meie tööle!“

Mullu esmakordselt meistriliigas medalid teeninud Viimsi naiskond on kahe hooaja vahel muutunud minimaalselt. Ainus lahkuja on väravavaht Keiti Kruusmann, kes tõmbas 22aastaselt karjäärile joone alla. Klubis jätkab teiste seas kõik kolm leegionäri: Aila (Hispaania), Penda Bah (Gambia) ja Laura Hernandez (Kolumbia). Viimsiga on uuesti liitunud ründaja Gerli Israel, kes jättis eelmise aasta vahele, sest sai emaks. Tervenemas on koondislane Liisa Merisalu, kes sai tõsise hüppeliigesevigastuse mullu 30. augustil, mil pidas Viimsi eest oma debüütmängu. Lisaks on naiskonnaga liitunud kaks noort mängijat – 2011. aastal sündinud Anna Nicole Ursini Levadiast ja Maria Zelenskaja Araratist. Viimsi alustas uueks hooajaks ettevalmistust jaanuari alguses koduses jalgpallihallis ja treenib õhtuti neli korda nädalas. Lisaks tegeleb abitreener Hannes Värs korra nädalas hommikuti mängijatega individuaalselt. Kui kahel eelmisel talvel on naiskond käinud Türgis treeninglaagris, siis tänavu selleks vajadust ei nähtud, sest uues jalgpallihallis on suurepärased tingimused.

Foto: Siim Jänes

Foto: Liisi Troska

Mullune tabelikoht: 7.

Peatreener: Kalmer Klettenberg

Abitreener: Anna-Martha Reino

Väravavahtide treener: José Álvaro Cañete García

Füsioterapeut: Siim Luik-Arras

Kalmer Klettenberg: „Mind võlus see kant. Eelmisel suvel sain Elvas paari Soccerneti mängu kommenteerida, nägin linna, tundsin atmosfääri... Ja see hakkas mulle kohe meeldima. Minu osa sai Paides läbi, sest U17 vanusegrupi tüdrukutega lõppes eelmise aastaga noortejalgpalli osa ära. Mul oli erinevaid pakkumisi, aga mind kõnetas naiste meistriliiga väljund. Väga mitu Elva mängijat oli sisuliselt kogu karjääri ühe treeneriga, arusaadavalt oldi harjunud tema süsteemiga. Tunnen, et minu tulekuga on muutunud lähenemine ja esialgu oli mängijatel see „oot-oot, mis me nüüd teemegi“-tunne. Võistkond on noor. See on hea, sest neid on võimalik kergemini ühele või teisele poole suunata. See tähendab ka, et tiim on arenguvõimeline. Meil on ka paar vanemat mängijat, kes on noortele toeks. Me oleme ainus võistkond, kes ei saanud regulaarselt hallis treenida. Vahepeal treenisime ka Elva gümnaasiumi saalis, kus alguses vaatasin, et ohoh, siit saaks hoopis kokku päris hea futsalitiimi! Ma olen üsna kindel, et me suudame sel aastal kohati näidata väga ilusaid mänge. Kuna liiga on mingil määral ühtlustunud, siis usun, et saame punkte ka nii-öelda suurtelt kätte.“

Novembris otsustas Deniss Samoilov peatreeneriametist lahkuda. Sellest aastast tüürib naiskonda Kalmer Klettenberg, kelle abiliseks sai Anna-Martha Reino, kes veel eelmisel aastal mängis meistriliigas Tammeka eest. Kaksikõed Eliise ja Katariina Uibo lahkusid Elvast Tammekasse esiliigat mängima, Getter-Liis Kukk lõpetas sootuks pallimise. Samuti otsustas putsad mõneks ajaks varna riputada Heliisa Theadora Sunts. Tulevikuperspektiiviga on naiskonnaga liitunud verinoored mängijad: 17aastane kaitsja Meele Kelder, kes taastub veel vigastusest, 15aastane keskkaitsja Margaret Matto ja 15aastane ääremängija Linda Lehtsaar. Ühe korra nädalas õnnestus Elval väisata Viljandis asuvat Männimäe jalgpallihalli, kus trenn algas õhtul kell 20.

Paide Linnanaiskond

Mullune tabelikoht: II liiga 2.

Peatreener: Sirje Kapper

Abitreenerid: Kaivo Sang, Joana Cardoso Martins Freitas

Väravavahtide treener: Rando Isakar

Füsioterapeut: Leila Ilisson

Sirje Kapper: „Läheme tippseltskonda raputama. Oleme pannud eesmärgi, et esikolmik on ka okei. Aga samas on mängijate nimekirja vaadates ju selge, et tiitel võiks meist päris paljudel eesmärgiks olla. Pilvedel me pole – hakkame 21. märtsil seda rongi vedama ja vaatame, kuhu välja jõuame! Oleme saanud hästi trenni teha, enamik mängijaid on olnud saadaval – haigusi tuleb natuke ikka ette, aga see on talveperioodil tavaline.“

See, et meistriliigas terendab koht ka mullu veel tugevuselt kolmandal liigatasemel mänginud Paidele, hakkas selgeks saama juba eelmise hooaja lõppedes. Detsembri keskpaigaks oli pilt klaar – linnanaiskond tuleb! Paide on leidnud võimaluse mängijatele vähemalt mingilgi määral tasu maksta, mis pole Eesti naistejalgpallis just ülemäära tavaline. Tegevjuht Jaanus Pruuli sõnul on julgelt pooled mängijatest stipendiumiga tasustatud. Linnanaiskonnaga liitusid kahe hooaja vahel kuuekordne Eesti meister Lisette Tammik (Florast), Kirkeliis Lillemets (Leverkuseni Bayerist), Anna Mariin Juksar ja Lisandra Rannasto (mõlemad Sakust), Anni Iiris Ilisson (Tabasalust), Ursula Isand (Kalevist), Marie Kiivit (USAst Lõuna-Illinoisi ülikoolist), Annegret Kala, Aleksandra Kelli, Nicole Kelli, Lisette Teder, Carola Erik, Grete Kraus ja Kreete Õun (kõik Tammekast). Treenerite tiimi lisandus Portugali kõrgliigas mängimise kogemusega abitreener Joana Martins Freitas, kelle ülesanne on eelkõige mängijate individuaalne ja positsioonispetsiifiline analüüs, tagasisidestamine ning detailide parandamine väljakul. Hooaja eel tegi linnanaiskond alustuseks Sakuga 3 : 3 viigi, kaotas siis Harjule 3 : 5, ent võitis seejärel Elvat 7 : 0, Audat (Läti viies) 8 : 1 ja Mettat (Läti pronks) 5 : 1. Nendest viiest mängust mitte ühelgi ei käinud platsil Paide nimekaim täiendus Tammik, kes on pidanud tegelema varbavigastusest taastumisega, kuid keda loodetakse väljakul näha varsti.

Foto: Liisi Troska

Foto: Siim Jänes

FC Elva

MEEDIAPARTNERID

TOETAJAD

PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

Harju JK Laagri

Mullune tabelikoht: –

Peatreener: Carmen Kärg

Carmen Kärg: „Ma käisin Kalevis ja kõikides teistes klubides rääkimas sama eelarvega, mis oli meie ideaal. [Harju tegevjuht] Kalmar [Liiv] oli esimene, kes ütles, et ta on nõus, aga sellistel ja sellistel tingimustel. Ta võttis ühel kahetunnisel vestlusel need read ette ja rääkis, kuidas seda kõike nulli saada. Ega minu jaoks oli see ka selles mõttes täiesti uus. Saime kokkuvõttes ideaalist tunduvalt kehvemad tingimused, aga me vajasimegi lihtsalt seda, et keegi on nõus meiega koostööd tegema, seda protsessi toetama ja näitama, et nad on valmis pikas plaanis meisse panustama. See võistkond on emotsionaalselt nii koos. Mängijad on nõus, sest nad tahavad lihtsalt koos mängida. Elevus ja ootusärevus on muidugi sees – tahan katsetada erinevaid asju. Mul on ülihea meel, et võistkond usaldab minu ägedaid ja ka mitte nii ägedaid ideid ning on valmis koos minuga katsetama.“

Mullu meistriliigas viiendaks jäänud Tallinna Kalevit uuel hooajal võistlustules ei näe, sest klubi otsustas eelarvet kärpida ja naiskond ei näinud võimalust sellistel tingimustel jätkata. Aga naiskond jäi peaaegu tervenisti kokku (Vanessa Grutop ja Jane Mirjam läksid siiski Florasse ning Ursula Isand Paidesse) ja hakkas endale otsima uut klubi. Mõtete ja vestluste tasandilt käis uue potentsiaalse mängupaigana läbi kokku kaheksa erineva kaliibriga klubi. Lõpuks valisid mängijad Harju. Naiskonna eelmine peatreener Kätlin Hein otsustas juba mullu suvel, et lahkub hooaja lõppedes suure koormuse tõttu ametist. Uueks peatreeneriks sai senine abitreener Carmen Kärg. Lisaks Kalevi koosseisule liitusid Harju naiskonnaga uueks hooajaks Tabasalu ridadest Keidy Pööra, Minna-Brit Jõelaid, Karina Kork, Maria Elling, Anna-Liisa Heide ja Teresa Tohver. Harju tegi talvisel perioodil neli trenni nädalas. Neljast hooajaeelsest mängust nopiti kaks võitu (5 : 3 Paide ja 4 : 1 Viimsi vastu) ning kaks viiki (3 : 3 Elvaga, 1 : 1 Flora duubliga).

Kristina Bannikova: meistriks tuleb Saku

103kordne internatsionaal Kristina Bannikova ennustab tänavuseks Eesti meistriks Sportingut. Tiitlikaitsjale pakub ta teist kohta. „Floral on erinevalt Sakust koosseis päris palju muutunud. [Katarina Elisabeth] Käpa läks ära juba eelmise aasta poole pealt, nüüd on läinud ka [Mari Liis] Lillemäe, [Kristina] Teern, [Liselle] Palts ja Lisette [Tammik]. Kui asendada viis sellist põhimängijat teistest klubidest tulnud noortega, siis sinna ei saa panna võrdusmärki,“ põhjendab Bannikova. „Kindlasti on neil sel aastal raskem. Flora noored on andekad ja kvaliteetsed, aga Saku on natuke kogenum võistkond.“

Algava hooaja säravaimaks mängijaks võib 2020. aasta Eesti parima naisjalgpalluri arvates saada Saku ründaja Emma Treiberg: „Emma mängib väga hästi, ta on saanud nüüd olla aastake terve ja jälle vormi koguda.“

Bannikova hindab, et praeguse seisuga peaksid tänavused meistriliigakohtumised tulema tasavägised, kuna juba eelmiselgi aastal sündis üllatusi. Jõuvahekordi võib muuta aga see, kui välismaale siirdunud mängijad suvel koduliigasse naasevad.

Saku ja Flora järel kolmandat kohta pakub Bannikova Viimsile, neljandat Paidele, viiendat Harjule ja kuuendat Elvale. „Viimsi on naiskonda panustanud ja mängijaid sisse toonud, aga ma arvan, et nad ei ole veel nii kõvad, et võidelda esimese või teise koha eest. Paides on kõigil kindlasti väga professionaalne lähenemine, aga kuna nad on meistriliigas esimest aastat ja hästi noor võistkond, siis panen nad praegu neljandaks. Ka Harju vajab aega, et uude võistkonda sisse elada,“ räägib praegu esiliigasse tõusnud Pärnu Poseidonis palliv ekskoondislane.

„Elva jätan kuuendaks sellepärast, et me mängisime (tänavu märtsis – toim.) Poseidoniga Elva vastu ja kaotasime küll 0 : 3, aga mänguliselt ei tajunud ma suurt klassivahet.“

Foto: Liisi Troska

Foto: Liisi Troska

MEEDIAPARTNERID

TOETAJAD

PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

Magnus Rosen: meister võib selguda viimases mängus

„Kindlasti tuleb viimaste aastate kõige tasavägisem hooaeg. Võib minna sarnaselt nagu hooajal 2021, kui tiitel otsustati Flora ja Saku viimases omavahelises mängus. Esinelik võib lõpetada vabalt kümne punkti sees. Kindlasti ei näe enam sellist punktivahet, et Florale võiks hakata juba augusti lõpus harilikuga tiitlit ära kirjutama,“ räägib jalgpallikommentaator ja -treener Magnus Rosen.

Esikohta ennustab ta siiski Florale, kellel on tiitlite eduka kaitsmise kogemus. Meistrite võtmemängijateks peab ta Karola Purgatsit, Kelly Rosenit ja Kristiina Tullust. Ta kiidab ka noort Anastasija Južaninovat.

„Teiseks panen Saku. Kui Saku mängib nii nagu superkarikafinaalis, siis on nad väga tugevad tiitlipretendendid. [Katriin] Saulus ja [Emma] Treiberg on Eestis ühed kõige ebameeldivamad ründemängijad kõikide kaitsjate jaoks,“ jätkab Rosen. „Tabasalust tuli nii mõnigi mängija juurde, mis teeb Saku pingi pikaks. Kui võistkonnas on 18–20 stabiilset võrdselt hea tasemega mängijat, siis on võimalik trennis saada intensiivsust ja professionaalsemaid kordusi.“

Kolmandaks pakub endine Flora abitreener Paidet: „Neil on individuaalselt palju häid mängijaid. Sõltub, kui valu- ja vigastusvabalt saab Lisette Tammik hooaja kaasa teha, tema on kindlasti üks võtmefiguure. Aga olen mõnevõrra skeptiline, et esimesel hooajal suudetakse võistkondlikult nii edukalt stardipakult minema panna, et teised vaatavad tagatulesid.“

Neljandaks ennustab Rosen Viimsit, rõhutades veel kord, et esinelikus hakkavad punktivahed olema väikesed. Viiendaks pakub ta Harjut ja kuuendaks Elvat.

„Harju mäng toetub suuresti Maria Oravale. Harju naiskonna puhul tooksin paralleeli Narva Transi meeskonnaga, kes tõmbab Premium liigas heal päeval Florale koti pähe ja kaotab kehvemal päeval ise Kuressaarele 0 : 4,“ võrdleb Rosen.

„Kõik naiskonnad on kvaliteedis juurde pannud. Ka Elva teeb Kalmeri [Klettenberg] eestvedamisel kindlasti sammukese edasi, aga ühtegi Eesti mõistes kõlava nimega jalgpallurit sinna veel läinud ei ole. Ka eelmine hooaeg näitas, et esimesed 45 või 60 minutit peab Elva vastu, kuid siis läheb raskeks.“

Fänn Chris Murro: Flora on Flora

„Olen täiesti kindel, et tuleb üks kõige tasavägisemaid hooaegu! Punktivahed võivad esinelikus tulla napid,“ ütleb Eesti naistejalgpalli tulihingeline fänn Chris Murro.

„Kui hakata järjestama, siis panen esimeseks Flora, sest tsiteerides klassikuid: Flora jääb ikkagi Floraks. Arvan, et tüdrukud tahavad väga võtta enda nimele absoluutse Eesti rekordi ehk tulla üheksandat korda järjest Eesti meistriks.“

Teise ja kolmanda koha ennustus on Murrole kõige raskem, aga lõpuks otsustab ta pakkuda teiseks Paidet ja kolmandaks Viimsit. Neljandaks jääb tema prognooside kohaselt Saku, viiendaks Harju ja viimaseks kogenud mängijate puuduse tõttu Elva.

„Paide on panustanud päris palju nii mängijatesse kui ka  staff’i. Toodud on põnevaid mängijaid ja isegi üks välismaa treener. Kuigi üks asi, mis mulle ei meeldi, on see, et hõisatakse ja räägitakse kuldmedalitest juba enne esimest meistriliigamängu,“ sõnab Murro.

„Viimsi puhul on plusspunktiks enda kasvandike suur hulk, puhas Viimsi veri. Kogukond on neil suur. Võõrmängijatega on pandud täiesti täppi. Võtku see aega nii kaua kui tahes, aga olen enam kui kindel, et Viimsi naiskond on ühel hetkel Eesti meister! Sest minu hinnangul on Anastassia Morkovkina parim treener,“ avaldab fänn.

Saku on Murro arvates ettearvamatu võistkond, kelle puhul on proovikivi uute mängijate sisse sulandamine.

Küsimuse peale, kes mängijatest võivad uuel meistriliigahooajal särada, nimetab Murro Aleksandra Kellit, Nicole Kellit (mõlemad Paide), Loviise Männistet (Elva), Gretlin Pihlakut (Flora) ja Gerda Liisa Matsonit (Viimsi), kes on kõik noored ja potentsiaalikad.

Meistriliigavõistkondade arvu kahanemine kuuele on Murro sõnul kurb: „Tekitab kurbust, et meie naistejalgpall inimesi eriti ei huvita ja paljud klubid selle nimel ei pinguta. Olen pahane just suurklubide peale. Suured klubid nagu Levadia ja Nõmme Kalju võiksid samamoodi anda enda panuse, et naised oleksid naiste meistriliigas esindatud. Minu kõige suurem unistus on see, et ühel päeval mängib meistriliigas põnevaid mänge kümme naiskonda ja igast mängust oleks teleülekanne.“

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Foto: Francesco Scaccianoce, UEFA via Getty Images

Federico Valverde

Real Madrid

Uruguay

Foto: Florencia Tan Jun, UEFA via Getty Images

7.03.26 enne mängu Leeduga

Esireas vasakult Kelly Rosen, Anette Salei, Karola Purgats, Mari Liis Lillemäe, Siret Räämet

Tagareas vasakult Vlada Kubassova, Katarina Elisabeth Käpa, Katrin Kirpu, Loviise Männiste, Katriin Saulus, Annegret Kala

Nuno Mendes Pariisi Saint-Germain Portugal

Federico Valverde Real Madrid Uruguay

Foto: Florencia Tan Jun, UEFA via Getty Images

Senegal

Nicolas Jackson

Müncheni Bayern

Taavi Jürisoo

Seekord on Jalka luubi all talvel FC Kuressaarega liitunud ääreründaja Taavi Jürisoo, kel on 20aastasena A. Le Coq Premium liigas kirjas üle saja kohtumise.

Välejalgse mängija oskusi hindavad praegune Kuressaare peatreener Sander Post ja teda JK Tallinna Kalevis juhendanud Alo Bärengrub.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Post: Taavi tajub enda ümber mängu hästi, aga parandamist vajaks suurem pilt.

Bärengrub: Tal on hea arusaamine ja ruumitunnetus olemas. Mängijatüübilt pigem vaja vaba ruumi ääres laiuses või jooksu peale kaitseliini taha.

JÕUD

Post: Ääremängija kohta jagub tal jõudu piisavalt, vastasega kontaktis hätta ei jää.

Bärengrub: Arenguruumi on. Taavi ei ole pigem vastasega kontaktis olev mängija. Sitkust ja jõudu juurde saades õnnestuks tal paremini palli katta ja vastast eemale hoida.

SISU

Post: Eesmärgid on paigas ja liigub nende poole õiget teed pidi.

Bärengrub: Sisu ja tahtmist jagub kõvasti. Pane samamoodi edasi, Taavi!

LIIKUVUS

Post: Tegu on väga liikuva mängijaga.

Bärengrub: Kiiruse pealt on ta tegutsemised head. Ettepoole liikumisel on ta vastasele ohtlik.

TEHNIKA

Post: Triblamine ja palliga liikumine on hea, parandamist vajab lõpetamine.

Bärengrub: Tehnika samuti piisavalt hea, et vastast äärel üks ühe vastu ette võtta ja ohtlik olla.

ÕHUVÕITLUS

Post: Duellides on tugev ja ajastus on heal tasemel. Bärengrub: Ei ole just mängijatüübi tugevaim omadus, aga on võimeline ka tsenderdusest väravaid lööma.

VASTUPIDAVUS

Post: See on üks tema trumpidest. Taavi suudab mängida kiire tempoga.

Bärengrub: Heas ja järjepidevas treeningrütmis võib vastupidavus olla väga hea. On võimeline tegema 90 minuti lõikes korralikult tööd. Kiiruslik vastupidavus on hea.

KIIRUS

Post: Kindlasti tema kõige tugevam külg. Esimesed sammud ja tippkiirus on rahvusvahelisel tasemel!

Bärengrub: Hea kiirus, eriti vabas ruumis ettepoole. Lõppkiirus väga hea, kiire ja pikk samm. Esimesed sammud võiks aga veel kiiremaks saada.

SÖÖT

JA LÖÖK

Post: Lühikesed söödud on heal tasemel, keskmiseid ja pikemaid sööte peab veel lihvima. Löökides vajab parandamist täpsus ja rahulikkus.

Bärengrub: Taavil on heal tasemel söödutehnika, samuti on nendes kiiretes jalgades ka löök olemas.

Kergejõustikutreeneri käe all jooksutehnikat õppinud Jürisoo võtaks turniirile kaasa vanad kamraadid

Mis arvad, millisele su omadusele panevad treenerid parima hinde?

Ma arvan, et kiirusele. Olen väiksest saati olnud keskmisest kiirem mängija. Olen sellega palju vaeva näinud kergejõustikutreener Toomas Suurväli juures. Kahjuks ma pole tema juures ammu käinud, aga tema abiga sain kiirusele ja jooksutehnikale palju juurde.

Mida mäletad esimesest jalgpallitrennist? Konkreetselt esimest trenni ei mäleta, aga enam-vähem mäletan seda aega ja miks läksin üldse jalkatrenni. Lasteaias sai väga palju jalgpalli mängitud ning Neymari ja Rooney videoid vaadatud. Ja kuna sõber, kes on siiamaani mu üks parimaid sõpru, käis ka jalkatrennis, siis oli see igati loogiline otsus. Krattide klubis tegin Rando Hallikuga esimesed trennid ja kuna ta oli ka Tallinna Kalevis treener, oli sealt Kalevisse edasiminek kiire.

Kumba eelistad, kas treenida varahommikul või hilisõhtul?

Suvehommiku trennid on kõige mõnusamad üldse, nii et pigem varahommikud. Samas praegu on hommikused trennid ülikooliga samal ajal, mille tõttu lipsavad koolis sisse mõned puudumised. Aga jalgpall on olnud alati mu jaoks prioriteet, ükskõik mis kell.

Milline näeb välja su mängueelne rituaal?

Üritan kindlasti puhata ja vaadata mingi mängija tipphetkede videot. Ainuke asi, mis on rutiinselt enne igat mängu, on keskendumisharjutuse kuulamine. Sain selle spordipsühholoogi käest. Kunagi oli kindel rutiin ka see, et kui isa viis mind mängule, siis autos kuulasime valjusti Rammsteini. Praegu sellist konkreetset artisti või lauljat pole, kuulan põhimõtteliselt kõike – Drake’ist Smilersini. Seda, mis parasjagu peas kummitab ja käima tõmbab.

Mis on sinu senise karjääri meeldejäävaim mäng olnud?

Selliseid mänge, mis jäävad eluks ajaks meelde ja mis olid väga erilised, on mitu. Nagu näiteks Konverentsiliiga mängud Kaleviga Urartu vastu, eriti kodumäng Kadriorus. UEFA noorteliiga mängud Santa Coloma ja Olympiakóse vastu. Kui alustasin esimest korda liigamängu Paide vastu ja lõin värava. U21 koondise eest mängimine – Eesti esindamine on midagi, millest unistasin väiksest saati. Väga eredalt jäi Kaleviga meelde ka 2023. aasta viimane mäng Narva Transi vastu, kui võitsime 5 : 0 ja saime teada, et saavutasime kolmanda koha. Need kõik olid minu jaoks väga meeldejäävad.

Milline on parim snäkk jalgpallivaatamise kõrvale?

Ma väga ei snäkitagi mängu vaatamise ajal. Kõige rohkem olen teinud mängu kõrvale sooja juustuvõileiba. See on selline kindel valik.

Millisele välisklubile hoiad enim pöialt?

Manchester Unitedile. Isa ja vend on Unitedi fännid ja siis hakkasin ka mina neile kaasa elama. Avastasin siis ka Wayne Rooney, mis tegi mind veelgi suuremaks fänniks. Nüüd olen nii suur fänn, et kui mul just endal mängu samal ajal pole, siis vaatame isaga igat Unitedi kohtumist koos.

CV

Taavi Jürisoo

Sünniaeg: 23.05.2005

Positsioon: ääreründaja

Klubid: JK Kratid, JK Tallinna Kalev, FC Kuressaare

Treenerid: Rando Hallik, Innar Paal, Taavi Viik, Tanel Pruuli, Daniel Meijel, Aivar Anniste, Ats Purje, Teemu Tainio, Alo Bärengrub, Sander Post

Kui läheksid 5 vs. 5 võistlusele ja saaksid omale tiimikaaslased võtta teistest Premium liiga klubidest (enim üks mängija ühest klubist), siis kelle sa valiksid?

Esimesena tulevad meelde endised tiimikaaslased Ramon Smirnov ja Ramol Sillamaa. Nendega oleksime kolmekesi ees. Arvan, et meil on Kalevi-aegadest säilinud hea side, mida saame väljakul ära kasutada. Tristan Toomas Teeväli oleks universaalne mängija meil – vajadusel lööb kaugelt peale ja oskaks väga hästi kaitsta. Väravasse paneksin Ott Nõmme, kellega oleks taga kindlasti null.

Fotod: Anna Andreas, Katariina Peetson

AURORA krooniti dramaatilise finišiga

Saalijalgpallihooaja esimene tiitel jagati tänavu välja naiste meistriliigas, kus viie naiskonna konkurentsis tuli võitjaks Tallinna Aurora Futsal.

Põhiturniiri kaheksast mängust seitse võitu ja vaid ühe viigi saanud Aurora paistis finaalini olevat väga selge soosik – poolfinaalis saadi Kohila Püsivusest kahe mängu kokkuvõttes jagu 9 : 5. Ühemänguline finaal Keila JK vastu kujunes aga ülimalt pingeliseks: Kohila spordihoones pakkusid naiskonnad 130 pealtvaatajale tõeliselt põneva vutietenduse, kus Auroral õnnestus koguni neljal korral kaotusseisust välja tulla ja viimaste minutite väravaga normaalaeg 5 : 5 viiki mängida.

Järgnenud penaltiseerias oli Keila samuti võidu lävel, kuid ei suutnud võimalust saades otsustavat lööki sisse kõmmutada ning lisalöökidel saatis edu juba Aurorat, kes krooniti seega naiste meistriliiga tänavuseks võitjaks.

Tegu oli esimese korraga, kui naiste saalijalgpalli meistriliiga võitja selgitati välja playoff-süsteemis. Hooaegadel 2018/19 ja 2019/20 krooniti Pae United võitjaks liigasüsteemis, mullu kindlustas Tallinna FC Ajax võidu samuti liigasüsteemis. Seekordsed finalistid Aurora ja Keila olid sealjuures eelmisel hooajal neljas ja viies naiskond ehk meistriliiga kaks viimast!

Tallinna Aurora Futsal

Värskelt Eesti naiste saalijalgpalli meistriks kroonitud võistkonnakaaslasi iseloomustab Aurora mängija Liisi Kalinina.

Sarah Brigitta Elhi poolkaitsja, 1996

Aurora doktor ja mängija, kelle trennides osalemisprotsent on 98,1 – ulme! Väga-väga kiired jalad ja võitjamentaliteet. Söödumeister –kõige rohkem väravasööte meistriliigas! Lisaks sellele jõuab veel kõvasti nalja teha. Mängupäeval alati Vytautas ja Red Bull. Sööb palju kommi ja lõhnab ka alati nagu kommid.

Katrin Loo

poolkaitsja, 1991

Vaadake liiga resultatiivsustabelit, seal on kõik öeldud. Väga rõõmsameelne inimene. Alati oskab kõike ette näidata ja häid nippe soovitada. Kõike teeb liiga hästi ja on Aurora emade klubi liige.

Diana Migalenja ründaja, 2000

Kui teised harjutavad trenni lõpus alles penalteid, siis Diana on juba bussi peal, et jõuaks õigeks ajaks koju Barça mängu vaatama. Ühtlasi sunnib meid riietusruumis oma uute tantsukavade esitlusi vaatama. Tippklassist varbaga löök!

Kärt Ojassaar

väravavaht, 1995

Mingi plaan/tegevus alles küpseb, aga temal on juba peoriided valmis ja küsib, mis kell ja kus olema peab. Igas trennis murrab omal mõne luu ära, aga ikka on kõik trennid kohal ja teeb kaasa. Oskab alati igas olukorras nalja teha. Aurora emade klubi liige.

Liis Steinberg ründaja, 1988

Liis on ehtne näide selle kohta, et vanus on naise jaoks ainult number. Ta on väga rahulik ja kogenud mängija, kellel on kindlalt kõige paremad chip’id. (Kas Eestis on üldse mõni väravavaht, kellest ta ei ole üle chip’inud?) Oskab ilmselt kõige paremini õhust pommlööke teha.

Arina Tarassova poolkaitsja, 2007

Libistab igas olukorras, nagu oleks MMil, ja lõpuks ometi sõidab mersuga, mitte punase Nissan Micra kopsikuga, mida ta keset teed parkis!

Vanessa Vaher ründaja, 1997

Oskab mingeid imetrikke, aga siseküljega sööt pole tema tugevaim külg. Kardab peaga mängida. Teda saab leida kas MyFitnessist või laborist, aga kindlasti mitte trennist. Red Bull maitseb!

Anett Vilipuu

poolkaitsja, 1996

Parimad vasaku jalaga löödud ristnurgad on kindlalt siin! Väga emotsionaalne ja pühendunud mängija, kellel on kõige ja kõigi kohta oma storytime – lühike lugu pikalt koos kõrvallugudega. „Counter-Strike 2“ on tema järgmine spordiala. Pahasena räägib vene keeles.

Getriin Yalin

poolkaitsja, 1996

Naisversioon ütlusest, et Eesti mees on tantsulõvi. Kui mängu ajal küsitakse, kas teil on ka teine väravavaht, siis saab alati vastata: jah, tantsib seal! Ei meeldi pikad joogipausid (kamandab alati kõik väljakule tagasi) ja tahab palju joosta. Aurora emade klubi eestvedaja.

Martin Mee peatreener, 1992 Väga põhjalik treener. Kui sa ei oska mingit elementi või harjutust, siis tal on peast võtta mingi ABC-raamat iga liigutuse kohta. Lõpuks kutsub sind 700 korda tagasi ja ütleb, et ega ma pahasti ei taha öelda, AGA... Muidu pigem vaikne, aga meeldib teha kukerpalle ja mängida „Counter-Strike’i“.

MRG vilistlased krooniti üheksa aasta järel Eesti meistriks

Veebruari lõpus toimusid A. Le Coq Arenal 16. Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus. 37 võistkonna konkurentsis tuli võitjaks tiim nimega MRG vilistlased koosseisus Anders Nõmm, Jaak Sõnajalg ja Kristjan Remmelkoor.

Hõbemedalile tulnud tiitlikaitsjat Three Little Wolvesi (Janno Roosimets, Peeter Piho, Illar Tõnisson) edestasid võidumehed lõpuks nelja punktiga, teenides maksimaalsest 100 punktist 68. Viimase pjedestaalikoha otsustas viigilahutusküsimus, kus saatis edu JALKA võistkonda – võrdselt 61 punkti teenisid nendega ka Ümisejad ja Barankad.

MRG vilistlased on meistrivõistlustel võidutsenud kolmel korral – varasemad tiitlid pärinevad 2015. ja 2017. aastast. Mõlemal varasemal korral on koosseisu kuulunud nii Jaak Sõnajalg kui Kristjan Remmelkoor. Remmelkoor tunnistab, et üheksa aastat eelmisest tiitlist teeb värske võidu tema jaoks pigem üllatavaks sähvatuseks. „Tundus juba, et „parim enne“ on möödas, ka möödunud aastal jäi meile 12. koht, aga sel korral võitsime,“ selgitab kolmekordne Eesti meister. Vahepealsete aastate jooksul on MRG vilistlaste saagiks langenud veel üks pronksmedal (2023), ülejäänud kordadel on jäädud esikolmikust välja.

Omamoodi ajalooline oli JALKA (Indrek Schwede, Siim Kera, Mihkel Uiboleht) pronks – nimelt on JALKA võistkond kuuel korral kroonitud Eesti meistriks ning võitnud veel neli hõbedat, aga tänavu saadi kirja esimene pronks! Kõigil kordadel on võistkonnas olnud Schwede, kes on sellega ka meistrivõistluste individuaalse medalitabeli liider. Uibolehel on temast vaid üks kuldmedal vähem, Lennart Komp on JALKA ridades võidukas olnud neljal korral. Kolme kulla klubis võttis Remmelkoore ja Sõnajala vastu Matis Song.

Jalgpalli mälumängu meistrivõistlustel koosnes mäng traditsiooniliselt 50 küsimusest. Küsimused koostasid seekord Timo Tarve, Siim Avi, Ott Pruun ja Tiit Naarits.

Mälumängu toimumist toetasid Nuti Grupp ja Nike.

Foto: Anna Andreas

Aga mulle palun üks Inglismaa, tulgu või sahmakas!

Sest ega sellest lõputust C-tasandist ma eriti vaimustunud pole.

Tekst: Laura Jaansen

Kui Rahvuste liiga loodi, kirjeldas UEFA, et ühes sellega kaovad tarbetud sõprusmängud ja koondistele tekib võrdseid vastasseise juurde. Kui meestejalgpallis hoiab see pilti tõepoolest rikkamana, siis naiste puhul on kõik üks suur Rahvuste liiga. Sest kuigi 2023. aastal alanud sari sai teoorias mullu teise hooaja, siis tänavu kohtub Eesti jälle omasugustega: Bosnia ja Hertsegoviina, Leedu ja Liechtenstein.

Ja nii läheb see praeguse kava järgi aastast aastasse, sest UEFA sidus nii EM- kui MM-valiksarjad Rahvuste liiga tasanditega. See tähendab, et A-tasandi koondised kohtuvad A-tasandi koondistega ja C-tasandil püsiv Eesti kohtub C-tasandi koondistega. Ei mingeid Inglismaid ega Itaaliaid Lillekülas, ei mingeid Rootsisid ega Hollandeid Tamme staadionil.

Kui UEFA uut süsteemi välja töötas, sai iva sisse pandud küll. Kui võtta ette viimane valiksari enne Rahvuste liiga tulekut, vaatab vastu pilt, mida tunneme isegi. F-alagruppi kuulunud Armeenia korjas kümne mänguga oma võrgust 71 palli, Läti sai Inglismaalt kurikuulsa 0 : 20 ja Gruusia ei suutnud väravaarvetki avada. Prantsusmaa ja Walesiga maid jagama pidanud Eesti pääses Kasahstani ees tulema kuue punktiga.

Mäletan eriti hästi, kui pahased olid inglannad, sest Doncasteris meie lõunanaabrite loputamine ei andnud juurde muud kui odavat statistikat. Neli mängijat lõid kübaratriki ehk tegid midagi, mis on jalgpalli üks ülevamaid saavutusi! Või seda, kuidas toona Prantsusmaad juhendanud Corinne Diacre osavalt sõnu valis, kui ütles, et A. Le Coq Arenal jagatakse enamik minuteid pingiotsalt tulijatele preemiaks.

Eesti alustas tänavust MM-valikturniiri kahe võõrsilmänguga: Bosnia ja Hertsegoviinale jäädi alla 1 : 3, Leeduga tehti 0 : 0 viik. Foto: Liisi Troska

Jah, suurtele koondistele oli Eestide-Lätidega mängida tüütu kohustus, mis kadus Rahvuste liiga tulekuga ära. Nüüd on terve A-tasand täis põnevusmänge, millest kolmandik sobiks mistahes suurturniiri finaaliks. Noh, aga palun: 3. grupi Inglismaa–Hispaania või kohe nende järel Saksamaa–Norra. * * *

Ent ma väidan, et ühes sellega kamandas UEFA niigi üüratu augu juurde tööle veel ühe kopa. Suured koondised on kerkinud aina kõrgematele küngastele, samal ajal kui teised rabelevad põhjas. Tajumata, mis on need tegelikud tipud või sihid, sest kokkupuutepunktid teiste koondistega jäävad üheülbaliseks. Eesti mängibki jälle oma Kasahstani või Iisraeliga, teadmata, kuhu ta suurel jalgpallikaardil mahtuda võiks.

Jah, muidugi, kui me vaatame neid skoorilõhesid, siis on kõik justkui aus. Kui Eesti ei suuda C-tasandi alagrupis esimeseks tulla ja kaotab Prantsusmaale 0 : 9, siis järelikult pole seal kaardilgi erilist positsiooni oodata. Ühest küljest ongi parem edeneda sammhaaval, mida Rahvuste liiga tasandid toetavad. Ja nii kasvavad väikesed võidud aina suuremaks. See olla mängijate motivatsioonile palju parem.

Aga siinkohal pean ma jälle norima, sest kas mitte peale iga suure vastasega mängimist ei loe mängijad uhkusega ette, mitu korda staarilt X pall kätte saadi või staar Y üle joosti? Alles ju lõi meie oma Rauno Sappinen maailmakuulsale Gianluigi Donnarummale värava! Muidugi nii hästi läheb meil päris harva, aga naistele pole jäetud sedagi varianti. Olgu, kui, siis valikturniiri järel playoff’is. Aga sealgi võib vastu tulla hoopis Tšehhi või Serbia, kes pole tegelikult üldse popid. * * *

Olen kindel, et seda tajub ka jalgpallisõber. Kui ta on tulihingeline, siis on ta muidugi staadionil kohal, sadagu või pussnuge, aga kui on vaja moosida, siis ega Liechtenstein mingi eriline tõmbenumber ju pole. Pole seda ka ei Leedu ega Bosnia – rõhu mistahes revanšile või kirjuta nimede tagant välja nii palju uhkeid klubinimesid, kui mahti. Ikka vaatab Hollandilt saadud seitset 1881 inimest ja Bulgaariaga tehtud null-nullil on peaaegu 500 pead. Pikas plaanis võib praegune Rahvuste liigal baseeruv süsteem vähemasti Eesti naistejalgpallile kahjuks tulla, sest eemaldatud on üks oluline sisend – vastasseis tippkoondisega. Nii ei mõju meie koondisejalgpall tervikuna, vaid kui pideva eelringina, ning sellist päris jalgpalli mängitakse justkui mujal.

Iseenesest leian, et Rahvuste liiga omaette turniirina on kahtlemata õnnestumine, mis on lisanud rahvusvahelisse jalgpalli uue eesmärgi. Küll aga on ignorantne ehitada kogu naistejalgpall sellele üles ja väita, et nüüd on mängijatel tänu tasavägisematele matšidele motivatsiooni rohkem. Pigem usun, et kui iga paari aasta tagant lendaks Eestisse mõni tippkoondis, aitaks see naistejalgpalli tervikuna populariseerida, olenemata skoorist tablool. Nii Eesti mängijad kui publik väärivad näha jalgpalli iga palet.

„Miks ma lõin palli väravavahile sülle, mitte väravasse?“

Jutusari „Mängija #17“ põhineb jutustavas vormis käsiraamatul

„Mängija #17. Jalgpallist võlutud“. Raamatut võib lugeda valikuliselt, keskendudes peatükkidele ja teemadele, mis parajasti kõnetavad.

Selle kuu lugu on lühendatud väljavõte esimesest ja teisest peatükist.

Armastus jalgpalli vastu –kuidas kõik algas

„Jalgpall on vigade mäng. Võidab see, kes teeb kõige vähem vigu.“

Johan Cruijff, Hollandi jalgpallilegend

Leidsin end keset mudilaste turniiri. Hakkasin just saama üheksa-aastaseks, olin linnas uus ega olnud kunagi varem päris jalgpallimängu mänginud. Linnaturniiri korraldas küll kohalik jalgpalliklubi, kuid oodatud olid kõik linna lapsed ja noored. Polnud üldse tähtis, kas me juba oskasime mängida või mitte, kas käisime trennis või puudutasime palli esimest korda elus. Tähtis oli liikuda, sõpru leida ja mängurõõmu tunda.

See oli ema idee, et ma turniiril osaleksin. „Mine proovi,“ oli ta öelnud. Ma ei kõhelnud hetkegi. Jalgpall oli olnud minuga nii kaua, kui ma mäletasin – ja isegi kauem.

Ema on rääkinud, et juba aastasena mängisin jalgpalli nii hästi, kui väike laps ikka oskab suure ja raske nahkkeraga käte ja jalgadega mängida. Isa jalgpall oli mu absoluutne lemmikmänguasi – isa ei saanud palli hetkekski käest panna, ilma et ma seda nõudma oleks hakanud.

Vanemaks saades veetsin koduaias tunde koos noorema vennaga. Seadsime suusakepid muru sisse väravapostideks, tõstsime kingad tähisteks ja jooksime slaalomit, kuni jalad olid rohust rohelised. Garaažiuks toimis meie pealelöökide sihtmärgina. Selle servad täitsid posti ja lati rolli.

Kui vend lõpuks huvi kaotas ja oma tuppa suundus, jäin mina üksinda palli edasi vastu garaažiust taguma. Lõin palli vastu tühja kujuteldavat väravat. Kui pall kogemata minust mööda lendas, jooksin sellele järele, korjasin selle üles ja hakkasin uuesti lööma – põmm!… põmm!… põmm! Oli kuulda, kus ma olin ja millega tegelesin.

Päike vajus juba madalale ja õhk muutus jahedamaks, enne kui ema pidi mind nimepidi hüüdma ja käskima, et ma lõpuks tuppa tuleksin.

Laupäeviti ma lõunaajal kindlasti ise ei mänginud, sest siis sõime alati perega kana ja salatit. Pärast seda istusime isaga suurel istekotil televiisori ees ja vaatasime Inglismaa kõrgliiga mänge. Ma ei istunud kunagi rahulikult. Kujutasin ette, et olen seal – suurel staadionil, tuhandete pilkude all.

„Kas sa julgeksid seal mängida?“ küsis isa kord muigega.

Ma ei vastanud kohe, aga sisimas olin kindel: minust saab ühel päeval profijalgpallur.

Aga nüüd seisin ma siin – kahe väljaku vahel, saginast ja suminast ümbritsetuna, oodates mängude algust. Päike paistis silma ja värskelt niidetud muru lõhnas magusalt. Aga ma ei mõelnud sellele eriti. Mu tähelepanu oli pigem teistel mängijatel, kes väikesel tagasihoidlikul jalgpallistaadionil ringi jooksid, naersid ja üksteist taga ajasid.

Samal ajal kui osa treenereid omavahel midagi tõsiselt arutas, püüdsid teised oma mängijaid kokku kutsuda. Peagi märkasin tumedasse riietunud

kohtunikke, kes tulid riietusruumist ja suundusid meie poole.

Seisin väljakujoone ääres ja ootasin, tundes, kuidas liblikad kõhus lendama hakkasid. Mis siis, kui ma polegi nii hea, kui arvan? Mis siis, kui see kõik on olnud ainult koduaia fantaasia?

Enesekindlus, mis oma koduhoovis nii loomulik tundus, kadus äkitselt. Ma ei olnud enam sugugi kindel, et minust kunagi profijalgpallur saab. Olin harjunud palliga jooksma suusakeppide või kingade vahele ja sihtima garaažiust, mitte mängima päris väljakul teiste pilkude all ja kohtuniku valvsa silma ees.

Kõik tundus korraga palju suurem. Ja palju hirmutavam.

Järsku kõlasid läbi sumina kohtunike viled. Kaks mängu algas korraga. Liikusin oma võistkonna poole. Meid oli kümme – kõik samast linnaosast, enamik nägupidi tuttavad, aga mitte päriselt sõbrad. Väravavahil oli koosseisus kindel koht. Ta seisis sirge seljaga ja kindla hoiakuga, pilk oli keskendunud. Ta astus väljaku poole otsustavalt, iga samm näitas, et ta võtab oma rolli tõsiselt. Tal olid isegi omad isiklikud väravavahikindad.

Treener hakkas nimetama kuut algkoosseisu mängijat. Kui ta hetkeks pausi tegi, tundsin, kuidas süda hakkas kiiremini lööma. Ma ei teadnud kindlalt, kuhu ma kuulun. Siis kuulsin oma nime – mina olin nende seas, kes pidid kohe välja kule minema.

Ma ei teadnud, kas ma tundsin kergendust, et ei pidanud enam mängueelset närvilisust tundma, või kas ma oleksin pigem alguses elanud mängu sisse pingilt. Enne kui treener meid väljakule saatis, vaatas ta meile otsa ja ütles sõbralikult: „Minge väljakule, olge julged ja nautige mängu. Kõik läheb hästi!“

Need olid viimased sõnad, mida kuulsin enne, kui astusin esimest korda päris jalgpallivälja kule.

Kostis avavile ja pall liikus peale esimest lahtilööki. Mäng oli alanud. Kui pall esimest korda minu jalani jõudis, kadus kõik muu. Publiku hääl, tuul, närv – kõik haihtus. Olime ainult mina ja pall. Närvilisus asendus keskendumisega. Olin sajaprotsendiliselt mängus sees. Mul oli palju võhma, jooksin päris murul kergelt ja mõnuga. Ma ei teadnud, kuhu joosta. Lihtsalt jooksin. Samas tundus see kõik mulle loomulik – lihtne ja lõbus ühel ajal.

Sel suvel mõistsin, kui meeletult ma jalgpalli armastan – olgu mäng kerge, tasavägine või raske. Tulgu võit, viik või kaotus. Magus võit rõõmustas muidugi kõige enam, kuid kaotus ei kukutanud mu maailma kokku.

Turniir läks meil väga hästi. Suvepausiks olime mänginud kolm kohtumist kuuest ja võitnud neist peaaegu kõik. Esimese mängu võitsime koguni 6 : 0 ning minulgi õnnestus mitu korda pall võrku saata.

Minu esimene löödud värav tõelises jalgpallimaailmas sündis ühest lahtisest pallist vastaste karistusalas. Võistkonnakaaslane tegi pealelöögi, kuid pall tabas metalse kõlinaga posti. Pall põrkas otse minu ette tagasi. Väravavaht oli tasakaalust väljas. Mina liikusin pallile vastu ja enne kui keegi teine reageerida jõudis, saatsin palli uuesti värava poole. Üks puudutus ja löök. Seekord võrku.

Kui pall sahises vastu väravavõrku, jäi hetkeks kõik vaikseks – vähemalt minu sees. Alles siis jõudis heli kohale: kaaslaste hüüded, kohtuniku vile, keegi väljaku kõrvalt plaksutamas. Rahulolutunne täitis kogu keha. Saatsin pilgu treeneri poole. Kas ta nägi, kas ta rõõmustas? Püstine pöial näitas, et ta oli minu üle rõõmus.

Huvitaval kombel ei suutnud ma pärast turniiri lõppu meenutada ülejäänud väravaid. Väga hästi mäletasin aga neid väravaid, mida ma ei löönud.

Kord juhtus nii, et liikusin keskväljalt vastaste värava poole, kui

paremalt äärelt tuli mulle ilus ja täpne maasööt. Pall veeres ideaalse kiirusega värava ette – täpselt sinna, kuhu minagi parasjagu jooksin. Jõudsin õigel hetkel pallini. Kõik klappis. Aga siis läks midagi valesti.

Mu keharaskus jäi löögihetkel tahapoole ning pall tabas liiga palju jalapealset. Tahtsin lüüa võimsa, jõulise ja efektse pauklöögi – just sellise, nagu oleks minu kujutluses sooritanud mõni tõeline profimängija. Selle asemel lendas pall nagu kuul suure kaarega üle lati ja kadus mitu meetrit väravast mööda.

Väravavaht polnud veel jõudnud värava keskele liikuda. Ta kattis vaid üht nurka. Teine pool väravast oli peaaegu tühi. See oli olnud minu võimalus. Ja mina lõin sellise „banaani“. Seisin paigal. Tundsin, kuidas nägu läks kuumaks. Vaatasin alla karistusala joonele, et vältida teiste pilke. Tundus, nagu kõik oleksid just minu möödalööki näinud –isegi need, kes sel ajal seisid seljaga ja vaatasid teist mängu.

Pärast mängu kutsus treener mu kõrvale.

„Sellist söötu ei pea tugevasti lööma,“ ütles ta rahulikult. Ta pani käe korraks mu õlale. „Täpsus enne jõudu.“

Ta selgitas ka keharaskust: „Tee tugijalaga lühem samm palli kõrvale ja vii keharaskus ettepoole. Kui raskus jääb taha, lendabki pall kõrgele.“ Ma kuulasin ja püüdsin iga sõna endasse talletada. Tema pilk oli rahulik, aga nõudlik. Seejärel silmitses ta mind korraks. „Proovi järgmisel korral uuesti,“ lisas ta ja naeratus näitas, et ta usub minusse rohkem kui mina ise. Mingil põhjusel tähendas see lause mulle sel hetkel rohkem kui pikk loeng. Pärast mängu, kui emotsioonid olid vaibunud, oli rohkem aega mängu analüüsida ja teooriat õppida.

Siis lisas ta midagi, mis pani mu südame põksuma: kiitus selle eest, et olin kasutanud oma nõrgemat, vasakut jalga. „Paljud täiskasvanud ei

julgeks seda teha,“ seletas ta. Öeldu jäi mulle kauemaks meelde kui löök, mis sel päeval väravasse ei sattunud.

„Olen näinud ka täiskasvanuid, isegi koondisemängijaid, kes sellises olukorras ei usalda oma nõrgemat jalga,“ ütles ta. „Nad sätivad palli paremale jalale… aga selleks ajaks on võimalus juba kadunud.“

Need sõnad innustasid mind mõlemat jalga rohkem kasutama. Isegi kui vasaku jalaga löögid alguses ebaõnnestusid ja ma tundsin end kohmakana, olin iga kord enda üle uhke, et julgesin proovida. Aja jooksul märkasin, et harjutamine kandis vilja: mu jalad muutusid tasapisi võrdsemaks.

Seadsin endale eesmärgi: mul peab olema justkui kaks paremat jalga.

Treener jätkas: „Võibolla tehnika vedas sind alt. Et tahtsid lüüa õigesse kohta, aga see lihtsalt ei õnnestunud. Sellest pole midagi. Kõik eksivad. Isegi maailma parimad eksivad. Seda oled sa ju suurtes mängudes ise näinud.“

Ta vaatas mulle uuesti otsa ja selgitas: „Mida rohkem sa harjutad, seda rohkem sul õnnestub. Ilma eksimata pole võimalik mängida. Eesmärk on lihtsalt see, et õnnestumisi oleks rohkem kui eksimusi.“

Ometi ei meeldinud mulle eksida.

Treener küsis seepeale: „Kas sa tahad eksida praegu või tulevikus? Praegu on õige aeg eksida. Küsimus on selles, kas sa sellest õpid.“

Ma ikka veel ei tahtnud eksida. Aga veel vähem tahtsin alla anda.

Oli ka teisi olukordi. Kord, kus pall jäi vastase

kahe kaitsja vahele ja kumbki neist ei teadnud, kes peaks selle võtma. Nägin seda sekundi murdosa jooksul nende silmis – küsimust, kes peaks liikuma. See oli minu hetk. Sööstsin vahele, varastasin palli nende nina alt ja libistasin end nende vahelt läbi. Järgmisel hetkel liikusin juba palliga üksinda vastaste värava suunas. Minu ja väravavahi vahele jäi vaid roheline mururiba.

Äkitselt leidsin end väravavahiga üksinda olevat. Aeg justkui tardus, tundus, et kõik liigub aeglasemalt kui tavaliselt. Kuulsin, kuidas publik ja kaasmängijad karjusid elevusest, tundsin kohustust paksu tumehalli pilvena oma õlgadel. Väravavaht tuli vastu. Ma teadsin, et see on minu võimalus, ja siis ma lõin, kuid pall suundus otse väravavahi pihta. Samal ajal kuulsin vastaste kergendushüüet ja oma tiimi vaikust.

Pall põrkas keskväljal. Ma sööstsin sellele järele, võitsin duelli, kui triblasin ühest mängijast mööda, tundsin, kuidas ta jäi minust sammuga maha. Möödusin teisest veel. Ma nautisin palli enda käes hoidmist ega tahtnud seda loovutada. Kuulsin kusagilt treeneri häält, kuid see sulandus murulõhna ja publiku sumina sisse. Ühel hetkel hakkasin kaotama palli üle kontrolli, kuid suutsin selle viimasel hetkel päästa ja suunasin pilgu taas pallile. Kui lõpuks silmad tõstsin, oli kaks vastast juba minu ees. Kuulsin korraks vasakult: „Sööda!“

Aga ma ei söötnud. Kaotasin palli.

Pärast mängu küsisin treenerilt: „Miks ma lõin palli väravavahile sülle, mitte väravasse?“

Ta naeratas kergelt ja vastas: „Alateadlikult lööme palli sinna, kuhu me vaatame. Kui sa vaatasid väravavahti, lõidki palli tema suunas.“

Ta jätkas: „Kas tead, et mõned väravavahid kannavad väga erksavärvilist vormi just selleks, et ründajad vaataksid neid, mitte tühja väravat? Meie ülesanne on väravavahti näha, aga mitte otseselt vaadata. Sa pead jälgima tema liikumist, kuid su pilk peab olema suunatud tühja ruumi tema kõrval. Vaata auku, mille kaudu saad palli võrku saata.“

See mõte jäi mulle hästi meelde.

Turniiri vältel sain palju positiivset tagasisidet, et olin aktiivne ja julge ning seega nähtav. Võis tunduda, et olin teistest parem, kuid tegelikult polnud ma seda. Olin tiimis kõige vanem, pikem ja füüsiliselt tugevam, lisaks tahtmist täis. Jalgpallisaapad jalas, uskusin endasse kogu südamest. Kui kaotasin palli, ei jäänud ma käsi laiutama – pöörasin kohe ümber ja püüdsin palli tagasi võita. Mõnikord kuulsin vastast pomisemas: „Jäta juba…“ Aga ma ei jätnud. Ja muidugi eksisin samuti: kaotasin palle ja tegin valesid otsuseid. Vahel olin ilmselt liiga isekas.

Kõrval seisev mängija ei öelnud midagi, aga kui ma tema suunas piilusin, ei vaadanud ta minu poolegi, vaid keeras ringi ja liikus eemale. Kuigi mul oli terve tiim ümber, tundsin end sel hetkel erakordselt üksildasena. Osaliselt teadsin, et oleks pidanud söödu andma, samas tundsin väikest solvumist. Ma ei olnud näinud kaasmängijat – nägin ainult seda mustvalget palli. Kuidas saan näha mängijat, kui kogu mu tähelepanu on pallil, mis veereb mu jalale?

Suve lõpuks olin ma kindel: ma armastasin jalgpalli kogu südamest. Mitte ainult väravate pärast. Mitte ainult võitude pärast. Vaid selle tunde pärast, kui pall puudutab jalga ja ülejäänud maailm hajub olematusse.

Ma teadvustasin, et just ebaõnnestumised õpetasid mind kõige rohkem. Need sundisid mind pead tõstma, väljakut nägema ja kaaslasi usaldama. Iga möödalöök, iga kaotatud pall ja iga vale otsus vormisid mind rohkem kui ükski lihtne värav.

Tekkis soov pidevalt mängida, harjutada ja paremaks saada. Mul vormus kindel plaan: õppida nägema maailma pallist kaugemal – iga liigutust, iga kohta enda ümber. Otsustasin jalgpallitreeningule minna. Asusin trenni tegema ootusrikkalt, suure julgusega, teadmata, et mind ootab ees suur katsumus – selline, mis paneb proovile selle, kas mu armastus jalgpalli vastu on piisavalt tugev, et vastu pidada, isegi kui kõik ei lähe hästi, ja kas ma üldse tahan jalgpalli edasi mängida.

U17 EM-finaalturniir –tulevikutähtede kasvulava

Mai lõpus ja juuni alguses Eestis toimuv U17 vanuseklassi EMfinaalturniir toob Maarjamaale kohale Euroopa selle vanuseklassi absoluutse paremiku. Väga suure tõenäosusega saab Eestis näha mitut superstaari napilt enne seda, kui nende nimi tõeliselt kuulsaks saab. Kes on need tähed, kes on varasemalt särama löönud just U17 EMil?

Koduse finaalturniiri ootuses: olulised kuupäevad

25.–31. märts – Eesti U17 koondis mängib Inglismaal toimuval valikturniiril, kus lisaks korraldajatele kohtutakse ka Fääri saarte ja Iisraeliga.

31. märts – selguvad kõik turniiril osalevad koondised.

9. aprill – Tallinnas loositakse kaheksa turniirile kvalifitseerunud võistkonda kahte neljaliikmelisse alagruppi.

Alustame meie nimekirja värskeimast. 2009. aasta viimasel päeval sündinud Dowman kõlbaks vanuse poolest endiselt isegi tänavusel turniiril osalema, kuid Inglismaa Eestis toimuvale võistlusele ei kvalifitseerunud! Küll aga pääses Inglismaa eelmisel suvel Albaanias peetud U17 EM-finaalturniirile, kus Dowman alustas Inglismaa keskväljal kõiki kolme alagrupimängu ning lõi Tšehhi vastu väravagi. Alagrupist edasipääs jäi inglastel saavutamata, sest pingereas jäädi Itaalia ja Belgia seljataha. Ebaedu tõttu ei valitud Dowmani isegi turniiri sümboolsesse koosseisu, kuid vähem kui aasta hiljem on tegu Arsenali eest mänguaega teeniva ja väravaid lööva 16aastase noorukiga!

25. mai – algab noormeeste U17 vanuseklassi EM-finaalturniir, mis peetakse Lilleküla staadionil, Kadrioru staadionil, Kalevi keskstaadionil ja Rakvere staadionil.

7. juuni – Lilleküla staadionil selgub Euroopa meister.

Lamine Yamal

Praeguseks endiselt 18aastane Lamine Yamal osales nooremana vaid ühel U17 EM-finaalturniiril, jõudes Hispaania koondisega 2023. aastal Ungaris poolfinaali. Juba siis võistkonna ühe liidrina silma paistnud ja vaid kuu aega enne turniiri Barcelona esindusmeeskonnas debüteerinud Yamal lõi turniiril neli väravat, valiti turniiri sümboolsesse koosseisu ning debüteeris sama aasta sügisel Hispaania A-koondises.

Max Dowman

Foto: Ben McShane, Sportsfile / UEFA via Getty Images

Foto: Ben McShane, Sportsfile / UEFA via Getty Images

Bukayo Saka

Koroonaviiruse tõttu jäi vahepeal mitu turniiri (sealhulgas 2020. aastal Eestis toimuma pidanud 16 meeskonnaga EM) ära, enne seda jõudis oma etteaste teha aga praegune Arsenali ja Inglismaa koondise äss Bukayo Saka. 2018. aastal kodumaal peetud turniiril osales Saka kõigis viies mängus, kuid inglased langesid poolfinaalis Hollandi vastu penaltiseeria järel välja. 2020. aasta oktoobris teenis ta juba esimese A-koondise kutse, praeguseks ei kujuta Arsenali rünnakut ilma temata enam hästi ettegi.

Mario Götze

2009. aastal tuli kodumurul U17 Euroopa meistriks Saksamaa koondis, kelle liidriks osutus 2014. aasta MM-finaali võiduvärava autor Mario Götze. Turniiri parimaks mängijaks valitud Götze kõrval kuulus Saksamaa koosseisu veel mitu täiskasvanuna läbi löönud nime – näiteks Marc-André ter Stegen, Bernd Leno ja Shkodran Mustafi.

Jadon Sancho

Jätkame inglaste lainel: 2017. aastal Horvaatias toimunud turniiril said inglased küll finaalis Hispaanialt penaltiseerias kaotuse, kuid lohutusena valiti turniiri parimaks mängijaks just Sancho, kes lõi kuue mänguga viis väravat. Inglaste puhul oli tegu kuldse aastakäiguga, sest samal aastal tuldi ka U17 maailmameistriks. Inglismaa A-koondisesse on toonasest EM-koosseisust jõudnud lisaks Sanchole veel Phil Foden, Marc Guéhi, Callum Hudson-Odoi ja Emile Smith Rowe.

Paul Pogba

Kui 2012. aastal peeti Eestis U19 EM-finaalturniir, käisid siin teiste seas hilisemad täiskasvanute maailmameistrid Paul Pogba, Samuel Umtiti ja Alphonse Areola, samuti tegid esimesi samme koondisevutis noor Harry Kane, Kepa Arrizabalaga ja João Cancelo, rääkimata Karol Metsast. Kaks aastat varem sama aastakäigu jaoks Liechtensteinis korraldatud U17 EMil oli sellest seltskonnast ainsana turniiri sümboolses rivistuses Pogba, kes aitas Prantsusmaa koondise poolfinaali, kus lõi ka värava, aga pidi siiski inglaste paremust tunnistama.

Foto: Paul Currie, FA/UEFA

Foto: UEFA

Foto: Stephen McCarthy

Sportsfile

Foto: Imre Pühvel

Toni Kroos

2006. aastal Luksemburgis toimunud turniiri finaalis võitis küll Venemaa penaltiseerias Tšehhit, kuid turniiri parimaks mängijaks tunnistati hoopis neljanda koha saanud Saksamaa meeskonna mängujuht Toni Kroos. 17aastase profikarjääri jooksul kokku 34 suurt trofeed võitnud Kroos lõpetas karjääri 2024. aastal Saksamaa jalgpalli ühe tõelise suurkujuna. Ta kerkis esile juba väga noorelt – peale U17 EMi kuulutati ta aasta hiljem ka U17 MM-finaalturniiri parimaks mängijaks. Debüüdi Müncheni Bayerni esindusmeeskonna eest tegi ta 2007. aasta suvel, Saksamaa A-koondises mängis ta oma esimese mängu 114st 2010. aastal.

Cesc Fàbregas

2004. aastal Prantsusmaal toimunud U17 EM-finaalturniiri suurimaks täheks kerkis Hispaania koondise keskväljaäss Fàbregas, kes oli selleks ajaks esimesed mängud Arsenali esindusmeeskonnas juba teinud, kuigi legendaarsel kaotuseta liigahooajal 2003/04 ta kordagi platsile ei pääsenud. 2003. aastal poolkaitsjana U17 MM-finaalturniiril parimaks väravakütiks ja parimaks mängijaks tulnud Fàbregas säras aasta hiljem ka U17 EMil ning kuigi finaalis pidi Hispaania tunnistama Prantsusmaa paremust, said nii Fàbregasest kui samas satsis mänginud Gerard Piquést aastateks ülivõimsate Hispaania ja FC Barcelona tugitalad.

Wayne Rooney

UEFA on U17 vanuseklassi EM-finaalturniire korraldanud alates 2002. aastast (varasemalt mängiti finaalturniiri U16 vanuseklassis) ning kohe esimesel U17 EMil säras eredalt Inglismaa ründaja Wayne Rooney täht. Toona veel Evertonis oma esimest esindusmeeskonna võimalust oodanud Rooney lõi teel turniiri kolmanda kohani viis väravat (sealhulgas kübaratrikk kolmanda koha mängus Hispaaniale) ning paistis suurepäraselt silma – samal suvel kaasati 16aastane äss esimest korda Evertoni esindusmeeskonda ning 2004. aastal oli ta juba Inglismaa A-koondise ja Manchester Unitedi põhitegija.

Foto: Christopher Lee / Getty Images / UEFA

Foto: Matthew Childs / Action Images

Foto: imago sportfotodienst

Varakevadist rõõmu ja tähistamist

Jalgpallihooaeg 2026 on Eestis lõpuks alanud ning juba mõne esimese nädalaga tõi see kaasa omajagu jututeemasid – nii platsipealseid kui platsiväliseid. Milliseid hetki tabasid aga meie fotograafid?

Sõjasaagiks trofee ja mängupall! Nõmme Kalju ründaja Mattias Männilaan aitas koduklubi

A. Le Coqi superkarikani, lüües Paide jalgpallihallis toimunud hooaja avamängul FC Flora vastu kübaratriki. Foto: Taimo Arume

Jalgpallihallist ei pääsenud ka A. Le Coq Premium liiga – Narvas mängiti kohtumine Transi ja Harju JK Laagri vahel jalgpallihallis, sest Kalevi-Fama staadionil käisid klubihoone ehitustööd. Foto: Simon Gearheart

Narvas toimus ka saalijalgpalli karikavõistluste finaalneliku turniir, mille võitjaks tuli Tallinna FC Bunker Partner. Finaalmängu kohaliku Narva Unitedi vastu vaatas kohapeal 601 inimest.

Foto: Sergei Stepanov

Lennuluba antud! Naistekoondise väravavaht Katarina Elisabeth Käpa treeninghoos. Foto: Liisi Troska

Värav! Naistekoondise aasta esimese värava lõi Siret Räämet, kes sahistas Bosnia ja Hertsegoviina võrku. Foto:

Liisi Troska

Karola Purgats versus kolm leedulannat! Foto: Liisi Troska

A. Le Coq Premium liigale andis Pärnu Vaprus võimsa avapaugu, alistades kodupubliku toel 0 : 2 kaotusseisust Paide Linnameeskonna 3 : 2. Võiduvärava lõi Sten Jakob Viidas.

Foto: Svetlana Valijeva

Vapruse järgmine voor läks aga kapitaalselt aia taha – selleks hooajaks Premium liigasse tõusnud Nõmme United lammutas nad Sportland Arenal lausa 7 : 1 skooriga tükkideks. Mängu staariks kerkis kogenud Zakaria Beglarišvili, kelle arvele jäi üks värav ja lausa kolm väravasöötu! Foto: Janek Eslon

Üllatus! Naiste superkarika võitis esmakordselt Saku Sporting, kes alistas mulluse Eesti meistri FC Flora 1 : 0. Kohtumise ainsa värava lõi Emma Treiberg.

Foto: Liisi Troska

Hooaja alguse kõige dramaatilisema võidu eest hoolitses Paide Linnameeskond, kes sai värske täienduse, 2019. aastal Brasiiliaga U17 maailmameistriks kroonitud Daniel Cabrali ülihilisest ja vägevast karistuslöögist Narva Transi üle 1 : 0 võidu. Cabral tähistas tabamust emotsionaalselt – vaadake ainult, kui kõrgele lendas seljast rebitud särk! Foto: Liisi Troska

mängus järjest pääses Ragnar Klavan Bundesligas platsile.

Nõmme Kalju

oli 2015. aastal eestikeelses spordiajakirjanduses enim kajastatud spordiorganisatsioon.

olid muu hulgas tasuna kirjas lepingus, mille mängija Karel Voolaid sõlmis Koeru JKga.

Klavan enne Liverpooli siirdumist kõigi aegade tabelis teine

2016. aasta aprillikuu Jalka oli meie ajakirja sajas number. Sel puhul koostas Jalka edetabeli Eesti kõigi aegade sajast parimast mängijast. Tabeli tippu asetasime Mart Poomi. Teine koht kuulus Ragnar Klavanile, kes mängis tol hetkel Augsburgis ega olnud veel siirdunud Liverpooli, kuhu ta läks mõned kuud hiljem. Esikümnesse mahtusid veel Evald Tipner, Andres Oper, Arnold Pihlak, Richard Kuremaa, Leonhard Kass, Konstantin Vassiljev, Georgi Rjabov ja Raio Piiroja.

Selles edetabelis 45. kohale asetatud Urmas Kirs meenutas pikemas intervjuus värvikaid seiku oma karjäärist. Ta rääkis, et kattis personaalselt Itaalia staari Alessandro Del Pierot, kui Del Piero tegi EM-valikmängus Salernos Eesti vastu koondisedebüüdi. „Poolajal vahetati ta välja, meeldiks arvata, et ta ei saanud minu vastu hakkama ja võeti välja,“ ütles Kirs naerdes. „Ma mäletan, et maadlesin kuskil nurgalipu juures temaga, ja noorena on ikka vaja sigadusi teha, surusin ta näo maha ja tribüünilt hakkas kohe mündirahe lendama.“

Koondisedebüüdi järel 11 kuud ajateenistuses viibinud Brent Lepistu (pildil) tunnistas, et see periood jättis oma jälje. „Kui sinult võetakse kõige armastatum asi 11 kuuks ära, on see päris raske,“ ütles Lepistu. „Võib öelda, et olen teistest maha jäänud. Ülejäänud on nii eraelu poolest kui jalka mõttes arenenud, mina olen aasta aega pausi peal olnud.“

Kui praeguseks on Premium liiga muutunud sisuliselt täisprofessionaalseks, siis 2016. aastal uuris Jalka toonaste alumise tabelipoole satside olukorda. Selgus, et Pärnu Linnameeskonnas oli kuus poolprofessionaali, kes töötasid hommikust lõunani näiteks Danspinis või Wendres ning said õhtu poole keskenduda jalgpallile. Tartu Tammeka oli amatöörvõistkond. Paide Lin-

nameeskonnas sai küll osa mängijaid mängimise eest tasu, aga tiimi tervikuna nimetas tegevjuht Jaanus Pruuli ikkagi amatöörmeeskonnaks.

Martin Reim, Indrek Zelinski ja Janno Kivisild selgitasid, miks ei saatnud Eesti koondist edu, kui peatreener oli rombiformatsiooni kasutanud taanlane Viggo Jensen. „Tal oli selge nägemus, aga ta ei suutnud seda Eesti koondise kontekstiga kohandada. Mängijatele jäi arusaamatuks, miks neilt üht või teist oodati, miks nende roll oli just selline, nagu peatreener nõudis,“ meenutas Kivisild. Jensenil oli muide põhimõte, et kui Eesti jääb vähemusse, tuleb ikkagi mängida kahe ründajaga, asetuses 4-3-2.

FC Kuressaare ebaedu – Kure oli jäänud 2015. aastal esiliigas viimaseks ja langenud esiliiga B-sse – selgitas peatreeneri kohusetäitjaks saanud Sander Viira nii: „Me olime eelmisel hooajal vaimselt väga kehvad. Keegi ei nautinud seda, mida me tegime.“ Viira lisas, et oma osa mängisid tiheda graafikuga Saarte mängud, kust naasnult kaotati kohe Tallinna Infoneti duublile 1 : 10.

Välismaa teemal käsitles Jalka küsimust, kas vutt jäi ilma potentsiaalsest valitsejast, kui kommunistlik Jugoslaavia lagunes. Jugoslaavia noortekoondis tuli 1987. aastal maailmameistriks ning A-koondis jõudis kolm aastat hiljem MMi veerandfinaali, kus kaotas Argentinale penaltitega. Belgradi Crvena zvezda krooniti 1991. aastal klubitasandil Euroopa parimaks.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Portugali kõrgliiga väravaküttide edetabelit juhib (märtsi keskpaiga seisuga) 28aastane Kolumbia koondislane, kes teenib leiba Lissaboni Sportingus. Sealjuures on tegu jalgpalliajaloos kuulsuselt alles kolmanda temanimelise jalgpalluriga – täpselt sama ees- ja perekonnanime kannab lausa kaks tõelist vutilegendi. Vanem neist on juba manalateel, kuid võitis 1960. aastal Ballon d’Ori ning mängis lõviosa karjäärist FC Barcelona ja Milano Interi ridades. Noorem on endiselt tegevmängija, kes on võitnud tohutul arvul võistkondlikke ja individuaalseid tiitleid ning tuli 2016. aastal Ballon d’Ori valimistel neljandale kohale. Millist nime kõik kolm meest kannavad?

2. Milline firma oli 2004. aastal Aafrika Rahvaste karika peasponsor? Ajalooliselt väga laia ampluaaga firma kõrgaeg kattuski tuntuse mõttes kindlasti sajandivahetuse ja selle sajandi algusega. 2000. aastal moodustas see firma oma riigi SKPst üksinda neli protsenti ja 70 protsenti riigi pealinna aktsiaturust, kuid 2010. aasta paiku kukkus ettevõte valusalt ülemaailmse turuliidri positsioonilt.

3. Märtsi alguses Eestiga mänginud Bosnia ja Hertsegoviina naistekoondise peatreener on mees perekonnanimega Hodžić, kelle eesnimi seostub meile aga eelkõige hoopis ühe ettevõttega, millel on Eestis 73 kauplust ja mis annab tööd enam kui 3000 inimesele. Milline ettevõte see on?

4. Viimase kümne aasta lõikes on küsitav nimekiri kronoloogilises järjekorras järgmine: Kaarel Kiidron, Viktor Plotnikov, Alassana Jatta, Märten Kuusk, Bogdan Vaštšuk, Brent Lepistu, Sten Reinkort, Markus Soomets, Tanel Tammik, Rauno Sappinen. Millise nimekirjaga on tegu?

5. Milline Eesti jalgpalliklubi kannab nime, mis on eelkõige tuntud juriidikast? Kriminaalõiguses on tegu süüteokoosseisu subjektiivse tunnusega.

Sina oled kohtunik

Seekordsed küsimused esitab Eesti tippkohtunik Sandra Nigulis.

1. Mängija libastub karistuslööki lüües ning puudutab palli, mis liigub pool meetrit edasi. Lööja märkab, et palli poole on tulemas vastasvõistkonna mängija, ning lööb palli uuesti oma värava suunas selliselt, et see läheb väravasse. Milline on sinu otsus?

a) värav loeb

b) nurgalöök vastasvõistkonnale

c) vabalöök vastasvõistkonnale palli teistkordse puudutamise kohalt

d) vabalöök vastasvõistkonnale palli teistkordse puudutamise kohalt, kollane kaart karistuslöögi lööjale

2. Mängija söödab tagasi oma väravavahile, kes lööb palli jalaga. Tugeva tuule tõttu ebaõnnestub löök selliselt, et see lendab värava poole ja väravavaht püüab selle enne väravasse minekut kinni. Sinu otsus?

a) mäng jätkub

b) penalti

c) penalti ja punane kaart

d) vabalöök

3. Võistkond A taasalustab mängu vabalöögiga. Sa ei jõua vabalöögi märgiks veel kätt tõsta ning pall lüüakse otse värava peale. Väravavaht proovib pealelööki tõrjuda, puudutab seda tehes palli ning pall läheb väravasse. Sinu otsus?

a) värav loeb

b) värav ei loe, vabalöök läheb kordamisele

c) värav ei loe, jätkatakse väravaesise lahtilöögiga

d) nurgalöök võistkonnale

Foto: Svetlana Valijeva

Aprillikuu sünnipäevad

1.04 Denis Belov 49

3.04 Jaan Saal 72

4.04 Danil Kuraksin 23

4.04 Kristofer Käit 21

4.04 Liisa Liimets 20

5.04 Sergei Lepmets 39

5.04 Märten Kuusk 30

6.04 Urmas Kaal 53

6.04 Anastassia Morkovkina 45

6.04 Andrei Veis 36

6.04 Karola Purgats 20

7.04 Silver Sepp 39

7.04 Maria Orav 30

8.04 Ats Sillaste 38

8.04 Kaspar Laur 26

9.04 Jaak Luhakooder 67

9.04 Marko Lepik 49

10.04 Indro Olumets 55

10.04 Rauno Tutk 38

10.04 Joseph Saliste 31

11.04 Avo Jakovits 70

11.04 Thomas Häberli 52

11.04 Trevor Elhi 33

13.04 Jarmo Ahjupera 42

13.04 Karl Jakob Hein 24

14.04 Martin Kaalma 49

14.04 Mihkel Uiboleht 39

14.04 Herol Riiberg 29

15.04 Marko Arge 39

15.04 Andrus Õun 38

16.04 Norbert Hurt 43

16.04 Aleksandra Ševoldajeva 39

16.04 Sander Jürjens 35

16.04 Markkus Seppik 25

17.04 Alar Peek 59

17.04 Georgi Tunjov 25

18.04 Ott Mõtsnik 63

18.04 Sergei Terehhov 51

18.04 Andre Frolov 38

18.04 Inna Kiss-Zlidnis 36

20.04 Aivar Tiidus 63

20.04 Meelis Rooba 49

20.04 Indrek Joost 47

20.04 Ott Reinumäe 42

20.04 Sergei Zenjov 37 21.04 Arno Pijpers 67

21.04 Aavo Sarap 64

21.04 Rein Väin 48

22.04 Valeri Bondarenko 73

22.04 Keith Boanas 67

22.04 Sergei Hohlov-Simson 54

22.04 Aleksander Saharov 44

23.04 Artur Telling 50

24.04 Toomas Tohver 53

24.04 Marko Pärnpuu 45

24.04 Kristofer Piht 25

24.04 Sandra Pärn 23

25.04 Riivo Stolts 32

25.04 Nikita Komissarov 26

25.04 Marie Saar 25

26.04 Marko Meerits 34

29.04 Kalev Kajak 69

29.04 Dmitri Skiperski 53

29.04 Indrek Koser 40

29.04 Märten Pajunurm 33

30.04 Vitali Kobašov 61

30.04 Allan Soomets 45

30.04 Zakaria Beglarišvili 36

Kaks tilka vett

Mattis Karis

Kelly Sildaru treener

Fotod: EOK, Liisi Troska

Mihkel Ustav Tartu Tammeka mängija

Nõmme United näitas hoogu, mida pole näidatud 24 aastat

Eesti jalgpalli tiitlivöö on hooaja alustuseks saanud olla juba kolme meeskonna käes – aastat tiitlivöö hoidjana alustanud Paide Linnameeskond kaotas selle kohe Premium liiga hooaja esimeses voorus Pärnu Vaprusele. Vaprus suutis seda küll karikamängus Tartu Welco vastu kaitsta, kuid kaotas seejärel meistrivõistluste teises voorus Nõmme Unitedile lausa 1 : 7!

Viimati löödi tiitlivöö omanikule seitse väravat 2002. aasta septembris, kui FC Flora haaras vöö endale Tallinna Levadia (toona oli tegu Levadia esindustiimi Maardu Levadia duubelmeeskonnaga) käest koguni 10 : 0 võiduga. Kuueväravalisi kaotusi on tiitlivöö kaitsjad saanud aga hiljemgi – viimati 2018. aastal, kui Flora haaras tiitlivöö Paide Linnameeskonna käest 6 : 0 võiduga.

Nõmme United hoidis viimati tiitlivööd enda käes 2023. aasta teises pooles, kui esiliigas mängides kaitsti seda 15 mängus järjest.

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 21. märts, Nõmme United –Tartu Tammeka

2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

Anastassia Morkovkina 45

Aprilli alguses tähistab sünnipäeva Eesti läbi aegade parim naisjalgpallur Anastassia Morkovkina. 15kordne Eesti meister ja kaheksakordne Eesti aasta parim naisjalgpallur oli aastaid naiste meistriliigas vastaste hirm – ta oli koguni 14 hooajal liiga parim väravakütt. Pika ja uhke naiste meistriliiga karjääri jooksul lõi ta kokku 773 väravat, esindades aastatel 1995–2017 JK Narvase, TKSK ja Pärnu JK naiskonda.

Eesti naistekoondises jäi Morkovkina arvele 75 mängu ja 40 väravat, sealjuures tegutses ta aastatel 2022–2024 koos Sirje Kapperiga koondise peatreenerina. Sel fotol tähistab Morkovkina 2013. aastal Pärnu JK ridades võidetud Eesti karikat.

LHV edetabel

Veebruarikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (3.) JK Tallinna Kalev

4. (7.) Paide Linnameeskond

5. (4.) Pärnu JK Vaprus

6. (5.) Nõmme Kalju FC

7. (6.) FC Nõmme United

8. (8.) FC Elva

9. (9.) Viimsi JK

10. (11.) Põhja-Tallinna JK Volta

11. (10.) FC Tallinn

12. (14.) Saku Sporting

13. (12.) Viljandi JK Tulevik

14. (16.) Tallinna FCI Levadia

15. (13.) Raplamaa JK

16. (15.) JK Tabasalu

17. (–) Tallinna JK Piraaja

18. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

19. (–) Tartu JK Welco

20. (18.) FC Kuressaares

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Foto:

VANA FOTO

Lembit Peegel

Märtsikuu ristsõna õige vastus oli „Keskpoolik Ainsalu“ Õige vastuse eest võitis kaks piletit 6. juunil toimuvale Balti turniiri mängule Eesti ja Fääri saarte vahel Brenna Tiivits. Võitjaga võtame ühendust. Aprillikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. aprilliks. Õigesti vastanute vahel loosime taas välja kaks piletit 6. juunil toimuvale Balti turniiri mängule Eesti ja Fääri saarte vahel. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.