Roheline kivi_katkend

Rohelíse kíví mõístatus

Ain Kütt

ROHELISE KIVI MÕISTATUS SAGADI PARUNI MÕRVALOOD

Krahv vaatas segaduses nooremale kaaslasele otsa ega saanud aru, mida see nüüd tähendama pidi. Viimane nägi kamraadi hämmingut ja muigas. „Härra Le Fort,“ venitas saatja ilmselge irooniaga. „Pean tunnustama teie läbinägelikkust! Nagu isegi lõpuks järeldasite, oli tegemist lihtlabaste liigkasuvõtjatega ja sellistele tulebki mõõta nende oma stampide järgi. Pavel Aleksejevitš, see kivi maha pillamine minu poolt polnud mitte juhuslik.“ Nähes kaaslase silmis ilmselget segadust, lisas ihu­kaitsjaks palgatu naeratuse saatel sosinal selgituseks: „Ma vahetasin kivid ära!“ ****

Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock avas tasku­ kella ja mantlihõlmu kohendades hüüdis pahaselt üle maja: „Wagner! Aeg on liikuma hakata!“ „Tulen!“ kostis eemalt ning peagi ilmus kontsaplekkide klõbinal nähtavale Sagadi mõisavalitseja. Jooksult kuube selga vedades kiirustas ta fuajee suunas, haaras laualt kübara ning avas Fockile tema Toompea linnamaja ukse. „Gerhard, sa tead väga hästi, et meid ootab paganama kiire päev. Ja me oleme plaanitust sinu kohmitsemise tõttu juba üksjagu maas. Igal juhul oli viga anda järgi sinu mangumisele minna rüütelkonna majja väljanäitust vaatama. Oleksime saanud selle aja kulutada veelkordseteks arvutuste kontrollimiseks, millega minna kaupmees Meissneri jutule.“ Sagadi mõisavalitseja raputas vastuseks pead: „Kõik on sada korda kontrollitud ja läbi mõeldud. Usu mind, meie pakkumine on niivõrd ahvatlev, et vaevalt üldse

23

mingit kauplemist tuleb. Tahad näha, ta kirjutab kohe alla.“ Fock oma mõisavalitseja optimismi igatahes ei jaganud. Tema meelest tuli valmis olla pikaks ja raskeks kauplemiseks, et saada oma Oandu saeveski toodanguga jalg Rootsi turu ukse vahele. Meissneril oli edukas ja laialdaste sidemetega kaubakontor Norrköpingi sadamas, temaga koostöö algatamiseks oli kulunud märkimisväärselt palju nii aega kui raha ja seda võimalust ei tohtinud nüüd mingi väljanäituse pärast raisku lasta minna. „No kui seda väidad, siis vastutad lepingu eest nii oma nina kui kõrvadega. Selle nässu keerad, siis lähevad kõik korstnasse lendavad kulud sinu taskust. Ja kella võiksid ükskord tundma juba õppida. Kui oli kokkulepe, et hakkame liikuma kell üks, siis me hakkame liikuma kell üks, mitte peaaegu pool kaks.“ „Mida mina teha sain?“ pareeris Wagner mööda Toompea linnatänavat edasi tormava isandaga vaevu sammu pidades. „See ei olnud minu süü! Juss ja Peeter käisid hommikul sadama­turul ja lasid omal naha üle kõrvade tõmmata. Ma pidin kõik ise üle kaaluma, kujutad ette, me saime pea poolega petta.“ „See on virtina töö, mitte sinu!“ torkas Fock kiirelt vahele. „Gerhard, sa ei saa kõike tema ülesandeid endale võtta. Mille eest ma talle siis maksan?“ „Ta ei saa ju hakkama!“ oli Wagneril kiire vastus olemas. „Naised, raha ja majandus ei käi omavahel kokku.“ „Ja mis tulemuseks oli?“ tundis Fock ilmselge irooniaga huvi. „Kas see, et liistule tuleks tõmmata sind, mitte preili Brunchildi? Kes selle pügada saamise eest siis vastutab?“ Wagner lõi käega ja loobus edasisest vaidlusest. Jõudes Baranoffide linnamaja ette, märkas ta seal seisvat kahte meest. 24

„Kui ei eksi, siis vennakesed Salzad. Konn-kuningas ja Raudne Heinrich.“ Fock turtsatas tahtmatult ja sai aru, millele tema mõisa­ valitseja tuntud Saksa muinasjuttu nimetades vihjas. Vanemale vennale ehk Andja mõisnik Erik Gregorile oli loodus andnud kõike muud kui välimust. Tõsi, teda ei saanud nüüd päris kääbuseks nimetada, aga kasvult oli ta igati kidur, natuke paremale kaldu hoidva peaga, mis omakorda tekitas selle, et tema suul oli kogu aeg veider, omamoodi võigas naeratus. Eriku lahutamatu kaaslane oli tema massiivne jalutuskepp, millele toetumine tegi liikumise lihtsamaks ning ilmselgelt ka kiiremaks. Sealt ka Wagneri võrdlus muinasjutuga, mille kohaselt sai konn oma õige välimuse tagasi pärast vastu seina viskamist. Viimast oleks Sagadi mõisavalitseja Erikuga kõhklemata ka teinud. Andja kuulus ühe idapoolseima mõisana Ranna-Viru kohtu­distrikti alla, mis tähendas, et õigust mõistis seal piirkonna meeskohtunikuna Sagadi Fock. Kohtuasjadest enim kõneainet pakkus Andja aga viimasel ajal oma majanduslike tegemistega. Kunda mõisa lõunanaabriks olev Salzade valdus oli viimastel aastatel olnud vägagi edukas ning jõuliselt laienenud. Viimane oli teinud murelikuks nii Focki kui Wagneri, sest mitmelgi puhul, eriti mis ülemerekaubandust puudutas, olid nad Sagadile valusalt kannale astunud. Andja oli lähe­ matelt naabritelt sisuliselt üles ostnud nii nende laevastiku kui Kunda sadama ja muutunud sellega Focki tõsiseks võistlejaks. Samas hoidis Erik ise tagasihoidlikku joont – ehk siis ei ülbitsenud naabritega, ei kraagelnud koosviibimistel ega praalinud oma saavutustega. See omakorda tegi ta Fockile veelgi ebameeldivamaks vastaseks, sest iial ei võinud teada, mis tal järgmiseks kavas ja kellele ning kust suunast plaanib ta anda järgmise hoobi. Vaikne, kaval, kuid ohtlik oli lühidalt kokkuvõte, millega Sagadi härra teda iseloomustada oskas. 25

Vennakesed märkasid tulijaid ning Focki meelehärmiks ei soovinud veljed piirduda vaid tervitusega. „Härra Fock!“ viipas noorem vendadest möödujatele ning astus kiirelt nende suunas. „Lubage paar sõna! Kuhu küll kiirustate sellisel sombusel lõunatunnil?“ Vastu tahtmist jäi Fock seisma ja vaatas etteheitvalt ­Wagnerile otsa. Oleks mõisavalitseja kellast kinni pidanud, poleks nüüd seda kohtumist toimunud. „Vabandan tülitamast,“ sõnas Heinrich Peter von Salza torukübarat kergitades. „Aga kui juba tekkis selline võimalus, siis ei saa lasta sellel raisku minna. Ma nimelt sooviksin teile enda poolt hoiatuse edastada. Kuulsin, et plaanite lepingut kaupmees Meissneriga.“ Fock jäi joonelt seisma ning sundis käest haaramisega seisma ka Wagneri. Mida see nüüd tähendama pidi? Kuidas oli see noorema Salza asi või täpsemalt, kuskohast ta sellest üldse teadis? Hea küll, ta oli Tallinna sadama tolli­valitsuse asejuhataja ja ilmselt oli seega midagi kuskilt kuulnud. Kui, siis ainult Meissneri kaudu, sest tema ise polnud kavandatavast lepingust rääkinud kellelegi sõnagi. Pöörates pea ­Wagneri poole, nägi Paul samasugust üllatust ka tema näol. Igal juhul oli Salzast väga ebaviisakas toppida oma nina võõrastesse asjadesse. „Ma ei mõista, millest te räägite,“ vastas Fock üllatust näole manades ning heitis küsijale tõreda pilgu. „Tõtt-öelda tuleb mulle üllatusena, et Andja mõisa von Salzad Sagadi majandusasjade vastu huvi tunnevad. Igatahes kõiksugu juhuslikke kuulujutte ei kavatse ma kommenteerida.“ Heinrich von Salza piidles altkulmu Focki ning üritas mõelda, kuidas sellele vastata. Seda tegi tema eest aga longates vestlejate juurde jõudnud vanem Salza.

26

„Härra Fock, uskuge mind ja võtke mu venna sõnu kuulda. Tema juba teab. Kahjuks tegutseb meil kaubanduse vallas palju selliseid tegelasi, kellest on targem eemale hoida. Meissner on üks nendest.“ „Tegu ei ole usaldusväärse partneriga,“ torkas Heinrich vahele. „Uskuge mind, härra Fock, me soovime teile ainult kõike paremat. Minu laualt käivad läbi kõigi tollitavate kaupade paberid ja ma pean tunnistama, et üks, kes suhtub sellesse üsnagi nii-öelda loominguliselt, on just kaupmees Meissner. Tihti ei lähe tema dokumendid ja tegelikkus üldse kokku. Ma usun, et soovite oma mainet hoida ning sellistesse sekeldustesse mitte sattuda.“ Fock mõtles rahulikult, mida vastata. Mis pidi olema sellise jutuajamise motiiv? Teda tõesti petturite eest hoiatada? Milleks? Salzad olid end väga selgelt kuulutanud Sagadi peamisteks konkurentideks põhjaranniku kaubanduse vallas ja neile oleks olnud just igati kasulik Focki orkiastumine. Viimane, mida Sagadi härra uskus, oli Andja tegelaste omakasupüüdmatu käitumine. Ja vaist ei petnud teda. „Seda on muidugi hea teada, kuid ma palun teil siiski viisakalt lõpetada minu mõisa asjadesse sekkumine. Ärge unustage, et Andja mõis kuulub minu kohtupiirkonna alla ja ma loomulikult kontrollin teie väiteid. Kui midagigi teie jutus ei klapi, tuleb teil juba kohtu ees vastust anda. Mõlemal.“ Viimast sõna rõhutas Fock eriliselt. Vennakesed vahetasid omavahel pilke ja väikese pausi järel jätkas vanem juba veidi teisel toonil: „Härra Fock, loomulikult ei soovi Heinrich ega mina teid solvata. Vastupidi, see kõik on kantud vaid teie enda heaolust. Pole ju saladus, et suurem osa Tallinna kaupmehi on vähem või rohkem sulid ja väljas vaid omakasu peal.“

27

Pilku pöörates nägi Sagadi härra oma üllatuseks, et ­Wagner noogutas selle jutu peale kaasa. See veel puudus. „Kuid meie saame teile pakkuda lahendust,“ jätkas Erik von Salza venna juttu. „Meil on samuti tihedad sidemed ühe Norrköpingi kaubakontoriga. Ja mitte ainult, võin kinnitada, et omame kaastöölisi enamikus Euroopa tähtsamates sadamates. Seega pakume teile võimalust sõlmida leping hoopis meiega. Milleks nuumata kahtlase taustaga Tallinna kaupmehi, kui meie, sama piirkonna mõisnikud, võiksime ju kokku hoida.“ Fock ei uskunud oma kõrvu. Tegemist oli selge pakkumisega võtta üle kogu Sagadi mõisa ülemerekaubandus. Midagi nii nahaalset polnud ta ammu kuulnud. Sundides ennast vägisi viisakaks, kummardas ta kergelt vastuseks ning vaatas kella. „Kahjuks on mul kiire ning tõtt-öelda on tänav nii tähtsate asjade arutamiseks kõige valem paik. Paraku on mul ka lähematel päevadel palju tegemist, nii et pole võimalik leida oma kalendris aega selle asja arutamiseks. Aga ma võtan teiega ise ühendust. Kena päeva!“ Seda öelnud, tõstis Fock käe kübara juurde ning seda vaevu kergitades astus edasi. Wagner tegi sama ja järgnes Sagadi härrale. „Kaabakad!“ sisistas mõisavalitseja hetkeks üle õla tagasi vaadates. „Mida nad õige endast arvavad? Milline ülbus! Tulla lihtsalt keset tänavat ligi ja öelda, et pange poisid kabjad kotti, me siit nüüd võtame teie äri lihtsalt üle. Mõlemale kuluks üks kõrvakiil ära!“ „Ära vahi tagasi!“ pomises Fock tigedalt kaaslasele ja lisas sammu. Kõik Wagneri öeldu oli õige ja ka tema jaoks sama ootamatu. Head see igatahes ei tähendanud.

28

„Kust kohast nad üldse teavad, et meil Meissneriga leping ette valmistatud on?“ päris Wagner segaduses. „Meie pole kellelegi rääkinud ja ma elu sees ei usu, et kaupmehe poolt mingigi jutt liikvele läks. See leping on tema jaoks lihtsalt niivõrd tähtis.“ „Võimalik, et nooremal Salzal on miski oma nuhk seal kauba­ kontoris. Nagu ilmselt ka kõigis teistes. Tolliametnike puhul poleks see ju midagi üllatavat,“ lausus Fock mõtlikult. „Kui aga neilt salakuulajatelt saadavat teavet välja­ pressimiseks kasutatakse, on asi halb. Aga ärme lase ennast hetkel sellest häirida.“ Wagner noogutas selle mõtte peale ja päris igaks juhuks üle: „Sa ju loomulikult ei hakka nendega uuesti ühendust võtma?“ Vastuse asemel seisatas Fock korraks trepi ees ja üles vaadates viipas kaaslasele ukse suunas. „Oleme kohal. Aga tõesti, meil ei ole aega siia kauaks jääda, teeme nii ruttu, kui võimalik.“ ****

„Minu lugupidamine, härra von Fock!“ sõnas laua tagant püsti karanud noor ametnik ning tegi peaga kiire noogutuse. „Arnd Beerman, assistent. Olge lahke, siin on registreerimisraamat, palun pange end kirja.“ Fock seisis Eestimaa rüütelkonna hoone teise korruse väikese saali sissepääsu ette seatud laua ees ja hetke mõelnud, haaras mahuka raamatu lehel lebava sule. „Mis, nad ei tunne sind muidu ära? See nagu natuke totter ei näi? Või pean mina ka ennast siia üles maalima?“ kõlas sosinal Wagneri küsimus.

29

„See pole sinu asi. Kui nii on nõutud, siis ei vaidle. Igal juhul kriban ma sinu nime siia samuti üles.“ Noor ametnik kuulis vestlust tahtmatult pealt ja kergelt köhatades pidas vajalikuks lisada omalt poolt mõningad ­selgitused: „Vabandan ebameeldivuste päralt, kuid siin paremat kätt saalis on üles pandud siiski midagi esmakordset ning ainulaadset. Tegemist on meie rüütelkonna liikmete parimate esemetega nende juveelikogudest. Sellist väljanäitust pole varem teadaolevalt kordagi korraldatud. Arvestades kogu siin näha oleva kollektsiooni väärtust, otsustas korraldav kolleegium, et kõik sisenejad peavad ennast kirja panema. Loodan, et see ei tekita teis väga suurt vastumeelsust ning saate põhjustest aru.“ „Nii et kui keegi uudistajatest midagi tasku pistab, siis tehakse raamat lahti, loetakse nimed üle ja pannakse süüdlased vangikongi? Nii lihtne see kõik ongi, või kuidas?“ Ütlejaks oli Roosna mõisnik Johan von Baumgarten, kes Fockile kerge muigega terekäe ulatas. „Tere Paul, ei oleks arvanud, et sind siin näen. Aga mis teha, eks mindki ajas uudishimu lõpuks välja. Hea küll, mis siin keerutada, naabrihärra veenmisoskus muidugi ka.“ Seda öeldes viipas Baumgarten enda kaaslasele, paar sammu eemal seisvale Kuru mõisahärrale Jakob von Maydellile. Viimane kummardas kergelt ning Fock vas­ tas samaga. Tegelikult nägi Fock nimetatut esimest korda elus, samas oli ta selja taga seisjast kuulnud nii üht kui teist. Kuru mõisa ümber oli käinud juba pikemalt korralik commedia dell’arte, kui siit ilmast lahkunud isa Gustav ei suutnud otsustada, kellele viiest järeltulijast jääb mõis, ja nii tunnistas testament nad kõik pärijaks. Mis muidugi lõppes suure sõjaga. See, kuidas kolm venda ja kaks õde üksteise kõri 30

kallale ­kargasid, pani kulmu kergitama ka paljunäinud kohtunikud kogu kubermangus. Nii oli Ida-Järva kohtudistrikti mees­kohtunik von Seidlitz mitmel korral Fockilt kui ametikaaslaselt nõu küsinud ning koos oldi neid lõputuid üksteise vastu esitatud hagisid mitmelgi korral kohvi ja konjaki kõrval arutatud. Hetkel veidi üle kuu jõus oleva otsuse järgi oli mõisa omanikuks kuulutatud just Jakob, kuid selle olid omakorda vaidlustanud taas kord kõik ülejäänud õed-vennad ja milline võis tulla järgmine otsus, polnud võimeline ära arvama ka parim selgelt­nägija. „Loll, kes vabandust ei leiaks,“ pomises Wagner Fockile ja mühatas põlastavalt. Baumgarten oli Sagadi meeste korporatsioonikaaslane Tartu Ülikooli päevilt, „Estonia“ liikmetena tunti üksteist läbi ja lõhki juba pikki aastaid. Sagadi mõisa­ valitsejal head läbisaamist Roosna härraga ei tekkinudki, põhjuseks asjaolu, et Baumgarten mitteaadlikest ühingu­ kaaslastesse varjamatult kui endast alamatesse suhtus. Samas oli Roosna härra ise ülikooli päevil üks silmapaistmatu hall kuju. Polnud ta ei seltskonnahing ega osanud silma­ paistvalt kaasa lüüa mis tahes teemal väitlustes. Kokku­võtvalt tundusid teda huvitavat vaid numbrid, millest ta majandust õppiva studendina kõige enam lugu pidas. Mõned aastad tagasi oli Baumgarten valitud rüütelkonna ökonoomika­ komisjoni asejuhiks ja nii võis teda tinglikult kogu siinse aadelkonna raamatupidajaks pidada. Ega Paul isegi ülikooli ajal Baumgarteniga teab mis sõber polnud, kuid lähem suhtlus sõlmus viimasel ajal tõsiasjast, et Roosna üks naabermõisatest ehk Karkuse kuulus Fockide suguvõsale ja seda pidas tema varalahkunud venna Gideoni lesk. Nii oli läbikäimist paratamatult rohkem, aga mingeid tihedamaid sidemeid ega ka lähedamat sõprust tekkinud ­polnud. 31

„Jäta!“ sosistas Fock kiirelt Wagnerile vastu. „Ei ole vaja nääklema hakata!“ Wagner noogutas ja kiikas läbi poolavatud ukse näituseruumi suunas. Ühes oli assistendil õigus, sellist väljanäitust polnud Toompeal tõesti kunagi korraldatud. Kui selline idee esmakordselt rüütelkonnas välja käidi, pidas Fock seda esmalt naljaks. Miks peaks keegi tahtma omi kalliskive ilmarahvale näitamiseks välja tuua? Aga ta eksis, ja mitte vähe. Selgus, et huvilisi oli enam kui küll ja rohkemgi veel. Kas tõesti on edevus midagi sellist, ilma milleta ei saa ja mida kohe mitte ei tule häbeneda? Tundus nii, sest lõpuks läks tõsiseks madinaks, kes omad juveelid tuua saavad ja kes ei, sest ruum ja võimalused polnud teps mitte piiramatud ja nii tuli näituse korraldustoimkonnal teha lõpuks omapoolne valik, mis omakorda mitmeid tülisid põhjustas. Üks positiivne külg kõigel siiski oli. Koos näitusega kutsuti kokku asjatundjate komisjon, kes väljanäituse lõpus pidi ära hindama kõik välja toodu. Esmalt tekitas see parajat furoori, sest komisjoni oli kutsutud mitu asjatundjat nii Saksamaalt kui Hollandist. Kogu see hindamisega seonduv oli kõike muud kui odav ning tekitas palju nurinat. Oma pahameelt oli väljendanud ka Fock ja lõpuks jõuti selleni, et hindamine kuulutati osalistele vähemalt pealtnäha tasu eest olevaks. Siiski oli kõigile selge, et sealt saadav tulu ei kata kõiki kulutusi ning vahe tuli lõpuks ikkagi rüütelkonnal kinni maksta. Vastu­kaaluks astus korralduskomisjon aga üsna pretsedenditu sammu, kehtestades mitteaadlikest linnakodanikele väljanäitusele sissepääsuks üsna krõbeda hinnaga pileti – 5 rubla näo pealt. Naiste käest muidugi tasu ei võetud, kuid sisse pääsesid nad loomulikult ainult koos meessoost saatjaga. „Palun teil, härra Fock, teha nüüd raamatusse sissekanne,“ sõnas assistent Beerman ning lükkas raamatut 32

­ õnetatule lähemale. „Nagu näete, on kõik külastajad seda k teinud. Võtke seda kui lihtsat protseduurilist reeglit, mis on osa kogu ­näitusega seotud riskide maandamisest. Võin kinnitada, et esitletud väärisesemed on kindlalt klaaside taga ja meil on ruumis valvemehed. Kui keegi midagi plaanibki, siis järgnevad koheselt meetmed.“ „Lasevad kiirelt maha!“ sosistas Wagner naljatledes ­Fockile ja sai seepeale küünarnukihoobi külje pihta. „Ole nüüd viisakas!“ sõnas Sagadi härra ja kirjutas raamatusse nii enda kui oma mõisavalitseja. Nähes üllatusega, et sooviti lisaks nii kuupäeva kui suisa kellaaega, lisas Fock muiates lõppu „14.04.1831, kell kolmveerand kaks“. „Lähme vaatame selle edevuse laada üle,“ sõnas ta see­ järel. „Saame ka aimu, mida minu head seisusekaaslased sahtlipimeduses pilkude eest peidavad.“ Astudes saali, seisatasid Sagadi mehed tahtmatult ja jäid lummatult nähtut silmitsema. Ruum oli täis klaaskappe, kus sädelesid kõikvõimalikud kalliskivid, kaelakeed, sõrmused ning muud ehted. Midagi sellist polnud neist kumbki o ­ odanud. „Sa mu meie,“ venitas Wagner omaette ja tõmbas käega üle näo. „Mõtle, kui see kõik siin tühjaks teha, poleks vaja mitte kunagi enam ei tööl käia ega millegi muu pärast muretseda. See on alles pilt!“ „Ära parem hakka sellele mõtlemagi,“ sõnas Sagadi meeste järel sisenenud Roosna härra muiates. „Ilmselgelt on neile kahele siin antud käsk tulistada ette hoiatamata kõiki ja kõike, mis neile vähegi kahtlane näib.“ Baumgarten viipas öeldu kinnituseks ukse kõrval seisvate meeste poole. Fock pööras pead ja pidi tunnistama, et ütlejal oli õigus. Korraldajate poolt palgatud Toompea kubermangulossi valvuritel oli tõepoolest lisaks tavapärasele saablile rihmale kinnitatud ka väike püstol. Milleks see veel tarvilik pidi 33