Valge kuld_katkend

SISUKORD

7

SISSEJUHATUS. Valge kuld

9

LEGENDAARNE MEISSEN. EUROOPA PORTSELANITÖÖSTUSE SÜND Portselanipalavik. Müüdud saladus. Sinised sibulad. Meisseni kannul. Ristatud mõõgad

35

CARL CHRISTIAN FICKI FAJANSIMANUFAKTUUR Stralsundi rohuteadlane. Habras uudismaterjal. Manufaktuur tühermaal. Rändavad meistrid. Kallis ja vanamoodne. Kollektsioonid. Toodang. Märgid

61

PÕLTSAMAA PORTSELAN Karismaatiline major. Töökoda lossihoovis. Hinnalised meistrid. Katariina II poeg. Esemeline pärand. Toodang. Märgid

77

PORTSELANI RENESSANSS. LUKSUS MEIE KODUS Olmeidentiteedi otsingud. Tootmise asemel dekoreerimine. Tooraine puudus. Kunstnike koolitus

117

NIKOLAI LANGEBRAUNI PORTSELANI DEKOREERIMISE TÖÖSTUS Kaupmehed Kuusalust. Tööstus koduhoovis. Dekoraatorid ja oskustöölised. Turustamine. Lahkumine. Kollektsioonid. Toodang. Märgid

173

KUNSTITOODETE KOMBINAAT / ARS Kahe ajastu vahel. Uus maja ja uued võimalused. Kollektsioonid. Toodang. Märgid

SISUKORD

5

221

UUED PORTSELANIVÕLURID. ERITI HÄSTI TEHTUD ASJAD Ars Portselan. Arro Porcelain. Tanel Veenre – Kingdom of Dreams. Studio Raili Keiv. Väikesed stuudiod, suured ideed. OÜ Eesti Portselan

251

DEKOREERIMISTEHNIKAD

257

MÕISTED

263

KASUTATUD KIRJANDUS

268 MÄRGID 270

SUMMARY

Sissejuhatus. VALGE KULD Sõna porcelana pärineb portugali keelest ja tähendab tõlkes Lõunamere teokarpi. Ilmselt oligi väline sarnasus peamine põhjus, miks maailmarändur Marco Polo Hiinas nähtud ebatavalisi keraamikaesemeid 13. sajandi lõpul nii nimetas. Kuigi müstiliselt kaunist ja kerget materjali osati Hiinas valmistada rohkem kui tuhat aastat varem, olid hoolsalt hoitud saladus ja pikad vahemaad selle keerukat tootmisviisi hästi kaitsnud. Hilisemal ajal hakati Aasiast imporditud portselani kalli hinna tõttu Euroopas valgeks kullaks nimetama ning selle keerukat valmistamisviisi püüti tulutult leida sajandeid. Juba umbes kolm tuhat aastat eKr osati Hiinas kohalikust kaoliinirikkast savist valmistada peent keraamikat, mida võib pidada portselani otseseks eelkäijaks. Tänapäevast ehk kõrgkuumusel põletatud portselani õpiti valmistama riigi ühendanud Sui dünastia (581–618) ajal, selle tootmiseni jõuti aga kunsti, kultuuri ja teadust soosinud Tangi dünastia (618 – 907) perioodil. Erakordse materjali koostist ja valmistamismeetodeid hoiti ranges saladuses, et säiliks riiklik monopol ning ainulaadsed esemed jääksid vaid Hiina ülikute laudadele. Kui esialgu valmistati lihtsamaid ühevärvilisi nõusid, siis tehnoloogia arenedes muutus tavapäraseks esemete dekoreerimine ja hiljem ka nende märgistamine meistrimärkidega. Oluline muutus leidis aset 14. sajandil, kui dekoreerimisel võeti kasutusele

Lähis-Idast pärit kvaliteetne koobalt ja seni polükroomsed maalingud asendusid sinivalgega. See uus ja elegantne stiil kujundas sajanditeks ettekujutuse, et õige ja hinnaline portselan peabki olema ainult sellise värvikombinatsiooniga. Moekaubaks ja luksuse võrdkujuks sai portselan 16. sajandil, kui vast avastatud mereteed ja kiired Portugali laevad tõid haprad nõud Euroopasse ning need jõudsid pöörase hinna eest siinsete kuningakodade laudadele. Euroopas avastati portselanitehnoloogia alles 18. sajandi alguses Meisseni väikelinnas Saksamaal. Õhuline ja elegantne portselan mõjus tollaste raskepäraste puidust, keraamiliste ja metallnõude kõrval erakordselt peene ning graatsilisena, kujunedes kiiresti tollase õukonnaaristokraatia igapäevaelu lahutamatuks

Sissejuhatus. Valge kuld

7

osaks. Erinevalt hiinlastest aga eurooplased saladusi hoida ei osanud: õige pea levis teadmine, kuidas portselani teha, väikesest Meissenist üle Euroopa ja sama sajandi teisel poolel hakati seda valmistama ka Eestis. Eesti portselanivalmistamine on läbi ajaloo takerdunud sobiva tooraine puuduse taha, kuna looduslikku kaoliinsavi ja kvartsirohket peenliiva meil ei leidu ning sobilike komponentide sissevedu on osutunud ebamõistlikult kalliks. Kohaliku luksuskeraamika sünd jääb aastatesse 1772–1782, mil Tallinnas tegutsenud apteekri Carl Christian Ficki manufaktuuris valmistati portselani odavamat alternatiivi, fajanssi. Ettevõttes toodetud lopsaka vormi ja värvika dekooriga nõud olid küll äärmiselt kaunid, kuid jäid pealetungivale õhulisele ja elegantsele portselanile kiiresti jalgu ning muutusid vanamoodsaiks. 1782. aastal rajas aga Vana-Põltsamaa lossihärra Woldemar Johann von Lauw manufaktuuri, kus hakati valmistama päris õiget kõvaportselani. Kuna vajalik tehnoloogia oli keeruline ja tooraine tuli välismaalt sisse osta, paisusid tegevus- ja tootmiskulud siiski ülemäära suureks ning ettevõte lõpetas tegevuse. Uusi katseid portselani ise toota hakati Eestis tegema alles 1930. aastatel, kui portselani hind tehniliste uuenduste tõttu odavnes ja see jõudis ka keskklassi kodudesse. Elujõuliseks need katsed siiski ei osutunud, sest

toorainepuudus kergitas taas tootmiskulud ebarentaablilt kõrgeks. Kuna kohapealse materjaliga oli raskusi, kujunes edukaks välismaistes suurfirmades valmistatud portselantoorikute dekoreerimine. Väljapaistvaks suurettevõtteks sai 1928. aastal Tallinnas Ahju tänaval tegevust alustanud Nikolai Langebrauni portselanitööstus, kus dekoreeriti esemeid nii sise- kui ka välisturule. Oma aja tipptehnoloogiat kasutanud ettevõttes leidsid tööd siinsed kunstnikud ning selle taristut kasutasid kunstiüliõpilased ja paljud professionaalsed kunstnikud. Ettevõte jätkas natsionaliseerituna tegevust ka Nõukogude perioodil, kandes siis nime Kunstifondi Tarbekunsti Keskus ja alates 1975. aastast Kunstitoodete Kombinaat ARS. Tänapäeval on portselan atraktiivne alusmaterjal paljudele eri valdkondades tegutsevatele kunstnikele ja disaineritele. Uute tehnoloogiliste võtete ja põnevate katsetuste tulemusel sündinud unikaallooming on tarbeväärtuse tihti minetanud ning see on asendunud sügavamate kontseptuaalsete ja esteetiliste eesmärkidega. Raamat „Valge kuld. Eesti portselani lugu“ tutvustab lugejatele, kuidas kaunid, kohalikku märgistust ja vahel autori signatuuri kandvad portselanesemed eestlaste kodudesse jõudsid, ning püüab ühtlasi vastata küsimusele, miks see välismaine materjal on meile jätkuvalt nii armas ja omane.

8 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

PÕLTSAMAA PORTSELAN 18. sajandi lõpus Põltsamaal lühiajaliselt tegutsenud portselanikoda on tihedalt seotud selle asutaja, legendaarse majori ja lossihärra Woldemar Johann von Lauw’ga, kes on ajalukku läinud eeskätt Põltsamaa kultuurija tööstuselu ühe käimalükkaja ning innustunud eestvedajana. Paraku osutus suurem osa Lauw’ innovatiivsetest ettevõtmistest kahjumlikeks ja tema pompoosne arendustöö lõppes pankrotiga. Ebaefektiivsusele ja ajutisusele vaatamata oli Põltsamaa portselanikoda esimene omalaadne Balti riikides. Major Lauw’ katsetus on seda tähelepanuväärsem, et hilisemal ajal on meie naabermaadesse kerkinud edukad ja väga tuntud portselanivabrikud, Eestisse aga eri põhjustel mitte ühtegi.

KARISMAATILINE MAJOR Woldemar Johann von Lauw (1712–1786) sündis Pärnus Rootsi päritolu inseneri perekonnas. Ta õppis Jena ülikoolis Saksamaal, osales seejärel Vene-Türgi sõjas, kus kaotas 1737. aastal lahingus vasaku käe, pälvis majori auastme ja läks siis erru. Pärast armeeteenistust pöördus Lauw tagasi Eestisse ning abiellus 1746. aastal tuntud riigitegelase ja Põltsamaa lossiomaniku, apteeker Ficki hõimlase Heinrich von Ficki (1678–1750) tütre Auroraga (1717–1769). Kui isa suri, päris Aurora Vana-Põltsamaa ordulinnuse (Schloss Oberpahlen) ja veel mitu lähikonna maavaldust, mida tema haritud ja laia silmaringiga abikaasa

valgustusaja moe- ning mõttesuundade kohaselt hoogsalt arendama hakkas. Lauw’ ideede järgi ehitati Põhjasõja ajast varemetes seisnud Põltsamaa ordulinnus ümber rokokoostiilis paleeks, kuhu palgati õukond, orkester ja ooperitrupp ning kus hakati pidama balle ja jahipidusid. Pillava elustiiliga major rajas oma kuludega ka haigla ja apteegi, kooli ja trükikoja – haiglaravi ja kooliharidus olid maarahvale tasuta – ning kutsus neid juhtima väljapaistvad humanistid Peter Ernst Wilde (1732– 1785) ja August Wilhelm Hupeli (1737–1819). Üheskoos hakati välja andma esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike öppetus …“. Meelelahutuslikele ja vaimsetele tegevustele lisaks soovis edumeelne mees muuta Põltsamaa

Põltsamaa lossiomanike Aurora von Lauw’ ja tema abikaasa Woldemar Johann von Lauw’ bareljeefid Põltsamaa lossi aknaorvadest. 1770. aastad, meister Johann Michael Graf. PM.

62 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

piirkonna tööstuskeskuseks. Ta rajas lubja-, tärklise- ja kalevivabriku, mitu klaasikoda (kus esmakordselt Vene impeeriumi aladel hakati valmistama moekaubaks kujunenud peegleid) ja portselanitööstuse ning arvukalt väiksemaid jahuveskeid ning viina- ja õllekööke. Uudseid ja keerukaid tööprotsesse kutsuti käivitama välismaised spetsialistid, kellel omakorda oli kohustus välja õpetada kohalikke talupoegi. Kohalikke olusid kirjeldanud Hupel võrdles Põltsamaad juba väikese linnaga, kuhu olid elama asunud paljud oskustöölised ja oli kiiresti ehitatud peaaegu seitsekümmend mitmesuguse otstarbega hoonet. Pompoosne elustiil ja ebarentaabel majandamine tõid aga kaasa kiire laostumise ning

1785. aastal kuulutati major ametlikult maksejõuetuks. Aasta hiljem ta suri. Suur osa lossihärra asutatud ettevõtetest suleti ja oskustöölised lahkusid. Kurvast lõppmängust hoolimata on Woldemar Johann von Lauw’ tegevusaega hiljem hakatud nimetama Põltsamaa renessansi- ja õitsenguperioodiks.

TÖÖKODA LOSSIHOOVIS Legendaarse õitsenguaja tööstusuuendustest üheks keerukamaks ja kulukamaks kujunes 1782. aastal lossihoovis tööd alustanud portselanikoja tegevus. Kuna Euroopa moematerjali valmistamiseks oli Vene impeeriumis

Allkiri võlakohustusel 18. septembrist 1772 ettevõttelt Hans Diedrich Schmidt & Sohn selle kohta, et on saadud major von Lauw’lt Põltsamaa lossist Johann Christopher Stesseni kaudu 60 bankorubla ja 42 kopikat. PäMu.

PÕLTSAMAA PORTSELAN

63

varasemalt asutatud kaks edukat vabrikut – 1744. aastal Keiserlik Portselanitehas Peterburis ja 1766. aastal Gardneri portselanitehas Moskva lähistel Verbilkis –, tundusid major Lauw’ ideed riiklikul tasemel sedavõrd veenvad ja perspektiivikad, et talle anti tööstuse käivitamiseks koguni suurem summa laenu. Ettevalmistused töökoja rajamiseks algasid aga juba paar aastat varem, kui Põltsamaale kutsuti Kesk-Euroopast spetsialistid, kes olid portselani valmistamist eri manufaktuurides õppinud ja praktiseerinud. Nende juhiste järgi ehitasid kohalikud pärisorjadest talupojad lossi idamüüri äärde tootmishoone ehk nii­ nimetatud meistrite maja, mille põhjaosas asus põletusahi. Erinevalt Fickist, kes kasutas toorainena ka kohalikku sinisavi, laskis Lauw kogu vajaliku valgesavi välismaalt kohale tuua. Täielik loobumine kohalikust savist näitab kõnekalt, et Lauw oli fajansimanufaktuuris tekkinud probleemidest teadlik, aga ühtlasi tema nõrkust finantsküsimustes. Suurel kuumusel (kuni 1460 kraadi) toimunud põletusprotsessid nõudsid pealegi palju küttematerjali ja olid ka väga tuleohtlikud ning seetõttu pole usutav, et lossile sedavõrd lähedal asunud portselanikoda suurel võimsusel kunagi tööle sai hakata. Piiratud tootmisvõimsusega ja ainult eksporditud toorainele üles ehitatud majandusmudel ei oleks mingil moel saanud olla elujõuline ning pigem oli lossihoovi rajatud väike moodne tööstusettevõte üks majori paljudest kinnisidee mõõtu kapriisidest.

HINNALISED MEISTRID Euroopa äärealal ei olnud portselanimeistrite leidmine kindlasti lihtne ülesanne, sest nende põud oli 18. sajandil üleüldine nähtus ja võib arvata, et seetõttu olid eelnevad läbirääkimised kindlasti pingelised. Põhjused, miks hästi tasustatud meistrid suurtest keskustest eemal asunud Põltsamaale tööle ja elama tulid, said olla eeskätt korralik palk ja mitmesugused muud soodustused, mida neile kauges kohas lubati. Oskustööliste ümberasumist mõjutasid ilmselt ka Kesk-Euroopas valitsenud ebastabiilsed poliitilised olud ja kõrged maksud, millele toona suurtest rahutustest eemale jäänud Vene impeeriumis lahke metseeni toel leevendust loodeti saada. Kuus meistrit – arkanist, maalija, sinimaalija, kujur, vormija ja pottsepp – saabusid Saksamaa läänealadelt Põltsamaale 1780. aastal. Tootmise käivitamise seisukohalt oli neist olulisim töökoja juht, hinnatud arkanist ehk nn portselanisaladuse tundja Carl Friedrich Wohlfahrt (1739–?) , kellel oli eelnev töökogemus neljas tuntud manufaktuuris ja kes kolis uude elukohta koos oma kuueliikmelise perekonnaga. Kõigile spetsialistidele tagati väärikad olme- ja elutingimused ning tulenevalt nende väärtuslikust ametist oli neil Põltsamaal ka eriline staatus. Portselanikojaga seotud maalijatest väljapaistvaim oli andekas ja mitmekülgne Christian Gottlieb Welté (1747–1792). Eesti kunstija kultuuriloos on ta eeskätt tuntud Põltsamaa lossi ja mitme mõisa dekoreerijana ning kunstni­kuna, kes ühena esimestest on vahetus

64 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

ja eelarvamusvabas laadis kujutanud eesti talurahvast. Kas või mil määral Welté Põltsamaal portselanimaalimisega kokku puutus, ei ole täpselt teada, sest eeskätt oli ta siiski õukonnakunstnik ja interjööride kujundaja. Tõenäoliselt andis Welté meistrite käsutusse oma joonistusi, akvarelle ja muid kavandeid ning võib-olla aitas neid ka mustrite loomisel. Muidugi ei saa välistada, et ta moodsa materjali omadusi katsetades isegi pintsli kätte haaras ja mõne proovi­töö tegi. Säravat karjääri tegi ka portselanikojas kujurina palgal olnud Jean François Xavier Hattenberger (1743?–1820), kes pärast Lauw’ surma suundus Venemaale ja töötas kujundajana Moskva lähistel Gardneri manufaktuuris ning mõni aeg hiljem sai Peterburi

Eesti talunaine. Christian Gottlieb Welté. EKM.

Põltsamaa loss. Christian Gottlieb Welté. AM.

PÕLTSAMAA PORTSELAN

65

keiserliku portselanivabriku juhatajaks. Põltsamaal voolis ta mitmesuguseid natuurilähedasi pisifiguure ning modelleeris reljeefsete kaunistustega nõudele miniatuurseid käbide ja lilleõite või pungade kujulisi kaanenuppe, käepidemeid, tilasid ning muid detaile. Paraku ei ole ükski Hattenbergeri Põltsamaa perioodi kuuluvatest töödest tervikuna säilinud, kuid lossihoovis toimunud arheoloogilistel kaevamistel purunenud esemete kildude seast leitud kaunid ja erakordselt meisterlikud pisiplastikafragmendid kuuluvad ilmselt just tema loomingusse.

KATARIINA II POEG Pärast ambitsioonika majori surma müüdi tema vara võlgade katteks maha ning selle omanikuks sai keisrinna Katariina II (1729– 1796) ja krahv Grigori Orlovi (1734–1783) abieluvälisest suhtest sündinud poeg Aleksei Bobrinski (1762–1813). Varasemalt mõnda aega Londonis ja Pariisis elanud uus lossihärra oli samuti valgustusaja mõtteviisist nakatunult vaimsete huvidega, rajas Põltsamaa lossi suure raamatukogu ja torni observatooriumi. Bobrinski üritas taaselustada ka Lauw’ asutatud ettevõtteid, kutsudes Põltsamaale tagasi vahepeal juba lahkuda jõudnud kunstnikke ja oskustöölisi. Neist tuntuim oli Christian Gottlieb Welté, kes vahepealsetel aastatel töötas koduõpetajana Heinrich Claus von Ficki järeltulijate juures naabruskonnas asuvas Võisiku mõisas. Portselanitöökoda jätkas samuti tegevust, sinna palgati uued meistrid ja maalijana tegutses

tõenäoliselt ka Welté. Just Bobrinski perioodil asendus varem domineerinud elegantne ja õrn rokokoo juba oluliselt selgepiirilisema vara­ klassitsistliku vormikäsitlusega. Varasemalt esikohal olnud sinivalgete dekooride kõrval hakati rohkem valmistama ka polükroomse maalinguga esemeid. Midagi märkimisväärset Bobrinski siiski korda saata ei jõudnud, sest pärast Katariina II surma troonile tõusnud Paul I (1754–1801) kutsus poolvenna pealinna ja tagasi ta püsivalt enam ei tulnudki. Koos keisrinna poja lahkumisega hääbusid korraks käivitatud ettevõtted ja lõppesid peaaegu pool sajandit väldanud tormilised uuendused Põltsamaal.

ESEMELINE PÄRAND Põltsamaa lossihoovi leiud, millest konserveerimisel õnnestus enam-vähem terviklikud esemed moodustada, andis arheoloogilisi kaevamisi juhtinud Jüri Kuuskemaa üle Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, väiksemad killud aga Põltsamaa muuseumile. Mõned eri tüüpi portselanikatked on Jüri Kuuskemaa erakollektsioonis. Ilmselt on üks Põltsamaal valmistatud statuett ka Ermitaaži muuseumis Peterburis. Rohkem töökoja märgistusega esemeid teadaolevalt leitud ei ole.

TOODANG Portselanikojas valmistatust täpset ülevaadet saada on keeruline, sest tervikuna säilinud esemeid ole. Keskseks allikaks toodangu

66 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

iseloomustamisel on olnud Põltsamaa lossihoovis kunagise meistrite maja piirkonnas 1972. ja 1973. aastal Jüri Kuuskemaa juhtimisel läbi viidud arheoloogiliste välitööde leiumaterjal. Arheoloogid on hilisemal ajal veel mitmeid kaevamisi korraldanud, kuid olulist lisa juurde tulnud ei ole. Kuna suurem osa leidudest pärineb töökojahoone alalt, siis on need enamikus praaktoodangu jäägid, mis ära visati ja edasisse kasutusse ei jõudnud. Ajastu moetrendide sidumine maapõuest avastatud deformeerunud portselanifragmentide ja killumaterjaliga annab küllaltki hea ettekujutuse dekoori- ja esemetüüpidest, kuid toodangu üldine ilme, maht ja kvaliteet jääb andmete nappuse tõttu siiski kaunis hüpoteetiliseks. Major Lauw’ õhinapõhine tegutsemine ja põhjalikuma äriplaani puudumine annavad alust arvata, et valmistada prooviti võimalikult sarnases võtmes kõike, mida teistes portselanitööstustes juba toodeti. Erinevalt ettevõtete hilisemal ajal esiplaanile tõusnud originaalsusotsinguist oli kopeerimine sel ajal aga üleüldine nähtus ja mõjus pigem kvaliteedimärgina. Põhiosa portselanikoja toodangust moodustasid ootuspäraselt lauanõud, mida luksuse­ janune aadelkond kõige enam vajas. Esikohal olid sileda või soonilise pinna ja glasuurialuse koobaltmaalinguga sinivalged taldrikud, tassid ja kannud, mille üldilme järgis rokokoo või varaklassitsismi stiilijooni. Mitmesuguse vormiga nõusid sidus terviklikuks serviisiks ühtne dekoor. Põltsamaal olid populaarsed Meisseni eeskujudest inspireeritud dekoor „Taani lilled“ ja sellega sarnanevad mustrid.

Taldrik dekooriga „Taani lilled“, glasuurimata toorik. ETDM.

Vaagen dekooriga „Taani lilled“, glasuurialune koobaltmaal. ETDM.

PÕLTSAMAA PORTSELAN

67

TOOTMISE ASEMEL DEKOREERIMINE Pärast 18. sajandil toimunud portselaniplahva­ tust – see oli siis, kui seda ka Eestis toota üritati –, saabus pikk vaikus. Keerukas ja kulukas toot­ mine ei tasunud end ära ning hinnalise luksus­ kauba ostjaskond oli liiga piiratud. Oma riigi sündides muutus olukord siseturul aga sootuks ning nõudlus kasvas ootamatult suureks. Kuna kohalikku vabrikut ei olnud, osteti portselani suuremate partiidena sisse Euroopa ja Venemaa suurtööstustest. Eesti Vabariigis kehtinud kõrged sisseveotollid luksuskaubale muutsid valmistoodangu aga kalliks ja eksklusiivseks. Suurest ostuhuvist hoolimata jäid uhked välis­ maised esemed kalli hinna tõttu poeriiulitele seisma. Nutikad kohalikud ärimehed avastasid

aga peagi, et kõrge tollimaks rakendub ainult dekoreeritud portselanile – kaunistamata esemetele see ei laienenud. Nii hakati proo­ viks sisse tooma kordi odavamaid kaunistamata portselantoorikuid. Kuna siinse ostjaskonna ettekujutus portselanist seostus aga kulla ja maalingutega, mõjusid täiesti valged nõud liiga odavalt, meenutades peenema luksuse asemel pigem lihtsat keraamikat. Tollimaksudest mööda hiilimiseks otsustati mitmes väikeettevõttes hakata portselani koha­ peal dekoreerima. See plaan osutus edukaks. Kõige silmapaistvamaid tulemusi importport­ selani dekoreerimises saavutas Nikolai Lange­ brauni ettevõte, mis kasvas iseseisvusaja lõpul koguni suurtööstuseks, saates siin dekoree­ ritud esemeid juba välisturgudelegi. Oma aja

Serviis odava trükimustriga – põldmarjadega sügismotiiv. Nikolai Langebrauni portselanitööstus, 1930. aastad. TLM.

PORTSELANI RENESSANSS

81

Näitlejale ja lavastajale Alfred Sällikule 50. juubeliks kingitud õllekann. Poolportselan, DMP Keraamika. ETMM.

Laulupeo medal. Kavandi autor Jüri Jüriloo (?). Poolportselan, EIP, 1938. Erakogu.

tipptehnoloogiat kasutanud ettevõttes leidsid tööd paljud siinsed kunstnikud ja selle taristut kasutasid kunstiüliõpilased. Eduka dekoreerimismudeli kõrval proo­ viti 1930. aastatel tehnoloogilise võimekuse kasvades portselani tootmise juurde siiski tagasi tulla. Katsetusi selle tundliku materjali kohapeal valmistamisega tegid DPD Keraa­ mika, Eesti Esimene Portselanitööstus, Ultra ja teisedki ettevõtted. Need püüdlused jäid aga lühiajaliseks ning kohalik toodang – suure­ mate toitlustusasutuste õllekapad, lihtsamad lauanõud, massiürituste suveniirid ja muud meened – meenutas oma olemuselt siiski pigem keraamikat. Ebaõnnestunud ja kulukast omatootmisest loobuti kiiresti ning kesken­ duti ainult dekoreerimisele, mis tõi hõlpsasti kasumit. Põhimõttelisi muutusi ei toonud portselani­ tööstusesse ka Nõukogude okupatsiooniaeg, sest kohalik vabrik jäi rajamata ja esemete kaunistamine jätkus. Vahe oli ainult selles, et kui varem toodi kvaliteetsed toorikud, värvid ja muu dekoreerimiseks vajalik Kesk-Euroopa tunnustatud vabrikutest, siis nüüd osteti neid sisse Lätist ja teistest Nõukogude Liidu piirkon­ dadest. Seal toodetud materjalide omadused olid aga oluliselt kehvemad, mistõttu oli tulemus isegi sarnase vormi ja dekoori puhul kesisem. Kuna siseturg oli aga hiigelriigi koos­ seisus äkitselt piirituks muutunud ja kauba­ puudus üleüldine, oli ka kehvema kvaliteediga esemetele müügiedu garanteeritud. Edu tagas ka jätkuvalt maitsekas ja stiilne kujundus, sest vabariigi ajal alustanud dekoreerijate põlvkond

82 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

sai kogenumaks ning nende kõrvale sirgusid järk-järgult uued andekad tegijad. Taasiseseisvunud Eestis, kus suur siseturg kadus ja odavad materjalitarned katkesid, tekkisid aga uued probleemid. Nüüd oli jälle võimalik kasutada kvaliteetseid värve ja toori­ kuid, kuid ostjaskond kahanes pea olematuks. Ühtlasi oli portselan minetanud oma senise, nostalgiliselt sümboolse tähenduse ja uut tuli alles otsima hakata. Nüüdne portselaniskeene on keerukast üleminekuaegsest madalseisust toibunud ja äärmiselt mitmenäoline ning portselanist on saanud tänuväärne alusmaterjal paljudele eri valdkondades tegutsevatele kunstnikele ja disai­ neritele. Ühtlasi on edukalt käivitatud tööstus­ liku portselani tootmine, mille eri versioone samuti 1930. aastatel katseliselt valmistati.

„Portselan on kõige suursugusem savisaa­ duste liik, kuna temas on ühinenud palju häid omadusi. Portselan on kõva, tihe, valge, läbi­ paistev, happe- ja ilmastikukindel, tema glasuur on vaba pragudest, nii et portselanesemeid on kerge hoida puhastena,“ kirjutas Riigi Kunst­ tööstuskooli (RKTK) keraamikatöökoja juha­ taja Géza Jakó, tõdedes samas, et „siinne keraa­ mikatööstus pole seni kuigi arenenud ja piirdub vaid kõige lihtsamate esemete valmistamisega.“ Peamiste põhjustena mainis Jakó just vajaliku tooraine kaoliini ehk ülipuhta savi puudust, aga ka nappe teadmisi, tööliste viletsaid oskusi ja soovimatust edasi areneda ning välismaa töös­ tustest imporditavat odavat valmiskaupa. Kohaliku tooraine puudus ei avaldanud mõju ainult portselanitootmisele, vaid oli siinse keraamika üldise mahajäämuse peamine

TOORAINE PUUDUS Eestis portselani valmistamiseks vajalikku valget savi (kaoliini) ning ka väga peent, puhast ja valget räniliiva (kvartsi) ei leidu. Kvaliteet­ seimad looduslikud savid – Põhja-Eesti kamb­ riumi sinisavi ja Lõuna-Eesti devoni savi – on küll väga plastsed, kuid sobivad vaid madal­ kuumuskeraamikaks ning suure rauasisalduse tõttu värvuvad need põletamisel punakaspruu­ niks. Meie parimate omadustega valge liiv asub Piusa liivamaardlas, kuid seegi sisaldab mikros­ koopilisi raua ja titaani lisandeid, mis kõrgel temperatuuril muutuvad kollakateks, hallideks või pruunikateks täppideks.

Kambriumi sinisavide paljandik Voka rannal Pühajõe panga jalamil. Ida-Virumaa, Toila vald.

PORTSELANI RENESSANSS

83

Dekoratiivne taldrik. Käsimaal imporditud portselantoorikul, dekoreeritud mõnes väiketöökojas, 1930. aastate lõpp. Erakogu.

Dekoratiivne taldrik. Käsimaal imporditud portselantoorikul, dekoreeritud mõnes väiketöökojas, 1930. aastate lõpp. Erakogu.

94 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

Nõudekomplekt ametlikeks vastuvõttudeks. Rahvuslik dekoor, riigikantselei eritellimus. Riigi Kunsttööstuskool, 1930. aastate teine pool. Serviis on eksponeeritud Rüütelkonna hoones.

Portselanist kohviserviis. Dekoor Linda Tartland-Rivis, 1930. aastate teine pool. ETDM.

PORTSELANI RENESSANSS

95

138 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

NIKOLAI LANGEBRAUNI PORTSELANI DEKOREERIMISE TÖÖSTUS

139

Dekoratiivne taldrik. Evi Rass, 1973. AM.

Tass ja alustass. Luuportselan. Evi Rass, 1987. Erakogu.

204 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

Vaas. Luuportselan. Evi Rass, 1980. aastate teine pool. Erakogu.

KUNSTI­TOODETE KOMBINAAT/ ARS

205

Minifiguuride sari „Tegelane“. Tiina Kaljuste, 2025–2026.

Sari „Linnud“. Tiina Kaljuste, 2026.

248 VALGE KULD. EESTI PORTSELANI LUGU

Komplekt „Oh, Baby“. Marion Isabelle Varik.

Komplekt „Hyle“. Marion Isabelle Varik.

UUED PORTSELANI­VÕLURID

249