JALKA (mai 2009)

hind 29 krooni mai 2009

U19 koondise elu turniir Tallinnas

Jaan Toomik & poeg & jalgpall Talenditreeningud otsivad andeid Jalgpallipsühholoogia Inglismaa näitel Postrid: Eesti U19 koondis / Wayne Rooney / Samuel Eto´o Marcos Senna / David Trezeguet ISSN 1736-7379

Pluss: Frank Bernhardt, Jüris Sahkur, Nikita Andrejev, Ahti Paltseri, Marcos Senna, Männiku Enn, Hannes Reinvald, Pärnu Kalev, Saku Balteco, Väimela FCJALKA Apen, 2009 MAI 1 A&A Kinnisvara/AEG

sisukord

hind 29 krooni mai 2009

Kaanelugu

U19 koondise elu turniir Tallinnas

Jaan Toomik & poeg & jalgpall Talenditreeningud otsivad andeid Jalgpallipsühholoogia Inglismaa näitel Postrid: Eesti U19 koondis / Wayne Rooney / Samuel Eto´o Marcos Senna / David Trezeguet ISSN 1736-7379

Pluss: Frank Bernhardt, Jüris Sahkur, Nikita Andrejev, Ahti Paltseri, Marcos Senna, Männiku Enn, Hannes Reinvald, Pärnu Kalev, Saku Balteco, Väimela FC Apen, A&A Kinnisvara/AEG

10

U19 EM-valikturniiri teine ring Tallinnas on Eesti jalgpalli juubeliaasta üks tähtsündmusi. Vastasteks on homsed staarid Saksamaalt, Hispaaniast, Tšehhimaalt. Eesti mängiks nagu finaalturniiri tugevaimas alagrupis!

Persoonid & intervjuud Hannes Reinvald

Nr 5 (17) 2009

Frank Bernhardt

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Jaan ja Taso Toomik

Peatoimetaja:

Jüris Sahkur

Ahti Paltseri

Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Männiku Enn Marcos Senna

Fotograaf: Lembit Peegel

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Antonio Diaz

12

Tellimine:

Tellimishinnad:

Aivar Pohlak Mihkel Uiboleht

4–7 54 66

Siit ja sealt

Aasta 348 krooni

Lembit Peegel

Poolaasta 174 krooni

Lisaaeg

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

Liigad

Asula 4c, 11312 Tallinn

56 58 61 62 63 64 65

Meistriliiga

Trükitud kroonpressis

Naised

meie autoreid: Finaal: tiksumas on lisaaeg, üks meeskond on taga ja kõik näib olevat otsustatud – sakslased juubeldavad, inglased nutavad. Ühtäkki on emotsioonid pea peal, enne juubeldanud rahvas nutab ja varem nuttev pidutseb.

Kas tuleb meelde Manchester United – Müncheni Bayern 1999?

Kuidas selline spordiala saab kedagi külmaks jätta? Kusjuures, ma pole Inglise vuti, vaid tulihingeline Argentina fänn. Jalgpall on rohkem kui spordiala.

Anna-Maria Penu

Rubriigid

www.post.ee

Oliver Lomp (22)

8 45 51 52 60

Indrek Schwede

Kujundaja: Kaia Saaremets Keeletoimetaja: egle pullerits

4 4 12 20 27 29 41 42

Nikita Andrejev

Esikaanel: henrik ojamaa Foto: lembit peegel

Esiliiga II liiga

20

III liiga IV liiga Saalijalgpall

Muu Talenditreeningud Jalgpallipsühholoogia Inglismaal Veel Austraaliast ja Mauritiusest

18 24 46

Postrid SAMUEL ETO’O MARCOS SENNA WAYNE ROONEY

42

DAVID TREZEGUET EESTI U19 KOONDIS 2009 MAI JALKA

3

siit ja sealt

kõige kallim koll Nikita Andrejev

Foto: Lembit Peegel

Tallinna Levadia

Valida on kahe värava vahel: üks on eurokoll Enschede Twente vastu ja teine Venemaa noortekoondises löödud värav. Jään selle viimase juurde. Lõin selle 2007. aasta mais Inglismaal, kus toimus U19 EM-mäng Venemaa ja Tšehhimaa vahel. Läksin vahetusest mängu, kui juhtisime 2:1. Sain keskväljalt pika söödu, lükkasin selle rinnaga endale ette ja pääsesin külje pealt väravavahiga üks-üks silmitsi. Esimese löögi ta tõrjus, aga teise lõin sisse. See värav aitas meil finaalturniirile pääseda.

Tegemist polnud varem kätteõpitud kombinatsiooniga. See oli pigem improvisatsioon. Pall oli tšehhide käes, saime ta kätte ja edaspidi käis kõik väga kiiresti. Muidugi on meil ka palju liikumisi, püüame teha kombinatsioone ning hea üksteisemõistmine aitab ka väravaid lüüa. Aga ette tuleb ka improvisatsiooni.

Levadias oleme sel aastal palju väravaid löönud, sest meil on hea meeskond ja palju kogemustega mängijaid. Meil on parim edurivi Eestis. Rünnakul on meil rohkem tahtmist ja sel aastal on ka väravavõimaluste realiseerimine parem. Igas mängus tekib palju momente ja me suudame nad hästi realiseerida. See räägib sellest, et poolkaitsjad suudavad luua võimalusi ja anda häid sööte, mille ründajad väravaks löövad.

Minu plaanidesse kuulub muidugi välismaale mängima siirdumine. Sellepärast lööngi palju väravaid, et oleks lihtsam minna. Välisleping sõltub ju minu mängust. Kui siin ka väravaid ei löö, siis ei saa rääkida, et mujal lööks.

Foto: Lembit Peegel Foto: Lembit Peegel

keel ja kohtunik Hannes Reinvald Mõni aasta tagasi juhtus huvitav seik mängul Tallinna Flora – Narva Trans.

Mängiti A. Le Coq murustaadionil ja Transi rünnakul kasutas narvalane Maksim Gruznov võitluses palli pärast käsi.

Nagu kohtunike puhul hea tava nõuab, andsin väljakukohtunikule märku, et Flora kasuks on minu arvates vaja anda karistuslöök. Gruznov sellega päris nõustuda ei tahtnud ja hüüdis selgituseks: “Barba idjot” (võitlus käib).

Seda kuuldes hüppas nagu vedrust lastult püsti Flora tollane peatreener Pasi Rautiainen ja tormas minu poole: “Hei tuomari, hän sanoi sinua idiootiksi, hei...” (kuule kohtunik, ta nimetas sind idioodiks).

See kõik käis muidugi väga ruttu, pealtvaatajaid seal mängijatepingi taga polnud, sest enamik eelistab istuda vastastribüünil päikese käes. Seega, publik seda vist ei kuulnud ja jäi naljast ilma.

Pasi hüüdis seal terve minuti, mina aga pidin keskenduma mängule, tulid uued olukorrad ja varsti ta rahunes maha. Eks Pasi oligi selline emotsionaalne treener, kes püüdis kohtunikke mõjutada, kus aga sai. Vahel ta purskas, siis rahunes maha ja istus jälle. Kuna ta vene keelt ei oska, siis selles olukorras ta ei saanud muidugi aru, mida Gruznov hüüdis. Tema lootis, et vastane saab karistada.

4

JALKA MAI 2009

siit ja sealt Meistriliiga aprillikuu

sümboolne 11

Jalka jätkab Meistriliiga kuu sümboolse koondise avaldamist. Sarnaselt eelmise korraga toetume jalgpalliliidu vooru sümboolsetele koondistele. Seekordse valiku tegime 5.–8. vooru aprillikuu mängudest. Ainsana valiti kolmel korral parima 11 hulka Narva Transi poolkaitsja Maksim Bazjukin, kes paberil oli kolmel erineval positsioonil: parempoolkaitses, paremkeskpoolikus ja vasakkeskpoolikus! See andis Jalkale vabaduse määrata rahulikult ülejäänud poolkaitseliin ja asetada Bazjukin sinna, kuhu mängija leidmine oli kõige raskem.

Seekord on meie paberplatsil mängijaid viiest klubis. Liider Levadia on esindatud nelja mängijaga pluss peatreener Igor Prins. Kaks mängijat on Sillamäe Kalevist, Viljandi Tulevikust ja Nõmme Kaljust ning üks Narva Transist. Teist korda on Jalka kuu koondises kolm levadialast: kaitsjad Kristian Marmor ja Andrei Kalimullin ning treener Igor Prins. Arv sulgudes nime taga näitab, mitu korda valiti mängija või treener vooru sümboolsesse koondisse.

DMITRI LIPARTOV(2) Sillamäe Kalev

JÜRGEN KURESOO (1) Tulevik

MARTIN TASKA (2) Tulevik

VITALI GUSSEV(2) Levadia

FELIPE NUNES (1) Nõmme Kalju

KONSTANTIN NAHK (1) Levadia

ANDREI KALIMULLIN 2) Levadia

ALEKSEI NAUMOV (1) Sillamäe Kalev

MAKSIM BAZJUKIN (3) Trans

KRISTIAN MARMOR (2) Levadia

DANIIL SAVITSKI (1) Nõmme Kalju

Peatreener: IGOR PRINS (2) Levadia

2009 MAI JALKA

5

siit ja sealt

Ida-Virumaale tuleb jalgpallikool

0

... väravat lasi Eesti naiskond endale lüüa Balti turniiril.

2.

... korda sel hooajal mängis Barcelona 0:0 viiki – Meistrite Liigas Chelseaga. Varem oli väravateta lõppenud Hispaania karikavõistluste mäng Espanyoli vastu.

4

... tundi oli Raio Piiroja sunnitud lennukis vestlema purjus fänniga Armeeniast naasmisel.

8

... esimeses Meistriliiga mängus rivistas Levadia peatreener Igor Prins platsile ühesuguse algkoosseisu.

44

... viimase aasta jooksul on Ajaxi, PSV ja Feyenoordi kõrval suutnud Hollandi meistriks tulla ainult üks meeskond – kahel korral AZ Alkmaar. Sel aastal koos Klavaniga.

50%

... mängudest oli tiitlipretendent Flora võitnud 8 vooru järel.

327.

... maavõistluse peab Eesti 29. mail võõrsil Walesiga.

6

JALKA MAI 2009

Septembris avatakse Sillamäel kohaliku Foto: Lembit Peegel kutsekooli baasil koostöös jalgpalliliiduga jalgpallikool, mis koondab sealsete venekeelsete klubide parimad noored.

Kooli peatreeneriks saab ukrainlane Vadim Dobiža, kes Eestis on juhendanud Sillamäe Kalevit.

“Lõplikku nõusolekut pole ma veel andnud,” täpsustab Dobiža, kes tahab enne ametisse asumist sõlmida töölepingu. “Muidugi olen nõus aitama, sest Eesti on minu jaoks palju head teinud.

Tahan midagi vastu anda. Aga töölepingu puhul peab vastastikku kokkuleppele jõudma. Mul on jalgpallikoolis töötamise kogemus. Töötasin Luganskis olümpiareservi koolis, mis oli parim terves Nõukogude Liidus. Sellised koolid olid ka Vadim Dobiža rääkis märtsikuu Jalkas, et tahab jalgpalHarkovis ja Lvivis ning neist hakkas kiilikooli avada Luganskis, kuid hakkab nüüd ilmselt tegelema resti tulema mängijaid Nõukogude Liidu vutikooliga Sillamäel. koondisele. Oluline oli ka võimumeeste toetus. Luganski kommunistliku partei esimene sekretär evt enko toetas palju sporti, tema mind paluski koolis töötada. Mul oli 220 noort.”

Dobiža põhitööks oleks parimatest parimate valimine jalgpallikooli. Sel aastal on plaanis võtta esimesed kakskümmend 15-16 aastast noort, kes õpiksid koolis kolm aastat. Neile oleks tasuta toitlustus ja transport.

“Jalgpallikoolil on kindlasti hea efekt,” kõneleb Dobiža, kelle õpilasteks Luganskis olid ka tuntud jalgpallurid Juran ja Semak. “Me saame palju noori tänavailt ära.”

Jalgpalliliidul on kavas avada samasugune kool ka Lõuna-Eestisse.

Hendrik Eelvee

Rakvere ööjalgpall kunstmuru auks 20. mail toimub Rakvere kunstmurustaadionil ööjalgpalliturniir, millega tähistatakse kohaliku spordihalli viiendat ja kunstmuruväljaku (valmis augustis) teist aastapäeva.

Osalevad Paide linnameeskond (Meistriliiga), Rakvere FC Flora (esiliiga), Paide Kumake (II liiga) ja Eesti Koondis (IV liiga). Mängitakse turniirisüsteemis 2 x 15 minutit. Turniir algab kell 22 ja kestab kaheni öösel. Aga miks ikkagi ööjalgpall?

“Lihtsalt!” vastab Rakvere spordihalli müügijuht Margus Martin. “Et oleks teistmoodi. Nii on ka lihtsam meeskondi kokku saada. Näiteks IV liigas pallivat Eesti Koondist, kus mängivad endised internatsionaalid. Tänu nende osalemisele saime ka toetajaid juurde. See Eesti Koondise meeskond on jumekas asi ja tõmbab kindlasti ka Rakvere publikut ligi. Korraldame neile siin öömaja, usun, et kunagi päriskoondise eest mänginud mehed on vahelduse ja tähelepanu ära teeninud.”

Peale ööjalgpalli toimub näidismäng Eesti meistrivõistluste esiliiga debütantide VJK Rakvere ja Paide linnanaiskonna vahel. Toimub jalgpallivarutuse soodusmüük, publikule täpsuslöögid jpm.

Rakvere spordihalliski on jalgpall ja sellega seotud võistlused au sees.

siit ja sealt

Cosmos mängib Eesti naiste koondisega Eesti jalgpalli 100. sünnipäeval astub platsile ka Eesti naiste koondis. Kui mehed mängivad 6. juuni õhtul Ekvatoriaal-Guineaga, siis meie naised kohtuvad päeval meie ajakirjanike meeskonnaga Cosmos. Õigupoolest on meeskonnast saanud võistkond, sest eelmisel aastalõputurniiril mängisid Cosmose eest ka naisajakirjanikud.

“Kokkulepe jalgpalliliiduga on olemas!” kuulutab Cosmose mängija Ott Järvela.

“Viimases trennis oli kohal küll ainult seitse meest, aga helistasin puudujad läbi ja käratasin kõigile, et järgmine kord peab kohal olema – me ei tohi naiste koondise vastu häbisse jääda.” Üheksakümnendate esimesel poolel loodud Cosmos aktiveerus jälle eelmise aasta kevadel, kui hakati Kalevi kunstmurul kord nädalas trenni tegema. Sõprusmäng Nõmme Kalju fännidega lõppes 2:2.

“Naised on meist kindlasti kiiremad ja osavamad,” analüüsib Ott Järvela. “Võib-olla ainult mõni meie mängija suudab vastast kiirusega edestada. Aga meie oleme füüsiliselt tugevamad ja sageli saab see mängus määravaks. Üritame olla kavalad, aga selge see, et mängime kaitsest lähtuvalt, nagu Eesti meeste koondis. Vaevalt et suudame vastasele peale suruda oma mängu. Kindel eesmärk on lüüa värav – kui muu ei aita, siis kas või oma väravasse!”

Järvela sõnul on Cosmose tugevuseks ka taktika, sest “osa meie mängijaist teab taktikast absoluutselt kõike”. Küsimus on selles, kuidas mängu praktilist poolt taktikalisele küpsusele järele aidata.

“Naiste vastu meil veel ei ole taktikat kindlaks määratud, aga võib-olla suudame ära rääkida Cristiano Ronaldo, kes tuleks neli päeva varem kohale (10. juunil mängib Eesti Portugaliga) ja oleks nõus meid aitama. Me paneksime ta keskringi seisma ja seni kui meie naised teda imetlevad, lööme meie väravaid.”

Järvela tunnistab, et ta pole Eesti naiste koondist oma silmaga mängimas näinud.

Korra on ta näinud ühe noortekoondise mängu, aga ei mäleta, millise.

“Me sukeldume sama tumedatesse vetesse, nagu ka meie meestekoondis, kes mängib tundmatu Ekvatoriaal-Guineaga,” ütleb Järvela. “Ainus vahe on selles, et meie meeste vastas on 11 neegrit, aga meil 11 eesti daami.”

Järvela sõnul on Cosmose võtmemängija Märt Roosna, kes ohustab kümnevõistluses Andres Rajat – Märt on meeskonna mootor. Vanast kaardiväest on rivis väheliikuv, kuid jõuline Peep Pahv. Kohale väravas pretendeerivad Tarmo Tiisler ja Järvela ise.

Tähtis mängija on noor Oliver Lomp, kes jaksab joosta. Oluline on ka Kristjan Roosi, Joosep Susi ja Gunnar Leheste panus. Viimane on Cosmose ainus proff – osaleb Eesti meistrivõistluste IV liigas.

“Oma panuse annab ka veteran Jaan Martinson ja naistest Ann Hiiemaa,” lisab Järvela. “Ann on löönud treeningul sama palju väravaid kui Martinson, aga ta jookseb kiiremini kui Martinson!”

Järvela sõnul tahab Cosmos hakata pidama igal aastal neli-viis-kuus sõprusmängu näitamaks, et jalgpallist ei osata “ainult möliseda, vaid seda osatakse ka mängida”. Ja muidugi on Cosmos iga kell valmis välja aitama, kui teda peaks olema vaja augustis külla saabuvate brasiillaste taltsutamiseks.

“Nagu on öelnud Flora treener Tarmo Rüütli – meie teeme oma tööd vaikselt edasi,” vaatab Järvela mängust Eesti naiste koondise vastu veelgi kaugemale.

Indrek Marjamaa Foto: Agne Rauba

nii nad

ütlesid “Ja kui siin kõneldakse sportlaste saavutustest, Baruto heidetest või jalgpallurite väravapüüdlustest, siis võib julgelt öelda, et meie sajaliikmeline (sega)meeskond konkureeris praegu maailma tipptasemel võistlusel ja tuli sealt võitjana välja – ERSO avas akna (ja ka ukse) Ameerikaase.”

Eri Klas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri turneest USAsse “Nurka surutud loom on alati ohtlik, seega peame üllatusteks valmis olema. Lähme ilusat ja ründavat jalgpalli mängima, ja kui vaja, siis natuke kavaldame ka...”

Kalju II juhendaja Indro Olumets Flora vastu peetava karikamängu eel “Või nagu käituvad jalgpallihuligaanid suures rahvahulgas. Harva on keegi näinud, et spordisõbrad huligaanitseksid peaaegu inimtühjal staadionil.”

Teadusajakirjanik Tiit Kändler selgitab anonüümset ülbitsemist “Mu puhkepäev on armastus. Mu meistriteos on mu perekond. Mu õnn on must ja punane (mu lemmikjalgpallimeeskonna värvid).”

Jazzkaare esineja Joao Bosco Brasiiliast “Õpin teoloogiat ja olen pühapäevakoolis õpetaja. Aga koguduses õnneks kõik teavad, milline jalgpallihull ma olen. Kui valida on kiriku ja Viljandi Tuleviku vahel, siis jääb peale ju viimane.”

Julgete piltidega Viljandi Tuleviku kalendri eestvedaja Helen Kuldkepp “Aga pilvedesse me ei tõuse – treener keelas juba ära!”

Kuressaare mängija Martti Pukk pärast võitu Flora üle “Ei saa lasta endale pidevalt väravasse s*****a.”

Tarmo Rüütli Flora kaitsest “Aga et kohe sellise portsu otsa sattusin...”

Ragnar Klavan klubivahetusest, mis viis ta Hollandi meistritiitlini

FC Cosmose ja jalkaliidu sõbralik ja suur pere.

“Liigas on meie eesmärgiks 36 mängust 36 võitu.”

Levadia peatreener Igor Prins

2009 MAI JALKA

7

1-teist mõtet

Nutt ja hala vale asja kallal E

esti meedia igakevadine kohustuslik teema on: miks algab hooaeg lumehangedes? Asi on ammu ära seletatud, jalgpalliinimeste enamik on asjaga päri, aga igal aastal algab nutt ja hala uuesti. Kusjuures asjal olekski jumet just siis, kui kusagil pesitseks vastuolu: et head klubid, mängijad ja treenerid tahaksid ühtmoodi, aga kuri jalgpalliliit sunnib teisiti. Vastuolu pole, aga ajakirjandus kireb oma tüütut ja rumalat refrääni.

Vara algav hooaeg kisub esile teisedki teemad, mis näitavad kätte meie jalgpalli tegelikud nõrgad kohad. Muidugi on üks neist klubide kehvad baasid. Tervelt pool Meistriliiga meeskondadest (Narva Trans, Sillamäe Kalev, Paide, Kuressaare, Nõmme Kalju) pidasid esimesed kodumängud neutraalsel või suisa vastase väljakul. Põhjuseks puuduv või tingimustele mittevastav kunstmuruväljak.

Kalender teatavasti loositakse, nii

satutakse omavahel mängima, kuidas juhtub. Inimlikult on mõistetav, kui meeskond, kellel peaks olema koduväljaku eelis, aga ta ei saa seda ülaltoodud põhjustel märtsis kasutada, teeb ettepaneku: vahetame mängud ära! Meie tuleme külla teile, teie tulge meite poole siis, kui peaks olema teie kodumäng!

Analoogne olukord oli kohe esimeses voorus Nõmme Kalju – FC Flora mängus. Kalju tegi ettepaneku, Flora keeldus ja nii pidi Nõmme mängima kodumängu vastase juures Sportland Arenal, jäädeski ühest kodumängust lihtsalt ilma. Ma ei tea, mis olid Flora keeldumise põhjused ja need mind ausalt öeldes ei huvitagi, sest oluline on muu: sellistele palvetele tulebki ära öelda. Põhimõtteliselt! Sest äraütlemine on Eesti jalgpalli huvides. Ah et kuidasmoodi?

Klassikaline näide on aastast 1991, kui Eesti ees seisis küsimus: kas osaleda MMil või mitte? Peale rahahäda Foto: Lembit Peegel

Staadion nõuab palju hoolt. Kel ta olemas, ei pea lakkamatult vastu tulema neile, kel seda pole.

8

JALKA MAI 2009

sisendasid pessimistid, et meil pole korralikku staadioni, duširuumigi tasemest rääkimata. Aga kas järgmise tsükli alguseks olnuks staadion, duširuumid ja tase olemas? Just tänu sellele, et kargasime pea ees rahvusvahelisse konkurentsi, hakkasid asjad vaikselt arenema. Ühest küljest olime sunnitud lahendusi leidma, teisest küljest nägime ja õppisime

“

Eestis on ju olukord, mille puhul võib öelda: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle laps, vend, õde või sugulane ei mängiks jalgpalli!

„

võõrsilt, kuidas asjad peavad käima. Kui Eesti jätnuks toona selle võimaluse kasutamata, paisanuks see meid eriti võrreldes Läti-Leeduga veelgi enam tagasi.

Mängijatelt võetuks ära motivatsioon.

Mitte üks hing poleks viitsinud tegeleda meie vuti infrastruktuuri arendamisega. Toonaste spordijuhtide suhtumine oli pigem selline, et mida vähem teeme, seda vähem jama.

Suhtumine on praeguses ühiskonnas muidugi teine, aga sama paralleel kehtib ikka – kui igal aastal tuleksid korralike kunstmuruväljakutega klubid vastu neile, kel seda pole, siis harjuksid viimased sellega ära. Oma baasi arendamisest hulga mugavam on võtta üks telefonikõne ja “asi ära lahendada”. See pole meie jalgpalli huvides.

Lõppude lõpuks võiks ju nendel klubidel, kellel on meie tingimustes arvestatavad väljakud olemas, olla ka mingi

1-teist mõtet eelis. Mingi tasu selle eest, et (sageli vaenulike omavalitsustega) võideldes, raha kokku kraapides ja aastatepikkuse pingutustega on rajatud oma väljakud.

Mis kasu sest kõigest aga on, kui tulemuseks on see, et igal aastal pead heasüdamlikult teistele vastu tulema?

Asjal on ka teine külg: miks peaks keegi tahtma mängu ära vahetada olukorras, kus riskitaks selge publikukaotusega? Märtsis käib vutti kaemas ju vähem inimesi kui suvekuudel.

Kui Flora loobunuks kalendrijärgsest kodumängust Kalju vastu, jäänuks ta ilma suurest hulgast pealtvaatajatest – Kaks pead on ikka kaks pead! Aga õpikut on ka vaja! tõenäoliselt tuleb nende meeskondade järgmist kohtumist 4. juulil vaatama rohkem inimesi kui 7. märtsil.

Viimase aja treenerite väljaütlemised Mul ei olnud selle kirjutisega kavatmeie pallurite tehniliste oskuste kohta on olnud kõike muud kui head. Isegi Tarmo sust seada halba valgusse neid klubisid, Rüütli tunnistas, et peab Floras tegelema kellel puuduvad korralikud kunstmupallurite tehniliste oskustega rohkem kui ruväljakud. Selgitasin oma arusaama, ühele tippklubile kohane. Rüütli väitis kuidas oleks Eesti jalgpallile kasulikum. ka, et paljud noortetreenerid ei oskagi ise Tean, et Nõmme Kalju unistabki suure- poistele ette näidata õiget siseküljelööki ja erinevaid lööke (vt Jalka 2/2009). Et mast ja paremast baasist, ning loodan, et teoreetiline pagas võib treeneritel olla Flora äraütlemine toob selle igatsetud kõva, aga kuidas seda viia õpilasteni, kes tahaks oma silmaga ja lähedalt näha, baasi neile lähemale. Et neis ja nende kuidas üht või teist tehnilist elementi saatusekaaslastes tekitavad kirjeldatud peab tegema. Rüütli pani ette, et vahest olukorrad sportlikku viha, mis rakentasuks koolitustele kutsuda keegi, kes oskab koolitarkust koguvatele treeneritedataks oma klubi jätkuva ülesehitamise le ette näidata, mis ja kuidas. peale. Varsti võiks olla ju nii, et korralike Kindlasti tasub teha kõike, mis aitaks mängutingimuste puudumine on häbiasi. meie noori omandada tehnilisi elemente Muidugi tuleb selleks kaasata kohavõimalikult varakult ja õigesti. Arvestades jalgpalli üha kasvavat populaarlikke omavalitsusi ja neid vajadusel ka sust üle terve riigi, peaks minu arvates survestada. Eestis on ju olukord, mille välja andma ka jalgpalliõpiku. Treenerite puhul võib öelda: ma ei tea kedagi, kitsamas ringis on selline trükis olemas, aga vaja oleks haarata kogu Eesti. Mis te kes teaks kedagi, kelle laps, vend, õde arvate, millal anti välja viimane massidevõi sugulane ei mängiks jalgpalli! See le suunatud eestikeelne vutiõpik? teadmine on vaja viia ka omavalitsusTäpselt veerand sajandit tagasi! Just õigel ajal – aasta pärast seda, kui Eesti teni. Ükskord algab nagunii aeg, kus lõpetas piinlikuvõitu pausi ja hakkas taas omavalitsused asuvad jalgpalli selja osalema Nõukogude Liidu meistrivõisttaha. Aina raskem on eirata olukorda, lustel. 1984. aastal välja antud “Jalget Eesti poiste-tüdrukute esimene valik palliaabitsa” oli saksa keelest tõlkinud Mart Ummelas, tiraaž oli tänapäeva on jalgpall. Aina raskem on varjata tõmõistes aukartusäratav 20 000. Aga siasja, et paljudes kohtades elavad teised mängu elementaarsed tehnilised võtted spordialad jalgpalli kulul. Aina (pealelöögid, söödud, palli surmamine, raskem on põhjendada, miks ei peamäng, taktika jms) peaks rajama uusi vutiväljakuid ja olid kenasti kirjas ja aitama kodupaiga esindusmeesjoonistustega illustreekonda. Me saaksime seda aega ritud. Joonistel olid ära toodud isegi põhilised veelgi lähemale tuua siis, kui Eesti vead, mis eeltoodud meedia igakevadise tolamängielementide puhul mise asemel nendele küsimustele Indrek Schwede esinevad.

JALKA peatoimetaja otsustaks keskenduda.

Foto: Lembit Peegel

Vajame jalgpalliõpikut!

Tänapäeval võib idee jalgpalliõpikust mõjuda vanamoodsa ja ajast-arust mõttena. Noh, et moodsal ajal on koolitatud treenerid, õpetatud klubid, suvelaagrid ja internet. Aga selle loogika järgi poleks vaja trükkida ka emakeelseid kokaraamatuid ega ühegi valdkonna õpikuid!

Sest alati võib minna kursustele, vahtida telekoole või ajakirjade nõuanderubriike ja sukelduda internetti!

Liiatigi on õpik hindamatu abimees nendele noortele, kes tahavad palli toksida kusagil maakohas, kus pole ei treenerit ega parajat arvu kaaslasigi.

Frank Bernhardt ütleb usutluses (lk 12-17), et Eesti probleem on asjaolu, et andekaid noori ei otsita. Vabalt võib juhtuda, et mõni talent kusagilt maakohast lõpuks välja ilmubki, kuid valesti õpitud tehnikaga. Aga jalgpalliaabits võinuks päästa tema karjääri ja aidata Eesti koondist!

Kindlasti on õpik vajalik lastevanematele! Jalkagi on kirjutanud vajadusest, et päris algtasemel võiks lasterühmasid treenida isad. Õpikust oleks hea algteadmisi omandada. Lastevanemate-isade puhul peame arvestama inimeste loomuliku häbelikkusega. Muidugi on lihtne välja pakkuda, et tulge kursustele, teeme teile asja selgeks! Aga sageli tahaks inimene isegi algajana kursustele tulles pisikesi taustateadmisi. Kuhu oleks sellisel inimesel praegu pöörduda? Raamatukokku 1984. aasta õpikut tudeerima? Tegelikult peaks jalgpalliõpik igas raamatupoes saadaval olema aastast aastasse. Kui tiraaž läbi müüakse, tuleks trükki saata järgmine.

Eestis ollakse enam-vähem üksmeelel, et nii väike riik ei tohi kaotsi lasta minna ühelgi talendil. Selle heaks peavad töötama treenerid, aga selle heaks saab oma tööd teha ka jalgpalliõpik. Mõlemad on ühe süsteemi osad. Ja nagu artikli alguses kirjutatud, oleks heast õpikust kasu ka treeneritele endile.

2009 MAI JALKA

9

U19 turniir Tallinnas

Kaitsetöö, distsipliin, palli hoidmine ja klassiõed

Eesti U19 koondis peab Tallinnas 21. mail EM-eliitringi mängu Saksamaa, 23. mail Hispaania ja 26. mail Tšehhimaa vastu. Vastased on oma vanuseklassi absoluutsed tipud, homsed tähtmängijad. Kuidas selles võrdluses vastu pidada? Küsisime retsepti asjatundjate käest.

Poistelt ei saa nõuda 90 minutit mängudistsipliini Treener Priit Adamson Tema õpilastest on koondises Henrik Ojamaa, Henri Anier, Sander Sinilaid, Mikk Reintam, Meelis Peitre Pean vist valetama hakkama (muigab – toim). Usun, et meie kõige suurem võimalus on esimeses mängus. Selleks mänguks suudavad poisid end kokku võtta ja motiveerida, sealt võib saada soliidse tulemuse. Teise ja kolmanda mängu puhul ei usu, et nad enam jaksavad. Meil on küll hea aastakäik, aga vastased on ju tippmeeskonnad. Poisid on poisid ega suuda hoida mängudistsipliini 90 minuti vältel, nagu seda suudab meie A-koondis. Neid tulevad ju vaatama ka klassikaaslased, sealhulgas nende klassiõed! Nende ees tahavad poisid kindlasti näitama hakata, aga kui see tugevate vastaste vastu ei õnnestu ja kui lüüakse üks-kaks kolli ära, võib see tekitada frustratsiooni.

Soovitaks kaht asja: kui saame palliga mängida, ei tohi seda kiirelt ära anda. Kui pall kiiresti ära anda, tuleb kohe uus rünnak. Teiseks, oma mängu on vaja mängida. Poiste ootused on suured, võib-olla arvatakse, et Henrik Ojamaa tuleb Inglismaalt päästma, aga tegelikult ei tule keegi kusagilt päästma. Turniir on poistele kindlasti hea kool. Seda, kuidas mängivad hispaanlased, võiks filmida ja üle vaadata iga paari kuu järel. On öeldud, et meie ees on homsed staarid – täpselt nii see on ka. Hispaania ja Saksamaa on absoluutsed tipud. Ühest küljest hoian südamest kõigile poistele pöialt, aga pean tunnistama, et eriti hea meel on siis, kui oma õpilane millegi positiivsega silma paistab. Oma potentsiaali mängivad nad (Adamsoni õpilased – toim) välja, aga kardan – olen isegi kindel –, et vastaste tase käib neile ikkagi üle jõu. Õppematerjaliks meie poistele peaks olema A-koondise 0:0 viik Türgiga − väravavaht ja kaitse tegid supermängu. Aga nagu ütlesin, poiste käest ei saa nõuda 90 minutit mängudistsipliini.

Oleks rumalus minna oma mängu mängima Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Urmas Kirs Vastased on tugevad, ka noorteturniiridel läbi aegade edukad olnud. Ja väike Eesti nende vastas. Kui saame ühe või 10

JALKA MAI 2009

kaks viiki kätte, siis on väga hästi läinud. Ma arvan, et oleks rumalus minna oma mängu mängima. See ei tähenda tingimata pika palli peksmist. Kui tekib tühjasid kohtasid, kuhu palli mängida, tuleb seda ka teha. Kui pall ründajale ette mängida, siis ta peaks suutma seda ka hoida. Muidu on tühi edasi-tagasi jooksmine. Peame olema realistid ja kahe jalaga maa peal seisma. Saame mängida üksnes niipalju, kui palju vastane lubab mängida. Võime oletada ja arvata, et meile pannakse surve kohe peale.

Meie šansid finaalturniirile jõuda on väga õhukesed. Meil peaks olema väga hea päev ja vastastel meie vastu väga halb päev – nagu oli Horvaatial meie vastu. Turniiriks on valmistunud koondis ja seda on ka piisavalt reklaamitud. See peaks tekitama väikse jalgpallibuumi hoolimata sellest, kuidas meeskond mängib. Ma ei usu ka, et me suuri pakke saame.

Mänguliselt ei pruugi me näidata ilusat jalgpalli, aga tulemus on tähtsam.

Aga me ju olemegi finaalturniiril U19 koondise abitreener Marko Lelov See turniir Tallinnas on minu ja teiste jaoks samahästi kui finaalturniir, sest iga meie vastane võib tulla Euroopa meistriks! Me ei ole favoriidid, küll aga üllatusvõimelised, nagu näitasime Horvaatia alistamisega. Ei tohi lootust maha matta, peame olukorra keerama oma kasuks, meil on võimalus mängida tulevase Euroopa meistriga. Meil on võimalus õppida. Peame suutma oma asjad ära teha, olema kavalad ja suutma kannatada, olema enesekindlad ja suutma palli hoida. Kui jookseme väljakule, saba jalge vahel, saame laksud kätte ja ongi kogu turniir. Poistel on võimalus end näidata, sest agendid tulevad. Järgmine samm on U21 ja suur koondis.

Saksamaa on nagunii selle vanuse tipp. Võitsid Soomet 7:0. Kui võtmemängijad kinni panna, siis on võimalik imet teha. Hispaania hoiab palli, kiirrünnakuid pole, on positsioonimäng. Alagrupis hoidsid hispaanlased Šveitsi vastu palli 80 protsenti, aga kaotasid 0:2. Tšehhi on küsimärk, ta võib olla meile halvim vastane, sest võib mängida nii positsioonimängu kui ka kiirrünnakuid, lisaks standardolukorrad. See on meie viimane mäng − kuidas jõuvarud vastu peavad?

Meil on probleeme olnud teise mänguga, ka esimesel valikturniiril võitsime avamängu 4:1, aga siis kaotasime 0:5.

Jäime uimaseks ja unustasime oma trumbid. Teine mäng Hispaania vastu võib olla meile raskeim. Jahhimovitšil on

U19 turniir Tallinnas kahe mängu keeld ja teda ei võta me üldse, sest saame registreerida 18 mängijat.

Ma loodan, et klassiõdede kohaletulek tõstab poiste motivatsiooni kaks korda. Et see loob tunde, et ei saa läbi põleda ega püksi lasta. Aga jalgpall on selline, et võid teha sama asja kahel erineval päeval, aga tulemus võib olla risti vastupidine – kunagi ei tea.

Sõbrannade pärast me läbi ei põle Mängija Rauno Alliku Peame lähtuma kaitsest ja taga nullis hoidma. Siis on lootust. Esimene mäng jääb kindlasti jalgadesse, aga oleme koondisega palju nii mänginud, et teine mäng on kahe päeva pärast ja vahel on teine mäng isegi parem olnud.

Treenerid on meid motiveerinud, et on lootust, et oleme võimelised võitma, kuigi nimed on tugevad. Ise mõtlen, et meil on võimalus jääda silma välisklubidele. See võimalus on just koondisega mängides.

Me ei tohi üle mõelda, vaid peame enda mängu mängima. Kui üle mõtleme, võib halvasti minna. Minu tuttavad ja trennikaaslased pidid tulema kindlasti mänge vaatama. Ma ei usu, et sõbrannade pärast läbi põleme, see võis niimoodi nooremana olla.

Tegu on kindlasti elu turniiriga meie jaoks. Ükski teine Eesti koondis pole ju teise ringi jõudnud. Meie suutsime seda esimest korda ega taha halvasti esineda. Kuigi oleme treeningmängudes palju kaotanud, pole see moraalile halvasti mõjunud. Eks vastased on tugevad ka olnud.

Vastastel Bundesliga kogemustega mängijad EJLi noortekomisjoni liige Andres Leht Eks ta väike ime oli, et Eesti eelmise aasta sügisel EM-kvalifikatsiooniringist edasi pääses. Huvitav märkida, et eliitringi pääsesid ka kõik meie naabrid: Läti, Soome, Venemaa ja Rootsi.

Väga raske on loota Ukrainasse finaalturniirile pääsemist, kuid arvan, et esimeses mängus Saksamaaga suudetakse näidata distsiplineeritud mängu. Koondise treener Frank Bernhardt on teinud noortekoondistega väga head tööd ning kohtumine Saksamaa vastu on talle kindlasti ka tõehetk.

Frank Bernhardti tulemine Eestisse on üldse üks viimase aja suuremaid õnnestumisi meie noortesüsteemis.

Raske saab olema, sest Saksamaa U19 poolkaitsja Toni Kroos on Müncheni Bayerni esivõistkonna eest mänginud juba 19 mängu ja nüüd laenulepinguga Leverkuseni Bayer 04 eest sahistanud Bundesligas ka väravavõrku. Tema klubikaaslane Richard Sukuta-Asu on aga pidanud Saksamaa erinevate vanuste koondiste eest 35 mängu ja löönud 17 väravat. Kas just nemad on ka seekord Saksamaa U19 koondises, ei tea veel, küll aga on peatreener Horst Hrubeschil piisavalt suur heade mängijate valik.

Suurem osa meie noormängijaist pole saanud piisavalt hea tasemega mänge ega suuda ilmselt kogu turniiri jooksul

head mängu näidata. Vähem kui nädalaga mängida kolm mängu tugevate vastastega käib ilmselt meie meeskonnale üle jõu. Hoian pöialt, et poistel oleks tervis korras ja kõik mängijad saaksid ennast täielikult realiseerida. Siis ei tule ka suuri mängulisi lagunemisi. Teine-kolmas mäng Hispaania ja Tšehhiga sõltuvad suuresti sellest, kuidas suudetakse peale füüsise säilitada ka emotsionaalne pool.

Ja veel, mis on tähtis. Meie noormeestel on võimalus ennast näidata turniiril ka kõikvõimalikele skautidele, kes kindlasti siia eliitringi turniiri vaatama tulevad ja Euroopa satsidesse mängijaid otsivad. See on mõnele ehk elu tipphetk.

Kaitsetöö ja tahe Treener Norbert Hurt Tema õpilastest on koondises Mait Toom, Albert Prosa ja Reio Laabus Peame olema väga motiveeritud – see pool peab olema n-ö sada! Taktikaliselt peab kaitsetöö hästi läbi mõtlema. Ees on küll kolm mängu, aga enamik mängijaid on ju Meistriliiga lävel ja saavad head koormust. Kui tahe juurde panna, peaks kaks mängu kindlasti vastu pidama.

Ma loodan, et on olemas ka analüüs vastaste suhtes. Ma pole ise U19 mänge näinud, aga oma mängijatesse ma usun.

Kogu turniir on Eesti jalgpallile suur asi. Nad on esimesed, kes suutsid edasi pääseda. Ega selliseid turniire ja vastaseid Eestisse nii kergesti ei tule. Saame näha, kui kaugel oleme oma asjadega ja mis suunas tööd edasi teha.

Vastased küpsetavad end ka omavahel mängides

.

Treener Aivar Lillevere Tema õpilastest on koondises Joonas Tamm Ausalt öelda ma ei kujutagi ette, mis relvaga peaksime nende vastu minema. Meie plussiks on koduväljak, aga miinuseks asjaolu, et ainult üks pääseb edasi. Kõik meie vastased tahavad edasi saada. Jalgpallis on kõik võimalik, aga kui lased endale taga kolm ära lüüa, pole midagi võimalik. Seetõttu tuleb keskenduda kaitsele. Peaksime lootma distsiplineeritud kaitsemängule. Vastased hoiavad palju palli ja üritavad olukordi luua. Peame ootama oma võimalust, isegi viik oleks väga hea. Muud võimalust ma ei näe.

Pärast Horvaatia üllatamist me enam kedagi üllatada ei saa, nad ei võta meid kergelt.

Ma ei usu, et füüsiline pool meile saatuslikuks saab. Nad on pidanud ju palju rahvusvahelisi mänge, teevad ise üldfüüsilist. Samas teeb alati rohkem tööd see meeskond, kellel pole palli. Siis peab liinid koos hoidma ja julgestama. Aga teised tapavad omavahel mängides end isegi ehk rohkem!

Küpsetavad endid läbi. Nad ei tohi üksteisele ju kaotada − see võib olla meie eelis.

Mina ei ela oma poistele rohkem kaasa kui teistele. Elan kogu meeskonnale kaasa, sest Eesti jaoks on oluline, et kogu meeskond mängiks. Kas meil on mängijaid, kes suudavad üksi kogu mängu saatuse otsustada? Ma ei tea, kas Ojamaa suudab seda. Meile on tähtis, et oleks terviklik meeskond.

2009 MAI JALKA

11

Foto: Lembit Peegel

12

JALKA MAI 2009

Kadrioru kollaste lehtede taustal U21 koondist juhendamas.

usutlus

Frank Bernhardt: “Sakslased alahindavad meid!”

Eesti noortekoondiste peatreeneril Frank Bernhardtil on käsil rahutud ajad – ta saab Eesti U19 koondisega vastu astuda oma sünnimaa Saksamaa noortekoondisele. Mai lõpus Eestis toimuva teise kvalifikatsiooniringi eel on Bernhardt veendumusel, et Eesti poisid võivad taas kord millegi suurega hakkama saada.

Oliver Jakobson Frank, oled sa Eesti eluga kohanenud? (venitab ehtsakslaslikult) Jah. Kuigi siiani mõtlen ma mõnikord, et miks see asi nii on, sest mina kasvasin üles totaalselt teistsuguses keskkonnas. Seda ka jalgpalli mõistes. Kuid mulle meeldib Tallinn, mulle meeldib linn ja mulle meeldib, et saan siin jalgpalliga tegeleda.

On sul korralik ülevaade Eesti noortest mängumeestest?

Me oleme loonud Larsiga (Lars Hopp – Bernhardti assistent) andmebaasi, kus on praeguseks üle 500 mängija, kellega me oleme erinevatel asjaoludel kokku puutunud – nad on silma jäänud eliitliigas, koondises mänginud, koondise kandidaadid või pakuvad meile huvi mõnel muul viisil.

Oled sa jõudnud juba kahetseda, et siinse pakkumise vastu võtsid?

Ei, mitte kordagi. Eesti on küll väike riik ja siin on vähem võimalusi, eriti rahalisi, kuid see on minu jaoks suurepärane kogemus.

Kas mõne mehe taha olete teinud ka kolm hüüumärki? On seal andmebaasis noormehi, kellel on tippu jõudmiseks vajalik x-faktor olemas?

Seda on noorte kohta raske öelda. Mõne puhul olen tõesti vau öelnud, kuid noored arenevad nii erinevalt. Täna on ta teistest parem, kuid aasta pärast on ta areng peatunud. Noored ei arene alati ühes suunas ja ühtses tempos. Kui otsid neid, kes võiksid mängida kõrgemal tasemel kui Eesti Meistriliiga, siis tuleks vaadata U19 ja U21 koondisi ja ma arvan, et seal on kolm-neli poissi, kes võiks tugevamatele liigadele huvi pakkuda.

Siiski on sinu tööhulk siin ju meeletu – sa oled kolme noortekoondise peatreener ning lisaks koordineerid kogu jalgpalli noortesüsteemi. Kuidas sa seda suudad? Ega sa end tööga ära ei tapa?

Loodetavasti mitte. Eks see oli mu enda soov, et meil see aasta nii palju mänge oleks. Kolme koondise peale on meil üle 50 kohtumise. Näiteks märtsikuus olin ma kodus vaid neli päeva, aga see meeldib mulle. Mulle meeldib näha poiste arengut, kuidas nad lähevad järjest paremasse vormi, nii et praegu on eemalolekul palju positiivseid külgi. Muidugi, kui me kaotame mitu mängu järjest, nagu juhtus viimati U19 koondisega, mis tegelikult peaks mai lõpuks tippvormis olema, siis seda on ränk vaadata ja see ka väsitab.

“ „

Pigem on probleem, et Eesti on selline riik, kust talente ega noormängijaid ei otsita.

Kui palju jääb sul aega kohalike noortemängude jaoks?

Mitut mängu nädalas jälgid?

Kui ma Eestisse tulin, siis jälgisin nädalas kaheksat kuni kümmet mängu. Nüüd tunduvalt vähem. Ma püüan olla kohal eliitliiga mängudel, see on mu enda liiga ja ma tahan teada, mis seal toimub. Nii et nädalas jõuan ehk kahele-kolmele mängule.

Me oleme ju kuulnud, kuidas tõelised tippklubid sõlmivad lepingud varateismelistega – sääraseid talente Eestis ei leidu?

Nii ma ei ütleks. Pigem on probleem, et Eesti on selline riik, kust talente ega noormängijaid ei otsita. Nii kui riigi A-koondis või mõni noortekoondistest midagi suurt korda saadab, pööravad skaudid ka oma pilgud sinnapoole. Meie peame aga ise oma noori testimisele saatma ning seegi toimub isiklike tutvuste ja sidemete kaudu.

Eliitliiga arenguga oled rahul?

Jah. Me oleme sel aastal teinud suure sammu edasi, eriti selles mõttes, et meil ei ole enam nii palju erandeid, mida me esimesel aastal pidime tegema. Eelmisel hooajal lükkasime asja nii kiiresti käima, kohe kui tuli idee, lõime ka liiga, ning nii jäi plaanimiseks liiga vähe aega.

Mida sa ise pead oma seniseks suurimaks saavutuseks Eestis?

Neid on üsna mitu. Muidugi suurim saavutus on U19 koondisega teise kvalifikatsiooniringi jõudmine. Samas on märkimisväärne, et me oleme jõudnud Läti ja Leeduga ühele tasemele, me suudame neid isegi võita. Me pole Balti turniiril jäänud enam viimaseks ja U19 koondisega lausa võitsime selle.

2009 MAI JALKA

13

usutlus Foto: Lembit Peegel

“

Ma pean klubi soovidega arvestama, sest kui me nendega tülli läheme, ei lase nad Ojamaad enam üldse koondist esindama.

„

Frank Bernhardt õpetab ka meie U17 poisse.

U19 koondisel seisab ees tähtis turniir. Vaadates aga tagasi, ütle nüüd ausalt – võit Horvaatia üle oli ju ime?

Tegelikult mitte. Horvaatia tuli mängule liiga ülbelt, nad olid kindlad, et sellest tuleb lihtne võit. Tõsi, meil oli õnne, kõik töötas esimestest minutitest peale – neljast pealelöögist sündis kolm väravat. Võitsime, sest meeskond oli selleks valmis.

Mida ootad järgmisest ringist – vastu tuleb astuda suurtele jalgpalliriikidele?

Meie alagrupp on minu hinnangul kõige tugevam. Sellest tuleb väga väärtuslik kogemus. Samas, jalgpallis võib kõike juhtuda. Ülejäänud kolm koondist on favoriidid. Saksamaa ja Hispaania valmistuvad ainult omavaheliseks mänguks. Nad on veendunud, et see on otsustav kohtumine selgitamaks grupi võitjat. Meid ja tšehhe tulevad nad kindlalt võitma.

See on meie võimalus, kui nad võtavad mängu meie vastu lihtsamalt. Samuti on vastastel suur valik mängijaid: isegi kui nende esinumbrid on vigastatud, on neil vääriline vahetus olemas. Meie saame aga ainult võidelda ning anda väljakul endast kõik. Peame kaitses tugevad olema ja oma võimalused ära kasutama. Kui suudame vasturünnakud realiseerida – lüüa värava –, on neil meiega raske. Lisaks on neil võidukohustus, kuid meie saame mängida vabalt.

Oled juba mõelnud, millise taktikaga lähete mängima?

Tõmbute umbkaitsesse?

Tugevate meeskondade vastu, nagu Hispaania ja Saksamaa, ei saa mängida ainult oma väljakupoolel, me loovutame niiviisi initsiatiivi. Meiegi tahame luua võimalusi ja püüame lükata survet oma väravast eemale. See tähendab, et me 14

JALKA MAI 2009

peame ka ründama. Muidugi peab meie kaitse olema hästi distsiplineeritud ja vastupidav.

Kas ettevalmistus on kulunud plaanipäraselt? Kõik, mida teha tahtsid, oled ka teha saanud?

Minu eesmärk oli anda poistele rohkem kontrollkohtumisi, kui seda teevad meie vastased. Saksamaa ja Hispaania on pidanud vaid kaks kohtumist, tšehhide kohta mul kindlad andmed puuduvad, kuid olen kuulnud, et nemadki mängisid vaid kolm kohtumist, meil on mänge hoopis rohkem. Kahjuks ei olnud mängude tulemused sellised, nagu ma lootsin.

Meeskonna vaimule ei ole hea nii palju kaotada. Siiski ei olnud me üheski mängus väljas oma parimas rivistuses.

Näiteks Šveitsi mängu eel sain ma Derbylt kirja, et Henrik Ojamaa ei tohi mängida kahte täispikka mängu ning nende soov oli, et esimeses mängus ta üldse ei osaleks. Ma pean klubi soovidega arvestama, sest kui me nendega tülli läheme, ei lase nad Ojamaad enam üldse koondist esindama. Lisaks oli meil palju vigastusi. Näiteks Rauno Alliku ja Meelis Peitre, mõlemad algkoosseisu mehed, on üsna pikalt vigastustega väljas olnud.

Kas sa ei karda, et väsitad mehed hoopis tiheda mängugraafikuga ära?

Meil on ju alles hooaja algus. Nad ei kanna ka Meistriliigas põhikoormust, võib-olla mängivad esiliigas, nii et seda muret, et nad on maikuuks väsinud, ei tohiks küll olla.

Nii et turniir toimub meie jaoks väga soodsal ajal? Ülejäänud riikidel hooaeg maikuuga õigupoolest lõppeb.

usutlus Tõepoolest, see on üks meie plussidest. Näiteks Saksamaal on sellal käsil viimased kaks nädalat ja kõikides liigades, ka kolmandas-neljandas liigas, võib olukord olla üsna pinev – kes tõuseb kõrgemasse divisjoni, keda ähvardab väljakukkumine.

Nii et Saksamaa ei saa olla üldse kindel, et ta saab koondisesse parimad mehed.

Klubidel ei ole siis kohustust noori koondisesse lasta?

See turniir ei ole FIFA kalendri võistlus. See on tavaline noorteturniiride puhul, et need on midagi vahepealset – nagu oleks ametlikud ja ei ole ka, mistõttu on klubidel õigus mängijaid mitte koondisse lasta.

Mida kontrollkohtumised on sulle tõestanud või näidanud koondise valmisoleku kohta? Võtame kas või 6 : 0 kaotuse Šveitsile.

See mäng tõestas jälle, et meil on mängijaid, kes tahavad jalgpalli mängida ja võtavad asja tõsiselt, kuid on ka neid, kellele on vaja õigesse kohta paras hoop anda. Need mängud on andnud mulle võimaluse proovida mehi eri positsioonidel, kus nad varem ehk mänginud ei ole.

mat sõna öelda. Kuid jutuajamistest oli kasu. Teine mäng Šveitsiga oli hoopis parem. Jäime kaotusseisu, suutsime 1:1 viigistada. Meile löödi küll veel kaks väravat, kuid need olid individuaalsetest eksimustest, mis kindlasti enam ei kordu.

Millised trumbid on meil Saksamaa, Hispaania ja Tšehhi vastu peale selle, et nad tulevad meid lihtsalt võitma?

Meil on muidugi koduväljaku eelis. Me mängime oma mängud A. Le Coq Arenal ja ma loodan, et meid tuleb vaatama 3000, võib olla lausa 5000 inimest, mis kindlasti on lisamotivatsioon. See on võimalus poistel end näidata, sest kindlasti tullakse siia teiste koondiste mehi jälgima ja miks ei võiks siis ka mõni eestlane silma jääda. Ma tean kindlalt, et siia tuleb skaute vähemalt viiest riigist – nii (Saksamaa ­− toim) Bundesligast kui ka Norra kõrgliigast.

Mis on aga meie suurim miinus?

Kui poisid lähevad tagasi oma koduklubidesse – ma ei kritiseeri Foto: Lembit Peegel

Kuidas poisid mängu järel nii suure kaotusega toime tulid?

Eks sel hetkel pidime meie, treenerid, neile toeks olema, neil olid pead norus.

Me jätsime ära ühe treeningu Šveitsis ning vestlesime selle asemel iga poisiga eraldi.

Ega poistel tekkinud tunnet, et kuna kaotasime Šveitsile 6:0, siis Saksamaa vastu pole midagi teha?

Iga mäng hakkab null nullist ja parem on selline kaotus saada kontrollkohtumistes kui turniiril. Samas on poisid nüüd valmis, kui tõesti peaksime ka seal nii suurelt kaotama. Šveits ei ole nõrk meeskond, nad võitsid kvalifikatsiooniturniiril Hispaaniat 2:0. Sealne noortetöö on väga tugev ja jalgpall areneb väga jõudsasti.

Foto: Lembit Peegel

Kas poisid olid väga hirmunud, kui nad pidid sinu ette astuma?

Minuga olid kaasas ka Marko Lelov ja Ain Tammus.

See on veel hullem – üksinda kolme treeneri ees!

Ei usu. Marko ja Ainiga saavad nad rääkida eesti või vene keeles, nii ei lähe nende mõtted kaduma. Eks muidugi, poisid on erinevad, mõnele tuleb läheneda väga diskreetselt, teisele võib ka paar karmi-

Frank Bernhardt on koondise tüürinud valikturniirilt vaheturniirile ning nüüd on aega rõõmustada koos mängijate ja abitreener Marko Leloviga.

2009 MAI JALKA

15

usutlus Foto: Lembit Peegel

“

Iga kord, kui me jälle koondisega koguneme, on nad vahepealse ajaga unustanud, mida me eelmisel korral tegime.

„

Mängijatele peab lähenema individuaalselt.

Kõigile ei tohi kõva sõna öelda.

siin ei klubisid ega treenereid, vaid poisse. Iga kord, kui me jälle koondisega koguneme, on nad vahepealse ajaga unustanud, mida me eelmisel korral tegime. Me peame alustama jälle nullist. Meil ei ole kunagi võimalust jätkata oma tööd. Ühest küljest ma saan noortest aru – neil on klubid, kool, nii palju muid asju, kuid nad ei keskendu piisavalt. See, mis oli kuu tagasi, ei ole nende jaoks oluline.

meid. Ja see on meie suurim pluss. See on turniiri avamäng, ka suured riigid peavad kohanema võõra väljakuga, siinsete oludega. Meiegi turniiri käik sõltub suuresti sellest mängust.

Milline on aga poiste taktikateadmiste pagas? Võid sa rahulikult formatsioonidega varieerida ja keegi ei eksi?

Taktikateadmised on üsna head. Muidugi on nad klubis harjunud ühte moodi mängima. Pigem on nad liiga intelligentsed ja kohusetundlikud. Nad tahavad teada, kuidas nad täpselt tegema peavad, ja aeg-ajalt mõtlevad üle – nad mõtlevad, kus nad peavad asetsema, kuhu liikuma, kellele survet avaldama, kuid unustavad, et nad peavad ka jalgpalli mängima. Samas, nende huvi ja teadmisjanu on suur.

Kuidas sa oled rahul eesti noortetreenerite tasemega?

Mul ei ole neile mitte midagi ette heita. Nad on kompetentsed ja naudivad oma tööd. Olen praeguste treeneritega väga rahul. Noortetöö probleem ei ole treenerites, vaid selles, et meil ei ole füsioterapeute, üldfüüsilise treenereid. Meditsiiniline tase on meie nõrkus. Peitre, kellel on midagi hüppeliigesega viga, on praeguseks juba üheksa-kümme nädalat väljas olnud. Kui Saksamaal midagi juhtub, siis juba järgmisel päeval lähed meeskonna arsti juurde, kes teeb pildid, kui vaja, mõned lisauuringud, seejärel asutakse ravima. Kahe kuuga on mees jälle rivis. Eestis on see suur probleem.

Mis tunne sind valdab, teades, et lähed Saksamaa vastu?

Ma olen väga, väga, väga ... (otsib pikalt õiget sõna). Ma nagu põleks. Ma loodan, et poisid annavad endast kõik, rohkem kui 100 protsenti. See on midagi erilist meie jaoks.

Kas Saksamaa poolt on mingit huvi üles näidatud, uuritud Eesti koondise kohta või on ehk mõni meediaväljaanne kontakti otsinud?

Ei, ja see näitab ka, kui kergelt Saksamaa meid võtab. Hispaania ja Tšehhi on meiega kontakteerunud, nad soovisid meie mängude videoid ja uurisid hotellide kohta, kuid Saksamaa – mitte midagi. Nad tulevad siia Eestit ja Tšehhit võitma ning keskenduvad ainult mänguks Hispaaniaga. Nad alahindavad 16

JALKA MAI 2009

Kas poisid põlevad samamoodi nagu sina?

Ei – nende jaoks on turniir alles mägede taga. Aga küll nad mai alguseks on samuti süttinud.

Palju sa suhtled Eesti A-koondise peatreeneri Tarmo Rüütliga?

Seoses U21 koondisega üsna palju, sest nende kahe koondise mängud kattuvad sageli ja meil on juba poisse, kes pakuvad huvi ka meeste koondisele. Ma loodan, et ta varsti hakkab rohkem huvi tundma ka U19 poiste vastu, praegu on tal tegemist nii Flora kui ka koondisega.

Kas mõni U19 mängija võiks juba esindada täiskasvanute koondist?

Praegu veel mitte. Kuid mul on plaan kaasata mõned poisid

usutlus Foto: Lembit Peegel

Klubidest tulles on poistel varem õpitu kahjuks meelest läinud. Tuleb alustada nullist.

U21 mängudele. Aga ma olen kindel, et nii mõnigi neist võiks huvi pakkuda mõnele välisklubile, paar poissi on käinud Saksamaal testimas, Henri Anier käis kaks korda Itaalias.

Oled sa rahul, et saad välja töötada ühe riigi noortesüsteemi, või sooviksid pigem olla lihtsalt üks treener ühe suure klubi masinavärgis?

Ma olen oma tööga Eestis väga rahul, ja nagu ma ütlesin, mulle meeldib Eesti väga. Kuid tööd klubis ja koondises ei saa võrrelda. Ma alustasin treeneritööga 2000. aastal – sellest ajast olen olnud üdini treener. Ma olen olnud klubitreener, praegu töötan jalgpalliliidu heaks. Need on kõik kogemused, mis viivad mind edasi järgmisele tasemele. Ehk olen paari aasta pärast jälle klubitreener. Kui ma saaks valida, siis tahaksin olla kas profiklubi või siis mõne A-koondise peatreener – see oleks minu jaoks samm edasi.

cv Frank Bernhardt Sündinud: 26.08.1969 Ametid: Eesti U17. U19, U21 peatreener ja Eesti jalgpalliliidu noortetöö koordinaator.

Klubid mängijana: Kieli Holsteini (Saksamaa 3. divisjon), Bremeni Werder (Bundesliga)

Klubid treenerina: FC St Pauli reservmeeskonna peatreener

Muu: UEFA Pro litsentsiga treener, olnud kehalise ettevalmistuse treener näiteks Thomas Hässlerile, Oliver Reckile ja Thorsten Finkile.

Foto: Lembit Peegel

“

Noortetöö probleem ei ole treenerites, vaid selles, et meil ei ole füsioterapeute, üldfüüsilise treenereid.

„

Frank Bernhardti sõnul on meie noored liigagi intelligentsed. Teooria on olemas, aga jalgpalli peab ikka ka mängima!

2009 MAI JALKA

17

noored

Talenditreeningud otsivad andekaid poisse igast Eesti nurgast Kaks aastat tagasi alustatud Talenditreeningud toimuvad üle Eesti viies tugipunktis ning aitavad U14 ja U13 vanuseklassist leida tulevasi noortekoondislasi.

Indrek Schwede Kui sakslane Frank Bernhardt 2007. aastal Eestisse tööle tuli, pani ta kohe käima Talenditreeningud.

Eesmärgiks oli saada ülevaade kõigist Eesti U14 ja U13 vanuseklassi parimaist mängijaist ja väga headest U12 mängijatest.

“Tallinn on Eesti suurim linn, aga mitte ainus,” selgitab Bernhardt. “Oluline oli tutvuda ka teiste linnade mängijatega. Näiteks Tartu on Lõuna-Eesti keskus. Tahtsime koondada kõik talendikamad mängijad eri piirkondadest, et meil oleks ülevaade, keda saame kutsuda noortekoondisse.”

Kõige noorem Eesti noortekoondis on U15. Frank Bernhardt peab oluliseks, et selle moodustamise ajaks oleks treeneritel juba selge, milline on mängijate valik. Praeguseks on Talenditreeningute raames Eestis viis nn tugipunkti: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas (Rakvere tugipunkt kolis piirilinna üle). Igal tugipunktil on

Eesti Jalgpalli Liidu määratud palgaline treener, kes igapäevaelus töötab mõne klubi juures.

“On väga oluline, et Talenditreeningute raames on tegemist just nimelt Eesti Jalgpalli Liidu treeneritega, mitte klubitreeneritega,” rõhutab Frank Bernhardt. “Kuigi me kasutame tugipunktides klubi väljakuid, pole need klubitreeningud. See ei tähenda, et ülejäänud sama piirkonna noormängijad tulevad teise klubi juurde treeningule. Tullakse nimelt Eesti Jalgpalli Liidu treeningutele.”

Tugipunkti treenerid ei tohi reklaamida oma klubi, vaid olema kontaktisikuiks, kes annavad klubidele tagasisidet nende mängijate tugevuste, puuduste, arengu ja arendamist vajavate mänguelementide kohta.

“Näiteks saab tugipunkti treener klubitreenerile öelda, et mõni mängija peaks rohkem arendama kiirust või tehnikat,” toob Eesti noortekoondiste peatreener Bernhardt näite. “Kui koos on klubide parimad, tõuseb automaatselt ka treeningu kvaliteet, sest juba ainuüksi tempo on kiirem. Siis võib ilmneda, et mängija, kes oma klubis on liider, seda tugevamate seltskonnas enam po-

legi. Oma klubi kiireim või tehnilisim mängija ei pruugi seda enam olla võrrelduna teiste klubide parematega.”

Kuna treeningud on avatud, võivad ka klubitreenerid neid külastada, et saada ideid või näiteks küsida harjutuste kohta. Seda enam, kui klubitreeneril pole sellekohast haridust ja litsentsi.

“

Oma klubi kiireim või tehnilisim mängija ei pruugi seda enam olla võrrelduna teiste klubide parematega.

„

Samuti võetakse ametisse ainult litsentsitud treenereid. Tallinnas juhendavad U13 ja U14 gruppe eraldi Priit Adamson ja Erkki Viisma. Mujal toimuvad nimetatud kahe vanuseklassi treeningud koos. Tartus on treeneriks Sander Lember, Pärnus Gert Olesk, Viljandis Antti Rosenberg ja Narvas Aleksei Kapustin. Väravavahtide treenerid Ain Tammus ja Oleg Andrejev külastavad järgemööda erinevaid tugipunkte. Eesmärk on leida kohapealt väravavahtide treener kõigile tugipunk-

Pärnu alustas 15-16 mängijaga Aprilli keskpaigaks on Pärnu tugipunkt vaatluse alla võtnud 15-16 noormängijat. Tugipunkti peatreener Gert Oleski käe all on käinud poisid Pärnu Vaprusest ja Pärnu Jalgpalliklubist. Koos abitreener Kalev Pajulaga loodab Olesk täis saada soovitatava arvu 22 mängijat.

“Sel aastal pole oma mängijaid veel saatnud Virtsu klubi, kust eelmisel aastal tuli üks väga hea poiss, kes on Eesti koondise kandidaatide seas,” räägib Gert Olesk. “Alustasime 15-16 mängijaga, et saaks neile rohkem tähelepanu pöörata, ja lõplikku valikut pole me veel teinud.”

Noorte tippjalgpalli püramiid.

18

JALKA MAI 2009

noored tidele. Kogu tööd koordineerib Frank Bernhardtilt töö üle võtnud sakslane Lars Hopp.

Foto: Lembit Peegel

Kolm korda aastas kogunemine Tallinnas

Talenditreeningud toimuvad kord nädalas esmaspäeviti. Kokku kutsutakse 22 mängijat, et saaks mängida üksteist üheteistkümne vastu. Põhisüsteemiks on 4-4-2. See on Bernhardti sõnul kõige paindlikum ja võimaldab vajaduse korral teiste süsteemide vastu kiiresti üle minna.

“Selles vanuses ei lähe areng otse üles, vaid vonkleb üles-alla ja seetõttu on väga tähtis noori mitte silmist kaotada,” räägib Bernhardt. “Tahame silma peal hoida 30–40 mängijal, mitte ainult paarikümnel. Kõik andekad talletame oma andmebaasis.”

Talenditreeningute koordinaator Lars Hopp käib tavaliselt igal esmaspäeval ühes tugipunktis ise kohal. Tagasisidet saab ta kõigilt treeneritelt.

“Meil on süsteem, mille kohaselt treenerid täidavad iga nädal kaks lehte: ühes kajastuvad mängijate sooritused konkreetsel treeningul ja teises näeb ära mängijate arengu kõigi treeningute raames,” selgitab Lars Hopp, kes on ühtlasi Eesti U15 ja U16 koondiste peatreener.

“Näiteks näen, et mängija on viimasel treeningul olnud väga kiire. Kui ta on kiire olnud kogu aasta jooksul, peab seal midagi olema. Tõenäoliselt saab ta kutse koondise treeningutele.”

Kuna Talenditreeningud on mõeldud Eesti jalgpalli ja siinse rahvuskoondise tugevdamiseks, ei kaasata Venemaa kodakondsusega poisse. Samal ajal hoitakse silm peal halli passiga poistel, sest neil on lihtsam saada Eesti pass.

Talenditreeningud kestavad märtsist novembrini ja alguses saadavad klubitreenerid poisse oma äranägemisel.

Samm-sammult selekteeruvad välja parimad ja lõpuks otsustavad tugipunktide treenerid, keda nad treeningutele kutsuvad. Kolm korda aastas kutsutakse tugipunktide parimad – kokku 35 mängijat – Tallinna kokku. Eelkõige koosneb see U14 mängijatest, millele lisanduvad väga head U13 pallurid. Oskusi saavad

Talenditreeningute kogunemisel Tallinnas saavad tugipunktide liidrid teada, kas nad jäävad liidriteks ka tugevamas konkurentsis.

võrrelda nii mängijad kui ka treenerid.

Poisid pannakse omavahel mängima.

Siis võibki selguda, et Pärnu kaitsja on hea küll oma tugipunktis, aga näiteks võrreldes Tartu poisiga napib kiirust.

See annab kasulikku infot tugipunktide treeneritele. Et poisse paremini eristada ja nende omadusi üles märkida, kannavad nad ühiskogunemistel numbritega veste.

“Meil on oma edetabel kõigile positsioonidele,” räägib Lars Hopp. “See võib muutuda juba järgmisel kogunemisel, sest tugipunktide treenerid saavad oma poiste häid külgi edasi arendada ja puudusi kõrvaldada.”

Tulevikus võivad Talenditreeningu programmi lisanduda ka Kuressaare ja Paide ning Lars Hopi sõnul isegi Haapsalu ja Virtsu. Tähtis, et tugipunkt oleks klubidele võimalikult lähedal.

Praegu pole rohkemaks jaksu.

Talenditreeningute üks pluss on noormängijatest parema pildi saamine üle Eesti. See ei jäta välja väiksemate paikade ja klubide mängijaid ning annab neile kindlasti motivatsiooni.

Samas tõstab see konkurentsi koondisekohtade pärast. Praegu on veel suhteliselt lihtne pääseda Eesti noortekoondisse.

Tulevikus loodetavasti aina raskem.

Kes tahab, areneb kiiresti Kolmandat aastat korraldab Tartus talenditreeninguid Sander Lember (esimesel aastal abilise rollis, nüüd peatreenerina). Sel aastal on maksimaalselt kohal käinud isegi 24 poissi Tartu Tammekast, Olümpiast, Merkuur-Juuniorist, Operi JKst ning Põlvast.

“Enamasti käib kohal natuke alla 20 mängija, mis on just paras arv – kui poisse liiga paljuks läheb, hakkame selekteerima,” seletab Sander Lember. “Poistele peab aega andma, sest varasem kogemus näitab, et mõned võivad alguses kehva mulje jätta, aga avanevad siis ootamatult. Kes ise kangesti tahab, areneb kiiresti. Poisid võtavad asja tõsiselt ja üritavad uusi asju kõigest jõust kaasa teha.

Ka klubide suhtumine on muutunud avatumaks. Eks Tartus on olnud klubidevahelisi jagelemisi ja alguses arvati, et Talenditreeningute raames saab poisse üle meelitada, aga nüüd saame hästi läbi ja saadakse aru, et see pole kellegi erahuvides, vaid laste nimel. Varem mõeldi, et miks meie poisid peaksid Talenditreeningule minema, aga nüüd mõistetakse, et nii mina Tammekast kui ka minu abiline Ahto Paltseri Olümpiast töötame ühise eesmärgi nimel, ja poisse tahetakse siia tuua.

Anname klubidele ka tagasisidet nende mängijate kohta. Eelkõige ootame Talenditreeningutele tulijailt seda, et nad naudiksid maksimaalset pingutust. Peab olema julge suhtleja ja kaaslaselt söödu küsija! Ei tohi end kaitse taha ära peita, vaid peab näitama, et tahad palli saada ja tahad jalgpalli mängida. Osa poisse on selles õnneks päris söakad ja aasta-aastalt on pilt paremaks muutunud.”

2009 MAI JALKA

19

Foto: Lembit Peegel

Kunstiakadeemia professor Jaan Toomik koos poeg Tasoga. Viimasest vþib tulla professor mis tahes alal – miks mitte jalgpallis?

20

JALKA MAI 2009

käbi ja känd

Jaan Toomiku kirg ja pojad Kunstnik Jaan Toomik tahtnuks saada jalgpalluriks, aga tema nooruses oli mäng Eestis mandunud.

Nüüd on võimalus tema poegadel: kümneaastane Taso käib Flora treeningutel, kahene Asko tunneb juba pallist suurt rõõmu.

Indrek Schwede

K

unstnik Jaan Toomiku (47) vanaisa oli enne Teist maailmasõda Narvas päris kõva jalgpallimängija. Tütrepoja mängu vaadates ütles: “See poiss oskaks mängida!”

Paraku polnud Haapsalus elanud ja üles kasvanud Jaan Toomikul kusagil vutitrennis käia. Tallinnas pidid vutitrenni ihkavad eesti poisid minema venekeelsetesse gruppidesse, Haapsalus polnud isegi seda võimalust.

“Jalgpalli pärast sobisidki mulle mängukaaslasteks rohkem kohalikud venelased ja volgasakslased,” meenutab Jaan Toomik. “Haapsalus oli ju kõva vehklemiskultuur, minagi käisin aasta aega trennis, tegelesin veel neli-viis aastat kergejõustikuga ja hiljem sama kaua karatega. Aga jalgpall oli sel ajal Eestis mandunud, seda sai hoovis poistega taguda ja ega eestlastest kaaslased selle ala suhtes eriti entusiastlikud olnud. Mulle meeldis jalgpall aga meeletult, see oli kindlalt mu lemmikala.”

Poeg Taso ellu tuli jalgpall loomulikul moel. Poiss ajas palli taga juba lasteaias. Sportlikule Tasole hakkas mäng kohe meeldima. Kadrioru Saksa Gümnaasiumi kolmandas klassis õppiv Taso käib Flora treeningutel juba kolmandat aastat. Valiku Flora kasuks tegi Jaan, kelles äratas usaldust klubi taust ja traditsioonid. Ka jalkatrenni mineku algatus tuli Jaanilt, kelle sõnul arendab jalgpall inimest mitmekülgselt ja annab hea üldfüüsilise põhja.

“Jalgpallis on kõige mõnusam tunne, kui oled löönud värava,” teab kolm kor-

da nädalas trenni tegev Taso kindlalt.

“Tavaliselt ma mängin paremat ründajat või tipuründajat või vahel harva keskkaitsjat. Hea tunne on ka siis, kui löök õnnestub või läheb korda vastasest mööda triblada. Ka treeningute kõige põnevam osa on mäng või löögid.”

Floras on Taso treeninud Raiko Mutle ja Priit Adamsoni käe all, praegu on tema treeneriks Marko Kuusik.

Tema lemmikmängijad on Fernando Torres ja meeskonnaks Liverpool. Mõni aasta tagasi oli lemmikute seas ka Ronaldinho. Eesti koondise mängu on poiss vaatama sattunud korra, aga vahel on ta pärast oma treeningu lõppu jäänud vaatama mõnda Sportland Arenal toimunud liigamängu või mõne täiskasvanud mängija treeningut.

FC Boheem pakkus kirge ja spontaansust

Kunstiakadeemia õppejõul ja professoril Jaan Toomikul poleks midagi selle vastu, kui pojast saaks jalgpallur, aga ta lisab, et hooletusse ei tohiks jätta poisi mitmekülgset arengut.

“Mul pole eelarvamust jalgpalluri ameti suhtes,” räägib Jaan Toomik.

“Praegu käib Taso treeningul eelkõige füüsilise arengu pärast ja on vara arvata, kas ta selle alaga tippu välja läheb. See ilmneb alles teismeliseeas, kui palju annet ja tahtmist kellelgi on. Teda tuleb

“

Jalgpall on tõesti mu lemmikala, ja oli kahju, et kasvasin üles ajal, kui ta oli varjusurmas. Ma oleksin kindlasti üritanud jalgpallurina läbi lüüa.

„

ka muude asjade juurde viia – selles eas inimene suudab palju – ja eks siis selgub, mis edasi saab. Kunstnikukutse on muuseas sama riskantne kui jalgpalluri oma, peamine vahe on selles, et sportlase karjäär on ajaliselt lühem.”

Jaan Toomiku ellu tuli jalgpall pärast lapsepõlve lühiajaliselt tagasi üheksakümnendate keskel, kui ta hakkas käima FC Boheemi treeningutel. Tegemist oli kunstnike, kirjanike ja ajakirjanike omalaadse vennaskonnaga, kes Kalevi staadioni praeguse kunstmuru kohal aeg-ajalt palli taga ajasid. Teiste seas käisid palli togimas kirjanik Tarmo

Treener Marko Kuusik: Kuna Taso on teistest aasta noorem, siis on ta meie grupi pesamuna. Ta on usin, tubli ja püüdlik. Kui midagi jääb arusaamatuks, küsib ta alati üle ja kui vaja, siis mitu korda järjest. Tal on hea kiirus ja ta on väga südi – nende omadustega mängib ta ründajana.

Tormakusega kaasneb ka see, et vahel võiks Taso paremini platsi näha, aga see on loodetavasti mööduv nähtus. Eks ta tahab olla suurte poiste moodi, aga saab kambas hästi hakkama. Teda iseloomustabki see, et ta tahab kõike hästi teha.

2009 MAI JALKA

21

käbi ja känd Teder, kunstnik Jüri Ojaver, kunstikriitikud Ants Juske ja Johannes Saar, kirjanduskriitik Vaapo Vaher, ajakirjandusmagnaat Hans Luik, skulptor Paul Rodgers, ajakirjanik Kalle Muuli, arhitektid Peeter Pere, Urmas Muru jpt.

“Boheemlastega koos mängides hakkasin tajuma, kui oluline on võhm,” meenutab Jaan Toomik. “Mulle meeldis joosta ja triblada, aga kui pole võhma ja joosta ei jaksa, ei tule ka triblamisest suurt midagi välja. Tundsin siis, et jalgpall on tõesti mu lemmikala, ja oli kahju, et kasvasin üles ajal, kui ta oli varjusurmas. Ma oleksin kindlasti üritanud jalgpallurina läbi lüüa. Aga kui sa ei saa korralikult treenida ja mängida, ei ole ju ka arengut. Vaatan kõrvalt, kuidas mu poiss on kolme aastaga arenenud!”

Toomik räägib, et FC Boheemis nautis ta füüsilist koormust, head seltskonda ja vana armastust jalgpalli: “Minus oli ikka veel kirge võitluse järele!

Jalgpall pakkus spontaansust ja äraarvamatust. Olin jalgpalli mängides keevaline, Taso on rahulik ja intelligentsem.”

Jaan ja Taso on koos vaadanud telerist MMi ja EMi, Meistrite Liiga ja

Inglise liiga mänge. Siis on Jaan vahel poega õpetanud.

“Ta on öelnud, et just nii peab julgelt peale minema ega tohi karta,” räägib Taso, kes ei oska veel öelda, kas ta tahab ise elukutseliseks jalgpalluriks saada. “Ja kunagi ei tohi alla anda.”

Praegu on jalgpall Taso ainus kooliväline harrastus. Jaani plaan on poiss peagi kunstiringi viia. Isa sõnul on Tasol kompositsiooni- ja värvitaju. Aga ta lisab, et tegelik anne ilmneb kunstiski teismeliseeas ning midagi peale suruda kellelegi ei saa.

Jalgpall on alati inimese sees

Jaanis endas lõi kunstnik välja 9. klassis, kui ta täiesti juhuslikult sattus telerist vaatama saadet Aili Vindist. Mõte küpses edasi, poissi toetas ema. Kuna Haapsalus ei olnud lisaks vutitrennile ka kunstiringi, pidi Jaan käima pika ja käänulise tee.

“Hakkasin fanaatiliselt iseseisvalt joonistama ja lugesin kirjandust,” selgitab Jaan. “Alguses oli see juhuslik, aga hiljem aina suunatum. Õpid ju terve elu, eluiga määrab ainult võimalusi. Aga

kunsti endaga saad tegeleda surmani.

Kunstis jooksid kokku väga erinevad huvid. See pole ju ainult käsitööoskus.

See on kompleksne maailmatunnetus ja seda kõike saab kunstis ühendada.

Kunstis saan eesmärgi järgi valida vahendeid ja meediume.”

Jaan arvab, et jalgpallist pole tema maalid ega muu looming otseti inspiratsiooni saanud. Aga jalgpall, armastus selle ala vastu, on tema sees, on osa temast. Jalgpallimängu käekirigi on igal inimesel eripärane, iseloomustades iga mängijat. Mängides avab inimene ka oma karakterit.

Kolleegidega ei satu Jaan sageli jalgpallist rääkima. Ütleb: “Meie ajal olid inimesed kirglikumad, kirg paistis rohkem välja. Tänapäeva maailm oma nii paljude võimalustega on kuidagi hajutatum.”

Jaan Toomik tahtis noorpõlves oma kirge välja elada eelkõige jalgpallis, kuid leidis siis kunsti. Tasol ja tema kaheaastasel vennal, kes pallist suurt rõõmu tunneb, on valikuvõimalusi rohkem.

Võib-olla jagub Toomikute kirge ka Eesti jalgpallile.

Foto: Lembit Peegel

Palliga peab olema sõber jalg ja pea. Selleks tuleb kõvasti treenida.

22

JALKA MAI 2009

Foto: Lembit Peegel

Taso Toomik treeningul triblamas.

mis mees?

2009 MAI JALKA

23

psühholoogia

Kellele on vaja jalgpallipsühholoogiat?

Jalka uuris Inglismaa juhtivatelt jalgpallipsühholoogidelt, kuidas “peamängust” võitjana välja tulla.

Malle Koido

K

ogenud mängija ja treener teab, et mängu nautimise ja tulemuse juures ei loe mitte mis, vaid kuidas. Just sellele keskendub jalgpallipsühholoogia. Ka maailma parima profijalgpallistruktuuriga Inglismaal on mentaalne pool otseselt sihikule võetud alles mõni aasta tagasi – seega on tegemist tõelise 21. sajandi alaga. Nüüd käivad kõik progressiivsemad treenerid võidu jalgpallipsühholoogia kursustel. Chelsea algajast noortetreenerist sõber muljetas, kuidas ta Aston Villa peatreeneri Martin O’Neilli kõrval koolipingis istus. Ehk on just psühholoogiateadmised Villa selle hooaja üllatusliku edu taga?

“Tuntud nimedest olen koolitanud näiteks praegust Inglise U21 treenerit Stuart Pearce’i,” räägib Matt Pain – mees, kes Inglismaal vutipsühholoogia vankrit veab. Noor ja energiline dr Pain (eestikeeli doktor Valu) pole siiski David Beckhami isiklik murede kuulaja: “Kuna rahvuskoondises veedavad mängijad väga väikese osa oma ajast, siis palkavad paljud mängijad erapsühholooge või teevad seda klubid. Minu töö on koolitada treenereid, sest just nende kaudu jõuavad teadmised mängijateni.

Mängijaid on ainuüksi Inglismaal üle miljoni ning kõigi nendeni on võimatu jõuda.” “Ütleksin, et Premiershipi klubidest on psühholoogid umbes pooltel,” hindab Pain. “Kui Fabio Capello koondise peatreeneriks tuli, oli meil jutuks, et ta tahab meeskonna juurde ka täiskohaga psühholoogi tuua. Ilmselt Itaaliast, kuna kogu tema personal on itaallased.”

Parimad treenerid – Arsene Wen-

24

JALKA MAI 2009

ger, Alex Ferguson, legendaarne Brian Clough – on tema hinnangul ka osavaimad psühholoogiateadmiste rakendajad. Arsenalis ja Manchester Unitedi palgalehel on vaimse poole asjatundjad mõistagi esindatud.

Kuid miks ikkagi on vaja professionaalset jalgpallipsühholoogiat, kui seni ilma hakkama saadi, provotseerin Matti.

“Mõned ütlevadki, et ei ole vaja,” vastab Matt Pain. “Kui Arsenali mängueelsed vaimsed rituaalid hiljuti meedia tähelepanu alla sattusid, tegid vana kooli treenerid selle arvel nalja. Me õpetame asju, mis on mõnede arvates enesestmõistetavad. Paraku näitab elu, et paljud treenerid ei oska neid “elementaarsusi” praktikas rakendada.” See, et tagurlikud vutifilosoofid psühholoogiat torujürinduseks sildistavad, teda ei morjenda.

Eestlastelgi võimalus inglastelt õppida

Hiljuti uuris üks Itaalia Serie As mängiv maailma tippväravavaht Painilt, kas tal oleks võimalik Inglismaale seminarile tulla, kuna internetipõhised kursused on ta juba läbi teinud. Eesti klubides luureandmetel jalgpallipsühholoogiaga suurt ei tegeleta – arenevas jalgpalliriigis on esmasemaid prioriteete. Euroopa jalgpalli juhtriikides on seis suhteliselt sarnane, ehkki näiteks Saksamaa tippklubid võtavad asja vägagi tõsiselt. Küll aga on eestlastelgi võimalus end Inglise alaliidu interneti õpikeskkonnas FA Learning arendada. Huvilisel tasub märksõna FA Learning vaid otsingumootorisse tippida.

FA Learningu keskkond ei lao ette

peatükke igavatest teooriaraamatutest, vaid paneb kasutaja noorteklubi peatreenerina elulisi olukordi lahendama.

Kursuse on kokku pannud tippvutipsühholoogid, näiteks Inglise naistekoondise resident Misia Gervis, Matt Pain ja Chris Harwood. Situatsioon järgmine: klubi eelmine treener oli sadistlik katastroof ning enam kui pooled vanemad võtsid oma lapsed trennist ära. Sinu ülesanne on lapsi trennis hoida, tõstes nende rahulolu ja õpetades neile eakohaseid oskusi vutiplatsil. Lahendades situatsioone õigesti, saad klubile uusi liikmeid ja arendad meeskonda. Vastad valesti ja kaotad töö. Nagu FIFA 09 või Soccer Manageri mäng, aga kasulikum.

“

Tavaliselt on kolmandik vaimustuses, teine kolmandik läheb harjumusest asjaga kaasa ning ülejäänud töötavad sulle vastu.

„

Programmi tüüpülesanne on 12aastase Miku pideva kohtunikega õiendamise ja punaste kaartide saamise probleemi lahendamine; teiste treeneritega koostöös parima strateegia valimine; 10aastase Kati tehniliste oskuste parandamine; samal ajal tema liiginnuka isa ohjes hoidmine. Lõpueksami läbinud saavad The FA tunnistuse, mille võib panna raamituna seinale.

Mängija suurim probleem: treener

Kuidas mängijad meeskonna psühholoogi suhtuvad?

psühholoogia “Tavaliselt on kolmandik vaimustuses, teine kolmandik läheb harjumusest asjaga kaasa ning ülejäänud töötavad sulle vastu,” meenutab Paini koostööpartner dr Chris Harvood oma aastaid Nottingham Foresti esindussatsiga.

Harwood on ka psühholoogiline nõustaja Inglise jalgpalliliidus ja profitennise WTA tuuril, juhtivate sporditeaduse publikatsioonide toimetaja, ülikoolilektor ning inglise vutiprofessionaalide piibli “Momentum in Soccer: Controlling The Game” kaasautor. Koos on Pain ja Harwood Inglismaa koondiste peal hulga katseid teinud, et uurida, kuidas mänguettevalmistusest viimane välja pigistada.

Profijalgpallurite probleemides domineerivad vähene asjade läbirääkimine meeskonnakaaslastega ning frustreeritus sunnitud mängupausist.

Harva tuli mängija Chrisile kurtma, et naised ei mõista, Inglise kliima ei meeldi, paparatsod kiusavad ja Ferraride kollektsioon segab mängule keskendumist. Probleemid võrsuvad ikkagi platsil toimuvast ning selle keskmes on suhe treeneriga.

Harwoodi üllatav kriitilisus inglaste rahvusmängu suhtes tuleneb kiusavatest ja ülbetest treeneritest, kes väljastpoolt tulevat kriitikat täielikult eiravad.

“Osal treeneritel pole õrna aimugi, kuidas end kehtestada ja tiimi motiveerida. Nad on harjunud karjuma ja mängijaid piitsaga taga ajama. Ajad on muutunud, aga veel hiljuti võeti jalgpallikultuuris mängijate mõnitamist, füüsilist alandamist ja ainuisikulisi otsuseid kui treeneri enesekehtestamist,” kritiseerib Harwood. Siinkohal meenuvad Olev Reimi kirjeldused legendaarsete Lõvide treeneri Roman Ubakivi meetoditest, nagu põhikooli poistesatsile solgitorus liugulaskmise käsk. Harwoodi hinnangul on suurepärane psühholoog näiteks endine Inglise koondise peatreener Steve McLaren.

Nottingham Forest: psühholoogiga Premiershipi

“Foresti psühholoogiks sain väga raskel ajal, kui klubi allesjäämine oli küsimärgi all ja moraal mõistagi madal,” meenu-

Foto: Toby Melville/Reuters/Scanpix

Kas Aston Villa edu taga on nende peatreeneri Martin O’Neilli võetud psühholoogiakursused?

tab Harwood. “Minu põhiülesanne oli koostöös mängijatega nii meeskondlike kui ka isiklike eesmärkide seadmine, meeskonnatunde ja enesekindluse tekitamine. Panin mängijad päevikuvormis iseenda arengut hindama. Oluliseks sai ka üksteisele tagasiside andmine. Kui treener või mängija teeb otsuse, siis selle otsuse tagamaade teistele selgitamine on ülitähtis. Muutsime ka riietusruumirituaali. Enne mängu jooksis ekraanil video meeskonna parimatest sooritustest. Meeskonna tunnusmeloodiaks sai “Gladiaatori” muusika, mis mehed enne platsile jooksmist tunnelis mänguks häälestas.”

Pika traditsiooniga klubist, mis eelmisel hooajal ähvardas jalgpallikaardilt kaduda, liigast välja kukkumisest rääkimata, sai Harwoodi aastail Premiershipi pääsu eest võitleja. 2003. aasta üleminekumängudes jäädi Sheffield Unitedile napilt alla 4:5. Klubis algasid aga pärast peatreener Paul Harti ning mitmete võtmemängijate lahkumist segased ajad ning järgmine peatreener 2004/2005. hooajast psühholoogi teeneid vajalikuks ei pidanud.

“Tema oli jällegi selline vana kooli treener, kes asju agressiivse karjumise ning diktaatorlike otsustega lahendas,” kommenteerib Harwood, kes on sellest ajast saadik Foresti akadeemia palgal.

Akadeemias korraldab Harwood vanemate koolitusi: “Erinevalt Eestist on vanemad siin võsukese jalgpallile väga pühendunud – eks ole rahagi otsapidi asjaga seotud. Kuna nad veedavad lastega rohkem aega kui treenerid, on oluline, et nad olukordades õigesti käituksid.

Platsi ääres kohtuniku ja treeneri eest otsuseid teha üritavad vanemad valmistavad järelkasvule enim piinlikkust.

Selgitan vanematele mängueelse keskendumise ja rutiini olulisust. Õpetan neid pärast mängu lapsega koos tema etteastet analüüsima. Noorele jalgpallurile tuleb spordipäeviku pidamine ja realistlike eesmärkide seadmine eriti kasuks.”

Vanema roll on seega sportlast otsuste tegemise juures toetada, ent mitte suunata – vastasel juhul ei õpi mängija iseseisvalt mõtlema.

Mäletan, et mingil perioodil oli Olev Reimi roll Floras noortele mentoriks olemine ja probleemide ärakuulamine. Uurin Harwoodilt, mida ta sellisest skeemist arvab. “Eriteadmisteta mentor on igatahes parem kui psühholoogilise toe täielik puudumine,” kinnitab ta. “Peaasi, et treeneri ja vaimse mentori rollid vastuollu ei lähe. Nagu enne pikalt rääkisime, vajavad mängijad ju ikkagi peamiselt abi suhetes treeneriga.”

2009 MAI JALKA

25

26

JALKA MAI 2009

treener

Ahti Paltseri: keegi ei taha Tartust ära minna 2005. aastal taasasutatud Tartu Olümpia eestvedaja ja noortetreener Ahti Paltseri arvab, et ülikoolilinna vutiprobleemide taga on paljuski klubidevaheline julm olelusvõitlus.

Siim Pulst Soccernet

H

ooajal 1939/40 tuli just Olümpia ainsa meeskonnana iseseisva Eesti ajaloos väljastpoolt pealinna riigi meistriks. Laialdasest noortetööst hoolimata ei ole Emajõe Ateena klubid taasiseseisvumise järel kordagi medaliheitlusse sekkunud.

Nii mängib ka praegu tartlasi kõrgel tasemel – näiteks Levadias, Floras ja eriti palju Transis –, aga Tartu oma esindusklubi Tammeka peab läbi ajama verinoore koosseisuga. “Noorteklassis on alati Tartust palju tippe, noortekoondised on neid täis, aga kui jõutakse meheikka, siis jääb midagi puudu,” tõdeb Paltseri (pildil).

Endise kaitsjana on ta ise samuti omal ajal koos Joel Lindpere, Vjatšeslav Zahovaiko ja teiste praeguste ässadega noortekoondistes mänginud. Praegu kolmandas liigas JK Luunjas palliva Paltseri karjääri lõpetas trauma, kuid põhjuseid oli teisigi: “Ei näinud Eestis eriti motivatsiooni jalgpalliga tegeleda.

Sihid olid kõrgemad, aga ei leidnud rakendust.”

“

Levinud on kuulujutt, et Olümpiasse ei tasu tulla, kuna seal on nii kõvad poisid, et ei pääse platsile.

„

Sama probleemi tõttu kaotab Tartu potentsiaalseid tulevasi tegijaid ka praegu. “Need vennad, kes võiksid juba jalgpalluriks saada, mõtlevad ise teistmoodi,” nendib Paltseri valulist üleminekut noorteklassist. “Ju siis Tartus ei ole praegu sellist ambitsioonikat ja prioriteetset meeskonda, kes suudaks kuskile kõrgele pürgida.”

Foto: Heiki Rebane

Kui omad poisid suudetaks kodulinnas hoida, oleks Tartus konkurentsivõimeline tiim olemas, aga praegu on see mõeldamatu. “Ükski vend ei läheks Tallinna ega Narva mängima, kui oleks kodus korralik meeskond, kus mängida saab. Ma ei usu seda!” on Paltseri kindel.

Treenerid ei saa omavahel läbi

Ja miks ei ole Eesti suuruselt teises linnas tippklubi? Üks põhjus on mõistagi raha, kuid Paltseri näeb suurt kitsaskohta ka klubide puudulikus või suisa puuduvas koostöös. Sellega puutub ta pidevalt kokku noortejalgpallis, mida üritavad linnas korraga edendada viiskuus klubi.

“Palju asju on selle taga, et treenerid ei saa omavahel läbi. Näost näkku on kõik okei, aga selja taga on see teinekord nagu eestlastele ikka kohane − kõik tahavad kõigile ära teha,” kurdab ta puuduvat jalgpallikultuuri. “Ei ole sellist positiivset keskkonda, et üksteist aidataks. Nii nagu meie ühiskonnas, täpselt sama lugu on ka treenerite hulgas.”

Paltseri hinnangul oleks vaja kedagi, kes kogu tööd ülaltpoolt suunaks ja

korra majja lööks. “Praegu on nii, et kõik teevad midagi, aga keegi ei tea, mida või kui õigesti nad teevad. Kõik on nii kaootiline, süsteem puudub täielikult.”

Kuulsusrikka ajalooga Olümpiat taastades olid ambitsioonid kõrged – miks mitte ise Tartu lippu kõrgele tõsta? “Tahaks ja prooviks küll ise teha, aga väga raske on. Kui me kõik töötaks ühise eesmärgi nimel, siis oleks kõik mõeldav, aga keegi peab selle asja paika panema,” jääb Olümpia esialgu siiski veel väikeseks noorteklubiks, mis on aga Paltseri kinnitusel valmis teistega koostööd tegema.

Hoolimata lühikesest tegevusajast on Olümpia noored näidanud muljetavaldavaid tulemusi. Edukalt esinetakse nii meistrivõistlustel kui ka turniiridel ning seejuures on klubis umbes 50 poissi ja üksainus põhitreener, Paltseri.

“Väike klubi, aga algusest saadik oleme kõvasti pingutanud ja poisid on tublid. Jalgratast pole leiutanud, aga asi on toiminud − kõikides vanusegruppides on meil tulemused väga head,” kiidab treener.

Tihedas konkurentsis rõhub Olümpia pigem kvaliteedile: “Tahame anda parimaid võimalusi neile, kes tahavad korralikult trenni teha. Levinud on kuulujutt, et Olümpiasse ei tasu tulla, kuna seal on nii kõvad poisid, et ei pääse platsile, aga päris nii see ka ikka ei ole.”

“Põhiline on ikkagi see, et poisid tuleksid sirge seljaga trenni ja ütleksid tere − viisakad mehed, kes teaksid, mis on spordi tegemine. Sihiks pole mitte ainult tippjalgpallurite, vaid korralike meeste kasvatamine − kui temast sirgub jalgpallur, siis see on ainult pluss, aga peamine on eluterve keskkond.”

2009 MAI JALKA

27

28

JALKA MAI 2009

mängija

Penaltivaistuga Jüris Sahkur väljakutseid ei karda Eesti U19 jalgpallikoondis kaotas sõprusmängus Valgevenele 0:1. Seis võinuks olla hullemgi, kui väravas poleks seisnud Jüris Sahkur, kes suutis tõrjuda slaavlaste kaks 11 meetri karistuslööki.

Oliver Lomp Postimees

“Vahetult pärast mängu ei tundnud midagi, kuid hiljem kodus mõtlesin küll, et pagan, mina tegin ju hea mängu, aga meeskond kaotas,” meenutas Sahkur Valgevene mängu.

Ja see polnud tühipaljas õnn, et noor eestlane kaks penaltit tõrjus. Noormehel lihtsalt peab olema hea nina, kuna ka esiliigas Rakvere Flora eest pallides on ta korra penaltist hõlptulu lootnud vastase nina krimpsutama pannud. Äärmiselt sümpaatse jutuga Sahkur imestas kõigepealt, miks just tema pihtide vahele võeti, kuid tunnistas lõpuks, et tal on tõepoolest mõni nõks, et vastase lööki aimata.

valikturniiril juunis vastu astuvaid Hispaaniat, Saksamaad ja Tšehhit Sahkur ei pelga. Pealegi, ta usub sinisärklaste edusse.

“Vastased on küll tugevad, kuid usun, et ühte suurt suudame siiski võita,” sõnas enesekindel Sahkur. “Meie mängijatele peaks topeltmotivatsiooni lisama see, et treener on teinud kõik selleks, et meid tuleksid vaatama skaudid erinevatest riikidest.

Isegi kui meeskonnal ei lähe nii hästi, võid ju alati individuaalselt silma paista.”

Kui peaks aga juhtuma see, et Sahkur ise silma kellelegi jääb Jüris Sahkur on pallile saha ette lükanud. Sealt ei lipsa alati läbi isegi penaltid. ning talle reaalselt kutse tuleb, ei kõhkleks ta hetkekski.

“Ma ei mõtleks sekunditki, kui mõni seetõttu võib ta väga korralikke tõrjeid pakkumine tuleb. Kõik muu võib oodateha,” sõnas Bernhardt, kes tõi ainukeMeie mängijatele ta, kuid hea pakkumine võib tulla ainult se puudusena välja selle, et õhupallide peaks topeltmotivatsiooni üks kord elus,” sõnas Sahkur. “Taga püüdmisel on Sahkur ebakindel. lisama see, et treener on 180 sentimeetri pikkune Sahkur tun- nutma midagi ei jääks, kuna ma võin ju nistas ka ise, et tsenderduste noppimine alati Eestisse tagasi tulla. Usun, et nii teinud kõik selleks, et meid peaks mõtlema kõik Eesti jalgpallurid. on tema nõrgim lüli. Peale selle peab ta tuleksid vaatama skaudid enda puuduseks kaitseliini juhendamist, Võimaluse korral ikka Eestist välja!” erinevatest riikidest. kuid see tuleb noorel väravavahil loodetavasti kogemustega.

“Palju otsustab muidugi õnn, kuid Väravavahi kohta üsna lühikest mina üritan jälgida eelkõige vastase pikkust Sahkur ei pelga. Eeskujud on jalga ning selle järgi aimata, kuhu pall talle sellised mehed nagu Iker Casillas, lennata võib,” selgitas Sahkur ja tõi Guillermo Ochoa ja Victor Valdes ehk Jüris Sahkur näite, et mõni puurilukk vaatab lööjale need pallurid, kes on end maailma tinäiteks silma. “Loomulikult on postide pus tõestanud.

Sündinud: 12.09.1990 Rakveres vahel vaja ka enesekindlust, kuna liialt “Nemad on kõik maailmaklassi väKlubi: Rakvere FC Flora pabistades võid ükskõik millise palli ravavahid ning miks mina ei võiks olla Pikkus: 180 cm sisse lasta. Tudisedes penalteid ei püüa.” hea väravavaht,” sõnas Sahkur.

Kaal: 73 kg Penaltivaist pole aga Sahkuri ainukeSahkur tunnistas, et kuigi Rakvere Treenerid: Aivar Vood, Zaur ne tugevus. Noortekoondise peatreener Flora väravapostide vahel seista pole Tšilingarašvili, Ain Tammus, Marko Lelov, Frank Bernhardt tõi esile noormehe esiliigas just kõige lihtsam, ta väljakutToomas Tohver, Frank Bernhardt tegevuse väravajoonel. seid ei karda – mida rohkem tööd, seda “Tal on hea reaktsioon ning võib suurem on areng. Ka noortekoondise

“

Foto: Lembit Peegel

„

cv

2009 MAI JALKA

29

Marcos Senna Hispaania Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix 30 JALKA MAI 2009

2009 MAI JALKA

31

Hernan Crespo Wayne Milano Internazionale Rooney

32

Foto: Miguel Vidal/Reuters/Scanpix

Manchester Unitedted

Foto: Alessandro Garofalo/Reuters/Scanpix

JALKA MAI 2009

2009 MAI JALKA

33

Eesti U19 koondis

All vasakult: Henrik Ojamaa, Rauno Alliku, Igor Subbotin, Andrei Veis, Marek Ka Deniss Jõgiste. Kahe rea vahel füsioterapeut Ott Meerits. Ülal vasakult: treener Marko Lelov, Kaspar Kaldoja, Henri Anier, Jüris Sahkur, Ar 34 JALKA MAI 2009 Frank Bernhardt, Sander Sinilaid, Albert Prosa, füsioterapeut Helen peatreener

Foto: Lembit Peegel

aljumäe, Martin Tšegodajev, Meelis Peitre,

rtjom Artjunin, Mait Toom, Albert Taar, Soosalu, väravavahtide treener Ain Tammus.

2009 MAI JALKA

35

David Trezeguet

Sergio Ramos Torino Juventus

Real Madrid

36

JALKA MAI 2009

Foto: Giuseppe Cacace/AFP/Scanpix

Foto: Manu Mielniezuk/AP/Scanpix

2009 MAI JALKA

37

38

JALKA MAI 2009

Foto: Massimo Pinca/AP/Scanpix

Torino Juventus

Alessandro del Piero Foto: Vincent West/Reuters/Scanpix

Barcelona

Samuel Eto´o

eesti - brasiilia

2009 MAI JALKA

39

40

JALKA MAI 2009

mis mees?

Männiku Enn alias Enn Loog

Jalgpallirahvas teab teda Männiku Ennuna (59), kuigi mehe õige nimi on Enn Loog. Juba paarkümmend aastat on ta majandanud Männiku staadionit, kus üheksakümnendatel oli kostiliseks ka Eesti Jalgpalli Liidu kontor. indrek schwede

Jalgpalli juurde juhuslikult

“Ise ma jalgpalli liigatasemel mänginud pole. Kui kooperatiividel lubati firmadele teenuseid pakkuda, võtsin Männiku staadioni (tollase tuletõrjestaadioni) rendile. Et teda spordipäevadeks välja üürida. Aga spordipäevasid enam eriti ei tehtudki. Jalgpallis oli mu esimene klient Viktor Netšeretnõi oma Dünamoga. Lasime esimesed väravad teha laevaremonditehases. Mängimas käisid peamiselt Tallinna meistrivõistlustel mängivad satsid.”

Plaan teha tenniseväljakud

“Jalgpall polnud alguses üldse prioriteetne. Kui oma tütred mängisid Kadriorus tennist ja kuulsin suurelt staadionilt vutipubliku kisa, ei kutsunud mind sinna miski.

Tütarde pärast mõtlesin, et teen Männikule tenniseväljakud peale. Uurisin Evald Kree käest selliste väljakute kohta, mis vett läbi laseks, et saaks pärast vihma kohe mängida, aga tuletõrje ei lasknud ka sel ajal veel seda teha. Asi läks konkreetsemaks siis, kui sajandivahetuse paiku maa tuletõrjeühingult ära ostsin.”

Suusatas ja laskesuusatas

“Suusatasin Uno Aavole juures, pärast tegin laskesuusatamist. Eesti noortekoondisega tulin Nõukogude Liidu meistrivõistlustel teates pronksile. Murdmaas olin Eesti noortemeister teatesõidus. Teatud ajal tulid muud huvid – tüdrukud ja peod – spordiga jäi asi katki.”

Sõitis rallit

“Sõitsin Volgaga rallit Eesti koondises. Olin Kodaniporgi isaga paaris. Noo, rool oli ikka minu käes – need on kõige vapramad mehed, kes julgevad kõrval istuda! Palju raha läks sinna. Hipodroomis saime eestikatel hõbeda. Liidu meistrivõistlustel läks korra auto põlema, aga saime välja.”

Tutvus Mart Poomiga

“Matuga (Poom) olen tuttav juba Flora ajast 1993, kui nad siin hakkasid käima. Mul oli raha vaja ja küsisin talt laenu.

Tema vastu, et tahab tulevikus jalgpallikooli teha – äkki võtad punti? Nii see läks.”

2007. aastal Arsenalis

“Käisin 2007. aasta kevadel Londoni Arsenalis – see oli ikka super! Ma arvan, et isegi Mart (Poom) polnud käinud niisugustes ruumides – tal polnud selleks põhjust –, kuhu see väljakuboss meid viis. Ta lülitas meile demonstreerimiseks pealüliti välja ja 15 sekundi pärast tuli mobiilile sõnum, et häireolukord. Kui temperatuur langes, siis lülitus murusoojendus automaatselt sisse. Muru oli nii super, aga see võeti üles, et uuesti külvata! Meil on muide täpselt sama muru, aga vahe tuleb sisse hoolduses. Küsimus on selles, kas see muruga mässamine tasub end meie tingimustes ära, sest koormus

ei tohi ju suur olla. Kui ise peaks hea muru tegema, siis ma heameelega ei laseks neid (jalgpallureid) sinna üldse peale – ma ei või vaadata, kui mättad hakkavad lendama (naerab).

Arsenalis on ka muuseas segamuru, kunstmuru on seal sees.”

Majad staadionile peale!

“Mind on vaadatud kui lolli, kes ei taibanud siia staadionile maju peale ehitada. Kui hakkasime kunstmuru ehitama ja kopa maha lõime, helistati ja taheti krunti osta. Arvati, et nüüd läks majade ehitamiseks! Paljud tahavad krunti osta, autod peatusid võre taga, aga juristide kaudu käidi hinda küsimas. Aga (majade eest saadava) rahaga on ju nii, et täna on raha, homme pole. Minust hulga targemaid inimesi on raha kaotanud. Ja mis ma siis tegema oleks hakanud? Nõmme Unitedi tegingi 2001. aastal igavusest.”

Staadion hasartsetele poistele

“Mulle meeldib hasart ja see, kui poisid on hasartsed. Ei meeldi, kui poiss on nagu vanainimene. Oma klubi poisid tohivad alati harjutada, kui kunstmuruplats on vaba. Looduslikule muruga on muidugi teine asi. Toetan alati neid, kes tahavad harjutada. Selliste poiste pärast on mõtet kogu seda tööd teha. Nende jaoks see staadion tehtud ju ongi. Kui näed selliseid, kes tahavad lihtsalt natuke jõlkuda, siis mõtled küll, et oleks võinud majad peale panna!”

Silm alati peal

“Mul on silm staadionil kogu aja peal. Olen kohal hommikul üheksast poole üheteistkümneni õhtul. Kui vaja, käin ära.

Aga kodu on lähedal, aknast on ülevaade olemas. Kui suvel üks puu lehte läheb, jääb mõni asi nägemata (muigab).”

A. Le Coq Arenal ei käi

“Eesti koondise mänge ma kohapeal vaatamas ei käi. Ma lobisen palju ja mulle meeldib telerist kordusi vaadata. Ja sageli olen Männikul hõivatud. Telerist meeldib vaadata Inglise vutti.

See on kompromissitu, samas on mäng laiali tõmmatud ja mõtestatud.”

Enn Loog (vasakul) koos Arsenali peamuruhooldaja Paul Burgessiga, kelle Real Madrid hiljuti üle ostis.

2009 MAI JALKA

41

Foto: Juan Carlos Cardenas/AP/Scanpix

Marcos Senna (vasakul) v천itleb Hispaania liiga m채ngus palli p채rast Lionel Messiga.

42

JALKA MAI 2009

välistäht

Marcos Senna – hispaanlaste oma kodustatud brass

Aserbaidžaani, Horvaatia, Poola, Portugali ja Türgi koondiste kõrval on ka Hispaanial juba kaks aastat olnud oma kodustatud brasiillane, keskväljadünamo Marcos Senna.

Kristjan Lukk

Hispaania koondise särgis on mees osalenud juba kahel suurturniiril ning eelmise suvel EMil valiti turniiri võitjaks tulnud meeskonna liige ka sümboolsesse koondisesse. Parima mängija tiitli kaotas ta napilt tiimikaaslasele Xavile.

Koduklubis Villarrealis kannab Senna koguni kaptenipaela ning juhtis võistkonna sel hooajal Meistrite Liiga veerandfinaali. Ei ole vist vaja rõhutada, et säärase ampluaaga mehest on huvitatud terve plejaad Euroopa superklubisid.

Läbi Brasiilia tippude Euroopasse Brasiilia miljonilinnas São Paolos sündinud Marcos Antonio Senna da Silva alustas professionaalset vutimängimist 20aastase noormehena kohalikus Rio Branco klubis. Senna suutis oma talenti näidata ning America SP kaudu jõudis ta 2000. aastaks Brasiilia absoluutsesse tipptiimi Corinthiansi.

Kohe esimesel hooajal suutis ta võita esimest korda välja mängitud FIFA klubide MMi, kui Rio de Janeiros toimunud finaalis alistati liigarivaal Vasco da Gama. Edust hoolimata ei mänginud Senna sel hooajal palju – vaid 16 korral.

Järgmisel aastal oli ta kirjutatud juba Juventude ridadesse ning omakorda aasta hiljem kandis ta tol ajal kahel korral Brasiilia meistrivõistlustel hõbedale tulnud, kuid hiljem liigahierarhias madalamale langenud São Caetano värve.

Kohvimaa tippklubide esindamine ei jäänud märkamata ka Euroopas ning 2002. aastal korjas Senna üles tõusev Hispaania klubi Villarreal, kes kannab muuseas hüüdnime Kollane Allveelaev.

Samal ajal siirdus Hispaaniasse mängima ka Senna nõbu Marcos Assuncao, vahetades AS Roma särgi Real Betisi oma vastu.

Hispaania pass vahetult enne MMi

Kuigi Senna kippus oma Hispaaniakarjääri alguses olema rohkem siil udus kui Villarreali keskvälja kontrolliv mees, suutis ta ennast siiski klubis hoida ning aastate jooksul sai temast üks võtmefiguure, kelle abiga võideti näiteks 2003. ja 2004. aastal Intertoto karikasari ning pääseti mängima UEFA karikasarja.

Villarreali mitte kuigi märkimisväärse ajaloo esimeseks suureks tähiseks

Marcos Senna fond Senna tegeleb peale jalgpalli aktiivselt ka heategevusega. Nimelt on ta loonud omanimelise fondi, mis tegutseb kuues eri valdkonnas. Fondi kodulehe teatel toetatakse tervishoidu, kultuuri, loodushoidu, haridust, sporti ning rassilist integratsiooni.

Oma poliitikat soovib Senna eelkõige ellu viia sünnilinna São Paolo vaesterajoonis Jardim Rincaos, kuhu tahab luua kooli, kus 150 rasket elu elavat last õpiksid peale tavaõppeainete, kultuuri, spordi ka vaimseid väärtusi, näiteks solidaarsust ja sallivust.

sai hooajal 2005/06 Meistrite Liiga poolfinaali jõudmine. Seal tunnistati aga Arsenali paremust. Suurepäraseid etteasteid ka koduliigas teinud Senna aga sai kätte oma kingituse, milleks oli Hispaania pass.

“

Peale lojaalsuse on Senna klubile tasunud ka oma energilise, oskusliku, loova ja isegi jonnaka mänguga.

„

Mees oli Hispaanias mänginud viis aastat ning kuna brasiillastest vutijuhid ei olnud kunagi tema koondisesse kaasamisest huvitatud, oli Senna soov oma uut kodumaad esindada. “Olen põnevil, et mulle on antud võimalus Hispaania koondist esindada. Ma tahan näidata, et olen piisavalt hea, et nende eest MMfinaalturniiril mängida.”

Senna soov läks täide. Kahes esimeses alagrupimängus alustas ta algkoosseisus, kuid lõi siis alles kaasa 1/8finaalis, kus kaotati mäletatavasti 1:3 Prantsusmaale. Järgnenud 2008. aasta EM-valikturniiril osales Senna vaid ühes kohtumises.

Universaalse poolkaitsja musternäide

Enne järjekordset suurturniiri oli aga Villarrealil veel üks edukas aasta, mis päädis koduliiga teise kohaga. Suure töö tegid selle nimel ära just Senna ja teda usaldanud tšiillasest peatreener Manuel 2009 MAI JALKA

43

välistäht Pellegrini, kes teineteist ka kiitsid.

“Lõuna-Ameerikas oli ta võitja ning saabus siia sooviga saavutada sama, mida ta saavutas seal. Ta ei mõelnud kunagi, et see on väike klubi. Tema mõte oli alati teha see klubi suureks,” on Senna Pellegrini kohta öelnud.

Pellegrini on oma ühele väärtuslikemale hoolealusele andnud nii palju vabadust kui võimalik. Peale lojaalsuse on Senna klubile tasunud ka oma energilise, oskusliku, loova ja isegi jonnaka mänguga.

Ekspertide hinnangul on Senna üks parimaid universaalseid poolkaitsjaid tänapäeval. Mõneti on tema mängustiil, kui väravatelöömine välja arvata, sarnane Liverpooli kapteni Steven Gerrardi omaga. Mõlemad suudavad oma meeskonna käima tõmmata, rabeleda ja joosta kastist kastini terve mänguaja, jagada ohtralt täpseid sööte igas suunas ning kõige selle käigus ka vastaste mängu lõhkuda.

Vähehinnatud musta töö tegija

Nagu juba traditsiooniks saanud, järgnes Senna edukale klubihooajale suurturniir, milleks 2008. aastal osutus EM.

Senna sai kutse Hispaania koondisesse, kus talle kuulus nüüd eemale jäänud David Albelda kaitsva poolkaitsja positsioon.

Koos Andres Iniesta, David Silva ja Xaviga moodustas Senna võimsa keskväljakvarteti, kes õigupoolest olidki Hispaania Euroopa meistritiitli “peasüüdlased”. Turniiri lõpus kõlas arvamusi, et turniiri parima mängija auhinna oleks neist neljast võinud saada igaüks, kuid UEFA otsustas selle lõpuks anda Xavile.

Finaali kangelaseks ei peetud aga mitte UEFA mängu parima auhinna saanud ja ainsa värava löönud Fernando Torrest, vaid just Sennat, kes ainuisikuliselt nullis sakslaste kapteni Michael Ballacki.

“Ta lisab meie võistkonnale vajalikku tasakaalu ning teeb musta tööd, mida sageli ei hinnata,” tunnistas vigastuse tõttu EM-finaali vahele jätnud David Villa.

Fakt, et Sennast on huvitatud olnud sellised rahakad tippklubid nagu Manchester City ja Manchester United, tõestab, et keegi tema tööd ikkagi hindab. Ja miks ei võiks Senna hingestatud mängu nautida kõik vutifännid? Niikaua, kuni 32aastase mehe karjäär veel kestab.

cv Marcos Antônio Senna da Silva Sünniaeg: 17.07.1976 Sünnikoht: São Paulo, Brasiilia Pikkus: 177 cm Positsioon: kaitsev poolkaitsja Klubid: 1997−1999 Rio Branco 1999-2000 América-SP 2000-2001 Corinthians (16 mängu, 0 väravat) 2001 Juventude (14 mängu, 1 värav) 2002 São Caetano 2002−… Villarreal (148 mängu, 11 väravat)

Koondis: 2006−… Hispaania (24 mängu, 1 värav)

Saavutused: FIFA klubide maailmameister 2000 (Corinthiansiga) Euroopa meister 2008 (Hispaaniaga) EM-finaalturniiri sümboolses koondises 2008 (Hispaaniaga)

Foto: Andres Kudacki/AP/Scanpix

Meistrite Liiga veerandfinaalis Arsenalile väravat löömas.

44

JALKA MAI 2009

fútbol es fútbol

Ole tervitatud, Inglismaa!

E

uroopas juba on neli tugevaimat meeskonda, mis võitlevad 2009. aasta Champions League’i tiitli pärast. Kolm neljast on Inglise meeskonnad: Manchester United, Chelsea ja Arsenal, neile lisandub Hispaania Barcelona. Äsjane kahevõitlus Chelsea ja Liverpooli vahel oli täis pinevust ning võinuks kalduda emma-kumma kasuks.

See tähendab, et Euroopa praegu viiest tugevamast meeskonnast neli on pärit Inglismaalt. Alles hiljuti nägime kolme Hispaania meeskonda poolfinaalis või seda, et teel finaali poole tähendas kohtumine Saksa või Itaalia meeskondadega sama hästi kui kaotust. Need aastad on jäänud kaugele seljataha ja nüüd valitseb Euroopa klubijalgpalli Inglismaa.

Miks nii? Kindlasti on sellele kaasa aidanud raha; Inglise klubid on rikkaimate hulgas ja kulutavad enim maailmas. Aga samaväärseid summasid kasutatakse ka Itaalias ja Hispaanias.

Põhjus võib olla selles, et Inglismaal kasutatakse raha mõistuspärasemalt (olgu, võib-olla Manchester City on erand...).

Näiteks Madridi Realis pole uue mängija puhul oluline üksnes see, kui hea ta väljakul on, vaid asi on ka turunduses, klubi presidendi valimistes, treeneri asemel juhtkonna eelistuses ja isegi selles, kui hästi mängija meediale peale läheb.

Mul on viimastest aastatest alatiseks meeles, kuidas lasti minema suurepärane Prantsuse poolkaitsja Makelele, sest Reali juhtkonna jaoks polnud tal teiste galactico’te kuvandit ega glamuuri.

Inglise klubid on tänu oma ülemaailmsele võrgustikule võimelised demonstreerima uusi noori andeid. Näib, nagu toimuks meeskondade uuendamine välismängijate rikkaliku kujutlusvõimega, millest Inglise meeskondadel oli puudus mõni aasta tagasi, kui nende mängukontseptsioon sarnanes rohkem ragbiga. Inglise meeskonnad on näpanud suurepäraseid mängijaid nende endi koduliigadest: näiteks Cesc, Macheda või Rossi, kes levitavad Premier League’is oma värskust ja maagiat igal nädalalõpul.

“

Näiteks Madridi Realis pole uue mängija puhul oluline vaid see, kui hea ta väljakul on, vaid asi on ka turunduses, klubi presidendi valimistes, treeneri asemel juhtkonna eelistuses ja isegi selles, kui hästi mängija meediale peale läheb.

Rafa Benitez, hollandlane Guus Hiddink, prantslane Wenger või varem nii väljakul kui selle kõrval tuntust kogunud portugallane Mourinho.

Tänapäeval teatakse Inglismaal, kuidas ilusti mängida, ilma et mängu intensiivsus langeks; kohtunikud on sallivamad ja mängijad huvitatud rohkem mängimisest kui teatraalsetest etteastetest – olukord erineb Itaalia ja Hispaania omast, kus võib igal nädalavahetusel näha karistusalas etendusi, mis vääriksid Oscarit.

Kokkuvõttes ärgem unustagem Barcelonat, meeskonda, mis võib suurepäraselt rikkuda inglaste peo. Nad on liidrid Hispaania liigas, uus tark treener (Pep Guardiola), kes tunneb jalgpalli, tõenäoliselt tänapäeva parim ja suurima kujutlusvõimega jalgpallur (Messi) ja hulk mängijaid, kes tunnevad end üksteise seltsis hästi ja tegutsevad sünkroonis. Nad mitte üksnes ei võida, vaid teevad seda head jalgpalli mängides. Aga kindel on see, et jälle mängib Champions League’i finaalis vähemalt üks Inglise meeskond. Võib-olla peaks teiste riikide jalgpalliklubid üle vaatama ja ümber sättima oma filosoofia ja eesmärgid, kui nad ei taha järgnevatelgi aastatel vaadata truudusetu Albioni edasist domineerimist Euroopa jalgpallis...

„

Seda pole võimalikuks teinud üksnes mängijad. Ka välistreenerite mõju on üldtuntud: oma käekirja on Briti meeskondadele jätnud näiteks hispaanlane

Antonio Díaz 2009 MAI JALKA

45

maailm

Jalgpallisõjad:

neetud horvaadid ja Mauritiuse värvipuhas vikerkaar Eelmises Jalkas kirjeldatud olukord Austraalias ja Mauritiusel, kus vutt on tihedalt seotud elanike rahvusega ja kajastab etnilisi pingeid ühiskonnas, on leidnud akadeemilises jalgpallimaailmas mitmeid kajastusi.

Jätkame nende tutvustamist.

Indrek Schwede

Foto: Xinhua/Photoshot/Scanpix

Kui mängib Horvaatia koondis... Horvaatlus on kohustuslik ka Austraalias.

“Kui ma esimest korda 1977. aastal saabusin Šotimaalt Geelongi ja jätkasin oma amatöörikarjääri Deakini ülikoolis, anti mulle kibekiiresti teada, et Horvaatia meeskond North Geelong on eriline,” kirjutab Roy Hay kogumikus “Fear and Loathing in World Football”.

“Mängudel tema vastu oli varjatud vaenulikkuse iseloom ja mingi “ajaloo” pitser, kuigi Deakin oli täiesti uus meeskond. “Need neetud horvaadid”, nagu mulle öeldi, tahtsid võita iga hinna 46

JALKA MAI 2009

eest. North oli isekas ja kildkondlikult kokkuhoidev; tema mängijad võisid kasutada vägivalda tulemuse saavutamiseks. Klubi oli poliitiline ja kargas alati oma rahvuslikkusega sulle näkku. Teiste klubide liikmed jutustasid lugusid lahingutest North Geelongiga ja tema eelkäija Croatiaga, mis mängis Geelongis 1950ndatel enne tagasipöördumist oma lähtekohta Melbourne’is. Kui North võitis kohaliku turniiri, siis tema poolehoidjad ei jäänud teistega suhtle-

ma, vaid läksid omaenda klubisse võitu tähistama. Võõrad polnud klubisse teretulnud; kohtumisi peeti horvaatia keeles. Horvaatia kogukonnast pärit väljaku- või liinikohtunikud, kes võtsid vastu otsuseid klubi vastu, pandi põlu alla. Üks Hollandi sisserännanu, kes mängis Croatia eest ja kes ei osalenud kohaliku vastasseisu ajal tekkinud üleüldises kakluses, tiriti klubi juhtkonna ette ja öeldi: “Sa mängid Croatia eest ja pead võitlema Croatia (Horvaatia) eest.” Mu

maailm kolleeg Bill Murray, kes on sündinud Šotimaal ja üles kasvanud Adelaide’is, kinnitas sama oma kogemusest ja lisas, et horvaadid on vastikud, sest nad sülitavad kohtunike peale.”

Roy Hay viitab kahele akadeemilisele uurimusele, milles on käsitletud Horvaatia klubide ja nende liikmete käitumist ja annab siis edasi oma vahetu kogemuse, mis polnud sugugi nii mustvalge: “Muidugi tahtsid horvaadid kangesti võita. Nad hoidsid väga kokku, aga mitte rohkem kui šotlased või inglased või makedoonlased, kreeklased, itaallased või ungarlased, kel kõigil olid Geelongis oma klubid. Väljaspool platsi olid horvaadid imepärased suhtlejad, sõbralikud, kirglikud ja huvitavad inimesed, kuigi noored võisid olla toored, ründavad, šovinistlikud, valmis tüssama ja olid vahel vägivaldsed. Horvaatia noorte kambad polnud kena vaatepilt, nad olid väga okkalised. Austraalia sisemeistrivõistlustel Canberras õnnitlesin rühma noori Victoria horvaate, kes olid just võitnud U18 meistritiitli. Ütlesin: “Hästi tehtud, poisid!” Üks neist haaras mul kõrist ja nõudis: “Who are you calling Yugos?

Kes sa selline oled, et tuled kõnetama jugosid?””

Jalgpall poliitika käepikendusena

Esimesed horvaadid jõudsid Austraaliasse juba 1850. aastatel, kuid kõige suurem laine saabus pärast Teist maailmasõda. Eelkõige oli tegemist poliitiliste põgenike, veidi hiljem juba majandusmigrantidega. Esimene horvaatide jalgpallimeeskond loodi 1945. aastal Sydneys, neile järgnesid teised suuremad ja väiksemad linnad (peale lihtsalt meeskondade eristatakse klubisid ja esimeseks jalgpalliklubiks loetakse 1952. aastal asutatud Adelaide’i Croatiat).

Alguses asutati klubisid, et ise mängida, hiljem tegid seda isad oma poegade pärast. Vutiklubide asutamist toetasid ka kirik ja poliitilised rühmitused. Ükski teine rahvus Austraalias ei kasutanud jalgpalli poliitilistel eesmärkidel sedavõrd kui horvaadid. Üleskihutatuna Josip Broz Tito valitsetud kommunistlikust Jugoslaaviast ning selle mitmerahvuselise liitriigi vastuoludest suundus

horvaatide viha eelkõige domineeriva rahvuse serblaste ja õigeusu kiriku vastu. Nad tõstsid ausse Ustashi, ultranatsionalistliku terroriorganisatsiooni, mis toetas iseseisvat kollaboratsionistlikku Horvaatia riiki, mida 1941. aastal juhtis Ante Pavelic. Viimase pildid ehtisid

“

Horvaadi äärmuslased olid tõenäoliselt kõige enam jälgitav inimrühm erinevate riikide luureorganisatsioonide poolt – otse loomulikult olid mängus ka CIA ja KGB.

„

paljude Horvaatia klubiruumide seinu Austraalias. Seesama sõjakus kandus üle ka Horvaatia klubide jalgpallimängudele Rohelisel Mandril. Osaliselt oli selline agressiivsus seletatav oma kodumaa ja perekonnad kaotanud inimeste hingelise haprusega; oma uuel kodumaal olid nad ümberasujad, kelles kohalikud nägid eelkõige odavat tööjõudu, ja just nii neid ka koheldi.

Sõjajärgses jalgpalliga seotud vägivallas nähti peamist süüd just rahvuslikul põhimõttel moodustatud meeskondades ja avaldati arvamust, et mida kiiremini uustulnukad sulanduvad kohalikesse, peamiselt Briti juurtega meeskondadesse, seda parem. Paraku ei soovinud immigrandid seguneda. Ja peamised vahejuhtumid toimusid enamasti alati jugoslaavlaste osavõtul.

1970ndatel lisas õli tulle muutunud poliitiline õhustik Austraalias, kui horvaadi rahvuslased plaanisid koguni invasiooni Jugoslaaviasse, et kukutada Tito. See oli hämar ja põnev aeg Austraalia poliitika telgitagustes, kus horvaadi äärmuslased olid tõenäoliselt kõige enam jälgitav inimrühm erinevate riikide luureorganisatsioonide poolt (otse loomulikult olid mängus ka CIA ja KGB).

1974. aastal loodi Horvaatia Jalgpalli Liit Austraalias. Järgmisel aastal korraldatud turniiril osales üle 30 horvaadi meeskonna. 1977. aastal otsustati luua Adelaide Croatia baasil rahvuslik superklubi, mis hakkaks mängima värs-

Jalgpalli kodusõda Austraalias 1. jaanuaril 2005 muutis Austraalia jalgpalliliit oma nime. See polnud tavaline nimevahetus. Australian Soccer Association vajus minevikku. Sündis Football Federation of Australia. Rohelise Mandri jalgpallijuhid loobusid sõnast “soccer”, mis tähendas jalgpallimängu selles mõttes, nagu teab seda terve maailm. Kasutusele võeti sõna “football”, mis Austraalias tähendab Austraalia (reeglitega) jalgpalli ja USAs Ameerika jalgpalli. See oli väljakutse tervele ühiskonnale, mis vallandas kitsamas mõistes jalgpallisõja ja laiemas kontekstis kultuurisõja Austraalia ühiskonnas.

Selle sõja lahinguväljaks on eelkõige internetifoorumid ja sõduriteks spordifännid, kes sõltuvalt oma eelistustest arutlevad oma maa traditsioonide, ajaloo, üleilmastumise jms üle.

Buck Clifford Rosenberg toob viimases Soccer & Society (märts/2009) numbris välja vastandlikke arvamusi. Eestlase jaoks on kindlasti ootamatu seisukoht, mille kohaselt tajub osa austraallasi jalgpalli pealetungi kui üleilmastumise ja sellega kaasneva üheülbastumise lainet, mis ähvardab kohalikku kultuuri. Sellele seisab vastu endine vutimängija Andy Harper: “Jalgpall on viisa, mida vajab meie riigi pass, eriti praegustel üleilmastumise aegadel.”

Tuntud jalgpalli eest seisja Johnny Warren on aga rõhutanud, et “jalgpall äratas minus maailmakodaniku”. Sealjuures jäi Warren oma surmani rahvuslaseks, kes arvas, et jalgpalli kaudu saab Austraalia omaenda huvides avastada maailma. Johnny Warren, kes suri 2006. aasta MM-finaalturniiri eel, kujunes Austraalia jalgpalli prohvetiks ja märtriks, kes uskus, et jalgpall tuleb Austraaliale fundamentaalselt kasuks nii kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt kui ka esteetiliselt ja annab inimestele ülemaailmse kultuurikodakondsuse.

Austraalias, kus Austraalia jalgpall on publikurohkeim ala, vaieldakse aina enam selle üle, milline mäng kannab enim rahvuslikku pitserit. Austraalia mängu kummardajad väidavad, et selleks on Austraalia jalgpall kui täiesti omamaine. Ragbi ja eriti jalgpalli poolehoidjad aga viitavad asjaolule, et just nende alade rahvuskoondiste rivaliteet teiste riikidega teeb neist n-ö patriootlikud mängud.

2009 MAI JALKA

47

maailm kelt loodud üleriigilises Philips Soccer League’is. Kuna Austraalia vutiliit soovis kaotada klubide rahvuslikud nimed ja sümboolika, ei soostunud ükski horvaatide klubi meistrivõistlustel osalema.

Oma rahvuslike nimede all mängisid serblased, itaallased, juudid, kreeklased, makedoonlased ja ungarlased, aga horvaadid keeldusid ainuüksi ohu tõttu, et nende klubi rahvuslik nimi võib keelatud saada. Melbourne’i Croatia liitus üleriigilise liigaga alles 1984 ja kohe esimeses vastasseisus serblaste JUSTiga pommitati puruks serblaste söögikoht, purustati pressitribüüni aknad ja lõigati läbi staadioni elektrijuhtmed. Croatia juhtkond distantseeris end juhtunust.

Vastasele piletiraha ei kingi!

Mõistagi on see ainult üks vahejuhtum Austraalia serblaste ja horvaatide pikas vägivallaajaloos, milles jalgpalliklubid ise väga süüdi polegi. Klubid üritavad keskenduda eelkõige mängule ja hoida vaos ka oma fänne, kuid poliitilised kõrvaltegurid on sageli võimsamad.

Märkimist väärib tõsiasi, et kahe rahvuse vaheline vägivald on suurem olnud siis, kui on kohtutud üleriigilisel tasandil. Üks omapära on see, et paljud vutihuvilised ei külasta vastastikku mänge teise klubi väljakul – et mitte maksta piletiraha vaenlasele!

“

Kuna Austraalia vutiliit soovis kaotada klubide rahvuslikud nimed ja sümboolika, ei soostunud ükski horvaatide klubi meistrivõistlustel osalema.

„

Nüüd, kui rahvuslikud nimed Austraalia liigas ongi keelatud (vt Jalka 4/2009) ja Sydney Croatia on muutunud Sydney Unitediks, tõlgitsevad paljud horvaadi noored suurt U-tähte selles nimes kui Ustashi sümbolit. Nad on üle võtnud oma vanemate sümpaatia Ante Pavelici juhitud Teise maailmasõja aegsesse Horvaatia riiki.

Oluline on teada, et horvaatia klubi-

des on alati mänginud ka teiste rahvaste järeltulijaid ja isegi neegreid. Aeg näitab, kui visa on horvaatide ja teiste sisserännanud rahvaste vastupanu rahvuslikule sulandumisele Austraalias. Olukorras, kus rahvuslikud nimed ja sümboolika on kohalikus tippvutis keelatud, muutub rahvusliku minapildi säilitamine jalgpalli kaudu kindlasti keerulisemaks.

Ebaõnnestunud katse Mauritiusel

India ookeanis paikneval Mauritiusel on side oma etnilise grupi ja jalgpalli vahel veelgi otsesem (vt Jalka 4/2009).

Eespool nimetatud kogumikus on artikkel Tim Edensorilt ja Frederic Augustinilt, kellest esimene üritas teada saada, kas tal oleks võimalik ühineda 1928. aastal loodud frankomauriitlaste klubiga Dodo. Selgus, et pole mingit küsimust ühe väikese eritingimusega.

“Loodan, et sa ei pane pahaks, kui küsin, kas su abikaasa on eurooplane?” sai Edensor vastuseks.

Kuigi 1982. aastal keelati etnilisusele Foto: Nikola Solic/Reuters/Scanpix

Need horvaadid Zagrebis pole politseiga tülli kiskunud.

48

JALKA MAI 2009

maailm Foto: Giampiero Sposito/Scanpix

Mark Viduka (keskel) on kuulsaim horvaadi päritolu jalgpallur Austraalias.

viitavad klubinimed ja kinnistati klubid oma regiooni külge (vähemalt 75 protsenti mängijaist pidid elama regioonis, mida klubi esindab), tegid ümbernimetatud klubid vähe pingutusi, et kaotada oma senine nägu ja etniline taust.

Rivaliteet Sunrise’i (tamilid), Scoutsi (moslemid), Cadetsi (hindud) ja Fire Brigade’i (kreoolid) vahel on veelgi ägenenud, peegeldades hoolimata kreoolide absoluutsest ülekaalust mängijate seas saareriigi etnilisi vastuolusid. Kreoolide absoluutne ülekaal tähendab sedagi, et rahvuskoondisse on teistel vähe asja ja see pingestab kodust õhkkonda.

Sageli hakkab pealtvaatajaskond toetama küllasõitnud rahvusmeeskonda ja vilistab omad välja. Selles osas on eriti väljapaistvad Mauritiuse moslemid. Just kartusest, et oma rahvusmeeskond välja vilistatakse, loobus Mauritius 2002. aasta MM-valikmängus Egiptuse vastu kodumängust ja mõlemad kohtumised toimusid vastase väljakul (1955. aastal oli saareriigil kaks rahvusmeeskonda: üks valgete ja teine ülejäänute oma).

Kogu jalgpallimaastik Mauritiusel on võrdlemisi segamini paistatud, millest annab tunnistust Inglise liiga fanaatiline

jälgimine. Inglise klubide toetajaskond ületab kindlalt kohalike klubide oma.

Koduse liiga mänge lükatakse järjepidevalt edasi, kui need kattuvad Inglise liiga telemängudega, ja parlament piirdub sageli lühendatud tööpäevaga, kui on tulemas põnev telemäng. Ajalehtede spordiküljed kajastavad Inglise jalgpalli

“

Koduse liiga mänge lükatakse järjepidevalt edasi, kui need kattuvad Inglise liiga telemängudega, ja parlament piirdub sageli lühendatud tööpäevaga, kui on tulemas põnev telemäng.

„

suure ülekaaluga kohaliku ees. Paradoksaalsel kombel ühendab eri rahvusrühmasid Mauritiusel just kaasaelamine Inglise klubidele – juhul kui toetatakse ikka sama Premiershipi meeskonda!

Kuna rahvuslik segunemine etniliselt nii kirjul maal on paratamatu, lisab see pingeid fännide seas. Edensor ja

Augustin toovad näite 1999. aasta 23. maist, kui Fire Brigade’i kreoolidest fännid tülitasid Scoutsi abikaasasid ja tüdrukuid. Erilise halvakspanu osaliseks sai Scoutsi nokkmütsi kandnud tüdruk, kes oli päritolult kreool ja katoliiklane ning käis kirikus, mitte mošees.

Ednsor ja Augustin tõdevad, et jalgpalli regionaliseerimine (lahtirahvustamine) Mauritiusel on ebaõnnestunud.

Katse kaotada jalgpalliklubide eristumine etnilisel tunnusel ja anda talle paikkondlik identiteet on läbi kukkunud.

Nad kirjutavad:“Nagu üks poliitik asjakohaselt märkis, “millisest kogukondlikkuse lõpetamisest spordis me räägime, kui rahvasaadikute seas, valitsuse või opositsiooni hulgas on kogukondlikkus kenasti ülal hoitud.””

Niikaua kui kogukondlikkus läbib Mauritiuse poliitikat, majandust, haridust ja teisi eluvaldkondi, ei õnnestu teda kaotada ka jalgpallist. Vikerkaarerahvana tutvustatud Mauritiuse inimeste elu pole sugugi nii värviline, kui eemalt näib. Vikerkaarevärvid keelduvad segunemast. Veel kord peame tõdema, et jalgpall peegeldab ühiskonda, kus teda mängitakse.

2009 MAI JALKA

49

50

JALKA MAI 2009

arvamus

Hispaania kuningad kriisi vastu

H

ispaania olukord on täbar. Hispaania on kriisis. Jah ja seda hoolimata sellest, et suvel tuldi Euroopa meistriks jalgpallis.

See on suur asi, sest tavaliselt lähevad hispaanlased võistlustele suure hurraaga, teevad, mis suudavad, aga välja kukub nagu alati. Aga möödunud suvel krooniti hispaanlased jälle kuningateks. Terves Euroopas, hirmuks kogu maailmale. Ja seda polnud juhtunud juba aastaAnna-Maria Penu kümneid! Hispaanlaste meelest Vabakutseline ajakirjanik oleks ajalugu võinudki sel kohal lõppeda. Oleks ilus lõpp olnud. Võitis parim. Hispaania.

Aga aeg läheb edasi. Seega tuleb võiduhetki venitada nii kaua kui vähegi võimalik. Nautida oma õiglast triumfi teiste rahvaste üle! Kas pole mitte meeliülendav põhjus?

Kuningaid võeti kodus vastu tohutute rahvamasside, laulu ja pidustustega. Te andsite hispaanlastele tagasi kaotatud väärikuse! Tõite tagasi unustatud kuulsuse ja ausära! Igatahes palju soojemalt ja lahkemalt kui päris kuningat Juan Carlost eales. Siin pole võrdlusmomentigi! Seakintse ning õllekaste langes kangelastele sülle tonnide kaupa ning see, kes nägi Hispaania koondise teise väravavahi Pepe Reina nägu pidustuste otseülekandes, võis vabalt arvata, et Reina pani kõik lahked annid üksinda pintslisse. Vahet ei olnud, sest tol päeval oli Reina – kelle perekonnanimi tähendab hispaania keeles kuningannat – sõna otseses mõttes troonitud pea ning võis endale lubada kõiki maailma liialdusi. Ja ta tegi seda.

Foto: Indrek Kasesalu

“

Peaminister Zapatero lubas aga nii tähtsa päeva puhul poistele lausa eraldi spordiministeeriumi asutada, mis pani Puyoli ja Ramost teineteisele nõutult otsa vaatama. Kellel neist siin pohmell on?

„

Nagu terve koondis. Kella kuueni varahommikul.

Mis sest, et järgmine päev oli vaja päris kuninga ette ilmuda. Ilmselt oli Juan Carlosel vaja poistele selgitada, kes on siiski Hispaania kuningas, kuigi lihtrahval on asi niigi selge.

Xavi. Peaminister Zapatero lubas aga nii tähtsa päeva puhul poistele lausa eraldi spordiministeeriumi asutada, mis pani Puyoli ja Ramost teineteisele nõutult otsa vaatama. Kellel neist siin pohmell on? Jah, siis oli kõik veel ilus. Oli juuni, oli jalgpall ja oli kuldmedal. Ja terve maailm põlvili hispaanlaste imelise, meisterliku mängu ees.

Korraks tagasi 15. sajandis. Oh, õnnistatud aeg! Maailmavalitsejad. Sajand, mida hispaanlased emapiimaga sisse ahmivad ja mille tõttu on riigikanali esimesed õhtused uudised

paljudele suureks šokiks. Oot-oot, mis ajast ei kuulu terve Lõuna-Ameerika meile? Ja mis ajast on Portugal riik? Ah, et siis sellepärast ei mängi Messi ja Ronaldo Hispaania rahvuskoondises! Muude asjade teadmisega olgu kuidas on, kuid parimate ja mitte nii heade jalgpallurite nimesid teavad hispaanlased une pealt. Ja ka aastaid, millal mingi klubi mingi tiitli võitis, mis seis jäi, kes täpselt võiduvärava lõi, millise löögiga ja kelle söödust. Aga et Kuuba on iseseisev, see tuleb üllatusena.

Kuigi, mis neist asumaadest, meeskond on hea niigi. Punasärklased pole teel 2010. aasta MMile Lõuna-Aafrikas kaotanud veel ühtegi mängu. See on rekordeid purustav koondis, mis sisendab vaatajale usku, et lõpuks – küll aastakümnete pärast, kuid lõpuks ikkagi – hakkab paremini minema. Ja võttes arvesse, et siin maal käivad tavaelu ja jalgpall käsikäes, läheb ühel hästi, on teine õnnelik ja vastupidi, siis tekkinud täbar olukord võtab õlgu kehitama. Kuidas on võimalik, et Euroopa meister jalgpallis, maailma kuningas ägab järsku otsatuna näiva majanduskriisi käes? Kas me polegi äravalitud?

Siinkohal on vaikus. Õhtusöökidel asendab punaseid nägusid, vihaseid pilke, talumatuid hääletoone tekitanud jalgpalliarutelusid nukrad kriisist jahumised. See võtab söögiisu ära. Peremees, viige need seakintsud ja õlled me nina alt minema!

Kuid oodake! Ei. Kõik pole veel kadunud. Jumal (või kuningate esiisad?) tänatud, et Hispaania kuningriigi alla kuulub Kataloonia! Ja koos Katalooniaga Barca ning nende klubi president Joan Laporta, kes selles seisus end väga mugavalt küll ei tunne, tema tahaks endale oma kuningriiki, kuid vähemalt pakub ta tervele Hispaaniale välja rohkem kriisilahendusi kui peaminister Zapatero. Laporta ütles selge sõnaga, et parim vastumürk kriisile on Barcelona jalgpalliklubi mängu imetlemine ja viuhh!, mured olla kui peoga pühitud. Mõni päev hiljem lööb Meistrite Liigas Barcelona Bayernile neli väravat. Ja Laportal oli õigus. Vähemalt pooled hispaanlastest unustasid paariks tunniks oma töötuse, kesisema söögilaua ja tumeda tuleviku. Kes suurest õnnest, et jälle anti sakslastele jalaga – milline ülemvõim, Messi on jumal!

Kes suurest vihast, et Barcelona ei väärata pea kunagi. Nood viimased hüüdsid televiisorile muidugi krõbedamaid asju, mis trükimusta ei kannata.

Kuigi kriis polnud järgmisel päeval kuhugi kadunud, pigem aina hullemaks läheb, siis jalgpalli armastajatel on mõtted siiski mitmeks päevaks mujale aetud. Laporta kuningaks, ma ütlen! Või vähemalt peaministriks...

P. S. Olgem ausad, ma orienteerun inimese kohta, kes jalgpalli väga tihti ei vaata, imepäraselt maailma jalgpalli nimedes. Oodake, küsige midagi! Näiteks, kes Barcelona jalgpalli klubi mängijatest, hüüdnimega Tintin, tõi oma klubile Barcelona olümpia-aastal Meistrite Liiga tiitli? Ahhaa, on alles pähkel, eks ole?! Ja kõige kummalisem, et ma tean vastust: Ronald Koeman.

2009 MAI JALKA

51

aivar pohlak

52

JALKA MAI 2009

aivar pohlak

2009 MAI JALKA

53

peegli peegeldused

U19 läheb mängima.

Kaotada pole midagi.

Võita terve maailm.

21.–26. maini võõrustab Eesti U 19 koondis Saksamaa, Hispaania ja Tšehhi eakaaslasi. Võitja pääseb U19 EM-finaalturniirile. Meie poistel on peale meeskondliku edu hiilgav võimalus jääda silma suurtele klubidele.

lembit peegel

Henri Anier kasahhide vastu. Tema mängust ja realiseerimisoskusest sõltub palju.

Järjekordne lahing ootab ees – mai lõpus võitleb Eesti U19 koondis Saksamaa, Hispaania ja Tšehhi eakaaslastega pääsu eest oma vanuseklassi finaalturniirile.

54

JALKA MAI 2009

peegli peegeldused

Rauno Alliku tõusis vutiavalikkuse ette Tallinna valikturniiril. Nüüd on temal ja teistel suur võimalus jääda silma suurtele klubidele.

Artjom Artjunin on otsustanud jalgpalli nimel jätta tüdrukud kus see ja teine. Miilustada võib ka jalgpalliga.

Need magusad ja uskumatud võidunumbrid valikturniiril Kadriorus Horvaatia noorte üle!

Kaspar Kaldoja tähistab väravalöömist kasahhide võrku.

Meelis Peitre on ühe kasahhi ohutuks teinud. Kas see õnnestub ka sakslaste, hispaanlaste ja tšehhide vastu?

?

Albert Taar sõidab liftiga üles teisele korrusele. Belgia koondislane on juba kolmandal korrusel.

2009 MAI JALKA

55

meistriliiga

Kaotatud punktid ei aja Florat veel paanikasse Kaheksa vooru järel jääb suurimaks kullanõudlejaks peetud Flora suurimast konkurendist Levadiast maha juba 11 punktiga. Kas klubi esindusmeeskond vajab muudatusi? “Flora süsteemis ei tehta midagi kärtsti-mürtsti,” vastab klubi tegevjuht Siim Juks.

Kristjan Roos Linnaleht

häid esitusi teinud ründaja Juri “Neli aastat ilma tiitlita.

1. Tallinna FC Levadia 8 8 0 0 32:4 24 Jevdokimov. Noormees on lööSee on natuke liiga pikk 2. JK Sillamäe Kalev 8 6 0 2 26:8 18 nud kaheksa vooruga viis väravat. aeg. Järgmine aasta tuleb 3.

Narva JK Trans

8 5 1 2

21:8

16 Juks rõhutab, et tegemist on siiski see viga parandada,” ütles 4.

Tallinna FC Flora

8 4

1 3

12:9

13 vaid spekulatsiooniga. Kindlasti Flora eelmist aastat kokjälgib Flora väga tähelepanelikuvõtvas videoklipis mullu 5. Viljandi JK Tulevik 8 3 3 2 11:13 12 kult Eesti U19 koondise kodust profikarjääri lõpetanud 6. Nõmme JK Kalju 8 3 1 4 10:12 10 EMi eliitringi turniiri, kõne alla Martin Reim. Flora te7. FC Kuressaare 8 2 2 4 3:14 8 võib tulla praegu Pärnu Vapruses gevjuht Juks lisab: “Selline 8. Paide Linnameeskond 8 2 1 5 4:18 7 mängiva noortekoondise ründaja klubi nagu Flora ei saagi 9.

JK Tallinna Kalev

8 1

1 6

8:15

4 Rauno Alliku liitumine Flora enne hooaja algust endale 10.

Tartu JK Tammeka

8 1

0 7

5:31

3 esindusmeeskonnaga. muud eesmärki kui meistAga kui olukord ei paranegi ja ritiitel seada.” kaotused jätkuvad, kas siis tõuseb peaFlora kauaaegse kapteni ja praeguse ne on see, et Tulevikuga on tagala kindtreeneri teema uuesti? tegevjuhi sõnad võtavad hästi kokku nii lustatud. Klubi tegevjuhi sõnul on aas“Me oleme selles suhtes külma peaga klubi juhtkonna, mängijate kui ka fäntaid olnud probleem Tuleviku kahvatu klubi,” vastab Juks, tuues näiteks ka eri nide lootused selleks aastaks. esinemine Meistriliigas. Nüüd jääb aga riikide suurklubisid, kes ei pruugi asuda Neid lootusi on aga hooaja vahetuTulevik kaheksa vooru järel emaklubist igal aastal kohe hooaja alguses tiitliheitsel Flora peatreeneriks saanud Tarmo Florast maha vaid ühe punktiga. lusesse.

“Uisapäisa otsuseid me ei tee.

Rüütli koos oma hoolealustega alt veTäna pole kindlasti põhjust öelda, et Külma peaga klubi danud. See, mis meeskonnaga on juhtuoleme Rüütlis pettunud.”

Juba pärast viienda vooru kaotust Kunud, meenutab halba unenägu. Flora on Isegi juba osale Flora fännidele hamressaarele tõstatas meedia küsimuse, kas kaotanud FC Kuressaarele ja Sillamäe busse jäänud Rüütli on rahul, et tema Rüütli on õige mees olema ühtaegu nii Kalevile, viigiga on piirdutud Viljandi selja taga on klubi usaldus. koondise kui ka Flora peatreeneri koTuleviku vastu. Turniiritabelis hoiti ka“Hea klubi omapära on see, et pärast hal.

Flora president Aivar Pohlak ütles, heksa vooru järel alles neljandat kohta. igat ebaedu ei hakata lahmima ja platsi et klubi toetab Rüütlit ja “tulistamiseks Klubi tegevjuht Juks on sunnitud tõpuhtaks lööma.

Tuleb vaadata objektiivei lähe”.

Pärast kaheksanda vooru Flora dema, et hooaja algus oli halvas mõttes set seisu,” räägib Rüütli, kes vallandati üllatusviiki Tulevikuga kordab Juks üllatav: “On jäänud mulje, et meeskond Levadia peatreeneri ametikohalt sisuliPohlaku öeldut: “Usaldus Tarmo Rüütpole oma mängu leidnud. Hooaja alguselt hetkeemotsioonide ajel pärast Lelile jätkub.

Anname talle vabad käed se Superkarikavõit pettis meid ära, selle vadia 2008. aasta Superkarika kaotust olukorra parandamiseks.” põhjal tundus, et kõik läheb hästi. Nüüd Narva Transile. “Õhkkond on hea ja tuleb loota, et enne juulit, kui avaneb inimestel jätkub kannatust.

Klubi ei ole üleminekuaken, suudab meeskond oma Klubi ei ole tehtud ju tehtud ju ühe kulla pärast.

Kord oled mängu ikkagi leida.” ühe kulla pärast. Kord oled edukas, kord mitte,” filosofeerib Rüütli.

Eriti valus peaks Florale olema edukas, kord mitte.

Ta vaeb ebaedu põhjusi: “Mängumasin kaotus oma süsteemi klubilt FC Kurespole esimestes voorudes toiminud. Meil saarelt ja viik Flora süsteemi tugevuselt on olnud ka ebaõnnesugemetega mänge.

Olukorra parandamise all näeb Flora teise meeskonna Tulevikuga.

Punktid on läinud minema.” juhtkond eelkõige meeskonna tugevda“See on kahe otsaga asi,” näeb Juks „ Ta lisab, et just kaotused FC Kuresmist Tuleviku mängijate varal.

Võimalik, halvas ka midagi head. Üks silm nutab, saarele ja Sillamäe Kalevile ning viik et Flora üheks täienduseks saab ülemiteine naerab. Negatiivne on see, et miski Tulevikuga on andestamatud. nekuakna avanemise järel Tuleviku eest on esindusmeeskonnas valesti. Positiiv-

“

56

JALKA MAI 2009

„

meistriliiga Publiku edetabel

Foto: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

Publiku edetabel kaheksa vooru järel üllatab Flora allajäämisega isegi Paide meeskonnale. Võimsalt on teistest lahti rebinud Nõmme Kalju, keda käib keskmiselt vaatamas 314,5 pealtvaatajat.

Nõmme Kalju Tallinna Levadia

2516 2002

Sillamäe Kalev

1328

Tartu Tammeka

1316

Paide LM

1295

Tallinna Flora

1212

Tallinna Kalev

1154

Narva Trans

1124

Viljandi Tulevik

1086

Kuressaare 943 Keskmine 174,7 jääb mullusele (180) veel alla.

Pole hinge, emotsioone ega liidrit

Sillamäe Kalevilt said Alo Dupikov ja Flora selle hooaja esimesed triibulised.

Vjatšeslav Zahovaiko on väravaid löönud, kuid temal on tipuründajana raske mängijaid eest juhtida. Pigem peaks liider olema kas väravavaht, kaitsja või poolkaitsja.”

Reim nimetab võimalike kandidaatidena kaitsjaid Urmas Roobat ja Teet Allast. Rüütli tõdeb, et Rooba liidrirolli ta ei usu, Allase roll on aga vigastuse tõttu jäänud episoodiliseks.

“Seni oleme uisutanud Zahovaiko peal, aga tema ei ole ka alati võluvitsake,” märgib Rüütli.

Flora endine mängumees Reim tunnistab, et hooaja alguse mängudes on Flora mängijatel puudunud mängurõõm: “Meistriliiga mängudes on jäänud mulje, et neil tuleb kõik raskelt. Mängus ei ole emotsioone, tegemist oleks kui raske tööga. Mängu nautimist ja meeskonna hinge ei ole. Aga et kohe hooaja alguses…”

Rüütli ütleb, et motivatsiooni ja tahtmist on Flora mängijates piisavalt.

Tase on meestel olemas, aga loovus ei tule järele. Skoori tegemine on Rüütli sõnul see, kui kõik on mängija enda Võitlus eurokoha pärast käes. Meistriliiga kaheksa vooruga on Flora löönud vaid 12 väravat, samal ajal Seniste mängude põhjal pole Rüütli sõnul põhjust kiita ei kaitsjaid, poolkui Levadia on skoorinud 32 korral. kaitsjaid ega ründajaid: ees ei lööda ära, Erinevalt tiitlikaitsjast Levadiast pole keskel ei hoita mängu ja taga tehakse Flora leidnud 11 põhimeest. vigu. Ometi ei lase Flora peatreener “Rüütli alles otsib kindlat koosseisu.

Loogiline, et noored ei kanna välja, suur pead norgu.

“Kuuli ei ole mõtet pähe lasta. See roll peaks olema siiski kogenud mängipole ju viimane hooaeg. Tuleb säilitada jatel,” ütleb Reim.

Juks pakub, et üheks ebaedu Nimi Meeskond Väravaid põhjuseks võib olla sellise liidri puu1. Nikita Andreev Tallinna FC Levadia 8 dumine, nagu varasematel aastatel 2. Vitali Gussev Tallinna FC Levadia 8 oli Reim. Ehk meeskonnas puudub mängija, kes julgeks võtta vastutuse. 3. Juri Jevdokimov Viljandi JK Tulevik 5 Rüütli nõustub, et Reimi-sarnasest 4. Maksim Gruznov JK Sillamäe Kalev 5 mehest tuntakse praegu puudust.

5. Dmitry Lipartov JK Sillamäe Kalev 5 Reim ise tunnistab, et raskel ajal 6. Vjatšeslav Zahovaiko Tallinna FC Flora 5 peab meeskonnas liider tekkima, 7. Maksim Bazjukin Narva JK Trans 4 muidu on nii, et iga mees ajab 8. Aleksandr Kulik JK Sillamäe Kalev 4 mingit oma rida: “Floras on praegu 9.

Konstantin Nahk Tallinna FC Levadia 4 mängijaid, kes oma kogemuste ja 10. Edwin Stüf JK Tallinna Kalev 3 oskustega võiks liidrirolli kanda.

külma närvi ja tõmblema pole mõtet hakata,” räägib Rüütli ja meenutab, et sel hooajal on Flora ju võitnud nii Levadiat Superkarikamängus kui ka Transi Meistriliigas. Rüütli jätkab: “Sellele peame tuginema. Võitleme edasi ja teeme favoriitide elu raskeks.”

Juks hindab, et meeskonna reaalne siht on kehva hooaja alguse tõttu koht Meistriliiga esikolmikus.

“Flora filosoofia on anda Eesti mängijatele võimalus mängida välismaal.

Selle eest maksame lõivu,” nendib Juks. Mullu saatis Flora poole hooaja pealt Hollandisse tollase Meistriliiga parima väravaküti Sander Posti. Sinna võis minna Flora meistritiitel. Sama stsenaarium võib korduda tänavugi.

Juks avaldab siiski lootust, et ka lõivu makstes võib Flora tulla meistriks. Kuid tõenäoliselt mitte tänavu. Kui Meistriliigas võib Juksi sõnul juba tiitel läinud olla, siis seda enam loodab klubi võita karika, et jätkata klubi 1994. aastast pärit traditsiooni. Just sellest aastast saati on Flora igal aastal mänginud eurosarja.

Reim usub, et Flora meistritiitel pole veel võimatu. “Edasi ei tohi Flora enam kaotada ja lisaks peab meeskond lootma, et Levadia komistab teiste vastaste otsa,” märgib Reim. Tema sõnul peaks olema kehva alguse järel meeskonna prioriteet enesekindluse taastamine: “Poistel tuleb nüüd näidata oma võimeid ja raskused ületada!”

2009 MAI JALKA

57

naised

Uus põlvkond naisjalgpallureid koputab uksele

Naiste koondises jätkub jõuliselt mullu alguse saanud põlvkondade vahetus – mitu värskelt noortekoondisest tulnud või alles järelkasvuesinduse eest pallivat mängijat on võidelnud end põhikoosseisu.

Seejuures on mõne mängija tase suisa maailmaklassist.

Mihkel Uiboleht

E

elmisel aastal naiste koondise peatreeneri kohuseid täitnud Aivar Lillevere kutsus rivistusse mängijad, kes polnud varem valikusse mahtunud. Algul näis, et selleks sundis Lilleveret olukord, ent aja möödudes õigustasid end mitmed valikud ning uued mängijad võitlesid välja koha põhikoosseisus. Just need otsused laiendasid koondise mängijate ringi − tekkis konkurents platsile pääsemise nimel, vigastuste korral oli asendus võtta.

“Aega on mööda läinud ja sellele perioodile saab nüüd rohkem analüüsides tagasi vaadata − tegelikult hindan Lillevere etappi koondises väga oluliseks,” sõnab kauaaegne jalgpalliliidu naiste komisjoni liige ja Põlva Lootose eestvedaja Indrek Käo. “Ta ei lähtunud oma valikus mingisugusest eelinfost või taustast, vaid puhtalt treeneri pilgust.

Tänu temale said täiesti uued näod koondisesse.”

Uued näod on koondises ka sel aastal.

Aprilli lõpus Põlvas peetud ja Eestile edukaks kujunenud Balti turniiril olid koosseisus 17aastased Anete Paulus ja Liis Emajõe, 18aastased Signy Aarna ja Katrin Loo ning 19aastased Inna Zlidnis ja Getter Laar, lisaks on noortekoondiste eest silma paistnud 16aastased Triinu Esken, Sirje Roops, Kristel Kotkas ja Kairi Himanen, 17aastased Saskia Sonnberg, Liivi Sõrmus ja Laura Musting ning 18aastane Laura Einas.

“Mänguklassilt, tehniliselt ja taktikaliselt on noored päris heal tasemel, puudu jääb veel kogemusest. Krasnodari turniir oli noortele kindlasti väga hea kool,” arvab Käo.

Katrin Loo: pidev konkurents tõstab taset

“Iga muutus on samal ajal hea ja natuke keeruline,” arutleb FC Floras palliv väravakütt Katrin Loo. “Häid külgi on palju. Mida enam tuleb peale uusi mängijaid, seda rohkem tuleb ennast väljakul tõestada ja maksma panna, sest pidev Foto: Heiki Rebane

Keith Boanas on juba suutnud meie naiste jalgpallile positiivset mõju avaldada.

58

JALKA MAI 2009

konkurents tõstab ka üldist mängutaset.

Peale selle on ju noored mängijad meie tulevik: kui ei ole järelkasvu, pole ka kuhugipoole edasi liikuda. Keeruline on ehk seetõttu, et kokkumäng vajab veidi lihvi ning noortel napib kogemusi.”

Koondise peatreener Keith Boanas ütleb, et mitmel tüdrukul on suur potentsiaal jõuda väga kõrgele tasemele: “Näiteks Anete Pauluse kohta võin häbenemata öelda: kui Ameerikast mõne profinaiskonna treener helistaks ja küsiks, kas mul on mõni keskkaitsja, kes sel tasemel hakkama saaks, siis soovitaksin kindlasti teda. Ta võiks mängida ükskõik millises maailma otsas, ta on loomupärane keskkaitsja.”

“Täiskasvanute mäng on alati raskem, sest kogenud mängijad ei muuda noormängijate elu sugugi kergeks,” kõneleb Katrin Loo. “Nad loevad mängu paremini, on enamasti tehniliselt paremad ning vahel ka kavalamad, ent arvan, et just see panebki noori pingutama. On ju hea tunne end proovile panna ning hiljem kordaminekutest rõõmu tunda. Spetsiaalselt teen tööd selle kallal, et arendada ennast võimalikult mitmekülgselt. Olen veendunud, et mul on veel väga palju õppida. Pingutan selle nimel, et väärida oma kohta koondises ning olla vajalik mängija. Ma armastan ala, millega tegelen.”

“Uksele on koputamas juba päris suur kogus mängijaid,” räägib Käo. “Arvan, et Lootose keskkaitsepaar on aasta pärast juba arvestataval tasemel. Põlvkondade vahetuseks on paras aeg.”

“Raske öelda, kas toimub just põlvkondade vahetus, ent nooremad mängijad, kes enne vanemate tegijate varju jäänud, tõstavad üha enam ja enam pead,” arvab Loo. “Praegu on noortele antud ka suurepärane võimalus arendada

naised

“

Meil pole vaja imet üheks aastaks, vaid arengut ja et me ei kaotaks mängijaid.

Foto: Kert Küttis

“

Eesti koondis ees vasakult: Liis Emajõe, Aljona Sasova, Kethy Õunpuu, Anastassia Morkovkina, Katrin Loo. Taga vasakult: Elis Meetua, Inna Zlidnis, Anete Paulus, Hannaliis Jaadla, Ave Pajo, Kaire Palmaru.

end kogenenumate mängijate kõrval.”

Põlva Lootose juht lisab, et noorte jõuline pealetulek süstib optimismi.

Koondiseni jõuavad mängijad, kes saanud parema jalgpallihariduse kui senised põlvkonnad. Tase läheb üles.

Konkurents on ääretult tihedaks läinud.

Balti turniiri mängus Leedu vastu tegid vahetused võistkonda ainult tugevamaks. Nii Lätil, Leedul kui ka Eestil oli Balti turniiril väljas parim rivistus.

Eestil oli moraalne kohustus võita ja turniiriga tuldi päris hästi toime.

“Viimases mängus Leeduga langeti esimesel poolajal surve alla, see elati üle ja teist poolaega kontrolliti juba ise,” räägib Käo. “Mänguklassilt oli Eesti üleolek tunda, võistkonna mäng oli hästi organiseeritud – mängiti mõtestatud ja sihipärast jalgpalli.”

Eesti füüsiliselt teistest üle

Naiste jalgpalli kandepind on aastaaastalt laienenud, mis tähendab, et järgmise põlvkonna pärast ei ole põhjust karta − uued mängijad on heal tasemel.

Samuti annab värske vere lisandumine koondise sisekliimale positiivset juurde.

Heas võistkonnas ongi tasakaal kogemustest ja noortest mängijatest.

Käo toob välja olulise faktori: “Leedu küll võitles nii palju kui jaksas, aga Eesti füüsiline vastupidavus oli selgelt parem, parem kui eelmisel aastal ja ilm-

selt pole see nii hea kunagi olnud. Tempo oli kõrge, mäng küllaltki nauditav, vahetused hoidsid värskust üleval. Seda on tüdrukud ise ka öelnud, et inglased pööravad väga palju tähelepanu füüsilisele ettevalmistusele.”

Boanas nõustub, et füüsiline ettevalmistus on oluline: “Olime vastastest selles suhtes üle, ja me alles alustasime selle kallal töötamisega!”

“Usun, et koondise seis triivib paremuse poole: mängijate tase on hea ning kõigi võidujanu suur,” on ka Katrin Loo positiivselt meelestatud. “Esmamuljed treeneritest on suurepärased, mõlemad juhendajad on väga kogenud ning oma ala tegijad. Nad suunavad ja juhendavad mängijaid, aidates tugevustel esile tõusta. Koostöö nendega on põnev ja arendav.”

Et sügisel alustab Eesti MM-valikturniiri, kus vastasteks Prantsusmaa, Island, Serbia, Horvaatia ja Põhja-Iirimaa, on eelnev ettevalmistus. Naiste koondise liikmetele on kavas regulaarsed kogunemised ja treeningud, pikem treeninglaager Inglismaal, osalemine universiaadil ja palju muud.

Kuidas koormustega harjuda?

“MM-valikturniiri pole põhjust karta,” sõnab Indrek Käo. “Tõsi on see, et koormused lähevad tüdrukutel päris suureks. Meie klubi mängijad peavad

noorte ja täiskasvanute liigade peale kokku 35 kohtumist, lisaks koondis.

Näen siin ühte ohtu – meie mängijad pole selliste koormustega harjunud. Ei taha ära sõnuda, aga võib juhtuda, et mõni mängija puhtfüüsiliselt ei kannata. Koormusi tuleb tõsta järk-järgult ja selge, et seda on vaja teha.”

Käo toob välja probleemi, et mõnel tüdrukud on nii suvel kui ka sügisel tihe graafik. “Aga kui me räägime sellest uuesti novembris ja kõik on läinud hästi, siis on minu kartus asjatu. Väike kõhklus mul praegu on, kas tüdrukud peavad kohe sellisele koormusele vastu. Nad väga tahavad, sest treeningute efektiivsus on väga hea ja tase kõrge. Arvan, et meil pole vaja imet üheks aastaks, vaid arengut ja et me ei kaotaks mängijaid.”

“Mängude rohkuse juures on omad plussid ja miinused,” sõnab Katrin Loo. “Pidev ja rohke mängupraktika arendab ja täiendab mängijat, ent ülekoormus jällegi võib mängija nullpunkti viia. Õnneks aga on klubi ja koondise mängud üsna erinevatel aegadel ning vahepeal jääb ikka aega puhkamiseks ka, ent jah, tuleb tunnistada, et on hetki, kui tundub, et enam ei jaksa. Samas usun, et neid hetki on meil kõigil ning need mööduvad õnneks kiiresti. Pealegi, näiteks Flora ei mängi sel aastal Aklassi just nimelt seetõttu, et koormused läheksid liiga suureks.”

2009 MAI JALKA

59

arvamus

Kas jalgpalli või pirukasöömise kultuur?

K

as olete mõelnud, kui mõnus oleks elu nii jalgpallimaailmas kui ka ühiskonnas laiemalt, kui mitte keegi ei viriseks? Ma ei mõtle kriitikat ja ettepanekuid selle kohta, kuidas midagi teisiti teha, muuta või arendada, vaid arutut virisemist, kus eesmärgiks on kellegi initsiatiivi mahategemine lihtsalt mahategemise pärast. Olukorda, kus viriseja ainukesed “väärtused” on virisemine ja mõttelagedus.

Kui jutuks tuleb Eesti jalgpall ja publikuhulk, on virisejaid jalaga segada. Räägitakse, et rahvast pole, sest meil on staadionitel külm, et toit on kehv, tualetijärjekord pikk, vaatamistingmused nigelad, klubide töö promomisel olematu ja nõnda kuni nõrkemiseni. Ja samal ajal seletavad need samad näod, kuidas on oluline arendada jalgpallikultuuri, et meil oleks kunagi nagu Inglismaal.

Siin on karjuv vastuolu. Jalgpallikultuur ei teki puhtalt pirukasöömise või mugava peldikuskäimisega − nii tekib ja areneb ainult pirukasöömise ja peldikuskäimise kultuur. Ehe ja eluline näide on mul isiklikust kogemusest. Külastasin Poolas Gdanski Lechia ja GKS Betchatowi vahelist liigamängu. Lechia − tol hetkel tabelis 16 satsi seas 14. kohal – võõrustas tabeli 5. meeskonda.

“

Jalgpallikultuur ei teki puhtalt pirukasöömise või mugava peldikuskäimisega − nii tekib ja areneb ainult pirukasöömise ja peldikuskäimise kultuur.

„

Linnas polnud märgata ühtegi reklaami, umbes tuhande inimese piletimüügiga tegeles kaks kassat, mis tähendas, et suur hulk inimesi jäi mängule hiljaks, järjekorras tuli seista minimaalselt 30 minutit (sh kontrolliti pealtvaataja kuuluvust nn musta nimekirja ID-kaardi või passi alusel), staadioni ümbrus oli mõnusalt jalgpalliline (loe: õllepudeleid ja valesti pargitud autosid täis), pileti hind oli 60−150 krooni, mille eest ei saanud kindlat istekohta (osa inimesi seisis püsti), vaid selle, mis üle oli jäänud, ja pidid oma koha kohanäitaja abita üles leidma, staadion oli räämas, tualetijärjekorras oli vaja seista kogu vaheaja, kesise valikuga pirukamüügiks oli ligi 15 000 inimese peale 2-3 letti, muusikat staadionil ei mängitud. Ja veel: selle mängu tase polnud kindlasti parem kui Eesti Meistriliiga tippude matši oma. Oluline on lisada, et Gdansk on suuruselt võrreldav Tallinnaga − seal elab 450 000 inimest. Mäng oli otseülekandes televisioonis, lisaks on lähipiirkonnas veel kõrgliiga klubisid.

Kas virisesin piisavalt? Kõik peaks justkui soodustama seda, et publikut sellel mängul ei ole ja et need vähesed, kes tulevad, on rahulolematud?

Tõde on see, et mitte keegi ei virisenud, staadion oli rahvast täis, inimesed tekitasid ilma pasunateta (!) sellise kaasaelamise, 60

JALKA MAI 2009

et kananahk tuli ihule, ja kargasid ühiselt püsti, kui oma tiim värava lõi. Kohal olid ka vastasfännid, kellele oli eraldatud kamba peale üks peldik, ei mingit võimalust pirukat osta.

Jalgpalli võlu ongi selles, et mänguks pole vaja rohkem kui suurt muruplatsi ja tahet.

Ma ei pea võrdlust Poolaga päris õigeks, sest meie ajalood on niivõrd erinevad − piltlikult öeldes oli staadionil terve põlvkond rootsikunne (selles heas mõttes), kes meil puudu −, küll aga on võrdlus oluline, sest ikka ja jälle võrreldakse meie jalgpalli sellega, mis on parasjagu kusagil mujal. Kas Poolas on jalgpall nii populaarne sellepärast, et mängudel müüakse pirukat? Pirukas on küll praegu kujund − pean silmas kogu “mugavuspaketti”.

Seejuures ei pea ma seda mugavuspaketti halvaks: pirukamüük, korralik piletikorraldus, tualetid ja muu selline on mängu loomulik ja oluline osa. Eesti klubidel peab olema eesmärk mänge korralikult pidada, luua traditsioone.

Absurdiks muutub asi siis, kui “tõsise fänni” mängule tulemata jätmine põhineb ainult pirukal.

Kas jalgpall meeldib mängu enda pärast?

Eesti jalgpalli ja kogu ühiskonna suur väljakutse ja võimalus oli ja on see, et sisenesime nüüdisaegsesse maailma n-ö poole pealt − nõukogude süsteemist tulnuna olid teiste riikide jalgpall ja ühiskonnad laiemalt Teise maailmasõja järel meist kaugele ette arenenud, läbinud arenguprotsessid ja jõudnud mingisse punkti. Meie nägime maailma sisenedes ainult seda, mis sealt tol hetkel oli, ja tahtsime kibekiiresti samale tasemele jõudma. Aga selleks, et nii kaugele jõuda, on vaja kõik arenguetapid läbi käia, varuda kannatust. Kellegi teise pika ja loogilise arengu põhjal tekkinud hetkeseisu pelgalt matkides vajume mingil momendil täiesti kokku.

Need, kes tahavad, et meil tekiks jalgpallikultuur ja et me jõuaksime sellega kas või sinna, kus on Poola, peaksid hakkama vastavalt käituma. Selleks, et areneda ja edasi minna, ei saa ennast petta: kui sulle meeldib jalgpall ainult sellepärast, et ta on mugav, siis tulebki seda endale teadvustada ja endast aru saada, et jõuda teiste tasanditeni.

Eesti jalgpallikultuuris on täielikult olemas need kihid, mis tekkinud viimasel ajal − inimesed, kes vaatavad vutti, sest see on populaarne, inimesed, kes vaatavad vutti, sest seal on palju raha, inimesed, kes vaatavad vutti, sest see on mugav, inimesed, kes vaatavad vutti, sest seal on staarid. Nendest kihtidest, kus on inimesed, kes vaatavad vutti armastusest jalgpalli vastu ja kelle jaoks see on elu lahutamatu osa, on meil vaid väike osa − kummardus teie ees! Just see osa on mujal jalgpalliriikides domineeriv ja n-ö meelelahutustööstus ratsutabki nende seljas. Üks on kindel: virisedes muutub olukord ainult hullemaks. Muuseas on märkimisväärne, et Meistriliiga publikuarvu tõus tekkis ajal, mil vutisüsteemi seest kadusid sisevastuolud ja virin.

Mihkel Uiboleht

esiliiga

Kohtla-Järve Lootus – kolmas meeskond Meistriliigasse?

Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

1. Kohtla-Järve FC Lootus 8

5

2

1

11:5

17

2. Tallinna FC Levadia II

8

3

5

0

18:5

14

3. Viljandi JK Tulevik II

8

4

1

3

18:18

13

4. Valga FC Warrior

7

4

0

3

10:11

12

5. Pärnu JK Vaprus

8

3

2

3

13:13

11

6. Tallinna JK Legion

8

3

2

3

20:17

11

7. Kiviõli Tamme Auto

7

3

2

2

16:12

8

8. Tallinna FC Flora II

8

1

3

4

6:10

6

9. Rakvere FC Flora

8

3

0

5

13:18

3

10. Lasnamäe FC Ajax

8

0

3

5

5:21

3

“

Tartu moodi ka ei tahaks Meistriliigas vireleda.

Andrei Škaleta sõnul sõltub palju rahast. Niipea kui Sillamäe leidis toetajad, tõusis ta II liigast kiiresti kõrgeimale korrusele. Škaleta loodab leida tulevikus rohkem toetajaid, et saaks osalegi mängijaist palka maksta. Praegu käivad pallurid tööl või õpivad. Kuigi Ida-Virumaal on suuri ettevõtteid, nagu Eesti Energia või Eesti Põlevkivi, pole nende rahakotirauad jalgpallile avatud. Seetõttu peab Lootuski otsima sponsoreid mujalt. Ida-Virumaa jalgpallitõusu kohta ütleb Škaleta lihtsalt: “Kümme-viisteist aastat tagasi oli jalgpall siin kandis alati kõva tasemega. Jalgpalli meil armastatakse.

Nüüd me lihtsalt naaseme oma positsioonidele.” indrek schwede Nimi

Pildimeenutus 2001. aastast, kui Kohtla-Järve Lootus mängis Meistriliigas Viljandi Tuleviku vastu.

“

K

ui Meistriliiga esikolmikus on koha sisse võtnud kaks Ida-Virumaa meeskonda, on esiliigas kaheksa vooru järel liidriks kolmas sealtkandi klubi: KohtlaJärve Lootus. Üheksakümnendate alguses oli kõigi kolme linna jalgpall kõvasti esil, siis jäi pildile vaid Narva. KohtlaJärve ja Sillamäe kustusid vaikselt ja vajusid madalamatesse liigadesse. Kas järgmisel aastal pallib Meistriliigas jälle kolm Ida-Virumaa meeskonda?

“Ma ütlesin juba hooaja avamisel, et eesmärk on esiliigas tulla esikolmikusse, aga kui see ei õnnestu, pole katki midagi,” räägib Kohtla-Järve Lootuse juhatuse liige ja mängija Andrei Škaleta. “Meie jaoks on oluline arendada noortejalgpalli ja tervet klubi. Sellest aastast on meil ka duubelmeeskonda ja naiskond.” Škaleta kinnitab, et kui peaks õnnestuma tõus Meistriliigasse, siis sinna ka minnakse. Klubi tegi edukalt läbi esiliigameeskondade jaoks vajaliku litsentseerimise ja tema sõnul Meistriliiga nõudmised märkimisväärselt kõrgemad.

“Eks paistab, kuidas me selle hooaja vastu peame,” ütleb Škaleta. “Tartu moodi ka ei tahaks Meistriliigas vireleda.

Aga oleme mänginud Paidega ja saame hakkama küll. Narva, Sillamäe ja Levadiaga läheb meil muidugi raskeks. Toetume paljuski oma noortele, lisaks tuli meile Transist Valeri Smelkov, kes ei saanud piisavalt mänguaega, ja Narva taustaga Viktor Plotnikov. Esiliiga tase on viimase viie-kuue aastaga tõusnud, nõrkasid enam pole. Aga ka meie oleme valmis.

Tegime hea füüsilise ettevalmistuse, kaasatud oli alguses 30 mängijat. Meil on viis-kuus võrdvõimelist vahetusmängijat ja duubel. Ajaxi ja Legioni vastu võitsime mängu viimastel minutitel. Treenime iga päev, kuigi kõik mängijad ei saa kõigil treeningutel osaleda.”

Meeskond

Väravaid

1. Tõnis Starkopf

Kiviõli Tamme Auto

9

2. Alexander Pavlikhin

Tallinna JK Legion

7

3. Yaroslav Dmitriev

Tallinna FC Levadia II

6

4. Raido Roman

Viljandi JK Tulevik II

4

5. Jaan Leimann

Valga FC Warrior

3

6. Erkki Junolainen

Valga FC Warrior

3

7. Konstantin Karin

Kohtla-Järve FC Lootus

3

8. Tarmo Rebane

Rakvere FC Flora

3

9. Maksim Kisseljov

Tallinna JK Legion

3

Pärnu JK Vaprus

3

10. Ranet Lepik

2009 MAI JALKA

61

II liiga

Pärnu vajab mänguaega

Jalgpall ei kao Pärnust kuhugi

“Tehniline pagas on noortel päris hea, kuid füüsiliselt ei pea nad veel vastu,” mõtiskleb Lapp Meistriliigas mängimise üle.

“Teine tegur on muidugi raha, me peame mängimise jaoks ise midagi investeerima, mitte ei saa sinisilmselt lootma jääda, et teeme võistkonna ja hakkame mehi müüma ning raha hakkab voolama,” vihjab Lapp kaaslinlaste hiljutisele ebaedule meistriliigas. “Ning kohalikke olusid tuleb põhjalikult tunda,” lisab Lapp.

Ometi suudavad Pärnust hoopis väiksemad linnad edukalt kõrgemas liigas kaasa lüüa. “Kohtla-Järve näiteks käis põhjas ära ja on uuesti tõusma hakanud, praegu on meil mõõnaperiood,” lausub Lapp rahulikult. Tõsi, hiljuti sekkus Pärnu jalgpalli lausa jalgpalliliidu president Aivar Pohlak, kelle initsiatiivil korraldati Pärnu jalgpallikonverents.

62

JALKA MAI 2009

Lapp võtab selle jällegi külma rahuga kokku: “Need, kes on siiani tööd teinud, teevad seda edasi, laisemad ootavad nüüd suurt rahalaeva jalgpalliliidu poolt.”

Pärnu kui väikese koha mureks on muidugi see, et kooli lõppedes lähevad noored mehed kas edasi õppima või ahvatleb suurlinn Tallinn või mõni välisriik kopsakate töötasudega poisse putsad töömehekinnaste vastu vahetama. Kui aga mõnele talendikamale paneb silma peale edukas klubi, siis Lapp lubab, et nemad kedagi kiusu pärast kinni hoidma ei hakka.

“

Need, kes on siiani tööd teinud, teevad seda edasi, laisemad ootavad nüüd suurt rahalaeva jalgpalliliidu poolt.

“

P

ärnust tuleb seoses jalgpalliga viimasel ajal vaid halvamaigulisi uudiseid. II liiga meeskonna Pärnu Kalevi ühe eestvedaja Peeter Lappi sõnumit sellises olukorras iseloomustab hästi Allan Roosilehe kunagise menuloo “Turvamees” sõnad: selle kõige juures tuleb jääda rahulikuks ja vaoshoituks.

Teist liigat võidu ja kaotusega alustanud Pärnu Kalev püüab sel raskel aastal hakkama saada, kuid tulevikuks on meestel suuremad plaanid. Praeguste mängijate seas on palju alla 20aastaseid noormehi, kes Lapi sõnul võiksid olla Pärnu jalgpalli edukas tulevik.

“Tahaksime luua tõelise tulevikumeeskonna, praegu on meil läbirääkimised Pärnu Jalgpalli Klubiga,” selgitab Peeter Lapp lähiplaane. PJK vastutaks noortetöö eest ja Kalev juba vanemate poiste ja meeste esinduste eest.

Lapp ei eita, et temagi tahaks näha, et kord esindaksid Pärnut meistriliigas kodulinnast sirgunud parimad pojad, selleks oleks vaja aga kokku panna juba karjääri loojangu poole astuvad hiiglasliku kogemustepagasiga tippmehed ja noored suvepealinlased. Paljudel endistel mängumeestel aga puudub kahjuks kunagisse kodulinna naasmise plaan.

Lahkujaid pikalt taga nutma ei jääda – altpoolt tuleb noori tahtejõulisi poisse peale küll ja küll. Kuid väljakule mahub neist korraga ainult 11. Teisalt, võiduks ei piisa üksnes noorte meeste tahtmisest, on vaja ka kogemusi ning kaalutlevamaid päid.

“Eks meil ole siin selline “nokk kinni, saba lahti” olukord. Kõigile noortele me mänguaega ei leia ja see on neile muserdav. Mänge on ka vähe, kui neid oleks aga rohkem, siis vanakesed ei tahaks nii

palju mängida, kuid me vajame nende kogemusi,” nendib Lapp. “Hea oleks, kui saaks Kalevi kõrvale luua veel ühe võistkonna, kes mängiks näiteks kolmandas liigas.” Selle eesmärgiga PJKga koostööd teha plaanitaksegi.

Kohalike noorte taseme üle ei saa Lapi sõnul samuti nuriseda. “Kui 17aastane poiss on ikka teises liigas juba tegija, võib ta profikarjäärile mõelda,” lausub ta ning toob esile paar noort PJK poissi, kes on esimestes teise liiga mängudes väga hea mulje jätnud.

“Sellist eredat tähte, nagu oli Rauno Alliku, meil praegu ei ole,” iseloomustab oma poisse Lapp. “Alliku pani ka vanemad mehed mängima ja oli igas mõttes liider. Aga võib-olla on altpoolt mõni kõva tegija peale tulemas, me peame neile mängupraktikat andma, eks siis näeb.”

Selle hooaja eesmärkide kohta sõnab Lapp, et mida kõrgemale jõutakse, seda parem, kuid kohustust esiliigasse jõudmiseks ei ole. “Tähtis on, et kambavaim ära ei lagune,” sõnab treener. “Hea õnne korral võime ju esiliigasse jõuda, kuid pigem tahaks selle eesmärgiks võtta tuleval hooajal,” lausub Lapp ja rõhutab, et poisid on hingega asja kallal ja ega jalgpall Pärnust kuhugi ei kao. oliver jakobson Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/Scanpix

Peeter Lapp (ülal vasakul) tahab luua meeskonna, mis lööks läbi Meistriliigas. Pildil mängib Vaprus (kollases) Floraga, kelle rohelises on endine pärnakas Henri Rüütli.

III liiga

FC Balteco palliplatsil pulli tegemas ei käi

J

algpallimeeskonnale nime andnud AS Balteco peadirektor ja üks vutisatsi loomise idee autoritest Lars Sumberg kinnitab, et ka kunagi V liigas alustades ei olnud nende puhul tegemist pullivendadega, kes platsil vaid mõnusalt aega veetmas käivad: “Me pole seda tüüpi võistkond, kus enne mängu juuakse kaks õlut. See meie võistkonda selgelt ei ühenda. See Balteco meeskonna jaoks ei kuulu õlu ja jalgpall kokku. ei ole mingi õllejoojate punt, vaid mehed, kes tahavad palli mängida ja tunnevad naumängib FC Balteco oma kohtumisi dingut amatöörjalgpallist.”

Laagri kunstmuruväljakul ning on Seda, et FC Balteco mängijad lästaadioniga väga rahul. Lars Sumbergi hevad igat mängu võitma, näitas juba sõnul aitab madalamate liigade tasemel esimene katse palliplatsil. Kui 2003. kunstmuru kaitsta mängijate tervist: sügisel Tallinna Kristiine linnaosa kor“Muru kvaliteet Eestis – välja arvatud raldataval isadepäeva jalgpalliturniiril tõesti head väljakud, kus Meistriliiga ja meeskondi nappis, pöördus selle korral- Esiliiga mängivad – on ikkagi nii madal daja Baltecos töötavate ja jalgpalli män- ja suve on nii vähe, et sellised mullagivate tuttavate poole palvega, et etteväljakud lõhuvad rohkem. Ma olen võte paneks ka oma võistkonna välja. märganud, et kui meil alguses oli Sakus Mõeldud-tehtud. Valmistati esimesed murustaadion, siis oli vigastusi selgelt särgid ning iseendalegi üllatuseks sai rohkem.” turniiri lõppedes asuda võitu tähistama.

Kõrgemale tõusmine “Osalenud seitsme-kaheksa võistkonna seas olime tasemelt ehk viiendad, pole olulisim “Amatöörvõistlusspordi üks tunnusaga nappide võitude ja minimaalsete skooridega võitsime turniiri,” meenutab märk on see, et tahtmist on kõigil rohkem kui oskusi, ja nii on vigastused Sumberg. “Pärast võitu istusime koos kerged tulema,” muigab Sumberg ülimaha, sõime õhtust ning tekkis mõte, et teeks oma jalgpallivõistkonna ja hak- innukate pallivõlurite üle. Viie hooaja pikkune liigajalgpallikogemus on lihvikaks liigat mängima.” nud oluliselt siiski ka Balteco mängijate Tahtmist rohkem kui oskusi oskusi, sest kui Sumberg mõtleb tagasi Nii startiski 2004. aastal V liigas Saku esimestele kohtumistele, erineb mänguFC Balteco meeskond. Kuigi Sakuga, pilt kui öö ja päev: “Kohati valitses välmille staadion oli kunagi nende kojakul ikka tõeline kaos. Alguses oli meie duväljak, pole praeguseks III liigasse ettekujutus võistlusjalgpallist väga piirakerkinud klubil enam mingit pistmist, tud – kuidas mängijana asetuda väljakule, ollakse liigas kirjas sama nime all. Nüüd milline on taktika, kuidas palli liigutada.

Esimesed mängud võiks kokku võtta mõiste “padukaitse” alla, sest parim skoor, mis me saada võisime, oli 0 : 0.”

Praegu hoiab FC Balteco mängupildil treenerina silma peal Viktor Ruditš, kes ühtlasi täidab vasakkaitsja kohustusi. Lars Sumbergi sõnul on hea, kui keegi hoolitseb selle eest, et vahetused oleks korrektselt tehtud ja järgitaks mängujoonist. Täiskohaga treeneri palkamist pole nad kaalunudki, sest ei näe sel mõtet, kuna eesmärgiks eraldi pole võetud liigasüsteemis ülespoole ronimist.

“Oleks ju tore võib-olla korra proovida ära ka II liigas mängimine, aga selleks oleks vaja natuke tõsisemalt trenni teha,” lausub Sumberg. “Oleme stabiilselt teinud kaks korda nädalas trenni ja mina leian, et see on täiesti optimaalne.

Neli korda nädalas teha on ebareaalne, kui inimestel on töö ja pere.”

Balteco meeskond ei ole juba ammu enam piiratud vaid nime andnud ettevõtte töötajatega – koos käib seltskond, kuhu uued liikmed jõuavad tavaliselt tuttavate kaudu. Põhjust, miks ühise ajaveetmise vormiks on valitud jalgpall, näeb Sumberg selles, et jalgpallis on võimalik arvestatavale tasemele jõuda ka ilma eluaegse trennita: “Võistkonna loomise impulss tuli ka sellest, et keskmisel tasemel jalgpalli mängib rohkem inimesi kui korvpalli või võrkpalli. Meil on võistkonnas päris palju mehi, kes ei ole noorena põhispordialana treeninud jalgpalli. Paljudel spordialadel on hiljem võimatu amatöörspordis tugev olla, kui sa ei ole enne seda teinud, aga jalgpalli on kunagi ju kõik mänginud, toksides kas hoovis või tänavanurgal palli.”

Berit Nuka 2009 MAI JALKA

63

IV liiga

FC Aspen laiendab Eesti jalgpalli geograafiat Võrumaa meeskonnale FC Aspen annab tublisti värvi asjaolu, et tegemist on Eesti jalgpalliliiga kõige kagupoolsema klubiga.

Ivo Dobkevitsch

H

Sõpruskond, kes tahab ennast tõestada

Kahari sõnul on Aspen puhtalt amatöörmeeskond: “Kui tänavu tahaksime pääseda neljandas liigas kolme parema hulka, siis tulevikus ihkaks kerkida aste ülespoole. Teisest liigast me praegu eriti ei unista, sest seal on tase asjaarmastajate jaoks liiga kõrge ja töö professionaalsem.“ Positsiooni Eesti jalgpallikaardil ning sihid leidis Aspen mullu, sest eel64

JALKA MAI 2009

Väimela FC Aspen. All vasakult: Mihkel Palok, Gaspar Vainula, Kristjan Hakk, Marko Oppar, Kuuno Kahar, Jürgen Kuljus, Mihkel Kõiv. Ülal vasakult: Johannes Olesk, Karel Lendsaar, Janar Urbanik, Richard Kazak, Marko Tarro, Omari Kahar, Kuido Kahar, Alar Trumm.

misel kevadel alustades ei osatud midagi oodata.

“Meie mängijad on kogu elu vutti tagunud, kuid oma tasemest meil ülevaadet polnud,” tunnistas Kahar. “Algul pabistasime isegi rohkem, kui asi väärt oli, sest tegelikkuses suutsime liigaeluga kohaneda suhteliselt kiiresti ja valutult.”

Ka Aspeni tekkelugu on lihtne. Nimelt leidus Kagu-Eestis piisavalt jalgpallihuvilisi noormehi, kes klubi kokku panid: “Vanasti mängisid omavahel Misso ja Vastseliina. Isekeskis palli taga ajades tekkis meil küsimus, miks mitte koos liigat proovida. Nii me selle asja ära tegimegi. Põhimõtteliselt on Aspeni tiim sõpruskond, kuna kontvõõraid meil meeskonnas ei ole.”

“

Algul pabistasime isegi rohkem, kui asi väärt oli, sest tegelikkuses suutsime liigaeluga kohaneda suhteliselt kiiresti ja valutult.

“

akkajad võrulased panid klubile aluse eelmisel aastal, kui esimest korda osaleti Eesti meistrivõistlustel. Oma debüüthooajal saadi neljanda liiga lõunatsoonis 12 meeskonna seas kuues koht ning seejuures jäi võitude ja kaotuste suhe võrdseks.

Alanud hooajaks on Aspen seadnud endale juba pisut kõrgemad eesmärgid.

“Tahame oma tsoonis jõuda vähemalt kolme parema meeskonna sekka,” rehkendas Aspeni mängija Omari Kahar. “Meie jaoks oleks katastroof kuuendast kohast madalamale langeda.”

Kagu-Eesti tingimused pole soodsad jalgpalli harrastamiseks ja seetõttu ei arene Aspeni meeskond nii kiiresti, kui Kahar seda sooviks: “Võrus pole korralikku kunstmurustaadionit, kus harjutada. Talvel tegid kõik meie mängijad usinalt kaks korda nädalas trenni, kuid seda sisetingimustes. Seega kulub meil jupp aega, enne kui suure väljakuga kohaneme. Näiteks mullu saime Tõrva Warriorist suhteliselt kindlalt jagu, ent tänavuse hooaja avavoorus pidime nende paremust tunnistama.”

Aspen pole siiski Kagu-Eesti esindusklubi, sest teises liigas pallib Võru JK. Neljandas liigas oli Aspen mullu ainus Võrumaa esindaja, ent tänavu saadi konkurendiks Navi vutiselts. Samas tuleb lisada, et Aspen on ka Võru JK duubelmeeskond.

Samuti pole Aspenis staare ja üle riigi tuntud kodanikke. Kõige nimekam klubi liige on vahest Eesti murdmaasuusatamise üks tulevikulootusi ja ka Maarjamaa järelkasvukoondisesse

kuuluv Artur Palok. Kuigi Aspeni meeskond koosneb amatööridest, pole mängijate liikumine nendegi seas igapäevane. Näiteks eelmise aasta koosseisust on nüüdseks lahkunud kolm mängijat, nende asemel juurde tulnud neli uut meest.

Mehed tulevad kokku üle Eesti

Aspeni meeskond koosneb küll kagueestlastest, ent elu on viinud nad üle vabariigi laiali. Nii teenib Kahar oma igapäevast leiba Tallinnas, kuid armastus jalgpalli ja Lõuna-Eesti vastu on sidunud ta Aspeniga.

“Töötan Tallinnas, kuid mängudeks sõidan Väimelasse,” kirjeldas Kahar suviseid nädalavahetusi. “Samamoodi tuleb meil kogu meeskond kodumängudeks üle Eesti kokku. Välismatšidele saame tänu OÜ Asundusele, kes eraldab meile selleks tarbeks oma bussi.”

Mängijate igapäevane elu on siiski kerkinud Aspeni jaoks üheks suurimaks probleemiks. “Koos me eriti treenida ei saa,” tunnistas Kahar. “Mina näiteks harjutasin talvel koos ühe Tallinna meeskonnaga, teised mehed kogusid vormi Võrus või Tartus. Seetõttu ei saa me liigas oma mängu ka kevadel kuigi hästi käima. Hea hoog ja ladus koostöö tekib meil enamasti alates suvest.”

rannajalgpall

Martin Reimiga rannajalgpallile Alles sellel kevadel professionaalse treeningkava kindlaks määranud A&A Kinnisvara/AEG meeskond on varsti algavaks hooajaks seadnud kõrgeimad eesmärgid – võita 12-liikmeline Meistriliiga. kalev salla

Üksmeel viib tippu. Kui Reim ka veel abiks tuleb...

Variant on see, et ma registreerin ning mängin need mõned etapid, mis saan ning võib olla abistan neid treeningtöös.

Seega kindlalt ei saa praegu öelda, et neil peatreeneriks hakkan. Mulle on see ikka väga uus asi. Just hiljuti tegin oma esimese treeningu ja see oli ikka minu jaoks väga võõras. Kuna eluaeg olen suurt jalgpalli mänginud, siis väikene vaheldus ta mulle oli. Aga eks ma pean harjuma.”

“

A&A Kinnisvara hakkas meid toetama siis, kui kinnisvara hiilgeajad olid juba lõppemas.

“

E

ndistest Meistri- ja esiliiga mängijatest koosnev meeskond on seatud eesmärkide saavutamiseks enda mängivaks treeneriks värbamas suurte kogemustepagasiga Martin Reimi. Ajakirja trükkimineku hetkeks oli hiljuti tippspordist loobunud pallur teinud meeskonnaga ühe ühise treeningu.

“Praegu, esmamulje järgi tundub ta treenerina küll väga hea,” räägib meeskonnas palliv Erik Toom. “Ka mängijana on ta meile kindlasti vajalik täiendus.

Esiteks on tal väga hea tehnika – ta valdab õhus väga hästi palli, mis teatavasti on rannajalgpallis väga oluline.

Teiseks, kuna ta lõpetas alles hiljuti oma karjääri, on ka tema füüsiline vorm suurepärane.”

Reim ise jääb oma võimalikust uuest väljakutsest rääkides aga tagasihoidlikumaks: “Asi on veel natukene lahtine, kuna enamikul etappidel ma osaleda ei saakski. Sel ajal on mul oma kooli poistega võistlused või oleme ära laagrites.

Eelmisel aastal rannajalgpallis karikavõitjaks tulnud A&A Kinnisvara/ AEG meeskonnale pandi alus seitse aastat tagasi, kui seltskond erinevates liigades mängivaid sõpru otsustas hobi

korras rannajalgpalli mängida.

“Enamasti olid seal FC Kuressaare, Nõmme Kalju ja Paide FC Flora mängijad,” selgitab ka klubi asjaajamisega tegelev Toom. “Liitusin meeskonnaga eelmisel suvel ning minu eesmärk oli saavutada meeskonna professionaalsem tase ning seada konkreetsemad eesmärgid. Selleks oli vaja leida ka sponsoreid.”

Futsali liigaga ühines meeskond eelmisel sügisel ning peasponsoriks sai A&A Kinnisvara/AEG ja treeneriks suures jalgpallis Eesti koondistki esindanud Indro Olumets. Debüüthooaeg kujunes klubile edukaks – peale esiliiga põhja-ida tsooni võitmist tõusti üleminekumängudel Võru JKga tulevaks aastaks Meistriliigasse. Klubi taset näitab seegi, et Eesti futsalikoondisesse valiti eelmisel aastal koguni kolm A&A Kinnisvara/AEG mängijat.

“Arvestades seda, et olime Esiliigas ning koondisesse valitakse tavaliselt vaid Meistriliiga mängijaid, oli see meie jaoks suur asi,” leiab Toom.

Järgmiseks futsali hooajaks on meeskond seadnud eesmärgiks lüüa kiil liigas domineerinud muulaste meeskondade, Sillamäe JK, FC Ararati ja FC Anži vahele.

Arvestades Eesti majanduse olukorda, tekib paratamatult küsimus, kuidas on üks kinnisvarafirma nõus jalgpalliklubi toetama.

“A&A Kinnisvara hakkas meid toetama siis, kui kinnisvara hiilgeajad olid juba lõppemas,” räägib varem Nõmme Kaljus mänginud Toom. “Ettevõtte juht Aivar Villemson on ise ka jalgpalli sees olnud ning võtab seda rohkem kui fänn ja fanaatik. Isegi nüüd kui ajad on raskemaks läinud, panustavad nemad ikkagi rohkem kui varem. Aga selge on see, et otsime juurde ka teisi sponsoreid.”

2009 MAI JALKA

65

lisaaeg Kaks meest Inglismaal Foto: Lembit Peegel

Ma olen ka Watfordi mängija!

Ütle parem, millal su leping lõpeb.

Andrei Stepanov (vasakul) ja Mart Poom pallivad küll üheaegselt Inglismaal, kuid ka leping lõpeb neil ühel ajal: kohe hooaja lõpus.

Lahkus viimane sõjaeelne internatsionaal 28. aprillil sängitati Tallinna Siselinna kalmistu mulda Ralf Veidemanni (sünd 1913) urn. 2. veebruaril Rootsis surnud Veidemann oli viimane elusolev sõjaeelne Eesti koondislane. Oma hõljuva stiili tõttu kandis ta hüüdnime Strauss, mis oli viide valsikuningas Straussile. Eesti koondises lõi Veidemann 13 mänguga 3 väravat: 2 Balti Foto: Tiit Lääne turniiril 1938 Leedule ja ühe 1939. aastal Lätile.

Eesti meistrivõistlustelt võitis Veidekas Spordi koosseisus 1934 hõbeda ja Kaleviga 1938 pronksi. 1941. aastal tuli Veidemann Dünamo koosseisus Eesti meistriks jääpallis. 1944. aastal siirdus Veidemann Rootsi, kus elas surmani.

Ralf Veidemann Stockholmi Eesti maja ees.

66

JALKA MAI 2009

Martin Reim 157 6. juunil, täpselt Eesti jalgpalli sajandal sünnipäeval, peab oma lahkumismängu Euroopa rekordinternatsionaal Martin Reim. Siis mängib Eesti koondis A. Le Coq Arenal Ekvatoriaal-Guineaga. „Ega ma ise selle peale varem mõelnudki, et on juubeliaasta,” räägib Martin Reim Jalkale. „Teadsin, et sel aastal tahtis jalgpalliliit seda mängu korraldada ning vastane ja aeg oli jalgpalliliidu otsustada.

Muidugi ei arvanud ma, et mu lahkumismatš oleks Brasiilia vastu – see on ise nii suur sündmus, et sinna veel midagi külge pookida oleks mõttetu.” „Olen Tarmoga (Rüütli) neli sõna sel teemal vahetanud,” naerab Reim. „Me pole rääkinud, kui palju ma mänguaega saan. Eks see oleneb minu vormist. Et kui kaua suudan mängida. Kindlasti olen enne mängu ka koondisega koos, sest mäng on mäng. On vaja taktikat arutada ja ma ei saa tulla kodunt, et tere, mehed, ma tulen teiega platsile!”

Pärast tippjalgpallist loobumist on Martin Reim tegelenud palju erinevate spordialadega. Tänu heale talvele suusatas ta üpris palju, osales Marek Lemsaluga mitmetel maratonidel. Ta on toksinud saalija rannajalgpalli, käinud mõnes FC Toompea trennis ja igapäevaselt puutub palliga kokku omanimelises jalgpallikoolis, kus ta treenib poisse. „Suure väljaku peal pole ma mänginud, aga tänu suusatamisele on võhm päris hea,” ütleb Reim, kelle sõnul pole ohtugi, et publik võiks teda 6. juunil kõhukesega näha. „Luban, et särk mulle väikseks ei jää!

Praegu käin rattaga sõitmas ja jooksen. Kui paar päeva mitte midagi ei tee, siis tunnen, et on vaja end liigutada. Olen 30 aastat jalgpalli mänginud ja muid alasid saanud ainult kõrvalt Foto: Peeter Langovits/Postimees/ Scanpix näpistada – nüüd teen kõik tagasi.”

Eelmisel aastal rõõmustasid lätlased, et nende Vitalijs Astafjevs sai täis 150 mängu koondise eest. Mis siis, kui see mees Reimi kinni püüab ja ettegi läheb? Reimi ajab selline küsimus naerma: „No mul on putsad endiselt alles, eks ma hakkan siis jälle Martin Reim A. Le Coq Arena taustal. 6. juunil toimub seal tema lahkumismäng. trenni tegema!”

Indrek Schwede

Jalgpalliliit katsetas internetiülekannet 28. aprillil tegi jalgpalliliit koostöös Leviraga internetiülekande Eesti karikavõistluste poolfinaalist Narva Trans – Tallinna Flora. Paralleelselt oli mäng näha ka TV 4 ekraanil. Interneti katseülekannet sai üheaegselt maksimaalselt näha 250 IP-aadressilt ja tipphetkel vaadati seda mängu 180 arvutist. Kokku vaadati Flora 3:0 võiduga lõppenud mängu 720 IP-aadressilt.

Eesti Jalgpalli Liit on viimasel ajal pööranud palju tähelepanu internetivõimaluste avardamisele. Ajalehega Postimees on loodud jalgpalliportaal internetiaadressil jalgpall.postimees.ee ja koostöös ETVga saavad huvilised vaadata aadressilt sport.err.ee Eesti koondise mängude otseülekandeid, kui samal ajal on ülekanne ka ETV ekraanil.

Järgmine internetiülekanne on aga planeeritud 9. maile.

2009 MAI JALKA

67

68

JALKA MAI 2009