1.4. Noorte tervis

Samal ajal on ühiskondlik diskussioon mitteformaalse õppimise tunnustamise teemal alles käimas – seda ka valdkonna sees – ja laiapõhjalisest tunnustamisest ei ole võimalik veel rääkida (Paddison 2013). Euroopalik noortepoliitika on lõimitud. See tähendab, et koordineeritakse noori mõjutavaid eri valdkondade meetmeid ja valdkondade koostööd noortega seotud eesmärkide saavutamiseks (Euroopa Komisjon 2009). Viimane on saanud oluliseks jooneks ka Euroopa noortestrateegia rakendamisel (Euroopa Liit 2012). Noorte olukorra mõjutamisel tehtava koostöö tähtsustamine ei ole tekkinud järsku, vaid aastakümnete jooksul. Howard Williamson on Euroopa riikide põhjal tuvastanud mitu teemat, mille puhul lahenduste leidmist ei saa taandada ühe poliitikavaldkonna otsustele. Nende hulgas on noorte osalemine ja aktiivne kodanik olemine, sotsiaalne kaasatus/tõrjutus, noorteinfo ja noorte nõustamine, vähemused ja mitmekultuurilisus, keskuste ja ääremaade erinevused jt. Et neis küsimustes edu saavutada, on vajalik koostöö noortepoliitika erinevate toimealade vahel, mille hulgas on olulisemad haridus, tööturg ja täienduskoolitus, tervis, vaba aja sisustamine, kultuuri tarbimine ja loomine, perepoliitika, lastekaitse ning õiguskorra tagamine (Williamson 2008). Eesti seadusandlik ja strateegiliste dokumentide tasand ei näe noorsootööl väga konkreetset rolli – see peaks looma arengukeskkonna, mis pakub noortele eneseavastamis-, eneseteostus-, arengu- ja osalusvõimalusi. Noorsootöö seaduse kohaselt on noorsootöö „tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda” (noorsootöö seadus 2010). Lõimitud noortepoliitika eesmärk on anda noorele nn „kogemuste pakett, mis sisaldab kõike vajalikku ettetulevate väljakutsete, valikute ja võimalustega positiivseks toimetulekuks” (Haridus- ja Teadusministeerium 2006). Nagu näha, on tegemist väga üldise määratlusega, mis tuleb alles sisustada. Üldiselt sõltuvad noorsootöö sisu ja eesmärgid olukorrast ja ühiskonna arengueesmärkidest. Eesti ajaloos on olnud perioode, kus noortega seotud eesmärgid ja sellest tulenevalt ka noorsootöö roll on olnud vastandlikud. Nõukogude ja muude okupatsioonide ajal oli see suurel määral instrumentaliseeritud ehk rakendatud poliitilise režiimi eesmärkide teenistusse.1 Enamiku ajast on Eesti noorsootöö keskendunud siiski noorte enesealgatuse ja -arengu keskkonna loomisele, mitte nende surumisele jäikadesse ideoloogilistesse raamidesse. Nii oli see suurel määral enne teist maailmasõda ja sama põhimõte on kehtinud pärast iseseisvuse taastamist. Võimalik, et suurim noorte autonoomia on saavutatud just 21. sajandil, kui 20. sajandi lõpul ellukutsutud süsteemid ja struktuurid on hakanud täie jõuga toimima. Eesti noorsootöö arengus on tähtsal kohal olnud nii noorte võimestamine kui ka ühiskonda panustamise toetamine.

2.1. Noorsootöö kolm aspekti

Alljärgnevalt kirjeldatakse kolme aspekti, mis iseloomustavad noorsootöötegevusi ja võivad olla aluseks noorsootöö rolli iseloomustamiseks ühiskonnas. Nendeks aspektideks on noorsootöö kui üleminekuala kujund, kui foorumi kujund ja noorsootöös osalemise vabatahtlikkusega seotud tegevuste atraktiivsus (Coussee, Williamson, Verschelden 2012; Taru, Williamson, Coussee 2013).

2.1.1. Noorsootöö kui üleminekuala

Arusaam noorsootööst kui üleminekualast lähtub veendumusest, et noorsootöö on ettevalmistus täiskasvanuellu astumiseks. Edukaks üleminekuks on vaja lapses ja noores arendada väärtusi, hoiakuid ja pädevusi, mis võimaldavad osaleda nii toimiva ühiskonna tööelus kui ka teistes

1 Ajaloos on instrumentaliseerimise eredamad näited Hitlerjugend ja komsomol. Tänapäeval on arutatud ettevõtluse ja ettevõtlusõppe kui neoliberaalse poliitilise režiimi mõjul tekkinud ja arenenud noorsootöö suuna üle (vt nt Sukarieh, Tannock 2009; Smyth 1999). sfäärides. Noorsootööd võibki näha perekonda ja formaalharidussüsteemi täiendava õpikeskkonnana. Arendatavad omadused lähtuvad hetkearusaamast selle kohta, mis iseloomustab küpset ja ühiskonna jaoks täisväärtuslikku indiviidi. Need normid ja ootused varieeruvad eri aegadel ja eri riikides tunduvalt. Eesti iseseisvuse algusaastatel 20. sajandi alguses oli oluline ühiskondlik eesmärk rahvusliku eliidi kasvatamine. Kuna see saab tulla vaid oma rahva hulgast, oli isamaalisuse ja eestimeelsuse arendamine üks peamisi noorsootöö eesmärke, mis oli eraldi nimetatud ka seaduse tasandil. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli noorsootöö oluline eesmärk vähendada rahvaste ja kultuuride vahelist erinevust ning kasvatada nõukogude inimest (Taru, Pilve, Kaasik 2013). Tänapäeval on tähtsal kohal majanduslik toimetulek, tööturuvalmidus ja ühiskondlik aktiivsus, mida võib seostada ühelt poolt neoliberaalsete ideede leviku ja teiselt poolt osalusdemokraatia arenguga. Üleminekuala aspekti puhul on keskse tähtsusega noorte arengueesmärkide sõnastamine. Kas selleks peaks olema tööturul konkurentsivõimelise või teistega solidaarse inimese, eurooplaseks või hoopis eestlaseks kasvamise toetamine? Need eesmärgid ei välista muidugi üksteist, vaid illustreerivad valikuid ja võimalusi. Demokraatlikus ühiskonnas on mis-küsimusega samaväärselt olulised küsimused kuidas? ja kes?. Kuidas sõnastatakse eesmärgid, mille poole noorsootöö peaks püüdlema, ja kriteeriumid, mille alusel hinnata tulemusi? Kes otsustab, mis on noorsootöö ülesanne ja kas eesmärgid on täidetud? Üks võimalus, kuidas lahendada eesmärke puudutavad küsimused, on kaasata organisatsioone ka väljaspoolt noortevaldkonda. Küsimused selle kohta, milliste meetodite abil noortevaldkond seatud eesmärkide poole liigub, võiksid saada vastuse pigem valdkonna sees. Noorsootöötegevuste ja keskkondade eesmärke võiks sõnastada enam teiste poliitikavaldkondade kontekstis. See looks rohkem seoseid, mis ühendaksid noorsootöö nende valdkondadega. Demokraatlikus ühiskonnas ei tähenda see väliste väärtuste ja eesmärkide pealesurumist noortevaldkonnale või noortele, pigem vastupidi – ideaalis tähendab see jagatud arusaamu ja nende põhjal ühiselt väljatöötatud eesmärke.

Määttä ja Eriksson on analüüsinud Soome noortepoliitika ja noorsootöö programmide väljatöötamist ja rakendamist. Selleks on nad kasutanud ja võrrelnud partnereid kaasava valitsemise ja keskselt juhitud programmide mudeleid. Nad leiavad, et tegelikkuses on partnerite kaasamine alati möödapääsmatu ja et see parandab tulemuste saavutamist. Noortepoliitika planeerimises ja rakendamises osalevad paljud pooled, mitte ainult riigi keskvõim või kohalik omavalitsus, kes on noorsootöö peamised rahastajad. Osalejate hulgas on ka noored ja teised noortevaldkonna huvirühmad. Kuna üleminekuala mõttes on noorsootöö roll toetada noorte sotsialiseerimist, siis on oluline sõnastada, milliseid eesmärke peaks noorsootöö teiste valdkondade kontekstis täitma. Noorsootöö arsenal sisaldab erinevaid meetodeid, mille abil mõjutada noorte käitumist, hoiakuid, pädevusi soovitud suunas. See ongi noorsootööle omane unikaalne asjatundmus ja kogemus, mida teistel valdkondadel sellisel määral ei ole. (Määttä, Eriksson 2013) Koostöö raames tuleks käsitleda ka noorsootöö ühiskondlikku rolli. Noorsootöö ei kutsu ühiskonnas muutust esile isoleeritult, vaid koostöös teiste, noorte eluoluga tihedalt seotud valdkondade ja meetmetega. Noorsootöötegevuste ja keskkondade jaoks tähendab see vastupidist ülesannet: määratleda konkreetse noorsootöötegevuse ja/või keskkonna eesmärk teiste valdkondade kontekstis. Kahtlemata on see raske ülesanne nii noorsootööd praktiliselt korraldavatele asutustele kui ka koostööd tegevatele organisatsioonidele. Üheks näiteks sellisest noorsootöö lõimitusest on USA 21. sajandi kogukonna õppimiskeskused (U.S. Department