Kõik saab kord ajalooks

EERIK PURJE

Tiit Made: Nõukaaeg. Meenutused, faktid, olud, veidrused. Rahva Raamat, 2019. 534 lk.

Kunagise pagulasena oli kummaline tunne asuda lehitsema raamatut, mis annab ülevaate ajastust, mille ise oled veetnud kodumaast eemal. Kõigest, mis seal juhtus, kuidas seal elati ja endaga ning ennast ümbritsevaga hakkama saadi, oli ju mingi ebamäärane aim olemas, kuid seda ümbritses tihe udu. Liiga tihe, et täielikult mõista inimesi, kes nendes oludes suutsid püsima jääda ja isegi saavutada midagi, mis kaugelt vaadates võimatuna tundus.

Nüüd, kus selle ajastu ja tänapäeva vahele on tekkinud soliidne ajaline distants, võib seda vähemalt üritada. Ega tee mõistmiseni veel tänagi ülemäära siledaks pole nühitud, kuid kaht maailma kunagi lahutanud piirid on piisavalt hägusemad. Väikest lohutust pakub teadmine, et ka sealtpoolt siia vaadates on sama vähe lootust inimestele ja oludele objektiivset hinnangut anda.

Kõik saab kord ajalooks. Ka nõukaaeg, nagu rahvasuu seda perioodi nimetab, on juba lähiaja lugu. Sellest asjalikku ülevaadet andma on autor küll igati sobiv isik. 1940. aastal sündinuna on ta nõukogude võimuga Eestis enam-vähem ühevanune. Tema esimesed meenutused langevad aastatesse, mil see võim oli teistkordselt Eesti pinnale tunginud. Olud on talle hästi tuttavad, oma hariduse ja erinevate funktsioonide täitmise tõttu on ta mälupagasisse laekunud fakte, mis paljudele teadmata või kättesaamatud. Mõned neist aitavad lahti seletada veidrusi, mis kuulusid tollase igapäevase elu juurde.

Iseloomustav on autori sõnum, et nii karm ja kannatusterohke kui see pool sajandit ka ei olnud, oli see paljudele üks ja ainus elu oma kordaminekute ja ebaõnnestumistega. President Kaljulaidi kunagist väidet trööstitust lapsepõlvest nimetab ta asjatundmatuks seisukohaks. Lapsed ei pruukinud tajuda perede rasket majanduslikku olukorda, neil olid oma rõõmud ja vallatused nagu igal teisel põlvkonnal.

(Full story available via link below)