JAR I JÄRVELÄ
MOZZARELLAKUU
„Kui näitasin kaarti kelnerile, puhkes restoranis sigin-sagin. Kuuldavasti oli minu kaart läinud eksikombel jaapanlaste kätte, maksmine oli ju toimunud õige järjestikku, aga jaapanlaste seltskond pidi varahommikul tagasi Tokiosse sõitma. Keegi restoranis ei teadnud, millises hotellis jaapanlased ööbivad, keegi ei mäletanud kindlalt ka ühegi seltskonnas viibinud isiku nime. Asjatult püüdis keegi kaardi pealt jaapanikeelset kirja välja lugeda. Kaks kelnerit läks jooksuga Covent Gardeni ümbruskonnast seltskonna jälgi ajama. Kolmas helistas läbi Londoni hotelle, minule ja Kirsile toodi närvide rahustuseks üks konjak teise järel. Jälgisin vaatemängu huvitatult: ah et selline on siis krediitkaardiga maksmine. Millest kõigest olin ma küll ilma jäänud?“
Sisukord Kummitused............................................................................... 9 Ime Marrakechis...................................................................... 15 Kaks pöördelist muutust......................................................... 25 Lapsevanker............................................................................. 29 Kodanluse hillitsetud sarm.................................................... 35 Lüüsid, kõik 64 (ehk tekimadruse päevik)........................... 43 Spioon Kataloonias................................................................. 55 Meie, majakavahid.................................................................. 63 Villa Snellman.......................................................................... 69 Platvorm number 4 1/2........................................................... 81 Superdegustatsioon................................................................. 93 Aardekamber.......................................................................... 101 Õnnestunud sõit Hastingsisse.............................................. 109 Mozzarella-kuu...................................................................... 117 Tühjal saarel........................................................................... 125 Sitsiilias................................................................................... 133 Napoleoni kuuenööbid......................................................... 151 Metshobused, nahkhiiremehed ja kämblad....................... 163 Pagan härjajooksul................................................................ 173 Lõhkevad mullid.................................................................... 187 Homaaride kättemaks........................................................... 197 Veinikuke maadel.................................................................. 205 Kolm Michelini tärni............................................................ 215 Pikniku vägi........................................................................... 231 Õhtusöök, mis vältas 7000 aastat........................................ 243 Järelsõna.................................................................................. 253
KUMMITUSED
P
oleks küll uskunud, et satun oma pulmareisil kummitusi täis tuppa, kus põranda all halisevad mõrvatud naised. Ometigi siin ma olin.
*** Ärkasin öösel selle peale, et raudvoodi rappus ja krigises. Panin käe tekile, tekk libises sõrmede vahelt ja vajus üle voodiserva maha. Kohe tekkis ihus kõle tunne. Küünitasin põranda poole, püüdsin kobamisi tekinurka, silmad kinni, kuid ei saanud poolunes tekki tagasi üles tõmmatud. Voodil olid kõrged jalad ja vahemaad põranda laudadeni ligi meeter. Kirsi liigutas end mu kõrval ja pomises midagi unes teise teki all. Õhtul olime sõitnud rongiga pika neeme otsa, Andaluusia linna Cádizisse, kust kunagi suundusid suured ookeaniaurikud Euroopast New Yorgi ja Buenos Airese poole. Reisilaevad olid juba hulk aega tagasi sadamast kadunud, 9
kuid meri ümbritses endiselt kolmelt poolt Cádizi kitsast neeme. Õhk oli siin päikesepaistelgi niiske, mitte kuum ja kuiv nagu sisemaal, keelel võis peaaegu tunda meresoola maitset. Meretuul oli paljudel hoonetel maalinguid ja krohvi murendanud, seintelt koorus suuri värvilaaste, justkui oleks keegi värvi tohutu juustuhöövliga maha tõmmanud. Rongijaamast läksime jalgsi linna vana keskuse poole. Äkki osutas Kirsi avamerele: Atlandilt lähenes paks must pilvefront. Otsisime siis kiiresti odava hotelli, et oleks katus pea kohal, kui raju puhkeb. Kohe pärast öömaja leidmist käisime lähedal väljakul söömas pannitäit oliiviõlis ja šerris praetud seeni küüslauguga. Toit oli maitsev, aga ühe kõrvaga kuulasime pisut murelikult mere poolt lähenevat tugevnevat kõminat. Süües jälgisime kaht tüdrukut, kes jooksid ja mängisid laudade ümber. Väiksem tuiskas uudishimulikult siia-sinna, püüdis gekosid ja nahk hiiri kätte saada, ja suurem käis ühtelugu teda mingist täbarast olukorrast päästmas. Vahepeal läksid õekesed lähedal lauas söövatele vanematele midagi seletama. Panime õdedele nimeks Eveliina ja Karoliina ning mõtlesime, et ehk on meilgi kunagi paar taolist last. Sellised mõtted tulevad pähe sügisesel pulmareisil, kui kulgeda läbi Euroopa Maroko poole, seljakott seljas. Jõudsime enne vihmasadu oma öömajja. Unigi oli tulnud enne äikest, ent nüüd, keset ööd, olin peaaegu täiesti ärgas. Läbi laugude võis tajuda eredat valgusvälgatust. Äike kõmatas otse tuppa. Voodi vastas seisis kogukas riidekapp, mis võrreldes väikese ukseauguga näis kolossaalne. Ei saanud aru, kuidas küll oli see uksest sisse mahtunud, pigem tundus, et terve tuba oli tulnud ehitada selle ümber. Nüüd kärgatuste vahel kuulsin, kuidas riidekapi uksehinged krigisesid. Põrandalauad 10
võnkusid kärgatustele kaasa ja kapp nagises, just nagu oleks oma kangetel jalgadel aeglaselt voodi poole liikunud. Vahe välkude ja piksekärgatuste vahel jäi üha lühemaks ning võimatu oli uuesti magama jääda. Välkude sähvides oli tuba sama valge kui keset päeva. Ja lisaks kõigele tundsin, et pean vetsu minema. Toa juures sellist mugavust ei olnud, tuli meelde, et korruse ainus vets asus kuskil pimeda koridori lõpus. Tõusin voodiservale istuma ja sirutasin varbad külmale põrandalauale. Laud nõtkatas mu varvaste all ja ühtaegu kaikus kuskilt põranda alt hädine kaeblev naisehääl, justkui olnuks vaeseke maetud vahepõhja täidisesse ja püüaks nüüd sealt välja pääseda. Tõmbasin jala vaistlikult voodile ja oigamine lakkas samal hetkel. Raputasin pead – ega see äkki nende seente söömisest tulnud? Olid küll paistnud ja maitsenud päris tavaliste šampinjonide moodi. Kirsi mu kõrval pööras teise külje ja ümahtas magades. Ta oli tõmmanud teki üle pea ja nõndamoodi kaitstud välgusähvatuste eest. Piksemürin ei häirinud teda sugugi. Kunagi lapsepõlves olla ta õde löönud potikaasi magava Kirsi pea juures kokku, aga tema polevat ärganud. Lasin jalad uuesti ettevaatlikult põrandalauale – ja otsekohe algas hädaldamine. Mul tõusid kuklakarvad püsti, kui tuba täitis pikk oigav, kõrgenev ja langev palve, see oli ilmselgelt mingis keeles. Tundus, et kohe-kohe saan sõnadest aru. See ei olnud tuule ulgumine, vaid hirmunud inimene, kes anus minutit eluaega lisaks. Kasvõi poolt minutit. Põrandalaud mu varvaste all värises. Ei tahtnud ma enam vetsu minna. Pagesin voodi keskele Kirsi külje vastu. Hakkasin tasakesi omaette ümisema, nii nagu olin teinud lapsena rajuilmaga. Arutlesin, et see oli vaid äikese 11
põhjustatud nähtus. Maja oli ehitatud kalju peale, välgud lõid kuskil lähedal samasse kaljusse ja panid selle väratama. Ühtaegu vabises kogu hoone ja selle põrandad ja nõnda ka mööbel tubades. Naisi ei maetud enam põranda alla ega müüritud seinte sisse. Äiksekõmin ja kapiuste krigin summutasid mu seletused. Ronisin üle Kirsi teisele voodiservale ja lasin jalad sealt poolt põrandale. Otsemaid algas anuv oigamine. Prantsatasin tagasi voodile ja tõmbasin põlved konksu. Kuid seekord kurtmine ei lakanud. Ja ühe asemel oli nüüd halavaid naisi mitu. Meenus, kui jaheda pilguga silmitses meid kortsuline vanamees vastu võtulauas, kui olin saabudes palunud odavat tuba. Ta põrnitses mõnda aega ja ulatas alles siis roostes võtme. Nähtavasti oli meile antud tuba vanamehe erakalmistu peal. Mõni ime, et see oli odav. Vanamees oli ilmselt kohalik rüütel Sinihabe, kes oli iga oma mõrsja elupäevad lõpetanud ja peitnud nad oma räämas hotelli põue. Välguvalgus heitis toa väheste mööblitükkide varjud valesse kohta. Minu vari kõikus uksel ja paistis ätina, kes tahtis vägisi sisse tulla, pussnuga käes. Ukse kaudu poleks ma pakku pääsenud. Vanamees vastu võtust ootaks all. Sundisin end halisemisest hoolimata põrandalaudadele astuma. Hiilisin akna poole. Sellest õudusest pääsemiseks tuli ometigi mingi põgenemistee leida. Kuigi ma püüdsin astuda kergelt, tugevnes oigamine iga kord, kui mu tallad põranda laudadele vajutasid. Lauad värisesid, just nagu oleksid tahtnud mind enda pealt maha raputada. Tõmbasin akna lahti ja sirutasin ülakeha aknast välja, hingasin sügavalt. Toa sumbunud õhu kõrval tundus lakkamatu vihmavaling nii meelitav, kuigi juustele valgus jääkülma vett. Alla lompe täis kitsale tänavale 12
oli maad rohkem kui viis meetrit. Ent pääsemine jääks siiski võimaluste piiridesse: kõigepealt madrats alla, linadest köis, ja siis ise järele. Viimase jupi võiks end maha kukutada. Olulisim oleks pääseda siit hauakambrit meenutavast toast, mis sellest, kui nikastan pahkluu. Meie akna vastas, päris lähedal, oli näha kiviseina ja seinas kumas valgustatud aken, läbi selle uduse klaasi eristasin tumedaid sõõre. Välgu sähvatades märkasin allpool seinas kaarust. Piki tänavat kahlas läbi lompide kaks öömusta kogu. Hõikasin ja vehkisin käega, et tõmmata nende tähelepanu endale, justkui võinuksid teised olla tuletõrjujad ja tuua seina najale redeli, mida mööda saaksime kummitustoast minema ronida. Järgmise välgusähvatuse ajal osutusid kogud kaheks nunnaks. Nad tõstsid pea üles, tegid minu poole ristimärgi ja soovisid Jumala õnnistust, enne kui kadusid kaaruksest sisse. Peagi märkasin, et valgustatud akna taga vilksatas kaks uut siluetti. Taipasin, et tumedad sõõrid olid nunnade pead ja sein mu ees kuulus kloostri kirikule või kabelile. Naised laulsid tuule huilgamisega võidu pikka ladinakeelset laulu ja pikne põristas rütmipillide rühmana põrandat. Kummitused olid niisiis öist hardushetke pidavad nunnad! Kuulasin avatud aknal vigiilia lõpuni ja jälgisin, kuidas nunnad astusid tänavale vihma kätte. Räästast paiskus ühele ämbritäis vett peale, teised lõkerdasid naerda. Hommikul oli äike oma teed läinud, kuid tänavad tulvasid ikka veest. Soolane tuul oli seintelt veel rohkem krohvi maha hööveldanud. Jalutasime üle lompide tillukesse nurgabaari, mille reklaamsilt oli suurem kui baari põrand. Kitsa leti vastu nõjatus habemik hiiglane, õlad laiad kui kangitõstjal, rind kere nagu tünn. Arvasin, et ta võib olla meremees, kuna letil lebava tohutu kämbla selga kaunistas tätoveeritud ankur. 13
Sõrmenukid olid punakad ja paistes, otsekui oleks merehulgus just enne siia saabumist kuskil tapluses osalenud. Või oli ta maadelnud härjaga ja härg oli jäänud kaotajaks. Palusime piimaga kohvi ja croissant’e, mis olid lähedal taldrikul kuhjas. Meremees urahtas nagu talveunest äratatud karu, kui seadsime end kitsa leti äärde tema külje alla. Ilmselgelt ei meeldinud talle seltskond. Kui mees suu avas, oleksin peaaegu kohvi välja purtsatanud. Hiiglase hääl oli kilav nagu väikesel lapsel. Oma ütlusi rõhutas ta tohutu rusikaga tsinkletile virutades, nii et kogu tassirida lähedal espressomasina peal kõlises. Vastuolu mehe massiivse välimuse ja kimeda poistekoorihääle vahel oli nii suur, et mul oli raske naeru tagasi hoida. Kummitusliku öö järel olid ergud hellad. Hammustasin endale seestpoolt põske, et mitte hakata kihistama, kui habemik merekaru tõsiselt midagi eriti kaalukat baarimehele seletas. Püüdsin oma mõtteid mujale suunata ja hakkasin keskendunult ta tätoveeringuid uurima. Ankruga kätt katsid randmest ülespoole lopsakad viinapuuväädid ja marjakobarad, kõrgemal palgipaksuse õlavarre peal õhetas ere punane süda. Südame sisse oli tätoveeritud üks sõna. Seda lugedes ei suutnud ma enam ennast talitseda. Mu suust pääses turtsatus – või oli see ehk liigutusepurse. Meremees silmitses mind kummastusega. Mida too tüüp puistab siin võisarve puru põrandale ning ühtaegu naerab ja nutab? Tätoveerimisnõela abil oli loogeliste tähtedega jäädvustatud südame sisse meremehe armsaima nimi: EMA.
JAR I JÄRVE L Ä on auhindu ja nominatsioone noppinud mitmekülgne kirjanik, kelle teostes ühinevad taltsutamatu uudishimu ja meisterlik sõnakasutus meeliköitva asjatundmisega. Oma esimese reisikirja jaoks ammutab ta süüdet, värve ja maitseid enda pere lemmikharrastustest – reisimisest, matkamisest ja maiustamisest.
Mis juhtub, kui odav hotell Cádizis osutub öösel kummitusmajaks? Või siis, kui kvartali jagu Pisa linna elanikke aitab noortel vanematel lapsevankrit läbi akna restorani tõsta?
S E L JAKOTIGA RÄNDAVA K IR JA N IKU M UHEDA D LO OD PA I K A D E S T, KUS VO OL A B VEIN JA K A S VAVA D OL IIVI PU U D, NAKATAVAD R EIS IPA L AVIKUG A JA PA N E VA D S UU VET T JOOK S M A .
www.raamat24.ee