13. PEATÜKK
K„
as sa kordaksid, palun, ja räägi sel korral aeglaselt,“ palus Krisse.
Maisa tõmbas sügavalt hinge, pigistas pihus kortsunud taskurätti ja püüdis oma hääle kuuldavaks teha. Krisse, Maisa ja Maisa pruutneitsi Moona istusid Maisa ja Jonne maamaja kambris ümber laua. Maisa hüsteeriline nutt oli nuukseteks ja luksumiseks vaibunud.
Jonne oli tüdrukud Kuisma juurde viinud, Jonne vanemad olid just täna sõprade juures külas. See oli Maisale kindlasti kergenduseks, sest tänased uudised olid ta täiesti maha murdnud.
„Pulmapaigast helistati,“ ütles Maisa väsinud häälega.
„Mäletad, ma näitasin pilti klaaspaviljonist, kus pulmapidu pidi toimuma? Noh, need kuradima sulailmad tegid oma töö. Klaaskatus ei pidanud märja lume koormale vastu ja langes sisse.“
„Ma ei saa ikka veel aru, kuidas nii üldse juhtuda saab,“ imestas Moona. „Nad on seda äri ajanud ju mitu aastat. Kas nad ei käi siis klaaspaviljoni katuselt lund alla lükkamas?“
„Kindlasti käivad, aga vahel tuleb lund nii kiiresti peale, et ei jõuta järjele,“ arvas Krisse kiretult. „Uskumatult halb õnn.“ Maisa nuuskas uuesti nina.
„Mina ei tea, mis nüüd tegema peaks,“ ütles ta. „Või siis ei saagi midagi teha.“
„Kas omanik pakkus mingi lahenduse ka välja?“ küsis Krisse. „Kas me ei saa õhtusööki näiteks häärberi peahoones süüa, kui laulatus toimub rõdul, nagu oli plaanitud?“
„Häärberi toad on üsna väikesed ja sopilised, suuremates ruumides käib neil parasjagu värskendusremont,“ ütles Maisa masendunult. „Ja see pole üldse minu stiilis koht ka.“
„Teil on ju veel need Tampere peoruumid,“ püüdis Moona sõpra kohmakalt lohutada. „Hotell Torni pulmasviit ja kõik muu. Kõik ei ole ju kadunud.“
„Kas pole mõeldav, et teid laulatatakse Tampere peosaalis enne sõpradele mõeldud pidu?“ küsis Krisse.
Maisa silmad tulvasid üle.
„See pidi olema kräu. Mul on selle jaoks lühike kleit. Ma tahtsin lihtsalt nii kohutavalt oma Lumekuninganna hetke, ma ei taha abielluda oma pulmade jätkupeol.“
Kui Maisa nutt jälle ägenes, põimis Moona käed julgustavalt ümber sõbra õlgade.
„Tõesti paha lugu,“ ütles Krisse leebelt. „Aga ära kurvasta. On ju võimalik, et kõik saab veel korda.“
„Kuidas?“ küsis Maisa nägu taskurätikusse peites. „Me peaksime kusagilt vähem kui ööpäevaga peopaiga välja võluma. Hotell on täis hollandi jõmme ja enne kui sa pakkuda jõuad, siis kohvik Kaseke on mulle küll meeletult kallis, aga oma pulmi ma seal pidada ei taha, see oli pikka aega ka minu töökoht.“
„Mõistan.“ Krisse silitas Maisa õlga. „Ja kui aus olla, pole Kasekesse nii suurele seltskonnale võimalik teha nii
pidulikku katet, nagu sa tahtsid. See vajab rohkem ruumi ja avarust.“
„Aga kui laulatus toimuks Pühajõel ja pidusööki sööksime siin selles kambris,“ pakkus Moona abitult.
Nad vaatasid kõik maamaja kambris ringi. Krisse pilk eksles pika söögilaua kriimudel ja plekkidel, lontis toataimedel, põrandal vohaval lelude kaosel, telliskivikaminal ja tolmustel ajakirjavirnadel. Ruum oli kodune ja õdus, ka suur ja avar, aga esindas kõike seda, millest Maisa tahtis korraks eemale saada – mis oligi peamine põhjus korraldada pulmad kusagil mujal.
„Tahtsin midagi täiesti erilist, kasvõi korraks,“ ütles Maisa oma küüsi põrnitsedes. Moona on jõudnud juba Maisale maniküüri teha, tõdes Krisse, elegantsed strassidega kaunistatud kunstküüned olid just sellised, nagu Maisa Krisse meelest endale tahtis. „Mul pole midagi argipäeva vastu ja ma tean, et pulmade printsessimängud on just see, mis nad on –printsessimängud. Aga tundub kohutav, et see üksainuke päev, mil ma lootsin keset oma argipäeva eriline olla, ei saa lõpuks üldse selline, nagu ma lootsin.“
Krisse ei osanud midagi öelda. Maisal oli õigus. Hotell ja kohvik Kaseke olid mängust väljas, ja kui häärberis ka mõeldaks välja mingi lahendus ruumi osas, poleks see ikkagi selline, nagu Maisa lootis. Ta ei saa oma unistuste pulma ja see tundus kohutav.
„Kas sa annaksid mulle selle häärberi numbri,“ ütles Krisse telefoni kätte võttes.
„Miks?“ küsis Maisa nina nuusates ja Krisset küsivalt silmitsedes.
„Ma ei tea. Korraldasin Helsingis selles kontsernis, kus ma töötasin, ka vahel pidusid ja ka siis ei läinud alati kõik täkkesse. Mulle tundub, et sellele kõigele võib leiduda lahendus, kuigi ma praegu ei kujuta veel ette, mis see olla võiks,“ ütles Krisse laupa hõõrudes.
„Kui sa helistad, siis küsi ühtlasi, millal me oma raha tagasi saame,“ ütles Maisa kibedalt Krissele restorani numbrit saates. „Ma ei kavatse jätta neile pennigi, sest nad rikkusid mul selle päeva ära.“
Muidugi kuulus Krisse poolehoid täielikult Maisale, ent ta tundis väikest kaastundetorget ka häärberirahva suhtes. Nad pidid sündmusi ära jätma, valmistama pettumuse inimestele, kelle ootused olid kõrgel, ja lisaks seisis neil ees suur, kallis ja võimalik, et ka väga keeruline remont ning läbirääkimised kindlustusfirmaga. Krisse poleks tahtnud olla peopaiga omaniku kingades.
„Pean helistama emale ja väikevendadele ja ütlema, et pulmad jäävad ära,“ ütles Maisa kergelt nuuksatades. „Tõeliselt paha tunne on.“
„Mis oleks, kui ootaksid sellega veel näiteks tund aega?“ palus Krisse. „Ei või iial teada, äkki vupsab kusagilt mingi lahendus välja. Ma pean nüüd kohvikusse minema, vaja seal üks asi korda ajada.“
Krisse kallistas Maisat, vahetas Moonaga kaastundliku pilgu ja läks välja. Autoga kohviku poole sõites põrnitses ta esiaknast pimedasse õhtusse.
Tommi oli natuke imestunud, kui Krisse helistas, et läheb Maisa poole ja pärast seda veel korra kohvikusse tagasi poolelijäänud asju klattima. Õnneks ei küsinud Tommi
rohkem midagi, sest Krisse poleks osanud seletada. Tal oli pigem aimdus kui kindel teadmine, et midagi tuleb täna veel kohvikus ära klaarida. Krisse keeras vallamaja parklasse, jättis auto sinna ja kõndis kohvik Kasekesse. Suveturu platsil oli nüüd ainult mõni inimene, aga lumelaternate küünaldest osa veel põlesid ja vilkusid pimeduses. Krisse avas kohviku eesukse võimalikult vaikselt, riputas mantli varna ja istus kohvikulaua äärde. Ülakorruselt kostis Elviira vaikset viiulimängu, ta kordas mingit nooti ikka ja jälle, tasaselt, pisut meditatiivselt. Külatänava lambid heitsid kohvikusse kollakat valgust. Krisse mõtles Maisale ja tema pettumusele, juurdles, kuidas annaks seda asja korda ajada. Mingi mõte kriipis kuklas, aga see lipsas peitu nagu väike libe seebitükk. Krisse ei suutnud seda tabada. See oli kuidagi toiduga seotud. Krisse ohkas. Täna oli palju juhtunud, võib-olla ta eksis, võib-olla oli liiga hilja Maisa pulmade osas mingi lahendus leida. Ja võib-olla oli ekslik ka aimdus, mis sundis teda kohvikusse tagasi tulema.
Just siis, kui Krisse oli mõtetega niikaugele jõudnud, kuulis ta, kuidas ülakorrusel avanes väga vaikselt ja ettevaatlikult uks, sulgus seejärel ja sammud läksid läbi ülakorruse eesruumi. Krisse tõusis laua äärest, kõndis läbi kohviku köögi eeskotta ja jõudis trepiotsa juurde just sel hetkel, kui pikk sale kuju kott käes trepi ülemisel otsal seisatas.
„Tere, Mikaela. Kas tuleksid kohviku poolele, ajame natuke juttu,“ ütles Krisse ja vaatas vankumatul pilgul Mikaelat.
Mikaela vaatas pahaselt vastu. Korraks mõtles Krisse, mida siis teha, kui naine ta lihtsalt eest ära lükkab ja tagauksest välja marsib, aga vaist ütles talle, et Mikaela ei tee niimoodi.
Viimaks pani naine koti trepiotsale, lontsis trepist alla ja järgnes Krissele kohvikusaali.
Krisse pani kohvikunurgas väikese lugemislambi põlema
ja kui nad teineteise vastas istet võtsid, silmitses Mikaelat silmi kissitades.
„Tiina otsis sind enne,“ ütles Krisse. „Ta oli üsna pöördes.
Kas sa tahad mulle rääkida, milles asi on, või tahad, et ma arvan ja sina saad siis öelda, kas mul oli õigus?“
Mikaela keerutas sõrmes suurt poolkuukujulise vääriskiviga sõrmust ega vastanud. Krisse ootas natuke ja jätkas siis rahulikult.
„Sul pole kultuurkapitaliga ilmselt mingit lepingut, ega ju?
Nad pole lubanud sinu ülalpidamise eest maksta ega ole sinuga üldse mitte kuidagi seotud, või eksin ma?“
Mikaela põrnitses lauda ja keerutas sõrmust veel kiiremini.
Ta siiski ei eitanud midagi, ja Krisse jätkas.
„Tiina ütles, et alguses tuli kapitalilt kinnitus kahe osaleja kohta. Siis, nädal enne teie saabumist, helistati kapitalist, et poolpansionisse on tulemas ka kolmas inimene.
Ainult et see kõne ei tulnud tegelikult kultuurkapitalist, ega ju?“
Mikaela vingerdas, aga kui ta lõpuks pilgu Krissele tõstis, oli see trotsi täis.
„See koht on läbinisti mäda ja elitaarne,“ sisistas Mikaela.
„Olen neile taotlusi esitanud, küsinud reisikompensatsioone ja kultuuriresidentuure ja mida kõike. Mitte midagi pole nad kunagi toetada tahtnud. Toetusi saavad alati samad „kindlad“ juhtumid,“ ütles ta õhku jutumärke joonistades.
Krisse ohkas.
„Nii et sina otsustasid saatust veidi järele aidata? Või universumit?“
Mikaela heitis talle terava pilgu.
„Universum pakub ja tahab anda meile nimelt seda, mida me vajame. Me peame lihtsalt oskama selle vastu võtta.“
„Ja sellega arvad sa ära põhjendavat, miks sa tulid minu koduvalda tasuta majutust nautima, igal hommikul minu kohvikus tasuta hommikusööki ja lõuna ajal tasuta lõunat sööma,“ vastas Krisse teravalt.
Mikaelal oli vist isegi piinlik.
„Ma kuulsin kusagilt kapitali sekretärineiu õlaoperatsioonist. Teadsin, et ta on jõuluni mängust väljas. Mõtlesin, et kapitalis ja muudes organisatsioonides võib ju vahel väikeseid segadusi ette tulla.“
„Sa arvasid, et kui sekretär viimaks haiguspuhkuselt tööle naaseb ja teda ootab ees arve Pühajõe vallavalitsuselt sinu poolpansioni eest, mõtleb ta, et ei mäleta, et midagi sellist oleks kokku lepitud, aga ta ei taha ka lärmi tõsta, kuna see oleks piinlik koostööpartneri suhtes, nii et nad maksavad arve ära ja sinule ei järgne sellest midagi,“ täiendas Krisse.
„Midagi sinnapoole,“ pomises Mikaela. „Ma mõtlen, et siis on eksitus ju juba juhtunud! Mina olen siin juba elanud ja seda toitu söönud, mis selle üle enam tülitseda?“
Krissel oli korraga tahtmine hüsteeriliselt naerma pahvatada. Mikaela oli ikka tõesti omamoodi. Ja kuigi Krisset ärritas tema kaalutlevus ja vihastas see natuke lapsik usk sellesse, et kultuurkapital maksis parema meelega rohkem arveid, kui lasi olukorral piinlikuks muutuda, pidi ta siiski möönma, et Mikaelal oli kõvasti närvi.
„Lisaks lootsin ma, et kui vallas ja sinu kohvikus nähakse, kui hea reklaam on minu sotsmeediasisu tervele Pühajõele ja eriti kohvik ja hotell Kasekesele, siis te ehk kostate minu eest kapitalis ja siis nad ehk ei hakka selle asja pärast õiendama,“ ütles Mikaela Krissele otsa vaadates ja suuri siniseid silmi pilgutades.
„Ainus probleem on, et maailm ei toimi niiviisi,“ kostis Krisse külmalt. „Turundustegevused valla ja kohvikuga tuleb eelnevalt kokku leppida, mitte pärast. Kas sa saad aru, et Tiina on täiesti valmis sind pettuses süüdistama? Teda ei huvita karvavõrdki, mida sinu jälgijad sellest arvavad. Ja kui lisada veel see, et sa oled tahtliku pettusega püüdnud endale soodustusi saada, siis mis sa arvad, kuidas see mõjutab sinu some-poolehoidu ja võib-olla ka tulevase raamatu ilmumist?“
Mikaela pea vajus longu ja ta vahtis oma küüsi. Krisse jätkas rahulikul toonil.
„Sul pole vist ka kirjastamislepingut või kuidas?“
„Mina ... Ma olen täiesti kindel, et siis, kui tekst on leidnud oma kuju, tõmbab see ligi just õige kirjastuse,“ ütles Mikaela, aga tema hääl polnud enam sama enesekindel.
„Tõesti või? Ja kas ma tohin küsida, mitu lehekülge sa siin kirjutanud oled?“ küsis Krisse karmilt.
Mikaela põskedele tekkisid punased laigud. Krisse tõusis püsti.
„See jutuajamine on ilmselt läbi,“ ütles ta rahulikult. „Küllap sa kavatsesid tagaukse kaudu põgeneda ja õhtul viimase bussiga Pühajõelt lahkuda. Ära lase mul ennast takistada. Võin öelda Tiinale, et sa oled lihtsalt jalga lasknud. Tema saab siis otsustada, kas teha kuriteoteade või mitte. Kui
sa ilusasti palud, võib juhtuda, et ta saadab sulle lihtsalt arve siin oldud aja ja poolpansioni eest. Ja ma soovitan sul see kiiresti ära maksta.“
„Ei, ei!“ ütles Mikaela ja tema hääles oli nüüd tõeline paanika. „Oota. Tuleb leida mingi muu lahendus.“
Krisse jõllitas naist, uskumata oma kõrvu. Siis istus ta toolile tagasi.
„Sa oled siis puupaljas,“ ütles Krisse. See polnud küsimus, Krisse lihtsalt konstateeris asjaolu, millest ta oleks pidanud juba ammu aru saama. „Jajah. Suur hulk jälgijaid ei pruugi automaatselt tähendada suuri tulusid.“
Mikaela ohkas ja oma üllatuseks nägi Krisse, et tal oli nutt varuks.
„Ma ei mõista, mida ma valesti teen,“ ütles Mikaela väriseva häälega. „Tahan leida oma väelooma ja pakkuda kõigile jälgijatele jõudu ja armastust ja rõõmu mõttest, et meil kõigil on oma tee. Aga viimasel ajal tundub kõik nii ränk ja raske. See on minu kirg, olen selle poole liikunud ega mõista, miks universum viivitab.“
„Jah, kas tead,“ ütles Krisse teravalt. „Paljudel meist on vahel tunne, et asjad on rängad ja rasked ja töökoormas on palju sellist, mida pole ise valinud ja mis pole täppi läinud. Aga sellest hoolimata me pusime edasi, sest see on elu ja argipäev.“
„Ära aja mulle kärbseid pähe.“
Krisse jõllitas hämmeldunult Mikaelat. Korraga oli tunne, nagu oleks Mikaela koorinud endalt maha midagi sellest enesekesksest unistavast stiilist ja kõneviisist, mis oli Krisset ärritanud nende esimesest kohtumisest peale.
Nüüd vaatas Mikaela Krissele otse silma. Kui ta rääkima
hakkas, oli hääl asjalik.
„Ma teen ükskõik mida,“ pakkus Mikaela. „Koristan, pesen nõusid. Hoian jooksvad asjad korras. Maksan tööga oma siinelamise kinni. Aga kui sa lased selle vallavanema mulle kallale, võib see olla minu lõpp. Ma olen täitsa kindel, et sa saad aidata.“
„Kust sa sihukese asja pähe võtsid?“ küsis Krisse.
Mikaela viitas paljuütlevalt enda ümber.
„See kohvik,“ ütles ta tüünelt. „Sa oled osanud asju korda ajada, ja ma usun, et palju keerulisemaid asju kui see.“
Krisse jäi hetkeks selle üle mõttesse. Mikaela jätkas rutakalt.
„Ma tean, et ma mõjun sinu silmis ebapraktilise tuuletallajana, aga nooremana töötasin ma mitu aastat ettekandjana, nii Soomes kui ka mõnes Lõuna-Euroopa turismisihtkohas.
Olen tegelikult osav ja kiire.“
Krisse silmitses Mikaelat ja mõtles.
„Ma ei vaja ettekandjat,“ ütles ta siis. „Aga kui sa mõtlesid tõsiselt, et oled valmis tegema igasugust tööd, mida külal sulle pakkuda oleks, siis see polegi võib-olla päris ilmvõimatu mõte.“
„Teen ükskõik mida,“ ütles Mikaela rahulikult.
„Asi selge,“ noogutas Krisse. „Ära kao kuhugi, ma räägin Tiinaga, äkki leiame mingi mooduse, kuidas me ei peaks sind juhtunu eest vastutusele võtma.“
„Aitäh,“ ütles Mikaela.
Siis ta tõusis ja kadus läbi köögi ülakorrusele viivale trepile. Krisse vaatas naisele järele ja vangutas pead. Jutuajamine
tundus absurdne ja veelgi kummalisem oli, et ta oli andnud lubaduse Mikaelat aidata. Kukkuud, naist, kes oli teda kohutavalt ärritanud nende esimesest kohtumisest peale. Noh, võib-olla nad mõtlevad midagi välja.
Krisse tundis, et väsimus rõhus juba jäsemetes, ta kustutas kohvikus tule, tõmbas mantli selga ja alles külatänaval seistes meenus talle uuesti Maisa, ärajäänud pulmaplaanid, sõbra kurvad silmad. Viimased laternad põlesid veel turuplatsil, valgus võbeles pimeduses. See polnud mitte lihtsalt kaunis, see oli nõiduslik.
Nõiduslik.
Krisse seisatas. Kerge tuulevire puhus üle Pühajärve, puudutas tema mantlihõlmu ja pani küünlaleegid laperdama.
Nõiduslikkus. Maisa oli soovinud midagi nõiduslikku.
Ja vahtides platsi enda ees, teadis Krisse korraga täpselt, kuidas Maisa saab oma unelmate pulmad.
