1 (16) / 2026
Pereäri tõi kokku
KINNISVARASEKTORI NUTIKAD ARENDAJAD
MICROSOFTI LÄTLANNAST TIPPJUHT
UUEST TRENDIST – KIDULTS
KEVAD-SUVI
Genka
MIDA TA TEEB KRULLI KVARTALIS?
Sonny Aswani kingitus
HIIUMAAL AVATAKSE UHKE RETRIIT
Ümber maailmareisist pool läbi
VIIB ELLU VANAISA UNISTUSI
ARMIN KARU JA MERIBEL
Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
6
Tippjuht Sten Pärnitsa teistmoodi noorus
TANEL SAARMANN
18
Pereettevõtte sünnilugu. Kinnisvarasektori äge duo
TANEL SAARMANN
30
Suurettevõtja rajab Hiiumaale midagi erilist
TANEL SAARMANN
40
Soome meditsiinihiid teeb
Eestis suuri tegusid
TANEL SAARMANN
49 NVIDIA ja selle juhi pöörane lugu
PRIIT POKK
Foto: Kaupo Kalda/Avalon Estates
60
Microsofti lätlannast tippjuht AI pealetungist
TANEL SAARMANN
66
Mida teeb räppar Genka Krulli kvartalis?
ELIISE KIVI
Projektijuht ja toimetaja
Tanel Saarmann tanel.saarmann@arileht.ee
Reklaamimüügi projektijuht
Kristel Vilms kristel.vilms@delfi.ee
Keeletoimetaja
Ester Liivak
Esikaane foto
Andres Putting
Kujundaja
Virge Ilves
74
Eesti mänguasjamüüjad on vallutanud mitu turgu
IRIS KÜBARSEPP
82
Milliseid luksusautosid ostavad eestlased?
TANEL SAARMANN
88
Tanel Tatter on Eesti filmitööstuse edus veendunud
KADRI SILDMETS
96
Armin Karu ümbermaailmareis poole peal
TANEL SAARMANN
101
Kris Hiiemaa ettevõtted on AI-ajastuks valmis
TANEL SAARMANN
Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Delfi Meediale. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.
Eestis on toimumas midagi, mis on vanas maailmas tavaline nähtus, kuid meil midagi sellist, mida tasub välja tuua ja tähistada. Me oleme jõudnud ajastusse, kus toimunud on esimesed pereäride üle andmised teisele või isegi kolmandale põlvkonnale. Lähiaastatel on see trend saamas väga suure hoo.
Muu maailma pereettevõtete ajalugu on aukartust äratav. Saksamaalt leiame Volkswagen AG, mis on perekond Porsche ja Piëchi käes. Tegemist on Euroopa suurima autotootjaga, millele pani aluse Ferdinand Porsche. Ka BMW on suur pereäri, mis kuulub Stefan Quadtile ja tema õele Susanne Klattenile. Nende isa Herbert päästis ettevõtte 1950ndatel pankrotist. Paljud pereettevõtted on siiski leidnud tee ka börsile.
Saksamaalt leiame ka muuhulgas Lidlit omava Schwarz Groupi. Täna juhib seda Dieter Schwarz, keda peetakse äärmuslikult privaatseks inimeseks. Arnaultide perele kuulub Prantsusmaal LVMH, mis esindab luksuskaubamärke Louis Vuitton, Dior ja Moët. Impeeriumit veavad täna Bernard Arnault koos viie lapsega.
Prantsusmaal on suur tegija ka kosmeetikahiid L’Oréal, mida veab perekond Bettencourt Mayers. Nende osa firmast on umbes kolmandik.
USAs on perekond Walton, kes on jaekaubanduse suurnime Walmarti omanikud. Warren Buffettile kuuluv Berkshire Hathaway on samuti perefirma. Või võtame suure poliitilise mõjuga Kochi perekonna, mis toimetab jänkide suure konglomeraadi Koch Industriesiga. Tegemist energeetika ja kemikaalide valdkondade suurnimega
Loomulikult on neis riikides lugematul arvul väiksemaid ja päris pisikesi pereärisid, mis kõik moodustavad riikide majandustes olulise osa. USAs on pereäride osakaal lausa ligi 90%, Itaalias ja Hispaanias jääb see 85% kanti ning Prantsusmaal ja Saksamaal on näitaja samas suurusjärgus.
Pereettevõtted on sageli pikaajalisema visiooniga kui tavalised ettevõtted, sest nende eesmärk ei ole niivõrd järgmise kvartali kasumi maksimeerimine, kuivõrd ettevõtte elujõulisena hoidmine järgmisele generatsioonile.
Õnneks on Eestis nüüd küpsemas oma enda pereärid ja family- office ’id. Viimased on jõukate perede investeerimisele ja varahaldusele suunatud juriidilised kehad. Miks on sellised ettevõtted majanduse vereringes olulised? Sest on suur šanss, et need firmad jäävad pikkadeks aastakümneteks, miks mitte aastasadadeks, kohalike kätte ning kui äri õitseb, siis leiab ka saadav kasum ühel või teisel kujul tee meie majandusse.
Ka sinu käes olevast Magnaadist saad lugeda kaht pereäri lugu – üks teekond on alles alanud, kuid teise puhul on vägeva vastutuse äsja võtnud 3. põlvkond.
Head lugemist!
Tanel Saarmann
Ülemiste linnaku noor juht oli mõni aeg tagasi suurte läbirääkimiste üks vedajatest, aga siis pakuti talle veel suuremat väljakutset.
TANEL SAARMANN
Neil päevil 35-aastaseks saav Sten Pärnits on kolmanda põlvkonna Ülemiste linnaku arendaja. Tema 2016. aasta lõpus meie seast lahkunud vanaisa Ülo Pärnitsa paljud unistused on pärast legendi surma täitunud. Üks neist on seotud Steniga.
Eelmise aasta kevade veerel kutsus Ülemiste linnaku juht Kadi Pärnits Sten Pärnitsa ühel päeval kõrvale, et rääkida olulisest teemast. Kuna eelmine Mainor Ülemiste juhatuse esimees Ursel Velve teatas, et on otsustanud Mainor Ülemistest lahkuda, et asuda Eesti jaoks tähtsa EIS-i (Ettevõtluse- ja Innovatsiooni Sihtasutuse) etteotsa, pakkus Pärnitsate teine põlvkond, kes linnaku arendamisel niite tõmbas, seda kohta kolmandale põlvkonnale ehk siis Stenile. Kuna ta
VANAISA PÄRAND. Ülo Pärnitsale pühendatud kuju on linnakus aukohal ning mees on tõenäoliselt väga rahul, kuidas tema unistust on pärast tema lahkumist ellu viidud. Foto: Andres Putting
oli olnud Mainor Ülemiste liige juba aastaid, siis oli see ainuõige valik nii järjepidevuse, kogemuste kui ka linnaku toimisest arusaamise mõttes.
Ülemiste linnak on saanud paljude ettevõtjate jaoks paigaks, kuhu tahetakse oma kontor rajada. Aasta-aastalt kerkivad erinevad suured ärihooned ja need on üürnikest pungil. Endine tööstuspiirkond on aastakümnetega löödud särama ning seal asuvad mitmete oluliste ettevõtete ning riigiasutuste kontorid. Intervjuus Magnaadile räägib Sten oma kujunemise loo. Muuhulgas selgub, et kolm põlvkonda Pärnitsaid on parajad vigurivändad.
Milline on teie kasvamise lugu?
Minu noorus oli ilus. Lapsepõlves sai tehtud lapselikke asju, aga ettevõtluse vaates on huvitav see, kuidas meie perekond sellesse suhtus. Kui mõnes peres ei olnud viisakas laua taga ärist või rahast rääkida, siis meie peres keerlesid reisid ja sünnipäevad suures osas selle ümber, mida Ülo (vanaisa – toim) ja Guido (isa, muuhulgas ka Ülemiste Keskuse juht – toim) parasjagu äris korraldasid. Tol ajal ei olnud veel Ülemiste Cityt sellisel kujul, nagu seda täna tuntakse – Mainor, millega mu vanaisa tegeles, tähendas pigem tehaseid, konsultatsioone ja ringkäike üle Eesti. Need olid samuti osa minu lapsepõlvest. Ettevõtlusega puutusin kokku juba lapsena – see oli Ülo teadlik eesmärk. Mina ise ei tahtnud üldse laua taga istuda ja kuulata, pigem oli tädipojaga plaanis mängida. Ülo ütles alati: „Tulge kuulake ka, ma ostan teile aktsiaid või annan osalust.“ Me ei saanud sellest tegelikult midagi aru – palju põnevam oli tehases masinaid vaadata, aga Ülo visioon oli, et tema tegevus kestaks põlvkondadeüleselt.
Tundub tõesti, et päris tavaline teie lapsepõlv ei olnud.
Meid viidi Kristoga (tädipoeg – T.S.) üsna varakult ettevõttes personaliosakonna juurde ning tehti isiksuse- ja IQ-testid, et Ülo saaks aru, milline potentsiaal meis on. See oli päris eriline lähenemine 11–12-aastastele lastele.
Selles mõttes nägi Ülo perekonda oma tegevuse jätkajatena ja kaa-
„Meie pere suur traditsioon on reisimine. Käime kaks korda aastas välisreisil ja korra Eesti sisereisil. Just tulime Vietnamist,“ ütleb Sten Pärnits.
Tavaliselt osalevad Steni pere – naine ja kaks last – ja lisaks tema isa, ema ja õde. Vahel on õel ka sõber kaasas, nii et kokku umbes seitse-kaheksa inimest. „Üllataval kombel sobime reisidel väga hästi kokku. Kõigil on omad huvid, aga klapime. Lapsed on alati nõus, et koos on reis toredam. Tavaliselt käime korra suusatamas ja korra mõnes uues põnevas kohas,“ räägib ta.
Ülo Pärnits ütles kunagi 2008. aasta kriisi ajal, kui pool linnakut müüdi ja tema isiklikud varad olid pangale panditud, et ta magab rahulikult – elu läheb nii, nagu läheb. „Olen samasugune. Ettevõtte juht ongi probleemide lahendaja. Muresid on kogu aeg, aga magan rahulikult ja suuri pingeid ei tunne.“
Sten Pärnits lisab aga, et talle meeldib lastega aega veeta.
„Olen üsna lapsik, nagu Ülo oli – ehitame legodest, mängime lauamänge, vaatame koos telekat, reisime. Sport on väga oluline. Mul ei ole ühte kindlat lemmikala ja ma pole üheski asjas väga osav, aga paljudes päris hea: suusatamine, ujumine, rattasõit. Olen ka Raudmehe triatloni läbinud. Perega sportimine on tavaline ja kui lumi on maas, käime nädalavahetustel Pirital suusatamas.“
sas mind ning Kristot sellesse väga teadlikult. Ka Kristo tegeleb siiani pereettevõttes, tema fookus on haridusel. Mina juhin Ülemiste Cityt ja meie kinnisvaraarendust. Ülo ise oli väga huvitav inimene – kuigi tal oli ärimaailmas legendi staatus, oli ta samas tohutult uudishimulik ja krutskeid täis. Näiteks läksime tema ema maakoju ja lasime püssiga kõrvitsaid. Veel mäletan teda ütlemas: „Tulge vaadake, kuidas seinast raha tuleb!“ ja näitas meile pangaautomaati.
Tal oli alati lastele midagi põnevat pakkuda. See on mind palju mõjutanud – ka suur ja tõsine inimene peab oskama lapsega suhestuda. Põlvkondadevahelise sideme loomine ei käi ainult numbritest rääki-
des, vaid tuleb leida teisi viise, kuidas kaasa tõmmata.
Mul endal on kaks väikest last ja nendega teeme praegu näiteks legonäitust Ülemiste Citys. Õpetan neile, kuidas piletimüük ja kontseptsioon käivad. See on mänguline, aga samas õpetab tegutsemist ja projektijuhtimist. Üks on seitsmene, teine viiene, eks näis, kui palju sellest neile päriselt meelde jääb.
Kui vana te olite, kui Ülo lahkus? Kas ta jõudis näha teid juba ettevõttes tegutsemas?
Ei jõudnud. Sel ajal olin veel kõrgharidust lõpetamas – õppisin arstiteadust. Ülo ise soovitas mul seda õppida, kuigi see ei olnud otseselt seotud pereäriga. Ta ütles, et seal on targad
KOLMAS PÕLVKOND.
Kunagi unistas Ülo Pärnits, et pereärisse leiavad tee lapselapsed. Nii Sten kui ka tema tädipoeg on selle unistuse täitnud.
Foto: Andres Putting
inimesed koos ning äri ja muu tuleb kogemusega.
Pärast Ülo lahkumist juhtis linnaku arengut ja on teinud seda siiamaani minu ema Kadi. Tema kutsus mind linnakusse tegelema minu esimese reaalse projektiga – Tervisemaja. Nõukogus olin juba Ülo eluajal, üsna noorelt, kui täitsin suviti Ülo sekretäri rolli. Nii et teadmine, et perekond on äri juures aktiivne, oli tal kindlasti olemas.
Milline oli ema ja isa roll? Kas nemad ka suunasid? (Ema on Ülemiste City põhiomaniku Mainori juhatuse esimees Kadi Pärnits – T.S.) Nemad olid pigem pragmaatilised. Koolis pidid hinded kõik viied olema ja ülikoolis pidid ained õigel ajal tehtud saama. Sellist Ülo-laadset pikka vaadet – et teed selle ära ja liigud edasi – neil ei olnud. Kui pärast Ülo lahkumist tema kodu korrastasime ja päevikuid lugesime, tuli esile tema väga süsteemne mõtlemine ja see, kuidas ta kaardistas olulisi valdkondi. Lapsena ei tundunud see eriline, aga hiljem sai selgeks, kui süvitsi ta kõike läbi mõtles. Perekond ja ettevõtlus olid tema jaoks peaaegu lahutamatud.
Te ei ole kuskil mujal töötanudki –tulite pärast kooli kohe siia ja juba varem olite äris sees. Millised olid teie esimesed ülesanded?
Olen Ülemiste Cityst täiesti läbi imbunud. Ma pole kuskil mujal töötanud ega kujuta end mujal ettegi. Esimene ülesanne oli seotud olemasoleva neljakorruselise büroohoone ümberkujundamisega Tervisemajaks. Välisfirmad soovisid siia pääseda perearstide nimistusse ja ingliskeelseid perearste oli Tallinnas vähe. Mõtlesime Kadiga alguses luua paar kabinetti, kuid minu jaoks kujunes sellest terviklik tervisevaldkonna projekt.
Mul oli arstiõppe taust, kuigi terviseprojektide juhtimine ja patsientide ravimine on loomulikult väga erinevad asjad. Valdkond oli siiski tuttav. Alustasime paari kabinetiga, aga kahe aastaga kasvas vajadus nii suureks, et valmis sai terve neljakorruseline Tervisemaja. Hea tagasiside ja äriline mõistlikkus viisid edasi juba tervisekvartalini.
Kui need projektid näitasid perele, et saan hakkama, öeldi, et nüüd võiksin aktiivsemalt kaasa rääkida kogu linnaku arenduses. Samal ajal tõstatus ka Guido eestvedamisel linnakusse investorite kaasamine, vä -
lispartnerite väljaostmine ja kahe ettevõtte ühendamise teema. Ülemiste City oli veel hiljuti jagatud kaheks: üks osa oli meie käes (Mainor Ülemiste) ja teine Inglise fondi käes (Technopolis). Peale Technopolise väljaostmist ja ühinemise ajal sooviti, et omaniku esindaja oleks rohkem protsessis sees ja meie Kadiga võtsime selle rolli.
Värske juhina oli ühinemisprotsessi juhtimine korralik väljakutse, aga ka väga põnev. Kuna mul oli ettevõtte osas tugev side ja põhjalik teadmine, jäime tulemusega rahule. Ka inimesed, kes linnaku tiimis jätkasid, jäid üldjoontes rahule.
Kas olete tundnud, et vanemad on andnud piisavalt vabadust – kumbki ei piilu kogu aeg üle õla?
Usaldatakse, aga kontrollitakse (naerab). Perega suhtleme tihedalt – isa on minu parim sõber. Kõik projektid ja tööarutelud räägime omavahel läbi ning ei ole nii, et nõukogus kuuleks midagi esimest korda. Perehierarhias on ema ja isa kõrgemal positsioonil: kui nemad ütlevad, et midagi ei saa teha, siis mina saan oma seisukohta põhjendada, aga lõpliku otsuse teevad nemad. Õnneks on meil üsna
sarnane mõttelaad ja tegutsemisviis ning suuri väärtus- või põlvkondlikke konflikte ei ole olnud.
Isast rääkides – olen temaga ise korduvalt kokku puutunud. Väga hea jutuga inimene, ajakirjaniku vaatest suurepärane allikas. Tundub aga, et ka tema on paras krutskimees.
See krutski tuleb ilmselt geneetiliselt kaasa. Kui ta aprillinaljana ütles Ülemiste Keskuse valjuhääldisse, et parklasse maandub peagi lennuk ja viigu külastajad oma autod minema … (naerab). Ütleme nii, et poliitilise korrektsuse filter tal kohati puudub. Ta räägib väga avatult ja mõni
hoiab selle peale peast kinni ning küsib, kas ta nii võibki rääkida.
Teie saamine juhiks oligi loogiline samm? Konkurssi ei olnud? Jah, konkurssi ei olnud. Ursel teatas lahkumisest, nõukogu helistas ja küsis, kas olen valmis. Seejärel kinnitati otsus ametlikult. Mingit pikka pidulikku protseduuri ei olnud – elu läks lihtsalt edasi.
Juhatuses muutus see, et mina astusin juhatuse esimeheks ja üks inimene tuli tiimi juurde. Sisuliselt midagi ei muutunud, sest Kadi, kes peale Ülo lahkumist linnaku visiooni arendas ja ellu viis, ei lahkunud. Ursel ettevõtte tegevjuhina toimetas
Ülo armastas eksporti. Linnakus asuvad IT-ettevõtted teevad 1/3 Eesti IT ekspordist, meie fookus on luua keskkonda, nii füüsilist kui vaimset, mis võimaldab eksportivatel ettevõtetel kasvada.
nii, nagu Pärnitsad seda ette nägid, ning andis ettevõtte üle väga heas seisus.
Mis teie jaoks isiklikult muutus?
Kohtumisi tuli oluliselt juurde (muigab). Varem olin rohkem käed mullas. Olid näiteks üürnikega läbirääkimised ja erinevad haldusteemad. Korraldasime valdkonnad ümber. Ettevõtte juht peab muuhulgas ka ettevõtet esindama, osalema konverentsidel ja vestlustel ning see roll on nüüd suurem.
See ei ole mulle loomupärane, aga Ülemiste City on koht, mida ma hea meelega esindan ja millest räägin.
See oli ka vanaisa Ülo unistus, mis nüüd täitus. Millised tema unistused on veel täitmata? Ülo üks suur unistus oli tootmine. Haridusest sai Mainor alguse, aga talle oli oluline, et grupis oleks ka tootmine. Tänaseks oleme tootmisettevõtted maha müünud ja toetame targa tootmise arendamist Ülemiste Citys pigem üüripindadega –alles sõlmisime droonide tootjatega suure uue lepingu. Ülo armastas eksporti. Linnakus asuvad IT-ettevõtted teevad 1/3 Eesti IT ekspordist, meie fookus on luua keskkonda, nii füüsilist kui vaimset, mis võimaldab eksportivatel ettevõtetel kasvada. Samas on teoksil Ülemiste City kontseptsiooni ekspordiga edasi liikumine.
Targa linnaku kontseptsioon on aga kindlasti see, mis nüüd päriselt õitseb. Võib-olla ei näinud Ülo seda tervikuna ellu kutsutavat, kuid täna toimib see tasemel, mille üle ta oleks uhke. Ülo unistus oli teada saada, mis meie linnaku ettevõtetes toimub ja tänu iga-aastastele uuringutele ja Radarile teame me ülihästi, kuidas ÜC majandusel läheb, kes kasvavad ja milline ettevõtete kooslus jätkusuutlikult läbi kriiside suudab minna. Minu ema Kadi on seda suunda vedanud – kogukond, andmetel baseeruv linnaku juhtimine ja arendus. Kõik see on jõudnud tasemele, kuhu Ülo soovis. Varem ei olnud seda võimalik teha mahu tõttu, nüüd saame seda ellu viia nii rahaliselt, linnaruumi, partnerite kui ka hariduskoostöö kaudu.
16. ja 17. mail galeriis ja online’is
1. Villem Ormisson, „Pimeda portree“ Alghind 195 000 € Haamrihind 195 000 €
2. Olev Subbi, „Via della Lungara“ Alghind 22 000 € Haamrihind 115 000 €
3. Villem Ormisson, „Linnamotiiv“ Alghind 69 000 € Haamrihind 91 000 €
4. Miljard Kilk, „Salome Tants“ Alghind 35 500 € Haamrihind 65 000 €
5. Peeter Mudist, „Torso“ Alghind 17 500 € Haamrihind 58 000 €
6. Peeter Mudist, „Taevane teeviit“ Alghind 15 000 € Haamrihind 53 000 €
7. Enn Põldroos, „Häbelik akt I“ Alghind 5500 € Haamrihind 35 000 €
8. Ado Vabbe, „Maastik punase majaga“ Alghind 29 000 € Haamrihind 70 000 €
9. Ilmar Malin, „Kuu ja suu“ Alghind 12 000 € Haamrihind 53 000 €
10. Andrei Jegorov, „Mustjala pank“ Alghind 12 000 € Haamrihind 30 000 €
Avatud: T–R 12–18, L 12–15
11. Urmas Pedanik, „Maastik molbertil“ Alghind 15 000 € Haamrihind 56 000 €
12. Evald Okas, „Jaapani pruut“ Alghind 7000 € Haamrihind 16 500 €
13. Toomas Vint, „Roheline maastik pilvedega“ Alghind 18 000 € Haamrihind 36 000 €
14. Jüri Palm, „Infantaasia“ Alghind 6500 € Haamrihind 35 000 €
Tel 654 4940
Olevimägi 16, Tallinn
E-post: info@vernissage.ee
15. Adamson-Eric, „Lilled sinises vaasis“ Alghind 19 000 € Haamrihind 40 500 €
16. Aili Vint, „Mägiaas udus“ Alghind 38 000 € Haamrihind 65 000 €
17. Jüri Arrak, „Nukk“ Alghind 13 000 € Haamrihind 26 000 €
18. Richard Uutmaa, „Vergi rand“ Alghind 20 000 € Haamrihind 49 000 €
19. Eduard Wiiralt, „Lamav tiiger“ Alghind 16 000 € Haamrihind 21 000 €
VernissageKunst vernissage.ee
Räägime laiemast pildist. Kuidas teile üldiselt tundub, kas Eesti majanduses on seis hea?
Oleme pigem optimistlikud. Elu läheb edasi ja majanduses on alati tsüklid. Eesti kohta vaadatakse, et kasvunumbrid võiksid hakata tulema. Musta pilti ma ei näe.
Loomulikult on maailmas riigijuhte, kes tekitavad muresid, aga need juhid vahetatakse lõpuks välja. Loodetavasti ei jää maailm igavesti vaidlema selle üle, kellele mingi saar kuulub. Maailm on tugevalt integreeritud ja riikidel on motivatsioon koostööd teha.
Meie kui rahvusvahelisele suunale orienteeritud piirkond – Ülemiste City – saame sellest koostööst kasu. Me ei sea oma arengut selle järgi, kuidas parasjagu tuuled puhuvad. Liigume oma suunas edasi.
Aga Eesti enda roll ja hakkamasaamine?
Eesti riik toimetab maailma laiemalt vaadates kenasti. Meil on vastutustundlikud riigijuhid. Ettevõtte vaates on see, kas mõni maks on protsendi võrra kõrgem või madalam, paljuski kommunikatsiooni küsimus. Nii riiki kui ka ettevõtet juhtides peab oskama hästi ja õigesti kommunikeerida.
Kui tahame solidaarset tervishoidu, tasuta haridust, õpetajate palku ja teid, siis tuleb makse maksta. Raha peab kuskilt tulema. Kas see tuleb magusamaksust või käibemaksust –see on maitse asi, nagu piimašokolaad versus tume šokolaad. Mina eelistaksin progressiivsemat maksusüsteemi, aga ühest õiget vastust ei ole. Poliitika on tsükliline: kord on ettevõtted eelistatud, kord oodatakse neilt rohkem panust. Äärmusi tuleks vältida. Eesti tegutseb minu hinnangul vastutustundlikult, kuid kommunikatsioon võiks olla parem.
Kui palju te ise välisinvesteeringute nimel tööd teete ja kui palju oleks vaja riigi tuge, et ettevõtteid Eestisse tuua? Ericsson jättis oma suurprojekti teie juures pooleli. Riigi tuge oleks kindlasti rohkem vaja. Ericssoni projekti puhul sekkus riik meie hinnangul liiga hilja –siis, kui Ericsson oli juba otsustanud mitte alustada. Suurtes projektides peaks riik olema varem kaasas.
MEELDIB MÄNGIDA. Pildil istub Sten Pärnits malelaua taga, aga talle meeldib lastega väga mängida ka lihtsamaid mänge. Foto: Andres Putting
Ei saa öelda, et riik ei toimetanud üldse. Kõik load, mis meie kohustus oli Ericssoni jaoks välja saada, tehti linna ja riigi poolt kiiresti. Aga tuge talentide leidmisel või investeeringute läbirääkimistes ei olnud.
Riik peaks olema heas mõttes agressiivsem – käima mööda maailma Eestit pakkumas ja reklaamimas. On täiesti normaalne, et suurte välisinvesteeringutega käivad kaasas teatud soodustused. Mõnikord panustabki riik investeeringusse ja saab vastu töökohad ning maksud. Eesti kardab seda minu meelest teha, kas siis meie väiksuse, eelarve või üldise ettevaatlikkuse tõttu.
KRUTSKIMEHED. Ülol, Guidol ja Stenil on mitu ühist joont, aga üks neist on vallatuste tegemine ja aeg-ajalt välja lööv lapsemeelsus.
Foto: Andres Putting
Teine tugevus on meie digivõimekus. Nii nagu McDonald’s ei hakka saapaid tootma, vaid teeb burgereid, peaks ka Eesti keskenduma oma tugevustele. Digiriigi kompetents uues võtmes, näiteks tehisintellekti kaudu, võiks olla meie tugev bränd.
Ma olen AI osas kriitiline, aga see on karbist väljas ja silmi kinni pigistada enam ei saa. Edukas haridussüsteem peab selle kindlasti sisse tooma. Riik peaks seda teemat edasi vedama. Meil on paindlikkus ja digila
hendused olemas ning siiani oleme digiasja hästi teinud ning peame jätkama.
Kui riik oleks Ericssoni kõrval olnud varem, kas see oleks teie hinnangul siis midagi muutnud?
Seda on raske öelda. Põhjendused lähtusid globaalsest trendist ja Euroopa üldisest majandusseisust. Kui investeeringu teatud osad oleks tehtud neile soodsamaks, oleks loobumise otsus kindlasti olnud raskem ja
võib olla ka teistsugune. Praegu on kinnistu, mille Ericsson meilt ostis, endiselt nende omandis, nii et plaani ei saa veel maha matta. Teame ka, et riigi esindajad on nendega suhelnud. Päris nii ei olnud, et püss põõsasse oleks visatud.
Mis linnakus veel puudu on? Kas teil on mõni suurem unistus?
Kui linnak 2005. aastal alguse sai, kasvas see ärilinnakuna ja nii nähakse meid siiani. Järgmine arenguetapp on 24/7 linnak. Siin on tervis, haridus, elukondlikud hooned, teenused, spaa jne. Ülemiste Keskus täiendab seda hästi, aga linnaku enda teenused on meie fookus. Rail Balticuga paraneb ligipääs ja raudteekoridori äärde tekivad elukondlikud kinnistud. Lasnamäe, Mustamäe või Kalamaja mastaabis elamupiirkonda siia ei tule, aga korralik korterite maht lisandub. Kui vaatan 30 aasta perspektiivi, siis selleks ajaks peaks siin õhtuti elu keema ja Ülemiste Cityt võiks nimetada koduks, mitte ainult töökohaks. Ehk ka uueks linnasüdameks.
OptiPRO OÜ koondab Pro Optika ja Pere Optika kaubamärkide alla ligi 50 optikakauplust üle Eesti. Köögilaua tagant alguse saanud pereettevõte pakub terviklikku nägemistervise teenust: silmakontroll, optometristi nõustamine ja nägemislahendused.
OptiPRO nantsjuht Raido Ränkel ütleb, et ettevõttes töötamise teeb eriliseks ühtekuuluvustunne: „Me olime 2025. aasta parim pereettevõte ja siin ongi sellise suure pere tunne.“ Inimkesksus kandub edasi kliendikogemusse. „Töötame selle nimel, et kliendil oleks meie juures mugav, soe ja sõbralik teenindus,“ kirjeldab Raido.
Kõik sideteenused ühe koostööpartneri käes Viimaste aastate majandusolukord annab prilliturul tunda – ehkki müügikäive on kasvanud, on kasumlikkus langenud. Kasumlikkuse suurendamiseks vaadati kriitiliselt üle püsikulud, sh side- ja IT-teenused.
Teenusepakkuja valikul olid määravaks 5 kriteeriumi: kaabliga püsiühendus maksimaalse töökindluse tagamiseks; kaughaldus ja IT-tugi; küberturve; ühtne teenusepartner nii püsiühenduse kui mobiiliteenuste jaoks ning kogukulu.
Valikul said otsustavaks Elisa konkurentsivõimeline hind ja võimekus pakkuda samaväärset infrastruktuuri. Lisaks olid ettevõtte mobiilinumbrid juba Elisa võrgus.
Poolesaja kaupluse
üleminek uude võrku
Üleminekul tuli ühendada turvakaamerad, turvaväravad, kliendiloendurid, printerid, makseterminalid ja raamatupidamistarkvara. Elisa võttis kogu korralduse ja kulud enda kanda.
„Algul oli mõningaid tehnilisi probleeme, aga ükski tehing selle pärast tegemata ei jäänud,“ kirjeldab Raido. „Meil oli oma haldur, kellele ma ei peljanud helistada ka peale tööaega.“
Positiivselt üllatas koostöö Elisa ja Teliaga: „Õnneks lahendasid palju asju Telia ja Elisa omavahel. Näiteks saatis Telia oma kaughalduse kaudu kõigisse arvutitesse Elisa tarkvara. Muidu oleks pidanud tehnik käima kõigis kauplustes eraldi.“
Teenusepakkuja
vahetust tasub kaaluda
„Meil on palju kauplusi ja tehnikat, mida kolida – see on kindlasti stressi tekitav. Samas on meie jaoks oluline, et süsteem toimiks ja klient ei peaks kaupluses ootama,“ selgitab Raido.
Kokkuvõttes julgustab Raido ettevõtteid teenusepakkuja vahetamist kaaluma –saavutatav kulude kokkuhoid on oluline, ilma et kliendikogemus kannataks.
OptiPRO OÜ kauplused kasutavad Elisa püsiinternetiühendust, mobiiliteenust, seadmehaldust ja viirusetõrjet. Jaeketile kaasaegset ja turvalist IT-lahendust otsides võta ühendust aadressil ariklient@elisa.ee.
SEB korporatiivpanganduse
juht Peep Jalakas: oleme parimad, sest räägime klientidega nende äri keeles, mitte panganduskeeles
SEB korporatiivpangandust on Eesti suurettevõtete seas korduvalt hinnatud nõustamise kvaliteedi poolest turu parimaks. Mis peitub selle tunnustuse taga? Räägime nõustamisest, mis kaugeltki ei piirdu nantseerimisega, vaid aitab ettevõtetel teha paremaid otsuseid.
Mis on sinu hinnangul peamine põhjus, miks SEB korporatiivpanganduse nõustamine on klientide silmis esikohal?
Suurettevõtte ootused pangale on tegelikult väga pragmaatilised ehk pank peab mõistma äri, äri valdkonda ja aitama teha otsuseid, millel on reaalne mõju tulemustele.
SEB tugevus on see, et kliendid kogevad meie halduritega töötades korraga kahte asja: väga kõrget professionaalset taset ja päriselt personaalset partnerlust. Me ei räägi ainult toodetest või nantseerimisest, vaid aitame juhtidel keerulisi valikuid läbi mõelda. Olgu teemaks kasv, investeeringud, riskide maandamine või muutuv majanduskeskkond. Sageli öeldakse meile, et väärtus tekib just sellest, et keegi vaatab ettevõtte olukorda koos juhiga ja aitab pildi selgeks mõelda.
Kuidas seda edu mõõdate ja kellega end võrdlete?
Koostöös Kantariga küsime igal aastal Eesti suurettevõtete tegev- ja nantsjuhtidelt tagasisidet pangateenuste kohta. See tähendab, et hinnang ei tule oma klientidelt, vaid kogu turult. Just selline sõltumatu vaade näitab kõige ausamalt, kas meie nõustamine loob päriselt väärtust või mitte.
Millised aspektid teie nõustamises klientidele kõige rohkem väärtust loovad?
Kolm märksõna tulevad tagasisidest väga selgelt välja: kättesaadavus, si-
sukus ja teostatavus. Kliendid toovad esile erilise väärtusena, et nõu andmine ei jää lihtsalt teoreetiliseks oleks-võiks-vestlemiseks.
Me vaatame ettevõtet sektoripõhiselt, mõistame ärimudelit ning viime ideed kiiresti lahendusteni.
Näiteks investeeringute rahastamisel kombineerime vajadusel pika- ja lühiajalise kapitali, liisingu, garantiid ja kaubanduse nantseerimise tervikuks, mis päriselt töötab.
Kust tuleb kompetents anda kvaliteetset nõu väga erinevates sektorites?
See ei ole ühe inimese teadmine, vaid meeskondlik mudel. Arendame süsteemselt kompetentsi sektorimajanduse, rahavoogude analüüsi, kapitaliturgude, M&A, riskijuhtimise ja järjest enam ka ESG teemadel.
Praktiline kogemus ulatub tööstusest ja energiast kinnisvara, kaubanduse ning logistikani.
See võimaldab rääkida kliendiga mitte panganduskeeles, vaid tema äri keeles.
Kuidas tagate, et nõu oleks samaaegselt strateegiline ja elluviidav?
Meie jaoks ei ole strateegia ja teostus eraldi maailmad.
Kliendihaldurid tunnevad põhjalikult ettevõtte äri ja rahavoogusid ning tootespetsialistid aitavad ideed kiiresti lahenduseks vormida. Kliendi jaoks tähendab see ühte tervikut visioonist teostuseni.
Kus sünnib kõige väärtuslikum nõustamine?
Kõige olulisem on endiselt päris dialoog. Suurim väärtus tekib kohtumistel ja aruteludes, kus saab vaadata ettevõtte tulevikku laiemalt kui üksik tehing. Seminarid, Makrohommikud ja Ärifoorum aitavad tuua juhtideni majanduse suure pildi, kuid strateegiline nõustamine sünnib alati inimeselt inimesele. Meie haldurite jaoks on ülimalt oluline oma kliente päriselt tunda.
Möödunud aasta vaates oli SEB NPS parim nii kodupanga kui ka teise panga kategoorias. Millised on järgmiste aastate fookused liidripositsiooni hoidmiseks?
Ega me ei tee asju NPS-i nimel, hea tulemus on hästi tehtud töö tagajärg. Fookus on proaktiivsel ja andmepõhisel nõustamisel ning tehisarutööriistadel, mis aitavad halduritel koondada infot, näha riske varem ja märgata võimalusi õigel hetkel. Eesmärk on lihtne: iga kontakt kliendiga peab looma rohkem väärtust kui eelnev.
Millist muutust korporatiivklient juba tänavu tunneb?
Klient tunneb selgelt, et SEB ei ole pelgalt nantseerija, vaid partner otsuste tegemisel. Nõu on arusaadav, rakendatav ja suunatud tulemusele. Iga kohtumine, kõne või kiri peab aitama ettevõttel edasi liikuda. Just seda hindavad meie kliendid täna kõige enam.
Eesti kinnisvaramaastiku üks uuemaid suuremaid tegijaid on Millerhawk, mis on vaid loetud aastad tegutsenud eraldiseisvana.
Seda veavad ka eraelus ühist rada kõndivad kogenud professionaalid.
TANEL SAARMANN
Marko Kulli ja Anastassia Mebaldi CV-d on kadestamisväärsed. Elukaaslaste ühised kogemused on nüüd kokku saanud perefirmas. Kinnisvaramaastikul ja panganduses teatakse neid väga hästi, aga laiema avalikkuse ees räägivad nad oma tegemistest pikemalt esimest korda.
Narvast pärit Anastassia lõpetas seal kooli ning siirdus edasi õppima Šotimaale. Kooli alustas ta kahtedega,
kuid lõpetas kuldmedaliga. Tema suunaks Šotimaal sai raamatupidamine ja ettevõtte finantsjuhtimine. Tal oli valik, kas minna edasi investeerimispanganduse või audiitorettevõtete suunas.
„Valisin audiitori suuna, et oleks võimalik aru saada, kuidas erinevad ärid erinevates valdkondades töötavad ja millised inimesed seda juhivad,“ ütleb ta.
Eestisse naastes läks ta tööle EYsse, kus töötas kuus aastat. Anastassiale anti auditeerida keerulisemaid kinnisvara
TÄIENDAVAD TEINETEIST.
Marko Kull ja Anastassia Mebald on loonud pereettevõtte, mille aluseks on mõlema tugevused. Foto: Andres Putting
kliente, sest ta suutis leida nendega ühise keele. Tööd tegi ta nii Ukraina, Valgevene, Venemaa, Suurbritannia kui ka Šveitsi klientidele. Muuhulgas auditeeris ta maailma suurimat toornaftaga tegelevat ettevõtet. „Siis kutsuti mind Capital Milli finantsjuhiks, kus kohtusin Markoga,“ lisab ta. Marko Kull on läbi ja lõhki Tallinna poiss, kuid elu on teda viinud Kuusalust Riiani ning Rakverest Moskvani. „Mulle meeldib rahvusvaheline mõõde,“ toob ta välja. Enda sõnul on ta pidev otsija ja uue avastaja. Ta soovib end proovile panna ning olla keskkonnas, kus ei ole omasid ümber. „Olla avatud kõikidele ootamatustele,“ selgitab ta ise.
Omamoodi laps
Lapsepõlves oli Marko suur raamatute lugeja ning eriti huvitasid teda
Väljakutse oli selline, et see oli selgelt üle meie võimete.
Tulevikuks õpetas see südikust ja vastupidamist.
kodus leidunud loogikaõpikud. Ta lahendas need kõik kaanest kaaneni läbi. „Sealt tuleb mul pragmaatiline loogika väljakutsete lahendamisel,“ leiab ta. Ta võtab väljakutse pulkadeks lahti, lahendab seda külma närviga ja ilma emotsioonideta. Ettevõtluses on see teda palju aidanud. „Ettevõtteid teevad inimesed ja nad toovad ikka igasse olukorda emotsioone. Meid käivitavad erinevad emotsioonid – põnevus, väljakutse, aga ka ahnus. Samas pead sa jõudma juurteni, et tuleks näiteks võimalikult hea kokkulepe,“ seletab ta.
Anastassia ütleb vahele, et võibolla tulenebki just loogikaõpikute varasest läbi töötamisest see, et Marko on teistsugune juht kui need, keda ta oma elus varem näinud on. Ja neid on palju. „Vahest ei jõua ma talle loogikaga järgi. Ta on juba paar sammu ette mõelnud.“
Meeldib teistmoodi haridus
Markole on tõesti öeldud, et tema mõttemaailm on ebatraditsiooniline. Siin kirub ta veidi meie tänast haridussüsteemi, mis paneb suure osa ühiskonnast mõtlema ühtmoodi. Ta kiidab tänaseks juba suletud Concordia rahvusvahelist ülikooli, kus ta õppis. Seal oli tema meelest väga elulähedane õppevorm: „Hiljem soovisin teha magistrikraadi TTÜ-s, aga ei suutnud. Jätsingi pooleli, sest see oli nii akadeemiline ja kuiv.“ Niisiis meeldib Markole ameerikalik lähenemine, kus õpingud on seotud reaalse eluga: „Makromajandust õpitakse ka selle kaudu, et kui palju sa jaksad burgereid või banaane süüa. See aitas kaasa.“
Esimesed hallid juuksekarvad Marko vaatab veel enda sisse ja tõdeb, et tema omapära on seegi, et ta ei karda muudatusi. Kohe peale koo-
li läks ta Estonia teatrisse IT-juhiks. Sealt suundus temagi audiitorvaldkonda. Raamatupidamisega puutus Marko kokku juba lapsepõlves, sest tema ema oli selle ala esindaja. Siis läks ta raskustes olnud Rakvere ühe suurema tööandja Scanforesti finantsjuhiks.
„See oli minu jaoks suur elukool. 24-aastaselt sain sealt oma esimesed hallid juuksekarvad. Väljakutse oli selline, et see oli selgelt üle meie võimete. Tulevikuks õpetas see südikust ja vastupidamist.“
Edasi viis tema tee AVEC-isse, mis oli Arco Vara ja East Capitali ühine fond, kus Marko asus tegelema kodumaiste investeeringutega. Seal tekkis tal ka armastus kinnisvara vastu. Markole meeldib, et tegemist on väga aeglase äriga.
„Võtame või tänase start-up ’imaailma. Seal on väga kiired kasvud ja täisgaas peal. Kinnisvaraäri nõuab kannatlikkust ja sihikindlust.“
Ta toob välja kohalike omavalitsuste menetlusprotsesside teema, kus lõpliku heakskiidu saamiseks võib minna pikki aastaid. Samal ajal töötas AVEC-is Tanel Samuel ning palju puututi kokku tänase arendaja Igor Mölderiga. Tol hetkel oli ta panga esindaja kinnisvarafondi nõukogus. Peagi loodi ühine ettevõte Capital Mill.
Marko ja Anastassia kohtuvad
Marko kiidab väga Arco Vara kompetentsikeskusena ning ettevõtet kui olulist kasvulava kinnisvara tulevikutegijatele. Meeskonda juhtis legendaarne Viljar Arakas. „Sealt tuli palju väga andekaid inimesi, kes lõid olulisi ettevõtteid,“ meenutab Marko. Kui kolm meest Capital Milli lõid, siis oli see tundmatu alustav ettevõte. Ajas kasvas ettevõte aina suuremaks ja on loonud Tallinnasse mitu maa-
TEISTMOODI LAPSEPÕLV. Marko Kulli huvitasid lapsena väga raamatud, eriti loogikaõpikud. Ema kõrval õppis ta end varakult mugavalt tundma numbrite maailmas.
Foto: Andres Putting
Rasked läbirääkimised Kümne aastaga oli saavutatud palju, Capital Mill oli suur ja tuntud tegija. Marko suhtumine riski oli aga muutunud. Varem ebaolulisena tundunud riskid tundusid nüüd tähtsatena. Tekkis visioonide vahe, kuidas edasi minna. Tema enda sõnul lahenes lõpuks kõik väga hästi. Dialoogid olid rasked, kuid lõpuks tuli kõigi osapoolte jaoks parim lahendus.
märki, teiste seas Skyoni ja Navigatori ärimaja. Kuid selle loo kontekstis on sama oluline see, et Capital Mill tõi Marko ja Anastassia kokku.
„Me mõlemad olime toona abielus, aga elu teeb pöördeid ja me leidsime teineteist. Otsustasime peagi suhte avalikuks teha ja teistele osanikele sellest rääkida. Seal nähti riski, sest olin ikkagi finantsjuht ja Marko oli juhatuses. Pidin lahkuma,“ meenutab Anastassia. Varsti liitus ta Luminoriga ja hakkas seal suurt meeskonda juhtima.
Ei läinud kaua, kui oma ühest elutööst lahkus ka Marko. Toona ta lahkumise tagamaid ei avaldanud, nüüd ütleb ta, et 100 protsenti lihtne kogu protsess ei olnud. Kolm asutajat tundsid üksteist läbi ja lõhki ning äri tuli kuidagi ära jagada.
„Me peame arvestama, et aja jooksul inimesed muutuvad. Elufilosoofiad ka. Alguses oli meil vaid unistus, saime sõita alustava ettevõttena gaas põhjas. Ühel hetkel oli meil aga juba midagi, mida kaotada,“ selgitab Marko nüüd.
„Saime kõik minna edasi ideedega, millesse uskusime. Mina sain riski maha keerata. Tüliga me kindlasti laiali ei läinud ja meil on ka täna ühiseid ärisid ja projekte. Capital Mill on kompetentsikeskus ja seal on väga võimekas meeskond,“ kiidab Marko.
Tema jaoks oligi suurim väljakutse uut lehekülge pöörates see, et taustsüsteem, mis oli varasemat edu aidanud luua, jäi maha. Tuli hakata uut ehitama. Leida häid inimesi. „Just seetõttu tahtsin Anastassiat enda kõrvale. Tal on teatud oskused, võimed ja iseloomujooned, mida mul ei ole.“
Täisautomaatne espressomasin KF8
40+ retsepti nupuvajutuse kaugusel
Taimse piima programm
Töötab vaikselt: Quiet Mark Certification
Toodetud Šveitsis
Kaks ettevõtet tulid kaasa Turul oli Marko tuntud tegija, tal oli positiivne maine. Ta ei pidanud veenma tulevasi partnereid või panku, kas tegu on adekvaatse turuosalisega või mitte.
Markol ja Anastassial on kaks suuremat ettevõtet – Millerhawk, mis arendab ärikondlikku kinnisvara, ning selle tütar Avalon Estates, mille fookus on korterite ehitusel. Mõlemad ettevõtted tulid Markoga kaasa Capital Millist lahkumise tehinguga. Millerhawk oli loodud mõttega teha uus kinnisvarafond, midagi Efteni sarnast. COVID-iga algas turul turbulentne aeg ja plaanid maeti maha. Marko oli toona fondi idee eestvedaja ning kuna armastus ettevõtte nime ja loo vastu oli suur, siis sai ta selle tehinguga kaasa: „Jagasime Capital Milli kaasomanikega projektid sõbralikult ära.“
MÕTLES KAUA. Luminori pangas suurt meeskonda juhtinud Anastassia kaalus kaua, aga otsustas lõpuks, et ühise pereettevõtte loomine kaalub muu üles.
Foto: Andres Putting
Marko ütleb otse, et nende ambitsioon arendajana ei ole saada Eesti suurimaks tegijaks. Kortereid rajavad nad osalt seetõttu, et olla pidevalt ehitusturul aktiivne ja hoida kätt pulsil. „Me proovime jõuda 50–100 uue korterini aastas. See tundub realistlik siht,“ ütleb Marko. Ta ei välista samas, et nad kunagi ka Eestist väljas arendama hakkavad. Seni on nad tegutsenud vaid siin.
Marko on kahe jalaga maa peal olev mees. Ta ütleb, et turg on turg ja selle vastu ei saa: „See käib üles-alla, on buume ja kriise, aga sa saad teha võimalikult häid otsuseid igal ajal.“
Alguses ei tahtnud tulla
Anastassia lahkumine Luminorist, et liituda Millerhawki ja Avaloniga, ei olnud lihtne otsus. Talle meeldivad suured ettevõtted ja rahvusvaheline
Ma usun sellesse, et kui sa saad teada, mis tüüpi inimene on, siis sa suudad tema potentsiaali paremini avada.
det. Sama on detsembri alguses valminud Avalon Plazaga.
mastaap. Pangas vedas ta Baltikumi tasandil kogu regulatiivset aruandlust. Tema all töötas suur tiim ning nad olid seotud kõigi panga oluliste protsessidega. „Alguses mul suurt vaimustust ei olnud,“ tunnistab Anastassia muiates. Talle meeldib saavutada ja ta on väga kohusetundlik. Kui Anastassial ja Markol sündisid kaksikud, siis juba kahe kuu pärast oli naine pangas tööl tagasi. Ta ei tahtnud suurt meeskonda jätta ning ta tundis, et neile on motivaatorit vaja, et suuri asju korda saata.
„Millerhawki kasuks rääkis see, et nägin seal potentsiaali kasvatada suurt ja ägedat pereettevõtet. Lisaks saad olla strateegiliste otsuste juures, mõelda, kuhu laev pöörab,“ selgitab Anastassia. Viimast suurtes globaalsetes hiidudes naljalt teha ei saa.
„Kui kaua ma sind ära rääkisin?“ küsib Marko vahele. „Aastake läks vist küll,“ naerab Anastassia. Tema liikumisele aitas kaasa Luminori juhtkonnavahetus, mis alati tekitab pisut turbulentsi. „Ta tegi otsuse, et annab sellele ideele võimaluse,“ on Marko tänini rahul.
Üks maamärk on rajatud
Intervjuu toimub Tartu maantee alguses asuvas uhiuues Avalon Plaza majas, mis on nende üks viimaseid projekte ning esimene kesklinnas. 2024. aastal otsustati ühena esimestest turule uuesti uusi kortereid tegema hakata just selle projektiga.
Kui veel 10 aastat tagasi müüdi suur osa kortereid paberil, isegi enne karkassi valmimist, siis nüüd tahab ostja enne otsust näha lõpptoo-
Enam ei nõua ka pangad, et arendajal peaks enne valmimist tingimata 50% korteritest müüdud olema. Hästi kapitaliseeritud ettevõtted oskavad ise turgu oskuslikult kraadida. Makropilt võib hea olla, kuid uue korteri ostu tõukavad tagant ikka isikliku elu sündmused, näiteks pere laienemine või lagunemine.
Numbrite maagiline maailm
Ettevõtja tihti pingelise elu kõrval on oluline endalegi puhkust anda. Kuidas seda teha, kui kodus ootab kolm väikest last? Anastassia nendib, et kui tavalise inimese jaoks on juba ainuüksi koju minek puhkus, siis nende jaoks mitte. Seega tuleb leida aega endale kuskil mujal. Teda on juba aastaid huvitanud psühholoogia ja holistiline maailm. Ta on kogu elu analüüsinud numbreid ning on aru
Meil on Pärnus suvila. Vanasti meeldis mulle teekonnal sinna
autos magada, aga täna see ei õnnestu, sest Marko ventileerib oma mõtteid kogu aeg.
saanud, et numbrite tähendus on enamat kui lihtsalt arvud paberil või arvutiekraanil.
„Oluline on see ka inimeste kontekstis laiemalt. Näiteks inimese sünnikuupäev. Luminoris töötamine aitas mul seda veel enam mõista, sest seal oli väga palju inimesi. Ma usun sellesse, et kui sa saad teada, mis tüüpi inimene on, siis sa suudad tema potentsiaali paremini avada.“
Anastassia ei usu, et on olemas halbu töötajaid, vaid tõsiasi, et inimene teeb lihtsalt valet tööd. Vaja on seda talle selgeks teha: „Julgustan noori proovima erinevaid töid, sest
sa muidu ei mõista, kes sa tegelikult oled. Noorena teame me enda kohta veel väga vähe.“
Laskmine ja ringrajasõit
Marko toob esmalt patareide laadijana välja selle, et kord aastas võtavad nad naisega aja maha ja reisivad. Ilma lasteta, kahekesi. Muu elu kõrval on tal huvitavad hobid – laskesport, ringrajasõit, millele lisandub korra nädalas ka ujumine. Marko sõnul nõuavad nii laskesport kui ringrajasõit distsipliini, reegleid ning seda, et tegutsed mõtestatult ja õigesti.
„Ringrajal ei saa sa olla hajevil, kui sõidad sirgel 200 ja enam kilomeetrit tunnis. Sa pead olema keskendunud. Mõlemad spordialad nõuavad palju analüüsimist, kui tahad end pidevalt parandada.“
Pereettevõte on mõndagi muutnud
Kuid kas seda häda ei ole, et elukaaslased ei saagi olla ilma tööst rääkimata ja sellele mõtlemata? Anastassia sõnul on selline pereettevõtte eripära. Täismahus ei ole võimalik end neist teemadest välja lülitada: „Meil õnnestub see paremini, kui eeldatakse.“
„Ma vastaks hoopis teistmoodi,“ ütleb Marko kiirelt ja nad hakkavad Anastassiaga naerma. Mees leiab, et neil on meeletult vedanud. Kui laupäeval tuleb ühel või teisel väga hea mõte, siis saab seda kohe jagada ning ei pea ootama esmaspäevani. Selleks ajaks võib idee olla meelest läinudki.
„Meil on Pärnus suvila. Vanasti meeldis mulle teekonnal sinna autos magada, aga täna see ei õnnestu, sest Marko ventileerib oma mõtteid kogu aeg,“ ütleb Anastassia ja tuba täitub taas naeruga.
PIKK VAADE. Markole meeldib vaadata pikalt ette. Tema on visiooniinimene, aga Anastassiale on oluline protsess ja meeskonnaga tegelemine.
Foto: Andres Putting
Elukaaslased Sonny Aswani ja Eva Maran on Hiiumaale loomas paika, kuhu kiirest elutempost väsinud edukad inimesed tulevad päriselt oma akusid laadima.
TANEL SAARMANN FOTOD: HIIU HEALS OÜ
Kinnisvaraarendused pealinnas ja suurtööstuse juhtimine on valdkonnad, mis nõuavad raudset närvi ja pidevat valmisolekut. Kuidas aga leida tasakaal, kui lakkamatu äritempo ja infomüra hakkavad viimastki energiavõlga sisse nõudma?
Kogenud ettevõtjad on viimased kaheksa aastat töötanud selle nimel,
et luua Hiiumaa metsade vahele midagi täiesti erakordset. See ei ole tavaline spaa ega butiikhotell, vaid maailmatasemel transformatiivne retriit nimega Eha.
Iga suurejooneline äriprojekt algab visioonist, kuid tõeliselt erilised ettevõtmised saavad sageli alguse isiklikust äratundmisest. Nii sündis ka Hiiumaale rajatava Eha retriidi idee – mitte kõledas nõupidamis-
ruumis kasumiaruandeid põrnitsedes, vaid tuhandete kilomeetrite kaugusel, kõrgel India mägedes.
Kogenud ettevõtja, muuseas Kehra paberivabriku omanik Sonny Aswani ( täisnimi Narinder Kumar Ghanshamdas Aswani – T.S. ) oli koos Maraniga, kes on muuhulgas Shroomwelli kaasasutaja, teel järjekordsesse retriiti. See polnud neile esimene taoline rännak, kuid just tol varahommikusel jalutuskäigul mäetipus tabas neid selgus.
„Olime saanud sealt nii suurepärase kogemuse ja mõtlesime, et selline koht sobiks imehästi Hiiumaale,“ meenutab Maran Eha sünnihetke. See äratundmine käivitas protses-
olnud Eesti aukonsul Singapuris. Koos Eva Maraniga tahavad nad retriidiga teha Eestile kingituse.
on võtnud ligi kuus aastat, kuid asutajate sihikindlus pole raugenud. Uksed on plaanis avada juba tänavu suvel, eeldatavasti juuli kolmandal nädalal.
TEISTMOODI PUHKUS. Inimeste elu on muutunud pidevaks infomüraga tegelemiseks. Me peame kogu aeg olema olemas. Hiiumaal avab uksed koht, mis sellele lahendust pakub.
si, mis on tänaseks kestnud pea kaheksa aastat. „Ma tahtsin isiklikult Hiiumaal midagi head korda saata. Tahtsin endast maha jätta teatava pärandi – see oligi see, mis meid inspireeris,“ lisab Aswani.
Asukoha leidmine
Ideest avamiseni jõudmine ei ole olnud aga lihtne jalutuskäik. Nii nagu paljud teisedki suuremahulised projektid pidi ka Eha silmitsi seisma ootamatute takistustega. COVID-19 pandeemia tõmbas plaanidele mitmeks aastaks pidurit, millele järgnes pikk ja bürokraatlik kadalipp ehituslubade ning muude kooskõlastustega. Kogu asjaajamise protsess üksi
Selleks, et retriit saaks täita oma eesmärki – pakkuda sügavat rahunemist ja eraldatust –, pidi asukoht olema kompromissitult täiuslik. „Me vaatasime ka teisi kinnistuid, aga just seda krunti nägime esimesena. Lõpuks tulime ikkagi selle juurde tagasi,“ räägib Maran.
Maa, mis osteti kohalikult suurettevõtjalt Kaido Jõelehelt, peidab endas täpselt seda ürgset maagiat, mida Eha kontseptsioon nõuab. „Kõige rohkem meeldis meile see teekond: sa sõidad läbi paksu metsa ja jõuad
siis rannikule. Sul tekib tõesti tunne, et oled maailma äärel. See mere ja metsa sünergia mõjub väga maandavalt,“ kirjeldab Maran asukohta, millele hiljem osteti ligipääsetavuse tagamiseks veel maad juurdegi.
Austraaliast Hiiumaale
Eha ambitsioon ei piirdu vaid ilusa hoone püstitamisega kaunisse loodusesse. Eesmärk on pakkuda maailmatasemel transformatiivset kogemust, mistõttu toodi meeskonda globaalse haardega heaoluvaldkonna tippekspert Amber Gauci-Ward. Tema on paiga tegevjuht.
Austraalia-Malta päritolu GauciWard on heaolusektoris tegutsenud viimased kümme aastat. Tema
Ma tahtsin isiklikult Hiiumaal
midagi head korda saata. Tahtsin endast maha jätta teatava pärandi –see oligi see, mis meid inspireeris.
ASWANI
teekond on olnud kõike muud kui tavapärane: alustades holistilise mentorina, töötades peamiselt idufirmade asutajate ja kiires tempos läbipõlemise äärel olevate ettevõtjatega, liikus ta peagi retriitide maailma. Ta on aidanud käivitada ja laiendada neid Mehhikos ja Costa Ricas ning juhtinud Malta esimese integreeritud heaoluhotelli Verdala heaoluvaldkonda. Nüüd on tema uueks koduks ja missiooniks Hiiumaa.
„Armusin Eha kontseptsiooni kohe, kui mulle seda esimest korda tutvustati,“ ütleb Gauci-Ward. See ei olnud lihtsalt tööintervjuu, vaid filosoofiline klapp asutajatega, kellega kohtuti esialgu vaid videokõne vahendusel. Sügav väärtuste ühtivus ja pühendumus asjale viisid selleni, et Gauci-Ward astus juba samal nädalal lennukile, et lennata Eestisse.
„Kuuldes sellest aastatega hoolikalt läbimõeldud kontseptsioonist, oli see lausa vältimatu – ainus võimalus oligi siia tulla,“ tõdeb ta.
Gauci-Wardi sõnul erineb retriit tavalisest luksushotellist fundamentaalselt. Tema enda fookus on alateadvuse ja neuroteaduse kokkupuutepunktidel – kuidas meid ümbritsev keskkond, energia ja ruum mõjutavad meie närvisüsteemi. Ta tegeleb süvitsi selliste suundadega nagu spinaalne energeetika, mis uurib energia mõju inimkehale. „See on tegelikult lihtsalt üks tohutu avar väli, kus uuritakse, kes me inimestena oleme,“ selgitab ta.
Taastava turismi uus ajastu Eha üks suurimaid tõmbenumbreid teadliku puhkaja jaoks on selle disainifilosoofia. Gauci-Wardi varasem taust cradle-to-cradle (hällist hällini) jätkusuutlikus disainis leidis Hiiumaal ideaalse kasvupinnase. „Eha disaini keskmes on arusaam, et me tunneksime end isegi siseruumides olles osana loodusest. Ja veelgi enam – arusaam, et me olemegi loodus,“ räägib Gauci-Ward. Ta märgib, et tänapäeva kiires elutempos on inimesed selle ühenduse kaotanud, mis omakorda kurnab nii vaimu kui ka keha. Biofiilne ehk looduslähedane disain ei ole Ehas pelgalt esteetiline valik, vaid teadlik tööriist inimese sisemise tasakaalu taastamiseks.
Aastate jooksul on Eha asutajad reisinud läbi lugematute retriitide. See kogemustepagas on õpetanud neile üht peamist tõde: kõige meeldejäävamad pole need kohad, kus on kõige tihedam programm, vaid need, kus sulle antakse ruumi lihtsalt olla.
„Arvan, et paljud püüavad ühte retriiti liiga palju asju mahutada ja see tundub lõpuks väga koormav,“ märgib Gauci-Ward. Tänapäeva luksustarbija, kes on harjunud efektiivsuse ja maksimeerimisega, astub sageli puhkusele minnes samasse lõksu. Tekib mõtteviis: „Ma olen maksnud palju raha, järelikult pean osa saama kõikidest protseduuridest ja matkadest.“ Tulemuseks on aga see, et inimene vajab pärast puhkust omakorda puhkust.
„Inimesed ei lähe ju retriidile selleks, nad lähevad sinna, et koormust ja kurnatust leevendada,“ selgitab Gauci-Ward. Enne keskuse rajamist tegi meeskond põhjaliku uuringu kümnete maailma retriitide kohta, pidades Eha suurimateks eeskujudeks selliseid paiku nagu Aro Hā Uus-Meremaal ja Fogo Island Inn Kanadas. „Selleks, et närvisüsteem päriselt lõõgastuks, peab programm olema paindlik. Närvisüsteem lõõgastub vaid siis, kui me tunneme, et me ei ole ohus, oleme toetatud ja täpselt sellisena aktsepteeritud, nagu me oleme.“
See kõik seostub laiema trendiga, mida maailmas tuntakse taastava turismina (regenerative tourism). See on kontseptsioon, mis ei keskendu ainult sellele, mida külaline kohapealt saab, vaid kogu süsteemi terviklikkusele. Gauci-Wardi sõnul algab maa ja kogukonna taastamine organisatsiooni struktuurist ja meeskonnast: „Kuidas tagada, et loome süsteemid, kus inimesed taastavad üksteise ja iseenda energiavarusid nii päeva, retriiditsükli kui ka hooaja lõpuks?“
Boeingu tegevjuht raiub puid
Eha peamist sihtgruppi – globaalse haardega juhte, asutajaid ja investoreid – ühendab üks paradoks: neil on võimalus osta kõike, kuid nad ihkavad asju, mida raha eest otse poest ei saa.
Eva Maran toob näite Eha külalislahkuse partnerilt (Think Hospitality), kes on luksusretriitide hingeeluga detailideni kursis: „Üks nende meeskonnaliige rääkis lennundushiiglase Boeingu tegevjuhiga ja küsis temalt: „Kui sa lähed sellisesse eraldatud kohta, siis mida sa seal tegelikult teha tahaksid?“ Ta vastas: „Ma tahaksin puid lõhkuda. Ma maksaksin palju raha, et saaksin puid lõhkuda.““
Boeingu tegevjuht: „Ma tahaksin puid lõhkuda. Ma maksaksin palju raha, et saaksin puid lõhkuda.“
Sonny Aswani lisab, et see ei ole üksiknäide: „Mul on üks sõber, kes lendas kohale Singapurist. Kui ta meile Hiiumaale nädalavahetuseks külla tuli, tahtis temagi väga just nimelt puid lõhkuda.“
Gauci-Ward viitab siinkohal vanale budistlikule ütlusele: „Lõhu puid, kanna vett.“ Tema sõnul peitubki fenomen selles, et nii lihtne füüsiline tegevus mõjub paljudele intellektuaalset tööd tegevatele inimestele äärmiselt jõustavalt. „See nõuab sajaprotsendilist kohalolu – mis on kii-
Firmasündmused
Viimsis, Kuressaares ja Narva-Jõesuus.
Korraldame meeldejääva sündmuse vastavalt teie vajadustele ja eelarvele.
Erineva suuruse ja miljööga seminariruumid
Kohvipausid
Toitlustus buffet-restoranis või pubis
Rühmatreeningud
Taastavad hoolitsused
Spaa- ja saunakeskus
Saunarituaalid
Majutus
Küsi pakkumist
konverents@spatallinn.ee või tutvu lahendustega spatallinn.ee/konverents Spaahotellis on kõik võimalik!
res ärimaailmas paljude jaoks kõige raskem asi üldse.“
Seetõttu ongi Eha programm paindlik. Külalised võivad soovi korral minna koos Eesti ühe tuntuima tippkoka Peeter Piheliga kööki ja osaleda fermenteerimise töötubades või lüüa kirve pakku. Midagi ei suruta peale, kõik on integreeritud hooajalise programmiga, millest külaline valib just selle, mis tema närvisüsteemi parasjagu kõige paremini toetab.
Üks päev Ehas
KALLIS PROJEKT. Sonny Aswani ei taha öelda, kui palju tema raha retriidile kulub, kuid üks on selge – riigi raha ei ole kasutatud sentigi.
ja rahu otsivate inimeste ühine energia hakkab ruumis tööle.
Kui kurnatud juht või ettevõtja viimaks Ehasse jõuab, ei oota teda ees tihe Exceli tabelisse surutud päevakava. Saabumine on aeglane. Külalisel lastakse ruumi sisse elada ning meeskond püüab delikaatselt aru saada, millisel tasemel on inimese heaoluseisund.
Pärast esimest õhtusööki kogunetakse grupina ühisele helirännakule. See on hetk, kus algab ka grupi kaasreguleerimine – sarnaselt mõtlevate
Päevad on täidetud rütmiga, mis toetab keha loomulikku kella. Hommikuti toimuvad liikumistunnid, mis on suunatud tsirkadiaanrütmi ja närvisüsteemi tasakaalustamisele, mitte pulsi lakke ajamisele. Toitlustus on lahendatud paindlikult: külalised saavad einestada ühise laua taga, kuid neile on alati jäetud ka isiklikku ruumi. Erilist tähelepanu pööratakse meeskonna rollile – näiteks võib mõni terapeut ühineda õhtusöögilauaga, et luua tunnet, justkui oleksid inimesed kodus.
Päevased tegevused sõltuvad otseselt aastaajast. Vabatahtlikult saab osaleda koriluses, õppida fermenteerimist, kuulata loenguid või nautida saunakogemust. Seda toetab hoolikalt kokku pandud hoolitsuste programm, mis ulatub hingamispraktikatest väärtustel põhineva nõustamiseni. Nutitelefonid ei ole Ehas keelatud,
kuid üldkasutatavates ruumides on tehnoloogia kasutamine tugevalt mittesoovitatav.
Pärandi jätmine
Aga kui palju sellise maailmatasemel kontseptsiooni elluviimine Hiiumaa metsade vahel maksab? Kui jutt läheb investeeringu suurusele, jääb Aswani delikaatseks, kuid tabavaks, nimetades seda lihtsalt ausaks summaks. Eha ei ole aga lihtsalt järjekordne rida tema investeerimisportfellis, vaid midagi palju sügavamat –see on pärand.
„Ma olen siin Eestis olnud veidi üle 30 aasta. See on olnud meeldiv, rahuldustpakkuv ja enamasti ka tulus teekond,“ mõtiskleb Aswani. „Minu suhtluses ükskõik kellega Eestis ei ole mul aastate jooksul olnud ühtegi kaebust. Olen alati Eestist väga lugupidavalt rääkinud ja mulle on öeldud, et kui ma Eestist räägin, siis räägin ma südamest.“
Eva Maran täiendab kiirelt, et Aswani on oma panusest rääkides liiga tagasihoidlik. Nimelt on ta olnud aastaid Eesti aukonsul Singapuris ning teinud tohutut tööd Eesti tutvustamisel KaguAasias. President Lennart Meri andis talle Eesti auko
Olen alati Eestist väga lugupidavalt rääkinud ja mulle on öeldud, et kui ma Eestist räägin, siis räägin ma südamest.
ASWANI
dakondsuse, lisaks on teda tunnustatud Valgetähe teenetemärgiga.
„Ma arvan, et see projekt ongi minu viis omalt poolt tagasi anda. Tundsime, et kuna me olime Hiiumaasse niikuinii armunud, siis see on just õige koht, kus midagi tõeliselt head korda saata,“ kinnitab Aswani.
Hiiumaa maailmakaardile
Kuigi Eha arhitektuur on keeruline ja nõuab ehitajatelt pingutust, püsib
meeskond graafikus, et avada uksed saabuval suvel. Huvi on juba praegu reaalne – esimene broneering on kinnitatud.
See kõik poleks aga võimalik ilma pühendunud meeskonnata, mis on Eva Marani sõnul projekti suurim väärtus. Kümnepealine asutajate, arhitektide ja ehitajate tuumik on teinud ränka tööd, igapäevaselt hakkab retriidis külaliste heaolu eest hoolitsema umbes 18liikmeline personal.
Kui Amber GauciWardilt küsida, keda ta isiklikult Ehasse kõige rohkem ootab, on vastus selge: „Need on Sonny ja Eva, et nad oleksid meie esimesed külalised.“
Kuid loomulikult ei ehitata Eha vaid asutajatele endile ega piirduta ambitsioonides kodumaise turuga. „Ma arvan, et sellise meeskonnaga pole meil mingeid piire – taevas on piiriks,“ vaatab Eva Maran enesekindlalt tulevikku ja sõnastab Eha peamise eesmärgi, mis peaks panema kõrvu kikitama iga Eesti ettevõtja.
„Meie ambitsioon on jõuda aastaks 2030 maailma kümne parima retriidi hulka. Me paneme Hiiumaa maailmakaardile. See on meie suur eesmärk.“
aailmas, kus tempo on märkamatult saanud uueks normiks, muutub tõeliseks luksuseks
paus. Mitte lihtsalt puhkus, vaid teadlik eemaldumine igapäevasest mürast – hetk, mil keha ja meel saavad taastada oma loomuliku rütmi.
Just selliseid pause otsivad paljud inimesed, kelle päevad mööduvad vastutuse, otsuste ja intensiivse töötempo keskel. Seepärast on Euroopas juba aastakümneid olnud hinnas paastu- ja detokskliinikud Šveitsis, Saksamaal ja Austrias, kuhu minnakse taastama energiat, selgust ja sisemist tasakaalu.
Nendes keskustes käivad sageli inimesed, kelle töö nõuab pidevat vaimset teravust ja vastupidavust – ettevõtjad, loojad ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhid. Tervise- ja energiaretriidid on nende jaoks muutunud sama loomulikuks osaks elurütmist nagu strateegiaplaanid või puhkus.
Vähesed teavad, et sarnase filosoofiaga paik asub ka Eestis.
Tartu lähedal Lõuna-Eesti looduse keskel tegutseb Loodus BIOSPA – ravipaastukeskus, millele sarnast ei leidu kogu Põhja-Euroopas. Keskuse rajas paastuarst ja dietoloog dr Natalia Tro mova ning juba ligi kolm aastakümmet on siin tegeletud organismi loomulike taastumisprotsesside toetamisega.
2023. aastal omistati keskusele rahvusvaheline F. X. Mayri tervise- ja kompetentsikeskuse serti kaat, mis kinnitab BIOSPA professionaalset taset ravipaastu valdkonnas.
BIOSPA ei ole suur spaakompleks ega tervisehotell. Korraga viibib siin kuni 33 külalist, mis võimaldab säilitada rahu, privaatsuse ja personaalse lähenemise – väärtused, mida tänapäeva kiires maailmas hinnatakse üha enam. Ravipaastu mõju ei seisne ainult puhkuses seedesüsteemile. Paastu ajal käivitub organismis protsess nimega autofaagia – rakkude loomulik puhastusmehhanism, mille uurimise eest pälvis teadlane Yoshinori Ohsumi 2016. aastal Nobeli meditsiinipreemia. Lihtsustatult tähendab see, et keha hakkab lagundama ja taaskasutama vananenud või kahjustunud rakustruktuure.
Paljud inimesed kogevad selle mõju üsna kiiresti: kergus kehas, selgem mõtlemine ja ühtlasem energiatase. Mõned külastajad räägivad ka nähtusest, mida nimetatakse paastueufooriaks – seisundist, kus energiakasutus muutub ning vaimne selgus suureneb märgatavalt.
Selline paus ei ole pelgalt puhkus.
See on investeering oma tervisesse ja energiasse – ning sageli avastavad inimesed, et just sellistest hetkedest algabki tõeline taastumine.
Loodus BIOSPA
Muri küla, Luunja vald, Lõuna-Eesti Tervis algab siit! biospa.ee
ole sotsiaalvaldkonnast
Olen 70-aastane ja sotsiaalvaldkonnas töötanud alates 1992. aastast, kokku üle kolme aastakümne. Kaks aastat tagasi lõpetasin igapäevase töö, kuid valdkonnast eemale ma siiski ei jäänud. Vastupidi, täna olen Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni (ESTA) juhatuse esimees ning tegutsen koos suurepäraste projektijuhtide ja kolleegidega selle nimel, et sotsiaalvaldkonna töötajaid mitmekülgselt toetada ja ametite mainekujundusele kaasa aidata.
Sotsiaalvaldkond on olnud minu kutsumus, töö ja kodu. Olen pikalt kaasas olnud, näinud selle arenguid, raskusi ja tugevusi ning tunnetan täna eriti selgelt, kui oluline on töötajate heaolu. Just see on üks tähtis maagiline miski, mis hoiab inimesi nende ametis, aitab vältida läbipõlemist ning tõstab töö kvaliteeti. Tulemuseks on inimeste eludele avalduva mõju positiivsus ja märgatavus.
Tööheaolu, mitte luksus, vaid eeltingimus töötaja ja isiksusena toime tulemiseks
ESTA kaudu püüame muude põhitegevustega paralleelselt keskenduda tööheaolu teemale, toetudes suuresti Šveitsi-Eesti koostööprogrammi võimalustele ja kogemustele. Meid inspireerivad Soome kolleegid, kellega kohtusime projektikülastuse käigus ja kelle tööheaolu süsteem on muljetavaldavalt terviklik.
Nende põhimõte on lihtne ja oluline: tööheaolu ei ole töötaja individuaalne vastutus, see on organisatsiooni ühine kultuuri- ja juhtimisküsimus.
Heaolu toetatakse kolmel tasandil:
• psühhosotsiaalne tugi (supervisioonid, taastavad vestlused, meeskonnatugi),
• professionaalne areng,
• töökeskkonna ja -kultuuri teadlik kujundamine.
Soomes on kõik need tasandid süsteemselt läbi mõeldud ning toimivad tervikuna. Eestis on tegelikult kõik need süsteemiosad
olemas, kuid pole alati omavahel seotud. Siin ongi meie suur väljakutse ja arengukoht ning põhjus, miks me ESTA-ga selle teema väga tõsiselt oma töölauale oleme võtnud. Töötaja, kes on hoitud, saab hoida ka teisi.
Sotsiaalvaldkond vajab tuge ja nähtavust
Sotsiaalvaldkonna ametid on kõrgete nõudmiste ja vastutustasemega ametid. Meie otsused puudutavad inimeste elu kõige tundlikemaid hetki, sageli kriise, raskusi ja isiklikke pöördepunkte. See koormab vaimselt ja emotsionaalselt ning
just seetõttu peab töötajatel olema ruumi taastuda, areneda ja hingata.
Tööandja, valdkonnaorganisatsioon ja riik, kõik peavad siinkohal panustama. Tööheaolu ei ole tänumeene, vaid elutähtis tööriist.
ESTA kaudu tegeleme nii täiend- ja enesehoiukoolituste, mentorlus- ja juhtide arenguprogrammide korraldamise ning läbiviimisega kui ka uute kompetentsija ametiprofiilide loomisega, et töötajad saaksid oma ametis tuge igal etapil ja igal tasandil.
Mis hoiab mind endiselt vormis?
Kuigi minu ametlik tööelu on lõppenud, hoiab valdkond mind endiselt enda juures. Miks?
• Jätkuv uudishimu. See on minu parim vitamiin, hoiab vaimu värske ja silmad säravana.
• Huvi inimeste ja arengute vastu. Mulle läheb korda, mis meie valdkonnas toimub.
• Soov panustada. Noorematele oma kogemusi edasi anda on privileeg, mitte kohustus.
• Võimalus olla osa millestki suuremast. Töö sotsiaalvaldkonnas ei lõppe pensionile jäämisega, see muutub lihtsalt vormilt teistsuguseks. Hea vorm ei ole minu jaoks ainult liikumine, kuigi aktiivne olemine on osa mu igapäevaelust. Hea vorm on ka mõtteviis: olla kohal, olla uudishimulik, olla avatud meelega ning enesesse uskuv.
No ja kellele ei meeldiks lapsed, loomad ja loodus. Mul on kaks imelist lapselast, kuldne neljajalgne sõber ja lõpmatud kilomeetrid kauneid loodusradu mere ääres metsas ning kodu hoidev abikaasa ja alati olemas olevad kallid lapsed. Pikaealisuse ja vitaalsuse eeskuju on mul mu 94-aastane ema, minu pisut vanem õde osaleb veel täiskoormusega tööelus. Kõik need toredad asjad kokku ongi nautimisväärsed, toetavad ja vormis hoidvad.
Sotsiaaltöö – elukaareülene hool ja eluhoidmine
Minu jaoks on sotsiaaltöö olnud alati rohkem kui amet. See on olnud minu viis ja võimalus maailma paremaks muuta, samm korraga, inimene korraga, olukord korraga. See on amet, mis õpetab terve elu, ja amet, mis ei lase kunagi muutuda ükskõikseks.
Olen veendunud, et kui teed tööd, mis päriselt kõnetab, hoiab see sind ise elus, uudishimuliku ja noorena.
“ Kiirete päevade ja pidevate kohustuste keskel on harvad need inimesed, kes suudavad tuua ruumi rahu ja selgust. Eike on üks neist. Tema tasakaalukas olek ja elukogemus loovad õhustiku, kus on lihtne avaneda ja end turvaliselt tunda.
“ Kolleegid ütlevad
Eike kohta: „Tema juurde julged alati minna.“ Selline usaldus ei sünni niisama. Eikel on oskus kuulata, suunata ja vajadusel mõtteid tagasi peegeldada ning seda kõike teeb ta pehme, mõistva ning toetava tooniga. Mitte kunagi karmilt ega üleolevalt.
“ Eikel on alati kaasas soe sõna. Ta märkab väikseid õnnestumisi ja tunnustab pingutust, isegi siis, kui see endale esmapilgul liialt olulisena ei tundu.
“ Tema tugevus peitub tasakaalus. Eike on ühtaegu praktiline ja südamlik, kahe jalaga kindlalt maa peal ning samal ajal avatud uutele mõtetele ja lahendustele. Ta kannab endaga väärtusi, mis rikastavad nii töökollektiivi kui ka sotsiaalvaldkonda laiemalt.
“ Eike on inimene, kes paneb teised särama. Ja vahel polegi vaja midagi enamat kui üht inimest, kelle kohalolu loob selguse, rahu ja kindlustunde.
meditsiiniäri
Erameditsiin on Eestis mühinal arenemas, kuid tegelikult on väga palju veel ees. Meliva näiteks loodab, et riik laseks vabaks ka perearstide suuna.
TANEL SAARMANN
PEREARSTID RAVIMA. Eesti ei ole siiani perearstisüsteemi avanud ning see tähendab muuhulgas, et pensionile mineval perearstil on käed seotud. Foto: Priit Simson
Eesti suurima erameditsiinikontserni Meliva juht Marja-Liisa Alop pole hariduselt arst, vaid sotsiaalteadlane. Ometi on ta viimased kümme aastat tüürinud tervishoiuettevõtteid läbi keeruliste ühinemiste, omanikuvahetuste ja kriiside, olles veendunud, et just bürokraatia kasv on see, mis sunnib väikekliinikuid suurte hõlma alt lahendust otsima.
Alopi teekond meditsiinisektorisse polnud sirgjooneline. Tartu Ülikoolis avalikku haldust tudeerinud naine karastus esmalt Swedbankis ja seejärel Eesti Energias. Otsus tervishoidu siseneda sündis pigem tunnetusest kui külmast kalkulatsioonist.
„Tervishoid lihtsalt kõnetas, see tundus olema tähenduslik valdkond,“ meenutab Alop. Tema sõnul on selles sektoris üks suur eelis: hommikuti ei teki eetilist dilemmat, kas oma tööga tehakse kellegi elu paremaks või halvemaks. Selgus on olemas.
Täna tunnen, et ühinemisi ja ülevõtmisi on oluliselt lihtsam teha
siis, kui on väga selgelt paigas, kuidas meie
enda protsessid toimivad.
Kümme aastat tagasi, kui Alop alustas, kandis ettevõte nime Ortodontiakeskus. Mõned kuud varem oli selle omandanud riskikapitalifond BaltCap. Algus oli karm – ettevõtte finantsseis oli keeruline ning omanikud pidid kasvu jõuliselt laenudega toetama. Sellest kasvas välja oluliselt
tugevam ja suurem Unimed, millest tänaseks on saanud Meliva.
Õppetunnid kasvuvaludest Ettevõtte kasvustrateegia on algusest peale tuginenud laienemisele ja ülevõtmistele (M&A). Esimestest tehingutest, nagu Pärnu Hambakliiniku liitmine, liiguti kiiresti suuremate ampsudeni. Märgilise tähtsusega oli Kaarli Hambapolikliiniku ühendamine, mis kahekordistas tol hetkel umbes 10 miljoni eurose käibega Unimedi mahu.
Alop tunnistab tagantjärele, et kahe võrdse suurusega ettevõtte liitmine oli äärmiselt keeruline, kuna sisemised protsessid polnud selleks valmis.
„Täna tunnen, et ühinemisi ja ülevõtmisi on oluliselt lihtsam teha siis, kui on väga selgelt paigas, kuidas meie enda protsessid toimivad,“ nendib Alop. Kui kvaliteedijuhtimine või ohujuhtumite raporteerimine on ebaselged, on integratsioon vaevaline. Kaarli liitmine andis aga väärtusliku õppetunni: on vaja kokku leppida ühises n-ö kolmandas viisis, mitte püüda üht poolt teisele jõuga peale suruda.
Bürokraatia soosib konsolideerumist Miks me näeme meditsiiniturul üha enam koondumist suurte gruppide kätte? Alopi hinnangul on põhjuseks regulatiivse koormuse drastiline kasv. Patsiendiohutus, ravikvaliteet, andmekaitse, küberriskid ja riiklik järelevalve nõuavad ressursse, mida väikekliinikutel napib.
„Kui oled arst, kes teeb neli päeva nädalas vastuvõttu, ja pead lisaks tegelema töölepingute vastavuse, koristusfirma ja steriliseerimise lahuste tellimisega või röntgentarkvara uuendustega, on see koormus oluliselt kasvanud,“ selgitab Alop.
See on ka põhjus, miks paljud tippspetsialistidest kliinikuomanikud ise Meliva uksele koputavad. Nad soovivad vabaneda administratiivsest taagast, et pühenduda taas arstitööle. Meliva strateegia ongi sageli selline, et endised omanikud jätkavad kliinikus arstidena, sõltumata konkurentsikeelu lõppemisest. Eesmärk on säilitada kompetents, mitte vaid osta turuosa.
KLIINIKUD. Meliva haldab täna Tallinnas muuhulgas Rävala Kliinikut (fotol), Jalgpalli Kliinikut, Ülemiste Tervisemaja kliinikut, Kaarli Hambakliinikut ja Maakri Hambakliinikut. Tartus on neil näiteks Kvartali Kliinik ning Ülikooli tn kliinik. Kokku leiab neid kümnes Eesti omavalitsuses. Foto: Meliva
Strateegiline omanik vs. riskikapital
Suurim muutus saabus tänase Meliva jaoks 2021. aastal, mil BaltCap müüs oma osaluse Soome tervishoiuhiiule Mehiläinen. Kui BaltCap oli Alopi sõnul eetiline ja usaldusväärne finantsinvestor, kes ei püüdnud ettevõtet enne müüki üle optimeerida, siis Mehiläinen tõi lauale hoopis teise kaliibri.
„Neil on üle saja aasta tervishoiukogemust. Kui ütled, et MRTga on probleem, on neil inimesed, kes tegelevadki ainult MRT-dega,“ toob Alop näite strateegilise investori eelistest. Just soomlaste toel on tehtud suur hüpe andmepõhises juhtimises ja digiteenustes. Sisuline ühendamine algas 2023. aastal, kui Unimed ja Qvalitas liideti ühtse Meliva brändi alla. Kahe erineva organisatsioonikultuuri liitmine on olnud väljakutse, kuid ühisosa leiti patsiendikesksuses.
Trikk peitub meditsiini sees Konkurents Eesti erameditsiinis on tihe – turul on tugevad tegijad, nagu Confido, Medicum, Fertilitas ja Tallinna Eriarstikeskus, lisaks rida spetsialiseerunud nišikliinikuid. Samas hoiatab Alop kinnisvaraarendajaid
Maja üksi ei paku patsiendile lisandväärtust.
Trikk on selles, mis toimub meditsiini sees.
ja investoreid, kes näevad meditsiinis vaid betooni ja ruutmeetreid. Talle pakutakse pidevalt müüa kliinikuid, mis on sisuliselt vaid valmis ehitatud taristu.
„Maja üksi ei paku patsiendile lisandväärtust,“ rõhutab Alop. „Trikk on selles, mis toimub meditsiini sees: kuidas protsessid jooksevad, kas meeskond on rahul ja kas vastatakse patsiendi vajadustele.“
Lihtsalt ruumide ja hambaravitoolide omamine ilma toimiva meeskonna ja protsessideta on Alopi hinnangul vaid kulurida. Väärtus tekib inimestest ja sellest, kuidas süsteem nende ümber on üles ehitatud.
Killustunud turg
Kui Soome tervishoiuturul toimub ühinemisi ja ülevõtmisi sisuliselt iganädalaselt, siis Eesti turg on Meliva juhi hinnangul veel passiivne ja killustunud. Ent suurem murekoht ei peitu mitte ettevõtluses, vaid rahvatervises: me teame, kes on haiged, kuid süsteem laseb nad ikkagi läbi sõrmede.
Euroopa tervishoiusektor on keset jõulist konsolideerumislainet. Alopi teadmisel algas protsess laboritest, liikus edasi hambaravisse ning haarab nüüd ülejäänud meditsiinivaldkondi. Eestis on see protsess aga alles algusjärgus.
„Erameditsiini turg on Eestis väga killustunud. Isegi suurimate tegijate turuosad on Konkurentsiameti vaates marginaalsed,“ selgitab Alop. Tema sõnul on Meliva valmis puslesse tükke lisama ja ostma ka kitsama niši kliinikuid, kuid initsiatiiv peab sageli tulema müüjalt endalt.
17 protsenti kasvu ja vihje uuele tehingule
Vaadates tagasi 2025. aastale, tunnistab Alop, et see oli kahe näoga aasta. Aasta algus oli raske, kuid lõpp suudeti tugevalt kokku võtta.
„Inimeste ostujõud on olnud surve all. Inflatsioon andis suure põntsu ja palgad ei jõudnud järele,“ analüüsib Alop. „Valik tehakse esmavajaduste kasuks – alles seejärel mõeldakse eratervishoiule.“
2026. aasta alguseks on pilt aga muutunud ja Alop on optimistlik, oodates majanduse ja ostujõu taastumist. Kasvuplaane toetavad jätkuvalt ka ülevõtmised. Küsimusele, kas sel aastal võib oodata uudiseid uue tehingu kohta, vastab Alop lühidalt ja konkreetselt: „Peab tulema.“
Tehingute eesmärk pole pelgalt käive, vaid ka talentide hankimine. Alop toob näiteks tehingud Katriito ja CityKliiniku ostuks, mis tõid gruppi tugevaid juhte ja spetsialiste, kes veavad nüüd näiteks hambaravi või digikliiniku arendust.
Tervishoiupoliitika on majanduspoliitika
Vaatamata killustatusele on erameditsiini kasv vääramatu. Seda tõukavad tagant ühelt poolt elanikkonna vananemine ja teisalt riigieelarve
KODA ON ETTEVÕTJATE HÄÄL
HUVIDE EEST.
JAANA KÜLM
DIPPERFOX OÜ JUHT
LIITU EESTI KAUBANDUS-TÖÖSTUSKOJAGA – EESTI SUURIMA
JA MÕJUKAIMA ETTEVÕTJATE VÕRGUSTIKUGA, MIS SEISAB
SINU ÄRIHUVIDE EEST NII EESTIS KUI RAHVUSVAHELISELT.
koda.ee
piiratus. Sotsiaalmaksust kõike kinni maksta ei jaksa ükski riik.
„Tervishoid tervikuna kasvab kiiresti. Kasvu veavad vahe keskmise eluea ning tervena elatud aastate vahel. See tähendab, et periood, mil inimene vajab aktiivset tuge, pikeneb,“ märgib Alop.
Samas on kasvanud inimeste teadlikkus ja sissetulekud, mis suunab eraraha tervishoidu. Alop rõhutab, et vastandumine era vs. avalik on viljatu, sest lõppkokkuvõttes on eesmärk ühine – hoida inimesed tervena ja tööturul. „Tervishoiupoliitika on ka majanduspoliitika – oluline on, kui paljud inimesed suudavad tööl käia,“ ütleb ta.
Surnud ring töötervishoius
Eesti meditsiinisüsteemi suurim paradoks peitub Alopi sõnul selles, et meil on väga hea ravivõimekus akuutsete seisundite – näiteks infarktide –puhul, kuid ennetuses oleme nõrgad. Me oskame inimest päästa, kui ta on juba kokku kukkunud, kuid ei suuda teda sellest punktist eemal hoida. Siin näeb Meliva juht suurt kasutamata potentsiaali töötervishoius, mida osad peavad formaalsuseks, kuid millel on suur potentsiaal anda rohkem väärtust tervishoius. Alopi hinnangul võiks töötervishoid hõl -
Umbes iga neljas patsient vajaks täiendavat sekkumist, aga täna see ahel katkeb.
mata ka riiklikke sõeluuringuid, mille osalusmäärad on Eestis kriitiliselt madalad, kuigi varajane avastamine on elupäästev.
Veelgi teravam probleem on aga n-ö kaduma läinud patsiendid. Töötervishoiukontrollis tuvastatakse riskigrupid – inimesed, kellel on kõrge vererõhk või kolesteroolitase, mis on otsene tee südame-veresoonkonna haigusteni.
„Täna ütleme sageli: pöördu perearsti poole. Keskmine Eesti mees seda ei tee – kolme aasta pärast tullakse uuesti ja seis on halvem,“ kirjeldab Alop karmi reaalsust. „Umbes iga neljas patsient vajaks täiendavat sekkumist, aga täna see ahel katkeb.“
VÄGEV LAIENEMINE. Marja-Liisa Alopi vedamisel on Meliva teinud viimastel aastatel mitu suurt tehingut, kasvades Eesti suurimaks erameditsiini teenuse pakkujaks. Foto: Priit Simson
Lahendus oleks Alopi meelest see, kui töötervishoiusüsteemil oleks mandaat ja võimalus koheselt sekkuda ehk näpp peale panna, mitte saata inimest uuele ringile süsteemi, kuhu ta tegelikult ei sisene.
Üks vahend, mis aitab inimestel õigeaegselt arstini jõuda, on tööandja ravikindlustus. Alop lükkab ümber müüdi, nagu tekitaks erakindlustus ületarbimist.
„Ma ei usu, et inimesed käiksid eriarstide juures lõbu pärast. Keegi ei lähe ortopeedi juurde, kui muret ei ole, ega operatsioonile kindlustuse pärast,“ on ta veendunud.
Soome patsiendid ja Eesti paradoks
Kuigi sageli räägitakse meditsiiniturismist kui suurest võimalusest, jääb see Meliva jaoks praegu marginaalseks. Soome patsiendid kasutavad küll EL-i direktiivi võimalust tulla Eestisse ravile ja küsida raha tagasi oma tervisekassalt, kuid massilist voolu pole tekkinud.
Küll aga toob see välja Eesti meditsiinisüsteemi valusa paradoksi. Piiriülene liikumine on toonud Eestisse tagasi arste, kes on harjunud Soomes töötama nii era- kui ka riigisektoris, kuid kodumaal põrkuvad nad rahastuse müüri.
„Eestis on olukord paradoksaalne: raha on puudu, arste on puudu, aga kõigi töötunde ei ole võimalik kinni maksta,“ nendib ta. Ressurss on olemas, kuid süsteem ei suuda seda täies mahus rakendada.
Kaks müüti
Eesti tervishoiusüsteemi kummitab kaks suurt probleemi: ideoloogiline vastandumine era- ja avaliku sektori vahel ning rahastamismudel, mis jookseb võidu kasvavate kuludega. Meliva juhi hinnangul on lahenduseks professionaalsete operaatorite lubamine esmatasandile ja tunnistamine, et ilma erarahata enam edasi ei saa.
Alop lükkab kategooriliselt ümber levinud müüdi, nagu tegeleks erameditsiin vaid kasumlike palade noppimisega, jättes kallid ja keerulised juhtumid riigi kanda.
„Väide, et era nopib kasumlikke erialasid, ei vasta tõele. Me võtame erialasid, mida Tervisekassa paneb hankesse,“ selgitab Alop. Ta viitab Arenguseire Keskuse analüüsile, mis näitab, et suured haiglad maksavad arstidele koos lisatasude ja valvetega sageli rohkem kui erasektor. Seega ei ole erasektor alati ka palgaliider, kes personali üle ostab.
„See vastandumine on mõttetu. Lõhestamisest ei võida keegi,“ on Alop konkreetne. Tema sõnul on riigile kasulik, kui turul on rohkem pakkujaid – konkurents sunnib pingutama ja hoiab kvaliteeti, mida monopoli puhul on raske nõuda.
Järgmine areng perearstisüsteemis
Üks suurimaid struktuurseid pidureid Eesti tervishoius on Alopi hinnangul perearstisüsteemi korraldus. Kehtiv seadus lubab nimistut omada vaid arstil endal või kohalikul omavalitsusel. See nõue on ajale jalgu jäänud ja takistab investeeringuid.
„Perearst tegeleb lisaks patsienditööle personaliprobleemide ja juhtimisega. Loogiline oleks lubada professionaalseid operaatoreid, kes tagavad, et süsteem toimib, ja arstid saaksid keskenduda patsiendile,“ pakub Alop lahendust.
Praegune süsteem on tekitanud olukorra, kus pensionile siirduvatel perearstidel on justkui ettevõte, mida nad ei saa kellelegi müüa ega üle
anda, kui uus omanik pole arst. See pärsib motivatsiooni investeerida ja moderniseerida. „Turgu alla surudes kaotame nii süsteemi kui ka perearstid,“ hoiatab Alop.
Huvi esmatasandi vastu on olemas. Alop kinnitab, et kui regulatsioonid lubaksid, oleks Meliva omanikfirma Mehiläinen valmis sisenema ka perearstinduse turule, nagu seda on tehtud Soomes. Soome mudelis on tööealine elanikkond kaetud peamiselt läbi töötervishoiu, perearstid teenindavad lapsi ja eakaid. Tulemuslikkust mõõdetakse seal selle järgi, kui vähe satub inimesi EMO-sse –see näitab esmatasandi tugevust. Eestis rahastatakse aga endiselt protseduure, mitte tervisetulemust, mis on Alopi sõnul süsteemne loogikaviga.
Noort videomängude entusiasti Jensen Huangi ootas ees ebamugav ülesanne. Jaapani äripartnerile tuli otse öelda: „Me lubasime küll teile toote valmis ehitada, kuid sellega läks täiesti nihu. Kui projektiga edasi minna, tõmbaksime teid ka põhja kaasa. Ja mis kõige tähtsam: ülejäänud raha tahaks ikkagi kätte saada – tervelt viis miljonit dollarit. Muidu ootab meid ees kindel pankrot.“
Juhtum leidis aset 1996. aastal, kui Nvidia pidi Jaapani videomängufirmale SEGA ehitama valmis uue konsooli 3D-tehnoloogia. Tehtud oli aga strateegiline viga, otsustades teistest eristuda. Kui kiirelt arenevas valdkonnas üritasid kõik teised ehitada 3D-graafikat üles kolmnurkadele, siis Nvidia lahendus lähtus nelinurkadest ja kõverpindadest, sest need tundusid matemaatiliselt elegantsemad. Valus löök tuli Microsoftilt, kes kinnitas tööstuse standardiks just kolmnurgad. See tähendas, et Nvidia valitud suund osutus tupikteeks ning nende senine töö oli uute mängude jaoks kasutu.
Meeleheitel Huangi õnneks oli SEGA eesotsas lahke mees Shoichiro Irimajiri, kes uskus teda, isegi kui oli teada, et lisaraha ei pruugi Nvidiat päästa. Järgmisel aastal vahetult enne nende uue kiibi väljatulekut oli arvele jäänud vaid ühe kuu palgaraha. RIVA 128 kiip osutus aga menukaks ning SEGA viis miljonit päästis firma. Nvidia on nüüdseks väärt ligi miljon korda rohkem ning saanud üheks kõige mõjukamaks teh
MÄNGUTÖÖSTUSE MOOTOR. Enne tehisintellekti revolutsiooni oli Nvidia nimi aastaid sünonüümiks tipptasemel arvutigraafikale, defineerides terve põlvkonna mängukogemuse.
Foto: Paul Sakuma/ASSOCIATED PRESS/Scanpix
noloogiafirmaks maailmas, kes kujundab AI revolutsiooni. Vaatamata sellele on raha printiva ettevõtte jätkuvaks motoks „30 päeva on jäänud pankrotini“, et mitte kunagi muutuda mugavaks.
Kuidas Taiwani immigrandist sai visionäär
Huangi lugu on justkui raamatu „American Dream“ tüüpiline peatükk – kuidas nõudepesijast sai maailma üks mõjukamaid inimesi. Nvidia juht
ja üks kolmest asutajast Jen-Hsun (Jensen) Huang sündis 1963. aastal Taiwanis, kuid kolis juba viieaastaselt perega Taisse. Isa ja ema nägid, et piirkond on Vietnami sõja tõttu ohtlik ning võtsid eesmärgiks saata JenHsun ja tema vend Ameerikasse. Nii ka juhtus: vennaga koliti onu juurde, kui Jen-Hsun oli kõigest üheksa-aastane. Onu tahtis panna nad prestiižsesse kooli, valituks osutus Oneida baptistide instituut Kentuckys. Onu oli aga asjadest valesti aru saanud, kuivõrd oma olemuselt oli see suunatud eeskätt käitumisprobleemidega noortele, kes olid teistest koolidest välja visatud.
Äkitselt leidis üheksa-aastane Taiwani immigrant end võõras riigis kõige noorema ja väiksema elanikuna ühiselamus, kus iga teine õpilane suitsetas ja kandis endaga kaasas nuga. Tema toakaaslaseks sai 17-aastane kirjaoskamatu noormees, kellega sõlmiti tehing: Huang õpetas teda lugema, vastutasuks õpetas toakaaslane talle rinnalt surumist ja koolis ohtude keskel navigeerimist.
Koolis pidi iga õpilane töötama. Huangi ülesandeks määrati tualettide
puhastamine – töö, mida ta tegi iga päev, kuid mida ta ei meenuta traumaga, vaid õppetunnina, et igat tööd elus tasub võtta kirega. Sarnaselt olid tema jaoks õpetlikud videomängud, kus pidevalt kaotusevalu tunnistades tuli ka areng.
Söögikoht muutis elu
Peagi kolisid Huangi vanemad USAsse ning perekond sai taas kokku Oregonis, kus Huang jätkas kooliteed tavakoolis, saades meisterlikuks lauatennises.
Spordiala harrastamise kõrval vajas noor Huang taskuraha, mis viis ta teismelisena esimese päris töökohani Denny’se keti söögikohas. Ta alustas nõudepesijana, kuid liikus hiljem
HÄBELIKUST INSENERIST SUPERSTAARIKS. Jensen Huangist on saanud isik, kes kehastab AI revolutsiooni, meelitades endaga kaasa masse. Foto: CNA/AFP/Scanpix
edasi ettekandjaks. Kogemus oli talle oluline eelkõige seetõttu, et ta pidi üle saama oma loomupärasest ujedusest. Huang on meenutanud, et ettekandjana töötamine sundis teda võõraste inimestega suhtlema ja säilitama rahu pingelistes olukordades, kus kliendid olid rahulolematud või köögis valitses kaos. Pehmed oskused osutusid hiljem äri juhtimisel sama olulisteks kui tema inseneriteadmised.
On märgiline, et kuigi ta töötas vahepealsetel aastatel ka tuntud
Pehmed oskused osutusid hiljem äri juhtimisel sama olulisteks kui
REVOLUTSIOONI NÄHTAMATU NURGAKIVI. CUDA on tarkvaraline vundament, mis muutis Nvidia graafikakaardid võimsateks superarvutiteks. Just see platvorm võimaldas teadlastel viia tehisintellekti arendamise teoreetilistest mudelitest praktilise reaalsuseni. Foto: Nic Coury/AP/Scanpix
tehnoloogiafirmades, nagu AMD ja LSI Logic, on tema ametlikus elulookirjelduses Nvidia kõrval esile tõstetud vaid see aeg Denny’ses.
Sümboolselt sai sama söögikoht Nvidia hälliks. 1993. aastal, kui Huang oli juba kogenud insener, istus ta koos sõprade Chris Malachowsky ja Curtis Priemiga San Jose Denny’se nurgalauas, et joonistada esimene visioon ettevõttest. Asukoht oli kõike muud kui glamuurne. Restorani akendes olid kuuliaugud. Naabruskond oli karm, kuid kohvitass oli põhjatu.
Selle asemel, et trügida juba täidetud turgudele, otsustasid nad keskenduda nö nullväärtusega turgudele – valdkondadele, mida veel ei eksisteeri ja kus puudub konkurents. Mehed olid veendunud, et arvutimaailma tulevik peitub graafikapõhises arvutamises. Just seal, pannkoogilõhna keskel sündis plaan muuta inimeste ja tehnoloogia suhet, alustades neile endile kõige rohkem põ
Mehed olid veendunud, et arvutimaailma tulevik peitub graafikapõhises arvutamises.
nevust pakkunud videomängudest. Algkapitaliks oli 40 000 dollarit.
Kui Huang teatas emale, et ta kavatseb sellise ettevõtte asutada, ei olnud ema erilises vaimustuses. Ta küsis pojalt, kas Huang ei peaks endale päris tööd leidma.
Algselt pidi Nvidia nimi olema küll NVision. Kuid selgus, et antud nimi oli kasutusel ka tualettpaberitootjal ning seda seost ei tahe
tud ettevõtte identiteeti luues külge jätta. Seega otsiti vastust ladinakeelsest sõnastikust ning jõuti sõnani invidia – kadedustunne.
Nvidiast sai mängutööstuse mootor, kuid vaade nihkus edasi
RIVA 128 edu tõi Nvidia kriisist välja ja sillutas tee 1999. aasta börsiletulekuni. SEGA kasutas võimalust oma osalus müüa ja teenis viie miljoni dollarise investeeringu pealt tagasi ligi 15 miljonit. Tol hetkel oli see kolmekordne võit ja igati kordaläinud tehing, kuigi tänapäeva perspektiivis, kus Nvidia turuväärtus on astronoomiline, tundub summa muidugi tühisena.
Samal ajal hakkas Nvidia looma kuvandit graafikakaardist kui millestki enamast kui lihtsalt arvuti lisakomponendist. 1999. aastal turule tulnud GeForce 256 tähistas aega, mil Nvidia võttis kasutusele termini GPU ehk graafikaprotsessor. See oli
Meeskonda arendavad sündmused, koolitused ja töötoad
Kutsu meid suvesündmust, strateegiapäeva või meeskonnakoolitust sisustama: info@entertraining.ee
TIIMIS JA LEIAME LAHENDUSE, MIS AITAB!
●
●
●
●
●
SEE ON VAID ALGUS. Huang usub, et me oleme AI revolutsiooniga alles algjärgus. Tema nägemuse kohaselt saavad humanoidrobotid tulevikus tööstuses asendamatuks lüliks.
Foto: Josh Edelson/AFP/Scanpix
märk sellest, et kiip võttis enda kanda üha rohkem arvutusülesandeid, mis varem langesid keskprotsessori õlule. Videomängude valdkond oli selleks hetkeks Nvidia kindel pärusmaa, kuid Huangi pilk liikus juba järgmisele etapile.
2000ndate alguses märkasid Nvidia insenerid teadlaste katseid kasutada graafikakiipide jõudlust mänguvälisteks arvutusteks. Üks silmapaistvamaid oli Ian Buck, kes tegeles Stanfordi ülikoolis Brooki-nimelise projektiga. Tema eesmärk oli luua tarkvaraline kiht, mis võimaldaks graafikakaardil sooritada matemaatilisi tehteid tavapärastes programmeerimiskeeltes. Huang nägi Bucki töös potentsiaali ja palkas ta Nvidiasse, et arendada sellest välja platvorm, mida me täna tunneme nimega CUDA.
Samal ajal töötas Nvidia peaarhitekt John Nickolls välja riistvaralist vundamenti, mis muudaks graafikakiibi olemust. Senised kiibid olid ehitatud rangete torustikena, mis olid optimeeritud vaid pildi joonistamiseks. Nickolls juhtis meeskonda, kes asendas need fikseeritud funktsioonid programmeeritavate arvutustuumadega. See oli fundamentaalne muutus: graafikakaardist sai uni-
Graafikakiip ei ole ainult mänguasjade jaoks, vaid ideaalne mootor tehisintellekti arendamiseks.
versaalne protsessor, mis suutis paralleelselt töödelda tohutuid andmehulki.
Läbi valu AI poole
CUDA arendamine ei olnud Nvidia jaoks lihtne kõrvalprojekt, vaid tohutu finantsiline koormus. See nõudis kiibi ehituse täielikku ümbermõtestamist, muutes selle keerukamaks ja kallimaks. Ettevõtte sees hakati seda lisakulu kutsuma CUDA maksuks. See tähendas, et Nvidia GeForce’i seeria kaartide tootmine oli kallim kui konkurendi ATI (hiljem AMD) Radeonidel, kuid tavakasutaja jaoks, kes soovis lihtsalt mängida „Half-Life 2“ või „Doomi“, ei pakkunud investeering esialgu mingit nähtavat eelist. See oli Huangi nullväärtusega turu strateegia praktikas – in-
vesteerida miljardeid dollareid tehnoloogiasse, lootes, et ühel päeval leidub keegi, kes seda tohutut arvutusvõimsust päriselt vajab.
Aastatel 2002–2012 püsis Nvidia aktsia hind sisuliselt paigal, kuigi töötajate arv ja käive kasvasid. Investorid muutusid kärsituks. 2012. aastaks oli CUDA allalaadimiste arv kukkunud ning Wall Streeti analüütikud soovitasid Huangil projekt maha matta. Surve tipnes 2013. aasta algusega, kui aktivistinvestor Starboard Value saatis Nvidia nõukogule kirja. Starboard eesotsas Jeff Smithiga oli tuntud kehva tootlikkusega ette võtete ülevõtmise ja juhtkondade väljavahetamise poolest. Starboardi kiri seadis kahtluse alla Huangi kui tegev juhi pädevuse, viidates, et tema kangekaelne
fookus teadusarvutustele on muutnud Nvidia stagnatsiooni sümboliks. Kui Huang keeldunuks kulusid kärpimast ja fookust muutmast, oli järgmine samm tema vallandamine. Kuigi Huang säilitas asutajaliikmetest koosneva nõukogu toetuse, tunnistasid nemadki, et ettevõte tammub ohtlikult paigal.
Teadlased päästsid olukorra
Just siis, kui surve oli suurim, tuli õigustus ootamatust kohast. 2012. aastal kasutasid Toronto ülikooli teadlased eesotsas Geoffrey Hintoniga (kelle meeskonda kuulus ka hilisem OpenAI asutaja Ilya Sutskever) Nvidia kiipe, et treenida närvivõrku nimega AlexNet. Nad avastasid, et tänu CUDA-le suudavad GPU-d treenida tehisintellekti mudeleid kuni 100 korda kiiremini kui traditsioonilised protsessorid.
AlexNeti võit ei olnud lihtsalt järjekordne tulemus, vaid esmakordne ja ümberlükkamatu tõestus, et närvivõrgud on pildituvastuses muudest meetoditest mäekõrguselt üle. See oli hetk, mil arvutiteaduse maailm mõistis: graafikakiip ei ole ainult mänguasjade jaoks, vaid ideaalne mootor tehisintellekti arendamiseks.
Kuna Huang oli vaatamata kriitikale ja aktsia hinna stagnatsioonile kümme aastat CUDA-t lihvinud, oli Nvidial selleks hetkeks välja ehitatud tehnoloogiline kaitsekraav, mida Intel ja AMD ei suutnud kiiresti ületada. See, mida investorid pidasid aastaid raha raiskamiseks, osutus 21. sajandi tähtsaimaks tehnoloogiliseks vundamendiks.
Need maatrikskorrutised, millele John Nickolls ja tema meeskond kiibi pindala ohverdasid, osutusid tehisintellekti arendamisel otsustavaks faktoriks. Tehisnärvivõrk ehk mudel, mis üritab matkida inimese aju tööd, koosneb kihtidest, mis tegelevadki sisuliselt lakkamatu andmetöötlusega maatriksitehteid sooritades. Kui traditsiooniline keskprotsessor (CPU) on nagu osav matemaatik, kes lahendab keerulisi tehteid üksteise järel, siis GPU on nagu tuhanded algklassilapsed, kes sooritavad lihtsaid korrutustehteid samaaegselt. Tehisintellekti treenimiseks on vaja just seda massilist paralleelsust ning tänu CUDA-le oli Nvidial selleks ajaks
Lõhnaseadmetel põhinev turundus äripindadele, mis töötab iga päev Sinu eest:
*CSS/Datatelligence’i uuring ScentAiri poolt lõhnastatud keskkon nas
Leia sobiv lõhn mõne hetkega
valmis nii riistvara kui ka tarkvaraline keel, et see potentsiaal reaalselt tööle panna.
Pärast AlexNeti läbimurret ei jäänud Huang ootama, vaid tegi järjekordse strateegilise pöörde, suunates peaaegu kogu ettevõtte fookuse tehisintellektile. Nvidia muutus graafikafirmast AI ettevõtteks sisuliselt üleöö. See tähendas, et tehisintellekti uurimisüksuse juht sai õiguse valida oma meeskonda parimaid eksperte ükskõik millisest muust osakonnast.
Kuigi GeForce’i kaardid jäid mängurite jaoks püsima, suunati lõviosa arendusrahast ja ajast just AIspetsiifilisele riistvarale. Huang oli veendunud, et närvivõrgud muudavad ühiskonda täielikult, ning ta oli valmis uuesti panustama kõigele, mis tal oli.
Raha põletamine tõi võidu
Selle panuse käegakatsutav tulemus saabus 2016. aastal, kui Huang tarnis isiklikult maailma esimese tehisintellekti superarvuti DGX 1 tollal veel vähetuntud organisatsioonile
OpenAI. Masin oli täidetud just nende samade kiipidega, mille sees peitusid kunagi ebaotstarbekaks peetud arvutustuumad.
Järgnevatel aastatel kasutasid
OpenAI teadlased seda võimekust, et treenida üha suuremaid keelemudeleid, mis tipnes lõpuks ChatGPT avalikustamisega. Täna on huvi Nvidia riistvara vastu nii suur, et tellimused on pikalt ette planeeritud, sh on kasumimarginaalid selle juures täiesti uskumatud. Olles olnud esimesena kohal ja teinud eeltööd ajal, mil keegi teine seda vajalikuks ei pidanud, on Nvidia saavutanud edumaa, mida konkurendid üritavad meeleheitlikult tasa teha.
Üks Wall Streeti analüütik võttis 2023. aastal olukorra kokku järgnevalt: käimas on tehisintellekti sõda ja Nvidia on ainuke relvade tarnija selles sõjas. Tänaseks on küll olukord osaliselt muutunud, kui tehnoloogiahiiud, nagu Google, Amazon ja Meta, on loonud omaenda spetsialiseeritud kiipe, et Nvidia haardest vabaneda.
Insenerist superstaariks
Selline visioon ja riskivalmidus peegelduvad ka Huangi isikupärases kuvandis. Ta on tuntud oma ikoonilise
ÜKS ESIMESI AVALIKKE PILTE. Huang 2010. aastal oma Nvidia tätoveeringuga, mille ta lubas teha, kui Nvidia aktsia jõuab 100 dollarini. Hiljem on Huang meenutanud, et see oli sedavõrd valus, et ta nuttis selle tegemisel nagu beebi. Foto: Robert Galbraith/Reuters/Scanpix
musta nahktagi poolest, mis on muutunud tema püsivaks vormiriietuseks. See aitab vähendada otsustusväsimust, sarnaselt Steve Jobsi kõrge kaelusega polodele või Mark Zuckerbergi Tsärkidele.
Kuid Huangi puhul sümboliseerib see ka insenerrokkstaari identi
teeti. Taiwanis ja Räniorus on tema ümber tekkinud isikukultus jensanity – olukord, kus inimesed tunglevad tundide kaupa, et saada temaga koos pilti või autogrammi. Ta on üks väheseid tehnoloogiajuhte, kes suudab täita staadioneid ja panna rahvamassid juubeldama graafikaprotsessori uue arhitektuuri peale.
Nvidia on Huangi käe all kujunenud ebatüüpiliselt lamedaks organisatsiooniks. Tal on 50 otsest alluvat ning ta väldib traditsioonilisi üks ühele koosolekuid, eelistades kiiret ja avatud infovahetust. Tema filosoofia on lihtne: bürokraatia lämmatab innovatsiooni. See on süsteem, mis on loodud liikuma sama kiiresti kui tehnoloogia, mida nad arendavad, hoides alati hinges seda sama 30päevapankrotininälga.
Villi Tõld, Porsche Tallinna esinduse müügijuht
Olen töötanud autosektoris pea kogu oma elu. Brände ja mudeleid, millega olen kokku puutunud, on selle aja jooksul olnud palju –igaühel oma tugevused ja eripärad. Ent asudes aasta algusest tööle Porsche Tallinna esindusse, saan välja tuua ühe olulise erisuse, mille poolest Porsche on turul tõeliselt ainulaadne. Jah, töökoja vaates pole see vast kõige kasumlikum, aga kliendi seisukohalt on see kuldaväärt võimalus. Ja see on fakt, mida paljud Porsche ostjad ei tea.
Kuni 15 aastat tehasegarantiid Porsche pakub oma autodele kuni 15 aastat tehasegarantiid, tuntud kui Porsche Approved garantii. Midagi sellist ei paku ükski teine autotootja turul. Enamiku premium-klassi autode puhul on tavapärane, et uus auto tuleb 2-aastase tehasegarantiiga, mida saab pikendada kuni 5 aastani. Parimal juhul saab sellele osta veel paar aastat lisagarantiid koostöös kindlustusseltsiga. Seega on kokku võimalik umbes 7 aastat
garantiid, pärast mida jääb omanik oma auto- ja remondimuredega üksi. Ja me teame, kui kulukaks võib auto remont maksma minna siis, kui garantii on lõppenud. Porsche aga võimaldab seda meelerahu pikendada veel 8 aasta võrra. Kokku kuni hetkeni, mil auto saab 15-aastaseks.
Väärtus, mis loeb ka järelturul Porsche Approved garantiiga on vanemgi Porsche kaitstud uue auto väärilise garantiiga. Kliendi jaoks tähendab see, et kõiki töid teevad Porsche väljaõppinud tehnikud, parandamisel kasutatakse ainult originaalvaruosi, auto säilitab oma tehnilise väärtuse ning omanikul on muretu sõidurõõm ka aastate möödudes. Tehasegarantii annab tugeva lisaväärtuse samuti järelturul, sest autot on oluliselt lihtsam müüa, eriti kui on tegemist üle 5 aasta vanuse luksusautoga.
Odavam sisenemine ei tähenda odavamat omamist
Jah, mõned brändid võivad pakkuda soodsamat ostuhinda, et klient brändi n-ö sisse tuua. Aga tihti osutub seal püsimine hoopis
kulukamaks. Võib ette kujutada, et nii mõnigi artikli lugeja nüüd mõtleb, et premium-klassi autoga ei sõidetagi ju üle 3–5 aasta – milleks siis nii pikk garantii?
Meie statistika näitab aga vastupidist: sõidetakse küll. Ja just siis muutub üha olulisemaks, kui palju maksab auto ülalpidamine, kui kindel on tehniline pool ning kui lihtne on autot hiljem edasi müüa.
Garantiiline auto on järelturul alati atraktiivsem kui sama mudel ilma garantiita – eriti luksusautode puhul. Porsche puhul on pea alati tegemist emotsionaalse ostuga, kus ostja soovib kindlust ja meelerahu. Just seda garantiiline auto ka pakub.
Tutvuge Porsche Approved garantiiga:
tehisaru
Lätlanna Renate Strazdina juhib triljonifirma AI-võidujooksu 19 riigis, ka Eestis.
TANEL SAARMANN
Kuidas leida tasakaal pöörase innovatsiooni ja karmide regulatsioonide vahel? Riias baseeruv Microsofti Põhja-Euroopa riikide klastri tehnoloogiajuht Strazdina on üks neist haruldastest inimestest, kelle igapäeva-
töö on just nimelt nende kahe maailma ühendamine. Kui sa oled hariduselt arvutiteadlane, töötanud teadusmaailmas ja juhtinud peaaegu kümme aastat Microsofti äri nii Lätis kui ka terves Baltikumis, siis ilmselt ei üllata sind tehnoloogiamaailmas enam miski.
Või siiski? Viimased kolm aastat on Renate Strazdina kandnud Microsoftis tiitlit National Technology Officer ehk riiklik tehnoloogiajuht.
See on roll, mida naljalt igast ettevõttest ei leia. Terves maailmas on Microsoftil sellisel positsioonil vaid sadakond inimest, neist umbes 60 tegutsevad sarnaselt Strazdinaga lokaalsematel ja regionaalsetel turgudel. Nende igapäevatööks on navigeerida seal, kus saavad kokku IT-osakonna lennukad unistused ja juristide higised peopesad – tehnoloogia ja regulatsioonide ristumiskohas.
„Varem aitasime klientidel läbi viia digitaalset transformatsiooni, nüüd on selle kõrvale astunud AI-transformatsioon,“ selgitab Strazdina Magnaadile antud eksklusiiv-
ses intervjuus. Uue ajastu tehnoloogiajuhi ülesanne on tagada, et ettevõtted ja asutused saaksid kasutada uusimaid ja innovaatilisemaid lahendusi, aga teeksid seda nii, et keegi hiljem kohtukutset ei saaks. „Meie roll on tagada, et lahendused oleksid juba eos vastutustundlikud (responsible by design) ja vastaksid kõigile reeglitele. See on minu jaoks isiklikult üks väga-väga huvitav ristumispunkt.“
Viimaste aastate jooksul on Strazdina fookusvaldkondadeks kujunenud püha kolmainsus: küberturvalisus, avalikud pilveteenused ja muidugi see kõikse uuem ja säravam mänguasi – tehisintellekt.
Baltikumi digitaalne vennaskond
Strazdina tööpiirkond on lai, kattes nii Kesk-Euroopat kui ka KeskAasiat, kuid lätlasena on tal Baltikumi tegemistest loomulikult kõige teravam pilt. Kuidas me siis globaalses pildis paistame? Oleme me endiselt tiigrid või hakkab vana rasv tasapisi otsa saama?
Strazdina sõnul oleme me kolm Balti riiki oma ajaloo ja digitaalse arengu poolest tegelikult väga sarnased. Isegi suurte korporatsioonide, nagu Microsofti, koridorides teatakse meid kui digitaalselt väga arenenud kanti. Alati näljased uute lahenduste järele ja alati valmis midagi uut katsetama.
Küll aga toob ta välja ühe olulise nüansi, mis teeb eestlase rinna ilmselt veidi uhkust täis – ja mida lätlased ise aeg-ajalt väikese kadedusega pealt vaatavad. See on meie bränd.
Mina ise siit naaberriigist ja puht isiklikust vaatevinklist rääkides olen alati hämmastunud, kui tugev see bränd tegelikult on.
gu. Kõik mõtlevad kohe: „Oo, kui Eesti seda teeb, siis see peab olema õige.“ Sest te ju teate, mida teete! Ja see on kindlasti midagi, mida te edukalt ära kasutate.“
Väiksus kui varjatud supervõime
Lisaks tugevale kuvandile on Eestil, aga ka Lätil ja Leedul, varrukas veel üks trump: me oleme väikesed. Kuigi globaalses mastaabis tähendab see, et meie turgude ulatus on miniatuurne, annab see meile kiiruse ja paindlikkuse, millest suured riigid võivad vaid und näha.
NAABER KÕRGEL
KOHAL. Microsoftis
kümme aastat
töötanud Renate
Strazdina kuulutab
AI-tõde 19 riigis.
Foto: Inese Kalnina
„Eesti on alati olnud esirinnas tänu teie digitaalsetele varadele ja digibrändile, mille te lõite juba 20 aastat tagasi,“ nendib Strazdina. „Mina ise siit naaberriigist ja puht isiklikust vaatevinklist rääkides olen alati hämmastunud, kui tugev see bränd tegelikult on. Kõik lätlased kipuvad ikka võrdlema: „Aga kuidas eestlased seda teevad?“ Nii see juba kord on.“
See kuvand on Strazdina hinnangul Eestile tohutuks kapitaliks ka praegusel tehisintellekti ajastul. Inimeste alateadvuses on tekkinud omamoodi Eesti-eelis. „Teie loodud bränd aitab teid tohutult isegi prae-
„Kui väikeses riigis tehakse otsus – kui riik otsustab, et see on meie prioriteet ja me keskendume sellele –, siis on seda suhteliselt lihtne ellu viia,“ kinnitab Strazdina. Loomulikult nõuab iga muudatus pingutust, survet ja energiat, kuid laeva pööramine on kordades kiirem kui suurriikides.
Ja kuigi Läti ja Leedu ei pruugi nautida samasugust globaalset e-tiigri oreooli nagu Eesti, ei tasu naabreid Strazdina sõnul alahinnata. Fookus on lihtsalt olnud veidi teistsugune. Pilt on tugev kogu regioonis, mida tõestavad ka maailmatasemel kohalikud partnerettevõtted kõigis kolmes riigis.
Mulli ei näe
Praeguses majandusruumis on võimatu rääkida tehisintellektist, ilma et
keegi ei mainiks sõna „mull“. Suured tegijad valavad sellesse miljardeid, isegi triljoneid, kuid juba on näha, et investorid on hakanud kahtlema, kas kogu see kapitali meeletutes kogustes liigutamine ka tegelikult mõistlik tegevus on.
Strazdina aktsiaturgudele hinnangut ei anna, börsifirma esindajana ei saagi anda, kuid tehnoloogia vaatevinklist on pilt tema jaoks selge. AI ei ole iseenesest uus nähtus, kuid praegune plahvatus seisneb selle demokratiseerumises.
„See on esimene kord, kui meil on olemas AI, mida on nii lihtne kasutada ja mis loob lisandväärtust isegi individuaalsel tasandil – see on lihtsalt fakt,“ märgib ta. „Ettevõtted investeerivad tohutult, sest me näeme peaaegu iga päev uusi arendusi, mis teevad tehnoloogia paremaks.
Tööstusharu peale kokku lisandub iga päev uusi kasutusstsenaariume.“
Teadmatus on normaalne Praegune ebamugavus ja hirm tulenevad pigem inimlikust teadmatusest, mis käib kaasas iga suure murranguga. Strazdina toob siinkohal häid paralleele ajaloost.
„Me kõik alles õpime, kuidas selle tehnoloogiaga töötada. Peaaegu kõik peavad omandama uusi oskusi. See on täpselt võrreldav sellega, kui kõik pidid õppima kasutama personaalarvutit – ma mäletan siiani, milline muutus see toona oli!“ naerab ta. „Kui vaadata veel ajalukku,
KÕIK JOOKSEVAD
VÕIDU. Strazdina
näeb, et Eesti on AI juurutamisel tubli, aga edukad on ka teised.
Foto: Erlend Štaub
siis e-kirjade laialdane kasutuselevõtt muutis seda, kuidas me suhtleme. Kiir sõnumid samuti. Praegune teadmatus uue reaalsuse ees on täiesti normaalne, see peabki seal olema.“
Strazdina on veendunud, et paari aasta pärast vaatame me tänasele päevale tagasi ja mõtleme imestusega: „Oo, kas enne AI-d ei olnudki asjad nii?“
Kontoriametnikust agendivõrgustiku juhiks Sageli kiputakse küsima, kas AI-lahendused suurendavad lõhet suurte ja väikeste ettevõtete või riikide vahel. Microsofti tehnoloogiajuht näeb asja hoopis teise nurga alt: AI annab
Taavetile piisavalt suure kivi, millega Koljati vastu minna.
„Ma arvan, et praegu on aeg, kus väikeriigid ja väikeettevõtted saavad tehnoloogiat, näiteks AI-agentide võrgustikke, kasutades juhtida äri suures mastaabis,“ räägib Strazdina. Äri kasvatamine ei tähenda enam automaatselt seda, et pead palkama sada eksperti. Piisab paarist nutikast inimesest, kes loovad protsessi ja ehitavad enda alla AI-agendid, mis suudavad teenuseid jooksutada ja skaleerida.
Tõsi, suurkorporatsioonidel on üks eelis: neil on rohkem raha, et investeerida koolitustesse ja luua keerulisi haldusmehhanisme, mis tagavad tehnoloogia turvalisuse. Kuid
väikeettevõtjad ei pea pead norgu laskma.
„Kui väikeettevõte saab aru, millest jutt käib ja mis on tema tulevikuäri jaoks kriitiline, siis ta lihtsalt valib valmis platvormi, kus see turvalisus ja vastutustundlikkus on juba eos sisse ehitatud,“ rahustab Strazdina. „Sa ei pea ise jalgratast leiutama.“
Meeldivad keerulised küsimused
Strazdina argipäev Microsoftis meenutab pisut ulmefilmi juhtimiskeskust. Kattes 19 erinevat riiki Kesk-Euroopast Kesk-Aasiani, on tema suhtlusvõrgustik pehmelt öeldes globaalne. Tema 60-liikmeline riiklike tehnoloogiajuhtide n-ö klubi ei ole klassikaline osakond, kus jagatakse puhkusegraafikuid, vaid pigem ülemaailmne närvisüsteem, mis kogub ja peegeldab tehnoloogia rindeteateid otse Microsofti peakorterisse.
„Me räägime igapäevaselt eri tööstusharude klientidega täpselt nendest samadest teemadest nagu siin intervjuus. Kuidas rakendada tehisintellekti õigesti? Kuidas tagada, et lahendus on kooskõlas riigis kehtivate reeglitega?“ kirjeldab Strazdina.
AGENDID TÖÖS. Strazdina kasutab ka ise erinevaid AIagente ja usub, et varsti on tehisaru tavaline nagu elekter pistikus.
Foto: Kristaps Liepa
Renate Strazdina tunnistab ausalt, et Microsoft 365 sisse ehitatud AI-agendid on tema elu täielikult muutnud.
Esimene ja kõige tähtsam neist on Uurija (Researcher). Kujutage ette väsimatut konsultanti, kes kammib läbi nii avaliku interneti kui ka ettevõtte sisevõrgu turvalised andmebaasid, et panna kokku põhjalik raport mis tahes teemal.
„Teine on Analüütik (Analyst), mida ma kasutan andmete võrdlemiseks. Ja kolmas ... oh, see on elupäästja. See on Ideede Genereerija (Idea Coach),“ räägib Strazdina elevusega. Igaüks, kes on kunagi istunud tühja Wordi dokumendi ees, teab seda tunnet – kuidas alustada kõnet, juttu, artiklit. „Ma kasutan seda ideede treenerit siis, kui olen ummikus. Ma lihtsalt räägin talle oma murest ja ta põrgatab mulle vastu erinevaid mõtteid. See ei ole copy-paste, aga see paneb aju tööle. Ma tean, et vähemalt protsess on alanud.“
Täna on AI Strazdina jaoks muutunud sama nähtamatuks ja igapäevaseks nagu elekter seinakontaktis. See on justkui vaikeseadistus. Ta usub, et peagi kaob ka AI-st kui millestki müstilisest rääkimine – see on lihtsalt uus üldotstarbeline tehnoloogia. Me ju ei ütle, et kasutame nüüd elektrit, et laadida oma telefoni.
Tehnoloogia areneb metsiku tempoga ja klientide vajadused on seinast seina. See tähendab, et tehnoloogiajuhi lauale jõuavad sageli probleemid, millele kohe vastust ei olegi.
„Ma ütlen alati oma klientidele, et ma olen väga õnnelik, kui saan
raskeid küsimusi – selliseid, millele ma ise vastust ei tea. Sest siis ma pean minema tagasi oma insenerimeeskondade juurde ja seda vastust otsima,“ särab ta. „Kui kõik on selge, siis on igav. Tõeline innovatsioon ja tulevik peituvadki küsimustes, millele meil täna vastust ei ole.“
Henry Kõrvitsat on keeruline ühte kindlasse kasti paigutada – temas põimuvad lavatäht Genka ja kogenud ettevõtja. Ometi tunnistab ta, et Eesti ühe tugevaima isikubrändi taga ei ole peent strateegiat, vaid puhas kõhutunne.
Pole veel jõudnud kohvikusse jõudes Magnaadi intervjuu jaoks maha istuda, kui juba tullakse ligi: „Vabandust, kas tohib pilti teha?“ Räppar noogutab ja sätib end pildile.
Kõrvaltvaatajana on keeruline öelda, millises rollis ta parasjagu on. Ühel hetkel on ta laval, mikrofon käes, järgmisel istub nõukogu laua taga või juhib ehitusprojekti. Tema päevad on tihedalt täidetud.
Kui aga uurida temalt endalt Genka brändi kohta, vaatab vastu siiras teadmatus. „Ma ei ole seda teadlikult ehitanud,“ tunnistab Kõrvits. See võib tunduda üllatav mehelt, kes on ülikoolis turundust õppinud ja töötanud aastaid Saku Õlletehases brändijuhina. Loogika ütleb, et just tema peaks olema see, kes iga oma sammu kalkuleerib.
Reaalsus on risti vastupidine. Tema tegemised – olgu selleks siis festival, plaadifirma või raadio – on sündinud pigem tegemisrõõmust. „See on kõhutunne või see füsioloogiline aspekt minu sees, et ma teeks mingeid asju, mis mulle meeldivad,“ nendib ta.
Ta usub, et intuitiivne lähenemine ongi talle kasuks tulnud. „Kui ma oleks väga teadlikult brändi planeerinud, siis ma ilmselt ei oleks paljusid asju endale lubanud,“ ütleb ta, pidades silmas nooruses tehtud hullusi, mis on tänaseks teinud temast selle, kes ta täna on.
Tihti kiputakse vastandama loomeinimest ja ettevõtjat. Kõrvitsa peas sellist konflikti ei eksisteeri: „Ma tean, et ma olen üks kindel persoon, kes on 50 aasta jooksul kujunenud. Võta või jäta.“ Ta meenutab üht päeva minevikust, kui hommikul arutas ta kultuuriministri juures Eesti filmi tulevikku, seejärel tormas telesaadet juhtima, sealt edasi Tallinnfilmi juhatajana matustele ja õhtul veel lavale nokamüts peas kontserti andma.
Tänaseks usaldavad tema nime ja nägu pikaajalised partnerid, kes teavad, et Genka ei tee asju lihtsalt raha või reklaami pärast. Ärilises suhtluses peab ta end pigem valivaks ja konkreetseks. Ta on kriitiline ettevõtete suhtes, kes näevad temas
ainult reklaampinna täitjat, ja ütleb ära pakkumistele, mis ei haaku tema põhimõtetega. „Teeme parem pikaajalise koostöö, see on sulle kasulik ja mulle kasulik.“
Legendaarne Raadio
Hetkel on Kõrvitsa töölaual – või õigemini ehitusplatsil – kõige põletavam projekt Legendaarne Raadio. „Sellega on kõige rohkem tööd. See programm, reklaamid, mis raadiotöö juurde käib. Kõik need ebahuvitavad asjad, mis eetri taha jäävad.“
Ambitsioonid on suured ja betoonitolmu jagub. Krulli kvartalisse kerkib uus stuudio, mis pole plaanitud lihtsaks helikindlaks ruumiks, vaid multifunktsionaalseks keskuseks, kus saab näiteks väiksema publiku ees kontserte anda. Kuna viimasest ehitusprojektist, millega ta tegeles, on üle 20 aasta möödas, siis vajab see tema sõnul hetkel palju tähelepanu.
Majanduslikult on see muidugi riskantne samm. Reklaamiturg on languses või parimal juhul stabiilne, mingit suurt kasvu kuskilt ei paista. Genka hinnangul on Eesti raadiopilt muutunud liiga ühetaoliseks ja vajab hädasti värskust.
„Me proovime seda standardit murda, mängides teistsugust muusikat, tehes asja natukene teistmoodi,“ tõdeb ta ja tunnistab, et praegune olukord raadiomaastikul häirib teda. „Suur mure raadioturul on see, et raadiot tehakse äri pärast, mitte sellepärast, et nendel on mingisugust muud väärtust.“
Legendaarne Raadio ongi katse tõestada, et saab teisiti – rõhk läheb sisule, mitte ainult kasumimarginaalile. Tundub, et see lähenemine töötab, sest vaid paar kuud pärast alustamist nomineeriti nad juba Eesti muusikaettevõtluse auhindadel parimaks raadioks ja veidi hiljem sai Legendaarne Raadio endale FM-sageduse.
Raadioäri tundub praegusel ajal eriti keeruline, kui igaüks võib Spotifyst oma lemmikloo ise üles leida. Genka näeb siin head turunišši, mida algoritmid täita ei suuda. „Inimene on mugav. Ta ei jõua elus nii palju muusikat kuulata ja valib kanali, mille tegijaid ta usaldab.“ Raadiojaama idee seisneb selles, et DJ teeb
LEGENDAARNE MÄSSAJA. „Raadiot ei saagi teha ainult äri pärast,“ ütleb Genka.
Legendaarne Raadio ongi katse tõestada, et saab teisiti –rõhk läheb sisule, mitte ainult kasumimarginaalile.
kuulaja eest töö ära ja valib tuhandetest lugudest välja parimad.
Räpiisa vastu tahtmist Kuigi rahvasuu on ristinud Genka Eesti räpi isaks, lükkab mees selle tiitli tagasi. Tema silmis kuulub see au Cool D-le, kes alustas riimide ritta ladumist 90-ndate alguses ja on skeenet vedanud algusaegadest peale. „Tema on tegelik isa,“ ütleb Genka. Samas ei aja ta tagasi, kui küsida, kas ta saab aru, miks isa-silt talle külge on jäänud. „Ma saan väga hästi aru, kuskohast see tuli,“ nendib ta. Asi on Genka sõnul lihtne: ta on aastate jooksul võtnud enda kanda hoolitseva lapsevanema rolli, mis on olnud reaalne töö, aeg ja investeering, et aidata teistel veelgi rohkem särada. Just selleks lõi ta koos Paul Ojaga plaadifirma Legendaarne Records.
Ärilises mõttes on see olnud pigem missiooniprojekt kui klassikaline rahapada ja eesmärk on toetada teisi räppareid. Räpparite nimekiri on pikk – nende seas on näiteks 5MIINUST, Beebilõust, Metsakutsu ja Winny Puhh, kuid neid jätkub palju. Tihti on eesmärk projektiga olnud, et nulli ei jääks. Muusikaäri Eestis on väike ja riskantne, eriti kui teed seda südamega, mitte külma arvutuse järgi. Kuid kasumiaruande alumisest reast olulisemaks peab Genka emotsionaalset dividendi. Tema jaoks on suurim tasu see, kui artist tuleb hiljem ja ütleb mõned tänusõnad. Keskkond jällegi, milles uued artistid sirguvad, on teinud läbi totaalse muutumise: „Räppari positsioon ühiskonnas on muutunud, ka näiteks USA-s – kui vanasti olid nad need nii-öelda oma geto hääletorud, kes
Uudne lähenemine puidu töötlemisel
Kontakt
www.nordicstripes.com info@nordicstripes.com
+372 5580700
Toodetud Eestis
andsid teada, kui halvasti kõik on, siis tänaseks on nad enim teenivad meelelahutusäri tegelased.“ Sama dünaamika peegeldub Eestis. 90ndatel, mil Genka alustas, oli tänavatel liikumine ohtlik ja skeenet peeti pigem kahtlaseks. Nüüd on aga räpparid need, kes dikteerivad popkultuuri. Selline muutus pole talle vastumeelne, hoopis loomulik asjade käik: „See on tore. Kaua sa ikka seda vanainimese juttu kuulad.“
20 aastat Elva mändide all Eesti festivaliturg on kurikuulsalt heitlik – suuri tegijaid tuleb suure hurraaga ja kaob vaikselt pankrotipesadesse. Sellel heitlikul maastikul püsib Elva mändide all toimuv festival vankumatuna ja valmistub tähistama sel aastal juba 20 aasta juubelit. Erinevalt paljudest konkurentidest, kes on püüdnud igal aastal kasvada suuremaks, uhkemaks ja kallimaks, on EHHF jäänud truuks oma juurtele. Genka tunnistab ausalt, et nad ei soovigi enam kasvada, sest see rikuks atmosfääri.
20 aasta jooksul on olnud hetki, mil festivali toimumine rippus juuk
Ütlesin, et tahan toetada üritust.
Mul ei ole palju raha, mul on 1000 eurot. Ma annan teile, ma ei taha midagi vastu, ma lihtsalt tahan toetada.
sekarva otsas. Kõige kriitilisem tuleproov oli kahtlemata koroonapandeemia aeg, mil kultuurikorraldajad elasid teadmatuse ja hirmu tähe all. „Välja lubati 1500 inimest. Tuldi ka ütlema, et lükake lava kümme meetrit tahapoole. Tegelikult oli see nii jõhker kogemus.“ Pinge oli tol hetkel korraldajatel laes. „Me saime aru, et festival pannakse kinni pärast esimest päeva,“ meenutab ta hetke, mil tundus, et ametnikud otsivad vaid ettekäänet ürituse lõpetamiseks. Ometi otsustati hambad risti suruda ja festival ära teha.
Miks seda kõike teha, kui riskid on nii suured? Genka sõnul igatahes mitte raha pärast. Kui eesmärk oleks vaid kasum, tehtaks asju teisiti – võetaks sponsoreid, kes festivali olemusega ei sobi, või tõstetaks piletihinnad lakke.
Fänlusest sündinud äri
Kuigi avalikkus teab teda peamiselt räpparina, on Kõrvitsa muusikaline ambitsioon märksa laiem kui vaid biidid ja riimid. „Me tegime näiteks üle eelmine aasta barok kansambliga Floridante kolm
kontserti – Vanemuises, Estonias ja Pärnu Kontserdimajas,“ ütleb ta. „Räppida on üks asi, aga põnev on teha midagi hoopis teistsugust.“
Tema portfellist leiab mõnegi jaoks ootamatuid investeeringuid. Üks neist on Eesti vabavõitluse ehk MMA edendamine. Kõik algas lihtsast fänlusest ja soovist aidata: „Ma nägin esimest korda USAs MMA d umbes 20 aastat tagasi ja see tundus nii äge asi.“
Kui Eestis peeti seda ala tollal pigem pättide kakluseks, siis Genka nägi ringis pühendunud profisportlasi. Ühel hetkel otsustas ta sekkuda. Ta helistas korraldajale ja tegi pakkumise, mis on ilmselt iga spordiklubi juhi unistus. „Ütlesin, et tahan toetada üritust. Mul ei ole palju raha, mul on 1000 eurot. Ma annan teile, ma ei taha midagi vastu, ma lihtsalt tahan toetada,“ meenutab ta.
Sellest žestist kasvas välja koht Evecon Raju nõukogus ja pikaajaline seotus alaga. Genka toob selle
õpikunäitena oma ärifilosoofiast – ta tegi asja, mis talle päriselt meeldis, ja see tõi lõpuks tulu tagasi nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt.
Teine üllatav kirg, mis Genka silma särama paneb, on rasketehnika. Tal on pikaajaline koostöö rendifirmaga Fortal. Siingi ei olnud taga suurt turuuuringut, vaid puhas huvi: „Ma istusin maha ja ütlesin, et ma ei tea sellest turust mitte midagi.“ Aga kord oli räpparil vaja traktorit ja see masinavärk hakkas lihtsalt meeldima. Tänaseks on ta vajadusel ise kabiini roninud ja kangide taha istunud.
Sellised suunamuutused tulevad Genka sõnul sellest, kui inimesel hakkab üks hetk liiga mugav. Tema jaoks hakkas klassikaline artisti elu end ammendama. „Ma ei viitsinud enam kuskil öösel diivanil passida,“ ütleb ta aegade kohta, mil otsustas ööklubides esinemist koomale tõmmata, viidates, et kolme lapse isana ei tundunud see elustiil enam ei ter
vislik ega ahvatlev. Veelgi üllatavam on tema tunnistus loomingulise poole pealt: „Mulle võibolla ka muusika tegemine enam nii palju põnevust ei paku, kui ta kunagi pakkus.“
Kõige kindlam valuuta
Aga mis on ühe meelelahutusärimehe jaoks tegelik edu mõõdik? On see pangakonto seis, Instagrami jälgijate arv või striimingu numbrid? Genka on tänapäeva muusikatööstuse numbrihulluse suhtes üllatavalt kriitiline. Tema hinnangul on digitulemused muutunud liiga domineerivaks ning kõiki asju ei saa Excelisse panna.
„Kui üht lugu kuulati miljon korda, aga teist pool miljonit, kas see lugu on siis poole kehvem? Ei ole,“ arutleb ta. „ Ka 100 000 on suur number, aga vaata, siis tekib võrdlusmoment ja tunne, et oled feilinud.“ Genka jaoks on tegelik valuuta aplaus ja vahetu tagasiside, mida ükski algoritm mõõta ei suuda.
Eestis on palju toitlustusettevõtteid, kuid vähesed suudavad pakkuda midagi enamat kui lihtsalt head toitu. Royal Catering on üks neist ettevõtetest, kelle jaoks catering ei tähenda ainult söögi serveerimist – see tähendab tervikliku elamuse loomist. Just seetõttu on Royal Cateringist saanud partner paljudele ettevõtetele ning sündmuste ja erapidude korraldajatele, kes ootavad kvaliteeti, täpsust ja maitset, mis jääb meelde.
Royal Cateringi filosoofia on lihtne: iga sündmus väärib restoranitasemel toitu. Olgu tegemist eksklusiivse galaõhtu, ettevõtte suvepäevade, pulma või suure konverentsiga – menüü luuakse alati sündmuse iseloomu ja kliendi soovide järgi. Ettevõtte köök ühendab kaasaegse fine dining-lähenemise praktilise catering’i maailmaga, kus esteetika ja efektiivne teenindus on olulised ka väga s uurte ürituste puhul.
Royal Cateringi tugevus peitub detailides. Tooraine valikul eelistatakse hooajalisi ja kvaliteetseid koostisosi, millele lisatakse kokkade loovus ja tehniline täpsus. Menüüdest leiab nii elegantseid suupisteid, modernseid pokekausse kui ka peeneid pearoogasid – näiteks siig või koha safranikastmega, grillitud köögiviljadega või maitsekate ürdiõlidega. Sama hoolikalt suhtutakse taimsetesse roogadesse, mis on tänapäeva üritustel üha olulisemad.
Lisaks maitsele mängib suurt rolli visuaal. Royal Cateringi taldrikud ja serveeringud on loodud nii, et need sobiksid ka kõige nõudlikumale sündmusele – alates minimalistlikest suupistevaagnatest kuni fine dining -stiilis taldrikuroogadeni. Catering ei pea olema kompromiss restoranikvaliteedis ja just seda Royal Catering tõestabki.
Ettevõtte kogemus ulatub väikestest privaatsetest õhtusöökidest kuni sadade külalistega sündmusteni. Professionaalne meeskond, läbimõeldud logistika ja köögi tugev tehniline tase võimaldavad pakkuda kvaliteeti ka suurtes mahtudes. See on põhjus, miks Royal Catering on saanud paljude ettevõtete ja ürituste püsipartneriks.
Tänases kiires maailmas, kus sündmused peavad olema meeldejäävad, mängib toit palju suuremat rolli kui varem. Royal Catering usub, et catering ei ole lihtsalt teenus – see on osa sündmuse identiteedist. Kui toit on läbimõeldud, esteetiline ja maitsekas, muutub kogu üritus tugevamaks tervikuks.
Just sellepärast valivad paljud korraldajad Royal Cateringi –sest hea catering ei täida ainult kõhtu, vaid loob elamuse.
Aastatepikkune töö on teinud Eesti mänguasjafirmast Anvol ühe usaldusväärseima brändi, kuid võitlus uute ja suurte konkurentidega nõuab järjepidevat strateegia ja hinnapoliitika kujundamist.
IRIS KÜBARSEPP
Eesti ettevõtlusmaastikul on vähe neid, kes on suutnud läbi kolme aastakümne mitte ainult ellu jääda, vaid järjepidevalt laieneda, vallutades turge nii Skandinaavias kui ka Kesk-Aasias. Anvol OÜ, mille tuntuim kaubamärk XS Mänguasjad on vallutanud Eesti turu, on just selline näide. Ettevõtte juhatuse liige Stanislav Nemko rääkis ajakirjale Magnaat, kuidas ülikooliaegsest äriprojektist kasvas välja regiooni üks võimsaimaid lelude hulgimüügi ja jaekaubanduse masinavärke.
Õigel ajal õiges kohas
Stanislav Nemko meenutab algusaegu Tallinna tänavatel teatava nostalgiaga. „See oli täiesti teistsugune maailm. Polnud hüpermarketeid, polnud kaubanduskette. Oli vaid mänguasjapood ja vahetu suhtlus,“ märgib ta. Anvol sündis 1990ndate alguses – ametlikult küll 1995. aastal, kuid esimesed ärilised sammud tehti juba kaks aastat varem.
Appi tuli püha lehm
Algus polnud aga kerge. Nemko meenutab muigega nende esimest müügijuhti, kes oli siiralt jahmunud ideest mänguasju hulgimüügis pakkuda. Noore mehena oli tema visioon aga suurem ja oli selge, et turg vajab süsteemsust. Selle asemel, et lihtsalt kaupa sisse osta, hakati looma suhteid maailma suurimate tootjatega.
Üheks olulisemaks verstapostiks
Anvoli ajaloos peab Nemko koostööd USA mänguasjagigandi Hasbroga, mis sai alguse 1995. aastal. See ei olnud lihtsalt kaubavahetus, vaid tõeline ärikool. „Hasbro oli meie jaoks püha lehm. Nad õpetasid meile kõike: kuidas pidada statistikat, kuidas koostada prognoose, kuidas analüüsida müüki ja teha sellest järeldusi,“ seletab Nemko.
TUNTAV HINNASURVE.
Anvoli asutaja ja tegevjuht
Stanislav Nemko ütleb, et nende eeliseks on võrreldes odavbrändidega turvalisus.
Foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia
Toona ei olnud fookus vaid mänguasjadel. Nagu paljud teised tolle ajastu ettevõtlikud noored, prooviti kätt kõige kättesaadavaga: spordiriided, üldtarbekaubad, jalanõud. Murdepunkt saabus aga Rootsist toodud Disney mängupallide partiiga. See oli aeg, mil Lääne brändid ja kvaliteetne meelelahutus alles hakkasid idabloki tühimikku täitma. Pallid müüdi Eestis maha hetkega ja mõisteti, et selles peitubki nišš, mida ükski teine ettevõte tollal täita ei suutnud.
Enne seda tegutseti pigem kõhutunde pealt, osteti kaupa kokku ja loodeti, et see müüb. Hasbro tõi aga tabelid, kampaaniad ja telereklaamid. Anvol oli üks esimesi, kes hakkas Eestis mänguasjadele süsteemset telereklaami tegema ja seda multikate eetriajaga siduma.
Hulgimüüjana pidi Anvol aga pidevalt oma positsiooni kaitsma. Kui alguses olid nende peamisteks klientideks väikesed erapoed ja legendaarsed kohad, nagu Laste Maailm või Tallinna Kaubamaja, siis peagi lisandusid jaeketid. Praegu on Anvol suurte kettide, nagu Selver ja Prisma, üks peamisi partnereid, pakkudes neile terviklahendusi mänguasjaosakondade täitmiseks.
NÕUDLUST OLI. Anvol oli üks esimesi, kes hakkas Eestis telereklaami tegema. Foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia
XS Mänguasjade sünd
Pärast kümmet aastat edukat hulgimüüki sai selgeks, et ettevõte vajab oma jaeketti. 2004. aastal avati Kristiine Keskuses esimene XS Mänguasjade pood. Nemko meenutab, et nimi valiti teadlikult rahvusvaheline: „XS viitas lastele, kuid samas oli see lühike ja meeldejääv igas keeles.“
Täna on XS Mänguasjad üks piirkonna suurimaid kette, nende haare ulatub Soomest kuni Gruusia ja Usbekistanini. Seejuures on märkimisväärne, et Eesti ettevõttena on nende suurimaks turuks kasvanud hoopis Soome, kus nad on ühed suurimad mänguasjamüüjad. Teiste kõrval on viimasel ajal esile kerkinud ka Leedu, kus samuti ettevõttel äri sujub. Nemko arvab, et neil oli omal ajal piisavalt julgust, et Eestist väljapoole laieneda. „Ainuüksi Eesti turul tegutsemine ei võimaldaks vajalikku käibe ja kasumi kasvu, mille arvelt võiks ettevõte edasi areneda,“ analüüsib Nemko. Ta nõustub, et kindlasti tegid nad omal ajal õiged valikud, sest tänasel päeval
Ainuüksi Eesti turul tegutsemine ei võimaldaks vajalikku käibe ja kasumi kasvu, mille arvelt võiks ettevõte edasi areneda.
on naaberturgudele sisenemine juba oluliselt keerulisem.
Igas riigis püüavad nad hoida ühtset visuaalset identiteeti, kuigi kohalikku valikut kohandatakse vastavalt turu omapäradele. Nemko sõnul on XS Mänguasjade edu võti olnud julgus eristuda: „Kui vaatame teisi suuri kette Euroopas või Ameerikas, siis sageli on need pigem nagu laod – pimedad, riiulid servani täis, valik on segamini. Meie tahtsime luua poe, kus on hea olla nii lapsel
kui ka vanemal – valgusküllane, puhas, süsteemne ja inspireeriv.“
Uus segment – kidults
Viimaste aastate jooksul on mänguasjaturgu mõjutanud oluliselt tarbijaskonna muutus. Nemko ja tema meeskond on täheldanud trendi, mis on mänguasjamaailma põhjalikult raputanud: täiskasvanud ostlejad ehk kidults . See on segment, kuhu kuuluvad täiskasvanud, kes ostavad mänguasju iseendale või teis-
Moodulmängumajad koosnevad valmis toodetud ja lõppviimistletud moodulitest.
Mängumaja paigaldus kuni 3 tundi.
Mängumaja katab plekkkatus.
Avatavad turvaklaasist aknad koos kardinate ja mööblikomplektiga.
Mängumaja värv kliendi soovil. Eritellimused on oodatud.
Vaata paigaldusvideost kui lihtsalt see kõik kokku käib.
tele täiskasvanutele, ajendatuna nostalgiast, stressimaandusest või kogumiskirest.
„Mänguasi ei ole enam ammu puhas lastekaup,“ märgib Nemko. See on nähtav igal sammul. Lego on loonud eraldi seeriad täiskasvanutele (Lego Icons, Architecture), mis kujutavad lilli, autosid või keerulisi ehitisi, mis ei sobigi lastele mängimiseks, vaid kaunistavad pigem elutubade riiuleid. Samuti on ülipopulaarsed Funko Pop!-i kujukesed ja Pokémoni kaardid, mille ümber on tekkinud tohutu järelturg ja kollektsionääride võrgustik.
Nemko toob esile ka lauamängude uue tulemise. Kui vanasti oli lauamäng perekeskne ajaviide (tüüpiliselt „Reis ümber maailma“), siis tänapäeval on lauamänguõhtud sot-
siaalne fenomen täiskasvanute seas. Mängud, nagu „Hitster“, või kiired reaktsioonimängud pakuvad täiskasvanutele võimalust üksteist uues valguses tundma õppida ja digimaailmast puhata. See on segment, mis kasvab ja on aidanud Anvolil püsida edukana ka siis, kui sündivus on languses.
Võitlus Temu ja Amazoniga Rääkides konkurentsist, ei saa mööda vaadata e-kaubanduse hiidudest, nagu Amazon, või Hiina odavbrändidest Temu ja Shein. Nemko on selles küsimuses otsekohene. Kuigi hinnasurve on tuntav, rõhutab ta XS Mänguasjade ja Anvoli vastutust laste ees.
Hiina otsemüügiplatvormid suudavad pakkuda madalamat hinda
eeskätt tänu Euroopa Liidu karmide ohutusstandardite ignoreerimisele. Nemko rõhutab, et Anvol peab tagama, et maaletoodavad kaubad oleksid sertifitseeritud ja ohutud, mis on küll majanduslik koormus, kuid hädavajalik laste tervise kaitseks.
„Euroopa Liidu ohutusstandardid on ülikõrged ja me jälgime neid piinliku täpsusega. Me müüme kaupa lastele ja me peame teadma, mis on selle plastiku sees, kas seal on kahjulikke värvaineid või kemikaale,“ selgitab ta. Temust või Sheinist tellides ei ole tarbijal sageli mingit garantiid toote ohutuse kohta. XS Mänguasjade eelis on füüsiline kohalolek ja usaldus: „Sa saad tulla poodi kohale, katsuda seda mänguasja, sa tead, et see on testitud. Kui on probleem, saad sa tulla tagasi. E-kaubandus on
TIHE KONKURENTS.
Nemko tunnistab, et võitlus Amazoni ja Temuga on karm, kuid Anvoli eeliseks on kontrollitud ja turvaline kaup.
Foto: Tiit Blaat
TEERAJAJAD. XS Mänguasjade pood kaheksa aastat tagasi. Nemad tõid turule kauplused, mis on valgusküllased ja klientide jaoks arusaadavad. Foto: XS Mänguasjad
Mul on siin majas inimesed, kes on mänguasjaeksperdid rahvusvahelisel tasemel.
mugav, aga see ei paku alati emotsiooni ja turvatunnet.“
Veel üks uus nähtus
Selleks, et füüsiline pood püsiks konkurentsis, peab see pakkuma Nemko sõnul elamust. Et XS Mänguasjade kauplustele veelgi enam lisaväärtust luua, tõi Anvol möödunud aastal Baltikumi turule Build-A-Beari kontseptsiooni, mis on maailmas ülipopulaarne. See ei ole lihtsalt pehme mänguasja ostmine – laps valib tühja kesta, osaleb selle täitmises, paneb pehme mänguasja sisse südame, valib talle riided ja saab oma uue pehme sõbra sünnitunnistuse.
„See on midagi, mida sa ei saa kunagi Amazonist tellida. See on mälestus, mille laps loob koos vanemaga,“ selgitab Nemko. Experiential retail (elamuspõhine jaekaubandus) on
suund, kuhu XS Mänguasjad liigub. Nad ei taha müüa lihtsalt plastikut ja karusid, vaid hetki, mis jäävad lapsele meelde.
Samuti on Anvol toonud turule oma mänguasjabrändi – Bo. See on Anvoli arendustiimi välja töötatud tootesari, mis keskendub arendavatele ja kvaliteetsetele mänguasjadele, olles sageli soodsam alternatiiv maailmakuulsatele brändidele, kuid tegemata järeleandmisi kvaliteedis ja ohutuses.
Närviline keskkond Praegust majanduskeskkonda iseloomustab Stanislav Nemko hinnangul eeskätt suur närvilisus ja ebakindlus, mis on otseselt seotud tarbijate kindlustunde langusega. See ebakindlus ei tulene üksnes reaalsetest maksumuudatustest, vaid ka pi-
kaajalisest psühholoogilisest ooteseisundist, kus tarbijad lükkavad ostuotsuseid edasi prognoosimatu maksupoliitika tõttu.
Nemko osutab, et kui avalikus ruumis domineerivad arutelud uute maksude, nagu näiteks automaksu või käibemaksu tõusu üle, siis tarbija reageerib sellele kulutuste piiramisega juba enne seaduste jõustumist. „Selline ooterežiim on pärssiv, kuna mänguasjad kui emotsioonipõhised tooted on ühed esimesed, mille arvelt hakatakse säästma, eelistades suunata vaba raha esmatarbekaupadele või säästudesse,“ möönab Nemko. Eesti turgu kirjeldab ta hetkel pigem stabiilsena, kuid meil on tarbijate ettevaatlikkus märgatavalt suurem kui naaberriikides.
Ühe olulise struktuurse muutusena toob Nemko välja sündivuse languse, mis on mänguasjasektori jaoks pikaajaline negatiivne trend. Traditsiooniline sihtrühm ehk lapsed on kahanemas, mis paneb ettevõtteid otsima majanduslikku asendust täiskasvanud tarbijate ehk nn kidults -segmendi näol. Täiskasvanud kollektsionäärid ja lauamängude harrastajad on majanduslikult stabiilsem ja kõrgema ostujõuga grupp, kelle kulutused ei sõltu nii otseselt peretoetuste suurusest või lastekaupadele suunatud sotsiaalpoliitikast. See on strateegiline nihe, mis aitab mahendada demograafilisest kriisist tulenevaid majanduslikke riske.
Edukas tiim
Seejuures rõhutab Nemko, et Anvoli ja XS Mänguasjade edu taga ei ole ainult tema üksi, vaid lojaalne ja professionaalne meeskond. Paljud töötajad on firmas olnud aastakümneid, kasvades koos ettevõttega. „Mul on siin majas inimesed, kes on mänguasjaeksperdid rahvusvahelisel tasemel. Nad oskavad prognoosida trende ja hallata tarneahelaid viisil, mida on raske kopeerida.“
Nemko visioon järgmiseks viieks aastaks on kindel: jätkata laienemist, hoida kvaliteeti ja mitte karta riske. „Me oleme alati investeerinud kasumi tagasi ärisse. Kui me poleks julgenud 20 aastat tagasi Lätti ja Leetu minna, poleks me täna siin. Ettevõtjana pead liikuma, sa ei tohi seisma jääda,“ selgitab Nemko.
luksusautod
Kes ostavad Eestis luksusautosid ja millised neljarattalised on kõige popimad?
TANEL SAARMANN
FOTOD: FERATI
Eesti luksusautode turg on viimase poole aasta jooksul liikunud selgelt kahesuunaliselt: uute autode nõudlus on mõnevõrra jahtunud, samal ajal kui kasutatud luksusautode järelturg on näidanud kindlat kasvutrendi. Just sellele muutusele on oma tegevuses teadlikult reageerinud luksusautode
müügi ja vahendamisega tegelev ettevõte Ferati.
Ettevõtte tegevjuhi Oliver Lee sõnul on järelturg pakkunud rohkem paindlikkust nii valiku kui ka hinnastamise osas. Uute autode müük toimib tema hinnangul eeskätt margiesindustes, kus tootjate tugi ja suur kliendivoog loovad eelise. „Meie tugevus on pigem seal, kus klient otsib midagi erilisemat või paindlikumat,“ märgib Lee.
sioonile oma nišis. Müügimahust moodustavad ligikaudu 79 protsenti kasutatud autod ja 21 protsenti uued sõidukid, mis peegeldab hästi Eesti turu eripära.
Kiire kasv ja selge struktuur Nelja tegutsemisaasta jooksul on Ferati müünud ligi 550 autot. Viimase kolme aasta keskmine kasv on olnud umbes 40 protsenti aastas – number, mis viitab selgelt tugevale posit
Luksusautode väärtuse säilimise puhul mängib võtmerolli mudeli saadavus. Piiratud tootmise ja suure nõudlusega autod hoiavad hinda paremini ning mõnel juhul isegi kallinevad. Seetõttu teeb ettevõte tihedat koostööd välispartneritega, et pakkuda klientidele autosid, mida kohalikult turult alati ei leia.
Renditeenus kui teadlikult juhitud suund
Renditeenus saavutas Feratis haripunkti 2024. aastal. 2025. aastal on
renditulu küll vähenenud, kuid see on olnud ettevõtte teadlik valik. Rendiparki on hoitud kompaktsemana ning fookus on seatud efektiivsusele, mitte mahule. Huvitaval kombel ei ole klientide huvi rendi vastu samas tempos langenud – päringuid tuleb endiselt rohkelt.
Lee sõnul on luksusautode ostjaskond Eestis väga mitmekesine. On kliente, kes võrdlevad põhjalikult hindu ja variante, ning teisi, kelle jaoks on määrav emotsioon, varustus ja õige tunne. Sama muster kordub ka välisklientide puhul – otsused ei sõltu niivõrd päritoluriigist kui inimesest endast.
Eesti turul eelistatakse pigem juba olemasolevaid autosid, eriti
järel turult. Samas suurema eelarve ja selge visiooniga kliendid tellivad sageli sõiduki välismaalt. Ferati roll on olla selles protsessis vahendaja ja nõustaja, sõltumata sellest, kus auto füüsiliselt asub.
Lõbusõite ei tehta
Tavapärase premium klassi autoga toimub proovisõit koos müügikonsultandiga. Väga kallite ja erilisemate sportautode puhul proovisõite sageli ei tehtagi – selliste autode ostjad teavad üldjuhul väga täpselt, mida nad ostavad ja mida oodata. Niisama lõbusõite selles segmendis tavaliselt ei küsita.
„Meil müüdavate autode spekter on lai – alates 20 000 eurost kuni poole
miljoni euroni. Sellest tulenevalt on ka kliendisegment varieeruv, kuid keskmine Ferati klient on ettevõtja, ettevõtte juht või keskastme juht.“
Saksa nelik hoiab liidripositsiooni
Müüginumbrid kinnitavad, et Eesti luksusautode turul domineerib nn
Saksa nelik: MercedesBenz, BMW, Porsche ja Audi. 2025. aastal jäi Audi müük veidi tagasihoidlikumaks ning langes kolmandalt kohalt neljandaks, samal ajal kui Porsche on püsinud stabiilselt tugevana.
Proovisõite korraldatakse alati konkreetse ostuhuvi alusel ning nende eesmärk on anda kliendile selgus auto sobivuse ja emotsiooni osas. Sa
mas moodustavad märkimisväärse osa tehingutest väliskliendid, kes ostavad auto üksnes piltide, dokumentide ja suhtluse põhjal, ilma seda eelnevalt nägemata.
Maksud, hinnad ja tulevikutrendid
Automaks on luksusautode turgu mõjutanud mõõdukalt. Ettevõtte hinnangul on tegemist järjekordse välise teguriga, millega turg kohaneb – sarnaselt varasematele kriisidele ja tarneraskustele. Väliskliente automaks praktiliselt ei mõjuta.
Üldine hinnalangus luksusautode puhul jääb keskmiselt
umbes 10 protsendi juurde aastas, mida peetakse normaalseks. Erandiks on Porsche mudelid, mis hoiavad väärtust keskmisest paremini. Elektri autode järelturul on seevastu hinnakõikumised suuremad, eriti uuemate ja vähem tuntud tootjate puhul.
Emotsioon kui otsustav faktor
Superautode segmendis on heaks näiteks Lamborghini Huracán, mille peamine müügiargument on emotsioon ja erilisus. See on nišiauto, mis kõnetab eeskätt nooremaid ostjaid, samas kui vanemad kliendid eelistavad sageli mugavamat ja
Mercedes-Benz G-klass
diskreetsemat luksust. Eestis kasutatakse selliseid autosid valdavalt hooajaliselt, kuid tänapäevased lahendused, nagu tõstetav esiosa, muudavad need sobivaks ka linnasõiduks.
Vaadates tulevikku, usub Ferati juhtkond, et luksus- ja superautode arv Eestis pigem kasvab. Viimaste aastate trendid viitavad sellele selgelt ning majanduse stabiliseerumine suurendab inimeste kindlust teha suuremaid ja emotsionaalsemaid oste. Luksusautodest on saanud paljude jaoks elustiili loomulik osa.
ALLIKAD: erinevad kodulehed, tehisaru
Filmiprodutsent usub Eesti tegijatesse, et ka globaalses vaates minieelarvega on võimalik väga häid teoseid luua.
FOTOD:
„TÄIUSLIKUD VÕÕRAD“.
Film kogus kahe esimese nädalaga
67 000 vaatajat.
Jaanuari keskel esilinastus Eesti film „Täiuslikud võõrad“, millest sai kohe ka kinohitt, kogudes kahe esimese nädalaga 67 000 vaatajat. Magnaat rääkis päev pärast esilinastust filmi produtsendi Tanel Tatteriga.
„Tunne on väga hea,“ sõnab Tanel Tatter, kes oli esilinastuse pingelangusest küll külmetunud, kuid sellest hoolimata äärmiselt positiivselt meelestatud. „Selle filmiga oli algusest peale väga hea tunne,“ ütleb ta enesekindlalt.
„Täiuslike võõraste“ Itaalia originaalversioon „Perfetti sconosciuti“ valmis 2016. aastal ning pälvis kodu-
Kui avanädalavahetuse number on nigel, siis kõik su aastatepikkune töö ja vaev liigub väga kiiresti televisiooni suunas.
maal David di Donatello auhinna parima filmi kategoorias. „See idee (teha sellest eestikeelne versioon – toim) vedeles ringi igal pool. Vahepeal keegi ikka uuris, kas ja kuidas seda teha, aga terviklikku pilti kokku ei saadud. Ja siis Konstantins Maslovs, kes on meie levifirma omanik kogu Baltikumis, võttis südame rindu ja ostis need kolme riigi õigused lõpuks ära, teadmata, kas me üldse suudame raha kokku saada,“ räägib Tatter.
„Alguses oli ikka idee, et teeme seda filmi ainult ühes riigis, aga siis tuli mul ketserlik mõte, et miks me ei tee seda korraga kolmes Balti riigis, ja läheks üldse Leetu, kasutades ära Leedu maksusüsteemi.“ Nii toimusid kõigi kolme Balti riigi filmi võtted korraga ühes ja samas kohas Vilniuses. Läti film esilinastus veebruaris ja Leedu oma jõuab kinodesse sügisel.
Aitäh Leedu maksumaksjale Üks põhjus, miks „Täiuslikud võõrad“ sai kindla tundega ette võetud, oli ka Eesti Draamateatri lavastus „Võõrad“, mis on samuti tehtud Itaalia filmi alusel. „Teades, kui andekas Taavi (Teplenkov, lavastaja – toim) on ja kui raske on Draamateatrisse materjaliga sisse saada, siis sel pidi põhjus olema,“ sõnab Tatter.
Lisaks andis julgust seegi, et Saksa adaptsioon oli väga tugev ja sel läks Euroopa ühel suuremal kinoturul väga hästi.
Eesti riigilt filmi tegemiseks raha ei taotletud. „Me ei läinud seda isegi püüdma,“ ütleb Tatter. Aga kuna algmaterjal oli nii tugev, siis partnerid tulid päris kiiresti lauda. Sponsorina saadi taha näiteks Coca-Cola: „See on nii südantsoojendav, kui sellised suured ettevõtted on valmis kultuuri panustama.“ Kuna investeeringuraha tuli Eestist, aga kogu meeskond ja muu töö filmi kallal oli Leedus, on
võimalik Leedu maksusüsteemi tõttu see investeering Leedult tagasi taotleda. „Läksimegi seda teadlikult niimoodi tegema. Muidugi aitäh ka Leedu maksumaksjale,“ sõnab Tatter. Filmi tegemisele kulunud rahast ei taha Tatter rääkida, kuid sõnab, et kui filmi vaadata, siis kvaliteeti on küll ja veel ja see näitab, et oli eelarvet. „Kõik on hästi palka saanud, kõik on väga õnnelikud,“ muigab ta. „Tark lugeja saab nüüd aru, kui ma ütlen niisuguse vihje, et Eestis ma oleksin saanud sellesama summa eest teha filmi pluss 20 või 25 protsenti.“
Las see kino nüüd natuke olla Filmitööstus on siiski üsna halastamatu äri. „Avanädalavahetuse numbrid määravad selle, mis su filmist edasi saab. Katsud olla Eestimaa peal nii paljudes kinodes kui võimalik, Jõgevast Saaremaani, ka kõikvõimalikes väikestes kinodes. Kui esimene nädalavahetus on hea, siis kinod näitavad filmi edasi. Kui avanädalavahetuse number on nigel, siis kõik su aastatepikkune töö ja vaev liigub väga kiiresti televisiooni suunas,“ kirjeldab Tatter.
Vaatajanumbrite pealt tuleb see number, mis peab ära teenindama filmi investeeritud raha ja laenu. „Aga noh, see ongi meelelahutus, see loterii moment jääb alati sinna sisse. Kõik ei saagi juhtuda täpselt nii, nagu peab,“ leiab Tatter.
Filmide tegemisega alustas Tatter 2001. aastal. Aja jooksul on välja kujunenud väga tugev meeskond, kellega on läbi käidud tulest ja veest. „Ma olen selline tüüp, et kui kellegagi klapib, siis klapibki. Tiim on nagu perekond. Ja see on usalduse küsimus, kuna see jada on nii suur ja see on kollektiivne pingutus, siis kui keegi selles jadas teeb nahka, siis on kõik
MEES MUSTAS. Tanel Tatter ütleb, et esilinastusel on tal alati suur hirm.
mõjutatud. Aga samas peab mõnus ka olema.“
Eesti filme on vahel kritiseeritud, et igas filmis on ühed ja samad näod ehk näitlejad. „Mõne näitlejaga, kes alustas koos sinuga, kellega tegite oma esimese filmi koos, sa ikka kasvad kokku, sa saad teda usaldada ja tema saab sind usaldada,“ kirjeldab Tatter. Nii kohtab tema filmides sageli Pääru Ojat, Mait Malmsteni, Jan Uuspõldu. „Kuidagi on läinud jah nii, et minu tiimis on 10–15 näitlejat, kes korduvad, kas episoodilistes või suuremates rollides.“
Samas tehakse iga filmi puhul casting’ud, kuhu tuleb kümneid, isegi sadu inimesi, ka ilma eelneva (näitlemis)kogemuseta.
„Väga paljud Eesti tugevad filmitegijad käivad mööda festivale. Mina ei käi. Ma käin ainult siis, kui mul on kaastootjat vaja või midagi otse müüa,“ ütleb Tatter. Viimati käidi Poolas näiteks „Musta pori näkku“ müümas.
Kinodes ta välismaal siiski käib. „Ameerikas olen käinud, Saksamaal,
Ma nägin ühte lõiku sellest ja siis vaatasin, et ei ole mitte mingit vahet enam, kas see on 10-miljoniline või see on tehtud meil, meie poiste tehtud sari.
Hollandis, Hispaanias,“ loetleb ta. „Saksamaal vaatasin saksakeelse dublaažiga, seal on ju kõik dubleeritud. Hispaanias on hispaaniakeelse dublaažiga,“ kirjeldab ta.
„Aga sa vaatad filmi tehes ka omaenda filmi nii palju, et kui sul on vaba hetk, siis las see kino nüüd nagu natuke olla,“ sõnab ta.
Eesti asi Netflixis
Viimasel ajal on siit-sealt kriitikat kuulda olnud, et kinos on ainult kas laste- või õudusfilmid. Tatteri sõnul ei
saa seda kino ise kontrollida – stuudiod ja levitajad annavad kinole programmi ette ja selle järgi tehakse siis kinokava. „Seal on alati mingid õudukad. Veebruaris tulevad Oscari filmid kinno,“ toob ta näiteks. Seda suuremat programmi jälgivad kõik filmitegijad. „Mina planeerin oma filme selle järgi ka, et näiteks ei läheks „Avatari“ avanädalavahetusega kokku. Või mõne teise Eesti filmiga, seda me arutame omavahelgi,“ kirjeldab ta.
Selle kohta, kas Netflix sööb igasuguse iseseisva filmitootmise ära,
pole Tatter seisukohta kujundanud. „Ma vaatan, kuidas mu tütred sealt „Stranger Thingsi“ vaatavad. Mina olen spordidokumentaalide inimene, et kui mul on olnud raske päev, siis vaatan sealt võitlussporti, Ameerika jalgpalli,“ nimetab ta. „Aga ma ei ole nendesse vaidlustesse nina toppinud.“
Seda, et mõni Eesti sari jõuaks Netflixi, usub Tatter kindlalt. „Ma arvan, et see juhtub varsti. Kui „Apteeker Melchior“ lõigati 6 × 45, pandi saksa keelde ja läks Sakamaal Amazon Prime’i ... Ove Musting nüüd tuli värskelt võttelt tugeva sarjaga „Pimeduses“. Või Jevgeni Supini „Minu kallis ema“. Ma nägin ühte lõiku sellest ja siis vaatasin, et ei ole mitte mingit vahet enam, kas see on 10-miljoniline või see on tehtud meil, meie poiste tehtud sari.“
Kinos käimisest on saamas teatud mõttes luksuskaup – linnaminek, piletid kahele inimesele 20 eurot, popkorn ja joogid ning ongi vabalt 40 eurot läinud. Tatter meenutab, kuidas ta käis oma äripartneri Veiko Eskeniga Bostonis kinos „Dune 2“ vaatamas. „Suure suuga ütlesin, et noh, võtame piletid ära, pidin ka perseli kukkuma. Ei olnud mugav kino, mugavad istmed või mugav teenindus, sihuke räpane ja kõik. Ja piletid maksid paar korda rohkem kui meil siin,“ ütleb ta. „Soomes alla 15 euro vist ei olegi pileteid,“ sõnab ta. „Aga arvestades, mis meie palgad on, siis on balansist ära küll.“ Samas on eestlased heade kinodega ära harjunud, see on justkui standard. „Me tahame mugavaid istmeid, head pilti, head heli. See on meil siiski super,“ kirjeldab ta.
Meeldiv on palka maksta Ühte meeldivat osa filmitootmise protsessis ei oska Tatter välja tuua, kuna neid hetki on nii palju. „Kui sa paned raamatul viimase kaane kinni ja sa ei saa seda oma peast välja. Ja siis see idee hakkab arenema. Selline tunne, et sa oled jälle elus. Ja kui ühed esimesed asjad hakkavad vormi võtma. Ja alati on väga meeldiv tunne inimestele palka maksta. Kui sa jääd kuskile suppi kinni, aga saate sellest välja. Kui sa näed esimesi testvõtteid, mis on üle ootuste. Sellised väikesed asjad,“ loetleb ta.
Tatter lisab: „Või kui oled monitori taga ja näitleja sooritab midagi nii-
Ma arvan, et ega sinna
raha juurde ei tule, me peame ise nüüd mööda Baltikumi ja mööda maailma ringi käima ja seda raha otsima.
moodi, et sa kuuled nagu nõela kukkumas. Sa näed, et see ruum, sisu, mäng, keemia, kõik töötab. Ja monitori taga on see tunne, et nüüd on olemas.“
„Iga inimene tahab, et tema filmi vaadataks ja sellest rõõmu tuntaks. Inimesed ei teeks filme, kui sellel ei oleks mingit põhjust. Võib-olla tundub kerglane peale vaadates, aga kui mingi alge jääb sulle sisse, ta hakkab elama mingit oma elu ja tuleb ikkagi aastaid hiljem meelde, siis need asjad ka juhtuvad,“ kirjeldab ta.
Räägime suurtest lugudest
Aga kui rääkida Eesti filmitööstuse kitsaskohtadest, siis neid ikka on. „Riigil pole raha anda,“ muigab Tatter, „isegi kui riik tahaks anda.“ Filmitootjad saavad raha taotleda läbi kultuurkapitali ja Eesti Filmi Instituudilt. „Need mõned korrad, kui ma
olen neid summasid saanud, siis see on olnud väga edasiviiv jõud,“ tõdeb Tatter.
„Ja siis võiks vaadata filmide autoritasud üle. Kitsaskoht on ka näitlejate liidu ja Eesti filmitootjate läbirääkimised,“ loetleb ta.
„Ma arvan, et ega sinna Eesti Filmi Instituuti raha juurde ei tule, me peame ise nüüd mööda Baltikumi ja mööda maailma ringi käima ja seda raha otsima. Aga „Musta pori näkku“ sai riigilt toetust, sai küll vähem, saime Läti fondist ka juurde, aga peame natuke tihkemalt tegema,“ kirjeldab ta.
„Ma arvan, et kitsaskohad on, aga tegelikult tehakse ju palju häid filme, head tööd. Kõike ei saagi teha ja see, mis me siin teemegi juba, on märkimisväärne luksus,“ hindab Tatter. „Räägime suurtest lugudest, mõtleme vanematest lugudest, siis
kirume neid lihtsamaid lugusid ja kirume ka neid sügavaid lugusid, aga ei tohi ära unustada seda, kellele me ikkagi filmi teeme.“
„Ümera jõel“
Loorberitele ühe eduka filmi tõttu aga puhkama ei saa jääda. „Ega niipea ei tulegi puhkehetke, sest me arvasime, et 2025 oleks jube tore produtseerida seitse mängufilmi, nii et me ei andnud omale väga armu, kuna üle-eelmine aasta läks natuke nahka tervise pärast. On vaja nüüd need projektid, antud lubadused ära teha,“ kirjeldab Tatter.
„„Musta pori näkku“ montaaž jätkub. Esimene cut on paljulubav,“ ütleb ta. Siis teeb ta kaastootjana filmi „Midagi tõelist“, mis esilinastub märtsis. „Karm, õpetlik film. Originaalraamat oli selline, et ikka pidi vahepeal mitu korda käest ära panema,“ tõdeb ta.
„Suvel tegime „Svingerid 2“, see oli väga lõbus. Esimesel filmil läks väga hästi. Ja see ei ole veel kindlasti kõik. Tegime septembris „Koerte kasvandiku“ testvõtted ära, mis on Urmas Lennuki kirjutatud, Katariina Aule esimene autorifilm, tõestisündinud lugu 1824. aastast. Lähme kevadel taotlema täistootmisraha,“ kirjeldab Tatter.
Lisaks arendab ta Franz Malmsteni esimest täispikka mängufilmi, mis
kannab pealkirja „Kodutee“. „Ma armastan Martin Alguse novelli, ostsime selle ära. Ja see räägib siis Soome poisist, kes proovib läbi Sinimägede rindejoone koju tulla. See on psühholoogiline film, mitte sõjafilm. Ja siis ta satubki igasugustesse sekeldustesse, vahetab vormi seal kolm korda ja metsavendadega satub kokku.“
Ja siis on veel „Ümera jõel“: „Mul läks meelest ära see. Kuskil 2020. aastal tuli Leo Kunnas Melchiori võtteplatsile külla korra. Istusime seal, mina ja Kristian Taska, ja tuligi jutuks, et kui saaks teha lapsepõlveraamatu, siis millise. Ja sealt tuligi, et „Ümera jõel“.“
„Saime nüüd Eesti Filmi Instituudilt raha, ideaalis peaksime augustis
See film ei saa olema ka mokalaat. Ma olen sellega nii palju tööd teinud.
„ÜMERA JÕEL“. Filmi idee sündis jutust, et kui saaks teha ära ühe lapsepõlveraamatu, siis millise.
filmima hakkama, filmime seda kaks aastat. Eelarve on väga suur, ükstaspuha mis otsapidi seda vaadata. Stsenaarium on korras, näitlejad on olemas. Seal on tehnilist nii palju. See nõuab ikka, et hobused tuleb tuua Poolast ja ehitada linnus ja fassaadid vanandada ... See film ei saa olema ka mokalaat. Ma olen sellega nii palju tööd teinud,“ kirjeldab Tatter.
Eesti filmid on ühed lemmikud Küsimuse peale, mis tema enda lemmikfilm on, ei oskagi Tatter midagi vastata. „Ma olen viimasel ajal mõelnud seda enda jaoks niimoodi, et filmid, mida ma kogu aeg vaatan uuesti. Üks on kindlasti „Inimesed sõdurisinelis“,“ vastab ta. „Siis film, mida ma suudan harva uuesti vaadata, mis on minu jaoks täielik meistriteos, on „Risttuules“.“
„Välismaa filmidest, ma arvan, et see võib olla ikkagi üsna labane valik. Tony Scotti „True Romance“, mis on küll Quentin Tarantino kirjutatud. Mul on mingi teema Tarantinoga. Ja ma arvan, et tegelikult ka „Once Upon a Time in Hollywood“. Meil olid parajasti filmivõtted, läksin korraks vanemate juurde Pärnusse, ma olin jumala läbi omadega. Läksin seda õhtul kinno vaatama ja läksin järgmisel õhtul uuesti kinno, sama filmi vaatama,“ jutustab Tatter.
ÜMBER MAAILMA. Karude reis on jõudnud poole peale, kuid väga põnev osa ootab veel ees. Foto: erakogu
Kui paljud unistavad
ümbermaailmareisist, siis
Armin Karu on selle ette võtnud kõige vahetumal moel – oma purjekaga ja omal jõul.
TANEL SAARMANN
Koos abikaasaga tehtav teekond pole kiiruskatse, vaid pikalt küpsenud soov näha maailma merelt, seejärel peatuda ja süveneda.
„See on ju äge – sõita ümber palli omal jõul ja oma purjekaga,“ ütleb Karu. Aastakümnete pikkune meresõit lõi vundamendi, kuid alles nüüd, kui tööelu lubas, sai unistus teoks.
Reis toimub 20-meetrise Lagooni katamaraaniga Meribel, millel on neli reisijate kajutit, mis tähendab piisavalt ruumi nii perele kui ka külalistele. Just selle paadiga lahkuti täispurjedes Kakumäelt, Naissaar taustal, teekonnale, mis viib ümber maailma.
Reis algas 2023. aastal Bordeaux’st, kus asub Lagooni laevatehas. Sealt purjetati esmalt Eestisse, et alus põhjalikult ette valmistada. Eesti jäi ahtri taha 24. augustil 2023. Tänaseks on läbitud 15 350 meremiili ehk ligi 27 000 kilomeetrit.
Pikk teekond läbitud
Eestist viis tee läbi Läänemere ja Põhja mere Atlandile, sealt Kanaari saarte kaudu üle ookeani Kariibi merele. Kariibidel veedeti tervelt aasta –seal osutus laeva rentimine eriti populaarseks.
Edasi kulges teekond Venezuela vetest Colombia ja Panama kaudu Panama kanalist läbi. Nii jõuti Vaiksele ookeanile. Järgnesid Ecuador ja
KODU MEREL. Sellisel jahil ei pea luksuse vähesuse üle nurisema. Nagu tõesti seilaks kaunis kodus. Foto: Nicolas Claris
veel Argentina, Brasiilia, Kariibid ja kodutee Eestisse.
Pikkus: 20,55 m
Purjepind: 270 m2
Tasapindu: 3
Mugavustega kajuteid: 4
Orienteeruv hind: 3–5 miljonit eurot
Galápagose saared, seejärel Costa Rica ning mööda läänerannikut rännak üles Seattle’isse ning Vancouveri saarestikku. Just seal on Meribel praegu talvekorteris, oodates aprillis algavat uut hooaega ja suunda Hawaii poole.
Ees ootab veel pool maailma
Plaane jätkub kauaks: Polüneesia ja Okeaania saared – Vanuatu, Tonga, Fidži – seejärel Austraalia, Saalomoni saared ja Indoneesia. Aasias on sihikul Bali, Singapur, Malaisia ja Tai. Sealt üle India ookeani – Sri Lanka, India, Maldiivid, Seišellid, Madagaskar – ja ümber Aafrika lõunatipu tagasi Atlandile. Lõpuks ootavad ees
Karu sõnul on iga maa pakkunud midagi uut: „Me ei tee kiirpurjetamist, vaid tahame kohti päriselt tundma õppida.“ Just nii jõuavad nad paikadesse, kuhu tavareis ei vii – olgu need Panama Pärlisaared või 700 miili avamerd enne Ecuadori rannikut. „Galápagos on elamus omaette, samuti Costa Rica ja Seattle’i–Vancouveri saarestik.“ Ka Hawaiilt loodetakse leida midagi, mida massiturism ei paku.
Kui meri näitab hambaid
Kõige eredamad mälestused sünnivad sageli keerulistes olukordades.
„Keset Atlandit, veel viis päeva Kariibideni, rebis 400-ruutmeetrine parasail -puri end saalingute vastu katki ja kukkus tormises meres vette. Viie meetri kõrguste lainetega purje päästmine oli tõeline action, pealegi keerdus see ümber ühe kruvi, muutes mootori kasutuks kuni Kariibideni jõudmiseni. Kahju purjest, aga kogemusest õppisime palju,“ ütleb Karu. Uus parasail on nüüdseks pardal.
Richard Bransoni erasaar Armini ja tema abikaasa Kaia reisist kirjutas 2024. aasta suve hakul Kroonika. Karud jutustasid seal, et enne Eestisse naasmist tegid nad põgusa külaskäigu ka suurärimees Richard Bransoni erasaarele Necker Islandile.
KÕIK OLEMAS. Mitu miljonit maksvas jahis on loomulikult olemas ka viimase peal pesemisvõimalused. Foto: Nicolas Claris
PARDAL KA KÜLALISED. Tihti seilavad Karu ja tema abikaasa koos sõpradega. Kui nad ise parasjagu jahti ei kasuta ning näiteks Eestis on, siis võib seda rentida igaüks, kel rahakott vastu peab.
Foto: Nicolas Claris
Nad olid üsna üllatunud, kui nägid oma silmaga, et Branson elabki päriselt enda saarel. „Mina arvasin, et Richard Branson elab Londonis, aga ta oli kodus ja lustis oma perega rõõmsalt rannas, tegemata välja teistest, kes seal puhkasid ja saarega tutvumas käisid,“ imestab Karu. Eelneva kokkuleppeta siiski Bransonile kuuluvale Neckeri saarele minna ei saa.
„Reeglina saab saarele, kui ostad sinna majutuse, mis on päris kulukas lõbu. Kokku võib seal majutuda 50–60 inimest ja kohti müüakse välja suurtele korporatsioonidele –kogu saare rent üheks ööks maksab umbes 150 000 dollarit. Viimasel ajal on kuulda, et rendile antakse ka üksikuid villasid ja nende hinnad algavad 5000 dollarist öö eest. Olen villade
2023
august – start Eestist
september – Bordeaux
oktoober – Kanaari saared
november – ületatakse
Atlandi ookean
detsember – Kariibi meri
2024 Kariibi meri
märts – Florida
aprill – Kariibi mere saared
2025 jaanuar – Panama veebruar ja märts –Vaikne ookean, Galápagos kevad-suvi – Vancouveri ja Seattle’i saarestik
rentimise kohta uurinud ja tean, et see on üsna uus asi – varem neid välja ei renditud. Neckeril randumiseks oli mul küsitud vastav luba ja nii meil õnnestuski ära käia,“ räägib Karu.
Kaks nädalat vaba merd
Üheski sadamas ei peatunud nad pikalt, ehkki oleksid tahtnud. „Saari on Kariibidel kokku üle tuhande ja meie tahtsime liikuda aina edasi, et võimalikult paljusid külastada. Tegelikult naudime me Kaiaga palju rohkem ankrus olemist kui sadamas kai ääres seismist, sest ankrus olles saad alati ujuma minna, sukelduda ja kui tahtmine tekib, veesuuskadega sõita. Siis oled privaatselt merel ja kui soov tekib, saab kummipaadiga jahilt sadamasse minna. Mulle meeldib pidevalt liikumises olla,“ lausub Karu. Atlandi ookeani ületas abielupaar koos meeskonnaga eelmisel sügisel 17 päevaga ning Karu sõnul oli see kogemus, mida tal on raske sõnadesse panna.
Rohkem kui kaks nädalat me ei näinud maad ega isegi teisi jahte ...
„Rohkem kui kaks nädalat me ei näinud maad ega isegi teisi jahte ja mulle hakkas see nii meeldima, et olin kurb, kui mandrile jõudsime. Kaia muutus selle aja jooksul kalade rookimises nii vilunuks, et kui vaja, leiaks ta kas või mõnes heas Jaapani sushi- restoranis tööd. Atlandi ookeani ületus oli mulle täiesti eriline. Mind mõistab arvatavasti see, kes merd armastab,“ sõnab Karu. „Meri on mu lemmikmaastik ja arvatavasti need, kes on minuga konverentsi-
2026–2027
juuni – California juuli kuni 2027. aasta märts – Hawaii saared
Enamasti reisitakse koos pere ja sõpradega, kuid Meribelile on oodatud ka teised huvilised, kui ruumi on. Kui Karud ise parasjagu pardal ei viibi, renditakse jahti välja – alati koos professionaalse 2–3-liikmelise meeskonnaga. Huvi korral saab ühendust võtta nende kodulehe kaudu ning kokku leppida nii marsruutide kui ka aegade osas.
TÖÖ JÄTKUB. Pensionile Armin Karu jäänud ei ole. Tööd tuleb jätkuvalt teha ning eriti südamelähedane on talle kaerajooke tegev YOOK, milles tal on osalus. Foto: Kiur Kaasik
kõne pidanud või e-kirju vahetavad, ei tule selle pealegi, et asun kuskil teisel pool maakera, sest Starlinki satelliitühendus on kõikjal ja ka tööd saab teha kõikjal.“
Äri ei jää maha ka merel Kuigi purjekas on kodus, ei tähenda see tööelust taandumist. Karu fookus on investeeringutel – kinnisvaral Eestis ja Euroopas ning osalusel Eesti ettevõttes, mis toodab Yooki kaubamärgi all kaerajooke ja gurte. Yook ei tohi nimetada enda jogurtit jogurtiks, mis peab olema tehtud loomsest piimast, vaid kaerapiimast tehtud n-ö jogurtit tohib nimetada gurtiks. „Kuna meie nimi on Yook, siis meie saame nimetada seda yook-gurtiks.“ Tooteid leiab juba suurest osast Türgi Starbucksi kohvikutest ning kasvuruumi on palju. „Laktoosi- ja gluteenitalumatus kasvab kogu maailmas,“ märgib ta. Nii ei plaani Karu veel pensionipõlve – olgu ankrus või avamerel, mõtted liiguvad edasi.
OSTAB TEADMISI. Kris Hiiemaa ei osta mitte ostmise pärast, vaid seetõttu, et tehingutega tulevad kaasa hindamatud teadmised.
Viimastel aastatel aina enam ettevõtteid ära ostev mees räägib sellest, kuidas AI raamatupidajad ära kaotab.
TANEL SAARMANN
Eestis sündinud ja siin kasvava globaalse haardega IT-ettevõtte Erply asutaja ja juht Kris Hiiemaa ei istu käed rüpes. Samal ajal kui paljud ettevõtjad alles püüavad tehisintellekti (AI) olemusest aru saada, on Erply käivitanud agressiivse ostustrateegia ja ehitanud oma süsteemid vundamendini ümber. Põhjus on lihtne: vana koodiga pole uues maailmas enam midagi peale hakata ning ellu jäävad need, kes suudavad pakkuda kliendile absoluutset tervikut.
Kui vaadata Erply tänast seisu, siis pilt on kirev ja tempokas. Ettevõ-
te, mille põhikäibest tuleb 95 protsenti välisturgudelt – eesotsas USA, Kanada, Austraalia ja Ühendkuningriigiga –, on viimasel ajal asunud jõuliselt laienema mitte ainult geograafiliselt, vaid ka tehnoloogiliselt. Viimase aja silmapaistvamateks tehinguteks on olnud tuntud kodumaise veebiehitusplatvormi Voog ning raamatupidamistarkvara Gaiasoft omandamine.
„Oleme hiljuti järjest uusi projekte käivitanud ja ettevõtteid omandanud,“ kinnitab Hiiemaa. „Oleme liikunud tugevamalt vertikaalsetesse lahendustesse ning kavatseme seda suunda jätkata. Uued projektid ja
KASVANUD SUUREMAKS. Erply on ajas kasvanud ning valmis
Nad on end juba aastaid selleks valmis seadnud.
omandatud tiimid moodustavad täna juba umbes poole kogu ettevõttest.“
Maha magatud kuumad aknad Erply osturalli taga peitub selge loogika: miks ehitada nullist midagi, mille teine meeskond on juba suurepäraselt valmis teinud? Hiiemaa sõnul on kompetents äris võtmeküsimus. Omandatud meeskonnad on sisse töötanud, neil on hindamatu kogemus, lojaalne kliendibaas ja toimiv käive. See annab ostjale kohese ja olulise väärtuse.
Kuigi tehingud sünnivad nii Erply initsiatiivil kui ka pakkujate poolt, näeb Hiiemaa Eesti turul selget probleemi – kohalikud ettevõtjad on sageli liiga passiivsed.
„Müüjad on tihti ootaval seisukohal – nad eeldavad, et keegi tuleb ise neid ostma,“ märgib ta kriitiliselt. „Tegelikult peaksid Eesti ettevõtted rohkem ise initsiatiivi võtma, kontakte looma ja end aktiivselt pakkuma. Lihtsalt ootamine ei vii kaugele.“
Hiiemaa toob sisse olulise kontseptsiooni: igal äril on oma kuum aeg ehk ajaaken, mil ettevõtte väärtus ja tehnoloogiline potentsiaal on tipus. Kui see hetk maha magada, võib võimalus igaveseks kaduda. Ta toob näite elust enesest: „Ostsime pool aastat
Uued projektid ja omandatud tiimid moodustavad täna juba umbes poole kogu ettevõttest.
tagasi ühe Windowsi-põhise raamatupidamisprogrammi, mida me nüüd edukalt pilve viime. Tegelikult oleks seda võinud teha juba aastaid varem ja ka müüjate jaoks oleks tehingu tulemus olnud siis märksa parem.“
Laiem probleem seisneb Hiiemaa hinnangul ambitsioonis. Eesti idusektor on küll elav, kuid paljud traditsioonilisemad firmad takerduvad mugavustsooni. „Sageli muutub firma lihtsalt elustiiliks, mitte kasvavaks äriks, ja see on probleem. Mujal maailmas mõeldakse julgemalt, tehakse rohkem tehinguid ja muretsetakse vähem. Üldse võiksid ettevõtted rohkem ühinemisi ja ülevõtmisi
teha – see aitab palju kiiremini eesmärkideni jõuda.“
Ühe ajastu lõpp
Uute meeskondade, nagu Voog ja Gaiasoft, liitumine Erply ökosüsteemiga teenib üht suurt eesmärki: pakkuda kliendile kõik-ühest-kohast-lahendust.
Tänapäeva ettevõtja on väsinud IT-süsteemide killustatusest. „Kliendid ei taha pendeldada kümnete erinevate süsteemide vahel,“ teab Hiiemaa. „Nad tahavad integreeritud lahendust, kus üks klient saab kõik teenused ühest kohast: raamatupidamise, e-poe, lao, e-posti turunduse ja palju muud.“
Sellesse visiooni sobitubki Voogi arendamine terviklikuks väiksema ettevõtte platvormiks. Eesmärk pole pakkuda lihtsalt kohta, kus veebilehte majutada, vaid luua keskkond, kus tulevikus saavad kokku ka AI-põhised lahendused.
Seejuures jääb Erply südameks endiselt Eesti. Kuigi ettevõte on avanud kontori ka Tšehhis, toimub põhiosa tootearendusest kodumaal. Eesti moodustab Erply käibest küll vaid 5 protsenti, kuid siinne turg on hindamatu väärtusega just toodete testimisel. „Eesti kliendid on nõudlikud
Maasoojuspumbad
Õhk ja vesi soojuspumbad
Põrandaküte
Radiaatorküte
TWIN küttesüsteem
Vaata lisainfo
www.maasoojus.ee
HEA JUTUGA
EKSPERT.
Kris Hiiemaad
kutsutakse tihti erinevatele konverentsidele esinema või paneelides sõna võtma.
Foto: Danske Pank
ja targad. Paljud ehitavad koos meiega oma AI-lahendusi, mis on ausalt öeldes muljetavaldavad,“ kiidab Hiiemaa kohalikku innovatsioonijulgust. Erplyl on Eestis palgal ligi 100 inimest ning meeskonna laiendamisega liigutakse Tallinnast jõudsalt väljapoole – kontorid on avatud ka Pärnus ja Tartus.
AI-agendid tapavad vana koodi
Kui jutt läheb tehisintellektile, muutub Hiiemaa visioon korraga nii intrigeerivaks kui ka hoiatavaks. Tema hinnangul on AI areng juba praegu heas mõttes kontrolli alt väljas, tuues näiteks Claude AI, mis suutis vaid paari päevaga luua täiesti uue veebibrauseri.
Kuidas aga muudab AI äritarkvara fundamentaalselt? Võtmesõnaks on AI-agendid.
Hiiemaa maalib pildi tulevikust, mis on tegelikult juba kohal: „Äritarkvara tulevik on AI-agentidel põhinev. Ostja ja müüja agendid hakkavad suhtlema otse ERP-süsteemidega ( ettevõtte ressursside planeerimise süsteemid – T.S. ). See muudab turu palju läbipaistvamaks – kaob info asümmeetria, hinnad ja laoseisud muutuvad reaalajas nähtavaks ning efektiivsus kasvab tohutult.“
Huvitava ajaloolise paralleelina toob Hiiemaa välja tuntud Eesti professori Enn Õunapuu, kes töötas kunagi välja ja patenteeris sarnase ostuinfosüsteemi kontseptsiooni. „Umbes 25 aastat hiljem jõuab see lõpuks reaalsusesse. See oli väga ettenägelik mõte,“ tõdeb Hiiemaa.
Paljud ei pruugi valmis olla Kuid sellel revolutsioonil on ka varjukülg nende jaoks, kes on tehnoloogiliselt maha jäänud. „Suur osa tänasest tarkvarast muutub sisuliselt kasutuks, sest seda ei saa AI jaoks laiendada,“ põrutab Hiiemaa. Et tehisintellekti agendid saaksid süsteemis ringi toimetada, andmeid lugeda ja otsuseid teha, peab tarkvara arhitektuur olema selleks spetsiaalselt loodud. Erply ise nägi seda ette juba enne praegust generatiivse AI buumi.
„Meil endal kulus mitu aastat süsteemide täielikuks ümberehitamiseks, et need oleksid agentidele turvalised ja tulevikuks valmis.“
Tehniliselt on see lahendatud läbi uue rakenduste poe ja madala koodiga (low-code) platvormi, mis võimaldab klientidel ise lahendusi ehitada. „Selle abil saab automatiseerida laotellimusi, kliendipakkumisi ja tegelikult kogu äriprotsessi. Jutuna kõlab see muidugi lihtsalt, aga tehniliselt on see väga keeruline.“
Üks värskeimaid lisandusi selles ökosüsteemis on Automat.com –AI-põhine platvorm, millega saab erinevaid rakendusi ja infosüsteeme ühes keskkonnas ehitada ja hallata. Tuumiktoode Erply on aga kujunemas platvormiks, kus tehisintellekt suudab tarkvara reaalajas kohandada, muutes kasutajaliideseid
Eesti kliendid on nõudlikud ja targad. Paljud ehitavad koos meiega oma AI-lahendusi, mis on ausalt öeldes muljetavaldavad.
automatiseerub täielikult
See on reeglipõhine ja loovust seal peaaegu pole.
ja töövooge täpselt kliendi hetkevajaduste järgi. Inimesed ei taha lihtsalt prompti sisestada, vaid ootavad päriselt töötavat ja iseseisvat süsteemi.
Kes jäävad ellu tööturul
Kogu see automatiseerimine toob paratamatult kaasa suured muutused tööturul. Esimeste seas tabab see valdkondi, kus töö on rangelt reeglipõhine.
„Esmalt automatiseerub täielikult raamatupidamine,“ ennustab Hiiemaa. „See on reeglipõhine ja loovust seal peaaegu pole. Meie ostetud Gaiasofti eesmärk ongi see, et üks raamatupidaja saaks tulevikus teenindada kordades rohkem kliente. Inimese rolliks jääb süsteemide ja AI järelevalve.“
Mis saab aga tarkvaraarendajatest endist? Hiiemaa usub, et lihtsama koodi kirjutajaid läheb pikemas plaanis tunduvalt vähem vaja, sest rutiinse töö teeb AI sekundi murdosaga ära. „Samas muutub arendus kontseptuaalselt keerulisemaks. Terviklahenduste kokkupanek vajab tulevikus väga head süsteemset mõtlemist. Tekivad täiesti uued ametid ja vanad kaovad. Ettevõtete jaoks on praegu erakordselt võimas aeg.“
Seda potentsiaali näeb Hiiemaa ka investorina. Tehnoloogiasektoris paigutab ta raha eelkõige neisse idufirmadesse, mille taga seisab väga tugev valdkonnaspetsialist – olgu selleks siis ajaarvestustarkvara Hours.ee või autotöökodadele suunatud Hoolduskeskus.
KIIRUS MEELETU. Kris Hiiemaa usub ja näeb, et ettevõtetel on tehisaruga seoses tekkinud tohutu võimalus kasvada kiiremini, kui nad eales oleks unistanud. Foto: Taavi Sepp
„Vertikaalne tarkvara on tulevik,“ rõhutab Hiiemaa. „Tarkvara tegelik väärtus ei ole mitte koodireas või programmis endas, vaid neis äriprotsessides ja töövoogudes, mida see lahendab. Tarkvara on kellegi kogemuse peegeldus – kui selle loonud inimene tunneb oma valdkonda süvitsi, on see hindamatu.“
Mõtteviisi küsimus
Kümne aasta jooksul isiklikult üle 1,2 miljoni lennumiili kogunud Hiiemaa reisib täna ise vähem – nüüd lendavad globaalsed tiimid pigem Eestisse kokku. Ootused lähitulevikule ja aastale 2026 on aga suured. Plaanis on kaasata uusi kliente, laieneda uutesse piirkondadesse ja kasvatada tiime veelgi.
Mis on aga Erply juhi peamine sõnum teistele Eesti ettevõtjatele ja tippjuhtidele ajastul, kus tehisintellekt reegleid ümber kirjutab?
„Ettevõtted saavad nüüd muutuda palju kiiremini ja lihtsamalt kui kunagi varem. Kes ei panusta innovatsiooni, muutub lihtsalt väga kiiresti ebaoluliseks,“ võtab Hiiemaa karmi, kuid motiveeriva reaalsuse kokku. „See ei ole niivõrd valdkonna küsimus, vaid puhtalt mõtteviisi küsimus. Kes tegutseb ja areneb, jääb pildile.“
