Jalka (veebruar 2018)

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2018

Konstantin Vassiljev on pigem hea inimene kui hea jalgpallur MARTIN KIHO NÕUANDED JALGPALLURIST LAULJA INGER FRIDOLIN TARMO NEEMELO LÄHEB PAIDESSE SKOORIMA

ANNA GAVRONSKI SÜMBOOLNE 11

FANTAASIAJALGPALL ALUSTAB EESTIS TEIST HOOAEGA ISSN 1736-7379

Postrid: Ragnar Klavan / Mohamed Salah / Roberto Firmino

TREENER TIIT TIKENBERG

veebruar

Veebruaris hakkab jälle peale

Pärast talvepausi on veebruaris jälle põhjust seada end Eesti tippjalgpalli lainele, sest juba 23. veebruaril – päev enne Eesti vabariigi sünnipäeva – peetakse maha järjekordne superkarikafinaal. Seekord kohtuvad Sportland Arenal mullune Eesti meister FC Flora ja uus ühendklubi FCI Levadia Tallinn, mis on 2017. aasta karikavõitja FCI Tallinna järeltulija.

Päev enne superkarikafinaali ehk 22. veebruaril toimub aga pidulik jalgpallisündmus, kui peetakse koduse hooaja avaüritus. Traditsiooniliselt on kohal kõikide Premium liiga klubide esindajad, kes saavad enne uut hooaega heita valgust oma meeskonna tegemistele.

Loositakse ka Evald Tipneri karikavõistluste veerandfinaalpaarid.

Veebruari alguses saab näha Eesti–Läti duelli, kui välja mängitakse järjekordne Liivimaa karikas.

Tallinnas EJLi jalgpallihallis lähevad omavahel vastamisi Eesti meister Flora ja valitsev Läti tšempion Jurmala FK Spartaks. Liivimaa karikat on varem välja mängitud viis korda – aastatel 2003, 2004, 2005, 2008 ja 2011 – ja mullu otsustasid riikide alaliidud võistluse taaselustada.

Foto: Lembit Peegel

2017 VEEBRUAR JALKA

3

sisukord Kaanelugu lk 46–49; 50–52 Seekordne kaaneloo kangelane on ajakirjas esindatud kahe pika looga: kõigepealt vastab Konstantin Vassiljev lugejate küsimustele ja seejärel on intervjuu temast dokumentaalfilmi tegeva režissööri Madis Reimundiga. Lugejatele räägib meie Kostja muu hulgas seda, et on parema meelega hea inimene kui hea jalgpallur. Seda esimest omadust pidas tippspordis miinuseks tema klubitreener Venemaal.

Kolumn

14

14 Indrek Schwede Eduard Tinn on oma raamatus, mis pretendeerib kirjeldada Eesti spordiajalugu, jalgpalli nii mutta trampinud, et sellele pidi vastama. Muu hulgas sedagi, et erinevalt muust spordist pakub jalgpall varju massikultuuri ja meelelahutuse pealetungi eest.

Persoonid & intervjuud 20 Minu 11: Anna Gavronski Teleajakirjanik Anna Gavronski on kokku pannud vägeva satsi ainult naistest eri elualadelt. Ajakirjanikuna ta poliitikuid sinna ei võtnud!

22 Kahekõne: Tarmo Neemelo Oma sünnilinna klubisse Paide Linnameeskonda siirdunud endine internatsionaal vaatab üle õla tagasi ja meenutab käidud teed. Aga ootab ka uut hooaega, et lüüa väravaid ja luua olukordi teistele.

28 Ariina Mürkhain luubi all

20

38 Treener: Kristina Bannikova 44 Treener Tiit Tikenberg 58 Inger Fridolin Muusikute peres üles kasvanud Inger Fridolin on ennekõike jalgpallur ja jalgpallitreener, aga leidis endas üles ka meloodiameele ja annab nüüd sooloartistina kontserte.

Rubriigid 3 Veebruar 6

22 4

JALKA VEEBRUAR 2018

Lembit Peegel

10 Nimed & numbrid 12 Lood & tsitaadid

Kuu tsitaat “Filmi läbiv teema oleks Konstantin Vassiljevi tõusmine venekeelsest keskkonnast eestikeelse keskkonna eeskujuks. Mulle tundub, et see on Eesti ühiskonnas äärmiselt oluline temaatika ja vajab sügavamat käsitlemist. Vassiljev on eeskujuks vene noortele, keda on kasvatatud mentaliteediga, et Eestis pole neil lootust kuhugi jõuda.”

Madis Reimund lk 50–52

24 Premium liiga 30 Martin Kiho nõuanded

58

40 Saalijalgpall 42 Pipraterad Üks pilt võib rääkida rohkem kui sõnad. Väike tüdruk emale pärast võidukat mängu vastu jooksmas on üks selliseid. See juhtus aastalõputurniiril naiste esi- ja II liiga turniiril.

60 10 aastat tagasi 64 Lisaaeg 66 Ristsõna

42

Muu 50 Film Kostja Vassiljevist 53 Lionsi klubi 54 Hõbepall Mattias Käidile 56 Muruhooldus A. Le Coq Arenal Meie rahvusstaadioni muru on saanud rahvusvaheliselt sedavõrd palju kiita, et uurisime, kes selle hooldamisega tegelevad. Tutvuge teiegi selle nelikuga.

62 Fantasy jalgpall Kuidas läks esimesel hooajal Premium liiga fantaasiamängul ja mis ootab ees alanud aastal? Seekord saavad kaasa lüüa päris pallurid ise, nagu see on tavaks ka Inglismaal.

Postrid Ragnar Klavan Liverpool Mohamed Salah Liverpool Roberto Firmino Liverpool

62 2018 VEEBRUAR JALKA

5

lembit peegel

Koondiseaasta algas viigimänguga 2018. aasta algus möödus eestlastele koondiselainel, kui 7. jaanuaril käisid Kalevipojad Abu Dhabis mängimas Rootsiga. Enne seda jagati 2. jaanuaril välja eelmise aasta Hõbepall. Uued ehitised kerkivad jõudsalt meie rahvusstaadioni Lilleküla kompleksis – selle kõik on pilti püüdnud Lembit Peegel.

Fotod: Lembit Peegel

Eesti Jalgpalli Liidu kodu A. Le Coq Arena hoone sai värske välimuse! Nüüdsest pääseb EJLile külla uuest peauksest, mis annab Arena kontoripoolele uue moodsa ilme.

Uued tuuled on puhumas ka Sportland Arenal, kuhu on kerkinud katusega tribüün. Pikemalt saab Sportland Arena ehitusest lugeda järgmiste kuude Jalkast.

6

JALKA VEEBRUAR 2018

lembit peegel

Peatreeneri vahetuse tegi valitsev meister FC Flora, mille juhendamisest loobus Arno Pijpers. Tema mantlipärijaks sai Jürgen Henn, kes Postimehele antud intervjuus hoiatas kohtunikke, et temaga võivad tulla keerulised ajad: “Olen ilmselgelt palju emotsionaalsem (kui samuti noorelt Flora peatreeneriks saanud Norbert Hurt – toim.). Kes meid koos näinud, see teab, millest räägin. Mina ei suuda emotsioone peita.

Võin näiteks terve mängu kohtunikke sõimata …”

Pöial püsti, et ka ülejäänud aasta sajaks Henri Anierilt väravaid!

Uuel aastal avas koondise väravaarve Henri Anier, kes kõmmutas Abu Dhabis tabamuse Rootsile.

Koondiseaasta avamängus Rootsi vastu pidi Marko Meerits oma selja tagant küll ühe palli välja korjama, aga üldises plaanis tegi ta kindla esituse.

2018 VEEBRUAR JALKA

7

lembit peegel

Ühelt treenerilt teisele. Nii andis pidulikul 2017. aasta sporditähtede galal aasta parima treeneri auhinna üle Roman Ubakivi, kelle käest sai eelmise aasta parima treeneri trofee Eesti võrkpallikoondise loots Gheorghe Cretu.

Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi liikmed on oma hääled andnud, nüüd oodatakse 2017. aasta Hõbepalli võitja väljakuulutamist.

8

JALKA VEEBRUAR 2018

lembit peegel

Mattias Käidi õde Kätlin ja isa Mart poseerivad Hõbepalliga.

2017. aasta Hõbepalli väljakuulutamisele tulid mitu Eesti koondislast. Vasakult järjest: Martin Miller sai 10. koha, Siim Luts teenis üheksanda koha, Ilja Antonov jäi teisele kohale ja viiekordne Hõbepalli võitja Konstantin Vassiljev leppis seekord kolmanda kohaga. Sel aastal on kõigil meestel juba uus võimalus lüüa imeilus värav, et järgmisel aastal ise Hõbepalliga koju minna!

Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi valis 2017. aasta Hõbepalli võitjaks Mattias Käidi, loe pikemalt lk 54–55.

2018 VEEBRUAR JALKA

9

nimed & numbrid Vadim Aksjonov Maardu Linnameeskond oli aasta lõpus korralikult pildis, kui esmalt šokeeriti üldsust teatega, et finantsprobleemide tõttu loobutakse välja võideldud Premium liiga kohast ja jätkatakse esiliigas. Aastalõputurniiril oli meeskond aga Premium liiga turniiril nii edukas, et võideti esikoht. 12 väravaga oli turniiri suurim väravakütt ja parim mängija just Vadim Aksjonov.

Elis Meetua Viimastel aastatel Eesti naistejalgpalli valitsenud Pärnu naiskonna pikaaegne väravavaht Elis Meetua lõpetas karjääri ja tänavu teda kõrgliigas enam puurisuul seismas ei näe. Meetua liitus Pärnuga selle asutamisaastal – 1992 – ning mängis Pärnus kõik aastad, välja arvatud 2001. aasta, kui esindas Tallinna Eesti Näituste võistkonda.

17

... Eesti kohtunikku teenis FIFAlt 2018. aastaks rahvusvahelise litsentsi. Ühelgi varasemal aastal pole nii palju Eesti kohtunikke FIFA litsentsi teeninud.

19 : 6

... jäi aastalõputurniiril lõppseisuks traditsioonilises mängus jalgpallipere ja spordiajakirjanike vahel. Veenev 13väravaline võit läks kirja jalgpallipere võistkonnale, kelle ridades lõi kolm väravat Kristen Viikmäe ja neli väravat Juss Tamming.

134

... koondisemängu jagu mehi teatas jaanuari keskpaigaks, et nende mängud tippjalgpallis on mängitud. Nii Ingemar Teever, Martin Vunk, Kaarel Kiidron kui Vladimir Voskoboinikov andis teada, et sel aastal neid enam Premium liigas ei näe. Neljal mehel on koondisemänge saldos vastavalt 30, 67, 1 ja 34.

10

JALKA VEEBRUAR 2018

SPINi programm sai mõjuanalüüsist positiivset kinnitust 10–18aastastele noortele suunatud arenguprogrammile SPIN oli lõppenud 2017. aasta äärmiselt edukas: teeniti mitu rahvusvahelist ja Eesti-sisest tunnustust.

Peale selle viidi esimest korda läbi suuremahuline mõjuanalüüs. Lõppenud aastast ja uutest plaanidest rääkis Jalkale SPINi programmi tegevjuht Keit Fomotškin.

Tallinna noorsootöö tunnustusauhindade konkursil “Suured teod” kuulutati Tallinna noortele suunatud algatuste kategoorias võitjaks SPINi programm. Mida see tunnustus programmile tähendas?

2017. aasta oli meile erakordne, sest ma ei tea ühtegi teist vabaühendust, kes oleks nii palju tunnustusi saanud kui meie. Tallinna linna tunnustust ootasime ehk kõige vähem, aga mõnes mõttes oli see isegi kõige hinnalisem. Oleme nüüdseks teinud Tallinnas programmi juba kolm aastat ja see läks meile väga korda, et ka Tallinna linn tehtud tööd sel moel tunnustas.

Peale Tallinna linna teenis SPINi programm 2017. aastal tunnustust ka Euroopa Komisjonilt ja UEFAlt. Kas lisaks moraalsele tunnustusele toob see kaasa ka praktilisi väljundeid?

Sisuliselt olid need tunnustused olulised eelkõige meie tiimile, sest teeme kohati üsna rasket tööd ja selline tunnustus annab juurde motivatsiooni ja indu raskemateks hetkedeks. Praktilises mõttes on need samuti üsna mitmes mõttes kasulikud. Kuna oleme ikkagi küllaltki värske algatus, mõjub see positiivselt programmi kuvandile. Teiseks on see tähtis uutesse piirkondadesse laienedes.

Sellised tunnustused annavad koostööpartneritele juurde kindlust, et meie programm on sisukas ja oleme partnerina usaldusväärsed. Tulevikku vaadates on neist tõenäoliselt abi ka programmi elluviimiseks vajalikku rahastust taotledes. Kõikide nimetatud praktiliste väärtuste kõrval on loomulikult ka lihtsalt uhke tunne, kui meie tegemisi märgatakse ja tunnustatakse!

2017. aasta oli SPINi programmile oluline ka seepärast, et esimest korda valmis põhjalik teaduslik mõjuanalüüs. Mida saite sealt välja lugeda?

Saime teada, et SPINi programmis ühe hooaja osaleva noore käitumine paraneb 6% ja õppeedukus 8%. Need võivad ehk esialgu tunduda väikesed muutused, aga meie sihtrühma noorte puhul on see siiski märkimisväärne areng. Hariduses toimunud muutuste hindamine on aga vaid üks osa meie mõjuanalüüsist, sest meil on fookuses eelkõige noorte sotsiaalsete ja enesejuhtimise oskuste arendamine. Selles vallas oli väga suur rõõm näha, et kaks hooaega programmis osalenud noorte puhul paraneb enesekontrolli tase 12% ja impulsiivsus väheneb 16%. Kuna oleme olemuselt ennetusprogramm, siis on rõõm teada, et lausa 19% väheneb ka programmis osalevate noorte riskivalmidus. Need numbrid kinnitasid seda, et meie töö kannab vilja ja SPINi programm liigub tõendatult seatud eesmärkide poole.

SPINi programmi rahastavad Euroopa Sotsiaalfond, siseministeerium, Briti Nõukogu, Kohtla-Järve linn, Tallinna Vesi ja UEFA Children’s Foundation.

KADI PARTS 2017. aastale pani SPINi programm punkti taliturniiriga, kus osales koguni 200 last.

Foto: Andry Padar

Vabandus Eelmises Jalkas avaldasime esiliiga puudutava loo juures pildi Tartu Santose treenerist Janar Sagimist ilma tema ja teiste asjaga seotud inimeste loata. Palume kõigi käest vabandust!

6 kuu tellimus

ainult 9.99€!

Telli spordilood endale postkasti siit: www.tellimine.ee/sport-heahind Loe parimaid spordijutte ka portaalist: www.ajakirisport.ee

J A A NUA R 2 018

JAANUAR 2018

Epp Paal – südameasjaks Worldloppet

Talvised matkad Kuidas ennast taaskäivitada?

Eesti kahevõistluse tipphetked M EELELAHUT US

Mirko Miilits – energiline terviseedendaja

Kuidas tehakse kunstlund?

Mis kasu on sportlasele meditatsioonist?

AJAV II DE ELUST IIL

Vigastusest taastumise psühholoogia

RAUL MUST sulgpalluriks juhuse tahtel

RI

LI E L A P ULG

HIND 4.95

9 772382 818016

re,

Ajakiri Sport -põnevad persoonilood, sütitavad intervjuud, kasulikud nõuanded!

S

TIT? RDIS REKE O LIDA JA SP AS VA AR ELUS EET VOKK KUID A LIL –P IK R L D T A H SSEL N RAN BATA KARU KALJU NIK JA VA ÕISTLUS V U ÜTEL TALENDID KOHT Ü R A JA NOORED KUUB

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Mul on lahkumise pärast väga kahju ja olen väga kurb, aga vahel peab tegutsema mõistuse, mitte südame häält kuulates.

Leian, et kui ma ei saa teha oma tööd sada protsenti ehk pean tegema liiga palju kompromisse töö- ja eraelu vahel, siis pole see aus. See pole minu stiil. Ma nõuan kõigilt sada protsenti pühendumist ja kui ma ise seda teha ei saa, on targem taanduda.”

Arno Pijpers ei jätka Flora peatreenerina perekondlikel põhjustel “Aasta tipphetk oli ikkagi põhitiimi eest pingile pääsemine. Koondise eest tegin debüüdi juba eelmisel aastal, kuid nüüd oleks vaja Fulhami särgis sama teha.”

Mattias Käit “Kui rahvuskoondis võidaks jalgpalli maailmameistrivõistlused? Üleüldine rõõm haaraks terve riigi, viies ühiskonna ekstaatilisse õnne- ja ühtsuseseisundisse. Väikestel riikidel ja rahvastel on erinevalt suurrahvastest jalgpalli maailmameistrivõistluste võiduga võrreldava kaaluga sporditriumfe raske saavutada.

Samas võivad vähem hinnatud võidud kui jalgpalli MM tekitada aga väikerahval mitte nõrgemaid tundeid kui sakslastel või hispaanlastel edu jalgpalli suurturniiril.”

Postimehe juhtkiri “Arvan, et esimeses kümnes mängus oleks pidanud neli väravat ikka lööma, aga kuidagi läksid need pallid üle ja mööda ja eks ta siis hakkas kergelt ajudele ka.”

Tarmo Neemelo sai koondises 22 mänguga kirja ühe värava “Viimasel ajal tekkis mugavustsoon, Eestis hakkas lagi ette tulema. Muidugi, tsoon on mugav, siin on sõbrad, kõik on hästi, elu on hästi, aga mugavustsoonis arengut ei ole.”

Brent Lepistu sõlmis lepingu Kristiansundiga “Tema loomingulisus, kohanemisvõime ja kogemus on klubile suureks abiks.”

Kristiansundi spordidirektor Kenneth Leren “Suvel, kui käisin Eesti jalgpallikoondise poistega trehvunksimas, lubasin, et koon kõigile, kes MM-valikturniiril värava paugutavad, jõuludeks Lulli isetormavad villased sokid jalga. Lõpp läks teatritöö kõrvalt pingeliseks, aga valmis sain.”

Näitleja Luule Komissarov

12

JALKA VEEBRUAR 2018

Kristen Kähr (ees sinises) oli see Tuleviku mängija, kes Väikemõisa perekodusse suure kommikotiga sisse sadas.

Foto: Viljandi Tuleviku Facebooki leht

Viljandi Tuleviku 10,5 kilo komme Möödunud jõuluajal sai toreda algatusega hakkama klubi Viljandi Tulevik, kes pakkus oma fännidele huvitavat võimalust soetada jõulukingid mugavalt oma kodust ja kohtuda kinke kätte saades Tuleviku mängijatega. Aktsioonist teenitud tulu läks heategevuseks ehk Väikemõisa perekodu üllatati 10,5 kilo kommidega.

20. detsembril tuli Viljandi Tulevik sotsiaalmeedias välja kingiralli kampaaniaga. Huvilistele pakuti võimalust tellida e-poest klubi fänninänni, mille toimetasid kohale Tuleviku mängumehed Janar Õunap ja Roger Teor, kes käisid kingitusi laiali jagamas päev enne jõululaupäeva ehk 23. detsembril.

Viljandi klubi turundusjuht Marek Tiits selgitas, et projektiga tuldi välja alles mõni päev enne jõule seetõttu, et mõte tekkiski nii hilja. “Ärkasin ühel päeval üles ja tekkis selline idee,” meenutas Tiits. “Alguses tundus väga äge, aga kui esimese kohvi olin ära joonud, siis tundus, et see pole ajaliselt enam tehtav, sest jõulud olid nii lähedal.” Õnneks mõtles Tuleviku turundusjuht pärast teise kohvi joomist ümber ja otsustas projekti siiski käiku lasta. Päkapikkude ehk mängijate kaasamisega raskusi ei tekkinud: “Viljandi Tulevikus on see hea asi, et mängijaid ei pea mitte kunagi mitte ühelegi üritusele paluma kaks korda. Kõik on alati valmis kõigega kaasa tulema.”

Oodatud 23. detsembril kulus Roger Teoril ja Janar Õunapil kingituste laialivedamiseks kaks tundi. Kokku tehti kingiralli kampaanias kümme tellimust, millega ületati seatud eesmärki.

“Ei saa saladust teha, et olin valmis haledaks läbikukkumiseks, sest meil oli nii vähe aega selle kampaania läbiviimiseks,” nentis Tiits. “Aga sotsiaalmeedias läks see väga kenasti lendama ja mõtlesin endamisi, et kui nii vähese etteteatamisega saame viis tellimust, siis võib rahule jääda. Ületasime seda kahekordselt ja saime kümme tellimust,” lisas ta.

Tiits rääkis kampaania kokkuvõtteks, et suurt raha teenima ei mindud.

Kingitusteks valitud kaup oli eelmistest hooaegadest üle jäänud fännikaup, mida müüdi e-poes omahinnaga. Kümne tellimuse pealt saadi kokku veidi üle 50 euro, mis oli algusest peale planeeritud heategevuseks.

“Mõtlesime, mida saab 53 euro eest, ja selgus, et selle eest saab 10,5 kilo komme,” selgitas Tiits.

Suure kommikoti sai endale Tuleviku mängija Kristen Kähr, kes viis kingituse Väikemõisa perekodusse, kellega Tulevikul on pikaajalised traditsioonid ja sidemed.

“Neile etteteatamine ja kommikotiga sinna sissesadamine oli väga liigutav hetk,” andis Tiits mõista, et kõik osapooled jäid projekti tulemusega väga rahule.

KADI PARTS

lood & tsitaadid

nii nad

Mart Reiniku kooli vilistlaste soolo Pärast aastast vaheaega võitis Eesti meeskondliku jalgpallimälumängu meistritiitli MRG Vilistlased. Võistkonna nimi on lahtiseletatult Mart Reiniku gümnaasium ja selle koosseisus ajuspordivad endised klassivennad Kristjan Remmelkoor, Jaak Sõnajalg ja Johannes Vedru.

“Sel aastal tagas meile võidu Kristjan Remmelkoore suur soolo,” hindas Johannes Vedru võistkonnakaaslase suurt panust. “Ta oli tõsiselt valmistunud ja ükskõik milline võistkond oleks koos Kristjaniga selle võistluse kui mitte võitnud, siis kõrgel kohal lõpetanud. Kui me kaks aastat tagasi võitsime, siis oli meie võistkonnasisene sooritus ühtlasem. Sel aastal oli aga Kristjan väga heas hoos.”

“Tema eelis on see, et ta tunneb väga-väga hästi maailmasõdadevahelist jalgpalliajalugu,” jätkas Vedru. “Mina oskasin aidata päevakajaliste teemadega, Jaak Sõnajalg aga üldkultuuriliste teadmistega.”

Vedru sõnul jäid kripeldama vaid paari küsimuse vastused. Suurt punktikadu võistkonnal ei olnud. Võistluseks valmistubki eelkõige Kristjan Remmelkoor. Ülejäänud kaks toetuvad pigem oma alusteadmiste baasile.

“Kuni üheksanda klassini õppisime koos Mart Reiniku koolis, siis vahetasid nemad kooli ja mina jäin,” selgitas Johannes Vedru. “Oleme üheealised, kes on kõik ühel ajal hakanud jalkat vaatama ja seda järjepidevalt teinud.”

Vedru meenutab, et pärast esimest korda Eesti meistriks tulekut osalesid nad ka Eesti spordimuuseumi korraldatud jalgpallimälumängus ja jäid viiendaks, mispeale korraldajad pillasid läbi huumori, et nende mälumäng on ikka see õige. Vedru sõnul on aastad näidanud, et Eesti meistrivõistlustel kõlanud küsimused on nende võistkonnale sobinud.

MRG Vilistlaste võit oli seda magusam, et esimest korda meistrivõistluste ajaloos pidi kaotuskibedust tundma ajakiri Jalka. Senisest kuuest osalemiskorrast oli Jalkal kuus võitu. Seekord lõpetas ajakirja sats neljandana. Üheksandat korda toimunud meistrivõistlused olid täpselt Eesti Jalgpalli Liidu 96. sünnipäeval ehk 14. detsembril. Teist aastat järjest sai teise koha meie tippkohtunikest koosnev võistkond Ümisejad. Kokku osales 44 võistkonda.

MÄRT MÄLUPULK

Meistrivõistluste esikuuik 1. MRG Vilistlased (Jaak Sõnajalg, Johannes Vedru, Kristjan Remmelkoor) 69 p 2. Ümisejad (Jaan Roos, Sten Klaasen, Hannes Reinvald) 64 p 3. Barankad (Raul Ojassaar, Ivar Lepik, Erki Lomp) 59 p 4. JALKA (Indrek Schwede, Mihkel Uiboleht, Kadi Parts) 57 p 5. LIIGA 1980 (Raul Puri , Toomas Kalmet, Toivo Kivimets) 53 p 6. Vironia (Siim Boikov, Mati Räli, Urmet Paloveer) 53 p

ütlesid “Kuidas selgitada välismaalasest jalgpallisõbrale, et kõrgliigasse pääsenud klubi sellest kohast vabatahtlikult loobub?”

Ajakirjanik Kristjan Jaak Kangur “Ma ei ole nõus sellega, mida ma Eesti klubide juures näinud olen, et välismaalasi võetakse lihtsalt seepärast, et nad olemas oleks. (..) Olen väga rahul, kui pean hooajale vastu minema meie noorte talentide ning koduste mängijatega.”

Tallinna Levadia peatreener Aleksandar Rogic “Olen kunagi lapsena näinud, kuidas mu isa mängis Kuressaare eest Flora vastu, nii et minu peas sellist küsimust ei ole.”

Flora president Pelle Pohlak ei näe eetilist probleemi mängida FC Kuressaare särgis Flora vastu “Ennustatavus on aga kunstis täpselt sama väike edutegur kui jalgpallis. Itaallased ütlevad viimase kohta, et jalgpallis on eduks vaja kolme omadust: tecnica (kõrgel tasemel tehnilised oskused), furbizio (leidlikkus) ja fantasia (kujutlus- ja üllatusvõime). Sama kehtib ka kunstis. Viimased kaks omadust näivad aga teatri NO99 tuumikul hetkel puuduvat.”

Teatrikriitik Meelis Oidsalu “Ma ei tahtnud Watfordi jääda. Nägin sõpru, kes ei saanud uusi lepinguid, nende unistused hävinesid. Kartsin ka, et võibolla ei tule uut lepingut, mida ma siis teen?”

Markus Poom kunagisest kolimisest Inglismaalt Eestisse “Oma oskuste juures võiks ta olla palju kindlam. See on tema ainuke väike probleem. Või kui soovite: ta ei tea, kui hea ta tegelikult on. Me töötame selle kallal.”

Jürgen Klopp Ragnar Klavanist “Mõni lihtsalt keeldub uskumast, et viie miljoniga võib saada niivõrd vinge mängija, nagu Ragnar seda tegelikult on.”

Ajakirjanik Kaarel Täll “Heh-heh-hee. Jaa-jah, minu ainus mänguasi oli löpakas jalgpall.”

Kirjanik Mika Keränen irooniliselt oma lapsepõlvest

Võidukas meeskond (vasakult) Kristjan Remmelkoor, Johannes Vedru ja Jaak Sõnajalg.

Foto: EJL

“Novoestonija Linda meeskonnas pole praegu ühtegi eesti päritolu mängijat.”

Ajakirjanik Jaanus Piirsalu ühest Krimmi kohalikust liigast

2018 VEEBRUAR JALKA

13

1-teist mõtet

RUMAL RAAMAT

NORIB TÜLI E

elmise aasta lõpul toimunud aasta parimate sportlaste autasustamine lõppes vehkleja Nikolai Novosjolovile märgilise kaotusega Ott Tänakule. Novosjolov kadus Nordea kontserdimajast kohe pärast ametliku osa lõppu ja varjus avalikkuse eest ka järgnevatel päevadel, jättes ära isegi varem kokkulepitud intervjuu. Sportlase solvumine on arusaadav: ta tunnistasid parimaks nii spordiajakirjanikud kui ka spordialaliidud, kuid rahvahääletusel saadud seitsmes koht kukutas ta rallisõitja selja taha. Sealjuures muudeti reegleid avalikkuse survel viimasel hetkel ja Tänakul lubati individuaalarvestuses kaasa lüüa. Asjatundjad tunnustasid, rahvas aga pidas mehe medaleid vehklemises liiga odavaks.

Mõistagi lõikuvad ses omamoodi traagilises loos medali- ja publikusport.

Meie puhul on medalisport kinnistunud NSV Liidu aegadest, kui riik vajas ideoloogilistel põhjustel rahvusvahelist tähelepanu ja üleoleku tunnustust kapitalistlikust riigikorraldusest. Hoolimata sellest, et rahvas (ja Venemaa puhul ka sealne intelligents) käis vaatamas ja armastas hoopis jalgpalli ja vähemal määral ka teisi sportmänge, seadis riik eesmärgiks võita palju medaleid eeskätt olümpiamängudelt.

Nendes riikides, kus jalgpall on enesestmõistetavalt esikohal – ja selliseid riike on maailmas suurem osa –, ülalkirjeldatud vastuolu puudub. Jalgpall suurima publikuspordina ja muu sport eksisteerivad eraldi. Ka parimate valikul ei teki valusaid vastuolusid. Paljudes riikides on parimate sportlaste valimine nagunii justkui lohutusauhinna väljaandmine, kus killukese tähelepanu saavad nende spordialade esindajad, kes 14

JALKA VEEBRUAR 2018

igapäevastes spordirubriikides peavad taluma jalgpalli lämmatavat ülekaalu.

Nad võistlevad aladel, kus publikut on vähe, ja see üks kord aastas kompenseeritakse neile tähelepanudefitsiit. Eestis on natuke teisiti, sest ühiskond on väike ja oma eri alade sangareid hoitakse rohkem. Kui aga küsida, kes on kohapeal käinud kaemas sõudmist või vehklemist (ja saavad aru spordiala nüanssidest), vastaks jaatavalt kaduvväike osa sootsiumist. Väikeste spordialade puhul elame kaasa statistikale, saavutatud kohale.

Eesti spordi eripära on ka kuningas jalgpalli kauaaegne äraolek, paguluses viibimine. Tema tagasituleku ja oma

MEDALIALA NEEDUS

Väikeste spordialade puhul elame kaasa statistikale, saavutatud kohale. loomuliku koha sissevõtmise on teised spordialad grimassiga vastu võtnud.

Seda näitab ka eelmisel aastal välja antud Eduard Tinni raamat “Lurichi jälgedes. Eesti sport tsaariajast tänapäevani”. Jalgpall saab üllitises nii mis tolmab. Tinni arusaam jalgpalli fenomenist on ühtaegu nii ühekülgne ja jabur kui ka ülaltoodu valguses tähenduslik.

Eesti jalgpall polegi tippsport Tinn defineerib tippspordi ümber: selleks liigituvad üksnes need spordialad, millel on olemas sportlased, kes võimelised võitma OM-, MM- ja EM-medaleid. Teiste sõnadega: suurtes (jalgpalli)riikides on jalgpall tippsport, aga Eestis ei ole. Ta rõhutab oma mõtet (lk 246) kaldkirja kasutades: “Eesti

tingimustes tähendab jalgpalliga tegelemine tippspordiga jumalaga jätmist.” Ta jätkab: “Noortele vutisõpradele tuleb ausalt öelda, et kui nad tahavad mingil spordialal maailmas esimesed olla ja neil on kõrged ambitsioonid, siis on nad valinud vale spordiala.”

Jalgpall on autori järgi “Eestis sisuliselt rahvasport” ja “Eestis pigem harrastussport, mis võtab ära talente teiste alade tippspordist”.

Teiste sõnadega: Ragnar Klavan, kes FC Liverpoolis mängib jalgpalli absoluutsel tipptasemel ja keda ümbritsevad mõeldavaist parimad taustajõud koos tipptasemel meditsiini- ja taastumisteenusega ja kes saab ülikorralikku palka, on harrastussportlane, aga need olümpiaalade esindajad, kes peavad igapäevaseks äraelamiseks taksojuhina rooli keerama (Tinnil on raamatus selle kohta konkreetne näide), on tippsportlased.

Eesti jalgpall on Tinni järgi “pehmelt öeldes haledas seisus”. Oma välismaistes koduklubides ja Eesti koondise poolehoidjate seas lemmikuks saanud Konstantin Vassiljevit, Sergei Pareikot, Raio Piiroja ja Joel Lindperet nimetab ta kohalikeks staarideks.

Tinn näeb jalgpalli populaarsuses üleilmset vandenõu. Kogu ažiotaaž vuti ümber toetuvat üksnes reklaamile ja spordimeediale, mille mahust 90% moodustab jalgpall. Järeldust, et reklaam ja meedia orienteeruvad aladele, mis rahvale korda lähevad, Tinn ei tee. Jalgpallireeglid olevat ähmased, need polevat džentelmenide reeglid. Selles sogases vees oleneb kohtunike subjektiivsest tahtest, kas karistada mängijat kollase või punase kaardiga või jätta karistamata (lk 247). See kõik on kasulik jalgpalliärile: oluline on raha, mitte see, kes võidab.

1-teist mõtet Sealjuures ajab Tinn sassi miljonid jalgpallihuvilised (keda justnimelt huvitab, kes võidab) ja jalgpallitööstuse (autor ei täpsusta, kas ta peab selle all silmas ülemaailmset jalgpallistruktuuri, kihlveokontoreid või midagi muud).

Jalgpall on Tinnile meelelahutus ja massikultuur nende sõnade labases ja madalas tähenduses. See on pööbli mäng. Tinn küsib: “Las jalgpallisõbrad siiski selgitavad meile, miks tiirleb jalgpalli ümber niivõrd ohtrasti lumpeniseerunud publikut? Miks me ei kohta selliseid debiilseid fänne teiste spordialade (tennis, kergejõustik, võrkpall, ujumine, korvpall jne) fännide hulgas?”

Vastus on igale perioodikat jälgivale inimesele teada: sest jalgpall kõnetab erinevalt teistest aladest kõiki ühiskonnakihte kordades suuremal määral ja jalgpallihuligaansus on vaid üks tilluke osa kogu ülemaailmsest jalgpallist.

Tänapäeval moodustab tippjalgpall 0,04% kogu maailma jalgpallist (vaata Jalka 7/2017, lk 14–15). Kogu meedia tähelepanu on keskendunud just sellele 0,04 protsendile ja selle protsendi sees

on ka jalgpalli meelelahutuslik külg.

Aga ka selle väikese osa sees on hoopis olulisemaid nähtusi kui meelelahutus.

Seal on miljonite maailma inimeste enesemääratlus: nad elavad lisaks rahvusmeeskonnale kaasa ka just sellele ühele ja ainsale klubile, mille omanikud nad sageli on ja mis aitab neil nädala-

EDUARD TINN:

“Eesti tingimustes tähendab jalgpalliga tegelemine tippspordiga jumalaga jätmist.” vahetustel üle elada halli argipäeva. See on identiteedi, lojaalsuse ja turvatunde küsimus, mis omandab globaliseerumise tõmbetuultes (mida Tinngi sarjab) hulkade puhul suure tähtsuse. Lõuna-Ameerika riikide identiteet ehitati pärast 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse migratsioonilaineid suuresti üles jalgpalli abil. Aafrika riike dekoloniseerides kasutasid rahvuslikud liidrid

jalgpalli pakutud platvormi suure toetajaskonnaga klubide ja rahvahulki kokku toovate matšide kujul (vaata Akadeemia 8/2012, lk 1386–1424). Jalgpalli on sise- või välispoliitiliselt ära kasutanud Euroopa diktatuurid ja isegi heaoluriigid. Tänapäeval teevad maailma tippklubid koostööd arvukate heategevus- ja keskkonnaorganisatsioonidega, panustades raha, oskuste ja ajaga.

Kogu ülejäänud 99,96 protsendil jalgpallist, maailma enim harrastatud spordialast, on huligaansuse ja meelelahutusega üliväike seos. See on mäng rohujuuretasandil, mis kätkeb endas nii noortetööd, tulevaste tippude kasvatamist, ajaviidet kui ka sotsiaaltööd (teismelistele tegevust pakkudes). Jalgpalli harrastajate kaudu on alaga seotud arvukalt pereliikmeid.

Näiteid jalgpalli ja ühiskonna läbipõimitusest uuritakse maailma ülikoolides, jalgpalliajaloost ja tähendustest kirjutatakse doktoritöid, ilmub teadusajakiri Soccer & Society ja kõigest sellest moodustavad meelelahutus ja jalgpallihuligaansus vaid

Jalgpall on mäng kuningatest kerjusteni, peaministrist paadialusteni. Fotol häälestab Jüri Ratas end Soome parlamendi vastu murule astuma.

Foto: Lembit Peegel

2018 VEEBRUAR JALKA

15

1-teist mõtet

Jalgpall toetub traditsioonidele: sõu ja kirbutsirkuse asemel loob meeleolu ja mängib hümne puhkpilliorkester.

ühe väikese killu. Killu, mille kaudu on jalgpalli võtnud sildistada Eduard Tinn.

Vastupidi üldtunnustatud arusaamale on spordi kuninglik ala temale hoopis kergejõustik (lk 272).

Olümpiaaladele väärikas vanaduspõlv!

Samas ei häiri Tinni tema lemmikala raskejõustiku ja meelelahutuse seos.

Tinn hõiskab: “Aga milline sõumees Lurich oli!”

Raskejõustiku 20. sajandi hiilgeaegasid meenutades nendib Tinn, et “maadlusareenil võimutses reeglina etenduslik põhimõte, kui maadlejate seas pidid tingimata olema kogukad kujud, keda sai efektiivselt reklaamida – sissetulek sõltus otseselt nii turniiridel osalevatest suurtest meistritest kui ekstravagantsetest jõumeestest, kes meelitasid ligi pealtvaatajaid”. Pealegi olnud tsirkuseja profimaadlus noortele maadlejatele ohtlikud alad, millega käinud kaasas pidev pillerkaar, joomingud, prostituudid jms (lk 45).

Tinn nendib (lk 30), et tõstespordi ja maadluse häll asubki tsirkuses ning 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses oli sport “meelelahutuse peamisi vorme”. Jääb arusaamatuks, mis siis vahepeal muutunud on, sest teisal (lk 11) ütleb Tinn, et “kellegi jaoks pole praegu saladus, et suur osa spordist on saanud massikultuuri ja meelelahutustööstuse osaks”.

16

JALKA VEEBRUAR 2018

Võibolla pidas autor silmas, et läinud sajandi keskel ulatus spordi tähendus massikultuuri omast kõrgemale. Sellega võib nõustuda. Külma sõja ajal oli sport oluline vahend vaenlasele koha kätte näitamiseks. Vähemalt NSV Liidule oli väga oluline, kellele kuulus male maailmameistri tiitel, kes võitis jäähokis ja kellel oli olümpialt rohkem medaleid.

Spordis oli aga ka mingi rahvuslik kehakultuuri funktsioon: kui kaugele tõukab võrreldes teiste rahvastega kuuli eestlane, kui kiiresti ta võrreldes teistega ujub, kui kaugele hüppab? See oli auküsimus.

VUTT POLE MEELELAHUTUS

Jalgpalli kohast eri maades ja maailmas tervikuna on kirjutatud läbi poliitilise, majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse prisma ning teemad ja vaidlused aina koguvad hoogu.

Tänapäeval on lood teised: märkan suure kahetsusega, kuidas meie tippsportlased ja tipptreenerid ilma vähimagi kõhkluseta nendivad, et tippsport on meelelahutus. Viimasena Eduard Tinni poolt põhjusega ülistatud Jaan Talts (Eesti Päevaleht 27.12.2017).

Peaaegu kõik Eesti spordiajakirjanikud

Foto: Lembit Peegel

on oma kirjatükkides omaks võtnud, et sport on meelelahutus. Verbaalset kõhklust sel teemal olen kohanud korra (Kuku raadio Spordireporter 01.01.2018). Järelikult on spordiajakirjanikud meelelahutusajakirjanikud. Ja Eduard Tinn kirjutas raamatu “Lurichi jälgedes. Eesti meelelahutus tsaariajast tänapäevani”. Ehk siis oma võttest pikali.

Tinn on oma võttest selili peaaegu iga alateemaga, mille ta vaatluse alla võtab. Autori positsioonid on lõpuni läbi mõtlemata ega pea kriitikale vastu.

Sageli kummutab Tinn ise varem öeldu seda tähele panemata ja tekkinud vastuolu selgitamata.

Nii näiteks jätab ta oma jalgpallikriitika kummalisse seisu, kui korraga lihtsalt tõdeb: “Jalgpall on üks omaette nähtus ja raske on seda mõõta üldisest spordiloogikast lähtudes.” Olles süüdistanud jalgpallireegleid subjektiivsuses, teatab ta korraga (lk 267), et ka “tänapäeva klassikalise maadluse reeglites valitseb subjektiivsus”. Küsimus pole aga ju ainult tänapäevas: Tinn ise viitab Belgia kohtuniku kahele arusaamatule märkusele, mis halvasid meie poksija Nikolai Stepulovi poksitahte 1936. aasta Berliini olümpiaringi finaalis. Maadluse ja poksi ajalugu kubiseb kohtunike suvalistest otsustest. Sohki saab kergesti teha ka sellistel spordialadel, mida mõõdetakse sekundi ja sentimeetriga, nagu kunagi meenutas näideterikkalt

1-teist mõtet

2013. aasta Eesti–Läti maavõistluse ajal toimus tribüünidel laulupidu.

raadiohääl Erik Lillo (vaata Sporditäht veebruar/2005, lk 10–11).

Tänapäeval pakub just jalgpall varju meelelahutuse pealetungi eest spordis.

Jalgpallist kirjutamine ja selle uurimine annab võimaluse tegeleda varem mainitud teemadega nagu identiteet (nii üksikisiku kui ka riigi tasandil), lojaalsus ja turvatunne. Jalgpalli kohast eri maades ja maailmas tervikuna on kirjutatud läbi poliitilise, majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse prisma ning teemad ja vaidlused koguvad aina hoogu. Selle ainulaadse positsiooni annab jalgpallile asjaolu, et ta läbib ühiskonda nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt suuremas mahus ja veenvamalt kui ükski teine spordiala.

Paljude vanade ja vähese populaarsusega spordialade saatus on aga kaasa mängida massikultuuri reeglite järgi: muuta alandlikult oma reegleid, et olla telegeenne, ja püüda säilitada oma kohta olümpiamängude programmis. Tinn märgib (lk 148) isegi, et spordivõistlused pole mõeldavad ilma sõu “elementide ja muu selliseta”.

Kusjuures just jalgpall on mõeldav ja ka toimib ilma tantsutüdrukute ja muu kirbutsirkuseta.

Nagu olen varem kirjutanud (Sporditäht september/2004, lk 16–17; Eesti Päevaleht 04.08.2008; Õhtuleht 13.08.2016), peaks olümpiamängude kontseptsiooni muutma ja klassikalised spordialad kui inimkonna spordipärandi võtma olümpiamängude tiiva alla.

Maailm on muutunud, enam ei näita neil

Foto: Lembit Peegel

aladel võidetud medalid suurt midagi konkreetse riigi kohta, aga need alad on spordiklassika, osa inimkonna ajaloost.

Me peaks neile kindlustama väärika vanaduspõlve olümpiamängude kavas. See tagaks neile jätkusuutlikkuse tulevikuks.

Rassismihõnguline ja valelik Tinni raamat kinnitab arusaama, et Eesti sporti ühekülgselt tundev inimene ei peaks pretendeerima Eesti spordiajaloo jäädvustamisele. Kui ta loetleb eestlastest olümpiavõitjaid eri aladel ja väliseestlaste tublimaid sportlasi ning jalgpallis mainib ära teiste seas Valeri

VANADE SAATUS

Paljude vanade ja vähese populaarsusega spordialade saatus on alandlikult muuta oma reegleid, et olla telegeenne ja püüda säilitada kohta olümpiamängude programmis.

Karpini, pidanuks kindlasti välja tooma ka jalgpallur Igor Netto olümpiakulla (1956) ja EM-kulla (1960). Eestlastest vanemate laps, kes ise pidas end küll venelaseks (erinevalt tema mullu surnud vennast), oli pikaaegne NSV Liidu koondise kapten ja Moskva Spartaki kõigi aegade parim(aid) mängija(id).

Ta oli esimene jalgpallur, kes puudutas Euroopa meistrivõistluste karikat.

Meie korvpallisaavutustest kirjutades märkis Tinn kaks korda (lk 62, 67) enne sõda saavutatud 5. kohta EMil, aga korvpallurid said 5. koha koguni kahel korral: 1937. ja 1939. aastal. Sealjuures võttis Eesti esimesel korral mõtlematult tagasi protesti, mis läks maksma medali. 1937. aastal kuulus Heino Veskila tolleaegse FIBBi peasekretäri William Jonesi koostatud sümboolsesse koondisesse ja kaks aastat hiljem oli turniiri resultatiivseim mängija. Korvpalli puhul on märkimata ka Eesti kolm medalit ülemaailmsetel üliõpilasmängudel, mis teiste alade puhul on märkimist leidnud.

Arusaamatu on nõnda paljude sportlaste, ajakirjanike ja sporditegelaste passipiltide avaldamine: kuigi sissejuhatuses on lubatud, et neist kõigist on ka juttu, ei vasta see tõele. Raamatust on hoopis välja jäänud meie maleolümpia meeskondlikud pronksimehed Gunnar Friedemann ja Johannes Türn, kellest pole ka fotot (Ilmar Rauast on ainult foto). Jaan Klassepp ei võitnud mitte Hispaania velotuuri 1968. aastal, vaid Mehhiko tuuri meeskondlikult. Sõudmise ajaloo juures ei leia me 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel 3.–4. koha saavutanud Mart Kuusikut, teda tutvustatakse kui spordiseltsi Sport poksitreenerit (tõsi, tema sõudmistulemusi nimetades). Purjetaja Aleksandr 2018 VEEBRUAR JALKA

17

1-teist mõtet Zõbini puhul ei mainita paadiklassi ega asjaolu, et ta oli soodimees.

Tinn lajatab Aivar Pohlakule ja kõigile Eesti ajakirjanikele, kes talle ette jäävad, ning on tähelepanuväärselt võidelnud ka allakirjutanu seisukohtadega jalgpallis ja spordis. Ta on olnud tundlik minu kasutatud kujundliku keele suhtes, mille kohaselt võistlevad “tõelised isased” nendel spordialadel, mis tänapäeva maailmas inimestele tõeliselt korda lähevad. Autor taandab selle võrdluse lihtsustatult eri alade konkreetsetele tegijatele.

Tinni huvitab formaalne medal, mitte see, kui suur konkurents valitseb ühel või teisel alal, mis ju annabki medalile kaalu.

Ta kutsub eesti meest üles mehisusele (lk 238–239) ja omadesse uskuma, et “mitte olla teistest haledamad” (lk 273), aga teise suupoolega on valmis kohe alla andma, kirjutades (lk 190), et “mustanahalistega pole mõtet võidu joosta ja hiinlastega lauatennist võidu peale mängida” ning “2,40 hüppavat eestlast on raske ette kujutada” (lk 267). Tinn tahab ikka läbi lüüa seal, kus konkurents on nõrgem, ning eestlase julgustamise asemel avaldab nii eestlast kui ka europiidset rassi alavääristavaid seisukohti.

Autor on mulle 1990. aastatest omistanud seisukohti, mis ei lähe kokku sellega, mida olen sel ajal kirjutanud.

Ta kirjutab: “1990. aastate algul lootis Schwede naiivselt, et Eesti jalgpallimeeskonnas hakkavad mängima vaid eestlased ... Praegu, nagu näeme, on kõik normaalne ja mingist “verepuhtusest” eesti jalgpallis pole juttugi.”

Nimetatud ajal pidin korduvalt ajakirjanduses selgitama, mis asi on kodakondsus ja mis on rahvus. Toonastele jalgpallijuhtidele pidi selliseid elementaarseid tõdesid puust ja punaseks tegema. 14. detsembril 1992 kirjutasin Päevalehes: “Juhatuse liige Olev Reim kinnitas, et kui koondisel peaks olema valida võrdsete oskustega eesti ja vene poisi vahel, valitakse tingimata eestlane.

Juhatus ei taha aru saada, et sel juhtumil on tegemist rahvusliku diskrimineerimisega. Oluline on palluri kuuluvus ühe või teise maa kodakondsusesse, mitte see, millisest rahvusest ta on.”

1. aprillil 1993 sealsamas: “Kui inimesel on Eesti kodakondsus, on tal vastavate oskuste korral õigus kandideerida näiteks riigi jalgpallimeeskonda.

18

JALKA VEEBRUAR 2018

Sellise publiku ees saab välismaal võistelda üksnes Eesti jalgpallikoondis. Ragnar Klavani mulluseid mänge jälgis tribüünilt 1 544 100 inimest.

Foto: Lembit Peegel

Raamat ja Lurich Kireva elukäiguga Eduard Tinn on olnud okupatsiooniajal nii Eesti judo- kui ka karateliidu president ja mõistetavalt kaldu raskejõustiku poole. Raamat koosneb peamiselt Tinni kunagi avaldatud artiklitest ja tuntumate Eesti sportlaste biograafiate ümberjutustamisest. Raamatu plussiks on autori meenutused Eesti judo ja karate sünnist, mille juures ta tegi vahetult kaasa. Kohati on huvitav ka Tinni mõttevahetus Riho Paramonoviga Georg Lurichi üle. Dialoogis on vajalikku diskussioonipinget. Üks põhiteema on Georg Lurichi mitmekülgsus.

Nii Tinni kui ka Paramonovit häirib, et Lurichis nähakse pelgalt sportlast, aga kumbki ei suuda tõestada, et meie jõumees oli ka midagi muud. Head maneerid ja lai silmaring ei tõesta ju midagi. Tinn püüab Lurichit tõsta meie vaimuinimeste (“provintsitasemega kirjanik Karl August Hindrey”) madaldamise kaudu, mis pehmelt öeldes pole Lurichit väärt võte. Ta kirjutab, et Lurichi artiklite, kirjavahetuse ja esinemiste tekstide kaudu “on võimalik rekonstrueerida Lurichi filosoofilised vaated” ja et “just Lurich oli see Eesti mees, kellel oli olemas terviklik filosoofiliste vaadete süsteem inimese rollist maailmas”. Selle peale tekib ainult üks küsimus: millised need vaated olid? Miks me neist midagi ei tea?

Ka Paramonov rõhutab Lurichi mitmekülgsust, aga vastamata jääb küsimus, kui kõrgel tasemel see väljaspool sporti avaldus. Kui võtame Lurichilt ära tema spordisaavutused, siis mis järele jääb? Georg Hackenschmidti puhul teame, et tema oli tõesti ka filosoof (kas hea või halb, sel pole tähtsust). Peaaegu kõiges oma argumente ümber lükkav Tinn kinnitab isegi ootamatult: “Olen kaugel sellest, et teha Lurichist suur filosoof.” Milleks siis kogu see rabelemine – mida annab meie kangelasele juurde, kui osutub, et tegemist on väikese või hoopiski provintsitasemel filosoofiga?

Tinn ei erista oma raamatus legende ja tõestisündinut Lurichi kohta. Ilmekas näide on Lurichi keelteoskus. Kord nimetab autor kümmet keelt (lk 10), aga lõpuks (lk 192) võtab täiesti tõsimeeli omaks Vaclav Ružicka kinnituse (lk 15), et Lurich olevat vallanud 30 keelt! Jällegi lihtne küsimus: mis keeled need olid (palun konkreetsust!) ja mis tasemel Lurich neid valdas?

Selleks, et Lurich mitmekülgseks imemeheks kuulutada, peab müüdid tõest eraldama. Minu arvates oli Lurich suur ka sportlasena, tema mõju ühiskonnale oli määratu ja ennekõike suutis ta selle mõju saavutada ja seda rakendada ikkagi sportlasena. Kõik muud anded ja oskused lihtsalt kaunistavad teda isiksusena.

Inimese rahvus sel juhul ei loe. Eestit võib esindada ka 11 venelasest jalgpallurit. Igale venelasele (soomlasele, juudile) peaks olema solvav, kui jalgpallikoondise peatreener limiteerib tema rahvusest mängijate arvu koondises.”

Millisest naiivsusest ja verepuhtusest kirjutab minuga seoses Eduard Tinn?

Georg Lurichil oleks häbi.

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja

minu 11

S

ee on võistkond, kus on säravad, andekad ja imetlusväärsed naised. Igaühe roll on täpselt läbi mõeldud ja selle tulemuseks on vägi, millega võib võita ükskõik kui maskuliinse vastase. Kuigi nimekirjas oleks võinud olla ka mõni poliitik, kes oleks kindlasti hea rünnakute tõrjuja ja meeskonnamängija, siis jätsin nemad targu välja. Ajakirjaniku meeskonnas ei ole kunagi poliitikuid. Treeneriks on Aet Süvari, kes ohjab säravaid isiksusi ja õpetab kavalaid strateegiaid.

Kristiina Poska Kristiina, kes oleks ka naiskonna kapten, on pärjatud sellise tiitliga nagu maailma hõivatuim naisdirigent. Tema töökus ja oskus juhtida talentidest pungil suuri koosseise on hindamatu ka jalgpallivõistkonnas.

Katariina Krjutškova Katariina piiramisrõngasse ei taha sattuda ükski vastane, olgu selleks endine peaminister Siim Kallas, Võhma linna kommunaalpoliitikud või maailma parim ründaja Cristiano Ronaldo.

Kriss Soonik Kriss disainib võistkonnale kaunid ja mugavad riided, millega lööme juba riietusruumis vastase pahviks nii, et mängumurule joostes on meil vastase ees juba moraalne eduseis. Kaitsemängijana nõelab Soonik vastast kiirete vasturünnakutega.

Annika Laats Annika oma siira headusega saab jagu igast vastasest, olgu selleks või jumala asemik maa peal.

Age Oks Minu võistkonnast ei saa puududa baleriin, sest olen ise selle kauni kunstiga sisuliselt terve elu tegelenud. Ja Age Oks on Baleriin suure algustähega. Lapsepõlves unistasin, et minust saab Age Oks, ja nüüd ei saa ma jätta kasutamata võimalust võtta legend oma võistkonda.

Sandra Vabarna Sandra on loominguline mängija, kes suudab vastast üllatada. Tema on meeskonna mootor, kes juhib mängu tempot, väsitades sel moel oma vastaseid. Muusikule omaselt oskab ta mängida ansamblis, aga ei karda teha ka soolorünnakuid.

Evelin Võigemast Ta on ründav poolkaitsja, kes suudab oma näitlejameisterlikkusega platsil palju erinevaid rolle täita, olles tugev nii kaitses kui ka ründes. Tema tugevuseks on taktikaline pool

20

JALKA VEEBRUAR 2018

Foto: erakogu

Anna Gavronski Anett Kontaveit

Astrid Kannel

Sandra Vabarna

Evelin Võigemast

Anu Välba

Kristiina Ehin

Katariina Krjutškova

Kriss Soonik

Annika Laats

Age Oks

Kristiina Poska

– isegi pingelistes situatsioonides peab ta hoolikalt kinni treeneri antud juhistest.

Anu Välba Ta oleks ründav poolkaitsja, kelle särava naeratuse ja suure empaatiavõime juures ei saagi aru, millal ta ründab ja millal ta kaitseb, aga vastane on kohe ümber sõrme keeratud.

Kristiina Ehin Ka tema oleks ründav poolkaitsja. Kristiina olekust ei peegeldu kuidagi, et ta võiks mängida sellisel positsioonil, aga just õigel hetkel suundub ta elegantselt rünnakule ja lööb kõik pahviks. Lisaks aitab ta välja mõelda meie ergutusriimi, mida fännid igal mängul hüüavad.

Anett Kontaveit Anett on individuaalalal meister. Tema positsioon platsil peab olema selline, kus saab veidi soleerida.

Astrid Kannel Ründaja. Astridi vastu “Aktuaalse kaamera” intervjuutoolile kardavad inimesed sattuda, tema hoolikalt läbimõeldud rünnak paneb põlved tudisema ka kõige kogenumatel. Usun, et jalgpalliplatsil oleks täpselt samamoodi.

Kuidas püsida terve?

Talvel on külmetamise ja vigastuste oht suurem. Pea meeles, et külma ilmaga kulutame rohkem energiat.

Pärast kunstmurul treenimist või õues tehtud jooksutrenni söö kindlasti süsivesikurikas vahepala või võta “smartšeikeriga” trenni kaasa joogipulber, millest saab teha taastusjoogi. Taastusjoogi tarbimise üks parimaid hetki on venitusharjutuste ajal pärast treeningut. Psühholoogiliselt on see hea iseenda motiveerimise nipp sel hetkel, kui kõht on tühi ja/või on kiires elutempos tuli takus jõudmaks kuhugi mujale.

Talvel võime trennis kaotada isegi rohkem vedelikku kui suvel. Ühtepidi soodustab seda riietus, mis intensiivsema koormuse korral ei lase piisavalt õhku läbi. Teistpidi on õhema riietusega oht selles, et me ei pruugi visuaalselt üldse näha, et me higistame. Seetõttu on soovitav talvisel perioodil kaaluda ennast enne ja pärast raskemat treeningut. Pea meeles, et kaotatud vedelikuvarude taastamiseks tuleks tagasi juua 150% kaotatud vedelikust.

Näiteks kui kaotasid kehakaalus 1 kg vedeliku arvelt, siis peaksid 3-4 h jooksul pärast koormust tarbima vedelikku vähemalt 1,5 liitrit. Sellesse arvestusse läheb ka toiduga saadav vedelik.

Selleks, et keha saaks kätte kõik vajaliku, siis ära joo suurtes kogustes ainult paljast vett.

Eelistatult võiks jook sisaldada piisavalt mineraalaineid, sh kindlasti soola, magneesiumit ja kaltsiumi. Üks soovitus: kui

tahad tšempionitelt õppida, siis uuri välja, millist mineraalvett joob FC Flora.

Eestis on juba jalgpallitiime, kus füsioterapeut valmistab õues toimuva treeningu eel spordijoogi sooja veega.

Paratamatult kipub siiski jook õuetemperatuuril jahtuma.

Selleks, et keha ei peaks kulutama lisaenergiat vedeliku soojendamiseks, siis proovi külma spordijoogi asemel energiageele. SiS geelidele ei pea grammigi vett peale jooma.

Raskes trennis peletab väsimust kofeiiniga energiageel.

Energiakoguse mõttes on ühest geelist saadav energia enamvähem võrdne 0,5 l spordijoogist saadava energiaga.

Meie laiuskraadil on organism D-vitamiini defitsiidis. Dvitamiin osaleb energiatootmise

protsessis ning on oluline närvisüsteemi funktsioneerimiseks. Sportlasele on üks kindlamaid viise enda kaitsmiskes viirushaiguste vastu piisava koguse C-vitamiini tarbimine iga päev. Söö mõni kiivi, võta sügavkülmikust mustsõstraid või astelpaju marju.

Pärast treeningut lisa joogi sisse C-vitamiini sisaldav veeslahustuv joogitablett. Proovi apelsinimaitselist SiS Immune’i.

Haigestumise vastu kaitsevad ka küüslauk ning punase päevakübara preparaat.

Immuunsüsteemi tugevdamiseks sobivad samuti külmaprotseduurid. Siitsamast Eestist on näiteid sportlastest, kes regulaarselt jääaugus või külmakambris käies pole kordagi kogenud nohust nina ja kähedat kurku.

Vaata lisaks: www.geelijaam.ee.

2-kõne

Tarmo Neemelo: Paide ootab minult väravaid Nõmme Kalju supervahetusmängija Tarmo Neemelo mängib algaval hooajal Paide Linnameeskonnas, kus temalt oodatakse väravaid ja seda, et pall kauem ees püsiks. Neemelo meenutab oma senist karjääri ja on valmis sünnilinna meeskonda aitama.

INDREK SCHWEDE

A

lustad uut aastat Paide Linnameeskonnas, oma sünnilinnas. Tagasi juurte juurde Järvamaale?

Jah, sealt ma ju alustasin. Kui nad poleks huvi tundnud, oleksin Kaljusse edasi jäänud.

Kas Kaljus ei sobinud sulle vähene mänguaeg?

Asi polnud mänguajas. Ega ma tea, kaua veel mängin, ja mõtlesin, et võiks Paide eest ka mängida. Aga rohkema mänguaja vastu poleks mul Kaljus ka midagi olnud.

Kui ettepaneku oleks teinud mõni teine tabeli keskmik või tagumise poole klubi, siis jäänuks sa Kaljusse?

Jah, Paide oli minu jaoks ainuke muu variant – ka tabeli ülemist otsa arvesse võttes.

Kuidas sulle sobis Kaljus sellise vahetusmängija roll, kes tuli ja lõigi oma värava ära?

Viimastel aastatel on nii kujunenud.

Lootsin ikka, et saan rohkem põhikoosseisus alustada, aga olin selle rolliga ka rahul. Kui õnnestus ära lüüa ja võistkonda aidata, siis tuli rahul olla.

Flora süsteemis sa eelmise sajandi lõpul ja käesoleva alguses läbilööki ei teinudki. Kas putsasid nurka ei tahtnud visata?

Ma mõtlesin ikka selle peale. Eriti siis, kui olin Kuressaares pikalt mänginud.

Kogu aeg sõida kodumängule Kures22

JALKA VEEBRUAR 2018

saarde ... Sain mingit palka küll, aga see polnud motiveeriv. Õnneks tuli mängu TVMK. See päästis. Võibolla ma poleks ka ilma TVMKta kohe putsasid nurka visanud.

Flora lasi sul minna 10 000 krooni (650 euro) eest. Mida TVMK sinus nägi?

Esialgu otsisid nad keskkaitsjat. Seal oli veel minuealisi mängijaid proovimas: Tiit Tikenberg, Rene Teino, vist ka Marko Pärnpuu. Käisime trennis, seal olid kehalised katsed ja Cooperi test. Võitsin need ära ja ju peatreener Sergei Ratnikov nägi, et sobin keskkaitsesse mängima.

EI SOBI KAITSJAKS

“Kaitseliin peab joont hoidma, et suluseisureeglit ära kasutada, aga mulle see ei istunud. Samuti üritasin triblada, mitte palli klaariks lüüa.”

Aga ka neile olid ikkagi kaitsja?

Pärast ta ütles, et tahtis mind ikkagi ründajana kasutada. Tema plaan oli, et harjutaksin keskkaitses ründajate vastu mängimist – näeksin, kuidas nad tegutsevad, ja siis oskaksin ründajana ise paremini mängida.

No aga sul oli ju keskkaitsja kogemus olemas! Ja ründaja oma ka!

Kaitsja kogemus oli ainult Kuressaarest ja väga lühiajaline. Olin ikkagi ründaja, noorteklassist alates.

Kas Ratnikov uskus sinusse kui tasemel ründajasse?

Jah, see oli ikkagi Ratnikovi töö.

Kas õppisid siis kaitsjana paremini ründajaid tundma?

Ikka, aga mulle see positsioon ei meeldinud. Kaitseliin peab joont hoidma, et suluseisureeglit ära kasutada, aga mulle see ei istunud. Samuti üritasin triblada, mitte palli klaariks lüüa. Võtsin taga liialt riske.

Kas Kuressaares kaotati usk sinu ründajavõimetesse?

Seal olid pigem koosseisuprobleemid.

Eks mind pandi keskkaitsesse gabariitide järgi. Valikut suurt polnud. Mul on meeles Floralt saadud 0 : 17 saun – igalt poolt lendas palle sisse!

Kust on sul omandatud oskus kehaga palli katta ja olla nii ohtlik vastase trahvikastis?

Eks seal on määrav füüsiline suurus, aga vaja on ka koordinatsiooni ja osavust.

Kindlasti on see õpitav. Algusaastatel sain kõvasti pauke, kui ei osanud palli hoida ja ennast kaitsta. Mängude ja trennidega arenesin. Ma arvan, et võrkpallitrenn andis ka juurde: õppisin seal õhus keha valitsema ning jälgima samal ajal palli ja katma vastast õhuvõitluses.

Miks sa jalgpalli kasuks otsustasid?

See tundus selline loomingulisem mäng. Oli huvitavam, olukordi ja kehakontakte oli rohkem.

Debüteerisid koondises 2005. aastal – aasta pärast Tarmo Kinki ja aasta enne Konstantin Vassiljevit. Kellega sul koondislastest väljakul või väljaspool seda eriti klappis?

Kõigiga klappis. Tundsin end koondises hästi. Ründajatest mängisin koos Andres Operi ja Ingemar Teeveriga.

Mäletan publiku ootust – millal

2-kõne Neemelo ometi koondise eest värava lööb? Kas tajusid seda ootust?

Mul oli esimeses kümnes mängus neli-viis võimalust. Igas mängus oli tegelikult võimalusi skoorida. Eks ma ikka tajusin, et ootus on õhus ja võiks ära lüüa. Et oodatakse, oodatakse, aga lõputult ju ka ei oodata (naerab – toim.).

de on vaja kogemust. Pall peaks ees ründeliinis kauem püsima, et teistel ka võimalusi tekiks. Esimene mäng on mängitud: kaotasime hallis Florale 0 : 4, aga mängupilt oli lubav.

Kuidas end veteranina tunned?

Vastutust tunnen natuke. Kiiruse poolest ma noortest üle pole, aga ehk saan edasi anda muud mängutarkust ja nõkse. Tore seltskond on koos.

Kas sa seda nalja ikka tead, et jalga sa valgeks ei saanudki?

Seda olen ikka kuulnud.

Kas vastutus krampi ei tekita?

Flora vastu läks ka löök posti!

(Naerame – toim.). Ei, ei löö krampi.

Aga su ainus koll koondise eest – peaga löödud värav Türgile – tõi sulle siiski Hõbepalli auhinna.

Väga hea tulemus ju – ühest üks! (Naerab – toim.).

Hõbepall on hästi hoitud: seisab kodus riiuli peal.

Millised jalgpalliauhinnad või tunnustused sulle kõige tähtsamad on?

Hõbepall on tähtis. Aga eelkõige ikka kolm Eesti meistritiitlit eri klubidega.

Olin ju 2005. aastal ka meistriliiga parim mängija ja parim väravakütt, aga need kolm tiitlit kaaluvad kõik üle.

2005. aastal lõid 33 mänguga Eesti meistrisarjas 41 väravat. Sealjuures mängisid vaid 21 mängus 90 minutit. Ei varem ega hiljem ole sa sinna lähedale saanud. Mis tegi 2005. aasta TVMKs selle väravasaagi võimalikuks?

Eks see võistkond oli selline. Mängisime tehnilist vutti ja olime Eestis kõigist üle. Võistkond oli hästi komplekteeritud: palju oli vanu ja kogenud mängumehi. Olin üks nooremaid Ingemar Teeveriga. Oli vaja lihtsalt joosta ja jalg vastu panna ja nii need väravad tulid!

Kas pead vajalikuks, et satsis oleks kogenud tegijaid?

Selleks et Euroopas läbi lüüa, on kindlasti vaja kogenud mängijaid, kes suudavad õigel ajal söödu lükata või palli hoida. Eestis võib edu tuua ka teistsugune strateegia.

Mängisid ka Rootsis, Soomes ja Belgias. Meistriliiga tasemel skoori-

Äkki kupatatakse sind Paides ka kaitsesse? Kas see on vastukarva?

Ei ole. Kaljus olin ju karikamängus väravas ka, kui vaja oli.

sid ainult Soomes.

Mis mujal puudu jäi?

Esimeses välisklubis Helsingborgis takistas hüppeliigese vigastus. Välismaal ei anta palju aega, et end tõestada. Ei olnud nii, et Eestis paugutad 40 kolli ja seal ka samamoodi. Helsingborgi tuli ka rootslaste täht Henrik Larsson. See on üks kirkamaid mälestusi karjäärist: esimene trenn koos temaga toimus peaväljakul ja kohale tuli täismaja. Imelik tunne oli trenni minna. Aga nii Soome meistriliigas MyPas kui ka Rootsi esiliigas Sundsvallis lõin 24 mänguga kaheksa väravat ja Sundsvalliga tõusime tagasi meistriliigasse. Ju vastasid need meeskonnad rohkem mu tasemele.

Mida sinult Paides oodatakse?

Väravaid. Slava (Zahovaiko) on öelnud, et Paide on noor meeskond ja juur-

Kaua veel mängid?

Selle hooaja kindlasti, siis vaatame edasi. Lõpetan sel aastal Tallinna ülikoolis kehakultuuri eriala.

Kas jääd spordiga seotuks?

Mingit pidi kindlasti. Olen Kaljus noortetreener olnud, aga võiks midagi muud ka proovida.

Praegu keskendun mängimisele Paides.

Tarmo Neemelo enam Kalju eest ei sahista – järgmine pilt temast on sünnilinna Paide särgis.

Foto: Lembit Peegel

2018 VEEBRUAR JALKA

23

premium liiga

Vjatšeslav Zahovaiko jäi Paides paika ja läheb Premium liigas peatreenerina teisele katsele.

Foto: Jana Pipar

Treenerite

virvarr kõrgliigas Eelmise aasta lõpp ja uue aasta algus on toonud kaasa mitu muudatust Premium liiga klubide treeneripinkidel. Kümnest meeskonnast, kes asuvad sel aastal kõrgliigas mängima, on oma seniseid juhendajaid korrigeerinud koguni seitse klubi. Uurisime mitme asjaosalise käest veidi muudatuste tausta ja seda, kuidas uued juhendajad Premium liiga seniseid jõujooni muuta võivad.

KADI PARTS

24

JALKA VEEBRUAR 2018

V

õrreldes eelmise aastaga on muutunud nii Eesti kõrgliiga koosseis kui ka meeskondade treenerid. Valitsev Eesti meister FC Flora jäi perekondlikel põhjustel ilma oma mullusest juhendajast Arno Pijperist, meeskonna võttis üle senine abitreener Jürgen Henn. Hooaja teise kohaga lõpetanud FC Levadia ühines FCI Tallinnaga ja tiimi etteotsa asus eelmise aasta suvel FCI Tallinna juhendama saabunud Aleksandar Rogic. Levadia senine loots Igor Prins sai endalegi ootamatult klubist kinga ja siirdus madalamal mängiva Pärnu JK juurde.

Kui eelmise aasta lõplikku tabelit vaadata, siis järgmise kolme meeskonna tüüri juures muutusi ei toimunud. Oma peatreeneritele jäid kindlaks nii Nõmme Kalju, Narva Trans kui ka Paide Linnameeskond. Mulluse hooaja seitsmenda kohaga lõpetanud Tartu Tammeka ei vahetanud välja otseselt oma senist pea-

premium liiga treenerit, kuid muudeti mullust formatsiooni. Nimelt mängiti eelmisel aastal peatreenerite tandemi Kaido Koppeli ja Mario Hansi käe all, sel aastal on tiimi peatreeneriks vaid Koppel, keda assisteerib Tartu JK Welcost üle võetud abitreener Siim Valtna. Mario Hansi jätkab Tammekas noortetöö juhina.

2017. aastal kaheksanda koha saanud Viljandi Tulevik mängis mullu Aivar Lillevere juhendamisel, sel aastal on Lillevere lahkumise järel aga meeskonna peatreeneriks toodud Marko Kristal.

Pärnu Vaprus, kes jäi mullu kümnendale kohale, on eelmise aasta lootsi Marko Lelovi välja vahetanud Indrek Zelinski vastu.

Lisaks on muutuseid toimunud ka kahes meeskonnas, kes veel mullu mängisid esiliigas, kuid sel aastal sekkuvad kõige kõrgemasse mängu. Tallinna Kalevi peatreenerina ei jätka enam Marko Pärnpuu, vaid kõrgliigasse minnakse Argo Arbeiteri juhendamisel. Premium liiga kohast loobunud Maardu Linnameeskonna asemel tippseltskonda pääsenud FC Kuressaaret asub eelmise hooaja peatreeneri Sander Viira asemel juhendama Jan Važinski.

Henn, Kristal ja Valtna Jaanuari keskpaigas oli kõige hiljutisem peatreeneri vahetuse uudis Flora uuendus. 30aastasel Jürgen Hennil on suured saapad, mida täita, kuid Flora presidendi Pelle Pohlaku sõnul on noor mees selleks valmis.

44aastane Argo Arbeiter asub juhtima Premium liigasse tõusnud Tallinna Kalevit.

RAIKO MUTLE:

“See ei olnud päris selline hetk, et Aivar Lillevere oleks uksest sisse astunud ja öelnud, et nüüd on lood sedasi.”

Marko Kristal tegutses viimati Kohtla-Järve klubi juures ja Ida-Virumaa jalgpalli koordinaatorina. Nüüd on tema juhtida Viljandi Tulevik.

Foto: EJL

Foto: Lembit Peegel

“Meile ei olnud oluline, kui noor või vana on treener, vaid luges see, et saime inimese, kes tunneb väga hästi meie klubi ja süsteemi,” selgitas Pohlak.

Tema sõnul võib Flora uue peatreeneri suurimaks trumbiks kujuneda emotsionaalsus, mida Henn ise pärast peatreeneriks saamist ajakirjandusele korduvalt rõhutas. Pohlak usub, et just see on omadus, mille kaudu õnnestub Hennil saavutada nii edu kui ka autoriteetsus. Klubi president kinnitas, et Arno Pijpersile ei otsitud järglast välismaalt. Selle põhjus oli lihtne: polnud kedagi, keda Flora oleks piisavalt hästi teadnud: “Välismaale me otseselt ei vaadanud, sest polnud neid treenereid, keda tunneksime. Arno puhul teadsime väga hästi, keda me võtame, kuid rohkem selliseid inimesi polnud.”

Kui valitsev Eesti meister otsustas noore peatreeneri kasuks, siis Viljandi Tulevik läks teist teed. Möödunud hooaja järel teatas senine peatreener Aivar Lillevere, et tema aeg Tuleviku lootsina on otsas. Viljandi klubi president Raiko Mutle selgitas, et Lillevere lahkumine ei tulnud neile üllatusena, vaid selleni jõuti ühise arutelu tulemusel.

“See ei olnud päris selline hetk, et Aivar Lillevere oleks uksest sisse astunud ja öelnud, et nüüd on lood sedasi,” rääkis Mutle. “See koorus välja meie 2018 VEEBRUAR JALKA

25

premium liiga

Marko Pärnpuu, kes lõpetas eelmise hooaja Tallinna Kaleviga esiliigas teisel kohal, sel hooajal ametis ei jätka.

Mario Hansi sel aastal enam Premium liiga treeneripinkidel istuda ei saa, vaid on hoopis ametis Tammeka noortetöö juhina.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

omavahelistest aruteludest kogu klubi analüüsi käigus, kui arutasime, mis oleks hea klubile ja mis Aivarile. See otsus sündis mõlema poolt ega olnud selline kirvega raiumine.”

Tuleviku president selgitas, et uue juhendaja leidmiseks pandi teatud nimed paberile ja siis hakati nendega läbi rääkima. Pingerida, keda esimese või teisena jahtida, ei tehtud, vaid hakati “ühest otsast minema, et välja selgitada, mis on kellegi ambitsioonid ja plaanid”.

Nii jõuti ühel hetkel Marko Kristalini, kes on Premium liigas juhendanud nii Levadiat kui ka Tammekat. Viimastel aastatel Ida-Virumaa jalgpalli koordinaatorina ametis olnud Kristal võttis meeskonna üle Sander Postilt, kelle käe all Tulevik hooajaeelset ettevalmistust alustas. Mutle kinnitas, et kuigi Post pidi selles protsessis osalema ka mängijana, siis ükski osapool kahju ei kandnud.

26

JALKA VEEBRUAR 2018

“Kui oli vaja alustada hooaja ettevalmistusega, siis võttis Sander selle vastutuse kohe alguses enda peale ja tegi seda väga hästi,” rääkis Mutle.

“Meeskond ei kannatanud selle võrra ja suure spordimehena ei kannatanud ka Sanderi enda vorm.”

PELLE POHLAK:

“Sellisel tasemel peaksid mängijad olema nii professionaalsed, et neile ei loe, kes on peatreener.”

Omamoodi muutuseid tehti ka Tammekas, kui Kaido Koppeli kõrvalt kadus mullu samuti peatreenerina ametis olnud Mario Hansi. Tema asus Tammekas noortetöö juhiks ja Koppeli

kõrvale toodi abitreeneriks Siim Valtna.

Tammeka juhatuse liige Indrek Koser selgitas, et sellised vangerdused tehti seetõttu, et eelmisel hooajal olid mehed võrdsed, sel aastal veel mitte.

“Kaks peatreenerit oli tingitud sellest, et nii Kaido kui ka Mario olid võrdsed treenerid,” rääkis Koser. “Sel aastal me ei näinud, et Siim Valtna uue tulijana peaks kohe olema peatreener. Meie valik, kas on üks või kaks peatreenerit, sõltub ikkagi konkreetsetest inimestest.”

Kas jõujooned muutuvad?

Kokkuvõtvalt kinnitavad meeskondade esindajad kui ühest suust, et kuigi juhendajal on kanda suur roll, ei peaks selle järgi arvama, et senised jõudude vahekorrad väga palju muutuvad.

“Uued peatreenerid on vaid üks osa muutustest,” selgitas Viljandi Tuleviku president Raiko Mutle. “Väga palju

premium liiga Treenerid Premium liiga klubides Kes on tüüri juures sel (seisuga 10. jaanuar), kes oli eelmisel aastal.

FC Flora

2018 Jürgen Henn / 2017 Arno Pijpers

FCI Levadia Tallinn

2018 Aleksandar Rogic / 2017 FCI Tallinna juhendas Aleksandar Rogic, Levadiat Igor Prins

Nõmme Kalju

2018 Sergei Frantsev / 2017 Sergei Frantsev

Narva Trans

2018 Adiam Kuziaev / 2017 Adiam Kuziaev

Paide Linnameeskond

2018 Vjatšeslav Zahovaiko / 2017 Vjatšeslav Zahovaiko

Tartu Tammeka

2018 Kaido Koppel / 2017 Mario Hansi ja Kaido Koppel

Viljandi Tulevik

2018 Marko Kristal / 2017 Aivar Lillevere

Pärnu Vaprus

2018 Indrek Zelinski / 2017 Marko Lelov

Tallinna Kalev

2018 Argo Arbeiter / 2017 Marko Pärnpuu

FC Kuressaare

2018 Jan Važinski / 2017 Sander Viira Viljandi Tuleviku senine peatreener Aivar Lillevere lahkus ametist klubiga peetud arutelu järel.

Foto: Lembit Peegel

Flora meeskonna uueks peatreeneriks sai Jürgen Henn, kellel on klubi 2017. aastal Eesti meistriks tüürinud Arno Pijpersi järel täita suured saapad. Foto: FC Flora koduleht

loevad ka meeskondade eesmärgid, võimekus ja komplekteeritus. Kuigi treenerid on muutuste üks komponent, siis ma ei usu, et samade koosseisudega hakkaksid suured muutused toimuma peatreenerite muutumise pärast.”

Sama kinnitas ka Tammeka juhatuse liige Indrek Koser, kelle sõnul on peatreener tähtis, aga ääretult palju loeb ka see, mis materjaliga ta tööd saab teha.

Koser rääkis selgituseks, et kuigi nii Viljandi, Pärnu kui ka Tallinna Kalev tõid oma etteotsa endised koondislased, ei tähenda mängimiskogemus automaatselt seda, et ka treenerina ollakse sama edukad: “Näiteks nii Indrek Zelinskil kui ka Argo Arbeiteril on praegu Premium liiga meeskonna peatreenerina vähem kogemust kui meie Kaido Koppelil.”

Ta avaldas kiitust ka kolme mainitud meeskonna peatreeneritoolidelt

lahkunud meestele, kes Koseri hinnangul kuidagi oma järeltulijatele alla ei jäänud. Kõik kolm uut meest (Zelinski, Kristal ja Arbeiter) vahetasid välja treenerid (Lelov, Lillevere ning Pärnpuu), kes olid väga head treenerid ja on teinud tublit tööd. FC Flora president Pelle Pohlak oli rõõmus selle üle, et Premium liigasse lisandus kvaliteetseid treenereid.

“Mul on hea meel näha, et korralikud treenerid jõudsid liigasse,” ütles Pohlak. “Florale on oluline, et terve liiga oleks tugev ja ühtlane, ning seega on uute heade treenerite lisandumine väga positiivne.”

INDREK KOSER:

“Jürgen Henn ei ole halvem mees kui Arno Pijpers.”

Veebruari lõpus algavas Premium liigas tuleb nagu ikka välja mängida meistritiitel ja tavapäraselt vaadatakse kolme suure – Flora, FCI Levadia ja Nõmme Kalju – otsa. Konkurentidest rääkides arvas varem Tammekat juhendanud Indrek Koser, et trumbid võivad olla eelkõige Flora käes, kuid Levadia on kohe nende kannul.

“Jürgen Henn on ülisuur jalgpallifanatt ja arvan, et igati õigustatud valik,” arvas Koser, et Henni noorus ei saa Florale kuidagi takistuseks. “Jürgen ei ole halvem mees kui Arno Pijpers.

Usun, et Flora on tiitlipretendent number üks ja Levadia on neil kohe kannul. Flora kasuks räägib see, kui nad suudavad oma tuumiku säilitada, sest Levadial on neid muudatusi olnud ehk pisut rohkem.”

Pelle Pohlak usub, et tiitli jagavad sel aastal Flora, Levadia ja Kalju. Küll ei tahtnud aga Pohlak uskuda, et jõuvahekorrad hakkavad olenema vaid peatreenerite vahetusest. Eelkõige loevad ikkagi mängijad.

“Sellisel tasemel peaksid mängijad olema nii professionaalsed, et neile ei loe, kes on peatreener,” rääkis Pohlak.

“Ei tohiks lugeda, kelle juhendamisel mängitakse või milline on koosseis.

Professionaalsed mängijad peaksid ikkagi olema valmis tiitli eest mängima.”

2018 VEEBRUAR JALKA

27

mängija luubi all Fotod: Lembit Peegel

Ariina Mürkhain

Aleksandra Ševoldajeva: “Tema sisu mängijana ei pruugi alati kõikides olukordades välja tulla, kuid see ilmneb sageli üllatavates olukordades.”

Lõppenud 2017. aastal valiti aasta parimaks naisjuunioriks FC Floras mängiv Ariina Mürkhain. Lasnamäe Ajaxist oma karjääri alustanud noortekoondislase plusse ja miinuseid vaagisid teda Ajaxis treeninud Boriss Fedorenko ja Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva.

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Aleksandra Ševoldajeva: Koht, milles on arenguruumi, aga see ei ole tema suurim nõrkus. Suudab vahepeal hoida mängu kontrolli all nii enda kui ka kaaslaste jaoks.

Boriss Fedorenko: Pead üles tõsta oskab ta juba päris hästi.

Aleksandra Ševoldajeva: Ariina on lühemat kasvu, tehniline ja võitluslik mängija, seega peamäng ei ole tema mängijatüübi kõige suurem tugevus. Samas pole see tema jaoks ka probleem, sest enamasti mängib ta äärepositsioonidel ja seal suudab ta peaga mängida piisavalt kvaliteetselt.

Boriss Fedorenko: Ariina poolt peaga löödud väravaid ma otseselt ei mäleta, kuid ilmselt pole ma kõiki ta mänge näinud.

Jõud Aleksandra Ševoldajeva: See on mingil määral mängija sisu ja iseloomuga seotud ning sellesse on viimaste aastatega palju juurde tulnud. Ariina on ise seda palju arendanud ning see on üks tema tugevaid külgi.

Boriss Fedorenko: Nagu kõik naised: kui tuju on hea, siis mängib ta selles osas hästi ehk jõuliselt.

Vastupidavus Aleksandra Ševoldajeva: Koht, kus kindlasti saab juurde panna.

Boriss Fedorenko: Selles ma pole kahjuks 100% kindel, et ta igas mängus 90 minutit kvaliteetselt vastu peaks.

Sisu Aleksandra Ševoldajeva: See on kindlasti üks omadusi, mis tuleb Ariinal aina rohkem välja. Ta teeb päris paljudele silmad ette sellega, mida ta suudab rasketes olukordades, kuid võtmesõnaks oleks järjepidevus.

Boriss Fedorenko: Mängulugemine on tal väga hea. Võistkonnas pole ta ei liider ega järgija, aga kui paned ta mängu, siis tead, et ta ei esine kunagi allapoole oma taset.

Liikuvus Aleksandra Ševoldajeva: Selle omadusega ei ole probleeme. Ta on alati mängus sees ja mitmekülgse mängijana võib ta platsil täita erinevaid rolle ning selle jaoks peab olema piisavalt liikuv.

Boriss Fedorenko: Kui tal pea töötab hästi, siis on ta enamasti platsil õigel ajal õiges kohas.

Tehnika Aleksandra Ševoldajeva: See on Ariina üks tugevamaid külgi. Tal ei ole probleemi, et palli omaks võtta, sellega triblada või sööta.

Boriss Fedorenko: Eestis on see hea, hindele kõva neli.

Sööt ja löök Aleksandra Ševoldajeva: Suures plaanis on kontrolli all, aga suurema surve all tegutsemises on kvaliteedis arenguruumi.

Boriss Fedorenko: See on enam-vähem normaalne, sest ta sai väikesena Ajaxis hea õppuse ja loodan, et ka mina aitasin ehk mõne protsendi selles osas kaasa.

28

JALKA VEEBRUAR 2018

Kiirus Aleksandra Ševoldajeva: Ta on kiire nii palliga kui ka pallita mängus. Ütleksin, et see on tema üks kõige tugevamaid külgi.

Boriss Fedorenko: Kiiruse kohta soovin, et see oleks parem.

cv Sündinud: 22.06.1999 Klubi: FC Ajax, laenul FC Floras Endised klubid: FC Ajax Treenerid: Boriss Dugan, Boriss Fedorenko, Aleksander Udalov, Richard Barnwell, Marko Kõiv, Aleksandra Ševoldajeva Koondis: A-koondis 2/0, U19 22/1

mängija luubi all

“Oleme perega Barcelona fännid.”

Kas Ronaldo või Messi?

Valiksin Messi. Tema mängustiil on alati rohkem sobinud minu mängustiiliga, sest ta on küll ründav, aga rohkem meeskonnamängija. Ronaldo võtab rohkem üksi ette. Veel loeb ka see, et kogu perekonnaga oleme alati olnud Barcelona fännid, nii et ega ei saakski teistmoodi valida.

Kas raamat või teater?

Kuigi mulle meeldib väga ka teatris käia, loen üldiselt rohkem raamatuid. Nii et peaksin valima raamatu, sest selle jaoks on mul hetkel rohkem aega.

Mängid võistkonnas, kus treener on andnud karmi käsu, et alati tuleb oma positsiooni hoida. Ühes mängus aga näed, et sinu äärelt on kogu aeg võimalus üles liikuda, avaneda ja rünnakule lülitada. Kuidas sellises olukorras käituksid: kas jääksid treeneri käskudele kindlaks või riskiksid ja prooviksid mõnele rünnakule kaasa lülituda?

Oma mängustiili põhjal ütlen, et võtaksin vastu otsuse minna rünnakule kaasa, sest lõppude lõpuks mängivad mängu ju need mängijad, kes on väljakul. Pärast kohtumist seletaksin treenerile, miks niimoodi käitusin ja et mul oli selge mõte, miks rünnakule kaasa läksin.

Võistkonnamäng ei ole ju tegelikult see, et treener annab käsu, vaid see otsus, mida teha, peab tulema mängija ja treeneri omavahelise suhtluse tulemusena. Kui rääkida mu senisest karjäärist, siis Ajaxis võis olla küll nii, et tegutsesin veidi treeneri käskude vastu. Seal oli nii, et mina olin mängu ehitaja ja kogu ülejäänud võistkond ehitati minu ümber, ning võis olla olukordi, kus ma tegutsesin omapäi.

Ma ei ütle, et see oleks olnud õige, aga nii oli. Samas ei olnud Ajaxis sel hetkel treenerilt ka nii konkreetseid käske antud, nii et kokkuvõttes oli seal nii ja naa. Aga Floras pole ma kunagi sellises olukorras treeneri käskude vastu astunud.

Millise söögita ei suuda sa elada?

Mul vist pole sellist konkreetset toitu, aga ilmselt oleks väga raske elada ilma ema tehtud söögita!

Milline on su kõige esimene mälestus jalgpallist?

Alustasin nii kaua aega tagasi, et raske on meenutada, aga kindlasti on see seotud mu venna ja isaga. (Mõtleb – toim.).

Ilmselt on selleks hetk, kui olin Lasnamäel Ajaxi staadioni kõrval koolis saalis mängimas, sest just seal ma alustasin. Või kui järele mõelda, siis võib tegelikult öelda, et mu esimene mälestus jalgpallist on seotud hoopis lauatennisega, sest alati pärast mu trenni mängisime seda mu isa ja vennaga.

Kui oleksid loom, siis kes?

Mu väike vend arvab siin kõrvalt, et oleksin kana, aga ma ei tea, kas ma kana tahaksin olla (naerab – toim.). Oleksin keegi väga jutukas ja lõbus, aga samas selline, keda saaks usaldada. Äkki oleksin mingisugune perekoer?

Milliseid spordialasid oled peale jalgpalli veel teinud?

Kunagi tegelesin korvpalliga, aga 4.–5. klassis tuli langetada valik ja otsustasin jalgpalli kasuks. Olen kooli tasemel tegelenud veel kergejõustikuga ja hobi korras olen ka suusatanud.

Olen käinud isegi kahel maratonil: ühel poolmaratonil ja eelmisel aastal registreerisin end ka ühele täismaratonile, aga see muudeti ümber poolmaratoniks. Seega päris täispikal maratonil ma polegi veel käinud, aga see on mõttes küll. Kuigi sel aastal ilmselt ei õnnestu seda ära teha, sest lund pole.

Millisesse kohta/üritusele/riiki tahaksid kunagi reisida?

Ma ei ole selles vallas mõelnud, sest pigem olen inimene, kes kasutab juhust ja elab hetkes. Aga võibolla tahaksin ära käia Positivuse festivalil. Samas ei ole see selline kindel eesmärk, vaid rohkem siis, kui võimalus tekib. Ühtegi tähtsat sündmust ma selle pärast ära ei jätaks.

Kas lennuk või laev?

Laev, sest lennukis on ikka jubedalt ebamugav olla (naerab – toim.). Laeva peal saab vähemalt liikuda.

2018 VEEBRUAR JALKA

29

martin kiho annab nõu

Miks tekivad ülekoormusvigastused ja kuidas neid ennetada Spordiga kaasnevad paraku vigastused, mis võivad tekkida mõne löögi, olukorra või ka ülekoormuse tõttu. Kuna ülekoormusvigastusi saab ennetada, tasub nende vältimisele tähelepanu pöörata juba varakult. Kuidas seda teha ja kuidas ülekoormusvigastusi ära tunda, selgitab Eesti Jalgpalli Liidu füsioterapeut Martin Kiho.

Miks on tähtis rääkida ülekoormusvigastustest?

Kuidas ülekoormusvigastust ära tunda?

Olen oma karjääri jooksul näinud palju sellist käitumist, et noormängijad tulevad ja ütlevad, et neil on valus treenida või mängida, aga treener ei luba puhkust ja sunnib mängima. Kui mängijal on valus või ebamugav treenida või harjutusi teha, siis on väga vastutustundetu panna teda mängima. Treener võib ju öelda, et tulemas on tähtis mäng, aga kokkuvõttes ei ole oluline mäng, vaid ikkagi mängija ise.

Treener ei tohiks minna tulemuste nimel läbi seina mõne mängija tervise arvelt. Just see on suurim murekoht ja põhjus, miks ülekoormusvigastustest tuleb rääkida. Treener peaks aru saama, et kui mängijal on ülekoormusvigastuse oht, siis tuleb tal lasta see välja ravida.

Kui sundida mängijat mõnda tähtsat mängu kaasa tegema, siis on tõenäoline, et süveneb ülekoormusvigastus ja ta peab tegema pika mängupausi. Kui lasta mängijal õigel ajal puhata, peab ta võibolla vahele jätma ainult paar mängu. Pikas perspektiivis on see igapidi kasulikum, sest mängija saab rahulikult trenni teha ja areneda. Seepärast tulekski treeneritel vaadata asja suuremas plaanis, mitte nii lühinägelikult.

Tähtis on ülekoormusvigastus varakult ära tunda. Klassikalised piirkonnad, kus jalgpalluritel tekivad ülekoormusvigastused, on puusapiirkond, alaselg ja põlved. Kui vigastus on tekkimas, siis esmalt hakkab see treenimist segama sel moel, et pärast trenni on mõni piirkond valus või ebamugav. Kui sellele tähelepanu ei pöörata ja jätkatakse treenimist sama koormusega, siis läheb valu hullemaks. ja valu hakkab juba treeningutel tunda andma. See on hetk, kus kindlasti tuleb koormusi vähendama hakata, sest siit edasi võib põlvevõi puusapiirkonna puhul kaasneda liikumismustris kõrvale kaldeid ja isegi lonkamine.

Kui olukord on nii kaugele jõudnud, läheb ülekoormatud ja põletikus lihas katki. Mängija peab siis tegema pikema vigastuspausi ja võibolla vahele jätma koguni nelja kuu jagu mänge, kuigi koormuse vähendamise ja ravimisega oleks saanud pidada oluliselt lühema pausi.

Oluline on aru saada, et kui mõni piirkond on juba kaks-kolm päeva tunda andnud, siis tuleb koormust vä-

30

JALKA VEEBRUAR 2018

Ülekoormusvigastusi võib põhjustada • tehniliselt ebaõige harjutuste sooritamine • treenimine ka siis, kui tuntakse valu • liialt suure koormusega treening • pidevalt ühesuguste harjutuste kasutamine • pidev treeningutega alustamine ja lõpetamine • vähene tähelepanu erinevatele venitusharjutustele • haigusega treenimine • pärast vigastust või haigust liialt kiire treeningutega alustamine • liialt väike puhkepäevade arv • suur koormus eeskätt põlvedele ja hüppeliigestele • lihaste jõudlus ja elastsus pole tasakaalus

Soovitused, kui valulikkus esineb treeningul või peale treeningut • muuta üks-kaks nädalat treeninguid, vähendades koormust valulikule piirkonnale • jahutada pärast treeningut valutavat piirkonda • lisada uneaega • teha rohkem soojendusharjutusi • korrigeerida tehnilist sooritust • vahetada jalanõusid ja pinnast, millel treenid • mitte jätkata tavapäraseid treeninguid valuvaigistite toel!

martin kiho annab nõu Samuti tuleb endale aru anda, et tagasi trenni pole mõtet minna enne, kui kogu väljakul toimuv tegevus on täiesti valuvaba. Kui see nii pole, siis võib ülekoormusvigastus väga kergelt tagasi tulla ja teatud aja pärast ka krooniliseks muutuda. Üks ülekoormusvigastuste põhjus on ka kehas valitsev disbalanss. See tähendab, et mõned lihased on liiga pinges ehk nende liigesliikuvus ei ole normaalne, samas kui mõned teised lihased on jälle liiga nõrgad. See tähendab, et keha ei funktsioneeri ökonoomselt ja tugevamad lihased peavad tegema rohkem tööd, et kompenseerida nõrgemate lihaste tööd. Sellise olukorra vältimiseks tuleb kõiki lihaseid treenida võrdselt.

Ennetus ja ravi

Ülekoormusvigastusi saab ennetada. Kõige parem vigastus on see, mida saab ära hoida!

hendada. Võin kindlalt öelda, et sellises olukorras ei lähe tervis trennitegemisega paremaks. Valu võib püsida samal tasemel, kuid olukord läheb suure tõenäosusega ainult hullemaks. Meeles tasub pidada ka seda, et mõned ülekoormusvigastused ei teki paari päevaga, vaid see võib aega võtta mitu nädalat.

Igal juhul tuleb aru saada, et kui pärast trenni mõni piirkond pidevalt valutab, siis on ülekoormusvigastuse oht.

Optimaalset koormust, millega peaks treenima, mängijad ise paraku

Foto: Lembit Peegel

ei tea. Selles osas on see justkui nokk lahti, saba kinni olukord, kuid seda annab vältida, kui mängija kuulab oma keha. Tuleb aru saada, et üks asi on traumast vigastus, mis tekib siis, kui mängija saab löögi mõnda piirkonda ja see valutab selle löögi tagajärjel. Sellise vigastuse puhul on esmane lähenemine POLICE, mida tutvustasime novembrikuu Jalkas. Kui aga mängija ei ole saanud lööki, on tegemist ülekoormusvigastusega, mille ravi on pigem puhkus ja erinevate koormustega mängimine.

Kuna mängija ei pruugi ise oma koormuse juures ülekoormusvigastust ära tunda, on selle tekkimise ennetamiseks kõige õigem külastada spetsialisti ehk füsioterapeuti, kes oskab läbi viia ennetusseireid. Sobivaks näiteks on üks paari aasta tagune juhtum, kus ühele noormängijale sai tehtud testid, et välja uurida, millised võimalikud ülekoormusvigastused teda ähvardavad. Paari kuu pärast sai ta vigastada. Kui testide tulemused lahti tegin, siis joonistus sealt selgelt välja, et tekkinud vigastuseks oli suur oht. Tuli välja, et harjutusi, mis olid mõeldud probleemide likvideerimiseks, ta ei teinud. Nüüd on see mängija targem ja teab, kuidas ja mida oma kehas tugevdada, ning täna tal enam probleeme sellega pole olnud.

Seega ongi kõige õigem ennetusviis spetsialisti külastada. Küll tuleb aga mängijal aru saada sellest, et probleemi tuvastamise järel tuleb tal teha individuaalselt tööd. Kui füsioterapeut määrab mängijale harjutused, tuleb neid ka teha. Kui mängija pole selleks valmis, siis pole mõtet ka seiret teha ning sellisel puhul on väga raske aidata mängijal vigastusi ennetada.

Kui rääkida ülekoormusvigastuste ravist, siis selleks tuleb samuti pöörduda füsioterapeudi juurde. Omapärane on siinjuures asjaolu, et väga sageli on ennetuseks ja raviks mõeldud harjutused samad. See tähendab lihtsas keeles öelduna seda, et kui probleemiga oleks tegeletud ennetavalt, siis poleks ravi üldse vajagi.

2018 VEEBRUAR JALKA

31

Liverpool

Brasiilia

ROBERTO FIRMINO

Foto: AFP/Scanpix Foto: Scanpix

Liverpool

Eesti

RAGNAR KLAVAN

Foto: Scanpix

Liverpool

Egiptus

MOHAMED SALAH

Foto: AFP/Scanpix

naistreener

Kristina Bannikova: tüdrukute jalgpallis on seis päris hea Seitse aastat nii Tartus kui ka Pärnus tüdrukuid treeninud Kristina Bannikova on treeneritööst rääkides äärmiselt optimistlik ja tunnistab, et suuri raskusi pole ta selles ametis kunagi kogenud. Eesti tüdrukute hetkeseisu jalgpallis hindab ta päris heaks, sest on näinud piisavalt õige jalgpallilise mõtlemisega noori.

KADI PARTS

38

JALKA VEEBRUAR 2018

A

astaid Eesti naiste meistriliigas mänginud Kristina Bannikova tahtis juba lapsest peale oma elu siduda spordi ja juhendamisega. Kui omal ajal asus neiu ülikooli õppima, siis oli tema unistuseks saada kehalise kasvatuse õpetajaks, kuid saatusel olid oma plaanid. CV Keskuse kaudu sattus Bannikova nägema Tartu FC Santose kuulutust, et otsitakse tüdrukutele treenerit. Bannikova käis intervjuul ja asuski kaheks aastaks noori tüdrukuid treenima: esmalt kuueaastaseid, hiljem lisandus ka 10–11aastaste tütarlaste rühm. Nii jäigi kehalise kasvatuse õpetaja ameti asemel Bannikova valikuks hoopis treeneri oma. Kahe aasta pärast siirdus Bannikova mängima Pärnusse, kus ta treeneritööga jätkas.

“Ma ei ole inimene, kes istuks kontoris ja teeks üksluiset tööd,” selgitas 26aastane Bannikova, miks ta valitud ametile truuks jäi. Pärnus juhendas loo kangelanna 8–15aastaseid tüdrukuid, kuid jätkas samal ajal ka ise mängimist.

Kerge see Bannikova sõnul polnud, kuid samuti mitte võimatu: “Vahel trenniajad kattusid ja kui olid suuremad võistlused või laagrid, siis tuli endale treenerina asendusi leida. Loomulikult pole kerge, kui tahad ise kõrgel tasemel mängida ja sul on juhendamiseks mitu gruppi, aga kõik on tehtav!”

Raskustest rääkides kinnitab Bannikova, et treeneriametit ta liiga keeruliseks ei pea. Ta selgitab, et tulemustele orienteerumine ei olnud kunagi tema eesmärk ja seega sellele liiga palju keskenduma ei pidanud.

“Minu idee oli anda kõikidele mängijatele võrdselt mänguaega – olenemata sellest, kui hästi nad mängivad,”

naistreener rääkis naistekoondise eest 46 mängu pidanud Bannikova. “Selle lähenemise eesmärk oli see, et kui kõrgemas vanuseklassis on ühel hetkel vaja koostada võistkond 11–15 mängijast, siis oleks see võimalik ja kõigil oleks ühtlaselt mängupraktikat.”

Probleeme ei tekkinud loo kangelannal ka lapsevanematega, kes võivad vahel olla ehk liiga kriitilised, kui tulemused ei ole piisavalt head. Bannikova sõnul käisid tema hoolealuste vanemad aktiivselt turniiridel kaasas ja nägid, et “mäng on täitsa jalgpalli moodi, aga lihtsalt vastastel läks paremini”.

KRISTINA BANNIKOVA:

“Olen näinud tüdrukuid, kellel on tuleviku mõttes päris hea jalgpalliline mõtlemine.”

Hea noortetreeneri omadustest on kogenud vutinaisele kõige tähtsam õige suhtlusviis lastega: liigset teooria rõhutamist Bannikova õigeks ei pea.

Lastega töötades pole mõtet hakata oma teooriat raiuma – see ei lähe läbi.

Tema sõnul tuleb noortetreenerina leida iga lapse puhul õige viis, kuidas panna ta kuulama ja infot vastu võtma – just see on kõige tähtsam, et lasteni jõuda.

Seitsmeaastase treenerikarjääri järel kinnitab Bannikova, et hetkel tundub tüdrukute jalgpallis olevat hea seis.

Loomulikult on Eestis alati murekohaks noorte kvantiteet, sest alati võiks jalgpalliga tegelevate noorte number olla suurem, aga praegu võib selle tee valinud tüdrukutega rahul olla.

“Seis on päris hea – olen näinud palju asjalikke tüdrukuid. Mitte lihtsalt nii, et on kamp tüdrukuid, kes on kokku tulnud, vaid olen näinud tüdrukuid, kellel on tuleviku mõttes päris hea jalgpalliline mõtlemine,” on Bannikova naistejalgpalli tuleviku suhtes optimistlik.

Bannikova sõnul peab hea noortetreener lähtuma igast lapsest eraldi, mitte ühtsest teooriast.

Fotod: Lembit Peegel

2018 VEEBRUAR JALKA

39

vs.

saalijalgpall

Viimsi taktikud Narva fänniarmee Koduses saalijalgpalli meistriliigas on hooaeg täistuuridel käimas ja rebimine tabeli tipus on tihe. Esimese otsa meeskondadest võtsime seekord pihtide vahele Viimsi Rinopali mängija Edwin Stüfi ja Narva Unitedi eestvedaja Aleksandr Dmitrijevi, kes kiidavad oma võistkondade poolt vastavalt head taktikat ja tuliseid fänne.

KADI PARTS Nimi: Edwin Stüf Sünniaeg: 30.07.1989 Klubi: Viimsi FC Rinopal Millised on sinu rituaalid mängupäeva eel?

Otseselt rituaale ei ole, aga viimasel ajal olen tähele pannud, et päev enne mängu olen vaadanud õudusfilme. Mängud on tavaliselt laupäeva õhtul, seega reedeõhtune filmivalik on sattunud õudukate peale.

Milline on su karjääri meeldejäävaim mäng saalijalgpallis?

Kohe tuli meelde üks negatiivse tulemusega mäng, mille kaotasime niinimetatud nõrgemale klubile, olles suured favoriidid selles mängus. Aga meeldejäävaim mäng oli kindlasti selle hooaja esimene kodumäng Tallinn SK Augur Enematiga. Selles mängus suutis Augur mitmel korral juhtima minna, aga lõpuks suutsime 6 : 4 mängu võita ja mina karistasin neid kolmel korral ehk sain hakkama kübaratrikiga.

Kas suusatamine, uisutamine või kelgutamine?

Kindlasti suusatamine. Nooremana, kui meil ka korralikud talved olid, sai ikka iga päev peale kooli suusatatud. Tavaliselt oli jalgpallist siis ka paus ja ega midagi targemat väljas ka teha polnud kui minna suusatama.

Suusatamine andis ka päris palju vastupidavust juurde.

Kui saaksid mõne kuulsusega üheks päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Lewis Hamiltoniga võiks selleks üheks päevaks kohad vahetada, kui on F1 treeningpäev Monacos. Tahaksin vormeliga Monaco ringrajal mõned teravamad ringid teha.

40

JALKA VEEBRUAR 2018

Mis on saalijalgpallis parim asi? Mis vajaks muutmist?

Parim asi on, et saab soojas ja kuivas mängida kiiret ja tehnilist jalgpalli, mida on ka pealtvaatajatel atraktiivne vaadata. Ei pea arvestama loodusjõududega, kui just saalil pole katus pealt ära lennanud. Mina arvan, et liigas tuleks ära kaotada playoff-süsteem. Meistriks tuleb see, kes kogus hooajal rohkem punkte kui teised, ja ongi kõik.

Nimeta rivaali Narva Unitedi võistkonna juures üks positiivne omadus.

Kas just meeskonna juures, aga mulle meeldib väga mängida nendega Narvas.

Seal on alati mega atmosfäär, mille tekitavad nende fännid. Iga kord, kui oleme nendega Narvas mänginud, on saal rahvast täis ja korralik möll käib tribüünidel.

Millist sööki oskad ise kõige paremini teha?

Kõige paremini teen kindlasti kanapastat ja magustoiduks Kirjut Koera.

Kes on Eesti parim jalgpallur praegusel hetkel?

Kindlasti on Eesti hetke parim jalgpallur Ragnar Klavan. Seda seepärast, et mees teeb tegusid ühes maailma tugevamas liigas, saab stabiilselt algkoosseisus mängida ja lõi hiljuti isegi värava.

Kuidas veedad oma pühapäevi?

Tavaliselt puhkan nädalast ega tee mitte midagi.

Mis on su lemmikkoht Eestis?

Lõuna-Eesti, seal on väga ilus maastik nii suvel kui ka talvel.

Foto: Viimsi Rinopal

Kas Ott Tänak või Gerd Kanter?

Ott Tänak. Rallit on põnev jälgida ja

saalijalgpall asjale lisab vürtsi veel see, kui Ott hästi sõidab.

Kas kino või kontsert?

Kino. Olen rohkem filmiinimene.

Mis on su lemmikfilm või -seriaal?

“Kiirete ja vihaste” kõik osad. Kuna ma tegelen ise peale jalgpalli ka autodega, siis nendes filmides on palju kiireid ja ilusaid autosid.

Mille poolest on sinu võistkond tugevam kui konkurendid?

Taktikaliselt oleme kõige paremad.

Kindlasti tooks esile meie mängiva treeneri Anton Smetanini, kes meiega palju vaeva näeb.

Kuhu tahaksid kunagi reisida?

Põhja-Koreasse võiks minna. Täiesti hull riik tundub. Puhtalt huvi pärast tahaks sinna juba reisida.

Kui peaksid saalijalgpalli vahetama mõne muu ala vastu, siis mis see oleks?

Laskesuusatamine. Kaks spordiala ühes: suusatamine ja ka laskmine. Saab mõlemat arendada.

Nimi: Aleksandr Dmitrijev Sünniaeg: 08.07.1978 Klubi: Narva United Millised on sinu rituaalid mängupäeva eel?

Meil meeskonnana ei ole erilisi rituaale, aga eks mitmel mehel on oma individuaalsed rituaalid.

Kas suusatamine, uisutamine või kelgutamine?

Suusatamine, sest see on sellest valikust parim variant, kuigi talispordina on mu lemmikala ikkagi futsal!

Kui saaksid mõne kuulsusega üheks päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Aivar Pohlakuga, sest siis oleks mul üks päev aega, et muuta saalijalgpallis mõningaid juhendipunkte või selgitada saalijalgpalli komisjonile, miks tuleks neid muudatusi teha.

Foto: Sergei Stepanov

Milline on su karjääri meeldejäävaim mäng saalijalgpallis?

Kindlasti 2017. aasta märtsis peetud finaalmatš, kui tulime esimest korda Eesti meistriks.

Mis on saalijalgpallis parim asi? Mis vajaks muutmist?

Parim asi on see, et tegelikult on kõikidel mängijatel võimalik jõuda meistriliigasse. Kui tuleb mõni uus mees, kes näeb aasta või paar tublisti vaeva, siis on ta võimeline meistriliigas mängima.

Muutmist vajaks mitu asja, aga eelkõige muudaksin ma seda, et poleks nii palju piiranguid, mis keelavad kõikidel jalgpalluritel futsalit mängida. Näiteks esiliiga ja esiliiga B mängijatel võiks olla ka lubatud saalijalgpalli mängida.

Mina isiklikult usun veel, et futsalit võiksid mängida ka Premium liiga mehed. Samuti võiks mõelda sellele, et Eestisse tuleksid ka välismängijad.

Nimeta rivaali Viimsi võistkonna juures üks positiivne omadus.

Mulle meeldib, kuidas nad futsalit promovad. Nad on sotsiaalmeedias osavad ja nad oskavad hästi mänge kajastada.

Samuti meeldib see, kuidas nad futsalis arenevad.

Millist sööki oskad ise kõige paremini teha?

Kana koorekastmes.

Kes on Eesti parim jalgpallur praegusel hetkel?

Aleksandr Dmitrijev – mitte mina,

vaid see mees, kes nüüd Floras mängib. Me kohtusime omavahel pärast seda, kui FCI Tallinn tuli Eesti meistriks.

Saime Tallinnas kokku ja ta tõi mulle oma T-särgi, mis neile meistriks tulemise järel anti. Ütlesin talle, et anna andeks, mul pole samasugust särki veel vastu anda, aga loodetavasti see muutub sel aastal. Ning seejärel me tulimegi Eesti meistriks eelmisel aastal. Kui aga rääkida saalijalgpalluritest, siis on praegusel hetkel parim Sergei Aleksandrov, kes meie võistkonnas mängib.

Kuidas veedad oma pühapäevi?

Talvisel ajal olen peaaegu iga pühapäev hõivatud futsaliga, sest meil on vaja tegeleda nii esindus- kui ka duubelmeeskonnaga. Aga samuti proovin veeta palju aega oma perekonnaga.

Mis on su lemmikkoht Eestis?

Narva, sest see on mu kodulinn. Loodan, et varsti on Narva ka Euroopa kultuuripealinn, sest praegu on asutud selles suunas liikuma ja loodan, et see õnnestub.

Kas Ott Tänak või Gerd Kanter?

Valiksin Gerd Kanteri, sest olen tema tegemiste ja tulemustega paremini kursis.

Kas kino või kontsert?

Kino, sest olen suur filmisõber. Vaatan peaaegu igal nädalal filme.

Mis on su lemmikfilm või -seriaal?

“Forrest Gump”.

Mille poolest on sinu võistkond tugevam kui konkurendid?

Kindlasti on selleks meie fännid ja nende toetus. Me ilmselt olemegi nende pärast kõige rohkem tuntud ja meie kodumängudel on alati palju rahvast.

Kuhu tahaksid kunagi reisida?

Ilmselt oleks see New York, sest ma pole USAd varem külastanud.

Kui peaksid saalijalgpalli vahetama mõne muu ala vastu, siis mis see oleks?

See on huvitav küsimus, ilmselt valiksin rannajalgpalli, sest see on futsalile kõige lähem ala.

2018 VEEBRUAR JALKA

41

pipraterad

Jee! Emme võitis!

Jee! Jana Pipar püüdis selle hetke kinni 28. detsembril Kalevi spordihallis naiste esi- ja II liiga turniiri 3.–4. koha mängu lõppedes, kui JK Saarepiiga naiskonna võidu üle rõõmustas kõige rohkem väljakule tormanud väike tüdruk, kes ruttas ema õnnitlema.

42

JALKA VEEBRUAR 2018

pipraterad pipraterad

Foto: Jana Pipar

2018 VEEBRUAR JALKA

43

treener

Tiit Tikenberg vähendas koormust klubis, kuid tulevik on jalgpalliga kindlalt seotud.

Foto: erakogu

44

JALKA VEEBRUAR 2018

treener

Tiit Tikenberg nägu täis ei sõima Keila JK treener Tiit Tikenberg peab end pehmeks treeneriks, kes mängijatele peale ei hüppa. Ta kehtestab end selgitades, miks üht või teist asja vaja on. Vajaliku koormuse annab ta mängijatele mängu ja palli kaudu.

INDREK SCHWEDE

S

elleks aastaks tõmbas Tiit Tikenberg oma koormuse Keila JKs pisut kokku: ta palus esiliigasse tõusnud klubil leida võimaluse korral uus peatreener, keda ta abistama jääb. Tema U17 rühma paremik liitus esindusmeeskonnaga ja lõpetas sellisel viisil.

“Mul sündis eelmisel aastal laps ja väga hea, et Richard Barnwell nõustus peatreeneriks tulema,” rõõmustas Tikenberg. “Samas olen endiselt valmis esindusmeeskonda mängijana abistama, kui vaja peaks minema.”

Eelmisel aastal tegi Tikenberg esiliiga B-s kaasa 32 mängus ja lõi viis väravat, kusjuures ta mängis keskkaitses.

Seda olude sunnil, kui pidi koosseisu lappima. Tikenberg ütleb, et mõneaastane mängupaus tõi mänguisu tagasi.

“Tegelikult on nii, et mida kõrgemal tasemel meeskond mängib, seda vähem tohiks peatreener ise mängida,” tunnistab ta. “Mängu sees olles suuremat pilti ei näe ega suuda olukorda täpselt hinnata. Sellises olukorras peab olema hea abitreener ja Targo Kaldoja seda on. Temaga arutasime asjad läbi.”

Tikenbergi esimene treenerikogemus pärineb Tallinna Kalevi aegadest, kui ta juhendas asendajana noorterühma. See andis aimu, et treeneri enese mänguoskus ei taga midagi. Vastutus võistkonna ees nõuab teadmisi ja kasuks tuleb kogemus. Tikenberg, kellel

praegu on treeneri B-litsents, tahab kindlasti jõuda kõrgemale tasemele.

“Jalgpall muutub kogu aeg, eelkõige metoodika,” selgitab ta. “Treenerikursustel tuuakse välja uued suunad. See pole tuim teoorialugemine. Seal käib grupitöö: igal osalejal on omalt poolt midagi välja pakkuda ja seda on huvitav kaasa teha. Mina olen saanud teada palju selle kohta, kuidas noori suunata, et nad oma arengus järgmise sammu teeksid. Õigeid asju tuleb teha õigel ajal.”

PEHME LOOMUGA

“Mu iseloom on selline, et mulle ei meeldi mängijatele peale hüpata ja nägu täis sõimata.”

Tikenberg ütleb, et tema treenerifilosoofia on õpetada mängu ja palli kaudu. Nii palju kui võimalik, tuleb harjutusi teha palliga. Mängija peab oma koormuse saama mängust. Selle saavutamiseks peab treener kõrvalt jälgima, et treeningu tempo oleks suur ja kõik saaksid vajaliku koormuse kätte.

“Ma ise olen tegelikult pehme treener,” lausub Tiit Tikenberg. “See tähendab, et mu iseloom on selline, et mulle ei meeldi mängijatele peale hüpata ja nägu täis sõimata. Kui vaja,

siis saan sellega hakkama, aga see pole mulle omane. Ka platsi kõrval püüan mitte kohtunikega vaielda. Ma kasvasin aga üles vana kooli treenerite karmi käe all ja leian, et nõudlikkus on noortele vajalik. Mina püüan end kehtestada sellega, et selgitan, miks on üht või teist asja vaja. Tänapäeva noored ongi targemad ja küsivad kohe, mis see neile annab. Neile ei piisa sellest, kui ütled, et nii on vaja, nii on alati tehtud. Kui seletad neile asja ära, siis tehakse ka.”

Paljudes klubides mänginud Tikenberg on ise saanud tunda väga erinevate treenerite käekirja. Mõne mehega, nagu Meelis Rooba ja Marko Kristal, mängis ta ise koos, aga pikka loetellu kuuluvad muu hulgas ka nii erinevad ja värvikad kujud nagu Teitur Thordarson, Aavo Sarap, Tarmo Rüütli ja Arno Pijpers.

“Rüütli juhendas meeskonda humoorikate väljenditega, Pijpersi käe all tegin kaasa vaid hooajaeelse ettevalmistuse, kuid mulle oli see professionaalne muudatus,” meenutab Tikenberg. “Olen näinud palju erinevaid lähenemisi jalgpallile ja olukordadele ning need on mind sedavõrd karastanud, et ma ei reageeri kriisisituatsioonis üle, ma ei lähe endast välja.

Teravates olukordades ma pigem üldse kohe ei reageeri, sest tean, et see on hetk, mis möödub.”

Lähitulevikus näeb Tiit Tikenberg end pigem meeste- kui noortetreenerina, aga ei välista midagi. Aga kindlasti Keila JKs. “Meestega on lihtsam kontakti saada, aga seal on see faktor, et kui kõige paremini ei lähe, siis on “tagasiside” kiire tulema,” muigab vallandamisele viitav Tikenberg. “Töö noortega nõuab kannatlikkust ja süvenemist ning selle tulemused selguvad alles aastate pärast.”

2018 VEEBRUAR JALKA

45

lugeja k체sib KONSTANTIN VASSILJEV S체nniaeg: 16.08.1984 Koduklubi: Gliwice Piast Varasemad klubid: Levadia,

Lendava Nafta (Sloveenia), Koper (Sloveenia), Permi Amkar (Venemaa), Jagiellonia (Poola) Eesti meister: 2004, 2006, 2007 Eesti parim jalgpallur: 2004, 2006, 2007

Peale tunnustuste jalgpallis on Vassiljev teeninud ka Eesti Valget채he IV klassi teenetem채rgi.

46

JALKA VEEBRUAR 2018

lugeja küsib

Konstantin Vassiljev:

eelkõige tuleb olla hea inimene, mitte hea mängija Eesti koondise eest 99 mängu pidanud Konstantin Vassiljev on omajagu elu juba näinud ja teenib hetkel profileiba Poolas. 33aastane Eesti keskväljamaestro hindab nii teoorias kui ka praktikas eelkõige hästi toimivat mängu, mille kaudu sünnivad väravad. Ta tahaks Poolas näha rohkem laste mänguväljakuid ja on enda juures enim rahul omadusega olla esmajärjekorras hea inimene.

KADI PARTS

M

illine treener on sind enim mõjutanud? (Hans, Jõgeva) Ma ei taha kedagi solvata selle vastusega, aga tooksin Eestist välja kaks meest, kellega olen kõige kauem töötanud. Üks neist on Viktor Passikuta, kellega töötasin TJKs kümme aastat – tema panust on väga raske üle hinnata, sest temaga olen lapsepõlves pannud aluse sellele, et edasine karjäär läks nii, nagu ta läks. Teiseks meheks on Tarmo Rüütli, kellega töötasime koos Levadias ja koondises. Tema pakkus mulle seda, mis mulle tol hetkel väga vajalik oli – oma usaldust.

See andis mulle impulsi edasiseks karjääriks. Välisklubidest rääkides – on küll olnud häid treenereid, aga kedagi eraldi välja ei tooks. Äkki tuleb veel keegi väga hea ja siis peaksin oma vastust muutma hakkama (naerab – toim.).

Sa oled Eesti koondise keskväljamaestro, aga kes on sinu arvates praegusel hetkel maailma esimesed kolm keskväljamaestrot? (@tammo_puura) Kindlasti on üks neist Lionel Messi, sest Barcelona mäng sõltub temast nii palju ja ta teeb platsil kõike, mis võimalik.

Teiseks oleks Kevin de Bruyne, kes sellel hooajal on tõesti väga hästi mänginud.

Tema on praegu kindlasti peategelane

Manchester City meeskonnas. Kolmandana valiksin Luka Modrici, sest temast oleneb Madridi Realis palju ja ta on väärt, et temast ka räägitaks. Eks üldiselt on neid keskväljamaestroid raske valida, sest häid mängijaid on palju, aga minu jaoks kerkivad neist parimad esile just sellistes tugevates klubides.

Millised on su enda löödud lemmikväravad nii klubis kui ka koondises? (@even.hurt) Iga värav on omamoodi tähtis olnud, aga kui valima peab, siis koondiseväravatega on lihtsam. Kindlasti on nendeks Hollandile, Põhja-Iirimaale ja kodus Gibraltarile löödud väravad. Miks just need väravad – nende puhul toimus praktikas väljakul kõik nii, nagu plaanis oli paika pandud. Mulle on tähtis, et plaan õnnestub, ehk ma ei hooli liiga palju väravatest, kus juhus otsustab ja värav sünnib mõne kiirelt tehtud otsuse tagajärjel. Mulle on tähtis, et teooria oleks paigas ja see töötaks ka praktikas. Kui aga tulla tagasi klubis löödud parimate väravate juurde, siis neid ma ei oska küll valida.

Mis sulle Poolas kõige rohkem ja mis kõige vähem meeldib? (Kaspar, Tartu) Jalgpalli mõttes meeldib see, kuidas

liiga toimib: staadionid, fännid, teleülekanded ja meedia huvi jalgpalli vastu.

See kõik on heal tasemel. Jalgpalliväliselt meeldib see, et ilm on natuke parem kui Eestis – alles olin kaks nädalat Eestis ja polnud lund ega päikest. See ikka tegi meele veidi kibedaks.

Teisest poolest rääkides ma ei ütleks, et see mulle just ei meeldi, aga Poolas on asju, mis ei ole arusaadavad. Näiteks see, et riik on nii suur, inimesi on palju ja ka rahalised vahendid on olemas, aga mõned asjad on tegemata või tehtud nii, et suurt loogikat selles pole. Paraku ühtegi konkreetset näidet ma kohe tuua ei oska, aga nii on. Kui oma isiklikust seisukohast veel rääkida, siis laste mänguväljakuid ei ole eriti palju ehk sellega on siin kehvad lood.

RÕÕMUS TÕDEMUS

“Ma olen tegelikult päris okei inimene!”

Oled koguni viis korda võitnud Hõbepalli. Mida selline tunnustus sulle tähendab? ( Jaan, Pärnu) Muidugi tähendab see mulle palju, sest Eesti jalgpallis ei ole palju individuaalseid auhindu. Arvan, et see on meeldiv tunnustus mitte ainult väravalööjale, vaid kogu koondisele, sest kõik teevad ju tööd selle nimel, et need väravad sünniksid.

Mulle meeldib väga ka see, et auhinnatseremoonia on kohe aasta alguses – meeldiv on alustada uut aastat hea tujuga.

Mis on sul oma kõige esimesest koondisemängust kõige paremini meeles?

(Peeter, Rakvere) See oli nii ammu – 2006. aastal Uus-Meremaa vastu. Eks see oli kind2018 VEEBRUAR JALKA

47

Konstantin Vassiljev madistamas Martin Reimiga, kes on praegu Eesti koondise peatreener. Vassiljev hindab seda, et viimase aastaga suutsid koondise treenerid tagada rahvusmeeskonna koosseisus stabiilsuse.

lasti väga oodatud hetk, aga samas olin ka närvis. Tulin vahetusest sisse, aga väga silmapaistvat esitust ma ei teinud.

Kas usud, et Eesti koondis jõuab viie kuni kümne aasta jooksul MMile või EMile? (@mrtavin) Arvan, et meil on piisavalt potentsiaali küll, et suurturniirile jõuda. Kui näiteks vaadata 2012. aasta tsüklit, kus me mängisime Põhja-Iirimaaga ja veidi hiljem sõprusmängu Islandiga, siis need kaks koondist olid meie taseme lähedal. Nemad suutsid miskipärast astuda sammu edasi ja jõuda 2016. aasta EMile, aga meil läks teistmoodi. Mina isiklikult usun, et me ei kasutanud lõpuni ära oma 2012.–2014. aasta taset, aga selle järgi ma ütleks, et potentsiaali meil on, et viie kuni kümne aastaga mõnele suurturniirile jõuda.

Mis on sinu puhul kõige olulisem omadus, mis on sind jalgpallurikarjääris kõige rohkem edasi aidanud?

(Kristin, Rakvere) Ennast hinnata on raske, aga ütleksin, et ma olen tegelikult päris okei inimene.

Mäletan, et Amkaris mängides ütles mu toonane treener Stanislav Tšertšessov ühele Eesti ajalehele, et ma olen liiga hea inimene ja seepärast ma ei mängigi kõrgemal tasemel. Kui ma seda esimest korda lugesin, siis mõtlesin, et ma pigem jään esmalt heaks inimeseks, kui jõuan muudmoodi kõrgemale tasemele.

Ilmselt meeldib just see omadus mulle enda juures kõige rohkem.

48

JALKA VEEBRUAR 2018

Eesti eest 99 mängu teinud Vassiljev jõudis jalgpalli juurde lapsena Maardus üles kasvades ja veel praegugi hoiab ta kohaliku tiimi tegemistel silma peal.

Kes olid väikesena sinu iidolid? Kes on praegu? (Annika, Haapsalu) Mulle on alati meeldinud loomingulised mängijad ja sel ajal, kui mina hakkasin mängima, olid nendeks sellised mehed nagu Roberto Baggio ja Diego Maradona. Nende järel tuli Zinedine Zidane, siis veidi hiljem juba Andres Iniesta ja Andrea Pirlo. Praegu ma enam kedagi endale iidoliks ei sea, sest selliste asjade periood on minu jaoks vist läbi saanud.

TARMO RÜÜTLIST

“Tema pakkus mulle seda, mis mulle tol hetkel väga vajalik oli – oma usaldust.”

Kuidas sa jõudsid jalgpalli juurde?

(Anna-Liisa, Pärnu) Lapsepõlves elasime Maardus päris lähedal staadionile ja kuna mu isa mängis amatöörtasemel võistkonnas, siis hakkasin väikesest peale temaga staadionil käima. Tasapisi hakkas jalgpall mulle meeldima ja kuueaastaselt läksin Maardus esimest korda trenni. Kooli ajal proovisin ka teisi alasid – lauatennist ja jooksmist –, aga jalgpallipisik oli siis juba sees ja ühtegi teist ala ma jalgpalli kõrvalt väga tõsiselt ei võtnud.

Kas oled karjääri jooksul mingitel hetkedel mõelnud, et peaksid mängima paremas klubis, kui parajasti mängid,

või on kõik läinud ootuspäraselt? (@lukas_kalev Fredi, Tallinn) Kindlasti ma ei ütleks, et olen oma karjääri mõttes olnud kogu aeg õigel ajal õiges kohas. Olen mingitel hetkedel mõelnud ja tundnud, et võiksin mängida kõrgemates liigades ja et selline võimalus võiks ka tulla. Neid võimalusi aga ei tulnud ja kuigi kõik ei läinud nii, nagu oleks võinud, siis midagi taga nutma ma ei hakka. Arvan, et mängija peab suutma mängida seal, kus ta konkreetsel hetkel on, mitte mõtlema, et hakkab mängima alles siis, kui jõuab sinna, kus ta enda arvates peaks mängima.

Mis on sinu lemmikklubi nendest kohtadest, kus oled mängimas käinud? (@karl_jakob) Seda ei ole lihtne valida, sest iga klubi on jätnud mu südamesse väiksema või suurema jälje. Igat perioodi meenutan hea meelega ja mitte kuskil pole olnud midagi liiga hullu. Eks Sloveenia oli mu esimene väliskogemus ja see jääb selle poolest alati meelde. Permi Amkar oli omakorda hüpe järgmisele tasemele ja seal õnnestus mul ennast hästi tõestada.

Seejärel tuli Poola, kus üldises mõttes käib kõik enam-vähem, nagu jalgpallis peaks olema, ja see mulle väga meeldib.

Mis on sinu senise karjääri parim moment olnud? (@st54fc) Esiteks 2011. aasta sügis, kui koondisel väga hästi läks. Samuti 2013. aasta sügis, sest septembris sündis mu teine tütar, seejärel tuli kohe Hollandi 2 : 2 viigi-

Kostjal on ette näidata viis Hõbepalli, mida ta auhinnana hindab kõrgelt: “Hea on alustada uut aastat hea tujuga!”

Sinises särgis Kostja tuleb välja Islandi tangide vahelt.

mäng ja lisaks olid mul ka klubitasandil Amkaris siis väga edukad mängud. Sellel hetkel olin jalgpalli mõttes väga heal tasemel ja tütre sünd tõi eraelust omakorda head emotsioonid kaasa. Kolmanda momendina tooksin välja eelmise hooaja esimese poole Jagiellonias, kui olin oma meeskonnale väga kasulik.

gijatest kaasa Dmitri Kruglovi. Kaitsjatest võtaksin kaasa Enar Jäägeri või Ragnar Klavani. Ründes oleks aga väga huvitav koos mängida Andres Operiga sel ajal, kui tema oli oma karjääri tipus.

Klubi, kuhu me kõik läheksime, võiks olla AC Milan või Barcelona.

Mis on kõige esimene värav, mille löömist sa mäletad? (Hanna, Tallinn) Mäletan, et kui Maardu eest veel mängisin, siis käisime Tallinnas mängimas – vist endise Tallinna jalgpallikooli Wismari väljakul. Seal lõin väljastpoolt karistusalakasti ühe värava, mis ei olnud selline hirmus pomm, vaid pigem kaarega löök, aga õnneks läks ikka sisse.

“Mängija peab suutma mängida seal, kus ta konkreetsel hetkel on, mitte mõtlema, et hakkab mängima alles siis, kui jõuab sinna, kus ta enda arvates peaks mängima.”

Milline on olnud individuaalses arvestuses su parim mäng Eesti koondise eest? (Vadim, Narva) Valiksin võõrsil peetud Sloveenia mängu, kui võitsime 2 : 1, Hollandiga peetud mängu kodus ja Serbiaga peetud matši võõrsil.

Kui saaksid valida kolm koondisekaaslast ja ühe klubi, kuhu te kõik mängima siirduksite, siis kelle ja mis klubi valiksid? (Ksenja, Tartu) Kui rääkida keskväljast, siis võtaksin kaasa Aleksandr Dmitrijevi, sest olen temaga nii kaua koos mänginud ja tunneme üksteist väga hästi. Oleks väga mõnus temaga niimoodi koos mängida.

Samadel põhjustel võtaksin ääremän-

OLLA REALIST

Sinust hakatakse varsti tegema filmi (loe Jalkast lk 50–52). Kas sulle tuli üllatusena, et sinust tahetakse filmi teha? ( Jaana, Pärnu) Kui minuga ühendust võeti, siis ma mõtlesin päris pikalt – nii kaua, kui üldse võimalik oli –, aga lõpuks olin nõus. See oli minu jaoks üllatuslik idee, aga loodame, et sellest tuleb välja midagi huvitavat ja õpetlikku.

Kui palju jälgid Eesti kõrgliigat ja sellega seotud uudiseid? (Roman, Narva) Ikka jälgin. Ei saa öelda, et ma vaatan iga vooru mänge, aga tähtsamaid mänge olen viimastel hooaegadel ikka jälginud.

Samuti jälgisin viimastel kuudel ühendklubi ja ootan ka edaspidi suure huviga, mis sellest saab. Peale selle vaatasin

Fotod: Lembit Peegel

Maardu käekäiku, sest mulle on väga huvitav ja tähtis, et Maardu saaks heal tasemel jalgpalliga taas järje peale.

Mis on sinu eesmärgid aastaks 2018?

(Kristo) Võrreldes eelmise aastaga tahaks kogu aasta tervena püsida. Kindlasti tahaksin ka seda, et hooaja esimesel poolel, kui koondisemänge pole, saaksin keskenduda klubile ja aidata Piastil oma eesmärke täita. Suure huviga ootan uut Rahvuste liigat.

Mis on Eesti koondise juures hetkel kõige suurem pluss ja kõige suurem miinus? (Martin, Viljandi) Plussina tooks välja selle, et koondise koosseis muutus stabiilsemaks. Treeneri mõtteid on lihtsam väljakul realiseerida, kui kogu aeg on olemas enam-vähem samad mängijad. Koondisel on niigi lühike aeg mängudeks valmistuda ja kui igas laagris on viis-kuus uut nägu, siis see muutub veel raskemaks. Miinuspoolelt – meil on alati väga palju tööd teha ja juurde saame panna nii kaitses kui ka rünnakul.

JÄRGMISES NUMBRIS: Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel. Järgmises numbris vastab teie küsimustele Brent Lepistu. Saada küsimused indrek@jalgpall.ee või postita Eesti jalgpalliliidu Facebooki või Instagrami.

2018 VEEBRUAR JALKA

49

film ja jalgpall

Vassiljevi filmi režissöör:

Kostja on üks alahinnatumaid jalgpallureid Euroopas Madis Reimund kaameraga igapäevatööd tegemas.

Foto: erakogu

Eesti rahvusringhäälingu, Eesti filmi instituudi ja Eesti kultuurkapitali poolt teist korda korraldatud portreefilmide konkursi üheks võitjaks osutus režissöör Madis Reimund, kes asub tegema dokumentaalfilmi Eesti koondise legendist Konstantin Vassiljevist.

Tegime Madisega tema 2019. aastal valmivast filmist veidi juttu.

OLIVER LOMP

R

äägi alustuseks, mida see konkurss endast täpsemalt kujutab.

Konkursi eesmärk on luua laiale vaatajaskonnale mõeldud dokumentaalfilmid, mis portreteerivad Eesti silmapaistvaid kultuuriloojaid, teadlasi, sportlasi ja ühiskonnaelu mõtestajaid.

Projekt soovib väärtustada eelkõige neid, kelle looming või tegevus on jätnud Eesti ühiskonda tunnetatava jälje ja kelle saavutusi võib omas valdkonnas lugeda märgiliseks. Pean valituks osutumist väga heaks saavutuseks, kuna sellisele konkursile ei tule keegi mütsiga lööma. Olen kindel, et iga konkursile laekunud filmiidee taga oli palju eeltööd ja kindel kontseptsioon.

Valituks osutumine tähendab, et žüriile ja loodetavasti ka rahvale läheb sellise filmi teema korda. Ühel kunstnikul tekkis pärast konkursitulemuste avalikustamist avalikus ruumis küsimus: kes on Konstantin Vassiljev ja miks peaks temast film tehtama? Loodame aasta pärast sellele küsimusele vastuse anda.

50

JALKA VEEBRUAR 2018

film ja jalgpall Kust tuli mõte teha dokumentaalfilm just sportlasest. Ja just Konstantin Vassiljevist?

Millal viimati tehti Eestis mõni spordifilm, jalgpallifilmist rääkimata?

Tegelikult hakkas mõte jalgpallifilmist küpsema juba 2011. aastal, kui koondis oli EM-finaalturniiri lävepakul. Tekkis mõte jäädvustada selleaegset koondist olevikus ja anda edasi midagi suuremat kui lihtsalt teleri vahendusel nähtavad kaadrid. Toona sellest mõttest asja ei saanud ning nii ta kuklas oligi kuni portreefilmide konkursini. Miks just Kostja? Minu meelest on ta üks alahinnatumaid jalgpallureid Euroopas ning mul ongi soov jäädvustada teda veel tema mängijakarjääri jooksul. Tagasivaatavaid filme jõuab alati teha.

Kuidas jõudis jalgpall üldse sinu ellu?

Oli 1996. aasta ja FC Flora eestvedamisel käisid toonased koondislased Mart Poom, Martin Reim, Marko Kristal ja Marek Lemsalu koolides jalgpalli promomas. Nii ka meil Kaiu põhikoolis (Kaiu vald asub Raplamaal – toim.).

Räägiti juttu, näidati trikke, jagati autogrammidega pilte ja kutsuti trenni.

See poiss, kes palliga v-tähe (üks jalgpalli alustrikkidest) ära tegi, sai trenni.

Käisin toona esimeses klassis ja pääsesin Kehtna FC Florasse. Tundus, et tol ajal asi õitses: poisse veeti üle maakonna mitu korda nädalas trenni. Mäletan ka tasuta laagreid, sponsortooteid, vorme ja riideid. Mõnus aeg! Paraku kolis meie pere kolm aastat hiljem mujale ja seepärast jäid ka mu trennid pooleli. See muidugi ei takistanud ega takista mind ka praegu oma lõbuks mängimast.

INTEGRATSIOON

Vassiljev on eeskujuks vene noortele, keda on kasvatatud mentaliteediga, et Eestis pole neil lootust kuhugi jõuda.

Milline on su kõige eredam mälestus jalgpallist?

(Ohkab – toim.). “Kõige eredam” tähendab, et mul oleks justkui mingi tabel, mille järgi ma asju reastan, aga kõige esimene mälestus jalgpallist on 1994. aasta MM. Olin vanaema juures Tsirguliinas ja mäletan hetke, kui istusin elutoa vaibal ja televiisorist näidati seda penaltit, mille

Kõige ülemisel pildil Madis Reimund ise trummarit filmimas. All paremal ise 26. märtsil 2008 kuulsal Eesti– Kanada lumejalgpalli maavõistlusel trummipulkadega dirigeerimas ja all vasakul vasakpoolsena mängule kaasa elamas.

Foto: erakogu

Roberto Baggio mööda lõi. Reaalselt hakkasin jalgpalli jälgima ja Inglismaale kaasa elama 1998. aastal, mil minu lemmiktiimiks sai Inglismaa eesotsas noore Michael Oweniga. Muidugi on eredalt meeles ka algklassi trenniskäimised, mis kujunesid lõpuks umbes kuuetunniseks: poolteist tundi sõitu trenni, koos pesemise ja riietumisega kolm tundi trenni ja siis taas poolteist tundi koduteed. Sõidu ajal sai palju asju legendaarse Flora bussijuhi Antsuga selgeks räägitud, sealhulgas ka see, et kui tahame olla head jalgpallurid, peame endale Kristali mullet-soengu kasvatama.

Legendaarne bussijuht Ants?

Ants Raisma oli legendaarne sellepärast, et vedas algusest saati kõikide Flora vanuserühmade poisse trenni ja võistlustele. Tema töö algas umbes kella 14 paiku ja lõppes viimaste poistega hilisõhtul. Ja nõnda iga päev. Kõik jalgpalli mänginud poisid kasvasid tema juttudega üles. Käisin samas trennis endast mõni aasta vanemate mängijatega nagu Alo Bärengrub, Alo Dupikov, Enver ja Enar

Jääger, Vjatšeslav Zahovaiko, Aleksander Saharov ja Ott Reinumäe.

Kui palju sa üldse ise jalgpalli jälgid?

Eesti koondise mänge vaatan alati, lisaks suviseid Euroopa või maailmameistrivõistlusi. Klubitasandil hakkasin pärast 1998. aasta MMi tänu Owenile ja oma vanemale vennale fännama Liverpooli, aga meeldib ka Juventus.

Liverpoolile hoian endiselt pöialt, aga üldjoontes multikultistumise, ulmeliste rahasummade ja kogu selle furoori tõttu tippjalgpalli ümber ei oska enam klubijalgpalli hinnata nii nagu vanasti. Premier League’i ja Champions League’i püüan ikkagi vaadata ja neil silma peal hoida.

Kas Liverpooli fännamine on kuidagi ajas muutunud ka? Liverpool pole ju tiitli lähedale väga kaua jõudnud.

Jalgpall on mänguna ikkagi jäänud samaks, kuigi järjest rohkem võetakse kasutusele uuendusi nagu videokordused, mis minu arvates rikub üsna suurel määral jalgpalli olemust ja võlu. Kui vaadata vanu 2018 VEEBRUAR JALKA

51

film ja jalgpall Madis Reimundi jalgpallifilmide soovitused “21st Century Portrait”

Kindlasti mind enim mõjutanud spordifilm. Film Zinedine Zidane’ist, keda jälgib mitukümmend kaamerat tema viimasel mängul Madridi Reali ridades. Heas mõttes väga kunstiliselt tehtud film, mis paneb vaataja mängija olukorda. Otse mängija putsadesse.

“Becoming Zlatan” Madis Reimund merd filmimas – mine võta kinni, kas meri on elus või elutu olend!

videoid mängudest, siis tundus seda pinget ja tekkinud kangelasi kõvasti rohkem olevat. Mis puutub aga Liverpooli tiitliheitlustesse, siis jalgpalli mõnu ongi see, et see on mäng, mille kulgu ja tulemust ei tea enne, kui pole vile kõlanud. Pikad aastakümned on möödunud ja oleks aeg jälle Inglismaa tiitel endale saada.

Aga kuidas on mõjutanud Liverpooli poole hoidmist Ragnar Klavan?

Fänlus on kindlasti taas suurem. Rõõm on näha Eesti meest kõige kangemate hulgas. Mul on Klavaniga seoses ka lugu jalgpallimaailma globaalsusest. Möödunud kevadel olime Bangkokis ja viimase öö hakul otsisime suvalisel tänaval esimest ettejuhtuvat taksojuhti. Leidsime!

Peale mõningat vaikust otsustas muidu täiesti umbkeelne mees sõna võtta – küsida päheõpitud lause abil kliendilt tema päritolu kohta. Pärast sõna “Estonia” kuulmist võttis mees hetkelise pausi ja ütles: “Ragnar Klavan, Liverpool, Estonia!” Kes ütles, et Eesti pole jalkariik!?

Sel aastal tuuakse jalgpalli MM peaaegu koduukse ette. Kas lähed vaatama?

Hetkel sellist plaani ei ole, aga eks näis.

Kui Kostja plaanib minna, siis pean ju samuti minema. Kaameraga.

Räägi natukene oma filmitaustast.

Olen lõpetanud nii bakalaureuse- kui magistriõppe Balti filmi- ja meediakoolis (BFM) operaatori erialal. Olen algusest saati töötanud vabakutselisena ehk löönud kaasa nendes projektides, mis tunduvad huvitavad ja arendavad. Operaatorina 52

JALKA VEEBRUAR 2018

Foto: erakogu

töötades olen režissöörina kõrvalt teinud ka muusikavideoid ja dokumentaalfilme.

Kuigi BFM on pigem mängufilmile suunatud, olen kooli sisseastumisest saati võlutud olnud dokumentaalžanrist. Just see etteteadmatus ja kiire kohanemine teeb selle huvitavaks: hommikul võttele minnes ei tea kunagi, mis materjaliga õhtul tagasi tuled. Vahel peab mitu päeva või nädalat filmima, kuni lõpuks õnnestub mõni stseen purki saada.

Millal film valmib? On sul mõni eriline eesmärk?

Film valmib 2019. aasta esimeses pooles.

Otsest eesmärki veel sõnastada ei oska, aga ideaalis tahaks käsitleda ka integratsiooniteemat: näidata sporti kui üht kultuuri osa, mille abil on võimalik ühiskonda paremaks muuta. Jalgpallikoondis, milles on eestlasi ja venelasi laias laastus pooleks, on üks parimaid vahendeid lõimuda. Vene poisid laulavad Eesti hümni ja on Eesti eest väljas. Eestlased toetavad vene poisse ja peavad neid oma iidoliks – lõimumine kõige paremas mõttes.

Kui palju räägib film jalgpallist ja kui palju sinna juurde kuuluvast?

Suurim õnn on teha filmi sellest, mis mind tegelikult ka puudutab. Filmi läbiv teema oleks Konstantin Vassiljevi tõusmine venekeelsest keskkonnast eestikeelse keskkonna eeskujuks. Mulle tundub, et see on Eesti ühiskonnas äärmisel oluline temaatika ja vajab sügavamat käsitlemist.

Vassiljev on eeskujuks vene noortele, keda on kasvatatud mentaliteediga, et Eestis pole neil lootust kuhugi jõuda. Film

Imekspandav, et filmitegijatel oli 1990. aastatel õnne ja vastupidavust jälgida Rootsi ühiskonnas esialgu täiesti suvalist immigranti, kellest kasvas aga suur staar ja suur mängija, ja et nad tegid sellise valiku ja kasutasid filmi tehes ainult vana materjali, kuigi uut olnuks ju oluliselt rohkem.

“Forever Pure”

Inimõiguste kuu raames ETV2 pealt näidatud film, mis pani teistmoodi vaatama jalgpalli ja sporti tervikuna. Film annab mõista, et jalgpall on midagi palju rohkemat kui lihtsalt 22 inimese vaheline lõbus sportmäng.

“Kill the Referee”

Üks tore sissepoole vaatav jalgpallidokumentaal, mis näitab seda maailma hoopis mitmetahulisemalt. Filmi peategelased – kohtunikud ja mängijad – avanevad vaatajale hoopis uue nurga alt.

tuletaks meelde meie koondise säravaid aastaid ning Vassiljevi suurepäraseid momente ja olulisi väravaid. Kindlasti jälgime olukorda ja elu Poolas jpm.

Milline on sinu nägemus selle kohta, missugune peaks film lõpuks välja tulema?

Seda ei saa veel ära öelda. Mis see dokumentaalfilm üldse on? See on suhe filmija ja filmitava vahel. Iga dokumentalist teeks selle erinevalt. Ma olen inimene, kes ei vaata kunagi ka treilereid. Ma tahan minna kinosaali alati ilma eelhäälestuseta, puhtalt lehelt. Film muutub minu jaoks kogu protsessi vältel. Öeldakse ka, et dokumentaalfilmi eripära on sündida neli korda: stsenaariumina, võttel, montaažis ja lõpuks vaataja peas.

kingitus

Lionsi klubi kinkis Eesti noortele jalgpalluritele 2000 putsapaari

E

elmise aasta lõpus kinkis Eesti Lionsi klubi vähekindlustatud perede lastele ja noorukitele 2000 paari Nike jalgpallisaapaid. Tuliuute putsade numbrivalik jäi 27 ja 47 vahele ning tegemist oli murul ja kunstmurul mängimiseks mõeldud jalatsitega.

“Saime need jalgpallisaapad Norra lion’itelt,” rääkis Jalkale projekti koordinaator ja Rapla Lionsi klubi liige Indrek Naaris. “Ülemaailmne Lions Clubi liikumine sai eelmisel aastal 100aastaseks ja meil tekkis idee, et jagame putsad sajale Eesti jalgpallivõistkonnale – igale 20 paari. Meie eesmärk on toetada vähekindlustatud perede lapsi ja noori.”

Eestis on 59 Lionsi klubi ja kuus Leo-nimelist järelkasvuklubi. Selle võrgustiku kaudu jõuti nendeni, kellele jalgpallisaapad üle anda.

“Esimese 1500 paari juures läks

kõik ladusalt, sest meil oli pakkuda täpselt sellise numbriga putsasid, nagu küsiti,” rääkis Indrek Naaris. “Sealt edasi polnud meil küsitud numbrit alati võtta, aga lõpuks saime kõik jagatud.

Oli koole, kes võtsid jalgpallisaapad koolile kasutuseks. See variant meeldis meile väga, sest siis said neid kasutada just need lapsed, kel endal tõenäoliselt jalgpallijalanõusid pole.”

“Meil oli väga hea meel, et selle kinkimise käigus jõudsime ka nende piirkondadeni, kus lionism veel esindatud pole,” jätkas Indrek Naaris. “Suurematest piirkondadest näiteks Narva, Hiiumaa ja Antsla. Jalgpallisaabaste üleandmisel saime tutvustada Lionsi klubide eesmärke. Väga vahva oli ka see, et kuna oli aasta lõpp, siis oli jalgpallisaabaste jagamine nagu Ilusad uued Nike jõulukingitus!”

putsad tõid rõõmu üksikutele mängijatele ja tervetele võistkondadele.

Fotod: erakogu

2018 VEEBRUAR JALKA

53

hõbepall

Mattias Käidile aasta esimene auhind E

esti spordiaasta esimene auhind on traditsiooniliselt Hõbepall. Laureaadi teened ulatuvad küll eelmisse aastasse, kuid laureaat avalikustatakse ja auhind antakse üle tavaliselt 2. jaanuaril. Nii oli ka seekord, kui Eesti koondise eest löödud ilusaima värava tiitlile konkureeris koguni 20 kolli. Ometi polnud see rekordsaak: 1999. aastal lõi meie koondis koguni 21 väravat! Need kaks näitajat on koondise kõigi aegade kaks parimat tulemust.

2017. aasta 20 tabamusest said Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) liikmetelt punkte 16. Neist kaks eristusid teistest. Hääletusel osalenud 29 valijat pidid reastama viis ilusaimat väravat.

Kõige enam võlus hääletajaid kaks kauglööki. Võitjaks osutus Mattias Käidi üleminutitel põmmutatud koll MM-valikmängus Küprose vastu, Ilja Antonovi samas sarjas löödud pomm Bosnia ja Hertsegoviina võrku jäi teiseks.

Kunstnik Eeva Käsperi tehtud klaasist Hõbepalli ei saanud Mattias Käit vastu võtma tulla. Seda tegi tema eest isa Mart Käit, kelle sõnul pole ta poega varem nii emotsionaalsena kui pärast skoorimist näinudki. Käidile oli see esimene Hõbepall. Ta on auhinna 23aastase ajaloo 14. laureaat. Enim Hõbepalle – tervelt viis – on Konstantin Vassiljevi auhinnakapis. Martin Reim ja Indrek Zelinski on saanud kolm ja Andres Oper kaks Hõbepalli.

Hõbepalli auhinna lõigi EJAK eesmärgiga väärtustada väravate löömist koondise eest ja aidata oma vahenditega kaasa munaveeretamiskunsti arengule. 1995. aasta aprillis loodud EJAK pani auhinna välja juba 1995. aastal löödud väravate eest. Ei kohutanud ka kurb statistika eelnevast aastast: koondise ainsa tabamuse veeretas Martin Reim vastaste võrku penaltist! Reim ise oligi esimese Hõbepalli laureaat võrgusahistamise eest Sloveeniale.

Auhinnatseremoonia toimus õllerestoranis Beer Garden ning Hõbepalli valmimist toetas Coolbet.

HENDRIK EELVEE

54

JALKA VEEBRUAR 2018

Mattias Käit toimetab võrku Hõbepalli väärt palli.

Foto: Jana Pipar

hõbepall Hõbepalli võitjad

Hõbepall 2017 Mängija nime järel koondis (ja värav), kelle de ja sulgudes esikohtade arv 1. Mattias Käit 2. Ilja Antonov 3. Konstantin Vassiljev 4. Sergei Zenjov 5. Henri Anier 6. Joonas Tamm 7. Siim Luts 8. Henri Anier 9. Siim Luts 10. Martin Miller 11. Ats Purje 12. Rauno Sappinen 13. Frank Liivak 14.–16. Mattias Käit 14.–16. Joonas Tamm 14.–16. Sergei Zenjov

vastu skooriti, punkti-

Küpros Bosnia ja Hertsegoviina Horvaatia Läti Uus-Kaledoonia Gibraltar 5 : 0 Horvaatia Malta Gibraltar Fidži Läti Malta Vanuatu Gibraltar Gibraltar 6 : 0 Gibraltar

133 (20) 111 (7) 45 (1) 40 26 24 (1) 20 11 7 6 4 3 2 1 1 1

1995 Martin Reim 1996 Argo Arbeiter 1997 Martin Reim 1998 Sergei Terehhov 1999 Martin Reim 2000 Indrek Zelinski 2001 Andres Oper 2002 Teet Allas 2003 Indrek Zelinski 2004 Kristen Viikmäe 2005 Andres Oper 2006 Tarmo Neemelo 2007 Indrek Zelinski 2008 Vjatšeslav Zahovaiko 2009 Konstantin Vassiljev 2010 Tarmo Kink 2011 Konstantin Vassiljev 2012 Konstantin Vassiljev 2013 Konstantin Vassiljev 2014 Siim Luts 2015 Sander Puri 2016 Konstantin Vassiljev 2017 Mattias Käit

Sloveenia Andorra Leedu Fääri saared Fääri saared Hongkong Holland Moldova Andorra Liechtenstein Slovakkia Türgi Andorra Fääri saared Armeenia Serbia Põhja-Iirimaa Poola Holland Tadžikistan Saint Kitts ja Nevis Gibraltar Küpros

le, Joonas Tamme Häälteta jäid Sergei Zenjovi värav Horvaatia Maltale ja Henri värav ikovi Mošn i Serge värav Gibraltarile (4 : 0), Anieri värav Fidžile.

Mattias Käidi isa Mart võttis vastu Hõbepalli ja pidas tänukõne.

Foto: Lembit Pee

gel

2018 VEEBRUAR JALKA

55

a. Le Coq Arena

Rahvusstaadioni murumeister: suurim tunnustus on see, kui mängijad väljakut kiidavad

Pisut tulnukalaeva meenutav agregaat hoiab soojas lõunapoolse külje muru, kuhu muidu päikest ei paista.

Foto: Jana Pipar

A. Le Coq Arena on hetkel talveunes ja kohalikel murumeistritel palju tööd ei ole. Kibekiire kevad koputab aga varsti uksele ja siis läheb Mihkel Puussepal ja tema kolleegidel tõsisemaks tööks.

Aastaid meie rahvusstaadionit hooldanud Puussepa sõnul ta oma tööle avalikku tunnustust ei otsi, sest parim kiitus on mängijate tagasiside.

KADI PARTS

56

JALKA VEEBRUAR 2018

E

esti muutlikus kliimas pole korraliku muruväljaku hooldamine sugugi kerge – eriti veel siis, kui tuleb hoolitseda rahvusstaadioni eest, kus peetakse kõige olulisemaid mänge. A. Le Coq Arenal täidab seda vastutusrikast ülesannet neljameheline brigaad: Mihkel Puussepp, Jürmo Lehtsalu, Riho Hermet ja Jako Arikainen. Praegusel talvisel ajal meestel meie rahvusmuru pärast liigset vaeva näha ei tule, sest Puussepa sõnul “on talv murule kõige lihtsam aeg, sest siis ei toimu midagi”. Kõige kiirem aeg on aga peagi saabuv kevad, kui tuleb murule erilist tähelepanu pöörata.

“Kevad on kõige kiirem ja keerulisem aeg, sest see paneb aluse ülejäänud hooajale,” selgitab Puussepp. Tema sõnul on meie ilmastiku juures keeruline öelda,

mis on hea muru saavutamisel kõige raskem, sest igal aastaajal on omad trikid. Pigem on keeruline ära tabada seda, millal on iga töö jaoks õige aeg.

2012. aasta vihmasadu ja ideaalne muruväljak Murumeistri amet ei ole just liiga levinud ja Puussepp sattus sellele tööle tänu golfile. Nimelt käis ta EPA (Eesti maaülikooli) nelja õpinguaasta järel ametit tudeerimas ka Soomes.

Mõnda aega sai seejärel muru eest hoolitsetud hoopis golfiväljakul, kuid siis jõudis kätte vutiplatside kord. Oma päevatööst ja ülesannetest rääkides on Puussepp napisõnaline: polegi justkui midagi erilist rääkida, töö ju nagu iga teine. “Hommikul tuleme kohale ja

a. Le Coq Arena

Kas A. Le Coq Arenal maandus ufolaev?

Möödunud aastal tõmbas jalgpalliringkondades tähelepanu A. Le Coq Arenale saabunud uus agregaat.

Tegemist oli muru kasvu soodustava masinaga, mis oma tuledega meenutas nii mõnelegi huvilisele ilmselt ufolaeva.

“See masin on meil viimase poole aasta täiendus,” selgitas Puussepp, et tegelikult siiski ei saabunud tulnukad meie rahvusstaadionit vallutama.

“Kuna staadioni lõunapoolne külg on kogu aeg täisvarjus ja päikest sinna katuse tõttu ei paista, siis annab see masin muru kasvuks vajalikku lisavalgust. Lisaks see ka soojendab muru, mis on samuti kasvamise jaoks vajalik,” lisas murumeister.

eelmisel päeval on plaanid tehtud selleks, mis teha on vaja,” räägib Puussepp, kes intervjuu läbiviimise hetkel viibib muuseas murust üsna kaugel, sest asub hoopis A. Le Coq Arena katusel.

“Eks ülesanded olenevad sellest, kas on tavaline päev või mängupäev, selle järgi tuleb prioriteedid paika seada.

Koondisemängueelne aeg ja mängupäev on loomulikult väga kiire aeg, ülejäänud töid tuleb ajastada selle järgi, kuidas muru kasvab,” selgitab rahvusmuru väljakumeister.

Oma senist teenistuskäiku meenutades tuletab Puussepp meelde 2012. aastat, mil tuli rinda pista kõige keerulisema olukorraga: suure vihmaga. Eesti võõrustas tollel suvel U19 Euroopa meistrivõistluseid ning rahvusvaheline telepilt ja maailma pilgud olid suunatud siinsetele tingimustele.

Ning siis veeretas ilmataat meie meeste teele suure kivi: tõeliselt tugeva vihmasaju. Õnneks olid rahvusstaadioni murumeistrid ilmateatega kursis ja said korralike ettevalmistuste abil vihmasajuks edukalt valmistuda. Staadionit liivatati ja mõndadesse kohtadesse lisati vihmakaitset.

Tulemus kukkus edukalt välja.

“Ma ei ole kunagi näinud staadionit, mis oleks pärast nii tugevat vihmasadu nii heas korras nagu tookord meie muru,” kiidab Puussepp tagantjärele, et ettevalmistused said õigesti tehtud.

Kuigi toona valmistatud väljakuga jäi Eesti esindusväljaku meister rahule, siis päris ideaalset väljakut tema sõnul olemas ei ole: “Ma ei ole kunagi näinud väljakut, mille kohta öelda, et nüüd enam paremini ei saa. Alati saab.”

Andorra särk seinal pole 2013. aasta märtsikuus said Puussepp ja tema ametivennad hakkama suure teoga, kui Eesti ja Andorra MM-valikmängu eel suudeti keerulistes oludes ette valmistada korralik mänguväljak. Toona tänasid Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja Eesti koondis mehi raske töö eest sellega, et nad kutsuti rahvusmeeskonna mängujärgsele õhtusöögile. Peale Puussepa olid pundis varem mainitud meestest Riho Hermet ja Jako Arikainen, neljanda mehena oli sel ajal veel tööl Christo Klettenberg. Toonase väljaku eest jagas murumeistritele rohkelt kiitust Andorra vastu kaptenipaela kandnud Raio Piiroja.

“Kui vaadata meie ilmaolusid, siis

väljak oli üle ootuste ilus – mehed tegid ära suurepärase töö. Usun, et 2 : 0 võit on ka neile parim kingitus,” rääkis Piiroja aastate eest.

Murumeistrite töö kipubki olema pigem sedalaadi, et pigem näidatakse näpuga, kui miskit on kehvasti, kiitust saadakse seevastu harva. Puussepa sõnul teda see ei häiri, sest suurimat rahuldust pakub just mängijate, mitte avalikkuse tagasiside.

“See juba ongi tunnustus, kui mängijad tulevad väljakult ja ütlevad, et seal oli hea mängida. See on suur asi,” ütleb Puussepp.

Kui 2013. aastal mehed koondisega õhtustama kutsuti, said murumeistrid ka kingituse: igaüks sai Andorra koondise särgi. See meene on Puussepal küll alles, kuid mitte aukohal: “Kodus kuskil see kindlasti on, aga mitte seina peal.”

SUURIM TÄNU

Suurimat rahuldust pakub just mängijate, mitte avalikkuse tagasiside.

Kiitust on A. Le Coq Arenat hooldavad mehed saanud ka üsna hiljuti, kui septembris peetud valikmängu eel tunnustas neid UEFA esindaja. Tema hinnangul polnud ta lõppenud valiksarjas nii head muru veel näinudki. Puussepp selgitab, et nii kvaliteetse väljakukatte taga olid kogemused, sest aastatega õpitakse igat platsi üha paremini tundma.

“Kuue aastaga tekib mingisugune arusaam väljakust ja muru nõudmistest just sellel konkreetsel väljakul,” räägib Puussepp. “Kogu aeg käib enese arendamine, et aru saada, mida see siinne muru tahab. Kõik on kinni pisikestes nüanssides, aga kui need üles leiad, siis läheb elu oluliselt lihtsamaks.”

A. Le Coq Arena pole aga ainuke muruplats, mida rahvusstaadioni eest hoolitsev meeskond korras hoiab.

“Me käime ikka mujal ka, ei ole niisama lihtne, et on neli meest ja üks väljak,” viskab Puussepp nalja.

Tõsi ongi see, et tema ja ta kolleegid hoolitsevad igapäevaselt ka kahe Flora harjutusväljaku, kahe kunstmuruplatsi, EJLi halli ja Lilleküla kompleksist üle raudtee asuva noorte treeningukeskuse murude eest. Seega tööd on omajagu ka siis, kui rahvusstaadioni murul pole kõige kibedam aeg.

2018 VEEBRUAR JALKA

57

naised

Lauljast jalgpallur Inger Fridolin Noor multitalent Inger Fridolin jõudis laiema Eesti avalikkuse ette eelmise aasta sügisel, kui ta osales konkursil “Noortebänd 2017”. 18aastasel Ingeril tundub päevas olevat rohkem tunde kui tavainimesel, sest kuidas muidu jõuab ta peale muusika tegemise mängida ka Flora naiskonna duublis ja treenida lapsi Viimsis. Ent kummastki oma suurest armastusest loo kangelanna loobuda ei kavatse ja nimetab end lauljast jalgpalluriks.

KADI PARTS

E

elmise aasta sügisel oli sooloartistina tegutsev Inger Fridolin üks 2017. aasta noortebändi konkursi finalistidest.

Kuigi võitu neiu seekord ei saanud, astus ta finaalikoha saavutamisega tubli sammu edasi Eesti muusikamaastikul ja tema enda sõnul oli kogu eelmine aasta äärmiselt töökas ja huvitav: Inger poleks kunagi lootnudki, et jõuab muusikaga nii kaugele. See pole aga tegusa tütarlapse ainuke aeganõudev hobi, sest tema süda kuulub ka jalgpallile.

Esmalt tuli jalgpall ...

Juba väikesest peale armastas Inger õues jalgpalli taguda ja nii polnud tema emale Jannele väga suureks üllatuseks, kui tütar kuueaastaselt teatas, et tahab trenni minna.

Ilmselt rääkisid jalgpalli kasuks otsustamisel kaasa ka sugulussidemed: “Mu sugulane on Anete Paulus (Pärnu JK mängija ja Eesti koondislane – toim.) ja võibolla sain temalt selle jalgpallipisiku.”

Martin Reimi jalgpallikooli siirdunud Inger treenis esmalt koos poistega ja alles hiljem liitus loodud tüdrukutegrupiga. Sealt edasi liikus ta 2013. aastal Florasse, mille duubelvõistkonna eest mängib siiani, kuigi 2017. aasta tuli põlveoperatsiooni tõttu vahele jätta.

Oma senisest karjäärist rääkides meenutab loo kangelanna hea sõnaga noorteklasse, täpsemalt B- ja C-klassi, kus tal olid nii edukad aastad, et ta oli ka suurim 58

JALKA VEEBRUAR 2018

väravakütt.

Näiteks 2013. aastal C-klassis mängides osales ta kümnes mängus, kus lõi koguni 19 väravat. Hea sõnaga meenutab Inger ka tugevaid treeninguid kõrgematel tasemetel.

“Esiliigas ja meistriliigas treenimine ja mängimine olid palju tugevamad ja sain väga suure kogemuse,” meenutas ta. “Loomulikult on eredalt meelde jäänud ka kõik Eesti noortekoondiste eest peetud matšid.”

Mängimine pole aga ainuke tegevus, mis noort neiut jalgpalli juures hoiab, sest peale selle, et ta ise palli taga ajab, on Inger ametis ka treenerina. Nimelt on Martin Reimi jalgpallikoolis tema juhendada 2004/2006. aasta tüdrukute rühm.

“See kõik tuli mulle väga ootamatult,” selgitas Inger, kuidas temast treener sai. “Martin Reim kirjutas mulle ja palus abi, et oleks tüdrukutele treenerit vaja. Tollel hetkel mõtlesin, et miks mitte: olen ise 13 aastat mänginud ja võiks ka treeneritöö ära proovida.”

Kuigi tüdrukute juhendamine on järjekordne tegevus, mis korraliku aja neiu niigi nappidest vabadest tundidest ära napsab, pole ta oma otsust kahetsema pidanud: “Mulle meeldib lastega töötada ja näha nendes rõõmu ja seda, kui nad teevad asja, mida nad armastavad.”

naised ... seejärel tuli muusika PERE TOETAB

“Ema on mu üle uhke, et olen teinud asju, mida ma armastan.”

Jalgpalli ja muusika äramahutamine ajakavva pole kerge, aga Inger Fridolin saab sellega hakkama: “Olen selline inimene, kes suudab elu niimoodi paika panna, et jõuan teha kõiki asju, mida teha tahan.” Foto: Christer Palu

Kuigi jalgpallipisik on Ingeril sees juba ammu ja vanemad trenniminekule vastu polnud, siis Ingeri ema Janne üks soov oli, et tütar mingil määral ka muusikaga seotuks jääks. Sellise soovi üle pole midagi imestada, kuna Janne Fridolin on tuntud dirigent, tema abikaasa Andreas Väljamäe lõpetas mullu Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistrantuuri klassikalise laulu alal, Ingeri õde Ita õpib tšellot ja väike vend Alfons võitis mullu esikoha konkursil “Viimsi laululaps”. Seega on Ingeri pere läbi ja lõhki muusikaga seotud, aga samas toetatakse tema jalgpallurikarjääri.

“Ema on mu üle uhke, et olen teinud asju, mida ma armastan,” selgitas Inger, et sportimisele keegi kunagi kätt ette pole pannud.

Kui kuni teismeeani oli loo kangelanna peamiseks hobiks jalgpall, siis 15aastaselt astus jõuliselt areenile ka muusika. Ingeri enda sõnul käis mingisugune plõks läbi ja peas hakkasid voolama meloodiad ja sõnad. Nii otsustas ta need paberile panna ja laulmisega tegelema hakata. Esialgu hakkas Inger vaikselt repertuaari kallal nokitsema, kuni ühel hetkel hakkas tulema esinemiskutseid. Sealt edasi jõudis ta juba “Noortebändile” ja nii see kõik on läinud.

“Ma poleks tõesti uskunud, et mul sellised võimalused avanevad,” andis Inger mõista, et ta alles vaikselt kohaneb uue karjääriga.

Noore multitalendi repertuaari kuuluvad nii enda loodud laulud kui ka teiste artistide muusikapalad. Ingeri suurim iidol on Briti laulja ja laulukirjutaja Ed Sheeran, kelle laule on ta mitmel korral ka esitanud. Huvilised saavad Google’ist otsides neid lihtsalt kuulata.

“Ed Sheeran on minu lemmik, sest ta esineb üksinda nagu minagi,” selgitas Inger, kellel on peale muusikaliste iidolite oma soosik ka jalgpallis: “Mu lemmik on alati olnud Lionel Messi.”

Jalgpallist ei saa noor neiu üle ega ümber ka muusikat tehes, sest sooloartistina on ta mitu korda leidnud end mõttelt, et jalgpall kui võistkonnasport ja üksinda laval esinemine tasakaalustavad üksteist hästi: “Olen mõelnud, et see on hea vaheldus seepärast, et vahepeal oled tiimiga koos, aga siis hoopis täiesti üksi. Usun, et see arendab mind mõlemat pidi ehk õpetab, kuidas teha tiimitööd ja kuidas üksi hakkama saada.”

Sooloartistina käib Inger laval ihuüksi – kaasas vaid kitarr või klaver.

Foto: erakogu

Kui võrrelda kahte erinevat lavalolemise viisi – kõigi silme all jalgpalliväljakul olemist ja laval üksi kitarri või klaveriga esinemist –, siis on mõlemad loo kangelanna arvates ühtemoodi rasked.

Oma muusikaga laval olles tuleb Ingeri sõnul närv sisse eelkõige seepärast, et peab üksi laval toime tulema, aga võistkonnaga ei taha jällegi teisi alt vedada.

Muusikalisest tulevikust rääkides on Ingeril tänavuseks aastaks sihid ja eesmärgid paigas ning tema talendi austajatel on põhjust rõõmustada juba aasta alguses, sest jaanuarikuu jooksul peaks välja tulema neiu esimene singel. Inger selgitas, et esialgu plaanibki ta hakata välja andma singleid ning ehk hiljem saab neist plaadi kokku panna. Kohe esimese hooga ta täispikka albumit välja anda ei taha, sest kõik peab tulema omal ajal: “Arvan, et ei tasu kiirustada, vaid tuleb minna samm-sammult oma eesmärgi poole. Võtan selles osas rahulikult.”

Muusikale keskendumine ei tähenda aga seda, et Ingeril oleks jalgpallivorm kappi ära peidetud. Vastupidi – kui eelmise aasta operatsioonist on korralikult taastutud, siis lubab neiu kindlasti tagasi väljakule minna. Loo kangelanna jalgpalliarmastusest annab aimu seegi, et kui küsida, kumba karjääri ta oma tulevikus näeb, siis tunnistab ta, et see on väga raske küsimus. Kummastki oma armastusest Inger loobuda ei taha, aga vähemalt esialgu tundub, et õige pisut rohkem on esikohal jalgpall, sest pika mõtlemise järel defineerib ta end nii: “Arvan, et olen ikkagi lauljast jalgpallur.”

2018 VEEBRUAR JALKA

59

10 aastat tagasi

Joel Lindpere: Eesti Beckham on Ragnar Klavan J oel Lindpere ütles Jalkale antud intervjuus, et Eesti liiga peaks hoidma Eesti koondise mängijaid. See oli vastuseks küsimusele, kas tema Florast ärasaatmine ropendamise pärast oli õiglane. Muu hulgas ärgitas Lindpere koondist enam ründama: “Et ühel päeval kuhugi jõuda, peab hakkama ründama. Jalgpall ei koosne minu jaoks sellest, et kaitsta ja kaitsta ning siis oodata oma kaht võimalust ja värav ära lüüa.”

Lindpere uskus, et uus peatreener Tarmo Rüütli paneb koondise rohkem ründama. Lindpere uskus ka, et Eesti koondiseski on kunagi staarid, ja pakkus välja, et Eesti Beckham on hetkel Ragnar Klavan.

2008. aastale vaatas vastu Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kes koondise uue peatreeneri Tarmo Rüütli puhul meenutas tema õnnestumisi klubitreenerina ja avaldas lootust, et need “lubavad loota pisikesele imele koondisegi juures”.

Kümme aastat tagasi alustas eliitliiga U17 ja U19 vanuseklassi jalgpalluritele.

Jalka selgitas eliitliiga põhimõtteid, muu hulgas seda, et üle 180 minuti nädalas ei tohi mängida ja seda jälgitakse.

Endine Lõvide meeskonna esiründaja Lembit Rajala rääkis oma elust Ahvenamaal ja meenutas lõppenud karjääri. Kohalikus meiereis töötav Rajala jälgis interneti teel Eesti jalgpallielu ja oli kõigega kursis. Rajala oli üldjoontes 60

JALKA VEEBRUAR 2018

oma karjääriga rahul, kuid kripeldama jäid rohked vigastused. Samuti tõdes ta, et töötahet võinuks olla rohkem.

Viljandi Tulevikku ja Eesti U21 koondist juhendanud kolmanda põlve jalgpallitreener Marko Lelov rääkis ajakirjale oma teest treeneritööni: “Oma viimastel mängija-aastatel hakkasin treeningul tehtud harjutusi üles kirjutama. (..) Eks ma olin suur vaidleja ja mulle meeldis juba mängijana platsil palju seletada ja õpetada. See on mul geenides!”

Tallinna Levadia väravavaht Kert

Kütt tõdes, et võimalikku koondisekutset silmas pidades mängis ta viimasel aastal vales klubis, sest Tartust lihtsalt ei võeta mängijaid koondisse. 202 sentimeetri pikkune Kütt tegi jalkat ja võrkpalli paralleelselt, aga valis siis jalgpalli kui atraktiivsema. Võrkpallist sai ta kaasa palli käega mängimise kogemuse.

Rubriigis “Käbi ja känd” selgus, kuidas Martin Vunk korvpalluritest ema ja isa lapsena hoopis jalgpallitrenni sattus.

Ta elas emaga Soomes ja hakkas käima korvpallitrennis, kuid sattus kokku endast kaks aastat vanemate poistega, kes põnnile söötu ei andnud. Siis läks Martin jalgpallitrenni. Ema Anneli: “Ta oli väravavaht ja lootsin, et küllap tal isu seal väravas seista täis saab, kui juhtub paar põksu palliga vastu pead saama.”

Aga Martinil silmad särasid ja kui ta tagasi Pärnus oli, kutsus kohalik treener Mart Paumäe platsi ääres vahtinud poisi trenni.

“5. klassis kirjutas ta isegi kirjandis, et tahab profijalgpalluriks saada,” meenutas ema. “Korvpalliusku teda keegi enam keerama ei hakanud.”

Jalka kirjutas veel jaanuaris surnud endisest tippväravavahist Georg Krullist, keda terve Eesti jalgpallikogukond teadis paremini hüüdnime järgi Krulli Mart; kohtunikust ja statistikust Heigo Niilopist; kolmest suurest vastasseisust Liverpoolis, Milanos ja Rio de Janeiros jpm.

INDREK MARJAMAA

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

fantaasialiiga Fantasy võitja Kaspar Osila sai oma auhinnakarika kätte Zakaria Beglarišvililt, kes oli mullu Fantasys kõige kasulikum mängija.

Foto: Jana Pipar

K Tuure koguv Fantasy tõi kodused vutimehed hästi pildile Paljud Eesti jalgpallisõbrad on kursis Inglismaa kõrgliiga ja Meistrite liiga fantaasialiigade ehk Fantasy mängudega. Eelmisel aastal jõudis kord ka Eesti kätte ning Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja Soccernet lõid esimest korda Premium liiga Fantasy. Debüüthooajaks seatud eesmärk sai edukalt täidetud ning tänavu jätkatakse sama hooga, aga kavas on ka paar olulist muudatust.

KADI PARTS 62

JALKA VEEBRUAR 2018

ohalikes jalgpalliringkondades oli juba aastaid unistatud kodusest fantaasialiigast.

Eesmärgini jõuti alles 2017. aastal, mil leiti tänu heale tähtede seisule korraga nii EJLi finantseering kui ka mees, kes mängu ära tegi. Selleks oli Soccerneti tegevjuht Veiko Kampura, kes võttis oma põhitöökohalt mitu kuud puhkust ja asus Inglismaa kõrgliiga Fantasy näitel kodust Premium liiga mängu looma.

“Au ja kiitus Veikole, kes suutis luua nii stabiilse süsteemi,” kiitis Fantasy liiga suur fänn Siim Juks, kes oli mängu käivitamise juures ülevaataja ja kontrolöri rollis. Vaid mõni päev enne 2017. aasta hooaja algust tuldi mängu ja uudisega välja ning kuigi ettevalmistusaeg jäi lühikeseks, tulid inimesed fantaasialiigaga hästi kaasa.

“Aeg, kui inimesed pidid omale konto tegema ja meeskonna looma, jäi meeletult lühikeseks,” tunnistas Juks. “Osalejate arvu puhul lähtusin Inglismaa Premier League’i Fantasy mängu Eesti kasutajate arvust, mis on läbi aastate olnud 2000 kanti. Lootsin, et kui saame kaasatud pooled ehk 1000 kasutajat, siis on juba hästi. Kui

fantaasialiiga aga esimeseks vooruks oli tehtud juba 1500 kontot ja hooaja lõpuks lähenes see number kahele tuhandele, siis võib öelda küll, et läks üle ootuste hästi.”

Kiidron, Volkov ja Vainumäe Koduse Fantasy liiga üks olulisem reegel oli kahe mängija piirang: igast Premium liiga klubist sai oma koosseisu valida vaid kaks meest. Juks tunnistas, et sellise piirangu kehtestamine tõi kaasa veidike nurinat, kuid reegel jääb siiski kehtima ka 2018. aasta Fantasy mänguks. Selle põhjus on lihtne: kui tõsta ühe klubi mängijate arv kolmeni, siis koosneks enamik meeskondi vaid esineliku klubide mängijatest.

“Fantasy üks eesmärk oli viia kõikide Premium liiga klubide mängijad Eesti jalgpallisõpradele lähemale,” selgitas Juks. “Et inimestel oleks huvi uurida, kes mängib ka Narva Transis, Viljandi Tulevikus või Pärnu Vapruses.”

Ta lisas, et eesmärk sai väga edukalt täidetud ja mitmest klubist kerkisid esile mängijad, kes tänu Fantasyle jõudsid uute inimeste teadvusesse: “Kui 2016. aastal oleks küsitud, kes on Aleksandr Volkov ja kus ta mängib, siis oleks ilmselt vastuseid tulnud Lasnamäe Ajaxist Narva Transini. Kui aga nüüd küsida, siis usun, et palju suurem hulk inimesi teab, et tegemist on Sillamäe Kalevi poolkaitsjaga.”

Teistest mängijatest tõi Juks välja veel Tartu Tammeka kapteni Kaarel Kiidroni ja Paide Linnameeskonna mängija Magnar Vainumäe, kes samuti paljudesse fantaasialiiga meeskondadesse kuulusid.

2018. aastal võivad osaleda ka mängijad Kui üldises plaanis jäävad eelmisel aastal kehtinud Fantasy reeglid paika, siis mõned uuendused on siiski kavas. Siim Juksi sõnul jäi Fantasy debüütaastast enim kripeldama asjaolu, et väravavahtidele ei jagatud punkte penaltitõrjete eest. Uue punktisüsteemi väljatöötamine küll alles käib ja seega pole teada, kuidas see välja hakkab nägema, aga igal juhul loodetakse väravavahtide hindamist parandada.

Peale selle on tänavuseks aastaks muudetud ka reeglit selle kohta, kes Fantasys osaleda võivad. Kui esimesel aastal ei tohtinud kaasa lüüa Premium

Kuidas Fantasyt mängida?

Eesti Premium liiga Fantasy tuleb uue hooaja eel tagasi ning ootab kõiki vanu ja uusi sõpru endaga liituma. Mängimist ei tasu karta ka neil, kes varem üheski fantaasialiigas osalenud pole või Eesti liigat nii hästi ei tunne, sest reeglitega saab tutvuda Soccernet.ee lehel ja liiga palju keerulisi reegleid pole.

Igal mängijal on oma võistkonna loomiseks 100 punkti, mille eest tuleb endale valida 15 mängijat: kaks väravavahti, viis kaitsjat, viis poolkaitsjat ja kolm ründajat.

Oluline on meeles pidada, et igast klubist saab valida kuni kaks mängijat! Oma meeskonda valitud mängijatest tuleb igaks vooruks paika panna põhikoosseis, taktikaline asetus, kapten ja abikapten.

Punkte jagatakse selle järgi, kuidas mängijad Premium liigas esinevad.

Näiteks jagatakse erinevalt punkte mänguaja ja ka väravalööjate eest: kaitsjate tabamused annavad rohkem punkte kui ründajate omad. Samuti jagatakse miinuspunkte näiteks mööda löödud penalti ja hoiatuskaartide eest.

Iga vooru järel on võimalik oma meeskonda muuta, kuid see pole kohustuslik.

Karl Mööli kolm väravat tõid edu Eesti esimeseks Fantasy meistriks tuli Kaspar Osila, kes selgitas, et liiga palju eeltööd ta tegema ei pidanud ja kindlaid eesmärke hooaja eel tulemustele ei seadnud.

“Kuulsin sellest Soccernetist ja mõtlesin, et kuna see on Eestis esmakordne, siis peaks mängima,” rääkis Osila. “Konkreetseid ootusi ma endale ei seadnud, sest olen varem mänginud Inglismaa Premier League’i Fantasyt ja tean, et oodata pole mõtet midagi, sest kunagi ei tea, kuidas võib minna. Oma meeskonna valimiseks mul erilist strateegiat polnud ja eeltööd tegin ainult nii palju, et vaatasin eelmise aasta statistika üle.”

Fantasy meister selgitas, et kuigi alustas tagasihoidlike tulemustega, tõi hooaja keskel edu mitu õnnestunud valikut: näiteks Nõmme Kalju mängumehe Karl Mööli kapteniks valimine ja tema mängitamine voorus, kus Mööl lõi kolm väravat. Osila meenutas, et just selle vooru järel kerkis ta liidriks ja edasi oli esikohta hoida juba lihtsam.

Oma auhinnakarikat kätte saades julgustas Osila kõiki jalgpallisõpru uuel aastal Fantasys osalema, sest kaotada pole midagi: “Ärge kartke osaleda. Tehke alguses meeskond ära ja siis hakake vaatama, kuidas läheb. Kui liidritest liiga palju maha jääte, siis ärge andke alla – alati on boonusvõimalused järele tõusta.

Tuleb lihtsalt õiged mehed kapteniks panna ja väljakule saata.”

liiga klubide mängijad ja töötajad, siis sel hooajal on see lubatud. Soccernet.ee peatoimetaja Kasper Elissaar selgitas, et käis muudatusettepanekut tutvustamas EJLi juhatusele ja see kiideti heaks.

“Inglise Premier League’is on see samamoodi, et mängijad ise osalevad ja see on osa Fantasy promost,” andis Elissaar mõista, et muudatusega loodetakse kodust fantaasialiigat populariseerida. Nii jõuab Premium liiga Fantasy loodetavasti sel aastal mitte ainult koduse kõrgliiga mängijateni, vaid veel paljude teiste uute huvilisteni. Siim Juks kinnitas omalt poolt, et ei maksa karta peamist argumenti, mida tuuakse välja mitteosalemiseks – Fantasy võtvat liiga palju aega.

“See on iga inimese enda teha, kui palju mäng aega võtab,” selgitas Juks.

“Loomulikult on ühte tüüpi inimesed, kes uurivad ja puurivad ning kulutavad aega oma koosseisu parandamiseks.

Samas on ka teist tüüpi mängijaid, kes teevad külma kõhuga oma satsi valmis ja on ikka edukad. Ka eelmine hooaeg näitas, et vooru võitjaks võib tulla mängija, kes on hooaja alguses meeskonna kokku pannud ja polegi ühtegi vahetust teinud. See on ju natuke ikkagi ka lotomäng, sest kunagi ei tea, millistel meestel läheb väljakul hästi.”

Ta lisas veel, et mängijate motiveerimiseks on välja pandud ka auhinnad erinevate perioodide võitjatele: preemiat saavad nii iga vooru võitja, iga ringi võitja kui ka üldvõitja. Mullu oli peaauhinnaks reis Eesti koondisega Maltale, ringi võitjaid ootasid VIPi-piletid koondise mängudele ja vooru võitjad said endale valida koondise või mõne Premium liiga klubi särgi. Selle aasta auhinnad on veel lahtised, kuid allahindlust võrreldes mullusega teha ei plaanita.

2018 VEEBRUAR JALKA

63

lisaaeg Murusoojendaja A. Le Coq Arenal

LHV edetabel

Vaata artiklit lk 56–57

Detsembrikuu tehingute summa esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis): 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Tallinna FC Flora 3. (3.) Nõmme Kalju FC 4. (4.) FC Elva 5. (10.) Tallinna FC Infonet 6. (5.) Tallinna FC Levadia 7. (6.) JK Tallinna Kalev 8. (9.) Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 9. (11.) FC Nõmme United 10. (14.) Rakvere JK Tarvas 11. (–) Võru FC Helios 12. (19.) JK Tabasalu 13. (8.) Viljandi JK Tulevik 14. (7.) FC Kuressaare 15. (16.) Kärdla LM 16. (13.) FC Kose 17. (12.) Põhja-Tallinna JK Volta 18. (–) Tõrva JK 19. (17.) Viimsi JK 20. (18.) Põlva FC Lootos

Autor: Margus Kontus

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka

vana

Teitur Thordarson

foto

Tagantjärele vaadates tundub üllatav, et islandlane Teitur Thordarson oli Eesti koondise (ja Flora) peatreener vaid aastatel 1996–1999. Sest tema jäetud jälg on sügavam. Tundub, nagu töötanuks Teitur meie mail terve kümnendi. Aga Eesti jalgpall ja ühiskond tervikuna oligi siis taasarenemisjärgus ja iga aastaga käidi läbi kolme aasta teekond. Kõik kasvas, mühas ja pulbitses.

Teiturile tulid abiks Flora igatalvised paarikuulised laagrid Küprosel. Seal oli tema käes ja kujundada meeskond, kellel oli vastutus ka koondises. Seal ei laotud üksnes põhja algavale hooajale. Paljude toonaste mängijate meenutuste järgi olid nad Teituri juures nagu jalgpalliülikoolis, saades esimest korda aimu sellest, mis on professionaalne jalgpall ja kuidas peab toimima profijalgpallur.

Teituri juhatusel paranesid nii teadmised ja meisterlikkus kui ka tulemused. Juba 2000. aasta EM-valiktsüklis kogus Eesti 11 punkti, võrdselt Leedu ning Bosnia ja Hertsegoviinaga, ja püsis viimaste voorudeni edasipääsukonkurentsis. Teituri tulles oli Eesti FIFA edetabeli 135. real ja lahkudes 72. kohal.

Teitur tuli veel korduvalt Eestisse tagasi, et külastada oma siinmaile soetatud suvekodu. 2000. aastal tuli ta selleks, et president Lennart Merilt vastu võtta Maarjamaa Risti IV järgu orden.

INDREK SCHWEDE

64

JALKA VEEBRUAR 2018

Teitur Thordarsoni vagu Eesti vutipõllul on pikk ja sügav.

Foto: Lembit Peegel

lisaaeg Veebruarikuu sünnipäevad 01.02 Anastasija Zabello 17 02.02 Ülo Kikas 55 02.02 Valeri Karpin 49 02.02 Vladimir Voskoboinikov 35 02.02 Joonas Tamm 26 02.02 Michael Schönnng-Larsen 17 03.02 Mart Poom 46 03.02 Lauri Nuuma 30 04.02 Kristofer Reinberg 19 05.02 Raiko Karpov 26 05.02 Robert Lepik 20 06.02 Benno Tael 85 07.02 Sepo Vilderson 55 07.02 Rasmus Kurušev 19 06.02 Martin Ustaal 25 07.02 Geit Prants 36

07.02 Liis Pello 08.02 Jan Õun 08.02 Artur Rättel 09.02 Liis Karlson 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 10.02 Konstantin Nahk 10.02 Kristen Viikmäe 10.02 Tarmo Neemelo 11.02 Signe Pärtel 11.02 Raivo Nõmmik 11.02 Tihhon Šišov 11.02 Jürgen Kuresoo 11.02 Aljona Sasova 11.02 Magnus Villota 11.02 Kristen Lapa 11.02 Jevgeni Demidov

30 41 25 19 45 43 39 36 42 41 35 31 30 20 18 18

11.02 Mikk Raid 17 12.02 Richard Michael Barnwell 39 12.02 Alo Bärengrub 34 12.02 Andrei Sidorenkov 34 12.02 Juri Frischer 34 12.02 Pille Raadik 31 12.02 Dmitri Knjazev 25 12.02 Ave-Lii Laas 19 14.02 Daniela Mona Lambin 27 14.02 Sander Lepik 25 15.02 Henry Laurson 20 15.02 Mairo Miil 18 15.02 Raimond Eino 18 16.02 Kaspar Paur 23 17.02 Liivi Sõrmus 26 17.02 Karli Kütt 25

18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 18.02 Marek Kaljumäe 18.02 Marten Niilop 18.02 Markus Lokk 19.02 Andra Karpin 19.02 Riido Reiman 19.02 Andreas Vaikla 19.02 Nikita Makarov 20.02 Martti Pukk 20.02 Lauri Elur 21.02 Jarmo Matikainen 21.02 Aron Härsing 22.02 Hans Näks 22.02 Martin Salong 22.02 Mihhail Lavrentjev

38 36 27 20 19 39 24 21 18 41 19 58 29 57 37 28

23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 23.02 Karina Kork 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 26.02 Geir-Kristjan Suurpere 26.02 Martin Eensalu 26.02 Daniel Tuhkanen 27.02 Kristian Marmor 27.02 Markus Poom 28.02 Karl Andre Vallner

72 47 46 23 51 34 34 23 18 17 30 19 20

ma mäletan ...

Turvatöötaja Meelis Kalda Ma mäletan ... et lapsepõlves Põltsamaal elades tuli päris

tihti vutti mängida põhimõttelises vastasseisus, mille jagas pooleks Põltsamaa jõgi: üks sats ühelt poolt jõge ja teine sats teiselt poolt jõge! Mäletan üht minu sünnipäevale sattunud võidukat mängu, milles saavutasime edu täna kaasa elanud lapsevanematele. Olime esimesel poolajal palli kõvasti kõrgelt ette löönud ja oma arust täpselt söötnud, kuid tulemusteta. Lapsevanemate soovitusel hakkasime veidi madalamalt mängima ja maasööte andma. Nii lihtne see oligi!

Ma mäletan ... et esimest korda külastasime perega kolmekesi Eesti fännitribüüni Eesti–Soome maavõistlusel 21. mail 2010, kui võitsime 2 : 0. Osaliselt oli see elamus poeg Sulole sünnipäevakingituse eest. Oma 40. aasta juubelit tähistasin 2015. aasta oktoobris fännireisiga Inglismaa–Eesti EM-valikmängule.

Enne ametlikku osa osalesin fännide mõõduvõtmisel, kus Eesti fännide meeskond võitis kindlalt 4 : 3. Andsin ka oma esimese intervjuu jalkafännina. Tagasilennul Londonist olime koos pojaga juhuslikult Eesti koondisega samal lennukil. Olime fänniriietuses ja Eesti lennuki stjuardess tõi meile sama sööki mis koondiselegi ja naeratas: “Ma arvan, et te olete samast meeskonnast, võtke julgelt.” Koondis oli samuti väga sõbralik. Vahemaandumisel Helsingis palusime pojaga koos nendega ühispilti. Kõik olid rõõmsalt nõus. Minule oli see suurimaks sünnipäevakingiks. Hindan väga meie koondise sõbralikkust ja vastutulelikkust.

Ma mäletan ... et oma esimese jalkaautogrammi küsisin Mart Poomilt ühele täringujalka lauamängu karbi kaanele.

Süda veidi puperdas sees. Seni pole ühegi teise lauamängu puhul sellist soovi tekkinud. Autogrammi küsisin kohe ka Indrek Schwedelt, kes oli ju sellise vahva mängu leiutaja. :-) Ma mäletan ... et töö juures olid kunagi A. Le Coq Arena staa-

dionil külaliseks hispaanlased. Ühel neist õnnestus fännisektorisse kaasa võtta kaelakott, mille seest joodi silmanähtavalt mingit jooki. Turvatöötaja asus asjasse selgust tooma ja tuvastas, et joodi veini. Peale väikest selgitustööd, et siinsel

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS ESIKAANEL: KONSTANTIN VASSILJEV FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 2 (122) 2018

KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

staadionil on see keelatud, vastati meile kerge muigega, et “vein ei ole nende arust alkohol”. Olime arusaajad, kuid veenvad, ja kallasime ühiselt selle kaelakoti sealsamas tribüünide vahel veinist tühjaks ja jätsime kaelakoti alles. See oli kõige rahumeelsem kokkulepe selles olukorras.

Ma mäletan ... et enne A. Le Coq Arena ehita-

Foto:erakogu

mist oli sellel alal suur tühermaa, prügihunnikud, joodikute piknikukoht. Mäletan vaatepildis hästi suurt kontrasti, sest elasin sealt üle raudtee tollases ESSi ühiselamus 4. korrusel ja ühisköögist oli kotkavaade. Sai ikka mõnikord mõtiskletud, mida toredat sellele tühjale alale võiks ehitada. Suur staadion on parim mõte!

Ma mäletan ... kuidas ühel ammusel Tallinna Kalevi – Nõm-

me Kalju mängul tulid kohale ka Flora fännid koos kahe kilo nisujahuga. Küsisin muigega, kas läheb küpsetamiseks.

Vastati samuti muigega, et küpsetavad Nõmme Kalju fänne.

Kuna tegemist polnud keelatud esemega ja minule etteaimatav tegevuski mitte, siis palusin, et nende ettevõtmine ei ulatuks kohtunike ja väljakuni, ning jälgisin olukorda eemalt. Flora omad liikusid Kalju fännide selja taha ja raputasid jahupaki neile lihtsalt pähe. Lõbu oli laialt kõigil.

Ma mäletan ... et suurtel koondise- ja põnevatel Premium liiga mängudel näitab sammulugeja 10 000 sammu kolme tunni jooksul. Ei saa öelda, et turvatöö on kuidagi rutiinselt igav või seisad lihtsalt paigal ja vaatad mängu. Rahulikumatel mängudel on keskmine tulemus 3000–5000 sammu.

Ma vahel põnevaid mänge ise ei näegi, vaid vaatan kordusi.

Ma mäletan ... et olime perega 12. novembril 2005 päe-

vakruiisil Tallinnast Helsingisse ja tagasi. Jalutasime kesklinna tagasi ja möödusime staadioni lähistelt, kui toimus mingi jalgpallimäng ja oli kuulda palju kaasaelajaid.

Staadionil tundus põnev melu olevat. Alles sadamasse tagasi jõudes saime aru, millega oli tegu. Terve sadam oli täis Eesti toetajaid, kes nautisid 2 : 2 maavõistlusviiki Soome vastu. Terminalis mängiti enne laevale minekut jalkat.

REKLAAM: ANDER SIBRIK +372 5651 007, ander@menuk.ee KOLLEEGIUM: LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee

TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, ASULA 4C, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

2018 VEEBRUAR JALKA

65

ristsõna

Jaanuarikuu ristsõna vastus oli “üle saja kohtumise”. Õige vastuse eest võitis Eesti jalgpallikoondise mängukaardid Herkki Olo. Võitjaga võtame ühendust. Veebruarikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 11. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti jalgpallikoondise mängukaardid.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA VEEBRUAR 2018

LHV jalgpallikaardiga toetad oma jalgpalliklubi

Iga sinu ostu pealt maksab LHV 10 eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Kutsu ka klubiliikmeid ja sõpru kaarti võtma, sest siis koguneb lemmikklubile rohkem raha.

Võta kaart lhv.ee/jalka • Alates 7-eluaastast

Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank.

Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.