Soome keelest tõlkinud Sander Liivak
T U T VU M IS TU UR
Me läheneme tiigile stratosfäärist. Kõigepealt paistab Lapimaa. Selle osad on järgmised. 1. Põnev Lääne-Lapimaa. Levid ja Ylläsed, meä keel, Mukka, Palsa ja Särestöniemi. 2. Eksootiline PõhjaLapimaa. Saamid, tundrud ja nendel uitavad põhjapõdrakarjad, Inari järv ja mägihõrnad. 3. Tobe Ida-Lapimaa. Soo ja sääsed. See ei huvita kedagi. Peale meie. Me sööstame sinna, kuigi tuuled suruvad vastu. See ei saa olla tõsi. Isegi maakera tahab meid läände ajada. Aga mina koostan omad loodusseadused. Me tuleme ülevalt, et sa aru saaksid. Lapimaa on suur. Isegi Sodankyläst tuleb veel oma viis tundi põhja poole kihutada, et jõuda Jäämere äärde. Unusta ära, autosõit on halb mõõdupuu. Teid ei ole palju. Ega maju. Ega inimesi. Kõnnumaad on küll. Ebamäärast mätastikku, otsekui ülejääki, mida jumal loopis laiali üle kogu Põhjakaloti pärast seda, kui oli paigaldanud mujale palud ja salud ja vihmametsad. Igavene sitapea see jumal! Ma liialdan. Mägismaad on ilusad. Aga kõik muu! Ma ei kurda üldse. Siin ei ole kedagi, nii et ruumi jagub küllaga. Lapimaa mõte seisneb suuruse ja tühjuse kombinatsioonis. Narmendavate kuuskede torgitud taevarannas, mille õudne lagedus hoiab inimesed tummade ja müüdid tugevatena. Müüdid, need toituvad hirmust. Nendest koorub välja koletisi, kes uitavad mööda lagerabasid nagu ammu käivitatud masinad, mida keegi ei oska enam seisma panna. Neid ujub tumedates vetes. Neid kössitab pööningutel, ümmargused silmad põlemas nagu öökullidel. Ja
— 7 —
kaugel väljaspool külasid, metsade, aabasoode ja järvede taga jälgivad nimetud olendid oma riiki ja majade kahvatuid tulesid tundrute otsast. Fokuseeri pilk Kemijoe lisajõele Kitisele. Sellest eraldub Vuopio all kaks abajat, Pikku- ja Iso-Uopaja. Viimane ongi meie sihtkoht. See on väike ja ümmargune. Sügav. Selle põhjas kiratseb palginoti mõõtu hauge… Iso-Uopaja keskel asub Manolaissaar. Seal liigub Matsu-Olli. Aga me ei lähe sinna, suunan pilgu veidi kõrvale. Suur-Uopajasse suubub ojake, ja ma mõtlesin, et maandume selle äärde nagu päevaliblikad, kenasti. Või prantsatame maha. Kohe – pläts! Sohu on juunikuus pehme maanduda. Las ma tõmban su mülkast välja smmhhhuooobb. Ja tubli kõrvakiil takkapihta bam! Tere tulemast maailma! Ära vaata mind, vaid ümbrust. See on täiuslik. Männi otsas vilistab laulurästas ja otse eest, lodumaalt, tõuseb lendu must pilv sääski. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii Väsitav hääl, või kuidas sulle tundub? Sellega harjub. Ära, vennike, pori maha pühi. See on hea kaitse. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii Hakkame mööda ojakallast astuma, rohu sees lirtsutama. Vesijooksikud va vembumehed… Katsu astuda mätaste peale. Need õõtsuvad saapa all küll, aga kannavad, mitte nagu mätaste vahed, mis võivad koiva reieni sohu imeda. Siis tulevad kohale lõbusad turbakollid, kisuvad sul kummikud jalast ja proovivad sinu taldade kallal hambaid. Vastik tunne. Ükskord Saukkoaavas… Nüüd on vereimejad meid kätte saanud ja ronivad meie peal. Vaata, kui hädiselt nad lontidega torgivad. Ära vehi! Ega nad läbi pääse. Pori on kõvaks kuivanud ja on nagu mantel seljas. Täna õnne, et läheduses ei ole ühtegi vöötjalga. Need on suured nagu kopterid. Selline kaabakas tõmbab
— 8 —
täiskasvanud inimese kõrgele taevasse, suskab astla silma ja lürbib sisikonna välja. Viskab kuiva praaga pajuvõssa, mille okstesse jääb nahk laperdama nagu pesu. Paremal pool kaldanõlval paistab Ylijaako talu. Seal ei ela enam kedagi, aga kohe hakkab seal rahvast saalima. Kas sa usud, kui ma ütlen, et siin oli alles kuu aja eest poolteist meetrit vett? Kevadel tekib lumesulamisveest suur järv. Kohas, kus me maandusime, on nädal aega suurepärane siiakoht. Näed sa kitsast tallamisjälge, otsekui rada? See on meie loo kangelase tehtud. Ja sealt paistab jälle meie oja. Lähme selle kallast mööda, selle lõpus peitub varandus. Aga enne tuleb veel pajuvõsa. Seegi on paindunud kahele poole, nagu oleks keegi teinud padrikusse käigu, ja just nii on lood. Pajuvõsa keskelt leiame Perälampi. Madala, väetiste mõjul kinni kasvava lombi, kus elab huumusega nuumatud ahvenaid. Suured nagu pajakindad. Jalg jala ette! Ega sa ometi arvanud meid päral olevat? Ei-ei. Pärast pajuvõsa on meil ees veel tükk maad lageraba ja samblasood. Älveid. Lõpuks veel sada meetrit luhta. Mättad muudkui lirtsuvad. Mõnikord tundub mulle, et maailm ei upu merre ega kõrbestu, vaid lihtsalt soostub. Põllud upuvad sohu. Kirikukülad upuvad sohu. Teeviidad, ringristmikud, pilvelõhkujad… need kõik upuvad sohu. Isegi oosid ja mäed upuvad sohu, ja järvede ja isegi ookeanide peale levib soo nagu mõni vastik tõbi, nii et kaladel kaob päikesevalgus ja Aafrikast saab kõndida Ameerikasse mööda katkematut, õõtsuvat, tupp-villpäid täis samblasood ja kogu maakera on üksainus suur lirisev, sirisev ja vetruv mätas ja kostab ainult sääskede pininat ja uus
— 9 —
arukas eluvorm liigub niiskuse kohal pikkade mehaaniliste jalgadega. Aga selleni on veel aega, ja nüüd on mul häid uudiseid. Me hakkame pärale jõudma. Jah, selle ees paistva tiigi poole oleme kogu aeg rühkinud. Tere tulemast Seiväslampi äärde. Kui Perälampi on madal, siis see siin on hirmus madal. Kõige rohkem kolmkümmend senti. Sellegi üle võib vaielda. Vesi on paks nagu hernesupp, ja kusagil selle supi sees mossitab haug. Siin on meie loo näitelava, selle põhjas limane peategelane. Või üks nendest. Selleks me siia tulimegi. Aga kuula! Kuidas satub haug elama sellisesse mülkasse? Nagu ma ütlesin, on siin maikuus järv. Kui mai saab läbi ja tuleb juuni, hakkab vesi alanema. Vesi alaneb otse silme all ja taolistes elutingimustes loiuks jäänud kalad ei taipa, et peaksid hakkama uimi liigutama ja ruttama Kitise jõkke. Mõned jäävad lolli peaga kohapeal ringi tiirutama nagu paljud teisedki oma elu pöördepunktis, ja märkavad varsti, et on suurvee ajal tekkinud tiigi vangid. Siis läheb lahti väljalangemismäng: kalad hakkavad üksteist sööma. Siia tiiki jääb enamasti mõni üksik haug, parv ahvenaid ja mõni särg. Kõigepealt süüakse ära särjed, siis väiksemad ahvenad. Ja nii edasi. Lõpuks jääb järele üksainus haug. Tema elutingimused on kohutavad. Toitu ei ole üldse, ta on sunnitud püüdma veepinnal sibavaid sitikaid, ja kui veab, satub teinekord tema nina ette ujumisteekonna ette võtnud loll vesirott… Haugil ei jää üle muud kui hulpida ja nälgida ja surma oodata. Kas kuulsid? Auto uks paugatas. Meie kangelane on tulnud Ylijaakosse. See tähendab, et me oleme valmis.
— 10 —
Temal on aega kolm päeva. Minul ei ole enam sekunditki: ma hakkan sohu vajuma. Aitäh, aga mul ei ole abi vaja, uppumine kuulub nagu asja juurde. Ma olin siin ainult külalisena, natuke teed juhatamas. Näitamas. Ja pea meeles –
ES IM EN E P ÄEV
Õnnetu sündmuste ahel oli viinud selleni, et Elinal tuli haug tiigist kätte saada igal aastal enne 18. juunit. Sellest sõltus tema elu. Elina hakkas sõitma 14. juunil, kui suurvesi põhjas oli kindla peale alanenud ja tiigi äärde pääses kummikutega. Ta asus teele vara ja sõitis päev läbi. Mida kaugemale ta jõudis, seda vähem oli tee ääres linnu, bensiinijaamu, külasid. Puud jäid järjest madalamaks. Lõpuks lõppesid küladki. Jäi vaid mets. Mõnikord tuli kurvi tagant õõtsudes vastu auto. Siis võttis ta hoogu maha. Vastutulijad näitasid käega, et ta peaks kohe otsa ringi pöörama. Tee ääres oli silt: 0 kilomeetri pärast kaob mobiililevi. Elina jõudis lagedaks raiutud, umbes viiekümne meetri laiusesse piiritsooni. Selle keskel kössitas valge vahiputka. Üle tee oli lastud tõkkepuu. Elina ajas auto tõkkepuu ette. Putka lahtisest aknast küünitas välja pikaldase olekuga piirivalvur hallis mundris. Tal olid mõlema kaenla all tumedad higiplekid. Putkas surises lauaventilaator. Elina väntas akna lahti ja tervitas. Valvur alustas kohe litaaniat. Ta ütles, et Soome riik ei soovita edasi sõita. Kui Elina ikkagi edasi sõidaks, lakkaksid kehtimast kõik kindlustused ja Elina vastutaks enda eest ise. – Mia ole säält peri, ütles Elina.
— 15 —