Cougar - Lisaosa "Hingerahu"

Cougar Hingerahu HELENE MOSS

© Helene Moss 2020 www.cougartrilogy.com

Toimetaja Anu Rooseniit Küljendaja Heiko Unt Kaanefoto 123rf ISBN 9789949018406

Naine, kes pole kunagi armastanud, pole kunagi elanud.

John Gay

Veebis on vĂľimalik tasuta lugeda kolme esimest peatĂźkki:

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

1.

Pühapäev, 15. juuni 2036 Lasknud kiirelt pilgu üle peretütre saabumiseks valmis sätitud toa, noppis Viktoria laudlinale pudenenud väikesed purpurlillad sireli­ õied pihu sisse, naeratas enda ette, supsas kingad jalga ning lip­ pas õue. Joonas, kes teda koos Tommiga juba tükk aega aiaväraval oodanud oli, vangutas kella vaadates pead, ent ei hakanud toredat päeva oma pahandamisega varjutama. Et rongi saabumiseni oli veel kümme minutit aega ja autoga kohalejõudmiseks sellest vaid pool kulus, oli olukord siiski kontrolli all. „Näe, seal!“ tiris Viktoria Londonist suviseks koolivaheajaks kodu­ maale lennanud tütart märgates Joonast rongi esimese vaguni suu­ nas, nii et vaene Tommi, kes kaelarihma pidi viimasega seotud oli, seetõttu paaril korral rihmalõksu sattunud inimesed peaaegu pikali pidi tõmbama. Hundikoera mõõtu loom oli küll juba kõrges eas, olles igapäevaselt pigem rahulik kui rahmeldaja, ent tänase päeva ärevus ei olnud jätnud ka teda puutumata. Juba hommikust peale oli ta käi­ nud toa ja õue vahet nii tihedalt, et Viktoria muud ei saanud teha kui tema mullaseid käpajälgi ühtelugu põrandalt kokku pühkida.

7

Rääkimata esikusse akna alla nurmenukkudega pandud portselan­ vaasist, mille Tommi oma lehviva sabaga juba päeva algul nii osavalt põrandale kildudeks lükkas, et seetõttu mõneks ajaks lausa tuppa sisenemise keelu sai. „Emme! Issi!“ hüüdis Lisbeth end tagasi hoidmata üle jaama­ platvormi Vaikse kalda tänavalt tulnuile, kiirustades otsejoones nende poole. „Ja Tommi, mu karvapallike!“ kükitas ta kohale jõudes esimeseks koera kõrvale, kel oli ilmselgeid raskusi haugatuste alla­ surumisega, värisedes suurest elevusest üle kogu kere. „Mu kallis Tommi, sa ei kujuta ette, kuidas ma su järele igatsesin!“ Liisu surus põse tugevalt vastu sõbrakese koonu. „Nii väga igatsesin, emme ja issiga saime telefonis rääkida, aga sinul ju pole telefoni.“ Tõusis siis püsti, sättis seeliku­saba sirgeks, võttis selja tagant välja kimbu piibe­ lehti ning langes Viktoriale kaela. „Emme, mu kallis emmeke! Palju õnne sünni­päevaks!“ Laskmata sünnipäevalisest lahti, haaras siis teise käega Joonasest, tardudes koos üleva hetkega: „Appi, kui hea on tagasi kodus olla! Te olete nii kallid…“ „Kuule,“ segas tütrest mitte vähem elevil, aga kahe jalaga alati maa peal olev Joonas vaikselt vahele, „küll me jõuame kodus edasi kallis­ tada, hakkaks nüüd liikuma. Meil kook veel ahjusoe ja liha ootab mari­ naadis, millal grilli peale saab.“ Keeranud end vaksalihoone poole ja teinud juba auto suunas esimese sammugi, pööras aga siis kohe ümber, jäädes tütrele küsivalt otsa vaatama. „Kas sul kohvrit polnudki?“ „On ikka,“ vastati muiates. „Ja mitte ainult…“ Neiu pööras näo sinna, kust enne rongi pealt maha oli tulnud.

Oligi. Ja mitte ainult kohver.

Kuigi inimsumm oli kõik juba, kes rongile läinud, kes rongi­ jaamast linna poole laiali valgunud ja ooteplatvorm seetõttu inim­ 8

tühi, märkasid alles nüüd Viktoria ja Joonas, et Liisu täna mitte üksi ei olnud tulnud.

Nähes, et tema kohalolekut on märgatud, astus siiani rahuli­ kult mõnikümmend meetrit eemal seisnud külaline perekond Kal­ lase poole, soovimata varem kuidagi nende õnneküllasesse taas­ kohtumisse sekkuda. Tüdruk võttis tal käest kinni, tõmbas koos endaga vanemate poole ning lükkas siis ülemeelikult nende ette. „Tema on Edward.“ Muheda olemisega isa pistis pikemalt mõtlemata külalisele käe pihku. „Joonas. Väga meeldiv tutvuda.“ „Issi,“ naeris sellepeale Liisu kõlava häälega üle rongijaama nii, et see heledalt vastu kajas, „Edward ei oska ju eesti keelt.“ Täpsusta­ des siis kohe juurde: „Kas sa ei mäleta, kust maalt ma tulin?“ „Aa, no vot, seep see on, kui ette ei hoiatata…“ naeris Joonas koos teistega enda üle. „Nice to meet you, sir Edward. Welcome to Haapsalu!“1 „Thank you.“2 Nüüd vaatas tütar veidi uurivalt ema poole. „Noh, emme, kas sina ei tervitagi mu boyfriend’i?“ Viktoria seisis Joonase kõrval kui perrooni külge kinni naeluta­ tud, suutmata öelda külalise tervituseks sõnagi, näost kaame kui talvine värskelt maha sadanud lumi. Mõistes siis oma ebaviisakust, juukseid kohendas ja vabandades poetas: „I am sorry, yes, of course, Viktoria…“3 Meeldiv kohtuda, sir Edward. Teretulemast Haapsallu! (Ingl k, siin ja edas­ pidi, kui ei ole öeldud teisiti) 2 Tänan.

3 Vabandust, jah, muidugi, Viktoria...

1

9

Noor inglise härra ulatas siiralt naeratades käe: „Edward.“ Viktoria sirutas käe vastu, olles oma kombetu käitumise pärast ise rohkem häiritud, kui tema pahaaimamatud kõrvalseisjad. Või õigemini – häiritud sellest, mida ta nägi. See tähendab, keda.

Kas tõesti said olla kaks inimest nii äravahetamiseni sarnased?

Või oli tiksunud aeg just nüüdsama paarkümmend aastat tagasi? „Issand, kui ilus siin kõik on!“ sai Lisbeth vaevalt asjad tuppa viia, kui aias õitsvate suvelillede vahel ühe peenra juurest teise juurde keksis. „Look at that, Ed! I don’t know the name of this flower in English, but it’s my favourite!“4 Ta viipas noormehele, kutsudes teda võrratust ilust osa saama. „Neil Inglismaal on hoopis teised lilled. Ma pole tema aias ühtegi pojengi näinud,“ rääkis ta läbisegi kahes keeles kord enda kõrval seisva Edwardi, kord vanematega, kes pidulikku õhtusööki ette valmistasid. „Come here, you have to smell it!“ sikutas tüdruk peagi ühe raskuse all kaardu vajunud imeliselt lõhnava tumeroosa pojengiõie üles noor­ mehe poole, et sel mugavam nuusutada oleks. „What do you think?“5 „Yeah, you’re right, it smells really good.“6 Lisbethi ohjeldamatu positiivsus nakatas kõiki. Isa küll rohkem kui ema või inglise kuninglikust suguvõsast pärit peente komme­ tega Edwardit, aga siiski. Seal Vaikse kalda tänava majas poldud kuuldud nii palju nalja ja naeru jõuludest saati, kui tütar viimati kodus käis.

Vaata seda, Ed! Ma ei tea küll selle lille nime inglise keeles, aga see on mu lemmik!

5 Tule siia, sa pead seda nuusutama! […] Mis sa arvad?

6 Jah, sul on õigus, see lõhnab imehästi.

4

10

Saabus aeg lauda istuda. Isa hüüdmise peale tulid Lisbeth ja Edward toauksest välja kahtlaselt kavalate nägudega, astudes juba laua taga istet võtnud Viktoria ette. „Ega me niisama kohe lennult otse rongile ei tulnud,“ alustas Liisu juttu selgitava sissejuhatusega, miks nad Haapsallu alles päeva teisel poolel jõudsid, kuigi lennuk juba ennelõunal maandus, „meil oli vaja korraks enne ühes poes käia.“ Ta vaatas suuril naerusilmil Edwardi poole: „And I have to say, it was more his idea than mine,“7 pil­ gutades samal ajal oma kavalerile silma. „Ühesõnaga, emme, palju õnne sünni­päevaks ja sellega kaasneb üks ülesanne ka… sa pead nimelt ära arvama, miks me sulle sellise kingituse tegime!“ Viktoria oli keeletu, võttes noortelt vastu üsnagi raske imeliku kujuga kingipaki, mille puhul polnud esmavaatlusel vähimatki võimalust aimata, mida see endas peita võiks. „Oi, aitäh! Aga… Miks te ometi, midagi poleks vaja olnud, meil ju kõik olemas,“ vaatas ta oma sõnadele tuge otsides Joonase poole, saades sealt vastuseks sama riukaliku muige, nagu oli noorte suudel. „Mis sa siin naerad, oled ka nendega mestis?“ Mees ei vastanud, tuli ja võttis hoopis paki enda kätte, nähes, et teine selle avamisega kimpus oli. „Las ma aitan.“ Saanud lahtipakitud kingituse enda valdusse tagasi, arutles sünni­päevalaps endamisi, millega ta nii ilmatuma uhke matkatelgi oli ära teeninud. Üks telk neil juba oli, tõsi, küll ammusest ajast, võibolla isegi koidest puretud, aga ikkagi – nad ei olnud ju nii sagedased matkajad. Kui mõnikord sõideti ka kaugemale loodusesse, siis ööbiti

7

Ja ma pean ütlema, et see oli rohkem tema kui minu idee.

11

kusagil turismitalus või majututi lähimas linna­hotellis, aga telki? Ja sellega kaasnes veel ülesanne ära arvata, miks ta sellise kingituse ülepeakaela sai?

Jumala eest, ei tea… „Ja nüüd minu kink.“ Kuigi kõigil neljal olid kõhud rohkem kui tühjad, pidi veel söö­ giga natuke ootama. „Mis sinu kink? Sa juba kinkisid mulle hommikul ju spaa­paketi,“ ei olnud Viktoria imestusel otsa ega äärt, võttes oma abikaasalt vastu sama päeva jooksul juba teise kingituse. Avanud selle kolme valvsa silmapaari pilgu all, sai ta nüüd aru küll, miks mees ennist laste pakki lahti pakkides nii kavalust täis oli olnud. „Ah nii, magamiskotid… Kohe kaks tükki… Ja koos madratsiga.“ Joonase ja noorte kinkide sarnasus pani muigama. „Ja nüüd ma pean ära arvama, miks te mulle need kinkisite?“ Liisu oli emme teadmata salaja sepitsetud plaanidest niivõrd õhevil, et tal oli raske ühe koha peal paigal istuda. „Jaa!“ kargas ta püsti, võttis asjad enda kätte ning harutas need lõpuni lahti, jäädes seepeale nende vastsele omanikule küsivalt otsa vaatama. „Nooh, kas mõtlesid välja?“ „Et miks te need mulle kinkisite?“ „Just.“ Viktoriat ajas see komejant juba naerma. „Äkki sellepärast, et te tahate Edwardiga majja sisse kolida ja meie peame nüüd hakkama issiga õues elama?“ Lisbeth tõlkis ema vastuse oma peigmehele, mille peale see naerma puhkes.

12

„Jaah, peaaegu,“ lõkerdas tütar koos noore inglasega, „aga tegelt mitte. Aga, oot…“ Ta pöördus poole lause pealt oma kaaslase poole: „Ed, what do you think if we’d sleep this night out here in garden, in tent?“8 Edward oli pehmelt öeldes kimbatuses. Jaa, kinkida oma pruudi emale sünnipäevaks telk oli tõesti tema mõte, et nad saaksid minna paariks päevaks Saaremaale mändide alla kõik koos puh­ kama, nagu Lisbeth oli talle rääkinud, et Eestis tehakse, aga kohe nii äkki ja nemad kahekesi? Lossieluga harjunud noormehel võttis niigi aega harjumine mõttega, et ta oma suvest tubli lõviosa puit­ majakeses mööda saadab ja nüüd pidi asja uuesti ümber mängima veel väiksema elamise vastu? Ta sügas kukalt. „Yeaaah… Why not,“9 lausus ta päris usutavalt, tahtmata kui­ dagi „ei“ vastusega oma väljavalitut kurvastada, jättes ühtlasi tema vanematele mulje, et nende tulevane väimees argpüks on. Tegu oli siiski vaid ühe öö, mitte terve suvega. Kui telki, siis telki, pealegi tõotas tulla ilus selge öö, väljas oli veel mõnusalt soe ja vihma pol­ nud kohe kindlasti karta. Liiatigi olid nad elumaja kõrval, kuhu sai iga hetk üle kolida, juhul kui selleks peaks vajadus tekkima.

Viisaka mehe leplik otsus sai premeeritud magusa musiga.

Liha grillil oli valmis saanud. Samuti salat, dipikaste ning Vik­ toria enda kohvikus küpsetatud must rukkileib, mille üle ta igal võimalusel uhkust tundis, sest see oli riigi presidendi üks lemmik­ toodetest, millel regulaarselt pealinnast Haapsalus järel käidi.

Pannud uhkele söömingule punkti vaniljekastmesse uputatud rabarberikoogiga, võisid võõrustajad endaga rahule jääda – nende tütre kuldaväärt kavalerile maitses kõik, mis lauale kanti.

8 9

Ed, mis sa arvad, kui me magaksime selle öö siin väljas, telgis?

Jaaah… Miks mitte.

13

Saanud meeleoluka õhtusöögi käigus teada, et komplektina ideaalselt kokku sobiv kingitus peaks leidma kinkijate plaani koha­ selt kasutust juba nädala pärast koos sama seltskonnaga, kaasa­ arvatud üllatuslik pereliige Inglismaalt, ei tundunud Viktoriale see mõte kaugeltki meelt mööda olevat. Miks, ei osanud ta ise ka arvata, aga midagi selles jaanipäeval Saaremaale minekus ei meel­ dinud talle kohe mitte üks raas.

Lehvitanud Joonasega väraval noortele ja nendega koos vantsivale Tommile järele, saates neid silmadega mööda Väikese viigi äärt pidi Haapsalu peale jalutama, hakkas Viktoria lauda koristama. Saanud sellega ühele poole, istus ta trepile, jäädes silmitsema telgivaiadega mässavat meest. Ennelõunal niidetud muru, mille Joonas oli jätnud maja äärde päikese kätte kuivama, lõhnas iga öösse liikuva tunniga üha tugevamalt, mõjudes kiire ja toimeka päeva lõpul trepil puhkaja meeltele rahustavalt. Väliselt.

Oh, kuidas ei olnud kerge teeselda näilist ükskõiksust minevi­ kust esile kerkinud mälestuste suhtes, kui need seest nii keerama ajasid, et toitki alla ei tahtnud minna. Kahel korral oli seda juhtunud, kui Viktoria viimasel hetkel sõnasabast kinni sai, enne kui tulevast väimeest hoopis teise nimega kutsuma oleks hakanud. Ja mõlemal korral tekkis sellest nii suur ärevus, et ta pidi majja asja tegema, otsi­ maks magamistoas kapinurgast välja karbi rahustavate tablettidega, mida Joonase silme eest igakuiselt, kui mees rohud apteegist välja ostis ja regulaarseks manustamiseks tõi, peitu pani. Peitu tingituna asjaolust, et neid ei võetudki.

Kuigi kell näitas juba seitsmendat õhtutundi, oli väljas juuni­ kuu kohta hämmastavalt soe. Kolmel viimasel päeval Lääne-Eestit 14

õnnistanud soojalaine liikus küll tasapisi üle Eesti Venemaa poole, aga õnneks ei paistnud selle lõppu veel kusagilt. Naine istus kivi­ trepile, mis suurema päikesekuumuse endast juba välja oli hinga­ nud, toetas pea vastu uksepiita ning sulges silmad.

Silme ees viirastus paari aastakümne tagune elu. Kui ammu polnud ta sellele mõelnud. Kõik need aastad peale Tallinnaga lõpparve tegemist oli keskendunud Viktoria vaid siin toimu­ vale, külastades pealinna vaid äärmisel vajadusel. Oli too­ nud kuus aastat tagasi haige ema Hellegi sealt ära enda juurde Haapsallu, kus vana­ i nimene oma viimased elukuud veetis. Ja siis peale tema surma linnakorteri maha müüs ning selle eest siiasamasse mereäärsesse kuurortlinna üsna oma kodumaja lähedale ühe kasutuna seisva maja ostis, selle korda lasi teha ning seal noobli kohviku avas. Pannes sellele nimegi tänava järgi, kus see asus – Mihkli. Seotuna teisalt kunagi memmetaadi Lõuna-Eestis asunud Mihkli taluga.

Müügist ega turundusest ei teadnud kunagine edukas firmajuht enam ammu midagi. Ega tahtnudki teada. Loobudes oma agentuu­ rist Georgi kasuks, oli tal marketingi alal selles elus töö tehtud. Ta teadis, et andis enda kasumliku ettevõtte headesse kätesse, mõeldes iga eemal oldud päevaga aina vähem sellele, kuidas neil ilma temata minna võiks. Kuni ühel päeval ei mõelnud enam üldse. Isegi paar suve tagasi, kohtudes juhuslikult jahisadamas kunagise sekretäri Ellaga, kes abikaasa ja eelkooliealiste kaksikutega Haapsalus puh­ kamas oli, vahetati vaid mõned laused isikliku elu teemal ja see oli ka kõik. Kuidas läks firmal Georgi käe all, või kas Georg oligi enam reklaamibüroo juht, ei tulnud tookord Viktoriale pähe küsidagi, veel vähem sellest mõelda. Kuni tänaseni.

15

„On sinuga kõik korras?“ sõitis minevikupilte silme eest läbi laskva naise tegevusse ootamatult sisse Joonas, kes oli vahepeal laste jaoks matkatelgi püsti pannud, sinna õhuga isetäituvad mad­ ratsid sisse vedanud, need siis liigse niiskuse kartuses taas välja tõmmanud ja senikauaks veel tuppa viinud, kui noored linnast tagasi jõuavad. Tuli, istus oma armsama juurde, võttis talt ümbert kinni ja tegi nagu ikka otsmikule musi. Viktoria avas silmad. „Jaa, muidugi. Ainult väsinud olen kuidagi,“ vastas ta ausalt, jättes siiski mainimata unisuse põhjuse. „Tahad, lähme viskame pikali?“ pani mees ette koos tuppa piku­ tama minna, suurendades käigu pealt erinevate variantide võima­ lusi. „Või teen kaminasse tule ja keerame end diivanile kerra?“ Natuke ajas Joonast imestama küll, kuidas tütre koju saabumine muidu alati tegusale Viktoriale täna sedaviisi mõjunud oli, et ta erinevalt temast ja Tommist elevuse asemel hoopis väsimust tun­ dis, aga teemaks ta seda ei võtnud. Eks tubade koristamine ja Liisu kojutulekuks sättimine kurnas kindlasti naise ära. Kui väsinud, siis tuli minna veidikeseks puhkama, seda enam, et nad praegu sega­ matult kahekesi said olla. Eks pärast, kui lapsed tagasi, saab õhtuse teelaua ääres edasi muljetada.

Läitnud kaminasse tule, täna õhtul hubasuse, mitte kui külma tõttu, keeras Joonas end õhukese teki sisse, tehes enda kõrval naisele just nii­ palju ruumi, et nad mõlemad koos mugavasti diivanile ära mahtusid. „Tule, musi, siia,“ kohendas ta isevalmistatud pesa selliseks, et see vastaks kõigile tema kalli naisukese ootustele. „Tahad sa juua?

Ma teen teed või midagi?“ „Ei, aitäh,“ vajus Viktoria suletud silmil mehe kaissu, jättes teki­ kese alt välja vaid oma näo, lastes sellel kaminast kumaval valgusel 16

vabalt mängelda. Kui jumalikult hea oli niimoodi olla. Ainus reaalne heli, mis keset õndsat vaikust lisaks põlevate puude praksumisele kostus, oli vanaisalt päranduseks jäänud seinakella tiksumine, mille sekundiseier liikus väsimatult kindlas rütmis ümber oma telje, liites nii aega ja ruumi, milles abielupaar Kallasel oli õnn viibida. „Mis me homme teha võiks, oled sa mõelnud?“ alustas Joonas arutlust teemal, mis veel lahtine oli. „Kui ilm on ilus, sõidaks kusa­ gile randa? Näiteks Topule kalale või Pärnusse ujuma.“ Vaikus. Mees ootas mõne minuti. Mõistes siis, et vastust ei tule, nihutas padja mugavamalt oma armsama pea alla, vastates endale sosinal tema eest: „Küsime noorte käest, kus nad minna tahavad ja mida teha, eks. Mis me siin ikka ilma nendeta arutame. Peaasi, et kõik koos saame olla.“ Ehkki naine kuulis vägagi selgelt nii küsimust kui ka sellele järgnenud vastust, ei leidnud ta endas jõudu kaasa rääkida. Oli ju ilmselge, et nad Lisbethi ja Edwardiga läbi peavad arutama, mida järgnevatel päevadel ette võtta. Kuniks oli Joonas töölt kodus puh­ kusel ja seda jätkus veel tervelt kaheks nädalaks, tuli kahtlemata midagi koos teha… aga jah… kui Viktoria seda aega kuni tänaseni väga ootas, siis enam ta viimasest mõttest kohe kindlasti sama suu­ res vaimustuses ei olnud kui tema mees.

Kui lapsed kella kümne paiku linnast tagasi koju jõudsid, magas sünni­ päevalaps tagatoas juba mitmendat tundi sügavat und. Joonas aitas noortel toasoojad madratsid telki viia, sasis Tommi tugevat turja, kes täna õue kahe elamu vahele valvesse jäi, läks tagasi tuppa ning puges meeldivas ootuses uue päeva ees oma kallima kõrvale. Ilmaennustus lubas järgmiseks päevaks taas kuuma päikesepaistelist suveilma.

17

Esmaspäev, 16. juuni 2036 „Tere hommikust!“ sai Viktoria vaevalt pea magamistoa ukse vahelt välja pista, kui teda tervitasid köögi laua taga kolm naerusuud. Ärganu pilgutas silmi, et fookust paremini paika saada. „Hommik! Teie kõik juba üleval? Vabandust, et ma teid õhtul ära ei jõudnud oodata.“ Ta sättis hommikumantli hõlmasid, kuna täna oli majas külalisi. „Olin nii väsinud, et jäin enne magama, kui tulite.“ Hakkas siis edasi tualetti minema, kui end kannapealt ümber pööras: „Issand, te magasite ju täna öösel telgis, kuidas oli?

Ega te ära ei külmunud? How was it to sleep outside?“10 Edward kehitas naeratuse saatel õlgu: „I liked it. Beth said in the morning, that she felt a bit cold at some point, but here we are, all alive!

It was an interesting experience for sure.“11 Ükskõik, kui heatujuliselt luksuslikes tingimustes elama harju­ nud noormees ka ennast väljendada ei püüdnud, oli kõigile ometi aru saada, et ta eelistaks edaspidi kümnel juhul kümnest väikesele telgile suuremat katusealust.

Viktoria käis pesus, pani end riidesse ning ühines teistega söögi­ lauas, kus arutati just parajasti alanud päeva tegevuskava. Tõstnud endale potist mõned lusikatäied putru, segas ta selle Joonase poolt hommikul turult toodud esimestest Eesti maasikatest valmistatud toormoosiga üheks punasekirjuks massiks ning sättis end Liisu kõrvale. Köök oli täis magusat sirelilõhna. Eelmisel päeval hekist Kuidas oli õues magada?

Mulle meeldis. Beth ütles hommikul, et tal oli vahepeal külm olnud, aga siin me oleme, elu ja tervise juures! Huvitav kogemus oli see kindlasti.

10 11

18

lõigatud lillad sirelioksad olid vajunud vaasis veidi longu, õitsedes oma selle suve viimast õitsemist. Naine tõstis silmad laudlinale kukkunud õitelt vestluskaaslastega samale kõrgusele. „Ega me ööseks ei hakkaks vast jääma,“ arutles Joonas, „siis saab homme vastavalt ilmale uusi plaane teha. Või mis sina arvad?“ Vaikus. „Emme!“ Viktoria neelas suus ringi käiva pudru alla nagu sõnakuulelik laps, kellele on õpetatud, et täis suuga ei räägita. Liikudes alates eilsest majas ringi nagu iseenda vari, tõde pelgavad mõtted ristirästi peas muidu tervet vaimu vaevamas, oli saabunud viimane aeg süüvida enda ümber toimuvasse. „Ah? Mis?“ „Me mõtlesime,“ jätkas Joonas rahulikult, tasakaalustades nii oma loomu poolest tarmukat tütart, „et läheks, sõidaks täna Pär­ nusse. Näitame Edwardile meie suvepealinna ja võtame midagi head-paremat kaasa ning teeme rannas pikniku ja tuleks õhtul koju tagasi. Ujuda vaevalt et saab, aga niisama rannas oleks ju ka tore olla.“ Oli ilmne, et siin laua taga oli enne perenaise tulekut juba otsus tehtud.

Tegelikult on nii isegi lihtsam, et Pärnu plaanid juba tehtud on, mõtiskles Viktoria endamisi, proovides end rahustada arusaamatu ärevuse ees, mille tingis tahtmatult välismaise noormehe lähedal­ olek. Saame mõnusalt Lisbethiga terve päeva koos veeta. Tuleb vaid nii korraldada, et mehed ajavad omi asju ja meie saame omaette olla.

Mõeldud, tehtud.

19

Muidugi on neid paiku Eestis rohkem, kus suvisel ajal ilusa ilmaga vähemalt korra aastas kindlasti ära peab käima, aga lisaks Haapsalule on Saaremaa ja Pärnu vaieldamatult kaks kohta, mille külastamata jätmisel sooritab inimene pehmelt öeldes väikestviisi kuriteo. Iseenda vastu. Sest, kes armastab ennast, see armastab merd, ja kes armastab merd, see leiab end justkui iseenesest nen­ des parimateks suvituskohtadeks tituleeritud randades. Nii arvas Viktoria.

Järjekorrad võisid olla täna pikad, aga küll Joonas juba teadis, et kui äpiga ette tellida, saab Steffanist linna parimad pitsad kätte selleks aega ülemäära kulutamata. Lasknud tütre koju käima tuleku puhul pitsadele igat sorti gurmeelisandeid peale panna, liikus selts­ kond ranna poole, igaühel midagi näpus.

Valinud rahvusvaheliseks suhtluskeeleks, et kõik asjaosalised jutust ühtmoodi aru saaksid, inglise keele, lobiseti omavahel maast ja ilmast, kahe erineva rahvuse kommetest ja tõekspidamistest.

Edward meeldis Liisu vanematele esimesest hetkest peale. See tähendab, tüdruku isale selgelt, samas kui Viktoriast ei olnud või­ malik lõpuni aru saada. Kord itsitas ta noormehega kaasa nagu teismeline, siis muutus jälle mõistmatult eemalehoidvaks. Joonase pärimise peale, kas temaga on kõik hästi, kaebas naine väikest pea­ valu, aga midagi oli seal veel, selles oli Joonas üpriski veendunud.

Peavalu pärast ei muutu ju ometi meeleolu nagu tuulelipp, ühest äärmusest teise. Mis see aga olla võis? „Come on, Ed, don’t be afraid!“12 julgustas Liisu kavaleri eestlasliku hullusega kaasa minema ajal, mil merevesi temperatuuri poolest Tule nüüd, Ed, ära karda!

12

20

kaugeltki muu maailma jaoks veel ujumiskõlblik ei olnud. Blondid kiharad uljalt õhus lehvimas, tormas neiu liivaluidete vahelt mere poole, jätmata poisile võimalust talle mitte järele joosta. Tüdruk kiikas paaril korral hoogu maha võtmata üle õla, kas talle ikka järg­ neti. Järgneti muidugi! Saanud sellest enesekindlust juurde, silkas Liisu aina ülemeelikumalt kaugemale vette, täpselt nii nagu lapse­ põlves koos isaga, kuna ema alati rannale asju valvama jäi.

Täna oli isa asemel Lisbethi elus uus mees – Edward. Alustades sellest, et nad sobisid kokku juba nime poolest, moodustades otse­ kui vanaaegse kuningliku Inglise paari, oli Edward ka mees, kes tüdrukust siiralt hoolis. Seda oli Liisu mõistnud kohe nende esime­ sel kohtumisel, mil ta kooli avaaktuselt lahkudes kampsuni toolile oli unustanud ja noormees sellega talle parki järele jooksis. Naera­ tus, mille saatel kampsik üle anti, ei jätnud kahtlust küsimusest, kas armastus esimesest silmapilgust on olemas. Nagu ka võimalus, et kokku saavad kaks süütut noort, mõlemad sooviga vabaneda sellest privilegeeritud olekust vaid ja ainult ühe kindla partneriga – sellega, kellega eluks ajaks kokku jäädakse.

No ja nüüd jooksis seesama Edward, kes Lisbethi südame esi­ mesel kohtumisel džentelmenliku käitumisega endale oli võitnud, jällegi tema kannul – täna siis ilma kampsunita –, nii et tüdruku hingeldama võttis.

Kuni ta lõpuks pikalt madalas vees sumbates hingetuna seisma jäi ning ümber keeras. Ja ole lahke!

Polnudki tema kallist teistpoolt selja taga! Kaugel sellest. Kaugel, kaugel. Edward, va kavalpea, oli peatunud sadakonna meetri kau­ gusel veepiiril, kust peale Liisu veel vaid mõned üksikud külma­ kartmatud olid tihanud kasta vette rohkem kui suure varba.

21

Seisis seal, käed puusas, ja naeris hingeldava pruudi üle. Tüdruk tõmbas hinge, kissitas silmi ja näitas siis kaldale jäänule keelt, naerdes omakorda tema üle. Teadmata asjaolust, et aadlisugu­ võsast pärit päevitamata nahaga armastatu täna esimest korda elus mõõtmatu merega nii lähedalt kokku puutus. Ammugi veel sellest, et ta mingi hinna eest ei olnud nõus tormama pea ees vette kohas, mis pruudi uljusest hoolimata kahtlane tundus. Oli asju, millega noormees läks hetkekski kõhklemata kaasa, ja oli asju, millega ei riskinud mingi hinna eest. Sukelduda tundmatus kohas külma merevette kuulus neist kohe päris kindlasti viimasesse kategooriasse. „She is crazy, I know,“ kostus äkitsi Edwardi selja tagant tuttav lõbus hääl. Vaevalt jõudis inglane end ümber pöörata, kui temast möödus tempokal sammul suspede väel Joonas, kananahk ker­ gelt ihul. „That’s what happens when you live next to sea,“13 jõudis ta veel naerdes hüüda, kui sarnaselt tütrega kaldasse randuvaid lai­ neid sprinterina lõikama hakkas, jättes väimees-poisi rannajoonele maha lõdisema.

Viktoria viskas tühjad pitsakarbid prügikasti ja pakkis allesjäänud söögikraami tagasi korvi, valmistades nii ette pikutamiseks vaja­ liku ruumi. Saanud sellega ühele poole, heitis end päevituslinale pikali. Kooris siis hetke pärast üleriided seljast, pani päikeseprillid ette ja hakkas päevitama. Külm ei olnud, liigkuum ka mitte. Täna tajus keha temperatuure üldse huvitavalt omamoodi. Päike paistis, aga ei kütnud, tuuleke puhus, aga ei jahutanud. Suht võimatu oli aru saada, oli siis suvi kätte jõudnud või mitte. Kalendri järgi oli Ta on hull, ma tean… /.../ Nii juhtub, kui elada mere ääres.

13

22

ametliku suveni veel aega pea nädal, aga abikaasa ja tütar, keda Viktoria kutsus julguse pärast külmas vees ujuda hellitavalt hüljes­ teks, sulistasid juba merevees, nii et naine arvas paremaks sellega oma pead mitte vaevata. Suunas hoopis pilgu merele. Täpsemini punkti, kus seisis Edward.

Kui kaunis ja mehine ta oli. Tumedad juuksed lõigatud karva­ pealt selliselt, nagu Viktoriale meeldis. Pikkus umbes 185 senti­ meetrit, laiad treenitud õlad ja sile kõht. Ja kui ta veel naeratas…

Liiga selgelt tõi see meelde, mis oli kunagi olnud. Liiga valusalt.

Seda valu oligi naine eilsest saati endas vaigistanud, nüüd sai ta sellest aru. Sai aru, et mitte tütar ei olnud tulnud koos peigmehega Inglismaalt koju käima, vaid hoopis teda viidi ajas tagasi, et ta saaks kogeda uuesti tundeid, mida pidi endale saatuse tahtel kunagi üle­ kohtuselt keelama.

Kaua ta oma mõõtval pilgul ja lubamatutel mõtetel noormehe peal puhata ei saanud lasta, kuna teine hetk hiljem pikkade sam­ mudega juba mere poolt tagasi luidete vahele marssis. Küllap oli tal jalgupidi vees seismisest külm hakanud. Või otsis samuti Viktorialt lähedust. Tõenäoliselt nii oligi. „Are you cold?“14 Väimees noogutas, otsides seljakotist välja pikad püksid, mis enne tülikate liivaterade eest sinna ära sai pandud. „Come sit with me!“15 patsutas naine ühe käega linale, tõmmates teisega samal ajal enda ümber külma kaitseks kaasavõetud pleedi.

Mitte, et jahe oleks olnud. Päike siras kõrgel sinitaevas ning tuulel düünide vahele asja polnud.

14

On sul jahe?

Tule, istu minu juurde!

15

23

Edward tegi, nagu öeldud. Viktoria otsis käekotist konjaki­ plasku, mille salaja kaasa oli võtnud, avas sellel korgi, kummutas endale kurku ühe korraliku klõmaka ning andis siis pudeli poisile, ärgitades teda sama tegema. Ka sellele ei vaieldud vastu. Näinud, kui veatult tema plaan toimib, asetas nüüd naine fliisi soojendu­ seks ümber mehe külmast väriseva keha. Jättes poole sobivalt enda ihu katma, teeseldes külmakartust, mida päriselt polnud. Ta sulges silmad ja toetas pea mehe õlale.

Nii hea oli jälle koos olla…

Kui võimatu, samas ka ebavajalik, oli võidelda vastu soovile kogeda kas või korrakski taas tunnet, mida olid tundnud nad üks­ teise vastu siis, kui noormehe sõbrad veel nende ellu ei sekkunud.

Viktoria sirutas käe fliisi all ümber mehe keskkoha. Edward võpa­ tas. Naine ei lasknud ennast sellest häirida. Kannatanud eile õhtust saati lausa füüsilist piina, ihaledes taas tunda sama põletavat puu­ dutust nagu eelmisel päeval rongijaamas tervituskätlemisel, asus ta mehe selga silitama.

Noormees kangestus. See asi ei olnud õige. Kuigi talle tundus pruudi ema muretsemine tema külmetamise pärast ilmse liialdu­ sena, ei julgenud ta aga ennast liigutada. Võib-olla olid sellised kombed Eestis tavapärased. Poiss jäi ootama, mis edasi saab. Või pigem lootma, et Beth isaga võimalikult ruttu merest tagasi tuleks ja sellele jamale lõpu teeks. Vesi oli ju lõikavalt külm, kaua nad seal ikka ujuvad.

Ei midagi. Viktoria surus ennast tihedamalt Edwardi vastu, riiva­ tes nii mitte üksnes tema heledat nahka, vaid ka tundeid. Tundeid, mis olid ausamatest ausamad noore neiu vastu, kellega kavatseti koos minna vastu helgele tulevikule nii heas kui halvas, nii tervena 24

kui haiguses. Mida tähendas aga praegu toimuv? Oli see normaalne või pidi noormees midagi ette võtma, leidmaks väljapääsu olu­ korrast, kuhu oli täiesti arusaamatult sattunud? Seda küsis ta endalt.

Tal ei olnud ju enam külm, seest soojendas jook ja välispidiselt teksad ning fliistekk. Või jäi ta paarist konjakilonksust kohe nii purju, et ei teinud vahet südamest tuleval hoolitsemisel ja läheduskatsel?

Ta suunas otsivalt silmad merele.

Where are you, Beth? What takes you so long?16 Naine, kes oli küll ämma staatuses, ent käitumisega selles suhtes põhjendatult küsitavust tekitas, hõljus aga juba tajutavalt teises dimensioonis. Enne sööki sissevõetud rahusti mõju oli saavutanud maksimumtoime, reageerides ühes alkoholiga just nii, mille pärast ei peeta heaks mõtteks neid kahte koos tarbida.

Viktoria istus rannaliival, noormees Inglismaalt tema kõrval. Suvi oli sillerdava merevee, kõrvetava päikese ja ranna kohal tiirutavate kajakatega haripunktis. Ka naine soovis haripunkti jõuda. Ta lähenes otsustuskindlalt mehele, kes lasi end päevituslinale selili, jalas vaid bokserid, jättes just mitte üleliia palju ruumi kujutlusele tema mehelikkuse gabariitidest. Õnneks oli täna plaažil vähe rahvast. „Millest sa mõtled?“ Noormees keeras pea küsija poole, takseerides teda hindava pilguga pealaest alla välja, peatudes silmadega pikemalt kohtades, mida katsid imepeened bikiinid. Viktoria oli enda keha üle uhke. Kumerused kaardusid just seal, kus vaja, ning sellise nurga all, nagu vaja. Vaatamata sellele, et tema päevakava ei sisaldanud just tihti sportlikke tegevusi, oli teda õnnistatud heade geenidega, kinkides talle pringi naha ja tselluliidivaba säärejooksu.

Kus sa oled, Beth? Miks sul nii kaua aega läheb?

16

25

Ka rinnad olid omal kohal kikkis ega meenutanud suusahüppetorni nagu naisterahvastel, kes ei ole enam esimeses nooruses. „Kui aus olla, siis sinust. Kui vähe on sinusuguseid naisi, kes on nii ilusad ja targad. Ja kui palju rumalaid, kes panustavad vaid välisele ilule, aga kupli all,“ mees koputas endale vastu pead, „kondab ringi vaid tuul.“ Viktoria oli komplimendist meelitatud. „Arvad?“ „Loomulikult.“ Mees ajas end küünarnukkidele, vaadates sügavale naise rohekas­ pruunidesse silmadesse. Sügavamale veel, kui oli meri silmapiiri taga.

Peale põgusat vaikimist ta jätkas. „Unistasin kunagi lapsena, et kui suureks saan, võtan endale kindla­ peale kena blondi naise. Lasteaias oli mul isegi sellepärast üks tüdruk, kellega teistest rohkem mängisin, sest ta oli blond. Siis mingi aeg koolis vaatasin, et blondid on kõik, noh… kuidas nüüd öelda,“ mees valis sõnu, „liiga lihtsad. Lihtsad, lihtsameelsed. Kenad, aga mitte kõige taibukamad.“ Ta vangutas enda ette pead, suu talle omaselt kõrvuni. „Ja siis valisingi oma esimese pruudi tumedate juustega, et teised ei arvaks, et ta rumal on.“ Nüüd hakkas ta juba kõva häälega naerma. „Kujutad sa ette? Valida naist juuksevärvi järgi? Aga jah, olin siis umbes kolmteist-neliteist, mitte rohkem, nii et see asi õige polnud nagunii. Ega kestnud kauem ka kui vaid mõned nädalad, sest me olime ikka liiga erinevad. Ja täna, kellega ma koos olen?“ Viktoria kuulas teda vaikides. Eks olnud temanigi jõudnud siit-sealt läbi aegade blondiininaljad, ennast häirida ta aga neist ei lasknud. Tema oli päriselt blond, mitte värvitud kohuke, nagu need, kes suurest kadedusest algupäraste heledapäiste vastu naljalugusid välja mõtlesid, ise hiljem end samamoodi nende sarnasteks toonides.

26

„Mina oleksin täitsa nõus ennast sinu pärast ära värvima. Tumedaks, punapeaks, ütle ainult…“ Ta nihutas ennast mehele nii lähedale, et nende hingeõhud ühtisid, püüdes varjata muiet, mida olukord tingis. „Aga kui sa meeldid mulle just sellisena, nagu oled?“ „Siis ei ole vist midagi teha. Tuleb jääda iseendaks.“ Mees haaras Viktoria kukla tagant õrnalt kinni, teda enda kohale tõmmates. Kui enne oli nende vahemaa olematu, siis nüüdseks polnud enam sedagi. Kõik, mis sai, ühildus. Mitte ainult huuled või silmavaade.

Vaid kõik.

Keeranud naise ühe ropsuga enda alla, polnud enam mahti vaadata sügavale silma sisse või rääkida asjadest, mis hetkel toimuvasse ei puutunud. Kirg, mis oli selgelt kahepoolne, ja et see oli kahepoolne, oli arusaadav juba esimesest silmapilgust peale, nõudis tungivalt rahuldamist. Lämmatades naist suudlustega, kobasid mehe käed ihu pinda, mida ei olnud suutnud kütta kuumaks lauspäike, kuid mis nüüd üksnes vastassoo puudutustest põlema süttis. Just nii Viktoria tahtiski. Tahtis tunda, et ongi sama ihaldusväärne, tark ja ilus, nagu äsja öeldi. Tahtis tunda end naisena noore isase käte vahel, kes eelistab teda kõikidele teistele maailma naistele, nägemata neis võimalikku takistust, lükates samal põhjusel eemale ka segava rinnahoidja ning tõmmates alla püksikud. Ei olnud tähtsust ei ajal ega kohal ega juhuslikel möödujatel, mitte millelgi polnud tähtsust. Oli vaid teadmine, et nii on ainuvõimalik. Nagu oli siis, kui kõik veel hästi oli. Kui nad koos elasid, jagades armurõõme päeval ja ööl, metsavahel autoga peatudes ja esikus kapi najal. Kui oli kirg. Elamise kirg, mis on kingitud inimhingedele kõrgemalt poolt, mitte polnud surelike enda välja mõeldud. Kirg, millesse võib uppuda ja milleni tõusta, kuhu ennast ära kaotada ja siis lõppu jõudes jälle üles leida. Leida end Naisena. Reaalse naisena, mitte lihtsalt pikkade juuste ja kleiti kandva olendina, kes keerutab kodus pliidi ees supikulpi, 27

lapsed põlle küljes rippumas, või pühib seinaäärest tolmurulle. Seda tahtis ta. Tunda enda käes mehe riista, mitte põrandakühvlit ja harja. Tunda puudutusi, mis viivad ülima naudinguni, mitte ei tuleta meelde argipäeva kohustusi. Teha seda kõike vaid ja ainult selle mehega, kellega ta kunagi nii palju naudinguid oli jaganud ja saab seda nüüd jälle teha…

Segaduses Edward kargas püsti, lükates endast eemale Viktoria käe, mis tema strateegilisele kolmnurgale lubamatult lähedale oli kippunud. Ärritunult heitis ta pilgu enda pükstele ja naisele, kelle kõrval oli just lõpmata pikad viis minutit veetnud. Keeras end siis ümber ja astus taaruval sammul mere poole, kuulmata, veel vähem mõistmata võõras keeles järele hüütud sõnu. „Robert, oota! Kuhu sa lähed?“

28

2.

Esmaspäev, 23. juuni 2036 Jõudnud vööri välistekile, kõndis Viktoria otse reelingu äärde, jää­ des vaatama silme ees tiirutavaid kajakaid. Täpselt sama pilvine, kui oli taevas, oli ka täna tema tuju. Kui palju meelsamini oleks ta üksi koju jäänud. Aga ei, mees ja tütar ei andnud võimalustki maha jääda. Terve nädala oli ta saanud rahulikult hingata, kui noored küll pealinnas, küll kes teab kus mööda Eestimaad ringi olid tiirutanud.

Joonas oli andnud neile sõitmiseks oma maasturi, kokkuleppel, et see ikka ühes tükis tagasi tuuakse. Toodigi. Eile õhtul. Et sõita täna neljakesi Saaremaale jaanipühi tähistama, kuhu oli juba kohtki välja vaadatud – Triigi. Naine ei saanud aru, mis asi neil kahel nii tähtis oli, et reisi ära ei saanud jätta. Oleks veel ilus ilm olnud. No ei olnud!

Pilved kogunesid, muutes niigi halli taeva üha tumedamaks. Oleks siis kuhugi rahvapeole mindud, kus oli ka teisi inimesi ja peomeele­ oluks sobilik programm. No ei! Või olnuks tegu nende pere lemmik­ kohaga, kuhu ikka ja jälle tagasi mindi – absoluutselt mitte! Oli vaid Joonase paar päeva tagasi tehtud interneti uurimustöö, et see männi­metsa sees mere ääres väike privaatne Ninanuki metsaonn on nende neljaliikmelisele perele mõnusaks koos­ olemiseks just 29

parim paik ja nii ei jäänudki naisel üle muud, kui täita oma ema- ja abikaasa­kohust ning veeta paar päeva perega seal. Tommi eest lubas hoolitseda naabrinaine Miina, keda nad kinni­silmi usaldasid ning kes lisaks sellele, et nad kõrvuti kruntidel elasid, ka Mihkli kohvi­ kus teenindajana töötas. Suurteks sõbrannadeks neid küll nimetada ei saanud, sest kummalgi palju enda asju toimetada oli, aga vahel kutsuti ikka naabrinaist külla teed jooma, kui tööst ja muudest kiire­ loomulistest tegevustest aega üle jäi. „Kui mõnus õhk siin on,“ lähenes mees selja tagant Viktoriale ja võttis tal ümbert kinni. Kuigi naise arvates sel õhul suuremat vahet Haapsalu omaga polnud, noogutas ta naeratades kaasa. Oli ju tore päev, kõik oli hästi. Ta katsus oma sisemist rahutust Joonase eest varjata, üritades mõelda kaasa teemal, mis ärevuse põhjuse taan­ duma sundis. „Täiega mõnus. Huvitav, kas siin on rohkem hapnikku kui meie koduaias?“ „Sa mõtled, et kõrgemal mere kohal?“ „Mhmh.“ „Ei oska öelda…“ Joonas keeras end kelmikalt naise ette, „aga seda tean ma kindlasti, et armastust on siin küll praegu rohkem kui Vaikse kalda tänava koduaias!“ Naerdes siis suure häälega, võttis Viktoria oma tugevate käte vahele, tõstis enda kohale üles ja keerutas paar ringi ühe koha peal. „Aah! Appi!“ kiljatas naine. „Mida sa teed? Hull oled või? Pane mind kohe maha! Lendame veel koos üle parda kaladele söödaks!“ Rahvasumm nende läheduses, kaasa arvatud Liisu ja Edward, müristasid naerda. Joonas asetas kalli kandami tagasi oma kohale, saamata sinna midagi parata, et naer tema suul lõppeda ei tahtnud.

30

„Me oleksime igatahes hea magus amps olnud,“ sai ta veel öelda, enne kui tehtud vembu eest naiselt tagumikule karistuseks laksu sai. Oi, kuidas Joonasele meeldisid sellised hetked, kui muidu tema alati asjalik naisuke olukorra üle kontrolli kaotas.

Rattad, mis olid harjunud mõõtma mandri asfaltteid, puudutasid saare pinda. Tumedad pilved kogunesid aina mustjamasse kimpu, aga haapsalukad ei hakanud sellest numbrit tegema. Endiselt olid jõus plaanid teel Triiki Muhumaale väike ring peale teha ning Saaremaal Kaali meteoriidikraatrit ja Angla tuulikuid külastada.

Viktoria vaatas nina kirtsutades üles taevasse, kust tundus, ei olnud enne vihmaluukide valla pääsemist pikka pidu. Hea märk polnud ka tuule valjenemine, muutes muidu alati naerusuise Joonasegi väheke sõnaahtramaks. Kurb, kui tema pikalt planeeri­ tud ja kokku pandud puhkusekava kehva ilma tõttu lörri läheb.

Liisul ja Edwardil polnud seevastu midagi häda. Nende jaoks oli kõik teele ette jääv ilmatuma põnev, pakkudes enamjaolt kinnis­ tes oludes üles kasvanud noormehele absoluutselt uudseid elamusi.

Käsikäes avastati ürgset loodust ja liivaseid rannaribasid, suur­ sugust Pädaste mõisa ja teeveerele jäävat rahvamustris kohvikut, kus üürike lõunapeatus tehti.

Kell võis olla juba tublisti üle lõunaaja, kui esimeste udupeente vihma­piiskade saatel autoga Kaali parklasse sisse keerati, sellal kui kraatri ülejäänud külastajad end sealt minekule asutasid. Joonas otsis pagasiruumist lõkkematerjaliks kaasa võetud puuhalgude, telkimisvahendite ja söögimaterjali seast kõigile vihmakeebid.

Pole ju halba ilma, on vaid valed rõivad, nagu tal tavaks oli öelda, 31

kui mõnikord õhtuselt tervisejooksult läbimärjana koju naasis, nii et riietel ühtegi kuiva kohta polnud. Nentinud sellistel kordadel sedasama vana tõde, naeris mees enese üle, kooris end esikus pal­ jaks, väänas riided veest kuivaks ja läks otse sauna, mille ennist poolel maal kaugjuhtimise teel sisse oli lülitanud. Kui tihti oli kau­ belnud Liisu end issiga jooksule kaasa, algul lapsena seltskonna pärast ja hiljem juba sportlikust huvist, aga mida aeg edasi, seda sagedamini tuli neiul ette muid tegemisi, kuniks ta eelmisel suvel hoopiski Londonisse õppima sõitis, jätmata sealtmaalt isale valikut joosta üksi või koos temaga. Vihmata või vihmaga.

Viktoria pistis Joonasele käe samamoodi pihku, nagu tegid nende ees kõndivad lapsed. Hea oli nii. Kindel. Et ei libise niiskel pinnasel ega kuku. Mees pigistas abikaasa kätt märguandeks, et see õige lüke oli. Nagu ei küsi armastus vanust, ei küsi käsikäes käi­ mine kohta. Kui kaks inimest armastavad üksteist, olles pühendu­ nud vaid teineteisele, on täiesti loomulik, et nad käest kinni hoides ringi käivad. Kui algul kiindumuse, siis hiljem armastuse märgiks.

Just sellise, mis õitses Viktoria ja Joonase vahel.

Jõudnud mäejalamile, kust avanes hunnitu vaade väikese vee­ silmaga Kaali meteoriidikraatrile, nad peatusid. Erinevalt noor­ test, kes astusid hetke pärast mööda treppe otsejoones alla, soovis Joonas oma naisega korraks omaette jääda. Ta tõmbas Viktoria hel­ lalt enda vastu, surudes nina tema uduvihmaga kaetud juustesse. „Mäletad, kui me siin viimati käisime?“ Naise näole ilmus muie, mida ei saanud kaheti mõista. „Mäletan.“ Ta pööras näo mehe poole, jäädes talle tähendusrikkalt otsa vaatama. Küsija jätkas.

32

„Mäletad, mida me siis tegime?“ „No seda mäletame me kindlasti mõlemad elu lõpuni.“ Joonas pigistas taas naise sõrmi oma pihus, andes nii mõista, kui palju käesolev vestlus tema jaoks tähendas. „Mäletad, sa lubasid mulle tookord midagi? Ja mina sulle…“ Muidugi oli Viktorial meeles mõne aasta tagune kesksuvine käik kuuvalgel siiasamasse Kaali järve äärde, kui Liisu oli jäänud koju naabrinaise Miina tütart Saarat valvama ja nad kahekesi eks­ prompt saarele otsustasid tulla. Vägagi hästi oli meeles. Oli olnud üle aegade soe õhtu ja nad jalutasid Haapsalu jahisadamast kodu poole, arutledes oma elu üle, millega, tundus, oli aeg midagi ette võtta. Et mitte ainult rääkida enesearengust, elujaatavatest muu­ datustest ning ületamatutest hirmudest, vaid reaalselt nendega ka silmitsi seista. Nii nad südaöösel huntide ulgumise taustal end siit kolm suve tagasi leidsidki.

Viktoria oli alati teadnud, et kus on hirmud, on kõige suurem ruum arenemisele. Joonas samuti. Aga kui erinevalt nad seda teadmist enda jaoks rakendasid… Naise üle kümne aasta tagune lunastus pattude eest, mille hinda ei saa kirjutada ühegi numb­ rina, avaldas Joonasele erakordselt muljet. Loobuda kõigest ühe päevaga? Milline inimene seda suudab? Faktilised asjaolud nagu reklaamibüroo müük ja Kadrioru korterist lahtiütlemine tundu­ sid juba iseenesest vägiteona, mida ükski normaalne inimene nii­ sama heast peast ei tee. Vesteldes veel tolsamal tütre sünnipäeva­ ööl pikalt kaminatule ees asjadest, mida naine sel tähendus­rikkal päeval korda oli ajanud, sai Joonas aru, kui imelist inimest ta armastas. Sealt sai edasi minna vaid paremaks. Et neil sellest päe­ vast alates ainult mehe palga peal tuli elada, ei olnud probleem.

33

Vastupidi – kõik probleemid olid lõppenud korrapealt päeval, mil algas nende kooselu justkui uuelt puhtalt lehelt, mis juba selsamal suvel kirikus kuldse sõrmusega kinnitati.

Areng, hirmud… Kui vastakalt kõlavad need koos öeldes, aga eraldi võttes pole neist kumbki midagi ületamatut. Arenguruumi on alati. Kui inimene tahab, siis ta ka areneb. Keegi ei saa teha kel­ legi teise eest ära asju, mida peab arengu nimel ise läbima. Kui ei nähta piisavalt motivatsiooni, pole ka arenguks ruumi. Samas – motivatsioonist olulisem on distsipliin. Selles osas oli naise ainus kohustus Mihkli kohvik, kus ta kindlatel kellaaegadel kohal pidi olema, et siis jälle tagasi koju meest ootama minna, kuna Liisu viimase aasta Londonis oli veetnud.

Või hirmud. Kui palju oli maailmas asju, mida Viktoria kartis. Üksi olemist, kuuma kohvi joomist, uisutamist. Kui Joonas ja Lis­ beth talviti Väikesel viigil uisutasid, lasi tema nende kõrval pea alati saabastega liugu, mis ei olnud samuti mitte lihtne ülesanne, kuna ta mitu korda upakile käis. Asi seegi. Kuigi kartis, et kukub ja saab haiget, nagu oli ükskord juhtunud. See tähendab – kartis tagajärge, mitte põhjust. Oi, ta kartis veel paljusid asju. Nagu naised ikka – väljas ulguvat tuult ja üle põranda kõndivaid ämblikke, uusi kortse silmaümbruses ning halle juuksekarvu peas, päevi, mil tütar haige oli, ja öid, mil mees komandeeringu tõttu kodunt eemal pidi olema…

Kõige rohkem kartis Viktoria Kallas aga iseennast. Seda ennast, kes juhatas deemonite vägesid päevadel, mil tuli ette ootamatusi, mis meele järele ei olnud. Tõsi, taolisi olukordi ei juhtunud õnneks tihti, aga ka üks oli liiast. Küll Viktoria juba teadis, kuidas sellistel kahetsusväärsetel päevadel ellu jääda – ta hiilis salamisi magamis­ tuppa ja otsis kapi taganurgast välja väikese valge võlutabletikese, 34

vaigistades sellega pahalase, kes tagasi oma kambrisse oli sunni­ tud tõmbuma, saamata saata korda kangelastegusid, mida ajalukku kirjutada. Tegusid, millele naine mõeldagi ei tahtnud.

Niisiis olid nad otsustanud tulla ööpimeduse varjus kahekesi Kaali järve äärde, trotsides hirmu olukorra ees, kuhu nad niisama kunagi sattunud ei oleks. Mehe jaoks polnud öine loodus koos sinna juurde kuuluvate loomahäältega probleem, Viktoria pelgas päeva­ valgusest puutumatuid pimedusevarje kui tuld. Samas usaldas ta Joonast, mistõttu kõhklemata tulema nõustus. Siis nad midagi sellist tegidki, mille kohta nüüd Joonas päris. „Teha iga päev midagi, mida varem ei ole teinud, olgu see asi üks­ kõik kui väike või tühine,“ kordas Viktoria mõned suved tagasi teine­ teisele antud tõotust. „Seda lubasime ja kui ma nüüd järgi mõtlen, siis oleme teinud ka. Me oleme unustanud sellest vaid õhtuti teineteisele rääkida, aga need teod ei ole jäänud tegemata. Võib-olla mõnikord on jäänud vahele, aga nii nagu toob iga algav päev meie ellu midagi uut, on meie asi sellega kas kaasa minna või seda ignoreerida. Kui nõustud, ongi ülesanne täidetud. Aga jah, see öö sinuga siin, need lubadused, need on mul nii selgelt meeles, nagu oleksid eile olnud.“ Joonas oli sõnatu. Kui kaunilt kõlasid tema enda mõtted selle jumaliku kehastuse täiuslikelt huulilt. „Just, olime me enne hullud ja oleme nüüd veel rohkem.“ Ta kummardus naise ette, musitades tema kätt. „Nüüd on tänane tegu ka tehtud,“ kõkutas ta läbi sõnade, „mida varem teinud ei ole. Aga sobis ideaalselt siia hetkesse.“ Tõstnud siis pilgu kaaslase silmadesse, lähenes suudluseks. „Armastan sind.“ „Mina sind rohkem.“ 35

Õnnest õhkav mees heitis pilgu alla, kus Lisbeth ja Edward teine­ teist maaliliselt kauni veesilma taustal pildistasid. „Ausalt öeldes tuleb minul vist küll rohkem selliseid päevi kokku,“ oli ta aus, „mil ma midagi uut teinud ei ole, kui neid, mil olen. Või äkki olen teinud alateadlikult? See päästaks mu naha.“ Ta asutas ennast naise kõrval mööda treppe allapoole astuma, endal suu kõrvuni. „Lähme, rää­ gime nendele ka meie kokkuleppest, ehk nakatame neidki.“ Viktoria astus mehe kõrval samm sammu haaval kraatri süga­ viku poole, tundes sisimas, justkui tõmmatakse teda sinna jõuga, mitte ei sammu ta vabatahtlikult. Kuidagi raskelt ja vastumeelselt olid jalad nõus üksteise ette astuma, kuidagi sunniviisiliselt. Nagu ei ootaks ees imeilus rikkaliku loodusega ümbritsetud väike jär­ veke, vaid põhjatu põrgukatel. Just nii tundis ta. Ja see tunne ajas südame pahaks.

Lisbeth hoidis praamilt saadud brošüüri igaks juhuks koguaeg käeulatuses, tõlkides sõna-sõnalt oma peigmehele infot, mis seal kirjas oli. Jõudnud Angla tuulikute juurde, otsis ta voldiku taas välja ning kõndis mõned sammud Edwardiga ees, samal ajal kui ema-isa neile vaikselt järele jalutasid. Mõne koha peal ei suutnud neiu imes­ tust endale hoida, keerates end ümber ja hüüatades: „Kujutate ette?

Vanasti oli igal saarlasest talupidajal oma tuulik, kus nad teravilja jahvatasid! Nagu praegu on igal kodul oma kohvimasin.“ Või siis vaevalt viis sammu hiljem, „Issi, kuule! Aga kui tuult ei olnud, kuidas siis vilja jahvatati?“ Oli õnn, et Joonas inglise keelt sama hästi oskas kui oma emakeelt, vastates tütre pärimiste peale nii, et kõik aru said.

Heldinult vaatas ta ikka ja jälle oma kallist Liisukest, kes samapalju avatud olekult teda, kui uudishimu poolest oma ema meenutas.

36

Tänutunne, mis mehe südant täitis, polnud võimalik sõnadesse panna. Kui mitu korda oleks ta tahtnud tüdrukut kallistada ja musi­ tada nagu siis, kui ta veel väike oli, et aga ajad olid muutunud ja väikesest kahe patsiga plikast vahepeal kena noor naine sirgunud, kel juba endal mees käevangus, Joonas end ilmanaeruks tegema ei hakanud. Kes teab, mida väimees pärast veel mõelda võib. Seda tugevamalt hoidis ta oma naise ümbert kinni.

Vedamisi oli õrn vihmasabin lakanud, sestap magamis- ja tule­ aseme ülestegemisega kiiret polnud. Ühiselt jalutati Triiki kohale jõudes joonelt mere äärde. Siin liivaranda ei olnud. Väike rohtunud rada kõrkjate vahel viis otse vee äärde, mis isegi jalgupidi sulis­ tamiseks liiga jahe oli. Loodusearmastus oli neis kõigis ühtmoodi sees, elada linnas ei soovinud neist keegi. Kui, siis ehk vaid mõisa­ eluga harjunud inglane. Aga ega mõisadki suures linnas asunud, pigem ikka maal.

Peagi suunduti tagasi, kuivõrd polnud teada, millal võis jälle sadu oodata, ning telke polnud vihmaga just kõige meeldivam üles panna.

Samal ajal kui mehed telkidega askeldasid, hakkasid naised Ninanuki metsaonni toiduasju viima. Niipalju oli suutnud Vikto­ ria oma sõna kodus maksma panna, et ühe varjualuse asemel kaks kaasa võeti. Liisu oli küsinud hommikul sõbranna Johanna käest teise laenuks juurde, seepärast, et nende enda vana oma eesmärki enam ammu ei täitnud. Mehed said telkidega üle ootuste käbe­ dalt valmis, hakates järgmiseks tuld tegema. Õhtusööki ei mindud põhimõtte pärast kusagile sööma, kuna auto oli ostetud täis head ja paremat, mis lauale saamist ootas.

37

Kuigi ilma oli keeranud vastu õhtut ilusaks, tuues pilve tagant päikesegi välja, olid õhk ja olemine sellegipoolest rõsked. Viktoria pani rohelise salati valmides kiledressid selga ning tegi asja metsa alla, jättes ülejäänud seltskonna endast maha. Plaskust, mis pluusi­ taskus temaga kaasa läks, teadis vaid ta ise.

Viktoria hingas sügavalt sisse, otsides taskust meeleolu kergen­ damiseks kaasa võetud konjakiplasku. Lonksas sealt tubli sõõmu, pühkis suu ja lasi end vajuda seljaga männitüve vastu samblale.

Kõndinud telkimiskohast mõnesaja meetri kaugusele, oli distants parasjagu piisav, et olla isekeskis, samas mitte ära eksida.

Kui palju aastaid oli ta suutnud elada normaalse inimese elu.

Kui palju jäi sisse söömata mürki tablettidega, mida Joonas talle iga kuu apteegist tõi ja mille ta mehe eest kapi tahanurka peitu pani.

Ja nüüd? Kus ma nüüd olen? Tagasi ringiga seal, kust kunagi alustasin? Kas ma tõesti ei suuda olla iseenda peremees, teha ise oma otsuseid ja olla õnnelik Joonasega, kes on valinud olla minu kõrval kõigi tagasilöökide kiuste? Ma arvasin, et see kõik on läbi… Aga kas ikka on?

Ahastuses naine haaras värisevate kätega uuesti plasku järele.

Rohud said ka õnneks kodust kaasa võetud, ent need olid käekotiga autos, neid ei saanud praegu võtta. Seda enam isutas uut lonksu märjukest kummutama. Klõmm! Tehtud. Seest läks mõnusalt soo­ jaks ja peas hakkas surisema. Hea oli nii. See tähendab, kergem.

Tublisti kergem kui ennist koos tütre peigmehega autos külg külje kõrval üksteisele nii lähedal istuda, et seest palju kuumemalt kõr­ vetas kui nüüd konjakiga. Viktoria proovis järele, kas ikka oli nii.

Oligi, täpselt. Alkohol ei põletanud pooltki nii tuliselt, kui Inglis­ maalt koos tütrega saabunud noormehe ligidus. Viktoria ohkas, 38

võttes kahe käega peast kinni. Ta vihkas ennast. Just, see sai talle siin üksi metsa all istudes selgeks. Teiste keskel ta sellest aru ei saa­ nud. Vihkas, et oli selline. Haige inimene. Paha oli olla enda kehas.

Raske oli hingata, kuigi värske metsaõhk palsamina oleks pidanud mõjuma. Ta toetas pea vastu puutüve, sulgedes silmad. Sulgudes endasse. Ta ei saanud sellisena tagasi minna. Ei, enne ta tagasi ei lähe, kui endas tasakaalu on leidnud. Juba Liisu pärast.

Mõne männipuu kaugusel siristasid õhtuseks pesakorjeks lin­ nud, kelle hääl oli naisele minevikust tuttav, ometi ei suutnud ta meenutada, kellega tegu. Noorena eristas ta kuipalju linde, käies vanaisaga metsas kaasas ja nüüd ei tundnud enam ära kedagi peale käo, tema kukkumise järgi. Masendav, kõik läks allamäge.

Viktoria lasi metsaalusest taimestikust sõrmedega läbi. Mättad olid vihmasabinast märjad. Olid need mustikavarred? Ta kummar­ dus taimepuhma kohale. Või hoopis pohlad? Isegi see ei tulnud enam meelde… Enesehaletsusele end üle pika aja kaotanud Vikto­ ria haaras põlvede ümbert, tagudes meeleheitlikult kuklaga vastu männitüve. Nutma ta ei hakanud, ta oli tugev. Aga väga valus oli.

Ei, mitte kuklal. Seest. „Noh, kus sa nii kaua olid?“ naljatles puude vahelt lähenevat abi­ kaasat märganud Joonas, endal küps lihatükk kahvli otsas. „Mõtle­ sin juba, et peab sind sügavale metsa karude käest päästma tulema.“ „Käisin värsket õhku hingamas,“ püüdis naine endast terve mõistusega inimese muljet jätta, kuigi ta endast täpselt vastu­ pidiselt arvas. „Kohtasin karusid ka, aga nad ei tahtnud mind. Ütlesid, et nemad söövad vaid marju ja seeni ja mingu ma tagasi teie juurde.“ 39

Mees naeris laginal sellise jutu peale, tõlkides teksti ka grillil liha vahetavale Edwardile, kes naise vaimuka vastuse peale samuti naerma puhkes. Lisbethi läheduses ei paistnud. „Ega sa tulidki parajal ajal, meil sai esimene ports liha just val­ mis, paneme uued hakkama, siis saab lõpuks sööma hakata. Kanad küpsevad kiiremini, tegime need enne. Ole hea, mine kutsu Liisu ka vee äärest tagasi, tal läks enne vein peale, peseb seal oma pükse.“ Viktoria tegi, nagu palutud. „Isver!“ hüüatas Joonas, kui naine temast vaevalt oli möödunud. „Sa vaata ennast! Kus lombis sa istusid, et endal ka tagumik märg?

Ja selg koorepuru täis… Oh teid naisi küll,“ ei jõudnud riukaid täis mees oma naisukese üle täna õhtul küllalt nalja heita, teadmata, et märg tagumik viimase kõige väiksem mure oli. Nutuklombi alla neelanud, naeris Viktoria viisakusest mehega kaasa ning kõmpis siis edasi mere poole, kus tema tubli tütar enda heledaid suvepükse nõudepesuvahendiga punasest veinist puhtaks küüris.

Justkui Jumala õnnistusena ei hakanudki täna rohkem sadama.

Tuulgi oli vaibunud, lastes pilvedel omatahtsi loojuvast õhtupäike­ sest eemale sõuda ja pakkudes oranžisooja värvipaletiga silmailu kõigile, kes juhtusid sel kaunil jaaniõhtul mere ääres olema. Tõsi, ka väike armas Haapsalu kinkis imeilusaid loojangupilte neile, kes teadsid end õigel ajal mere äärde sättida ja võtsid teadlikult aega nau­ tida hetki, millega maismaal kokku ei puutu. Aga siin ja praegu oli kuidagi teistmoodi, piiritum. Küllap sellesama mõõtmatuse pärast näiski olemasolev hetk nii eriline – ees oli ääretu vesi, selja taga laiuv mets. Ja inimene selle keskel nii väike ja tähtsusetu. Viktoria toetus vastu Joonast, mõõtes silmadega horisondil kahestuvat siinpoolsust.

40

Kui täpselt jooksis lõikejoon maa ja taeva vahel. Nõnda sirgelt, et isegi inimene poleks saanud joonlauaga täpsemat sihti seada.

Aga näed, Jumal sai.

Või tuleb see gravitatsioonist? Kui see oleks Maa külgetõmbejõust ja maapind on ju teatavasti ümmargune, siis ei saaks silmapiir sirge olla.

Viktoria kallutas pead ühele ja teisele poole. Perspektiiv püsis punktist A punkti B muutumatuna.

Ei, see ei ole gravitatsioonist, jõudis ta endas selgusele. Ei saa olla.

See ei ole piir maa ja taeva, vaid meie ja nende vahel. Meie ilm ja nende ilm.

Meie – minu, Joonase ja Liisu –, ning nende – vanaema, vanaisa, ema, isa ja Priidu – ilmamaa vahel.

Viktoria ohkas. Joonas surus ta tugevamini enda vastu, arvates, et naisel külm on. Lõkkesoojus oli riietelt kadunud, mistõttu oli niiskusel õhtuhämaruse varjus nüüd hea sinna alla pugeda. „Tahad, lähme tagasi?“ „Ei, oleme veel. Nii ilus on.“ Viktoria ei valetanud. Silmad talletasid endasse pilti, mille saaks soovi korral tulevikus mälusopist nagu kartoteegist uuesti välja otsida ja taaselustada, aga mitte sellest ilust ei rääkinud naine hetkel. Hingel oli ilus. Ilus oli mõelda selle peale, mis seal piiri taga võis olla. Kuidas neil seal on. Mida nad teevad. Kas nende hinged ongi üldse praegu seal või lendasid siia elavate juurde, et vaadata kuidas neil Triigis jaanipäeva tähistamine läheb. Kuigi Priit ei olnud Liisu pärisisa, hoidis ja kasvatas ta sellest hoolimata tüdrukut nagu enda oma, arvates, et nii oligi. Kui ta täna ülevalt vaadates kõigega kursis oli ning ka tõde teadis, kahandas see vaevalt tema armastust Lisbethi vastu, oletas Viktoria. Ta suunas pilgu üles.

41

Et grilli ja lõkke jaoks oleks pidanud varuma kaasa topelt koguse puid, avastas Joonas muidugi Triigil olles. Samas olid nad met­ sas, kust mõne kuivanud puu kindlasti leidis. Otsinud auto varu­ komplektist välja kirve, kutsus ta väimehe endaga kaasa, minnes lõkke­materjali juurde hankima, ainsaks suunanäitajaks taskulambi valgus­vihk. Harjumatu vaikus, mis neist maha jäi, paitas tule ääres istujate kõrvu. „Emme, kuule,“ katkestas peagi Lisbeth ülla vaikuse, kohenda­ des asemel tuld, lisades sinna viimaseid autost toodud puid, kuna peagi metsast uusi oli oodata. „Jah, kullake?“ „Tead, ma mõtlesin enne selle peale, mida issi rääkis. Sellest teie kokkuleppest teha iga päev midagi, mida varem teinud pole. See on teadlik tegevus, on ju.“ Viktoria üritas keskenduda lapse jutule, mis ei olnud sisse kaa­ nitud konjaki ja veini ning peale sööki võetud rahusti tõttu sugugi lihtne. Aga muud moodi ta ka ei saanud. „Just,“ vastas ta. „Vaata, kuna iga päev on uus, mis hommikul algab ja öösel lõpeb,“ juba hakkas Viktoria jaoks jutt keeruliseks minema, aga ta jälgis pingsalt Liisu iga sõna, teades, et õige pea asja kohta tema arvamust küsitakse, „siis ma arvan, et nagunii juhtub meiega iga päev midagi uut, mida varem pole juhtunud. Oled nõus?“ „Nii…“ Lisbeth jätkas. „Et kui me veel teadlikult ka midagi uutmoodi teeme, siis me tegelt ju duubeldame oma tegemisi. Mõistad?“ Pilk, mille tütar emalt vastuseks sai, ei olnud just paljulubav.

42

„Oot, ma ei saa aru…“ „Ühesõnaga mina arvan, et kui nagunii teha tegusid topelt, siis see, mida me mõttega teeme, sellest võiks olla mingit kasu. Väike heategu on ju ka heategu. Aitad näiteks kellegi bussi peale või… või korjad prügi tänavalt… või otsid Tommilt kirpe… või naeratad liht­ salt tänaval mööduvatele inimestele, kes kuidagi mossis tunduvad.

Eriti just võõrastele! Ja et iga võõras inimene on erinev, siis see ongi iga päev erinev tegu.“ Viktoria süda tuksatas uhkusest. Kui tark tema tütar oli!

Just samasugune nagu tema isa – lahke, siiras ja alati abivalmis. Ta tahtis tõusta, et minna teisele poole lõket tütre juurde, ent tundis, kuidas jalad ei kanna. „Tule siia, mu väike maailmapäästja,“ tõstis ta käed veidi kõrge­ male, et Liisu tuleks nende vahele kallistuseks, „sellise asja peale võid vaid sina tulla.“ Lisbeth tegigi nagu palutud, istudes siis maha ja toetades pea ema õlale. Viktoria paitas niipalju, kui käes jaksu oli, tütre leekide valgel helenduvaid kiharaid. Need olid kuue kuuga tublisti pike­ maks kasvanud, ulatudes juba poole seljani. Nagu kunagi temal endalgi olid olnud. Viimane kord juuksuris käies, mis oli vahetult enne tütre tulekut, takseeris ta end tükk aega peeglist enne, kui käärid ligi lasi, paludes tavapärase juukseotste lõikamise asemel need lausa õlgadeni kärpida, jättes väljakasvanud halli osa sootuks blondeerimata. Milleks vanamoorile blonde pikki kiharaid? Need ajad olid möödas. „Kas sa tead, kui kallis sa mulle oled?“ küsis ta kätt ümber tütre piha pannes, tunnistades väsinud, ent selgel häälel elulist fakti. „Ma ei tea, mida ma teeksin, kui sind ei oleks.“ 43

Lisbeth tõstis pea. „Mhh, kui poleks mind, oleks keegi teine. Äkki oleksid siis näiteks poja saanud.“ „Mkm, ei. Sa ei teagi, aga…“ naine kogus end hetkeks, avalda­ maks nüüd tütrele saladust, mida keegi peale tema ja Joonase ei teadnud, „see, et sa meie juurde tulid, oli maailma ime. Ma pole ei enne ega peale sind rasedaks jäänud, kuigi midagi ei ole kasutanud.“ „Päriselt räägid?“ Liisu silmad olid peas nagu tõllarattad. „Päriselt ikka. See öö, kui sa alguse said,“ tal oli piinlik meenu­ tada, mis ajendil oli oma tulevase mehega kaheksateist aastat tagasi tol saatuslikul ööl nii käitunud, nagu käitus, aga midagi polnud teha, kui sai juba juttu alustatud, siis tuli see ka lõpuni rääkida. „See oli üks täiesti pöörane öö. Väljas tormas ja lõi välku ja ma arva­ sin, et su isa ei tulegi. Ta oli treeninglaagris siis, Pärnus.“ Liisu kuulas iga sõna nii keskendunult, et unustas isegi hin­ gata. Teda oli alati huvitanud emme ja issi tutvumine ja see, miks ta vanaema Hellega tohtis läbi käia aga vanaema Moonikaga mitte.

Ja need korrad, kui võõrad inimesed Viktoriat tema isa emaks pida­ sid, kui nad kusagil kolmekesi koos olid. Ega ta seda ära polnud unustanud. Eks Lisbeth ikka mõtles mõnikord endamisi, kuidas sai tema emmel-issil oluliselt suurem vanusevahe olla kui teiste laste vanematel, aga küsima ta seda ei hakanud. Mis tähtsust sellel oli, kui oli näha, kui sügavalt nad teineteist armastasid. „Kuna ma olen olemas, siis ma saan aru, et ta ikkagi tuli…“ „Jaa, tuli. Tuli ja kinkis mulle sinu.“ Viktoria vaatas tulekuma paistel oma imekauni tütre süütutesse helesinistesse silmadesse, mille sarnaseid oli maailmas lisaks vaid 44

üks silmapaar – tema isal. Kui palju piina oli ta põhjustanud nende algupärasele omanikule, soovides kaitsta tema järglast kasvõi hinge hinnaga vähimagi valu eest. „Kuidas te üldse kohtusite? Ja kas teil oli ka issiga armastus esi­ mesest silmapilgust nagu meil Ediga? Kindlasti oli!“ Uimane Viktoria vakatas. Rääkida täit tõtt ei tulnud ilmselgelt kõne alla. Mis oli, see oli, milleks kiskuda lahti vanu haavu… Ta seadis mõttes sõnu ritta selles osas, mida sobis öelda, suunates kogu tähelepanu esimesele küsimusele, nagu teist poleks olnudki. Selja tagant oli kuulda metsast lähenevate meeste samme. „Me kohtusime kunagi mu reklaamibüroos. Issi tuli siis meie juurde praktikale…“ Ta pööras pea tulijate suunas, hingates ker­ gendatult sujuva teemavahetuse üle.

Joonas ja Liisu olid elus küll igasugu trikke teinud, aga öösel uju­ mas polnud neist kumbki varem käinud. Edward kõndis rannas murelikult edasi-tagasi, pruudi saunalina üle õla, loobudes ise samasugusest suurepärasest võimalusest, nagu ta ennast viisa­ kalt väljendas – hukka saada. Viktoria, kes oli mehe ja tütre hul­ lustega harjunud, ootas rahulikult kaugemal, Joonase kuivatusrätt istmiku all. „Brrr, ai, kui hea!“ lendas Joonas ei rohkem ega vähem, kui viie minuti pärast mereveest välja, kiirustades otse naise juurde, kelles oli sama vähe teravust, kui palju oli seda sel hetkel tema mehes. „Ei tea, kas on ka hea mu räti otsas istuda?“ küsiti nagu ikka, väike krutski sees, abikaasalt, kes täna kuidagi eriti pika taibuga oli. Lisbethil läks kiiremini – tema mässiti sealsamas vee­ piiril sauna­lina sisse ja kamandati kiirelt sooja tule juurde tagasi.

45

Kohalikest metsaandidest valmistatud tee, mis enne ujumist pajaga lõkkelt kõrvale sai tõstetud ja tõmbama pandud, oli nüüd­ seks täpselt paraja kangusega. Valanud kruusidesse kuumad joogid välja, võtsid külmakartmatud tervisesportlased ning nende mitte nii agarad kaaslased taas lõkke ümber kohad sisse.

Aasta kõige valgem öö oli muljetavaldav. Just selline, nagu Joonas lootis. Männilatvade kohal helkivad tähed sirasid üksteisest üle kiivamalt kui eales, püüdes jätta kaugelt maalt saabunud külali­ sele väikesest Eestimaast kustumatut muljet. Arvates sealjuures, et Inglismaa kohal öösiti märksa teistsugusem pilt avaneb. Männi­ metsaalusest õhkus õhtu jooksul kogutud päikesekiiri, muunda­ des need tumeda öö aimatava keebi all pärlipiiskadeks, millega nüüd pimeduse varjus muidu arglikud metshaldjad julgesid tulla sügavamast laanest janu kustutama. Tõsi, näha neid polnud, aga oli teada, et lõkkeasemest kaugemal, kuhu valgus enam ei ulatu­ nud, sealt edasi lendasid nad ringi inimsilma jaoks nähtamatutena, juues külluslikku pärlivett otse sõnajalaõitelt, mis neile emakese Looduse poolt valmis oli seatud. Peatanud korraks aja, lubades kõlada üksnes looduse häältel, segunenuna kohatise puude prak­ sumisega, istuti neljakesi ümber tulekuma vaikides päris pikka aega.

Vestlus, mis ennist Viktoria rahustuseks parimal võimalikul hetkel ühele poole sai, ei andnud aga Lisbethile rahu. Vuristanud oma mõtteavaldused inglasest noormehele sünkroonis juba tõlkena ette, alustas ta taas. „Issi, ma kuulsin täna emme käest, kus te tutvusite! Tema töö juures. Miks te sellest varem pole rääkinud?“ 46

Joonas teeskles hämmeldust. „Ei olegi rääkinud? Tõesti? See ju vana lugu juba.“ Ta vaatas muheledes Viktoriale otsa. „Mhmh, ma üldse ei teadnud. Aga mõtle – kui teie tutvusite töö juures ja meie Ediga koolis, siis ei olegi maailmast kõik veel kadu­ nud. Eks teie ajastul käisidki asjad lihtsamalt kui praegu, selles mõttes, et täna ei osatagi enam normaalselt tuttavaks saada. Selle asemel, et juttu rääkida, toksitakse hoopis telefonides, kus kõik on kõigi kohta teada. Aga selline vana aja mood…“ Isa hakkas mürinal naerma. „Vana aja mood? Mis see veel on? Et kui enne oli kiviaeg ja siis keskaeg, siis meie tutvusime emmega vanal ajal või?“ „Issi, ära sega! Ma tahtsin öelda, et kui praegu on kõik kohe kõigi kohta netis teada, siis loomulikul teel tutvudes ja otse silmast silma suheldes, nii nagu teie emmega ja meie Ediga kohtusime, et sellist asja ei ole enam peaaegu üldse. Et kõik valivad tänapäeval lihtsama tee. Kardetakse, mis võib inimese kohta suhte jooksul välja kooruda ja loobutakse juba igaks juhuks eos. Internetis aga – ole lahke! Kõik on kohe peo peal – vanus, pikkus, kaal, haridus, töö, hobid, elukoht, kõik… Kas see on siis armastus? Kas õige armastus saab tulla nii, et vaatad näitajate järgi, kas kaaslane sobib sulle, andmata võima­ lust loomulikule armumisele, kõhus ringi lendavatele liblikatele ja südamehäälele?“ Kui palju oleks olnud Viktorial oma aruka tütre kiitmiseks öelda, et ta aga metsa all hädal käies oma tee sisse salaja veel konja­ kit juurde oli valanud ja selle ühe sõõmuga sisse kulistanud, ta sõna võtma ei hakanud. Küll jõuab. Hakata praegu siin vana aja ainetel kaasa lalisema oli õhuke jää.

47

Oodates targalt isalt oma faktiväidete kohta kinnitust, jäi Lisbeth suuril silmil talle otsa vaatama. Kaua tal oodata ei tulnud. „Ma pean ütlema, et sul on täiesti õigus. Ma ei tea küll täpselt, kuidas praegu noortel asjad käivad, aga otsene silmast-silma suht­ lus on muidugi hoopis midagi muud, kui mööda õhutraate sõnu­ meid saata. Aga!“ Ta tõstis näpu püsti. „Lubagem lisada, et nii nagu on inimesi erinevaid, nii on ka teed nende südameisse erinevad, nii et päris üheselt siin joont alla tõmmata ei saa.“ Liisu mõtles hetkeks isa sõnade üle järele, nõustudes temaga kompromissi märgiks sajaprotsendiliselt. Ta noogutas. „Aga teie emmega?“ Viktoria ajas end virgeks. Mis jälle nemad? „Kas teil oli ka emmega armastus esimesest pilgust, nagu meil?“ Ta võttis naeratades Edwardil käest, tõlkides kiirelt oma küsimuse.

Joonas vaatas oma kullakallile pikalt otsa. Hakata jutustama ümber kõike seda, kuidas nende tutvus kunagi alanud oli ja nad tänasesse päeva välja jõudnud on, ei tahtnud sarnaselt Viktoriaga temagi. Liiga palju mälestusi. Liiga palju ebavajalikke mälestusi.

Tähtis oli vaid hetk, milles nad viibisid praegu. Ta rüüpas kuiva kurgu kastmiseks suure lonksu teed. „Kui armastus esimesest silmapilgust on üldse olemas, siis jah, absoluutselt! Mina olin siis koolipoiss ja sinu emme firma juht, aga armastus ei küsi, mis ametit keegi peab.“ Ta ei hakanud lisama, et ka vanus polnud oluline, kuna see endiselt Viktoria jaoks hell teema oli. „Mul oli vaja praktikat teha ja siis ma käisin nädal aega tema reklaamiagentuuris, nii me tutvusimegi. Ega me seal väga palju kokku ei puutunudki, alles minu viimasel äramineku­päeval 48

rääkisime pikemalt, seal olid igasugu müügimehed ja projekti­ juhid, kes mind õpetasid. Muuseas,“ ta vaatas tähenduslikult alguses Viktoria, siis Liisu poole, „seal oli üks mees, kes mind põhiliselt õpetas, ma ta nime kahjuks enam ei mäleta, aga ta nägi välja täpselt samasugune nagu sinu Edward.“ Ta pöördus oma kalli naise poole: „On ju? Sa peaks teda ikka mäletama, oli ka selline tumeda peaga…“ Peale viimast lauset Viktoria sellest ööst midagi rohkemat ei mäle­ tanud. Varahommikul, kui ta esimeste päikesekiirte kutsel telgist välja astus, hakkasid talle kohe silma enda mustad käed, täpse­ mini küünealused, mis olid nii koledalt mulda täis, nagu oleks ta tulnud otse põllutöölt. Kuidas selline asi juhtuda sai, ei teadnud peale metsa all ringi luusiva tuule keegi. Et tema keelt naine aga ei mõistnud, see vaid tuule teada jäigi.

49

3.

Teisipäev, 1. juuli 2036 Nädal ilma noorteta oli möödunud kiirelt. Viktoria istus juba hom­ mikust peale köögis akna all, otsides silmadega läbi vihmasabina Lisbethi ja Edwardit, kes olid lubanud lõunaks kodus olla. Oodates neid ühelt poolt väga, kuna armastas tütart ja tahtis temaga koos olla, kartes aga teisalt taas Edwardi lähedust, mis kõik pea peale võis pöörata. Et Joonasel puhkus läbi oli ja ta jälle töö­kohustusi täitis ning naine lastega kogu päeva üksi pidi veetma, seda enam. „Tere, emme!“ kostuski lõpuks esikust just hetkel, kui majapere­ naine oli vaid korraks toolilt püsti tõusnud, et endale järgmist tassi kohvi valmistada. „Oh, oletegi tagasi,“ oli kõik, mis ta rõõmustades vastu hõikas, minemata siiski tulijaid ukse peale tervitama, sest kuidas sa ühte kallistad ja teist mitte. „Teil siin nii kehv ilm, meil paistis küll kogu aeg päike,“ pistis kenasti päevitanud jumega neiu pea ukse vahelt sisse, näpu otsas pealinna pagariärist toodud värsked Pavlovad. „Vaata, mis meie tõime!“

51

„Oi, kui õigel ajal, plaanisingi just kohvi juua. Kas teen nüüd teile ka?“ „Jaa, muidugi! Ja palun vahustatud piimaga!“ Liisu lendas läbi köögi oma tuppa, poetades koogikesed mööda­ minnes köögilauale, noormees tema kannul. „Me vahetame riided ja kohe tuleme! Käisime tädi Juta juurest ka läbi, viisime talle sama kooki, aga jäime pärast lauda juures vihma kätte.“ „No vot, ja mina muudkui ootasin ja mõtlesin, kus nii kauaks jääte.“ „Emme,“ ilmus tüdruku särav nägu toa uksele, „ütlesin ju, et tuleme lõuna ajal, mitte hommikul!“ Kohendas siis oma seelikut ja kõndis tagasi kööki, olles kohvilauda istumiseks valmis. „Tädi Juta palus teid issiga tervitada ja küsis, kuidas teil läheb. Minge talle külla, ta väga ootab. Lehmi tal enam ei ole, aga kanu ja lambaid ikka mõned on veel. Aiii,“ meenus talle korraga, „ta saatis mune, unustasin need autosse. Oot, ma toon kohe ära!“ Supsas eesruumis enda päevinäinud roosad Crocsid varba otsa ja läinud ta oligi.

Viktoria pani tütre valmis saanud late lauale. Toas valitses kõrvu­lukustav vaikus. Naise jaoks. Edward seisis seevastu häiri­ matult Liisu toa uksel, toetades seljaga vastu piita, käed rinnal risti, ning silmitses tähelepanelikult köögis toimetajat. Mitte pahuralt.

Pigem uudistades. Lihtsalt seisis ja vaatas. Viktorial hakkas kõris pitsitama. „What would you like… you to drink?“17 läksid sõnad sassi reas, mis ometi nii lühike oli.

17

Mida sa sooviksid… sina juua?

52

„Same, please.“18 Viktoria keeras noormehele kiiresti selja, asudes värisevi käsi uut jooki tegema.

Ta teab! Ta teab, mis toimub! Miks ta muidu mind sellise pilguga vaatab. Huvitav, kas ta on meist midagi Liisule ka iitsatanud… Ei, ei saa olla, muidu oleks tüdruk juba küsima tulnud. Ja väga hea, et ta Lisbethile ei ole rääkinud, nii saame rahulikult kõik koos neljakesi ühe katuse all edasi elada. Või noh, püüame…

Kuulnud selja tagant ukse kolksatust, keeras Viktoria end ümber, et Edwardi late lauale asetada. „Ei-ei, sina ei tule. Vaata, millised su käpad on,“ noomis Liisu Tommit, jättes ta endast esikusse maha. „Istu siin või muidu lähed õue tagasi. Kui oled ära kuivanud, siis võid tulla, teeme nii, eks!“ Sasinud koera turja ja teinud koonule musi, sulges ta vaheukse ja tuli teiste juurde, käes kaks karpi suuri pruune maamune.

Viktoria tõstis kolm Pavlovat klaasist taldrikutele, jättes ühe karpi Joonast ootama. „Lähete, eks?“ ei jätnud tütar ennist pooleli jäänud juttu lõputa. „Noarootsi, mõtled? Jaa, peaks minema küll, räägin sellest issiga.“ Noarootsi oli tõesti koht, mida nad polnud kes teab mis ajast külastanud. Kui enne kasvatas seal tädi Juta loomi koos onu Eeval­ diga, siis alates sellest talvest üksinda. Naised olidki teineteist vii­ mati veebruaris Eevaldi matusel näinud. Kümme aastat südame­ sõprust tegusa vanaprouaga oli kahjuks soiku jäänud, selle võttis Viktoria omaks. Sestpeale, kui Liisu Londonisse oli kolinud ja vaja­ dus rõõsa maapiima ning ehedate kollaste rebudega munade järele 18

Sama, palun.

53

vähenenud, ei sattunud ta enam üldse sinnakanti. Kui, siis sõitis Joonas mõnikord peale tööpäeva Noarootsist läbi, ajas vana­tädiga veidi juttu ning tuli munade ja värske maapiimaga koju. Koos käisid nad maal vaid suvisel ajal, istudes siis Juta õunapuude all, lobisedes vanadest headest aegadest, juues kohvi ning süües maa­ ilma kõige hõrgumat marjakooki. Muul ajal tegi nende juurde asja pigem tüdruk ise, kes tädiga vaat et isegi suurem sõbranna oli, kui tema ema.

Tädi Jutale pidi alati ette helistama, kui oli plaan läbi astuda, sest talle meeldis kangesti küpsetada. Ja pealegi, nagu ta ise tavatses öelda: „Mis sel vanainimesel ikka muud teha on kui kodus istuda ja oodata, et keegi võtaks vaevaks külla tulla,“ sestap oli ta alati erakordselt rõõmus, kui tema poole sisse astuti ja ta oma parimaid küpsetamisoskusi demonstreerida sai. Parimaid sõna otseses mõt­ tes, kuna Mihkli kohviku kirsikoogi retseptki just tema käest päri­ nes. Et kohviku vajadus munade järele hulka suurem oli, kui Jutatädi kuus kana muneda suutis, saadi neid sealt ainult oma tarbeks.

Aga jah, tema isuäratavast kirsipirukast said küll kõik need osa, kes Mihkli tänava kohvikut külastasid. „Kas sa talle ette ka helistasid? Või läksidki oma koogiga kohale ja tegid üllatuse?“ „Mkm, ei helistanud. Oleks sa ta nägu näinud, kui ta mind nägi!“ Lisbeth tõmbas sõrmedega oma suunurgad nii kõrvade ligi, kui sai. „Vot selline oli ta. Nii armas, täpselt nagu aasta tagasi, kui ma seal viimati käisin. Üldse polnud muutunud.“ Ta viipas peig­ mehele, kes ikka veel ukseavas seisis. „Come here, sweetie!“19 19

Tule siia, musi!

54

Kohmetu Edward istus laua äärde, olles pruudist tublisti sõnaahtram. Tema pilk, ükskõik, kuhu see ka pidama jäi, väljendas rahutust. Kas just Liisu sellest aru sai, aga Viktoria küll. Poisi ole­ kus oli täna midagi uut, midagi teistmoodi, mis ütles, et ta teab neist kahest rohkem kui teised. Aga mida? Et neil oligi ühine minevik? „Et kõigepealt kooki ja siis soolast restoranis peale või?“ naeris Joonas tütre üle, kes uksel töölt koju jõudvale issile nagu vanadel headel aegadel sülle hüppas, hoolimata sellest, et vahepeal suu­ reks oli kasvanud. „Jaa! Nii kui on söödud, võime minema hakata.“ Mees vaatas oma abikaasa poole, kes sellist reeglite eiramist teatavasti ei tolereerinud. Saades sealt täna nõusolekuks pehme naeratuse, siis käed pesi ja lauda istus. „Aga kohvi asemel võtaks küll teed,“ palus ta nurruvalt. „Olen täna juba neli tassitäit kohvi joonud.“ Kui pereisa suvemarjadega rikkalikult kaetud beseekoogiga maiustamise lõpetanud oli ja lusika viimasest vahukoorest puhtaks limpsinud, asus seltskond jahisadama poole teele.

Tee kodust Grand Holm Marinasse ei olnud sugugi pikk, et aga tae­ vas oli ühtlaselt hall ja vihmatiba lõppeda ei tahtnud, sõideti kohale autoga. Joonas pakkus ennast ise rooli. „Et prouad saaksid neile kohaselt kõpskingades restorani minna, mitte ei peaks kalossidega mööda lompe solistama,“ ütles ta, pani masinale hääled sisse ja võttis suuna sadama poole.

Vaatamata kehvale ilmale ja õhtusele ajale, oli väljas pigem soe kui jahe. Perekond Kallas seisis koos inglasest noorhärraga terrassil, 55

jõudmata otsusele, kas jääda välja või minna sisse. Märganud istumiskohti katvate varjualuste alla paigutatud infra­punalampe, otsustati viimaks värske õhu kasuks.

Külalised võtsid kai ääres mugavaks istumiseks kohandatud diiva­ nitel istet, lastes seniks, kuni teenindaja tuleb, kes pilguga üle menüü, kes merevee. Jahisadamale omaselt õõtsusid kai ääres kinninööritud jahid omas vaikses rütmis, kuna merele minekuks polnud ilm just kõige paslikum. Tundus, et kõik purjelaevad siiski siin ei olnud, osad olid vete pääl, sest laevaridades võis täheldada ka üksikuid tühi­ mikke, mis kinnitas, et leidus neid, kellel kutse merele nii suur oli, et nad sellele ilmast olenemata vastu panna ei suutnud. Lähenes kelner. „Tere! Saan ma teile seniks, kuni roogasid valite, midagi juua pakkuda?“ „Oo jaa!“ tuli juba vastuseks, vaevalt kui küsimus lõpuni oli lausutud. „Jahe on kuidagi väljas, võtaks ühe tee. Tavalise, musta.

Ja palun rummiga.“ „Nii, must tee rummiga. Kas väike või suur?“ „Suur.“ Joonas vaatas veidi küsivalt abikaasa poole, kelle puhul varase­ malt taolised valikud polnud kunagi kõne alla tulnud. „Ja teistele?“ Noored arutasid, ninad koos, kas võtta ühesugused joogid või proovida erinevaid. „Mulle palun lihtsalt üks tee, ma pean täna veel sõitma,“ naljatles noortele valimiseks lisaaega andev mees. „Kas teil jasmiiniga rohe­ list teed on?“ „Jaa, on küll.“ „Selge, ma võtaks siis kohe kannuga, saab teistega ka jagada.“ 56

Oodanud pingsalt hetke, mil Joonas tualetti läheb, kasutas Viktoria juhust, žestikuleerides ettekandjale, kuidas tema tass joogipoolisest tühjaks oli saanud ja see uue samasugusega tuleks asendada. Terve nädal, ei, mis terve nädal – kui palju aastaid polnud tal alkoholi järele suuremat isu olnud ja nüüd, ole lahke – nii kui noored tagasi, ei saanud muudmoodi, kui pidi turgutama meelesõgedat mõistust kas tablettide või alkoholiga, veel parem kui mõlemaga. Ainult sel moel oli võimalik kuidagigi mitte minna hulluks mõttest, kuidas tema tütar sama mehega koos on, kellega tema ise aastaid tagasi.

Ja mitte ainult koos, vaid magavad ka ühise teki all. Ja ühise teki all toimub ju teadagi mis. Viktoria väristas õlgu. „Kuidas siis Eesti tuur läks? Te pole rääkinudki, mis tegite ja kus käisite,“ alustas naine kiirelt juttu, nähes, et Joonas lauda tagasi tuleb, ning vältimaks vestlust millestki muust, kui oleks vajalik, nagu näiteks tema uus suur kruusitäis tulijooki. Et esimene tass rummiteed oli kadunud vahepeal koos merikogre ja bataadi­ püreega kõhtu, ei saanud Viktoria ise arugi. Küll aga teised. Ajaga.

Ajaga, mil Edward ja Lisbeth rääkisid oma seiklustest pealinna vanalinna vanades majades, kus elavad kummitused, ja peesita­ misest randades ning ühest vahvast rabamatkast, kuhu nad veel sel suvel kindlasti tagasi tahtsid minna, laukas ujumise pärast.

Nii nagu üks teine noorpaar oli teinud, aga nemad kohe ei julgenud.

Ja hiljem kahetsesid. Mille peale Viktoria pani ette, et nad võivad selle ju kohe teoks teha. Sealsamas sadamas. „Emme, mõtle ka, mis sa räägid, kes siis otse restoranist ujuma läheb, pealegi see on jahisadam, mitte raba,“ ei saanud Liisu aru, kas ema teeb nalja või mõtleb öeldut tõsiselt. „Vesi on vesi,“ ei jätnud naine pehmel keelel enda uitmõtet katki.

57

„Kui inimene tahab ujuma minna, miks ta siis ei võiks.“ Joonas asetas käe Viktoria käe peale märgiks, et too noote vähe tasasemaks võtaks. Naine lükkas ta eemale. „Kui meie olime noored, kas me hoidsime ennast sellepärast tagasi, et midagi poleks sobinud? Ei! Ikka tegime, ikka läksime.

Miks me aga õpetame siis oma lapsi nii, et nad võivad teha vaid seda, mille teised heaks kiidavad?“ Naine ägestus iga väljaöeldud lausega, lubamata kellelgi sõna sekka öelda. Tõsi, ega viisakate kommetega Edward polekski tahtnud midagi vahele poetada, aga Joonas ja Lisbeth siiski paar korda proovisid. Asjata. „A kas see on elamist väärt, mis teised heaks kiidavad? Kellele me lõppeks elame? Ah? Endale või teistele?“ Tänu suurele ringile esitatud küsimusele ja Viktoria hingetõmbe­ pausile tekkis hetkeks arutellu viiv, mida Joonas pidas targemaks kohe ära kasutada. Enne kui asi päris käest läheb. Mida ei olnud küll juhtunud väga pikka aega, aga polnud sellegipoolest kustuta­ nud mälust pilte, mida taolised olukorrad kunagi endaga kaasa olid toonud, kui naine ennast ära kaotama juhtus. „Sina mõtled nii, aga kõik ei ole sellised.“ „Mis sellised? Hullud või?“ tulistas Viktoria mehele tema enda sõnadega vastu nagu pallimasin tennispalle. Liisu pööritas isale silmi, näitamaks, et tal ema pärast oma kallima ees piinlik on. Joonas tundis, kuidas asi hakkas kontrolli alt väljuma. Ta vaatas kelneri poole, et arve võtta. Nagu nimme, ei paistnud ühtegi teenindajat. „Ei, kullake, mitte hullud. Julged, ma mõtlesin. Rahune palun.

See, et sa maailma parandada soovid, selles pole midagi valet, aga praegu pole koht ja aeg need…“

58

„Mis mõttes need? Kui minu tütar tahab minna ujuma, siis ta ka läheb. On ju, Liisu?!“ Viktorias pulbitsev raev ühiskonnas välja kujunenud reeglite vastu, mida ta terve elu põlanud oli, ja mis ei saanud olla Joo­ nasele teadmata, kasvas minutitega. Lisbeth sattus segadusse.

Oli ju jutt vaid soovist rabas ujuda, mitte ükskõik, kus ja mil­ lal. Tal polnud mingit tahtmist minna praegusel jahedal õhtul vette kohas, mis selleks ette polnud nähtud. Pealegi ilma ujumis­ riieteta. Ammuks veel Edwardiga, kes isegi Pärnus, kui vesi vaevalt põlvini ulatus, kaldale ootama oli jäänud. Ta vaatas abi paluvalt isale otsa.

Mõistmata muidu leebes ja rahu armastavas naises äkitselt tõus­ nud mässu mitte milleski süüdi oleva ühiskonna vastu, maksis Joonas arve ja sõidutas oma segaduses pere tagasi koju.

Läitnud kaminasse tule ja keetnud naisele närvide rahustuseks kummeliteed, kutsus Joonas ta enda kõrvale diivanile. Õnneks oli Viktoria selleks ajaks juba maha rahunenud, aga parem topelt kui üldse mitte, arvas mees. Kui ta oleks vaid teadnud, mida ja kui topelt tema tagaselja magamistoas tarvitati. Mis oli midagi sellist, mida tema teada regulaarselt sisse võeti, mitte ainult juhtudel, kui maailm juba koost lagunema hakkas.

Tundes liigagi hästi oma naist ning teades, kuidas teda sellistel keerulistel hetkedel ohjata, kõlas üle elutoa Louis Armstrongi mahe sametine hääl, mis lukustas läbi lahtise köögiakna aeda kandudes isegi jasmiinipõõsa ümber muidu vahetpidamata siutsuvate varb­ laste nokad.

59

I see trees so green, red roses too.

I see them bloom, for me and you.

And I think to myself, what a wonderful world.

I see skies of blue and clouds of white.

The bright blessed day, the dark sacred night.

And I think to myself, what a wonderful world.

The colours of the rainbow so pretty in the sky are also on the faces of people going by.

I see friends shaking hands, saying: „How do you do?“ They´re really saying „I love you.“ I hear babies cry, I watch them grow.

They´ll learn much more than I´ll never know.

60

And I think to myself, what a wonderful world.

Yes, I think to myself, what a wonderful world.20 20

Douglas George, Thiele Bob laul „What a wonderful world“ Ma näen puid nii rohelisi, ning punaseid roose.

Ma näen neid õitsemas minu ja sinu jaoks.

Ja ma mõtlen endamisi, kui imeline on maailm.

Ma näen taevast sinisena ja valgeid pilvi.

Särav õnnistatud päev, pime pühitsetud öö.

Ja ma mõtlen endamisi, kui imeline on maailm.

Vikerkaare värvid nii kaunid taevas on ka inimeste nägudel, kes mööduvad.

Ma näen, kuidas sõbrad tervitavad üksteist, küsides: „Kuidas sul läheb?“ Öeldes sellega tegelikult „Ma armastan sind.“ Ma kuulen, kuidas beebid nutavad, ning näen, kuidas nad kasvavad.

Nad õpivad palju rohkem kui mina kunagi tean.

Ja ma mõtlen endamisi, kui imeline on maailm.

Jah, ma mõtlen endamisi, kui imeline on maailm.

61

Laulupala lõppedes, mil Louis jätkas armastusoodiga Dollyle, seadis Joonas muusika vaiksemaks ning haaras oma isikliku Dolly kaissu. Oodi ta talle laulma ei hakanud, aga ega armastus sellepärast kuidagi väiksem või tühisem olnud. Vastupidi, kohata tänasepäeva­ ses pealiskaudses maailmas nii siiraid tundeid, mis kui mitmel kor­ ral nõnda sügavaid haavu said, et neist paranemine võimatu näis, ent siiski terveks sai, võrdus samahästi kui imega. Imega, millesse paljud haiget saanud inimhinged enam ei uskunud. Ületasin ma siis piire, kui ennist restoranis end õigustasin? Tegelikult ju mitte. Kaitsesin vaid oma tõekspidamisi, öeldes välja, et igal inimesel on õigus teha seda, mida, millal ja kus tahab! Sõltumata sellest, et see mõnele ei meeldi. Ja mis siis, kui ei meeldi? Ei peagi meeldima! Kui palju elatakse elusid, mis on teiste inimeste elud…

Aga ilus mu käitumine ei olnud, selles oli Joonasel õigus, tunnistas Viktoria endale vaikides, kui ta hiljem korraks kahekesi jäädes mulle mainis, et noorte ees peaks paremini sõnu valima ja läbi mõtlema, mida öelda. Tõesõna, Liisu on juba suur tüdruk ja las otsustab ise, kus, mida ja millal teeb. Veel oli mees öelnud, et Lisbeth on tark laps ja nemad on oma kasvatustöö selles elus ära teinud ega saa teda enam maailma pahede eest kaitsta.

Kui muidu oli Viktoria mehe jutuga päri, siis viimase väitega kohe kindlasti mitte. Tema jääb alati kaitsma oma kallist tütart, üks­ kõik kui suureks ta kasvab või vanaks saab.

Minu Liisu ei tohi elada kunagi sellist elu, nagu mina elasin. Mina pidin enda eest üksi seisma, ise tulema toime valuga, kui mind maha jäeti, ise paranema haavadest, mille tekitasid mulle kaks vägistajast neegrit ühes sitases aguli hostelis. Ei, mina kaitsen oma tibu viimse hingetõmbeni, kohkumata tagasi valu ees, mida see kaasa võib tuua. Mul on vaid üks laps, 62

Lisbeth, ja tema on kogu minu maailm. Ütlema ta seda aga ei hakanud. Polnud vaja tülitseda teemal, milles neil tegelikult suures plaanis sama arvamus oli. Viktoria surus leppimise märgiks nina mehe rinnale ning sulges silmad, ohates nõnda vaikselt, et seda keegi ei kuulnud. Hommikul, kui pea klaar, vabandab ta esimese asjana kõigi ees.

Kui palju kell oli, polnud Joonasel aimu. Igatahes väljas oli kottpime ja kui keset südasuve on õues pilkane pimedus, võib kell olla 2 ja 3 vahel, mitte rohkem. Viktoria ase tema kõrval oli veel soe, aga tühi.

Mees kompas igaks juhuks käega üle. Oligi, tühi mis tühi. Ta istus voodiveerele, leppides endaga kokku, et kui naine kahe minuti pärast tagasi ei ole, läheb ta vaatama, kus too on. Minutid möödu­ sid, Viktoriat ei kusagil. Heitnud hommikumantli õlgadele, astus Joonas magamistoast välja. „Mida sa siin teed?“ oli kõik, mida ta oskas küsida öösärgi väel naise käest, keda ta ei leidnud ei WC-st, köögist, elutoast ega esi­ kust. „Mis asja sul siia oli?“ Viktoria seisis Liisu toas akna all noorte voodi kõrval, vaadates suurte silmadega abikaasale otsa, suutmata enda kaitseks midagi öelda. Sasis siis kätega juukseid ning astus mõne sammu akna alt eemale. „Tulin vaatama, ega lastel külm ei ole, ehk on vaja tekki tuua juurde või midagi…“ „Tekki? Praegu on suvi. Mida sa ajad?“ Joonas ei teadnud, kas nutta või naerda. Midagi siin ilmselgelt ei klappinud. Voodis liigutati.

63

„Tule, lähme ära, räägime oma toas,“ sosistas ta. Oli ju ikkagi uneaeg. „Emme! Issi! Mida teie siin teete? Kas juhtus midagi?“ Lisbeth ajas end unesegasena küünarnukkidele. Edward magas vist väga sügavalt, sest tema voodipool oli vaikne. „Ei, midagi ei juhtunud,“ vabandas mees oma naise eest, kelle käitumist ta ei suutnud ise ka mõista, aga kelle nimel oli sunnitud vabandama, kuna viimane nähtavalt segast peksis, „ema ajas koge­ mata toad sassi. Maga rahulikult edasi.“ Olukord selgitatud, vaatas Joonas altkulmu Viktoria poole, kes selle peale sõnagi lausumata lahkus, tagasi oma tuppa lippas ning voodisse puges.

Hetkel, kui Joonas tema järel läbi elutoa liikus, lõi kellapomm vanaisa seinakellas kolm korda pimm-põmm-pomm. Kell oligi kolm saanud. Ta peatus, mõeldes, kas võtta köögist kaasa klaasike vett, aga tahtmata aega viita, selle tegemata jättis ning naise juurde magamistuppa läks.

Viktoria oli tõmmanud ennast teki sisse kerra, keeranud näoga seina poole ning ootas, mis edasi saab. Mehe saabudes avas ta silmad, julgemata hingatagi. Mis äsja toimunud oli, oli talle endalegi suures osas arusaamatu. Miks leidis ta end ühtäkki keset ööd tütre magamis­ toast Edwardi aseme kõrvalt? See tähendab, Joonas leidis tema. „Tahad sa sellest rääkida?“ küsis mees sügavalt sisse hingates, istudes seljaga vastu voodipeatsit, üritades loogiliselt välja mõelda, mida toimunu tähendama pidi. Vaikus. Minut, kaks, kolm. „Viktoria, me peame sellest rääkima, tahad sa või ei.“ Naine tõusis samuti istukile, tõmmates endal teki kurguni, kuna keha külmast värises. Ta vaatas mehele otsa, silmadest peegeldu­ mas lõputu kurbus. Võib-olla ei olnudki tema silmad just kurvad, 64

vaid lihtsalt unised, Joonas võis aknast sisse paistva kuu valgusel ka eksida. Aga tõde see ei varjutanud. Midagi imelikku oli naisega lahti ja seda adus Joonas ka pilkases pimeduses. Ta ei jätnud. „Ütle mulle palun, mida sa seal toas tegid? Või õigemini teha tahtsid.“ Küsimus oli otsekohene ja konkreetne, ilma valikvastuste ja keerutamise võimaluseta. Viktoria ohkas. „Kui ma ise ka teaks…“ Ta ei saanud ju öelda, et ihkas nii meeletult Roberti läheduse järele, et ignoreerides oma lihase tütre olemasolu, soovis olla mõnda aega kasvõi sedamoodi noormehe ligidal, et teine magas.

Ainult natukene, lihtsalt korraks. Ega ta olekski kaissu puge­ nud. Oleks vaid hingamist jälginud ja võib-olla veidi juukseid paitanud. Ta pidi ennast kuidagi välja keerutama, muud valikut polnud. „Küllap pidasin seda meie toaks, kui vetsust tulin. Võtsin õhtul kaks rohtu sisse ja olin sellest nii uimane, et ei saanud ise ka aru, kuhu läksin.“ Ruumis valitses hiirvaikus. Isegi suures toas muidu üsna val­ jult tiksuv seinakell pidurdas hoo maha, et mitte häirida absoluutse vale jõudmist mehe kõrvu. Joonas ohkas. Urgitseda edasi või loota, et hommik on õhtust targem? „Hästi. Jääme nüüd magama,“ ütles ta siis, lasi end pikali ja keeras näo akna poole. Sõnadel on suur jõud, teadis ta. Kui hakata praegu asja edasi lahkama, võime öelda sõnelemise käigus üksteisele asju, mida hiljem kahetseme. Ja Joonas ei olnud mees, kes tahaks tülitseda tülitsemise pärast, vaid kui, siis ainult tõe huvides. Et teaks edas­ pidi sama olukorda vältida, sellepärast. Pealegi olid praegu noored 65

külas, kelle ees omavahelise musta pesu pesemine ei sobinud mitte.

Arvestades veel seda, kui kergelt võis Viktoria sellistes vaidlustes jalgealuse kaotada.

Veel kaua vaatas Joonas üles lae poole, kus kusagil üks sääsk pinises, leidmata endas tahtmist, nagu tavaliselt, tüütu segaja üles otsida, tema elunatuke lõpetada ja seeläbi majja rahu tuua. Aga mitte täna. Saada pureda sääse poolt oli hetkel täiesti ebaoluline.

Palju tähtsam oli leida vastus küsimusele, mis toimub tema naise peas. Ta sulges silmad, jäädes ootama und, mis mitte kuidagi ei tahtnud tulla.

Kolmapäev, 2. juuli 2036 Tänahommikune vihm näis lõputu. Kui mitu korda tegi Viktoria silmad lahti ja, nähes siis, et sadu endiselt edasi kestis, need jälle tagasi kinni pani. Aknale maandunud veepiisad sulasid kokku­ puutel klaasiga üheks vedelaks massiks, mis erines aknaklaasist vaid selle poolest, et säilitas vedela kuju.

Millal Joonas ärkas ja ära läks, oli teadmata. Nagu ka see, mida noored tegid – magasid veel või olid juba üleval, aga nii vaikselt, et polnud kuulda. Või kes teab, ehk olid üldse kusagile välja läinud.

Täna oli naisel kuidagi eriti raske tõusta. Küll ringutas ta end ühtepidi ja venitas teisipidi, ent siis ikkagi sooja teki alla jälle tagasi puges. Seletamatu raskustunne, mida silmaga näha ei olnud, ent füüsiliselt tunda see-eest liigagi hästi, hoidis õrna naisterahvast voodi küljes, kiites takka mitte midagi tegemist, andes nii aega mõelda selle üle, kuidas edasi.

66

Mis näoga ma nüüd laste ette ilmun? Ei tea, kas nad on Joonasega viimasest ööst rääkinud? Või sellest, mis Saaremaal juhtus. Minuga sellistest asjadest ei räägita. See tähendab, minule. Pole vist kuigi tark tegu ise ka küsida, ennast naerualuseks teha. Jama on selles, et ma ei mäleta pooli asju. Kui nad selgitusi küsivad, mis ma ütlen? Hämada pole praegu mõtet, see teeks asja veel keerulisemaks. Ah, vaatame jooksvalt, mis saab, mis siin ikka sündmustest ette rutata. Ta tõmbas hommikumantli selga ja astus tasahilju kööki.

Seal polnud kedagi. Sammunud edasi Lisbethi toa poole, mille uks oli kergelt irvakil, piilus ta hinge kinni hoides selle vahelt sisse. Ka see oli tühi. Astunud nüüd julgemalt edasi, ei olnud tüdruku toas mär­ gata midagi, mis oleks viidanud mingil moel korralagedusele. Voodi oli korras, meigikott peeglilaual ja riided kapis puu peal. Viktoria lükkas kapi ukse kinni. Vaatas siis veel korra mõtliku pilguga ringi.

Mõlemad kohvrid seisid kõrvuti seina ääres, mis sai tähendada vaid seda, et lastel polnud kodunt lahkudes kiiret. Huvitav ainult, et nad endast kirja maha ei jätnud. Aga vahet pole, tõenäoliselt läksid lihtsalt linnapeale ning tulevad varsti koju tagasi. Jäädes viimase veendumuse juurde, hingas naine kergendatult ja seadis juba tunduvalt kiiremad sammud vannitoa poole, et pesta endalt maha viimase öö kõnts ja alustada uue inimesena päeva, mis kellale pilku heites juba suurt lõunat näitas.

Mihkli kohvikus oli tavapärane lõunaajale kohane sagimine. Miina asjatas leti taga ja Kadri kandis külalistele toitusid ette. Nähes üle­ must, tervitasid mõlemad teda naerul sui, jätkates lennukalt tööd, milleks nad sinna olid palgatud.

Mida aeg edasi, seda tihedamalt oli käinud Viktoria tüdrukutel abis, kuigi algse jutu järgi pidi tulema siia vaid kindlatel kellaaega­ 67

del kas inventuuri tegema või kassat vastu võtma. Et aga Lisbethi enam kodus ei olnud ja Joonaski suurema osa päevast tööl veetis, polnud kodus üksi istumisele paremat alternatiivi kui siin tööle käed külge lüüa, tehes kõike, mida ühes väikeses tegusas kohvi­ kus parasjagu teha oli vaja, lõõpides lõbusalt üksteisest möödudes: „Ega ökotalus töö ei lõpe!“ Aga mitte iga kord ei tulnud Viktoria kohvikusse igavuse pärast. Siia kohe tõmbas. Selline mõnus olemine oli siin. Sootuks teistmoodi kui omas kodus, kuigi tegu oli samamoodi puitpitsi­ lise majaga. Tõsi küll, väike värvierinevus siiski neil kahel esines, kuna Vaikse kalda maja beeži tooni oli, aga see siin helekollaseks sai võõbatud.

Jätnud renoveerimise käigus Mihkli tänava hoone sisemuses alles puidust põrandad ja laepaneelid, olid need kunagise pruuni värvikihi alt välja puhastatud ja õlitatud. Seintelt oli maha kraa­ bitud veneaegne päevinäinud tapeet. Neid kattis nüüd vanemale ajale iseloomulik õrn lilleline seinapaber ning aknadki said endise moega uued kuued. Kasutanud veidi ka sisekujundaja teenuseid, järgis kõik siin majas ühtset ajastutruud stiili, mida juhtusid mäle­ tama veel mõned üksikud kõrges eas vanaprouad, keda siit vaa­ tamata mitte just kõige odavamale hinnaklassile vahest ikka leida võis. Õdus miljöö, mis pakkus ka kõige nõudlikuma maitsemee­ lega kliendile midagi unustamatut, tõi nõndasama selle oma­ niku siia ikka ja jälle tagasi ja üldsegi mitte vaid tööga seoses.

Tihti tulid Viktoria ja Joonas siia õhtuti enne sulgemist lihtsalt niisama istuma, ilma mingi põhjuseta. Võtsid siis kannuga teed, istusid ja olid. Mõnikord tundide viisi. Kuulasid, kuidas kriuk­ 68

susid põrandalauad kõndijate jalge all ja jälgisid tegevust, mis toimus akna taga. Rüüpasid teed, vahetasid paar sõna ja tiksusid edasi. Teistel oli rutt, neil mitte. Kui vahest juhtuti ka arutlema uue menüü või sisekujunduse üle, ei võetud ses osas tegelikult midagi ette. Rahvale meeldis nii, nagu oli. Meeldis, et iga laud ja tugitool olid ise komplektist. Meeldis, et lambikesed laudadel olid erineva värvi ja kujuga. Meeldis, et laudlinad olid õmmeldud isemoodi mustrikangast, sobitudes oivaliselt lillekestega, mis vaasides laudu kaunistasid. Ja mis peamine – kõik lilled olid läbi aasta alati ela­ vad, pakatades seejuures alati värskusest, justkui samal hommikul korjatud! Suvisel ajal tõi Viktoria siia tavaliselt lilleõisi oma aiast, vahest tõid Kadri ja Miina ka, aga põhiliselt varustas siiski Mihkli tänava kohvikut igasugu vähem ja rohkem uhkete bukettidega lille­ äri omanik härra Figaro, kes ei teinud sellest mingit numbrit, et tema perekonnanimi tegelikult Fidalgo oli, aga naised teda naljaga pooleks Figaroks hüüdsid. „Figaro siin, Figaro seal,“ norisid nad lühikest ümmarguse kõhukese ja süsimustade juustega keskeas alati heatujulist mehikest. Härra Fidalgo, kes oli muidu rahvuse poolest itaallane, kosis mõned aastad tagasi siit endale naise, jäädes peale pulmi Haapsallu paikseks ning pidas koos abikaasaga nüüd juba mitmendat aastat itaaliapäraste mõjutustega väiksemat lille­ kauplust. Eesti keele oskus oli mehel kiiduväärt, kõlades iga Jumala kord, kui ta kohvikusse lillekorviga tuli, itaallasele omaselt laulval häälel juba enne, kui ta uksest sissegi jõudis astuda.

Teel oma kohvikusse ei teadnud täna Viktoria ise ka, oli see põgenemine kodunt või läks ta tüdrukutele appi. Lastest oli õnneks niipalju teada, et nendega oli kõik hästi, nad tähistasid Johanna juures tema sünnipäeva ja tulevad koju õhtul hiljem. Minek oli 69

ammu plaanitud, aga tütar oli unustanud öelda, saates nüüd ema küsimise peale sõnumi. See teadmine rahustas.

Niisiis jõudis Viktoria kohvikusse täpselt kibekiirel lõunaajal, mil tüdrukud õigupoolest tema abikäsi just kõige enam vajasid.

Mis sobis tegelikult ka talle endale suurepäraselt, kuna siis ei olnud igasugu kahtlastel mõtetel mahti peas järgmisi haigeid plaane välja haududa ja et need haiged olid, teadis naine väga hästi. Kui ta oli esiteks kaine, teiseks tabletivaba ja kolmandaks polnud Edwardit läheduses, toimis kõik nagu kellavärk. Muutus aga üks tegur neist vastupidiseks, rääkimata kahest või kõige hullem, kolmest korraga, siis head loota polnud. Et sellist olukorda vältida, ta praegu siia ummisjalu tuligi. Pani vihmavarju garderoobi kuivama, pesi käed, sidus põlle ette ning asus koristama laudadelt nõusid, kuna Miina leti taga asjatas ning Kadri köögi ja saali vahet saalis, võttes klienti­ delt tellimusi ning neid siis järgemööda täites.

Kell võis olla ehk viie paiku, kui Joonas kohvikusse sisse astus, kuna ta sel ajal tavaliselt töölt koju jõuab. Viktoria tegi näo, nagu poleks viimase öö vahejuhtum Liisu toas ega sellele järgnenud dis­ kussioon kunagi aset leidnud, astudes talle lahkel naeratusel vastu.

Kuigi mehe näost oli kohe aru saada, et tema hingel midagi kripel­ das, kallistas ta oma armsat abikaasat nagu ikka, suuri süli.

Pannud mehe tagumise laua juurde akna alla istuma, tõi Vikto­ ria lauale peagi kaks praadi, võttis tema kõrval istet ja hakkas ise samuti sööma, kuna oli avastanud endalegi üllatuseks, et siiani vaid hommikuse pudru peal oli kestnud. Kohvikus oli selle aja peale juba rahulik, pooled lauad olid täis, ülejäänud tühjad, nii et ta oleks võinud juba ennegi ära minna. Kööki oli jäänud vaid 70

kokk Kris­tofer, kuivõrd teine kokk, Marek, tunni eest vahetuse oli lõpetanud.

Ei möödunud palju aega, kui Miina, murelik nägu peas, abielu­ paar Kallase ette ilmus. „Head isu! Vabandust, segan korraks…“ „Ei, pole midagi. Mis juhtus?“ Miina vaatas leti poole, kus seisis tema tütar. „Mis Saaraga on?“ „Tüdruk ei saanud tuppa sisse, võti ei keera. Pidin just sellest palgast ukseluku ära vahetama, kuna vana juba tükk aega jupsis ja nüüd ongi õhtal! Ma mõtlesin küsida, kas ma võiksin ehk jätta Kadri seniks üksi siia ja Saaraga kodus ära käia, vaadata kas saan ise ukse lahti. Kadri ütles, et temal pole selle vastu midagi, küsigu ma aind sinu käest üle.“ Viktoria naeratas. „Jah, muidugi võid minna, me pidime ka hakkama varsti liikuma.

Küll Kadri ja Kristofer kahekesi hakkama saavad,“ rahustas ülemus suuremeelselt. „Ma arvan, et sul pole vaja täna tagasi tullagi, kui Kadri sellega nõus on.“ Tänulik Miina lippas tagasi leti taha, seletas seal midagi Kad­ riga, kallistas siis teda, võttis tütrel käest kinni ning läinud ta oligi.

Viktoria ja Joonas lõpetasid rahulikult söömise ning sättisid end peagi samamoodi minekule suunas, kuhu Miinagi tütrega läks.

Jõudnud koduväravasse, jäid nad aga mõlemad seisma, olles tun­ nistajaks naabriõuel toimuvale kentsakale vaatepildile. Naabri­ naine Miina maadles nimelt oma maja välisuksega, lõgistades ukselingiga, nagu oleks tal käes tige boamadu, mitte elutu majaosa, 71

sajatades vahepeal katkiläinud lukku, otsekui parandaks see asja.

Joonas ja Viktoria vaatasid üksteisele otsa. Oli sõnadetagi selge, et siin vajati abikätt. „Luba, ma aitan,“ võttis Joonas kui ümbruskonna ainus mees­ hing luku avamise üle.

Miina oli juba aastaid üksi elanud, õieti sellest ajast peale, kui Saara kooliealiseks sai ja nad siia elama kolisid. Tüdruku isa oli leidnud omale uue silmarõõmu, mille tõttu oli selline kena ja töökas naine päevapealt üksi jäänud.

Jalutanud veidi naabrinaise lopsakas aias ringi, hinnates pil­ guga tema tubli kätetööd, istus Viktoria koos Saaraga kasvuhoone ette pingile, jäädes jälgima majaukse kallal toimuvat.

Mida Saara mõtelda võis, kes seda teab, aga mida Viktoria tun­ dis, kui neid kahte vaatas, oli karm. Karm tema enda suhtes. Ta võrdles end vaimusilmas Miinaga. Mida oli tal, mida Miinal ei olnud? Hallid juuksed, tuhmuv jume, kortsus nahk, lotti vajunud silmalaud ja deemonid, kes tema sees pead tõstsid, kui aga heaks arvasid. Ja need ei olnud kindlasti plussid.

Miina aga seevastu oli kaunis noor naine, kellel olid poolde selga tumedad juuksed, lahked töökäed ja imeilus säravvalge naeratus.

Naeratus, millega ta Joonast tänaski, kui mees vana katkise luku­ südame välja lõi ja enda kodust kunagi tagavaraks ostetu asemele tõi. Selle naeratuse üle juurdles Viktoria endamisi veel terve õhtu ja pool öödki, kas ta kujutas ette või nii oligi, et abikaasa naabrinaisele palju soojemalt vastu naeratas kui temale ennist kohvikus.

72