JALKA (juuli 2013)

HIND 1,85 EUROT JUULI 2013

Henri Anier

klubis ja koondises väravasoonel Andre Mägi võtab Eesti paremad kinni Kas noortekoondistel on arenguruumi?

Flora pallurid osalesid mängufilmis

Treener Jürgen Kuresoo

Monaco eelistest klubijalgpallis ISSN 1736-7379

Postrid: Eino Puri / Lionel Messi / Müncheni Bayern

Dima Skiperski uus 2013 JUULItöö JALKA 1

JUULI ON KUNINGATE

PÄRALT! Kroonitakse tennise meistrid nii Tallinnas kui Wimbledonis.

Lisaks sündmused F1 GP’dest Tour de France’ni

JÄLGI VEEBIS JA MOBIILIS!

t a ita ts u ku

sisukord

u jaoks oli petund min p õ e in il h õ “P aale, aga d küll välism ka ih a n re o o see, et n u, kui tunii lilleline el n i tk el g u olema, seal pole ka b väga tugev ea p t el ls a a ion võib dub. Emots nii kindel, et gurutiin on in n ee ga tr A . ja a d ks aja sest elu täiesti hullu re o o n se d a ta pingu a, 16–17aast d ristis edasi a b m a h i õ tuleb kasv aluse.” nii saab võim sest ainult

Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 52 Henri Anier on korraga tõusnud vaat et meie esiründajaks – seitsmest koondisemängust kolm kolli on selle kinnituseks. Usutluses Jalkale räägib Anier, et tal oli kolm tundi aega otsustada, kas minna laenule Fredrikstadi.

smaa tt elust väli Andreas Su kadeemias, jalgpallia 41 lk 40–

Persoonid & intervjuud Dmitri Skiperski

HIND 1,85 EUROT JUULI 2013

Andre Mägi Jürgen Kuresoo

HENRI ANIER

klubis ja koondises väravasoonel ANDRE MÄGI VÕTAB EESTI PAREMAD KINNI KAS NOORTEKOONDISTEL ON ARENGURUUMI? FLORA PALLURID OSALESID MÄNGUFILMIS

TREENER JÜRGEN KURESOO

MONACO EELISTEST KLUBIJALGPALLIS ISSN 1736-7379

Postrid: Eino Puri / Lionel Messi / Müncheni Bayern

Kolumnid Kirsi Altjõe Lennart Komp Indrek Schwede

DIMA SKIPERSKI UUS 2013 JUULITÖÖ JALKA 1

Esikaanel: HENRI ANIER Fotod: Lembit Peegel Nr 7 (67) 2013

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel

Kuu peegel Lood & tsitaadid Premium liiga Taktikajutud Klubilood: Ida-Virumaa Naised Juulikuu kalender Lisaaeg Ristsõna

Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg

Muu

Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER

Uued mehed agenditööl

Reklaam: Nordicom +372 5666 7770

reklaam@nordicom.ee

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

12 15 16

Rubriigid Nimed & numbrid

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

18

22 24 28

Flora mängijad tegid filmi Noortekoondiste edust Mängijad välisakadeemiates Suvelaager Pärnus Kolmest juunimängust Monaco eelisest klubijalgpallis Rannajalgpall

4 8 10 26 43 48 60 62 64 66 18 25 30 38 40 46 56 59

43 5

15

10

9

19 6 17 13 4

21

40

Postrid Eino Puri Müncheni Bayern Lionel Messi 2013 JUULI JALKA

3

lembit peegel

Juunikuu fotopeegel: maavõistlused Foto: Lembit Peegel

Nii kõrgelt pidanuks Eesti Kõrgõzstanist üle olema, nagu Siim Luts oma hüppega näitab. Tegelikuks tulemuseks jäi hapu 1 : 1 viik.

4

JALKA JUULI 2013

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Chicago mees Joel Lindpere leegina Trinidadi ja Tobago kaitsest läbi sööstmas.

Seeaeg kui Dmitri Kruglov (5), Raio Piiroja (4) ja Radanfah Abu Bakr (5) on küüru selga tõmmanud ja Vladimir Voskoboinikov (11) koos Sergei Pareikoga (1) vaatavad sündmusi eemalt, näib Kareem Mosesel (17) palliga mingi plaan olevat.

Foto: Lembit Peegel

Trinidad ja Tobago on Eesti jaoks 15. MM-finaalturniiril pallinud koondis, kellest on jagu saadud.

Foto: Lembit Peegel

Kristen Viikmäe oli oma lahkumismängus Valgevene vastu väravalöömisele lähemal kui ükski teine oma lahkumisetendust pidanud Eesti pallur enne teda.

2013 2013 JUULI JUULI JALKA JALKA

55

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kes pilgu enne ära pöörab – Raio Piiroja vs Jan Michael Williams (Trinidad ja Tobago).

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Radanfah Abu Bakr (5) näib himustavat Vladimir Voskoboinikovi särki, viimane näib aga eelistavat Denzil Theobaldi (18) punast kehakatet.

6

JALKA JUULI 2013

Tarmo Rüütlil on enne sügisesi valikmänge piisavalt mõtteainet.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kolme juunikuu mängu ilmestasid enne mängu linnas ning enne mängu kohapeal ja mängu ajal A. Le Coqi eksootilised trummarid.

Foto: Lembit Peegel

U21 koondise peatreener Martin Reim. Paljuütlevad on tagaplaanil abitreener Urmas Kirsi ja väravavahtide treeneri Ain Tammuse nägu.

Foto: Lembit Peegel

Enne mängu Taani vastu leidis mõni mees põgusa hetke päikest võtta (vasakult): Maksim Lipin, Ilja Antonov, Brent Lepistu, Hannes Anier, Andreas Raudsepp, Maksim Podholjuzin, Aleksandr Kulinitš, Nikita Baranov, Karol Mets, Elvis Liivamägi ja Marko Meerits.

Foto: Lembit Peegel

Klubielus meeskonnakaaslased (Odense BK), koondiseelus vastased: Kasper Larsen (vasakul) ja Hannes Anier kohtusid U21 EM-valiksarjas Kadriorus.

Foto: Lembit Peegel

Andres Raudsepp üritab ohjata palli ja seda taanlase eest varjata.

2013 JUUNI JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Jalgpalliliit haaras kiirelt sarvist ja juba järgmise aasta märtsis mängime uue UEFA liikme Gibraltariga.

Eesti on ainsana mänginud kõigi UEFA liikmetega.

kuu

-

Ehkki Jalka tunneb heameelt selle üle, et Henrik Ojamaa astus vastu uutele väljakutsetele Varssavi Legias, ei saa rõõmu tunda selle üle, et ta jäi eemale koondisemängudest ja seda esialgu ebaõige info esitamise pärast peatreenerile.

kuu ?

Kuidas mahutab end korraga tehnilise direktori ja Eesti koondise abitreeneri kohale Janno Kivisild ning kuidas seda kõike seedib Tarmo Rüütli?

3

koondiseväravat on Henri Anieri kontol pärast juuni koondisemänge.

Viimaseid on tema kontol seitse, kusjuures iga kord, kui Anier on löönud värava, on Eesti võitnud.

60

Eesti jalgpalli meistrivõistluste III ja IV liiga mängijatel on võimalus tänu ausale mängule teenida hinnaline preemiareis Itaaliasse Parma koduväljakul peetavale matšile.

Võistlusel saavad osaleda 41 meeskonda, kes võtsid hooaja eel vastu A. Le Coqi poolt pakutud uued mänguvormid ja kes avaldasid soovi võistlusel osaleda. Võitjaks osutub mängija, kes viibib selle hooaja liigamängudes platsil kõige rohkem minuteid seejuures kollaseid või punaseid kaarte või muid karistusi teenimata. Kui selliseid mehi on mitu, otsustab võitja loos.

Kolm kübaratrikki kolmes mängus Neljanda liiga lääne tsoonis mängiva Taebla JK ründaja Martin Koppel (pildil) alustas hooaega kolmes mängus löödud kolme kübaratrikiga.

Läänemaad esindava Taebla JK üks juhte Karol Tšarnetski ütles portaalile jalgpall.ee, et Koppeli näol on tegu kiire, osava ja hea ründajaga, kes suudab palli vallata. Paraku käib ta Soomes tööl ega saa kõigis mängudes kaasa teha.

Foto: Erakogu “Temas on mängijana potentsiaali kõrgemale jõuda, kuid oleks kahju, kui ta Taeblast ära läheks, sest ka meil on eesmärk tõusta vähemalt teise liigasse,” lausus Tšarnetski.

Raasiku staadion saab valgustuse Mullu rekonstrueeritud Raasiku staadion saab juuni lõpuks ka nüüdisaegse valgustuse. MTÜ Raasiku Jalgpalliklubi FC Joker juhatuse liige Ants Kivimäe ütles portaalile jalgpall.ee, et valgustuse paigaldamine on kogu aeg edasi lükkunud, kuid nüüd on kindel, et asi saab tehtud. “Laenud on võetud, esimene osamakse 32 000 eurot üle kantud ja töövõtuleping sõlmitud,” rääkis Kivimäe.

Nüüd on vaja ehitada veel tribüünid. “Oleme sellele mõelnud, sest jalgpall on meil populaarne ja mänge käib vaatamas üle saja inimese,” avalikustas Kivimäe tulevikuplaanid.

tüdrukut jooksis Eesti rahvusnaiskonna vastu väljakule 11. juunil Eesti‒ Kõrgõzstan mängu vaheajal. Huvitav, mitu neist ise kunagi koondisse jõuab?

Eesti uurib rannajalgpalli MMi korraldamise tingimusi

268

Eesti Jalgpalli Liit uurib FIFA-lt, millistel tingimustel oleks võimalik võõrustada 2017. aasta rannajalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri.

“FIFA pakub kõigile alaliitudele võimalust uurida rannajalgpalli MM-finaalturniiri võõrustamise kohta. Esmalt on võimalik küsida FIFA-lt võistluste korraldamise tehnilisi tingimusi, mida me ka tegime. See ei tähenda veel kandideerimist – taoline otsus tuleb meil teha alles pärast täpsete tingimuste saamist ehk paari kuu jooksul,” selgitas Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei. 2011. aastal peeti rannajalgpalli MM-finaalturniir Itaalias ning sel aastal võõrustab suurvõistlust Tahiti. 2015. aastal on korraldajaks Portugal.

pealtvaatajat keskmiselt külastas B-esiliigas palliva FC Elva esimest viit kodumängu. Selle numbriga oleks nad Premium liiga vastavas tabelis Tammeka, Flora ja Levadia järel ning Kalju ees neljandad.

8

Aus mäng võib harrastusjalgpalluri viia preemiareisile

JALKA JUULI 2013

Alista Pariis alates

14490â‚Ź

www.estonian-air.ee

lood & tsitaadid

nii nad

Foto: Erakogu

ütlesid “Mängisin tegelikult hästi, aga õnn ei olnud justkui minu poolt – oli hästi palju momente, mida ma ei löönud ära, pall põrkas postist väljapoole ... Need olid minu jaoks hästi arusaamatud asjad. Nüüd saan aru, et see polnud õnn – kui mängija on pinges, siis juhtubki nii.”

Kristen Viikmäe “Tartus ei teinud ma kaks aastat peaaegu mitte midagi ja füüsiline vorm käis katastroofiliselt alla. Siis läksin sõjaväkke, kus hakkasin uuesti liigutama ja natuke ka palli mängima.”

27aastaselt koondisekutse saanud Rimo Hunt “Vosko tuleb mõnikord puuri kinni panna, et ta saaks siis sealt nagu metslane välja tormata.”

Igor Prins kübaratriki teinud Vladimir Voskoboinikovist “Mul pole vahet, kas ta on koolis või Poolas.

Kui teda pole siin, siis pole teda minu jaoks olemas.”

Tarmo Rüütli koondisest puudunud Henrik Ojamaa kohta “Muidugi on alati hea tunne värav lüüa.

Näiteks tõstab see mängija autoriteeti meeskonna sees.”

Tarmo Kink “Olen isa poolt veidi poolakas, umbes 1/16 jagu. Aga poola keelt ma ei oska.”

Henrik Ojamaa “Sellise pauguga ei tahaks küll minna!”

Andres Oper liiklusavariist, mis viis ta operatsioonilauale ja halvemal juhul võib lõpetada karjääri „Kui tahad kaks tundi pärast mängu lõppu uinuda, siis see ei õnnestu. Vedru peab enne samamoodi tagasi kerima. Alles öösel kella nelja ajal jäin magama. Mõnikord on läinud hulleminigi: ükskord ei saanud enne kella kuut magama. Selline ohtlik asi on jalgpallihaigus!“ Kojamees „Sport: Eesti mängis Kõrgõzstaniga riiki.“ Postimehe huumorilisa Juurikas „Kuid esmalt vaatame, kas temast saab parema- või vasakujalgne tegelane.“ Poeg Romerile meeldib jalgpall, kuid isa Ragnar Klavan seda peale ei suru

10

JALKA JUULI 2013

Mart Poom (vasakul) ja Ain Tammus on koos märkmeid tegemas käinud nii mullu Iirimaal kui ka tänavu Šotimaal.

Väravavahtide treeneri uus roll — olla abitreener Väravavahtide treenerid Mart Poom, Ain Tammus ja Andrus Lukjanov osalesid Šotimaal toimunud Euroopa Jalgpalli Liidu (UEFA) koolitusel, kus rõhutati kollkiprite treenerite muutuvat rolli. Suund on selline, et seni ainult puurivahtidega tegelenud juhendajad võtavad enda kanda abitreeneri rolli.

“Varem oli väravavaht käpikutega mees väravas, aga nüüd on ta ka mängu alustaja, äärtevahetaja ja viimane kaitsemängija,” selgitab Ain Tammus. “Kui enne öeldi, et on kümme väljakumängijat ja üks väravavaht, siis nüüd on platsil üksteist mängijat.”

“Euroopa klubijalgpall liigub sinnapoole, et UEFA litsentsi saamiseks peab tulevikus meeskonnas olema ka litsentsitud väravavahtide treener,” lisab Tartu Tammeka puurivaht Andrus Lukjanov. “Muuhulgas tegeleb väravavahtide treener abitreeneri ülesannetes kaitseliiniga.”

Kolme päeval jooksul kuulas meie kolmik Glasgow Celticu ja Iirimaa jalgpallikoondise endise väravavahi Packie Bonneri, endise Šotimaa koondise väravavahi Jim Stewarti ning Amsterdami Ajaxis, FC Barcelonas, Müncheni Bayernis ja Hollandi koondises töötanud väravavahtide treeneri Frans Hoeki näpunäiteid. Koolitusel näidati, kuidas töötavad koos Sander Puri koduklubi St Mirreni peatreener Danny Lennon ja väravavahtide treener Paul Mathers.

“Nad analüüsisid vastase mängu ja andsid soovitusi, kuidas väravavaht peaks mängu alustama,” räägib Andrus Lukjanov. “Hiljem võis väravavahtide treener julgelt treeningmängu sekkuda ja rääkida, kuidas kaitseliin peaks asetsema, et väravavaht saaks alustada lühikese või pika sööduga.”

Ain Tammuse sõnul polnud Šotimaal kuuldu neile uudis, sest sama asjaga puututi kokku juba mullu Iirimaal toimunud koolitusel. Küll aga on selline suundumus süvenenud ja seda võetakse Euroopas aina tõsisemalt. Tegemist on suure muutusega, mis tõmbab seni ainult puurivahtidega tegelenud treenerid kaasa kogu treeninguprotsessi. Šotimaal toimuvatel väravavahtide treenerite Pro litsentsi kursustel olid rollid vahetatud: väravavahtide treener tegutses peatreenerina ja peatreener abitreenerina. Mart Poom ja Ain Tammus hakkavad ette valmistama I ja II taseme väravavahtide kursust Eesti jaoks.

“Et asi toimiks, on vaja veidi aega, et mõned tegevmängijad lõpetaksid,” selgitab Ain Tammus. “Väravavahtide treener võiks olla pallur, kes on ise seisnud väravas.”

Tõenäoliselt pole kaugel aeg, kui meie eurolitsentsi taotlevatel Premium liiga klubidel peab olema ette näidata litsentsitud väravavahtide treener.

Indrek Schwede

lood & tsitaadid Paide jääb andekast nigeerlasest tõenäoliselt ilma Hooaja eel teatas Paide Linnameeskond, Foto: internet et nendega liitub 20aastane Nigeeria talent Brendan Ogbu, ent Premium liiga teise poole alguseks on ülemineku tõenäosus kahanenud õhkõrnaks.

Ogbu võitis mullu kohaliku klubi Heartland FC ridades Nigeeria karika, lõi selles matšis võiduvärava ja valiti finaali parimaks mängijaks. Videopildi põhjal tundus mees igati väärt täiendus ja temast oleks saanud järvalaste ainus palgaline pallur. Ka üleminekupaberid said vormistatud ehk Ogbu mängijaBrendan Ogbu on Tartu asemel hetkel Egiptuses. õigused kuuluvad Paidele. Nüüd on ta aga Egiptuses.

“Jõudsime mängijaga kokkuleppele nii palgas kui ka teistes küsimustes, ent viisataotlust ei rahuldatud. Seda kahel korral,” ütles Paide president Veiko Veskimäe. “Me pole mõtet tema liitumisest maha matnud, kuid selle tõenäosus on praegu umbes 10 protsenti.”

Et mitte n-ö põrsast kotis osta, oli Paide plaan ta lühiajalise viisaga Eestisse tuua, et peatreener Meelis Rooba saaks ründajast parema ülevaate ning seejärel siin tööluba ja pikem viisa vormistada.

Ründaja kõrgest klassist kõneleb asjaolu, et eelmise aasta oktoobris sai Ogbu koondisekutse Aafrika meistri Nigeeria Aafrika Rahvuste karikaturniiri kvalifikatsioonimänguks Libeeria vastu. Tõsi, lõplikku valikusse ta ei mahtunud.

Lühiajalist Schengeni ruumi viisat taotles Paide läbi Belgia saatkonna Nigeerias, sest Eesti lähimad saatkonnad Aafrikas on Kairos ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Sedakaudu viisa taotlemine ei olnud suurte vahemaade tõttu reaalne. Viisataotlus lükati tagasi, viidates mängija noorusele ja agendi rahalisele seisule, ent täpsemat seletust ei antud.

“Esitasime kõik dokumendid ka Eesti välisministeeriumile, et näidata, et plaan on tõsine, aga ka sedapidi ei õnnestunud,” ütles Veskimäe. “Oleks pidanud kohe läbi Eesti saatkonna tegutsema, aga see on tagantjärele tarkus. Kuna Paide pole varem ühtki rahvusvahelist üleminekut teinud, siis oli palju uut.”

Kuni viisa saamiseni sujus kõik hästi, millele aitas kaasa Ogbu isa, kes juhtumisi on advokaat. Nii ei saanud ka eelmise klubi Heartland FCga kokkuleppele jõudmine takistuseks. Praegu on andekas nigeerlane aga Egiptuses testimisel, kus temale pakutav palk on väidetavalt märksa kõrgem, kui seda suudaks pakkuda Paide. Ja see teebki Ogbu liitumise Paidega vähetõenäoliseks, ehkki FIFA rahvusvahelises üleminekute süsteemis on ta Paide pallur.

Jalka tahab teada Sinu arvamust!

Jalka korraldab lugejaküsitluse, et selgitada välja lugejate arvamus eesmärgiga muuta ajakiri senisest kvaliteetsemaks, nii sisult kui ka väljanägemiselt ning olla rohkem oma lugeja nägu.

Küsitlust saab täita internetis Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel www.jalgpall.ee/jalka, kus asub otseviide küsitlusankeedi juurde. Küsimustele vastamine võtab aega 5 kuni 10 minutit ja on täiesti anonüümne ehk mitte keegi, ka ajakiri ei saa teada, et küsimustele vastasid just Sina.

Küsimustik koosneb kolmest osast: 1) üldine hinnang ja meediatarbimisharjumused; 2) detailsemad küsimused Jalka teemade, rubriikide ja ülesannete kohta; 3) üldandmed. Küsimused on valikvastustega, mis teeb vastamise küllaltki mugavaks.

Jalka ilmub juba 2007. aastast, esimesel kahel aastal kuus korda aastas ning alates 2009. aastast 12 korda aastas ehk iga kuu. Kui teil on ettepanekuid, kuidas ajakirja paremaks muuta ja seda ei ole võimalik väljendada küsitluse vastustes, siis kirjutage aadressil lennart@jalgpall.ee, sest iga lugeja arvamus on meile ülioluline.

nii nad

ütlesid “Kui meenutada enda lapsepõlve, siis ega peale televiisorist nähtu me eriti ei teadnudki, mis jalgpall on. Näiteks 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ei olnud Saaremaal jalgpallis mingit väljundit.

Kui ma oleks tahtnud jalgpalluriks saada, siis see võimalus oleks puudunud. Praegu on jalgpall kõige harrastatum ala Saaremaal ja liigub iga aastaga üha võimsamalt edasi.”

Saare maavalitsuse spordinõunik Madis Kallas “Mõnikord tõstetakse jalgpallivõistluste ajal pubidel katus pealt ära, seal on väga mõnus atmosfäär.”

Ajakirjanik Juhan Aare Inglismaast “Majandus on kõige lihtsam inimtegevuse liik. Kunst on kõige keerulisem. Teha hea maal, film, muusikateos või lüüa kasvõi ilus värav Madridi Realile – selleni ei küüni ma kuidagi.”

Jüri Mõis “Ojamaa senise 440 koondiseminuti jooksul pole terve meeskond löönud ainsatki väravat!”

Andres Vaher “Kui ta ikka võtab telefoni vastu sõnadega “Ribery tagasi”, matkides jalgpalliülekandeid, siis see jahmatab ja ajab naerma.”

Tarmo Prangel oma näitlejast vennast Margus Pranglist “Kasutades jalgpallitermineid, sai Reformierakond Silvergate’iga endale paljude silmis kollase kaardi. Nad kasutasid ilmselt teadmata päritolu sularaha, aga mis sest ikka, tõenäoliselt ka kõik teised erakonnad teevad nii. Nüüdne petuhäältega juhatuste valimiste ilmsiks tulek on küllap paljude talumisläve lõplikult ületav. Ning need pettunud näitavad järgmistel valimistel reformaritele punast kaarti.”

Suhtekorraldaja Ivo Rull “Öeldakse, et kõige närvilisem amet maailmas on jalgpallitreeneri oma – mis viga platsil palliga lipata, aga katsu sa seda väljaku äärest pealt vaadata! Eriti kui omad poisid on kaotusseisus. Appi minna ei saa, karjud niisama hääle kähedaks ja hoiad kahe käega südamest kinni.”

Ivan Orav “Aga elu on näidanud, et töö on vaja trennis ära teha, siis on mängus lihtsam.”

Paide Linnameeskonna peatreener Meelis Rooba

2013 JUULI JALKA

11

jalgpall ja imelapsed

Ta ei olegi Wunderkind*?!

On õnn omada last, kes pole (kohe) andekas. Miks?

Kirsi Altjõe, Pere ja Kodu peatoimetaja ja kahe jalkapoisi ema, teab vastust.

“R

eal Madrid sõlmib lepingu seitsmeaastase argentiinlase, Leonel Angel Coiraga – samasuguste lendlevate juuste ja pallivaldamisoskusega poisiga nagu omal ajal oli tema nimekaim Lionel Messi,” kirjutas Hispaania press mõni aeg tagasi. Coira on isegi suhteliselt vana mees, kui arvestada, et Hollandis sõlmiti kümneaastane leping poisiga, kes oli kõigest 18kuune(!) ja juba oskas palli lüüa. Suurte klubide puhul pole haruldane, et lepingud saavad lasteaialapsedki. On see normaalne?

Kas selles vanuses suudetakse tõesti tulevane tegija ära tunda?

“

Eestis, kus lastega hiigelsummades lepinguid ei sõlmita, hakkab peale tavaline ülemeelitamise taktika. Last väntsutatakse ühest klubist teise, ühe treeneri juurest teiseni, nii et tal on raske aru saada oma identideedist ja keeruline leida sõpruskonda, oma inimesi.

„

Võtsin sel kuul appi mõned agendid ja treenerid, et nende abil välja selgitada, kuidas talenti avastada ja kasvatada.

12

JALKA JUULI 2013

Mujal maailmas on talendiotsijatest saanud võimas jõud ja lausa majandusharu. Leidub terve trobikond inimesi, kes käivad just nimelt vaevalt lasteaiast välja kasvanud poisse (ja tüdrukuid) ning nende vanemaid ära moosimas võlulausega “Ta on teil nii andekas, tulevane Messi, teeme lepingu ära – varsti mängib ta teil juba Manchesteri ridades”. Ja vanemad usuvad. Kindlasti nende lapsed ongi natuke andekamad, säravamad kui teised. Aga kas talendiotsijad on ennustamises head või näevad hõlpsat saaki? Ja mis saab edasi lapsest, keda hakatakse treima järgmiseks Wunderkind’iks?

Nii mõnigi Eesti treener ja agent ütleb, et talendi tunneb kaugelt ära – kõnnakust, kehahoiakust, tahtmisest. Et neis noortes on juba üsna varakult see miski, mida on raske sõnades seletada. Enamasti mainitakse sealjuures ka sõnapaari “tahe ja sära”. Nopi aga ära ja hakka kasvatama. Aga et verinoored andekad sportlased ei pruugi saada geniaalseteks täiskasvanute klassi tegijateks, selles on ka treenerid ühel meelel. Neile on õnnestumised liiga lihtsalt kätte tulnud, nad ei ole pidanud pingutama, seda pole lihtsalt vaja läinud. Kuid ilma tööta päris tippu ei jõua. Isegi Usain Bolt peab iga päev dressid selga tõmbama ja end staadionile vinnama.

Geniaalseid pisikesi pallivaldajaid, trikimeistreid või väravakütte, kes on teistest omavanustest pea jagu üle, on

ajalugu palju näinud, ütlevad lastega aastakümneid kokku puutunud treenerid.

Paljude nende noormeeste tipphetked aga on jäänudki juunioride klassi, sest pärast on nad väsinud, eredas tähesäras kümblemine on nad läbipõletanud, nad on ületreenitud ja hädas vigastustega, leidnud teised huvid (alkohol, peod vms) või on tulnud peale n-ö hilised õitsejad, kes nopivad kuldsemaid vilju. Tihti on just need noored, kes on oma vundamenti rahulikult ladunud ja kelle talent vanemas eas särama lööb, hiljem tervemad, produktiivsemad, kuulsamad. Ka vaimselt stabiilsemad, mis on edu puhul ülioluline!

Jalgpallis on konkurents tohutu, seda enam on tähtis olla just vaimult küps.

Võit algab ennekõike peast.

Kanteri näide Medaleid kogunud Gerd Kanter (küll mitte vutimees, pigem endine korvpallur) võiks siinkohal olla paralleeli tõmbamiseks hea näide. Ta oli 17,

jalgpall ja imelapsed Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

kui esimest korda ketta kätte võttis. Ei mingi imelaps sünnist saati, kes oleks mähkmetes maailmameistriks tituleeritud. Kanter käis juba ülikoolis, kui ta ühel kohalikul võistlusel Raul Rebasele silma jäi. Viimane nägi noores sportlases erakordset tahet, jõudu ning potentsiaali. Kuigi Kanteri tehnika oli kohutav, temaga polnud ükski tipptasemel treener tegelenud ega polnud temas ka keegi erilist annet märganud.

Rebane aga uskus noormehesse ning aitas luua tema ümber võimaluste ringi. Kanter arenes väga kiiresti.

Näitas, et tahtega võib teha imet, kui sinna juurde lisada õige tehnika, toetav tiim. Ei ole nii, et pead kolmeaastaselt alustama, et jõuda tippu – aitab ka, kui oled laiemas mõistes olnud sportlik noor, proovinud erinevaid alasid, liikumisest rõõmu tundnud.

Vanemas eas

Liiga lihtne on lapsi ja nende vanemaid hullutada juttudega sellest, kuidas ees ootab samasugune tulevik nagu näiteks Brasiilia tähel Neymaril.

karjääri alustamine tähendas Gerdi puhul seda, et ta oli vaimult valmis, tal polnud alast tüdimus, polnud tüüpilisi ületreenitu vigastusi ega “staarihaigust”.

Skeptikud tõstavad nüüd pead ja ütlevad, et jalkas on vaja titest peale tehnikat lihvida. Ei ole. Mõni võib pisikesest peale vutti taguda, aga näed, ei mingit tehnikat. Ning muuseas, kettaheide on ka puhtalt tehnikaala.

Talendi kasvatamine Pigem on lapstalentide puhul oht psühholoogiline. Kui laps juba kümneaastaselt vutijumalaks, uueks Messiks tituleeritakse, ei pruugi järgmise kümne aasta pärast enam keegi temast midagi kuulda. Ta treenitakse üle. Ta kullatakse üle. Ta väsitatakse ära nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Eestis, kus lastega hiigelsummades lepinguid ei sõlmita, hakkab peale tavaline ülemeelitamise taktika.

Last väntsutatakse ühest klubist teise, ühe treeneri juurest teiseni, nii et tal on raske aru saada oma identiteedist ja keeruline leida sõpruskonda, oma inimesi. Igaüks tahab temast tükikest, sest temaga võidab tiim medaleid! Treeneritel ja klubil on aga medaleid vaja. Aga vaevalt on eelteismeikka jõudnu selleks vaimselt valmis, et kogu selle sära ja vastutusega hakkama saada. Siis peavad appi tulema mõistlikud vanemad, kes oma last säästavad ja teda juurtega maa küljes hoiavad, et tolle ego päris pilvedesse ei lendaks ega treenerid/klubid teda oma võrku mässiks.

Toon täiesti meelevaldselt näite hoopis teisest maailmast – popmuusikast.

Justin Bieber ja Britney Spears, lapstähed, kes said juba väga noorelt rikkaks, kuulsaks, surematuks. Nad olid (on) väga andekad, sarmikad. Mis neist siis sai, kui nad olid saavutanud kõik mis võimalik? Üks jäi vahele mõnuainete ja relvadega, teine ajas oma pea kiilaks ja on käinud võõrutusravil tihemini kui mõni pere spaasse satub ning jääb vist elu lõpuni psühhiaatrite kontrollida.

Juutidel on vanasõna, et anna inimesele kõik ja sa tood talle kaela kõige suurema õnnetuse. Sest siis pole tal enam unistusi, mitte midagi, mille poole pürgida. Kui me räägime jalgpalli keeles, siis – anna väikesele lapsele jalga Messi putsad ja sa mõistad peagi, et need on su lapse jalad villi hõõrunud ning hinge murdnud. Sest ta on liiga noor, et nendesse kingadesse astuda. Las ta kasvab suureks. Las tal olla omad unistused. Küll aeg näitab, kas temast saab maailma parim. Kui ta 18aastaseltki veel palli tahab taga ajada, näitab erakordset südikust, tema silmad säravad ning tehnikalgi pole viga, siis võib liikuda edasi tähtede poole ning rääkida suurematest plaanidest ja saavutustest.

Nii et pole midagi, kui laps pole täna silmatorkavalt eriline. Las ta jookseb ikka platsile, ta võib olla just see hiline õitseja, kes toob alles hiljem medalid koju. On terve ja õnnelik. Igal juhul, medalitega või ilma, on tiimitöö andnud talle tulevikuks kvaliteetsed oskused elus mistahes alal läbilöömiseks. *Wunderkind – laps, kes on oma arengult märkimisväärselt teistest ees.

Nagu näiteks äsja Barcaga liitunud Neymar. Või omal ajal Messi ja Ronaldo, Saviola, Juan Mata, Aimar. Oh, neid on nii palju!

Foto: Tiina-Liina Uudam (Pere ja Kodu)

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2013 JUULI JALKA

13

14

JALKA JUULI 2013

3 veergu

Mis mõttes peab naise käest küsima?

Lennart Komp

U

mbes kümme aastat tagasi, kui ma täiskasvanute liigas jalgpalli mängima hakkasin, ei mahtunud mulle, 16–17aastasele noorsandile pähe, kuidas on võimalik, et suur mees ehk mõni vanem võistkonnakaaslane peab matšile tulemiseks oma naisega läbi rääkima. Nii arvasin ma oma teismelises kategoorilisuses.

Imelik, sest 30aastane mees ei erine suhtes olles palju kaks korda nooremast mehehakatisest. Ja seda pidanuks ma seks ajaks juba teadma. 15aastase naga jaoks on peamine trennist või isegi mängust kõrvaleviilimise põhjus ju sageli õhkav noor armastus. Nagu öeldakse, mehed jäävad ikkagi poisteks.

Ja naised plikadeks. Kui armupuhangu esimestel kuudel võib kaaslannasid väljaku ääres kohata, siis hiljem trehvab neid solvunud näoga taksojuhina enne või pärast mängu. Enamasti aga ei näe neid üldse.

Amatöörjalgpalli mängiv mees peab aprilli algusest oktoobri lõpuni enamiku nädalavahetuste eel rakendama oma parimad diplomaadioskused, sest läbirääkimisi tuleb pidada nii naise kui vahel ka meeskonnakaaslastega. Tähtis on ju säilitada kodurahu, ent samas mitte alt vedada oma meeskonda. Muidugi, see kõik on ehk pisut liialdatud ja lihtsustatud, ent üldpilti see väga ei muuda.

Spordipsühholoogia on põhjalikult uurinud suhteid teljel treener-sportlane, vähem aga sportlase ja tema partneri (abikaasa, elukaaslase, kihlatu) vahel.

Enamik on kuulnud, et hirmus tähtis on, kui individuaalala naissportlasel on püsiv kaaslane. Siis kohe tulemused paranevad! Aga mis see mehe elu lihtsam on, kui pühapäevasele liigamängule minnes jääb koju külma sõja atmosfäär.

Teoreetilised uurimused on tõestanud, et inimese tervist ja heaolu mõjutavad konfliktid töösuhtes. Kõrgem stressitase tööl, kiirem töötempo ja suurem koormus avaldavad negatiivset mõju abielusuhtele. Ent kodust pärinevad stressorid, nagu vaidlused ja laste hoidmise küsimused, mõjutavad tööl kogetavat stressi. Samal ajal kui positiivne ja toetav kodune suhe aitab hõlpsamini ületada ka töiseid probleeme.

Sama on tõsi ka spordi, eeskätt tippspordi, ent miks mitte ka harrastusspordi puhul. Olen ihusilmaga näinud, kuidas kaaslanna laupäevaks tehtud plaanid lendavad reede õhtul kõmakaga vastu taevast, kui talle vaikselt tuletatakse meelde, et kell üheksa hommikul on hoopis mängule sõit. Ja kuidas eelmise õhtu konflikt(ikene) mõjutab sedavõrd, et mängija on kaugel oma oodatud tasemest. Ja hoobilt võib olla kõigil paha tuju: naisel, mängijal ja vähemalt kümnel võistkonnakaaslasel.

Seega, mehed, tuletage oma armastatutele meelde, et te neist kangesti hoolite, olgugi et kord või paar nädalas sõpradega jalgpalli mängite, ehkki võibolla kuni pool päeva ära olete. Liiati pärineb kiindumus jalgpalli vastu tõenäoliselt juba õrnast east ja mehed lihtsalt vajavad heteromaskuliinset õlatunnet.

Ja miks ei võiks partnergi väljaku äärde värske õhu kätte tulla. Sel puhul peab olema kindel, et tingimused seda lubavad ja väljakult kostuv kõnepruuk ei ületa ebasündsuse piiri. Naispere juuresolek mõjub aga suuvärgile distsiplineerivalt enamikus seltskondades, miks mitte siis vutiplatsil.

Ent kui mees juba nädalavahetuseti ise jalgpalli mängib, vaatab ta seda tõenäoliselt ka telekast.

Nii ühel kui ka teisel puhul tasub selgitada, miks jalgpall on sulle oluline ning seda keeles ja mõttes, mis on arusaadav ka lähedasele. Näiteks, et see aitab välja elada tööstressi. Oluline on teha arusaadavaks jalgpalli harrastamise või vaatamise sügavamad tähendused sinu jaoks. Nii austab palju tõenäolisemalt partner ka sinu kirge vuti vastu.

Mõnikord aga võib juhtuda lausa nii, et mõni mäng pakub kaaslannale huvi.

See ei pea olema tema lemmiktegevus, aga nii on mõlemad kaasatud ja see on ju kõige tähtsam. Ühtlasi saab meespool hiilata oma jalgpallialaste teadmistega ja kellele see ei meeldiks.

“

Probleemide ennetamiseks aga on mõistlik meelde tuletada, et mängu ajal ei pruugi olla hea mõte arutada, kes homme lapsed koju toob. Elu on näidanud, et neist vestlustest head nahka ei tule.

„

Pärast oma liigamängu end õhtuseks Inglise liiga mänguks või kaheks teleka ette naelutada pole kuigi tervislik. Ja tasub meeles pidada, et vaheaeg kestab 15 minutit, mille jooksul jõuab ära teha paljutki, näiteks välja viia prügi, käia koeraga jalutamas. Või veel parem, need 15 minutit naisele pühendada! Probleemide ennetamiseks aga on mõistlik meelde tuletada, et mängu ajal ei pruugi olla hea mõte arutada, kes homme lapsed koju toob. Elu on näidanud, et neist vestlustest head nahka ei tule.

Ja vahetevahel võib ju ka mõne mängu vahele jätta, olgu siis oma või teleri liigas, sest isegi Lionel Messi vajab hooaja jooksul mõnes mängus puhkust, rääkimata Ryan Giggsist.

2013 JUULI JALKA

15

1-teist mõtet

Jahe sõprus palliga U 21 koondis alustas EM-valiksarja suurte lootustega, mida iseloomustavad eelmises Jalkas koondise puurivahi Marko Meeritsa sõnad: “Tahame kodus publikule näidata, et me lihtsalt ei mängi, vaid läheme võitlema edasipääsu eest või vähemalt teisele-kolmandale kohale mängima.

Lootused on suured ja tahame üllatada, sest meil on hea meeskond ja seda võimalust tuleb kasutada.”

Koondise kaks avamängu Taani (0 : 1) ja Andorra (1 : 1) vastu olid ühes väga sarnased: mõlema vastu mängiti nagu võrdse võrdsega. Taani puhul kõlab selline hinnang komplimendina, Andorra puhul vastupidiselt.

Paarikümne aastaga on Eesti jalgpall arenenud uskumatute tulemusteni, mida kinnitavad faktid. Kas keegi oleks 1991. aastal uskunud, et olematu jalgpallikultuuriga Eestil on lühikese aja pärast kirjas võidud Venemaa, Uruguay, Serbia ja Poola üle, kui nimetada esimesena pähekaranuid? Et oleme skalbid võtnud 15-lt läbi aegade MMfinaalturniiril osalenud koondiselt? Et olukorras, kus endistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest on tiitlivõistluste finaalturniirile jõudnud üksnes Venemaa, Ukraina ja Läti, jõuab Eesti neljandana finaalturniiri läveni ehk play-off-mängudeni? Lisaks noortekoondiste kolm valikgrupist edasijõudmist eliitringi (pluss korraldajana U19 EM-finaalturniiril osalemine).

Kui žürii otsustaks Aga selle salgamatu arengu käigus kargab meie koondiste mängupildis silma ühine joon: olgu vastane meist või nõrgem, olgu meie meeskonnad või suruvamaks pooleks – palliga on vastased meist osavamad, palliga tunnevad nad end meist paremini.

Me ei jää ilmtingimata alla tehnikas, mille hulka kuulub ka söötmine ja palli surmamine. Mõnda vastast me nendes komponentides lausa ületame.

Aga kohe, kui võrdleme, kui mugavalt tunnevad meie mängijad end palliga, jääme peaaegu alati alla nii võrdsetele 16

JALKA JUULI 2013

Foto: Lembit Peegel

Ka meie U21 koondise trumbiks on võitlus, mitte meisterlik pallihooldamine.

kui ka endast nõrgematele mängupartneritele. See ilmnes ka U21 koondise valikmängude eelses maavõistlusmängus Kasahstani vastu: kasahhid olid palliga paremad. Peatumata võrdlusel taanlastega, tuli sama tõdeda mängus Andorra vastu: nende ladinapärane lühike tippiv samm andis neile võimaluse välgukiirusel palliga suunda muuta, seda kaitsjale ebamugavas

“

Andorrat ei pea me ainuüksi numbriliselt võitma, vaid vaja on ka visuaalselt näida parema meeskonnana.

„

suunas lükata või kehaga katta. Nende kontroll palli üle oli nõtke ja nauditav, petteliigutused nende mängu loomulik osa. Kui jalgpallis peaks võitja-küsimuse langetama vaid välist väljanägemist ja palliga hakkamasaamist hindav žürii, polnuks Andorra võidus suuremat kahtlust. Õnneks on jalgpall mitmekülgne mäng, kus individuaalset meisterlikkust saab üle mängida kol-

lektiivse mõtestatud vastutegevuse ja ajastatud liikumisega, mis kompenseerib teatud puisuse palliga suhtlemisel.

Aga mööngem, et tihedam sõbrasuhe palliga, temaga plastiline ümberkäimine ei tule kuidagi kahjuks. Üleilmastumine on lähendanud erinevaid jalgpallistiile. Möödunud sajandi esimesel kolmveerandil kohtuti teiste maailmajagude jalgpalliga MMfinaalturniiridel. Siis nähti, mis suunas on kauged konkurendid arenenud ja saadi vastastikku impulsse. Nüüd on sisuliselt iga kõvem liiga ja üksik mäng telepildi vahendusel näha, mis võimaldab jooksvalt olla kursis mujal toimuvaga. Väljakute paranenud kvaliteet üle maailma (kunstmuru meie laiuskraadidel!) võimaldab kõikjal mängida tehniliselt nõudlikku mängu.

Mäletan, kuidas 1999. aastal Fääri saartel sattusin nägema kohalike puusapikkuste poiste vutioskusi – need kutid võinuks vabalt olla brasiillased.

Usutavasti liigume meiegi sama teed.

Veel läinud kümnendi keskel olid Eesti noortekoondislaste suud mängu ajal lukus. 2005. aastal U17 valikturniiril Walesis, kus mängis ka Sergei Zenjov,

1-teist mõtet jäi meelde, kuidas Šveitsi noored kärarikkalt palli nõudsid. Korraga kisendas ja nõudis söötu kolm-neli mängijat.

Kõik tahtsid palli saada. Meie poisid vaikisid. See iseloomustas kogu tollast noortevutti. Kui mõni ärksam julgeski suu lahti teha ja palli küsida, pandi söödutee kohe kinni või oli sööduküsija palli saades juba vastase poolt kaetud. Kui palli küsivad aga mitu mängijat korraga, ajab see vastased segadusse ja pakub pallivaldajale vajalikku valikut.

Tasemevahe mõjutab enesekindlust Eks meie poiste vähest rääkimist platsil mõjutas ka tasemevahe. Kui oled pidevalt vastase poolt kaetud ja tunnetad, et palli pead vastu võtma surve all olukorras, kus tehnilised oskused jäävad oponendile alla, polegi tahtmist suud lahti teha. Miks algatada ette kaotatud kahevõitlust? Hoopis teine lugu on siis, kui võid kindel olla palli omaksvõtu tehnikale, esimesele puutele, palli kehaga katmise oskusele. Kui oskad vastast osava pallivaldamistehnikaga tasakaalust välja viia, kui saad endale lubada valikuluksust: kas anda sööt kohe või partnereid järele oodates ja vastast petteliigutustega eksitades teha seda viivu pärast. Või üllatada oponente terava ja ootamatus suunas tehtud soololäbimurdega.

Nüüdseks oleme paljutki oma tehnilisest mahajäämusest tasa teinud. Aga palliga päris sõbraks pole me saanud (mõistagi on meeldivaid erandeid). Või sõnastame selle diplomaatilisemalt, kuid samas täpsemalt: vastaste sõprus palliga on suurem. Kunstmuruväljakud, litsentsitud treenerid ja jätkuv üldine tasemetõus aitavad seda puudujääki vähendada. Kujundlikus keeles: Andorrat ei pea me ainuüksi numbriliselt võitma, vaid vaja on ka visuaalselt näida parema meeskonnana.

Muudkui eksperimenteerime Kolm juunikuu maavõistlust Valgevene, Trinidadi ja Tobago ning Kõrgõzstani vastu tekitasid minus sisemise protesti “eksperimentaalkoosseisude” vastu.

Kolm jõukohast vastast, kolm potentsiaalset ohvrit, kelle kallal rahuldada oma võidu- ja edunälga ning tulemuseks kaks väravat ja ainult üks võit. Poole kohaga statistik olles: kaduma läks hiilgav võimalus viia meie bilanss A. Le Coq Arenal vähemalt nulli. Enne neid kolme juunimängu oli meil kauaaegsel kodustaadionil saavutatud 25 võitu ja 26 kaotust, väravate vahe oli aga võrdne. Milline šanss keerata need arvud positiivseks! Aga tagajärjeks oli, et võidud-kaotused on nüüd 26–27 (18 viigi juures) ja väravate vahe hoopis miinuses 77–78.

Tegelikult on peatreener Tarmo Rüütlit raske süüdistada. Millal siis veel katsetada ja proovida teise ešeloni usaldusväärsust? Seda enam, et klubides vatti näinud juhtmängijad vajavad tõepoolest puhkust ja kolm mängu olid väikeste vahedega. Pikk koondise nimekiri on ka üks neid hoobasid, millega treeneril on võimalus hoida ülal või üritada tekitada konkurentsi koondisse. Mida kauem on peatreener pukis, seda suurem on oht, et väljakujunenud hierarhia on liiga paika loksunud, et mõni algkoosseisupallur tunneb end liiga kindlana ja annab endast väljakul kõigest 99 protsenti (jama on siis, kui endast 99% andnu mängib positsioonil, kuhu pole võrdväärset vahetust). Sestap on juunikuu maavõistluste koosseisude varieerimine arusaadav. Tähtis on ikkagi tulemus valiksarjas.

Aga unustada ei saa ka staadionile tulnud jalgpallisõpru, kelle ootused olid kindlasti kõrgemad saavutatud tulemustest. Nemad ei tule tribüünile eksperimendis osalema, vaid saama kinnitust, et Eesti jalgpall on õigel teel, mille kinnituseks lüüakse nendi silme ees mättasse igati jõukohane vastane. Rahvuskoondis ei pruugi igas valiktsüklis õnnestuda. Siis oleks tore, kui koondis suudaks huvilisi hellitada mõne magusa maavõistlusvõiduga. Juunikuu pakkus enam kui ühe võimaluse, paraku ei suutnud me võita meist FIFA edetabelis 54 kohta allpool olevat Kõrgõzstani ja paaril korral meenutas väljakul toimuv (mõlemapoolselt) rahvajalgpalli Kükametsa staadionil. Sellist mängu mängib publik ise või käib sõprade esituses vaatamas olgu rahva- või mõnes madalamas liigas.

A-koondiselt oodatakse kvaliteeti ja võite nõrgemate üle.

Foto: Lembit Peegel

Indrek Schwede

Publik nägi mängus Kõrgõzstani vastu kohati üpris koomilisi olukordi, kus palli asukohta ei teadnud väravavahtki.

JALKA peatoimetaja 2013 JUULI JALKA

17

jalgpall & kogukond

Neli ekskoondislast aitavad tulevasi Veel mõni aasta tagasi võis jalgpalliagendi sünonüümiks Eestis pidada Tarmo Lehistet, kes oli enamus Eesti mängijate üleminekute juures. Praegu toimetavad selles äris neli endist koondislast, kelle karjääri just Lehiste oluliselt mõjutas.

Lennart Komp

E

esti mängijate klubilise käekäigu eest tahavad hea seista Andrei Stepanov ja Jevgeni Novikov, kes koondusid mullu nime alla Nesta Sport Group ning Marek Lemsalu ja Sergei Hohlov-Simson, kes ühes sakslase Christian Schultega toimetavad ettevõttes nimega CMS Sportmanagement.

Kui viimased tegelevad agenditööga esiti palgatöö kõrvalt ja ehitavad üles majanduslikku ning sotsiaalset kapitali, siis Stepanovi ja Novikovi jaoks on see põhiline elatusallikas juba üle aasta. Ühe elu lõppu ja teise algust märkis Stepanovi jaoks mullune maavõistlusmäng Eesti–Ukraina, mis temale tipptasemel viimaseks jäi.

“

Kui lõpuvile matšis Ukrainaga Austrias Kufsteini staadionil oli kõlanud, oli Stepanovil selge, et saab agendiks.

„

“Praegu on selline faas, et üritame luua nii palju kontakte kui võimalik,” ütles Stepanov, kelle elu möödub viimasel ajal mööda Euroopat rännates. Näiteks mais käis ta Taanis, Poolas, Lätis, Inglismaal ja Saksamaal. Kõik selleks, et luua häid kontakte, mida tulevikus saaks ära kasutada.

Enamik Stepanovi ja Novikovi “kundedest” on Eestist pärit mängijad.

Nimesid ei tihka ta nimetada, kuid Igor Morozovi ja Sergei Mošnikovi siirdumine Poola oli nende teene. Samuti 18

JALKA JUULI 2013

tegeletakse Sergei Zenjovile uue leivaisa otsimisega.

“Välismängijatega agendilepingut ei ole, nende esindamine on kallis, kuna tuleb palju reisida, ent sellest hoolimata oleme aktiivsed terves Euroopas,” sõnas Stepanov. “Kas siis otse või läbi partnerite. Praegu käib töö selle nimel, et saavutada autoriteet.”

Kui lõpuvile matšis Ukrainaga Austrias Kufsteini staadionil oli kõlanud, oli Stepanovil selge, et saab agendiks. Ta kaalus ka n-ö tavalisemaid valikuid ehk tööd treenerina või mõne klubi juures, kuid otsustas nende kahjuks ehk kõige keerulisema valiku kasuks.

“Agenditöö peamine miinus on ebapüsiv sissetulek,” arutles Stepanov.

“Eriti alustades on kulud püsivalt suured, sissetulekud aga mitte. Tuleb oodata pool aastat, aasta, kaks, kolm, et nulli jõuda. Kui omal varusid taskus pole, on alustada raske, sest juba telefoniarve on võrreldav mõne inimese kuupalgaga.”

Stepanovi sõnul on tähtis, et oleks partner võtta. Nagu temal Novikov või vastupidi. Ehk kui üks on Eestist ära, saaks teine tegeleda operatiivselt jooksvate küsimustega.

“Agenditöö on minu põhiline elatusallikas, aga me ise nimetame seda pigem mängijate aitamiseks, tahame mängijatega saavutada usaldusliku ja inimliku suhte,” lausus Stepanov. “Oma karjääri jooksul nägin korduvalt juhtumeid, kus agendi põhimure oli saada ise tehingust võimalikult suur summa.

Tähtis on mängijat arendada, aidata ta headele valikutele.”

Nii näiteks said Novikov ja Stepanov Artur Kotenko ning Andrei Sidorenkovi siirdumise eest Valgevene klubidesse Gomel ja Mogilevi Dnepr tasuks vaid “Aitäh!” ja rohkemat nad ei tahtnudki.

Tähtis oli mängijatele uus klubi leida ja seda tegid nad hea meelega.

Lemsalu: mitte agendid, vaid nõuandjad Sarnaselt on oma tegutsemispõhimõtted sõnastanud ka Lemsalu ja HohlovSimson, eelistades enda puhul kasutada sõna “nõuandja”. “Üks asi on mängijatega tegelemine ja müümine, kuid teisalt püüame võtta asja kompleksselt, võtta pika perspektiiviga,” põhjendas Lemsalu. “Et ei oleks lihtsalt üks liikumine, vaid püüaks aidata ja arendada.”

Andrei Stepanovi telefoniarve on vahel sama suur kui tavainimese palk.

Foto: Lembit Peegel

jalgpall & kogukond

Tarmo Lehiste: ei usu, et praegu lihtsam oleks kui vanasti Veel kuus aastat tagasi tegeles Tarmo Lehiste ligi 30 mängijaga, ent nüüdseks on see number oluliselt väiksem.

“Esiteks, ma pole päris tüüpiline agent,” ütles Lehiste. “Tegelen selle tegevusega mitte nagu enamik agente ehk endale raha teenimiseks, vaid eelkõige Eesti jalgpalli arendamiseks. Agenditööga tegelen põhiliselt kolme nurga alt: üritan aidata Flora mängijaid välismaale müüa, tegelen välismaal juba mängivate Eesti mängijate abistamisega erinevate probleemide korral ‒ kui hästi läheb, on abimehi küllalt, probleemide puhul pöördutakse ikka tagasi minu poole ‒ ning tegelen ka välismängijate vahendamisega pisut kõrgemal tasemel.”

Lehiste sõnul nõustas ta oma endiseid hoolealuseid, nüüd samuti agendileiba teenida proovijaid enne selle sammu astumist, aga annab neile nõu ka praegu. Ja mõni ime, on ju

Kui Nesta-mehed tegelevad koos ühtedes riikides või turgudel, nagu neid on kõlavam nimetada, siis CMSi seltskond on jaganud riigid ära. Nii on Schulte fookuses Saksamaa ja ka Hispaania, mängijakarjäärist suure osa Norras veetnud Lemsalul Skandinaavia ning Hohlov-Simsonil n-ö idablokk.

Praegu ei ole CMSil ühtki lepinguga seotud mängijat. “See paneb iseennast pressi alla ega taha ka kuulsust, et lubad liiga palju ja midagi ei juhtu,” põhjendab Lemsalu. Töö käib hoopis mandaatidega ehk konkreetne agent tegeleb mängijaga konkreetsel turul, näiteks Norras. Teised agendid sama mängijat samale turule sel perioodil vahendada ei tohi.

“Tähtis on mängija viia temale sobivale tasemele, kus ta saab piisavalt mängida ja areneda, mitte astuda esimese korraga väga suurt sammu või juba välja arenenud mängijat viia suurema klubi pingile,” ütles Lemsalu. “Enda kogemused ütlevad, et pigem väiksem klubi, aga olla seal tegija.”

Nagu Stepanov ja Novikov, keskendub ka CMS esialgu eeskätt Eesti mängijatele, kuid Lemsalu sõnul tehakse koostööd ka mõne väga hea Soome kõrgliiga palluriga. Esimese tehinguni loodetakse jõuda

Tarmo Lehistel on agendina enam kui 15aastane kogemus.

Lehistel selles vallas enam kui 15aastane kogemus.

“Tore, et Eestis on agente juures, loodetavasti saab tänu sellele rohkem mängijaid Eestist välismaale,” märkis Lehiste. “Samas loodan, et uued agendid arvestavad ka Eesti klubide huvidega, mitte ei hakka mängijaid klubide selja taga minema smugeldama.

Normaalne oleks, et raharinglusse on segatud ikkagi ka klubid, kes teenivad mängijate müügist ja kasutavad seda raha uute kasvatamiseks.”

Lehiste ei usu, et agenditegevus Eestis praegu väga palju lihtsam oleks kui varem. Enda sõnul pole ta tunnetanud, et Eesti jalgpallurite järgi suurem nõudlus oleks tekkinud.

Endiselt peab tegelema ise pallurite pakkumisega, mitte ei saa lihtsalt istuda ja kõnesid oodata.

Foto: Lembit Peegel

Marek Lemsalu eesmärk on mängijaid aidata.

Foto: Lembit Peegel

sel suvel ehk töö käib 1. juuli ootuses, sest siis avaneb üleminekuaken.

“Me ei tegele staaridega, vaid mängijatega, kes alles alustavad, ka väljastpoolt Eestit,” lisas Hohlov-Simson.

“Praegu on see hobi, millega tegelen päevas mõne tunni, aga tulevikus tahaks kindlasti ainult sellega tegeleda.” Ükski meestest ei karda, et omavahel tülli mindaks, vaid nad näevad tihenenud konkurentsis eelist siinsetele mängijatele, sest piiri taha avanev võrgustik on nii märksa suurem. Aga tuleb ka meeles pidada, et peale kohalike tegijate noolivad siinseid mängijaid ka välismaised agendid.

Näiteks Henrik Ojamaa siirdumisest Varssavi Legiasse kuulutas soomlase Jonne Lindblomi juhitav Golden Star Management, kes esindab ka Artur Rättelit, Henri Anieri, Marten Saarlast ja Siim Lutsu. Tartu Tammeka presidendi Jane Afshari abikaasa Babak aga mitmeid teisi siinseid pallureid.

Neljast värskest Eesti agendist on FIFA agendilitsents vaid Novikovil, ülejäänud pole seda seni vajalikuks pidanud. Liiati on Stepanovi sõnul võimalus, et sellise litsentsi vajadus lähiajal üldse ära kaob.

2013 JUULI JALKA

19

persoon

Foto: Lembit Peegel

Dima Skiperski on n端端d ametis Levadia tegevjuhina.

22

JALKA JUULI 2013

persoon

Jalgpall ja sõjaraamatud –

kaks põhjust, miks Dmitri Skiperski on Eestis Kui Dmitri Skiperski (40) 1984. aasta augustis Ukrainas Užgorodis üleliidulisel Nahkpalli turniiril oma Stavropoli meeskonnaga Lõvidele alistus, ei võinud ta undki näha, et täismehena nende poiste vastu Eesti meistritiitli eest heitleb, veel vähem koos töötab. Ehkki, enese teadmata olid esimesed kivikesed sellele teele sillutatud.

Lennart Komp

D

ima (just selle nime järgi tunneb teda lõvim osa Eesti vutiperet) vaatab FC Levadia Maarjamäe treeningukeskuse kontoriaknast välja ja imestab isegi, kuidas tema kaks lapsepõlvearmastust, jalgpall ja sõjaraamatud, on leidnud ühise nimetaja Eestis.

Ta on Levadia tegevjuhina ametis alles teist nädalat, elab veel sisse. Nüüd ajab ta ühe klubi asja, viimased kuus ja pool aastat ajas ta meistri- ja esiliiga tegevjuhina terve Eesti jalgpalliasja.

Dima sünnikoht on Tallinnast linnulennult 2700 kilomeetri kaugusel, Edela-Venemaa külas nimega Kruglolesskoje. Selge ilmaga võib sealt näha Elbrust, ilusat kahe valge mütsiga mäge.

Seal lugeski noor Dima õhinal sõjaraamatuid ja mängis jalgpalli.

1984. aastal võitis ta Stavropoli krai meeskonna koosseisus piirkondliku turniiri, siis Venemaa meistrivõistlused ja pääses üleliidulisele suurvõistlusele Nahkpall, kus osaleid kõigi Nõukogude Liidu vabariikide esindused. Nahkpalli turniiril Užgorodis loositi Stavropoli meeskond kokku Lõvidega, kellele alagrupimängus Martin Reimi, Lembit Rajala, Rein Mältoni ja Theimo Tülpi väravatest 0 : 4 kaotati.

“Siis ei teadnud ma Eestist midagi, peale selle, et see oli üks 15 liiduvabariigist. Ma olin siis ju ka alles 11-aastane,” räägib Skiperski. Tülpiga töötab ta praegu koos Levadias.

Viis aastat hiljem oli Dima Pirital.

Praegu asub seal sisekaitseakadeemia, aastal 1989 aga ehitusvägede poliitiline sõjakool. Nimelt lõpetas ta keskkooli 16aastaselt ehk tavalisest aasta noore-

mana ja tahtis asuda täitma unistust saada sõjaväelaseks. Sõjakooli saamiseks pidi olema aga vähemalt 17. Nii kirjutas ta erinevatesse õppeasutustesse, et kas ei tehtaks erandit. Neist kõigist oli just Tallinnas asunud kool valmis teda vastu võtma.

“Ei teadnud, kuhu tulen ja kuna Nõukogude Liidu ehituspataljonide sõjaväeosad intelligentsusega just ei hiilanud, siis võib-olla sellepärast võetigi,” arutleb Dima. “Esimese aasta veetsime Jägalas asunud sõjaväeosas, teisel tulime siia, Piritale, aga et kord oli väga range, siis jalgpallimängimisse tuli sisse nelja-aastane paus.”

“

Siis ei teadnud ma Eestist midagi, peale selle, et see oli üks 15 liiduvabariigist.

„

Kooli lõpetas Dima leitnandina rooduülema asetäitjana poliitilistes küsimustes. Maakeeli stroibati politrukina.

Diplomi sai ta kätte aastal 1992, iseseisva Eesti territooriumil – õppeasutuse ülema ja Eesti riigi vahelise kokkuleppe kohaselt sai tema lend veel lõpetada.

“Eesti iseseisvumise koha pealt hoiti meid infosulus, sest kooli alalt meid linna ei lubatud. Kui territooriumile ilmusid jalaväesoomukid ja tankid ning ohvitseride vööle püstolid, saime aru, et midagi toimub, aga meile eriti infot ei antud,” kirjeldab Skiperski.

Et ka sõjakooli lõpetas ta heade tulemustega, anti valida, kuhu tahab teenima minna. Ta valis kodukandi Stavropoli. Paari kuu jooksul lajatas

reaalsus aga valusalt vastu vahtimist.

Ehituspataljoni kohta liikus ringi kõiksugu anekdoote. Rühmaülemaks määratud Skiperski sai enda alluvusse tavalise stroibati üksuse: harimata ja/ või kriminaalse taustaga mehed, kellest nii mõnigi lugeda ei mõistnud. Relvaks polnud mitte AK-47 ehk kalašnikov, vaid kellu ja labidas.

“Pärast kooli lõppu abiellusin eesti tüdrukuga ja kuna ta oli rase, otsustasime tulla Eestisse tagasi,” jutustab Skiperski.

1993. aasta sügisel liitus Skiperski Tallinna Dünamoga, kust Vjatšeslav Smirnov ta Nikolisse ehk TVMKsse värbas. Et vutimehe palk oli kasin, elatas Dima end juhutöödega, näiteks sai ta maitsta öövalvuri ja müüa ametit ning tõlkis vene filme eesti keelde, kuni 2002. aastal sai lepingu, mis võimaldas vaid jalgpallile keskenduda.

Samal aastal tegi ta esimest korda keeleeksami ja taotles kodakondsust. Sinise passi saamiseks esitas ta taotluse ka aasta hiljem, ent kumbagi ei rahuldatud.

Nagu ka Eesti Jalgpalli Liidu taotlust anda see eriliste teenete eest.

“Sõjakool on nii-öelda must plekk, mis takistab kodakondsuse saamist, sest seaduse järgi ei anna Eesti riik endistele Nõukogude Liidu kaadriväelastele Eesti passi,” kõneleb Dima.

Vähemasti nüüd on tal Euroopa Liidu pikaajalise elaniku staatus. See on tõeline mugavus, pidades silmas, et 1990. aastate keskel, kui ta viibis Eestis aastaste viisade kaupa, pidi ta iga 30 päeva tagant sõitma bussiga Narva, ületama piiri ja siis Tallinnasse tagasi kärutama. Nii nõudis viisaseadus.

2013 JUULI JALKA

23

mängija luubi all

Andre Mägi Paide Linnameeskonna kaitseliini nimekamad mehed võivad olla Teet Allas ja Tõnis Vanna, kuid kui läheb mänguminutite kokkulugemiseks, on esirinnas hoopis Andre Mägi. Järvalast “lahkasid“ Jalka tarbeks peatreener Meelis Rooba ja endisest treenerist meeskonnakaaslane Karel Voolaid.

Väljakunägemine

Meelis Rooba: Kui kompott kokku panna, siis on väga korralik paremkaitsja. Kiirus olemas, jõud olemas, lugemine olemas. Eesti tasemel on hea. Standardites väga tugev. Tema koha pealt kaitses muretsema ei pea, sest saab Eesti parimad kinni.

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus Meelis Rooba: Aegade jooksul kõvasti paranenud. Saab hästi hakkama kõrgete pallidega, ajastab hästi.

Karel Voolaid: Tegutseb äärekaitses, kus ei mängita nii palju õhuvõitlusele, kuid saab vajadusel hakkama. Ei ole suurt kasvu, kuid mängu lugemine ja ajastamine on paigas.

Meelis Rooba: Samuti aja jooksul paranenud, ent arenguruumi on palju. Ei leia vabasid mängijaid kõige paremini ja vaja oleks paremaid lahendusi just ettepoole.

Karel Voolaid: Väga hea. Äärekaitsjana mängu alustamine ja käigud on loogilised ning ta leiab hea lahenduse. Isegi kui on surve all, jõuab piisavalt kaua ringi vaadata, et leida hea lahendus.

Mootor Meelis Rooba: Hea vastupidavus 80. minutini. On sellega kõvasti trenni teinud, kuid looduse poolt pole palju antud.

Karel Voolaid: Vastupidavus ei ole trump, ehkki eeldused on väga head ja Eestis saab hakkama. Kahte mängu järjest mängida ei suuda.

Liikuvus Meelis Rooba: Paremkaitsjale omaselt läheb rünnakule korralikult appi, kuigi võiks seinasööduga rohkemgi end rünnakule mängida.

Kui tunnetab, et väsib, siis liiga palju ei tee. Oma tsoonis mängib hästi. Palliga väga palju kuhugi sisse ei torma, rünnakut võiks rohkem toetada.

Karel Voolaid: Suudab rünnakutele kaasa lülituda; kui vaja, kohaneb kiiresti uute olukordadega. Ilma pallita liigub hästi ja palliga on samuti aktiivne.

Meelis Rooba: Aja jooksul paranenud, nurgelised kohad on maha lihvitud. Palli saab hästi maha ja sõbrale ära söödetud.

Karel Voolaid: Äärekaitsja positsiooni kohta Eestis on tehnika täiesti heal tasemel. Suurel kiirusel perfektse tsenderduse andmist päris ei ole. Valdab diagonaalpalle ja lühikest söötu. Veel parema tsenderduse kvaliteet tõstaks taset.

cv

maa, Koeru JK, FC Elva, Tallinna FC Flora II, HÜJK Emmaste

24

JALKA JUULI 2013

Meelis Rooba: Jõudu on maamehele omaselt väga palju, selle taha midagi ei jää.

Sisu Meelis Rooba: Hea. Trenni teeb isukalt ja Paide mängijale omaselt ei ole tulemusest ükskõik, vaid võitleb alati lõpuni.

Karel Voolaid: Paide oli aastaid alumine võistkond ja seetõttu on meeskond kujunenud selliseks, kus igaühel on võitlejahing sees olemas. Käegalöömist ei ole. Kui raskusi tekib, siis väsimusest.

Kiirus Meelis Rooba: Kiirus on hea, liigas kellegi vastu hätta ei jää. Esimesed sammud võiks kiiremad olla, lõppkiirus on väga hea.

Karel Voolaid: Eestis on ka välgunooli, nagu Maksim Lipin ja Vladislav Smirnov Infonetis, kelle tasemel ta küll päris ei ole, ent jooksuduellis ei jää kaotajaks. Naljalt mööda ei jookse keegi.

Löök & sööt:

Tehnika

Andre Mägi Sündinud: 14.01.1988 Koerus Klubi: Paide Linnameeskond Eelmised klubid: FCF Järva-

Jõud

Treenerid: Karel Voolaid,

Margus Luts, Viktor Mets, Ivar Nagla, Hanno Kerem, Dmitri Ustritski, Erki Kesküla, Frank Bernhard, Urmas Kirs, Meelis Rooba

Meelis Rooba: Pikk löök on tugev, aga peaks tegelema täpsusega. Tihti ebatäpne. Paremjalgne, aga tsenderdused jäävad tihti lühikeseks või pikaks või lähevad üle jala. Kvaliteetne tsenderdus on omadus, mis võiks tal juures olla.

Karel Voolaid: Vasak jalg ei ole kõige tugevam, aga peale ei löö väga palju. Tõstaks esile söödukvaliteeti, tema roll ei ole mängudes lüüa.

filmifestival

Flora jalgpallurid auhinnatud filmis Aprillis toimunud Malaga filmifestivalil sai publikupreemia Hispaania ja Portugali mängufilm “Mustad teemandid”, milles lõid kaasa ka FC Flora duubelmeeskonna jalgpallurid. Filmitegemist meenutab meeskonna peatreener Norbert Hurt ja mängija Joseph Saliste.

Indrek Schwede

“A

ivar Pohlak helistas, et tahetakse filmi teha ja on meeskonda vaja ­‒ et kas on võimalik,” räägib Flora duubli peatreener Norbert Hurt. “Meil oli tegelikult kohe mäng tulemas ja valmistusime selleks, aga mõtlesime, et selline võimalus filmi teha on kord elus ja teeme ära!”

Flora duublile olid toeks mõned mängijad Viljandi Tulevikust ja Emmaste meeskonnast. Kohalikku jalgpallitegelast mängis näitleja Taavi Eelmaa.

Hurda sõnul selgus alles kohapeal, mida jalgpalluritelt nõuti.

Film ise jutustab aafriklastest jalgpalluritest, kellest saavad Euroopas inimkaubanduse ohvrid. Filmi Eestivõtted tehti filmistuudio Menufilmid OÜ abiga. Stuudio produtsent Anu Veermäe sõnul jõuti Eestini väga lihtsalt: “Otsiti põhjamaad, ma pakkusin Eestit.”

Veermäe sõnul kulgesid möödunud aasta lõpus toimunud võtted sujuvalt, aga oli jube külm ja ilmselt oli see Malist pärit jalgpallureid mängivatele poistele raske. Flora meeskond osales filmis oma klubi riietuses ja mängis nn varjumängu ehk palli teekond ja mängijate liikumised olid varem kokku lepitud. Pall pidi lõpuks jõudma kindlasse punkti, mängijate käitumine oli paika pandud, aga kõik pidi välja nägema nagu päris.

“Vastavalt nende soovidele pidime välja mõtlema ja teostama erinevaid lahenduskäike väljakul,” meenutab Norbert Hurt. “Üht ideed oli väga raske teostada: mängija pidi jala välisküljega tõstma palli üle kaitsemüüri ja sellest pidi värav ka tulema. Tegime kordusi, aga asi oli tšippamisest kaugel. Ei teagi, kas nad said selle nii purki, nagu tahtsid.”

Hurda sõnul osalesid platsivõtetel ka kolm musta noort, kel võis olla isegi

Foto: Menufilmid

Niimoodi “pandi purki” jalgpallialaseid võtteid Sportland Arenal.

jalgpalluritaust, sest mängida nad oskasid. Filmiti terve päev.

“Filmimine sõltus ka ilmastikuoludest, sest nagu päike pilve taha läks, pidi võtte katkestama, et hiljem kõike kokku monteerides oleks ilm samasugune,” räägib FC Flora II meeskonna mängija Joseph Saliste. “Siis ootasime päikest ja kui ta jälle paistma hakkas, saime jätkata.”

Saliste sõnul oli tegemist väga huvitava kogemusega. Olukordade lavastamine oli lihtne, aga näitlejatega kokkumäng raske. Ka Hurda sõnul oli huvitav vaadata, kuidas stseen välja tuli. Mõned

võtted õnnestusid ja läksid üpris kiiresti. “Ühel hetkel pandi mind mikri taha eesti keeles karjuma,” muigab Hurt.

“Pidin mängima treenerit. Alustasin ja tekkis küsimus, et kui kaua pean seda tegema. Meeskond ei teadnud minu rollist midagi ja sattus alguses pisut segadusse – mida ma seal äkki karjun?

Siis said nad aru, et olin pandud rolli.

Umbes minuti jagu karjusin.” Hurt ei mäleta, kuidas neil konkreetne liigamäng läks, milleks valmistumise nad kinotegemiseks ohverdasid, kuid kinnitab: “Läksime seda mängima positiivse emotsiooniga!”

“Diamantes Negros” ehk “Mustad teemandid” Sügisel Eesti kinodesse jõudva filmi režissööriks on hispaanlane Miguel Alcantud ja operaator-lavastaja Alberto Centeno. Filmivõtted toimusid Malil, Hispaanias, Portugalis ja Eestis. Filmi Eesti partner ja kaasrahastaja on Menufilmid OÜ, Eestipoolseteks produtsentideks on Anu Veermäe ja Kristiina Davidjants ning filmi peaprodutsent on Carlo D’Ursi. Film jutustab südamesse mineva loo unistustest, jalgpallist ning inimkaubandusest. Film osaleb veel mitmel festivalil ja jõuab sügisel peale Eesti ka Brasiilia, Mali ja Hispaania kinodesse.

1998. aastast toimuv Malaga filmifestival, mille publikupreemia linateos pälvis, on üks olulisemaid rahvuslikke filmifestivale Hispaanias, kus esitletakse väljapaistvamaid näiteid Hispaania kino paremikust.

2013 JUULI JALKA

25

premium liiga

Suure potentsiaaliga ent raskesti realiseeritav tulu ‒ piletimüük Piletitulu on traditsiooniline sissetulekuallikas jalgpalliklubidele üle maailma, ent Eestis näib pääsmetega tegelemine kohati tüütuse, mitte tõsiseltvõetava tegevusena. Esmajärgus on siiski tähtis saada inimesed tribüünidele.

Lennart Komp

E

nne 15. vooru kohtumisi oli Premium liiga keskmine publikunumber 212 ehk samas suurusjärgus varasemate aastatega. Ehkki publikuhuvi tõuseb visalt, ei ole meie kõrgemas seltskonnas küllap klubi, kes ei mõtleks, kuidas seda tõsta. Oma osa mängib neis püüdlustes ka piletihind.

Mullu talve hakul FC Flora kommertsdirektoriks asunud Jaanus Pruuli esimesi sõnumeid oli: piletihinda tuleb langetada. Seni maksis Flora kodumängu täispilet 5 eurot, sooduspilet 2 eurot ja kuni 12aastased said väravast sisse tasuta. Uuest hooajast on hind vastavalt 3 ja 1,5 eurot.

“Piletihind sai toodud allapoole ühelt poolt fännide soovil, kes olid ka oma arvamust avaldanud, et hind on liiga kõrge,” põhjendas Pruuli. “Teistpidi, ka ise olin samal arvamusel, et praegu, kui Premium liigas käib mänge vaatamas suhteliselt vähe inimesi, siis piletihind võiks olla vähe madalam. Oli soov teha tuntav nihe allapoole.”

Mingit uuringut piletihinna muutmise eel Flora ei teinud, usaldades vestlusi fännidega ja n-ö kõhutunnet. Üksikpilet on aga pigem üksikule pealtvaatajale. Varasemast enam soovib Pruuli lähiaastail juurutada hooajapiletite ostmist. Tänavu on neid väljastatud 26

JALKA JUULI 2013

umbes 40, kuid lähiaastail võiks see number Pruuli sõnul kasvada sajani.

Näiteks 100 hooajakaarti hinnaga 50 eurot täidaks klubi kukrut 5000 euroga, samas fänni jaoks jääks ühe mängu piletihind alla 2,5 euro, sest kaart võimaldab pääsu ka eurosarja ja karikamängudele.

Tulutoov kasv ei ole reaalne “Lähiaastail ei ole reaalne, et publikunumbrid kasvavad nii suureks, et moodustavad märkimisväärse sissetuleku,” analüüsis Pruuli. “Pigem vaatame sel aastal, kuidas rahva staadionile meelitamine mõjub publikunumbrile ning üritame mängupäeva kulud piletimüügist katta.”

Näiteks liigamängul Kalju vastu, mida külastas 636 inimest, ostis täispileti 88 ja sooduspääsme 60 inimest, hooajakaardi omanikke oli 23, mis tähendab 465 tasuta sisse pääsenud inimest ehk nende pealt 0 eurot piletitulu.

Kui Flora 3eurone pilet on pigem keskmise hinnaga, siis Kalju ja FC Levadia 5eurone täispilet liiga kallimaid.

Facebookis end Kalju kodumatšile registreerides aga pääseb tribüünile kaks korda soodsamalt.

“Arvame, et inimene, kes huvitub jalgpallist ja Nõmme Kaljust, see mak-

Premium liiga piletite hinnad on samas klassis Läti ja Leedu hindadega ja peaks olema taskukohased. Lastele on hinnad madalamad või hoopis tasuta.

sab 5 eurot samamoodi kui 3 eurot,” ütles Kalju tegevjuht Ehte Eamets.

“Liiati pole täispilet kuigi suure kaaluga ja kõigist pealtvaatajatest moodustavad selle ostnud umbes 15‒20 protsenti.”

Eametsa hinnangul on 2,5euroste pääsmete osakaal umbes veerand, laste ja pensionäride 1-eurose piletiga sissepääsejaid on umbes 5% ja ligi poole kõigist pealtvaatajaist moodustavad Kalju õpilaspileti, toetajatele antava VIP-kaardi või hooajakaardi omanikud. Viimane maksab 40 eurot ja tagab sissepääsu ka B-esiliigas palliva duubelmeeskonna mängudele.

“Lähiaastate perspektiivis ma ei näe, et pilet muutub oluliseks sissetulekuallikaks, sest inimesed on harjunud asju tasuta saama,” sõnas Eamets. “Hooaja jooksul jagame kodumängudele 3000 tasuta piletit, lisaks festivalidele ilmselt sama palju veel.”

Publikuedetabeli tipus ei trooni aga mitte Kalju, Flora või Levadia, vaid talve venimise tõttu kodusele Tamme

premium liiga eurot, enne seda 3 ja 0 eurot. Üritasime leida toimivat lahendust ja tundub, et üle 3 euro praegu ei roni,” ütles Tammeka mänedžer Veiko Soo. “Fännide tagasiside järgi oli 4 eurot palju ja arvan, et praegu oleme leidnud hea balansi hinna ja selle vahel, mida suudame pakkuda.”

Tähtis kasvatada piletiostmise harjumust

staadionile alles mais pääsenud Tartu Tammeka. Nende esimesed neli matši meelitasid kohale keskmiselt 491 inimest.

Nii nagu Flora küsib Tammeka pileti eest 3 eurot, üliõpilased, pensionärid ja Facebookis registreerunud pääsevad sisse 1 euro eest. Tammeka perekaardi omanikud ning lapsed aga tasuta.

“Eelmisel aastal maksis pilet 4 ja 2

Soo sõnul päris tasuta ei taha nad inimesi staadionile lubada, sest peab tähtsaks inimestesse kasvatada harjumust osta pilet. Nii näiteks piiras Tammeka mängijatele ja klubiga seotud inimestele antavaid priipääsmeid.

Sootuks erineva suuna on võtnud FC Kuressaare. Nende mängule saamiseks tuleb maksta 2 eurot, ent ilmudes kohale klubi särgi või salliga, ei ole vaja raha välja käia. Seda ei pea tegema ka kuni 9. klassis käivad õpilased.

“Tahame, et mängudele tuleks rohkem noori ja seepärast ei hakanud eraldi sooduspiletit tegema,” sõnas Kuressaare tegevjuht Martti Pukk. “Piletimüük on üliväike osa eelarvest. Loodame, et kavade ja piletite trükkimise kulu saaks kaetud, muud ei oota.”

Näiteks kohtumist Narva Transiga külastas 109 inimest, kellest pileti ostis 42. Sillamäe Kalevi vastu oli kohal 11 silmapaari enam, ent kaubaks läks vaid 20 pääset.

“Praegu näib, et ka tasuta pileti peale ei jookse rahvahordid kohale, vaid peab midagi juurde pakkuma, ent usun, et kui meheikka jõuavad 1999.‒2004. aastal sündinud poisid, siis võib pealtvaatajate arv kasvada mitmesajani,” sõnas Pukk.

Lätis ja Leedus samad hinnad, Soomes ulmehinnad Võrreldes lähinaabrite Läti ja Leeduga, on piletihinnad Premium liigas sarnases hinnaklassis. Lätis küsib kõrgeimat hinda Liepaja Metalurgs, kelle kohtumisele pääsemiseks tuleb välja käia 2 latti ehk 2,85 eurot. Ülejäänuid, teiste seas Riia Skontot või valitsevat meistrit Daugavpilsi Daugavat, näeb 1 lati ehk 1,42 euro eest.

Suhteliselt kõige odavam on pilet Lätis, kus see moodustab vaid 0,37% kuisest netosissetulekust (769 eurot). Eestis on sama näitaja 5eurose pileti puhul 0,59% (842), Leedus 0,93% (640) ja Soomes 20eurose pileti korral 0,7% (2845).

Leedu meistriliiga piletihinnad jäävad 7‒12 liti ehk 2‒3,5 euro vahele. Soomes aga tuleb HJK matši näha tahtes kukrut kergitada maksimaalselt 35 euro võrra, üldiselt aga jääb pilethind 15 ja 20 euro vahele.

Piletihinnad Premium liigas Täispilet 5 eurot; Facebooki ürituse lehel “Osalen” märkinuile 2.50 eurot; kuni 14aastased lapsed ja pensionärid 1 euro Täispilet maksab 5 eurot; sooduspilet kuni 18aastastele lastele ja pensionäridele 2 eurot. Facebookis üritusel osalemist kinnitanud FC Levadia toetajad pääsevad mängule 2 euroga.

Täispilet 3 eurot; sooduspilet õpilastele ja pensionäridele 1,5 eurot; kuni 12aastased tasuta Täispilet 2 eurot; sooduspilet kuni 14aastastele lastele 1 euro; üle 60aastased tasuta Täispilet 2 eurot, sooduspääse 1 euro

JK

Foto: Lembit Peegel

Täispilet 2 eurot, sooduspääse 1 euro Täispilet 3 eurot; Facebooki ürituse lehel “Osalen” märkinuile 2 eurot; kuni 16aastased tasuta

Täispilet 3 eurot; üliõpilased, pensionärid, Facebooki ürituse lehel “Osalen” märkinuile 1 euro; Tammeka perekaardi omanikele ning lastele tasuta Täispilet 4 eurot; LHV muu klubi jalgpallikaardiga 2 eurot, LHV Kalevi jalgpallikaardiga tasuta.

Sooduspilet 2 eurot ‒ kehtib õpilastele ja pensionäridele ning Facebookis üritusel osalemist kinnitanutele. Klubi liikmetele, LHV Kalevi jalkakaardi omanikele ja Kalevi veteranidele sissepääs tasuta Täispilet 2 eurot, kuni 15aastastele ja pensionäridele tasuta; fännisärgi või salliga tasuta

2013 JUULI JALKA

27

treener

Uues ametis on J체rgen Kuresool k채es ka paber ja pastakas. F

28

JALKA JUULI 2013

Foto: Lembit Peegel

treener

Jürgen Kuresoo 18aastasena Eesti koondises debüüdi teinud Jürgen Kuresoo mängijakarjäär jäi toppama. Nüüd tahab 26aastane Kuresoo edendada koduklubi FC Elva, mängides esindusmeeskonnas ja treenides viit gruppi.

Indrek Schwede

K

ui Jürgen Kuresoo 2005. aasta novembris Eesti koondise eest debüüdi tegi, oli see ikka tegemata temast kolm aastat vanemal Konstantin Vassiljevil.

Ka Kuresoost vanemate, Martin Vungi, Ats Purje, Oliver Konsa ja Vladimir Voskoboinikovi debüüdini jäi veel kellel aasta, kellel kaks ja kellel kolm. Kuresoost aasta nooremad treeningukaaslased Taijo Teniste ja vennad Purid tegid debüüdi A-koondises paarikümnestena. Erinevalt kõigist nimetatuist jäigi Poola vastu teenitud tosin minutit Kuresoo ainsaks korraks kanda koondise sinist särki.

“Ma ei oskagi öelda, mille taha asi jäi,” arutleb Jürgen Kuresoo. “Tahtmist nagu oli ja kui Tallinnasse tulin, läks alguses väga hästi. Võibolla läkski liiga kiiresti – sain kiiresti Florasse ja kiiresti koondisse. Välismaale õigel ajal ei saanud. Kui Sillamäelt tulin, tekkis paus, sest ma ei saanud mujal mängida. Sillamäe nõudis minu aastapalka nendelt Eesti klubidelt, kuhu minna tahtsin, aga klubidel polnud raha. Tohtisin ainult madalamates liigades mängida. Oli loogiline käik, et läksin Elvasse mängima. Seal pakuti treeneritööd. Olin mõelnud, mida pärast mängijakarjääri teen ning tahtsin jalgpalli juurde jääda ja just kodukoha, Elva jalgpalli heaks midagi teha.”

Täiskohaga treener on Kuresoo eelmise aasta septembrist. Praegu on tal kaks tüdrukute gruppi Elvas, poistegrupp Nõos ja Paluperas ning lasteaiagrupp Rõngus, kus rõhk on eelkõige mängul.

“Lasteaialastega mängime soojenduseks sageli kulli ning vahel on nad pärast seda väsinud ega tahagi enam väga palli näha,” muigab Kuresoo. “Praegu huvitab neid rohkem kullimäng kui pall, aga meie treeningud on siiski pallikesksed.”

Tänavu treenerikursustele läinud Kuresoo tõdeb, et algus treeneriametis oli raske, sest igale vanusegrupile pidi leidma erineva lähenemise. Praktika käigus selgus, milline lähenemine või harjutused töötasid ühe ja millised teise vanuse puhul. “Õppisin töö käigus,” räägib Kuresoo. “Lasteaias peab olema valvas, sest nagu end lõdvaks lased, tegelevad nad saali nurgas mingi muu asjaga.”

Kuresoo nimetab oma treenerieeskujudeks, kellelt ta on enim õppinud, kolme nime: tema esimene treener Märt Räli, Zaur Tšilingarašvili ja Karel Voolaid. Räli ühest grupist sirgusid Eesti A-koondisse küündinud vennad Purid, Taijo Teniste ja Kuresoo ise. Meistrisarja tasemel mängisid ka Jürgeni vend Mihkel ja Tarvo Laurson. Räli pani paika poiste tehnika, mil-

lest on noori õpetades juhindunud ka Kuresoo ise. Tehnika on kõige alus, millelt saab edasi minna. Kui mängija ei oska palli peatada, võib enamik harjutusi kõrvale heita. Ta ei mäleta, et Räli juures tehnikaga tegelemine oleks tundunud tüütu.

“Võibolla natuke oli tüütav, aga me tegime selle osa korralikult ära, sest teadsime, et järgneb lõbusam osa,” meenutab Kuresoo. “Harjutusi peab varieerima. Ei saa iga trenni alustada samade harjutustega. Lõpuks kaovad ju poisid ära.”

Zauri puhul tõstab Kuresoo esile huvitavaid treeninguid ja treeneri emotsionaalsust: ühest küljest oli lõbus, teisalt aga oli Zaur nõudlik ja hoidis kõrget tempot. Treener oli hingega asja kallal, mis paelus ka poisse.

“Karel jagab väga hästi jalgpallivärki ja oskab harjutuste puhul selgitada, milleks need head on,” ütleb Kuresoo. “Mind treenides oli ta ise veel noor, aga ma sain kohe aru, et temast tuleb väga hea treener.”

“

Selle hooaja kolme esimese kodumängu keskmine publikuarv oli 260 pealtvaatajat. Ma nautisin seda. Kui Florast, Levadiast või Kaljust tuleks pakkumine, siis arvan, et ütleksin ära.

„

Kuresoo treeningud algavad pärast lõunat. Hommikud kuluvad ettevalmistuseks. Aga alati peab olema valmis muutusteks, sest kunagi ei tea, kui palju poisse trenni tuleb. Kui trennis on neli-viis poissi, peab plaanid käigult ümber tegema. Jürgen Kuresoo on vaid 26aastane, aga ütleb, et Premium liiga teda praegu ei tõmba.

“Tunnen mõnu, et saan kodupubliku ees mängida,” tunnistab ta. “Selle hooaja kolme esimese kodumängu keskmine publikuarv oli 260 pealtvaatajat. Ma nautisin seda. Kui Florast, Levadiast või Kaljust tuleks pakkumine, siis arvan, et ütleksin ära.”

Kes teab, võibolla tuleb Kuresoole isegi kasuks, et mängijana jäi potentsiaal lõpuni avamata – seda enam motiveerib see läbi lööma treenerina. Kuresoo kinnitab, et päriselt pole kadunud ka tema auahnus mängijana ning tema eesmärk on aidata FC Elva klubi nii kõrgele kui võimalik. Teiste sõnadega: aidata kodulinna klubi Premium liigasse.

“Loodan, et jõuame sinna siis, kui jaksan ise veel klubi eest mängida,” on Kuresoo optimistlik. “Noored, kes aitavad selle teoks teha, on peale tulemas. Mängime esiliiga B-tasemel, aga palju ei jäänud puudu, et oleksime tõusnud otse esiliigasse. Võime sinna jõuda näiteks järgmisel aastal.

Sealt on ainult üks samm meistriliigani. Meie klubis on edasipüüdlikud inimesed. Kui mingi idee pähe võetakse, siis minnakse lõpuni ja tehakse see ära. Kõik on hingega asja juures ja mulle see meeldib!”

2013 JUULI JALKA

29

noortekoondised

Millal eliitringist edasi pääseme?

Eesti noortekoondiste viimaste aastate edu EM-valikgruppides on ootused lakke kruvinud ja järgmiseks loodetakse, et ka eliitringidest hakatakse järjest tihemini EM-finaalturniiridele pääsema. Koondiste treenerid aga soovitavad üldsusel mitte sündmustest ette rutata.

Oliver Lomp

“E

du on pikaajaline protsess ja meil tuleb võtta aste korraga,” rääkis Eesti U17 koondise peatreener Lars Hopp. “Esimene samm eliitringide näol on tehtud, kuid kui hakkame ka sinna stabiilsemalt pääsema, jõuame lõpuks finaalturniirile.

Meil tuleb olla kannatlik ja keskenduda esialgu eelgruppidele. Me ei tohi ära unustada, kui raske töö on seniste tulemuste taga. Olen seda alati ka poistele meelde tuletanud, et ühe hea tulemuse järel ei tohi unustada, millise vaevaga see saavutati ja et järgmised mängud algavad taas seisult 0 : 0 ja eduks on vaja rügada. Alles siis, kui eliitringidesse jõudmine muutub harjumuseks ja kui me ei pea seda enam tippsaavutuseks, võime järgmistele sammudele mõelda.”

Veel mõned aastad tagasi olid uudiseid noortekoondiste tulemustest lausa valus lugeda. Suured lüüasaamised isegi Euroopa keskmikutelt oli üsna tavaline nähtus. Kuna sellest august on välja tuldud, usub Eesti Jalgpalli Liidu treenerite koolitaja Urmas Kirs, et kui Eesti jalgpall tervikuna õiges suunas jätkab, on põhiturniirile pääsud asjade loogiline jätk.

U19 koondisi ohjav Karel Voolaid siiski nendib, et reaalselt võttes on selline tulevik üsna raskesti saavutatav, kuna Eesti jaoks on ka eelgrupist edasi pääsemine piisavalt keeruline ülesanne, kuid võimatuks ta midagi ei pea.

“Loomulikult me usume, et ühel hetkel see juhtub, kuid sellise edu saavutamiseks peavad mitmed asjad kokku

30

JALKA JUULI 2013

langema,” märkis Voolaid, kelle sõnul võib teatud endeid välja hakata lugema kodusest jalgpallist. “Alates sellest, et koondisesse peab sattuma hea aastakäik poisse, ja lõpetades loosiõnnega. Kui poisid hakkavad C- ja B-klassides tõeliselt head mängu näitama, siis võime edust juba tõsisemalt rääkida.”

Lootust süstivad sündmused lähiajaloost. U17 turniiril on tõelist edu meiega võrreldavatest jalgpalliriikidest saavutanud ainult Soome ja Gruusia.

“

Valitseb suhtumine mina ja maailm. Sellistel puhkudel tuleb teha teinekord raskeid valikuid ja küsida, kas on mõtet hoida talenti, kes meeskonnale tervikuna ehk hästi ei mõju?

„

Soome jõudis 1982. aastal ehk esimest korda, kui U17 turniiri peeti, poolfinaali, kus kaotati Itaaliale alles penaltitega.

Tõelise üllatuspommi lõhkas aga 2012. aasta turniiril Gruusia. Esmalt pääseti Saksamaa järel ja Prantsusmaa ning Islandi ees eelringist edasi. Eliitringis lahati aga tõeline üllatuspomm, kui võideti grupp Hispaania, Inglismaa ja Ukraina ees. Lõpuks langeti poolfinaalis 0 : 2 hilisemale võitjale Hollandile.

U19 seas pärineb viimase aja muinas-

Foto: Lembit Peegel

jutuhõngulisim lugu 2006. aastast, kui noored šotlased pidid alles EMi finaalis hispaanlastele 1 : 2 alla vanduma. Hopp tunnistab, et sarnaste edulugude kordamine nõuab väikeriikidelt suurematega võrreldes rohkem pingutust: “Kodutöö on kõige olulisem. Koondisesse tuleb süstida õiged väärtused, ettevalmistavad sõprusmängud ei tohi olla liiga rasked ega ka liiga kerged ja puhkus peab olema balansis. Tegelikult on sada pisidetaili, millega peab arvestama. Suurte riikide meeskonnad võivad isegi lohaka või ebatäpsema ettevalmistuse pealt olla favoriidid, kuid meie ei tohi sellistes asjades järele anda. Kõik peavad aru saama, et jalgpall on meeskonnamäng ja individuaalselt ei jõua kuhugi.”

Kirs tunnistas, et infoajastul on peale kasvamas põlvkond teatud suhtumisega mängijaid, kes on jalgpalli hõlpsa kättesaadavuse tõttu teadlikumad ning teinekord peetakse end ka treenerist targemaks.

“Valitseb suhtumine mina ja maailm.

Sellistel puhkudel tuleb teha teinekord raskeid valikuid ja küsida, kas on mõtet

noortekoondised

Kulla väärtusega sisehall Eesti U17 koondise peatreener Lars Hopp nendib, et nappide rahaliste vahendite tõttu jääb eestlastel võrreldes suurte jalgpalliriikidega ettevalmistus teinekord kesisemaks.

Näiteks ei saa koondis enne kevadisi valikmänge käia Lõuna-Euroopas laagris, et päris murul mängida.

Hoppi sõnul peab selle olukorraga kui paratamatusega leppima ja tuleb tänulik olla selle üle, et võimalused niigi head on. Näiteks sisehalli rajamine on Hoppi arvates Eesti noortekoondiste arengut silmad pidades justkui kulla väärtusega.

Mullu suvel sai U19 koondis võimaluse mängida EM-finaalturniiril. Kodusel Lilleküla staadionil mängiti ka hilisema meistri Hispaaniaga.

hoida talenti, kes meeskonnale tervikuna ehk hästi ei mõju?” sõnas Kirs, kuid märkis, et rahvusesindused on sellistest vutimeestest üritatud puhtana hoida.

“Nii palju kui olen koondiste juures mängijaid näinud, on kõik ihu ja hingega asja juures. Tihti suudetakse endast isegi rohkem anda, kui oodati.”

Kirsi juttu täiendanud Hopp ja Voolaid märkisid, et õigetest karakteritest koondiste koostamine on olnud nende töö väga oluline nüanss. Kui mõni mängija on talendikas, kuid tema suhtumine on vale, siis jääb rahvusesinduse uks temale suletuks. Voolaid lisas veel teisegi momendi, mille tõttu tuleb treeneritel aeg-ajalt tulevikku silmas pidades ohvreid tuua ning ehk isegi tulemustes järele anda.

“On mängijaid, kes jäävad füüsiliselt eakaaslastele kõvasti alla, kuid kes jagavad mängu hästi ja kellel on A-klassis potentsiaali tõeliseks tegijaks saada. Tihti tuleb nendele väiksematele kuttidele füüsiliselt suuremate, kuid vähem andekate ees rahvusvaheline

kogemus anda,” selgitas Voolaid. “Võiksime koondisesse võtta ka ainult suured ja tugevad poisid, et edu saavutada, kuid me ei tohi tulemusi taga ajades noorte arendamist ära unustada. Noortekoondiste põhieesmärk on ju siiski kasvatada mängijaid, kes võivad A-koondisele kasulikud olla.”

Voolaid tõi paralleele Hispaaniaga, mis mingil ajal ehitas noortekoondiste mängu üles tehnilistele jalgpalluritele.

Kui alguses kogeti tagasilööke ja täiskasvanute tasemel edu ei saavutatud, siis nüüd on see kuhjaga ära tasunud.

Eesti jalgpallurite, aga ka üldse noorte puhul on sageli räägitud rahvusele omasest hilisest arengust, kuid Jalkaga vestelnud jalgpallispetsialistid ei soovinud seda takistust üle tähtsustada, kuna pikemas perspektiivis ei tähenda see midagi.

“On olnud aastaid, kus oleks meie noortel tõesti nagu onud vastas, kuid on aastaid, kus oleme sama suured,” ütles Voolaid, kellele sekundeeris Hopp: “Pigem võib vahe tulla koondiste valikus.

Kui ikka Saksamaal on 80 miljonit

elanikku Eesti 1,3 miljoni vastu, pääsevad ka koondisesse füüsiliselt võimekamad.”

Meeletu valiku aga ka rahaliste võimaluste vahe ei tähenda seda, et suurtesse riikidesse peaks üleliia aupaklikult suhtuma. Kirs on veendunud, et Eestil tuleb ka nimekate koondiste vastu minnes mõelda eelkõige enda, mitte vastase mängust.

“Tuleb kaitseurust välja tulla ja julgemalt mängida,” ütles Kirs. “Selle tulemusena võib ette tulla ajutisi tagasilööke, kuid pikas perspektiivis on just nõnda võimalik areneda ja kuskile jõuda.”

Hopp toonitas, et oluline pole mitte see, kui palju mängu jooksul palli vallatakse, vaid see, mitu reaalselt väravavõimalust luuakse.

“Analüüsisime üheskoos näiteks Eesti U19 kaotust EMil Portugalile (mullu Tallinnas – toim.). Portugal alustas 30 korral rünnakut omalt poolelt, aga väravateni jõuti ikka vaid standardolukordade järel,” selgitas Hopp. “U17 koondisega suurte riikide vastu mängides on väravavõimalused olnud umbes 5 : 3 vastastele, aga see pole ju mitte paha.”

Kirsi meelest peab vutiliit ja järjest paremat ettevalmistust saavad treenerid praegu sama rada käima, kuna siiani on suudetud tasemes järjest ülespoole rühkida, kuid ta hoiatas, et alati ei pruugi asjad ideaalselt õnnestuda ning nendel puhkudel ei tasu kohe paanikanupule vajutada.

“Selleks et asju õigesti teha, tuleb saada kogemusi, aga selleks et saada kogemusi, tuleb teha vigu,” sõnas Kirs elutargalt.

2013 JUULI JALKA

31

M체ncheni Bayern Meistrite liiga v천itja 2013

Ees (vasakult): Franck Ribery, Philippe Lahm, Thomas M체ller, Arjen Robben, Bastian Schweinsteiger.

32 JALKA JUULI 2013 Taga (vasakult): David Alaba, Manuel Neuer, Mario Mandzukic, Javier Martinez, Dante, Jerome Boateng.

Lionel Messi Argentina

33

2013 JUULI JALKA

N천mme Kalju

Eino Puri Foto: Lembit Peegel

Foto: Marcos Brindicci/Reuters/Scanpix

JALKA JUULI 2013

36

Foto: Eddie Keogh/Reuters/Scanpix

2013 JUULI JALKA

37

jalgpalliakadeemiad

Kuus lugu akadeemiatest ehk kuidas meite noored end võõrsil proovile panevad Igal aastal käib enda oskusi välismaistele vutiakadeemiatele näitamas mitu siinset noort talenti. Enamus tuleb kogemuse võrra rikkamana tagasi, vähesed teenivad lühikese lepingu, erandid jäävad pikemaks. Miks?

Lennart Komp

Marek Kaljumäe 18.02.1991 Poolkaitsja Klubi: FC Levadia Akadeemia:

Andreas Sutt 05.01.1992 Väravavaht Akadeemia:

AZ (suvi 2009 kuni suvi 2010)

SC Heerenveen (suvi 2009 kuni suvi 2010)

Hollandisse minekule eelnes väike testiperiood, kus osalesin turniiridel ja treeningmängudes ning kõik läks väga hästi. Kui AZ otsustas mind värvata, läksin Hollandisse ja seda pärast 11. klassi lõppu. Gümnaasiumi lõpetan alles sel aastal.

Esimestel kuudel elasin hotellis, sest klubi otsis mulle korterit, kuid Alkmaari ei leitud sobivat, mistõttu läksin hoopis peresse elama. Eluga harjusin kiiresti, nagu ka trennidega, mis ei olnud koormuste mõttes raskemad kui siin, kuid mängijad olid tugevamad ja treeningud kvaliteetsemad.

Pärast esimest aastat pidin minema AZi duublisse, kuid uus peatreener liitis esindusmeeskonna ja duubli üheks 30 mängijast koosnevaks tugevaks pundiks ja mina sinna ei mahtunud.

Kui noortega sain palju mänguaega, siis teiseks aastaks anti mind laenule satelliitklubisse Telstar, kus pääsesin väljakule vaid korra, hooaja viimases mängus. Esialgu jäi jutt, et kui seal löögile ei pääse, saan ikkagi AZi duubli eest praktikat, ent ka see piirdus ühe korraga.

Olime SC Realiga mitu korda noorte meistriks tulnud ja see äratas huvi. Minu jaoks avanes esimese võimalusena Heerenveen, mis oli ka kõige parem valik. Esimeses laagris nendega läks põlveside puruks, aga öeldi, et tuleksin paranedes tagasi.

Kolme-nelja kuu pärast naastes elasin alguses koos kolme kutiga ühikatoas, hiljem sain toa korterelamus, kuhu sain ise mööbli valida jne. Hoiti jubedalt!

Esimesel poolel aastal sain mänguaega väga palju, kuid juhatus ja treenerkond vahetus ning uue juhendajaga ei klappinud mul üldse. Kui esimene aasta kahest täis sai, pakuti laenule Hollandi II liigasse, aga klubi oli elukohast 80 kilomeetri kaugusel. Ka vigastused segasid, lõpuks nii tugevalt, et mõlemad randmed vajasid operatsiooni ja loobusin sootuks.

Põhiline õppetund minu jaoks oli see, et noorena ihkad küll välismaale, aga seal pole kaugeltki nii lilleline elu, kui tundub.

Emotsionaalselt peab väga tugev olema, sest elu- ja treeningurutiin on nii kindel, et võib 16‒17aastase noore täiesti hulluks ajada. Aga tuleb kasvõi hambad ristis edasi pingutada, sest ainult nii saab võimaluse.

Kellel veel on akadeemiakogemus?

Nimi Vanus Kasvataja Akadeemia Vahemik Henrik Ojamaa 22 FC Flora Derby County (ENG) 2008‒2009 Henri Anier 22 FC Flora Sampdoria (ITA) 2009‒2010 Joonas Tamm 21 JK Tulevik Sampdoria (ITA) 2009‒2010 Aleksei Belov 21 FC TVMK Arminia Bielefeld (GER) 2008‒2011 Bogdan Vaštšuk 17 FC Infonet Moskva Dinamo (RUS) al 2011 Svjatoslav Jakovlev 17 Sillamäe Kalev Peterburi Zenit (RUS) al 2009

38

JALKA JUULI 2013

jalgpalliakadeemiad Frank Liivak 07.07.1996 Ründaja Akadeemia: Almere

Kevin Kauber 23.03.1995 Ründaja Klubi: ÅIFK (Soome,

City (Holland; alates 2006)

alates suvi 2012)

Kolisin Hollandisse esimest korda kaheksa-aastasena ja püsivalt natuke aega hiljem. Läksin tavakooli, omandasin keele kiiremini ning kohanesin kohaliku kultuuriga hõlpsamini kui oleks olnud hilisema välismaale siirdumise puhul. Ka jalgpallis oli see kindlasti kergem, kasvasin üles nende stiilis.

Kindlasti on plussiks elada siin koos perega. Nendepoolne toetus on väga suureks abiks, pole tekkinud tunnet, et olen üksinda võõras riigis.

Kuna Almere City on Ajaxi satelliitklubi, siis on treeningud ja treenerid samad mis Ajaxil. Treeningud on viis korda nädalas ning mängud nädalavahetusel. Ega peale kooli ja jalgpalli palju muud mu ellu ei mahugi, ka vabal ajal käin tänava- ning saalijalgpalli mängimas. Tase nendel väljakutel on väga tugev ning seepärast tehnika poolest ideaalne, sest seal saab õppida asju, mida treeningutel ei õpetata. See on minu arengule kindlasti väga palju kaasa aidanud. Mul on ka eratreener, kelle juhendamisel ma üldfüüsilist treenin.

Uustulnukana peab ennast rohkem tõestama, andma treeningutel ja mängudel 110%, niisama lihtsalt ei võeta sind kusagil omaks. Ka vaimselt peab olema tugev, ei tohi lasta end liigselt häirida, kui alati kõik kohe ei õnnestu.

AIFK tundis minu vastu kaks talve tagasi huvi ja käisin nädalavahetuseti mõnel korral nende eest treeningmängudes mängimas. Tõestasin end treeneritele ja esindan neid nüüd Kakkonenis ehk Soome tugevuselt kolmandas liigas. Paberil on AIFK kõrgliigasse kuuluva TPSi duubel, aga reaalsuses on sinna jõuda väga keeruline, sest nad eelistavad oma kasvandikke. AIFKst ei olegi sinna viimasel ajal keegi pääsenud.

Trenne on nädalas kokku kaheksa, hommikused teen koos akadeemiaga. Peale treeningute teen ka kooliasju läbi interneti, kuna olen Arte gümnaasiumis e-õppel ning tähtsamaid asju käin koolis tegemas, kuid ülejäänud teen kõik arvutis ära ja saadan siis õpetajatele.

Mõni aasta tagasi käisin ka Evertoni akadeemias testimas, kuid lepingut teenida ei õnnestunud. Samuti olen end proovimas käinud Hollandis, Saksamaal ja veel ühes klubis Inglismaal.

Sergei Mošnikov 07.01.1988 Poolkaitsja Klubi: Gornik Zabrze Akadeemia: SC Heeren-

Andre Järva 21.11.1996 Ründaja Akadeemia:

veen (Holland; suvi 2005 kuni suvi 2006)

Jäin välismaistele agentidele silma aastalõputurniiril, mille järel kolme-nelja kuu pärast öeldi, et saan minna Heerenveeni, ja kohale läksin suvel. Paberimajandusega aitas onu. Kõik nooremad mängijad elasid ühes majas. Sisseelamine oli keeruline, sest mina ei rääkinud tollal nii hästi inglise keelt ja ka treeningud olid väga rasked.

Hooajaeelne laager oli Taanis, kus tegime iga päev kaks trenni ja mäletan väga hästi, kuidas esimese nädala lõpuks jalad valutasid. Ära tulin sellepärast, et mul ei olnud kool lõpetatud, aga ema tahtis, et lõpetaksin. Käisin Heerenveenis kõik astmed läbi ja jõudsin välja noorte A-meeskonda, kust edasi on kas duubel või põhisats. Duublisse aga võetakse peamiselt hollandlased ja põhisse oli veel vara saada. Tagasi tulin Pasi Rautiaineni juhendatud Florasse, kus samuti kohe põhimeheks ei saanud. Ta ütles, et võitluse mõttes on mu tase veel noorteklassis, aga töötasin ja sain oma koha. Tagasi mõeldes pidanuks Hollandis igas trennis endast 100 protsenti andma nagu nüüd ‒ noorena ehk mõtlesin, et kui juba välisklubi mind tahtis, siis ongi kõik korras.

ITARM (Itaalia; alates sügis 2012) Akadeemia ITARM nimi on lühend Itaaliast ja Armeeniast, sest see asub Itaalias, aga seda veab armeenlane. 2012. aasta sügisel käisin testimisel, tegin kaks trenni kaasa ja öeldi, et sobin. Kooli jätsin Eestis üheksandast klassist pooleli, kuid õppisin kohapeal kaks-kolm kuud keelt ja läksin siinsesse kooli.

Akadeemia ise on pisike, kuid sidemeid on palju. Testimas olen käinud näiteks Juventuses, Interis ja Sampdorias ning juuli lõpus lähen Bescarasse. Akadeemia ise liigas ei osale ja seepärast keskenduvad trennid individuaalsetele oskustele. Kohanesin kiiresti, sest tehniline värk mulle meeldib, aga taktikaõppe puudus on miinuseks.

Leping kestab aastani 2015. Esialgu tundus väga tore, et sai vanemate juurest ära, aga peagi tuli koduigatsus peale küll.

Akadeemias on kohalikke viis ja välismaalasi viis ehk kokku on meil üsna väike punt.

2013 JUULI JALKA

39

suvelaager

Sissevaade Pärnu jalkalaagrisse Kirsi Altjõe kirjeldab, mis toimus jalgpalliliidu Pärnu suvelaagris ja millised olid poiste meeleolud.

J

uba 6. aastat korraldab jalgpalliliit noortele vutisõpradele üle Eesti suvelaagreid. Kihnust kuni Kohtla-Järveni mängivad lapsed nädal aega noortetreenerite juhendamisel palli. Mis täpsemalt toimub? Käisime Pärnu laagris, et saada osa ehedatest elamustest.

1. päev – luumurd, pendlakunn ja plov Algus on paljutõotav – Pärnusse Ülejõe kooli taha murule on kohale jõudnud kõik 40 registreerunud last. Treenerid Mart, Indrek, Rain ja Rivo ning laagri ülem Gert juba ootavad, ise ka pisut elevil. Ülejõel mängitakse esimest

40

JALKA JUULI 2013

korda, varem on laagrid toimunud Ühisgümnaasiumi taga Pärnu ainsal kunstmuruväljakul.

Umbes pooled laagrilastest on ka eelmistel aastatel laagrist osa võtnud ja teavad, mida oodata. Pooltele on olukord uus. Kolm poissi on Tallinnast, nad on tulnud vanaema juurde suvitama ning samal ajal ka jalkat proovima.

Kõigile kohaletulnuile jagatakse kätte omanimelised taevasinised särgid, musta mulla karva püksid ja sinised põlvikud. Pärast kiiret vahetust Eesti koondise värvidesse näeb kõik see laps äärmiselt sarmikas välja. Nõnda, vormis, ei saa kohe peale vaadates

arugi, kes on “päris” jalgpallur, kes aga esimest korda nahkpalliga tutvust teeb. Õhus on laagri esimene intsident!

Eelmisel õhtul on üks laagrisse soovinuist käeluu murdnud ja teda asendab lasteaiasõber. Nii peab Karl terve nädala kandma Oskar Markuse nimelist pluusi. Aga Karl ei kurvasta, muidu poleks ta laagrisse saanudki, kohad täitusid juba kevadel.

Alustatakse venitus- ja soojendusharjutustega. Distsipliini paika saamisega läheb pisut aega, kõigil on midagi seletada. Treenerid peavad enda kehtestamisega vaeva nägema, see on neilegi üsna hea soojendusharjutus. Ikkagi 40

suvelaager

isiksust vaja taltsutada.

Pärast harjutusteringi selgitatakse välja laagri esimesed pendlakuningad ning ongi lõunasöögi aeg. Sõdurpoistelegi sööki valmistav katel toidab jalkalapsi ploviga. Süüakse isukalt. Keegi ei nurise. Isegi Raimond, kes muidu riisist suure kaarega mööda jalutab, sööb taldriku tühjaks. “Täitsa okei oli.”

Päeva teisel poolel on õnneaeg – saab jalkat mängida! Tiime tehakse kokku kaheksa. Neli suurematest poistest, neli väiksematest lastest. Laagris on ka üks tüdruk, 7aastane Mariette. Ta sulandub orgaaniliselt tiimi ja etteruttavalt võib öelda, et ta teeb järgmisel päeval kõigile poistele pendlalöömises ära.

Väikese draamana saab Rasmus vaheajal herilaselt kaela peale nõelata.

Ning Karl (see Oskar Markuse nimeline) teenib mängus punase kaardi ja eemaldatakse platsilt. See on ka laagri esimene ja viimane punane kaart. Pärast seda on piirid kõigi jaoks paigas.

Kell 16.45 on plats lastest tühi.

Mõned usinamad lähevad koos koju ja mängivad veel paar tunnikest vutti.

2. päev – Tallinnasse, mängima ja mängu vaatama “Täna sõidame Tallinnasse,” teatab Erik rõõmsalt, kui sõpradega muruplat-

sil järgmisel hommikul jälle kohtub.

Kõik juba teavad seda – koondise mängule minekut ja teistega mõõduvõtmist on väga oodatud.

Päev algab traditsiooniliselt soojendusharjutustega, söödumängude ning pendlate löömisega. Viimasest on saanud staatuse sümbol. Võitja saab kõigi lugupidamise.

Ja juba asutakse ootama bussi, mis viiks Tallinna.

128 km möödub kiiresti (kuigi keset metsi küsib nii mõnigi poiss: kas oleme juba kohal? Armas, et pealinna nii roheliseks peetakse!). Tallinnasse jõudes algab lõputuna näiv ootamine – küll tuleb oodata lõunasöögi aega, siis mängude aega, siis hiljem koondise mängu algust ... Üle Eesti on kohale tulnud 757 jalkasõpra. Kõigi nende sinisärklaste haldamine on üsna suur kunst ning paistab, et venimine on stsenaariumisse sisse kirjutatud, et kõik klapiks. Ootamist tehakse huvitavamaks Sportlandist varude täiendamisega – pood ostetakse pasunatest, kohtunikumüntidest ja -kaartidest lagedaks.

Lõunaks saab riisi hakklihaga.

“Jälle riis, mina enam ei söö,” kõlab nii mõnegi suust. Aga morssi joovad kõik ning leiba süüakse ka. Nii et päris nälga

keegi ei jää.

Siis algavad sõpruskohtumised. Pärnu vastasteks satuvad Tallinna laagrid – Kotka, Kalev ja Ajax. Need mängud on kindlasti laagri üks tipphetki. Saab end proovile panna. Treenerid võtavad vabalt, keegi ei karju nagu tavaliselt turniiridel. Lapsed aga annavad endast kõik – palliplatsil kooruvad välja staarid, kes liiguvad nagu vutiheerosed ning tõesti suudavad paari erksama lükkega imesid korda saata. Muidu omavahel rivaalitsevate Pärnu klubide lapsed on saanud üheks. Vastasseis tekitab meietunde. Võidud pole suuremas pildis olulised, aga tulevad nagu iseenesest.

Tiimitööna. Värvate lugemine läheb lõpuks sassi ...

Erik, kes õhinal Tallinnasse sõitu ootas, saab pärast seda, kui võitluslikus mängus pöial tagurpidi käib, külastada väljaku ääres esmaabipunkti. Neoonroheline side tekitab paljudes valget kadedust. “Tahaks ka sellist,” õhatakse.

Päeva kõrghetkeks peaks olema Eesti–Kõrgõzstani mäng. Aga rohkem elevust tekitab koondislane Ragnar Klavan, kes tribüünil istub ja peagi jalkalastest mesilaspesast ümbritsetud saab. Autogramme küsitakse kätele, jalgadele, särkidele, putsadele. Klavan jääb selle sagina juures täiesti rahulikuks ja

2013 JUULI JALKA

41

suvelaager kõik soovijad saavad oma autogrammi kätte. Milline kannatlikkus. Lugupidamine.

Kojusõit algab kell 22. Sellele on vaja lisada veel kaks tundi ja siis on lapsed voodis. Enne magamaminekut jõuab veel mõelda, et uskumatu, kuidas peaaegu 800 ühes vormis lapse seast ükski pärnakas kaduma ei läinud.

Legend räägib, et kord olevat üks Pärnu jalkalaagri laps istunud Tallinnas hoopis Tartu bussi peale. Sest see oli vingelt kahekordne. Pärnu buss pidi üsna pikalt Tartu oma jälitama, et poiss koju saaks.

3. päev – väsimus, areng ja tähed Kolmas päev stardib esimesel käigul.

Lapsed on ilmselgelt eilsest pikast päevast väsinud. Mõni magab hommikul rivis püsti seisteski.

Nagu ikka, alustatakse harjutusteringiga. Pärast seljankat ja väikest puhkust saab jälle vutti mängida. Laagris on kolme päevaga välja kujunenud omad lemmikud – kes on parim väravakütt, kes osav triblaja või naljamees, kes muidu mõnus semu. On üllatajaid.

Samas, keegi ei staaritse, ilmselgeid tülisid on üsna vähe. Esineb väikeseid nääklemisi, mis on seotud väsimusega.

Ka vigastused tulevad täna kergemini – vaim on kurnatud ja see peegeldub füüsiseski.

Päeva lõppedes jagavad treenerid käskluse – täna ei lähe keegi pärast laagrit veel vutti mängima või muud sporti tegema, kõigil on kohustus puhata!

4. päev – söödumäng, sõprus ja kokkupõrge Kas on juba tüdimus ka jalkast? “Ei!” Arengut on võhikulegi näha – ka kõige pisemad teevad neljandal päeval söödumängu, teineteisega arvestatakse ja rolle osatakse paremini jagada. Suured hoiavad väiksemaid ja endiselt ollakse sõbralikes suhetes. Laagri “klounid” teevad olemise lõbusaks. Ning mängumehed pakuvad tõelist silmailu – Eestis on andekaid pallivaldajaid terve trobikond. Muidugi ei ole see läbilõige Eesti noorsoost, sest enamasti on need jalkat läbi ja lõhki armastavad lapsed, aga neid vaadates näeb tulevik helesinine ja lootusrikas välja. Mis arvutimängud ja 42

JALKA JUULI 2013

Foto: Kirsi Altjõe

Laagri suured ja väikesed said omavahel kenasti läbi.

ülekaalulisus?! Tea, kas nad kümne aasta pärast ka samamoodi vutti armastavad?

Veidi enne päeva lõppu põrkavad Sven ja Rain peadpidi suure pauguga kokku. Svenil kasvab hoobilt mäekõrgune muhk pähe ja silme eest lööb sädemeid.

See vahejuhtum ja kuum ilm teevad lapsed pisut loiuks. Aga kõik lubavad järgmisel päeval jälle kohal olla.

5. päev – mängida-mängidamängida!

Ja ongi viimane laagripäev. Natuke mängitakse. 7aastasel Hugol täitub suur unistus ja ta saab suurte tiimis end proovile panna – lööb viigivärava ning annab väravasöödu. Nüüd on laager vähemalt tema jaoks korda läinud.

“Mis teile kõige rohkem meeldis?” küsib Gert, laagri boss, kui kõik lõpeta-

miseks kokku kutsutakse.

“Mängud!” kisavad ühed.

“Söök!” hüüavad teised.

“Aga Tallinnas käik?” uurib Gert.

“See oli ka äge, aga kõige vingem oli ikka ise mängida,” on ühine otsus.

Lõpetamisel arutlevad treenerid, et laagri peamine ülesanne on täidetud – väikesed vutisõbrad on saanud sajaprotsendiliselt mängida, on silmanähtavalt arenenud, näod ja jalad on kõigil värskest õhust ja päikesest pruunid.

Söögiisu korralik.

Mida õpiti? Ennekõike koostööd.

Varasemad rivaalid on saanud nädalaga semudeks. Väikeseid jalkahuvilisi inspireeris suuremate südikus ja oskused.

Suured said särada. Paistab, et jalka on saanud vähemalt 40 südant juurde.

22 minutit pärast laagri lõppu hakkab vihma sadama ning jääbki kallama.

Jalgpalliliidu suvelaagrid Tänavune esimene laager toimus 10.–14. juunini. Osales 757 last (58 tüdrukut / 699 poissi) vanuses 6–11 eluaastat. Laagrid toimusid järgmistes kohtades: Avinurme, Elva, Haapsalu, Kärdla, Keila, Kiili, Kilingi-Nõmme, Koeru, Kohtla-Järve, Kose, Kuressaare, Kihnu, Narva, Otepää, Põlva, Pärnu, Saue, Sillamäe, Tallinn, Tamsalu, Tartu, Ülenurme, Valga, Viljandi, Vinni, Võru. Lisaks oli Tallinnas Sportland Arenal eraldi laager 6–12aastastele tüdrukutele. Järgmine laager toimub 12.–16. augustini. Laagrisse registreerimine lõpeb 25. juulil.

Lisainfo: jalgpall.ee/summercamp.php.

taktikajutud

Mida näitasid kolm maavõistlust Eesti jalgpallikoondise juuni alguse maavõistlusmängud pakkusid pealtvaatajatele erinevaid emotsioone, asjatundjatele aga mõtlemisainet. Läbi treeneripilgu vaatab matšidele Valgevene, Trinidadi ja Tobago ning Kõrgõzstaniga tagasi FC Flora spordidirektor Norbert Hurt.

Eesti–Valgevene 0 : 2: me ei kasuta ära keskvälja Sõpruskohtumised on alati teise kaaluga kui valikmängud.

See on koht, kus treenerid saavad erinevaid ideid proovida.

Treenerina mulle meeldib jälgida, mille kallal tehakse tööd ja kuhu mängujoonis areneb. Selles mängus võttis kohe algusest peale Valgevene kontrolli enda kätte. Väga julgelt mängiti lühikese palliga oma poolelt välja.

Asetuselt mängisime meie mängujoonisega 4-4-2 ja Valgevene 4-3-3. Eesti mängis peamiselt pikka palli ründajatele või siis läbi äärte tsenderdustele. Eesmärk oli viia pall kiirelt vastase poolele, et seal turvalisemas tsoonis hakata rünnakut üles ehitama.

Valgevene näol on tänasel päeval tegemist tugeva koondisega, seega Eesti koondise taktikalised otsused õigustasid ennast. Oma poolel riske ei võetud ja vastase poolel, kui suudeti pall võita, oldi ohtlikud. Me võitsime lähedalt karistuslööke, suutsime anda ohtlikke tsenderdusi ja ka rünnakut üles ehitada. Valgevene tegi meie poolel agressiivset pressingut ja pall üritati koheselt tagasi võita, kuid oma poolel; kui Eesti oli suutnud endale ruumi teha, siis mängiti kaitses passiivselt ning Eesti sai sööta ja rünnakut kombineerida.

Kahjuks pole meie koondise mängupildis näha uusi ideid palliga tegevuses. Keskvälja me ära ei kasuta. Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev jäetakse liiga suure ala peale üksinda. Sedasi on raske läbi keskvälja mängida ja ohtlikuks muutuvad pallikaotused, kus vastane pääseb kergesti keskväljale. Valgevene lõi oma esimese värava just sellisest olukorrast, kus Taavi Rähn tuli keskväljale appi, üritas palli puhtaks lüüa, kuid see kukkus Valgevene mängija Edgar Olehnovitši jalale, mille järel tekkis keskväljale viis kahe vastu olukord meie kahjuks. Sellises olukorras oli lihtne leida sööt meie värava poole ja ehitada üles kiire vasturünnak. Kuigi suure vea tegi selles olukorras Enar Jääger, kes ei püsinud liinis, vaid langes liiga alla ja kattis ära suluseisu. Näha oli, et mängupraktika puudumine on tema mängu mõjutanud ja nendes kontrollkohtumistes tuli tal sisse suuri eksimusi kaitsetöös.

Peale Taavi Rähni eemaldamist 65. minutil oli juba raske mängu tagasi tulla. Mängu lõpus lasime 80. minutil Andrei Sidorenkovi eksimusest tekkinud vasturünnakust ka teise värava endale lüüa.

Valgevene oli tugevam ja oli näha, et taktikaliselt on nad

Eesti–Valgevene Koondise asetused • Eesti asetus on 4-4-2.

• Valgevene asetus on 4-3-3.

• Eesti koondisel on ülekaal kaitses, üks keskkaitsjatest jääb katmata.

• Valgevenel on ülekaal keskväljal. Number 9 Olehnovitš tekitab ülekaalu.

• Mängupildi järgi oli samuti näha, et peamiselt läbi Olehnovitši Valgevene mäng käis.

võtnud suuna nende jalgpalliriikide järgi, kes üritavad õppida palliga mängima. Sama taktikaga, 4-3-3 (kaks ründavat ja üks kaitsev poolkaitsja), mängivad tänapäeval mitmed jalgalli suurriigid, näiteks Hispaania, Holland, Prantsusmaa, Portugal. Selge on see, et endast oluliselt tugevamatega tuleb mängida kaitsvalt, kuid oluline on tunda palli valdamise kunsti mängides endaga võrdväärsete või endast nõrgemate koondiste vastu.

Eesti – Trinidad ja Tobago 1 : 0: Eesti võidab, hoolimata vastase enesekindlusest Trinidad ja Tobago on väike saareriik, kus rahvaarv on võrreldav Eestiga. Täpsem ettekujutus nende mängust puudus.

Võis ainult oletada, et neile meeldib mängida palliga, kuna jalgpallikultuur Mehhikost allapoole on pigem ründav ja loov.

Samas me teame, et 2006. aastal õnnestus neil pääseda Saksa2013 JUULI JALKA

43

taktikajutud maal toimunud MMile, kus näidati väga südi mängu.

Eesti läks Trinidadi ja Tobago vastu mängima tavapärase taktikaga, 4-4-2, kus Henri Anier oli rohkem alumise ründaja rollis, kuigi mõlemad ründajad küsisid palli nii keskele kui ka äärde ehk täideti sarnaseid ülesandeid. Keskväljale tuldi ülekaalu tekitama väga harva, pigem küsiti palli ründeliini.

Eesti taktika on olnud samanäoline juba Andorraga võõrsil mängust alates, kus mäng suudeti võita 1 : 0 Andres Operi väravast. Olgugi et kodus näidati agressiivsemat jalgpalli ja võis näha, et Eesti mängis oluliselt parema mängu kodus kui võõrsil, siis taktikaliselt tegelikult väga suuri erinevusi ei olnud. Vahe oli tempos ja agressiivsuses. Mängu analüüsimisel on võimalik alati välja lugeda ühe või teise meeskonna kindel mängumuster, kuidas üks või teine meeskond mängib või soovib mängida. Seda, kas mängijad täidavad neile antud ülesandeid, teavad ainult treenerid ja mängijad ise.

Taktikaliste liikumiste järgi võib öelda, et Eesti üritas mängida samuti pikaga ründajatele või läbi äärte tsenderdustele. Tõenäoliselt võeti pigem ettevaatlik taktika ja mängu tulemust vaadates tehti õige otsus. Mäng suudeti Henri Anieri 13. minutil löödud väravast võita 1 : 0. Samas oleks huvitav teada, mida õpetatakse eelolevaid mänge silmas pidades. Kas tegemist oli ainult uute mängijate vaatamisega või sooviti arendada ka mängu taktikalist poolt? Näiteks Valgevene on astunud suure sammu edasi. Samuti väikeriik Trinidad ja Tobago näitas väga ründavat ja loovat mängu ning Eesti-suguse riigi vastu suudeti palli väga hästi vallata.

Me oleme näinud Eestit ründamas ja palli hoidmas, kuid see on toimunud peamiselt pikalt koos mänginud samade mängijate enesekindluse ja hea improvisatsiooni tõttu. Nendesse

kolme mängu oli kaasatud uusi mängijaid, mistõttu keemia leidmine koheselt ei ole lihtne.

Antud olukorras vajavad mängijad kindlaid ülesandeid.

Näiteks, kui Siim Luts tuli keskväljale appi ja tema koha võttis üle Dmitri Kruglov vasakul äärel, kuidas oleks pidanud keskväli jaotuma situatsioonis, kus rünnakule tõusnud vasakkaitsja on saanud palli ründekolmandikul? Milline oli Siim Lutsu, Aleksandr Dmitrijevi ja Martin Vungi ülesanne antud olukorras (vt joonist)? Joonisel näeme, kuidas Eestil on suur auk keskväljal ning sedasi juhtus korduvalt. Samas olid Kruglovi tsenderdused Eesti mängu üheks peamiseks trumbiks, mistõttu on eriti oluline rünnaku lahenduse turvalisus.

Kruglov andis tsenderdusi väga õigel ajal, kui ründajad olid alles kasti liikumas. Sellises olukorras saab mängija rünnata palli suurelt kiiruselt, kaitsjad on näoga oma värava suunas, mistõttu on palli oma kastist väljalöömine raskendatud.

Teiseks tugevuseks oli Valgevenega sarnaselt palli võitmine vastase poolel, mille järel suudeti kohati näidata väga head kombineerimist rünnakul. Väga head koostööd näitasid ka Henri Anier ja Sergei Zenjov, kes sepistasid koos ilusa värava.

Trinidad ja Tobago mängis ründava taktikaga ehk 4-3-3 ning üllatuslikult võib öelda, et mängupildilt oli see sarnane Valgevene omale, kuid oli veel tõhusam. Trinidad ja Tobago suutis mängus enamiku ajast domineerida. Mängiti väga enesekindlalt ja olgugi et Eesti üritas vahel teha kõrget pressingut, suutsid Trinidadi ja Tobago mängijad pressingu alt ilusti välja mängida ja suruda meie koondise oma poolele. Kui Valgevene mängis mängu ülesehituse faasis sarnaselt lühikeste söötudega oma poolelt välja ning asetuselt mängiti ühe kaitsva poolkaitsja ja kahe ründava poolkaitsjaga, siis vastase poolel tuli oluline erinevus sisse. Valgevene mängis meie Foto: Lembit Peegel poolel nagu üks käik korraga, puudus dünaamika. Trinidad ja Tobago tundus palliga mängu nautivat, mängiti loovalt, tihti vahetati positsioone, vasak äärepoolkaitsja Joevin Jones tekitas pidevalt keskväljale ülekaalu ja oli väga suure liikumisraadiusega. Mängijatevahelised rotatsioonid toimusid loogiliselt, äärekaitsjad liikusid rünnakule appi ja ääreründajad tulid keskväljale.

Sedasi tekitati palli juurde korralik ülekaal. Eesmärk oli Eesti meeskond viia kaitsedistsipliinist välja, tekitada auke kaitseliini ning siis kiirelt nõelata, mis neil ka mitmel korral õnnestus. Mängiti mitmekülgselt, üritati kauglöökidega, läbisöötudega liini vahelt ja ka tsenderdustega.

Samas võib öelda, et midagi väga ohtlikku siiski tekitada ei Nii lõi Sander Puri (isteasendis) värava Kõrgõzstanile. Aga üldiselt: Eesti langes selles mängus vastase tasemele. õnnestunud. Taktikaliselt oli 44

JALKA JUULI 2013

taktikajutud

30

Ma aš

5

15

10

Abitov

17 13 4

21

7

Kink 5

Kummaka

16

Lindpere 8

9

Hunt

Vlašitšev

12

Teniste

13

20

14

4

Šaripov

23

10

Zenjov Sõdõkov

7

Puri

Askarov

3

8

22 6

Samsalijev

Aryee

9

19

25 Mošnikov Te eh 10 Murzajev 3

2

Šišov

Rähn

Reintam

22

Kotenko

Eesti–Trinidad ja Tobago Eesti rünnaku lõpetamine • Dmitri Kruglovi head tsenderdused, kus me näeme, et ründajad on liikumas alles kasti.

• Keskväljal on Trinidadi ja Tobago ülekaal, mistõttu on suur oht vasturünnakuks palli kaotamisel.

• Martin Vunk, Aleksandr Dmitrijev ega ka Siim Luts ei lähe ründajaid toetama.

mängijateni viidud mängujoonis, mille vastu on kaitses keeruline tegutseda, kuid mängijate individuaalne meisterlikkus peab olema küllalt hea, et vastane väikesel alal üle mängida.

Eesti–Kõrgõzstan 1 : 1 nagu Premium liiga vs III liiga Selles mängus võis näha erakordselt huvitavat jalgpalli koondiste tasandil. Võrdluseks võiks tuua Eesti karikavõistlused, kus kokku saavad Premium liiga ja kolmanda liiga meeskond.

Taktikaliselt mängisime meie asetusega 4-4-2 ja vastasmeeskond 4-4-1-1. Tore oli näha, et Kõrgõzstan mängis südamest nii, kuidas oskas. Üleminek kaitsesse oli kiire ja kaitsetööd tehti ennastsalgavalt. Pressingut tehti kõrgelt, kuid liinivahed olid liiga suured. Kohati mängiti tsoonikaitset, kuid äärekaitsjad mängisid peamiselt mees mehe vastu. Kaitseliin oli neil väga haavatav, kohati tehti väga rumalaid otsuseid. Näiteks vasak äärekaitsja Davron Askarov otsustas minna pressingusse keskväljale 25 meetrit liinist välja või siis parem äärekaitsja Faruh Abitov ja keskkaitsja Elijah Aryee läksid ühte tsooni pressingusse ja jooksid omavahel kokku. Sander Puri 45. minutil löödud väravaolukorras võis näha väga omapärast väljatulekut Kõrgõzstani väravavahi Pavel Matiaši poolt, kes Sergei Mošnikovi tsenderdusena antud karistuslöögi järel läks lihtsalt

Eesti–Kõrgõzstan Eesti mängu ülesehitus • Eesti mängis peamiselt läbi äärte või otsis pikaga ründajaid.

• Keskväljal on Kõrgõzstanil ülekaal.

• Tamo Kink tuli mõnel korral keskväljale appi ja edukalt.

uitama. Ta ei teinud mingit hüpet palli suunas, kätega küll üritas palli tabada, kuid ühel hetkel avastas ta ennast 5 meetri kastist väljas, pall veeremas tema väravasse.

Kirgiiside tehniline sooritus jättis samuti soovida – palju rumalaid eksimusi, tsenderdusi tsooni, kus polnud ühtegi mängijat, söödud üle otsajoone, pallist mööda löömine –, kuid teisalt suudeti jälle kohati midagi üles ehitada.

Sellise tasemega koondise vastu oleks oodanud Eestilt korralikku domineerimist rünnakul. Kaitses oli soov näha väga tõhusat tööd, kus Kõrgõzstanile ei antaks mingisugust ruumi rünnaku ülesehituseks. Vastasmeeskonna kaitse oli väga haavatav, mistõttu oleksime pidanud vastase poolel palli hoidma ja nende kaitse lahti harutama. Paraku me läksime nende tempo ja mängukvaliteediga kaasa. Me hakkasime tegema samuti lihtsaid vigu ja tulemuseks oligi 1 : 1 viik.

Kindlasti ei saa nendest mängudest teha põhjapanevaid järeldusi, nagu ütles ka Eesti koondise kapten Ragnar Klavan. Mängiti ikkagi kolm mängu järjest väga lühikese ajaga ja prooviti erinevaid mängijaid. Taktikaliselt me samuti ei tea, millised olid treenerite ideed ja nõudmised. Mis õnnestus ja mis läks plaaniga võrreldes valesti. Ma usun, et kui meil on põhimehed koos, siis me suudame näidata head mängu. Peetud kolm sõpruskohtumist on treeneritel kindlasti nüüdseks läbi analüüsitud ja tehtud on omad järeldused.

2013 JUULI JALKA

45

koondis Foto: Lembit Peegel

Siim Luts on jõuliselt koondise algkoosseisuust lahti murdmas. Nagu on taustal olev sinisärk Henri Anier.

Tarmo Rüütli nimesid ei nimeta.

Aga järeldusi teeb Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli ei nimeta nimesid, aga ütleb, et on kolmest juunikuu alguse maavõistlusest teinud oma järeldused. Näiteks kahe keskkaitsja suhtes. Samas kaitseb Rüütli oma pikka nimekirja, sest väikese valiku puhul ei tohiks kedagi ennatlikult maha kriipsutada.

Indrek Schwede

J

uunikuu pakkus jalgpallihuvilistele kolm maavõistlust ning koondise peatreenerile Tarmo Rüütlile võimaluse teha vägede ülevaatus enne sügisel jätkuvaid MM-valikmänge. Kui samal ajal poleks toimunud U21 koondise kaht valikmängu, võinuks peatreener saada veelgi parema ülevaate.

Kuigi ...

“U21 ja U23 mängud näitasid, et ei ole seal kedagi, kes tuleb ja lükkab teised eest,” hindas Rüütli. “Teatud positsioonidel ei ole põhikoondises võimalik asendust leida.”

Kolm juunimängu paljastasid eelkõige Eesti koondise

46

JALKA JUULI 2013

nõrkuse keskkaitses. Ses osas lootis Rüütli kontrollida Mikk Reintamit, kes sai kaasa lüüa alles kolmandas kohtumises.

Rüütli, kelle sõnul on keskkaitses probleeme, valib hoolikalt sõnu, kui ta ütleb: “Ma ei ütleks, et tema ei võiks olla mees, kes võtab koha (keskkaitses) üle. Mingitel hetkedel ta tuleb ja hakkab üle võtma.”

“Nimesid nimetamata, aga nende mängudega sai selgeks, et kaks meest keskkaitses ei peaks alustama ja tuleb leida muid variante,” tähendab Rüütli. Jalka oletab, et mahatõmmatud nimedeks keskkaitses on Taavi Rähn ja Alo Bärengrub.

koondis Rüütli sõnul pole hõisata ka äärekaitses. Enar Jäägeril pole klubi ja mees pallib ainult koondise eest. Samas on tegu meie võimekaima äärekaitsjaga.

“Tihhon Šišov on raudvara – alati terve ja mängib oma taseme välja,” seletab peatreener. Veel nimetab Rüütli Gert Kamsi, Taijo Tenistet ja Dmitri Kruglovi. Nimetatuile ta asendust ei näe. Keskväljapoolikutest toetume nelikule Konstantin Vassiljev, Martin Vunk, Sergei Mošnikov ja Aleksandr Dmitrijev.

“Ilja Antonov on jäänud ka silma, aga tema järele tekib vajadus, kui keegi kukub ära,” ütleb Rüütli. “Osa neist on suutelised ka ründealust mängima – oleneb vastasest. U21-s on normaalseid vendi, aga pole selliseid, kes praeguseid üle mängiksid.

Vahel on meil vaja väljakule kehalist tugevust, mitte osavust.

Ehk siis Antonovi paremast väljakunägemisest on rohkem vaja Vungi füüsilist vastupidavust, mis teeb ta tugevamaks kahevõistlustes.”

Probleemid tipuründajaga Poolkaitse äärtena näeb Rüütli Tarmo Kinki, Sander Puri, Siim Lutsu, Gert Kamsi ja Ats Purjet.

“Purjet ei saa maha kanda, kui ta on terveks saanud ja vormi kogunud,” selgitab Rüütli. “Tema puhul oleneb, mis vormis ta on. Luts on end (koondisse) sisse söönud. Kams kuulub kogenud mängijate hulka. Lindpere on universiaal ja võimekas, kuigi pole 90 minuti mees. Ta on Ryan Giggsi tüüpi – kaalu juurde ei tule ja vorm on hea. Ääri meil natuke on, aga kitsa valiku juures ei maksa kedagi maha tõmmata.”

Ka Sergei Zenjovi puhul mainib Rüütli tema võimet mängida eri kohtadel: mõlemas ääres ja edurivis. Samas on Zenjov peatreeneri sõnul tulemuslikum mängudes, kus on “ruumi ära joosta”. Võitlus peapallide pärast pole Zenjovi

“

Rimo Hunt näitas, et Eesti liiga tugevad tööhobused tulevad ja saavad hakkama küll. Temast võib tõesti midagi saada – keegi ei tea! Ta on suhteliselt tugev tükk, vaata et oleks kolligi ära löönud.

„

säravaim külg.

“Ründealuse näol on meil olemas Anier, kes jätkuvalt kinnitas, et tema valimine oli õige,” räägib Rüütli. “Probleeme on tipus. Aga Rimo Hunt näitas, et Eesti liiga tugevad tööhobused tulevad ja saavad hakkama küll. Temast võib tõesti midagi saada – keegi ei tea! Ta on suhteliselt tugev tükk, vaata et oleks kolligi ära löönud.”

Ojamaa pani Rüütli fakti ette Rüütli loodab, et vanemad mängijad on valmis veel pisut koormat kandma, kuni leidub asendus. Aasta alguses käis Rüütli välja mõtte, et viib võimalikult valutult läbi põlvkonnavahetuse. Uutest nimedest tulevad tal esimestena huulile Luts, Anier ja Ojamaa, kes pole end 100% tõestanud.

“Mõni on kusagil veel,” lisab Rüütli.

Küsimusele, mida arvata Henrik Ojamaa koondise

Uue valiktsükli põhikoosseis ... ... on Jalka arvates: Sergei Pareiko, Enar Jääger, Igor Morozov, Ragnar Klavan, Taijo Teniste, Sander Puri, Martin Vunk, Konstantin Vassiljev, Siim Luts, Henrik Ojamaa ja Henri Anier. Varus ootavad oma tundi Marko Meerits, Pavel Londak; Dmitri Kruglov, Raio Piiroja, Mikk Reintam, Ken Kallaste, Tihhon Šišov; Sergei Mošnikov, Joel Lindpere, Tarmo Kink, Ats Purje, Ilja Antonov, Gert Kams; Sergei Zenjov, Andres Oper, Jarmo Ahjupera ja Kaimar Saag.

Koondiseringist on välja jäänud: Artur Kotenko, Mihkel Aksalu, Taavi Rähn, Alo Bärengrub, Andrei Sidorenkov, Aleksandr Dmitrijev, Rimo Hunt ja Vladimir Voskoboinikov.

Selle provokatsiooni peale kostis Tarmo Rüütli nõnda.

Väravavahtidest: “Võib ju nii mõelda ja tore oleks, aga Meeritsa karjäär peaks paremini laabuma. Eestis ta saab mänguaega, aga viimastes mängudes pole näha olnud, et ... Tal on õhus probleeme. Mängupaus pole talle hästi mõjunud, ta pole enam nii sädelev. Muidugi on tal häid omadusi. Tema on siiski küsimärk, kuigi kirja võib ta panna.“ Kaitseliinist: “Mina pole nimesid nimetanud, aga ütleme, et see on optimaalne koosseis. Ken Kallaste on konkreetne vasakjalg ja mitte midagi muud. Šišov saaks mõlemal pool hakkama. Aga Kallaste on sitke ja kindlal tasemel.”

Poolkaitseliinist: “Mina keeldun Dmitrijevit välistamast. Tal on suur musta töö tegemise võime, tema tugevaks omaduseks on küljesrippumine, mitte käikude leidmine ettepoole. Vastavalt mängu iseloomule on tal palju anda. Loodan, et tema klubikarjäär ei ole lõppenud.

Võibolla õnnestub teha kusagil sähmakas. Tema alla oma taset ei mängi ning tal omadusi, mida teistel ei ole.”

Edurivist. “Ma arvan, et meie mängu iseloom ei võimalda meil mängitada paaris Ojamaad ja Anieri. Embkumb peaks olema paaris Zenjovi või Operi või Ahjuperaga. Nemad kaks paaris oleks eksperimentaalduo. Muidugi võib siit nimekirjast ründajaid välja jätta, aga elu mängib tihti ette olukorra, kus on alles sundkäigud.”

Teenitud võit, kaotus ja viik Eesti koondis sai kolmes juunikuu maavõistluses nii võidu, viigi kui ka kaotuse. Kaotati teenitult Valgevenele (0 : 2) , võideti teenitult Trinidadi ja Tobagot (1 : 0) ning viigistati teenitult Kõrgõzstaniga (1 : 1). Teenitult selles mõttes, et Valgevene oligi parem ja meie väärisime võitu Kariibi mere külaliste üle. Kuigi olime üle oma Kesk-Aasia vastasest ning kohe mängu alguses olid head võimalused vastaste väravavõrk mitmel korral pingule lüüa, ei väärinud Eesti paremat: kui luhtad käpardlikult omi võimalusi ja lased sama mannetult endale lüüa viigivärava, ei väärigi sa enamat.

mängudest eemale hoidmises, vastas Rüütli: “Saan opereerida selle infoga, mida ma tean. Mind pandi fakti ette, et kool on vaja lõpetada, et pole saanud treenida ega taha alt vedada. Ma ei tea, kas ta teadis sel ajal, et peab minema Poolasse uuele lepingule alla kirjutama. Pettumus on selles, et noored mängumehed võiks leida võimaluse anda oma panus. Vanad seda teevad – mängivad kasvõi ühe mängu.

Neil on noortest rohkem puhkust vaja. Ainsana olin valmis ilma mööndusteta erandit tegema Bundesligas mängivale Klavanile. Ma arvan, et läks nagu läks ja loodame, et uues klubis hakkab Ojamaal hästi minema. Vaatame, kuidas ta karjäär kulgeb.”

2013 JUULI JALKA

47

klubilood

FC Lokomotiv alustas Jõhvi vuti uut tulemist Uurisime ammuse jalgpallikantsi Ida-Virumaa ambitsioone Jõhvis, Kohtla-Järvel, Kiviõli, Aseris ja Narvas.

Foto: Jevgeni Kapov

Alver Kivi

“O

sa Orbiidi juhatusest läks Eestist ära, teine osa ei suutnud enam klubi vedada ja olukord oli halb,” selgitab Jõhvi FC Lokomotivi president Jevgeni Gužovski eelmisel aastal tehtud sammu. “Siis tuli juhatuse esimeheks Sergei Ivanov ja me lõime endise baasil uue klubi.”

FC Lokomotivi eesmärk on saada Ida-Virumaa suurimaks jalgpalliklubiks, kes on võimeline pakkuma andekatele noortele võimalust tegeleda spordi ja eneseteostusega. Klubi tahab kasvatada mängijaid, kes jõuavad Eesti koondisesse ja Euroopa meeskondadesse.

“Jalgpall on siinkandis nii arenenud ja populaarne, et keegi peab seda vedama,” väljendab Gužovski oma teotahet.

“Tahame vahepeal kadunud maine taastada ja jõuda selleni, et Jõhvis oleks oma kõrgliiga klubi.”

Et plaanid on kindlad ja sõnu ei loobita, tõestavad Jõhvi FC Lokomotivi meeskonna head sooritused. Mullu võideti teise liiga põhja/ida tsoonis kindlalt esikoht ja tänavu võideldakse esiliigas kõige kõrgema koha nimel.

Suured lootused on Ukraina taustaga meeskonna peatreeneril Viktor Nesterenkol, kes on töötanud nii Läti ja Valgevene kõrgliigades kui ka Venemaa madalamates liigades.

“Eesmärk on mängida maksimaalselt kõrgetele kohtadele ja võimalikult headele tulemustele,” avalikustab Gužovski klubi soovid. “Plaan on jõuda 48

JALKA JUULI 2013

2005. aastal sündinud Jõhvi SK Lokomotivi poisid (puna-valges) sammuvad kohtumisele Kiviõli FC Irbise eakaaslaste vastu. Lokomotiv võitis 13:1.

juba järgmisel aastal Premium liigasse, sest potentsiaal on selleks olemas.

Oleme selle nimel palju tööd teinud ja suudame seda küll.”

Kuna tasemel jalgpallureid on IdaVirumaal vähe, siis toetub Lokomotiv oma jalgpallikooli kasvandikele, keda tugevdavad mõned mängijad mujalt.

Kas jõutakse ka profitasemele, on Gužovski sõnul veel vara öelda.

Plaanide teostumisel on oluline käivitada korralik noortetöö. Praegu on klubil vaid üks F-klassi võistkond, kuid koostööd tehakse Jõhvi spordikooliga, kelle noored mängivad B-klassi meistrivõistlustel. Hiljuti avati üks treeningugrupp Toilas. Treeningutega alustasid naised, kes hakkavad järgmisel aastal mängima meistrivõistlustel.

Sügisel avatakse Jõhvi gümnaasiumis oma jalgpalliklass, kus lapsed saavad korralikul tasemel treeninguid.

Jevgeni Gužovski sõnul tahetakse jõuda kohaliku rahva südamesse.

Rahvas käib meeskonna mänge ikka vaatamas, kuigi neid ei ole niipalju kui omal ajal Keemiku ja Eesti Põlevkivi mängud publikut kokku tõid. “Aga meid teatakse ja tahame saada suureks klubiks,” lausub Gužovski.

Varasemad liigahooajad Jõhvi Orbiit 1998 III ida 5. koht 1999 IV ida 1. koht 2000 III ida 2. koht 2001 III ida 8. koht 2002 III ida 2. koht 2003 III ida 5. koht 2004 III ida 4. koht 2005 III ida 1. koht 2006 II ida 6. koht 2007 II ida 5. koht 2008 II ida 4. koht 2009 II ida 1. koht 2010 I ida 10. koht 2011 II ida 5. koht Jõhvi FC Lokomotiv 2012 II ida 1. koht

klubilood Kohtla-Järvel uue nimega uute sihtide poole

Foto: Gaido Kenthem

JK Järve noorte võistkonnad, kes mängivad sel aastal U17 eliitliigas ja B2-klassis. Eelmisel aastal võitsid nad oma klassis C1. Esimene rida vasakult paremale: Martin Tõrsa, Gleb Stepanov, Nikita Tonevitski, German Narnitski, Martin Juhanson, German Piskunov, Pavel Kljutšankin, Dmitri Belov, Vladislav Mletško. Teine rida vasakult paremale: Sergei Serednitski (treener), Roman Lebedev, Nikolai Martšuk, Aleksandr Vladimirov, Maksim Suhhomjatnikov, Andres - Vladislav Blum, Vassili Tunjov, Andrei Sidorov, Kirill Davidenko, abitreener Vitali Tonevitski.

Et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, on selge. Kaks klubi Kohtla-Järvel oli samuti liiast ja nii otsustati leivad panna ühte kappi.

Uus nimi, rohkem mängijaid ja rahakamaid sponsoreid. KohtlaJärve JK Järve loodi 2013. aastal Kohtla-Järve JK Alko ja KohtlaJärve FC Lootus ühinemisel. “Ühes linnas on kahel ambitsioonidega klubil keeruline toimetada ja vahel tekkis ka ebaterve konkurents,” selgitab ühinemise põhjusi uue klubi juht Vitali Tuljakov. “Selleks et asja parandada ja kõige kasulikumalt edasi minna, otsustasidki kaks klubi jõud ühendada. Teeme samme, et linnas oleks üks suur klubi, mida kõik austavad ja toetavad. Muidugi on vaja teha palju tööd, kuid pingutame ja areneme samm-sammult.”

Aga milleks uus nimi? Lootus on ju mänginud meistriliigas ja on Eestis tuntud. Tuljakov selgitab, et Alko tegeles rohkem lastega, aga paraku ei kõla see nimi laste jalgpalli silmas pidades kõige paremini ja nii otsustati, et uue klubi tegemisel pannakse ka uus nimi.

“Kokkuvõttes ei mängi nimi mingit rolli, oluline on klubi organisatsioon ja struktuur ning selle püüame me üles ehitada nüüdisajast lähtuvalt,” lausub klubijuht.

Vitali Tuljakovi sõnul on JK Järve arenev klubi ja sisuliselt alustati kõike otsast. JK Järvel pole veel suuri ambitsioone, et konkuree-

rida selliste monstrumitega nagu Narva Trans ja Sillamäe Kalev. Aga eesmärk on saada kahe-kolme aastaga soliidseks klubiks.

Käimasoleval hooajal mängib JK Järve meeskond esiliiga B-tasandil. Kohtla-Järve meeskonnas on alati olnud mängijaid teistest Ida-Virumaa piirkondadest, Usbekistanist, Venemaalt ja Valgevenest. Nüüd on seatud eesmärgiks, et kahe-kolme aasta pärast esindavad JK Järvet juba ainult oma kasvandikud. Potentsiaali on, sest Eesti meistrivõistlustel mängib 10 võistkonda – 2 meeskonda ja 1 naiskond ning 7 noortevõistkonda.

Vitali Tuljakov tõdeb, et kohalikud inimesed pole klubi veel päris omaks võtnud. Aga Kohtla-Järvel on jalgpall alati au sees olnud ja inimesed armastavad seda ala.

Seepärast usub ta, et kõik sõltub klubi tegevusest.

“Kui me suudame korralikult tööd teha ja oma plaanid ellu viia, siis tullakse meie mänge tulevikus kindlasti ka vaatama,” on Tuljakov lootusrikas.

Klubi kodumängud mängitakse Kohtla-Järve linnastaadionil, kuid viimasesse ei ole aastakümneid investeeritud ja see näeb väsinud välja. JK Järve mehed on täis tahtmist ka selles vallas asju parandada ning esimesed sammud mängupaiga nüüdisajastamisel on juba tehtud.

Varasemad liigahooajad JK Alko 1997/98 1998 1999 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

III ida III ida II ida/põhi III ida III ida III ida III ida III ida III ida III ida II ida/põhi II ida/põhi II ida/põhi II ida/põhi II ida/põhi

4. koht 1. koht 6. koht 3. koht 3. koht 8. koht 8. koht 6. koht 6. koht 1. koht 5. koht 3. koht 5. koht 4. koht 7. koht

Varasemad liigahooajad FC Lootus

1995/96 III ida 1996/97 II ida/põhi 1997/98 II liiga ida/põhi 1998 Esiliiga 1999 Esiliiga 2000 Meistriliiga 2001 Meistriliiga 2002 Meistriliiga 2003 Esiliiga 2004 Meistriliiga 2005 II ida/põhi 2006 Esiliiga 2007 II ida/põhi 2008 II ida/põhi 2009 Esiliiga 2010 Meistriliiga 2011 Esiliiga 2012 Esiliiga

1. koht 5. koht 2. koht 3. koht 2. koht 6. koht 7. koht 7. koht 1. koht 8. koht 2. koht 8. koht 10. koht 1. koht 2. koht 10. koht 7. koht 10. koht

2013 JUULI JALKA

49

klubilood Keemiatööstus päästab Kiviõli jalgpalli Kaks aastat tagasi tähistas Kiviõli jalgpall oma 75. sünnipäeva. Traditsioonidest hoolimata ollakse praegu Kiviõlis uue otsingutel. Tuhamägede vahelt üles leitud Keemiakombinaadi toel peab kohalik jalgpall tõusma uutesse kõrgustesse.

2012. aasta lõpul kuulutati välja, et Kiviõli Tamme Auto meeskond ühineb kohaliku noorteklubiga FC Irbis ning hakkab tulevikus kandma ka nende nime.

Kui noortetööd toetab Kiviõli linnavalitsus, siis esi- ja kolmandas liigas mängivate meeskondade peasponsoriks on taas Kiviõli Keemiatööstus.

Loogiline valik, sest paljude jalgpalli mängivate poiste vanemad töötavad just selles ettevõttes.

Klubi tegevjuht ja meeskonna peatreener Erik Šteinberg räägib, et liitumisega tahetakse ühiselt paremini edasi minna ja leida endale sponsoreid.

“Praegu toetab meid Kiviõli Keemiatööstus ja võib juhtuda, et järgmisel aastal kannab klubi seda nime,” märgib ta ja põhjendab äsjast nimevahetust ka sellega, et linna lastevõistkonnad mängivad juba aastaid Irbise nime all ning seepärast on loogiline, et erinevates võistlussarjades ja vanuseklassides mängivad Kiviõli võistkonnad kannavad ühtset nime.

JK Irbis juures tegutseb kolm lastevõistkonda 50 lapsega. Šteinbergi sõnul lapsi muudkui tuleb ja tuleb, aga probleemiks on see, et klubis on ainult kolm treenerit ja nad ei saa endale suuremat koormust võtta.

“Tahame arendada eeskätt jalgpallikooli, sest meil on talente küllaga, tuleb vaid luua nende arenguks vajalikud

Foto: Riho Kutsar

tingimused,” räägib klubijuht.

Praegu on esiliigas mängiv esindusmeeskond komplekteeritud leegionäridega Tartust, Tallinnast ja Narvast, kolmanda liiga meeskonnas mängivad oma noored.

“Tulevikus tahame, et meie paremad saavad tugevamatesse klubidesse, meie meeskonnas on vaid oma kasvandikud ja mängime Premium liigas,” avalikustab Šteinberg oma soovid.

Linnavalitsuse, Alexela ja Keemiatööstuse toel hakatakse Kiviõlisse ehitama uut kunstmuruväljakut. Linna volikogu on algatanud detailplaneeringu vene gümnaasiumi ja elumajade vahelisele tühermaale, kus tulevikus peaks olema kunstmurukattega jalgpalliväljak koos jooksuradade ja hüppekastidega, et luua võimalused jalgpalli kõrval ka kergejõustikuga tegelemiseks.

Varasemad liigahooajad Kiviõli Tamme Auto 1996/97 1997/98 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

II ida II ida II ida II ida II ida II ida III ia III ida III ida III ida III ida II ida I I I I I

1. koht 3. koht 4. koht 3. koht 6. koht 4. koht 7. koht 9. koht 6. koht 4. koht 1. koht 1. koht 6. koht 5. koht 4. koht 3. koht 6. koht

Foto: FC Irbis

Kohtuvad FC Irbis ja Infonet.

50

JALKA JUULI 2013

FC Asevere asus Aseri jalgpalli lipulaevaks Vanemad jalgpallisõbrad mäletavad Aserit ühe Eesti edukama jalgpallikeskusena. Muutunud ajad ja kombed lennutasid selle aga tuulde. Nüüd püüab pärast aastaid kestnud vaikelu rahvaliigas mängiv FC Asevere taastada kunagise tõelise jalgpallikantsi vahepeal kõikuma löönud traditsioone.

Rahvaliiga Ida-Virumaa alagrupis mängiva FC Asevere ühe kokkukutsuja ja Aseri jalgpallis uued tuuled puhuma pannud Kert Räisi hinnangul annab rahvaliiga mingi võimaluse kadunud traditsioonid taas elustada, sest publikut käib mängudel päris palju. Samas, tõsise klubi moodustamise osas on ta skeptiline.

“See nõuaks mehi, kes on asjast huvitatud ja alati kohal,” täpsustab ta.

“Nagu teised väikesed kohad hakkab ka Aseri tasakesi hääbuma. Keskkool pandi kinni ja inimesi enam pole.

Praegu tuleme juba mängule Tallinnast, Tartust ja mujalt. Mängime ära ja läheme jälle laiali. Meie kunagised staarid mängivad ka teistes klubides ning vaevalt on nad huvitatud Aserisse tagasi tulemisest.”

Aseris hakati jalgpalli mängima juba möödunud sajandi 20. aastatel. Hiljem sai ala kohalikele niivõrd oluliseks, et sealne meeskond mängis 1964. aastal Eesti karikafinaalis ja 1976. aastal suudeti see sari koguni võita. Uut tulemist alustanud FC Asevere sündis noorte meeste vajadusest jalgpalli mängida. Kert Räis räägib, et koos sõbra Oliver Nõlvakuga otsis

klubilood Asevere meeskond. Ülal vasakult: Kirill Davidenko, Aleksei Sidorov. Keskel vasakult: Taavi Elvest, Martin Juhanson, Maksim Budaragin, Andrei Zahharov, Ilja Jakovlev, Marek Koitla, Andrei Teetlok. All vasakult: Oliwer Nõlvak, Vitali Tonevitski, Dmitri Kušnir, Albert Kalda, Kert Räis.

ta juba mõnda aega võimalust mõnel turniiril jalgpalli mängida. Sobivaks osutus rahvaliiga.

“Meistrivõistlustel osalemisel on liiga suur osavõtumaks ning me ei olnud kindlad, et me igaks mänguks meeskonna kokku saame,” põhjendab ta rahvaliiga eelistamist.

Kui mõte oli jõudnud teostuseni, hakati meeskonnale ka nime panema. Kuna mängima hakkasid algselt mehed nii Aserist kui ka Rakverest, siis sündis virtuaalkeskkonnas toimunud ajurünnakul ka nimi Asevere.

Nagu rahvaliigas ikka, FC Aseverel mingit kindlat koosseisu ei ole. Helistamiste ja sõnumite saatmisega saadakse koosseis kokku. Kert Räisi sõnul kohtutakse tavaliselt enne mängu tuttavate tuttavatega. Igas mängus on kaks-kolm uut mängijat ja kord osales üks mees isegi Moskvast. Vahel on aga mäng kaotatud, sest paar põhitegijat ei ole erinevatel asjaoludel saanud kohtumist lõpuni mängida. Üks tõsine eesmärk Aseri meestel siiski on. Kui esmalt tahetakse Ida-Virumaa alagrupist edasi saada, siis 2016. aasta salaeesmärk on tuua Meistrite liiga (Champions League) mängud Aseri praegu kulunud ja väsinud staadionile.

“See on üks meie siseringi nali, aga on hea, kui eesmärgid on kõrged,” avalikustab Kert Räis salaplaani. “Me töötame selle kallal ja kui ei õnnestu, siis lükkame tähtaega jälle aasta võrra edasi.”

Elektrijaamade SK-l tuleb leppida rahvaliigaga Kuigi Narva on suuFoto: fb.com/narvaFootball ruselt Eesti kolmas linn, mängib Eesti meistrivõistlustel vaid Trans. Ülejäänud on leidnud endale väljundi rahvaliigas, kus on saadud moekujundajaks, sest 2012. aasta võitja selgitasid just selle linna meeskonnad.

Finaalis alistas Elektrijaamade SK Eesti Energia Õlitööstuse 5 : 1 ja kordas sellega oma Narva Energia pärast rahvaliiga võitu. Ülal vasakult: Konstantin Mihhejev, Aleksandr mullust võitu.

Gorbunov, Andrei Sokkojev, Andrei Bolonenkov, Vadim Grislis, Kirill Eder, Oleg Kašin, “Tegelikult on see paratamatus, Maksim Naganov, Artur Päivil. All: kapten Oleg Uljev poja Arturiga, Aleksandr Venska, Roman Homelainen, Aleksandr Dmitrijev, Kirill Nesterov. mis on seotud kogu Narva ja võib olla ka Ida-Virumaa jalgpalliga,” räägib Narva Elektrijaamade SK eestvedaja Aleksandr Dmitrijev piirilinna meeskondade domineerimisest.

“Olukord on selline, et Narvast mängib Eesti meistrivõistlustel vaid Trans ja see on kõik. Samas on meil palju mängijaid, kes on varem selle alaga erineval tasemel ja ka professionaalselt tegelenud. Teistes rahvaliiga võistkondades on ikkagi inimesed, kes mängivad puhtalt hobi korras ja nii ongi meie tase lihtsalt kõrgem ja võit igati loogiline.”

Dmitrijev ei osanud öelda, miks Eesti meistrivõistlustel mängib vaid Trans, kuigi tasemel mängumehi jaguks Narvas veel mitmesse meeskonda.

“Me oleme mitu korda pöördunud Narva Elektrijaamade juhtkonna poole ettepanekuga moodustada meeskond, kes mängib Eesti meistrivõistlustel, kuid seni on olnud vastus muutumatu,” tõdeb ta. “Profisport ei kuulu Eesti Energia huvisfääri. Nemad eelistavad toetada massilisi rahvaspordiüritusi ning selle parimaks näiteks on Narva Energiajooks.”

Aleksandr Dmitrijevi sõnul on saanud klubide tegemisel takistuseks eestvedajate puudumine, aga ka poliitilised probleemid ja nii on seni ainsaks väljundiks mängimine rahvaliigas.

“Uute professionaalsete või poolprofessionaalsete meeskondade moodustamist ei soodusta olukord linnas, või täpsemalt spordijuhtimisega seotud probleemid,” täpsustab Dmitrijev.

Tema sõnul pole juba kümme aastat Narvas poliitiline olukord muutunud ning sporti tervikuna ja eraldi just jalgpalli ei toetata vajalikul määral. Võimul pole inimest, kes seisab massilise jalgpalliharrastuse eest ning oleks huvitatud selle spordiala arengust linnas just laste, asjaarmastajate ja veteranide seisukohast.

“Kui teid huvitab minu isiklik arvamus, siis on see olukord ühel või teisel viisil seotud Narva Transiga,” viitab Aleksandr Dmitrijev kitsaskohale. “Ühest küljest on see meie ainuke meeskond Eesti meistrivõistlustel ja meie peaks linnakodanikena olema nende edust huvitatud. Aga teisest küljest olulise osa jalgpallile antavast rahalisest toetusest saab linnas just Trans. Sellega jäävad kõik teised jalgpallialased protsessid Narvas tagaplaanile.”

Olukorra muutmiseks moodustati kaks aastat tagasi Narva Jalgpalli Liit, kes ühendab treenereid, jalgpallureid ja veterane, ehk kõiki neid, kes on huvitatud linnas jalgpalli arendamisest ja populaarsuse kasvust.

Liidu egiidi all on korraldatud mitmeid üritusi ja nende organiseeritud saalijalgpalli meistrivõistlustel osalev Narva United. Lähiajal on plaanis teha professionaalne meeskond rannajalgpallis.

“Jalgpallureid ja häid jalgpallureid on linnas hästi palju. On vaja teha nii, et kõik asjast huvitatud inimesed oleks lõpuks ühes paadis. Seni ujub iga paat ise suunas,” on Dmitrijev kriitiline.

2013 JUULI JALKA

51

usutlus

Henri Anier jälle resultatiivne! Äkki on uus Oper leitud?

52

JALKA JUULI 2013

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Henri Anier: mul oli ainult kolm tundi aega,

et otsustada Fredrikstadi minek Henri Anieri (22) siirdumine välisklubisse oli alati vaid aja küsimus. 2011. aasta talvel see juhtuski, kosilaseks Stavangeri Viking. Poolteist aastat hiljem oli peatreener vahetunud ning Anier uue treeneri soosingust väljas ja taas tuli mängu aeg: kolm tundi, et otsustada, kas minna laenule või ei.

Lennart Komp

O

led esimene eestlane Fredrikstadis pärast Raio Piiroja.

Tunned sa sellega seonduvalt endal ka teistsuguseid ootusi?

Ei saa öelda, et tunneksin. Meie olukorrad on suuresti erinevad: mina olen praegu seal laenul, Raio aeg Fredrikstadis oli aga pikem ning seega kujunes ta rahva seas küllaltki populaarseks, mille heaks näiteks on siiani klubi tegemistega kursis olevate inimeste suur huvi tema vastu.

Selge on see, et Raio on nii klubis kui ka linnas suur legend. Fredrikstad on tõesti väga mõnus linn ning klubi treenerid, mängijad ja fännid on kõik väga positiivsed, nagu Raio seda enne minu sinna minekut ka mulle kirjeldas.

Kas Fredrikastadi minemisel oli ka Raio soovitus oluline?

Ei, otseselt mitte, kuid aitas teadmine, et Raio on seal pikalt mänginud.

Võib öelda, et hea ettekujutuse linna ja meeskonna kohta sain tema soovitustest kindlasti, aga seda juba pärast laenuga nõustumist.

Tegelikult käis kõik väga kiiresti.

Oli 4. aprill, olin Stavangeris. Järgmisel päeval läks üleminekuaken kinni. Enne trenni tuli Vikingi treener (Kjell Jonevret) minu juurde ja arutasime üheskoos, et minu huvides oleks targem mul laenule siirduda, kus saaksin pidevalt mängida. Enne teda oli peatreeneriks Age Hareide, kelle juhtimisel alustasin 12 mängus põhikooseisus enne, kui kuuks ajaks haigusega välja jäin. Pärast

Foto: Lembit Peegel

Võidulaulja Dave Benton toob head õnne: Anier kõmmutas Trinidadi ja Tobago võrku võiduvärava.

“

Mõtlesin oma peas, et mis ma nüüd tegema peaks. Transport ja kõik muud keerulised probleemid kargasid pähe.

Otsustasin, et mis seal ikka, lähen siis, ja olen nüüd Fredrikstadis väga rahul.

„

seda treener enam koosseisus muudatusi suurt teha ei soovinud.Tuli välja, et Fredrikstadi treener olevat helistanud ja aktiivset ründajat otsinud. Pärast laenulemineku võimaluse teadasaamist oli mul kolm tundi aega otsustada.

Tarvis oli perele helistada, oma asjad, auto ja kõik muu korda ajada. Mõtlesin oma peas, et mis ma nüüd tegema peaks.

Transport ja kõik muud keerulised

probleemid kargasid pähe. Otsustasin, et mis seal ikka, lähen siis, ja olen nüüd Fredrikstadis väga rahul.

Kolme tunni sisse mahtus siis ka trenn?

Hommikul staadionile saabudes ning pärast peatreeneriga rääkimist saigi asi selgust ning laenuleminek tundus tõsiasi. Esimese asjana oli tõesti olukord pisut segane ning mõtlesin endamisi, et mis nüüd edasi... . Treener aga andis trenni vabaks, andes mulle aega koju asju pakkima minna ning juba mõne aja möödudes olingi Fredrikstadi poole teel.

Kui 4. aprillil Fredrikstadist teada said, siis …

5. aprillil olin juba seal. Panin kahte kotti nii palju asju, kui mahtus ja võtsin need kaasa. Ülejäänud asjad koos autoga jätsin Stavangerisse.

Fredrikstadis liigud siis jalgsi ringi?

Jah. Jagan seal ühe mängijaga ühist elamispinda, temal on ka auto, mida vajadusel kasutada saan. Aga kuna linn on väike, siis enamasti liigun jala või jalgrattaga, mis on väga mugav.

Laenujuttu tuli rääkima ikka peatreener või abi?

Ikka peatreener. Arutasime omavahel minu olukorda klubis ning leidsime, et mängupraktikale mõeldes oleks hea otsus minna laenule. Fredrikstad on Norras suur klubi ilusas linnas tasemel 2013 JUULI JALKA

53

usutlus meeskonnaga võtab igal mängijal pisut aega, ent trennides tundsin end hästi ja enesekindlalt. Meistriliiga tase on väga okei minu jaoks. Ja mulle endale tundub, et võiksin seal rahulikult mängida, ei oleks mingit probleemi.

Meistri- ja esiliiga vahe ei ole üldse suur. Praegu (mai lõpus – toim.) olid just karikamängud, kus pooled meistriliiga meeskonnad kukkusid välja ja seda just esiliiga võistkondade vastu.

Vahe on minimaalne. Erinevus on professionaalsuses.

Foto: Lembit Peegel

Mullu rääkisid, et Viking ei mängi n-ö norralikult ehk söödab maast. Kuidas on lugu Fredrikstadiga? Üldine arvamus on, et Norras mängitakse ainult pikka palli. Seda tõesti esineb, nii mõnigi meeskond on terve oma mängu sellele ehitanud, aga nii Vikingi, Fredrikstadi kui ka paljude teiste Norra meeskondade puhul on rõhku pandud rohkem ka söödumängule. Fredrikstadis alustame tagant lühikese sööduga. Enamik Norra meeskondadest kasutab taktikat 4-3-3, nii ka Viking. Fredrikstad aga 4-4-1-1, kus mängin kas nr 9 või nr 10 positsioonil. Tähtis on, et treener usaldab mind.

Kunagi Flora särgis tegi Henri Anier ka lendamisharjutusi.

meeskonna ja suure staadioniga ning peamine on, et saan seal vajalikku mänguaega ning läbi selle ka enesekindlust.

Tundsin ennast ka Vikingis hästi, kuid jalgpallis on igal treeneril oma nägemus ning tundus, et tema mänguplaani ma praegu ei mahtunud. Rääkisin kohe Fredrikstadi peatreeneriga, küsisin, mis stiili nad mängivad, millist ründajat otsivad. Ütles, et minu tüüpi ründajat on vaja ja kõik läks hästi.

Mis sõnumiga sind Vikingist ära saadeti?

Vikingi treener ütles, et tulevikuplaanides ma tal olen, ent praegu on kõik veel lahtine, sest mul lõppeb 15. juulil laenuleping. Eks paistab, mis nüüd juulis saab. Pingil ei taha keegi istuda ning mänguaja saamine on enese arenguks hädavajalik. Tähtis on leida endale sobiv mängukoht, kus areneksin. Usun, et olen piisavalt hea, et ka kõrgliigas mänguaega saada ning praegu on kõik väga hästi läinud. Enesekindlus on tõusnud, väravaid on tulnud ja küllap tuleb ka edaspidi.

54

JALKA JUULI 2013

15. juulil võib juhtuda, et pakid asjad kokku ja lähed Vikingisse tagasi?

Praeguse seisuga on see tõenäoline variant, sest laenuleping lõpeb selle kuupäevaga ära. Kui Viking mind ei vaja ning klubid jõuavad omavahel kokkuleppele, siis üheks variandiks oleks tõesti Fredrikstad, kes on öelnud, et tahab mind hooaja lõpuni hoida, kuid sinnani on veel aega.

“

Sisuliselt läksin lennujaamast otse lõpukirjandit kirjutama. Kool sai lõpetatud ja astusin isegi ülikooli. Praegu olen küll akadeemilisel puhkusel, aga soov edasi õppida on suur.

„

Viking on Norra meistriliigas, Fredrikstad esiliigas. Esimeses ei löönud sa liigas ühtki väravat, teises oled löönud kolm väravat. Oli Viking esimese sammuna tasemelt kohane?

Usun, et oli küll. Kohanemine uue

Oled võrdlemisi noor mängija. Kui palju sellised kiired otsused sind emotsionaalselt mõjutavad?

Emotsionaalselt on see muidugi raske.

Jalgpallis sa tihtipeale ei tea, mis tulevik tuua võib ning kiireteks muutusteks tuleb valmis olla. Varasemast on mul kogemus Itaaliaga, kus samuti viimasel ülemikuakna päeval sai lepingud allkirjastatud. Proovin asjast üle olla ja suhtuda rahulikult.

Kui palju klubivahetus su igapäevaelu mõjutas?

Mõjutas ikka. Emotsionaalselt tuleb tugev olla. Väga palju on peas kinni nii elus kui ka jalgpallis ning tuleb iseendal elu mugavaks teha. Olen avatud inimene, tähtis on sõpru leida, sest siis on meeskonda lihtsam sisse sulanduda.

Millest see tuleneb, et ka koondises näitad enesekindlaid esitusi?

Usun, et olen tõesti enesekindlamaks muutunud. Samuti proovin olla positiivne ning mängijana paremaks saada. Abiks on olnud ka tõik, et olen viimastes kohtumistes mahtunud Tarmo

usutlus valikusse, mis on mõjunud hästi enesekindlusele. Loodetavasti olen koondises jala ukse vahele saanud, Tarmo (Rüütli) on mind mängu usaldanud ja see on kindlasti ka enesekindlust tõstnud. Koondises on väga meeldiv ja sõbralik õhkkond, kõik on mind omaks võtnud. Alguses oli küll natuke kõhe tunne: olin noor, kõik oli uus ja kogenud mehed ees. Nüüd on õnnestunud ka kolm väravat lüüa.

Ründaja positsioon on Tarmo Rüütlile viimastel aastatel valmistanud pigem positiivset peavalu. Mida sa pead enda tugevusteks?

Ennast kiita ei ole kunagi lihtne, aga olen enda arvates küllalt kiire ja energiline mängija, kellele meeldib palle läbisöötudele ja kaitseliini seljataha saada. Püüan teha palju avanemisi vabadesse tsoonidesse ja ma arvan, et mul on ka hea platsinägemine. Pean oma tugevuseks ka oskust mängida võrdselt hästi mõlema jalaga, näiteks enamiku viimastest väravatest olen löönud just nn nõrgema, vasaku jalaga. No ja eks seda otsustab juba peatreener, kuidas mänguplaani sobin.

Pean ennast küllaltki mitmekülgseks mängijaks.

Norman Öövel Kauaaegne sõber ja endine meeskonnakaaslane Meie sõprus on kestnud pea 13 aastat. Selle ajaga oleme me üksteist näinud nii kasvamas kui ka arenemas. Kõik need, kes on teda rohelisel murul jälginud, teavad, et tegu on jalgpalluriga, kellel on nii väga suur töötahe, hea tehnika kui ka kohavalik. Väravate löömine on tal lihtsalt veres. Juba noorte meistrivõistlustel oli ta väga sihikindel mängija. Julgen väita, et Henri oli FC Flora 90 meeskonna võimas tulirelv, kes pani terve vastasmeeskonna põlved värisema.

Henri iseloomuomadustest väärtustan kõige enam tema kirglikku ellusuhtumist. Nii nagu seda näevad fännid jalgpalliväljakul, peegeldub see ka tema igapäevaelus. Ta on piisavalt avatud persoon, kellega igavaid hetki ei teki. Tema hoolivus ja lahkus teiste vastu on ilmatu. Ta oskab inimesi kuulata ja pakkuda vastuseid, mida teised otsivad. Samas on ta väga halb kaotaja. Kaotuse tunnistamine ei käi temaga käsikäes. Ta tahab alati võita ja anda endast maksimumi. Huvitavaks faktiks Henri kohta on see, et kui tal esineb vaba aega oma töökohustuste kõrvalt, külastab ta agaralt erinevaid kultuuriüritusi. Näiteks meeldib talle käia teatrites ja kontsertidel.

Keskkooli eksamiteks tulid vahepeal tagasi?

Jah. Kusjuures eksamite ajal segas lendamist tuhapilv, mille tõttu sain kõvasti närvikõdi tunda. Näiteks pidin eksamile eelneval päeval Eestisse lendama, aga pilve tõttu jäi lend ära. Õnneks sain

lennata hiljem ja jõudsin Eestisse eksamipäeva hommikul. Sisuliselt läksin lennujaamast otse lõpukirjandit kirjutama. Kool sai lõpetatud ja astusin isegi ülikooli. Praegu olen küll akadeemilisel puhkusel, aga soov edasi õppida on suur.

2009. aasta suvel läksid Itaaliasse Sampdoria akadeemiasse, kust aasta hiljem tagasi tulid. Miks?

Keeruline öelda. See ei olnud päris minu otsustada, miks ma sealt ära tulin. Tean vaid niipalju, et tegemist oli klubidevaheliste küsimustega ja mis seal juhtus, ma täpselt ei teagi. Sain teate, et tuleb tagasi tulla, laenuleping lõppes ja nii naasesingi. Kogemusena oli see võimas – üksi elamine, erinev elu ning jalgpallikultuur.

Aasta jooksul Itaalias lõpetasid keskkooli. Kui palju see nõudis?

Kui aus olla, siis emotsionaalselt ja psühholoogiliselt oli see väga keeruline, aga tulin sellega toime. Võlgnen kindlasti tänu kõigile õpetajatele Tallinna Saksa gümnaasiumist, kes mulle vastu tulid. Samuti perele. Läbi interneti tegin niipalju, kui võimalik oli. Kui jõulude eel Eestis olin, siis tegin igal päeval mitu kontrolltööd. Kevadised riigieksamid valisin selliselt, et oleksid vähemalt kaks eksamit järjest.

Tunamullu Lõuna-Ameerikas kahekordse maailmameistri Uruguay vastu triblades.

2013 JUULI JALKA

55

maailm Ka Lucas Ocampos pallib nüüd punavalges särgis.

Foto: Bebert Bruno/SIPA/Scanpix

Monaco jalgpalliklubi kui

finantsilise ebaõigluse musternäide Monacos paiknev, aga Prantsusmaa liigas mängiv AS Monaco omab konkurentide ees selget eelist väikeriigi maksusüsteemi tõttu. Rivaalid pole rahul ja asi on arutusel kohtus.

Andres Must

M

illest õigupoolest alustada?

Kas numbritel on maagiline mõju? Proovime. 12 890 640 naela aastas, 1 074 220 kuus, 268 555 nädalas, 38 356 päevas, 1598 tunnis, 26 minutis ning 0,44 naela sekundis. Selline saab olema Kolumbia koondise ründaja Radamel Falcao teenistus Prantsusmaa kõrgliigasse tõusnud AS Monacos järgneva viie aasta jooksul. Iseenesest ei tohiks selline palganumber jalgpalliavalikkuses enam hämmeldust tekitada, sest jalgpallurite mitmemiljonilised aastapalgad ulatuvad juba julgelt kümnete aastate taha. Ometi on aga Falcao teenistuses vähemalt üks selline nüanss, mis Prant-

56

JALKA JUULI 2013

susmaal, kuid küllap ka mujal Euroopas, on jalgpalliringkondades tekitanud suurt ärevust.

AS Monaco on kuulsusrikka ajalooga klubi. Selle klubiga on seotud sellised nimed nagu Michel Hidalgo, Manuel Amoros, Thierry Henry, Arsene Wenger, Glenn Hoddle ja Jürgen Klinsmann. Seitsmel korral on Monaco võitnud Prantsusmaa meistrivõistlused ning korra, 2004. aastal on jõutud sammu kaugusele Euroopa meistritiitlist: üheksa aastat tagasi kaotas Didier Deschamps’ käe all mänginud Monaco UEFA meistrite liiga finaalis Jose Mourinho juhitud FC Portole. Järgne-

vatel aastatel ei suutnud Monaco aga tipptaset hoida ning samm-sammult vajuti Prantsusmaal tabeli alaossa, mis kulmineerus hooajal 2010/2011, mil langeti esiliigasse.

Sealgi ei suutnud klubi tugevamatega võistelda ning 2011. aasta detsembris seisti silmitsi reaalse ohuga, et poole aasta pärast pudenetakse ka sellest liigast. Siis saabus pöördepunkt.

Klubi sai uue omaniku, kelleks oli venelane Dmitri Rõbolovljev. Endine väetisemagnaat sai enda valdusesse 66,67% klubi aktsiatest ning ta andis lubaduse investeerida klubisse järgneva nelja aastaga vähemalt 84 miljonit

maailm naela. Ajakirja Forbes andmetel maailma rikaste edetabelis 93. kohal asuv venelane on juba praeguseks oma lubaduse kuhjaga täitnud.

Rõbolovljevi varandus pärineb väetist tootva suurfirma Uralklai müügist, mille eest ta sai 2010. aasta juunis 4,1 miljardit naela. Rõbolovljevi rikkuse koguväärtuseks hinnatakse 6,5 miljardit naela.

Monacos erinev maksusüsteem AS Monaco pole ainus ost, millega vene ärimees viimastel aastatel maailma meedia tähelepanu on köitnud. Suurt vastukaja teenis ka tema tütre Jekaterina korteriost New Yorgis. Nimelt maksis Rõbolovljevite perekond Central Parki äärse kümnetoalise 626ruutmeetrise korteri eest 56 miljonit naela; 95 miljonit käidi aga välja ühe Kreekas asuva saare eest. Toretseva suurejoonelisusega asus Rõbolovljev ka jalgpalliklubi ümber kujundama.

Sissejuhatuseks uuendas Rõbolovljev Prantsuse 2. liiga osturekordit, tuues 2012. aasta esimestel päevadel 6,3 miljoni naela eest meeskonda marokolasest ääremängija Nabil Dirari. Investeeringud tasusid ära ning hooaja lõpuks suutis Monaco tõusta kaheksandaks.

Suvel osturalli jätkus ning klubisse tulid Taani koondislane Jakob Poulsen, Rootsi koondislane Emir Bajrami ning ostude kroonina 11 miljoni naela eest argentiinlane Lucas Ocampos, keda muuhulgas soovisid endale ka Madridi Real, Manchester United ja Müncheni Bayern. Kui Monaco suutis mängijateturul juba 2. liiga meeskonnana Euroopa tippklubidega võistelda, siis võib vaid ette kujutada, mida suudetakse nüüd, mil uuest hooajast hakatakse mängima kõrgliigas.

Monacos oldi Rõbolovljevi klubiostu üle varjamatult õnnelikud. Vürst Albert II tervitas uut omanikku sõnadega: “See tehing avab jalgpalliajaloos uue lehekülje. Loodan, et klubi taastab oma kunagise sära, mis tegi sellest Monaco spordielu ühe säravama juveeli.”

Ent kõik pole juveeli taas särama löömisest vaimustunud. Ühisrinde Monaco vastu on loonud teised Prantsusmaa jalgpalliklubid ning põhjuseks on Monaco jalgpalliklubi juriidiliselt vastuoluline positsioon. Esiteks ei kuulu Monaco Prantsusmaa maksusüsteemi: kui Prantsusmaal on üksikisiku tulumaks 10–50%, siis Monacos on see null.

Teiseks sunnib Prantsusmaa klubisid tegutsema riigi sotsialistist presidendi Francois Hollande’i plaan kehtestada oma töötajale rohkem kui miljonieurose aastapalga maksmise korral ettevõttele 75protsendine tulumaks. Kui Prantsuse konstitutsioonikomitee tõmbas eelmise aasta detsembris kriipsu peale valitsuse algsele katsele kehtestada 75protsendiline tulumaks üle ühe miljoni euro teenivatele üksikisikutele, siis tänavu märtsis läks Hollande oma nn miljonärimaksuga teisele ringile ning otsustas maksustada hoopis ettevõtted. Prantsusmaa äriringkondadest on juba öeldud, et suurima hoobi saavad just jalgpalliklubid, kelle palgal on proportsionaalselt enim üle miljoni euro teenivaid inimesi. Hollande’i plaani kohaselt kehtib antud regulatsioon kaks aastat.

“

Monaco ei kuulu Prantsusmaa maksusüsteemi: kui Prantsusmaal on üksikisiku tulumaks 10–50%, siis Monacos on see null.

„

Mida selline otsus rahaliselt Prantsusmaa jalgpalliliiga sees tähendab?

Lühidalt seda, et kui Falcao teenib aastas umbes 13 miljonit naela, siis sellega Monaco klubi kulud piirduvadki. Iga teine jalgpalliklubi peab aga selle

palga pealt maksma veel 75% tulumaksu. Monaco konkurentide vastuseis on arusaadav.

Lahendus kohtu käes Finantsilist ebaõiglust süvendab aga veel teinegi seadus. Nimelt on Monacos teenivad Prantsuse kodanikud maksustatud Prantsuse seaduste järgi, kuid kõikide teiste riikide kodanikele kehtib nullprotsendine maksumäär. Seega saab Falcao kogu 13 miljonit puhtalt kätte ning see selgitab, miks on Monaco uute mängijate ostmisel eriti huvitatud mitte-Prantsuse kodanikest. Võrdsete tingimuste puhul on välismaalaste palkamine lihtsalt odavam.

Millist lahendust Monaco vastasrinne välja pakub? Märtsis kogunenud Prantsusmaa profiklubide ühendus nõudis, et Monacol tuleb 2014. aasta juuniks registreerida klubi Prantsusmaa pinnal, misjärel kehtiks neile samad reeglid nagu teistelegi. Vastasel juhul ähvardati Monacole mitte anda litsentsi 2014/2015. hooajal osalemiseks. Monaco lükkas ettepaneku tagasi.

Seejärel astus vahendajaks Prantsusmaa jalgpalliliit ning väidetavalt tehti Monacole kompromissettepanek, et klubi peab järgneva seitsme aasta jooksul maksma kodustele konkurentidele kompensatsiooniks 200 miljonit eurot.

Ka selle ettepaneku lükkas Monaco tagasi, enamgi veel, Monaco andis juhtumi Prantsusmaa riigikohtusse, et saada õiguslikud meetmed lõplikult paika.

Foto: Bebert Bruno/SIPA/Scanpix

Monaco prints Albert (vasakul) õnnitleb Prantsusmaa meistriliigasse tõusu puhul klubi peaomanikku Dmitri Rõbolovljevit.

2013 JUULI JALKA

57

maailm Monaco avalduses läheb profiklubide ühenduse otsus vastuollu nii Prantsusmaa kui ka Euroopa põhiõigustega, piirab tööjõu vaba liikumist ning läheb vastuollu 1963. aastal sõlmitud Prantsusmaa-Monaco maksukonventsiooniga. Lisaks saab Monaco viidata kahe aasta tagusele juhtumile, kui Šveitsi piiri lähedal asuv Prantsusmaa klubi Evian püüdis ümber registreerida oma kodustaadioni Genfi, kuid pidi ideest loobuma, kuna UEFA reeglite kohaselt peavad klubi ja selle kodustaadion olema registreeritud samas kohas.

Siinkirjutaja ei võta endale vabadust õigusemõistmiseks, kuid lähtudes teadaolevatest faktidest, on keerukas ette kujutada, miks peaks käesolevatel tingimustel saatma Monaco vastaseid edu.

Esiteks on Monaco jalgpalliklubil finantsiline eriseisund olnud läbi tema ajaloo. Aga alles nüüd, mil finantsiline võimekus on loonud silmapaistva eelduse olla edukas Prantsusmaa kõrgliigas ja Euroopas, panevad kodused konkurendid seljad vastakuti. Sellele viitas isegi prantslasest UEFA president Michel Platini: “Klubide vastuseisu on raske mõista. Näib, et klubidele on Monaco meeldinud vaid seni, kui too ei hakka võitma.”

Vaatlejad on märkinud, et kui Prantsusmaa riigikohtu otsus võtab aega kuid, siis Monaco on kogu selle aja nimekate välismaalaste ostmisega oma seljatagust kindlustamas. Artikli kirjutamise aegu olid peale Falcao klubiga liitunud ka portugallased Ricardo Carvalho (tasuta) ja Joao Moutinho (21,5

Kas Prantsusmaa saab seitsmenda järjestikuse uue meistri?

AS Monacol on käes finantsid, mille oskuslik kasutamine teeb neist Prantsusmaal uue hooaja eel tõsiseltvõetava tiitlinõudleja. Kuigi Prantsusmaa meistrivõistlused kipuvad teiste suurriikide meistrivõistluste varju jääma, on just Prantsusmaa koht, mis on viimasel ajal pakkunud enim sportlikku pinget. Praegu, mil jõujooned tippliigades on üha enam kivistumas, tundub esmapilgul isegi uskumatu, et alates 2008. aastast on Prantsusmaal meistriks kroonitud erinevad meeskonnad: Lyon 2008, Bordeaux 2009, Marseille 2010, Lille 2011, Montpellier 2012 ja Pariis Saint-Germain 2013. Kas Monaco 2014 pikendab seda nimekirja?

Kui põhiloos sai osutatud kahele suurele eelisele (välismängijate nullprotsendine tulumaksumäär ja 75% tulumaksumäära mittelaienemine klubile), siis võrreldes koduste suurimate favoriitidega, nagu PSG, Marseille, Lyon ja Nizza, kes kõik osalevad UEFA eurosarjades, on Monacol algaval hooajal veel üks eelis: neile ei kohaldu UEFA kehtestatud finantsilise ausa mängu reeglid. Lühidalt öeldes nõuab Financial Fair Play klubidelt, et nood ei kulutaks rohkem, kui teenivad.

Ent see reegel kehtib vaid euroliigades mängivatele klubidele ning isegi UEFA president Michel Platini on tunnistanud, et sel hooajal jääb Monaco UEFA haaredeulatusest välja. Kas Monaco suudab oma finantsilised eelised kohe esimesel hooajal ka sportlikul tasandil välja mängida?

miljonit naela) ning Falcao kaasmaalane James Rodriguez (38,5 miljonit).

Sellise tegutsemisega paneb Monaco kogu liiga väga keerulisse seisu: nimekate välismängijate Prantsusmaale tulemine tõstab terve liiga atraktiivsust ning tõmbab rohkem nii televisiooni kui ka sponsorite huvi.

Muuhulgas on Monaco lasknud levikule kuulujutu (Prantsusmaa liiga hirmutamiseks?), et nad uurivad võimalusi liituda hoopis Itaalia kõrgliigaga.

Kõik need signaalid annavad selget märku, et Monaco oma soodsat positsiooni loovutada ei soovi, ning tõstatab küsimuse: kes praegu jalgpallimaailmas tähtsaid otsuseid teevad? On need tõesti klubid või pigem televisioon ja sponsorid? See on mõistagi retooriline küsimus.

Endine Madridi Atletico mängija Radamel Falcao lõi käed AS Monacoga.

58

JALKA JUULI 2013

Ludovic Obraniak, Bordeaux’ ja Poola koondise poolkaitsja on andnud olukorrale hinnangu, mis vastab küllap kõige enam reaalsele lõpptulemusele.

“Loomulikult on Monacol turul suur eelis,” ütleb ta. “Kuid kaks nii suurt meeskonda nagu Monaco ja Pariisi Saint-Germain tõmbavad tähelepanu ja rahastajaid kogu liigale. Mina vaatan toimuvat positiivses valguses ega tunne kadedust.”

Foto: Wond Maye-E/AP/Scanpix

rannajalgpall

Foto: Triin-Heleri Letner

Augur/Enemat tõusis esimeseks liidriks

Augur/Enemati Kristian Marmori (keskel valges) on enda haardesse võtnud Nõmme BSC Rain Hindrimäe (taga) ja Aleksander Saharov.

Augur/Enemat haaras rannajalgpalli meistriliigas algedu, kuid pearivaal Peugeot’ käest saadi teisel etapil ka esimene kaotus ning sellist jõudude vahekorda tahab viimane näha ka hooaja lõpuks.

Lennart Komp

A

ugur/Enemat tuli mullu meistriks just Peugeot’ ees, edestades viimaseid kahe punktiga. Nagu ka pärast kaht etappi ehk kuut vooru. Just Peugeot kirjutas Auguri tabelisse hooaja esimese kaotuse ja seda veenvalt tulemusega 4 : 1. “Õnn ei olnud meiega,” ütles Auguri mängija Marko Arge.

“Lõime posti, latti, väravavahile sülle ehk igale poole mujale kui võrku. Teistes mängudes oleme oma võimalused realiseerinud peaaegu sada protsenti.”

Arge peab talvel sisuliselt samas koosseisus saalijalgpalli karika võitnud Auguri trumbiks ühtehoidmist ja meeskonnavaimu, millega tema sõnul mullu vaekauss enda kasuks kallutatigi. Ja toob ebaõnne põhjuseks, miks hooaja esimene trofee ehk superkarikas mai lõpus Nõmme BSC/Triobetile kaotati.

Peugeot alistus esimesel etapil 0 : 1 üllatuslikult uustulnukale Pirita RJK Reliikviale ja teisel 1 : 5 Nõmmele. Teine koht on hea, ent ei paku kaugeltki täit rahulolu.

“Pigem on teine koht halb ja tahtsime kohe alguses liidripositsiooni,” ütles Peugeot’ esindaja Richard Eesmaa. “Tahame olla liidrid, mitte jälitajad. Meil on kogenud meeskond ja suudame oma järeldused teha. Paljud on seda mängu mänginud juba kaheksa-üheksa aastat ja oleme ühtlaselt tugevad.”

Peugeot’ jaoks on suurim muudatus tänavu koondise väravavahi Markus Lukki vahetamine Vitas Mališauskase vastu.

Esimese viis elu Jaapanisse, teine pallis mullu FC Puumas ja talvel saalijalgpallimeeskonnas FC Raketa.

Nagu Arge, peab ka Eesmaa peafavoriitideks Augurit, Peugeot’d ja Nõmmet. Peale ühtlaselt tugeva koosseisu on Peugeot’ eeliseks ka koondisetreeneri Kert Haavistu kuulumine meeskonda.

Nõmme BSC jaoks algas hooaeg küll magusa võiduga superkarikafinaalis, kuid esimesel etapil viigistati Kaljuga ning alistuti nii Augurile kui ka ValiceCarile. Teine läbiti seevastu täisedu üheksa punktiga.

“Oleme oma mängu muutnud taktikaliselt mitmekülgsemaks ja sellega vastasele keerulisemalt loetavaks,” ütles Nõmme mängija Andras Aniko. “Tahame pääseda ikkagi esiotsa, et saaks ka eurosarja.”

Euromängud on lisamotivaator ka teistele klubidele, kellega Jalka kõneles. Nimelt pääseb Eesti meister Euroopa rannavutiliigade meistrite turniirile, mis kannab nime Euro Winners Cup. See toimub FIFA egiidi all ja rahvusvahelise rannajalgpalliorganisatsiooni korraldamisel.

Tänavu võinuks sinna sõita Augur/Enemat, ent ei leidnud selleks rahalisi võimalusi. Tuleval aastal toetab Eesti meistri osalemist eurosarjas tõenäoliselt jalgpalliliit. Rannajalgpalli meistriliiga järgmised etapid toimuvad Pärnus 29. juunil, 6. juulil ja 13. juulil.

Rannajalgpalli meistriliiga edetabel pärast kahte etappi 1. SK Augur/Enemat 2. Peugeot 3. Nõmme BSC/Triobet 4. FC Üksjalgvärav 5. ValiceCar Pärnu 6. Pirita RJK/Reliikvia 7. Nõmme Kalju 8. Saue JK Toode

6 6 6 6 6 6 6 6

4 4 3 3 3 2 1 0

1 0 0 0 0 1 2 0

1 2 3 3 3 3 3 6

30 : 14 25 : 21 22 : 13 27 : 28 17 : 18 18 : 24 16 : 22 16 : 31

14 12 9 9 9 8 7 0

2013 JUULI JALKA

59

naismängija

Naiste või hoopis neidude meistriliiga?

Foto: Lembit Peegel

Kui meeste koondise keskmine vanus 28 aastat ja ligi 9 kuud mängus Valgevene vastu pani kulme kergitama, siis naiste jalgpallis näib säärase näitajani jõudmine lausa võimatu.

Lennart Komp

M

ullu suvel teatas oma koondisekarjääri lõpetamisest kolm mängijat nende nelja seast, kel kirjas enim rahvusvahelisi mänge: ründaja Anastassia Morkovkina, väravavaht Elis Meetua ja kaitsja Heleri Saar. Nende ülesanded võtsid üle tunduvalt vähemkogenud pallurid. Noorenemine on ka märksõna, mida võib naiste jalgpalli kohta julgelt kasutada. Naistekoondise abitreeneri Katrin Kaarna sõnul on see eriti ilmne olnud viimase paari aasta jooksul.

“Teeme A-koondise trenne päris tihedalt ja mitmed pereinimesed on erinevatel põhjustel loobunud,” ütles Kaarna.

“Küsimus ei ole mitte niivõrd füüsises, vaid ajas ja pühendumises. Nii ongi lisandunud palju noori, kes kooli kõrvalt treenida saavad.”

Naistekoondise keskmine vanus mullusügiseses valikmängus Soome vastu oli pisut üle 23 aasta. Liidrirolli täitsid juuni lõpus 34. sünnipäeva tähistanud Levadia mängija Kaidi Jekimova ja 69 koondismängu pidanud 28aastane Kaire Palmaru. Põhikoosseisu kuulus aga sel hetkel vaid 18aastane Tiina Trutsi ja talve hakul debüteeris rahvusnaiskonnas toona 16aastane Saron Läänmäe.

“Kandepind on võrdlemisi väike ja naiste jalgpall on puhtalt amatöörsport, mistõttu vanemad otsustavad sageli töö või pere kasuks,” vaagis Kaarna. “A-koondise koosseis hakkab vaikselt stabiliseeruma ja tuumik välja kujunema.”

Pärnu komplekt priima, teistel noorevõitu Kogenumate loobujate kohti aga ei võta üle mitte parima mängija ea lävel pallurid, vaid sageli lausa verinoored mängijad. Miks? Noori lihtsalt on.

60

JALKA JUULI 2013

Koondisest loobunud Pärnu JK liider Anastassia Morkovkina on selja taha jätnud Flora mängijad Kethy Õunpuu ja Birgit Allmere.

Vaadates naiste meistriliiga koosseise, siis ei ole sugugi imestada, miks Pärnu JK taas konkurentidelt eest libiseb. Üles antud koosseisu keskmine vanus on mõni kuu üle 26 eluaasta. Rivis on Meetua, Morkovkina, Saar, Palmaru, nende kõrval noored, ent juba samuti koondisekarastust saanud Anete Paulus, Kairi Himanen, Liivi Sõrmus.

“Meil on igas liinis vähemalt üks kogenud mängija ja neil on väga oluline roll võistkonnas just noorte julgustamisel ja toetamisel seniks, kuni nad ise jalad päris alla saavad,” ütles Meetua. “Õnneks on Pärnus pisikesi jalkahuvilisi piisavalt ja noori tuleb aina peale. Alguses saavad karastuse esiliigas ja siis vähehaaval kutsutakse ka meistriliiga mängudele.”

Ehk isegi kui juba 1990. aastate keskel naiste liigas alustanud pärnulannad peaksid klubivutist loobuma, ei oleks šokk naiskonnale sedavõrd suur ning kastanid tooks küllap tulest välja Aljona Malets ja Margarita Žernosekova ühes nooremate kaaslastega.

Sootuks erinev pilt vaatab vastu teiste naiskondade koosseisudest. Keskmise sünniaasta kolmas number on 8 vaid Tallinna Kalevil, kes kaheksa mängu järel oli eelviima-

sel, kuuendal positsioonil. Ülejäänud viie võistkonna, Flora, Levadia, Tammeka, Lootose ja SK 10 keskmine iga jääb 22 ja 24 eluaasta vahele. Nii pole imestada, miks ka peakonkurentide sekka peetavad Flora ja Levadia Pärnuga sammu pidada ei suuda.

Flora kogenuima, 32aastase Triin Väljataga sõnul on noored oskuste poolest väga head, ent kuna puudub kriitiline arv kogenud pallureid, siis pole ka tulemused nii head, kui oodatud. Samuti lahkusid välismaale olulised lülid Katrin Loo ja Liis Emajõe.

“Noored on väga head ja minul isiklikult on trennis raskemaks läinud, aga mängudes keevad nad lihtsamalt üle ja ütlevad asju, mida vanemate puhul ette ei tuleks,” sõnas Väljataga. “Lootsin, et sel aastal paneb uus treener (Richard Barnwell – toim.) väga noore koosseisu kohe mängima, aga natukene jääb vanemate osakaal ikkagi väikseks.”

Noorenduskuur ka Levadias Sarnaselt Floraga on mitmest kogenumast tegijast ilma jäänud ka Levadia. Malets ja Žernosekova lahkusid mullu poole hooaja pealt Pärnusse, poolkaitsja Aljona Sasova loobus jalgpallist täielikult. Samuti ei näe Maksim Rõtškovi naiskonnas

enam Marina Karžetskajat ega Svetlana Hvatovat, kes olid aastaid olulised lülid võistkonna selgroos.

“Proovime igal aastal tiitlile mängida, kuid realistlikult vaadates võtab võistkonna ehitamine veel paar-kolm aastat aega,” märkis Rõtškov. “On selge, et Hvatova või Reelika Vaheri asendamine võtab aega, aga see ei ole võimatu.”

Ja ega tohikski, kuivõrd Rõtškovi käsutuses on mitmed noortekoondislased, nagu Vlada Kubassova, Jana Ahven ja Anett Vilipuu.

Keskmise vanuse järgi konkurentsitult noorim võistkond on Tartu SK 10, kokku on nad pisut üle 18 ja poole aasta vanad. Võistkonna vanim mängija on 22aastane väravavaht Olja Fomina, noorim aga vaid 15aastane Annaliis Strigin.

Mullu esiliiga võitnud SK 10 oli hooaja eel teelahkmel, kas astuda samm kõrgemale või ei, aga lõpuks võeti teekond ikkagi ette.

“Tahtsin hooaja alguses tüdrukutele selgeks teha, et me ei ole veel valmis, aga siis võeti liistule, öeldes, et meie saavutasime selle koha ja tahame meistriliigat proovida,” ütles Tartu SK 10 peatreener Kalev Kajak, kelle valikus on 15 pallurit.

“Vajan võistkonda naist, ainult plikadega on keeruline. Noored ei tea veel, mida nad tahavad. Naised oskavad kalkuleeritult mõelda.”

2011. aastal oli SK 10 naiskonna rivis 26 mängijat, mullu 18 ja tänavu siis 15. Kajaku sõnul on peamiseks loobumise põhjuseks soovimatus tööd teha, sest meistriliiga jalgpall ei ole ainult lõbutsemine. Kajaku hinnangul kuluks meistriliiga tasemel konkurentsivõimeliseks kasvamiseks veel kolm aastat, ent selle saavutamise peamine väljakutse on mängijate kooshoidmine.

Naiste meistriliiga noorenemisel on mitmeid positiivseid külgi. Neist peamiseks on kõrgemakvaliteediliste mängude saamine, mis aitab karastada esmalt noorte ja hiljem täiskasvanute koondise mängudeks.

“Meistriliigas kogemusi saanud mängijatega on lihtsam minna vastu rahvusvahelistele mängudele, sest mingil määral on nad kogenud kõrgemat taset ja kiirust,” ütles Kaarna.

“Pärnu, Levadia, Flora ja ka Tammeka mängud on kujunenud tugevateks lahinguteks ja nende vastu tahavad lahingu anda kõik.”

Samuti peaks noored olema paremad, kui olid sama vanalt neist vanemad. Nii on 1994.–1995. aastal sündinud tüdrukud saanud juba U17 koondisest alates kogeda teistsugust kultuuri ja nägemust, sest sel ajal tuli naiste jalgpalli koordinaatoriks Keith Boanas.

Naiste meistriliiga tabel pärast 12. juuni mänge 1. Pärnu JK 2. 2FC Flora 3. FC Levadia 4. FC Lootos 5. JK Tammeka 6. Tallinna Kalev 7. SK 10 Premium

9 9 9 8 6 8 7

9 6 5 3 2 1 0

0 1 0 1 1 1 0

0 2 4 4 3 6 7

50 : 3 29 : 11 24 : 13 21 : 36 8 : 6 9 : 28 0 : 44

27 19 15 10 7 4 0

2013 JUULI JALKA

61

kalender

Euromängud veerevad meie õuele Juuli hoiab end koduste suurte rivaliteetidega tagasi, kuid toob meile klubide euromängud ja neidude U17 valikturniiri. Võimalike kalendrimuudatuste puhuks on kasulik jälgida jalgpalliliidu kodulehekülge www.jalgpall.ee. Seda tuleks kindlasti teha juhul, kui mõni Eesti meeskond eurokarikasarjas peaks edasi jõudma.

Lühendid: ALC – A. Le Coq, SPK – spordikompleks.

Premium liiga Teisipäev, 2. juuli

19.30 FC Kuressaare – Tartu JK Tammeka

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 6. juuli (XVII voor )

17.00 TV6 Tallinna FC Infonet – JK Sillamäe Kalev

Sportland Arena 19.30 FC Kuressaare –Nõmme JK Kalju

Kuressaare linnastaadion Esmaspäev, 8. juuli

19.30 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev

Kadrioru staadion 19.30 Tallinna FC Flora – Paide Linnameeskond

ALC Arena 19.30 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka

Narva Kreenholmi staadion Reede, 12. juuli (XVIII voor)

19.30 FC Kuressaare – Tallinna FC Infonet

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 13.juuli

17.00 TV6 Nõmme JK Kalju – Paide linnameeskond

Kadrioru staadion Esmaspäev, 15. juuli

19.30 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora

Kalevi keskstaadion 19.30 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme staadion 19.30 JK Sillamäe Kalev – Narva JK Trans

Sillamäe Kalevi staadion Teisipäev, 16. juuli 19.30 FC Kuressaare – Paide Linnameeskond

Kuressaare linnastaadion Reede, 19. juuli (XIX voor )

19.30 Tallinna FC Levadia – FC Kuressaare

Kadrioru staadion 19.30 Narva JK Trans – Tallinna FC Infonet

Narva Kreenholmi staadion Laupäev, 20. juuli

14.00 JK Tallinna Kalev – Paide Linnameeskond

Kalevi keskstaadion 17.00 TV6 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Flora

Sillamäe Kalevi staadion 19.30 Nõmme JK Kalju – Tartu JK Tammeka

Kadrioru staadion

Teisipäev, 23. juuli

19.30 Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond

Tartu Tamme staadion

62

JALKA JUULI 2013

Reede, 26. juuli (XX voor )

19.30 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

ALC Arena 19.30 JK Sillamäe Kalev – JK Tallinna Kalev

Sillamäe Kalevi staadion 19.30 FC Kuressaare – Narva JK Trans

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 27. juuli

17.00 TV6 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Levadia

Paide linnastaadion 19.30 Tallinna FC Infonet – Nõmme JK Kalju

Sportland Arena

Esiliiga Reede, 5. juuli (XVII voor)

19.30 Tallinna FC Levadia II – Tartu SK 10

Maarjamäe kunstmuru 19.30 Jõhvi FC Lokomotiv – Tartu JK Tammeka II

Jõhvi linnastaadion 19.30 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Puuma

Vändra staadion 19.30 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli FC Irbis

Rakvere linnastaadion 19.30 Tallinna FC Flora II – Viljandi JK Tulevik

ALC Arena I muruväljak Reede, 12. juuli (XVIII voor)

18.00 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Levadia II

Tartu Tamme staadion 19.30 Kiviõli FC Irbis – Jõhvi FC Lokomotiv

Kiviõli linnastaadion 19.30 Tallinna FC Puuma – Viljandi JK Tulevik

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 19.30 Vändra JK Vaprus – Rakvere JK Tarvas

Vändra staadion 20.30 Tartu SK 10 – Tallinna FC Flora II

Tartu Tamme staadion Neljapäev, 18. juuli (XIX voor)

19.30 Tallinna JK Legion – Tallinna JK Dünamo Reede, 19. juuli

19.30 Tartu SK 10 – Viljandi JK Tulevik

Tartu Tamme staadion Laupäev, 20. juuli

17.00 Tallinna FC Levadia II – Vändra JK Vaprus

Maarjamäe kunstmuru Pühapäev, 21. juuli

19.30 Jõhvi FC Lokomotiv – Rakvere JK Tarvas

Jõhvi linnastaadion 19.30 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Flora II

Kiviõli linnastaadion

19.30 Tallinna FC Puuma – Tartu JK Tammeka II

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak Kolmapäev, 24. juuli

19.30 Vändra JK Vaprus – Jõhvi FC Lokomotiv

Vändra staadion Reede, 26. juuli (XX voor)

19.30 Kiviõli FC Irbis – Tartu SK 10

Kiviõli linnastaadion Laupäev, 27. juuli

14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Puuma

Rakvere linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Tartu JK Tammeka II

ALC Arena I muruväljak 19.30 Vändra JK Vaprus – Jõhvi FC Lokomotiv

Vändra staadion Pühapäev, 28. juuli

19.30 Viljandi Tulevik – Tallinna FC Levadia II

Viljandi linnastaadion

Esiliiga B Laupäev, 6. juuli (XVII voor)

19.30 Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva

Kohtla-Järve Spordikeskuse staadion 19.30 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Dünamo

Sportland Arena Pühapäev, 7. juuli

19.30 HÜJK Emmaste – JK Sillamäe Kalev II

Tallinna Männiku staadion 19.30 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Tallinna JK Legion

Sportland Arena 19.30 Pärnu Linnameeskond – Nõmme JK Kalju II

Pärnu Kalevi staadion Reede, 12. juuli (XVIII voor)

19.30 JK Sillamäe Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.30 Pärnu Linnameeskond – HÜJK Emmaste

Pärnu Kalevi staadion 19.30 FC Elva – Tallinna FC Ararat TTÜ SK

Elva linnastaadion Laupäev, 13. juuli

17.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Flora III

Sportland Arena Pühapäev, 14. juuli

19.30 Nõmme JK Kalju II – Tallinna JK Dünamo

Hiiu kunstmuru Kolmapäev, 17.juuli

20.30 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Nõmme JK Kalju II

Sportland Arena

kalender Foto: Lembit Peegel

Mullu mängis meistrite sarja FC Flora ja läks kokku šveitslaste FC Baseliga, mis on muuseas andnud särgivärvid kuulsale FC Barcelona ja mitte vastupidi! Pildil rohevalgetest Markus Jürgenson ja taamal Andre Frolov.

Neljapäev, 18.juuli

20.30 Tallinna JK Legion – Tallinna JK Dünamo

Sportland Arena Pühapäev, 21. juuli

17.00 Kohtla-Järve JK Järve – HÜJK Emmaste

Kohtla-Järve Spordikeskuse staadion 17.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Flora III

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.30 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Pärnu Linnameeskond

Sportland Arena 19.30 Nõmme JK Kalju II – FC Elva

Hiiu kunstmuru Kolmapäev, 24. juuli

19.30 FC Elva – JK Sillamäe Kalev II

Elva linnastaadion Laupäev, 27. juuli

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna JK Legion

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak Pühapäev, 28. juuli 17.00 Tallinna FC Flora III – FC Elva

Sportland Arena 19.30 HÜJK Emmaste – Nõmme JK Kalju II

Tallinna Männiku staadion 19.30 Pärnu Linnameeskond – Kohtla-Järve JK Järve

Pärnu Kalevi staadion 19.30 Tallinna JK Dünamo – Tallinna FC Ararat TTÜ SK

Sõle gümnaasiumi staadion

Naiste meistriliiga

EM-valikturniir

Laupäev, 27. juuli

17.30 Eest –Rumeenia

ALC Arena

12.00 Tartu SK 10 Premium – JK Tallinna Kalev

Kambja staadion 14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Levadia

Pärnu Raeküla staadion 17.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

ALC Arena I muruväljak Teisipäev, 30. juuli

19.00 Põlva FC Lootos – Tartu JK Tammeka

Põlva Lootospark

Koondised

Esmaspäev, 29. juuli

Kolmapäev, 31. juuli

17.30 Eesti–Norra

ALC Arena

Euroliigad Loosimine toimub 24. juunil.

Neljapäev, 4. juuli

UEFA Europa League, 1. kvalifikatsiooniring (Tallinna Levadia, Tallinna Flora, Narva Trans)

Naised U19

Neljapäev, 11. juuli

Balti turniir

UEFA Europa League, 1. kvalifikatsiooniring (Tallinna Levadia, Tallinna Flora, Narva Trans)

Teisipäev, 2. juuli

15.00 Eesti–Leedu

Tartu Tamme staadion

Teisipäev, 16. Juuli / kolmapäev, 17. juuli

Naised U17

UEFA Champions League, 2. kvalifikatsiooniring (Nõmme Kalju)

Balti turniir Teisipäev, 2. juuli

12.00 Eesti–Leedu

Tartu Tamme staadion

Teisipäev, 23. Juuli / kolmapäev, 24. juuli

UEFA Champions League, 2. kvalifikatsiooniring (Nõmme Kalju) 2013 JUULI JALKA

63

lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Kohtunik: “Niisiis, te ei eita, et lõite oma mehe jalgpalli otseülekande ajal triikrauaga maha?”

Kohtualune: “Ei, härra kohtunik.”

Kohtunik: “Mis olid tema viimased sõnad?”

Kohtualune: “Löö ometi! Löö ometi, sa vana eesel!”

Henrik Ojamaa juunikuu eksamid Autoritekollektiiv M13, kes jäi sõelale meie karikatuurivõistlusel, piltlikustab Henrik Ojamaa juunikuu alguse tegemisi. Teadupärast jäi noormees maavõistlustest eemale, öeldes, et peab sooritama koolieksameid. Mõne aja pärast allkirjastas ründaja aga lepingu Varssavi Poloniaga.

Venemaa sõjakomissariaadis räägib polkovnik kutsealustele: “Noh, poisid, nüüd teenite siis kaks aastat kodumaa kaitsjatena!”

“Aga mina teenin ainult ühe aasta!” teatab üks noormees.

“Miks nii?” üllatub polkovnik.

“Sest ma olen jalgpallimeeskonna poolkaitsja!”

Direktor: “Te pidite eile haige olema, kuid kuulsin, et käisite hoopis jalgpalli vaatamas.”

Alluv: “Pole tõsi, härra direktor. Tõestuseks võin kalu näidata ...”

“Juku!” pahandab muusikaõpetaja. “Miks sa kaasa ei laula?”

“Ma hoian häält,” vastab poiss, “õhtul lähen jalgpallimängu vaatama.”

Telekanali juhtkond küsitleb reporterikandidaati: “Te olete siis jalgpallispetsialist?”

“Jah, olen küll,” vastab kandidaat.

“Ja teate jalgpallist kõike?”

“Muidugi.”

“Hästi, mitu auku on väravavõrgul?”

Eesti jalgpall rahvusvahelises meedias Eesti kodune klubijalgpall sattus rahvusvahelisse meediasse juuni alguses, kui Evald Tipneri karikavõistlustel purustas Flora IV liigas palliva Tallinna FC Reaali 18 : 0. Sõnamängulõbu pakkus asjaolu, et kaheksa kolli lõi mängija nimega Post ning kaks väravat kõmmutas ka kuulsa nimega vastane – oma võrku! Samas on seletus, et klubinimi Reaal ei tulene Madriidi Realilt, vaid Reaalkoolist. Ja lahti on räägitud ka see, et Reaal mängib Eesti madalaimas liigas (neljandas, mis tugevuselt on kuues – ühes artiklis ekslikult viies).

Reaal võttis võimalusest mängida Eesti üheksakordse meistriga maksimumi – Kadrioru staadionile oli kutsutud esinema Laura Põldvere.

Foto: Janek Eslon

“Mul oli eile sünnipäev,” räägib Juku hoovis Jürile.

“Sain isalt kingitusi.”

“Mis ta sulle siis kinkis?”

“Nagu igal aastal – jalgpalli ja ragulka.”

“Lahe! Kellena su isa töötab?”

“Klaasijana!”

Küsimus: “Mida teeb eestlane, kui Eesti võidab jalgpalli MMi?” Vastus: “Paneb oma Playstationi kinni ja läheb magama.”

64

JALKA JUULI 2013

Väravavaht Juko-Mart Kõlar ja järjekordselt ülemängitud kaitseliin.

Hiiumaa jalgpallil oma lipp Mullu 16. juulil loodud MTÜ Hiiumaa Jalgpall sai endale lipu, mis lehvib mängude ajal Kärdla staadionil. Lipul on kasutatud Hiiumaa jalgpalli käiseembleemi (pildil), kus on ühendatud Hiiumaa ja jalgpalliväljak. MTÜ juhtgrupi liige ja Kärdla linnapea Georg Linkovi sõnul sümboliseerib see motiiv seda, et kunagi võiks kogu Hiiumaa olla jalgpallisaar ning jalgpalliväljakutega kaetud.

Hiiumaa jalgpalli sümboolika väljatöötamiseks ja läbi selle Hiiumaa jalgpalli turundamiseks Eestis ja välismaal saadi programmist Leader 5000 eurot.

MTÜ Hiiumaa Jalgpalli eesmärgiks on heategevuslik sportliku tegevuse edendamine Hiiumaal, Hiiumaa jalgpallialaste tegevuste koordineerimine ja Hiiumaa jalgpalli esindamine Eesti jalgpalliorganisatsioonides avalikkuse huvides.

Jamal Gay vs Raio Piiroja Kes mind kuulas!?

Ettevaatust, mu ninaluu!

Jalka maketi tegija sai auhinna Jalka kujunduse maketi looja JaaFoto: erakogu nus Samma (pildil) pärjati mai lõpus hinnatud kunstiauhinnaga Köler Prize.

Võidujärgsetes intervjuudes on Samma märkinud, et sportliku kontseptsiooniga võistlused, nagu ka auhindade jagamine, tõmbavad publikut ja meediat ligi. Jalkale lisab Samma, et võistlusmoment toob kunsti juurde ka teistsugust publikut. Samma enda kokkupuuted jalgpalliga on napid.

“Kunagi käisin liigamängudel vaatamas Reaali, sest seal mängivad mu klassivennad,” rääkis Samma. “Suuresti viisin end selle maailmaga kokku ajakirja maketti tehes. See ongi kujundustöö juures huvitav, et pead end erinevate elualadega kurssi viima.”

Samma on maketi teinud ka ajakirjale Hea Laps ning kujundanud ajakirja Basket.

Juulikuu sünnipäevad 01.07 Katrin Kaarna 33 01.07 Mait Nõmme 30 02.07 Elari Valmas 25 04.07 Karel Voolaid 36 07.07 Raiko Mutle 29 08.07 Urmas Rooba 35 09.07 Ave Pajo 29 10.07 Ando Hausenberg 26 11.07 Raio Piiroja 34 12.07 Vladimir Karev 61 12.07 Hannaliis Jaadla 27 14.07 Ott Meerits 31

15.07 Ain Tammus 44 18.07 Igor Orlov 55 18.07 Priit Penu 43 19.07 Peeter Lelov 63 19.07 Johannes Kukebal 20 21.07 Mati Lember 28 22.07 Zaur Tšilingarašvili 46 22.07 Neeme Neemlaid 28 23.07 Katrin Tuse 34 23.07 Aleksandr Kulik 32 23.97 Alen Stepanjan 22 23.07 Triinu Esken 21

24.07 Urmas Kaljend 26.07 Timo Lomp 28.07 Varje Tugim 29.07 Jaanus Veensalu 29.07 Hannes Reinvald 29.07 Jaanus Sirel 30.07 Jaan Roos 30.07 Allan Soomets 31.07 Urmas Hepner 31.07 Carl Tubarik 31.07 Siim Valtna

49 25 35 49 42 38 34 32 49 32 26

Ragnar Klavan andis stipendiumid üle Foto: Aron Urb Eesti mullune parim jalgpallur Ragnar Klavan andis Eesti–Kõrgõzstani maavõistluse ajal 11. juunil A. Le Coq Arenal üle kolm 300eurost stipendiumit, mille tõmbas loosirattast Rimi Eesti juht Anders Lorentzon. Nimelt said Eesti Jalgpalli Liidu ja Rimi suvelaagrites osalevad noored, kes jalgpallitrennis veel ei käinud, osaleda loosimisel, mille võitjad said 300eurose toetuse, et katta järgmise aasta jalgpallitreeningutel osalemise kulu. Sooviavaldusi kogu- Ragnar Klavan ja Anders Lorentzon koos kahe värske stipendiaadi Margaret Petersoni ja Sander nes 72 ja kolm õnnelikku Tšitšeriniga. olid Margaret Peterson Valga suvelaagrist, Sander Tšitšerin Vinni laagrist ning Kenrih Korol Avinurme laagrist.

Rimi jagab stipendiume ka augustis toimuvas suvelaagris osalevatele noortele. Jalgpalliliidu ja Rimi esimene suvelaager toimus 10.–14. juunini ja teine toimub 12.–16. augustini 26 paigas üle Eesti. Augustikuu suvelaagrite registreerimine kestab kuni 25. juulini Eesti Jalgpalli Liidu kodulehe vahendusel: www.jalgpall.ee/suvelaagrid. Suvelaagritesse oodatakse kõiki 6- kuni 11-aastaseid jalgpallihuvilisi poisse ja tüdrukuid (erandina tüdrukute laagrisse 6–12aastaseid ja Kihnu laagrisse 6–14aastaseid). Laagripäev on jaotatud osadeks – hommikuti kerge treening, lõunasöök ja erinevad mängud pärastlõunal.

Tavaline laagripäev kestab kella 9.30 kuni kella 17 (reedel kuni kella 13). Nii nagu juunis korraldab jalgpalliliit ka augustis lastele ekskursioonipäeva Tallinnasse, kus peale laagri tegevuste saavad noored vaadata Eesti rahvuskoondise mängu. Ühenädalase laagri hind on 55 eurot, mis sisaldab jalgpallivormi (lapse nimega särk, lühikesed püksid ja sokid).

LHV edetabel Alljärgnev tabel reastab klubid ja jalgpalliliidu tehingute arvu järgi: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Tallinna FC Flora 6. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla

7. FC Kuressaare 8. JK Welco Elekter 9. FC Nõmme United 10. FC Levadia Tallinn 11. Saku Sporting 12. Põlva FC Lootos 13. FC Infonet 14. Rapla JK Atli 15. Rakvere JK Tarvas 16. FC Elva

17. Raasiku FC Joker 1993 18. JK Jalgpallihaigla 19. Sillamäe JK Kalev 20. Tallinna JK Piraaja

2013 JUULI JALKA

65

Juunikuu ristsõna vastus oli “mõnusal puhketunnikesel”.

Korrektse vastuse eest võitis kaks piletit kohtumisele Eesti–Läti Heikki Podnek. Võitjaga võtame ühendust.

Juulikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil lennart@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 14. juuliks.

Lahendajate vahel läheb loosi kaks piletit maavõistlusmängule Eesti–Läti.

66

JALKA JUULI 2013