Mõnusad mängud Mängud inspireerivad mõtlemist ja arendavad sotsiaalseid oskusi. Mäng on lapsele kõige loomulikum tegevus ja õppimine mängude abil on põnev, loov ning mõtestatud. Maailm astub mängu kaudu laste ellu. Eriti vahva on teha liisusalme ja mõistatusi, millel väike vigur sees, sest lastele pakuvad sõnamängud lõbu. Koolibrilt ilmunud raamatu „Liisusalmidest lauamängudeni” autor on Merike Lillo. Vt lk 5
EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT
Nr 9 (87)
uudised
uudised Suur Tõll uues kuues
Eesti on Helsingi raamatumessil oodatud külaline Täna algab Helsingis raamatumess, mille peakülaline on Itaalia. Mess toimub 23.–26. oktoobrini 2014 Helsingi Messikeskuses. Üritus on aasta-aastalt muutunud üha populaarsemaks ja saanud rahvusvahelise mõõtme. Mullu külastas Helsingi raamatumessi ligi 80 000 lugemishuvilist. Tänavu kannab Suomen Yleisradio valiku programmist üle ka veebis. Eesti on Helsingi raamatumessil esindatud juba aastaid. Kuigi messi ametlik peakülaline olime 2011. aastal, on meie autoreid, raamatuid ja seminariprogrammi alati hästi vastu võetud. Sel aastal esitletakse raamatumessil aasta jooksul soome keeles ilmunud eesti raamatuid: Tiit Aleksejevi „Kindel linn” (sk Väkevä kaupunki, kirjastus Moreeni), Maimu Bergi „Moemaja” (Muotitalo, Moreeni), Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (Apteekkari Melchior ja Piritan kuristaja, Moreeni) ja Tõnu Õnnepalu „Mandala” (Mandala, Basam Books). Lisaks toimuvad ka teemaseminarid, kus arutletakse mitmetel kirjandusega külgnevatel teemadel. Mullu toimus seminar „Kas kirjanik valetab?”, kus arutleti teemal, kui vaba on kirjanik, kes käsitleb oma raamatus ajalugu. Tänavu jätkame ja seminaril „Kirjanik ei valeta” kõnelevad Tiit Aleksejev, Riikka Pelo (tema romaan Marina Tsvetajevast võitis möödunud aastal Finlandia auhinna) ja Jan Kaus. Vestlust juhib Maimu Berg. Teisel seminaril, „Jaan Krossi pärijad”, kõnelevad Juhani Salokannel, Pentti Arajärvi ja Paul-Eerik Rummo sellest, missugune on Jaan Krossi sõnum nii soomlastele kui ka meile, eestlastele. Moderaator on EV alaline esindaja ELis, suursaadik Matti Maasikas. Seminarile on palutud ka kõik Jaan Krossi soome keelde tõlkijad. Eestil on Helsingi raamatumessil oma väljapanek ehk oma messistend. Seal on messikülalisele vaadata ja lehitseda Eestis ilmunud uuemaid, mitmetes žanrites trükiseid, huvi korral on võimalik neid ka osta. Stendi number on 7c64. Eesti esinemist Helsingi raamatumessil kureerivad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kirjastuste Liit ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus.
Piret Saluri programmi koordinaator
23. oktoober 2014
Kirjastuselt Varrak ilmus neil päevil Jüri Arraku piltidega ja Andrus Kivirähki tekstiga „Suur Tõll”. Jüri Arraku kultuslikke pilte Suurest Tõllust mäletavad kõik – kuid paraku sai nõukogude ajal ilmunud raamatule saatuslikuks tollane vilets trükikvaliteet. Uues väljaandes on viimaks võimalik näha neid erakordseid pilte täies kirkuses ja ilus. Lisaks kirjutas Andrus Kivirähk uuesti lahti ka Suure Tõllu eluloo.
Selgusid noorteromaani konkursi tulemused
Eesti messiboks Frankfurdi raamatumessil.
Kirjanduse kosmoses Jan Kaus kirjanik
P
ole vist üllatuslik öelda, et Frankfurdi raamatumess on suur. Messihall, kust leidus ka Eesti stend, on kahekorruseline ning asub väljaku ääres, mida piiravad teised hallid. Eestlaste stendi võib nimetada armsaks, sest selle mastaabid messil vastasid Eesti territooriumi suurusele maailmas. Proportsioonid olid paigas – Eesti stendi lähedale jäid näiteks Indoneesia ja Tai alad, mille suurejoonelisus vastas kenasti nende riikide rahvaarvule. Teisel korrusel asunud Türgi, Hispaania ja Prantsusmaa stendid sobinuksid täitma mõnel väiksemal messil peakülalise rolli. Aga peakülalise rollis oli sel aastal Soome, kelle väljapanek peakülalise hallis lausa suurejooneline – mul oli au salapärases, pisut arktilises hämaruses üles astuda, et esitleda üht soome, eesti ja ungari uuemat kirjandust koondavat raamatut. Igatahes, mõned stendid olid nii vägevad, et jagunesid omakorda eraldi stendideks. Mõni väiksem riik, kes ei suutnud nii hästi pilke püüda, püüdis kõrvu – lätlaste stendis musitseeriti.
Selgusehetk saabus Hispaania stendi ühes nurgas (kaguosas?), Kataloonia osakonnas, mille seinalt sai lugeda, et ainuüksi kataloonia keeles ilmub igal aastal ligi 10 000 uut nimetust. Jäin mõtlema. Kõndisin edasi. Mõtlesin, et võib-olla lugesin valesti. Oli, nagu oli, selge on see, et igal kirjutaval inimesel oleks kasulik aeg-ajalt sattuda ühele korralikule messile. Külastajaid jälgisid kõikjal kirjanike näod, millest ainult murdosa olid mulle tuttavad. Sajad näod, mis kuuluvad inimestele, kes on kirjutanud tuhandeid olulisi raamatuid. Eesti pakub kolme nägu: Tiit Aleksejev, Meelis Friedenthal ja Andrei Ivanov. Nende teoseid olen lugenud, aga messil vaatas mind lugematu hulk erakordseid kirjanikke, kelle sõnu ei saa mu silm iial silitama. Ühel hetkel tekkis tunne nagu kosmonaudil, kellel avaneb võimalus takistamatult ruumis reisida, katta sekunditega valgusaastaid, ligineda teistele galaktikatele, mõista oma koduse tähesüsteemi tegelikku mõõtkava. Mitte et ma peaksin Eestit tähtsusetuks. Vastupidi. Kuna on selge, et Frankfurdi messil pakutavaid raamatuid ja autoreid on sama palju kui tähti taevas, tu-
FOTO ERAKOGU
leb ainult kiita ja tunnustada meie inimesi, hinnata eesti kirjanduse tutvustajate, kirjastajate ja tõlkijate tööd, et selles kirjasõna sigrimigris, tohuvabohus, virvarris ja abrakadabras on pandud korraga tähele Andrus Kivirähki, Mehis Heinsaart, Indrek Harglat või Meelis Friedenthali. Midagi on õhus. Kivirähk võib kasvada fenomeniks ka väljaspool Eestit, sest tema looming ühendab kaht sageli kaunis vastandlikku jõudu – fantaasiarikkust ja huumorimeelt. See on fantaasiakirjandus, mis pole ulme, kuid omab ühisjooni nii ulmega, aga ka sürrealismi ning maagilise realismiga, lisades väga olulise koguse kohalikku koloriiti – Eesti mütoloogiat, ajalugu ja maastikke, eestlaslikku meelelaadi. Kui mõelda, siis sarnaselt võiks iseloomustada ka Heinsaare loomingut. Või miks mitte ka Urmas Vadi oma. Seda võiks nimetada fantaasiamänguliseks kirjanduseks. Jälgides Frankfurdi Eesti stendi riburada pidi saabuvaid väliskirjastajaid, tekkis tunne, et mine tea, võib-olla sattusin hetkeks uue fenomeni algushetkede nähtamatuks tunnistajaks. Rääkimata sellest, et ühe kirjanduse tähendust ei anna mõõta tema stendi pindalaga.
Kaheksandat korda toimunud noorteromaani võistlusel otsustas Lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev töötajatest koosnev žürii välja anda neli auhinnalist kohta ning ära märkida ühe käsikirja. Esimese koha sai Ele Arakas käsikirjaga „Esmaspäevad”, teise koha Reeli Reinaus käsikirjaga „Suhkrust ja jahust” ning kolmandaid kohti anti välja kaks, Ketlin Priilinna käsikirjale „Halloween” ja Mann Loperi käsikirjale „Algus pärast lõppu”. Lisaks märgiti ära Kadri Aadma töö „JAL”. Kõik käsikirjad ilmuvad raamatuna järgmise talve ja kevade jooksul.
Rokikroonikad – 250 mõjukaimat rokibändi
Septembris kirjastuses Varrak trükivalgust näinud „Rokikroonikad” on tänapäevane ja värskete graafiliste lahendustega teatmeteos kõikidele muusikast ja muusikutest lugu pidavatele rokisõpradele. Kui oled kunagi mõelnud küsimuse üle, kuidas nägi ilmavalgust sinu lemmikbänd, siis sellest entsüklopeediast leiad rokiajaloo ülevaate, mis tutvustab viimase viie aastakümne 250 kuulsaima ja mõjukaima bändi koosseise, esinemisi, helikeelt, suuremate hittide müüginumbreid ning võidetud Grammysid. Teksti täiendavad praeguste ja endiste põhiliikmete värvikad fotod. Artistide üksikasjalik register hõlmab kõiki raamatus mainitud muusikuid.
Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 20. novembril
Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014
2 ilmunud
Postiljon ja kanad
Markus Saksatamm illustreerinud Anni Mäger 32 lk, kõva köide Postiljonil oli ilus kollane majake. Maja taga oli kanala, kus elas täpselt viis kana. Neid oli hea ühe käe sõrmede peal üles lugeda. Niiviisi: üks, kaks, kolm, neli, viis. Tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu! Kanad päriselt ei räägi, mängult aga küll. Näiteks raamatus. Sellises, nagu see siin. „Postiljon ja kanad” on absurdimaiguline lugu võimekatest kanadest, kes lahendavad õige munemistehnika abil kõik probleemid. Siin leidub värsket mõtlemist ja originaalset lähenemist – ka autorluse küsimusele. Selle raamatu on väidetavasti munenud kana! Anni Mägeri erksad ja rõõmsad illustratsioonid annavad suurepäraselt edasi kanade tegusat ja kirevat maailma. „Postiljon ja kanad” sai viimasel Põlvepikuraamatu konkursil kolmanda koha.
Tuvi ei taha saia Kristi Kangilaski 32 lk, kõva köide Suures linnas elas maias tuvi, kes igatses hirmsasti suviti jäätist süüa. Kuid nagu kõigil tuvidel maailmas, polnud ka temal raha, et jäätist osta. Inimesed viskasid tuvile millegipärast alati saia. Tuvi aga ei tahtnud saia, tal oli sellest ammu isu täis. Teinekord võib unistus täide minna, kui vaid julged seda teistega jagada. Tuvi jagas oma unistust väikse tüdruku Tiuga. Loo lõpuks saab tuvi teada, mis juhtub siis, kui head asja saab liiga palju.
Elle ja Kalle koduvideo Kristiina Kass illustreerinud Heiki Ernits 32 lk kõva köide Raamat on trükitähtedes ja kuulub 2. sammu sarjas LOEN ISE! Sarja eesmärgiks on muuta lugemiskogemuse omandamine lapsele meeldivaks ja rõõmsaks seikluseks. Kass Elle ja koer Kalle jäävad kahekesi koju ja leiavad pererahva videokaamera. Igavuse peletamiseks hakkab Kalle sellega mängima ja saab Elle tagantõhutamisel hakkama suure pahandusega.
Linda nööp Krista Kumberg illustreerinud Tiia Mets 32 lk kõva köide Raamat on kirjatähtedes ja kuulub 4. sammu sarjas LOEN ISE! Sarja eesmärgiks on muuta lugemiskogemuse omandamine lapsele meeldivaks ja rõõmsaks seikluseks. Kas te olete pannud tähele, kui vähe on tänapäeval lasteriiete ees nööpe? Linda kleidi ees on aga ilus punane nööp, mida tüdrukul meeldib kruttida, kui ta oli põnevil, elevil, rõõmus või ärevil. Sellest kruttimisest käib nööbil alailma pea ringi ning ta otsustab põrandale hüpata ja endale uue töö otsida. Kasukas pidas teda aga liiga väikseks, ema pluus liiga suureks ja isa musta pintsaku nööbid liiga teistsuguseks. Nööp tahab olla kasulik, kellel on nööpi vaja?
www.varrak.ee www.paikejapilv.ee
Varrakja Pilv Päike
Nr 9 (87) 2 (71) 23. 29. oktoober märts 2013 2014
Krokodill ja armastuse kutse V
ene kirjaniku Marina Moskvina lugu „Mis juhtus krokodilliga?” kuulub kahtlemata kaasaegse vene lastekirjanduse kullafondi. Seoses muinasloo ilmumisega eesti keeles palusime autoril vastata mõnele küsimusele. Kuidas sündis lugu krokodillist – nii filmistsenaariumi kui ka raamatuna? Mind on alati erutanud, miks need filosoofid ja mõttetargad, kellest ma lugu pean, pole inimest pidanud lõpetatud olendiks, vaid on näinud temas üleminekuetappi – teistsuguseks olendiks, teistsuguseks eksistentsivormiks. Sedasi astus esimene kahepaikne uue maailma päikeselistele kallastele. Sedasi võttis esimene roomaja hoogu ja tõusis lendu ning temast sai lind. See on ju minu lemmikteema! Nii et mõistulugu sellest, kuidas kõigil krokodillidel koorusid munadest väiksed krokodillid, aga minu tegelasel hoopis linnupoeg, ning see pisike, keda ta armastama hakkas, kutsus ta kõrgustesse, ei mõelnud ma välja juhuslikult. Minu loo peategelasest innustust saanud režissöör Aleksndr Gorlenko tegi multifilmi „Mis juhtus krokodilliga” (Что случилось с крокодилом, 1982), millest sai absoluutne hitt. Tõsi, rahvas arvas, et tegu on välismaa filmiga, kuna seal on kasutatud sünkroontõlget. Päriselt oli aga tegu tõlkega krokodillikeelest... Kogu mu elu muutus koos selle hullumeelse krokodilli õhkutõusmisega! Kogu maailm, kus me koos temaga varem elasime, jäi seljataha. Sellest hetkest peale viibisime uues ilmaruumis ja aeg kulges seal meie jaoks teisiti. Üleloomulik muutus loomulikuks. Teadvuse piirid avardusid, keha aga saavutas seninägematu vabaduse! Mitmesse keelde on see lugu tõlgitud? Inglise ja prantsuse keelde, ka Jaapanis ilmus imeilus raamat. Ja nüüd ilmus raamat minu rõõmuks ka eesti keeles! Kasutan juhust ja tänan Ilona Martsonit, kes tõlkis selle muinasjutu esialgu ära lihtsalt oma lõbuks ja pakkus seda kirjastusele Päike ja Pilv, ja raamatut asus illustreerima Anne Pikkov. Mulle näib, et nemad kolm leidsid minu krokodillis sugulashinge! Pealegi algas see aasta minu jaoks nii, et Eestis ilmus Punase raamatu sarjas minu „Kuuromaan”, mille tõlkis hea sõber Toomas Kall. Seega pean aastat 2014 oma elus Eesti-aastaks. Millises vanuses lugejatele on see raamat mõeldud? „Arm alati on armas meile” – vanusest hoolimata. Nii on ka selles raamatus. Anne Pikkov on seda oma joonistustes intuitiivselt väljendanud. Krokodill on vene lastekirjanduses nii populaarne tegelane – juba Kornei Tšukovskist alates. Mis on krokodilli saladus? See pole ainult lastekirjanduses nii, meil on näiteks anekdoot mehest, kes läheb kingapoodi ja küsib, kas seal krokodillisaapaid müüakse. „Muidugi,” vastatakse talle. „Öelge, mis on teie krokodilli jalanumber?” Saladus on nähtavasti selles, et Venemaa jaoks on krokodill absoluutselt müütiline tegelane. Kui meie inimene
ilmunud Kus on armastus? Kätlin Vainola illustreerinud Kertu Sillaste 32 lk, kõva köide „Kust sa tead, et sa mind armastad?” küsis Saara emalt. „Lihtsalt tean, ma tunnen seda siin ja siin ja siin,” vastas ema ja näitas oma südame peale ja pea peale ja kõhu peale. Saara küsis edasi: „Aga kus armastus siis on, kui seda ei tunne? kas ta on elus? Mis värvi ta on? Kas teda saab katsuda?” Ema mõtles ja mõtles. Nendele küsimustele ei olnudki väga kerge vastata. Selles loos on armastus koogis, mis ahjus küpseb. Armastus on pildis, mille isa seinale paneb. Armastus on käes, mis teeb kassile pai. Raamat sai viimasel Põlvepikuraamatu konkursil esimese koha.
Arva ära Epp Petrone illustreerinud Kristi Kangilaski 32 lk kõva köide Kes meist poleks äraarvamise mängu mänginud! Mis on suur ja sinine? Kes on nagu lill, aga lendab? Kes on kana mees? Kes on kulbi laps? Aga seebi laps? Selles raamatus on mõistatused, nii sõnas kui ka pildis. Kes ära arvab, on nutikas! „Arva ära?” sai viimasel Põlvepikuraamatu konkursil teise koha. Raamat on mõeldud 4–7-aastastele lastele.
Unerong + CD
Marina Moskvina: „Kogu mu elu muutus koos selle hullumeelse krokodilli õhkutõusmisega!”
Mõistulugu igale vanusele Ilona Martson tõlkija
Igaühe jaoks on kuskil keegi, ja nii on ka iga raamatu jaoks alati kuskil oma kirjastaja. Juhtus nii, et tõlkisin selle loo juba ammu, aga alles möödunud jõulude paiku leidus ka kirjastus, kes oli nõus seda välja andma. Ja siis edenes asi juba väga ruttu – üks-kaks oli autoriga ühendust võetud, Anne Pikkov pilte joonistama pandud ja siis – hopp! säras „Krokodill” juba oktoobri alguses täies hiilguses raamatulettidel. Kõrvalolevast intervjuust nähtub, et kirjaniku jaoks on tähtis mõistujutu lõpus sündiv ime: see, kes jälgib armastuse häält, suudab ühel hetkel ka lennata. Tegelikult sünnib aga ime kirjutab muinasjutu näiteks sellest, kuidas krokodill päikese alla neelas, ei kujuta ta krokodilli kunagi ette reaalsena. Kuid piisab käigust loomaaia terraariumi, ja sa tardud selle eluka liikumatu pilgu all, milles peegeldub terve maailma ajalugu selle loomise hetkest. Ehkki võib mõelda ka teisiti: kui juba SELLINE olevus palub kirjaniku käest intelligentselt, et see talle õhtusöögiks kalosse saadaks... või siis nagu meie raamatus, kus see, kes võtab kuulda armastuse häält, saab võimaluse tõusta taevasse, tehes lõpparve oma tumeda mineviku ja suguvõsaga, kellel puudub
juba alguses, kui krokodill – ülejäänud liigikaaslaste survele vaatamata – linnupoja eest hoolitsema hakkab. Nii et meie jaoks siin ja praegu on see eeskätt lugu sallivusest kellegi suhtes, kes on sinust nõrgem või lihtsalt teistsugune. Sellisena on „Mis juhtus krokodilliga?” ka ootamatult kaasaegne. Neid „traditsioonilistest pereväärtustest” patravaid krokodille on viimasel ajal kuidagi liiga palju siginenud. Kui selle raamatu peategelane oleks mõelnud traditsioonilistele pereväärtustele, oleks ta oma lapse ära söönud. Aga ta ei söönud ja tõusis terve suguvõsa kiuste taevasse. Nii et, kallid eesti rahva iibe pärast muretsejad – siin on ainet järelemõtlemiseks!
hing – no siis on see tõesti ülimalt erakordne juhtum!
Mis juhtus krokodilliga? Marina Moskvina tõlkinud Ilona Martson illustreerinud Anne Pikkov 40 lk, kõva köide
Triin Soomets illustreerinud Anne Linnamägi CD laulude viisid teinud ja laulnud Tiit Born 32 lk, kõva köide „Unerong” on imeliselt illustreeritud uneluuletus, millele on tehtud ka viis. Raamatuga on kaasas CD, millelt saab laulu Tiit Borni esituses kuulata. Laul on seitse minutit pikk, nii et magama jõuavad jääda väiksed ja ka suured. Unemaal teeb rebasega nalja unerebane, klähvib unesegasena: läheme ja lebame! Unemaal näeb unetähti, unekuu seal särab. Unemaale üpris tihti sõidame siit ära.
Kui ma oleksin vanaisa Indrek Koff illustreerinud Marion Undusk 80 lk kõva köide Eks igaüks ole lapsena mõelnud, mida ta tegema hakkab, kui suureks saab. Väikesed poisid tahavad tavaliselt auto- või rongijuhtideks, politseinikeks või kauboideks, kuid selle raamatu peategelane tahab saada vanaisaks. See on tore unistus – vanaisasid on ikka vaja, eriti selliseid, nagu raamatus kirjeldatud. Poisi kujutluses oleks sellel igavesti vägeval vanaisal palju lapselapsi. Ometi saaks igaüks neist vanaisa põlvel istuda ja jalal kiikuda, sest iga kord, kui sünnib uus lapselaps, kasvab vanaisa jalg pisut pikemaks. Vanaisa elaks mere ääres paksu metsa sees asuvas väikeses majas koos vanaemaga, kes küpsetab pannkooke ja kotlette, aitab vanaisale suusad jalga ning harjutab temaga maadlust ja vilistamist. Selles väikeses majas on piisavalt ruumi kõigile lapselastele.
www.raamat24.ee
Nr 9 (87) 23. oktoober 2014
Ajakirjade Kirjastus
Roostekarvaline kass, kes muudab elusid Elbe Kuldmäe
mehanged jõuluöös läbi rühitud, istusid kaks sõbratari detsembriöös ja unistasid teetassi taga, kui lahe oleks see, kui saaks selle raamatu maakeelde tuua… Kulus veel aasta enne, kui unistus leidis ka asisemaid toetajaid ja tegelik töö sai alata. Ja ka kahe musta kassi valvsa pilgu – ja ilmselt ka salajase maagilise tsensuuri all – lõpetatud. Bob oli valinud õige saadiku – kümnetest eestlastest, kes raamatut juba inglise keeles lugeda olid jõudnud, saatis ta sõnumi ka ühele neist, kes tema loo nimel oli valmis – unistama ja tegutsema. Sest just sammhaaval edasiliikumine on selle loo teine oluline sõnum – ükskõik, kui väikesed on võidud ehk väliselt, enese sees on nende nimel sageli läbi käidud üsnagi pikk tee.
T
änavakass Bob on kohal. Eestis, kus just avatakse esimest kassikohvikut, tegutsevad lugemiskoerad ja loomade heaolu eest seisvaid vabatahtlikke organisatsioone, tuleb missioonitundega inimeste südameheadusest üha juurde. Selleks, et see raamat hinge poeks, ei pea olema tegelikult ei loomakaitseaktivist, hulkuv kass, taastuv narkomaan ega end elu madalseisust välja võitleja. Olgu meie elutee nii sile või konarlik kui tahes, varem või hiljem õpime ära tõsiasja – avatud südamega seiklejale on elu heldem. Ja just see on raamatu esimene ja sügavaim õppetund. Hetkel, mil abitult ja isekalt elu mülkas sipelnud James Bowen avas oma südame ja kodu võhivõõrale ruugele kassile, sai tema elu uue sihi. See ongi lugu elust, mis viib edasi suunas, millest mõeldagi pole julgenud ja mööda teid, mida varem pole ehk valida tihanud. Ja nii nagu iga ehe lugu, hakkab ka see jutustus peagi enese ümber uusi lugusid tekitama. Elust enesest. Teose autor rõhutab korduvalt ja meeleldi, et roostekarvalisel südametevallutajal on peaaegu üleloomulik võime inimeste poolehoidu võita ja neid endi kasuks tegutsema panna. Pilk raamatukaanele annab vaid kinnitust – originaalfoto neljajalgsest hurmurist vajutab nunnumeetri põhja ka neil, kes tavaliselt sotsiaalmeedias iga kassipildi juures ehk meeldimise nuppu ei vajuta. Ja kassid teadagi… ju neil ikka on inimeste üle mingi poolmaagiline mõju, sest ka selle raamatu tee emakeelse teosena meie lugejate lauale sai alguse just kassidest.
Igaühe lugu
Just tänu tõsielulisele taustale ei ole „Tänavakass Bob” tavaline seiklusjutt, vaid valusalt eluline igapäevakirjeldus. Inimestest meie kõrval, kellestki, kes võinuks olla ükskõik kes meist. Eheda aususega avab autor oma hirmude ja elukäänakute tagamaid ning tema sõnu lugedes võime tegelikult nii mõneski kohas ära tunda iseenda. Valikud, riskid, otsuste ja tagajärgede eest peitu pugeda tahtmine, lootus ja lootusetus, unustuse otsimine, unistused ja julgus valitud tee lõpuni käia on tegelikult märksõnad, millega oleme erinevais eluolukordades kokku puutunud me kõik. Võimalik, et hoopis teisel kujul, võimalik, et enesele sellest aru andmata. Ja võimalik, et Jamesi ja Bobi lugu ongi tegelikult ka sinu oma… mingil teisel moel, kui see minu omaks sai.
Liinil London–Kalamaja
Kunagi jagasid Kalamajas korterit kaks sõbrannat. Üks seiklejahingega maailmaavastaja ja teine kahe musta kassiga tõlkijapiiga. Kassid aga jäid hinge ka ilmarändurist neiule, isegi ammu pärast seda, kui korterikaaslus oli unustatud ja elu armastus leitud. Koos britist kallimaga Londonis kõndides nägi too rändurihing tänaval kummalist pilti –
Tänavakass Bob. pikk mees ja punane kass kogusid raha mingi loomakaitsealase tegevuse heaks ja vahepeal nagu jagasid vist autogramme… Stseen ununes, kuid Jõulude paiku koju lennates köitis sama paar taas
neiu pilku, sedakorda lennujaama raamatupoe plakatil. „Kuule, ma olen neid ju tänaval näinud!” Raamat kaasa ja teine tõlkijast ja kassiomanikust sõbrannale jõulukingiks… Kui raamatud loetud, liigutuspisarad pühitud ja Eesti lu-
Tänavakass Bob James Bowen tõlkinud Elbe Kuldmäe 236 lk pehme köide
Mitte lihtsalt ilus pildiraamat Lea Maiberg
Tallinna Tähekese Lasteaia eesti keele õpetaja
H
iljuti ilmunud algupärandid „Eesti metsloomad” (november, 2013) ja „Eesti koduloomad” (juuli, 2014) on suurepärane lisandus senistele omakeelsetele aimeraamatutele, mis tutvustavad kodu- ja metsloomi. Metsloomade raamatus tehakse tutvust 23 Eesti metsades elava loomaga. Hea on tõdeda, et teada-tuntud loomade nagu karu, hunt ja rebane kõrval pööratakse tähelepanu ka väiksematele kiskjatele ja roomajatele. Mägra, kärbi ja vaskussi kohta on selles raamatus sama põhjalik ülevaade kui põdra ja jänese kohta. Loomi iseloomustatakse nende välimuse, liikumise, iseloomu, toitumise või eluviisi järgi. Tore üllatus on metsloomade süno-
nüümide kasutamine. Nii saavad väikesed lugejad teada, et hundi teine nimi on susi ja et tuhkrut võib kutsuda ka tõhuks. Ilukirjanduslikes lugudes on tihti kasutatud ühe looma kohta erinevaid nimesid ja on tore, kui lapsed nendest ka aru saavad. Väga huvitavad on kõrvuti lehekülgedel asuvad orav ja lendorav, keda omavahel võrrelda, leida nendevahelisi erinevusi ja sarnasusi. Koduloomadest vaadeldakse lähemalt 12 talulooma. Selle raamatu tekstid on pikemad ja lapse iseseisva lugemise korral vajavad ladusamat lugemisoskust. Koduloomade puhul on informatsiooni päris palju ning lapsed saavad teada ka kodulindude munadest, haudumisest ja koorumisest. Räägitakse, kuidas loom häälitseb, mida sööbjoob, mida meeldib ja mida ei meeldi teha, kuidas on ta inimesele kasulik. Raamatus on välja toodud nimetused emas-
ja isasloomade ning loomalaste kohta. Näiteks saavad lapsed teada, et hobuse isa on täkk, ema mära ja laps varss. Koduloomade, eriti info lindude kohta on päris pikk, kuid väga huvitav, sest mudilastele mõeldud pildiraamatutes ei ole neile tavaliselt kuigi suurt tähelepanu pööratud. Tekstid on kirjutatud joonistähtedes ja tekste toetavad loomutruud illustratsioonid, mille kaudu selgitatakse sõnade tähendusi või antakse lisateadmisi. Need väikesed raamatud ei ole traditsioonilised pildiraamatud. Neid võib kasutada lapse lugema õpetamiseks või tema iseseisva lugemise harjutamiseks, kuid eelkõige on nad head lugemiseks ja uurimiseks koos lapsega. Koos raamatut lugedes ja elust näiteid leides ergutame lapse teadmis- ja lugemishuvi ja mis seal salata – ka täiskasvanule on raamatus äratundmisrõõmu.
Samuti sobivad raamatud kasutamiseks lasteaias nii looduse tutvustamiseks kui ka teise emakeelega lastele eesti keele õpetamiseks. Raamatud on illustreerinud Kristi Kindel.
Eesti metsloomad Hille Kilk 40 lk kõva köide
Eesti koduloomad Hille Kilk 40 lk kõva köide pehmendusega
3 ilmunud Lõhe ja forell. Kuninglikud kalad meie köögis Lia Virkus, Tiina Lebane 132 lk, kõva köide Eestlane kasutab värsket lõhet-forelli kõige enam kiirsoolamiseks ja ahjus küpsetamiseks. Ka on raamatus pööratud rohkem tähelepanu just erinevatele kiirsoolamisõpetustele ja ahjukalaretseptidele, lisaks enam kui 50 retsepti suupistete, salatite, suppide ja pirukate valmistamiseks. Raamat on inspiratsiooniallikas uusi ideid otsivatele kodukokkadele.
Oxford. Eesti-inglise piltsõnaraamat lastele tõlkinud Kriste Talving 128 lk, pehme köide Lihtne keeleõppeviis sõnavara laiendamiseks ja teadmiste süvendamiseks: üle tuhande eesti- ja ingliskeelse sõna piltide, tegevuskohtade ning jooniste abil. Sõnaraamat on jagatud kümneks teemaks, nende hulgas „Inimesed ja kodud”, „Kool ja töö”, „Loomad ja taimed”, „Teadus ja tehnoloogia” ja veel mõned. Samal ajal kui õpid uusi sõnu kahes keeles, aitab see raamat sul ka maailma kohta rohkem teada saada.
Ülestunnistus Tõnn Sarv 212 lk, pehme köide Kõik, mida me kuuleme, näeme ja loeme, on vaid ettekääne selleks, mida me mõtleme, arvame ja hindame. Maailm meie ümber on vaid selleks, et toita meie eelarvamusi ja eelhinnanguid – anda neile kinnitusi. Ja selles mõttes polegi olemas mingit maailma meie ümber või mingit tegelikkust või millegi olemust, sest see kõik suhestub ju vaid meie endiga. Ja kui see nii-öelda tegelikkus pole selline, nagu me oleme teadnud ehk tahtnud ehk arvanud, siis häda sellele tegelikkusele. „Ülestunnistus” on Tõnn Sarve elulooline raamat, mis on nii aus ja otsekohene, et paneb lugeja taluvuspiiri tõsiselt proovile.
Jalutuskäigud sisekosmoses Kaido Pajumaa 308 lk, kõva köide See on raamat ühe täiesti tavalise inimese eneseotsingutest valude, rõõmude ja enese avamise kaudu. Aastatel 2008–2013 enesearenguportaalis Sisekosmos.ee avaldatud viissada isiklikku lugu inspireerisid enam kui 320 000 blogikülastajat ja nii mitmegi elu sai tänu just nendele lugudele uue tähenduse ja hoo. Siin raamatus on Sisekosmose sadakond kõige populaarsemat mõtisklust, mis kõige enam tähelepanu on köitnud. Teemasid on kolm: iseenda, armastuse ja elumõtte otsingud.
Kõik sai alguse veest Kajsa Ingemarsson tõlkinud Liis Aedmaa 524 lk pehme köide „Kõik sai alguse veest” pakub tabavat sissevaadet kirjastusmaailma ja ühe kirjaniku argipäeva, maalides ühtlasi ka humoorika ja mõtlemapaneva pildi kuulsuse ja edu varjukülgedest.
4
www.varrak.ee www.mlraamat.ee www.tyk.ee
Tartu Ülikooli Kirjastus Varrak Maalehe Raamat
Sisukad vestlused tarkade ja auväärsetega 2005. aastal asutatud raamatusarja „Kaasaegne mõte” eesmärk on välja anda nii algupärast kui tõlkelist esseistikat, mis mõtestab tänapäeva kultuuri ja ühiskonna probleeme ajalooliste muutuste, „keskuste” ja „äärte”, tsivilisatsiooni ja kultuuri omavahelise dünaamika seostes. Sari tõstab esile vaimse diskursuse vahendina kirjanduse ja filosoofia lõikumisalale kuuluvat esseežanri. Erinevalt akadeemilisest väljendusest ei väldi esseistika väärtushinnangutes autori isiklikkust ega ka kirjanduslikku kujundlikkust mõtete ja kontseptsioonide edasiandmisel. Parima esseistika voorusi on selle kuuldavus väljaspool kitsamat akadeemilist publikut, võime vahetuimal viisil mõjutada ühiskondlikku ja kultuurilist mõtet. Samal ajal on essee tingimuseks põhimõtteline filosoofiline hoiak elu ja kultuuri nähtuste ees. Sarjas on seni ilmunud kaheksa köidet: Jüri Talveti „Sümbiootiline kultuur: mõtisklus U-st”, Antonio D’Alfonso „Etnilisuse kaitseks”, Jaan Kaplinski „Paralleele ja parallelisme”, Rosa María Rodríguez Magda „Simulaakrumi nauding”, Simona Škrabeci „Võitlustuhin: Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil”, Fanny de Siversi „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”, Katre Talviste „Laulmine iseendast ja teistest. Mõt-
Sarja asutaja ja eestvedaja professor Jüri Talvet. FOTO CHEN DAHONG teid tõlkivatest luuletajatest” ning viimasena Jüri Talveti „Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””. Lisaks algupäraselt eesti keeles kirjutatud esseedele sisaldab sari tõlkeid inglise, hispaania ja katalaani keelest. Sarja värskeima köite kohta on H. L. Hix kirjutanud: „Sokrates vaatas lootusrikkalt teispoolsele elule, kus ta saaks vestelda targimatega auväärsete kadunute seast. Jüri Talvet ei ole hakanud seda ära ootama, vaid on selle asemel
otsustanud alustada vestlust tarkadega juba siinses elus. Tema kümme kirja vormis arutlust on läkitatud ühele targimaist eelkäijaist, Michel de Montaigne’ile. Talveti mõtiskeludes asetuvad tänapäevased küsimused pikka ajaloolisse perspektiivi ning rikkalikku kirjanduslikku konteksti. Neist kirjadest ilmub praegusaja globaalsete suundumiste kompromissitu kriitika, ent Talveti kriitika vaste – või vahest selle olemus – on lootuse väljavaade.” Kirjade vahele on lükitud Talveti kaheksa vahelugemist: varem ilmunud saatesõnad maailmakirjanduse tippteoste väljaannetele: Daniel Defoe „Robinson Crusoe”, Miguel de Cervantese „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast”, D. H. Lawrence’i „Vikerkaar”, Gustave Flaubert’i „Tundekasvatus”, Virginia Woolfi „Proua Dalloway”, Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju”, Harriet Beecher Stowe’i „Onu Tomi onnike” ja Jean Marie Gustave Le Clézio „Kõrb”.
Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine” Jüri Talvet 175 lk, pehme köide
Nr 9 (87) 2 (71) 23. 29. oktoober märts 2013 2014
ilmunud Laulmine iseendast ja teistest. Mõtteid tõlkivatest luuletajatest Katre Talviste 96 lk, pehme köide Raamat sisaldab viit hoogsat esseistlikku käsitlust tõlkimise tähtsusest: „Laulmine iseendast on ju kena küll, aga muidu ma eriti ei soovitaks”, „Luuletaja leiab laiba”, „Luuletusi loomadest” (Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta artikliauhinna laureaat), „Tuulest tulnud luule” ning „Ühe mehe Linux on teise OS/2”. Katre Talviste kaitses 2007. aastal Pariisis doktorikraadi Charles Baudelaire’i tõlgetest ja tõlgendamisest Eestis ning jätkab oma teadustegevust Tartu ülikoolis. Ta on avaldanud artikleid prantsuse kirjanduse retseptsioonist Eestis ning tõlkinud prantsuse esseistikat, teiste seas Foucault’, Baudelaire’i ja Voltaire’i tekste.
Teoloogia. Põgus sissejuhatus David F. Ford tõlkinud Anne Kull 252 lk, pehme köide Cambridge’i Ülikooli teoloogiaprofessori David F. Fordi raamat juhatab teoloogia juurde teoloogia tegemise kaudu ja kutsub lugejatki seda katsetama, keskendudes arutlustele kristliku teoloogia pilgu läbi. Ta kirjeldab lühidalt teoloogia ja religiooniuuringute distsipliini positsiooni tänapäevases religioosses ja akadeemilises situatsioo-
nis, esitab teoloogilise mõtlemise näiteid mõnede väljavalitud oluliste probleemide kohta ning analüüsib teoloogilise mõtlemise allikaid: tekstide, pühakirja, traditsiooni kasutamist, ajaloolise uurimistöö olemust, lähenemisviise kogemusele, mõistmisele ja teadmisele ning tarkuse otsingu ülimat tähtsust. Raamatu originaal on ilmunud Oxford University Pressi sarjas „Very short introductions”.
Brendekenist Peeglini Eesti ajakirjanduse biograafiline lühileksikon 1689–1940 koostanud ja toimetanud Roosmarii Kurvits, Anu Pallas 208 lk, kõva köide Esimesse Eesti ajakirjanduse biograafilisse leksikoni on kogutud 348 isiku elulood, kes tegutsesid Eesti, väliseesti, baltisaksa ja eestivene ajakirjanduses enne 1940. aastat. Leksikoni on võetud esinduslik läbilõige tollases ajakirjanduses tegutsenud isikuid: ajalehtede-ajakirjade toimetuste liikmed, olulised kaastöötajad, raadioajakirjanikud, fotograafid, karikaturistid, kirjastajad, tsensorid jne. Siit leiab geniaalsed ajakirjanikud Ado Grenzsteini ja Eduard Vilde, mõjukad ajakirjandusperekonnad Jannsenid, Jantševetskid ja Heubelid, esimesed ajakirjandustöösturid Aleksander Veileri ja Jaagup Loosalu, karikaturistid Gori ja Edmund Valtmani, vestekirjanikud August Kitzbergi ja Tõnis Braksi ning paljud teised.
www.eksa.ee
Eesti Keele Sihtasutus ilmunud Mööda Koidu tänavat Toomas Haug 111 lk, kõva köide Minu isiklik mälu ulatub aega, mil olid alanud 1960. aastad. Mõistagi, kuldsed kuuekümnendad! Aga et neid niiviisi tajuda, oleks siiski pidanud olema vanem, eritlemisvõimelisem. Ometi, ka inimese varajased mälupildid on ehe ajalooaines. Pole mingi saladus, et isiklik mälu on varajases lapsepõlves toiminud – meie teadmata – ajastu salvestajana, võibolla suuremas ulatuses, kui mäletaja ise seda kunagi on taibanud. Mis sellest, et vahendajaks on too hilisem, mitmesugustest teadmistest mõjutatud persoon, kes toob kaasa oma hääle ja on võimeline mõistma üht-teist enamat, isegi „kuldseid kuuekümnendaid”. Ajalooalal tegutsejatega solidaarsust tundes tohin ehk jäädvustada mõned fragmendid sellest varajasest ainesest.
Arkaadia öö Kolm novelli ja lühiromaan novellides Rein Veidemann 202 lk, kõva köide Romaanide „Lastekodu” (2003) ja „Tund enne igavikku” (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist kolm põimuvad omaette lühiromaaniks „Arkaadia öö”, andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja. Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.
Buridanid VIII Kalle Käsper 208 lk, pehme köide Eesti pere saaga läbi XX sajandi. VIII ja ühtlasi viimane osa.
Joachim Stilleri tulemine Hubert Lampo tõlkinud Mari Sirkel 205 lk, kõva köide Flaami kirjaniku Hubert Lampo (1920–2006) mahukast ning kohati esoteerilis-müütiliste joontega loomingust on tuntuim ja ajale kõige rohkem vastu pidanud 1960. aastal ilmunud romaan „Joachim Stilleri tulemine”, mille laadimääratluseks on „maagiline realism”, üleloomulike nähtuste realistlik kujutamine. Romaan on mõjus ja mõistatuslik lugu kirjanik Freek Groeneveltist ja tema armastatust Simone Marijnissenist, kes saavad sibüllilisi sõnumeid nende ellu sekkuva salapärase ja näiliselt kaugest minevikust pärit Joachim Stilleri käest. See paiskab nende reaalsusetaju segadusse ja pöörab tavategelikkuse pea peale. Teos on kindlasti saanud mõjutusi Carl Gustav Jungi „kollektiivse alateadvuse” teooriast, arhetüüpidest, kust võib esile kerkida suure sümboolse tähendusega kujundeid. Lampo on kirjutanud tõelise põnevusromaani. „Lugejale jääb kas teadlikult või ebateadlikult mulje, nagu oleks ta teatud situatsioone juba ise läbi elanud, ja kahtlemata on see põhjuseks, miks kaasahaaraval lool on ikka veel selline mõju ja edu,” on öelnud kriitik Peter de Klerk. Raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse ja selle põhjal on 1963. aastal vändatud ka samanimeline film.
Matsi põhi. Kuju keset väljakut. Korter Ene Mihkelson 493 lk kõva köide Siinne raamat koondab eneses Ene Mihkelsoni kolme kõige varasemat romaani, mis ilmusid esimest korda ajavahemikus 1983– 1985. Mahult on tekstid tema hilisematest, iseseisvusaegsetest proosateostest napimad, kuid tegelevad samade, autorile oluliste küsimustega: sõjaaja ning sõjajärgsete aastate traumad, ühiskondlike reeglitega leppimise raskused, identiteedi ja mälu rägastikud. Ka näitab Mihkelson end juba esikromaanist peale teadliku vormiga mängijana.
Nime vaev Ene Mihkelson 277 lk kõva köide Meie unenäod ei ole paraku eraasjad, nad on tagasitulijaid täis (Vorkutast ja Kirovist, vangilaagrist ja julgeoleku nimekirjadest, Rootsist, Kanadast ja Uus-Meremaalt – ükski neist ei ole päriselt tagasi), me peame seal urgitsema. Forsyte’ide saaga on inglise saaga, inglise keeles ja seal on nad kõik kohal. Meie oma on Mihkelsoni unenäosaaga, eesti keeles ja varjunimedega ja saagade hulgas ainuke tõsiselt võetav.
Nr 9 (87) 23. oktoober 2014
Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas 21. oktoobril tähistab luuletaja ning prosaist Ene Mihkelson oma 70. juubelit. Ta on sündinud Viljandimaal, õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina. Alates aastast 1978 avaldanud 13 luuleraamatut, kirjutanud novelle, kirjanduskriitikat ja kuus romaani. Tema loomingut on pärjatud mitmete auhindadega. Ene Mihkelson on kahekordne Juhan Liivi luuleauhinna laureaat (1994, 1999). Ajakirja Looming preemia 1983, Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia 1991, Eesti Raamatu preemia 1993, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 1995 (luulekogu „Hüüdja hääl”) ja 2007 (romaan „Katkuhaud”). 2001. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga pärjatud romaani „Ahasveeruse uni” (2001) valisid kriitikud Eesti Ekspressi küsitluses uue iseseisvusaja parimaks romaaniks, seda on nimetatud nii 20. sajandi viimaseks kui ka 21. sajandi esimeseks suureks eesti romaaniks. Talle on omistatud rahvusvaheline Herderi auhind 2006, mille väljaandmist toetas Hamburgis asuv Alfred Toepferi fond, A. H. Tammsaare nime-
Juubilar Ene Mihkelson.
FOTO JÜRI J. DUBOV
line Albu valla kirjanduspreemia 2008 (romaani „Katkuhaud” eest), Balti Assamblee kirjanduspreemia 2010, Gustav Suitsu stipendium 2011, Tartu linna aukodaniku tiitel 2013. Ene Mihkelsoni loomingus kajastuvad nii filosoofilised, psühholoogilised kui ka poliitilised küsimused, jättes samal ajal n-ö ajaloolise tõe väljaselgitamise ajaloolastele.
www.koolibri.ee
Meie masinate sünnilugu Küllo Arjakas
Autor on võtnud lähtekohaks 1801. aasta, mil, tänu konstruktor Joseph Marie Jaquardi leiutatud žakaarmasinale õnnestus esmakordselt automatiseerida kudumine, mis oli pikki sajandeid olnud käsitööliste pärusmaa. Tema püüdlusi toetas Prantsusmaa juhiks pürgiv Napoleon, et nii õõnestada Inglismaa domineerivat positsiooni tekstiilitööstuses. Viimaseks tähtsaks „masinaks” jääb 1996. aastal konstruktor Rudy Kroloppi eestvedamisel Motorola tehases valmistatud mobiiltelefon Motorola StarTac. See, kuigi vaid hääl- ja sõnumsidet võimaldanud klapiga telefoni mudel mõjutas tohutult mobiiltelefonide disaini. Võrreldes eelnevatega oli see kerge, vaid 102-grammine telefon, mille mällu mahtus 99 nime. See oli ka esimene vibroalarmiga taskutelefon. Siia vahele jäävad veel 48 masinat, mis on seotud esimese tööstusliku revolutsiooniga (1760–1860) nagu näiteks treipink, aurumasin, pikihöövelpink, auruvedur, aurulaev jmt. Teise tööstusliku revolutsiooniga (1860–1914) kaasneb elektri võidukäik ja nii tulevad esile auruturbiinid, elektrilambid, telefonid, aga ka kirjutusmasinad, õmblusmasinad jms. Samuti toimub murrang transpordis, alates ohutu jalgratta leiutamisest kuni kuulsa autoni Ford T. Kolmas etapp on uusim aeg (kaasaeg), mil masi-
Tuumareaktor Magnox. nad on inimestelt üle võtnud suure osa rutiinselt korduvaid töid.
Pesumasinast kosmoseraketini
Siin kirjeldatud masinate skaala on õige lai, alates pealttäidetavast pesumasinast kuni esimese tööstusrobotini, alates tuuleturbiinist kuni tuumareaktorini. Revolutsioon on toimunud veel meelelahutuse valdkonnas, kus kõneks on võetud grammofon, raadio, televiisor, lintmagnetofon, videomagnetofon. Kaasaja masinad võimaldavad meil universumit uurida moel, millest meie vanavanemad ei osanud veel unistadagi: elektronmikroskoop, arvuti, rakett, kosmoseteleskoop jms. Igale maailma muutnud masinale on teoses pühendatud kaks kuni neli, mõnel juhul koguni kuus lehekülge. See maht on liigendatud põhi- ja lisaartikli, samuti antud masina arengut peegeldavate ajatelgede ning mitmesuguse illustratiivse materjaliga. Igale masinale on kõigepealt pikem pühendatud nn põhiartikkel. Selle kõrval on eraldi kastikeses väike lisajutuke, mis toob välja kirjeldatava masina olulise eripära. Siin-seal on mõni väljavõte, kas entsüklopeediast või erialasest kirjavarast.
Illustratsioonide seas on sageli lihtne ja samas informatiivne ajatelg, mis näitab selgelt ühe leiutise arengut: näiteks 1876. aastal Ameerika Ühendriikides patenteeritud Alexander Graham Belli telefon sai 1877. aastal juurde süsinikmikrofoni ja samal aastal läks töösse esimene kaugekõneliin, aastal 1878 valmistati kommutaatorkeskjaam ja 1905. aastal automaatvalimisega telefon.
Nii tehnilised parameetrid kui ka põnevad seigad
Autor on kirjutamisel silmas pidanud mitte keskendumist mitmesuguste masinate tehnilistele parameetritele, vaid pigem põnevale lugemisele. Üks näide telefonide arengust: nimelt arvanud 1880. aastate lõpus Ameerika Ühendriikides Kansas Citys surnumatja Almon Strowger, et tema kliendid võtab üle konkurendi ettevõte, sest selle omaniku naine – kes töötas kohaliku telefonioperaatorina – ühendas Stowgerile mõeldud kõned hoopis oma mehele. See oli aeg, mil helistaja võttis kõigepealt ühendust operaatoriga, kes siis kõne edasi suunas. Selline kahtlus aga kannustas Strowgeri leiutama elektromehhaanilise kommutaatori, mis viis automaatsete keskjaamade ehitamisele. Seejärel tulid käibesse ketasvalimisega telefonid, mis
FOTO RAAMATUST
püsisid kasutusel laias laastus 80 aastat. Eric Chaline raamat kummutab mõned eksiarvamused. Näiteks ta kinnitab, et elektrilambi leiutamine omistatakse enamasti Thomas Edisonile (1847–1931), ent viimane siiski ei leiutanud elektrilampi, vaid tal õnnestus enda valmistatud lamp 1880. aastal edukalt turule tuua. Hõõglambi tööpõhimõtet demonstreeriti esmakordselt 1802. aastal, mitu aastakümmet enne Edisoni sündi. Varajaste elektrilampide juures oli põhiprobleem hõõgniidi kestvus ja võtmetähtsusega edasiminek tekkis volframist hõõgniidi kasutuselevõtuga. Raamatu lõpus on kahel leheküljel lisalugemise soovitused, lisaks veel paarkümmend kasulikku veebilehte. Teose kasutamist ning vajamineva leidmist hõlbustab raamatu lõppu paigutatud isikunimede- ja aineregister.
Viiskümmend masinat, mis muutsid ajalugu Eric Chaline tõlkinud Raivo Hool 224 lk, kõva köide
Mängu toel on põnev õppida Merike Lillo
Tartu lasteaia Helika õpetaja-metoodik
„L
iisusalmidest lauamängudeni” on minu teine raamat. Raamatus on luuletused, liisusalmid ja mõistatused. Siit leiab ka kümne lauamängu valmistamisõpetuse ning juhendi; samuti kirjutan lühidalt, kuidas iga mäng last arendab. Minu looming on sündinud vajadusest leida teemadele vastavaid luuletusi ja mänge. Esialgu lugesin õige luuletuse leidmiseks läbi rohkesti luuleraamatuid. Siis sain aru, et lihtsam on ise luuletus kirjutada, sest nii räägib luuletus just sellest, mida ma õppetegevuses vajan. Oma loomingus kasutan sageli laste abi: arutleme, millest võiks luuletus
Trompetid udus
Tiina Tomingas
V
T
änases maailmas on kasutusel lõputu hulk mitmesuguseid masinaid. Masinad on meid ümbritsevas maailmas nii tavalised, et haruharva mõtleme nende leiutamisele või kuidas üks või teine masin mõjutab meie igapäevaelu. Just selle poole suunab huvilisi äsjailmunud teos „Viiskümmend masinat, mis muutsid ajalugu”. Tegemist on kaunilt kujundatud ja hästiillustreeritud teosega. Raamatu autor Eric Chaline ei tohiks Maarjamaal olla täiesti tundmatu. Ta on Briti ajakirjanik ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud ridamisi populaarteaduslikke raamatuid ajaloost, filosoofiast ja religioonist. 2012. aastal ilmus eesti keeles tema „Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu”, 2005. aastal „Muistsete ja tänapäeva jumaluste illustreeritud käsiraamat”. Raamat „Viiskümmend masinat, mis muutsid ajalugu” peaks ka sobima lisalugemiseks füüsika tundidesse.
Kudumismasinast mobiiltelefonini
5
Koolibri
Nr 9 (87) 23. oktoober 2014
rääkida, otsime riime, kuulame rütmi, valime erinevate variantide vahel. Kui luuletus lastele meeldib, õpivad ja esitavad nad seda mõnuga. Eriti vahva on teha liisusalme ja mõistatusi, millel väike vigur sees, sest lastele pakuvad sõnamängud lõbu ja lusti. Lisandub keelearenduslik aspekt: laps avastab, et ka sõnadega saab mängida. Selles raamatus on iga mängu alustamiseks oma liisusalm. Uus lauamäng koos liisusalmiga valmib enamjaolt koos lastega. Lapsed lõikavad või joonistavad sobivaid pilte, kleebivad, kirjutavad numbreid ja sõnu, mõtlevad välja mängureegleid. Nii on võimalik, et iga käsitletava teema puhul valmib uus mäng. Mängu meisterdamine on lastele jõukohane tegevus ja põnev eneseteostus. Mäng on siis ea- ja
teemakohane ning selle valmistamisel saab arvestada laste arengutaset ja huvisid. Mängu mängimisel ei piirduta vaid täringuveeretamise või kaardiladumisega. Lapsed arutlevad, loevad ja riimivad sõnu, moodustavad või laiendavad lauseid, õpivad uusi mõisteid, loendavad ja arvutavad. Mängu valmistamise variante on sageli mitu ning mänge saab mitmeti kasutada, reegleid võib vajadusel muuta. Mängu valmistamisel suhtlevad õpetaja ja lapsed omavahel pidevalt: räägivad, kuidas midagi teha; jagavad ülesandeid; otsivad lahendusi. Mängu valmistamine arendab laste loovust ja tekitab rahulolu iseendaga – tulemus on nähtav ja kasutatav. Kui laps on töös osalenud, hoiab ta mängu ja mängib rõõmuga. Omavalmistaud
mäng on unikaalne, teist täpselt samasugust pole. Mängude meisterdamine ja nendega mängimine on üks koostöö võimalusi pere ja lasteaia vahel. Mängud inspireerivad mõtlemist ja arendavad sotsiaalseid oskusi. Mäng on lapsele kõige loomulikum tegevus ja õppimine mängude abil on põnev, loov ning mõtestatud. Maailm astub mängu kaudu laste ellu.
Liisusalmidest lauamängudeni Õpetaja õpituba Merike Lillo 40 lk pehme köide
arakevadist trompetihüüdu looduses on viimastel aastatel vast paljud kuulnud. Aastaid tagasi pesitses aga kaeblikultkõhedalt hüüdvaid sookurgi Eestis tunduvalt vähem. Sama lugu on ka mõnede teiste liikidega, olgu või kühmnokk-luige või valge-toonekurega. Sest samamoodi nagu muutub aastatega maastik, muutuvad ka metsade ja soode asukad. Kes kaob, kes leiab uue pesakoha. Eet Tuule lugudes on ajuti tunne, nagu viibikski ühes teistsuguses Eestis. Kõige toredam on aga lugude puhul see, et nendes juhtub pidevalt midagi põnevat, jaburat või naljakat. Juttude tegelased on mõistagi meie metsade linnud ja loomad. Ning iga loom selles raamatus on oma iseloomu ja eripäraga indiviid. Näiteks on eriti julge sell üks lonkurist vares, kes on lausa sedavõrd uudishimulik, et peab järele uurima, mida endast kujutab üks suitsev sigaret. Nii ta siis patseeriski bussipeatuses inimeste vahel, suitsev sigaret põiki noka vahel. Kuid Lonkur-vares polnud mitte ainult jultunud, vaid ka riske trotsiv. Kui teised ümbruskonna varesed olid oma pesa ehitanud pargi keskmesse turvalisse sanglepikusse, siis nutikas Lonkur rajas oma pesa otse ehitusplatsile, kus mürisesid masinad ja käis vilgas ehitustöö. Omamoodi kaval tegu ju seegi, sest sellisest kohast ei oskaks keegi linnupesa otsida. Teine huvitav lugu räägib rebasest, kes ilmutas tõepoolest erakordset kavalust. Saagi kätte saamiseks mängis ta rannaäärsetele partidele maha suisa mitmeosalise etenduse. Ilmunud mere äärde, teeskles rebane häiritud ja käratsevate lindude vastu äärmist ükskõiksust. Siis järsku vajus külili maha. Vedeles seal mõnda aega pühas rahus ning kukkus siis käpad püsti maas püherdama. Selline ebanormaalne käitumine tegi linnud nõutuks. Suurem osa kajakatest jättis lärmamise ja laskus imelooma vaatama. Vahepeal sörkis rebane aga läheduses pesitsevatele partidele salamisi ligemale. Viskus siis uuesti pikali ning püherdas jälle rahumeeli maas. Pardidki muutusid uudishimulikuks ja unustasid ohu. Reinuvader tembutas aga edasi, tõrjudes sel moel uudishimu ja hirmu vahel olevaid parte väikese neemekese poole, kus kadakad ulatusid otse veepiirini. Parajal hetkel kihutas kadakate vahelt välja artisti elukaaslane ja ühest ettevaatlikkuse unustanud pardist sai rebaseperele maitsev suutäis. Tundub, et harilikud jahivõtted polnud rebastele tulemusi andnud ning seepärast nad head koostööd nõudva ühisjahi korraldasidki. Eks ole loomad, nagu inimesedki, väga erinevate võimetega.
Trompetid udus. Jutte looduspäevikutest Eet Tuule 160 lk pehme köide
6 ilmunud Aasta aias 2015 Märkmik-kalender koostanud Signe Siim 224 lk spiraalköide Kasutajasõbralikus spiraalköites märkmik-kalender on üles ehitatud nädala kaupa, ära on toodud päikese ja kuu tõusud ning loojangud, liikuvad ja riiklikud pühad, aastaaegade algus, tähtsamad rahvakalendri pühad ja Kuu liikumine sodiaagimärkides. Eraldi on märgitud vilja-, juure-, õie- ja lehepäevad ning istutusperiood. Kalendaariumi alguses on tutvustus kuu faaside ja sodiaagimärkide kasutamisest aianduses.
Paleo dieet Loren Cordain tõlkinud Kersten Lehismets 320 lk kõva köide Paleo toitumise tuntumaid eestkõnelejaid maailmas, Colorado ülikooli emeriitprofessor Loren Cordain usub, et astudes toiduvalikus ajas tagasi, astume hoopis sammu edasi – suudaksime viia kontrolli alla kehakaalu ning parandada tervist ja enesetunnet. Söö liha ja kala, juur- ja puuvilju, loobu jahu- ja piimatoodetest, nagu tegid meie kauged eellased kiviajal – ning oled terve kui purikas! Selle populaarse raamatu eesmärk on näidata, et paleo toitumine on toitumisviis, mis sobib loomupäraselt kokku meie organismi geneetilise talitlusega. Raamat sisaldab ka üle saja näidisretsepti.
Muretu Jo Nesbø tõlkinud Maris Kuuda 432 lk pehme köide Vaneminspektor Harry Hole ärkab oma korteris täielikus teadmatuses viimase öö sündmuste kohta, meeles vaid see, et oli kutsutud õhtust sööma oma kunagise armukese juurde, kes pakkus tšillirooga ja näitas valmimisjärgus kunstiteost, mille naine oli ristinud „Nemesiseks”. Oma kodust leitakse naine, kes näib olevat teinud enesetapu. Surnukehal puuduvad vägivalla tunnused ja relval on vaid ühed sõrmejäljed. Juhtum näib olevat lahendatud. Ent kohale satub ka Harry Hole. Ta on eelmisel õhtul samas toas õhtust söönud, ja nüüd on Anna, mustlasverd kunstnik, surnud…
Sonja viimne soov
Ǻsa Hellberg sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Malle Veisserik 264 lk kõva köide Sonja Gustavsson, surnud naine Åhlensi sissepääsu ees, polnud kunagi olnud tavaline naine. Ta küll ei plaaninud surra Farsta keskuses, aga ta oli plaaninud muuta oma sõbrannade elu. Tema testament valmistas Magganile, Rebeckale ja Susannele tõelise šoki. Pärandi kättesaamiseks tuleb neil täita teatud tingimused. Kas nad on selleks valmis? Kolmel viiekümnendais aastais sõbrannal tuleb jätta oma senine elu ja alustada eelnevast kardinaalselt erinevat. Uue elu juurde kuulub romantilisi suhteid Pariisis, tüütuid eksmehi Stockholmis, kaunist Mallorca loodust ning imearmsaid lapselapsi Östersundis. Tegu on suurepärase romantilise komöödiaga, milles on nii naeru, pisaraid, segadust kui ka mõnusaid karaktereid.
www.varrak.ee www.varrak.ee
Varrak
Nr 9 (87) 2 (71) 23. 29. oktoober märts 2013 2014
Mässumeelse muusika suurimad edulood Erik Morna
Raadio 2 muusikajuht
„T
ere! Kui tohib, helistan kohe varsti tagasi, mul on üks vaatamine pooleli. Ma vaatan raamatut, kus on erakordselt palju rokkivate inimeste fotosid – ma tean neid inimesi, aga selliseid pilte pole ma varem näinud. Vabandust, et veel aega läheb, kusjuures, see on tegelikult juturaamat...” Täpselt nii palju kui palju on maailmas erinevaid viise teha muusikat, on ka erinevaid viise koostada muusikutest kõnelevaid raamatuid. Varraku kolm aastat tagasi kirjastatud „Rock – kõik on seotud” (2011, autor Bruno MacDonald) kirjeldas rock’n’roll’i arengut 1950ndatest ja Elvisest uue aastatuhande alguse ja The Killersini läbi selle žanri suurimate staaride elulugude ning nendevaheliste näiliselt juhuslike kokkupuudete tähtsustamisega. Selline kirev ja keeruka ülesehitusega reisikiri. Uus sületäis infot, „Rokikroonikad”, on korraga nii spordileksikon kui perekonnaalbum. Paarikümne autori artiklid tervikuks kogunud David Roberts on Guinnessi rekordite raamatu muusikaalaste sissekannete toimetaja, seega pole ime, et tulemus on selgelt fakti- ja saavutuspõhine. Nii leiame raamatust tervelt 250 tippansambli kõigi liikmete nimed, fotod, sünni- (ja surma)daatumid, samuti nende täielikud diskograafiad, suuremate hittide müüginumbrid ning võidetud Grammyd. Seda kõike mõistagi võimaluse piires – maailmas tegutseb ansambleid, mille produktiivsus on keskmisest kümneid
kordi suurem, kuid „Rokikroonikad”, olles struktuuri poolest üsna jäik, pühendab igale artistile maksimaalselt kaks lehekülge teksti. Kahjuks muutuvad eriti saavutusterohkete dinosauruste biograafiad seetõttu puisemaks kui varakult lõpetanute omad, mis faktide puudusel kubisevad mahlakatest tõsieluanekdootidest ja vähekuuldud väärt tsitaatidest.
Rock’n’roll on mäng
Rock’n’roll on mäng, mille kõrgliiga kohtumistel mässavad tavaliselt ühel pool Briti saarte ja teisel pool PõhjaAmeerika meeskonnad. Esimesed löövad nii-öelda pea ning jalaga, teised pigem viskavad käega, kiiver peas. Ülejäänud – roki mõistes on tõesti meeskonnad kõik need teised, mässavad, pea kõrgel püsti, kohalikes liigades, lootuses saada pildile. Mis meil neist, võiks mõelda, meie oleme kasvanud koos ässadega. Me vaatame neid teisi kui võõraid lapsi liivakastis. Me ei tea nende teiste nimesid. Õigem oleks öelda: me ei teadnud neid. Sest tänu sellele raamatule koidab meile, et rock’n’roll arenes, õitses, küpses ning muutis elusid ka Brasiilias, Argentinas, Venemaal ja Hiinas, rääkimata Jaapanist. Bi-2 ja Legiao Urbana, Guitar Wolf ning Gilberto Gil, Soda Stereo ja Cui Jian – kas teie teate, miks need nimed on miljonite inimeste jaoks olulised? Tänu sellele raamatule mina juba natuke tean. Mul on selle raamatuga lähedane seos, ma aitasin toimetada selle sisu, peamiselt seda, mis puudutab muusikaalast infot.
Foto raamatust Paar päeva enne loo kirjutamist uuris üks raamatu peamisi järeltoimetajaid, mille poolest selle raamatu uus, toimetatud variant originaalist parem on. Vastasin kiiresti: „Panin sisse uued plaadid ja uued surnud!” Ta vaatas mulle nõudlikult otsa. „Uued plaadid ja uued surnud?” Siis ta naeratas. Sest ta sai aru, et rock’n’roll’i uudised ongi sellised.
Rokikroonikad Ülevaade maailma 250 mõjukaimast rokiartistist tõlkinud Kalle Klein, Virgo Siil ja Timo Treit 576 lk, kõva köide
Tagasipöördumine juurte juurde Signe Siim
aiandusraamatute toimetaja
K
ohe alul tahan väljendada suurt rõõmu, et selline raamat lõpuks eesti keeles saada on. Mõned head aastad tagasi, kui sattusin end täiendama Räpina aianduskooli maastikuehituse erialale, tuletas meie kaugõppijate rühmale botaanika alustõdesid meelde väga hea õpetaja Malle Terepson-Madisson. Põhikoolis õpitu oli päris ununenud ja mitmed meist olid jõudnud tõdemuseni, mis mõte on tunda kümneid moodsaid taimi nimeliselt ja pikkuse järgi, lilledest ilupõõsasteni, kui ei tea, kuidas nad päriselt kasvavad. Kuidas toimuvad mingid protsessid taimes, millise mõju määrab mulla pH ja palju muud põhimõttelist. Juba toona oli suur soov lisaks taimede lühitutvustusele lugeda põhjalikumat just aedniku seisukohast lähtudes. Ega me keegi ju botaanikuks tahtnud hakata, pigem soovisime kaunimaid õisi ja tervemaid õunapuid kasvatada. Nüüd on igal aiandushuvilisel olemas võimalus end täiendada.
Igal teadmisel oma koht
Selles botaanikaraamatus on üheksa peatükki, millest igaüks tutvustab üht
Botaanika aednikele lk 84
FOTO RAAMATUST
valdkonda. Ei pea kohe kõike läbi lugema, vaid saab rahumeeli uurida kas taimenimetuste süstemaatikat või seemnete idanemist ja kasvamist, taimede lõikamise/kärpimise teaduslikku põhjendust või hoopis mullateadust ja taimepatoloogiat. Käsitlus on üsna põhjalik, aga samas arusaadavalt esitatud, terminoloogia on täpne, aga piisavalt lahti seletatud.
Botaaniline osa raamatust aitab aednikul aru saada nähtuste põhjustest. Teos keskendub taustaandmetele ja siin on vähem lähemaid praktilisi juhiseid, näiteks pookimise või taimede talveks kinnikatmise kohta. Raamatus on palju hädatarvilikke skeeme ja jooniseid, aga ka suurepäraseid kauneid taimejoonistusi eelmistest sajanditest. (Seetõttu on teos ka väga hea kinkeraamat.) Registriga varustatud käsiraamatust on mõistete selgitusi või illustreerivaid skeeme hõlbus leida. Selle raamatu toel sain jälile nende salapäraste N-P-K valemite tegelikule sisule – mida see väetamine ikkagi siis teeb, kuhu ja kuidas mõjub. Ükskord ometi on keemia nii imelihtne, kirjeldatud arusaadavalt isegi filoloogile, kes õieilu mõistab kirjeldada, aga mitte igakord peenras saavutada.
kirjutab: „„Botaanika aednikele” muudavad eriti võluvaks ekskursid botaanika ja aianduse ajalukku. Vana asja meenutamine võib tunduda tarbetuna, ent suurkujude elukäigust on nüüdisajalgi paljugi õppida. Eeskätt aga näha pühendumust, kuidas jõuda seatud eesmärgini. Need kõrvalepõiked muudavad raamatu üldharivaks ja pakuvad lugemisrõõmu mitte ainult aednikele, vaid kõikidele loodus- ja teadushuvilistele.” Soovitan raamatut kõikidele, kel taimemaailmaga vähegi kokku puutumist. Ja jään lootma, et emakeeles ilmub ka selle raamatu sõsar – Briti Kuningliku Aiandusseltsi välja antud „Ladina keel aednikele” (RHS, Latin for Gardeners).
Mitte ainult aednikule, vaid igale loodushuvilisele
Botaanika aednikele. Aianduse kunst ja teadus
Kindlasti lisab tõlkeraamatule usaldusväärsust hea tõlkija kõrval asjatundjast erialatoimetaja. Selle raamatu tekste on toimetanud üks meie tuntumaid ja tunnustatumaid botaanikuid Toomas Kukk. Teades, et ta ei ole ise just suur aiandushuviline, vaid peab lugu meie looduse rikkusest, uurisin, mida tema ses teoses esile tõstaks. Toomas Kukk
Üle 3000 botaanikamõiste Geoff Hodge tõlkinud Thea Kull ja Malle Leht 224 lk, kõva köide
www.varrak.ee
Varrak
Nr 9 (87) 23. oktoober 2014
ilmunud Suur Tõll Andrus Kivirähk ja Jüri Arrak 56 lk, kõva köide Jüri Arraku kultuslikke pilte Suurest Tõllust mäletavad kõik – kuid paraku sai nõukogude ajal ilmunud raamatule saatuslikuks tollane vilets trükikvaliteet, nii et Arraku imelistest värvidest jäid alles vaid pleekinud varjud. Kuid pildid ise ei kadunud kuhugi ja uues väljaandes on viimaks võimalik näha neid täies kirkuses ja ilus. Lisaks kirjutas Andrus Kivirähk uuesti lahti ka Suure Tõllu eluloo. Näeme rahvuskangelast nii argiste toimetuste juures kui ka Vanapaganat taga ajamas, nii uut elumaja ehitamas kui ka vaenlasi puruks pigistamas. Ning viimaks, pea kaenlas, meie seast lahkumas. Kui ta ikka tõesti on lahkunud...
1000 sõna. Piltsõnastik kõikidele pisipõnnidele 64 lk, kõva köide Sellest detailsete ja humoorikate joonistustega piltsõnastikust leiab iga pisipõnn midagi lõbusat avastamiseks ja ümberjutustamiseks ning õppimiseks rohkem kui tuhat uut sõna erinevatelt elualadelt.
Liiklusraamat lastele tõlkinud Anti Saar 18 lk, kõva köide Humoorikate illustratsioonidega ja eluliste olukordadega raamatus on kaheksa suurt aknakestega nuputamis- ja otsimismängu ning mängulaud kokkukleebitavate autode jaoks, mille abil liiklusreegleid tundma õppida. Raamatu lõpus saab kordamisküsimustele vastanu ka tunnistuse, ehkki mitte päris liikluskooli oma, kuid siiski teadmist kinnitava, et liikluskombed on omandatud. Vanusele alates kolmandast eluaastast.
Maleaabits Sabrina Chevannes tõlkinud Helje Heinoja 128 lk, kõva köide „Hei, mina olen Piia! Ja mina olen Paul! Meie räägime sulle maailma legendaarseimast mängust – malest! Meile meeldib male, sest see on lõbus mäng, see on võitlusmäng ja see aitab ka koolis paremini hakkama saada...” Iga laps, kes selle maleraamatu läbi töötab, teab edaspidi kõike malenditest ja nende käikudest ning paljudest lihtsatest trikkidest, mis aitavad võita. Ja mis peamine: lihtsalt ja mänguliselt saab selgeks üks intelligentsemaid strateegilisi mänge, millest võib kujuneda kirglik hobi kogu eluks. Raamatu lõpus on lisaks ka mõned nuputamisülesanded, mis aitavad omandatud teadmised proovile panna.
Kudumid pisipõnnidele tõlkinud Ülle Suvi 256 lk, kõva köide Raamatus pakutakse välja hulgaliselt vahvaid kavandeid, mille järgi pisipõnnidele mõnd omanäolist riideeset või mänguasja valmistada. Siin on üle viiekümne sooja ja mugava käsitsi kootud eseme vastsündinutele ja kuni kolmeaastastele lastele: rõivad, mänguasjad ja lastetoa aksessuaarid. Raamat sobib erineva tasemega kudujatele. Paljud esemed valmivad ühe päevaga – nii saab need juba uneajaks kaissu võtta.
Varraku krimikirjanduse tõhus saak
ilmunud Paarismäng Mart Kadastik ja Katariina Tammert 312 lk, kõva köide Mart Kadastik (59): aastakümneid edukalt inimeste hingesoppides orienteerunud psühhiaater Hannes jääb hätta iseenda mõistmisega, kui tema patsiendiks satub noor võluv Kristin. Katariina Tammert (32): Kristin on omadega puntras. Elu on sassis ning häid valikuid nagu polekski – või tunduvad need kõik lihtsalt liiga kaalukad? Hannese kabinetist otsib Kristin esialgu vaid unerohutablette... „Paarismäng” on teadaolevalt esimene eesti romaan, mille on kahe peale kirjutanud mees ja naine. See lisab alati aktuaalsele suhteteemale erakordset ehedust ning elulisust.
Karl Martin Sinijärv kirjanik
V
arraku-nimeliselt raamatupõllult on krimikirjanduse sõpradel tänavu tõhusat saaki õsuda olnud. Varrak teeb meile uut ja vana ehk siis tuntud ja turvaliste autorite ning taastrükkide kõrvale on kiiduväärse söakusega vahendatud värskeid ja siinmail tundmatumaid autoreid. Ning lisaks veel mõned teosed, mille kohta võib öelda mõlemat. Seda väikest ning ammendavusele mitte pretendeerivat sissevaadet neist viimastest alustakski.
Abielurikkumine Paulo Coelho tõlkinud Indrek Koff 280 lk, pehme köide Linda on kolmekümne ühe aastane ja tema elu näib kõigi silmis täiuslik: tal on armastav abikaasa, hästi kasvatatud lapsed, töö prestiižikas ajalehes ja uhke eramu Genfis. Ometi ei suuda ta ühel hetkel enam õnnelikkust teeselda, kui märkab, et ei tunne tegelikult muud peale üha kasvava apaatia. Ühel päeval aga kohtub ta kooliaegse kallimaga...
Uus vana – vana uus
Agatha Christie autogramm raamatu kaanel on registreeritud kaubamärk ning esmakordselt näeb selle märgi all teise kirjaniku tegijanime – küll palju väiksemas kirjas, nagu enamasti variautorite puhul kombeks. Abiliste kasutamine pole midagi erilist juba eluajalgi, tegid seda põnevikusaurustest nii Robert Ludlum kui ka Tom Clancy ning kummagi nimemärgi puhul ei tähendanud autori surm müüvikute üllitumise lakkamist. Ega, olgem ausad, ka erilist kvaliteedi langust – vähemalt algautori viimase otsa loominguga võrreldes. Christie puhul on asi teine. Teadaolevalt kirjutas vanameistress oma raamatud ise ning ta surma aegu polnud tegelaste ja tekstimudeli ülevõtmine veel kombeks. Ega soovinud seda ka pärijad. Nüüd on esimene uus-Poirot lugeja ees ning päriselt pettuma ei pea. Kui Christiele endale võis teinekord ette heita kindlasse valemisse ja väljakujunenud stampidesse kinnijäämist, siis Sophie Hannah ei ole seda valemit ja neid stampe veel päriselt üles leidnud. Nii ongi kaks võimalust – kas kaaluda „Monogrammimõrvasid” christielikkuse mõõdupuuga või vaagida teda ühena tuhandetest teistest põnevikest. Viimasel puhul on tegemist täiesti korraliku ampsuga vaatamata veidi ülekeerulikustet lahendusele, esimesel juhul sõltub kiidu/laidutasakaal lugeja fänluskoefitsiendist. Ma polnud ammu ühtki Christie teost lugenud, mul tuli vahepeal vana hea tunne sisse küll. Ehk seda vaid ei usu, et emand Agatha politseinik Catchpoolist nii möku kuju oleks kirjutanud. Muus osas – meeldiv õhtupoolik. Küllap sõltub müügiedust, kas me neid Poirot’ seltsis veel veedame. Ah jaa, lisaks tähendab antud pretsedent, et üle kolmekümne kaheksa aasta on huvilistel teoreetiliselt võimalik Poirot’loosse autori autogramm hankida. Tuhandete teiste hulka ärakadumise õpikunäide uuemast ajast on Robert Galbraithi „Käo kukkumine”. Igati stiilipuhas ja oskuslikult loodud krimivik ei äratanud vähimatki tähelepanu enne, kui ta autorina avalikustati Harry Potteri ema J. K. Rowling. Enam kui piisav tõestus sellest, et lihtsalt väga hea asja tegemisest eduks ei piisa, õnne peab samuti roppu moodi olema. Või siis lai austajaskond. Samas ei tahaks raamatu enese üle sugugi nuriseda, hea inglispärase ja sealjuures täiesti tänapäevase krimiloona laseb ta enese seltsis lugejal
7
Tatjana ja Aleksander 1. raamat: Teine Ameerika Varraku 2014. aasta krimisaak. end vägagi sõiduvees tunda. Mõneti aeglase sujumisega, meenutades sellisena pigem mõnd briti telesarja. Et suur osa headest lugudest ilmubki me ette aina etemaks muutuval telekujul, pole ime, et ka kirjandus hakkab pisut sinnakanti liikuma. Või on asi juba lugejate peades: me lavastame raamatuid omis päis teistmoodi kui veel mõne kümnendi eest? Igatahes loodan, et Robert Galbraith jätkab. Eeldused värvikate karakterite ja korraliku käsitööoskuse kujul on enam kui olemas. Kes aga veel sügavamale „vanasse heasse” tahavad kaevuda kui Hannah ja Galbraith võimaldavad, neile on selgi aastal ilmunud nii Deborah Crombie ja Ann Grangeri kui Felix Francise raamatuid.
Kindlad meelemagnetid
Jo Nesbø avaldamine jätkub jõudsasti. Viimati eesti keeles ilmunud „Soomussüda” ja „Kummitus” järgnevad teineteisele ka ajaliselt ning Nesbø puhul on see järgnevus päris oluline. Sestap tasub hoiatada, et peatselt ilmuv „Muretu” on hoopis varasem Harry Hole lugu (järjekorras neljas; eelmainitud on kaheksas ja üheksas). Nii et kes tahab sõna kirjanduslikus mõttes ajaga kaasas käia, oodaku ära „Politsei”, mis järgneb „Kummitusele”. Ning peaks samuti veel sel aastal eesti keeles ilmuma. Jo Nesbø ja Harry Hole Oslo ja Norra (aga ka mitte Aafrika ega Austraalia) ei ole mingid mõnusad kohad ning ajuti teeb ka raamatut pidi neis viibimine lausa haiget. Siiski ei kuulu Nesbø skandinaavialiku depressiooni üleekspluateerijate sekka. Inimlikkust, nukrat huumorit ja valusat armastust on ta teostes jätkuvalt palju, ent osavalt paigutatuna. Loo kulgu ja käänakuid psühholoogilised nüansid ei häiri, vaid täiendavad. Maailmaparandamist ette ei võeta, maailm paraneb tasakesi ise. Kui paraneb. Nii
FOTO PÄIVI PALTS
mõnelgi korral panevad need raamatud end hetkeks käest asetama, et mõelda mõne muu asja üle järele. Ning siis taas teos pihku haarata. Kindlad meelemagnetid igal juhul, ja hommikud tulevad kärmelt kätte. SKP langeb.
Nüüd rootslased tulevad mürinal kõik
Puhta uutest mängijatest: kui nüüd vaadata kõrvuti selliseid kirju raamatukaantel nagu „Erik Axl Sund. Südamelõõm. Triloogia. Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat” ja „Alexander Söderberg. Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia. Esimene raamat”, siis tahaks hüüda „nüüd rootslased tulevad mürinal kõik” ning tõdeda, et pärast Stieg Larssonit suuremates kirjastustes vist vähema kui triloogiaga jutule ei pääse. Kaasaminekut väärivad ja võimaldavad mõlemad autorid ja pole saladus, et põhjamaise krimi tähetund on ammu sädelevaks polaarööks muutunud ning asjad, ka väärt-, pole ööst kuhugi kadunud. Siiski mõjub äsja mainitud baroksuse kõrval kosutavalt midagi nii lihtsat nagu autorinimi Lee Child ja pealkiri „Tagaotsitav”. Lihtne on see muidugi ainult pealtnäha. Jack Reacher lihtsalt lihtsatesse olukordadesse ei satu. Ma kardan, et isegi Lee Child ei saa sinna palju parata… Lee Child tuletab meelde, et varasemaid eestikeelseid Childe pole enam kuskilt osta ning see saatus ehk tiraaži lõppemine tabab ilmselt iga vähegi head eestikeelset paberväljaannet. Ma saan aru küll, et paberisse trükkimine on Eesti trükiarvude juures naeruväärselt kallis ning ega muud palukski, kui et teeme edaspidi nõnda, et etem kraam ka e-raamatutena saada oleks. Siis ei saa kunagi otsa ja jaksab kõike kaasas kanda. Pliiiiiz!
Paullina Simons sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Riina Jesmin 280 lk, kõva köide „Vaskratsanikust” tuttavaks saanud Tatjana ja Aleksandri loo järgmine osa „Teine Ameerika” keskendub Tatjana ja tema väikese poja kohanemisele eluga Ameerikas. Romaani teine liin kirjeldab seda, mis juhtus Aleksandriga Nõukogude Liidu uurimisasutustes ja trahvipataljonis. Pealiinide vahele on põimitud tagasivaateid Aleksandri lapsepõlve.
Bridget Jones: täitsa lõpp Helen Fielding tõlkinud Tiina Randviir 384 lk, pehme köide kordustrükk „Bridget Jonesi päeviku” lõpus oli õnn Mark Darcy kujul Bridgeti õuele saabunud. Kuid seda õnne pole kauaks. Nüüd hakkab Bridget tasapisi avastama, mida see tegelikult tähendab, kui su unelmate mees elab koos sinuga, kuid ei mõtlegi enda järelt koristada ega nõusid pesta.
Bridget Jones: poisi järele hull Helen Fielding tõlkinud Lii Tõnismann 448 lk, pehme köide Mida teha, kui sõbranna kuuekümnenda ja armukese kolmekümnenda sünnipäeva pidu juhtuvad samale päevale? Kumb on parem, kas surra Botoxi kätte või üksindusest, et oled nii kortsus? Mitmesuguste kaasaegsete probleemidega kimpus, pistab Bridget Jones rinda leina, üksikemaduse, säutsumise ja tehnoloogiasaavutustega ning taasavastab oma seksuaalsust, ja seda kõike – keskeas. „Bridget Jones: poisi järele hull” on ajakohane, liigutav, teravmeelne, elutark ja naljakas raamat.
8 ilmunud
Viisteist naeratust
Marek Kahro 520 lk, pehme köide Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja sõbrad, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis isaga aastate eest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused ilmsiks ei tuleks.
Pariisi ja Londoni heidikud George Orwell sari „Punane raamat” tõlkinud Sirje Veski 216 lk, kõva köide „Pariisi ja Londoni heidikud” jutustab vaesusest ning lihttööliste ja hulguste elust 20. sajandi algupoole Pariisis ja Londonis. Kohati uskumatud kirjeldused Pariisi hotellide ja restoranide nõudepesijate igapäevast ning Londoni vagabundide olukorrast kodutute öömajades vahelduvad heidikute elukorralduse eelarvamusvaba analüüsiga ning sissevaadetega nende mõttemaailma. Tegu on George Orwelli esimese romaaniga (1933).
Vanaproua, kes röövis panka Catharina IngelmanSundberg tõlkinud Endla Lõhkivi 368 lk, kõva köide Märtha, Taibu, Reha, Stina ja Anna-Greta elu vanadekodus Teemant on väga tüütu. Halb toit, ebasõbralik kohtlemine, liiga vähe liikumisvõimalusi ja pidev kokkuhoid. Arvatavasti oleks neil vanglas palju parem elu! Märthat tabab hea mõte – sooritada kuritegu nii, et neid kinni mõistetaks. Kuid kõik ei lähe nagu plaanitud. Edu saavutamiseks tuleb mõelda välja perfektne kuritegu.
Mõrv šokolaadiküpsistega Joanne Fluke sari „Hannah Swenseni mõrvamüsteerium” tõlkinud Krista Eek 468 lk, pehme köide Hannah Swensenil on kõvasti tegemist, et põigelda oma ema katsete eest teda mehele panna, kuna tal endal on täiesti piisavalt tegemist Lake Edeni populaarseima pagaritöökoja pidamisega. Aga kui meierei autojuht Ron LaSalle tema pagaritöökoja tagant mõrvatuna leitakse, Hannah’ kuulsad šokolaadiküpsised ümber laiba, pöördub ta elu täiesti pea peale. Et päästa oma küpsiste maine, asub Hannah ise mõrvarit otsima.
Väike võlur Mattias Liis Auväärt illustreerinud Kadi Kurema 156 lk, kõva köide Kuueaastane Mattias tahab väga saada võluriks. Aga kuidas võluriks saadakse? Muidugi heade tegude abil! Kui Mattias leiab õuest kollase mängukaru, hakkab ta otsima tüdrukut, kes selle kaotanud oli. Otsingus löövad kaasa ka poisi uued tuttavad: öö valvur Alfred, kes elab riidekapis ja pehmekäpaline koll, kes venitab öösel lapsi pikemaks. Nüüd on Mattiasel korraga kaks elu – kuueaastase poisi ja väikese võluri oma.
www.varrak.ee www.tnp.ee
Varrak Tänapäev
Nr 9 (87) 2 (71) 23. 29. oktoober märts 2013 2014
Hääbuvat sorti eluülikool
ilmunud
12 aastat orjana
Solomon Northup tõlkinud Ehte Puhang 312 lk, kõva köide Kaksteist aastat orjana on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. Tema kohtlemine Pine Woodsis viibimise ajal näitab, et orjapidajate seas leidub erinevaid inimesi. Mõnedest räägitakse tänulike tunnetega, teistest aga meelekibedusega.
Elmer Känd
„S
iberi haridus” on meenutus Siberi urkade kogukonna noorte liikmete elust Transnistrias, väikeses mahajäetud maailmanurgas Ukraina ja Moldova vahel. Siberi urkad on kõige üldisemas mõistes bandiidid, kes on juba sajandeid röövinud kaubavedusid ja rünnanud neid kaitsvaid riiklikke jõude. Kriminaal tähendab selles kogukonnas kedagi, kes käib range moraalikoodeksi järgi ja tunnistab võimuna ainult oma kogukonna vanemaid, mitte kehtivat riiklikku režiimi. Nicolai Lilin ei ole kirjutanud mitte niivõrd kriminaalse biograafia, kui detailse kirjelduse sellest hämmastavast subkultuurist, ühest sellistest, mis aina globaliseeruvas maailmas meie silme all järjepanu hävivad.
Meditatsioon teie elus
Lilini pahupidi universum
See on mõtisklus suguseltsist, klannist ja vabadusest, ning tegeleb väga palju ka traditsioonilise seaduslikkuse ja moraali mõiste peegeldamisega sellele kummalisele kogukonnale. Lilini pahupidi universumis on politsei ja riik pahalased, kuna mõrvarid ja pätid on „head”. Lilini urkad, Siberi allmaailmategelased, ei ole lihtsalt kurjategijad, vaid terve lindpriide kast, mille bolševikud Siberist Transnistriasse ümber asustasid. Me saame jälgida Nicolai lapsepõlve ja noorukiiga, kus tal kui juhtiva kriminaalide dünastia liikmel lasuvad väga suured ootused. Võib-olla selle tõttu küpseb ta ka väga ruttu täiskasvanuks, saab oma esimese piigi, kriminaalide traditsioonilise noa, kuueselt ja kaheteistkümneselt mõistetakse juba süüdi mõrvakatses. Tema lapsepõlve hilisemad aastad kulgevad enamvähem samuti, nagu kõige lootusetumatel getos karastunud gangsterihakatistel Läänes. Aga sellest hoolimata jääb tema mõtlemisvõimeliseks isiksuseks, loeb juba väga noorena Puškinit ning, olles küll kärsitu maailma rohkem tundma õppima, mõistab ka oma rolli kaitsmist väärivas kultuuris, mis hindab väga kõrgelt truudust, vanemaid, naisi, lapsi ja tervise poolest nõrgemaid. Kui urkade väärtushinnangud kehtiksid globaalselt, ei oleks meil ahnusest põhjustatud majanduskriise, me ei
Nicolai Lilin. hävitaks vastutustundetult oma elukeskkonda ega nõnda paljusid meie kõrval eksisteerivaid liike. Kuna meie abitult säutsume, voolab ikkagi tonnide viisi naftat Mehhiko lahte, meie kinnisidee lakkamatust majanduskasvust ei kao kuhugi ja võrdlemisi kaheldavad meetmed rahvaarvu kasvu ohjamiseks võetakse lihtsalt teadmiseks. Selles valguses pole raske väita, et me võime elada hävinemisele määratud maailmakorras. Ja pikemas perspektiivis tuleks meil võib-olla õppida kogukonnakesksetelt ühiskondadelt, nagu seda on urkad. Ehkki iroonilisel kombel on Lilini siberlaste kogukond Transnistrias nüüdseks peaaegu hävitatud teiste jõukude poolt, kelle kriminaalne aukoodeks ei sisalda enam pere- ja kogukondlikke väärtusi, vaid tugineb ainult tarbimiskapitalismile omasele hiilguseihalusele.
FOTO © SCANPIX
meid selle kogukonna traditsioone järgides. Ta õppis lugema neis kujutistes peituvaid salajasi märke, mis kõnelesid peamiselt vanglas veedetud eludest. See raamat aga võib olla tema suurim ja püsivaim töö ka kolšik’una, sest elu ootamatu lõpp võib Transnistrias tihti olla vaid minutite kaugusel. Kõige lõpuks võib „Siberi haridus” olla ka teatud mõttes reekviem. Režiimid on tulnud ja läinud, ja Lilini kamp taltsutamatuid urkasid on neile alati põlgusega ülalt alla vaadanud. Samas on traagilisel kombel vastuseta küsimus, kas nad ise seejuures veel tänaseni säilinud on. Selle raamatu brutaalne coda Groznõis, kus autor eriüksuslasena võitles, võib olla ka hoiatus: Vene karu on jõhker elukas. Ning autor teab, et ainus, mis sind selle eest päästa võib, on su klann, su taip ja su haridus.
Reekviem ja hoiatus
Lilin aga oli ilmselgelt hea õpilane, mis tähendas, et päris koolis pole ta käinudki. Selle asemel püüdis ta juba mürsikueas miilitsa maha lasta. Ja lisaks kiirele karjäärile kriminaalina ning üsna varajasele äratundmisele, et ta tahab saada kolšik’uks, astlameheks, ning tätoveerida kriminaalse allmaailma liik-
Siberi haridus Nicolai Lilin tõlkinud Eve Rütel 338 lk, pehme köide
Vene kokakunst läbi aegade K olme James Beardi auhinnaga auhinnatud vabakutselise reisija toiduajakirjaniku ning viie tunnustatud kokaraamatu autori käesolev raamat pole ainult toidust, kuigi sisaldab ka retsepte. See on ajaloo- ja mälestusraamat, läbi põimitud suguvõsaanekdootidest ja autori lapsepõlvekogemustest Brežnevi-aegsel Venemaal. Kirjutatud naljakalt, valusalt ja põnevalt. Lugejat ja ennast säästmata, kuid samal ajal lohutuseks huumorit ja hõrgutisi pakkudes. Raamat jutustab kaasahaarava loo kolmest põlvkonnast, kellest idealismi, küünilisuse ja igatsuse kummaline segu on vorminud nõukogude inimese. Nagu üks akadeemik on lausunud:
„Toit määras, kuidas venelased kannatasid välja oma oleviku, kujutasid ette tulevikku ja hoidsid sidet minevikuga.” Vanaisa Naum, Stalini-aegne tähtis luureülem, ja vanaema Liza, kes läbis tõelise Odüsseia, et Naum blokaadiaegsest Leningradist üles leida. Sarkastiline isa Sergei, kõva joodik, kes hülgas perekonna kohe pärast tütre sündi, ja ema Larissa, romantiline hingega unistaja, kes oli kasvanud üles pidevas hirmus valjuhääldite ees, mis tänaval posti küljes viisaastakuplaani täitmist alla röökisid. Läbi nende lugude avaneb suurepärane panoraam nõukogude tegelikkusest ja NSV Liidu ajaloost: Lenini verised rekvireerimisaktsioonid, Teine
maailmasõda, nälg ja ellujäämine. Stalini lauakombed, Hruštšovi köögidebatt, Gorbatšovi karskuspoliitika... Ja lõpuks Nõukogude Liidu kokkuvarisemine.
Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes Mälestusi toidust ja igatsusest Anya von Bremzen tõlkinud Kreet Volmer 376 lk, kõva köide
Robert Butera tõlkinud Jaana Toome 326 lk, pehme köide Meditatsioon on äärmiselt kasulik: see vähendab stressi ja valu, toob meelerahu, muudab inimese optimistlikumaks. Aga milline mediteerimistüüp teile sobib? „Meditatsioon teie elus” räägib kuuest põhilisest viisist, kuidas on võimalik mediteerida, ja aitab nende hulgast endale sobiva leida. Robert Butera (PhD) juhendid lähtuvad sinu isiksusetüübist, elukogemustest ja eelistustest.
Stiilsed sallid Ann Budd tõlkinud Liia Tammes 176 lk, pehme köide Sallid sobivad kudujatele hästi ja võimaldavad õppida uusi tehnikaid, ilma et peaks kulutama palju aega või materjali. Raamatus õpetatakse paljusid põhivõtteid, nagu kirjatud mustrid, pits, palmikud. Olenemata sellest, kas oled algaja või kogenud kuduja, pakub „Stiilsed sallid” suurt valikut erineva raskusastmega mustreid.
Kummitused ja spioonid Katarina Mazetti tõlkinud Allar Sooneste 168 lk, kõva köide On suvevaheaeg ja nõod Karlssonid pole üksteist ja oma väikesel Rootsi saarel elavat tädi mitu aastat näinud. Kohale jõudes jõuavad nad just kokkusaamise ja imeilusa saare üle rõõmustama hakata, kui juhtuma hakkab kummalisi asju. Kui nende tädi peab asjaajamiste tõttu paariks päevaks saarelt ära minema, läheb asi aga päris pööraseks. Kas saarel kummitab või on seal veel keegi? Igatahes otsustavad nõod selgeks teha, mis nende ümber toimub.
Agatha Raisin ja Eveshami imetegija M. C. Beaton tõlkinud Ragne Kepler 224 lk, pehme köide Naised pidasid teda imetegijaks. Ta oli juuksur, kelle eest võinuks surra. Kui siis Agatha oma õuduseks leiab, et tema uhketesse kastanpruunidesse juustesse on ilmunud hulk labaseid halle karvu, läheb ta otsemaid härra Johni, selle nägusa Eveshami juuksuri juurde. Kuid tundub, et karismaatiline ilukunstnik ihkab võita ka Agatha südant. Paraku varisevad nende ühised tulevikuplaanid kokku, ja korraga on Agathal kaelas mõrvajuhtum. Käesolev on kaheksas eesti keelde tõlgitud Agatha Raisini lugu.