Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo
Algupärand: A CLOCKWORK ORANGE by Anthony Burgess © International Anthony Burgess Foundation, 1962
Tõlke esmatrükk: Varrak, 2001 Kujundanud Anu Ristmets Sarja kujundanud Merike Tamm Autoriõigus tõlkele: Udo Uibo ja Hea Lugu OÜ, 2021 www.healugu.ee
ISBN 978-9916-646-44-1 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
1
„No mis siis nüüd, mehed?” Kohal olime mina, see tähendab Alex, ja minu kolm kärssa, see tähendab Pete, Georgie ja Dim, kes oli õigupoolest dum dum, me istusime Korova piimabaaris ja pidasime nõu, mida sel õhtul, kuival, kuid pilkaselt pimedal ja ilgelt külmal talvisel õhtul ette võtta. Korova piimabaar oli piim-pluss mesta, aga oo mu vennad, te võibolla ei mäletagi enam, millised need mestad välja nägid, praegu muutub kõik nii skorolt ja kipub kergesti ununema, ajalehti ju ka enam paljud ei loe. Noh, seal pakuti peale piima veel üht koma teist. Alkoholimüügiks puudus küll luba, aga siis polnud veel seadusi nende uute värkide prodamise vastu, mida vanale heale moolokile lisatakse, nii et seda võis peetida koos vellotseti või süntesmeski või drenkromiga, või siis veel ühe või teise värgiga, mis kingivad sulle need õndsad vaiksed viisteist minutit hoorasood, nii et sa näed oma vasaku jala kingas Bosset ja Kõiki Tema Pühasid Ingleid Koos Pühakutega ja välk lööb moskiitos sähvima. Tellida sai ka nugadega piima, nagu meie seda nimetasime, see lõi meeled klaariks ja oli lahe ettevalmistus väiksele rõvedale mollipesule, kus kakskümmend meest teevad ühele
7
ära, ja sellel õhtul, millest ma juttu alustasin, me peetisime just nugadega piima. Meie taskud olid pappi täis, nii et puru kraasimise pärast polnud tegelikult tarvis puiesteel mõnele vanale tšellole lõuga anda ja tšekata, kuidas ta oma veres supleb, samal ajal kui meie loeme saaki ja jagame seda neljaks, polnud ka tarvis panna mõnele tudisevale hallipäisele starale ptitsale kaupluses ultravägivalda, kassal soolikaid välja lasta ja naerdes uksest välja sammuda. Aga nagu on kombeks öelda, ega elus ole tähtis üksnes raha. Meie kõigi nelja riietus oli viimase moe kõrgusel, mis tollal tähendas musti üliliibuvaid trikoopükse, trikooharude vahel oli munatoos, nagu meie seda nimetasime, see pakkus kaitset ja oli otsekui firmamärk ja teatavas valguses võis seda selgelt näha: minu munatoos oli ämbliku kujuga, Pete’il oli ruuka (mis tähendab kätt), George’il üks eriti fantastiline lill ja vaesel vanal Dimil ilgelt matslik klouni mord (see tähendab nägu), aga Dimil polnud asjadest üldse õiget arusaamist, ta oli kogu oma uskmatu Tooma oleku varjus meist neljast kõige rohkem dum dum. Meil olid seljas pihtkuued, ilma reväärideta, aga tohutute õlgadega (pletsodega, nagu meie neid nimetasime), mis just nagu osatasid samasuguseid pärisõlgu. Ja veel, mu vennad, olid meil luuvalged suure sõlmega kaelasidemed, need nägid välja nagu klopitud kartulipuder, mille sees on kahvliga songitud. Meie juuksed olid üsna lühikesed ja jalas olid meil löömiseks metsikult hoorasood saapad. „No mis siis nüüd, mehed?” Kolm voblat istus leti ääres, aga meid maltševikke oli neli ja tavaliselt me olime väljas üks kõigi eest, kõik ühe eest. Ka voblade riietus oli moe kõrgusel, nende gullivere katsid 8
devkadele maksma läinud vähemalt kolme või nelja nädala palga, nagu ma arvasin, ja nende näod olid paksult üle võõbatud (vikerkaar ookade all ja kohutavalt suureks värvitud rott). Neil olid seljas pikad mustad hästi kitsad kleidid, hõbedased nööbid maltševike nimedega gruudil – Joe ja Mike ja muu selline roober. Need olid kindla peale nende maltševike nimed, kellega voblad olid spattinud, enne kui nad neliteist täis said. Nad vahtisid kogu aeg meie poole ja ma pidin peaaegu poetama (rotinurgast muidugi), et me võiksime jätta vaese vana Dimi maha ja minna kolmekesi polli panema, sest Dimile poleks muud tarvis kui pool liitrit valget veini, milles seekord oleks süntesmeskitomp sees, aga see oleks mängu piiridest väljunud. Dim nägi hästi hästi kole välja ja polnud vastupidi oma nimele mitte timm, vaid täiesti dum dum, aga ta andis lahedalt kesta peale ja sõitis oma saabastega vingelt sisse. „No mis siis nüüd, mehed?” Minu kõrval kolme seinaäärt katval plüüskattega pingil istus tšello, kes oli juba kaugel ära, ta ookad olid klaasistunud ja ta rott mulistas slovosid nagu „Aristotelese millimallimullikas fortifitseerub alpikannide koaguleeruvas turbulentsuses”. Tal oli ämber peas ja lont loojas, ma teadsin, mis tunne see on, sest olin seda järele proovinud nagu teisedki, aga oo mu vennad, seekord jõudsin ma järeldusele, et see on väheke argpükslik värk. Jood oma vana mooloki sisse ja jääd sinna vedelema ja siis tuleb su moskiitosse mõsli, et kõik su ümber on nagu kuskil minevikus. Sa võid seda küll ilgelt hästi tšekata, ja veel koguni eriti selgelt – laudu, stereot, lampe, voblasid ja maltševikke –, aga sul on selline tunne, et mingi värk, mis peaks olema siin, on hoopis kuskil mujal. Ja siis sa keskendud 9
nagu hüpnoosi all oma saapale või kingale või sõrmeküünele või millele tahes ja samal ajal võetakse sul otsekui turjast kinni ja raputatakse, nagu oleksid sa kass. Sind raputatakse ja raputatakse, kuni järel pole enam midagi. Sa kaotad oma nime ja keha ja iseenda ega lase end sellest häirida, vaid ootad, kuni su saabas või sõrmeküüs läheb kollaseks, siis veel kollasemaks, ja siis kogu aeg veel ja veel kollasemaks. Siis hakkab valgus otsekui aatomiteks lagunema ja saapast või sõrmeküünest või millest tahes, kas või saastatükist püksijaagoditsal, saab suuur suuur suuur mesta, suurem kui kogu maailm, ja kui kõik on läbi, tahetakse sind tutvustada vanale Bossele ehk Jumalale. Sa tuled siia tagasi ja niutsud buuuhuuuhuuu, endal rott pärani. Noh, see kõik on ju päris lahe, aga üpris argpükslik värk. Ega sind selleks ole maailma loodud, et sa Jumalaga ühendust otsiksid. Selliste värkidega võib tšellost kõik elumahlad välja imeda. „No mis siis nüüd, mehed?” Stereod olid sees ja lõid mulje, et laulja koolos liigub ühest baarinurgast teise, tõuseb üles lakke ja sööstab siis jälle alla ja vuhiseb seinast seina. See oli Berti Laski, kes lasi oma käheda häälega tulla tõeliselt staral igihaljal laulul „Mu võõp läheb sinu pärast villi”. Üks kolmest letiäärsest ptitsast, see, kellel oli peas roheline parukas, muudkui ajas oma kõhtu ette ja tõmbas siis jälle niinimetatud muusika taktis sisse tagasi. Ma tundsin, kuidas vana mooloki noad hakkavad torkima, ja olin valmis väikeseks mollipesuks, kus kakskümmend meest teevad ühele ära. Haugatasin „Aut aut aut aut!” nagu koer ja panin hoorasoo paugu otse selle tšello uhhaasse, kes istus mu kõrval ja oli kaugel ära, aga ta ei teinud teist nägugi, vaid muudkui mulistas edasi oma „Telefoniriistvara farfarkülül 10
teeb rubadubdubdub”. Kui ta jälle kargud alla võtab, küll ta siis teise näo teeb. „Kuhu välja?” küsis Georgie. „No lähme lihtsalt kõndima,” ütlesin mina, „ja tšekkame, mis teele jääb, oo mu väikevennad.” Pudenesime suurde talvenotsusse, kõndisime mööda Marghanita puiesteed alla ja pöörasime Boothby avenüüle, kus leidsimegi selle, mida olime otsinud, ühe maalenki naerukuju, millega sai õhtu sisse juhatada. Seal oli stara tudisev kooliõpetaja tüüpi tšello, prillid ninal ja rott külmas notsuõhus lahti. Tal olid raamatud ja katkine vihmavari kaenla all, ta tuli nurga tagant avalikust lebrast, kus neil päevil ei käinud just palju ljuudi. Tollal polnud pärast pimeduse tulekut vanu kodanlikke tüüpe tänavatel eriti näha, sest politseinikke oli vähe ja meid toredaid maltševikke palju, nii et see prohvuse tüüpi tšello oli tänaval ainus mööduja. Me guljaivaitasime tema juurde, hästi viisakad mollid ees, ja ma ütlesin: „Pardon, vennas.” Ta nägi välja maalenki puuglo, kui ta tšekkas meid nelja niimoodi tulemas, vaiksed ja viisakad ja naeratavad ja nii edasi, aga küsis ikkagi: „Jah? Milles asi?”, hästi valju õpetajakoolosega, nagu tahaks meile näidata, et ta polegi puuglo. Mina ütlesin: „Ma näen, vend, et teil on kaenla all raamatud. Tänapäeval on tõesti harukordne rõõm kohata inimest, kes ikka veel raamatuid loeb, vend.” „Oo,” ütles ta üle kere tudisedes. „Kas tõesti? No küllap vist.” Ja ta pilk hüppas meie nelja hulgas ühelt teisele, nüüd, kus ta oli naeratava ja hästi viisaka nelinurga keskel. „Jah,” ütlesin mina. „Mulle pakuks suurt huvi, vend, kui te lahkelt lubaksite heita pilgu neisse raamatutesse, mida te 11
kaenla all hoiate. Ma ei hinda siinilmas midagi rohkem kui head puhtavaimulist raamatut, vend.” „Puhtavaimulist,” ütles ta. „Ah et puhtavaimulist?” Ja siis skvattis Pete tema käest need kolm raamatut ja lasi need hästi skorolt ringi käima. Et raamatuid oli kolm, sai igaüks peale Dimi tšekkamiseks ühe endale. Minu kätte sattus „Kristallograafia algkursus”, ma lõin selle lahti ja ütlesin: „Suurepärane, täiesti esmaklassiline,” ning pöörasin lehti. Ja siis ütlesin hästi vapustatud koolosega: „Aga mis see siis on? Milline rõve slovo, vend, ma lausa punastan niisugust slovot nähes. Ma olen sinus pettunud, vend, ma olen tõepoolest pettunud.” „Aga,” kokutas vanamees, „agagaga.” „Ja vaata,” ütles Georgie, „seda siin võib nimetada juba täielikuks nilbuseks. Siin algab üks sõna „v”-ga ja teine „n”-iga.” Tema käes oli raamat „Imeline lumehelves”. „Ohoo,” ütles vaene vana Dim, kes tšekkas üle Pete’i õla ja läks liiga kaugele nagu alati, „see siin räägib, mida tema tegi temakesega, pilt on ka veel juures. Ptüi,” sülitas ta, „sa pole ju muud kui ainult üks kiimaline pihkutaguja.” „Ja ise juba vana mees, vend,” ütlesin mina ja hakkasin oma raamatut tükkideks rebima ning teised tegid oma raamatutega samuti, „Romboeetrilise süsteemiga” püüdsid Dim ja Pete omavahel köit vedada. Ja siis see stara prohvusetüüp kukkus kritšaivaitama: „Need pole üldse minu raamatud, see on munitsipaalomand, siin on tegemist puhta vägivalla ja vandalismiga,” ja muid sellesarnaseid slovosid. Ta püüdis meilt raamatuid kuidagiviisi käest rebida, mida oli natuke hale pealt vaadata. „Vend, sa oled ära teeninud õppetunni,” ütlesin mina, „ja selle pead sa saama.” Kristallide raamat, mis oli 12
minu käes, oli väga kõvas köites ja seda oli kohutavalt raske tükkideks rasresaiuda, ta oli väga stara, nendest aegadest pärit, kus kõik värk tehti nii, et see vastu peaks, aga mul läks korda lehed välja rebida ja ma loopisin neid peotäite kaupa õhku, nii et nad langesid nagu hiigelsuured lumehelbed sellele kritšaivaitavale vanale tšellole, ja teised tegid oma raamatutega samuti, ainult vana Dim lõi lihtsalt kepsu, kloun nagu ta oli. „No näed,” ütles Pete. „Sulle pakutakse maisihelbeid, sina räpane sopa ja saasta miilustaja.” „Sina riivatu vana tšello,” ütlesin mina ja siis me tšemmasime temaga natuke. Pete hoidis teda ruukadest kinni ja Georgie rebis ta roti otsekui tema enda soovil pärani ja Dim tõmbas ta valesuubad välja, nii ülemised kui ka alumised. Ta viskas need kõnniteele ja ma lasin oma saabastega nendest üle, kuigi nood rõvedikud olid hirmus kõvad, mingist uuest hoorasoost plastikvärgist. Vana tšello hakkas eritama mingit tuututavat sumsummi – „wuff waff woff ” –, nii et Georgie päästis ta guuberid lahti ja tutvustas tema hambutut rotti oma sõrmustatud rusikaga, mille peale vana tšello kukkus hullupööra oigama, ja siis hakkas tulema verd, mu vennad, tõeliselt ilusat verd. Siis ei teinud me enam muud, kui kiskusime ta välisplated seljast, nii et ta jäi vesti ja pikkade aluspükste väele (need olid väga starad; Dim pidi oma suubad kurku smekkama), Pete sõitis talle rusikaga mõnusalt molli ja me lasime tal minna. Ta läks vankuval sammul, kuigi toltšokk oli olnud üsna kerge, ägises „Oeh oeh oeh” ega teadnud üldse, kus või kes ta tegelikult on, ja meie naersime tema üle ja otsisime ta taskud läbi, Dim kepsutas samal ajal ringi, katkine vihmavari käes, aga tšello taskud olid üsna tühjad. Seal oli starasid kirju, mõni neist kandis koguni 1960. aasta 13
numbrit ja neis oli kirjutatud „Mu kallis-kallis” ja muud sellist rooberit, seal oli võtmehoidja ja stara lekkiv sulepea. Vana Dim lõpetas vihmavarjuga kepslemise ja muidugi oli tal vaja üks kiri valjusti ette lugeda, just nagu tahaks ta tühjale tänavale näidata, et temagi mõistab lugeda. „Mu kõige kallim,” deklameeris ta iseäraliku kõrge koolosega, „sellal kui Sa eemal viibid, mõtlen ma pidevalt Sinule ja loodan, et Sa ei unusta õhtul väljudes soojalt riietuda.” Siis smekkas ta šumnalt – „Hoo hoo hoo” – ja tegi näo, nagu hakkaks ta kirjaga jaamat pühkima. „Olgu peale,” ütlesin mina. „Oo mu vennad, hakakem minema.” Selle stara tšello püksitaskus oli ainult maalenki puru (raha, tähendab) – mitte rohkem kui kolm gollit – ja me loopisime kõik tema väikesed saastased mündid laiali, sest kõva papi kõrval meie taskus oli see nagu tibutoit. Siis lõhkusime vihmavarju ja rasresaiusime ta plated ribadeks ja annetasime need lõõtsuvatele tuuleiilidele, oo mu vennad, ja siis oli selle stara õpetajatüüpi tšelloga meie poolt jokk. Ma tean, et me ei saavutanud palju, aga see oligi nagu ainult õhtu sissejuhatus või nii ja ma ei kavatse sellepärast sinu ega teie ees jabadabavabandada. Noad piimas tegid tasapisi ja hoorasoo oma torkimisele lõpu. Järgmisena oli kavas heategev üritus, mis pidi ühtlasi võimaldama natuke pappi maha laadida, nii et see ergutaks meid suurematele tegudele, näiteks mõne kaupluse kraasimisele, ja pakuks samal ajal ennetavat alibit, nii me läksimegi Amise avenüül asuvasse Duke of New Yorki, ja kas sa näed, seal õdusas nurgakeses kükitasid kolm-neli vana baabuškat ja peetisid oma rahvapensioni eest mingit musta laket. Nüüd me olime väga head maltševikud, kes naeratasid oma ilusat õhtupalvusenaeratust kõigile koos ja igaühele eraldi, aga 14
need kortsus vanad lühtrid hakkasid ikkagi tudisema, nende soonilised vanad ruukad klaaside ümber lõid värisema, nii et teed pritsis klaasist lauale. „Laske meil rahus olla, poisid,” ütles üks neist, endal nägu nagu tuhandeaastane maakaart, „me oleme ainult vaesed vanad naised.” Aga meie näitasime tsäuh tsäuh tsäuh oma hambaid, võtsime istet, helistasime kella ja jäime poissi lauda ootama. Kui ta tuli, täiesti närvis, ja hõõrus oma ruukasid võidunud põllesse, tellisime endale neli veterani – veteran oli tol ajal populaarne rummi ja kirsikleepsu segu, mõnele meeldis ka sidrunilõik sisse panna, see oli Kanada versioon. Ma ütlesin poisile: „Too neile vaestele vanadele baabuškatele midagi ergutavat. Kõigile üks suur šotlane ja midagi selle kõrvale.” Ja puistasin kogu oma papipauna sisu lauale laiali, ning oo mu vennad, teised kolm puistasid ka. Topelttulikuld pisteti starade ehmunud lühtrite nina alla ja nad ei teadnud, mida teha või öelda. Üks kokutas lõpuks: „Aitüma, poisid,” aga nad ootasid, nagu võis aru saada, et nüüd tuleb midagi nurjatut. Igatahes anti kõigile kaasa pudel Jänki Kindralit, see tähendab konjakit, ja ma andsin raha, et järgmisel hommikul viidaks igaühele kaksteist toopi toda musta laket, selle jaoks pidid nad oma eest, mu vennad, ostsime sealt mestast kõiksugu lihapirukaid, soolaküpsiseid, juustusnäkse, kartulikrõpse ja šokolaaditahvleid, see kõik läks samuti vanade voblade meeleheaks. Siis me ütlesime: „Me oleme minuti pärast tagasi,” ja vanad ptitsad krõbisesid vastu: „Aitüma, poisid,” ja: „Jumal õnnistagu teid, poisid,” ja meie läksime välja, ilma et meil oleks olnud taskus punast purupoegagi.
15
„Teeb olemise täitsa dobroks,” ütles Pete. Võis selgelt tšekata, et vaene vana Dim dum dum ei poonjanud maad ega mütsi, aga ta ei lausunud slovotki, kartes, et teda peetakse gluupoks ja peast pool kuueks. Noh, siis me läksime ümber nurga Attlee avenüüle ja see kommi- ja kreepsupood oli seal endiselt lahti. Me olime nad kolmeks kuuks rahule jätnud ja kogu see kant oli üldiselt olnud rahulik, nii et relvastatud millitsendid või ohraanapatrullid seal ennast palju ei näidanud, vaid liikusid sel ajal rohkem teisel pool jõge. Me tõmbasime maskid pähe – uus töö, täiesti hoorasoo, tõeliselt hästi tehtud; need olid just nagu ajalooliste isikute mordad (ostu juures teatati ka nimed) ja mina olin Disraeli, Pete oli Elvis Presley, Georgie oli Henry VIII ja vaene vana Dim oli luuletav tšello nimega Pee Bee Shelley; need olid tõelised valeriided, juustega ja nii edasi, ja tegemist oli mingi väga erilise plastikvärgiga, nii et pärast kasutamist sai kõik kokku keerata ja saapasse torgata – ja siis me astusime kolmekesi sisse. Kuigi muretsemiseks polnud põhjust, jäi Pete tšassoks. Niipea kui me poes maandusime, läksime kaupmees Slouse’i, suure portveinis kallerdunud tšello juurde, kes tšekkas otsekohe, mis on tulemas, ja kablutas tahapoole, kus oli telefon ja võib-olla ka hästi õlitatud, kuue rõveda kuuliga puška. Dim lendas leti taha skorolt nagu lind, paisates ümber sträänipakke, need kukkusid suurele plakatile, mis demonstreeris klientidele välkuvate suubade ja esiletükkiva gruudiga voblat ja reklaamis mingit uut kreepsusorti. Siis võis tšekata, kuidas mingi suur pall veereb kardina taha poe tagumistesse ruumidesse, need olid vana Dim ja Slouse, kes olid otsekui surmaheitluses teineteise külge klammerdunud. Siis võis kardina tagant slõõšata ähkimist ja norinat ja hoope ja asjade kukkumise kolinat ja 16
vandumist, ja siis tegi klaas klirr klirr klirr. Emand Slouse, kaupmehe naine, seisis kangestunult leti taga. Oli näha, et ta kritšaivaitaks mõrva, kui ainult antaks see võimalus, nii et ma kappasin hästi skorolt leti taha ja hoidsin teda kinni, hoorasoo suur tükk oli temagi, ta njuuhas lõhnaõlist ja tal oli suur pliks plaks hüplev gruudi. Lõin ruuka ta roti ette, et ta ei saaks saata nelja taevatuule poole hävingu ja hukatuse hüüdeid, aga see emane koer lõi autult ja kõvasti oma suubad sisse ning nüüd kritšaivaitasin mina, tema aga tõi kuuldavale metsikult kauni karje millitsentide järele. Noh, ma andsin talle kaalupommiga kena toltšoki ja patsutasin teda mõnevõrra raudsõraga, millega nad kaste avasid, ja punane oligi väljas nagu vana sõber. Viskasime ta põrandale, rebisime naljaviluks ta plated ribadeks ja lubasime tal kergelt tutvuda oma saabastega, et ta enam ei oigaks. Kui ma tšekkasin teda lamamas, gruudi paljas, pidasin aru, kas peaks või ei peaks, aga see oli ikkagi nagu hilisema õhtu värk. Tegime kassa tšistaks, sel notsul olid olnud ilgelt hoorasood sissetulekud, seejärel rabasime kaasa mõned pakid kõige paremat kreepsu, ja siis mu vennad, me olimegi läinud. „Ta oli suur ja paks raskekaaluline värdjas,” korrutas Dim. Mulle ei meeldinud Dimi välimus: ta nägi välja korrastamata ja räpane, nagu oleks ta kakelnud, mida ta loomulikult oligi, aga seda ei tohi kunagi näidata, isegi kui sa oled. Ta kaelaside nägi välja, nagu oleks selle peal trambitud, ta mask oli eest rebitud ja mord oli põrandasaastaga koos, nii et me viisime ta kõrvaltänavasse ja tegime talle maalenki puhastuse, sülitasime taskurätti ja lõime ta sopast tšistaks. Mida kõike me vana Dimi heaks polnud valmis tegema. Siis läksime hästi skorolt Duke of New Yorki tagasi ja ma tšekkasin oma kellalt, et olime ära 17
olnud kõigest kümme minutit. Starad vanad baabuškad olid oma musta lakke ja meie ostetud šotlase taga endiselt platsis ning me ütlesime neile: „Tere, tüdrukud, kuidas käbarad käivad?” Nendelt ei tulnud muud kui ikka see vana laul: „Väga hästi, poisid, Jumal õnnistagu teid, poisid,” me helistasime kolokolli, seekord tuli teine ettekandja ja me tellisime temalt rummiga õlut, sest meil oli hirmus janu, mu vennad, ja me tellisime kõike, mida tahtsid need starad ptitsad. Siis ma ütlesin vanadele baabuškatele: „Me pole ju väljas käinud, eks ole? Me olime kogu aeg siin, kas pole?” Nad tabasid asja skorolt ära ja ütlesid: „Õigus, poisid. Te olete kogu aeg meie silma all olnud. Jumal õnnistagu teid, poisid.” Ja rüüpasid. Suurt tähtsust sellel õieti polnud. Läks peaaegu pool tundi, enne kui millitsendid endast elumärki andsid, ja ka siis astus sisse ainult kaks verinoort ohraanat, põsed suurte vaskslemmide all roosad. Üks küsis: „Teie muidugi teate, mis Slouse’i poes täna õhtul juhtus?” „Meie?” küsisin süütult vastu. „Kuidas nii, mis seal siis juhtus?” „Vargus ja vägivald. Kaks haiglajuhtumit. Kus te täna õhtul olete olnud?” „Mulle ei meeldi teie ilge toon,” ütlesin mina.„Selliseid alatuid vihjeid ma küll kuulda ei taha. Mu väikevennad, need pöördumised on üpris kahtlustava alatooniga.” „Nad on kogu õhtu siin istunud, poisid,” hakkasid vanad voblad kritšaivaitama. „Jumal õnnistagu neid, pole olemas paremaid poisse, kes sellises hüves ja helduses elaksid. Nad on kogu aeg siin olnud. Me pole näinud neid korrakski välja minemas.” 18
„Me ju ainult küsisime,” ütles teine noor millitsent. „Me peame oma tööd tegema nagu iga teinegi.” Aga enne minekut heitsid nad meile vastiku hoiatava pilgu. Kui nad väljusid, mängisime neile saateks huulekannelt: brrrrzzzzzzzrrrr. Aga ma ei suutnud maha suruda kerget pettumust, et meie päevil on elu liiga lihtne. Mitte millegi vastu polnud õieti võidelda. Kõik oli nii lihtne kui lakkuge-mu-bullokseid. Tõsi küll, õhtu oli alles üpris noor.