Hõimurahvaste aeg - 2008 (3)

3

Olla vĂľi mitte olla... no on alles kĂźsimus

3 Meil on vastutus Mark Nelson, Meego Remmel, Jaan Bärenson, Andres Taul

5 Olla või mitte olla... no on alles küsimus Allan Kährik

6 Pigem suren, kui lähen Venemaale! Hanna-Kerli Metsala

8 Kui suurepärane on olla soomeugrilane! Mark Nelson

Armus ühendatud Vaevalt, et siin ajakirjanumbris oleks eestlase otsereportaaž maride Uue Testamendi pidustustelt, kui maride juures kohapeal ei töötaks Anu Väliaho. Vaevalt, et ta saaks seda teha, kui tööd seal ei toetaks Soome ja Eesti kristlased. Vaevalt, et Soomes või Eestis oleks kristlasi, kui siia poleks kunagi toodud Jumala sõna. Mis oleks meist sel juhul saanud? Mordva pastor Mikiž Mišin on jutustanud loo:

9 Meie koguduse misjon EKNK Turba kogudus, EELKSimuna kogudus Konstantin Arpiainen, Sirje Aavik

10 Milleks ehitada kirikut? Jukka Repo

11 Meie koguduse misjon EMK kogudus Toomas Pajusoo

12 Keelepuu 14 Minu elu Komimaal vangilaagrid ja Jumala rahvas Päivo Kasekamp

17 Uurali koolitused soome-ugri tuleviku nimel Mark Nelson, Anu ja Juha Väliaho

18 Mari rahva suursündmus Anu Väliaho

20 Komikeelne Uus Testament peagi lugemislaual Piret Riim

21"Iisusan elo" elustav toime Piret Riim

22 Meie koguduse misjon Kehra kogudus

„Hakkasid kord soomeugrilased Põhja-Uuralist liikum a. Kuidas nad sinna olid sattunud, räägitakse Piiblis: inimesed tahtsid olla nagu Jumal ning ehitada taevani torni, aga Jumal pillutas nad laiali ning nemad sattusid Uuralisse. Inimesi sündis aina juurde, olud jäid kitsaks ning otsustati korraldada lauluvõistlus: kes kõige paremini laulavad, jäävad kohapeale elama, teised aga rändavad edasi ja otsivad uue kodu. Nii tehtigi. Aastate möödudes tekkis uues kohas sama probleem ning jälle korraldati samasugune lauluvõistlus. Kohalejäänutest kujunesid erine­ vad soome-ugri rahvad. Läänemereni jõudes tekkisid paremini laulnutest eestlased ja üle vee sõitma pidanutest soom lased... Möödusid aastad. Soomlasi on nüüd sõitnud Eestisse ning soomlased ja eestlased sõidavad Mordvasse ja mujale soomeugrilaste juurde, et õpetada neid laulma uusi, kristlikke laule. Kui vanad, paganlikud laulud meid lahutasid, siis uued liidavad. Oleme ühine pere mitte ainult lähedaste keelte ja sarnase kultuuri tõttu, vaid ühise Jumala tõttu. See pere on palju tugevam kui eelm ine." Piret Riim

Eenok Palm

Hea lugeja! Esikaanel: M ari pastor Ivan Orzajev Foto: Larisa Kazerskaja (Avainmedia) Tagakaane foto: Ahti Lohk Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim Keeletoimetaja: Eha Kõrge Kujundaja: Kaia Klementi Kontakt: Eesti Piibliselts telefon 6 311 671; e-post: eps@eps.ee Trükitud: Trükikoda Paar 2008 ISSN 1736-7069

Kas soovid leida ajakirja "H õim urahvaste aeg" tulevikus oma postkastist? Kõigile, kes toetavad hõimurahvaste misjoniprojekti (vt lk 23), on kavas see üks kuni kaks korda aastas ilmuv soome-ugri misjonit tutvustav väljaanne saata. Selleks palume märkida selgituste lahtrisse oma täpne postiaadress.

Meil on vastutus Kes on Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkond? See on küsimus, mille üle oleme EEA evangelismi- ja misjonitoimkonnaga juurelnud viimas­ te kuude jooksul. Ühendame oma ridades kristlasi erinevatest Eesti konfessioonidest, kellele on südamelähedased Venemaal elavad so om e-u g ri rahvad. Samuti on meie suureks sooviks näha Eesti kristlaskonda evangeliseerivana ja misjonile orien­ teerituna, valmis innukalt viima head sõnumit Jeesusest Kristu­ sest kirikuseinte vahelt välja ning kaugemale meie kodumaa piiridestki. Kuid kes me tegelikult oleme ning kuhu me sobitume Eesti kristlikul maastikul? Me saada­ me misjonigruppe handi, komi ja udmurdi rahva juurde. Käes­ olevaks ajaks on juba 24 gruppi ning 66 üksikisikut käinud meie tiim id e koosseisu s m isjonipõllul (mitmed neist rohkem kui üks kord), ning nelja uue tiimi saatmine on planeeritud suvel 2008. Kas see on meie roll

Kristuse ihu liikmena Eesti­ maal? Evangeelse Alliansi alla kuulu­ des näeb meie toimkond end Eesti kristlaskonda motiveeri­ vas ja vahendavas rollis, aidates kogudustel täita Jumala poolt antud misjonikäsku ja lähetada välja misjonäre. Me näeme end Eesti kristlaskonda teenivas osas, tuues misjonitöö kiriku aktiivse tähelepanu sfääri ning näidates, kuidas on võimalik misjonis osaleda. Meie tiimides osalenud 66 inimest koos oma perede ja sõpradega on juba saanud misjoni saadikuteks, olles enda ja oma lähedaste misjonitöö aktiivsed toetajad nii palve kui ka finantside kaudu. Need mehed ja naised igast E esti p ro testan tliku st konfessioonist iseloomustavad m idagi erilist: Kristuse ihu muutumist aina enam Kristuse sarnaseks, ohverdades iseend selle nimel, et teisi Jumalaga lepitada. Kes me siis oleme? See, mille tarvis on meid igaüht kutsutud. M ark Nelson

„ S in a aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled." Need õpetlikud read Antoine de Saint-Exupery raamatu­ kesest „Väike prints" kätkevad suurt elutõde. See on ka tõde misjonielus. 1992. aastal läkitasime Tallinna Kalju Baptistikogudusest Abhaasiasse ühe väikese misjonigrupi, et otsida kontakti sealsete eestlaste külade ja rahvakilluga, kellel puudus side nii taas-elustunud Eesti riigi kui ka üle aegade elu kandnud Jumala riigiga. Siis ei osanud me ettegi kujutada konkreetse heatahteplaani taga peitunud jumalikku ettehoolekava. Kui tolle meie jaoks alles pinnase sondeerimiseks mõeldud - misjonireisi otseseks tulemuseks oli puhtinimlike suhete loomine ja seeläbi jumaliku usaldusväärsuse kinnitamine, siis peatselt selgus, et Kõigekõrgem nägi palju kaugemale. Poole aasta pärast alanud sõjasündmused Abhaasias, mis praegugi maailmapoliitika tähelepanu keskmes, ei lasknud meid enam sinnapoole. Küll aga osutusime (koostöös Eesti migratsiooniametiga) vastuvõtjateks ning lõimeabiandjateks sadadele Abhaasiast sõjajalust Eestisse ümberasunud hõimu­ kaaslastele. Enamus neist ei tulnud toime eesti keelegagi, rääkimata sotsiaalsetest kontaktidest ja kohanemisvõimest euroopalikus kontekstis ülesehituva, ent varakapitalistlikult äärmusliku Eesti ühiskonnaga. Meie kirik osutus misjonijaamaks ning sõna otseses mõttes humanitaarse abi vahendamise sõlmpunktiks neile kõigile ja kõikjal üle Eestimaa. Vaatamata ühiskondlikule varaküpsusele osutusime just meie eestimaalas­ test kristlastena oma kunagistele hõimukaas­ lastele Jumala abi käepikenduseks. Tegime seda ennekõike Jeesuse taoliselt heategude keeles. Jutt Kristuse evangeeliumist oli tookord pigem kommentaariks. Aga seda usutavamana vastu­ võetav, mäletan. Tänaseks on Abhaasia eestla­ sed juba Eesti ühiskonda sulandunud. Ma ei tea, kui paljud neist on oma kontakte kohalike kirikute või kristlastega edasi arendanud. Küll aga olen veendunud meie missiooni õnnestu­ mises ja õnnistuses. Nüüd on aeg kaugemale vaadata. Hõimurah­ vad Venemaa avarustes on Jumala Vaimu kaudu pandud südamele pea kõigile Eestimaa evangeelsetele konfessioonidele. Toetagem siis seda jumalikku algatust oma inimliku panu­ sega, olgu palvetes, andides, tegudes, teokstehtud armastuselus!

Ludmilla Rusmilenko Handimaalt kõnelemas hõimurahvaste õhtul Oleviste kirikus. Teda tõlgib Heigo Ausmees. Foto: Mati Bärenson

„Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles Väikese Printsi sõber rebane. „Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste

3

käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind! Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..." Meego Remmel EEKB Koguduste Liidu president

„^ M id a me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. M eie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega." (ljh 1:3) Esimene Eesti Kirikukongress võttis üheks oma põhimõtteks: „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes." Selle põhimõtte alusel teeniti kõiki luterlasi üle maailma, sest oleme kõik ühe Eestimaa lapsed. Tegelikult saab sama rakendada kõigi ristiinimeste suhtes, sest meil on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Suured vahemaad teevad sidepidamised kogu­ duste ja kirikute vahel raskeks. Kui oleme üksteisega osaduses, siis on meil vaja teha ka koostööd, leida ja anda tuge, mis aitab tunnetada ühtekuuluvust. Nii anname me elavat tunnistust Jumalast ja ligimesearmastusest. Tänapäeval tuleb eriti leida toetust selleks, et kogudustel oleksid omakeelsed Piiblid ja laulu­ raamatud. Väga suur on ka karjaste tähtsus, kes teenivad kogudusi ja kuulutavad Jumala sõna emakeeles. Seda vajadust tunneme ja peame ülitähtsaks siin Välis-Eesti kirikus, kus kogudu­ sed on justkui saarekesed suurte rahvaste meres. See, et oleme saanud oma emakeeles palvetada ja Jumalat teenida, on meid ka alles hoidnud. Usun, et see hoiab keelt ja kultuuri ning tugevdab igat väikest rahvast, ükskõik kui kaugel need kogudused üksteisest ka ei asuks.

* * *

Eesti Vabariigi 90. aastal on põhjust tagasi vaadata, aga mitte ainult. Populaarseks on saamas mõte, milline on meie maa kümne aasta pärast, kui Eesti riik tähistab oma 100. juubelit. Mida ühist on Eesti riikluse ajalool hõim urahvastega? Eestis elavate paljude erinevate rahvaste hulgas on ka meie hõimurahvad, kes meie ühiskon­ nas saavad arendada oma kul­ tuuri. Meil on võimalus neid aidata. Riigina on meil vastutus kõigi eest, kes meie maal elavad. Aga samas on vastutus ka rahvus­ vaheline - tegutseda tuleb selle nimel, et kõikidel rahvastel oleks õigus säilida rahvana, et iga rahvas saaks emakeelse hariduse ja et Piibel oleks kättesaadav. Tänavu tähistatakse Ühinenud Piibliseltside palvepäeva juba 25. korda. 1983. aastal otsustati, et ülemaailmne palvepäev on üks võim alus ühendada palveks kristlasi üle kogu maailma. Sellel palvepäeval tähistatakse Ühine­ nud Piibliseltside loomist 1946. aastal II Maailmasõja järgses maailmas ning palutakse Jumala õnnistust piibliseltside tööle ja paljude Piibli tõlkimise ja levi­ tamisega tegelevate pühendu­ nud inimeste eest. Eestis tähistame Ühinenud Piibli­ seltside palvepäeva juba 15. korda. Palvepäev on märk sellest, et Eestimaa kristlased on üks osa ülemaailmsest kristlaskonnast. See tähendab, et oleme võtnud

vastutuse maailmas toimuva eest. Aga see tähendab ka seda, et me usume, et meie eestpalved ja toetus aitavad muuta maailma. "Hõimurahvaste Aeg" on üritus, mis muudab maailma. Piibliseltsid levitasid ainuüksi möödunud aastal enam kui 400 miljonit Piiblit, Uut Testamenti, evangeeliumi ja muud piibliosa. Pühakirja tervikuna või selle üksikuid osi on võimalik lugeda 2454 keeles. See on 28 keelt roh­ kem kui aasta varem, nii et 28 rahvust võib esmakordselt luge­ da Pühakirja oma emakeeles! See on saanud võimalikuks aasta­ kümnete pikkuse koostöö tule­ musena, m illes on osalenud kristlased üle kogu maailma. Nende 2454 keele hulgas on ka meie sugulasrahvad, kelle ema­ keeles on enamasti vaid evan­ geeliumid ja teised piibliosad. Usun, et lähiaastail oleme osa­ lised selles, et soome-ugri rahvail on emakeelne Uus Testament ja mitmel neist kogu Piibel. Selleks on vaja teha veel palju tööd. Ühiselt koostööd jätkates on 10 aasta pärast 1168 keele hulgas, milles tänaseks on ilmunud Uus Testament, kõik meie hõimurah­ vaste keeled. Mitu hõimurahvast lisandub aga 561 rahvale, kelle keelde on tõlgitud kogu Piibel. Piibliseltsid kutsuvad üles kõiki kristlasi toetama Piibli tõlkimist ja levitam ist, et Pühakiri oleks kättesaadav igale inimesele neile sobivas keeles ja vormis. Jaan Bärenson

Teid eestpalvesse võttes kanname me teid oma palvetes Välis-Eesti kirikutes, sest meil on osadus teiega läbi Taevase Isa ning me kõik oleme õed ja vennad Kristuses. Piiskop Jakob Kukk on öelnud: „Eesti Kirik on luu minu luust ja hing minu hingest", eks seda saab öelda ka Taevase Kiriku ja Jumala riigi kohta. Teid kõiki oma palves kandes, Dr Andres Taul E.E.L.K. Peapiiskop 4

Piiblipühal 2008 Haapsalu Toomkirikus. Vasakult: Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, esimees praost Tiit Salumäe, Hispaania Piibliseltsi peasekretär Jose Luis Andavert, tõlk Ülo Niinemägi. Foto: Arvo Tarmula

Olla või mitte olla - no on alles küsimus... Misjon tänapäeva lääneilmastunud Eestis ei saa enam alata sõnade ütle­ mise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimiseks olemisega. Elame ajas, mida tavatsetakse nimetada postmodernseks. Postmodernismist on kirjutatud üksjagu ning sestap pole erilist vajadust seda kui nähtust siin kirjeldama hakata. Mainida tasub ehk ühte olulist aspekti - metanarratiivide kehtivuse lõppu. Täna pole enam võimalik väita, et mingi üks lugu suudab kõigile anda kindla, universaalse, kõikehõlmava ja igavesest ajast igavesti tõese kirjelduse selle kohta, kuidas asjad on. Kuna ka religioossed mõisted ei ole universaalselt kehtivad ega sotsiaalselt määratletud, siis räägitakse sellega seoses religiooni ja jumalamõiste privatiseerumisest, kus igaüks peab ise otsus­ tama, mis või kes Jumal on. Autori­ teetidele ja ilmutusele tuginevad usuväited on heidetud kõrvale ning isegi kiriku sees pakub kristlik dogmaatika huvi vaid vähestele. Inimesed muidugi on jätkuvalt usklikud, homo religiosus pole kusagile kadunud ja kadunud pole ka küsimused usu kohta. Rõhuv enamus inimestest aga tahab saada praktilist ja kiiret vastust oma usuküsimustele ning selleks sobib paremini üldine populaarspirituaalsus koos oma New Age'i individualismi, animismi, sõnamaagia ja mitut laadi ennustamistega. Siin ongi peidus üks suurtest küsimustest, mida näiteks John Drane käsitleb oma raamatus „Usk muutuvas kultuuris" (1994) küsimusena, kuidas kirikus spirituaalsust leida ning (taas) ausse tõsta. Drane nendib: „On raske teada, kas me peaks olema rohkem ärevuses oma kultuuris esile kerkiva spirituaal­ suse olemuse pärast või selle pärast, et enamik kristlasi ilmselgelt ei mõista seda ega suuda end ka sellega suhestada." Täna väidab järjest suurenev häältekoor seda, et kirik ei ole spirituaalne. Meie seesolijatena muidugi teame, et Jeesuse elus ja kirikus ja kristluse ajaloos on leida väga palju spirituaalsust. Aga kuidas seda väljasolijatele edasi anda? Ja kuidas kutsuda inimesi vastu võtma Jeesust vastusena meie spirituaalsetele otsin­ gutele? Nagu Martin Luther on öelnud: „...kes iganes tahab leida Kristust, peab esmalt leidma kiriku. Kuidas saaksime teada, kus on Kristus, kui me ei tea, kus on talle ustavad inimesed?" Tänapäeva lääne ühiskonna inimesel on nende ustavate inimeste keel ja maailmavaade aga peaaegu tundmatud või arusaadamatud. Inimesed tuleb kristlikku maailmavaatesse ning selle avaldumisvor­

midesse kõigepealt sisse kasvatada, et nad saaksid aru, kes on Kristus ja mida ta tähendab. Kui nüüd aga misjon on sama mis kateheetika või muusugune kasva­ tamine ja õpetamine, siis mille pagana pärast peaks üks pagan ennast sellise õpetamise alla painutama, isegi kui seda tehakse kõige lihtsamal ja vahetumal moel? Kutse ühinemaks kiriku või kogudusega lihtsalt ei toimi. Inimesed lihtsalt ei ole sellest huvitatud. Nad on hirmu täis nii kiriku kultuuriliste kui sotsiaalsete barjääride pärast. Meil on väga eriline kristlik subkultuur ning väljaspool olevad inimesed kipuvad selle kultuuri vastu põtkima ja väljenda­ ma oma soovimatust kristlaseks saada, kuna nad ei taha saada kirikuinimeste sarnaseks. Isegi kui meie juhtumisi teame, et nad eksivad, et vaga kehakeel, vaga kõnepruuk, kummaline riietus ja käitumine, võõras ja vananenud muusi­ kamaitse ja kõik muu selline ei tee ini­ mesest kristlast, siis väljaspoolseisja seda ei tea. Ja isegi kui osutada tõsiasjale, et need barjäärid on pigem kultuurilised ja sotsiaalsed kui religioossed või teo­ loogilised, on need ikkagi tõhusaks takistuseks enamikule inimestest. Inimeste suurimaks takistajaks Kristuse leidmisel ei ole aga mitte see kultuuribarjäär. K om m unikatsiooniteooria kohaselt tuleb meil võtta arvesse nelja osapoolt: edastajat, vastuvõtjat, sõnumit ja tagasisidet. Eduka suhtlemise võtme­ küsimuseks on kooskõla edastaja ja sõnumi vahel. Kui sõnum (sõnad, teod) ja edastaja (tema olemus, kehakeel, emotsioonid) on omavahel konfliktis, siis paremal juhul meil suhtlemist ei teki, halvemal juhul aga toimub valesuhtlemine. On öeldud, et kristlase sõnad ja teod peavad kokku kõlama, aga see ei tarvitse olla piisav. Kui sõna ja tegu ei ole kooskõlas nende tegija olemisega, saame kristlase, kes ei veena, kes räägib ja teeb midagi, millesse ta kõrvaltvaataja jaoks ise ka ei paista uskuvat. Öeldud on, et nüüd jääb usk, lootus ja armastus. Risti­ rahvas on olnud üpris heal järjel orto­ doksia ehk õige usuga. Seda on puhas­ tatud ja selle üle pikalt ja palavalt vaiel­ dud - kõik selleks, et anda suuremat au Jumalale. Ortopraksiaga aga asjad nii tulised ei ole olnud ja armastuses, mis peaks olema suurim, on ikka ja jälle päris palju vaj aka j äänud. Pole lihtne öelda, milline see armastus olema peaks, ilma milleta misjongi ei toi­ mi. Meie oma suurmees ja mõttelooja Uku Masing on öelnud, kuidas armastus tema jaoks peaks olema pidev mõtisk­ lemine, mida teha teisele, et too naeraks

häämeelest ning et selline pidev mõ­ tisklemine toob en­ daga kaasa ka te­ gutsemise, millega ongi kõik öeldud. Igatahes peaks siis armastus alati ole­ ma suhestuv ja selle tulemus peaks ole­ ma tegu. Aga kui nüüd misjonär sõ­ numi edastajana peab tegema oma tegusid, mis on otsekui kohustused tema elus, siis läheb sõnum omadega untsu. Käsk misjoneerida on sarnane käsuga armastada. Eks katsu seda käsu korras teha! Mõlema puhul peaksid nii sõnad kui teod välja voolama ühisest allikast, mingist teatud laadi olemisest. Seda uut olemist ei ole lihtne panna sõnadesse. Paulus on oma kirjades seda muidugi päris mitmel moel püüdnud, aga küsimuseks jääb, kas needki katsed meile toimivad, kui võtame neid käsuna olla ja toimida sellistena, nagu Paulusel kirjas. Kui ma oleksin tavaline sekulariseerunud eestlane, siis ma küsiksin: miks pagana päralt pean ma kristlust vastu võtma? Kui selle metanarratiiv ei tööta enam, kui selle subkultuur on võõras ja kummaline ega mõju kutsuvalt, mis siis? Siis jääb üle kutsuja elu kogu selle täiuses ja tema olemine keset seda risti­ inimese elu. Kui kutsujal on midagi, mida mina tunnen, et mul ei ole, aga mida ma kangesti tahaksin ja kui ma siis veendun, et see miski on leitav nende inimeste juures ja selle ruumi sees, mida kirikuks või kogudusekojaks kutsutak­ se, siis ma tulen. Ehk. Ja olgu siia lisatud viimane mõttekatke. Meie kultuur on individualistlik, kuigi inimesed on rohkem määratud kollek­ tiivselt kui kunagi varem. Individualism püüdlusena on tupiktee ja kui risti­ rahvas oma uut olemist püüaks üles näidata üksikute kristlastena, siis see ilmselt oleks samasugune tupiktee. Uue kogukonna liikmetena, kus ei nõuta täiu slik k u st, vaid kus haavatud, poolikud, patused, vääritud inimesed saavad ja võivad ja tohivad olla ühendatud armastuses, hoolimises ja kaastu nd m ises, võiksid nad aga üheskoos saada osaks Jumala misjonist. Sest Jumal ju ometi on armastus. Misjon tänapäeva lääneilmastunud Eestis ei saa enam alata sõnade ütlemise või tegude tegemisega. Misjon algab ristiinimeseks olemisega. Üheskoos olemisega maailmas ja Jumala palge ees. Allan Kährik

5

Ma pigem suren, kui lähen Venemaale!

Eestlased lastelaagris koos neljajalgse sõbraga. Vasakult: Joel Aulis, Lemme Täll, Hanna-Kerli Metsala, Piret Kõiva; pilti teeb Küllike Evartov.

„Ma pigem suren, kui lähen Venemaale!" - need olid minu üsnagi kalgid sõnad vastuseks kutsele minna 2006. aasta jaanuaris Komi vabariigis toimuvale kristlikule soomeugri noortekonverentsile. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Olin viis aastat tagasi Peterburis käinud ning teatud ebameeldivuste pärast olid mul koju jõudes pisarad silmis. Tol ilusal maikuu päeval tõotasin, et ei tõsta enam iialgi jalga selle õnnetu riigi pinnale. Lugu aga ei lõppenud minu kategooriliselt eitava vastusega. Juhtus täiesti vastupidine - mõte Komimaast hakkas mind justkui kummitama. Ükskõik kuhu ma läksin, kuulsin kedagi noortekonverentsist rääkimas. Minu kangekaelsus oli aga vankumatu ning ma andsin oma parima, et teemat vältida. Kuni kord üks meie koguduse juhtidest minult otse küsis: "Hanna, kas sa lähed “Õppisin siis ka Komisse?" Olin oma peas

iseennast ja Jumalat nägema täiesti uues valguses.

v,älja m õeln ud v ähem alt küm m e v een v at v astu argu m en ti, kuid sam al hetkel hakkasid mul silmist pisarad jooksma. Mõttes ütlesin Jumalale: "M a ei lähe." Tema vastas: "Sa lähed Komis­ se." Mina ajasin oma joru: „Ma ei lähe!!"

Jumal ütles: "Mine paki oma asjad kokku!" Pärast mõneminutilist tulist vaidlust oma pea ja südame vahel vaatasin pastorile otsa ning andsin pisarsilmi alla: „Jah, ma lähen ka Komimaale." Kui ma õhtul koju jõudsin ja teatasin uudisest oma vanematele, arvasid nad, et ma olen hulluks läinud ning küsisid tõsiste nägudega: „Kas sa ikka tead, mida sa teed?" Ausalt öeldes polnud mul aimugi, mida ma teen! Aga ma teadsin, et Jumal tahab, et lähen, ja armastus mu südames Tema vastu on suurem kui kangekaelsus või hirm. Sellegipoolest oli veel hulk probleeme, mis vajasid lahendamist. Esimene neist puudutas raha. Õppisin siis keskkoolis ning mu perekonnal puudus võimalus mind toetada. Samas teadsin (või vähemalt lootsin), et Jumal rahastab ise oma projekte. Koguduse pastorid olid mulle algusest peale öelnud, et kogudus toetab reisile minejaid. Ühel pühapäeval tehtigi korjandus. Kui raha pärast kokku loeti, ei katnud toetus mitte ainult reisikulusid, vaid ma sain endale osta ka uue jope! Jumal mitte ainult ei varustanud mind, vaid õnnistas ülevoolavalt. Lõpuks jõudiski kätte päev rongile astuda. Eestist läks konverentsile 21 inimest erinevatest linnadest ja kogudus­ test. Nii kui meie grupp kokku sai, oli kõigile selge, et Jumal on meid kokku toonud. Ei olnud hetke, kus üle rongi ei kostnuks naerulaginat. Selliste suhete tekkimine 6

nagu meie grupis reisi lõpuks kujunesid, võib võtta aastaid. Omavahe­ line osadus muutis mind rohkem, kui oleksin osa­ nud aimata. Ma õppisin iseennast ja Jumalat näge­ ma täiesti uues valguses. Probleemid ja haigetsaa­ mised, mis olid mind aastaid vaevanud, said lahenduse. Ajal, mil tund­ sin end hästi, naersin ning n autisin lahedat selts­ konda, tervendas Jumal mu südant. Kõik need erinevad sugu­ lasrahvad, kelle olemas­ Armastust saab väljendada isegi ilma keeleoskuseta... Foto: Jo e l Aulis olust ma varem ei tead­ n ud, kuuluvad m itte ainult soome-ugri, vaid ka Jumala perekonda. Ü h tsust ning Jum ala ligiolu, mis valitseb paikades, kus Tema rahvas üksm eeles koguneb Teda teenima, ei ole võimalik sõnadesse panna. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et kõik, kes käisid 2006. aastal Komimaal noortekonverentsil, võisid lahkuda teadmisega, et Jumal ise on kõndinud nende keskel. Kummaline, kuidas me kristlastena teinekord piirame Jumalat pealtnäha “vaimuliku" tegevusega. Me arvame, et Ta tegutseb siis, kui palvetame või Teda ülistame. Ometi on Jumal suurem kui meie ajagraafikud või plaanid, suurem kui meie sõnad. Lõpuks oleme ikkagi meie need, kes Tema plaane järgivad, mitte vastupidi. Ka sellel konverentsil oli nõnda. Selleks et tajuda Jumala kohalolu, ei pidanud eriliselt pingutama. Jumal oli igas vestluses, naljas, laulus ja vaikusehetkes. Lahkusin Komist rõõmuhõiskega, teades kindlamini kui kunagi varem, et minu Jumal on suur!

Misjonireiside loomulikuks osaks on nii rõõmujoovastus... Foto: Silver Koit ...kui lahkumiskurbus. Foto: Piret Kõiva

Kõige tugevam alt olen Jum ala ligiolu kogenud mitte koguduses ega oma "palvekambris", vaid koh­ tades, mida peetakse Juma­ last kaugeks. Kui ma ei oleks oma uhkust alla neelanud ning Talle „jah" öelnud, ei oleks ma ilmselt võim eline tegem a oma tööd täna. Arvasin, et see jääb minu ainukeseks visiidiks Vene­ maale. Enam ei olnud ma selles küsimuses nii põik­ päine, kuid ma poleks osanud oodata, et kõigest aasta hiljem sõidan jälle rongiga Moskva poole. Seekord läksime väiksema grupiga Komimaa pealin­ na Sõktõvkari koguduse lastelaagrisse abilisteks. Minu esimene visiit Komisse oli selle võrra lihtsam, et enamiku ajast olin ümbrit­ setud eestlastest. Seekord aga pidin silmitsi seisma väljakutsega - kuigi saan vene keelest veidi aru, ei oska ma kõnelda peaaegu sõnakestki. Et mõista selle väljakutse suurust, on olul­ ine teada - olen inimene, kellele meeldib rääkida. Nüüd aga Jumal justkui lukustas mu suu!

Rahvuslik käsitöö on komi laste hulgas au sees. Kasetohust korvi­ keste meisterdamine lastelaagris. Foto: Jo e l Aulis

Seiklustest igal juhul puu­ du ei tulnud! Et ma (jälle!) otsustasin kaasa minna v iim a sel h etk e l, p id in rongis olema eraldi vagu­ nis. Moskvasse sõites jaga­ sin kupeed ühe toreda vene perekonnaga. Üsna alguses sai neile selgeks, et ma ei räägi vene keelt hästi. Sel­ lest hoolimata päästsid nad mu naha piiri ületades. Piirivalvur korjas meie passid enda kätte, lasi kiirelt silma üle ning küsis kogu kupee seltskonnalt, mida me Eestis tegime. Pereisa võttis jutuotsa kohe

enda kätte ning rääkis, kui tore oli puhata vanaem a juures. M ina istusin vaikim isi naeratades. Pärast mõnda sõbralikku nalja lahkus piiri­ valvur meie kupeest ning pereisa vaatas mulle muiates otsa ning küsis: „Noh, sa käisid ka vanaema juures? Kuidas oli?" Ma ainult naersin seepeale. Ka sellel reisil olev tiim oli erakordne - me saime kiiresti headeks sõpradeks ning ootasime põnevusega, mida Jumal reisil tegema hakkab. Kohapeal käisime esimestel päevadel ühes külas evangeeliumi kuulutamas ning peagi oligi aeg laagrisse minna. Laager toimus väikeses külas, mida ümbritses täiesti maaliline maastik - mets, jõgi, mäe­ nõlvad. Igal hommikul kell 7 palvetasime keset seda ilu koos laagri juhtidega. Jumal ei vaja alati sõnu, et meiega suhelda. Juba esim esel päeval olin üm britsetud 5 -1 0 aastastest tüdrukutest, kes sõna otseses mõttes rippusid mul kaelas. Ma palvetasin nende eest terve laagri vältel. Teen seda siiani, sest Jumalal on tõesti üks eriline plaan komi rahvaga. Hämmastav on näha, kuidas Jumalat ei takista vaesus, puudus või haigus. Pigem on asi vastupidi - enamjaolt takistab Tema tööd meie uhkus, individualism ja hoiak, mis veendunult üritab väita: „Mina saan ise oma eluga hakkama!" Mõnikord on raske mõista Jumala plaani meie elu jaoks. Inimestena tahaksime saada mingi­ sugustki garantiid, et kõik läheb ikkagi hästi. Me otsime stabiilsust ning nii palju kui võimalik väldime ebamugavust. Ometi ma ei näe, et Jeesus, keda ma soovin järgida, kutsuks mind turvalisesse või rutiin­ sesse ellu. Pigem tundub mulle, et Ta ootab, et Teda usaldades astuksin mõnikord lausa hullumeelseid samme. Küsimus on selles, kas ma julgen Teda sellel teekonnal järgida. Tõsi, mõnikord on mu süda täis kahtlusi, kuid Jeesus ei küsi mult iialgi: „Kas sa suudad mind järgida?" Tema küsimus on: „Kas sa tahad mind järgida?" Ma ei tea, kas ja millal ma end jälle Moskva rongilt leian. Aga ma tean, et see, millise siirusega need 40 last laagris Jumalat ülistasid, millise pühendumisega juhid neid lapsi teenisid ning millise erilise armastusega taevane Isa neid inimesi armastab, jääb mulle elu lõpuni südamesse. Hanna-Kerli Metsala

Pärast Tallinn-Moskva rongist väljumist kulub ära väike massaaz. Foto:Küllike Evartov 7

Kui suurepärane on olla soomeugrilane! - Elupuu.org evangeelne projekt Elupuu.org tegijad tööhoos. Fotod: Mark Nelson

ELUPUU Elämän puu (soome k) _.

...

Olom pu (komi k)

Väljaande “Hõi­ murahvaste aeg" lugejail on kind­ lasti huvitav teada, et avatud on uus kristlik inter-

neti kodulehe.

Ulon pu (udmurdi k)

külg Elupuu.org. Selle tegijate ees­ Ilysh pu (niidumari k) märgiks on jul­ g u stad a V en e­ maa Föderatsioo­ ni territooriumil elav aid so o m e-u g ri rah v aid ja pakkuda neile kultuurilist, sotsiaalset, p s ü h h o lo o g ilis t ja v a im u lik k u väljundit. Elupuu.org on mõeldud virtuaalse kohtumispaigana, kus hõimurahvad võivad arutleda oma kultuuri ja traditsioonide üle, rääkida hobidest, spordist, muusikast, kirjandusest jne. See on paik, m ille eesm ärk on keskenduda soome-ugri rahvaste ja nende kultuuride ilule ja sellele, milline eesõigus on olla osa millestki väga väärtuslikust. Elupuu.org esmane suhtluskeel on vene keel, mis toimib praktikas Venemaa Föderatsiooni territooriumil elavate soome-ugri rahvaste oma­ vahelise keelena. Lisaks sellele on teatud hulk m aterjali iga rahva em akeeles. Sellisel kujul täidab Elupuu.org kahte olulist eesmärki: julgustab seni eraldatud etniliste kogukondade omavahelist tihedamat su h tlem ist ja sam u ti ju lg u sta b kasutama oma emakeelt. Osa materjali kodulehel Elupuu.org tõlgitakse eesti, soome, ungari ja inglise keelde, edendamaks rahvaste­ vahelist mõistmist, küünarnukitunnet ja kaasaelam ist m eie Venem aal elavate sugulasrahvaste käekäigule.

Miks just Elupuu? Sõnad Elu ja puu on sarnased mitmes soome-ugri keeles. Et eestikeelne sõna

8Z

on juhtum isi vorm ilt kõige lihtsam, siis valitigi ju s t see ra h v u s ­ vahelise kodulehekülje nimetuseks. Sellegipoolest tähen­ dab pu u d m u rd i ja niidumari keeles mitte elavat puud, vaid (sur­ nud) puitu (kasvav puu on udmurdi keeles pispu ja n iid u m a ri k e e le s pushengge). Ulon pu “elav puit" - on ilmselge vastuoksus nimetuses, kuid samal ajal tekkiv uus tähendusevarjund meie konteks­ tis täiesti sobilik. Looduslik, peitsimata ja värvimata puit on traditsiooniline soome-ugri käsitöömaterjal. Kahjuks on mitmed soome-ugri rahvad hääbumas koos oma trad itsioon id e, kultuu ri ja keelega. Kas on nemadki nii nagu voolitud ja kaunistatud puitlusikadki lihtsalt üks surnud puit? Kas see puit võib veel elavaks saada? Kas midagi, mis tundub elutu, ilma lootuse ja tulevikuta, võib puhkeda uuele elule? Meie usume, et see on võimalik. Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja! Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. (Jesaja 11:1-2) Elupuu.org tahab tuua uut elu soomeugri kogukondadesse, tuletades neile meelde, kui kaunis ja hinnaline on nende kultuur ja keel. Just nagu kirjutas heebrea prohvet Jesaja, võib ka vanast kännust tõusta noor võsuke Issanda väe läbi. Elupuu.org on kristlik kodulehekülg, mis räägib, kuidas evangeeliumi sõnum võib tuua päästmise soomeugri rahvastele. Ehk parafraseerides teist heebrea prohvetit Hesekieli, kes vaatas kuivanud luude orgu, võime ka m eie küsida: “Kas need puust

käsitööastjad võivad ellu ärgata?" ja kõikväeline Issand vastab: “Vaata, ma toon nende sisse vaimu ja te saate elavaks!" (Hs 37:3-5) Hõimurahvaste Aeg küsis ajakirjanikelt, kes hakkavad koostama kodulehe­ külje materjali, mida Elupuu.org võiks tähendada nendele rahvastele. Tatjana (Udmurtia): Arvan, et see soomeugrilaste internetiprojekt on Udmurtiale kindlasti vajalik. Sihtgrupiks on noored, samuti intelligents, kes otsides teed oma keele ja kultuuri säilitamiseks, pöör­ duvad interneti poole. Meie portaali kaudu saavad nad teada Kristusest, koos kultuuri säilitamisega võtavad vastu isikliku pääste. Meeldib, et siin ei ole ainult kristlikud uudised - see ei tõuka eemale uskmatuid inimesi. Larissa (Mari-El): Internet on viimasel ajal saanud vaieldam atult üheks tähtsam aks vahendiks Jumala Sõna jõudmisel erinevate rahvasteni. Nende seast ei jää kõrvale ka mari rahvas. Minu arvates tõmbab see portaal endale Mari-Eli territooriumil elavate rahvas­ te, esmajoones maride tähelepanu järgmistel põhjustel: 1. Kasvanud on inimeste arv, kellele interneti kasutamine ei valmista raskusi. See on mugav suhtlemis-

5. Selline soomeugrilaste suhtlemisruum k u ltu u risi­ demete alusel ühen­ dab inimesi. Tatjana (ErsaMordva):

vorm, pole vaja isegi kodunt välja minna. 2. Maridele pakub kindlasti huvi võimalus tutvuda hõimurahvastega ja see, et on koht ka emakeele jaoks. 3. Peamine - räägitakse ka kristli­ kust usust, Kristusest, kes on ainus tee taevasse. Kuna paganlus on viimasel ajal tugevasti kasvanud, on vaja tuua neid Kristuse juurde miks mitte interneti kaudu. Olga (Komi): 1. Interneti abil me jõuame noorteni, sest Komis on interneti külastajaiks peamiselt just nemad. 2. Jõuame piiratud võimalustega inimesteni (invaliidid). 3. Komimaal on kooliprogramm, m ille jä rg i jõuab in tern et ka küladesse maalasteni.

P ro jek t ü hendab soomeugrilasi üle maailma. Ühise kul­ tuuri kaudu on või­ malus tutvuda meie maa teiste elani­ kega. Meil kõigil on, mille üle uhke olla. Aitäh kõigile, kes selle projektiga on seotud. Vera (Udmurtia): Projekt annab inimestele võimaluse teada saada Kristusest, eriti noore­ male põlvkonnale, kellele internet on isegi reaalsem kui tavaline maa­ ilm. Nad veedavad seal sõpradega suheldes palju aega. Arvan, et eriti tähtis on see udmurdi noortele, sest viimastel aastatel on keel, kultuur ja sellega seonduv eriti linnades kaotsi minemas. Seda enam, et paljud udmurdid häbe­ nevad oma rahvust. Nad võivad näha, kui suurepärane on olla udmurt, et see pole häbiasi, vaid on im etlusväärne. Soovin, et nad suudavad armastada ennast ja oma rahvast nii, nagu armastab neid Jumal.

4. Meie regioonidest saavad teada inimesed Euroopa maades.

Turba kogudus on juba aastaid misjonäre toetanud.

MISJON

Usume et iga kogudus peaks pühenduma sellele, et mõjutada eri­ nevaid inimgruppe ja rahvusi. Kui kogudusel ei ole parasjagu kedagi välja läkitada, on võimalik toetada neid, kes on juba misjoni­ tööl. Oleme saatnud inimesi ka lühiajalistele misjonireisidele. Mida see meile on andnud? • Paljud misjonärid erinevatest maadest on õnnistanud meie kogudust. • Kuulates misjonireiside raportit sellest, kuidas Jumal on tegutsemas teiste rahvaste juures, oleme rõõmustanud koos nendega. • Oleme õppinud mitte ainult saama, vaid ka andma, ja kogenud Jumala ustavust, kes on täitnud koguduse vajadused. • Misjonitöös osalemine annab südamesse rahu, sest sellega täidame Jeesuse käsku. Konstantin Arpiainen EKNK Turba koguduse pastor Misjon paneb silmad särama nii minejail kui neil, kelle juurde minnakse. Foto: Ardo Pärna

Mark Nelson

EELK Simuna kogudus

Misjon.ee ja uus misjoni palvelist Www.misjon.ee on uus eesti välismisjoni portaal, mis muu hulgas hõlmab ka mitmeid hõimurahvaste projekte, sisaldab misjonäride biograafiaid, foorumeid ja blogisid. Samuti pakub misjon.ee võimalust palvetada misjonitöö eest, liitudes meie m isjoni palvelistiga. Vahendame teile lühikese e-kirja kujul regulaarselt palvesoove nii meie hõimurahvaste misjonipartnerite kui ka teiste eesti välismisjonäride olukorrast või vajadustest tulenevalt nende aktuaalseid palvevajadusi. Listiga liitumiseks saatke tühi e-kiri (htm l e-kirjadega võib esineda listiprogrammi konflikt) aadressile majordomo@misjon.ee. Kirja tekstiboksis kirjutage ainult subscribe palve ja oma e-posti aadress, sest tegemist on automaatse süsteemiga.

To:

Majordomo@misjon.ee

Subject:

Subscribe palve soome.ugrilane@mail.ee

Anu Väliaho tugikoguduseks olemine on andnud meile tunde, et oleme osa millestki suuremast. Maakoguduste kahanemise põh­ juseks pole mitte vale teoloogia või muu säärane, vaid kurb tõsiasi, et inimesi jääb maal aina vähemaks. Simunas pannakse juba poodki kinni. Anu on siitkandist pärit. Palvetame tema eest igapühapäevasel jumalateenistusel, inimesed annetavad tema töö heaks. Tänu Anule on hõimurahvastega seotu saanud meile tuttava­ maks, orienteerume teemas ning oskame ühe või teise asja kohta sõna võtta. Näiteks meie peres teavad kõik, et Vene värvides suusataja Vassili Rotšev on komi rahvusest. Sirje Aavik EELK Simuna koguduse misjonisekretär

9

Ligi 15 aastat Venemaal Ingeri Evangeelses Luterlikus Kirikus töötanud Jukka

Repo on

näinud märkimisväärset osa sealsete

kristlaste kogunemiskohtadest. Nähtu on ajendanud teda mõtisklema teemal

tuleviku kirikuhoone.

Milleks ehitada kirikut? Oma esimese jutluse pidasin 1991 Gattšina maakonnahaigla fuajees kogudusele, kellel polnud kirikut. Olen lugematuid kordi jutlustanud kultuurim ajades, rendipindadel, ehitu splatsid el. Su rn u aiateen istustele saab koguneda ainult suvel ilusa ilmaga. Nii olen seda meelt, et kogudus vajab jäiste tuulte vastu kehakatet. Vaimulikuks õnnistati mind täna­ päevaste materjalide ja meetoditega ehitatud, 1992. aastal valminud Koltuši traditsioonilises basiilikas, kus on üsna suur saal, aga kõrvalruume võiks olla rohkem. Türö Püha Johannese kirik on ehitatud 1831. Plusspoolele jäävad suurus, väljanägemine, ajalugu ja asukoht. Miinuspoolel on ülalpida­ m iskulud n in g kõrvalruu m ide puudumine. Saali köetakse ainult veidike pühapäevaks, aga kütte­ kulud on 30% koguduse aasta­ eelarvest.

üleval: Koltuši kirik keskel: Türo kirik all: Hietamäki kirik

Hietamäki koguduse barokkstiilis kiriku plussid on mitmesuguste ruumide olemasolu näiteks laagrite korraldamiseks. Samas ei näe 1995. aastal valminud hoone kiriku moodi välja, vaatamata kellatornile, mis püstitati sam asugune, nagu oli olnud vanal kirikul. Küttekulud võtavad 22% aastaeelarvest, nädala sees ei köeta. Hietamäki kogudus tõusis tuhast Ingeri kiriku algse visiooni kohaselt, et kõik ajaloolised kogudused tuleb ellu äratada. Vahepeal paistis, et siia kulutatud ressursse oleks ehk olnud mõist­ likum kasutada kuskil mujal Vene­ maa avarustes, sest kiriku ümbruses oli asustus hõre ning pealegi pääses siit ka teistesse üm bruskonna kirikutesse. Tänavu veebruaris seda paika külastades selgus aga, et vahetult kiriku kõrvale on kerkimas uuselamurajoon! Mordva mokša-ersa kirikut ehitati

10

1996-2001. Ehitajateks olid 100% kohalikud, mille tõttu on ehitis koguduse liikmeile väga südame­ lähedane. Asukoht ja gaasiküte on korralikud. Koguduse vaim ulik M ikiž M išini sõnul m oodustas olulise osa ehitustööst abitaotluste kirjutamine kohalikele firmadele, mis võimaldas tehaste juhtkon­ dadele ühtlasi Jumala sõna kuulu­ tada. Mišini inseneriharidus ja kogemused olid ehitusel suureks abiks. Kõigepealt osteti väike maja, kus koguneti jumalateenistustele. Samal ajal ehitati tasapisi kirikusaali. Praegu tegutseb endine kogunemissaal kantselei ja käärkambrina. Kütteks kulub 6% eelarvest. Mordva Velmema kirik valmis 2003 kohaliku arhitekti jooniste järgi, teostas kohalik ehitusfirma „võtmed kätte" põhimõttel. Finantsid tulid So om est n in g sealsed eh itu sspetsialistid olid oma kogemustega abiks. Koguduse liikmetel hoone aga nii südame küljes pole kui eelmise näite puhul. Ehitamise ajal koguneti üüripindadel. Plussideks on siin asukoht, soodne gaasiküte, kõrval­ ruumid. Suureks m iinuseks on projektis peatähelepanu pööramine viimistlusele, samal ajal kui majas leidub hulganisti kasutamata ruut- ja asjatult köetavaid kuupmeetreid. Küttekulud võtavad 10% aasta­ eelarvest. Sodderi kogudusemaja on näide tagasihoidlikum atest rajatistest. Endise kaupluse ruumides kogu­ nevad iga päev mitmed väikerühmad, reedeti toimub noorteõhtu. Pühapäeval on jumalateenistus ja leerikool. Arvestades küla üldilmet, pole paremat kirikut vajagi. Koha­ liku vaimuliku sõnade järgi „me peame kuulutama Jumala Sõna ning seda saab väga hästi teha ka tagasihoidlikes ruumides". Kütte­ kulud koos majahoidja palgaga on 450 eurot aastas. Hoone seinal seisab tekst: „See kirik on sinu j aoks". Kirikut ehitama hakates tuleb sel­ geks teha, mida kogudus vajab pikemas perspektiivis ning mida saab endale lubada. Prioriteedid on tarvis paika panna: mis on koguduse tegevuse juures kõige tähtsam? Postateistlikus riigis kogunevad sam as paigas trad itsioon i alal hoidnud vanaemad, nüüdisaegse

te o lo o g ilise v ä lja õ p p e saanud värsked vaimulikud ning ateismi taustaga noored. Kuidas lahendada traditsiooni ja tänapäeva vaheline pinge? Kuidas tajutakse sakraalruumide pühadust? Kas tasub plaanida ruume, kus juuakse ka kohvi ning müüakse kasutatud riideid? Kas kirikusse võib ehitada käimla? Räägitakse vanast ingeri memmest, kes tuli vaimuliku juurde pihile, sest sissetoodud väljakäik vaevas hin­ ge... Säärased küsimused tuleb koguduse karjasel, liikmetel ning arhitektil üheskoos juba algetapis selgeks rääkida. Võib ju tunduda, et traditsiooni pole vaja muuta, aga noortega vesteldes selgub, et nende ettekujutus traditsioonist on: küm­ mekond memmekest külmas ruu­ mis. Venemaal on levinud mõtteviis, et kodudes kogunevad ainult lahk­ usulised. Kuidas annab ehitis märku, et tegemist on just kirikuga? Kas see, et õigeusu kirikuid rajatakse siia­ maani traditsioonist kinni pidades, mõjutab ka teiste koguduste ehitus-

kava? Millised elemendid peavad kiriku juures kindlasti säilima ning milles võib tingida? Kui hoones oleks peale saali ka kõrvalruume, siis kuidas teeniks see kiriku misjoniülesannet? Kuidas teha kirikuhoonet, mis oleks koguduse rah akotile sobiv ka kaugemas tulevikus? Külastasin kord kogudust, kus hakati kirikut ehitama. Ainuüksi maalapi üüriks oleks läinud aastas igalt koguduseliikm elt ühe kuupalga suurune summa, kui raha poleks tulnud välismaa sponsoreilt. Lähikonda oli ehitatud teise konfessiooni kirik, kuuldavasti olla see liiga suur ning kütmisega olevat raskusi. Ehkki plaanitav kirik oleks tulnud veel 2-3 korda suurem, ei muretsetud võima­ like küttekulude pärast ü ld s e . Õ igeid vastuseid pole teadagi olemas. Iga kirik on isikupärane Issanda hoone. Tulemus oleneb koguduse suurusest, võimalustest, paiga ajaloost ning elanikest.

Hea kiriku tunnused: - asub asula keskel; - sisaldab kõiki tegevuseks vajalikke ruume; - sobiva suurusega maksimaalselt ärakasutatud ruume saab hiljem laiendada; - soodsaid ja vastupidavaid materjale võib paigaldada ka talgutööna; - ülalpidamine on kogudusele jõukohane; - eristub kirikuna ülejäänud arhitektuurist.

Jukka Repo Fotod: Jukka Repo erakogu

üleval: Mordva mokša kirik keskel: M ordva Velmema kirik all: Sodderi kirik

Misjonitööst EMK Tallinna koguduses kimisväärset mõju: nende usk on saanud tugevamaks MEIE Olen tänulik Jumalale, kes inspireeris EMK ja pannud neid rohkem palvetam a kom ide, KOGUDUSE Tallinna kogudust ehitama uut pühakoda, udmurtide ja hantide eest, kellega on tekkinud MISJON kus lisaks kirikusaalile oleks koguduse tööks isiklikud kontaktid. Kogudus on misjonireisidest osa vajalikud abiruumid ja teoloogiline seminar uute töötegijate saanud slaidiprogrammide ja jutustuste kaudu ja see koolitamiseks. See idee hakkas idanema ja materialiseerus innustab kogudust neid reise jätkuvalt rahaliselt toetama ja lõpuks hoonena, mis sai nimeks Balti Misjonikeskus. Juba palvetama hõimurahvaste eest. Suursündmuseks võib ehituse alguses tekkis mõte: miks mitte koolitada inimesi, pidada Eesti Evangeelse Alliansi korraldatud hõimukes oleksid valmis kandma Kristuse armastuse sõnumit ka rahvastele pühendatud konverentsi Tallinnas Balti väljaspool kodumaad. Miks mitte koolitada inimesi Lätist, Misjonikeskuses 15.-18. märtsini 2007. Misjonitöö on Leedust ja Venemaalt, kaasa arvatud soome-ugri hõimu­ kandnud head vilja, millest annab tunnistust tõik, et EMK rahvaste seast? Nüüdseks on koguduse esialgsed unistused Teoloogilises Seminaris on õppinud või õppimas paljud saanud reaalsuseks. Mitmed koguduseliikmed ja töötegijad üliõpilased teistest riikidest ja rahvustest (lätlased, on saanud hea teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse EMK leedulased, venelased, soom lased, kom id, handid, Teoloogilises Seminaris, koostöös seminariga on koguduse ukrainlased jt). liikmed saanud käia lühiajalistel misjonireisidel soome-ugri Toomas Pajusoo, EMK Tallinna koguduse pastor rahvaste seas. Need reisid on avaldanud osavõtjaile mär11

Ülevaade soome-ugri keeli kõnelevaist rahvaist Kaardilt puuduvad väljasurnud keeled: kamassi (1996), merja, muromi, koibali, motori, taigi, karagassi, sojoodi (viimased on kõik lõunasamojeedi keeled). Üksmeel puudub bessermani, šokša, wõro (ning miks ka mitte setu) ja mõne muu keele/murde/erikuju osas. Ajalooliselt on mõjutanud uurali keelte saatust ennekõike kliima (külmemaks) muutumine, mis on tekitanud ulatuslikke rahvaste rändeid, segunemisi ja keelevahetust ning ka väljasuremist. Viimasel paaril aastatuhandel (eriti just eelmistel sajanditel) on soomeugrilasi mõjutanud just slaavi hõimudega kokkupuude ning ülem inek vene keelele.

12

•••••

ei ole ohustatud

•••oo ohustatud ••ООО tõsiselt ohustatud •oooo Emakeele kõnelejaid

Г "

turja

Rahvaarv

14 500 000

14 500 000

Handi

13 568*

28 678*

•••oo

Mansi

2746*

11 432*

••ooo

Udmurdi Sürjakomi Permikomi Ersa(mordva)

463 837* 217 316* 94 328*

636906* 293 406* 125 235*

614 260*

843 350*

•••oo

604 298*

•••oo

•••oo •••oo •••oo

Mokša(mordva)

V O LG A

Niidumari

sölkupi LÄ ÄN E­ M ERE

SA A M I (Lap i)

451 033*

Mäemari

36 822*

Soome

5 500 000

5 500 000

Eesti Karjala, Livvi (Aunusekarjala), Lüüdi Vepsa

1 000 000

1 000 000

52 880*

93 344*

5753*

• ••••

Mordva, Baškortostani, Tšuvaši ja Tatarstani VR, Nižni Novgorodi, Samara, Penza ja Orenburgi obl Mari Eli VR, naaberalad, Baškortostani,Tatarstani VR, Jekaterinburgi, Permi obl Mari Eli Vabariik Soome, Rootsi, Norra; Peterburi ümbrus, Karjala VR (Venemaa) Eesti

••ooo

Karjala VR, Leningradi ja Vologda obl Peterburi ümbrus Soome lahe lõunakallas, Leningradi oblast Kura poolsaare tipp, Riia jt linnad (Läti)

362*

327*

••ooo

73*

•oooo

Liivi

üksikud

20

Põhjasaami Luulesaami Lõunasaami Piitesaami Uumesaami Turjasaami, Kildini Inari

15 000 2000 500 10-20 10-20 787*

10

Permikomi AR

8240*

60*

Akkalasaami

Udmurdi VR, naaberalad Komi VR, naaberalad

Karjala VR, Leningradi ja Tveri obl

Isuri

Kolta

Handi-Mansi, Jamali Neenetsi AR, Tomski obl Handi-Mansi AR, Jekaterinburgi obl

•••oo

Vadja

400 500

Asuala Ungari, Rumeenia, Slovakkia, Ukraina, Jugoslaavia

Ungari

UGRI

PERM I

Ohustatus (UNESCO)

peaaegu kadunud

80 000

•oooo •••oo

Norra, Soome, Rootsi põhjaosa

••ooo ••ooo •oooo •oooo ••ooo ••ooo

Rootsi ja Norra põhjaosa

••ooo

Sevettijärvi (Soome), üksikud Koola ps lääneosa

•oooo

Koola poolsaare idaosa

Norra ja Rootsi keskosa

Koola poolsaare idaosa Inari (Soome)

Vene Föderatsiooni 2002.aasta rahvaloenduse alusel ** Saamide täpset arvu on raske kindlaks teha, sest nad elavad neljas riigis (Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal) *

http://www.helsinki.fi/~tasalmin/nasia_reportMmWSMansi http://www.helsinki.fi/~tasalmin/europe_report.htmWSSami 13

Minu elu Komimaal - vangilaagrid ja Jumala rahvas

Eesti Metodisti Kiriku 2007. a. suvekonverentsi misjoniõhtul. Vasakult: Rauli Lehtonen, Päivo Kasekamp abikaasa Vaikega ja Joel Aulis. Foto: Mark Nelson

Komi Kristliku Kiriku noortepastor Aleksei Ljachenkov astus külaliskõnelejana üles Eesti M etodisti Kiriku 2007. aasta suvekonverentsi misjoniõhtul. Oma sõnavõtu lõpetas ta tänuavaldusega nendele misjonitiimidele, kes on juba Eestist komide juures käinud ja kutsus kõiki soovijaid üles tulema komi kirikule appi. Vastuseks tema lõppsõnale tõusis kepi najal püsti lumivalge peaga elatanud mees ning pilku koguduse poole heites teatas aastatest kulunud häälel: "Mina olen valmis minema. Kes saadab mind Komimaale?" See oli P ä iv o K a s e k a m p , pensionipõlve pidav metodisti pastor, kelle armastus komi rahva vastu sai alguse väga raskel kannatuse ja tagakiusu ajal sealses vangilaagris.

Kuidas sattusid esimest korda Komimaale? Komimaale ei läinud ma vabatahtlikult, sattusin sinna sõjavangina. Sõja käigus viis tee mind Saksamaale, edasi Poolasse, kus Sileesia lahingutes jäin venelaste kätte vangi. Eesti poisid koguti kokku, pandi 1945. aasta sügisel vagunisse ja viidi Venemaale. Reis kestis umbes kuu aega kuni Moskvani, siis suundusime põhja poole. Maailma kaarti tundes sain jaamanimede järgi aru, et sõit läheb Arhangelski poole. Kuid Arhangelskisse me ei jõudnud, juba poolel teel pöördus rong loodesse Kotlase suunas. Teadsin, et Kotlasest raudteed edasi ei lähe ja arvasin, et see ongi meie sihtpunkt. Kui aga reis päevade viisi jätkus, selgus, et sõja ajal oli Stalin lasknud poola ohvitseridest sõjavangidel ehitada raudtee Vorkuta söebasseinideni. Teel kohtasime palju ehitajatest vangide laagreid, mis olid juba tühjad. Jõudsime Petšora jõeni, mis on viimane Põhjamerre suubuv suur jõgi enne Uurali mägesid. Jõe ületuskohal rongisõit lõppes, meie vangide grupp laaditi üle jõepraamile ja suunduti lõuna poole. Raudtee oli pikka aega olnud hõivatud Saksamaa tühjaksvedamisega. Tühjaks ei tehtud mitte ainult ladusid, maha võeti isegi kõrgepingeliini postid, kaevati välja gaasitorustikud. Mööda maad aeti loomakarju, sõitsid autode kolonnid - ikka ida suunas. Seetõttu polnud varem raudteel vangide jaoks ruumi ja sõit mööda jõgegi läks lahti alles sügisel, kui jõgi hakkas kattuma jääga. Väiksesse Kerta asulasse Komimaal Petšora kaldal tuli sõita vastuvoolu. Jääkamakad ujusid ümberringi, jäime jäässe kinni, enam polnud võimalik edasi sõita. Kaldal oli üks sovhoos, kus asus uus betoonist loomalaut: sinna pandi meid elama. Ülejäänud 100 km Kertasse pidime minema jalgsi. Ööbimisvõimalusi polnud mujal kui komi külades, ümberringi oli ju taiga. Valvurid tagusid püssipäradega uksed lahti ja meid pandi sundkorras ööbima. Nii sattusin esimest korda kokku komidega. Kokku oli meid umbes 400 eesti meest, keda viidi väikeste gruppidena. Viimasel ööl, kui olime metsas lõkke ääres, varises üks eesti poiss kokku. Valvurid 14

sundisid kuuel mehel teda õlgadele võtma, ja üsna saabumiskoha lähedal noormees suri otse meie õlgadel. Kertas oli väike söekaevandus. Kaevandatud süsi veeti jõekaldale, et see navigatsiooniperioodil praamiga ära viia. Sattusin sinna 1945. aasta lõpus, mind pandi tavalisse kriminaalvangidele laagrisse. Meie tööjõudu kasutati veel järgmisel suvel heinatööl ja sügisel kartulivõtmisel. Et meid polnud ametlikult süüdi mõistetud, siis kavatseti meid sügisel praamile panna ja Eestisse vedada. Juhtus jälle sama lugu - jäime jäässe kinni. Puksiiri kapten oli purjus, sõitis madalikule ja nii olimegi jääs kinni. Meil oli kaasas kahe päeva toidumoon - nii kaua pidi sõit kestma. Et väljasõit kaks päeva venis, siis oli minu moon juba otsas, kui sõitma hakkasime. Lamasin praami põhjas, olin ühe päeva täiesti söömata olnud. Teise päeva hommikul palvetasin (oskasin juba pöörduda Jumala poole). Lõpetasin Meie Isa palvega, kus on sõnad, et meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Mõtlesin, et täna on see palve küll vaid formaalne, sest taigas leiba ei ole. Kas Jumal peaks taevasse luugid tegema....? Mõne aja pärast väljus kajutist valvur, kes vastutas meie 40-liikmelise grupi eest. Ta tuli alla trümmi ja küsis grupivanemalt, kes selles grupis on kõige nõrgem. Mees vaatas ringi, ta silmad jäid minule peatuma, näitaski näpuga minu peale. Siis vangivalvur tuli ja andis mulle pool pätsi leiba. Nii olen üle elanud selle, et Jumal võib ka kõrbes leiba anda! Siis õnnestus valvuritel meid kaldale saada. Olime metsikus taigas, kust tuli veel umbes 100 km jalgsi minna. Kuna tee läks kodumaa poole, ei olnud kellelgi tahtmist metsas kükitada - igaüks läks, nagu jaksas. Siis juhtus sündmus, mille käigus sattusin komi inimestega kokku hoopis teistsugusel viisil. Kohast, kus meid kaldale pandi, oli 15 km jalgsi kuni järgmise kolhoosini. Seal öeldi, et tuleb ööbida kultuuri­ majas, järgmisel päeval aga käia pikem maa, sest lähimas

1. Päivo Kasekamp. 2. Kaasvang Vabamäe matuserongkäik. 3. Üheksal söekaevanduses veedetud aastal oli ka oma hea külg maa all on karmidel talvekuudel tunduvalt soojem. 4. Päivo isa major August Kasekamp. Fotod: Päivo Kasekampi erakogust.

külas on vaid kolm maja ja ruumi peatumiseks nii paljudele ei jätku. Ühe oma sõbraga otsustasime samal õhtul ikkagi selle külani jõuda. Leidsime külakese suure jõe kaldal ning mõtlesime, kuhu koputada. Jumalat paludes läksime kahest majast mööda ja koputasime kolmanda uksele. Selgitasin oma vigases vene keeles, et oleme teel vangilaagrist kodumaale ja palume öömaja. Seal oli pere: naised, lapsed, noorukid, ainult mehi polnud. Nad arutasid midagi omavahel komi keeles ja lubasidki meil ööbima jääda. Meid pandi istuma laua taha, mis oli kuninglikult kaetud (riisisupp kanalihaga!), pärast juhatati meid ahju peale põdranahkadele magama. See oli nagu parim hotell! Hommikul anti veel süüa, keedetud kartuleid ja käkki saime taskusse kaasa. Niimoodi toitis mind Jumal komi külas, kasutades häid inimesi. Olen palves ikka mõelnud nendele sõpradele seal. Ega Jumal neid tasuta jätnud - mis nad mulle tegid, tegid nad Jeesusele. Kas komid on siis külalislahked? Loomulikult, nad lubasid meil jääda, võtsid kaks kaltsudes meest oma majja. Vangivalvurid ei olnud neid eriti saanud tülitada, sest liiguti suurtes gruppides, külas oli aga ainult kolm maja... Koževes anti meile toidumoona, pandi loomavagunisse ja sõit läks N arva poole. N arvas võeti noorem ate aastakäikude mehed maha, nende hulgas ka mind. Meid pandi tööpataljoni, koristama Narva linna varemeid, teised said Tallinnas vabaks. Mu tervis ütles seal üles, palju töötada ei saanud, nähtavasti tekkis kopsupõletik. Arstlik komisjon leidis, et olen kõlbmatu tööpataljonis töötamiseks. Nii lasti mind 1946. aastal koju surema olin siis 22-aastane. Isa oli vangistatud, ema teiste lastega läände põgenenud. Olid ainult sugulased, kes võtsid mind vastu, poputasid maal kanamunade ja piimaga.

Jumal andis 1947. aasta puhkuseaastaks, kosusin ja olin varsti jälle terve ning tugev noormeees. Teist korda olin Komimaal kümme aastat, pärast seda kui mind arreteeriti kui nõukogudevastast elementi. Käisin samas vaimus isaga, kes oli olnud Vabadussõja veteran, viimaseks auastmeks kindralmajor. Ta saadeti enne sõda Moskvasse "täiendõppele" koos terve rea kõrgemate ohvitseridega, et nad siin mässu ei tõstaks. Moskvas ta arreteeriti ja saadeti tribunali alla juulis 1941, ainus süü Vabadussõjast osavõtt. Isa mõisteti surma, kuid otsust täide ei viidud, ta pandi psühholoogilise terrori alla. Ta ootas kolm kuud surmaotsuse täideviimist surma­ mõistetute kambris, siis teatati, et see on muudetud vangistuseks. Isa tervis ei pidanud vastu, järgmisel aastal suri ta Saratovi vanglas. 1947. aastal olin sunnitud võtma vale nime, selle tõttu ei saanud ma aga dokumente ning elasin peidus oma tädi tagakambris. Hiljem sattusin kokku vanade sõprade "soomepoistega", jälle tekkis kirg võidelda, nii sattusingi KGB huviorbiiti. Kord, kui mindi arreteerima minu sõpra ühes külas, polnud teda kodus, hoopis mina viibisin seal teise sõbraga. Meid arreteeriti 1948 ja mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse. Prokurör ütles, et saadame teid sinna, kus 12 kuud on talv ja ülejäänud aeg suvi. Teekond sai alguse Pagari tänava ülekuulamistelt ja Patarei vanglast, kus olin veel tükk aega. Siis saadeti meid Leningradi jaotusvanglasse ja edasi suure tapiga uuesti Komi poole. Seekord sõitsime Vorkuta kanti Inta linna, kus oli avastatud söemaardla, mis oli küll väike, kuid prii tööjõuga tasus end ära. Räägiti, et seal oli umbes 30 000 poliitvangi. Tol ajal just tehti see rajoon poliitvangidele, kriminaalvangid viidi minema. Nii sattusin kümneks aastaks sellesse linna elama, üheksa nendest töötasin maa all. See ei tulnud mulle mitte

15

hukatuseks, vaid päästeks, sest maa-alustes käikudes oli kogu aeg kaheksa kraadi sooja. Seal võis elada. Kaevandus nr 1 ja vangilaager nr 1 Inta linnas - sellest sai minu kodu. Intas sai Jumal minuga rohkem tööd teha kui eelmisel korral sõjavangis olles. Mul oli seal ka hea sõber Priit Rannut, kes oli hiljem luterliku kiriku pastor. Juba tema isa oli Eesti ajal vennasteühingus evangelist ja vennastekoguduse Lõuna­ Eesti hoolekandja Tartus. Priit oli usumees ja kuulutaja ning varustas isegi meid vangilaagris Jumala Sõnaga. Kuidas see sündis? Mõned kaevureist olid vabakäigu­ vangid, kes elasid linnas korterites, nendele saatis Priidu isa postiga Piibleid meie jaoks. Kaevandusse tööle tulles panid nad Piiblid taskusse ja tõid kaasa, kuigi ei tohtinud. Minu Piibel oli saksakeelne, väike, õhukesel paberil. See oli mul peidikus madratsi sees. Nii saime varustatud Jumala Sõnaga. Vangistus oli nii mulle kui Priidule tegelikult seminari eest, muud seminari mul ei ole olnud. Mehi mahtus ühele narile viis, teisele sama palju, veel mõned taburetid ja oligi koosolek. Seminar oli see sõna otseses mõttes, sest laagrisse koondas Jumal ka oma sulaseid, kes oli vangi pandud Jumala Sõna pärast. Nad olid teeninud Ukrainas, kus seda ei tohtinud teha. Mõned said 10 aastat, mõned 25. Laagris oli üks poola rahvusest koguduse diakon, kes oli istunud 20 aastat. Kui ta oli 10 aastat ära istunud, kutsuti ta välja ning teatati, et 10 pandi veel otsa. Minu ajal ta vabanes vangistusest ja sõitis koju Ukrainasse. Viktor Belõhh, hilisem nelipühi piiskop Venemaal, oli see, kes mind vangilaagris ristis. Olime head sõbrad. Seal oli veel usu pärast kinni pandud mehi. Nad tabati palvekoosolekult kuskil kolhoosis ja ainult selle eest määrati neile 25 + 5. Meile oli õnnistuseks, et need, kes enne väljaspool tööd tegid, jätkasid seda ka vangilaagris. 1955. aastal sain vangilaagrist välja, võisin minna linna elama. Linnast lahkuda ei tohtinud. Kohapeal oli palju usklikke, enamik neist vangilaagris usklikuks saanud noored mehed. Oli ka naisi, kes olid vangis olnud. Vajasime oma palvemaja, selleks panime rahad kokku ja ostsime väikese maja Inta linnas. 1955. aastal viidi mind komandantuuri ja öeldi, et Moskvas on otsustatud - pean jääma kogu eluks Intasse elama. Kaks aastat hiljem anti ikkagi Nõukogude pass, mis tähendas, et võisin lahkuda. Kuid ma ei sõitnud ära. Mul ei olnud Eestis perekonda ja välismaale minna ei tohtinud, oli ka kahju Inta kogudusest ja sõpradest lahkuda. Ma olin juba kaevur ning sain palka, kui vabana edasi töötasin. Vajasin kapitali, sellepärast jäin veel sinna. Millal tulid lõplikult Eestisse? Kõigepealt käisin puhkusel n-ö luurel. Võtsin välja kahe aasta puhkuse, mis oli selles tsoonis ligi neli kuud. Kodumaal külastasin omakseid, kes olid mind aidanud. Külastasin ka kirikuid, sest olin nüüd usklik. Konfessioonide suhtes mul eelistusi polnud. Inta kogudus oli sisuliselt nelipühi kogudus, mis oli tol ajal Eestis

16

täielikult keelatud. Metodisti kirik oli esimene koht, kus mulle sõna anti. Minusugust meest oli vaja igale poole kogudustesse, sest oskasin laulda ja Sõna kuulutada. 1. jaanuaril 1958. aastal võtsin kaevandusest lõpparve, et valmistuda sõiduks Eestisse ja lõplikult kodumaale tagasi tulla. Kuidas kohtusid Vassili Popoviga ja missugune mees ta oli? Kohtusin temaga 1970. aastatel, kui ta tütre Nadjaga Eestit külastas. Nad valmistasid ette materjali komikeelse lauluraamatu jaoks. Popov käis Tallinnas, et siitkaudu saada kontakte välismaa koguduste vendadega. Vassili Popov oli lihtne usumees, kes teadis, mida ta tahtis. Ükskord külastas ta mind koos Nadjaga Rakveres, kus olin pastoriks. Nii sai meie tutvus alguse. Ta kutsus mind Komisse ja ma sõitsingi Sõktõvkari, nende kogudusse. Mäletan, et pärast jumalateenistust oli suur laud alumises ruumis. Keset lauda oli supikauss, igaühele anti lusikas nii tuli laua keskelt suppi helpida. Mulle anti eraldi kauss, sest ma ei osanud süüa, nii et laud puhtaks jääb. Järgmine külaskäik oli juba Vassili Popovi matusele. Kuidas võiksid Eestimaa kristlased olla abiks komi rahvale? Tuleb otsida Jumala juhtimist, sest Jumal armastab kõiki rahvaid. Tähtis on mitte otsida enda karjääri, vaid teenida Issandat. Kes on valmis end Jeesuse pärast ohverdama, minema kuhugi tundrasse, et hinged saaksid päästetud? Tunnen suurt rõõmu sellest, et Komimaal on kristlik kogudus. Komis on usklikuks saanud inimesi paljude rahvaste hulgast: ukrainlasi, sakslasi, eestlasi ja teisi. Ka mina olen selle rahva armastust näinud. Kui palju on komidelt õppida! Näiteks Vassili Popov, kes oli erakordne tööriist Jumala käes, temast on õppida püsivust, ustavust, järjekindlust. Komid väärivad samasugust armastust nagu kõik teised rahvad ja kui neid kuidagi toetada saab, siis kõik, mis on Issandale tehtud, pole kaduma läinud. Küsitles M ark Nelson Ristimine Bolšaja Inta jõe ääres.

Uurali misjoni piiblikool soome-ugri kiriku tuleviku nimel Mõni kuu tagasi viibis grupp soomeugri kristlasi osadusõhtul, kus ülistati Ju m a la t ja p a lv e ta ti ed a sta tu d palvesoovide eest. Kui jõudis kätte udmurtide kord oma palvesoove esitada, ütles üks noor neiu lihtsalt: “Palvetage, et meie rahva seast tõuseks esile juht." Tema silmist hakkasid voolama pisarad, kui ta rääkis oma südamesoovist, et tema rahvas võiks tunda Jeesuse Kristuse tervendavat väge ja lunastust. Ta jutustas meile väikesest naistegrupist, kes kohtub regulaarselt palveks ja korraldab evangeelseid üritusi, et Kristuse valgust udm urtideni tuua. Neid innustab siiras igatsus, kuid jääb vajaka tõhusast liidrist, kes suunaks ja juhataks ning aitaks nende tööl kasvada. Kuidas saab kirik soome-ugri rahva seas ilma juhtideta kasvada? Vastus on lihtne: ei saagi! K ristlik juht on isik, kes pakub vaimulikku juhtimist ja annab kätte õige suuna ning julgustab, võimal­ dades erinevatel tiimi- või koguduseliikmetel kasutada oma vaimuandeid töö edendamiseks. Ilma juhita on tege­ mist pelgalt heasoovlike indiviidi­ dega, kes tammuvad paigal, ilma et liiguksid soovitud eesmärgile lähe­ male. Kui me soovime näha handi, komi, udmurdi, mari, ersa ja moksa (mord­ va) rahva juurdumist ja kasvamist usus, vajame juhte, kes räägivad nende keeles, kes armastavad nende kultuuri ja rahvast ning kes on täielikult pühendunud Jeesuse sõnumi viimi­ sele nende rahvaste juurde. Venemaal elavate soome-ugri rahvaste suuri­ maks vajaduseks on tugevad kristli­ kud liidrid. Isegi nendes vähestes kogukondades, kus õnneliku juhuse tahtel võidakse laiema koguduse kontekstis teenida Ju m alat oma emakeeles, tuntakse siiski puudust os­ kuslikest juhtidest, kes aitaksid kaasa nende vaimuliku töö kasvamisele. Juhiks kutsub Jumal, koguduse üles­ anne on neile koolitust võimaldada. Udmurdid pole ainuke rahvas, kes

tunneb teravat puudust juhtidest, sama vajadust on märgata kogu soome-ugri regioonis. Kuid kust peaksid sellised juhid võrsuma? Nad ei sünni üleöö, juhte peab koolitama. 2008. aasta sügisel käivitub Uuralis misjonisuunitlusega piiblikool, mille eesmärgiks on aidata ette valmistada vaimulikke juhte. Nimetatud ühis­ projektis osalevad misjoniorganisatsioon Ljus i Öster, Eesti Evangeelse A lliansi evangelism i- ja m isjonitoimkond, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar ning mitmed meie partnerkogudused ja kristlased kogu soome-ugri regioonist. Osalejad on võtnud endale kohustuse pakkuda potentsiaalsetele kristlikele juhtidele: - tugevat baash aridu st P iib li ja kristliku teoloogia valdkonnas; - tutvustada kirikulugu eesmärgiga mõista paremini õigeusu, luterliku, baptisti ja nelipühi kiriku teoloogilist tausta; - pakkuda praktilisi oskusi võtme­ täh tsu seg a v ald kon d ad es, nagu evangelism, koguduse kasv, vaimulik nõustamine, juhtimine jne. Uurali misjoni piiblikooli programm koosneb kaheksast kahenädalasest intensiivõppe perioodist koos vaimu­ liku teenimise praktikaga juhendaja käe all, tipnedes programmi lõpeta­ misega 2010. aasta novembris ning, Jumala abiga, vaimuliku juhi tööga mõnes soome-ugri koguduses. Käesoleva programmi ülim eesmärk on esitada õpilastele väljakutse aren­ dada oma vaimuandeid ja võimekust olla juht soome-ugri rahva keskel Venemaa Föderatsioonis. Õpisessioonid toimuvad piirkonniti Udmur­ tias, Mordvas, Marimaal, Komis ja ka Eestis, pakkumaks õpilastele võima­ lust luua erinevate hõimurahvaste vahel tugevamad sõprussidemed. Jumala abiga on selline rahvaste­ v ah elin e su h tlu s heaks v u n d a­ mendiks koostööle ning paremale üksteisemõistmisele.

Uus põlvkond kristlasi vajab juhendajaid. Foto: Jukka Repo See projekt on oma olemuselt konfessioonidevaheliste ja poliitiliste erisuste ülene ning ühendab soom e-ugri kristlasi ühise taotlusega näha meie hõimurahvaste seas kasvavat kogu­ dust. Õpetama hakkavad oma ala parim ad asjatundjad lu terliku st, baptisti, metodisti ja nelipühi kirikust nii Eestist, Soomest kui Rootsist, samuti Uurali regiooni erinevatest piirkondadest. Kui me soovime näha, et soome-ugri kirikul Venemaa Föderatsioonis oleks tulevikku, peab sel olema juhte, kes on varustatud jumalike tööriistadega ja kes on võimelised koondama kristlaskonna võimekust, igatsust ja armas­ tust oma rahva vastu, et võita ta Kristusele. Projekt ei ole ajendatud soovist kasvatada mingi konfessiooni kristlaste arvu või eraldada üks grupp kristlasi teisest, vaid selle eesmärk on anda hantidele, komidele, udmurtidele, maridele, ersadele ja moksadele võimalus ehitada üles oma rahva tulevikku Kristuses. Soome-ugri kiriku tuleviku perspek­ tiivi silmas pidades on ülimalt oluline valmistada ette juhte, kes rajaksid uusi kogudusi ja algataksid uusi evangelismiprogramme. Kuid neid juhte ei ole võimalik koolitada ilma teie toetuse ja palveteta. Venemaal elavate soome-ugri rahvaste tulevik seisab tähtsal teelahkmel: Looja soovib neid näha rahus iseenda ja nende naabritega ning, mis peamine, rahus Jumalaga. Palvetagem ühes­ koos, et Jumal võiks kasutada Uurali misjoni piiblikooli projekti, toomaks esile liidreid, kes aitaksid seda tulevikuvisiooni ellu viia. Mark Nelson 17

Kogudusekool Birskis 5.-10. jaanuarini 2008 toim us Birskis Ingeri Evangeelse Luter­ liku Kiriku Uurali praostkonna teoloogilise põhikursuse esimene õppeperiood. Kursuse eesmärgiks oli anda noortele kristlastele põhiteadm ised Piiblist, sellest tulenes ka kursuse nimi - „Piibli punane niit". Kursuslastele jagas teadmisi ja tarkust pastor, teoloogiadoktor ja arheoloog Eero Junkkaala. Kõige rohkem koguduste tulevasi töötegijaid oli tulnud Baškiiriast ja Mari-Elist, veidi vähem Udmurtiast, Tatarstanist ja Tšuvaššiast. Osalejate seas oli võrdselt nii mehi kui naisi ning pool kursuslastest oli kõrgharidusega. Ameti järgi oli kõige enam õpetajaid, kuid oli ka kunstnikke, insenere ja psüh­ holoog. Põgusalt tutvuti kõigi Piibli raa­ matutega ja kuna õpetaja Eero Junkkaala on ka arheoloog ning aastakümneid juhtinud Iisraelis arheoloogilisi kaevamisi, ilmes­

tasid tema loenguid rohked pildid ja potikild pühalt maalt. 700 km raadiusest kokku sõitnud 24 ini­ mest arutasid päeval pesukäsnana endasse imetud teadmisi õhtu- ja öövestlustes edasi. Sosistada oli lihtne, sest igal põrandapinna meetril ööbis keegi: mehed kiriku­ saalis, naised allkorruse söögi­ saalis, mõned ülakorruse korteris. Teine sessioon toimus aprilli algul. Anu Väliaho pidas loengu vaimu­ likust kasvamisest, Tapio Karjalainen ja Erkki Helminen lugesid m issio lo o g iat, M arcus P rin ts eksegeetikat. Loengute vahel kõla­ sid palved ja laul. Kohaliku kogu­ duse liikmetel oli võimalik loengu­ tel vabakuulajaina osaleda ning nad haarasid sellest võimalusest innukalt kinni ning tõid kaasa ka tuttavaid - ei kuule ju iga päev siin­ kandis sellisel tasemel loenguid! Järgmised õppekogunemised toi­ muvad juuni lõpul ning oktoob-ri lõpul. Hoidke palvekätel neid inimesi, kelle kätte jätame tulevi­ kus siinsete koguduste töö! Anu ja Juha Väliaho

Mari rahva suursündmus Niidumarikeelse Uue Testamendi jõudm ist lugejateni tähistati üle MariEli mitu päeva. Mari keele kõnelejaid on umbes 600 000, suurem osa räägib niidumari ning väiksem mäemari murrakut. Uut Testamenti on püütud ka varem niidumari keelde tõlkida. Tõlked olid algelised ja nendes oli palju kirikuslaavi sõnu. 1986. aastal Stockholmis trükitud Uus Testament „Novõi Sovet" oli samuti täis vene väljendeid. Kui Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku marikeelse kogudusetööga 1993. aastal alustasime, oli marikeelset materjali väga vähe ja sageli tõlkisid koguduse inimesed ise jumalateenistusel kirjakohti mari keelde. Esimesteks tõlkijateks noores luterlikus koguduses olid Mari Ülikooli professor Valeri Patrušev ja keeleteadlane Valeri Veršinin. Hiljem tuli kirikusse kirjanik ja poeet G ennadi A leksejev, k ellest sai kirikuraamatute ja vaimulike laulude kirju­ taja ning tõlkija. Proovitõlkeid evangeeliu­ midest olime saanud kasutada juba mõnda aega.

Eero Junkkaala muljeid Birski reisikirjast: Nädalane õppetöö oli tõeliselt tihe, sest lisaks 50 õppetunnile käisime kursuslastega erinevates külades kuulutustunde praktiseerim as. Igaüks pidi sooritama ka kaks sem inaritööd. Õ ppim isind oli tohutu - kõik pidasid koolitusel osalemise võimalust eriliseks ees­ õiguseks. Osalejad olid kaasa võtnud toidu­ aineid, m illest igaks päevaks midagi lauale nuputati. Nii vahel­ dus lihasupp tatrapudru, makaro­ nide ja vorstikastmega. Võid leiva peale määrimiseks ei olnud ning viis korda päevas joodi lihtsalt teed, kuid keegi kesise toidulaua üle ei kurtnud.

Kogudusekoolist osavõtjad Birskis jaanuaris 2008. Foto: Anu Väliaho

Mu südamele jäi Anu ja Juha ohkamine, et misjonäre pole viimastel aastatel siiakanti juhtunud. Vajadus nende järele on aga ilmselge, sest läheb veel palju aega, enne kui Uurali praostkond suudab tugevalt omil jalul seista. Koguduste majanduslik toimetulek sõltub peaaegu täielikult välisabist. Palju on külasid, kus pole ühtegi kristlast ning kus pole evangeeliumi kunagi kuulutatud. 18

See reis avas mu silmad. Soome-ugri rahvad ja Venemaa metsakolkad olid mulle olnud lihtsalt mingi eksootiline maailm kaunite rahvarõivaste ning käreda talvepakasega. Nüüd kohtasin seal südamlikke inimesi ning elavat kogu­ dust. Ehkki kirik ei kasva seal kiiresti ja kergelt, on Jumal juba ukse avanud ja seda ei saa enam keegi sulgeda... Tõlgitud allikast: http://www.kolumbus.fi/eero.junkkaala/lahetysmatkat.htm

2008. aasta 4. märtsi hommik algas M ari-E li p ea lin n a s Jo šk a r-O la s liturgilise palvusega Vene Õigeusu Jumalaema kirikus. Teenis Marimaa ja Joškar-Ola peapiiskop Joann. Loeti Jumala Sõna nii kirikuslaavi kui ka mari keeles, kasutades äsja trükitud Uut Testamenti. Rahvusgaleriisse linna keskväljakul oli raamatu ilmu­ mise puhul ü les seatud näitus rahvusliku kultuuri kujunemisest. Giid tundis oma tööd hästi ja oskas seletada ka ristiusu ja kirikute tekki­ misega seotut. „U Sugõni" pidulik esitlus toimus Mari Rahvusraamatukogus. Väike saal oli rahvast täis, inimesed seisid seinte ääres televisioonikaamerate ja raadioreporterite vahel. Laulis õige­ usu kiriku koor. Esimese tervitus­ kõne pidas peapiiskop Joann, kinni­ tades: ,,Kõik rahvad peavad kuulma Jumala Sõna oma emakeeles." Joann tänas kõiki, kes on mari rahva valgustamisele kaasa aidanud. Järgmiseks pidas tervituskõne Marimaa valitsuse nimel rahvastiku-, ajakirjanduse- ja kultuuriminister Mihail Vasjutin, kes toonitas: „Neli aastat on Marimaa valitsus teinud koostööd Vene Õigeusu Kirikuga kirikute taastamiseks, et inimesed ei tegeleks igasugu tühja-tähjaga." Ta kutsus kõiki kaasa aitama ajalooliste kirikuhoonete ülesehitamisel ning väljendas heameelt, et kuulis täna siin saalis esimest korda Jumala Sõna mari keeles. Haridusminister Galina Svezova kinnitas: ,,On äärmiselt tähtis, et koolides õpetatakse Jumala Sõna. Oleme täna valmis viima Jumala Sõna meie lasteni." Mari Ülikooli professorid Sergei Starikov ja K senofont Sanukov v äitsid , et enne O k to o b rirev o ­ lutsiooni oli trükitud 114 marikeelset vaimulikku raam atut. Marid on

jäänud paganarahvaks, kuna õige­ usu kirikutes kasutatakse nende jaoks raskestim õistetavat kiriku­ slaavi keelt ning marid ei võtnud kirikut omaks. Mari rahvusest õige­ usu vaimulik Nikolai Tšaev kirjeldas, kuidas ta oli kiriku esindajana neli aastat korrigeerinud Leonid Jandakovi tõlget lähtuvalt õigeusu tradit­ sioonist. Ta toonitas, et Jumala Sõna on vaja kohustuslikku kooliprog­ rammi sisse viia, sest koolides, kus seda on õpetatud, vähenes kuri­ tegevus 10%. Sponsori rollis olnud Soome Piiblitõlkim ise Instituu d i soom e-ugri filiaali direktor Anita Laakso õnnitles mari rahvast ja nentis, et oli suur Jum ala kingitus teha tõlkijatega koostööd. Põhilise töö ära teinud mari tõlkija-kirjanik Leonid Jandakov ja Soome-poolne juhendaja ning abistaja Tiina Ollikainen meenutasid 16 aastat tööd õlg õla kõrval, püüdes leida sobivaid sõnu, et Piibel tuleks maridele omases keeles. Piduliku tseremoonia lõppedes said kõik osavõtjad kingituseks kaasa trükilõhnalise kõvade kaantega ,,U Sugõni". Peapiiskop oli korraldanud oma peakirikus piduliku lõunasöögi. Maslennitsa oli algamas ja nii oli pidulaual kümneid erinevaid kala­ roogi. Öeldi palju tooste ning iga pöördum ise lõpus lauldi: ,,Palju aastaid, palju aastaid, palju armurikkaid aastaid!"

esindajana kaasas olnud jutlustajat Baškiiriast Bahtebaevo külast Mihail Kutlusatovit. Mainisin, et kasutame kogudusetöös juba 15 aastat samuti mari keelt. Rääkisin, kuidas oma misjonitöö algaastatel olime koos Juhaga Soome Piibliseltsi töölistena abiks Piibli-tõlkim ise Instituudil. Jandakov oli just alustanud Uue Testamendi tõlkimisega ja oli vaja kontrollida, kas marid saavad sellest tõlkest aru. Mari Ülikooli professor Ivan Ivanov näitas meile kaardilt mari külasid, kus inimesed veel mari k eelt räägivad . P idim e leidm a sellistest küladest noori ja vanu, haritud ja vähese haridusega mehi ja naisi ning andma neile lugemiseks mari keelde tõlgitud piiblitekstid. Nemad pidid tõlkima need tagasi vene keelde. Viisime tekstid Soome, kus valiti välja sõnad, millest rahvas hästi aru sai, ning neid kasutati Uue Testamendi lõppvariandis. L õp etu seks lau lsim e kolm ekesi marikeelse söögipalvelaulu. Peapiis­ kop ja teised külalised olid minu julgustükiga rahul. Tavaliselt naised

"Im eline! Täna on mari intelligentsi ja tele­ visioonikaam erate ees välja öeldud: Jum ala Sõna on tähtis! Jum ala Sõna peab kuulutam a!"

Kui lõpuks pakuti veel sõna, küsisin, kas naised võivad ka midagi öelda. Kiri­ kupea, keda tu n ­ neme isiklikult juba 13 aastat, naeratas ja ütles, et palun väga, naistepäev nagunii varsti tulemas. Hea­ t a h t lik u lt n a e r a ­ tasid ka teised tõsise olem iseg a m ustaku uelised vennad Kristuses. Jurturi külla tõi raamatud Artjom (vasakul). Esitlesin ennast, oma soomlasest abikaasat Vanataat rõõmustab, et suurte tähtedega U Sugõni Ju h at ja id am arid e saab lugeda prillideta. Foto: Anu Väliaho

19

ainult kummardavad kirikuisade ees või põlvitavad ja paluvad: Batjuška blagoslavi. Õhtupoolikul saime otse trükikojast ära tuua 5000st raam atust 300 ek sem p la ri M arim aa n in g 300 Baškiiria koguduste jaoks. Vene Õigeusu Kirik sai pooled, s.t 2500 eksemplari. Ülejäänud lubati jagada marikeelsetele koolidele ja külade raamatukogudele. Selle kingituse on kinni maksnud peamiselt Soome Luterliku Kiriku liikmed oma anne­ tuste kaudu. Kell 18 toimus tänuteenistus marivene luterlikus koguduses. JoškarOla Püha Risti kirikusse oli tulnud mitukümmend inimest küladest ja linnast. Loeti tekste uuest raamatust. Juha rääkis, miks peame lugema Jumala Sõna ja miks on seda hea ja õige teha emakeeles. ,,Sorta" kogu­ duse naised Lupersola külast laulsid mari keeles vaimulikke laule. Nende kirevad rah v ariid ed olid nagu lillev ä li. Õ htu lõppes pirukate söömisega ja koduteele said kõik kaasa Uue Testamendi. Järgmisel varahommikul asusid Juha ja M ihail U ute Testam entidega täislastis Žiguliga Birski poole teele. 700 km ü le k o o rm a tu d au to ga kiilasjääl sõita ei ole kerge, aga kui ma õhtul helistasin, teatas Juha, et kõik oli hästi läinud.

Täna oli Uue Testamendi esitlemine Morki rajoonikeskuse kultuurimajas koos pika ja põhjaliku kultuuriprog­ rammiga muuseumides ja koolides. Kasutasime koos 20-aastase Artjomiga, kes on orvuna praktiliselt JoškarOla kirikus üles kasvanud, võimalust olla koos maridega nende pidupäe­ val nii Morkis kui ka meie koguduse liikmete juures Jurturi külas 6 km Morkist edasi. Sõitsime nii kaugele külaserva kui lumi lubas ja jätsim e auto esim ese tare värava taha. Läksime kilo­ meetri veel jala, et jõuda alakehast halvatud Anna ja vaegnägija Stanislavi maja­ keseni, kes elavad 2,5 aastase tütrekese M ariaga 9-ruutmeetrises saunaks ehitatud palkmajakeses. Viisime neile kingi-tusi Eestist, Soomest ja Joškar-Olast. Kõige tähtsam kingitus oli Uued Testamen­ did mari keeles: Anna ja Stas said oma, vanaisa ja vanaisa oma ja kambrikesse kogu­ nenud sugulased veel kolm eksemplari. Rohkem ei olnud me jaksanud käe otsas tuua. Kui lumi ära sulab, lubasime tuua rohkem. Innuga alustati uue Piibliraamatu lugemist. Vanaisa rõõmustas, et on suured selged

tähed: saab ilma prillideta lugeda. Lahkusime läbi juba hämarduva küla. Poe juures õlut timmiv meeste­ kamp tahtis ka teada, kus käisime ja mis asjus. Õnnitlesime neid mari mehi, et ka nende külas on nüüd Jumala Sõna mari keeles. Anu Väliaho

Tänatakse tõlkija Leonid Jandakovi (paremal). Foto: Anu Väliaho

Komikeelne Uus Testament peagi lugemislaual „Üle kõige vajavad komid Jumala sõna. Inimesed tahavad Jumalast kuulda, teada saada, mida Jumal on öelnud. Tulevikku v aatam iseks vajatakse usu-, lootuse- ja lohutusesõnu. Meie külades on palju alko­ holismi ning sellega seonduvaid probleeme, samuti töötust. Vajame sõnumit Jumala armust. Alles siis, kui saam e lugeda oma keeles: „Kirjutatud on..." on nendel sõnadel vägi," kinnitab tõlkija Nina. Uue Testamendi komi keelde tõlki­ mise põhiraskust kandsid komi

20

filoloogid Iraida Popova ja Nina Vattuleva, kes alustasid tõlkemeeskonnas tööd 1999. aastal. Tõlge valmis 2008. aasta algul. Meeskonda kuulusid Piiblitõlkimise Instituudi tõlkekonsultandid ning tööd ei oleks saanud teha ilma abilisteta komi rahva seast. Sobivaimate sõnade otsimine võttis arvatust rohkem aega ja oli keerulisem. Viimaks jõuti kokkuleppele ka selliste võtmesõ­ nade nagu „ülistus", „kirkus", „au", „riik" ja „vägi" komi vastete osas. Komi rahvaarv on umbes 418 600.

Komimaa piirneb idas Uurali mäesti­ kuga, põhjas Põhja-Jäämerega ning lõunas Udmurtiaga. Komi keeli on kak s: kom i eh k sü rja k o m i ja permikomi. Sürjakomisid on rohkem - umbes 300 000. Emakeelt kõneleb umbes 70% komidest. Komikeelset Uut Testamenti ootavad nii siinsed ortodoksid kui protes­ tandid. Raamat peaks ilmuma 2008. aasta sügisel. Piret Riim

„lisusan elo" elustav toime Vepsad elavad Karjalas Äänisjärve (Onega) lõunakaldal üsna omaette paiknevates külades. Vepsa kirjakeelt hakati arendama 1931. aastal, varem oli keel üksnes suuline. Valmisid kooliõpikud uue, emakeelse kooli­ süsteemi tarvis. 1938. aasta lõikas arengu läbi: rahvuskeele kasutamine keelati ning tärkav vepsa intelligents hävitati. Tänaseks on vepsa keel üks Karjala vabariigi ametlikest keeltest. Vepsadeks loeb ametliku statistika järgi end 8000 inimest, pooled neist tunnis­ tavad vepsa emakeeleks. Esimeseks omakeelseks raamatuks üle poole sajandi sai 1990. aastal ilmunud „Iisusan elo". Lastele mõeldud jutte Jeesu sest tõlkis folklorist Rürik Lonin. Praeguseks on vepsa keeles ilmunud õpikuid, sõnastikke, vaimu­ likke raamatuid ning ilukirjandust. Kord kuus näeb trükivalgust ajaleht „Kodima". Vaimuliku lasteraamatu populaar­ sus julgustas aastatel 1992-1999 tõ lk im a ka e v a n g e e liu m id ja Apostlite teod. 1996 ilmus lastepiibel. Need tõlked näitasid, et keel on ilus, rikas ja arenemisvõimeline. 2007. aasta aprillis tuli trükist terve Uus Testament, Uz' Zavet. Vepsa keele­ u u rija N iina Z aitseva Venem aa Teaduste Akadeemiast, kelle kanda oli tõlketööde põhiraskus, on meenu­ tanud algusaegu: „Ülesanne tundus

võim atu. Vepsa keeles räägiti iga­ päevaelu asjust. Kaalusin kõvasti, kas meie keeles on üldse võimalik teostada nii suurt ettevõtmist nagu piiblitekstide edastamine. Kas polnud vepsa Udmurdi neiu psalmide raamatut lugemas keel ju ba pooleldi surnud Foto UBSi fotoarhiivist keel?" Töö käigus selgus, et see Karjala peapiiskop Manuil märgib oli piisavalt paindlik kõige väljen­ Uue Testamendi eessõnas: „Jumala d am isek s, m illest ju tu sta s Uus sõna ilm um ine rahvuskeeles on Testament. Katsetamist ja otsimist oli kõikidel aegadel kõikide rahvaste palju, tuli luua ka uusi sõnu. Osa sõnu, ju u re s olnu d v aim u lik u ajaloo mille üks vepslaste murderühm on tähtsündmus. Seda tähendusrikkam unustanud, leiti säilinuna teiste juures on see tänapäeval meie maal, kus või uurijate üleskirjutatud tekstides. rahvad pürgivad vaimuliku ärkamise Zaitseva koges, kuidas emakeelne ja uuenemise poole." Vepsakeelne Jumalasõna vepsasid puudutas: „Tut­ Uus Testament valmis Piiblitõlke vustasin Markuse evangeeliumi 1992. Instituudi Helsingi osakonna, aastal õpetajate kursusel. Lugesin Wycliffe'i piiblitõlkijate - nende tõlketeksti valju häälega ja olin sellesse konsultant Inka Pekkanan oli Zaitseva sü v en en u d , kui k u u lsin sa a list lähim töökaaslane - ning Ühinenud imelikke helisid: kuulajad poetasid Piibliseltside koostöö tulemusel ning pisaraid, mõni nuuksus valju häälega. misjoniorganisatsiooni Avainsanoma Hiljem rääkis üks õpetajaist, et oli ning Soome Piibliseltsi rahastamisel. varem lugenud Piiblit vene keeles, aga alles nüüd vepsa keeles seda kuuldes Barentsinfo 2004. aasta andmete järgi sai ta aru, et niimoodi räägib Jumal on vepsade arv kasvam as. Uut inimesega. Kui Jumal räägib vepsa Testamenti on trükitud 2500 eksemp­ keelt, saame ka meie palvetada ja lari, seda kasutatakse lisaks kogu­ dustele ka koolides õppematerjalina rääkida Jumalaga samas keeles." kui seni kõige ulatuslikumat vepsaVepsad on ortodoksid. Petroskoi ja keelset teost. Piret Riim

Komikeelse Uue Testamendi tõlkijad (vasakult) Iraida Popova ja Nina Vattuleva. Foto: Küllike Evartov

Tõlkija Niina Zaitseva (paremal) ja tõlkekonsultant Inka Pekkanen rõõmustavad valminud vepsakeelse Uue Testamendi üle. Foto: Inka Pekkanen 21

Kehra kogudus

on

olnud

MEIE KOGUDUSE MISJON

misjonimeelne üsna algusest peale. 1905. aastal läks siit Peipsi äärde Johannes Roodemann, kelle kuulutus­ töö tulemusena rajati Sadala ja Mustvee kogudus. Möödunud sajandi kolme­ küm nendail aastail läkitas kogudus välja Karl Märtmaa, kes oli mitu aastat pastoriks ja koorijuhiks Narvas. 1958. aastal sai kogudusest lähetuse Heldur Tooming, kes oli 8 aastat pastoriks Järva-Jaanis.

Lähimineviku olulisemateks mõjutajateks on olnud misjonimeelsed pastorid Ingmar Kurg ja Alland Parman, aastatel 1996-1999 Kehra koguduse majas tegutsenud misjonikool ning 1997-2004 toimunud rahvusvahelise m isjoniorganisatsiooni O peration Mobilisation (OM) piirkondlikud suvekonverentsid. Lisaks sellele on meie kogudus peaaegu igal aastal saanud osa välismisjonäride teenimisest, kogudusele on õnnistuseks olnud OM rühmad, nii noored kui ka pensioniealised keeleõpetajad USA-st, erinevate koguduste, sealhulgas sõpruskoguduste misjoni- ja ehitustiimid. Usun, et koguduseliikmete pea iga-aastased erinevad misjonireisid on niisuguste arengute loomulik väljund ja tagajärg. Inimesed on hakanud mõistma, ja seda on toetanud ka koguduses kuuldav õpetus, et meilgi on võimalik midagi välja anda. Oleme palju saanud ja saame veelgi, aga meie paranenud elatustase võimal­ dab ka Eesti inimestel teistele õnnistuseks olla ja suurt misjonikäsku veidi laiemalt täita. Meie inimeste siht­ kohad on olnud lisaks kodum aistele retkedele Venemaa, India ja Türgi. Misjonimatkal käinud on andnud kogudusele Interneti kaudu pidevalt tagasi­ sidet reisi kulgemisest ja korraldanud pärast tagasijõudmist ülevaateüritusi. Misjoniteema on koguduses jätkuvalt aktuaalne. Paljud noored koguduseliikmed on osalenud m itm epäevastel m isjon iü ritustel E estis ja mõned on välja öelnud oma soovi teistesse m aadesse

M arilys Kurg Kehra kogudusest mängimas pisikeste hanti­ dega Obi-äärses külas. Foto: Andrus Kask

23

m isjonitööle m inna ning teevad selleks praegu ettevalmistusi.

Kogudus on toetanud ja toetab ka edaspidi misjonireisile minejaid ja misjonireisil olijaid. Meil ei ole tarvis pikalt ja põhjalikult veenda inimesi konkreetse misjoniprojekti tarvis annetama. Teada­ olevalt annetavad paljud koguduseliikmed misjoni­ töösse ka eraviisiliselt. Misjonitööl olijad on jätkuvalt eestpalvetes nii kogu kogudusega kui ka palvegruppides. Koguduse liikmete seas levitatakse misjoniringkirju nii paberil kui elektrooniliselt. Oodatud ja külalisterohked on sündmused, kui pikka aega Eestist ära olnud misjonärid kodumaad külastavad ja leiavad võimaluse Kehrassegi tulla. Edasiste eesmärkidena võime nimetada misjonitöö kutsumust omavate inimeste leidmist, julgustamist, ettevalmistamist ja toetamist. Usume, et just lühiaja­ lised misjonireisid on kohaks, kus inimene saab oma kutsumust paremini leida, ühtlasi vaimulikult kasva­ des ja midagi praktiliselt ära tehes. Meile on suureks eeskujuks ja julgustuseks ka need, kes on saanud misjonitöö kutsumuse vaat et kogu eluks. Me oleme rõõmsad, et Kehrast läkitatud perekond Kenno ja Jana Leier on töös Soome Vabakiriku kogu­ duste rajamise projektis; Kenno on rajatud Espoo Vabakoguduse vanempastor. Me soovime, et Kehra kogudusest kujuneks omamoodi „ladu-kogudus", kuhu m isjonitööst innustunud kristlased võivad tulla ja näha ning kogeda, kuidas misjonimeelne kogudus toimib. Eenok Palm Kehra koguduse pastor

EVAN GELISM !- JA MISJONITOIMKOND Eesti Evangeelne Allianss i "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule." (Mk 16:15)

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse! Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi ja Misjonitoimkond töötab praegu koos handi, komi ja udmurdi rahvaga, saates eesti misjoni gruppe abistama evangelism iprogram m ide läbivii misel kohalikke kristlasi. U k sed on e e s tla s te le avatud, et tuua andeks­ andmist, tervenemist ja uut elu oma soome-ugri õdedele-vendadele!

"Seepärast mine ja tee jüngriteks kõik rahvad..." (Mt 28:19)

Rahvuslike töötegijate väljaõpe piiblikoolides Oleme 15 aasta jooksul tegelnud misjonäride koolitamisega tööks soome-ugri rah­ vaste seas. Kavas on alustada kaheaastast pastorite kur­ sust, mis on mõeldud õpilastele kõigist uskkondadest, kiri­ kutest ja kogudus­ test üle kogu Uurali.

Aita viia lootust soome-ugri küladesse! "Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal." (Ps 119:105)

Viitenumber 0039

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse

"Kuidas võivad nad kuulutada, kui neid ei läkitata?" (Rm 10:15)

Palun aidake läkitada misjonäre ja vaimulikke, et marid ja mordvalased leiaksid elava Jumala ning diasporaa eestlasi teenitaks vaimulikult eesti keeles.

Viitenumber 0042

Juba aastakümneid on piibliosi tõlgitud hõimu­ rahvaste keelde, kuid täismahus Piibel on vaid mõnel rahval. Projekti eesmärk on tõlketööd toetada, nii et meist väiksemadki soome-ugri rahvad saaksid lugeda kogu Piiblit oma ema­ keeles. Praegu on käsil Vana Testamendi tõlkimine udmurdi ja komi keelde, järge ootab erinevate p iibliosad e tõlkim ine teistesse soom e-u gri keeltesse.

Viitenumber 0013

hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Hansapangas 221031291214 või

SEB Ühispangas 10220055771015

Pangaülekannet tehes palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse eraisikutel toetava projekti viitenumber ja selgituse lahtrisse eraisikutel isikukood (see on vajalik, et saada tulumaksusoodustust tehtud annetuse osas) ja postiaadress. KONTAKT: kyllike@eps.ee

H õim urahvaste partnerlusprogramm Kas soovid aidata soomeugri rahvaid? Kas soovid, et sinu kogudus võiks aktiivsemalt misjonis osaleda?

HoimuPartner@misjon.ee

Hõimurahvaste partnerlusprogramm on kutsutud ellu loomaks vahetuid sõprussidemeid konkreetse eesti koguduse ja tema soome-ugri partnerkoguduse, projekti või evangelismi töövormiga Venemaal. Meie roll on vahendada projekti raames eesti kogudusele konkreetset infot nende partnerkoguduse kohta, ning omakorda palume siinsel kogudusel võtta oma partnerkogudus iganädalaselt eestpalvetesse. Samuti vahendame kohalikule kogudusele nende partner­ koguduse kontaktid ja loodetavasti toimub koguduste vahel ka elav suhtlus, mille tulemusena võiks sündida tõeline sõprus, et õpitaks teineteist vastastikku tundma ja palvetataks teineteise pärast. Kas sooviksite olla partnerlussidemetes udmurtide evangelismigrupiga "Kõldõšin'" Komi Kristliku Kirikuga Sõktõvkaris, mari piiblitõlke tiimiga või hoopis handi kodugrupiga Muži külas? See on üks võimalusi toetada Jumala tööd meie hõimu­ rahvaste seas ja samuti julgustada oma kodukogudust aktiivsemalt ellu viima suurt misjonikäsku. Kõnele oma pastoriga, ning kui teie kogudus on valmis end pühendama pikaaegsele partnerlusele ning sõprusele mõne konkreetse soome-ugri vaimuliku töö vormiga, saatke vastav e-kiri aadressile: HoimuPartner@misjon.ee