Maarja Kruusmets
SURM ELIITKOOLIS
Hea Lugu
— 3 —
2. peatükk
Loendasin veel kord hajameelselt saalis leiduvaid istekohti, hoolimata sellest, et teadsin juba, palju neid on. Oli imelik, kuidas nii väikese kukkumise pealt võib inimene surma saada. Verd peaaegu ei olnudki. Mulle ei jõudnud hästi kohale, et ühel hetkel on inimene täies elujõus ja rõõmus ning järgmisel hetkel lebab ta elutu jäänukina keset läikivat lava, prožektorid võimendamas tema surma hingetut kõledust. Vaatasin enda ümber ja nägin vaid samasuguseid jahmunud nägusid, millest paljudelt paistis ka varjamatu hirm. Sain aru, et nüüd olin mina see, kes juhtimise enda õlule pidi võtma, sest Kristerit enam polnud. Küll tuleb ka minu aeg leinata ja šokis olla, kuid mitte kohe. Praegu oli vaja tegutseda. Valisin kolleegide seast kiiruga need, kes paistsid enam- vähem normis olevat, ning koos suunasime õpilased tagasi koduklassidesse rahunema. Pidime ootama politsei juhiseid, enne kui saime otsustada, mida õpilastele öelda. Ka haridus ametisse tuli helistada. Mul oli vaja nende nõu, sest üksi ma sellises olukorras otsuseid teha ei julgenud ega tahtnudki. Kristeri surnukeha ümber askeldas juba kaks kiirabitöötajat, kohe pidi saabuma ka politsei. Parameedikud said vaid kinnitada direktor Saaberi surma. Õnnetuseks oli Krister kukkunud sellise nurga all, et tema kael oli murdunud ja surm silmapilkne. Saali ukse poolt kostis hääli. Meie poole sammus neljane seltskond, kaks meest ja kaks naist, kolmel neist käes tööriistakohvrid. Ilma kohvrita mees oli minust pool pead pikem, tihedate tumeblondide juuste ja sügavsiniste silmadega. Tema hääl oli madal ja meloodiline, kui ta mulle käe ulatas. „Emil Kassap, vanemuurija. Kas teie olete siin pealik?“ — 16 —
„Praegu ilmselt küll,“ vastasin ma tema sooja kätt surudes. „Saara Männik, õppejuht.“ Samal ajal, kui kriminalistid Kristeri surnukeha ümber toimetasid, andsin uurijale kiire ülevaate toimunust. Seejärel pöördus ta parameedikute poole ja lubas neil lahkuda. „Me võtame siit nüüd ise üle,“ sõnas ta spetsialisti asjalikkusega. Tema hoiakus polnud märkigi hirmust ega ehmatusest, mis koolimajas valitses, ning tema rahu aitas ka minul pisut lõdvestuda ja kergemini hingata. Ma polnud märganudki, kui kiiresti mu süda oli vahepeal kloppinud, enne kui see lõpuks rahunema hakkas. „Mida ma õpilastele ütlen? Nad on endast väljas. Kogu kool nägi ju juhtunut pealt.“ „Ma ei tea, kas mul on vaja nendega vestelda, enne kui olen mõne pealtnägija suust täpsemaid kirjeldusi kuulnud ja saanud teada lahkamistulemused. Mina laseksin neil praegu koju minna, afektiseisundis pole neist nagunii suurt kasu. Küll jõuab neid vajadusel ka hiljem küsitleda. Õpetajatel paluge seevastu kindlasti siia jääda, nendega tahan ma rääkida,“ lisas ta. Noogutasin ja võtsin taskust telefoni. „Pean veel enne haridusametiga rääkima. Mul pole õrna aimugi, mitu päeva võin õpilastele vabaks anda.“ Kõne võttis pea pool tundi. Lõpuks jõudsime haridus ametiga kokkuleppele, et õpilased võivad koju jääda nädala lõpuni, ilma et ärajäänud õppepäevi kooliaasta lõppu juurde lisataks. Samuti lubasid nad uue nädala alguseks teada anda, kes määratakse direktori kohusetäitjaks seni, kuni konkursiga uus inimene leitakse. Ülejäänud pool nädalat pidime ise demokraatlikult hakkama saama. Kõne ajal nägin Kassapit vestlemas telegrupiga, kes ikka veel ehmunud nägudega oma varustuse juures seisis. Oleksin võinud kihla vedada, et ka neile oli kellegi surma tunnistamine esmakordne sündmus. Kuigi ma vestlust pealt ei kuulnud, — 17 —
tundus mulle, et uurija palus neil praegu asja mitte avalikustada, vaid salvestus hoopis politsei valdusesse anda, sest kaameramees võttis mingi väikse asja kaamerast välja ja ulatas selle Kassapile. Loogiline, paremat ülevaadet toimunust oleks olnud raske leida. Leppisin uurijaga kokku, et kogun õpetajad koosolekuruumi tunni aja pärast, ja jätsin politseinikud tööd tegema. Tahtsin iga klassi juurest isiklikult läbi käia, et neile asjast ülevaade anda ja õpilaste emotsionaalset seisukorda kompida. Alustasin noorimatest, meie kolmest kümnendast klassist. Kümnendas a-s ja b-s oli olukord kontrolli all. Oli näha, et klassijuhatajad olid vahepealset aega kasutanud õpilaste rahustamiseks, nii et pärast vabade päevade plaani tutvustamist võisin nad südamerahus koju saata. Kümnendast c klassist kostis kära aga juba kaugele. Nad ei märganudki esialgu, kui ma poolavatud uksest vaikselt sisse astusin. Paar neiut ulgus hüsteeriliselt nutta, poisid vaidlesid omavahel millegi üle ja pooled õpilased istusid punaste silmadega vaikselt, kuid kiiresti oma telefonides kirjutades. „Kus õpetaja Donna on?“ küsisin ma klassi ette astudes. Üldise kära sees jäin aga tähelepanuta. Haarasin laual seisvast pliiatsitopsist käärid terapidi pihku ja kopsisin käepidemega vastu lauda. Alles selle peale tõstsid õpilased pilgu ja jäid mind nähes kiiresti vaikseks. „Kus õpetaja Donna on?“ kordasin ma küsimust. „Me ei tea,“ kostis tumedate juuste ja prillidega noormees esimesest pingist. „Ta ei jõudnudki meie juurde klassi. Oleme siin üksi oodanud, et keegi meile midagi räägiks.“ Ohkasin. Olin unustanud Donna tunded Kristeri vastu. Oli arusaadav, et mehe surma pealtnägemine naise endast välja võis viia. Eks mul tuli nüüd kõigele lisaks ka temaga tegelda. Pärast õpilaste rahustamist lubasin neil koju minna, lisades, et igaüks
— 18 —
võib kooli tagasi tulla just siis, kui selleks emotsionaalselt suuteline on. Üheteistkümnendikud olid kõik oma klassides klassijuhatajate valve all. Kordasin teistele klassidele räägitud juttu ja lasin õpilased koju. 12. a klassi leidsin elavas arutelus, millest nende klassi juhataja, kolmekümnendate alguses olev inglise keele õpetaja Ave Malliko osa ei võtnud. Ta seisis klassi nurgas telefoni näppides, kuid minu saabudes peitis selle kiiresti laual seisvasse kuldsesse Prada käekotti. Ma polnud kunagi aru saanud, kas see kott oli sama võlts kui tema lopsakad rinnad, blondid juuksed ja pikad küüned, aga praegu polnud see küsimus, mida kiirkorras lahendama hakata. Enne veel, kui jõudsin suu lahti teha, kerkis mitme õpilase käsi. Pikka kasvu tumedate lokkidega noormees tagumisest pingist küsis luba ootamata: „Me oleme kuulnud, et direktor Saaber mõrvati. Kas see on tõsi?“ Kergitasin kulme. „Kes teile sellist juttu rääkis?“ Noormees kehitas õlgu. „See on kõik juba Instagramis laiali, erinevad teooriad ebameeldivate piltide all.“ Olin ilmselgelt olnud liiga naiivne, kui lootsin, et õpilastel on sündsustunnet asja mitte netis levitama hakata. „Me ei tea tegelikult juhtumist midagi peale selle, mida oma silmaga nägime. Politsei teeb aulas oma tööd, küllap nemad välja uurivad, kas tegemist oli õnnetuse või tahtliku tapmisega. Aga palun,“ ütlesin ma rõhutatult, „mitte neid pilte edasi jagada. Kui te tunnete postitajaid, öelge neile isiklikult, et nad fotod maha võtaksid. Kui ei tunne, siis kasvõi kirjutage postituste alla või mida iganes. See on ju meie kool, meie inimesed, kaitseme iseendid, sest selline avalikkuse huvi võib veel enam kahju teha kui see juhtum ise.“ Vastasin veel mitmele küsimusele, enne kui õpilased rahule jäid ning koju minema hakkasid. Seejärel käisin kiiruga läbi veel
— 19 —
kahest teisest paralleelklassist, pannes ka neile südamele asjast sotsiaalmeedias mitte rääkida. Nii, nüüd oli vaja tegelda Donnaga. Kuid kus võiks ta end peita? Ma ei uskunud, et ta koju oleks läinud. Ta käis tööl autoga ja tõenäoliselt ülierutunud seisus rooli poleks istunud. Loodetavasti. Käisin läbi esimese korruse, piilusin uuesti sisse aulasse, kus kriminalistid veel tegutsesid, ja pistsin pea õpetajate puhke tuppa. Sinna kogunenud kolleegide küsimused tabasid mind rahena, kuid Donnat ma nende hulgas ei näinud. Ütlesin vaid: „Kell kaks saalis,“ enne kui jälle uksest välja lipsasin. Lõpuks leidsin Donna õpetajate vetsust. Ilmselt oli ta sinna pagenud kohe pärast intsidenti saalis, kuid tema nutt ei olnud ikka veel raugenud. Koputasin vaikselt kabiiniuksele. „Donna, oled see sina?“ „Jah,“ piuksatas ta ja tõmbas ninaga. Siis kolistas vetsu paberihoidjaga ja nuuskas häälekalt. „See on kõik minu süü,“ ütles ta pärast hetkelist vaikust. „Meil oli eile Kristeriga suur tüli. Ma olen kindel, et ta selle pärast jõi end täna enne aktust täis ja kukkus kogemata alla.“ Nende sõnade juures vallandusid ta pisarad uuesti ja nuuksed valjenesid. „Jõi ennast täis? Oled sa kindel?“ küsisin ma. „Aga mis see muud siis ikka oli? Sa ju nägid, kuidas ta enne kõnet seal niimoodi tuikus,“ suutis Donna endast välja pressida. „Ma ei usu, et Krister oleks seda teinud. Pealegi, ma rääkisin temaga kümne paiku päris pikalt ja tal polnud mingeid lõhnu juures. Kuidas ta oleks jõudnud end selle ajaga täis kaanida? Äkki oli tal hoopis mingi ootamatu terviserike? Gripp või midagi?“ pakkusin ma. Donna nutt jäi pisut vaiksemaks ja ta nuuskas jälle. „Arvad? No võib-olla. Aga ma sain tema saladuse teada ja äkki ta kartis, et ma räägin sellest teistele. Ja sellest oleks arvatavasti suurem jama tulnud. Kuid poleks rääkinud, ausalt ei oleks! Ma ütlesin seda talle ka, aga ta ei uskunud mind.“ — 20 —
„Kas sa räägid sellest koolide ühinemisest?“ olin ma segaduses. „Ei, mis koolide ühinemisest?“ ei saanud nüüd Donna aru. Kabiinist kostis kohmitsemist ning silmapilgu pärast keerati uks lukust lahti. Donna astus välja, nägu meigist laiguline ja silmad nutust paistes. „Suurest saladusest! Aga ma ei tohi rääkida, ma ju lubasin, et ma seda ei tee!“ Panin talle õrnalt käe ümber õlgade. „Sinu lojaalsus on imetlusväärne, kuid praegu tundub mulle, et seda lubadust enam pidama ei pea. Kui sellel saladusel oli midagigi pistmist Kristeri surmaga, siis peab sellest rääkima. Ja mitte ainult omavahel, vaid uurija Kassapile.“ Pärast sügavat hingetõmmet Donna noogutas. Ta võttis käekotist meigieemaldussalvrättide paki ja tegi oma näo puhtaks. Siis ütles ohates: „Eks lähme siis.“ Uurija Kassap seisis saalis klaveri kõrval ja arutles oma meeskonnaga millegi üle. Meid nähes viipas ta meid lähemale. „Me hakkame siin tasapisi lõpetama,“ lausus ta. „Olen varsti valmis teie kolleege küsitlema. Kas õpilased on koju läinud?“ Noogutasin. „On. Teised õpetajad kogunevad siia kella kaheks, sinna on veel kakskümmend minutit aega. See siin on Donna Kuur, eesti keel ja kirjandus. Ma saan aru, et tal on teile midagi olulist rääkida.“ „Hästi, kohe kuulan teid,“ ütles mees rahustava tooniga Donnale, kelle silmad olid uuesti pisaraid täis valgunud. „Kas teil on siin mõni väiksem laua ja toolidega ruum, kus saaksime segamatult vestelda?“ küsis ta seejärel minult. Mõtlesin korraks. „Jah, võime minna arenguvestluste ruumi. Tulge minu järel.“ Juhatasin uurija ja Donna väikesesse akendeta ruumi, milles oli ümar lauake ja selle ümber neli tooli. Pöördusin minekule, — 21 —
kuid Donna haaras mul varrukast. „Ära mine!“ sosistas ta. „Ma ei julge politseiga üksi jääda.“ Naljakas, kuidas erutus pani isegi eesti filoloogi valesti rääkima, mõtlesin ma omaette. Heitsin pilgu Kassapile, kes noogutas. Võtsime Donnaga istet, kuid enne kui mees istus, vabastas ta end pintsakust ja riputas selle toolileenile. Triiksärgi peal kandis ta ülikonnariidest vesti. Kumbki riietusese ei suutnud aga peita tema särgi all mänglevaid toekaid õlalihaseid. Pöörasin pilgu kõrvale ja vaatasin julgustavalt hoopis Donnat. „Ära muretse, räägi julgelt!“ ütlesin ma. „Enne kui alustame, panen paar asja kirja,“ ütles uurija Kassap, otsides välja pastaka ja märkmiku. „Öelge oma täisnimi ja isikukood, palun.“ „Donna Emilie Kuur, 48503271562.“ „Elukoht?“ „Pasknääri 32‒4, Tallinn.“ „Väga hea, aitäh! Mis direktor Saaberi surmaga seoses teie hinge vaevab?“ „No me oleme Kristeriga paar või nii,“ alustas Donna, kuid parandas end siis: „Olime.“ Pidin talle au andma, sest ta valitses end ega hakanud kohe jälle nutma. „Meil oli eile õhtul tüli ja ma kardan, et selle pärast kogu see asi juhtus.“ „Mis oli tüli põhjus?“ uuris Kassap, ise samal ajal pidevalt märkmeid tehes. „No ta oli parasjagu vannitoas, kui ta telefon helises. Kuna ta oli telefoni jätnud otse minu nina alla lauale, siis mu pilk kogemata vilksas selle ekraanile. Kõne taustaks oli pilt ühest …“ Donna nägu tõmbus piinlikkusest punaseks. „… peaaegu alasti mehest. Kui Krister vannitoast välja tuli, pärisin loomulikult ta käest aru. Ta põikles alguses igatpidi vastamisest kõrvale ja ütles, et see pole midagi, aga tunnistas lõpuks, et ta on …“ Tundus, et Donnal oli raske seda sõna välja öelda, kuid me ootasime kannatlikult. Lõpuks ta jätkas: „... biseksuaal. See mees oli ta — 22 —
sõber,“ Donna tegi õhus sõrmedega jutumärke, „kes kutsus ta peole. Kui küsisin ta käest, mida sellistel pidudel tehakse, keeldus ta mulle vastamast. Siis sain lõpuks aru, et kogu meie suhe on olnud vale.“ Donna jäi vait, et nuttu alla suruda. „Kuidas ta sellele reageeris, et te teada saite?“ päris Kassap. Kogu selle jutu ajal ei olnud üksi närv tema näos liikunud. Mina seevastu pidin kasutama suurel hulgal tahtejõudu, et töökaaslase jutule mitte reageerida. Olin alati arvanud, et mu geiradar töötas korralikult, kuid võib-olla ajasid biseksuaalid selle segadusse. Sain täiesti aru, miks Donna endast väljas oli. Uskumatu, et Krister oli suutnud nii teda kui ka kõiki teisi kolleege petta ja keegi ei teadnud tema salaelust midagi. Ma ei osanud arvata, mis selle saladuse ilmsikstulekul päriselt juhtunud oleks, seksuaalsete eelistuste põhjal oli ju keelatud diskrimineerida, kuid tõenäoliselt oleksid võinud kasvõi lapsevanemad sellest nii suure jama tekitada, et direktor oleks pidanud ametist lahkuma. Vanemad võivad küll enda elus olla vabameelsed, kuid õpetajatelt ootavad nad konservatiivsust ja sündsaid elu kombeid. „Mulle tundus, et ta kahetses minu sellisel viisil petmist, igal juhul palus ta paljusõnaliselt vabandust ja võttis mult lubaduse, et ma seda välja ei räägi. Loomulikult jätsin ma ta kohe maha, kuid ega ma siis päevapealt saa kellestki hoolimist lõpetada.“ Donna ohkas ja pühkis pisaraid. „Äkki ta tundis end selle asja pärast süüdi ja seetõttu jõi end täna täis?“ esitas naine uuesti oma teooriat. Kassap raputas pead. „Me ei tuvastanud esialgsel üle vaatusel surnukehalt alkoholijoobe tunnuseid, kuid loomulikult selgub lahkamisel, kas meil on õigus või mitte. Kehatemperatuur oli normaalne, nii et tegu ei saanud olla ka äkilise haiguse põhjustatud palavikusegadusega. Ootame lahkamistulemused ära ja vaatame, kas meil on vaja asja edasi uurida või on tegemist lihtsa õnnetusjuhtumiga.“ — 23 —