Issuu

Rahvusmarja suhkrune suudlus Tuntud looduspublitsist Kristel Vilbaste jõhvikakarva monograafia mõjub kui rahvusmarja suhkrune suudlus ja võtab näo mõnusasti naerule. Kirjastuselt Varrak ilmunud kenas ja stiilse kujundusega raamatus esitatakse eestimaise jõhvika ammendavalt põhjalik lugu. Vt lk 4

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

uudised Puhhi uus tulemine Septembri lõpus ilmub A. A. Milne’i armastatud lasteraamatu „Karupoeg Puhh” uus trükk. Seekordse toimetatud väljaande eripära on, et esimest korda ilmub eestikeelne raamat värviliste piltidega. Tegu on ikka E. H. Shepardi algupäraste illustratsioonidega, kuid kirjastus Tänapäev avaldab raamatu nüüd ka värvitrükis.

„Ajavaimu” sari täieneb Koolibri väärtkirjanduse sari „Ajavaim” tutvustab seekord Hiina nüüdiskirjandust, millega Eesti lugejad on seni äärmiselt kasinalt kokku puutunud. Eepilise romaani „Punane sorgo” sündmustik jälgib Ida-Hiinas Shandongi provintsis elava suguvõsa käekäiku alates 1920. aastatest. Karmi naturalismi, aga ka poeetilise sügavuse ja kibeda huumoriga annab autor edasi kirge ja vägivalda, luues võimsa hümni inimesele tema täiuslikkuses ja ebatäiuslikkuses. Romaani autor, 2012. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Mo Yan, ütleb „Punase sorgoga” otsustavalt lahti aastakümneid Hiina kirjandust valitsenud kesise kunstilise väärtusega sotsrealismist. Teos on läänemaailmas tuntud ka tänu romaani ainetel tehtud Zhang Yimou filmile.

Sarjas „1001...” ilmus 11. raamat Varraku raamatusarjas „1001...” ilmus septembris 11. raamat pealkirjaga „1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist”. Sari sai alguse 2004. aastal, kui ilmus „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema”. Mitmest sarja raamatust on tehtud lisatrükke. Viimane sarja raamat annab ülevaate alates Konfutsiuse ja Platoni iidsest tarkusest kuni tänapäeva tippmõtlejateni, pakkudes seega ohtralt inspiratsiooni ja meelelahutust igale uudishimulikule lugejale. Raamatust võib leida vastused paljudele tähtsatele ajatutele küsimustele: kuidas universum loodi ja milline on inimese roll selles; kuidas peaks inimene elama jms.

Eesti kirjandus raamatumessidel 25. septembrist algab sügisene raamatumesside hooaeg. Eesti kirjandus on esindatud kolmel olulisel messil: Göteborgi raamatumessil (25.–28. september), rahvusvahelisel Frankfurdi raamatumessil (8.–12. oktoober) ja Helsingi raamatumessil (23.–26. oktoober). Eesti messiboksist leiab nii uudiskirjandust kui ka olulisi ilukirjandusteoseid.

Nr 8 (86)

FINNLAND. COOL. Soome kirjandus vallutab maailma Merja Aho

Tõlkekoordinaator, Soome kirjanduse teabekeskus (FILI) Soome keelest tõlkinud Eva Toome

änavuse Frankfurdi raamatumessi (8.–12. oktoober) fookusmaa Soome slogan FINNLAND. COOL. rõhutab kirjutamise, lugemise ja õppimise tähtsust mängides samas sõnade, keele ja fantaasiaga. Kirjandust esitletakse ootamatutes kohtades, kirjandus toob rõõmu uuel viisil ja loob uusi seoseid. Kirjandus kuulub kõigile, kõikjal. Aastal 2014 ilmub saksa keeles üle 130 soome raamatu. Esindatud on kogu meie kirjanduse kirju pale: on proosat, klassikuid, luulet, teatmekirjandust, koomikseid ning laste- ja noortekirjandust. Tõlgitakse soome, soomerootsi ja saami keelest, nii tuleb meie kirjanduse mitmehäälsus esile ka saksa keeles. Soome kirjastused ja kirjanduse asjatundjad alustasid ettevalmistusi juba mitme aasta eest. FILI – Soome kirjanduse teabekeskus – on koolitanud tõlkijaid – nendeta poleks nii laia valiku soome kirjanduse välja andmine võimalik olnud.

Soome paviljoni eelvaade Frankfurdi raamatumessil.

FINNLAND. KIRJANIKUD

FINNLAND. PAVILJON

FINNLAND. KOOLITUS

Soome koolitust ja kooli tutvustav kava kannab Frankfurdis alapealkirja Learning comes from Finland. Õppekirjanduse osas tutvustatakse soome õppekirjandust. Koolitusasjatundjad räägivad lugemisoskuse tähtsusest, soome õppesüsteemist ja koolitusest – samad

uudised Aasta kokaraamatu konkurss Juba kümnendat korda kuulutab messi Tallinn FoodFest korraldaja Profexpo OÜ koostöös Eesti Kirjastuse Liiduga välja kokaraamatute konkursi. Raamatuid võib konkursile esitada 1. oktoobrini 2014. Täpsema info tingimuste kohta leiate messi Tallinn FoodFest veebilehelt www.profexpo.ee/foodfest. Konkursi kokkuvõtted tehakse messil 30. oktoobril. Konkursi eesmärk on juhtida tähelepanu kodumaisele kokandusalasele kirjandusele ja tunnustada autoreid, kujundajaid, ja kirjastajaid, toetada samasisuliste tõlkeraamatute väljaandjaid ning eestikeelse kokaraamatu traditsioonide arengut.

Kompaktne „Linnulaul”

FINNLAND. RAAMATUD

Fookusmaa programmist võtab osa umbkaudu 60 soome kirjanikku ja lisaks veel 30 kirjandusega seotud inimest. Alguse sai FINNLAND. COOL. programm tegelikult juba märtsis Leipzigi raamatumessil ning jätkub aasta lõpuni kogu saksakeelses Euroopas. Ühtekokku on Soome kirjandus esindatud umbkaudu 30 kirjandusfestivalil. Viie päeva jooksul esineb messil mitmeid kirjanikke, kuid kavas on ka terveid teemaprogramme, näiteks Kalevala, soome klassikud ja Tove Jansson.

25. september 2014

teemad on strateegiliselt tähtsal kohal kogu tänavuses soome kirjandust tutvustavas programmis. Strateegiat viiakse ellu ka praktikas: Frankfurdi raamatumessi lipulaeva – 2300 ruutmeetrise fookusmaapaviljoni kavandasid kolm Aalto Ülikooli sisearhitektuuri ja mööblidisaini üliõpilast Natalia Baczynska Kimberley, Nina Kosonen ja Matti Mikkilä. Ka FINNLAND. COOL. visuaalse näo taga on tudengikolmik: Jinhee Kim, Anssi Kokkonen ja Tommi Leskinen. Paviljoni visuaalse ilme aluseks on slogan FINNLAND. COOL. Kuus ringi sümboliseerivad Soome talvemaastikku, jääd, lund, vaikust ja puhtust. Üheks inspiratsiooniallikaks olid disaineritele ka Soome raamatukogud. Raamatukogud on kõikidele kättesaadavad, alati ning sama sõnumit kannab ka paviljoni kujundus.

FINNLAND. TÕLKIJAD

FILI korraldab tõlkijaile koolitusprogrammi, kus käsitletakse rahvusvahelist kirjastusturgu, tõlkeõiguste müüki ja tõlkijate rolli selles protsessis. Tõlkeprogrammis osaleb 60 tõlkijat, kes vahendavad soome kirjandust ligi 20 keelde.

FINNLAND. FILI. & KIRJASTUSED

Soome fookusmaa programmiks valmistumist alustati juba 2009, mil Soome

FOTO MATTI MIKKILÄ

Kirjanduse Selts Frankfurdi raamatumessiga lepingu allkirjastas. Sama, juba 1831. aastal asutatud seltsi üks osa on ka kogu fookusmaaprogrammi koordineeriv FILI. FINNLAND. COOL. on rahvuslik ühiskondlik hange, mille rahastusest pool tuleb avalikust ja pool erasektorist. FILI koostööpartneriteks on soome kirjastused ja kirjanikud.

FINNLAND. KULTUURIPROGRAMM

Juba 2014. aasta suvest saadik on Frankfurdis arvukalt soome kultuuriüritusi, koostööpartneriteks Frankfurter Kunstverein, Schirn-muuseum, Deutsches Arkhitekturmuseum, Fotografieforum Frankfurt, Frankfurdi linn, Haus am Dom, Mousonturm, Deutsches Filmmuseum ja Literaturhaus Frankfurt. Lisaks koordineerib Soome Instituut Saksamaal Cool2014 nime kandvat satelliitprogrammi, mille raames toimuvad ühiskonnateemalised vestlusringid ning tutvustatakse Soome kultuuri mujalgi peale Frankfurdi. FINNLAND. COOL. infot leiab kampaanialeheküljel www.finnlandcool.fi ja Frankfurdi raamatumessi programmist www.buchmesse.de/en/fbf/calendarofevents/. Ning mõistagi ka sotsiaalmeediast. Kohtumiseni Frankfurdis!

Kirjastuse Tänapäev välja antud menukas raamat „Linnulaul”, mis tutvustab meie looduse 150 linnu laulu, on nüüd ilmunud uues formaadis. Kui varasemalt oli raamat saadaval suures albumlikus kujunduses, siis nüüd on raamat ilmunud ka märksa väiksemas formaadis, mida mugav kaasas kanda. Raamat sisaldab endiselt sama paljude lindude laule, kuid sellel on nüüd lisana ka kõrvaklappidega kuulamise võimalus, et saaks hääli kuulata ka teisi linde (ja inimesi) segamata.

Raamatu ja teleseriaali kohtumine Kirjastusel Varrak ilmus septembri keskel Carnarvoni krahvinna poolt kirja pandud raamat „Lady Almina ja tegelik Downton Abbey”, mis pajatab elust Highclere’i lossis, kus leiab aset eestlastegi seas ülimalt populaarne telesari „Downton Abbey”. Peategelane on lossi üks kõigi aegade tuntumaid elanikke, Lady Almina, viies Carnarvoni krahvinna. Põneva loo Highclere’i rikkalike arhiivimaterjalide põhjal on kokku pannud praegune krahvinna Carnarvon. Raamat on värvikas lugu kadunud ajastust, ehkki Highclere ise on alles ja elab edasi, küll sootuks teistsugust elu kui Almina ajal. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 23. oktoobril

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014

2 ilmumas

Tristan

Heli Künnapas 224 lk, pehme köide 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematu rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Millisest küljest näitavad end neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused Jan Pedersen, Lars Svensson tõlkinud Allar Sooneste 192 lk, kõva köide Selles ainulaadses linnuraamatus iseloomustatakse linde täiesti uuel viisil – nii pildi, teksti kui ka helidega. Raamat õpetab linde mõistma ja aitab neid häälitsuste järgi ära tunda. Jan Pedersen (tekst) ja Lars Svensson (heli) kirjeldavad siin 150 meie kõige iseloomulikumat lindu. Esimest korda 2012. aastal ilmunud populaarse raamatu väiksemas formaadis väljaanne võimaldab kuulata helisid ka kõrvaklappidega.

Läänerindel muutuseta Erich Maria Remarque tõlkinud Viktor Tomberg 204 lk, kõva köide See on ühe „tundmatu sõduri” jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.

Punuloogia Linda Geddes tõlkinud Eve Rütel 412 lk, pehme köide Hetkest, mil naine saab teada, et on rase, muutub talle kõige olulisemaks tema sees arenev elu. Linda Geddes’iga läks samuti, ent ajakirjale New Scientist kirjutava ajakirjanikuna oli tal ligipääs kõige uuemate teaduslike uuringute tulemustele. Enda tarbeks tihtipeale segasevõitu informatsiooni kontrollides leidis ta vastused lihtsatele, ent olulistele küsimustele, mis last oodates ja tema esimesel eluaastal enamasti kerkivad.

Joonistamise kunst tõlkinud Liia Tammes 240 lk, kõva köide Käesolev põhjalik suures formaadis ja rikkalikult illustreeritud käsiraamat annab joonistamishuvilisele juhatust selle kunsti põhialuste omandamiseks. Raamatus räägitakse joonistamisvahenditest ja -tehnikatest ning see sisaldab ka hulga samm-sammulisi harjutusi erinevate objektide joonistamiseks. Juttu on näiteks taime, inimese, looma, maastiku ja elutu eseme joonistamise eripärast.

www.varrak.ee www.tnp.ee

Varrak Tänapäev

Nr 8 (86) 2 (71) 25. september 29. märts 2014 2013

Klassik kaadri taga

Thomas Sjöberg raamatu autor

ii nagu ka paljudele teistele, olid Bergman ning tema religioossed mõtisklused ja raskemeelsed filmid mulle kaua mõistetamatud. Vananev seedehäiretega veidrik, kes kandis alati baretti, kulunud nahkjopet ja spordikingi. Vabatahtlik eraldatus Fårö saarel. Ja muu maailma truualamlikkus. Hirm tema võimu ees. Valitud seltskonna varjamatu imetlus. Ma ei taha praegu hakata kirjeldama ega analüüsima Ingmar Bergmani kui eeskätt režissööri või dramatisti – selle töö on juba ära teinud lugematu hulk uurijaid ja kirjamehi. Ma otsustasin hoopis uurida Bergmani kui eraisikut: poega, armukest, abikaasat, isa. Minu meelest on alati olnud huvitavam üritada aru saada lihast ja verest inimesest kui tuhnida tema jälgedes, Bergmani puhul filmides ja teatrilavastustes. Kui mõistad teose taga olevat inimest, on sageli kergem mõista inimese ees olevat teost. Ja Karin Bergmani päevikuid lugedes tundus mulle, nagu oleks pastorikodu uks pärani avanenud ja nähtavale ilmunud sisemus, mis pani mind hämmastuma. Selles, kuidas Ingmar Bergman ise oma lapsepõlve ja talle omaseid perekondlikke suhteid kirjeldas, on alati olnud pettekujutluslikke sugemeid: vaataja või lugeja ei tea alati, mis põhineb faktilistel sündmustel ja mis on Bergmani mugandatud versioon. Pastoriproua enda kirjutisi lugedes sain ettekujutuse ilmelavast Bergmanist – lapsena, teismeeas, täiskasvanuna –, nähtuna teiste, mitte tema enda silmade kaudu.

Allikate küsimus

Karin Bergmani tütretütar Veronica Ralston andis mulle piiramatu õiguse arhiivi lapata. Olen talle selle eest südamest tänulik. Tema suuremeelse suhtumiseta, et materjal peab olema kättesaadav põhimõtteliselt igaühele, kellele see huvi pakub, ei oleks see raamat sündinud. Bergmani ametliku arhiivi suhtumine on diametraalselt vastupidine. Arhiivi haldab Ingmar Bergmani Sihtasutus, mille asutas Rootsi filmiinstituut koos kuningliku draamateatri, Rootsi televisiooni ja filmiprodutsentide koondisega Svensk Filmindustri. Arhiiviga tutvuda soovija peab selleks taotlema

kirjandusloolane

/…/ Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Nagu näete, tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põntpõnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. /…/

üllap on see avalõik „Karupoeg Puhhist” tuttav juba mitme põlvkonna lugejatele, sest esmakordselt jõudsid maailma kuulsaima karupoja seiklused lugejate ette aastal 1926 ning eestikeelse tõlkegi esmatrükist on möödunud pea 50 aastat. Alan Alexandre Milne võttis osa Esimesest maailmasõjast ning vastutas muuhulgas sõjapropaganda kirjutamise eest. Ta oli õppinud põhjalikumalt mh

Põlenu katsed James Dashner tõlkinud Mai Tõnisoo 360 lk, kõva köide Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi enam. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist. Aga milline see elu oli, mille juurde naasti? Vabaduse asemel peab Thomas pistma rinda järgmise katsega. Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa ... „Põlenu katsed” on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja” (eesti k 2014).

Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust

Käbi Laretei ja Ingmar Bergman, pildistatud Siljansborgi hotelli lähedal Dalarnas. Nad abiellusid 1959. aasta septembris. Bergmanil oli sel ajal salajane armuke Ingrid von Rosen, kellega tal sündis sama aasta aprillis tütar Maria. FOTO LENNART NILSSON / SCANPIX eraldi loa, mida võidakse Bergmani kinkelepingu sõnastuse kohaselt anda üksnes „uurijatele ja hea renomeega autoritele”. Riskides, et seda võidakse mulle ette heita, tuleb siinkohal tunnistada, et sihtasutus ei pidanud mind neisse kahte kategooriasse kuuluvaks. Kui minu katsed peenemasse seltskonda sattuda luhtusid, loobusin lõpuks ja mul õnnestus ligi pääseda hoopis suguvõsa arhiivile. See on tõeline aare. Selles on peale ema päevikute ka Ingmar Bergmani kirjad vanematele. Arhiivis on Erik Bergmani oma käega kirjutatud kõne äsja abiellunud Ingmar Bergmanile ja Else Fisherile, milles ta väljendab heauskset lootust, et sellelt naiselt saab poeg oma eluteel abi. Selles on vanemate kirjavahetus noorema pojaga, mis kujutab Ingmar Bergmani lapsepõlveaastaid pisut teistsugusena, kui ta ise on teinud, nimetades seda aega tihti üpris kohutavaks.

valt) üheksa last. Niisugusest tagasihoidlikult öeldes aktiivsest perekonnaelust on paljude kohtute arhiividesse jäänud ohtralt dokumente. Bergman oli juriidiliselt seotud üsna paljude lahutustega, kusjuures mitte ainult enda omadega. Kolmel korral oli ta kutsutud tunnistajaks, kus ta pidi vande all kinnitama, et oli olnud petetud abielumeeste naistega intiimsuhetes. Jälgin selles raamatus Bergmani elu hällist alates ja see käsitleb veel ka suurt osa viimasest abielust. Abielu Ingrid Bergmaniga kestis 24 aastat – tema mõõdupuuga mõõdetult on see tohutu pikk aeg – ja ta elas oma naisest kauem. Kui Ingrid 1995. aastal suri, olid nad abielus. Seda ei olnud Bergmani elus veel kunagi varem juhtunud.

Bergmani kirev eraelu

Ingmar Bergman – armastus, seks ja truudusetus

Ma kirjeldan oma raamatus Bergmani suhteid kümne naisega. Neil kõigil oli oma temperament, taust ja välimus ja igaüks oli talle omamoodi tähtis. Oli tõenäoliselt teisigi, kuid ennekõike jätsid just need naised Bergmani ellu ja loomingusse jälje. Bergman oli abielus viiega neist ja talle sündis (teadaole-

Thomas Sjöberg tõlkinud Allar Sooneste 360 lk, kõva köide

Üks väga tuttav karupoeg Voldemort Krass

ilmunud

matemaatikat, kuigi üks tema õpetajaid oli ka kuulus kirjanik H. G. Wells. Ta kirjutas erinevatele kirjandusajakirjadele, kuid suurem edu tuligi pärast „Karupoeg Puhhi” ilmumist, mille kaks raamatut ilmusid 1926 ja 1928. Kuigi karupoja nimi tuli kirjaniku poja Christopher Robini kaisukaru Winnie nimest, siis välimuse valis illustraator Ernest H. Shepard oma poja kaisukaru Growleri järgi. Ka enamik teisi raamatu tegelasi on nime saanud Christopher Robini mänguloomade järgi, vaid jänes ja öökull on kirjaniku enda väljamõeldis. Ja nagu öeldakse, siis kõik edasine on juba ajalugu. „Karupoeg Puhh” on üks maailma tõlgitumaid raamatuid ja muuhulgas on selle tõlge ainus ladinakeelne raamat, mis eales jõudnud New York Timesi müügiedetabelisse. Kui hiljem Disney ostis endale Puhhiga seotud õigused, hakkas karupoeg

elama täiesti uut elu, mille puhul sidekriipsudest loobumine nimes Winniethe-Pooh oli üks väiksemaid. See uuesti toimetatud väljaanne põhineb aga igati algupärasel väljaandel ning esimest korda ilmub eestikeelne tõlge koos Ernest H. Shepardi algupäraste värviliste illustratsioonidega.

Karupoeg Puhh A.A. Milne tõlkinud Valter Rummel värsid tõlkinud Harald Rajamets illustreerinud Ernest H. Shepard 280 lk, kõva köide

Cindy Wigglesworth tõlkinud Ragne Kepler 208 lk, pehme köide Spirituaalne intelligentsus on võime käituda sõltumata olukorrast targalt ja osavõtlikult, sisemise ja välise rahuga. See raamat aitab meil mõista spirituaalse intelligentsuse sarnasust IQ ja emotsionaalse intelligentsuse (EQ) kontseptsioonidega. Oma meetodit iseloomustab autor kui vaimset jõuharjutust. Selges ja asjakohases keeles määratleb ta 21 oskust, millega võtab kokku spirituaalse intelligentsuse, ja õpetab, kuidas hakata seda arendama.

Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes Mälestusi toidust ja igatsusest Anya von Bremzen tõlkinud Kreet Volmer 376 lk, kõva köide Kolme James Beard’i auhinnaga auhinnatud vabakutselise reisi- ja toiduajakirjaniku ning viie tunnustatud kokaraamatu autori käesolev raamat pole ainult toidust, kuigi sisaldab ka retsepte. See on ajaloo- ja mälestusteraamat, läbi põimitud suguvõsa anekdootidest ja autori lapsepõlvekogemustest Brežnevi-aegsel Venemaal. Kirjutatud naljakalt, valusalt ja põnevalt. Lugejat ja ennast säästmata, kuid samal ajal lohutuseks huumorit ja hõrgutisi pakkudes.

Ümera mehed Roosa villast Hugo Vaher 184 lk, kõva köide Laagrisse sõidu päeva oli Nils kaua oodanud. Taskulamp, kokkukäiv nuga ja pehmete kuulidega väike püstol olid reisikotti pakitud. Ta ei osanud ette kujutadagi, et laager kujuneb tema senise elu põnevaimaks kogemuseks. „Ümera Mehed Roosa Villast” jutustab ühe toreda laagriloo. Selles on päikest, mereranda, liiva- ja luuremänge, aga ka röövpüüdjad ja uskumatud avastused.

Ripley’s. Usu või ära usu! 2014 Kes julgeb, see vaatab! tõlkinud Kai Vare, Marju Õunpuu 256 lk, kõva köide Ripley maailma sukeldudes saad näha nii põnevat, kummalist kui ka uskumatut: kummist mängukana lennutatakse kosmosesse, lendav kasskopter, inimesed tõusevad surnuist üles! Kuidas tehakse ja kantakse hammastest tehtud kingi ning millised näevad välja just nätsuvate kontsadega kingad? Lisaks nendele veel kaelkirjaknaised, tätoveeringute ilu ja valu ning kes on mininunn.

www.koolibri.ee

Koolibri

Nr 8 (86) 25. september 2014

Inimese elu nagu veripunane sorgo Märt Läänemets

Kirjandus, poliitika ja riigitruudus

Kirjanik Mo Yanist räägiti ja kirjutati päris palju kaks aastat tagasi, kui talle ihaldatuima kirjandusauhinna määramine avalikustati. Ka Eesti ajalehtedes ilmus temast ja ta loomingust paar lühilugu. Rohkem kui Mo Yani loomingust, räägiti toona aga skandaalimaigulisest kisast-kärast, mis kõrge autasu määramine kirjanikule kaasa tõi. Hiina dissidendid ja nii mõnedki Mo Yani lääne kolleegid kritiseerisid otsust ja süüdistasid Nobeli komiteed poliitilises angažeerituses, sest määrati preemia ju apoliitilisele, kommunistliku Hiina peaaegu et nomenklatuursele kirjanikule,

Valmistume kooliks. Loomariigi täheraamat Pilvi Kula 56 lk. pehme köide Tööraamatus harjutavad lapsed joonistähti ning õpivad tundma loomi, kelle nimetuses vastav täht esineb.

Naturalistlik ja poeetiline teos

Eesti keeles tänu Nobelile

Sellise olukorra taustal tuleb ainult tänulik olla, kui mõne „eksootilise” kirjanduse väljapaistev esindaja kõrge autasu lainel maailma tähelepanu pälvib ja seda tähelepanu isegi Eestisse jagub. Ja et leidub kirjastajaid, kelles tärkas vastutustunne värsket nobelisti eestindama asuda. Mo Yaniga õnneks nii läks ja tema juba veerand sajandi eest maailmas tuntuks saanud esikromaan „Punane sorgo” on tänu Nobelile nüüd omakeelsena Eesti lugeja laual, laiendades jälle millimeetri jagu pragu Hiina tänapäeva kirjandusse visalt avaneva ukse vahel.

ilmunud

vis. Kuid põgus sissevaade romaani sisusse on siiski asjakohane. 1987. aastal ilmunud „Punase sorgo” tegevus leiab aset 1920. ja 1930. aastatel Ida-Hiina Shandongi provintsi Kirde-Gaomi maakohas. Romaani lehekülgedel rulluvate sündmuste telg on kohaliku bandiidi Yu Zhan’ao ja jõukast perest kaunitari Dai Fengliani tormiline ja dramaatiline armulugu. Tegevus kulmineerub Jaapani sissetungijate vastase võitluse julmade sündmustega, mida antakse edasi läbi Yu Zhan’ao ja Dai Fengliani teismelise poja Douguani silmade.

ui Hiina kirjanik Mo Yan ei oleks saanud 2012. aastal Nobeli kirjanduspreemiat, ei teaks Eestis temast ilmselt keegi ka täna eriti midagi, rääkimata mõne tema teose tõlkimisest maakeelde. Paraku tuleb tõdeda, et maailma suurim, hiinakeelne kirjandus on meie jaoks ikka veel raudse eesriide taga. Mitte küll poliitilise, vaid kultuurilise. Hiina keelest tõlkijaid ja Hiina kirjanduse tundjaid Eestis lihtsalt ei ole ja ega neid tulegi, kuni meie ülikoolide maailmakirjanduse õppetoolide pädevusse Hiina kirjandus ei kuulu. Nõnda saabki otse hiina keelest eesti keelde tõlgitud kirjandusteoste hulga kokkuarvamisel kahe käe sõrmedega lahedasti hakkama.

Mo Yan. kes pole kunagi sõna võtnud oma kodumaa autoritaarse valitsuse kritiseerimiseks. Iseäranis paar aastat varem Hiina võimude poolt üheteistkümneks aastaks türmi mõistetud dissidendile Liu Xiaobole Nobeli rahupreemia määramise taustal paistis see valik Hiina-kriitikuile lubamatu, peaaegu nagu pühaduseteotus. Unustati ära, et kirjandusauhindu määratakse kirjanikele nende loomingu ja selle mõjukuse eest maailmas, mitte niivõrd nende poliitiliste vaadete eest. Ja kes õieti teab Mo Yani poliitilisi vaateid? Kui kasvõi ainult „Punase sorgo” põhjal heita pilk Mo Yani loomingusse, siis ei paista sealt küll kusagilt välja riigitruu, kommunistlikule režiimile hosiannat laulev autor. Oma Nobeli-kõnes (mille tõlge on ilmutatud kõnesoleva romaani lisana) puudutab Mo Yan seda teemat, pihtides, et on alati hoidunud olemast poliitiline kirjanik, sest see viiks paratamatult libedale teele ja lõivu maksmisele poliitilistele jõududele. Seda tehes ei saaks kirjanik enam kunagi olla oma loomingus vaba.

FOTO SCANPIX

Peidetud poliitilised sõnumid

Mo Yan ei ole kindlasti seda rada läinud ja on leidnud oma tee, kuidas sellisel maal nagu Hiina Rahvavabariik poliitilisi karisid vältida. Ja see on tal korda läinud oma loomingut politiseerimata. Ja ega me tegelikult ei tea ka seda, mida tal on tulnud oma loomingulise vabaduse eest maksta. Raske öelda, kas on tegemist poliitilise kallutatusega, kui ta samas Nobeli-kõnes ütleb, et kui Hiinas ei oleks toimunud viimase kolme aastakümne reforme, ei oleks temast kindlasti kirjanikku saanud. Kirjanikuna kannab Hiina Rahvavabariigi kodanik Guan Moye aga nime, mille tähendus sõna-sõnalt on „ära räägi”. Kas juba see ei anna edasi tugevat poliitilist sõnumit, mida tähendab olla kirjanik sellisel maal? Mo Yani loomingust, selle hiinalikkusest, temast kui Hiina jutuvestjate traditsiooni jätkajast kõrgkirjanduses ja nn maagilise realismi meistrist (mille eest talle Nobeli preemia omistatigi) on kirjutatud tõlkija saatesõnas ja siinkohal seda kõike üle korrata pole ehk tar-

„Punase sorgo” tegevusaeg ja taust on kommunistliku Hiina jaoks väga tundlik teema. Jaapanlaste-vastast võitlust (nagu Suurt Isamaasõda nõukogude kirjanduses) tohtis käsitleda ainult kanoonilises võtmes, kuni ilmus tabudemurdja Mo Yan. Ta ei räägi patriootilisest võitlusest, vaid kirest ja vägivallast, mille jaoks välised sündmused on ainult paratamatu taust. Ja romaanis statistidena esinevaid kommunistlikke võitlejaid ei heroiseerita mitte karvavõrdki, vaid näidatakse samasuguste alatute jõhkarditena nagu teisigi sõjardeid, jaapanlastest „saatanad” kaasa arvatud. Karmi naturalismi, samas aga poeetilise sügavuse ja kibeda huumoriga annab autor edasi võika vägivalla ja hillitsemata kire üksikasju, luues tervikuna vägeva hümni inimesele tema täiuslikkuses ja ebatäiuslikkuses. Oluliseks sümboolseks taustaks on romaanis Kirde-Gaomi väljadel sügiseti voogav veripunane sorgo ning sellest aetav aromaatne ja joovastav sorgoviin. Avagem see raamat ja saagem osa tema joovastavast mõjust.

Punane sorgo Mo Yan tõlkinud Märt Läänemets 488 lk kõva köide

Lihtsad lood, mis toidavad hinge Raili Rästas

aamat jõudis meie perre armsa kingi ja suure üllatusena. Äratundmisrõõmu kuhjaga, sest näiteks tõukerattal rongijaamast waldorfkooli vuramine kuulub ka meie pere vanima argipäeva. Lugudes leidus palju tuttavat, mis pani väikemehed naeratama – laternapidu, kudumisvarraste lihvimine, küünlavalgus – aga muidugi ka vendadevahelised suhted. „Kõik on nagu päris ja nii lahe, et keegi on selle raamatusse pannud!” ütles suurem õhinal. Peategelase Ole tähelepanelikkus ja tundlikkus meeldis meie poistele samuti ning kuulates läks vahel naginaks, kes ikka rohkem tema moodi mõtleb või tunneb.

„Sammaldunud auto” on tänapäeva lastekirjanduse virvarris kindlasti eristuv. Paljud raamatud on kui limonaad – meelitavalt värvilised, kihisevad ja magusad, aga janu ei kustuta. Nende kõrval on „Sammaldunud auto” nagu sõõm selget, puhast ja kosutavat allikavett. Kui paljud lasteraamatud püüavad üksteist üle trumbata pöörase põnevuse ja absurdsete seiklustega, siis sellega harjunud noorem laps ütles mulle esimese paari loo peale otsekoheselt, et see raamat on igaaav. Tekst on tema jaoks ilmselt harjumatult lihtne ja lood lühikesed. Mida lehekülg edasi, seda enam nägin ka nihelevat noormeest loosse süvenemas ja mõtlikke küsimusi esitamas. Tegelikult on väga nauditav neid lugusid üle luge-

des jälle mõni uus põnev nüanss avastada. Samuti on tore leida igast loost see üks iva, väike seeme, mis istutatakse kuulava lapse hinge ning mis hakkab seal ühel õigel hetkel idanema ja millekski suuremaks kasvama. Nii näiteks mõjus koolilapsele lugu „Nobedate näppude mäng”, mis rääkis sõprusest. Samal õhtul ei tulnud loo kohta ühtegi kommentaari. Küll aga sain mõni aeg hiljem aru, et ta oli tänu sellele loole jõudnud oma värsketes koolisuhetes mingile selgusele. Ja mind rõõmustas väga näha tema silmis sellega kaasnenud rahulolu ja enesekindlust. Meie pere koolikogemus on alles üheaastane. Vaatamata sellele on tunne, nagu oleks waldorfpedagoogika

meie elus olnud aastaid – see on lihtsalt niivõrd rahulik, sujuv ja loogiline lähenemine haridusele ja lapsele. Täpselt niisamuti läheneb lapsele ka „Sammaldunud auto”. See ei alahinda ega ülehinda last ja haarab vaikselt aga kindlalt väga erinevate väikeste kuulajate tähelepanu. Ning mis peamine – toidab hinge!

Sammaldunud auto Heljo Mänd 80 lk kõva köide

Öökull Oskari kleepsuraamat Maurice Pledger tõlkinud Anna-Liisa Tiisma 84 lk, pehme köide Selle raamatu kaante vahelt leiab laps üle 150 kleepsu. Nende abil saab täiendada raamatu kauneid illustratsioone, õppides samal ajal öökull Oskari ja tema sõpradega mitmesuguseid loomi tundma.

Inimese keha autorite kollektiiv 40 lk, kõva köide Suurepäraselt illustreeritud atlas annab huvitavad, kerged ja humoorikad seletused. Saadakse teada, kuidas toimivad meie meeled, milline on inimese luude ja lihaste ülesanne, kuidas toimub seedimine ja hingamine ning palju muud huvitavat.

Viiskümmend masinat, mis muutsid ajalugu Eric Chaline tõlkinud Raivo Hool 224 lk, kõva köide Raamat kaardistab inimtsivilisatsiooni arengut masinate kaudu, annab ajaloolise ja tehnoloogilise ülevaate seadmetest, mis omal ajal kompasid piire võimaliku ja võimatu vahel, alustades esimese tööstusrevolutsiooni leiutistest ja lõpetades sidepidamises revolutsiooni teinud seadmetega.

Meie oleme tänaval tähelepanelikud Christa Wisskirchen, Thorsten Saleina tõlkinud Urmas Kaldmaa 48 lk, kõva köide Hoogne ja vahvate piltidega kaasamislugu võtab kooliteed alustanud esimese klassi lastel käest kinni ja juhendab, kuidas tänaval õigesti käituda. Koos Maaja ja Lukasega jalutatakse mööda kõnniteed, ületatakse nii fooriga kui ka ilma foorita sõiduteid, sõidetakse bussi ja trammiga, tehakse sõidukorda jalgrattad ning õpitakse selgeks tähtsamad liiklusreeglid.

Sokimaania Kate McCully tõlkinud Helen Pruul 48 lk, pehme köide Raamatus leiduvate põhjalike õpetuste ja jooniste järgi saab meisterdada kaheksa (või isegi rohkem) lahedat asja. Juures soovitused tarvis minevate materjalide kohta.

Printsessi käekott Fran Brylewska, Lorna Brown tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 88 lk, kõva köide Kaunis käekotikujuline muinasjuturaamat peidab endas kaheksa lugu – raamatut on tore kaasas kanda ja uuesti üle lugeda!

4 ilmunud Saja sammu teekond Richard Morais tõlkinud Madis Jürviste 240 lk, kõva köide „Sellel kondisel india poisil on olemas see mõistatuslik miski, mis antakse sündides tippkokale kaasa vaid üks kord terve generatsiooni jooksul. Ta on üks neist haruldastest, kes on lihtsalt sündinud kokaks. Ta on kunstnik. Suur kunstnik.” Nõnda algab selle võluva romaani peategelase Hassan Haji teekond kulinaariamaailma tippu. „Saja sammu teekond” on romaan, mis kõneleb perekonnast, rahvusest ja hea maitse saladusest. Richard Morais’ esikromaan sai ilmudes kohe bestselleriks ning on tänaseks tõlgitud 29 keelde. Romaani põhjal valminud samanimeline film linastus äsja ka Eesti kinodes.

Võõramaalane Diana Gabaldon tõlkinud Lauri Vahtre 448 lk, kõva köide Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid oma abikaasaga, kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge’itaolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743 ning peagi on kaheks kistud ka tema süda – kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat.Diana Gabaldoni esimene romaan osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele „Võõramaalase”-sarjale, mille põhjal valmis tänavu ka telesari.

Kadunud Gillian Flynn tõlkinud Anne Kahk 496 lk, kõva köide Kes sa oled? Mis me oleme teineteisele teinud? Need on küsimused, mida Nick Dunne endale esitab viienda pulma-aastapäeva hommikul, kui tema naine Amy ootamatult kaob. Politsei kahtlustab Nicki. Amy sõbrad teavad rääkida, et naine kartis oma meest, et mehel oli tema eest saladusi. Nick vannub, et see pole tõsi. Mis siis ikkagi juhtus Nicki kauni naisega? Gillian Flynni sünge psühholoogiline romaan „Kadunud” on üks viimase aja populaarsemaid ja kõmulisemaid ilukirjandusteoseid. Tänavu sügisel linastub ka romaani põhjal valminud film, mille režissöör on David Fincher („Seitse”, „Lohetätoveeringuga tüdruk”) ja peaosades Ben Affleck, Rosamund Pike ja Neil Patrick Harris.

Lady Almina ja tõeline Downton Abbey Carnarvoni krahvinna tõlkinud Tiina Randviir kõva köide, 280 lk Raamat pajatab elust Highclere’i lossis, kus leiab aset populaarne telesari „Downton Abbey”. Peategelane on lossi üks kõigi aegade tuntumaid elanikke, Lady Almina, viies Carnarvoni krahvinna. Põneva loo Highclere’i rikkalike arhiivimaterjalide põhjal on kokku pannud praegune krahvinna Carnarvon. Lugeja saab suurepärase ülevaate nii tolle ajastu ühe mõjukama perekonna elust kui ka lossi arvuka teenijaskonna tegemistest.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

Nr 8 (86) 2 (71) 25. september 29. märts 2014 2013

Rahvusmarja suhkrune suudlus Ain Raal

ravimtaimede uurija

ui mu juristist isa 1960ndatel Tallinnas tähtsaid asju ajas, tuli ta koju tagasi koos papist karbiga, milles olid tuhksuhkrused kerakesed. Pistsid sellise põske, esiotsa suhkur magusasti sulas, kuid hammustamisel lahvatas kogu suu haput täis. See oli jõhvikas! Hiljem õppisin neid marju soos märkama, omakorjatust valminud roosamannat ja jõhvikakisselli nautima. Hoopis hiljem mõtlesin: seesugused suhkrupallid on nagu eestlased – nemad oskavad magusagi asja juures ikka hapukat nägu teha. Tuntud looduspublitsist Kristel Vilbaste on seevastu avaldanud jõhvikakarva monograafia, mis mõjub kui rahvusmarja suhkrune suudlus ja võtab näo mõnusasti naerule. Kenas ja stiilses kujunduses on meieni jõudnud eestimaise jõhvika ammendavalt põhjalik lugu.

Perekonna lugu

Õigupoolest on jõhvika lugu paljuski autori perekonna lugu: on ju tema vanaisa Gustav Vilbaste rahvapäraseid taimenimesid kogudes noppinud neid muu hulgas ka jõhvika kohta. Autori vanemad Juta ja Henn Vilbaste on põlised jõhvikakasvatajad ja -uurijad, kelle elutööle ongi raamat pühendatud. Nii jääb lugedes väga selline tunne, kas ehk polegi põhjamaiseks viinamarjaks nimetatu „süüdi” selles, et Kristel Vilbastest on saanud loodusevaatlik inimene. Ta tunneb hästi ainest, tahab ja oskab seda kõikehõlmavalt ning selgelt ja samas mõnusa lugemisena võetavalt kokku kirjutada, viskab vahel sisse mõne müstilise vimkagi. Vilbaste on koos jõhvikatega üles kasvanud ja kõrvuti elanud, seepärast teab ta hästi, millest kirjutab. Kõige muu hulgas annab ta sõna paljudele teistele jõhvikaga kokku puutunud inimestele.

Foto raamatust.

Jõhvika kasvatamine ja tarbimine

Raamatu oluline väärtus on praktiline, lausa tööjuhendina võetav, kuid samas kontrollitud ja kogetud ning seega usaldusväärne teave jõhvika kasvatamiseks, kogumiseks ja kasutamiseks. Ei puudu siit ülevaated ka jõhvika välimuse, liigisisese vormirohkuse ja bioloogilise eripära kohta. Näiteks saame teada, et jõhvikaid on uskumatult erinevaid nagu Eestimaa murdeidki – varieeruvad nende kuju, värvus ja maitse. Parajalt põhjalikult on juttu jõhvika tervendavatest omadustest ja toidutaimena kasutamisest, selles vallas ootab lugejat ees hulgaliselt retsepte. Võimalik, et jõhvika kõik väärtuslikud omadu-

sed pole veel ravimiteadlastele selged ning tulevikus tema kui ravimtaime tähtsus tõuseb.

Jõhvikas rahvusmarjaks!

Üks nauditavamaid lugemisi siinkirjutajale olid Kristel Vilbaste enda mälestused jõhvikate kogumisest kooliraha teenimisel. Temaga mõtetes kaasa rännates hakkas otsekui filmilint silme ees jooksma ning tekkis tahtmine soosse söösta. Muide, toona võis jõhvikasoos nädalase usina tööga vana metsatalu ostmiseks vajaliku raha kokku noppida. Ega ilmaasjata käibi väljend „raha nagu raba” ning nii mõnigi tormas keeluaja lõppedes jõhvikaid kahmama juba varahommikul taskulambi valgel.

Raamatu saatesõna lõpetab autor oma 80-aastase ema, põlise jõhvikauurija ettepanekuga nimetada jõhvikas Eesti rahvusmarjaks. Raamatut lugenul jääb üle sellega meelsasti nõustuda. Jõhvikas rahvusmarjaks!

Jõhvikas Kristel Vilbaste 208 lk kõva köide

Asja asub uurima Ronk Timo Treit toimetaja

es on Michael Katz Krefeld? Poliitik? Näitleja? Kunstnik? Ei, kirjanik! Ilmselt ei ütle suurema osa eestlaste jaoks see nimi midagi, kuid Skandinaavias on ta oma krimiromaanidega lasknud lugejatel küüsi närida juba viimased kaheksa aastat, olles pälvinud ühtlasi mitu kirjandusauhinda, sh Taani 2012. aasta parima kriminaalromaani eest. Tema uue krimisarja keskne tegelane on Thomas Ravnsholdt alias Ronk. Politseist haiguspuhkusele saadetud meisteruurija elu kipub armsama traagilise surma järel loksuma sama aktiivses rütmis kui tema Kopenhaagenis Christianshavni kanali kai ääres ankrus istuv vana kobrutav paat. Päris kiretu Ronga elu siiski pole. Halliks kippuvat argipäeva aitavad rõõmsamalt õhtusse saata klaasike (või pudel) viskit ja Inglise buldog Møffe. Leinast äratab teda viimaks kohalik

kõrtsmik Johnson, kelle katuse all ta tuju tõstmas käib. Too palub Rongalt teenet, et viimane uuriks välja, kuhu võis kaduda kõrtsi Leedust pärit koristaja tütar Maša. Vastumeelselt ette võetud ülesanne imeb aga Ronga märkamatult endasse ja äratab temas miski, mis on olnud peidus kaua aega; miski, mida oleks kõige õigem nimetada jahiinstinktiks.

Peitunud jahiinstinkti avaldumine

Käsile võetud uurimistöö ei lase pikalt Kopenhaagenis redutada ja viib Thomase otse Skandinaavias toime pandavate verdtarretavate roimade südamesse Stockholmi, kus ta leiab end ootamatult prostitutsiooni, inimkaubanduse ja psühhopaatide hämaratest telgitagustest. Palju aega tal seal sisse elada pole. Linna hoiab hirmu all sadist, kes autode lammutusplatsile järjepidevalt uusi laipu välja paneb. Enne kui ta jõuab järgmise ohvrini, peab Ronk kiirelt tegutsema. Üksik hunt, eradetektiiv renegaat

Thomas Ravnsholdt, hüüdnimega Ronk, sülitab ühiskonna normidele, aga on sügaval sisimas hea inimene, kes ei ütle kunagi ära klaasist märjukesest ja on valmis ohverdama oma heaolu, kui sellest sõltub kellelegi osaks saanud ebaõigluse likvideerimine.

Inimkaubandus Põhjamaade heaoluühiskonnas

Krefeld toob selles lõpuni pingelises ja üllatuslike käikudega loos tähelepanu keskpunkti Põhjamaade heaolul tumeda õliplekina mõjuva inimkaubanduse ning prostitutsiooni, mille käigus noortele, valdavalt Ida-Euroopast ja Aafrikast pärit tüdrukutele saab lubadustest hoolimata osaks vägivald ja pärisorjus. Rootsit tuuakse tänapäeval esile kui prostitutsioonivastase võitluse musternäidet, sest 1999. aastal jõustus riigis naistevastase vägivalla seadus, mis on prostituutide arvu kahandanud viimase 15 aasta jooksul kahelt ja poolelt tuhandelt tuhandeni, kuid see number põhineb vaid nendel, kes tänavatel töötavad.

Karm seadus, mis karistab lisaks kupeldajatele ka neid, kes teenust tarbivad, on ajanud kogu selle illegaalse inimäri tegelikult põranda alla, pannes prostituutidena töötavad tüdrukud veelgi haavatavamasse positsiooni. Mõtlema paneb see lugu kindlasti. Krefeld on romaani üles ehitanud sõltuvust tekitavalt, millest paistab läbi põhjalik kodutöö ja kus kõik toimuv toimub põhjusega. Õnneks ei tule kaua oodata, järgmine raamat, originaalpealkirjaga „Savnet” ilmub Taanis juba septembri teises pooles ning eesti keeles uue aasta algupoolel.

Rööpalt maas Michael Katz Krefeld tõlkinud Ingrid Gilts-Nittim  256 lk, pehme köide raamat ilmub oktoobri alguses

www.varrak.ee

Varrak

Nr 8 (86) 25. september 2014

ilmunud 1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist tõlkinud Ingvar Bärenklau, Juhan Habicht, Kristjan Kannike, Kalle Klein, Olavi Teppan, Lauri Vahtre, Tõnis Värnik 960 lk, kõva köide „1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist” on põhjalik teejuht ajaloo helgeimate peade kõige huvitavamate ja fantaasiarikkamate mõtete juurde. Raamat sisaldab ka mitmeid pööraseid hüpoteese – alates hingede rändamise ideest kuni paralleeluniversumite ja ajas reisimise teoreetiliste paradoksideni.

Rokikroonikad Fotod raamatust.

Veinimaailma põhitõed: uuri, maitse, naudi Toomas Tiivel tõlkija

änapäeval juuakse parajalt palju, kuid samas ka väga erinevaid veine. Veinimaailmas on tuhandeid nimesid ja nendes orienteerumine on algajale veinihuvilisele parajalt keeruline. Samas on olemas mõned lihtsamad algtõed, mis oluliselt hõlbustavad iga konkreetse veini valimist ning edasist hindamist ja mõistmist ning loomulikult ka nautimist.

Tunne ennast ja tunne ka veine

Veini on võimalik nautida kahel viisil. Üheks on võtta juhuslik pudel, kallata vein klaasi, panna silmad kinni, juua ja nautida. Juhul, kui klaasis olev vedelik on nauditav. Vahel harva on. Teine viis on tunda pisut ennast ja tunda ka erinevaid veine ning nende maitseid. Tea-

des, mis meeldib ja mis võiks just antud olukorras, antud seltskonnas ja antud toiduga sobida, oskame veine valida. Saadud nauding on vaieldamatult oluliselt suurem.

Alusta põhilisest ja süvenda seda

Mis me raamatut lugedes teada saame? Esimeses osas („Alusta põhilisest”) on juttu ulatuslikust lõhnade ja maitsete maailmast ning peamistest veini stiilidest, saame teada, kuidas viinapuud kasvavad, kuidas veini tehakse ning kuidas, millisel temperatuuril ja millistest klaasidest on seda kõige parem serveerida. Teises osas („Süvenda seda”) käsitletakse kuulsaid viinamarjasorte ning klassikalisi veinistiile üle maailma. Kolmandas osas („Uuri veel”) analüüsitakse asjaolusid, mis võivad veini mõjutada, nagu vanus ja kliima, ning vaadatakse, kuidas sobitada vein ja toit.

Mekkimistunnid maitsmismeele arendamiseks

Kogu raamat koosneb eraldi kursustest. Kursuse iga osa tugineb veinimaitsmise õppetundidele ehk mekkimistele. Need on mõeldud selleks, et illustreerida kindlaid teemasid, samuti õpite mekkimistunnis veini tundma ning arendate oma maitsmismeelt. „Uuri” lehekülgedel süvenetakse iga maitsmise teemasse, neile järgnevatel lehekülgedel tutvustatakse igat veini (stiili), mis on selleks mekkimiseks välja valitud. Igale veinile (stiilile) antakse detailsed mekkimiskirjeldused koos selgitustega, mida eeldada seda stiili veinilt ja miks.

Soovitused ja vihjed

Valinud välja oma lemmikud, lõpetavad tunni ostmise ja ka toiduga sobitamise soovitused ning vihjed, milliseid kas sarnaseid või täiesti vastupidiste omadustega veine võib maailmas leida.

Avastage veini degusteerimise ja veini üle arutlemise naudingud selle ülevaatliku ja asjatundlike nõuannetega pikitud raamatu abil. Raamatu autor David Williams on ajalehe Observer veiniajakirjanik, auhinnatud ajakirja The World of Fine Wine asepeatoimetaja ja üks viiest veinisoovituste veebilehekülje www.thewinegang. com liikmest. Ta on kirjutanud veinist ja veiniga seotud teemadel üle 15 aasta. Teda võib kahtlemata usaldada.

Veinimaailm. Veinimaitsmise lühikursus tõlkinud Toomas Tiivel 192 lk, kõva köide

Spioonimärul otse Tallinnas – plahvatuslik sõna otseses mõttes Lauri Saaber tõlkija

im Stevens on briti põnevuskirjanduses uus nimi, kelle esimene romaan „Rotipüüdja” ilmus 2012. aastal kõigepealt oma „kulu ja kirjadega” avaldatud e-raamatuna. Londoni lähistel riiklikus tervishoiusüsteemis arstina töötav autor oli lõõgastumiseks alati armastanud lugeda põnevikke, eriti spiooniteemalisi, ning otsustas viimaks lemmikžanris ka ise kätt proovida. Kuna tulemust saatis ootamatu lugejamenu, on praeguseks ilmunud juba kolm sama peategelasega järge. Stevensi raamatusarja kangelane on Briti salateenistuse agent John Purkiss, tuntud Rotipüüdja nime all, sest tema ülesanne on välisluurest reetureid ja korruptante välja suitsetada. Seaduslikkuse poolest hallile alale jäävas ametis,

kus lahenduseks on sageli üleastujate kõrvaldamine, juhendab Purkissit afro-kariibi päritolu ülemus, külma sõja veteran Vale.

jahtimiseks ka isiklik põhjus: nelja aasta eest nägi ta pealt, kuidas Fallon tappis tema kihlatu, samuti salateenistuse ridadesse kuulunud Claire’i.

Võidujooks ajaga Vene ja lääne konflikti takistamiseks

Märul Eestis välismaalase pilgu läbi

Siinmail peaks sarja avalugu huvi pakkuma eeskätt seetõttu, et tegevus toimub Eestis. Pärast seda kui halvale teele läinud endist Briti meisterspiooni Fallonit märgatakse Tallinnas Eesti ja Vene presidentide ajaloolise tippkohtumise eelõhtul, läkitatakse Purkiss asja uurima. Nagu sellistes sündmustikes ikka, ähvardab vandenõu, mille jälile ta satub, lõhestada Euroopa ja kogu maailma. Äkilise vägivalla õhkkonnas algabki võidujooks ajaga, et Venemaa ja lääne võimalikku katastroofilist konflikti takistada. Purkissil ei puudu Falloni

„Rotipüüdja” puhul ei ole tegemist John le Carré stiilis realistlik-psühholoogilise spiooniromaaniga, vaid pigem moodsa märulifilmi nõudmistest lähtuva hoogsa meelelahutusega. Adrenaliiniküllaste tagaajamiste ja tulevahetuste kuhjudes sigineb paratamatult loogikaapse ja ebausutavusi. Siiski on eesti lugeja jaoks ilmselt põnevaim jälgida, missuguse pildi edastab raamat meist välismaailmale, kuidas on kinnistunud Eesti maine ühelt poolt ITriigina, teisalt aga lõimumisprobleemidega seoses, ning kui vabalt on autor endale selle kuvandiga mängimist luba-

nud. Julgeolekuolukorra pingestumises pole ta paraku eksinud, ehkki terroristide baasi vargset peitumist põhjaranniku metsadesse on veidi raskem alla neelata... Soovitada võikski „Rotipüüdjat” neile, kes tahavad teada, millisena näitab Eestit üks tänapäeva inglise spioonikirjanik, lisaks James Bondi lugude ja eelmisel kümnendil populaarse agendiseriaali „24” austajaile – just kaht viimati mainitut meenutab see kõige rohkem.

Rotipüüdja Tim Stevens tõlkinud Lauri Saaber 248 lk, pehme köide

Ülevaade maailma 250 mõjukaimast rokiartistist tõlkinud Kalle Klein, Virgo Siil ja Timo Treit 576 lk, kõva köide Mahukas rokiajaloo ülevaade tutvustab viimase viie aastakümne 250 kuulsaima ja mõjukaima bändi koosseise, esinemisi ja helikeelt. Teksti täiendavad praeguste ja endiste põhiliikmete värvikad fotod. Artistide üksikasjalik register hõlmab kõiki raamatus mainitud muusikuid, võimaldades jälgida nende liikumist ühest bändist teise.

Botaanika aednikele Geoff Hodge tõlkinud Thea Kull ja Malle Leht 224 lk, kõva köide „Botaanika aednikele” on praktiline taimejoonistustega väljaanne, mis aitab aiandushuvilisel aru saada, kuidas taimed kasvavad ja mis tagab nende elujõulisuse. Raamat sisaldab ka lühitutvustusi ajaloolistest suurkujudest, kes pühendusid omal ajal uute, kuid tänapäeval meie aedades hästi tuntud taimeliikide kogumisele, uurimisele ja kunstilisele jäädvustamisele. Käsitletud on üle 3000 botaanikamõiste. Erialaselt toimetanud ja täiendanud botaanik Toomas Kukk.

1000 kastet, salsat, salatikastet ja dippi Nadia Arumugam tõlkinud Lii Tõnismann 288 lk, kõva köide Sobiv kaste, huvitava maitsega dipp või hõrk salatikaste suudab igale roale elu sisse puhuda. Sellest tõeliselt mahukast retseptikogumikust leiab tuntud klassikaliste kastmete sadu variatsioone nii soolaste kui ka magusate toitude tarbeks. Lisatud on ka nõuanded, mille kõrvale üht või teist kastet serveerida. Olgu tegu Peruust pärit salsa, Vietnami tšillidipi, Thousand Islandi salatikastme või klassikalise Béarni kastmega – siia on kogutud kõik mis tarvis, et muuta ka igapäevased road vaheldusrikkaks.

Suur viktoriin väikestele ja suurtele tõlkinud Anti Saar 128 lk, kõva köide Arendav ja meelelahutuslik küsimuste-vastuste raamat, milles on lastele ja vanematele 620 küsimust üksi ja mitmekesi mängimiseks. Raamatus on käsitletud kümmekond teemat: ajalugu; loomad; taimed; inimkeha; maailm; teadus ja leiutised; kultuur, sport ja meelelahutus.

6 ilmunud Eesti koduloomad Hille Kilk 40 lk, kõva köide Kuidas kanatibu munast välja saab? Kas sokk sööb rohtu? Milline loom oskab seistes magada? Suurtähtedes lihtsate lausetega pildiraamat Eesti koduloomade kohta sobib ettelugemiseks väikelastele ja on algajale lugemishuvilisele jõukohaseks lugemisvaraks. Teksti toetavad värvilised pildid, mis pakuvad avastamisrõõmu.

Keemilised elemendid Maailmas tuntud aatomite visuaalne avastusretk Gray Theodore Tõlkinud Mirt Väli 244 lk, kõva köide Maakera, käesolev raamat, sinu jalg – kõik aineline – koosneb elementidest. Sinu jalg koosneb peamiselt hapnikust, millega on liitunud veidi süsinikku, moodustades koos orgaanilised molekulid, mistõttu nimetatakse sind süsinikul põhinevaks eluvormiks. Selles raamatus üritame teile näidata iga elemendi kõiki olekuid. Kõigepealt näete suurt pilti puhtast ainest (kui see füüsiliselt võimalik on). Kõrvalleheküljel toome näiteid ühenditest, millena antud element maailmas kõige sagedamini esineb, ning näitame, millised on tema peamised rakendused. Kui keemilised elemendid olid sinu jaoks siiani arusaamatud, siis pärast selle raamatu lugemist võiks kõik selgem olla.

Soovin sulle õnne Rain Siemer 136 lk, kõva köide „Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.” „Me ei tunne oma õnne tihtilugu vaid seetõttu ära, et ta ilmutab end teistsugusel kujul, kui olime oodanud.” „Elu ei koosne suurtest ohvritest või kohustustest, vaid väikestest asjadest, milles naeratused ja hingest tulevad lahked teod võidavad ja hoiavad südameid ning kindlustavad heaolu.” Need mõtted ning paljude teiste inimeste tsitaadid õnnest ja armastusest nii Eestist kui ka mujalt on koondatud kokku väiksesse raamatusse. Sobiv kingitus endale ja kõigile, kellele õnne soovida.

Mõtle targalt Art Markman tõlkinud Raili Puskar 100 lk, kõva köide Tarkus tuleb kasuks igas elualavaldkonnas. Reeglina elavad kauem ja täisväärtuslikumat elu inimesed, kes langetavad pidevalt tarku otsuseid. Tarkuse väärtus on ilmselge − see on meie mõtlemise, arutlemise, otsuste langetamise, lävimise ja tegutsemise alustala. Just sellepärast küsitaksegi alatasa nõu selle kohta, kuidas mõelda targemalt ja efektiivsemalt. Aeg-ajalt leiate raamatu, mida on põnev lugeda ja mis ühendab uusimad teadussaavutused sellise sõnumiga, mida saate ka igapäevaelus kasutada. Art Markman on töötanud välja efektiivsemalt mõtlemise valemi. Kuid ta ei esita pelgalt teadusliku töö tulemusi, vaid teeb seda vormis, mida on kerge järgida. Raamat on tulvil täpseid soovitusi ja nõuandeid, mida saab kasutada kohe esimesest leheküljest peale.

www.varrak.ee www.raamat24.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

Igati oodatud söögivahetund Ragne Värk

õned lapseeas kogetud maitsed ja toiduelamused on kindlasti meeles paljudel veel siiani. Maitsed, mida sai kogetud lasteaias, koolis, sünnipäevadel ja suviti maal vanaema juures. Kooliaegsed toidud tekitavad aga kohati kahelisi tundeid – osaliselt meenuvad hirmuga mõned kokatädide valmistatud road, millega ollakse parimal juhul alles täiskasvanueas tasapisi sõbrunenud. Teiselt poolt vaadatuna on aga toite, mida mäletatakse tõelise nostalgiatunde ja heldimusega. Uus kokaraamat „Söögivahetund” esindab kindlasti seda viimast poolt. Raamatu autorid Evelin Ilves ja Hele-Mai Alamaa tegid kahe aastaga tiiru peale nii suurtele kui ka väikestele Eesti koolidele. Selgitasid välja laste lemmiktoidud ning uurisid koolikokkade salanippe söögivalmistamisel. Nendest külaskäikudest nopitud parimad retseptid ongi peidus selles samas raamatus.

Maarja kool IGA LAPS ARMASTAB SEDA, MIDA TA ON HARJUNUD SÖÖMA. AGA SALATIT JA PUUVILJA SÖÖVAD KÕIK, SEE TULEB LIHTSALT KÄTTESAADAVAKS TEHA!

Retsepte seinast seina

Raamatus olevad retseptid on jagatud nelja erinevasse kategooriasse: salatid ja väikesed ampsud, supid, praed ja magus. Retseptikirjeldused on lihtsad ja arusaadavad, suuresti ka tänu hobikokk ja toidublogija Tuuli Mathisenile, kes kõik koolikokkade poolt jagatud retseptid on läbi katsetanud ning kodukokkadele sobivaks mugandanud. Raamatust võib leida retsepte seinast-seina – osad pisut kaasaegsemad, osad aga need vanad head kurikuulsad kooliroad. Iga retsepti juures on ka olemas ilusti märge kooli kohta, kust kindel retsept pärineb. Tore on vaadata, et raamatusse on tee leidnud ka tavaline moosisai, sisaldades vaid kahte koostisainet (maasikamoosi ja saia). Pole küll eriline retsept, kuid tekitab armsat äratundmisrõõmu, sest omal ajal oli ju nii mõnegi söögivahetunni magusaks

ilmunud Värvid toidus Maia Smõslova 112 lk kõva köide Me sööme silmadega. Värvid taldrikul ergutavad maitsemeeli, turgutavad söögiisu ja pakuvad silmale suurt naudingut. Ühtses toonis puhtad toorained moodustavad taldrikul ahvatleva terviku, tekitavad elevust ning mõjuvad kutsuvalt ja isuäratavalt. „Soovin, et toiduvalmistamine pakuks katsetajatele rohkem mänguruumi ja oleks sööjatele huvitav. Proovige, nautige head toitu ja rõõmustage selle üle!” ütleb Kalamaja kohviku Sesoon peakokk Maia Smõslova, kes ammutas raamatu koostamisel inspiratsiooni just külluslikust värvipaletist.

Tordilõik Andra Kalda 128 lk kõva köide Kui kauni kinkeraamatu avad, võid kuulda vaikset rahulolevat lauluviisi, munakoorte praksumist, visplite vuhinat ja spaatlite sahinat. Andra Kalda on kaante vahele kogunud Eesti 20 kodutordimeistri nipid, nõuanded ja retseptid. Raamatust leiad nii nostalgilise võikreemiga tordi, uhkeldava beseekoogi, värvilise martsipaniga kaetud nüüdisaegse korrustordi kui ka gluteeni- ja laktoosivaba tordi retseptid koos ahvatlevate piltidega. Juhtnööre jagub ka vana hea keedukreemi ja sefiiri tegemiseks ning korraliku koheva biskviidi küpsetamiseks, sest just sellest saab alguse enamik tordilugusid.

Tunnustagem koolikoka tööd

Koolikokkade tööd tuleb tunnustada ja tähele panna, sest on ju teada, et laste toidukordade planeerimisel peab toime tulema väga väikese eelarvega. Lisaks odavale hinnale, peab korralikult läbi mõtlema ka selle, et pakutavad toidud oleksid maitsvad ja tervislikud ning et lapsed saaksid kätte päevanormidele vastavad vajalikud toitained. Suurim kiitus koolikokkadele on kindlasti see, kui lapsed paluvad kodus olles oma vanematelt täpselt sellist vormirooga, suppi või magustoitu, nagu koolis või lasteaias seda tehakse. Paljudele ei ole see olukord kindlasti võõras. Kokaraamatusse „Söögivahetund” ongi kokku kogutud isuäratavad ja lihtsad toidud, mis muuhulgas valmivad vägagi rahakotisõbralikult. Sellest lähtudes on see raamat soovitatav ja ideaalne just kõikidele neile, kes soovivad oma retseptivaramust rikastada kiirete, odavate ja ilma suurema vaevata valmivate roogadega. Lisaks konkreetselt retseptidele leiavad lugejad ka kindlasti rohkelt lihtsaid ideid ja retseptimõtteid. Tihti tekib ju õhku küsimus, mida head valmistada peale väsitavat tööpäeva kogu perele. Nii et siit raamatust saategi, pisut rohkem kui üle saja põneva retsepti hulgast, endale miskit sobilikku välja valida.

Nr 8 (86) 2 (71) 25. september 29. märts 2014 2013

189

Maarja kool: iga laps armastab seda, mida ta on harjunud sööma. Aga salatit ja puuvilja söövad kõik, see tuleb lihtsalt kättesaadavaks teha. preemiaks moosikattega saiad. Tõsi, omal ajal oli sai juba moosist kergelt läbi imbunud, kuid see maitses siiski nii hästi. Tundub, et moosisaiad ei ole koolides ka praegu unustusehõlma vajunud. Mitmed täiskasvanud õhkavad siiani selle vana hea nostalgilise kohupiimavormi järgi, mida koos ohtra maasikavõi jõhvikakisselliga serveeriti. Jah, ka selle retsepti leiab raamatust, olgugi et väikeste mugandustega – peedikisselli ning kõrvitsa lisandiga kohupiimavormiga. See magustoit on aga järeleproovitud ning kiitust saanud nii pere väikestelt kui ka suurematelt sööjatelt.

keerulist stilistikat ja rekvisiite. Piisab vaid, kui peategelaseks pildil on kõnealune toit – täpselt nii, nagu selles raamatus. Kõikide fotode autor on raamatu kaasautor Hele-Mai Alamaa. Kui koolielu rõõmu ja naeru on jagatud piltidena, siis kahjuks on retseptid jäänud selles osas pisut vaesossa. Tahaks toiduretseptide juurde lugeda pisut sissejuhatavat osa või mõtteid, mis retseptidele üldiselt pisut elu juurde annab. Kindlasti pole mõtet pikka juttu heietada iga lihtsa retsepti juures, kuid veidi võiks retseptile eeljuttu siiski olemas olla.

Katsetamine on tore!

Raamat on läbi sirvitud ning võib öelda, et siit võib tõesti leida mõnusaid retsepte argipäevadeks, õhtusöökideks ja kiireteks vahepaladeks. Mitmedki road tekitavad pilte vaadates tõelist nostalgiat, siiski leiavad lugejad sellest raamatust ka veidi võõramaid retsepte, mida võib-olla 10 ja 20 aastat tagasi koolides veel ei pakutud. Rohkelt tööd ja vaeva on selle raamatu valmistamisega nähtud ning õnnestunud lõpptulemus on kõikidele lugejatele ilusti näha. Põnev toiduring Eesti koolidele on raamatu sirvimisega peale tehtud ning sellesama kokaraamatu järgi võib kinnitada, et see, mida koolides pakutakse, on vägagi maitsev.

Raamatus olev legendaarne Kihnu sai on samamoodi juba mitu korda ahju pistetud ning oma kohevuse ja pehmusega kõikidelt kiidusõnu saanud. Veel on koheselt katsetamisjärge ootamas tanguvigur (Valga põhikool), hapukapsapüreesupp (Olustvere Teenindus ja Maamajanduskool), kana-köögiviljakaste (Metsküla algkool), kalkuniliha magushapus kastmes (Jüri Gümnaasium) ning kala-kapsakotletid (Johannese kool Rosmal). Magusast tekitavad isu magus Miisu (Lauka Põhikool), karamellijogurtitarretis (Jüri Gümnaasium), kõrvitsapannkoogid, kohupiima-kõrvitsakook ja porgandi-tatrakook (Johannese kool Rosmal). Katsetamist jagub ning retsepte, mida nimekirja lisada, on veel! See on tore, et koolielu emotsioonid, koolikokkade töötuhin ning laste rõõm on kokaraamatulehekülgedele üles pildistatud. Lisab emotsiooni ja annab raamatule palju lisaväärtust. Samuti on toidupildid lihtsad ja minimalistlikud, mis sobivad hästi raamatus olevate toitudega. Lihtsad koolitoidud ei vajagi pildile

Nostalgiat ja uuendusi

Söögivahetund. Koolikokkadelt kodukööki Evelin Ilves, Hele-Mai Alamaa, Tuuli Mathisen 196 lk, kõva köide

Seened Potti, pannile ja purki Pille Enden, Katrin Press, Lia Virkus 132 lk kõva köide Seenejaht on põnevust ja hasarti tekitav metsaretk, kus saagiks tavaliselt korvitäis seeni, millest saab maitsvat nii potti, pannile kui purki. Maitsevalikul on teile abiks sisukas kokaraamat, kust leiab 60 uut, lihtsat ja maitsvat retsepti nii vanade tuntud metsaseentega, nagu riisikad, puravikud, kukeseened, kui ka uuemate, mitte veel nii palju populaarsust kogunud maitsvate söögiseente kitsemamplite, lehterkukeseente ja mustade torbikseentega. Lisaks asjalik ülevaade seente hoidistamisest: kuivatamisest, soolamisest, marineerimisest ja külmutamisest.

Sügistoidud Pille Enden, Lia Virkus 256 lk kõva köide Sügis on imekaunis aastaaeg, mis pakub lisaks looduse ilule ka rohkelt aiasaadusi ja metsaande. Esmatähtis on muidugi süüa neid värskelt nii palju kui vähegi jaksu, et koguda talveks vitamiine. Kuid sügisandidest saab valmistada ka palju mõnusaid toite: salateid ja suppe, pirukaid ja praelisandeid, hautisi, panni- ja ahjuroogasid. Ning muidugi tuleb kõike aias ja metsas valmivat ka talveks purki panna. Autorid kogusid oma sügislemmikud sellesse mahukasse raamatusse, mida on hea köögis abiks ja inspiratsiooniks kasutada. „Sügistoidud” on järg varem ilmunud raamatutele „Suvetoidud” ja „Talvetoidud”.

www.canopus.ee

Canopus

Nr 8 (86) 25. september 2014

Idüll järveäärses villas Mare Lepik

TTÜ lektor, tõlkija

ra Lember on kaasaja Eesti kirjanikest üks enimloetuid, millest annab tunnistust koht esimeste hulgas laenutuste arvult raamatukogudes üle kogu Eesti. „Villa järve ääres” on kunagi oma kirjanikuteed lastekirjanikuna alustanud eesti kirjanduse Grand Old Lady juba 19. romaan, kusjuures peaaegu kõik neist on ilmunud taasiseseisvumise ajal. Viimasel kümnendil on Ira Lember avaldanud kadestamisväärse järjekindlusega igal aastal ühe romaani, viimased nende hulgast on „Päevalilled” (2009), „Katariina portree” (2010), „Sügiscapriccio” (2011), „Äikese varjud” (2012), „Õde Veera” (2013).

Elu kui muinasjutus

Püüdes leida ühiseid jooni kirjaniku viimastel aastatel ilmunud romaanides, ei saa jääda märkamata, et enamasti viib Ira Lember lugeja endaga kaasa esimese Eesti Vabariigi rohtunud radadele, ja erand ei ole ka viimane, sel kevadel ilmunud „Villa järve ääres”. Romaanis jälgitakse paralleelselt kahe peategelase, südamesõbrannade Violetta (peretütre) ja Mareti (sugulasest majateenijanna tütre) elukäiku Eesti Vabariigi ajal, nende kasvamist külluse ja heaolu tingimustes ja selle erinevat mõju neile. Kirjanik kirjeldab sügava sõpruse kujunemist kahe tüdruku vahel, nende esimesi armumisi, huvisid, nende andeid ja püüdlusi, nende talendile vastavate unistuste võimalikku teostumist või mitteteostumist. See idüll lõppes aga krahhiga. Vene

okupatsiooni aeg kui must auk jääb vahele, ning seejärel hargneb tegevus taas imekaunis järveäärses villas, nüüd juba uues, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, ning tasapisi hakkab selguma ka kahe igatpidi meeldiva kunagise noore neiu elukäik ja saatus.

Ootamatu lõpplahendus

Romaani ülesehitus on huvitav: lõpplahenduseks, otsekui mõnes vanas heas Poirot’ filmis (õnneks küll ilma mõrvajuhtumita), kogunevad villas avatud seenioride pansionaadis mitmed asjaosalised, kes on erinevatel ajalooetappidel olnud tunnistajaks villa käekäigule, ja neil kõigil on villaga seoses oma lugu jutustada. Tõeline pärl nende hulgas on minu arvates lugu „Mannerheimi pildi all”. Väga huvitavad tundusid mulle ka kõrvalepõiked tollasesse päevapoliitikasse, eriti vabadussõjalastega seonduvasse. Õpetliku ivana jääb majateenijanna tütre Mareti näite varal kõlama eestlaste vanarahvatarkus, küll allakirjutanu poolt parafraseerituna – mitte kellelegi ei tule kasuks end võõraste sulgedega ehtida, sest väga kauneid sulgi endi ehtimiseks leidub meil kõigil endilgi.

Eesti Vabariigi võluv atmosfäär

Romaanis peegeldub esimese Eesti Vabariigi võluv, peen, rahumeelne atmosfäär. Autori stiil on lihtne, leebe, ei lilleline ega ilustav, pärit justkui sellestsamast vanast heast Eesti Vabariigist, sõnavaralt nii loomulik ja omane igapäevasele kõnekeelele, selge ja täpne, ning näib oma maalähedases maailmanägemuses lugejale siira, heasüdamliku ja armastusväärse vestlusena Eesti ini-

Kirjanik Ira Lember ja Laine Randjärv Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses 28. jaanuaril 2014 W. Somerset Maughami 140. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionil.

mestest. Öeldakse, et kirjaniku stiil väljendavat kirjaniku iseloomu. Ira Lemberi stiil on naiselikult hooliv, kaastundlik, ja seda iseloomustab nobe mõttelõng ning ammendamatu elegants. Muide, et Ira Lember on ka viimasel laulupeol, nagu ka paljudel eelmistel,

kõlanud populaarse „Koolikella” sõnade autor, ja selles valguses oleks ehk sobiv lõpetada mõttega, et tema loodud idüll järveäärses villas kandub lugejateni kui armsa koolikella kaja ammumöödunud aegadest.

Villa järve ääres Ira Lember 220 lk, kõva köide

Kuidas luua ja Lihtsad juhised keeruka hoida häid suhteid olukorra lahendamiseks Tõnu Lember kirjastaja

egemist on raamatu „Õed ja vennad rahujalal” (eesti k 2010, 2014) autorite kõige kuulsama teosega, mis neile ka maailmakuulsuse tõi, The New York Timesi bestselleriga, mida on trükitud üle kolme miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde.

Lapsevanemate Piibel

Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad kõik ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid. Paljud kasvatusteadlased on avaldanud arvamust, et käesolev raamat võiks olla kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokku puutuvatele isikutele, aidates kaasa sisemiselt vabade ning väärikate inimeste kujunemisele. Ehkki oleme poliitiliselt vabad juba pikemat aega, näitab see raamat, kuidas olla vaba iseenda sees – kuidas austada ennast, oma perekonda ja kaasinimesi, suheldes nendega vabadele inimestele omasel väärikal moel.

Mida ütlevad autorid

„Kujutage ette maailma, milles lapsed kasvavad peredes, kus on keelatud haiget teha; kus lastele õpetatakse, et viha saab väljendada mõistlikult ja ohutult; kus iga lapse isiksust väärtustatakse ega võrrelda teda teistega; kus peetakse normaalseks koostööd, mitte võistlemist; kus mitte keegi pole surutud ühtegi rolli; kus lapsed kogevad iga päev võimalusi erimeelsuste lahendamiseks. Mis saaks siis, kui need lapsed kasvavad suureks ja hakkavad meie homset maailma kujundama? Milline maailm see küll oleks! Unistuste kodudes kasvanud lapsed teaksid, kuidas tegeleda probleemidega nii, et see ei seaks ohtu meile kallist maailma. Nad pühenduksid probleemide lahendamisele ja rakendaksid selleks vajalikke oskusi. Nad päästaksid meie suure globaalse perekonna.”

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 278 lk, pehme köide

Tiit Kõnnusaar

kirjastaja ja koolitaja

ui mul oleks võimalus lugeda vaid ühte lastekasvatuse alast raamatut, siis mitme lapse vanemana valiks ma kindlasti Faberi ja Mazlishi „Õed ja vennad rahujalal”. Nägin kõvasti vaeva, et saada selle raamatu kirjastamisõigusi oma kirjastusele, aga paraku oli Canopus juba samade autorite eelmise suurepärase raamatu „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid” välja andnud – ja nii oli ka selle raamatu puhul eelis neil. Ent kõige tähtsam on siiski, et see sisutihe raamat nüüd ka meie lapsevanemaid toetada saab.

Miks see raamat nii hea on?

1) Sest see sisaldab hädavajalikku teavet nii lapsevanematele kui ka lasteaia- ja kooliõpetajatele; 2) Sest see pakub lihtsaid juhiseid kõige raskemate probleemide lahendamiseks: • Kuidas suunata laps väljendama oma negatiivseid tundeid teisi kahjustamata; • Kuidas õiglaseks jääda, kui olukord sunnib lapsi ebavõrdselt kohtlema; • Millega asendada laste omavahe-

list võrdlemist ja kuidas vähendada võistluslikkust; • Kuidas tõhusalt lahendada laste omavahelisi tülisid – nii, et kõik oleks rahul; • Kuidas motiveerida lapsi ise lahendusteni jõudma; • Kuidas saaks vanem iseendaga rahu sõlmida, kui ta jõuab arusaamisele, et tema lapsed ei olegi täiuslikud. 3) Sest seda raamatut on lihtne ja huvitav lugeda – palju näiteid, dia-

looge, selgitusi. Tegemist pole pika ja igava teooriaga. Selle asemel seletavad professionaalid elust võetud näidete põhjal seda, kuidas tegelikult neid probleeme lahendatakse. 4) Sest see raamat aitab probleeme ennetada – lugedes saab teada, kuidas enamikku mitme lapse puhul tekkivatest probleemidest ära hoida. 5) Sest see raamat pakub lahendusi – autorid pakuvad vanematel üllatavalt lihtsaid, toimivaid ja väga loogiliselt põhjendatud käitumisja reageerimisjuhiseid. 6) Sest see raamat on praktiline – toodud juhiseid on lihtne meeles pidada ja vajadusel rakendada. 7) Sest see raamat annab vanemale hingerahu – lugedes tekkis vähemalt minul kindlustunne, et nüüd suudan ma keerukas olukorras reageerida enda ja lapse suhet kahjustamata.

Õed ja vennad rahujalal Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 218 lk, pehme köide

www.varrak.ee www.tlupress.com

Varrak Ülikooli Kirjastus Tallinna

Nr 8 (86) 2 (71) 25. september 29. märts 2014 2013

ilmunud Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis koostanud ja toimetanud Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping 536 lk, pehme köide Eestis ringi rännates on paljud kindlasti sattunud pärandkultuuri tutvustavatele radadele – viimasel ajal on maastikupärandi tähistamine märgatavalt hoogustunud. Valdavalt on see kantud soovist otsida märke kõige vanema, eesti- ja algupäraseima kultuuri püsimisest. Äsja ilmunud kogumik pakub sellele vaatenurgale alternatiivi, väites, et Eesti maastiku muudavad huvitavaks just selle eri kihistused – olgu need siis muinas- või nõukogudeaegsed, nagu kirjutab Lõuna-Eesti kohapärimuse näitel Marju Kõivupuu. Autorid uurivad, kuidas eri aegadel on hinnatud maastiku eri osi, aga ka ajalooliste valikute ja kirjelduste mõju sellele, mida me tänapäeval maastikus väärtustame. Vaagimisele tulevad nii keskaegsed kroonikud (Marek Tamm) kui ka 17.– 18. sajandi reisimehed (Ulrike Plath). Pildi rolli maastike tähenduse loojana vaadeldakse raamatus eestiaegsete vaatefilmide (Riin Magnus) ja tänapäeva virutaalruumi näitel (Tarmo Jüristo, Daniel Vaarik). Maastikukujutelmade dünaamilisuse kohta pakuvad head näidet muinasmaastike (Valter Lang), aga ka Mulgimaa (Heiki Pärdi) kohta käibivate arusaamade muutumine 20. sajandi tuules. Omaette teemaringi moodustab muinsuskaitse (Ants Hein, Kristina Jõekalda) ja muuseumide (Mariann Raisma) ajalugu. Nõukogude pärandiga seostuvast problemaatikast tulevad vaatluse alla Ida-Viru tööstusmaastikud (Anu Printsmann), Paldiski (Tiina Peil) ja sõjamonumendid (Helen Sooväli-Sepping). Raamatust peaks jääma kajama tõdemus, et Eesti maastike eri kihistuste parem mõistmine ja ka tolereerimine on oluline ühiskonnale tervikuna: Setomaa näitel kõneleb sellest ilmekalt Aet Annist, üldise pärandipoliitikaga seoses aga Hannes Palang. Linda Kaljundi

ilmumas Spordivigastused Sakari Orava tõlkinud Siim Sikk 304 lk, pehme köide Vigastuste ennetamiseks tuleb õppida neid vältima; vigastuste vältimiseks tuleb sportlasel tundma õppida treeningu ja füsioloogia üldpõhimõtteid, paljudel juhtudel aitab kaasa ka õige toitumine. „Olles ise sportlasena ja veel enam harrastajana üle elanud mitmeid traumasid ehk omades kahjuks sellealast rikkalikku „praktikat”, sain nüüd raamatut lugedes märksa targemaks ka teoorias,” märkis Erki Nool. Olümpiavõitja hinnangul on see raamat äärmiselt vajalik abimaterjal nii erialaarstile, aga ka tipptreenerile õpilaste vigastuste äratundmiseks ja esmase abi andmiseks. Raamat annab põhjaliku ülevaate haiguste ja vigastuste ennetamise, diagnoosimise ning ravi meetoditest. Käsitletakse tüüpilisi spordivigastusi ja mitmesuguseid ülekoormusvigastusi.

Oma esseedega näitab Carlo Ginzburg, kuidas on kirjandusklassikat võimalik võrdlev-ajaloolisest vaatenurgast ümber hinnata.

FOTO MICHAEL ZELENY

Carlo Ginzburg: anomaalia viitab normile Väljavõtted pikemast intervjuust, mis ilmub raamatu „Ükski saar pole saar” lisana. Intervjuu tõlkis Aet Varik.

taalia tänapäeva mõjukamaid ajaloolasi Carlo Ginzburg andis raamatu „Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast” eesti keeles ilmumise puhul intervjuu kultuuriajaloo dotsent Marek Tammele. Alates monograafiast „Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine” (1989, e. k 2009) olete avaldanud üksnes esseid, mida olete hiljem koondanud temaatilistesse kogumikesse. Raamatu „Ükski saar pole saar” alguses avate põgusalt oma eelistusi selle žanri suhtes, mida ajaloolased just tihti ei harrasta. Palun selgitage, kuidas ja millal avastasite, et just essee sobib kõige paremini teie teaduslike eesmärkidega? Mõistsin essee kui žanri potentsiaali esmakordselt 1979. aastal, kui avaldasin essee „Juhtlõngad – tõendusliku paradigma juured”. Ma ei hakka sellest siin kokkuvõtet tegema, kuid seda esseed kirjutades avastasin võimaluse tuua sisse järske katkestusi, ootamatuid üleminekuid ja kõrvalepõikeid, kiirendusi ja aeglustusi. Need jooned sobivad ju ka raamatuga, ent hüpata paari kirjarea raames üle aastatuhandete (nagu mina „Juhtlõngades” tegin), kui see hüpe sünnib essee tihedas raamistikus, on hoopis mõjusam. Teismelisena olin ma lugenud Sergei Eisensteini filmiteemalisi esseid – see oli unustamatu kohtumine (tema filme nägin ma hoopis hiljem). Eisensteini painas piltide ja sõnade vastastikune (ja paratamatult ebatäiuslik) tõlgitavus, mida ta katsetas näiteks Leonardo da

Vinci veeuputust kujutavat joonistust (kas võis see olla mõne maali projekt, mis jäigi teoks saamata?) sõnadesse pannes või avastades, et Griffithi filmide suurplaanid on inspireeritud Dickensi romaanidest. Kirjutamise ja montaaži sarnasus, mis mulle nii tiivustav tundus, on Eisensteini mõtiskluste tuum. Palju aastaid hiljem kirjutasin ma essee kuulsast lüngast Flaubert’i „Tundekasvatuses”, tõlgendades seda kui episoodi kino pikast eelajaloost; see oli auavaldus Eisensteinile (nagu ka Flaubert’ile ja tema suurimale lugejale Proustile). Selle essee lõpetasin ma üldistava väitega: „Ma leian tänapäevase lähenemisviisi ajaloonarratiividele olevat ülearu lihtsustatud, kuna see keskendub enamasti kirjanduslikule lõpptulemusele ning heidab kõrvale (arhivaarse, filoloogilise, statistilise jm) uurimistöö, mis selle võimalikuks tegi. Selle asemel peaks meie tähelepanu nihkuma valmisteoselt ettevalmistavate staadiumide suunas, et heita valgust empiiriliste andmete ja narratiivsete piirangute vastastikusele mõjule uurimisprotsessis.” Essee lõpetuseks pole niisugune üldistus, mis keskendub üheleainsale tekstile (või täpsemalt, ühele lüngale ühesainsas tekstis), nende kahe žanri, essee ja juhtumiuuringu lähedust (võibolla isegi sugulust) arvesse võttes kuigivõrd üllatav. Otsekohe tulevad meelde Freudi juhtumiuuringud: painajalikult detailsed lähivõtted, mis viisid üldistavate järeldusteni. Nagu ma mitmel puhul olen rõhutanud, pakuvad anomaalsed juhtumid tunnetuslikult palju enam kui nõndanimetatud „normaalsed” juhtumid, kuna anomaalia viitab alati normile, aga mitte vastupidi. Teie looming koosnebki peamiselt suurest hulgast üllatavatest juhtumi-

uuringutest. Samuti on kaasus kui konkreetne teadmisvorm paelunud teie teoreetilist huvi. Mis see on, mis just juhtumipõhised teadmised teie jaoks nii tähendusrikkaks muudab? Pean meenutama oma esimest avaldatud esseed (1961), mille teemaks oli 1519. aastal Modenas aset leidnud nõiaprotsess. „Niisugustel kaasustel nagu Chiara Signorini juhtum,” järeldasin ma, „võib isegi nende kõige ainukordsemates aspektides olla näitlik väärtus.” Itaaliakeelses originaalis ei tähendanud sõna „näitlik” (paradigmatico) allusiooni Thomas Kuhni paradigmale, sest „Teadusrevolutsioonide struktuur” ilmus alles järgmisel aastal, ent üksikjuhtumite ja üldistuste vaheline pinge oli juba siis mu uurimistöö tuum ning on selleks jäänud tänini. Uut indu kaasuste vaatlemiseks andis mulle seotus mikroajalooga (microstoria) – rühmaprojektiga, mis sai alguse 1970. aastate lõpupoole. Kui minu huvi juhtumite vastu oli algselt pigem teoreetiline, siis selgesti väljendunud ajaloolise mõõtme omandas see hiljem, niipea kui ma olin avastanud keskaegse õigusliku kasuistika sügava mõju Machiavellile. „Ükski saar pole saar” sissejuhatuses ütlete, et alustasite tööd ajaloolasena, kes uuris mittekirjanduslikke tekste, kasutades tõlgendusviise, mille on välja töötanud kirjandusteadlased. Viimastel aastatel olete aga üha sagedamini pöördunud kirjanduslike tekstide poole ning „Ükski saar pole saar” on suurepärane näide sellest suundumusest. Kas tajute ka ise seda huvi nihkumist mittekirjanduslikelt tekstidelt kirjanduslike suunas kui „pööret” või on see pigem teie „ajaloolase territooriumi” järkjärguline laienemine? Tahaksin välja pakkuda kolmanda või-

maluse, rõhutades sisemist järjepidevust, mis minu meelest selle „kõrgete” tekstide suunas nihkumise taga on. Kunagi võrdlesin ma oma arhiivitööl veedetud aastaid (1961–1976) antropoloogi välitöödega. Ülejäänud elu kulub selleks, et neid välitöö kogemusi läbi töötada ja nende järelmeid lahti harutada. Niisugune järjestus – välitööd ja seejärel teoreetilised mõtisklused – on antropoloogidele tuttav. Ent mina ei hoidunud empiirilisest tööst: ma lihtsalt liikusin teise valdkonna suunas, mis tähendas töötamist pigem raamatukogudes kui arhiivides. Nagu ma raamatu „Ükski saar pole saar” sissejuhatuses meenutan, õppisin ma Friuli möldrilt Menocchiolt, minu uurimuse „Juust ja vaglad” (1976, ee 2000) peategelaselt, et lugemine on äärmiselt keerukas ja ajalooliselt spetsiifiline nähtus. (Muuseas, Menocchio luges ka „kõrgeid” tekste, näiteks Boccaccio „Dekameroni”; „kõrge” ja „madala” kultuuri suhet tuleks vaadelda pigem ringlusena, mitte vastandumisena.) Menocchio õpetas mind lähenema teisiti niisugustele lugejatele nagu Thomas More või Laurence Sterne – nende lugemisviise mitte endastmõistetavaks pidades. Pikk kõrvalepõige inkvisitsiooniarhiividesse andis mulle võimaluse distantseeruda – ja kummastuda – tekstidest, muuhulgas tuntud tekstidest.

Ükski saar pole saar Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast Carlo Ginzburg tõlkinud Aet Varik 197 lk, pehme köide