ROHELINE JALAJÄLG
Väljaande on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
Auto muutub „roheliseks“ õigel kasutusel
Enne, kui hakata elektriautosid piiri pidamata kiitma või neid hoopis rohepesus sõimama, võiks mõelda vanade kreeklaste kombel moderatsioonist. Tuleks alustada hoopis sellisest mõttekäigust, et kas autoga peaks üldse sõitma ja kui peab, siis millise autoga. Enne, kui jõuame elektriauto juurde, peaks rohelise mõtlemisega vaatama üle kogu liiklusahela keskkonnamõju.
TEKST: MARTIN HANSON
TalTechi energiamajanduse ja kõrgepingetehnika uurimisrühma professor Ivo Palu viskab enne elektriauto juurde jõudmist välja veel rea kaugemale ulatuvaid küsimusi: kas peame peres sõitma mitme autoga, kas hommikul oleks mõistlik minna kodu juurest teele kogu seltskonna ja ühe autoga või eraldi mitme sõiduvahendiga? Kas on vaja sõita diiselautoga tanklasse kohvi ostma või jõusaali end treenima, kui võiks sinna jalutada? Kas kõigil peavad olema isiklikud autod ja kas neid on vaja kasutada iga päev? Kas näiteks bussirajal saavad sõita vaid elektriautod või peaksid seal saama sõita ka need autod, mis ummikus seistes kõige enam tossutavad?
F o t o : Rene Lutterus
milline on keskkonnamõju konkreetse kütteliigi tootmiseks, olgu selleks siis nafta või elekter, ja mis on olnud nende komponentide jalajälg, millest koosnevad need masinad, mis seda energiat toodavad.
„Kõikidel nendel küsimustel on palju suurem mõju meie keskkonnajalajäljele kui ühelgi elektriautol eraldi. Kui neist kasutusmugavusest või harjumusest tingitud probleemid fookusesse võtta, ei peaks elektriautode teemal enam nii palju diskuteerima. Miks me räägime suure suuga, et suurem osa Eesti elektrist peaks tulema rohelistest allikatest, kuid autode puhul samasugust entusiasmi üles ei näita,“ mainib professor.
Kui mõelda, milline energiavorm on efektiivsem, siis elektri kilovatttunniga saab kindlasti kaugemale sõita kui diisli samasuguse ekvivalendiga. Mängu tuleb
Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee
veel üks oluline aspekt: hiljuti öösel laadides oli elekter näiteks tasuta.
„Ma pole aga veel näinud, et diisel bensiinijaamas nulli euroni oleks langenud ja seda seal lihtsalt jagataks. Tasuta elekter saadab sõnumi, et palun kasutage, me oleme loonud võimalused ja anname teile midagi tasuta kätte. Kui mõtteviisi muuta ja harjumusi sättida, saab seda tasuta elektrit kasutades kõik sõidud alati tehtud,“ selgitab Palu.
Auto kui objekti saastamishulka saab mõõta väga mitut moodi: esiteks, milline on jalajälg näiteks kõikide autokomponentide tootmisel, nende üle maailma transpordil ja siis auto müügisaalidesse tarnel. Teiseks võib vaadata,
„Siin võime minna ülidetailseks ja nii jookseb tegelikult kogu see arvutuskäik kinni. Kuid vaadata saab ka konkreetse auto liigutamiseks mõeldud keskkonnamõju. Elektriauto on sellisel juhul ikkagi selgelt kõige puhtam sõiduvahend, ka energia mõttes kõige efektiivsem ja ka lõpuks soodsam. Põhjuseid selleks on mitmeid: sõidame elektriautoga ju pigem suvel, mil ka elekter on tunduvalt soodsam. Lisaks saab kilovatttunniga sõita diislist kaugemale,“ leiab Palu.
90 000 kilomeetrit roheluse suunas?
Saksamaal asuv Heidelbergi energiaja keskkonnauuringute instituut tegi laiapõhjalised arvutused ning leidis, et elektriauto eelistamine säästab kliimat, kui sellega kavatsetakse läbida enam kui 90 000 kilomeetrit. Arvutus oli võrreldes bensiiniga, diisliga võrdväärse
Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee
Reklaam: Margit Laasnurm, margit.laasnurm@delfi.ee
Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee
keskkonnamõju saavutamiseks tuleb sõita aga veel 40 000 kilomeetrit, mis teeb kokku 130 000 kilomeetrit. Arvutuse näitlikustamiseks pandi kõrvuti vurama ka eri kütust nõudvad autod: saja kilomeetri läbimiseks kulus eksperimendiautodel 4,7 liitrit diislit, 5,9 liitrit bensiini või 16 kWh elektrit. Eeldades, et väiksemat sorti pereautoga sõidetakse aastas ligi 25 000 kilomeetrit, võtab selle 90 000 kilomeetri läbimine aega 3,6–5,2 aastat.
Kui mõtteviisi muuta ja harjumusi sättida, saab seda tasuta elektrit kasutades kõik sõidud alati tehtud.
„Elektriautosid pole mõtet taevani kiita. Neil on omad probleemid ja puudused. Suurt pilti vaadates pole meil vähemalt põhjust karta, et need on teistest autodest hullemad,“ nentis uurimistöö juhtivautor, instituudi teadur Hinrich Helms.
Saksa Inseneride Liit (VDI) leidis aga oma uurimuses, et elektriauto
Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee
Trükk: AS Printall
Foto: shutterstock
Ivo Palu
Tesla avas Berliinis uue tehase.
BYD
saastab oma elutsükli jooksul siiski keskmiselt 30% vähem kui sisepõlemismootoriga auto. Kui erinevaid energiaallikaid kasutavate autode läbisõit jõuab 200 000 kilomeetrini, nende ressurss ammendub. Sellisel juhul on näiteks diisliauto puhul nende tootmise ja eluea jooksul väljastatud süsinikdioksiidi heitkoguseks 33 tonni, pistikhübriididel 24,8 tonni ja elektriauto puhul 24,2 tonni.
Samas mõjutab elektriauto puhul loodussäästlikkust oluliselt see, kuidas elektrit toodetakse. Näiteks kui elektrisõiduki toiteallikaks on ainult fossiilkütustest toodetud elektrienergia, võib kuluda ka 160 000 kilomeetrit, et auto oleks sisepõlemismootoriga autost rohelisem.
„Hetkel ongi süsteem nii öelda poolik, sest kogu elekter ei tule tervikuna rohelistest allikatest, kogu elekter ei tule ka pidevalt rohelistest võimsustest, samuti pole elektriautod veel nii levinud kui võiks. Kui aga süsteem saab paika, võidavad ju kõik: loodus, ühiskond, linnaõhk, rahakott, inimese moraal,“ selgitab professor.
Elektriauto saastab oma elutsükli jooksul siiski keskmiselt 30% vähem kui sisepõlemismootoriga auto.
Aina enam otsustatakse nii Eestis kui ka mujal maailmas diisel- või bensiinimootoriga sõiduki asemel hübriidajami kasuks – hübriid aitab vähendada kütusekulu ja hoida heitgaaside hulka madalamal.
Sõltumatuse paradoks
Elektriauto kasuks räägib ka maailma pidev „eriline“ geopoliitiline olukord, kus on vaja vaadata otsa nendele riikidele, kust tuleb nafta, ja neile olukordadele, mis muudavad selle nafta kas kalliks või keeruliselt kättesaadavaks. Praegune Iraani sõda ja Hormuzi väina kinni hoidmine on väga ilmekas näide sellest, kuidas nafta kättesaadavas meid tegelikult mõjutab. Nii peakski mõtlema võimalusele, kuidas end nendest tõmbetuultest välja keerutada ja kuidas mitte sõltuda konkreetse riigi ekspordist.
„Elekter on energia, mida suudame ise väga mitmel moel toota ja hoida ühiskonda nii öelda omavahenditest liikumas. Tegemist pole sellisel juhul enam ainult keskkonnaküsimuse, vaid nii poliitilise, riigikaitselise kui ka majandusteemalise aruteluga,“ lisab Palu.
Kui aga sukelduda autode arengusse, siis muutub elektriauto aina loogilisemaks valikuks, sest kümned ja kümned uued autode standardvarustusse liidetud lisad, nagu peegliga aknad, peeglid, istmesoojendus, juhiabisüsteemid, sõidujoone hoidjad ja mida veel, kasutavad kõik toimimiseks ju ... elektrit. Autod lähevad iga aastaga aina keerulisemaks, tehnoloogilisemaks ja rikkalikumaks vidinatest, mis meid sõitjatena aitavad, lõbustavad.
„Miks siis muundada autos diislienergiat elektrienergiaks? Nii muutubki iga aastaga diisli efektiivsus autode puhul üha nõrgemaks, elekter aga muutub jällegi „kasumlikumaks“. Elektriauto pole enam niiöelda viimase kilomeetri auto, millega saab vaid väikese arvu kilomeetreid sõita. Samuti pole tegemist vaid Tesla moodi eliittoote või autoga, mida peaks eri värvi numbri märgiga esile tõstma. Elektriauto on täiesti normaalne auto, mida saab kasutada samamoodi nagu bensiini või diiselautot,“ mainib Palu.
Professor aga lisab, et tegelikult on elektriautode puhul pikka keskkonnajälge veel vara näha: elektriautod ei ole hakanud nii suures massis vananema, tulema lammutusse või renoveerimisse, et oleks tekkinud kriitiline akude mass, mille põhjal saaks hakata omakorda tegema selgeid järeldusi nende keskkonnamõju kohta.
„Me veel ei tea, mis on nende akude ümbertöötlemise kulu, ümbertöötlemise efektiivsus ja nii edasi. Kogu ülejäänud (elektri)auto, mis oleks vaja samuti ümber töödelda, ei erine aga muudest autodest ju mitte kuidagi: kõik jupid – plastist metallini – on täpselt samad, mis niiöelda tavaautodel,“ lisab Palu.
Muinasjuttudega põletatud 50 miljardit dollarit
Majandusekspert ja autosõber Peeter Koppel
Kõik lubasid elektriautode revolutsiooni. Mitte mingi järgmise kümnendi jooksul. Kohe. Homme hommikuks. GM, Ford, Volkswagen, BMW, Mercedes-Benz ja teised kuulutasid, et 2030. aastaks on kõik toodetavad autod elektriautod. Kuulutasid, sest võim nõudis. Ja siis ütles tarbija, et laadimispunkt on 80 kilomeetri kaugusel. Ja tootja ja võim ütlesid, et jah, aga … Tarbija ütles, et see „ratastel külmkapp“ maksab 12 000 eurot rohkem! Ja tootja ütles, et jah, aga … Ja siis tarbija ütles „ei“ ja ostis hübriidi. Kokku tuli käkk, mis tõestas, et innovatsioon ei toimi nii, et tädi Ursula ütleb puldist maha, et nüüd oleme rohelised, ja kõik petroseksuaalid lähevad Taycani ostma. Inimesed peavad ise tahtma. Aga ise tahtmiseks peab toode olema hea. Aga olgem jälle ausad … vanad ja tublid autotootjad lasid paanilishüsteeriliselt turule tooteid, mis polnud valmis. Vanad ja tublid autotootjad investeerisid tohutuid summasid, sest võim käskis. See tohutu käkk ei tähenda muide elektrifitseerimise lõppu. See tähendab narratiivi kokkupõrget reaalsusega. Turg nõuab lihtsalt teistsugust reaalsust. Sellist, kus on mõistlik hind, taristu on olemas ja ka emotsionaalselt võib olla kindel. Need tingimused pole veel täidetud. Olukord on parandatav, aga mitte lubaduste, vaid investeeringutega. Lisaks teab iga õige petroseksuaal, et päris sõidurõõmu ei ole võimalik sisepõlemismootoriga autost sadu kilogramme raskemast kulgurist välja pigistada.
Allikas: Autogeenius
Foto:shutterstock
BYD
Praegu on Citroëni elektriautode valikus näiteks C-Zero. Foto: Citroën
Auhinnatud elektrikaubik, mis on loodud päris tööks
Elektriline liikuvus Euroopas ei puuduta enam üksnes sõiduautosid. Kia tõi eelmise aasta lõpus turule täiselektrilise kaubiku PV5.
Sõiduk on ehitatud spetsiaalselt elektriliste kaubikute jaoks loodud platvormile E GMP.S, mis pakub hulgaliselt konfigureerimise võimalusi. Kia PV5 on saadaval 2–3 kohalise paki autona, 5 kohalise meeskonnakaubiku ja 5–7 kohalise reisijatebussina. Viimast saab kohaldada ka invavedudeks. Aasta lõpus on mudel saadaval ka šassii versioonis.
Hea manööverdaja linnas, väsimatu maanteel
Kia PV5 kaubik pakub linnakaubikule omaselt kompaktseid mõõtmeid, praktilist ja mitmekesist uste lahendust, madalat laadimisava ja suurepärast manööverdusvõimet. Järeleandmisi ei tehta ka läbisõiduulatuses. Kia PV5 kombineeritud läbisõiduulatus on 416 km.
See kaubik on loodud tihedaks linnalogistikaks, linnalähedasteks sõitudeks ja kõige selle jaoks, mis jääb nende vahele – täpselt selliseks segakasutuseks, mis iseloomustab paljude Eesti ettevõtete igapäevast tööd. Samas pole kaubikule probleem sõita lasti ja ka külmemate ilmadega Tallinnast Tartusse ilma vahepausita. Auto on võimeline ennast laadima superkiires laadijas 10%lt 80%le 30 minutiga, et olla taas valmis pikemale sõidule startima. Energiasäästlikkuse tagamiseks on kõik mudelid varustatud soojuspumbaga.
Täislastiga sõiduulatuse maailmameister
Vaid aastaga on PV5 märkimisväärselt auhindu kogunud. Mudel valiti 2026. aasta International Van of the Yeari
võitjaks, lisaks tõestas kaubik ennast ka läbisõiduulatuse testis. Nimelt püstitas Kia PV5 Cargo neljaukseline suure, 71,2 kWh akuga mudel Guinnessi rekordi kategoorias „Kõige pikem vahemaa, mille elektrikaubik on läbinud täiskoormas ühe laadimisega“. Kokku sõideti testis 693,38 kilomeetrit avalikel teedel, tavapärases liikluses, ringristmike ja kõrguserinevustega.
Saavutus tõestab PV5 jõudlust, energiatõhusust ja aerodünaamikat tegelikes töötingimustes, ka maksimaalse koormaga. Praktikas võib nii suur sõiduulatus tähendada mitut täispikka tööpäeva ilma vahelaadimiseta, sõltuvalt marsruudist ja töötsüklist.
Nutikad lahendused kiirendavad tööd
Kia PV5 on enamat kui tavaline kaubik. Sõiduk on varustatud nii turvalisuskui ka meie kliimas vajaliku mugavusvarustusega ning töö tegemiseks V2L i energiatagastussfunktsiooniga, millega saab laadida elektriseadmeid ja tööriistu ka kohtades, kus elektriühendus puudub, kasvõi laadida teist elektriautot.
Kaubikul on linnaliikluses paremaks manööverdamiseks nii parkimisandurid kui ka kaamera ning võimalike kerevigastuste korral on kaubik ehitatud nii, et viga saanud põrkeraudu on võimalik kiirelt vahetada, et tööd jätkata.
Alla viie meetri pikkune šassiikabiin säilitab linnatöös olulise ligi 5,5meetrise pöörderaadiuse ja pakub kandevõimet kuni 790 kg ning tänu madalale (399 mm) laadimisavale kuni 8 m³ kaubaruumi. See tähendab, et PV5 võib ületada isegi D segmendi suuremate kaubikute kandevõimet, säilitades samas kompaktsuse ja manööverdusvõime.
Turvaline ja väikese omamiskuluga Saadaval on kaks akuversiooni: 51,5 ja 71,2 kWh. PV5 Cargo WLTP võrdlusandmed lubavad standardakupakiga versioonile 297 km läbisõiduulatust ja suurema akupakiga versioonile kuni 416 km. 150 kW kiirlaadimine võimaldab 10% lt 80% le laadida ligikaudu 30 minutiga, 11 kW (ja hiljem 22 kW) AClaadimine sobib öösel.
Turvalisuse tagavad tugev eksoskelett, altsõidukaitse ja lai ADASsüsteemide pakett. Nagu teisedki Kia Euroopa mudelid, saab PV5 seitsmeaastase / 150 000 km garantii ning kõrgepingeakule eraldi kaheksaaastase garantii. Sõidukid on proovisõitudeks valmis Kia ametlikes esindustes. Hinnakirja hinnad jäävad 42 990 – 48 990 euro vahele (aastamaks 30–130 eurot ja registreerimistasu 200–550 eurot).
Eritellimusel plekksepatööd Tartumaal
LINNU TALU MÜÜB Valgamaal
Tagulas pruune Bovans tõugu ja valgeid Nick Chick tõugu kanu.
VÕTA OMA KODUAEDA
KANAD LINNU TALUST!
E-P 8-13
Info tel 503 1485 ja 501 7500
MÕÕDAME | PAINUTAME
TRANSPORDIME | PAIGALDAME
• Katuste lisaplekid
• Liitekohtadele plekist ühendused
• Ukse- ja aknaplekid
• Fassaadiplekid
• Korstnaplekid
• Maja välis- ja sisenurkadesse uued plekid
• Korstnamütsid vastavalt kliendi soovile
• Lisaks erinevad plekitööd vastavalt kliendi soovile
Mesikuma maitsestatud mete gurmeesari
Rohkem kui mesi
Meie mesilased elavad Läänemaal, kus nende lennuulatusse jäävad metsad ja niidud. Läheduses pole suuri põllumaid –kehvavõitu on need Läänemaa mullad ega sobi hästi põllumehele. Küll aga meeldib selline pinnas metsikult kasvavatele elujõulistele taimedele – Eesti looduslikud niidud kuuluvad maailma kõige liigirikkamate taimekoosluste hulka. Üllata oma maitsemeeli mõnusa kodumaise meega!
SinuMesikuma
www.mesikuma.ee
Andres Tamla | tel 5650 1056 andres@mesikuma.ee
Põhuplaat – keskkonna- ja energiasäästlik ehitusmaterjal
Põhuplaat on looduslik ehitusmaterjal, mis koosneb nisupõhust ja taaskasutatud jõupaberist. Põhk on kuumtöödeldud ehk ekstrudeeritud ja seejärel vaakumis kokku pressitud. Töötlemise käigus eraldub põhust ligniin – looduslik liimaine, mis hoiab plaati koos. Seejärel on plaat kaetud taaskasutatud jõupaberiga. Jõupaberi eesmärk on muuta plaat lihtsasti viimistletavaks.
Põhuplaadil on väga palju häid omadusi, mis tulenevad selle töötlemisest ja suurest massist.
Mass
38 mm paksuse põhuplaadi ruutmeeter kaalub 18–22 kg ja 58 mm paksusel plaadil 22–25 kg. Oma kodu ehitamisel või renoveerimisel on mõttekas otsustada just põhuplaadi kasuks, kui tahate, et teie maja oleks nii tervislik kui ka soodne rahakotile.
Põhuplaadist majadel on väga madalad küttearved just tänu plaadi soojapidavusele. Põhuplaadist ehitatud kodudes valitseb rahu ja vaikus, kuna väline müra sisse ei kosta. Tänu väga heale niiskusregulatsioonile on põhuplaadist ehitatud kodudes väga tervislik mikrokliima, mida paljud teised tuntud ehitusmaterjalid tagada ei pruugi.
Helipidavus
Põhuplaat on tänu selle tihedusele ja massile väga hea heliisolaator, just madalate helide jaoks. 58 mm paksune plaat koos viimistlusega summutab kuni 35 dB – paljudele ei ütle see suurt midagi, kuid oma kõrv on kuningas, mistõttu soovitame vaadata meie kodulehel videot „Helisummutusvõime“: https://pohuplaat.ee/videod. Seetõttu on just põhuplaat ideaalne valik kontorisse, helistuudiosse ja ka kodusteks helitöödeks näiteks magamistubade vahele või naabritevaheliste seinte puhul.
Niiskusregulatsioon
Põhuplaat suudab niiskematel aastaaegadel niiskust talletada ja kuivematel
perioodidel seda ruumi tagastada – eriti hästi on seda tunda sügisel ning talvel. See tagab hoones tasakaalukama niiskustaseme. Põhuplaat ei vaja eraldi tuule ega aurutõkkeplaate (ega kilesid), mis tähendab suuremat hingavust.
Tulepidavus
Plaadi pressimisel jääb sellesse minimaalselt hapnikku, mis on põlemisel üks olulisemaid tegureid. Leegiga kokkupuutel hakkab plaadi pind põlema, kuid tuleallika eemaldamisel kustub see kohe. Põhuplaadi pind vaid söestub – vaata katset lingilt https://pohuplaat.ee/video.
Kiiresti paigaldatav
Põhuplaadi kasutamine hoiab ära mitu tööetappi. Mittekandvaid vaheseinu saab teha vabalt ilma karkassita, kuna materjal on isekandev. Põhuplaat on väga kergesti töödeldav (meie kasutame peamiselt ketassaagi), paigaldatav ja viimistletav. Töötlemisel on
põhk muutunud täiesti väärtusetuks ka närilistele – kuna plaadi valmistamisel kasutatakse põhku, millest on eraldatud viljad, ei ole närilistel põhuplaadi vastu huvi.
Kus põhuplaati kasutada?
Põhuplaati saab paigaldada igale poole! Põhuplaadist ehitatakse nii hoone välis ja siseseinu, põrandaid kui ka lagesid.
Peamiselt ostetakse põhuplaati kahel eesmärgil:
1. Renoveerimiseks
2. Helitöödeks
Plaadi kasutamisel ei ole piiranguid, kuid meeles tuleb pidada reeglit, et märgades ruumides on vaja teha vastav hüdroisolatsioon ja seejärel viimistleda pind oma äranägemise järgi: kas keraamiliste plaatide või näiteks savikrohviga.
Põhuplaati on kahe erineva paksusega: z 38 mm plaat, mille laius on 800 mm –laos olemas mõõduga 2500, 2700 ja 3000 mm; z 58 mm plaat, mille laius on 1200 mm –laos olemas mõõduga 2500, 2700 ja 3000 mm.
Meie vägev meeskond ehitab põhuplaadist ka kodusid nullist lõpuni ja eriti meeldib meile ette võtta keerulisi eriprojekte. Tehtud töödega saab tutvuda meie sotsiaalmeedia kaudu. Lisaks on meie meistrimeeste käte all valminud nii mõnigi helistuudio – kõige tuntum neist on ehk hiljaaegu Dolby Atmose sertifikaadi pälvinud Studio89 Tallinnas.
Kohtumiseni meie kodulehel pohuplaat.ee, kust leiate meie toreda meeskonna kontaktid, et esitada tellimus või saada tekkivatele küsimustele vastuseid.
Parim pakend on see, mida pole olemas
Tänapäevases tarbimiskultuuris on pakend ühelt poolt toote ja kogu brändi visiitkaart, kuid teisalt tembeldatud ka kestlikkusega seotud aruteludes üheks peamiseks süüdlaseks. Kuigi tegemist on meie jaoks ühe nähtavama keskkonnamõju allikaga, moodustab pakend näiteks toidusüsteemi puhul vaid 5% kogu toiduainete tootmise kasvuhoonegaaside heitkogustest. Lõviosa mõjust tekib hoopis mujal – tooraine kasvatamisel ja töötlemisel.
TEKST: MAARJA
KARLSON FOTOD: SHUTTERSTOCK
Miks me siis pakenditest nii palju räägime? Pakend on esimene asi, mida me poeriiulil näeme, ja viimane, mis meile pärast kauba kasutamist kätte jääb. See on ka käegakatsutav tõend ettevõtte väärtustest ja disainiotsustest. Hinnanguliselt pannaksegi ligi 80% kõigist tootega seotud keskkonnamõjudest paika juba disainietapis. Kui teha sel hetkel valesid või läbimõtlemata valikuid, ei suuda lahendust pakkuda ka parim ümbertöötlemistehnoloogia.
Kõige keskkonnahoidlikum on pakend, mida ei toodeta Kestlikkusdisaineri vaatest on esimene ja kõige mõjusam strateegia alati vältimine. Kes meist ei oleks kogenud ülepakendamist mõne e kaubanduse tellimusega või poeletil üksikult kilesse mähitud puuvilju vahtplastist alustel. Tootjad saavad endale esitada kontrollküsimuse: kas igal pakendi osal on praktiline funktsioon (nt toote kaitsmine) või on see seal vaid harjumusest ja turunduslikust mugavusest?
Pakendiinnovatsioon ei tähenda alati uut revolutsioonilist materjali, vaid hoopis nutikat ümbermõtestamist.
Pakendiinnovatsioon ei tähenda alati uut revolutsioonilist materjali, vaid hoopis nutikat ümbermõtestamist. Eesti toidutööstusettevõte Lunden Food on sellise muutuse hea eeskuju. Toidutööstuses on plast sageli vältimatu – see on kerge, ohutu ja hoiab toidu värskena, vähendades omakorda toidukadu, mille keskkonnamõju on pakendist kordades suurem. Lunden aga asendas oma kausisalatitel ja pasteetidel traditsioonilise plastist lisakaane õhukese kile ja kartongist ümbrisega. Selle tulemusena vähenes ainuüksi kausisalatite puhul plasti kasutus kolme aasta jooksul ligi 16 tonni võrra. See on hea näide sellest, kuidas toiduohutuses järeleandmisi tegemata saab pakendi keskkonnamõju märgatavalt vähendada.
HI advisory partner ja kestlikkusdisainer Maarja Karlson.
Foto: Erakogu
mine samm ühekordse pakendi vältimine. Korduskasutuspakend ringleb majandussüsteemis mitmeid kasutustsükleid, aga siin mängib pakendi kontekst ja kasutusviis suurt rolli ning eelduseks on toimiva võrgustiku olemasolu. Kui tänavapilti on viimaste aastatega tekkinud üha enam Ringo korduskasutatavaid toidukarpe, siis suurt muutust luuakse ka kardinate taga.
Eelistada võiks valikuid, kus raiskamine on disainitud välja juba enne, kui toode poeriiulile jõuab.
Pakend kui teenus, mitte kulu
Kui pakendist loobuda või seda vähendada ei ole aga võimalik, on järg
Eesti ettevõte Bepco on pööranud B2B logistika pea peale. Nende standardiseeritud korduskasutatavad veopakendid vähendavad ühekordseid pakendijäätmeid, hoiavad ära toidu riknemist ja muudavad logistika efektiivsemaks. Ekaubanduse vallas pakub nutikat lahendust Kiud, mis valmistab tekstiilijäätmetest korduskasutatavaid pakendeid. Näiteks Telia kasutab neid seadmete saatmiseks, andes uue elu vanale tekstiilile ja vältides uute pappkarpide tootmist.
Pakend, mis naaseb loodusesse Kui korduskasutus pole võimalik, peab materjalivalik toetama biosfääri. Näiteks toodab Eestis asutatud Ukraina start-up S.Lab pakendeid põllumajandusjäätmetest ja seeneniidistikust. Pakend on vastupidav, vee ja kuumuskindel ning laguneb kompostis kuu aja jooksul, pakkudes alternatiivi pakenditööstuses laialt levinud polüstüreenile.
Raiku aga väärindab puidutööstuse jääke, luues puidust „mullikilet“. Nende tehnoloogia võimaldab toorainest saada 20 korda suurema koguse pakendimaterjali, kasutades sealjuures 50 korda vähem energiat ja 3000 korda vähem vett kui paberitootmine. Vetruv ja esteetiline materjal sobib hästi ka luksuskaupade või klaasi pakendamiseks, kus ilu ja turvalisus peavad käima käsikäes.
Rusikareegel: väldi, kasuta uuesti, vali parem materjal Üleminek keskkonnaga arvestavatele pakenditele ja ringmajandusele laiemalt nõuab tervikpildi mõistmist, kus materjali välimus ei pruugi alati peegeldada selle tegelikku keskkonnamõju. Näiteks pruun paberist pakend võib mõjuda säästlikult, aga kui see on seestpoolt lamineeritud õhukese kilekihiga, mida ei saa ise eemaldada, on tegemist komposiitpakendiga, mida ümber töödelda ja ringluses hoida on keeruline.
Tarbijatena saame nõuda süsteeme ja eelistada valikuid, kus raiskamine on disainitud välja juba enne, kui toode poeriiulile jõuab. Materjale ja pakendi lahendusi on mustmiljon, aga rusika reegel on lihtne: eelista vähem pakendatud kaupu või vali korduskasutatav ning keskkonnahoidlikust ja ohutust materjalist pakend.
Miks soovitab tuleohutusspetsialist klassikalise kustuti vahetada uue põlvkonna lahenduse vastu?
Aastakümneid on Eestis siseruumide elukeskkonna kaitseks olnud kasutusel klassikaline 6 kg pulberkustuti. See on kindlasti üks tõhusamaid kustuteid, kuid selle kasutamisel on tihtipeale kõrge hind. Kulu ei väljendu mitte kustuti omahinnas, vaid kustutusjärgses koristustöös ja varalises kahjus.
Kustutuspulber on agressiivne ja ülipeen aine, mis tungib vähimatessegi pragudesse ning rikub pöördumatult elektroonikat. On ette tulnud olukordi, kus pulbri tekitatud kahju on suurem kui tulekahju enda oma.
Tänapäeva elukeskkonnas on avatud planeeringud, kallid sisustusmaterjalid, nutiseadmed ja tundlik elektroonika saanud standardiks. Lisaks karmistuvad keskkonnanõuded. Paljud seni laialdaselt kasutatud kustutusained on kantud ohtlike ainete nimekirja. Näiteks fluori sisaldavad vahtkustutid on alates 2025. aastast keelatud. Seetõttu peab kaasaegsel kustutil olema korraga kolm omadust: efektiivne tulekahju kustutamisel, ohutu keskkonnale ja varale ning võimalikult soodne ülalpidamiskulu.
Selliseks nutikaks lahenduseks on veeudukustuti.
Miks eelistada veeudu pulbrile või vahule?
Veeudukustuti on 100% puhas ja kemikaalivaba, kuna kasutatakse deioniseeritud vett, mis ei riku mööblit ega elektroonikaseadmeid. See on ka tervisesõbralik, olles ohutu inimestele ja koduloomadele. Tegemist on ideaalse valikuga ka allergikutele ja lastega peredele. Tänu kustutusaine omadustele sobib see ideaalselt ka kuni 1000 V pingestatud elektriseadmete kustutamiseks. Samuti on veeudu toiduohutu ning seda võib kasutada köökides ja toiduainete vahetus läheduses ilma saastumise ohuta.
Kus on veeudukustuti asendamatu?
Veeudukustuti on parim valik kohtadesse, kus viibib palju rahvast või kus on väärtuslik vara.
Kauplused ja toitlustus, sest toidukaupade läheduses on see palju parem valik kui pulber, mis muudaks kogu avatud kauba mürgiseks ja müügikõlbmatuks.
Hotellides ja majutusasutustes on ruume lihtne pärast veeudu kasutamist koristada ning need saab kiiremini uuesti kasutusse võtta.
Kontorites on suurimaks eeliseks see, et veeudu ei riku kontoriseadmeid ega arvuteid.
Muuseumides ja galeriides on see asendamatu, kuna veeudu ei sisalda keemilisi aineid, mis rikuksid eksponaate. Haridus ja tervishoiuasutused, nagu koolid, haiglad ja hooldekodud, vajavad just sellist puhast ning steriilset keskkonda.
Uue põlvkonna veeudukustuti kustutab tulekahju, säästes samal ajal ka teie tervist, vara ja elukeskkonda.
Kui soovid veeudukustutist rohkem teada, külasta veebilehte kustutikeskus.ee või kirjuta meile info@kustutikeskus.ee. Oleme sulle abiks turvalisema keskkonna loomisel.
Salvkaev pole minevik. Küsimus
on selles, kes ja kuidas selle sulle teeb
„Vesi on eluks vajalik tarbeese, mitte luksus,“ ütleb kaevumeistri pojana kasvanud Siim Padu. 1369 kaevu rajanud ettevõtte eestvedajana teab ta täpselt, kuidas ühes või teises Eesti otsas puhta vee majja saab.
Trassivesi on paljudele enesestmõistetav mugavus, kõikjal maapiirkondades siiski mitte.
„Tänapäevane salvkaev ei ole enam see, mida mäletatakse vanavanemate õuelt. Muutunud on nii kaevu rajamise tehnika, töövõtted kui ka arusaam vastutusest,“ ütleb Eesti üks kogenumaid kaevuehitajaid Siim Padu osaühingust Amendero, lisades, et ämbriga vee järel ei pea igal juhul käima ka kaevu omades.
Tehnika ja kogemused
Amenderol on kaks salvkaevude rajamise puurautot. Üks neist võimaldab minna kuni 16 meetri sügavusele, teine teha 35 meetri sügavusi kaeve. Siimu sõnul ei ole sellist spetsiaalselt salvkaevude rajamiseks mõeldud masinat Baltimaades varem kasutatud.
„Sügavus ei ole kaevu puhul eesmärk
omaette,“ ütleb Siim. „Küsimus ei ole selles, kui palju meetreid maapinda läbistada, vaid millises veekihis kaev tööle hakkab ja kui stabiilselt see ajas püsib. Eesti pinnas on piirkonniti väga erinev ja madalamad veekihid võivad olla tugevalt mõjutatud hooajalisest veetasemest. Kaev, mis annab täna piisavalt vett, võib paari aasta pärast käituda hoopis teisiti,“ kinnitab ta. 35 meetri sügavusele minek ei ole standardlahendus, vaid võimalus olukordades, kus pinnapealsed veekihid ei ole piisavad ning kaev vajab stabiilsemat lahendust. See annab rohkem otsustusruumi ja vähendab riski, et kaev jääb sõltuma ilmast või aastaajast.
Puurauto üksi kaevu valmis ei tee Amendero tugevus peitub kogemuses ja meeskonnatöös. Meeskonda kuuluvad spetsialistid, kellel on üle 12
aasta praktilist kogemust ka käsitsi salvkaevude rajamisel. Praeguseks on rajatud 1369 kaevu. Arvestust peetakse sama täpselt, kui suhtutakse oma töösse. Veesoonte leidmisel kasutatakse endiselt traditsioonilisi meetodeid, ja kaev tuleb nagu vanasti soonte ristumiskohta. Kaevumeistri pojana üles kasvanud Siim Padu sõnul ei näe maa sisse siiani ükski aparaat, kuid kogemus lubab sealseid veemustreid ära tunda ja riske hinnata. Kaevutöö ei lõpe selle valmimisega. Hooldus ja puhastamine on paratamatu osa selle elukaarest. Liivasesse pinnasesse tehtud kaevud vajavad tihedamat hooldust, kõvema põhjaga kaevud harvem. Hooldus tähendab vee väljapumpamist, sette eemaldamist ja vajadusel konstruktsiooni parandamist.
Hind juba aastaid sama „Me ei ole kolmandat aastat hinda tõstnud. Mitte sellepärast, et kulud ei kasvaks, vaid sellepärast, et ma näen, mis olukord Eestis on. Meie oma betoonist kaevurõngaste tootmine hoiab kulud kontrolli all
Amendero teenused:
Salvkaevude valmistamine
Kaevu asukoha määramine
Kanalisatsioonikaevude ehitamine ja septikute paigaldamine
Veetrassi rajamine
Pumba ja hüdrofoori paigaldus
ja ma ei näe põhjust, miks joogivesi peaks muutuma luksuseks. Vesi on eluks vajalik tarbeese,“ räägib Siim, tuues välja, et oma kaevurõngaste hinnavahe on mõne konkurendiga võrreldes kordades.
Kaevumeistri kontakti leiad kodulehelt amendero.ee.
Ressursse tuleb hoida ringluses. Kuidas meil läheb?
Kuidas mõtestada jätkusuutlikku jäätmemajandust? Kuidas panustab ringmajandusse Eesti?
TEKST: KADRI HURT
FOTOD: SHUTTERSTOCK
Üle peaks jääma võimalikult vähe „Jäätmed on sümptom sügavamast süsteemsest ikaldusest – viisist, kuidas me toodame ja tarbime,“ märgib Eesti Maaülikooli ringmajanduse doktorant Kristiina Kerge . Pelgalt maailma päästvale tulevikutehnoloogiale lootma jääda ei saa – jäätmeid tuleb vähendada ja ressursse võimalikult palju ringluses hoida. Ka pea kakskümmend aastat kehtiva Euroopa Liidu jäätmehierarhia järgi on kõige olulisem jäätmete teket üldse vältida ja alles kõige viimases otsas võiks seda ladestada prügilasse. Kõnekas näide on ainuüksi Euroopa Liidus ühes aastas tekkivad toidujäätmed (umbes 130 kg inimese kohta), mis hinnanguliselt moodustab 16% üleilmsetest kasvuhoonegaaside heitmetest. Ja ehkki EL nõuab biojäätmete eraldi kogumist ning lisaks toidujäätmete selget vähendamist aastaks 2030 (nii kodus kui ka toitlustusettevõtetes), sorteeritakse kogu regioonis praegu eraldi vaid umbes veerand köögijäätmetest. See näitab, et olemasolevad meetmed pole piisavad ja vaja on nii paremat seiret kui ka toimivaid rahastusmehhanisme, et jäätmete teket vähendada. Lihtsalt peenhäälestamisest teadlase arvates ei piisa.
Kasutusse peaks jääma võimalikult palju
Uuringud näitavad, et umbes 80% toote kogu keskkonnamõjust otsustatakse seda disainides – just selles faasis määratakse, kui palju jäätmeid toote eluea lõpus tekib ja mida nendega teha saab. Seetõttu on tähtis, et tooted oleks parandatavad, hooldatavad, modulaarsed, renoveeritavad. Elutsükli lõppu jõudnud tootest peaks saama uut väärtust keskkonda kahjustamata. Vaja on kasvatada ärimudeleid, mis hoiavad materjale ja tooteid kasutuses võimalikult kaua – neid jagades, rentides, parandades, korduskasutades ja lõpuks ka materjalina ringlusse võttes.
Et tekkinud jäätmed oleks ohutud ja uue toote sisendmaterjalina kasutatavad, on oluline ohtlikke kemikaale kogu väärtusahelas vältida.
Ehkki 2030. aastaks peab vähemalt 70% pakendimaterjalist olema Euroopa Liidus ringlussevõetav, näitab statistika pakendite näitel, et senine tootjavastutuse süsteem pole (võrreldes turule lastud pakenditega) toonud kaasa märkimisväärset jäätmete vähenemist ega ka ringlussevõtu kasvu.
„Jäätmed on sümptom sügavamast süsteemsest ikaldusest – viisist, kuidas me toodame ja tarbime,“ ütleb Eesti Maaülikooli ringmajanduse doktorant Kristiina Kerge.
Ka pole Euroopa Liidus juba aastaid kasutusel olnud ja tehnoloogiliseks imeks peetud keemiline ringlussevõtt suutnud seni plastist plastiks ringlussevõtu protsesse edukalt skaleerida ega luua ka suurtootmisele sobivat tehnoloogiat.
Hea näide õiges suunas tehtud sammust Eestis on Kerge sõnul rahvusvaheliselt tunnustatud ja hästi toimiv pandipakendi süsteem. Ent osalistel on veel arengu ja innovatsiooniruumi, et 2030. aastast pakkuda (tagastussüsteemi osana) korduskasutuspakendis vähemalt 10% nii alkohoolsetest kui ka mittealkohoolsetest jookidest. Ka korduskasutusnõude kohustus
avalikel üritustel näitab, et jäätmeteket on võimalik märgatavalt vähendada ja käitumist muuta. Bioneer.ee andmeil vähendasid korduskasutusnõud näiteks viimasel laulu ja tantsupeol jäätmeteket 5000 tonni ja vähenes ka supi ülejääk.
Tooted saavad digipassi 2027. aasta veebruariks peavad kõik Euroopa Liidus käideldavad patareid saama endale digitaalse tootepassi, mida on võimalik QRkoodi abil lugeda. Järk järgult peab digipassi saama ka kõik muu alates elektroonikast, tekstiilist, rehvidest. Vastavalt Euroopa Nõukogu ambitsioonikale eesmärgile ringmajandust hõlbustada saab mõne aasta pärast igalt tootelt selgust, kui keskkonnasäästlik see on ja kuidas on seda kõige mõistlikum jäätmena käidelda. Vastav info peab olema nii inim kui ka masinloetav, ent kogu regulatsioon pole tegelikkuses veel paigas – alates sellest, kuidas teavet kodeerida, kus esitada, millist infot ja kellele näidata, kuidas tootepassi registreerida, kuidas teavet kontrollida või tagavarastada.
Nii ametlike standardite kui ka tööpõhimõtete praktilise väljatöötamisega tegelevad erinevad töögrupid, milles osalevad ülikoolid, uurimisinstituudid ja prototüüpe loovad ettevõtted. CIRPASS 2 on mahukas jätkuprojekt, mille kahes üleeuroopalises alamosas on kaalukas roll ka Eesti teadlastel. Tallinna Tehnikaülikooli rakendusliku tehisintellekti professori Tanel Tammeti sõnul spetsifitseerib TalTech digitaalse tootepassi järkjärguliseks kasutusele
2027. aasta veebruariks peavad kõik Euroopa Liidus käideldavad patareid saama endale digitaalse tootepassi. Järk-järgult saab digipassi ka kõik muu alates elektroonikast kuni rehvideni.
võtuks seda, kuidas andmeid kodeerida ning kuidas peaks välja nägema tarkvara arhitektuur. Koostööd tehakse nii erinevate tööstuspartnerite kui ka Euroopa Komisjoni liikmetega.
Automatiseerimine tõhustab sorteerimist
Praktilises jäätmemajanduses mõeldakse aina rohkem sellele, kuidas võiks kaasaegne tehnoloogia ja andmepõhine juhtimine tööd lihtsustada. Valikuid suunab ka jõustunud jäätmereform, mis liigiti kogutud jäätmete mahtu Eestis kahekordistab. RagnSells AS plaanib Eestisse lähiaastatel rajada esimese tehisarul põhineva pakendijäätmete sorteerimisliini, mis tõstab sorteerimise täpsust ja liini võimekust. Kui praegu kasutatakse kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siimu sõnul meie sorteerimisliinidel ühe optikaga lahendust (mis eeldab ka käsitsi sorteerimist), siis tehisarul põhinev mitmetasandiline sorteerimisliin suudab automaatselt ära tunda ja eraldada eri tüüpi pakendimaterjale, sealhulgas keerukamaid materjale, nagu must plast, tetrapakendid ja kiudmaterjalid. Et Eestis peab pakendite ringlussevõtt jäätmereformi ja uue pakendijäätme direktiivi
koosmõjus kindlasti kasvama, toetab riik uut 7 miljoni eurost projekti Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu 3 miljoni euroga.
Jätkusuutlikud lahendused peavad olema ja saavad olla kasumlikud, kinnitab Ragn Sells AS i juhatuse liige ja arendusjuht Sven Ruukholm , kelle sõnul investeerib Põhjamaade juhtiv keskkonna ja ringmajandusettevõtte pidevalt jäätmevoogudesse, mida on võimalik väärindada, otsides selle jaoks ka parimat võimalikku tehnoloogiat. Arendatav tehisarupõhine lahendus aitab sorteerimisliinile jõudva materjali kvaliteeti hinnata ja aitab teha seadistusotsuseid, kuidas materjaliga liinil edasi käituda. Lisaks ärilisele eelisele võimaldab uus tehnoloogia segapakendite ringlussevõttu oluliselt suurendada –praegusest standardist 40%lt 65%le ning toetab sellega selgelt keskkonnahoidu. Tunduvalt vähem jäätmeid läheb tulevikus põletamisele või ladestamisele ning vähem peab ka kaevandama või pumpama toorainet maapõuest, sest üha suuremale osale materjalist suudetakse anda nö uus elu teise toormena. Vähe teatakse Ruukholmi sõnul seda, et ligikaudu 230 000 tonni jäätmete põletamisega aastas toodetakse
Irus küll inimestele vajalikku soojusenergiat, kuid samas tekib selle tõttu kuni 60 tonni koldetuhka ja ligikaudu 11 000 tonni väga kanget erikäitlust vajavat lendtuhka.
Ragn-Sells AS plaanib
Eestisse lähiaastatel rajada esimese tehisarul põhineva pakendijäätmete sorteerimisliini.
Kiirelt valmiv kompost
Eesmärgiga toota kvaliteetset komposti mitte jäätme, vaid juba tootena, investeerib Ragn Sells paralleelselt ka n ö trummelkomposteerimistehnoloogiasse. Ka seda projekti toetab KIK. Uuenduse tõukejõuks on 2024. aastast jõustunud kohustus biojäätmeid liigiti koguda, kuid turul on olukord, kus väga palju vastavat võimekust on piiratud. Praktikas kogutakse biojäätmed kokku, hügieniseeritakse ja kiirendatatakse protsessi trummelkompostriga. Seejärel sertifitseeritakse kontrollitult ja tulemusena jäätmed lakkavad. Uut toodet – komposti on võimalik kasutada nii kodumajapidamistes, põllul kui ka muudes kasvuvõimendust vajavates
valdkondades. Teisisõnu – kompostiks muudetav maht võetakse jäätmevoost välja ja antakse kiirelt tagasi sinna, kus on selle järele nõudlus.
Nutiprügikastid ja jäätmearuandlus Jäätmete kogumislahendused muutuvad targemaks. Nii Keilas kui ka Tallinnas on kliimaministeeriumi osutusel juba kasutusele võetud nutiprügikastid, mis suudavad jäätmeid kokku pressides ruumi optimeerida ning mõõdavad ja edastavad reaalajas infot oma täituvuse kohta. See vähendab ka jäätmevedaja tühisõite. Lisaks rakendatakse järjest enam jäätmete liigiti kogumise tõhustamise lahendusi, nagu mahuandurid ja iseteeninduspunktid.
Jäätmereform paneb ka andmed paremini tööle. Järgmisel aastal võetakse Eestis kasutusele jäätmeinfosüsteem Pistrik, mis loob jäätmevoogudest ajakohasema, täpsema ja usaldusväärsema ülevaate. Andmed liiguvad aruandluse käigus jäätmete tekkest käitlemiseni automaatselt ja loogiliselt (esitatavate veosaatekirjade ja käitlustoimingute jooksvate andmete kaudu). Ettevõtetel on võimalus kasutada ka masinliideseid, et jäätmearvestus ettevõtte enda infosüsteemidega otse siduda.
LOTTA TAASKASUTUSPOOD OSTAB
Eestis toodetud nõusid, ehteid, suveniire. Uku, ARS-i, Tallinna Juveelitehase, Tarbeklaasi ja Langebrauni tooteid. Samuti nõukaaegseid nõusid ja muid asju.
Miks sorteerib Eesti ikka alla normi?
Jäätmete liigiti kogumine pole kliimaministeeriumi esindaja hinnangul seni olnud paljudele Eesti inimestele piisavalt mugav. Endiselt on teadmatust, kuidas seda teha, või kaheldakse, kas sellel üldse on mõtet, sest pole head ülevaadet, mis jäätmetest edasi saab. Segaolmejäätmete põletamine või ladestamine on aastaid olnud ettevõtetele ringlussevõtu arendamisest lihtsam ja odavam lahendus. Puudu on olnud ajakohastest andmetest ja läbipaistvu
sest, mis aitaks omavalitsustel jäätmehooldust paremini planeerida. Põhjuseid on teisigi. Käesoleva aasta alguses jõustunud jäätmereform tegeleb nende kitsaskohtadega terviklikult: edaspidi on ühtsed nõuded jäätmete liigiti kogumiseks ja teenuse korraldamiseks üle Eesti. Tugevdatakse tootjavastutust, parandatakse andmevahetust ja investeeritakse uutesse tehnoloogiatesse. Riigi eesmärk on muuta jäätmete liigiti kogumine Eesti inimestele lihtsamaks, süsteem läbipaistvamaks ning ringlussevõtt ka reaalselt toimivaks.
Kuidas Kasvatada
SUPER LAHENDUS NII UUDE KUI OLEMASOLEVASSE MAJJA VÕI ETTEVÕTTESSE!
KÜSI LISAKS PAKKUMIST
tel 5667 5426
KA PÄIKESEPANEELIDELE info@onoffgrid.ee
• Deye 20 kW madalpinge hübriidinverter
• 64 kWh akupank
• 10 000+ tsükli eluiga
• akud valmistatud Eestis
• baaspaigaldus
• Qilowatt tark juhtimine
• tasuta akukaablite komplekt
Väärtuses 290 € Hind:
• Soovid katkematut energiat ka elektrikatkestuse ajal.
• Säästa börsihinnaga laadides soodsatel tundidel ja müües kallitel tundidel.
• Hakka uuesti teenima olemasoleva päikesepargiga.
• Teeni lisa osaledes sagedusturul.
Eestis oma „elektrikokteil“
Enefiti juhatuse esimees
Juhan Aguraiuja nendib, et lähima kümne aasta perspektiivis tagab kõige konkurentsivõimelisema elektrihinna suuremahuline taastuvenergia tootmine, mida on toetamas salvestuslahendused ja kiiresti reageerivad juhitavad jaamad. Selleks peab aga rajama olulises mahus nii uut taastuvat kui ka juhitavat tootmist, et vähendada Eesti sõltuvust kallist importelektrist.
Kuniks uut juhitavat tootmist pole piisavas mahus rajatud, jäävad varustuskindluse vaates tema sõnul kindlust pakkuma olemasolevad põlevkivijaamad, mis pannakse tööle, kui muudest allikatest jääb elektrit puudu. Kuna aga vanemad jaamad on oma eluea ületanud, tuleb nende asendamisega tegeleda enne aastat 2035. Aguraiuja lisab, et taastuv energia turule lisamine aitab elektrihinda alla tuua ning just suurem taastuvenergia osakaal oli üks mõjur, mis langetas mullu keskmist elektrihinda 8%. Samuti kinnitab hiljutine TalTechi uuring, et taastuvenergiale üleminek vähendab tarbijate jaoks elektrisüsteemi kogukulu, kuni saavutatakse ligi 80%line taastuvenergia osakaal. „Taastuvenergia suurendab madalate hindadega tundide arvu ja katab kõrge tarbimisega perioodidel baas
koormust, tänu millele jääb mõni kõrge hinnaga jaam turule lülitamata. Neil vähestel hetkedel, kui taastuvenergiast tarbimise katmiseks ei piisa, lülituvad turule gaasijaamad,“ räägib Enefiti juht ja lisab, et gaasi, põlevkivi ja ka tuumaenergia ei too aga tema sõnul turule soodsa hinnaga energiat.
„Viimane toodaks küll elektrit CO2 vabalt, kuid tuumajaama investeering vajab riigipoolset tuge ning jaam ei valmi enne 2035. aastat. Praegu on Baltimaade puuduseks konkurentsi
võimelise hinnaga elektri tootmise vähesus. Näeme, et ka tänavu näiliselt kesiste tuuleoludega jaanuaris suutis tuuleenergia katta tervelt viiendiku Baltimaade tarbimisest. Suurema hulga tuuleparkidega oleks see protsent oluliselt kõrgem. Meretuulepark kasvataks baaskoormuse tagamist veelgi suuremas mahus, kuivõrd merel praktiliselt puuduvad tuulevaiksed päevad. Samuti on meretuulepark ainuke suuremastaabiline lahendus, mida on võimalik viie aasta perspektiivis rajada,“ selgitab Aguraijuja.
TalTechi FinEst Targa Linna Tippkeskuse praktikprofessor Einari Kisel ütleb, et ühese „energiakokteili“ prognoosimiseks on muutujaid liiga palju: ilmastik, ühenduste toimimine, tarbijate lisandumine, naaberriikide „energiakokteilid“ jne. Tema sõnul tasuks rääkida hoopis „võimsuste kokteilist“ ehk kui palju ja milliseid elektrijaamu peaks Eestis olema, et suudaksime igal ajahetkel võimalikult soodsa hinna ja väikseima keskkonnamõjuga nõudlust katta.
Selles kontekstis võiks Kiseli hinnangul aastaks 2035 juhitava võimsuse osakaal olla 600 MW hübriidvõimsust ehk põlevkivi, biomassi ja uttegaasi, 800 MW bio ja maagaasijaamu, 200 MW biomassiga koostootmisjaamu ja 1000 MW salvestusi. Mittejuhitav võimsus oleks tuuleparkide puhul 1400 ja päikeseparkide puhul 1600 MW.
Mis aitavad muuta hinnad mõistlikumaks?
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Terje Talv on kindel, et kui Eesti tahab majanduskasvu toetavat ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrisüsteemi, peaks „elektrikokteil“ tuginema eelkõige siiski kõige odavamale allikale ehk tuuleenergiale.
„Tuuleenergia võimaldab toota suures mahus madala hinnaga elektrit ja loob eelduse nii ekspordiks kui ka uute tööstusinvesteeringute tekkeks. Päikeseenergia roll jääks täiendavaks ja hooajaliseks, samas kui ülejäänud osa süsteemist peaks olema vajaduspõhine juhitav tootmine – biomassi, gaasi ja tulevikus vesiniku ning võimaliku stabiilse baasvõimsuse näol –, mille ülesanne ei ole odava elektri tootmine, vaid varustuskindluse tagamine siis, kui tuult ja päikest ei ole,“ räägib Talv. Meretuul ei ole tema hinnangul siiski Eesti majanduse imerohi, kuid koos maismaatuulega moodustab see selgroo, millele saab rajada odava elektri ja konkurentsivõimelise majanduse. „Meretuul on alguses kallis ja ajamahukas, ent tasub end pikaajaliselt ära. Suurem risk Eesti majandusele ei ole meretuule arendamine, vaid olukord, kus odavat taastuvelektrit jääb lihtsalt liiga väheks.“
Sunly jaeäri juhi Rasmus Udde sõnul peaks aga mainitud „elektrikokteil“
TEKST: GERLI RAMLER
Päikesepaneelid muutuvad üha populaarsemaks energiaallikaks. Foto: Shutterstock
lähtuma ühest lihtsast küsimusest: mis „kokteil“ maksab ning on tarbijale taskukohane ja töökindel?
„Minu ettepanek Eesti 2035 „elektrikokteiliks“ on 40% maismaatuult, 20% päikest, 10% biomassi ja gaasi, 20% võrguühendusi ning ülejäänu reservvõimsustest. Eksisteerivad võrguühendused Põhjamaadega ei ole nõrkus, vaid odavaim paindlikkuse allikas. Soome tootmine on suurem ja stabiilsem – neil on näiteks palju tuuleparke. Tark energiapoliitika kasutab seda, mitte ei võitle selle vastu. Samas aga ei ehita ka kogu energiapoliitikat selle peale üles,“ räägib Udde.
Ta nendib, et eesmärk on viia fossiilkütused miinimumini, ent see eeldab investeeringuid nii kodumaisesse tootmisse kui ka pikaajalisse salvestusse. Akud lahendavad päevasisest volatiilsust, aga Eesti tegelik väljakutse on pikaajaline salvestus, mis pikendab tuule ja muu soodsama elektri kasutust.
„Päikese väärtus ei ole talvises tipus. Päike on Eestis üks odavamaid elektriallikaid. Suvine toodang vähendab aasta keskmist hinda ja täiendab tuuleenergiat, kasutades kohati sama infrastruktuuri, mis on tugevam just talvel. Küsimus pole selles, kas päike töötab
jaanuaris – küsimus on selles, kas päike teeb meie elektrisüsteemi aasta lõikes odavamaks? Vastus on: jah.“
Kodumaine, kindel, puhas ja soodne elekter „2025. aastal importis Eesti üle kolmandiku vaja minevast elektrist, tegi seda keskmisest kallima hinnaga, makstes selle eest hinnanguliselt üle 100 miljoni euro. Lisaks maksti taastuvenergiatoetusi 84 miljonit eurot aastas, kusjuures meie vähene eksport toimub just tuulistel/päikeselistel aegadel ehk raha liigub osaliselt naabritele. Alates 2026. aastast lisanduvad tasakaalustamisvõimsuse tasu ehk sagedusturu kulude kinni maksmine umbes 60 miljoni euro suuruses ning varustuskindluse tasu, mis on samuti umbes 60 miljonit,“ toob välja Fermi Energia tehnoloogiajuht PhD Marti Jeltsov.
Eesti majandus ja tarbijad vajavad kodumaist, puhast, kindlat ja soodsat elektrit umbes 300 miljoni euro suuruses mahus. Riikidel, kellel on tuumajaam, selliseid probleeme ei ole. Näiteks võib tuua Soome, Rootsi ja Prantsusmaa. Oleks meil aga tuumajaam, oleks olukord palju parem. Eesti majanduskasvu toetavas „elektrikokteilis“ peaks Jeltsovi sõnul
Akupank tagab Teile turvatunde, süsteemi ühendatud suitsuandur kindlustunde. Pakume meie paigaldustele automaatikakontrolleriga ühilduvat kuumuse- ja suitsuandurit, et tagada Teile kindlustunne igaks olukorraks.
Vanema põlvkonna tuumajaam Tšehhis. Foto: Shutterstock
Kolme Kuru tamm, hiiglaslik hüdroenergiaprojekt Jangtse jõel. Foto: AFP/Scanpix
Enefiti elektrisalvesti. Foto: Erakogu
olema tuum, tuul ja päike. „Igal tootmisviisil on mõistlik osakaal. Eesmärk on saavutada kodumaine, kindel, puhas ja soodne elekter. Tuum on tähtis, sest kindel tarbimine on tarvis kindlasti ära katta. Tarbimisandmeid analüüsides ja 11 TWh/a tulevikuprognoosi arvestades näeme, et aastaks 2035 ületab igal hetkel aastas tarbimine 600 MW. Tuule ja päikese majanduslik atraktiivsus, mis on otseselt seotud võrku mahtumise, tarbimisvajaduse, geograafilise asukoha ning ilmaoludega, lõpeb
vastavalt 30–35% ja 10–15 % juures,“ lisab tehnoloogiajuht.
Jeltsov lisab, et hea on arendada ka salvestust, sest ajutine ületoodang tuleks „kinni püüda“ ja defitsiiditundidesse suunata. 3600 MW tootmisvõimsuse ja keskmiselt 1000 MW tarbimise korral tekib neid hetki päris palju.
„Kui 600 MW tuumajaama pildil poleks, oleksime jätkuvalt suuremahulise põletamise ja/või impordi lõksus,“ lisab tehnoloogiajuht.
Georg Rute, Gridraveni asutaja, Imperial College’i energeetikamagister
Läänemaailma viimaste aastakümnete kogemus tuumajaamadega on olnud markantne läbikukkumine. Esialgsed lubadused hinna ja ehitusaja osas on kokkupõrkes reaalsusega täielikult põrunud: projektid venivad aastakümneid ja eelarved lähevad lõhki mitmekordselt.
Näiteks Suurbritannia Sizewell C planeeritava tuumajaama hind on kasvanud 18 miljardi naela pealt 38 miljardi peale ning valmimisaeg on lükkunud 2030. aastatesse. Algul pidi see valmima üle kümne aasta varem. Sealjuures ehitatakse seda olemasoleva tuumajaama alale, mis muudab planeerimise märgatavalt lihtsamaks ja ka odavamaks.
Miks nii on? Esiteks, läänemaailmas ei eksisteeri tuumajaamade tarneahelaid. Iga vajalik asi tuleb sisuliselt teha esimest korda ja asju esimest korda tehes selguvad probleemid, mille lahendamine nõuab aega ja raha. Teiseks, tuumatööstuse eestkõnelejatel on arusaadav huvi rääkida jaamad võimalikult odavaks ja kiireks, et jaama ehitus igal juhul käima saada. Nad teavad, et lihtsam on hiljem raha juurde küsida, kui kohe alguses õige hind välja käia, kuna muidu ei tahaks keegi jaama ehitama hakata.
Tänapäeval oskavad tuumajaamu ehitada Hiina ja Venemaa. Autokraatsed valitsused tagavad odava finantseerimise ja nende tuumatööstus ehitab järjest ühesuguseid jaamu. Et meie saaksime nende kiirust ja hinda kopeerida, peaksime siia tooma nendega identsed jaamad ning jaamade ehitamiseks kogu sealse tarneahela ja tööjõu. Praeguses julgeolekuolukorras on see täiesti välistatud ja vastuvõetamatu.
Allikas: Delfi Arvamus
NUTIKAS AKULAHENDUS
KOMPLEKTI KUULUVAD:
HÜBRIIDINVENTER 15 kWh
ENERGIASALVESTI 20 kWh
BÖRSIMOODUL
PAIGALDUS
PROJEKTEERIMINE JA DOKUMENDID
Keskkonnahoidlikult ehitatud kestlik Järvekella ridaelamu.
Keskkonnasäästlik modulaarne
ehitus ei tähenda igavat arhitektuuri
Modulaarne ehitus kogub üha enam populaarsust, kuid sellega kaasneb sageli eksiarvamus, et tehases valmistatud lahendused viivad ühetaolise ja isikupäratu arhitektuurini. Tegelikult ei määra ehitusviis hoone kvaliteeti ega ilmet, vaid otsustavateks teguriteks on projekteerimine, materjalivalik ja terviklik lahendus.
TEKST: GERLI RAMLER FOTOD: RAND JA TUULBERG
Eesti Puitmajaliidu / Woodhouse Estonia tegevjuht Annika Kadaja nendib, et sageli arvatakse ekslikult, et modulaarne ehitus on piirav, kuid tegelikkuses see nii ei ole. „Modulaarne ehitus ei tähenda automaatselt standardseid nn karpmaju, vaid tööstuslikku tootmisviisi. Arhitektuurne lahendus võib olla väga mitmekesine, sest mooduleid saab kombineerida erinevates suurustes, kõrgustes ja fassaadi lahendustes. Pigem annab tehases tootmine võimaluse keerukamaid lahendusi paremini kontrollida ja kvaliteetselt ellu viia. Tänapäeval on mitmed arhitektuurselt silmapaistvad hooned rajatud just modulaarse või elementehituse meetodil, näiteks Treet või Helsingi raamatukogu Oodi.“
Ehitusfirma Rand & Tuulberg partnerlussuhete ja müügijuht Kristjan Mardna kinnitab samuti, et puudub igasugune hirm, et modulaarne ehitus ehk tehases valmistatud moodulid muudaksid uued hooned arhitektuurselt ühetaoliseks ja igavaks. „Modulaarne ehitus kirjeldab eelkõige ehitusviisi, mitte arhitektuurset ambitsiooni. Hea projekteerimise korral saab tehases toodetud lahendustega luua väga eriilmelisi, kvaliteetseid ja linnaruumi rikastavaid hooneid.“
Ta lisab, et modulaarse ehituse peamine keskkonnakasu tuleb sellest, et tehases saab ehitada täpsemalt, väiksema materjalikaoga ja lühema objekti ajaga. See omakorda vähendab jäätmete teket, transpordikulusid objek
tile, ümbertegemist vajavaid töid ja enamasti ka kogu ehitusprotsessi jalajälge. „Materjalide päritolu on siinkohal muidugi väga oluline. Keskkonnamõju ei sõltu ainult materjali liigist, vaid ka sellest, kus ja kuidas see toodeti, kui kaugele seda transporditakse ning kas seda saab hiljem uuesti kasutada või ringlusse võtta,“ sõnab Mardna.
„Keskkonnasäästlikkus tuleb eelkõige väiksemast materjalikulust ja jäätmete hulgast, sest tootmine toimub tehases kontrollitud tingimustes, ja väiksematest kuludest vundamendile, kuna puitmajad on kerged,“ toob Kadaja välja. „Kui vaadata kogu elutsüklit, siis tööstuslik ehitus aitab vähendada nii ressursikulu kui ka CO 2 jalajälge võrreldes traditsioonilise kohapealse ehitusega. Materjalide päritolu mõjutab nii transpordist tulenevat jalajälge kui ka materjali enda keskkonnamõju. Kohalik ja vastutustundlikult toodetud materjal tähendab tavaliselt väiksemat keskkonnakoormust. Samuti muutub üha olulisemaks materjalide jälgitavus –kust need pärinevad ja kuidas on toodetud.“
Nii Mardna kui ka Kadaja sõnul on puit siiski endiselt väga madala jalajäljega valik, eriti kui see pärineb vastutustundlikult majandatud metsadest ja seda kasutatakse läbimõeldult. Puit seob süsinikku kogu hoone eluea jooksul ja selle tootmine on võrreldes paljude teiste materjalidega väiksema CO2 jalajäljega. Samas ei ole olemas üht universaalselt „kõige rohelisemat“ materjali. „Üha rohkem kasutatakse ka näiteks madala CO2 jalajäljega betooni ja taaskasutatud materjale seal, kus need annavad konstruktiivselt või elukaare vaates parema tulemuse. Vahel võivad selliseid alternatiivid olla puidust parim valik,“ selgitab Mardna. Näiteks siis, kui konstruktsioon nõuab väga suurt kandevõimet, maa aluseid
Kui kehtiks põhimõte „saastaja maksab“, oleks kõik majad ehitatud puidust ja tehases
Puitkonstruktsioonil hoonete ehitamine on märksa energiatõhusam kui betoon- või teraskonstruktsioonide puhul. Näiteks kulub kerge puitkonstruktsiooniga hoone püstitamiseks kaks korda vähem energiat ning puitkarkass-korterelamu ehitusmaterjalide tootmine nõuab ligi 37% vähem energiat kui samaväärse betoonhoone puhul. Samuti kulutab betoonhoone lammutamine kaks korda rohkem energiat kui puithoone oma.
Kogu hoone elukaare lõikes kasutab CLT-konstruktsioon 20–37% ja puitkarkasskonstruktsioon 8–17% vähem primaarenergiat kui võrreldav betoonhoone. Lisaks on tõestatud, et puitkonstruktsioonide puhul kasutatakse kõige vähem fossiilkütuseid. Rootsi uuringud näitavad, et 2/3 ehitussektori kasvuhoonegaasidest tekib ehitusest ja renoveerimisest ning suurim mõju tuleb just ehitusmaterjalide tootmisest, mis annab puidule selge eelise betooni ja terase ees.
Allikas: Eesti Puitmajaliit
lahendusi või pikka kasutusiga keerulistes tingimustes. Sellisel juhul võib madala heitega betooni, taaskasutatud terase ja puidu nutikas kombineerimine anda tervikuna kõige parema tulemuse. Kadaja lisab, et iga materjali peab kasutama seal, kus tulevad tema paremad eelised välja ehk igal materjalil on oma koht.
KV ALITEE TSE D E HITU STÖÖ D TAGAV AD T EIE RAHULOLU
JA K ODU P IK AEALISU SE
EHITUSTÖÖD NII ERAKLIENTIDELE KUI KA ÄRIKLIENTIDELE
VÕTKE MEIEGA ÜHENDUST!
info tel 511 1856 hooldusservis@gmail.com omakoduehitus.ee
RENOVEERIMINE
Renoveerime nii kortereid, vanu palk- ja puitkarkassmaju kui ka ärihooneid
EHITUS
Ehitame uusi puit- ja kivimaju, ärihooneid
VUNDAMENDID
Pakume kõiki vundamendilahendusi, teeme ka pinnasetöid
Vintage-mood: jätkusuutlik pääsetee või uus ületarbimise vorm?
Viimastel aastatel on Eesti linnapildis toimunud märgatav muutus. Vintagepoed ja second-handkontseptsiooniga butiigid ei ole enam pelgalt nišš, vaid osa peavoolust. Nende ümber on tekkinud omaette esteetika, kogukond ja isegi staatus. Kuid koos populaarsuse kasvuga kerkib küsimus: kas need poed täidavad oma algset eesmärki – anda riietele uus elu – või on neist saanud hoopis uus tarbimismudel, mis toodab probleemi edasi?
TEKST: RUMI SAAR FOTOD: SHUTTERSTOCK
Ideaal: ringlus ja teadlikkus
Vintagekultuuri juured on selgelt jätkusuutlikkuses. Idee on lihtne: olemasolevate rõivaste kasutamine vähendab vajadust uute tootmiseks, mis omakorda säästab ressursse ja vähendab tekstiilijäätmeid. Eesti kontekstis, kus keskkonnateadlikkus on viimase kümnendi jooksul kasvanud, sobitub see loogika hästi ka tarbijate väärtustega.
Lisaks keskkonnaargumendile pakub vintage ka midagi, mida kiirmood ei suuda – ainulaadsust.
Vanemad rõivad, eriti 1990ndate ja varasema perioodi esemed, kannavad endas ajalugu ning pakuvad kvaliteetsemaid materjale ja lõikeid, mis eristuvad masstoodangust.
Reaalsus: hinnad ja kättesaadavus Kuigi idee on jätkusuutlik, siis praktika on muutunud paraku ambivalentseks. Eestis tegutsevate vintagepoodide hinnatase on sageli võrreldav või isegi kõrgem kui uute rõivaste puhul. Tsärk, mille oleks mõni aasta tagasi leidnud kaltsukast
– looduslik pikaajaline väetis – plastivaba alternatiiv multšimiseks – naturaalne talvine kaitse tüvedele ja võradele
MÄÄ tootevalikust leiad:
Küsi aianduspoodidest või loe lisaks ja telli otse e-poest www.maa.garden
Lambavilla graanulid – pikaajaline väetis parandab mulla kvaliteeti, hoiab niiskust ja tõrjub tigusid.
Lambavillane peenravaip - aitab hoida niiskust ja temperatuuri, samas hingav ja vett läbi laskev.
Multšikettad – hoiab hästi mullastiku niiskust ja tõrjub umbrohtu. Kasutamiseks puude ja põõsaste ümbrustes ning taimepottides.
Talvine taimetekk – biolagunev multšikangas kaitseks talvise külma eest. Kaitsekangas puutüvedele – kaitseb puutüve ulukite ja näriliste kahjustuste ning kevadel ka päikesepõletuse eest.
mõne euro eest, võib nüüd butiiktüüpi poes maksta kümneid eurosid.
Selline hinnastamine viitab selgele nihkele – vintage ei ole enam alternatiiv odavale tarbimisele, vaid on positsioneeritud eksklusiivseks kaubaks. See muudab ringluse vähem kättesaadavaks just neile, kellele see algselt kõige rohkem kasu pakkus.
Hinna taga on ka uus väärtusahel. Poeomanikud ja vahendajad otsivad kaupa sihikindlalt: reisitakse välismaale, tehakse koostööd hulgimüüjatega või ostetakse tooteid kokku kohalikest teise
ringi poodidest. See tähendab, et spontaanne „leidmise rõõm“ on asendunud professionaalse kureerimisega.
Kas vintagepoed võimendavad probleemi?
Siin tekib paradoks. Kui vintage poed ostavad massiliselt kaupa odavamatest allikatest ja müüvad seda kallimalt edasi, tekib uus vahendajakiht, mis ei pruugi vähendada tarbimist, vaid muudab selle lihtsalt kallimaks ja trendipõhisemaks.
Veelgi enam, kui vintage muutub trendiks, hakkab see toimima sarna
selt kiirmoega – pidev vajadus uue ja „huvitava“ järele. Tarbija ei osta enam vajadusest, vaid lähtub esteetikast ja identiteedist. Sellisel juhul ei ole enam oluline, kas ese on uus või vana – tarbimismuster ise jääb samaks.
Pakkumise surve
Kasvav nõudlus tekitab surve pakkumisele. Kui varem liikusid kasutatud riided ringluses orgaaniliselt, siis nüüd otsitakse neid aktiivselt „maa alt ja maa pealt“. See tähendab, et kvaliteetsemad ja ihaldusväärsemad esemed eemaldatakse kiiresti tavapärasest ringlusest ja suunatakse kõrgema hinnaga turule.
See võib viia olukorrani, kus soodsamates second-handpoodides jääb alles madalama kvaliteediga kaup, samas kui paremad leiud liiguvad edasi butiigisegmenti. Ringlus ei kao, kuid selle struktuur muutub kihilisemaks ja vähem võrdseks.
Positiivne mõju ei kao, kuid muutub
Oluline on siiski rõhutada, et vintagepoed ei ole olemuslikult probleem. Nad aitavad pikendada rõivaste eluiga ja tõstavad teadlikkust moe keskkonnamõjust. Küsimus on pigem selles, kuidas see turg areneb.
Kui vintage jääb pelgalt esteetiliseks trendiks, kaotab see osa oma algsest
tähendusest. Kui aga tarbijad ja müüjad suudavad hoida fookust kvaliteedil, kestvusel ning läbimõeldud tarbimisel, võib see olla oluline osa lahendusest.
Tarbija roll
Lõppkokkuvõttes määrab suuna tarbija. Kui vintage poest ostmine muutub samasuguseks impulssostuks nagu kiirmoe puhul, siis ei ole keskkonnamõju oluliselt parem. Kui aga ostetakse teadlikult, harvem ja pika kasutuse eesmärgil, täidab see oma eesmärki. Vintage ei ole automaatselt jätkusuutlik. See on tööriist, mille mõju sõltub kasutajast. Eestis on see liikumine alles kujunemisjärgus, mistõttu on praegu õige hetk kujundada selle väärtused ja praktikad nii, et need toetaksid päriselt rohelisemat jalajälge, mitte ei looks uut, peenemat tarbimiskihti.
