Issuu

Toimetanud Helle Raidla br Kaane illustratsioonid Merike Tamm ja Schutterstck Kaaned kujundanud Merike Tamm Sisu kujundanud Piret Jürisoo Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Ain Kütt, 2019 ISBN 978-9949-673-34-6 ISBN 978-9916-601-85-3 (epub)

Eessõna

Hea lugeja! Järgnevatel lehekülgedel lahti rulluva loo kohta puudub kahjuks veenev tõestusmaterjal, ei leidu selle kohta tõendeid ei arhiivitoimikutes ega ajalooraamatutes, ning need, kes seda lugu mäletada võiksid, on meie hulgast ammu lahkunud. Seepärast võib järgnevat jutustust pidada autori väljamõeldiseks, mida on aga tõepärasuse huvides täiendatud eluoluliste seikadega 19. sajandi algupoolest. Kõik sündmuspaigad on ka tegelikult olemas ning nende kirjeldamisel on autor püüdnud nii palju kui võimalik tabada tollaseid olusid. Loo peategelane Sagadi mõisahärra on ainus, kes esineb raamatus oma õige ees- ja perekonnanimega. Naabermõisate rahva puhul on kõik perekonnad seotud oma õigete mõisatega ehk nendega, mille omanikud nad ka tõeliselt olid. Samas on nende eesmised nimed nagu ka iseloomujooned ja käitumine autori mõttetöö vili ning nende väiksemgi kokkulangemine ajalooliste isikutega on selgelt juhuslik. Loo sündmuspaigaks olev Lahemaa põhjaosa on üks tihedama mõisatevõrguga piirkondi Eestis, neist Palmse, Sagadi ja Vihula kuuluvad tänapäeval ilmselt tuntuimate hulka. Mõisate pindala, nende piires elavate inimeste arv ja ka jõukus varieerus aegade jooksul, järgnevas loos on kõik need püütud viia sündmuste toimumise ajal valitsenud olukorda. Peategelane Paul Alexander Eduard von Fock (1798–1884) oli Sagadi mõisahärra ligi 60 aastat ja teda tuntakse Sagadi mõisnikest ehk kõige rohkem. Hariduselt jurist, õppinud nii Tartu, Berliini kui ka Heidelbergi ülikoolis, pidas ta elu jooksul mitmeid ameteid Eestimaa rüütelkonna juures ning tõusis lõpuks nii maanõunikuks kui ka Eestimaa ülemmaakohtu presidendiks. Ta oli üks Balti eraseaduse koostajatest ja teenis elu lõpul välja salanõuniku tiitli, mis sõjaväes vastas kindralleitnandi aukraadile.

Head lugemist!

evadises hommikuudus rühkisid kaks meest vaikides mööda konarlikku teed. Vanem, veidi küürus olekuga kogu liikus kiirete lühikeste sammudega ees, pisikest kompsu kandev vibalik noormees proovis temaga vägisi sammu pidada. Tee viis Oandu karjamõisa, kus ootas ees nende jaoks üsna tavaline, kuid mitte just meeldiv töö. Eespool rühkiv Pihlaspea kabeli laulumees Mäearu Joosep ja tema abiline Kalda Tõnis läksid matusteks surnut ära tooma. Kaks päeva tagasi oli Oandu saeveskis juhtunud õnnetus, kus Kaseotsa Mihkel oli hooletusest vintsi vahele jäänud ja seeläbi oma otsa leidnud. Nüüd tuli meestel õnnetuke kabelisse matusetalitusele viimiseks valmis seada. Vanem peatus korraks ja pööras pea noorema poole. „Kas sa küünlad ikka võtsid?“ Noorem tõstis kompsu üles ja raputas seda. „Ikka kaasas, kuis siis muidu.“ Vaikides liikusid mehed edasi. Kelder, kus Mihkli surnukeha ootas, asus karjamõisa teistest majadest veidi eemal, väikese metsatuka ääres Eskupoolse teeharu lähedal. Peagi tuli teelt ära keerata ja üle hommikumärja heinamaa minna. „Nüüd veel jalad ka märjad!“ pahandas noorem. „Mis sa seletad, vaata parem, et sa maha ei jää!“ Päike oli juba oma kiired üle männilatvade sirutanud ning hakkas õhku tasapisi soojemaks kütma. „Oleks võinud ikka eile selle töö ära teha,“ arvas noorem, ise jalgu märja rohu sees kure kombel üles tõstes ja lootes, et see pastlaid vähegi säästab.

„Eile? Eile olid ju Jorikal Annu juures ristsed!“ tõrjus vanem noorema targutusi. „No aga siis oleksime ju võinud enne ristseid tulla ja Mihkli valmis seada!“ ei jätnud noorem järele. Vanem ei vastanud midagi. Joosep teadis muidugi hästi, et tegelikult on Tõnisel õigus, aga seda ei saanud ometi öelda. Eks esialgu oligi plaanis see töö veel eilse päeva sees ära teha, aga no kuidas sa seda teed, kui ristsetel kõiksugu head ja paremat pakutakse? Nii venis istumine hilise õhtu peale, nõnda et Mihkli säädmise pidi tänasele päevale edasi lükkama. Kabeli laulumehena tuligi Joosepil teha kõiki tarvilikke toimetusi. Pidada jutlust, ristida ja matta, sest kes see siis nii väikesesse kohta õpetajat ametisse paneb! Selline see elu on, mõtles Joosep, täna ristid väikese inimlapse, homme aga saadad igaviku teele selle, kelle elupäevad loetud said. Mis parata. Mõttelõnga lõpetuseks kohmas ta järsult: „Sa pea õige oma mokk maas!“ Noore Tõnise tänitused olid küll viimased, mida ta praegu kuulda tahtis. Tegelikult oli Joosepil hea meel, et mõisahärra talle just Tõnise appi oli andnud. Poiss oli terane ja truu abimees. Vahel ajas küll liiga palju ninatarkusi suust välja, aga sellega hakkas Joosep juba harjuma. Igal juhul kui tema jaks peaks ükskord lõppema, siis saab Tõnisest hea mees tema tegemisi üle võtma. Selles oli Joosep enam kui kindel. Põõsaste tagant hakkaski kelder paistma. Teiste hoonete juures oli märgata tavapärast sagimist, päevatööd olid kätte jagatud ja inimesed suundusid tööle. Saeveski kõrval arutasid mehed midagi lauakoorma juures. Joosepit nähes viipas üks neist tervituseks ja mehed lehvitasid vastu. „Kustkohast me võtme saame?“ küsis Tõnis keldri juurde jõudes. „Vaata, seal paeplaadi serva vahel peaks olema.“

Keldri ukse kõrval seisid pealekuti mõned paelahmakad, mis ilmselt ootasid keldripõrandale sättimist. Tõnis sirutas käe ja kobas kivide vahelt. „Pole siin midagi,“ tõdes ta lõpuks. „Otsi-otsi nüüd!“ ei jätnud Joosep järele. Tõnis kompis kivide vahed läbi ja tõdes käsi laiutades: „No ei ole!“ „Las ma ise vaatan. Küll sa võid ikka vahel saamatu olla!“ Joosep kobas nüüd ise, ja tõepoolest, Tõnisel oli õigus. „Aga uks on hoopis lahti!“ hüüdis Tõnis, kes oli kogemata ust lükates avastanud, et see polegi lukus. „Mis see siis peab tähendama?“ ei saanud Joosep aru. „No kel peaks siia asja olema?“ „Eks see Juss olnud,“ arvas Tõnis ust rohkem lahti surudes. Juss oli kabeli noor teenripoiss, kes lihtsamaid toimetusi tegi. Eile oli talle käsk antud kirst Oandule ära tuua, ja seda, et poiss seda teinud poleks, ei saanud küll kahtlustada. „No on poiss, pea laiali! Kui nüüd võtme päris ära kaotas, siis saame kõik üle kaela,“ sõnas Joosep end kivihunniku äärest püsti ajades. „Nii kui hobusega siia jõuab, ma talle alles näitan!“ Joosep oli käskinud Jussil keskpäevaks hobusega Oandul olla, et surnu vankriga kabelisse viia ja homseks matuseks lavatsile panna. Tõnis oli küll eile ristsetele minnes arvanud, et miks ei võiks Juss kohe surnut kaasa võtta, aga see ei tulnud Joosepi arust kõne allagi. Kirstu panek ja palve peale lugemine oli ikka tema töö ja seda ei saa ometi mingi poisi kätte usaldada! Kui surnu juba kirstu pandi, siis ega teda sealt keegi enam välja võtnud. Ristiusu järgi oli see teise ilma mineku teekonna algus ja tuli toimetada kõikide reeglite järgi. „Otsi nüüd küünlad välja ja näita valgust!“ käskis Joosep. Tõnis võttis kompsust kummalegi küünla ning lõi tulerauaga põlema. Alla viis mitme astmega järsk trepp.

„Las ma lähen ees,“ pani Tõnis ette. Keldrist lõi vastu niiske läppunud õhk. Seal hoiti muidu igasugu juurikaid, aga kevadeks oli kelder peaaegu tühjaks söödud. Alla jõudes lõi Tõnis veel mõned küünlad põlema ning ruumi täitis tuhm valgus. „Kirstu on Juss vähemalt ikka kohale lohistanud,“ osutas Joosep lihtsale puusärgile kiirelt kokku klopsitud lavatsil. „Ega midagi, läheb tööks. Paneme siis Mihkli teekonnaks valmis.“ Tõnis oli vahepeal küünlaga ruumi tagaosa valgustanud ja siis nõutult seisma jäänud: „Jah, ainult et kuidas me seda teeme?“ „Kas sa nüüd ei tea, kuidas surnut kirstu panna või?“ sai Joosep pahaseks. „Miks ma ei tea, aga mul ei hakka silma, keda me peame kirstu panema!“ lausus Tõnis vasakule ja paremale vaadates ning küünalt kõrgemale tõstes ruumi valgustades. Seepeale vaatas ka Joosep ringi ning tõepoolest: mida ei olnud, oli Mihkli surnukeha. „Äkki on teises keldris?“ pakkus Tõnis välja. „Ei saa olla, siin pole teist keldrit. Vaatame hoolikamalt!“ Mehed valgustasid keldri veel kord üle ja tõdesid, et surnukeha polnud. „No täpselt ju öeldi, et keerasid Mihkli linadesse ja viisid keldrisse. Mis see siis tähendab?“ Joosep hakkas tagasi välja minema, kui Tõnis ta peatas. „Aga kui Juss ikkagi pani ise surnu kirstu?“ „Siis saab kümme paari vitsu!“ oli Joosep resoluutne. Mehed astusid kirstu ligi. „Tõstame siiapoole, on natuke rohkem valguse käes,“ pani Tõnis ette. Mehed võtsid lavatsi alt kinni ja proovisid seda tõsta. Kirst oligi raske. „No näed, ma ütlesin, et Juss pani Mihkli ise kirstu,“ tundis Tõnis heameelt, et tal vähemalt kordki õigus oli olnud.

„Ära seleta ja tõsta!“ No on poisirajakas, mõtles Joosep. Selline omapäi tegutsemine ei saanud ometi karistuseta jääda. Mehed vinnasid kirstu küünlatulele lähemale ja hakkasid kaant maha tõstma. „Noh, mis sa jokutad!“ ei saanud Joosep aru. „Ei tule, kinni on!“ kurtis Tõnis „Mismoodi kinni?“ ei saanud Joosep aru. „Tõsta nüüd!“ Kaas oli aga kinni. Tõnis tõstis küünla kirstukaanele lähemale ja uuris seda, ise käega üle serva libistades. „Naelad sees!“ hüüdis ta korraga. „Kustkohast need naelad sinna said?“ imestas Joosep. Tõnis võttis nurgast vana tünnivitsa ja üritas seda kaane vahele suruda. Mõningase pingutusega läks see ka õnneks ja kirstukaas tõusis ühest otsast üles. „Tunned?“ küsis Tõnis ninaga läbi õhu vedades. „Mida?“ ei saanud Joosep aru. „Lõhna.“ „Peeretasid või? Mida ma siin tundma pean?“ ei saanud Joosep aru, kas Tõnis tahab temaga nalja teha või räägib tõsiselt. Vahepeal oli Tõnis ka kirstukaane teise otsa lahti kangutanud ning koos tõstsid mehed selle pealt ära. Kirstus oli tõepoolest räpaka valge linaga kaetud surnu. „Nüüd tunnen,“ lausus Joosep. „See tundub nagu...“ Lause jäi lõpetamata, sest Tõnis oli surnu näolt lina eemale tõmmanud. „Sakste lõhn,“ lõpetas Joosep pikkamisi lause. Kirstusolijat nähes kangestusid mehed soolasambaks. „Aga see on ju...“ alustas Tõnis pikkamisi. „Oh sa Püha Jumal!“ lõi Joosep risti ette. Mihkli asemel lamas kirstus Karula mõisahärra Justus Friedrich von Brevern.

****

agadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock seisis kanget hommikukohvi rüübates oma kabinetis ning imetles ilusat maihommikut ja aknast avanevat pargivaadet. Tiik väreles hommikupäikeses ning avatud aknast kostis tuppa mitmehäälne linnulaul. Rohelus tärkas taas uuele elule. Sagadis on kevaded väga ilusad. Seda oli Paul juba lapsepõlves märganud ja aina enam hakkas see talle silma nüüd mõisahärrana. Fock keeras laual lebaval kalendriraamatul ette uue lehekülje, nüüd näitas see 12. maid 1828. Lisaks kuupäeva näitamisele oli kalendril täita ka muid ülesandeid. Nimelt armastas Fock märkida sinna olulisemaid päevasündmusi, nii toimis see ka mõneti mõisa väikese majandusraamatuna. Näiteks üleeile teele läinud viimase viinavoori kohta oli Fock teinud järgmise sissekande: „Kokku 600 pange, pealelaadimise lõpuks kõik töömehed purjus“. Üldiselt meeldis Fockile sissekannetele lühidaid kommentaare lisada, seda eriti juhul, kui miski teda häirima jäi. Vaadates ettekeeratud kuupäeva, meenus Fockile, et kohe varsti saab aasta päevast, mil isa Gideon Ernsti jaks siin ilmas lõppes ning Paulist täisväärtuslik mõisaomanik sai. Kuigi pärandijaotuslepinguga oli see talle ette teada, tuli vana paruni lahkumine siiski ootamatult. Vintske saksana oli isa viimase hetkeni hoidnud mõisapidamise ohje kindlalt oma haardes ning Pauli osaks oli jäänud vaid kõrvalt piidlemine. Tulemuseks oligi see, et vähem kui 30-aastase mehena tuli tal üsna tundmatus kohas vette hüpata. Esimene aasta oli raskem, kui oleks osanud oodata. Kuigi isa pärandas Paulile ümbruskonna jõukaima mõisa, oli tegemist vajavaid asju enam kui küll. Mõis ei tähendanud üksnes põllumajandust, vaid oli suur ja keeruline majapidamine. Lisaks põlluharimisele ja loomapidamisele tõid mõisale raha

sisse sae- ja viljaveskid, telliselöövid, tõrvapõletusahjud, viinaköök ja mitmed muud tegevused. Maailm arenes ja ajaga tuli kaasas käia. Oma edukusest hoolimata oli isa elu lõpuni hoidnud jäigalt kinni neist põhitõdedest, mis olid edu toonud aastakümneid. Nüüd kippusid need ajale jalgu jääma. Oli selge, et mõis vajas muutusi. Kuigi Fockid olid jõukuselt siinsete aadlike seas tipus, tuli seal püsimiseks otsida uusi võimalusi. Paul oli Berliini ülikoolis õppides moodsa metsandusega kokku puutunud ning soovis neid ideid nüüd ellu viia. Ta oli juba algatanud mõisametsade täpse ülemõõtmise, sellega oli ta terves kubermangus esimene. Tööd olid veel pooleli, kuid edenesid jõudsalt ning tõotasid naabrite pilgetest hoolimata siinses mõisamajanduses täiesti uut suunda. Uuendamist ja suurendamist tahtis mõisa laevastik, Padurile pidi tulema meriinolammaste kasvandus, parandada tuli telliselöövide tööd ning muutusi oli plaanis teisigi. Lõbus jõudeelu ei tulnud kõne allagi ja ega Paul seda ihaldanudki. Fock rüüpas tassi tühjaks, põrnitses pikalt selle põhja ning arvas, et tuleks üks veel võtta. Hommikumantli hõlmasid koomale tõmmates haaras ta laualt kellukese ning hele kellahelin täitis maja. Silmapilk saabus ukse taga valmis olnud toapoiss Ats, sättis end püüdlikult kummardades ukseavasse seisma ja ootas korraldusi. „Too veel üks, aga vaata et kuum oleks! Ja aken pane kinni!“ „Just nii, härra,“ krapsas Ats selja sirgeks, sulges akna ning pani jooksujalu köögi poole. Fock vajus oma kirjutuslaua taha tooli istuma. Tervis oli natuke imelik. Eile oli olnud Vihulas pidu, kus temagi naabermõisa omanikuna käis. Kuigi Fock oli sealt jalga lasknud niipea kui sai, andis tarvitatu siiski tunda. Temaga koos tuli ära ka Metsiku mõisa Sternberg, kes polnud joogipoolisega koonerdanud ja puhkas nüüd külalistetoa diivanil piduväsimust välja.

Peole mõtlemine ajas Focki veel praegugi muigama. Tegu oli tähtsa sündmusega: Vihula mõisa uuele härrastemajale pandi pidulikult nurgakivi. Kõik oleks olnud ilus, kui asi poleks veidrasse suunda keeranud. Muidugi näidati praegust elamist, ja seda tehti nii, et igaüks pidi nägema, kui hästi ja jõukalt Vihula Schubertid elavad. Kutsutute üllatus oli aga suur, kui järg lõpuks mõisa maalikoguni jõudis ning mõisaproua Marie Eleonora teatas, et ühtegi pilti uude majja kaasa ei võeta ja et kõik maalid lähevad kahe nädala pärast siinsamas oksjonil müüki. On ikka veidrikud, mõtles Fock virilalt naeratades. Asi lõhnas enam kui kõvasti selle järele, et maalide müügist teenitud rahaga majaehitus üldse käima lähebki. Siiski, või vähemalt nii tundus Fockile, võttis nii mõnigi kohal olnud pea kümmekonnast ümbruskonna mõisaomanikust seda uskuda. Polnud ju mingi saladus, et Vihulas kõike muud on kui raha, üritagu nad seda varjata, kuidas tahavad. Miks on üldse vaja hakata uut häärberit ehitama, kui raha ei ole? Neid üle jõu ja võlgu elavaid mõisaomanikke oli ta aastaga näinud rohkem kui küll. Eriti naljakaks tegi asja tema meelest see, et enamik neist, kes paari nädala pärast pidanuks ostjad olema, vaevlesid samasuguse rahapuuduse käes nagu Vihula Schubertid. Fock kujutas värvikalt ette, mis saaks, kui tal peaks sarnane idee tulema ja ta otsustaks oma mõisa kunstikogu maha müüa. Maja teises tiivas elav ema oleks ta päeva pealt välja tõstnud. Õnneks oli Sagadi mõisasüda alles hiljuti täielikult uuendatud ning selliseid muresid nagu Vihulas tal ette näha ei ole. Igal juhul olid nemad Metsiku mõisa Sternbergiga leidnud, et siit ei osta nad küll mitte midagi. Liiati olid väljahõigatud hinnad enam kui krõbedad. Uksele koputati. „Sisse!“ hüüdis Fock. Sisenes Ats kohvitassiga. Uksel korraks seisatades ja kergelt kummardades tõi ta tassi kiiresti lauale ning ootas tähtsa näoga uusi korraldusi.

„See on kõik,“ viskas Fock laisalt. „Kas Sternberg magab veel?“ „Just nii, härra, nagu surnu. Norskab.“ Fock tõstis pilgu. „Kas surnud norskavad?“ Ats tundis selgelt piinlikkust. Härra suhtus temasse hästi, aga rumaluste eest sai ta ikka pragada ka. Nüüd tundus just selline hetk olema. „Ei...“ venitas Ats pikalt. „Härra magab.“ „Hea küll. Võid minna. Lase kokkadel hommikusöök valmis panna.“ „Kas magavale härrale ka?“ proovis Ats oma viga heastada. „Millal sina küll viimati sõid, kui sa samal ajal magasid?“ küsis Fock sõnu ükshaaval rõhutades. Ats taipas, et on taas eksinud ja soovimata rohkem rumalusi suust välja ajada, kummardas ja lahkus. Fock rüüpas tubli sõõmu kuuma kohvi ning vaatas Atsile mõtlikult järele. Mis rahvus need eestlased õige on? Mida Jumal küll mõtles, kui sellised ilma lõi? Ehkki juba lapsepõlvest oli Fock märganud, et maarahva hulgas on ka mitmeid üsna teraseid naaskleid, oli paljude vaimne tase selgelt alla ootuste. Oma ammesid meenutas Fock aga hea sõnaga. Ah, oleks kõik eestlased sellised, õhkas Fock ja asus laual olevaid pabereid sirvima. Põrgu see Vihula oma jamadega! Eks sinna oksjonile tuleb ju muidugi minna, sest naabritega tülli pöörata polnud tal vähimatki plaani. Eriti arvestades seda, et rüütelkond oli aasta algul nimetanud ta kui ümbruskonna ainsa juurat õppinud mõisniku kohaliku meeskohtu assessoriks. See aga tähendas, et just tema lahendada olid kõiksugu kohtusse kaevatud tülid ja lahkarvamused, mis mõisate vahel siin kandis tekkisid. Nii tsiviilõiguslikud kui ka kriminaalsed. Viimaseid pelgas Fock eriti, sest praktikat tal nappis. Õnneks polnud siiamaani midagi suuremat lahendada tulnud. Fock tundis, et enesetunne läheb järjest paremaks. Tuleb taas üks tegus päev. Ulkari kaubasadamasse pidi jõudma mõisa uhkeim kaubalaev Sirius, mis kohe pärast jääminekut Euroopasse kaubareisile saadeti.

Tellisekoormaga lastitud laev pidi kraami viima Stockholmi ning siis müügist teenitud raha eest Rostockist ja Stavangerist tooma kõike seda, millest mõis talve lõppedes puudust tundis: head veini, kohvi, konjakit, suhkrut, maitseaineid, aga ka riidekraami, istikuid aednikule ja muud. Kümme protsenti teenitud rahast andis Fock kapten Eesmaa Jaagule omal äranägemisel kasutada. Jaak oli Focki parim kapten, vana rahulik merekaru, keda juba tema isa teistest rohkem usaldas. Hea nutikas mees, kes selle vaba rahaga alati üllatada suutis. Nii näiteks oli Jaak eelmisel aastal ostnud Travemündest kastitäie Meisseni pimssportselani, mis nägi laual välja oivaline ning vaat et kenamgi kui Hiina päritolu nõud, mis olid üüratult kallid ja mida isegi tema endale lubada ei saanud. Oma külalised oli Fock igal juhul sellega täiesti tummaks löönud. Sellist uudiskraami polnud ükski naaber näinud. Ja kus nad pididki: polnud ju kellelgi sellist laevastikku kui Sagadil! Igal juhul oli Fock Siriuse naasmist oodanud kannatamatult juba pea nädala, aga täna pidi see päev olema. Lisaks tahtis ülevaatamist ka metsas toimetavate maamõõtjate töö ning tegeleda tuli ka Ligedama veskiga. Sinna jahvatamisele viidud viljast tuli taas palju vähem jahu kui teistest Sagadi veskitest. Eelmine kord oli mölder ajanud selle vahe kulunud hooratta süüks, mis ei suutvat piisava kiirusega veskikive ringi ajada. Kuid ka pärast ratta väljavahetamist kordus sama. Fockil süvenes kahtlus, et asi on hoopis ebaausas möldris. Kui talt asjalikku selgitust ei kuule, siis tuleb möldril veskist välja kolida ja sinna uus mees leida. Selja taga kostis koputus uksele. Focki töökabineti taga asus väike ruum, kus ta mõisateenijaid ja talupoegi vastu võttis. Sinna pääses külguksest, sest peasissekäigust käis majja muidugi ainult härrasrahvas. Kuna teatamata oli lubatud sealt küljeuksestki siseneda vaid mõisavalitsejal, oligi tulijaks ilmselt tema.

„Tule sisse,“ rehmas Fock laisalt. Erilist tuju tal praegu suhtlemiseks küll polnud, kuid valitsejat minema saata polnud ka põhjust. Uks avanes ja sisse astus Fockiga ühevanune, kuid veidi pikem ja kõhetum mees. Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner oli Focki vana tuttav juba Tartu ülikooli päevilt. Koos olid nad õppima asunud, üks juurat, teine majandust. Wagner oli Tallinnast pärit linnasaks, kes pärines rikkast kodanikuperekonnast. Tema isal oli Tallinnas edukas seebivabrik, mille Gerhard ilmselt kunagi üle võtma pidi. Seega oli tema erialavalik ka igatepidi loogiline. Koos olid nad astunud korporatsioon Estonia ridadesse ja seal rebasepõlve rõõme ja muresid jaganud. Mehed sõbrunesid kiiresti ja olid pea lahutamatud kaaslased. Kui Fock aasta pärast Saksamaale suundus, keskendus Wagner lõbusa studendielu asemel rohkem õpingutele ning suutis stuudiumi õigel ajal ja igati eeskujulike tulemustega lõpetada. Edasi ei läinud aga üldse mitte nii roosiliselt. Perekonna vabrikus tekkisid kiiresti hõõrumised nii isa kui ka vanema vennaga ning Gerhard leidis end ühel hetkel sisuliselt tänavale tõstetuna. Saatuse tahtel oligi ta siis trehvanud ühe vana konfraatri sünnipäeval Fockiga, kes just parasjagu uut mõisavalitsejat otsis. Isalt „päranduseks“ saadud valitsejaga ei klappinud asjad üldse ning Fock otsis uut ja omale sobiva maailmavaatega mõttekaaslast. Sealt edasi arenes asi juba ruttu ning kuu pärast oligi Wagner Sagadi mõisavalitsejana ametis. Peatselt nägi Fock, et on tabanud valikuga kümnesse. Gerhard oli vägagi osav majandusmees, kel headest ideedest puudust ei olnud. Hea suhtlejana oli vana ülikoolikaaslane leidnud kärmesti ühise keele ka teiste mõisa ametimeestega. Tal oli mõjuvõimu ja oskust inimesi tööle panna. Maarahva keelega oli algul küll raskusi, kuid Focki üllatuseks oli Wagner sellegi juba suhu saanud. Igal juhul oli Fockile kümne kuuga selgeks saanud, et nii head mõisavalitsejat polnud üheski ümbruskonna mõisas. See tegi muidugi naabrid kadedaks ja nende suhtumine Wagnerisse polnud teps mitte just see,

mida Fock oleks tahtnud näha. Kuid ega see teda väga huvitanud ka. Keegi ei keela neilgi omale üht korralikku majandajat otsida. „Tere hommikust härra! Kuidas tervis?“ päris Wagner sisse astudes mõneti irooniliselt. Kuigi tegemist oli konfraatritega, kellel koos mitu puuda soola ära söödud, polnud see siiski korporatsioonikonvendi õlletuba, kus aadlivõsud ja maarahva päritolu matsid võrdsed olid, vaid mõis, kus vankumatult kehtis seisuslik hierarhia. Üks oli omanik ja teine palgatööline. Sellega oli Wagner ka ametit vastu võttes igati arvestanud ja lubas omale vähe vabamat suhtumist vaid kahekesi olles. Tegelikult oli ta sellega isegi üllatavalt kiiresti harjunud ja saanud nutika mehena aru, et ega teisiti saakski. Kuna Fock maksis talle ikka väga head palka, oli tema ülesanne selle raha eest ka väärt tulemust näidata ja mõisamajandust püsti hoida. Ära roni sinna, kuhu pole sündinud, seda põhimõtet ei tohtinud unustada. „Noh, kuidas on siis?“ ei jätnud Wagner järele. „Istu,“ kohmas Fock vastuseks. Mida rohkemat ta nii lolli küsimuse peale ikka kosta oskaks. „Asja ka oli või?“ Wagner sättis end toolil mugavamalt istuma, kohendas kuuehõlmu ning lausus Fockile veidralt muiates otsa vaadates: „Juhtus olema jah. Oandu keldrist leiti nimelt kullakalli Karula Breverni laip.“ Fock jäi üksisilmi oma mõisavalitsejale otsa vaatama. „Mis sa teed nalja või?“ Wagner sirutas jalad välja ja lausus pikkamisi: „Ei tee. Lebab meie karjamõisa keldris kirstus nagu Köningsbergi pühademuna. Oma täies ilus ja hiilguses.“ „Mis kirstus, mis hiilguses, mis munadest sa räägid? Lolliks oled läinud või? Mismoodi ta sinna sai?“ Uudis mõjus Focki hommikuidüllis nagu Napoleoni süütepomm keset Leipzigi linna.

„Aga kust mina tean. Fakt on see, et seal tema on, ja see ei tõota kuskilt otsast midagi head.“ Fock hingas sügavalt välja. Tõsi, head see ei tähendanud. Karula Brevern oli ümbruskonna mõisnikest Fockile niigi selgelt kõige ebasümpaatsem. „Surnud? Minu keldris? Kuidas ta sinna sai? Ta oli ju eile samamoodi Vihulas! Õiendas ja praalis nagu tavaliselt. Kuskilt otsast polnud näha, et tal oleks plaanis sussid püsti visata!“ „Ometi on see nii. Ja kui ta just mingi vampiir, kodukäija või muu mustade jõudude teenistuses olev asjapulk ei ole, siis mulle tundub, et teda ka natuke aidati selle teise ilma minekuga.“ „Aidati?“ Fockil tõusis külm higi otsaette. „Mis tähendab – aidati? Tapetud, tahad öelda?“ „Täiesti võimalik. Muud seletust ma leida ei oska.“ Pärast hetkelist vaikust nõudis Fock: „Räägi!“ „Mis siin ikka rääkida. Sul kohvi ei ole rohkem või?“ „Käi põrgu oma kohviga, räägi, mis seal juhtus!“ Wagner kohendas veel kord kuuehõlmu ja lausus siis aeglaselt: „Nojah. Ega suurt rääkida polegi. Mäletad, paar päeva tagasi sai Oandul üks töömees otsa?“ Muidugi Fock mäletas. Sellise ettevaatamatuse eest oli ta ise kiltrile kaks nähvakat piitsaga tõmmanud. Iga töökäsi oli mõisas kulla hinnas, ja siis selline lollus, kus mees lihtsalt päise päeva ajal vintsi vahele jääb. Mille jaoks need järelevaatajad ja töölesundijad siis üldse on? „Jah, muidugi mäletan. Mis see siia puutub?“ Wagner rääkis ära loo, mida oli Jaagupi ja Tõnise käest kuulnud, lisades juurde, et Oandul ei näinud ega kuulnud keegi öösel midagi iseäralikku. Fock tõusis toolilt ja sammus mõttesse vajunult mööda tuba. Asi oli palju halvem, kui esmapilgul paistis.

„Puhas see asi ei ole, see on selge,“ lausus ta lõpuks. „Paistab, et siin on tegemist kuritööga. Võimudele teatasid?“ „Teatasin.“ „Kellele?“ Wagner hakkas naerma. Focki närvilisus ja peataolek tundusid lihtsalt nii veidrad. Ilmselt oli see üldse esimene kord, kui Sagadi mõisahärra ei teadnud, mida teha. „Kuidas kellele? Sulle muidugi! Kui ära oled unustanud, siis keegi Paul Alexander Eduard von Fock on siinse meeskohtu assessor ehk siis selliste asjade eest vastutav!“ Fock vajus täie raskusega tooli tagasi. Talle hakkas kohale jõudma, millise supi sisse ta sattunud oli. Vähe sellest, et see jama tema maa peal juhtus, temal tuleb ka kogu see asi lahendada! Ja kui ongi mõrv, mis siis? Kuidas sa seda lahendad? Pole ju mingit kogemust, pole ettekujutust, kuidas seda teha. „Nii et siis arvad, et mõrv?“ päris Fock veel igaks juhuks. Wagner keerutas pöidlaid ja mõtles hetke: „Tundub nii. Aga eks sa ise pead muidugi otsustama.“ Fock tõmbas käega üle punetava näo. Aina hullemaks läheb. Asjaga kaasnev vastutus tekitas külmavärinaid. Mina ütlen, mina otsustan, mina vastutan. See polnud otsustamine, kas osta uued vaibad või ehitada uus veski. Asi paistis igal juhul minevat suure kella külge ja rüütelkond ootab just temalt lahendust. Kubermangu valitsus muidugi ka. Poleks eluski arvanud, et selle neetud ametikohaga nii rumalad lood kaasas hakkavad käima. See lõhnas enam kui ebameeldivalt. Aga parata polnud midagi, tuli tegutseda. „Hea küll,“ lausus Fock end püsti ajades. „Lase hobused saduldada, lähme käime Oandul ära.“ „Nüüd ma tunnen oma vana sõbra ära. Aga miks kaks hobust?“ „Sest sina tuled kaasa! Aitad mul selle jama ära klattida!“

„Mina?“ tegi Wagner võimalikult lolli näo pähe. Seda ta küll ei olnud oodanud. Esiteks polnud see üldse tema asi ja teiseks ei saanud ta esimese hooga aru, millega võib ta asja lahendamisel üldse kasulik olla. Teisalt oli kutse muidugi meelitav. „Just nimelt, sina! Tahad mind üksi selle supi sisse jätta? Ei lähe läbi! Oled minu parem käsi mõisamajandamises, oled ka kuritöö uurimises!“ „No hea küll, lähme siis!“ Wagner rehmas kuuehõlmad kokku ja otsis taskust uuri. „Teeme veerand tunni pärast?“ „Oota korra,“ jäi Fock uksel seisma. „Lase ka tõld valmis panna.“ „Milleks?“ päris Wagner imestunult. „Võtame Sternbergi ka kaasa,“ lausus Fock kiiresti. Wagneri imestunud pilku nähes koputas Fock sõrmega meelekohta. „Äkki mõtleks natuke. Igaks juhuks on meil tohtri seisukohta ka vaja. Eriti kui selgub, et tegemist on mõrvaga.“ Õige, mõtles Wagner. Kes siis veel, kui mitte Sternberg! Kuigi meditsiiniõpingud ülikoolis jäid tal pooleli, oli tegemist siiski oma ala hästi tundva mehega. Pika pingutusega oli Metsiku mõisa Sternberg ennast stuudiumist peaaegu läbi närinud, kui isa ootamatult hinge heitis ning tal tuli Tartust kodumõisa naasta. Lõbus eluviis ja linnaahvatlused olid hariduse taga nõudmist nii palju seganud, et diplom jäi tal saamata. Enamik arstitarkusi oli siiski omandatud ning need kulusid kohapeal vägagi ära. Nii Focki kui Wagneri meelest oli tegemist väga hea arstiga. Liiatigi oli ta konfraater Estoniast, seega täiesti oma inimene, kes mõlemale juba ülikooli ajast tuttav. Metsiku Sternberg oli mees, keda võis igati usaldada. „Väga hea mõte!“ kiitis Wagner Focki. „Ajan Johani välja, las paneb tõlla valmis!“ Fock suundus kiirel sammul Metsiku mõisahärrat üles ajama, andes tee peal toapoisile korralduse talle mõeldud hommikusöök Sternbergile serveerida. Kui juba külla tuldud ja jäädud, siis ei saa külalist söömata ära

saata. Tal endal oli isu kadunud. Ees ootasid palju suuremad mured kui üks söömata hommikusöök.

****

jaks, mil Fock ja Wagner kohale jõudsid, oli Oandu keldri juurde kogunenud käratsev rahvasumm. „No mida paganat! Tööd ei kavatsegi keegi teha või?“ pahandas Wagner. „Üllatab see sind? Siiamaani ei ole aru saanud, et kui eestlane leiab vähimagi põhjuse tööd mitte teha, siis ta seda ka kasutab.“ „Oandule tuleb ikka uus järelevaataja panna. Siin on asjad paigast ära.“ Fock piidles kõrval ratsutavat mõisavalitsejat ja lausus järsult: „Huvitav, kes küll selle eest vastutada võiks?“ „Asjad saavad korda, luban!“ kostis Wagner enesekindlalt. Ja ega Fock selles kahelnudki. Tulijaid märgates oli rahvas vaiksemaks jäänud ning keldri juurest tagasi tõmbunud. Pihlaspea laulumees Joosep istus keldri ees, pea käte vahel, ega teinud kära kuulmagi. Või vähemalt paistis eemalt nii. Tema abiline Tõnis ja vahepeal kohale jõudnud Juss olid aga seevastu teistega ühinenud ja nautisid silmanähtavalt ootamatut tähelepanu. Üha uuesti rääkisid nad hommikupoolsetest sündmustest, ning see, et jutt iga korraga üha värvikamaks läks, polnudki kuulajate jaoks oluline. Nad ahmisid aina uusi üksikasju sellest erakordsest loost. „Mis siin toimub? Miks rahvas tööl ei ole?“ nõudis Wagner vastujooksnud kiltri käest. „See et, noh, et me siin vaatasime, et...“ proovis kilter sõnu seada, aimates, et järgnev saab olema kõike muud kui meeldiv. „Tööle, kõik, ja kohe!“ kamandas Wagner nii kõvasti, kui kõri võttis.

„Pea nüüd hoogu,“ rahustas Fock oma mõisavalitsejat. Tööle tagasi minna jõuab alati, ja kui nad sellises seisus nende tegemiste juurde tagasi kamandada, siis ega nad ikkagi tööd ei tee. Pealegi polnud neile ka midagi ette heita, sest see, et inimesed säärase asja peale oma tegemised jätavad, oli igati loomulik. Ehk oleks enne tark uurida, kas keegi miskit nägi või kuulis. Kõigepealt tuli aga muidugi surnukehale pilk peale visata. „Kus?“ küsis Fock nõudlikul häälel rahvahulgalt. Hobustel valjastest võtnud lauaveski eestegija näitas näpuga alla keldri poole. „Selge, lähme!“ viipas Fock Wagneri endaga kaasa. Wagner seletas veel midagi saeveski ülevaatajaga ja suundus siis kabeli Tõnist ja Jussi kaasa kamandades tagasi keldri juurde. Tõnis andis meestele küünlad pihku ning patsutas endast väljas Joosepit õlale. „Lähme alla!“ kamandas Wagner Tõnise ette tuld ja teed näitama. Trepist alla minnes tundis Fock end ebamugavalt. Peas keerlesid kujutluspildid sellest, mis neid ees ootas. Alla jõudes oli ebakindlus aga veidral kombel asendunud omamoodi põnevusega. Kas tõesti on siin, tema väikses pimedas keldris oma õnnetu otsa leidnud mees, kes terve viimase aasta tema üle sobimatuid nalju teinud ning teda igal võimalikul hetkel pilganud? Tegelikult oli tema vastumeelsus Karula Breverni suhtes alguse saanud juba lapsepõlves, kui ümbruskonna mõisate pidudel, kuhu ka lapsi kaasa võeti, kippus Brevern just nimelt teda kiusama. Siis oli Pauli vanem vend Brevernile küll enamasti koha kätte näidanud, kuid nüüd oli vend kaugel ning tuli ise hakkama saada. Eks ta jõudumööda oligi saanud, kuid lapsepõlvest pärinev vimm oli aja jooksul isegi süvenenud. „Seal!“ osutas Tõnis alla jõudes kirstule. Jussiga kirstu juurde astunud, tõstsid nad sellel kaane pealt ning jätsid kadunukese Focki ja Wagneri hoolde. Viimasena alla laskunud Joosep oli jäänud trepi juurde seisma ning pomises vahetpidamata midagi omaette. Luges ta palvet või ajas lihtsalt

enda rahustuseks sõnu suust, jäi teistele arusaamatuks, igal juhul käsutas Fock konkreetse hüüatusega Joosepi vait. See kuuletuski otsekohe. Reeglina mõisahärra tema peale häält ei tõstnud, aga see siin oli eriolukord kõigi jaoks. „Ja ongi nii!“ sõnas Wagner surnukeha näolt lina eemaldades. „Tema parunlik hiilgus oma maistes jäänustes!“ Fock viskas Wagneri poole kiire etteheitva pilgu. Olgugi et pigem vaenlane kui sõber, oli tegemist siiski surnuga, ja surnute üle nalja ei heideta. Ega naeruvääristata neid. Kui peaks endaga kunagi midagi sellist juhtuma, siis ei tahaks mingil juhul, et näiteks naabrid sinu kohta pilkavaid märkusi pilluvad. Annaks muidugi Jumal, et seda kunagi ei juhtuks! Wagneri viipe peale astus Tõnis lähemale ning võttis surnukeha katnud lina enda kätte. Nüüd oli näha Karula paruni elutu keha kogu pikkuses. Fock lõi vaikides risti ette. Kuigi tegu oli ebasümpaatse tegelasega, ei sooviks ta sellist lõppu mitte ühelegi aadlikule. Härrasrahvas on härrasrahvas ja ära teeninud hoopis muu saatuse ja kohtlemise kui see rõske pisike kelder ning lihtne, mõisa vabadikule mõeldud kuuselaudadest kokku klopsitud kirst. Maailm on lihtsalt nii loodud, mõtles Fock. „Pole just tema mõõtu viimne kodu,“ lausus Wagner kirstu silmitsedes. Tõepoolest, Breverni jalad olid veidralt kõveras, et surnukeha kirstu mahuks. Brevern oli muidugi ka palju pikemat kasvu kui Oandu töömees. Muidu lebas surnu kirstus nagu surnu ikka. Käed rinnal risti ja silmad suletud. Fock kummardus laiba kohale. „Veider. Oled sa näinud, et surnul kirstus suu selliselt paokil on?“ päris Fock Wagnerilt. Too ei osanud miskit tarka kosta. Oma elus oli ta surnut lähedalt näinud vaid korra, vanaema matustel. Ja ka siis ei olnud tal erilist huvi surnut kirstu ääres üksikasjalikult uurida. Abiotsivalt pööras Wagner pilgu Joosepi poole, kes pidi selles asjas olema enam kui kogenud. End vahepeal kogunud kabeli laulumees liikus kirstu juurde ning silmitses surnut tähelepanelikult.

„Väga imelik,“ suutis Joosep peale pikka pausi öelda. „Nagu oleks miski teda ehmatanud või ootamatult tabanud. Sellist ilmet ma küll ei mäleta.“ See tekitas Joosepis omamoodi süütunde, sest ise laipa vaadates polnud ta seda tähele pannud. Veel vähem oskas ta seda millegagi seostada. „Mingeid muid jälgi kuskil?“ päris Fock Joosepilt. Joosep mõtles hetke ja vastas siis eitavalt. Tema kui lihtne kabeli laulumees ei tihanud härrat lähemalt uurida. Pole tema asi härraste laiba juures sorkida. „Hea küll, lähme üles tagasi,“ ütles Fock kirstust eemale tõmbudes. Kabeli mehed kadusid kolmekesi kiiremini kui tuul. „Huvitav, kas Sternberg on juba kohal?“ proovis Wagner Focki ergutada. „Lähme nüüd üles!“ oli Focki ainuke vastus. Wagnerile oli selge, et nähtu oli Focki ühtpidi vapustanud ja teistpidi segadusse ajanud. Ometi paistis Wagnerile, et hetkel, kui Fock kirstus tõesti Brevernit nägi, välgatas Sagadi paruni näol ka rõõmumuie. Aga see võis muidugi hämara ruumis nii ainult paista. Rahvas oli keldrile taas veidi lähemale nihkunud. Enne käratsenud seltskond seisis nüüd täielikus vaikuses ja justkui midagi oodates. „Mine uuri, kas keegi öösel midagi kuulis või nägi,“ andis Fock Wagnerile korralduse. „Ja sa ise?“ päris see vastu. „Räägin kabeli rahvaga. Üks huvitav küsimus tuli pähe.“ „Milline?“ tundis Wagner uudishimu. „Lihtsalt hakkasin mõtlema, et kui kirstus on Karula parun, kus on siis see, kes seal tegelikult olema pidi?“ Selle peale polnud Wagner kordagi tulnud. Tõesti huvitav küsimus!

Vabadik Mihkel, kes üksi Tepelväljal elas, oli mõisas mitmeid töid teinud. Viinaköögis, sadamates kaubatassijana, ehitustel abimehena ja lõpuks siis Oandu saeveskis. Polnud ta muidugi mingi mustermees, kuid siiski selline, keda tunti ja teati. Vabadik, nagu ta oli, ei võtnud ta ühtegi asja tõsiselt, vaid elas päev korraga. Samas kui tegi, siis mitte halvasti. Kui kaine juhtus olema. Wagner ei suutnud kuidagi harjuda, et viin kippus ikka ja alati ükskõik mis ametis eestlasi mõisatöödel segama. Eriti just Sagadi rannakupjad kurtsid, et vahel hakkab rahval töötegemine viinavõtmist segama. Õnneks polnud Wagneri ajal väga suuri tööõnnetusi juhtunud. Vaid eelmise aasta sügisel kukkus üks mees joomase peaga viinaköögis keevasse katlasse. Samas oli joomahäda valdav üle kogu maa, nii et sellele ei pööranud tookord keegi eriti tähelepanu. Fock astus kabeli meestega veidi kaugemale. Nooruke Juss jäi üksi natuke eemale, sest ega tal midagi kosta olnud. „Räägime siis. Mis hommikul täpselt juhtus?“ päris Fock nõudlikult. Suurem juturääkija oli Tõnis, kuna Joosep ikka veel suurt sõna suust ei saanud. Neil polnud aga lisada midagi uut sellele, mida ta juba mõisavalitsejalt kuulnud oli. Kui välja arvata Joosepi vaimuvälgatus kogu jutu lõpetuseks: „Siin on mustad jõud mängus! Kuidas saab naabriparun meie keldrisse, kirstu, ja nii, et kirstukaanel naelad sees!“ Fock võttis selle sonimise peale hoopis Jussi ette. See tuli kutse peale lähemale, ehmatanud nägu peas. Seda oli vaid üks kord juhtunud, et temal tuli mõisahärra küsimustele vastata. Aga muidu oli tal härrast hea mulje jäänud. „Räägi, mida tead!“ nõudis Fock. Juss hakkas kobamisi rääkima, kuidas ta eile pealelõunal mõisa puusepa Jüri käest kirstu oli ära toonud, selle Oandule toimetanud ja keldrisse tassinud. „Kas surnu oli siis keldris alles?“ päris Fock jutu vahele.

„Alles oli teine muidugi, pikali raami peal, lina sisse mässitud,“ kostis Juss. „Mis edasi sai?“ päris Fock. Juss vaatas veel kord Joosepi poole, astus sammu kõrvale, nagu kabeli laulumeest tõsiselt peljates, ja hakkas pajatama. „Kui olin kirstu alla saanud, siis esiotsa mõtlesin, et ongi valmis ja lähen aga tagasi. Kuid siis nägin keldrinurgas üht rotti sibamas ja mõtlesin, et ma ikka ei saa vaest Mihklit niimoodi siia üksi jätta. Rotid söövad tal ju silmad peast! Kangru Jaaguga ju oli nii, ja pärast sain mina pragada! Tõstsin Mihkli kirstu rottide eest varju.“ Tõnis tõstis seda kuuldes näpu püsti ja torkas tähtsalt vahele: „Ma ju ütlesin, et Jussi töö!“ Joosep hakkas seda kuuldes kohe Jussi sõimama: „Kas sa, poisikurat, ei saanud aru, et ma keelasin sul seda teha! Nüüd on vitsad soolas, seda ma sulle luban!“ „Vait!“ karjatas Fock vahele. Tema arust polnud vähimatki vahet, kes Mihkli kirstu tõstis. Oluline oli see, kuidas Brevern sinna sai. „Kirstukaane lõid naeltega kinni?“ päris Fock. „Ei, seda ma küll ei teinud!“ oli Juss kindel. „Ega siis rotid läbi kinnise kaane oska kirstu minna.“ Joosep lõi veel kord risti ette. „Nüüd on klaar, siin on vanakuri ise mängus! Kes siis muu öösel Mihkli Karula paruniks muutis kui mitte tema!“ Fock ei hakanud nii lolli jutu peale isegi midagi vastama, vaid seadis sammud Wagneri suunas, kes oli rahva küsitlemisega ühele poole saanud. „Noh, said midagi?“ päris Fock tema juurde jõudes. Wagner laiutas käsi: „Suurt midagi. Üks oli öösel vist läbi une hobuse hirnumist kuulnud, teine vankrirataste kolinat, kolmas kuulis justkui mingeid hääli, aga kindlat ei midagi.“ Samal ajal hakkas teelt paistma tõld.

„Ahhaa, lõpuks ometi. Sternberg on kohal,“ tõdes Fock rahulolevalt. Hetkel oli Metsiku mõisahärra tema ainus lootus, kes ehk lugu selgitada mõistaks. Ta sammus kiiresti tõllale vastu ja andis kutsarile märku, kuhu suunas pöörata. Muidugi olid kutsaril ka omal silmad peas, kuid Fock oli selleks liiga erutatud, et selgelt mõelda ja vastavalt käituda. Tõld peatus. Kutsar Johan hüppas maha ja avas kummardudes ukse. Vanusest hoolimata olid tema liigutused kiired ja osavad, oli ju Johan juba Pauli isa ajal Sagadi mõisa ülemkutsariks tõusnud ja tundis oma tööd hästi. Tõllast vedas end pikkamisi välja sassis soenguga Metsiku mõisahärra. Eilse peopidamise jäljed olid selgelt näha, kuid sellegipoolest üritas mees üles näidata aadlimehele omast väärikust. Kuigi lohakalt nööbitud kuub, peos olev konjakipudel ega pidevalt haigutav suu seda just ei väljendanud, üritas Sternberg siiski selga sirge hoida ja tuigerdamata kõndida. Oli näha, et tervis on tal kõike muud kui hea. „Mis sul siis on?“ päris ta Fockilt peale tervitamist. „See peab küll mingi isemoodi pahandus olema, et mind siia sõidutasid.“ Sternberg oli Fockist viis aastat vanem, sutsu pikem ja ka veidi kogukam. Tänu meditsiiniteadmistele olid tal head suhted pea kõigi ümbruskonna mõisnikega, eriti aga Fockiga. Tegelikult pidas Fock Sternbergi neist vast ainsaks, kelle kohta võis öelda sõber. Metsiku oli Sagadist väiksem ja sedajagu ka vaesem mõis, kuid Sternberg sai mõisa ülalpidamisega siiski üsna hästi hakkama. Varangu mõisast võetud abikaasaga oli tal läbisaamine hea ning järeltulijad, kaks poega ja tütar, kõigiti vahvad lapsed ja väärt järelkasv kohalikule aadlisoole. Kui Sternbergile midagi üldse ette heita sai, siis just liigset napsilembust, mis oli alanud juba ülikoolis. Samas ei muutunud ta alkoholi tarvitades selliseks vastikuseks nagu keldris lamav Brevern, vaid pigem oli häda selles, et korra juba maitse suhu saanud, ei osanud Sternberg enne lõpetada, kui silmad kinni vajusid.

„Surnukeha, seal all keldris,“ viipas Fock käega lahtise ukse suunas, kust kergelt pööritav tuul läppunud lehka üles ajas. „No jah, vaat kus lugu siis,“ lausus Sternberg, rüübates pudelist tubli sõõmu konjakit. „Lähme vaatame selle asja siis üle. Tuled ka või lähen üksi?“ Fockil polnud mingit isu keldrisse tagasi minna. „Ei tule mina sind segama. Eks pärast räägid.“ „Ise tead,“ lausus Sternberg. Fock viipas käega Tõnisele, et see alla appi läheks. Fock ja Wagner jäid neile järele vaatama. „Oled sa ikka kindel, et temast sellises olekus mingit kasu on?“ päris Wagner umbusklikult. „Küll on,“ vastas Fock kindlalt. Nii täis Sternberg nüüd ka ei olnud, pigem lihtsalt korralikus pohmeluses. Loomulikult polnud see esimene kord, kui tal sellises seisundis meditsiiniteemaga tegeleda tuli. Rahval näis aegamisi igav hakkavat. Omavahel asja arutades kahtlustati nii vanakurja tegemisi kui enesetappu. Aeg kulus. Sternberg jäi keldrisse tükiks ajaks. Wagner jõudis vahepeal ajaviiteks läbi sõimata nii Oandu kiltri kui ka veski järelevaataja. Need seisid kõrvad lontis ja kuulasid kõikvõimalikke etteheiteid ja süüdistusi, millest vähemalt osa ei tahtnud kumbki omaks võtta. Mõlemad kiikasid abiotsivalt Focki poole, kuid too ei teinud väljagi. Pisiasjad teda praegu ei huvitanud. Tähtis oli, mida Sternberg alt leiab. Lõpuks tuldi keldrist üles. Tõnis tõmbas ukse kinni, lõi risti ette ja suundus Joosepile midagi seletama. Sternberg ajas pea kuklasse, hingas sügavalt välja, asetas vahepeal tühjaks saanud konjakipudeli kivile ja võttis taskust piibu. Seda aeglaselt toppides vahtis ta mõttesse vajunult üksisilmi taevasse. Vaevalt ta seal sõudvaid üksikuid pilvi imetles. Ta kogus mõtteid selle kohta, mida all näinud oli. Lõpuks lõi Sternberg piibu põlema,

popsutas paar mahvi, puhus suitsu kõrgele taeva poole ja astus ootusärevusest pinges Focki juurde. „Mürk,“ lausus Sternberg pikkamisi. „Milline täpselt, ei oska öelda, kuid kindel see on. Pakuks, et belladonna.“ Fock ja Wagner vaatasid segaduses teineteisele otsa. Mida see nüüd tähendas? „Mürgitatud,“ jätkas Sternberg suitsu kuulajate poole puhudes. Kuigi Fock tubakahaisu jälestas, ei häirinud see teda hetkel vähimatki. „Talle sisse joodetud mürgi kogus on olnud päris suur. Surm on olnud üsna kiire, sellest ka krambid näol. Silmapupillid on ebaharilikult suured, seega pakuks, et belladonna. Surnud on ta umbes kesköö paiku või veidi hiljem.“ Viimast öeldes vaatas Sternberg oma taskukella. See näitas pea keskpäeva. Koolnukangestuse järgi ei saanud surm saabuda enne südaööd. „Mürgitatud?!?“ ei tahtnud Fock uskuda. „Kus, kas siin?“ „Kust mina tean,“ vastas Sternberg laisalt. „Pigem mitte. Mingeid vägivallamärke kehal ei ole, seega pakun, et surm saabus kuskil mujal. Riided on puhtad, tundub, et alla on ta tassitud ja selleks ajaks oli ta juba surnud. Joonud on ta eile muidugi korralikult, napsulehka on siiamaani tunda.“ See polnud Fockile muidugi mingi üllatus. Oli ta ju oma silmaga näinud, kuidas Brevern end Vihulas üleval pidas. „Sul konjakit ei ole rohkem või?“ päris Sternberg piibu kaha tühjaks koputades. Nähes Focki pilku, sai Sternberg küsimuse mõttetusest muidugi aru. „Tee nüüd rõõmsam nägu pähe,“ soovitas Sternberg Fockile. „Mõtle, et maailm on ühe jätise võrra vaesemaks jäänud, ja need, kes seda tegid, on igal juhul ühe korraliku napsu ära teeninud.“ Fockist läks see lause mööda. Tema mõtted liikusid tagasi eilsesse õhtusse. Kui Sternbergil on õigus, siis lahkusid nemad Vihulast enne, kui Brevern oma otsa leidis. Minekule olid nad end sättinud peale kümnendat

kellalööki, see aga tähendas, et Brevernil jäi siin ilmas toimetada veel vähemalt kaks tundi. Altja poolt kostis hobusekapjade plaginat ning peagi ilmus puude tagant nähtavale üksik ratsanik. Tundes tulija ära, keeras Fock pilgu kõrvale ja lausus silmanähtava masendusega: „Tema oli muidugi ainus, mis siit puudu oli!“ Tulijaks oli Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck, ümbruskonna silmapaistvaim ja vastuolulisim aadlidaam. Oma 25 eluaasta kohta oli Maria kogenud ja näinud rohkem kui enamik siinseid aadlinaisi ja neiusid terves oma elus. Oma ainsast lapsest oli vana Nottbeck tahtnud kasvatada tõelist suurilmadaami, saates Maria sel eesmärgil juba tüdrukuna Saksamaale sugulaste juurde. Tulemus oli aga enam kui veider. Igal juhul õppis Maria seal eeskujulikult kõike seda, mida ühele aadlidaamile vaja: tantsimist, seltskonnas käitumist, etiketti ja muud säärast. Kuid selle kõrval sai noor daam selgeks ka asjad, mis kuidagi ei sobinud tavalisele aadlipreilile. Nii õppis ta püstolist laskma, vehklema, suurepäraselt ratsutama, alkoholi ja nuusktubakat tarvitama ehk asju, mida siinsed naised ei teinud. Kuulduste järgi oli Maria seigelnud Prantsusmaalgi, seal ühe krahviga abiellunud ning koos temaga ühes kahtlases vandenõus osalenud. Oli kuidas oli, kuid äkki oli Maria ootamatult kodumaale naasnud ning end kodumõisa sisse seadnud. Kiiresti sai temast kogu ümbruskonna säravamaid neide, enamiku poissmeestest aadlinoorukite unistus ning sihtmärk. Maria tõrjus nad kõik muidugi vaevata kõrvale, pigem tundus, et talle meeldis meestega mängida, nendega flirtida ja ollagi seltskonna keskpunktis kui keegi kuskilt hoopis teisest maailmast. Erinevalt kohalikest daamidest kandis Maria ratsutades pükse, kõrgeid nahksaapaid, käis jahil ja tegi muid selliseid võõristavaid asju. Samas oli Maria vägagi naiselik. Ja Fockile see omamoodi meeldis. Mingil põhjusel tundis tema kui poissmees Maria vastu seletamatut tõmmet, miks, seda ei

osanud ta seletada. Samas ei osanud ta seda kuidagi välja näidata. Nii oligi aegamisi läinud asi seda rada, et Fock Mariast pigem eemale püüdis hoida, kui et temaga sidet otsis. Naine seevastu jälle kippus Focki meelest teda oma ahvatlustega aeg-ajalt kiusama ja näis sellisest piinamisest nagu mõnugi tundvat. Igal juhul polnud Maria küll see, keda ta praegu siin näha tahtis. Ratsanik jõudis pärale, peatudes Focki meelehärmiks just nimelt tema kõrval. Vilunud liigutusega hüppas preili Nottbeck sadulast, visates ohjad seda ilmselgelt mitte ootavale Wagnerile pihku, ning lausus enda uhket sulega kübarat kohendades kahele teda hämmastusega piidlevale mõisahärrale tervituseks mõned kombekohased viisakused. Käega oma nahast ratsapükstelt tolmu maha rapsates pöördus tulija Focki poole paljuütleva küsimusega. „Noh?“ „Mis noh?“ ei saanud Fock aru, mida ta selle peale ütlema või tegema pidi. „Kus ta on siis?“ „Kes?“ ei suutnud Fock jätta küsimata, taibates ise väga hästi, kellest jutt käib. Arusaadavalt olid jutud surnud Brevernist jõudnud juba Sagadi mõisa piiridest kaugemale, ja teades, kui kiirelt kuulujutud siinkandis levivad, see Focki ei üllatanudki. „Breverni vanamees, kes siis veel!“ viskas preili hooletult üle õla. „Olin just Vergi sadamasse teel, kui mõtlesin, et astun korra juba siit ka läbi, kui siia kanti asja oli.“ Focki meelest oli see muidugi selge ettekääne. Vergi lahustükk koos seal asuva sadamaga oli küll Annikvere ja Vihula ühiskasutuses ja tee sinna viis ainult läbi Sagadi maa, kuid seda, et preilil sinna just nüüd asja oleks, ei tahtnud ta kuidagi uskuda. „Seal all keldris, laip mis laip. Mürgitatud,“ lausus Sternberg hooletult, ise järjekordset piibutäit tubakat toppides.

Sellest muidugi piisas, et üliagara Nottbecki-preili tegutsemislusti veelgi üles kütta. Tema väiksed pruunid silmad läksid rohkem põlema kui tavaliselt. „Mürgitatud? Kes see õnnelik siis selle asja nüüd ette võttis?“ esitas preili pigem retoorilise küsimuse, ootamatagi sellele vastust. „Noh, lähme nüüd, näita mulle teda!“ nõudis preili Focki varrukast tirides. Selline käitumine oli juba liig mis liig. Polnud saladus, et Maria von Nottbeck kui vägagi kaunis naine oli ka kohaliku maarahva hulgas kõrgelt hinnatud ja temasse suhtusid naabermõisate talumehedki veidra aukartusega, aga see, et nüüd siinsamas, tema tööliste ees, hakkab mingi naine teda kamandama! Teda, Sagadi mõisa pärishärrat, kõrgesti austatud parunit?! See ei läinud kohe mitte. Eriti kui oli näha, et preili käitumine rahva hulgas üksjagu kahinat tekitas. Fock vabastas kiire liigutusega oma käe ning lausus, ise eemale vaadates: „Miks ma peaks sulle surnukeha näitama? Sellised asjad ei ole noorte aadlipreilide jaoks. Ja lisaks. Kust ma tean, äkki saatsid ta ise teise ilma?“ Preili tõi selle peale kuuldavale vaid põlgust väljendava häälitsuse. „Lähme!“ Ning suundus vastust ootamata keldri ukse suunas. Fock, jõudmata teda pidurdada, sammus preilile järele. Kui ta alla jõudis, oli preili juba surnukeha kohale kummardunud ning silmitses laipa. Fock jäi seisma kirstust veidi eemale, tahtmata oma käsi Breverni surnukeha puutumisega kuidagi määrida. Preilit aga ei paistnud kirstus olev kuidagi häirivat. Ta libistas sõrmed läbi surnu juuste, kergitas tolle silmalauge, vaatas pikalt surnu elututesse silmadesse ning avas lõpuks ka lahkunu suu, nuusutades sealt tulevat lõhna. „Sternbergil on õigus, mürgitatud. Paistab olevat taimemürk.“ „Belladonna,“ oskas Fock selle peale vaid kosta. Preili kummardus veel korra ja jäi siis hetkeks mõttesse. „Täitsa võimalik! Vähemalt näo järgi paistab see küll nii.“

Fock pidi möönma, et preili polnud üldse rumal. Muidugi teadis Fock seda ennegi, aga teadmised, mida preili oli mööda Euroopat seigeldes omandanud, tundusid olema laiemad, kui oleks osanud arvata. Preili Nottbeck taganes sammu ning silmitses surnukeha pikalt. „Peab tunnistama, et Brevern oli tõesti üks kena näolapiga mees. Isegi sellises olekus nagu ta siin nüüd lebab.“ Fock vaatas imestunult preilile otsa. Vahel oli naistest arusaamine tema jaoks üks väga mõistetamatu tegevus. Vahepeal oli preili asunud sorima Breverni taskutes. Kadunukese stiilse musta õhtukuue sisetaskutest tulid välja tubakakott, piip ja märkmeraamat. Piip preili tähelepanu ei köitnud, küll aga nuusutas ta tubakakoti sisu. Midagi huvitavat ei paistnud aga ka sealt. Kuid märkmik paelus noore daami tähelepanu juba märksa enam. Leht lehe haaval seda sirvides valdas teda lõpuks siiski pettumus. Korra veel mõne lehe tagasi keeranud, andis ta märkmiku Fockile, kes omakorda seda uurima asus. Seal polnud esmapilgul midagi põnevat. Igal lehel oli hulk numbreid, mida millegagi seostada ei osanud. Fock sirvis märkmiku läbi ning ulatas preilile tagasi. See aga lükkas selle eemale. „Pane tasku, võib vaja minna.“ Focki üllatanud pilku nähes lisas preili: „Asitõend ju. Assessorihärra võtab selle uurimise ajaks omale hoiule.“ Selle peale polnud Fock tulnud. Tõsi ju, temal kui uurijal oli õigus tõendusmaterjali hoiule võtta. Kuigi pealtnäha polnud märkmikust mingit kasu, ütles sisetunne, et seda tasub alles hoida. „Mis see veel on?“ Preili oli lahkunu kuue revääritaskust välja õngitsenud ühe mängukaardi. „Risti soldat. Veider.“ Fock ei saanud aru, miks see veider pidi olema. Enamik ümberkaudseid süüdistas Brevernit kaardilauapettustes, ja see, et tal varukaardid pettuseks taskus on, ei olnud küll üllatus.

„Sa vist ei saa aru!“ proovis preili asja seletada. „Mõtle nüüd ise. Kui sul on tahtmist kaardilauas petta, kas siis kaart, mille selleks taskusse pistad, oleks risti soldat? Tunnista, et pigem ikka mõni äss!“ Fock pidi tunnistama, et Marial oli õigus. Tõepoolest, mis kasu oleks ühest kaardipaki vaat et keskmisest kaardist? Eriti veel, kui risti mast teistega võrreldes kõige nõrgem on. Tõesti veider. Rohkem huvitavat taskutes ei leidunud. Fock pistis mängukaardi ja märkmiku omale taskusse. Preili, ootamata ära Focki abi, sikutas ise kaane kirstule tagasi peale ja jäi hetkeks mõttesse. „Tead mis, ma sinu asemel ei räägiks sellest mängukaardist esialgu kellelegi. Võimalik, et sellel on mingi tähendus. Aga nüüd lähme üles! Külm hakkab siin!“ Tagasi maapinnale jõudes sirutas preili käed välja, lastes kevadpäikesel oma ihuliikmeid soojendada. „Nii et täna on Oandul kohe täitsa töövaba päev,“ sõnas ta keldrit ümbritsevaid inimesi silmitsedes. „Aga kus siis see on, keda tegelikult matta oli vaja?“ „Kadunud,“ lausus Fock kuivalt. Kuigi preili tegevus keldris avaldas talle muljet, ei saanud lasta ühel naisel ometi end häbistada, olgu see kasvõi sulle sümpaatne naabermõisa preili. „No ja miks teda siis ei otsita?“ ei andnud preili rahu. „Terve kari seisab sul siin lihtsalt ja vahib! Pane nad otsima!“ Jälle õige. Fock hakkas juba tõsist piinlikkust tundma. Kaua võib ühel naisel lasta endale öelda, mida teha ja mida mitte. See plaan vääris aga igal juhul täitmist. Fock viipas Wagneri enda juurde. „Saada kogu see kamp kadunud Mihklit otsima. Ja enne ei lõpeta, kui mees leitud!“

Wagner vaatas Focki altkulmu. Kust nüüd siis selline idee? Ta aimas, et see on pärit preili peast. Kuid tallegi tundus, et see on üsna hea mõte. „Kuulen!“ vastas mõisavalitseja kähku ja suundus pooljoostes rahvahulga poole. Suuremal osal kohalolijaist oligi igav hakanud ning sülle langenud tegevus tundus igal juhul huvitavam kui tavaline igapäevatöö. Nii mindigi üsna reipalt ümbruskonda läbi kammima. „Ja sa ise?“ päris preili Fockilt tolle edasiste plaanide kohta. Fockil oli piinlik tunnistada, et ega edasisi plaane olnudki. „Eks tuleb Karulasse juhtunust teatama minna,“ poetas ta mokaotsast. Preili vaatas kerge naeratusega kimbatuses olevat naabermõisa peremeest ja oma kaunil kuumaverelisel ratsul valjastest hoides lausus veidi isegi kaastundlikul moel: „Jõudu sulle siis. Vaata, et koerad sind Karulas ära ei söö. Kui uurimisega hätta jääd, tule astu läbi!“ Seda öelnud, vinnas preili end kiire liigutusega sadulasse, andis hobusele kannuseid ning kadunud ta oligi. Viimasena öeldu oli Focki jaoks juba rohkem kui piinlik. Tema peaks mingi naisterahva käest minema nõu küsima? No mida veel! Olgu, mis on, aga tuleb ise hakkama saada! Sternberg oli vahepeal tõlda magama keeranud. Eks nüüd tuli temagi kojusaamine korraldada, sest oma tõlla oli Metsiku parun öösel koju saatnud. Kõige eesootava kõrval oli see aga väike probleem. Enne Johanile vastava korralduse andmist tuli aga Breverni surnukeha siit minema toimetada. Selleks andis ta Johanile ülesandeks mõisas neljahobuserakendiga katafalk valmis panna ja see Oandule saata. Surnukeha tuli Haljala kirikusse toimetada. Vähemalt oli nii viisakas. Karulasse Brevernite ukse taha ei tihanud ta sellega kuidagi ilmuda. Niigi tõotas visiit sinna tulla enam kui ebameeldiv.

****

arula mõis, pealtnäha vaikne ja rahulik, oli Brevernite käes olnud kolm viimast põlve. Kuna Karula oli ümber-kaudsetest mõisatest üks väiksemaid, polnud seal ka jõukusega kiidelda. Head põllumaad oli vähe, samuti polnud mõisal ühtegi sadamat, kuigi mõisapiir käis kuni mereni välja. Karulale kuuluv rannaäär oli lihtsalt liiga madal ja laevade randumiseks kõlbmatu. Brevernid polnud näinud kuigi palju vaeva ka mõisa arendamisega, kõik oli pandud ühele kaardile, ja see oli viinatootmine. Paraku oli sellega nagu oli: kui juhtus olema hea vilja-aasta, oli käsi kullas, kippus aga vastupidi juhtuma, siis olid võlad kaelas. Viimastel aastatel oli saak olnud enamvähem keskmine ning Brevernid olid suutnud oma majapidamist kasumis hoida. Karula mõisamaja oli nii mõnegi naabriga võrreldes pigem tagasihoidlik. Väike, osaliselt kahekorruseline kivihoone oli sügavale pargi rohelusse peitunud nõnda, et tee pealt esmapilgul kättegi ei paistnud. Pigem tõmbasid esiti tähelepanu teega risti laiutav pikk vägev tõllakuur, kõrge korstnaga viinaköök ja sellega külgnev valitsejamaja. Polnud harvad juhud, kui esmakordselt Karulasse sattunud kaugemad külalised just valitsejamaja häärberiks pidasid. Nüüd seisis Fock oma mustal ratsul sadakonna meetri kaugusel mõisaväravast ning kogus julgust. Ei võinud see siis ka keegi teine olla, kui just Brevern, mõtles Fock. Nüüd ootas teda paratamatult kohtumine kadunukese emaga, kes ilmselgelt oli tulija suhtes kõike muud kui sõbralikult meelestatud. Elsa von Brevern, ümbruskonna üks riiakamaid daame, oli niisamagi suhtlemiseks paras pähkel. Aga veel sellisel hetkel!

Tapetu ema oli tegelikult pärit siitsamast lähedalt, Kandle mõisast. Vana kadunud Brevern oli temaga abiellunud suguvõsadevahelisel kokkuleppel, sellist veidrat asja nagu armastus polnud noorpaari vahel olnud ega ka hiljem tulnud. Liiatigi oli peig oma pruudist pea viisteist aastat vanem ning see oli tal teise ringi abielu. Tema esimene kaasa oli nende esiklast sünnitades surnud ning kahjuks ei jäänud elama ka laps. Uues abielus läks paremini ning neil sündis kolm last, kellest vanim, tütar, üsna kiiresti pärast vastavasse ikka jõudmist Inju mõisa noorhärrale mehele pandi. Kaks järgmist olid pojad, kes mõlemad sõjaväelise karjääri kasuks olid otsustanud ning keda elutee keisririigi pealinna oli viinud. Mõlemad olid lõpetanud Gatšina kadetikorpuse ning seejärel ohvitserina armees teenistust alustanud. Vanem, Oandu keldris oma maise teekonna lõpetanud Justus oli paistnud ratsaväelasena silma Kaukaasia ekspeditsioonil ning teeninud välja majori pagunid. Ühel hetkel oli Justus läinud aga polgukaaslastega tülli ning kodumaale naasnud. Kurjad keeled rääkisid, et riid oli lõppenud Breverni ja ühe Vene krahvi duelliga, kus viimane õnnetult teise ilma saadeti. Kuna duellid olid keelatud, ei jäänudki Brevernil üle muud, kui erru minna. Brevernite pere noorim võsu Maximilian jätkas teenistust Peterburis, kuid viimaste sündmuste valguses oli nüüd ilmselt ka tema sõjaväelase karjäär otsakorral ning ees ootas oma sünnimõisa ülevõtmine. Nooremat Brevernit Fock väga ei tundnud, kuid sisimas lootis ta väga, et temas rohkem inimlikkust on kui vanemas vennas. Värava tagant kostis koerte valju haukumist. Ilmselt olid Brevernite kolm metsikut koera tulijat märganud ning saaki haistes oma lõuad lahti teinud. Fock andis ratsule kergelt kannuseid ning liikus aeglaselt väravale lähemale. Koerad tormasid lõrisedes väravavõre äärde ning andsid valju haukumisega märku, mida tulijast arvavad. Fockil ei jäänud muud üle kui

oodata. Möödus mõni minut, kuni mõisateenija jooksujalu väravale tuli, saabunud naabermõisnikku silmates mütsi peast krabas ning tuldud teed tagasi kadus. Mis nüüd, mõtles Fock. Kas sisse ei lastagi? Möödus veel paar minutit, enne kui saabus mõisavalitseja, kes koerad kaasa kutsus, need oma maja küljeuksest sisse suunas ning tagasi värava juurde kiirustas. „Kas proua on kodus?“ päris Fock avatud väravast mõisahäärberi poole kiigates. Mõisavalitseja kummardas kergelt ning näitas käega, et Fock võib väravast sisse tulla. Fock hingas sügavalt sisse ja andis hobusele kannuseid. Häärberi ees jättis ta hobuse mõisateenija hooleks ning astus trepile. Enne veel kui ta ukseni jõudis, avanes see ja välja astus Karula mõisa vanaproua Elsa von Brevern isiklikult. Nii, sisse mind siis ei kutsuta, mõtles Fock. Selline käitumine oli selgelt ebaviisakas ja tulijat alavääristav, kuid Focki jaoks kõike muud kui üllatav. Fock kummardas kombekohaselt ning tervitas temast mõne sammu kaugusele seisma jäänud lüheldast daami. Vähem kui viiekümne eluaasta kohta nägi Elsa von Brevern küllaltki nooruslik välja, mida ei saanud öelda paljude temaga samast seisusest eakaaslaste kohta. Vastutervitamise peale proua aega raiskama ei hakanud, vaid päris otsekoheselt: „Mis toimus?“ Fock oli oodanud kõike muud kui sellist küsimust. Tähendab, Karulas oldi juba asjadega kursis. See andis Fockile ka vastuse, miks proua musta loori kandis. Igal juhul sai kinnitust tõsiasi, et uudised levivad siinkandis kiiresti. Vaikselt prouale otsa vaadates otsis Fock sõnu. Mida tal oligi öelda, kui tal polnud õrna aimugi, mis toimunud oli. „Vasta!“ nõudis proua häält tõstes.

„Teie poeg...“ alustas Fock ettevaatlikult. „Ma tean!“ kraaksatas Elsa Fockile vahele. „Kus ta on?“ „Minu Oandu karjamõisa keldris, armuline proua. Mul on väga kahju.“ Viimast ütles Fock endalegi üllatuseks täiesti siiralt. Vastaspool ei näinud seda aga kuidagi mõistvat. „Minu poeg sinu räpases keldris?“ Paistis, et see tuli prouale üllatusena. „Ma küsin sinult, mida teeb minu kõrgeltsündinud poeg sinu haisvas keldris?“ „Ma... Ma tõesti ei tea!“ lausus Fock täiesti ausalt ja silmi maast tõstes. Proua läks aga sellise vastuse peale selgelt endast välja. „Tule taevas appi, mis mõisahärra sa selline oled, kes ei tea, mis tema valdustes toimub! Äbarik oled sa eluaeg olnud, aga seda, et sinu süül minu poeg oma elu kaotas, seda ei anna ma sulle iialgi andeks!“ Fock astus rabatult sammukese tagasi: „Ma kinnitan proua, minul ei ole teie poja surmaga midagi pistmist! See on mulle samasugune vapustus nagu teilegi. Ma tõesti ei oska vastata, kuidas Justus minu keldrisse sai või kuidas ta oma otsa leidis.“ Focki siirus näis prouat hetkeks ehmatavat. Oli aga selge, et nii lihtsalt külaline tema käest ei pääse. „Kas on tõsi, et ta on tapetud?“ küsis ta nüüd juba mitu tooni vaiksemal häälel. „Kahjuks küll.“ Proua näilisest rahunemisest oli Fock natuke enesekindlust tagasi saanud. „Hetkel pole kahjuks aimugi, keda kahtlustada. Kuid ma luban, auline proua, et ma teen kõik mis võimalik, et süüdlane leida ja teda karistada.“ „Sina?!?“ Proua sai hetkega endise bravuuri tagasi ning tema õel irve paistis Fockile kätte isegi proua musta loori tagant.

„Sina?!?“ kordas proua põlglikult. „Sina oled küll viimane, kes ennast siia torkima peaks!“ „Armuline proua, rüütelkonna otsusega olen mina nimetatud kohaliku meeskohtu assessoriks ning seega on asi minu uurimisel.“ Kuuldu hävitas proua kõnepruugist viimsedki taktitunde riismed. „Tule taevas appi, kuhu me jõudnud oleme! Mis võis neil tainapeadel arus olla, kui säärase tatika niisuguse ametikoha peale määrasid? Oleks kasvõi mõne hobuse pannud, oleks ka targem olnud!“ Viimase kinnituseks viipas proua käega Focki ratsu suunas. Rohkem ei kavatsenud Fock solvamist taluda. Lõppeks oli ta täpselt samasugune kõrgeltsündinu nagu tema vastas seisev naisolevus. Ka temal oli olemas autunne ning solvata ta ennast ei lubanud. Oleks tema vastas seisnud mõni aadlimees, oleks seisus nõudnud Fockilt satisfaktsiooni ehk siis ta oleks pidanud solvaja oma au haavamise eest välja kutsuma. Naisterahva puhul ei tulnud selline asi muidugi kõne alla ning olukorrast tuli teistmoodi väärikalt väljuda. „Ma saan teist täiesti aru, auline proua, kuid sellised väljaütlemised ei ole mitte ühele mõisaprouale kohased.“ Enesekindlus, millega Fock seda lausus, võttis proual tuurid maha. Pikalt Fockile silma vaadates ning edasise käitumise üle aru pidades suutis ta Fockile serveerida veel ühe üllatuse. „Kus Justuse tõld on?“ päris Elsa pikkamisi sõnu venitades. „Kuidas... Kas siis öösel ei...“ venitas Fock segadusse sattunult. „Ei. Tagasi pole jõudnud ei tõlda ega kutsarit,“ lausus proua üllatavalt vaikselt. See oli midagi uut. Mingil põhjusel oli Fock veendunud, et tõld kutsariga, mis Breverni Vihulasse viis, oli lõpuks ka tagasi Karulasse jõudnud. Kõik see muutis asja veelgi segasemaseks. Kuhu kadus tõld? Kuhu kadus kutsar? Selle peale polnud varem põhjust mõelda. „Ma luban, ma teen selle kindlaks. Leiame nii tõlla kui ka kutsari.“

Viimast lausudes kippus Fock vägagi libedale jääle, sest tal polnud hetkel õrna aimugi, kuidas juhtum lahendada. Proua mõtles viivu ja keeras siis sõna lausumata selja. Enne ukseni jõudmist ta peatus ja pööras end veel kord Focki poole. „Ma palun teid,“ ütles ta ootamatult. Toon, millega proua seda ütles, ehmatas Focki. Selles oli üksjagu nii siirust kui ka valu. „Toimetage Justus palun võimalikult kiirelt koju. Mõisavalitseja tuleb teiega kaasa. Olgugi et teie läbisaamine minu pojaga oli halb, palun ma teil näidata tema vastu lugupidamist. Hoolimata kõigest oli ta siiski minu poeg.“ Proua kummardas Focki suunas kergelt ning astus majja. Fock oli segaduses. Seda polnud hetke arvestades vaja prouale ütlema hakata, et ta tema kadunud poja juba Haljala kirikuaia poole teele oli saatnud. Kiiresti tegutsedes oli tal siiski lootus surnuvanker veel kinni püüda ning Karulasse suunata. Fock vinnas end hobuse selga ning oli valmis teele asuma. Talli juurest endale hobuse toonud mõisavalitseja oli samuti minekuks valmis. Fock tundis oma peatset teekonnakaaslast juba ammu, too oli Karula mõisas aastaid ametis olnud. Vaikse ja rahuliku vanaldase mehena mõjus ta Karula üldise õhustiku taustal kui võõrkeha. Focki hinnangul oli tegemist pea ainsa inimesega, kellega ta oli sellest mõisast vabatahtlikult nõus suhtlema. Mehed asusid teele. Väravast lahkudes kuulis Fock, kuidas koerad majast välja lasti ning need suure kisaga värava poole tormasid. Fock tundis suurt kergendust, et siit minema sai. Mõisasüdant selja taha jättes kuulis Fock oma kaaslase käest, et uudis härra surmast oli jõudnud nendeni juba keskhommikul. Ja siis oli tõeline põrgu lahti läinud. Proua oli täiesti pööraseks muutunud. Kogu maailma needes oli ta visanud kõikvõimaliku kättejuhtuvaga puruks mitu suurt peeglit, lõhkunud ette jäänud lillevaasid ning vandunud hirmsat kättemaksu. Fock kuulas vaikides. See siis oligi põhjus, miks teda sisse ei kutsutud.

Proua Elsa loomust arvestades polnud sellises käitumises ometigi midagi eriti üllatavat. Poja ootamatu surm pidigi ema vapustama. Veidi enne Vihula veskit hakkas ratsanikele paistma vastu liikuv vanker koos ratsamehega. Jumal tänatud, mõtles Fock. Õigel ajal jõudsime. Oleks vanker vahepeal jõudnud neist mööduda, oleks selle püüdmine olnud üks paras tegemine. Vankriga kokku saades jättis Fock mõisavalitsejaga hüvasti, andis enda omadele korralduse suunduda vedamiga Karulasse ning minna seejärel oma toimetusi jätkama. Fock saatis lahkujaid pilguga. Mis sellest jamast küll lõpuks välja tuleb? Suudab ta tõesti selle müsteeriumi lahendada? Teist varianti polnud, pidi suutma. Tema au ja väärikus oli mängus. Fock keeras ratsu ringi. Nüüd koju. Asi tuleb korralikult läbi seedida. Ja see nõuab kõrvale üht korralikku klaasitäit konjakit. Kuigi Fock alkoholist suurt ei hoolinud, tundis ta hetkel, et hommikuste sündmuste valguses on see hädavajalik.

****

agadi Fock vedeles oma häärberi sinise salongi tugitoolis ja rüüpas laisalt konjakit. Milline hullumeelne päev! Vaikselt hakkas toimunu Fockile kohale jõudma. Tapetud oli aadlik, mõisahärra, tema majesteedi ohvitser! Midagi sellist polnud terves kubermangus juhtunud hulk aastaid. Ja nüüd oli tema tahtmatult tiritud kõige selle keskmesse. Fockile meenus, millist uhkust ta oli tundnud, kui teda assessoriks nimetati. Mitugi vanemat meest oli kadedusest väga tõsiselt solvunud. Siis oli Fock neile vaid parastavalt naeratanud, nüüd aga võis juhtuda, et naerdakse hoopis tema üle. Ta sai väga hästi aru, et juhtumi lahendamine avaks talle tee rüütelkonna tippu, vähemalt landraadi ehk maanõuniku staatus oleks kindlustatud. Ja see juba oleks midagi! Auahnus, mida tema isal nappis, kuid vanaisal jälle rohkemgi oli kui ühele noore aadlisoo esindajale kohane, pulbitses keeva energiana tema sees. Kuigi Sagadi Fockid olid juba pea 150 aastat rüütelkonda kuulunud, leidus ikkagi veel neid, kes teda tõusikuks pidasid. Vanad tõekspidamised olid visad kaduma. „Noh, mis siis saab?“ päris Focki vastas istuv Wagner tõsisel näol. „Mis siin ikka saab. Too paar tükki sütt.“ „Sütt?“ ei tahtnud Wagner oma kõrvu uskuda. „Milleks sul seda vaja on?“ „Küll näed. Otsi paar peenemat ja sellist, mis hästi käes seisaks.“ Seda oli Wagner oma elu jooksul küll näinud, et Fock hästi alkoholi kannab, kuid tänane tundus läbielatud sündmuste taustal erand olevat. Pikkamisi vedas ta end toolilt püsti, kehitas õlgu ning lahkus mantelkorstna alusesse ruumi ehk grotti, kust köeti maja ahje. Ahjud olid koondatud ühte ruumi, kust siis kütmisel tekkiv kuum õhk mööda seinasiseseid kanaleid tubadesse jõudis. Nii välditi seda, et kütjad mööda härrasrahva tube ringi

tuiaks, põrandaid oma jalgade ja kallihinnalist sisustust tuhavõtmise ja puudevedamisega rikuks. Wagneri lahkudes krapsas Fock toolilt püsti, astus vastasseina suunas ning keeras seda kaunistava mõisamaade kaardi ringi. Kaardi puhas tagakülg oligi see, mis teda huvitas. Paari söetükiga naasnud Wagner jäi nõutult seisma. „Mis sa nüüd plaanid?“ „Aitab! Aeg on tegutseda!“ lausus Fock otsustavalt, võttis Wagneri käest söetüki ning astus kaardi juurde. „Mida me siis praeguseks teame?“ Wagner kehitas õlgu. „Mis mõttes? Brevern on surnud. Tapetud.“ „Just!“ sõnas Fock kaardi ülaserva söega Breverni nime kirjutades. „Mida me veel teame? Kutsar ja tõld on kadunud.“ Fock lisas ka selle kaardile. „Mihkel samuti,“ sõnas Wagner. Focki küsivat pilku nähes lisas ta käega Oandu suunas viibutades: „Surnud töömees keldrist.“ „Täiesti õige.“ Fock lisas ka Mihkli nime. Wagner viskas jala üle põlve „Ja ongi asi selge. Kutsar lõi oma peremehe maha, röövis paljaks ja tõmbas tõllaga vehkat!“ Fock jäi hetkeks mõttesse. „Välistada seda ei saa, kuid tundub vähetõenäoline. Pole loogiline, et mõisateenija oma isanda tapaks. Mina sellist juhust oma eluajast ei mäleta.“ „Eks kunagi peab ikka esimene kord olema,“ lausus Wagner õlgu kehitades. „Lisaks uur ja sõrmused.“ Fock silitas mõtlikult oma hommikul ajamata jäänud karedat lõuga. „Need olid alles. Seega langeb rööv ära. Ja miks oleks kutsar pidanud mürki kasutama? Lihtsam oleks olnud Brevernile kaikaga pähe virutada ja kõik.“ „Paku siis midagi paremat välja.“

Wagner niheles toolil ja sai seda lausudes aru, et ilmselt on Fockil õigus. Liiga palju oli vastuolusid. „Ja kuidas sai Brevern Oandu keldrisse? Miks? Ning miks oli tema rinnataskus äramängitud risti soldat?“ Fock istus toolile tagasi. „Äkki ikka ongi üleloomulikud jõud mängus,“ torkas Wagner vahele. „Ja kutsar lendas tõllaga Inglismaale!“ viskas Fock sellise rumala mõtte peale. „Sellel lollil teemal me enam ei räägi.“ Wagner ei kostnud selle peale musta ega valget. „Minust jäi Brevern Vihulasse maha. Huvitav, millal ja kellega ta sealt lahkus?“ Uksele koputati. Focki hüüde peale astus sisse toapoiss. „Härra, saabus preili von Nottbeck.“ Fock turtsatas pahuralt. See veel puudus. Annikvere preili oli küll viimane, keda ta praegu näha tahtis. Ära saata polnud külalist aga sünnis. „Saada sisse,“ lausus Fock ohates. Mehed tõusid tulija tervituseks püsti. Saabuja vaatas üllatunult seinal rippuvat söega mäkerdatud kaarti, muigas, viskas hooletu liigutusega oma pika sulega kübara lauale ja istus sulni elegantsiga tooli, mis hetk tagasi oli olnud Focki istekoht. „Mis siis toimub? Kas härrad uurijad proovivad juhtumit lahendada?“ Fock ei saanud täpselt pihta, kas preili hääles oli rohkem irooniat või uudishimu. „Kuskilt tuleb ju alustada,“ sõnas Fock kergelt punastades. Kuigi sümpaatia preili vastu pani teda natuke kohmetuma, proovis ta säilitada niipalju väärikust kui sai. See ei jäänud märkamata ka preilile, kes kergelt muiates toolilt tõusis ja kaardi juurde astus. Paari hetke pärast keeras preili ringi ning küsis selge imestusega: „Tõld ja kutsar on kadunud?“ Iroonia oli preili häälest kadunud ning asendunud selge uudishimuga.

Fock astus kaardile lähemale: „Nii see on. Karulasse tagasi nad ei jõudnud.“ „Veider,“ sõnas preili väheldase pausi järel. „Samas loogiline.“ „Mis mõttes?“ Fock ei saanud aru, kuidas sai see loogiline olla. „Ilmselt on ka tema tapetud.“ Preili istus taas toolile. „Tõenäoliselt kui ebasoovitav tunnistaja. Jäi lihtsalt ette, vaeseke oli valel ajal vales kohas.“ „No ja kus siis laip on?“ ei saanud Fock jätta küsimata. „Jumal seda teab. Küll ta ükskord välja tuleb.“ „Ja tõld? Mis tõllast sai?“ „Ilmselt vedeleb kuskil. Keegi kuskil hulkuvaid hobuseid ei ole näinud?“ Fock heitis pilgu Wagneri poole, see kehitas õlgu. „See pole hetkel ka oluline.“ Preili viskas hõbedase kannuse kõlisedes pika säärsaapaga jala üle põlve ning nõjatus tooli seljatoele. „Kõigepealt tuleb meil üles lugeda need, kes Breverni-onkli surma soovida võisid.“ Meil?!? Mis mõttes meil? Fock oli sellisest sõnakasutusest silmanähtavalt häiritud. Ei ole mingit „meid“! See on tema juhtum ja tema lahendab selle! Ja kus on selle häbi ots, kui saab teatavaks, et ta naise abi kasutas! Ei, sellised naljad jäävad ära! „Too mulle palun üks klaas veini, mul on pikast ratsutamisest janu.“ Preili oli oma valge ratsapluusi varrukad pisut üles käärinud ja tundis end Focki salongis ilmselgelt koduselt. Fock noogutas peaga Wagneri suunas. See sai vihjest aru, kummardas kergelt ja lausus vaikselt: „Vabandage meid hetkeks, preili.“ Wagner võttis Fockil kergelt käest ning juhtis ta kõrvaltuppa. Üllatunud Fock lasi sellel vastu puiklemata ka sündida. „Lolliks oled läinud või? Mida sa teed oma aruga!“ Fock tõmbas oma käe järsu liigutusega tagasi ja jäi Wagnerile tigedalt otsa vaatama. „Mida sa ise teed? Kuidas sa aru ei saa, et meil võib temast kasu olla!“

„Mis asja sa sogad?“ „Kuule, see nägu, millega sa teda vaatasid, ütles rohkem kui sada sõna! Kuulame ta ära, äkki leiab õige niidiotsa.“ „Aga ta on ju naine!“ Fock prahvatas selle välja sedavõrd valjult, et ilmselt oli seda kuulda ka kõrvaltuppa. „No ja siis?!? Kui üldse ükski naine võib meile abiks olla, siis on see tema. Ja kui sulle siin ilmas üldse mõni naine meeldib, siis on see ka tema!“ „Jää vait, kurat!“ Wagner oli tabanud Focki hella kohta. Polnud muidugi mõtet salata, et Marie talle meeldis. Aga see ei andnud talle õigust sekkuda meeste asjadesse. „Aga kui tema mõrvar on?“ ei jätnud Fock järele. „Siis saadad ta Siberisse! Nii lihtne see ongi!“ „Ei käi need asjad nii!“ Fock ei suutnud kuidagi leppida, et talle tema oma majas ütlema tullakse, mida ja kuidas ta peab tegema! „Ise tead. Sina jääd rüütelkonna naerualuseks, kui juhtumit ei lahenda, mitte mina!“ Wagner keeras Fockile selja ning suundus virtinat otsima, et see veini tooks. Fock pani käed näo ette. Oh jumal-jumal küll! Tegelikult oli Wagneril ju õigus. Abi kulus ära. Aga seda ei saanud ju kõva häälega öelda! Fock läks salongi tagasi. Avanev pilt võttis ta keeletuks. Et paremini kaardini ulatuda, oli preili roninud toolile ning kritseldas sinna kiiresti midagi. Seejuures oli ta söega suutnud ära mäkerdada nii oma kauni valge pluusi kui ka näo. Hea meelega oleks Fock toonud pargist vitsa. Saabastega tema uhke Vestfaali tooli peal! Mida ta õige endale lubab! Kas ta üldse teab, palju selline tool maksab?! Preili hüppas kannuste kõlinal toolilt maha. „Noh, kus mu vein on?“ Fock oli nähtust niivõrd rabatud, et suutis vaid midagi ebamäärast kohmata. Pigem tahmase taluplika kui mõisapreili moodi välja nägev naisterahvas tema salongis oli ennenägematu vaatepilt.

„Väga hea, mul ongi siin peaaegu juba valmis.“ Preili hõõrus käsi teineteise vastu puhtaks, nii et musta tolmu lendas. Peaasi, et ta ei hakkaks toolikattesse käsi pühkima, jõudis Fock veel mõelda. „Naine täiendas natuke sinu lahendusetahvlit.“ See, kuidas preili rõhutas sõna „naine“, ei jätnud Fockile kahtlust, et hetk tagasi kõrvaltoas räägitu oli siia kostnud. Õnneks saabus Wagner. Kandikult preilile veini ulatades viskas ta tähenduslikult kulmu kortsutades pilgu Focki suunas. See ütles vaid üht: ma ju ütlesin sulle! „Nii!“ Preili rüüpas tubli sõõmu Focki parimat punast veini ning jäi oma kätetööd silmitsema. „Panin kirja need Breverni vaenlased, kes eile õhtul Vihulas kohal olid.“ Nimesid silmitsedes tabas Focki järgmine üllatus. Esimesena troonis nimekirjas tema nimi. „Mis see on mingi nali või? Kas sa tahad mind mõrvariks tembeldada?“ Wagner ei suutnud muiet tagasi hoida. Situatsioon oli selleks liiga koomiline. Preili ei lasknud ennast Focki ärritusest häirida. „On sul vastuväiteid? Lapsest saati olete teineteise kõri kallal.“ „Aga see ei tähenda, et mina olen mõrvar! Muidugi ma ei sallinud teda, aga see ei ole põhjus teda tappa! Pealegi mul on tunnistaja, Metsiku Sternberg!“ „Kes oli täis nagu Altja kõrtsist välja tuikunud madrus,“ torkas preili vahele. Näha oli, et ta nautis Focki ärritust. Muidugi oli ka tema veendunud, et süüdlane on keegi teine. Preili osutas nimekirjas järgmisele nimele. „Palmse Pahlen. Kõik teavad, kuidas Brevern tal talvise viinavooriga naha üle kõrvade tõmbas.“ Loomulikult teadis Fock seda. Brevern oli lubanud Palmse viinavabriku kolme kuu toodangu oma vedajatega pea poolmuidu Peterburgi toimetada

ning vahendajateta maha müüa. Tegelikkuses ei näinud Pahlen sellest rahast punast krossigi, kuna Breverni väitel olid teeröövlid Narva taga kogu voori rünnanud ning see suuri kaotusi kandnud. Veidral kombel olid rünnaku ohvriks langenud just Palmse vaadid, samas kui Karula omad kõik puhtalt pääsenud. Üldise arvamuse kohaselt mingit röövi polnudki ja Brevern oli Palmse viina lihtsalt Peterburis rahaks teinud ning kõik oma tasku pistnud. Kui siis Brevern oli jultunult läinud Pahleni käest veel vooriveo eest tasu nõudma, oli ta uksest välja visatud ning Palmse vana Carl Magnus lubanud ta otsesõnu teise ilma saata. „Tundub loogiline,“ sõnas Wagner. Palmse kõikus niigi pankroti äärel ning viinavoori kaotus oli ikka väga tõsine majanduslik löök. Preili ronis tagasi toolile ning tõmbas muige saatel Focki nime maha. „Pahlen on tugevam kandidaat kui Fock!“ Mis tahes muul juhul oleks see Focki südamepõhjani vihastanud, kuid nüüd tundis ta selget kergendust. Sagadi Fockid olid end alati paremaks pidanud kui Palmse Pahlenid. Ja eks oli põhjust ka. „Vanamõisa Dehni härra,“ jätkas preili. Brevern oli kaardilauas võitnud Dehnilt kaks talu koos lahmaka metsatükiga. Dehn oli raudselt veendunud, et Brevern oli sohki teinud. See poleks kedagi üllatanud. Ebaausate võtete peale kaardilauas oli Brevern meister. „Ehk isegi tõenäolisem kui Pahlen,“ lausus Fock hasartselt. See, et tema kahtlusaluste hulgast eemaldati, oli mõjunud hästi. „See seletaks risti soldatit Breverni taskus!“ Asi hakkas huvitavaks minema. Ometi jättis preili nüüd Pahleni maha tõmbamata. „Ma arvan, et nad on võrdselt head kandidaadid. Järgmine on Wrangel Kandle mõisast. Mäletate kohtuasja põllumaade pärast, mille Kandle kaotas?“ Täiesti õige, mõtles Fock. Viimase aja ühe kõmulisema kohtuprotsessiga oli Brevern protsessinud Wrangelilt välja mitukümmend adramaad väga head põllumaad. Kuigi Wrangel oli veendunud, et

vastaspool oli kohtus võltsitud ürikutele tuginedes oma õigust nõudnud, oli otsus siiski tehtud tema kahjuks ning teha polnud enam midagi. „Seda ma nüüd küll ei usu,“ lausus Fock. Väike vaikne Wrangel oli igatahes viimane, keda mõrvas kahtlustada. Liiatigi oli Kandle mõisahärra Focki meelest suuresti ise protsessi kaotamises süüdi, sest kui sa ikka enda seisukohtade eest seista ei suuda, vaikid ja lased vastasel teha, mis ta tahab, siis polegi midagi loota. Preili keerutas söetükki käes ning lausus peale mõningat mõtlemist: „Ilmselt küll. Aga nüüd viimane. Vihula Schubertid.“ Fock heitis pilgu Wagneri poole, ka tema näol peegeldus arusaamatus. „Mis nendega siis on? Vihula omad on ju üritanud kõigiga hästi läbi saada.“ „Ega see nüüd tõsiselt mõeldud olegi. Aga kuna Brevern saadeti teise ilma just peale seal toiminud pidu, siis ei saa me neid välistada.“ Lause lõpetuseks vedas preili nimekirjale joone alla, märkimaks, et nüüd on kõik kahtlusalused luubi alla võetud. „Aga üks on puudu!“ Seda lausudes kõlas Fock endalegi imelikult. „Kes siis?“ laiutas preili käsi. „Sina loomulikult. Pole ju saladus, et sa Breverniga korduvalt igasugustel koosviibimistel sõnasõda oled pidanud.“ Preili ronis toolilt aeglaselt maha ning jäi Fockile üksisilmi otsa vaatama. Hetke tõtt vaadanud, hakkas preili laginal naerma: „Vaata aga vaata, kas ma mitte ei tunne Sagadi pärishärra sõnades armukadeduse noote? Katsu nüüd asja mõistusega võtta. Mõtled sa tõsiselt, et ma seepärast tema teise ilma mineku korraldasin? Ei tea mis hea pärast?“ Wagner noogutas vaikides preili jutule kaasa. Fockil ei jäänud see tähele panemata. Mis tõmme sel mõisavalitsejal ikkagi naabripreili vastu on? Ise kodanlane, aga muudkui kaitseb ja õigustab aadlidaami. Kui loodab ise kunagi temaga abielluda, siis unustagu ära! Nii loll ei ole isegi mitte Annikvere mõisapreili.

„Aga võimalus sul ju oli,“ lausus Fock eneseõigustuseks. Preili vaatas pikalt Focki. „Igal juhul oleks asi siis saanud hoopis teistmoodi korraldatud, nii palju vaeva poleks ma selle väikese asjaga küll nägema hakanud.“ „Ega ma tõsiselt mõelnudki,“ kohmas Fock. Tal oli natuke piinlik, et preilit Breverni surmaga siduda püüdis. Samas oli hingel jällegi omamoodi kergem, et selle välja öeldud sai. Kuidagi oli vaja ennast ju maksma panna. Preili oli asetanud sõrme suule ja silmitses ainiti kaarti seinal. „Naljakas. Mürk on ikka naiste teema olnud, aga meil on valikus kõik puha mehed.“ Ka Fock oli seda märganud. Teisalt oli ta teadlikult selle mõtte kiirelt kõrvale visanud, sest neid naisi, kes Brevernit vihkasid, oli oi kui palju. Nende hulgast süüdlase leidmine näis juba täiesti võimatu ülesandena. „Ma arvan, et keskenduks esmajoones siiski neile,“ viitas Fock käega seina poole. „Jõuame ka naisteni, kui vaja.“ Vaikselt seisnud Wagner kasutas pausi sekkumiseks. „Aga mis seal Vihulas siis eile õieti toimus?“ Preili ja Fock vaatasid teineteisega tõtt. „Üks äraütlemata tore pidu toimus,“ lausus Fock varjamatu irooniaga. „Kahtlemata tore, kui laibad taga, aga mis siis täpsemalt? Midagi pidi seal ju silma jääma?“ Preili osutas sõrmega Wagneri suunas. „Täiesti õige lähenemine! Meie põhilised kahtlusalused olid kõik eile Vihulas.“ „Kõik võis olla ka varem plaanitud,“ torkas Fock vahele. „Muidugi võis, aga keskendume hetkel eilsele.“ Preili seadis end mugavamalt istuma, lonksas sõõmu veini ja Fockile ainiti otsa vaadates jätkas mõttelõnga. „Kuna ma tulin enne sind ja lahkusin pärast sind, siis ma alustan.“

Preili koputas käega vastu kõrvaloleva tooli käetuge, andes Wagnerile märku istumiseks. Ilmselt ootas ees pikem pajatus. „Saabusin poole kuue paiku, olles üks esimesi külalisi. Auringil seisis vaid kaks tõlda, kohale jõudes käis mul korra isegi peast läbi, et ega ma midagi segamini ole ajanud. Tavaliselt olen ma üks viimaseid, aga seekord oli täitsa teistpidi.“ „Kas Brevern oli juba kohal?“ Mugavalt toolis pöidlaid keerutav Wagner tundis end silmanähtavalt hästi. Polnud just sagedased korrad, mil ta end härrasrahvaga võrdsena tunda sai. „Saabus kohe pärast mind. Oli nagu tavaliselt, õhku täis ja virila irvega. Majja sisenesime peaaegu koos. Hallis pakuti šampanjat, mis, tuleb tunnistada, oli Vihula kohta üllatavalt korralik.“ Fock noogutas. Arvestades Vihulas pakutava tavapärast taset oli eilne tervitusjook tõesti esmaklassiline. „Igal juhul tegi see hea enesetunde, et eesootav õhtu saab sama meeldiv olema. Tulijaid tervitasid Anna ja Ferdinand kahekesi, mingil hetkel saabus neile seltsiks ka Eleonore, samas kui nende nooremat tütart, mis iganes ta nimi on, nägin õhtu jooksul vaid vilksamisi. Oli teine kuidagi närvilise olekuga. Kui nüüd õigesti märkasin, siis vestles ta ka Breverniga. Aga eks saabudes vahetatakse ikka kõigiga viisakusi.“ „Mina teda ei näinud. Kostis kõrvu, et ta oli end halvasti tundnud ning kiirelt oma tubadesse läinud,“ lausus Fock. „Üldiselt kogunesid kutsutud üsna kiirelt, umbes poole tunniga olid kõik kohal. Isegi Sagadi mõisa pärishärra jõudis õigeks ajaks kohale.“ Kuigi viimases lauses oli üksjagu irooniat, et häirinud see Focki. Oma tuleku oligi ta kavandanud viimasele hetkele. Polnud just peoõhtu, kuhu suure vaimustusega tormata. „Pakutud suupisted olid igati tasemel, nuriseda polnud millegi üle. Rahvas seisis väikestes gruppides ja rääkis maast ja ilmast. Pahlen siunas kubermanguvalitsust, Dehn ja Lantingshausen arutlesid loomapidamise

teemadel, Güldenheimid kiitsid oma järeltulijaid. Kõik oli viisakas ja rahulik. Ja Fock seisis lihtsalt üksi nurgas.“ Viimane märkus Fockile küll ei meeldinud. Oma arust oli ta igati seltskondlik. Ja mis peaks neiul asja olema sellega, mida tema teeb või kuidas ennast ülal peab? Teisalt oli muidugi meelitav, et preili teda silmas oli pidanud. Wagner muigas omaette. Focki selline käitumine oli arvatav. Igal juhul oli see veelkordne märk sellest, et aastaga polnud ta mõisahärra rolli veel täielikult sisse elanud. „Ja mis Brevern tegi?“ Preili kehitas õlgu. „Ei midagi erilist. Oli seltskondlik, vestles nii ühe kui ka teisega. Ja pealtnäha täiesti sõbralikult, kohati küll bravuurikalt ja võiks ehk öelda et isegi norivalt, aga häält ei tõstnud. Ja nurgas igal juhul ei seisnud.“ Fockil hakkas see ilkumine vaikselt ära tüütama. Loomulikult ei küündinud ta preili tasemele, kes üle seltskonna säras, kõigiga sundimatult suhtles ja pilke endale tõmbas. See ei andnud õigust aga nõnda käituda! „Ja mis edasi sai?“ Wagner katsus vägisi tõsist nägu teha. Focki kohmetus tegi selle aga üsnagi keeruliseks. „Siis hakati uue häärberi plaane tutvustama. Ehitusmeister, kes oli teinud tulevase maja joonised ning pidi ka ehitustöid juhtima, muudkui kiitis ennast ja oma väljamõeldut. Et ikka tulevane pärl ja nii edasi. Läks päris läilaks see asi. Siis juhatati kõik õue uue maja asukohta vaatama. No ma ei tea, kas inimestel enam üldse mõistust peas ei ole?“ Fockil tuli seekord preili jutuga nõustuda. No kustkohast tuleb mõte ehitada maja kallaku peale? Kas siis tõesti paremat kohta polnud võtta? Miks peab oma elu nii keeruliseks elama? „Üldiselt seal õues midagi märkimisväärset ei juhtunud, kui välja arvata nii mõnedki pilkavad pilgud ja vihjed. Loomulikult jäi kõik sündsuse

piiridesse ja toimus pigem varjatult. Kes näha ja kuulda tahtis, see muidugi ka osa sai. Sellest võib aga Fock täpsemalt rääkida.“ Fock tundis näol kerget punetust. Eks oli ju tema olnud üks neist pilkajatest. Tervitusjook oli selleks ajaks juba mõjuma hakanud ning Fock leidnud Metsiku mõisnikus kaasmõtleja, kellega oma seisukohti jagada. Preili kõverdas veidralt suud ja jätkas: „Brevern pidas igal juhul ennast erinevalt mõnest teisest kõigiti korralikult üleval ja tundis asja vastu isegi üllatavalt huvi. Kadedust ma ta silmist küll ei lugenud, kuid irooniat samuti mitte. Kui ta mõne märkuse ka viskas, siis need käisid enamasti pealtvaatajate aadressil. Peab tunnistama, et nii mõnigi neist oli üsna vaimukas. Kuigi mitte vast kõige sõbralikum.“ Samas tegi selline asi omamoodi kadedaks hoopis Focki. Kuidas sai preili erinevalt temast kõiki selliseid asju märgata? „Pärast veidra õuepalagani lõppu oli saalis kaetud pidulaud. Istusin Wrangelite kõrval ja Jürgensburgide vastas. Igati väärikas seltskond ja hea koht istumiseks. Brevern istus üle laua minust veidi vasemal Pahleni kõrval. Tegelikult muidugi võib selle söögiaja vahele jätta, sest midagi põrutavat seal küll ei juhtunud.“ Fock noogutas kaasa. Kui söömingust midagi esile tuua, siis vaid seda, et Vihula kohta olid toidud tavatult head. Kuid Brevern pidi mürki endale sisse sööma või jooma tunduvalt hiljem kui õhtusöögil. „Kui nii, siis lähme õhtuga edasi.“ Wagner üritas pidu endale vaimusilmas ette kujutada, selleks tundis ta nii Vihulat kui kõnealuseid isikuid piisavalt. „Siis läks asi huvitavaks.“ Preili kohendas veidi oma pluusi rinnaesist, jättes selle liigutusega sinna tahmaseid näpujälgi. Sellest vähimatki välja tegemata jätkas ta meenutamist. „Peale lauast tõusmist valitses mõningane segadus, kus kõik läbisegi rääkisid ja endale meelepärast seltskonda ja tegevust proovisid leida. Selle

katkestas aga vana Schubert üsna järsult, võiks isegi öelda et ebaviisakalt. Igal juhul tundus, et järgnev oligi plaanitud õhtu tipphetkeks.“ Fock oli seda kuuldes veidike segaduses. Mis tipphetk? Rääkida udujuttu oma kuulsusrikkast minevikust ja jõuda lõpuks selleni, et kõige krooniks on otsustatud maha müüa suurem osa mõisa kunstikogust? No vabandust! Preili otsekui luges Focki mõtteid: „Pean tunnistama, et just see kunstimüük oligi eilse kokkukutsumise põhjus. Kuigi tuleb tõdeda, et mitte kõik ei mallanud majaisanda juttu lõpuni kuulata ning lahkusid varem kõrvaltubadesse omi asju ajama.“ Viimane oli taas otsene vihje Fockile. Kui Metsiku parun koos Sausti ja Vanamõisa omadega otsustas kuulamise asemel suunduda kaardilauda aega veetma, siis oli nendega liitunud ka Fock. Mängida ta küll ei plaaninud, kuid ka kõrvalt kiibitsemine tundus igal juhul põnevam kui Schuberti tsirkuse jälgimine. „Järjest tutvustati müüki minevaid maale. Kuskilt oli kohale toodud üks kunstitundja, keegi Beilmann, kes siis igat maali kiitis, nii kuis jaksas. Ja siis saabus tipphetk.“ „Van Leuveni maal „Idamere mõtisklus“.“ Fock oli seda lausudes eneselegi ootamatult üllatavalt tõsine. Kuigi ta oli selle teose esitluse nii-öelda täiega maha maganud, ei räägitud kogu õhtu muust kui van Leuveni senitundmatust tööst. Selle Madalmaade kunstigeeniuse tööd olid hetkel suures hinnas kogu Euroopas ja nüüd siis siin, Eestimaa põhjarannikul maalitud töö! Oli teada, et van Leuven veel vanal heal Rootsi ajal meie maad külastas, täpsemalt viibis ta siin kandis ringsõidul 1671–1672, kolas ringi, elas lõbusat elu ja tegi ka mõned visandid. Aga lõpetatud maal, kus veel lisaks kõigele kujutatud Mustoja jõe suuet! See oli siinmail väärt terve varanduse! Toonased Vihula mõisnikud Helfreichid olid kunstnikku võõrustanud ja see oli neile hiljem tänutäheks oma siin tehtud töö kinkinud. Suure Põhjasõja ajal oli aga mõisnik maali

venelaste hirmus pööningule peitnud ja nii polnud slaavitatarlaste röövlihordid seda kätte saanud. Schubertid olid maali mõni aeg tagasi juhuslikult leidnud ja lasknud asjatundjatel üle vaadata. Ning nii selgunudki, et tegemist on millegi väga väärtuslikuga. Igal juhul saaks selle maali müügist teenitava rahaga üles lüüa piirkonna uhkeima lossi, selles polnud mingit kahtlust. „Just nimelt, van Leuven! Teeb kadedaks, kas pole?“ Preili ütles seda vähimagi irooniata. Eks tema hääles oli ka üksjagu kurbust, sest polnud saladus, et raha sellise maali ostmiseks polnud tal kuskilt võtta. Nii rikas Annikvere ka ei olnud. „Väga huvitav.“ Wagner silmitses aknast paistvaid videvikuvarjus kiikuvaid pargipuid, justkui aitaks see mõttetööd kiirendada. „Aga kui see maal nii väärtuslik on, siis miks panna müüki ka suurem osa ülejäänud kunstikogust? Selle ainsa maali müügist peaks ju enam kui küll piisama.“ Fock vaatas preiliga tõtt. Tõepoolest, miks? Mis sellise liigutuse taga on? Ahnus? Rumalus? Lootus müüa van Leuveni tuules parema hinnaga ka ülejäänud Vihula valduses olevad maalid? „Vihulas räägitu kohaselt oli van Leuveni autorlus selgunud alles viimasel hetkel, ja kuna müügikataloog juba kokku oli pandud, käituti esialgse kava järgi. Kuigi tõsi, ma ise näiteks oleks küll kogu ettevõtmise kasvõi viimasel minutil puhtalt van Leuveni peale ümber ehitanud.“ Lause lõpetuseks rüüpas preili veiniklaasi tühjaks ning asetas selle demonstratiivselt Focki ette, märkimaks, et soov oleks lisa saada. Fock sai vihjest aru ning viipas peaga Wagneri suunas, kes pokaali haarates toast lahkus. „Kas sa tõesti maali ei näinud?“ Preili küsimus oli nii ootamatu, et Fock võpatas. Ta polnud maali tõepoolest näinud. „Ega ei huvita ka! Ostma ma seda niikuinii ei hakka.“

Preili pööritas kelmikalt silmi, vaadates pikalt Fockile otsa: „No kuule! See on ju van Leuven! Ja kui siin kandis üldse kellelgi raha on, siis just sinul! Pealegi pidi maali järgmine nädal ka Tallinnas näidatama, nii et mõtle ikka hoolega!“ „Mis siin mõelda. Mul on rahaga palju targemat teha. Ja lisaks on Sagadi mõisa kunstikogu ilma selletagi piisavalt esinduslik.“ Fock oli oma elu jooksul näinud küllalt juhuseid, kus noor mõisnik oli kogu pärandina saadud vara rumaluste peale tuulde lasknud. Eriti just viimasel ajal oli see siinses kubermangus kahjuks pigem reegel kui erand. Ning Fock ei soovinud kuidagi sinna nimekirja sattuda. Põllumajandussaaduste hinnad langesid juba pikemalt kõikjal Euroopas ja ots otsaga kokku tulemiseks oli mõisnikel vaja väljaminekuid piirata. Paraku kõik seda ei suutnud. „Eks sa ise tead. Aga ära pärast kahetse!“ Mida siin kahetseda on? Fock ei näinud ühtegi põhjust, miks ta enamiku oma vabast rahast mingi pildi alla pidi panema. Ja kui ta Mustoja jõe suuet tahtis näha, siis sai ta seda teha iga päev ja ilma igasuguse rahata. Ning täiesti ehedal kujul. Siiski küsis Fock preililt: „Milline see šedööver siis välja nägi?“ Preili lasi pilgul üle salongi käia. „Siia ruumi see ei sobiks. Selline väiksemat sorti, umbes sama suur nagu sul see kaminasuu siin.“ Fock viskas pilgu kaminale. Veider, et preili maali kaminasuuga võrdles, seintel rippus hulk päris maale, suurem osa neist kujutas küll Focki esivanemaid või sugulasi. Suurusi võrreldes sai Fock aru, et ilmselt on tegemist väiksemat sorti tööga, mida tema selle salongi maalidega ei saanukski võrrelda. Seda enam, mõtles ta, miks peaks sellise kribu pärast nii suure hunniku raha välja käima? „Aga muidu ilus pilt, jõesuu, kivid, päikesepaiste. Ilus looduspilt, nagu päris. Hästi maalitud, värvid erksad ja kõik loomutruu. Ja ilus kullatud raam

ka veel ümber!“ Viimase lause puhul tunnetas Fock juba natuke irooniat. Olgu kullatud või tervenisti puhtast kullast, tema seda ei taha! „Minu magamistuppa voodi kohale sobiks see küll. Oleks igati asjakohane.“ Fock tundis end sellise ütluse peale rohkem kui kohmetult. Preilidel ei ole kombekas rääkida oma magamistoast. Eriti aadlipreilidel, see lihtsalt ei ole siivas! „Äkki aitab sellest maalist?“ Fock püüdis ebameeldivust valmistava teemaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Preili toksas laua alt oma terava saapaninaga Focki jalga. „Mis sa oled kade või? Ei no muidugi, naabritel on sedasi vedanud, kuidas siis Sagadi kõikvõimas parun saab seda rahus vaadata!“ „Minu pärast tehku, mis tahavad!“ Fock ei saanud eitada, et see teda ükskõikseks oleks jätnud. Lapsest saadik oli ta harjunud, et just nende Sagadi on ümbruskonna kõige rikkam mõis. Selline leid võis aga Vihula samale pulgale tõsta ja see tähendas varem või hiljem tülisid. Sellest polnud Fock aga vähimalgi määral huvitatud. Õnneks tuli Wagner tagasi ning juba piinlikuks kiskuv vestlus tõotas õigele rajale tagasi pöörduda. Preilile klaasi ulatamise järel haaraski Wagner asjal sabast uuesti kinni ning viis jutu tagasi eilsesse õhtusse: „Aga ülejäänud maalid? Kas nende hulgas midagi väärtuslikku siis ei olnudki?“ Preili asetas pokaali lauale ja hingas sügavalt välja. „Nii ja naa. Van Leuveni tasemel maale seal muidugi ei olnud, kuid mõni üsna arvestatav oli küll. Ma muidugi ei tea, aga usun, et ostjaid need ehk leiavad. Isegi võib-olla võtaks mõne.“ „Mis Brevern maalide esitluse ajal tegi?“ Wagner jätkas sama sundimatult kui varem.

„Ma võin nüüd eksida, kuid van Leuven paistis teda küll vägagi huvitavat. Ülejäänu minu arust temas mingeid tundeid ei tekitanud, aga kui see välja toodi, siis trügis ta kõige ette ja kuulas huviga. Küsimusi ta ei esitanud, aga mingi veider irve tema näol püsis kogu aeg.“ Focki see ei üllatanud. „Nagu tavaliselt. See nüüd küll midagi uut ei ole. Kui siin midagi veidrat on, siis see, et ta üldse seal lõpuni viitsis seista. Raha ostmiseks tal ju nii ehk naa poleks olnud.“ „Kustkohast sina nii täpselt tead, palju Karula mõisal raha on ja palju mitte! Kuulujutud ju ainult! Kaardilaua taga on ta nii mõningaidki raputanud ja tema säästudest ei tea keegi tuhkagi. Viinahinnad on viimastel aastatel olnud üsna korralikud. Pealegi on van Leuven selline, mida suure tõenäosusega saaks hiljem paraja vaheltkasuga edasi müüa.“ „Võimalus muidugi on, aga ikkagi tundub ebatõenäoline,“ sõnas Fock. „Kui veel kogu kubermang mängu tuleb, siis poleks Brevernil oksjonil vähimatki lootust olnud.“ „Lolle on igasuguseid, alati leidub mõni, kes arvab, et just see pilt tema magamistuppa sobib.“ Nähes mõlemalt poolt kärmesti tema suunas pöörduvaid vihaseid pilke, ei saanud Wagner esimese hooga aru, mida ta siis valesti oli öelnud. Asja ruttu kaaludes mõistis ta, et tema äraolekul oli seda arutatud. Arvestades oma staatust, tuli öeldut siiski kuidagi siluda. „Piltlikult mõtlesin. Pole mõtet sellist tööd ainult enda näha hoida, kui sellega head raha võib teenida.“ Fock haaras öeldust kähku kinni. „Just nimelt! Aga see on ikka linna teema. Paned maali proua Ecklenburgi salongi üles ja leiad sedasi huvilise ostja. Tallinnas näiteks, või veel enam Peterburis!“ Preili polnud nõus. „See on nüüd küll viimane asi, mida Brevern oleks teinud. Temasugusel poleks selle jaoks püsivust jätkunud. Kui on võimalik raha teha, siis kohe. Pigem oleks temalt oodanud muud sahker-mahkerit.“

Wagner kortsutas kulmu. „Millist näiteks?“ „Mida iganes, et ajada udujuttude ja legendidega hinda veel üles. Täpselt on seda võimatu öelda. Aga äkki nüüd tõesti aitab sellest maalist, siit me rohkem mingit selgust ei saa.“ Mõlemad mehed olid nõus. Wagner võttis ohjad taas enda kätte. „Maalide esitlus sai läbi, mis siis edasi sai?“ „Üldiselt läks edasi kummaliselt, või pigem oleks õige öelda etiketiväliselt. Need, kes tantsu ootasid, pidid pettuma, sest seda ei tulnud. Noh, aga polnud ju väljahõigatud ball ka. Muusikud küll mängisid, aga see oli rohkem taustaks. Koguneti gruppidesse ja jätkus juba salongilik õhtu.“ „Ja Brevern, millise seltskonnaga tema liitus?“ Preili nõksas peaga Focki poole. „No eks ikka sellega, kus raha peale kaarte mängiti. Ülejäänud talle väga huvi ei pakkunud. Ikka nagu tavaliselt.“ Kaarte mängiti kolmes erinevas seltskonnas. Breverniga Fock ühe laua taha ei sattunud ja ega väga tahtnudki. Sellest hoolimata kujunes mäng talle parajaks katastroofiks, kus raha muudkui sõrmede vahelt pudenes. Mitte et Fock mingi eriline kaardimänguhuviline oleks olnud, vastupidi, tegemist polnud üldse mitte tema lemmikajaviitega, aga eile õhtul polnud Vihulas lihtsalt midagi targemat teha. Võinuks muidugi elunäinud seisusekaaslastega heietada teemal, kui hea oli kõik vanasti ja kuidas nüüd on kõik rappa keeramas ning süüdlasteks on just temasugused noored mõisnikud. Või siis lihtsalt koos Sternbergi-sugustega ennast täis juua. Kumbki võimalus polnud Fockile vastuvõetav, ja nii ei jäänudki tal muud üle kui raha lauale panna ja kaardiõnnele loota. „Mina temaga ei mänginud, kuigi paari tema laua jaotust kiibitsesin kõrvalt küll.“ Wagner kummardus Focki suunas: „Ja mis siis toimus?“ Fock püüdis toimunut silme ette manada.

„Ei midagi erilist, mäng nagu ikka. Kui, siis see, et Brevern oli tavapärasest palju tujuküllasem ja jutukam. Võiks isegi öelda, et sõbralik, kuigi see kõlab veidralt. Oli kuidagi väga heas tujus.“ Preili kergitas kulme ja lausus: „Miks ei peaks inimene heas tujus olema, kui ta kaardilauas võidab. Erinevalt mõnest.“ Fock lasi viimase märkuse kõrvust mööda ja lausus pikkamisi: „Jah, loomulikult. Ainult et Brevern ei võitnud. Vastupidi. Ta kaotas, ja üldse mitte vähe.“ Preili ja Wagner vahetasid pilke. See oli midagi uut. Kui Brevern juba kaardilauda istus, siis polnud talle oluline muu kui ainult võit. Otsekui kiskja kargas ta kaasmängijate kallale, üritades neid lõhki rebida. Ja kui see ei õnnestunud, oli terve maailm täis vandumist, ropendamist ja koledat kättemaksu, mis tema alistajaid pidavat kohe tabama. Et Brevern kaotusesse rahulikult või veelgi enam, lõbusalt suhtuks, seda polnud veel keegi oma silmaga näinud. „Teda nagu ei huvitanukski mängulaua taga toimuv,“ jätkas Fock. „Tundus, et ta mõtted on mujal ja elevus tuli mingi hoopis teise asja peale. Lisaks kadus ta vahepeal kuhugi üsna pikaks ajaks ära.“ Preili vajus mõttesse. Breverni säärane käitumine oli tõepoolest üllatav, isegi veider. Mis võis olla selle põhjuseks? Ja kuhu ta kadus? „Mis õhtust edasi sai? Oli veel midagi eriskummalist, mis silma jäi?“ Fock kehitas õlgu. „Ei midagi. Üldiselt oli mul kõigest juba villand, tahtsin ainult ruttu koju pääseda. Kui Wrangelid proua halvale enesetundele viidates lahkusid, siis läksin kohe ka mina. Kell oli umbes kümme.“ Selliste peoõhtute puhul oli Fockile üks ebameeldivamaid asju just lahkumine, õigemini hetk, millal lahkuda. Keegi ei tahtnud olla esimene, sest seda vaadati kui halba tooni ning lugupidamatuse näitamist võõrustajate vastu. Et sul ei ole mugav, sa ei tunne ennast hästi ja kiirustad lahkuma. Kui keegi otsa lahti tegi, järgnes talle tavaliselt otsekohe hulk teisigi. Viisakas oli mõelda välja vähegi sobiv ettekääne, et pererahvast

mitte solvata. Fock leidis omale pääsetee Metsiku Sternbergis, kes selleks ajaks oli jõudnud end silmini täis juua ja kippus vägisi sohvale magama jääma. Lubadus Sternberg endaga kaasa võtta oli hea ettekääne, mis võimaldas vaikselt lahkuda. „Proua tuli meid uksele saatma ja midagi erilist sellega ei kaasnenud. Majaemand oli ehk kuidagi närviline, aga see on korraldajate puhul tavaline.“ Kuigi Fock üritas viimase lausega preilile eelnevate salvamiste eest veidigi tagasi teha, polnud sel erilist mõju. „Nagu aru sain, jäi preili veel kohale?“ Wagner ütles seda Focki arvates üsnagi ebameeldival toonil. Pigem tundus see talle pugemise kui küsimusena. „Jah, umbes pooleteiseks tunniks jäin veel sinna. Aga midagi erilist selle aja jooksul ei juhtunud.“ Preili vaatas kaarti ja jätkas pärast mõningast pausi: „Vahetult enne mind lahkus Kandle härra, seega võime tema ilmselt meie nimekirjast eemaldada.“ Fock polnud nõus. Mis siis, kui ta just Brevernit kuskil metsatukas varitsema jäi ja siis oma halvad kavatsused teoks tegi? Wagnerile tundus see liiga uskumatu. „Kui nõnda, siis miks oli vaja hiljem nii palju vaeva näha laiba Oandule vedamisega? Ja kuhu siis tõld sai?“ Argumendid tundusid veenvad. Aga täielikult välistada seda siiski ei saanud. „Kui nüüd Sternbergil oli õigus, siis jäi Brevernil selleks ajaks elada veel umbes pool tundi. Arvestades, et tema hinnangul mõjus manustatud mürk kiiremini, kui on see ajavahe, tuleks ilmselt otsida muid variante.“ Enesekindlus, millega Fock seda ütles, mõjus mõlemale toasolijale piisavalt veenvalt. Preili proovis selle peale mõttelõnga edasi harutada.

„Minust jäid sinna nii Vanamõisa Dehn kui ka Palmse Pahlen. Kusjuures viimane mängis ka Breverniga ühes lauas kaarte.“ Fock vaatas pika pilguga seinale. Selgemaks ei olnud midagi saanud. Endiselt oli küsimusi rohkem kui vastuseid. Millal ja kus Brevernile mürki joodeti? Kes seda tegi? Ja mis oli selle motiiv? Miks veeti laip Oandule tema keldrisse? Kuhu kadus kutsar koos tõllaga? Ja kuhu kadus Brevern kaardilauast, kellega ta kohtus? Kas just siis joodeti talle mürki? Endiselt ei andnud rahu ka Breverni taskus olnud kulunud mängukaart. Oli sellel juhtunuga üldse mingit seost? Ning miks käitus Brevern Vihulas teisiti kui tavaliselt? Õelutses ja praalis küll, kuid hoopis vähem kui tavaliselt. Mis oli selle põhjus? Kõik see virvarr pani Focki pea valutama. Väsimus hakkas võimust võtma ja kõht andis märku, et ta polnud täna midagi söönud. „Veel üks asi.“ Preili ütlus tõi Focki mõtisklustest tagasi praegusesse hetke. „Huvitav, et Brevernil oli taskus piip ja tubakas, kuid polnud tulerauda. Õhtul oli see tal kindlasti olemas. Või ma eksin?“ Preili ei eksinud. Fock mäletas hästi Breverni edevat tulerauda, mis olevat väidetavalt keisriperekonna liikme kingitus talle, seda veel ajast, kui ta Peterburis tema majesteedi kaardiväes teenis. Tõesti mäletas ka Fock seda, et Brevern eile kaardilauas sellega piibule tuld krapsas. Laiba juures seda aga polnud. „Kaotas ehk ära?“ proovis Wagner selgitust leida. Fock ohkas sügavalt. „Ei tea. Võib-olla kaotas, võib-olla mitte. Aitab küll tänaseks. Kell on nii palju, et õhtusöök on valmis. Loodan, et preili õhtustab koos meiega?“ Kuigi preili sai aru, et tegemist oli pigem viisakuse kui tõsise kutsega, ei näinud ta põhjust keelduda. „Hea meelega. Mis mul saab selle vastu olla! Enne aga tuleks tegevusplaan välja mõelda.“

Focki lootus asjale tänaseks joon alla tõmmata kippus kaduma, eriti kui Wagner mõttest kiiresti kinni haaras. „Just! Mida rutem tegutseme, seda rohkem on lootust asi lahendada!“ Wagner ei mäletanud täpselt, kustkohast ta sellist tarkust mõrvalugude kohta kuulnud oli, kuid antud hetkel paistis see tema meelest igati sobivat. Fock mõtles viivu ja lausus siis pikkamisi: „Homme teen visiidi Palmsesse ja katsun Pahlenilt välja pigistada nii palju kui võimalik. Wagner, sina kamandad üles kogu talurahva, et igaüks, kes midagi vähegi nägi või kuulis, saaks üles leitud. Käid läbi kõik kõrtsid ja levitad sõna ka naabermõisate talumeeste hulgas. Keegi ju pidi kuskil midagi nägema või kuulma!“ „Ja mina katsun selgeks teha Breverni päevased käigud. Eriti huvitab mind, mida ta Vergi sadamast otsis.“ Selle vastu polnud Fockil midagi. See sadama teema tundus hetkel olevat üks valge laik ja las preili siis uurib, kui tahab. Peaasi, et ta tema mängumaale vahele ei trügiks. „Siis on asi selge! Aga nüüd läheme vaatame, mida minu kokad meile õhtuks on valmistanud!“

****

ommikupäikese esimeste kiirte valguses ruttas karjapoiss Jaagup Oandu veskijärve poole. Üle õla rippuv pikk õng ja märsis kompsu sees vonklevad ussikesed pidid Jaagupile lõunasöögiks piima ja leivakääru kõrvale head kõhukosutust tooma. Lisaks oli Jaagupil märsis veel midagi väga head, nimelt väike kotike soola. See oli kallis kraam ja seda hoidis Jaagup nagu silmatera! Eelmine nädal olid mõisa pullid läbi aediku murdnud ja laiali plaganud. Neist viimase, keda pikalt taga otsiti, oli just Jaagup Tepelvälja võsast üles leidnud. Selle eest oligi mõisavalitseja talle tänutäheks väikese kotikese soola andnud. Oli see vast vedamine! Kui Jaagup esimest korda lõunasöögiks omapüütud ahvenat soolaga küpsetas, tahtis see keele alla viia! Küll see oli hea! Ja täna lootis ta enne karja välja viimist samuti paar ilusat kalapurakat kätte saada. Kastemärg rohi pani paljad jalad külmetama, aga see ei häirinud teda põrmugi. Kui kala vaid näkkaks! Jaagupil oli oma kindel paik, kus ta õngitseda armastas. Selle koha peal läks järv kiiresti sügavaks ning kallas oli parasjagu järsk ning osaliselt põõsastega varjatud. Just nende põõsaste varjus meeldis kalakestele sulistada. Järve kaldale jõudes torkas Jaagup priske ussi konksu otsa ja viskas õnge vette. Tavalise sulpsatuse asemel kostis aga veider kopsatus. Õngenöör jäi kummaliselt longu ja konks ei vajunud vee alla. Mis see siis peaks tähendama, mõtles Jaagup. Justkui oleks konks vastu suurt veealust kivi põrganud. Aga selle koha peal ei olnud ju vees ühtegi suurt kivi! Jaagup proovis veel kord õngekonksu visata ja taas kolksatas see millegi vastu. Kui Jaagup ritva veest välja tõsta püüdis, jäi konks millegi taha kinni. No mis see siis peab tähendama? Ei saa ju konks kinni jääda kuskile kivi taha! Kiiresti viskas Jaagup riided seljast ja hüppas vette konksu lahti päästma. Küll oli vesi külm! Lisaks läks kaldajärsaku ääres

vesi äkki sügavaks ja Jaagupil kadus põhi jalge alt. Õngenöörist kinni hoides ujus Jaagup konksu poole. Korraga põrkusid ta jalad millegi vastu. Mis asi see siin vees siis on? Jaagup lasi nöörist lahti ja sukeldus. Suur uudishimu sai võitu kartusest külma vee ees ja kätega enda ees kobades proovis Jaagup aru saada, mille otsa ta komistanud on. Ta tõusis pinnale õhku võtma ja sukeldus seejärel uuesti. Seekordne vee all viibimine oli tunduvalt pikem kui eelmine. Pinnale tõustes sumas Jaagup kähku kaldale. Ta tõmbas kahe käega üle silmnäo ja jäi hirmunult vette vaatama. See asi, mille vastu Jaagup oma õngekonksu pildus, oli suur uhke tõld.

****

ui Fock Oandu järve äärde jõudis, oli Wagner juba töömehed koos hobustega kohale kamandanud. Pikad köied olid vees peituva tõlla ümber seotud ja nüüd prooviti seda veest välja saada. Kubjas kamandas vette kuus meest, kes pidid oma käterammuga tõllarattaid mudast välja tõstma, et nii hobuste vaeva kergendada. Kallas oli järsk ja ettevõtmine keerulisem, kui esmapilgul paistis. Wagner karjus pärast järjekordset ebaõnnestunud katset kupja peale ja see omakorda kamandas külma vette mehi lisaks. Suure pingutuse ja sõimuga suudeti tõlla tagumised rattad peaaegu kaldale saada. Hobused tõmbasid piitsa innustaval toel kogu jõuga ja mehed upitasid tõlla esiotsa mudasest veest aina kõrgemale. Paraku üks mees libastus ja tõld vajus vette tagasi. Wagner tõmbas esimesele ettejuhtujal piitsaga üle küüru ja kamandas mehed uuesti kohtadele. Fockil hakkas külm. Kuuehõlmu koomale tõmmates kõndis ta vee äärest natuke kaugemale. Polnud kahtlust, et tegemist oli Karula Breverni tõllaga. Vähemalt üks mõistatus leidis sellega lahenduse. Nüüd huvitas Focki kõige enam, kas tõlla sees ka midagi põnevat leidub. Hakkas selgeks saama, et kogu asja taga ei saa olla üks ega kaks inimest, vaid kuritööga on seotud rohkem inimesi. Pole mõeldav, et keegi oleks üksi suutnud tõlla siit kaldast vette veeretada. Lõpuks said mehed tõlla kaldale. Uhke sõiduk nägi mudast ja veest tilkudes välja kõike muud kui suursugune. Breverni vapp uksel paistis vaevu läbi porikihi, ukseklaas vapi kohal oli niivõrd määrdunud, et läbi akna tõlla sisse ei näinud. Fock lähenes tõllale ootusärevalt. Ukselingist kinni haarates ja tõmmates ei juhtunud midagi. Uks oli kinni kiilunud ega tahtnud avaneda.

Fock kogus jõudu ja tõmbas kõigest väest. Uks avanes ja välja tulvav vesi kastis Focki märjaks. Talumeeste hulgast kostis selle peale paar naerupahvakut, mis paugupealt lõppesid, kui Waganer neid piitsaga ähvardas. Fock rapsis pükstelt vett maha ja vaatas tõlla sisse. Vaatepilt sundis teda taganema. Wagnerit enda juurde viibates ohkas Fock sügavalt, kogus end mõne hetke ja vaatas uuesti. Wagner kiikas üle Focki õla ja vilistas pikalt. Tõllas oli kaks laipa.

****

ui laibad olid tõllast välja murule tõstetud, lahenes Focki jaoks kaks seni vastuseta olnud küsimust. Kadunukesi silmitsedes polnud võimalik eksida, kellega tegemist. Üks neist oli Breverni kutsar ja teine kirstust kadunud Oandu saeveski töömees. Kui Mihkli surma asjaolud olid juba varem selged, siis kutsariga olid lood keerulisemad. Esmapilgul ei paistnud surnukehal vägivalla tundemärke olevat. Fock vaatas tähelepanelikult kadunukese nägu, aga paraku oli vesi teinud oma töö ja kindlalt ei saanud Fock midagi järeldada. „Kas ka mürgitatud?“ päris Wagner kutsarit jalaga toksates. Fock vaatas oma mõisavalitsejale etteheitvalt otsa. Olgugi et tegu oli matsiga, ei sobinud siiski niimoodi käituda. Austust surnu vastu tuli tema meelest üles näidata iga inimese puhul ja vahet tegemata. Ristiinimene on ristiinimene. Wagner tõstis vabandavalt käed ja taganes kadunukestest sammukese eemale. „Võimatu öelda,“ pomises Fock. „Nagu ise näed, kirvega pähe pole talle keegi virutanud. Aga täitsa võimalik, et ka tema on oma isandaga sama surma surnud.“ Wagner katsus oma käsi järvemudast puhtaks raputades end mitte väga ära määrida. „Kui nii, siis teeb see asja ühtpidi lihtsamaks ja samas ka keerulisemaks.“ Fock vaatas Wagnerile pikalt otsa. „Äkki selgitaksid oma mõttekäiku.“ Wagner astus kutsari laibale lähemale. „Kui lood on nii, siis saame kindlad olla, et mürki ei joodetud neile Vihulas piduürituse ajal. Kutsarit ju häärberis ei olnud. Ja see, et korraga nii

majas sees kui ka talli juures ühel ajal mõlemale midagi sellist anti, tundub enam kui kahtlane.“ Fock noogutas. Ilmselt oli Wagneril õigus. Mürki pidi sel juhul joodetama pärast peo lõppu. „Ja see keerulisemaks tegev asjaolu?“ „On see kõik üldse Vihulas toimunuga seotud? Ja teisalt, mis sunniks üht mõisahärrat kutsariga koos jooma? Ja veel mürki? See ei tundu lihtsalt loogiline!“ „Ei tea. Ma siiski ei välistaks võimalust, et neile manustati jooki samast pudelist. Ilmselt küll mitte ühel ajal. Eesmärk oli ära koristada von Brevern, ja kutsar oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Tunnistajaid ei saanud alles jätta.“ „Tundub loogiline. Aga ikkagi oleks minu meelest olnud lihtsam kutsarile lihtsalt kaikaga pähe lüüa.“ „Vastupidi. Mürk oli palju lihtsam tee. Kujuta nüüd ette, juhitamatu tõld kahe surnuga kihutab mööda teed. Sinul pole vaja mingit vaeva näha, ei kakelda ega kedagi võitluses tappa. Jook on juba oma töö teinud. Sinu asi on vaid tõld kinni pidada ja jäljed kaotada.“ „Ma siiski ei välistaks, et kutsaripukis oli ka siis juht, kui mõlemad juba surnud olid. Aga edasine? Miks siis läks lahti selline tsirkus? Kui Brevern Vihulast lahkus, siis ilmselt hakkas ta ju kodu poole sõitma?“ „Nõus,“ noogutas Fock. „Ja kuspool on Vihulast Karula ja kuspool Oandu? Vastassuunas ju! See ei ole loogiline! Mis pagana pärast oli vaja viia paruni laip Oandule ja uputada tõld järve? Palju lihtsam oleks see olnud kasvõi... ma ei tea, kuhu iganes mujale peita.“ Fock jäi mõttesse. Ühest küljest oli Wagneril ju täiesti õigus. Milleks mängida kokku selline pikk ja samas riskantne manööver? Hea küll, tõlla Oandu järve uputamine polnud tegelikult üldse rumal tegu. See, et karjapoiss selle juhuslikult leidis, oli selgelt pime juhus. Täiesti vabalt oleks

tõld koos kahe laibaga võinud vees mädaneda veel jumal teab kui kaua. Aga paruni surnukeha keldrisse peitmine... „Aga kuule, mõtle nüüd loogiliselt!“ hüüatas Fock. „Tee mis sa tahad, aga laiba keldrisse peitjad pidid teadma, et seal juba on üks laip! Täpselt samamoodi teadsid nad, et see laip pidi järgmisel päeval mulla alla minema. Vaata nüüd! Tegelikult pidid kabeli mehed ju surma saanud Oandu töömehe juba eelmisel päeval matusteks valmis seadma. See, et nad seda ei suutnud ja Jorikal ristsetel jooma kukkusid, oli lihtsalt halb juhus! Ja kuna kadunuke oli vintsi vahele oma silmnäo niivõrd ära kaotanud, siis ei plaanitud ka matustel ju kirstu avada!“ „Mis omakorda tähendab, et mõrvar pidi olema kursis Oandul juhtunud õnnetusega.“ „Just nimelt! See aga tähendab, et surnukeha Oandule vedamine polnud mingi hetkevälgatus, vaid hästi läbi mõeldud. Peab muidugi ütlema, et täiesti geniaalne plaan. Brevern maetakse maha nii, et keegi aru ka ei saa. Tõld, kutsar ja kirstus olema pidanud kadunuke kaovad nagu tina tuhka. Mitte keegi ei võta enam pärast mingit jälge üles ega suuda midagi kindlaks teha.“ „Aga eestlaste suutmatus näppe viinapudelist eemal hoida rikkus kõik ära!“ Fock tundis, kuidas veri tema sees üha kiiremini käima hakkas. „Eile Vihula mõisas kogunenud seltskonnal polnud loomulikult aimugi, et Oandu keldri kirstus on ühe töömehe laip. Miks peakski selline asi härrasrahvast huvitama?“ „Ma nii väga kindel selles ei ole. Meie kõrtsides kaks päeva muust ei räägitudki kui ainult õnnetult hukka saanud töömehest. Arvestades seda, kui palju meie kõrtsides naabermõisate talumehi jõlgub, pole mingi ime, kui sellest palju rohkemad teadsid, kui me arvatagi oskame.“ „Nüüd ongi nii, et korraldad ühe suurema järelekuulamise. Kes naabermõisa matsidest meie kõrtsides selle ajavahe sees tolknes. Ja siis

võtame nad ette.“ „Sa lähed niimoodi naabermõisnikega tülli!“ „Kui lähen, siis lähen! Aga kui see aitab juhtumit lahendada, siis ei loksuta see mind kopka eest ka mitte!“ „Eks sa ise tead. Aga on muidugi veel üks võimalus. Ja nimelt, et meie enda mõisa omad Breverni vagaseks tegid!“ Fock turtsatas põlastavalt. „Ei tea, mis hea pärast! Ütle mulle üks põhjus, miks pidi keegi minu oma inimestest seda tegema! Kus on motiiv?“ „Motiivi muidugi esmapilgul pole, kuid ära iial ütle iial. Vabalt võib olla, et kõige võimatum variant ongi see kõige õigem.“ „Ole vait!“ käratas Fock vihaselt. Miks pidi keegi talumeestest midagi sellist tegema? Maanteeröövleid teadaolevalt Sagadi mõisa maadel polnud ja millised maanteeröövlid oleksid jätnud väärtuslikud asjad omale kahmamata? Brevernil olid väärtasjad keldris kirstus kõik alles. „Otsime tõlla läbi!“ hüüdis Fock. Kuigi tal erilist lootust midagi asjalikku leida ei olnud, oli seda siiski kindlasti tarvis teha. Äkki leidub midagi, mis uurimist edasi aitab. Fock ja Wagner ronisid vettinud ja vetikatest palistatud tõlda. Punasest sametist sisemus oli vaevu aimatav, kõikjal oli must mudakiht. Istekohad olid lohku vajunud ning need olid ainsad paigad, kus veel luksuslikkust aimata võis. Fock võrdles tõlda kiiresti enda omadega ja leidis, et Breverni oma oli igati kõrgema klassi sõiduriist, kallis ja hästi ehitatud. Seljatugi oli kõrge ja mugav, jalgadele oli palju ruumi ning tõlla küljed ja katusealune olid kaetud paksu polstriga, mis rataste müra korralikult vähendasid. Kuigi tõld paistis olema vabrikutöö, oli see ilmselt hiljem lastud ümber ehitada. Ja töö oli korralik, lõpptulemus oli parem kui Focki esindustõllal. Igatahes avaldas nähtu Fockile muljet, Brevernil oli stiili. „Vaata seda!“ hüüatas Wagner. Istme külje ja tõlla seina vahelt tõmbas ta välja Breverni jalutuskepi. Selle raske kullatud nupu otsas ilutses tume plekk. „Mis arvad, kas veri?“

Fock ei osanud selle küsimuse peale midagi tarka kosta. Kui oligi, siis ajas see kogu senise teooria veel rohkem sassi. Seni polnud ju kellelegi pähe löödud. Või on kuskil veel mõni surnukeha? Wagner ulatas jalutuskepi Fockile, kes seda tähelepanelikult silmitses. Kepil oli tõepoolest tume plekk, Fock märkas ka paari pleki külge kuivanud karva. Kõik viitas sellele, et jalutuskepiga oli kedagi pähe löödud, ja üsna kõvasti.

****

ock ja Wagner ronisid tõllast välja, midagi muud huvitavat nad sealt ei leidnud. Samal ajal keeras järve äärde üksik ratsanik, kelleks polnud ei keegi muu kui Annikvere mõisapreili. Kiiresti hobuselt maha hüpanud, suundus tulija otsejoones Focki juurde ning esitas hinge tõmbamata oma tavalise küsimuse: „Noh?“ Fock silmitses lõõtsutavat preilit ja tahtmatult tuli tema vastusesse parasjagu irooniat. „Noh, Breverni tõld, noh! Kaks laipa sees, noh! Ja oh üllatust, järve lükatud!“ Preili muidugi ei jäänud võlgu: „Ja noh, ülimalt nupukas uurija, noh, arvestamata seda, noh, et tõlla sees võib hiigelkogus vett olla, noh, läks ust oma aruga muidugi kohe lahti sikutama, sest noh, mis me räägime, püksid olidki ju liiga kuivad!“ Fock heitis kiire pilgu oma pükstele ja tundis piinlikkust. Vaatepilt polnud just ilus, pigem oleks võinud arvata, et Sagadi härra on lihtsalt püksi teinud. Sellises olekus ühe preili ees seista oli kõike muud kui meeldiv ja Fock pööras preilile selja. „Sellist juhtumit uurides tuleb kõike ette!“ „Mis sa nüüd solvusid või?“ Preili läks ja koputas Fockile õlale. „Räägi parem asjast.“ Fock ei pidanud preili käitumist siiski piisavalt sobilikuks ning pööras pilgu üleolevalt järve poole. Wagner, nähes olukorra keerukust, kasutas juhust ning viis ise preili toimunud sündmustega kurssi. „Tegelikult ju üsna loogiline,“ sõnas preili mõisavalitseja jutu lõpetuseks. „Igal juhul on vette uputada palju targem kui tõld kuskile metsa vahele

jätta. Võib muidugi öelda, et meie kurikaeltel pole siiani kohe mitte üks raas õnne olnud.“ Viimase lausega tuli Fockil paratamatult leppida. Tõesti tundus nii, et neil oli valesti läinud kõik, mis minna sai. Välja arvatud see, et põhieesmärk sai täidetud ehk Brevern teise ilma saadetud. „Kadunukesed vaatasite läbi?“ jätkas preili väljakutsuvalt. Fock keeras end selle peale ringi ja jäi preilile kulmu kortsutades otsa vaatama. Hakkab jälle peale, mõtles Fock. Suur tahtmine oli öelda, et jah, loomulikult vaatasime ja sinu targutusi pole siia vaja. Aga samas võis preilil olla ka õigus. Võib-olla tõesti peitub vähemalt kutsari juures midagi kahtlast. Preili ei jäänud Focki vastust ära ootama, vaid asus ise kutsarit üle vaatama. Kahvatumustas kuues tõllajuht huvitas teda selgelt rohkem kui valgesse kangasse mähitud saeveski tööline. Kummardudes kadunukese kohale, pühkis ta esmalt kutsari näolt pori ja vetikad ning nuusutas siis pikalt lahkunu suud, seda ühe käega avades. Seda veelkord korrates jäi preili hetkeks mõttesse. Seejärel köitsid tema tähelepanu lahkunu silmad, ta kergitas lauge ja uuris neid hoolega. Kui ta lõpuks kadunu silmalaud uuesti aeglaselt sulges, oli näha, et miski nähtust pani preili väga sügavalt mõtlema. Fock ja Wagner vaatasid preili tegutsemist stoilise rahuga kõrvalt. Wagner tundis heameelt, et parun polnud teda kamandanud surnu kallale sorima, Fock seevastu püüdis tabada vähimatki pisiasja, mida preili uurimistöö esile tuua võis. „Halb lugu,“ venitas preili pikkamisi. „Lagunemine on juba alanud ja midagi kindlat öelda ei saa. Silmad tunduks olema küll samaselt kollased, kuid see võib tulla ka pikast veesolekust. Kui pakkuda, siis ütleks, et sama mürk, kuid pead anda ei või.“ Fock ohkas pettunult. Oletused ei maksa mõrvauurimises midagi.

„Samas,“ jätkas preili mõtlikult. „Kutsari kätel on palju selgemad laigud kui tema peremehel. Ühtpidi näitaks see nagu, juhul muidugi, kui ka see vees ligunemise süü ei ole, et see siin sai suurema mürgikoguse kui Brevern. Kui oletus õige, osutaks see, et kutsar mürgitati enne härrat.“ „Miks just enne?“ Wagner laskus seda lausudes surnu kõrvale. „Kas ei ole mitte nii, et kui isand mürgitati ükskõik millal, siis koju sõitma hakates oleks ju kutsar ta mistahes olekus Karulasse viinud? Aga tema viidi Oandule! See tähendab, et kutsaripukis pidi olema keegi teine! Kui just kutsareid poole tee peal ei vahetatud.“ „Mis sa nüüd arvad, et Brevern ei tundnud oma kutsarit ära või? See ei ole usutav!“ „Täiesti õige tähelepanek! Kuskilt ei tule välja, et Brevern oleks Vihulast lahkudes olnud liigselt purjus või muudmoodi väsinud. See ei klapi kokku!“ Fock oli seda öeldes saanud kogu oma enesekindluse tagasi ega tahtnud igasugu kahtlaste ideedega kaasa minna. „Nii et teie meelest anti mõlemale mürki peale Vihulast lahkumist?“ Preili ajas käed puusa, lootes nii oma arvamusele kaalu lisada. „Just nimelt!“ Fock ajas sõrmed püsti. „Just nii see ilmselt toimuski! Kutsarile pakuti varem mürgitatud napsi ja see muidugi jõigi. Kui ikka peent jooki pakutakse, siis ei ütle sellest ükski eestlane ära. Ja kui Brevern tõlla juurde jõudis, siis ilmselt pakuti temalegi.“ „Miks peaks Brevern jooma matside pakutud pudelist? Vähetõenäoline, kas pole?“ Tuli tunnistada, et preili jutus oli iva. Tõepoolest, miks? „Ehk peeti tõld siiski kuskil kinni ja mõni teine, juba varem lahkunud mõisnik pakkus Brevernile joodavat?“ Wagner sai ka ise aru, et see ei kõlanud loogiliselt. „Pole muidugi välistatud,“ venitas Fock. „Ühtpidi on see isegi täiesti mõeldav. Ootas näiteks Kandle Wrangel veidi eemal Brevernit, pidas tõlla kinni, tegi juttu ja pakkus jooki ja seejärel läks kõik juba nii, nagu läks.“

„Siis pidi pikem jutuajamine olema, sest ega manustatud mürk minutiga ei mõjunud, läks ikka natuke aega.“ Fock pidas väikese pausi. „Aga need on kõik ainult oletused. Meil oleks vaja asjatundja abi. Ajal, kui ma Heidelbergis tudeerisin, tegi sealse ülikooli professor Geiger avastuse, et mustas belladonnas peituv mürk on atropiin. Avastus tekitas suurt furoori ja sellest kirjutati laialdaselt kõikjal. Kindlasti on sellega kursis ka siinsed selle ala inimesed.“ Preili nägu läks elevile. „Tähendab, et kui atropiini saab belladonna marjast eraldada, siis saab seda ka inimesest, kes mürki tarvitanud. Loogiliselt võttes peab ju sisse joodud mürk kuhugi ladestuma.“ „Just täpselt!“ nõustus Fock. „Mõtleme nüüd. Iga mürk ladestub kõigepealt muidugi maksa. Lisaks kahjustab suud ja silmi ning halvab närvid, sest närvimürk ta ju ongi. Lisaks on kahjustused nahal.“ Wagner esitas seepeale Fockile küsimuse. „Ühesõnaga tähendab see kõik seda, et meil on vaja kas keemikut või farmatseuti, kelle juurde surnukeha viia.“ „Milleks seda?“ tähendas preili seepeale. „Lõikame vajaliku osa kutsari küljest lihtsalt ära ja viime selle asjatundja kätte!“ Wagner ei tahtnud oma kõrvu uskuda. „Tõsiselt või? Hakkame siinsamas maksa välja lõikama või silma peakolu seest välja koukima?“ „Rahu nüüd!“ sekkus Fock. „Mõtleme kõigepealt läbi võimalikud variandid, kes meid üldse võiksid asjatundjana aidata. Enne kui me siin kedagi või midagi lõikama hakkame.“ Hetkeks sigines vaikus, mille katkestas Wagner. „Halfner? Meie hea konfraater Adam Halfner? Tema on farmatseut ja peab Rakveres oma apteeki. Mäletad, Tartu aegadel meeldis talle väga igasugu katseid teha. Ja kui meil siinkandis on keegi, kes apriini või mis iganes selle nimi oli, eraldamisega kursis on, siis just tema!“

„Atropiini!“ Preili vaatas pead vangutades Wagnerile kerge naeratuse saatel otsa. „Hea valik!“ kiitis Fock. „Nii teemegi! Aga me ei hakka siin kutsarit lahkama. Wagner, võta nuga ja lõika kutsari käelt tükk plekilist nahka. Kui see on mürgi tulemusel lapiline, siis peaks ka sealt vastuse kätte saama.“ Wagnerile ei meeldinud see mõte üldse. „Miks mina? Enne oli juba selle peale etteheiteid, kui teda jalaga toksasin, nüüd aga palun väga, võta nuga ja lõigu tükkideks!“ Fock pidi tunnistama, et Wagneril kippus õigus olema. Samas tervet surnukeha Halfneri juurde toimetada tundus jälle liigse jantimisena. Enne kui Fock oma mõttega lõpuni jõudis, katkestas selle preili. „Eesmärk pühitseb abinõu!“ teatas preili, harras noa ning kummardus kutsari kohale toimetama. Lõpetades ulatas ta Wagnerile tüki lipnevat nahka. „Ja nüüd Halfneri juurde!“ Wagner ohkas sügavalt, võttis taskust rätiku ning keeras saadu vastumeelselt selle sisse. „Mina võtan senikaua Palmse Pahleni ette. Vaatame, mis tal selle õhtu ja öö kohta kosta on.“ Enesekindlus, millega Fock seda lausus, üllatas natuke teda ennastki, aga hetkel teisiti ei saanud. Focki olekust meeldivalt üllatunud Annikvere preili leidis ka omale kiiresti tegevust. „Ja mina lähen räägin Karula Brevernitega. Ma väga loodan, et kadunukese ema lubab mul heita pilgu tema paberitele. Ehk saab sealt mingit selgust motiivi kohta.“ „Saagu siis nii. Mina igal juhul lähen nüüd pükse vahetama,“ lausus Fock oma ratsu poole astudes.

****

almse härrastemajale lähenedes kostis Focki kõrvu kõigepealt vareste vali kraaksumine. Häärberit ümbritsevad puud olid neile kisavatele ja kriiskavatele lindudele paradiisiks, palju nende otsas linnupesi oli, seda ei suutnud kokku lugeda ilmselt isegi mõisaomanik ise. Aga selline lärmakas ja reostav koloonia ei näinud vana Pahlenit ka häirivat. Kuidas siis muidu seletada seda, et ta ei püüdnudki neist vabaneda. Focki jaoks oli selline asi täiesti vastuvõetamatu. Häärber ja selle ümbrus on kogu mõisa visiitkaart, ja kui see ei olnud korras, oli raske eeldada, et mõisas tervikuna asjad kontrolli all on. Teades aga vana Pahleni ihnsust, polnud selles kõiges Fockile miskit üllatavat. Kuna varestest lahti saamine nõudis kulutusi, siis lasti lindudel segamatult olla. Häärberi värava ette jõudes üllatas Focki, et mõisaõu oli inimtühi. Vaikselt juhtis ta hobuse avatud väravast sisse, kiigates vasemale ja paremale, lootes mõnd hingelist kohata. Eemalt kostis hobuse hirnumist, kuid pea kohal tiirutava vareseparve kisa vaigistas peagi ka selle. Nagu mingis halvas unenäos, mõtles Fock. Kui ta oli jõudnud umbes auringi keskele, avanes ootamatult häärberi uks ja välja tormas üks teenija. Fockile üllatuseks ei jooksnud see aga mitte tema poole, vaid pani leekides tõllakuuri suunas. Fock peatas hobuse ja jäi ootama, mis edasi saab. Keegi hingeline siin mõisas vähemalt peale vareste ikka kohal oli. Mõne hetke pärast jooksis üksik vanaldane mees kõrvalhoone juurest häärberi sissekäigu ette ja jäi paljastatud päi ootama. Fock sundis hobuse liikvele ja peatus mehe kõrval. „Kas härra on kodus?“ „Just nii, aulik härra!“ Eemalt lähenes rutuga teinegi kogu ja Fock tundis temas ära varem majast välja jooksnud mehe. Hingeldades jäi ka tema ratsu kõrvale seisma

ja kummardas kiirelt. „Tulin härra von Pahleni jutule,“ hüüdis Fock valjult. Vareste kisa lihtsalt ei lasknud inimese moodi rääkida. „Härra nägi teid tulemas ja ootab!“ Vähemalt niigi palju head. Hobuse tallimehe hoolde andnud, sammus Fock trepist üles. Palmse mõisamaja fassaad nägi trööstitu välja. Määrdunud, lahtiste krohvitükkidega palistatud sein oli kõike muud kui kaunis vaatepilt. Ukseni jõudes heitis Fock korra pilgu selja taha. Kaks värava külgedel kõrguvat kivisammast, millest üks oli omajagu lääpa vajunud, ainult süvendasid kurba vaatepilti. Ta polnud väga ammu Palmses käinud, viimati millalgi poisipõlves, kui isa teda ühele koosviibimisele kaasa oli võtnud. Naabrite omavahelised suhted polnud juba pikka aega just roosilised olnud, ikka leidus midagi, mille üle vaielda, ja kahjuks jätkus see ka tänasel päeval. Focki meelest oli selles süüdi Pahlenite kitsarinnalisus ja küünilisus. Palmses arvati muidugi täpselt vastupidi. Polnud ju saladus, et Pahlenitel rahaga kitsas oli, kuid vaatepilt oli sellegipoolest Fockile rohkem kui üllatav. Lagunev maja ja korrast ära aed olid teravas kontrastis Pahleni seisukohtade ja püüdlustega olla kohaliku elu üheks niiditõmbajaks. Ennast nii-öelda vana aadli esindajate sekka arvates pidas ta end paremaks nii Sagadi Fockidest, Vihula Schubertitest kui ka veel mitmest ümbruskonna mõisavaldajast. Tema meelest olid kõik, kes peale vana head orduaega aadlikeks saanud, lihtsalt tõusikud ja selgelt alamast seisusest kui tema. Fockil oli seda neetult keeruline mõista, sest tema kui juba viienda põlve aadlik ei teinud iial sellist vahet. Kui suguvõsa oli aadlimatriklisse kantud, siis oli ta täisvereline aadlik nagu kõik teised, olenemata sellest, kas see oli juhtunud viis, sada või kakssada aastat tagasi. Teenija avas häärberi ukse. Raske ukse kriuksumine summutas hetkeks isegi vareste kisakoori. Tundus, et määrdeained olid siin mõisas tundmata

või oligi peremehe eesmärgiks see, et uks avanedes kõigile teataks, et keegi majas liigub. Sisse astudes lõi Fockile ninna tugev kopituse lõhn. Katus sadas läbi ja mitmel pool oli maas näha ämbreid. „Palume siiapoole, härra!“ Teenija astus püüdlikult sirget selga hoides ees, Fock järgnes talle mõnemeetrise vahega. Pilku üle läbitavate salongide lastes märkas Fock, et tegelikult oli maja vägagi maitsekalt sisustatud. Mööbel, maalid ja nipsasjakesed moodustasid igati hubase terviku. Samas oli üldpilt aga kuidagi väsinud ja kulunud ning tahtis vägisi värskendust saada. Ent seda polnud praeguses olukorras kuskilt loota. Teenija juhatas Focki avarasse kabinetti. Vana Pahlen istus tugitoolis, pikk Moraavia piip näpus ning vahtis süvenenult kollaseks tõmbunud lage. Külalise saabudes ajas ta end aeglaselt toolilt püsti, astus tulijale paar sammu vastu ning ulatas tervituseks käe. „Kas sa näe, naaber ka lõpuks õige mõisa üles leidnud! Nagu aru saan, tulid Üllikjärve asjus kokkulepet kinnitama?“ „Tere päevast, naabrihärra!“ lausus Fock viisakalt kummardades. Algus oli igal juhul vähetõotav, sest Käsmu lahe äärse Lahe küla maale jääva Üllikjärve küsimus tegi naabrite läbisaamise juba pikemat aega keeruliseks. Kuigi ametlikud maamõõdupaberid näitasid muud, pidas Pahlen nii järve kui ka sellega piirnevat ala enda ainuomandiks ning nõudis piiride muutmist. Fockil polnud täna aga vähimatki huvi seda vaidlust uuesti üles võtta. Eriti arvestades seda, kuidas reageeris Pahlen sõnale „naabrihärra“. Põlastav näoilme rääkis enda eest. „Kindlasti tuleb Üllikjärve küsimuses lahendus leida, aga see ei ole tänase päeva teema. Mul oleks mõned küsimused seoses Karula Breverniga.“ „Seda nime siin majas suhu ei võeta!“

Pahlen oleks justkui herilaselt nõelata saanud. Käsi rusikasse surudes maandus ta kiiresti tagasi oma tooli. Oli selge, et Pahlen oli toimunud sündmustega kursis. Vanamehe ärritust arvestades polnud aga ilmselt suurt lootust siit midagi tarka teada saada. „Täiesti nõus, paras talle. Loomulikult oli ta nii selle kui rohkemgi veel täiega ära teeninud!“ Pahlen vaatas üllatunult Focki poole. Mõne hetke pärast valgus üle tema kahvatu näo aval naeratus. „Või nii! No pole paha! Kuigi sinusugusest oleks seda palju loota, sest te kõik tõusikud hoiate muidugi kokku. Aga loomulikult ma ei salga, mul on ühtpidi väga hea meel, et see jätis on siitilmast lõplikult kadunud!“ „Vabandust, mis mõttes ühtpidi?“ Pahlen turtsatas põlglikult ja haaras laualt klaasi rohelist karva häguse vedelikuga. Fock jõudis mõelda, et ilmselt on tegemist mingi absindi lahjendusega, sest Palmse härra hingeõhk lehkas imala alkoholi järele. Vaadates Pahleni olekut, oletas Fock, et see pole teps mitte esimene klaas tänasel päeval. Pahlen silmitses põlgliku pilguga Focki. „Kui enne oli mul veel mingigi lootus oma pihtapandud raha kätte saada, siis nüüd on see üks suur null!“ „Kui suur see lootus siis tegelikult oli?“ „Oligi üks null! Kuidas saavad sellised sead üldse meie riigis mõisaomanikud olla! Võllas on selliste koht! Kuuled, võllas!“ Pahleni hääl hakkas selle tiraadi peale kähisema ja selge ülepingutus tõi kaasa kuiva katkendliku köhahoo. Toolilt ta ennast üles ajada siiski ei viitsinud ja Fockil oli selle üle hea meel. Samas märkas Fock, et Pahlen üritab kramplikult istuda nii, et teda nähtaks vaid ühelt poolt profiilis. Keset päeva akende ette veetud massiivsed sametkardinad vaid süvendasid seda, et kaks vestluspartnerit teineteist näost näkku hästi ei näinud. Vähemalt Fock oma vestluspartnerit mitte.

„Võlla nüüd küll ei jõudnud, aga teise ilma küll. Mul oleks selle siitilmast lahkumisega seoses paar küsimust.“ Pahlen vaatas Focki nagu ilmutust. „Kas sa poisike arvad, et mina ta sinna saatsin? Aga ei saatnud. Kahjuks. Kui oleks saatnud, siis oleks ma seda uhkusega üle terve kubermangu kuulutanud! Ja see, kes seda tegi, on minu poolt üht suurt tasu väärt!“ Fock lasi pilgu üle toa. Huvitav, kustkohast see tasu küll oleks pidanud tulema? Siiski sundis ta end viisakaks. „Vastupidi, auline härra. Mina ei süüdista teid milleski. Täpsemalt, mitte keegi ei süüdista. Lihtsalt kuna mind on pandud seda asja uurima ja kuna kuritöö sündis minu maa peal, pean mina seda lahendama, ja ma väga loodan, et ka auväärt naaber süüdlase tabamisele kaasa aitab.“ „Ei lähe läbi! Kui ma ka teaksin, kes mõrvar on, siis üles ei annaks ma teda mingil juhul! Miks peab karistada saama mees, kes maailma ühest jätisest vabastab?“ „Miks just mees?“ Focki küsimus ajas Pahleni segadusse. Tema kivistunud loogika järgi oli naine ju vaid inimese sõber, kel puudusid oma mõtted ja soovid. „Seepärast sa ei olegi õige mõisnik, et ei oska maailma asjadest õigesti aru saada!“ Põlgus Pahleni näol segunes veel enam hämmastusega. „Hea küll. Aga mõnele küsimusele seoses õhtuga Vihulas ma paluksin kõrgesti austatud rüütlihärral siiski vastata.“ Viimane oli selgelt mõeldud vanamehe meelitamiseks, et see oma suu avaks. Rüütliks nimetati mõisnikke vaid veel paberil, aga teades Pahleni seisukohti, elas tema ikka veel maailmas, mis juba enam kui kakssada aastat käitus teiste reeglite järgi. See, et maailm muutunud oli, ei mahtunud talle kuidagi pähe.

„Mis sest Vihulast! Täpselt samasugused nagu sina ja see Brevern. Häbiks rüütelkonnale! Mõtleks vaid, nemad hakkavad maja ehitama. Aga raha ei ole! Ja hakata selleks oma vara müüma! Kas saab olla suuremat häbi? Teiesuguste jaoks muidugi saab, aga minu jaoks? Ei iial!“ Sellega tuli Fockil paratamatult nõustuda. Aga panna kõiki ühte patta oli siiski liig, arvestades veel seda, et kui keegi rahapuuduse üle sai kurta, siis oli see eeskätt just Palmse omanik. „Nõus, vägagi nõus. Aga juhtus seal midagi, mis võis Breverni tapmiseni viia?“ Pahlen rüüpas pika sõõmu oma klaasist ja lausus siis pikkamisi: „Kallis poiss, need asjad, mille eest teda teise ilma saata, juhtusid juba palju varem. Kuigi peab tunnistama, et see siga end eile üllatavalt viisakalt üleval pidas. Irvitas küll, aga otseselt ei norinud kellegagi!“ „Jah, märkasin seda isegi. Oli teine võib isegi öelda, et rõõmus ja seltskondlik. Huvitav, miks küll?“ Fock proovis vestlust võimalikult sundimatuks muuta, lootes, et nii on rohkem lootust midagi asjalikku kuulda. „Pagan seda teab. Juttu ma temaga muidugi ei ajanud, sest sellistega räägitakse teisiti, kui üldse räägitakse. Loomulikult ei istunud ma temaga ka ühes kaardilauas.“ Fock kergitas üllatusest kulme. Milleks valetada kaardilauas mängimise kohta? Tunnistajaid oli ju palju, ning seda, et kõik valesti mäletaksid, ei olnud küll põhjust kahtlustada. Ainus, mida Fock suutis kiiresti välja mõelda, oli asjaolu, et järelikult Pahlen kaotas. Seda aga ei saanud temasugune muidugi kunagi tunnistada. Fock otsustas seda teemat enam mitte torkida. „Aga ega teiste jutust jäänud midagi kõrvu?“ Pahlen küünitas oma pikad näpud laual asuva tubakatoosi poole ja asus pikkamisi piipu toppima.

„Räägiti. Ei saa salata, et ikka räägiti. Eks tema ebatavaliselt vaoshoitud ülevalpidamine jäi mitmele silma.“ „Ja mida täpsemalt?“ Focki silmis tärkas uudishimu. Äkki tõesti on Pahlenivanal midagi kasulikku öelda. „Mida sa nüüd ootad? Et ma hakkan sulle kõigi öeldut siin ette jutustama või? Ega ma kohtukulli ees seisa!“ „Vabandust, nii ma küll ei mõelnud.“ Fock proovis iga hinna eest vältida seda, et Pahlen vihastab ja üldse midagi ei räägi. „Ega Brevern äkki õhtu jooksul kellegagi pikemalt ei vestelnud? Minule see küll silma ei jäänud, aga arvan, et teiesugusel terava pilguga härral ei oleks see märkamata jäänud.“ Nähes Pahleni näole tekkinud muhelust, tundis Fock, et oli viimase lausega õiget nuppu vajutanud. „Kulla poiss, mina näen alati kõike ja kuulen väiksematki kildu!“ Pahlen oli selgelt meelitatud ja tähtsust täis. „Loomulikult jäi mulle nii mõndagi kõrvu.“ „Ja mida täpsemalt?“ Fock küünitas end ootusärevalt ettepoole. Oleks vaid, et nüüd Pahleni suust kostval jutul ka mingi väärtus on! „Enne ametlikku avakella oli Brevernil kõrvalsalongis pikem jutuajamine majaprouaga. Vestlus läks kohati vägagi tuliseks ja Brevern nautis vestlust ilmselgelt rohkem.“ „Ja edasi?“ põles Fock uudishimust. „Mis edasi?“ ei saanud Pahlen küsimuse mõttele eriti hästi pihta. „Mis seal siis täpsemalt toimus?“ „Toimus? No mis seal toimuda sai. Brevern oli vehkinud mingi raamatuga ja seletanud, nii et käed tuuleveski moodi käisid.“ „Millest jutt käis?“

Focki jaoks oli tegemist uudse ja huvitava tõigaga. Pahleni vastus jahutas aga kogu juba tekkinud hasardi. „Aga kust mina tean?“ „Kuidas nii?“ oli Fock üllatunud. „Seda küsi Sausti mõisaproualt. Tema nägi seda pealt. Teda teades julgen küll öelda, et ega seda, millest räägiti, ei kuulnud ka tema. Vastasel juhul oleks sellest teadnud juba kõik.“ Fock pidi tunnistama, et selles oli Pahlenil õigus. Ümbruskonna ühe suurima latatara ja kuulujuttude rääkijana tuntud Sausti proua poleks kindlasti jätnud kasutamata võimalust kuuldut edasi rääkida. „Väga huvitav,“ venitas Fock. „Äkki mainis keegi veel sellist vestlust?“ Pahlen raputas pead. „Ei. Ülejäänud pigem üllatusid Breverni ebatavalist käitumist nähes ja avaldasid oma imestust. Ja veel kord. Mul oli sel õhtul palju targemat teha, kui selle Breverni järel passida!“ Fock otsustas siiski korra veel õnne proovida. „Brevern oli kaardilauast lahkunud ja olnud mõnda aega kadunud. Ega äkki aulik härra ei märganud, kellega või kus ta oma aega veetis?“ Pahlen ärritus silmanähtavalt. „Ma juba ütlesin, et ma ei ole sellistele mingi lapsehoidja! Ja mul täiesti ükskõik, millega ta tegeles!“ Viimane lause tähendas seda, et järelikult polnud Pahlen õhtu jooksul muud kuulnud ega tähele pannud. Tunnistada ta seda aga muidugi ei saanud. „Loomulikult, täiesti arusaadav. Aga lahkumine? Kas Brevern jäi teist veel Vihulasse?“ Pahlen vaatas Fockile sügavalt otsa ja ütles siis järsult: „Ei mäleta!“ Taas oli Focki kord üllatuda. „Olete ikka kindel?“ Annikvere preili oli ju selge sõnaga kinnitanud, et Pahlen jäi Brevernist veel sinna.

„Kuulge, noormees. Mul on teile üks paganama hea soovitus. Nagu naaber naabrile. Jätke see asi sinnapaika, kus ta on. Milleks on vaja seda nõnda nuhkida? Kui rüütelkond teid ka selle asja uurimise peale pani, siis ei mõelnud nad seda tõsiselt. Uskuge mind, te ei suuda seda kunagi lahendada, ja tegelikult on kõigile parem, kui seda ei lahendatagi. Tehke raport, et maanteeröövlite töö, ning paluge kardavoide abi. Nii saab lugu oma õiglase lõpu ning teie ei tee ennast naerualuseks.“ See soovitus oli nüüd küll risti vastupidine Focki plaanidele. „Suur tänu soovitamast, aga oma maal toimunud kuritööd lahendan ma ikkagi ise.“ Pahlen tõstis käed taeva poole. „Oh püha lihtsameelsus! Aga ega mina ei saa takistada naabermõisa noormeest end lolliks tegemast! Kuigi. Kui te juba siin olete, siis räägime juba ka selle Üllikjärve asja selgeks!“ See oli nüüd küll viimane asi, millega Fock praegu tegeleda tahtis. Õieti polnudki siin tema meelest midagi rääkida. „Jah, kindlasti peame selle omavahel ära klaarima, aga teeme seda siis, kui Breverni juhtum lahendatud!“ Fock ütles seda nii kindlalt, et Pahlen vaidlemisest loobus. „Aga siis on see esimene asi, millega meil omavahel rinda pista tuleb! Tegelikult pole siin muidugi midagi pista, siin on vaid vaja minu põliseid õigusi kinnitada ja leppida, et see maa seal oli, on ja jääb Palmse omandiks!“ Fock tõusis kiiresti toolilt ning kummardas. „Tänan teid kulutatud aja eest! Teist oli juhtumi lahendamisel palju kasu!“ Pahlen muigas. Vaevumata toolilt tõusma, hõikas ta toapoissi. „Ma tänan,“ lausus Fock kuivalt, „aga välja saan ma ise!“ Vastuseks ei tulnud Palmse härra suust ei musta ega valget.

Tagasi Sagadi poole ratsutades oli Focki hing rahul. Tühja see külaskäik ei läinud, sest ta sai Vihulas toimunu kohta teada nii mõndagi uut ja huvitavat. Samas vaevas Focki kaks küsimust: miks valetas Pahlen kaardimängu kohta ning miks ei tahtnud ta midagi mäletada Vihulast lahkumisest? Ja miks ta soovis juhtumi uurimist üldse lõpetada?

****

eglaselt astus vana hobu vankrit vedades mööda kiviklibust teed. Ohje hoidev räpakas talumees üritas aeg-ajalt piitsaga vana hobusekronu kiiremini liikuma ajada, kuid viimane ei teinud sellisest sundimisest suurt välja. Vankris heintel lebas laisa pilguga ümbrust takseeriv rändkaupmees Aabram, kes oli oma tavapärasel ringkäigul mööda mõisaid. Kätega kaht suurt kirstu kinni hoides püüdis ta sõitu enda jaoks nii mugavaks teha kui vähegi võimalik. Aabram pööras pilgu hetkeks taeva poole. Tundus, et vihma kätte jäämist täna vähemalt karta ei olnud. Selline mööda kevadisi teid logistamine oli kõike muud kui meeldiv, aga kuidagi pidi elatist teenima. Üldiselt tavatseski Aabram palgata igast peatuskohast uue vedaja, sest nii tuli odavam kui postijaamast kogu ringi tarvis kutsariga hobune tellida. Kokkuhoid oli aga kõige alus, seda oli Aabramile juba tema isa õpetanud. Siinkandis jõudis rändkaupmees päevaga läbi käia heal juhul neli mõisat, hetkel ees ootav Sagadi oligi tänase päeva viimaseks sihtpunktiks. Tõenäoliselt tuli seal ennast ka kuskile moonakate manu öömajale kaubelda, sest seda, et tal Sagadist õnnestub palgata keegi, kes ta ööseks Loobu postijaama viiks, polnud mõtet loota. Heleda piitsaplaksuga sundis talumees oma setuka kiiremale sammule. Ei tahtnud temagi oma tööotsale ülearu aega kulutada. Ega Aabram muidugi ka midagi märkimisväärset maksta raatsinud ja tõele au andes selle raha eest paremat poleks tervest Vihulast saanud ka. Aga iga kopikas kulus ära ja kui juba pakutakse, siis võib ju selle iseenesest mitte just pika sõidu ka ette võtta. Aabram õngitses taskust oma hõbedase uuri. Kell näitas veerand tundi üle kolme. „Mis küla see seal ees paistab?“ küsis kaupmees talumehelt.

„Lauli. Pool maad on kohe sõidetud.“ Aabram pistis kella tasku tagasi ja lasi silmalaud looja. Magama polnud sellel teel küll mõtet jääda ja ega kohvris kolisev müügikraam seda ka lasknuks. Lihtsalt nii tundus teekond kiiremini minevat. Tänane päev polnud Aabrami jaoks väga edukalt kulgenud. Kui Karulas oli nii prouale kui ka mõisateenijatele õnnestunud veidi kallimaid asju müüa, siis Kandles ja Vihulas oli kaubaks läinud vaid odav pudi-padi. Kandles oli mõisahärra prouale vähemalt uue nikerdatud taskupeegli ostnud, Vihulas ei õnnestunud Aabramil härrasrahvale aga midagi müüa. Ehk läheb Sagadis paremini? See oli küll rohkem soovunelm kui reaalne ootus, sest mõisa uus härra ei kippunud erinevalt oma isast raha väga välja käima. Igatahes oli Sagadi Aabrami seekordse reisi viimane ja ühtlasi suurim lootus, sest Palmsesse teda enam sisse ei lastud. Seda meelde tuletades turtsatas kaupmees pahuralt ja sättis end kohvrite vahele mugavamini lebama. Tüli oli Palmse mõisahärraga tekkinud igati ilusatest poolalasti naisefiguuridega seinavalgustitest, mille Pahlen Aabramilt oli ostnud. Hiljem selga sadanud süüdistus, et need braad ei ole teps mitte hõbedast, vaid hoopis tinast, ei mahtunud Aabramile kuidagi pähe. Kuidas saab pärast süüdistama ja lõugama hakata, kui sa ise need hõbedaste pähe oled ostnud? Igal juhul ei näinud Aabram endal mingitki süüd olevat. Kaupmees avas silmad ja küünitas ettepoole vaatama. Eemalt hakkas paistma Sagadi mõisa kellatorn ja pikk karjakastell. Peatselt saab siit paganama vankrist kindla maa peale, mõtles Aabram. Korra lasi ta peast läbi võimalused, mis oleks need põhjused, et kohale jõudes talumehele vähem maksta, kui alguses kokku lepitud, kuid midagi head ei tulnud paraku pähe. Aabram oli päevast üksjagu väsinud ja kuna see sõit tänastest niigi kõige odavamalt kätte tuli, loobus ta mõttest kauplema hakata. Hea vähemalt, et isa seda ei näe, jõudis ta mõelda. Nii ükskõikset rahasse suhtumist poleks tema iialgi andestanud!

Pärale jõudes hõikas Aabram kaks karjakastelli ees asjatavat tallimeest enda juurde ning vinnas kummalegi selga ühe kirstu. Väiksemas, kuid välimuselt üksjagu kaunimas olid kallimad kaubad, mis mõeldud nii härrasrahvale kui nende otsestele teenijatele. Sellega suundus Aabram nüüd mõisamaja poole. Suurem ja harilikum kirst, kus lihtsamad asjad varjul, jäi koos teise töömehega karjakastelli kaaristu alla. Nagu kombeks, valisid saksad oma kaubad esimesena ja siis oli teiste kord. Kuna seekord oli Sagadi ringkäigu viimane peatuspunkt, oli lihtrahval võimalus valida ka sellest kallimast kohvrist. Muidugi seda, mis sakste valikust üle jäi ja ka nendele asjadele oli vaja härra heakskiitu. Fock võttis Aabrami vastu väikeses kabinetis, kus alamrahvaga toimetatigi. Peauksest ei lastud Sagadisse ka rändkaupmeest mitte, pakkugu ta kasvõi puhtast kullast ratsasaapaid. Tihti ei vaevunud Fock rändkaupmeestega üldse ise kohtuma, kuid seekord oli nii mõndagi vaja. Hooaja esimene mõisa kaubalaev seisis kuskil Poolamaal tuulevangis ja igal juhul tasus üle vaatamist, mida Aabramil pakkuda on. Paar head kirjasulge ja ka uus habemenuga ei teinud paha. Härra praeguse lemmiku oli toapoiss Ats lohakusest kivipõrandale pillanud ja nii õnnetult, et otsast väike killuke ära murdus. Aabram vinnas kohvri Focki poolt osutatud kohale aknaaluse lauakese peal ning avas kaane. „Parim valik parimale härrale! Minu lugupidamine!“ Fock heitis kaupmehe poole kerge muige ja asus kohvri sisu takseerima. Kogemus oli teda õpetanud, et kohe ei tohtinud ühestki kaubast vaimustuda, veel hullem, öelda välja, et mul oleks vaja just seda ja toda. Sellele järgnes kaupmehe poolt alghind, mille normaalseks kauplemine võttis neetult palju aega ning närvikulu.

Peale sisuga tutvumist lõi Fock kohvrikaane kinni ning vaatas ükskõikselt kaupmehele otsa. „Kena valik muidugi, aga paraku minu jaoks ei paista siin küll midagi.“ Selge pettumus jooksis üle Aabrami näo. Kuidas siis nii? Kas tõesti võib kogu kaubareisi korstnasse kirjutada? Nüüd oli vaja kavalus appi võtta. „See nüüd küll õige olla ei saa!“ Aabram avas uuesti kohrvikaane ning õngitses sealt välja ühe pisikese topsiku. „Näete, milline jumalik puuder! Iga daami unistus! Ja otse Pariisist! Ma arvan küll, et mõisaemandal oleks just sellist vaja!“ Fock võttis puudri oma kätte ning nuusutas. Esmapilgul tundus see olevat tavaline jahu, mida mingi kohaliku maitsetaimega segatud on, igatahes Pariisi ei paistnud siit küll kusagilt otsast. „Ja tänase päeva puhul väga soodsa hinnaga!“ Fock nuusutas veelkord puudrit ning küsis siis: „Miks see hind täna hea on? Ja majaemand ostab oma asjad ikka ise.“ Fockil polnud mingit isu hakata emale puudrit ostma, veel vähem seda, mida ta just nuusutanud oli. Samas võis nüüd hakata vaikselt juba asju vaatama. Kui kaupmehe suust tuli väljend „soodsa hinnaga“, siis võis edasi tegutseda. „Aga see peegel näiteks? Kandle mõisahärra justsama täna ostis ühe kaunistustega peegli!“ Fock tegi põlgliku grimassi. Mida peaks tema sellise peegliga peale hakkama? Aabram sobras seepeale palavikuliselt kohvris, leidmaks midagigi, mis võiks Sagadi härrale huvi pakkuda. Kaupmehe viimast lauset seedides tekkis Fockil aga hoopis muu mõte. „Sa mainisid Kandlet. Mis mõisad sa täna veel läbi logistasid?“ Aabram jäi üllatunud pilgul Fockile otsa vaatama. Mis see nüüd siia puutub?

„Karula, Kandle, Vihula ja nüüd siis olen siin. Teed viletsad, häid küüdimehi raske leida, palju sa päevaga ikka jõuad.“ Fock mõtles hetke ja maandus siis oma uhkesse tooli. „Istu!“ kamandas ta kaupmeest. Aabram oli sellisest korraldusest siiralt üllatunud, kuid täitis käsku. Tema peast käis läbi kogu tänane päev ja ta ei suutnud ära arvata, mis sellise käsu põhjuseks võis olla. Istuda mõisahärra juuresolekul! Kas tal üldse kunagi sellist võimalust on olnud? „Kas Breverni surmast ka kuskil räägiti?“ küsis Fock pead kõverdades. Aabram tundis end selgelt ebamugavalt. Ta oli vägagi hästi kursis, et Fock seda juhtumit uurima on asunud, kuid selline asjade pööre oli siiski üllatav. „Ikka räägiti. Noh, kui nüüd täpsemalt öelda, siis igal pool räägiti.“ Fock seadis end mugavamalt istuma. Kuna selline rändkaupmees nagu Aabram suhtles nii sakste kui lihtrahvaga, võis temalt kuulda nii mõndagi huvitavat. „Ja mida siis räägiti? Kes siis Breverni teise ilma saatis?“ Aabram mõtles hetke, mida vastata. Täna mõrva kohta kuuldu kõikus täielikust umbluust reaalsete süüdistusteni kohalike mõisnike aadressil. Ja leidus ka neid, kes just Focki ennast süüdlaseks pidasid. Sellest otsustas Aabram aga keele hammaste taga hoida. Aabram andis Focki mõningaseks üllatuseks kuuldust üsnagi üksikasjalise ülevaate. Paraku oli seal uut vähe. Peaosades olid samad nimed, mis siinsamas kõrval salongis kaardile kirjutatud said. Ja üsna samade põhjendustega. „Vaene Justine!“ lõpetas Aabram oma jutustuse. Fock kortsutas kulmu. „Justine? Kes Justine?“ Aabram vaatas Fockile segaduses otsa.

„Justine Magdalena Sobeida von Schubert, Vihula noorpreili. Räägitakse, et tal olnud Breverniga vastastikune sümpaatia.“ Fock jäi Aabramit juhmi näoga jõllitama. Hea küll, Brevern oli väga muljetavaldava väljanägemisega, seda teadis ta isegi ning oli Breverni kena välimuse kohta ümberkaudsetelt preilidelt vihjamisi märkusi kuulnud rohkem kui üks kord. Ikkagi endine ohvitser, hea rüht ja puha. Aga iseloom? See ei klappinud kuidagi. „Mis see on mingi nali või? Kes see sellist asja rääkis?“ Aabram kehitas õlgu. „Kandle virtin oli kuulnud Sausti mõisaprouat sellest rääkimas. Maininud veel, et see asi väga salajas pidi käima.“ Fock haaras kahe käega peast kinni. Sausti mõisaproua! Ümbruskonna kõige suurem kuulujuttude rääkija, keda uskudes saad petta ikka ja alati. Kohalikus aadelkonnas tavatseti juba Focki isa aegadest Sausti proua fantaasiate peale kihla vedada ja seni ei teadnud Fock kedagi, kes võitnud oleks. „See selleks,“ kommenteeris Fock. „Aga veel midagi?“ Aabram vedas näole virila naeratuse ja pööras pilgu kohvri suunas. Uuesti Fockile otsa vaadates kallutas ta pea kergelt paremale ja ei lausunud midagi. „Veel midagi kuuldus ehk sinu kõrvu?“ ütles Fock nüüd juba palju valjemalt. Kaupmees vaatas veelkord kohvri suunas ega lausunud midagi. Fockile jõudis kohale, et nüüd tuleb tal kuuldu eest natuke kukrut kergendada. „Hea küll!“ krapsas ta püsti. „Kas sul kirjasulgi on?“ Aabram naeratas Fockile ning leidis kohvrist peotäie kohevaid kirjapulki. „Ja kui mitu?“ Fock valis välja neli tema jaoks sobivamat ning asetas enda ette lauale.

„Väga hea valik!“ kommenteeris Aabram. „Kusjuures, mulle tõesti meenus just nüüd, et Selja mõisa Rennenkampfid uut suurt kaubalaeva, täpsemalt suisa kolmemastilist barkantiini ehitada plaanivad!“ Seda Fock ei teadnud, kuid mis seos sel juhtumiga oli? Barkantiin oli suur ja võimas ookeanipurjekas, millega võis kasvõi Ameerikasse purjetada. Focki enda laevastikus oli barkantiine kaks ja lähiümbruses kellelgi teisel neid ei olnud. Seega oli Rennenkampfide soov endale ka selline ehitada kahtlemata tähelepanuväärne. „Lugu selles,“ jätkas Aabram, „et Karula Brevern tahtis endale selle uue laeva sisse osalust osta. Aga teised polnud teps mitte nõus!“ Nüüd ei saanud Fock päris täpselt aru. Oli igati loogiline, et nii suure ja kalli laeva ehituseks mitme mõisa omanikud rahad kokku panevad ja nii ka võimalikke riske jagavad. Iial ei võinud teada, kus mõni torm laeva vetevalda viib ja siis oli jagatud vastutus igati asjakohane. „Kes need teised siis olid?“ „Tegelikult oli ainsana vastu Kandle härra, kes esimesena Rennenkampfiga käed lõi. Aga siis tahtis Karula oma ka kampa tulla ja lõpuks Kandle osaluse üldse endale võtta. Räägiti, et Karula Brevern oli ette pannud asi kaardilauas panuse peale ära lahendada.“ „Ja kes siis võitis?“ Selle peale kiikas Aabram veelkord kohvri suunas. „Hea küll,“ ohkas Fock. „Leia mulle sealt näiteks mõni hea habemenuga.“ Aabramil polnud sellega probleeme ning Focki ees laual ilutsev nuga tõi kaupmehele meelde ka selle, mis ta kaardimängust teab. „Ei tea! Ausalt öeldes ei tea keegi täpselt, kas see mäng üldse aset leidis, igatahes polnud Kandle härra sellega kuidagi nõus olnud.“ See vastus oli Fockile rohkem kui külm ämbritäis vett krae vahele. Igal juhul oli Aabram ta peenelt orki tõmmanud. Samas praeguses seisus, kui

Brevern siitilmast kadunud, polnud Karulal laeva osanike ringi mingit asja. Seega oli Breverni surm Kandle mõisnikule puhas võit. Aabram keerutas käes üht Fockilt habemenoa eest saadud münti ning lausus kavalalt. „Aga mündil on veel üks külg. Tegelikult tundis ka Palmse Pahlen laevas osaluse ostmise vastu huvi.“ Nüüd hakkas asi Focki jaoks juba veidraks minema. See kuulus juba rohkem väljamõeldise valda, sest reaalset katet laevaehitusele õlg alla panna ta Palmse puhul küll ei näinud. Kuid arvestama selle võimalusega igal juhul pidi. „Veel midagi ehk?“ Aabram vaatas Focki mõningase üllatusega. „Kui juba selline teave kasulik on, siis muidugi on ka muud!“ Nüüd ostis Fock ühe väikese seebi, keegi ei garanteerinud, et teda ka seekord ninapidi ei veetud. Seebi sai aga vajadusel mõnele mõisateenijale tähtpäeva puhul kinkida. Kasvõi jõuludeks, kui varem põhjust pole. „Vihula mõisaproua olevat Tallinnas uusi kleite käinud vaatamas ja kusjuures ei kellegi muu kui kunsträtsep Lausenbergi enda juures! Mõelda vaid!“ „Aitab!“ Fock laksas kätega vastu lauda näitamaks, et sellega on vestlus lõppenud. Aabram sai aru, et rohkem ta oma kohvriga siit ei teeni ning end kiirelt püsti ajades kummardas mõisahärra ees. Kaupmees tundis selget kergendust, et see vestlus lõpuks läbi sai. „Nüüd võid teistele oma kaupa pakkuda,“ lausus Fock. „Öömajale võid moonakate juurde jääda, hommikul otsib mõisavalitseja sulle küüdimehe. See on kõik.“ Aabram korjas oma kohvri kiirelt kokku, kummardas veelkord ning lahkus toast.

Fock vajus sügavamale tooli sisemusse. Kaupmehe jutt uue kaubalaeva ehitusega seonduvast oli vägagi huvitav. Iseenesest oli ju loogiline, et ka need mõisad, kellel oma sadamat ei olnud, ihkasid merekaubanduses kaasa lüüa. Karula, Kandle ja ka Palmse olid just sellised mõisad, kel oli küll pääs merele, aga laevatatavat sadamakohta ei olnud. Kahju, et Wagner rändkaupmehe külaskäigu ajal just Sagadist ära oli, mõtles Fock. Ehk oleks ta osanud Aabramilt veel midagi välja pigistada ja seda just laevaehitusega seoses. Aga kuuldud jutt oli niigi huvitav. Mängus olid lisaks Brevernile juba hetkel kahtluse all olevad Pahlen ja Wrangel. Ja mis tundus kõige olulisem – asjasse oli taas segatud ka kaardimäng.

****

ock, Wagner ja Annikvere mõisapreili olid kolmekesi taas istet võtnud Sagadi mõisa mugavas salongis ning vaatasid seinal rippuvat täiskritseldatud kaarti. Oli aeg teha vahekokkuvõte. Fock tõusis oma toolilt ning haaras ohjad enda kätte. Mida aeg edasi, seda otsustavamaks ja kindlamaks oli Fock juhtumi uurimisel muutunud. Esialgne ebalus oli asendumas sihikindlusega ning seda oli tunda nii tema käitumises kui ka hääletoonis. „Teeme siis kokkuvõtte. Loodan, et kõigil olid vahepeal tegusad toimetused. Minul igal juhul küll. Aga kuulame alguseks, mis Karulas toimus.“ Fock härrasmehena ei saanud teisiti, kui pidi esmalt andma sõna daamile, kuigi oleks hea meelega ise esimesena pajatanud oma Palmses käigust ning rändkaupmehelt kuuldust. Preili vaatas Fockile põgusalt otsa, viskas jala lohakalt üle põlve ning lausus siis südametäiega: „Täielik null! Mind ei ole ilmselt kunagi nii madalaks tõmmatud, kui seda nüüd Breverni vanaproua tegi! Jutule ei võetud ja saadeti joonelt minema. Põhimõtteliselt visati mind ukselt välja ilma, et oleks vastugi võetud!“ Focki näol peegeldus jahmatus. „Miks nii? See tundub minu sealkäiku arvestades vägagi üllatav!“ „Jah, on küll imelik,“ oli preili nõus. „Vanaproua ei tahtnud midagi kuulda ei juhtumist ega selle uurimisest. Nagu ümber sündinud! Süüdistas mind oma nina toppimises asjadesse, mis mind ei puuduta, ning üleüldse pidin ma üks kõlvatu ja aadlipreilisid häbistav olevus olema.“ Viimane väide ei pannud Focki imestama. Kui vaadata preili riietust, kus lahtiste ülemiste nööpidega lühike pluus, mis liikudes aeg-ajalt ihu paljastas, ning jalgade ümber liibunud nahkpüksid ei jätnud ruumi

ettekujutusele kandja figuuri asjus, olekski olnud üllatav, kui vanadaam oleks teisiti arvanud. Fockile oli vaatepilt aga sedavõrd köitev, et tal oli raske pilku preililt kõrvale pöörata. „Midagi pidi vahepeal juhtuma!“ hüüdis Wagner vahele. Vana Breverni proua taoline käitumine oli tedagi tõsiselt üllatanud. „Jah, aga mis? Rääkisin ka mõisavalitseja ja mõne tallimehega. Kõik kinnitasid, et külalisi polnud mõisas vahepeal käinud. Proua ise oli käinud vaid Haljala kirikus matuseasju ajamas.“ Fock tegi peas kiired järeldused ja lausus siis enesekindlalt: „Tundub, et siin on kaks võimalust. Vanaproua kohtus Haljalas kellegagi või peitub võti selles, et ta on vahepeal heitnud pilgu poja paberitesse. Üks neist peab olema õige!“ Wagner vaatas silmi kissitades Fockile otsa ja keerutas tähenduslikult sõrme. „Sel juhul jääb vaid üks võimalus. Kui kutsari nahaproovi vastustega Rakverest tagasi tulin, tegin peatuse Haljalas ja seal tuli jutuks ka Breverni matus. Kirikuõpetaja kinnitas, et vanaproua tuli, rääkis temaga ja sõitis kohe tagasi, kellegagi rohkem ei kohtunud.“ Fock oli silmanähtavalt pettunud. Esmapilgul paistis, et otsad omavahel mitte kuidagi ei klapi. Nüüd tundus olevat õige hetk tulla välja oma külaskäigu kirjeldusega Pahleni juurde ning mainida rändkaupmehelt kuuldut. Fock esitas oma etteaste niivõrd tõetruult, kui võimalik oli, jättes Palmsest rääkides välja vaid Üllikjärve saagat puudutava ning kaupmehelt kuuldu edasi andmisel vaikis muidugi maha seiga, kuidas tal peenelt nahk üle kõrvade tõmmati. Focki lõpuni kuulanud, pani preili käed rinnal risti ning lausus kindlal häälel iga sõna rõhutades: „Sausti proua juttu uskuda on sama, kui taevas lohet lendamas näha!“ Fock ja Wagner ei lausunud esimese hooga kumbki midagi.

„No kuulge, mis raamat, mis lehvitamine? Nalja teete või? Brevern ja raamatud? Käis teie meelest uusi raamatuid Vihula prouale pakkumas või? Ja Vihula preili ning Brevern! See on juba täielik väljamõeldis!“ ei jätnud preili järele. Preili viimase väitega oli Fock igati nõus, esimesega aga sugugi mitte. „Aga see raamat võib olla vägagi oluline niidiots! Me ei saa seda tähelepanuta jätta! Pigem on minu jaoks palju huvitavam see laevaehituse teema. See sobitub vägagi hästi meie skeemi. On probleemid meie kahtlusaluste vahel ja on kaardimäng!“ Fock oli seda öeldes otsustavust täis. Igal juhul tegi Fock seinakaardile vastava täienduse. Preili ei tahtnud väga nõustuda. „Mehed!“ hüüdis preili põlglikult. „Sulle muidugi ei mahu pähe, kuidas keegi saab veel peale sinu sellise laeva ehitada. Tundub, et ma tean sellest veidi enam kui sina ja võin öelda, et see laevaehitus teoks ei saa.“ Fock vaatas preilit üllatunult. „Mis siin ikka imestada,“ jätkas preili. „Kus juba mitu meest asja ajamas ja raha mängus, siis on kohe ka tülid ja lahkarvamused. See siin pole erand.“ Preili tegi väikese pausi. „Tegelikult huvitab mind hoopis rohkem see kutsari nahk ja mis seal siis oli. Ning täpselt samamoodi ka kõik talumeestega seonduv.“ Wagner köhatas hääle puhtaks. „Kuigi kutsari nahk oli vees kahjustusi saanud ning surnukeha lagunema hakanud, sai meie hea sõber asjaga siiski hakkama. Kutsar oli tõepoolest mürgitatud. Näitude põhjal saame nüüd kindlalt väita, et tegemist ongi belladonnaga, Sternbergil oli õigus.“ Preili plaksutas väljakutsuvalt. Metsiku Sternberg polnud teps mitte see mees, kelle vastu ta vähimatki sümpaatiat tundnud oleks. Napsulembene ja

taktitundetu tüüp, kes üritas pidevalt ebaõnnestunud nalja teha ning kelle seltskonda üritas preili igal võimalusel vältida. „Ja veel,“ jätkas Wagner, „Halfner pakkus, et kutsar oli parasjagu purjus, sest alkohol võimendab mürgi mõju. Kuid selliste laikude tekkimiseks pidi ka mürgikogus olema üsna suur. Halfner arvas, et see tappis ta umbes veerand tunniga.“ Fock arvutas kiiresti. Kui kutsar jõi mürki Vihulast lahkudes, poleks ta elusalt kuidagi Oandule saanud jõuda. Sinna oli ajaliselt palju pikem tee. Jäi kaks võimalust: kas mürki joodeti poolel teel või kõrvaldati kutsar pukist peagi pärast Vihulast lahkumist. Hetkel tundus loogilisem viimane. See tähendas, et Breverni tõlla juhtisid Oandule mõrvarid ja Karula omad olid selleks ajaks juba lihtsalt laipadest kaasasõitjad. „Seega oli ilmselt ka Brevern Oandule jõudes juba laip. Ja mis kõige olulisem, ka tema jõi mürki tõenäoliselt pärast Vihulast lahkumist.“ Fock oli seda öeldes enam kui kindel, et just nii see oligi. Wagner ei tahtnud sellega nõustuda. „Aga Breverni jalutuskepp, millega oli keegi piki pead saanud. Ehk oli Brevernis siiski niipalju jõudu, et sõidu ajal oma mõrvarile virutada. Muud selgitust ma ei näe.“ Fock pidi nõustuma. Samas polnud hetkel teada kedagi, kellel oleks sel ööl pea lõhki löödud. Preilil oli aga siiski teine nägemus. „Palmses toimunud vestluse peale ei saa me kuidagi väita, et mürki siiski kohapeal ei joodetud. Võis ju olla nii, et Palmse kutsarid jootsid Breverni kutsari enne täis ja vahetult enne lahkumist andsid talle surmavat jooki. Sama võis Pahlen teha Breverniga, sokutada talle parajal hetkel midagi joogi sisse. Eriti arvestades, et nad ühes lauas kaarte mängisid. Kusjuures, äkki on meie eeldus ikkagi vale, et kutsar enne mürgitati. Võibolla oli Brevernile antud kogus lihtsalt lahjem ja hakkas hiljem mõjuma?

See seletaks seda, miks Pahlen ei taha mäletada, kas ta lahkus enne või pärast Brevernit.“ Fock jäi mõttesse. Ühtepidi oli preili jutus ju iva. Samas ei tahtnud see kuidagi tegelike sündmustega kokku käia. Pahlen ja Brevern lõpetasid ühes lauas kaardimängu tükk aega enne seda, kui Brevern lahkus. Kui talle siis oleks mürki joodetud, poleks Brevern elusalt Vihulast lahkunud. Kõik see pidi toimuma siiski samal ajal Vihulast lahkumisega või vahetult pärast seda. „Pole päris loogiline,“ vastas Fock kuivalt. „Mulle tundub, et võti on hoopis muus. Mis raamatuga Brevern Vihulas lehvitas ja miks? Mulle paistab küll, et just sellega on seotud Breverni ebatavaline käitumine tol õhtul. See ei saa olla juhus!“ Preili vaatas tõsise näoga Fockile otsa. „Millele sa nüüd vihjad?“ „Väljapressimine?“ torkas Wagner vahele. Fock silitas aeglaselt oma pealage. Paistis, et Wagneri pakutu on võimalikest selgitustest parim. „Tundub loogiline. Aga see ei aita meid suurt edasi, sest puudub kõige tähtsam!“ Wagner vaatas segaduses Focki ja sama üllatunud preili poole. Mis kõige tähtsam? Fock koputas omale sõrmega meelekohta. „Motiiv! See on puudu! Miks Brevern üldse tapeti? Me ei ole siiamaani suutnud leida põhjust, miks ta teise ilma saadeti. Kui me suudame leida põhjuse, siis asetuvad ka kõik need juba meile teada olevad faktid oma õigetesse kohtadesse.“ Wagner sattus Focki öeldust segadusse. „Kuidas ei ole motiivi? Vaata seinale, siin on üles loetud rohkem motiive, kui oskaks eeldada. Küsimus on vaid selles, milline neist on õige!“

Preili ohkas sügavalt, seejärel tõusis ja liikus kiiresti kaardi juurde ning tagasi. „Kusjuures nii ongi. Me oleme neid jälgi natuke vales järjekorras ajanud. Teame palju, kuid pole selgust, kuidas seda siduda. Uskuge või mitte, aga vastus peitub ikkagi Karula mõisas. Täpsemalt kuskil Breverni paberite vahel. Vanaproua ilmselt lappas poja paberid läbi ja teab täpselt, miks ta teise ilma saadeti. Kui tegemist on väljapressimisega, siis on ta selle ise üle võtnud ja ei taha seepärast kedagi meist näha.“ Wagner kortsutas kulmu ning vaatas abiotsivalt Focki suunas. „See ei tundu nagu loogiline. Kui välja pressida, siis kellelt? Ja mille eest?“ Fock mõtles hetke järele. Teadaoleva valguses suutis ta kokku panna vaid ühe võimaliku asjade käigu, kuid ka selles oli üks kitsaskoht. „Nii vaadates tundub kõige loogilisem, et see, kellelt välja pressiti, oli Pahlen. Esiteks ta valetas mulle nii kaardimängu kui ka lahkumise aja kohta ja teiseks oli tal Breverniga tõsine kana kitkuda. Miks istus Pahlen minu poole küljega? Kas ta kartis oma nägu täies ulatuses näidata, kuna oli Brevernilt jalutuskepiga hea obaduse saanud? Ning veel, miks oli Breverni taskus see läbimängitud mängukaart, risti soldat? Võib-olla on siiski mingi niidiots ka selles, et Pahlen Vihulas kaardilauas Brevernile raha kaotas.“ Preili segas viimasele lausele kohe vahele. „Asi on selles, et ei kaotanud. Pahlen võitis. Ja üleüldse ma ei usu, et sel mängukaardil mingi tõsisem tähendus on. Vabalt võis see olla mingi õnnetoov talisman, sest kaardilauas on ju õnne vägagi vaja.“ Wagneril oli aga hoopis teine küsimus. „Aga raamat? Kuidas sellega lehvitamist Pahleniga siduda?“ Sellele küsimusele ei osanud Fock vastata. Tõepoolest, kuidas? See ei tahtnud pilti kuidagi sobituda. Tuppa siginenud hetkelise vaikuse katkestas preili oma küsimusega.

„Kas talumeestelt õnnestus midagi asjalikku teada saada? Ma enda omadelt ei kuulnud midagi mõistlikku. Ainult ehk niipalju, et Altja kõrtsis olid minu omad kuulnud, et räägiti Oandul otsa saanud töömehest.“ Wagner laiutas käsi ja noogutas. „Sama siin. Ei osanud keegi rohkem midagi kosta. Oandu töömehest räägiti igas mõisa kõrtsis ja juhtunud õnnetusega olid kursis nii Annikvere, Palmse, Vihula kui ka Aaspere omad. Ehk ühesõnaga iga mõisa matsid, kes meie kõrtsides lakkumas käivad. Ja hulkuvaid hobuseid polnud keegi näinud.“ Focki arvates olekski palju tahetud, et sellised hinnalised hobused kuskil siiani ringi hulguvad. Nende tagaajamine tundus lihtsalt tuule väljalt otsimisena. „Me ei tea veel ei Vanamõisa Dehnide ega Kandle Wrangelite arvamust. Kuna nad meie nimekirjas on, peab ka nendega vestlema!“ Preili niheles rahutult toolil. „Võin kindel olla, et sealt midagi asjalikku ei tule. Pigem peame leidma midagi sellist, et nendega vesteldes oleks trumbid meie taskus. Minna ja lihtsalt kuulata, et nad kõike eitavad, pole mingit mõtet.“ Wagner noogutas aeglaselt. „Selles jutus on iva. Küsimus on ainult selles, kustkohast need trumbid leida.“ Fock hüppas toolilt ärritunult püsti. „Igal juhul oleks tarvilik ligi pääseda Breverni paberitele! Ilmselt on selle loo võti seal! Ja kui meil on tegemist väljapressimisega, siis ei pruugi toimunud mõrvad jääda üldse mitte viimasteks. Aga selle peame igal juhul ära hoidma!“ Preili noogutas Fockile nõusolevalt. „Vihula omadega peame ka veel rääkima. Mind huvitab väga, millest Brevern ja mõisaproua omavahel nii elavalt vestlesid.“

Wagner pööras pilgu Focki poole ja küsis: „Millal see maalide oksjon Vihulas pidi olema?“ Fock ja preili vaatasid teineteisele otsa ja kortsutasid kulmu. Sinna ei plaaninud neist kumbki minna. Nüüd aga olid asjaolud muutunud. „Sinna on veel õnneks aega,“ vastas Fock. „Väga hea, et meelde tuletasid. Ideaalne oleks, kui saaksime enne Breverni paberitele pilgu peale visata. Aga oksjonile tuleb meil praeguse seisuga igaks juhuks ikkagi minna. Veel parem oleks enne teha Vihulasse ka üks visiit.“ „Tõsi, aega veel on. Kuigi tegelikult üsna napilt. Allesjäänud ajaga tuleb meil mõelda välja, kuidas viia Karula vanaproua niikaugele, et ta meid paberite ligi laseks, ja lisaks teha visiit Vihulasse ning muidugi rääkida Vanamõisa ja Kandle omadega.“ Vestluskaaslased noogutasid. „Igal juhul peame proovima!“ Fock oli seda öeldes enesekindlus ise. Märgates veidrat muiet Focki näol, tundus Wagnerile, et Sagadi mõisahärral on mingi plaan. „Igal juhul teen ma homme visiidi Vihulasse. Wagner, sina uuri välja kõik Dehnide ja Wrangelite kohta. Iga detail võib olla tähtis!“ Wagneril jäi üllatusest suu lahti. „Sa tahad, et ma mõisaomanike taga nuhkima hakkaksin?“ „Igal juhul!“ „Ja mis mina siis teen? Lähen proovin veel kord Karulas õnne?“ päris preili uudishimulikult. „Ei, jäta see minu hooleks. Sina katsu välja uurida, kes on oksjonile pakkuma tulemas. Eriti huvitab mind see, mida plaanib teha Pahlen.“ Selle peale turtsatasid nii preili kui ka Wagner. Neist esimesele ajas see tõeliselt naeru peale. „Pahlen? Sa teed nalja või? Kustkohast tema selleks raha võtab?“ „Ma ei rääkinud rahast, vaid sellest, kes plaanivad kohale tulla. Need on kaks erinevat asja.“

„Hea küll,“ ohkas preili. „Sinna on muidugi veel aega, aga kui arvad, et sellel mingi oluline tähendus on, siis uurin välja.“ „Teeme siis nii,“ lausus Fock püsti tõustes, andes sellega märku, et arupidamine on lõppenud. Kui preili oli lahkunud, kutsus Fock Wagneri tagasi salongi. „Nüüd on nii, et leia kaks musta sukka. Siis otsi välja väike ratsapüstol, puhasta ära ja pane laengukott ja minu pikk jahipistoda valmis. Ja Breverni taskus olnud must taskuraamat.“ „Milleks? Mida sa teha kavatsed?“ „Lisaks otsi välja see pulber, mida mu ema magama jäämiseks tarvitab. Me läheme täna öösel Karulasse!“

****

ock ja Wagner seisid Karula mõisahäärberi läheduses võsa varjus ja jälgisid tähelepanelikult maja. Kesköö lähenes ning mõisasüdamesse oli saabunud vaikus. Mehed olid oma ratsud jätnud poole versta kaugusele ja edasi tulnud jala. Elajatest koerad oleks nad oma haukumisega hobuste kabjaplagina peale kohe üles andnud. Ettevaatlikult liikudes oli neil õnnestunud märkamatult mõisaaiale läheneda, kuid keerulisem osa ootas alles ees. Häärberist kumas valgust veel vaid paaris aknas. „See seal on teenijate tuba,“ osutas Fock käega ühele heledale aknale. „Proua tuba on see seal paremal, paistab, et tema on läinud juba magama, aken on pime.“ Wagner vaatas okste vahelt maja poole. Karulas sees polnud ta kunagi käinud ja maja oli talle võõras. „Aga see seal?“ osutas Wagner teisele aknale, kust valgust paistis. „See on köök. Ilmselt on kokaabilised veel päeva lõpetamas või hommikuks ettevalmistusi tegemas. Ei usu, et seal enam kaua läheb.“ Ei meeldinud Wagnerile mitte üks raas see asi. Risk oli meeletu. Üks vale liigutus, ja kogu asi lendab vastu taevast. Piisas vaid sellest, et koerad üles ajada, ja oligi kogu ettevõtmine läbi kukkunud. Wagner ei saanud siiani täpselt aru, kuidas plaanis Fock neist elajatest mööda pääseda. Veel hullem on see, kui koerad neid aias sees ründavad. Selle peale ei tahtnud Wagner isegi mitte mõelda. „Maja taga on teenijate sissepääs, sealtkaudu lähme majja. Breverni kabinet on üleval teisel korrusel, näed, see aken seal vasemal.“ Fock jälgis tähelepanelikult oma väikesest reisipikksilmast maja. Kuuvalgus valgustas ümbrust piisavalt. Samas oli see ka parajaks nuhtluseks, pimedas oleks olnud parem tegutseda. Tuli teenijate toas kustus.

„Oota siin!“ sosistas Fock küürakil põõsa tagant välja hiilides. Wagner ei kostnud vastuseks midagi ja jälgis pingsalt, kuidas Fock vaikselt aiale ligemale hiilib. Sukast lõigatud mask takistas vaadet, kuid seda peast ära võtta ei söandanud ta sellegipoolest. Fock kadus pimedusse. Mõne aja pärast kostus vaikne vile, millele järgnes koera üksik haugatus. Vile kordus, veelkord tegid koerad oma haugatavat häält, seekord juba tõsisemalt. Wagner oli segaduses. Kas tõesti otsustas Fock üksi majja siseneda? Jõudmata mõtet lõpuni mõelda, silmas Wagner uuesti enda poole liikuvat kogu. Põõsa taha tagasi jõudes hingas Fock sügavalt välja ning tõstis maski higiselt näolt. „Nii, nüüd ootame!“ „Mis sa tegid seal? Kas sina vilistasid? Ja mis vastik lõhn see on?“ „Andsin koertele unerohtu. Mulle jäi meelde see vile, millega valitseja koeri kutsus. See, mille lõhna sa tunned, on äädikaga segatud tökat. Koerad seda ei salli. Määrisin seda nii saabastele kui kuuele. Ebameeldiv lõhn peletas koerad eemale.“ Wagner teadis, et talumehed tavatsesid tökatiga kokku määrida kodulindude suled, nii hoiti metsloomad lindudest eemal ja neid ei tuldud murdma. Iseenesest oli ju loogiline, et see ka koerte puhul toimis. „Kuna koerad olid aiast eemal, pääsesin segamatult tegutsema, ja heitsin unerohuga kanakoivad segamatult üle aia. Loodan, et koivad maitsesid neile vägagi hästi! Varsti põõnavad mõlemad koerad õndsat und ja tee majja on meile vaba!“ „Kuidas mõlemad koerad?“ küsis Wagner sosinal. Fock vaatas hetke kaaslast ja laksas siis endale otsaette. „Neetud! Koeri on ju kolm!“ „Äkki on kolmas kuuris kinni?“ „Pole vahet! Lõugama võib ta seal samamoodi hakata. Aga igaks juhuks tuleb püstol ja pistoda valmis hoida.“

Seepärast siis oli vaja nii pulbrit kui ka relvi! Koerte pärast. Paraku ei lohutanud see Wagnerit eriti, sest kui asi juba alguses kippus kiiva kiskuma, siis oli edasisest vähe head loota. Liiati kui nad keset õue paugutama peaksid hakkama. „Meil on nüüd umbes kaks tundi.“ Fock tõmbas maski uuesti näole. „Kauemaks sel unerohul mõju ei ole. Nii kui viimane tuli kustub, lähme! Peame riskima!“ Kümmekond minutit vaatasid mehed tummalt maja suunas. Ümberringi oli kõik vaikne. Eemal huikas aeg-ajalt kakk ning vahelduseks kostis ritsiklinnu sirinat, mis kangesti tirtsude lauluheli meenutas. Mõisahoovis valitses aga sulnis rahu. Fock vaatas kuuvalguse poole kätt küünitades oma taskukella. See näitas kakskümmend minutit üle südaöö. „Ole valmis!“ sosistas Fock järsku. Tuli aknas kustus ning maja valdas pilkane pimedus. Mõne hetke pärast kolksatas maja taga uks ning meesteni kostis vaikset eemalduvat juttu. Kokapoiste tööpäev oli lõpule jõudnud. „Lähme!“ Fock libistas end põõsa tagant välja ning osutas käega müüri ääres kõrguva kahe puu suunas. „Sealt läheme üle. Teisel pool on kõrgendik, sealt saame hõlpsasti maha. Seejärel tagaukse juurde ja siis juba majja. Teisele korrusele pääsemiseks tuleb minna mööda koridori kuni fuajee trepini. Sealt läheme üles. Teenijate tuba jääb teisele poole, seega on meil vaba tee. Proua magamistuba on üleval korrusel trepist vasemal. Seal peame olema väga ettevaatlikud. Rohkem inimesi majas olla ei tohiks.“ Wagner surus püstoli tugevamini kätte. Süda lõi nii, et tahtis rinnust välja karata. Üksi poleks ta julgenud midagi sellist iialgi ette võtta. Focki enesekindlus rahustas teda siiski omajagu. Julge mees ikka, mõtles Wagner. Kui nad nüüd peaksid vahele jääma, siis on Focki edasine elu pehmelt öeldes rikutud. Kogu rüütelkonna silmis saaks temast hoobilt suurim paaria. Jääda öösel vahele naabermõisas hiilimisega! Ja tee sa selgeks, et see

polnud mingi röövretk, vaid ette võetud hoopis tõe jalule seadmiseks! Väga vähe oli lootust, et keegi seda usuks. Vaikselt hakkasid mehed aia poole liikuma. Jõudnud sihtmärgist umbes saja meetri kaugusele, tõstis Fock käe. „Stopp! Kontrollime olukorda!“ Fock lasi vaikselt samasugust vilet nagu ennist. Erinevalt eelmisest korrast valitses nüüd selle peale vaikus. „Vaata!“ sosistas Wagner järsku, Focki samal ajal turjast murule pikali tõmmates. Umbes sadakonna meetri kaugusel pimeduses vilksatas üks kogu. „Nägid?“ Fock polnud midagi märganud. Tema tähelepanu oli suunatud mõisaaeda ja sealt tulevatele häältele. „Seal on keegi!“ Wagneri sosin kostis Fockile nii, nagu oleks keegi talle kõrva karjunud. „Kus?“ Fock üritas vaadata kaaslase näidatud suunas. Esmapilgul ei paistnud seal midagi. Mõne hetke pärast tõusis aga maast üks tume kuju ning hakkas liikuma täpselt samas suunas, kuhu oli meestel plaan minna. „Põrgu päralt!“ sisistas Fock. „Mis kurat see tähendab?“ Kogu liikus ettevaatlikult edasi. Wagnerile näis, et see hoiab ühes käes midagi, mis meenutas talle ta oma käes olevat püstolit. „Mõrvar!“ sosistas ta hinge sügavalt sisse tõmmates. „Oh jumal küll!“ ohkas Fock kuju hoolikamalt silmitsedes. „Seda nüüd küll vaja ei ole!“ Tundmatu polnud mehi märganud ja liikus ettevaatlikult edasi aia suunas. Fock laskis huulilt kiire lühikese vile. Tundmatu viskus selle peale pikali maha ja kadus meeste vaateväljast. „Liigume!“ kamandas Fock. Kiiresti tundmatu suunas liikudes kulus vahemaa läbimiseks paarkümmend sammu ning kohale jõudes viskus Fock

salapärasele külalisele peale, kattes samal ajal käega maaslamaja suu. „Mida sina siin teed?“ sosistas Fock tigedalt. Kohale jõudnud Wagner ei saanud üldse aru, mis toimub. Instinktiivselt viskus ta Focki kõrvale murule, ise püstoliga tundmatut sihtides. „Mida sa ise siin teed?! Ja miks sa nii jubedalt haised?“ küsis tundmatu vastu. Häälest mõistis Wagner, et tegemist on Annikvere mõisapreiliga. „Mina igal juhul tulin Breverni paberite järele.“ „Kas sa oled hulluks läinud?“ Fock oli silmanähtavalt endast väljas, kuid suutis siiski sosistada. Annikvere preili oli küll viimane, keda ta siin kohata lootis. „Kas sa saad aru, kui ohtlik see kõik on?“ „Mis sa arvad, et ma olen eile sündinud või?“ ei jäänud preili võlgu. „Kuidagi peab nendele paberitele ju ligi pääsema. Ja miks sina mulle ei öelnud, et sul selline asi plaanis on? Kuidas sa saad mind mitte usaldada?“ Preili hääl hakkas muutuma liiga valjuks, nii et Fock talle uuesti käe suule pidi panema. „See siin on mõrvajuurdlus ja see on tõsine asi! Kas sa tead ka, mis sinust saab, kui sa siin vahele jääd?“ „Ja sa ise? Nagu sina ei võiks vahele jääda? Sinul kusjuures on tagajärjed palju hullemad kui minul!“ „Aitab nüüd juba!“ sosistas Wagner vahele. „Aeg läheb!“ „Just!“ Fock hakkas end vaikselt püsti ajama. „Meie läheme sisse ja sina lähed otsejoones koju!“ „Unista edasi!“ salvas preili valusalt vastu. „Mismoodi sa üldse koertest mööda kavatsesid pääseda? Ja kui sa veel aru ei saanud, siis see lõhn on just selle eesmärgiga tekitatud.“ Fock oli end püsti ajanud ja valmis ettevõetud teekonda jätkama. „Ühe tegin juba vagaseks. Küll ma teistega seal sees hakkama saan!“ Fock hoidis kahe käega peast kinni. Naised ja nende lihtsameelsus! Vähemalt oli nüüd klaar, et kahjutuks on tehtud kõik kolm elajat. Igaks juhuks tasus seda siiski kontrollida.

„Oled kindel, et tegid koera kahjutuks?“ „Loomulikult! Arseenis immutatud talleliha peab oma töö tegema! Ja selleks ei ole vaja ennast sellise jubedusega kokku määrida, vaid piisab, kui koerale sõbralikult läheneda!“ „Sa tapsid maha selle koera?!“ Tahtmatult kõrgenes Focki hääl, sest preili oli hakkama saanud lausrumalusega. „Ja mis siis? Vähemalt on kindel, et elukas häält ei tee.“ Preili hüppas kiire liigutusega püsti ning hakkas aia poole liikuma. Vandudes ajas Fock end samuti üles ning järgnes koos Wagneriga preilile. Jõudes vahejuhtumiteta aiani, peatusid kõik kolm üleminekukohas asuva puu ääres. Focki üllatuseks oli preili valinud aeda sisenemiseks just sama koha mis temagi. Igaks juhuks laskis Fock veel kord koerte kutsumiseks vilet. Mingit reageeringut ei järgnenud. Seega tundus, et õhk oli puhas ning võis sisse minna. „Valmis?“ küsis Fock sügavalt välja hingates. Vastuse asemel vinnas preili end üle aia ja kadunud ta oligi. Wagner toppis püstoli vöö vahele ja järgnes. Fock heitis korra veel pilgu vasemale-paremale ja vinnas siis ka ennast üle aia. Nüüd enam tagasiteed ei olnud.

****

iast üle jõudnud sissetungijaid võttis vastu vaikus. Koerad, kellest tundus algul võimatu mööda pääseda, ei häirinud saabujaid kuidagi. Üks esimesi vaatepilte, mis neile silma hakkas, oli keset õue lösutav koeravolask, kes lamas liikumatult keset platsi. „Ma ju ütlesin!“ sosistas preili. „Talleliha maitsvate lisanditega teeb oma töö alati eeskujulikult!“ Fockil oli küll hea meel, et häirija oli kõrvaldatud, aga talle ei meeldinud sugugi, et seda oli tehtud niisugusel moel. Koera mürgitamine võis hiljem, isegi siis, kui neil õnnestub märkamatult mõisast tagasi välja pääseda, kahtlust äratada ja sissetungile viidata. Arvestades koera suurust ja kaalu, polnud võimalik teda ka pärast kaasa võtta. Ja ega see midagi paremaks poleks teinud. Teekond maja tagaukseni kulges vahejuhtumiteta. Preili üritas ettevaatlikult ust avada. Uks kriiksatas valjusti. Nagu Palmses, mõtles Fock. Kas tõesti keegi peale minu ei mõtle selliste asjade peale? Selgus aga, et keegi siiski. Nimelt õngitses preili taskust väikese pika tilaga pudelikese ning asus selle sisu uksehingede vahele tilgutama. Fockil oli täpselt samasugune väike plekknõu jahirelvade õlitamiseks, ja tõenäoliselt oli ka preili omas just samane sisu. Igal juhul pani see Focki kulme kergitama, sest tema ettenägelikkus polnud nii kaugele küündinud, et õlipudel ühes võtta. Pärast määrimist avanes uks hääletult. Veel kord ümbrust silmitsenud, sisenesid kutsumata külalised majja. „Jäta uks lahti,“ sosistas Fock Wagnerile. „Nii kuuleme, kui keegi väljas liigub.“

Preili süütas küünla ning asus kõige ees sihtmärgi poole liikuma. Majas valitses täielik vaikus. Eemalt hallist kostis vaid suure seinakella valju tiksumist. Mõõduka sammuga käiva kellapendli liikumine pani sissetungijate jalad tahtmatult nii astuma, et nad iga pendlivõnke ajal just ühe sammu edasi liikusid. Selliselt liikuv hanerida moodustas omamoodi veidra vaatepildi: kolm üksteise järel küürakil liikuvat kuju üritasid pead õlgade vahele tõmmates edasi rühkida. Edukalt jõuti trepimademeni, ja siin pidas Fock eesliikuva preili õlast haarates kinni. Ise jalga astmele toetades proovis ta, kas trepp kriuksub või ei. Kriuksus küll. Fock andis käega märku, et liikuda tuleb võimalikult käsipuu lähedal ja võtta mitu astet korraga. Nii suudeti kulunud puidust tulevat naginat vähendada. Üles jõudes seisatas kolmik hetkeks trepimademel. Siiani oli kõik õnneks läinud. Ohud polnud aga kaugeltki möödas, ja neist esimese ületamine ootaski sissetungijaid just ees. Breverni kabinetti jõudmiseks pidi mööduma proua magamistoast, ja see oli pea sama ohtlik osa kui koertest mööda saamine. Ühelgi kolmest polnud õrna aimugi, kui erksa unega vanaproua on. Eriti murelikuks tegi see Focki, kes oma ema näitel teadis täpselt, kuidas vanemad naisterahvad iga vähimagi krõpsu peale üles kargavad. Igaks juhuks liiguti koridori vastasseina äärde, et olla ustest võimalikult kaugel. Õnneks oli koridoripõrandal vaip, mis vähemalt põranda kriuksumise välistas. Fock kui maja kõige paremini tundev isik liikus ees. Viimasena järgnev Wagner oli keeranud selja liikumise suunas ning pidas silmas seljatagust, püstol laskevalmilt peos. Ettevaatlikult edasi liikudes jõuti lõpuks soovitud ukseni. Preili astus Focki selja tagant välja ning piserdas uksehingedele kindluse mõttes õli. Igal juhul kui Fock ust kergelt lükkas, avanes see vaikselt. Hääletult hiilis kolmik sisse.

„Põrguvärk!“ sosistas esimesena tuppa jõudnud Fock avanevat pilti nähes. Nii preili kui ka Wagner tardusid paigale. Kabinetis valitses kohutav segadus. Kõik paberid ja kaustad olid mööda tuba laiali loobitud, see oli nagu maailma loomise eelne suur segadus. Kolmik jõllitas vaikides, suutmata otsustada, mida edasi teha. „Keegi on meist ette jõudnud!“ Preili suust kostis seda öeldes ühtaegu viha ja meeleheide. Suure pettumuse väljendamiseks äsas preili jalaga põrandal lebavale kaustale, mis selle peale tuhmi lopsuga vastu kirjutuslaua jalga lendas. „Mõrvar!“ ägises Wagner läbi hammaste. Teda kui tuntud korraarmastajat häiris selline segadus vaat ehk rohkemgi kui see, et keegi oli kadunud Breverni paberid enne neid läbi tuhlanud. „Tasa!“ sisistas Fock. Ta oli tuba tähelepanelikult silmitsenud ning nii mõnigi asi tundus talle veider. Kiirel sammul liikus ta akna juurde ja sikutas ettevaatlikult ette raskest sinisest sametist kardinad. See tehtud, pöördus ta kirjutuslaua poole ning süütas imposantses küünlajalas seisvad kuus küünalt. Kabinetis lõi kumama mahe valgus. „Vaadake!“ Ei preili ega Wagner saanud aru, mida nad vaatama pidid. Valgus ainult süvendas kabinetis valitsevat segadust. Nüüd oli näha, et avatud olid pea kõik kirjutuslaua sahtlid ning nende sisu oli mööda tuba laiali pillutud. Lisaks oli avatud ka toanurgas seina sees paiknev väike seif. Preili vaatas ärritunud ilmel Fockile otsa ja lausus varjamatu pilkega: „Ma oskan ise ka vaadata! Selleks, et seda segadust näha, pole vaja juhiseid anda!“ „Mitte segadust!“ sosistas Fock, „vaid selle segaduse omapära! Kas pole veider, et mööda tuba laiali on vaid paberid, aga kõik muu on omal kohal? Tindipott, küünlajalad, suled, isegi lilleanumad? Siin ei korraldatud läbiotsimist, vaid otsiti midagi kindlat.“

„No ja siis?“ päris Wagner umbusklikult. „Kas meie ei oleks samuti talitanud?“ Fock mõtles hetke. „Võib-olla tõesti, aga me ei oleks teadnud, kust kohast otsida. Mina näiteks oleks läbi raputanud ka kõik raamatud riiulis.“ Preili kehitas selle peale vaid õlgu. „Aga kui otsija leidis soovitu juba enne üles? Milleks siis veel raamaturiiul segi paisata? Eriti kui seif on ka lahti!“ Fock ei jäänud võlgu. „Just nimelt seif! Vaadake nüüd hoolega! Seifi ei ole lahti murtud, vaid see on võtmega avatud. Kui siia tungis sisse meiesugune tegelane, siis kust sai ta seifi võtme?“ Wagner lausus pärast väikest pausi: „Kõik võib ju õige olla, aga välistada ei saa võimalust, et seifi võtmed olid laual või siis kuskil sahtlis. See pole nüüd küll midagi eriskummalist.“ Fock oli viimase väitega täitsa nõus, sest ega temagi oma seifi võtmeid väga peitma kippunud. Kõik ju omad inimesed, ja kui keegi neist seifi kallale läheks, oleks see lauslollus. „Pigem on asi ajas,“ lausus Fock pikkamisi. „Kui võõras kiirustades talle tundmatut ruumi läbi otsib, siis paratamatult riivab ta nii üht kui ka teist ruumis olevat asja ja ajab need nende igapäevaselt kohalt ära. Siin aga on toimetatud pikkamisi, sihikindlalt ja selge eesmärgiga!“ Preili kergitas Focki ütluse peale tõsiselt kulmu ning küsis hetkelise pausi järel hämmeldunult: „Mida sa nüüd sellega silmas pead? Kogu su jutt ajab asja veel segasemaks.“ Nähes Wagneri vaikset peanoogutust preili jutu peale, pööras Fock pilgu korraks lae poole, näitamaks etteheidet oma kaaslastele nende taipamatuse pärast ning lausus kiiresti: „Aga mis siis, kui selle segaduse siin korraldas proua Brevern ise? Istudes laua taga ja loopides laiali need paberid, mis teda ei huvitanud? Vaadake, kõik paberid on kirjutuslaua ees või taga, aga

eemal raamaturiiuli juures pole ühtegi. Ja seifi avamiseks ilma seda lõhkumata olid parimad võimalused just temal! Küsimus on, kas ta leidis selle, mida otsis, või mitte.“ Preili vaatas üllatunud pilgul Fockile otsa. Viimase mõttekäik avaldas muljet. „Ilmselt ikkagi leidis, sest kuidas muidu seletada tema järsult muutunud käitumist. Järelikult midagi nendes paberites ikkagi oli!“ Wagner vaatas segaduses Fockile otsa. „Mis siis seal olla võis? Ilmselt ei saa me seda kunagi teada, sest seda, mis neis paberites võib olla, me ju siia otsima tulimegi.“ Fock oli vahepeal suunanud pilgu raamaturiiulile. Tegemata välja Wagneri nutulaulust, asus ta seda hoolikamalt üle vaatama. „Väga huvitav,“ pomises ta endamisi. Tema tähelepanu köitis ülevalt teisel riiulil haigutav väike tühimik. Paistis, et siit oli midagi puudu. „Mis nüüd siis?“ Preili oli astunud Fockile paar sammu lähemale, et selgemalt näha. Fock võttis laualt küünlajala ja valgustas sellega aegamisi riiulit. Suunates kõigepealt valguse puuduva raamatu asukohta, liikus ta seejärel rida-realt edasi, saamaks aimu, mis raamatud riiulis üldse olid. Tulemus suurt üllatust ei pakkunud. Enamasti olid valikus sõjandust käsitlevad teosed, sekka ka veidi majandust ja populaarteadust puudutavaid trükiseid. Viimaseid oli küll selge vähemus, ja arvestades Breverni isikuomadusi ning vaimset taset, polnud selles ka midagi üllatavat. Pigem pani teda imestama see, millisest riiulist üks raamat puudu oli. Valdavalt olid sellel riiulil köited, mis puudutasid ajalugu, ja mõned geograafia-alased teosed. „Veider, väga veider,“ venitas Fock pikkamisi, ise ikka veel küünlavalgel riiulit silmitsedes. Puudu oli Wallhoferi „Balti geograafia“ esimene köide. Teine ja kolmas seisid aga ilusti omal kohal ning ülejäänud riiulist ei paistnud midagi puudu

olevat. Kui nüüd Brevern tõesti selle raamatuga Vihula proua ees lehvitamas käis, siis oleks Focki esmane arvamus olnud, et selliselt käitunul paar tarvilikku kruvi peast puudu on. Samas muidugi ei saanud välistada, et tegemist polnud üldse selle raamatuga ja „Balti geograafia“ hoopis kuskil Breverni öökapil vedeleb. Aga Focki mõistus tõrkus ka seda uskumast. Wagner oli vahepeal hakanud maas lebavaid pabereid uurima. Käitudes oma eelkäija moodi, viskas ka tema mittehuvitavad paberid lihtsalt üle õla. Fockile selline asi ei meeldinud. „Jäta järele!“ Focki hääl oli niivõrd kindel, et Wagner peosolevad paberid ühe ropsuga põrandale pillas. „Me ei tohi jätta mingit märki, et me siin käisime! Kui ongi nii, et proua ise toa segi keeras, siis on meile parim jätta tuba just sellisena maha, nagu ta eest leidsime!“ „Siis pole meil siin enam midagi teha!“ Preili hääles kõlas selge pettumus. Vaikselt avatud ukse vahelt välja piiludes nõksatas ta kaaslaste suunas peaga, märkimaks, et õhk on puhas ja võib asuda tagasiteele. Fock asetas küünlajala lauale tagasi, puhus küünlad ära ning, heitnud veel kord pilgu raamaturiiuli poole, järgnes juba uksest välja lipsanud preilile. Ohates hiilis nende kahe järel uksest välja ka Wagner. Tasakesi toaukse kinni tõmmanud, jõudis kolmik tagasi hämarasse koridori. Astunud mõned sammud tuldud teed, seisatas eesliikuv preili korraks ja tõstis kiiresti märguandeks üles küünalt hoidva käe. „Mis nüüd!“ ei saanud Fock aru. Aeg hakkas otsa lõppema ja koertest uuesti ohutult mööda pääsemiseks ei saanud enam aega raisata. Proua ukse juures pööras preili ootamatult ringi. Oli selge, et ta tahab siseneda ka proua magamistuppa. „Hull peast!“ sosistas Wagner. „Me jääme kohe vahele!“

Preili oli aga rahu ise. Põnevus oli temast võitu saanud ja näha oli, et teda takistada pole võimalik. „Kaduge siis minema, kui kardate!“ Seda öelnud, haaras preili oma õlipudeli ja asus uksehingi niisutama. „Kui proua tõesti toa segi pööras, siis kus veel kui mitte oma voodi kõrval ta leitut hoiab. See tuleb üle vaadata!“ Fock surus käed näo ette, ja enne kui ta midagi öelda jõudis, oli ukselink juba preilil pihus ja uks hakkas vaikselt avanema. Nüüd on kõik, jõudis ta vaid mõelda. Käed näo eest eemaldanud, nägi ta oma õuduseks, et preili oli praokil ukse vahelt juba tuppa lipsanud. Wagner jälgis toimuvat nagu soolasammas, püstol ühes ja preili poolt pihku pistetud küünal teises käes. „Puhu ära!“ kähises Fock Wagnerile. Ukse vahelt paistis, et kardinaid polnud akende ette veetud ning järsku ilmuv lisavalgus võis magajat igal juhul ehmatada. Kuna Wagner polnud suurest jahmatusest võimeline midagi ette võtma, puhus Fock ära tema käes oleva küünla ja järgnes preilile. Kaotada polnud enam midagi. „Sina jääd siia!“ sisistas ta veel enne sisenemist Wagnerile. Viimane oli küll tarbetu ütlus, sest Wagner polnud ka parema tahtmise juures võimeline teistele järgnema. Tuppa jõudes tabas Focki järjekordne üllatus. Preili seisis proua voodi kõrval ning vaatas hoolega tolle nägu. „Surnud!“ Hääl, millega preili seda ütles, ehmatas Focki enamgi kui õudne fakt ise. Siiani vaid sosinal või vaevukuuldavalt rääkinud preili ütles seda täiesti tavalisel toonil. Focki meelest kõlas see karjena, mis kostis üle terve häärberi. „Tasa!“ oli Focki esimene reaktsioon. Siis sai ta aru, et ega siin enam midagi karta ole. Öine toatüdruk magas allkorrusel maja teises tiivas.

Temale märku andmiseks oli keerukas nööride ja kellade süsteem, mida praegu ju keegi kasutada ei plaaninud. Erinevalt suurest Sagadi härrastemajast, kus teenijad alati kuuldekaugusel magasid, oli see tavaline, et ruumipuudusel jäid teenijad just öösiti härrasrahvast kaugele. Seekord oli see kutsumata külalistele vaid õnnistuseks. Uudishimu oli lõpuks Wagneri kartlikkusest võitu saanud ja ukseavasse ilmus veel üks peanupp. „Mõrvatud!“ sisistas Wagneri värisev hääl. Kujutelmad ja igasugused peas keerlevad teooriad ei lasknud lihtsalt muud arvata. Fock ohkas sügavalt, pööras etteheitva pilgu oma mõisavalitseja suunas ning astus voodile lähemale. Avanev pilt ei jätnud kahtpidist võimalust. Mõisaproua lebas selili voodis, silmad pärani lahti ja paokil suu kangestunud ebaloomulikuks naeratuseks. Igaks juhuks asetas Fock käelaba proua suu ette, kuid mingit hingeõhku sealt ei tõusnud. „Neetud! Hiljaks jäime!“ Focki valdas abitu süütunne. Ühtpidi oli ta lubanud voodis lebavale prouale leida üles tema poja mõrvar, teisalt oli vanadaam teinud kõik risti vastupidi, andes järele ahvatlusele, mis Focki meelest sai olla vaid raha ja mida kutsutakse väljapressimiseks. Poleks olnud sellist järsku äraütlemist Annikvere preilile, oleks Fock ilmselt arvanud, et prouale on mõrtsuka leidmine kõige olulisem. Aga kahjuks tundus nüüd talle, et prouale oli raha poja mõrvari tabamisest olulisem. Mis samas muidugi Focki ka väga ei üllatanud. „Mürgitatud! Ja usu mind, sama teema, mis eelmistega!“ Preili ütles seda nii veenvalt, et Fock ei hakanud isegi midagi vastu ütlema. Oma mõtetega oli tegemist rohkem kui küll. Ühelt poolt kiskus lugu veel keerulisemaks, kuid teiselt poolt võis kindel olla, et kõigi kolme surma taga seisab üks ja sama isik. Aga kes?

Fock heitis voodis lebavale kadunukesele veel korra pilgu ja pöördus siis hoopis tuba uurima. Küllalt juba neist surmadest! Mõttes lubas Fock endale, et saagu mis saab, aga see surm peab jääma selle juhtumiga seoses viimaseks! Lubada oli seda muidugi hea, aga kas ka tagada? „Vaatame toa üle!“ ütles Fock otsustavalt. Lootus siit midagi leida oli muidugi väike, aga iial ei võinud teada. Wagner süütas seepeale uuesti oma küünla ning asus tegutsema. Tuba oli väga väike. Peale voodi, riidekapi ja pisikese laua oli siin vaid pisike kummut. Preili suundus esimesena riidekapi juurde, aimates ilmselt naiselikku nõrkust väärtasju ihupesu vahele peita. Fock, vaadanud esmalt üle väikese öökapi, kus midagi huvitavat ei leidunud, pööras pilgu kummuti suunas. Lummav mahagonist meistriteos oli igati mõisaproua vääriline. Esimeses sahtlis ei olnud midagi põnevat, nipsasjad ja mõned ilmselt sugulastelt nooruspõlves saadud kingid. Teine sahtel sisaldas mitmesugust käsitööd. Selgus, et prouale oli väga meeldinud tikkida ja ta tegi seda hästi. „Näed siis!“ Preili kätte oli ilmunud väike maitsekas puidust laegas, mille kaane ta oma väikse noa abil avas. „Niipalju siis poja usaldamisest!“ välgutas preili silmi, lehvitades laekast leitud rahapatakat. Tegemist oli muljetavaldava summaga, seal oli ilmselt isegi rohkem kui 5000 rubla. See oli ühe täiesti korraliku karjamõisa hind. „Kuidas nad siis kogu aeg nii hädas olid?“ ei saanud Wagner aru Brevernite pidevast rahamurest. Kui vaid neli korda suurema summa eest sai osta kordades uhkema rüütlimõisa, kui oli Karula, siis see tegi asja eriti kummaliseks. Wagner teadis mõisavalitsejana väga hästi, et selline summa vaba raha saab olla vaid suurepäraselt toimivatel mõisatel. Ja seda Karula ei olnud.

„Ikkagi väljapressimine?“ küsis preili rahapatakat liputades. „Pidid ikka rikkad tegelased olema, kellelt manti võtta! Minult midagi sellist küll ei saaks!“ Fock oli kummutisahtlites sorimise järele jätnud ja vaatas ainiti preili käes lehvivat rahapatakat. See oli talle üllatus. Väljapressimiseks tundus summa ilmselgelt liiga suur. Ümberkaudsetest mõisnikest poleks peale tema olnud kedagi, kes oleks olnud võimeline sellist summat sularahas välja käima. Palmse Pahlenil kui ühel peamisel kahtlusalusel polnud ilmselt isegi kümnendikkugi sellest olemas. Ülejäänutega oli sama seis. Hetkeks arvas ta, et ehk on tegemist surnud proua kaasavaraga. „Näita siia!“ nõudis Fock. Preili andis vastumeelselt rahapaki Fockile, kes seda ükshaaval läbi lappama asus. Oleks tegemist olnud kaasavaraga, oleks need olnud üsna vanad rahatähed. Kupüürid olid aga uued. „Arusaamatu!“ pomises Fock. Veidral kombel olid kõik rahatähed sellise väljanägemisega nagu poleks neid kunagi varem kasutatud. „Ega ometi valeraha?“ küsis Wagner asjasse sekkudes. Ühtegi head võrdlust lähimast ajast võltsraha kasutamise kohta Wagneril ega Fockil polnud. Samas ei saanud seda muidugi välistada. Fock valgustas esimest kahtlast rahatähte alt küünlaga ja küünitas end paremini nägemiseks akna poole. Sajarublane ehk katariina oli kontrolliks kõige kindlam. Rahatähe küljel oleval valgel osal paljastus ereda valguse käes kadunud keisrinna portree. Vesimärk, mis originaalrahale trükitud, ühtis üks ühele kupüüri põhiosal oleva pildiga. Kõik paistis korras olevat. „On siis valeraha?“ nõudis preili tungival häälel. Ta ei näinud mingit põhjust rahapatakat siia jätta, olenemata sellest, kas tegemist on õige või valerahaga. Fock oli vahepeal valgustanud veel mitut rahatähte. Tulemus oli üsnagi üllatav.

„Sajalised on kõik, ühe erandiga, õiged. Kuid see üks on võlts mis võlts! Aga väga hästi tehtud! Lihtsalt keisrinna paistab valguse käes peegelpildis!“ Seepeale rabas preili sõnagi lausumata Focki käest kõik rahatähed ning pistis need omale pluusi vahele. „Järelikult tuleb kõik üle kontrollida! Siia neid jätta ei saa! Kui kõrvaltoa keeras segamini siiski mõrvar, aga mitte proua ise, siis sellest rahast ei tea ta midagi. Ja proua ise ei tule enam arvesse. Meie peame aga raha päritolu välja selgitama!“ „On muidugi võimalus, et see raha oligi just see, mida otsiti. Oletame, et tegu oli siiski väljapressimisega. Kui näiteks proua mingi veidra juhuse läbi avastas, et tegemist on valerahaga, pidi ta raha andjale sellest teada andma. Sel aga polnud järelikult õiget raha kuskilt võtta, ja seda, et proua valerahaga lehvitaja üles annab, ei tahtnud ilmselt see tundmatu kohe kuidagi.“ Wagner noogutas aeglaselt Fockiga nõustumise märgiks. Seletus tundus igati loogiline. Preilile jäi aga üks asi arusaamatuks. „Sa ju alles ütlesid, et võlts on vaid üks rahatäht. Või sain ma valesti aru?“ „Üks kindlasti,“ vastas Fock. „Aga olen nõus, et ka kõik ülejäänud rahatähed tuleb põhjalikult üle vaadata. Tunne ütleb, et needki pole õiged. Või vähemalt osad neist.“ Preili oli rahapataka uuesti välja võtnud. „Nii et mõrvar otsis nii seda, mille pärast välja pressiti, kui ka raha? Tundub loogiline.“ Fock oli preiliga isegi nõus. Valeraha kui selline oli juba ise väga raske kuritegu, kuid mõrvatu juures omandas see veel halvema varjundi. Probleeme valerahaga polnud siiani rüütelkonna tasandil kordagi ette tulnud. Aadlik oli reeglina aumees ja selliste asjadega ei tegelenud. Seda üllatavam oli leida Breverni proua laekast valeraha. „See asi hakkab juba üle mõistuse käima!“

Kuigi Fock ütles seda pigem endale, kostis see ka kahe kaaslase kõrvu. Seda oleks Fock tahtnud igal juhul vältida, sest juurdluse juht, kes ei suuda asja valitseda, pole kellelegi kasulik. „Peame minema hakkama, aeg saab otsa!“ Wagner oli seda öeldes paras närvipundar, sest ohutu tagasitee pidi kindlustama just tema. Paugutama aga, ei inimeste ega koerte pihta, ei tahtnud ta mingil juhul hakata. Fock vaatas oma taskukella, ja selle kiiresti klõpsuga kinni löönud, nõustus Wagneriga. Fockil polnud tegelikult enam mingit kindlust, et nad koertest vaikselt mööda pääsevad. Plaanitud majas viibimise aeg oli ületatud ligi poole tunniga. „Pagan! Me oleme isegi hiljaks jäänud! Ruttu minema siit!“ Kiiresti lükati nii riidekapi kui ka kummuti sahtlid ja uksed kinni. Preili kustutas peos oleva küünla ja tormas trepist alla. Õnneks suutsid Fock ja Wagner talle kiiresti järgneda. Majast välja jõuti vahejuhtumiteta. Koeri kuulda polnud ning nüüd tuli vaid jõuda kõrgendikuni aia ääres, kustkaudu põgeneda sai. Esimesena vinnas end üle müüri preili, maandus tumeda mütsatusega ja kadus pimedusse. Fock ja Wagner kulutasid takistusest üle saamiseks natuke kauem aega, kuid vabadusse pääsesid ilma vahejuhtumiteta ka nemad. Mõisa kiviaiast eemalduvate põgenike kõrvu kostis korraga üks laisk haugatus. „Läbi lipsasime!“ sosistas Wagner selle peale. Mehed olid jõudnud päästva puudesalu varju ja see tähendas juba vabadust. „Neetud!“ lõi Fock endale korraga käega otsaette. „Kardinad jäid Breverni kabinetis ette!“ Vihaga andis ta esimesele ettejuhtuvale puuoksale jalaga. See lendas heleda sahinaga puudesalusse. Korraga kostis mõisaaiast kiledat haukumist. „Minema siit! Ja ruttu!“ käskis Fock ja tiris Wagnerit varrukast kaasa. Vandeseltslaste paar liikus kärmesti tagasi oma hobuste poole.

Ühe kerge salapärase seiklusena plaanitud ettevõtmine oli võtnud hoopis traagilisemad mõõtmed.

****

ock istus oma kabinetis mugavas tugitoolis ja rüüpas aeglaselt hommikukohvi. Päike oli juba ammu üleval ja sädisev linnulaul voogas avatud aknast koos värske õhuga tuppa. Magamisest polnud peale öiseid sündmusi suurt midagi välja tulnud. Vaheldumisi poolunes ja ärkvel voodis räheldes oli Fock üritanud juhtumi üksikuid tükke omavahel kokku sobitada, kuid ikka oli midagi valesti. Igal juhul oli lugu saanud uue pöörde, ja mitte just sellise, nagu Fock oli lootnud. Oli arvata, et peagi saabub mõisa teade Karula proua surmast, kuid kindel ei saanud olla, et seda mõrvaks peetakse. Selleks puudusid surnukehal välised vägivallamärgid ja vaevalt teenijad oma aruga mürgitamist oleks kahtlustanud. Küll aga köitis kindlasti nende tähelepanu segi keeratud tuba. Juhul muidugi, kui seda segadust polnud tõesti proua korraldanud ja see teenijatele üllatusena tuleb. Sel juhul võis oodata, et teda kutsutakse sündmuspaika üle vaatama. Ja seda ootas Fock väga. Tuline kahju oli, et nad polnud leidnud pabereid, mille järgi mindi. Mis neist siis ikkagi sai? Tassist pika sõõmu kuuma kohvi rüübanud, silmitses ta laual lebavat raamatut. Tegemist oli Breverni raamaturiiulist puudu olnud „Balti geograafia“ esimese köitega. Kohe peale Karulast naasmist oli Fock oma raamatukogust teose üles otsinud ja läbi vaadanud. Ja siis veel üks kord. Midagi sellist, mis juurdlust edasi viiks, polnud paraku silma jäänud. Üha enam süvenes kahtlus, et raamatul pole juhtumiga mingit seost. Aga miks Brevern sellega siis Vihulas lehvitas? Oli see üldse sama raamat? Fock kosutas end veel suutäie kohviga. Ta ei suutnud endale kuidagi andestada, et Karulast leitud rahatähed olid jäänud Annikvere preili kätte. Hetkel oleks ta hea meelega need üle vaadanud. Sellest, kas ülejäänud rahatähed olid õiged või mitte, olenes nii mõndagi. Fock oli lootnud, et

riiulist puudu olnud raamat juhatab talle õige otsa kätte ka ilma nende kupüürideta, kuid seda ei juhtunud. Kui tegemist oli enamikus valerahaga, siis olid endiselt kahtluse all kõik need, kes praegugi. Vastupidine – kui kõik rahatähed oleks õiged – tegi aga asja palju keerukamaks. Ikka veel oli puudu motiiv ja polnud selgust, mis üldse on esimese mõrvaga seotud ja mis mitte. Fock võttis kätte Breverni taskust leitud väikese musta märkmiku. Pliiatsiga sirgeldatud numbrid katsid seosetu jadana lehekülgi, sekka mõned arusaamatud paaritähelised lühendid. Märkmiku esimene pool ei pakkunud Fockile erilist huvi. Tuginedes veendumusele, et härra Breverni mõrv oli emotsiooni pealt sooritatud, oli targem keskenduda tagumisele poolele. Ka sealt vaatasid vastu vaid numbrid, mis ei öelnud talle mitte kui midagi. Pettunult viskas Fock märkmiku lauale. Heitnud pilgu kellale, mis hakkas peagi lööma üheksandat hommikutundi, tegi ta kiire arvutuse, mis näitas, et tal on veel vähemalt tund, enne kui teda Karulast juhtunust teavitama tullakse. Kui tullakse. Fock tõusis, tõmbas hommikumantli hõlmad koomale ja seisis avatud akna alla. Sissetulvav jahe õhk mõjus värskendavalt. Tiigilt kostis partide rõõmsat prääksumist, aiatöölised korjasid eemalt pargiteedelt sinna ööga pudenenud oksakesi. Sulnis kevadhommikune mõisaidüll. Äkki oleks tõesti pidanud Pahlenit kuulama ja kogu asja juba varakult sinnapaika jätma? Seda mõeldes väristas Fock õlgu. Kindlasti mitte! Kui sai antud sõna asi lahendada, siis tuleb seda teha! Igal juhul tuli selguse saamiseks teha visiit veel nii Vanamõisa, Kandlesse kui ka Vihulasse. Just viimane pakkus Fockile hetkel enim huvi, kuid kõrvale ei saanud jätta ka kahte teist mõisa. Küsimus oli vaid selles, mis järjekorras külaskäike plaanida, see olenes aga ka sellest, kas Karulast tuleb kutse sündmuspaika külastada või ei. Kaval oleks muidugi teha visiit Karulasse ka siis, kui kutset ei tule, ja teha seda viitega asjaolule, et käik on seotud eelnevate sündmustega. Aga see kõik pidi selguma õige pea.

Uksele koputati. Kutse peale sisse astuda sisenes Focki mõningaseks üllatuseks Wagner. „Annikvere preili saabus. Tahab sind kohe näha!“ „Ega mitte ometi rahatähtedega seoses?“ Wagner pilgutas silma ja lausus ust sulgedes teeseldud salapäraga: „Ta on külalistoas, ära pikalt viivita. Leian talle seniks tassi kohvi. Kuigi tundub, et klaas veini sobiks tema väljanägemist arvestades ilmselt paremini!“ Fock ei lasknud end kaks korda paluda. Käigu pealt heitis ta hommikukuue seljast ja valjusti toapoissi hüüdes asus end kiiresti riidesse panema.

****

ülalistuppa astudes tabas Focki üllatus. Preili oli pea lauale asetatud kätele toetanud ja magas. Ilmselt polnud ka tema öösel sõba silmale saanud. Wagner seisis sealsamas väikese kummuti kõrval ja vaatas magajat vaikides. Preili oli riides täpselt samuti nagu öösel Karulas seigeldes. Ainuüksi selle järgi võis arvata, et voodisse ei ole ta jõudnudki. Fock ohkas. Vaatepilt oli lihtsalt niivõrd ebatavaline, et igas muus olukorras oleks see pigem väiksemat sorti skandaali tekitanud. Mõisapreili magamas võõra mõisa külalistoas laua taga! Ja hommikul vara! Focki ohe ajas aga preilile eluvaimu sisse. „No lõpuks ometi! Kui kaua võib ühel meesterahval ikka aega minna, et endale hilbud selga saada? Maailm läheb enne niimoodi looja!“ Fock tundis end solvatuna. Ta oli riietunud mitu korda kiiremini kui muidu. Ja särgikätised oli ta jätnud kiirustades üldse panemata! Ning ikka süüdistatakse teda venitamises. Samas oli Fock preili välimust nähes valmis talle andestama. Muidugi juhul, kui preilil midagi asjalikku teatada oli. „Kogu see kupatus on läbini võlts!“ Preili koukis põuest välja Karulast kaasa võetud sajaste pataka ja lajatas selle heleda plaksuga lauale. Uneväsimus oli tema näolt kui hetkega pühitud. „Viimne kui üks!“ Fock haaras laualt rahapaki ja lehvitas seda mõtlikult käes. „Kindel?“ „Enamgi veel! Aga hästi ja ka kavalalt tehtud. Igast seerianumbrist on kuus kuni kaheksa tähte. Kõigil samad numbrid. Osavalt pakitud. Jooksevad kõik segamini ja kaks sama numbriga rahatähte pole pakis kuskil kõrvuti.“

Wagner vaatas üksiti Focki käes ikka veel lehvivat patakat ja küsis mõtlikult: „Aga ehk on siiski vähemalt üks igast numbrist õige rahatäht?“ Sama mõte oli tulnud ka Focki pähe. Oleks ju kavalam olnud segada õigeid ja valesid kupüüre omavahel nii, et ebaausate leidmine oleks keerukam. Preili oli aga endas kindel. „Kindlasti mitte! Vaadake siia!“ Preili koukis taskust väikese pudeli ja taskuräti. „Tärpentinikatse!“ Aeglaselt kallas preili rätikule veidi tärpentini ja hõõrus sellega üht Focki käest haaratud rahatähtedest. „Näete! Heledam hall tuleb sellega maha!“ Tõepoolest. Sajarublane ehk katariina oli võltsimiseks hea materjal, sest oli pealtnäha vaid mustaga trükitud rahatäht. Samas aga oli see must mitmes eri toonis ja neist kõige lahjem ehk hall tuli tärpentiniga maha. „Ja nii on kõigiga neist. Ka sellega, mille sa vesimärgi järgi valeks tunnistasid.“ Fock sügas mõtlikult lõuga. „Huvitav, kus ja kes need tegi? Paber on ju peaaegu et ideaalne. Vesimärk samuti.“ Preili vedas oma näole virila naeratuse. „Vaata nüüd hoolega ja päevavalguses. See ei ole vesimärk, vaid sissepressing. Hämaras petabki kõik ära, kuid valges hoolikamalt silmitsedes on näha, et ühelt küljelt on märk palju selgem kui teiselt. Siit ka see viga rahatähel, mille esimesena avastasid. Oleks kõik olnud lihtsalt vesimärgiga trükitud, oleks kõik märgid ühtpidi, aga sellel pressiti ilmselt lohakusest pilt sisse tagurpidi.“ Fock oli vahepeal hoolikalt rahatähti silmitsenud. Midagi ei olnud öelda, preili oli oma öötöö teinud eeskujulikult. Kõik oli täpselt nii nagu ta

ütles. Vesimärk polnud tõesti mitte tavaline, vaid hoopis millegi kergelt kuumaga rahatähele vajutatud jäljend. „Sellegipoolest on tegemist väga hea võltsinguga!“ Ega Fock teisiti öelda saanudki, sest muidu oli oht ennast blameerida. Kuidas ta siis kohe aru ei saanud, et tegemist on algusest lõpuni valerahaga. Preili nõustus Focki väitega. „Jah, kui ei tea, siis pistaks õige pähe tasku küll. Oleks vahendid, toodaks isegi selliseid.“ Nähes Focki hukkamõistvat pilku, pidas preili vajalikuks lisada: „Mis on? Kõigil ei ole sellist rahahunnikut nagu sul! Kui on võimalus, tuleb võimalust kasutada!“ Fock vaatas üllatunult preilile otsa. „Aga see on ju kuritegu! Nii võib Siberis lõpetada!“ Preili ainult naeris selle peale. Fockile jäigi arusaamatuks, kas ta mõtles oma ütlust tõsiselt või ei. Samuti ei saanud küsida, kas siin on kõik Karulast leitud kupüürid või mitte. Ühe aadlipreili käest sellist asja lihtsalt ei küsita, sest see oleks selge kahtlustamine. „Mis siis edasi?“ päris Wagner. Tema jaoks oli juurdlus täiesti umbe jooksnud. Kõik oli üks suur sasipundar, mille lahti harutamine iga päevaga aina segasemaks läks. Fock andis korralduse: „Preili läheb nüüd ilusti koju ja puhkab ennast välja. Sina, Wagner, lähed käid Haljalas ja uurid kirikuõpetajalt, mis rahatähtedes matuse eest maksti.“ „Ja sa ise?“ päris Wagner vastu. „Vaatan, kuidas olukord kujuneb.“ Seda öeldes märkas Fock, et õuele keeras üks ratsanik. Vaist ütles, et tänane esimene tõsine toimetus viib ta Karulasse. Ja ta ei eksinud.

****

rigisevast mõisatrepist üles astudes tundis Fock uhkust, et ta sellest Karula igast otsast nagisevast õnnetusest öösel märkamatult üles pääses. Täna polnud aga vaja mööda trepiääri hiilida, ja kindlal sammul liikus Fock trepist üles. Päevavalguses tundus trepp olevat palju lühem kui öösel. Küllap tegi öine ärevus oma töö. Kohale jõudes avas teenija vaikselt kummardades proua magamistoa ukse ning andis tulijale käega märku sisse astuda. Fock tänas kerge noogutusega ning sisenes. Kiiresti pilgu üle toa lasknud, paistis talle, et kõik on siin nii nagu öösel maha oli jäänud. Vaid proua nägu oli kaetud valge linaga. „Ega keegi midagi puutunud ole?“ päris Fock igaks juhuks. „Ei, härra,“ vastas teenija vaikselt. Tütarlapse näost vaatas vastu üks suur segadus. Juhtum oli teda sügavalt vapustanud. „Kui midagi soovite, siis ma olen siin.“ Neiu eemaldus ukselt ja jäi koridori seina äärde seisma. Fockil oli sellest vaid hea meel, sest nii sai ta segamatult ruumis ringi vaadata. Fock ligines voodile ning eemaldas lina proua näolt. Päevavalguses surnu nägu silmitsedes veendus ta, et öised järeldused olid olnud õiged. Proua oli siitilmast kellegi poolt ära aidatud. Fock libistas käe teki alla, otsides lahkunu kätt. See hakkas juba lõtvuma, mis tähendas, et koolnukangestus oli läbi saamas. Mis omakorda andis aimu võimalikust surmaajast. Taskukellalt aega vaadates arvutas ta, et surm oli saabunud millalgi õhtul kella kümne paiku. Fock pööras nüüd oma tähelepanu kapile, mille sisemusest olid nad öösel valeraha leidnud. Paraku ei hakanud Fockile rohkem midagi huvitavat silma. Toale veel ühe põgusa pilgu heitnud, ei näinud ta midagi, mis oleks tema tähelepanu köitnud.

Vaikse hõikega kutsus ta teenija tuppa. Samal ajal kostsid trepilt kiired sammud. Neiu vaatas tulija suunas ning astus kõrvale. Tulijaks oli Karula mõisavalitseja. „Kole lugu, härra. Väga kole lugu. Paistab, et proua süda ei elanud poja sellist lahkumist üle. Väga kurvad lood.“ Mõisavalitseja oli seda öeldes silmanähtavalt kurb ja siiras. Teenija omakorda ei saanud pilku kadunud proua näolt, mis teki vahelt paistis. Fock taipas kähku oma ebakohast käitumist ning kattis lahkunu näo uuesti linaga. „Tõepoolest kurb lugu,“ lausus Fock sõnu venitades. „Ja väga ootamatu.“ „Mis... Mis siis edasi saab?“ küsis teenijatüdruk ahastavalt. Unustades, et teenijad ei räägi kunagi midagi ilma, et neilt küsitaks või kui seda ei nõua olukord. Fock sai noore inimese segadusest igati aru ega pannud sellist emotsioonipuhangut kuidagi pahaks. „Seda näitab aeg.“ Tegelikult ei oleks Fock ka parema tahtmise juures midagi targemat suutnud öelda. Pealegi ei puutunud Karula mõisa edasine saatus ka kuidagi temasse. „Tuleb uus härra ja elu läheb edasi. Ära sina oma pead selliste asjadega vaeva!“ Viimane mõisavalitseja lause oli öeldud selgelt etteheitva tooniga. Seda taipas ka neiu, kes öeldu peale kiiresti kummardas ning näo kätesse peitis. Fock leidis, et nüüd on õige aeg küsimustega lagedale tulla. Emotsioonist erutatud inimene reeglina ei varja ega salga ning hetk ausate vastuste saamiseks tundus olevat küps. „Eilse õhtu kohta,“ alustas Fock kadunukest silmitsedes, „ehk räägite, mis eile õhtul täpsemalt juhtus. Selguse mõttes.“ Mõisavalitseja heitis pilgu teenijatüdrukule, kes end veidi kogununa asus toimunut valgustama. Proua oli õhtustanud kella kaheksa paiku, teinud seejärel väikse põike aeda, nautimaks ilusat kevadõhtut, ning joonud

seejärel verandal veel tassi kuuma šokolaadi. Enne voodisse heitmist oli proua proovinud veel raamatut lugeda, kuid sellest polnud midagi välja tulnud, ning umbes poole kümne paiku oli proua heitnud voodisse. „Rohkem kellegagi proua õhtu jooksul ei suhelnud? Mingeid muid asjatoimetusi ei teinud, mõisast väljas ei käinud?“ Teenija vaatas õlgu kehitades mõisavalitseja suunas. „Te mõtlete, et kas proua käis kuskil külas? Ei seda küll mitte. Ja keegi proua ruumides ka ei käinud.“ See oli Focki jaoks huvitav. Seega keegi proual külas ei käinud. Olekski muidugi palju loota, et tulen ametlikult, tapan inimese ära ja siis loodan, et vahele ei jää. Keegi aga pidi seda ometi tegema. Fock üritas kogu mängu juures teha nii ükskõikset nägu kui võimalik. „Veel korra igaks juhuks: midagi ebatavalist õhtu või öö jooksul ei toimunud? Mis näiteks prouat koledasti ehmatanud oleks?“ Teenija raputas pead. Mõisavalitseja seevastu kortsutas kulmu ning vajus mõttesse. Fock hoidis hinge kinni. Kas tõesti märgati öiseid külalisi? „Kinnitan, et proual tõesti õhtul külalisi ei käinud ja ta ise ei käinud ka kuskil. Aga hommikul oli üks proua koertest ootamatult surnud. Leidsime ta keset õue pikali maas. See pidi juhtuma hiljem ja vaese väikese koerakese surm nüüd prouat küll ehmatada ei saanud.“ Vaese väikese koerakese! Sellist vereimejast elukat, kelle Annikvere preili oma mõtlematusega teise ilma saatis, vaeseks väikeseks koerakeseks nimetada oli selge liialdus. „Koer *ei puutu asjasse!“ lausus Fock otsustavalt. Tegemist oli teemaga, mida oli mõistlik mitte edasi torkida. „Muidu oli eile tavaline päev ja õhtu,“ jätkas mõisavalitseja. „Haljalast käis kirikuteener härra matuseasjus meil, Palmsest käis nende mõisavalitseja suvirukki seemet müügiks pakkumas ning lisaks veel Vihulast nende ülemkutsar koos oma kaaslasega uurimas, et ega meil sõiduhobuse varssasid müügiks ole pakkuda. Rohkem ei miskit huvitavat.“

„Veel keegi?“ Igaks juhuks esitatud küsimus tõi üllatava vastuse. „Tegelikult oli siin eile päeval nagu postijaamas, üks tuli ja teine läks. Vanamõisa proua käis meie kadunud prouale oma kaastunnet avaldamas, istusid aias ja jõid kohvi. See oli millalgi peale lõunapausi. Kandle härra käis samuti proua jutul, kuulu järgi soovis kohtus tüli tekitanud maade pärast uuesti läbi rääkida, aga temaga ei tahtnud proua tegemist teha ja ta lahkus ruttu. Siis hakkas tööpäev juba lõppema.“ Kuuldu pani Focki kõrvu kergitama. Haljala kirikuteener ei pakkunud talle vähimatki huvi, sest teda ega kirikhärrat juhtumiga seostada ei osanud ta kuidagi. Ülejäänud külalised olid aga vägagi huvipakkuvad. „Palmse pakkus suvivilja seemet müügiks?“ tegi Fock üllatanud näo. Imestust teeselda polnud tegelikult vaja, sest uudis üllatas Focki juba niigi piisavalt. Omavahel enam kui vaenujalal olevad Pahlenid ja Brevernid hakkavad järsku viljaäri ajama? See tundus enam kui kahtlane. Ning ebaloogiline. Natuke kriipis asi hinge ka Fockil endal, sest temalgi oli suvivilja seemet veidi puudu, ja see, et Palmse pakkus seda kõigepealt hoopis Karulale, kus kogu viljasaak läbi viinaköögi ära kasutati, tundus lihtsalt taktitu. Eriti arvestades, milline tüli ühest viinavoorist kahe mõisa vahel siiani püsti oli. Teisalt kahtles Fock sügavalt, kas Palmsel üldse päriselt seemnevilja pakkuda oli. Kõik võis olla lihtsalt näitemäng. „Ja mis selle Palmse seemneviljaga sai?“ Focki küsimuses oli rohkem tõelist huvi tehingu kui sellise vastu kui seda, kuidas see juhtumiga haakub. Mõisavalitseja turtsatas põlglikult. „Sellise hinna eest! Nalja teevad või? Mul võib ju seemneviljast puudus olla, aga sellise raha eest ei osta ma seda iialgi!“ Fock ei kahelnud mõisavalitseja siiruses. „Ja mis proua asjast arvas?“ „Mida pidigi. Kuuldes hinda, saatis ta Palmse omad joonelt koju. Igal juhul ei osta me neilt mitte üht viljatera ka!“

See tegi Fockile muidugi vaid heameelt. Kahtlusi see aga loomulikult ei hajutanud. „Mis see aeg võis umbes olla, kui Palmse omad käisid?“ Mõisavalitseja kehitas õlgu. „Tööpäev oli läbi. Tegelikult pani mind ennastki imestama, et nad nii hilja ja ette teatamiseta tulid. Nagu oleks tegemist elu ja surma küsimusega.“ „Surma?“ „Mitte nüüd selles mõttes. Aga kiire oli neil küll. Nagu oleks nende härral jube kiiresti vaja kuskilt raha saada. Palmset arvestades on neil muidugi kogu aeg raha vaja.“ See pani Focki mõtlema. Mis võis olla põhjus? See, et Palmse omadel kogu aeg ja kuskilt raha oli vaja, polnud mingi uudis. Aga mille jaoks just nüüd ja nii kiiresti? Focki mõte tegi kärme hüppe ja liikus kahtlastele radadele. Ega Palmse parun ometi Vihula kunstioksjonil osaleda kavatsenud? Kui jah, siis oli selleks muidugi raha vaja ning seepärast ei saanud viljaseemet ka Vihulale müügiks pakkuma minna. Aga ikkagi – miks oli Pahlenil vaja kunstioksjonil osaleda? Loogilist seletust sellele ei paistnud. „Ja Vihula omade soov varssu osta?“ Mõisavalitseja kehitas taas õlgu. „Kadunud härra tahtis varsad rahaks teha küll ja ausalt öeldes pole mul aimugi, kellele mida lubati. Igal juhul on neid varssasid käinud vaatamas ka teised, näiteks Metsiku omad.“ „Metsiku?“ küsis Fock tahtmatult. Mõisavalitseja kergitas imestusest kulme. „No aga vaadake, millega nad sõidavad! Kas need on siis härraste hobused?“ Fockil tuli nõustuda. Metsiku Sternbergi hobuste valik oli tõesti nirumast nirum. Kui pidulikul puhul pidi aadlimees ikka kuuehobusetõlla

välja panema, siis Metsikul oli selgelt näha, et neist kaks on pigem tööhobused kui sihvakad sõidutraavlid. Tigedaks ajas aga Focki see, et mees, keda ta vähemalt oma mõtteis sõbraks pidas, ei lausunud talle sellisest noorhobuste hankimise võimalusest sõnagi. „Ja kuidas ülevaatus lõppes?“ „Nagu teistegagi. Ilusad loomad, palju raha väärt. Kusjuures proua plaanis korraldada oksjoni, et varssadele uued omanikud leida.“ Taas käis Focki hingest läbi ebameeldiv tunne. Kuigi ka tema oleks hea meelega enda talli paar uut varssa muretsenud, polnud talle mitte sõnagi plaanitavast oksjonist mainitud. Eriti tigedaks tegi asjaolu, et kui juba pakkumiseks oleks läinud, poleks neist kellestki olnud rahaliselt Fockile vastast. Samas näitas see ilmekalt seda, et teda polnud siinses kogukonnas veel kaugeltki omaks võetud. Fock üritas siiski teha halva mängu juures head nägu. „Kas Vihula omad prouaga ise ka rääkisid?“ „Minu teada mitte. Nad küll tulid kohe pärast Palmse omasid, aga proual oli siis muid toimetusi ja juttu ta nendega kindlasti ei rääkinud. Samas olid nad veel siin, kui proua aias koertega jalutas. Läksime just viimast varssa jooksuplatsile viima, kui proua aias asjatas.“ Fock kratsis mõtlikult pead. „Ega näiteks Palmse omad kordagi varsaostu vastu huvi tundnud ei ole?“ Mõisavalitseja sattus natuke segadusse. „Ma ei saa nüüd päris täpselt aru. Tõuvarsa ost maksab palju raha. Kõik ümberkaudsed mõisad on ju meilt aegade jooksul ostnud. Hea küll, Sagadi välja arvatud. Aga ka Palmsele oleme müünud.“ Fockile tuli ketserlik mõte. „Aga Annikverele?“ Mõisavalitseja pööras rahulikult pead ja lausus täie rahuga: „Ka neile. Loomulikult. Miks mitte?“

Viimasele küsimusele ei osanud ega ka tahtnud Fock vastata. Pigem oli õige see teema rahule jätta. „Aga Vanamõisa proua külaskäik?“ „Ei midagi erilist. Selline südamlik visiit. Prouad jalutasid, vestlesid ning jõid kohvi. Mingit tüli ei olnud, tuldi sõbralikult ja mindi samamoodi ka lahku.“ Focki see ei üllatanud. Vanamõisa proua oli oma südamlikkusega ümbruskonnas teada-tuntud ja pigem oleks imelik olnud, kui proua Dehn oma kaastunnet avaldamas poleks käinud. „Samas Kandle Wrangeli külaskäik möödus ilmselt palju värvikamalt?“ Mõisavalitseja pidas hetke endamisi nõu, mida vastata. „Tõsi ta on. Vaidlus ja kraaklemine kostsid kaugele. Proua viskas Wrangeli lõpuks lihtsalt välja.“ Selles polnud Focki meelest midagi imekspandavat. „Nagu aru saan, käis Wrangel siin enne Palmse ja Vihula omi?“ Mõisavalitseja noogutas. „Jah, nii see oli. Kuigi Palmse omad tulid üsna peale teda. Proua oli veel Wrangeli peale marus ja eks seda said ka Palmse omad üksjagu tunda.“ Korraga turgatas Fockile aga pähe üks mõte. „Kustkohast ma leiaks härra toapoisi?“ Mõisavalitseja ja teenijatüdruk vaatasid teineteisele imestunult otsa. Milleks see? Peale härra surma oli proua kõik härra isiklikud teenijad minema saatnud, sest neid polnud majas enam vaja. Üldiselt katsuti siiski neile kui oludega kursis olevatele inimestele leida muud tööd mõisasüdames, ning kuigi see tähendas staatuse langust, oli see neile ikkagi parem variant kui põllule saatmine. „Hans on nüüd aednikul abiks. Eks ta kuskil mõisapargis toimetab. Kui härral soovi, siis otsin ta üles.“ Loomulikult soovis Fock seda. Ta teadis oma kogemustest, et mõisahärradel on aeg-ajalt kombeks oma ihuteenritega lobiseda, ja oli

lootus, et Brevern polnud erand. Üldjuhul valiti isiklikeks toapoisteks kõige arukamad noorsandid, kel oli omajagu nutti ning kellega vahel erinevatel teemadel vestelda sai. Kuigi harilikult nägi see välja küll nii, et härra rääkis ja toapoiss kuulas, suutis asjalik teener nii mõndagi kõrva taha panna ning meelde jätta. „Jah, lähme!“ lausus Fock resoluutselt. Toas polnud rohkem enam midagi teha.

****

reverni toapoisiks osutus umbes 25-aastane pisikest kasvu noorsand, kes esmapilgul Fockis suurt sümpaatiat ei äratanud. Hajevil pilguga ja oma toimetusi mitte just üleliia innukalt tegev noormees oli siiski hea rühiga ning igati viisaka näolapiga. Pargiteel Fockile lähenedes silus noormees kiiresti juukseid ning kohendas oma üsna veidra lõikega kuube. Lähemal vaatlusel taipas Fock, et endine toapoiss oli oma varasema igapäevase töökuue lihtsalt aiatööks kohandanud, täpsemalt lõiganud selle üksjagu lühemaks. Focki ette jõudes kummardas noormees viisakalt ning jäi uudishimulikul pilgul ootama, mis edasi saab. Sagadi härra oli talle võõras inimene, keda ta oma kadunud härra seltsis Karulas näinud ei olnud. „Nii et sina oled siis Hans?“ venitas Fock pikkamisi. „Just nii, härra!“ vastas noormees ruttu. Vastuse kindlameelsus ning selgesõnalisus polnud kuidagi kooskõlas enne nähtud loivava kõnnakuga. Fock pidi tunnistama, et toapoisi väljaõpe paistis olevat korralik ja see sisendas lootust. „Kaua sa härra juures toapoisiks olid?“ „Suvel saanuks neli aastat, härra.“ Piisavalt pikk aeg, et Breverniga lähedaseks saada, mõtles Fock. Üldiselt saadeti need, kellega klappi polnud, kiiresti minema. Hansu puhul võis aga seega oletada, et nende omavaheline läbisaamine oli hea. „Päris pikk aeg, kas pole? Nii et härra oli sinuga rahul?“ „Püüdsin, härra, väga püüdsin härrale meele järele olla.“ „Ja härra ise? Oli ka hea härra?“ „Härra on härra!“ vastas noormees kähku. Fockile see vastus meeldis. Ei mingit tagarääkimist, ei mingit emotsiooni. Just selline üks õige toapoiss olema peabki. Samas oli siit hea edasi urgitseda.

„Kas härra sinuga juttu ka tegi?“ Toapoiss kortsutas kulmu. Mis mõttes tegi juttu? Ta teadis, et tema härrat ümbruskonnas eriti ei sallitud, kuid küsimuse mõte jäi natuke arusaamatuks. „Et kas härra minuga rääkis ka või? Kas selles mõttes?“ „Noh, lobisesite te vahel millestki? Ma vaatan küll, et sellise terase noormehega oleks hea vahel mõnda asja arutada.“ Viimase lausega tabas Fock kümnesse. Toapoisi nägu kaunistas hetkeks kerge naeratus ning oli selge, et ta oli Sagadi härra öeldust meelitatud. „Eks härra vahel ikka lobises. Kellega tal siin majas rääkida oligi.“ „No seepärast ma küsingi. Vanaprouaga ehk äkki?“ Toapoiss pööras näo põlglikult krimpsutades kõrvale. Põhjuseks võis olla omajagu viha proua vastu, kes teda pärast härra surma alamale kohale viinud oli, kuid samas oli selge, et ema ja poeg Brevernid ei olnud lähedased. „Hea küll. Mis teemadel sa siis härraga vestlesid?“ Toapoiss tõmbas käega üle juuste, proovides justkui olnut paremini meenutada. „Eks oli erinevaid teemasid. Näiteks kui härra kaardilauas võitis, siis ta ikka rääkis, kuidas ta teistel naha üle kõrvade oli tõmmanud. Ja kui härral hästi oli läinud, siis kitsi ta ei olnud, vaid pistis ikka väikse kopiku ka minu tasku.“ Viimast lausus noormees erilise uhkusega. Fockil käis peast läbi, et ilmselt oli see taskuraha, mis kokkuvõttes selgelt mitte väike ei olnud, üks põhjus, miks toapoiss oma ameti kaotusest nii muserdatud oli. Vaevalt Brevern oma kaardimängu võitude puhul teistele teenijatele meelehead tasku poetas. „No siis sa olid ju härra eriline usaldusalune!“ Vestluskaaslane noogutas selle peale kergelt. Nüüd koukis Fock taskust Breverni väikese musta märkmiku.

„Kas see on sulle tuttav?“ Toapoiss heitis pilgu märkmikule ja vaatas seejärel Fockile otse silma. „See on minu härra kaardimängu märkmik!“ „Kaardimängu?“ Ühtpidi polnud Fock üllatunud, kuid teisalt vihastas teda, et ta ise selle peale ei tulnud. „Just nimelt. Härra märkis siia kõik oma võidud ja kaotused.“ Toapoiss tõmbas kopsud õhku täis ja lausus siis uhkusega: „Ja nii mõnigi sissekanne on siia ka minu tehtud!“ Fockil pidi märkmik peaaegu peost pudenema. „Sa siis tead, mida need numbrid ja tähed siin tähendavad?“ Ootusärvus jooksis üle Focki selja. Kas tõesti saab lõpuks selgust, mida see seosetu tähtede ja numbrite jada tähendab? Kas tõesti on siin märkmikus peidus võti juhtumi lahendamiseks? „Kas ma nüüd just kõike tean, aga põhimõtet tean küll. See on tegelikult üsna lihtne!“ Fock avas märkmiku suvalisest kohast ja näitas seda toapoisile. „Ülemine rida näitab, kus ja millal mäng toimus. Näiteks siin 3\9 V märgib, et Vanamõisas kolmandal septembril. S 30 ja miinus lõpus näitab, et Sternberg võitis härralt 30 rubla, D 20 ja pluss aga, et Dehnid kaotasid härrale 20 rubla. Ja siin on kirjas et 2\3, seega andis härra 37 rubla kaotanud Baerile kaks nädalat aega võlg ära maksta.“ „Ja miks sina siia märkmeid tegid?“ „Noh, vahel oli härra koju jõudes üsna purjus ja siis ta lasi mul kirjutada. Ise muidugi ütles, mida kirjutada.“ Fock ulatas märkmiku toapoisi kätte. „Näita mõnda!“ Toapoiss asus tähtsa näoga seda lehitsema. „See siin näiteks. Palmse Pahlen kaotas 12 rubla, Metsiku Sternberg 18. Mängitud siin Karulas 6. veebruaril.“

Fock vaatas sissekannet ja tõdes, et enamiku kirjetega võrreldes oli see tehtud tõesti teise käega. Kuidas ta küll seda enne ei märganud? Samas oli hoolikamalt vaadates näha, et toapoiss oli püüdlikult proovinud härra kirjutamismaneeri jäljendada. Võttes märkmiku taas enda kätte, lappas Fock seda üha lõpupoole. Just seal paiknesid lehed, mis teda rohkem huvitasid. Ta pilk jäi peale mõningatele ebakõladele. „Aga mis see tähendab? Siin ei ole numbrit, vaid H täht ja kaks plussi?“ Toapoiss küünitas sissekande poole ja muigas. „Aaspere Dellingshausen mängis härrale maha oma tõutäku. Hobuse ehk H. Rahast olulisemaid võite tarvitses härra märkida kahe plussiga.“ Või nii, mõtles Fock. Vaat siis, kustkohast see tõuhobustega äritsemine alguse oli saanud. „Ja kui selle tähe lõppu on hiljem summa kirjutatud?“ „Ei midagi erilist,“ kehitas toapoiss õlgu. „Siis nõudis härra mahamängitu rahas sisse. Sama on siis, kui algse summa järele on hiljem uus kirjutatud. Siis ei suutnud kaotaja õigeks ajaks oma kohustusi täita. Härra oli selles osas üsna kindel.“ Breverni iseloomu tundes polekski teisiti mõelda saanud. Vahepeal oli Fock jõudnud märkmiku lappamisega üsna lõppu. „Kas sa selle sissekande kohta oskad miskit kosta?“ Toapoiss vaatas pikalt märkmikusse ja lausus siis aegamisi. „Vihula, umbes kuu aega tagasi. Härra on neid korralikult raputanud. Huvitav, rohkem mängijaid pole olnud kui härra ja keegi Vihulast. Ahaa, tuleb meelde küll! Härra parastas veel Vihula härrat ja mulle pistis tulles tasku 50 kopikat! Ausõna! 50!“ Fock võis vaid ette kujutada, milline rõõm see võis toapoisile olla. Oli muidugi põhjust ka. Arvestades, et Sagadi keskmine talupoeg jõi aastas mõisa kõrtsis maha umbes 6 rubla, oli toapoisile antud 50 kopikat pehmelt öeldes suur summa.

Keeranud mõne lehekülje edasi, jõudis Fock veidra sissekandeni, mis oli täitsa teistsugune kui eelnevad. „Mis sa selle kohta oskad öelda? Ega see äkki pole seotud härra plaaniga muretseda Selja mõisa uude kaubalaeva osalus?“ Toapoiss silmitses pikalt sissekannet ja kortsutas kulmu. „Selle kohta ei oska ma midagi kosta. Kellega ja millal mängitud, pole siit küll kuskilt välja lugeda. Summasid ei ole, on vaid tähed J.M.S ja selle järel kolm plussi.“ Noormees tõstis pilgu märkmikult ja vaatas Fockile hämmelduses otsa. „See peab olema midagi väga suurt! Ma ei ole enne näinud, et härra mõnda võitu kolme plussiga oleks märkinud. Aga mida ta võitis ja kellelt, selles osas ei oska ma küll aidata. Mis kaubalaeva puutub, siis seda ei oska ma sellega siin küll kuidagi siduda. Mul jäi mulje, et see plaan läks härral vett vedama.“ Focki tabas pettumus. Lootus kippus jälle kustuma. Võimalik, et just selles sissekandes peituski kogu loo võti. „Kas härra sellest kuidagi juttu ei teinud? Midagi ei maininud? Mõtle nüüd väga hoolikalt! See võib olla hästi tähtis!“ Toapoiss üritas pead küljelt küljele kõigutades vägisi midagigi meenutada, kuid tulutult. „Ei, härra. Ma tõesti ei suuda selle kohta midagi meenutada. Mida ei tea, seda ei tea.“ Focki nägu väljendas selget pettumust. Vaadates seda kummalist sissekannet, tuli Fockile veel üks küsimus pähe. „Lehe allnurgas on väikselt kirjas RS. Nii mõnelgi teisel sissekandel on lehe nurgas sarnane väike lisakanne. Siin näiteks P10. Oskad öelda, mida need tähendavad?“ Toapoiss noogutas kergelt pead. „Kui mõni jaotus eriti hästi õnnestus ja võit härra arust eriti uhkelt tuli, oli kombeks märkida sissekandele juurde kaart, millega ta vastaseid võitis.

P10 on pada 10. RS aga risti soldat.“ Risti soldat! Just see kaart oli Brevernil surres rinnataskus! Kas ikkagi ei vedanud vaist teda alt ja siin ongi seos? Katsudes erutust maha suruda, küsis Fock võimalikult ükskõikse häälega: „Ega härral ei olnud oma niiöelda õnnekaarti? Mida ta näiteks kui talismani taskus kandis?“ Toapoiss kehitas õlgu. „Ei olnud. Härra ei olnud ebausklik ning mingeid õnnetoovaid talismane kaasas ei kandnud. Kord rääkis ta, et sõjaväes said just need, kes selliseid asju taskus kandsid, lahingus esimesena otsa.“ Nii et siis selle segase sissekande, vana äramängitud mängukaardi ning Breverni surma vahel oli ikkagi seos! Aga milline? Rohkem küsimusi Fockil polnud. Kobanud käega taskus, kus mõned mündid peidus olid, tõmbas ta need välja ning pistis toapoisile tasku. Ühtpidi oli see kui vaevatasu ning teisalt ei tahtnud Fock Brevernist kehvem olla. Toapoiss oli sellisest käitumisest silmanähtavalt üllatunud, kuid ka meelitatud. Igal juhul tegi ta Focki ees sügava kummarduse. „See on kõik, rohkem mul sulle küsimusi ei ole.“ Fock patsutas toapoissi kergelt õlale ning pöördus minekule. Tundus, et lõpuks ometi hakkab asi hargnema.

****

ui Karula mõis puude taha kadus, tegi Fock tee ääres suure kivi juures peatuse. Pea kubises igasugustest mõtetest ning vaja oli asjad rahulikult läbi mõelda. Sidunud ratsu puu külge, istus Fock kivile ning õngitses taskust märkmiku välja. Toapoisi jutu valguses hakkas see justkui elama. Iga number ja täht, mis enne seosetu jadana tundus, sai oma tähenduse. Ja see oli vägagi huvitav. Selgus, et Brevernil polnud mitte asjata ümbruskonna silmis kurikuulsa mänguri maine. Enamik selle kandi mõisnikke oli talle korralikke rahasummasid maha mänginud. Palmse, Vanamõisa, Metsiku ja kes kõik veel. Teades, et ükski neist jõukusega just kiidelda ei saanud, tegi see Focki ühtpidi nõutuks ja teistpidi ka tigedaks. Mida nad ometi mõtlesid? Oleks nad selle raha, mis kaardilauas maha mängiti, mõisa majandamisse kulutanud, oleks elujärg kõigis mõisates palju parem. Et Brevern võidetud raha lihtsalt laiaks lõi, polnud muidugi palju targem tegu. Üllatuseks avastas Fock, et ka Annikvere preili pole süüst puhas, isegi tema oli korduvalt Breverniga ühe kaardilaua taga istunud. Tõsi, summasid võrreldes tundus talle, et preili võis Breverni vastu lõppkokkuvõttes ehk isegi plussis olla. Aga ikkagi. Kuidas see vastutustunne tema seisusekaaslastel ometi nii nõrk saab olla? Fock keeras ette selle kõige segasema, kuid samas kõige huvitavama sissekande. Ta oli üsna veendunud, et siin peitubki kogu loo võti. J.M.S. Mida see küll võis tähendada? Mis oli see nii ülioluline asi, mille Brevern võitis? Ja kellelt? Tegemist ei olnud märkmiku viimase sissekandega, pärast nimetatut oli tehtud veel kaks märget. Viimane neist tundus olevat tehtud surmapäeval, sest kui tugineda Annikvere preili jutule, oli Brevern tõepoolest Vihulas raha kaotanud. Ka Palmse Pahlenile. Märkmikust oli

selgelt näha, et Pahlen oli talle suu sisse valetanud. Aga miks? Kas see segane sissekanne oli ka Pahleniga seotud? Fock silmitses mõtlikult taevast. Pilved kogunesid ja üsna pea võis oodata vihma. Sügavalt ohates ajas Fock end kivilt püsti. Kui ta ei tahtnud märjaks saada, tuli edasi liikuda. Hinnates oma asukohta ning seda, kui kiiresti võis vihmavaling vallanduda, keeras ta ratsu Kandle mõisa suunas.

****

andle mõis oli üks neist tüüpilistest keskmistest Eestimaa mõisatest, mis polnud ei suur ega väike, ei rikas ega vaene. Kandles elavad Wrangelid paistsid silma pigem tagasihoidlikkuse kui laia joonega. Majandusasjades oldi pigem ettevaatlikud kui riskijad, ühtpidi oli tänu sellele mõisa majanduslik seis üsna kindel, teisalt aga jälle polnud lootust suurele arengule. Fock Wrangelitega väga läbi ei käinud, üksteist muidugi tunti, kuid lähemaid sidemeid Sagadi ja Kandle vahel ei olnud. Kandle härrastemaja oli kaunis, puude vahele hästi sobituv majake, mida võis pigem moodsaks kui vanamoeliseks pidada. Kaunis kastaniallee ning hoolitsetud muru vastandusid teravalt nii mõnelegi teisele ümbruskonna mõisasüdamele. Fock pidi tunnistama, et Kandles oli stiili. Kõrvalhooned olid värske väljanägemisega, mitu neist üsna hiljuti remonditud. See näitas, et oma elamise eest hoolitseti ning seda oli Fockil heameel näha. Kui Fock peahooneni viiva allee algusesse jõudis, vallandusid taevaluugid ning vihm kattis nii tolmuse tee kui ka edasi kiirustava ratsaniku. Õnneks õigel ajal, mõtles Fock. Nüüd jäi sihtmärgini veel vaid paarsada meetrit ning Fock andis ratsule kannuseid. Õuel vihma eest varju jooksvad mõisateenijad olid tulijat juba märganud ning tallipoiss oli häärberi ees külalise vastuvõtmiseks valmis. Pärale jõudes hüppas Fock kiiresti ratsult maha, andis ohjad tallipoisi kätte ning kiirustas peaukse suunas. Teenijad olid külalise saabumiseks valmis ning uks avanes. Riietelt vihmapiisku maha rapsides sisenes Fock majja. Kuigi ta saabus ette teatamata, ei paistnud see vähemalt Kandle teenijarahvast häirivat. „Kas härra on kodus?“ küsis Fock ennast korda seades. Vihm oli juuksed üksjagu sassi ajanud ja neid kärmesti siludes pööras ta pilgu

korraks hallis kõrguva suure peegli poole. Vihma tõttu oli ratsutamisest riietele kogunenud tolm plekiliseks mustriks muutunud. Samas see Focki väga ei häirinud ka. „Jah, palun tulge edasi.“ Teenija juhatas Focki väikesesse, maitsekalt sisustatud salongi, mis ilmselt külaliste vastuvõtutoa ülesannet täitis. Fock valis välja mugava tugitooli ning vajus kogu raskusega sinna sisse. Nüüd jäi vaid oodata Wrangeli saabumist. Kulus minutit kümme, enne kui uks avanes ning Kandle mõisahärra sisse astus. Vahetanud kombekohased viisakused, märkas Wrangel, et külalisele polnud midagi joodavat pakutud. Fock ei teinud sellest numbrit. Eesmärk oli siiski mõisahärraga juttu ajada ja temalt ehk midagi uut teada saada. „Milline rõõm Sagadi pärishärrat Kandles näha! Kui võib küsida, siis millest selline au?“ Wrangel istus Focki kõrvale ja jäi huviga ootama. Tõtt-öelda ei mäletanudki ta, millal Fock oli viimati neil külas käinud. Ja kas üldse. Ei saanud välistada, et see oligi esimene külaskäik. Fock seadis end mugavamalt istuma ning silmitses lähemalt oma vestluspartnerit. Kandle mõisahärra oli temast vahest isegi aasta-paar noorem, kuid tüsedam ja poole pea jagu pikem. Kuigi seltskonnas olid nad omavahel mitugi korda trehvanud, polnud sellist silmast silma vestlust nende vahel olnud. Igal juhul jättis vestluskaaslane oma sõbraliku olekuga igati meeldiva mulje. Fock ei tohtinud aga lasta ennast sellest segada, sest tema ees võis ju istuda kogu loo peasüüdlane. „Palun väga vabandust, et niimoodi ette teatamata saabusin, kuid asi on Breverni surma uurimises. Lihtsalt soovin mõnda asja täpsustada.“ Focki vastust kuuldes peegeldus Wrangeli näost selge pettumus. Uudishimu oli hetkega kadunud ning asendunud isegi mõnetise tigedusega.

„No muidugi, Brevern. Kes siis veel! Ei, ärge nüüd valesti aru saage! Ma mõistan väga hästi, et teie seda asja uurima peate, ja tunnen teile tõsiselt kaasa. Sellise inimese surma uurimine ei saa olla meeldiv ülesanne.“ Fock noogutas nõusolekuks. Tõesti, nii see oli. „Mis parata! Kahjuks pean ma sellega tegelema ja esitama ka mõned küsimused.“ Wrangel tegi käega kerge liigutuse, andes märku, et on valmis vastama. „See kohtuasi Karulaga vaidlusaluste maade pärast. Mis sellest on saanud?“ Wrangeli näole ilmus vastikust väljendav grimass. Oli näha, et seda teemat ta puudutada ei tahtnud. „Mida te ise arvate! Täiesti uskumatu lugu! Ma poleks elu sees uskunud, et meie kubermangus on selline asi võimalik! Üks kurjategija võib röövida lugupeetud aadlimeest! Kas saab seda siis teistmoodi nimetada?“ Fock ei osanud muud kui kergelt noogutada. „No näete, ka teie olete nõus!“ Seda nüüd Fock küll öelda ei tahtnud. Esiteks polnud ta vaidluse üksikasjadega kursis ning teiseks polnud selle täpne sisu hetkel ka oluline. „Kuulsin, et käisite Karulas vanaproua jutul, et asja lahendada?“ Wrangel tegi põlgliku näo ning häälitses veidralt. „Täiesti lootusetu! See vanaeit ei tahtnud mind isegi mitte ära kuulata, rääkimata muust! Sellise suhtumisega ei saa üks inimene olla!“ Seda öeldes kargas Wrangel toolilt püsti ning astus akna alla. Väljas ladistas endiselt vihma. „Kahjuks või õnneks pean teatama, et see vanaeit on nüüdseks surnud.“ Aeglaselt keeras Wrangel ennast ringi. „Surnud? Breverni moor on surnud?“ Wrangeli näolt peegeldus selge imestus. Fock jälgis teraselt oma vestluskaaslast ning veendus, et see ei olnud teeseldud. „Jah, on küll surnud. Täna öösel. Tapetud nagu tema poegki.“

Wrangel istus tagasi oma kohale. Oli näha, et segadusest haaratud Kandle härra ei teadnud täpselt, mida öelda. „See on nüüd küll ootamatu!“ venitas Wrangel lõpuks. „Arvestades eilset bravuuri…“ Siiski kogus ta end kiiresti. „Ja kellele ma selle eest tänumedali peaksin andma? Kes on see õilis hing, kes selle heateoga hakkama sai?“ Wrangeli näole oli siginenud midagi rahuloleva naeratuse laadset. „Seda ma veel ei tea. Mis täpsemalt eile Karulas juhtus?“ Wrangel manas ette pealtnäha ükskõikse ilme. „Mitte midagi ei juhtunud! Läksin sinna lootuses, et emal on natukenegi rohkem aru peas kui tema petisest pojal. Pidin aga sügavalt pettuma, ta isegi ei tahtnud mind ära kuulata.“ Fock otsustas nüüd võtta väikese riski. „Ja teie muidugi otsustasite teda selle peale ähvardada?“ Imestus valgus üle Wrangeli näo. „See ei olnud midagi tõsist! Sellised ähvardused käivadki sihukeste vestlustega kaasas! Tunnistan, et olin ehk taktitundetum kui võinuks, aga ähvardust teda tappa ma tõsiselt küll ei mõelnud!“ Fock püüdis arvata, kas Wrangel on andekas näitleja või oli ta lihtsalt Karulas sõnadega üle piiri läinud. Kohe ta otsustada ei suutnudki, liiga kiired ja vastuolulised olid Wrangeli tujumuutused. „Ega ma ei süüdistagi teid mõrvas. Lihtsalt räägin, mis juhtus, ja katsun teada saada, mis toimus enne mõrva. Räägin kõigiga, kes sel päeval Karulat külastasid. See, et saatuse tahtel teie neist üks olite, ei anna küll põhjust oletusteks.“ Öeldu paistis Wrangelit rahustavat. Igal juhul muutus mehe näoilme taas normaalseks ning närvilisus paistis kaduvat. Nüüd otsustas Fock natuke teemat muuta. „Kuulsin, et teil oli Breverniga Selja mõisa uue kaubalaeva osaluse teemal erimeelsusi? Vastab see tõele?“

Wrangel pööras pea kõrvale ja mõtles hetke, mida kosta. „Erimeelsusi? See on nüüd küll leebelt väljendatud. Sel inimesel pole ei au ega häbitunnet. Vabandust, polnud. Lühidalt öeldes tahtis ta minu rahadega endale laevas osaluse osta. Nii need asjad ei käi! Aga nüüd pole mõtet seda enam üles võtta, sest hetkel on plaan kalevi alla pandud.“ Fock tegi üllatunud näo. „Miks siis? Võin oma kogemusest öelda, et merekaubandusse tasub panustada.“ Wrangel naeratas kergelt ja vaatas Fockist mööda kuskile kaugusesse. „Loomulikult! Kuid nagu selgus, polnud Rennenkampfide tehtud esialgsed rehkendused kuigi pädevad. Selgus, et Selja mõisal napib vahendeid, kuid vähemusosalusega laevas polnud Rennenkampf kuidagi nõus. Nii et see hea mõte tundub helgemasse tulevikku lükkuvat.“ Fock oli mõneti pettunud. Mitte muidugi selles, et laev ehitamata jääb, vaid et antud liin tühjaks loosiks osutus. Igaks juhuks esitas ta siiski veel ühe küsimuse: „Lihtsalt huvi pärast: millal plaan vähemalt praeguseks maha maeti?“ Wrangel mäletas seda täpselt. „Suure Reede jumalateenistusel. Siis teatas Rennenkampf, et asjad on hapud ja asi jääb seisma.“ Fock tegi kiire arvutuse ja leidis, et sellest on möödas juba veidi rohkem kui kuu. Märtsi algusest aprilli keskpaigani oli Fock olnud peamiselt oma Tallinna linnamajas ning ajanud rüütelkonna asju. Talle oli usaldatud mitmeid ameteid, neist enim tööd nõudis rüütelkonna sekretäri ametikoht. Tallinnas toimetades jäid siinsed mured tema jaoks tagaplaanile ja seepärast ei olnud ta kursis ka kogu laevaehituse ümber käinud tralliga. Pahaseks tegi Focki hoopis see, et vana juudikaupmees seda juttu talle müües hoopis hõlptulu teenida tahtis, aga mitte juurdlusele kaasa aidata. Tundus, et laevateema võis mõrvamotiivina tõesti maha kriipsutada.

Wrangel silmitses Focki mõneti löödud nägu ning otsustas jutuohja oma kätte võtta. „Aga kahtlustate kedagi? Või teate mis? Ma arvan, et mõlemad Brevernid saatis looja karja üks ja sama mees!“ Fock kortsutas kulmu. „Miks just mees? Ja miks arvate, et just üks ja sama?“ Vastuseks kehitas Wrangel vaid õlgu. Tema näost paistis üksjagu segadust. „Tunduks nagu loogiline. Kuid ega mul tegelikult väga vahet ei ole, kas mees või naine. Pakun aga, et suur viha Brevernite vastu pidi tal küll olema. Arvestades, et ema oli samasugune suli nagu poeg, siis küllap kustutas üks ja sama inimene nende eluküünlad.“ Fockil ei jäänud muud üle kui nõustuda. Midagi väga palju rohkem ta küsida ei osanud. Läbi akna paistis, et vihm hakkas järele jääma. Üks asi mõlkus tal siiski veel meeles. „Lihtsalt huvi pärast küsin. Mida hea naabrihärra ülikoolis õppis?“ Selline teemavahetus tuli Wrangelile üllatusena. Pilgu Focki poole pööranud, katsus ta küsimuse mõttest aru saada. „Ega ma ju väga pikalt ülikoolis käinudki. Isa pani mind poolvägisi Saksamaale Magdeburgi filosoofiat õppima. Arvas, et suguvõsas võiks üks teadlane ikka olla, mõis pidi ju vanemale vennale jääma. Paraku suri Friedrich tuberkuloosi ja nii sain pärijaks mina. Lisaks ei jätkunud Saksamaal studeerimiseks raha ning pidin tagasi tulema. Ühe semestri käisin küll veel Tartus, aga see oli ka kõik.“ Seda Fock ei teadnud. Küll aga teadis ta omast kogemusest, et filosoofia õpetamine polnud Tartus kuigi tasemel. „Arusaadav. Kes see ikka tahab Tartus filosoofiat õppida. Ajada pähe ajast ja arust maailmavaadet ja seisukohti.“ Wrangel tõstis veidi üllatunul ilmel pilgu. „Aga ma ei õppinud Tartus filosoofiat.“

Fock oli vastusest üllatunud. Samas polnud tavatu, et proovitigi erinevaid erialasid. Ka ta ise oli nii teinud. „Aga mida siis?“ „Keemiat.“ Fock kergitas kulmu. Samas ei andnud ükskõiksus ja sundimatus, millega Wrangel seda lausunud oli, mingit alust järelduste tegemiseks. Kui aga keemia, siis olid talle tuttavad ka kõik mürgid. Kaasa arvatud belladonna. Ent hetkel pidas Fock targemaks kahtlustused endale hoida ja oma vestluskaaslast rohkem mitte küsitleda. „Tänan teid! Sellest oli palju kasu.“ Wrangel tundis end nagu koormast vabanenuna. „Aga palun! Teid aitan ma alati, eriti sellise ebameeldiva asja uurimisel. Kujutan ette, kui vastumeelne see kõik võib olla. Tunnistan ausalt, et ise ei sooviks ma küll kuidagi teie nahas olla. Kui saan edaspidigi veel mingil moel kasulik olla, siis teadke, et aitan teid alati suurima rõõmuga!“ Seda öelnud, juhatas majaperemees külalise välisukse suunas. Fockile tundus, et headest sõnadest hoolimata oli Wrangelile kergendus kutsumata külalisest lahti saada.

****

ui mõningad edusammud andsid juba lootust juhtumi lahendamiseks, vedas järgnevatel päevadel kõik viltu. Visiit Haljala kirikuõpetaja juurde näitas, et matuste eest oli tasutud kõigiti õige rahaga. Ka kiriku korjanduskarpi oli poetatud täiesti legaalne rahatäht. Annikvere preili oli ajanud jälgi kubermangus toimunud valeraha kasutuse kohta, kuid tulemusteta. Ühtegi sellist juhtumit polnud lähiminevikus olnud, ja nii polnud ka mingisugust pidepunkti, kes ja kus võis valeraha valmistada. Fockil omakorda ei õnnestunud mitu päeva kohtuda ei Vanamõisa ega Vihula mõisarahvaga. Kui esimesed olid sõitnud kellegi sugulase juubelile, siis teised jälle asjatasid midagi Tallinnas. Vanamõisa Dehnidega lõpuks kohtudes oli tulemuseks paras pettumus, midagi sellist, mida Fock juba varem ei teadnud, hankida ei õnnestunud. Igal juhul süvenes pärast seda kohtumist Fockis veendumus, et Dehnid on tühi liin ning neil ei ole toimunuga mingit otsest seost. Päris välistada seda siiski veel ei saanud. Samuti ei juhtunud vahepealsetel päevadel midagi uut ja huvitavat. Kõik kahtlusalused käitusid nagu poleks midagi juhtunud ega reetnud end millegagi. Samas ei toimunud enam ka ühtegi kuritööd. Vähemalt selle üle oli Fockil väga hea meel. Nüüd istus ta oma tubli ratsu seljas ja oli teel Vihulasse. Tühjad päevad olid lasknud tal täpselt läbi mõelda, kuidas ja mida Schubertitelt küsida. Sarnaselt Kandlega jõudis Fock ka Vihulasse pärale koos vihmaga. Kevadine sajuhoog oli üpris jahe ning Fock tänas taevast, et ta kuiva nahaga kohale oli jõudnud. Teel oli ta tegutsemisplaani veel kord läbi mõelnud ning nüüd oli aeg see käiku lasta.

Tallipoisid võtsid kiiresti ratsu ning teenrid juhatasid Focki häärberisse. Hetkeks hallis seisatades pani Fock tähele, et kogu majas käib kiire sebimine. Oli näha, et valmistutakse eelseisvaks oksjoniks. Teenijad küürisid põrandaid ja puhastasid mööblit. Virtina kile käskiv hääl kajas üle terve härrastemaja. Kaua Fockil sellist toimetamist silmitseda ei lastud, sest kõrvaltoast saabus Vihula mõisaproua. Vahetanud kohustuslikud viisakused, juhatas proua Focki külaliste salongi ning pakkus istet. Proua ilmest oli näha, et Focki saabumine oli talle etteteatamisest hoolimata veidi üllatav. Siiski ei lasknud ta seda välja paista ning jäi huviga ootama, mis naabermõisa härra Vihulasse tõi. Fockil polnud mingit tahtmist hakata kohe esimese asjana Breverni, eriti aga raamatuintsidendi kohta pärima, selle asemel tegi ta näo, et oli tulnud maalioksjoni pärast. „Andestust, proua, et sellisel kiirel ajal segama tükin. Kunstioksjon ei anna aga rahu ja kuna olen otsustanud kindlasti kaasa lüüa, mõtlesin, et hea naabrina tulen enne veel veidi maad kuulama.“ Proua oli seda kuuldes silmanähtavalt rõõmus. Ilmselt oli ta Focki osalemist salamisi lootnud, kuid teades tema alalhoidlikkust ning asjalikkust rahaga toimetamisel, oli ta selles pigem kahelnud. Proua teadis vägagi hästi, et kui kohalikest kellelgi raha oli, siis oli selleks just Sagadi pärishärra. „Väga meeldiv!“ lausus proua õhinal. „Meil on tõesti hea meel, et olete siiski otsustanud meie väikesel kunstimüügil kaasa lüüa! Oleks ju tore, kui sellised väärt teosed, ja just eriti need tööd, mis siin piirkonnas maalitud, ka siia kanti jäävad!“ Fock noogutas rahulolevalt. „Kahtlemata. Pean alandlikult tunnistama, et just see ongi peamine põhjus, miks otsustasin kaasa lüüa.“

„Suurepärane! Ja mis on need küsimused, mis heale naabrihärrale veel muret teevad?“ Fock kohendas end toolil ning mõtles hetke, millest täpselt alustada. „Kui tüli ei tee, sooviksin korra maalidele pilgu peale visata. Enne aga, kui saladus ei ole, küsiksin, et kes ümberkaudsetest on veel andnud oksjonil osalemisest teada?“ Küsimus oli prouale mõneti üllatuslik. Mis selle mõte oli? „Ikka on huvi tuntud. Õnneks muidugi. Palmse Pahlen näiteks, ka Metsiku Sternberg käis huvi tundmas, ning mis seal salata, ka Annikvere preili on huvi tundnud.“ Viimane uudis polnud Fockile küll üldse meeltmööda. Mida see neiukene oma aruga plaanis? Hea vähemalt, et ta nüüd sellest teada sai. „See on ju tore, et meie kohalikud ka huvi on üles näidanud. Võib oodata tihedat pakkumist!“ „Tahaks loota. Aga kui juba teie olete otsustanud osaleda, siis võime küll kindlad olla, et uue maja ehituseks teenime algkapitali korralikult.“ Nüüd leidis Fock olevat õige aja hakata asja juurde liikuma. „Kahju muidugi, et Breverniga nii läks. Kindlasti oleks tema osalemine oksjonile palju juurde andnud.“ Breverni nime kuuldes proua kahvatus, kuid kogus end ruttu. „Eks kindlasti,“ lausus ta pealtnäha rahulikult. „Õudne lugu. Muide, kas olete uurimisega juba kuhugi jõudnud?“ Seda oligi Fock oodanud. Ise teemat jutuks võtta polnud hetkel mõistlik, aga kui proua sellest rääkida tahtis, siis tuli see nii palju kui vähegi võimalik, ära kasutada. „Midagi kindlat veel pole. Siiani on ka veel mõned lahtised otsad Breverni tegemistest oma surmapäeval. Kui prouale tüli ei tee, siis küsiksin ehk mõne küsimuse, usun, et teie suudate paremat selgust tuua.“ Üllatus proua näol oli enam kui ehtne.

„Mina?“ Proua vaatas Fockile sügavalt silma. „No kui nii arvate, siis küsige.“ „Breverni surmaõhtul oli Brevern siin Vihulas näidanud teile üht raamatut. On mul õigus?“ Proua tegi ükskõikse näo ja kehitas õlgu. „Mis raamatut?“ „Seda ma küsingi, et mis raamat see oli.“ Proua tegi imestunud näo. Fock ei saanud aru, oli see ehtne või teeseldud. „Huvitav, mina küll ei mäleta. Kustkohast te seda üldse võtate?“ „Kui nüüd aus olla, siis see jutt pärineb Sausti proualt.“ Proua ohkas sügavalt. Tundus, et ta ei tea, mida vastata. „Ah see,“ vastas ta lõpuks. „Sel polnud mingit tähtsust. Ma isegi ei tea, mis raamat see oli, millega ta lehvitas. Igal juhul üritas ta mulle selgeks teha, et maalide asemel oleks targem maha müüa raamatukogu ja saadud rahaga majaehitust rahastada. Arvestades Breverni tausta, polnud selles midagi imelikku.“ Fockile tundus, et seletus võib isegi tõene olla. Teadupärast Brevern raamatutest suurt ei pidanud, ning kui keegi sellise ettepaneku võis teha, siis just tema. „Selge pilt. Siis on asi sellega ammendatud. Kui prouale tüli ei tee, siis heidaksin nüüd maalidele korraks pilgu peale!“ Proua tõusis ning kutsus Focki kaasa. „Suurima heameelega! Saate veel kord oma silmaga näha, et tegemist on teostega, mille arvelt raha kokku hoida ei maksa!“ Proua järel läbi maja sammudes märkas Fock jälle, et ees ootavat üritust võeti igati tõsiselt. Maja oli juba üsna korralikult läikima löödud. Saali kõrval asuvas väikeses salongis avanes uhke vaatepilt. Kõik müügiks mõeldud maalid olid korralikult ritta laotud ning ka alghindadega

märgistatud. Nii mõnelgi puhul oli hind ootamatult krõbe. Paistis, et Vihula omad püüdsid võtta ettevõtmisest viimast. „Olge lahked,“ lausus proua. „Kui sobib, jätaksin teid hetkeks üksi maalidega tutvuma. Kui on mingi soov, siis andke teenijatele teada ja ma tulen kohe tagasi.“ „Ärge muretsege, proua. Näen, et ettevalmistustega on palju tegemist, ja ma ei hakka teid kauem kinni pidama. Suur tänu teile!“ Fock kummardas viisakalt, ootas, kuni proua lahkus, ning asus siis maale tähelepanelikult uurima. Oli siin nende hulgas mõni selline, mis tõesti ostmist vääris? Mõni tundus esmapilgul üsna kenake. Nende hind ka. Rahu ei andnud küsimus, miks tahtis Palmse Pahlen nii väga oksjoniks raha kokku saada. Teisiti ei saanud tema viljaga kaubitsemise katset Karulas kuidagi seletada. Pealtnäha olid maalid üsna tavalised. Ühtki sellist, mida Fock ilmtingimata oma mõisahäärberi mõne toa seinale oleks ihaldanud, siiski ei paistnud. Pettunult mõtles Fock, et kui ta nüüd peakski pakkumises osalema, siis tuleks osta midagi sellist, mida hiljem ei tahakski. Aga kui see aitaks mõrvade lahendamisele kaasa, oli ta nõus ka sellise kulutuse tegema. Kõrvaltoast kostsid sammud. Tulijaks oli mõisa noorpreili, keda traagilisel õhtul seltskonnas polnud, sest väidetavalt oli preili haige. Fock kummardas viisakalt. Preili oli küll kahvatu jumega, kuid Fockile tundus, et haigusest oli preili võitu saanud. „Minu lugupidamine, preili. Palun vabandust, et siin toimetan, kuid loodan, et minu siinolek teid väga ei häiri.“ Preili punastas kergelt. Oli näha, et võõraste meeste seltskond polnud talle just igapäevane, kohmetus paistis selgesti välja. Siiski kummardas preili viisakalt ning lausus vaikselt: „Mis te nüüd, härra! Te ei häiri mind üldse, pigem palun mina vabandust, et teid teadmatusest segasin.“ „Mis te nüüd, preili! Suur rõõm on teid näha. Muide, kuidas teie tervis on? Viimati olite üsna haiglane olnud.“

„Tänan küsimast, mul on juba palju parem. Kas naabrihärra kavatseb ka oksjonil osaleda?“ „Ei saa salata, on tõesti selline plaan.“ Preili naeratas virilalt ning vaatas aknast välja. Viivu mõelnud, lausus ta vaikselt: „Ma mõtleks teie asemel ehk hetke selle üle järele.“ Focki haaras segadus. Mis see nüüd tähendama pidi? Miks preili tal oksjonist osalemisest loobuda soovitas? „Andestust, preili, aga ma ei saanud nüüd täpselt aru.“ Vastuse asemel pööras preili pilgu ruumi keskel asuva väikese lauakese poole ning käega laual lebavale taskurätikule osutades lausus: „Nii, siin see siis ongi.“ Vaatas Fockile otsa, võttis laualt rätiku ning kummardas kergelt. „Andestust härra, ma ei soovinud teid segada.“ Fock ei saanud ikkagi aru, mida preili öelda tahtis. „Üks hetk, preili! Mida te täpsemalt mõtlesite?“ Preili pööras pilgu ära. „Te... Teie, tähendab. Te olete lihtsalt teistmoodi kui teised!“ Seda öelnud, tegi preili kiire kummarduse ning lahkus rutakal sammul ruumist. Fock vaatas talle pikalt järele, üritades juhtunust kuidagi aru saada. Selgust saamata asus Fock uuesti maale silmitsema. Järg jõudis oksjoni tõmbenumbrini ehk maalini Mustoja jõe suudmest. Ilus pilt ju, mõtles Fock. Kui ta aga vaatas hinnalipikut maali küljes, siis see enam nii ilus ei tundunud. Järgmisi pilte tunnistades tükkis Focki mõte aga tagasi preiliga peetud vestluse juurde. Korraga ajas Fock end püsti, lausus paar vandesõna ja jäi maali pika pilguga piidlema. Seejärel vaatas ta laua poole, kus oli lebanud preili taskurätik. „Neetud!“ Fock hüüdis esimese läheduses oleva teenija enda juurde ja palus proua otsemaid kohale kutsuda. Proua saabudes jättis Fock temaga kähku hüvasti ja lahkus. Väliselt püüdis ta olla nii rahulik kui võimalik, tema sisemuses mässas aga kõik.

Kohe, kui mõisavärav selja taha jäi, andis Fock ratsule nõnda kannuseid nagu ei varem ning kihutas tuhatnelja Sagadi poole. Tagasi koju jõudnud, tormas Fock asju teelt pühkides jooksujalu raamatukokku. Veerand tunni pärast sealt väljudes kamandas Fock mõisavalitseja enda juurde. Üllatunud Wagner ei saanud ähmi täis Focki nähes esmapilgul aru, milles asi. Uudishimulikult mõisahärrale otsa vaadates ootas ta, et härra räägiks, mis siis juhtunud oli. „Ära vaata niimoodi!“ Focki hääl värises ning põsed olid erutusest mitu tooni punasemad kui tavaliselt. „Me läheme homme Vihulasse oksjonile!“ Wagneri ilmest vaatas vastu selge pettumus. „No ja siis? Läheme siis läheme. Kas sa tahad sealt midagi osta ka? Pean ma raha valmis panema, ja kui jah, siis kui palju?“ „Pole oluline!“ kähises Fock. „Ma tean, kes on nende mõrvade taga, ja ma tean, miks need sooritati!“

****

ihula härrastemaja kihas oksjoni ootuses nagu sipelgapesa. Külalised üritasid üksteisega vestlust klapitada ning teenijad jooksid nende soove täites edasi-tagasi. Fock nõjatus vahuveiniklaasi käes hoides teistest eemal postamendi najale ja silmitses kokkutulnuid. Mingil põhjusel meenus talle Annikvere preili jutt eelmisest Vihula koosviibimisest, kus teda üksi nurgas seismises süüdistati. Tahtmatult ajas see Focki muigama. Tuli tunnistada, et rahvast oli kogunenud rohkem, kui ta oli osanud oodata. Silma järgi hinnates võis kokkutulnuid olla ligi nelikümmend, lisaks kohalikule aadelkonnale oli näha ka rikkamaid Rakvere kaupmehi. Nii mõndagi Fock ei tundnud, ilmselt oli tegemist külalistega Tallinnast või siis Vihula Schubertite sugulastega. Kui suur osa neist siia ostumõtetega kogunenud oli, ei osanud ta esialgu küll hinnata. Igal juhul oli Revalsche Wöchentliche Nachrichtenis ilmunud kuulutus kõnetanud üllatavalt paljusid. Mõrvalooga seotud tegelased paistsid kõik kohal olevat. Pealtnäha käitusid nad vabalt ja sundimatult. Vesteldi, joodi väikest tervitusjooki ning tehti nalja. Kõige närvilisemad paistsid olema korraldajad. Vihula proua ja härra saalisid muudkui suure saali vahet ja sehkendasid midagi. Ega see Focki muidugi väga ei üllatanud. Panna oma tulevik niiviisi ühele kaardile, see pidigi närviliseks tegema. Korraga tundis Fock, kuidas teda varrukast tõmmati. „Jälgid mängu, nagu näen? Üksi nurgas nagu ikka.“ Küsijaks oli Annikvere preili, kes kavala naeratuse saatel end Focki kõrvale sättis ning oma pokaali tema omaga kokku lõi. „Jälgin mängu. Nagu näed, on meie etenduse peategelased kõik ennast ilusti kohale vedanud.“

Preili lasi kiire pilgu üle ruumi. Aeglaselt head vahuveini rüübates silmitses ta sumisevat rahvahulka. „Wagner ütles, et sul pidi lahendus käes olema. Kas on?“ „Usun küll. Üsna räpane lugu kokkuvõttes.“ Preili sikutas Focki veel kord varrukast. „Kes siis? Ütle, kes see on!“ Fock lükkas vaikselt preili käe eemale ja vaatles mõtlikult rahvasumma. „Kannata. Paari asja peab veel kontrollima.“ Preili turtsatas pahaselt. Focki selline käitumine ei meeldinud talle. Samas märkas preili, et Focki ilme on väga keskendunud ning paistis, et ta teab, mida teeb. Või õieti teha plaanib. Kuid öelda oleks ta võinud siiski, sest preili meelest olid nad ju ometi mõrvajuhtumi uurimises partnerid. Sel hetkel avanes saali uks ning külalised kutsuti sisse. „Tule,“ lausus Fock järsult. „Nüüd ma viin su asjaga kurssi!“ Preili ja Fock lasid rahval rahulikult saali valguda, hoidudes ise tagaplaanile. Nähes, et keegi neid ei jälgi, kummardus Fock preili suunas ning hakkas vaiksel häälel preilile oma teooriat tutvustama. Preili nägu muutus juttu kuulates aina kahvatumaks ning ühel hetkel valgus üle ta näo selge üllatus. „Sa teed nalja!“ Fock ei lasknud end preili märkusest häirida, vaid haaras tal kergelt käest ning juhtis kärmesti saali poole. Pea kõik olid juba sisenenud, ning kui nad oleksid veel viivitanud, oleks see tõmmanud liigset tähelepanu. Saali eesosa oli täidetud eri suuruses maalidega. Nende juures oli oksjonilaud ja selle taga seisis keigarlikult riides meesterahvas, kelles Fock tundis ära kunstitundja Tallinnast, keda Schubertid olid juba eelmisel korral tutvustanud. Tema kõrval seisid Vihula proua ja härra, kes olid nüüdseks tublisti rahunenud ning tundsid end silmanähtavalt hästi. Fock tabas mõlema juures küll omamoodi närvilisust, kuid see käis igati olukorra juurde ning selles polnud midagi eriskummalist.

Teinud teiste eeskujul ringi ümber alustele asetatud maalide, jäid Fock ja preili hetkeks Vihula härra ette seisma. „Loodan, et olete oma lemmikud juba välja valinud! Peab tunnistama, et kui neid kõiki siin selliselt koos näen, julgen küll öelda, et siit ostaks isegi nii mõndagi.“ Öeldu peale Fock ainult noogutas kergelt. Tema peast käis läbi vaid mõte, et kui ta tõesti midagi ostma peab, siis olgu see rahakulutus pigem väike. Nüüd sekkus ka Vihula mõisaproua. „Loodan, et head naabrid on otsustanud pakkumisel ikka agaralt kaasa lüüa! Ja et käsi pakkumisel helde oleks!“ Viimase lause peale ei tahtnud Fock midagi kosta. Veel kord kergelt kummardades juhtis ta preili poolkaares asetatud tooliridade suunas. „Teeme siis nii, nagu rääkisin. Esimesel poolel oleme märkamatud, kuid peame silmas neid, keda vaja. Hoiame silmsidet!“ Fock juhatas preili vasema toolirivi tagumise rea juurde, suundudes ise teisele poole. Nii said nad tagareast seltskonnal silma peal hoida. Tegelikult oli muidugi vaid mõni üksik, keda oli vaja jälgida, aga see-eest olid just need antud juhtumis olulised tegelased.

****

ksjoni esimene pool möödus enam kui uniselt. Fock tegi vaid paar pakkumist, kuid needki pigem viisakusest. Selles osas müüki tulnud tööd olid väikesed, odavad ja ka üsna kaheldava kvaliteediga. Aga Annikvere preili ostis ühe talvelinde kujutava töö, mis Focki meelest küll kõige targem tegu polnud. Samas oli makstud summa pigem sümboolne kui midagi märkimisväärset. Tegelikult jäidki oksjoni esimese poole müügihinnad üsna tagasihoidlikuks ning pererahva olek muutus iga tehingu järel aina närvilisemaks. Müügi esimene osa tõi neile sisse ehk vaid napid sada rubla, mis oli selgelt alla oodatu. Fockis süvenes veendumus, et sellisel viisil raha hankimine oli rumalus. Jäi silma, et enamiku ostudest tegid kaupmehed, aadel hoidis end selgelt tagasi. Vaheajal kiirustas preili otse Focki juurde. „Mis siin toimub? Nad lõpetavad kohe pankrotis!“ Fock nõustus preiliga. Osalejate nägudelt peegeldus sügav ükskõiksus. Pigem oli suurem osa tulnud kohale lihtsalt huvi pärast, et näha, mis toimub, või siis selleks, et nautida head seltskonda. Samas võis mulje olla ka petlik, sest oksjoni tähtsaim osa oli alles ees. „Pahlen ei teinud ühtegi pakkumist!“ Preili oli seda öeldes veidi üllatunud ja segaduses. Mees oli lihtsalt tuima näoga toimuvat jälginud. „Rahu, vaatame edasi, mis saab. Kui ta juba tuli, siis ma arvan, et ju ta kuskilt ikkagi raha hankis. Millegi jaoks ta seda hoiab.“ Preili toksas kergelt Focki ja lausus sosinal: „Nägid, et peale vooru lõppu sõimas proua oksjonipidaja korralikult läbi?“ Fock polnud seda märganud ja ega see teda tõtt-öelda väga ka huvitanud.

„Las sõimab. Oksjonipidaja pole süüdi, et keegi eriti midagi osta ei taha. Võimalik, et nad tõstavad nüüd teiseks vooruks alghindasid.“ Preili kohendas oma elegantse kleidi varrukaid ning küsis nagu muuseas: „Häirib see sind? Tahad sa midagi nii väga osta? Mina sain oma juba kätte!“ Loomulikult ei häirinud see Focki. Endiselt ei plaaninud ta midagi osta, nagu tegelikult ei oleks soovitanud seda ka preilil teha. „Kui tahad, osta siis minu eest ka. Mina passin.“ Preili naeratas virilalt. „No Vihula prouale see nüüd küll ei meeldi. Juba ainuüksi sind siin nähes lootis ta kindlasti, et nüüd üks suur rahasadu algab. Aga sina, va kitsipung, rikud ära kõik ahnete naiste ootused!“ Fock vaid muigas selle peale. Kõlas kell, mis kutsus teiseks vaatuseks saali tagasi. Selle vooru suurimateks tõmbenumbriteks olid paar skulptuuri, mis vähemalt Focki küll ei huvitanud. „Lähme nüüd!“ lausus ta preilit kergelt enda ees lükates. „Jätkame nii nagu varem.“

****

ksjoni teine osa kulges sama uimaselt kui esimene. Pakkumised jäid kesiseks ning sarnaselt esimese osaga jäid mõned tööd isegi alghinnaga müümata. Majarahva nägudelt paistis selge pettumus, ning kuigi oksjonipidaja tegi, mis suutis, polnud tulemust näha. Fockile mõningase üllatusena tegi Palmse Pahlen pakkumise ühele suurele messingist ehisvaasile, kuid kui Annikvere preili asus seepeale kokkulepitult hinda kruvima, loobus Pahlen kiiresti. Õnneks tahtis vaasi ka üks Tallinna kaupmees ja preili pääses soovimatust ostust. Veidi mõelnud, leidis Fock, et ehk innustasid Pahlenit pakkumist tegema vaasi kaunistanud paljaste naiste figuurid. Vanamehe asi, mõtles ta. Midagi muud huvitavat teine voor kaasa ei toonud. „Üsna tobe olukord,“ leidis preili vaheajal. Fockil tuli nõustuda. Tegelikult huvitas teda enim kohtumine Wagneriga, kes oksjoniga samal ajal majast väljaspool üht asja oli uurinud. Kolmik kohtus paraadukse lähedal väikese pingi juures ning jutuajamine kujunes Fockile meelepäraselt lühikeseks. „Tundub, et kõik klapib!“ lausus Wagner rahulikult. Näis, et Sagadi omad olid endas nüüd vägagi kindlad. Preili vaatas Focki poole vaatas ja lausus: „No kui teie usute, siis usun mina ka!“ Ehkki preili toon polnud väga veenev, ei näinud ta ka ühtki põhjust teisel seisukohal olla. „Mis siis edasi?“ Fock hingas sügavalt sisse. Kuigi kõik mõistatuse tükid tundusid paigas olevat, ei saanud enne, kui asi lõpule viidud, päris kindel olla. Alati jäi võimalus, et ta siiski eksib. „On mis on, aga oleme ettevaatlikud. Paljugi võib valesti minna. Wagner, otsi Metsiku mõisa kaaskondlased üles ja hoia neid meie poole.

Meil võib neid vaja minna. Kui ma kogu sellest seltskonnast siin kedagi peale meie usaldan, siis on need Sternbergi omad. Aga üksikasju ära räägi. Vara veel. Meie läheme sisse tagasi ja mängime etenduse lõpuni.“ Fock võttis taskukella ja vaatas aega. „Arvan, et poole tunni pärast on kõik lõppenud. Tule selleks ajaks Metsiku omadega siia peaukse juurde. Viime asja ametlikult lõpule.“ Fock vaatas pikalt nii Wagneri kui ka preili otsa ja lausus vaikselt: „Ja nüüd aidaku meid Jumal! Lähme!“ Wagner vaatas hetke majja siirduvatele kaaslastele järele, ohkas ning vilistas siis kogu kaasas olnud Sagadi mõisa teenijarahva kokku.

****

ksjoni kolmas voor oli see, mille pärast kogu seltskond siia kogunenud oli. Polnud igapäevane, et müüki tuleb sellise maailmakuulsa kunstniku töö nagu van Leuven. Ja veel milline! Senitundmatu töö, mis pealekauba maalitud siinsamas rannikul! Võis olla tõesti nii, et kõik olid hoidnud raha just „Idamere mõtiskluse“ ostmiseks, ja kui nii, siis võis hind kerkida kui kõrgele tahes. Ehk isegi rohkema kui viie tuhandeni! Ühtpidi oli see ju üüratu summa, kuid sellise maali eest üldse mitte palju. Vaadates, mis hinnaga sama kunstniku teisi töid Euroopas müüdi, polnud see sugugi üle mõistuse suur raha. Fock tundis, kuidas tal kohale istudes peopesad higiseks tõmbusid. Mõtetes oli tal asi ju kontrolli all, aga valesti võis minna paljugi. Samas polnud enam ka midagi kaotada. Esimesed kaks viimases voorus müüki tulnud maali Focki ei huvitanud, ja nagu selgus, ei huvitanud need ka kedagi teist. Üks läks alghinnaga ja teine jäi üldse müümata. Üle saali pidevalt Annikvere preili grimasse nähes tundis Fock, et äkki on ta siiski juhtumi lõpetamiseks valinud vale aja ja vale koha. Õnneks läks see kahtlus siiski kähku üle. Ja siis saabuski oodatud hetk, kui oksjonit juhtinud Beilmanni-nimeline kergats, keda Vihula Schubertid suure kunstitundjana olid tutvustanud, van Leuveni „Idamere mõtiskluse“ müügi välja kuulutas. Kui kogu oksjoni jooksul oli Fock nii mõnelgi puhul kahelnud oksjonipidaja asjatundlikkuses, siis see, mida too van Leuveni kohta pajatas, avaldas isegi temale muljet. Nii pikka ja põhjalikku selgitust polnud ta küll oodanud. Fock märkas, et kogu esitluse ajal valitses saalis haudvaikus. Oli tunda, et kõik see läheb kohaletulnutele vägagi korda. Maali tutvustamise ajal ilmus lõpuks naeratus ka Vihula mõisarahva palgeile. Ju siis oligi kõik ühele kaardile asetatud.

Üllatusena märkas Fock, et van Leuveni müügi ajaks oli saali tulnud ka Vihula noorpreili, kes end viimasel ajal väga harva seltskonnas näitas. Fockil oli selle üle ainult hea meel. Tutvustus lõppenud, läbis saali vali kahin. Nimelt käis oksjonipidaja välja maali alghinna – 200 rubla! See oli väga suur raha ja nii võttes igati van Leuveni vääriline. Samas, kui viimatistel oksjonitel oli kallimaid töid müüdud 150 rubla kanti, oli see siiski imestust väärt. 200 oli alustuseks päris krõbe summa. Sellest hoolimata tõusis hind üsna kiiresti 1000 peale, ja seda ilma, et Fock või Annikvere preili oleks pidanud pakkumist tegema. Kaks korda oli pakkunud ka Pahlen, ja Fock sai kinnitust oletusele, et Palmse härra oli kuskilt viimasel hetkel siiski raha leidnud. Pakkunud olid ka nii Dehn kui Wrangel. Üldse oli nüüdne oksjonivoor hoopis teisest mastist kui varasemad kaks. Saalis oli elu ning pakkumised sadasid ilma haamriviibutaja nuiamiseta elavamalt, kui oleks osanud arvata. Focki tegi natuke murelikuks hinna säärane kiire tõus, aga mõistus sundis teda siiski rahulikkusele. Igal juhul tundis Fock end paremini kui palju rohkem närvis olev Annikvere preili. Üldjuhul läks kõik veel siiski nii nagu plaanitud. Ent olukord hakkas kiiresti veidraks muutuma. Pakkumiste vahed hakkasid kahe tuhande peal jääma aina väiksemaks ja ühel hetkel tõusis hind veel vaid viie rubla kaupa. Pakkujaid jäi aina vähemaks ning oksjonipidaja pidi igaks summatõusuks juba tuntavat vaeva nägema. Kui 2200 rubla peal oli alles jäänud veel vaid kolm pakkujat, otsustas Fock, et nüüd on aeg sekkuda. „Kuus tuhat rubla!“ Saali läbis suur imestuskahin ning kõik pöörasid oma pilgu pakkumiseks püsti tõusnud Focki suunas. Oksjonipidajal jäi käsi koos haamriga abitult õhku rippu ning toimunu seedimiseks kulus tal nii mõnigi hea hetk. Kõigile oli selge, kellest saab maali uus omanik. Fockist rohkem

polnud saalis keegi võimeline pakkuma. Kuus tuhat rubla oli meeletult suur summa! Lõpuks oli ka oksjonipidaja end kogunud ning hüüdis täiest kõrist: „Kuus tuhat esimest, teist ja kolmandat korda! Müüdud!“ Ning lajatas kinnituseks haamriga lauale. Fock heitis veel pilgu Annikvere preili poole, kes talle silma pilgutas, ning astus siis kindlal sammul oksjonilaua suunas. Vihula mõisa pererahva õnnest pakatavaid nägusid silmitsedes õngitses Fock taskust priske rahapataka ning asetas selle vaikselt oksjonilauale. „Kuus tuhat rubla,“ lausus ta pikkamisi. „Just see, mida see maal väärt on.“ Vihula mõisaproua ei suutnud end enam tagasi hoida ning tormas laua juurde. Käigult rahapataka kätte haaranud, hakkas proua seda kiiresti lappama. Korraga tema käed seiskusid ning ta jäi Fockile üksisilmi otsa vaatama. „Aga see on ju…“ „Valeraha?“ torkas Fock vahele. „Jah, täiesti õige. Valeraha. Täpselt sama vale nagu ka maal, mille ma selle eest ostsin!“

****

ogu saalitäis rahvast vaatas toimuvat jahmunult, saamata aru, mis täpselt aset leiab. Keegi ei söandanud vaikust katkestada. Kõik ootasid ärevalt, mis nüüd edasi saama hakkab. Ruumis oli kuulda vaid Focki kingakontsade klõbinat, mida tekitas tema edasi-tagasi tammumine. Fock vaatas sammudes kuskile kaugusesse. Ta kogus mõtteid, kust alustada. Esimene eesmärk oli saavutatud. Publik, mis järgneva etenduse õnnestumiseks oli hädavajalik, oli saadud oma haardesse. „Vähe sellest! See maal on põhjuseks, miks tapeti kolm inimest!“ Saali läbis kahin. Kolm? Kes see kolmas mõrvatu on? Publiku ootusärevus oli Fockile silmaga näha. Nüüd oli tema asi neile mitte pettumust valmistada. „Just nimelt! Kuratlik plaan, mis kogu selle traagilise sündmuste ahela liikuma pani, tundus esmapilgul niivõrd uskumatu, et mõistus keeldus seda tunnistamast. Ahnus, alatus ja seletamatu kurjus on need, mis selle koletu kuritöö märksõnadeks on. Hüpati üle oma varju, et elada teiste kulul paremini, kui see tegelikkuses oleks võimalik. Tapeti ja peteti, et seada ennast kõrgemale, kui tiivad muidu kannaksid. See on midagi, mille kohta mul ei ole sõnu.“ Saalis valitses vaikus. Korraga kostis üksik hüüe. „Kes siis? Ja mis kolmandast mõrvast siin räägitakse?“ Fock asetas käed seljale risti ning jätkas oma edasi-tagasi tammumist, pilk põrandal. „Selleks, et aru saada kogu kuritöö koledusest, tuleb minna tagasi algusesse. Esimese mõrva juurde. Täpsemalt, kahe esimese mõrva juurde, sest need toimusid ühel ja samal ajal. Ehk siis Karula Breverni ja tema kutsari surma juurde.“ „Nii et see siis ei olnud teeröövlite kätetöö?“

Hääl, kes seda saalist küsis, kõlas ebalevalt. Fock ei kahelnud, et Palmse Pahlen oli seda juttu levitanud kogu ümbruskonnas. Kuna hääl ei olnud Pahleni oma, näis oletus seda vaid kinnitavat. „Ei. Teeröövlid ei puutu üldse asjasse. Ja ma tahan näha ühte kinnitust sellele, et minu mõisa maadel tegutsevad teeröövlid!“ Viimase lause Fock peaaegu karjatas. Selge, et selline süüdistus puudutas teda isiklikult. Saalis valitses endiselt vaikus. Hääletoon, millega Fock oma lause lõpetas, ei tekitanud kelleski soovi vastu vaielda. Fock tegi väikese pausi, enne kui jätkas. „Minu Oandu karjamõisa keldrisse peidetud Breverni saatsid teise ilma hoopis teised ning koos temaga ka ta kutsari. Esmapilgul tundus kogu juhtum täiesti arusaamatu. Hea küll, polnud ju saladus, et Justus von Brevern polnud just ümbruskonna lemmik. Aga et tappa? Ja seejärel peita laip vaese töölise kirstu! Milline alandus! Juba ainuüksi selle tõttu on teo kordasaatjad teeninud ära väga karmi karistuse!“ Focki meeleheaks noogutasid mitmedki saalis tema sõnade peale. Aadlimehe selline surm oli pakkunud hulga ärevat kõneainet kogu kubermangus ja ükski saalis istuvatest siniverelistest ei soovinud samal kombel oma elupäevi lõpetada. „Nagu teada, Brevern mürgitati. Aga miks? Laipa üle vaadates leidsime tema taskutest kaks väga huvitavat asja. Väikese märkmeraamatu ning ühe läbimängitud mängukaardi. Risti soldati.“ Fock asetas mõlemad oksjonilauale, neid enne publikule näidates. Saalisolijate nägudest oli näha, et asi hakkas minema põnevaks. „Märkmik koosnes suuremas osas seosetust numbrite ja tähtede jadast. Mida see täpsemalt endast kujutas, selle juurde tuleme hiljem tagasi. Mängukaart paistis esmapilgul olevat täiesti juhuslik ega klappinud kogu juhtumiga üldse. Siiski tundus mulle algusest peale, et sel on mingi oluline tähendus. Ja ma ei eksinud.“

„Loomulikult! Kes siis veel peaks mängukaartidega mehkeldama kui mitte Brevern!“ Fock noogutas saalist kostnud vahemärkuse peale. „Loomulikult. Täiesti nõus. Aga miks peaks olema taskus selline kaart nagu risti soldat? Ja veel vana ja kulunud? Talisman? Võidukaart mõnest jaotusest? Või lihtsalt juhus?“ Saalisolijaid läbis kahin. Nii mõnedki avaldasid naabritele oma arvamust ja proovisid küsimusele lahendust leida. Vaigistamaks tekkivat suminat, tõstis Fock paluvalt käe. Sumin lakkas. „Kannatust, mu daamid ja härrad! Iga asi omal ajal. Kõigepealt katsume lahendada saladuse, millal ja kus Brevern mürgitati. Tema surmaõhtul Vihulas toimunud pidu pidi siin olulist rolli mängima, ja seda olenemata sellest, et Brevern siit eluga lahkus. Arvestades tema veres leiduva mürgi kogust ja koolnukangestust, pidi talle seda manustatama kas Vihulast lahkudes või kohe pärast seda. Sama on kutsariga.“ Metsiku Sternberg tõusis oma istmelt, köhatas kergelt ning lausus nii ametliku häälega, kui tema tämber vähegi võimaldas. „Kinnitan! Kõik märgid näitavad, et just nii see oli!“ Fock noogutas kergelt ning viipas Sternbergile käega, et see oma kohale tagasi istuks. Metsiku härra kummardas kergelt ning laskus oma kohale. Eesmärgi ennast tähtsaks teha oli ta vähemalt hetkeks saavutanud. „Seega tundus, et kuritöö põhjus võib peituda samal õhtul Vihulas toimunud sündmustes. Üritanud kaardistada Breverni tegevusi samal õhtul, selgus nii mõndagi huvitavat.“ Focki mõningaks üllatuseks avas esimesena suu Palmse Pahlen. „Mis erilist seal siis oli? Et ta polnud sel õhtul lihtsalt tavapärases norimistujus? Käitus korralikumalt kui tavaliselt?“ Fock mõtles pead paremale kallutades hetke. Käed rinnale risti asetanud, vaatas ta puuriva pilguga Pahlenile otsa ning muigas.

„Kõik ei ole nii lihtne. Alustuseks oleks asja lahendamine olnud palju kiirem, kui nii mõnedki asjassepuutuvad isikud oleks oma tolle õhtu tegemiste kohta tõtt rääkinud! Näiteks kaardilauas toimunu kohta.“ Pahlen oleks selle peale nagu herilaselt nõelata saanud. „Mina?!? Võtke teatavaks, et mina ei pea ega hakka ka kunagi kellelegi ette kandma seda, kellega ma õhtul kaarte mängisin ja mis tulemusega!“ Focki nägu tõsines ning ainiti Pahlenile otsa vaadates võttis ta laualt Breverni musta märkmiku ja lehvitas sellega saali suunas. „Polegi vaja, selle jaoks on teised võimalused. Aga see selleks. Nagu juba hea naaber mainis, istus Brevern kaardilauas nagu tavaliselt, suhtles nendega, keda ta selle vääriliseks pidas, ning tegi muudki põnevat. Näiteks tutvustas meie heale võõrustajale väärt kirjandust.“ Viimast öeldes pöördus Fock seina äärde taandunud Vihula mõisaproua poole. Too vaatas Focki ükskõiksel pilgul ning lausus tüdinult: „Me ju rääkisime sellest. Tema idee kunstikogu asemel raamatukogu müüa oli pehmelt öeldes lühinägelik ja ebamõistlik.“ Fock noogutas. „Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Sellise vestluse salgamiseks aga ma küll mingit põhjust ei näe.“ Vihula mõisaproua kahvatas. „Mida te endale lubate! Daamid ei pea võõrastele oma vestlustest mitte vähimatki rääkima!“ Fock noogutas. „Jah, loomulikult. Aga ei tasu ära unustada, et meil on siin tegemist mõrvajuurdlusega!“ Näppu tähtsalt püsti ajades viibutas Fock seda saali poole. Erilist poolehoidu ta sealt ei leidnud. Hetkel polnud see ka oluline. „Igal juhul on kindel, et Vihulast lahkus Brevern elusana. Küsimus on: kuhu? Nagu teada, asub Oandu täiesti teises suunas kui Karula. Kuidas siis Brevern hoopis Oandusse sattus? Kas kutsar ei osanud koju sõita?“

Viimase lause peale kõlas saalist kerge naer. Polnud mõeldav, et kutsar ei teadnud, kuhu sõita. Eriti veel ülemkutsar, sest härra tõlda juhtis tavaliselt just sellisel ametipostil olev tegelane. „Siit küsimus: kas tõllapukis istus ikka Karula ülemkutsar? Nagu just uurimise tulemusena selgus, ei istunud. Täpsemalt küll istus, aga tõlda ta ei juhtinud. Ametlikult oli Karula ülemkutsar end teenijate lauas nii purju joonud, et polnud võimeline kutsaripukis istuma. Tegelikult oli kutsar selleks ajaks juba surmava mürgi mõju all.“ Saali läbis kahin. See tähendas, et kutsar just siinsamas Vihulas teise ilma saadeti. Kuid kes kutsari lauakaaslastest seda teha võis? „Aga Brevern? Kui kutsari keegi teenijate lauas surnuks jootis, siis kuidas Breverniga lood olid? Ega tema ju seal ei käinud?“ küsis nõudlik mehehääl saalist. Fock noogutas. Muidugi mitte. Järgnev mõttearendus oli kogu loo üks ebakindlamaid. „Breverniga on lood keerulisemad. Asjaolusid arvestades võib üsna kindlalt öelda, et Breverni mõrv polnud pikalt kavandatud, vaid sooritatud pigem emotsiooni pealt. Sellele viitab nii surnukehaga juhtunu kui ka kogu sündmuste käik. Tõenäoliselt ei mürgitanud Brevernit keegi. Ta mürgitas ennast ise.“ Viimane Focki lause tekitas saalis tormi. Aadlimees teeb enesetapu? Kõrgelt sündinu, mõisaomanik, rüütliseisusesse kuuluv mees, parun ja kõikide privileegidega pärjatud kõrgeauline Justus von Brevern teeb enesetapu! See ei ole võimalik! Kiriku seisukohalt tähendas see ühiskonnast välja arvamist ning seda teinud isikut, olgu ta aadlik või mitte, ei tohtinud matta pühitsetud mulda ehk kirikukalmistule. Sellised maeti kirikuaia taha. Ka aadlikud. Fock tõstis rahustuseks käed. „Kõik ei ole nii mustvalge, kui paistab. Brevern mürgitas ennast küll ise, kuid selle, millega ta end mürgitas, panid talle pihku siiski teised. Lahkudes sai Brevern tõlda kaasa mürgitatud

konjaki, mida tee peal rüübates ta ennast tappis. Seega ei ole see enesetapp, vaid puhtakujuline mõrv!“ Publik rahunes, kuid küsimusi tekkis vaid juurde. Kes sokutas Brevernile teele kaasa mürgitatud konjaki? Fock naeratas salapäraselt. „Pole vaja olla eriline mõttehiiglane, järeldamaks seda, et kutsaripukki istunu ja Brevernile mürgitatud konjaki sokutanu olid ühe ja sama isanda teenistuses. Kui jätame hetkeks kõrvale selle, kes nad olid, katsume leida lahenduse küsimusele: miks?“ Osa publikust näis selgelt pettuvat. On see siis nii tähtis, miks? Palju olulisem oli teada saada, kes siis seda ikkagi tegi. Fock ei lasknud end aga saali reaktsioonist segada. „Saamaks vastust küsimusele, miks mõrvad sooritati, peame liikuma kolmanda mõrva ehk Karula vanaproua juurde. Ka tema mürgitati sarnaselt nagu tema poeg ning kutsar.“ Saali läbis sügav ohe. Ainsana kumas rahulolev ilme viimasest reast Annikvere preili näolt. Aga just Annikvere preili suunas üritas Fock vaadata nii vähe kui võimalik. Igaks juhuks. „Just nimelt! Mürgitati belladonnaga! Just sellest mõrvast hakkas loo lahendamine hargnema, ja aimates selle kuritöö motiivi, oli edasine juba palju kergemini tuletatav. Siit sai alguse teadmine, et kogu looga käib kaasas väljapressimine.“ Saal kuulas vaikides, mida Fock järgmiseks välja toob. Üllatusi oli olnud juba piisavalt, kuid need ei paistnud veel sugugi lõppevat. „Ma ei saanud kaua aru, milles peitub kuritööde motiiv. Mis on põhjused Brevernite kõrvaldamiseks. Hammustanud katki, et väljapressimine on kogu loos oluline lüli, jäi üle välja nuputada, mis põhjusel välja pressiti. Ja sealt kooruski motiiv. Aga enne läheme korra veel tagasi Oandu keldri juurde. Uurides hoolikalt teed Oandu keldri ümbruses,

hakkas mulle silma, et lisaks Breverni tõllale peatus veidi eemal veel üks tõld.“ Saali läbis sügav imestusohe. Kelle tõld? „Tundus loogiline, et kuritöö taga seisev isik jälgis toimuvat oma tõllast. Kõik märgid näisid sellele viitavat. Kui sai kokku nimekiri, kes külalistest Vihulast koju suundumiseks seda teed kasutada võisid, jäi sõelale lõpuks vaid üks nimi. Palmse Pahlen!“ Öeldu peale kargas Palmse mõisahärra vihast punetades püsti. Oli näha, et enesevalitsus oli teda iga hetk maha jätmas. „Kuidas sa julged! Tõusikust kutsikas! Mis õigusega sina mind süüdistad!“ Fock säilitas Pahleni röögatusest hoolimata rahu. „Ei süüdistagi. Kui, siis vaid selles, et mulle tõtt ei räägitud. Tõenäoliselt märkas hea Palmse mõisahärra koju sõites üllatusega Oandu juures Breverni tõlda ning tahtes näha, mis sünnib, jäi toimunut uudistama. Tegemist oli juhuste kokkulangemisega ja mõrvas ma Pahlenit kindlasti ei süüdista.“ Pahlenit see aga ei rahustanud. „Jah, oligi nii! Aga ma ei näinud pimedas midagi, ja kuna seal toimuv polnud minu asi, sõitsin peale hetkelist peatust kohe edasi!“ Fock kehitas õlgu. Kui nii, siis nii. Aeg oli mõttearendusega edasi liikuda. „Mis siis ikkagi oli väljapressimise põhjus? Tundub loogiline, et Brevern oli saanud teada, et see maal siin minu selja taga on võltsing. Jah, ka seda. Aga see on vaid osa tõest.“ Fock võttis laualt Breverni musta märkmiku. „Siia märkis Brevern üles kõik oma kaardilaua võidud ja kaotused. Loo võti asub just siin, selles märkmikus. Minu erilise tähelepanu köitis üks salapärane sissekanne, kus Brevern on võitnud Vihula härralt midagi väga väärtuslikku. Võidukaardiks on olnud just risti soldat. Pikka aega ei saanud ma aru, millega tegemist.

Lõpuks, kui taipasin, et see, mille Brevern võitis, polnudki mis, vaid hoopis kes, loksus kogu juhtum paika.“ Saal kuulas hinge kinni pidades Focki juttu. Ka Pahlen oli vähemalt näiliselt rahunenud ja istus, pea õlgade vahele tõmmatud, vaikides oma toolil. „Nüüd tuleb meil mängu selline kõikvõimas tegelane nagu armastus. Nimelt oli Brevern lootusetult armunud Vihula noorpreilisse. Ja tuleb tunnistada, et tunded olid vastastikused.“ Rahvahulka läbis hämmeldunud kahin. Vihula viisakas malbe noorpreili ning riiukukest Brevern? Oli see võimalik? „Ainsana olid tolle liidu vastu preili vanemad. See käivitaski järgnevad sündmused. Kui Brevernile sai selgeks, et vabatahtlikult pole Vihula mõisnike paar valmis oma tütart temale loovutama, võttis ta appi kavaluse. Mänginud kaardilauas Vihula mõisahärra rahast lagedaks, andis ta talle võimaluse: kas kõik või mitte midagi. Panuseks lisaks kaotatud rahale oli laual just tütre käsi. Vihula mõisahärra oli väljapääsmatus olukorras. Keeldumine oleks tähendanud maine kaotust ning koos sellega seda, et teda enam seltskonnas võrdväärsena ei tunnistata. Vähemalt mängulauas mitte. Me ei saa iial teada, kas Brevern mängis ausalt või mitte, isiklikult arvan, et mitte, kuid tulemuseks oli see, et Vihula mõisahärra oma tütre maha mängis. Ja otsustav kaart oli just risti soldat.“ Fock pidas pausi, mis kandis enam kui hästi. „Nüüd pean ma tegema ühe oletuse. Vihula mõisahärra kaotust muidugi ei tunnistanud, väites, et Brevern võitis ebaausalt. Loomulikult ei olnud ta ka mingil juhul nõus tütre Brevernile andmisega. Selline käitumine vihastas aga tütart hingepõhjani, vanemaid see aga suurt ei heidutanud, sest neil oli sihikule võetud palju suurejoonelisem plaan. Kus ja millal, ma ei tea, aga igal juhul olid Vihula härra ja proua tutvunud kelmiga, kelle nimi on Eugen Reinhold Hoffberg ja kes igasugu kunstitöödega sahkerdades ja neid võltsides oli korduvalt seadusega

pahuksisse sattunud. Tõsi, mitte meie kubermangus, kuid nii Miitavis kui ka Riias oli ta oma kelmusi jõudnud juba üksjagu teha. Kuuldes, et van Leuven külastas meie põhjarannikut, tekkis suli peas idee kasutada seda omakasu eesmärgil ära. Küpses plaan van Leuveni ootamatult leitud tööst, mis siis suure raha eest maha müüa. Kuna Vihula mõisaomanikel just hädasti raha vaja oli, olid eeldused pettuse korraldamiseks loodud. Hoffberg maalis põhjarannikust kauni loodusvaate, mis nüüd täna siin kuulsa Hollandi kunstniku töö pähe maha oleks müüdud. Kas oli nii, härra Hoffberg?“ Fock pöördus seda öeldes ikka veel oksjonihaamrit käes hoidva keigari poole. Viimane, nähes, et vastu ajada on mõttetu, viskas haamri Focki suunas ja pages välisukse poole. Fock oli valmis ning jõudis pea eest tõmmata, haamer lajatas valju kolksatusega vastu mõisasaali seina. Seda, et kelm põgenema pääseb, Fock ei kartnud. Küll Wagner ta õues kinni peab. Oodates, kuni saal juhtunust toibub, jätkas ta oma etteastet. „Kui preili vanemate jätkuvat vastuseisu abielule muud moodi murda ei suutnud, siis rääkis ta Brevernile võltsitud maalist. Määrates sellega tahtmatult oma armastatu saatuse. Peab tunnistama, et Brevern oli natuke nutikam, kui ma oskasin arvata. Külastades Karulat peale vanaproua surma, märkasin, et raamaturiiulist on puudu „Balti ajaloo“ esimene köide. Teades, et Brevern oli Vihula proua ees ühe raamatuga lehvitanud, süvenes minus veendumus, et tegemist oli just selle raamatuga. Pean küll tunnistama, et raamatut korduvalt edasi-tagasi lapates ei saanud ma kuidagi aru, kus on see konks, mis andis Brevernile trumbid kätte. Oli loogiline, et see pidi olema midagi, mis tõestab maali võltsi päritolu. Ja nagu selgus, nii oligi. Jõudmaks jälile, millega tegu, tuli põhjalikult uurida sedasama võltsitud maali. Selgus üllatav tõsiasi. „Balti ajaloo“ raamatus oli visand samast Mustoja jõe suudmest seoses 122 aastat tagasi toimunud talvise suurtormiga, mis paiskas randa hulgaliselt jääd, nihutas paigast kaks suurt rahnu ning hulga väiksemaid kive. Võrreldes seda aga niinimetatud van Leuveni tööga, sai selgeks, et pilt on maalitud pärast tormi

ehk teisisõnu aastaid peale kunstniku külaskäiku. See aga tõestas otseselt, et see maal siin ei saa olla van Leuveni oma.“ Fock astus sammu kõrvale, et saalisolijad saaksid võltsingule oma kinnitava pilgu heita. Nii mitmedki tagumistest ridadest tõusid, et maali täpsemalt näha. Palju see vaatepilt ilma raamatuillustratsioonita kellelegi midagi ütles, on muidugi iseasi. „Tahan ma seda või ei, aga Brevernit tuleb tehtud avastuse eest kiita. Kuidas ta selle peale tuli, me enam ei tea, nagu ei tea ka seda, kas ta selle peale tuli ise või aitas teda keegi, aga välja ta selle ebakõla igatahes nuhkis. Nüüd olid kõik trumbid tema käes. Aga isegi kui selle peale oma tütar Brevernile lubada, jäänuksid kunstivõltsijad igaveseks Breverni lõa otsa. Selle asemel valiti mõrva tee.“ Kõigi pilgud pöördusid saali seina ääres seisvate Schubertite poole. Väliselt säilitasid süüdistatavad rahu, kuid oli näha, et mäng hakkas nende jaoks läbi saama. „Otsus Brevern tappa sündis ilmselt õhtu käigus. Ma ei taha uskuda, et seda plaani varem oli. Edasi arenesid sündmused aga juba kiiresti. Karula ülemkutsar joodeti mürgitatud alkoholiga surnuks, Brevernile suruti teele kaasa mürgitatud konjak, tõllahobuseid asusid aga juhtima Vihula mõisa ustavad töömehed, kes olid saanud korralduse tapetud niimoodi kaotada, et neid keegi ei leia. Eks ühele musta töö tegijatest torkas korraga pähe, et Oandu keldris on kirstus õnnetult otsa saanud töömehe surnukeha. Tegemist oli pealtnäha geniaalse plaaniga. Vahetada töömehe laip Karula mõisahärra vastu, tõld koos kutsari ja vahetusse läinud kadunukesega järve uputada ja nii kõik jäljed kaotada. Eriti kui oli teada, et kirstu matusel ei avata. Brevern oleks läinud märkamatult maamulda ja tema kadumine olekski jäänud lahenduseta. Paraku hakkas kõik juba algusest viltu vedama.“ Fock tõmbas sügavalt hinge, lasi pilgul üle ootusärevuses saali rännata ja jätkas siis.

„Ilmselt ei olnud Brevern nii hilisel tunnil konjaki rüüpamisest väga huvitatud, ja kui tõld Oandule jõudis, oli ta veel vägagi elus. Pimedas ei saanud ta ilmselt esimese hooga täpselt arugi, et teda täiesti vales suunas sõidutati. Tõlla peatudes läks aga rüseluseks ning Brevern virutas oma raske jalutuskepiga ühele ründajale obaduse vastu pead. Jõud olid aga ebavõrdsed ning vägisi joodeti Brevernile konjak sisse. Seejärel vahetati kirstus surnud. Schubertite korraldusel suruti Karula härra rinnataskusse kättemaksu märkiv risti soldati kaart, tõld uputati ning musta töö tegijad suundusid tagasi Vihulasse. Kogu sahmerdamine võttis aga kauem aega kui plaanitud ning nii jõudis sündmuspaika Pahlen, kes aga ei saanud aru, mis toimub. Oleks ta tõllast väljunud, siis oleks ilmselt ka tema elupäevad sealsamas lõppenud.“ Pahlen kuulas vaikides Focki juttu. Tundus, et Palmse härra oli parajas segaduses. Igal juhul paistis tal olevat hea meel, et saatus teda soosinud oli. „Järgmine ebaõnn tabas kurjategijaid hommikul. Nad ei teadnud, et Pihlaspea kabeli laulumees koos abilisega oli eelmisel päeval jooma kukkunud ja surnu matuseks ettevalmistamine päeva võrra edasi lükkus. Kui nimetatud kaks Oandu keldrisse jõudsid, avastasidki nad kirstust vale surnukeha.“ Focki mõttelõnga katkestas saalist kostev vahelehüüe. „Aga Karula mõisa vanaproua? Kuidas tema surm siia sobib?“ Fock jätkas. „Väga lihtsalt. Ja loogiliselt. Kui ma peale Breverni surma Karulas käisin, oli proua vägagi huvitatud oma poja mõrvari tabamisest. Mõne aja pärast oli ta aga meelt muutnud. Raha on üks kole asi, ja veel koledam on, kui raha saab kõige tähtsamaks. Ahnus oli see, mis Karula vanaproua hukutas. Eks poja pabereid läbi vaadates sai talle selgeks, millega tema võsuke tegeles, ning ta otsustas väljapressimise üle võtta. Kas kättemaksuks või milleks iganes. Näiliselt läkski alguses kõik hästi. Raha maksti, ja mitte vähe. Paraku oli see valeraha. Pole vaja olla just eriline geenius mõistmaks,

et ka need valed kupüürid siin laua peal on pärit Hoffbergilt. Vanaproua muidugi ei osanud midagi kahtlustada, kuid see, et esimene rahanõue ilmselt mitte viimaseks ei jäänud, andis kurjategijatele aluse ka tema igaks juhuks siitilmast ära koristada. Mõrvapäeval käisid Vihula mõisa omad Karulas ettekäändel, et endale noori varssu osta. Seda polnud kuidagi vaja, kuna mu hea mõisavalitseja kadunud Karula tõlda vedanud sõiduhobused just nüüdsama siit Vihula tallist leidis. Kuus parimat sõiduhobust! Aga see selleks. Raha teeb imet. Ilmselt oli Karula toatüdrukut juba varem rahaga meelitatud, sel korral aga anti lisaks väike pakike, et see prouale õhtujoogi hulka segataks. Karulas käies toatüdruku jalas olnud uhiuusi kalleid kingi vaadates ei saanud olla kahtlust, et kuskilt mingi erakorraline raha tema tasku oli pudenenud. Nii kalleid kingi ei raatsi reeglina ükski mõisaomanik oma teenijatele osta. Seega pidi kandja need ise ostma. Kuid ka siin ei läinud sugugi kõik nii nagu plaanitud. Ilmselt sai toatüdruk korralduse otsida proua toast üles prouale väljapressimise tulemusena antud raha. Seda aga ta teha ei jõudnud, sest mina jõudsin ette. Küll aga leidis ta ilmselt üles ja hävitas väljapressimise aluseks olevad paberid, sest neid polnud kuskil.“ Hetkeks valitses ruumis vaikus. Siis aga tormas korraga ette Vihula mõisahärra, kes ärritunult ja kätega vehkides oma abikaasa poole karjus: „See kõik oli tema idee! Nii võltsitud maal kui ka kõik mõrvad! See lõputu luksuseiha, soov elada nagu kuningapalees, tahtmine omada rikkust ja jõukust, mida meile antud ei ole. Ausõna, mina olin ainult tööriist!“ Vihula mõisaproua vahutas vihast. „Jää vait, argpüks! Sinu saamatus ja käpardlikkus on need, mis meid vahele võtsid! Haiglaslik kirg kaarte mängida, ilma et seda oskaks, on meid sinnani viinud! Mitte mina, vaid sina oled kõiges süüdi!“ Fock vaatas vaikides tülitsevaid kaasasid. Kuidagi väga hale hakkas tal neist. Soov elada paremini, kui tiivad kannavad, ja teha seda vahendeid

valimata, oli lihtsalt vastik. Nägu krimpsutades keeras ta neile selja ning lausus endamisi: „Mida oligi tarvis tõestada!“

****

ock, Wagner ja Annikvere preili istusid mugavas Sagadi mõisa salongis ning vaatasid, kuidas teener klaasidesse kihisevat šampanjat valab. Selline jook sellisel hetkel polnud muidugi mitte kellegi teise kui preili mõttelennu tulemus. „Noh, kangelane, minu lugupidamine! Pole midagi öelda, sa ületasid ennast!“ Preili lõi Fockiga pokaale kokku ning rüüpas suure sõõmu. Tema silmist peegeldus selge imetlus. Mis seal salata, Sagadi mõisahärra oligi väga hästi hakkama saanud! „Täiesti nõus!“ ühines Wagner. „Võimatuna tundunud ettevõtmine on edukalt lõpuni viidud.“ Fock tundis ennast ebamugavalt. Ühtpidi oli juhtum tõepoolest edukalt lahendatud, kuid samas andis ta endale aru, et see pole ainult tema teene. Kaks head kaaslast, kes aitasid mõistatust lahendada, olid asendamatud. „Juhtum lahendatud!“ Fock tõstis klaasi ning lõi teistega kokku. „Vastik juhtum, väga vastik. Parem, kui seda poleks olnud. Ja veel parem, kui see jääks ka viimaseks!“ Preili purskas naerma. „Miks viimaseks? Vaadates seda, kuidas meie geenius kurjuse teenritega toime tuli, pole enam ühelgi paha peale minna plaanival tegelasel lootustki!“ Wagner nõustus preiliga ning tõstis Focki suunas tunnustavalt pokaali. „Nii ta on! Meie kubermangu parima detektiivi terviseks!“ Fock hakkas õhetama. „Aitab nüüd küll. Peab aga tunnistama, et meil oli juhtumi lahendamisel üksjagu õnne ka. Saatus oli seekord meie poolel.“ Preili keerutas klaasi käes ja vaatas ainiti Fockile otsa.

„Kusjuures mul on paar küsimust. Kuidas sa teadsid, et Pahlen mõrva pealt nägi? Otseselt ei viidanud ju miski sellele, et seal veel üks tõld peatunud oli?“ Fock sügas muiates lõuga. „Ei teadnudki. Samas ei andnud mulle rahu, miks Pahlen mulle valetas. Kui olin ta kahtlusaluste ringist kõrvaldanud, hakkas mulle tunduma, et ta kaitseb kedagi. Ja nii oligi. Tegelikult Pahlen ilmselt ikkagi nägi, mis Oandul toimus, kuid ta tõlgendas seda valesti. Võib olla kindel, et temani olid jõudnud kuuldused Breverni ja Vihula preili omavahelistest suhetest. Ilmselt tema arvas, et Brevern surub end preilile vägisi peale, mis aga üldse nii ei olnud. Nähes Vihula omasid aga Brevernit mõrvamas, arvas ta, et selle taga on preili, kes Brevernist vabaneda tahab. Tegelikult oli vastupidi. Lootes preilit kaitsta, ajaski ta mulle udu ja lasi lahti veidraid kuulujutte maanteeröövlitest.“ „Aga Pahleni nägu? Mis siis sel viga oli, et ta seda sulle näidata ei tahtnud?“ Fock naeratas virilalt. „Eks ta vaeseke oli sel õhtul ikkagi natuke liiga palju alkoholi pruukinud ja tõllas tukkuma jäänud. Kevadised teed on nagu nad on ja ju ta oma pea vastu tõlla aknaraami magades ära lõi. Ei midagi kuritegelikku.“ Wagner noogutas nõusolevalt. Põhjendus tundus igati loogiline. „Mis sa arvad, kas tõesti oli kõige selle taga just Vihula mõisaproua?“ Fock kehitas õlgu. „Tundub loogiline, vähemalt kõik märgid näitavad nii. Aga ega see mõisahärrat süüst puhtaks pese.“ Preili kortsutas kulmu. „Äbarik mees! Mängib oma tütre kaardilauas maha ja siis ei suuda ka oma naist vaos hoida. Lihtsalt jäle!“ Wagnerit huvitas muu.

„Huvitav, mida põnevat Vihula preili küll Breverni juures leidis? Tundub üsna mõistusevastane olevat.“ Preili pilgutas kelmikalt silma. „Kas sa siis ei tea, et ilusatele tüdrukutele meeldivadki natuke pahad poisid. Aga see Breverni edev tuleraud? Tuli see kuskilt välja?“ Wagner noogutas pikkamisi. „Ühe tallimehe taskust. Ma ei tea, mis kohaga need eestlased küll mõtlevad, aga kui kuidagi ei suuda ahvatlusele vastu panna ja sellise asja oma taskusse hiivavad, siis võiksid nad ju arvestada, et see jääb teistele silma. Näiteks mulle Vihula tallis.“ „Nii et ikka jälle puhas ahnus,“ lausus preili. Wagner kehitas õlgu, rohkem vaevas teda muu. „Aga mis nendest nüüd saab? Hea küll, mis iganes selle kunstivõltsija õige nimi on, tema läheb pikaks ajaks kinni, aga Vihula pererahvas? Mis neist saab?“ Fock vaatas mõtlikult aknast välja. Kena kevad oli kauni mõisapargi vallutanud ja loodus näitas end oma parimast küljest. „Mis seal ikka. Võlla neid muidugi ei tõmmata, sest tegemist on ju ikkagi aadlikega. Mõrvad lähevad nende tegelike sooritajate kraesse ja nendel küll midagi head loota pole. Eks proua ja härra saadetakse välja kuskile Venemaa sisekubermangudesse ehk siis nii-öelda Siberisse. Tõenäoliselt sellega nende karistus ka piirdub.“ „Aga preili?“ „Tema pääseb ilmselt karistuseta, sest otsest süüd tal ju mõrvades pole. Eks ta peab oma edaspidise eluga kuidagi ise hakkama saama. Kerge see kindlasti ei ole.“ Preilil oli veel üks küsimus. „Kuidas sa teadsid, et see, kes risti soldatiga võideti, oli just Vihula preili?“ Fock naeratas kavalalt.

„Taskurätik. Kui ma Vihulas seda kurikuulsat maali vaatamas käisin, siis oli mul põgus vestlus ka preiliga. Ja tema lauale unustatud taskurätil oli sama monogramm mis Breverni märkmikus. Sealt jooksiski asi lõplikult paika.“ Preili mõtles hetke. „Tahad sa öelda, et kui Brevern Vihulas õhtu jooksul kuskile pikemalt kadus, siis just nimelt preili tuppa?“ Fock kehitas õlgu. „Tundub nii.“ Preili asetas tühja pokaali lauale ja tõusis. Kergelt ringutades tundis ta ennast igati hästi. „Seekord siis nii. Aga nüüd on aeg igapäevatoimetuste juurde naasta. Uued Karulast ostetud sõiduhobused tuleb üle vaadata, häärberi remondi asjus läbirääkimisi pidada ja mis kõik veel. Muuseas, õhtupoole on mul plaanis Vergi sadama juurde randa jalutama minna. Ehk võtan ka väikese piknikukorvi kaasa. Kas tuled ka?“ Viimane, Fockile mõeldud lause pani tolle punastama. See nüüd veel puudus! Vastust venitades lausus ta lõpuks: „Ei ole aega. Pärast seda kõike tuleb oma mõisa majandamisega uuesti järje peale saada. Ja tööd on oi kui palju!“ Vastuse peale tõusis preili ning asutas end minekule. „Eks sa ise tead. Aga kui meelt peaksid muutma, siis tead, kustkohast mind leida!“ Öelnud seda, preili tõusis, ja kadunud ta oligi. Wagner rüüpas samuti oma klaasi tühjaks ja hiivas end püsti. „Õige ta on, tuleb igapäevatööle tagasi minna. Asju, mida teha, on rohkem kui küll.“ Fock noogutas. Wagner avas ukse ja pööras end siis korraga ringi. „Muuseas, sa sured üksinduses!“ Fock pööras imestunud pilgu Wagneri poole.

„Mis asja!?“ „Kuulsid küll!“ lausus Wagner muiates. „Kao välja!“ Naerunäol Wagner sulges enda järel ukse, jättes Focki oma mõtetega üksi. Mõtleks, kus nüüd ütles! Üksi! Mis see nüüd siis oli? Kas ta tõesti mõtles, et ma peaksin Annikvere preilile mere äärde järele tormama? Mõelgu parem, kui palju on teha! Ja on see Annikvere preili siis see ainumas võimalus siin ilmas? Kindlasti mitte. Kõigepealt tuli mõisaasjadega tegelemine jälle käsile võtta. Kohe pidi saabuma Saksamaa reisilt tagasi selle hooaja esimene kaubalaev, mis tegelikult juba hulga aja eest pidi mõisa suurimas ja parimas ehk Ulkari kaubasadamas maabuma ja mida vastutuuled Danzigis rohkem kui nädala kinni olid pidanud. Seda laeva ootas Fock pikisilmi. Enne talve soetatud varud olid otsa saamas, ka seesama šampanja, mis juhtumi lõpetamise puhul avati, oli tegelikult veinikeldris viimane. Samuti olid otsas nii konjakid kui ka burgunderid ning köögis nappis juba pikemat aega häid meretaguseid maitseaineid. Just neid oli Fock oma parima kaubalaeva tooma saatnud. Kevad oli Sagadis uute alguste aeg ja mere tagant saabuv esimene mõisa kaubalaev oli traditsiooniliselt uue helge kevade ja sellele järgneva suve kuulutajaks. Fock vaatas mõtlikult aknast välja. Lahendatud juhtum tikkus ikka ja jälle mõtteid segama. Nüüd lisandus sellele veel Wagneri öeldu. Ehk on tõesti aeg elumuutuseks ja käes aeg hakata pereelu elama? Fock proovis need mõtted peast pühkida. Samas... kui Ulkari kaubasadamas käidud ja tema laevastiku au ja uhkus Sirius koos saabunud kaubaga üle vaadatud, siis miks mitte astuda korraks ka Vergi rannalt läbi? No nii kogemata... ?