ЩА КРУЗЕНШТЕРНА
Kru s e nst e r ni ri ng Adam Johann von Krusensterni elu ja tegevust kajastavate artiklite ja dokumentide kogumik, kokku pandud tema 250. sünniaastapäevaks
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
Raamatu väljaandmist on toetanud Sillamäe sadam
Originaali tiitel: Круг Крузенштерна. Собрание статей и документов, освещающих жизнь и деятельность Ивана Федоровича Крузенштерна к четвертьтысячелетию Крига, Санкт-Петербург 2020 © А. В. Крузенштерн, составление, 2020 © А. А. Филиппов, оформление, 2020 Koostaja Aleksei Krusenstern Tõlkija Veronika Einberg Toimetaja Krista Mõisnik Kujundaja Andrei Filippov Teostus Anu Ristmets Eestikeelse väljaande kaane värvilahendus Anu Ristmets Väljaandja Hea Lugu, 2021 www.healugu.ee ISBN 978-9916-646-13-7 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Adam Johann von Krusenstern 8. (19.) november 1770 – 12. (24.) august 1846 Venemaa esimese ümbermaailmareisi (1803–1806) algataja ja juht, admiral (1841. aastast), Mereväe Kadetikorpuse direktor, Admiraliteedi nõukogu liige, Tema Keiserliku Majesteedi mereväestaabi teaduskomitee alaline liige, Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia tegevliige, Kirjanduse, Teaduste ja Kunstide Armastajate Vabaühenduse liige, Ameerika Filosoofiaseltsi liige, Pariisi Geograafiaseltsi liige, Vene Geograafiaseltsi asutajaliige, Berliini Kuningliku Teaduste Akadeemia korrespondentliige, Püha Georgi ordeni 4. järgu, Püha Anna ordeni 2. ja 1. järgu, Püha Vladimiri ordeni 3. ja 2. järgu, Valge Kotka, Aleksander Nevski ordeni kavaler, samuti Preisi Punase Kotka ordeni 1. järgu ja Pour le Mérite ordeni kavaler, Demidovi täisauhinna laureaat.
Elu kui teatejooks. Uurija võtab eeelkäija kaardi ja jätab järeltulijatele enda oma. Seetõttu meie raamat algab ja lõppeb kaardiga.
Koostaja
Maadeavastaja, kirjanik, teadlane, admiral, riigiametnik, koolipapa, mõisnik … Väikeselt Eestimaa pinnalt on võrsunud palju andekaid ja huvitava elukäiguga inimesi. Nende seas on heliloojaid, kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, lauljaid, sportlasi, arhitekte jne, jne. Paljud neist on kogunud tuntust oma kodumaal, aga osa neist tuntakse palju laiemalt. Viimaste hulka kuuluvad kaks kuulsat maadeavastajat – Adam Johann von Krusenstern ja Fabian von Bellingshausen. Krusensterni mälestuse jäädvustamiseks on tema nimi antud mitmele geograafilisele objektile: saarele Beringi väinas, väinale Vaikses ookeanis, korallrahule ja isegi ühele kraatrile Kuul. Neljamastiline parklaev Krusenstern, mis saab 2026. aastal 100-aastaseks, osales 13.–16. juulini 2013. a Sillamäe merepäevadel. Krusensterni nime kannavad veel mitu laeva ja ka üks Aerofloti Airbus, kuid tema eestikeelset elulooraamatut ei ole millegipärast siiani kirjutatud. Tõsi ta on, et Adam Johann von Krusenstern oli saksa rahvusest ja saksa aadli suguvõsa liige, töötas Vene tsaaririigi heaks ja tegi seal hiilgavat karjääri, kuid sündis ta Eestis Hagudi mõisas, õppis Tallinna Toomkoolis ning tema põrm on sängitatud Tallinna Toomkirikusse. Nüüd tuleb veel kord mainida Bellingshauseni nime ja Sillamäe sadamat. Ajaloolise Antarktika avastamise ekspeditsiooni 200. aastapäeva tähistamiseks korraldatud mälestusretkel osales ka Eesti purjelaev Admiral Bellingshausen. Viimase peatuse enne teekonna alustamist Venemaalt Kroonlinnast tegi purjelaev Sillamäe sadamas 15. juulil 2019. a. Purjelaeva meeskond oli Peterburis kutsutud vastuvõtule, mis toimus Venemaa Geograafia Seltsis, mille üheks asutajaks oli ka Adam Johann von Krusenstern. Meeldiva vestluse käigus Aleksei Krusensterniga, mis puudutas Krusensterni, Bellingshausenit ja teisi kuulsaid Balti-Vene meresõitjaid, tekkis idee anda välja Krusensterni elulooraamat. Nüüd on see raamat olemas, tõlgitud eesti keelde ja mul on siiras rõõm, et õnnestus selle teose väljaandmisele kaasa aidata. Pealegi veel nii oluliseks tähtpäevaks – Adam Johann von Krusensterni 250. sünniaastapäevaks. Venelased peavad Krusensterni „omaks“ ja küllap on neil selleks ka õigus, sest ta olevat ise pidanud end venelaseks ning kõik tema suured saavutused said teoks just Venemaal või Venemaa lipu all. Aga pärit on ta Eestist, tema lapsepõlv ja viimased aastad möödusid Eestis ning ta on sängitatud siia. Vähe on Eestimaal inimesi, kel on läbi käidud nii mitmekesine ja edukas elutee. See väärib kirjakeeles säilitamist ja nüüd on see tehtud. Head lugemist! Tiit Vähi
Teadusnõukogu kaasesimehed: Andrei Vladimirovitš Golovnjov, Peeter Suure nimelise Antropoloogia- ja Etnograafia muuseumi (Kunstkamera) direktor, VTA akadeemik, ajaloodoktor Valentin Georgijevitš Smirnov, Venemaa Riikliku Sõjamerelaevastiku Arhiivi (RGA VMF) direktor, ajaloodoktor, II järgu kapten, Venemaa Geograafiaseltsi liige Teadusnõukogu teadussekretär: Leonid Grigorjevitš Kolotilo, Venemaa Geograafiaseltsi liige, geograafiakandidaat, raamatu pealkirja autor
Adam Johann von Krusensterni pärand moodustab Venemaa teadusloos olulise osa. See pärand on rikkalik ja mitmekülgne. Krusenstern oli hiilgav meresõitja, kes tegi esimese Venemaa ümbermaailmareisi olukorras, kus Vene mereväe ohvitseridel ega madrustel ei olnud selliste ekspeditsioonide kogemusi. Kogemused omandati käigu pealt ning seda kõige erinevamates valdkondades – alustades astronoomiast ja lõpetades hügieeniga. A. J. von Krusensterni ja J. Lisjanski ümbermaailmaretkest sai eeskuju teistele Vene meresõitjatele – V. Golovninile, M. Lazarevile, M. Vassiljevile, G. Šišmarjovile, F. B. von Lütkele ja ennekõike loomulikult F. G. Bellingshausenile ja O. von Kotzebuele, kes said Nadežda pardal oma lahinguristsed. Ekspeditsioonil osalenud teadlased panid kokku unikaalsed loodusteaduslikud ja etnograafilised kollektsioonid. Krusensterni kaaslaste kogutud materjalid andsid tõuke nii Venemaa kui ka maailma teaduse arengule. Oma elu teises pooles pühendas Krusenstern, Peterburi Teaduste Akadeemia ja mitme teadusseltsi tegevliige, hulga aastaid ainupärase „Lõunamere atlase” koostamisele. Kuid Krusensterni peamiseks teadusalaks kujunenud okeanograafiaga tema tegevusalade ja huvide ring ei ammendu nud. Mereväe Kadetikorpuse juhina andis ta sõjamerehariduse korraldamisse tohutu panuse ning aitas ühena Venemaa juhtivatest admiralidest kaasa laevastiku tehnilisele arengule ja ümberrelvastamisele. Krusensterni huvidering oli lai. Tema sõprade ja vestluskaaslaste hulgas ei olnud mitte ainult meremehed ja okeanograafid (sh välismaised, näiteks väljapaistev Briti meresõitja John Ross), vaid ka erinevate alade teadlased ja kirjanikud. Astronoom J. C. Horner ja näitekirjanik A. Kotzebue, riigitegelane ja metseen N. Rumjantsev ja Tsarskoje Selo lütseumi direktor G. von Engelhardt, luuletaja V. Žukovski ja bioloog K. E. von Baer – neid nimesid ei mainita selles raamatus kaugeltki mitte juhuslikult. Sestap pole imestada, et käesoleva teose väljaandmine nõudis erinevate alade asjatundjate jõupingutusi. Loodame, et nende töö tulemus pakub lugejatele huvi. Teadusnõukogu
Noor Adam Krusenstern / kunstnik Johann Friedrich Weitsch. 1808
S
uguvõsa, esivanemad , perekond
Кrusenstern
ja tema familia Sellesse jaosse koondatud kirjutised on pühendatud suguvõsale, kust A. J. von Krusenstern põlvnes, ja sellele, kuidas meresõitja ise oma perekondlikesse juurtesse suhtus. Krusenstern oli pärusaadlik. See tähendab, et tema enese teod ja teened olid tema jaoks lahutamatud tema suguvõsa kuulsusest. Ütleme, selles mõttes sarnanes tema psühholoogia tema noorema kaasaegse Puškini omaga. Krusensternil oli, nagu ka Puškinil, põhjust tunda uhkust oma esivanemate üle; nagu Puškin, adus temagi, et on oma tegudega neid ületanud ja andnud oma sugunimele uue tähenduse; ning lõpuks mõtles Krusenstern, nagu ka Puškin, perekondliku uhkustunde tulevastele põlvedele edasiandmise peale. Krusenstern põlvnes Balti aadlist. Balti (Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa) sakslased (aadlikud ja linnakodanikud) moodustasid omaette etnilise grupi, kellel oli oma, erilaadne ajalooline saatus. Seotud keeleliselt ja kultuuriliselt Saksamaaga, võõrastades Ida-Balti põliselanikke – lätlastest ja eestlastest talupoegi –, sidestusid nad poliitiliselt riikidega, mille alamad või vasallisõltuvuses nad olid. Eesti puhul oli selleks kõigepealt Rootsi, seejärel Venemaa. Seda soodustas ka asjaolu, et Rootsi kuningaid ja hiljem Venemaa keisreid teenides said paljud baltisaksa peredest pärit isikud, kel ei olnud aadliseisust või kes olid selle minetanud (näiteks Barclay de Tollyd), võimaluse teenistusredelil tõusta ja jõuda ülemkihi sekka. Eks sündinud ju ka Philipp Crusius, Krusensterni otsene esiisa, kel oli täita oma roll Eestimaa kubermangu ajaloos, bürgerina ja sai Rootsi aadlikuks juba oma elu Eestimaa-perioodil. Veelgi avaramad perspektiivid avanesid aadlivõsudele, pere jõukusest olenemata. XVIII–XIX sajandil andis Peterburi aadelkonna õppeasutustes saadud haridus (mis eeldas ka head vene keele oskust) võimaluse karjääri tegemiseks. Peetri aegadest peale arvati Venemaal kõrgaadli hulka vastavalt teenetele, suguvõsa iidsus erilist tähtsust ei omanud ja karjääriperspektiivide mõttes ei olnud mingit vahet, kas tegemist oli etnilise venelase või sakslasega, õigeuskliku või luterlasega.
Suguvõsa, esivanemad, perekond
Holsteini vapp
Rootsi vapp
Venemaa Keisririigi vapp
13
Baltisakslased e Deutschbalten (venekeelne termin остзейские немцы tuleneb Lääne mere saksakeelsest nimetusest Ostsee) olid praeguse Eesti ja Läti ehk Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa saksa rahvusest elanikud. Baltisakslaste esivanemad olid hansakaupmehed, Saksa ja Liivi ordu rüütlid ning uutele asumaadele elama asunud linnakodanikud.
Baltisakslaste ajalugu algus ulatub XII–XIII sajandisse. Nende osakaal piirkonna rahvastikust ei ületanud kunagi 10–15 protsenti, kuid nad moodustasid Läänemere idaalade aadelkonna ja suurema osa kodanikuseisusest. Riia ja Tallinna vanalinn on paljuski baltisaksa kultuuri pärand. Liivi ordu maad olid pikka aega sõltumatud, kuid 1561. aastal langesid nad roots laste võimu alla. Ehkki paljud perekonnad (sealhulgas Krusensternid) said Rootsi ajal aadlikeks, lõi saksa aristokraatide olukord tervikuna Liivimaal ja Eestimaal kõikuma. Seetõttu tervitasid saksa aadlikud Peeter I ajal piirkonna lülitamist Venemaa koosseisu. Kahe aastasaja vältel etendasid nad Venemaa kultuuri ja poliitika ajaloos tohutut rolli. Esimene maailmasõda tegi lõpu baltisakslaste tihedale seotusele Venemaaga. Valdav osa Läänemere idakalda sakslastest emigreerus Saksamaale. Eesti ja Läti iseseisvumisele järgnes mõisamaade võõrandamine. Viimased 7000 sakslast asustati Eestist ja Lätist Saksamaale ümber aastatel 1939–1941, vahetult enne ja pärast Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.
Seetõttu pole imestada, et Venemaa riigitegelaste, väejuhtide, teadlaste, kirjanike, kunstnike ning XVIII sajandi lõpust peale ka meresõitjate hulgas kohtab nii palju baltisaksa nimesid. Laevastikuohvitseridest moodustasid saksa soost mehed (valdavalt baltisakslased) ligi kümnendiku. Samal ajal ei saa eirata järgmist asjaolu. Venemaad ustavalt teeninud ja teda oma isamaaks pidanud baltisakslased assimileerusid küllaltki aeglaselt (võrreldes teiste Venemaa sakslaste rühmadega). Neil oli oma kompaktne territoorium, neid ühendasid perekondlikud, klannidevahelised, heanaaberlikud ja omakondlikud sidemed. Sellest, kui tihedalt olid baltisaksa pered omavahel seotud, annab tunnistust Krusensterni sugupuu. Rännumees osutub erinevaid liini pidi Dellwigite, Wrangellide, Tiesenhausenite, Tollyde sugulaseks. Raske oleks üle hinnata iga nimetatud suguvõsa rolli Venemaa ajaloos. Kujunes välja teatud juhendamis- ja eest kostesüsteem, mis äratas teistest kubermangudest pärit puhtvene juurtega aadlikes kadedust. Seejuures oli Krusensternil sugulasi ja sõpru ka Saksamaal ja Rootsis. See kõik võis tekitada sellises inimeses nagu Krusenstern vastuokslikku enese teadvust, mis väljendus isegi niisuguses detailis nagu nimi. Oma sugulaste, kaas maalaste, naabrite jaoks jäi ta Adam Johanniks, laevastikus aga oli ta teenistuskaaslaste jaoks Ivan Fjodorovitš. Nii oma eluloo kui ka lõpetamata jäänud ülestähendused oma sugupuust koostas ta kahes keeles. Crusiuste-Krusensternide sugupuu on kogu Venemaa aadelkonna ajaloo osa. Riigiks, mida Krusenstern teenis, sai olla ainult
14
KRUSENSTERNI RING
Ladinakeelsel sõnal familia on vene keeles mitu tähendust, ent peamised neist on suguvõsa ja sugunimi. Viimase lugu on Krusensterni puhul iseenesest huvitav. Tema esivanemad kandsid lihtsat saksa pärisnime Krause ehk „kähar”. XVI sajandil latiniseeris vaimulikuks saanud Johannes Krause oma perekonnanime, sellest sai Crusius. Tema kuulus poeg Philipp tegi oma perekonnanime kuulsaks ja sai kuninganna Kristiinalt koos aadlikirjaga uue nime – Crusius von Krusenstierna. Lõppu lisatud -stern (rootsipäraselt -stjerna) oli tol ajal Rootsis antud aadlinimedele tüüpiline. Ent mismoodi võiks nime „Krusenstern” tõlkida? „Ristitäht”?
Venemaa. Puškin on baltisakslase Barclay kohta kirjutanud: „Kõik ohvriks tõid sa maale, mis võõras sul.” See vastab tõele vaid osaliselt. Kui vene keel ja vene tavad ei olnud sellistele meestele nagu Barclay ja Krusenstern sünnipärased, nagu tollal öeldi, siis Vene riiklus, Vene armee (Barclay puhul) ja laevastik (Krusensterni puhul) olid nende jaoks loomulik keskkond, millega nad olid seotud oma isiksuse juurteni välja. Krusenstern teadis, et tema retk muutis suguvõsa saatuse. Sellest tulenevalt muutus vapp ja tähendus, mille rännumees sellele omistas. Nüüdsest said Krusensternide suguvõsa uhkuseks kauged mereretked Andrease risti all, aga mitte ainult Philipp Crusiuse tublidus Holsteini ja Rootsi valitsejate teenistuses. A. J. von Krusensterni isiksuse kujunemist mõjutasid nii Saksa rüütelkonna range meelelaad, Merekorpus, kus ta õppis ja mida hiljem juhtis ning kus omandas Vene laevastiku traditsioonid, kui ka Eestimaa loodus. Võib öelda, et mälestus temast ei kuulu mitte ainult Krusensternide suguvõsale, vaid ka mitmele riigile, ennekõike loomulikult Venemaale. Valeri Šubinski
Vaade Börsile ja Admiraliteedile /kunstnik Fjodor Aleksejev