Gurmaan (aprill 2026)

KEVAD KUTSUB

Avasta kevade uued maitsed Stockmann Delikatessist ja telli mugavalt Woltist.

Lehe on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Aprill 2026

Eesti kõige metsikum gurmee-elamus

Mis juhtub siis, kui fine dining viiakse restoranist välja, keset metsikut loodust?

On üks paik, kus restoran ei alga majauksest, vaid salapäraselt rajalt, mis juhatab sind samm-sammult sügavale loodusesse. Kus teejuhiks on leebe metsalõhn, millesse põimub lõkketule soe ja kergelt suitsune nüanss, lubades juba enne kohale jõudmist aimata, et ees ootab midagi enamat kui tavapärane õhtusöök.

Toosikannu Metsagurmee pakub elamusi keset metsikut loodust: looduspargis, mis on koduks ligi 500 punahirvele ja paljudele teistele metsaasukatele. Just see ebatavaline keskkond annab kogemusele selle tõelise olemuse ja erilise puudutuse.

Restoran rullub ise sinu ümber lahti: salajane õhtusöök valmib metsas ega oota külalisi valmiskujul. See muinasjutuline paik avaneb vaid neile, kes teavad, kuhu tulla, ja on valmis hetkeks peatuma. Lauakatte kõrval loovad meeleolu ja atmosfääri metsahelid, lõhnad, looduslik valgus ja detailid, mis muudavad iga kogemuse kordumatuks ning omanäoliseks.

Tuli on peakokk Metsagurmee keskmes on tuli – ürgne element, mis kujundab iga roa iseloomu ja lisab maitsele sügavust, suitsust nüanssi ning loomulikku intensiivsust. Sünnib maitsekooslus, mida ei ole võimalik saavutada tavapärases restoraniköögis, kus kõik allub täpsele kontrollile.

Toosikannu peakokk Taavi Tali valmistab

road otse külaliste silme all, kasutades vaid elavat tuld. Nii muutub kogu protsess osaks elamusest: leegid, liikumine ja rütm loovad omamoodi etenduse, mida koos kogeda. Menüü peategelaseks on hirveliha –puhas, kohalik ja täisväärtuslik tooraine, mis sobitub loomulikult ümbritseva keskkonnaga ning kannab endas metsa maitset ja iseloomu. Õhtut alustab õrna tekstuuriga hirvelihatartar, millele järgneb lõkkel grillitud hirvefilee, kus maitsed on selged ja tasakaalus ning saavad esile tõusta ilma liigse sekkumiseta.

Aeglane gurmee

Toosikannu Metsagurmees kujundab elamust lisaks toidule ka kogu ümbritsev keskkond. Metsa rüpes tekib rahulik ja maandav rütm, mida ei ole võimalik tagant kiirustada või ette määrata, sest valgus muutub, ilm vaheldub ning helid ja lõhnad elavad oma elu.

See on restoran, mille külastuselamus ei ole kunagi täpselt sama, sest iga aastaaeg, päev ja hetk annavad kogemusele oma nüansi. Iga õhtusöök on ainulaadne ja alati veidi erineva iseloomuga.

Road jõuavad lauale samuti omas tempos, tänu millele jääb ruumi detailide märkamiseks, mis tavapärases restoranis sageli nähtamatuks jäävad. Vaikus ja metsakohin annavad kogemusele kvaliteedi, mis teravdab maitseid, toob esile lõhnad ning loob ruumi kohaloluks ja sügavamaks kogemiseks.

Tuttavlik, kuid viimistletud Metsagurmee lõpeb magustoiduga, mis toob endaga kaasa kergelt äratuntava, peaaegu lapsepõlveliku tunde, kuid uues ja läbimõeldud võtmes.

Lõkkel valmiv S’mores ühendab lihtsuse ja hoolikalt tasakaalustatud maitsed, mille käigus külalised saavad ise protsessis osaleda ning käed külge panna. See on suurepärane võimalus lisada õhtule mängulisust, vahetust ja soojust: just nagu lõkkeõhtu lapsepõlvest, ent veidi viimistletumal kujul.

Õhtusöök kui väike reis

Toosikannu Metsagurmee ei ole lihtsalt õhtusöök, vaid kogemus, mis viib sind eemale argipäeva kiirusest ja mürast ning

loob ruumi, kus aeg peatub ning tähelepanu liigub tagasi sellele, mis on päriselt oluline. See on väike reis mitte ainult loodusesse, vaid ka iseenda sisse. Iga detail, maitse ja hetk loovad tunde, mida ei ole võimalik täielikult sõnadesse panna, kuid mis jääb sinu hinge helisema ka pärast seda, kui oled metsast tagasi tsivilisatsiooni maabunud. Võib-olla just selles peitubki kogemuse erilisus – see ei lõppe üle ukseläve astudes, vaid jääb sinuga tükiks ajaks kaasa hõljuma. Elamustoitlustus on ideaalne väikestele seltskondadele, kes otsivad midagi enamat kui lihtsalt õhtusööki. Metsagurmeed saab nautida Toosikannu Looduspargis ettetellimisel kuni kümnele inimesele, et säilitada kogemuse intiimsus ja erilisus. Oma broneerimise soovist saad märku anda aadressil info@toosikannu.ee.

Toosikannu Looduspark info@toosikannu.ee www.toosikannu.ee +372 489 8160

Aadress: Toosikannu, Jõeküla küla,  Türi vald, 79218 Järvamaa

Koordinaadid: 58°48’27”N 25°4’12”E

Homo coquinaria*

Kui juhtub, et Hormuzi väin Iraani külje all püsib kinni veel nädalaid, võimalik, et kuid, siis ei satu ohtu mitte ainult võimalus numbreid vaatamata auto kütusepaaki toita, vaid kogu globaalne tarneahel, millel väga suure osana liigub ka erinev toidukraam. Mis juhtub, kui toiduks vajalik enam liikuma ei saa või hinnad mitte ei kahe-kolmekordistu, vaid kõik läheb poes kümme korda kallimaks? Kõik see kumuleerub loomulikult ka restorani menüüdes, bistrooreklaamidel nähtavatesse hindadesse ja nii edasi.

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna sisujuht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Laias laastus suudab Eesti toidutootmine katta eestimaalaste toiduvajaduse teravilja, veiseliha ja piimatoodetega. Puu-, köögi- ja juurviljade kättesaadavuse tagame juba praegu imporditud kaubaga. Lisaks sellele oleme Eestiga suutnud end upitada ikkagi esimese maailma redelipulgale, mis peamiselt tähendab seda, et toidukraam meie kandis otsa

ei lõpe. Meie arvelt kannatavad aga kaugemad paigad Aafrikas, Aasias ja mujal.

Inimene on aga loodud end ise toitma, toidukraami kas püüdma, korjama või maha laskma ja sellest midagi oma kätega valmistama. Kuid siit ka küsimus: millised oskused on meil veel säilinud?

Kas tunneme piisavalt hästi metsas seeni, marju ja juurikaid, et neid turvaliselt korjata? Kas saame hakkama kanade kasvatamise ja tapmisega, et keeta perele kena supp? Kas meis elab veel endaga hakkama saav homo coquinaria?

Kulinaarne inimene on keegi, kes ei jää kuskil nälga ja selleks on kaks põhjust. Esiteks tunneb selline inimene piisavalt toidumaailma, kartmata suhu pista midagi, mis pakub kaloreid. Nii ei põlata ära ühtegi juurikat, roomavat või lendavat. Teiseks oskab selline inimene leitust alati midagi valmistada, tundes kokakunsti alustalasid, à la mis juhtub, kui seda keeta, toda soolata, noid kokku segada. Intuitiivsus köögis on see, mis ei lase meil nälgida või tunda hirmu, kui kohalik kohvik enam matcha- kringlit ei paku.

* Coquinaria tähendab ladina keeles kokandust.

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee

Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@delfi.ee

Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee

Trükk: AS Printall

Martin Hanson

LEND TOIDUKUNSTI kõrgeimal tasemel

„

Päris pikalt mõtlesin, kui Hiltoni executive chef Fabrizio Righetti mulle pakkumise restorani The Able Butcher peakokaks tulla tegi. Tean, et suudan väga palju tööd teha, täielikult eesmärgile pühenduda, kuid kahtlused olid seotud asjaoluga, kas mul on noore kokana juba midagi nii kõrgel tasemel pakkuda. Aga kui ei proovi, ei saa ka teada, mis minus kui kokas tegelikult peidus on,“ mainib Grosberg.

Lätist pärit vastne peakokk on köögis töötanud vaid ligi neli aastat – alustas töötamist just Hilton Tallinn Parki restoranis, kuid kogus vahepeal oskuseid ka vanalinna restoranis Rado. Olgugi et professionaalne köök on naisele üsna uus koht, kus oma päevi veeta, on toit olnud Grosbergi elus alati olulisel kohal. Vastus küsimusele, miks on ta kokakarjäär kiirelt tuule tiibadesse saanud, peitub ilmselt tema varasemates valikutes: nimelt õppis ja tegutses Grosberg algselt lennundusteeninduses. Läbi sai käidud kõik ametid check-in- lauast kuni lennufirma erinevate keskastmejuhi ametiteni.

„Lugesin, et inimene peaks iga 15 aasta tagant tegema suurema karjääripöörde. Et hoida aju plastilisena, võimed uusi asju omandada kõrgel tasemel. Olen Eestis elanud juba 2013. aastast, kuid koroona oli see, mis mind seda muutust läbi viima sundis. Õppisin Tallinna Teeninduskoolis kokaks ja pakkusin end ise tööle. Valisin uue elukutse selle järgi, mis mind õnnelikuks teeb, mitte selle järgi, mis

Paariaastase eemaloleku järel taaskord Hilton Tallinn Parki restorani The Able Butcher kööki jõudnud Sanita Grosberg võtab oma uut rolli peakokana väga tõsiselt, pühendudes täielikult ideele pakkuda külalistele nii parimaid liharoogi kui ka nende kõrvale sama üllatuslikke toite vaid taimedest. Aprillis näeb ilmavalgust ka noore köögijuhi esimene „oma“ menüü.

oleks majanduslikult kasulikum või kuidagi edevam. Köögis olen ma tõesti endaga rahul, tahan iga päev tööle tulla,“ kirjeldab kokk oma teekonna algust.

Mõistlik ja toetav töökeskkond

Kui oma esimesed köögikogemused sai Grosberg suures hotellirestorani köögis, kus pole väga seda aega, kui mõnda tellimust poleks vaja täita, soovijaid on väga erineva tausta ja huvidega, siis vahepealsel ajal mekkis kokk ka pisut teist köögikultuuri. Vanalinnas paikneva restorani väikeses köögis toimusid asjad palju rahulikumalt, samas oldi ka märksa enam sööjate eest peidus.

kvaliteediga liha, mille saab riputuskapist külaline ise välja valida. Lõikame steigid tellimise peale „värskelt“ otse suuremast tükist ja küpsetame grillil. Värske, parimas kvaliteedis ja ideaalses küpsusastmes,“ reklaamib Grosberg.

Grosberg asus uude ametisse eelmise aasta novembris, ajal, mis on enamikus köökides üks kiiremaid aegu aastas või vähemalt algus trammile, mis võiks ehmatada ka palju pikema kogemusega kokka. Nagu ta ka ütleb, siis alguses oli vesi tugevalt üle pea, kuid kiirelt hakkas koitma, mis on tema töö, mismoodi elada ise kööki sisse, aidata samal ajal teisi, mõelda ka kevadisele uuele menüüle ja hoida restorani kõrget taset.

„Olen oma meeskonnaga väga rahul. Meil on rahvusvaheline meeskond, keda saan usaldada ja kellele toetuda, kui köögis tekivad raskemad hetked,“ mainib peakokk.

Liha jääb kindlalt fookusse

„Kindlasti jääme restoranis The Able Butcher alati lihausku, kuna tegu on siiski klassikalise steakhouse -tüüpi restoraniga. Sellest ideest on restoran sündinud ja head liha pakume ka uues menüüs edasi. Meil on väga head tarnijad, väga hea

„Mulle iseenesest meeldib töötada avatud köögis, sest nii saadame ka külalistele sõnumi, et meil pole midagi peita. Kõik, mida teeme, on aus, tooraine on värske ja tulemused räägivad enda eest. Lisaks meeldib mulle, et mu köögis on rahu ja iga kokk saab töötada mugavalt, samas rõhutan, et üksteist peab ka aitama, kui keegi peaks jääma millegagi jänni,“ räägib peakokk.

Tema seisukoht nii liha kui ka muu kööki maanduva tooraine osas on äärmiselt lihtne: sellest tuleb ära kasutada võimalikult palju. Eriti kehtib see lihale, kuna loom on andnud meie nimel selle kõige väärtuslikuma ehk oma elu. Uues menüüs saavad lisaks püsitoitudele suurema rõhu ka taimsed road, sest nende vastu külaliste huvi pidevalt kasvab.

„Taimsed toidud saavad olla sama võimsate maitsetega kui liharoad. Saavad olla sama põnevad ja läbimõeldud. Meie suurim soov on pakkuda kõikidele The Able Butcheri külalistele midagi sobivat, nii, et keegi ei peaks tegema maitse-eelistustes kompromisse,“ kinnitab Grosberg.

Uuri lähemalt: www.theablebutcher.ee

KOKK mitmest koolkonnast

ARS-i keskuses Tallinnas avas aastapäevad tagasi ilma igasuguse kärata uksed bistroo nimega Klorofüll, mis pakub 100% taimseid toite, inspireerudes suurel määral sellest eestimaisest toorainest, mida parasjagu kätte on võimalik saada. Menüüd ei piira aga mitte miski peale peakoka ja omaniku inspiratsioonipuhangu. Hetkel saab mekkida Pärsia toitudest koosnevat valikut, mis on pälvinud heakskiidu ka kohalikult Pärsia kogukonnalt.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Martin Buschmann, erakogu

Klorofülli peakokk Nevil Christofer on kristlasest hindu, kes sündis Kerala pisikeses linnas, kuid kasvas üles Bangalore hiigelmetropolis, käis seal läbi ka esimese raksu kokakooli, kuid pühkis siis kodumaatolmu jalgelt ja lendas end Euroopasse täiendama. Võiks arvata, et Indiast pärit kokk valmistab oma uskumuste pärast taimetoitu, olles ise taimetoitlane. Kuna aga tegemist on kristlasega, on mees läbi elu söönud kõike ja mõistab väga hästi nii hea lihalõigu, kala kui ka või väärtust.

Taimetoidu juurde jõudis kokk aga selle kaudu, et taimedest toidu valmistamine on palju huvitavam, väljakutseid pakkuv ja nõudlikum. Kuid veelgi olulisemana jõudis ta taimede juurde, kuna soovis saada oma kaalu kontrolli alla.

Klorofülli menüüsse pole kokk kala, liha ega linde veel sisse toonud, kuid ei välista nende liitumist tulevikus.

„Toidu juurde jõudsin ikka tänu perekonnale. Indias on toit äärmiselt oluline, ema tegi väga hästi süüa ja mulle on alati meeldinud hästi süüa. Euroopasse jõudnuna hakkas aga kaal kiirelt kasvama ja enne, kui arugi sain, kaalusin oma ligi 170 cm pikkuse juures enam kui 120 kg. Püüdsingi siis leida viisi, kuidas oma tervise eest paremini hoolitseda, ja hakkasingi teadlikult taimede poole liikuma. Kokana avastasin sellest aga nii palju põnevust, et jäingi taimset toitu valmistama,“ mainib Christofer.

Klorofülli menüüsse pole kokk kala, liha ega linde sisse toonud, neid ei hakka seal ka kunagi olema. Rrestorani fookus jääb

alatiseks farmist taldrikule ja juurviljade keskseks. Siiani on olnud äärmiselt põnev leida mujalt seda nii-öelda lihaasendust: näiteks valmistada rohkete erinevate seemnetega tummine karask, mis praadides annab nii maitselt kui ka vormilt lihalise välja. Lisaks on lina- ja kõrvitsaseemneid ning veel mitmeid erinevaid seemneid täis „pätsil“ samasugune proteiinisisaldus, mis päris lihal. Christoferi muudab taimetoidukokana eriliseks asjaolu, et ta tunneb ja teab liha maitset, liharasvade ja proteiini väärtust. Nii ei lähe kokk taldrikul või toidus vaid liha asendama, vaid teab, kuidas pakkuda taimedega seda naudingut või ootust, mida liha sööjale pakub. Lihtne on valmistada head liha ja siis mõelda, mis seal kõrval peaks olema või võiks olla. Märksa keerulisem on aga luua toite, milles pole sellist ankrut või juurmaitset paigas.

Pulmakorraldajast vanaisa mõju

Kokana algas Christoferi teekond sama kummaliselt. Nimelt puutus mees toiduga professionaalse poole pealt esimest korda kokku tänu oma vanaisale. Nimelt asutas Bangalore ülikoolis lennundusteaduse professorina pensioniikka jõudnud mees pulmakorralduse ja -toitlustusettevõtte. Nagu kokk selle kohta ütleb, siis soovis vanaisa „elu lõpus veel midagi oma kätega ära teha“. Christofer kutsuti nii mõnelgi korral üritustele abiliseks.

„India pulmad, erinevalt Eesti pulmadest, kestavad mitmeid päevi, vahel nädala ja sealt käib erinevatel aegadel läbi sadu ning sadu inimesi. Kõiki on vaja toita, erinevatel päevadel on erinevad menüüd, erinevatel peredel on erinevad eelistused, mis toitu peab pakkuma, lisaks kõik erinevad traditsioonid. Kogu selle meeletu virvarri sees sai mulle üsna kiiresti selgeks, kui oluline on toit inimestele, nende tujudele,

Kohvik Klorofüll ja peakokk Nevil Christopher.

nendevahelistele suhetele. Kui lihtne on hea toiduga muuta inimesed õnnelikuks, valmistada neile rõõmu,“ kirjeldab Christofer. Erinevalt võib-olla paljudest muudest juhtudest oli ta isal aga kindel plaan, et poeg peab mingil hetkel minema õppima ja end täiendama Euroopasse. Nii leidiski noor kokk end pärast Bangalore ülikoolist (Bangalore University of Applied Sciences in Hospitality Management) teenitud HORECA-kõrgkooli diplomit Šveitsist, täpsemalt Luzernis asuvast Culinary Arts at César Ritz Collègesist. Ta jätkas õpinguid, läbis erinevaid praktikaid, õppis tundma Euroopa kööke ja siinseid töövõtteid. Sealt edasi siirdus Christopher aga maailma kokanduse pealinna ja Lyoni ei läinud ta niisama, vaid liitus Paul Bocuse’i – maailma ühe mõjuvõimsama koka – instituudiga. Tulemuseks magistrikraad gastronoomiavaldkonna juhtimise ja innovatsiooni alal.

Sooviga pakkuda midagi uut, tabas kokk naelapea pihta mõttega valmistada toitu sellest, mille teised on ehk ära põlanud.

Prantsusmaal koolitudes vormus välja Christoferi kui koka käekiri, mis on küll segu nii päritolust kui ka õpingutest ja praktikatest (neid läbis kokk nii Indias, Prantsusmaal, Šveitsis, Soomes kui ka Norras), kuid peamiselt on stiil seotud uudishimuga. Sooviga pakkuda midagi uut, tabas kokk naelapea pihta mõttega valmistada toitu sellest, mille teised on ehk ära põlanud. See paneb Christoferil mõtted peas keerlema ja ideed taldrikule jooksma.

Aga kuidas maandus ta Tallinnas? Christofer räägib selle küsimuse peale loo sellest, kuidas tema lapsepõlve lemmikraamat oli ilma piltideta muinasjututeos, milles vaid kaunid illustratsioonid. Ning selle raamatu keskel oli üle kahe lehekülje võõbatud maaliline, muinasjutuline stseen. Keegi oli samasse kohta raamatus pannud hoiule postkaardi Tallinna vanalinnast. Noore poisina mõjus kooslus värvilisest joonistusest koos mustvalge pildiga äärmiselt võluvana.

Tallinn tundus kui kauge, seitsme mäe ja mere taga asuv maagiline paik. Kordagi lootmata sinna kunagi pääseda jäi see linn mehele siiski sügavalt meelde.

„Olin nii Norras Stavangeri ülikoolis kui ka Helsingis asuvas Haaga Helia rakenduskõrgkoolis vahetusüliõpilane ja nii tunduski Tallinna tulek loogiline. Mind tõmbas siia ka loodus, puhtus, fakt, et pole liiga palju inimesi, ja võimalus end proovile panna. Esimesena avasin Klorofülli ju Tatari tänaval, kuid see jäi inimeste teekondadest kõrvale, lisaks pakkusin seal ka liiga haute cuisine’i stiilis kogemust,“ mainib kokk.

Nii istuski Christofer piltlikult maha ja mõtiskles oma toidukoha kontseptsiooni ringi: valged laudlinad kadusid, menüü läks lihtsamaks, suhtlus vahetumaks, esile tõusis toit, mitte vorm. ARS tundus äärmiselt

Christoferil on ka Keskturul oma seenemüüja, kes valib kokale korvi panekuks välja vaid parimad kübarad.

armastan, et eestlased on täielik tillirahvas. Ma panen tilli igale poole, palju tilli,“ naerab kokk.

hea paik uueks tulemiseks: kunstnikud on avatud hingega, majas on inimesi piisavalt, et külastajaid jätkuks, ja nii kolitigi Pärnu maanteele.

Klorofüllirikas gastronoomia

„Lyonis harjusin ära üle linna pillutatud turgudega, kuhu kohalikud farmerid oma toidukaupa tõid, kus kvaliteet ja rikkalikkus olid täielikus tipus. Eestis kahjuks sellist valikut turult ei leia, kuid leidsin tee otse farmerini. Teen koostööd vaid ühega ja selleks on Jõelähtmel paiknev Lähe Talu. Mul on nendega selline kaup, et nemad toovad mulle kord nädalas kõike seda, millele teised –nii restoranid kui ka erakliendid – on ei öelnud või mis on liiga suureks kasvanud, üle küpsenud. Minu töö ongi siis selle kaubaga, mis mulle kööki jõuab, midagi põnevat välja mõelda,“ selgitab Christofer oma köögi toimimismehhanismi.

Kord nägi kokk talus kasvamas suurt hulka mehiseid lehtkapsapuhmaid, keegi teine neid ei soovinud. Christofer niitis need lehed maha, tõi kööki ja pakkus kuu aega vaid lehtkapsateemalist menüüd. Lehtkapsapirukas, -supid, -hautised, isegi magustoidu mõtles välja. Külalised olid menüüd mekkides rõõmust taevas.

„Toorainel inspireerida laskmine on äärmiselt põnev viis töötada. Lisaks vabastab see mind tegelema reaalselt toidu, mitte sellega, et ajan taga tarnijaid ja tunnen muret kvaliteedi pärast. Üks, millest ma aga ei suuda loobuda, on ürdid ja neid kasutan oma toitudes kindlasti mahus, millele teised kokad vaatavad hämminguga otsa. Minu toitudes on ürdid pigem kui tavaline tooraine, kui maitsestus. Ma armastan näiteks tilli ja ma

Klorofülli köögis töötab Christofer üksinda – tegelikult teeb üksinda kõike, mis restoranis tarvis. Vastavalt vajadusele on mehel abis ka ukrainlannast kunstnik, kellel ARS-i majas oma ateljee. Üksi toimetamises näeb kokk aga mitut eelist: esiteks hoiab nii loomulikult kulusid kokku, mis annab võimaluse pakkuda toite, mis pole ehk müügiinimeste keelekasutuse järgi konventsionaalsed. Teiseks annab see võimaluse külalisi ise teenindada ja igaühele Klorofülli kontseptsiooni, toitude taga end peitvat ideed tutvustada. Oma olemuselt on Christofer suurepärane suhtleja ja mehele meeldib oma maailmapilti tutvustada.

Restoran on lahti esmaspäevast reedeni kella 11-st kuni 19-ni. Nädalavahetustel ja õhtutel pakub mees aga tellimise peale fix -menüüd oma parimatest paladest. Kokku üheksa käiku, mis serveeritakse kolme korraga ja on mõeldud jagamiseks. Kokk ütleb, et kui keegi tahab tulla üksi, pole probleemi, kuid lõbusam on kindlasti kahekesi või suurema seltskonnaga. Aga ta teeb õhtusöögi valmis nii ühele külalisele kui ka tervele seltskonnale.

„Põnev on pakkuda inimestele tuntud Eesti toite uues võtmes. Näiteks leivasupp, mida on võimalik teha ülipõnevaks, peeneks ja mõnusaks. Ma kasutan seal musta leiva shoyu ’t, karamelli ja serveerin hästi kreemisena paksul kastmel. Kõigile meeletult meeldib. Igal aastal korjan palju erinevaid teesid – põdrakanep, pärnaõis –, mis annab võimaluse talvel, kui kõik magab, uusi asju katsetada,“ selgitab Christopher.

Pakase ja pika talvega on kokk nüüd harjuma hakanud, kuigi nelja aastaaja olemasolu on veel pisut võõristav. Eriti kuna mingil hetkel ei kasva Eestis midagi.

Veininautlejate uued tuuled

„Võin uhkusega öelda, et meie Aasta Vein on regiooni üks paremaid konkursse, kus veine leidub väga erinevatelt maadelt, eri stiilis ja hinnaklassis. Kokku kogunenud ligi 600 veini seas leidus nii igapäeva- kui ka väärisveine, mille degusteerimine on suur kogemus igale sommeljeele,“ räägib Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president ja Aasta Veini projekti käima tõmbaja Kristjan Markii.

Kahe nädala jooksul maitsesid 30 Eesti oma ala tippu kõik võistlusele saadetud veinid läbi, parimatele anti kas pronksi-, hõbeda- või kullakarva kleebis, mille järgi on kaubandusvõrgus neid pudeleid lihtne leida. Kõik medalitega pärjatud veinid saavad suure käraga välja hõigatud homme ja ülehomme Kultuurikatlas toimuval 11. Veinimessil, kus ka paljud neist on degusteerimiseks väljas. Markii sõnul on Aasta Veini silt nüüdseks mitte enam lihtsalt teada ja tuntud, vaid täiesti kindel teejuht, mille järgi ostjad oma valikuid teevad. Ehk siis idee, mille tarbeks konkurss ellu kutsuti, on oma eesmärki igati täitmas.

Autentsuse ja tariifide mõjud

„Isikupära ja autentsus on praegu veinimaailmas trend – näeme väiksema tarbimise taustal, kuidas veinidest otsitakse pigem ehedaid elamusi. Eelistatakse veine, mis peegeldaks pigem oma päritolu ja kohalikku veinivalmistamise kultuuri ehk terviklikku terroir ’d. Loomulikult jäävad populaarseks ka erinevad globaalselt levinud rahvusvahelised viinamarjasordid, kuid ka selliste veinide puhul need, kus veinimeister laseb rohkem särada konkreetselt põllult korjatud viinamarjal kui enda töövahenditel, -võtetel või ideel veinist, mis võiks tarbijale meeldida,“ mainib Markii. Maitsmisel osaledes jäi mõttes kõlama üks üldisem tähelepanek: veinide, mis tee võistlusele leiavad, üldine tase on tõusnud ja tugevalt ühtlustunud. See tähendab kahte asja. Esiteks, et võistlus on muutunud nii tugevaks brändiks, et maaletoojad saadavad tulle oma nii-öelda parimad hobused. Teiseks: inimeste maitse ongi muutunud ja pigem tarbitakse vähem, kuid paremat veini. Kui otsitakse kvaliteeti, elamusi ja juba mainitud isikupära, siis igasuguse keskpärasusega enam pokaale märjaks ei tehta.

Kuuendal aastal, mil ekspertžürii maitses ja hindas ligi 600 Eestis müüdavat veini, saab öelda ühe olulise kokkuvõtva tõdemuse: isikupärasemad veinid trendivad, otsitakse taga autentsust ja eestlaste maitsemeel on liikunud mahult veelgi enam maitse suunas.

President „see, kelle nime me ei nimeta“ tariifihulluse tõttu on valikusse jõudnud ka suurem hulk kvaliteetsemaid veine. Euroopa on hetkel veinivaatest – kõige muu põleva keskel – täielik paradiis. „Meile on need tariifiarengud pigem positiivsed, kuna rohkem head veini jääb tänu sellele Euroopasse. See ei tähenda otseselt küll näiteks suurt hinnalangust, vaid paremat ja unikaalsemate veinide kättesaadavuse tõusu ka Eestis. Pigem hinnad selleks aastaks stabiliseerusid, kuna varasemalt olid mitme olulise veinipiirkonna hinnad aastaga kümme ja enam protsenti kasvanud,“ selgitab sommeljee.

Aasta Veini mõned pärlid

Markii oli vist ainus, kes maitses – mõnda põhjalikumalt, teist kiiremalt – läbi kõik võistlusele saadetud veinid. Nii ongi hea küsida, kas saab tuua välja paar eredamat leidu 2026. aastaks? Sommeljee ütleb, et see on väga keeruline, sest üle pika aja oli võimalik degusteerida näiteks ka paari täiesti uut ja varem proovimata viinamarjasordist veini.

„Lisaks sai maitsta ka juba tuttavaid marjasorte, aga täiesti uues kuues, kuid ehk natuke ootamatu päritoluga. Valida kõige selle hulgast vaid kaks veini esiletõstmiseks on väga raske ülesanne, sest tegelikult tahaks kirja panna kümme ja rohkem veini,“ naerab Markii. Suure lahutamistehte tulemusel jääb sommeljee sõelale kolm erilisemat veini, mis leiab kõik Aasta Veini kodulehelt ja kauplustest.

Esimene leid on Dido La Solucio Rosa 2023 Hispaanias paiknevast Montsant DO-st. Markii sõnul on tegu ülimalt gastronoomilise rosé ’ga, mis on uus versioon Hispaania traditsioonilisest jõulisema stiiliga roosast veinist. Teiseks tasub panna silm ja keel peale ühele väga elegantsele ja sisukale šampanjale, milleks on Bonnaire Terroirs Grand Cru Blanc de Blancs. Kolmas valik?

„Itaalia pakub pea alati miskit uut ja põnevat. Seekord tulevad need veinid Sitsiilia tuntud Ammura veinimajast. Eesti turule on see maja ka varem pakkunud vägevaid mälestusi nii oma punaste kui ka valgetega. Seekord osutus minu enda jaoks nende ´Carricante´ viinamarjast Etna Bianco kriimukese teistest paremaks,“ lisab sommeljee.

Uuri 2026. aasta medaliveine lähemalt: www.aastavein.ee

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock, tootjad

Ammura Etna Bianco

Champagne Bonnaire

Terroirs Grand Cru Blanc de Blancs

Dido La Solució Rosa 2023

Tagasi viinamarjaaeda: diWine’i valik Prioratist Jerezini

Kui Timo Ilves ühel reisil Clos Mogadori jõudis, ei olnud tal veel suurt plaani – oli lihtsalt soov paremini mõista, kust suured veinid päriselt algavad. René Barbier võttis külalised vastu, näitas istandusi ja rääkis oma mõtteviisist. Sellest kohtumisest sai midagi enamat kui lihtsalt meeldejääv degusteerimine.

„Tundsin selles inimeses päriselt elavat kirge – ja see oli nakkav,“ ütleb Ilves. Just see on diWine’i tegelik alguspunkt: soov tuua Eestisse veine, mis ei ole tehtud lihtsalt korrektseks või mugavaks, vaid mis kannavad endas paiga identiteeti – pinnast, kliimat, viinapuuaeda ja tegija käekirja.

DiWine’i portfelli läbiva idee võiks kokku võtta paari sõnaga: back to the vineyard. Seda liikumist näeb tänapäeval eri piirkondades: pilk pöördub tagasi viinamarjaaeda, koha iseloomu ja pinnase mõju juurde, vähem otsitakse keldri efekti, rohkem paiga selgust. Lugeja jaoks tähendab see lihtsat asja: veinid on sageli värskemad, selgemad, paremini toiduga sobituvad ja meeldejäävamad. Just see vahe teeb ühest pudelist elamuse ja teisest lihtsalt joogi.

Moodsast Prioratist uuesti sündinud Jerezini

Esimene maailm on Priorat ja Montsant – piirkonnad, mille nimi seostub paljudele siiani jõuliste punaveinidega. Priorati kuulus llicorella ehk kiltkivine pinnas annab veinidele pinge ja sügavuse, kuid praegune põlvkond otsib selle jõu kõrvale ka rohkem täp -

sust, värskust ja joodavust. Just seetõttu on Ilvese valikus nii piirkonna pioneere kui ka uuema tõlgenduse esindajaid: Daphne Glorian, Terroir al Límit, Sara Pérez ja René Barbier Jr. Need on veinid, mis sobivad küll tõsisema toidu kõrvale, kuid ei mõju enam raskelt ega kinniselt – neis on rohkem energiat kui kunagi varem.

Teine suur lugu on Jerez – piirkond, mida enamik teab eelkõige šerri kaudu.

Tänapäeval räägitakse aga üha rohkem ka Jerezist enne kangestatud veine: valgetest veinidest, mis toovad esile viinamarjaaia, lubjarikka albariza-pinnase ja koha enda iseloomu. See ei ole lihtsalt trend, vaid laiem

nihe mõtteviisis – fookus liigub tagasi sinna, kust vein algab. DiWine’i valikus on tootjad, kes seda muutust kannavad, nende seas Ramiro Ibáñez ja tema projektid. Klaasis tähendab see värskust, soolasust ja tekstuuri – veine, mis mõjuvad eriti hästi lauas, mereandide, suupistete ja lihtsa, puhta köögi kõrval.

Et see muutus pole pelgalt siseringi jutt, näitab ka laiem tähelepanu: James Suckling nimetas De la Riva Macharnudo San Cayetano Vino de Pasto 2024 Hispaania aasta veiniks ning tõi samas esile Jerezi terroir-keskse renessansi.

Uuema aja grower -šampanjad

Kolmas maailm diWine’i portfellis on grower-šampanja. Grower (või RécoltantManipulant ) tähendab lihtsustatult seda, et šampanja on tehtud tootja poolt, kes kasvatab ka ise viinamarjad – sageli väiksema mahu ja konkreetsema kohatunnetusega kui suured majad. Sellest loogikast tulevad ka Ilvese valikud: näiteks Marie-Courtin, mille stiili kirjeldatakse kui single-vineyard/single-

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist.

vintage- lähenemist ja biodünaamilist mõtteviisi, ning Piollot, mis rõhub orgaanilisele ja biodünaamilisele tööle ning vanadele viinapuudele.

Lõppkokkuvõttes on see lugeja jaoks lihtne: diWine otsib veine, mis on tehtud gastronoomilise mõttega ja millel on põhjust lauas kauem püsida. Mitte lihtsalt hästi tehtud pudelid, vaid veinid, mis kutsuvad söögi kõrvale, vestlusse ja tähelepanelikumasse hetke.

Lähipäevil saab diWine’i valikut ka ise kogeda: Eestisse tulevad Marie-Courtin ja Piollot ning Veinimessil toimuvad meistriklassid ja degusteerimised. See on hea võimalus näha, kuidas maitseb Priorat ja Montsant uues võtmes, mida tähendab Jerez enne šerrit ning miks groweršampanja kõnetab tänapäeval üha rohkem ka väljaspool veinisõprade siseringi. Valiku ja sündmustega saab tutvuda diWine’i lehel.

DiWine’i valiku, sündmuste ja värskemate leidudega saab tutvuda veebis aadressil www.diwine.ee ning nende tegemistel silma peal hoida ka sotsiaalmeedias.

Timo Ilves

Nuga olgu terav kui KATANA

2008. aastal ilmunud toiduajakirja Köök numbrisse panin kirja mitmeleheküljelise artikli kokanugadest. Rääkisin selleks terve hulga toonaste köögitippudega, sättisime nende noad ka kenasti pildile ritta. Enamasti mürgeldasid kokad köögis üsna „tavaliste“ nugadega. Ligi 20 aastat hiljem teen jätkuloo, uurin seekord aga noamaailma kohta täitsa uutelt „patsientidelt“.

Nuga on koka käepikendus, püha abimees, millega on võimalik korda saata imelisi asju. Nuga viilutab, hakib, lõikab luu ja kondi pealt maha, purustab, koorib, määrib, fileerib, viilutab, osavamate käes ka püreestab ja vahustab. Öeldakse, et väga hea kokanoa, lusika ja kõrgema äärega panniga saab oskuste korral valmistada enam kui 90% maailma kõigist roogadest. Lisaks käepikendusele on nuga aga ka kokale märgiks teekonnal köögist kööki, ajast aega. Nugadega on kokkadel eriline side, mis tähendab, et neid ei laenata, nende eest hoolitsetakse ise, neid ei jäeta niisama laokile. Pikalt Pärnu Rannahotellis ja Ammende Villas oma nuga välgutanud, ka Noma kuulsas köögis praktiseerinud Herkki Ruubel ütleb, et tema meelest peab nuga peamiselt olema koka käes mugav ja seda ei määra hind ega bränd. Tema eelistab ise pigem kergema kaaluga terariista, toob brändina välja Globali, kuid kokanoana kasutab igapäevaselt hoopis Eesti ühe tuntuma noameistri Toomas Arraku käsitöönuga.

„Kergemat nuga peab aga ka rohkem hooldama: kuna sel on massi vähem, siis seda teravam peab selline nuga olema. Isiklikult kasutan oma nugade teritamiseks nii vesikivi kui ka teemantpulka. Aga ikkagi liigub kõik tagasi selle juurde, kas nuga on käes mugav, kas sellega on päev otsa võimalik valutult tööd teha. Mõne noa puhul määrab teravuse ka noa materjal, enamasti aga hooldamine. Mul on muuseas olnud paar nuga, millele olen olnud jäägitult truu ja mis on lõpuks lihtsalt ära kulunud,“ räägib Ruubel. Niisiis on oluline endale koos noaga soetada ka korralik teritusvarustus, sest niiöelda tehaseteritusega peavad noad vastu üsna lühidalt.

Mul on muuseas olnud paar nuga, millele olen olnud jäägitult truu ja mis on lõpuks lihtsalt ära kulunud.

Jaapan vs. Euroopa

Väga meelevaldne eristus lükkab kokanoad kahte lehte: õhtu- ja hommikumaa teradeks. Neid võib liigitada lihtsamateks ja keerulisemateks, hooldusvabadeks ning hoolt nõudvateks, algajatele ja edasijõudnutele mõeldud nugadeks jne. Tegelikkuses valmistatakse viimase peal nuge nii idas kui ka läänes. Enne noa välja valimist tuleb esiteks teha otsus, milleks seda vaja on, sest sellest hakkab sõltuma ka noa kuju.

Kaarja teraga noad on mõeldud sujuval „ette-taha-üles-alla“ liigutusel viilutamiseks, nii et noaots on lõikelaual kinni ja käenukid jäävad samuti terveks. Kui tarvis läheb aga nuga, millega lõigata pikki ühtlaseid viile, ütleme sashimi ’t, siis peab nuga olema pikk, kitsa teraga ja liikuma vaikselt üldnimetuse „mõõk“ alla. Nende kahe kuju vahele jäävad enamasti kõik ülejäänud. Enamasti on kuju eelistus maitseasi.

Kuju mõttes on kõige selgemalt end lahterdanud Jaapani noad. Näiteks sontaku, mis on kuni 18 cm pikkune kaarjalt otse lõikelauda langeva otsaga nuga, mida

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

Kolmekordne kergitus. Topeltkrõbe.

Lihtsalt Suprema. This One is for you.

peetakse tõeliseks tööhobuseks. Nimi tähendab tõlkes „kolme voorust“, sest nuga on mõeldud peamiselt lõikamiseks, viilutamiseks ja hakkimiseks. Kuid selle noaga saab ära klaarida kõik köögis vajalikud tegevused. Gyuto-nimeline tera on enamasti pikem, tervama otsaga ja mõeldud peamiselt liha, veiseliha lõikamiseks. Kuid taas, sama noaga teeb ära enamiku töid. Lihade lõikamiseks on Gyuto parem, kuna on pikema teraga, mis omakorda tähendab efektiivsemat lõikamist, vähem nii-öelda edasi-tagasi saagimist.

Kõige olulisem ongi panna oma käsi perale ümber ja hakkida, teha erinevaid reaalseid köögis vajalikke liigutusi ning tunnetada, kas sina kontrollid nuga või kontrollib nuga sind.

Kalasadamas asuva Kogu restorani peakokk Pavel Gurjanov kasutab oma töös Jaapani nuge – tema arvates on need kõige paremad. Kokk ütleb aga, et oluline ei ole bränd, vaid metallisulami kvaliteet ja loomulikult taas käepideme mugavus. Samuti on tal erinevate ülesannete jaoks vaja komplekti erinevaid nuge.

„Sageli valitakse vale nuga vale töö jaoks. Minu silmis pole universaalseid nuge olemas, igaks tööks on ikkagi vaja seda, mis konkreetset liigutust kõige paremini teha võimaldab,“ räägib kokk. Metallisulami tugevusest sõltub, kui kiiresti Jaapani noad nüristuvad, loomulikult ka sellest, kui palju neid kasutada. Gurjanov ütleb, et oma nuge teritab ta 2–3 korda nädalas. Jaapani nugade puhul on teritamine ka rituaalne, omamoodi vabastav hoolitsus.

Lõppkokkuvõttes teeb kokk endal elu lihtsamaks, kui ei jää vaid ühte nuga ümmardama: pole vahet, kas nuga tuleb siit- või sealtpoolt Uuraleid, igasuguse mõõka meenutava väitsaga on kartulit halb koorida, juurvilju kujunditeks lõigata. Niisiis ... koorimiseks, fileerimiseks, luustamiseks ja milleks veel tuleb ikkagi soetada erinev nuga.

Astume nüüd korraks sisse sellesse jäneseurgu, millel nimeks teras, täpsemalt siis, et millisest terasest peaks kokanuga valmistatud olema? Neile küsimustele vastamiseks tuleb pöörduda Tallinn Cutlery nimelise väitsapoe poole, kellel kogu teadmine sellest olemas:

 kõrgsüsinikterasest noad on hästi teritatavad ja hoiavad teravust pikalt. Samas vajavad puhtad süsinikterased korrosiooni vältimiseks hoolikat kuivatamist ja regulaarset õlitamist.

 roostevabad terassulamid (sisaldavad 12 või enam protsenti kroomi) on eelistatud kokkade seas, kes töötavad kiiresti ega taha pärast iga lõikamist nuge kuivatada, neil ka regulaarselt terasid õlitada.

 pulbermetallurgiline roostevaba süsinikteras ühendab süsinikterase teravuse ja roostevaba terase hooldusmugavuse.

 Damaskuse teras ei ole eraldi terassulami liik, vaid hoopis kokkuleppeline koondnimetus sepistamistehnikale. Erineva süsinikusisaldusega kihtide kokkusepistamine loob noale dekoratiivse mustri. Damaskuse terasest nuga võib olla nii süsinikterasest kui ka roostevabast terasest.

 SanMai terase puhul on samuti tegemist sepistamistehnikaga, mille puhul kõvast terassulamist lõikesüdamik on lamineeritud kahe pehmema terasekihi vahele. Pehmemad välimised kihid annavad noale piisava painduvuse ja vastupidavuse mehaanilisele survele.

Kokanoa kvaliteedi määrabki tera

Teine Arraku nugade pikaaegne austaja on Academic Food Labis toimetav kokk Priit Toomits, kes ütleb, et kasutabki oma

igapäevatöös kas Tõnu Arraku kõige esimest prototüüpi Tuuts või McCusta SanMai 28 cm pikka väitsa. Kui mälu mind ei peta, siis ühe esimestest nugadest

Toomitsa komplekti valmistas Arrak kellegi aia veerest leitud vikatiterast: olevat olnud väga tugev, kindel ja pikalt vastu pidanud nuga.

„Mulle on käepärased pigem raskemapoolsed noad. Enamik kaubanduses leiduvatest nugadest pole kuidagi mulle käepärased ega mugavad ja uue noa ostmine on ikka tükk tegu. Läbi tuleb proovida kaunis palju erinevaid isendeid enne, kui selle õige leiad. Üks oluline detail veel: minu noal peab alati olema terav ots.

See tähendab, et santoku -terad minule ei sobi,“ ütleb Toomits, kelle kämmal on suur kui leivapäts, mis haagib tere andes kinni nagu kruustang.

Veelgi parem, valmistage see nuga koos meistriga koos.

Veel ütleb Toomits, et tema kogemusest lähtuvalt pole enamasti kõige kallimad ja ka kõige odavamad noad kõige paremad.

Kõige olulisem ongi panna oma käsi perale ümber ja hakkida, teha erinevaid reaalseid köögis vajalikke liigutusi ning tunnetada, kas sina kontrollid nuga või kontrollib nuga sind.

Seetõttu on e-poodidest ostmine välistatud,

sest koju võib jõuda nuga, mis jääb lihtsalt kappi seisma. Kuigi see pole lõpuks oluline, siis on Toomitsa nugade kogukomplekti –poenoad ja käsitööväitsad –hind mõne tuhande euro kanti.

Üsna hiljuti avatud O2 restorani käivitaja Martin Meikas läheb veelgi detailsemaks ja kasutab iga töö jaoks erinevat nuga: nii köögiviljade, kala kui ka liha jaoks on eraldi selleks mõeldud tööriistad. Kokk lisab, et õige nuga teeb töö kiiremaks, täpsemaks ja ka käele kergemaks.

„Aga kindlasti on igal kokal olemas ka oma lemmiknuga. Minu jaoks peab nuga olema ennekõike kvaliteetne ja mugav. Professionaalses köögis töötad noaga sageli mitu tundi järjest, seega peab see hästi kätte istuma, olema tasakaalus ja hoidma ka tera(vust). Pigem tasub minu kogemuse põhjal alati investeerida ühtekahte heasse noasse, mis kestavad ka keskmisest suuremal koormusel töötades aastakümneid, kui osta palju keskpäraseid terasid. Mul endal on vutlaris ka üks 121-kihiline Damaskuse teraga nuga. Kvaliteet on ikka kõige olulisem,“ lisab Meikas.

Kõige sagedasem viga nugade valimisel, mida toovad välja kõik kokad, on teha seda mingi kolmanda määratluse alusel. Näiteks valida nuga vaid pakendi või noa välimuse järgi. Ilus disain ei tähenda kaugeltki veel, et nuga ka päriselus mugav või terav oleks või sellega ka hea lõigata oleks. „Kui on võimalik, soovitan leida väärt noameister ja lasta temal just enda käe järgi, enda soove arvesse võttes disainida just see „oma“ nuga. Veelgi parem, valmistage see nuga koos meistriga koos,“ laseb Meikas lendu väärt mõtte.

SINIMANDRIA kolmas tulemine

Aadressis Kompanii 2 – Tartu raeplatsilt vaid kiviviske kaugusel – peab olema midagi erilist, et juba kolmas kord saja aasta jooksul taassünnib sinna Sinimandria. Restoran, mis troonis ülikoolilinna gastronoomset maastikku 1930ndatel, uuesti kohe Eesti taasiseseisvumise järel ja taaskord aastast 2025. Kuid ajalugu üksi ei muuda ühtegi menüüd maitsvaks või atmosfääri nauditavaks, seda teevad ikka inimesed. Ning inimesed on uuesti sündinud lokaali Tartus kenasti üles leidnud.

Restoran tõusis äsja ka kuulsas Falstaffi 2026. aasta restoranigiidis Tartu restoranide hulgas kõrgele neljandale kohale. Asutajate sõnul soovivad nad kõigile külalistele pakkuda pingutamata hubasust koos kordumatute maitsetega. Põhjamaiselt puhta ja puitu hindava joonega sisekujundus mõjub äärmiselt helgelt ning kutsuvalt. Pidades siin silmas neid olukordi, kui uksest sisse astudes näljaste poole naerusuiselt hõigatud „Tere tulemast!“ peaks tähelepanuta jääma. Köök ja baar asuvad mugavalt kohe välisukse vastas, nii polegi võimalik ilma hoolika vastuvõtuta restorani imbuda. Õhtule on igal juhul antud suurepärane start.

Poeemide järgi loodud maailm

Restorani ristiisaks peetakse luuletaja Hugo Raudseppa, kellel ilmus 1927. aastal värsikogu „Sinimandria“. Raamatu peategelaseks olev luuletaja satub maailma, mis on loodud tema enda poeemi eeskujul. 1930. aastate Sinimandria oli suur ja mitmekesine. Lisaks restoranile ja öölokaalile opereerisid sama maja eri osades ka õlle- ja veinibaar, eraldi ruumid vastuvõttude korraldamiseks ning tolle aja kombe kohaselt ka eraldatud kabinetid ehk separeed.

Consomme Royal, lõhekala Hollandi kastmega, Bitky à la Skobelev ja tedrepraad pohlasalatiga on mõned stiilinäited, mida peakokad toonases Sinimandrias serveerisid. Neid roogi 3.0 restoranis ei saa, kuid

šnitti on võetud ideest pakkuda Tartu gastronoomiamaastikule tuuli laiast maailmast. Ligi viiekümneks aastaks kadus Kompanii 2 aadressilt klaaside klirin ja kokkade hõikumised köögis. Oma teise tulemise tegi Sinimandria aastatel 1991–1993, mil neis ruumides tegutses rahvakultuurikeskus, ettevõtmise koosseisu kuulusid ka baar ja restoran. Sinimandria olnud ka toona väga popp koht, tõmmates kundesid ära nii restoranist Kaunas kui ka Volga.

Kolmas tulek algas pagarkojaga

Kolmandat korda sai Sinimandria nimeks pagaritöökojale, mis pakkus varastele ärkajatele sooje saiakesi, värsket leiba ja aromaatseid küpsetisi. Nagu restorani asutajad ütlevad, siis teeb keskiga inimesega erinevaid veidrusi ja punase sportauto asemel laiendati pagaritöökoda restoraniks. Kohe alguses oli teada, et suur panus pannakse brunch’ile, mida Tartus liiga paljudes kohtades nautida polnud võimalik. Restoran, mis on avatud kolmapäevast pühapäevani, võeti kohe avamise järel tartlaste poolt avasüli vastu ja külalised pole Kompanii tänava sinist silti veel unustanud. Menüüd on lühikese avatud olemise jooksul ka modifitseeritud, kuid sööjate lemmikud on kõik siiani alles. Nii tuleks lauda istudes kindlasti tellida porru- confit, sibulamoosiga räim ja kananahakrõbedikuga metsalinnu- paté Kokad võtavad väljakutse vastu ja lauda jõuab eelroogadena pidusöögivääriline valik.

Kohalikku toorainet eelistava restoranina püüab Sinimandria alati kasutada ka hooajalist, nii palju kui võimalik. Nõnda pole pääsu ka kapsa ja sõira kooslusest ega ulukist, mis serveeritakse kruupidega. Kuidas ja miks need samuti imeliselt maitsevad, tuleb minna ise Tartu vanalinna põiktänavasse uurima. Pere noorimad võiksid süüa restorani kaasa võetuna samu toite, mida muu laudkond, kuid Sinimandria seda peale ei suru: ka pisematele toiduhuvilistele on loodud oma menüü.

Brunch’imiseks loodud

Kui lasta end imaginaarsel ajamasinal sada aastat tagasi viia, siis võiks vaid loota, et toonased kliendid said osaks teenindusest, mis 21. sajandil Sinimandrias ees ootab. Teenindus on miski, millele on restoranis palju rõhku pandud. Seetõttu pole kahtlustki, et ka oma isudes ja soovides ebakindel külaline leiab abistavale käele toetudes midagi suurepärast nii taldrikule kui ka klaasi. Brunch’i populaarsuse võib kirjutada kindlasti selleks valikusse pandud toitude kraesse. Klassikalised, kuid julged valikud, nagu croque monsieur (mis palve peale kiirelt ka croque madam’ iks muutub), munapuder ja munad Benedicti moodi. Viimaste puhul tasub valida tomatiremulaadiga variant, millele lasta kõrvale serveerida krõbedat peekonit. Suuremat nälga saab kustutada ka mõne ebatavalisema valikuga, kuid brunch ju ongi meelevaldne segu hommikuja lõunasöögist.

Sinimandria üllatab, sest ei võta end liiga tõsiselt, kuid ei vea mingilgi moel alt: igal külastusel saab „värskendatud“ nii ihu kui ka hing. Lahkudes on olla kerge, justkui jalutaks pilvpehmes poeemis.

Uuri restorani kohta lähemalt: www.sinimandria.ee

FRYTASTIC! uue põlvkonna mugavustoit

Kuumaõhufritüürid on viimastel aastatel muutunud paljude kodukokkade lemmikuks.

Euroopa turul müüakse igal aastal üle 80 miljoni kufi ja nende populaarsus kasvab jätkuvalt – prognooside järgi võib müük ulatuda 2029. aastaks juba 113 miljoni seadmeni.

See trend on toonud kaasa ka uue põlvkonna toidutooted, mis on loodud spetsiaalselt sellise valmistusviisi jaoks. Mantinga uus tootesari Frytastic! ongi mõeldud kuumaõhufritüüris küpsetamiseks – kiiresti, mugavalt ja alati krõbeda tulemusega.

Mitte ainult kuum õhk Kufi tööpõhimõte põhineb intensiivsel kuuma õhu ringlusel, mis küpsetab toidu kiiresti ja ühtlaselt. Huvitav fakt on see, et sama põhimõtet kasutati kunagi ka NASA kosmosemissioonidel toidu valmistamiseks.

Tänu sellele tehnoloogiale valmib toit kuni 70–80% kiiremini kui tavapärases ahjus ja selleks kulub vähem energiat.

Peale selle on kuumaõhufritüüri kasutamine äärmiselt lihtne: toode võetakse sügavkülmast, asetatakse fritüüri, sätitakse

paika vajalik küpsetusprogramm ja mõne minutiga (olenevalt tootest 8–17 minutiga) ongi soe ning krõbe roog valmis. Loomulikult saab kõiki tooteid valmistada ka tavaahjus. Mantinga sari Frytastic! on loodud just selleks, et mõnusa vahepala või ampsu valmistamine oleks võimalikult lihtne ja tulemus alati ühtlaselt maitsev.

Kihilised ja rikkaliku täidisega saiakesed

Uude Frytasticu! küpsetiste sarja kuuluvad näiteks kaks eriti hõrku saiakest, mis sobivad ideaalselt hommikukohvi kõrvale või kiireks maiustamiseks. Pähklitäidisega saiake

Triple Crunch pakub tõelist tekstuurielamust: krõbedad lehttainakihid, karamellistatud puiste ja rikkalik kakao-pähklitäidis loovad meeldejääva maitsekoosluse. Täidist on koguni umbes kolmandik kogu tootest, mis teeb iga ampsu mõnusalt mahlaseks.

Mascarpone ja vaarika-granaatõuna täidisega küpsetises kohtuvad aga kreemjas toorjuust ning värskelt hapukas marjatäidis. Saiakest kattev suhkrupuru lisab kerget krõmpsu ja visuaalset isuäratavust. Mõlemad saiakesed on valmistatud ehtsast Taani stiilis lehttaignast, mille kõrge rasvasisaldus aitab küpsedes moodustada õhulised ja kuldpruunid kihid. Igas pakis on kuus imelist saiakest, mis lausa nõuab sõprade kohvile kutsumist.

Baguettini’dega külas

Prantsuse köögikunstil

Sarjas Frytastic! on maitsmiseks saadaval ka kaks baguettini-varianti, mis sobivad nii supi kõrvale kui ka kiireks soojaks suupisteks. Kuna baguettini on vormilt väiksem, saab kuumast ahjust võtta igale pereliikmele sobiliku variandi. Küüslauguvõitäidisega Prantsuse baguettini pakub klassikalist maitsekombinatsiooni. Küüslauk on üks populaarsemaid maitseid ka pagaritoodete turul ja selles sarjas on see esitatud eriti tasakaalustatud kujul.

Gurmaanidele mõeldud trühvlimaitselise võitäidisega tumedam baguettini lisab menüüsse luksuslikuma nüansi. Trühvlid on maailmas hinnatud delikatess ja nende intensiivne aroom muudab lihtsa saiatoote tõeliselt eriliseks.

Kufile sobiva suurusega pitsad

Sarja kuuluvad ka kaks pitsat, mis on loodud spetsiaalselt kuumaõhufritüüri jaoks. Nende kuju ja mõõtmed on disainitud täpselt nii, et pitsa mahub mugavalt enamiku seadmete küpsetuskorvi ning küpseb seal alati ühtlaselt krõbedaks.

Valikus olev veiseliha, mozzarella ja seentega pitsa ühendab klassikalised maitsed. Kanakebabi, mozzarella ja köögiviljadega pitsa pakub aga huvilistele

Vahemere hõngu. Mõlemad pitsad valmivad kuumaõhufritüüris umbes kaheksa minutiga ja neid ei ole vaja eelnevalt sulatada: tõsta otse sügavkülmast ahju.

Mugavus, mis sobib tänapäevasesse kööki

Sarja Frytastic! toodete üks suuremaid eeliseid on nende läbimõeldud suurus ja pakend. Pitsad ja baguettini’d on loodud nii, et need sobivad praktiliselt igasse kuumaõhufritüüri. Samuti on pakendites

tavaliselt 2–8 portsjonit, mis võimaldab valmistada täpselt nii palju, kui parasjagu vaja. Lisaks on enamik tooteid valmistatud niinimetatud clean label ’i põhimõttel –koostisosad on selged ja lihtsad, sageli ilma lisatud suhkru ning lisaaineteta. Olgu tegemist kiire hommikusöögi, lõunapausi või õhtuse snäkiga – sarja Frytastic! tooted pakuvad mugavat ja maitsvat lahendust. Piisab vaid mõnest minutist kuumaõhufritüüris, et sügavkülmast pärit toidust saaks soe, krõbe ja värskelt küpsetatud roog.

Mantinga sarja Frytastic! tooted –saiakesed, pitsad ja baguettini ’d – on saadaval paremini varustatud toidupoodides üle Eesti ning toovad kuumaõhufritüüri kasutamisel igapäevaellu veelgi rohkem maitset ja mugavust.

Bruichladdich Distillery –traditsioonide toel tulevikku

Sise-Hebriidide saarestiku lõunapoolseim saar

Islay on viskientusiastidele sama tähendusega kui ooperigurmaanidele Milano La Scala või rallifännidele Rallye Monte-Carlo – sa pead teadma, mis see on, kus see on ja eriti tubli, kui oled kohal käinud ning näinud.

Nii hakkas ka Tallinna Viskiklubi liikmeskonna seas 25-aastase kooskäimise ja pea 500 erineva viski maitsmise jooksul pisitasa küpsema otsus: Islayl tuleb ära käia. Eriti kuivõrd nende aastatega on selgeks saanud, et just Islay viskid on meie arvates need kõige maitsvamad. 2025. aasta septembrikuu viimasel nädalal tervitas Islay meid ebatüüpiliselt ilusa – selge, sooja ja päikesepaistelise ilmaga, tänu millele paistsid saare kaldalt olenevalt vaatamise kohast ära mitmed teised viskitootmise poolest tuntud paigad, nagu Arrani saar, Cambeltown, muidugi naabersaar Jura ja isegi Põhja-Iirimaa. Just viimati mainitud kohast on ühe teooria kohaselt destilleerimise kunst 14. sajandi alguses esmalt Hebriididele ja edasi ka

Šotimaale jõudnud. Esimesed kirjalikud ülestähendused viski destilleerimisest Šotimaal on pärit aastast 1494. Alkoholitootmise ajalugu on aastasadade jooksul olnud täis reguleerimisi, legaliseerimisi, piiranguid, litsentseerimisi, maksustamisi ja reglementeerimisi ning samuti näinud paljusid konjunktuurimuutusi – ammu enne seda, kui sõna „konjunktuur“ praeguses tähenduses üldse kasutusele võeti –, millega on kaasnenud ka hulgaliselt tootmise alustamisi ja sulgemisi. Erandiks ei ole olnud ka Šotimaa, sealhulgas Islay saar, kus on kunagi olnud üle kahekümne töötava viskivabriku, aga tänapäeval on neid alles jäänud kaksteist. Selle juurde käib õnneks oluline ja rõõmustav täiendus: kaheteistkümnest kolm on uued, viimase kümnendi jooksul avatud viskivabrikud ja üks on ka taasavatud vabrik.

Turbasuitsune ja vaadikange

Meie Islay reisi tippsündmuseks oli Bruichladdich’ viskivabriku külastamine, mille oli klubile organiseerinud Eesti maaletooja Liviko tootejuht Robert Sulumäe ja organiseerinud nii hästi, et meid võttis vastu Bruichladdich’ rahvusvaheline brändisaadik härra Frazer Matthews isiklikult. Global Brand Ambassador on selline ametimees, kes ei istu mitte vabrikus kohapeal, vaid rändab maailmas ringi, tutvustab tooteid, teeb koolitusi. Edasi läks ka väga hästi: welcome dram’i elik tervitusjoogi – mille pakkumine on

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Islay viskivabrikuekskursioonidel üldine kena komme – sai meist igaüks kolme viski või kolme džinni (paljude arvates maailma parim džinn The Botanist on ju samuti Bruichladdich’st pärit) hulgast ise valida. Bruichladdich’ (nimi kohalikus keeles „rannakallas“ või ka „nõlvak mere ääres“) viskivabrik on asutatud 1881. aastal ja aastate jooksul on seal üle elatud mitmeid ülalmainitud asjaoludest põhjustatud intsidente. Vabriku praegune ajalugu algas aga aastal 2001 ning sealt alates on tõusnud tootmismahud ja suurenenud sortiment.

Tallinna Viskiklubi delegatsioon, paremalt esimene Frazer Matthews.

Tekst: Aivar Hunt, Tallinna Viskiklubi president Fotod: erakogu

Härra Matthews viis meid ringkäigu jooksul põhjalikult kurssi nii viskitootmise nüansside kui ka vabriku väga kirju ajalooga, samuti erakordselt laia tootevalikuga. Kõik Bruichladdich’ tooted esitavad kogu tootmisprotsessile alates veest ja teraviljast, jätkates linnastamise, meskimise, kääritamise, destilleerimise ja vaatides laagerdamisega ning lõpetades villimisega, mõistagi väga kõrged nõudmised. Nimelt on Bruichladdich’ põhisortimendis ilma turbasuitsuta viski Bruichladdich, väga turbasuitsune Port Charlotte – mida peetakse üldiselt Islay viskidele iseloomulikuks – ja ekstreemselt turbasuitsune Octomore, mis on ekstreemsele turbasuitsususele lisaks ka vaadikange, elik vaadist ilma lahjendamata pudelisse villitud viski.

Warehouse ise on nii eriline koht, et uksel rippuva suure tabaluku võtme asukohta teavad ainult kolm kõige tähtsamat inimest.

Bruichladdich’ viskide maitseelamuste taga on tootmisel väga pikk käärimisprotsess ja kõrgete pot-still -kateldega väga aeglane ning tagasivooluga destilleerimine, see tähendab, et osa destillaati vajub kogu aeg destillaatorisse tagasi. Edasi läbi kurekaela (kust liigub viskiaur jahutisse viskiks vedelduma) liiguvad aga ainult kergemad ja puhtamad destillaadi osad. Laagerdumisel on kasutusel lisaks tavapärastele Ameerika

tammevaatidele ka Euroopast pärit tammevaadid, milles on varasemalt hoitud veine.

Vaid Šoti päritoluga odrast

Aastal 2010 algas tehases ka hoogne džinnitootmine. Kusjuures kasutuses oleva 8500-liitrise džinnidestillaatori Ugly Betty avastamise, saamise ja Glasgow’st kohaletoomise lugu vääriks täiesti omaette peatükki, aga seda lugu saab iga soovija kohapeale ise kuulama minna. Praegu on vabrik oma viskitootmisega jõudmas miljoni liitrini aastas, kusjuures tervelt pool vajaminevast odrast tuleb kahekümnelt Islay põllumehelt: Bruichladdich kasutab vaid Šoti päritoluga otra ja valdavalt kannab see nime ‘Concerto’.

Tippsündmuse grande finale’ks oli warehouse tasting ehk mekkida sai 15-aastast Bere Barley 2009, Port Charlotte Islay Barley

2015 ja Octomore 2011, mis kõik võeti meie silme all välja otse vaatidest. Warehouse ise on nii eriline koht, et uksel rippuva suure tabaluku võtme asukohta teavad ainult kolm kõige tähtsamat inimest ja meie õnneks kuulub ka härra Matthews nende hulka. Nüanssidel, mida oli igas rahulikult nauditud viskis rohkesti, ma pikalt ei peatu, ütlen vaid nii palju, et seda kogemust ilmselt võibki nimetada viski nirvaanaks. Selliste suurepäraste ja rikkalike maitseelamuste pärast viskisõbrad Islay saarel käivadki. Tallinna Viskiklubi delegatsioon tänab kogu Bruichladdich’ peret sooja ja südamliku vastuvõtu eest ning jääb seda külaskäiku veel kauaks meenutama.

NB! Kirjatükk valmis täielikult ilma tehisaruta, küll aga oli kirjutamisel abiks Bruichladdich Octomore 2011 59% ABV.

Sagedamini kasutatud nimede hääldused Islay – ’aila Bruichladdich – brook’lädi

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Kuus ebatsuuga puidust (Oregoni mänd) käärimistõrt, igaüks mahutab 30 000 liitrit. Džinnidestillaator Ugly Betty

 Lisainfo Bruichladdich' toodete kohta

RESTORAN MIX –peidetud pärl vanalinna tuiksoonel

Tallinna vanalinna südames, ajaloolise My City hotelli hubaselt keldrikorruselt leiab südalinna peidetud pärli – restorani MIX, kus iga maitse on hoolikalt paika timmitud, iga detail läbi mõeldud ja igast külalisest saab sõber.

See ei ole lihtsalt koht, kus süüa, vaid paik, kus iga külaline tunneb end oodatuna. „Meil ei ole kliente, meil on külalised. Ja kui nad tulevad juba teist korda, saavad neist sõbrad,“ ütleb restorani teenindusjuht Henno Leissoo. Ja neid, kes naasevad, on palju.

Korra asukohta vahetanud ja kolm korda otsast alustanud restorani kohta ütlevad selle omanikud nüüd, et praegune söögikoht on omamoodi kogemuste mix, millest võib aimata ka restorani meeldejäävat nime.

See söögikoht on segu teadmistest ja oskustest, mida meeskond on aastate jooksul restoranimaailmas omandanud. Ka praegune menüü on loodud neile, kes hindavad mitmekesisust – siin kohtuvad eri maailma köökide mõjud, pakkudes midagi nii klassikaliste maitsete austajatele kui ka neile, kes otsivad vürtsi või mereande. Tihe koostöö kohalike põllu- ja jahimeeste ning kaluritega tagab, et lauale jõuab alati värske ja kvaliteetne tooraine.

MIX-i köögi südameks on peakokk

Maxim Ryndin, kes ammutab inspiratsiooni ka väljastpoolt Eestit. Kaks korda aastas võtab ta ette pikemaid inspiratsioonireise Euroopasse, et tuua restorani uusi ideid, võtteid ja veelgi põnevamaid maitsekooslusi.

Kunst nii seintel kui ka taldrikul

Restorani atmosfääri kujundavad ja seinu ehivad tunnustatud Itaalia kunstniku Antonio Pedretti abstraktsed, üleelusuurused maalid. Seega põimuvad kunst ja toit siin loomulikult, luues keskkonna, mis täiendab elamust tervikuna.

Selleks, et restorani olemust tunnetada, tasub valida degustatsioonimenüü. Viiekäiguline menüü kujuneb põnevaks maitsereisiks, kus iga roog avab köögi eri tahke.

Degustatsioonimenüü kõrvale saab valida ka veinimenüü, mille on koostanud

Eesti tippsommeljee Ketri Leis

Menüü avab veiselihatartar à la MIX

Tartari pehme tekstuur, vutimuna siidisus ja šalottsibula kerge teravus loovad

tasakaaluka koosluse. Kappareid ja Dijoni sinepi seemneid on täpselt parasjagu, mädarõikamajonees lisab õrna vürtsikust ning kõrvale pakutav focaccia täiendab rooga tekstuuri ja maitse poolest.

MIX on tuntud ka oma kolmekäigulise lõunamenüü poolest, mis maksab vaid 20 eurot inimese kohta. Niisugune lõuna on suurepärane variant külastajale, kes soovib söömist rahulikumalt nautida ning toidust päriselt elamust saada.

Teiseks käiguks on kookosetempuras krevett. Kookose kerge magusus ja tempura krõbedus moodustavad koos laimiaioliga värske ja harmoonilise terviku. See on kerge, kuid piisavalt põnev roog, mille serveering on samuti efektne.

Kolmas käik, metsaseenerisoto parmesaniga, on kreemjas ja sametine. IdaVirumaa metsade vahelt korjatud seentest valminud siidine roog viib maitsemeeled kohe kodustele metsaradadele. See on ehe näide sellest, kuidas lihtsus võib olla eriti nauditav.

Neljas käik on sous vide’i meetodil 57 kraadi juures valmistatud veise sisefilee –õrn, mahlane ja täpselt paraja küpsusega. Kartulipannkoogid, Korea barbeque -kaste

ning soolakurk ja lillkapsas loovad läbimõeldud koosluse, kus kohtuvad särtsakal kujul nii vürts kui ka värskus. Õrnalt suitsune ja parajalt terav kaste seob kõik elemendid ning annab roale särtsaka lõppakordi.

Magusa punkti maitserännakule paneb Dubai šokolaadikauss – trendikas magustoit, mis kõnetab tõenäoliselt kõiki magusafänne. Pistaatsiakreem, vaarikas ja krõbe kataifitainas teevad sellest imelise desserdi – juba ainuüksi selle pärast tasub sammud MIX-i seada.

Maitsva desserdi lõpetuseks tasub küsida ka nn maja limoncello’t, mis erinevalt paljudest teistest mekib hõrgutavalt värskelt ja paneb degustatsioonimenüüle täiusliku punkti.

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et restoran MIX on koht, kuhu ei tulda lihtsalt sööma, vaid ka kogema. Ja kui see rännak on juba kord ette võetud, tekib soov tagasi tulla.

Kohviiniku pihtimused

Neid ridu kirjutades kipub iga neljanda sõna trükkimise ajal silm kinni vajuma, mõte töötab blenderi kõige nõrgemal kiirusel, purustamata ühtegi ideed või mõtet täielikult söödavaks kreemiks. Kuigi kätte on jõudnud märtsikuu kauneim päev, päike lajatab viimast lund sulatada ja valitseb 14-kraadine „leitsak“, suudan mõelda vaid padjast, tekist ja millestki, mis lubaks end vertikaalseks vedada.

Käimas on eksperimendi „Kohvita“ raske 14. päev. Peavalud ja võõrutusnähud jäid paari esimesse 24-tunnisesse tsüklisse, sealt edasi valitseb hommikust õhtusse ühtlane rahu. Puuduvad kõik nii-öelda bipolaarsed olukorrad, kus kohvilaks lööks tähelepanu nõelteravaks ja väsimus tuhmistuks koomaeelseks fluidumiks. Pea on värske, keha on kerge, kuid iga asja ettevõtmiseks tuleb end mitu minutit veenda. Lisaks pole mitte kuhugi kiiret. Aga peas keerleb siiski pidevalt mõte kohvist.

Full disclosure, kogu eksperimendi idee sai seemnena mulda pärast veidrat aastaalgust, eriti selle esimest kuud, mil toimus nii mõndagi, mis rikkus ootamatult une – kella neljani hommikul tiksuda polnud mingi probleem. See aga tähendas varase ärkamisega kaasas käivat enesetunnet, mis pidavat vastama kergele peapõrutusele, kuid päris kenasti meenutab ka keskmist pohmelli. Või siis hoopis jõuga kaheksatunnise une magamist, mis lükkas päevast päeva, nädalast nädalasse päeva algusaja sinna keskpäeva kanti. Ja mitte mingi nipiga ei suutnud sellest nõiaringist end välja „süüa“.

Siis aga hakkas Audible’i äpis silma raamat kofeiinist, mis paelus sekundiga, rändas ostukorvi ja minut hiljem vestles minuga juba kõrvaklappide kaudu. Iga kuulatud minutiga selgines idee katsetusest ajada mingi aeg läbi ilma kofeiinita – kohvita, teeta – selle maailma enim tarbitava psühhoaktiivse aineta.

Kofeiin kui uue maailma looja

New York Timesi ajakirjanik ja paljude äärmiselt populaarsete, ka toidust rääkivate raamatute autor Michael Pollan avaldas 2022. aastal audioraamatu „Coffeine“, kus lahkab äärmiselt põnevalt mitte ainult kohvi, vaid kogu kofeiinina tuntud erguti ajalugu. Raamatu väiksem pealkiri annab sellele võimsa stardi: kuidas tee ja kohv panid aluse moodsale maailmale.

Raamatu fookuseks pole mitte vaid kohvi kui joogi või kofeiini kui erguti tutvustamine – kohvi ja tee Euroopasse saabumise kaudu vaadatakse otsa kõikidele sellele järgnenud ühiskondlikele, majanduslikele ja kultuurilistele muutustele. Muutusi oli meeletult ja mitte ükski valdkond ei jäänud puutumata. Kohvieelselt kogunesid inimesed kõrtsidesse, kus jätkati alkoholiga jookide tarbimist, mida oli puhta vee puudumisel tehtud juba hommikust saati. See aga tähendas udust mõminat ja tülisid, mis lõppesid kellegi ihusse tera torkamisega.

Kui 16. sajandil jõudsid Londonisse kohvikud, kus tarbiti erguteid sisaldavaid kuumi tõmmiseid, liikusid teravnenud fookuse saatel jutud kiiresti ühiskondlike probleemide, majanduslike olude, poliitilise realiteedi aruteludeni.

Kui 16. sajandil jõudsid Londonisse kohvikud, kus tarbiti erguteid sisaldavaid kuumi tõmmiseid, liikusid teravnenud fookuse saatel jutud kiiresti ühiskondlike probleemide, majanduslike olude, poliitilise realiteedi aruteludeni. Tülid lahendati vesteldes, millele järgnes kaotajaks jäänud poole kulul ostetud uus ring kohvi.

Pole ka ime, et kofeiini saabumisega astus inimene välja uimasest joobumusest ja sisenes ärksasse värskusse. Kui varem tiksus aeg tundide ja päevadega, siis nüüd nägi inimene minuteid, piisaval kohvitrimpamisel ka sekundeid. Uurides näiteks ilukirjandust, võib panna tähele justkui noaga lõigatud muutust luulelisest romantismist narratiivikesksesse realismi. Värske pea ei suutnud enam luulut näha. Värske pea ei suuda aga ka niisama istuda, uneleda või aega õhtusse veeretada. Nii võib selle värskuse kaela ajada ka edasised maadevallutused, orjakaubanduse (selle taga oli pigem inglaste meeletu janu suhkruga kohvi järele, milleks tuli viia Kariibidele „võõrtööjõud“), globalismi ja suurkorporatsioonid. Muuseas, suure tõenäosusega on kofeiin ka kella minutiseieri sünnitaja: ergas inimene oli võimeline pikemalt töötama, mängima vingerpussi ööunele ja nii sai näiteks tehastes panna kofeiini jõul käima mitme vahetusega töö. Selleks aga oli vaja lisaks tunnile teada ka minuteid.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

Kohvioa kaks poolkera

Miks see oluline on? Selleks, et mõista, mis juhtub inimesega, kes tänapäeva ergastatud maailmas (maailma enim tarbitavate jookide poodium reastab vee, tee ja kohvi) ergas olemisest loobub. Miski ei suuda trumbata üle isiklikku kogemust: kui Pollan pidas vastu kolm kuud ilma ühegi kofeiini sisaldava joogita, siis mina vaid kaks nädalat, kui päevaks-paariks murdusin. Kõik olukorrad, mida Pollan ajaloo kontekstis kirjeldas, saabusid 21. sajandi ellu: aeglus,

mõttesegadus, kiireloomulisuse kadumine. Tundus, nagu jääksin „teistest“ maha, kõik võttis kaks-kolm korda rohkem aega ja pingutust. Kuid mündi teisel küljel helkis hingerahu, täielik ärevusetus, uinumine esimese viie minutiga ja nii edasi. Eksperiment „Kohvita“ on jõudnud ootamatult esimese kuu (loe: 30 päeva) täitumiseni. Väikeseid nädalavahetuste reelt kukkumisi maha arvestades olin nelja nädala tööpäevadel ergastamata olekus. Kahtlustan, et neid ridu lugedes lasevad

nii ülemused kui ka minu kõrval istuvad kolleegid välja mõistva „aaaaaaaa“ ... tundsin ka ise, kuidas tavapärase rammusalt lennuka viienda käigu asemel olin lukustatud peaaegu tagurpidikäigu režiimi. Kõik sai tehtud, kuid millise vaevaga, millise ajakuluga, kahtlemata ka kellegi närvide arvelt.

Aga tagasi olustikukirjelduse juurde. Ilma kofeiini tarbimata on kevadised päevad kella 20.30-ks läbi: kett on maas, peal ründav unisus ja seda eriti pärast

mõnusat õhtusööki. Vaatad kella, et võiks juba rõõmsalt sängi ronida, raamatut lugeda ja uinuda. Kuid selle asemel tuleb leida veel mõni tund asendustegevust nutitelefoni ekraani vahtides. Küll on kasvanud eksperimendist välja see harjumus, et unisuse peletamiseks lähen pärast õhtust sööki koera jalutama. Sport on järgmine teema, mis ilma kofeiini tarbimata kannatab meeletult. Püüdke endale ilma kohvita selgitada põhjust, miks tõsta neid raskuseid ühel ja samal kohal tund

- kõik tooted küpsetatud kohapeal käsitööna ja südamega

Katre Koduleib – Pika Tänawa pagarikojas Tartus valmivad soolased ja magusad pirukad, kringlid, koogid, tordid, tuuletaskud ning moorapead algusest lõpuni kohapeal. Väike kollektiiv, puhas tooraine ja maitsed, mida tullakse alati tagasi küsima.

Pikk 18, Tartu

Tel 524 1120, 5336 6363 katrekoduleib katrekoduleib.ee

Püüdke endale ilma kohvita selgitada põhjust, miks tõsta neid raskuseid ühel ja samal kohal tund aega järjest või joosta ka selle palli järele, mis liiga kiirelt üle võrgu tagasi lendas.

aega järjest või joosta ka selle palli järele, mis liiga kiirelt üle võrgu tagasi lendas. Ilma kohvilaksuta nõuab kehaline kasvatus mitu korda rohkem nii vaimu- kui ka füüsilist jõudu. Peamiselt aga distsipliini.

Kohvioa teine poolkera aga toob kaasa nii mõndagi head: eksperimenti tõuganud juurpõhjus on seljatatud. Magan nagu nott, uinun esimese viie minuti jooksul (ma arvan), ärkan pärast kaheksatunnist sisukat und ja olen mõnusalt puhanud.

Ärevust kui sellist pole olnud minutikski, kuid minutitega on üldse väga veider olukord: keegi oleks nagu kellalt üldse need seierid ära võtnud. Juba varasemalt probleemiks olnud ajajuhtimine ja tähtaegadest kinni pidamine on nüüd lootusetult sassis.

Isikliku vaimse tervise huvides jätaksingi kofeiini elust välja, kuid ühiskond ja selle aina kiirenev liikumine seda kahjuks ei luba. Kuid vist jätan välja kohvi ja toon ellu tagasi erinevad teed: pu-erh’i, rohelise, valge ja musta, miks mitte ka mate.

Kofeiin kui sõber ja vaenlane

Kofeiini kesknärvisüsteemi ergutavat mõju hindavad paljud, kuid sageli tuleb üllatusena, et see mitte ei anna energiat, vaid tuimestab väsimustunnet. Kofeiin blokeerib ajus ajutiselt retseptorid, mis reageerivad unesurvet tekitavale virgatsainele adenosiinile. Adenosiinitase kasvab iga ärkvel oldud minutiga ja tavaliselt tekib soov magama minna umbes 12–16 tundi pärast ärkamist. Sõltuvalt geneetikast see aeg muutub, mõni suudab kohvi mõju organismist ka poole kiiremini välja suruda.

Kofeiinisisaldus on ka jookides väga erinev: kohv on kõige suurema (umbes

100 mg tassi kohta) kofeiinisisaldusega jook, teisele kohale platseerub mate, sisaldades keskmiselt umbes 78 mg kofeiini tassi kohta. Kolmandale kohale maandub must tee, mille kofeiinisisaldus on nii 55 mg tassi kohta.

Ameerikas läbi viidud värske uuring, mis põhineb rohkem kui 40 000 inimese kohvitarbimise harjumustel, tõi välja, et hommikune kohvijoomine vähendab surmariski. See-eest need, kes joovad kohvi hiljem, kaotavad hoopis elupäevi. TLÜ spordibioloogia professor Kristjan Port tõi välja, et hommikuse kohvijoomise positiivne efekt – elada kauem kui need, kes joovad kohvi muul ajal –, tuli värske uuringu puhul välja igal seitsmendal inimesel.

Pool kohvi mõjust kaob viie-kuue tunniga, mis tähendab, et kui sa võtad topeltespresso, on sul veel õhtul espresso sees, selgitas Port. Paljud inimesed üritavad päeva teisel poolel töövõime langust turgutada kohviga, mille tõttu on neil magamamineku ajaks kofeiinitase organismis päris kõrge. Siis on uni rikutud ja sellest arvatavasti tekib suur hulk terviseprobleeme.

Väikestviisi on ikkagi vaja hakata siiski kofeiini ellu tagasi tooma. Huviga ootan, millise „lennuki“ saan ja kui vähe on organism pärast paastu võimeline kofeiinile „njet“ ütlema. See oli silmi avav eksperiment, mis andis oskuse päevavõi nädalaplaani arvesse võttes sättida kofeiinikoguseid nii, et unemati tuleks ikka rõõmuga.

P.S. Kirjutasin selle loo ilma kofeiinita, ettevalmistusele kulus kaks päeva, kirjutamisele kaks korda pikem hulk klahvide klõbistamise minuteid.

Lapimaa hõrgutised virmaliste valgel

Kõige tihedamini reisitakse Lapimaale kas suusatama või jõuluvana ja päkapikke vaatama, aga tegelikult on see Soome põhjapoolseim osa väärt väga põhjalikku avastamist. Oodatud on kõikvõimalike talispordialadega tegelejad, virmaliste huvilised ja muidugi ka gurmaanid. Selles loos uurimegi, millega Lapimaa toidunautlejaid kostitab.

Tekst: Kairi Prints

Fotod: Kairi Prints, Till Bartels, Finnair

Kui mõtleme Lapimaa toidule, tuleb ilmselt esimesena pähe lapi leib ehk rieska, kuna see on ka meie poodides laialt saadaval. Muidugi ka lapi juust ehk leipäjuusto. Ilmselt kargab pähe ka põhjapõdraliha, kuigi seda meie lihalettidelt ei leia. Kui aga lähed Lapimaale, on suhteliselt kindel, et seda sulle seal pakutakse.

Meie Lapimaal jõuluvana ei näinud, sest käisime hoopis Levis. Sellegipoolest saime end ise jõuluvanana tunda, sõites saaniga põhjapõdrarakendis – küll mitte lastele kinke viima, vaid sauna. See juhtus Reindeer Manoris. Mina ja sakslane Till

saime enda saanijuhiks põhjapõdra, kelle nimi oli Crumpy Guy. Omanik naeris, et see ongi selline põder, kes ärkab igal hommikul erineva tujuga. Sel päeval oli ta küll vasaku tagajalaga voodist välja astunud, sest ta tegi meile hullu sõitu – vähe puudus, et vähemalt üks rahvusvahelise ajakirjanike tiimi liikmetest oleks pea ees lumehange lennanud. Siiski jõudsime ühes tükis sauna ja sukeldusime lumehange hoopis seal.

Reindeer Manori restoran ja põhjapõdraliha

Aga läheme siiski tagasi toidu juurde. Pean tunnistama, et eks see ole veider, kui päeval nunnutad põhjapõtru ja õhtul

sööd nende liha. Aga see on Lapimaa elu. Kui me olime ohtralt leili visanud ja nagu ennegi vihjatud, kõvasti ujukate väel paksus lumes pöörelnud – sest see on n-ö soomlaslikum kui jääauk –, oligi aeg minna Reindeer Manori restorani ja põdraliha maitsta.

Pean tunnistama, et eks see ole veider, kui päeval nunnutad põhjapõtru ja õhtul sööd nende liha. Aga see on Lapimaa elu.

Lapimaa kõige tavalisem toit põhjapõdralihast on poronkäristys –õhukeseks viilutatud ja pannil hautatud põhjapõdraliha. Meile aga pakuti Reindeer Manori restoranis medium-rare- sisefileed, mis oli tõesti hõrgutav. Natuke parti ja juurikaid kõrval. Meenutas meie koduse põdra liha, aga maitses kuidagi ürgsemalt ja metsikumalt. Selle toidu juurde käisid ka „karvad“, mis tegid maitse veelgi looduslähedasemaks. Karvad on tegelikult mingit sorti habesamblik, mis ripub puude küljes. Kohalikud kutsuvad seda vahel ka põhjapõdrasamblikuks, sest põdrad söövad seda. Inimeste toidulaual on see samblik samuti aastasadu olnud, kas

Reindeer Manori restoran

Lapimaal on nii, et kui naudid pidusööki seal kuskil all, ei pruugi alati teadagi, et ka su pea kohal toimub pidu.

Lapimaa puudel rippuv habesamblik kinnitab, et õhk on siin väga puhas. Süüa sünnib see samblik ka, tasub proovida!

Põhjapõdraliha maitses ürgselt ja

Kui kellelgi peaks olema vaja mulle milleski auku pähe rääkida, siis selle klassikalise Lapimaa magustoiduga saaks mind kindlasti ära osta.

veel.

kohtades ja see, et seda siin nii palju leidub, ütleb Lapimaa kohta palju. Siin on tõesti kerge hingata!

Kala – teine peategelane

Lapi toidulaual

Pean ütlema, et tegelikult olime pärast sauna juba väga näljased, sest kaua sa ikka samblikust ära elad, kui sa just põder ei ole. Seega oli hea, et põhjapõdraliha maitsmise ajaks meie kõhud enam nii hullusti ei korisenud ja saime maitsenüansse rahulikult vaagida. Seda sellepärast, et hooga põhjapõdraliha juurde jõudes unustasin enne mainida, et eelroaks oli Reindeer siis kuivatatuna toidu garneeringus või oma antibakteriaalsete omaduste tõttu raviotstarbel. Maitsel pole üldse viga, ma noppisin seda vahel möödaminnes ka mõnelt puult suutäie. See samblik kasvab ainult maailma kõige puhtama õhuga

Kõige rebugakollasema munad leiad Linnu Talust!

Arktika paalia – lähedal asuvast Inari järvest peaaegu et äsja püütud.

Manori restos üks kopsakas Arktika paalia fileepala, garneeringuks kalamari ja muud nipet-näpet. Selle ahmisime küll ülehelikiirusel sisse, aga nii palju on meeles küll, et maitse oli nii värske, nagu oleks kala viis minutit tagasi veest välja tõmmatud. Tegelikult oligi see püütud siitsamast Inari järvest, võib-olla küll pisut rohkem kui viis minutit tagasi.

Kala on Lapimaal põhjapõdraliha kõrval teine tähtis toit. Eriti kuulus on sealne lõhesupp, mida meie päev varem Finnairi pressipäeva lõunal maitsta saime – väga mõnus ja kreemine, puhta maitsega.

Maitseainetega ollakse Lapimaa lohikeitto

juures tagasihoidlikud, rõhk on võimalikult värskel toorainel ja rohkel koorel. Ja seda peab küll ütlema, et lõhega seal ei koonerdata – enamik supist ongi kala, suurte tükkidena ja kindlasti mitte üle keedetud.

Klassikaline lapi toit paneb seest lõõmama. Siin on külm ja toit peab olema soojendav –ja seda need Lapimaa kokad teha oskavad.

metsikult.

Elu parim magustoit: lapi juust, murakamöks ja midagi

Tšillised sinikarbid valge veini kastmes andsid sooja terveks päevaks.

Kaupmees & Ko, Prisma, Selver, OG Elektra, Coop, A1000 Market

Selline oli meie väike Levi reisiseltskond. Ole sa naaberriikidest või hoopis Barcelonast või Floridast, Lapimaa toit tegi kõigil seest soojaks.

Elu parim magustoit

Aga tagasi Reindeer Manori restorani. Pärast kala ja põhjapõdraliha toodi lauda magustoit. Midagi sellist polnud ma küll kunagi maitsnud. Esimese nüansina tuli keelele kondenspiim – üks mu lemmikasju üldse. Aga seal oli ka hapukust, mõrkust, isegi natuke soolasust. See oli lihtsalt täiuslik kombo ja kui kellelgi peaks olema vaja mulle milleski auku pähe rääkida, siis selle magustoiduga saaks mind kindlasti ära osta. Ega me tegelikult alguses teadnudki, mida me üldse sõime, silmaga olid ju tuvastatavad ainult mõnus krudisev lapi juust, mingi möks ja

võõrasemaõis. Aga uurisime välja, et see oli variatsioon klassikalisest lapi magustoidust lakkajälkiruoka ’st ehk siis seal oli lisaks kuumale lapi juustule sees kõvasti murakaid ja koort. Mis lisandite ja maitseainetega kokk aga selle kombo nii täiuslikuks timmis, jäi siiski saladuseks – missugune kaval viis mind Reindeer Manori restorani tagasi meelitada!

Südames korilased

Laplased on väga uhked oma korilustraditsioonide üle. Nende toidulauda rikastavad alati kohalike metsade marjad ja seened. Marjadest on enim kasutusel

maha raputada.

ASUME MUSTAMÄEL, TAMMSAARE TEE 89

Pepekala välimüügid: Neljapäeviti Viimsis, Sõpruse tee 9 (CityAlko parklas) 16.00—19.00. Laupäeviti Viimsi Taluturul 10.00—14.00.

Mina ja Till enne, kui Crumpy Guyga sõiduks läks. Meie taga palju leebema loomuga põhjapõdratüdruk Coco, kes ei üritanud kedagi saanilt

murakad, pohlad ja mustikad, seentest korjatakse nii samu, mis meil – kukeseeni, puravikke, riisikaid, pilvikuid jne –, kui ka ka mitmeid liike, mida eestlased ehk nii hästi ei tunne või mis meie tingimustes rohkem ussitavad. Lapimaa kliimast tingituna on seal seeneussidega palju väiksem probleem. Kuna sügis on lühike, siis augustist septembrini toimub seeneplahvatus. Ju siis pole ussidel lihtsalt aega oma vallutusretke nii põhjalikult korraldada nagu meil.

Vaheldus on teretulnud

Loomulikult ei tähenda kõik see seda, et peale kohaliku toidu Lapimaal muud ei antagi. Levi kandis on palju suusamägesid ja selge see, et kui tuled nädalaks talisporti harrastama, tahad ikka vaheldust ka. Saab. Meie käisime ühel lõunasöögil suusarestoranis Bistro West, kus menüüd sirvides sai aru, et siit saab kõike, pole probleemi vahelduse otsijatele. Minu silmad kinnistusid kohe sinikarpide peale. Meid ootas ees uisutamine mööda väga ägedat uut metsa-uisurada, seega ei tahtnud süüa midagi väga rasket ja sinikarpe olen ma alati armastanud. Kõht polnud pärast rikkalikku hommikusööki ka veel liiga tühjaks läinud, nii et tunduski parim valik.

Ei saa ka Soome Michelini restod ilma Lapimaata –ega peagi saama!

Mulle meeldis väga, et klassikalistele sinikarpidele valge veini kastmes oli lisatud üks küll lihtne ja ka levinud, aga siiski antud tingimustes väga tark nõks, et ka veidi kergema toidu sööja saaks külma ilmaga toimetulemiseks rohu kaasa. Nimelt oli toidus üsna palju tšillit. Ja sellele lihtsale nõksule oli lisatud veel üks tark nõks –tunda oli ka safranit ja kergelt veel midagi idamaist. Tulemus oli väga maitsev ja ikkagi sai ka kõhu ääreni täis, sest karpe oli kõvasti ja kohapeal küpsetatud supermaitsva saiaga ei koonerdatud (nii palju saia peab muidugi alati olema, et kastme saaks viimse raasuni ära süüa!). Lõpptulemuseks oli see, et minul oli pärast õues raskema toidu sööjatest veel kõige soojem ja energiat jagus uisurajal kõvasti, sest tšilli lõõmas sees.

Samamoodi nagu need tšillised karbid paneb tegelikult ka klassikaline lapi toit seest lõõmama. Siin on külm ja toit peab olema soojendav – ja seda need Lapimaa kokad teha oskavad. Olgugi et terve meie reisi aja oli külmakraade üle 20, ei olnud mul Lapimaal mitte kordagi külm. Lisaks õigetele riietele mängis siin oma rolli kindlasti hea toit. Nii et soovitan kõigil Lapimaale gurmeereisile minna, korraldada endale soe, mõnus ja maitsev puhkus plinkivate virmaliste valgel.

Lapimaa maitsed jõuavad ka Michelini restoranidesse

Finnair Kitchen –puhas finnishness

Lapimaa reisile eelnenud Finnairi pressipäeval Haltia looduskeskuses oli selle juurde õue üles sätitud püstkoda, kus Finnair Kitcheni kokk ja tootearendusjuht

Sami Oksava pakkus kohvi ja teed ning lõkke peal soojendatud väga maitsvaid kardemonisaiakesi, mida saab ka Finnairi lendudel.

Kes on Finnairiga lennanud, teab, et sellel lennufirmal on väga hea köök. Ülima hoolega läbimõeldud hooajaline menüü, ainult kõige värskem tooraine, puhtad maitsed, kaunis serveering. Gurmee mitte ainult äri-, vaid ka turistiklassis. Kõik road kannavad ehedat finnishness’i – Finnairi kööki tuuakse kõik Soome maitsed.

Lapimaalt tulevad näiteks põhjapõdraliha ja murakad – neid ei saa mujalt Soomest.

Muidugi tuleb Lapimaalt ka suur osa kalast.

Nagu enne mainitud, siis päev enne Lapimaa reisi osalesime Finnairi pressipäeval. Aga veel üks päev enne seda käisime õhtusöögil Helsingis Michelini restoranis Finnjäven. Olin seal korra varemgi käinud ja juba teadsin, et võimas elamus ootab. Toidud olid loomulikult imelised – sai nii lõhet, forelli kui ka koha, lausa keelt alla viivat grillitud sellerit selleripüree, mustade sõstarde ja pruunistatud võiga (kirjelduse järgi võib olla raske uskuda, kui maitsev see oli!), ja šokolaadikooki veriapelsinisorbetiga. Sel õhtusöögil kujunesid minu lemmikuteks just soolased käigud, sest need koos lisanditega olid vähemalt minu maitsenäsadele üks tõeline pidupäev.

Saime ka teada, et lisandite hulgas suurt rolli täitnud seened ja marjad olid pärit just Lapimaa metsadest, enamik kalast samuti sealt toodud. Ei saa need Soome Michelini restod ilma Lapimaata – ega peagi saama!

Finnairi pressipäeval pakkus ajakirjanikele kõhukinnitust Finnair Kitcheni kokk ja tootearendusjuht Sami Oksava.

Uurin Sami Oksavalt, kui tihti Finnairi lendude menüüd vahetuvad. Kolm korda aastas. Praegune menüü on kasutusel jaanuari lõpust ja mai keskel on oodata juba uut. Sami rõhutab menüüde koostamisest rääkides samuti just hooajalisust, värsket kohalikku toorainet ja finnishness’i.

Finnairi lendudel on inimesi igast maailma nurgast. Paljud kindlasti leiavad menüüst toite, mida nad pole iial proovinud. Mis road on kõige vastuolulisemat tagasisidet saanud?

„No üks asi, mis ei väsi üllatamast, on heeringas,“ naerab Sami. „Valmistame seda muidugi mitmel erineval moel.

Mõned inimesed proovivad seda alguses ikka väga ettevaatlikult ja siis imestavad, et polegi nii hull – tegelikult ikka päris hea on. Teiste jaoks on aga maitse nii harjumatu, et jääbki lõpuni söömata. Pikamaalendudel pakume ka salmiakki ’t,

mis otse loomulikult võib välismaalastele üks väga imelik asi tunduda.“ Sami sõnul käib juba põhjalik ettevalmistus maikuu menüüks. Katsetatakse ja testitakse iga päev. Samal ajal töötatakse juba välja ka oktoobris tulevat uut menüüd.

Käisin paar aastat tagasi ka ise külas suures Finnair Kitchenis, mis asub Vantaa lennujaama territooriumil. Seal nägin oma silmaga, kuidas need uued maitsed sünnivad. Muidugi õnnestus ka ise neid proovida. Sai ka targemaks –kas sina teadsid, et lennukis pakutavaid toite maitsestatakse teadlikult teisiti kui maapealsetes restoranides pakutavaid roogi? Inimese maitsenäsad toimivad kõrgustes veidi teistmoodi, näiteks soolasust tuntakse tugevamalt ja seetõttu peab kasutama vähem soola. Seepärast ei testita uusi toite kindlasti mitte ainult maa peal, vaid ka kõrgel taevas.

Mina ja mu magustoit paari aasta tagusel Finnairi lennul New Yorki. See oli ülim finnishness'i hetk sellel reisil.

Vii Ariete seadmete abil KODUNE KOKKAMINE restorani tasemele

Hea toit ei sünni juhuslikult. Ühelt poolt on selleks vaja kokku sobitada mitmesugused toidu- ja maitseained, teiselt poolt peavad käepärast olema professionaalsed köögiseadmed. Kui soovid oma kodus valmistada ehtsat itaaliapärast pitsat või küpsetada teisi toekaid roogi, saad restoranikvaliteedi enda kööki tuua Ariete Da Gennaro pitsaahju ning Ariete neli-ühes-kuumaõhufritüüriga.

Pitsakunst Napoli moodi

Pitsa ei ole lihtsalt toit, vaid kogemus.

Eriti siis, kui jutt käib Napoli stiilist, kus oluline on täiuslik tasakaal krõbeda põhja ja õhulise sisu vahel. Ariete pitsaahi Da Gennaro toob sellise kogemuse koju kätte: kompaktse suurusega pitsaahi pakub erakordset võimsust, saavutades kuni 430 °C temperatuuri, mille juures valmib maitsev itaaliapärane kõhutäis vaid kahe minutiga. Da Gennaroga kerkib taigen kiiresti, pitsaääred küpsevad mõnusalt pruuniks ja põhi jääb parajalt krõbe.

Kahe eraldi juhitava küttekeha abil saab küpsetusprotsessi täpselt kontrollida. Ülemine ja alumine kuumus töötavad koos, kuid annavad võimaluse peenhäälestuseks –olgu eesmärgiks kuldne juustukate või ideaalselt küpsenud põhi. Olulist rolli omab kvaliteetne eemaldatav šamottkivi,

mis imab niiskuse ja vabastab kuumuse järk-järgult, tagades optimaalse küpsetuse. Selle tulemusel saavutab pitsa just sellise tekstuuri, mida seostatakse Itaalia parimate pizzeria’dega.

Ahjul on lisaks pitsade valmistamisele ka teisi funktsioone. Tänu ühtlasele kuumusejaotusele ja kõrgele temperatuurile sobib seade ideaalselt ka pinsade ning focaccia ’de küpsetamiseks. Entusiastlikumatel kodukokkadel tekib tõenäoliselt tahtmine ise ka tainas valmistada, teades, et Ariete pitsaahi kergitab selle vaid mõne minutiga suussulavaks hõrgutiseks.

Olgu ahjus küpsemas maitseküllane pitsa, krõbeda aluskattega pinsa või õhuline focaccia, saab selle pärast valmimist komplektis sisalduva alumiiniumist pannilabidaga mugavalt otse taldrikule tõsta.

Igapäevane kokkamine uuel tasemel

Siiski võib kodus tekkida tahtmine valmistada ka selliseid roogi, mis ei pärine itaalia köögist. Sellisel juhul tasub kööki varuda võimekas Ariete kuumaõhufritüür, mis ühendab ühes seadmes mitu funktsiooni ja muudab kogu toiduvalmistamise äärmiselt mugavaks. Tegemist on neli-ühes-köögiseadmega:  kuumaõhufritüür;  kuumaõhufritüür + aur;  aurutamine;  grill.

Ehk teisisõnu sobib Ariete kuumaõhugrill nii kala, liha, kroketite, friikartulite kui ka erinevate paneeritud toitude valmistamiseks. Seejuures on seadmel kümme eelseadistatud küpsetusprogrammi, mis katavad kogu spektri alates fritüürimisest ja aurutamisest kuni sulatamise ning grillimiseni. Seega saab Ariete kuumaõhufritüüriga valmistada nii kiireid argiroogi kui ka asendada näiteks õues grillimist, kui vihmane ilm seda ei luba.

Ariete kufi suurim tugevus on kuuma õhu ja auru kombinatsioon. Kui klassikaline kuumaõhufritüür annab vaid krõbeda tulemuse, siis komborežiim, kus kuum õhk ja aur töötavad vaheldumisi, loob tulemuse, mida on keeruline saavutada tavapäraste meetoditega – väljast krõbe,

seest pehme ja mahlane. Liha ei kuiva ära, köögiviljad säilitavad oma tekstuuri ja toidu maitse saab üldiselt rikkalikum. Soovi korral on võimalik töösse rakendada ka ainult aurufunktsioon, et toidus säiliks rohkem vitamiine ja mineraalaineid. Ariete kuumaõhufritüüri mahutavus on seitse liitrit, mis võimaldab valmistada süüa ka suuremale seltskonnale. Läbipaistev küpsetusnõu, sisemine valgustus ja seadme puutetundlik ekraan võimaldavad valmimisprotsessil reaalajas pilku peal hoida, et ühel korralikul kodukokal säiliks kontroll oma köögis toimuva üle. Täiendavalt lisavad mugavust seadme isepuhastuv ja steriliseeriv funktsioon ning automaatne väljalülitus.

Koos loovad need kaks seadet tasakaalu elamuste ja igapäevase mugavuse vahel, tuues kööki nii professionaalse täpsuse kui ka mitmekülgsed maitsed.

Da Gennaro pitsaahju, Ariete neli-ühes-kuumaõhufritüüri ja valiku teistest funktsionaalsetest köögiseadmetest leiad AbeStore’i e-poest ning Tallinna ja Tartu Kaubamajast.

Vaata lähemalt: abestore.ee

SISUTURUNDUS

Aasia maitsete salakamber KADRIORU PIIRIL

Kadrioru serval peidab end legendaarne restoran Villa Thai. Koht, millest mööda kiirustades võib juba kaugelt tunda sooja Aasia köögi hõngu ja mis paneb ka kõige põhjamaisema hinge hetkeks peatuma. Juba üle 20 aasta on Villa Thai võlunud tallinlasi oma hubase atmosfääri ja ehtsate maitsetega. Just praegu, pimedal ja külmal ajal on aga eriti mõnus lubada endale paus argipäeva saginast ning sukelduda idamaiste roogade lummusesse ja soojusesse.

EHEDAD AASIA MAITSED

Talvel, kui pakane näpistab ja keha ihkab pisut turgutavamaid maitseid, mõjub Aasia toit eriti kosutavalt. Villa Thai menüü tuginebki paljuski koostisosadele, mis just pimedal ajal keha seestpoolt soojendavad ja immuunsust toetavad: värske sibul, küüslauk, ingver ja erinevad vürtsid annavad roogadele nende iseloomuliku sära.

Kuigi restoranis kohtuvad erinevate

Aasia köökide maitsed, on Villa Thais eriline koht India pärandil. Kööki sattudes võib hetkeks end tabada justkui ehtsast

Aasia toidukultuuri mekast – suussulavaid lameleibu ja tikka’id küpsetatakse ehtsas Tandoori ahjus India päritolu kokkade käe all, kellel vürtsitunnetus juba sünnist saati meeltes ja käpas on.

IDAMAISE KÖÖGI

SÄRAVAIMAD TÄHED

Villa Thai menüü on aasta ringi rikkalik ja pakub elamusi nii vilunud vürtsifännidele, uutele katsetajatele kui ka põhjamaiselt tundlike maitsemeeltega külastajatele. Kes pole varasemalt Aasia kööki sukeldunud, sel tasub ehk alustada krõbedatest suupistetest, nagu meekana või baklažaan, mis on aastatega tõelisteks hittideks kujunenud. Restorani staarroo-

gade seast leiab ka rohelise ja punase kookoskarri, mida täiendavad kohapeal valmistatud indiajuusturoog Paneer Saag ja klassikaline Masala kana.

Kes aga Aasia toiduga juba sina peal, võiks proovida Malabari karrit – karrilehtede ja sinepiseemnetega küpsetatud ning kookospiimaga balansseeritud sametist rooga, mille tulisust saab lasta vastavalt oma julgusele kohandada. Erilisemate maitsete esindajana leiab Villa Thai menüüst ka näiteks aeglaselt hautatud lambaliharoa Rogan Josh, milles on tunda jõulumeeleolu tekitavaid kaneeli- ja kardemoninoote.

Loomulikult ei jää restoranis nälga ka veganid ja taimetoidu eelistajad: menüüst leiab erinevaid tofu põhjal valmistatud roogi ja ka mitmeid gluteeni- ning laktoosivabu eineid.

AEG MAHA VÕI HOOPIS

VUNKI JUURDE?

Kui argipäevaõhtud võivad Villa Thais olla rahulikud ja luua mõnusa ruumi kergeks lõõgastuseks, siis nädalavahetused toovad majja hulganisti sära ja särtsu. Igal laupäeval nimelt loob restorani külastajatele meeleolu eriline idamaine kõhutantsu-show, et täiustada toitu ja atmosfääri eheda Aasia tantsukultuuriga.

KORRALDA OMA

ETTEVÕTTE ÜRITUS

VILLA THAIS

Villa Thai mõtleb ka neile, kes ihkavad päris privaatset kogemust. Restoranil on kaks eraldi ruumi: roheline, taimederohke Lootose tuba kuni kümnele inimesele ja suurem Elevandituba kuni kuueteistkümnele külalisele. Viimases on olemas ka seminaritehnika, mis muudab ruumi sobivaks näiteks ettevõtetele, kes soovivad kontorirutiinist välja murda ning korraldada ühise koosviibimise erilisemas keskkonnas.

Aadress: J. Vilmsi tn 6, Tallinn Koduleht ja menüü: villathai.ee Villa Thai restoran

VILLA THAI

Helsingi toidab iga kord

Naabrite juurde sisse põikamine värskendab, sest saab täheldada, mis on kodus paremini ja mida võiks parandada. Näiteks lippan peaaegu alati esimese asjana sadamas jala maha saanuna esimesse S-Marketisse, et pakkida kotti valmis viis rõngast rukkileiba, mida vaid soomlane õigesti valmistada oskab: ainult rukkijahu, vesi ja sool – imeline. Teiseks põrutan päevase ringikolamise ja asjaajamise järel Ürjö tänava 20ndate stiilis ujulasse lõõgastuma.

Tekst: Martin Hanson

RFotod: erakogu Nolla

estoranide poolelt pole Helsingi ei parem ega halvem kui näiteks Tallinn. Kuid tuuled, mis läbi einesaalide ja menüüde puhuvad, on siiski fundamentaalselt midagi muud. Kõik toidud, kõik toorained ja neist välja kasvanud ideed sätitakse jätkusuutlikkuse ning lokaalsuse kastmesse. Need kaks märksõna on kui vihmavari üle kõige muu. Tegemist ei ole vaid sõnakõlksu või turundussahina, vaid

mõtteviisiga, mis erinevates restoranides vähemal või raskemal kujul end sisse söönud.

Kohalikkuse absurdne tase

Fredrikinkatu 37 asuvasse pisikesse butiikruumi end sisse pressides pole restoranis ühtegi detaili, mis võiks ennustada eesootava elamuse võimsust.

Restoran Skörd Freda on kolme sõbra poolt ellu kutsutud einela, mille fookuseks

on ultralokaalsus ehk siis kogu tooraine, mis restoranis taldrikule või pokaali jõuab, tuleb lähemalt kui sada kilomeetrit. Ning mis veel äärmiselt oluline: kogu tooraine on restoranipidajate poolt kontrollitud.

See tähendab, et igas farmis, iga kasvataja juures on käidud, nendega on soojad sõbrasuhted ja iga amps seega pitseriga „Made near Helsinki“. Vaid sool on köögis miski, mis pole pärit Soomest: Läänemeri pole lihtsalt piisavalt soolane, muidu toodetaks ka sool kohalikust veest. Nagu mehed ise ütlevad, siis mõtlesid nad, et mis võiks olla veel keerulisem ja raskem, kui pidada Helsingis restorani – et äkki avaks restorani, kus eriti talvel pole midagi ka toidu valmistamiseks kasutada.

Ideel on aga selgroog sedavõrd tugev, et kaheksakäiguline, hetkevõimalusi võimendav menüü pakub uudistamist väga mitmeltki küljelt. Lauale saabub vaid see, mis on hetkel laskmisvalmis, püüdmisküps ja mis on eelmisest kasvuajast purki või külma suletud. Sügaval jaanuari keskel on Helsingis alanud iga-aastane pliinihooaeg, kus pea kõik restoranid mingis vormis küpsetist pakuvad. Skördis on tegu tatrapliinidega, mis õhulised ja kerged, kuid rustikaalsed. Käikude juurde valatakse ka Soome veini ja muid jooke, juttu saab kuulda aga kõigest –toidust, joogist, elust, farmidest, toorainest –ja pikalt.

Sama tänavat pidi paarsada meetrit edasi lonkides jõuab restorani Nolla ukse ette. Järgmine jätkusuutlikkuse meka, kuid vähekene teises valguses. Ka kolme välismaise koka loodud Nolla menüüs on

vaid sool, pipar ja kohv (midagi oli veel) pärit Soome riigipiiridest kaugemalt. See tähendab ka seda, et taldrikule pressivad end maltsad, juurikad, lehed ja varred, mis pole siiani ehk restoranis kasutust leidnud. Samuti erinevad osised loomadest, lindudest, kaladest ja mitmedki uuenduslikud meetodid toitude valmistamiseks. Ääretult oluline on Nolla meeskonnale reuse ehk ülejääkide taaskasutus järgmistes toitudes ja zero-waste’i ideed. Muuseas, Nollas on restoranisaali nurgas suur terasest kast, mis vaikselt nurrub: tegu on kompostriga, mida iga külastaja uurimas saab käia.

Eriti põnev ongi uurida, kuidas kaks samadest ideedest vaimustunud restorani, kahel järjestikulisel õhtul peaaegu samadest toorainetest toitu valmistavad.

Eriti põnev ongi uurida, kuidas kaks samadest ideedest vaimustunud restorani, kahel järjestikulisel õhtul peaaegu samadest toorainetest toitu valmistavad. Kuna jaanuaris on käimas hirvede laskmise aeg, on mõlemas restoranis sama liha menüüs, samuti mõned samad juurikad, püreed ja maltsad. Kuid ideed on erinevad. Pipar näiteks annab väga olulise ja tuntava maitseerinevuse: ühes restos kasutatakse, teises mitte. Skörd on

Skörd

ehk pehmem, elegantsem ja toorainel end juhtida lubav. Nolla käekiri on jämedam, konkreetsem – tooraine peab tegema nii, nagu kokk ütleb, mitte vastupidi. Põnevad on mõlemad, elamus mõlemas, tagasi läheks samuti mõlemasse.

Michelini tähed, mitmed

Keeruline on vaadata mööda kaht tärni Michelini giidis omavast restoranist Palace, mis asutati juba 1952. aasta olümpiamängudeks ja toimetab jõuliselt tänaseni. Äärmiselt argise atmosfääriga restoran pakub aga menüüd, milles pole ühtegi nõrka lüli. Peakokk Eero Vottoneni käekiri on otsiv ja katsetav, kuid samas täiesti kindlalt põhioskustes kinni: ekslev ja otsiv toorainevalik ei maksa aga lõivu terviku maitserohkusele ega üllatusfaktorile.

Kõik, mis lauale jõuab, on komponeeritud perfektsuseni, kuid mingit pinget ei tundu olevat ei köögi ega sööjate poolt.

Kõik, mis lauale jõuab, on komponeeritud perfektsuseni, kuid mingit pinget ei tundu olevat ei köögi ega sööjate poolt. Kindlasti aitab sellele kaasa ka restoranijuhi Liam Fahy ja peasommeljee Olli Nurmilahti kokku sätitud veinivalik, mis lisab õhku, värskust ning lisakihte kogu õhtule. Ning eriline ralli läheb lahti, kui palun neil enda jookide osas üllatada: mõlema mehe silmadesse lööb sisse säde ja koos asja sosinal arutades joostakse veinikeldrisse pudelite vahele tuulama. Hind oli sel palvel mõõdetav tundides, sest 14-käigulise eine söömine koos seiklusrikka joogivalikuga võttis ligi kuus tundi. See aeg lendas aga kiiremini, kui soovin tunnistada ...

Tärne on Helsingis loomulikult veel: kaks aastat tagasi sai esimese tärni rinda üks vägagi veider, kuid unikaalne restoran. Külastamine on nii-öelda omal vastutusel, elamus on kindlasti garanteeritud. Vaid mõnisada meetrit klassikalisema joonega Palace ravintola’st Aleksanterinkatu poole võib kiiremal kõnnakul uhiuus tärniresto Room by Kozeen Shiwan peaaegu et märkamata jääda. Restoran on pigem istudes ette võetav seiklusturism kui toiduelamus. Kuldhammastega, üliaktiivne ja loovinimeselikult vali Kozeen on „maitse“, mis ei pruugi kõigile meeldida, kuid mehe oskust toidu kaudu sööjale rännakut pakkuda on ilmselge. Pisike 14-kohaline restoran ja selle menüü on ehitatud põnevalt ümber peakoka elukäigu: Kurdistanist koos perega vägivalla eest Türki põgenemine ja lõpuks turvalisse Soome jõudmine, siinsed kohanemisraskused ning lõpuks oma tee leidmine on suurepärase loona „küpsetatud“ unikaalsesse ja vägagi loovasse vormi.

Menüü räägib ühelt poolt eluloo, kuid segab paralleelselt maitsetena kokku LähisIda ja Põhjala parima. Põnev ja uudne, mis ehk toidutasemelt pole nii kõrge, kui võiks loota, samas elamusena tinistab õhtusöök Kozeeni juures hingeviiuli kõrgemaid keeli.

Teate, milline on kaamose maitse?

Helsingi üheks külastamist nõudvaks aardeks on Kupoli-nimeline baar, mis vaatab ülalt alla nii Mannerheimile, raudteejaamale kui ka poolele linnale. Baar on end sisse seadnud enam kui saja aasta vanusesse kuplisse Mannerheimitee ääres paiknevas vanas Helsingi ülikooli üliõpilasesinduse ( Helsingin yliopiston ylioppilaskunta ) hoones, kus praegu tegutseb viit tärni omav NH Collection Helsinki Grand Hansa hotell. Kupoli nime kandvana on ruum kasutusel olnud lühikest aega, kuid kõmu suurepärasest ajaveetmisest on juba kaugele kandunud. Peamiselt tõukab seda

üsna eksklusiivne asukoht, soe atmosfäär ja hoolitsus, mida kundedele pakutakse. Baari ei pääse niisama: uksehoidja peab tänaval andma loa ja heakskiidu, et lifti siseneda. 2025. aastal valiti Kupoli ka Bartenders’ Choice Awardsil Soome aasta parimaks uueks baariks. Menüü segab klassikalisi kokteile uute ideedega, lisades aga väga palju maitseid Soome loodusest, samuti mõtteid kohalikust kultuuriruumist ja hoiab silma peal neljal aastaajal, et maitsed vastaks ilmale, tundele ja tahtele. Kätte pistetakse talvine kokteilimenüü, mille joogid on rikkad suvel korjatuna „purki“ pandud marjadest, ürtidest ja sooja andvatest napsidest. Kolm jooki, mis kohe silma jäävad, on piparkoogisour, glögi-Negroni ja kokteil nimega Kaamos.

Kätte pistetakse talvine kokteilimenüü, mille joogid on rikkad suvel korjatuna „purki“ pandud marjadest, ürtidest ja sooja andvatest napsidest.

Juba nime järgi võlub Kaamos enam kui poolt laudkonda, sest iga põhjamaalane –olgu siit- või sealtpoolt lahte – teab iga rakuga ihus, mida kaamos tähendab: aega, mil maailm keerab sissepoole, päike unustab tõusta ja pidevalt on kuidagi külm. Nii vajab hing ja ihu midagi julgemat, et taas elule raputada. Kaamoses saavad pokaali mõistes kokku rumm, mezcal, portvein ja stout. Kuidagi ei julgeks sellisest kooslusest midagi arvata – isegi kui elus on joodud kõike, mis põleb või ei põle –, kuid üle huulte veereb kreemiselt siidjas neste, milles kohe tunda punast sõstart, ploome, kirsse.

Suhu jõudes muunduvad kõik maitsed ja aroomid kergelt vürtsikaks, kangeks ning kõris tekib soojatunne ja välja hingates lööb ninna kerge suitsuaroom. Iga sõõmuga ununeb õues valitsev 23-tunnine öö ja eluisu taastub. See on elegantse välimuse ja tuumapommi jõuga kokteil, millel ka maailma parim nimi.

Skörd

Skörd

Nolla

K–P 11.00–18.00

Pikk 31, Järva-Jaani, 73301 Järva maakond Tel 5300 2664

jaanitare.ee

Jaani Tares saab süüa nii suu kui silmadega!

Läbi Järva-Jaani aleviku lookleval Pikal tänaval vanas kõrtsihoones ootab Sind hubane ja maitsvaid elamusi pakkuv söögikoht – Jaani Tare.

Meie menüü pakub värskest kodumaisest toorainest valmistatud roogasid, millesse on pikitud isikupära ja maailmaköökide kokakunsti. Kõik road valmivad suure hoole ja armastusega – tulemuseks on nägus, maitsev, taskukohane ja toitev kõhutäis, mida serveerime kiire ja sõbraliku teenindusega.

Ükskõik, kas oled siin ärilõunal, õhtusöögil, tähistad mõnda erilist sündmust või teed lihtsalt peatuse, et sõprade või perega mõnusalt aega veeta – Jaani Tare menüüst leiab igaüks midagi meelepärast. Pere pisematele on lastemenüü ning oodatud on hästi käituvad lemmikloomad.

Meie asutaja ja peakokk Riio Põldmaa toob roogadesse oma pikaajalise kogemuse nii Eestist kui ka välismaalt. Tema käe all on toitlustamine saanud kohalike seas sooja vastuvõtu ning kohvik-restoran on pälvinud mitmeid kogukonna auhindu.

 Peo- ja peielauad, koosviibimised, gruppide toitlustus (saalis 60 kohta, õuealal/väliterrassil suvel 40 kohta)

 À la carte-menüü

 K–R soodsad päevapakkumised