JALKA (veebruar 2014)

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2014

Getter Laari

profielu Prantsusmaal Mart Poomi sümboolne 11 Jalgpalliakadeemiad Eestis Frank Liivaku klubi kuldajast Franco Pancheri meenutab Levadiat ISSN 1736-7379

Postrid: Siim Tenno / Paul Pogba / Diego Costa / Simon Mignolet

Teet Anier Florast ja poegadest Kodusõda fänni2014 VEEBRUAR JALKA 1 tribüünil

HOKI RIOT!

MAAILMA TIPPMÄNGUD SOTŠIS ALATES 7. VEEBRUARIST LISAB PÕNEVUST

a ita ts u u k

sisukord Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 55 Prantsusmaal En Avant de Guingampi klubis mängiv Getter Laar kohaneb võõra kultuuriga, kasvõi põsemusidega tervitamisel.

Nüüd, mil klubi eelmise hooaja esiväravavaht on vigastusest paranenud, ootab Laari ees võitlus põhikoosseisu koha eest.

Persoonid & intervjuud Arto Saar Igor Subbotin Kalev Kajak Teet Anier

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2014

GETTER LAARI

Kolumnid

profielu Prantsusmaal MART POOMI SÜMBOOLNE 11 JALGPALLIAKADEEMIAD EESTIS FRANK LIIVAKU KLUBI KULDAJAST FRANCO PANCHERI MEENUTAB LEVADIAT ISSN 1736-7379

Postrid: Siim Tenno / Paul Pogba / Diego Costa / Simon Mignolet

TEET ANIER FLORAST JA POEGADEST KODUSÕDA FÄNNI1 TRIBÜÜNIL

Kirsi Altjõe Kristjan Roos Indrek Schwede

2014 VEEBRUAR JALKA

22 25 28 48

kate, lgustus, hea repärane va u su e emisin ill p “M viisakad es tusruumid, ie ri ile. a g se a u soojust pealtva taja d tribüünid u lik a rr ko a , a-Col ja tingimused seljanka. Coc ja id kl h ä p a rääkimagi.

Ja söök? Sool est ei hakka d su p rõ K . id rniipulgakomm moel jalkatu ole mingilgi ei ü ü le en le el m K Selline ssika. vaid ikka kla , d n a er l u h ride pu mõeldud?” see söök on lk 12–13 Kirsi Altjõe

22

12 15 16

Esikaanel: Getter Laar Fotod: Lembit Peegel Nr 2 (74) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Klubilood: Tallinna Maccabi Minu 11 – Mart Poom Lisaaeg Ristsõna

Muu Mis on jalgpalliakadeemia Saalijalgpall Kodusõda fännitribüünil Aastalõputurniir SSC Napoli kuldaeg Franco Pancheri meenutab

4 8 10 26 43 63 64 66 18 39 40 46 52 58

t

58

63

Postrid Siim Tenno Diego Costa Paul Pogba Simon Mignolet Jalkal uus hind 2007. aastal ilmumist alustanud Jalka, mille hind on olnud muutmatult 1.85, maksab nüüd üksikmüügis 2.20. Kasulikum on ajakiri tellida: aastatellimus on 24 ja poolaasta tellimus 12,5 eurot.

2014 VEEBRUAR JALKA

3

lembit peegel

Triobet aastalõputurniir tõi jalgpallipere kokku Nii nagu aasta algab Hõbepalli auhinna väljakuulutamisega, lõpeb ta Triobet aastalõputurniiriga. Seal käis poose, grimasse ja liikumisi fotokaameraga tabamas Lembit Peegel.

Foto: Lembit Peegel

Tahan palli! Järjekorda on võtnud Flora väravavaht Mait Toom, Tambet Anso Paide Linnameeskonnast ja florakas Kevin Aloe.

Foto: Lembit Peegel

Flora–Kuressaare mängus jätkus mehi väljakule ja õhku ning mõni püsis isegi vertikaalis.

4

JALKA VEEBRUAR 2014

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Venemaa noortekoondises pallinud Nikita Andrejev kandis aastalõputurniiril jälle Levadia särki.

Foto: Lembit Peegel

Kuressaare eest mänginud Bert Klemmer sattus kähmlusesse, kust kaaslane ta välja tiris.

Foto: Lembit Peegel

Tartu Tammeka Mikk Valtnal ripuvad küljes paidelased Andrei Veis ja Carl Tubarik.

2014 VEEBRUAR JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Triobet aastalõputurniiril valiti Premium liiga turniiri parimaks mängijaks Sillamäe kalevlane Daniil Ratnikov.

Premium liiga turniiri parim väravakütt oli grusiin Zakaria Beglarišvili Florast.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Hallijalgpallis on ruumi vähe ja kiirused suured. Suures hasardis hakkasid mehed palli koksima - vaatame, kelle pea on tugevam!

6

JALKA VEEBRUAR 2014

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Halliturniiril proovitakse mängijaid alati lähedalt ja kaugelt, nagu teevad seda ka Narva Trans ja Nõmme Kalju.

See pilt on tehtud uues jalkahallis: Rauno Alliku Florast ja Nikolai Mašitšev Sillamäe Kalevist vaatavad palli nagu Kuud.

Foto: Lembit Peegel

Levadia puurilukk Priit Pikker oli Premium liiga turniiri parim väravavaht.

2014 VEEBRUAR JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Tore, et laenulepingu lõpuga ei pidanud Henri Anier Šotimaaga hüvasti jätma. Kildikandjad panid raha kokku ning Anier on nüüdsest täieõiguslik Motherwelli mängumees.

kuu

-

Tammeka suudab tartlased endale kaasa elama panna, kuid klubisisesi ei ole probleemidel otsa ega lõppu. Loodetavasti suudetakse asjad joonde ajada, Taaralinna vutt väärib seda.

kuu ?

Kas eestlasi paneb tõesti mängima tähekombinatsioon FC? Kas omakeelne JK, mida kasutavad paljud venekeelsed klubid, pärsib arengut? Kas Nõmme Kalju on nüüd rahvusvahelisem klubi?

8.

... positsioonil asub Eesti UEFA ausa mängu edetabelis. Tuleb välja, et nii rootslased kui soomlased on meist palliplatsil viisakamad, aga näiteks Venemaa ja Läti asuvad alles 33. ja 34. kohal.

14

... üleminutit määras kohtunik 13. jaanuari Premier League’i mängul Aston Villa – Arsenal. Neist 8 lisaks esimesele poolajale ja “vaid” kuus teisele.

61

... saalijalgpalli rahvajalgpalli võistkonda osales esimesel hooajal jalgpalliliidu egiidi all peetud võistlustel.

57 mees- ja 4 naiskonda.

8

JALKA VEEBRUAR 2014

SK Tääksi pakkus lastele talvel tegevust Viljandimaal asuv SK Tääksi korraldas seegi kord traditsioonilise talvelaagri Talv 2014. Peale vuti mängimise pöörati rõhku ka mõttetöö arendamisele. Nii võeti üksteiselt mõõtu näiteks males ja kabes. Toonust tõsteti jõusaalis ning palli jõuti taga ajada ka squash’i-väljakul. Peale selle vaadati ringi Suure-Jaani noortekeskuses ning kõikidest tegevustest puhtaks küüriti end Tääksi suitsusaunas. Laagri ühe korraldaja Indrek Jegorovi sõnul jäid kõik laagriga rahule, kuigi see aasta ei lubanud ilmataat lapsi ei suusatama ega kelgutama.

Naiste saalijalgpalli karika haaras endale Tallinna FC Flora Jaanuaris toimusid Kehra spordikeskuses tulised heitlused selgitamaks saalijalgpalli karikavõitjat. Osalenud kümme võistkonda olid jagatud kahte viiesesse alagruppi ning poolfinaali jõudsid täpselt samad tiimid kes aastalõputurniirilgi. Tartu SK 10 Premium alistas karikakaitsja Pärnu JK I naiskonna 1 : 0 ning teises poolfinaalis pani oma paremuse maksma Tallinna FC Flora I (pildil), kes sai sama tulemusega jagu Tallinna FC Levadiast. Finaalis skoorisid Lisette Tammik ja Kethy Õunpuu ning florakad võisid rõõmustada. Kolmandat korda peetud naiste saalijalgpalli karikaturniiril võidutses esimesel kahel aastal Pärnu JK.

Vändra Vaprus otsib hümni Pärnumaa klubi eestvedaja Ranet Lepiku sõnul teeb hümn klubist suurema klubi. Seepärast on ka asutud selle loo jahile, mida kõlbaks kasutada mängude ning pidulike ettevõtmiste korraldamisel. 19. jaanuarini oodatakse ideid olemasolevate lööklaulude seast ning andekatel muusikutel on aega 9. veebruarini välja mõelda täiesti värske vutipala. Kui valik tuleb teha eksisteerivate palade hulgast, saab pakkuja endale auhinnaks kodumängude hooajapileti. Kui võitjaks tuleb aga originaallugu, saab autor auhinnaks Vändra Vapruse fännisärgi.

Rimo Hunt valiti Läänemaa aasta meessportlaseks Rimo Hundi (pildil) saagiks jäi mullusel hooajal hulganisti erinevaid aukirju. Nüüd lisas ta oma kollektsiooni veel ühe: Läänemaa aasta meessportlane. Maakonna spordiliidu Läänela peasekretäri Ülle Lassi sõnul oli Hundi edu muljetavaldav, sest väikesest maakonnast rahvuskoondisse jõudmine pole kergete killast ülesanne. Kindlasti oleks jalgpallurile kõva vastupanu osutanud Nikolai Novosjolov, kuid reeglite järgi peab sportlane olema Läänemaale sisse kirjutatud. Aasta naissportlaseks valiti Kaia Kanepi ja võistkondade arvestuses võidutses Haapsalu vehklemisnaiskond.

Foto: Lembit Peegel

Alista Pariis alates

10990â‚Ź

www.estonian-air.ee

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Foto: Andrus Kopliste

“Kui ma kohtuksin enne esimest mängu poolte meeskonna liikmetega, siis ma arvan, et selline käitumine ei ole hea.

Kohtume kõik koos märtsis ja saan kõigile korraga anda sama info.”

Eesti koondise uus peatreener Magnus Pehrsson “Jõudsin sinnani, et koondise treenerid vaatasid – mingi noor mees, kes võib hästi palju lüüa – ja kutsusid minu meeskonda.”

Konstantin Vassiljev vastas Tallinna 21. kooli õpilase küsimusele „Ma sooviksin teada, kuidas sa Eesti koondisse said?”

“Bundesligasse tulles teadsin, et olen suuteline siin korralikult mängima, ja ma ei tulnud siia selleks, et lihtsalt kuidagi mängitud saada.”

Ragnar Klavan “Urbani viimane sõnum meeskonnale oli, et ärme ürita Henriku mängustiili muuta, vaid sellega harjuda ja teda rohkem ära kasutada.”

Henrik Ojamaa Varssavi Legia vallandatud peatreenerist “Juttu, et maksuamet ärkas juhuslikult, võib rääkida hällilapsele.”

Ott Järvela Martin Reimi jalgpallikooli pitsitamisest “Meie liberaalne ühiskond sarnaneb jalgpalliga, kus korralikult makstakse ainult ründajatele värava löömise eest, teistele aga sandikopikaid.”

Postimehe lugeja Jaan Metsaveer “TV-otseülekande hind on kosmiline, see on tõsi, kordusõiguste hind aga naeruväärne. Pärast mängu langeb TV-õiguste hind tundidega. Põhjus: järelvaatamisel annab emotsiooni ainult üksik erakordne sooritus.”

Aivar Pohlak MM-võistluste teleülekannetest “Aga hiljem sain aru, et see on kõigis meeskonnamängudes nii. Jalgpallis, korvpallis – sa ei tohi hakata soolot panema. Tuleb hakata partnereid vaatama, nendega stiililiselt ühtlaselt asja tegema.”

Lembit Ulfsak näitlemisest “kui küsite mult / eesti-vene jalgpallimatšil / kellele pöialt hoian / vastan alati et / iseendale” Sveta Grigorjeva oma luulekogus “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”

10

JALKA VEEBRUAR 2014

Gertrud Alatare (vasakult), Elen Hermanson ning Greethel Usai üritavad tippjalgpallurite abiga tirida rohkem Paide tüdrukuid vuti seltsi.

Paide tüdrukud ootavad tippe külla Nõmme Kalju naiskonnas palliv Paidest pärit fotograaf Gertrud Alatare leidis end äkitselt probleemi keskelt: ta treenib isuga oma kodulinna noori tüdrukuid, kuid harjutuskordadest võtab tavaliselt osa kõigest 6–8 neidu. Sellise suuruse võistkonnaga saaks küll edukalt rahvaliigat mängida, kuid meistrivõistlustele pääsemiseks jääb väheks. Nii ei jäänudki muud üle kui osa võtta Eesti Energia koolinoorte ettevõtlikkuse programmist Entrum.

Asi on lihtne, Eesti Energia toetab noorte kokkusaamisi, pakub neile süüa, majutust ning transporti. Osalejad aga saavad vastutasuks võimaluse oma lennukad ideed tööle panna. Alatare koos Elen Hermansoni ning Greethel Usaiga mõtles välja projekti, kus Kesk-Eesti linna tuleb iga nädal trenni andma üks Eesti naiste jalgpalli tippu kuuluv mängija või treener. Nõmme Kalju noore vutinaise mõttekäik on loogiline.

“Mõtlesime, et selline üritus peaks kohale tooma tüdrukuid, kes tahavad edaspidi trennis käima hakata,” toob ta välja peamise põhjuse, miks projekt ette võeti. “Tahan, et Paide tüdrukud saaksid võimaluse mängida ja siinne naiste jalgpall jõuaks kuhugi.”

Hetkel on ideed tabanud tillukene tagasilöök. Kui kaks korda nädalas harjutavad 15–16aastased tüdrukud (ning ka mõni noorem!) Alatare käe all, siis veel pole leitud seda naisjalgpallurit, kes Paidesse tuleks ning esimesena oma õpetussõnad ja trikid noortele edasi jagaks. Olukorra teeb raskemaks seegi, et iga seitsme päeva tagant on ju kedagi uut vaja! Alatare sõnul on paljudega ühendust võetud ning kõik on idee osas positiivselt meelestatud, kuid kõik on tööinimesed ning neil ei jagu aega, et Järvamaale sõit ette võtta. Võistkonna mängijad on aga juba elevil ning ei jõua tippude käe all harjutamist ära oodata. Talente igatahes Paidesse jätkub, Alatare usub, et paar mängijat peaksid kindlasti kõrgemal tasemel trenni tegema, aga kuna neil on vaja koolis käia, siis pole see hetkel veel võimalik. Kel aga soovi Paide noored uutesse kõrgustesse treenida, võib Alatarega kontakti otsida aadressil gertrudalatare@hot.ee.

Siim Kera

lood & tsitaadid

nii nad

Hõbepall jälle Konstantin Vassiljevile Vutiaasta algas harjumuspärase rituaaliga, kui Tallinna kõrtsis Beer Garden autasustati läinud aastal Eesti koondise eest löödud ilusaima värava autorit. Seekord oli konkursil kindel favoriit – ETV ekraanil korduvalt keritud Kostja Vassiljevi täpne varbatorge üle väravast väljarutanud Hollandi koondise puurivahi. See oli juhtvärav ja oleks peaaegu jäänud võiduväravaks. Samas oli ju väga meisterlik ka Vassiljevi esimene Hollandile kõmmutatud koll, kui ta keskväljal võttis palli omaks, lükkas selle kohaletormanud vastase jalgade vahelt pehmelt ja kavalalt läbi ja naelutas posti kõrvale mitte ülearu tugeva, kuid ülitäpse vasaksirgega.

Hõbepalli auhinna andis 19. korda välja Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi ja seekordsel klubisisesel hääletusel sai Vassiljevi teine tabamus maksimumpunktid. Huvitav oleks teada, kas järjestus muutunuks või kas seekordne võiduvärav kogunuks maksimumi, kui väravad oleks saavutatud vastupidises järjekorras? Emotsioon on väravate hindamisel oluline tegur. Just teine värav, mis andis hollandlaste vastu 2 : 1 eduseisu, sai tänu emotsioonile rahvale kallimaks. Teisalt muidugi: võiduvärav ongi ilus. Alates juba Joel Lindpere söödust, Vassiljevi meisterlikust palli surmamisest vasaku jalaga ja paremaga tehtud välkkiirest liigutusest. Ja lõppude lõpuks jäi Kostja avavärav Hollandile alla Sergei Zenjovi tabamusele. Seega kuulutame arutelu lõppenuks ja anname võiduväravale au!

Muuseas, see oli teine kord, kui Hõbepall anti Hollandile löödud värava eest: 2002. aastal pälvis selle Andres Oper ja ka siis oli talle konkurendiks teine oranžide võrku virutatud hoop, mille tegi Indrek Zelinski.

Kent-Erik Rootslane

Hõbepall 2013 1. Konstantin Vassiljev 2 : 1 Hollandile 2. Sergei Zenjov Aserbaidžaanile 3. Konstantin Vassiljev 1 : 1 Hollandile 4. Henri Anier Trinidadile ja Tobagole 5. Dmitri Kruglov Lätile 6. Henri Anier Andorrale 7. Tarmo Kink Ungarile 8. Joel Lindpere Andorrale

Hõbepalli võitjad 1995 Martin Reim 1996 Argo Arbeiter 1997 Martin Reim 1998 Sergei Terehhov 1999 Martin Reim 2000 Indrek Zelinski 2001 Andres Oper 2002 Teet Allas 2003 Indrek Zelinski 2004 Kristen Viikmäe 2005 Andres Oper 2006 Tarmo Neemelo 2007 Indrek Zelinski 2008 Vjatšeslav Zahovaiko 2009 Konstantin Vassiljev 2010 Tarmo Kink 2011 Konstantin Vassiljev 2012 Konstantin Vassiljev 2013 Konstantin Vassiljev

80 punkti 44 punkti 43 punkti 34 punkti 22 punkti 10 punkti 5 punkti 2 punkti

Foto: Lembit Peegel

ütlesid “Vahel toksin vastu seina. Neid kingitakse mulle, sest toetan Jõhvi jalgpalliklubi Lokomotiv.” Ärimees Oleg Ossinovski oma kabinetis asuvast neljast jalgpallist “Mõni aeg tagasi üritasin hakata jalkat mängima, aga ei saanud teiste poistega ajakava paika. Ikka oli mul mõni esinemine või proov.”

Ott Lepland “Koduklubis saadakse tuul tiibadesse, siis mängitakse mõnes suures välisliigas, et lõpuks taas oma koondist toetada nagu Jaak Lipso või Mart Poom.”

Mihkel Mutt Eesti tipp-poliitikute teenistuskäigust “Ütlen ausalt – kui stipendiumite süsteemi poleks olnud, ei oleks ma jalgpallikooli loonud. Ma ei oleks suutnud seda ülal pidada.”

Stipendiumite maksmise pärast maksuvõlglaseks tehtud ja asjaga kohtusse läinud Martin Reim “Oleme mänginud eurosarja 20 korda ja esimesest ringist edasi saanud täpselt ühel korral. See oli kahtlemata üks märk, mis ütles, et midagi on läinud valesti.”

Aivar Pohlak Florast “Nad on kõik mu lemmikud, kuigi ehk iga kord, kui uue autasu saan, siis tundub see kõige tähtsam.”

Konstantin Vassiljev Hõbepallist ja teistest auhindadest “Ma pole profina päris valuta platsile jooksnudki, valu on mu spordi osa. Kehvema valutaluvusega poleks ma viimasel neljal aastal mänginudki. Teele jääb lahinguid, mis poleks rohkete süstide või tablettideta jutukski tulnud.”

Raio Piiroja

Konstantin Vassiljev Hõbepalliga. Pall tähistab väravat kujutaval auhinnal kohta, kust ta väravajoone ületas.

“Kiili ja Tammerti ühist ettekujutust kinnitab ka nende kahe peale koostatud tegevuskava, milles ühe eesmärgina loodetakse leida seltsile lisaraha riigieelarvest, et ehitada palju kõneainet tekitanud Kalevi jalgpallistaadion. Kaugema sihina nähakse seda lausa Eesti rahvusstaadionina.”

Eesti Päevaleht spordiühingu Kalev ja tema liidrite plaanidest

2014 VEEBRUAR JALKA

11

sport ja söök

Seljanka ja soolapähklid?

Miks hoolivad meie vutiturniiride korraldajad nii vähe sellest, millega spordinoored pika võistluspäeva jooksul keha kinnitavad? Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkakuti ema, on nõutu.

N

ii palju kui sportlastega intervjuusid olen teinud ja lugenud, on need ausalt öelda suhteliselt ühesugused – jutt keerleb trenni, magamise ja söögi ümber. Sest see ongi sportlase elu: trenn, söök, puhkus, trenn, söök, puhkus, trenn, söök jne. Sekka ka mõni võistlus, aga see on nagu lapsele jõulud – suursündmus, mida juhtub pigem vähem kui rohkem.

Kuna trennispetsiifika pakub huvi ainult asjaosalistele endile (ja vahest ka konkurentidele), siis ründab ajakirjanik sportlast intervjueerides tavaliselt üldiselt mõistetavamat teemat – sööki.

Olgu portreteeritavaks Kaia Kanepi või Cristiano Ronaldo, ikka jõutakse sportlase menüü juurde. Ja ikka ning jälle kõlavad samad märksõnad: pasta ja puuviljad, vesi ja veiseliha, salat ja Snickers. Korratakse nagu mantrat, et trenni- ja võistluseelne toit peab olema kergesti seeditav ja energiarikas (pasta, puuviljad, šokolaad), muul ajal peaks menüü olema tervislik ja mineraalivitamiiniküllane (salatid, täisteratoidud, veise- ja linnuliha).

Vabal ajal eelistavad sportlased mõnuleda koduste toitude või oma lemmik-köökidega. Nagu meilgi, on sportlastel igaühel omad nõrkused – Messi armastab argentinapäraseid ribisid, CR7 (Ronaldo, eks!) fännab Madeira stiilis kala, Kanepi eelistab vürtsikaid Aasia toite. Samas tõmmatakse kindel piir vaba aja ja võistlusgraafiku vahele.

Ribid on puhkusetoit, La Liga ajal toitub Lionel ikka pastast, puuviljadest ja salatist, nagu kõik teised. Kaia ei pista vürtsikat Tom Khad pintslisse enne

12

JALKA VEEBRUAR 2014

Austraalia lahtiste veerandfinaalmängule asumist, vaid ikka pärast seda, kui võit on kätte saadud ja pinge maas.

Toidu teema on tippsportlastele sama oluline kui trenn. See, mida ja millal süüakse, on lausa elutähtis. Ja sellega on arvestanud tippsportlaste taustajõud – klubides on teadusliku täpsusega pandud iga sportlase jaoks paika üldine menüü ja tema isiklik dieet. Spetsiaalsete testidega tehakse kindlaks, mis just ühele või teisele sobib. Kes tohib süüa juustu, kes peab sellest kauge kaarega mööda vaatama, kes võib maiustada šokolaadiga, kes aga vaid puuviljadega.

Sest see, millega end tangitakse, mõjutab otseselt sportlikke saavutusi.

UUEST SISEHALLIST

Milline suurepärane valgustus, hea kate, soojustusega riietusruumid, viisakad pesemistingimused, korralikud tribüünid pealtvaatajaile. Ja söök?

Soolapähklid ja seljanka.

Coca-Cola ja pulgakommid. Krõpsudest ei hakka rääkimagi. Selline menüü ei ole mingilgi moel jalkaturniiride puhul erand, vaid ikka klassika. Kellele see söök on mõeldud?

Lapsed rassivad väljakul täie jõuga. Nad on tervisliku toidu välja teeninud.

Kuidas on lood meil? Mida meie spordimeestele pakutakse? FC Flora korraldas aasta lõpus suurepärase noorteturniiri uhiuues jalgpalliliidu sisehallis.

Värskes hallis tammuda oli uhke tunne, vaat et võimsam kui Disneylandi väravate ees seista! Ikkagi meie oma suursaavutus! Milline suurepärane valgustus, hea kate, soojustusega riietusruumid, viisakad pesemistingimused, korralikud tribüünid pealtvaatajaile. Ja söök?

Soolapähklid ja seljanka. Coca-Cola ja pulgakommid. Krõpsudest ei hakka rääkimagi. Selline menüü ei ole mingilgi moel jalkaturniiride puhul erand, vaid ikka klassika. Kellele see söök on mõeldud? Jalkapoistele, neile, kes neliviis tundi järjest palliplatsil higistavad?

Noortele kasvavatele talentidele, kes peavad näitama oma parimaid võimeid ja oskusi, võtma end kokku ja skoorima?

Ei kujuta ette, et maratonijooksja lubaks endale enne rajale minekut pudeli kihisevat karastusjooki ja paki soolapähkleid. Või et varumeeste pingil istuvad jalgpallurid nosiks ooteajal kartulikrõpse. Kindlasti mitte. Olümpiavõitja Erki Nool on maininud, et oma teismeealistele poegadele ei anna ta just seepärast regulaarselt taskuraha, et nad mingit jama ei ostaks – poisid tulevad pärast kooli koju ja söövad seda, mida ema pakub, mitte kooli kõrvalt putkast

sport ja söök tähelepanuhäirete ja muude vaimsete iseärasuste seostele toitumisega, peaks olema iseenesestmõistetav, et spordiplatsi ääres pakutakse absoluutset kvaliteeti! Paistab, et selle soovunelmani jõuame ainult siis, kui tekib teadlikkus ning nõudlus tarbijate, spordipoiste ja nende vanemate poolt. Kui tarbijad mõistavad, kui suur (ja mõttetu) energia kulub soolapähklite seedimise peale, siis jätaks nad sportides nende söömise.

Vaataks ikka tulevikku!

Foto: Lembit Peegel

ostetud suus plahvatavaid komme või midagi muud jubedat.

Või on need jalkaplatsi ääres müüdavad söögid mõeldud pealtvaatajatele?

Neile, kes kõik need viis tundi, kui jalkapoisid pingutavad, kaasaelajate pingil istuvad. Ka nemad, “tugitoolisportlased”, võiksid väärida paremat kehakosutust kui pakutav.

On see täitumatu soov?

Siinkohal tahaks öelda, et Eesti pole erand. Nõnda on ka mujal – spordiplatsi, jalka-areeni ääres saab täita end popkorni, viineripirukate, saiakeste ja krõpsudega. Aga on see söök üldse kellegi jaoks õige? Kas me ei võiks olla erandiks ja paista kogu spordimaailmale silma tervisliku menüüga? Olla kasvõi esimesed terves universumis, kes vutiplatsi ääres täisväärtuslikku, läbimõeldud toitu pakuvad! Ei, ma ei oota maheveist, õnnelikke kanamune ega ökomahlu. Tahaks lihtsalt normaalset, mõistlikku toitu. Mitte mikrolaineahju-pitsat, vaid seda, mida noore inimese organismile sportliku pingutuse eel ja vahel tegelikult vaja on.

Kui aastaid tagasi räägiti New Yorgis plaanitavast suitsetamisvastasest seadusest, oldi maailmas üsna nõutud, kui mitte öelda šokis. Kuidas nii, enam ei tohigi avalikult suitsetada? Kui lasteaiaesine suitsukeeld oli veel enam-vähem

mõistetav ja vastuvõetav, siis baarides ja ööklubides tossutamise keelustamine tundus isegi paljudele mittesuitsetajatele diskrimineerimisena. Aga seadus võeti vastu ja levis üle maailma. Kaasa arvatud Eestisse. Suitsuhaisust riietel said nõnda priiks ka mittesuitsetajad. Milline rõõm! Ja selleks ei kulunudki aastasadu.

Möödunud aasta detsembrikuu viimastel päevadel kirjutas Suure Õuna linnapea alla seadusele, millega keelustatakse siseruumides ka e-sigarettide kasutamine.

Paljud läksid vihast põlema, aga küllap nad varsti kustuvad ja maailm järgib seegi kord head eeskuju.

Suuri asju tehaksegi ainult hiigellinnades? Ei ole nii. Mäletame kõik, kuidas meie oma presidendi abikaasa Evelin Ilves tõi kõigi teadvusse mõisted “transrasvad” ja “maisisiirup” – kus siis inimesed pahisesid vihast! Mis ta tükib meie rahvusliku aarde, Kalevi kommide kallale! Kas talle ei maitse siis Eesti oma ja hää jäätis? Aga näe, kõik said teada, mis imeloomadega on transrasvade ja maisisiirupi puhul tegu, ning teadmisest kasvasid välja teadlikud kliendid ja nõudlus uute, puhtamate maiuste järele.

Ajal, mil laste sünnipäevad koosnevad gluteenivabadest, mahetoorainel põhinevatest loodussõbralikest toitudest ning mil aina rohkem pööratakse tähelepanu autismi, hüperaktiivsuse,

Meie kodumaised juurikad ja puuviljad ei ole hingehinnaga, seda võivad tõestada mitu koolikokka, kes on teinud teadliku valiku ning kasutavad nii palju kui võimalik kohalikelt talunikelt saadud toorainet. Ja nii ei käituta mitte ainult väikestes maakoolides, vaid ka suurtes hiigelharidusasutustes nagu näiteks Tabasalu koolis!

Jalkaliidu korraldatavad laste suvised vutilaagrid on siinkohal juba väga heaks eeskujuks – seal pakutav kodune pilaff juurviljade ja killukese lihaga, makaronid kerges kastmes jne on see toit, millega spordipoiss peaks füüsilise koormuse ajal end tankima. Usun, et jalkaliit mõtleb järgmisele suvele juba nüüd ja koostab menüüd, mis oleks spordilastele mitmekülgne, tervislik ja samas kergesti seeditav. Kartulikrõpsude rivi nähes on aga tunne, nagu oleksime vutiturniiri ajal ajas suure sammu tagasi astunud ...

Pole vaja toidurevolutsiooni, vaid lihtsalt pisut rohkem talupojatarkust ja hoolivust turniiride korraldajate, aga ka spordiareenide haldajate poolt. Ega ilmaasjata ei öelda, et sa oled see, mida sa sööd. Kes tahaks olla soolapähkel?

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2014 VEEBRUAR JALKA

13

„Läksin jalgpallitrenni 7-aastaselt. Ükskõik, kui andekas ollakse, tuleb tulemus tänu pidevale tööle ja treeningule. Lastekülade lapsed soovivad saada paremaks ja tugevamaks. Paljusid lapsi on tunnustatud nende tulemuste eest spordis. Ma usun, et ka Martin jõuab kaugele, sest tal on annet ja jalgpall paneb ta silma särama. Et Martini ja teiste laste unistus ei jääks raha taha, saame me kõik neid lapsi aidata. Trenni tuleb teha aastaid järjest ja pea iga päev, ainult nii saavad väga suured unistused teoks.“ „Mulle hullult meeldib jalkat mängida! Siis kõik muu ununeb ja MART POOM ma olen rõõmus. Mind toodi koos õdedega lastekülla 3 aastat tagasi, sest mu ema suri ära ja isa ma ei teagi. Ma ei taha seda meenutada… Tunnen end siiani aeg-ajalt kurvana. Kuid SOS-ema julgustab mind unistama.

Ma usun, et saan väga heaks, sama heaks kui Mart Poom, kes on siin külas käinud. Käin õhtuti ka jooksmas, et saada paremaks.“ MARTIN (11)

HEA SÕBER, Et kinkida Martinile ja teistele vanemliku hooleta lastele parem tulevik, kutsume hoolivaid ettevõtteid meie püsiannetajaks. SOS lastekülad ja noortekodud Keilas, Tallinnas, Põltsamaal ja Narva-Jõesuus on koduks 151 lapsele ja noorele. Enamus neist käivad erinevates huviringides, trennides ja elavad igapäevast lapse elu. Emade ja isadena teame, et lapsed ei kasva kampaania korras jõulude ajal, vaid vajavad püsivat toetust, et õppida ja areneda iga päev. Püsiannetus annab meile kindlustunde, et saame tulevikus jõuda veelgi rohkemate meie abi vajavate lasteni.

Palun vormista juba täna püsiannetus www.sos-lastekyla.ee/heategu või saada püsiannetaja nimi ja kontonumber e-mailile kadi.sumberg@sos-lastekyla.ee, et saaksime vormistada püsitoetuse. Eraisikute keskmine püsiannetus kuus on 10 eurot.

Kõigi hoolivate püsitoetajate nimed paneme tänutäheks oma kodulehele. Alati ootame oma püsitoetajaid lastekülade sünnipäevale, et saaksite silmast-silma meie peredega kohtuda.

Margus Oro SOS Lastekülade tegevjuht Mart Poom Endine jalgpallur ja praegune treener SOS Lasteküla Eesti Ühing Pärnu mnt 130-30, Tallinn 11317 • Tel: 65 66 958 office@sos-lastekyla.ee • ww.sos-lastekyla.ee Facebookis SOSlastekyla IBAN: EE062200221001178590 * Kõikide laste nimed ja pildid on nende privaatsuse kaitseks muudetud.

3 veergu

Eesti jalgpalli hädad pole nii suured, kui näivad

Kristjan Roos

Linnaleht

A

astast aastasse kõlab jalgpallisõprade suust siinse vuti kohta ammendamatult kriitikat. Eriti palju räägitakse Premium liiga tühjadest tribüünidest, aga ka koduse liiga nõrgast tasemest ja sellest, miks meie tippmehed ei jõua tippliigade tippklubidesse.

Alustaks kahest viimasest etteheitest. Tänavuselgi aastal võis siit ja sealt kuulda, et Premium liiga tase ei kõlba kuhugi. Näiteks leidis suvel Levadiaga liitunud Dmitri Kruglov, et meistriliiga tase on võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga langenud.

“Praegu on enamik mängijatest väga noored ja balanss kogenud meeste ja nende vahel vilets. Platsil on liiga vähe kogenud mängijaid, kes nooremaid kamandaks,” rääkis Kruglov suvel Õhtulehele. Muidugi on Eesti koondislase jutus oma tõetera sees, kuid teisalt sobib selline jutt hästi ka rubriiki, et vanasti oli rohi rohelisem.

Lõpuks on Eesti klubidele parim võrdlusmoment ikkagi euromängud ja tänavuste euromängude taustal ei tohiks suureks hädakisaks küll põhjust olla. Kui kaks Eesti klubi (sedapuhku Nõmme Kalju ja Levadia) jõuavad eurosarjas järgmisse ringi, siis me ei saa rääkida

nõrgast tasemest. Või teisel juhul tuleb nõrgaks pidada ka Soome klubijalgpalli taset, sest Kalju suutis Meistrite liigas alistada ju Soome meistri HJK. Samavõrra kui jutte koduse liiga nõrgast tasemest kuulen siit ja sealt pidevalt hala teemal, et miks ei mängi Eesti jalgpallurid ühes või teises tippliigas, rääkimata tippklubidest. Mis seal salata, olen isegi samamoodi unistanud sellest, kuidas meil oleks mitu meest näiteks Premier League’is ja Bundesligas. Tegelikult meil ongi oma nii-öelda saadik tippjalgpallis olemas, sest Ragnar Klavan on Bundesligas korralikult kanda kinnitanud. Aga tahaks ikka, et ühe asemel mängiks näiteks viis meest maailma Top 5 liigades.

Laialt levinud arusaama kohaselt hakkaks Eesti jalgpallikoondis erilisi tulemusi näitama ju alles siis, kui meil oleks omad mehed Barcelonas ja Chelsea’s. See arusaam on õnneks praeguseks juba mõranema hakanud: Tarmo Rüütli tõestas Eesti koondist EMi finaalturniiri playoff’i tüürides, et suurturniiri lävele jõudmiseks ei pea meeskond sugugi koosnema tippklubide mängijatest.

Võibolla sobibki Eestile paremini variant, kus meie koondislased tulevad keskmise tasemega Euroopa liigadest.

Seal saavad nad kindlalt mänguaega, löövad väravaid, saavad särada – nii kasvab enesekindlus. Ja samas on mängijatel koormus väiksem kui tippliigades. Tänu sellele jõutakse koondisemängudele värskemas seisundis.

Kui konkreetsemaks minna, siis pole sugugi kindel, et asju ainult koondise vaatevinklist kaedes oli Konstantin Vassiljevi Sloveeniast Venemaale Permi Amkarisse siirdumine ainuõige samm. Samamoodi pakatas Tarmo Kink omal ajal Ungaris Györi ETOs enesekindlusest ja lõi väravaid, samal ajal kui Inglismaal Middlesbrough’s röövis vähene mänguaeg mehelt enesekindluse. Ainult iseenda peale mõeldes tuleb mängijal

muidugi pürgida kõrgemale tasemele.

Kuid iseasi on see, kas sellest alati lõppkokkuvõttes ka koondisele kasu on.

Jäävad üle Premium liiga tühjad tribüünid. See on midagi, mida nii kergelt ümber ei lükka. Samas on tasa ja targu ka koduse vutipubliku arv kasvanud. Näiteks eelmisel hooajal tõusis Premium liiga publikuarv üle-eelmise hooajaga võrreldes 13 protsenti ehk 4435 pealtvaataja võrra. Olekski vist ulme arvata, et üleöö on äkki kõik staadionid publikust tulvil.

Muidugi tahaks loota, et vutiliit ja eriti just klubid jätkaksid (ja mõned klubidest ka alustaksid) publiku staadionile meelitamisega. Ammendamatu ja esimene ressurss peaks siin olema klubide enda noormängijad peredega.

MÄNGUAJAST

Samamoodi pakatas Tarmo Kink omal ajal Ungaris Györi ETOs enesekindlusest ja lõi väravaid, samal ajal kui Inglismaal Middlesbrough’s röövis vähene mänguaeg mehelt enesekindluse.

Aga siinkohal soovitus vutisõpradele: las staadionite täitumisega tegelevad need, kes selleks loodud. Kindlasti jälgivad olukorda tähelepanelikult ja kriitiliselt ka ajakirjanikud. Jalgpallisõbrad aga võtku vabalt! Liigse muretsemise asemel nautigem rohkem koduse liiga mänge, vastasseise ja intriige. Neid pole meie väikese liiga kohta sugugi vähe!

Eelnevat kokku võttes: teinekord mõtleme ise oma mured ja hädad suuremaks, kui need on. Selle asemel, et põhjendatud enesekindlusega tunda saavutatu üle uhkust. Ja nagu elu on näidanud, võivad miinused osutuda mõnes teises situatsioonis hoopiski trumpideks.

2014 VEEBRUAR JALKA

15

1-teist mõtet

Ilus poisslapsenimi on Kuno, mitte Kolumbus Krisostomus

J

abural kombel alustas aastat Nõmme Kalju. 7. jaanuari pressiteates antakse teada, et klubi nimi on muutunud: oli Nõmme JK Kalju, on Nõmme Kalju FC. Eriti nüri oli põhjendus, mis klubi presidendi Kuno Tehva sõnastuses kõlas: “Nõmme Kalju viimaste aastate edu koduliigas ning UEFA Meistrite Liigas ja Euroopa Liigas on tõstnud meie klubi tuntust üle Euroopa ning seetõttu oleme otsustanud muuta klubi nime rahvusvahelisemaks.”

Esiteks ei pane ju keegi neid tähekesi – JK või FC – õieti tähelegi. Puudub igasugune vajadus neid tavasuhtluses välja öelda ja hääldada. Teiseks on jalgpallimaailm harjunud väga eripäraste ja erikeeleliste lühenditega, mis rikasta-

vad klubide nimesid ja mida üliharva tuleb kellelgi pähe muuta, sest sellega riskitakse muutuda naeruväärseks.

Kalju puhul leidis kinnitust üldteada tõsiasi, et klubi väärtustab välismuljet.

Teisalt kardab Kalju eripära, soovides olla (eriti rahvusvahelises kontekstis) ühenäolise karja üks liikmetest. Ega ta meil ainus ole. Meie naistevuti kasvulava Põlva Lootoski otsustas paar aastat tagasi tähekombinatsiooni JK asendada FC vastu. Põhjus? Taanlased polevat suutnud sõna “jalgpalliklubi” välja kirjutada. Tule taevas appi!

Rohkem tõusikuid-vutikadakaid, vähemalt meie vuti kõrgemates ešelonides, pole silma hakanud.

Muidugi pole Kalju ja Lootos meie ainsad FCd – neid on kamaluga. Meie

Foto: Lembit Peegel

keele ja kultuuri kontekstis on kohatud kõik FCd (eriti räme on saarlaste FC Kuressaare!), aga kui nõnda on toimitud nullist, võib sellest aru saada.

Teatud protsent FCsid on paratamatu ja sellistena aktsepteeritavad. Aga eriti mage ja lömitav teguviis on muuta juba olemasolevat eestipärast nimekuju. Nime muutmine kodumaisest võõrapäraseks kõneleb muudetava nime häbenemisest ehk alaväärsuskompleksist. On omaette teema, et paljud kohalikud vene klubid panid pärast Eesti taasvabanemist püüdlikult klubile nimeks JK (näiteks Narva JK Trans, aga näiteid on veelgi), samas kui eestlased kukkusid kohe FCdega uhkeldama. Muuseas, väärib märkimist, et rahvusliku vuti lipulaev FC Flora tahtis asutamisel panna nimeks JK Flora, kuid plaan kukkus läbi, sest üks selline oli juba ametlikult olemas – jooksuklubi Flora ...

Ajaloo armid Saksa klubide nimedes

Kalju suvist võidurõõmu põhjanaabrite HJK üle rikkus klubi nimes olev madalalennuline JK. Euroopas peab käima välismaisel moel ja FC saatel.

16

JALKA VEEBRUAR 2014

Nõmme Kalju nimemuutuse põhjendus paneb küsima, milliseks muudetakse oma klubi nimi siis, kui peaks õnnestuma rahvusvaheliselt midagi suurt korda saata. Kas tuleviku nimeks on Nõmme Rock FC (inglise keeles kalju)? Tõenäoliselt mitte, sest siis peaks piike murdma Saku õlletehasega. Parem oleks Nõmme Cliff FC (inglise keeles samuti kalju).

Nõmmel pole ka mingit edevat vana saksakeelset nimekuju, mida taastada: kunagine saksakeelne Nömme viitab pigem saarlastele.

Mullu löödi Meistrite liiga eelringis auti HJK. See ajalooga klubi on mänginud ka sama sarja põhiturniiril, aga kummalisel kombel ei kippunud nime rahvusvahelisemaks muutma. Rootslaste Malmö FF on mänginud Euroopa karika (Meistrite liiga eelkäija) finaalis ja Göteborgi IFK on võitnud kaks korda UEFA karika, aga nimed on samad. Sama kehtib teistegi edukate väike- ja suurriikide jalgpalliklubide

1-teist mõtet kohta. Klubi nimi ja selle laiendus on osa ajaloost. Eriti hästi torkab see silma Saksamaa puhul. Saksa jalgpall pidi tavapäratult kaua võitlema õiguse eest olemas olla. Tema riiklikult soositud rivaaliks oli võimlemine, mis tõsteti au sisse pärast kaotust Napoleoni Prantsusmaale 1806. Selle tagajärjel reformiti kogu armee ja võimlemisest sai vahend, mis teenis rahvusliku füüsilise, vaimse ja moraalse taassünni huve. Üle riigi loodi võimlemisklubisid ja kui jalgpall 20. sajandi algul aina tuntavamalt pead tõstis, pidi ta kõigepealt murdma oma rahvuslike liidrite hoiaku ja avaliku arvamuse, mis soosis just võimlemist. Jalgpalli nimetati põlastavalt “inglise haiguseks”. See pärand mõjutas Saksa vuti ajalugu sedavõrd, et profiliiga loodi alles 1963. aastal! Kurioosumina võideti 1954. aasta maailmameistritiitel amatööridena, ehkki parematele mängijatele leiti loomulikult mooduseid, kuidas maksta (MM-võit oli seda ootamatum, et sõjasüüdlasena pidi Saksamaa eemale jääma 1950. aasta MMist ning 1948. ja 1952. aasta OMist – seega võideti kõrge tiitel pärast pikka rahvusvahelist isolatsiooni).

ALAVÄÄRSUSKOMPLEKSIST

Teatud protsent FCsid on paratamatu ja sellistena aktsepteeritavad.

Aga eriti mage ja lömitav teguviis on muuta juba olemasolevat eestipärast nimekuju.

Saksa jalgpalli võitlus oma olemasolu eest on armistanud mitme eduka vutimeeskonna nime: Leverkuseni TSV Bayer 04, TSV München 1860, VfB Stuttgart, VfL Bochum, VfL Wolfsburg, Mönchengladbachi Borussia VfL 1900. T tähendab nendes lühendites just võimlemist (turnen), S sporti (sport) või mängu (spiele), V klubi (verein), B liikumismänge (bewegungsspiele) või pallimänge (ballspiele), L kehalisi harjutusi (leibesübungen) ja f on eessõna jaoks (für). Nii näiteks on UEFA karika võitja Leverkuseni Bayer võimlemis- ja

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

1907. aastal asutatud HJK on oma nime üle uhke. 1999. aastal mängis klubi Meistrite liiga põhiturniiril.

spordiklubi (TSV), kahel korral UEFA karika võitnud Mönchengladbachi Borussia täpses tõlkes “klubi kehaliste harjutuste jaoks” (VfL) ja 1983. aastal Euroopa karika võitnud Hamburgi SV tavaline spordiklubi.

Need tähendused on osa klubi ajaloost. Kui palju leidub ka kõige kirglikumate vutisõprade seas neid, kes oskaksid Saksa klubide tähekombinatsioone lahti seletada? Kas see asjaolu on sakslastel takistanud rahvusvahelist edu saavutamast? Kas klubid on oma võimlemisminevikku häbenenud?

Ka Eesti jalgpallis tegid enne okupatsiooni ilma VS Sport (VS ehk võimlemisklubi), ESS Kalev (ESS ehk Eestimaa spordiselts) ning algusest peale nahkkuuli veeretamisele keskendunud TJK (Tallinna Jalgpalli Klubi ehk HJK nimesugulane) ning JS Estonia ( JS ehk jalgpalliselts).

Kõlab uhkelt: Eesti FA Ka Nõmme Kalju on armastanud rõhuda ajaloole. Klubi logol ilutseb aasta 1923. Siis asutati samanimeline spordiklubi. 1997. aastal taasasutati sama klubi jalgpalliklubina ( JK). Sellest olekski piisanud – aegade lõpuni. Iga nimemuutus on tundlik teema, eriti ühiskondades, kus pikad traditsioonid.

Cardiff City omanik muutis kaks aastat tagasi klubi logot ja värve, pälvides fännide halvakspanu ja tehes end üle ilma naerualuseks. Hull Citys kavandab hull omanik muuta klubinime Hull

Tigersiks, millele on pühendunud fännid täiega vastu. Nõmme Kalju fännid, kellest suur osa on klubiga liitunud “turunduskampaania” raames ja kes on alles traditsiooniloome stardipakkudel, selle pisikese tähevahetuse peale vaevalt väga pahandada oskavadki. Mis näitab, kui kaugel on Eesti, aga kitsamalt just Kaljuga seotud inimeste arusaamine jalgpalli väärtustest, ajaloo võlust ja valust.

Kalju nimevahetuse loogika järgi peaks ka FIFA ja UEFAga tihedalt suhtlev ning 2011. aastal playoff’i jõudmisega piiritagust edu saavutanud Eesti Jalgpalli Liit muutma oma nime rahvusvahelisemaks: Eesti FA (ingliskeelne lühend jalgpalliliidu tähistamiseks).

Kalju juhid võiksid aga mõelda, kuidas isikliku eeskujuga rahvusvahelistumisele veelgi kaasa aidata. Alustama peaks president Kuno, kelle ilus eestipärane nimi kindlasti piiritaguste inimeste keelt murrab ja tuju rikub. Kolumbus Krisostomus oleks neile, välismaalastele, suupärasem.

Ilusate Eesti õunade eest olen nõus veel narre nimesoovitusi jagama.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 VEEBRUAR JALKA

17

jalgpalliakadeemia

Eesti vutiuniversumis on akadeemia mõiste kui sogane vesi “Ohoo, vutiakadeemia, meie paneme oma lapse küll sinna,” mõtleb ilmselt nii mõnigi vanem. Mida see mõiste üldse tähendab ning kas kohalike ja välismaiste akadeemiate vahel võib leida mingisuguseid erinevusi ja sarnasusi?

Siim Kera

V

aikselt hakkab ka Eestisse kerkima vutitreeningutega tegelevaid üksusi, kes nimetavad end akadeemiateks. Ega siin midagi imestada pole, see sõna viitab millelegi uhkele ja suursugusele, maailm on täis kõrge kvaliteediga jalgpalliakadeemiaid, kuhu jõudmine on iga noore poisi unistus. Tõeline tõotatud maa. Kui palju aga saab paralleele tõmmata välismaa akadeemiate ning nende Eesti nimekaimude vahel? Vajadusel heida pilk kõrvalkasti ja vii end kurssi võõramaiste akadeemiate hingeeluga, peale seda on õige aeg lahata Maarjamaa vutiakadeemiaid.

Kui me võtaksime praegustelt akadeemiatelt selle sõna nimest ära, kas nad teeksid midagi teistmoodi? Kas see muudaks nende olemust? Sisuliselt pole vahet, kas hästi toimiv klubi või akadeemia.

Loeb sisu, mitte nimi.

mia vasteks antakse nii kõrgkool kui teadusasutus. Kui korraks mõtiskleda, võib vähemalt Lääne-Euroopa akadeemiates mõlema tunnusjooni näha. Nii nagu ülikooliski, saab vutiakadeemiates omal alal parima võimaliku hariduse.

Teiseks kasutavad spordiorganisatsioonid ning atleedid järjest rohkem teadlaste abi, et uusi innovaatilisi lahendusi nuputada.

Tunamulluse aasta 1. septembril alustas Põlva ühisgümnaasiumis LõunaEesti jalgpalliakadeemia, mis sisuliselt tähendab seda, et koolis alustas tegevust vutiklass, kus peale keskhariduse pakutakse erinevaid jalgpalliga ning spordiürituste korraldamisega seotud õppeaineid. Vutiklassi alustamist nähti kui esimest sammu tõelise vutiakadeemia loomiseks. Sellele alusepanija ning FC Lootose president Indrek Käo tunnistab, et Lõuna-Eesti jalgpalliakadeemia pole akadeemia kui selline.

“Meil ja meie partneritel on palju ideid, kuid paraku oleme osa maailmast ning samamoodi sõltume meist ümbritsevatest protsessidest,” mainib ta.

“Praegu tegutseb meil projektipõhiselt jalgpalliklass ning järgmiste tegevust planeerides proovime sisse viia muudatused ja pakkuda paremat kvaliteeti.”

Mida see sõna siis õieti tähendab?

Eesti keele absoluutselt kõige targem raamat õigekeelsussõnaraamat pole kitsi meiega oma taibukusi jagama. Akadee-

Kuigi põlvakate projekt pole võibolla nii hästi käima läinud, kui üldsus lootis, siis sügisel avatav Viljandimaal asuv Tääksi spordiakadeemia on nii mõneski aspek-

AKADEEMIA VÕI KLUBI

18

JALKA VEEBRUAR 2014

Akadeemia kriteeriumeid polegi

Mis on välismaine vutiakadeemia?

Kui lihtsalt ja loogiliselt öelda, siis riisuvad akadeemiad koore ehk tuhandete laste hulgast selekteeritakse välja kõige osavamad pallivõlurid. Alates U8 vanuseklassist (vahepeal noolitakse ka nooremaid, mõned alustavad natuke vanematega) otsitakse lähiümbruskonnast (olenevalt vanusest peab noor vutijumal akadeemiast elama kas 60- või 90minutilise autosõidu kaugusel) välja need kõige-kõigemad lastest palliarmastajad, neile pakutakse maailmaklassi treenereid, suurepäraseid treeningutingimusi jne. Kui tavalistes noorteklubides mängitakse ka lihtsalt harrastusspordi ja vaba aja veetmise eesmärgil, siis akadeemial on silme ees selge siht toota tippjalgpallureid. Nädala sees vihutakse trenni ning pühapäeviti mõõdetakse oma oskuseid mõne teise akadeemia vastu. Nii töötab see masinavärk nädalast nädalasse. Kui pallur saab 16, siis pakutakse talle sobivate oskuste korral stipendiumit ning muuhulgas jääb akadeemia õlule ka noorele koolihariduse andmine.

jalgpalliakadeemia

Foto: Lembit Peegel

Arte gümnaasiumi tüdrukud treeningul.

tis eeskujuks võtnud just Kagu-Eesti väikelinna tegemised. Nimelt plaanitakse Suure-Jaani gümnaasiumis avada spordiklass, kus põhirõhk läheb jalgpallile, kuid oodatakse ka squash’i, maadluse ja kergejõustiku harrastajaid. Kui kõik läheb hästi, saavad noored koolis õppida erinevaid spordiga seotud õppeaineid ning teha kaks korda päevas trenni: hommikuti üldkehaline, õhtul oma erialale vastav. Tääksi spordiklubi juhi Toomas Aavasalu sõnul pole tippsportlaste kasvatamine põhisuund. Seda ei saa küll välistada, aga pigem tahetakse noori ülikooliks ette valmistada. Komistuskiviks on hetkel õpilaskodu puudumine, kuid Aavasalu on arvamusel, et kui saaks selle probleemi lahendatud, tekib lastel akadeemiatunne ning kõik läheb hästi.

Pealegi on linnast maale hea kooli tulla, ühtegi ahvatlust pole. Miks saab nimeks aga akadeemia?

“Akadeemiaga seostub kõrgkool,” räägib vutiedendaja ja jätkab. “Selliseid nimesid pannakse, mina pole neid ise leidnud.”

Eesti Jalgpalli Liidu peadirektor Tõnu Sirel tõdeb, et mingisuguseid kri-

teeriumeid, mis juhul vutiasutus tohib endale akadeemia nimeks võtta, ei ole.

“On kujunenud arusaamad, mida tähendab akadeemia mujal maailmas, aga meil Eestis on teine arusaam,” räägib endine suusamees. “Kui võtta nimetus üheselt üle, siis on oht, et

anname lastele ja lapsevanematele valesignaali.”

Ta märgib, et Eesti jalgpallis on näiteks palju jalgpallikoole, mis tegelikult on tavalised klubid. Temale sekundeerib jalgpalliliidu treenerite koolitaja Urmas Kirs, kes leiab, et vanemad viivad lapsed trenni, kuid mis seal tegelikult toimub ja mida tehakse, seda nad ei tea. Sirel soovitab aga nimevaliku üle mõelda.

“Teoreetiliselt võib ükskõik mida nimeks võtta, aga kuskil võiks olla normaalsuse piir,” lausub ta. “Inimesed võiksid jääda mõistlikkuse piiridesse ja mitte ehtida end teiste sulgedega.”

Eespool nimetatud akadeemiatest on muu maailma mudelile lähim Harju jalgpallikooli juurde kuuluv akadeemia.

Vähemalt nii selgub kooli ühe eestvedaja Lauri Esko jutust.

“Akadeemia tähendab seda, et me ei pane suvalist külapunti kokku ja ei lähe välismaale, vaid valime kõige paremad ja üritame neile organiseerida hea tasemega võistlusi,” toob ta välja. “Akadeemia tase peab olema võimalikult tugev. Kui sul on treeningrühmas 3 head, 3 keskmist ning 3 mahajäänud noort, siis ei võida sellest mitte keegi.”

Akadeemia hoolitseb ka hariduse eest Kui tavaline noorteklubi täidab tema sõnul jalgpalli populariseerimise, külaelu ning sotsiaalelu funktsiooni, milles pole absoluutselt midagi halba, siis akadeemia eesmärk on lihtsalt teine. Harju

Foto: Lembit Peegel

Akadeemiad peavad noori ette valmistama raskeks, kuid ihaldusväärseks profieluks.

2014 VEEBRUAR JALKA

19

jalgpalliakadeemia

Foto: Lembit Peegel

Arte gümnaasiumi vutiklass vastab akadeemia tunnusele ses mõttes, et annab ka keskhariduse.

jalgpallikooli akadeemia treenerid on käinud kogemusi hankimas Soome, Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Hispaania ja Hollandi akadeemiates. Seda kõike selleks, et akadeemia struktuur ja sisu oleks võimalikult sarnane Euroopa tippakadeemiatega. Esko usub, et täitsa suvalise treeningu pealt on väga raske välismaale minna, seepärast võetakse šnitti tippklubide süsteemist. Kui mõni Harju JK kasvandik peaks välismaale testima minema, siis ta juba teab, mis teda seal ees ootab.

“Oleme oma akadeemiaga tegemas esimesi samme, kuid näeme olulist progressi mängijate kvaliteedis juba praegu,” tähendab mees. “Kogu taustajõud klubis panustab akadeemia efektiivsesse toimimisse ning töö, mis igapäevaselt tehakse, peab arendama mängijat kui jalgpallurit ja noort inimest, kellel oleks tulevikus väljund jalgpallurina.”

Kirs usub, et Harju JK on akadeemiaks saamise poole teel, kuid küsimus on selles, kas nad teavad, kuhu nad tahavad jõuda ja millised raskused neil ees on. Vutiakadeemia sisaldab endise Eesti koondislase sõnul palju enamat 20

JALKA VEEBRUAR 2014

BRITI AJAKIRJANIK JIM WHITE

Akadeemiate probleemiks on see, et nad viskavad piisavalt palju väljaheiteid vastu seina ja loodavad, et mingi osa sellest kleepub.

kui lihtsalt jalgpall, seal aidatakse haridusega, valmistatakse inimest eluks ette ning abistatakse vutimeest, kui tema jalgpalluritee ei õnnestu. Eestis on tema sõnutsi aga nii, et kui tehakse midagi organiseeritult, siis pannakse akadeemia nimeks.

“Kui me võtaksime praegustelt akadeemiatelt selle sõna nimest ära, kas nad teeksid midagi teistmoodi?” mõtiskleb Viljandist pärit mees. “Kas see muudaks nende olemust? Sisuliselt pole vahet, kas hästi toimiv klubi või akadeemia. Loeb sisu, mitte nimi.”

Kirs toob humoorikalt välja, et praegu võiks ta Eestis luua akadeemia

ning sinna treeningrühmi mitte võtta.

Tõsisemalt rääkides on vaja tingimused välja mõelda.

“Oleks vaja kirja panna, mitu treenerit, riietusruumi või väljakut akadeemial olema peab,” seletab ta.

“Nimi ei riku küll meest, aga kõik ei ole endale akadeemia põhimõtteid selgeks teinud.”

Kirs on veendunud, et ega see midagi kahju ei teeks, kui Eestisse kunagi üks täieõiguslik akadeemia tekiks, samas pole ta kindel, kas meie vutt selle järele praegu kisendab. Igatahes pole sellise organisatsiooni loomine lihtne, kui juba praegu on klubidel raskusi oma süsteemi välja ehitamisega. Kõige tugevam oleks akadeemia siis, kui ta tekiks mõne pikalt eksisteerinud klubi juurde.

Lepinguni jõuab üks protsent Samas usub Lauri Esko, et suurematel klubidel puuduvad akadeemiad just seetõttu, et nende põhirõhk läheb kõrgliiga tiimile. Kui Harju JK mängiks kõrgliigas, siis võibolla ei suudaks ka nemad oma noortele nii palju panustada. Indrek Käo arvab, et suurt akadee-

jalgpalliakadeemia miat pole Eestis kahel põhjusel: me oleme riigina liialt väike ning teiseks puudub meil klubidel põhinev jalgpallisüsteem.

Kui niinimetatud vutikõrgkoolide plusse on siiani kõvasti mainitud, siis ei saa tähelepanuta jätta võimalikke miinuseid. Põhiprobleemiks on ikkagi vanemate surve, Esko sõnul ootavad vanemad oma võsukestelt liiga palju ega anna aru, et näiteks ühe kuuga ei saa last tippvormi viia. Käo toob miinuseks suure konkurentsi püünele pääsemisel, mis tekitab paralleeli meie eliitkoolidesse tunglemisega.

Briti ajakirjaniku Jim White’i üsnagi groteskse ning rõlge võrdluse kohaselt on akadeemiate probleemiks see, et nad viskavad piisavalt palju väljaheiteid vastu seina ja loodavad, et mingi osa sellest kleepub. Akadeemiad võtavad oma hoole alla 30–40 kaheksa-aastast last, kuigi nad teavad, et võimalus nende jalgpalluriks saamiseks on üsna väike. Murekoht seisneb selles, et need noored, kes akadeemiasse saavad, usuvad, et nad juba on vutimehed. Nii pole imestada, et kui jalgpalluriks pürgiv teismeline saab teada, et akadeemia teda enam

ei vaja, vajub ta masendusse ning tal kaob eluisu. Selline olukord mõjutab ka vanemaid ja toob seeläbi musta pilve kogu pere kohale. Haruldased pole emad-isad, kes üritavad treenerile käte abiga selgeks teha, kui osavate jalgadega mängumees nende poeg on.

Perekondi, kes sääraste probleemidega kokku puutuvad, on tuhandeid. Umbes 1% Inglismaa akadeemiate toodangust jõuab professionaalse lepinguni, teiste unistused rebitakse justkui kiskja hammaste vahel lõhki. Tõeline olelusvõitlus.

Urmas Kirs treeningutest

Kui hoolega peab treener jälgima noore mänguminuteid, et ta teda üle Eks kõigile meeldiks oma lastest ei koormaks? vutistaar kasvatada, aga üle ei tasu Küsimus ei olegi alati mängumipingutada ei lastevanematel, nutites, vaid selles, kui tihti on treeneritel ega noortel ise. EJLi võistlusmängud. Mõni mängib treenerite koolitaja Urmas Kirs kolm mängu nädalas ja siis po(pildil) annab kõikidele osapoollegi enam oluline, et ta võibolla tele näpunäiteid. kõigist vahetustest sisse tuli.

Unustatakse ära see, mis toiMillal oleks õige aeg laps mub enne ja pärast mängu. trenni panna?

Laps peab kohale tulema, Üldist reeglit ei ole. Öeldakse, ta viib mõtted mängule, siis et mida varem, seda parem. istub suurema osa ajast pingi Väga palju sõltub lapse esimepeal. Pärast mängu peab koju sest kokkupuutest jalgpalliga jõudma. Kui kohtumine on ehk esimesest treenerist. Kui teises linnas, siis läheb kõige midagi valesti teha, siis on vara selle peale terve päev. Asi on alustades oht, et laps tüdineb laste väntsutamises edasi-tagavutist ära. Reeglit aga ei ole, võid si. Millal me treenime, kui ainult alustada viieselt või kümneselt ja ikka mängime? Kui treenerite rühm käis jõuda samale tasemele. Igatahes tuleb Belgias, siis mõistsime, et Eesti noored lapsele jalgpall lõbusaks ja huvitavaks teha on “maailmameistrid” mängimises ning Foto: Lembit Peegel ning mitte liiga palju nõuda. Kindlasti tuleks teised treenimises. Noorus on selline aeg, kus trennis ka teisi spordialasid harrastada, see annab midagi me peame neid treenima ning mängunäljas hoidma, muud juurde. On oluline, et viieaastaselt ei nõutaks sama et nad kannatlikult uut heitlust ootaksid. Mäng ei tohi olla mida kümneaastaselt. rutiin, vaid sündmus. Eriline päev. Sa ei pane ka ülikonda iga päev selga, see peab olema sinu jaoks pidupäev.

Millal treeneritel mida õpetada tuleb?

Alguses kindlasti põhiline jalgpallitehnika: löök, sööt, palliKui palju tead sina juhtumitest, kus mängija on noores valdamine. On 12 tehnikaelementi, mis jagunevad väikseeas lihtsalt üle koormatud? mateks. Iga element on omistatav mingil erineval ajal. Mis Nii mõnigi koondisetasemel noormängija on loobunud. sa arvad, mida kõige esimesena teha tuleb?

Muidugi ei saa 100% väita, et mängis palju mänge ja seepärast lõpetas, aga võib oletada, kui inimene peab Söötu? hooaja jooksul kolmes erinevas võistkonnas mängima. Kes Ei, palliga tuleb sõbraks saada. Laps peab mõistma, et pall teab, võibolla oleks selliseid mängijaid näiteks akadeemia teeb seda, mida tema tahab. Palli peatamine, suunamuuaidanud? Kui ma olen väliskülalisi ning koolitajaid Eestis tused, triblamine, petted. Palli valdamise järel tuleb löök. mängudele viinud, siis juhitakse tähelepanu sellele, et Nii saad palli väravasse lüüa ja käed taeva poole tõsta, meie noored mängivad ilma emotsioonideta. Justkui teeks see lastele meeldib. Sööduga on nii, et näiteks alla kümtükitööd. Me paneme nad platsile ja arvame, et mäng on neaastastele ei saa pikka söötu või tsenderdust õpetada. kõige parem treening, aga tegelikult saab ka mänguliselt Saad rääkida ja näidata, aga nad ei omasta seda nii hästi, harjutada. Lihtsus on jalgpalli võlu, aga noored teevad ensest luustik pole välja kasvanud ning liha pole kontide peal dale asjad raskeks, nad vaatavad iidoleid ja unustavad ära, piisavalt. Kui nad paremini kaugusi oskavad hinnata, siis on et iseendaks tuleb jääda. Vutt on lihtne mäng, aga meil on parem. Tähendab, õpetada võib kõike, aga omandamisel koondiseski pallureid, kes otsivad keerulisi olukordi. Tegelion erinevad ajad. kult pole vaja jalgratast leiutada, see on juba leiutatud.

2014 VEEBRUAR JALKA

21

persoon

Arto Saar 천huv천itluses palli p채rast. P채ris punk pilt!

22

JALKA VEEBRUAR 2014

Foto: Maris Vanna

persoon

Arto Saar:

madalamad liigad on punk!

Kohati tundub, et Järva-Jaani vallaboss Arto Saar on end klooninud. Ta teeb kõike ning jõuab igale poole. Alates kohaliku elu edendamisest kuni tantsu, pungi ning vutini. Mis inimene ta selline on?

Siim Kera

S

el mehel on tegevusalasid rohkem kui kiisul elusid!

Umbes nii ma mõtlesin, kui Järva-Jaani vallavanema Arto Saarega maha istusin ja juttu vestsin. Kogukonna aktivist, jalgpalliklubi kapten, treener, bändimees, tantsulõvi, näitleja, rokiürituse korraldaja, mälumängur, blogija, vabatahtlik pritsimees ning rannavalvur. Peaaegu kahe kõutsi elu väärtuses hobisid! Kõigi nende harrastustega süvitsi minemiseks on Saarel ilmselt vaja kirjutada priske biograafia. Mina palusin tal tähtsuse järgi poliitika, muusika, tants ning sport ritta seada. Tulemuse sõnastas ta nii: kogukonnatöö, jalgpall, tants, muusika. Täpselt selles järjestuses hakkab Jalka Saare isiksust lahti harutama.

Selgub, et vallajuhiks saada polegi keeruline. Tuleb lihtsalt ise aktiivne olla. Saar korraldas üritusi, koostas mälumängu, tantsis, paistis inimestele silma ning 2009. aasta kohalikel valimistel sammus ta koju, kotis 33% kodanike hääled, mis oli kogu riigi peale seitsmes tulemus. Mullustel valimistel nii hästi ei läinud, saagiks 26% heakskiit, kuid seegi on ju igati märkimisväärne skoor. Järva-Jaanis on mees elanud 1994. aastast saati, ainult vahepeal käis ta Tartu ülikooli Pärnu kolledžis ärijuhtimist tudeerimas. Pärast seda jõudis ta tööpostil olla nii valla arendusnõunikuna kui maavalitsuses. Tillukese koha elu talle igatahes mekib. Kõigile aga mitte.

PUNK JA JALGPALL

Punk on vahetu, pannakse, nagu sülg suhu toob. Jalgpall ka, vahepeal lähed väljakule ja unustad maailma ära.

“Suurlinna tuled ei ole mind kunagi pimestanud,” räägib mees elavalt. “Kahjuks on minu gümnaasiumi klassikaaslastest kõigest 2–3 inimest siia paikseks jäänud. Kui teaks, kuidas inimesi siin hoida, siis võiks endale Nobeli auhinna anda ning kõik teised vallajuhid plaksutaks tunnustavalt.”

Noorte lahkumise põhjusteks peab ta esiteks nii vähest töö- kui elukohtade arvu. Saar ütleb tungivalt, et piirkonda oleks hädasti vaja üürikortereid juurde tekitada. Ta teab, mida räägib, sest maavalitsuses töötades elas ta ema juures.

Polnud lihtsalt ühtegi teist varianti. Valla rahvaarvu stabiliseerimise ongi kohaliku vutitiimi kapten võtnud alanud aasta suurimaks eesmärgiks. See võib aga olla kontimurdev ülesanne, sest maakonnast lahkus eelmisel aastal 900 inimest ning Järva-Jaanile tegi lehva-lehva 40 asukat.

Oma ametit üritab Saar blogi abil rahvale lähemale tuua.

Tema ajaveebi on parimatel aegadel jõudnud 6000 inimest kuus. Mõtteainet saavad sealt nii külamemmed kui praeguseks kodukohast kaugemale kolinud kodanikud. Vallavanema lehekülge hinnatakse ka kõrgemal tasandil: nimelt on ta mitu korda käinud siseministeeriumi konverentsidel oma blogist ettekannet tegemas. Projekti edu pandiks on vahetu suhtlus.

“Ma mõnes mõttes kirjutan lõdva randmega,” lausub ajaga kaasas käiv Saar. “Üritan võimalikult vähe olla poliitik ja ajada lihtsalt õiget asja. See on odav võimalus olla inimestele lähedal ning avatud.”

Treeneripaberid Inglismaalt FCF Järva-Jaani SK eest on Saar platsile jooksnud koguni 236 korral ning sealhulgas palli võrku tulistanud 69 juhul.

Kes nüüd mõtiskleb, et miks klubinimi nii pikk ja lohisev on, siis tuleb vaadata tagasi koostööle FC Floraga. Viimased neli aastat aga võistkonnad omavahel suhelnud pole ning tiimi kapteni sõnul üritatakse varsti nimi veidi inimlikumaks muuta. Järva-Jaanis on igatahes vutt au sees. Paide legendaarne treener Viktor Mets käib korra nädalas lasteaiapõngerjatele ning 1.–6. klassi koolijuntsudele teadmisi jagamas ning teise koolilaste harjutuskorra viivad kahasse läbi Taavi Idavain ning siinse loo kangelane (kellel muide treeneripaber saadud Archimedese projekti raames otse Inglismaalt Lancaster Morecambe College’ist!). Peale selle pallib mitu kohalikku noort liigatasemel Paide Linnameeskonna eest.

On ju sealt kandist pärit nii mõnigi eesti vutisõbrale tuttav nimi: Tõnis Vanna, Aiko Orgla ja Ervin Kõll. Kuna FCF Järva-Jaani SK-l noortegruppe ei ole, siis läheb kogu aur täiskasvanute tiimile. Mullu saadi 3. liiga idatsoonis auväärne 4. koht. Kui paljudele madalamate liigade meeskondadele tekitab probleeme pallurite mänguks kokku kraapimine, siis järvajaanilastel säärast probleemi ei ole. Klubi kuulsus liigub ka teistesse maakonna asulatesse. Nii on kaks meest Paidest, 2014 VEEBRUAR JALKA

23

persoon Foto: Lembit Peegel

Arto Saar (seisab vasakul) unistuste bändi koosseisus Estonia laval hooaja lõpugalal. Solistid on Stig Rästa ja Liis Lemsalu.

üks türilane avaldas soovi nende eest mängida ning uuel hooajal võib suure tõenäosusega näha koosseisus ka Eestimaa südames elavat uruguaylast, kes ründefaasis olevat hea tehniline mängija, kuid kaitsemängus peab naerusui seletava Saare sõnul veel vaeva nägema.

Kodusel Kasekopli staadionil pakutakse üht-teist ka publikule, nii on viimased kolm aastat saanud kohtumiste külastajad endale mälestuseks mängukava, peale selle korraldatakse pealtvaatajatele erinevaid poolajamänge ning aeg-ajalt tellitakse fännidele salle. Lihtsalt seepärast, et oleks mõnus kogukonnatunne. Klubi endale ebarealistlikke eesmärke nagu “kümne aastaga Eesti meistriks” ei sea.

Näpib basskitarri Küll on endale sihid ette võtnud kohalik tantsurühm JüridMarid, mille liikmeks vallajuht on. Nimelt üritatakse pääseda sel aastal toimuvale järjekordsele laulu- ja tantsupeole. Muidu tegeleb trupp pigem karaktertantsuga, kus on küll rahvatantsu sugemeid, kuid palju muudki. Nii pole imestada, et Jürid-Marid võivad puusi hööritada nii Mozarti kui laulu “Eesti mees on tantsulõvi” saatel. Viimase kava puändiks on tugevama sugupoole paljad ülakehad, mis publikus olevad naised kiljuma ajab!

Järva-Jaani vallas tegeleb tantsuga muide umbes 200 inimest, mis on üks kaheksandik kogu seal elavast rahvasummast. Telesaates “Eesti otsib tantsupealinna” neile ilmselt vastast ei oleks!

Kitarri haaras mitmekülgne Saar kätte 2002/03. hooajal, alguses sõrmitses venna pilli, hiljem hakkas bassi mängima kohalikest kuttidest koosnevas iroonilises mürapungikoosluses Pervertum Debile. “Õnneks pole punkbändi tegemiseks mingisugust muusikalist haridust vaja,” on Saar õnnelik, et ka iseõppinud muusikasõber leiab endale sobiva pundi.

Miks sai tihti ansamblites naljade osaliseks langeva basskitarristi tiitli omale just Saar, ei mäleta keegi. Võibolla oli põhjuseks tema vend, kes kunagi sama instrumenti näppis.

Igatahes pidi keegi neljakeelelist mängima ning kuna Saar talub hästi ka huumorit, siis oligi sobiv kandidaat leitud.

Eelmisel aastal logistilistel põhjustel mitte ühtegi proovi teinud Pervertum Debile tähtis osa on sotsiaalsetel vaatlustel põhinevad sõnad. Näiteks lööklaul “Kevad on rõve”, mis 24

JALKA VEEBRUAR 2014

taunib sulava lume ning vuliseva veega tekkivaid probleeme selles üldsuse poolt kauniks kuulutatud aastaajas.

Jalgpalligalal unistuste bändi rivistuses pilli käsitsenud Saar leiab, et pungil ning vutil on nii mõndagi ühist.

“Mõlemad on väga emotsionaalsed tegevused,” räägib asjatundja. “Punk on vahetu, pannakse, nagu sülg suhu toob.

Jalgpall ka, vahepeal lähed väljakule ja unustad maailma ära.”

Ta jätkab veelgi kavalama võrdlusega: “Madalamad liigad ongi nagu punk. Sa ei pea oskama, aga peaasi, et sa tahad.

Premium liigas pead nooti ka tundma ja suutma treeneri taktikepi all mängida. Kehvemal tasemel mängid mööda, aga keegi ei pane pahaks.”

Vaat sedasi arvab mees, kes muide korraldab üritust JärvaJaani Kevadrock, mis pakub esinemisvõimalust Järvamaa noortebändidele, kes saavad hiljem koos publikuga jälgida ka Pervertum Debile ning ühe suurema nime muusikalisi oskuseid (üritust on väisanud näiteks J.M.K.E., Nevesis, Orelipoiss jne). Kuidas Saarel kõigi tegevuste kõrvalt endale ja oma perele aega jääb? Kõik küsivad seda, aga vastata ta täpselt ei oska. Kes teeb, see jõuab.

Mõni intrigeeriv paar Saare meelisaladelt Muusika: Slayer vs. Metallica: Pean ütlema Metallica.

Ma olen nende peal üles kasvanud, vennad kuulasid. Nende töötlusi oleme ka bändiga teinud, peaaegu saime ka “Enter Sandmani” selgeks, aga esinema ei jõudnudki.

Jalgpall: videokordused või ei: Mulle meeldiks, kui oleks.

Umbes nagu tennises, et sa võid üks või kaks korda mängu jooksul võtta. Öeldakse, et võtab tempo maha, aga kui praegu vaadata, siis vaidluste peale kulub sama palju aega. Ma ei ole nii konservatiivne, niigi nad kasutavad ju kõrvaklappe, tehnika on juba mängus. Kohtunikke niigi palju, üks veel arvuti juurde. Ei näe probleemi.

Poliitika: surmanuhtlus või ei: Olen selle peale mõelnud ning iseenesest ei oleks ma vastu, aga see peaks olema väga karmide asjade puhul. Praegu on juriidiline süsteem nõrk ning karistamatuse tunnet on liiga palju.

mängija luubi all Foto: Lembit Peegel

Igor Subbotin

Martin Reim: “Äärmusest äärmusesse, stabiilsus puudub.

Ta pole enam nii noor mängija, peaks hooaja lõikes olema stabiilsem. On häid mänge, on halbu mänge, see teeb hindamise keerukaks.”

Terav äärepoolkaitsja Igor Subbotin tuli mullu Tallinna Levadia rivistuses Eesti meistriks. Tema oskuste kohta saab sõna klubi peatreener Marko Kristal ning kõrvalseisja arvamust toob sisse U21 ja U23 koondise peatreener, mullu TV6-s Premium liiga mänge kommenteerinud Martin Reim.

Väljakunägemine:

Õhuvõitlus:

Marko Kristal: Väljakunägemine on tal äärepoolkaitsja kohta normaalne. Üleliia hea pole, aga oma koha kohta on väga okei. Mängimist ei sega.

Martin Reim: Kuna tema positsioon on äärepoolkaitsja, siis on raske hinnata. Ründefaasis on see normaalne. Kõige halvem ei ole, aga kindlasti on arenguruumi.

Marko Kristal: Hea. Kerkib ja oskab peaga mängida.

Kui saaks võimsust juurde, et duelle õhus võita, siis selle koha pealt on kõik korras.

Martin Reim: Üks tema tugevamaid külgi. Ta on suhteliselt hea hüppevõimega, hea ajastusega ning lööb väravaid peaga.

Jõud:

Vastupidavus:

Marko Kristal: Jõudu võiks rohkem olla. Ta on viimaste aastatega kõvasti juurde pannud, aga rahvusvahelise jalgpalli jaoks võiks jõulisem olla.

Martin Reim: Ta on äärepoolkaitsja kohta suhteliselt pikk ja jõuline, et oma positsiooni mängida.

Seal ongi just pigem vaja vastupidavust, et allaüles töötada, kui näiteks robustset või füüsilist jõudu. Eeldused on olemas, aga A-koondisse jõudmiseks tuleb hüpe edasi teha.

Marko Kristal: Joosta jõuab, tööd jõuab teha. Pole midagi halba öelda.

Martin Reim: Arvan, et mingil määral olemas, aga kindlasti mitte rahvusvahelisel tasemel. Positsioonist lähtuvalt peab olema väga heal tasemel, et jõuda korralikult töötada. Tal on eeldusi veel paremaks saada.

Sisu: Marko Kristal: Sisu on täitsa olemas.

Kui ikka räägid talle, et peab võitlusesse minema, siis ka läheb. Tahab kõvasti ja midagi pole ette heita.

Martin Reim: Kui võtta kohtumisi eraldi, siis viimane U23 koondis Türgi vastu oli tal väga hea mäng. Levadias olen ka näinud sisukaid mänge, kus ta oli parim mees ja lõi väravaid. Hooaja teine pool vajus natuke ära. Seal võib olla sisuga natuke tegemist, et pole alati täielikult keskendunud.

Liikuvus: Marko Kristal: Ütleme, et võiks parem olla, aga ei saa nuriseda. Natuke sellist plastilisust võiks rohkem olla.

Martin Reim: Palju seotud vastupidavuse, jõu, platsinägemise ja sisuga. Võib olla liikuv, kui tal on vorm. Aga kohati võib jääda passiivseks ja mängupildist välja.

Tehnika: Marko Kristal: Tehnika on korralik, kohapealt on väga hea, kiiruse pealt tuleb tehnika ka juba paremini välja, aga saaks juurde panna.

Martin Reim: Ma arvan, et löögitehnika ja palliga liikumine on täitsa korralikul tasemel. Saab hakkama, oskab lüüa, tsenderdada.

Jälle – et mis mõõdupuuks võtame.

Sündinud: 23.06.1990 Eesti tasemel Klubi: Tallinna FC Levadia hea, maailmaEelmised klubid: tasemel tuleb Maardu FC Levadia, Maardu kõvasti juurde panEsteve na. Võib olla kaitsjatele väga Eelmised treenerid: suureks peavaluks, aga võib ka Valeri Brõlin,Aleksandr Pušmängudes palju palle kaotada, tov, Igor Prins, Marko Kristal kui tehnika alt veab.

Kiirus: Marko Kristal: Stardikiirus pole kõige parem, aga kui kiiruse üles saab, on tegelikult hea. Äärepoolkaitsja kohta hea.

Martin Reim: Ma arvan, et see on suhteliselt hea. Kiirus ilma pallita ja palliga on Eesti mõistes korralik, rahvusvahelisel tasemel tavaline.

cv

Löök & sööt: Marko Kristal: Kohapealt tsenderdades väga hea. Löögistabiilsust peab sättima ja tsenderdusi kiiruse pealt arendama.

Oskused on sees olemas, tuleb treeningutega välja tuua.

Martin Reim: Äärepoolkaitsja on selline positsioon, kus on palju tsenderdusi ja lööke. Söödumäng ei olegi võibolla alati esikohal. Korralik löök mõlema jalaga ning on võimeline tegema väga häid korralikke tsenderdusi.

2014 VEEBRUAR JALKA

25

premium liiga

Klubide Facebooki-fännid staadioneid ei ummista Karule meeldib mesi, inimesele jalgpall. Aga kui mõmmi läheb loodusesse magusajahile, siis eestlased väljendavad oma huvi pigem Facebookis. Kuidas publikumagnetid rahvast meelitavad, mis nipid neil veel taskus varuks on ning mida näitab sotsiaalmeedia statistika?

Foto: Lembit Peegel

Siim Kera

P

ublikuprobleemist rääkimisest ei väsi tõsihingeline eesti vutifänn ilmselt kunagi ära, olgu ta noor, vana, sileda lõua või habemega. Õnneks rühib vutikultuur tasa ja targu auruveduri kombel edasi (2013. aastal veetis kõrgliiga mängudel aega 38 753 pealtvaatajat ehk 4435 inimest rohkem kui aasta varem) ning klubid mõistavad järjest enam, mida teha, et kogukonnas nähtavad olla. Möödunud hooaja kolm kõvemat publikumagnetit olid Tartu Tammeka (kodumängude keskmine 357), Tallinna FC Flora (336) ning Tallinna FC Levadia (305). Kuidas nad pealtvaatajate tabeli tippu jõudsid ja mis turunduskäiguga uuel hooajal edasi kihutatakse?

Kõik klubitegelased jäävad numbritega rahule, kuid samas on siililegi selge, et tegemist pole piiriga ning potentsiaali on rohkemaks, kuid selleks tuleb tööd teha, mitte käed rüppe istuma jääda.

Flora kommertsdirektorile Jaanus Pruulile tekitab heameelt fakt, et 2012. aasta 227 pealtvaataja suuruse publikuarvu pealt on üsna arvestatav tõus tulnud.

“Hooaja alguses panime endale eesmärgiks 400 inimest,” tunnistab Pruuli.

“Kuid kasv oli ikkagi oluline ning arvesse tuleb võtta sedagi, et meil polnud kõige õnnestunum hooaeg. Samas on 200, 300 või 500 pealtvaatajat ikkagi naeruväärselt väike hulk.”

26

JALKA VEEBRUAR 2014

Sellist ideaalpilti näeb esialgu harva: terve perekond Premium liiga mängu pileteid ostmas.

Kui vanasõna annab teada, et hunt kodu lähedalt ei murra, siis jalgpalliklubid peavad heas mõttes olema just need susid, kes enda ümbruskonna inimeste tähelepanu tõmbavad. Tartu Tammeka president Jane Afshari arvates oli just see üks Tartu klubi publikuedu võtmetest.

“Tähtis oli inimesteni jõuda,” avab ta filosoofiat. “Mõtlesime välja, kuidas inimestele teada anda, et mängud üldse toimuvad, informeerisime lapsevanemaid.”

Lastevanematele rõhus Floragi,

Pruuli sõnul hakati neid mängudeks A. Le Coq Arena vipi-lounge’i kutsuma ja nii mõnegi kohtumise ajal jälgis sealt matši ligi 100 isa-ema. Küll vajab Kitseküla (staadion asub tegelikult Kitse-, mitte Lillekülas – toim.) tiim just seda, millega taaralinlased möödunud aastal suurepäraselt hakkama said ehk siis inimeste teadlikkuse tõstmist.

Oma ümbruses luusis ringi Levadia, kes hoidis lähedast piirkonda oma tegevustega kursis ning jäi lootma

premium liiga nende soovi peale end külastada. Nende publikunumbrile aitasid kahtlemata kaasa head esitused Premium liigas, nii teadis publik, mida oodata.

Juuresolevast tabelist on näha, mitu protsenti fännidest jõudis oma klubi kodumängudele. Pilt võiks olla roosilisem! Üle 20% like’ijatest meelitasid ainsana staadionile Tammeka ja Sillamäe Kalev. Idavirulaste saavutust – 115,3% – aga ei tasu ülehinnata, sest 156 fänni Facebookis pole küll number, mille üle vähimatki uhkust tunda. Igatahes tuleb välja vana tõde, et inimesed on varmad internetis huvi üles näitama, aga reaalsuses on asjad teistmoodi. Kõige elavamaks näiteks on Nõmme Kalju, kelle 13 505 (respektaabel number, müts maha) fännist viitsis jalad alla võtta ning tipa-tapa Kadriorgu sammuda 1,85%.

“See on vähem kui kõige populaarsemas poepiimas rasva,” ütleks maailma ebarelevantseim mees.

Jane Afsharit Tammeka 21,7% üllatas ning mitte positiivses mõttes.

Ta uskus rohkemat! Eks muidugi tuleb kõikide tiimide juures arvestada, et kindlasti on nende sotsiaalmeediakontole tee leidnud ka inimesed, kes ei ela klubiga samas linnas või pesitsevad hoopiski välismaal.

Tallinna Levadia tegevjuht Theimo Tülp leiab, et klubi toetajad vajavad rohkem lähenemist ja nende poole pöördumist, siis võivad nad ka internetist mängupäevale jõuda. Pruuli aga toob välja hiljuti toimunud Facebooki-koolituse, kus selgus, et A. Le Coq Arena asunike klubi Facebooki kontseptsioon oli liialt uudiste- ning mängudekeskne. Noor hing tahab rohkem kergemat sisu, mida edaspidi ka toota üritatakse. Küll ei tähenda see Pruuli sõnul suuri loosimismänge ning raha jagamist. Kui teha tohutult reklaami ning pakkuda rahvale tasuta kohtumisi, siis tulevad tema sõnul inimesed staadionile tsirkust ootama, mitte jalgpalli vaatama.

Nii Afshar, Pruuli kui Tülp peavad aga sotsiaalmeedia kanaleid väga tähtsaks, nii pääseb noortele kergemalt ligi.

Samas on Tammeka juhi sõnul internetis kerge märkamatuks jääda.

“Meil on vaja loomingulisi ideid,” toob Afshar välja. “Silma peab paistma, aga sotsiaalmeedia massi on väga kerge ära kaduda, infot on seal palju.”

Twitteris Youtube’i jälgijate kanali arv vaatamiste (seisuga arv (seisuga 10.1.2014) 10.1.2014)

2013. aasta kodumängude keskmine

Facebooki fännide arv (seisuga 10.01.2014)

Tartu JK Tammeka

357

1644

21,7

86

134 346

Tallinna FC Flora

336

3516

9,6

-

158 983

Klubi

Mitu % FB fännidest käib mängul?

Tallinna FC Levadia

305

2217

13,7

-

11 575

Nõmme JK Kalju

250

13 505

1,85

68

43 735

JK Sillamäe Kalev

180

156

115,3

-

21 571

Paide Linnameeskond

178

956

18,6

37

47 114

Tallinna FC Infonet

155

4033

3,8

26

451

JK Tallinna Kalev

147

2621

5,6

155

57 447

FC Kuressaare

138

1363

10,1

442

68 564

Narva JK Trans

107

906

11,8

65

77 870

Ashfar kiidab ka klubi endiseid töötajaid Kalle Paasi, Erki Tarrot ning Veiko Sood, kes turundusvaldkonnas tegid ära kõva töö.

Florakad ja ka vutisõbrad hindavad kõrgelt Youtube’i kanalit TV Flora, millel kokku 158 983 vaatamist, mis ka Premium liiga meeskondade parim näit. Pruuli lausub, et tänu varasemale ajakirjanduskogemusele ei olnud tal raske seda käima lükata. Igatahes loodab ta leida juurde vabatahtlikke, kes aitaks sinna sisu toota. Kuigi Flora palgaline on ääretult rõõmus, et kohalikku liigat jõuab järjest rohkem tele- ning arvutiekraanidele, võtab see TV Floralt teatud uudisväärtust ära.

Twitter pole populaarne “See eksklusiivsus on kadunud, et paneme ise väravad üles ja kõik vaatavad ainult meie kanalist, nüüd tuleb neid ka teisi teid pidi,” seletab enne jalgpalliklubi juurde tööle asumist rahvusringhäälingu spordiportaali vastutava toimetajana leiba teeninud Pruuli. Kuigi videomeedias läheb Floral hästi ja varsti plaanitakse ka Instagrami konto avada, siis Twitterisse pole nad veel näiteks jõudnudki, kuigi selle peale on mõeldud. Samas ei tasu häbeneda, samamoodi pole mikroblogi keskkonna võimalusi kasutanud Tallinna Levadia ning Sillamäe Kalev. Tõsi on muidugi seegi, et Twitter pole siinmail üüratuma suurt populaarsust kunagi nautinud, mullu mais säutsus igapäevaselt umbes 6000 eestlast ning kasutajakonto peaks olema 30 000 kaasmaalasel, kuid paljud neist on veebilehe hüljanud. Võrdluseks

– maailmas kasutab Twitterit natuke alla 650 miljoni inimese. Eesti klubidest juhib Twitteri arvestuses esiliigasse langenud Kuressaare, kel 442 jälgijat.

Teistel on huvilisi juba märgatavalt vähem, paljud klubid ei kasuta seda regulaarselt ning Paide Linnameeskond postitab oma nime alt kõigest mängijatele teadmiseks trenniaegu.

2014. aasta turunduse kohta Afsharil mingisuguseid konkreetseid plaane ei ole.

Tahetakse samamoodi edasi minna ning iga külje pealt töötada, et inimestel oleks vutti mõnus, turvaline ning atraktiivne jälgida. Flora jätkab sama rada pidi ning ühtlasi üritatakse oma fännirühmitusse Viies Sektor uusi tulihingelisi inimesi leida. Hetkel on Flora poolehoidjal väga raske leida infot, kuidas fännidega liituda saaks, seda üritataksegi parandada. Tülbi sõnul loodab Levadia muuhulgas sportlike saavutuste kordamisele ning seeläbi veel märgatumaks saamisele.

Algaval hooajal ulatab klubidele oma abikäe Premium liiga arendusjuht Veiko Soo, kes soovib olla nõuandja ning soovitaja rollis.

“Minu nägemuses aitan klubisid nii nõu kui jõuga,” tuleb esile ta plaan.

“Peame koos analüüsima, leidma paremaid lahendusi ning suurendama publikunumbreid.”

Ennekõike ootab ta, et klubid näitavad ise üles soovi korraldada hea kodumäng, mis pakub publikule naudingut, ning loodetavasti ei pea ta kuulma võistkondadelt stamplauseid nagu “Meil ei ole raha ega võimalusi”.

Nagu mängijalgi, algab ka klubil kõik tahtmisest.

2014 VEEBRUAR JALKA

27

treener

Kalev Kajak oma 천pilastega treeningul.

Foto: Aldo Luud

28

JALKA VEEBRUAR 2014

treener

Kalev Kajak:

jalgpalli juurde tõid mind lapsed “Ega mul endal mingit kogemust ei olnud. Olin varem tegelenud kergejõustikuga ning põhiliselt ainult jooksnud, jooksnud ja veel kord jooksnud,” meenutab Tartu SK 10 Premiumi vedaja Kalev Kajak oma varasemaid spordiharrastusi enne jalgpallile sõrme andmist.

Madis Kalvet, Postimees

S

pordihuviliste teekonnad meelisalade manu on tihtilugu ootamatud ja huvitavad. Aastakümneid Tartu SK 10-s tegev olnud Kalev Kajak tunnistab, et tee jalgpalli juurde avasid talle alles oma lapsed, enne seda mõõtis ta staadioniringe ümber rohelise muruplatsi, kus teised palli lõid.

“Jalgpalli juurde jõudsin samamoodi nagu paljudki laste kaudu, mõlemad poisid käisid mul Märt Räli juures harjutamas,” meenutab Kajak oma treeneriteekonna algust. “Kui 1995. aastal klubi (SK 10) tegime, siis istusin neli aastat abitreenerina Räli kõrval ja õppisin temalt kõiki saladusi.”

Tihtilugu läheb aga nii, et kui oled juba mingi asjaga seotud, siis sügavamale kaevumine on vältimatu.

“1999. või 2000. aastal ütles Räli mulle, et kaua ma siin tema kõrval vingun, et võtku ma ise üks rühm ja hakaku ka asjaga tõsisemalt tegelema,” räägib Kajak. “Nii jõudsingi esimese päris oma trennini, kus esmalt oli kohal vaid kuus last, järgmine nädal oli neid aga juba 16.

2003. aastal lõpetasin treenerikursused ja sellest ajast peale olen käinud jalgpalliliidu korraldatavatel infopäevadel. Selles mõttes olen alles alghariduse juures.”

Siiski tunnistab Kajak, et alati ei ole treeningrühmade täitumine just kõige lihtsam, kuna Tartus tuleb kõvasti konkureerida nii korvpalli, kergejõustiku kui ka teiste jalgpallitrennidega.

“Konkurents on olemas. Jalgpalliklubid kipuvad Tartus aga üksteisele ära panema ja mängijaid üle meelitama,” toob ta välja ühe valusa probleemi. “Siiski võin käsi südamel tunnistada, et SK 10 ei ole selliste asjadega tegelenud ja kõik

on ise meie juurde tee leidnud.”

End peab Kajak aga kindlaks SK 10 klubi patrioodiks ja mõnda teise tiimi siirdumine oleks tema sõnul küllaltki mõeldamatu. Kui Räli 2005. aastal kõrvale astus, jäi Kajak ise asja vedama.

Ta räägib, kuidas klubi nime sai: “Klubi tegelik nimi on SK 10 ja see on tulnud kümnenda keskkooli järgi, Räli oli seal õpetaja ning nii tuli ka nimi. Premium lisandus hiljem. Eks need asjad tavaliselt ikka niiviisi käivad, et kellegi laps käib trennis ja siis hakatakse seda toetama.”

Kui jalgpallist räägitakse tihtilugu kui meeste ja poiste spordialast, siis ka õrnem

KLUBI NIMEST

Klubi tegelik nimi on SK 10 ja see on tulnud kümnenda keskkooli järgi, Räli oli seal õpetaja ning nii tuli ka nimi.

Premium lisandus hiljem. sugupool teeb palliplatsil aina enam tegusid. Nii on SK 10 noortetöö koordineerija juhendanud mitut tüdrukute võistkonda. Samas tunnistab ta, et asjad ei ole alati just kõige lihtsamalt kulgenud.

Esimene katse 2007. aastal lõppes sellega, et tüdrukud pidasid neli kuud vastu ja siis olid kõik kadunud. Kajaku sõnul suudavad poisid omavahel probleemid ise ära klaarida, aga tüdrukutel hõõguvad asjad tuha all ja lahendused tulevad raskelt.

Samas on tüdrukutega alguses kergem, kuna nad on väga õpihimulised. Hiljem tuleb rohkem muresid, tekivad muud

huvid ja kergemini ka loobumismõtted.

Siiski ei jäänud esimene rühm tagasilöögist hoolimata viimaseks.

“Algul lubasin endale küll, et rohkem ma endale tüdrukute gruppe ei võta,” jutustab Kajak. “Ühel korral andsin aga Palamusel poistele trenni ja siis tuldi uurima, kas tüdrukutele ei tehta seda. Ütlesin, et olgu järgmine kord 18 tüdrukut koos ja siis vaatame. Järgmine kord oligi seltskond koos!”

Loomulikult oli tüdrukute rühmade võtmisel ka teisi põhjuseid. Poistega oli Kajak võitnud erinevaid medaleid ja ka tiitlivõitu maitsta saanud. Tekkis huvi, kas tüdrukutega oleks võimalik teha sama, kui alustada nullist. SK 10 on praeguseks andnud Eestile mitu tippjalgpallurit ja kuulsamad on neist Norras Sogndalis palliv äärekaitsja Taijo Teniste ning vennad Sander ja Eino Puri.

“Nemad on kõik Räli käe alt tulnud,” tunnustab Kajak ka enda mentorit.

“Kahjuks on praegu kokkupuuted nendega unarusse jäänud. Ükskord üritasime Purisid kutsuda hooaja lõpetamisele, kuid neil olid samal ajal käsil lepingute sõlmimised.”

Peagi algaval hooajal SK 10 enam meeste esindustiimi välja ei pane ja kahtluse all on ka esindusnaiskonna jätkamine. Siiski rõhutab Kajak, et klubi ei ole mitte kuhugi kadumas ja rõhk on pandud noortele.

“Klubi pealikuna leidsin, et selline raha põletamine ja peale maksmine tuleb ära lõpetada,” põhjendab ta esindusmeeskonnast loobumist. “Tahame tegeleda laste ja noortega. Kusagil ei ole ju kirjas, et peame meeste Eesti meistrivõistlustel mängima.”

2014 VEEBRUAR JALKA

29

SUPERKARIKAS

2014

FC LEVADIA vs FC FLORA

25. veebruar kell19:00 Sportland Arena

Hooaja avam채ngu pilet: 2 EUR. LHV jalgpallikaardi ja Jalgpallihaigla liikmekaardiga, 2008 ja hiljem s체ndinud tasuta!

Paul Pogba Prantsusmaa

Torino Juventus

2014 VEEBRUAR JALKA

31

Diego Costa

Brasiilia/Hispaania

Madridi Atletico

Foto: Paul White/AP/Scanpix

Simon Mignolet Belgia

Liverpool

33

2014 VEEBRUAR JALKA

Foto: Lembit Peegel

Siim Tenno

Tartu Tammeka

Foto: Lynne Cameron/Scanpix

Foto: Giampiero Sposito/Reuters/Scanpix

38

JALKA VEEBRUAR 2014

saalijalgpall

Saaliliiga uustulnukad käivad eri radu pidi Naljakas mäng see jalgpall, ühel aastal harjud võitmisega, teisel kaotamisega. Umbes nii on läinud Nõmme BSC Triobetil, kes esiliiga võitjana vireleb meistriliiga põhjas. Hoopis edukamalt suudab tippudele peavalu valmistada aga üleminekumängude abil kõrgemale tasemele rühkinud Rummu Dünamo.

Siim Kera

S

avaldab mees taustsüsteemi. aalijalgpalli meistrilii“Meistriliigas aga mängitakse gasse pinevaid heitlusi palju standardolukordade peale jagub, jaanuari keskning tugevamad meeskonnad paiga seisuga lahutas tabeli kasutavad neid ka hästi ära.” esimest FC Raketat ning Samas usub mees, et kui kolmandat, mullust meistrit kaht liigat kõrvutada, siis neist SK Augur Enemati 3 punkti, madalamas on tase ühtlasem nende vahele oli end presning meeskonnad võrdsemad. sinud FC Anži Tallinn, kes Esiliigas on võimalik heal paari punktiga liidrite taga päeval kõiki võita ja halval sörkis. Täiesti erinevat elu kõigilt pähe saada, kuigi Anži elavad aga eelmisel hooajal alistamine annab kindlasti ka esiliigast kõrgliigasse tõusFoto: Karina Kompus teistele nõrgema tasemega nud, pigem rannajalgpallitiiNõmme BSC (paremal) üritab jalgu alla saada. klubidele lootuskiiri. mina tuntud Nõmme BSC Huvitav on see, et kui moTriobet ning Vasalemma tivatsioonipuudust võiks karta viimasel nulli peal olek tuli üllatusena. Pigem Jalgpalliklubi meestel põhinev Rummu kohal olevad nõmmekad, siis pigem loodeti, et tabeli teise poolega suudeDünamo. Esimene neist haaras mullu pelgab sellepärast Gross. takse fifty-fifty heidelda. Samas tõdeb enda kätte esiliiga tiitli, kuid prae“Väljas mängisime II liigas ning pallur, et keegi neist peajagu üle pole. gu vaevleb tabeli lõpuosas (esimesed seal olime esimeses ringis väga head, “Väga vähe jääb puudu,” vaatab ta punktid ehk ka esimene võit saadi alles kuid pärast läks mäng käest ja kätte karmile tõele näkku. “Eks me ole proo10. voorus). Sisukat mängu pakub aga Kohilas kodumänge pidav Rummu Dü- vinud oma taktikaid kohandada ja proo- seda enam ei saanudki,” toob ta välja namo, kes suutis nõmmekatele esimesed vida vastaseid üllatada, kuid kuna teeme miks hirmu-uss hinge pugenud. Samas loodab ta, et kui tabeli alumiselt poolelt punktid kinkinud mängupäeval alistada ühe trenni nädalas, siis on see raske.” kaotusi ei tule, siis suudavad mehed Tuska teeb just see, et mängus saasaalijalgpalli superkarika omaniku Anži kindlaks jääda. Aniko usub, et neil võib dakse väravavõimalusi üsna vähe ning ning positsioneerub tabeli keskosas. motivatsioon puhkusele sõita siis, kui kui mõni neist peaks sülle kukkuma, Dünamo mängija Peeter Gross usub saadaks 10 : 0 kaotusi, väikesed allajääteadvat mulluse esiliiga parimate mudas siis ei suudeta palli väravavahist mööda mised selles vallas probleemi ei tekita. suunata. Samas panevad vastastiimid siplemise põhjust.

Kui BSC Triobeti põhirõhk läheb jala pedaalile, kui BSC Triobet peaks “Nad on jäänud samale tasemele,” suvel liivas madistamisele, mullu saadi kaitses mõne eksimuse tegema, ning usub 7 : 4 võidumängus Anži vastugi möödalaskmised realiseerib vastasvõist- rannavuti meistriliigas kolmas koht, siis skoorinud mees. “Neil on rannajalgviimati 2010/2011. hooajal saalijalgpalli kond üsna kergelt ära. Just individuaalpalli ning teise liiga poisid, värsket ne osavus on Aniko sõnul (peale tempo) kõrgliigas osalenud Rummu kõlgub verd ei võtnud juurde, mõtlesid vana suure vutimängu sees ning väravate üks meistriliiga ja esiliiga vahedest. lihaga hakkama saada. Peksupoisid nad löömise vahel. Kuna Rummu Dünamo Samas tulevad kõrgliigas tugevalt muidugi pole ning nendega on raske treener Eduard Hmeljov juhendab Vamängu ka meeskondlikud omadused. mängida, aga midagi jääb puudu.”

Grossi sõnul on tugevuselt teise taseme- salemma Jalgpalliklubis noori, siis tuleb Nõmme BSC Triobeti kaitsja Andka nende peale mõelda, ei saa ainult ga võrreldes suurem roll seisval mängul. reas Aniko tunnistab, et nii rasket katsaali peale minna. Poistele on ju suvel “Esiliigas on pigem suure jalgpalli sumust ei oodatud. Muidugi oldi valmis, tegevust vaja! et meistriliiga on raskem, kuid nii pikalt tiimid ning kokkumängimist vähe,” 2014 VEEBRUAR JALKA

39

jalgpallihaigla Foto: Lembit Peegel

Jalgpallihaigla üks tunnuseid: Eesti koondise hiigelsärk.

Kodusõda fännitribüünil Kas Kojamehe juhtimise all oli MTÜ Jalgpallihaigla liialt seotud IRLiga? Kas see peletas inimesi eemale?

Kas Jalgpallihaigla peaks ühendama kõiki koondist toetavaid fänne? Kas 651 organiseerunud liiget pole liiga vähe?

Mis toimub A. Le Coq Arena fännitribüünil?

Indrek Schwede

M

ullu oktoobris pani ameti maha MTÜ Jalgpallihaigla juht Tarmo Kruusimäe ehk Kojamees. Kuluaaridest kostab, et see oli sunnitud käik. Novembris uueks juhatuse esimeheks saanud Mari-Helene Kaber kinnitab, et Kojamehe lahkumine tuli üllatusena ja teda ümber veenda ei õnnestunud.

“Me olime sunnitud ise juhtima asuma,” seletab Kaber. “Võimuvahetus ei olnud meie algatus. Kindlasti ei lahkunud ta sunnitult. Juhatuse esimehena ta küsis, kas temaga on probleeme, ja kellelgi polnud.”

Kaberi sõnul kurtnud Kojamees, et ta ei tunne meeskonna toetust oma selja taga, et lüüa lahinguid. Juhatusele jäänud häguseks, kelle vastu peab sõdima.

Kojamees nõustub, et tema lahkumise põhjus oli laiapõhjalise toetuse puudumine. “Oli tunda koostööpartnerite

40

JALKA VEEBRUAR 2014

toetuse jahenemist,” vihjab Kojamees Eesti Jalgpalli Liidu peale, soovimata väljaöeldut täpsustada. “( Jalgpallihaigla) juhatus hakkas hanguma oma tegevusetusega.”

Üle 150 “surnud” liikme Mida me Jalgpallihaiglast õieti teame?

Et see on Eesti koondise suurim ja vististi ainuke organiseeritud toetajaskond. Teame kahte suurt lippu lõunatribüünil ja sellele sekundeerivat koondise sinist hiigelsärki. Teame nende viimasel ajal kokkukuivanud mängueelseid rongkäike linnast staadionile. Teame nende valvekoerarolli: kui ikka hümniesitaja tõlgendus Paciuse “Isamaast” ei meeldi, võib laulja pärast mängu linna peal molli saada, nagu juhtus Ewert Sundjaga 2008. aastal. Teame nende kiiduväärset toetust koondisele välismängudel.

Silma on jäänud ka asjaolu, et hoolimata jalgpalli arengust pole sinine fännisektor A. Le Coq Arena lõunatribüünil eriti laienenud. Ääred on ikka hõredad. Mis on takistanud Jalgpallihaigla arvulist kosumist? Arvestades Eesti koondise väliselt väga laiapõhjalist toetust, tundub 651 Jalgpallihaigla liiget kuidagi vähe. Hullem veel – üle 150 liikme pole oma liikmekaarti isegi välja võtnud.

“Meile tuldi hordidega liikmeks enne kodumängu Inglismaaga, et saada mängupileteid,” selgitab Kojamees. “Enamikus sealt ongi pärit need rohkem kui 150 väljavõtmata liikmekaarti.”

Mari-Helene Kaberi sõnul tehti nullindate keskpaigas palju selle nimel, et tõsta liikmeskonna arvu – et oleks olemas arvestatav mass, mis annaks Jalgpallihaiglale tõsiseltvõetavuse.

Samas pole selge, kui paljudel liikmetel

jalgpallihaigla on kuuluvustunnet Jalgpallihaiglaga.

Paljud liikmemaksu ei tasu. Tasutud liikmemaks tagab muuhulgas, et saad osta piletipakette koondise mängudele.

Muidugi on liikmeid, kes on tegevad ka klubides ja saavad sealtkaudu osta pääsmeid nõutumatele mängudele.

Kojamehe sõnul on liikmete loomulik juurdekasv olnud stabiilselt kümme inimest aastas. Vaid esimene sada tuli üle kivide-kändude.

“Nagu iga organisatsiooni puhul, on ka meil nõnda, et 10% mõtleb kaasa, 5% panustab isiklikku aega ja 7% pole kunagi millegagi rahul,” sõnastab Kojamees universaalse reegli.

Praeguse liikmeskonna suuruse kohta küsib Kojamees: mida mõõdikuks võtta? Ja mõtiskleb valju häälega edasi: “Oluline on meie vaimne potents ja suutlikkus panna küljetribüünid kaasa elama. Ma ei pea silmas kõigi tribüünide sünkroonset ühistegevust.

Me toidame ka teiste inimeste usku ja lootust. Meeskond näeb, et raskel hetkel neid ei jäeta. Küljetribüünid võivad meeskonna maha jätta, aga meie oleme 12. mängija.”

Jalgpallihaigla – liiga rahvuslik?

Mõni aasta tagasi rääkis Kojamees, et fännitribüünil kehtib demokraatia ja kellegi dikteerimisel laulurütmi üles ei võeta. Igaüks võib alustada ja sõltub kaaslastest, kas tullakse kaasa või mitte. Aga sel juhul tekib küsimus, kui efektiivne on 12. mängija, kui toetus koondisele on koordineerimata.

“No see on minu nägemus, et valitseks demokraatia ja vabadus laulmise puhul,” selgitab Kojamees tribüünitaktikat. “Mujal on ehk tõesti olemas eeslaulja, aga meid toetab orkester.

Klubifännid on ehk organiseerunumad, aga neil on ka hoopis teine rütm, sest klubimänge toimub sagedamini.”

Kojamees räägib, et proovis organisatsiooni juhtida demokraatlikult, et see ei oleks tema nägu. Jutt ei klapi sellega, mida mäletab Mari-Helene Kaber, kelle sõnul ei juhtinud Kojamees Jalgpallihaiglat demokraatlikult, ikka vastupidi.

“Paljudest juba teoks tehtud asjadest kuulis juhatus tagantjärele,” ütleb Kaber. “Mõne lolluse oleksime kindlasti maha hääletanud, kui oleksime sellest teadnud.”

“Meil oli kokkulepe, et kui meilile ööpäeva jooksul ei vastata, ollakse asjaga nõus,” pareerib Kojamees. “Esimees esindabki organisatsiooni, talle antakse voli võtta vastu kiireid otsuseid. Ega mina üksi Jalgpallihaiglat esindanud.

Intervjuusid andsid ka teised, näiteks Papa. Hingasime ja mõtlesime ühtemoodi. Aga no kui nad nii ütlevad ...

See on nende arvamus.”

FÄNN TEEB TÖÖD

Tribüüni keskele on nooremat verd vaja, et seal jaksataks 90 minutit laulda.

Sinna tullakse tööle. Kelle huvi on iga mängudetaili näha, peaks seda tegema teleri vahendusel.

Kojamehe persoon on vastakaid arvamusi esile kutsunud teistelgi põhjustel. Jalgpallihaigla kontekstis on paljusid häirinud tema IRLi taust.

“Jalgpallihaigla lihtliikmena oli mul see probleem, et läksime liiga poliitiliseks,” räägib Mari-Helene Kaber. “Ma ei suutnud end seostada rahvusluse teemaga. Aga ma ei läinud ka ütlema, et me ei võiks sellega tegeleda. Poleks ju õige kätt ette panna, et Eesti vabariigi aastapäeva tähistada.”

Kaberi sõnul kippusid Jalgpallihaigla ja IRLi rahvuslikum pool segunema ja see põimitus pärssis paljude inimesFoto: Lembit Peegel

Haigla uus juht Mari-Helene Kaber: liikmeks olek ei tohiks olla poliitiline seisukohavõtt.

te kaasalöömist. Kas ei läinud korda poliitika või oldi teiste poliitiliste vaadetega.

“Mulle hullult meeldib ja läheb korda Jalgpallihaigla,” räägib Kaber. “Väljastpoolt inimestele paistis see varem seoses Kojamehega tugeva rahvusliku taustaga organisatsioonina ja mul oli raske selgitada, et see on kõige ägedam asi maa peal.”

“Kas siis rahvuskoondise fännid peavad olema mittepatrioodid?” imestab Kojamees. “Oleme kasvatanud suure hulga patrioote ja olnud eeskujuks teistele spordialadele, kasvatades ka nende seas patriotismi. Kunagi ütlesid skeptikud, et mis sa vaatad jalgpalli: 22 lolli ajavad palli taga ja nagunii saab Eesti peksa. Tänapäeval käib mäng vileni – Eesti ei saa enam peksa. Igaühel on õigus kuuluda kusagile. Spordialaliitude eesotsas on ka poliitikud – kas keegi on sellepärast ala juurde tulnud või ära läinud? Tänu erakonda kuulumisele olen saanud kogemusi, kuidas juhtida organisatsiooni. Jalgpalliliit on väheseid alaliite, mis pole politiseeritud, ka meie pole politiseeritud.”

Kaberi sõnul on Jalgpallihaiglast pärast Kojamehe lahkumist saanud apoliitiline organisatsioon. Talle pole probleemiks, kui fännid on patrioodid ja käivad lipuheiskamistel, aga Jalgpallihaigla ise ei peaks olema selliste ettevõtmiste algataja.

“Osa fänne on lõunatribüüni tsentrist nihkunud mängude ajal äärtele – nende kuuluvustunne meie organisatsiooni on kahanenud,” arvab Kaber.

“Võibolla on ka meie liikmeskonna arvukuse vähene kasv selle taga, et tegu on justkui poliitilise seisukohavõtuga.”

Liikumine tribüünil on Kaberi sõnul loomulik, sest toimub põlvkondade vahetus: nooremad kipuvad keskele, osa vanemaid, kelle hääl enam ei kanna, liiguvad serva poole. Kaberi sõnul seoksid nad nõnda fännitribüüni küljetribüüniga. Aga muidugi on ka neid, kes enam häält suuremat ei tee, aga soovivad mängule kaasa elada otse värava taga.

“Tribüüni keskele on nooremat verd vaja, et seal jaksataks 90 minutit laulda,” ütleb Kaber ja selgitab: “Sinna tullakse tööle. Kelle huvi on iga mängudetaili näha, peaks seda tegema teleri vahendusel.”

2014 VEEBRUAR JALKA

41

jalgpallihaigla Foto: Lembit Peegel

Kojamees lahkus juhatusest, kuid võib kunagi naasta.

Kas Kojamees kandideerib tagasi?

Kojamees tunnistab, et tagasiastumise otsus ei tulnud kergelt. Aga see oli parim otsus organisatsiooni jaoks. Kojamehe sõnul on Jalgpallihaigla vundament tugev ja sissetallatud rada selline, et saab kinnisilmi edasi kõndida.

“See oli hoolivalt tehtud tagasiastumine, sest poole aasta jooksul ei tule mitte ühtegi kodumängu,” ütleb Kojamees. “Inimesena ei kao ma kuskile.”

Ta näeb oma kõrvaleastumises ka positiivseid momente: “Lootsin välja koolitada inimese, kes jätkab minu tööd. Aga kõike ei saagi ette nämmutada ja vahel pead kassipoja lihtsalt vette viskama. Et saada aru, kas sul on mantlipärijaid, on vaja mõneks ajaks kõrvale astuda. Mulle meeldib siiamaani asju orgunnida ja eks teised teadnud ka, et Kojamees teeb raudselt üksi asja ära – see on nagu ärahellitatud ja hästi poputatud lapsega. Kõik teadsid, et mina olen alati kohal.”

Võimaliku tagasi kandideerimise kohta lausub Kojamees: “Ma ei kiirusta.”

(Kui Kojamees on tutvunud artikliga enne selle trükkiminekut, nagu ta soovis, lisab ta oma tagasi kandideerimise kohta: “Käesoleva artikliga võetakse mult see võimalus.”)

Kas Kakofooniasektor on konkurent?

Läinud aasta viimasel kodumängul Aserbaidžaani vastu astus fännitribüüni serval üles Eesti klubifännide organiseeritud Kakofooniasektor. Uus rühmitus sai alguse Eesti–Türgi mängu kavast, kus Jalgpallihaigla liige Aivar Kivisiv nimetas Flora ja Kalju fänne kakofoonia tekitajateks koondise matšidel. Solvunud klubifännid otsustasid nende arvates mahakäinud Jalgpallihaiglale anda lahingu ja õppetunni ning tulidki välja niinimetatud Kakofooniasektoriga.

“See oli nii äge!” reageerib Mari-Helene Kaber siiralt. “Nad ei teinud seda vihaga haigla vastu. Koostöö oli väga hea ja kui laul keskelt lahti läks, laulsid ääred kaasa. Suurim väärtus oli see, et Viies Sektor (Flora fännid – toim.) ja Roosad Pantrid (Nõmme Kalju fännid – toim.) koostööd tegid. Klubifännidena on nende rivaliteet tugev.”

Kaber nõustub, et Jalgpallihaigla laulurepertuaar vajab värskendamist ja klubifännide panus on oodatud. Enne traditsioonilist aastalõputurniiri saadi lausa kokku ja lepiti kokku mitmes asjas. Ka selles, et keskosa ei hakkaks küljelt tulnud algatust üle laulma.

“Kas me saame vastanduda, et meie ja nemad?” küsib Kaber. “Kõik on ju koondisefännid. See on üks suur meie.”

42

JALKA VEEBRUAR 2014

Nõmme Kalju fänn Urmas Pardane pole Jalgpallihaigla liige. Ta arvab, et konkureeriv koondise fänniorganisatsioon oleks tekkinud siis, kui Kojamees jäänuks veel etteotsa.

“Asi on lahenenud,” võtab Pardane lühidalt kokku. Tema arvates ei saa liikmelisus olla omaette eesmärk. “Puhuti tundub, et pileti saamine on olulisem kui fänlus. Tähtis on ikkagi kohale minna ja kõva häält teha. Ülejäänu on tilulilu. Staadion peab laulma. Vahepeal laulis 10 inimest. Meeskond peab tundma, et tal on toetus taga. Parem vähem inimesi, aga rohkem kisa. Ja hääl peab tulema otsast (otsatribüünilt – toim.).”

Pardane ei välista, et kui asi jälle ära hakkab vajuma, peab midagi uut asemele tegema. Fänniorganisatsioone võib olla ka mitu.

Kojamehe sõnul peaks keskenduma sellele, mis meid ühendab, mitte ei erista. Koondist toetama tullaksegi ühisosa, mitte eristava pärast.

“Nii palju energiat läheb selle peale, et otsida erinevusi,” räägib Kojamees. “Kui panustada 10% sellele, mis meid ühendab, oleks ammu suuremat staadionit vaja. Jalgpallihaigla ongi see ühendaja. Varsti peaks hakkama esimese põlvkonna fännide tagasitulek – koos oma lastega. Välismaal on ammu mitu põlvkonda tribüünil.”

Haigla pole katusorganisatsioon Mari-Helene Kaberi arvates polegi Jalgpallihaigla katusorganisatsioon, mis peaks ühendama kõik koondise toetajad. Ta saaks seda olla vaid juhul, kui erinevate klubide fännid oleks ühtlasi Jalgpallihaigla liikmed. Kaberi sõnul pole arvuline paisumine neile eesmärgiks. Olulisem on kvaliteet. Liikmete hulgas tehtud küsitlus näitab, et inimesi huvitab fännikultuur laiemalt: koondise toetamine, kuuluvustunde kasvatamine ja vabamas õhkkonnas ühisüritused, mida ei saaks liigitada tööks ehk koondise toetamiseks staadionil. Plaan on lihtsustada liikmeks saamist ja muuta see digitaalseks. Seni on paljusid peletanud ka paberite täitmine.

“Kõik meie liikmed on nummerdatud, osa on kirjas hüüdnimedega,” seletab Mari-Helene Kaber ja lõpetab muigega: “Kiibistada me liikmeid just ei saa, aga numbri saab igaüks lasta endale tätoveerida.”

klubilood

Tallinna Maccabi on juudi kogukonna lipulaev Tallinna Maccabi mehed annavad pallile hagu nii sees kui väljas.

Kumba varianti nad eelistavad, miks nad võtavad pidevalt ette Euroopa-reise ning kuidas elavad Eesti vabariigis juudirahvuse esindajad? Kohe hakkame uurima.

Siim Kera

E

Foto: Tallinna Maccabi

Kui sulab lumi ja sillerdab päike, leiavad Maccabi pallurid tee murule.

estisse on erinevaid rahvakilde kamaluga paigutatud, üheks tugevaimaks üksuseks on Eesti Juudi Kogukond, kuhu kuulub üle 1500 inimese. Selle rahvuse esindajaid on meie riigis umbes 1000 võrra rohkemgi. Antud kogukonnaga käib nagu sukk ja saabas kokku nende tiiva all olev Tallinna Maccabi jalgpallivõistkond. Mõnes mõttes on tegemist huvitava nähtusega, sest kõigepealt hakati oma oskuseid proovile panema saalijalgpalli meistrisarjas ning alles hiljem jõuti ka muruvuti juurde. Seepärast identifitseeritaksegi end pigem sisepalluritena. Klubi olukorra ja heebrealaste eluolu teemal vestlesid Eesti Juudi Kogukonna tegevdirektor Vadim Rõvlin ning meeskonna poolkaitsja Aleksei Dobrõšman.

Eestis asutati esimene Maccabi spordiselts 1919. aastal Tartus, pealinna kätte jõudis kord paar aastat hiljem. Aega läks mööda, maailmas oli kõledaid ja koledaid sündmusi ning taas sporditi Eestis Maccabi nime all 1991. aastast.

Praegune klubi sai alguse aga 2006. aastal (Maccabi ajaloo kohta pikemalt kõrvalloost) ning järgmisel aastal osaleti Eestimaa Rahvuste Ühenduse ja Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud Eestimaa rahvuste karikavõistlustel. Mõnda aega hiljem hakati aga osalema saalijalgpalli meistrivõistlustel. Tõuke

selleks andis 2009. aasta Maccabi mängudel osalemine. Tegemist on põhimõtteliselt juudimaailma olümpiavõistlustega, kuhu tulevad üle maakera kokku just selle rahvuse atleedid.

Eraelus tarkvarafirma juhatuses olev Dobrõšman meenutab, kuidas Iisraelis toimunud mängudel sai Estonian Maccabi nime kandnud tiim uut indu.

Saalivutis Brasiilia vastu “Saalijalgpall oli seal kõige rahvarohkem spordiala,” meenutab ta. “Meie lihtsalt läksime ja mängisime niisama ning vastu tuli näiteks Brasiilia. See oli absoluutselt teine tase, meie võistkonnas mängiv kohtunik Juri Frischer arvas, et andmine oli kõvem kui Eesti kohalikus liigas.”

Eks vastaste tugevust näitas ilmekalt ka see, et sambamaa vutimehed said finaalis 7 : 6 lüüa Iisraeli võistkonnalt, kuid nende meeskond põhimõtteliselt koosneski sealsetest Akoondislastest.

Estonian ehk Tallinna Maccabi jäi seal turniiril küll viimaste sekka, kuid sellest hoolimata tuldi koduriiki lõbusa meelega tagasi. Kuna kõik mehed olid saalijalgpallist vaimustatud, siis otsustatigi kohaliku liigaga liituda. Kaks aastat libiseti sisepõrandal esiliigas ning siis pääseti juba meistrilii2014 VEEBRUAR JALKA

43

klubilood

Foto: Tallinna Maccabi

Foto: Tallinna Maccabi

Väljas olemise pluss: uued A. Le Coqi särgid!

See on võit! Sisekarikas on endale haaratud.

gasse jalanõusid kriuksutama.

Aga olgu Eesti liigaga, kuidas on. Hoopis põnevamad on klubi seiklused Euroopas. 2011. aastal külastati Euroopa Maccabi mänge Viinis ning seal tehti tubli tulemus, ainsaks kaotuseks oli 7 : 4 allajäämine veerandfinaalis Suurbritanniale. Koos kohamängudega peeti kokku 6 heitlust, võideti neist 5 ning samale positsioonile platseeruti ka üldtabelis.

Muuhulgas alistati näiteks Hispaania ning Itaalia Maccabid, kes tallinlaste tõsiselt võtmise asemel mõtisklesid, kus pagan see Eesti ikkagi asub. Enne neid mänge tehti muuseas kokkuleppe EOKga, mille tulemusena kandsid Maccabi mehed EOK sümboleid. Nende jaoks on loogiline, et võisteldakse Eesti lipu all. Peale suurejooneliste turniiride osaletakse ka väiksematel. Maccabi klubid korraldavad selliseid pidevalt, nii et reisitud on nii Ungarisse, Saksamaale kui Madalmaadesse. Sealt saadakse pidevalt uusi kontakte ning nii kibelevad näiteks bulgaarlased pealinlasi kuurortlinna Varnasse kutsuma. Samamoodi tahavad tallinlasi hea ja paremaga kostitada serblased ning varsti ootabki ees reis Londonis toimuvale Suurbritannia Maccabi Openile. Kõiki neid võistlusi saadabki pigem sõbralik toon ning mõttekaaslaste ja rahvusvendade omavaheline oleng.

“Ainult lätlastega käivad kõvad lahingud,” naeravad mehed koos. Naabrite värk ikkagi! Nendega ristatakse piigid näiteks Baltimaade Maccabi mängudel. Rõvlin kiidab hoolega erinevaid väljasõite.

“Need reisid on kogukonna mõttes väga hea programm,” avaldab ta. “Juudi mehed sõidavad ning suhtlevad omavahel.

See kõik käib kogukonna sees ning on suunatud kogukonna poole.”

Maccabis ka teisi rahvusi Välitingimustes osalevad Maccabi mehed Eesti meistrivõistlustel teist aastat. Neljandast liigast suruti end läbi ning mullu palliti III liiga idatsoonis ja saavutati kaheksas koht.

Dobrõšmani sõnul polegi välivutt nende prioriteet.

“See on pigem nagu vormi hoidmine,” seletab mees.

“Kuna saalijalgpallis on vaheaeg, siis kasutame suviseid mänge treeningprotsessina.”

Sise- ja välimängumehed on klubil peaaegu samad, kuid saalis tõttab appi paar mängijat, kes mängivad muidu teiste tiimide eest kas II liigas või esiliiga B-s. Lisaks räägib sisevuti kasuks tõik, et mängumehi on vähem vaja. Suures jalgpallis võib suviti tekkida probleem, kus mehed on mööda maailma Foto: Tallinna Maccabi

Foto: Tallinna Maccabi

Maccabi mees oma meelisalal võitlemas.

Foto: Tallinna Maccabi

Tõeline rõõmupidu! Maccabi on tänu Raitwoodi alistamisele jõudnud saalijalgpalli meistriliiga lävele.

44

JALKA VEEBRUAR 2014

Tuleb välja, et Eesti ning Brasiilia ei kohtunud 2009. aastal ainult A. Le Coqil, vaid ka Maccabi mängudel.

klubilood laiali puhkamas. Sees on kõik kompaktsem ning mehed üldjuhul saadaval. Ka tulemused räägivad oma keelt, saalijalgpallis on 2012. aastal tuldud koguni Eesti karikavõitjaks.

Jutu käigus tuleb välja, et Tallinna Maccabi rahvusprintsiibist kümne küünega kinni ei hoia. Kui alguses oli tegemist juudimeeste rühmaga, siis ajapikku on Rõvlini sõnul asjad muutunud.

“Mängijad peavad ennekõike olema sportlikud, meeskonda saab see, kes piisavalt heal tasemel on,” räägib Eesti heebrealaste heaolu eest seisev mees.

Dobrõšman leiab, et muust rahvusest mehed jagavad neile häid kogemusi. Klassi on aga vaja, sest meeskond ei mängi huvi pärast, vaid tulemuse peale. Erinevate rahvuste vahel klubis lahkhelisid ei ole. Möödunud suvel olnud Maccabi suvepäevadel räägiti muud etnilist päritolu mängijatele juuditraditsioonidest ning vahepeal on bussisõidul välismängule korraldatud spetsiaalseid üritusi, et kõik mängijad teaks, mis toimub. Mehed leiavad, et see on neile endile ning klubile kasuks, kui kõik pallimehed mõistavad tausta.

Eesti Juudi Kogukonna põhiaur lähebki sportlikus vallas hetkel saalijalgpalli peale, kuigi toetatakse ka teiste spordialade esindajaid nagu näiteks male, tennis ning sulgpall.

2015. aastal Berliinis toimuvatele Maccabi mängudele on hetkel registreeritud nii saalijalgpallurid, maletajad kui karatekad. Nende kahe viimase spordiala esindajad teevad küll igapäevaselt trenni oma klubis, kuid mängudele sõidavad ikkagi Maccabi nime all.

SAALIJALGPALLIST

Kaks aastat libiseti sisepõrandal esiliigas ning siis pääseti juba meistriliigasse jalanõusid kriuksutama.

Oma noortesüsteemi idee tikub ka intervjueeritavatele aeg-ajalt pähe, kuid see on organisatoorse külje tõttu hetkel liialt keeruline. Pigem on reaalne koostöö mõne klubiga.

Vajadus selleks on igatahes olemas, sest mehed, kes omal ajal alustasid, on turjale saanud juba üle 30 eluaasta. Dobrõšmani sõnul tahetakse olla jätkusuutlikud.

“Me ei tee sellepärast seda asja, et võita ja laguneda,” paiskab mees esile klubivisiooni. “Meil on seda vaja, et me oleksime võistlustel kogu aeg olemas.” Igatahes on Tallinna Maccabil olemas duubel, mis mängib edukalt saalijalgpalli II liigas, seal osaleb nii mõnigi noorem mängumees, kes võiks tulevikus esindusvõistkonda pürgida. Erinevatel kogukonnaüritustel käivad Maccabi pallimehed lastega mängimas, seeläbi tunnevad noored, et nende jaoks on tulevikus tiim olemas. Areneda igatahes üritatakse, sportliku arengu mõttes kiigatakse ida- ja lõunanaabrite poole, Dobrõšman on käinud vaatamas mänge nii Lätis kui Venemaal, kus neid peetakse professionaalses superliigas. Sealseid nippe ning lahendusi, alustades treeningutest kuni standardolukordadeni, üritatakse meie konteksti tuua ning mehed loodavad, et selle tulemusena mängib varsti mõni Maccabi pallur ka Eesti koondises.

Mida tähendab Maccabi?

Maccabi-nimelisi spordivõistkondi on maailmasse mõnuga jagatud. Asi on muidugi lihtne, juutidele seostub see sõna automaatselt julguse ning eduga. Ligi 2300 aastat tagasi valitses Juudamaal Süüria kuningas Antiochus, kes ilmselt mitte kõige sõbralikuma inimesena käskis juutidel hüvasti jätta oma religiooniga ning sõbruneda kreeklaste jumalatega. Juudas Makkabeusile selline idee ei meeldinud, ta lõi mässuarmee ning pärast pikka heitlust suudeti süürlased Juudamaalt välja lüüa ning juudid said tagasi oma templi Jeruusalemmas. Nii kujutabki see nimi juudi rahvale võitluse ja võistlusspordi vaimu.

Eesti Maccabi ajalugu Tartus registreeriti esimene Maccabi selts 1919. aastal, Tallinnas aga 1921. Lisaks tekkisid samanimelised organisatsioonid ka Valgasse, Narva ning Pärnu. Esimese vabariigi ajal oli seltsis ääretult populaarne näiteks võimlemine, mida teatud aega juhendas ka A. Grünberg, kes hiljem krabas endale magistrikraadi Springfieldi füüsilise kultuuri instituudist. Kui võimlejad esinesid riigipühadel staadionitel, siis esimesse ritta paigutati alati just Maccabist pärit kehaväänajad. Vähetähtis ei ole fakt, et naiste korvpall sai Eestis alguse just sellestsamast seltsist.

Varem õrnem sugu palli korvi ei sopsutanud. Spordilukku on jälje jätnud ka kergejõustiklane Saara Teitelbaum ning motosportlane Savel Kletsky. Ka toona mängisid juudid jalgpalli ning Tallinna Maccabi Eesti meistrivõistlustel ja nende pallur Kopel Koslovski on saanud kirja ühe kohtumise Eesti koondise eest.

1940. aastal klubi suleti ning taas tuldi kokku 1991. aastal, mil Marseille’s toimunud Euroopa Maccabi mängudel saavutati teine koht minijalgpallis. Edukad olid ka 2007. aasta Maccabi võistlused, mil võideti kaks kuldmedalit sulgpallis ning üks tennises. Kel soovi Eestis elavate juutide ajalooga rohkem kursis olla, sel tasub sammuda Tallinnas Karu tänav 16 asuvasse 2008. aastal avatud Eesti juudi muuseumisse.

Enesekindla Rõvlini sõnul läheb juutidel Eestis hästi.

Kogukond olevat väga tugev ning tegevust jätkub kõigile.

“Me oleme väga aktiivsed, pakume tegevust kõigile erinevas vanuses,” avaldab ta möödunud aastal 25 aasta juubelit tähistanud Eesti Juudi Kogukonna tööpõhimõtteid. “Juudi koolis on ligi 300 õpilast, mullu septembris avati juudi lasteaed. Korraldame konverentse, pakume vanuritele erinevaid sotsiaalprogramme. Võib öelda, et töötame inimese nimel tema sünnist surmani.”

Kogukonna tasemel suheldakse tihti Euroopaga. Rõvlini sõnul on nende suur soov just avatus – kuna meie maailmajaos on kerge liikuda, siis tahetakse, et oma inimesed saaksid võimalikult palju ringi vaadata. Suviti korraldatakse muuseas Lätis tudengitele ning noortele seminari, kuhu ajapikku on peale Baltimaade leidnud tee ka külalised Soomest, Rootsist, Ukrainast ja Poolast. Ühesõnaga korraldatakse head asja ning hoitakse teistega mõnusaid suhteid. Eesti Juudi Kogukonna suurim uhkus aga tundub siiski olevat Tallinna Maccabi. Nii valiti 2011. aastal (Heebrea kalendris aastanumbriks 5771!) terve võistkond juudi kogukonna poolt aasta inimeseks.

2014 VEEBRUAR JALKA

45

aastalõputurniir

Kõigile midagi – juba 19. aastat 19. aastat Eesti korvpallimekas Kalevi spordihallis korraldatud aastalõputurniir, mis kahel viimasel aastal kannab Triobeti nime, pakkus emotsioone seinast seina. Jalka ringküsitluses muljetasid Igor Prins, Markus Jürgenson, vutifänn Papa ja näitleja Indrek Sammul.

Gunnar Leheste, Delfi ja Eesti Päevaleht

“Mingi pildi ta mängijatest annab”

sellist, mis oleks suure väljakuga võrreldav.

Suur mäng on hoopis erilisem. Ma ei paneks siin võrdusmärki jalgpalli vahele.

Igor Prins, Nõmme Kalju peatreener Kindlasti pole see turniir osa meie Kalju jäi meistriliiga turniiril kaheksanhooajaeelsest ettevalmistusest. Ettevaldaks mistust alustaks võibolla isegi hiljem ja teise rütmiga, aga kuna see aastalõOlete aastaid toonud aastalõpuputurniir on traditsiooniks saanud, siis turniirile mängijaid, keda laiem päris nullist sinna tulla ei saa. Need avalikkus varem näinud pole. Kas see kaks päeva on ikkagi päris koormavad on koht, kus testitavaid välismaalasi ja mäng küllaltki jõuline. Sealt on ikka adekvaatselt hinnata? väga palju vigastusi saadud. Juba traumade Jah, pole saladus, et oleme seal väljamaalasvältimiseks tuleb väike ettevalmistus siiski Foto: Lembit Peegel tega mänginud. Eks sa mingisuguse hinnangu teha. Meiegi siin lõpetasime kolme venna saad vennale seal tehnika, löögi ja mõtlemiskiiruse kergemate vigastustega. Ken Kallaste on pikemalt kohta anda. Võib isegi öelda, et mõnele mängijale ütled väljas, Damiano Quintieri ja Janar Toomet said kergepeale turniiri “Oota-oota, jääd veel siia, vaatame sind veel!”. maid lööke ja on rivis tagasi, aga seda turniiri nad lõpuni ei Aga suur män u turniiril osalesid, oleksid siia jäänud olenemänginud. Vigastusoht on igal pool olemas – sa võid kasvõi mata sellest, kuidas nad aastalõputurniiril mängisid. poodi minna ja vigastada saada. Aga nende kahe päeva jooksul Niipalju oli turniir meile kasulik, et saime kasutada noori on oht kõige suurem. Tõuklemist ja pukslemist on seina ääres poisse, kes eelmisel aastal mängisid esiliigas ja peaksid sel palju. Iga sats saab oma ajaloost üles võtta mõne tõsisema või järgmisel hooajal võibolla põhis kanda kinnitama hakkaaastalõputurniiril saadud vigastuse. ma. Mingisuguse pildi ta mängijatest annab, aga ei midagi

“Imestasin, et üldse joosta jõudsin”

küll. Peame lihtsalt taktikaliselt enda mängijaid pidi mõtlema ja vaatama, kuidas Indrek Sammul, näitleja järgmine kord paremini saaks. Kõik lastevanemate turniiril Levadia rivistuses viies koht ütlesid, et võiks veel kokku saada, leiame saali ja toksime vahepeal. Osalen kindlasti veel, kui analoogseid turniire Teie kaks poega – Teodor ja Timotkorraldatakse. Need on ikkagi toredad heus – käivad Levadias trennis, aga ettevõtmised. milline on teie enda suhe jalgpalliga Imestasin, et ma üldse joosta jõudsin. ning kuidas te aastalõputurniirile Jalgpalliga ma ise tegelenud ei ole. sattusite?

Minu ala oli kergejõustik – oda ja teivas.

Vahetult enne aastalõputurniiri oli Jalgpalli jagan tänu treenerile, kes lasi sarnane turniir Levadia perepäeval. Sealt meil kergejõustikutrennis kõiki pallimänge läksid jutud lahti ja pandi kamp kokku.

Foto: Elmo Riig/Sakala/Scanpix mängida ja sealjuures veel õpetas neid kõiki ka.

Olime, jah, viimased, aga väga hästi kukkus Mingisugusel rahvatasemel olime me kõik varem välja sellegipoolest. Meil oli tore kamp, sõbralik mänginud, aga sellisel kujul mängisin jalgpalli viimati 15 meeskond. Me ei läinudki võidu peale välja, vaid püüdsime sealt pigem eluga tagasi tulla ja asjast rõõmu tunda. aastat tagasi. Kui mitte rohkem. Tõsine jooksmine oli ikka.

Jäime viimaseks sellepärast, et teiste lastevanemate hulgas Kokkuvõttes väga tore üritus. Panen kõikidele sellistele oli kunagisi aktiivseid mängijaid võibolla rohkem. See ju asjadele ainult plussmärgid taha! Levadia perepäev oli samuti maksab kohe palliplatsil kätte. Samas oli meilgi väljavaateid väga hästi korraldatud.

46

JALKA VEEBRUAR 2014

aastalõputurniir “Finaal Sillamäega oligi jalgpall!”

Minule on aastalõputurniir alati olnud mõnus tegevus enne aasta lõppu. Sain hea emotsionaalse laksu. Kui kaks meeskonda suudaks ka liigahooajal sellist mängu pakkuda nagu meie viimane mäng Sillamäega, tuleks ka rahvas usutavasti meelsamini väljaku äärde. Seal oli emotsiooni, võitluslikkust, väravaid ja intriige. Rahvas ja saal tulid kaasa. See oligi jalgpall!

Tõsi ta on, et eks seal võib vigastusi saada, aga suurem tõenäosus on seda teha madalamate liigade turniiril, kus mängijad ei oska ennast hoida. Meistriliiga turniiril mängitakse peaga ja targemalt, kedagi raudposti ei lükata. Põlved ja hüppeliigesed lähevad pigem ebaõnnest või tähelepanematusest. Tuleb lihtsalt sada protsenti pühenduda, siis on ka vigastuse saamise tõenäosus väiksem. Päris nalja ei saa tegema minna. Mäletan hästi ühte noorteklassi mängu kümne aasta tagusest ajast, kui Taijo Teniste vastu mängides hüppeliigese välja väänasin. Tema hakkas lööma, ma panin vasaku jala ette. Jalg pandi kipsi.

Toona mängisime veel puupõrandal.

Foto: Lembit Peegel

Markus Jürgenson, FC Flora kaitsja Premium liiga turniiri võitja

Kuna te turniiri võitsite, siis tundub, et rünnak toimis ja kaitse pidas. Kuidas erineb kaitseliini korras hoidmine aastalõputurniiril suure väljaku kaitsetööst?

Kui väljas suure väljaku peal mängid rohkem tsoonikaitset, kus neljase kaitseliini liige muretseb enda tsooni eest, siis saalis mängitakse enamiku ajast üks ühe vastu, personaalselt oma mängijat kattes. See meenutab rohkem korvpallikaitset. Peab rohkem rääkima. Ajavahemikud on palju väiksemad, kõik toimub palju kiiremini.

Rünnakule satun saalis harvemini kui õiges jalgpallis.

Suur tehnikavirtuoos ma ei ole, aga siiani olen hakkama saanud. Meil on ikka neid mängijaid ka, kellele sobib selline väikeses ruumis mängimine, nagu Brent Lepistu ja Zakaria Beglarišvili, ning Mait Toom on neil turniiridel väravas alati väga hästi mänginud.

“Fänniturniir muutub juba komöödiaks!”

kuus tükki. See on täiesti arusaamatu! Kui ei saa satsi kokku, siis ärge tulge! Nad olid küll tegevkohtunikud, aga mängisid ka Frank Kolde alias Papa, mingites madalamates liigades. Kuid JK Jalgpallihaigla treener fänniturniiril on see juba meeletu Soccerneti fänniturniiri eelis, kui sa oled aasta läbi kasvõi veerandfinalist neljandat liigat mänginud.

Meie võtsime seda fun’iga, Edestasite alagrupis Pärnu mõni puutus aastas esimest Vapraid Karusid, Roosasid korda palli. Oli ka tahtjaid, Pantreid ja Viljandi fänne, aga kes olid kõvasti liigat mängikaotasite veerandfinaalis 0 : 4 nud, aga ma ei kasutanud neid kohtunikele, kes hiljem ka turpõhimõtteliselt. Ütlesin isegi niiri võitsid. Mis siis juhtus? rahvaliiga poistele ära, et see ei Selle aasta turniiri nimi oli “Taotole nende turniir. Fänniturniir on len eriluba, muidu suren ära”. Asi oma olemuselt natuke teine. Ilmselt muutub juba komöödiaks. Fänniturniir oleksime rahvaliiga satsiga, kes on kogu Foto: erakogu on selles mõttes käest ära läinud, et pooltes aasta trenni teinud ja kokku mänginud, klubides on liigamängijad sees. Kui reglemenparema tulemuse saanud, aga selles ei ole ju dis on ette nähtud, et teatud tasemel mängivaid mehi selle turniiri mõte. Turniiri mõte on selles, et fännidel, kasutada ei tohi, siis ei tohi! Aga veel eelmise päeva õhtul kes tõesti käivad tribüünidel ja ei ole jalgpallurid, oleks ka helistati mulle Soccernetist seoses Infonetiga ja taotleti väljund kord aastas kokku tulla. mingeid erilubasid, muidu ei saavat satsi kokku. Kogu Eks siin ole korraldajatele mõtlemiskoht. Tegijal ikka nimekiri oli terve A4 lehekülje pikkune. Olen fänniturnii- juhtub ja kes ei tee, sellel ei juhtugi midagi. Tahaksin just ril varemgi mänginud, aga sellist erilubade tulevärki pole kiita neid satse, kes sellise asjaga ei tegele ja kes tulidki peale veel näinud. fännidega ning suhtumisega “Tulgu mis tuleb!”.

Meil ei olnudki lootust amatööridena kohtunike vastu Aga muidu oli meeleolu ülev. Müts maha Soccerneti poiste ees, et nad viitsivad ja jaksavad seda organiseerida. Igati tänusaada. Mida sa teed, kui sust ollakse ikka nii jõhkralt üle?

Keegi ei saa näiteks aru, miks peavad kohtunikud fännitur- väärne üritus aasta lõpuks. Üldse jalgpalliliidule kiidusõnad, et sellist traditsioonilist turniiri korraldatakse. niiril osalema. Neil oligi kõige rohkem erisoove – umbes 2014 VEEBRUAR JALKA

47

usutlus

Teet Anier aitas 端heksak端mnendate alguses 端les ehitada Florat.

48

JALKA VEEBRUAR 2014

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Tippjalgpallurite isa Teet Anier aitas luua Florat Šoti klubis Motherwell palliva Henri ja praegu klubi otsiva Hannes Anieri isa Teet aitas paarkümmend aastat tagasi Aivar Pohlakul üles ehitada FC Florat. Teet Anier meenutab üheksakümnendaid ja räägib, kuidas poegadest kasvasid jalgpallurid.

Indrek Schwede

K

uidas sa FC Florasse tööle sattusid? Millal?

Eks Aivar (Pohlak) kutsus.

Olen terve elu Tabasalus elanud ja Aivaril oli jällegi suvila Rannamõisas.

Me polnud küll lapsepõlvesõbrad, aga mu klassivend sai temaga hästi läbi ja nii me kuidagi kohtusime ning üksteist teadsime. Pärast Flora loomist, üheksakümnendate alguses, olime Floras kahekesi. Alustasime tegevust Kapi tänava kortermaja keldris.

Milline oli toona klubi eesmärk?

Ei meenu, et meil olnuks tänapäevases võtmes sõnastatud visioone, aga ambitsioon oli kohe suur. Klubi pidi tulema Eesti meistriks ja arendada tahtsime just niinimetatud Eesti jalgpalli. Selleks saigi koondatud tolle aja eesti soost parimad mängijad.

Kuidas meeskonda rahastati?

Meeskonna rahastamine oli siis muidugi keeruline. Mitte et see praegusel ajal Eestis lihtsam oleks, aga me suutsime siiski hankida toetajaid ja panime juba tol ajal väljaku ääre reklaame täis. Flora imago oli ka algusaastatel väga hea ning paljud olid valmis kaasa aitama eestlastest meeskonna käekäigule.

Kui suur su palk oli?

Mingi summa oli meil vist ikka kokku lepitud, aga üldiselt sain raha siis, kui seda piisavalt tekkis, ja prioriteet oli ikka see, et mängijatele oleks rahaline kate olemas. Alguses oli see mulle lihtsalt üks huvitav proovikivi ning erilisi ootusi ma selles suhtes ei hellitanud.

Milline oli olnud sinu varasem kokkupuude jalgpalliga?

See oli enam-vähem olematu. Olin küla vahel tegelikult ikka natuke vutti tagunud, aga teised alad, eelkõige korvpall, olid ülekaalus. Olen kehakultuuri teaduskonna lõpetanud ja kokkupuude ning teadmised ka jalgpalli kohta olid sealt olemas, selles mõttes midagi müstilist minu jaoks jalgpalliklubi manageerimine ei olnud. Pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist kutsuti mind teaduste akadeemia kehakultuuri nõukogusse, kus sai korraldatud lausa üleliidulisi spordivõistlusi, mis andis omakorda hea kogemuse korraldusliku poole pealt. Aga tollane riik sai otsa, süsteem lagunes. Juhuslik kohtumine Aivariga viis mind FC Florasse.

POHLAKUST JA FLORAST

Aivaril olid tolle aja kohta ehk utoopilised ideed ja mind huvitas, mis sest asjast saada võib. Palju plaane oli pilvedes, aga palju on sellest ka teoks saanud nagu näiteks staadion.

Millised olid sinu tööülesanded FC Floras?

Olin Hunt Kriimsilm, kel üheksa ametit.

Põhiülesanne oli korraldada-organiseerida klubis niipalju, kui võimalik oli (sealhulgas transport, lepingud, sponsorid jms), et asjad toimiksid soovitud

suunas. Aivar täitis toona ka peatreeneri rolli. Samas mina korraldasin poistele ka füüsilise ettevalmistuse treeninguid ning sõna otseses mõttes dikteerisin trennides jooksutempot. Massöör, nagu üks toonaseid artikleid väitis, ma aga polnud. Koos Aivariga korraldasime ka esimese tšarterlennu Eesti koondise MM-valikmängule Maltal. Saime lennuki toetajaid täis ja meeskond sai tänu sellele tasuta sõidu.

Kas sa toona tajusid, et siit võib välja kasvada midagi suurt Eesti spordis?

Mina küll uskusin tol hetkel, ma poleks muidu näinud mõtetki liituda. Aivaril olid tolle aja kohta ehk utoopilised ideed ja mind huvitas, mis sest asjast saada võib. Palju plaane oli pilvedes, aga palju on sellest ka teoks saanud nagu näiteks staadion. Aivar oli väga lennukas, mina rohkem kahe jalaga maa peal. Üldjuhul loovad või ostavad jalgpalliklubi ärimehed, kel on piisavalt kapitali, mis otsib sellist meelelahutuslikku väljundit. Väikese riigi ja olematu publikuhuviga see meil Eestis muidugi siiani paika ei pea. Toona pidi olema tugeva eneseusu ja visiooniga, et uskuda ja edasi liikuda ...

Flora hakkas juba siis korraldama ka Eesti koondise asju.

See oli algusest peale meie strateegia.

Müüsime reklaamigi topeltpõhimõttel: Flora ja koondis. See tekitas toonases jalgpalliliidus paksu verd. Kippusime poolvägisi jalgpalliliidu rolli üle võtma.

Me suutsime olla edukamad. Aivaril oli võimuambitsioon olemas ja meile tundus, et kuna nemad ei saa hakkama, siis teeme ise. Eks mingi konflikt oli sellisesse 2014 VEEBRUAR JALKA

49

usutlus tegevusse ju sisse programmeeritud, samas oli siis jällegi enamik koondise mängijaid koondunud FC Florasse.

Foto: Lembit Peegel

Miks sa jalgpallist lahkusid?

Noh naljaga pooleks ei ole ma ju ka praegu kuhugile lahkunud ning toonane töö oli minu jaoks rohkem nagu huvi ja hobi, et vaatame, mis saab ja kuhu jõuame. Siiski avanes võimalus minna 1995. aastal Balbiinosse ning tegelda sisulise äriga, mis osutus ka väga huvitavaks ja Henri (vasakul) ja Hannes Anier Eesti meistrina 2011. aastal Flora särgis. edukaks proovikiviks. Samas olid Henri ja Hannes sündinud ning oli vaja leida kindel ja stabiilne malik, et midagi kandus ka minult üle. valdkond, milleks Balbiino ka kahtlemata Henri hakkas hoovis vanemate sõpradega osutus, kui vaadata selle ettevõtte tollemängima, kuni üks neist ta ükskord aegset arengukiirust. FC Floras tuli sel trenni kaasa kutsus. Henrile meeldis seal ajal sageli osta teenust ja anda lubadusi, kohe väga ja nii see asi algas. mida me ei saanud rahaliselt täita, ja see ei olnud minu stiil. Eks sellelt pinnalt Mis sinu lemmikala on? tekkis ka palju eriarvamusi, mis tekitasid Poisid on suutnud püsida ühe ala koostöösse vastuolusid, mistõttu pidasin juures ning ma austan nende püsivust paremaks lahkuda. ja sihikindlust. Mina ei suutnud. Sai käidud maleringis, korvpallis, kergeLäksid Balbiino jäätisetehast üles ehi- jõustikus, isegi jalgrattatrennis ning ka tama. Olid oma ärisoolikast teadlik? söerajasõitu sai paar korda proovitud.

Kust ma teadsin! Enne Balbiinot Tänu kehakultuuri teaduskonnale olen polnud ma sisulise äriga juhtimise ja paljudel aladel kompetentne. Korvpalli otsustamise tasandil kokku puutunud. olen mänginud natuke isegi esiliiSeal aga tuli enam-vähem kogemuseta ga tasemel ning ka triatloni sai päris ja sisetunde najal arendada ning luua korralikult tehtud, samas oli koolis mu brände, meeskonda, koostöösuhteid, erialaks suusatamine. Mulle istub see turgu jpm. Töö käigus omandasin samal mitmekesisus siiani. ajal Tartu ülikoolis äriharidust.

Henri treenis FC Floras ja Hannes Balbiino toetas ju ka jalgpalli.

FC Kotkas. Miks?

Muidugi ja hea meelega. Rahaliselt Hannes on kaks aastat noorem. Ta me ehk niipalju toetada ei saanud, kui tahtis kangesti vanema venna eeskuklubi oleks soovinud, aga lastejalgpalli jul trenni minna. Kuna nii väikestele toetasime siiski terve minu Balbiino aja, gruppe veel polnud, siis käisime paar nii FC Florat kui ka jalgpalliliidu egiidi korda ka Viktor Passikuta trennis, kes all toimuvaid turniire. Kuna jalgpalli väiksematega alustas. Seal aga olid populaarsus oli tõusuteel, siis turunainult vene poisid, mis oli kindlasti hea duslikus mõttes saime kaasata nii päris kogemus, kuid otsustasime siiski teisiti suure turu kui ka sobiva sihtgrupi. ning kuna samal ajal loodi Kotkas, siis läks Hannes sinna. Henri treenis FC Kas Henri ja Hannese suunasid sina Floras Olev Reimi juures. jalgpalli juurde?

Ei taha enda osa esile tuua, aga Henri Olev Reimi treeningmetoodika oli on ka ise öelnud, et huvitaval kombel ta mänguline, samas Kotkas läheneti lapsena eriti teistest mänguasjadest ei hu- treeningutele teadupärast kohe teadvitunud – talle läks korda ainult pall. Või- likult ja tugevalt treenides. Kuidas 50

JALKA VEEBRUAR 2014

tagantjärele tundub?

Turniirivõite ja auhindu said ikka mõlemad päris palju, küllap siis pidas paika mõlema meeskonna metoodika.

Hannes on tulnud meeskonnaga isegi Helsingi Cupi võitjaks, olles ühtlasi tollase turniiri suurim väravakütt.

Samuti oli Olev Reimil ambitsiooni, et ka lasteturniiridel võidu peale minna.

Olev Reimil oli laste peale silma, ta oli hea väikeste selektsionäär ning stiil, mida ta lastega rakendas, tagab usutavasti selle, et lapsed püsivad kauem ja rõõmuga jalgpalli juures. Olev tegi 5–7aastastega õiget ja head tööd.

Kui poisid olid väikesed ja käisid trennis: palju teie kodus jalgpallist räägiti?

Omavahel nende jutt selle ümber keerleski, nad olid jalgpallist väga vaimustatud. Kuna minul otsest jalgpallitausta ning mängijakogemust polnud, oli mul ka vähem kaasa rääkida. Terve perega me toona ainult jalgpallist ei rääkinud.

Nüüd on jalgpallijuttu poistega ehk rohkemgi, kuigi see ei ole kunagi olnud valdav jututeema. Õppimine pidi poistel korras olema?

Eks vanemad ikka soovivad, et õppimine oleks prioriteet ja korras. Ei meenu, et poistel oleks sellega erilisi probleeme olnud. Me ei pidanud neid survestama.

Kindlasti mõjus ka reaalkool, kust poisid said tugeva hariduse. Olen veendunud, et ka koolist ja keskkonnast sõltub, kuidas õppimisse suhtutakse. Aitas ka see, et poiste ema on õpetaja. Seda meil ei olnud, et kui on mingid tegemata asjad, siis trenni ei saa. Väärtustame haridust ja kinnitasime, et kooli jalgpalli pärast pooleli jätta ei tohi. Kui Henri läks aastaks Genova Sampdoria akadeemiasse, tegi ta kooliasju interneti kaudu, samuti lahkus Hannes vahetult enne kooli lõppu Taani. Mõlemad said väga edukalt oma asjadega hakkama.

Kas nad tahtsid algusest peale jalgpalluriks saada?

Hannesel oli alguses ka teisi soove – meenub, et ta tahtis väikesena väga kardisõitjaks saada ning veidi vane-

usutlus mana lõi kaasa isegi mõnel triatlonivõistlusel, samuti huvitas teda väga loodus ja ajalugu. Mõlemad esindasid kooli ka erinevatel kergejõustikuvõistlustel, Hannes hüppas isegi teivast.

Aga üldiselt oli nii, et jalgpalli arvelt muud sporti ei tehtud. Seda küsimust ei tekkinud, et mingi teine ala oleks kõrvale konkureerima tõusnud. Jalgpall oli pühendumus esimesest hetkest.

Kas neid pidi tagasi hoidma või tagant õhutama?

Imestan laste töövõimet. Oli kordi, kus Henri tegi oma trenni, siis läks Hannese trenni, tegi seal kõik kaasa ja õhtul kodus läks õue ja mängis poistega veel edasi. Vahel pidi ikka meelde tuletama, et puhata on ka vaja. Pigem pidi just tagasihoidmisega tegelema.

Kunagi ütlesid, et jalgpalliga on tõsiselt mõtet edasi tegeleda siis, kui 20. eluaastaks on välisklubiga leping taskus. Kas see oli kodus ka poegadele selgeks tehtud?

Ma ei tea, kas ma praegu olen samal seisukohal. Minu seisukoht toona oli, et kui tahad kusagile jõuda, tuleb 20. eluaastaks kindlasti välismaale siirduda, kuna sealne keskkond on oluliselt kõrgema tasemega. Praeguseks on Eesti treenerite tase tõusnud, tol hetkel olid treenerid koolitamata ja ka treeningutingimused olid nagu olid. Tollal arvasin, et kes tahab vutis areneda, peaks kiiresti Eestist välja saama.

Ma ei tea, kas mu seisukoht poisse mõjutas, aga eks nad teadsid seda. Mingit survet selles osas ei olnud.

vaos hoida ja kipuvad treeneri ülesandeid üle võtma. Kui kirglik sa ise olid väljaku ääres?

Ma ei saa öelda, et olin tuim tükk – seda mitte. Elasin kaasa, ma ei läinud närvi, aga olen näinud vanemaid, kes kisendavad, sõimavad, lähevad omavahel tülli. Mingeid repliike ma hüüdsin, vahel läksin keema ka. Poisse sõimama ma nüüd küll ei kippunud. Pigem üritasin leida häid sõnu, kui kõik ei tulnud välja nii, nagu nad soovinuks – et “oled tubli” või “pole hullu!”.

Aga neid hulle lapsevanemaid ikka nägid?

Ikka. Olen näinud ka, kuidas treener on palunud lapsevanematel treeningut mitte vaatama tulla või nad platsi äärest ära saatnud või öelnud, et nad hoiaksid väljakult eemale.

Kas sul on mõni soovitus lapsevanematele, kes näevad, et nende laps tahab jalgpallis kaugele jõuda? Kuidas aidata, mida peaks kindlasti vältima?

Enamik lapsevanemaid, tuleb tunnistada, on meil siiski veel spordivõhikud.

Nõu tahavad kõik anda, mis on ju iseenesest inimlik. Samas tuleb treeningprotsessis usaldada ikka treenerit.

Lapsevanem võiks aidata õigesti toituda ja puhkerežiimi hoida. Sportlikes küsimustes peaks olema tagasihoidlikum.

See on lapsele ka kergem.

Kui tihti praegu poegadega ühenduses oled?

Peaaegu iga päev suhtleme. Mulle meeldib, meil on, millest rääkida. Jalgpall on teemana ikka päevakorras, kuigi räägime muust ka. Kui nad mu nõu vajavad, siis proovin ikka jõudumööda aidata.

Käid mänge vaatamas?

Nüüd kahjuks mitte enam niipalju kui varem, mõnda olen ikka näinud ja osa saab näha ka neti kaudu, aga mitte väga palju. Aastalõpus olin Šotimaal, siis sai Henri mängule kaasa elatud.

Hämmastav – neist ongi saanud jalgpallurid?

Jah, kuigi lõplikku läbilööki pole nad veel teinud. Hannes otsib hetkel uut klubi ja mõtleb ikka ka ülikooli ning teiste erinevate asjade peale. Piisavalt andekad ja tahtmist täis on nad mõlemad, seega soodsate asjaolude korral saavutavad nad seda, mida nad väärivad. Praeguseks on Henri Šotimaal kanda kinnitanud, aga temalgi on veel palju tõestada.

Foto: Lembit Peegel

Kas poiste jalgpallitreeningutele ja võistlustele jõudmine tähendas perekonnale ohverdust?

Ikka, kindlasti. Emale isegi rohkem. Me ju mõlemad proovisime töö kõrvalt leida võimalusi logistikaks, nendega koos olla ja toetada, et nad saaks kergemini oma lemmikalaga tegelda. Olin võimaluse korral ise trennis kohapeal, et saaks poisid pärast koju viia. Tegime seda hea meele ja tahtmisega.

Käisid tihti võistlusi vaatamas?

Nii tihti, kui oli võimalus, ka välismaal.

Palju on räägitud kirglikest lapsevanematest, kes ei suuda end võistlustel

Hannes, Teet ja Henri staadionil, mille ehitamine oli kunagi paljas unistus.

2014 VEEBRUAR JALKA

51

maailm Foto: Carlo Hermann/AFP/Scanpix

Napoli kodumängude ajal lehvivad tribüünidel ikka veel Maradona pildiga lipud.

Napoli kuningriik ja tema valitseja Maradona Frank Liivaku koduklubi SSC Napoli kuldaeg oli 1984–1991, mil linnas valitses ohjeldamatu Maradona-kultus.

Argentina imepallur võitis keskpärasele klubile kaks Itaalia meistritiitlit ja UEFA karika. Esimese tiitlivõidu järel katsid restoranid oma lauad tänavatele: kõik oli tasuta! Kohalikel valimistel rikuti 20 000 sedelit, millele oli kirjutatud: elagu Maradona!

Indrek Schwede

M

aailma jalgpalli ajaloos pole tõenäoliselt ühegi klubi saavutusvõime sõltunud sedavõrd ühestainsast mängijast, nagu see oli eelmise sajandi kaheksakümnendatel SSC Napoli puhul. Enne Diego Maradona tulekut polnud klubi võitnud ainsatki Itaalia meistritiitlit.

Kuulsa argentiinlase vedamisel suu52

JALKA VEEBRUAR 2014

tis keskpärane klubi võita tolle hetke maailma tugevaima liiga Serie A kahel korral.

Kui Maradonat esimest korda 1984. aasta suvel San Paolo staadionil tutvustati, tuli kohale 70 000 – 90 000 inimest. 1000-liirise pileti lunastanud inimestele pakuti vaatepilti, kuidas Maradona väljakul palliga kõksis. Kohal

oli 253 ajakirjanikku ja 78 fotograafi, kellele staari tulek pakkus rohkesti tööd veel seitse aastat. Maradona kahe esimese hooaja jooksul sai klubi rohkem piletitulu kui eelneva 24 aasta jooksul kokku. Vahest kõige pöörasemaks kujunes klubi ja linna ajaloos 1987. aasta 10. mai ja sellele järgnenud hullumeelsed päevad.

maailm Kohalik press kajastas tõestisündinud lugu, kuidas kalapoe omanik nõudis oma abiliselt Giuseppelt, et too kannaks enne hooaja otsustavat mängu Napoli särki Maradona numbriga 10. Giuseppe keeldus ja ta vallandati. Kolme päeva pärast palus ta end uuesti tööle võtta.

Omanikul oli kaks tingimust: esiteks pidi nõutud särgi selga tõmbama ja teiseks pidi abiline omanikule laulma tollal populaarset laulukest “Ho Visto Maradona”, milles argentina pallivõlurit võrreldi jalgpallikuningas Pelega.

Maradona – natuke vähem kui jumal Scudetto ehk klubi kõigi aegade esimeseks Itaalia meistritiitli võiduks piisas Napolile koduväljakul viigist Fiorentina vastu. Andrea Carnevale viis Napoli juhtima. Roberto Baggio oma karjääri esimese Serie A väravaga viigistas seisu.

Kui mitte arvestada Napoli löödud väravat, püsis terve linn mängu ajal vaikne nagu haud. Itaalia antropoloog Amalia Signorelli, kes mängu ajal linnas jalutas, kirjeldas: “Maailm oli muutunud, Euroopa kärarikkaim, rahvarohkeim ja kõige kaootilisem linn oli tühi.”

Kui kõlas lõpuvile, olid tablool meistritiitlit kindlustanud viiginumbrid 1 : 1 ja terve linn valgus tänavatele. Mere ääres lookles sinine (SSC Napoli värv) inimmadu lippude, laulude, tantsudega. Sajad bussid seisid blokeerituina linna tänavatel ja nende katustel tantsisid inimesed. Motorollerid tiirutasid sihitult linnas ja autod olid kaetud klubi värvidega. Paljud napsivennad olid kostümeeritud Maradonaks. Meistrikarika koopia oli kinnitatud Dante kuju külge. Sinised kuue- ja kümnemeetrid koogid toodi tänavatele maiustamiseks.

John Foot kirjutab raamatus “Calcio”, et linlased näitasid kõiki Napoli “iseloomu”-omadusi, milleks olid iroonia, paroodia, õudusetunne, rõvedus ja jumalateotus. Juba samal õhtul hakati tänavatel müüma illegaalseid videokassette parajasti toimuvatest pidustustest.

“See oli teater,” kirjutas Foot.

“Napollasi filmiti, misjärel nad ostsid videoid, mis näitasid neid tähistamas Napoli võitu.”

Pidu kestis päevi. Tänavatele kaetud pikkade laudade taha, mis olid lookas pasta- ja kalaroogade all, võisid istuda

kõik möödujad. Ilutulestikul polnud lõppu. Järgmisel päeval ei läinud keegi tööle. Linna surnuaiamüürile oli kellegi käsi maalinud kadunutele adresseeritud hüüde: “Te ei tea, millest te ilma jääte!”

Vihavaenlasele Torino Juventusele korraldati valematuseid koos kirstude ja mustas kirjas “surmakuulutustega”. See oli kättemaks ülejäänud Itaaliale, kes käsitles Napolit kui varaste linna.

“Itaalia on alistatud, uus impeerium on sündinud!” levis üle linna. Linnalegend kõneles, et 20 000-le kohaliku omavalitsuse valimissedelile oli kirjutatud “Viva Maradona”, mis muutis need hääled kehtetuks. Maradona aastatel said paljud vastsündinud vastavalt oma soole nimeks Diego või Diega. Ühes piirkonnas pandi 25% poistele nimeks Diego. Tänavatele ja linnaosadele anti Maradona nimi. Seinamaalingud, millest paljud on praeguseks üle maalitud, võrdlesid Maradonat linna kaitsepühaku

San Gennaroga, ühel neist oli jalgpallur pühaku kätel. Muuseas, San Gennaro on neljandast sajandist pärit kristlik märter, kelle paatunud veri – väidetavalt võetud tema vaga järgija poolt – on siiani Napoli katedraali hõbedases reliikvialaekas. Üks huvitavamaid ja tähtsamaid linnaruumi osi, niinimetatud alternatiivne sotsiaalne keskus kannab nime DAMM (Diego Armando Maradona Montesanto).

Maradona kultusele on kaasa aidanud tõsiasi, et temagi on päris vaestest oludest, samastudes lõunaitaallastega, keda rikas ja euroopalik Põhja-Itaalia põlastab. Hispaania kirjaniku Manuel Vazquez Montalbani sõnul väljendas Maradona lumpenproletariaadi emantsipatsiooni. Maradonat nimetati avalikult Napoli kuningaks ja teda iseloomustati kui “natuke vähemat kui jumal”. Maradona ise nimetas end Napoli pojaks.

“Mulle tähendab see meistritiitel

Kas 1988. aasta tiitel anti ära?

Maradona ajal jäi SSC Napoli kahel korral Serie A-s teiseks. 1988. aasta kohta usuvad paljud, et meistritiitel anti ära maffia korraldusel. Teisiti ei osata seletada suure edumaa mahamängimist meistrivõistlustel, ehkki tõendeid pole.

Maradona suhtlemine kohaliku maffia Camorraga oli üldteada. 1987. aasta tšempionitiitli puhul kutsusid klubi ametnikud ajakirjanikke Maradona korraldatud võidupeole. Neile anti juhised, kuidas peopaika jõuda, ja keelati nende endi huvides koosviibimise üksikasju avaldada. Argentina väljaande El Grafico Rooma korrespondendi Bruno Passarella kaudu jõudis uudis peost siiski avalikkuseni.

Jimmy Burns vahendab Maradona elulooraamatus “Jumala käsi” Passarellat, kelle järgi jäänud lõpuni saladuseks, kellele luksuslik villa, kus pidu toimus, kuulus. Kallis šampus, mida serveeriti hõbepokaalidest, voolanud nagu vesi. Hiigelekraanil jooksid filmilõigud Maradona väravatest, millele jämedate sõrmustega külalised kaasa elanud. Kõikjal lõhnanud kiirelt ja kergelt teenitud raha järele.

Foto: Stringer/Reuters/Scanpix

2010. aastal tekkis Napolisse iidoli 50 aasta juubeli puhul teda kujutav kullast kujukene.

2014 VEEBRUAR JALKA

53

maailm Foto: Carlo Hermann/AFP/Scanpix

Pärast kokaiinipahandusi 1991. aastal saapamaalt lahkunud Maradona on Itaaliat vältinud, kuid tegi mullu veebruaris emotsionaalse põike Napolisse, kus ta on endiselt kangelane.

rohkem kui maailmameistrivõistluste võitmine,” rääkis Maradona pärast 1987. aasta scudetto-võitu. “Võitsin juunioride MM-tiitli Tokyos ja võitsin eelmisel aastal MM-tiitli Mehhikos, aga mõlemal korral olin üksi, minuga polnud mu sõpru. Siin on minuga seevastu terve mu perekond ja Napoli linn, sest ma loen ennast Napoli pojaks.”

Kättemaks Põhja-Itaaliale Maradona vedamisel võitis klubi scudetto ka 1990. aastal ja lisas UEFA karika oma auhinnakappi 1989. aastal.

Itaalia karika võitis Napoli 1987. ja superkarika 1990. aastal. Enne Maradonat oli Napolil vaid kaks Itaalia karikavõitu.

Napoli vajas edu nagu õhku. Vastasseis riigi põhjaosaga, kellele riigi lõunaosa seostub arengupeetuse, räpasuse, varaste ja maffiaga, oli terav. Paddy Agnew kirjeldab oma raamatus “Forza Italia”, kuidas üks ärimees talle 1987. aastal toimunud Põhja liiga (taotleb muuhulgas Põhja- ja Lõuna-Itaalia eraldumist) parteikongressil seletas, et kui ta kuuleb Napoli laulukest raadiost, on tal tunne, et kõlab araabia muusika.

Sama mees seletas hiljutist rongiõnnetust faktiga, et rongi juhtis Napolist pärit mees – neil polevat kultuurilist ettevalmistust selle töö jaoks.

Põhjas asuvate klubide poolehoidjad on Napoli meeskonda vastu võtnud solvavate loosungitega nagu “Tere tulemast Itaaliasse!” ning “Edasi, Etna!”

54

JALKA VEEBRUAR 2014

ja “Aita meil unistada, Vesuuv”. Kaks viimast olid viited vulkaanidele, mis on ajaloo vältel lõunas asuvaid linnasid üle ujutanud. Juventuse fännidele kuuluvad tervitussõnad “Napollased, aidake hoida keskkonda – peske ennast!” ja “Ei elusalt lahkamisele – kasutage napollasi”.

NAPOLI TIITLIVÕIDU PUHUL

Linna surnuaiamüürile oli kellegi käsi maalinud kadunutele adresseeritud hüüde: “Te ei tea, millest te ilma jääte!”

Kui Argentina koondis mängis 1990. aastal MMi poolfinaalis Napolis Itaalia vastu, pöördus jumala staatuses Maradona linna elanike poole: “364 päeva aastas koheldakse teid kui saasta ja nüüd palutakse teil neid toetada.”

Maradona kutsus Napoli publikut üles toetama Argentinat. Napoli publik vastas loosungiga “Diego, me armastame sind, aga lõppude lõpuks oleme me itaallased”.

Enne mängu vilistas Itaalia publik Argentina hümni peale ja kui kaamera peatus Maradonal, võis tema huulilt lugeda: “Hoorapojad.” Tiitlikaitsja Argentina võitis lisaajal, et finaalis kahtlase väärtusega penaltiga kaotada Saksamaale.

Samal MMil kaotas Argentina

Frank Liivak Maradonast “Suurel staadionil lehvivad siiamaani Maradona piltidega lipud,” rääkis Jalkale SSC Napoli noortesatsi kuuluv Frank Liivak. “Number 10 särki, mis kuulus Maradonale, ei tohi keegi kanda. Ta on siin suur legend ja endiselt fännide südames.”

Loomulikult oli Liivak Maradona tegudega vutiplatsil kursis ka enne Napolisse minekut ja näinud videoid argentina staari mängudest. Liivaku sõnul on Napoli tänavapildis tavaline näha klubi särgiga inimesi ja meeskonnale elab kaasa terve linn.

“Võrreldes Hollandiga on siin teine maailm, jalgpalli mõttes on kõik hoopis hullem,” kiidab eestlane Itaalias valitsevat õhustikku.

avamängus Kamerunile. Maradona osutas pärast mängu, et Milano põhjaitaallastest publik elas kaasa Kamerunile, ja sõnas mürgiselt: “Vähemalt päästsin ma milanolased süüdistusest, et nad on rassistid.”

Maradona karjäär Napolis lõppes 1991. aastal, kui ta sai kokaiinitarvitamise eest 15kuulise võistluskeelu. Peale trofeede jäi temast maha meeldejääv pärandus tõsilugusid ja legende. Tema autojuhi Pietro Pugliese sõnul magas Maradona seitsme Napoli aasta jooksul umbes 8000 naisega, kellest paljud lükkas talle ette just Pugliese. Ühtlasi kinnitas Pugliese, et 1988. aasta meistritiitel mängiti maffia korraldusel maha (vt kõrvallugu lk 53). Kuna suurpalluri suhted klubi presidendi Corrado Ferlainoga olid pingelised, jälgisid eradetektiivid peaaegu iga Maradona sammu ja see kulu kajastus isegi klubi ametlikus eelarves. Kriitikute arvates ei elanud Maradona, kes ümbritses end Napolis talle ustavate inimeste siseringiga, mitte kui profijalgpallur, vaid kui mustlane.

1989. aastal korraldas ta Buenos Aireses 1200 külalisega, miljon dollarit maksma läinud pulmad, mille märksõnadeks olid kahe ja poole kilomeetri pikkune heleroheline vaip ja natside propagandapealiku Josef Goebbelsi 1933. aasta Rolls Royce.

Aga nii ehk teisiti – kui Maradona Napolist lahkus, kukkus klubi hooajapiletite müük 55 000-lt 10 000ni. Kõik sportlikud faktid kinnitasid üksnes Maradona suurust.

naised

Getter Laar pole “K Prantsusmaal see, kes Eestis Eesti koondise väravavaht Getter Laar räägib, kuidas võõrasse kultuuri sukeldudes pole algus eriline meelakkumine. Igatahes on Prantsusmaa tema jaoks hea koht, kus õppida uusi teadmisi nii vuti kui iseenda kohta.

Siim Kera

Foto: Lembit Peegel

Getter Laar Eesti koondise väravat valvamas.

orralikult antakse vatti,” tõdeb äsja oma koduklubi En Avant de Guingampi trennist saabunud kollkipper Getter Laar. Prantsusmaa naiste liiga on Euroopas UEFA koefitsiendi järgi Saksamaa järel tugevuselt teine ja seal pallimine ei saagi kerge olla. Möödunud aasta Eesti parim vutinaine siirdus Galliamaale mullu augustis, mänginud on ta kõvasti ning võõramaise kultuurigagi saab järjest rohkem sina peale. Kuidas ta aga nii kaugele üldse jõudis?

Esimest korda sammus Laar isa käe kõrval jalgpallitrenni, kui ta oli 11aastane. Toimus see kõik Pärnus ning juhendajaks ei olnud keegi muu kui Jüri Saar.

Nii see lumepall veerema läks. Alguses pani ta oma võimed proovile väljakumängijana, küll lõi ohtlikke olukordi ja lõhkus vastaste mängu poolkaitsjana ning hiljem vaatas kaitsjana ründajatega tõtt. Viis aastat jooksiski Laar mööda platsi ringi, kuigi vahepeal pidi ta siiski ka puurivahi kohustusi täitma.

“Keegi ei tahtnud kunagi väravavaht olla, aga mina turniiridel suure jonniga ikkagi olin,” räägib ta, kuidas asjad käisid.

“Alati puiklesin ning ajasin sõrgu vastu.”

Kord sattus ta aga koos Saarega jälgima Pärnus toimunud tüdrukute U16 koondise trenni.

“Jüri ütles mulle, et ma võiksin vabalt siin koondises väravas väga hea olla,” pajatab Laar rõõmsalt. “Eks ma mõtlesin korralikult järele ning peale üht siseturniiri otsustasingi proovida.”

Ta tunnistab, et 14–15aastaselt platsipallurina unistas ta koondiserüü kandmisest küll, kuid postide vahele liikudes läksid unistused ja plaanid konkreetsemaks ning ta mõistis, et see on see. Ta pole kindel, kas koondis ning Prantsusmaa käiks temaga kokku ka siis, kui ta oleks jäänud keskväljale või kaitseliini vastasmängijatega võitlema.

Küll oleks ta sellesama eesmärgi poole püüelnud ning kõvasti pingutanud, kuid ega keegi ei tea, mis saanud oleks.

Enne Prantsuse liiga talvepausi 6. kohal olnud Guingampi naiskonna puurivaht arvab, et tema väljakumängijaaastad on talle kui väravavahile kasuks tulnud. Võibolla mitte tehnika puhul, nagu tunduks loogilisem, vaid hoopiski mängulugemise vallas. Kollkipper, kes on pikki aegu platsil viibinud, oskab pallurite samme ette näha ning neid enne2014 VEEBRUAR JALKA

55

naised Foto: erakogu

Õhulahing Prantsusmaa kohal. Kõige kõrgemal piloteerib Getter Laar.

tada. Samas poetab Laar, et alati võiksid oskused paremad olla, sest mängutempo on maruline ja igakord lihtsalt ei oska ega jõua õiget otsust vastu võtta.

2009. aastal pühkis Laar suvepealinna rannaliiva oma jalgadelt ning kolis Tallinna. See oli korralik kaks ühes ettevõtmine, sest esiteks sai Pärnu JK teisest väravavahist nüüd Tallinna Kalevi esipuurivaht. Säärane käik oli hädavajalik, et koondises konkurentsis püsida. Teiseks võttis ta ette ülikoolitee. Pärast üht aastat geoökoloogia õppimist vahetas ta eriala ning möödunud kevadel sai ta oma CVsse juurde kirjutada: “Tallinna ülikool – bakalaureusekraad kehakultuuris”. Peale eduka akadeemilise karjääri läks ülesmäge ka spordielu. Pärast pooltteist aastat Kalevis hakkas Laar 2011. aastal kandma

Katrin Loo: ta töötas end ise üles Getter on eriti pühendunud ja armastab väga jalgpalli. Ta on alati väga positiivne ja võistkonda julgustav. Ma ütleks, et on näha, et inimene teeb seda, mida ta tahab, ning see on väga oluline oskus ja anne.

Tema Prantsusmaale pääsemine üllatav ei olnud. Kõik teavad, kui hea ta on. Ka koondise peatreener Keith Boanas on teda väga suurte sõnadega kiitnud ning tema on ju näinud üleüldist naiste taset väga palju. Pigem oli välismaale minek loomulik jätk sellele, et ta ise end üles töötas, ning ma tean, et ta ise ootas väga seda võimalust. Sõbrannana on Getter hea mõttekaaslane ning alati olemas.

56

JALKA VEEBRUAR 2014

FC Flora särki. Järgnesid head esitused nii seal kui koondises ning siirdumine Prantsusmaale saigi tõsiasjaks.

Tahaks veel midagi teha!

Nüüd elab Laar Bretagne’i piirkonna väikelinnas Saint-Brieuc’s, üürib korterit, mängib professionaalset naisvutti, pursib prantsuse keelt, teeb süüa, loeb populaarteadust ning suhtleb kehva internetiühenduse (kunagi ei tea, millise paketi otsa uues riigis satud!) kiuste Skype’is nii perekonna kui sõpradega.

Tema jutust tuleb välja, et ta pole välismaa eluga veel täiesti ära harjunud. Eestis oli kõik näiliselt lihtsam, ta käis tööl, andis väravavahitrenne ning harjutas ise, kuidas pallid postide vahelt võimalikul kaugel hoida. Prantsusmaal aga muid kohustusi peale jalgpalli mängimise pole ning olgem ausad, juba iseloomu pärast on ühel töökal eestlasel väga raske, kui tegevust on vähe! Nii tahakski profisportlasest Laar vahepeal ka kaugel maal lisatööd teha, et ta end veel kasulikumana tunda saaks. Usun, et igati mõistetav reaktsioon väikese riigi naisjalgpallurilt, kes on harjunud oma karjääri jooksul kooli, tööd ning trenni sobitama.

Enda sõnul on Prantsusmaa talle väga hea tasemega koht, lõdvaks ei saa lasta ning igas trennis tuleb endast 100% anda. Ta tunnistab ausalt, et oli esimestes mängudes pabinas, hiljem on järjest paremaks läinud, kuid ta ei saa öelda, et on superenesekindel ning teeb igas mängus väga häid esitusi.

“Kõigil on kohati omad kõhklused ning see on normaalne,” seletab

vutinaine. “Kuna olen enda suhtes alati kriitiline, siis ilmselt vajaks psühholoogiline pool veel rohkem tööd. Praegu tunnen, et see väravavaht, kes ma olen koondises ning omale tuttavas Eesti keskkonnas, pole veel täielikult välja tulnud. Loodetavasti see varsti muutub.”

Kuna Prantsuse liiga on Euroopa absoluutses tipus, siis tekib küsimus, kas siit on üldse kuskile edasi minna?

“See on naljakas,” arvab nädalas viiskuus korda treeniv Laar. “Liiga on hästi tugev, ma olen väga korralikus klubis, aga kui ma vaatan individuaalselt, siis on palju, mille kallal tööd teha ning areneda.”

Ei karda esiväravavahi tagasitulekut Eesti koondislasel tulevad klubis kindlasti põnevad ajad, sest seni vigastatud olnud esiväravavaht Emmeline Mainguy on taas jalul ning valmis väravapostide vahel seisma. Enam ei tea, kes järgmist mängu mängib, ning treeneril on vaja valik langetada. Laar ei saa jalgu seinale visata ning vana rasva peal liugu lasta. Ta räägib, et ka üks võistkonnakaaslane päris temalt, kas ta pelgab Mainguy tagasitulekut.

LÄBIMUSITAMISEST

Ka tervitust märkivate põsemusidega on põhjamaisest kultuurist tulnu ära harjunud. Alguses oli küll hirmus, et trenni minnes tuleb paarkümmend pead läbi käia, kuid praeguseks on kõik kontrolli all.

“Kui ma kardaks, siis ma ilmselt ei peakski jalgpalli mängima,” ütles pärnakas oma ja teise naiskonnaliikme lühikese dialoogi lõpulauseks. “Jalgpallis peab end kokku võtma ning hirmudest üle saama. Natuke põen, tean, et ees on tugev konkurent, aga see ei tähenda, et ma alla annaks.”

Välismaa kogemusest aga tuleb tema sõnul võtta kõik, mis võimalik. On tal ju üheaastane leping ning tuleviku kohta ilmselt enne märtsi-aprilli selgust ei saa.

Treeneripingil istuv endine Prantsusmaa koondislane Sarah M’Barek temasse aga usub.

naised “Ta on öelnud, et tasemevahe on võrreldes sellega, kust ma tulin, väga suur,” räägib väravavaht hiljuti toimunud individuaalvestlusest oma lootsiga.

“Kõik võtab veel kohanemisaega, aga ta on arvamusel, et saan hakkama.”

Kindlasti aitavad Laaril olukorraga edukalt hakkama saada ka Guingampi naiskonna toetajad. Kui tavaliselt on kodumängudel nii paarsada fänni, siis oktoobris toimunud kohtumiseks PSGga (mida kandis muide üle Eurosport!) ilmus väljaku äärde koguni 4000 pealtvaatajat. See kõik teeb väravavahi rõõmsaks.

“Mängudel tehakse korralikult lärmi,” avab ta Prantsusmaa naiste kõrgliiga jalgpallifänluse tagamaid.

“Nad teavad neid laule väikesest saati, laulavad, plaksutavad, julgustavad.

Eestis tullakse vaatama ning plaksutatakse, kui värav lüüakse. Ülejäänud aja jälgitakse niisama.”

Laar ja tema võistkonnakaaslased saavad tähelepanu ka kohalikult ajalehelt, igal nädalal kajastatakse, kuidas Guingampi au kaitsevad naised palliplatsil hakkama saavad.

Hirmutavad põsemusid Võistkonnakaaslastega saab eestlane hästi läbi, mõned korrad on ka koos aega veedetud. Siiski seab suuremale suhtlusele omad piirid keelebarjäär.

“Prantslased ei ole sellised, kes sinuga kohe suured sõbrad oleks,” toob ta välja tähelepaneku teisest kultuurist. “Nendega peab ise vestlust aretama, kuid nende inglise keele oskus on väga kehv.”

Paari mängijaga saab puurivaht ka pikemalt rääkida, kuid igapäevased vestlused teiste võistkonnakaaslastega sisaldavad tavaliselt võimalikult lihtsaid sõnu. Endine Flora pallur tahaks mõnikord rohkemgi juttu rääkida, on see ju inimloomuses, kuid midagi pole teha.

Guingampi võistkonnas on peale tema veel kaks võõrleegionäri: alžeerlanna ning tuneeslanna, kuid nemad oskavad ajaloolistel põhjustel prantsuse keeles lõputult vestelda. Seetõttu peab Laar end naiskonna ainukeseks võõraks.

Küll saab ta eelmainitud keelest järjest rohkem aru, peale selle läbis ta ka ühe kursuse, mida korraldas abikeskus, kus töötab naiskonna väravavahtide treener. Nii sattus Laar kokku näiteks armeenlaste ja grusiinlastega, kes üritavad Prantsusmaalt tööd leida. Tänu

Kultuurikild Bretagne’i piirkonnast rääkides ei saa mainimata jätta keldi keelte hulka kuuluvat kohalikku bretooni keelt, mida räägib umbes paarsada tuhat inimest. Bretoonid on koos kornide, iirlaste, šotlaste, waleslaste ning mänksidega ainsad keldi rahvused, kes on siiani suutnud endid ja oma keelt elus hoida. Laari sõnul on SaintBrieuc’s tänavasildid kakskeelsed ning ka Guingampi naiskonna varustaja oskavat seda eksootilist keelt rääkida, kuid mujalt seda väga ei kuule ning igapäevaelu on kultuuriliselt tavalise Prantsusmaa moodi. Siiski pakub Jalka omalt poolt õppimiseks mõned bretoonikeelsed sõnad ning fraasid. Kunagi ei tea, millal vaja võib minna!

Tere – salud Nägemist – kenavo Aitäh – trugarez Kohutav ilm – amzer vrein Ma oskan pannkooke teha – gouzout a ran ober krampouezh

sellele kokkusattumusele sai kollkipper muide kaugel maal vene keeltki praktiseerida!

Koduigatsust leevendab Laar näiteks sellega, et üritab poest võimalikult tumedat leiba leida! Lisaks aitab vähene keeleoskus parandada kokandusoskusi: nii on talle ema Skype’i teel õpetanud, kuidas eriti maitsvat ühepajatoitu valmistada. Prantslaste söögikunstiga on ta üldiselt rahul, pakutakse palju riisi või pastat, kuid Laar ise laseb pigem hea maitsta salatitel ning värsketel asjadel.

Kiusatust tekitavad suus sulavad pagaritooted, mida Prantsusmaal jätkub iga nurga peale. Profisportlasel aga muud üle ei jää, kui neid ainult silmadega näksida.

Märkimist väärib klubisisene reegel, mis keelab ketšupi ja erinevate kastmete söömise. Samamoodi keelas treener sealmail vägagi tavalise joogipoolise ehk veini tarbimise. Seda väravavaht ei soovigi, pigem ihkab süda vahepeal ketšupit. Ka tervitust

märkivate põsemusidega on põhjamaisest kultuurist tulnu ära harjunud. Alguses oli küll hirmus, et trenni minnes tuleb paarkümmend pead läbi käia, kuid praeguseks on kõik kontrolli all.

Kuigi Laari sportlaskarjäär peaks ideaalis kestma veel aastaid, on tal juba praegu olemas variandid, mida pärast atleedielu veel maailmast tahta. Üks võimalus on treeneritöö ning peale selle näiteks kehakultuuri õppimine magistritasemel.

Aga kuna väravavahile meeldib jubedasti nii geoloogia kui geograafia, pole isegi võimatu, et temast võib kunagi kooliõpetaja saada. Kooli ajal väisas ta kõvasti olümpiaade ning praegu Prantsusmaal on taas aega lisateadmisi hankida. Eesti koondise väravavahil puudub oma korteris televiisor ja nii tulebki aega sisustada National Geographicute ning teiste populaarteaduslike ajakirjade ning raamatute lugemisega.

“Silmaringi tuleb laiendada,” on ta kindel.

Foto: erakogu

Eestlanna taga paremal En Avant de Guingampi naiskonna väravavahina.

2014 VEEBRUAR JALKA

57

lähiajalugu

Noortetreener, kelle lömastas keelebarjäär Maardu Levadia kunagisele peatreenerile Franco Pancherile vaadatakse jalgpalliringkondades suure õudusega tagasi. Räägitakse hiigelpalgast ning keeleprobleemist. Kuidas mees ise oma Eesti-aega meenutab?

Angelo Palmeri

I

taallased ütlevad tihti, et neid võib leida üle terve maailma, isegi põhjapooluselt! Muidugi pole jalgpall erandiks, kuigi Eesti kõrgliigasse ei sattunud vahepeal kaheksa aastat ühtegi saapamaa meest: Levadia treener Franco Pancheri lahkus oodatust varem 2003. aasta juunis ning tema rahvuskaaslane jõudis siia uuesti alles 2011. aasta juulis, mil Nõmme Kaljuga liitus Marco Bianchi (13 kuu pärast ühines temaga Damiano Quintieri).

Pancheri mäletab siiamaani väga selgelt oma Levadia-aega ning kuidas talle toona Maardu Levadia nime kandnud klubis tööotsa pakuti. Ta jõudis Tallinnasse tänu 1996. aastal Milano Interi asutatud Inter Campuse nimelisele sotsiaalprojektile, mis tegeleb eri riikides noorte jalgpalliga. Aasta hiljem kohtus toonane Itaalia tippklubi noortetreener

MÄLETAB MÄNGIJAID

Igor Prins on tema arust sõdalane, kes kunagi alla ei andnud, ning Sergei Hohlov-Simson tuleb talle meelde kui suurepärane kapten.

58

JALKA VEEBRUAR 2014

ka Viktor Levadaga, kuigi rohesärkide treeneriamet oli veel mägede taga. Oma Interi-aegu mäletab värvika ütlemisega Pancheri sooja südamega.

“Iga nädal tuli töötada 100 entusiastliku noorega, kel oli tõsine õpitahe,” meenutab ta. “Ma pidin nendega palju tööd tegema, lapsed on nagu käsnad, nad imevad endasse kõik, mis sa neile ütled.”

Pärast oma ainukest põhimeeskonna treeneritööd Levadia päevilt naasis itaallane tagasi noortele eeskujuks olemise juurde, praegu süstib ta vutitarkusi 15–20aastastele Põhja-Itaalia väikelinna Crema klubi US Pergolettese palluritele.

Mängis koos Cabrini ja Galliga Brescia provintsis asuvast Travagliato linnast (samas kohas on juured ka Pancheri tuttavatel – legendaarsel Franco Baresil ning tema vennal Beppel) pärit jalgpalluri karjääri tipuks jäi kahtlemata 1979/1980. hooajal Interiga Itaalia meistriks tulek. Parema äärepoolkaitsja positsiooni mänginud vutisell oli pigem pingimees kui põhikoosseisu liige, kuid sellest hoolimata panustas ta Milano klubi tiitlivõitu 17 mänguga. Tema karjäärile pani tugeva pitseri põlvesidemete vigastus.

Hollandlane Arno Pijpers (vasakul) võttis Floraga Pancheri ja Levadia üle seljavõidu.

“Tol ajal mängisin ma regulaarselt Itaalia U21 koondises koos Cabrini ja Galliga, kes hiljem suutsid nii klubikui koondisesärgis võita kõik, mis võita annab,” meenutab mees, kurbustoon kõnes.

Pancheri enda mängijatee viis teda aga Milanost järjest kaugemale ning lõpuks maandus ta poolprofessionaalsel tasemel.

Kui Levadia pakkumine tuli, tüüris mees kindlalt Interi Berrettit (15–20aastaste noorte kategoo-

lähiajalugu Foto: Lembit Peegel

ria). Maardulaste huvi oli itaallasele parajaks üllatuseks ning kuna hooaeg oli poole peal, pidi ta Milano klubilt lahkumiseks luba küsima. Kuigi leping sidus Pancheri klubiga kolmeks aastaks, pidi ta kõigest poole aasta pärast Eestist lahkuma. Pärast neljamängulist võiduta seeriat jõudsid Levadia boss Viktor Levada ning Pancheri lepingu lõpetamises kokkuleppele. Itaallane sai Eesti tippklubi loots olla kõigest 12 mängu.

“Ma võin öelda, et kui ma oma

perega Itaalia poole lendasin, siis me polnud tagasimineku üle üldse rõõmsad,” tirib mees ajusopist emotsioone lagedale. “Aga selline see treeneritöö on. Levadia kohtles mind väga hästi ning mul ei ole nende vastu negatiivseid tundeid.”

Itaallasel, kes muide küsis hulganisti küsimusi Eesti jalgpalli hetkeolu kohta, on terve hunnik häid mälestusi mängijatest, kes tema taktikepi all treeningul ringi jooksid. Igor Prins on tema arust sõdalane, kes kunagi alla ei andnud,

ning Sergei Hohlov-Simson tuleb talle meelde kui suurepärane kapten. Pancheri uhkustab sellega, et aitas kasvatada mitut praegust koondislast.

“Kruglov tegi minu käe all debüüdi,” avaldab ta. “Ta sai väga hästi oma positsiooni ning rolliga hakkama, ta oli väga kiire ning oskas vasaku jalaga kõvasti tulistada.”

Aleksandr Dmitrijevit mäletab ta kui liidriomadustega meest, kellele tuli seda platsil meelde tuletada, sest väljakul oli ta väga vaikne. Paljude noorte 2014 VEEBRUAR JALKA

59

lähiajalugu seas, keda ta Levadias treenis, olid ka näiteks Vladimir Voskoboinikov, Tihhon Šišov ning Eduard Ratnikov. Kõik need kolm viis itaallane testimisele Internazionale noortelaagrisse Interello. Kahjuks ei pääsenudki ükski neist Interi Primavera tiimi (samal tasemel mängib praegu Napolis Frank Liivak). Sellest hoolimata oli käik mõnus kogemus ning Voskoboinikov on siiani tänulik.

“Me mängisime seal sõprusmängu, võitsime 4 : 0 ning ma lõin kaks väravat,” meenutab ründeäss elavalt.

“Jalgpalli mängimise eesmärgil Itaaliasse reisimine oli juba paras unistuse täitumine.”

RICHARD BARNWELL Pancherist

See oli nagu telefonimäng. Ma pidin ootama, et itaaliakeelsed käsklused tõlgitaks vene keelde, siis eesti keelde ning edasi mulle inglise keelde.

Foto: Lembit Peegel

osanud inglise keelt, rääkimata eesti ja vene keelest ning ta suhtles tõlgi abil.

Richard Barnwell, praegune FC Flora naiskonna peatreener ning toonane Mis keelebarjäär!?

Levadia mängumees, kirjeldab väga Mänguplaan puudus! hästi, milline keelekaos treeningutel Õhtulehes ilmus 2009. aastal artikaset leidis. kel, kus Eestis töötanud välismaised “See oli nagu telefonimäng,” otsib sporditreenerid olid tulemuste järgi tol ajal õlavigastuse käes vaevelerinevatesse kategooriatesse rühmitanud Barnwell võrdlust lapsepõlvest. tud. Pancheri tulemuste valguses kuulus “Ma pidin ootama, et itaaliakeelsed ta “täieliku põrumise” alla ning selle käsklused tõlgitaks vene keelde, siis põhjuseks peeti tema ning mängijate eesti keelde ning edasi mulle inglise vahelist keelebarjääri. Saapamaalane ei keelde.”

Kui Francolt selle kohta pärida, siis ta otseselt midagi ei eita.

“Jah, osaliselt on see tõsi,” ütleb endine Itaalia noortekoondislane. “Lõpuks ma mõistsin, et mu meeskonnale saadetud sõnumid ei jõudnud alati kohale.

Samas on see jalgpallile omane, et kui sa üritad suurele koosseisule midagi edasi anda, siis on alati 2–3 inimest, kes täpselt ei mõistnud, mida treener öelda tahtis.

Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et keelebarjäär mõjus negatiivselt.”

Nädal enne kinga saamist kaotas Levadia Kadrioru staadionil 4500 pealtvaataja ees Florale 1 : 2 ning Viktor Levada teatas meediale, et tiitel on juba käest libisenud. Kas Pancheri vallandamine oli õige otsus, kui arvestada, et tema asemel palgatud Tarmo Rüütli käe all saadi 3. koht?

Oldi ju samal positsioonil ka itaallasega hüvastijätu ajal. Pastariigis sündinud mehel on selle kohta oma teooria.

End tõestanud noortetreener Franco Pancheri põrus Levadia lootsina.

“Kui ma oleks hooaja lõpuni 60

JALKA VEEBRUAR 2014

olnud, siis see oleks läinud oluliselt kallimaks kui Tarmo Rüütli käe all mängimine,” oletab mees. “See on sama, kui Stramaccioni võttis Interis Ranieri koha. Kindlasti oli tema palk väiksem kui praegusel Monaco peatreeneril,” naerab Pancheri.

Odavam lahendus või mitte, vähemasti tõusis Rüütli juhendusel Levadia keskmiste punktide arv 1,41 pealt 2 punktini mängu kohta.

Barnwell tunnistab, et Rüütli treeneriks tulekuga hakkas klubi paremini mängima, ning toob välja uue põhjuse, miks Pancheri käik Maarjamaale nõnda üürikeseks jäi.

“Ta oli hea noortetreener, oskas õpetada jalgpallimängu põhi- ning tehnilisi aspekte, kuid tal polnud mingisugust mänguplaani ega taktikat,” vaatab inglane ajas tagasi. “Ma olen ise juhendajana õppinud, et mängijatel on vaja plaani, mida nad mõistaksid ning millesse nad usuksid. Minu arust oli keelebarjäär ainult osaline põhjus.”

Pancherile on kümme aastat hiljem selge, mida ta oleks (peale keele õppimise) teisiti pidanud tegema.

Rüütli ja Kirs rääkisid liiga palju “Ma oleks pidanud Levadiasse koos kahe abilisega minema,” mõtiskleb ta. “Samal ajal, kui ma oleksin tõlgile juhiseid andnud, oleks nemad kontrollinud, kas mängijad täidavad ülesandeid või mitte.”

Levadia ei lubanud tal oma assistente kaasa võtta ning Pancheri sai endale partneriteks Urmas Kirsi (kes hiljem lahti lasti) ning Tarmo Rüütli.

“Rüütli töötas koos minuga, kuid ma ei tea, kas tal olid samad ideed mis mul või mitte,” pole lõunaeurooplane siiani kindel. “Kindlasti olid tal mingisugused omad vaatenurgad. Praegu ma nõuaks kindlasti, et ma saaks Itaaliast võtta kaasa paar abimeest, kes minu vaateid jagaks.”

Barnwelli sõnul hakkasid asjad nihu minema juba hooajaeelsel treeningul, mil itaallane vallandas Urmas Kirsi.

“Pancheri õigustas end sellega, et Urmas ja Tarmo “rääkisid omavahel liiga palju”,” toob praegune Flora palgaline välja proosalise põhjuse.

“Paistis, et ta tundis end kuidagi kõrvale jäetuna.”

lähiajalugu Foto: Lembit Peegel

Holland vs. Itaalia Kui Pancheri sai Levadia tüüriks, juhendas hollandlane Arno Pijpers nii Florat kui rahvuskoondist. Itaallane mäletab, et tänu treeneri topeltrollile oli linnarivaal tõeline vutijõud.

“Kui me kahte klubi võrdleme, siis Floral oli parem meeskond,” räägib Maardu endine peatreener. “Kui ma õigesti mäletan, siis nende 20 mängijast olid 14 koondislased, meil oli neid ainult 2–3.”

Kuna Arno oli hollandlane, siis Pancheri tahtis talle näidata, et ka Itaalia jalgpallikoolil on midagi anda ja et itaallased pole hollandlastest kehvemad, vaid tegemist on lihtsalt erinevate filosoofiatega. Lõunamaalane tunnistab, et tema mehed tegid kõik, et Florast jagu saada, kuid jäid alla.

Ka Barnwell nõustub, et rohevalgetriibulised olid lihtsalt Maardust üle. Neil oli võimas väravatemasin, tugev kaitse ning hea treener. Küll pidas Barnwell Levadia keskvälja oma praeguse koduklubi omast paremaks, kuid liiga võitis Flora ning eks see näitab, kes tegelikult etem oli.

Vahepeal tabas Levadia mängijaid ebaõnn, näiteks kui Artur Kotenko viskas palli vastu Vjatšeslav Zahovaikot, kes tegi A. Le Coq Arenal toimunud esimese derby lõppskooriks 2 : 0. Pancheri ei oska selle peale muud teha kui naerda.

“Jalgpallis juhtub midagi ootamatut ning kõik su plaanid on häiritud,” muigab Põhja-Itaaliast pärit vutitegelane. “Zahovaiko ei saanud arugi, et ta värava lõi!”

Teise ning viimase Itaalia–Hollandi treenerite mõõduvõtu eel tundis Pancheri enda õlul koormat ning hakkas enne magamaminekut liialt oma koosseisu ning mängu peale mõtlema. Flora norralasest ründaja Tor Henning Hamre äratas ta järgmisel päeval karmilt üles. Levadia kaotas 1 : 2.

Libe jää viis itaallase operatsioonilauale, sealt ratastooli ja karkudele.

Lancashire’ist pärit mees ei nõustu sellega, et Pancheril oleks oma valitud abitreenerit tarvis läinud.

“Tal oli iga päev 2–3 tundi aega vaadata, kas meeskond sai kõik tema käsklused kätte,” sõnab Barnwell. “Lisaks veel Tarmo Rüütli abitreenerina. Mida veel tahta? Jalgpalli on kerge tõlkida ning kuigi tema puudulik keeleoskus oli probleem, siis on võimalik mängijatele näidata, mida sa tahad.”

Kuigi muresid oli Pancheril Eestis palju (kaasa arvatud libedal jääl saadud Achilleuse kõõluse vigastus), siis mäletab ta siinset jalgpalli hea sõnaga. Ta avaldas isegi soovi tulla siia kunagi tagasi ning töötada noortetiimidega. Kuigi Maardu tüüri juurde lastud mehe lõpp tuli ruttu, siis hindab ta Eestis käiku ikkagi positiivselt. Meie liigajalgpalliga on ta kontakti kaotanud, kuid enda sõnutsi jälgib ta Eesti rahvuskoondise käekäiku.

Pancheri on täielikult paranenud vigastusest, mis ta siin olles sai. Ta oli teel Wismaris toimuvasse sisetrenni (Maar-

jamäe kompleksi siis veel polnud – toim.), kui jää peal libises. Ta aidati püsti ning ta tundis teravat valu. Hiljem tehti talle arsti juures uuring ning paari päeva pärast lebas ta juba operatsioonilaual.

Levadia treeneri pere oli aga tol ajal veel Itaalias ning kuna ta ei tahtnud, et nad muretsema hakkaks, siis ütles Pancheri enne operatsiooni lähisugulastele, et läheb mõneks ajaks kehva telefoniühendusega kohta. See väike vale ajab mehe siiamaani muigama. Tema saladus aga kaua ei kestnud.

“See oli groteskne: me saabusime Levadiaga just Türgi treeninglaagrist,” paneb Pancheri puslet kokku. “Kuna üle kogu Euroopa oli lennustreik, siis meie lendu vahetati. Ma tulin Türgist, mu naine Itaaliast ning ta peaaegu minestas, kui nägi mind Helsingi lennujaamas ratastoolis. Ta tegi mulle üllatuse ning tuli salaja külla. Tagasi Tallinnas olles ütles ta uudise ka mu lastele, nii et nad said juhtunust umbes kuu aega hiljem teada.”

Särajad ja põrujad 2009. aasta detsembris koostas Õhtulehe sporditoimetus väikese nimekirja Eestis töötanud välistreeneritest ning jagas nad nelja erinevasse rühma: “täielik põrumine” (sinna kuulub ka Pancheri), “kas oli ikka vaja?”, “normaalne” ja “kõik läks hästi”. Viimasesse rühma kuuluvad näiteks Arno Pijpers, Jelle Goes ning Teitur Thordarson. Ühesõnaga jalgpallitreenerid, kelle aega on meiemail edukaks peetud. Taanlase Viggo Jenseni lühike seiklus mahub rubriigi “kas oli ikka vaja?” alla. Levadiat ning Florat treeninud Pasi Rautiainen paikneb lahterduses nimega “normaalne”, kuigi ta ei suutnud kunagi kõrgliigat võita (hõbe Levadiaga, kaks hõbedat ja pronks Floraga). Ütleb Õhtulehe lugugi, et “aga oleme ausad – välistreener peaks Eesti jalgpalliliiga emmas-kummas tippklubis töötades ikkagi kuldmedali koju tooma”. Ootused välismaalastele on alati kõrgemad.

2014 VEEBRUAR JALKA

61

minu 11

Mart Poom: sellise koosseisuga mul palju tööd ei oleks!

N

üüdsest saavad Jalka lugejad igakuiselt uudistada kohalike jalgpallurite ning erinevas valdkonnas tegutsevate vutisõprade sümboolseid koosseise.

Esimeseks maiuspalaks on Mart Poomi unistuste meeskond Eesti mängijatest, kellega ta koos pallinud.

“See on minu dream team ja ma tahaksin nendega koos mängida,” lausus Poom, kes asetas end suurima mõnuga väravapostide vahele. Ka selgitus on veenev: “Sellise meeskonna taga oleks hea mängida ja palju tööd mul ei oleks.”

Mart Poom – Kui ma ennast ei paneks, siis oleks väravapostide vahel Pareiko.

Urmas Rooba – Mängis väga eduka ja hea karjääri, tulla Taani meistriks on igati väärt saavutus. Meelde on jäänud mäng Portugali vastu Kadrioru staadionil, kus ta Luis Figo lukku pani. Oleme palju koos mänginud, Roobaga tegime alati kahekesi palju lisatrenni, nii palliga kui üldfüüsilist.

Ragnar Klavan – Valik oli keskkaitses suur ning Klavaniga oleme koos mänginud pigem siis, kui ta oli äärekaitsja, aga see on kõva ja oluline värk, et ta on Bundesligas suutnud kanda kinnitada. Vasakjalgne keskkaitsja on alati hinnatud, loodan, et ta jõuab veel kaugemale. Ma olen mänginud ka tema isaga, aga poeg on isa üle löönud!

Raio Piiroja – Raioga on läbi käidud tulest ja veest. Ta on kompromissitu võitleja, meeskonna hing, südametunnistus. Tal on küll olnud palju vigastusi nagu minulgi, aga ta on neist välja võidelnud. Viis korda valitud parimaks Eesti jalgpalluriks, kommentaarid on liigsed. Mees, kellega lähed igal hetkel lahingusse.

Foto: Lembit Peegel

Omavalitud sümboolse koondise puhul poleks Poomil väljakul palju tööd ja ta võib rahumeeli ülikonna selga panna!

Andres Oper

Indrek Zelinski

Joel Lindpere

Konstantin Vassiljev

Urmas Rooba

Raio Piiroja

Martin Reim Risto Kallaste Ragnar Klavan

Urmas Kirs

Mart Poom

Urmas Kirs – Mängisime palju mänge koos koondises ning ta oli väga kõva võitleja ja suure töövõimega visa mulk.

Kangekaelne siiamaani!

Joel Lindpere – Äärtega olid mul küsimärgid, aga Joelil on peaaegu 100 mängu koondises, ta on kogenud mängumees, kaval ja otsustav mängija, kel hea vasak jalg. Tänu temale teavad jänkid Eesti jalgpallist palju rohkem. Koondises head mängud, tähtsad väravad ja söödud.

Konstantin Vassiljev – Ise ma temaga palju koos ei mänginud, aga tegemist on viimaste aastate säravaima mängijaga. Eesti koondise liider ja võtmemängija, suurepärased, olulised ja ilusad väravad.

Martin Reim – Hea sõber, kolleeg. Mängisime Lõvides ja koondises. Eesti rekordinternatsionaal, see ütleb kõik ära.

Koondisereisidel olime toakaaslased, tal on hea tehnika ja platsinägemine. Kõva töömees, võitleja ning alati korrektne ja meeldiv inimene.

Risto Kallaste – Temaga sai Lõvides palju mängitud ning hiljem kolistasime Tallinna Spordi rivistuses üle kogu Nõukogude Liidu, lisaks saime koos pallida ka Eesti koondises. Teda peeti muide Lõvides füüsilise poole pealt kõige andekamaks meheks. Täiesti kindel, et võimete poolest oleks ta võinud mängida kõrgemal kui Taani kõrgliigas – kui oleks olnud rohkem õnne ja tervist.

Andres Oper ja Indrek Zelinski – Lihtne valik. Mehed, kes on Eesti koondises löönud kõige rohkem väravaid.

Andres tuli noore poisina Florasse ja on meeldiv olnud näha läbi aastate tema arengut. Nad on kaks erinevat tüüpi ründajat, Oper oli kiire ja tihti pidi koondise algusaastatel üksi ees tööd tegema. Võib oma karjääriga rahul olla, mängis pikalt välismaal. Zelinski on rohkem nagu target man, õhus väga hea ning oskas olla õigel ajal õiges kohas. Koos mängisid väga häid mänge, sest neil on erinevad trumbid.

2014 VEEBRUAR JALKA

63

lisaaeg Supertalent Seekordse karikatuuri autor on Margus Kontus.

Kolmandas liigas 43 113 pealtvaatajat Just selline keskmine näitaja on ette lükata Šotimaa tugevuselt kolmandas liigas mängival Glasgow’ Rangersil, mis tunamullu tagandati karistuseks tugevuselt neljandasse liigasse. Nüüd on Šoti hiid alustanud tagasiteed tippu ja teeb seda muljetavaldava suurusega publiku ees.

Enim liikmeid on Lissaboni Benfical Unustage FC Barcelona! Sel Kataloonia klubil on kõigest 177 246 liiget. Veel enam on liikmeid Müncheni Bayernil: 223 985.

Aga seegi pole tipp. Maailma suurim klubi on Lissaboni Benfica 224 000 liikmega.

Tõsi, kõige kolme puhul tuleb arvestada, et peale jalgpalli tegeldakse neis ka teiste spordialadega.

vana foto

Aleksei Homitš – Tiiger Tallinnas 1971. aastal, kui Eesti jalgpall hoidis end kolmandat aastat eemal Nõukogude Liidu meistrivõistlustest, külastas Tallinna Moskva Dinamo veteranide meeskond. Teiste seas oli ka legendaarne väravavaht Aleksei Homitš, kes 1945. aastal tegi kaasa Moskva Dinamo kuulsa turnee Inglismaale, kus ta sai oma hea reaktsiooni ja hüppevõime eest hüüdnime Tiiger. 8000 Kadrioru staadionile kogunenud pealtvaatajat olid tunnistajaks, kuis Eesti NSV koondis ei suutnud nimekate veteranide vastu enamat 1 : 1 viigist, kusjuures teisel poolajal valvas nende puuri hoopis Boriss Razinski, kes esimesel poolajal mängis edurivis. Eesti meeskonna parimaks tunnistati meie päevil korvpallitreenerina tuntud Allan Dorbek, külaliste parimaks nimetati 1938. aastal Tallinnas sündinud Eesti vabariigi sünnijärgne kodanik Georgi Rjabov, kes kuuekümnendatel mängis Nõukogude Liidu koondises.

Homitš käis Eestis ka 1976. aastal, kui Kadrioru staadioni poolsajandi tähistamisel kaotas venestunud Kopli Dünamo Moskva veteranidele 3 : 4. Toona laskis Homitš esimese viie minuti jooksul sisse kaks palli ja võeti mängust.

Homitš käis Tallinnas mitu korda ka oma tippajal. Näiteks 15. juulil 1947 tõi Nõukogude Liidu eelmise aasta hõbedameeskond Moskva Dinamo Kadrioru staadionile 15 000 pealtvaatajat, kui Tallinna Dünamo kaotas külalistele 0 : 3. Nagu mujalgi, mängis Homitš Tallinnas arvuka publiku ees. 1950. aastal kaotas okupatsioonivõime esindanud Punalipuline Balti Laevastik Kadriorus 13 000 pealtvaataja ees Moskva Dinamole 0 : 6. Kolm aastat hiljem oli Kadriorus 8000 pealtvaatajat, kui Tallinna Kalev kaotas Nõukogude Liidu meistrivõistluste B-grupis (tugevuselt teine liiga) Minski Dinamole 0 : 1. Vastaste puuri hoidis kuivana Tiiger Homitš.

1971. aastal lausus Homitš Tallinna kohta: “Teie linn on väga muutunud, jätab lääneliku suurlinna mulje.”

Jalgpalli kohta tõdes vanameister nukralt, et meil oli kunagi suurepäraseid mängijad ja tundub, et Eestis tegeldakse vähe noortega.

Pildi autor Lembit Peegel mäletab, et pärast vutikarjääri sai Homitšist fotograaf, kelle lemmikala oli loomulikult jalgpall.

“Olen näinud tema pilte,” meenutab Peegel. “Head pildid olid.”

64

JALKA VEEBRUAR 2014

Foto: Lembit Peegel

Aasta on 1971, Kadrioru staadioni tribüünialusel venekeelne loosung “Tere tulemast!”. Esiplaanil püüab Tiiger Homitš oma paremate päevade kombel kindlalt palli.

lisaaeg Veebruarikuu sünnipäevad

Jõululaulud Berliini staadionil 2002. aastal oli Berliini 1. FC Unioni fänn Torsten Eisenbeiser sedavõrd löödud oma klubi jõulueelse aja kehvast vormist, et ta kutsus sõpru staadionile laulmaks mõned rõõmsamad laulud.

Kohale tuli 89 inimest. Iga aastaga kogus uus tava rahvast ja nüüd on traditsiooniks saanud, et ühel jõuluaegsel mängul laulab kõik-see-mees terve matši jooksul jõululaule. Igale pealtvaatajale antakse selleks tarbeks küünal ja jõululaulude trükis.

Union on loodud 1966. aastal Ida-Berliinis ja omal moel püüdis klubi vastanduda salapolitseid esindavale Berliini Dynamole. Iga karistuslöögi puhul skandeerisid Unioni fännid: “Müür tuleb maha võtta!”

Mõistagi peeti tegelikult silmas Lääne- ja Ida-Euroopat eraldavat Berliini müüri. Klubi hümniks on Saksa punkiidoli Nina Hageni 1998. aastal salvestatud “Raudne liit”, mis kõlab iga kodumängu eel.

2004. aastal päästsid fännid klubi raskest majandusolukorrast oma verd annetades: saadud tulu läks klubile. 2008. aastal töötas 2400 fänni vabatahtlikult 300 päeva ja ehitati Berliini suurim jalgpallistaadion, mis mahutab 21 700 pealtvaatajat. Istekohti on ainult 3800, ülejäänud on seisukohad, sest just nii fännid tahtsid.

Paarissõit uues jalgpallihallis

Kuule, kas paarissõidus on olümpiakohad jagatud?

Mul kama, võin sind igal ajal lennutada!

Foto: Lembit Peegel

LHV edetabel 11. JK Jalgpallihaigla 12. Rakvere JK Tarvas 13. Lihula JK 14. Tallinna FC Twister 15. Martin Reimi JK 16. FC Nõmme United 17. FC Eston Villa 18. Raasiku FC Joker 1993 19. FC Levadia Tallinn 20. JK Welco Elekter

(51) (45) (31) (22) (42) (26) (81) (51) (21) (32) (37) (21) (41) (39) (35) (32) (38) (37) (31) (27) (26) (62)

12.02 Richard Michael Barnwell 12.02 Alo Bärengrub 12.02 Andrei Sidorenkov 12.02 Juri Frischer 12.02 Pille Raadik 12.02 Dmitri Knjazev 14.02 Sander Lepik 18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 19.02 Andra Karpin 19.02 Riido Reiman 20.02 Martti Pukk 21.02 Aron Härsing 22.02 Hans Näks 22.02 Martin Salong 23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 27.02 Kristian Marmor

(35) (30) (30) (30) (27) (21) (21) (34) (32) (35) (20) (37) (25) (53) (33) (68) (43) (42) (47) (30) (30) (26)

Eestlaste Ballon d’Or ikkagi Messile?

Maailma parima jalgpalluri auhinda väärtustasid võitja pisarad: Cristiano Ronaldo ei saa enam kunagi teha nägu, et see trofee talle korda ei lähe. Kui viinamarjad peaks kunagi hapuks minema (näiteks Messi võidu korral), saab portugallasele alati meelde tuletada tema pisaraid, kui ta tänavu 13. jaanuaril võitjaks kuulutati.

Maailma parima valimisel andsid punkte ka eestlased: rahvusmeeskonna kapten (Ragnar Klavan), peatreener (Tarmo Rüütli) ja üks ajakirjanik (Aet Süvari). Eestlaste antud punktide põhjal võitnuks väärtusliku auhinna ikkagi Lionel Messi! Klavani esikolmik: 1. Franck Ribery, 2. Lionel Messi, 3. Robin van Persie. Rüütli trio: 1. Cristiano Ronaldo, 2. Lionel Messi, 3. Franck Ribery. Süvari eelistus: 1. Lionel Messi, 2. Cristiano Ronaldo, 3. Bastian Schweinsteiger. Seega kokku: Messi 7, Ronaldo 5, Ribery 4 ning van Persie ja Schweinsteiger 1 punkt. Aga ...

Korraldajatel juhtus vähemalt eestlaste edetabeli seisukohalt otsustavat sorti apsakas. Nimelt oli esialgne arvamuste esitamise tähtaeg 15. november. Hiljem nihutati see MMi playoff-mängude tõttu 29. novembri peale ja anti võimalus oma pingerida muuta. Aet Süvari seda ka tegi ja eelistas nüüd Ronaldot Messile.

Paraku selgus hiljem, et arvesse läks ikkagi esimesena edastatud esikolmik. Kui rehkendame punktid kokku Süvari tegeliku järjestusega, on tulemuseks viik: Ronaldol ja Messil on 6 punkti, teiste saldo jääb samaks. Nii et ametlikult oli meie eelistus Messi, aga tegelikult lõppes kahe gigandi duell viigiga.

Tarmo Rüütli, kelle esikolmik kattus täpselt kokkuvõttelise järjestusega, peab sellist tagantjärele tulemuste võrdlemist mõttetuks.

“See küsitlus on muutunud nagu ennustusvõistluseks: kas õnnestub õiges järjekorras ära aimata esikolmik,” lausus Rüütli Jalkale. “Tähtis on ikka see, et igaüks reastab oma arvamuse, mitte prognoositava lõpptulemuse.”

Foto: Andre Penner/AP/Scanpix

LHV edetabel toetuste summa järgi detsembris oli selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tallinna FC Flora 4. Tartu JK Tammeka 5. FC Kuressaare 6. Nõmme JK Kalju 7. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 8. Põlva FC Lootos 9. FC Hell Hunt 10. Tallinna JK Piraaja

02.02 Ülo Kikas 02.02 Valeri Karpin 02.02 Vladimir Voskoboinikov 02.02 Joonas Tamm 03.02 Mart Poom 03.02 Lauri Nuuma 06.02 Benno Tael 07.02 Sepo Vilderson 06.02 Martin Ustaal 07.02 Geit Prants 08.02 Jan Õun 08.02 Artur Rättel 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 10.02 Konstantin Nahk 10.02 Kristen Viikmäe 10.02 Tarmo Neemelo 11.02 Signe Pärtel 11.02 Raivo Nõmmik 11.02 Tihhon Šišov 11.02 Jürgen Kuresoo 11.02 Aljona Sasova 12.02 Vladimir Karev

Lionel Messi on ametlikult eestlaste valitud maailma parim jalgpallur 2013.

2014 VEEBRUAR JALKA

65

ristsõna

Jaanuarikuu ristsõna vastus oli “teeme ju alles sooja”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Jorgen Alasoo. Võitjaga võtame ühendust.

Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

66

JALKA VEEBRUAR 2014