HEIDI KristiPildidRABAKangilaski
Heidi Raba Timmo ja lohe Illustreerinud Kristi Kangilaski Toimetanud Anu Stolovitš Kujundanud Rein Seppius Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kõik õigused kaitstud. Autoriõigus tekstile: Heidi Raba ja Hea Lugu OÜ, 2020 Autoriõigus illustratsioonidele: Kristi Kangilaski ja Hea Lugu OÜ, 2020 ISBNwww.healugu.ee978-9916-601-48-8TrükkinudPrintonAS
Sisukord Mina olen Timmo 8 Sammu võrra lähemal 13 Seedriorg 21 Liblikas 29 Ööhundid 39 Liina ja Uku 54 Sõdalane ja lohe 64 Ma ei ole mõttetu! 73 Vaata mulle silma! 86 Liblikad on loodud lendama 93
Isal on nüüd uus pere ja see on sama vääramatu nagu pime dus, mis laskub maale iga kord, kui hambuline metsapiir on neelanud päikese raske hõõguva kera.
pilk ja kahvatu nägu reetsid, et see ei olnud nii.
Timmo nägi isa huuli liikuvat, aga sõnad jõudsid temani justkui summutatult. Isa kordas, kui kahju tal on, aga iial ei saavat tal olla nii kahju kui Timmol. Ta läheb ära ja jätab poja maha. Jätab maha ema ja kodu ja Nööbi, kes õhtuti tervitab töölt tulnud peremeest rõõmsa haugatusega ja põntsutab saba vastu põrandat.
8
„Emme ja issi lahutavad,” kordas isa. Ta seisis diivanil istuva Timmo ees. Pikk ja tugev mees oli ühtäkki kühmu vajunud ja mudis närviliselt sõrmi. Ema istus Timmo kõrvale ja võttis ta käe pihku. Peopesast õhkus jahedust, nagu oleks ta kaua aega pakase käes viibinud.
10 „Ma ei kao su elust kuhugi, olen su jaoks alati olemas, lihtsalt ...” Isa otsis õigeid sõnu. Aga neid ei olnud. Ei saanudki olla.Timmo
tõmbas käe ema pihust, surus peopesad kõrvadele ja pigistas silmad kinni. Vaikne kohin mattis kõik enda alla. Rahustav lainemüha, mis tulvab merekarbist, kui see vastu kõrvaTimmosuruda.hingas sisse ja välja. Sisse ja välja. Veel kord. Ta ei ava silmi. Kui ta seda teeks, viskaks ta laual oleva küünlaaluse kildudeks. Või läheks ja tõukaks isa, võib-olla isegi lööks, taoks rusikatega nii kaua, kuni enam ei jaksa. Isa ei takistaks teda. Aga sellest ei hakkaks tal kergem. Mitte kellelgi neist. Sisse ja välja. Poisi rinnakorv liigub merekohina vaikses kindlasMinarütmis.olenTimmo, mina olen Timmo ... Ta kordab mõttes oma nime üha uuesti, sest selle kõla, viie tähe sisse mahtuv maailm ei lase vajuda pimedusse. Märgid olid olemas juba mõnda aega, aga Timmo keeldus neid tunnistamast. Lihtsam oli pilk kõrvale pöörata. Ka nii moodi võib, justkui aega laenates, aga varem või hiljem tuleb tõele silma vaadata. Isa oli hakanud viimasel ajal hiljem koju tulema. Ema ei laulnud enam koduseid toimetusi tehes. Ta oli vaikne ja hajameelne ning tema kerge samm oli muutunud raskeks. Timmo ei mäletanudki enam, millal ta viimati nägi, kuidas isa ema kaelale matsuva musi andis. See oli nende igapäevane rituaal, millega Timmo oli üles kasvanud. Millal see kõik alguse sai? Kus on see päev, kuhu tõmmata piir ja öelda, et siit algas uus ajaarvamine? Piir, millest ühel pool
Jah, märgid olid olemas juba mõnda aega. Timmo avas silmad. Toas oli aeg justkui peatunud. Isa seisis samal kohal, väsinud ja veel rohkem kühmus. Ema peaaegu ei hinganud. Siin ruumis ei olnud enam õhku, mida hingata. Majas, kus mure värvib seinad mustaks ja surub lage allapoole, ei saagi õhku olla. Timmo tõusis. Ta läks kummuti juurde, otsis sealt välja fotoalbumi ja tegi lahti. Esimesel pildil seisid ema ja isa pulmapäeval, õnnelikud ja naeratavad. Timmo tõstis albumi isa poole, surus sõrme pildile ja ütles: „Heas ja halvas, kogu eluks, sa ju„Pojake,lubasid!”ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Selliseid asju juhtub. Täiskasvanutega juhtub mõnikord nii.”
11 haarab isa naerva ema sülle, keerutab teda nagu väikest plikat ja jagab turvalisust tõotavaid musisid, ja teisel pool: mul on kahju, Timmo ... Aga mida seegi enam muudaks!
„See pole mingi vabandus,” prahvatas Timmo ja viskas albumi lauale. Pulmapilt kukkus põrandale. Timmo ei jaksanud enam. Ta tahtis oma tuppa, oma voo disse. Inimesele on antud pisarad selleks, et need välja nutta. Keegi pole parem ega tugevam, kui need alla neelata. Kümne eluaasta jooksul ei olnud Timmol olnud ühtegi muret, mida ei oleks leevendanud tema voodi ja pehme padi, kuhu peita pisarad. Olgu raske koorma all ägaja äng nii suur kui tahes, suurem sellest on une võim, mis kannab meid hellalt unustuse halastavasse maailma.
„Tule, Nööp!” hõikas Timmo ja patsutas käega vastu jalga. „Sina ei pea kunagi kartma, et sind üksi jäetakse. Mina ei jäta
12
sind kunagi, mitte kunagi maha! Sina ja mina, kogu eluks, heas ja halvas!”Timmo pööras ringi, astus pulmapildi peale ja kõndis toast välja. Ta läks mööda koridori oma toani, lasi koera tuppa ja lukustas ukse. Võti ragises lukuaugus. Vaikides vaatas ta toas ringi. Kaheteistkümne ruutmeetri suurune üksik planeet suures hirmutavas universumis. Kaksteist ruutmeetrit, poiss ja koer. Sellest peab piisama. Lihtsalt peab. Mina olen Timmo.
