Cougar - Teine raamat

Cougar Lisbeth HELENE MOSS

Š Helene Moss 2019 www.cougartrilogy.com

Toimetaja Anu Rooseniit KĂźljendaja Heiko Unt Kaanefoto Shutterstock ISBN 9789949889402

Paljude meeste ainus sßß on nende nþrkus naiste vastu.

Napoleon Bonaparte

Veebis on vĂľimalik tasuta lugeda kolme esimest peatĂźkki:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

1.

Neljapäev, 2. august 2018 Mitu päeva naist vaevanud kahtlused osutusid tõeks. Kahel triibul polnud võimalik selgemalt üksteise kõrval välja joonistuda. See selgitas, miks ta ei suutnud enam hommikuti kohvi juua ega pesta hambaid ilma, et oleks öökima hakanud. Viktoria südame all oli hakanud tuksuma veel teinegi süda. Temast saab ema.

Pikkamisi vedas ta end peegli ette ning lasi hommikumantlil maha langeda, silmitsedes huviga oma keha keskosal igat ruut­ sentimeetrit. Otse, küljepealt.

Olgugi, et tema sees oli hakanud kasvama uus elu, ei olnud kõht veel paisunud. Aga keegi seal oli. Keegi, kes kuulub vaid ja ainult talle.

Erinevad tunded valdasid naist. Ühelt poolt oli täieliku üllatusena saabunud uudis omamoodi rõõmustav – ta saab lõpuks lapse, teisalt varjutas aga ootamatut õnne suur küsimärk – kellelt?

Aastatepikkusest harjumusest valmistada hommikuti kohvi, oli ta seda tänagi teinud. Aurav aroom, mis tassist kööki heljus, ajas

7

südame pahaks. Viktoria kallas kohvi sama kiiresti kraanist alla, kui oli selle kruusi valanud, loputas tassi ning täitis veega. Palju parem.

Pannud end uuesti riidesse, istus ta akna alla. Leidmata endas tahtmist Ellale helistada, nagu firma sisekorra eeskirjad ette näevad, kui jäädakse töölt eemale, saatis talle sõnumi. „Olen tõbine, täna tööle ei tule. Loodetavasti on homme parem.“ Punkt.

Akna all, naisest vaid loetud meetrite kaugusel jalutas vanatädi koerakesega. Kardinad varjasid toasolija jälgivat pilku. Naine tänaval tundus vana ja väsinud. Võimalik, et tema ainus rõõm siin elus oligi veel see väike puudel. Ütlus, et peremees muutub aastatega oma koera nägu, pidas nende puhul liigagi karmilt paika. Aeglaselt liikusid nad mööda majaäärt edasi pargi poole, kord üks, siis teine kaaslast järele ootamas.

Minu tulevik? muigas Viktoria mõrult.

Ei tea, kas temal on lapsi? Mõelda, kui ei ole. Eladki ainult iseendale… ja koerale. Mis elu see on?

Järele mõeldes avastas ta, et kõik need aastad, mil oli lapsest unistanud, elades koos Hansu ja Robertiga, ei olnud ta rasedaks jäänud. Jaa, ta kasutas küll pille, aga mitte regulaarselt. Ja päevi luges ka, aga mitte kogu aeg. Variante käima peale saada oli olnud rohkem kui küll, ometigi ei olnud seda juhtunud. Võis see tähendada, et ta kuulus nende naiste hulka, kel oli raskusi lapseootele jäämisega? Niisuguseid pidi olema tänapäeval uskumatult palju. Mis siis juhtub, kui ta teebki nüüd abordi? Saab ta veel kunagi lapsi?

Viktoria ohkas südamest. Miks peab elu nii raske olema…

8

„Okei. Kiiret paranemist! Tervitades, Ella,“ rikkus elutähtsaid küsimusi arutleva naise rahu laual surisev telefon. Pahuralt lülitati segaja välja.

Pea huugas otsas ja keha valdas nõrkus. Kaaludes põhjalikult kõiki miinuseid ja plusse, riske, edasise elu keerulisust ning teadmatust lapse isa suhtes, langetas Viktoria otsuse – tuleb mis tuleb, aborti ta ei tee.

Millal siis veel emaks saada, kui mitte nüüd? Kuuekümneselt?

Niisiis, kes on isa… Kandidaate oli ilmselgelt rohkem kui üks.

Naine üritas ajas tagasi mõelda, kellega oli peale viimast menstruatsiooni olnud.

Kui ainult mäletaks… Henry? Temaga me alati arvestasime päevi…

Robert? Kasutas ju kummi… Martin? Kas tõesti on võimalik poolkõvast riistast rasedaks jääda?

Viktoria suunurgad kerkisid korra üleolevaks muigeks.

Priit? Ei, tema ei lasknud ju sisse. Fred? Fred kasutas ka kondoomi... kuigi mitte iga kord… Joonas? Joonas… Joonas… Mida me tegime, et ära hoida? Tema endastmõistetavalt mitte midagi... Oot, kas me kummi ei kasutanud? Mkm, vist mitte… Kurat, ei või olla… Darrel? Või selle tundmatu sõber? See oleks muidugi „parim“, mul pole aimugi, kes või kus nad on! Narkomaanid! Vägistajad! Värdjad!

Viktoria tundis, kuidas gravitatsioon hakkas võimust võtma, tõmmates teda aina tugevamalt vastu maad. Raske oli. Jalad muutusid raskeks ja süda ka.

Nimekiri ei olnud veel läbi.

Sai? Ei, tema ei jõudnud ju omadega lõpunigi… Või jõudis? Ähmased mälestused olid Amsterdamis tarbitud narkootilistest ainetest endiselt sama udused kui hetkel, mil need toimusid.

9

Nüüd meenus Viktoriale juuni alguses järve ääres lennanud kirju liblikas, kelle nägemine teda muigama oli pannud, kuid kes polnud muud teinud kui vaid tõde kuulutanud. Kätte oli jõudnud patuelu viljade koristusaeg.

Mina ja saan emaks? On see õnnistus või pigem karistus? Kuidas saab kedagi karistada lapsega? Miks peaks?

Mänguaeg oli läbi. Suures plaanis. Viimase poolt rääkis ka fakt, et naine oli suutnud peale Amsterdamist tagasitulekut jääda pendeldama vaid Priidu ja Fredi vahet. Teistega oli korras ja tundus, et selline ootamatu äraütlemine isegi sobis neile. Kuigi Martin, kes oli Messengerist ära blokeeritud, küll mõned korrad veel helistas, lootes saada tõenäoliselt olukorrale täpsemat selgitust. Et aga Viktoria tema kõnedele ei vastanud, ka lõpuks asja sinnapaika jättis.

Niisiis oli otsus tehtud. Kuidas aga sellega edasi minna? Lapsel on ju isa vaja. Ja Viktorial vähemalt teada, kes ta selline on.

Pea mõtete virvarrist paks, üritas naine seal mingitki korda luua.

Liiga keeruline näis kõik. Mõtted olid hakanud elama peas oma elu, jätmata nende omanikule muud valikut kui tekkinud segadust hämmeldunult pealt vaadata. Raske oli rõõmustada millegi üle, mis ette hoiatamata sülle oli sadanud, pöörates kogu senise elu tahtmatult pea peale.

Nii palju muudatusi… Mis saab mu tööst peale lapse sündi? Hakkan ma teda kasvatama üksinda või kellegagi koos? Tema isaga? Millisega neist? Bioloogilise või kellegi teisega? Kellega siis?

Kõndinud kõigepealt mööda elutuba ringi, mõõtes sealt maad magamistuppa ja tagasi, siis edasi kööki, siis jälle tagasi suurde tuppa, peatus ta viimaks akna all. Lisaks niigi kehvale 10

enese­t undele rusus seesmine rahutus veel omaltpoolt olukorraga midagi ette võtma, mingitki lahendust leidma, ängistusele leevendust tooma, küsimusele vastust otsima.

Vaatamata kergele iiveldusele, suundus Viktoria tagasi kööki, avades automaatselt baarikapi ning lastes silmadega üle poolikute pudelite. Ega seal suurt valikut polnud – kapist vaatasid vastu üks džinnilõpp, paar avamata veini, mõned rummid ja siis riiuli tagaosas mingi liköör ei tea mis ajast. Sirutanud käe pudelirivi poole, haaramaks sealt ühe veinidest, tõmbas ta selle aga järsult tagasi. Ei! Ta ei tohi enam juua! Ta ootab ju last!

Järgmine tagasilöök, midagi uut, millega harjuda. Kortsutanud kulmu pigem enda, kui situatsiooni peale, sulges ta ohkega baarikapi ukse. Ohkega ja isegi väikese uhkusega. Ta on nüüd rase, ei mingit alkoholi enam!

Sammunud tagasi tuppa, vajus tulevane ema diivanile. Mida teha? Millest alustada?!

Helistada kellelegi, küsida nõu? Aga kellele? Emale? Ei, siis tuleb kõik ära rääkida ja selleks pole praegu kindlasti sobiv aeg. Kui üldse saab kunagi olema. Priidule? Mida ma talle ütlen? Et kuule, tule võta mind kaissu ja anna nõu, saades teada, et oled üks mu lapse ei-tea-mitmest isakandidaadist? Ei saa ju… Fredile? Tule taevas appi, see oleks ka viimane kord, kui ma teda näen!

Ei, siin kodus nelja seina vahel ei tundunud ükski mõte piisavalt hea. Ennem vastupidi, kogu sasipundar läks aina rohkem sõlme. Ära tuleb siit saada, mujale, värskesse õhku, ehk klaarib see pead.

Maale! Just, sinna ma lähen, vanaema juurde!

Rahul spontaanse otsusega linnast jalga lasta, viskas Viktoria mõned lihtsamad kodused riided ja hambaharja spordikotti ning 11

vajutas juba järgmisel hetkel autos gaasi, unustades isegi memmele ette helistada, et anda oma külaskäigust teada, või küsida, nagu tavaliselt, kas viimasel linnapoest ka mingit soovi on.

Roi ei haukunud täna küll sugugi vähem rõõmsamalt kui varem, aga kuidagi kähedalt. Nagu oleks hääl ära, niimoodi madalalt. Ja kõhnaks oli ta ka jäänud.

Külaline astus otsejoones koera juurde, sügas tema pulstunud karva, jäädes imestunult vaatama kuudi kõrval kummuli lebavat toidukaussi, mille alt paistis kuivanud hall ollus selle kohal tiirutavate kärbestega. Tahtnud otsemaid ümber pöörata ja poodi tõtata, et sealt loomale korralikku toitu tuua, otsustas ta enne toast läbi käia ja uurida, kas oleks ehk veel midagi vaja.

Uksel jalust rabav suvekuumusega segunenud lämbe lehk ajas majja sisenenul kurgu all hetkega iiveldama. Tuli see tuulutamata tubadest, üle kraanikausi ääre ajavast pesemata nõude virnast või millestki muust, oli esmapilgul võimatu aru saada. Küllap kõik kokku. Aga hapnikku oli selles õhus kohe kindlasti vajaka.

Hinge kinni hoides avas Viktoria köögi ja esiku aknad ning lükkas eesruumi ukse pärani lahti, mispeale võttis suuna tahatuppa vanaema juurde, kes teda kiiktoolis juba suuril silmil ootas. „Tere, memm!“ Üllatuslikust külaskäigust südamepõhjani liigutatud Lisbeth kallistas kõvasti tütretütart, keda aina harvemini maal näha sai.

Memme nägu oli küll rõõmus, aga millegipärast valgusid üleva hetke saabudes kohe tema silmi pisarad.

12

„Mhh, miks sa nutad?“ pühkis Viktoria tal silmanurgad kuivaks. „Ikka sinu pärast kullake, pole sind nii ammu näinud, eks see heast meelest.“ „Lõpeta palun, olen nüüd siin ja tulin seekord kohe mitmeks päevaks!“ tegi Viktoria endalegi ootamatult äkkotsuse. „Kohe mitmeks päevaks?“ „Jaa, kuni pühapäevani!“ „Mõtle, kui tore…“ sai Liisu veel öelda, enne kui lahinal nutma puhkes.

See oli juhtunud kolme päeva eest, kui vanaemal äkki pilt eest kadus ja ta majatrepil nii õnnetult kukkus, et pärast enam liikuda ei saanud. Ega ta ennegi teab mis kiirkõndi ei harrastanud, aga peale kukkumist oli ta tänaseni päevad ja ööd seal kiiktoolis mööda saatnud, välja arvatud need üksikud korrad, kui midagi hamba alla otsimas või kemmergus käis või Roile süüa oli viinud. Voodisse pikali heites hakkas rinnus nii valusasti pistma, et ei lasknud rahulikult hingatagi, mispeale ta end jälle tagasi kiiktooli vedas. Arst oli käinud ka vaatamas, aga midagi peale valuvaigistite välja ei kirjutanud, lisaks vererõhurohtudele, mida Liisu pidi nagunii regulaarselt võtma. Tohter ütles, et tõenäoliselt tuli minestushoog peale selle pärast, et rõhk oli liiga järsult kõikuma löönud ja võtku aga memm oma rohtusid edaspidi korrapärasemalt, siis ei tohiks enam sellist asja juhtuda.

Nii ta seal istus ning krõbistas oma tabletikesi, oodates, mil taas normaalse inimese kombel ringi käia saab. Kiiktooli jalgade alla oli ta kuidagi padjad lükanud, et iste mingil juhul ei kiiguks, kuna iga selline liikumine ribides suurt valu põhjustas. Päevadest said aga

13

ööd ja öödest jälle päevad ilma, et vanaema oleks olnud võimeline tegema muud kui vaid ootama oma paranemist, saamata tegeleda isegi kõige elementaarsemate asjadega, kaasaarvatud enda pesemine. Seda oli riietest immitsevast lõhnast tunda.

Viktoria läks saunamajja. Võidelnud ennist elumajas mitmeid kordi vastumeelse lõhna tõttu tekkinud tugeva iiveldusega, selle siiski edukalt iga kord maha surudes, läitis ta nüüd kergemalt hingates saunaahju tule ja veendunud, et see korralikult põlema jäi, end kiirele poeskäigule sättis.

Kassapidaja ilme järgi võis arvata, sooritati kuu ost. „Sada kolmkümmend seitse, neliteist,“ ütles too iga sõna tähtsalt rõhutades, mõjudes nii suurte summadega harjunud linnanaisele kohati naeruväärselt.

Poe järjekorras pöörasid inimesed imestunult pead, et näha, kes see rikkur tuli nende poodi tühjaks ostma. Ei olnud aga Viktorial aega ega tahtmist kohalike komejandi peale isegi kulme kergitada.

Ladunud lisaks toidumoonale erinevaid pesemisvahendeid nii vanaema kui ka maja jaoks paberkottidesse, astus ta tagasi vaatamata poest välja. Algas pesupäev!

Kuigi Viktoria oli iga kord maal käies võtnud jutuks memmele nõudepesumasina ostmise, oli see asi alati sinnapaika jäänud. Küll kartis vanaema, et talvel võivad suurte miinuskraadidega vee­torud lõhki külmuda, küll seda, kas ta ikka masinat kasutada oskab.

Tema jaoks oli kordi lihtsam teha pliidi alla tuli, kütta vesi sedasi soojaks ning siis ühes kausis küürida nõusid ja teises need puhtaks loputada. Harjumuse jõud on suur.

14

Tänasega oli selge, et seda asja enam edasi lükata ei kannatanud.

Juba hommepäev helistab tütar ema Hellele ja peab aru, kuidas uus masin siia korraldada.

Ajaga, mil saun kuumaks küdes, jõudis Viktoria toad tolmust puhtaks kraamida, kardinad puudelt alla võtta ja pesumasinasse pista, aknad läikima lüüa ning nõud likku panna, kuna kuivanud toidujäänuste tõttu neid kohe puhtaks pesta polnud võimalik. Praadis siis pannil kauplusest toodud Kiievi kotlette ja keedetud tatart, tõi kasvuhoonest salatiks tomatit ja kurki ning sõi ise ja söötis vanaemal enne sauna minekut korralikult kõhu täis. Niipalju, kui mõlema isud lubasid. Roi sai oma jao kohe perenaise poest saabudes kätte, liputades tänulikkuse märgiks saba nii, et see tagumiku küljest minema tahtis lennata.

Vaatamata sellele, et Viktoria maale siiski oma muresid lahendama oli sõitnud, ei olnud mingit lugu sellest, et ta kohale jõudes nende peale mõeldagi ei jõudnud. Vastupidi, oligi hea, et kohustuslikud toimetused teda hingevaevast sedavõrd eemal hoidsid, mida rohkem ta neisse uppunud oleks.

Et korralik saunatamine ilma õlleta pole mingi õige saunatamine, oli Viktoria toonud kauplusest kummalegi pudeli lahjat naiste­õlut – just paras kogus sellisele seltskonnale, kus üks on lapse­ootel ja teine rohtude peal. Uudise enda seisust plaanis ta teatavaks teha pärast sauna, kui tagasi majja minnakse.

Täna vihtlesid naised, või õigem oleks öelda, Viktoria, kuna Liisust praegu vigasena mingit vihtlejat ei olnud, end tasa ja targu.

Eks ikka sellepärast, et esimene ei teadnud täpselt, mida ja kui palju rasedana teha tohib, ja teine oma vanade haigete kontide pärast.

15

Aga hea oli, oi kui hea! Okste küljest kerisele maandunud värskete kaselehtede lõhn tõi mõlemale meelde ajad, kui iga nädalavahetus sai sauna tehtud. Aga millal see veel oli…

Ka meenutas memm heldinult vanu aegu, mil ta veel noor ja terve oli, veetes oma lapsepõlve mitte kaugel praegusest elukohast põldude ning heinamaade vahel loomi karjatades. Ja kuidas siis juba 17-aastaselt naabertalu Mihklisse nii ülepeakaela ära armus, et päevapealt tema juurde elama kolis. Siiasamma, mis viimase peremehe järgi vene ajal nimegi sai – Mihkli tallu. Kuigi elu oli maal tollal kordi raskem kui tänapäeval, elasid Lisbeth ja Mihkel õnnelikult koos kuni mehe viimsepäeva saabumiseni, mis kõiki ootamatult rabas. Oli see insult või infarkt, mis talle hobusega põldu kündes saatuslikuks sai, ei osanud keegi arvata. „Kui läinud, siis läinud, ei see teda enam tagasi too,“ keeldus Liisu kangekaelselt lahangust, mis asjasse selgust oleks toonud.

Pühkis põllenurgaga silmad ja elas edasi, jäädes ootama päeva, mil surnuaia kalmukünka all taas oma kalli Mihkliga kokku saab.

Mida rohkem Liisu õllekest rüüpas, seda sügavamaks muutusid tema ohked ja longu vajus haige kere, nii et pärast teist vihtlemist tütretütar ta ära pesema viis ja seljast kõik sinna kasvanud seened maha pesi, nagu neil oli tavaks öelda. Riietas siis memme puhtaisse rõivaisse ning talutas tagasi tuppa oma kiiktooli, asetades selle jalgade alla lisaks veel mõned padjad, et see kalde poolest rohkem voodi moodi oleks. Läinud siis veel korraks sauna, et seal siiber kinni ja tuled kustu panna, jalutas ta peagi tagasi maja poole, plaaniga lõpuks oma suur uudis teatavaks teha. Sasis veel möödaminnes Roi turja, lubades homme ka tema kasuka puhtaks pesta, soovis talle 16

head ööd, lasi õuetuled surnuks ning lukustas välisukse, astudes seejärel, õnnis naeratus näol, suurde tuppa.

Kes aga tähtsat teadet ära ei jõudnud oodata, oli memm. Täpselt nii, nagu ta oli Viktoriast kiiktooli istuma jäänud, nii ka unne oli vajunud – pea padjal, õhuke tekike kurgu all, käed toolileenil, rind kerkides ja vajudes sedamööda, kuidas haige vanainimese vaevatud keha hingata lubas. Mõistetavalt oli saun vanaema ära väsitanud. Nagu Viktoriatki, aga niimoodi hetkega tema ära kustuda ei osanud. Pesnud ligunenud nõud puhtaks, läks ja sättis temagi end unele. Mis seal ikka, eks homme koidab uus päev uue võimalusega vanaema oma titauudisega rõõmustada.

Vaatamata pikale tegusale päevale ja linnaõhu vahetumisele maaõhu vastu, mis alati väsitavalt mõjus, ei tulnud täna aga und kusagilt.

Tükk aega jälgis Viktoria kuuvalguse paistel memme veidi rahutut rütmilist hingamist, arutledes omaette, et kord saabub päev, kui ta ise samasugune on.

Inimene on ikka üks imelik olend – sünnid siia ilma, oled nii palju aastaid abitu, oma vanematest sõltuv. Nii kui hakkad kaela kandma, saabub aeg lasteaeda minna. Siis kooli. Siis tööle. Lood endale kodu ja saad lapsed, elad mingi aeg orav-rattas-elu ning oled ühel päeval tagasi alguspunktis, kus enam ise endaga toime ei tule. Mis see vanainimene muud on kui üks väike laps? Hambutu, abitu, ise hakkama ei saa, vaja sööta ja pesta, mähkmeid vahetada…

Naine sulges silmad. Püüdes kurvaks tegevaid mõtteid eemale peletada, hakkas ta lugema üle aia kepslevaid lambaid, aga und ei tulnud ikka. Keerutas end ühelt küljelt teisele, oli isegi vahepeal kõhuli, kuna see veel lapse suuruse tõttu võimalik oli, ei midagi.

17

Ei tea, mis nüüd memmest saab? Temal oleme vaid mina ja ema. Taastub ta sellest kukkumisest nii palju, et ise hakkama saab? Või peaks ta ära linna tooma? Minu koju ilmselgelt ei saa, kui siis ema juurde… arutles ta endamisi, vaagides olukorda, mis kellelegi asjaosalistest meelt mööda ei olnud. Ammusel ajal, kui kõigil teistel naabruskonnas olid suured pered ja palju lapsi, jäi Liisu ja Mihkli ainsaks järeltulijaks Helle, kuna teise raseduse ajal oli Lisbethile sigu talitades nugis selga hüpanud ja teda niimoodi ehmatanud, et sellest kahe päeva möödudes suurte valudega nurisünnitus kujunes, peale mida ta enam lapseootele ei jäänudki.

Kell seinal pimm-pommitas järjest üksteist korda, andes nii kõigile teada, kes ei näinud, aga kuulsid, et maal on sel ajal viimane aeg magama jääda. Aga kuidas sa jääd, kui väsimus pühitud on?

Häirituna tõusis naine voodiservale ning pani end uuesti riidesse. Astudes ettevaatlikult käsipidi kobades vanaemast mööda köögi poole, sealt edasi esikusse, sikutas ta endale nagist selga vana jope ja avas tasase krigina saatel ukse, selle kohe enda järel sulgedes. Toetas siis istmiku trepile ja suunas pilgu sinna, kust paistis paarisaja meetri kaugusel naabri akendest udune valguskuma. Ka seal talus oldi veel üleval.

Niuksudes tuli Roi kuudist välja uudistama, mis toimub. Et kaela ümber kinnitatud rihma otsas rippuv kett kaugele ei ulatanud, läks naine ise koera juurde, päästes looma metalsest ahelast. „No näed, ütlesime küll „head ööd“, aga siin me nüüd oleme…“ Aeglaselt sammusid nad koos maja poole, inimene ees ja loom ilmse elevusega tema kannul.

18

„Ei, ma tõesti ei tea, miks ma ei saanud magama jääda,“ selgitas perenaine end tagasi trepile sättides. „Tule siia, istu mu kõrvale,“ tõmbas ta Roid enda poole, kes korraldusele kuulekalt allus. „Nii, jaa, tubli koer, tubli koer,“ sasis ta looma pikka pulstunud karvkatet. Üsna ruttu harjusid silmad pimedusega, seletades, mis oli kus.

Või kiirgasid täna sünkmustas taevas tähed tavapärasest tugevama valgusjõuga, ka see oli võimalik. „Roi, kuule…“ Majavalvur tõstis pead. „Roi, mis sa arvad, sa oled vanem kui mina,“ naine arvutas kiirelt, kui vana ta seltsiline juba oli, korrutades tema kaheksa maa peal elatud koera-aastat seitsme inimaastaga, „mida ma peaksin tegema?“ Koer vaatas arusaamatult küsijale otsa, tammudes ühelt käpalt teisele. „Tead mis, lähme jalutame õige veidi,“ ajas Viktoria äkki truu valvuri trepilt püsti. See vaatas oma perenaist ega uskunud, et nad keset ööd päriselt kusagile minema hakkavad. Aga hakkasid. Kõndinud sirge sammuga värava poole, kutsuti Roid väikese vilega endale järele, mida see rõõmuga ka tegi.

Kuu ja tähed imestasid küll omaette sellise koosluse ja ajavaliku üle, aga valgustasid siiski selges taevas heal meelel keset ööd küla­ vaheteed, mida mööda kõndisid asulast välja põldude poole kaks üsnagi erinevat kaaslast – naine ja koer.

19

„Noh, Roi, tule nüüd,“ kiirustas Viktoria takka looma, kes ei suutnud panna vastu looduse kutsele teha aeg-ajalt peatuseid, nuusutamaks üle teiste liigikaaslaste territooriumide märgistusi.

Rahulikult, ent kindlalt liikus naine ees ja koer sõnakuulelikult tema kõrval põllulapi poole, mis erinevalt teistest veel pikakõrrelisena püsis. Kummaline tundus see küll, võttes arvesse, et aeg saaki koristada oli ammu käes lisaks sellele, et teised ümberkaudsed põllud kõik juba niidetud ja valgeteks põhupallideks kokku veeretatud olid. Sinna kõrgete rukkikõrte vahele nad suuna võtsidki. „Vot siia jäämegi,“ lausus Viktoria põllu keskele jõudes. Heitis jope seljast ning korraldas sellest aseme, kuhu selili viskas. „Tule siia… lama!“ Roi oli pehmelt öeldes segaduses. Istunud perenaise külje all küll ühele, küll teisele poole, jäi ta lõpuks tema paremale käele poollamavasse asendisse. Millegipärast kujutas naine ette, et nad koos üles tähistaeva poole vaatavad ja elu üle arutama hakkavad.

Nüüd aga hoopis enda üle naerdes mõistis, et see ei olnud koera kehaehitust arvesse võttes mõeldav. Hästi, oli nagu oli.

Kuigi kalender näitas juba augustikuud, jätkus soe suvi täiel rinnal. Isegi vanaema ütles, et tema ei mäleta oma eluajal sellist suve, mis algab mais ja kestab sügiseni välja. Kui mõned üksikud päevad välja arvata, nagu näiteks jaanipäev, mis mingil seletamatul kombel alati jahedam on, kui sellele eelnenud ja järgnenud päevad.

Maad võtnud totaalne vaikus mõjus koos selge tähistaevaga müstiliselt. Et tirtsud sealsamas kõrva ääres siristasid, Mihkli talu elanikud ei kuulnud.

20

Viktoria rahulikkus kandus aegamööda üle ka temaga kaasas olnud koerale, kes alguses pisut ärev oli tundunud, aga nähes, kui julgelt tema perenaine võõras kohas pilkase pimedusega ennast tundis, peagi sama tegi. Lapsepõlves uitas naine suviti tookordse majavalvuri Tommiga tihti mööda põldusid ringi, aga mitte kunagi öösiti. Hea oli siin. Ja turvaline, et koos Roiga.

Kottpimeduses võis näha põhjakaare poolt eretavat augusti algusele iseloomulikku nõrka kuma, kuna valged ööd ei loovutanud just vabatahtlikult pimedusele oma põldusid, soid ja niitusid, vaid seda üksnes samm-sammult, öö-öö kaupa sunniviisiliselt olid nõus tegema.

Kui liikumatult lamavad Viktoria ja Roi ei oleks hinganud, oleks võinud arvata, et tegu on kivikujudega. Vaikselt, vaevu aimatavalt vaatasid hingelised tõtt kõiksusega – üks selili üles taeva poole ja teine omakorda esimese silmade peegeldusest.

Silmitsenud tükk aega tähti ja nendest moodustunud kujutisi, hakkasid ühel hetkel kõrgel taevalaotuses helekollastest täpikestest koosnevad piirjooned justkui iseenesest muunduma silmale äratuntavateks kujunditeks. Millised nägid välja või kus oleksid pidanud asuma Väike ja Suur Vanker, vaatleja ei teadnud. Pigem vaatas ta tõtt lasteaia-aegadest meenuvate tammetõrudest tehtud figuuridega, kes justkui koos, ent samas teineteisest eraldatuna taevavõlvile aheldatud olid.

Instinktiivselt tõmbas naine koera enda ligi. Mitte külma pärast, kuigi rõskus oli tasahilju juba mõni aega tagasi riiete alla pugenud.

Tema ei tahtnud üksi olla, nagu need kujud taevas.

Koer niutsus natuke, roomas siis nii perenaise vastu kui sai ja asetas koonu tema õlale, kikitades aga kohe teraselt kõrvu, kuna 21

kusagil kaugemal kihutas auto mööda külavaheteed valju muusika saatel linna poole. Peale mida oli kõik jälle vaikne.

Kaua uudistas taevakupli all lamav Viktoria üles tähtede poole, tundes end mida aeg edasi, seda väiksema ja tähtsusetumana. Kui ilus ja lummav oli see, mis ülevalt vastu vaatas. Ja võimas. Seal pika maa taga tundus eksisteerivat justkui teine maailm, mis on inim­ silmale küll nähtav, kuid siiski kauge ja kättesaamatu.

Mis seal küll olla võib? Teine elu? On seal üldse elu? Kui, siis milline?

Kuna seal hapnikku ei ole, siis meie moodi elu seal olla ei saa... Räägitakse, et pärast surma rändavad meie hinged taevasse… Kas iga üksik täht ongi kellegi hing? Siis peaks ju isa ka seal olema. Isa, kas sa kuuled mind? Oled sa seal?

Vaikus. Ju vist ei olnud. Naine tõusis külmavärinate saatel istuli, koer tema järel. Jahedaks oli läinud.

Ei tea, mida Roi praegu mõtleb? Mida tema taevasse vaadates näeb?

Kas ka tähti, või maalt lahkunud hingi?

Ta vaatas koera poole. Äkki rändavadki hinged niimoodi inimese kehast üles taevasse ja siis jälle alla looma sisse… ja nii muudkui ringiratast. Hing on ju hing. Kui keegi sünnib, tuleb ning liitub tema füüsilise kehaga, ja kui sureb, lendab minema. Aga kuhu? „Kuule, mis me siis teeme?“ küsis ta nüüd uuesti oma kaaslaselt, kel täpselt samasugune hing sees oli, nagu temalgi, ainult et koera vormis. Kõik küsimused, eriti lapseootusega seoses, olid endiselt vastuseta. „Pikutamegi siin niisama ja vaatame tähti või aitad mul välja mõelda, mida ma edasi tegema pean?“ 22

Roi vaatas küsijale truult otsa. Inimese silmad olid tal, nii targad.

Hetkel, kui ta oleks tahtnud just nagu midagi perenaisele vastata, pööras aga ühtäkki pilgu üles, muutudes silmaga nähtavalt rahutuks. Viktoria võpatas – oli sealt keegi lind või metsloom lähenemas, kavatsedes teda rünnata? Õnneks mitte. Oli hoopis imeilus langev täht, mis kutsus enne veel, kui atmosfääris ära põleb, enda nägijaid midagi soovima, tõotades selle täitumist. Ootamatust olukorrast endiselt jahmunud Viktoria ei teadnud nii äkki midagi tahta. Vaatas vaid imestunult kosmosest maale eksinud sabaga taevatähte, oskamata lubava hetkega midagi peale hakata. Jaa, muidugi, kui soovide aeg juba läbi oli, mõtles ta küll, et oleks võinud paluda memmele tervist või et Roi oskaks rääkida või… või… saada teada, kes on lapse isa…

Just! Seda oleks võinud, ei, mitte võinud, vaid pidanud ma soovima!

On see ju ometigi praegu kõige olulisem asi teada saada! Kes on minu lapse isa? Mingeid teste ju tehakse, huvitav, kas ka enne sündi…

Ta sobras taskutes. Ei, telefoni ei olnud kaasas. Mobiilse suhtlusega harjunud naise jaoks oli netiavarustest lahenduste otsimine igapäevane asi. Et mobiil oli tuppa jäänud, sai sealt leida vastuseid alles järgmisel hommikul. Just seda ta teebki – nii kui koidab uus päev, guugeldab ta kohe välja erinevad variandid saamaks teada, kas ja kuidas tuvastada lapse isa juba enne tema sündi. Ta peab selle viivitamatult ära tegema. Esimese asjana, kui linna tagasi jõuab. Et ihuvili alles jääb, olenemata sellest, kes on tema isa, oli tänaseks enam kui kindel. On see ju ikkagi eelkõige Viktoria laps, tema liha ja veri, elu ja armastus. Tema ja ainult tema, keda kaitsta ja hoida maailma kurja eest.

23

Selsamal hetkel, kui naine jõudis äratundmiseni enda kohustuse eest veel sündimata lapsukest maailma pahede eest nüüd ja igavesti kaitsta, sai ta aru, et oli viimane aeg koju minna, turvalisse keskkonda. Öine jahedus võis mõjuda lapsele tervistkahjustavalt, saab veel kopsupõletiku või midagi.

Tõusnud jahedalt maapinnalt püsti, kloppis ta jope kõrtest puhtaks ning astus kindlal sammul, veel kindlamalt kui ennist tulles, tagasi maakodu poole, silme ees üks eesmärk – uurida välja, kuidas viia isadustestid läbi nii, et asjaosalistel endil sellest aimu pole. Ja loodetavasti raseduse ajal. Mis ta tulemustega peale hakkab, näitab aeg. Sinnamaani elab päev korraga.

Reede, 3. august 2018 Tundus, et vanaema oli täna palju kõbusam kui eile. Kolistas juba nõudega köögis, kui Viktoria veel voodis magusat und magas. Avanud silmad, ringutas ta rammestunud ihuliikmeid. „Tere hommikust!“ hüüdis ta teiselpool seina askeldavale memmele.

Pikkamisi ilmus nüüd Liisu mõlema käega uksepiidast kinni hoides selle lävele. Ei olnud ta nii reibas ühti. „Tere hommikust, laps…“ „Memm, mida sa teed?“ tõmbus nüüd ärganul kulm kipra. „Miks sa püsti oled ja köögis asjatad?“ Kuigi ta püüdis seda varjata, oli hääles kuulda teravat etteheitvat tooni.

24

„Mõtlesin, et teen mannaputru… aga puud olid otsa saanud.

Ootasin, kuni ärkad ja tood juurde. Panin niikaua nõud ära kappi,“ oli vanaemal pikka juttu korraga raske välja öelda. „Mis putru?“ oli Viktoria hämmelduses. „Sa ei tohi niimoodi pingutada, mingeid puid me ei too ega putru ei tee! Väljas suur suvi, ei me soojemaks küll seda õhku siin enam küta.“ Hopsti! ajas ta end voodist püsti ning astus vanaemale vastu, et ta siis kiiktooli oma kohale istutada. „Las ma ise vaatan, mis süüa saab, sina istu siin. Ja mitte kuhugi üksi ei lähe!“ „Olgu-olgu,“ oli vanaema leplik. Mis siin ikka vaielda, kel jõud, sel õigus. Ja temal enam jõudu midagi teha ega otsustada ei olnud. Öö ei olnud küll kujunenud pikaks, ometi magas linnast tulnud naine ennast korralikult välja. Võib-olla tulenes lõpuks silmile langenud sügav uni ka värskest maaõhust.

Värske ei saanud aga öelda selle õhu kohta, mis teda kemmergus vastu võttis. Ega siis niisama kärbsed seal ööpäev läbi ringi sumisenud. Kange pissihäda ei küsinud aga mugavustega tualeti ega lillelõhna järele, vaid ootas kannatamatult vallapääsemist. Tõmmanud särgisaba üles, asus ta toimingu kallale, kuni tundis, et enam ei suuda. Olenemata sellest, et ta kiiresti sellesama saba hingamise ette filtriks pani, oli suvekuumusest lehkav välikäimla tema jaoks too much. Hommikust iiveldust, mis muidu linnakodus viimaste päevade jooksul vahelduva eduga ennast ilmutas ja lasi siis vahepeal jälle kergemalt elada, ennast enam petta ei lasknud. Pissirada järel, proovis küll naine kemmergust nii kaugele joosta, kui jõudis,

25

aga see ei päästnud – sealsamas purskus okse suure kaarega saia­ lillepeenrale, pannes linnapreili end viimase räpakotina tundma.

Oi, kui halb oli olla, kõik keeras sees…

Ja veel, uus raksakas! Kogu poolenisti seedimata kartuli­salat, mis öösel põllult tagasi jõudes oli suure näljaga sisse söödud, oli nüüd seal tema ees suve lõppu kuulutavate oranžide lillekeste kraes.

Värisevate kätega liikus Viktoria katuseräästa all oleva tünni poole, et sealt vett võtta ja ennast taas inimeseks kasida. Oleks seal siis midagi olnud. Ei, sel aastal olid põud ja olematu vihm veetünni läbi suve tühjana hoidnud. Õnneks leidus veel kaevupõhjas piisavalt vett, millega said nii käed kui ka suu loputatud. Milline kergendus… Issand, kui hea oli olla jälle inimene! Vaba, ilma meigi ja töökohustusteta. Küll ebameeldiva iiveldusega, aga siiski.

Toonud lähimast kohvikust endale ja memmele korralikku sööki, ise küll pigem taldrikult linnukese moodi nokitsedes kui isukalt süües, saabus viimaks aeg rääkida oma suurest uudisest. „Oeh, kas tõesti?“ lõi vanaema käsi kokku. „Jaa, täitsa tõesti,“ kinnitas tütretütar rõõmsasti oma õnnistatud olekut, mis tundus nüüdseks juba nii loomulik osa tema elust, et ta ei kujutanud ettegi, et ei peaks lapseootel olema. „Ja kaua siis juba?“ „Mõned kuud,“ üldistas tulevane emme kiirelt. Ausalt öeldes polnud ta veel kordagi mõelnud, kui pikalt oli rase olnud või millal peaks sünnitama. Esimese asjana ootas lahendamist isaduse müsteerium.

Liisu teadis väga hästi, kuidas asjalood on. Helle oli suve jooksul igal teisel nädalavahetusel maal käinud ja muu jutu sees välja 26

lobisenud, et tütar juba kevadest saadik Robertist lahus elas. Kes lapse isa on, las praegu olla, kui tahetakse, eks siis räägitakse ise, kellega ja kuidas. „Ega ei ole teada, kas poiss või tüdruk?“ „Ei veel.“ „Mis arst ütles, on muidu kõik terve ja korras?“ „Eemmm… ma pole veel arsti juurde jõudnud.“ „Oi, aga siis peaksid minema, nad tahavad seal kogu aeg mõõta ja kaaluda ja ehk siis vaatavad oma kompuuteriga ka, kes seal on, äkki isegi kaksikud?“ „Ah, ära aja!“ puhkes Viktoria memme mõtte peale naerma.

Temal ja kaksikud? „Kunagi ei tea sellist asja, onu Peedul olid ju kaksikud meie suguvõsas, miks ei võiks siis sul olla. Minu ajal sai selgeks, mitu kokku on, kui sünnitus käes, tänapäeval vaadatakse juba arvutiga kõik enne järgi,“ haris nüüd vanaema oma lapselast asjadest, millest ise vaevalt midagi teadis.

Kuigi tema jutt rohkem lammaste ja lehmade kui inimloomade kohta käis, oli selles ometi iva, pannes tulevase emme mõtlema õndsa olukorraga kaasnevate uute kohustuste peale, külastada sealhulgas linna naastes esimesel võimalusel naistearsti.

Kuldse jumega augustit tooniv suve lõpp maalis päikesekarva kõik, mis sellest magusast ajast osa sai. Õunad puudel olid kuldsed, kuigi tänavu suuremas osas ussitanud. Uhke ploomisaak, mis üle mitme aasta raske koorma all oksi maadligi painutas, oli pidevast päikese käes küpsemisest kena meekarva värvi omandanud. Isegi kollased pirnid olid kuidagi kuldse varjundiga.

27

Kui mitte teadmatus lapse isa kohta poleks seda imelist idülli varjutanud, oleks saanud öelda – oli kuldse suve kõrgaeg.

Tarinud peale hommikusööki õunapuu alla enda võrkkiige kõrvale kõigepealt kiiktooli ja siis vanaema sinna sisse, ühendas murelik naine telefoni internetti. Jõudmata sisestada internetiotsingusse lahendust ootavaid küsimusi, hakkasid saabuma sõnumid. „Hei! Kas täna tööle ka tuled? Mingi summa laekus Tooberstilt, aga ilma arve numbrita, kas see on kuidagi plakatitega seotud?“ Robert.

Ahjaa! Maal olles oli Viktorial täiesti ununenud, et täna on ju reede, tööpäev. Kiirelt kirjutas ta Ellale, et ei tunne ennast endiselt hästi ega tule tööle enne esmaspäeva. „Ilusat hommikut! Mis kell lõpetad? Kas meie spaasse minek on veel jõus?“ Tundus, et Priit polnud kontorist läbi käinud ega olnud teadlik Viktoria „haigusest“, veel vähem maale sõitmisest.

Olid jah spaaplaanid, aga ta ei saa niimoodi vanaema üksi jätta, kui oli juba lubanud kuni pühapäevani talle seltsiks olla. Kutsuda mees hoopis siia? Siis oleks nagu win-win… Ei, kehva enesetunde ja pideva iiveldusega võitlevana ei tahtnud naine Priidu silme alla sattuda. Kui tagasi linna läheb, eks siis paneb täpse tegevuskava paika, kellele mis järjekorras oma rasedusest teada annab. „Tere hommikut! Kuule sõitsin eile ära maale vanaema juurde, tal siin abi tarvis. Tulen alles pühapäeval tagasi. Lükkame natuke oma toredaid plaane edasi, sobib?“ Muidugi sobis see Priidule. Sellist asja polnud maamunal olemas, mis talle Viktoriaga seoses sobinud ei oleks.

Aga Robert…

28

„Hei! Ei tule täna, esmaspäeval alles. Kui see summa oli 850.- siis ettemaks jaa, kui vähem, ära talle täna plakateid kätte anna, kuna ta venitas viimane kord mitu nädalat tasumisega. Las maksab kogu summa ära, tee siis arve ja saab oma kauba kätte!“ Nii, korras. Tööasjadega siis.

Ilmse huviga sisestas ta nüüd otsingusse sõnad „isaduse tuvastamine raseduse ajal“.

Juhhuuu, see on võimalik! 10 päeva ja vastused käes! Tuleb vaid kohale minna ja vereproov anda. Ja isadelt süljeproovid.

Ta luges edasi. „Nii emal kui isal tuleb võtta kaasa fotoga isikut tõendav dokument.“ Mida põrgut??? Mis mõttes tuleb minna koos lapse isaga?! Ja veel dokumendiga? Ei-ei-ei! Mitte mingil juhul! Selline asi ei ole kuidagi võimalik!

Siin peab olema veel muid variante, kuidas teada saada! Kui mitte heaga, siis kurjaga. Ei, raudselt saab. Peab saama! Ärevalt lendas ta võrkkiigest kui nool püsti Lisbethi silme alt ära maja taha, seal omaette edasi-tagasi tammudes, et nuputada välja parimat võimalikku lahendust. Jaa, tema oli muidugi nõus verd andma ja küll ta kuidagi isadelt süljeproovid ka saab, aga minna nende kõigiga Tartusse ülekuulamisele, ükskõik kas koos või ükshaaval − see ei tulnud kõne allagi!

Sammunud tagasi varjualusesse puhkepaika, võttis ta taas telefoni kätte ning otsis vastust samale küsimusele, kulm kortsus, nüüd inglise keeles. Sobiva tulemuse leidmiseks ei kulunud kaua aega.

Olemas! Tuleb minna vaid üle piiri. Vahet pole, et tasu sarnase protseduuri eest on kahekordne. Eks tuleb erakorraliselt dividende juurde maksta, mis muud. Õnneks sobivad seal proovideks ka karvad, küüned, 29

tatt, sperma, kõrvavaik ja hambahari, mis teevad kogu protsessi oluliselt lihtsamaks.

Ohanud korraks kergemalt päästva lahenduse terendamise üle, järgnes sellele aga kohe teine, märgatavalt mitterõõmsam ohe – oli aeg panna must-valgelt kirja potentsiaalsed isakandidaadid, kellelt oleks võimalik üks sellistest DNA-proovidest tagaselja kätte saada.

Välistada ei saanud kedagi, kõik, kellega sai magatud, olid nüüd kahtlusalused.

Nimekiri algas muidugi Priiduga, temale järgnesid mehe väimees Henry, siis Robert, Martin, Fred. Nende käest oli proovide salaja organiseerimine täiesti mõeldav. Murekohaks jäid joonealused tegelased nagu Joonas, Darrel, selle sõber ning Sai. Joonasega oleks ju võinud mingi olukorra veel korra tekitada, kui see Moonika… kui see poleks seisnud viirastusena teel risti-põiki ees.

Liiga hästi oli Viktorial veel meeles viimane kohtumine sõbrannaga, kellega terve elu ülesehitatud usalduslik suhe päevapealt asja eest, teist taga, otsa sai. Ei, sellist õudust ei tahtnud ta mingil juhul vabatahtlikult uuesti läbi elada. Isehakanud londonlastest ei tahtnud ta samuti midagi teada ei nüüd ega tulevikus. Ja hakata sõitma Amsterdami vaid selleks, et Sai käest proov saada, oleks nõudnud praegu mõttetult palju aja- ja raharessurssi. Ehk on ikka üks esimesest viiest mehest, mis tundus täiesti loogiline.

Kui kõik viis testi tulevad negatiivsed, selgub alles pärast sündi, kes lapse isa on. Mis tähendab, et kui ta on valge, on isaks Joonas, kui tume, üks neegritest, kui pilusilm, siis Sai… Brrr, annaks Jumal, et keegi neist viimastest ei oleks, väristas naine õlgu.

Ei olnud raske aru saada – saatusele meeldisid haiged mängud.

30

Mitte küll väga, ent siiski selgema pea ja kergema südamega läks Viktoria vastu uuele nädalale, omades mingitki plaani, kuidas oma ootamatult keeruliseks kujunenud eluga edasi minna. Juba järgmisel nädalal peab ta kohtuma viie eri mehega, skeemitades neilt kätte saama vajalikud proovid. Et eesmärk pühitseb abinõu, siis vahendeid valimata. Ja üks kindel vahend, mis vastassoo puhul alati töötab, on seks.

31

2.

Esmaspäev, 6. august 2018 Astunud sisse nõupidamiste ruumi, et viia läbi nädala alguse hommikune koosolek, asetas Viktoria kaasavõetud mapi lauale, keeras end siis aga jalapealt ümber ja kiirustas tuldud teed tagasi. Põhjus selleks tuli Allani kohvitassist, millest hõljuv aroom ei lasknud kinnises ruumis hingata. Ebameeldiv oli küll iiveldusega kaasnevat ja suhu kogunenud sülge teiste ees märkamatult alla neelata, aga ei, vara oli veel oma olukorda reeta. Enne, kui pole lapse isa osas selgust, ta oma rasedusest suurele ringile kuulutama ei hakka. Terve arginädal on tal aega kohtuda Priidu, Martini, Roberti, Henry ja Frediga, et saada neilt proovid, millega siis reedel naaber­ riigi naiste­k liinikusse sõita. Iga mehe jaoks sobivalt üks päev.

Vähemalt on seegi asi paigas. Mis edasi saama hakkab, oleneb testi tulemustest. „Teate, tehke täna ilma minuta, mul tuli üks kiire asi vahele,“ hõikas ta üle ukse, „ega sa, Robert, peale koosolekut kusagile kliendi juurde ei pea sõitma?“ „Ei olnud küll plaanis,“ tuli kiire vastus.

33

„Väga hea, loe palun teistele kaustast materjal ette, vaadake siis ise, mismoodi võiks sellise mööbli turule tuua. Kui ma tagasi olen, tule ja räägi, mis te välja mõtlesite!“ Oli aru saada, et see Robertile üllatusena tuli, aga töö on töö. „Ahah… no teeme nii!“ „Ja, Mark, tee sa eelmise kuu aruandlus seekord ise ära, eks!“ Poisid vaatasid teineteisele imestunult otsa. „Okei, saab tehtud!“ Kinnitamaks oma juttu väga tähtsast asjatoimetusest, mida edasi lükata ei kannatanud, värvis Viktoria huuled, haaras diivanilt käekoti ja kõpsis kontsade klõbinal kontorist välja. Kuhu, polnud tal aimugi. Peamine, et värske õhu kätte.

Et kohvilõhn naisele nii kehvasti mõjus, ei julgenud ta ühtegi kohvikusse sisse astuda. Seadnud sammud vanalinna poole, võttis ta peagi istet ühel kenal väliterrassil, tellis endale Caesari salati ja klaasi vett, hakates lõpuks hauduma segamatult plaani, kuidas ja millises järjekorras meelitada mehi endaga kokku saama.

Kes siis esimeseks? Robert? Täna õhtul minu juures? Mhmh, lähen kontorisse tagasi, uurin maad. Mis ma talle ütlen? Et tule minu juurde, kepiks õige? Ei, kurat, nii otse ei saa. Tegelt on ju vaja vaid mingit proovi.

Hambahari sobiks ka… Ai, kurja, et me enam koos ei ela, kui elaks, poleks üldse küsimust.

Viimase avastusega ilmnes aga kohe üks hea asi – Priidu proov on olemas! Tema hambaharja saab vabalt ära nihverda, ostes asemele uue ja ajades mingit jama ühest loetud ajaleheartiklist, kus kirjutati, et seda peabki teatud aja tagant vahetama, muidu pahad

34

mikroobid paljunevad ja tekitavad igemepõletikku. Tuleb vaid ennast mehe juurde smugeldada. Easy.

Kelleltki veel hambaharja? Henrylt, kui juba nagunii seal majas olen?

Ei, see tunduks liialt kahtlane. On neil ju vannitoad erinevatel korrustel, minna üles asju revideerima ja jääda vahele – tänan, ei.

Peale juunikuu lõppu, mil naine oli Amsterdami lennujaamast noormehele äraütleva sisuga sõnumi saatnud, valitses nende kahe vahel viisakas vaikus. Kui nad juhtusid Priidu juures kokku, siis ikka tervitati teineteist ja vahetati paar sõna, aga kartes kalevi alla kuuluvat minevikku reeta, hoidusid mõlemad pigem üksteisest eemale, eriti Maria juuresolekul. Nüüd siis oli aeg taaskohtumise teema uuesti üles võtta… Aga kuidas?

Saadaks sõnumi? Mis siis, kui mees on sel hetkel koos Mariaga ja tüdruk seda näeb? Kirjutada midagi üldist, lasta tagasi helistada? Kuidas ajada asja nii, et ta mu tegelikest kavatsustest midagi ei taipa? Ja millal võiks kokku saada? No ikka kohe… Ja kus siis? Äkki isegi Priidu juures?

Ei, ei hakka riskima, tulgu ikka minu juurde, siis pole ohtu vahele jääda.

Jep, saadan sõnumi. Mida ma kirjutan? Ah, helistagu mulle, vaatab siis edasi. „Hei! Saad korra helistada?“ Saadetud.

Väikese ärevusega asus naine nüüd salatit sööma, jälgides ise samal ajal pingsalt telefoni. Värsked rohelised Rooma salati lehed krõmpsusid mõnusalt hamba all, segunedes mahlase, äsja grillilt tulnud kanafilee hõrgu maitsega. Henryst ei kippu ega kõppu.

Neli päeva, neli meest. Et Priidu proovi saab hambaharjalt, langes tema must-have-sex-list’ist välja.

35

Aga hakkame pihta. Niisiis täna… kes? Kui Henry ei vasta, siis ideaalis Robert. Või Martin? Martiniga on lihtne, tema on alati kõigega nõus, kiiret pole. Frediga sama, temaga võib iga kell kokku saada. Saadan neile kõigile sõnumi, vaatab siis, kellega mis aja kokku lepib.

Mõeldud-tehtud. Väljakutse nr 2.

Küll tõrkus naise käsi Martinile sõnumit saatmast, aga teha polnud midagi. „Hei! Kuidas läheb?“ Sai nende suhtlus kunagi sellisest süütust küsimusest ju algusegi. Äratada olnu taas ellu samade sõnadega, aga sootuks teise eesmärgiga? Indeed. Ta jätkas. „Sobiks sulle millalgi kokku saada?“ Salat söödud, ei kummaltki vastust. Siiani naist vallanud enesekindlus hakkas vähehaaval kõikuma. Mõte töötas aga edasi.

Robertit näen kohe kontoris, kui ta mööblist rääkima tuleb, temaga vaatame jooksvalt.

Ehk siis praegu oli kontakt loomata veel Frediga. „Hei! Kuidas täna/homme plaanid?“ Sõnum teel.

Vaevalt sai Viktoria mobiili käest panna, kui see helises. „Halloo!“ „No tšau, mul oli koosolek. Mis mureks?“ Säilitades nii rahuliku ja tasakaaluka hääletooni kui suutis, üritas naine ennast kokku võtta. „Tere, Henry! Kuule ega muret ei olnudki, saad muidu praegu rääkida?“ „Jaa, ikka, aga kohe on Maria siin, lähme lõunale, tahad ka äkki ühineda, räägime seal? Võid Priidu ka kutsuda, seltsis segasem.“ 36

Telefonis oli kuulda noormehe lõbusat naeru. „Lõpeta palun naljad,“ sattus naine kohatust ettepanekust segadusse, „mul pigem nelja silma jutt.“ „Nooh, räägi.“ „Kuidas sul täna või homme õhtul plaanid?“ „Täna kodus, homme trenn.“ „A teeks nii, et tuled, treenid homme minu juures?“ pakkus Viktoria mesimagusal häälel. Tal oli vaja Henryga omaette olla! „Ah või kohe nii…“ venitati teiselpool torus vastuseks. „Mhmh, tuled-oled sellel ajal, kui muidu oleksid trennis, keegi ei saa teada,“ kasutas ta nüüd sama taktikat, mida Robert vähem kui aasta tagasi tema enda puhul. Eks parimatelt õpitakse. „Oled sa kindel, et see on hea mõte? Ise tegid ju meile lõpu, jääks äkki ikka selle juurde, oleks kõigil lihtsam…“ „Henry… Üks kord veel… Palun…“ Vaikus. Mees mõtles. „No maa eii teaaa…“ „See oleks viimane kord, ma luban. Paneks sellega meie loole lõpliku punkti.“ Telefonis oli kuulda vastaspoole sügavat hingamist, et mitte öelda, kerget ohet. Ja siis Maria heledat häält lähenemas. „Aga olgu siis,“ tegi Henry vestlusele kiire, ent üheselt mõistetava lõpu, „näeme homme trennis, saame kell seitse peaukse ees kokku!“ Tuut-tuut-tuut.

Huuh, yess! hingas naine kergendatult. Mingigi progress!

Kuidas noormehelt või üldse neist kelleltki proove võtta, sellele mõtleb hiljem. Fredilt ega Martinilt ei olnud endiselt mingit reageeringut. Imelik.

37

Tasunud arve, jalutas Viktoria tagasi kontori poole, olles valmis iga hetk haarama telefoni, kui üks kahest peaks endast teada andma.

Oli ju tänane õhtu veel vaba ja polnud üldsegi kindel, kas Robert tulla saab.

Või oot, talle ei sobi ju õhtud! Nagu Henrylegi, kel pruut kodus. Martini ja Frediga on suva.

Kui Fred just parasjagu kusagil välisreisil ei viibinud, sobis talle õhtune aeg alati. Et Martiniga läbikäimisest oli juba poolteist kuud möödas, võis juhtuda, et tema ei olnud enam vaba ega saanud üldse tulla, rääkimata solvumisest, milles ta meister oli. Kuna Viktoria muusiku Facebookis ära oli blokkinud, puudus erinevalt teistest meestest tema suhtestaatusest ülevaade. Millesse isegi nende viimane paarinädala tagune ootamatult põgus kohtumine mingit selgust ei olnud toonud.

Ootame-vaatame…

Jõudnud tagasi tööpostile, viibis ainsana kontoris Ella.

Nii, kus Robert on? „Kus kõik on?“ küsis ülemus temast möödudes justkui muuseas. „Poisid läksid koos lõunale, vastasmajas avati mingi uus koht,“ teadis sekretär rääkida.

Hästi, ootame ära.

Et töösse süvenemine oli praeguses meeleolus võimatu, istus Viktoria laua taha ning avas arvutis sotsiaalmeediakonto. Kerides selle seinal rahutult üles-alla, oli kuulda käekotis telefoni piiksumist, andes teada, et keegi võttis viimaks ometi vaevaks vastata.

Otsekui herilasest nõelatuna kargas Viktoria toolilt püsti ning sulges kabineti ukse.

38

„Tsauuu!“ oli Fred nagu ikka ülevoolavalt heas tujus. „Tahad kokku saada?“ „Oli jah selline mõte.“ „No aga saame, mulle sobivad mõlemad õhtud!“ Et homne oli vahepeal juba Henryga lukku läinud, jäi valikusse vaid sama õhtu. „Väga hea, kohtuks siis juba täna.“ „Okei! Tulen Sinu poole või saame hotellis kokku?“ Kummas neist oleks parem proove võtta? Ikka oma kodus, seal mugavam, arutles naine, olemata lõpuni mõelnud, kuidas see tegevus peaks täpselt välja nägema.

Mängin juuksurit või midagi? Palun tassi põhja üks lärakas sülitada, ennustades selle pealt tulevikku? Puhastan kõrvu vatitikuga? Ei, sperma tundub ikka kõige reaalsem…

Naise pea huugas kui koorelahutaja. „Tule minu juurde, vaaritan ka siis midagi tähtsa külalise auks.“ „Oh mis te nüüd… Mida kaasa võtan? Veini või Proseccot?“ Eiii! Ma ei joo enam alkoholi! „Ah, võta parem midagi magusat, mis me ikka nädala alguses joome,“ tuli kaval vastus. „Hästi, teeme nagu preili soovib! Kell seitse nagu ikka?“ „Jep!“ Nii, pooled mehed purgis, pooltega veel läbirääkimised ees, hõõrus Viktoria rõõmust käsi, heites samas telefonile häiritud pilgu.

Martin, miks sa ei vasta? Ja, Robert, kus sa nii kaua oled?

Kärsitult kõndis ta mööda bürood ringi, leidmata kusagil asu.

Ootaja aeg on pikk.

39

„Kui selle piu-pauga kannatab oodata, tule kaasa!“ hüüdis müügijuht Mark naljatledes kellelegi kontorisse sisenedes. Viktoria kikitas kõrvu. See kutse pidi olema Robertile mõeldud.

Mis mõttes kannatab oodata? Sai ju selgelt öeldud, et kui ta tagasi on, tuleb oma ettepanekuid Tiu-Viu disainmööblist otsekohe ette kandma!

Ja oligi noorsand uksel. „Kuule, kui kiire selle mööbliga on? Ma läheks Markiga klaveritehasesse, seal pannakse just ühte ägedat photo shoot’i stuudiot üles, saan äkki neile abiks olla ja õpiks ise ka midagi uut?“ Ei, selline mõte ei läinud praegu mitte. Kohe mitte üks raas.

Kuigi oli hästi argumenteeritud.

Panna? Mida panna? Mingit stuudiot üles! Ei, mind pead sa panema! „Kaua teil läheks seal?“ tõmbus naise suu kriipsuks.

Justkui võluväel ilmus nüüd kabineti uksele Mark. „Mingi paar tundi vast läheb kokku,“ pakkus ta, „mitte rohkem.“ „Me peame veel täna Robertiga Tiu-Viust rääkima, kui normil ajal tagasi jõuate, siis on okei!“ Või äkki ongi parem hiljem omaette olla, kui teised juba koju läinud…

Ehk õnnestub isegi korrata kontorilaua-akti?

Jalgevahel hakkas kihelema. „Ei, jaa, minge muidugi! Ja ärge kiirustage, kui Robert tööpäeva lõpuks tagasi kontoris on, on kõik hästi!“ „Oh, tänud!“ Nooh, peaaegu. Mida nüüd Frediga teha? Lepiks temaga igaks juhuks kokku hilisema aja? Kui suur on tõenäosus, et Robert võib täna õnge minna? Saada kohe esimesel päeval kahed proovid oleks muidugi super!

40

Süüvinud arvutis alanud nädala mailidesse, et sealt hinnapäringud välja sortida ning nendega tegelema hakata, ei edenenud aga täna miski, mis ei haakunud DNA-proovidega. Liiga palju mõtteid oli korraga okupeerinud kõik ajusagarad, laskmata nii vaesel inimesel tööle keskenduda. Rahutult tõusis ta taas püsti ning kõndis akna alla.

Saaks juba selle neetud saagaga ühele poole… „Mis asja?“ ei suutnud Viktoria oma kõrvu uskuda. „Mismoodi?“ „Üks trossidest andis järele, kui hakkasime klaverit lae alla tõmbama…“ oli Mark napisõnaline. „Oh issand… Mis nüüd saab?“ „Stardime kohe kiirabisse, eks seal selgub, mis on.“ Deem küll, oli seda nüüd vaja! Luba veel poisse tööajal silma alt ära! hädaldas naine endamisi. „Aga andke siis kohe teada, kui midagi kuulete…“ „Mhmh, teeme nii!“ Endine rahutus kasvas vastupidiselt oodatule veelgi suuremaks.

Kukkus mitme meetri kõrguselt alla! Võib-olla on tal nüüd kes teab mis hulgiluumurd ja ta peab mitu kuud voodis kipsis lamama! Aga mina?

Minu proovid?

Ai, kuidas isutas praegu ühe korraliku, keskmisest suurema kokteili järele, ai kuidas isutas…

Niisiis, ei mingit duubel-kohtumist täna... Aga reedeks peavad olema proovid käes, kalkuleeris Viktoria, olgu mees kasvõi üleni kipsis. Okei, tema puhul jääb spermaproov ära, aga kõrvavaiku või sülge põsest peaks

41

ikka saama. Või kui on narkoosis, siis mõned juurtega juuksekarvad peast välja tõmmata ei tohiks olla samuti probleem…

Kell seinal näitas vaevalt kolm, kui Viktoria läpaka kokku pakkis ja end koju minema asutas. Tahtis ta seda või mitte, täna ei tulnud töö tegemisest midagi välja. Hinnapäringud suunas ta edasi Allanile, kuna Robert nüüd rivist väljas oli ja selletõttu müügijuht nagu­ nii topelt koormuse sai. Mis ei tähendanud, et Allan hinnapakkumisi ilma Viktoria eelneva kinnituseta välja oleks tohtinud saata, ei, selles mõttes jäi viimane sõna ikka talle.

Lipanud enne büroost lahkumist veel korra WC-sse põit tühjendama – tegevus, mille suurenenud sagedusest ei olnud võimalik mõistusega aru saada, kuna laps veel väike oli ega surunud mingitki moodi põiele, ootas teda tagasi kabinetti jõudes ees Mark.

Juba tagasi?

Viktoria vaatas uksel seisjat küsiva pilguga. „Jätsin Roberti praegu üksi haiglasse,“ rääkis mees samal ajal, kui sättis ennast ülemuse käeviipe peale tugitooli istuma, „röntgeniga pidi aega minema. Tal naine lubas kohe varsti töölt sinna appi minna. Loodetavasti midagi hullu pole, võimalik, et vaid põrutus, ja muidugi korralik ehmatus…“ Naine? Mis naine? Tütarlapsel ja naisel on suur vahe. „Mis ta ise arvab, võib mõni luu katki olla?“ „Tundus, et mitte, aga ei tea. Võib-olla on kusagil mõra, loodame, et mitte.“ „Mis kokkulepe teil jäi, helistab ta sulle?“ „Ütles, et saadab meile mõlemale sõnumi.“ „Ahah, okei…“ 42

Pärast pisukest pausi tulid ülemusele meelde eelmise kuu kokkuvõtted. „Said sa muidu juuli ära teha ja raamatupidajale saata?“ „Mhmh, juba enne lõunat. Kuna pooled olid puhkusel, läks kiirelt.“ Mark hingas sügavalt sisse, tõusis siis püsti ja sulges kabineti ukse.

Jättis ta midagi ennist seoses Robertiga rääkimata? Viktoria nägu muutus tõsiseks. „Mul oli tegelt sulle üks jutt ka, tahtsin kohe hommikul rääkida, aga päev on nii kiirelt mööda läinud, et polegi jõudnud.“ „Jaa, kuulan sind,“ ei osanud ta enam müügijuhi jutust midagi oodata, ilmselt see Roberti kukkumisega seotud ei olnud, kui ootas juba hommikust saati rääkimist. „Vaata, meil on varsti perelisa sündimas…“ alustati juttu ümber nurga. „Oi, kui tore, palju õnne!“ muigas selle peale ise samasuguses õndsas olukorras naine, imestades, mis beebibuum nende väikest kollektiivi nii ühtäkki tabanud on. „Aitäh!“ naeratas Mark ning jätkas: „Oleme arutanud Birgitiga küll nii-, küll naapidi, ja otsustasime eile lõpuks ära, et kuna tal praegu Brüsselis tipphooaeg, siis ma jään lapsega ise koju, lähme ja oleme perega kõik koos seal.“ „No vaata siis, millised uudised. Millal tita peaks sündima ja kaua sa plaanid ära olla?“ Paus. „Tähtaeg on oktoobri lõpus, läheksime-seaksime end juba kuu alguses sisse, Birgit sünnitab ka seal.“ „Ja tagasi?“ „Praeguste plaanide järgi enne järgmist suve mitte.“ 43

„Nii kaua me muidugi ilma sinuta siin hakkama ei saa, sügisel just tellimused kasvavad…“ arutles Viktoria kuuldavalt. „Aga siis tuleksid meile tagasi või jäädki sinna?“ „Ausalt öeldes ei oskagi öelda, parem oleks vist, kui te minuga ei arvestaks…“ Vaikus. Mõlemad seedisid asja.

Mees jätkas: „Mul oleks muidu pakkuda enda asemele ühte väga head kandidaati, kes töötab praegu Melliste juures.“ „Melliste? Kui väga hea, ei siis Melliste teda ära lase.“ „Seal nii kehva sisekliima, olen suht kindel, et kui ta kuuleb, et minu koht siin vabaks jääb, tahab kohe üle tulla.“ „Kui hästi sa teda tunned?“ „Päris hästi, õppisime koos turundust, peale seda oleme jäänud suhtlema. Ega ma teda niisama ei soovitaks,“ suhtles müügijuht nüüd juba pingevabamalt. „Mis siis ikka, vaatame ta üle, las saadab mulle oma CV. Konkurssi kohe korraldama ei hakka, kui ta… mis ta nimi oligi?“ „Georg, Georg Puusepp.“ „Kui Georgiga diiliks ei lähe, võtame ühe enda poistest, Allani või Roberti. Aga ärme praegu neile veel midagi räägi, eks. Teen Georgiga töövestluse ära ja peale seda vaatame, kes su kohal jätkab.

Millal sa muidu täpsemalt soovid ära minna?“ „Ma võtaks enne puhkuse välja, kui saab, septembri keskel oli plaan.“ „Teeme nii, et vaatame, kui ruttu su asemele kellegi saame, ja räägime siis edasi. Jään praegu Georgi CV-d ootama.“ Ükskõik kui kahju Viktorial Marki lahkumisest ka ei olnud, mõistis ta, et karjäär ei ole elu. Pere on ikka kõige tähtsam.

44

Ta asetas käe kõhule. Just, kui palju kallim oli see väike tibu töökohast. Asendamatuid töötajaid pole olemas, küll aga ei saa täita keegi lapsele emme või issi kohta.

Poes läks täna ruttu. Valmistoitu tellides oleks muidugi läinud veel kiiremini, et aga naine oli lubanud Fredile õhtusöögi ise valmistada, seadis ta nüüd sammud lihaleti poole. Endal tal mingit erilist isu ei olnud, aga siiski – kõhus arenev laps vajas ju rauda ja valku. Valinud korvi mõned piimatooted, paar steiki ning karbikese rohelise salatiga, liikuski ta juba kassade poole. Tänane vaaritamine oli õnneks lihtsamate killast – steik pannile, ürdivõi peale, salat kõrvale ja Bon appétit! „Ohoo, kui hästi siin lõhnab!“ kiitis täpipealt õigel ajal uksest sisse­ astuja perenaise kokakunsti. „Tere ise ka,“ kallistas meelitatud perenaine Fredi, mille peale see ta sülle haaras ning otsejoones suure toa diivanile liugles. „Soovid sa enne süüa või…?“ jõudis Viktorial vaevalt üle huulte tulla, kui teda juba lahti riietati. Kõik küsimused olid endastmõistetavalt üleliigsed. Aga mitte mõtted.

Tere tulemast Koidula tänava laborisse!

Libistanud end osavalt külalise käte vahelt vabaks, tõmmati ta magamistuppa. Ainsa kehakattena jäid lühikese kleidi nurka lennutamise järel, mille all, tõsi küll, pesu ennegi ei olnud, jalga vaid sukad.

See mees oli liiga kaua kuival olnud. Või oli tema himu konkreetselt selle naise järele nii meeletult suur, et ta ennast taltsutada ei suutnud. Võimalik. Ahnelt suudles Fred ikka ja jälle naise huuli, kui suuna rindadelt tagasi üles võttis.

45

Armurõõme jagava paarikese viimasest kohtumisest oli möödas vaevalt kaks nädalat. Fredil oli siis sõbra pulm olnud, kuhu ta naise viimasel hetkel kaasa kutsus. Et Priit tol nädalavahetusel Eestist ära oli, ei näinud Viktoria põhjust keeldumiseks. Parem ikka, kui üksi kodus konutada. Pulmapidu oli hiiglama uhke, koht imearmas ja programm muljetavaldav. Ööbiti sealsamas lossi kõrval hotellis, kuhu kõik külalised majutati. Ega nemad väga palju maganudki, valge suveöö ja lõõmav kirg hoidsid tahtmatult kahte seksist lugupidavat inimest üleval varajaste hommikutundideni. Kõik oli viimase peal… …kui jätta välja üks kentsakas vahejuhtum. Küll see maailm on ikka väike ja Eesti selle sees kui konnatiik.

Naisel polnud halli aimugi, kes abiellusid või mis asjamehed olid tellitud õhtujuhiks, toitlustajaks või esinejaks. Kui see ka kutsel mainitud oli, siis tema seda ei näinud.

Kes see siis seal küll esineda võis? Ega palju variante polnudki...

Voilà! Eks ikka Martin. Seekord astuti üles vähendatud koos­ seisus – tema, klahvpillimängija ja solist.

Kui peo alguses üritas Viktoria end Fredi varju hoida, siis peale esimesi kokteile loobus ta sellest kassi-hiiremängust, mis siin ikka lolli mängida. Oli ilmselge, et nad mõlemad ootamatust kokku­ juhtumisest häiritud olid, aga kus sa lähed, kui pidu poole peal.

Selles mõttes oli Viktorial kergem, et tema sai olukorrale leevendust alkoholist, samal ajal kui Martin pidi püsima kainena, et noodist mitte mööda mängida. Võis arvata, seda rohkem kummutas ta klaasi hiljem.

Terve õhtu oli ta silmitsenud Viktoriat ja Fredi altkulmu, midagi ütlemata. Ei „Tere!“ ega „Kuidas läheb?“ või mida iganes, näitamaks, et ta oleks naist tundnud. Nope, null sõna. Nagu kaks võhivõõrast.

46

Isegi siis, kui nad juhtusid tordilaua juures kõrvuti seisma. Et Viktoria kindel huvi oli noormeest oma edaspidises elus vältida, endastmõistetavalt ta ise juttu üles ei võtnud. Miks peaks? Viisakuse märgiks? Kui, siis oleks pidanud seda tegema Martin.

Pulmas osaks saanud ignoreerimise valguses turgatas nüüd pähe noormehe tänane sõnumile mittevastamine.

Võib Martin olla solvunud? Või pahane, arvates, et ta Fredi pärast maha jäeti? Ehk nüüd selle pärast ei vastagi?

Kuumalt suudles Fred naise kauni keha siidiseid kumerusi. Kolmekümnendates mehe jaoks on ilmselgelt kaks nädalat ilma seksita liiga pikk aeg. Polnud ta tõesti kellegi teisega vahepeal maganud?

Viktorial poleks selle vastu midagi olnud, ei kuulunud ju Fred muul ajal talle, kui vaid mõned korrad kuus.

Jääb ta tänagi ööseks? Arvata võib. Milliseid proove saab võtta kainelt mehelt? Küüsi lõigata? Ei. Kõrvavaiku urgitseda? No ei. Juukseid kitkuda? Ühe karvanääpsu saaks, see oleks ka kõik. Aga proovi jaoks on vaja vähemalt viit. Hambahari? Oh, äkki on tal see kaasas ja unustab siia! Peaks tema hommikuse äramineku organiseerima kuidagi nii, et unustab… Üritada võib, aga selle peale muidugi lõpuni kindel olla ei saa…

Kliiniku kodulehel väljatoodud DNA-testiks sobivaist proovide loetelust jäid Fredi puhul, nagu arvata võis, ainsatena sõelale sperma ja sülg. Kui mehel magades hõbeniit suunurgast välja niriseb, katsub Viktoria selle prooviks vatitikule võtta, kui ei, jääb vaid seemnevedelik. „Sa oled täna kuidagi nii mõtteis,“ peatas mees hetkeks kaaslase hellitamise, „on kõik hästi?“ 47

Tõsi, sel õhtul oli mõistus kõik õrnema poole sensuaalsed tunded kõrvale lükanud, analüüsides toimuvat vaid faktiliselt.

Või kaobki raseduse ajal isu seksi järele? Annaks Jumal, et mitte! „Jaa, muidugi on hästi, olen vaid veidi väsinud.“ „No see pole küll mingi vabandus!“ hüüdis seepeale mees naeru­ pahvaka saatel ning keeras naise enda alla, kattes kogu tema keha taas kuumade suudlustega, alustades pehmetest huultest, liikudes siis aeglaselt ikka alla- ja allapoole, peatudes pikemalt seal, kus alakeha kaheks jaguneb. Oli aeg ennast pingetest vabaks lasta. Ega siis üks ei välista teist.

Jäänudki nii, sukkade väele, tõmbas nüüd Viktoria samuti külalisel püksid jalast ning lükkas pluusi üle õlgade. Fred oli nagu nende esimeselgi kohtumise päeval stiilselt viigipükstes ja triiksärgis.

Tegelikult alati, mil nad koos olid. Ja tõenäoliselt ka muul ajal. Mõni kohe on selline tõupuhas stiili-ikoon. Naiselikkust ja mehelikkust ülistav Viktoria oli nendes asjades vägagi tähelepanelik. Mõnikord arutles ta enda puhul, kust selline kõrgklassi taseme tagaajamine pärit on, olid tema ema ja isa ometigi lihtsad inimesed, aga ju ta siis neilt selles mõttes parimad omadused geenidega üle võttis. Kandis ju ema, kannab õigupoolest tänaseni, vaid kleite, küll pigem selliseid kitli moodi, aga ikkagi kleite, mitte pükse, ja isa käis ka koolis õpetamas, viigipüksid jalas ning triiksärk seljas, mis vahetati mugava T-särgi vastu alles õhtul koduseinte vahel.

Kui hea oli jälle olla mehiselt lõhnava Fredi käte vahel! Vürtsikas parfüüm imbus karvaselt rinnalt seda intensiivsemalt õhku, mida kõrgemaks tõusis tema naha temperatuur, kandudes sealt

48

edasi naise ninna, pannes nii kõik tema meeled ihalema seda sarmikat meest, himustama tema paituste hellust, kirele andumist.

Kirele andumist ja üheks saamist. Üheks saamist ja lõpuni minemist. Lõpuni minnes ülima naudinguni jõudmist.

Bingo! Just seda oligi mehel kavas Viktoriale pakkuda – ülimat naudingut, milles on osavad just ja ainult temasugused elukunstnikud, mitte mehed metsast, kes veavad end tossude lohisedes õhtul peale tööd koju, tehes lähimas poes peatuse, et sealt mõned õlled osta ning siis teleri ette siruli visata ja kõhtu sügada, oodates mil soe toit ette kantakse.

Ei, Fred ei olnud mees, kes endast nii vähe arvab. Tema elu mõte ei olnud sellest enda läbivedamine, rutiinsete päevade ühest teise veeretamine, vaid elumõnude nautimine kõige üllamas tähenduses! Ning sellistel hetkedel nagu praegu, ka teisele poolele heldelt jagamine.

Rõõmuga jagas ta oma meisterlikkuse tippklassi kuuluvaid oskusi alati selle naisega, kelle juurde tänagi suure elevusega oli tulnud.

Naisega, kes oli nii ilus ja habras, pannes igat temaga intiimseid hetki jagavat meest end tõelise mehena tundma.

Tugevalt haaras Fred kaaslase oma embusse, et eralduda kahekesi muust maailmast.

Just, oli viimane aeg lülitada välja oma kontrollkeskus, lubades nüüd tunnetel, mis pulbitsesid juba mõnda aega mõistuse tammi taga, vabalt stressis ihust välja paiskuda, tuues nii kõik ülevad ja võimsad emotsioonid varjamatult päevavalgele! Ilmse rahuloluga jälgis Fred iga oma tõukega vastaspoole reaalsest maailmast kaugenemist, ise sama tehes. Teades, et misjonäripoos oli Viktoria üks mitte kõige lemmikumaid, oli ta aretanud sellest edasi järgmise

49

versiooni, toetades end põlvili, tõmmates naise enda vastu, põimides tema jalad ümber enda, hoides samaaegselt tema väänlevat keha puusadest kindlalt ohjes.

Oh my goodness!1 Jaa, Fred teadis täpselt, mis Viktoriale meeldis. Ei läinud kaua aega, kui nad esimese ringi sealsamas lõppenuks pidid kuulutama ja hetkeks teineteise kaisus sülelesid, et siis peale kuuma armuleegi hoogsat kustutamist pesust läbi käia ning laua taha istuda. Steik võis oodata, kirg mitte. „Appi kui maitsev,“ mõmises mees täis suuga, isukalt järgmist viilu keskmise küpsetusastmega lihatükist suhu pistes, „pole ammu midagi nii head saanud!“ Viktoria muheles vastuseks. Miks ta ei oleks pidanud, sujus ju kõik plaanipäraselt. Kuigi õigeks kellaajaks valmis küpsetatud liha pidi sööjate järele ootama, oli selle sisu endiselt enam-vähem roosa ning mahlakas. Rääkimata kõhule purskunud ja sealt linadele salaja pühitud spermast, millest piisas kenasti vajalikuks DNA-prooviks. „Muuseas, homme peaks saama lingi pulmapiltidega, sealt saab siis ise alla laadida, kui miskit meeldib.“ „Oh, juba?“ „Mhmh, see niisama vaatamise ja valimise jaoks. Kui tahad midagi paberile lasta, tuleb maksresoga raha eest tellida. Kuule, kas sul veini või midagi ei ole? Nii head asja ei saa lihtsalt veega alla loputada,“ palus külaline illustratiivselt oma jutu juurde janutavat kurku simuleerides.

1

Oo mu Jumal! (Ingl k, siin ja edaspidi, kui ei ole öeldud teisiti) 50

„Vaatame järgi, midagi kindlasti on,“ ajas Viktoria end vastu­ tulelikult toolilt püsti ning avas mehe selja taga baarikapi. „Punast on isegi kaks varianti, kuiv ja poolkuiv.“ „Mul ükskõik, vali ise,“ oli kuulda mehe hääles meelitatud nooti.

Natuke võib ju keelt kasta, ega sellest purju jää, arutles tulevane emme endamisi, pealegi pidi see mõjuma punastele verelibledele hästi.

Võtnud Merlot’ riiulist, asetas ta selle Fredi ette lauale, sirutades samas käe sahtlisse avaja järele, selle siis mehele pihku suskas, ise mesisel häälel manitsedes: „Ära mulle palju pane, muidu tuleb täitsa uni peale.“ Fred tõstis pooleldi täis valatud pokaalilt umbuskse pilgu. Mis jutt see on? Alla pudeli kahe peale polnud nad kunagi joonud. „Kuule, äkki sa oled haige?“ küsis ta nüüd mõtlikult. „Ei, ei, kindlasti ei ole, tavaline väsimus, muud midagi.“ Läbi toanurgas raadiost tuju looma sattunud Nublu laulu sõnade, kus ta konstateeris fakti, et on käinud juhtumisi Haapsalus ning kursis selliste vaatamisväärsustega nagu Talumehe kõrts, Valge Daam, rannapromenaad ning klubi Africa, võis kuulda telefoni piiksumist.

Martin! Lõpuks! No lasi ikka oodata…

Teeseldud rahulikkusega jätkas Viktoria õhtusöögi nosimist, oodates ise kannatamatult sobivat hetke, mil tekib võimalus saabunud sõnumi sisu lugeda. Tema poolest oleks võinud täna Fred ka varem ära minna – kepp oli tehtud, orgasm käes, vajalik seemne­ vedelik samuti. Aga ei, sõnadeta kokkulepe ei näinud ette poole õhtu pealt lahkumist. Kui oli räägitud, et veedetakse õhtu koos, järgnes sellele alati ühine öö.

51

Huvitav, mis Martin kirjutas? Et läheb hästi? Nagunii läheb… Ei tea, kas ta pakkus kohe aega kokku saada? Näiteks homme? Teeks temaga juba päeval tšiki-briki ära, enne Henryt…

Närvikõdi kasvas. Robertiga oli kujunenud niigi kogu orgunn mõttetult keeruliseks, hea, et Fredi, Henry ja Martiniga lihtsamalt saab.

Nagu nimme ei lahkunud Fred terve õhtu jooksul hetkekski naise kõrvalt. Lõpetanud söögi, tühjendanud selle kõrvale avatud veinipudeli ning maiustanud külakostiks kaasa võetud tiramisuga, sättis ta end peale köögi korda seadmist koos naisega elutuppa diivanile. Ei, mitte sammukestki kaugemale ei telefonist ega Viktoriast.

Viimane ei jõudnud ära imestada, kuhu kogu sissejoodud vein võis tal ometi koguneda, et see mitte välja ei tulnud, aga ju oli siis kogu vedelik organismis kas suure suvekuumuse või äsja toimunud vahe­korra tõttu mutiauku kadunud. „Tule kaissu!“ haaras ta naise järele. „Vaatame mingit filmi.“ Fredi-suguse mõmmiga oli alati mõnus kaisutada. Viktoria andis puldi mehe kätte ning heitis end tema ette pikali. Lauakesel lebavast telefonist lahutas teda vaevu pool meetrit. Nii lähedal ja samas nii kaugel.

Saated ja filmid, mis vaheldusid vastavalt Fredi puldinupu vajutustega, talle korda ei läinud. Vaadaku mees neid üksi ja parem ongi kui keskendunult vaatama jääb, ehk ei pane siis tähele, kui ta ühel hetkel märkamatult laualt telefoni enda kätte libistab.

52

Möödus ehk kümmekond minutit, kui naine kuulis selja tagant ühtlast sügavat hingamist. Keeranud end ettevaatlikult Fredi käte vahel ümber – tõsi mis tõsi –, külaline oli vajunud raskesse unne.

Tasa võttis ta nüüd lõpuks laualt telefoni, magus ootus hinges.

Mida küll Martin võis vastata?

Kindlasti tahab kohe kokku saada, peegeldus tema näol enesestmõistetav hoiak, muidugi tahab, on alati tahtnud…

Pettumus ei saanud olla suurem. Topelt pettumus oli selle asja nimi, mis ta nüüd teada sai. Esiteks ei olnud sõnumi saatja Martin, vaid Robert. Ja teiseks ei olnud kirjutatus midagi rõõmustavat. Tusaselt luges ta mitu korda algusest lõpuni mitteoodatud infoga teksti. „Tere, Viktoria! Haiglast lasti küll koju, aga pean nädala lõpuni voodis pikali olema, seega enne esmaspäeva kindlasti tööle tulla ei saa. Kas siiski, pole veel kindel, lähen enne arsti juurde. Loodetavasti saate hakkama. Robert“ Ja oligi kõik.

Mis siis ikkagi juhtus? Oli luumurd või ei olnud? Peab ta niisama pikutama või on mingid ihuliikmed kinni ka seotud? Kui esmaspäeval saab ehk juba tööle tulla, siis vast ikka ei ole… Pagan küll, kogu aeg mingi kamm.

Ei, homme helistan talle ja uurin, mis värk on. Ja kui ta sel nädalal tööle ei tule, lähen ise tema juurde! Ega nad riista ikka kinni ei sidunud.

Ajanud end diivanilt püsti, kõndis ta mõnda aega rahutult toas edasi-tagasi. Mõistnud siis, et sellest mingit kasu pole, äratas Fredi, juhatas selle poolunisena magamistuppa ning uinus ajapikku tema kõrval ka ise. Lootuses, et vanarahva tarkuse järgi hommik õhtust targem saab olema.

53

Saatnud järgmisel hommikul Fredi peale värskendavat dušši kioskisse omale kohvi ostma, vabandades ise selle mittevalmistamist kiirete tööasjadega, sammus Viktoria ilmse rahuloluga tagasi magamistuppa. Võttis siis kummutisahtlist käärid ning tõmbas teki sirgeks. Jaa, eilne kaardistamine ei vedanud alt. Kuivanud spermaplekk oli endiselt omal kohal. Luksuslik siidine tekikott leidis küll täna oma lõpu, aga asi oli seda väärt. Pidi olema.

54

3.

Teisipäev, 7. august 2018 Saabus sihipärase tegutsemise teine päev. Fred oli minema saadetud, spermaplekk tekikotist välja lõigatud ning uus voodipesu endise asemele pandud. Nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Õhtuse külalise jaoks polnudki.

Viktoria sättis end lubavaks päevaks valmis ning astus eneseteadlikul sammul kontori poole. Olemine oli küll kehv, ükski toit ei tahtnud alla minna, aga teadmine, et õhtul ootab ees kohtumine Henryga, hoidis tuju üleval. Kui ammu polnud nad saanud kahekesi olla… Tänane eesmärk kohtumiseks võis olla küll seekord erinev, aga veeta omaette aega Henryga oli parim. Alati. Temaga oli kõik teistmoodi, vaba ja sundimatu. Nii jutt kui teod. Eriti viimased.

Näiteks kartmatus proovida seksis ekstreemsemaid võtteid, kui julgesid seda teha teised. Nii kui naine nende ühistele naudingu­ kordadele mõtles, läbis keha soe erutusevärin.

Oh, saabuks see õhtu juba rutem! „Sinu järele küsiti,“ tervitas Ella naeratusega ülemust, kui ta kontsade klõbina saatel liftist eesruumi tippis.

55

„Kas mul oli mingi kohtumine?“ ei suutnud Viktoria esimese hooga meenutada, olemata mitte põrmugi imestunud, kui ka oli.

Olid ju mõtted viimastel päevadel peas laiali, büroos ta ainult käis, töötegemisest endast ei tulnud midagi välja. „Ei, minu teada mitte. Aga Priit käis sind just otsimas.“ „Aa, Priit. Mis tahtis?“ „Ei, ta ei öelnud, tuli vaid vaatama, kas oled juba tööl, ja kui nägi, et ei ole, palus edasi öelda, et kui kontorisse jõuad, läheksid tema juurest läbi.“ Nähes naist uksest sisse astumas, venis mehe suu suure naeratuse tõttu kõrvade taha. Astunud tulijale vastu, kallistas teda tugevasti ning suunas edasi oma kabinetti, ust enda järel varmalt sulgedes.

Vaatas siis Viktoriale naeruselt otsa ning küsis, mis päeval võiks minek olla. Kas planeerida kohe pikk nädalalõpp või on tal midagi reedel ees, et läheks sel juhul laupäeval.

Minna… Kuhu? Naise peast käis murdosa sekundi jooksul läbi sada erinevat mõtet, aga ei teadnud küll, kuhu nii äkki koos Priiduga minema peaks.

Reisile? Kontserdile? Teatrisse?

Vaadanud küsijale sama pikalt otsa, nagu teda vaadati, palus ta pakkumisest lähemalt rääkida, noh, et kas mehel on ehk ka juba mingi konkreetne koht välja vaadatud. Küll siis pilt selge, millest jutt. „Oleneb, kas sa sooviksid olla pigem mandril või sõidame kusagile saarele.“ Endiselt ei mingit selgust.

Mis asi on mandril ja saarel? Tahab ta praeguse suure soojaga telkima minna? Või randa?

56

„Saaremaa oleks küll tore mõte, pole sel suvel sinna jõudnudki,“ läks Viktoria jutuga kaasa, mõeldes, et kord suve jooksul peab seal ikka ära käima. Aga tegema mida?

Priit avas oma arvutis mingi saidi, või õigemini tundus, et see oli juba lahti ning keris seal nüüd üles-alla, midagi otsides. „Kuidas Grand Rose sobiks?“ Grand Rose, Grand Rose… tuttav nimi… Kas see mitte spaa ei ole? Jaa, muidugi! Õige, pidime ju koos spaasse minema! Naine ohkas kergendatult. Milline ülihea mõte – lubada endale pärast käesolevat hullu nädalat Saaremaal välja teenitud puhkus! Perfect!2 „Reede sobiks muidu küll, aga õhtul hiljem. Pean korra Eestist ära käima.“ „Aga muidugi, tuled, millal tuled, peaasi, et viimase praami peale jõuame. Saame siis hommikul juba seal ärgata,“ muheles Priit mõnusalt. „Jääb rohkem aega ka saare peal ringi tiirutada. Teen kohe broneeringu ära!“ Ajal, mil mees süvenenult broneeringut tegi, jõudis Viktoria vaevalt rõõmustada, milline tore algus ehtis tema niigi toredat päeva, kui käekotist oli kuulda selle kinnituseks veel omakorda mobiili piiksumist. Kas tõesti? Kas tõesti Martin lõpuks kirjutas? Ja mis tal üldse nii kaua aega võttis? Nüüd hakkas kiire. Naise tunnetes olid segunenud noormehe suhtes juba mõnda aega ootusärevus koos mõningase pahameelega, mis kannatamatult kahtlasele loole selgitust ootasid.

Karanud toolilt püsti, tegi ta Priidule kiire musi, tänas eesootava nädalavahetuse eest ning lehvis minema.

2

Ideaalne!

57

„Oot, kas me täna koos lõunale ka läheme?“ jõudis mees talle veel järele hüüda, kui uks naise selja taga sulgus. Peaaegu. Lükanud viimasel hetkel jala selle vahele, tuli kärmelt aus vastus: „Oi ei, praegu ei tea küll lubada, tohutult kiire nädal on. Luban, et teen selle nädalavahetusel tasa!“ Pilgutas veel sinna juurde kavalalt silma ja läinud ta oligi. Kust võib Viktoria teada, kus ja kellega lõuna ajal on. Võib-olla mängiks välja koos sööma minna, võib-olla hullab hoopis kellegagi linade vahel. Jõudnud tagasi kabinetti, istus ta diivanile, otsides põksuva südamega käekotist telefoni.

Ei, ka seekord polnud see Martin. Vaid teade laekunud palga kohta.

Pagan küll, krigistas pingul närvidega naine hambaid. Millal see õudus juba kord lõpeb? Kus sa oled, Martin? Millega tegeled? Oled numbrit vahetanud või on telefon väljas, et pole mu teadet kätte saanud? Miks sa ei vasta?

Nagu eile, ei suutnud ka täna haarata mõtted tööst suurt midagi.

Rutakalt vastas ta paarile kiireloomulisele mailile, sättides end peale seda juba kontorist välja minema. Kuhu, ei teadnud ta isegi.

Aga nelja seina vahel ei suutnud ta ka olla, kuidagi ängistavalt mõjusid need kinnised ruumid viimasel ajal.

Justkui iseenesest kandsid kaunid sihvakad jalad naise taas vanalinna poole. Peatunud korraks Viru tänava lillemüüjate ees, tegid need siis aga äkitsi kannapöörde ning marssisid trepist üles Musumäele. Seal on hea rahulik roheluses juttu vesta, eemal häirivatest möödakäijatest. Ta valis Martini numbri.

58

Telefon ei olnud väljas. Vaatamata pikalt kestnud kutsungile, aga kõnele ei vastatud. Viktorias hakkas võtma võimust juba väikene mure − ehk on mehega midagi juhtunud.

Astunud trepist alla tagasi munakividele, viis tee edasi samasse söögikohta, kuhu eelmiselgi päeval. Terrassil leidus vabu laudu rohkelt, aga kõik olid broneeritud, vististi oodati turistigruppe.

Ega’s midagi, Raekoja platsil kohti küll, mille vahel valida. Seadnud end ühes neist mugavalt istuma, saabus ettekandja menüüga. Valinud täna salati asemel päevasupi, kuna igasugune isu millegi järele otseselt puudus, aga niisama tühja laua taga ka ei sobinud istuda, võttis ta välja mobiili, asudes uurima Martini kohta. Mida see mees õige endast mõtleb?

Nii, Martin, Martin… Kus sa oled?

Alustuseks guugeldas ta bändi nime. Igasugu suvetuure viskas ette, aga esinemisi lähiajal ei pakkunud. Just eelmisel nädalavahetusel olid poisid mänginud pealinna lähedal Aruküla lauluväljakul, aga tulevasel ei paistnud midagi. Kulmu kortsutades avas Viktoria piletite müügikeskuse, ehk selgub sealt midagi. Olemas! Järgmine etteaste ülehomme Prangli saare rahvamajas.

Prangli saarel?! Kus see veel asub? Ja kuidas sinna saada? Mingi paadiga? Paadid ju loksuvad… Aga ei, kui esinemine toimub, ju siis ei ole temaga midagi halba juhtunud, see on peamine. Mees lihtsalt jonnib.

Tühistanud sisekujundajaga neljapäevase pealelõunase kohtumise, ostis Viktoria endale igaks juhuks kohe nii kontserdi kui ülesõidu piletid. Broneeris majutuse ka ühes korralikult punkte saanud puhkemajas. Et oleks kindel.

59

Nonii, ignoreerija, pane end valmis. Meil on saarel aega terve öö, küll ma su kätte saan, kui suur see Prangli ikka on. You can run, but you can not hide!3 Mingeid teisi variante, nagu näiteks, et noormehel võib saarel oma tüdruksõber kaasas olla, tal pähe ei tulnud. Sellistele mõtetele praegu kohta polnud. Oli vaid plaan. Üks suur kindel plaan. „Olge lahke, teie supp!“ lausus keegi Viktoriale lähenedes kahtlaselt tuttava häälega. Kõnetatu tõstis pilgu telefoniekraanilt. Ning vakatas. „Misasja? Mida sina siin teed?“ „Paaluun,“ venitas ise kelneriks hakanu mesimagusalt ning asetas supikausi sööja ette, manades ette näo, nagu poleks kuulnudki, mida temalt küsiti, „kas ma võin liituda?“ „Kindlasti mitte! Mis sa jälitad mind või… või õpid uut ametit?“ jätkas lõunataja parastavalt küsimustele küsimustega vastu pommitamist, väljendades nii oma ilmset üleolekut mehe suhtes, kes vaid juhuse tahtel temaga samal ajal samas kohas juhtus olema. „Ei-ei, kullake, meil ju kontor siinsamas üle väljaku, ma söön siin päris tihti. Kuna sa, kallike, mu kõnedele ei vasta ja ma sind siin nägin, siis mõtlesin, et…“ Mis kullake? Mis kallike!?

Lubamata mehel oma jutuga lõpuni laliseda, katkestati teda nüüd üsna järsult. „Ma ei taha sind näha ega sinuga rääkida ja sa tead väga hästi, miks. Jäta mind palun rahule või ma tõusen praegu püsti ja teen selle supiga sama mis tookord su roosidega!“

3

Sa võid küll joosta, aga mitte minu eest peita!

60

Oluliselt ta küll häält ei tõstnud, aga väljendatu toonist piisas, et aimata – torm ei olnud kaugel. „Miks kohe nii kuri? Luba mul, Viktoria…“ sõnad läksid õnnetul mehel suus sassi, „et sa pole nõus mind isegi ära kuulama?“ „Ma loen kolmeni. Üks… kaks…“ jäi naine endale kindlaks.

Nagunii polnud tal suuremat isu, supp keerlemas kõhus või rippumas koos nuudlitega mehe juustes, temal poleks sellest vahet olnud.

Ei, Hans ei soovinud olla taaskord peaosaline show’s, millest ta kevadel Farmis oli sunnitud osa saama. Kuulekalt lahkus ta laudade juurest, veidi küüru vajunud selg paistmas veel pikalt kitsaste tänavate vahelt. Hea, et arve sai enne ära makstud.

Milleks seda veel vaja oli? Miks toob elu meile ringiga tagasi mehi, kellega oleme kindlalt lõpparve teinud ega taha enam kunagi näha?

Ei teagi, johtus see suurest suvepalavusest või sellest, et kõik tööd olidki tehtud, aga, jõudnud tagasi kontorisse, valitses seal täielik vaikus. Ella nokitses midagi arvuti taga, tundus, et poisid olid kõik tänaseks juba lõpetanud. Et Sebastian puhkas ning Robert viibis olude sunnil kodusel režiimil, oli rahvast nagunii poole vähem, aga ikkagi. „Kus Allan ja Mark on? Tulevad nad täna veel tagasi?“ „Ei tule, Allan läks kliendi juurde ja Markist ei tea, kus läks, aga ütles, et tagasi enam ei tule.“ „Kuule, aga suuna kõned ära ja mine ka ilma nautima, mis sa siin ikka üksi istud, kui kedagi pole. Ma ise samuti varsti minema.“ Sellist pakkumist ei pidanud kaks korda ütlema. Särasilmil pakkis sekretär asjad, sulges arvuti ning suunas kõned mobiilile.

61

Robert… Robert…, tuli nüüd Viktoriale üks target’itest4 meelde, kuidas sul läheb?

Valinud noormehe numbri, sättis ta end mugavamalt istuma, valmistudes saama osa olulistest uudistest. „Jaa, Robert kuuleb,“ kostus telefonis üllatavalt reibas hääl.

“No tsau, Viktoria siin, kuidas läheb?“ „Tsau-tsau! Ei saa kurta, pikutan ja vaatan filme,“ oldi teisel pool toru positiivsed, „ebanormaalne muidugi selliste ilusate ilmadega kodus voodis olla, aga mis sa teed.“ „Mis siis pildid näitasid, oli mingit murdu ka või mõra?“ „Õnneks mitte, põrutus vaid. Pea tuikab aeg-ajalt, aga tugevad valuvaigistid anti kaasa, nendega on täitsa okei.“ Väga hea, väga hea, siis ta järelikult kipsis ei ole. „Tööasju ka midagi teed, või said Markile kõik edasi delegeerida?“ „Jagasime Allani ja Markiga asjad ära, praegu puhkuste aeg, suht rahulik igal pool. Mailidel hoian silma peal, mõned vastan ise, osa saadan poistele edasi. Kuidas teil kontoris?“ „Meil samuti rahulik, saatsin just Ella ära koju, lähen ise ka varsti minema, vaatan, kas randa või mis teen.“ Või läheks kohe Roberti juurde? Ei tea, kas ta on kodus üksi või koos tüdrukuga? Samas oleks hea, kui ta veel päevakese taastub. Peale seda läheb kiireks, neljapäeval ju saarele minek ja reedel juba kliinikusse… Seega ainus variant olekski homme. Mida ma sinna lähen? Tööasju arutama?

Aga milliseid, mida telefoni teel ei kannata rääkida? Käes! „Tuleks sind homme vaatama, võtan Tiu-Viu kausta kaasa, käiks need läbi. Kui sul muidugi lubatakse,“ püüdis Viktoria teha nii

4

Sihtmärk 62

naerust häält, kui suutis, olles ise valvsam veel kui valvekoer.

Praegusest vastusest olenes kõik. Liiga palju oli kaalul. „Tule-tule, ma nagunii kodus,“ naeris Robert vastu, „kus mul minna. Saan filme vaadata, saan ka tööasju arutada.“ Aga Kristel? Kus või mis tema teeb? „Mis kella paiku sobiks? Ja oled sa üldse üksi, ega me oma tööjuttudega kedagi sega?“ „Ükskõik, millal tuled. Kristel toob mulle lõuna ajal süüa, võid tulla enne seda või pärast, mul vahet pole,“ tuli vastus tüdruksõbra kohta ise kätte.

Mida vähem see neiuke seal ees siiberdab, seda parem. Las toob lõunasöögi ja kui tagasi tööle läheb, on minu kord pildile ilmuda. „Tuleksin siis pärast, ühe-kahe paiku, sobib?“ „Jep, näeme siis!“ Nii, korras. Ühel neljast linnuke taga, kaks ootamas, üks mängib kätte­ saamatut. Mida see pagana Martin õige ette kujutab? Mis ajast peavad naised mehi taga ajama?

Ta helistas noormehele uuesti. Vaevalt sai telefon paar korda kutsuda, kui andis kinnist tooni. Huvitav. Ta proovis uuesti. Sama.

Aku ei saanud tühi olla, sel juhul oleks telefon teisel korral kohe kinnist andnud. Ta üritas veel. Ei midagi, mõned korrad kutsus ja kõik. Vaikselt hakkas tunduma, et mees, kes oleks pidanud olema kõigist kõige kergem saak, osutus nüüd vastupidiselt raskemaks.

Tõesti? Ikka seesama Martin?

Hästi, sa võid ju mu kõned kinni panna, aga ülehomme sul pääsu pole.

Hakanud just laual lebavaid pabereid hunnikusse lükkama ja arvutit sulgema, kostus tasase kõll!-i saatel teade saabunud mailist.

63

Vaadata kohe või lükata homseks? Väljas on ilus ilm… Vaadata, aga suunata edasi?

Kiirelt lasi naine tumedama, teiste seast eristuva saabunud kirja päisest pilguga üle.

Saatja: Georg Puusepp. Teema: Tööle kandideerimine.

Aa! See ju see poiss, kes Marki asemele pidi tulema!

Huviga avas Viktoria mailiga kaasasoleva faili. Vanus 29, elab Viimsis oma majas. Pildil kena, tumeda peaga, viisaka olemisega.

Viimased neli aastat töötanud Melliste reklaamibüroos, töötas praegugi. Enne seda õppinud USA-s kaks aastat turundust. Mitte kusagilt polnud kinni hakata, mis viitaks müügijuhiks kandideerimisel mittesobivusele.

Ta valis noormehe numbri. See andis koputavat tooni.

Kas kõik maailma mehed on otsustanud mind korraga boikoteerida? tundis naine end vaikselt ärrituvat. Selge siis, vaatame teinepäev!

Möödus ehk minut, kui helistati tagasi. „Jaa, Viktoria kuuleb!“ „Tere, Viktoria! Georg siin, helistasite,“ oleks teispool toru justkui laulva kõnemaneeriga iirlane rääkinud. „Kas ma võin arvata, et see on seotud minu CV-ga, mille teile natuke aega tagasi saatsin?“ „Jaa, just,“ meeldis naisele noormehe otsekohene suhtumine, „sain selle kätte, vaatasin üle ja sooviks vestlusele kutsuda. Käesoleval nädalal küll aega pole, aga pakuks kokkusaamiseks kohe järgmise nädala esmaspäeva. Kuidas see aeg teile sobiks?“ „Jaa, see sobib väga hästi!“ tundus mõlema huvi olevat asja vastu võrdselt suur. „Teeksin hommikul kiired asjatoimetused ära ja tuleks peale lõunat, kas kell kaks oleks okei?“ 64

Viktoria avas kalendri. Peale hommikuse koosoleku ei olnud sel päeval midagi kirjas. „Sobib suurepäraselt, näeme siis!“ „Aitäh! Head aega!“ „Kohtumiseni!“ Mõlemad kellad, nii seinal kui ka mobiilis, näitasid juba viisteist minutit üle seitsme, aga Henry polnud ikka veel tulnud. Järelikult polnud asi ajanäitaja õigsuses, vaid ikkagi selles, et noormees hilines. Või jättis hoopis tulemata? Helistada Viktoria ei tihanud, kes teab, mis situatsioon teisel on, tee veel asi hullemaks.

Rahutuna potsatas ta oma kerges suvises minikleidikeses diivanile, lülitades teleri sisse. Enamus telekanaleid arvasid, et on aeg hoida inimkonda kursis maailmas toimuvaga. Ei, see ei huvitanud praegu Viktoriat. Kannatamatult klõpsis ta ettejuhtuvaid kanaleid edasi ja tagasi, olles rahulolematu kõigega, mis ümberringi toimus.

Henry, kus sa oled? Leppisime me ikka tänaseks kokku? Leppisime ju, on teisipäev, trennipäev…

Lülitanud televiisori välja, tõusis ta püsti ning sammus toa nurka muusikakeskuse ette. Libistas sealt sõrmedega üle CD-de, valides teiste seast välja enda ja Henry plaadi, lauljaks mahehäälne Norah Jones. Nagu nende esimeselgi korral, ja nüüd siis viimasel.

Las tema arutleb, miks tulemata jättis. Ei, Henry ei saa jätta tulemata, täna mitte.

Oi, kuidas ta oleks tahtnud minna kööki ja segada endale ühe kokteili, aga ei, olukord ei lubanud. Valinud plaadil loo nr 13, ilus number ilusa pealkirjaga – „I´ve got to see you again“5, oleks kui

5

Ma pean sind uuesti nägema 65

klaveriklahvide vajutuse alt kõlav heli naisele kõrva sosistanud: „Rahu, küll kõik laabub, anna vaid aega…“ Ta pidi veel kindlasti korra Henryt nägema, ei, mis nägema, temaga olema! Priidu juures nad ju ikka näevad, aga mitte nii. Siin ei ole enam mingit aega anda.

Kus noormees on?

Keeranud keskusel hääle valjemaks, kaikus üle korteri Norah’ mahe, samas võimas hääl. Nii sügavalt, nii sensuaalselt kõlasid tema suust read, haakudes üks-ühele selsamal hetkel Viktoriat valdavate tunnetega. „I can´t help myself, I´ve got to see you again…“6 Just. Ta pidi veel korra Henryt nägema. Silmast silma. Nahk naha vastu. Huuled suudlemas tema huuli.

Lood lõppesid ja algasid, aeg liikus koos nendega, aga Henryt ei olnud ikka kusagil. Murelikult läks naine akna alla ning avas selle, et tuppa hoovava värske õhu käes rahuneda. Stress ei ole lapsele hea.

Ja mida, õigemini keda, ta nägi?! Oodatud mees seisis sealsamas maja ees, mobiil kõrva ääres ja seletas midagi, ise seejuures valjuhäälselt žestikuleerides. Kes teab juba kui pikalt. Imestunult põrnitses naine prioriteedid segi ajanud meest ning loonud temaga silmsideme, ta käeviipega enda poole kutsus. Henry tuligi, kõnet katkestamata. „Saa palun juba ükskord aru, me ei lähe seda maja vaatama, ei täna ega homme, ükskõik kui super hinnaga see on. Kus meil nüüd ühtäkki sellise ostuga kiiret?“ Võis aimata, tegu ei olnud tööasjadega. Teisel pool seletati midagi pikalt, mille peale mees reageeris ägeda pearaputusega. „Korterit veel, kui sa nii väga tahad, aga kindlasti mitte maja.“

6

Ma ei saa sinna midagi parata, ma pean sind uuesti nägema 66

Vaikus. „Tead, räägime sellest pärast kodus, ma pean praegu minema. Ära neile igal juhul mingeid lubadusi rohkem anna, eks!“ Sellega jäädi vist nõusse. „Teeme nii, hiljem näeme. Tsau!“ Ohates astus noormees trepist üles korteri poole, kus teda kannatamatult oodati. „Mis juhtus?“ „Ah, naised,“ heitis Henry portfelli esiku nurka. „Maria sõbranna vanemad läksid lahku ja nüüd selle ema müüb kiirkorras oma maja,“ ta sikutas kingad jalast ja läks, võttis köögist vett, ju oli kurk suurest vaidlemisest kuivaks tõmbunud. „Ja siis muidugi Maria arvas, et kuna see on väike armas maja, siis meile just täpselt paras!“ Ta vaatas naisele otsa pilguga, nagu oleks kõik maailma õrnema soo esindajad ühe vitsaga löödud, Viktoria sinna kaasa arvatud.

Millest oli sel täiesti ükskõik. Tal endalgi muresid küllaga, miks peaks vaevama end võõraste probleemidega. Arvaku Henry mida tahab, peaasi, et kohale jõudis. „Ega sul midagi kangemat kraami ei juhtu olema? Nii kuluks üks klõmakas ära…“ Ikka oli, ka kehvematel päevadel. Seda enam, et selline asjade kulg sobis ka naise plaanidega suurepäraselt – aitab ju alkohol alati lõõgastuda, tõugates nii tagant kõikvõimalikule amoraalsusele.

Avanud baarikapi ukse ja otsides sealt külalisele midagi valamiseks, käis Viktoria peast läbi, kuidas selline harjumus oli olnud tema senises elus igapäevaselt nii enesestmõistetav. Küsis ju Fredki eile

67

samamoodi toidu kõrvale veini. Enne-raseduse-aegses elus ei möödunud praktiliselt päevagi, mil selle kapiukse hingi poleks kulutatud.

Oleme me alkohoolikud? Mina hetkel enam mitte, aga mehed küll… Kas kõik mehed on sellised? Või ainult need, kes minuga koos?

Täitnud kolmandiku klaasist rummiga, mis sai valitud täna meelega keskmisest suuremate mõõtudega, täitis ta selle ääreni purustatud jääga. Liikus siis elutuppa Henry juurde ning andis kuuma suudluse saatel üle. Mõjus. Mõlemad, nii suudlus kui jook.

Oli selge – samapalju kui oli käesolev kohtumine vajalik ühele, oli see ka teisele. Küll erinevatel põhjustel, aga sellegipoolest.

Kulus vaid hetk, kui vägijook noormehel pea sumisema pani ja ta sohvale prantsatades lipsu eest heitis. Endisest ängist sai minevik. „Oi, kui kaunis sa oled!“ märgati nüüd Viktoriat lühikeses õhukeses kleidikeses, tõmmates teda selle alläärest enda poole. „Vabandust, ma ei pannud enne tähele.“ Vabandus vastu võetud. Aga midagi oli siiski veel vabandamata. „Sa jäid hiljaks.“ „Oh ära räägi, hea et üldse tulla sain, Maria ei tahtnud mind kodunt väljagi lasta, käis nagu uni peale, et läheksime kohe seda maja vaatama. Et võin täna vabalt trenni vahele jätta,“ mees muigas seda lausudes omaette, „aga sa ju ootasid ja eks ma ise ka. Ikkagi viimane kord…“ Endine Henry oli tagasi. Vesteldes jälle naisega ausalt ning avatult nagu suhte algusaegadel, liikusid tema käed samal ajal kleidikese all mööda siidiseid sääri ülespoole. Kiirustamata, nautides oma tegevust mitte vähem kui tema ees seisja. Silitades algul reie väliskülgi, siis keskele kokku liikudes ning sealt suuna üles kolmnurgakese poole võttes.

68

„Ma ootan.“ Küll noormees juba teadis, mida. Hetkeni, mil ta oma hilinemise pärast ei vabanda, ei sulata jääkuninganna südant miski. Ta ei osanud lihtsalt arvata, et see praegu nii tähtis on. Aga oli. Kivist Viktoria ei lubanud oma ihul nautida ühtegi puudutust enne, kui see asi klaaritud sai. Põhimõtted olid põhimõtted. Oleks mees selle peale püsti tõusnud ja lahkuma asunud, oleks naine proovide saamise nimel seda põhimõtet küll täna veidi kallutanud. Mõistes aga, et selles mängus oli juhtpositsioon tervenisti tema käes, ja mees kohe päris kindlasti kusagile enne ei lähe, kui on saanud seda, milleks sinna tulnud oli, polnudki ta nõus asjale läbi sõrmede vaatama. „Tunnistan, olen süüdi. Nii selles, et hiljaks jäin, kui ka kõiges muus, milles mind veel süüdistada tahad,“ võttis noormees meeleldi omaks kõik maailmas leiduvad seitse surmapattu, tüürides samas julgelt keskmise sõrmega naise pilu poole, liigutades seal nii, et viimane muud ei saanud, kui vaid mõnust oigas ning alateadlikult jalad rohkem harki ajas, „paludes nüüd selle eest alandlikult karistust…“ Hästi, vabandus käes, võis sellega teema ammendatuks lugeda.

Iharus oli nagunii juba mõistust viimas.

Nõtkelt nihkus nüüd naine kauaoodatud hetke saabudes noormehe näo ette ning tõmbas kleidiääre üles, liibudes märja tutiga sinna vastu. Aina jõulisemalt mudis mees kannikaid, mille järele lahusoldud ajal vägagi igatsenud oli, samal ajal meelalt eestpoolt noolides. Liiga palju kordi oli ta unistanud sellest naisest, kujutanud tema keha enda käte vahel väänlemas, kui Mariaga vahekorras oli. Jaa, kunagine kirg polnud kusagile kadunud. Seda võis selgelt tunda. Teineteisest eemal oldud aeg polnud kireleeki jahutanud.

69

Mida kinnitas ka tõsiasi, et Henry oli vaatamata kindlale suhtele Mariaga täna ikkagi siia tulnud. Keemia, mis neid kahte esimesest kohtumisest peale ühendas, oli sealsamas. Olgugi mis, ei saanud tänase kohtumise eesmärk olla vaid spermaproov. Jaa, testid olid küll esmatähtsad, aga seksuaalne tõmme, noormehega rahulduse saamine ei olnud mitte vähem olulisem. Praegu, siin ja nüüd kuulus tema keha üksnes sellele noorele isasele, allus tema otsatule tahtele saada üheks, teha seda läbi kõrvetava armulõõma, unustades kõik ümbritsev, minnes kaasa üksnes sõgeda vajadusega füüsilise rahulduse järele.

Kui nauditav oli mehe iga puudutus, mis taaskohtumise märgiks − nautides veel nii kaua kui võimalik viimast ühist koosolemist − naise ihu põletas. Kehalt oleks kui nahk maha kooritud ja soolveega üle valatud. Nii valusmagus oli see, nii hõõguvkuum, nii üdini hea.

Tõmmanud Viktoria endale sülle, vabastas nüüd Henry ta üleliigsest kleidist, mis juba ammugi vabalt tegutsemist segas. Hoolimata aknast tuppa õhkuvast suvesoojusest ning kuumavatest kehadest, läbisid naist korduvalt külmavärinad. Eks need erutusest tulid, polnud ta ju nii pikka aega noormehega koos olnud. Istunud talle kaksi­ ratsi sülle, avas naine suudlemise ajal ka tema pluusil nööbid, selle siis üle õlgade maha lükkas, paljastades tema mehise torso.

Aah, see keha! See treenitud musklis keha! Laskudes suudlustega huultelt kaelale, siis edasi allapoole, limpsides kordamööda mehe rinnanibusid, sulges ta silmad ja tunnetas hetke. Parfüüm oli jällegi ainuisikuliselt omane vaid ja ainult Henryle, olles nii meeldivalt värske, maskuliinne. Kui palju andis see nüanss juurde kehast välja voogavatele tunnetele…

70

„Oo, Viktoria, kui hea sa oled,“ ei suutnud Henry end enam vaos hoida, „jätka, palun jätka… Jaa, nii. Sa ei tea, kuidas ma sind igatsenud olen, sellest puudust tundsin.“ Ei, naine tõesti ei teadnud, kas ja kui palju noormees temast puudust tundis, kuna oli nende loole mõistuse selgematel hetkedel lõpu teinud. Oleks Henry vaba olnud, ehk siis oleks olnud mõtet suhe uuesti üles soojendada, aga tal oli ju Maria. Kes oli juhtumisi Priidu tütar. Mehe, kes oli juhtumisi Viktoria austaja. Ja et viimane ning Fred kahekesi naise rahuldamise töö, tõsi küll, teineteise teadmata, tublisti tehtud said, ei hakanud Viktoria Henry peale parem mõtlemagi. Vähem draamat kõigile.

Aeglaselt liikus ta nüüd mööda mehe ülakeha suunaga alla, sinna, kus karvkate tihenes ja algas üks erogeensematest tsoonidest. Lükanud püksid poolde masti ning haaranud kõvenenud riistast käega kinni, surus ta huuled hellalt ümber väikemehe. Aidates sõrmedega ühtlasele tempole kaasa, alustas ta tasapisi üles-alla liikumist. Ei tea, kas noor pruut oli selles valdkonnas nõrk või tulenes see täna mehe suurenenud vajadusest suuseksi järele, aga tema oiged kostusid nüüd nii valjult üle toa, et korteri omanik pidas igaks juhuks targemaks akna sulgeda. Mängivad veel lapsed maja ees, tunnevad huvi, mis see onu siin kisab ja kutsuvad suured inimesed appi.

Kaua ei lasknud Henry naisel üksi toimetada. Juba varsti keeras ta Viktoria enda alla, heitis seljast viimseni kõik riided ning asus vastu sama tegema. Aga mitte ainult. Surunud samal ajal riista naisele tagasi suhu, algatades midagi 69-taolist. Ainult selle vahega, et õrnem pool oli diivanil selili, jalad nii laiali kui akrobaatikaga igapäevaselt mitte tegeleja suudab ning mees risti tema kohal.

71

Assa raks, kui hea! Aga siiski. Naisterahvas peab ju ometi ka vaginaalset massaaži saama. Kuigi jaa, Fred oli alles sama päeva hommikul sealt lahkunud, seda talle võimaldades. Aga sellest oli juba pea terve päev möödas.

Võttes õrnalt mehe lõuast kinni, tõmmates sellest ta üles enda näo kohale, surus naine tugevalt huuled tema suule. Suutmata püsida paigal, haaras ta jalgadega Henry ümbert kinni, andes nii üheselt mõista, et on aeg. Aeg siseneda selle võlukepikesega, mille emake loodus on aegade algusest vastassoo õndsaks tegemiseks meestele meisterdanud, tema märga vulvasse.

Kuigi oli juba ette teada, et selline asjade käik kogu loole kiire lõpu võib tuua, ei suutnud mees naise soovile vastu panna. Kivikõva riist leidis ilma käepoolse suunamiseta tee Viktoria sisse veel enne, kui see korralikult sobiva asendigi sisse jõudis võtta. Tugevad rütmilised tõuked täitsid keha suurima mõeldava õnnetundega.

Henry lükkas ja tõmbas, vähendades vahepeal tempot aeglasemaks, takistades end nii liigkiirelt lõppu jõudmast ning olles end taas kogunud, siis endise hooga jätkas. Kui imeline oli see ühtekuuluvuse tunne, mis keeldus taolistel hetkedel tunnistamast erinevaid klasse, sobimatut vanust või eeldatavat suhtevabadust kellestki kolmandast, kellel nautlejate teost mingitki aimu polnud. Tähtis oli vaid nauding. Sel hetkel. Jaa, muidugi, kaalutletavatel asjaoludel kippusid ikka mõtted nii enne kui ka pärast akti soovitud proovide järele, aga kaugeltki mitte kogu seksimise ajal. „Kas sa... tahad nii… lõpetada?“ jõudis vaevalt Viktoria tema kohal rassivalt noormehelt küsida, kui oli selge, et ei.

Küsimusele vastamata haaras udupeentest higipiiskadest pärlendav Henry naise käest ja tõmbas ta enda kõrvale püsti, teda seejärel 72

õlgadest kinni hoides magamistuppa juhatades. Ei, mitte voodisse.

Surunud sõnatult naise enda ette öökapile upakile, võttis teda nüüd tagant. Aga jällegi – mitte kauaks. Liiga keeruline oli end tagasi hoida, liiga hea oli selle patuselt ebamaise olendiga. Pikendamaks mängu ilu ja naudingu kestust, tõmbas mees riista välja ning lükkas naise voodisse kõhuli. Polnud vahet, kus olid täna viimase käed – kas rusikas voodipesu kortsutamas või jalge vahel mõnutunnet suurendamas, jalad pidid olema sirgelt harki. Ligipääsu pärast. Ahnelt lakkus mees naise kõige varjatumat kohta tagant ette ja siis jälle tahapoole, vedades keelega sügavalt mööda neid ühendavat vahet, pakkudes niimoodi meelehead mitte vähem iseendale, kui tema ees lamajale.

Aga hea oli küll, kuratlikult hea. Tagumise ukse suhtes oli Henry meestest ainuke, kes seal kartmatult tegutseda julges. Teised käisid sellest kuidagi möödaminnes üle. Ei tea, kas nad ei söandanud sellele koputada, lähtudes enda eetilistel põhjustel ettetulevatest piiridest, või kartsid, et see omakorda naisele võib vastumeelt olla, igal juhul neist jäi see puutumata. Aga mitte tänase külalise poolt.

Olles urruaugu ümber keelega mõnda aega vajalikke ettevalmistusi teinud, ei lasknud tulemus end kaua oodata. Naise tagumik kerkis aina ülespoole, vääneldes üha suurema amplituudiga mehe silme all, võrgutades teda sisenema enda lubamatusse sügavusse. Mnjaa, need olid noodid, mida Henry mõistis vägagi hästi lugeda. Ja mängida. Libistanud tihkesse avausse ettevaatlikult algul ühe, siis kaks näppu, liigutas ta neid seal järjest hoogsamalt, kerides nii naise valmiduse jõuda lõpuni, tipu lähedale.

Töödeldes tagumist poolt, ei tohtinud aga unustada ka rõõmunupukest. Ringitades teise käe sõrmega samal ajal seal, oli näha ülima naiselikkuse kehastuse reaalsusest eemaldumist.

73

Aga siiski ei olnud Viktoria naine, kellega võis teha mida tahes või kelle arvamusega ei oleks pidanud arvestama. Kuigi selline rahulduse saamise viis oli äärmiselt nauditav, võis ta endale iga kell ise sama teha. Ta vajas meest! Meest selle sõna otseses mõttes.

Meest, kelle suurimaks trumbiks siin elus oli tema riist!

Upitanud oma alakeha veelgi kõrgemale, tõmbas naine õrnalt Henryt peenisest enda poole, selle otsa endale sisse suunates. Keha janunes meeletult mehe järele. Rütmil, mis reeglina alguses ikka aeglasem on ja siis järk-järgult hoogsamaks muutus, polnud aega oodata. Kehad tahtsid kõike ja kohe! Eriti Viktoria oma. Õigesse auku mehe riista ja teise tema näppe. Ja siis vastupidi. Eestpoolt ja tagant. Keerutades end noormehe käte vahel küll risti, küll põiki, lõpuks tedagi voodisse tõmmates ja ennastunustavalt toimuvast viimast võtma ahvatledes. Isegi viimasest viimast, kuna oli tegu ju nende viimase säärase taasühinemisega.

Olles hetkest rohkem kui joobunud, mudis Henry nii palju, kui tempo lubas, veel naise rindu, kuni enam ei suutnud. Seda kõike oli liiga palju. Maailma atraktiivseim naine tema ees oma absoluutses ingellikus alastuses, tema puudutused, mõistuse viiv siidine nahk katmas ülipeene Haapsalu pitsina imekaunist pihta…

Ja ta tuli. Tuli koos metsikute hobuste ja raevukate härgadega.

Tuli nii, et silmist lõi tuld välja. Ebainimlik kirg oli haaranud enda võimusesse kaks süütut inimhinge, viies nad koos ülima naudinguni, purustades kõik ajaloos tekkinud ning tulevikus tekkida võivad müüdid inimeste lahterdamisest nende sugukondliku staatuse või seotuse, eriti aga vanuse järgi. Kontrollimatut iha kellegi järele ei saa seletada mõistusega, saati veel teha olematuks või ignoreerida. Nagu ka akti ennast, olukorrale leevendust toovat ainuvõimalikku lahendust.

74

Pilk Henry silmades muutus ähmaseks, valjud oiged väljendasid nende omanikule maksimaalset allumatust. Oli võimatu teha kindlaks, kelle karjed olid võimsamad, üle keha väriseva naise või hingetuna tõmbleva mehe. Aga võimsad need olid. Suure tõenäosusega ei oldud seal majas mitte kunagi nii valjuhäälselt seksitud.

Väga suure tõenäosusega.

Saatnud neile kahele omase pika kallistusega Henry tagasi oma pruudi juurde, lukustas Viktoria ukse ning astus, iseteadlik muie näol, tagasi suurde tuppa. Tehtud! Pühkinud tupest jalale voolanud sperma äärmise hoolsusega riidest taskurätikule, asetas ta selle magamistuppa kapi otsa Fredi proovi kõrvale. Seemnevedelikuga kaasnev lõhn ei olnud õnneks häirivalt tugev. Kui on ära kuivanud, saab selle sarnaselt eilsega kilekoti sisse panna, mitte enne.

Lugenud möödunud päeva enam kui kordaläinuks, sättis väsinud tulevane ema end pesema ja magama. Kõhus kasvav beebi vajab terveks arenguks puhkust ja üks sellise puhkuse vorme on kindlasti korralik uni. Eriti veel peale korralikku keppi.

Mida arvab Maria, kui tema kallim väidetavalt trennist tulles hoopis alkoholilõhnadega saabub, pole tema probleem. Henry ei ole eilne, küll ta midagi välja mõtleb. Näiteks, et maja ostmise plaan tema õhtused plaanid kõik segi lõi ning ta sõbraga selle peale pubisse läks.

On ju ilmselge, et nad ei saa veel endale maja lubada, pealegi teha nii suurt ostu ülepeakaela lihtsalt sellepärast, et seda olude sunnil hea hinnaga pakutakse. Mis neil Priidu juureski viga on. Suur maja, terve teine korrus nende päralt. Muidugi võib olukord muutuda, kui laps on Priidu oma ning Viktoria selle tõttu Nõmmele kolib, aga praegu on sellele veel vara mõelda. Milleks rutata sündmustest ette?

75