Valge naise armastus

Valge naise armastus

Kõik romaanis „Valge naise armastus” aset leidvad sündmused ja mainitud tegelaskujud on väljamõeldised ega oma reaalsete inimestega mingit seost. Samuti ei peegelda ühegi olukorra kirjeldus ega sellest tulenev arvamus autori isiklikku seisukohta.

Kogu romaani materjal on autorikaitse objekt ning kaitstud autoriõiguse seadusega. Ükskõik millise romaani „Valge naise armastus” katkendi kasutamine ja/või levitamine ärilistel eesmärkidel ilma autori eelneva kirjaliku nõusolekuta on keelatud ja karistatav, mille eest võib rikkujat oodata tsiviil- või kriminaalkaristus.

Romaani materjali võib kasutada siis, kui tegu ei ole sooviga saada majanduslikku kasu, vaid informatiivsetel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel või isiklikuks tarbeks – sellisel juhul tuleb ära märkida autor ja allikas.

Toimetaja Anu Rooseniit Küljendaja Sille Martma Kaanekujundus Helene Moss Fotod autori erakogu © Helene Moss, 2026 www.helenemoss.com ISBN 978-9916-4-4068-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas

Pühendus Pühendan selle raamatu kõigile, kelle südames on eriline koht Sri Lanka jaoks. Selle troopilise paradiisisaare hingemattev ilu, külalislahkus ja sõnulseletamatu võlu ei lõpe kunagi seal, kus reis.

Nii ka see raamat.

Autor 2026

Veebis on võimalik tasuta lugeda kolme esimest peatükki:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

1.

Kui Dale ütles, et Sri Lanka tähendab naiste jaoks sama, mida Tai meestele, sai kõik korraga selgeks. Eks ma olin seda tegelikult ennegi tähele pannud, aga see lause lõi pildi klaariks. Kui oli sõnadega välja öeldud. Sest nii selle paradiisisaare turismipiirkondades ongi. Seal elab palju kenasid noormehi, kellel on valgetele naistele pakkuda piiramatult oma noorust, elujanu, siirast naeratust, pilkupüüdvat šokolaaditooni surfamisest treenitud keha ning kirge, millesarnast eesti meestelt võidki ootama jääda.

Lootmata saada vastu muud kui priid ülalpidamist, paremat elukvaliteeti ja kinniste kardinate taga seksi, mida sealkandis on enne abielu keelatud harrastada. Sest elu tahab elamist, instinktid maandamist ja ihad järeleandmist. Põhimureks on ema, kellele ei tohi mingil juhul vahele jääda, ükskõik kui vana sa oled. Kui aga ollakse ema silma alt eemal, on kõik justkui lubatud. Ja see elu maitseb magusasti. Oi-oi, kui magusasti. Sellisest elust tunduvad unistavat paljud kohalikud mehed.

Välja arvatud üks. Too, kes ilmus mu ellu nagu välk selgest taevast, tegemata ise midagi selleks, et pöörata mu elukorraldus ja tulevikuplaanid lühikese ajaga peapeale. Äratades minus nii suured tunded, mida ma ei teadnud, et on üldse võimalik tunda.

9

Kaks kuud sõpradega seljataga, algas Hikkaduwas minu sealne viimane, üksi olemise kuu. Kui jaanuaris-veebruaris sai saare lõunaosas üsna palju ringi reisitud, siis nüüd saabus aeg jääda paikseks. Rentisin isegi sel põhjusel elamise terveks kuuks. Uhke kahekorruselise maja ülemine korrus koos isikliku köögiga asus mugavalt Hikkaduwa keskuses, Sunday Marketi kõrval, kust rongijaama oli viis ja bussijaama seitse minutit jalutada.

Kohvik Soleil asus minu kodust samuti lühikese jalutuskäigu kaugusel, rongijaamast paar minutit minna. Kõndisin sinna tavaliselt mööda rööpaid, sest nii sai kiiremini kohale.

Käisime sõpradega Soleilis üsna tihti, nii palju kui me Hikkaduwas olime, kuna seal pakuti superhead euroopapärast toitu ja kohalikke puuvilju smuutikausis, millest paremat maailmas ei leidu. Lisaks karastavatele kokteilidele ja vesipiibule.

Täna tulin ma siia üksi. Mitte ainult sööma ega hommikust jääkohvi jooma, vaid kindla eesmärgiga kohata t e d a. Olin märganud seda pikka imeilusat noormeest varem korduvalt köögipoolel askeldamas, seega oli mul selge siht silme ees – näidata talle pilti „Avatari“ tegelasest, kellega ta hämmastavalt sarnanes. Ei midagi enamat. Näha lihtsalt ta reaktsiooni, kas vaatab nüüd lõpuks mulle silma. Ja kas sellest pilgust võiks lugeda välja, et ma meeldin talle. Tegin, nagu plaanitud. Õnneks oli ta tulnud köögist kohviku poolele hetkeks puhkama, nii et kasutasin kohe võimalust. Vaatas. Naeratas. Tänas komplimendi eest. Noogutasin endale kiitvalt, kuna kontakt oli edukalt loodud. Mis sest, et sellele midagi ei järgnenud.

Liikusin enesekindlal sammul tagasi oma lauda ja sõin edasi, arutledes isekeskis, kuidas siit nüüd edasi. Mil moel 10

saada teada tema nimi ja see, kas tal on Instagramis konto? Sest pidi ju olema. Neil kõigil on. Ja kui ma panen talle follow, paneb ta vastu ja siis me saamegi suhtlema hakata.

Et Hikkaduwa on väike koht, kirjutasin juba samal õhtul ühele kohalikule tuttavale, kes töötas ühes teises kohvikus, ja palusin tal vajalik info välja uurida. Järgmiseks päevaks oli nimi teada, vastutasuks lubadus, et kui me abiellume, saab tuttavast meie pulmas aukülaline. Uskumatu, kuidas ühest väikesest süütust naljast võib saada ühel päeval reaalne ootus.

Kui ma Hikkaduwasse jõudsin, jäi mulle kohe esimesel päeval mulje, nagu elaks see rannalinn korraga mitmes eri rütmis. Üks kuulus mitmepalgelisele ookeanile, teine peatänava tihedale liiklusele ja kolmas inimestele, kel siin igaühel oma asi ajada.

Hikkaduwa ei olnud lihtsalt koht. Siin oli elu. Kui maapealne paradiis on olemas, siis just siin see ongi. Paradiisielu.

Päeval näeb see ülimalt sõbralik linnake välja, nagu oleks keegi nupud põhja keeranud, maalides taeva helesiniseks, mere silmipimestavalt helkivaks, liiva kuumaks, kihutavad bussid eluohtlikeks, tuk-tuk’i juhid liialt pealetükkivaks ja tänavatel pooleldi paljad eurooplannad patuselt ligitõmbavaks. Ranna ääres keeravad end küljelt küljele palavusest uimased turistid, surfipoisid tassivad laudu nagu oma pikaks veninud tiibu, ja kusagil on alati õhus viiruki, kütuse, päikesekreemi, pannil praadiva küüslaugu või roiskuva kraavivee lõhna.

Kui aga saabub õhtu, muutub Hikkaduwa millekski muuks.

Siis vajub päev merre tagasi, palmide vahel süttivad üksikud kollased tuled ja kogu linn hakkab hingama aeglasemalt. See on mu lemmikaeg.

11

Veetsin selle hommiku peale massaažis käimist kilpkonnarannas, lebades valgel liival ja vaadates, kuidas hoolimatud turistid neile süütutele mereloomadele söötsid vetikaid, mille kohalikud tüübid olid kividelt kraapinud ja müügiks kilekotti korjanud, lootes nõnda häid pilte saada. Mõnikord on vesi nii rahulik ja selge, et selles ujuvad kilpkonnad on kaugelt näha, teinekord möllab meri aga nii, et isegi veepiiril seisvate tädikeste kleidisabad saavad märjaks.

Täna oli meri üsnagi tüüne. Jälgisin huviga, kuidas ühel meetripikkusel kilpkonnal pea pinnale kerkis ja siis jälle vee alla kadus, väärikalt ja ükskõikselt, nagu poleks tal veepealse maailmaga suuremat pistmist. Oleksin tahtnud olla samasugune.

Sulgeda end omaenda kilbi sisse, ujuda vaikselt läbi helesinise vee, millegi pärast muretsemata.

Aga siin ma olin. Otsisin kotist iga viie minuti tagant rahutult telefoni välja, et näha, kas Malinga – nii oli selle noormehe nimi, kelle pärast ma kohalikul sõbral detektiivi palusin mängida – on mulle Instagramis follow vastu pannud. Ei olnud. Mitu tundi juba. Ometi teadsin täpselt, et ta istus alatasa ninapidi telefonis kui parasjagu klientidele süüa ei valmistanud. Seepärast olin kindel, et ta oli minu follow’t näinud. Aga miks ta siis samaga ei vastanud? Ülejäänud kohalikud mehed olid minu jaoks kerge saak. Kui sa oled valge naine, pealegi pikkade blondide juustega, siis võid kindel olla, et austajatest puudust ei tule. Aga nad ei ole kunagi tüütud ega pealetükkivad, ei-ei, alati viisakad. Nad lähenevad kuidagi loomulikult. Kes teab, see teab. Igaüks sellest aru ei saagi.

12

Malinga ei olnud selline. Tema ei üritanud kunagi midagi.

Ei vaadanud flirtiva enesekindlusega sügavalt silma. Ei keerutanud juttu selleks, et sind pärast voodis linade vahel keerutada.

Tema oli kõike muud. Tagasihoidlik, vaikne. Tegi omi asju, pilk pigem tööl kui klientidel. Suhtles omadega vabalt. Teistest, kaasa arvatud minust, oli täiesti ükskõik. Nagu õige mees, kel pole aimugi, et temast võiks saada kellegi jaoks hukatus. Või siis oli.

Ja hoidis just sellepärast eemale, säästes mind alateadlikult…

Malinga ei pannud mulle follow vastu ei sel ega järgmistel päevadel. Käisin vahepeal rongiga Galles Ayurveda kliinikus erinevaid hoolitsusi saamas, süües nendel päevadel seal, nii et ega mul Soleili väga asja polnudki. Ja kui oli, siis ma lihtsalt vältisin seda kohta. Sest ma olin solvunud. Kuniks sellest üle sain ja sinna taas sööma läksin, südames põhjendatud lootus Malingat näha, et ehk on seekord midagi teisiti. Oligi. Teda polnudki tööl.

Olin just asunud sööma üht oma lemmikrooga, mereannipastat, kui kohviku õlgkatusele hakkas vihma sabistama. Soe vihm soojal suveõhtul – kas saab olla midagi mõnusamat? Ega vist, eriti, kui oled ise varju all.

Sel ajal, kui mina rahulikult sõin, muutus vihmasadu tugevamaks. Meil Eestis öeldakse selle kohta „sajab nagu oavarrest“, siin voolas see mööda katust alla samamoodi, ainult et oavarte asemel olid banaanilehed. Vihma aina kallas ja kallas ning lõppu ei paistnud. Õhtusöök sai söödud ja kookospähkel tühjaks joodud, ent sellise ilmaga polnud koju kõndimine mõeldav. Niisiis tellisin endale kokteili, mida Sri Lankal kusagil joogimenüüs pole, aga tehakse alati, kui seletada, mis sinna sisse käib.

13

„Vodka, soda, lime,“ ütlesin, lisamata, et see on kõige lihtsam kokteil, mida võib ette kujutada, nimeks Skinny Bitch.

Olin just joogi lõpetanud ja mõelnud hakata kodu poole sättima, kui ei-tea-kust ilmus kohvikusse Malinga! Seljas must särk, jalas lühikesed hallid teksad, juuksed lahti… ja ta ei olnud üldse läbimärg, nagu oleks võinud arvata. Ka ei tulnud ta tööle, vaid niisama aega veetma. Seda oli tema olekust näha. Et ta oli vaba. Ja otsustanud millegipärast vabal õhtul just siia tulla.

Malinga tervitas teenindajaid nii, nagu tervitatakse häid sõpru. Üks poistest lükkas kohe vesipiibu ta ette, teine küsis midagi singali keeles, millest ma aru ei saanud. Malinga vastas midagi, kõik naersid, ja siis, justkui oleks ta alles nüüd märganud, et mina ka seal istun, pööras korraks pea minu poole. See pilk oli liiga põgus, et midagi järeldada, aga piisavalt pikk, et mul selgroost elektrilöök läbi käiks. Noogutasin. Ta noogutas vastu. Kõik.

Vihm muutus järjest tugevamaks ning peagi lahkusid ka viimased laudkonnad. Kes tellis tuk-tuk’i, kellel oli vihmavari kaasas ja kes ei jaksanud saju lõppu oodata, jooksis lihtsalt tänavale, laskmata end märjaks saamisest segada. Usun, et sooja vihma käes oli see isegi tore. Kadestasin neid natuke. Aga kindlasti mitte nii palju, et sama teha. Vastupidi, minul polnud kuhugile kiiret. Sest mul oli tegemist.

Malinga istus leti ees, popsides poistega vesipiipu. Vahepeal rääkis ta midagi elavalt, vehkides kätega juurde, mis mind tema puhul üllatas. Köögipoolelt nähtuna oli ta alati pigem endasse tõmbunud, aga nüüd, oma inimeste keskel, lõi temas välja teine 14

külg, selline mänguline. Ja mina jälgisin seda kui ilmaimet varjamatult suuril silmil.

Olin juba peaaegu otsustanud, et jäängi seda kõike ainult kaugelt vaatama, kui üks teenindajatest, sama poiss, kes kokteili valmistas, minu poole sammus, laua ette seisma jäi ja leti poole viipas. „Mis sa siin üksi istud, tule meie juurde!“ Ma ei olnud selliseks pakkumiseks valmis. Raputasin naerdes pead ja näitasin telefoni, nagu oleks mul midagi tähtsat pooleli. „Aitäh, mitte praegu.“ „Okei, aga siis varsti?“ küsis ta kavala muigega.

Ma tõesti ei teadnud, kas lähen. Jah, ma tahtsin minna Malinga pärast, ja ei, ma pelgasin, et meeldin liiga palju sellele tüübile, kes mind kutsus, ja see võib kõik ära rikkuda. „No vaatame.“ Teenindaja naeratus venis laiemaks. „Hästi, meie igatahes ootame.“ Oleksin tahtnud talle midagi veel öelda, aga tundsin, et pean kõigepealt endas selgusele jõudma. Et ma midagi sellist ei ütleks, mida hiljem kahetseksin. Nii et võtsin lihtsalt lonksu kokteili ja noogutasin. Tema naeris, nagu oleks sellega soovitud vastuse kätte saanud, ja läks tagasi.

Mõne minuti pärast muutus kõik.

Nad tulid hoopis minu juurde! Kõigepealt seesama teenindaja, siis teine, vesipiip käes, ja nende järel Malinga, õllepudel sõrmede vahel, nagu poleks minu lauda istumine tema jaoks midagi erilist. Aga oli. Nägin seda ta pilgust. Seda nappi kohmetust, mis lõi ilmselt välja siis, kui ta pidi viibima võõras seltskonnas.

15

„Kas me võime ühineda?“ küsis üks poistest, istudes mu kõrvale juba enne, kui ma vastamiseks suu avadagi jõudsin. „Jah, muidugi,“ nihutasin ennast madalal põrandadiivanil seina poole, pannes käest sääskede peletamiseks mõeldud sidrunheinaõli, millega enda paljaid jalgu ja käsivarsi olin just piserdanud.

Malinga istus teisele poole lauda minu vastu. Tossav vesipiip pandi meie ette, vihm rabistas endiselt vastu katust ja kogu õhtu tundus korraga kulgevat mingis teises rütmis. Vähemalt minu jaoks.

Esimesed jutud olid meil lihtsad. Kust ma pärit olen. Mitmendat korda Sri Lankal. Kas mulle meeldib siin. Ütlesin, et minu jaoks on Sri Lanka paradiis ja siinsed inimesed maailma kõige lahkemad, ausamad ja sõbralikumad. Mis kõik on sulatõsi. Mille peale väitis kohe üks poistest, et see tähendab, et ma ei ole veel sattunud nende inimeste otsa, kes turistidelt kolmekordset hinda küsivad.

Selline jutt ajas mind naerma, kuna taolisi olukordi tuli ikka ette, aga kui tead enam-vähem asjade hinda, ja kui ei tea, küsid kiirelt ChatGPT käest, siis naljalt põrsast kotis ei osta. Seda enam, et ma olin sattunud mitmeid kordi nende kurikuulsatesse ürdiaedadesse, kus turistidelt mingi suvalise salvi eest küsitakse mitte kolme-, vaid lausa kümnekordset hinda.

Malinga naeris ka. Tal on ilus naeratus, aga ma pean ütlema, et kui ta oli tõsine, väljendus temas mingi eriline machofaktor ja sellisena meeldis ta mulle isegi rohkem. Tegi kuidagi mehelikumaks.

Vesipiip liikus käest kätte. Ma ei plaaninud sel õhtul seda üldse teha, kokteilidest oleks piisanud, aga kui toru minuni 16

jõudis, võtsin rõõmuga vastu. Tõmbasin suitsu sisse, hoidsin hetke suus ja puhusin aeglaselt välja. See oli ülimalt nauditav.

Malinga vaatas mind selle peale pisut teistmoodi. Mitte pahaks pannes või imestades, et naisterahvas suitsetab, sest nende maal ju naised ei suitseta ega joo alkoholi, aga lihtsalt nii, et ma märkasin. Et ta jälgis mind. Mis mõtted sel ajal tema peas ringi liikusid, teadis vaid Vanajumal. See tähendab, Lord Buddha. „Sa suitsetad?“ küsis ta. „Vahest harva ja kui, siis ainult vesipiipu,“ olin aus. Tõmbasin rahulikult uue mahvi. „Aga sina?“ Malinga vaatas mulle silma natuke pikemalt kui selline lihtne küsimus eeldanuks. Võttes seepeale õllepudelist lonksu, varudes nõnda vastamiseks pisut ajapikendust. „Eks ikka,“ tunnistas ta kohmaka õlakehitusega. „Sigarette ka.“ „Nii ma arvasin,“ muigasin. „Miks?“ „Niisama.“ See ajas teised poisid naerma. Üks neist patsutas sõbrale heatahtlikult õlale ja ütles midagi nende keeles, mida ma jällegi ei mõistnud, aga toonist piisas. See võis olla midagi stiilis „Näed siis, vahele jäid“.

Malinga vangutas muiates pead. Srilankalaste vangutus tähendab kusjuures jaatust ja see on asi, mis vajab harjumist. „Mitte koguaeg,“ täpsustas ta siis, justkui tahaks siiski selgeks teha, et ta nüüd päris korsten ka ei ole. Teadsin seda niigi, kuna polnud teda tööajal kordagi suitsetamas näinud.

Aga ega ta siis õlut ka joonud, nii et arusaadav, et praegu käisid need kaks kokku.

17

Teenindajad küsisid Eesti kohta, nagu ikka, et kas meil on praegu külm. Näitasin neile vastuseks pilte, kuidas suusatasin veel vahetult enne siia tulekut oma viimased suusatamised, öeldes, et sellega minu seekordne talv piirduski. Lisasin, et nüüd on alanud juba mõningate plusskraadidega kevad ja kui ma tagasi jõuan, on lumi ära sulanud.

Veel rääkisin neile, kuidas nende rahvaarv on 22 miljonit, samal ajal kui meil on vaid 1,2 ning kui palju on meil võrreldes nendega loodust ja veekogusid. Nemad rääkisid omakorda sellest, kuidas turistid arvavad, et Sri Lanka on ainult rannad ja kookospähklid, ehkki tegelikult on siin palju uhkeid templeid, kõrgeid mägesid, metsikuid elevante, hingematvate vaadetega teeistandusi ja sada muud asja. Neil oli tuline õigus. Üsna meie lähedal kärgatas kõu, nii et ragin taga. Jah, ma olin kuulnud mussoonvihmadest, ent need pidid kestma tavaliselt maist septembrini ja ilma välguta, aga ju siis oli esimene juba kohal, kuigi praegu oli alles märtsi esimene pool. Vaatasin kohkunult kordamööda kaaslaste otsa. Erinevalt minust ei ehmunud äsjase müristamise peale neist keegi. „See pole midagi,“ ütles minu kõrval istuv noormees justkui muuseas, nagu oleks taevas rebenenud kaheks kusagil teisel mandril, mitte siinsamas meie kohal. „Viis minutit veel ja siis on kõik läbi.“ „Kust sa tead?“ ei saanud ma jätta küsimata. Esiteks oli väljas kottpime ning teiseks sadas mõnikord järjest vaid kümme minutit, aga teinekord viis tundi ja need sajud olid sademete tiheduse poolest samasugused. Siis minu kui isehakanud ilmavaatleja arvates.

18

„Vihm tuleb, vihm läheb,“ muigas poiss vastuseks. „Oleme sellega harjunud.“ Tema vastus tuletas mulle taaskord meelde, kui erinevat keelt me räägime. Minu kodune keel on eesti, nendel singali. Ja me suhtlesime inglise keeles, mis pole kummagi emakeel. Nii et tõlkes läks nii mõnigi kord kaduma nii mõndagi. Nagu nüüdki.

Millest mul oli tõtt-öelda täiesti ükskõik.

Mida pikemalt me seal istusime, seda vähem huvitas mind kõrvalistuja jutt, lõputu vihm või see, kas ma sel ööl üldse koju jõuan. Mind huvitas vaid üks – mida tähendab Malinga vaikimine? Miks ta hoidis ennast tagasi? Miks vastas pigem lühidalt?

Miks avaldas nii harva arvamust asjade suhtes, mille puhul ma tahtsin teada tema seisukohta? Miks ta tegi kõike nii poolikult?

Et nagu oli seal meiega ja ei olnud ka. Ütles midagi, aga iga kord oleks saanud rohkem öelda. Kui muidu räägivad mehed nii, et kõik kuulavad, siis Malinga vaikis nii, et mina kuulasin. Jälgides samas tema kehakeelt, sest nii sain ta kohta teada palju rohkem kui ühestki lühilausest.

Kehakeel ütleb alati ära, kas inimene tahab olla su läheduses või mitte. Kas ta kuulab sind päriselt või lihtsalt ootab sinu järjekordset hingetõmbepausi, et siis jälle endast juttu teha.

Kas ta pilk jääb sinu peale pidama sellepärast, et sa meeldid talle, või ainult selleks, et näida osavõtlik. Sõnad võivad olla umbmäärased, aga keha reedab inimese alati varem või hiljem.

Malinga keha ei rääkinud ülearu palju. Vastupidi. Tema käest tuli info ise välja pinnida. Sõnu, emotsioone, arvamust ühe või teise asja kohta. Seda kõike pidi küsima.

19

Ta ei sättinud ennast minu lähedusse, aga ei hoidnud ka eemale. Ei vaadanud otsa liiga pikalt, aga siiski niipalju, kui oli vaja viisakaks vestluseks. Ei raisanud niisama sõnu, aga kui rääkis, tegi seda siis, kui oli öelda midagi tähtsat, mitte selleks, et täita vaikust. Ja see kõik tekitas minus väga kummalise tunde.

Nagu istuksin laua taga mehega, kes ei tee ise mitte midagi selleks, et mulle meeldida, ometi mõjus tema pilk, põgus naeratus või suvaline liigutus halvavalt.

Need olid täiesti tavalised liigutused, aga kui sa oled naine ja sulle meeldib keegi niiväga, nagu mulle meeldis Malinga, muutuvadki sellised pisiasjad korraga ülioluliseks. Ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ma olin selle mehe lummuses, loitsu all, nimetage kuidas tahes.

Vesipiip jõudis jälle ringiga minu kätte. Tõmbasin mahvi ja jälgisin, kuidas suits pikkamööda mu ees laiali valgus. Mingil veidral moel tundus kogu see õhtu suitsu sees kuidagi aeglasem, kui tegelikult oli. Nagu oleks vihm ülejäänud Hikkaduwa endale alistanud, jättes puutumata meie väikese laua, joogid ja vesipiibu, selle kohal kaitsva katuse ja minu, kes ma istusin seal nagu tulistel sütel. Koos nende noormeestega, kellest ma ei teadnud rohkemat kui seda, et nad seal töötavad. „Kui kaua sa siin veel oled?“ küsis kokteilivalmistaja. „Mõned nädalad,“ vastasin. „Kokku kolm kuud.“ „Ainult Hikkas?“ „Peamiselt jah.“ „Miks just Hikka?“ küsis teine. „Miks mitte Galle või Mirissa?“ Mul ei olnud ühest vastust. Selgitasin igaks juhuks, et olen muidu saare alumise poole risti-põiki läbi reisinud ja nendes 20

linnades viibinud küll, aga ankur on olnud siiski Hikkaduwas. „Siin on olemas kõik, mis vaja. Parim rand, rongiga saab sõita igale poole, head söögikohad. Ja siin…“ ma otsisin sobivaid sõnu, „…on lihtsalt tore olla.“ Lisasin veel juurde, mis oli minu jaoks väga oluline, et Hikkaduwas ei ole sellised tapja-lained, nagu Mirissas, ja Galles pole ju üldse randa, vaid Forti all majaka juures kümme meetrit liivariba. Tõenäoliselt need olidki ainsad põhjused, miks ma selle kuurordi valisin. Siin oli kõik vajalik ideaalseks puhkuseks olemas. Eriti rannas.

Sadu hakkas järele andma, ometi ei tekitanud see minus mingit tahtmist koju minna. Jah, ma nägin, kuidas teenindajad käisid ükshaaval leti taga kassat lugemas ja tulesid vähemaks klõpsimas, aga kuulutada peagi lõppenuks süllesadanud võimalus Malingaga aega veeta ei olnud minu huvi.

Minul jätkus juttu kauemaks. Uurides näiteks, kuidas siin lood vihmahooajal klientidega ka on, ning tehes üllatunud nägu, kui vastati, et mitmed lõunaranniku kohvikutest, sealhulgas Soleil, siin uksed sulgevad ja pooleks aastaks Arugam Baysse üle kolivad. Sellise väikese saare kohta, mis on vaid pooleteise Eesti suurune, on imekspandav, kuidas kuus kuud on ühel poolel Sri Lankat kuiv periood ja teisel vihmane, ja siis vastupidi. Ei ole talve ega suve, vaid päevast päeva on ühtemoodi soe, vahe on ainult selles, kuspool saart sajab.

Ja siis need ettevõtlikud kohalikud, kes ei soovi lausvihma käes tulutult aega veeta, reisivad kahe koha vahet. Nii ma siis imestasin, teades väga hästi sellisest elukorraldusest siinmail. Tellisin ühtlasi teise kokteili, ja et Malingal oli õlu otsas, 21

talle veel ühe. Maksin ka kohe arve, sest sellega tundus olevat kiire. „Sa käid mööda rööpaid, eks?“ katkestas Malinga järsku vaikuse, kui olime jäänud kahekesi, sest teenindajad tahtsid päriselt ka koju minna ja tegid sellega seoses viimaseid asjatoimetusi. Isegi baarikaup korjati kokku, mis tähendas, et kokteile ei saanud juurde tellida. Kui palju kell oli – sellest polnud mul aimugi.

Telefon oli olnud sellest alates, kui ma poiste seltskonnaga liitusin, tagurpidi, ekraan vastu lauda. Kuulsin küll vahepeal, kuidas see piiksus, kui keegi midagi kirjutas, aga täna õhtul ei olnud sellel tähtsust. Pöörasin pilgu küsija tumepruunidesse rosinasilmadesse. „Kuidas sa tead?“ Ta muigas. „Olen näinud.“ Muidugi oli ta näinud! Ja ma arvasin, et ainult mina jälgin teda. Tema oli järelikult mind ka jälginud. Aga ju ma ei pakkunud siis niipalju huvi, et Instagramis jälgima hakata. Kahetsesin, et eile just oma follow tagasi olin võtnud. Aga siis oli nii. „Jah,“ vastasin rahulikult, kuigi oleksin tahtnud naeratada nagu napakas. „Nii saab kiiremini.“ „See on ohtlik,“ ütles ta. „Ainult siis, kui rong tuleb.“ „Neid liigub siin tihti,“ märkis ta oma vaiksel toonil.

Selle peale ei osanud ma vastata midagi tarka, nii et tõmbasin kustuva söega piibust viimase kõhvi, puhudes suitsu aegluubis välja. Nägin silmanurgast, kuidas ta mind vaatas. Mitte pikalt, pigem uudishimulikult. Temast oli armas mainida, et 22

rongiliipritel kõndimine on ohtlik. See näitas, et ta hoolib minust.

Mulle meeldis nii mõelda.

Tundus, et ka Malingal polnud koju kiiret. Ta rääkis vähem kui mina, aga kui rääkis, siis kuulasin teda huviga. Näiteks ütles ta, et temale vihm meeldib, väljaarvatud siis, kui rolleriga sõidab. Ja et tööl on vihm hea, sest siis tellivad kliendid rohkem. „Head ööd,“ ütlesid poisid viimaks, patsutasid Malingale õlale, viskasid omavahel paar nalja, mille peale ta silmi pööritas, ja läinud nad olidki. Jättes meid värske vihma järellõhna sisse lõplikult kahekesi.

See hetk tuli liiga ruttu. Kui enne oli laud täis jutuvadinat, suitsu ja nalja, siis nüüd olime ainult mina ja tema. Malinga käis tualetis, istus tagasi oma kohale, võttis pudelist sõõmu ja jäi silmitsema katuseräästalt alla tilkuvaid üksikuid vihmapiiskasid. Mina omakorda teda.

See ei olnud enam pelgalt naiselik huvi silmipimestavalt ilusa mehe vastu, mis mind tema külge aheldas, vaid midagi palju enamat. See oli ebareaalselt tugev tõmme, haarates mind sellesse tohuvabohusse miljon korda võimsamalt, kui oleks pidanud. Polnud võimalik eristada, kas see oli armumine, seksuaalne rahuldamatus, igatsus meesenergia järele või juba armastus, aga ma tundsin seda seletamatut jõudu iga viimse kui ihurakuga. Tundsin seda oma naha all, hingamises, südametuksetes, selles, kuidas silmi tema küljest lahti ei saanud.

Oleksin tahtnud istuda seal hommikuni ja lasta sellel sõnadega väljendamatul tundel teda samamoodi vallutada.

Panin tähele, et ta käsivarred olid üsnagi täis tätoveeritud.

Võib-olla olin seda enne ka näinud, igatahes lasin nüüd, kui 23

need mu tähelepanu püüdsid, pilgu terasemalt üle, nuputades, mis midagi tähendada võis. Nahal jooksid tumedad jooned, varjud ja kujundid üksteise sisse nii loomulikult, nagu oleksid need sinna kasvanud, mitte tindiga nõelutud. Küünarnuki ümber hargnesid leegitaolised kujundid, mis sulasid omakorda suurema pildi sisse, aga seda, mille nad kokku moodustasid, ma ei näinud. Allpool jooksid mingid mustrid omasoodu edasi, keereldes ümber ta käsivarre nagu vesi. Ta märkas mu pilku. Olin jäänud teda vist liiga kauaks imetlema. Mitte nägu, vaid just käsivarsi. „Sul on palju tätoveeringuid,“ nentisin.

Ta vaatas korraks oma käsi, naeratades vaevumärgatavalt. „Natuke.“ Natuke. See ajas mind muigama. Mehe jaoks, kelle mõlemad käsivarred olid tinti täis, oli see muidugi „natuke“. Aga ma ei hakanud vaidlema. Tahtsin hoopis teada, mida need tähendavad. Mitte niisama jutu jätkuks, vaid see huvitas mind päriselt.

Neil pidi olema mingi põhjus. „Mida see tähendab?“ küsisingi, näidates ta küünarnuki poole, sinna, kus leegitaoliste joonte vahel mustas mingi poolik sõna.

Ta pööras pilgu sinna, kuhu näidatud, meenutades vist hetkeks, millise tähenduse ta sellele kunagi andnud oli. „See on vana,“ ütles ta. „Ammu tehtud.“ See oli nii temalik vastus, et pidin ennast tagasi hoidma, et mitte naerma puhkeda. Kui mina ootasin tervet lugu, andis tema mulle viis sõna ja vaikuse sinna otsa.

Huvitaval kombel ei häirinud see mind. Mulle isegi meeldis see, et tema juures ei olnud miski liiga kergesti kättesaadav. Et iga väike asi tuli välja teenida. Võib-olla just sellepärast mõjuski ta nii ligitõmbavalt.

24

Vaatasin ta käsivart uuesti. Leegid, kell, keerduvad mustrid. Selles oli midagi ebaloogilist ja samas läbimõeldut. Tundsin vastupandamatut soovi tõmmata sõrmega üle selle kunstiteose.

Mööda musti varje, kellaserva, randme lähedal olevat väikest kujundit. Et teda puudutada.

Aga ma ei teinud seda. Istusin lihtsalt paigal, vesipiibu magus maitse suus, ja tõdesin, kuidas see kõik oli minu jaoks juba liiga kaugele läinud. Üks asi on märgata, et mees on ilus.

Teine aga teeselda, et ta ei tähenda sinu jaoks muud kui jutukaaslast. Sest tähendas ju. Ja kuidas veel.

Malinga nihutas end laua taga mulle pisut lähemale. Just nii palju, et sai küünarvarre mugavamalt lauale toetada. „See oli esimene,“ ütles ta ja osutas küünarnuki ümber jooksvatele tumedatele, leegitaolistele joontele. „Tegin selle, kui olin noor, tahtsin olla äge.“ Oligi. Minu jaoks oli kõik, mis seostus temaga, ülimalt äge. „Ja tunda valu. Sest kui poisid on noored, arvavad nad, et valu on lahe,“ lisas ta naerdes. „Ja nüüd enam ei arva?“ Ta muigas. „Nüüd ma arvan, et valu on valu.“ See kõlas nii loogiliselt, et ma ei osanud midagi vastu öelda.

Vaatasin ainult, kuidas ta sõrmed liikusid mööda omaenda käsivart edasi, nagu tutvustaks ta mulle maakaarti.

Teksti juurde jõudes jäi ta hetkeks pidama. Seal, kus paksude tähtedega võis selgelt välja lugeda sõna GIVE. „Ja see?“ „See tähendab…“ Ta võttis hetke aega, et defineerida mulle sõna, mis rääkis tegelikult juba iseenda eest. „Et anna.“ 25

„Anna mida?“ „Iseendast parim. Seda, mis sul on anda. Sõpradele. Perele.

Kõigele.“ „See on väga ilus mõte.“ Ta vaatas mulle otsa väikese imestusega, olemata vist kiitusega harjunud. „On või?“ „Mhm. Eriti mehe kohta, kes ise nii vähe räägib.“ Ta naeratas selle peale aimamisi. „Võib-olla räägib siis tätoveering minu eest.“ Mulle meeldis tema otsekohesus. Mitte niivõrd tätoveeringu pärast, vaid teadmisena, et temas oli selline südamlik loomus. Et mees, kes mõjub eemalt vaadates kättesaamatu ja metsikuna, kandis oma nahal sõna give. See oli midagi, mis ei sobinud esmapilgul selle tugeva pruuni käsivarre ja tahumatu loomuga. Ja just sellepärast sobiski perfektselt.

Ta liikus edasi järgmise kujundi juurde, milleks oli ümmargune, sihverplaaditaoline märk. „Kell,“ ütles ta. „Või aeg. Kuidas soovid.“ „Aeg.“ „Jah, aeg. Sest see liigub kiiresti. Sa arvad, et aega on küll, aga ei ole.“ Malinga hääl muutus lause lõpus kurvemaks. Võimalik, et kõnealune tattoo tähendas tema jaoks midagi isiklikku. „Kas sa oled alati nii filosoofiline või ainult tätoveeringutest rääkides?“ küsisin, proovides tekkinud liigset tõsidust naljaks keerata. Õnnestuski. Üle tema näo levis lõbus naeratus. „Ainult siis, kui ma õlut joon.“ 26

Ta pööras käsivart veidi veel, nii et alumised mustrid tulid samuti nähtavale. „Nendel pole mingit tähendust, lihtsalt meeldis.“ „Ega alati ei peagi kõigel tähendus olema,“ olin päri. „Vahel piisab sellest, et on lihtsalt ilus.“ Ta tõstis pilgu, silmis soe säde. „Jah,“ oli ta minuga rohkem kui nõus.

Ma ei tea, kas ta mõtles endiselt tätoveeringuid või juba midagi muud. Ja see polnudki oluline.

Ma ei oska öelda, mis hetkel see juhtus. Võib-olla siis, kui Malinga käsivars sattus mulle hetkeks liiga lähedale. Ma isegi ei teadnud, millal ta laua teiselt poolelt minu kõrvale oli tulnud.

Aga see juhtus. Võib-olla siis, kui aeg, seesama, mil muidu rutt, korraga seisma jäi, sest ühel hetkel puudutasin sõrmeotsaga ta käsivarrel kohta, kus kellamotiivi all jooksid tumedad keerduvad jooned. Õrnalt. Iharalt. Seda viimast varjates. „See meeldib mulle kõige rohkem.“ Ta ei liigutanud end. Vaatas ainult minu sõrmi oma käel. „Miks?“ „Sest sellest ei ole võimalik lõpuni aru saada,“ vastasin.

Oleksin tahtnud lisada, et samamoodi nagu temast, aga mu eesmärk ei olnud panna teda ebamugavalt tundma. Polnud mingit vajadust öelda, et ta on teistsugune. Müstiline. Tahumatu. Ebamaiselt nägus. See oli niigi ilmselge.

Kui me lõpuks liikuma hakkasime, oli vihm järele jäänud, kraavid triiki vett täis ja tee kuiv. Mitte küll kuiv-kuiv, aga piisavalt veevaba, et saaks liikuda kohvikust koju lompidesse astumata.

27

Õhtune sadu oli Hikkaduwa päevatolmust ja üleliigsest kuumusest puhtaks pesnud. Asfalt helkis pimeduses, õlgkatuselt veeres tilkhaaval alla viimaseid piisku ja õhk oli nii niiske, et tekitas naha peale kihi, nagu tibutaks endiselt vihma.

Ma ei küsinud Malingalt, kas ta saadab mu koju või lähevad meie teed Soleili ees lahku. Võtsin lihtsalt oma koti ja astusin temaga koos kohvikust tänavale. Ta pakkus välja, et kuna maa on märg, läheksime rööbaste asemel mööda teed, millest järeldasin, et ta tuleb minuga kaasa. Kuigi, olgu öeldud, maailmas pole turvalisemat riiki kui Sri Lanka ja minu jaoks ei ole kunagi probleem liigelda seal üksi mööda pimedaid tänavaid. Loomulikult nõustusin.

Kõndisime minu maja poole kõrvuti vaikides. Ma ei julgenud uurida, kui kaugele ta plaanib tulla. Seda, et tuleb mulle külla, ma ei uskunud. Olin valmis selleks, et igal teenurgal, kust me ära keerasime, ütleb ta: „Olgu, head ööd!“ „Kas sa tuled homme jälle?“ küsis ta hoopis, kui me möödusime Arcadia Resortist.

Selline küsimus tuli ootamatult. Temalt, kes ise harva midagi küsib. „Soleili?“ „Mhm.“ „Oleneb.“ „Millest?“ „Kes seal on.“ Ma ei näinud, kuna hüppasin parasjagu üle järjekordsest lombist, aga kuulsin, kuidas ta mu lause peale muigas. Hääletooni järgi. „Samad, kes täna.“ 28

„Siis võib-olla isegi tulen,“ lubasin, teades väga hästi, et lähen. Mulle meeldis teda norida, sest ta ise ei teinud seda kunagi. Jah, sõprade naljade üle naeris küll, aga endal tundus tal huumorisoon puhta puudu olevat. Ma toonitan – see mind tema juures ju kohe algusest peale tegelikult võluski. Et ta oli tõsine.

Minu Avatar.

Jõudsime kohale. Malinga vaatas mind pikalt. Vaatasin vastu. Ükski normaalne inimene poleks ilmselt niimoodi mitu sekundit paigal seisnud ja teineteist sõnatult passinud, aga meie seisime. Tema tõenäoliselt seepärast, et polnud midagi öelda, ja mina, kuna öelda oli liiga palju. Muidugi kokteilide julgustaval kaasabil. Oi, kuidas ma oleksin tahtnud teda edasi kutsuda.

Kõlgutada jalgu oma elutoa pehmel diivanil ning rääkida veel Eestist ja küsida Sri Lanka kohta. Vihma kohta. Toidutegemise kohta. Tänavakoerte kohta. Ükskõik mille kohta, peaasi, et ta ära ei läheks.

Ent ma ei kutsunud, sest ma ei saanud temast aru. Kuna Malinga on loomu poolest kinnine inimene, siis mul polnud aimugi, kui palju talle meeldin. Kas rohkem võrreldes viimase korraga, kui olime näinud? Või samapalju ehk siis üldse mitte, kuna ta mulle Instagramis follow kutset vastu ei pannud?

Miks ta oli tulnud mind koju saatma? Kas kohusetundest, et mul oleks turvaline ja ma tuleks homme ka kohvikusse neile kassat tegema, või sellepärast, et hoolis minust? Kui naisest, mitte rahakotist. Olin segaduses, püüdes lugeda tema näost, silmadest, suunurgast ja kes teab, millest kõigest veel, välja tõde. Tulutult. Seisime värava ees nagu kaks pooletoobist, öö ümberringi niiskusest paks, kurku lämmatamas väljaütlemata sõnad.

29

Kui üks tuk-tuk poleks meist mööda sõitnud, oleksimegi vist sinna seisma jäänud. Aga saatuse tahtel sõitis ja pritsis meil mõlemal jalad märjaks, äratades justkui igavesest unest. Tõmbusin kiljudes eemale ja astusin trepile. Malinga ei järgnenud.

See oli märk, et tal ei olnud ikkagi soovi edasi tulla. Hästi, nüüd oli see siis teada. Olin just valmis talle head ööd soovima, kui ta tuli lagedale millegi sellisega, mida ma ei osanud oodata. „Sul WhatsApp on?“ Pidin ennast vaos hoidma, et mitte üleliia kiiresti vastata.

Muidugi oli mul WhatsApp! Mul olid kõik äpid, mis vaja, et temaga suhelda, ja mida ei olnud, oleks saanud tõmmata! „On ikka,“ sundisin ennast rahulikuks. „Annad oma numbri?“ Otsisin kotist telefoni, püüdes samal ajal mitte välja näidata, kui palju see küsimus mulle heameelt valmistas. Ta ütles oma numbri, mina talle enda oma, kontrollisime mõlemad, kas on õigesti, ja kui mu telefoni ilmus tema nimi, oleksin tahtnud ekraanile musi anda. Suutsin end hädavaevu talitseda, mis oleks olnud kainena kordi lihtsam.

Saabus aeg hüvasti jätta. Astusin talle lähemale ja kuigi teadsin, et srilankalased ei ole kallistaja rahvas, sirutasin käed tema ümber, tänasin toreda õhtu eest ja soovisin head ööd.

Meie kallistus ei olnud pikk ega paljutõotav. Mitte midagi sellist, millest saaks sõbrannadele suure õhinaga rääkida.

Malinga astus mulle pool sammukest lähemale ning järgmisel hetkel olin ta embuses. Tundsin ta kuuma keha enda vastas, käsi korraks oma seljal, seda erilist mehelikku lõhna, millega oli segunenud õlu, niiskus ja miski veel, millele ma ei osanud nime anda, aga oleksin tahtnud endaga tuppa kaasa viia.

30

„Head ööd, Bella.“ Lasin Malingast lahti ja hakkasin trepist üles minema nii aeglaselt, kui võimalik, jättes õhku hüpoteetilise võimaluse, et ta mõtleb ümber ja siiski järgneb mulle. Avasin korteriukse ja vaatasin tagasi. Noormees seisis sama koha peal värava juures, käed taskus, silmitsedes mind pilguga, nagu tahaks midagi veel öelda või teha. Aga ei teinud.

Naeratasin ja lehvitasin talle ning sulgesin enda järel ukse, piiludes kardina vahelt, kas ta seisab endiselt või hakkas lõpuks liikuma. Värava ees polnud enam kedagi, järelikult läks ka koju.

Keerasin ukse lukku.

Käisin tualetis, pesin hambad ja koorisin end paljaks, istudes seejärel voodi servale. Võtsin telefoni kätte, avasin WhatsAppi ja naelutasin pilgu ekraanile. Tema nimi oli kõige ülemine. Seda nähes naeratasin iseendale nagu idioot. Jäädes ootele. Iga teine mees oleks nii toreda õhtu lõpetuseks midagi kirjutanud. Midagigi. Ühe sõnumi. Kasvõi üheainsa lause. Mis pole ju iseenesest mitte midagi keerulist. Ent ekraan jäi pimedaks.

Panin telefoni enda kõrvale, vajusin voodisse pikali, võtsin mobiili mõne minuti pärast jälle kätte ja vaatasin, kas ta on äkki nüüd kirjutanud. Tühjus. Vaikus. Vaid konditsioneer undas. Õues haukusid koerad. Kogu Hikkaduwa magas sügavasti.

Välja arvatud mina, kes ma keerasin ennast ühelt küljelt teisele, kloppisin patja, tõmbasin lina lõua alla ja lükkasin siis jälle pealt ära, sest kord oli palav ja siis jälle jahe. Midagi ei olnud valesti, aga kõik oli valesti. Vaatasin iga natukese aja tagant uuesti telefoni, kuigi teadsin juba, mida sealt leian. Mitte midagi.

Püüdsin endale sisendada, et oli olnud lihtsalt üks tore õhtu, 31

kus sai popsitud vesipiipu, joodud mõned kokteilid ja veedetud heas seltskonnas aega. Ei muud. Et ma olen täiskasvanud naine, mitte mõni naiivne koolitüdruk, kes jääb pärast ühte kallistust terveks ööks lakke vahtima.

Mida ma aga täpselt tegin. Vaatasin pimeduses lakke, tunnistades, kuidas ükskõik, millest ma proovisin mõelda, jõudsin ikka ja jälle Malingani. Tema käteni, mis hoidsid mind tugevalt enda vastas. Ihusoojuseni, mida oli läbi riiete tunda.

Hingeõhuni oma juustel.

32

2.

Silmalaud hektilisest unest rasked, ärkasin pealelõunal, nagu oleks öö minust viimsedki jõuvarud välja imenud. Ma ei teadnud, mis kell on või mis päevgi parajasti käsil, tõsi, seda viimast ei teadnud ma Sri Lankal kunagi. Panin silmad uuesti kinni, kadudes eilsesse. Vihm. Soleil. Vesipiip. Mina Malinga embuses.

Ja see, et ta ei kirjutanud.

Sirutasin käe telefoni järele. Temalt polnud ühtki sõnumit ega vastamata kõnet. Lükkasin lina pealt, istusin voodi äärele ja tundsin kogu vähest ööund oma kanges kehas. Olin veel unine, aga mitte nii palju, et uuesti magama jääda. Minus oli endiselt seesama rahutus, mis puhkamise asemel ühelt küljelt teisele vurritas, ainult et nüüd tundus see päevavalguses naeruväärne.

Täie mõistuse juures inimene, üksainus õhtu ja nii sassis omadega. Pööritasin iseendale silmi, tõusin ja läksin vannituppa.

Peegelpilt, mis vastu vaatas, oli armutu, näidates mulle naist, kes nägi välja täpipealt selline, nagu ma ennast tundsin.

Juuksed salkus, silmad poolpaistes, nägu magamatusest loppis.

Aga see ei tähendanud midagi. Sest kõige selle varjus oli peidus miski, mis oli silmaga nähtavast olulisem. See oli lootus. Naeratasin endale.

33

Telefon oli mul muidugi vannitoas kaasas. Panin selle hoolikalt kraanikausi servale, kontrollides üle, et see vette ei libiseks. Vaatasin hambaid pestes mitu korda, kas ekraan on vahepeal ellu ärganud. Ei olnud.

Ega siin polnud muud varianti, et kui tahan Malingat näha, pean ennast ise pildil hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda, mis järjekorras täna ühest kohast teise liikuda. Kas minna kohe kohvikusse ja siis ujuma? Kõht oli tühi küll. Või käia enne ujumas, saada värskeks ja minna siis keha kinnitama? See tundus parem plaan.

Küllap selle aja peale, kui ma Soleili jõuan, on paistetus ka tagasi tõmmanud, lohutasin ennast, kahetsedes, et olin poole öö pealt konditsioneeri välja lülitanud. Ma ei tea, miks arvasin, et ilma selle undamiseta uni paremini tuleb. Ilmselgelt eksisin.

Hoopis palav hakkas, aga selleks ajaks ei viitsinud ma enam üles otsida pulti, mis oli alatasa vales kohas. Nii et valisin lisaks voodis rahutult keerutamisele higistamise.

Ja siin ma nüüd olin, tegelemas tagajärgedega, mida oleks saanud ära hoida. Mõte, et kohalikud ise endale õhujahutust vaid ventilaatoritega võimaldavad ega oma konditsioneere, kuna elekter on kallis, ei mahtunud mulle pähe. Kuidas nad küll saavad sellise kuumusega elada? Ju vist ollakse harjunud.

Potsatasin tagasi voodisse, telefon peos ja mõtteis kiusatus anda Malingale teada, et olen varsti tulemas ja kas meil oleks ehk võimalik täna midagi koos teha. Teadsin, et ta on tööl, aga ikkagi. Tööd saab teha kogu aeg, mina olin seal viimaseid nädalaid. Kirjutasin lühidalt ja konkreetselt, nagu meie eilne vestlus üldjoontes oli.

34

Hey! Any chance to meet today?

Olles arvestanud, et vastuse saamine võib võtta omajagu aega ja parem saata sõnum teele enne ujumist kui pärast, mil ma nagunii juba kohvikus olen, vajutasin Send ja oligi tehtud.

Nii, nüüd oli pall tema käes. Ja minul ei jäänud üle muud, kui oodata. Võtsin kuivatusrestilt bikiinid ja tõmbasin selga, punusin juuksed pealaele krunni, pakkisin rätiku rannakotti, panin päikeseprillid ninale, plätud jalga ja läksin alla. Vahetusriideid polnud mul kunagi kaasas, esiteks puuduvad sealsetes randades riietusputkad ja teiseks on ülimalt mõnus, kui tuul saba alt läbi käib.

Nende kultuuris, kus nad ise riietega vees sulistavad, oleks selline asi muidugi rangelt taunitav, aga nemad ju ei teadnud. Ütlesin „sulistavad“ sellepärast, et enamus srilankalastest ei oska ujuda. Palju istutakse lihtsalt veepiiril või siis minnakse puusadeni vette ja aetakse seal niisama juttu. Vee temperatuur on Sri Lankal aasta ringi väga soe, jäädes 24–27 kraadi kanti, nii et polnud midagi imestada kui teinekord mõni seltskond ennast tundideks lainete hõljutada unustas.

Kui mehi võib kohata mere ääres palja ülakehaga, jalas dressipüksid või isegi teksad, siis naised kannavad tavaliselt ujudes T-särke ja pikki pükse. Huvitav on see, et kohalikud ei vaheta kunagi lahkudes riideid, vaid lähevad nende samade märgadega minema. Kuhu, ma ei kujuta ette. Arvata võib, et otse koju. Või kuhugi poodi riideid vahetama. Igatahes ühistranspordis ei näinud ma kordagi ühtegi tilkuvate riietega inimest.

Kõndisin läbi Sunday Marketi raudteejaamani ja keerasin sealt ranna poole. Hikkaduwa päevane kuumus oli halastamatu nagu 35

ikka. Keset teed magasid häirimatult koerad, et siis öö saabudes jälle haukuma hakata. On imestamisväärne, milline usaldus on sealsetel koertel inimeste vastu. Kui Eestis või ükskõik, kus ma olen reisinud, jooksevad nad harilikult eest ära või teinekord isegi ründavad, siis Sri Lankal pikutavad nad rahumeeli tee peal, liigutamata sabaotsagi, kui neist kasvõi sentimeetri kauguselt mööda sõidetakse. Ükskõik kas auto, ratta või tuk-tuk’iga, nemad jäävad sinna, kus on. Imestasin selle üle siiralt iga kord, kui kihutasime kohalike sõpradega mööda tänavaid ringi. Tõsi, peateel loomad nii julged ei ole, seal on suurtel masinatel suure õigus.

Tänaval liikus igasugu rahvast. Turistid suundusid, õlad punetavad ja sääred liivased, lõunat sööma, kohalikud käisid vihmavarjudega, mis täitsid päikesevarju ülesannet, poodidest või kalaturult toitu hankimas. Valgetes riietes koolilapsed tulid koolist, oodates bussi, ja tuk-tuk’i juhid hüüdsid üksteise võidu heledanahalistele: „Madam, tuk-tuk!“, „Sir, tuk-tuk!“, nagu viimased ei näeks, et masinaid tee ääres hordides seisab. Pakuti mullegi, alati pakutakse. Isegi siis, kui võiksin neile juba nägupidi tuttav olla peale neid kuid, mille olin siin veetnud. Vahest vastasin, et ei soovi, tavaliselt tegin aga näo, et ei kuule ega näe neid. Täna ammugi mitte. Täna tahtsin ma ainult, et saaks juba ujumas käidud ja kohvikusse, Malinga juurde.

Sukeldusin merineitsina vette, tõmmates käte jõul ennast tugevalt alla põhja poole. Silmad olid soolase veega harjunud ega hakanud kipitama. Tõusin taas pinnale, pöörasin ennast selili, suunates näo päikese poole ja lastes soolasel merel end kuninglikult kätel kanda. Mõnus oli nii. Olla mittekeegi eikuskil. Siin, 36

türkiissinises vees hõljudes ei tähendanud see, kes ma Eestis olin, mitte midagi.

Võib-olla sellepärast ma siin ennast nii hästi tundsingi.

Mitte ainult grillitud krevettide, magusate mangode või ideaalse kliima pärast. Ehk oligi asi hoopis selles, et siin sain olla mina ise, liigse tuntuseta. Eestis olin vabakutseline ajakirjanik, kes ei löönud millegi ees risti ette. Kirjutasin artikleid ja persoonilugusid, mida teised ei söandanud, sest need nõudsid liiga põhjalikku uurimistööd ning ebamugavat suhtlust isikutega, kellest jutt käis. Selline töö oli mind aastate jooksul harjutanud elama kohvri otsas, ees sülearvuti, mis ei küsinud, kas istun Viimsis köögilaua taga või Sri Lankal kookospalmi all. Reisimine ei olnud minu jaoks enam ammu ainult puhkus. See oli elustiil.

Kolmekümnesena ei olda aga enam selles eas, kus inimesed su valikuid vaikides aktsepteeriksid. Ikka leidus keegi, kes uuris, miks mul lapsi ei ole ja kas ma pole veel õiget meest leidnud.

Vastus sõltus päevast. Vahel ütlesin, et töö on tähtsam. Teinekord jälle, et ma ei taha oma vabadust ära anda. Tegelikult oli tõde palju lihtsam – valisin olla ennemini üksi kui koos kellegagi, kes ei olnud minu jaoks kümme kümnest.

Mul oli olnud suhteid, isegi üks pikem, mille puhul juba arvati, et võib pulmi oodata. Aga ei tulnud pulmi. Läksime hoopis Pauliga lahku, kuna tunded said otsa. Psühholoogid nimetavad seda emotsionaalseks eemaldumiseks, mis tähendab, et partnerid elavad küll koos, kuid ei räägi enam omavahel olulistest asjadest. Kui kodust väljaspool võib tunduda, et kõik toimib, on tegelikkus midagi muud. Teineteisest on kaugenetud, huvi partneri tegemiste vastu kadunud, lähedusevajadus 37

olematu. Rääkimata seksist, mida ei tahetagi enam oma partneriga nautida, vaid hakatakse mujalt otsima.

Pärast lahkuminekut sain reisida veelgi rohkem, sealjuures süümepiinadeta Pauli ees.

Sest eks vabadus maitseb ikka paremini, kui ei pea oma valikuid põhjendama. Teed, mis tahad, millal tahad ja kui ei taha, ei tee midagi. Nagu praegu siin Sri Lankal, kus ma olin lihtsalt õnnelik, nahk päikesest jumekas, vajaduseta kellelegi midagi seletada. Pühas rahus.

Kuigi see viimane polnud lõpuni tõsi.

Sest isegi uinutavate lainete keskel selili lebades oli mu meel täna ärev. Sulgesin silmad ja püüdsin mitte millelegi mõelda.

Eriti mitte Malingale ega sellele, mida öelda, kui me kohe varsti Soleilis kohtume. Mõttetu üritus. Niipea kui silmad avasin, tuli kõik tagasi. Teadsin, et mõtlesin üle. Mängisin läbi vestlusi, mis ei olnud veel toimunud. Kujutasin ette, kuidas ta tuleb mu laua juurde. Mida ütleb. Jääb seekord kauemaks. Istub mu kõrvale.

Kirjutab pärast midagi ilusat, kui lahkun.

Tulin veest välja, kuivatasin käed ja otsisin kotipõhjast mobiili. Ekraanil kumas vastus. Lühike, nagu tema puhul ikka.

Maybe. Work till late Jälle see neetud maybe. Vaatasin seda ja tundsin korraga kaht vastandlikku emotsiooni: pettumust ja kergendust. Pettumust, sest see ei olnud „Jah“, ja kergendust, sest see ei olnud ka „Ei“.

Poolik vastus… kas võis see tähendada poolikut soovi minuga olla? Ma ei lasknud sel mõttel edasi hargneda. Sest poolik oli praegusel juhul kindlasti parem kui mitte midagi.

38

Mõtlesin tükk aega, kas hakkan talle vastama, ja otsustasin siis, et ei.

Kuivatasin end, jõin tänavalt tädikese käest ostetud kookospähklist viimased lonksud ja sättisin kohviku poole. Jah, ma oleksin võinud enne kodust läbi põigata, käia duši all, pesta soola juustest välja, otsida kapist selga silmatorkavama kleidi ja teha meigi, aga ma ei tahtnud paista välja naisena, kes on temaga kohtumiseks valmistunud. Samas tahtsin just seda teha.

Olla ilus. Mitte üleüldiselt, vaid Malinga jaoks.

Kohvikus oli rahvast omajagu. Mitte liiga palju, aga piisavalt, et üksinda saabunud naine ei jätaks muljet, et tuli spetsiaalselt kellegi pärast. See oli mulle tähtis. Vähemalt teoorias. Praktikas teadsin ju suurepäraselt, et just seda ma tegingi.

Istusin tavapärasele kohale teisel korrusel, kust avanes vaade nii raudteele kui ka kohviku köögipoolele. Tellisin arbuusifetasalati ja grillitud kana, saades juba järgmisel hetkel aru, et seda oli kokku liiga palju. Aga salatist üksi oleks jäänud väheks, nii et ma ei hakanud tellimust muutma. Kõrvale palusin tuua sel päeval juba teise king coconut’i, mis pidavat kohalike sõnul olema parim pohmakarohi. Mitte et mul enesetunne halb oleks olnud, pigem olin uimane heitliku öö tõttu.

Ma ei pidanud kaua ootama, et Malinga mind märkaks.

Nägin teda köögipoolel peaaegu kohe. Algul hakkis toitu, hetk hiljem seletas midagi leti juures teenindajale. Võimalik, et midagi oli otsa saanud. Minnes tagasi kööki, tõstis ta pilgu ja nägi mind. See ei kestnud kaua. Üle sisehoovi üksainus pilk, mis oli parajalt pikk, et ta mu ära tunneks. Naeratasin. Tervitasime.

Ootasin, et ta tuleks mu lauda. Kasvõi näiteks küsima, mida ma 39

tellisin ja kas ta saab midagi juurde pakkuda. Aga ei. Noorhärra läks hoopis tagasi kööki, eirates mind stoilise ükskõiksusega, nagu ma polekski seal. Tean, sest jälgisin ülevalt kullipilguga.

Võtsin telefoni, vaatasin veel korraks tema suunas ning et soov suhelda oli meil selgelt ühepoolne, kirjutasin: What time you finish? Any plans then?

Vastus tuli üllatavalt kiiresti.

11 Ega lühemalt ei saanud tõesti kirjutada. Kui oleks saanud, küll siis oleks, mõtlesin mõru muigega. Oleks kirjutanud näiteks vaid 1. Aga sel ajal ta juba magas kodus. Vaatasin kella, see näitas kolmveerand kolm, mis tähendas veel kaheksat tundi.

Ta vastas. Ja see oli peamine. Järelikult ma ei olnud tema jaoks päris tühi koht. Kirjutasin kohe võimalikult konkreetselt vastu, et ei peaks hakkama pärast uut sõnumit saatma, riskides sellega, et vastus alles järgmisel päeval tuleb.

Let’s go to swim together after that, meet me in Turtle beach 11.10 :) Okay?

Seekord läks veidi kauem. Näha oli, et tal on kiire. Mis oli okei, sest peagi saabunud vastus oli ootamist väärt.

Okay 40

Lugesin seda ühte neljatähelist sõna mitu korda. Oleks keegi mind sel hetkel näinud, oleks ta raudselt arvanud, et sain kirja, milles teatati lotovõidust või vähemalt kellegi lähedase imekombel surmasuust pääsemisest. Tegelikult oli see üksnes kokkulepe minna ujuma. Üks sõna, mis tegi mu tuju nii heaks, et pidin endale meelde tuletama, et enda õnne ei tohiks nii kergesti kellegi teise kätte anda. Mida mul on kombeks teha. Ja mida ma tegin jälle.

Kiikasin alla ja just sel samal hetkel vaatas Malinga üles minu poole. Meie pilgud kohtusid üle troopiliste taimede ja alumise õlgkatuse. Naeratasin talle. Tema mulle mokaotsast vastu, pannes mu südame sees hõiskama. Eesti vanarahvas on minusuguste pärast isegi vanasõna välja mõelnud: kui vähe ikka mõnel on õnneks vaja. Olin elav näide, et sellised inimesed on tõepoolest olemas.

Sõin salati lõpuni, näksisin kana kõrvale ja imesin kõrrest enesetunnet parandavat kookosvett. Sõbranna Kadri, kes oli koos minuga Sri Lankal mõned nädalad veetnud, kirjutas, kuidas Eestist oli saanud vahepeal Antarktika ja ta ravis oma ohatist. Vastasin talle mõne sõnaga, lubades hiljem pikemalt rääkida, mis mu elus toimub. Paar töömeili saabus postkasti, aga ma ei süüvinud neisse. Tööasjadega polnud kiiret. Siin oli olulisemaid asju ajada. Pealegi sain kõhu täis söödud, millega kaasnes mega väsimus, nii et otsustasin koju magama minna.

Kutsusin teenindaja ja palusin arve. Mul oli aega ennast välja puhata, pesus käia ja üles lüüa tervelt seitse ja pool tundi.

Malinga oli saabunud randa enne mind. Märkasin kummuli keeratud paadi kõrval kõigepealt rollerit, siis teda ennast. Näpu 41

vahel sigaret, pilk vaheldumisi merel ja rannal, nägu veelgi tõsisem kui päeval, mis võis olla väsimusest. „Hei-hei!“ hüüdsin juba eemalt, kiirendades sammu. „Hei,“ vastas ta sõbralikult, vaadates samal ajal ringi, justkui ma oleksin tulnud korraga mitmest suunast.

Seda oli võimatu mitte tähele panna. Ta vaatas mind, ent samal ajal eksles pilk ringi.

Tuldud tee poole. Ranna poole. Mõnesaja meetri kaugusel asuva hotelli turvameeste poole. Nagu kontrolliks, ega keegi ei näe meid koos. Sain sellest kohe aru. Ja see ei olnud meeldiv tunne. „Lähme sinna,“ viipas ta pimedama rannalõigu suunas, kaugemale valgustatud alast, kus me ei saanud olla sihtmärgiks neile, kel muud pole teha kui vahtida, kes kellega käib.

Noogutasin ja hakkasin Malinga kõrval astuma, plätud näpus, vesteldes sellest, kuidas päev oli läinud. Uurides, kas tööl oli palju rahvast. Millist toitu kõige rohkem telliti. Selline tühi-tähi, samas selles mõttes tore, et seeläbi ta avas ennast.

Mina jutustasin omakorda enda palavast lühikesest ööst, ujumisest, tema valmistatud maitsvast brunch’ist. Kordades pikemate lausetega. „Kas sa käid tihti ujumas?“ viisin jutu taaskord talle. „Ei.“ „Millal viimati?“ Ta jäi mõttesse. „Paar kuud tagasi.“ Mu imestusel polnud otsa ega äärt. Mina, kes ma veetsin rannas pool päevavalgest ajast, sellest suure osa vees, ei kujutanud ette, kuidas keegi, kellel on suurepärane võimalus, seda ei 42

kasuta. Jah, minul oli oluliselt rohkem vaba aega kui temal, aga tal olid ju vabad päevad. „Tõesti?“ Ta heitis mulle tähendusrikka pilgu. „Pole aega.“ Küsisin endalt mitu korda, miks me siin oleme. Miks ma olin kutsunud ta välja ja pidin nüüd kangutama tal sõnu suust.

Iga teine meesterahvas oleks võtnud mul käest kinni ja seda päevavalges, kuulutades kõigile, kui jumalik on minuga olla, mitte peitunud pimedasse öösse, kus mingi hinna eest mitte keegi ei tohtinud meid koos näha. Enamjaolt vaikimas kui ladusalt juttu vestmas. Mulle polnud seda vaja. Või siis oli? Miks?

Kõndisime edasi liival, mis oli endiselt päevasest päikesest soe.

Madalad lained veeresid üle meie pahkluude, tõmbudes seejärel tagasi, kutsudes endaga kaasa sinna, kus kõik oli läbipaistmatu ja must. Kaugemal tumeda ookeani lõpus põlesid väikesed kollased tähekesed nii taevas kui ka selle all. Need viimased olid kalalaevade tulukesed.

Hikkaduwa ja Dodanduwa kalaturud olid populaarsed kohad, kus käis tihe kauplemine. Siin varustati nii lähemaid kui ka kaugemaid restorane. Sisemaale transporditi kordades rohkem kala, kui rannalinnades tarbida jõuti. Ja mis kaubaks ei läinud, kuivatati kuumale liivale asetatud aluste peal. Raisku ei lastud midagi. Seda kõike rääkis mulle sel õhtul Malinga. Ja mina kõndisin tema kõrval ning muudkui kuulasin, noogutades iga tema öeldud lause peale.

Jõudsime Narigama randa. Kuivõrd seal olid üpriski suured lained, me kohe vette ei rutanud, vaid võtsime mingi hotelli 43

rannatoolidel istet. Malinga jällegi minu vastas, mitte kõrval.

Nautisin lähedust, mida ta pakkus, ja kui meetri kauguselt, siis meetri kauguselt.

Peagi rääkisime juba lõunapoolsematest kuurortlinnadest Hiriketiyast, Tangallest, Mirissast, Unawatunast ja Gallest.

Rääkides viimasest, tuli mul meelde, et seal toimub järgmisel nädalal kontsert. Unistasin, et saan sinna minna kellegagi koos. Seisupilet ei olnud kallis, 2000 ruupiat ehk viis ja pool eurot ehk sama palju, mis maksis Soleili kohvikus smuutikauss.

Olin valmis rõõmuga mõlemad piletid ise ostma, kui asi oleks selle taha jäänud. „Järgmisel nädalal on Galles üks kontsert,“ poetasin. „Kas sa tahaksid minna?“ „Mis päeval?“ Otsisin välja reklaamplakatist foto, mille olin bussijaamas teinud. Noormees silmitses seda, arvutades midagi oma peas, väljendades heameelt esinejate üle, kes seal üles astuvad. „Ma arvan, et saaksin küll töölt vabaks.“ „Kindel?“ „Mhm, ma proovin.“ „Ja me lähme?“ „Lähme.“ Mulle meeldis see sära, mis ilmus tema silmadesse, kui miski teda kõnetas. Mis jäid küll alla minu silmadele, sest need helkisid sel hetkel nagu metsloomal autotulede vihus. „Peale homset on mul kolm vaba päeva,“ lisas ta seejärel. „Aga ma arvan, et see pole probleem, kui ma juurde küsin.“ Oo, me saaksime siis midagi ju koos teha, oli mu esimene mõte! Vaatasin talle kavalalt otsa, endal juba Sri Lanka 44

põnevamad kohad silme eest läbi jooksmas. Mu peas käis täielik ideede paraad ja suul oli tõsiseid raskusi, et neid mitte liiga agaralt üksteise järel ette kanda.

Narigamas oli selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, tuul küll vaibunud, ent lained ei olnud sugugi rahulikud. Malinga päev oli olnud pikk ja jalutuskäik ka oma pool tundi lisaks, nii et ma tegin ettepaneku teha lõpuks seda, milleks me siia olime tulnud.

Mulle meeldis pimedas ujuda, ent Hikkaduwa poolel, kus polnud õhtusel ajal enam laineid ja rannalaternate valgustus tagas kindlusetunde, et kilpkonnadega kokku ei juhtu. Siin oli pime ja meri ettearvamatu.

Tundus, et ta oleks nagu oodanud, et ma ujumise teemaks võtan, sest tõmbas sedamaid särgi üle pea. Jäin teda ainiti vaatama ja ilmselt kauemaks, kui olnuks viisakas. Aga nii, nagu ei häbenenud tema oma keha, ei häbenenud mina selle imetlemist.

Ta torso oli just niisugune, nagu ma olin salamisi ette kujutanud. Sale, tugev, voolitud mere ja päikese käes, mitte jõusaalis hantleid tõstes. Kuuvalgus paistis minu selja tagant, lubades mu silmadel sellel meistriteosel puhata.

Libistasin kleidi samuti üle pea, jäädes ta ette seisma aluspesu väel. Nüüd oli tema kord pilguga minust üle lasta. See oli kiire, aga mitte ükskõikne. Võimalik, et ta imestas, miks ma bikiinidega polnud tulnud, kui oli juttu, et lähme ujuma. Kui imestas, siis õigusega. Mõtlesin nüüd ise ka selle peale. Tavaliselt käisime tüdrukutega ju alati paljalt, see oli osa paradiisis suvitamisest. Praegu oli olukord aga teine, mistõttu jätsin aluspesu selga. Olles lõpuni aus, ei kandnud ma siin kuumuse tõttu rinnahoidjat pea kunagi. Jah, see ei oleks olnud maailma lõpp, 45

kui mul poleks seda praegu seljas olnud, aga parem oli muidugi, et oli. Oleks see vast talle tore üllatus olnud – vanem valge naine veab noore poisi endaga paljalt ujuma! Ei, see ei olnud meie lugu.

Läksime vette. Algul ulatus meri põlvede, siis naba, lõpuks rinnuni. Saime päris pikalt käia. Mitte küll nii lõputult nagu Pärnu rannas, aga umbes pool sellest. Rääkisin, kuidas meil Eestis ei ole kunagi nii soe, mille peale väristas Malinga õlgu ja mulle tundus, et ta ei uskunud väga mu sõnu. Mis oli selles mõttes naljaks, et kui päeval oli siin kolmkümmend kraadi, siis öösel ei langenud temperatuur kunagi alla kahekümne kuue. Ja vesi oli peaaegu sama soe. Troopiline õhtu ei jahtu.

Malinga seletas midagi hoovuste kohta, et kus on madalam, seal tõmbab rohkem, ja et siis peab olema ettevaatlik. Kuulasin teda, mõmisedes nõustuvalt kaasa, ujudes kutsuvate tulukestega kalapaatide poole ja lastes aeg-ajalt lainetel end loksutada, kuhu juhtus. Õnneks oskas Malinga ujuda, nii et ta püsis mul vaevata kannul.

Pärisin surfamise kohta. Tuli välja, et ta oli aastate eest palju surfanud, ent see jäi soiku, kuna pidi hakkama tööl käima. Ta arvas, et saaks hakkama küll, aga tase pole enam see. Kusjuures tal on täiesti surfari keha, selline sihvakas. Võimalik, et tal oleks olnud sellel alal lootustandev tulevik.

Vesi kandis, õigem oleks öelda lükkas, mind järsku kaugemale mustava India ookeani poole, sinna, kuhu ma enam minna ei tahtnud. Järgmine laine tuli veelgi brutaalsema hooga, lehvides üle pea. Põhi kadus jalge alt ning koos sellega kogu mu varasem 46

enesekindlus. Vesi tõmbas mind külje peale, laksas pea kohal kokku ja tuuseldas, nagu oleks ühtäkki hulluks läinud. Mul kadus hetkeks igasugune arusaam, kuspool on taevas ja kus maa. Soolane vesi tungis ninna, suhu, silmadesse. Ma ei saanud isegi korralikult hingata, rääkimata mõtlemisest. Kogu mu tavapärane julgus, merineitsilik tunne, mis mind alati saatis, haihtus. Ja kuigi see õudus kestis vaevalt mõne sekundi, tundus see minu jaoks terve igavikuna.

Ma ei mäleta, kas jõudsin ta nime hüüda või ainult mõelda.

Võimalik, et mõlemat. Malinga, kes polnud lasknud mind korrakski silmist, kroolis kiiresti mu poole, jõudes minuni enne kui paanika. Järgmisel hetkel olid ta käed juba ümber mu piha, hoides mind tugevalt enda vastas ja tõmmates tagasi madala poole. Ei mingit kõhklust ega segadust. Ainult puhas mehelik otsustavus. „Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta hingeldades, kui mu jalad taas põhja puudutasid.

Noogutasin. Mind valdas ülevoolav kergendustunne, sellest veelgi suurem tänulikkus. Olin ta kütkes, sõna otseses mõttes.

See, kuidas ta mind hoidis, kui loomulikult tõmbas enda ligi. Ei jäänud mökutama ega hakanud targutama. Ta lihtsalt tuli. Päästis. Ja hoidis. Nagu mees naist.

Süda hirmust tagumas, hakkas kogu see lähedus Malinga embuses tähendust muutma. Justkui ei teaks mu keha enam, kas väriseb jätkuvalt ehmatusest või juba millestki muust. Tundsin noormehe kuumavat ihu enda vastas, ta käte jõudu oma keskkoha ümber, kiiret hingamist, muretsevat pilku. Ma ei olnud enam hoovuse käest pääsenud uppuja, vaid naine, kes oli mehe käte vahel, kelle järele ta oli hull.

47

Küsimus ei olnud enam üldsegi meres. Küsimus oli temas.

Ja selles, kuidas ta lähedus mulle mõjus. Hingasin katkendlikult, huuled krampis, meik laiali, oskamata öelda midagi sobivat. Tänusõnad tundusid selle kõige jaoks tühiselt väiksed.

Kõik sõnad tundusid. Hirm ei olnud veel päriselt üle läinud, segunedes juba millegi uue ja seletamatuga. Adusin, kuidas olin korraga habras ja himur. Ning nõrk, ja just seetõttu naiselikum.

Lained, mis olid tulnud ennist oma väge näitama, raugesid tagasiteel. Malinga hoidis minust ikka veel kinni, küll mitte enam kõvasti, aga tuntavalt.

Jõudsime randa, sinna, kuhu olid jäänud meie riided. Keerasin ennast tema poole. Ta oli nii lähedal, et nägin ta silmis nii iseennast kui ka taevatähti, mis galaktika sünkmusta kupli all helendasid. Ta pilk liikus mu suule ja siis silmadesse.

Sellest piisas. Olin veendunud, et kui mees vaatab naise huuli nii, nagu tema vaatas, ei tee ta seda niisama põnevusest.

Ja kui naine on temast sisse võetud, järgneb see, mis järgnema peab – iha okupeerib mõistuse. Ma ei eksinud.

Tõusin kikivarvule ja surusin oma huuled tema soolasele suule. Olin selleks nii valmis. Ta ei tõmbunud eemale ega tulnud ka lähemale. Murdosa sekundist, mil ma ei teadnud veel, mis saama hakkab, tundus lõputu.

Nüüd tõmbus Malinga haare mu piha ümber koomale, suudlus muutus nõudlikumaks, ma ütleks, et lausa näljaseks. Ta käed liikusid mööda mu selga, kui ta mind enda vastu tõmbas, ja see jõud oli metsik.

Olin küll tahtnud teda suudelda, unistanud sellest terve päeva, aga see, mis nüüd järgnes, oli palju rajum, kui ma olin osanud oodata. Temas polnud varjul mingit läänelikku viisakust, 48

kas nii sobib ja kas juba võib, vaid jahmatamapanev metsikus.

Noor, ihar, toores mees, kes võtab vastu selle, mis talle antakse, kogu täiega. Tundsin ta kõva riista oma alakõhu vastas, mis pani mind instinktiivselt tagasi tõmbuma. See oli midagi, milleks ma veel valmis ei olnud. Mitte siin, rannas.

Malinga lasi käed mu ümber otsekohe vabamaks, mõistes vist, kuidas temas vallandus kirg tormakamalt, kui minu taluvuspiir aktsepteerida suutis. „Vabandust,“ sõnas ta tasakesi.

Ma raputasin pead. „Ei, sa ei pea vabandama.“ Hääl, mis mu kurgust kostis, oli pingelisest olukorrast kähe. Ma ei kahetsenud midagi. Olin nautinud iga hetke. Tema lähedust, pilku, huuli. Ja käsi. Oo, need käed…

Me ei suudelnud teist korda. Teadsin, et oleksime võinud.

Olen kindel, et kui oleksin talle uuesti lähenenud, oleks ta lasknud sel sündida. Aga midagi raputas mind selles esimeses suudluses nii põhjalikult, et ma tahtsin toimunule aega anda.

Analüüsida kild killu haaval, mis juhtunud oli.

Fakt on, et sellest hetkest muutus meie vahel kõik.

Seekord ma ei jäänud toas telefoni valvama. Ma ei pidanud, sest teadsin niigi, mida teineteise jaoks tähendame.

Kuivatasin juuksed, pesin hambad, lülitasin konditsioneeri tööle ja kukkusin voodisse, vajudes sügavasse unne peaaegu samal hetkel, kui pea patja puudutas. Kogu mu keha oli õhtusest läbielamisest magusasti kurnatud, hinges õnnis rahu, mida ma polnud ammu tundnud. Naeratasin iseendale, silmad juba kinni vajumas, minnes veel korraks tagasi meie suudluse juurde.

49

Mõte sellest erutas mind meeletult. Nüüd, kus teda enam minu kõrval polnud.

Ent see oligi vastus. Mitte ainult suudlus, mitte see, kuidas ta mu merest välja tõi või koju sõidutas, vaid kõik kokku. Kogu see õhtu. See, kuidas ta mind valvas ja päästma tormas, kui ma teda vajasin. Selliseid asju ei tehta niisama.

Kui ma olin eile lihtsameelselt arvanud, et võisin olla armunud, siis tänane päev kinnitas seda tinaraske pitseriga. Jah, selles polnud enam kahtlust – ma olin armunud. Pööraselt, ülepeakaela, kogu südamega. Ja mu sisetunne ütles, et see ei olnud ühepoolne.

50

3.

Hommikune ujumine tehtud, astusin mööda rööpaid, õnnis naeratus näol, kerge sammuga Soleili poole. Kõik oli täpselt samamoodi nagu igal hommikul ja ometi täiesti teisiti.

Tervitasin teenindajat, võtsin teisel korrusel lemmikpaigas koha sisse ja jäin põnevusega ootama, mida toredat saatusel mulle seoses Malingaga veel varuks on. Uued ägedad tutvused on mind alati vaimustanud ja eile oli just üks selline siit alguse saanud.

Malinga oli tööl. Mida ta seal grillis või tegi, ma hästi ei näinud, kuna ta oli minu poole seljaga. Teine kokk märkas mind, viibates rõõmsalt käega. Naeratasime teineteisele, mina muidugi hüüdsin midagi veel juurde ka, et Malinga ikka kindlasti kuuleks, et ma seal olen. Ootasin, et ta ümber keeraks ja vaataks. Vaataski. Naeratasin talle samuti. Ta noogutas vastu. Ja oligi kõik.

Pöörasin pisut pettunult pilgu menüüle, sisendades endale, et küllap oli tal ebasobiv hetk ja ta heastab selle peagi. Toob mulle näiteks toidu ise lauda või kirjutab midagi ilusat. Ootasin, mis ma ootasin, tema askeldas aga vaid köögi ja leti vahet ning mina istusin üleval korrusel oma toiduga nagu tavaline klient, mitte naine, keda ta eelmisel õhtul suudelnud oli.

51

Näksisin avokaado-röstsaia ja rüüpasin selle kõrvale jääkohvi, jälgides samal ajal poole silmaga Malingat. Mida kauem ma teda vaatasin, seda võõram ta mulle näis. Mitte päriselt võõras, sest välimus oli ju sama, aga temas polnud enam seda soojust nagu eelmisel õhtul. Kolleegidega suhtles ta tavapärasel muhedal moel, mind aga ignoreeris. Ma ei mõistnud, miks, hakates juba kahtlema oma terves mõistuses – kas me ikka olime eile õhtul koos olnud. Kujutasin ma seda ehk endale ette, kuna niiväga tahtsin?

Tunnike tühja ootamist möödas, võtsin telefoni ja kirjutasin talle.

Good morning! :) Ta luges mu sõnumit üsna kohe. Nägin seda, sest vaatasin kohe alla köögi poole, just siis, kui ta telefoni ekraan korraks helendama lõi. Ta luges tervituse läbi, viivitas hetke ja pani siis mobiili tagasi taskusse. Ilma, et oleks minu poole silmi tõstnud.

Tema käitumine tundus rohkem kui kummaline. Kirjutasin uuesti.

Are you very busy?

Nüüd tuli vastus peaaegu kohe.

Yes. Many work.

Keerasin pilgu automaatselt sisehoovi poole, lugedes kokku kolm laudkonda kliente. Kellest kahel oli söök juba laual. Ei 52

järjekorda, ei tunglemist, ei midagi, mis oleks õigustanud sellist kaugenemist, sellist… mida? Põgenemist?

Silmitsesin tema vastust, proovides neid kolme sõna endale kuidagi meeldivalt serveerida. No ei õnnestunud. Ekraanil seisis mustvalgena ainult kuiv teade, et tal on palju tööd. Mis oli absurdsus kuubis.

See ei olnud minu Malinga. Minu Malinga suudles mind himuralt alles loetud tundide eest, hoidis tugevalt enda vastas, tunnistas mööda randa jalutades, kui vabana ennast minu kõrval tunneb. See ei olnud niisama tühi loba. Ma teadsin seda.

Uskusin. Aga miks ta nüüd siis selline oli? Ja kuhu oli kadunud eilne huvi? Toores kirg, millega ta mind sealsamas rannas oleks võtnud ja mis mu naha all veel nüüdki järelhõõgus? Kuhu see kõik selle lühikese ajaga jäi?

Tekkinud närvilisus ei lasknud mul rahulikult süüa. Pidin talle veel kirjutama.

Can you come upstairs to talk?

Seekord vastus venis. Minut, kaks, viis. Olin juba loobumas, võttes toidust viimase ampsu ja valmistudes lahkuma. Siis telefon piiksus.

Maybe later Mis kuradi maybe? Mis later? Ole mees ja ütle, kas „Jah“ või „Ei“!

Ma olen siin juba poolteist tundi istunud ja sa ei leia aega, et kaheks minutiks mu lauda tulla?

53

Tundsin, kuidas minus võttis võimust saatanlik trots. Ma ei solvu kergesti, aga kui minuga käitutakse ebaviisakalt ja ma isegi ei tea, miks, siis ma ei ole nõus tegema nägu, et kõik on hästi. Selles loos oli midagi mäda. Keegi ta peres haige ega surnud ei saanud olla, sest muidu oleks ta teistest samamoodi eemale hoidnud.

Jah, ma teadsin, et mul ei olnud mingit õigust minna tema juurde aru pärima, ja ei, ma ei hoolinud praegu sellest õigusest.

Ma pidin saama tõe teada. Nüüd ja kohe. Pöörasin pilgu uuesti tema poole.

Malinga seisis rahulikult köögiukse juures, vesteldes millestki teenindajaga, käte vahel tühi vaagen. Nendesamade käte vahel, kus olin eile olnud mina! Temas mõjus kõik nii muretult, et see ajas mu marru. Võtsin koti ja marssisin trepist alla, andes endast parima, et mitte näidata välja, kui häiritud ma olin, kuigi minu sees möllas haavatud uhkuse orkaan. Ütleme nii, et teesklemine ei ole olnud kunagi mu tugevaim külg.

Halleluuja! Just sel hetkel, kui ma olin astunud maha viimaselt trepiastmelt ja häälestanud end minema otse Malinga juurde, kalpsas mu nina eest läbi teenindaja uue tellimusega, tõmmates mu plaanile mühinaga vee peale. Just siis!

Otse loomulikult pöördus Malinga tema poole ja võttis paberi vastu, jättes mind eriti lolli olukorda. Millest õnneks, tundus, peale minu ei saanud keegi aru. Keerasin kannapealt ringi, suundudes oma arvet maksma. Mitte sellepärast, et oleksin ümber mõelnud. Ei, ma tahtsin endiselt vastuseid. Tahtsin neid sama palju kui minut tagasi. Aga mitte seistes köögiuksel nagu mingi mahajäetud turist.

54

Niisiis ei teinud ma midagi. Isegi ei öelnud Malingale „Head aega“. Teistele küll.

Kohvikust üle raudtee asus väike nurgapoeke, mille pidajat Pettyt sain ma pidada üheks enda Sri Lanka tõelistest sõpradest.

Käisin isegi veebruaris tema poja pulmas.

Pettyga oli alati tore maailma asju arutada, kuulda, kuidas ta perel läheb ja mis küla peal uudist. Ta tundis siinkandis kõiki ja teadis kõigest natuke rohkem kui keskmine kohalik. Nagu ikka, seisis ta nüüdki oma päikesest pleekinud putka avatud luugi taga, müües mööduvatele turistidele veepudeleid ja oranže kookospähkleid, riiulitel küpsised, hambapasta, nätsud, sigaretid, kartulikrõpsud ning veel palju muud, mida inimene võib vajada.

Enne Covidit oli ta olnud täisjõus kalamees, kel oli korralik sissetulek ja isegi oma paat, aga pärast vaktsiinisüsti muutus tervis põduraks, mistõttu ta enam merel käia ei saanud, vaid pidi jääma koju ja ravima pidevalt uusi tervisehädasid. Nähes mind lähenemas, naeratas vanahärra südamlikult, isegi veidi kavalalt, mõjudes juba ette trööstivalt. „Tere, Isabella,“ hüüdis ta üle tänava, tulles mulle avama jalakäijate väravat. „Sa ei olegi mere ääres?“ Ma ei imestanud tema imestamise üle, kuna tavaliselt külastasin teda õhtuti. Muigasin ja toetasin end istuma poekeses olevale plasttoolile, mida ta ise harva kasutas. Manasin ette nii rõõmsa näo, kui oskasin. „Juba käidud.“ „Ja nüüd?“ „Nüüd istun natuke siin.“ 55

Petty noogutas, nagu oleks see täiesti mõistlik tegevus. Sri Lankal tunduski istumine olevat palju väärtuslikum toiming kui meil. Eestis peab inimene kogu aeg rööprähklema, kuhugi kindlaks kellaajaks jõudma, midagi saavutama, millegi pärast muretsema. Seal saarel võib aga istuda tegevusetult igasuguse süütundeta nii kaua, kui süda lustib. Vaadata lihtsalt möödujaid. Pühkida leti pealt olematut tolmu. Ja lobiseda üleaedse naabriga mitte millestki niikaua, kuniks päike mere taha kaob.

Sri Lankal on ajal hoopis teine mõõde, millest pole võimalik aru saada enne, kui ise kohapeal selle sees oled. Nende kellad ei ole loodud näitama aega, vaid elu loomulikku kulgemist. Mida selgitab hästi ka asjaolu, et teinekord võib saabuda rong graafikust mitu tundi hiljem ja mitte keegi perroonil ootajatest ei lase sellest ennast häirida. Sest siinmail see ongi normaalne.

Petty küsis, kas ma teed soovin, ja kuuldes, et jah, hüüdis abikaasale üle õue, et too mulle seda tooks. Ma ei tea, miks ma jaatavalt vastasin, kuna mul oli niigi palav.

Hakkasime rääkima viimastel päevadel saart tabanud kuumalainest ja sellest, milline on praegu ilm Eestis. Vaatasin järgi, ilmaäpp näitas kodumaal kuus kraadi ehk viis korda vähem kui oli siin. Ükskõik, mis teemal me mõtteid põrgatasime, olid Petty väljaütlemised alati puhas kuld. Mäletan selgelt, kuidas ta ütles, et ega ilm ei ole kunagi päriselt ainult ilm. Mitte sellistes maades, kus kuumus määrab päeva tempo ja vihm selle, kas ja kuhu õhtul minnakse. Millest läks jutt üsna loomulikult edasi sellele, mismoodi inimesed sellises kliimas üldse elavad. Kuidas oma 56

päevatoimetusi korraldavad ja kui palju käivad kodust väljas naised, palju mehed. Kuidas viimastele on oluliselt rohkem lubatud, kuigi, olgu öeldud, ei ole kohalikud naised siin sugugi alla surutud. See, et nad ei joo alkoholi ega suitseta nagu turistid, on ajaga nii kujunenud ja keegi neist ei tundu selle üle kurvastavat. Ehkki tööl käia pole neil keelatud, on enamus naisi rõõmsal meelel vabatahtlikult kodukanad, olenemata sellest, kui suured on juba lapsed.

Sri Lanka õrnema soo esindajad on väga kaunid, lahked ja õnnelikud. Nad ei tunne sind, aga naeratavad peaaegu eranditult kõik, kui tänaval vastu tulevad. Aupaklikkus on siin igaühele juba emaüsas DNA-sse graveeritud, nii turistide kui ka esivanemate vastu. Üldjoontes on nii, et mida vanem oled, seda lugupidavamalt sinusse suhtutakse. Pere on siin A & O ning ema juhib perekonda, ka laste omi, päevani, mil sureb.

Meil tuli juttu ka sellest, kuidas Sri Lankal elab reeglina koos mitu generatsiooni. Mina selgitasin, et Eestis elab igaüks oma elu, kolides täiskasvanuks saades eraldi ja luues oma pere. Mille peale Petty arvas surmtõsiselt, et tema maal ei saaks selline asi kuidagi võimalik olla. Et siin elavad mitu põlve ühe katuse all ja asi pole igakord rahas, vaid just ühtekuuluvustundes, lisaks sellele, et iga lapse kohus on oma vanemaid ja vanavanemaid abistada.

Elas temagi majas noorem poeg abikaasaga ja tütar oma mehe ja kolmekuuse beebiga. Kogukonna värk. Vanem poeg Dilan teenis samal ajal Rumeenias raha, et kodule ülemine korrus peale ehitada. Juba teist aastat ja samapalju oli veel ees. Jättes sellepärast isegi venna pulma tulemata, kuna see oleks läinud liiga kalliks maksma. Jah, sinna, kus mina käisin.

57

„Aga kui Dilan leiab endale Rumeeniast naise?“ Petty turtsatas mu küsimuse peale naerma. „Siis on probleem,“ sõnas ta üsna veendunult. „Miks?“ pärisin vastu, kuigi aimasin meie varasema jutu põhjal vastust juba ette.

Petty müüs vahepeal sakslastele vett, pidades mu küsimust meeles. „Sest pere tahab teada, kes ta on ja kust ta tuleb. Mis inimesed ta vanemad on. Kas ta sobib siia elama, austab meie kombeid. Kas ta tahab mu poega ainult endale või olla osa kogu perest.“ Viimane lause jäi minu jaoks arusaamatuks. „Mis mõttes ainult endale?“ kordasin. Kui inimesed abielluvad, siis ikka teineteisega ju. Ja mis probleemist ta veel rääkis? „Ega siin ei abiellu naine ainult mehega,“ vangutas Petty pead. „Siin abiellub ta ka mehe perega.“ Selline väide kõlas jaburalt. Elada koos mehe terve famiiliaga oleks iga teisest kultuuriruumist pärit pruudi jaoks probleem, mõistsin nüüd. Elu alustavad noored vajavad igal juhul oma ruumi ja aega õppida eelkõige teineteist tundma. Mitte kohanema partneri terve suguvõsaga. „Aga kui see naine on hea inimene?“ küsisin, olemata selles küsimuses erapooletu. „Ja nad päriselt armastavad teineteist?“ Petty vaatas mind pika pilguga, nagu oleksin kuu pealt kukkunud. „Hea inimene ei tähenda alati head naist sellele perele,“ vastas ta lõpuks.

Ma ei öelnud selle peale midagi. Sest mida siin öelda oligi.

Nende veendumused omasid siin riigis rohkem võimu kui minu loogika.

58

Petty abikaasa saabus teekandikuga. Kuum jook oli väikese klaasi sees, ingveriga ja ilma suhkruta, nagu ma olin kunagi varem palunud. Võtsin selle vastu siira tänuga. „Kas vanusel on ka mingit tähtsust?“ küsisin mõne hetke pärast, varjates oma uudishimu teetassi taha.

Petty ei vastanud kohe. See oli halb märk. Kui inimesel on öelda midagi ebameeldivat, siis ta ei ütle seda tavaliselt rutates. „Loevad paljud asjad,“ lausus ta ohates. „Vanus on väga oluline. Mõne pere jaoks rohkem, teise jaoks vähem. Aga jah…“ Ta jäi korraks vait. „Sri Lankal on mees alati vanem. Või vähemalt mitte noorem.“ Malinga oli 25 ja mina 37, meil oli punktipealt üks loomamärgiaasta vahet. Oleme mõlemad draakonid, keda ühendab kuum ja kirglik tuli. „Aga kui naine on natuke vanem?“ küsisin tasa. Hirm sosistas mulle, et siin oli praegu mitu lahtist otsa, mida ei saanud kokku sõlmida. „See oleneb. Paar aastat ei pruugi olla midagi. Aga kui inimene näeb välja või elab teisiti, siis loeb kõik kokku.“ Elab teisiti. Järgmine probleem. Eelmisest omakorda suurem.

Sest ma elasin ju teisiti, vägagi. Esiteks olin ma valge. Blond.

Eestlane. Vanem. Tegin tööd. Harjunud ise kõike otsustama.

Mida rohkem ma Petty juttu kuulasin, seda selgemaks sai, et minu ja Malinga maailm ei erinenud ainult usu, keele või toidulaua poolest. Okei, budism ja kristlus ei tööta teineteisele vastu. Ja me saime suheldud inglise keeles. Ning see, et mina sõin noa ja kahvliga ning tema kätega, oli tühi-tähi. Aga ülejäänu…

59

Kuuldu mõjus mulle masendavalt. Vaatasin luugist Soleili poole. Ma ei olnud Pettyga nõus, õigemini tema kultuuri mõistetamatute normidega. Süda ei lubanud nõustuda. „Aga kui see noor mees armastab seda vanemat naist väga palju?“ „Mina Dilanit keelama ei hakkaks,“ sõnas ta, arvates siiani, et me tema pojast räägime. „Kui Dilan leiab Rumeeniast hea naise ja nad tahavad siia elama tulla, võtan mina ta meie koju avasüli vastu.“ Kes meist vestluse käigus rohkem tõsiseks muutus, mina või tema, oli võimatu öelda.

Päike hakkas juba loojuma, kui ma Pettyga hüvasti jätsin ja tagasi kodupoole liikusin. Pea täis „aga“-sid ja „kui“-sid, tootsid mu ajusagarad küsimusi, millele sai vastata ainult Malinga. Sest äkki oligi asi selles. Kõik see hommikune võõristus, „many work“ ja neetud „maybe later“ ei olnudki ehk juhuslikud. Võib-olla oli eilne õhtu olnud Malinga jaoks ilus ainult seni, kuni piirdus pimeda öö ja merega. Ja hommikuks jõudis kohale, kui ebasobiv pruudikandidaat ma tema perekonna silmis oleks. Mõte sellest, et ma võisin muutuda sobimatuks selle pärast, kelleks olin sündinud, tegi mind väga kurvaks.

Jäin keset teed seisma, peas trummeldamas küsimus, kas minna edasi või pöörata tagasi Soleili. Astuda otsejoones kööki, otsida Malinga sealt üles oma pannide ja taldrikute keskelt ning nõuda, et ta lõpetaks selle pooliku vaikuse? Et ta ütleks mulle otse, mis toimub? Või oodata kannatlikult, kuni ta ise ühendust võtab, selle asemel et teda mööda kööki taga ajada?

60

Oli poolt- ja vastuargumente. Nagu näiteks see, et kohvikus ei oleks me saanud olla kahekesi ja arutada oma armuasju avatud kaartidega. Seda eeldusel, kui ta oleks üldse nõus minuga rääkima ega põgeneks jälle kööki või leti taha.

Suutmata ise otsust vastu võtta, tundus mõistlikum küsida tema enda käest, kuidas ta soovib, et kas tulen sinna või tuleb tema peale tööd minu juurde. Uuesti randa ma temaga minna ei tahtnud, olles eilsest veel liiga tundlik.

Teades juba ette, et mida rohkem infot ma ühte sõnumisse panen, seda vähem pean kokkuvõtteks vastust ootama, saatsin tema poole teele konkreetselt kaks varianti. Et valigu neist üks, mitte ei jätaks õhku järjekordset mittemidagiütlevat maybe’t.

I need to talk to you. Do you want me to come now to cafe or shall we meet after your work in my place?

Andsin endale aru, et see sõnum nägi natuke ähvarduse moodi välja. Aga mul oli ükskõik, sest ma olin jõudnud punkti, kus väärikus ei kaalunud enam üles vajadust teada. Ma pidin teda nägema. Mitte, et hakkaksin kohe Petty väiteid üle kontrollima, vaid saaksin vastuse küsimusele, mis põhjusel ta mind enne kohvikus ignoreeris. Kui eilne oligi vaid meelepete, siis öelgu mulle otse välja, et ei taha minuga rohkem tegemist teha ja lähme laiali. Pettyl võis vabalt olla õigus, aga kindlasti mitte kõiges. Ta oli juba üpriski vana mees ja teadis rääkida ilmselt enda noorusaja kommetest. Tänapäeval võisid asjad käia hoopis teistmoodi. Arvatavasti käisidki.

61

Vastus tuli päris ruttu. Küllap kartis, et muidu lähengi kohvikusse.

After work your place Malinga ilmus tund enne südaööd mu ukse taha nagu õige mees kunagi. Heas tujus, naeratus näol, justkui oleks kõik endine.

Mulle meeldis see ja ei meeldinud ka, sest tekitas segadust.

Kuidas sai inimene olla üheainsa päeva sees nii erinev? Lõunal eemalehoidev, öösel ligitõmbav.

Ta seisis ukseavas, oodates sissekutsumist. Hästi, palusin tal edasi tulla.

Malinga ei ole seda tüüpi mees, kes tuleks naise ukse taha lillede või kahetsust täis pilguga. Ei iialgi. Tema tuleb naeratusega.

Noormees astus mu elamisse sellise sundimatu sammuga, nagu elaks ise seal. Istus diivanile, käed põlvedel, vaatas ringi, ja minuga oli jälle seesama Malinga, kes mu jalust nõrgaks võttis.

Mitte see, kelle jaoks ma veel samal päeval tühi koht olin.

Seekord ma aga nii lihtsalt ei sulanud.

Jäin mõneks hetkeks uksepiidale toetuma, minnes siis tema kõrvale. Hoidsin targu niipalju vahet kui võimalik, sättides ennast diivani teise otsa, näoga külalise poole. Ta pidi sellest tegema omad järeldused. „Sa käitusid täna imelikult,“ lajatasin kohe kümnesse, sest see oli mind terve päeva vaevanud.

Ta kortsutas kulmu ja see oli omamoodi armas. „Kuidas?“ „Nagu kaks eri inimest,“ olin otsekohene. „Kui ma käisin kohvikus söömas, siis sa ei teinud minust välja.“ 62

Ta toetas küünarnukid põlvedele ja hingas sisse. Jälgisin huviga, kas see on märk sellest, et ta valmistub mulle selgitusi andma või on see järjekordne viis aega võita. „See ei ole päris nii,“ sõnas ta viimaks.

Selline vastus ei sobinud mulle. Mitte vastuse enda, vaid selle pärast, et ma olin marineerinud terve päev teadmatuses ja jälle andis ta mulle vaid mingi pooliku selgituse. „Siis seleta mulle palun, kuidas on, “ laususin. Mu hääl kõlas etteheitvamalt, kui olin kavatsenud.

Ta ei vastanud kohe. Mu ahastus kasvas sekunditega. Mitte ainult solvumisest, vaid sellepärast, et aeg jooksis. Meil ei olnud seda lõputult. Temal oli ees kolm vaba päeva. Minul varsti lend.

Mu järelejäänud aeg saarel oli liiga lühike selleks, et mängida äraarvamismänge. Me kas oleme koos või mitte. Punkt.

Nihutasin ennast talle lähemale, tõmbasin jalad enda alla ja püüdsin rääkida hästi rahulikult, et ta saaks kõigest aru. Mul polnud kaotada midagi. „Kas sa tahad olla minuga koos?“ Nüüd juhtus midagi eriti kentsakat. Ma arvan, et ta sai mu küsimusest valesti aru, sest liikus mulle veelgi lähemale, võttis mult ümbert kinni ja hakkas suudlema. Kaalutletult, kombekalt, erutavalt. Seekord üldsegi mitte metsikult. Ma ei puigelnud vastu, olles hetkega jälle sulavõi. Lasin toimuval täie energiaga lennata, nautides sellest igat millisekundit. Et ta midagi enamat ei üritanud, ei oska ma öelda, kas me oleks lõpuni läinud või ei. Igatahes olin taaskord tema lummuses ning seda koos südame ja mõistusega.

Kogusin ennast pisut peale suudlust. „Kuula,“ alustasin uuesti. „Meil on nii vähe aega. Ma ei ole siin enam kaua. Sul on ees vabad päevad. Ma ei taha 63

kohtuda sinuga ainult õhtuti pärast tööd. Ma tahaks rohkem koos olla.“ Ta vaatas mind vaikides vahele segamata, vangutades siis vaevumärgatavalt pead, mis andis mulle hoogu juurde. „Lähme siit ära,“ pakkusin keerutamata. „Kuhu?“ See tuli liiga kiiresti, kinnitades mu aimdust, et tema jaoks peituski murekoht selles, et me olime Hikkaduwas, tema kodulinnas. „Ellasse.“ Aeg meie vahel peatus. Koos minu ettepanekuga. Kasutasin võimalust ja jätkasin. „Paariks päevaks. Kahekesi. Kohe homme hommikul.“ Ta ei öelnud ikka veel midagi. Mina aga ei suutnud enam pidama saada, tõlgendades äsjast suudlust kui tema soovi minuga aega veeta. „Ma maksan kõige eest,“ lisasin vuristades. „Ära selle pärast muretse. Sõit, hotell, toit, mida iganes. Meie koosolemise aeg on väga piiratud ja ma ei taha seda tuulde lasta. Tahan sinuga väga koos olla.“ Viimaste sõnade ajal kuulsin ise ka, kui meeleheitlikult see kõlas. Olin selleks hetkeks kõik oma kaardid lauale pannud.

Rohkem polnud enam midagi varjata, kõige vähem seda, kuidas igatsesin temaga kahekesi olla. Kasvõi mõne päevagi. Ja siis vaatab edasi, kuidas tunne on. „Asi pole rahas,“ vastas ta lõpuks, kui vaikus juba ebameeldivaks hakkas kippuma. „Milles siis?“ Malinga hõõrus pöidlaga vastu sõrmeluud ja vaatas kõrvale.

64

„Ma olen homme sõpradega.“ Olin sõnatu. Lootsin, et mu kuulmine vedas mind alt. „Sa oled homme sõpradega?“ „Jah, ma lubasin.“ Teadsin, kuidas Sri Lankal tähendab poistevaheline sõprus midagi palju enamat kui mujal. Siin tehakse palju asju kambakesi – ujutakse, mängitakse pallimänge ja kriketit, chill’itakse niisama. Nagu üks suur pere.

Järjekordne tagasilöök. Mitmes see juba oli, kes neid kokku jõudis lugeda. „Sa lubasid sõpradele,“ kordasin. „Ja sellepärast ei tule?“ „Ma ei saa,“ vastas ta.

Selline suhtumine ajas mind kibedalt muigama. Muidugi ei saanud ta sõpradele öelda, et plaanid muutusid. Mind oli seevastu vägagi lihtne hoida maybe’de ja later’itega lõa otsas. „Aga äkki seekord saad?“ Ta tõmbus mu surumise peale pingesse. „Ei,“ jäi ta endale kindlaks. „Homme on täiskuu.“ Ma ei taibanud suureneva segaduse sees, miks ta siis üldse oli tulnud mu juurde ja mind suudelnud, kui ma tema jaoks midagi ei tähendanud. Ma olin ju varsti saarelt lahkumas.

Sõbrad on tal kogu aeg. Ja täiskuu iga kuu.

Meie vahele tekkis jälle vaikus. Väljas tänaval haukus koer.

Mõte minna vaid kaheks päevaks Ellasse tundus selgelt ebaratsionaalne. Üksnes sõit sinna ja tagasi kestis juba pea kümme tundi ja sedagi taksoga mööda kiirteed. Samas oli see parem kui mitte midagi. Parem kui järjekordne lootusrikas, ent poolik õhtu, mis meid edasi ei vii.

65

Esitasin järgmise küsimuse, nagu oleks tegu koolitunniga ja mina olen õpetaja, pannes mind ikka ja jälle endalt küsima, kas ehk poleks õigem ta lihtsalt minema saata ja sellele tsirkusele lõpp teha. Miks ma alla ei andnud ja kust mul see lõppematu entusiasm pärines, on suur küsimärk. „Kaua te koos olete? Äkki stardime siis õhtul peale seda, saame Ellas kauem olla.“ Ma ei jätnud tema vastuses ruumi võimalusele, et ta veedab sõpradega aega hilisõhtuni või lausa ööni. Homme oli reede, vabalt võis olla, et ta oli lubanud nendega Vibrationisse pidutsema minna ja kes olin mina, et tema tähtsaid plaane muuta?

Mittekeegi. Aga ma olin kaval, jättes peo mainimata.

Ta kalkuleeris midagi. Nägin seda ta näost. „Võib-olla homme õhtul isegi saaks,“ vastas ta viimaks. „Mis kell?“ „Ma ei tea… Võib-olla kaheksa, üheksa paiku.“ „Homme õhtul siis kell kaheksa, hiljemalt üheksa,“ kordasin kiiresti üle, enne kui ta ümber mõelda jõuab. „Ja oleme kaks ööd, eks. Üheks pole mõtet minna. Sõit sinna, sõit tagasi ja ongi juba aeg otsas.“ Ta vaatas mulle küsivalt otsa, silmad reetmas imestust. „Kaks ööd?“ „Mhm, kaks. Üheks pole mõtet,“ kordasin nagu papagoi.

Ta jäi taas vait. Selgitasin, et me ei lähe rongi, vaid taksoga, lisades uuesti, et ärgu ta kulude pärast muretsegu. „Okei,“ tuli lõpuks oodatud vastus.

Hingasin kergendatult. Jah, see üks sõna ei teinud olematuks meie vahel päeval toimunut ega sedagi, et ma pidin teda sisuliselt anuma minuga tulema. Muutmata ühtlasi tõsiasja, et 66

minu koht oli tähtsuse järjekorras pärast sõpru. Tajusin, et mul oli valida, kas need kaks päeva või siis üldse mitte midagi. Ja ma tõesti tahtsin temaga koos olla, väga tahtsin! Ära siit, eemale Malinga tutvusringkonna ebameeldivate pilkude alt, kellele ta peaks hiljem selgitusi andma. Küll see aeg saabub, kui ta mind sõpradele tutvustab, kinnitasin endale. Sellega ei olnud kiiret.

Tahtsin tunda uuesti tema erutavat lähedust, et ta suudleks mind hingetuks ja me möllaks kire kütkes. Homme juba saamegi, olin suurest rõõmust elevil. See kõik kõlas ideaalse plaanina.

Musitasime veel korraks, enne kui ta lahkus, jättes mind diivanile ristseliti unistama kõigest imelisest, mis meid Ellas ees ootab.

Keda järgmisel õhtul välja ei ilmunud, oli Malinga.

Oleks ta öelnud, et ei saa tulla või mõtles ümber, hästi, ma oleks sellega leppinud. Aga ta ei andnud lihtsalt näole. Kadudes koos lubadusega.

Lõunal Soleilis süües olin vaadanud teenindajate ja teiste kokkade poole ning mõelnud salakavala muigega, kui nad vaid teaksid, kellega ma täna Ellasse sõidan. Ja siin ma kell kaheksa olin. Üksi. Asjad koos ja minekuvalmis. Hea, et ma taksot ette ei tellinud, muidu oleks pidanud selle tühjalt minema saatma ja trahvi maksma.

Kell liikus õhtust öö poole. Päike oli juba loojunud. Ütlesin endale, et küllap on ta ikka veel sõpradega või läks ilmselt juba koju pakkima ja on pesus ning tõenäoliselt sai telefonil aku tühjaks. Küllap, ilmselt, tõenäoliselt. See on ikka uskumatu, kui paljudele asjadele võib vaadata inimene läbi sõrmede, kui on lootusetult armunud. Siin ei olnud enam tegu mõne punase 67

lipuga. Mu ees lehvis tervelt kümme meetrit moonipunast kangast juba esimesest kohtumispäevast peale ja mina olin lihtsalt armastusest pime.

Olin pakkinud reisikohvri juba lõunal. Pesin hommikul veel pesugi, lastes sel kuuma päikese käes minutitega ära kuivada.

Valisin hoolega, mida võtta, mida jätta. Valituks osutusid viis kleiti, üks neist lühem ja õhem kui teine, plätud, lahtised madalad kingad, hambahari, -pasta, jumestuskott, laadija ja aluspesu. Teine osa kohvrist täitus soojade riietega, kuna Ella asub mägedes ja seal langeb õhtune temperatuur võrreldes päevasoojusega lausa kümme kraadi. Teksadel, retuusidel ja džempritel oli selle üle vaid hea meel, kuna nad olid pikalt kasutuseta seisnud.

Mida rohkem aeg edasi liikus, seda kärsitumaks ma muutusin.

Kell näitas juba üheksa, ikka ei kippu ega kõppu. Ei toonud kümmegi asjasse selgust. Selgeks sai vaid see, et ma pidin teda jälle ise taga ajama.

Kirjutasin talle esimese sõnumi, kui seier seinakellal poole üheteistkümne peale tiksus. Mu kiri oli lühike ja sõbralik.

Uurisin vaid, mis kell ta jõuab. Ta ei näinud seda. Või siis nägi ekraanil ega avanud. Hästi, ootasin natuke veel ja kirjutasin siis uuesti. Endiselt ei midagi. Helistasin. Telefon kutsus mõnda aega ja jäi siis tummaks. Selline ignoreerimine tegi tigedaks.

Käisin toas edasi-tagasi. Vetsu. Kööki. Voodi juurde. Akna alla. Ukseni. Ukselt tagasi voodi ette. Lülitasin telefonil hääle valjemaks. Panin selle öökapile. Võtsin mõne sekundi pärast uuesti kätte, justkui oleks vahepeal võinud juhtuda ime, mis 68

mul juhuslikult kahe silma vahele jäi. Ei olnud mingit imet.

Ainult minu peegeldus tühjal ekraanil.

Kõht korises, aga ma ei suutnud süüa. Koorisin endale lõpuks ühe banaani, mille olin teele kaasa ostnud, võtsin sellest kaks ampsu ja panin ära, sest hakkas vastu. Mitte banaan. Mina ise hakkasin endale vastu. See, kuidas ma telefoni vahtisin ja iga tänavalt kostva heli peale võpatasin.

Tuletasin endale meelde, et ma olen täiskasvanud naine, mitte mingi kuueteistkümneaastane plika, kes ootab sõnumit poisilt, kes võib-olla kultuurimaja diskol juba kellegi teisega tatti paneb. Ja ometi olin ma praegu just see viimane. Käisin mööda tuba ringi, telefon peos, suutmata mõelda millelegi muule kui temale. Kus ta on? Kas ikka veel sõpradega? Miks ta ei vasta?

Kas ta teeb seda meelega? Kas ta kahetseb, et lubas tulla ega julge mulle seda öelda?

Mõte, et ta võib olla endiselt sõpradega ja naerda samal ajal minu üle, kui ma olin suurest ootamisest enesevalitsust kaotamas, ajas südame pahaks. Kõhus keeras. Käed läksid külmaks.

Süda tagus. Ärevus ei olnud enam ammu ainult tunne. Sellel olid hambad, käed ja jalad, ronides mulle naha alla, surudes rinnus hinge kinni ja venitades minuti tunnipikkuseks.

Kella üheteistkümneks olin endale vähemalt kolm korda lubanud, et rohkem ma ei kirjuta. Kell veerand kaksteist murdsin selle lubaduse. Kirjutasin uuesti. Siis veel. Ja siis helistasin.

Telefon oli levist väljas. Taga targemaks. Malinga oli õhku haihtunud. Ärritus minus hakkas muutuma tasahilju kibestumuseks, mis oli midagi trotsi ja kurbuse vahepealset. Selliseks, mis sunnib inimest tahtma kahte vastandlikku asja. Et ta kirjutaks. Ja et 69

ta ei kirjutakski, sest siis oleks vähemalt hea põhjus lõpp teha.

Otsustasin ennast säästa ja magama minna. Hommik pidi olema õhtust targem, teadis vanarahvas rääkida, ja neil oli kindlasti õigus.

Tühistasin Ellas hotellibroneeringu ja kustutasin tuled.

Telefonis siiski sel ööl lennurežiimi peale ei pannud. Miks, ärge küsige, seda on piinlik endalegi tunnistada.

Mõned minutid peale südaööd, kui olin jõudnud voodis juba sada miljon korda külge keerata, piiksatas mu padja kõrval telefon.

Sorry Too long time with friends Nii, ja nüüd edasi?

Vaieldamatult läks sul sõpradega liiga kaua, see polnud teema. Miks sa mulle jooksvalt teada ei andnud, vaid ära kadusid?

Jõllitasin valget ekraani punnis silmadega. Kogu see õhtu, minu närviline ootamine ja vastuseks tõdemus, mis ei andnud mingit selgust Ella osas. Mis meist siis saab?

Kirjutasin vastu järjekordse küsimuse, mille olin juba enne magama minemist valmis mõelnud.

So, shall we go in the morning?

Seekord vastas ta kohe.

70

Yes Vajasin konkreetsust. Mina olin valmis ükskõik millal startima.

What time? 9 or 10?

Tema muretu ellusuhtumine oli kadestamisväärne, sest ta vastas vaid: Okay Ärkasin järgmisel hommikul enne kaheksat äratuskellata, haarates esimese asjana telefoni järele. Mitte midagi.

Tegin end korda kiiremini kui tavaliselt, sest tahtsin olla valmis juhuks, kui ta saabubki juba üheksaks. Tõmbasin selga suurte kollaste lilledega mugava kleidi, kammisin juuksed, tegin patsi ja siis selle lahti, värvisin ripsmed, pihustasin paar sutsakat parfüümi ja olingi jälle valmis. Mul oli vaja ennast tegevuses hoida.

Kell sai üheksa. Siis pool kümme. Kümme. Ei ühtegi sõnumit. Helistasin. Kutsus. Ei võetud vastu. Kirjutasin. Nulliring.

Kõndisin taas mööda tuba ringi samamoodi nagu eelmisel õhtul, ainult et nüüd oli päev. Päike küttis läbi akende, tänavalt kostis tuk-tuk’ide põrinat, keegi hüüdis kellelegi midagi singali keeles turu väravas. Maailm elas oma elu, minu oma oli selles kahtlusi täis toas peatunud.

Poole üheteistkümneks olin jõudnud kõik läbi mängida. Et ta ei tule. Et ta tuleb. Et ta tuleb, aga on meeleolus, mis rikub kõik ära. Et ta ilmub välja vabandusega, mida ma ei usu. Et ta 71

ei vabanda üldse. Et ma peaksin ta ukse pealt minema saatma.

Et ma peaksin seda tegema austusest iseenda vastu. Ja kui ma lasen ta sisse, siis hiljem kahetsen.

Just seda ma vist kõige rohkem kartsingi. Mul oli väga vähe aega, mil sain valida, kas saata ta minema või minna ikkagi sinna paganama Ellasse. Mõlemad variandid olid tol hetkel võrdsed.

Veel.

Kell 11.03 peatus mu maja ees motoroller. Tean seda kellaega minutipealt, sest vaatasin kohe telefoni.

Malinga istus kaherattalise seljas, kiiver käes, nägu peas selline, millest sai ilma suurema vaevata aru, et eelmise õhtu lõbu oli võtnud tänaselt lõivu. See ei olnud meie plaan. Meie… Ehk siis minu. Kogu meie reis oligi üks minu suur plaan ja tema pelgalt õnnetu kaasreisija, kes ei julgenud öelda „Ei“. Pärast eilset tundsin justament nii.

Tal oli tugev pohmell. Seda oli näha tema liikumisest. Ta ei olnud enam purjus, aga omadega üsna läbi, vedades end pigem amööbi kombel mööda trepi käsipuud üles, kui inimesena astudes.

Saada ta minema. Ütle „Ei“. Ütle otse välja, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav, niimoodi ei tehta. Et ma ei ole mingi varuplaan, mida sõpradega koos olles unustada ja pärast pohmelliga üles otsida. Et minu aeg on kallis ja kuna ta ei oska seda hinnata, siis tšau-pakaa!

Umbes nii kõlas mu sisemine monoloog iseenda ratsionaalsema poolega.

Malinga koputas. Lasin tal veidi oodata, avades siis ukse.

72

Tulija tõstis pilgu ja esimene asi, mida ma temas märkasin, oli tohutu väsimus. Isegi mitte süüdlaslik naeratus, vaid just väsimus. Silmades, olemises. Mis oli samapalju armas kui hale. „Sorry,“ sõnas ta pilku maast tõstes. „Sul on pohmell,“ põrnitsesin teda teraselt, aga siiski heatahtlikult. Ma ei hakanud küsima, kus ta sõpradega käis, mida nendega tegi ja millal magama sai. See polnud oluline. Oluline oli see, et ta lõpuks tuli. Ta muigas mu jutu peale, istudes trepile. „Natuke.“ Oleksin tahtnud talle öelda, et tema välimuse järgi ei näi see sugugi natuke. Et ta näeb välja, nagu oleks maganud terve öö kusagil betoonpõrandal ja veel palju muud sinna otsa, teenitult.

Aga ma ei öelnud midagi. „Tule tuppa, annan sulle vett juua,“ laususin hoopis.

Sain sellega aru, et olin oma valiku teinud. Mitte uhkuse ega selguse, vaid temaga Ellasse mineku kasuks. Lastes ühes sellega kasvada lootusel, et seal pöörduvad asjad paremuse poole. Et kui me ainult Hikkaduwast välja saame, muutub kõik. Sest siin töötas keskkond mingil arusaamatul põhjusel pidevalt meie vastu.

Ei läinud kaua aega, kui me istusime juba taksos, mina juhi kõrvalistmel, Malinga minu taga oma seljakoti otsas. Auto kihutas linnast välja Ella poole, tee muutus käänulisest linnavahelisest laiaks kiirteeks, jättes Hikkaduwa kilomeeter kilomeetri järel seljataha.

Mõte Ellast, kus keegi meid ei tundnud, pani hinge helisema. Seal ei olnud tal sõpru ega tööd. Ei ühtegi tuttavat nägu, hindavat pilku ega kedagi, kelle eest peaks midagi varjama või 73

hiljem selgitusi andma. Ainult meie kaks. Muigasin enda ette, mõeldes selle peale, keerates pilgu tahapingile.

Mu armas reisikaaslane oli toetanud pea vastu akent ja vajunud sügavasse unne, tukkudes terve tee. Seda und oli talle hädasti vaja, sest ega kohapeal meil aega magada polnud. Meid ootas ees võrratu Ella koos rongisõidu, lokkavate teeistanduste, udusse mattunud mägede, üheksa kaarega silla ja kõige muu imelisega. Rääkimata ööst, mis meid viimaks ometi teineteisega ühendab. Naise ja mehena.

74

Teretulemast vaatama minu väikest pildialbumit!

Kuigi ma otseselt ei ela Sri Lankal, võib seda paradiisisaart pidada minu teiseks koduks küll, sest peale Eesti veedan just seal kõige rohkem aega. Ütlen ausalt, mul ei olnud plaanis seda romaani kirjutada, aga ühel päeval tuli ta ise mu juurde, näitas näpuga Malinga peale ning hakkas tasapisi kujunema looks, mida ei saanud kirjutamata jätta.

Jah, Malinga on olemas. Ta töötab Hikkaduwas ühes kohvikus ning vaatab oma ürgses ilus vastu ka raamatu kaanelt just sellisena, nagu päriselus on. Soovides kaitsta tema privaatsust, muutsin kohviku nime Soleiliks. Kõik ülejäänud raamatus nimetatud kohad eksisteerivad õigete nimedega.

Selles loos on tõtt, aga ka väljamõeldisi. Kui palju kumbagi, jätan salakavala naeratusega näol, Sinu otsustada.

Ma loodan väga, et kui Sul pole olnud varem selle imelise saarega kokkupuudet, siis Sa lisad selle nüüd oma reisisihtkohtade nimekirja. Usu mind, see on seda väärt. Panin sellepärast need pildidki ju siia Sinu jaoks, et oleks kergem otsustada.

Helene

Sri Lanka lõputud riisipõllud pole pelgalt kaunis vaatepilt. Riis on sealsete inimeste põhitoiduaine

Tänu troopilisele kliimale kasvavad puuviljad saarel aasta ringi. Pildil puuviljaturult ostetud mangod 1 euro/kg

Värske papaia, arbuus, ananass, banaan ja granadill on Sri Lankal sama tavalised nagu Eestis õunad

Mootorratas on igapäevane transpordivahend, millega sõidab sageli korraga terve pere

Vaade rongiaknast, kus tavapäraselt tihe ja kärarikas liiklus on hetkeks peatunud rongi läbilaskmiseks

Sigiriya Lõvikivi on must-be külastuskoht igale turistile. Pildil makaak, kelle silme eest tasub oma asjad, eriti toit, eemal hoida

Minu ja Kadri lemmiksmuutikausid Soleili kohvikus

Soleilis Malinga valmistatud grillitud kala, mis oli ülimaitsev

Paabulinnud naabri katusel

Armas majake Rathgama järve kaldal, mis meenutas mulle Kunksmoori kodu

Sri Lanka 1340 km rannajoon on tuntud troopiliste liivarandade ning püsivalt sooja ja kristallselge merevee poolest.

Pildil Polhena rand

Rannalinnades algab tööpäev sageli enne päikesetõusu, kui kalurid suunduvad India ookeanile püüdma kala ja mereande

Udeshika ja Supemi pulmad Sundreami hotellis Hikkaduwas

Kohalik müümas kaupa Sunday Marketil ehk pühapäevaturul

Kalaturgudel võib näha sageli üle 50 kg kaaluvaid tuunikalu, millest suurem osa läheb ekspordiks

King coconut kasvab ainult Sri Lanka lõunaosas ning selle looduslikult magus vesi sisaldab rohkesti mineraalaineid ja elektrolüüte

Colombo-Matara rannaraudteed peetakse üheks maailma kauneimaks, kus rong sõidab kohati India ookeanist vaid mõne meetri kaugusel

Kui ma viibin Sri Lankal, käib mul külas palju toredaid inimesi. Pildil sõbranna Sille, kes on ühtlasi ka mu raamatute küljendaja

Kuigi kohalikud ise kohvi ei joo, on euroopalik kohvikukultuur turismipiirkondades väga levinud. Pildil avokaado-toast

Aastatel 1815–1972 kandis Sri Lanka nime Tseilon ning sellest ajast pärineb ka kuulus nimetus Tseiloni tee

Nine Arch Bridge sild valmis Ellas 1919. a Briti koloniaalvõimu ajal ning on ehitatud kivist ja tellistest, ilma terastaladeta

Minu ja Kadri õhtusöök kuldse õhtupäikese käes meie Ella lemmikkohvikus Chill

1141 m kõrguselt Little Adami tipust avanevad kaunid vaated Ella mäestikule ja teeistandustele

Erinevalt mitmetest teistest riikidest on Sri Lankas palju hulkuvaid koeri, kes on inimestega väga sõbralikud

Kontsert Galle Samanala Groundis

Merikilpkonn Unawatuna kilpkonnarannas

Käisin Mamboses tihti lauatennist ja piljardit mängimas. Pildil kohalik sõber Iresh

Hetk pärast päikeseloojangut Mambose rannaalal, kus saab mõnusalt kott-tooli vajuda ja võrke puhastavaid kalureid jälgida

Unawatuna parimad road ja maitsvamad kokteilid tulevad Food Vibesist

Kohvik Koha. Pildil ülimaitsev dessert Passion Pot, mida soovitan kindlasti kõigile, kes Unawatunasse satuvad

Rahvuslill lootos, mis sümboliseerib puhtust, sisemist rahu ja vaimset tasakaalu ning mida kasutatakse budistlikes usutalitustes

Valged stuupad sümboliseerivad budismis rahu. Riigis on umbes 70% elanikest budistid

Seenigama Devol Devalya tempel, mis jäi 2004. a rannikut laastanud tsunami ajal imekombel puutumata

Buddha. Budismi keskmes on mõte, et tõeline õnn ei sünni rikkusest, vaid sisemisest tarkusest, empaatiast ja meelerahust

Galle majakas on Sri Lanka vanim tuletorn, mis seisab UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Galle Forti kindluse müüril

Meie Kadriga Koggala järve paadituuril oma fuksiaroosade kleitidega mangroovide vahel