Cougar - Esimene raamat

Cougar HELENE MOSS

© Helene Moss 2019 www.cougartrilogy.com

Toimetaja Anu Rooseniit Küljendaja Heiko Unt Kaanefoto Olavi Sõna ISBN 978­9949­88­998­3

Mida suuremaid plaane sa oma elus teed, seda rohkem saab Jumal su Ăźle naerda.

Woody Allen

Veebis on vĂľimalik tasuta lugeda kolme esimest peatĂźkki:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

„Mõnikord me kulgeme oma elus justkui unenäos, milles puuduvad loogilised seletused olukordadele, kuhu oleme sattunud.“ Autor

Reede, 9. märts 2018 „Kallid ema ja vanaema,“ alustas Viktoria värisevate kätega oma hüvastijätukirja kahele inimesele, kes temast selles pealiskaudses maailmas veel hoolisid.

Mida ma neile kirjutan? Et Robert leidis uue naise ja mind jäeti jälle maha?

Katkendlikud mõtted hüplesid naise peas sihitult ringi nagu pinnale tõusnud mullid šampanjapokaalis.

Mis vahet sel enam on… Mind pole mitte kellelegi vaja.

Ta neelatas. Silmad täitusid veega. „Armastan teid.“ Kõik oluline oli öeldud. Viktoria kinnitas seda oma nimega. Murdnud paberi kokku, asetas ta selle ukse kõrval olevale lauale. Et kui tullakse, siis kohe nähakse ja teatakse, et see kiri on naiselt, kelle surnukeha alt hotelli eest leiti.

7

1.

Reede, 16. detsember 2016 Kell seinal lähenes kuuendale õhtutunnile. „Viisteist minutit!“ hüüdis sekretär Ella heliseval häälel üle kontori, ise samal ajal demonstratiivselt laevalgustust sisse-­välja lülitades. „Poisid, kuulsite? Viisteist minutit, siis on minek!“ Sel detsembrikuu reedel oli reklaamiagentuuri IDEE kontorit vallanud päev otsa lõbus elevus. Väike töökas mesilaspere oli teeninud ettevõttele lõppeva aastaga korralikku kasumit, mistõttu premeeris selle juht Viktoria neid taas lisaks kolmeteistkümnendale palgale uhke õhtusöögiga.

Tallinna vanalinna veerel asuv ameerikalikus stiilis baar­-restoran oli sedalaadi ürituseks parim valik, andes hubasusega silmad ette paljudele naabruses asuvatele konkurentidele. Õhk oli toidu aroomidest, taustamuusikast ja jutuvadast mõnusalt paks. Oli näha, et paljud kunded olid tulnud arginädalale joont alla tõmbama otse tööpostilt, istudes mugavatel diivanitel kontorirõivais, joogiklaasid ees. Õhtu edenes jõudsalt, road ja joogid maitsesid suurepäraselt.

Viktoria vaatas tunnustavalt oma alluvaid ning luges ürituse, kus töötajad said koos aega veeta ka väljaspool kontoriruume ja tööaega,

9

igati õnnestunuks. Ehkki ta oli lahutanud mõned nädalad tagasi oma kaheksa aastat kestnud abielu ning seetõttu mitte just kõige rõõm­ samas tujus, otsustas ta sel õhtul end pingetest vabaks lasta. „On kellelgi soovilaule?“ hüüatas ühtäkki üle kõigi peade Ella, kui bänd lavale astus. „Kitarrist on mu tuttav,“ jätkas ta väikese uhkusenoodiga hääles ning lubas, et antagu aga talle teada, kui keegi esinejate repertuaarist midagi tellida soovib, küll tema kõik ära korraldab. Möödus hetk, kui Ella juba koos raamatupidajaga tantsuplatsi poole lehvis, jättes nii ülejäänud lauas istujad omavahel koopereeruma.

Et nii Viktoria kui projektijuht Roberti kõrval vabanesid kohad ja neil oli viimase kampaania arutelu pooleli, sättis noormees end tüdrukute lahkudes nüüd kiiresti naise kõrvale. Tööd oli agentuuril palju ja iga hetk, mil sai päevakorras olevate projektide kallal mõtteid vahetada, kulla hinnas. Selles mõttes olid nad kõik ühesugused. Ei olnud tähtis ei aeg ega koht – kui laua taga istus reklaami­büroo rahvas, räägiti tööjuttu. Nii oli see olnud igal peol ja kui keegi võttis ka nõuks millestki muust rääkida, siis kaugele ta oma jutuga ei jõudnud. Selgi õhtul olid kõnealuste projektide ideed lennukad ja mõtted kihutasid kui kiirteel, saatjaks üks kokteil teise järel.

Uue hübriidmaasturi uskumatu ökonoomsuse reklaamimine oli agentuuri selle aasta viimane projekt, mis neil oli õnnestunud napsata omale veel sama päeva hommikul ühe arvestatava konkurendi nina eest. Kuigi kõik asjaosalised olid arutanud seda teemat hommikusel koosolekul juba mitu tundi, ei suutnud nad ikka veel üheski punktis vajalikku üksmeelt leida.

10

Löönud lauas toimuvale leppinult käega, ühines kujundaja Sebastian tantsivate tüdrukutega. Et müügijuht Mark oli veetnud viimase pooltunni ülakorruse suitsuruumis, jäi Viktoria Robertiga kahekesi.

Kes seda enam mäletab, mil moel suutsid nad lõpuks oma hübriidauto projekti sinnapaika jätta, igal juhul ilmusid ühel hetkel arutellu kokteilid, linna parimad ööklubid, kleitide ja kontsa­ kingade tähtsus naiseks olemisel, triiksärgi olulisus meheks olemisel, Viktoria äsjane lahutus ning Roberti üksik poissmeheelu.

Mehed ja naised. Mida oskavad ja mida suudavad. Mida nad ei mõista ja mille puhul on neilt mõistlikum mõistmist mitte oodata.

Teemad vahetusid nagu kiirrongide raudteerööpad pärast ristumist.

Tööst sellel õhtul enam ei räägitud.

Viktoria oli pannud juba õhtu hakul tähele, kuidas neil tekkis projekti­juhiga midagi silmside taolist. Mida aeg edasi, seda pikemalt jäid juhuslikult kohtunud pilgud üksteisel peatuma. Ükskõik, mida üks tegi või teine ütles, jagus neil silmi vaid teineteise jaoks.

Olgugi, et olukord oli mõlemale poolele ootamatu, ei läinud kaua aega, kui mõlemad tundsid end istuvat justkui tulistel sütel.

Naine oli Robertit keelatud pilguga tegelikult varemgi jälginud.

Kuna noormees käis regulaarselt jõusaalis ning võttis osa kõikvõimalikest maratonidest, oli ta väga heas vormis. Pikkust tal oli, välimust ka. Ja kui nüüd jutu sees tuli välja, et naist mitte, võttis nende kahe jaoks õhtu – et mitte öelda elu – täiesti uue suuna.

Kuna viimasel ajal kuulus Viktoria ellu rohkem muret kui rõõmu, oli ta täna topelt elevil. Löönud ennast ürituseks korralikult üles, nägi ta suurepärane välja. Elevandiluuvärvi pitsiline kleit oli õmmeldud täpselt taljesse, tuues nii imeliselt esile tema peene piha

11

ja kõrge rinna. Sihvakad jalad lõppesid kleidiga sama tooni kõrgete kontsadega kingades. Rohekaspruunid silmad välkusid rohke tumeda lauvärvi all, ka põseruužiga polnud sel õhtul koonerdatud. Klassi­ kaliselt kaunis musisuu oli sama klassikaliselt punane. Nagu ka küüned. Õlgadeni ulatuvad liivakarva juuksed olid selleks õhtuks kergelt lokitud, lisades nii veatule väljanägemisele veel viimase lihvi. Oma vanuse kohta nägi see ülim naiselikkuse kehastus vähemalt kümme aastat noorem välja. Oli võimatu mitte märgata – aeg oli teda hästi hoidnud. Ühel hetkel tundus naisele, et Robert istub talle lähemal kui peaks.

Ta kuulis, et mees räägib, aga jutu mõte jõudis temani vaid pooli­ kute lausetena. Suu liikus, kuid öeldu hajus õhku.

Ainus, mida Viktoria selgesti mõistis, oli noormehe ainitine, tema silmadesse puuritud pilk. See oli täis enesekindlust ja mehelikku iha, millega teda ei oldud vaadatud väga pikka aega. Meeldivalt vürtsikas maskuliinne parfüüm tungis Roberti triiksärgi kaelusest pikkamööda kõrvalistuja ninna, pannes kõik ta meeled ohtlikku mängu tahtmatult kaasa mängima. Rahutus kasvas. Pannud justkui juhuslikult käe ümber naise piha, liikudes ise talle märkamatult lähemale, oli korraga mõlemale sügaval sisimas selge – lihtsalt „kolleegid“ oli nende kohta vähe öeldud. „Soovid sa midagi?“ „Tänan, ei, kõik on hästi,“ raputas tähelepanust meelitatud Viktoria niheledes pead.

Jaa! Kui sa vaid teaksid… Ma soovin sind!

Näides küll rahuliku ja tasakaalukana, paisusid tunded tema sees aga üha suuremaks, muutes olemise iga hetkega keerulisemaks. Ühtäkki kummardus mees ta kõrva juurde ning sosistas: „Lähme, tantsime?“

12

Miski hea ja soe voogas naise kehast läbi. Noormehe pakkumine tuli absoluutselt õigel ajal. Esiteks seetõttu, et parasjagu kõlas üks Viktoria lemmiklauludest, peamiselt aga põhjusel, et see andis võimaluse pääseda välja laua tagant, kuhu ta oli naelutatud meesterahva kõrvale, kes oli tema töökaaslane ja pealegi alles kahekümne viiene.

Viktoria andis endale aru, et nende vahel tekkinud lähedus oli lubamatu. Saaks liikuma, rohkem õhku, ehk siis läheks see tunne üle.

Ometi liibusid nende kehad juba järgmisel hetkel tantsupõrandal vastu teineteist. Haaranud naisest kinni, surus Robert ta muusika taktis tugevalt oma embusse. Viktoria oli sellisest julgusest lummatud. Kuigi ta teadis, et tekkiv kiindumus on vale, nautis ta iga koosoldud hetke.

Vaatamata sellele, et saabus vaheaeg, mil bändi etteaste asendus diskoripuldist tuleva tasase klubimuusikaga, ei tahtnud Robert temast lahti lasta. Olles teineteise küljes kinni kui magnetid, püsisid noormehe käed kõvasti naise piha ümber, millel viimane lubas vastu puiklemata sündida.

Otsinud silmadega Viktoria pilku ja selle leidnud, mees naeratas.

Tõmbas siis naise täiesti enda ligi ning surus huuled vastu ta laupa, kriipides nii veidi oma paaripäevase habemega teise õrna nahka.

Toetades vastuseks pea õrnalt töökaaslase rinnale, kõditas Viktoria oma pehmete juustega tema lõuga. Mees vajutas nina neisse.

Juuksed lõhnasid sirelite järele. Kui elus on hetki, mis võiksid kesta lõputult, oli see kindlasti üks neist.

Kuna Ella oli läinud vahetult peale esitust bändiga juttu vestma ja uus tekkinud paar ei soovinud mitte tagasi istuma minna, liituti nendega. Et sekretäril oli plaanis just koos kitarristiga pilti teha, said sellel jäädvustatud ka Robert ja Viktoria. Kulus vaid minut, kui

13

juba ilutses foto asjaosaliste Facebooki­seintel, kenasti nelja viitega: Ella, Robert, Viktoria ja Martin. Vahetanud uue tuttavaga mõned laused, paluti tal ühineda nende laudkonnaga, mida Martin hea meelega ka tegi. Õige pea oli õhtu sealmaal, kus saabus aeg edasi liikuda. Robert üritas viilida poistele varem antud lubadusest koos edasi ööklubisse minna, mille peale kergitati küll kulmu, aga ei öeldud midagi. Küllap mõisteti, et Viktoria ja Roberti õhtu ei saanud jätkuda koos nendega.

Tänavatel oli tavaline reedeöine sagimine. Majade ääres suitsetati, kusagil tegi keegi labast nalja, kaugemal kilkasid tähelepanu nimel purjus naised.

Viktoriat ja Robertit see ei seganud. Neid ei seganud üldse miski.

Sealsamas kõrval oleks võinud plahvatada kas või pomm, nad ei oleks sedagi tähele pannud. Jah, sel hetkel olid nad maailmas vaid kahekesi.

Raputanud end muust seltskonnast lahti, väljuti restoranist, küpses eas naine noormehe käe alt kinni hoidmas. Mitte selle­ pärast, et oleks libe olnud. Väikesed plusskraadid ja päevane vihm olid sulatanud mõned päevad tagasi viimsegi lume. Hea oli hoopis nii, tunda end taas ihaldatuna.

Seistes keset tänavat, teadmata, kuhu suunas edasi liikuda, vabastas äkitsi Robert end naise haardest, keeras end risti teele ette, võttis temast mõlema käega kinni ning vaatas sügavalt silma. Läbi mantli oli tunda mehe ihusoojust. „Kas ma võin sind suudelda?“ Viktorial tõusis klomp kurku. Noormehe ootamatu küsimus pani südame rinnus taguma ja hingamise kiirenema. Hirm ja iha segunesid teadmatuseks. Tundus võimatu võtta mõistusega asju, mis olid õhtu jooksul tekkinud tunnetega üheskoos saanud korralikuks sasipuntraks.

14

Oo jaa! Miks sa üldse küsid? Ei, see ei sobi… Aga ma tahan! Ei, me ei tohi…

Jõudnud otsuseni, mille ta kavatses just vastaspoolele teatavaks teha, tõstis Robert käed naise õlgadele, tõmmates teda õrnalt enda poole. Tulukesed silmades, oodati vastust.

Viktoria teadis täpselt, kuidas ta oleks pidanud käituma. Piisanuks vaid näo ärakeeramisest ja sellega oleks selgelt keelduv signaal antud. Mis sest, et ta pakutava suudluse järele vägagi janunes.

Ta avas suu, et vastata üheselt mõistetavalt: „Ei.“ Kuid sõna tardus huulil. Ta ei suutnud öelda välja neid kahte eraldi mittemidagiütlevat tähte, mis ometi koos olles paljugi olulisi asju maailmas korda saadavad. Šahh matt! ei olnud kainel mõistusel enam kohta seal, kus olid võimust võtnud tunded. Korraga ei eksisteerinud enam Viktoriat ja Robertit – ülemust ja alluvat, kahte eri põlvkonnast inimest, vanusevahega seitseteist aastat. Olid vaid nemad – mees ja naine.

Suudlus, mille noormees ahnelt viimase huulilt võttis, kõrvetas. Üle kogu ihu. Naine oli hingetu. Taas süttis kirg, mis oli pidanud liiga kaua allasurutuna kehas varjul olema.

Tahtmatult võrdles Viktoria mõttes käesolevat hetke sellega, mida oli tundnud eksabikaasa vastu. Hansuga oli juba aastate eest kadunud igasugune kirg. Oli vaid rutiin, mis lõppes happy end’iga ainult seepärast, et nad olid õppinud teineteise ihu kooselatud aastate jooksul tundma.

Lubamata pisimalgi kahetsus­või süütundel endale ligi hiilida, nautis naine noormehe füüsilist lähedust iga oma ihurakuga. Põiminud käed ümber tema kaela, andus ta sealsamas. Oma meeltega.

Ilma, et üks oleks pidanud küsima ja teine andma selleks nõusoleku, sõideti juba järgmisel hetkel taksoga Roberti poole. Naisterahva keha kiheles mehelike puudutuste järele.

15

Masinas kontrollitud vaoshoitus lõppes seal, kus algas Roberti korteri lävepakk. Nähtamatu keeris neelas taganemisteeta endasse kaks rahulduse järele janunevat inimest. Mehe suudlused katsid naise nägu, kaela, rindu, keha. Viktoria oli erutatud viimase piirini. Vabastades muljetavaldava osavusega ta riietest, jätmata mingitki ruumi ettekujutusele viimase kehavormidest, paljastas Robert samaaegselt ka end üleliigsetest rõivastest, keeras oma kaaslanna ümber ning sisenes temasse sealsamas tagant. Toetanud end kätega ainsa mööblieseme najale, mis esikus leidus – kapile, sulges Viktoria oiates silmad.

Avanud need korraks, kohtus tema pilk peeglis Roberti omaga, vaadates tõtt tumedapäise metsiku loomaga, kelle kirelõõmas silmadest võis mõista vaid üht – see tegevus oli talle eluliselt vajalik.

Peagi jõudsid mehe aina tugevnevad rütmilised liigutused finaali, haarates naise ühes endaga ülimasse ekstaasi. Mõlemas plahvatas pika aja jooksul kogunenud pinge, mis oli oodanud kannatlikult päeva, mil saabub vabastus.

Rahuldusest õnne tipul olev Robert kallistas Viktoriat nii kõvasti, et see naisele isegi veidi haiget tegi ning suudles teda tänu märgiks üle seljakumeruse alt üles ja siis tagasi alla nii tasa, nagu poleks need olnud tema huuled, mis naise ihu puudutasid, vaid õrn tuuleiil, mis vaevu aimatavalt sealt üle käis.

Mida aeglasemaid tiire hakkas tegema karussell Viktoria peas, seda rahulikumaks ja sügavamaks muutus pikkamööda tema hingamine, lastes uinuda väsinud kehal lõpuks Roberti silituste saatel. Koos kadusid nad pehmes voodis öhe, kuhu mees naise hellasti süles kandnud oli.

16

Laupäev, 17. detsember 2016 Viktoria avas silmad tuvide valju kluugutamise peale. Katusel pesitsevad linnud oleks kui kuulutanud viimset päeva, laskmata nii majaelanikel lõppenud töönädalast korralikult välja puhata. Pea lõhkus hullumoodi eelmisel õhtul joodud Mojitodest.

Kes oli see tark, kes väitis, et kui segamini ei joo, on kergem olla?

Libistanud end magava noormehe käte vahelt ettevaatlikult vabaks, puges ta voodist välja. Tippis päkkadel koridori, tellis takso, riietus ning lahkus oma koju edasi põdema. Ükskõik, millest naine üritas mõelda, viisid mõtted teda ikka ja jälle tagasi eelmise õhtu juurde.

Mina ja Robert... Kes oleks võinud arvata? Ei saa öelda, et ma poleks kunagi midagi sellist ette kujutanud, aga et nii ka läks... uskumatu…

Nii kui mees ilmus vaimusilmas tema ette, läbis keha naudinguvärin. Kloppides voodis teki kohevamaks ning sättinud selja taga suured pehmed padjad üksteise otsa, lonksas ta öökapile valmis pandud klaasist suure sõõmu vees lahustunud aspiriinijooki.

Huvitav, mis meist nüüd edasi saab? Kuidas peaksid suhtlema omavahel töökaaslased, kes on läinud kaugemale, kui tavalised tööasju ajavad kolleegid?

Aastaid truu abikaasana elanud naisel puudus selle kohta iga­ sugune teadmine.

Kuigi kõige mõistlikum tundub lasta asjadel minna, närib mind rahutus. Igatsen teda, ihu ja hingega. Tema tugevaid käsi enda ümber. Ja huuli – oo mu Jumal, kui hästi ta suudles! Algul õrnalt suule, siis kaelale ja edasi allapoole...

17

Viktoria sulges silmad ning sirutas ihast haaratuna käe jalge vahele, üritades end teha taas sama õnnelikuks kui Robert eelmisel ööl. Lootusetu katse. Metsik peavalu välistas igasuguse võimaluse nautida kehal hellitusi, millega ta end erutada püüdis.

Viktoria kahtles, kas ta võis olla Robertisse armunud. Ehk oli see igatsus tingitud pigem üksindusest? Vahet polnud, ta soovis selle mehega koos olla! Saada päriselt tema omaks. Mitte ainult ööl või päeval, vaid iga tund, iga minut. Nad sobisid hästi kokku. Ja Robert oli vaba mees. Noorem oli ta küll – samas, kes ütleb, kust läheb piir, milline vanusevahe on aktsepteeritav, milline mitte?

Naisel oli vaja leida enda kõrvale just temasugune mõistlik mees, kellega luua stabiilne pereelu ning saada lõpuks ka järeltulijaid. Hansuga võtsid nad laste saamiseks hoogu kõik need kaheksa aastat. Praegu ei jõudnud ta Kõigevägevamat ära tänada, et neil eksabikaasaga lapsi ei sündinud. Üks katkine pere vähem. Samas Robertist oleks ta olnud kohe nõus rasedaks jääma.

Polnud saladus, et bioloogiline kell tiksus kukla taga järjekindlalt oma takti, vähendades iga kuuekümne sekundiga edasist elu terve minuti võrra.

Robertit ja Viktoriat ootas ees ilus tulevik. Viimase hirm vanusevahe ning erinevate taustade ja harjumuste pärast tundus tühine.

Nädalajagu tööl koosveedetud päevi ja neile järgnenud ühiseid öid oli kõik, mida uus tekkinud paar vajas endale kinnitamaks – nad kuulusid kokku. Tundus mõistetamatu, kuidas nad olid nii palju aastaid koos töötanud, ilma et oleksid selle äratundmiseni varem jõudnud. Ühiselt leiti, et põhjus, miks nende vahel polnud senini sädemeid tekkinud, seisnes naise abielulises suhtestaatuses.

18

Kui mõttetus ja tühises, seda Robert ju ei teadnud. Kas aga mees oli suhtes või mitte, ei saanud ilmselgelt tulla jutuks selsamal põhjusel – Viktoria polnud vaba.

Kõik, mida paar ette võttis, sujus suurepäraselt – nii tööl kui vabal ajal. Uute projektide arv kasvas firmas sedavõrd, et juba kevadel värvati üks projektijuht lisaks. Mis andis Robertile rohkem vaba aega, mida mõistagi koos veedeti.

Noor peigmees avas näiteks Viktoriale spordimaailma telgi­ tagused, hakates ise tema personaaltreeneriks. Naine sai nüüd teada, et inimene ei koosne mitte ainult käte, jalgade, kõhu-­, näo-­ja kaelalihastest, vaid neid on tal kokku ligemale kuussada viiskümmend, moodustades poole tema kehamassist, mille kinnituseks tundis ta pärast esimesi treeninguid enda kehas tõesti lihaseid, millest varem aimugi polnud.

Vastutasuks viidi noormees omakorda linnast välja loodusesse, esitledes talle imelisi kohti juhuks, kui tekib soov kiirest pealinnaelust eemale põgeneda.

Ilmselt peavad suurem osa eestlastest oma lemmikaastaajaks suve, kuid neile mõlemale meeldis talv. Külm ja karge. Kui muidu olid Eesti viimased talved olnud lumevaesed, siis nende esimest ühist talve kroonis korralik lumevaip.

Lemmikuks said rabamatkad. Mõelda vaid, Robert polnud kunagi ühelgi rabamatkal käinud! Viru raba sai nüüd nende uueks meelispaigaks, kus nad pidasid ükskord piknikku isegi süda­ talvel paksu lumega. Viktoria laotas siis suure ruudulise laudlina keset lumist laudteed, asetades sellele pirukavaagna koos termose kuuma teega ning nõnda nad seal teineteise kõrval istusid, rüübates topsist teed, nosides pirukaid ja nautides vaikust, millest linnas elades vaid unistada võis.

19

Üritades olla ka kultuursed, külastati vähemalt korra kuus mõnda üritust – teatrietendust või kontserti. Maitse­-eelistused olid küll kohati vägagi erinevad, aga teineteiselt õpiti palju uut ja avardati silmaringi selle põhjal, kuidas teine pool oma eelistusi argumenteeris. Üldiselt käidi igal pool ühiselt – oluline ei olnud see, kui palju ühele või teisele midagi meeldis, vaid see, et nad said teha kõike kahekesi. Sest armastatud inimesega oled sa nõus minema kuhu iganes ja tegema ükskõik mida, peaasi, et saaks olla koos.

Viktoria ei olnud küll suurem asi üllatustest lugupidaja, aga elu armsaima sünnipäeva korraldas talle just Robert. Kõigepealt lepiti kokku, et nad tähistavad seda sündmust vaikselt omaette. Õnneks oli ilm tol suve alguse päeval imeilus, nii et plaan veeta Saaremaal kahekesi vaikne nädalavahetus, tundus parim. Poolel teel sadamasse keeras Robert aga auto järsku ühele metsateele, vastates naise imestuse peale napilt: „Teeme väikese metsapeatuse.“ Ehkki Viktoria peas oli esimene mõte, et teadagi mis, oli seekord oli asi vabaõhuseksist kaugel.

Tegelikkus kujunes hoopis selliseks, et sama tee lõpus asuvas turismitalus ootas neid ees kahekümneliikmeline sõprade ja sugulaste seltskond. Toidud, joogid, peojuht, muusika, tünnisaun, mustkunstnik – kõige peale oli mõeldud. Olles Roberti tähelepanelikkusest ja organiseerimisoskusest siiralt liigutatud, polnud kahtlustki – see mees armastas teda jäägitult.

Alles Robertiga koos olles tundis Viktoria, mida tähendab elada täisväärtuslikku elu, kui paljust ilusast ja heast oli siiani ilma jäänud.

Kuigi Hans oleks võinud Robertile vanuse ja elukogemuse poolest isaks olla, oli just viimane see, kes õpetas naist tõeliselt armastama.

Tingimusteta. Midagi vastu ootamata. Mehe noorus ja energilisus

20

kütkestasid Viktoriat sedavõrd, et ta muutus Robertiga koos olles ise samasuguseks – nooreks, elurõõmsaks ja armastusväärseks.

Ja kingitused! Need olid alati tähendusrikkad. Oli imekspandav, kuidas mehe iga kingiga kaasnes mingi lugu. Näiteks kinkis ta kord Viktoriale ühe naisteparfüümi, mille nimi tähendab igavikku, valides selle põhjusel, et see seostub nende suhte ja koosolemisega aegade lõpuni.

Ka komplimentidega ei olnud Robert kitsi. Küll oli naise kleit seksikaim, küll ta ise kauneim. Ükskord ütles mees isegi, et kõik maailma naised kahvatuvad tema kõrval, sest sellist täiuslikkuse kehastust nagu Viktoria, teist ei eksisteeri.

Nautides kõiki koosveedetud hetki, ei hoitud seda varjul ka muu maailma eest – kordamööda postitati endist pilte nii Facebooki kui Instagrami, kaunistades tihti oma lauseid südamekestega.

Elanud hetkes, tulevikuplaane tegemata, ei andnud mitte miski põhjust arvata, et see ei võiks kesta igavesti. Kuni päevani, mida naine ei osanud karta isegi oma halvimas unenäos. Selleks ajaks oldi koos oldud aasta ja mõned kuud. Saabus maailma õrnema soo esindajate jaoks tähtis päev – naistepäev.

Kuigi Viktoriale tundus juba mõnda aega, et Robertil võib olla keegi teine, keeldus ta seda uskumast. Ei saanud olla võimalik, et keegi muu teeb mehe õnnelikumaks kui tema. Eks ta pani muidugi tähele, kuidas noormees helendavat telefoniekraani ta silmade eest nii mõnigi kord varjas. Või kui jõudsalt täienes aluspesu ning triik­ särkide tagavara, rääkimata vannitoa riiulile juurde tekkinud parfüümi­ pudelitest – aga miks ei oleks võinud ta seda teha tema pärast?

Et voodielu aktiivsus oli langenud ühelt korralt päevas korrale nädalas, ei saanud võtta mingi ohumärgina, eks igas suhtes ole tõuse ja mõõnu. Pealegi ei juhtunud see üleöö. Nii lihtsalt kujunes.

21

Mingi aeg tundus naisele imelik, kui talle keerati selg selle asemel, et kaissu võtta. Siis mõne aja pärast keeras juba ise selja. Edasi mõtles, et ongi parem, saab korralikult välja puhata, kui üksteisele näkku ei hinga. Vahel kippus mees ka norskama, mistõttu koliti voodis üksteisest veelgi kaugemale.

Lähedusest, mis ühendas suhte alguses kahte armunut, oli saanud kahjuks aasta möödudes üsnagi tähtsusetu tegur. Käest kinni küll vahel veel käidi, aga isegi suudlused olid viimasel ajal pigem pühapäeva teema ja kui, siis mitte enam teiste ees. Inimene harjub kõigega.

Neljapäev, 8. märts 2018 Niisiis jõudis kätte kauaoodatud naistepäev. Kuna viimasel ajal oli elukaaslaste suhtes tunda mõningast teineteisest eemaldumist, ootas Viktoria saabuvat ühist õhtusööki väga.

Saame lõpuks oma asjad sirgeks rääkida, pani ta õhtule suured lootused.

Robert palus naisel pärast tööd kohe valmis olla ja nii valmistuski Viktoria selleks rahulikult terve päeva, veetes tööajast mitu tundi ilusalongides. Lasi juuksuris aastaga poolde selga kasvanud juustesse blondid triibudki teha. Robertile meeldisid pikad juuksed, sellepärast oli ta tavapäraselt õlgadeni ulatunud juuksed pikemaks kasvatanud. Ostis isegi uue kleidi – sellise valge, kena sügava dekolteega, kuna kodus ei leidunud enam ainsatki, mida ta varem kandnud poleks. Meigi tegi ise, selle peale oli ta meister.

Tallinna vanalinna eliitrestoran, kuhu Robert oli tänaseks laua broneerinud, vapustas naist luksusliku interjööriga. Pooleldi kinni köidetud tumepunaste sametkardinate taga ootas külalisi muust saalist eraldatud kahene lauake.

22

Täna oleks nagu mingi seletamatu ärevus noormehe endasse haaranud. Kõigepealt selgus, et mobiil oli ununenud koju laadima.

Siis takerdus ta kinganina trepil vaiba taha. Kui oli aeg toitu tellida, jäi mulje, nagu oleks mees lasknud menüüst niisama silmadega üle, valides sealt täiesti suvaliselt roogasid, mida muidu eluilmas tellinud ei oleks.

Kullake, miks su mõtted nii hajevil on?

Ainus loogiline seletus, mis Viktorial kõige selle peale pähe tuli, oli lootus, et õhtu lõppedes kaunistab tema sõrme kihlasõrmus.

Mõni ime, et mees nii ärevil oli. Olles uhke tehtud partii üle, vaatas Viktoria hindavalt oma kavaleri.

On päris totter tunne oodata mitu tundi pikisilmi küsimust, millele oled juba poole pealt valmis „jah“ vastama. Selle asemel pead aga vestlema maast ja ilmast, klientidest ja võlgnikest, kinos linastuvatest filmidest ning mõtlema välja, mida võtta ette naabriga, kes ise väljas ei käi, aga kelle koera kakat trepikoja eest tihtilugu leida võib. Ehk siis kõigest muust, mitte aga õhtu naelast – sõrmusest!

Viktoria ei mõistnud isegi, kuidas see mõte tema peas end sinna­ maani keris, aga kui nad lauda istusid, oli ta enam­vähem kindel, et selle tähtsündmusega see õhtu neil lõpuks päädib. Jaa, ta oli küll saanud juba hommikul kätte naistepäeva kingituse – armsad valgest kullast kõrvarõngad, aga vaist ütles talle, et midagi on veel tulemas.

Ta ei eksinud. „Viktoria, kuule,“ alustas Robert pärast desserti vestlust, millest võis arvata, et see oli lõpuks see jutt, mida mõlemad olid pikisilmi oodanud. „Jah?“ „Ma pean sulle midagi rääkima.“ Mehe kohmetus pani naise muigama.

23

Mis sa siin ikka keerutad, küsi otse! „Õigemini, üles tunnistama,“ jätkas Robert. „Nii…“ Edasine sündmuste kulg jõudis naiseni läbi udu. Kõrvus kajas vaid Roberti hääl, mis ütles, et ta on tutvunud ühe omavanuse neiuga ning soovib suhtes Viktoriaga aja maha võtta. „Mis mõttes aja maha võtta? Mis siin maha võtta on? Me kas oleme koos või ei ole!“ karjus rabatud Viktoria mehele otse näkku ja üht­teist veel, mida oleks ehk olnud ilus ütlemata jätta, kuni silme ees mustaks läks. Järgmisel hetkel, mil teadvus temaga taas liitus, toetus ta juba õues vastu müüri, oksendades saadud šokist kogu õhtusöögi tänavakividele.

Saanud sellega ühele poole, varises ta jõuetuna sinnasamasse külmale kivitrepile, lastes kaduda pilgul kaugele tänava lõppu. Nii kaugele, kus valgus sai otsa koos kõige materiaalsega, mida inimsilm tunnistab.

Ehkki oli kevadkuu, oli tänav kaetud valge lumega, mida langes taevast veel vaikselt juurdegi. Munakividele, puudele. Osa lumehelbeid sulasid Viktoria näol ja kätel. Kuigi ta oli kleidiväel, ei tundnud ta seda. Õigupoolest ei tundnud ta üldse midagi. Ei külma, ei soovi püsti tõusta ega ära minna, mitte midagi. Pea oli täiesti tühi.

Süda läikis läbielatud närvivapustusest.

Hinganud sügavalt sisse, sulges naine silmad, lootes, et kui ta need uuesti avab, selgub, et äsja kuuldu oli halb nali. Aga ei – sealsamas kõrval kükitas endiselt elusuuruses Robert, pomisedes rikki läinud grammofonina, et rahunegu palun Viktoria maha, viga ei olnud kuidagi temas.

24

Sõnad, mida noormees püüdlikult ritta seadis, ei tähendanud tegelikkuses aga enam midagi. Fakt oli fakt – Robert oli rebinud nende ilusa elu tükkideks ja paisanud nüüd talle armutult näkku.

Või olid need hoopis lumeräitsakad, mis näole langesid? Viktoria jaoks oli see üks ja seesama.

Mida rohkem mõtles ta asjaolule, et uus väljavalitu oli tema peigmehega samaealine, seda valusamaks muutus kibestumus. Mis see vanus siia puutus?

Kus sa, mees, varem olid? Kuidas sa alles nüüd ühtäkki mõistsid, et meie vanusevahe nii ületamatult suur on? Kas ma muutusin üleöö kõlbmatuks vaid sellepärast, et sinust vanem olen? Aga see, mis meil oli? See oli ju päris! Tundsin seda oma südames. Kuidas saab olla nii, et ühel hetkel armastad üht ja järgmisel juba teist? Mismoodi on võimalik vahetada oma naine kellegi teise vastu põhjusel, et viimane on noorem? Aga mina? Kes mina siis olen? Eikeegi eikusagilt, kellel ei olegi tundeid? Aga on ju! Olen tavaline luust ja lihast inimene! Ma armastan sind! Armastasin... Kuuled?

Aga Robert ei kuulnud. Keegi ei kuulnud. See appikarje tuli hinge sügavusest. Nii, nagu ei jätkunud naise kehal jaksu tõusta trepilt üles, ei jätkunud häälel jõudu sõnu välja öelda.

Inimesed kõndisid tülitsevast paarist mööda, justkui poleks nad elavad inimesed vaid paraadtreppi kaunistavad postamendid. Kui mõni üksik ka heitis neile pisut kaastundlikumalt pikema pilgu, sammus üldine mass suuremat tähelepanu osutamata edasi.

Olgugi, et ta ei talunud enam sekunditki Roberti lähedust, laskis Viktoria mehel end taksoga ühte Tallinna südalinna hotelli viia ja seal endale 10. korrusel numbritoa organiseerida. Lepiti kokku, et ajaks, kui naine järgmise päeva pärastlõunal koju läheb, on mees koos oma asjadega tema korterist läinud.

25

Viktoria elutu keha kustus rampväsinuna hotellivoodis nagu pikka aega kastmata lill. Ei olnud lootusetult laiali valgunud meik ega sassis soeng enam ligilähedasedki sellele kui vaid mõne tunni eest.

Kõige hullem oli veel kleit, mis vastu kananahas ihu kleepudes okse järele haises. Ometi oli see inimvare seesama Viktoria, kes elas veel eelmisel päeval õnnelikus kooselus, kuniks teenimatult jalust ära rentslisse visati. Ja miks? Mingi suvalise noore tibi pärast! Vähe sellest, et keskeakriisis vaevlev Hans ta oma noorukese sekretäri vastu välja vahetas, nüüd ka Robert… Haavad ei olnud veel eelmisestki traumast paranenud. Kas üldse kunagi paranevad?

Reede, 9. märts 2018 Naine ehmatas end võpatades heitlikust unest üles, justkui oleks tahtnud millestki kinni haarata, aga see libises käest, ning ta langes aina sügavamale kuristikku.

Et akna taga oli veel pime, võis arvata, oli magatud vaid mõned tunnid. Kui rahutult ühelt küljelt teisele visklemist saab magamiseks nimetada. Heitnud külmahigised riided seljast, vajus ta tagasi linade vahele.

Uni ei tahtnud aga enam tulla. Õigemini oleks küll tahtnud, aga mõtted ei lasknud. Soovimata hakata lahkama, miks teda viimase pooleteise aasta jooksul juba teist korda maha jäeti, võitles ta neile vastu. Selle analüüsi oli alateadvus juba ära teinud – kui tekkis valiku­võimalus, jäeti tema kõrvale. Sellest tõsiasjast ei olnud võimalik mööda vaadata.

Olles liiga kurnatud selleks, et arvata midagi talle osaks saanud ebaõiglusest, ei suutnud naine millelegi mõelda. Hetkel piisas sellest, et ta oli lihtsalt olemas. Soovida katkirebitud hingega inimeselt

26

midagi enamat oleks olnud selge ülekohus. Keeranud end mitu korda küljelt küljele, saabus viimaks rahutu pooluni.

Esimesed hommikused päikesekiired äratasid vähkreva tukkuja umbes kaheksa paiku. Et pimedas öös olid jäänud kardinad ette tõmbamata, oli nüüd päevavalgusel vaba voli üle hotellitoa helkida ja segada teda nii palju kui kulus.

Põrnitsedes aknast välja, ajas Viktoria end istukile. Kui mõttetu näis ümbritsev ilu. Haavatud süda ei suutnud rõõmustada helkiva päikesejänku üle, kes ajas praegu teist endasugust taga sealsamas valgus­ küllases viimse detailini maitsekalt sisustatud rohekas­pruunide toonidega toas. Kõik, mis vastu vaatas, oli looritatud nukrusega.

Naine toetas pea vastu voodiotsa ning üritas mõelda, mis neil sai Robertiga valesti minna. Oleks ta saanud midagi teisiti teha?

Oleks pidanud olema valmis selleks, mis nüüd juhtus selle asemel, et lihtsalt elas?

Ta ei suutnud välja mõelda midagi, mis oleks viidanud tema süüle. Kõik ju toimis, mingeid tülisid ega lahkhelisid ei olnud. Ehk oligi põhjus selles, et kõik oli liiga hästi, oli liiga hea naine? Ei näägutanud tühiste asjade kallal, ei heitnud ette, kui mustad sokid olid jäänud diivani ette vedelema, ei pidanud paljuks viia ise prügi välja, kui Robert oli unustanud? Ta hoopis armastas meest. Jah, seda sai talle küll süüks panna. Armastas nagu narr!

Mõeldes oma lõppenud kooselule, langes Viktoria iga hetkega järjest suuremasse masendusse.

Roberti elus on nüüd uus naine. Keegi, kellega tutvuti maratonijooksul.

Normaalne inimene võiks ju arvata, et maratonidel käiakse jooksmas. Aga ei, tuleb välja, et hoopis suhteid loomas! Mehi lantimas! Pealegi veel teistele naistele kuuluvaid!

27

Lihtne aritmeetika näitas, et noorte tutvus oli saanud alguse täpselt pool aastat tagasi. Mis tähendab, et mees oli elanud Viktoria seljataga kaksikelu juba kuus kuud. Täpselt samamoodi, nagu oli teinud Hans. Ainult et tema puhul ei olnud teada, kaua.

End sada protsenti suhtele pühendanud naisele ei olnud mitte kordagi tulnud pähe, et Robert võiks ta hüljata. Veel hullem – kellegi teise vastu vahetada! Ta oleks võinud pigem naist lüüa, vaese­ omaks peksta, ka see poleks nii haiget teinud…

Nüüd hakkasid niidid kokku jooksma.

Trennid, kus ta pidi ilma minuta käima, kuna need olid mõeldud vaid meestele – neid ei olnudki olemas! Nädalavahetused, kus ta käis väidetavalt maal vanavanematel abiks – see ei olnudki tõsi! Lõunad, mil ta oli imelikult kaua oma klientidega ärikohtumisel, veetis tegelikult hoopis selle neiu seltsis!

Oli aeg tõele näkku vaadata.

Ta ei armastanud mind enam. Ega hoolinud. Viimase ööpäeva sündmused olid selle elavaks tõestuseks. Reaalsus oli see, et nii Robert kui ka Hans kasutasid mind lihtsalt ära. Tarbiti kõike, mida võtta andis: edukust, välimust, noorust ja mis peamine – mu keha! Masendav. Ma ei jaksa enam. Ei taha nii jätkata. Mida oleks maailmal kaotada, kui mind enam ei ole? Mitte midagi. Keegi ei tunneks minust puudust. Kui, siis ehk ema... ja vanaema.

Tõde tegi tohutult haiget. Ainus emotsioon, mis naist valdas, oli kurbus. Rullunud murest murtuna kurja maailma eest teki sisse peitu, soovis ta end tühjaks nutta. Keha ja hing piinlesid tohutus agoonias – mida aga ei tulnud, olid pisarad.

Temasuguseid oleks mahtunud sellesse kuninglikku voodisse kui mitu, ometi pidi ta seal olema ihuüksi. Süda igatses nii väga tagasi Roberti juurde, tema sooja kaissu.

28

Ei! See aeg on ümber, kinnitas valu täis südamele aga kainelt kaalutlev mõistus.

Viktoria oli nii üksi. Nii katki.

Ajanud end pikkamööda püsti ja vedanud laia akna alla, lükkas ta kardinad kõrvale, jäädes vaatama õues kiirustavaid inimesi. Kõigil oli mingi asi ajada. Väljaarvatud temal. Viktorial ei olnud enam kuhugile kiiret.

Eneselegi aru andmata oli küpsenud peas pöördumatu otsus sellest armetust elust lahkuda. Põhjuseid selleks oli nii palju, et ta ei pidanud vajalikuks neid isegi endale ette lugeda. See nimekiri oleks olnud lõputu.

Kõik, mida ta elult veel vajas, olid vaid paber ja pliiats. Mõlemad ootasid teda öökapi sahtlis piibli kõrval. Pühakirja lükkas ta kõrvale, selle õpetuste jaoks oli juba hilja. Otsus oli tehtud. „Kallid ema ja vanaema,“ alustas Viktoria värisevate kätega oma hüvastijätukirja kahele inimesele, kes temast selles pealiskaudses maailmas veel hoolisid.

Mida ma neile kirjutan? Et Robert leidis uue naise ja mind jäeti jälle maha?

Katkendlikud mõtted hüplesid naise peas sihitult ringi nagu pinnale tõusnud mullid šampanjapokaalis.

Mis vahet sel enam on… Mind pole mitte kellelegi vaja.

Ta neelatas. Silmad täitusid veega. „Armastan teid.“ Kõik oluline oli öeldud. Viktoria kinnitas seda oma nimega. Murdnud paberi kokku, asetas ta selle ukse kõrval olevale lauale. Et kui tullakse, siis kohe nähakse ja teatakse, et see kiri on naiselt, kelle surnukeha alt hotelli eest leiti.

29

Elust lahkumise otsus võis küll tulla spontaanselt, aga kui õige see tundus! Pärast selle tõdemuseni jõudmist oli kohe palju kergem olla.

Tõmmanud igasuguse pidulikkuse minetanud kleidi veel viimast korda selga, lükkas ta räsitud juuksesalgud kõrva taha, otsis käekotist huulepulga, värvis sellega huuled punaseks ja oligi valmis. Astudes tasakesi aknani, seisatas ta selle ees ning toetas lauba vastu klaasi.

Kümnes korrus on päris kõrgel, ei saa salata, kindla peale minek…

Süda hakkas kloppima.

Huvitav, kas kõik need inimesed, kes seal all on, teavad, et ma siit ülevalt neid vaatan? Uuu! Vaadake üles! Ma olen siin!

Viktoria lehvitas. Ilmselgelt ei tõstnud keegi tänavalt pilku ega lehvitanud talle vastu. Peas keerlevad mõtted olid kaotanud reaalse olukorraga igasuguse seose. Need lihtsalt ilmusid ja kadusid. Ilmusid ja kadusid. Naine tundis, kuidas hakkab hulluks minema.

Ta kummardus ette, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.

Hoidis hinge kinni nii kaua, kui suutis, ning ahmis siis uue kopsutäie õhku.

Keegi ei armasta mind, mitte keegi. Kellelgi pole kahju, kui mind enam ei ole…, korrutas ta omale järjekindlalt äsja väljamõeldud mantrat, et veenda end allahüppamise suhtes mitte mingil juhul ümber mõtlema. Meelekohtades tuksles, nagu taotaks seal trummi. Kõik segas, häiris, oli üleliigne.

Ta avas silmad ning paludes mõttes veel emalt ja vanaemalt oma teo pärast andeks, sirutas käe aknalingi järele. Igasugune ajutegevus lakkas. Käsi tõusis masinlikult üles avama akent, mille kaudu terendas otsetee päästvasse vabadusse.

30

Mida aga aknal ei olnud, oli link. Ei olnud all, polnud ka keskel ega üleval. Akent ei olnud võimalik mitte kuidagi avada. Järgmisega sama lugu. Kõigiga. „Mis sa teed minuga nalja või?“ sisistas Viktoria läbi hammaste, vaadates üles taeva poole. „Kõigepealt piibel, nüüd kinnised aknad!“ Teda valdas meeltesegadus.

Olgu, võin koridorist ka hüpata!

Uks naise selja taga prantsatas hooga kinni, kui ta marssis otsejoones koridori keskosa poole, silme ees vaid üks eesmärk – esimesest ettejuhtuvast aknast alla hüpata!

Aga ka koridoris ei avanenud ükski aken. Tagus vastu aknaid mis ta tagus, tulemuseta. Viktoria ei osanud enam midagi teha ega tahta. Tärkas paanika. Hambaid krigistades kontrollis ta järjest üle kõik silma alla jäävad aknad. Ei ühtegi linki. Ega mingitki juhtlõnga, mille abil võiks neid lahti saada. Pinge tõusis.

See ei saa olla võimalik! Nad peavad ju neid kuidagi pesema!

Raevupisarad silmis, sammus ta meeleheitlikult mööda koridori edasi­-tagasi, prõmmides kõik väikesed, keskmised ja suured aknad ükshaaval mitu korda läbi. Alustades juba ei-­tea­-mitmendat ringi, väänati ühtäkki ta käed selja taha ning suruti kehaga vastu seina.

Naine üritas valugrimassist krimpsus näoga taganeda, vabastada käed ning pöörata pead, et näha, kes tema selja taga oma jõudu nii vääralt kasutab, kuid asjatult. Tugevad käed hoidsid rabelejat vägisi paigal. Rinnus pistis, hingata oli raske, minestushoog tahtis peale tulla. Häiritult ahmis ta õhku.

Mis toimub? Kes mind ründab? „Mida te teete?“ kähistas ta. „Laske mind lahti!“ Kurk oli kuivusest valus.

31

Kaks tumedas vormiriides meest seletasid midagi, vaatasid siis küsivalt Viktoria poole ning nende kergitatud kulmudest võis aimata, et oodati vastust. Mida küsiti, naine ei kuulnud. Kõrvus undas vaid vere vali kohin. Suurtest ehmunud silmadest peegeldus meestele vastu hirm. Nad lõdvendasid haaret. Ometi ei saanud nüüdki käsi keha kõrvale rippu lasta.

Oh ei, käerauad… „Kas te suudate rahuneda või me kutsume politsei?“ küsis nüüd neist suurem, umbes kahemeetrine turvamees igat sõna eraldi rõhutades. Seda Viktoria kuulis.

Mis politsei? Mis rahuneda? Miks mu käed raudus on? Mida need kurjad mehed siin teevad?

Naine seisis kahe korralooja vahel nagu pahandust teinud laps, teadmata ise, millega hakkama on saanud. Ta oli totaalses hämmingus.

Mees kordas küsimust, samal ajal tähelepanelikult küsitlus­ objekti uurides.

Aknad, koridor… Ma püüdsin neid avada… „Ma… ma otsisin vaid akent, mis lahti käiks,“ selgitas ta süüdlaslikult, ise sisimas endiselt imestades, millise supi sisse oli sattunud. „Milleks teile seda vaja oli?“ Hääletooni järgi oli selge, asi oli rohkem kui tõsine. Aegamööda meenus, mis juhtunud oli. Ta taltus.

Aususega selles olukorras kaugele ei jõua… „Tahtsin värsket õhku hingata, astmahoog tuli peale,“ tuli üle huulte täiesti usutav vale.

Mehed ohkasid kergendatult. Väheke lühem, aga sama turske turvamees vabastas käerauad, hoides igaks juhuks veel Viktorial küünarnukist kinni.

32

„On teil rohtu vaja?“ küsis ta siira murega. „Ei, ei ole rohtu vaja,“ vastas naine end kokku võttes nii reipalt, kui suutis. „Läks ise üle!“ „No hästi,“ kostis turvamees, vaadates teda siiski kerge umb­ usuga. „Kui te nii ütlete. Me saadame teid tuppa.“ Alistunult võttis suuna Viktoria kahe müraka saatel sinnapoole, kust mäletas end ennist tulevat.

Milline neist minu tuba oli? Vasakul või paremal? Ees või taga? „Aga mul ei ole võtit kaasas,“ tunnistas ta, esimeste tubadeni jõudes, nõutult. „Me laseme teid sisse,“ vastas suurem mees sõbralikult ja viibutas vöö küljes rippuvat plastkaarti.

Muidugi! Turvaülemal on ju all-in-one võtmekaart! „Ja ma ei mäleta, milline mu tuba oli…“ Mehed vahetasid pilke, üks neist ohkas ja teine muigas. „Siis me ei saa teid kahjuks aidata, preili, peate sel juhul alla vastuvõttu minema.“ Saatnud naise liftini, liikusid korravalvurid edasi korpuse tagumise tiiva suunas.

Paludes mõttes, et saabuv lift oleks tühi, vajutas Viktoria selle nuppu. Aga ei - uste avanedes vaatasid sealt vastu ühe noore pere liikmed ning trullakas vanem härra.

Astunud lifti sisse, möödus vaid hetk, kui väikeses kinnises ruumis hakkas kleidist leviva oksehaisu tõttu tüsedal mehel silmanähtavalt süda pahaks minevat. Süüdlane vajutas kiiresti järgmise saabuva korruse nuppu ning väljus kitsukesest ruumist alandlikult vabandades, selg ees. Alla fuajeesse hiilis ta evakuatsioonitrepi kaudu nagu peksa saanud koer.

33

Lisaks sellele, et Viktoria sai vastuvõtulauast teada oma toa numbri, sai ta ka tunda paljude täiesti võõraste inimeste soovimatut tähelepanu. Hävitavad pilgud mõõtsid teda muigvel sui pealaest paljaste jalataldadeni. Ime, et nende väikesed pead pikkade väändunud kaelte otsast maha ei kukkunud, kui pigem tulnukat, mitte kõrgklassi kuuluvat naisolevust meenutav kuju neist möödus.

Mida te ometi vahite? Et ma olen paljajalu? Et ma ei näe välja nagu teie?

Jah, just seda nad vaatasid. Ei läinud kellelegi korda, et see habras inimhing oli tegelikult üks nende seast. Ega võtnud neist keegi vaevaks oma südant paotada natukenegi, et lasta sealt ligimese­ armastust välja. Kui nad oleks teadnud olukorra tõsidust, ehk siis.

Aga ei, ei mingit kaastunnet ega hoolimist… Sest palju kergem on ju mõista hukka selle asemel, kui lihtsalt mõista.

Viktoriale aitas! Lükanud pea kuklasse, marssis ta pikema jututa esimesse ettejuhtuvasse lifti, mis tagasi kümnendale korrusele viis, laskmata end segada vähimalgi määral asjaolust, et lisaks temale liikusid sellega üles ka kaks noormeest, kellest ühe häälitsuste järgi võis oletada, et ta pärast naise lahkumist oma sisikonna sealsamas välja öökis. Aga see ei olnud Viktoria mure. Tal oli kõrini teistega arvestamisest, mida oli kogu elu teinud. Ei, enam ei jaksanud ta maailma meele järele olla. See on tema elu!

Pöördudes vastumeelselt tagasi hotellituppa, kust lahkudes oli olnud täiesti kindel, et enam iialgi tagasi ei tule, hakkas naisele esimesena silma kirjake laual. Kägardanud paberi kokku, surus ta selle endale sügavale pihku.

Pigem roomanud kui kõndinud suure akna alla, vajus ta selle ees jõuetuna kössi. Võttis kätega põlvede ümbert kinni, toetas pea vastu akent ning tunnistas oma kaotust.

34

Tühi pilk libises üle tänaval liikuva rahvamassi, peatudes siis all ristmikul, mille valgusfoorides vahelduv värvide mäng tähelepanu ainiti endale koondas. See mõjus rahustavalt.

Haaratud üleni läbielatud sündmustest, puhkes Viktoria nüüd nutma nagu väike laps. Kogu jõud, mis oli kulunud ülekohtuga võitlemiseks, oli otsas. Hiigelsuured pisarad veeresid takistamatu joana mööda põski alla, viies endaga kaasa kogu haprasse kehasse kogunenud valu.

Koputus uksele tõi naise tagasi reaalsusesse. Uks avanes. „Tere! Kas võib koristama tulla?“ segas rõõmsa tooniga öeldud küsimus nukrutseja rahu.

Viktoria pööras pisaratest märja näo kõneleja suunas.

Kas tõesti on juba aeg?

Tajumata, kaua oli niiviisi akna all istunud, palus ta endale viis minutit lisaks. „Jaa, muidugi...“ Uks sulgus ja Viktoria ohkas. Piinlik oli enda pärast. Olles ise parimais aastais edukas väikeettevõtte juht, tundis ta end sel hetkel maailma kõige haletsusväärsema inimesena. Kui sind ei armastata, ei oma mingit tähtsust, kes sa oled, kui uhke on su auto, millist kinnisvara omad või mis firmamärgi rõivastest koosneb su garderoob. Inimene on inimene.

Veidi aja pärast kõlas uus koputus. Seekord pistis koristaja ettevaatlikult pea ukse vahelt sisse, küsides, kas nüüd võib tulla. „Jah, palun.“ Läbi aknaklaasi õhkuv jahedus oli toonud kananaha ihule.

Tõustes värisedes jalgele, pühkis Viktoria silmad ja tatist voolava nina räbaldunud kleidiserva ning komberdas ukse poole. Koristaja vaatas talle üllatunult järele. „Teie asjad, proua! Teie kingad, mantel, käekott!“

35

Hinges valitsev kaos jäi maha ukse taha, mis naise järel sulgus.

Rebitud väevõimuga lahti nähtamatute müüride kaitsvast haardest elama elu, millest tal tänaseni aimugi ei olnud, seisatas Viktoria hotelli ees. Keeras siis end päikese poole, sulges silmad ning hingas sügavalt sisse. Manades kahvatusse näkku hetkeks midagi naeratuse taolist, kerkisid suunurgad üles. Rusutud hinge saabus sõnulseletamatu rahu. Ei, täna ei olnud see päev, mil tema elu läbi sai.

Vastupidi, see just algas.

Saatan naise õlal noogutas selle märgiks.

36

2.

Viktoria astus tühja korterisse. Tühi tundus see sellepärast, et Robert oligi, nagu lubanud, kõik oma asjad ära viinud. Neid ei olnud küll palju, aga ilma nendeta näis korter nukralt kõle. Korterist, mis oli enne olnud kodu, oli saanud nüüd lihtsalt mingi ruum.

Igal pool, kuhu naine pilgu heitis, karjus vastu ahistav tühjus.

Ei rippunud esikukapis ega seisnud vannitoa riiulitel enam mehe asju. Isegi hambahari oli kaasa võetud.

Pesumasina peal meenutasid viimast ühiselt veedetud päeva naistepäevaks saadud kõrvarõngad, mis nüüd süüdlaslikult Viktoria poole vaatasid, paludes andeks südamevalu pärast, mida nende kinkija oli talle põhjustanud.

Eksides enda kehtestatud reeglite vastu, kõndis ta välisjala­ nõudes mööda korterit ringi, vajus siis tugitooli ning jäi vaatama ainiti tiksuvat seinakella. Kell liikus, aga aeg seisis. Kuigi väljas oli üle pika aja ilus kevadilm ja läbi akna kostus tänavalt laste kilkeid, jäi see kaugeks inimese jaoks, kelle maailm oli just kokku kukkunud.

Eemale oli siit vaja, kaugele ära. Keskkonnavahetus tundus ainuke päästerõngas. Valikus oli kaks võimalust – kas põgeneda maale vanaema juurde või tõmmata Eestist üldse uttu.

37

Viktoria tunnistas endale, et oli vanaema viimasel ajal liiga harva külastanud. Memm oli küll armas ja temaga oli alati tore koos olla, aga minna praegu sinna, sellises olukorras, ei tulnud kindlasti kõne alla.

Viktoria! Ole hea, too puid tuppa! Viktoria! Kas sa saaksid palun keldris kompotid ära sorteerida?

Maal oleks teda kohe tööga rakkesse pandud. Ravida hingehaavu kopitanud keldriseinte vahel ei haakunud aga mingitmoodi ettekujutusega toetusest, mis oleks teda hetkel aidanud. Et see oleks olnud kõike muud kui puhkus, mida ta vajas, jäi ainsa reaalse valikuna sõelale teine variant.

Avanud sülearvutis viimase minuti reisipakkumiste kodulehe, täitis Viktoria otsingus kaks kriteeriumi: minek kohe ja algusega Tallinnast. Sellega olid kõik vajalikud tingimused täidetud. Arvuti viskas ette lõpmatu jada Hurghada nädalapikkuseid reise. Olles stressitekitavast Eestist piisavalt kaugel ning pakkudes päikest ja sooja, sobitus Egiptus plaanidesse hästi.

Kahjuks ei väljunud samal päeval enam ühtegi lendu, küll aga kohe järgmise varahommikul. Et ei peaks millegi pärast muretsema, valis ta esimese ettejuhtuva viietärnihotelli kõik-hinnaspaketi, saatis tellimuse reisibüroosse ning asus kohvrit pakkima.

Saates veel reklaamiagentuuri üldmeilile teate oma nädalase töölt eemaloleku kohta, võis hingata kergendatult – puhkus alaku!

Laupäev, 10. märts 2018 Sharm el Sheikhis oli ta mõned korrad varem käinud, Hurghadas viibis esimest korda. Seekordne reis ei olnud võrreldav eelmistega – külmalt maalt põgenejale ei läinud grammigi korda kohalike

38

kultuur, püramiidid, papüürus ega muu Hiinast sisse imporditud kila-kola. Viktorial oli kindel plaan piirduda käesoleval reisil vaid hotelli alaga, nautides kogu raha eest hüvesid, mida kõikhinnas-pakett sisaldab.

Hotell oli aus, õigustades iga makstud senti. Kuurort, nagu hotelli ja selle juurde kuuluvat territooriumi koos arvukate basseinidega nimetati, oli uhke. Hoolimata suurest kuumusest leidus seal rohkesti grüünet, mille ilu nautisid lisaks inimsilmale neisse pesa teinud linnukesed ja liblikad.

Saabunud külmast Eestist, veetis naine iga võimaliku hetke väljas. Selleks ajaks, kui ta end üles ajas ja toast välja sai, oli päike juba mitu tundi kõrgel taevas säranud ja hommikusöögi aeg ammu läbi. Millal üks või teine asi algas või lõppes, oli tema jaoks täiesti ükskõik. Viktoria tuli siia puhkama ja mitte kella peale ärkamine oli üks sellisesse pelgupaika põgenemise peamistest tingimustest.

Esimestel päevadel ta ainult jõi, sõi ja magas. Täpselt sellises järjekorras. Samal ajal kui teised puhkajad läksid lõunat sööma, võttis tema koha sisse basseini ääres ning lasi endale valmistada päeva esimese kokteili.

Et naisel ärgates tavaliselt nälga ei olnud, haaras ta restoranist kaasa paar puuvilja, millega sai vabalt pool päeva läbi aetud. Hea oli, kui käis õhtul peamajas sooja toitu söömas, sellest jätkus piisavalt energiaks, mida nõudis lihtsalt olemas olemine. Kokteilid täitsid ka kõhtu hästi. Ja kui olemine läks liiga palavaks, sai ennast vees jahutada ning oligi jälle aeg väikeseks uinakuks. Vaevalt nägi selline puhkus välja teiste suvitajate jaoks unistuste reisina, aga Viktoria jaoks oli see just see, mida ta vajas. Oli aeg olla omaette, mõelda uue elukorralduse üle järele.

39

Lisaks Viktoriale oli hotellis veel teisigi eestlasi, aga nendest hoidis ta eemale. Kohalejõudmisele järgnenud päeval ei osalenud ta isegi hommikusel infotunnil, et mitte suhelda inimestega, keda parem vältida soovis. Samuti jättis seekord Facebooki postitamata, kuhu oli tulnud. Mis aga ei tähendanud, et ta telefoni jälginud poleks.

Teisipäev, 13. märts 2018 Täna püsis keskpäevane päike kõrgel taevas liikumatuna, justkui oleks sinna kinni kiilunud. Kohalike jaoks oli kuumus igapäevane, heledanahalised turistid käisid aga end sageli merevees jahutamas, peitudes siis suure põletava kollase ketta eest varjude alla.

Oli reisi neljas päev. Südamevalu, mis oli tulnud naisega kodumaalt kaasa ega tahtnud kuidagi lahti lasta, pani Viktoria pidevalt telefoni vaatama – ega Robert kirjutanud ei ole. Näiteks, et tegu oli arusaamatusega ja ta sai sellest alles nüüd aru. Ja kui naine suudab andeks anda, siis soovib ta jätkata sealt, kus kõik pooleli jäi.

Ei midagi. Kurvalt vaatas norutaja tühja ekraani. Päevast päeva.

Raske oli võõrduda harjumusest mehega tšättida. Varemalt oli see olnud nende elu igapäevane osa. „Kuidas Sul läheb, musi?“ või siis „Igatsen Sind!“ olid potsatanud naise postkasti alati, kui oldi üksteisest eemal. Kõige meelierutavamad sõnumid saabusid tööd tehes kõrvaltoast. „Hmmm… Huvitav mis värvi pesu Sul praegu on…“, „Kle Su seelik võiks vähemalt poole lühem olla ;)“, „Kuhu preili soovib täna õhtustama minna?“, „Ma ei jõua ära oodata, millal koju jõuame ja jälle mu käte vahel oled“ ja samas vaimus edasi. Kui palju särtsu andsid sellised sõnumid muidu halli argipäeva… Ja kinnitust, et hoolitakse.

40

Hoolitakse… Hooliti! Just, mineviku vormis. Kõik on läbi… Kindel? Äkki ikka ei ole? Ehk oli see üks suur arusaamatus? Robert arvas, et uue pruudiga on elu ilusam, aga kui sai temaga koos olla, leidis, et see polegi see, mida ootas? Ja ehk ei julge seda nüüd tunnistada?

Viktoriale meenus kusagilt nähtud pilt tekstiga: Every time I think of you, I have to remind myself that if you wanted to talk to me, you would.1 Karm tõsiasi.

Või siis teine: The people who want to stay in your life, will always find a way.2 Robert ei olnud neist kumbagi teinud.

Pidades endaga kibedat sisevõitlust, heitis Viktoria veel korra pilgu tummale telefoniekraanile. Tundes ise tohutult puudust Robertist ja tema sõnumitest, oli aeg telefon välja lülitada. Ta peab leidma endas lõpuks jõudu, et eluga edasi minna! Lootus pidi küll kustuma viimasena, kuid siin ei olnud enam midagi loota. Loobumisvõit oli selle asja nimi. Ei tohi nutta taga inimest, kes sinust ei hooli. Ja unustama need hetked, mis näisid hoolimisena… Just, ta ei tohi enam Roberti suhtes mingeid lootusi hellitada! Olles nõnda lõa otsas, ei saa ta ennast juhul, kui selline ime peaks sündima, ka uuele armastusele avada.

Kuidas küll rebida südamest välja kedagi, keda nii tohutult armastad?

Rebida ta endast välja nagu kirurg kurgust mandlid? Once and for all…3 Pühkinud ohates veekalkvel silmad, seadis Viktoria sammud basseinibaari äärde, tellis sealt järjekordse kokteili ning hakkas oma muresid sinna uputama. Alkohol aitab alati.

1

2 3

Iga kord, kui ma sulle mõtlen, pean endale meelde tuletama, et kui sa oleksid tahtnud minuga suhelda, oleksid sa seda teinud. (Ingl k, siin ja edaspidi, kui ei ole öeldud teisiti) Inimesed, kes soovivad sinu ellu kuuluda, leiavad selleks alati võimaluse. Üks kord ja jäädavalt…

41

Aga mitte seekord. Pärast mitmeid edutuid katseid teha lõpp meeli painavatele mõtetele kadunud kaunitest aegadest, köitis naise tähelepanu baari kõrval paiknev putka, kus askeldasid kohalikud hotellisärkides töötajad. Oli näha, tööd neil jagus, millest võis järeldada, et kaup, mida pakuti, oli hea. Nii mõtles Viktoriagi minna asja uurima. Mitte midagi tegemine käis talle tegelikult juba mõnda aega närvidele. Igav jõudeelu ja rutiinsed päikesevannid olid hakanud lõpuks ära tüütama, seda enam, et intensiivne päike oli maalinud näo ja õlad juba ohtlikult roosaks.

Tavapäraselt vilgas tegevus oli selleks ajaks, kui Viktoria putkasse asja tegi, rahunenud. Küllap olid rahvamassid keha kinnitamas.

Tervitanud kahte kohalikku noormeest, kes arutasid midagi elavalt oma emakeeles, asus naine lugema risti ja põiki majakese seinu katvaid täis kritseldatud plakateid.

Esmapilgul oli üsna keeruline aru saada, mida mis hinnaga pakutakse. Tundus, et need oli koostatud kellegi mittekirjaoskaja poolt või siis neile, kes seda olid. Piltide järgi oli lihtsam mõista.

Paadiga niisama snorgeldama minna ei olnud Viktorial tahtmist ja sukelduma ka mitte, kuna tuul oli suhteliselt kõva ja ta ei viitsinud veeta tervet päeva kusagil loksuvas paadis. Džiibisafarid toimusid põletava kuumuse käes ja sellest pidi ta loobuma seepärast, et end päikese eest kaitsta. Aga midagi tahtis ta kindlasti teha ja nii saigi valitud järgmiseks päevaks suvaliselt üks trip, mis tundus enam-vähem sobivat – paradiisisaare külastus. Rikkumaks lihtsalt rutiini.

Maksnud sealsamas pileti eest, pistis turist selle käekotti ning sättis just minekule, kui sattus uksel vastakuti kolmanda kohaliku noormehega. Nende pilgud kohtusid hetkeks. Mehe rosinasilmades oli midagi, mis köitis naise tähelepanu. Ta võis vanduda, et oli seda

42

meest kusagil varem näinud. Kohanud seda julget, jalustrabavat pilku. Aga kus?

Eemaldunud majakesest mõned sammud, ei saanud Viktoria muudmoodi, kui pidi korra selja taha vaatama. Tema üllatuseks tegi noormees sama, mille peale mõlemad muigasid.

Visates end uuesti madratsile, möödus napilt minut, kui teda kõnetati. „Hi, madam!“4 Et igasugune suhtlemine oli naise jaoks sellel puhkusel pigem „Ei“-tegevus, ajas ta end istuli pisut vastumeelselt. Sättinud päikese­ prillid ette, pööras ta pea segaja poole.

Oh! Tema!

Teadmata esimese hooga, millisel toonil vastata – kas üleolevalt, et tülitajast võimalikult ruttu lahti saada, või jääda viisakaks ning kuulata ära, mida teisel öelda on, otsustas ta viimase kasuks. Oli ju tegu ikkagi kena noormehega. „Hello,“ vastas ta, peites samal ajal oma imestust prillide taha.

Mida peaks tal olema naisest tahta? Ega ta ühel päeval ikka mitut trip’i tee. „Where are you come from?“5 esitas kena tõmmu noormees vigases inglise keeles küsimuse, mida pärivad sissejuhatuseks kohalikud „ärimehed“ kõikide turistide käest hetk enne seda, kui neile midagi pähe määrima hakkavad. „Estonia.“ „Oo, Estonia! Tere-tere!“ Mesimagus tervitus jättis naise külmaks. Osavõtmatult jälgis ta kõnelejat, teades täpselt, mis järgmiseks tulemas on. „Tere, proua!“ „Kust sa pärit oled?“

4 5

43

„I see you here many days…“ jätkaski see rahulikult oma juttu. „Maybe I can offer you nice massage?“6 Noormees naeratas, kiirates endast seletamatut enesekindlust ja rahu. Tema pilk oli sõbralik ja julge, nagu oleks tegu omasugusega.

Vastakad tunded kergitasid naises pead. Oli ta ju just ostnud järgmiseks päevaks reisi, millest tundus olevat rohkem kui küll, et teha sel nädalal midagi muud kui vaid päikesevarju all peesitada.

Ta kiikas baari poole. Suu kuivas. „Actually I just bought a trip to Paradise island.“7 „This is tomorrow, okay?“ ei jätnud noormees rahule. „What today?

You have plans today?“8 Pommitades küsimustega pärlivalge hambarea välkudes naist, tõmbusid samaaegselt tema tumepruunid silmad armsasti pilukile.

Kiirustamata midagi vastata, takseeris Viktoria teda omaette pooleldi altkulmu, saamata rahu, kus võis see kena noor mees talle küll varem olla silma jäänud.

Kohalik pakkus, et teeb sealsamas kohapeal paar minutit tasuta massaaži ja las siis selle põhjal otsustatakse, kas soovitakse täisseanssi või mitte. Saanud selleks nõusoleku, lükkas noormees julgelt puhkajal õlapaelad alla ning hakkas oma lihaseliste kätega tema õlavöödet mudima. Tema käed olid imelised, nii tugevad ja samas hellad. Järsku toimus Viktoria peas selginemise hetk.

Tean! Ta esines kaks nädalat tagasi „Eesti laulu” finaalis!

Naine oli siis koos sõbranna Moonikaga lava ees seisnud, kus seesama noormees kükitas nende ette, vaadates talle pikalt otsa.

Pilgutas isegi silma.

8

6 7

„Ma näen sind siin mitu päevad. /…/ Ehk saan sulle head massaaži pakkuda?“ „Ausalt öeldes ostsin ma just reisi paradiisisaarele.“ „See on homme, eks? /…/ Kuidas täna? Sul plaane täna?“

44

Aga mida teeb see kena Armeenia päritolu mees vahetult peale esinemist siin? Masseerib? Kas Eesti muusikamaailmas on asjalood tõesti nii kehvad? Kui ta oleks võitnud, siis teda siin ilmselt ei oleks?

Loetud minutid said läbi ja sellega ka otsus tehtud. Viktoria tundis, kuidas esialgne umbusaldus võõra noormehe vastu oli hakanud kaduma. Vastupidi, nüüd läks asi huvitavaks. „I have one question for you,“ ei andnud talle rahu mõte, kas tõesti võib olla tegu sellesama lauljaga, „can you speak more Estonian than „Tere-tere”?”9 Suuril silmil jäi ta nüüd ootama vastust. „No, me not speak Estonian. Me speak English, Russia and Arabic.“10 Selge, ei ole tema.

Tõest hoolimata kõlas aga juba Viktoria peas laul, kuidas veetlev tõmmu noormees kutsub Laurat endaga koju kaasa. Õnnelik Laura, mõtles ta väikese kadedusega... „So,“ tõi meesiludus taas naise tagasi maa peale, „do you want me massage you?“11 „Okay, why not,“12 sirutas ta käe mehe poole. „Viktoria.“ „Nice to meet you, Viktoria,“13 naeratas mees sarmikalt, „Ahmed.“ Jah, ei olnud ikka tema. Naine ei mäletanud, mis selle „Eesti laulu“ tüübi nimi oli, aga Ahmed kindlasti mitte. Ent sama atraktiivne oli ta küll.

Löödi käed, et kohtutakse mõne tunni pärast kuurordi tagumises osas asuvas massaažitelgis.

9

12

13

10

11

„Mul on sulle üks küsimus, /…/ Kas sa oskad rääkida rohkem eesti keelt kui „Tere-tere“?“ „Ei, mina ei rääkima eesti keelt. Mina rääkima inglise, venet ja araabia keelt.“ „Niisiis, /…/ kas sa tahad, mina masseerima sind?“ „Olgu, miks mitte.“ „Meeldiv tutvuda, Viktoria.“

45

Sel päeval oli meri üsna rahulik, tuul praktiliselt olematu ning keskpäevane palavus vaevu talutav. Maapind anus vee järele. Isegi vilus oli oma kolmkümmend kraadi, päikese käes tundus umbes teist samapalju. Olenemata sellest, et aednikupoisid kastsid kuumuse käes nõrkevaid taimi mitu korda päevas, oli kuivanud osa neist pöördumatult krõbisevaks huumuseks.

Et Viktoria oli suutnud ookeanilainete uinutava mühina saatel sügavalt magama jääda, oli tal peale üles ehmumist aega toast läbikäimiseks vaid kümmekond minutit. Hõõrudes end kiiruga liivast puhtaks, jõudis ta, nagu lubatud, palmiallee lõpus varjul oleva massaažitelgi ette punkt kella kolmeks.

Ahmed seisis selle valgete maani ulatuvate kardinate vahel ning lehvitas juba kaugelt. Tema naeratuses oli midagi, mis Viktoriale meeletult meeldis. Ta naeratas vastu. Kui mitu päeva polnud ta seda teinud.

Sisenenud telki, võttis ta massaažilaual istet ning jäi ootama edasisi korraldusi. Mees palus valgele linale pikali heita, jättes ainsaks kehakatteks bikiinide alumise osa. Viktoria tegi nagu öeldud.

Baldahhiinvoodit meenutavas telgis kandis vaevumärgatav tuuleiil endaga kaasas aias õitsvate lopsakate põõsaste peadpööritavat õielõhna, kõditades sellega magusas rammestuses lamava naise ninasõõrmeid. Saanud osa hurmavast tundeküllasusest, lülitusid meeled reaalsusest ükshaaval välja. Teda valdas õnnis tunne.

Ahmed õlitas käed ning kummardus naise kohale. Alustades selja masseerimist, liikus ta aina tugevamate liigutustega üles ja alla, vajutades samal ajal pöidlaga punkte, mille järel läbistas naise keha magus valuaisting.

Aah, kui hea… Jaa, just, seda oligi mulle vaja…

46

Saanud seljaga ühele poole, libisesid mehe pehmed sõrmeotsad mööda siidist nahka tagumikule ja sealt edasi reitele. Soojade käte puudutus, mis oli üheltpoolt nii mehelikult tugev, samas meeldivalt õrn, äratas tuima keha elule. See oli midagi uut. Nii sensuaalselt polnud teda varem keegi masseerinud. Ta oleks võinud olla tundide kaupa selle mehe käte võimuses. Kiirustamata kuhugi, mil poleks olnud mitte midagi sarnast pakkuda.

Oi kui raske oli vaigistada endas soovi anda noormehele märku kaugemale minna. Ületama piire, mida tavaline massöör ei tohiks kombatagi. Viktoria ei saanud sinna midagi parata, emotsioone ei hallanud ega käsklusi ei väljastanud enam aju, vaid keha ise. Käis kibe võitlus.

Tunniajane massaaž sai läbi enne, kui naine sellest arugi sai. Nii hea oli olla Ahmedi käte meelevallas! Mis punkte mees täpselt vajutas või mida tegi, Viktoria ei teadnud, aga ta tahtis veel. Nii nagu janunes sealsamas kuivav maapind vee järele, ihkas naise keha veelgi enam selle mehe puudutusi. „So, tomorrow again?“14 küsis massöör naerusuiselt, laotades seansi lõppedes kliendile valge räti peale, ise seejuures viisakalt selja keerates. „Yeah! Of course!“15 oli vastus kiire tulema.

Kui jätta välja põgusad vestlused baaripoistega, oli Ahmed esimene inimene, kellega Viktoria siin üldse vabatahtlikult suhtles, kellele oli nõus ennast avama. „First thing in the morning!“16

„Niisiis, homme jälle?“ „Jah! Aga muidugi!“ 16 „Hommikul kohe esimese asjana!“ 14

15

47

Siis meenus aga paadireis saarele ning koos vaadati üle mehe järgmise päeva graafik, mis näitas, et selleks ajaks, kui naine tagasi jõuab, oli tema tööpäev juba läbi. Viktoria jaoks sellist varianti ei eksisteerinud. Ära ei jää küll midagi… Ei, edaspidi ei võta ma enam mingeid trip’e, vähemalt üks massaaž… see tähendab, üks kohtumine päevas!

Viktoria soovis kindlasti järge naudingule, millest oli siiani kujunenud tema reisi tipphetk. Suur oli rõõm, kui Ahmed oli nõus tema pärast järgmisel õhtul välja tulema. Miks mitte – tõotas see ju kerget teenistust. Naise tegelikke ootusi ei osanud ta sel hetkel kuidagi aimata.

Kuigi päev oli olnud pikk ning massaaž mõnusalt lõõgastav, mis oleks pidanud tooma magusa une, vahtis Viktoria voodis üksisilmi lakke. Oli see hirm sissemagamise pärast enne varajast paadireisi või ootusärevus järgmise kohtumise ees Ahmediga?

Arusaamatu rahutusega hinges ootas ta und, mis ei tahtnud ega tahtnud täna tulla. Suutmata mõelda muust kui homsest, suikus ta poole öö pealt lõpuks pealiskaudsesse unne.

Kolmapäev, 14. märts 2018 Tuul oli küll merel mõnevõrra tõusnud, kuid ei loksutanud jahti nii, et oleks halb hakanud.

Kuuest riigist kokkutulnud seltskond sai omavahel vaatamata keelebarjäärile kenasti hakkama. Vanem generatsioon poolakaid ning ungarlasi hoidsid rohkem omaette.

48

Rahutus hinges ja mõtted hajevil, puudus naisel igasugune tahtmine lobiseda võhivõõraste inimestega. Sakslased, soomlased ja venelased, kes olid nooremad, sõbrustasid isekeskis. Ja siis Viktoria ainukese eestlasena, suheldes kord ühe, kord teise grupiga, hoides peamiselt siiski omaette.

Saarele minnes tehti paar snorgeldamispeatust, aga täna ei tundunud naisele Punase mere veealune elu kuidagi üldse huvitav. Ilma et peaks ennast selleks märjaks tegema, jälgis ta meelsamini jahi teiselt tekilt, kuidas värvilised kalakesed oma uimekesi korallrahu ümber siputasid.

Paradiisisaar oli ilus. Türkiissinine vesi ja valge rannaliiv olid kui piltpostkaardilt, mistõttu polnud ka ime, et kaaslased paadilt kulutasid praktiliselt kõik poolteist tundi, mis saarel ringivaatamiseks antud oli, enese jäädvustamisele. Aga mitte Viktoria.

Tema kõndis mööda rannaäärt, tõmmates rahutult varvastega üle veepiiril asetseva liiva, astudes siis ühele poole kümmekond sammu ja jälle tagasi, oskamata nautida hetke, milles oli õnn olla.

Muidugi märkas ta siinset paradiislikku ilu, aga korda see talle ei läinud. Eraldatus Ahmedist pani lausa füüsilist piina tundma.

Valus-magus ootus hinges, kulges ta koos ajaga teosammul õhtu poole, lugedes kannatamatult minuteid, millal tagasi mandrile jõuab.

Randunud kella nelja paiku hotelliesisel kail, hüppas naine kohe esimeste seas jahilt maha ning lippas õhinal hotellitoa poole. Ta oli oodanud saabuvat kohtumist terve päeva ja kui aus olla, muust ei mõelnudki.

49

Heatujuline Ahmed seisis nagu eelmiselgi korral, telgi ees. Viipas käega, ja kui naine temani jõudis, juhatas lahkelt oma valdustesse.

Võtnud massaažilaual koha sisse, sättis Viktoria end paika ning sulges kerge värinaga hinges, silmad. Erinevalt eelmisest päevast oli ta käinud täna pesemas ja võtnud aega sättida end kohtumiseks valmis, lõhnates nüüd peene parfüümi järele. Ihupesu, millest oli seljas vaid alumine pool, varjas täpselt nii palju, kui stringid seda võimaldavad. Ei, selles valikus ei olnud midagi juhuslikku. Täna ei piirdunud tema ootused telgis juhtuva osas pelgalt massaažiga.

Noormees õlitas käed, asudes näitama taas kauni keha kallal oma lihvitud massöörioskusi, liikudes alguses vaikselt mööda selga üles ja siis jälle alla, mudides seejärel käsi ning tüürides ettevaatlikult edasi allapoole. Stressis keha reageeris hetkega mehe puudutustele, lootes leida seeläbi vabanemist sinna kogunenud pingetest. Kehakumerused mängisid kaasa mehe lainetavate liigutustega, olles tulvil erutust, mida oldi terve päev jõuga alla surutud.

Püüdes püsida küll paigal, kerkis ometi tagumik ülespoole ning jalad vajusid iseenesest laiali. „More…“17 Ahmed tardus hetkeks. Kuulis ta õigesti? Tõmmanud ettevaatlikult sõrmedega läbi naise jalgevahe, jäi ta ootama uut reageeringut.

Magus kuumalaine läbistas keha. Viktoria oigas. See oli märk, mida ei saanud valesti mõista.

Ootamata järgmist korraldust, lükkasid noormehe käed nüüd iharalt kõrvale masseeritava ainsa kehakatte, paljastades nii tema salajase altari. Jah, see keha oli enam kui valmis kinkima talle kogu 17

„Veel…“

50

oma naiselikkust. Pigistanud rusikasse enda all kortsunud räti ning hingates katkendlikult, anus… ei, nõudis, Viktoria jätkamist.

Tugevamini, kiiremalt, sügavamale. Mees kuuletus. Tema liigutused intensiivistusid. Ja siis järsku peatusid. Viktoria pööras ennast kogu oma alastuses küsivalt mehe poole.

Neid oli kaks! Tema ees seisis Ahmed, vibu vinnas, nagu Jumal oli ta loonud. See tähendab, Allah. Naine ei olnud kunagi varem näinud ümberlõigatud meest nii lähedalt. Ta ei olnud tegelikult näinud eales ühtegi sellist. Isegi pornofilmides mitte, mida aeg-ajalt Hansuga kunagi sai vaadatud.

Nüüd oli Ahmedi kord. Keeranud naise selili, toetas ta selle jalad oma õlgadele. Õline keha väänles noormehe tugevate käte vahel, mis hoidsid seda kindlalt paigal, vaatamata sellele, et see oli libe nagu lutsukala. Ühtmoodi oldi teineteise võimuses. Ja haardes.

Koos jõuti lõppu, mis saabus üsna pea. Kas telgist juhtus selle aja jooksul ka keegi mööduma, polnud kummalgi aimu. Et kirg oli röövinud asjaosaliste kogu tähelepanu, jäi see küsimus aegade lõpuni vastuseta.

Rahuldatud ning õnnelik Viktoria pani end riidesse, olles endaga ülimalt rahul – kohtumine oli kujunenud täpselt selliseks, nagu ta lootis. Nööpinud kleidil kinni viimase aasa, jäi ta mehe ette seisma, vaadates talle oma suurte rohekaspruunide silmadega otsa. Sealt vaatas vastu lahke ja siiras pilk. Lähenenud mehele, pani naine ta käed enese ümber ning toetas pea rinnale. „What time tomorrow?“18 küsis ta, olles nõus iga pakutud kella­ ajaga. Kaks päeva saab ta veel siia tulla. „Me not here tomorrow, sorry,“19 tuli ootamatu vastus.

18

„Mis kell homme?“ „Vabandust, mina mitte siin homme.“

19

51

Viktoria nägu tõmbus pilve.

Mis mõttes? „Not here? Where are you then?“20 „I am going Cairo, I have to give money my family.“21 Ei, ei, ei! Mitte kusagile sa ei lähe! Või olgu, lähed küll, aga mitte enne, kui mina tagasi Eestisse sõidan!

Selgus, et Ahmedil oli üle kolme kuu vaid kaks vaba päeva ning ta pere ootas väga abiraha, mille ta oli lubanud neile viia.

Milline ebaõnn…

Ruttu kalkuleeris Viktoria peas asjad ümber. „Okay… can I come with you?“22 „Me leaving already night two o’clock.“23 „I don’t care, I´ll come with you!“24 ei jätnud naine järele. Ta tahtis selle jumaliku olendiga veel koos aega veeta, ükskõik kus – siin, Kairos või Marsi peal. Mees vangutas pead. „In bus many many people, you no good.“25 Kui tähelepanelik temast. „No, I want to come with you,“ vaatas naine talle kindlameelselt otsa, „please…“26 Tal oli tõsi taga.

Kuna kohalikud töötajad ei tohi turistidega hotelli territooriumil koos aega veeta ja et Ahmedil ei tekiks probleeme, lepiti kokku, et kohtutakse hotelli värava taga öösel täpselt kell kaks, kust buss nad veerand tundi hiljem peale võtab.

22

23

24

25

26

20 21

„Ei olegi siin? Aga kus sa siis oled?“ „Ma lähen Kairo, pean oma pere raha andma.“ „Olgu… kas ma võin koos sinuga tulla?“ „Mina minema juba öö kell kaks.“ „Ma ei hooli sellest, tulen koos sinuga!“ „Bussis palju-palju inimesi, sul mitte hea olema.“ „Ei, ma tahan sinuga kaasa tulla, /…/ palun…“

52

Õnnis naeratus näol, jalutas Viktoria mööda palmidega palistatud jalgrada tagasi toa poole. Väljas oli juba pimedaks läinud ning jaheda­võitu tuul kergitas kleidiäärt. Haaranud kätega enda ümbert soojenduseks kinni, kõndis ta peamaja suunas ning avastas end mõttelt, et nad ei olnud Ahmediga mitte kordagi suudelnud. Esimest korda elus oli ta olnud meesterahvaga nii.

Kas hea seksiga ei peagi kaasnema tundeid? küsis ta endalt, olles uskunud terve senise elu vastupidist. Kirg ei pruugigi olla armastus?

Neljapäev, 15. märts 2018 Oma lihtsameelsuses ei osanud Viktoria mõelda kordagi selle peale, millise bussiga Kairosse minnakse. Buss on buss. Aga ei, sõit kohaliku bussiga sisaldas endas kõike muud kui luksust, mis sai osaks ülejäänud riigis ringireisivatele bussituristidele.

Sõiduk oli rahvast täis, aga neil vedas, kahepeale saadi üks istekoht. Viktoria kui naine, kelle elus oli olnud siiani kõik kõrgemast klassist, küürutas nüüd kusagil murjamite keskel, kes teab milliste batsillide sihtmärgina. Huvitaval kombel ei läinud see talle aga üldsegi korda. Temas oli hoopis tärganud arusaamatu kiindumus võõra noormehe vastu, kellest ta ei teadnud tegelikult mitte midagi.

Ent millest hoolimata oli olnud kohe nõus Kairosse sõitma. Peaasi, et ei peaks üksi olema. Sest niipea, kui ta jäi omapäi, rändasid mõtted kohe Roberti juurde. Ja seda ei tahtnud ta ammugi.

Osa mehe kaasmaalastest vahtisid bussis istuvat paarikest väikese üleolekuga ja sosistasid midagi omavahel. Nende pilkudest võis tabada kadedust. Sellist, mis kuulub ristmikul valgusfoori punase tule ajal kõnniteel seisvatele jalakäijatele, kes põrnitsevad neid

53

julgeid, kes tihkavad üle tee minna. Autosid ei tule, teed on tühjad, aga endal puudub julgus sama teha. Seisavad, jõllitavad ja on kadedad. Vot sellised pilgud olid neil. Seda oli kohe aru saada. Oli selge, mida neist kahest arvati.

Palju õnne teile! Vaadake ja kadetsege, muigas naine, sättides end mugavamini Ahmedi sülle tukastama.

Kuue tunni jagu sõitu ees, toetas ta väsinud pea mehe õlale, nautides tema vaikseid silitusi oma päikesest blondiks pleekinud kuldsetel kiharatel. Hea oli. Väga hea. Sellest piisas, et Viktoria tundis end turvaliselt kaose keskel, kuhu oli endalegi ootamatult sattunud.

Hommikune koiduvalgus pani bussirahva sagima. Pikk sõit ülerahvastatud autobussis oli kõigile kurnav. Vahepeal küll tehti korraks tualetis käimise peatus, see oli ka kõik.

Naine avas siis korraks silmad ja sirutas selga. Heitnud unise pilgu aknast välja, märkas ta, et nende buss oli parkinud kõrvuti ühe eurooplasi vedava täismugavusi pakkuva turismibussiga. Erinevalt Viktoriast läksid teised uudistama püramiide, muuseume ning kõikvõimalikke muid vaatamisväärsusi.

Valgete vanemate järeltulijad sõlmisid ukse juures sõprussuhteid kohalike lastega, kes olid neid kitsedega tervitama tulnud. Ilmselgelt ei olnud sellise tervituse taga muud, kui käsk vanematelt lasta end koos turistidega pildistada, teenides nii perele elatist.

Vaadates hetke aknast armetuid kaltsudes lapsi, keeras naine end tagasi kerra. Ei jaksanud tema selle vaese riigi probleemide pärast pead vaevata, endalgi muresid küllaga.

Jahedast ööst oli saanud parajalt soe hommik, kui bussijuht ühe Kairo mošee kõrval viimaks peatuse tegi ja esimesed kohale­jõudjad

54

bussist välja lasi. Viktoria vaatas ringi. Ümbritsev räpasus teda otseselt ei heidutanud, aga ettevaatlikuks tegi küll. Tegelikult talle isegi meeldis selline teistmoodi elukeskkond, mis raputas senise kindlakskujunenud tavaelu standardite alustalasid. Igaks juhuks võttis ta mehel käest kinni.

Tee Ahmedi koju viis läbi mitme kitsa ja käänulise tänava. Linn koos kümne miljoni elanikuga magas veel. Kusagil kaugemal mökitas kits, ühe maja ees riputas keegi vanem naine pesu kuivama, suurem rahvaste liikumine ootas päeva teist poolt.

Elamu, mille ees peatuti, meenutas pigem üksteise otsa laotud osmikuid kui elumaja. Et käest kinni käimine enne ametlikku abielu oli kohalike tavade kohaselt keelatud, lasi mees ukse taga Viktoriast lahti.

Viltu vajunud uks reetis külalised valju kääksatusega. Oli näha, kuidas pererahvas ootas oma poega – laud oli kaetud. Keset lauda oli pandud söömiseks valmis erinevaid puuvilju, mida naine nägi esimest korda ning vaagen kummalise kaunviljade seguga. Kõrval kandikul lebas viieks tükiks murtud lapiksai. Võis aimata, et selline toretsemine ei kuulunud nende inimeste igapäevaellu, vaid oli soetatud viimaste veeringute eest. Seda võis oletada isu järgi, millega sõid Ahmedi isa, ema, kaksikõde ja noorem vend koos perepojaga jäägitumalt ära kõik selle, millega külalist, see tähendab, külalisi, vastu võeti. Eestlanna hoidis ennast tahaplaanile, piirdudes, nagu hommikuti ikka, vaid paari puuviljaga.

Hea meelega oleks ta jätnud noormehe perega omavahele, et aga Aafrika ei ole Euroopa, ei tihanud ta üksi ringi uitama minna.

Naise suureks kergenduseks tegi Ahmed ise juba lõuna hakul ettepaneku minna linnaga tutvust tegema. Noormehe õde oli isegi nii külalislahke, et pakkus Viktoriale lihtsamaks ringiliikumiseks

55

oma niqab’i.27 Palav oli sellega, oi kui palav, aga kui põnev ning teistmoodi oli see Kairo elu, mis paistis läbi silmapilu, turistidele esitletavast fassaadist.

Kairos oli oluliselt tuulevaiksem kui Hurghadas. Peale pikka, väsitavat, põrgulikult kuuma päeva mööda linna kondamist saabus lõpuks õhtu. Viktoria oli lootnud, et saab ööbida kusagil noormehe kodu lähedal hotellis, kus nad veedavad koos Ahmediga mõne tunni valgete linade vahel, peale mida läheb noormees tagasi oma pere juurde. Tõsiasi oli aga, et lähim hotell asus mitme kilomeetri kaugusel, seegi meie mõistes hostel, kus oleks pidanud tuba mitme peale jagama. Ühesõnaga oli selge, et hotellivariant jääb ära. Ühe võimalusena – tegelikult ainsana – oli valikus veeta öö mehe majas, korrus kõrgemal esivanemate korterist, noorema venna toas.

Ega päris täpselt ei olnudki võimalik aru saada, kus lõppes üks ja algas teine korrus või korter. Maja väljanägemise järgi oleks võinud pakkuda, oleks seda nagu kümme soss-seppa põlveotsas ehitanud. Et tegu oli Ahmedi koduga, ei näidanud naine välja aga mingi­ sugustki imestust. Õigemini oli tal sellest korralagedusest täiesti ükstapuha, polnud tema mure, kuidas suudeti sellistes tingimustes elada. Kui suudeti, ju siis oli kõik hästi. Heal meelel leppis ta kõigega, olles tänulik, et teda üldse kaasa võeti. Teiste turistide peale, keda vaaraode maa põliskultuuri tutvustades uhketes konditsioneeriga bussides ringi veeti, ei olnud ta grammigi kade. Tema sai kõigest kohapealsest vahetult osa.

Kui Viktoria ja Ahmed lõpetasid lähedalasuvas söögikohas rammestava õhtueine, kiskus väljas juba pimedaks. Hämaraks oli õigu Niqab – muslimi naiste pearätik, mis jätab näost nähtavale vaid silmad, ent katab juuksed ja kaela.

27

56

poolest läinud juba mitmete tundide eest, aga sudu, mis ei jätnud Kairot ka kõige pimedamal ajal, hoidis selle igavesti poolvalgena.

Tänavaelu hakkas just õigeid tuure üles võtma ning rahvas – enamasti mehed – kogunes gruppidesse, arutamaks vesipiibu popsimise saatel päevasündmusi.

Hetkeks küll ühineti kohaliku tänavaeluga, aga ainult selleks, et seda teed kaudu kiiresti tagasi koju jõuda. Hurghadast öösel startinud paar oli pikast päevast väsinud.

Ahmedi noorem vend Khaled oli külalistele voodi valmis teinud enda päevinäinud kušetile. Äravahetamiseni sarnase välimusega, aga kasvult väiksem vend oli vanema eeskujul hakanud inglise keelt õppima, et minna ühel päeval koos temaga samasse turismimekasse raha teenima, ent praktiliselt olematu keelepraktika tõttu ta praegu veel kauge külalisega rääkida ei tihanud.

Soovinud mehe pereliikmetele „Head ööd!“, sulgusid külalised omaette tuppa, kui nii võib öelda, kuna ruume eraldavaid uste kohti täitsid rippuvad vaibad. Õige vaikselt aeti oma asi ära, peale mida läks mees ennast moslemi tavade kohaselt kohe pesema.

Naasnud sängi, sättis naine pea tema rinnale. Ahmedi nahal oli teistsugune lõhn kui valgetel meestel, tugevam ja omamoodi.

Mida see täpselt meenutas, ei saanud Viktoria aru, aga erinev oli see kindlasti. Ta sulges silmad. Hea oli olla eemal kõigest, mis teda muidu igapäevaselt ümbritses. Kurbust tundmata tunnistas naine endale, et teda ja meest, kelle kaisus ta oli, ei seo armastus. Seda polnudki tarvis – Ahmed hoolis. Sellest piisas. Ei, sellest oli isegi rohkem kui küll. Viktoria polnud lennanud Egiptusesse armastust otsima. Sellest tingitud valu eest oli ta hoopis põgenenud. Ja Ahmediga koosolemine oli praegu parim ravim, mis olukorrale leevendust tõi.

57

Esimest korda selle nädala jooksul oli möödunud terve päev nii, kus ta mõtted olid liikunud Robertile vaid mõned juhuslikud korrad.

Unesegasel naisel kulus tükk aega, enne kui ta aru sai, mis toimub. Korraga oli tema ümber liiga palju käsi. Kaks neist kuulusid kindlasti Ahmedile, sest nendega hoidis magav mees tema ümbert kinni, aga teised?

Selja tagant oli kuulda kellegi erutunud hingamist. Niiske värisev käsi libistas õrnalt üle lina alt väljaulatuva palja õla.

Mis toimub? Kes see on? Mida ta minust tahab? mõtles Viktoria ärevalt, leidmata endas siiski tahet tõrjuda võõraid puudutusi. Külmavärinad läbisid keha, samas ei tundunud toimuv ka vastumeelne.

Ta neelatas kuuldavalt.

Silitused jätkusid. Hingamise kõla järgi võis aimata, et tegu oli meesterahvaga. Ootus oli närvesöövalt erutav.

Käsi, mis libises algul mööda õlga, suundus nüüd kaelale. Hellalt, vargsi. Mehel tema selja taga ei olnud kusagile rutt. Ilmselgelt nautis ta mõnuga oma silitusi naise heledal pehmel nahal, liikudes aina sügavamale lina alla ja sealt jälle välja, ikka mööda käsivart õlani ja siis tagasi kaelale. Selline tegevus mõjus ootamatult äratatud naisele ülierutavalt. Süda hakkas kiiremini taguma. Ühel hetkel ei tulnud käsi enam lina alt välja. Selle kellegi, kellest Viktorial endiselt aimu ei olnud, käsi haaras nüüd pihku tema rinna, hakates seda mudima. Algul ettevaatlikult, tasakesi, siis üha tugevamini ja tugevamini, liikudes edasi teise rinna juurde, korrates sama. Lõpetanud rindadega mängimise, võeti sihikule nibud.

Need kõvenesid. Võõras sikutas ja pigistas neid samal ajal, lastes siis valuaistingu saatel lahti. Kui hea see oli!

58

Naine oli viidud viimase piirini. Naudingujanu halvas mõistuse.

Jõudmata oodata, millal mees oma puudutustega talle jalgevahele jõuab, pööras ta end tasahilju Ahmedi käte vahel ümber ja vaatas pimeduses tõtt… Khalediga!

Erinevalt vennast lähenes see noormees sihikindla ilmega naise huultele ning suudles teda pikalt ja kirglikult, misjärel vabastas ihalusobjekti ettevaatlikult oma venna haardest, suunates teda seejärel minema enda ees pool korrust kõrgemal asuvasse ruumi.

Kõrvaltänava ristmikul põlev tänavalatern tõi aknal selgelt nähtavale kahe teineteist nautiva inimkeha siluetid. Valgus murdus pimeduseks seal, kus silm ei eristanud enam nende vanust ega nahavärvust. Ainsaks vajalikuks kommunikatsioonivahendiks oli keel. Ei, mitte kummagi emakeel, ega ka inglise või vene, mida seal maal enamasti rahvusvahelise keelena kasutati. Vaid kehakeel.

Teineteise peal, all, ees ja taga olid kaks seksuaalsest naudingust haaratud inimest. Mees ja naine.

Reede, 16. märts 2018 Viktoria kohkus magusast unest hommikuse riituse peale. Läbi ruupori, mis oleks kõlanud justkui sealsamas tema kõrva juures, jorutati moslemitele nende igapäevaellu rangelt kuuluvat koraani­teksti.

Vaadanud seina ääres palvetavat Ahmedit, ilmus Viktoria suule väike muie – kas ei oleks pidanud olema pigem tema see, kes oma patte andeks palub?

Või siis mitte. Kas seks on patt? Kui seks on patt, on kõik naudingud patud.

59

Ta ei tundnud end olevat eksinud mitte kummagi usu tõeks­ pidamiste vastu, ei noormehe ega enda oma. Asi ei olnud selles, et ta oleks olnud uskmatu, ta lihtsalt ei olnud midagi valesti teinud.

Olid jäänud veel mõned tunnid, mida veeta koos mehe perega, enne kui saabus aeg läbi kitsaste tänavate tagasi bussipeatusesse liikuda.

Khaled oli sel päeval juba varakult tööle kiirustanud, öeldes emale selgituseks, et parfüümipoes, kus ta töötab, toimub inventuur. Kas viimane seda ka uskus, oli ise küsimus. Pilgu järgi, mille pereema hommikusöögilauas vanema pojaga Hurghadast kaasa tulnud külalisele heitis, võis arvata, et mitte. On olukordi, kus on parem vähem teada. Tal oli nagunii ootamatust külalisest oma arvamus. Arvas, mis ta arvas, kindlasti ei osanud ta aga arvata, et mõlema poja seljad selle šaakali poolt naudinguhoos ühtviisi ära olid kriimustatud.

Jätnud noormehe perega hüvasti, sammusid Viktoria ja Ahmed Egiptuse pealinna põletava päikese all kiirel sammul bussipeatuse poole. Bussi väljumiseni olid jäänud loetud minutid, iga venitatud sekund võis tähendada mahajäämist.

Kuumus tahtis hinge seest võtta, meeletu janu põletas kurku.

Mees keelitas naist kiirustama, aga Viktoria ei suutnud astuda ilma veeta enam ühtegi sammu. Ligi neljakümnekraadine kuumus oli tappev. Keeranud kannapealt ringi, sammus ta lähimasse marketisse vett ostma. See mõte ei meeldinud mehele mitte sugugi. Nad pidid selle bussi peale jõudma! Aga ta ei saanud naist ka üksi jätta.

Ahmed muutus tuntavalt närviliseks.

Viktoria kadus poodi, haaras külmkapist liitrise veepudeli ning kummutas selle sisu nüüd endale sisse. Mees sai väga hästi olukorrast aru, aga see, et nad olid jäämas maha bussist, selle päeva ainsast bussist, mille pileti hind oli talle taskukohane, pani

60

nad paratamatult ületamatu probleemi ette – kuidas saada tagasi Hurghadasse?

Naine astus poest välja Ahmedi ette ning ulatas talle pudeli, millest see võttis samuti korraliku sõõmu. Surudes huuled torru ning saates väljakutsuvalt õhumusi, lähenes Viktoria mehe kõrva äärde, talle sinna midagi kavalalt sosistades.

Mehe näost kadus murepilv. Muhelenud mõnuga, võttis ta naise käest kinni, juhatades teda kaks tänavat edasi tihedama liiklusega tee äärde.

Sõit taksoga lennujaama kestis pool tundi. Tasu, mida selle eest küsiti, oli võrreldes Tallinnaga naeruväärne, kus maksab üksnes taksosse istumine sama palju. On suur vahe, kas sõidab kohalik või turist.

Lennupiletid taskus, suundusid kaks õnnelikku „Hurghada“ sildiga väravate poole. Üks õnnelik sellepärast, et sai elus esimest korda lennukiga lennata, teine seepärast, et ei pidanud kuus tundi bussis õhupuuduse käes vaevlema. Ja veel teise asja pärast ka, mis oli viimasel ööl juhtunud. Aga sellest ajalugu vaikis.

Läbinud väravad, vaatas Ahmed veel pikka aega Viktoriat ammulisui, kuna summa, millega naine neile piletid ostis, oli suurem kui tema eelmisel päeval perele viidud, mitme kuu jooksul kogutud säästud.

Jõudnud tagasi hotelli, oli aeg tõdeda, et üllatuslikult seiklus­ rikkaks kujunenud puhkus oli läbi saamas – lend koju väljus juba järgmisel hommikul. Mitte kuidagi ei tahtnud Viktoria minna tagasi külma, kargesse Eestisse. Mis või kes teda seal ootas? Vaid töö ja argimured. Aga polnud valikut.

61

Salamisi hiilis Ahmed õhtupimeduse hõlma all viimaseks ühiseks ööks hotellituppa, kus naine võttis andunult vastu kõik, mida talle pakuti. See aeg ei olnud magamiseks. Mõlemad teadsid, et neil on vaid see üks öö, peale mida kulgevad nende teed, mis saatuse tahtel korraks ristusid, kumbki omasoodu ega kohtu enam kunagi.

Saatuse vastu ei saa.

Laupäev, 17. märts 2018 Mehest lahkuminek paistis küll Viktoriat kurvastavat, aga see ei olnud nii. Vastupidi, ta oli sisimas rikkam uue kogemuse võrra. Mil määral sai see valitsema tema ülejäänud elu, ta sel hetkel veel ei teadnud. „Habibti…“28 kajas Ahmedi hääl veel korraks Viktoria kõrvus, kui ta lennukile astudes üle õla kiviste mägede poole tagasi vaatas.

Good bye, habibi!29

Araabia k „Mu armas…“, kasutatakse naissoost isikute puhul.

Inglise-araabia „Head aega, mu armas!”. Araabia keeles kasutatakse meessoost isikute puhul sõna habibi.

28 29

62

3.

Laupäev, 17. märts 2018 Tuisune Tallinn, mis Viktoriat vastu võttis, andis selgelt mõista kui mitteoodatud ta oli. Külm tuul lõikas läbi lihast ja luust. Surunud mantli hõlmad tihemini kokku, marssis naine tugeva tuulega võideldes tormi tõttu terminalist eemal maandunud lennukist koos teiste reisijatega peamaja poole. Jõudes sooja, lülitas seal telefoni sisse, et olla taas maailmaga ühenduses. Mitte, et temal seda vaja oleks olnud. Maailmal küll. „Kus sa oled, tütreke?“ algasid kohe sõnumid emalt. „Miks ma sind kätte ei saa?“ „Helistasin sulle töö juurde, sain teada, et oled puhkusel. Miks sa midagi ei öelnud?“ „Olgu, ilusat puhkust sulle! Tuled tagasi, siis räägid ja näitad pilte. Kallistan!“ Sissetulevad teated panid telefoni piiksuma tükiks ajaks, nagu oleks tal olnud ei tea kui palju sõpru, kuid enamuses olid vaid siiski töökirjad.

Pagasit ootavad reisijad vaatasid uudishimulikult naise poole.

Viktoria ei pannud heli põhimõtteliselt vaiksemaks. Temal oli ükskõik, mida sellest arvatakse. Ta ei olnud enam sama inimene, kes nädal tagasi lahkudes. Hirm ebaõnnestumiste ees oli jälitanud teda terve elu.

63

See aeg oli ümber saanud.

Teinud emale kiire kõne, andes teada, et temaga on kõik korras, lepiti kokku, et lobisetakse kõigest pikemalt, kui kahe nädala pärast vanaema juubelil nähakse.

Robertilt ei olnud endiselt mitte sõnakestki.

Esmaspäev, 19. märts 2018 Halastamatult koitis esmaspäeva hommik, mil oli aeg tagasi tööle minna. Viktoria oleks ju võinud võtta kohe uue reisi lõppenule otsa või lihtsalt puhkusele jääda ja kodus konutada, aga lükata edasi edasilükkamatut polnud tema moodi. Sünges meeleolus sättis ta end minekule, plaanides esimese asjana Robertiga sotid selgeks rääkida. Peas toimuv tohuvabohu tõstatas mitmeid küsimusi, jättes kõik otsad lahtiseks. Jätta ta edasi tööle? Mida mees ise arvab – kas ta tahab neil edasi töötada? Kui nad mõlemad oleksid koos edasitöötamisega nõus, suudaksid nad üldse seda?

Kontoris toimis kõik endistviisi. Ella täitis parasjagu ubadega kohvi­aparaati ja poisid nokitsesid igaüks oma arvuti taga. Tervitanud möödaminnes teisi, kadus Viktoria oma kabinetti. Ignoreerida fakti, et ta peab töötama edasi Robertiga külg külje kõrval ning unustama, mis nende vahel oli, tundus praegu küll võimatu.

Traditsioonilise esmaspäevahommikuse kella kümnese koos­ olekuni oli täpselt pool tundi.

Nii, tabelid, tabelid…

Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Vaadates andmebaasis tabeliks koonduvaid numbreid, nagu näeks neid esimest korda, jõudis ta kiigata viie minuti jooksul kümme korda poiste tuppa, et täheldada,

64

mida Robert teeb. Õnneks istus mees naise poole seljaga, nii et läbi kabinette eraldava seinaklaasi puudus reaalne oht vahele jääda.

Et arvutiekraanil virvendas noormehe silme ees muutumatuna üks ja seesama pilt, võis aimata, olid ka tema mõtted tööst eemal.

Ei, nad peavad oma asjad kohe ära klaarima.

Niisiis, viimase nädala müügireskontro… Olemas. Arved… Olemas.

Võlglased... Olemas. Uued projektid… Mitte ühtegi?

Naine kergitas kulmu.

Okei, las poisid räägivad ise.

Koosolek algas. Rahvas kogunes nõupidamiste ruumi, kohmetud näod ees. Polnud keeruline aru saada – neist teati.

Saaks juba selle pagana miitinguga ühele poole! „Nonii, kas hakkame pihta?“ oli Viktoria ametlik. Ei olnud just lihtne sulanduda üleöö tagasi tööellu, seljataga värske lahkuminek ja seksiturismina väljakukkunud puhkus. Ühiselt oldi eelseisvaks koosolekuks valmis. Arutanud numbreid ja kuulanud projektide käekäigud üle, kuulutas ta koosoleku lõppenuks, paludes kolleegidel töö juurde naasta. Välja arvatud Robertil.

Mees kangestus. Eks ta teadis muidugi, et neil polnud omavahelised asjad selgesõnaliselt päris lõpuni paigas, aga erinevalt koosolekust ta selleks jutuajamiseks valmis ei olnud. Süüdlaslikult põrnitses ta laual lebavaid pabereid. „Kuidas sul läinud on?“ küsis Viktoria, sundides ennast rahulikuks, kui nad olid kahekesi jäänud. Algasid rasked vestlused. „Tasapisi.“ Robert viis teda kurssi viimase nädala töösündmustega. Büroo tegevusala puudutav uus seadus oli lõpuks vastu võetud, kontoritarvete tarnijat vahetatud ja ühe patoloogilise võlglasega koostöö

65

lõpetatud ning inkassosse antud. Selgunud oli ka tänavuaastase reklaami- ja disainimessi toimumisaeg ning -koht: 21.−22. juunil Amsterdamis.

Viktorial oli mehest kahju. Miks peaks teda karistama töökohast ilmajäämisega? Ei saanud talle ju süüks panna, et ta naist enam ei armastanud. „Vaata mulle palun otsa.“ Õrn puna valgumas üle näo, tõstis Robert silmad. „Tahaksid sa meil edasi töötada?“ Küsitava pilk langes taas nina ees laual olevate paberite virvarri. „Jaa, muidugi.“ Viktoria jäi viivuks mõttesse. Vaatamata suhte purunemisele tuli olla üle oma kibestumisest ning tunnistada – ettevõte vajas Roberti oskuste ja kogemustega spetsialisti. Mis seis mehel koduseinte vahel oli, kas ja kui palju nende koos töötamine tema uuele kallimale meeldis, ei puutunud praegu asjasse. „Hästi. Mul,“ ta parandas, „see tähendab meil, on sind siin samuti tarvis. Jätkame siis nii, nagu midagi ei oleks juhtunud. Nõus?“ „Nõus,“ naeratas Robert. „Aitäh!“ Kui hea oli jälle normaalselt läbi saada! Kuigi Viktoria teadvustas endale, et nad ei ole enam paar, tahtis ta leppimise märgiks meest kallistada. Eks alateadvusel, mis tahtis nii väga tunda veel korrakski noormehe sooja lähedust, oli sellise soovi ärgitamises oma roll. Ta tõusis, et mõte teoks teha, kui järsku hüppas ukse vahelt sisse Ella: „Vabandan, et korraks segan! Viktoria, trükikoda, liin 2, saad rääkida?“ Sellega oli endise paari privaatne koosviibimine lõppenud.

Kallistuseta.

Astunud kindlal sammul töölaua juurde, sukeldudes taas innukalt töösse, klõpsas mees lahti pooleliolevate tööde kausta, mida

66

ta oli viimase nädala jooksul korduvalt avanud ja siis pärast sama targalt kinni pannud. Nüüd algas päris töö.

Ka Viktoria oli seadnud endale eesmärgiks täielikult tööle pühenduda. Tal oli väga hea meel, et sai Robertiga asjad selgeks räägitud. Ja et oli suutnud hoida end tagasi pildumast sarkastilisi märkuseid või veelgi hullem, pärinud uue suhte kohta. Oli mis oli. Iga päev jäetakse keegi kusagil maha. Läks Robert oma eluga edasi, suudab ka tema. „Ella!“ hüüdis ta peale järjekordset trükikojaga peetud hinnasõja võidukat lõppu oma kabineti ukse vahelt. „Bronni palun juuniks Amsterdami messi piletid ja hotell ära!“ „Jaa, kohe! Mitmele?“ „Lähen seekord üksi.“ Teel koju käis Viktoria läbi apteegist ja toidupoest. Et Egiptuse ja Eesti temperatuuride vahe oli enam kui kolmkümmend kraadi, kimbutas teda nüüd seetõttu väike tatitõbi. Või oli mingi viirus end külge pookinud, mine sa tea.

Varunud koopaoravana rohupoest üht-teist tervist turgutavat, lootis ta haigusevimmale enne jaole saada, kui see päris maha murrab. Poest ostis ta koju salatit, suure käntsaka rasvast sealiha ning musta leiba. Kahest viimasest oli ta möödunud nädala jooksul puudust tundnud.

Mõte minna nagu Robertki, oma eluga edasi, hakkas Viktoriale aina rohkem meeldima. Kes ei tahaks enda kõrvale kedagi leida.

Aga kuidas? Naisel ei tulnud pähe ühtegi head mõtet. Oli ta ju kogu aeg suhtes olnud. See tähendab, suhetes. Järjest. Ilma ühegi kõrvalhüppeta, kõrvalsuhteta, kõrvalsuhtlemiseta.

Nüüd meenus talle, et keegi oli küll ta vastu järjepidevalt huvi üles näidanud, kuigi ta ei võtnud vedu.

67

Martin!

Seesama kitarrist, kellega ta oli tutvunud päeval, mil sai alguse suhe Robertiga. Viimasest mõned aastad vanem muusik oli vahepeal mitu korda kirjutanud, hoolimata sellest, et oli teadlik naise suhtes olemisest. Vahel Viktoria vastas talle paari reaga, enamjaolt saatis vastu vaid naerunäo.

Sellest oli nüüd mitu kuud möödas, kui Martin talle viimati kirjutas. Spontaanne, nagu naine oli, otsis ta üles nende viimase keskustelu ning alustas esimest korda ise juttu. „Hei, kuidas läheb?“ oli sissejuhatus tehtud. Imelik oli esimesena suhtlust alustada. See ei ole naiste rida, viibutas sisetunne näppu. Hilja juba.

Kulus hetk, kui saabus vastus. „Ohoo, milline tore üllatus! No hästi ikka! Millest selline au?“ „Mõtlesin, et pole ammu suhelnud.“ „Jaa, tõsi. Kuidas sul endal?“ Oi, kuidas naisele ei meeldinud, kui „sina“ väikese s-iga kirjutatakse. „Nii ja naa,“ ei olnud Viktoria aus ega valetanud ka.

Jahimees haistis kauaoodatud saaki. „Kas sa nüüd leiad lõpuks aega minuga kokku saada?“ „Miks mitte. Aga kui, siis nädala lõpupoole, olen veidi tõbine praegu.“ Selgus, et Martinil oli reedel ühes pealinna kontserdimajas bändiga esinemine. Kuhu siis Viktoria lubas teda vaatama minna.

Esimene töönädal möödus rahulikus töötegemise taktis. Saanud oma köhast-nohust nädala lõpuks lahti, tegi naine pikkade päevadega kaotatud aja tasa. Et mitte koduseinte vahele üksi nukrutsema minna, tegi rohkemgi kui vaja. Ta ootas reedet.

68

Reede, 23. märts 2018 Päev venis nagu tigu. Kui mitu korda oli Viktoria suutnud pika tööpäeva jooksul õhtuse riietuse osas ümber mõelda. Esimese eelistusena oleks ta tahtnud muidugi kleidiga minna, et aga rock-kontsert oli selgelt vabaajariiete kandmise koht, jäid valikusse liibuvad teksad ja puhvis roosa džemper. Mõlemad olid tuttuued, ostetud reisilt tulles. Võib-olla sealt kauplusest ta selle viiruse saigi.

Et kontserdini olid veel mõned tunnid aega, lippas naine töölt koju pessu. Õhtult ei oodanud ta otseselt midagi. Lootused ja ootused jättis ta kõrvale. Olles õnnelik selle üle, et tema üksluises elus oli sel õhtul toimumas vahelduseks midagi põnevat, tegi ta endale kerge meigi ning tellis takso.

Saal oli kuulajaid pilgeni täis. Et kontsert koosnes erinevatest osadest ja Martini pundi etteaste oli kohe esimeste seas, ei tulnud kaua oodata. Lõpetanud kaks laulu, kadus mees bändiga lava taha. Rahvas armastas neid, aplaus ei tahtnud kuidagi vaibuda. Uus ansambel saadeti julmalt peale, mispeale rahvas taltus.

Hetk hiljem saabus naise telefoni sõnum: „Ootan sind vaheajal all lava ees.“ „OK!“ Saanud mehelt üle pika aja meeldiva kohtumise märgiks tugeva kallistuse, käis naisest justkui tulejutt läbi. Martin oli kena mees. Ja sellest rohkem veel kuulus. Võiks temast aga saada Viktoriale ühel päeval teine pool? Mine tea. Noorel mehel oli kindlasti austajaid jalaga segada, pealegi noori ja ilusaid. Viktoria oli ka ilus. Ja edukas pealekauba. Aga siiski päris palju vanem.

Mida võis Martin temast tahta? Miks oli ta ikka ja jälle kirjutanud ning kontakti otsinud? Naine võis vaid oletada, et ta noor-

69

mehele meeldib. Mis oli aga tegelik põhjus? Õhkõrn lootus kuulda tõde võis saabuda juba järgmisel õhtul, mil kohtutakse tema juures, nagu kokku lepiti. Praegu pidi muusik tagasi bändi juurde minema.

Lootnud sel üritusel mehega küll rohkem aega veeta kui koosoldud põgusad kümme minutit, ei hakanud Viktoria ometi asjast numbrit tegema – neil on ju homne õhtu.

Laupäev, 24. märts 2018 Uksekell helises minutipealt kell seitse. Selline täpsus meeldis korda armastavale Viktoriale. Avanud ukse, seisis selle taga noormees, kes ei tulnud tühjade kätega. Täpselt nii oligi, Martinil ei olnud kumbki käsi tühi – ühes käes oli valge, teises punane vein.

Nagu ta ise selgituseks ütles: „Ei olnud ju teada, kas sööme kala või liha.“ Viktoria küll natuke imestas, et tuldi ilma lilledeta, aga jutuks ta seda muidugi ei võtnud. Ju oli ta Hansu ja Roberti poolt ära hellitatud.

Martiniga koos oli lihtne ja sundimatu. Vaatamata tema elustiilile ja naise omaga vastupidisele töögraafikule kattusid nende mõttemustrid praktiliselt üks-ühele.

Oli näha, et noormees tundis ennast külas olles koduselt – omaperemehelikult otsis ta köögikapist välja pokaalid ning korkis lahti veini, mis oli naisele endalegi üllatuseks täitsa meeltmööda.

Korraks turgatas köögis askeldavat meest jälgivale võõrustajale pähe küsimus, kuidas saab selline täiuslikkuse kehastus veel vaba olla, aga sinnapaika see mõte jäigi. Kollases ajakirjanduses oli Martinit aegajalt mingite tibidega koos kaadrisse püütud ja paarigi pandud, aga midagi püsivat neist suhetest ei olnud saanud. Ehk ootaski ta Viktoriat?

70

Elutoa nurgast kostus rahuliku taustamuusika asemel korraga Stingi võimas hääl, kes laulis nüüd üle toa, kuidas jälgib kellegi iga hingetõmmet ja liigutusi ning omavahelise sideme katkemist.

Naine läks ning keeras uue playlist’i mängimist alustanud muusika­keskusel hääle tasemaks. „Uute tutvuste terviseks!“ juhatas noormees sisse paljulubava õhtu ning ulatas naisele klaasi. „Just!“ vastati talle lootusrikka naeratusega.

Pokaalid kõlisesid sama jumalikult, kui maitses jook nende sees. Õhtu tundus kohe algusest peale minevat lepase reega.

Viktoria kattis laua ning võttis küpsenud lõhe ahjust. Et kokkamine polnud tema tugevaim külg ning tänapäeval on võimalik osta valmistoidu letist kõike mida hing ihaldab, oli ta tavaliselt seda lihtsamat teed ka läinud aga täna võis olla naine enda üle uhke – kala oli majoneesi katte all jäänud mõnusalt mahlakas, täpselt nii, nagu retsept ette nägi.

Meeleolukas koosviibimine oli võtmas kostitaja arvates just kiiremaid tuure, kui külaline korraga teatas, et hakkab varsti ära koju sättima. Naine oli rabatud.

Mis mõttes?! Ma kraamisin terve päeva ja tegin süüa ilma asjata?

Kuigi keel sügeles, ta seda mehele ei öelnud.

Mis ta siis üldse tuli? Või miks Viktoriat pea poolteist aastat taga oli ajanud? Ja nüüd, kus ta põhimõtteliselt kätte sai – minna poole õhtu pealt minema? Üllataval kombel kestiski nende esimene ühine õhtusöök täpselt nii kaua, kui kulub aega pearoa ja magustoidu söömiseks ning selle kõrvale pudeli veini joomiseks. Viktoria oli arvestanud, et külaline jääb ikka ööseks, aga õhtusöök söödud ja selle peale šokolaadikooki ampsatud, hakkaski Martin ennast minekule sättima.

71

Tänades perenaist viisakalt maitsva õhtusöögi eest, kallistas teda veel hüvastijätuks ning läinud ta oligi. Viktoria ei saanud mitte midagi aru. Mida see pidi tähendama? Kumb see nüüd oli – džentelmenlikkus või argpükslik käitumine? Saamata sinna midagi parata, oli tuju rikutud.

Ju ma ikka ei meeldi talle, tõmbas naine kummalisele õhtule joone alla, asudes vastakate tunnetega nõusid koristama, arutledes küll üht, küll teistpidi, mis mehele tema juures vastukarva võis olla.

Eelmise päeva lootus saada selgust, miks Martin temaga esimesest kohtumisest alates ikka ja jälle kontakti otsis, kustus hetkel, kui uks mehe järel lukustuva snepri klõpsatusega sulgus.

Viinud vannitoas läbi kõik heaks uneks vajalikud protseduurid, mõnuledes sel õhtul pikalt kuumas roosivannis, heitis Viktoria hommikumantli magamistoa tugitoolile ning puges oma kaunis alastuses voodisse. Kustutas tule ja tõmbas end paksu koheva teki all kerra. Avanud mehe lahkudes veel teisegi tema toodud pudelitest ning tühjendanud selle tilgatumaks, oli nüüd pea joogist uimane nagu porikärbsel. Sissejoodud veini ja kuuma vanni kooslus tõotas kiiret uinumist.

Kell seinal tiksus juba uut päeva, kui öökapi peale hääletuks pandud telefon andis surinaga märku saabunud sõnumist. Viktoria tõstis pimeduses uniselt pead ning vaatas helendavat ekraani. Pilukil silmadega veeris ta kokku kirja sisu. „Hei! Oled veel yleval? Tänud toreda õhtu eest! Chatiks natuke?“ Praegu, keset ööd? Ei või olla! Miks sa siis jooksid minema ja jätsid mu üksi! Ah või tema tahab nüüd tšättida? Täisloll ikka tõesti, midagi pole öelda. My ass ma sinuga tšätin!

72

Viktoria oli püha viha täis. Solvumine tema sees ei lubanud sõnumit avada ega Martinile näidata, et on selle sisuga kursis. Las mees arvab, et ta magab. Asetanud mobiili tagasi kapile, tõmbas ta teki üle pea.

Proovides mitte mõelda möödunud imelikust õhtust ja sellele järgnenud veel imelikumast sõnumist, sulges naine silmad.

Aga uni ei tahtnud enam tulla. Vahepeal taanduma hakanud pahameel oli täies hiilguses tagasi. Küll keeras ta end ühelt küljelt teisele, siis jälle kõhuli ja tagasi külili – ei midagi. Mõtted peas olid hakanud elama oma elu ega teinud välja kehast, mis pikast koristus- ja kokkamispäevast väljateenitud unepuhkust ootas.

Viktoria andis alla. Läites uuesti öökapil lambi, sättis ta end padjakuhila najal mugavamalt istuma ning võttis telefoni kätte.

Naelutanud pilgu mõneks ajaks Martini sõnumile, tõrkus miski seda endiselt avama. Talle meenus hoopis viimastel päevadel kummitanud mõte teha endale konto ühte populaarsesse suhtlusäppi, millest oli juhuslikult kuulnud. Sellisesse, kus juhul, kui mõlemad pooled teineteisele meeldivad, saab hakata omavahel kirjutama.

Kuidagi pidi ju saama auru välja lasta.

Mõeldud-tehtud. Justkui autopiloodil täitis naine vajalikud väljad ning lisas endast ühe vallatu pildi, mille Robert oli temast vanalinnas möödunud suvel teinud.

Loomaaed, see tähendab, meestevalik mis äpist vastu vaatas, oli pehmelt öeldes kirev. Kenasid mehi praktiliselt polnudki. Kõik olid kas kiilakad või paksud või mootorratastega. Üsna tihti ka kõik kolm korraga. Ta ei saanud aru, mis värk neil mootorratastega on. Teeb see neid enda meelest mehisemaks? Jube, kohutavalt jube! Vähendamaks virtuaalses fotoalbumis karvaste ning suleliste soovimatut

73

ülekaalu, tõmbas ta otsitavate meesterahvaste tingimused miinimumini – vanus 27 kuni 40 aastat ja kaugus kümme kilomeetrit. Et Robert oli kahekümne kuuene, ei saanud tema vanust valikusse jätta.

Mõelda, kui ta teeb ka juhuslikult konto ja näeb Viktoriat seal. Ei, sellist asja ei saa lubada. Naine vaatas uuesti vanust, mille oli sisestanud.

Praegu vajan ma oma ellu värskust, vürtsi! õigustas ta end juba ette selle eest, mida kohe tegi, ning sisestas uueks vanusepiiriks 20 kuni 25. Nii, nüüd tundus õige. Palju õigem. Ta ei olnud ju ometi nii vana, et peaks omavanuseid vaatama! Roberti vanus tundus täpselt paras, aga seda ei saanud panna. Kolanud veidi äpis ringi, libistades telefoniekraanil sõrmega küll paremale, küll vasakule, ülekaalukalt siiski viimasele poole, sulges ta tüdinult rakenduse.

Et naiselik uudishimu paneb nii mõnigi kord endale antud lubadustele läbi sõrmede vaatama, avas Viktoria nüüd Martini sõnumi.

Mees oli endiselt võrgus. Tal oli vist tõesti suhtlemisvaegus. „Tore, kui sulle meeldis, aga ma hakkasin just ära magama minema, jätkame teine kord. Head ööd!“ vastas Viktoria külmal toonil mehepojale, kirjutades tema puhul ka nimme „sina“ väikese s-tähega. Sisemine mina mossitas ikka veel, ristates selle märgiks rinnal käed. Isegi poolteist pudelit veini ei olnud suutnud leevendada tekkinud pahameelt.

Seen. Nähtud. „Oo sa oled veel yleval?“ „Olin. Kohe ära tuttu.“ „Oot ära veel mine. Mis head siis nii kaua tegid?“ Küll oleks ta nüüd tahtnud nähvata, et „Proovisin magama jääda, aga sinusuguse lolli pärast ei tulnud und!“, aga sai veel sõnasabast kinni ning vastas ilusa valega, et nokitses ühe tööprojekti kallal, mis peab esmaspäeva hommikuks valmis olema.

74

„Ja nüüd vaba?“ „Mismõttes?“ „Tööst, murest, riietest…“ What the hell?30 Kuhu see mees tüürib?

Viktoria ei osanud sellise asjade käigu peale midagi vastata.

Ootas pigem äraolevalt, mis edasi saab. Hetke pärast mees jätkaski. „Noh, kus kadusid?“ „Siin olen.“ „Nice. 31 Mis siis täna veel plaanis?“ Mis see mees on puhta idioot või?! Ütlesin ju mitu korda juba selgelt, et lähen ära magama!

Aga ei, mees ei olnud idioot. Hoopis kaval kui rebane. „No vot ei teagi, uisutama mõtlesin minna… Halloo! Kle head ööd nüüd!“ „Oot, ära mine ära,“ ei jätnud Martin, „oot korra. Räägime ikka veel.“ „Millest?“ „Millest soovid?“ Viktoria ei teadnud ise ka, millest ta selle totuga rääkida tahaks.

Või miks ta ülepeakaela oli mehe sõnumi avanud, rääkimata sellele vastamisest. Ta oli endiselt muusiku peale kuri ning kahetses vestlusesse laskumist. „Millest sa ise soovid?“ läks ta kergema vastupanu teed, vastates küsimusele küsimusega. „Noo… näiteks mis sulle meeldib…“ „Meeldib? Mulle meeldib palju asju.“ „Praegu, voodis.“ Ahaa, nüüd sai naine aru, millest jutt käis! Aga ta ei vastanud.

Mida põrgut?

Tore.

30 31

75

Pärast hetkelist pausi mees jätkas. „Mis sa tahaks, et ma sinuga näiteks praegu teeksin?“ „Hmmm… sa ei kujuta ettegi,“ läks naine nalja pärast asjaga kaasa. Selline ühemõtteline vastus tõmbas mehe käima. „Räägi, siis kujutan.“ „Ma olen üksi, lühikeses öösärgis, suures voodis.“ „Kui lühikeses?“ „Liiga.“ „Mis sa seal teed?“ „Sind ootan.“ „Nii, nüüd olen sinu juures.“ „Miks sa riietega oled?“ „Oot, kohe võtan ära. Nii, lendasid põrandale.“ „Aga mina? Kes minu lahti riietab?“ Mehelt saabus reatäis musi-emotikone. Oi, kuidas talle meeldis, kuidas naine tema fantaasiasse sisse elas! „Jätka, sa nurjatu,“ anus ta. „Vasta enne.“ „Ma rebin sult öösärgi seljast, nii et oled mu ees täiesti alasti.“ Üüü, mida julgust! Miks sa lollpea siia ei jäänud, oleksid saanud seda päriselt teha! luges Viktoria veel viimast korda mõttes Martinile moraali. Ta ei saanud sinna midagi parata, pettumus mehe lahkumise pärast oli hakanud küll lahtuma, aga päris kadunud veel ei olnud. Oli hakanud hoopis asenduma elevusega. Ta ei olnud kunagi varem nutitelefonis sellistel teemadel tšättinud. Niimoodi erutavalt. „Ja mis siis saab? Jätka!“ õrritas ta meest edasi. „Siis ma suudlen sind. Kuumalt, igale poole. Alustan õrnalt huultest, siis kaelale, liikudes ikka alla- ja allapoole…“ „Edasi! Jätka!“ Viktoria käsi kobas teed teki alla. Hingamine kiirenes.

76

„Siis ma tõmban su voodist välja, surun vastu seina ja kütan tagant nii, nagu sind pole kunagi võetud,“ jätkas mees jahmatamapaneva avameelsusega pärast pisukest vaikust. „Tahad näha, millega?“ „Oo jaa!“ Hetke pärast saabus pilt vestluskaaslase meheaust. Sõnad olid üleliigsed.

Ilma, et ta oleks Martinile sellest midagi iitsatanud, kolis naine aga salaja mehe fantaasiamaailmast edasi enda omasse. Täpselt samamoodi, nagu päris elus eelistavad tõeliselt head seksi nautivad inimesed vaheldust tavapoosidele või -partneritele ja kasutavad erutuse suurendamiseks igasugu mänguasju, on ka enese rahuldamisel abiks erinevad fantaasiad – sellega oli Viktoria väga hästi kursis.

Mida kõike ta endale ette ei olnud kujutanud – küll õpetaja ja õpilase rolli, koristaja ja majaomaniku suhet või külaskäiku arsti­ onu juurde. Või siis autos, pea aknast väljas, tagumik juhi poole upakil. Ette võib ju kõike kujutada, see ei maksa midagi. Täna tõid mõtted talle külla torumehe. Sõrmed rõõmunupukesel ringe tegemas, sulges ta silmad.

Tuleb üks kena musklis noormees ja viskab kraanikausi alla selili, ise seal mutrivõtmega nokitsedes. No ja siis palub Viktorial vett lasta, et kontrollida ega vesi enam ei tilgu. Seljas on naisel vaid lühike kleit ja selle all pole loomulikult midagi. Ongi vaid kleidike ja kõrge kontsaga kingad. Aga vesi ikka tilgub. Ja siis ta seisab niimoodi mehe rinna kohal, jalad mõlemale poole laiali ja laseb vett, aga mees naudib alt üles oma suurepärast vaadet, pikendades meelega tööde valmimist. Viktoria teeskleb, et ei saa midagi aru, muudkui seisab ja ootab, mees piilumas ainiti tema tutti.

Selline kujutluspilt salajasest piilumisest oli naise jaoks ülimalt erutav.

77

Torumees teeskleb, et parandab äravoolu, aga tegelikult jälgib vaid keelatud kohta. Kui naine ennast liigutab, suunab mees pilgu tagasi valamu alla ning jätkab seal tööd. Justkui muuseas avab naine nüüd tema püksi­ luku ning tõmbab üle vinnas riista püksid alla, täpselt niipalju, et kotid paistavad välja, mitte rohkem. Mees teeb keskendunult tööd, ega pane naise tegevust tähelegi. Viktoria põlvitab nüüd töömehe kõrvale ning haarab õrnalt tema riista oma suhu, liigutades koos käega selle eesnahka üles-alla.

Ei midagi, peenis on küll kõva, aga selle omanik nagu poleks sellest teadlikki. Naine võtab keele appi. Algul õrnalt, siis tugevamalt. Saamata mehe poolt mingitki tähelepanu, istub ta nüüd riista otsa ja alustab ratsutamist.

Mees ei suuda enam ükskõiksust teeselda, viskab töövahendid käest, haarab naise puusadest ning alustab vasturünnakut. Jõuliselt, just nii, nagu naisele meeldib. Enam pole pääsu. Sealsamas keerab mees ta ümber, tirib rinnad paljaks, lükkab köögilauale kõhuli, väänab käed selja taha kokku, haarab juustest ja näitab, kuidas üks tõeline mees karistab naist, kes julgeb segada tema töötegemist. Viktoria röögib ta käes, karjub, ulub.

Naudingust. Kuni enam ei suuda ekstaasile vastu panna ja tuleb. Tuleb koos mehega. Igale poole.

Kõik. Viktoria oli omadega ühelpool. Oianud üle keha voogavast kuumatundest, tänas ta Kõigevägevamat, et oli oma pahale tujule vaatamata Martini sõnumile vastanud. Just sellise leevenduse oli mees tema stressis kehale võlgu, milles vallandunud õnnehormoonid panid nüüd lõpuks talle peaaegu andestama. Aga aru ei saanud ta temast ikka. „Magusaid unesid!“ saabus sekund enne wifi väljalülitamist telefoniekraanile virvendama veel mehe sõnum. „Head ööd!“

78

Üks omamoodi õhtu oli lõpule jõudnud. Viktoria ei püüdnudki järele mõelda, mis kõik õieti toimus. Ilmselgelt oli ta millestki väga valesti aru saanud, mõistnud vääralt mehe antud signaale.

Küll tulevik selgust toob, jõudis naine veel mõelda, kui unehaldjas ta reaalsusest ära kaugele, kaugele viis.

Pühapäev, 25. märts 2018 Varakevadine päike paistis küll eredalt, aga karget õhku ta soojaks ei kütnud. Maa oli endiselt kaetud paksu valge vaibaga, just sellisega, nagu oodatakse jõuluajaks. Sellistel mõnusalt talvistel nädalavahetustel oli suurem melu tavaliselt linnast väljas. Kes läks metsa suusatama, kes maale külla, kes külma ei armastanud või pikast talvest väsinud oli, pages spaasse.

Kui Viktoria ärkas, polnud õues kuulda ainsatki inimese ega auto häält. Kadrioru renoveeritud puumaja esimene korrus kandis sellised helid alati tänavalt tuppa. Mitte nii, et see oleks häirinud, pigem aimatavalt. Nüüd aga oli maad võtnud veider vaikus, justkui oleks vahepeal maailma lõpp saabunud.

Naine virgus rammestavast unest ja ringutas, lai naeratus näol. Ta oli hästi maganud. Kui mõnusad on sellised pühapäevad, mil pole kuhugi kiiret! Eelmisest päevast ei arvanud ta enam midagi. Oli mis oli, kui Martin võtab ise ühendust, siis suhtlevad veel edasi, kui ei, siis ei.

Keerates end kõhuli, võttis ta öökapilt telefoni ja aktiveeris netiühenduse.

79

Hetkel, mil telefon end wifiga ühendas, tegi see häält, mida ta polnud varem kuulnud. See oli uue suhtlusäpi helin! Just, esimesed match’id32 andsid endast teada. Neljast sobivast noormehest olid kaks jõudnud juba kirjutadagi.

Kahekümnekolmene Johannes oli esimese kirja kohta päris pika jutu kokku sikerdanud. Lugenud selle läbi, oli selge, et tegu oli copy-paste’ga mille noormees saatis ilmselt kõigile naistele. Selline konkreetne mees tühja juttu ei aja, laob enda kohta kõik kohe letti ning ootab seda ka vastaspoolelt. Tekstis kubisevad kuivad faktid vaheldusid kohati liigselt ülepingutatud enesekiitusega, avaldamata kokkuvõtteks mingit muljet.

Unmatch33.

Erinevalt esimesest jutupaunikust jättis teine noormees, kahekümne nelja aastane Henry, endast oluliselt parema mulje, kirjutades alustuseks vaid tagasihoidlikult „Tere, Viktoria“. „Tere, Henry!“ ei hakanud naine ka midagi rohkemat esialgu vastama.

Poolest lõunast oli noormees suhtlusäpis tagasi. Sarnaselt kogu Tallinnaga oli ta nädalavahetuseks linnast ära sõitnud, kuid varahommikul sugulase bussijaama viinud, siis tagasi koju tulnud ning paariks tunniks veel sõba silmale lasknud. Henry elas naisele päris lähedal, Sikupilli poole minnes vaid kilomeetri kaugusel.

Selle noormehega jooksis jutt kohe, ei mingit hooplemist ega mõttetut pläma. Terane oli ta ka. Ja intelligentne. Ei ta pärinud midagi naise senise elu kohta ega ka põhjust, mida või keda äpist otsib. Pakkus hoopis välja kohe õhtul ühes Harju tänava hubases restoranis kokku saada.

Võimaliku paarilise leidmine Võimaliku paarilise kõrvale lükkamine

32

33

80

Et Viktoria ei näinud keeldumiseks põhjust, broneeris Henry neile laua kella seitsmeks teisele korrusele akna alla.

Vaade, mis Pegasuse aknast avanes, oli lummav. Päevad olid juba pikemalt valged ja ajaks, mil naine kohale jõudis, paitasid loojuva päikese punakaskollased kiired Niguliste kiriku tornikiivrit. Henry istus akna all ja ootas.

Jäämata avatud suhtlejana ootama mehepoolset sammu, astus Viktoria kohe ise tema juurde, tutvustas ennast ning embas julgelt.

Sellisest avalöögist hetkeks veidi kohkunud noormees võttis naiselt ettevaatlikult mantli ning riputas riidepuule. Mitte nagisse, vaid just riidepuule. Viktoria pani selliseid asju alati tähele, detailide märkamine oli tema rida sünnist saati. See noormees meeldis talle esimesest silmapilgust. Väga.

Henry nägi päriselus välja täpselt samasugune kui pildil – pikk, kena, satään, treenitud kehaga. Veidi tahumatu pealispinna all peitus arstide perekonnast pärit viisakas, hästi kasvatatud noormees, kes oli alustanud iseseisvat elu juba üsna varakult ning jõudnud olla oma noore elu jooksul isegi kaks aastat suhtes. Mis oli kestnud kuni eelmise suve lõpuni, mil tüdruk oli teinud üleöö otsuse minna USA-sse õppima. Noormees oli omandanud Eestis ärijuhtimise alal magistrikraadi, valitud läbi mitme konkursi tööle ühte juhtivasse panka suur­ kliendihalduriks ega nõustunud sellele kõigele läbimõtlematult käega lööma, et lennata lihtsalt niisama suure lombi taha õnne otsima.

Viktoria kuulas ja imestas endamisi, kuidas saavad noored inimesed teha nii suuri otsuseid nii ülepeakaela, aga näe, ju siis said.

Peale lahkuminekut oli noormees kolinud tüdruku juurest tagasi vanematekoju. Oma vanuse kohta oli ta muljetavaldavalt küpse mõtlemisega. Kahe jalaga maa peal, täpselt nii, nagu mees olema peab.

81

Vaadates ainiti Henry nurgelist lõuga ja täidlaseid huuli, mõtles naine eelmisel õhtul toimunud kohtumise peale. Ta ei salanud, et ootused oleksid olnud noormeeste suhtes erinevad. Martiniga läks nagu läks. Tema ebastabiilsus oli pannud ratsionaalse Viktoria kahtlema, kas nad edaspidi üldse suhtlevadki. Aga tänane kohtingu­kaaslane tundus olevat just seda tüüpi mees, keda naine sel hetkel oma ellu vajas. Mitte peret looma. Oleks noormees olnud kümme aastat vanem, võib-olla ehk siis. Viktoria tahtis neid huuli suudelda.

Lõpetanud maitsva õhtusöögi ning sellele järgnenud kokteiliringi, tasus noormees arve, aitas naisele mantli selga ja tellis takso.

Et neil oli kojusõiduks peaaegu sama marsruut, sõideti kõigepealt Kadrioru aadressil.

Takso jõudis maja ette. Palunud juhil oodata, väljus Henry koos naisega autost ning seisis ta ette. Puurides oma tõsise pilgu tema omasse, tänas kena kohtumise eest, küsides luba seda korrata.

Olles unistanud saabunud hetkest terve õhtu, ärgitas mehest õhkuv ujedus nüüd Viktoriat tegutsema. Lähenenud noormehele lähemale kui oleks olnud sünnis, vaatas ta südikalt tema ilusatesse sügavhallidesse silmadesse. Sealt vastu vaatav pilk ütles, et kõik, mida ta tahab selle noore mehega teha, on kahepoolne.

Iha, nii kannustav ja võimas, oli sealsamas. Surunud otsuse­ kindlalt huuled Henry suule, oli korraga õues liiga külm ja liiga kuum.

Saatnud autobussijaama poole sõitva takso silmadega järgmise tänavanurgani, naeratas Viktoria rahulolevalt enda ette. Oli ilmselge, et nad kohtuvad selle noormehega juba peagi ja kindlasti ei ole need õhtusöögid, mis neid kahte seovad.

82