Kuhu juhtida juga

EERIK PURJE

Üks eksamiküsimus koos vastusega on mul meeles püsinud enam kui kolmveerand sajandit: kuhu tuleb juhtida juga ja milline joa osa peab tabama tuld? Vastust pidi iga tulevane „priitahtlik pritsimees“ une pealt teadma: juga tuleb juhtida tulepessa ja tuld peab tabama joa esimene kolmandik. Seletus: voolikust voolav vesi ei suuda jahutada lõõmavat leeki, tuleb hävitada tulepesa. Esimesel kolmandikul on joa surve piisavalt tugev, et tulekolle minema pühkida ja lasta leegi ladval n-ö nälga surra. Instruktorid ei väsinud rõhutamast, et vale talitusviis ei kustuta tulekahju, vaid lisandab sellele veekahju.

Sel kursusel omandatud tarkust läheb tänapäeval tarvis, kuigi ülekantud tähenduses. Kogu maailm on põlema süüdatud. Kes tikku tõmbas, pole teada, kuid viirusenimeline leek teeb laastavat tööd ja globaalne tuletõrje on segaduses nagu peata kanakari. Kõik voolikud on lahti keeratud, kuid vesi pahiseb huupi ja teeb lisakahju, sest keegi ei tea, kus tulepesa asub. Pole isegi kindel, kas iga vooliku otsast voolab üldse vesi või peitub mõnes paagis hoopis õli.

Selgemalt ja kujukamalt kui iial varem ilmutavad poliitikud kogu maailmas praeguses kriisis oma silmakirjalikkust ja kahepalgelisust. Meditsiinitöötajad, kes hoolitsevad rahva tervise ja heaolu eest, ei tohi patsiendile välja kirjutada ainsatki ravimit informeerimata teda selle võimalikest kõrvalmõjudest. Enne operatsioonile suunamist peab haigele seletama, millised riskid sellega kaasnevad. Nende eeskirjade vastu eksimist karistatakse rangelt. Nüüd on aga needsamad kurjad karistajad kehtestanud reeglid, väidetavalt rahva tervise huvides, mille kõrvalmõjud võivad teha rohkem kahju kui tõbi ise, kuid nendest ei räägita, nende ees lihtsalt suletakse silmad. Meditsiinitöötajate soovitus hoida vahemaad on arusaadav ja tundub mõistlik, kuid kui sellega minnakse nii kaugele, et inimsoo elulised tuiksooned lõigatakse läbi, siis on midagi väga drastiliselt viltu. Juba praegu võib tõdeda, et tulele pole suudetud piiri panna, kuid veekahju ulatuslikkus, mis esialgu on vaid aimatav, tõotab paisuda ähvardavalt. Kui seda õigeaegselt ei tõkestata, on pikemas perspektiivis uppunuid kaugelt rohkem kui tules hävinuid.

Sama ilmekalt tõestab praegune olukord, kuivõrd pooltõde on kardetavam kui vale. Vale nähakse läbi ja lükatakse ümber, tõe puhul aga ei tule kuulajal pahatihti pähe endalt küsida, kas kuuldu on kogu tõde või ainult osa tõest. Ütlemata jäetu on vahel kõnekam kui öeldu. Iga päev sureb maailmas enam kui 150.000 inimest, viiruse osatähtsus on selle arvu juures kaunikesti tühine. Kuid just seda piskut hoitakse avalikkuse silma ees ja suurendusklaasi all. See on kordades hullemini proportsioonist väljas kui roolijoodikute vastu võitlemine. Et ca 25% surmaga lõppenud autoõnnetustest on seotud alkoholiga, on tõsi, kuid neile suunatud tähelepanu on nii võimas, et kellelgi ei tule pähe küsida, mis põhjustas ülejäänud 75%. Pikaaegse kindlustustöötajana olen suuteline sellele vastama, see pole aga praeguse jutu teema.

(Full story available via link below)