JALKA (märts 2012)

HIND 1,85 EUROT MÄRTS 2012

Igor Netto –

eestlasest Euroopa meister

ja olümpiavõitja U19 finaalturniir vajab vabatahtlikke Tõnu sireli 15 aastat maratoni jalgpalliliidus Rein ja Märten Pajunurme sihik on kõrgel Tartu ülikoolis jalgpalliga raskusi

Postrid: Igor Netto / Robin van Persie / Christopher Katongo ISSN 1736-7379

Kaire Palmaru usub koondisse

Peaaegu asenda­ matu Ervin Kõll 2012 MÄRTS JALKA 1

Triobet Live TV Rahvusvaheline jalgpall nüüd sinu arvutis!

Triobet annab oma klientidele uue võimaluse elada kaasa oma lemmikspordialale läbi veebipõhise televisiooni ning toob vaatajani otseülekandena sel aastal 8000 erinevat spordivõistlust!

t a ita ts u ku

sisukord

on Nettot “Kõik, kes ad ljakul, võiv näinud vä vad a , et nad te arvestada k h em natuke ro jalgpallist kes teda kui need, d.” pole näinu lk 41– 47 Lev Filatov,

Kaanelugu LK 41 Eestlastel on oma jalgpalli Euroopa meister ja olümpiavõitja – Igor Netto. Erinevalt oma tänini elavast vennast pidas Nõukogude Liidu ja Moskva Spartaki legend end ise siiski venelaseks.

Persoonid & intervjuud Ervin Kõll Rein ja Märten Pajunurm Catherine Kõrtsmik Tõnu Sirel Kaire Palmaru Ülo Lomp

Kolumn Indrek Schwede Oliver Lomp Esikaanel: Igor Netto Foto: Leonid Dorenski/RIA Novosti/Scanpix Nr 3 (51) 2012

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Alver Kivi alver@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma

Rubriigid Nimed & numbrid Kuu pilt Lood & tsitaadid Meistriliiga Klubilood Lembit Peegel Märtsikuu kalender Saalijalgpall Lisaaeg

Muu

Kujundaja: Evelin Linholm

Maakohtade treeneritel omad mured

Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER

U19 koondis

Reklaam: mail@saleshouse.ee +372 664 4010 Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Puuriturniir tulekul Noortekoondis naiste meistriliigas Tartu ülikoolis raskusi jalgpalliga

22 20 28 38 50 58 60 12 6

28

4 5 8–9 14 22 48 64 65 66 10 18 54 56 62

50

Postrid Igor Netto Robin van Persie Christopher Katongo Jalka nüüdsest veebis!

Jalgpalliliidu koduleheküljelt on nüüdsest võimalik lugeda vanasid Jalkasid (alates veebruarist 2009). Parajasti müügil olev number lisandub veebikeskkonda siis, kui uus Jalka on ilmunud. Vaadake: http://jalgpall.ee/jalkanumbers.php. Head lugemist heas seltskonnas!

2012 MÄRTS JALKA

3

nimed & numbrid

kuu

?

Kas märtsis leiab publik tee meistriliiga mängudele? Kas Iirimaa-maiguline sügis tekitas pisutki suurema huvi koduliiga vastu?

3

... maakonnas pole teadaolevalt ühtki piiretega minijalgpalliväljakut: Viljandi-, Valga- ja Läänemaal.

8

... riigi jalgpallijuhid kogunevad 12.–13. novembril Tallinna UEFA tippjuhtide arutelukoosolekule. Tegemist on visioonikoosolekuga, kust saadud ideed võivad muuta vutielu. Osalevad Eesti, Läti, Leedu, Poola, Soome, Rootsi, Norra ja Tšehhimaa.

50

... mängus juhtis Nõukogude Liidu koondise kaptenina väljakule eestlane Igor Netto. Seda ka võidukas EM-finaalis 1960. aastal ja kullases OM-finaalis 1956. aastal (vt lk 41–47).

4

JALKA MÄRTS 2012

Kristel Berendsen: See on heade kavatsuste ja koostöö leping – kuidas me teeme haridustööd, kuidas koolitame klubisid ja sportlasi, kuidas jagame infot alaliidule. Võistlusväline testimine hakkab toimuma meie initsiatiivil ja võistlussisene testimine alaliidu algatusel. Teisisõnu – meie lähme dopingutesti tegema ka treeningule, alaliidu kutsel läheme näiteks võistlusele ja võtame mõlemast võistkonnast kellegi, keda testime.

Kui tihti te aastas enda algatusel jalgpallureid testite?

Ei julge praegu täpselt öelda, aga arvan, et 10–20 testi vahel.

Kas see on esimene omataoline leping

Eestis?

Teist sellist lepingut mõne teise alaliiduga meil pole. Teiste alaliitudega käib meie koostöö Eesti Olümpiakomitee kaudu. Jalgpall pallimängualana, kust olümpiale minejaid pole olnud, on natuke eraldiseisev.

Kes dopinguteste rahastab?

Võistlussiseseid teste rahastab alaliit ja võistlusväliseid teste meie.

Kas jalgpall on dopingu seisukohalt n-ö kriitiline ala?

Ei ole riskiala. Jalgpallis, nagu olen aru saanud, on probleemid kokkuleppemängude näol. Dopingu seisukohalt on suuremad probleemid jalgrattasõidus, suusatamises ja jõualadel.

Kuidas mind koondises kaitsesse pandi

Kuidas ma kollast kaarti otsisin

Tartu Tammeka

Kohtunik

Siim Roops

See oli aastaid tagasi, kui mängisin veel Tartu Tammekaga B-klassis. Kohtusime Eesti meistrivõistlustel FC Flora Kehtnaga ja me võitsime selle tähtsa mängu 6 : 0. Olin siis veel ründaja ja see oli minu jaoks väga edukas mäng, sest lõin esimesel poolajal koguni viis väravat. Minu jaoks oli see imeline, sest kõik tuli väga hästi välja ja emotsioon löödud väravatest oli hea.

Siis tuli aga 1986. aastal sündinud poiste Eesti koondise treeningukogunemine, kus üheks treeneriks oli Erki Kesküla, kes juhendas ka Kehtna FC Flora noori. Neid poisse, keda me olime just suurelt võitnud.

Kesküla oli selles mängus minu head ründemängu näinud ja seepärast ka minu võimetega kursis. Ootamatult panid aga koondise treenerid mind kaitsesse. Minu jaoks oli see üllatav, sest Kesküla ju nägi, et ma oskan väravaid lüüa.

Pettumust see mulle siiski ei valmistanud ja viha ei tundnud. Siis oli hea, et üldse koondisse sain, sest 15aastasele poisile oli selline võimalus suur asi. Pärast mängisin Tammekas ikka ründajana edasi ja alles hiljem hakkasin oma praegusel positsioonil mängima. Tuli ümber orienteeruda.

Hannes Kaasik

Ei mäleta, millal see täpselt oli, aga pisut enne minu rahvusvahelise karjääri algust ühes mängus Pärnu Raeküla staadionil oli tuline kohtumine, kus ma juba esimesel poolajal olin näidanud mängijatele kollast ja punast kaarti.

Teisel poolajal jätkasid mängijad samas vaimus ja kaardioht oli kogu aeg õhus. Kui mängitud oli umbes viis minutit, avastasin, et mul polegi kaarti enam taskus. Olin pabinas, sest eks see väike skandaal oleks olnud. Õnneks ei juhtunud edaspidi aga enam midagi. Ju mul õnnestus siis oma jutuga või ennetava käitumisega asja kontrolli all hoida ja kaarte ei tulnud seekord enam kasutada.

Kui pärast mängu garderoobi läksin ja hakkasin laualt kaarti otsima, avastasin, et ka seal seda pole. Siis selgus, et oli ikkagi taskus, aga olin punase ja kollase lihtsalt ühte kohta pannud. Muidu on nad mul tänaseni erinevates taskutes.

See sündmus on teinud mind kaartide mõttes hoolsamaks, kuigi tegemist on ikkagi rutiiniga. Aga sellel hooajal, kui see juhtus, vaatasin oma taskud ikka tihedamalt üle.

Foto: Lembit Peegel

Koondise põhitegijad Enar Jäägeriga eesotsas otsivad ikka klubi.

Mänguaega on asunud otsima ka Middlesbrough’st lahkunud Tarmo Kink.

Pärisime AS Eesti Antidoping juhatuse liikmelt Kristel Berendsenilt, milline on Eesti Jalgpalli Liiduga sõlmitud lepingu sisu.

Foto: Lembit Peegel

Motherwellis on võimule tõusnud šerif Eestist – Henrik Ojamaa. Et võim poisile pähe ei hakkaks!

Telefonitorge

Foto: Oliver Oli

+ kuu kuu

Foto: Lembit Peegel

kuu pilt

EM-finaalturniiri avalöök tehtud Suvel Tallinnas, Rakveres ja Haapsalus toimuvat U19 vanuseklassi jalgpalli EM-finaalturniiri on ajakirjanduses nimetatud ka kõigi aegade suurimaks võistluseks, mis on Eestis kunagi peetud. Puhtformaalselt pole see nõnda mitte. Esikohal oleks Tallinnas 1980. aastal peetud olümpiaregatt, mis läks ajalukku ennekõike kui esimene olümpiavõistlus, mis on peetud okupeeritud riigis.

Teisel kohal oleks olümpiaalade MMid, millest esimesena kargab pähe tuleval aastal saja-aastaseks saavas Estonias peetud tõstmise I MM (1922). Aga sisuliselt, spordiala kaalu ja rahvusvahelist (tele)huvi arvestades on tegemist kindlasti tähtsaima võistlusega, mis Eestis iial peetud. 9. veebruaril tegi võistluse direktor Anne Rei läheneva tiitlivõistluse põhjaliku tutvustuse.

2012 MÄRTS JALKA

5

3 veergu

Jalgpall annab, aga jätab õiguse võtta

OLIVER LOMP

K

ui jaanuaris hakkasid liikuma jutud Eesti koondise raudse paremkaitsja Enar Jäägeri peatsest siirdumisest legendaarsesse Glasgow Rangersisse, rõkkas iga jalgpallifänni süda suurest rõõmust. Üle pika aja on Eesti jalgpallur taas jõudnud Euroopa tippu. Mitte absoluutsesse tippliigasse, aga tippklubisse kindlasti.

Eesti meedia kajastatud uudistest ja Rangersi erinevate asjapulkade ülistavatest avaldustest ei jäänud kahtlust, et Jääger on juba Briti saarte protestantide uhkuse täieõiguslik liige. Mida aga ei tulnud, oli lepingute allkirjastamine ning kuigi asi näis kindlamast kindlam, tekkisid muinasjuttu agad. Ühtäkki selgus, et Jäägeri palkamiseks pole šotimaa hiiul siiski vahendeid ja eestlase hankimiseks peaks nad oma ridades korrektiive tegema ehk kellestki loobuma. Nii kindlana tundunud tehing võttis ootamatu pöörde. Nädalaid hil6

JALKA MÄRTS 2012

jem imbusid meediasse ka Rangersi finantsprobleemid ning halvemal juhul on nad kohustatud tasuma 75 miljonit naela.

Võta nüüd kinni, kas Jäägeri mittepalkamine oli šotlaste krahhiga seotud, kuid paratamatult meenus veel kahe Eesti vutimehe juhtum, kus samuti kohe-kohe reaalsuseks pidanud superlepingule (siinkirjutaja on veendunud, et hoolimata probleemidest ei kao Rangersi-sugune suurklubi planeedilt Maa) oksakohad takistuseks said.

Aastaid varem pidid lühikeste vahedega Rangersi vihavaenlase, Briti saarte katoliiklaste esinumbri Glasgow Celticu ridadesse siirduma Sergei Pareiko ja Sander Puri. Ka tollal tundus kõik vaid vormistamise küsimus, kuid üleminekud jäid erinevatel põhjustel ära. Ehk siis pettumus pettumuse otsa.

Kui aga kellegi (Eesti jalgpallifännide) muinaslood purustatakse, peab alati keegi süüdi olema. Kes peaks aga nimetatud olukordades pea pakule panema?

Kas jalgpallurid, kes siiski taset välja ei mänginud ja kelle võimetes viimasel hetkel kahtlema hakati või hoopis eestlaste üleminekutega tegelevad agendid, kes ei suutnud asju õigesti ära vormistada? Äkki hoopis kodumaine meedia, kes igast spekulatsioonist kohe kinni haarab ja kõikvõimalikke uudiseid, analüüse ja muid nuppe agaralt tootma hakkab enne, kui asi kindlaks saab? Ei, eespool nimetatud pole pettumuste peasüüdlased. Süüdi on ala ise, süüdi on jalgpall.

Mäng, mis on saavutanud maailmas

inglaste väljendust kasutades mõõtmed “suurem kui elu”.

Jalgpall ei ole enam ammu pelgalt spordiala, vaid see on raha, meelelahutus, kõmu ja trend. Erinevaid jalgpalliportaale on igas riigis lõpmata palju ning haaratakse kinni igast spekulatsioonist. Jah, kui peatreener ja klubi muud tähtsad ninad on sind kiitnud ja näidanud välja soovi sind soetada, pole tegemist pelgalt kõmuga, kuid jalgpallis on see tihti vaid väike pinnavirvendus, mida liiga tõsiselt ei tohiks võtta. Iga jalgpallimaailmas toimuvaga kursis olev fänn võib lõpmatuseni maailma jalgpallist meenutada näiteid ja uudiseid, kus mõne staari üleminek ühest klubist teise on juba kindel, official, kuid asi jääb siiski katki.

“

Ei jäänud kahtlust, et Jääger on juba Briti saar­ te protestantide uhkuse täieõiguslik liige.

„

Cesc Fabregas liikus kodumaakonna Kataloonia hiidu FC Barcelonasse juba mitu aastat järjest “täiesti kindlalt”, kuid Londoni Arsenalist lahkus ta alles möödunud suvel. Enne Kaka siirdumist Madridi Reali 2010. aastal olid Manchester City fänninännide kaupmehed brasiillasse nimega helesiniseid särke ilmselt juba lattu kastide viisi valmis tootnud. Ja neid näiteid võib tuua lõputult.

Kokkuvõttes ei ole mingit vahet, kas tegu on Jäägeri või Fabregasega, jalgpallis muutuvad asjad ühe silmapilgutusega. Jalgpallifännidena oleme oma hinge andnud spordialade kroonitud kuningale ning tuleb leppida, et ükskõik kui toredaid unelmaid meile ka ei tekitata, peame enne ametlikke teateid alati valmis olema halvimaks. Jalgpall on andnud meile nii palju, aga jätnud õiguse ka võtta.

TissoT CouTurier

Jalgpallur Michael Oweni – valik tabage tasakaal spordi ja elegantsuse vahel automaatkronograaf mehhanismi, 316L roostevaba terasest korpuse, kriimustuskindla safiirklaasi ja veekindlusega kuni 10 bar (100 m / 330 ft).

r

Tutvu rohkem www.tissot.ch

Roosikrantsi 11 / tel 6 313 099 / Avatud E - R 10 - 18 L 10 - 15 P suletud www.airot.ee www.swisswatch.ee

nogr

A

ch

o

m At ph

to

ic

Au

in TOUCH wiTH yOUr Time

2012 MĂ„RTS JALKA

7

lood & tsitaadid

nii nad

Laste suvelaagrid koguvad populaarsust

“Rahvuslikud huvid saavad eri rahvusrühmadel olla ühtsed põlisrahvaga – neis huvides on näiteks rahvusliku jalgpallimeeskonna hea käekäik, aga ka siinse haridussüsteemi headus rahvusvahelisel tasemel.”

Tõnis Lukas

Kui eelmisel aastal oli Eesti Jalgpalli Liidu laste suvelaagrites 1190 osalejat, siis sel suvel oodatakse laagritesse juba 1500 noort.

Eesti Jalgpalli Liidu noorte projektide koordinaator Teet Allas räägib, et suvelaagrite peamised märksõnad on jalgpall, lõbu ja kõigile. Eesmärgiks on tuua laagrite kaudu jalgpall igale Eesti lapsele lähemale.

Allase sõnul tõuseb laste arv uute liitujate arvelt. Tänavu lisanduvad laagri korraldajana Narva, Kohtla-Järve, Vinni, Kilingi-Nõmme, Ülenurme vald ja Otepää.

“Eks lapsed ja lapsevanemad, linnad ja klubid on korraldamisega rahule jäänud ning annavad positiivset infot edasi,” kommenteerib Allas uute korraldajate lisandumist. “Seeläbi on igal aastal uusi kohti, kes tahavad ise korraldada.”

Suvelaagrite eesmärk on pakkuda lastele võimalusi aktiivseks ja rõõmsaks tegevuseks värskes õhus. Samuti on soov muuta jalgpall Eestis veelgi populaarsemaks spordialaks.

Allase sõnul ei pea osalejad omama jalgpalli mängimise oskust. Igal päeval antakse treenerite pilgu all noortele võimalus mängida palli nii, nagu nad soovivad. Eesmärk on omandada põhilised oskused lõbusa mängu kaudu, et hiljem kasutada neid jalgpallimängus.

Laagripäev on jaotatud osadeks: hommikuti kerge treening, lõunasöök ja erinevad mängud pärastlõunal. Igaüks võib mängude ja treeningute käigus koguda punkte.

Pärastlõunaste tegevuste juurde kuuluvad näiteks mängud gruppides, mille käigus rakendatakse juba omandatud oskusi ja õpitakse juurde uusi.

Nädalase laagri käigus külastatakse ka tippklubi treeningut, lapsed saavad tutvuda mängijatega, võtta autogramme ja teha fotosid. Laagri lõpus jagatakse väikeseid auhindu või diplomeid, mille lapsed võivad endale mälestuseks jätta lõbusast suvenädalast.

Teet Allas näeb võimalust suvelaagrite laienemiseks veel Hiiumaale, Viimsisse, Kallastesse, Jõhvi, Kehrasse, Maardusse, Vändrasse jne. “Muidugi võib mõnes kohas tekkida probleem transpordi korraldamisega ekskursiooni päeval ja peatreenerite leidmisega laagrite ajaks,” räägib Allas. “Kuigi igal aastal lisandub läbi EJLi rahvajalgpalli koolituse treenereid, on paljud suvel hõivatud klubi tegemistega.”

Ta usub, et tulevikus suudetakse kindlasti korraldada korralikud suvelaagrid kuni 2000 lapsele. Arvestatakse ka toetajate võimalustega.

Laagritest on oodatud osa võtma 6–11-aastased poisid ja tüdrukud.

ütlesid “Ma ei näe, et see oleks vähem tähtis – et rahvuslik entsüklopeedia oleks vähem tähtis kui rahvusooper või ... või ... jalgpallikoondis või ...”

Kaarel Tarand eestikeelse entsüklopeedia tähtsusest “Tõmbasime tollesama eestlannaga sügisel sinimustvalged riided selga, astusime teele kohaliku kõrtsi poole ja vaatasime, kuidas Eesti kaotas, ning siis jälgisime mõnevõrra nördinult iiri DJ-d, kes terve õhtu Iiri edust praalis. Eesti kaotus oli valus. Olin kade iirlaste peale, kes said kodumaa võitu tähistada.”

Ajakirjanik Laura Mallene koduigatsusest välismaal “Konkurentsi teiste aladega jalgpall ei pelga. .. Milles on asja saladus? Aga selles, et jalgpalliklubid on mõistnud nippi, mida näiteks igipõlisel Eesti laste ja noorte lemmikalal võimlemises on kasutatud juba aastaid: laps tuleb üles leida juba lasteaiast. Jalgpallis on see võimalik, sest ala on lihtne, mänguline ega nõua õigupoolest mingit erilist varustust või eeldusi.”

Aet Süvari “Meie valiku juures loobuksin Operist, aga ei kannaks teda veel maha.”

Risto Sarapik koondise valikutest

Alver Kivi

Foto: Lembit Peegel

“Võtsin otsuse ise vastu, sest pole mõtet istuda ja raha koguda. Ega ma jalgpalli raha pärast mängi.”

Tarmo Kink lahkus Middlesbrough’st “Põlv kannab kenasti. Ega ta uus ole, aga töö saab tehtud.”

Raio Piiroja paraneb vigastusest Mupo asejuhi vallandamine & jalgpall “See on üks arusaamatu asi – ametile osteti jalgpallivarustus. Tekib küsimus, kas mupo on jalgpalliklubi või muu asutus.”

Vallandatud Mupo asejuht Margo Reiska “Võib ju küsida, miks ainult jalgpall. Aga see on täiesti loogiline: just jalgpallivõistlused ohustavad linnas avalikku korda teistest enam, see tähendab, et ala tuleb tunda. Ja praktika on selleks parim.”

Postimees Margo Reiska süüdistusest, et mupos soositakse jalgpalli

8

JALKA MÄRTS 2012

Suvelaagris pead ühtaegu seisma väljas nii iseenese kui ka terve võistkonna eest.

lood & tsitaadid Foto: erakogu

nii nad

ütlesid “No loomulikult, kui näiteks Beckham tuleks ja tahaks meiega koos trenni teha, siis ära kindlasti ei ütleks.”

Martin Reim sellest, et enamasti välismaalasi niisama trenni ei võeta “Panime paika, et märtsis korraldame suurema konverentsi, kus poliitikutele ja avaliku elu tegelastele tutvustatakse Eesti jalgpalli poolt viimase 20 aasta jooksul läbi käidud teed ja praegust olukorda, et poliitikud oleksid poliitilisi otsuseid tehes oludega kursis.”

Riigikogu Eesti jalgpalli toetusrühma esimees Deniss Boroditš

Priit Mäeorg (paremal) koos peatreeneri, rannajalgpalli legendi Galochaga.

Priit Mäeorg valmistus hooajaks Brasiilias Neljakordne Eesti meister rannajalgpallis Priit Mäeorg valmistus hooajaks jaanuarist märtsi alguseni Brasiilias.

Rio de Janeirosse sõitis Priit Mäeorg tänu seal elavale ammusele sõbrale Nõmme Kalju päevilt (2007. aasta ja esiliiga) Hudson Souzale. Brasiillane viis eestlase kokku inimestega, kes aitasid tal saada rannajalgpalliga professionaalsel tasandil tegeleva meeskonna treeningutele.

1904. aastal asutatud klubi America Football Club (RJ – Rio de Janeiro) on osalenud palju kordi Brasiilia meistriliigas ja võitnud seitsmel korral osariigi karika.

“Meeskonda võeti mind vastu väga lahkelt ja sõbralikult nagu Brasiilias kombeks ning nagu nad ise ütlesid, siis ma olin osa perekonnast,” räägib Mäeorg, kelle sõnul oli tal suhtlemisel abiks üks väheseid inglise keele oskajaid Jaime Venancio.

Trenni tuli koos kohvimaa poegadega teha kaheksa korda nädalas, ainuke vaba päev oli pühapäev. Hommikune treening algas kell 8 ja õhtune kell 16.30. Eestlasele oli kõige suuremaks pähkliks muidugi Brasiilia südasuvine kliima.

“Minusuguse põhjamaise mehe jaoks oli alati palav, sest treeningute ajal oli keskmine temperatuur 30 kuni 35 kraadi, vahel vähem, vahel rohkem,” märgib Mäeorg, kelle sõnul oli esimene nädal väga raske, teisel nädalal tulid hapnik ja jalad juba tahtele järele. Meeskonda sulandumisel oli ainsaks probleemiks portugali keele mittevaldamine.

“Kommunikatsiooniprobleemide tõttu olid paljud kombinatsioonid minu jaoks üsna peadmurdvad,” kurtis ta.

Enda mänguga ei jäänud Mäeorg rahule ja pisiasju, mida parandada, on küll. Aga puudujääke mees väga ei põe, sest Brasiilias käiski ta just oskusi arendamas. Palju olnuks loota, et ta hakkab kohe imesid tegema.

Peatreener jäi aga Mäeoru tegevusega rahule ja andis võimaluse ka paaris treeningmängus osaleda.

“Igal juhul tahaks tuleval talvel siia tagasi tulla n-ö talvituma ja rannajalgpalli professionaalsel tasandil mängima,” on ta oma plaanides kindel.

Kodus valmistub Priit Mäeorg Eesti rannajalgpalli liigaks Nõmme meeskonnaga. Samuti soovib 24aastane noormees lähitulevikus Eesti koondist esindada.

“Ma olen veel piisavalt noor, et selle spordialaga üht-teist saavutada,” on Mäeorg oma võimaluste suhtes optimistlik.

Alver Kivi

“Mu ema meenutas, kuidas ta lapsena vanaisa mansetinööpidega mängis, mille Rootsi kuningas 1927. aastal Eduard Ellmanile jalgpallimatši eest kinkis.”

Kadri Eenlo, kelle poeg Hugo Pähkel marssis Manchester City maskotipoisina väljakule koos Sergio Agüeroga ja kelle vanaisa oli omaaegne vutiäss “Jalgpalliklubi saab hakkama sellest hoolimata, et Fjodor Berman jalgpalli ei toeta.”

Viktor Levada, kelle firmad võttis Berman üle “Ta on väga heas füüsilises vormis, pole kunagi vigastatud – sellist meest hindab iga treener. Klubi saaks Enari tasuta. Ma ei usu, et praegu oleks turul palju temast paremaid vabaagente.”

Aalesundi peatreener Kjetil Rekdal Enar Jäägerist “Ma ei kahetse oma seniseid valikuid, kuid Eesti on mu kodumaa ja mu poeg mängib seal jalgpalli. Mul on kodumaal jalgpalliga ka tulevikus omad plaanid.”

Joel Lindpere tahab edaspidi Eesti koondises mängida “Viis aastat tagasi alustasime identiteedi teemast, kuid siis ei tulnud klubid sellega kaasa.

Sel ajal tegeles ka näiteks Flora üleriigiliselt jalgpalli arendamisega, aga ka kõigil teistel klubidel oli muu tähendus primaarsem ning piirkondlikust identiteedist ei tahetud midagi kuulda.”

Aivar Pohlak Eesti klubidest šerif Henrik Ojamaa “Ojamaa. Uus šerif linnas” Tekst Motherwelli klubi T-särgil “Noorjalgpallur Ojamaa teeb Šotimaal tõelisi mehetegusid. Postimees kirjutab koguni, et “Ojamaa ja Motherwell mängisid väravateta viiki”.” twitter.com/osokas 2012 MÄRTS JALKA

9

vastukaja

Maaklubide treenerid: oleme vaeslapse rollis Väikestes maakohtades tegutsevate võistkondade treenerid ajavad oma asja isuga, vabast ajast ja pühendumusega. Seepärast ei meeldi neile mitte üks põrm, kui heades tingimustes tööd tegevad linnatreenerid kolleegidele etteheiteid teevad.

Alver Kivi

J

alka toimetuse poole Foto: Lembit Peegel pöördunud Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi treener Jaanus Getreu ei pea õigeks FC Flora naiskonna treeneri Allan Soometsa poolt ajakirjas öeldut, et maaklubid tegutsevad peamiselt projektipõhiselt. Tema hinnangul ei saa linna- ja maaklubide tööd kõrvutada.

“Tahan lihtsalt ilma virisemata öelda, et klubide stardiplatvorm on nii erinev, sest Väike palliplats, niitmata muru, uputav väljak ja laste transport. Kohati igasuguse toetuse puudumine, sest omavalitsustel pole selleks kaks peamist asja – baasid ja lihtsalt vahendeid. Selline on olukord maal. lastearv – on ju totaalselt teised,” märgib Getreu, lisades, nevalt linnatreenerist pean mina väljakul et ei saa nii, et linnatreenerid nimetavad vatele noorpalluritele pearaha. Sellised olema kolm tundi enne mängu, et kõik on tingimused linnas. maaklubide tööd projektipõhiseks.

FCE Puka treener Kristjan Moorast ja Väike palliplats, niitmata muru, upu- korralikult ette valmistada. Ja ega kohtunikku pole siit kandist ka kerge leida, sest Suure-Jaanis tegutseva SK Tääksi treener tav väljak ja laste transport. Kohati igaigat meest ju vilistama ei taha.”

Toomas Aavasalu on Getreuga nõus ja suguse toetuse puudumine, sest omavaÜheks maakohtade treenerite muretõdevad, et kahjuks on maakohad vaeslap- litsustel pole selleks lihtsalt vahendeid. lapseks on transport, sest paljud lapsed se rollis ning see on kogu aeg nii olnud.

Selline on olukord maal. elavad treeningupaigast kaugel ning nen“Linnatreeneritel on kergem. Tuled koMaaklubide treenerid soovivad, et de kohalesõidutamiseks ja hiljem kojuviihale, annad trenni ära ja lähed minema,” ka neil oleks staadion treeninguks ja räägivad mehed kui ühest suust. mänguks ette valmistatud ning et nad ei miseks tuleb leida võimalusi. Tihti peavad treenerid selleks kasutama oma isiklikku peaks laste transpordiga tegelema. Nad Jaanus Getreu toob välja oma seisusõiduvahendit. Hea, kui omavalitsus osa koha: “Ei ole õige nimetada maaklubide tahavad, et ka nende õpilased on pärast kulutustest kompenseerib. trenni puhtad, mitte staadioni porist treenerite poolt tehtavat tööd ükskõik mis moel, sest tean millised fanatid maal sopaseks ja mustaks roobatud. Erilisest Kohilas pole kurtmiseks põhjust luksusest ei unistata. lastega tegelevad ja seda ükskõik mis Jaanus Getreu sõnul ei pea linnatreeToomas Aavasalu tõdeb, et aeg-ajalt tuspordialal. Sooviks ka minna trenni ja nerid niitma väljaku muru, öösel sadanud leb transpordile isegi oma rahadest peasealt ära käed taskus, aga näed, ei saa.” vihma järel sealt kümnete kärutäite kaupa le maksta: “Minu mängijad elavad väga Tahaks ka korralikke tingimusi vett enne mänge ära vedama ja piire maha suures raadiuses ja et lapsi korralikult märkima või siis lootma, et talvel on Ilusad väljakud, korralikud riietusruutrenni saada, peab neid ise vedama. Tasspordisaalis ikka vähemalt 10 soojakraadi. sin neid oma autoga nagu kass poegi, mid, niidetud muru ja trenni tulnud Üha väheneva lastearvu juures treeningu- sest lapsevanematel lihtsalt puuduvad lapsed. Too vaid pallid, pane markerid gruppide kooshoidmisest ta ei räägigi. paika ja hakka treenima. Paljudes kohtranspordivõimalused.”

Rahul pole ka Kristjan Moorast: “Eritades makstakse ka treeningutel osaleKohila Püsivuse treener Taavi Aus 10

JALKA MÄRTS 2012

vastukaja tõdeb, et ta ei saa oma tööd päris linnatreeneriga küll võrrelda, kuid märgib, et Kohila ei ole siiski selline maakoht, kus treener peab kõik ise ära tegema.

“Me peame küll ise väga palju asju enne trenni ette valmistama,” märgib ta siiski. “Nii tuleb väravad kohale tuua ja kõik vajalik hakkama panna. Kindlasti ei ole nii, et kui ma tulen trenni, on kõik olemas.”

Taavi Ausi sõnul ei pea tema õnneks mänguväljaku eest hoolitsema ja transporti trennis käimiseks korraldama.

Staadioni ettevalmistamisega tegeleb kindel inimene, kes saab selle tööga korralikult hakkama.

Ka lapsi ei pea treener oma autoga trenni vedama, sest lapsevanemad on tublid ja teevad vajalikud sõidud kõik ise ära.

Vahel tuleb aga klubidel ja treeneritel koostöös omavalitsusega otsida jalgpalli arendamiseks alternatiivseid võimalusi.

Kuigi omaosaluse nõudega, on projektideks avatud erinevad fondid. Headel aegadel aitavad oma õla alla panna ka

sponsorid.

Nii sai endale 2001. aastal murukattega jalgpalliväljaku Lääne-Virumaa vald Viru-Nigula. Suur sündmus väikese valla ajaloos sai teoks tänu tubakafirma Philip Morris Eesti poolt 2000. aastal välja kuulutatud spordirajatiste taastamise konkursile, kuhu laekus avaldusi kahesaja projekti ringis. Lääne-Virumaalt osutus ainsana väljavalituks Viru-Nigula.

Tubakafirma ehitas uue jalgpalliväljaku Tegemist oli ühe osaga Philip Morrise firma üleilmsest noorte suitsetamisest hoidumise projektist. Kokku finantseeris Philip Morris Eesti 24 väljaku ehitamist.

Viru-Nigula jalgpalliväljaku haldaja Tiia-Haida Järve sõnul on projekti õnnestumisel suur roll treener Alar Peegil, kes seda asja hingega on vedanud. Nüüd on tema juhendatavad Viru-Nigula SK võistkonnad sellel väljakul harjutades võitnud juba palju võistlusi.

200 000 krooni maksma läinud välja-

kut kasutavad aktiivselt kohalikud noored ja külade võistkonnad, aga ka paljud ümbruskonna satsid peavad seda endale sobivaks mängupaigaks. Aastate jooksul on väljakul peetud erineva tasemega võistlusi.

Järve sõnul pole keegi veel väljaku kvaliteedi üle nurisenud.

“Eks ta meil esialgu pisut kidus ka, aga oleme usinalt toimetanud ja rehitsenud,” räägib Järve, kelle sõnul on jalgpalliväljaku mõõtmetega 100 x 52 meetrit hooldajaks vald. “Alati saab muidugi paremini, aga kurtmiseks pole põhjust.”

Lahendamist ootavaid probleeme on maal jalgpalli arendamisel palju. Ometi on just maakohtadest viimastel aastatel sirgunud meie esiklubidesse ja ka koondisse palju uusi noori. Hoolimata raskustest on maal tegutsevad treenerid suutnud kasvatada üles palju teotahtelisi, eesmärgi- ja sihikindlaid jalgpallureid.

“Ja kui sellistest tingimustest, nagu maal on, tuleb veel mängijaid just neile linnaklubidele ja rahvuskoondisse, siis ei tohikski nagu kurta,” võtab Jaanus Getreu teema kokku.

Kui prillid segavad, siis

laserlõikus on lahendus!

Registreeru uuringutele telefonil 5344 3533 või www.silmakirurgia.ee 2012 MÄRTS JALKA

11

ReFocus Silmakeskus, Lai 11/13, Tartu

1-teist mõtet

Eesti ettepanek maailma Igor Netto Ausa mängu auhi S

ee, et Igor Netto oli eestlane, Foto: Indrek Schwede arhiiv polnud saladus. Aga see polnud ka üldteada. Seda teadsid meie vanemad jalgpallurid ja muidugi teadsid seda tema kaasaegsed mängukaaslased Moskva Spartakis.

Eestikeelses trükisõnas puudus seni ulatuslikum käsitlus Netto sidemetest Eesti ja eestlusega. Juhuslikke ja oletuslikke hüüatusi leiab internetist.

Hulga kindlamas kõneviisis kõnelevad meiega ingliskeelsed jalgpalliraamatud ja tänu Igori venna Levi dissidendikuulsusele on tema perekonna ajalugu uuritud akadeemilisel tasemel välismaa ülikoolides. Jalka on nüüd (lk 41–47) ja järgmises numbris täitmas eestikeelset tühimikku ses vallas.

Netto tõusis Nõukogude jalgpalli tippu viiekümnendatel ja püsis seal kuuekümnendate keskpaigani.

See oli Nõukogude/Vene jalgpalli kuldaeg. Turniire mindi siis võitma Olümpiavõitjast eestlane Igor Netto Euroopa karikaga 1960. aastal. ja 1964. aasta EM-finaalmängu kaotuse eest võeti peatreener pukist.

Venelased arutasid tõsimeeli, et kui nad sid pärast ühepäevast puhkust kokku poleks kaks nädalat enne 1958. aasta väljakuperemeeste rootslastega, kes olid MMi vahistanud vägistamissüüdistusepuhkust nautinud kolm päeva. Rootsi ga Eduard Streltsovi, tema kaasosalisi võitis ja läks välja kuni finaalini, kus Mihhail Ogonkovi ja Boriss Tatušinit kaotati Brasiiliale. Need on küll sõnad, ning kui Igor Netto oleks saanud teraga pärast alagrupis allajäämist Brasiivena kaasa teha mängu Brasiilia vastu, liale ütles Netto: “Didi on kahtlemata võinuks nad tulla maailmameistriteks. hea, aga kui poleks olnud mu vigastust, Mis tähendanuks, et sel aastal oleks oleksin tal pasa keema pannud.” jäänud sündimata legend 17aastasest Kui täna kardavad maailma hiiudki Pelest ja Brasiilia esimene MM-tiitel Hispaaniat, siis 1960. aastal kartsid jäänuks sel korral võitmata. N Liit hispaanlased venelaste endi versiooni kaotas küll alagrupis Brasiiliale, mille järgi neid. Kommunismivihkaja diküheks põhjuseks oli vigane Netto, kes taator Franco keeldus veerandfinaali ei suutnud peatada keskväljal valitsevat mängimast N Liidu vastu, kuid venelasDidid. Netto mängiski trauma tõttu sel te järgi nõudnud ta rahvusmeeskonna MMil ainult selle ühe mängu. Alagrutreeneritelt garantiid, et N Liidust saapis pidi N Liit aga mängima lisamängu dakse jagu. Seda garantiid ei julgenud Inglismaaga, et selgitada, kumb pääseb meeskonna juhid anda ja lennujaamas veerandfinaali. Venelased võitsid ja läkärasõiduks valmis olnud Hispaania

12

JALKA MÄRTS 2012

koondis andis loobumisvõidu.

N Liit võitis esimesed Euroopa meistrivõistlused (tõsi, kahel esimesel aastal nimetati neid Euroopa karikavõistlusteks ja alles tagantjärele anti neile EMi nimi).

EM-finaalturniir koosnes siis kahest mängust ja Netto valiti turniiri sümboolsesse koondisse. Finaalmäng Jugoslaavia vastu on kättesaadav YouTube’is ning peab ausalt tunnistama, et selles mängus on Nettost väljapaistvamaid figuure. Aga see on ka tõepoolest üks mäng. Netto autoriteet oli kõigutamatu. Ta kandis SSSRi särgis kaptenipaela 50 korda. Moskva Spartakis on ta tänini pidanud rekordarv mänge riigi meistrivõistlustel. Aga tema suurus avaldus eriskummalisel moel 1962. aastal, kui ta MM-finaalturniiril Tšiilis palus kohtunikul tühistada värava, mille see oli ekslikult N Liidu kasuks fikseerinud.

Mäng uruguailastega otsustas, kumb meeskond pääseb veerandfinaali. Venelasi rahuldas ka viik, lõunaameeriklased pidid tingimata võitma.

Seisul 1 : 1 lõi Igor Tšislenko väravale ja pall lipsas katkise väravavõrgu kaudu valelt poolt puuri. Kohtunik fikseeris värava, kuid tema juurde jooksis kapten Igor Netto, kes selgitas, et väravat polnud.

Muuseas, just Tšislenko oli mees, kes mõni aasta varem abiellus Netto armastatud neiuga (sellest lähemalt Jalka järgmises numbris), kuid on alust arvata, et see polnud Netto tegevuse motiiviks. Võiduvärava lõi Valentin Ivanov 89. minutil.

Hiljem ütles Netto, et mis rõõmu valmistanuks ebaausalt saavutatud võit!

Sama kinnitasid tema võistluskaaslased.

Aga näiteks võistkonnakaaslase Viktor Ponedelniku jutust ilmneb, kui enesekindlalt venelased end sel ajal tundsid.

Kui temalt päriti, kuidas suhtunuks nad Netto teguviisi, kui Uruguay võitnuks,

1-teist mõtet

male: auhind vastas Ponedelnik: “Esiteks, me poleks mitte mingil juhul Uruguayle kaotanud.

1962. aastal oli meil väga hea meeskond: Jašin, Voronin, Netto, Metreveli, Ivanov, Meshi, Tšislenko – millised nimed!

Umbes kuu aega enne MMi kohtusime Uruguayga Moskvas ja võitsime 5 : 0.

Tundsin, et uruguailased kartsid meid Tšiilis, aga meie mängisime suure varuga.

Aga kui siiski oletada, et me oleksime toona kaotanud ega pääsenuks veerandfinaali – ei, Igorile poleks ükski poistest julgenud etteheiteid teha. Ta käitus ju ausalt, õilsalt. Aga ebaausalt saavutatud võit minu arvates rahuldust ei paku.”

“

Didi on kahtlemata hea, aga kui poleks olnud mu vigastust, oleksin tal pasa keema pannud.

„

See Netto teguviis on ära mainitud näiteks UEFA internetikoduleheküljel www.uefa.com, aga FIFA meenutab oma koduküljel 1962. aasta MMist pajatades kuulsat “Santiago lahingut”, inglast Jimmy Greaves’i mängu ajal Brasiiliaga väljakule eksinud koerakest püüdmas, millest on saanud Tšiilis toimunud MMi valveklišee. Peale selle on FIFA välja toonud igasugu tühja-tähja, kuid maha vaikinud tõeliselt haruldase teo, milleks on Igor Netto aus mäng.

Tänapäeva jalgpalli sukeldumisterohkes ja thierryhenrylikus mentaliteedis vääriks aga just Igor Netto esiletõstmist ja meeldetuletamist. Kas ei võiks just Eesti olla algatajaks ja teha FIFA-le ettepanek tõsta Netto tegu uuesti rambivalgusse? Üks võimalus oleks anda igal aastal välja Igor Netto nimelist ausa mängu auhinda. Või anda see välja igal MM-finaalturniiril. Tõsi, sel juhul on oht, et vää-

riliste tegude puudumise tõttu jääb see üldse välja andmata. On ka võimalus, et MM-finaalturniiril antakse FIFA poolt välja Igor Netto fair play auhind viimase nelja aasta kõige üllama teo eest. Siis ei tohiks kandidaatidest puudus tulla, kuna aus mäng pole limiteeritud ühe turniiriga ja absoluutse tipptasemega.

Muidugi peaks mõtlema, kuidas seda teha ja tõenäoliselt peaks ses küsimuses tegema koostööd Venemaaga, kus 2018. aastal toimub MM-finaalturniir. Mõistagi kätkeks ettevõtmine ka propagandaohtusid. Koduse MM-finaalturniiri puhul võiks Venemaa hakata Netto auhinna puhul rõhutama venelaste/nõukogulaste erilist ausust ja eetilisust, mis on muidugi sulaselge vale. Kogu asi võib osutuda vastikuks ja eemaletõukavaks. Auhind peaks sisse seatama juba varem, näiteks 2014. aasta MMil Brasiilias. Meie huvi mõistagi on au sisse tõsta ausust, võidelda parema jalgpalli nimel ja üpris talutaval moel teadvustada ja upitada endid rahvusvahelisel areenil – see aus jalgpallur oli etniline eestlane! Aga võib-olla näeb autor antud juhul kolli ja Igor Netto ausa mängu auhind peaks just sisse seatama Venemaal peetaval MMil? Paljuke siis välisilma massid ikka suure MMi valguses ühest auhinnakesest huvituvad ning propagandat teevad venelased sissepoole selletagi. Aga tavavenelastele oleks hariv teada saada, et nende legendaarne jalgpallur oli rahvuselt puhas eestlane ja meiegi saaksime seda auhinnast rääkides maailmale meelde tuletada.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

Netto ja Poom Netto n-ö avastamine tõstatab küsimuse Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist. Usun, et ses osas ei pea tegema mingeid korrektiive. Olgugi Netto etniline eestlane – ise pidas ta end venelaseks ja mentaliteedilt oli ta – olgu see öeldud nii neutraalses tähenduses kui sedavõrd emotsionaalses ja ajalooliselt valulikus teemas võimalik – nõukogude inimene. Muidugi peame vastu vaatama faktidele: Igor Netto on kõige kõrgemini tituleeritud eesti verd jalgpallur maailmas. Euroopa meistritiitlit ja olümpiakulda pole vastu panna kellelgi. Aga tema koht on eelkõige Vene ja Nõukogude jalgpallis, meile valmistab tema eesti päritolu eelkõige pisut närvikõdi. Eesti kõigi aegade jalgpallur on praeguse seisuga Mart Poom – alati oma eesti juuri rõhutanud väravavaht. Neid kaht ühendab muuseas malemäng ja ...

N Liidu koondise Euroopa meistri tiitli ja olümpiakullani viinud treener Gavriil Katšalin!

Poom ja Katšalin kohtusid 1982. aastal Tbilisis Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril, kus viimane kohtus meie Lõvidega.

Kohtumise lõpus mängis ta malet Mart Poomiga ja kaotas! See ei andnud tollal 71-aastasele veteranile rahu ja järgmisel päeval oli N Liidu koondise kõigi suuremate võitudeni viinud mees jälle kohal, et võtta revanš, mille ta saigi! Nettolegi meeldis malet mängida, mida ta harrastas isegi nii auväärses seltskonnas nagu oli seda maailmameister Tigran Petrosjan!

2012 MÄRTS JALKA

13

meistriliiga

Klubid otsivad läbi identiteedi võluvitsa Jalgpallijuhid on heitnud publiku vähesusega maadlevatele meistriliiga klubidele päästerõnga.

Oma identiteedi loomine peab viima populaarsuse tõusule ja tooma rahva staadionile.

Alver Kivi

E

esti koondise edu järel võiks loota, et sel hooajal ootab meid ees tõeline jalgpallibuum ja staadionid täituvad publikust. Vutirahvas tahaks, et olenemata liigast ja sõltumata kohast on fännidehulgad lisamas murul rulluvale omapoolset panust. Tibusid loetakse aga sügisel ja suunanäitajaks peab olema meistriliiga.

Publiku tribüünidele toomiseks on staadionil pakutud tippansamblite kontserte, korraldatud on erinevaid loosimisi, enne mänge ja kohtumiste vaheajal on huvilised saanud osaleda fännidele mõeldud mängudes.

Eelmisel aastal korraldati jalgpalliliidu ja Starmani koostöös lastele suunatud vutipäevi, mis kulmineerusid meistriliiga klubide kohtumisega. Keskmiselt jälgis neid mänge tribüünidel 392 inimest.

Samm-sammult edasi liikudes on publiku arv siiski kasvanud ning mullu küündis keskmine vaatajate arv ühel meistriliiga mängul juba üle 200. Aga rahul ei ole ükski osapool. Meistriliiga meeskondadest publiku arvult kindlat esikohta hoidva Nõmme Kalju presidendi Kuno Tehva hinnangul on oluline klubi turundus.

“Kalju tuli jalgpalli turunduse kaudu, mis iseenesest ei ole midagi erilist, aga ta oli eriline jalgpalli jaoks,” räägib ta Kalju koduleheküljel klubi arendamise põhimõtetest.

Tehva lisab: “Eestis oli see enneolematu tee, millega kaasnes palju kriitikat. Ülejäänud klubid üritavad tippu minna piki sportlikku joont, et leida siis raha ja sponsorit. Et mida kõrgemale jõuad, seda rohkem raha. Meie tahtsime olla kardinaalselt erinevad ja valisime turunduse. Meie arvates – me adusime seda – ei ole Eesti jalgpall praegu piisavalt 14

JALKA MÄRTS 2012

atraktiivne, et raha juurde tuua.”

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak on vastupidisel seisukohal ja leiab, et vaid turunduslike käikudega ei ole võimalik rahvast staadionile tuua.

“Eesti jalgpallis oleva harrastajate arvu ja meie turul liikuva rahaga ei saa asja korralikult arendada,” lausub vutijuht, lisades, et kui me hakkaksime turunduslikult meistriliigasse raha panema, siis me jääksimegi seda tegema ja paneksime liigasse rohkem kui sealt välja tuleks.

Põlvasse Lootospargi rajanud JK Lootose president Indrek Käo peab lahenduseks staadionil korralike tingimuste loomise. Tema sõnul andis Lootose män-

gudele suure efekti see, kui saadi enda staadionile tribüünid. Kui kodunaiskonna vastaseks oli Pärnu, Levadia või Flora, siis oli omasid toetamas üle saja inimese.

Hooaja keskmine oli 70 pealtvaatajat.

Lahenduseks identiteet?

“Panime tähele, et kui saime tribüünid paika, oli kohe rahvas kohal,” räägib Käo. “Inimestele tuleb luua minimaalsed tingimused, et spordivõistlus muutuks tema jaoks sündmuseks, ja usun küll, et meie pealtvaatajate numbrid ka selle tõttu kasvavad,” toob ta välja omapoolse lahenduse.

Kahe hooaja vahelisel perioodil ei ole Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju identiteet on ka nende mängudel silmatorkav.

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Teises reas paremalt esimene prillikandja on rahvusringhäälingu reporter Tarmo Tiisler, tema kõrval päikeseprillides kolleeg Alvar Tiisler, kellest vasakule jääb meie viie- ja kuuekümnendate aastate juhtivaid poolkaitsjaid Hillar Maldre. Mis klubi nemad toetavad?

Eesti vutijuhid istunud käed rüpes ning publikuarvu suurendamiseks on otsitud erinevaid lahendusi. Ühe võimalusena nähakse klubidele oma identiteedi loomist. Aivar Pohlaku sõnul jõudis sellise järelduseni ala populariseerimisega tegelev rahvusvaheline töögrupp.

“Jõudsime arusaamisele, et peab hakkama tegelema klubide identiteetidega, ehk läbi selle kasvu tekib jalgpalli hiljem ka raha,” täpsustab ta, lisades, et ka toetajad toetavad kohalikku identiteeti, mitte klubi kui sellist.

“

Meistriliiga valitseja FC Levadia rõhub oma tegevuses põhimõtetele – võitjad ei alistu, alistujad ei võida.

„

Pohlak märgib, et raha abil on võimalik tuua inimesed küll korraks tribüünidele, kuid tõelised jalgpallifännid kasvavad ikka identiteedi ja armastuse kaudu. Identiteedi tähtsuse tõusu näitena tõi ta asjaolu, et Eesti meister FC Flora kutsuti alles nüüd esimest korda Tallinna Kesklinna linnaosa vanema vastuvõtule, kuigi klubi on meistriks tulnud üheksa korda.

Just identiteedi puudust peab meie liiga nõrkuseks ka šotimaa klubisse Motherwell siirdunud ründaja Henrik Ojamaa, kes ütles Soome vutiportaalile Kymppipaikka, et Eesti vutiklubide tegevus ei ole tihti seotud identiteedi ja konkreetse linnaga.

Ojamaa sõnul peaks kümnest meistriliiga meeskonnast vaid neli olema nime järgi Tallinnast, aga tegelikult harjutab pealinnas seitse meeskonda. Just sellepärast ei jõua ründaja hinnangul ka pealtvaatajad staadionile.

Klubidel siht olemas Liikumisel oma identiteedi suunas pidid kõik meistriliiga klubid esitlema EJLi tippjalgpalli komisjonile oma visiooni ja tutvustama teed püstitatud eesmärgi täitmiseks.

Nii tuli välja tuua klubi filosoofia – miks olemas ollakse ja millised väärtuseid hinnatakse. Komisjonile tuli selgitada klubi strateegiat ja konkreetset eesmärki ehk kuhu tahetakse jõuda 1–3 aasta jooksul.

Olulisel kohal oli ka klubi kommunikatsiooniplaan, kus pidi välja tooma, kelle jaoks klubi tehakse ja millised on sihtrühmad? Klubid tutvustasid ka oma plaane esindusmeeskonnaga, noortega, tööd kohalike omavalitsustega, toetajate ja sponsoritega, huviliste ja fännidega. Samuti pandi rõhku organisatsioonile, infrastruktuurile ja meediasuhtlusele.

Meistriliiga tegevjuhi Dmitri Skiperski sõnul olid kõik klubid teinud head tööd ja said identiteedi tutvustamisega korralikult hakkama. “Nägime, et klubid soovivad liikuda valitud suunas ja usume, et sellest on ka kasu,” on ta arengute puhul optimistlik.

Skiperski tõdes, et üldiselt on oma identiteedi leidmine lihtsam väikestes kohtades. Nii pole kahtlust, et Saare-

maal tegutsev ja viikingi hingele rõhuv FC Kuressaare selle leiab.

Keerulisem on see FC Viljandil, kellel tuleb konkureerida pikkade traditsioonidega kohaliku Tulevikuga.

Raskem on oma piirkondliku identiteedi leidmine Tallinna klubidel. Eesti ühel vanimal jalgpalliklubil, 1923. aastal asutatud Nõmme Kaljul on erinevalt paljudest konkurentidest selleks kuuluvus Tallinna ühe soliidsema linnaosa, Nõmme juurde.

Kui kahe viimase aasta meisterklubi FC Flora keskendub traditsiooniliselt kesklinnale ja Kristiine piirkonnale, siis varasem meistriliiga valitseja FC Levadia rõhub oma tegevuses põhimõtetele – võitjad ei alistu, alistujad ei võida.

Dmitri Skiperski: “Kõik nägid vaeva.

On näha, kuhu klubid tahavad jõuda, kelle jaoks ja miks tegutsetakse. Klubid liiguvad õiges suunas ja küll tehtav töö ka vilja hakkab kandma.”

Meistriliiga mängude külastatavuse tõstmiseks mängitakse sel hooajal peale laupäeva ka esmaspäeviti. Seda peamiselt kohtades, kust inimesed nädalavahetusel ära sõidavad, näiteks Tallinnas.

Esmaspäev on ka konkureerivate ürituste poolest nädala kõige tühjem päev.

Jätkatakse ka seni edu toonud Starmani perepäevi ja eri loosimisi.

Foto: Lembit Peegel

FC Flora on oma juurikat istutamas kesklinna ja Kristiinesse.

2012 MÄRTS JALKA

15

16

JALKA MÄRTS 2012

2012 MÄRTS JALKA

17

U19 finaalturniir

Kodune finaalturniir pakub vabatahtlikele erakordse võimaluse Juulis Eestis toimuv U19 EM-finaalturniir on meie inimestele ainulaadne võimalus olla osaline suurvõistluse ettevalmistamisel ja anda oma panus selle õnnestumisse vabatahtliku töö kaudu.

Alver Kivi

V

abatahtlikkus on Eestis alles arenemisjärgus, kuid paljudes teistes Euroopa riikides iseenesest mõistetav – tihtipeale valitseb vabatahtlike kohtadele lausa nii suur konkurents, et paljud ei saagi võimalust kaasa lüüa. Oma riigi jaoks olulise võistluse heaks panustamine on auasi.

Töö vabatahtlikuna on atraktiivne paljudele jalgpallihuvilistele, aga ka inimestele teistelt eluvaldkondadelt, sest pakub võimalust end proovile panna. Rahvusvaheline suhtlus, tiimitöö, võistkondade ja korraldajate rutiinide lähedalt nägemine – kõik see võib anda nii ideid kui ka väljavaateid tulevikus igapäevaselt jalgpalli juures töötamiseks.

Vabatahtlike panus on oluline, et kindlustada korralduse ladus toimimine.

Eesti Jalgpalli Liit (EJL) tahab kaasata kolmes linnas toimuva finaalturniiri läbiviimisesse 70–80 vabatahtlikku.

“Proovime leida koostöös kohalike omavalitsustega vajaminevad vabatahtlikud kohapealt ja püüame vältida inimeste sõidutamisi linnast linna, kuid loomulikult ei sea me piire – kes soovib väljaspool oma kodukohta tegutseda, võib seda teha,” märgib U19 turniiri direktor Anne Rei.

Erinevad kohustused Rei sõnul on vabatahtlikel vaja täita erinevaid ülesandeid, millest tulenevalt tehakse ka valik, kus ja keda on võimalik rakendada.

“Palju oleneb sellest, mida inimene tegema hakkab. Neilt, kellel tuleb meie külalistega rohkem suhelda, ootame kindlasti inglise keele oskust,” selgitab ta.

18

JALKA MÄRTS 2012

Vabatahtlike tegevuse põhirõhk langeb alagrupimängude perioodi, kuid esimesed inimesed saavad alustada kaks-kolm päeva enne turniiri algust, mil staadionid on korraldajate käsutuses.

“

Autojuhid peavad omama kindlasti juhilube, aga kuna neil tuleb meie külalistega palju suhelda, siis peavad nad oskama ka inglise keelt.

„

Vabatahtlikud on abiks nii mängueelsetel üritustel, võistlusmängude ajal staadionil kui ka võistlustevälisel perioodil. Vabatahtlike panust oodatakse turniirieelsel piletite jaotamisel, mängueelsete miniturniiride korraldamisel koostöös EJLi treeneritega ja muude ürituste läbiviimisel.

Kindlasti kaasatakse neid staadionitel abilistena erinevate tegevuste korraldamisel – kavade müüjate ning VIP- ja meedia alal vastuvõtjatena, aga ka erinevate turniiri kajastavate mater-

jalide jagamisel.

Kõik finaalturniiril osalevad kaheksa meeskonda, nii mängijad kui ka personal, elavad Tallinnas Meritoni hotellis.

Võistluspaika sõidutatakse nad bussidega ning Rakveres ja Haapsalus nad ei ööbi. Korraldajate, kohtunike ja muude ametnike teenistuses on finaalturniiri käigus 35 sõidukit ja kaheksa minibussi, mis peavad olema ööpäevaringses valmiduses. Autod võimaldab korraldajatele hea partner ABC Motors ja rooli taha asuvad vabatahtlikud.

“Autojuhid peavad omama kindlasti juhilube, aga kuna neil tuleb meie külalistega palju suhelda, siis peavad nad oskama ka inglise keelt,” räägib Anne Rei. Inglise keelt peavad valdama ka meeskondadega tegelevad ja meediakeskuses töötavad vabatahtlikud. Kindlasti peaks elementaarsel tasemel inglise keeles suutma suhelda ka staadionil ametis olevad inimesed.

Vabatahtlike kaasamisel soolisi ja vanuselisi piiranguid ei ole, peamiseks kriteeriumiks on oma ülesannetega hakkama saamine ja tahe osaleda. Vabatahtlike töö aluseks on turniiri käsiraamat, vabatahtlike käsiraamat, valdkonna vastutaja korraldused, lennugraafikud,

Info vabatahtlikele jalgpalliliidu kodulehel Huvilised saavad infot Eesti Jalgpalli Liidu kodulehelt www.jalgpall.ee, kus saab ennast ka vabatahtlikuks registreerida.

Vabatahtlikke loodetakse leida jalg-

palliklubidest, üliõpilaste ja jalgpallisõprade hulgast. Omaette sihtgrupi moodustavad organiseerunud vabatahtlikud ja muud huvilised.

U19 finaalturniir mängude ajakava, töögraafikud, võistkondade ja külaliste vajadused ning võistluste jooksul tekkiv info.

Vabatahtlikele palka ei maksta, küll on nende jaoks palju muid soodustusi ja korraldajatepoolseid kingitusi. Nad saavad tasuta sissepääsu kõigile finaalturniiri mängudele, kaks piletit augustis toimuvale Eesti–Poola maavõistlusele ning korra päevas süüa ja karastusjooke.

Projekt “Jalgpall kooli” UEFA poolt on kingituseks spetsiaalselt vabatahtlikele toodetud kaks turniiri T-särki, nokamüts ja vihmakeep ning finaalturniiri ametlik meenemedal.

Lisaks saavad osalejad rahvusvahelise spordivõistluse korraldamise kogemuse ja uusi tutvusi. Kõik vabatahtlikud kantakse EJLi vabatahtlike andmebaasi, et ka edaspidi nendega koostööd jätkata.

Finaalturniiri käigus algatab EJL projekti “Jalgpall kooli”. Selle eesmärk on saavutada nii Läänemaal kui ka Lääne-

Virumaal tugev püsikontakt vähemalt kaheksa ning Tallinnas vähemalt 16 kooliga, mille tulemusena on nende koolide võistkonnad osalised U19 finaalturniiri mängupäevade miniturniiridel.

“Nende turniiridega soovime me tõsta finaalturniiri mängupäeva atraktiivsust ja tuua mängupaiga lähedusse rahvast, kes hiljem suunduks mängule kaasa elama,” selgitab Anne Rei. Miniturniiridel on kindel ülesehitus. Kava kohaselt mängib igal alagrupifaasi päeval kindel vanuseklass ja ühel turniiril osaleb vähemalt kaheksa võistkonda.

Lisaks on kavas täpsuslöögi võistlused kõigile soovijatele, ennustusvõistlus ja näomaalingute tegemine. Staadionite juures saab olema ka tihe kultuuriprogramm. Koostöös omavalitsustega toimuvad seal kohalike noorte erinevad etteasted. Meelelahutust pakuvad diskorid, tantsijad ja lauljad. Koostöös osalevate riikide saatkondadega toimub teisigi kultuurilisi etteasteid.

Finaalturniir pakub võimalusi ka Eesti jalgpalliklubidele. “Eeskätt saavad ju kõik ühiselt osa rahvusvahelisest jalgpalli tippsündmusest Eestis,” räägib Rei. “Võttes kaasa oma klubi atribuutikat, tekib võimalus läbi Eurospordi telekanali otseülekannete jäädvustada oma klubi ja klubiliikmed rahvusvahelisele teleauditooriumile.”

Samas on kõigil klubidel võimalus korraldada staadioni ümber saavad kõik klubid mängueelseid üritusi, saades sellega suurel hulgal jalgpallihuviliste kontakte. Unustatud ei ole ka pealtvaatajaid, kellel peale mängule kaasaelamise avaneb võimalus saada kingitusena finaalturniiri mälestusmeene. Nimelt on kõigil pealtvaatajatel võimalus võita igal mängul turniiri logoga Adidase mängupall.

“Mängijad löövad kohtumise lõppedes tribüünidele 22 palli ja selle kinni püüdnud pealtvaataja läheb koju väärtusliku meenega,” lausub turniiri direktor.

Foto: Lembit Peegel

Mullu leppisid paljud pealtvaatajad seisukohaga, et näha meie U19 koondise mängu. Tänavu on vaja ka vabatahtlike abi, et finaalturniir õnnestuks ja Hannes Anier saaks skoorida!

2012 MÄRTS JALKA

19

mängija luubi all

Ervin Kõll Paide Linnameeskonna poolkaitsja Ervin Kõlli plusse-miinuseid hindavad tema praegune treener Meelis Rooba ning Karel Voolaid ja Ivo Lehtmets, kes on teda treeninud varasematel aastatel.

Meelis Rooba: Minu jaoks asendamatuid mängijaid pole, aga tema tähtsus meeskonnas on nii suur, et tema tegelikult just ongi selline mängija. Õhuvõitlus Ivo Lehtmets: Ta pole suurt kasvu, aga ajastus on hea ja kellelegi ta õhus võlgu ei jää.

Karel Voolaid: Pole kõige tugevam külg, kuna ta on rohkem keskväljamängija.

Väljakunägemine Meelis Rooba: Selle koha pealt peaks juurde panema.

Karel Voolaid: Kindlasti üks trumpe.

Ivo Lehtmets: Üks tugevamaid külgi, see oli tema kvaliteet.

Mootor Meelis Rooba: Mootor on väga hea, suudab 90 minutit panna. Peaks end targemini jagama, mitte nii palju tühja tegema. Liiga palju on mittevajalikke avanemisi.

Karel Voolaid: Mängust arusaamine on tal noorest peale väga hea olnud, leidis alati õige lahenduse, sest oli kaval ja tark.

Liikuvus Meelis Rooba: Liigub palju, aga tihti peaks olema otsustavam, eriti ründe koha pealt. Kaitses on ta väga hea.

Ivo Lehtmets: Liikuv mängija, keda kaaslastel oli kerge leida.

Tugevus Karel Voolaid: Füüsiliselt väga heas vormis, aga ta on ise selle nimel vaeva näinud.

Ivo Lehtmets: Oskas targalt mängida, oskas katta palli ja keha panna.

Sisu Meelis Rooba: Ta ei räägi ega juhenda palju, aga on mänguliselt väga vajalik ja teised saavad tema peale loota. Võitleb lõpuni – nii kaua, kui jaksab.

Karel Voolaid: Kolm-neli aastat tagasi kaotas mingiks ajaks motivatsiooni, aga nüüd on tõestamise soov olemas. Ta ei ole oma viimast sõna öelnud.

Ivo Lehtmets: Lõvi ta minu ajal polnud, rohkem selline vaiksemat sorti mängija. Mäng ei käinud tema taktikepi järgi, aga tema oli selles alati 100% sees.

Kiirus

Tehnika Ivo Lehtmets: Tema tugevaim külg. Oskas end rasketest olukordadest palliga välja keerutada ja täpse söödugi anda.

Meelis Rooba: Võib rahul olla. Mängib mõlema jalaga, lööb mõlema jalaga.

Foto: Lembit Peegel

20

JALKA MÄRTS 2012 JALKA

Löök & sööt Meelis Rooba: Söödud täpsed ja head, aga hoiab palli kaua enda käes. Löök on hea, aga harva lööb väravale. Kõvasti on realiseerimata potentsiaali.

Karel Voolaid: Tema puhul on löögitehnika väga hea, aga ta peaks rohkem otsima löögivõimalusi ja rohkem värava poole vaatama. Ta on hea söötja ja otsib liiga palju söötu, selle asemel et ise peale lüüa.

Meelis Rooba: Eestis hätta ei jää, aga silma ka ei jää – kedagi üle ei jookse.

Karel Voolaid: See pole tema suurim trump, aga ta suudab suhteliselt suurel kiirusel tegutseda.

cv Sündinud: 18.03.1989 Klubi: Paide Linnameeskond Eelmised klubid: FCF Järvamaa, Järva-Jaani SK, FC Elva, Tallinna Flora II, Tallinna Flora, Viljandi Tulevik Treenerid: Karel Voolaid, Viktor Mets, Dmitri Ustritski, Ivo Lehtmets, Zaur Tšilingarašvili, Erki Kesküla, Pasi Rautiainen, Marko Lelov, Meelis Rooba

2012 MÄRTS JALKA

21

klubilood Foto: Aldo Luud

Lootose president Indrek Käo klubi auhinnakapi juures.

Põlva Lootos pürgib Kagu-Eesti jalgpalliveduriks Kui soovite näha, milline peab olema ühe maakonna jalgpalliklubi keskus, siis käige ära Põlva Lootospargis. Jalka tahtis seda näha ja tegi visiidi.

Alver Kivi

H

oolimata veebruarikuiselt krõbedast talveilmast ja parajalt kõrgetest hangedest torkab Lootose värvikirev klubihoone külastajale kohe silma. Kõrval asuv soojendusega kunstmuruväljak on praegu küll lume all, sest jalgpallurid müttavad saalis.

Võõrustaja rolli asunud JK Lootose president Indrek Käo on lahkelt nõus eelmisel aastal valminud hoonet tutvustama.

Esimesena näitab ta ühele spordihoonele olulisi võistkondade riietusruume.

“Need on igati nüüdisaegsed,” kiidab Käo mängijatele loodud võimalusi.

“Aga erinevalt mitmest maailma tuntud

22

JALKA MÄRTS 2012

staadionist on meil korralik ruum ka külalistele.” Siiski – omad saavad pärast rasket mängu nautida ka saunamõnusid.

Treenerite ruumi seintel torkavad kohe silma erinevad vimplid ning kuigi riiulitel valitseb paras segadus, räägib see siin valitsevast töisest õhkkonnast.

Kuna aga samal ajal käib Lootos Cup, siis loomulikult toaperemeestega juttu puhuda ei õnnestu.

Esimese korruse kõige suurema saali uhkuseks on kindlasti võidetud trofeedega kapid. Palve näidata seda kõige hinnalisemat auhinda võtab presidendi hetkeks mõtlema. Kuid siis demonstreerib ta

naiskonna poolt 2008. aastal esiliiga võiduga saadud suurt karikat. “Esiliigat pole iseseisvatest klubidest mitte keegi varem võitnud, sest tavaliselt on seda teinud ikka duublid,” toob ta välja oma valiku põhjuse.

Kuigi meeste võistkonnad pole veel kõrgemate liigade tasemele küündinud, tõstab Käo esile 1995. aastal Eesti talvistel karikavõistlustel võidetud karika, mis saadi alagrupi võidu eest.

Hoone teisel korrusel on suur konverentsiruum. Ja pisut ootamatult väike on samas asuv presidendi töötuba, kuhu peale laua ja diivani suurt midagi ei mahu. Indrek Käo sõnul on see tema

klubilood töö tegemiseks täiesti piisav. Siiski.

Enne pikemat vestlust tuleb ka temal oma töökohta veidi korrastada.

Igatahes tundub Lootospargis nähtu põhjal, et midagi enamat soovida oleks juba liiast ja nii jääb üle vaid kadedusega konstateerida – JK Lootos on küll valmis.

Klubi president tõdeb, et Eesti mõttes väikese klubina on neil tõesti kõik vajalik olemas, aga aega loorberitele puhkama jäämiseks ei ole, kuna nüüd nõuab arendamist see kõige olulisem – jalgpall.

Ees on lai tööpõld “Lootose visiooni tunnuslauseks on juba aastast 2006 olla Kagu-Eesti jalgpallivedur,” märgib Indrek Käo, kelle sõnul ollakse oma senise tegevusega paljuski teenäitajaks teistele oma piirkonna, aga ka ülejäänud Eesti klubidele.

Indrek Käo lisab: “Mis puudutab Lootose kui klubi missiooni, siis eelkõige on selleks kogukonna juurte hoidmine ning tingimuste loomine selliselt, et maakonnast kuhugi mujale õppima läinud noortel säiliks soov pöörduda tagasi oma kodumaakonda või linna ja siin elu edendada.”

Sportlikult on Lootose lähema kümne aasta prioriteet naistejalgpalli arendamine ja eesmärk Eesti meistritiitel. Meeste vutis tahetakse olla võimalikult hea kasvatajaklubi. Käo sõnul ollakse realistid.

“Kui mõni Abramovitši-taoline mees Põlvasse ei tule, siis me Meistrite liigas ei mängi, see on selge,” räägib klubi president, lisades, et meestega tahetakse jõuda siiski Eesti esiliigasse. “Sest Eesti meistriliiga tähendaks juba suuremaid vahendeid.”

Läbi akadeemia tähtede poole Lootose presidendi väikeses kabinetis kaldub aga jutt üha enam noortele ning Käo laob lauale CD-plaate, brošüüre ja infovoldikuid. Noortetöö arengusuunad on Lootoses kindlalt paigas. 2011. aastal hakati tegelema klubi juurde uute noorte toomisega ja laiendati treeningute geograafiat.

Kõige suuremaks väljakutseks peab Indrek Käo tänavu Põlva ühisgümnaasiumis regionaalse jalgpalliakadeemia käivitamist. Ta selgitab, et juba on läbi räägitud kooli, Põlva linnavalitsuse ja Eesti Jalgpalli Liiduga ning on alustatud õppekavade koostamisega. Jalgpalliakadeemia on mõeldud kogu Lõuna-Eesti regiooni poistele ja tüdrukutele. Enamik õpilastest tuleks Põlvamaalt, ülejäänud väljastpoolt.

“Mitmed lapsevanemad Tartust, Valgamaalt ja Võrust on selle asja vastu huvi tundnud,” räägib Käo, kelle sõnutsi ei ehitatud staadionit ja maja ainult oma klubi tarbeks. “Kui asi on kindel, siis me selle klassi ka komplekteerime.”

Noorte teemal jätkub aga juttu kauemaks. Põlva JK Lootose trennides käib 184 last, neist 57 on tüdrukud.

Viimastel aastatel on klubi alustanud treeningutega ka Võrus, Tilsil ja Kanepis. Indrek Käo sõnul on väiksemates kohtades arenguruumi küllaga, kuigi lapsi jääb seal pidevalt vähemaks.

“Pigem tuleb juba olemasolevad lapsed tuua spordi juurde,” räägib Käo oma visioonist. “Me ei saa lubada, et keegi jääb kuskil spordist kõrvale. Kui me varem ei olnud suutelised lastele midagi pakkuma, siis nüüd on meil korralikud tingimused olemas.”

Lootos korraldas maakonna koolides küsitluse, et saada teada, kui palju ollakse

“

Klubihoone teise korruse suurtest akendest avaneb vaade lumisele jalgpalliväljakule ja kohe selle taga olevale Põlva ühisgümnaasiumile, mille juures on ka käsipallikants Mesikäpa hall.

„

Foto: Aldo Luud

Vaade Lootospargile, taustal Põlva Ühisgümnaasiumi söökla ja Mesikäpa Hall.

Põlva FC Lootos President: Indrek Käo Juhatuse liikmed: Kaido-Meinhard Kukli, Tiit Kaasik, Indrek Talgre, Ivo Mustimets Lootose presidendid: 1994–1997 Bruno Rammo, 1997–2005 Indrek Käo, 2005–2008 Aimar Tusov, 2008–... Indrek Käo Treenerid: Täiskohaga on Kaido-Meonhard Kukli, Margus Nemvalts ja Avo Jakovits ning osalise koormusega Ivo Mustimets Klubi võistkonnad 2012: 1) Meeskond (III liiga) – Kaido-Meinhard Kukli 2) U19 FCL Leegion (meeskonna reserv) – Kaido-Meinhard Kukli 3) Poiste C-klass FCL Azteegid – Margus Nemvalts 4) Poiste D-klassi FCL Incad – Margus Nemvalts 5) Poiste E-klassi FCL Incad juunior 1 – Avo Jakovits 6) Poiste F-klassi FCL Incad juunior 2 – Avo Jakovits 7) Jalgpalliaabitsa grupid (3 Põlva lasteaeda) – Avo Jakovits 8) Naiskond (ML) – Kaido-Meinhard Kukli 9) Tüdrukute A-klass (naiskonna reserv) – Kaido-Meinhard Kukli 10) Tüdrukute C-klass – Kaido-Meinhard Kukli 11) Tüdrukute D-klass – Ivo Mustimets 12) Tüdrukute E-klass – Ivo Mustimets Esindusmeeskond: FC Lootos sai 2011. aasta Eesti meistrivõistluste III liiga lõuna piirkonnas 5. koha Esindusnaiskond: FCL Lootos/Allegro sai 2011. aasta Eesti meistriliigas 4. koha; FCL Lootos/Allegro II 2011. aasta Eesti meistrivõistluste II liigas 1. koha

2012 MÄRTS JALKA

23

klubilood

Foto: Aldo Luud

Mängivad FC Lootos (triibulises) ja Nõmme Kalju 1996. aastal sündinud tüdrukud.

Foto: Aldo Luud

jalgpalli mängimisest huvitatud. “Saime hea tulemuse ja sel aastal hakkame tegema projekti, millega tahame minna maakonna erinevatesse kohtadesse,” on klubi president arengute puhul optimistlik. “Tegelikult noori on ja neid saab veel juurde kaasata.”

Noorte sportlikele tulemustele klubi juhtkond ei rõhu. See on ammu otsustatud asi ja kehtib eriti nooremates vanuseklassides. Tähtis on hoida lapsed jalgpalli juures, mis annab pikemas perspektiivis parema tulemuse ning küll tulevad ka võidud.

“

Esiliigat pole iseseisvatest klubidest mitte keegi varem võitnud, sest tavaliselt on seda teinud ikka duublid.

Ave-Lii Laas on D-klassi allegrode mängujuht.

Foto: Aldo Luud

Lootose ja Nõmme Kalju hoogne mäng.

Foto: Aldo Luud

„

Ühe sportliku saavutuse tõstab president siiski esile. 2008. aastal võitis JK Lootose naiskond Eesti meistrivõistlustel esiliiga ja tüdrukute võistkonnad kõik oma vanuseklassid. Seda pole ükski teine klubi seni suutnud. Esindusnaiskond oli kümne võistkonna konkurentsis parim esiliigas, Signy Aarna lõi 48 väravat. Nii A- kui ka C-klassi tüdrukud said esikoha seitsme võistkonna konkurentsis, võites kõik 12 kohtumist.

B-klassis osales kuus võistkonda ja kümnest mängust võideti üheksa. Kõigi võistkondade treeneriks oli Kaido Kukli.

Noortetöö tulemuslikkuse üheks näiteks on ka Põlvast pärit Kaarel Kiidron, kes sõlmis jaanuaris esimese klubi kasvandikuna profilepingu Tšehhi klubi Viktoria Žižkoviga.

Põlva JK Lootose firmamärgiks on traditsioonilised turniirid. Veebruaris mängitakse poiste ja tüdrukute Lootos Cup, mida korraldatakse juba 16 aastat.

Märtsi lõpus on klubi naiskonnale hooaja ettevalmistuseks mõeldud nelja naiskonna turniir Allegro Cup. Augustis mängitakse Põlvas, Mammastes, Oraval ja Tilsis noorte Lootos Spring.

Koostöös Newcastle’iga uute kõrguste poole

Ka saunamõnud on Lootospargis garanteeritud.

24

JALKA MÄRTS 2012

Põlva JK Lootose ja Inglismaa jalgpalliklubi Newcastle Unitedi koostöö sai alguse 2003. aastal, kui Euroopa kultuuripealinnaks kandideerinud Newcastle’i

linn otsis endale partnereid Euroopast.

Newcastle Unitedi fännina haaras Indrek Käo võimalusest kinni. Kuna Lootos oli ainuke, kes Euroopas projekti vastu huvi tundis, siis inglaste idee ei realiseerunud. Käo otsis aga teistsuguse koostöövormi.

“Inglased teadsid eestlasi suure laulurahvana ning tegime projekti, et meie õpetame nende lapsed laulma ja nemad meie lapsed jalgpalli mängima,” selgitab ta.

Projekti Singing Toon raames tulid Newcastle’i võistkonnad Põlvasse turniirile, olles enne kodus usinalt laulmist harjutanud. Lõpus olid ühislaulmised Newcastle’s St James Parkil ja Põlvas Insikurmu lauluväljakul. Kummaltki poolt osales 30 last.

2005. aastal käivitati ühiselt Soccer Aid, mille käigus tuli Inglismaalt Põlvasse kaheks nädalaks kolm treenerit, kes õpetasid meie treeneritele oma metoodikat ja treenisid siinseid lapsi.

Eelmisel aastal toimusid Lotto suvelaagrid, kus Newcastle’i jalgpalliakadeemia treener koolitas nädal aega meie noori oma programmide järgi. Sügisel käisid Lootose kolm treenerit omakorda tutvumas sealse töökorraldusega.

Käo sõnul on inglastelt õpitud päris palju ja ühisprojektid on olnud igati kasulikud. Järgmiseks sammuks on oma akadeemia abil andekate noorte aitamine Inglismaale. On kokku lepitud, et Newcastle’i lektorid osalevad ka Põlva akadeemia töös ja suvel tuleb siia nende jalgpallivõistkond.

Käsipalliga sõbralikus konkurentsis Aga. Klubihoone teise korruse suurtest akendest avaneb vaade lumisele jalgpalliväljakule ja kohe selle taga olevale Põlva ühisgümnaasiumile, mille juures on ka käsipallikants Mesikäpa hall. Seega ollakse konkurentidega üleaedsed.

“Kuna Põlvas naistele sportmänge pole, siis väga palju tüdrukuid tuleb meie juurde,” selgitab Käo kahe ala suhteid. “Poisid ja mehed teevad oma valikud ise. On liikumisi käsipallist jalgpalli ja vastupidi, näiteks linna tuntuimale tähele, – Mait Patrailile oli alguses jalgpall südamelähedasem.”

Käo märgib, et kuna Serviti ja Lootos (naised) mängivad mõlemad meistriliigas, siis on nende tase võrreldav.

Aga käsipalli mängitakse talvel ja saalis, jalgpalli mängitakse suvel ja staadionil.

2012 MÄRTS JALKA

25

klubilood

Võistkondadel erinevad nimed Kagu-Eesti jalgpalli lipulaevaks pürgival JK Lootose Eesti meistrivõistlustel osalevatel võistkondadel on erinevad nimed.

Kuigi klubi ametlik nimetus on JK Lootos, võistlevad võistkonnad FC Lootose nime all. Sellisele süsteemile mindi üle pärast üht Taanis toimunud turniiri, kus korraldajate jaoks oli “jalgpalliklubi” väga raske kirjutada ja siis otsustati, et võistkondade nimed algavad kombinatsiooniga FCL. Ka Lootose noortevõistkondadel on oma nimed. Esimese noortegrupi nime otsingul jõuti Lõuna-Ameerika indiaani hõimu eeskujul nimeni Azteegid ja selles võistkonnas mängisid 1987. aastal sündinud poisid.

1989.–1990. aastal sündinud poisid olid Inkad. Seejärel tuli Leegion ning Santosega jõuti Lõuna-Ameerikasse tagasi. Kui algul käisid nimed võistkonnaga kaasas, siis hiljem otsustati kinnitada nimed kindlale vanuseklassile. Nüüd on: A-klass ja vanemad Legion, B-klass Santos, C-klass Azteegid ja D-klass Inkad.

Põlva Lootose kõrval on naiskonna nimeks veel Allegro, mille nimekonkursi võitis Elina Rammo.

Väravavaht kõmmutas värava

Põnevaid seiku ja juhtumisi jalgpallimängude ajal on Lootose ajaloos palju. Üks markantsemaid toimus Põlva linnastaadionil 1998. aastal IV liiga mängus Tartu Viikingitega, kus kodumeeskonna väravavaht Algis Asadov lõi oma kolleegile värava.

Kuna väljak oli mättaline, siis kukkus pall ilmselt ühele sellisele, sai sealt korraliku rikošeti ja lendas üle 11 meetri löögi punktis olnud vastaste väravavahi käte väravasse.

“Ma tahtsin lihtsalt pikka palli ette lüüa, aga tuli liiga tugev löök,” meenutab Asadov. “Ega ma ise aru ei saanudki, aga kõik hakkasid karjuma ja siis taipasin, et oli värav.”

Lootos võitis kohtumise 5 : 3.

26

JALKA MÄRTS 2012

Foto: Aldo Luud

Klubihoone on klubi süda.

Lootospark: Põlva jalgpalli süda Põlva jalgpallielu keskuseks on kunstmuruväljakuga ja JK Lootos klubihoonega Lootospark, mis valmis 2004. aastal Eesti Jalgpalli Liidu, Põlva linna ja jalgpalliklubi Lootos ühisprojektina. Kompleksi kuuluvad III põlvkonna kunstmurukatte, valgustus- ja soojendussüsteemiga varustatud ja rahvusvahelistele standarditele vastav jalgpalliväljak, mis avati 7. novembril 2004. aastal. Järgmisest aastast väljastas jalgpalliliit staadionile B-litsentsi, mis võimaldab korraldada Eesti meistrivõistluste meistri- ja esiliiga mänge.

Lootospark on kodustaadioniks jalgpalliklubi Lootos võistkondadele: FC Lootos, FCL Allegro, FCL Azteegid, FCL Incad, FCL Leegion ja FCL Santos.

Samuti kasutab staadionit kehalise kasvatuse tundide jaoks Põlva ühisgümnaasium.

Klubihoone avati pidulikult 2. aprillil 2011. Kahekordse hoone ligi 630 ruutmeetril on riietus-, duši- ja tualettruumid, toad treeneritele ja kohtunikele, panipaigad varustuse jaoks, kogunemissaal ning nüüdisaegse tehnikaga seminariruum 80 inimesele. Klubihoone juures on ka tribüünid kuni 300 inimesele, neist 100 kohta on katuse all.

Lootospargi staadionikompleksi ehitus läks kokku maksma 18,1 miljonit krooni, millest 7,55 miljonit krooni on tulnud EASist, 4,5 miljonit Põlva linnalt, 1,3 miljoniga on toetanud Eesti Jalgpalli Liit ning ülejäänud 4,75 miljonit on klubi omafinantseering. Praeguse seisuga on Lootospark A. Le Coq Arena kõrval teine altküttega kunstmuruväljak kogu Baltikumis.

Foto: Aldo Luud

Lootospark sai 2004. aastal Põlva linna poolt auhinna “Aasta tegu 2004”.

Foto: Aldo Luud

Asine kontorimiljöö Lootoses.

Foto: Aldo Luud

Vaade klubihoone seminariruumile (80 kohta).

2012 MÄRTS JALKA

27

Rein (vasakul) ja Märten Pajunurm – võrkpalli juurest jalgpalliväljakule.

28

JALKA MÄRTS 2012

Foto: Egon Tintse

käbi & känd

Rein ja Märten Pajunurm unistavad suurelt Rein Pajunurme jalgpallitarkus poeg Märtenile on: kui tahad kusagile jõuda, peab jalgpallile pühenduma.

Tuleb tööd teha ja tohutult treenida. Hobid tuleb kõrvale jätta.

Alver Kivi

“U

nistus on, et poiss jõuaks väga kõrgele. Mina tahan teda näha mängimas ikka Eesti koondises ja välismaal mõnes tugevas meeskonnas,” räägib äärekohtunikuna tuntud ja Rapla Atli president Rein Pajunurm.

Eelmisel aastal FC Kuressaarega liitunud ja Eesti U19 koondise kandidaatide hulka kuuluv Märten Pajunurm ei varja, et soovib saada professionaalseks jalgpalluriks ja jõuda rahvuskoondisse.

“Kindlasti tahaks mängida mõnes tugevas Euroopa klubis, aga konkreetseid eelistusi riikide ja liigade osas mul praegu veel pole,” avalikustab paremkaitsja oma eesmärgid.

Esimest korda tundis Rein, et pojal on tekkinud huvi jalgpalli vastu 2000. aastal Kadrioru staadionil, kui käidi vaatamas Eesti koondise mänge Portugali ja Gruusiaga. “Mäletan, et Märten küsis äkki minu käest, kas Victor Baia (portugallane) ja Temuri Ketsbaia (grusiin) on vennad?” meenutab Rein, kelle sõnul käis tal siis hetkeks peast läbi mõte pojast ja jalgpallist.

Spordis kuulub võim jalgpallile Praegu tunnistavad nii Rein kui ka Märten, et spordis on neil esikohal kindlasti jalgpall. Maailma populaarseim mäng vallutas Reinu meeled ja südame juba 1988. aastal, kui ta kolis Saaremaalt Raplasse. Oma jalgpalluri debüüdi tegi ta Valtu võistkonnaga Rapla maakonna meistrivõistlustel, kus mängis paremal äärel ja vahel seisis ka väravas.

“Kuna mul jalgpallikooli üldse polnud, siis jätsid oskused ja tehnika väga palju soovida,” on pereisa oma mängijaoskuste suhtes kriitiline. “Ega mul sellist head minekut ikka polnud.”

Tema sõnul polnud Orissaare staadionil jalgpalli arendamisega tegeleda eriti võimalik, kuna iidne tammepuu kasvab keset väljakut ja enamasti tabasid pealelöögid ikka puud, mitte väravat. Veel meenub talle, et isegi odaviskes jäi osa tulemusi puu võrasse.

Rein Pajunurme sporditee algas aga hoopis võrkpallurina ja kuni 2000. aastani mängis ta talvel Valtu ja Rapla KEKi meeskondades erinevatel turniiridel. Märten oli koos vanema venna Kristjaniga alati isa võrkpallitreeningutel ja mängudel kaasas. Ta meenutab oma esimest kokkupuudet jalgpalliga: “Kuna ma ise mängida ei saanud, siis koksasin seal kõrval vaikselt jalaga palli.

Kui mehed trennis võrgu kõrvalt ka pisut vutti mängisid, siis pandi mind tavaliselt väravasse.”

“

Orissaare staadionil polnud jalgpalli arendamisega tegeleda eriti võimalik, kuna iidne tammepuu kasvab keset väljakut ja enamasti tabasid pealelöögid ikka puud, mitte väravat.

„

Jalgpallurikarjääri lõppemise järel organiseeris Rein Pajunurm Rapla Kaitseliidu meeskonna, kellega mängiti 1992.–1995. aastal maakonna meistrivõistlustel ja Eesti madalamates liigades.

Kuigi jalgpall sai Reinule üha olulisemaks, tegi Märten oma valiku ise.

Isa poja otsustesse ei sekkunud. Hoolimata sellest, et noormehel on ette näidata hulk Rapla maakonna meist-

ritiitleid kergejõustikus ja ujumises, on tema ainus eelistus olnud kogu aeg jalgpall.

“Eks ma tegin kõiki alasid hästi ja valikuvõimalus oli suur, aga jalka tõmbas kõige rohkem ja nii on see praeguseni,” räägib Märten, kelle tegelikuks mõjutajaks spordiala valikul oli hoopis naabripoiss Hannes Saard, kes käis juba jalgpallitrennis ja kutsus sõbra kaasa.

Kui jalgpalluriks ei saanud, siis kohtunikuks küll “Ma ei teadnudki enne üldse, et selline võimalus on olemas,” lisab Märten, kelle sõber enam jalgpalliga ei tegele.

Rein meenutab: “Eks nad seal õue peal koos poistega seda palli päevad otsa taga ajasid. Ja peagi hakkas Märten juba tõsistel treeningutel käima.”

Seitsmeaastaselt Kehtna FC Floras Erki Kesküla juhendamisel jalgpallitreeningutega alustanud Märten Pajunurm oli algul oma meeskonnas väravavaht ja sai selle ametiga korralikult hakkama. Aga poisi hing soovis väljakule. Mida rohkem Märten jalgpalliga tegeles ja trennis arenes, seda rohkem hakkas isa poega toetama. Nii oldi sageli kahekesi staadionil spetsiaalseid harjutusi tegemas.

“Isa on minu jaoks alati toetav olnud ja oma teadmisi mulle edasi andnud,” kiidab seni Kehtna Jalgpallikoolis, FC Flora II, FC Elvas, Valga Warrioris ja FC Kuressaares mänginud Märten.

Rein lisab: “Treeningud pakkusid poisile huvi ja sundima ei ole ma teda kordagi pidanud.”

1996. aastal hakkas Rein Paju2012 MÄRTS JALKA

29

käbi & känd nurm jalgpallikohtunikuks. Vastava ette­p aneku tegi talle endine mängupartner võrkpallipäevilt, Uno Tutk, kes kutsus vana tuttava ühes Lelles toimunud mängus piirikohtunikuks.

Siis tulid juba kursused ja järgnev on ajalugu.

“Minu esmane huvi oli reeglid korralikult selgeks saada, mitte kohtuniku karjäär,” räägib Rein, kelle sõnul hakkas aga asi kohe esimesel hooajal meeldima ja nii sai sellest aastatepikkune tegevus.

Viimast korda asus Rein Pajunurm abikohtunikuna väljakule märtsi algul toimunud superkarika mängus FC Flora ja Narva Transi vahel. Edaspidi panustab Kaitseliidu peastaabis töötav 48-aastane kapten Rein Pajunurm jalgpalli mänguinspektori ja delegaadina.

Aga jalgpallireeglite head tundmist on tal vaja tihti ka mõnda mängu staadionil või televiisorist vaadates, kui pojaga läheb tuliseks vaidluseks.

Märten on isaga päri: “Tavaliselt saavad pihta kohtunikud. Aga kuna isa on ise ka kohtunik, siis suudab ta tihti nüansid lahti seletada ja asi saab palju selgemaks. Jõuame ühisele arusaamale ja suuremaid riide pole olnud.”

Rein tõdeb, et emotsioonid ja kired löövad teinekord lõkkele küll.

“Kohtunikuna suudan ma mängusituatsioone neutraalselt hinnata, poeg pole aga alati nõus. Oleme asjad alati sõbralikult ära lahendanud,” võtab isa asja rahulikult.

Ühised lemmikud Nüüd, kui Märten mängib juba meistriliigas, on omaealiste koondise kandidaat ja seab sihte profikarjääri suunas, pole side isa ja poja vahel katkenud. Ühiseks huviks on veel kalapüük ning Saaremaa vetest on ikka mitu head seljatäit haugi välja püütud. Koos käiakse staadionil mänge vaatamas ja pereringis jälgitakse

Foto: Lembit Peegel

Märten Pajunurm (3) koos Karol Metsaga (5) peatamas Saksamaa U19 koondise rünnakut.

30

JALKA MÄRTS 2012

televiisorist Inglise ja Meistrite liiga kohtumisi.

Pere ühine lemmik on Arsenal. Reinul enne kindel lemmik puudus, aga poja mõjutusel on ka temast saanud Londoni meeskonna fänn. Kui Märteni lemmikuks on olnud ründaja Thierry Henry, siis isa hindab treener Arsene Wengeri oskusi.

Jalgpallipisikust on nakatunud ka pereema Katrin ja vanem poeg Kristjan, kes ka kunagi hobi korras jalgpalli mängis, kuid praegu on ta rohkem fänni rollis. Siiski mängib ta rannavutti Reg­ gae Boysi meeskonnas.

Märten Pajunurmi üks praeguseid suuremaid eesmärke on mängida Eesti koondisega juulis toimuval kuni 19aastaste noormeeste Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril.

“Töö selle nimel käib,” märgib noormees. “Äärekaitsjate kohale on küll tihe konkurents ning usun, et paremad võetakse koondisesse. Kindlasti tahan mina olla valitute seas.”

Estonia 2012

U-19 Euroopa meistrivõistluste finaalturniir 3. - 15. JUULI 2012 TALLINNAS, HAAPSALUS JA RAKVERES EUROOPA MEISTER SELGUB EESTIS! 2012 MÄRTS JALKA

31

Foto: Glyn Kirk/AFP/Scanpix

32

JALKA MĂ„RTS 2012

Arsenal

Holland

Robin van Persie

2012 MÄRTS JALKA

33

Foto: Francois Mori/AP/Scanpix

NSV LIIT

34

JALKA MÄRTS 2012

Foto: Indrek Schwede arhiiv

Moskvas 18.05.1958 enne mängu Inglismaa Eduard Streltsov, Konstantin Križevski, Mih German Apuhtin, Anatoli Iljin

(1 : 1) vastu vasakult: Igor Netto, Lev JaĹĄin, hhail Ogonkov, Valentin Ivanov, Juri Voinov, , Juri Falin, Boriss Kuznetsov.

2012 MĂ„RTS JALKA

35

36

JALKA MĂ„RTS 2012

Zambia

Christopher Katongo

2012 MÄRTS JALKA

37

persoon

Catherine Kõrtsmiku pildid avavad jalgpalli emotsioonid Öeldakse, et jalgpallist hea pildi saamine on raske, nõuab vilumust ja kogemusi.

Ometi on siin tunnustuse pälvinud üks nääpsuke heledapäine neiu, kes oma piltide autoriks kirjutab Catherine Kõrtsmik.

Alver Kivi

Foto: Lembit Peegel

P

ärast 2009. aasta 6. juunil A. Le Coq Arenal toimunud Eesti ja EkvatoriaalGuinea jalgpallikoondiste maavõistlust kirjutatakse Liina Weblogis: “Proovisin oma neljanda rea kohalt pilti ka teha, aga päike paistis kaamerasse ja plats oli ikkagi kaugel.

Pärast igat mängu ma lausa ootan, kui paneb pildid üles Catherine Kõrtsmik – ta teeb jube häid pilte. Oskaks ise pooltki, küll oleks hea.

Eks natuke mängib rolli ka see, et tal on tehnika ilmselgelt parem ja platsile saab ka lähemale, aga tal on ka “silma”, sest need pole lihtsalt tavalised mängupildid – neil on see miski küljes. See miski, mis teeb pildi mõnusaks.”

19aastase Catherine Vaatamist ei vääri üksnes Catherine Kõrtsmiku pildid, vaid ka neiu ise!

38

JALKA MÄRTS 2012

Kõrtsmiku sõnul peab üks korralik jalgpallifoto sisaldama emotsiooni. Seepärast peab ta oma kõige õnnestunumaks tööks fotot, kus ta on tabanud ühel hetkel nii võidurõõmu kui ka kaotusevalu.

“See on hetk ühest Eesti koondise mängust, kus meie mängijad rõõmustavad värava puhul, vastased on aga samal ajal hullult pettunud,” räägib Kõrtsmik, kelle jalgpallifotosid on avaldatud Jalkas, Soccernetis, Delfis, Õhtulehes, Eesti Jalgpalli Liidu ja mitme klubi koduleheküljel.

“Kõige raskem on pildistada väravamomente,” räägib ta. “Need käivad nii ruttu, ja seda, mis pärast tuleb, on juba lihtsam kätte saada. Aga mul on õnnestunud ka väravalöömisi pildile saada.”

Catherine Kõrtsmiku sõnul naudib ta kõige rohkem Eesti koondise mänge, sest need avardavad maailma, eriti kui siin käivad ikka tõelised tippriigid, nagu näiteks Brasiilia. “Siis sa näed, mis tegelikult toimub ja saad aru, et Eesti on nii pisike,” märgib ta.

Eesti meeskondadest on seni meeldinud Kõrtsmikule pildistada kõige enam Nõmme Kalju või Levadia mänge.

“Nende mängijad on hästi emotsionaalsed, nad ei hoia ennast tagasi ja nad ei karda pildile jääda,” räägib ta. “Nad on ehedad. Teiste klubide mänge jäädvustades tundub kohati, et osa mängijaid kas ehmub kaamerat nähes ja tõmbab ennast krampi või siis lihtsalt ei armasta eriti pildile jääda,” selgitab omal käel fotograafiat õppinud neiu, kelle lemmikmängijad on Kaka ja Ingemar Teever. Kui kõrvaltvaatajale võib tun-

duda, et pildistamise ajal ei ole võimalik mängu näha, siis Catherine Kõrtsmik lükkab selle väite ümber.

“Kuigi sa teed kaameraga tööd, siis ikka elad kaasa,” selgitab ta. “Kui midagi läheb valesti, siis see kindlasti mõjutab sind ja kui midagi läheb väga hästi, siis sa lähed selle võidurõõmuga koos.

Teinekord võivad isegi pildid uduseks jääda, sest sa oled nii õnnelik.”

“ „

Teinekord võivad isegi pildid uduseks jääda, sest sa oled nii õnnelik. Ühest mängust teeb Kõrtsmik tavaliselt umbes 2000 pilti, millest häid on 100–200. Kodus on tal arvutis, plaatidel ja mälupulgal salvestatud tuhandeid jalgpallipilte. Seintel jalgpallurite pilte siiski pole. Jalgpalli pildistamise juurde jõudis Catherine tänu jalgpallurist vennale Christijan Kõrtsmikule.

“Ma olin väike tüdruk, kelle vaba aeg möödus jalgpalliväljaku ääres,” meenutab neiu oma harrastuse algust. “Kuna mul oli kodus filmikaamera, siis hakkasin tema mänge vaikselt pildistama. Ühel hetkel sai sellest väga suur asi.”

Sügisel välismaal fotograafiat või filmi õppima asuv neiu usub, et see kõige parem foto on tal veel tegemata. “Tahan oma piltidega edasi anda emotsioone, mida mängu ajal tunnen, et vaatajatel oleks võimalik neid hetki kogeda ka pilte vaadates,” avab ta oma tunded.

2012 MÄRTS JALKA

39

40

JALKA MÄRTS 2012

ajalugu

Igor Netto – eestlasest Euroopa meister ja olümpiavõitja

Moskvas tõsiusksete kommunistide perre sündinud Igor Netto oli puhastverd eestlane, kes võitis NSV Liidu koondise kaptenina nii Euroopa meistritiitli kui ka olümpiakulla. Venemaal tehtud erinevates kõigi aegade koondistes kuulub Igor Netto endiselt 11 parima mängija hulka, paljud asjatundjad peavad teda Vene/NSVLi kõigi aegade parimaks poolkaitsjaks ja mõned kõigi aegade jalgpalluriks üldse.

Indrek Schwede

O

n hästi teada faktid, et eestlased on Nõukogude Liidu koondistes tulnud olümpiavõitjaks kolmel erineval spordialal: Viljar Loor võrk- ja Mait Riisman veepallis (mõlemad Moskvas 1980) ning Tiit Sokk korvpallis (Söulis 1988). Aga neist veelgi varem võitis olümpiakulla Igor Netto, kes 1956. aastal oli võiduka Nõukogude Liidu jalgpallimeeskonna kapten. 1960. aastal hoidis eestlane Netto esimese kaptenina käes Euroopa meistrivõistluste võidutrofeed – just sel aastal selgus esimest korda Vana Maailma meister.

Foto: ITAR-TASS/Scanpix

Täiesti erakordne Netto Loe millist allikat (internetist) tahad – Igor Nettot peavad venelased oma kõigi aegade üheks parimaks jalgpalluriks ja poolkaitsjatest polegi tal õieti vastaseid – Lev Jašin valvas ju puuri, legendaarsed Vsevolod Bobrov, Eduard Streltsov, Gri­ gori Fedotov ja teised olid aga ründajad.

Isegi NLi ajal Euroopa parimateks mängijateks valitud ukrainlased Oleg Blohhin ja Igor Belanov olid ründajad. Ja pärast impeeriumi kokkuvarisemist pole venelased vutis õieti midagi saavutanudki. Aga nende enesetundele ning oma saavutuste ja mängijate hindamisel loeb see väga.

Ning kuniks neid saavutusi pole, kuniks venelaste seas ei löö särama mõni Euroopa tippklubis helendav poolkaitsetäht, seniks võib end Venemaa kõigi aegade parimaks keskväljamängijaks pidada ... eestlane Igor Netto. Üks paljudest, kes on sellist sei-

Nõukogude Liidu jalgpalliföderatsiooni asepresident Andrei Starostin (vasakult), värskete Euroopa meistrite puurivaht Lev Jašin ja kapten Igor Netto karikaga, mille poole käesolevas tsüklis heitis isukaid pilke ka Eesti koondis.

sukohta väljendanud, on nõukogude jalgpalli üks korüfeesid, hilisem terava sulega ajakirjanik Viktor Ponedelnik, kes lõi muuseas võiduvärava 1960. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalmängus. Ponedelniku sõnul valdas Netto ebatavalist tehnikat, mille abil ta oli võimeline üle mängima kaks-kolm vastast, liikuma palliga oma vasakut külge mööda karistusalani ja tegema sealt ohtliku söödu. Netto oli väljakul ehtne liider, iga treeneri unistus ja käepikendus, kelle valju ja nõudlik hääl pigistas

partneritest välja viimasegi jõuraasu meeskonna heaks.

Netto oli aus ja järsk ka väljaspool platsi ning jalgpallurina olnud tal ainult üks puudus – ta ei andnud pikki sööte. Sergei Dadõgin kirjeldab oma raamatus Igor Nettost viiekümnendate aastate lõpu dialoogi, milles Moskva Spartaki peatreener Nikolai Guljajev ütleb Nettole: “Mängisid täna hästi, aga miks sa ei kasuta sagedamini pikki sööte?”

“Miks?” alustas Netto vastamist ja 2012 MÄRTS JALKA

41

ajalugu

cv Igor Netto Sünni- ja surmaaeg: 9. jaanuar 1930 Moskvas – 30. märts 1999 Moskvas

Pikkus ja kaal: 179 cm, 71 kg Positsioon: poolkaitsja Klubi: Moskva Spartak (1948–1966) Trofeed: Euroopa meister (1960), olümpiavõitja (1956), NLi meister (1952, 1953, 1956, 1958, 1962), NLi karikavõitja (1950, 1958, 1963), NLi rahvaste spartakiaadi võitja (Moskva meeskonnas 1956)

Koondis: 54 mängu, 4 väravat (2 korda MM-valikmängudes Soome, korra OM-finaalturniiril Indoneesia ja korra maavõistlusel India vastu); ta osales 13 MM-mängus (6 finaalturniiri mängus ja 7 valikmängus, 3 EM-mängus (2 + 1) ja 10 OM-mängus (8 + 2); oli 50 korral koondise kapten (1954–1963); kui ta faktiliselt 1963. aastal koondisekarjääri lõpetas, oli ta NSV Liidu rekordinternatsionaal (1965. aastal sai ta lahkumismängus osaleda 5 esimest minutit ja selleks ajaks olid temast möödunud Lev Jašin ja Valentin Ivanov). Rekordinternatsionaal oli Netto alates 23. oktoobrist 1956, kui ta tõusis selles arvestuses 10 mänguga ainujuhtijaks, kuni 21. oktoobrini 1964, mil Jašin tast 54 korraga möödus (kinni oli Jašin ta püüdnud 17. juunil 1964). Koondisega oli Netto bilanss 35 võitu, 9 viiki, 10 kaotust. Netto abil võideti 3 korda Saksamaa LV, Uruguay, Rootsi, Poola, Bulgaaria ja Jugoslaavia, kahel korral Ungari, Tšehhoslovakkia, Soome, Taani ning ühe korra Argentina, Saksa DV, Norra, Türgi, Indoneesia, India, Hiina, Iisrael ja Luksemburg. Viiki mängiti kahel korral Ungari, ühe korra Jugoslaavia, Prantsusmaa, Inglismaa, Kolumbia, Austria, Rumeenia ja Indoneesia vastu. Kaotati kahel korral Poola ja Austria vastu, korra Brasiilia, Ungari, Prantsusmaa, Jugoslaavia, Tšiili ja Rootsi vastu. Väravate vahe oli Netto mängudes 139 : 53 (Netto oli platsil alati 90 minutit, v.a viimases viieminutilises lahkumismängus, mis lõppes nagunii 0 : 0). Kaotustest seitse olid ühe- ja kolm kaheväravalised. Suurimad võidud olid 11 : 1 India ja 10 : 0 MM-valikmängus Soome üle. Vägevad olid ka võidud Uruguay (5 : 0), Poola (7 : 1) ning Rootsi (7 : 0 ja 6 : 0) üle

Muud saavutused: Euroopa parima vutimehe valimisel 1957 jagas 9.-10. kohta; osalenud kahel MM-finaalturniiril (1958 – vigastuse tõttu vaid 1 mäng Brasiilia vastu; 1962 – 4 mängu); kahel OM-finaalturniiril (1952 – 3 mängu; 1956 – 5 mängu, 1 värav); NLi meistrivõistluste hõbe (1954, 1955, 1963); NLi meistrivõistluste pronks (1949, 1957, 1961); NLi karikafinalist (1952, 1957), Moskva Spartaki kapten 1955–1964; NLi teeneline meistersportlane (1954); arvati poolsajandi NLi sümboolsesse koondisse (1967); 8 hooajal valiti NLi 33 parema mängija hulka

Peatreener: Nicosia Omonia (1967), Iraani koondis (1970– 1971), Ateena Panionios (1977–1978), Bakuu Nefttši (1979)

Abitreener: Jaroslavli Šinnik (1968), Moskva Spartak (1973–1975)

Muud teod ja autasud: Lenini orden (1957), Sõpruse orden (1995), kommunistliku partei liige (1966), pärast karjääri lõppu töötas ka jäähokitreenerina

42

JALKA MÄRTS 2012

jätkas: “Nii mängitakse ainult külas.

Taovad palli 30–40 meetri kaugusele ja loodavad, et keegi omadest saab kätte.

Las ma mängin lühikest (söötu), nagu te räägite, aga see-eest annan palli täpselt meeskonnakaaslase jalale.”

Guljajev ei jätnud ja ütles, et pikad söödud võivad mängida ootamatut rolli vastase jaoks ning Nettogi peaks seda kasutama.

“Aga mina arvan, et te ei tea jalgpallist mitte midagi!” põrutas Netto.

“Kordan, et ma ei hakka mängima teie külajalgpalli. Ei taha ega hakka.”

“Ma ei saa millestki aru?!” oli Guljajev täielikus segaduses.

“Muidugi,” vastas Netto. “Kas teate, kes te olete, Nikolai Aleksejevitš? Te ...­ Vaat, kes te olete,” lausus Netto ja koputas samal ajal rusikaga vastu puupinda.

Sel hetkel astus ruumi meeskonna ülem, Moskva Spartaki legendaarne liider Nikolai Starostin, kes üritas Nettot rahustada: “Kas siis nii sobib, Igor? Sa räägid ju treeneriga. Muuseas, ma arvan, et tal on õigus.”

Selle asemel, et treeneri ees vabandada, põrutas Netto nüüd juba Starostini suunas: “Võiksite parem vait olla, Nikolai Petrovitš. Ka teie ei tea jalgpallist mitte midagi.”

See oli öeldud tooniga, mis võttis Starostinilt mõneks hetkeks kõnevõime.

Vastupidi igasugust loogikat jäi Netto karistamata ning Guljajev ja Starostin pöörasid juhtunu naljaks.

Asjatundjad on pakkunud, et üheks põhjuseks, miks Netto ei armastanud anda pikki sööte, oli tema suhteliselt nõrk löök. Koondises mängitud 54 matši juures lõi ta 4 väravat. Spartakis, kus teda peetakse klubi kõigi aegade parimaks mängijaks, pidas ta NLi meistrivõistlustel 368 (mõnedel andmetel 367) mängu ja lõi 36 (mõnedel andmetel 37) väravat. Samas polnud selleks ka vajadust, sest Netto ajal oli väljakul korraga viis ründajat ja kaks poolkaitsjat. Siililegi selge, kelle asi oli kolle kõmmutada ja kelle asi olukordi luua.

Netto erakordsus ilmnes reljeefselt 1962. aasta MM-finaalturniiril mängus Uruguay vastu, kui seisul 1 : 1 kõmmutas Igor Tšislenko venelaste juhtvärava.

Kohtunik ei märganud, et pall lipsas väravasse väljastpoolt läbi võrgu olnud augu ja näitas keskringi poole – värav lugeda. Kõigi imestuseks jooksis tema

ajalugu juurde Igor Netto ja tegi talle oma vigases inglise keeles selgeks, et väravat polnud – isegi Uruguay kaitsjad ja väravavaht seisid naelutatult paigal!

Kohtunik tühistas värava. Venelased lõid määrustepärase võiduvärava alles 89. minutil.

Nagu suurepäraste jalgpallurite puhul ikka, jätavad nad ajalukku endast maha kimbukese sõnatäpseid ja vaimukaid kaasaaegsete iseloomustusi.

Kaks stiilinäidet kahelt kuulsuselt. Juba nimetatud Grigori Fedotov tähendas ise treeneripostil olles Nettole viidates: “Tal jalad (ka) mõtlevad.”

“

Kõik, kes on Nettot näinud väljakul, võivad arvestada, et nad teavad jalgpallist natuke rohkem kui need, kes teda pole näinud.

„

Ja tuntud kolumnist Lev Filatov tähendas: “Kõik, kes on Nettot näinud väljakul, võivad arvestada, et nad teavad jalgpallist natuke rohkem kui need, kes teda pole näinud.”

California ülikooli ajalooprofessor Robert Edelman märgib oma raamatus Moskva Spartaki ajaloost (“Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu”), et pärast eestlasest peatreeneri Albert Vollrati juhatuse all võidetud kaht NLi karikavõitu (1946, 1947) võttis meeskond uute treenerite juhendamisel ette põhjaliku noorenduskuuri.

Eirates valitsevat vene šovinismi, palgati 1949. aastal peatreeneriks Põhja-Kaukaasias sündinud Abram Dangulov ja edurivvi toodi Suhhumist pärit armeenlane Nikita Simonjan.

“Järgmisel hooajal sai Moskvas eestlastest vanemate peres sündinud Igor Nettost Spartaki algkoosseisumängija,” kirjutab Edelman. Kõik kolm sulandusid briljantselt olemasolevasse kooslusse. “Üheskoos loodi alus naasmiseks Spartaki suurde ajastusse, kasutades uusi talentide otsimise võimalusi, arendades välja originaalse mängustiili, ja kõige viimaseks, poliitilisi ja institutsionaalseid teesulge ületades kerkiti 1952. aastal meistritiitlini.”

1954. aastal purustas Moskva Spartak kodulinnas 60 000 pealtvaataja ees

Esimene Euroopa meister – Nõukogude Liit. Karikat hoiab eestlane Igor Netto.

kuulsa AC Milani 3 : 0. Muidugi mõista tahtsid itaallased osta kübaratriki teinud Nikolai Paršini. Teine, keda nad tahtsid, oli Igor Netto. Aga nõukogude sportlased polnud tol ajal lihtsalt müügiks.

1957. aastal jagas Netto ajakirja France Football ringküsitlusel Euroopa parimate jalgpallurite pingereas 9.–10. kohta. Korra oli teda asetatud teisele, korra kolmandale ja kahel korral viiendale kohale. Tema nimi figureeris kontinendi absoluutse koorekihi seas, ees- ja tagapool (punkte jagus 23 pallurile) olid ainult ässad.

Sündis Moskvas eesti peres Igor Netto päritolu kirjeldamiseks on parim allikas tema tänini Moskvas elav vanem vend Lev (sündinud 1. aprillil 1925), kes Teise maailmasõja ajal sattus Eestis Nõukogude Liidu langevarjurina sakslaste kätte vangi ning kes nagu tu-

handed saatusekaaslased saadeti “riigireeturina” vangilaagrisse Siberisse (GULAGi). Krasnojarskis liitus ta 1949. aastal salajase Venemaa Demokraatliku Parteiga ning neli aastat hiljem osales GULAGi ajaloo suurimas vangide mässus Norilskis – asjaolu, mis on teinud temast (välis)ajakirjanduse jaoks tänuväärt allika. Endast, oma perekonnast ja nende saatusest on Lev Netto rääkinud kahes pikemas intervjuus Aljona Kozlovale (2004. ja 2005. aastal) ning 15. septembril 2011 Berliinis sealsele noorteakadeemiale EUSTORY, kus teda küsitlesid eri rahvusest noored, nende seas ka Oliver Eestist.

1885. aastal sündinud Igor ja Lev Netto isa Aleksander (venelastele Aleksander Heinrichi poeg) oli pärit Valgast, mistõttu oli tal palju tuttavaid ka lätlaste seas. Peale eesti keele rääkis ta vabalt läti keelt ning revolutsiooni puhkedes kuulus kurikuulsate Läti punaste küttide hulka. Läti punased kütid oli bolševike revolutsiooni ustavamaid ja professionaalsemaid väeosasid. Varasemast oli Aleksander Nettol kogemus ka Vene–Jaapani sõjast, kus ta sõjategevusest mõnedel andmetel osa ei võtnud. Väärispuutisleri kutset omanud Aleksandril oli 12 venda ja üks õde. Sidet nendega peaaegu polnud, sest vanemad vennad läksid merele ning laevad pillutasid nad teadmata suunas. Nendega, kes Eestisse

Foto: Juri Somov/RIA Novosti/Scanpix

Igor Netto (vasakul) 11. mail 1963 NLi meeskonna kaptenina vahetamas vimpleid enne mängu Fiorentina kapteni Alberto Orzaniga.

2012 MÄRTS JALKA

43

ajalugu

Hüüdnimeks Hani

Igor Netto hüüdnimi oli Hani, mis talle sugugi ei meeldinud. Arvatakse, et hüüdnime sai ta oma pika kaela ja pikkade sammude eest väljakul.

Kui jalgpallurid pärast olümpiavõitu Melbourne’ist tagasi pöördusid, tungles rongi ümber teekonnal Vladivostokist Moskvasse alati suur rahvamass, kes detsembrikülmas kostitas sangareid piirituse ja muu hea-paremaga. Jalgpallurid sõitsid esimeses vagunis, mis oli siberlastele teada. Ühes jaamas tungisid inimesed vagunisse. Üks Netto austaja leidis ta ülemiselt narilt ja lausus: “Näed, kus sa, Moskva hani, oled!

Tõuse aga tõuse, austa rahvast!”

Oma hüüdnime kuulmisest nördinud Netto vastas teist külge keerates: “Oh teid ja teie pilkast vaimupimedust!” Ühel vastuvõtul Egiptuses pöördus Nõukogude saadik Solod tema poole taktitu küsimusega: “Kas teid kutsutakse Haneks?” Sama vastuvõtu lõpul näidati Nettole kohalikus ajalehes ilmunud šarži, millel hane pika kaela otsas kõrgus Netto pea.

Egiptlased tahtsid teada, kas Suurele Nettole (just nii nad teda nimetasid) karikatuur meeldis. Netto teatas tõlgile: “No mis asi see veel on?! Öelge nendele araablastele, et nad on idioodid! Vaat, mis välja mõtlesid!”

Vene tõlk lausus võõrustajatele silmagi pilgutamata: “Suurele Nettole šarž meeldis!”

Lev külastas emaga Eesti Wabariiki

1928. aastal külastas Julia Netto oma kolmeaastase poja Leviga Eestit.

Külastati Tartus elavat Julia isa ja võõrasema. Nad ei naasnud tühjade kätega: ema tõi kaasa palju erinevaid asju, millest osa müüdi ja selle eest osteti teiste eestlastega kahasse suvila Moskva lähedases Zvenigorodis.

Kuna ema jäi pärast Igori sündi koduseks, pidas perekonda ülal isa, kes vahel teenis lisa musitseerimisega. Pere tuli vaevu ots otsaga kokku ning pidi müüma oma väärtasju. Abiks olid ka Eestist 1928. aastal kaasa toodud ehted. Nettodele kuulunud kolmandik suvilast müüdi pärast sõda maha, kui Lev oli kodunt lahkunud ja Igoril polnud enam huvi sinna minna.

44

JALKA MÄRTS 2012

jäid, side katkes, Moskvas olnud ainult noorem vend Sergei.

1894. aastal sündinud ema Julia (Wilhelmi tütar) oli pärit Tartust, tema neiupõlvenimi oli Tamm. Julia töötas välisasjade rahvakomissariaadis ehk välisministeeriumis. Seal olevat ta oma silmaga näinud ka Leninit, aga tema eriliseks imetlusobjektiks oli hiljem Stalini poolt maalt välja kihutatud ja mõrvatud Lev Trotski, kelle järgi sai endale nime esiklaps – Lev Netto.

Ema on hiljem pojale kirjeldanud noorusaega Moskvas kui põnevat aega – revolutsioonituhinast haaratud suurlinnas toimusid igal tänavanurgal miitingud, kus õhevil rahvas kuulas sõnavõtjaid ja karjus neile “Hurraa!” hoolimata sellest, et mõni minut varem oli sama vaimustunult kiitust hüütud vastupidistele seisukohtadele!

Nettode perekonnanimi olevat aga pärit Itaaliast! Arvati, et 18. sajandil saabunud saapamaalt Balti parunile aednikuks keegi Netto-nimeline itaallane. Välisministeeriumis töötanud Julia puutus seal kokku aga diplomaatilise kulleri Theodor Nette õdedega, kes olid lätlased. Nimede sarnasus – Netto ja Nette – on juhuslik, mingit sugulussidet kahe perekonna vahel polnud. Theodor Nette näol oli tegemist tuntud figuuriga, kes 1926. aastal mõrvati: miljonid nõukogude lapsed on kooliprogrammis õppinud Vladimir Majakovski luuletust “Seltsimees Nettele – inimesele ja aurikule”. Lev Nettol on praeguseni kodus foto, millel tema ema on koos Theodor Nette ja tema õdedega.

Kahekümnendate aastate esimesel poolel Julia ja Aleksander kohtusidki.

Mõlemad olid täis revolutsioonilist vaimustust, Aleksander oli ise revolutsiooni keskpunktis, osaledes isiklikult sündmustes, kui võim läks üle enamlastele (hiljem oli tal tükk tegu, et seda võimudele parema pensioni saamise eesmärgil tõestada, sest mingeid tõendeid tänavarahutustel osalemisel ju välja ei antud). Pärast 1917. aasta pöördelisi sündmusi valiti ta puidutööliste esindajana esimesse Moskva linnanõukogusse.

Perekond elas suures ühiskorteris, kus oli kokku neli perekonda – ülejäänud kolm olid Läti punaste küttide pered (2005. aastal on Lev Netto meenutanud: “Tol ajal ei osanud ma selle peale mõeldagi, millega nad olid tegelenud, aga lugesin hiljuti ajalehest Läti punaste küttide kohta ega suutnud end mitu päeva koguda.”). Palju käidi läbi kohalike eestlastega, kelle lapsed mängisid omavahel. Levil oli eestlannast hoidja, kes vene keelt peaaegu ei osanudki ning seetõttu oli poisikese vene keel kuni kuuenda-seitsmenda eluaastani kehvem kui eesti keel. Tänu eesti tädikestele ristiti nii Lev kui ka Igor, kuigi poiste vanemad olid usu suhtes kommunistidele omaselt ükskõiksed ja isa pigem tõrjuv.

Samas olid vanemad tõenäoliselt kihlatud – Lev mäletab nende kihlasõrmuseid. Uusaastaõhtul nääride ajal oli Nettode kodus alati kuusk, Levi mälu järgi ka siis, kui see oli ametlikult keelatud. Elu ühiskorteris ja mitmerahvuFoto: Leonid Dorenski/RIA Novosti/Scanpix

10. juulil 1960 Pariisis Euroopa meistriks tulnud NLi meeskond Moskvas Lužniki staadionil viis päeva hiljem. Tšempionidele antakse au. Vasakult neljas Igor Netto.

ajalugu selises Moskvas oli idülliline kuni 1937. aastani, mil diktaator Stalini “puhastus” jõudis Läti punaste küttideni. Jäljetult kadusid revolutsiooni kõige ustavamad teenrid. Kadusid ka ühiskorteri lätlased, punased kütid, kes olid revolutsiooni kõige tulisematel hetkedel enamlaste kõige lojaalsem relvajõud, kadusid Levi ümberkaudsete sõprade-eakaaslaste vanemad. Kommunismiideele üdini truud Nettod värisesid öösiti trepikojast võõraid hääli kuuldes ning olid valmis kõige hullemaks. Ärevusse aetult lõpetasid nad suhtlemise teiste eestlastega. 1930. aastal sündinud Igoril oli juba venelannast hoidja ning väikevend oskas üpris vähe emakeelt. Sealjuures võlgneb Vene jalgpall oma kuulsa poolkaitsja sünni ühele õnnetule juhtumile Nettode elus.

“

Kui Niina poleks surnud, võinuks Igorita sündimata jääda ka suur tükk Vene jalgpalli ajalugu.

„

Nimelt olid Julia ja Aleksander otsustanud, et tahavad saada kaht last.

1927. aastal sündiski tütar Niina, kes ühekuuselt suri. Kui Niina poleks surnud, võinuks Igorita sündimata jääda ka suur tükk Vene jalgpalli ajalugu.

Isa käis komandeeringul nagaaniga Aleksander Netto oli sõnakehv mees, enamuse, mida poeg Lev temast teab, on ta kuulnud emalt. Aga midagi on sööbinud ka mällu. Isa käis tihti ja suure innuga kaugetel komandeeringutel, kus ta “aitas Nõukogude võimu kinnistada”.

“Ja isa oli alati nendest komandeeringutest väga elevil,” meenutas Lev 2004. aastal. “Mäletan hästi, kuidas ta naases Kesk-Aasiast. Ta ei rääkinud muidugi midagi, et mis ja kuidas, aga mulle on eluks ajaks mällu sööbinud, kuidas ma aitasin isal puhastada tema relva, nagaani, mis ... Siis oli mul lihtsalt huvitav, lõbus. Aga hilisemas eas tulin järeldusele, et kui isa juba puhastas relva, tähendab, nähtavasti ta seda ka kasutas. Ema rääkis veel, et ühel nendest komandeeringutest, kuhu isa sõitis, juhtis gruppi Vorošilovi tütar. Ta rääkis nagu mingisuguse uhkusega, et see oli,

Foto: www.orlandofiges.com

Ema Julia (sünd. Tamm), Lev ja Igor Netto.

tähendab, selline vastutusrikas üritus.”

Lev ei suuda siiani mõista, kuidas isa Stalini algatatud “puhastusest” puutumata jäi ning arvab, et ainus seletus on pime juhus – sageli olid arreteerijad napsused ning võisid eksida korterinumbriga ning kaasa võtta hoopis vale inimese – tulge aga kaasa, küll kohapeal selgitame! Aga sealt, kuhu mindi, tagasiteed polnud, mis Levi arvates säästiski isa elu.

Igor oli eestlane 9 aastat Meie huvi seisukohalt on oluline 1939. aastal Nõukogude Liidus toimunud rahvaloendus.

Vastav ametiisik külastas ka Nettosid.

Lev meenutab, kuidas rahvaloendaja tema käest küsis, mis rahvusest ta on ning Lev vastas: “Ma olen eestlane.” Siis pöördus rahvaloendaja 9aastase Igori poole sama küsimusega.

Lev Netto: “Kuid tema räägib ..., aga tema, nagu teda praegu vaimusilmas näen: “Aga mina olen venelane.” Olime kõik rabatud, isa ja ema, tähendab, ei tea, mida öelda ja mina omakorda vaatan neid. Räägin, et kulla vennas, kas sa polegi mu vend, et selline lugu, et kuidas sind õige mõista? Aga rahvaloendaja ei kaotanud pead, vaid ütles: “Noh, kui kodanik niimoodi ütleb, siis nii kirjutamegi.””

Lev Netto sõnul ei tulnud see juhtum perekonnas enam kunagi jutuks ning vend tundis end venelasena ning nii oli märgitud ka passis: “Või noh, ma arvan nii, et vend oli kuni 9. eluaastani eestlane, teadis üksikuid eestikeelseid sõnu, ta ei rääkinud eesti keeles, sest tema hoidja oli juba venelane, aga pärast 10.

eluaastat oli ta terve oma elu – ta suri 69 aasta vanuses – tähendab, kui palju siis?

Kuuskümmend aastat oli ta venelane.”

Enne kui Lev sõtta läks, jõudis ta siiski noorema vennaga koos vuttigi taguda. Mängiti koos teiste poistega Moskva tänavatel ja hoovides. Igoril oli tavaks koolist saabudes visata koolikott tuppa ja kohe minna õue. Enamik mängijaid olid Igorist mitu aastat vanemad, aga ometi oli ta nende poolt hinnatud ja alati kampa valitud mängukaaslane.

Nobeda ja terasena suutis ta vanemate seltsis end maksma panna. Lev on meenutanud, kuidas nad koos vutti tagudes kippusid vastasmeeskondadesse sattuma ning kuidas väikeveli armastanud temast mängeldes ja silma vaadates, naeratus huulil, mööda triblada.

“Elus võis Igor leppida vähesega,” räägib tema vend Lev. “Ta ei üritanud kunagi rikastuda, sisustada korterit peene mööbliga, omada näiteks elegantset suvilat, kallist autot. Aga jalgpallis ja mis tahes sportliku momendi korral, tahtis ta alati võita. Tahtis olla esimene.”

Igor oli Moskva Dinamo fänn ning soovis selle klubi eest mängima hakata.

Kord mindud teiste poistega end Dinamosse pakkuma, kuid ei leitud treenerit, kes oleks nende oskusi hinnanud. Organiseeritud jalgpalli hakkas Netto mängima 1944. aastal pioneeride staadioni meeskonnas ja kaks aastat hiljem pallis ta Krõlja Sovetovi noortemeeskonnas.

Kogu oma täiskasvanuea ehk alates 1948. aastast kuni 1966. aastani mängis Netto Moskva Spartakis.

Kord kuulnud Netto, et tema koondisekaaslane Lev Jašin oli enne Moskva Dinamosse siirdumist igatsenud mängida Spartakis. Jašin pakkunudki Nettole naljaviluks, et vahetame õige klubid ära. Aga selleks ajaks võis Netto vastata täiesti tõsiselt: “Hilja. Spartak on saanud mulle koduseks. Mitte kuhugi ma siit ei lähe.”

Ei sallinud vasturääkimist Spartakis tõusis Netto kiiresti liidriks.

Tema kuulus klubi- ja koondisekaaslane Nikita Simonjan, kes Netto puudumisel kandis kaptenipaela, on tunnistanud, et ei suutnud teda vääriliselt asendada.

Eelkõige ei õnnestunud Simonjanil kaaslasi vajalikul määral üles kruttida.

Nettole andestati tema karmus väljakul.

Muidugi oli ka erandeid ja need avaldasid mõju ka Nettole. Kord mängus 2012 MÄRTS JALKA

45

Foto: Miroslav Murazov/RIA Novosti/Scanpix

ajalugu

Olga Jakovleva ja Igor Netto 27. septembril 1990 koduses miljöös.

Igor Netto: “Jakovleva, teie lõuna!”

Abikaasa Olga Jakovleva iseloomustab oma interneti koduleheküljel Igorit kui suurt last, keda peeti raske iseloomuga inimeseks, kuid märgib: Igor oli pigem vastutustundlik, aus, ei mõistnud kedagi hukka ega kandnud kellegi peale keelt. Ta oli hästi kasvatatud, korrektne, lõbus ja väljapeetud. Talle meeldinud näitlejate seltskond ning vastastikuste õnnestumiste korral oli neil alati palju külalisi. Oma muredest ja ebaõnnestumistest ei rääkinud Igor iial.

“Ta ei asetanud oma probleeme teiste õlgadele,” kirjutab Jakovleva.

“Eriti nõrkadele (õlgadele). Mina üksnes oletasin, mis võis juhtuda ja kunagi hiljem keegi sõpradest rääkis, kellega, miks ja kuidas ta tülitses.”

Omavahel tülitseti ainult kodustel olmeteemadel, aga arvestati maksimaalselt teineteise professionaalsete vajadustega.

Olga püüdnud meest mitte häirida enne tähtsaid mänge ja ajanud läbi külaliste ja sõbrannadeta ning Igor kõndinud hommikul, kui Olga oli eelmisel õhtul hilja naasnud etenduselt, kikivarvul, toimetanud vaikselt köögis, et siis sobival hetkel uksele koputada: “Jakovleva, teie lõuna!”

46

JALKA MÄRTS 2012

Moskva Lokomotiivi vastu oli Netto Vjatšeslav Rudkoga, ja jahtisid tema eriti halastamatu Nikolai Paršini suhtes, südant. Netto vasakpoolkaitsjana ja kes kaotas tavatult tihti palli. Lõpuks ei Iljin vasakründajana puutusid mängus pidanud Paršin vastu ja soovitas Nettihti kokku ning viimane sai Nettolt tole kuhugi kaugele kaduda. Treener mängu ajal mis tolmas! Kuigi teistele Guljajev ja meeskonna ülem Nikolai spartaklastele tundus, et Šamrai eelistab Starostin, kes seda ei teadnud, pärisid Nettot, abiellus ta siiski Iljiniga. Mispeale vaheajal Nettolt, miks ta seekord oma meeskonnakaaslased kõrvalt Iljini suunas kapteniülesannetega hakkama ei saa. lõõpisid: “Sul on vesi suus või? No hel“Ei saa, Nikolai Petrovitš,” vastas lita teda (Nettot) paari lahke sõnaga ...

Netto juukseid kohendades vaikse hääMuidugi – tema on kapten, aga sina oled lega. “Mind saadeti täna pikalt.” praegu perekonnapea!”

Netto polnud lihtsalt harjunud, et Aga Iljin jättis väljakul Nettole vaskeegi julges talle väljakul vastata ja see tamata. Tema sõnul ei kandnud Igor rikkus tema mängu. Väljaspool platsi oli tema peale viha. Seda enam, et selleks Netto heasüdamlik ja tema suust võis ajaks oli Netto kohanud oma tulevast ainult harukordadel kuulda karme sõnu. abikaasat, hilisemat nõukogude teatriSamas võis Netto väljakul matslikult ja filmitähte Olga Jakovlevat! käituda vastaste ja kohtunike suhtes.

Abielu teatri- ja filmidiivaga Sel põhjusel võeti ta treenerite nõukogu poolt pihtide vahele 1956. aastal, sest oli Olga Jakovleva oli 17aastane provintjust ebasportlikult käitunud mängudes sitar Zaporižžjest, kes sai Moskvas Saksamaa LV ja Ungari vastu. 1950. näitlejaks õppides peavarju filminäitleja aastal kaanis Netto end koos mõne kluZoja Fjodorova juurest. Samas majas bikaaslasega täis lennusõidul Helsinki elas tosin aastat vanem Igor Netto. ja Stockholmi vahel. Teda ja ilmselgelt Abielu vastu olid Igori ema ja Olga läänemeelset Sergei Salnikovi süüdistati isa, viimane küll mitte avalikult. Ema vahel staaritsemises. Aga kunagi ei võiJulia arvates sobinuks Igorile naine, nud teada, kas polnud tegu lihtsalt siseFoto: Anton Denissov/RIA Novosti/Scanpix ministeeriumi meeskonna Moskva Dinamo ja armeeklubi CSKA poolt toetatavate jõudude rünnakutega Spartaki suhtes.

Omapärane olukord kujunes Nettol välja meeskonnakaaslase Anatoli Iljiniga. Mõlemad olid armunud riistvõimlemise individuaalsesse maailmameistrisse (1954) Galina Šamraisse, kes oli muideks õnnetus abiEestis sündinud ning meie ja Vene topeltkodakondsusega Moskva Spartaki peatreener Valeri elus ohvitser Karpin (all vasakul) 21. aprillil 2011 Igor Netto mälestustahvli avamisel.

ajalugu kes mugavas kodus oodanuks treeningult või võistlusreisidelt tagasisaabuvat meest. Lev Netto on meenutanud, et ema oli nende peres tähtsaim persoon, kelle sõna kuulati vastuvaidlematult.

Pärast mänge läks Igor alati paarikskolmeks tunniks ema juurde, kus ta sõi ja lesis oma lemmikdiivanil.

“Igor tahtis alati ema juurde, isegi siis, kui ta ise oli juba haige, ema enam ei olnudki, aga tema ikka: ema juurde, ema juurde, ema juurde,” meenutas Lev. “Talle tähendas ema kõike.”

Aga seekord ei kuulanud Igor ema sõna.

Pulmad toimusid Igori 30. sünnipäeval – 9. jaanuaril 1960. Igori ema pulma ei tulnud. Teda käis keelitamas koguni Spartaki ja nõukogude jalgpalli legend Nikolai Starostin isiklikult (“Palun, ma väga palun teid. Inimesed ei mõista seda, kui Igori pulmas pole tema ema.”), kuid eestlanna jäi endale kindlaks. Isa Aleksander oli surnud juba 1956. aastal.

Kooselu algus oli halvaendeline, sest Olga siirdus pulmalauast koju, aga Igorit ei lasknud sõbrad kuidagi tulema.

Kui ta lõpuks lahkuda kavatses, ei käivitunud kõva pakase tõttu tema Pobeda.

Värske abielumees jõudis koju alles varahommikul ning ärritunud naine paiskas talle näkku kõik, mida ta oma mehest arvab.

“

"Anatoli Vassiljevitš, see on Igor Netto naine.” – “Kelle? Netto?

Mille poolest ta tuntud on?"

„

Igori kurvastuseks ei soovinud Olga saada lapsi. Nende asemel olid perekonnas kaks koera. Olga Jakovleva sõnul oli Netto abielu esimestel aastatel erakordselt armukade ning kui ta tavatses võistlusreisil olles koju helistada ja keegi ei vastanud, korraldas ta sageli koju saabudes põhjaliku ülekuulamise. Olgat ei huvitanud jalgpall üldse. Teda häiris, et mees armastas peale sagedaste võitlussõitude käia hipodroomil raha peale mängimas. Kord lasi Olga oma näitlejameisterlikkusel hiilata, et meest hobuste võiduajamiselt tagasi saada. Ta helistas hipodroomile ja palus valjuhääldajate kaudu edasi anda: öelge palun kiiresti

edasi, et NõuFoto: internet kogude Liidu jalgpallikoondise mängijal Igor Nettol on kodus tulekahju. Las tuleb kiiresti koju!

Teine kord tahtis ta mehega kaasa minna vastuvõtule, kuhu abikaasad polnud oodatud.

Siis rikkus ta juuksevärvi abil mehe juuksed, et sundida meest koju jääma, kuigi lõpuks siirdus Netto helepunaste juustega ikkagi üksinda vastuvõtule. Kord, kui Netto viibis Lõuna-Ameerikas, tuli Olgale peale tuju temaga telefoni teel vestelda. Olukorras, kus Nõukogude Liidus oli lihtini- Tööelus lahutamatud Olga Jakovleva ja legendaarne Anatoli Efros. Igor talus kuulujutte suure rahuga. mesel välismaale helistamine võimatu, tutvustas Olga end keskjaama neid naisele üle andes muigega: “Need neiule ajalehe Pravda korrespondendina. pole minult, vaid sinu armsamalt.”

See vigur ei õnnestunud. Siis põrutas Efrosest räägiti, et kui talle esimest Olga, et on NLi koondise kapteni naine korda Olgat tutvustati, sosistati talle kõrja tahab oma mehega kohe rääkida. Asi va: “Anatoli Vassiljevitš, see on Igor Netläkski läbi ja Igor Netto suureks imestuto naine.” Mille peale Efros küsis: “Kelle? seks ja heameeleks kuulis ta toru teises Netto? Mille poolest ta tuntud on?” otsas oma naise häält!

Anatoli Efros nagu Olga Jakovlevagi Olga Jakovleva sai pärast teatriõpinoli jalgpalli suhtes täiesti ükskõikne. guid kuulsa lavastaja Anatoli Efrosi Olga näitlejakarjäär hakkas alla käima lemmikuks. Nendest sai tööalaselt lahu- kohe, kui tema ametialane tee Efrosega tamatu paar ja Olgale kukkusid järjest lahknes. Kadedad kolleegid ei andnud suured rollid nii teatris kui ka filmis. talle andeks tema soosikustaatust ja Muidugi kihas peagi linn kuuldustest, Jakovleva mõtles tõsiselt näitlejaametist et Olga ja Efrosi vahel on midagi enaloobumisele. Sel teemal puhkes kodus mat kui armastus teatri vastu. Netto koguni tüli, kui Igor teatas, et abikaasa talus neid jutte stoiliselt. Väliselt sai ta võib minna tööle ka mõnda teise teatEfrosega kenasti läbi. Kord avastasid risse ja tema ei kavatse naist ülal pidada.

Igorile külla saabunud sõbrad peremehe Abielu käiski alla ja lahutati ametlikult vaikselt istumas elutoas, samal ajal kui 1987. aastal, kuigi paar elas koos kuni lukustatud naabertoa ukse taga Olga 1996. aastani. Vend Lev sai asjast teada koos Efrosega proovi tegi. Sünnipäejuhuslikult, kui sattus Igori passist nävaks saatis Anatoli Efros oma lemmikgema lahutustemplit. näitlejale suure buketi lilli. Igor lausus ( Järgneb) 2012 MÄRTS JALKA

47

peegli peegeldused

Kuidas see meid kõiki puudutas

lembit peegel

Uue hooaja lävel vaatame korraks tagasi eelmisele. Kuigi 1 : 1 valikmängust Serbiaga tehakse vähem juttu kui sügisesest vägevast lõpuspurdist, tasub sellele pisut mõelda: me näitasime, et 3 : 1 võit Belgradis polnud juhus.

Me andsime ühele valikgrupi soosikule ära üksnes ühe punkti ja võtsime temalt neli. Me purustasime nn Balkani needuse – sealtmaalt võime endid nimetada Balkani hirmuks. Parempoolsel leheküljel tutvugem inimestega, kellele eelmise aasta koondise edu korda läks. Neid on seinast seina ja Jalkasse mahtus neid murdosa!

Lumisel väljakul on oranžika palli sisse piiranud meie mehed Dmitri Kruglov (5), Enar Jääger (17), Taavi Rähn (3), Ats Purje (11) ja Raio Piiroja (4). Samasuguse järjekindlusega piirati serblaste väravat ja kaitsti enda oma vastaste eest.

48

JALKA MÄRTS 2012 JALKA

peegli peegeldused

2012 MĂ„RTS JALKA JALKA

49

Foto: Lembit Peegel

Tõnu Sireli töös on palju suhtlemist – ka telefoniga.

50

JALKA MÄRTS 2012

usutlus

Tõnu Sireli

15 aastat maratoni jalgpalliliidus Aprillis täitub Tõnu Sirelil 15 aastat tööd jalgpalliliidu peasekretärina. Selle ajaga on Eesti jalgpall teinud läbi suure murrangu: korraldanud UEFA kongressi, ees seisab U19 EM-finaalturniir. Ja igal nädalavahetusel toimub meie jalgpalliväljakutel üks Tartu maraton: kodustes liigades mängib üle 5000 inimese.

Indrek Schwede Jalgpalliliidus töötab praegu 35 täiskohaga palgalist inimest. Kui palju teid 15 aastat tagasi oli?

Kui 1997. aastal tulin, oli alaliidus viis töötajat ja mina olin kuues.

Mul ei löögi hetkel pähe, kus alaliit asus, Rapla tänavale kolisite pisut hiljem ...

Olime Männiku tuletõrjestaadionil, mis on praegu Nõmme Unitedi kodu ja kus asub sisehall. Meie kontor asus teisel korrusel.

Töötajate arv on seitsmekordistunud. Mis alaliidu töö sisus kõige enam on muutunud?

15 aastat tagasi tegid kõik organiseerimistööd. Kõik olid rakkes mis tahes töö jaoks. Näiteks sekretär hoolitses peale tavalise sekretäritöö ka koondiste varustuse eest, saatis UEFA delegaate jne. Nüüd on iga töö peale oma inimene ja mina ei sekku enam sedavõrd igapäevaellu kui tegelen organisatsiooni juhtimisega laiemalt, lahendades muuhulgas personali- ja finantsküsimusi.

Jalgpall oli võrreldes praegusega poisike, tulemusi, mille seljas teised alaliidud liugu lasid, polnud. Miks sa töö vastu võtsid?

Endise spordimehena ei mõelnud ma kohe tulemuse peale.

Tundus, et alal on piisavalt potentsiaali ja arenguperspektiivi ning see otsustas.

Kas sul oli olemas täpne ettekujutus, kuhu jalgpall peab kümne-viieteistkümne aasta pärast välja jõudma?

Kas just minul sel ajal täpsem ettekujutus oli, aga see oli jalgpalliliidu juhatusel ja Aivar Pohlakul. Muidugi olid ühiskonna jaoks tollal sõnastatud sihid ehk pisut ehmatavad, et jõuame EM- või MM-finaalturniirile, aga me pole neid eesmärke ise kunagi eitanud ega maha matnud. Eelmise aasta koondise tulemuste põhjal võib ütelda, et oleme juba olnud korra unistuste piirimail.

Paljud presidendid tegelevad põhitööna muuga, aga jalgpalliliidus on Aivar Pohlak ise kogu aja asja juures – milline on teie tööjaotus, milline sinu vastutusala?

Tööjaotus on väga lihtne: Aivarilt tulevad ideed ja visioonid,

tema on missioonikandja. Mina püüan asju reaalselt ellu viia, vahel teda ka tagasi tõmmata. Tema teab, milleks mina olen suuteline, mina tean, kuidas tema mõtleb.

Pead jälgima, et suudate ideid oma eelarvega ära rahastada?

See on selline balansseeritud tegevus. Meil pole eesmärgiks, et kogume raha ja reserve. Pigem investeerime jalgpalli arengusse, tihti ka rohkem, kui suudaks ja selle tõttu on vahel raskusi. Kui tulin, oli meie eelarve kuus miljonit krooni, nüüd on neli miljonit eurot. Aga reegel on see, et kulud kasvavad kogu aja tuludest kiiremini (naerab – I. S.).

Kas täismõõtmetega kilehall saab aasta lõpuks valmis?

Peaks saama. Olen lubanud seda mitu korda, aga nüüd on see tõesti reaalne, et saab valmis! Oleme vastava summa selle aasta eelarvesse planeerinud ja rahaline kate on olemas.

Mis praegu on tähtsam: taristu ja baaside arendamine või treenerite koolitus?

Areng käib mööda spiraali. 15 aastat tagasi leidsime, et jalgpall on kenasti käima läinud, aga väljakuid napib. Siis hakkasime rajama kunstmuruväljakuid. Seejärel selgus, et treenerite tase poole vajadustele vastav ning Arno Pijpersi ja Jelle Goesi abiga hakkasime neid koolitama. Nüüd oleme uuel ringil ja esmavajaduseks on püsti saada esimene täismõõtmetega sisehall, mis tõstaks oluliselt mängijate talvise ettevalmistamise kvaliteeti. Uuel tasemel oleme ka treenerite koolitusega, millele on lisandunud klubide taustajõudude koolitus: klubijuhid, arstid, pressiesindajad jpt.

Taristu arendamiseks on valminud EJLi infrastruktuuri arengukava aastani 2024, kus on põhirõhk kohalikel omavalitsustel. Pakume igale huvi tundnud linnale ja vallale oma jalgpalli arendamise mudeli, mis haakuks omavalitsuse arengukava ja üldplaneeringuga.

Kas omavalitsustel sellist reaktsiooni pole, et miks just jalgpall!?

Sellist reaktsiooni enam pole. Tagasiside on väga positiivne.

Vallavanemad ise tunnevad asja vastu huvi. Tundub, et see mõte langeb väga viljakale pinnale.

Millised olid sinu enda suhted jalgpalliga nooruspõlves?

2012 MÄRTS JALKA

51

usutlus Elasime Võrumaal Meegomäel, kus oli suurepärane treener Jaan Kaarna. Ta oli kuueklassilise haridusega külasepp, kes oli end ise üles töötanud ja oskas õpetada kõiki spordialasid alates suusatamisest ja lõpetades ... vehklemisega! Muidugi oskas ta õpetada ka jalgpalli elemente: palli surmamist jms.

Tema pani meid jalgpalli mängima ning ma ei mäleta, et seal platsil värava ees oleks kunagi mõni rohulible kasvanud (naerab südamest – I. S.). Hiljem suusatrennis oli treener Laur Lukinil kombeks sügiseti teha nädalas kergem treening: see oli nagu preemiaks tehtud kõva töö eest ja mängiti jalgpalli. Siis tulid kohale ka need, kes vahel kadunud olid.

Kuidas sul jalgpallis läks, kas meeldis?

Lukin on hiljem rääkinud, et talle on meelde jäänud üks tegelane, kes jalgpallimängu ajal kõva häält tegi ja üritas kõiki kamandada.

“

Kui tulin, oli meie eelarve kuus miljonit krooni, nüüd on neli miljonit eurot. Aga reegel on see, et kulud kasvavad kogu aja tuludest kiiremini.

See olid sina?

Jah. Ju mulle siis jalgpall meeldis.

„

Äkki oleks sinust hea mängija saanud?

Eks sel ajal oli jalgpall Võrus rohkem venekeelne. Meie mängisime õuejalgpalli, mitte suurt jalgpalli. Suusatamine oli loomulikum ja käepärasem.

Aga poeg Priit jõudis jalgpallis Eesti noortekoondisse välja.

Jah, me elasime juba Kaius. Oma lastele ei surunud me peale midagi. Andsime võimaluse proovida erinevaid alasid. Kui ei meeldi, siis ei harrasta, kui meeldib, siis toetame. Priit hakkas jalgpalli mängima enne, kui mina jalgpalliliitu tööle tulin.

Aga hiljem hoidsin sageli tema mängudest eemale – las mõtleb oma peaga.

Vend Arne sõitis Nõukogude Liidu koondise piiril. Millised olid sinu eesmärgid suusatamises?

Eks ma soovinuks tema jälgedes käia, aga meesteklassi jõudes areng aeglustus ja siis ühel hetkel kuulutati 25aastased liiga vanaks.

Ootamatult osutusin vanuse tõttu perspektiivituks ja see võttis motivatsiooni.

Treenisid suurte koormustega?

Siis oli kombeks kopeerida Nõukogude Liidu koondise koormusi, mis olid inimvõimete piiril. Eestis polnud valik kuigi suur ja need koormused ei sobinud paljudele.

52

JALKA MÄRTS 2012

Sa tegid ka inimvõimete piiril?

On meeles, et tegime vahel neli korda päevas trenni, kilo­ metraaž oli ligi 90 kilomeetrit. Olime noored, suurt ei mõelnud. Tollal olid rollerid ja suusarada aeglasemad ja pingutus selle võrra suurem.

Kas Mati Alaveri sugune meistertreener oleks näiteks sinust suutnud teha rahvusvahelise klassi tegija?

Eks Mati oli juba ka sel ajal koondiste juures treeneriks.

Palju oleks aidanud, kui oleks saanud Laur Lukiniga meesteklassi edasi minna. Individuaalaladel peaks olema õpilasetreeneri suhe pikem.

Ei saa küsimata jätta: mida arvad Andrus Veerpalu dopingujuhtumist?

Kahetsusväärne juhtum. Mis siin muud ikka heietada.

Kui tihti ise suusatad?

Elu on läinud nii, et suusarajale satun harva. Aga sel talvel olen üritanud küll ikka igal nädalavahetusel suusatada. Stiimuliks oli Tartu maratoni tuusik, mille tütar sünnipäevaks kinkis. Sõitsin selle aasta Tartu maratonil 31 km distantsi.

Igal asjal oma aeg. Viimased kaksteist aastat oleme perega igal aastal käinud Austrias mäesuusatamas. See on mu ammune lapsepõlveunistus – suusatada Alpides.

Sulle kuulub ütlus, et jalgpallis toimub kevadest sügiseni iga nädal Tartu maraton – mullu osales Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel 162 võistkonda – korraga oli platsil ligi 2500 jalgpallurit. Pluss noored ja rahvaliiga ning organiseerimata mängijad. Ongi Tartu maraton – igal nädalal!

Jalgpalli mängib üle 5000 inimese regulaarselt igal nädalavahetusel. Võistluste korraldamine neile eeldab hästi töötavat masinavärki. Kõik väljakud peavad olema litsentseeritud, mängude kalendrid kooskõlastatud, igal mängul peavad olema kohtunikud, mängude tulemused protokollis fikseeritud.

Ja ühtki viga ei tohi olla. Kui ikka Jüri löödud värav läheb Jaanile kirja, on pahandus suur.

Millal viimati vutti tagusid?

Viimati eelmisel aastal rahvaliigas, aga tõmbasin lihase ära ja Foto: Lembit Peegel

1982. aastal Nõukogude Liidu karikavõistlustel.

Foto: Janne Seeder

Foto: Lembit Peegel

2001. aasta kevadel valmival Lilleküla staadionil.

olen trauma kartuses teadlikult kõrvale hoidnud. Arvad küll, et oled ettevaatlik, aga mängutuhinas ei tule see meelde.

Kas Tallinnas peetud UEFA kongress 2005. aastal on olnud meie senine suurim jalgpallialane korraldustöö?

Jalgpallilise tähtsuse poolest kindlasti – kõik Euroopa ja maailma jalgpallijuhid olid koos. Aga korralduslikult on näiteks mäng Venemaa või Bosnia ja Hertsegoviina vastu palju keerulisem, sest sellega kaasnevad tuhanded vihased fännid, kelle saabumiseks on vaja ette valmistuda. Ja kõige keerulisem oli esimene mäng Lilleküla staadionil: kraanad töötasid lõunani ja natuke pärast seda hakkas Eesti–Hollandi MM-valikmäng! Staadioniehitus alles käis, oli täismaja ja meie puudulik kogemus. Olemas oli rahuldav muru, abiruumid ja tribüüniistmed, aga puudus parkimisvõimalus ja juurdepääsuteed. Teist nii hullu mängu pole olnud.

Kas töö vahel üle pole visanud? Peaminister Andrus Ansip räägib, et inimene töötab ühes kohas keskeltläbi kolm ja pool aastat. Sul peaks alates 1997. aastast jooksma juba viies töökoht.

Ma ei ela Tallinnas, hommikul tööle sõites ja õhtul tagasi koju sõites on aega asjad läbi mõelda. See on paras puhver, tänu sellele ma ei võta tööd koju kaasa. Maal elamine on eelis. Saab end vaimselt laadida, jahil käia.

Kaius on hea seltskond, kes pole saagi ega laskmise peal väljas. Oluline on emotsioon ja lõõgastumine. Olen tegev kohalikus Kaitseliidus – mitte et militaristi mängida, vaid seegi on patriootiline vajadus. Kes meid siis veel kaitseb, kui me ise ei kaitse!

Sel suvel on ees meie jalgpalli üks tippsündmusi – U19 EM-finaalturniir.

Jah, see on suur sündmus, millel on kolm tahku. Esiteks, sportlik pool: meie koondis peaks ka tulemust näitama, et me ei jääks peksupoisteks. Peame väärikalt mängima.

Oleks super, kui mõnele suurele ära teeksime. Teiseks, korraldamine: see on tõsine katsumus, kõik lülid peavad toimima. Kolmandaks on oluline, kuidas vaataja tribüünile jõuab. Kohale tulevad mängijad, kes on suurte liigade hingekirjas. Neilt on meie mängijatel ja treeneritel palju õppida ning pealtvaatajatel on kindlasti huvitav nende mängu vaadata. Kuna väljakul mängivad profid, peame ka meie kõike väga professionaalselt tegema. Hästi korraldatud turniir oleks kvaliteedimärgiks jalgpalliliidu tööle.

RIMESSI VEERG

AUDIT I RAAMATUPIDAMINE I MAKSUD I ÕIGUSABI I FINANTSNÕUSTAMINE

Jalgpall ja maksud Jalka eelmises numbris käsitlesime jalgpalliklubi varustuse ostmise teemat. Kui varustust ostetakse rohkem kui 15 000 euro eest teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, siis tekib meie hüpoteetilisel jalgpalliklubil Eestis piiratud maksukohustuslasena registreerimise kohustus Eestis.

Siit edasi minnes tuleb silmas pidada, et kui jalgpalliklubi ostab teisest liikmesriigist sealse maksukohustuslase käest teenust, mis on nimetatud KMS § 10 lg 5, siis tekib piiratud maksukohustuslaseks registreerimise kohustus esimese sellise teenuse saamisest. Teenuse maksumus ei ole registreerimiskohustuse tekkimise juures oluline. KMS § 10 lg 5 on nimetatud näiteks intellektuaalse omandi kasutada andmine, reklaami teenus, konsultatsiooni-, raamatupidamis-, õigus-, inseneri-, tõlke-, või infoteenus. Spordiklubide puhul võib eelkõige kõne alla tulla reklaamiteenuse ostmine või õigusteenuse sisseostmine näiteks mängijate lepingute sõlmimise tarbeks.

Rääkides reklaamist, siis on üsna tõenäoline, et jalgpalliklubi võib ka ise hakata reklaamiteenust müüma, selleks, et põhitegevuse jaoks raha koguda. Näiteks saab raha küsida selle eest, et äriühingu nimi või toote kirjeldus või logo paigutatakse jalgpallimeeskonna bussile. Samuti võib reklaamipinda müüa esindusvormil. Siinkohal tuleb arvestada, et kui summa reklaami müügist ületab juba 16 000 eurot aastas, siis tuleb jalgpalliklubil ennast Eestis registreerida käibemaksukohustuslaseks. Käibemaksukohustuslaseks registreerimisest täpsemalt juba järgmises numbris. � Tõnis Elling, mag.iur

Rimess Baltic on auditeerimise, raamatupidamise ning äri-, finantsõigus- ja maksunõustamise teenuste terviklahendusi pakkuv ettevõte.

2012 MÄRTS JALKA TALLINN I TARTU I RIIA I VILNIUS I KAUNAS I KLAIPEDA

53

WWW.RIMESS.EE

rahvajalgpall

Puuriturniir lööb miniväljakutel elu kihama Sel aastal lisandub jalgpallikalendrisse kaks uut võistlust: minijalgpalli võistlused ehk puuriturniir ja naiste rahvaliiga. Jalgpalliliidu rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt loodab, et turniiriga õnnestub taaselustada üle Eesti asetsevad minijalgpalliväljakud.

Indrek Schwede

V

iimase 6–7 aasta jookFoto: Lembit Peegel sul on üle Eesti rajatud UEFA ja meie jalgpalliliidu toel rohkem kui 26 miniväljakut. Need on kuni 500 m2 puitpoordiga piiratud universaalsed spordiväljakud. Esimesed sellised väljakud ehitati Kuressaarde, kus nad muutusid laste seas popu­ laarseteks mängupaikadeks ja Sellises puuris on hea minijalgpalli mängida. neid hakati rahvakeeles kutsuma puurideks. Nii sai ka planeeritava valmis ehitatud miniväljakut. võistluse nimeks puuriturniir.

Uue turniiri korraldamisel toetub jalgJalgpalliliidu rahvajalgpalli juht Ants palliliit rahvaliiga ja seni korraldatud puuJuhvelt lisab, et kuna miniväljakuid on rajanud ka omavalitsused ja erasektor, riturniiride positiivsele kogemusele. Mullu puudub täielik ülevaade, kui palju poor- kolmandat korda toimunud rahvaliigas tidega vutiplatse Eestis üldse on. Võistmängis 112 võistkonda ligi 2200 mängijaga. Juhvelti hinnangul kattub puuriturniiri luste korraldamine ja üle riigi mänguosalejaskond suures osas rahvaliiga omaga. võimaluse pakkumine aitab kindlasti “Aga need on täiesti erinevad mänka miniväljakuid paremini kaardistada. gud,” rõhutab Juhvelt. “Mäng miniPraegu on jalgpalliliidu teada Eestis 39

Puurijalgpalli korraldus Korraga on väljakul väravavaht ja kolm väljakumängijat. Kokku on võistkonnas (lubatud on mängida ka naistel) 9 mängijat. Soovitatav mänguaeg on 10–20 minutit ja see sõltub sellest, kui palju on osalejaid, kui palju peab pidama mänge jms. Võistkonnas võib olla üks madalamate liigade jalgpallur, kuid mitte meistri- ja esiliigast.

Vahetusi võib teha jooksvalt, suluseisu pole. Palli võib mängida poordipõrkega, audis on pall siis, kui lendab üle piirde. Sel juhul jätkatakse vabalöögiga. Kui pall ületab otsapiirde, järgneb nurgalöök või lahtilöök värava alt.

Miniväljaku mõõtmed: pikkus 30–32 meetrit, laius 15–16 meetrit. Poordid on vähemalt 80 cm kõrgused, värava-

54

JALKA MÄRTS 2012

te mõõtmed on 2 x 3 meetrit. Karistus- ja väravavahiala on samad ning soovitatavalt on tegu ristkülikuga, mis algab otsajoonelt 2–3 meetri kauguseni väravapostist ning 4–6 meetri kauguseni otsejoonest väljaku suunas.

Penaltit lüüakse 6 meetri kauguselt.

Punane kaart tähendab mängija eemaldamist mängu lõpuni ja järgmise mängu vahelejätmist ning vastasvõistkonna kasuks määratakse penalti. Viigi puhul selgitab vajadusel võitja penaltiseeria. Osalemisel on ka vanusepiirang: 14 aastat, sest plats on väike, mängijad kokku surutud ja mäng tormiline ning suuremad võivad väiksematele tahtmatult liiga teha.

väljakul on kiire, särtsakas ja väga emotsionaalne. Kindlasti ei sega see rahvaliigat, vaid täiendab seda.”

Igal miniväljakul võiks toimuda üks turniir, seega kuni 36 turniiri üle Eesti.

Näiteks Saaremaal on neid koguni kuus, samal ajal kui jalgpalliliidu andmetel pole ainsatki poortidega miniväljakut Valga- ja Viljandi- ja Läänemaal. Traditsioonidega vutikantsis Pärnus on teadaolevalt ainult üks selline.

“Turniirid on algselt mõeldud ühepäevastena, kuid lõplik süsteem selgub alles siis, kui on teada osalejad,” räägib Ants Juhvelt. “Saaremaa näite põhjal: kõigepealt saaksid saarlased oma kuuel platsil selgitada iga väljaku meistri ja siis Saaremaa meistri, kes pääseb finaalturniirile.”

Vabatahtlikel otsustav osa Regionaalsete turniiride korraldamine jääb kohalike vabatahtlike õlgadele, üleriigilise finaali korraldab jalgpalliliit.

Esimene voor võiks toimuda maikuus, UEFA Meistrite liiga finaalmängu nädalal, kui üleeuroopaline jalgpalliliit on õhutanud oma liikmesriike tegelema rohujuuretasandi jalgpalliga.

“Asja mõte ongi rohujuuretasand,” rõhutab Ants Juhvelt. “See on jalgpalli armastavate inimeste endi turniir, mitte jalgpalliliidu turniir. Meie üksnes aitame kaasa, koordineerime. Me ei tee seda linnukese pärast, vaid kindlas usus, et inimestele meeldib jalgpalli mängida.

Hea, kui tekiks kohalike hulgas üks-kaks korraldajat, kellele anname omalt poolt priipääsmed 7. septembril A. Le Coq Arenal toimuvale MM-valikmängule Eesti–Rumeenia. Samal päeval toimuks

rahvajalgpall ka puuriturniiri üleriigiline finaal, milles osalejad saavad samuti priipileti mängule.”

Juhvelti sõnul on kaugem eesmärk ärgitada jalgpallihuvilisi oma käel korraldama uusi puuriturniire või -sarjasid, et miniväljakutel keeks kevadest sügiseni vilgas elu. Kaasakiskuval minijalgpallil on eeldusi saada populaarseks üle Eesti ja loodetavasti utsitab see endale sobivat väljakut ehitama ka neid omavalitsusi, kus tingimused praegu puuduvad. Või korrastama olemasolevaid.

Niimoodi jaotuvad Eesti 39 poortidega minijalgpalliväljakut

1

3 2 6

.

LääneVirumaa

Harjumaa

Hiiumaa

1

Läänemaa

Raplamaa

6

1

2

1

Järvamaa

1 Pärnumaa

Saaremaa

Ida-Virumaa

1

1

Naiste rahvaliiga stardib Sel aastal alustab ka naiste rahvaliiga.

Naised on usinasti osa võtnud või vähemalt soovinud osa võtta senisest rahvaliigast, kuid vajaksid siiski omaette sarja.

“Kui me rahvaliigaga 2010. aastal alustasime, soovis osaleda ka 4–5 naiskonda, kellel me soovitasime moodustada segavõistkonnad,” selgitab Ants Juhvelt. “Aga eks ta läks ikka jamaks kätte, kui vastas olid mehed – naistel kadus sportlik huvi ära. Eelmisel aastal oligi osalemisest huvitatud ainult üks naiskond. Naised tahtsid

1

1

Jõgevamaa

1 Viljandimaa

Tartumaa

4

1

Põlvamaa

1

Valgamaa

Võrumaa

4

ikkagi rahvaliigat mängida ja pöördusidki meie poole. Otsustasime, et teeme neile eraldi liiga. Osaleda tohiks kuni kaks mängijat mõnest liiganaiskonnast, välja arvatud meistriliigast. Loodame, et see samm aitab ergutada naiste jalgpalli.”

Võistluse formaat sõltub sellest, kui palju naiskondi registreerub. Kui vahe-

maad saavad olema pikad, on mõistlik korraldada turniir.

“Nende kahe uue turniiri puhul on kõik alles kujunemisjärgus ning kui kellelgi on häid ideid, kuidas asja korraldada, siis kindlasti arvestame nendega,” lubab Ants Juhvelt. “See on ju mängijate endi turniir.”

2012 MÄRTS JALKA

55

naised Foto: Lembit Peegel

U19 koondislane Liis Lepik on soomlannadest läbi murdnud.

Noortekoondise osalemine peab viima taseme tõusule 2012. aastal naiste meistriliigasse lisanduva noortekoondisega lüüakse kaks kärbest – pannakse alus taseme tõusule ja võetakse suund laienemisele seniselt kuuelt võistkonnalt kaheksale.

Alver Kivi

2

012. ja 2013. aasta saavad olema naiste meistriliiga jaoks üleminekuperioodiks, et 2014. aastast mängiks liigas kaheksa naiskonda ilma noortekoondiseta.

Tänavu liigasse lisanduvas noortekoondises mängivad U19 ja U17 koondise mängijad, kelle koduklubi ei mängi meistriliigas või kes ei mahu pidevalt meistriliigas oma klubi koosseisu. Nad võivad mängida ka oma klubi eest madalamates liigades.

“See on eksperiment,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu naiste jalgpalli koordinaator Keith Boanas. “Me ei ole sada protsenti kindlad, et see toimib, kuid usume edusse.

Noortekoondise ellukutsumise üheks eesmärgiks on anda paljudele noortele mängijatele meistriliiga kogemust. Sellega valmistame ette liiga laienemist ja

56

JALKA MÄRTS 2012

pakume koondislastele kõrgema tasemega mänge.”

Idee panna noortekoondis meistriliigasse mängima tuli Keith Boanasele mullu, kui U17 koondis kohtus Euroopa meistrivõistluste valikmängus Belgia eakaaslastega.

Nende neiud olid eestlastest nii tehniliselt kui ka füüsiliselt paremad ja palju enam arenenud. Vestlusest belglannade treeneriga selgus, et enamik sealseid mängijaid pallib juba väga kõrgel tasemel.

Meistriliigas mängimisega soovitakse luua ka meie neidudele paremaid arenguvõimalusi, läbi mille saame konkurentsivõimelisemaks rahvusvahelisel tasemel. Samas aitab see tulevikus klubisid, sest mängijad saavad kiiremini paremaks.

Keith Boanase sõnul tuleb Eesti

liigataseme tõstmiseks ja ühtlustamiseks kiiresti arendada noori mängijaid.

Praegu ei saa noored tugevates võistkondades piisavalt kiirelt väljakule ning heal tasemel mängupraktikat napib.

Naistevuti juht tunnistab, et talle meeldiks, kui meistriliigas mängiks kümme naiskonda, kuid ka kaheksa on hea. Kümneni jõudmine võtab tema hinnangul parimal juhul aega viis kuni kümme aastat. Õnnestumisse uskuv Boanas: “Tuleb olla realistlik, sest naiste jalgpall areneb Eestis siiski aeglaselt. Me peame saama rohkem mängijaid ja klubidel tuleb teha rohkem tööd. On vaja muuta mõtlemist ja inimesi tuleb veenda, et ka naiste jalgpallis on võimalik kusagile jõuda. Ma püüan tuua Eestisse seda, mida maailmas on juba tehtud.

naised Tänavused muutused on alles algus ja järgmistel aastatel võime kaasata juba midagi uut.”

Koondis komplekteeritakse kooskõlas klubidega Meistriliigas mängiva noortekoondise koostamise üks printsiipe on, et võistkonna koosseisus kasutatavate mängijate liitumine on aktsepteeritud klubi treeneri poolt. Ehk noortekoondise juhendaja suhtleb klubi treeneriga ja arvestab klubi olukorda mängijate valimisel. Noortekoondise eesmärgiks on arendada noori mängijaid, mitte rikkuda nende klubilist tegevust.

Mängijad jäävad endiselt oma klubide juurde ja enamik neist saab mängida pühapäeviti madalamates liigades. Kui nad on laupäeval koondise eest mänginud 90 minutit, siis päev hiljem on neil võimalus esindada ka oma klubisid.

Kuid siis tuleb juba vaadata, et nad ­täisaega ei mängiks. Samas vaatavad treenerid, et ka meistriliigas mänguaeg liiga suureks ei läheks.

“Süsteem hakkab tööle, kui me kõik ühiselt asjast aru saame,” räägib Boanas, kes asub oma tiimiga võistkonda juhendama. “Püüame koos noori paremateks mängijateks arendada.”

Keith Boanas usub, et noortekoondise tase vastab meistriliigale: “Eelmisel aastal oli küll skoore 0 : 10 või 0 : 8,

Meistri­võistlused kaheosalised 2012. aastal mängivad Eesti naiste jalgpallimeistrivõistluste meistriliigas: Pärnu JK, Tallinna FC Flora, Tallinna FC Levadia, Põlva FC Lootos, Tartu JK Tammeka, Tallinna JK Kalev ja Eesti noortekoondis.

U19 ja U17 koondislastest koostatud noortekoondis osaleb vaid esimesel kaheringilisel turniiril, kus arvestatakse noormängijatele kehtestatud koormuspiiranguid.

Pärast esimest kaheringilist turniiri eralduvad neli paremat meistriliiga võistkonda (v.a noortekoondise

kuid mina olen kindel, et seda võistkonda nii suurelt küll ei lööda.”

Samas tõdeb ta, et Florale ja Pärnule võivad siiski suuremad kaotused tulla.

“Selle võistkonna eesmärk ei ole võita mänge või liigat,” toob Boanas välja eesseisva töö alused. “Peamine on, et mängijad arenevad mentaalselt ja taktikaliselt. Kui tuleb kaotus, siis püüame neile selgitada selle põhjusi.”

Treenerid eriarvamusel

Kui noortekoondise lisamine meistriliigasse peab aja jooksul tõstma mängijate taset ja ühtlustama kogu liigat, siis treenerid on uuenduste puhul eriarvamusel.

Tallinna FC Flora peatreener Allan Soomets peab ettevõtmist Foto: Lembit Peegel positiivseks.

“See on igati hea ja vajalik samm meie noortele mängijatele ja koondisele,” tõdeb ta. “Paraku jäävad meie tüdrukud alla oma välismaa eakaaslastele, kellest paljud mängivad oma maa meistriliigades.”

Soomets lisab, et liigas konkurentsi see samm tipu Kodune liiga peaks andma noortele kogemusi, et läbi lüüa rahvusvahelistes mängudes. Grete osas praegu Ojala (vasakul) ja Tiina Trutsi põhjanaabreid ahistamas.

võistkond) ja selgitavad liigas 1.–4. koha. Kõik esimeses turniiris teenitud punktid ja tulemused võetakse kaasa teise ringi.

Meistriliiga 5. ja 6. koht ning esiliiga neli paremat võistkonda (sh maksimaalselt kaks samanimelist duublit) mängivad kuue naiskonna osavõtul üheringilise üleminekuturniiri, kus selgitatakse välja järgmisel hooajal meistriliigasse pääsevad kolm võistkonda. Üleminekuturniirile esimese turniiri punkte ja tulemusi kaasa ei võeta.

kindlasti ei suurenda, küll võib aga tabeli tagumises pooles asi tihedamaks minna.

“See on ülemineku samm, mille vilju me maitseme alles hiljem, sest klubid saavad endale paremaid mängijaid,” leiab treener. “Meistriliiga ja koondiste tase tõuseb.”

Tartu Tammeka treener Aleksandra Ševoldajeva on uuenduse poolt ja lisab, et see on hea võimalus noortele kogemuste andmiseks: “See on vanus, kus tüdrukud peavad hakkama mängima kõrgemal tasemel ja tugevate võistkondade vastu. Osal tüdrukutest on vastavad võimed ja oskused olemas.”

Ka Levadia naiskonna treener Maksim Rõtškov kiidab ettevõetud sammud heaks: “Positiivne on, et noored mängijad saavad kogemusi ning kindlasti tõstab see ka liiga konkurentsi.”

Pärnu JK peatreeneri Jüri Saare sõnul ta sellist uuendust ei soovi: “Meistriliiga taset ta kindlasti ei tõsta. Ma ei tea küll teiste klubide mängijaid, kuid enamik meie tüdrukuid, kes seal nimekirjas on, sellisel vajalikul tasemel ei ole. Need, kes tasemel mängivad, on juba niikuinii meistrisarjas või siis esiliigas.”

Ka Põlva FC Lootose peatreener Kaido-Meinhard Kukli ei poolda noortekoondise liitumist: “Kui see peaks sündima, siis võiks alustada esiliigast, seal oleks nende jaoks võrdsemad mängud.”

Kukli usub, et meistriliiga saab olema noorte neidude jaoks raske. Tallinna Kalevi treener Atko Väikmeri ei soovi teemat kommenteerida ja jätab arvamuse noortekoondise lisandumisest enda teada.

2012 MÄRTS JALKA

57

naismängija

Kaire Palmaru ei usu koondise suureskoorilistesse kaotustesse “Suur asi on see, et koondisega mängides ei ole enam olnud kiiret surma, nii nagu oli enne,” räägib naiste jalgpallikoondise mängutaseme tõusust keskpoolkaitsja Kaire Palmaru. alver kivi

E

esti koondises 60 mängu mänginud ja viis väravat löönud Kaire Palmaru (pildil) sõnul tõmbas rahvusvahelistes kohtumistes kiire mängutempo veel mõne aasta eest meie mängijatel hinge kinni ja jalad krampi.

“Viimasel ajal on Eesti naiste oskused paremaks läinud ja arvan, et neil, kes täna lähevad noortekoondisesse, pole vastastega enam nii suurt taseme vahet, ja suurelt kaela ei saada,” vaatab poolkaitsja koondise mängijate arengule optimistlikult.

Palmaru hinnangul on tänapäeval koondisekarjääri alustada lihtsam, sest mängijatel on tänu Inglismaa treeneritele Keith Boanasele ja Peter McGovernile parem ettevalmistus. Nüüd pannakse treeningutel suuremat rõhku füüsiliste võimete arendamisele.

“

Loodan, et varsti saab naistel olema ka veteranide liiga, et saaks oma harrastusega hiljem jätkata.

„

Teise positiivse momendina nimetab Palmaru suurenenud koondise treeningute arvu. Viimastel aastatel on ka naistel rohkem treeningukogunemisi ja koondise laagreid, mida varasemalt ei võimaldatud. Tänu sellele on läinud paremaks naiskonna kokkumäng.

Kaire Palmaru tegi oma debüüdi noortekoondises Ungari vastu, kus meie neiud said suureskoorilise kaotuse.

“Kui mina läksin platsile, oli segadus suur, me ei saanud siis veel üldse hakkama,” meenutab ta aastatetaguseid mänguoskusi.

Koondises löödud viiest väravast tõs58

JALKA MÄRTS 2012

Foto: Lembit Peegel

cv Kaire Palmaru Sündinud: 11. august 1984 Pärnus Treenerid: Tormi Raid ja Jüri Saar (klubis) ning koondises Maaren Olander, Aivar Lillevere, Jüri Saar, Keith Boanas, Peter McGovern, Katrin Kaarna ja Allan Soomets.

Klubid: Pärnu Vapper, Pärnu JK

tab Palmaru esile kahte. Balti turniiril saavutatud 3 : 2 võidus Leedu üle tuldi tema tabamusest kaotusseisust välja, ja üle-eelmisel aastal Põhja-Iirimaa vastu kodus võidetud 2 : 1 mängus asuti tema väravast 2 : 0 juhtima.

Pärnuga rohkelt tiitleid Eesti naiste rahvuskoondise ja Pärnu JK naiskonna keskpoolkaitsja Kaire Palmaru õppis viiendas klassis, kui treener Tormi Raid kutsus teda ja teisi tüdrukuid jalgpallitrenni.

Enne seda oli neiu tegelenud viis aastat ujumise ja vibulaskmisega, algklassides käis ta veel võimlemas ja peotantsu treeningutel. Peagi sai hingelähedasemaks jalgpall.

“Ei oska kindlat põhjust välja tuua,

aga jalka meeldib lihtsalt rohkem. See on sisemine põlemine selle mängu vastu, jalgpallist on saanud kirg,” räägib Pärnu JK-s kaheksa aastat mänginud Palmaru oma armastusest.

2011. aastal tuli keskpoolkaitsja Pärnu JK-ga Eesti meistriks, võitis karika ja superkarika ning esimest korda toimunud naiste saalijalgpalli karikavõistlused. Tänavu soovib Palmaru seda kõike korrata. Eesti naised on viimasel ajal murdnud lahti välismaa klubide uksed. Kaire Palmaru välisklubisse mineku võimalust ei välista.

“Kui midagi kuskilt on võimalik, siis ma seda ka kaaluksin,” jääb ta võimalike uute väljakutsete ees tagasihoidlikuks.

Samas lisab ta, et selle võimaluse realiseerumiseks tuleb arendada enda füüsist ja jõudu, et olla tugevam kehaliselt ja kiiruslikult. Mängida tahab Eesti koondise ja Pärnu JK raudvara Palmaru veel kindlasti paar aastat.

“Kuni elu, vanus ja vorm seda võimaldavad,” märgib Sindis Fein-Elast Estonia OÜs tekstiilitehnoloogina töötav Kaire Palmaru. “Aga loodan, et varsti saab naistel olema ka veteranide liiga, et saaks oma harrastusega hiljem jätkata.”

SINU DIGIPOOD

Võimsuse tippklass!

HP Envy 17-3020en

neljatuumaline protsessor

1399.-

8GB mälu, 2TB kõvaketas 1GB GDDR5 graafika

kuumakse alates 48 kuud

Radiant FullHD erkraan 17-tolline kõrglahutusega LED-ekraani pilt on üliteravav, erksate värvidega ja 50% heledam kui standardsetel HD ekraanidel.

Elegantne ja läbimõeldud disain Klassikaline must ja hõbedane alumiinium korpus on vastupidav ja kaunis.

Uus puuteplaat Kõrglahutusega sensor võimaldab eriti täpset Multi-Touch kontrolli

Beats helisüsteem 6.1 Beats Audio™ süsteem koosneb 6-st kõlarist ja bassikõlarist.

www.klick.ee osta kodust lahkumata.

44.00€

Omadused • Intel Quad Core i7 protsessor 2670QM • ProtectSmart kõvaketta kaitsesüsteem • Blu-ray-lugeja / DVD-kirjutaja • 1GB GDDR5/5093MB Radeon HD 7690M XT +Intel HD graafika • taustvalgustusega klaviatuur • WiFi • Bluetooth • 3xUSB3.0 • 1xUSB2.0 • HDMI • 2xDP • aku kestvus kuni 7 tundi • kaal 3,34 kg • garantii 3 aastat • Windows 7 Home Premium SP1 • Norton Internet Security 2 aastase uuendusõigusega, Adobe Photoshop Elements, Adobe Premiere Elements Mahatõmmatud hindade näol on tegemist toodete tavahindadega.

Kampaania kestab 03.03.2012 - 31.03.2012.

Kaupa on piiratud koguses. Kõik pildid on illustratiivsed

Kaup kätte 2-5 tööpäevaga, kiire ja mugav järelmaks.

TALLINN: Viru Keskus 6668160 | viru@klick.ee; Kristiine Kaubanduskeskus 6668116 | kristiine@klick.ee; Rocca Al Mare kaubanduskeskus 6668155 | rocca@klick.ee; Ülemiste Kaubanduskeskus 6668159 | ulemiste@klick.ee; Järve Kaubanduskeskus 6668154 | jarve@klick.ee; Lasnamäe Centrum 6668128 | mustakivi@klick.ee; Mustika Kaubanduskeskus 6668151 | kadaka@klick.ee; Sikupilli Kaubanduskeskus 6668156 | sikupilli@klick.ee; 20126668152 MÄRTS| parnu.papiniidu@klick.ee; JALKA TARTU: Tasku keskus 666 8163 | tasku@klick.ee; Lõunakeskus 6668153 | lounakeskus@klick.ee; Kaubanduskeskus Eeden 6668164 | eeden@klick.ee; PÄRNU: Kaubamajakas VILJANDI: Viljandi Centrum 6668166 | viljandi@klick.ee; JÕHVI: Kaubanduskeskus Tsentraal 6668168 | johvi@klick.ee; RAKVERE: Põhjakeskus 6668177 | rakvere.pohjakeskus@klick.ee; VALGA: Valga Maxima 6668121 | valga@klick.ee; PAIDE: Ringtee 2, 6668124 | paide@klick.ee; KURESSAARE: Auriga Keskus 6668117 | kuressaare@klick.ee; VÕRU: Kagukeskus 6668173 | voru@klick.ee.

59

Ăœlo Lomp karastab poisse jalgpalli abil ja aitab neil enesekindlamaks muutuda.

60

JALKA MĂ„RTS 2012

Foto: Lembit Peegel

treener

Ülo Lomp julgustab poisse Kehakultuuriharidusega Ülo Lomp on nõuks võtnud treenida neid poisse, kes esimese hooga ehk vutiväljakule ei kipugi, kuigi tahaks. Jalgpalli kaudu arendab Lomp poistes söakust ja läbilöögivõimet.

Indrek Schwede

K

uus aastat tagasi hakkas Ülo Lomp Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK) juures Vismari tänaval väikeseid poisse treenima. Tal oli mitu gruppi. Jalgpallierialast haridust Lombil pole, küll aga kehakultuuriharidus Tallinna Pedagoogilisest Instituudist.

“Tahtsin marakrattides äratada huvi jalgpalli kui emotsionaalses mõttes kõige lihtsama spordiala vastu,” seletab praegu Põhja-Tallinna regionaalhaigla verekeskuse doonorluse arendusjuhina töötav Ülo Lomp, kes poisse treenib õhtuti. Oma paremad õpilased suunas ta edasi nende treenerite juurde, kes jalgpallisaladusi temast paremini teavad.

Praeguseks treenib ta uue nimekuju – TJK/Legion – saanud klubis üht gruppi ja peab plaani, kuidas oma tegevust laiendada.

“Lapsed arenevad erineva kiirusega ja olen märganud, et paljud poisid tahaks ka mängida, aga neis puudub esialgu pealehakkamine minna ja teistega koos palli lüüa,” selgitab Ülo Lomp. “Nad jääksid jänni, kui peaks koos mängima nendega, kelle soontes pulbitseb röövliveri (naerab – toim.).

Aga omavahel mängivad nad hea meelega ja mina olen märganud, kuidas jalgpall neidki nakatab, kuidas jalgpallipisik neis võimust võtab ja mehisust arendab. Olen saanud lapsevanematelt positiivset tagasisidet: meie poeg on tänu jalgpallile muutunud hakkajamaks ja enesekindlamaks. Nad arenevad nii väljakul kui ka väljaspool seda: omavahel ei karda nad enam kehakontakti ja nad on sotsiaalselt julgemad. Jalgpallis on ühendatud nii meeskondlik kui ka individuaalne pool ja nende kahe pooluse kombineerumine on heaks ettevalmistuseks pärisellu astumisel.”

Sama asja peab tähtsaks ka Ülo Lombi juures treeniva Mihkli ema

Liina, kelle sõnul peaks saama jalgpalliga tegeleda kõik lapsed, kes seda soovivad.

“Ka need, kellest on näha, et nad tulevikus koondisse ei pürgi,” selgitab Liina. “Näiteks Mihkel on tänu aastatepikkusele jalgpallitrennile füüsiliselt palju osavam ja vastupidavam. Tervislikel põhjustel ta ülisuuri eesmärke ei sea, kuid loodan, et koostöö usaldusväärse treeneri Ülo Lombiga jätkub.”

Kuulsusrikas TJK 15–20 aastat kehalise kasvatuse õpetaja ja võrkpallitreenerina töötanud Ülo Lombi praeguses grupis treenib regulaarselt kuni tosin poissi erinevas vanuses. Mitu poissi on naabruses asuvast Ristiku logopeedilisest koolist, on üks peatrauma saanud noormees, kes peab hoidma just pead. Kõik on hingega asja juures. Kaks korda nädalas toimuvad jalgpallitreeningud on poistele motiveerivad ja arendavad kohusetunnet.

“Kuna ma ei ole jalgpallitreenerina proff, siis ei võta ma endale vastutust poisse erialaliselt arendada,” seletab Ülo Lomp. “Aga ma oskan treeninguid niimoodi emotsionaalselt üles ehitada, et neile see meeldiks. Et oleks huvitav, et nad tahaksid ja saaksid end välja elada ning saaksid ka kehalise koormuse.

Minu prioriteet on jalgpallirõõm.”

Kuna poisid on erinevas vanuses (kuid tasemelt ühtlased), siis ametlikel võistlustel ei osaleta ja see polegi tähtis.

Võisteldakse omavahel, korraldatakse jalgpallipõhiseid mänge. Vaheldust on pakkunud ka suvel TJK/Legionis korraldatud perepäevad, kuhu tuli uudistajaid ja kelle seast sai Ülo Lomp juurde uusi poisse.

“Olen mõelnud selles suunas edasi liikuda ja rohkem kaasa haarata selliseid noori, kes sportlikus mõttes pole nii agressiivsed kui nende eakaasla-

sed,” räägib Ülo Lomp, kelle mõlemad pojadki on kunagisest judoharrastusest pöördunud jalkausku: Oliverist on saanud jalgpalliajakirjanik ning ülikoolis riigiõigust õppiv Rainer on valmis isa treeneritöös aitama. “Üritan otsida toetajaid, kelle abil saaks avada senisest rohkem gruppe. Suvel kavatsen korraldada jalkalaagri, et suurendada inimeste teadlikkust selle võimaluse suhtes.”

“

Lapsed arenevad erineva kiirusega ja olen märganud, et paljud poisid tahaks ka mängida, aga neis puudub esialgu pealehakkamine minna ja teistega koos palli lüüa.

„

TJK/Legion on Ülo Lombi tegevust igati toetanud, mees ise on klubi liikmetel teadvustada aidanud klubi väärikat ajalugu: mullu 90aastaseks saanud TJK (kelle õiguslikuks järglaseks end peetakse) on kahekordne Eesti meister (1926, 1928) ja karikavõitja (1939, 1940). TJK oli Eesti esimene ainult jalgpalliklubi, mis suutis 1925. aastal ehitada Kadriorgu Eesti esimese murukattega jalgpallistaadioni, mis hävis II maailmasõjas (seal asus hiljem ETKVLi staadion).

“Mu poisid hakkasid siin trennis käima ja Joosep Katsev kutsus mind poisse treenima,” räägib Ülo Lomp. “Tekkis oma klubi tunne, hakkasin aimu saama, mis klubiga on tegemist ja uurisin klubi ajalugu. Eelmisel aastal korraldasin Klubi 90. sünnipäeva, tutvustasin meie liikmetele selle ajalugu, laulsime Eesti hümni. Kindlasti peab klubi ajalugu väärtustama ja hoidma selle eestikeelseid juuri.”

2012 MÄRTS JALKA

61

jalgpall & kõrgharidus

Alarahastamine pärsib Tartu ülikoolis vutitreenerite koolitamist Eelarvedefitsiidis vaevlev Tartu ülikool oli eelmisel aastal sunnitud piisava arvu huviliste puudumisel loobuma jalgpallitreenerite koolitamisest ning nüüd on see vaid Eesti Jalgpalli Liidu pädevuses. alver kivi

T

ulles vastu spordialaliitude soovile saada Tartu ülikoolist kõrgharidusega treenereid, avati kehakultuuriteaduskonna magistriõppes konkreetsele spordialale suunatud ainekursused. Õppekava riiklik finantseerimine ei toetanud küll ülikooli sellist lähenemist, kuid 2005. aastast oli õppeprogrammis 20 eriala valikainet, sealhulgas “Sportliku eriala magistrikursus: jalgpall”.

Kuna magistriainete täituvus jäi madalaks, siis ülikooli juhtkonna soovitusel neist loobuti ja asendati ainega “Sportliku treeningu seminar”, milles üliõpilased käsitlevad sportliku treeningu tänapäevaseid teaduslikke probleeme. Õppekava muudatus võeti vastu 2009/2010. õppeaastal ja 2010/2011. õppekava versioonis enam ei olnud sportliku eriala magistrikursust. 2009. aastal magistriõppesse astunud said veel valida spordialade ainete vahel.

Bakalaureuse- ja magistriõppe programmijuht, liikumis- ja sporditeaduste õppekava programmijuht, dotsent Ando Pehme põhjendab ülikooli poolt ettevõetud samme: “Lähtusime lihtsameelselt ühiskonna soovist ja pingutasime selle nimel. Paraku olid lootused ja ootused suuremad.”

Dotsendi sõnul on põhjus, miks soovijate arv jäi väikeseks, lihtne. Riigieelarveliste kohtade arv kehalise kasvatuse ja spordi õppekavale on 16 ja avatud ülikooli 15, riigieelarveväliselt ei ole 3+2 magistriõppesse lihtsalt keegi astunud.

Seega jagunesid igal õppeaastal 16 üliõpilast reeglina seitsme-kaheksa sportliku eriala vahel, üks-kaks või maksimaalselt kolm üliõpilast aines. Nii väikestes rühmades õpe ei ole majanduslikult tasuv, kuna õppekava rahasta-

62

JALKA MÄRTS 2012

Foto: Lembit Peegel

Katrin Kaarna õpetas jalgpalli ka Tartu ülikoolis.

mine sellega ei arvesta.

Pehme selgitab, et ülikool püüdis hoida valmisolekut kõigis väljapakutud 20 aines. Lõpus isegi 21 aines, sest 2007. aastal lisandus Jaak Grossi initsiatiivil iluuisutamine.

Nii kerkib paratamatult küsimus, kas tegu võib olla alaliitude valearvestusega – soovimata ise panustada treenerite koolitamisse, loodeti inimeste enda panusele.

Ando Pehme sõnul pole spordialaliite süüdistada ilmselt mõtet, või kui, siis ehk ainult formaalselt.

“See on pigem spordi rahastamise üldisem küsimus,” leiab ta, lisades, et alaliidud saavad riigilt raha üpris konkreetseteks tegevusteks ja neil ei jätku kõigi oma esmaste vajaduste katmiseks piisavalt vahendeid.

Jalgpall alati aktuaalne Ando Pehme märgib, et jalgpalliteemad on olnud erinevates mahtudes kogu aeg TÜ õppeainete kavades ja selle õpetamine toimus ülikoolis isegi nõukogude

ajal, kuigi ala oli Eestis põlu all.

“Sportliku eriala magistrikursuse: jalgpall” on lõpetanud Heigo Klaos, Urmo Vickberg, Norbert Hurt, Maarit Sarjas ja Aleksandra ševoldajeva.

Jalgpalliõpetajaks oli Katrin Kaarna, kuid eelarvedefitsiidi tingimustes ja ametikohtade kokkutõmbamise käigus 2011. aastal tema teenetest paraku loobuti.

Eelneva kahe aasta jooksul oli ülikool sunnitud loobuma veel kolme spordiala õppejõu teenetest (võimlemine, maadlus, kergejõustik) ja õppekoormuse jagama säilinud ametikohtade vahel.

Hoolimata konkreetse koolitamise lõpetamisest õpib TÜ kehakultuuriteaduskonnas jätkuvalt jalgpallihuvilisi üliõpilasi. Käesoleval õppeaastal viivad õppetöö jalgpalli teemadel läbi ajutise töölepinguga treenerid Indrek Koser ja Kristjan Tiirik.

Pehme lisab, et jalgpalliliit on mõistnud treenerite kutsekoolituse tähtsust ning on oma süsteemi kind-

õppimise võimalus.

“Välja arvatud juhul, kui riik arvab teisiti, näiteks õpetajakoolituse puhul, mida riik tellib konkreetses mahus erinevatelt teaduskondadelt, kaasa arvatud kehakultuuriteaduskonnalt, TÜ kehakultuurikelle riiklik koolitustellimus põhineb teaduskond jätkab kind- kehalise kasvatuse õpetajate riiklikul lasti ka tulevikus treene- vajadusel,” selgitab Pehme koolitamise põhimõtteid. rikoolituse teaduspõhist Esimesel õppeaastal tegelevad üliarendamist, spordialaõpilased spordialade algõpetustega, keskne koolitus jääb aga mis võimaldavad omandada kehalise üha kindlamalt alaliitude kasvatuse õpetaja elukutseks vajalikul tasemel spordialade algõpetuse oskukanda. sed. Sportmängude algõpetuse ainetes on ka jalgpalli puudutavad teemad ja umbes 20% sportmängude teemadest “Kutseharidus treenerikoolituses, on jalgpalli käsitlevad loengud ja on alaliitude ja kõrgkoolide sisulise koostöö küsimus,” leiab Ando Pehme, praktikumid.

Teisel ja kolmandal õppeaastal lisades, et kahjuks ei ole riik ja ühison õppekavas kuus sportliku eriala kond valmis ning võimelised rahastaainet: kergejõustik, raskejõustik ma suhteliselt väikeste huvigruppide (kahevõitlusalad ja tõstespordialad), koolitusvajadusi täies mahus ning spordialaspetsiifiline koolitus jääb ilm- sportmängud, veesport (ujumine ja sõudespordialad), talisport ja võimselt kindla spordiala enda kanda. lemine. Kuuest ainest saab üliõpilane Õpetatakse sportlikke erialasid vabalt, omal soovil, valida ühe, milles Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond teaduskond eeldab üliõpilasel olevat eelneva spordikogemuse. on võimaldanud treenerikoolitust Magistriõppes keskendutakse õpeeelkõige erinevate spordialarühmade, tajakutsele, teadustööle ja praktikale, mitte niivõrd spordialade tasemel. viimast bakalaureuseõppes ei toimu.

Praegu toimub bakalaureuseastmes Kehalise kasvatuse ja spordi õppetreenerikoolitus kuues spordialarühkavade alafinantseerituse probleemile mas. Lisaks on personaaltreeneriks on korduvalt juhitud haridus- ja teadusministeeriumi Foto: Lembit Peegel tähelepanu, ka viimase spordikongressi otsustes. Kuni ühiskonnas puudub poliitiline tahe probleemi sisuliselt lahendada, ei ole muutusi oodata.

TÜ kehakultuuriteaduskond jätkab kindlasti ka tulevikus treenerikoolituse teaduspõhist arendamist, spordialakeskne koolitus jääb aga üha kindlamalt alaliitude kanda, sest kehtivad finantseerimispõhimõtted teaduskonnale teisi valikuid ei jäta.

Ando Pehme märgib, et ülikoolid on eelkõige teadusja õppeasutused, kus kutseõpe on spetsialisti koolituse vaieldamatu osa, kuid mitte Ideaalne oleks olukord, kui kõige madalamatel astmetel saaks jalgpalliõpetuses kasutada parimaid teadmisi. ülikoolis ainumäärav. lalt ja loodetavasti jätkusuutlikult üles ehitanud. Praegu konkreetne koostööprogramm teaduskonnal jalgpalliliiduga puudub.

Piisav energia igaks päevaks!

“

„

Doppelherz Aktiv Magneesium 400+ B1 + B6 + B12+ foolhappe kompleks ühes tabletis – see on mugav.

Dopplherz Magneesium 400 tabletid sisaldavad hoolikalt valitud kombinatsiooni vitamiinidest ja mineraalidest, mis varustavad südant, lihaseid ja südameveresoonkonda vajalike toitainetega, andes piisavalt energiat igapäevasteks tegevusteks.

Magneesium mängib olulist rolli energia tootmisel rakus, aitab lõõgastada lihaseid ning rahustada närve. Magneesiumi vajadus on oluliselt suurenenud raseduse ajal.

Foolhappel koos B6- ja B12-vitamiiniga on tähtis osa punaste ja valgete vereliblede tekkes ning nende valkude ainevahetuses. B1-vitamiinil on oluline osa närvirakkude ainevahetuses.

Saadaval apteegis!

2012 MÄRTS JALKA

63

kalender

Märtsikuu mängud, mida vaadata Jälle algab kõik: meistriliiga ja esiliiga ning enne seda muidugi hooaja avamine ja Superkarikas.

Selline on märtsikuu menüü Eestis.

Lühend: TV6 – mäng on TV6 eetris.

Kalendrimuudatusi jälgi: www.jalgpall.ee

Superkarikas & avamine

14.00 Nõmme JK Kalju – JK Tallinna Kalev Sportland Arena

Pühapäev, 18. märts (II voor) 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna FC Flora II Ahtme kunstmurustaadion

Teisipäev, 6. märts

14.00 Paide linnameeskond – FC Viljandi Paide kunstmurustaadion

18.45

17.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka Sportland Arena

14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Puuma Rakvere kunstmurustaadion

Teisipäev, 27. märts (IV voor)

14.00 Tartu SK 10 – Lasnamäe FC Ajax Annelinna kunstmurustaadion

Superkarikafinaal ja jalgpallihooaja avamäng: Tallinna FC Flora – Narva JK Trans Sportland Arena

Neljapäev, 8. märts 14.00

Jalgpallihooaja pidulik avamine KUMU auditooriumis.

Esiliiga ja meistriliiga klubide tutvustus ja pressikonverents, karikavõistluste ¼-finaali loosimine, väikeste karikavõistluste 1/64-finaali loosimine.

Meistriliiga Laupäev, 10. märts (I voor) 14.00 TV6 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia Sportland Arena 14.00 Paide linnameeskond – FC Kuressaare Paide kunstmurustaadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Flora Sillamäe Kalevi kunstmurustaadion 17.00 JK Tallinna Kalev – FC Viljandi Kalevi kunstmurustaadion Laupäev, 17. märts (II voor) 14.00 TV6 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans Maarjamäe kunstmurustaadion 14.00 FC Viljandi – Tallinna FC Flora Viljandi kunstmurustaadion 17.00 JK Tallinna Kalev – Paide linnameeskond Kalevi kunstmurustaadion 17.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev Annelinna kunstmurustaadion Laupäev, 24. märts (III voor) 14.00 TV6 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia Sillamäe Kalevi kunstmurustaadion

64

JALKA MÄRTS 2012

18.00 Paide linnameeskond – Nõmme JK Kalju Paide kunstmurustaadion 18.00 FC Viljandi – Tartu JK Tammeka Viljandi kunstmurustaadion

14.00 Tallinna FC Levadia II – Kiviõli Tamme Auto Maarjamäe kunstmurustaadion

18.45 JK Tallina Kalev – Narva JK Trans Kalevi kunstmurustaadion

17.00 Tallinna FC Infonet – Tartu JK Tammeka II Lasnamäe Kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

18.45 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Maarjamäe kunstmurustaadion

Pühapäev, 25. märts (III voor)

Laupäev, 31. märts (V voor)

14.00 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Levadia II Annelinna kunstmurustaadion

14.00 TV6 Tallinna FC Flora – FC Kuressaare Sportland Arena 17.00 JK Sillamäe Kalev – JK Tallinna Kalev Sillamäe Kalevi kunstmurustaadion 17.00 Nõmme JK Kalju – FC Viljandi Sportland Arena 17.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Annelinna kunstmurustaadion

Esiliiga Pühapäev, 11. märts (I voor) 14.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II Lasnamäe Spordikeskuse kunstmurustaadion 14.00 Tartu JK Tammeka II – Tartu SK 10 Annelinna kunstmurustaadion

14.00 Lasnamäe FC Ajax – Tallinna FC Infonet Ajaxi kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Puuma – Tartu SK 10 Lasnamäe Spordikeskuse kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Flora II – Rakvere JK Tarvas Sportland Arena Kolmapäev, 28. märts (IV voor) 18.45 Kohtla-Järve FC Lootus – Rakvere JK Tarvas Ahtme kunstmurustaadion 18.45 Tartu SK 10 – Tallinna FC Flora II Annelinna kunstmurustaadion

14.00 Lasnamäe FC Ajax – Rakvere JK Tarvas Ajaxi kunstmurustaadion

18.45 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Puuma Lasnamäe Kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

17.00 Tallinna FC Levadia II – Kohtla-Järve FC Lootus Maarjamäe kunstmurustaadion

18.45 Tallinna FC Levadia II – Lasnamäe FC Ajax Maarjamäe kunstmurustaadion

saalijalgpall

Toimetaja Kulikov võitis peatoimetaja Titovi Saalijalgpalli meistriliiga üheksanda vooru kohtumine FC Anži – FC Maccabi pakkus ajakirjanike Dmitri Kulikovi ja Andrei Titovi vastasseisu, milles esimene jäi peale. alver kivi

T

allinna FC Anži alistas 9. voorus võõral väljakul 11 : 4 FC Maccabi. FC Anžis mängiva venekeelse “Aktuaalse kaamera” spordivaatleja ja reporteri Dmitri Kulikovi hinnangul ei vedanud mehed oma toetajaid alt, sest kumbki lõi kohtumises ühe värava.

“Mäng kolleegi vastu andis küll väikese lisamotivatsiooni, kuid tegelikult oli olulisem ikka sportlik tulemus ja võit,” on mees enesekindel. “Aga ega meil polnud tegelikult kahtlust, et me selle mängu võidame.”

Maccabi ründaja, venekeelse MKEstonija peatoimetaja Andrei Titov tunnistab, et mängus erilist omavahelist pinget ta ei kogenud: “Meie jaoks on kõik korras. Oleme korralikud ja viisakad mängijad.”

Pärast mängu õnnitles Kulikov Titovi löödud värava eest, Titov kolleegi võidu puhul.

“Surusime pärast mängu kätt, õnnitlesime teineteist,” räägib Kulikov, kes on varem Titoviga mänginud koos ka ajakirjanike võistkonnas poliitikute vastu.

“Pärast andsime minu kolleegidele, kes olid mängule tulnud, väga mõtlike nägudega intervjuud, justkui oleks olnud tegu väga tõsise asjaga.”

Asjad otsustati esimesel poolajal

Järjekordse tiitli poole liikuv FC Anži juhtis Maccabi vastu juba poolajaks 6 : 0 ja võitis hoolimata viimaste minutite väravasajust 11 : 4. Tiitlikaitsja rivistuses olid suurepärases hoos Dmitri Skiperski ja Jevgeni Kurjanov, kelle arvele jäi vastavalt neli ja kolm tabamust. Võiduga sai Anži magusa revanši Maccabilt esimeses ringis Foto: Lembit Peegel saadud 4 : 5 kaotuse eest.

“Me läksime mängule fenomenaalse häälestusega võidule,” ei varja Anži kaitsja Dmitri Kulikov oma emotsioone. “Kogu meeskond ihales revanši järele. Tahtsime vastase purustada ja see meil ka õnnestus.”

“See polnud meie päev,” tõdeb Andrei Titov, lisades, et Maccabil selles kohtumises ei vedanud.

Kuigi esimene poolaeg kaotati 0 : 6, oli neil palju võimalusi, mis jäeti paraku löömata. Teisel poolajal tegutseti paremini ja see kaotati vaid 4 : 5. Titovi Venekeelse “Aktuaalse kaamera” reporter Dmitri Kulikov Anži eest võidukalt triblamas. sõnul ei motiveerinud

teda selles kohtumises mitte niivõrd vastasseis Kulikoviga kui kogu vastaste meeskond.

“Tahtsime seda mängu ka võita, aga ei õnnestunud,” kurdab Titov. “Anži on ju kolmekordne Eesti meister, kes on sel aastal kaotanud vaid ühe mängu ja seda just meile. Seepärast oli see meie jaoks printsipiaalne kohtumine. Nad on ikka palju tugevamad kui teised saalijalgpalli meeskonnad ning usun, et Anži tuleb neljakordseks meistriks.”

“

Pärast andsime minu kolleegidele, kes olid mängule tulnud, väga mõtlike nägudega intervjuud, justkui oleks olnud tegu väga tõsise asjaga.

„

Kui Anži on olnud Eesti saalijalgpalli viimaste aastate valitseja, siis Maccabi on Kulikovi hinnangul positiivne üllataja.

“Minu meelest on mõlemad meeskonnad tänavuse turniiri kaks kõige huvitavamat meeskonda,” lausus Kulikov. “Aga loodame, et meie tuleme ikka meistriks, kuigi ees on veel mitu väga rasket mängu.”

Meistriliiga 10. voorus võitis FC Anži Tallinn FC Mainori 6 : 2. TTÜ spordihoones toimunud 11. vooru mängus ei suutnud FC Ararat TTÜ pärast tasavägist (1 : 2) avapoolaega teisel poolajal vastupanu jätkata ning Anži võidunumbriteks kirjutati 8 : 3.

Võiduga kindlustas FC Anži endale ka meistritiitli, sest Augur Enemati edestati 20 ja mängu vähem pidanud FC Narva-Jõesuud 14 punktiga.

2012 MÄRTS JALKA

65

lisaaeg Märtsikuu sünnipäevad: 01.03 Mikk Sillaste 02.03 Rauno Alliku 03.03 Märt Siigur (1. pildil) 03.03 Ivo Lehtmets 04.03 Oliver Konsa 04.03 Siim Roops 04.03 Karl Mööl 05.03 Artur Pikk 07.03 Jaanus Mutli 08.03 Andres Prits 09.03 Aleksandr Puštov 10.03 Erki Kesküla 10.03 Sander Reelo 11.03 Rauno Kald 12.03 Siim Luts (2. pildil) 14.03 Reio Laabus 15.03 Priit Pikker

(25) (22) (69) (37) (27) (26) (20) (19) (38) (47) (48) (43) (27) (21) (23) (22) (26)

16.03 Aavo Tomingas (52) 16.03 Andri Hõbemägi (40) 16.03 Andrei Stepanov (33) 18.03 Heiko Tamm (25) 19.03 Sergei Bragin (44) 21.03 Viktor Alonen (43) 22.03 Kaarel Kallandi (23) 24.03 Roman Ubakivi (67) 24.03 Viktor Mets (58) 25.03 Madis Rajando (23) 26.03 Bruno Rammo (37) 27.03 Mikk Haavistu (27) 27.03 Meelis Peitre (3. pildil) (22) 29.03 Argo Aava (26) 30.03 Aleksei Jahhimovitš (22)

Tallinna Kalev juhib LHV Panga rahatabelit Alates mullu septembrist hakkas LHV Pank väljastama kahe erineva jalgpallitemaatilise kujundusega pangakaarte, millega makstes on võimalik toetada just seda Eesti klubi, mida keegi soovib.

Või klubilemmiku puudumisel toetada Eesti Jalgpalli Liitu. Veebruari keskpaiga seisuga oli kõige enam jalgpallikaardiga kaardimakseid tehtud jalgpalliliidu kasuks. Klubidest oli aga esikohal tänavu taas meistriliigasse tõusnud Tallinna Kalev!

Väärib märkimist, et esimese 20 seas on ainult kuus meistriliiga klubi. Puuduvad Narva Trans, Sillamäe Kalev, Paide Linnameeskond ja FC Viljandi. Jalgpallihaigla aga on 20 parema seas nii fänniühenduse kui ka klubimeeskonnana.

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Tallinna FC Flora 6. Rahvuskoondise

fänniklubi

Jalgpallihaigla 7. JK Welco Elekter 8. Põlva FC Lootos 9. FC Kuressaare 10. FC Nõmme United 11. Rakvere JK Tarvas 12. Martin Reimi JK 13. Tallinna FC Levadia 14. Pärnu Linnameeskond 15. FC Eston Villa 16. FC Otepää 17. JK Jalgpallihaigla 18. Tabasalu Palliklubi 19. Rapla JK Atli 20. FC Hell Hunt

66

JALKA MÄRTS 2012

Sportland Arenal võib pidada valikmänge Sportland Arena kunstmuruväljakul saab nüüdsest pidada ka tiitlivõistluste valikmänge, sest FIFA tunnistas kunstmurukatte kõrgeima kategooria tasemele vastavaks.

Sõltuvalt istekohtade Foto: EJL arvust võib Sportland Arenal pidada noorte (alates 200 istekohta), naiste ja U21 (alates 1500 istekohta) ning meeste (alates 4500 istekohta) valikmänge.

Samuti võib vähemalt 1500 istekoha olemasolul pidada eurosarja esimeste ringide kohtumisi ning vähemalt 4500 istekoha puhul ka hilisemate eurosarja ringide mänge.

FIFA kõrgeima kategooria väljastamisele eelnesid põhjalikud uuringud, mida korraldas FIFA poolt kinnitatud sõltumatu testlabor ISA Sport. Uuringute käigus kontrolliti väljaku täitekihi ja täitekummi paksust ja ühtlast paiknemist, aluskatte elastkihti, vee läbilaskvust, kunstmurukatte materjalide sertifikaate ning võeti proov nii kummikattest, liivakihist kui ka kunstmurust.

Lisaks kontrolliti väljaku omadusi – palli veeremist erinevates väljaku osades ja erinevates suundades, palli põrkamist nii otse kui ka nurga all, milleks oli testijatel spetsiaalne tehnikaga ühendatud pall, ning katte haakuvust, mida kontrolliti erilise saapaga. FIFA litsents tähendab ka seda, et suurt rõhku tuleb panna väljaku aastaringsele hooldusele.

Eesti napsab magusa rekordi Saksamaa ja Poola eest Eesti jõuab 5. juunil esimese Euroopa riigina olulise tähisena: meie jalgpallikoondisel on pärast kohtumist Prantsusmaaga mängitud kõigi praegu UEFAsse kuuluvate liikmesriikidega.

Pärast taasiseseisvumist pole me mänginud üksnes Saksamaaga, kuid nendega jõudsime koguni kolmel korral madistada enne Teist maailmasõda ja üks neist mängudest oli MM-valikmäng.

Eesti suurimad konkurendid omalaadse rekordi püüdmisel on Poola ja Saksamaa, kes on praegu sihist kolme vastase kaugusel.

“Poolakatel on mängimata vaid Andorra, Montenegro ja Liechtensteiniga, kusjuures Andorraga mängivad nad 2. juunil sõprusmängu ja Montenegroga 7. septembril MM-valikmängu,” märkis sellekohast statistikat uurinud Mihkel Uiboleht Eesti Jalgpalli Liidust. “Saksamaa pole kordagi kohtunud Andorra, Montenegro ja Makedooniaga.”

Meie põhjanaabril Soomel on mängimata nelja vastasega: Horvaatia, Montenegro, Ukraina ja Gruusiaga. Neist viimasega mängivad soomlased 12. oktoobril MM-valikmatši. Ka Walesil on kohtuda nelja koondisega (Andorra, Leedu, Kasahstan ja Makedoonia, kellega ootavad ees MM-valikmängud), sama seis on Maltal (puudu on Montenegro, Rumeenia, San Marino, Ukraina), Rootsil (Armeenia, Gruusia, Andorra ja Kasahstan, kellega ootavad ees MM-valikmängud), Kreekal (Montenegro, Makedoonia, Aserbaidžaan, Andorra) ja Portugalil (Valgevene, Montenegro, San Marino, Sloveenia).

Inglismaal on mängud pidamata viie vastasega (Bosnia ja Hertsegoviina, Leedu, Läti, Armeenia, Fääri saared), nagu ka Taanil (Montenegro, Moldova, Aserbaidžaan, Andorra, San Marino), šotimaal (Albaania, Armeenia, Andorra, Montenegro, Kasahstan) ning Belgial (Valgevene, Gruusia, Liechtenstein, Moldova ja Montenegro, kellega ootab ees sõprusmäng 25. mail).

Sügav Eesti põhjavesi

Ostes meie tooteid toetad TÜ Kliinikumi Silmakliiinikut www.vagavesi.ee www.tridens.ee

2012 MÄRTS JALKA

67

68

JALKA MÄRTS 2012