Gurmaan - Oktoober 2026

Lehe on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

AVA S TA S Ü G I S E MAITSED

Oktoober 2026

MuSu resto Pärnu mnt 484, Tallinn email: restoran@musu.ee tel. +372 5387 5837

www.musu.ee

SÜNNIPÄEVAD | FIRMAPEOD | PULMAD | MAJUTUS | ÕLLESPAA

INFO JA BRONEERIMINE: + 372 522 3977 • info@sakumois.ee • Juubelitammide tee 4, Saku • www.sakumois.ee

JUHTKIRI

Sügisball

Ü Martin Hanson

snagi rahulikult kulgenud suvisele hingamisperioodile (loe: hõllanduslikule pikutamisele) on järgnenud sotsiaalses mõttes turbulentne sügise algus. Kogu kohalik gastronoomiaskeene on justkui plahvatanud elule ja hingamisele, soovinud koguneda, pakkuda suvel kogetut ka teistele, valada kõike välja ja serveerida lauda. Kutseid, kirju, soovitusi on sadanud uksest ja aknast. Kummaline olukord, sest enamasti – varasematel aastatel – on kogu valdkond just tarkusekuu paar esimest nädalat põdenud suvist maitsepohmelli. Aastad pole aga vennad. Loomulikult on kõik vaatenurga küsimus, sest minu suvine sotsiaalembargo ei pruugi teisi kõnetada. Kuid tunne on, et möödunud suvel olid kõik pigem endasse tõmbunud ja liiga laialt asju ette ei võetud.

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna sisujuht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Seda huvitavam on tabada end mõttelt, kuidas 2026. aasta sügis on tärkamisaeg, mitte ood möödunule ega oode talvele. Tundub, et klassikalise seenekorje, õuntepressimise ja kodustelt peenardelt saadu purki sulgemise kõrval on toiduinimeste tšakrad kuidagi eriliselt lahti. Vähemalt minul on – alles püüan mõistatada, millega seda avatust täita. Tunnen, et olen pikema „veiniteekonna“ järel (sommeljeekool) taas leidmas end rohkem köögis. Olen seal pidevalt olnud, kuid võtan jälle ette keerulisemaid roogi, katsetan eksimisvea piiril uute mõtetega. Huvitav ... Kuid äsja toimunud Vana Tallinn Grand Prix ehk Baltimaade parima sommeljee valimine inspireeris, kohe on ukse ees sügise nael Tallinn Restaurant Week, mille ajal saab süües taas pealinna restodest pildi ette. See on väga hea võimalus lasta nädala jooksul kodustel pannidel-kastrulitel puhata, sest jälle on rivis ligi 70 restorani. Ja siis ongi käes november, mille pimeduses polegi muud teha kui kokata, lugeda, süüa, magada ja kõike lõputult korrata. Võtame südameasjaks mitte jääda heade maitsetega üksi, kutsume ikka sõbrad, pere külla, sest üksi pole hea ei head toitu ega veini manustada.

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@delfi.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee Trükk: AS Printall

Kõik oktoobri pakkumised leiad kariamarket.ee

HIIDKREVETID

HIIDKREVETID ürdi- ja Hot Honey marinaadis

(toored, kooritud, külmutatud)

1 kg (bruto)

9 95

/kg

TALLEPRAAD

19 95

/kg

Uus-Meremaa

22 95

/kg

PARDIFILEE

ürdi-pipramarinaadis

apelsinimarinaadis

14 95

14 95

/kg

Pakkumised kehtivad kuni kaupa jätkub

Põhja pst 17 • Kiili tn 19 • Tähesaju tee 31, Tallinn | Klooga mnt 7, Tabasalu

kariamarket.ee

LAMBAKARREE

(külmutatud)

/kg

3-käiguline õhtusöök

al 28 €

Eesti suurim restoranide nädal 30.10–8.11 • Reserveeri kohe: tallinnrestaurantweek.ee 2-käiguline à la carte lõunasöök alates 15 €

3-käiguline à la carte õhtusöök alates 28 €

Michelini tärniga auhinnatud NCH menüü

Erakordsed degustatsioonimenüüd

101 Tallinna parimat restoranielamust:

FUME GOBI GOBI | Tasting Goodwin The Steak House Gourmet Coffee Kadriorg Guru Hem Koduresto & aed Horisont Restoran & Baar HÜGGE Resto ISSEI Restoran ja Baar | Tasting Kagerou Ramenhouse Kalaranna Resto Kogu Resto Kolm Sibulat La Pineta LaBocca Lee Brasserie Literaat Loft ja Ürdid Lore Bistroo LUMEN Restoran LUMEN Restoran | Tasting Mantel ja Korsten MEAT Resto & Butchery MEKK Restoran ja Baar Mix Restoran

Mon Repos Mon Repos Peakoka korrus | Tasting MOON MOOS Morel bistroo Nautilus Oyster Bar NextDoor Restoran NOA NOA Chef’s Hall NOHO NOK NOK ODA Resto ODESA Restoran Om.house Oma Resto Orangerie Paju Villa PÄRIS Pagar • Deli • Resto Pegasus Pier 4/2 Pika Jala Restoran Platz Pulcinella Itaalia Restoran Pull Puri Radio

Rado Restoran Tchaikovsky | Tasting RIVA RIVA | Tasting Roof Sadu Sakura Resto Salt Salt | Tasting Sardiinia Resto&Lounge Scheeli Restoran Snoob resto SPOT restoran Stenhus Stenhus | Tasting Tasca Portugesa The Able Butcher Tondi Resto Tuljak UDU Restoran UMA Restoran UVA– Hispaania ja Portugali restoran UVA | Tasting VÕIVÕI Tuli Resto Baar VÕIVÕI Vanalinn 7 Ürti

A.JU A.JU | Tasting Allee restoran alto resto AME ANNO, Koduresto & Veininurk Art Priori BACIO Bertolucci restoran BLU Resto BOA BOA | Tasting Bruxx New Belgian Chedi Ciao Ragazzi City Grill House COMO restoran & pizzeria Dominic F.Resto F.Resto | Tasting FARM Fotografiska Fuego restoran

TOIDUINIMENE

Mees, kes tõi vanaema köögi

TBILISIST TALLINNA Tallinna vanalinna restorani Tbilisi eestvedaja Mamukel (Mamuka) Gorelašvili ei ole õppinud kokakoolis. Mehe toidukool algas hoopis Gruusias vanaema juures. Eestis veedetud enam kui kahekümne aastaga on ta aga õppinud, et gruusia kööki ei saa lihtsalt ühest riigist teise üle tõsta. Vahel tuleb teha mõni maitse pehmemaks, kuskilt võtta ära soola. Hinkali peab aga jääma hinkaliks. Tekst: Martin Hanson Fotod: Erakogu

M

amukel räägib toidust nii, nagu mõni teine räägib vanadest sõpradest või oma kaunist naisest. Pikal tänaval asuv restoran annab Mamukale võimaluse oma kirge välja elada, pakkudes eestlastele maitseid, mis on ausad, autentsed, kuid ka harjumuspäraselt kodused. Toit, mis restoraniköögist laudadesse liigub, on ka päriselt see, mille keskel mees üles kasvas.

Kui suppi ei taha, tuleb ise süüa teha

Kokaks saamine ei olnud Mamuka lapsepõlveunistus, mees tahtis tegelikult saada hoopis arstiks. Köök hakkas enda poole tõmbama aga märksa argisemal põhjusel. Koolist koju jõudes vaatas poiss tühja kõhuga pliidil olevasse potti ja mida seal nägi, ei meeldinud üldse. „Võtsin potilt kaane ja seal oli mingi supp. Mõtlesin, et ei taha enam suppi. Lahendus oli teha külmkapp lahti ja vaadata, mida sealt võiks leida. Mäletan, et uurisin väga suure põnevusega nõukogudeaegsete naisteajakirjade viimaseid lehti, kus olid tavaliselt avaldatud põnevad retseptid. Fotol võis aga olla mõni väga uhke roog, kuid mul oli kapis keeduvorsti, juustu, kartulit ja seda, mida parasjagu oli maalt toodud. Sellest tuli siis midagi välja mõelda,“ meenutab kokk. Katsetuste tulemused ei lasknud end kaua oodata. Mamuka meenutab üht kartulirooga, mille küpsetamise kestel saabus kööki ka vanaema. Ütleme nii, et reaktsioon polnud just vaimustus – laps raiskab toitu. Kuid maitsed olid paigas ja Mamukel mäletab tänini vanaemalt saadud kiitust. Maavanaema köögi tegelik rikkus ei peitunud muidugi retseptiraamatutes. Maal olid lehmad ja lambad, värske piim, juust, või, kartul, munad. Vanaisa sõitis kord nädalas maalt Tbilisisse ja tõi kaasa seda,

mida pere oli ise kasvatanud ja valmistanud. Vahemärkusena: koka vanaisa teenis nõukogude ajal Eesti sõjaväes, siin kohtas ta ka oma tulevast. Nii on Mamukelis tänu vanaema Leida Kasele ka killuke eestlast. Mamukel räägib ka pikalt ühest Pšavi piirkonna – seal asuski korduvalt mainitud vanavanemate talu – juustust, oma lapsepõlve olulisemast maitsest. Selle valmistamisel kasutati võiteost alles jäänud vadakut, millest tehti kodujuustulaadne mass. See omakorda soolati, vormiti pihusuurusteks pallideks ja pandi nädalateks savianumasse kuivama. Edasi võis juust seista keldris kuid. Juustupallide pinnale tekkis hallitus, lõhn muutus aina tugevamaks. „Usu mind, kogu küla teadis, kui kuskil majas juustunõu lahti võeti,“ naerab Mamuka illustreerimaks aroomi, mida juust oli võimeline levitama. Juustu pehmem osa segati kokku sulavõiga, vahel lisati vedelduseks ka veidi piima, kuumutati pannil ühtlaseks ja tulemuseks oli äärmiselt rammus „puder“. Kokk kirjeldab seda eurooplastele selgeks tegemiseks kui midagi fondüütaolist. „Kui kausi ära sõid, siis polnud probleemi terve päeva rasket tööd teha – tõeline supertoit,“ lisab Mamuka.

Gruusia köök Eesti moodi

Mamukel sündis ja kasvas Gruusias. 2002. aastal kolis pere alguses Kreekasse – Mamuka ema on nimelt kreeklanna –, hiljem elas aga mõnda aega ka Inglismaal. 2006. aasta augustis jõudis ta kogu perega Eestisse, et minna Tartu Ülikooli ärijuhtimist õppima. Arstiks saamise mõte oli selleks ajaks elu keerdkäikudes juba hajunud. Raskendava asjaoluna ei osanud Mamuka siia jõudes eesti keelt sisuliselt üldse. Praegu räägib Mamukel seda hoogsalt, tugeva gruusia aktsendiga. Ning kui ta ka kuskil eksib, on keelekontroll lähedalt võtta: abikaasa on eesti keele õpetaja. 2009. aastal avas pere Tartus esimese restorani. Ema oli peakokk, Mamukel ise

veel tudeng ja töötas alguses rohkem baaris. Peagi ilmnes üks rahvusrestorani igavene probleem: Gruusiast kokkade Eestisse toomine oli keeruline, kohalikke tuli aga pikalt õpetada ja kui inimene lõpuks töö selgeks sai, võis ta hetk hiljem lihtsalt lahkuda. Nii nihkus Mamukel järjest rohkem kööki, kus ema õpetas selgeks peamised Gruusia toidud ja jagas oma retsepte. Tallinna restoran avati 2012. aastal ja mingil ajal tegutses pere korraga kolmes restoranis – Tartu ja Tallinna kõrvale oli loodud söögikoht ka Stockholmi. Mingil hetkel jäädi aga pidama vaid pealinna restorani ja Mamuka oli leidnud oma kutsumuse köögis. Rahvusköögi puhul räägitakse sageli autentsusest, justkui oleks olemas üks puutumatu retsept, mis tuleb lennukiga üle piiri tuua ja täpselt samal kujul taldrikule panna. Koka jaoks peab gruusia toit Tallinnas olema äratuntavalt Gruusia oma, kuid kokk

peab siiski mõistma, kus seda süüakse. „Kui oled Gruusias, siis seal on teistsugune aura, teine kiirus ja kogu rasvasem, soolasem, teravam toit sobitub väga hästi kohaliku veini, kliima, seltskonna ja harjumustega. Tallinnas mõjub täpne koopia eestlastele liiga raskelt,“ kirjeldab mees. Seetõttu vaidleb Mamuka vahel ka oma Gruusiast tulnud kokkadega, kes teevad toite nagu koduses Gruusias. Hea näide on roog nimega satsivi, klassikaline külm linnuliharoog kreemise pähklikastmega. Gruusias kuulub see hõrk eelroog iga pidulaua juurde ja Mamuka selgitab, et satsivi on grusiinidele nagu sült on eestlastele. Tallinnas restorani tulnud külalised küsisid aga, et kas saaks selle roa soojaks teha ja kõrvale äkki riisi, kartulit, midagi ... „Mingil hetkel võtsin selle menüüst lihtsalt välja. Kui mingi toit müüb kuus vaid kümme portsjonit, tuleb mõelda, kas sel on 5

TOIDUINIMENE

mõtet,“ lisab kokk. Õnneks Mamuka enda kõige südamelähedasem roog ei kao ühegi gruusia restorani menüüst iial. Miks saab selles nii kindel olla? Sest mehe lemmikuks on hinkalid, gruusia köögi nurgakivid. „Olen söönud hinkaleid periooditi iga päev, sest köögist saabuvaid partiisid tuleb ju ikka kontrollida. Ühel hetkel kartsin, et söön hinkalitest isu täis ja enam ei tahagi neid. Tegin teadlikult kuu aega pausi. Raske oli, kuid neid uuesti proovides oli elamus seda võimsam,“ lisab kokk. Gruusias võib enda sõnul korraga süüa ära ligi paarkümmend hinkalit. Eestis aga vähem, sest siin nauditakse lauale tulevaid roogi rohkem koos. Gruusia peolaua probleem on Mamuka arvates liigne vabadus saata kööki tellimusi: tellitakse suur kogus hinkaleid, siis lisaks kõigile šašlõkki, siis veel mitu hatšapurit ja veel ja veel ja ... iga uus tellimus tehakse, justkui eelmist poleks olnudki. „Kui kõik lõpuks kokku liita, seisab laual toitu tervele väikesele külale. Gruusias sõpradega restorani minnes ei lase ma neil tellida,“ naerab Mamuka ja ütleb, et on nende paarikümne Eestis elatud aastaga – rohkem kui kuskil mujal – ikka „eestlaseks“ saanud. Märkab seda just Gruusiasse minnes, kus kunagi tundus normaalne, et ümberringi on vali jutt, suured seltskonnad, lauldakse, lõputult toitu, kuid nüüd tekib kerge võõristus. Eestis on mees harjunud, et kui keegi kusagil kõva häälega karjub, keerad kiirelt peab ja uurid, et mis juhtus.

„Kuid sõidan alati hea meelega Gruusiasse ja kui tagasi jõuan, hakkan juba uut minekut planeerima,“ räägib kokk.

Veini saab, maitseid postiga saata ei saa

Gruusia restorani pidamine Tallinnas tähendab teatavat kompromissi osa toorainetega. Mamuka ei usu, et kõik, mis lauale jõuab, peab gruusia restorani mujal maailmas pidades tingimata Gruusiast tulema. Liha, köögivilju ja suurt osa põhitoorainest ostab kokk Tallinnast – turult, edasimüüjatelt – nagu kõik teised. Korraliku tomati leidmine keset Eesti talve võib küll tähendada „maadlust“ ja hoopis teistsugust

hinda, kuid teha pole midagi. Eestis on teised aastaajad ja saaki saab ka vaid ühe korra. Maitseainetega on aga teine lugu. Osa neist laseb Mamuka saata endiselt Gruusiast. Erinevad kuivatatud ürdid ja nende segud, millega tehakse adžikat või maitsestatakse baklažaani, ei ole tema sõnul siin alati samasugused. Kunagi saabus kokk Gruusiast kohvriga, milles oli umbes 25 kilo erinevaid maitseaineid. Lennujaamas piisas vaid koti avamisest, seletusi polnud vaja – ruumi täitnud lõhn tegi selle töö ära. Hea, et pommikoeri kohale ei toodud. Aga paljude roogade valmistamisel polegi tarvis liigseid maitseaineid, vaid teadmisi ja oskust neid autentselt valmistada.

Nii jõuame jutuga šašlõki ja eestlaste vana tuttava äädikamarinaadini. Mamuka õpetus on lihtne: äädikat pole üldse vaja. „Heale lihale piisab vaid soolast, piprast, sibulast ja vajadusel vähesest mineraalveest või veinist. Et oleks pisut niiskem ja marinaad saaks ise hakata tekkima. Gruusias on šašlõki põhiline liha pigem ikkagi siga, kuigi Eestis kiputakse Kaukaasia šašliki’t automaatselt seostama lambalihaga,“ mainib kokk. Kuidas saaks ajada grusiiniga juttu, ilma et teemaks ei tõuseks vein. Vein on Gruusias toidulaua osa, nii nagu see on ka prantslastel: austatakse head veini, kuid seda ei fetišeerita üle. Igaüks, kellel pisut maad, kasvatab marju ja teeb veini. Loomulikult on iga grusiini vein teise omast parem, loomulikult ... „Vanaisa juures maal polnud head mulda, marjad ei tahtnud kasvada. Kuid veini ikka tehti ja kõik naabrid tegid,“ mäletab Mamuka, kes kasvas üles tugevamate punaste veinidega. Hiljem avastas ta enda jaoks ka valged ja kergemad veinid. Praegu otsib kokk oma restorani järjest rohkem väikeste Gruusia veinimajade rüüpeid, mille taga on lood ja ajalugu ning mida naaberlokaalist ei leia. „Võta need paar pudelit kaasa, maitse ära ja ütle, mida neist arvad,“ pakib Mamuka jutuajamise lõpuks grusiinliku lahkusega koti kraami täis. Köögist jalutab lauda ka trühvlitega hatšapuri, mida palub samuti proovida. Ise jookseb aga kööki mingit tekkinud mõtet kokkadele selgitama.

KURJAD PLAANID

Uksed avatakse kell 22.00

Sissepääs 15 €

LAUPÄEVAL, 10. OKTOOBRIL

IMAVERE KÕRTSIS

Info ja laudade broneerimine: tel 5687 3715 imaverekorts@gmail.com

kullifarm.ee

KOKTEIL

NEGRONI Vanalinna baaris Sigmund Freud toimus millalgi septembris Negroni nädal, milles pole iseenesest midagi erilist, sest maailma üks kuulsamaid kokteile inspireerib tihti baarmene seda jooki klientidele eelisjärjekorras soovitama. Lihtne segu headest destillaatfermentidest, põneva ajalooga, hõrgu maitsega ja nagu öeldakse: tõeline people pleaser. Kuid tänapäeval ei valmistata Negronit enam vaid džinni baasil, samuti pole reegliks klassikaline ruuge toon. Negroni inspireerib avastama, olenemata sellest, kummal pool baariletti seista.

S

Tekst: Martin Hanson / Fotod: Shutterstock

igmund Freudi asutaja baarmen Kirills Bierands lisab, et Negroni on väga lihtne kokteil, mida saab valmistada praktiliselt igaüks ja peaaegu igal pool. Samas on sel väga keeruline iseloom: ainult kolm koostisosa, aga tulemus võib iga kord olla natuke erinev. „Mulle meeldib, et Negronis pole midagi üleliigset,“ mainib baarmen ja lisab veel, et

selle kvaliteedi määrab tasakaal. „Kokteil peab olema mõrkjas, magus ja kange, aga samal ajal ikkagi kergesti joodav. Kõik kolm koostisosa peavad olema omal kohal. Kui kõik on paigas, muutub üks lonks kiiresti järgmiseks.“ Bierands on näinud ka üle leti, kuidas Negroni ütleb mõnele baarikülalisele alguses ei, aga viis minutit hiljem paneb juba teist klaasi tellima.

KVALITEET, MIS KESTAB Hübriidkööginõud, mis ühendavad roostevaba terase vastupidavuse ja mittekleepuva pinna mugavuse.

HÜBRIIDTEHNOLOOGIA

8

ÜHTLANE KUUMUSJAOTUS

LOODUD KESTMA

LIHTNE PUHASTADA

KOKTEIL „Ma olen suur meie baari Negroni Twisti fänn. Oleme seda juba aastaid valmistanud viinaga, millesse infuseerime soolakaramelli. Mulle meeldib võtta klassikaline kokteil ja muuta üht või mitut koostisosa, aga Negroni äratuntav mõrkjus peab alati alles jääma. Viin annab twist’iga kokteili puhul puhtama põhja ja laseb teistel maitsetel rohkem esile tulla. Tulemuseks on midagi tuttavat, aga samas hoopis teistsugust. Minu jaoks on hea twist just selline. Sa saad aru, et jood Negronit, aga samal ajal on huvitav avastada, mida baarmen sellega teinud on,“ lisab Bierands.

Boulevardier, prosecco’ga aga Sbagliato, viinaga Negroski ja nii edasi.

Variatsioonid, vibratsioonid

Kuninglik ajalugu

Negroni ajalugu on põnevalt kirju, kuid poleks saanud alata ilma itaallasest joogitootja Gaspare Campari 1860ndatel pudelisse saanud mõru napsita. Kokteilina algas teekond Camparile kuulunud Milano joogikohast Caffe Camparino, kus uusi maitsekombinatsioone katsetades said kokku Campari ja punane vermut. Jookide päritolust lähtuvalt pandi kok teilile nimeks Milano-Torino. Kui eelmise sajandi alguses kolas palju ameeriklasi Euroopas, peamiselt Itaalias, siis nende maitsemeeltele sobis paremini, kui kokteilile segati juurde pisut soodavett. Sündis uus kokteil Americano. 1919. aastal palus aga itaallasest krahv Camillo Negroni oma lemmikbaaris kokteilile pisut „särtsu“ juurde ja nii asendaski

baarmen Fosco Scarselli segus vee džinniga. Kokteil saigi krahvi lemmikuks, ka teised kunded hakkasid küsima „seda krahv Negroni jooki“ ja üsna pea nimetati uus kokteil lihtsalt Negroniks. Mõned väidavad, et tegu on linnalegendiga, kuid see ei oma enam mingit tähtsust: Negroni on aastaid kuulunud kogu maailmas kõige tellitavamate kokteilide tippu. Kokteil on sünnitanud ka palju järglasi, sest oma lihtsusest (1 osa kanget, 1 osa vermutit, 1 osa mõrudikku) saab kokku laduda kõike: nii on burbooniga kokteili

Tartu legendiks tõusva baari Blood Milk Water asutaja baarmen Regeri Zoo selgitab oma Negroni-armastuse lihtsalt lahti: kui sa oled ligi 20 aastat erinevaid põnevusi joonud ja maitsnud, 15 aastat neid erinevaid põnevusi kokku proovinud segada – edutult ja edukalt –, siis tekib paratamatult isu järjest intensiivsemate maitsete järele. „Võib-olla on asi selles, et maitse­ retseptoreid on läbi aastate „liialt“ hellitatud. Kuid võib-olla on asi hoopis selles, et kui midagi joon, siis on vaja, et kokteil teeks töö ära nii maitse kui ka mõju poolest,“ lisab Zoo. Enda special’i valmistab Zoo aga läbipaistavana, džinn on asendunud kahe erineva agaavinapsiga, mõrudust lisab paar erinevat amaro’t. Maitsemeeled saavad Whiteboy Negroni nimelise kokteiliga mõnusalt „töötada“. Miks peaks Negroni tellima? „Kokteil ei tähenda tingimata hapu-magusat limonaadist jooki, kus kvaliteetne alkohol on peidetud. Vastupidi, see peab olema hoopis esile tõstetud. Negroni areneb ja avaneb joomise käigus palju rohkem ning põnevamalt võrreldes teiste lihtsamini maitsevate kokteilidega, mis ajaga hoopis vesiseks muutuvad. Kogege, kuidas mõru-magus Negroni võib õhtusöögi lõpetajana asendada espressot ja desserti,“ inspireerib Zoo.

8.-25.

OKT

2026

visitotepaa.com

Whiteboy Negroni Regeri Zoo, Blood Milk Water 10 ml mezcal’i Ojo De Tigre 20 ml Patron Silverit 15 ml L’aperitivo Noninot 15 ml Amaro Noninot 15 ml Italicust 15 ml Lillet Blanci kaunistus: musta sõstra „värv“ klaasi sisse ja apelsinikoor

VEINIINIMESED

Ateljee, kus vein on „teisejärguline“ Kõlab karmilt, kuid sommeljeedest abielupaar Hanna-Maria ja Karl-Erik (Sepu) Laanet püüavad oma viiendat aastat Tallinna endisel "kõige koledamal" tänaval tegutsevas veiniateljees saada pigem pihta inimeste maitsetele, huvidele, soovidele ning alles siis minna konkreetsemalt pakkuma mõnd veini. Ning isegi siis veel pole vein kui vedelik jutu fookuses – selleks on hoopis aastakäigu loomislugu, veinimeistri mõtted. Tekst: Martin Hanson Fotod: Sepu ja Hanna Veiniateljee

M

e ei püüa ateljee külalisele meie maitset või „õiget“ valikut peale suruda. Alustan alati juttu veinimeistrist, tema käekirjast, paigast, kus marjad kasvavad jne. Kui see osa on selgeks saanud, võib juba minna konkreetsete maitsete juurde. Eks see ole natuke teine vaatepunkt kogu veinimaailmale, kuid meile see sobib. Me ei püüa lihtsalt veini suures mahus maha müüa, vaid pakkuda inimesele emotsioone, üllatavaid kogemusi ja ka uut infot,“ selgitab Sepu, kes lisab, et kuna ateljee asub tuiksoontelt üsna kõrval, jõuavad nende juurde ikkagi inimesed, kes tahavad veini­ juttu kuulata. Ateljee telg on selgelt Tallinnast suunaga Prantsusmaale, sest pärast õpinguid Bordeaux’ veinikoolides oleks ka muud keeruline eeldada. Kui aastaid noorpaari, praeguseks kahe väikelapse vanemate elukohaks olnud maailma tuntuima veinilinna ümbruskaudsed château’d on peamised, siis valikust leiab ka kõike nii Beaujolais’st, Rhône’ist kuni Champagne’i ja muude Prantsusmaa piirkondadeni. Sekka on aga viimasel ajal sattunud veine ka mujalt, riiulilt jääb silma nii Barolo kui ka Taurasi.

„

10

Viie aastaga pilt selgem

Hanna kinnitab, et ateljee algusaastatel oli palju kompamist, kuidas ikkagi õigesti teha, mida pakkuda, kellele pakkuda. Lisaks tuli ületada inimlik takistus: kuidas muuta ennast kahe noore inimesena üsna konservatiivses valdkonnas usaldusväärseks? Olgugi et seljataga on mitu aastat kooli Bordeaux’s, kogutud hunnik kontakte ja valikus head veinid. Veine, mis ateljee riiulitel seisavad, tunnevad noored väga lähedalt, sest enamustes nendes veinimajades on ees kas mõni klassi- või koolivend/õde, kumbki nende vanematest, ollakse seal ise töötanud või vähemasti külastanud. „Alguses oli küll tunda suhtumist, et oleme noored ja peame ennast kuidagi rohkem tõestama. Praegu on sellest pingest palju vähem alles. Inimesed teavad, et tunneme oma veine, ja tulevad meie juurde just meie soovituste pärast tagasi. See usaldus on viie aastaga üles ehitatud ja nüüd on tunne, et saame mõelda juba järgmistele sammudele,“ räägib Hanna. Üks olulisemaid õppetunde on olnud see, et rohkem pudeleid ei tähenda tingimata paremat veinipoodi. Laanetite mõte on pisut teine: valik peab olema piisavalt lai, et leida kõikidele maitsetele midagi, kuid selline, et tunneks ise iga pudelit selle tervikus. Enamasti ongi ateljeesse sisse astujatel

vaja lihtsalt nõu: mul on laupäeval plaanis lambaliha, tuleb kuus inimest, pudel veini võiks maksta umbes kaks-kolmkümmend eurot ja palun ärge andke mulle midagi liiga rasket, kanget jne.

Alguses oli küll tunda suhtumist, et oleme noored ja peame ennast kuidagi rohkem tõestama. Praegu on sellest pingest palju vähem alles. Hanna-Maria Laanet „Tegu on eht prantslasliku mudeliga, kus pole vaja karta küsida otse ja sellele ka otse vastata. See on üks alahinnatud oskusi – mitte näidata sommeljeena, kui palju ise oma veinidest tead, vaid mõista, milline on sinu ees seisva inimese maitse,“ lisab Sepu. Prantslaste arusaam veinist on väga erinev niinimetatud anglosaksi lähenemisest: prantslased ei süüvi veini aroomidesse ega maitsetesse nii metodoloogiliselt, pigem võtavad seda kui osa suuremast tervikust. Kui niiöelda mitteveiniriikides õpetatakse ka

sommeljeesid tundma veinis kümneid aroome, kümneid maitseid, võtma veini pulkadeks lahti, siis prantslased leiavad veinist kaks-kolm aroomi ja maitset ning liiguvad siis kiirelt jutuga toitude juurde, mis veiniga võiks sobida. Vähemoluline pole emmotsioon, mis tekib sellest kellega veini koos juua, mis ajahetkel ja mis tunde see kõik tekitab. „Me püüame ka oma koolitustel võimalikult vähe lugeda ette kõike, mida igas lonksus peaks tundma. Maitsemeeled on erinevad – mõni inimene ei pruugi tunda seda, mida tema naaber. Aga meelde jäävad lõbusad lood, mis toimub veini ümber: kui järsud on mäeküljed, kus viinamarjad kasvavad, kuidas sama veini on tootnud 5–6 põlvkonda, kuidas veinimeistri käekiri muudab viinamarja imeliseks joogiks. Vein peab olema esmalt ikka lõbus,“ mainib Sepu.

Koduväljak Bordeaux

Laanetite koduväljakuks on kujunenud Bordeaux, kuid laiemalt kogu Prantsusmaa. Juba mainitud põhjuste kõrval mainib Sepu veel ühe väga olulise põhjuse: prantsuse keele oskuse. Nimelt on võimalik sama keelt rääkides prantslastele kergemini „naha vahele“ ronida, kuuldes põnevamaid lugusid veinimajast ja veinist endast, kuid, mis seal salata, saada ka paremat kaupa teha.

Garlumami® on siidine ja rikkalik küüslaugu-mousse, mille umami sügavus toob esile iga koostisosa parimad maitsed. Vaid üks lusikatäis muudab ka lihtsa roa eriliseks maitseelamuseks.

info@garlumami.com · garlumami.com

VEINIINIMESED „Kui mõelda Prantsusmaa veinidele, siis paljud tootjad on sildil või ka veinimaja kodulehel väga kidakeelsed selles suhtes, kuidas ja millistes tingimustes kasvanud marjadest on vein toodetud. Tänapäeval ei tähenda sõna „Bordeaux“ pudelil seda, et saad alati kvaliteetse veini. Nii ongi vaja

Me püüamegi näidata pigem veini ennast, mitte müüa vaid kuulsat piirkonda, ajakirjanduses ülistatud aastakäiku või lihtsalt nime. Karl-Erik Laanet tunda seda paika, kust vein tuleb, osata nende veinimeistritega ühine keel leida, et mõista, miks on pudelis just selline maitse, aroom ja kõik muu,“ selgitab Hanna. Laanetid on seetõttu õppinudki vaatama apellatsioonist kaugemale. Kes on see inimene, kes seda veini valmistab? Milline on selle inimese käekiri? Milline oli konkreetne aastakäik? Milline ilm oli suvel? Kas vein on praegu joomiseks valmis või müüakse seda lihtsalt seepärast, et järgmine aastakäik vajab laoruumi? „Meie tugevus on Bordeaux’ puhul see, et oskame otsida üles õige tootja ja õige aastakäigu. Seal ei piisa sellest, et pudelil

on tuntud apellatsiooni nimi, sest sama piirkonna sees võib kvaliteedivahe olla tohutu. Tihti püütakse müüa kõige värskemat aastakäiku või midagi väga vana, mis on lihtsalt lattu seisma jäänud. Meid aga huvitab ikkagi vein, mis on just praegu oma parimas kohas – küps ja kohe valmis joomiseks, kuid mida saab veel ka pisut keldris hoida,“ selgitab Sepu. Tõugatuna ideest, et klient peab alati oma valikuga rahule jääma, ei pruugi ateljeest lahkuda just pudeli hea Prantsuse veiniga. Kuid igale eelistusele mujalt maailmast on võimalik leida alternatiiv Prantsusmaalt. Neid, kes hindavad Primitivo lopsakust ja marjastust, võib Sepu viia ekskursioonile Lõuna-Prantsusmaale Languedoci. Need, kes ei saa hakkama ilma Barolota, võiksid aga Sepu hinnangul leida hea kaaslase ka näiteks Põhja-Rhône’i marjast ʻSyrah’, miks mitte Saint-Josephi või Hermitage’i piirkonnast. Eesmärk pole veenda Nebbiolo austajat, et Syrah on „parem“. Eesmärk on leida sarnane, kuid täiesti uus maitse. „Me püüamegi näidata pigem veini ennast, mitte müüa vaid kuulsat piirkonda, ajakirjanduses ülistatud aastakäiku või lihtsalt nime,“ lisab Sepu.

Beaujolais vs. Burgundia

Muutused nii maailmaturul kui ka tootmises on tõuganud nii mõnedki veinipiirkonnad staatusse, kus sealt pärinevaid veine pole lihtsalt võimalik

BAMBOO GARDEN

Rakvere ordulinnuse juures pakutakse Aasia köögi suurepäraseid maitseelamusi Indiast pärit kokkade kogenud käe läbi. Soodsad päevapakkumised. Lastemenüü ja lastenurk. Bamboo Garden Rakvere Vallikraavi 6, Rakvere. Avatud E–N 11–22, R–L 11–23, P 11–22.

bamboogarden.ee tel 325 0808

Aasia restoran WokkIN on 3 erinevas linnas:

WokkIN Rakvere: Kroonikeskus, F. G. Adoffi 11, Rakvere, avatud E–L 10–21 ja P 11–20 WokkIN Jõhvi: Jewe Keskus, Narva mnt 8, Jõhvi, avatud E–P 10–21 WokkIN Narva: Kerese Keskus, P. Kerese 3, Narva, avatud E–P 11–22 wokkin.ee WokkIn Rakvere

VEINIINIMESED tegema hästi mahlakaid, elavaid veine ning järsku ilmus Beaujolais jälle nende veinipoodide riiulitele, kus otsitakse natuke põnevamaid tootjaid. Samal ajal on Burgundia hinnad läinud täiesti absurdseks. Gamay ei ole küll Pinot Noir, aga hea Beaujolais võib pakkuda sama palju põnevust, seda märksa mõistlikuma hinnaga,“ räägib Hanna.

Üks, mille poole Laanetid veel vaatavad, on näiteks Mâconi valged veinid – Mâcon-Villages, Viré-Clessé, Pouilly-Fuissé. endal kas üldse või tihti enam lubada. Burgundia on selle üks kõige ilmsemaid näiteid, sest hea ʻPinot Noiri’ marjast vein Côte d’Ori piirkonnast võib olla küll igati suurepärane, kuid selle hind on jõudnud tasemele, kus isegi suurim veiniarmastaja hakkab vaikselt küsima, et kui suure osa pudeli hinnast moodustab vedelik ja kui suure postiindeks. Sellises olukorras muutuvad aina populaarsemaks ja huvipakkuvamaks piirkonnad, millest veel mõni aeg tagasi mööda kiputi vaatama. Beaujolais on siin hea näide. Aastakümneid tähendas see nimi paljudele eelkõige Beaujolais

Nouveaud – noort veini, mille ümber ehitati iga novembrikuine üleilmne turunduspidu. Tegelikult on Beaujolais märksa võimsam piirkond, kui sel paista lastakse. Laanetite hinnangul aitasid piirkonda uuesti nähtavaks teha erinevad naturaalse ja biodünaamilise veini tootjad. Kohaliku põhimarja ʻGamay’ loomulik mahlakus, värskus ja kerge joodavus sobitus hästi uue põlvkonna maitsega. Beaujolais pole enam odavam Burgundia sugulane, vaid täiesti omaette liikumine. „Beaujolais’ tõid minu meelest uuesti tugevalt kaardile biodünaamilised ja naturaalse veini tegijad. Nad hakkasid

Üks, mille poole Laanetid veel vaatavad, on näiteks Mâconi valged veinid – MâconVillages, Viré-Clessé, Pouilly-Fuissé – ning otsivad veinimaju, kus veini hinna ja kvaliteedi suhe on veel paigas. Veel on fookus minemas Sancerre veinidel näiteks Touraine’i suunas, ikka samal põhjusel. Chablis’ puhul ollakse juba pigem ettevaatlikud, sest tuntud nimi võib panna ostma apellatsiooni, mitte konkreetset veini. Sama kehtib Itaalia kohta: Barolot leiab tänapäeval peaaegu igast tõsisemast veinivalikust, kuid Sepu silmad lähevad rohkem särama hoopis Taurasi peale.

„Aglianico võib anda pikaealise, jõulise ja keeruka veini, kuid nimi ei ole veel saavutanud rahvusvahelist tuntust. Veiniotsija jaoks on sellised kohad sageli kõige huvitavamad – kvaliteet on olemas, hinda paisutav tuntus aga veel mitte,“ räägib Sepu.

Hea vein peab saama joodud

Laanetite ateljeel pole suurt veinikeldrit, kuhu panna küpsema nii-öelda suurem kogus potentsiaaliga veini, riiulitel on veinid, mis on leitud ideega need pigem kohe ära juua. Sellest hoolimata on valikus ka päris põnevaid maailma tippude veine, millele Bordeaux’ en-primeur-süsteemis käpp peale saadud. Mõnel pudelil on muidugi vaja lasta see õige „aken“ ette areneda, teine pudel on oksjonikaup, mõni puhas ajalooline reliikvia. Sepu ja Hanna maailmavaade kaldub siiski korgitseri poole. „Kui mul oleks valida ühe kolme tuhande eurose pudeli ja mitme erakordse, kuid vähem maksva joogielamuse vahel, jagaksin selle raha pigem mitme elamuse vahel,“ räägib Sepu. Võib-olla ongi see kõige prantslaslikum asi, mille Hanna ja Sepu õpingutelt kaasa on toonud: mitte terviklik teadmine Bordeaux’st ja veinidest ega oskus négociant’idega asju ajada, vaid lihtne arusaam, et vein ei pea olema õhtu peategelane. Selleks on inimesed, naer ja hubane koos olemine. Vein on lihtsalt imeline jook, mis selle kõik veel paremaks muudab.

Värske kala otse sinu toidulauale! ASUME MUSTAMÄEL, TAMMSAARE TEE 89

Pepekala välimüügid: Neljapäeviti Viimsis, Sõpruse tee 9 (CityAlko parklas) 16.00—19.00. Laupäeviti Viimsi Taluturul 10.00—14.00.

INFO JA TELLIMINE TEL 503 1759 / 501 1137

MIX RESTO

Väikeses MIX Restos sünnivad suured maitsed Tallinna vanalinnas Vana-Posti tänaval My City hotelliga samas majas tegutsev MIX Resto ei püüa oma olemust mahutada ühe kindla köögi või restoranikontseptsiooni alla. Omaniku ja peakoka Maxim Ryndini ning juhataja Henno Leissoo sõnul on eesmärk lihtsam: pakkuda toitu ja jooki, mida nad ise hea meelega söövad ja joovad.

M

IX on tegutsenud alates 2012. aastast ja selle aja sisse mahub nii asukohavahetus kui ka mitu uut algust. Praeguseks on restoran jõudnud etappi, kus varasemate aastate kogemused on kokku kogutud ja tegutsetakse pigem rahulikult kui algajale omase liigse õhinaga. „Restoran on nagu laps ja iga laps peab kasvama. Praegu oleme jõudnud ikka, kus meil on piisavalt põhjalikkust ja kogemust ning teame, mil viisil ja kuhupoole peame edasi liikuma,“ ütleb Leissoo. „Meil on nii-öelda gaas maas, teeme rahulikult, teeme hästi ja naudime kõike seda, mida teeme.“ MIX-i üks teadlikke valikuid on näiteks hoida menüü pigem lühikesena. Põhjus on praktiline: kui roogi on vähem, saab paremini jälgida, et vajalik tooraine oleks alati olemas ja värske, ning see võimaldab menüüd hooajaliselt lihtsamini muuta. Leissoo sõnul serveeritakse ainult neid toite, mis endale meeldivad. Eelistatakse puhtaid ja selgeid maitseid. Portsud on pigem suured ja kui külaline midagi taldrikule jätab, on see tingitud täis kõhust, mitte toidu maitsest. Õhtuti kell 17 alustatakse à la carte menüü pakkumist, mille kõrval saab valida degustatsioonimenüü ja sellele juurde sobitatud veinid. Lõunasöögiks pakutakse vahemikus kell 12–16 kolmekäigulist menüüd, mille hind on 20 eurot. Lõunamenüüs arvestatakse samuti erinevate sööjatega ning nii on valikus sobivad variandid kõigile: taimetoitlastele, veganitele ning kala- ja lihatoitude eelistajatele. MIX-i enda määratlus on fine & casual ehk toitu võetakse tõsiselt, kuid õhkkond ei peaks muutuma liigse pidulikkuse tõttu ebamugavaks. Teenindaja ülesanne ei ole ainult taldrikuid lauale kanda ja veini valada, vaid ka selgitada, mida külaline sööb, millises järjekorras või kombinatsioonis oleks parim rooga proovida ning milline jook toidu maitset rikastab.

Peakokk jõudis kööki ringiga

Ryndin on suurema osa oma restoranielust töötanud saalis või seda juhtinud. Nii oli ka 2012. aastal, kui ta lõi koos toonase äripartneriga restorani MIX. Nüüd on olukord teine: omanik ja peakokk on ise köögis ning tellib ka tooraine. Leissoo vastutusalad on söögisaal, külaliste vastuvõtmine ja broneeringud. MIX Restos puudub traditsiooniline kontorimeeskond, juhid on ise igapäevase töö juures ja toimetavad koos meeskonnaga. See tähendab ka seda, et MIX ei ole suur koht, kus külaliste arv võiks lõputult kasvada. Tavapäevadel mahutab restoran umbes 24 inimest, maksimaalselt saab korraga vastu võtta kuni 40 külalist. Seega on oluline nädalavahetustel ja lõunasel ajal laud broneerida. „Väikese meeskonna üks eeliseid on see, et püsikülalised muutuvad kiiresti tuttavaks. Tuled esimesel korral, oled külaline, teisel korral saame sõpradeks ja edaspidi oled juba nagu pereliige,“ kirjeldab Leissoo. „Kõige soojem asi on inimene ja meie tahame sellised olla.“

Känguru, tuunikala ja metssea sisefilee

Üks detail, millest MIX-is mööda ei saa, on leib. Restoran pakub eel- ja põhiroa juurde kohapeal küpsetatud sooja musta rukkileiba kõrvitsaseemnete ja maltoosaga koos laktoosivaba maitsevõiga, mis täidab ruumi suurepärase lõhnaga. Tundub ehk väike asi, kuid sobib MIX-i üldise lähenemisega pakkuda detailideni läbimõeldud toiduelamust. Sama põhimõte kehtib jookide puhul. Veinikaardi aitas kokku panna sommeljee Ketri Leis, kelle kaudu jõuti ka Alatskivi Mõisamaitsete ja Hirveaia veinikeldri omaniku Külli Mustani. Tänu Hirveaiale on MIX-i veinivalikus Eesti veinidest näiteks sinikuslapuuvein, rabarberi vahuvein ja

maasikavein. Veinikelder kasutab oma veinide tegemisel toorainet, mis kasvab 25 kilomeetri raadiuses. Loomulikult on valikus ka klassikalised veinid ja nende hinnaskaala 40 eurost 500 euroni näitab, et siin restoranis leidub veini igale maitsele. Leissoo rõhutab siiski, et hinnast olulisem on sobivus toiduga – jook peab toetama maitseelamust. Õllevalikus on muu hulgas Eesti tootjate Pühaste, Purtse, Põhjala ja Saku rüüped. MIX-i degustatsioonimenüü annab üsna hea ettekujutuse, mida mõeldakse erinevate köögiteadmiste ja maitsete miksimise all. Proovisime järele kängurutartari vutimuna, šalott­sibula, kapparite, Dijoni sinepi seemnete ja mäda­rõikamajoneesiga. Sinepiseemned annavad pehmele lihale krõmpsu ja mädarõigas lisab teravust. Kõik komponendid on äratuntavad ja nende roll taldrikul tekitab mõnusa elamuse. Järgmine roog liikus teise suunda: tuunikalapoke, milles on wakame-salat, edamame oad, kurk, norilehed, laimi-aioli ja paisutatud riis. Viimane on väike, kuid meeldivalt ootamatu tekstuurielement. Sellegi roa puhul ei ole eesmärk anda edasi ühe konkreetse riigi toidukultuuri, vaid kasutada sealt pärit ideid MIX-i enda käekirjas. Ja see kukkus väga ahvatlevalt välja. Üks restoranis aastaid menüüs püsinud roog on grillitud metssea sisefilee, mida Ryndini ja Leissoo sõnul ei saa külaliste soovile vastu tulles kuidagi millegagi välja vahetada. See on lihtsalt nii paljude lemmik! Sisefilee puhul tundub lähenemine lihtne: liha kõrvale tulevad mustasõstrakaste, peedi-küüslaugukreem, soolakurk ja Põltsamaa kange sinep. Ryndini mõte on, et kõike ei pea ise nullist leiutama. „Las inimesed teevad seda, mida nad oskavad. Meie teeme, mida meie oskame – miksime need asjad kokku.“ Ja metssea puhul töötab see mõte hästi: grillitud liha jääb roa

keskmesse ning ülejäänud komponendid ei püüa seda varjutada, vaid annavad juurde haput, magusust, teravust ja soolasust.

Suvi algab ja lõpeb maasikatega

Degustatsioonimenüü magusam pool on hooajalisem. Maasika-piparmündigazpacho on pigem jahe vahepala kui klassikaline magustoit, mida täiendavad oivaliselt kookosejäätis ning Eesti maasikavein. Maasikaveini puhul on huvitav, et selle maitse on ideaalselt säilinud. Koos magustoiduga jääb tervik kergeks ja värskeks ning sobib ka inimesele, kes tavaliselt väga magusaid magustoite ei vali. Hooajalisus on MIX-is teadlikult oluline. Kui suvi lõpeb, kaob ka osa suviseid komponente menüüst ning järgmisel hooajal võivad need taas tagasi tulla. Nii on näiteks maasika ja piparmündiga roog saanud endale justkui oma hooaja – kevadel saab sellega suve tervitada ja suve lõpus hüvasti jätta. Restoran ei taha hooajalisust siiski liiga rangelt võtta. Ryndinile pakub huvi ka see, kuidas garneeringute ja lisanditega tuttavaid roogi muuta. See hoiab tema sõnul ka köögis endas töö värskena. Degustatsiooni lõpetab limoncello. Leissoo valmistab seda ise ja selle puhul on tema jaoks kolm asja paigas: magusus, hape ja sidruni mahlakus. Tooraine leidmine ei ole alati lihtne, sest eesmärk on kasutada võimalikult maitseküllaseid Itaalia sidruneid. Tulemus on värske ja särav ning väikese pitsi roll on mõnus lõpp maitsvale söögikorrale. Ryndin ja Leissoo räägivad oma restorani puhul pigem pikast teekonnast kui valmis kontseptsioonist. Nad teavad, mida tahavad pakkuda, kuid jätavad ruumi ka järgmistele ideedele. „Külalised on põhjus, miks tahame seda teha,“ kinnitavad nad. 15

VÕISTLUS

Maailmaklassi kasvulava 20 aastat tagasi tekkis kaval plaan panna võistlustules vastamisi Eesti, Läti, Leedu parimad veinitundjad, et selgitada välja kolme riigi parim, kuid veelgi enam luua teadmistelabor, mis võiks kasvatada veinimaailma tulevikutähti. See, kas viimane plaan oli kavandatud või juhuslik, pole enam oluline, kuid Vana Tallinn Grand Prix on sünnitanud nii valitseva sommeljeede maailmameistri kui ka Euroopa parima.

S

Tekst: Martin Hanson Fotod: Aron Urb

eptembri lõpus UMA restoranis toimunud 20. Baltimaade parima võistluse võidukarika tõstis taaskord pea kohale eestlane Aleksei Pogrebnoi. NOA Chef’s Halli sommeljee jaoks oli tegu teise võiduga, Eesti meistritiitlite kõrvale. Teiseks tuli võistlustel eelmise aasta võitja Ignatij Semionov Leedust ja tihedas heitluses kolmandaks 180 Degrees by Matthias Dietheri restorani veinitundja Kevin Lilleleht Eestist. Parima noorsommeljee tiitli võitis Keili Õispuu Eestist. „Natuke uskumatu tunne on olla teist korda Baltimaade parim sommeljee – seda on vähesed saavutanud. Töötasin varem restoranides kokana ja jõudsin sommeljee erialani teiste soovitusel. Nüüd on tunne suurepärane! Ärge kartke midagi uut proovida,“ ütles Pogrebnoi, kes võitis parima tiitli ka 2023. aastal.

Sommeljeede crème de la crème

„Kui sommeljee hästi tehtud töö võib restoranis jääda külastajale peaaegu nähtamatuks kunstiks, siis võistlusel tõuseb

see kunst lavale,“ avas võistluse väärtust ka žürii liige ja Liviko sommeljee Urvo Ugandi. Võistlusel sai publik näha, kui palju erialaseid teadmisi ja oskusi on sommeljeel vaja, et restoranis toidu kõrvale õige jook valida. „Ja serveerida nii, et külaline saaks meeldejääva maitseelamuse,“ ütles Ugandi. Juubelivõistlust vaatama tulnutel avanes suurepärane võimalus olla nii-öelda osa võistlusest, sest kõik veinid, mis grand prix’ raames tuli sommeljeedel ära tunda, toiduga sobitada või välja valada, jõudsid lauas istujateni. Nii said kõik kohe järele kontrollida, kas laval pingeseisundis kogemustega veinitundja tegi keelekaste ja kahvlikatte sobitamisel õige otsuse. Esimese käiguna serveeriti röstitud paprikat Argentina krevettide, oliivikapparisalsa ja ürtidega. Selle juurde pakuti kolmest veinivalikut: kõik riislingud, kuid eri paigust ... Alsace’ist, Rheingaust, Columbia Valleyst. Paberil tundus magusama käekirjaga Põhja-Prantsusmaa vein sobilikum kreveti pehmuse, paprika magususega, kuid tõde pääseb võidule vaid kõik korraga suhu pistes. Laval ja hiljem saalis jäädi ühele meelele, sest parima

Võistluse üheks osaks on magnum-pudelist võrdsete pokaalide valamine. 16

Vana Tallinn Grand Prix 2026 võitja Aleksei Pogrebnoi. koosluse pakkus Weingut Johhannishofi 2022. aasta särtsakas „charta“. Miks? Sest toidu kastme hapukus vajas kaaslast, millel seda samas mahus. Edasi valati laval välja kolm roosat, mille päritoluga panid kõik võistlejad soojenduseks mööda, kuid mekkimiseks valiti neist laval toidule kaaslaseks ikkagi parim. Pardi-tataki, millel juures kapsasalat ja balsamico-kirsid – fenomenaalne roog kogu oma olemuses – klappis ülikenasti näiteks Barone Ricasoli 2023. aasta veiniga Albia Rose, tuues eriti põnevalt järelmekis välja kirsise balsamico-noodi. Pilt sellest, kuidas sommeljeed töötavad, mida toidus otsivad, mida veinis

sellele kaaslaseks soovivad, sai laval toimuvat jälgides kenasti selgeks. Ning kuigi see ei pruugi tulla ilma harjutamata välja, siis mingit „nõiakunsti“ selles samuti pole.

Kasvulava maailmaareenile

„On päris erakordne, et meil Baltimaades on nii pikaaegne ja kõrgetasemeline võistlus toimunud juba 20 aastat. See ei ole oluline ainult võistlejate ega võitjate jaoks, vaid kogu meie sommeljeede kogukonna jaoks. Sellest võistlusest on välja kasvanud mitu maailma tipptasemel sommeljeed. Võistlus oli äge, keeruline ja igati juubeliürituse vääriline,“ mainis žürii esimees, Euroopa parim sommeljee Mikk Parre, kes on kahel korral ka ise Vana Tallinn Baltic Sommelier Grand Prix’ esikoha võitnud. Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Kristjan Markii oli eriliselt rõõmus, et Tallinnas toimunud juubelivõistluse võit jäi kodumaale. Vana Tallinn Baltic Sommelier Grand Prix on kahepäevane erialane võistlus, kus tuleb näidata oma teadmisi nii teoorias kui ka praktikas. Esimene võistluspäev koosneb kirjalikust voorust ja praktiliste ülesannete lahendamisest. Teisel päeval toimuvasse finaali pääsevad eelvooru neli paremat, kes saavad žürii ja publiku ees lahendada mitmesuguseid üllatusülesandeid. Läbi aastate on finalistid saanud näidata oma teadmisi ja praktilisi oskusi erinevates olukordades, näiteks pimedegustatsioonil, dekanteerimisel, veinikaardi parandamisel või mitmekäigulise õhtusöögi kõrvale sobivate jookide soovitamisel.

AJATU MAITSE

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Morna talu käsitööna sündinud VOPS on Eesti õunabrändi (ehk AppleVOPS). Küpsed aia- ja metsaõunad ning tammevaat loovad üheskoos õrnalt vürtsika maitsebuketi.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

PLATZ

Sinu ideaalne pidu Platzis Restoranis toimuv jõulu-, aastavahetus- või erapidu, kus menüü ei ole kivisse raiutud, kogu seltskond ei pea mahtuma kindla lauaplaani taha ja ka kõige ootamatum soov ei kõla restorani jaoks liiga keerulisena, on täiesti võimalik, kui korraldada sündmus Platzis. 2009. aastast Roseni tänaval tegutseva restorani Platz juhi Kristina Ljadovi jaoks on hea peo mõõdupuu lihtne: külaline lahkub mõnusa tundega ja tahab tagasi tulla.

K

ui otsid jõulupeoks lihtsat lahendust, kuid soovid, et tulemus oleks kõike muud kui tavaline, on Platz selle peale juba mõelnud. Talvine grupimenüü ei tähenda järjekordset jõulupraadi, mida oled pühade jooksul juba viis korda söönud. Eelroaks on grillitud tiigerkrevetid, pearoaks saab valida veise sisefilee või jõulusema nüansiga pardi rinnafilee ning magustoiduks mandariinine dessert. Ja kui süda ihkab siiski verivorsti ja hapukapsast, saab ka need pidulauale tellida.

Menüü sinu soovide järgi

„Me läheneme igale päringule personaalselt – mida klient soovib, seda püüame talle pakkuda,“ ütleb Kristina. Kui peolaua tellijal on kindel mõne roa või tooraine soov, räägitakse see läbi ja leitakse võimalus. Kristina meenutab 120-liikmelist Soome gruppi, kelle soov oli saada pearoaks pippuripihvi ehk piprapihvi. Platz pakkus välja kolm varianti ja valituks osutus kõige kvaliteetsemast toorainest valminud liharoog, mille eest jagasid restoranikülastajad ohtralt kiidusõnu.

Sama paindlikkus kehtib ka siis, kui lauas istuvad erinevate vajaduste ja eelistustega inimesed. Nii vegan ja taimetoitlane kui ka laktoosi- või gluteenivaba külastaja leiab endale sobiva lahenduse. Platzis on tehtud ka halal-lõunaid ning vajadusel saab kogu suurema seltskonna menüü üles ehitada taimse või muude erisoovide järgi. „Mida täpsem oled oma sooviga, seda rohkem see aitab meil lahendust leida,“ ütleb Kristina.

Millise loo jutustab sinu pidu?

Mõni klient tahab pikka ühist lauda, teine privaatset ruumi, kolmas aga seda, et pärast õhtusööki algaks kohe pidu. Platzis on kaks saali ja suurema ürituse korral saab ühe kujundada söögialaks ja teise tantsuplatsiks, kus on baar ning DJ või bänd. Olemas on ka ekraan, projektor ja kohapealsed kõlarid, et näidata aasta tipphetki, fotosid ja videoid või korraldada viktoriini. Peo võib teha ka püstijalaüritusena. Südalinna tuiksoonel asuv Platz on mugav ka neile, kes tahavad pärast ametlikku osa õhtut jätkata – restoranist on lihtne liikuda järgmisse peatuspaika või järelpeole. Auto saab jätta mugavalt kesklinna soodsaimasse parklasse maja kõrval.

Kuigi Platz on restoran, mitte ürituskorraldusagentuur, leiab Kristina suure peo ettevalmistamisel end päris erinevatest rollidest ja see on tema jaoks alati inspireeriv. Ta on aidanud leida DJsid, fotograafi, viiuldajat ja tšellisti, mõelnud kaasa valguslahendusele ning aidanud paika panna dekoratsioone. „Kõige põnevam on see, kui inimesed tulevad oma ideega ja me saame koos selle ellu viia,“ ütleb ta eelolevale talvele mõeldes.

Planeeri jõule ja aastavahetust varakult

Talviste pidude broneerimine on juba alanud ja osa kuupäevi täitunud. „Mõned grupid tegid seda juba pool aastat tagasi ja Platzi kalendris on juba ka järgmise aasta suvesse ulatuvaid broneeringuid, kuid vabu kuupäevi veel leiab!“ Et broneerimine läheks sujuvalt, soovitab Kristina päringu tegemisel kohe kirja panna kuupäeva, kellaaja ja inimeste arvu. „Seejärel saab paika panna menüü, joogid ja muud soovid. Suurema grupi puhul soovib restoran menüü ja joogid umbes kaks nädalat enne üritust kinnitada, et kõik vajalik oleks õigeks ajaks olemas.“

Restoranide nädalad Platzis Enne uue hooaja menüü algust saab Platzis 7.–18. oktoobril proovida ToiduNautleja Restoranide Nädala erimenüüd. Kahekäigulises menüüs on burratasalat ja nduja-pasta veenuskarpidega, kolmekäigulises suitsuforell, pardirind ning šokolaadi-crémeux. 30. oktoobrist 8. novembrini toimub Tallinna Restoranide Nädal, kus Platz osaleb juba uue hooaja menüüga.

Töö rõõmud

„Kõige parem tunne on siis, kui inimene tuleb kümne aasta pärast tagasi ja ütleb, et talle meeldis siin siis ja meeldib ka praegu,“ räägib Kristina. Eriti palju tähendab talle see, kui külaline märkab, et vahepeal on restoranis mõni asi veelgi paremaks läinud. „Siis ma tunnen, et olen midagi õigesti teinud.“

Kõik on Platzis!

Asukoht: Roseni 7, Rotermanni kvartal, Tallinn Mahutavus: kuni 140 külalist Ruumid: 2 saali; võimalik korraldada privaatseid ja poolprivaatseid üritusi Lahendus: is tuv õhtusöök, püstijalaüritus või bufee Menüü: à la carte, bufee või tellija soovidele kohandatud grupimenüü Meelelahutus: DJ, live-bänd, tantsuplats Tehnika: ekraan, projektor ja kõlarid Erisoovid: vegan, taimetoit, laktoosija gluteenivaba, halal Kontakt: +372 664 5086, info@platz.ee, www.platz.ee

19

KOGU RESTO

KOGU RESTO ujub vastuvoolu

Tippkokk Pavel Gurjanov tunneb end hetkel väga hästi, sest varsti nelja-aastaseks saav Kogu Resto elab oma parimaid aegu. Bocuse d’Ori võistluselt läbi käinud koka tasemes pole kunagi keegi kahelnud, samuti selles, et Kogu Resto menüü peidab endas alati midagi unikaalset. Nüüd aga on kokk ja restoran end „söönud“ ka külaliste südamesse: Pavel ütleb uhkusega, et restoran on pidevalt külalisi täis, detsembris polnud ühtegi päeva, kui nad poleks olnud täielikult broneeritud.

P

õhjus pole Michelini restorani­ giidi kiitus, mida Kalarannas asuv restoran pole siiani (teenimatult) tunda saanud. Põhjus on asjaolus, et Pavel osales kokasaate „MasterChef“ viimases hooajas, külastades kodusid üle Eesti eelmise sügise

20

12 saate jooksul. Tippkokk poleks eluski suutnud uskuda, kui populaarne saade on ja millise tuntuse see mehele toob: poes käies palutakse autogrammi ja tehakse pilti.

Kokariides telestaar

„Käisin paar kuud tagasi koolis lastele toidust rääkimas ja lapsed olid vaimustuses, rääkisid, kuidas nad just eelmisel päeval olid mind televiisorist vaadanud ning nüüd olen ma nende ees. Kuigi ma ei võitnud saadet, on mul tunne, nagu ma oleksin selle võitnud. Kui vaadata sellele kõigele otsa restorani poolt, siis väga palju on tulnud uusi külalisi, aga ka neid, kes võib-olla meid korraks unustasid. Tahan eriliselt tänada kõiki neid, kes meie juurde on kas taas või siis esimest korda jõudnud,“ räägib Gurjanov. Lisaks igapäevasele tööle restoranis korraldatakse koos teiste „MasterChef Eesti“ osalejatega ühiseid õhtusööke, mis lähevad kaubaks kui soojad saiad. Tööd on mehel palju, kuid see innustab, sest nende võimaluste kaudu saab tutvustada oma kööki, oma maitseid ja stiili. „Mul on tunne, et minu eeliseks oli fakt, et mul on oma restoran, kuhu saab mulle külla tulla. Loomulikult ei saaks ma kuidagi hakkama ilma oma suurepärase meeskonnata, kes on pigem nagu mu teine pere. Vahel isegi otsene pere, sest mu ämm küpsetab meile restorani imelisi leibu. Mul on eriliselt hea meel selle üle, et meil oli mitu aastat aega end ette valmistada, sisse töötada, nii et kui üsna plahvatusena huvi ja bro-

neeringud kasvasid, olime selleks valmis. Köögi ja teeninduse tase on väga hästi uutele nõudmistele vastu pidanud,“ mainib tippkokk. Gurjanov on uues olukorras veel ühes aspektis: kuna külla tullakse nüüd pigem just talle, alles siis menüü pärast ja alles seejärel põhjusel, et restoran meeldib, peab kokk end rohkem saalis näitama. Nii tulebki tal rohkem jalutada lauas istuvate külaliste vahel, nendega suhelda ja endast rääkida. Seepärast ongi Pavel reedeti ja laupäevadel alati restoranis kohal – kui pole ees mõnd eriõhtusööki –, et kustutada nii sööma tulnute füüsilist kui ka vaimset nälga. Ar vestades hetkel valit sevaid restoranidele mitte kuigi soodsaid majandustingimusi, on värskendav kuulda, et ühel restoranil läheb ka reaalselt hästi ja seda mitte tänu rohkele turundusele, vaid tänu aastatepikkusele raskele tööle. Kohe on käiku minemas ka uus suvine, viimase aasta läbielamistest inspireeritud menüü.

Suvemenüü inspiratsioonid

„Ka uues suvemenüüs olen jäänud kindlaks Eesti maitsete suunale, kuid seda võtmes, mis küsib iga toidu puhul, et „kas ma ise sööksin seda?“. Aga iga toorainet, mis mulle meeldib ja mida tahaksin oma külalistele pakkuda, pole kahjuks võimalik Eestist leida. Samas on minu vaade ikkagi selline, et tooraine võiks tulla võimalikult lähedalt ja jääda põhjala piiresse, sest nii saan pakkuda meie piirkonnale omaseid mekke. Menüüs on endiselt väga populaarne Pähkla forell, samuti kammkarbid, sest need lihtsalt meeldivad mulle endale väga. Uues menüüs saavad olema ka värsked langustiinid, nende enda bisque’is,“ räägib kokk. Kuid pakutakse ka palju uut: näiteks eestipäraseks keeratud Itaalia klassika vitello tonnato, milles Gurjanov kasutab vasikalihalõike, kuid kreemi valmistab hoopis Peipsi suitsulatikast koos küüslaugu,

Restoran ootab külastajaid Kalamajas aadressil Võrgu 6: T-R 17-23 • L 12-23 • P 12-20 NB! Kokkuleppel on võimalik restorani külastada ka avamisvälistel aegadel.

majoneesi ja peterselliga. Road serveerib kokk rukola asemel hapuoblikatega. Roog on hõrk, värske ja täiuslikult eestipärane. Tuleb ka uus magustoit, millega Pavel tutvustab šokolaadi mitmeid kihte ja mis võiks ka suvises soojas olla ideaalne õhtusöögi lõpetaja. „Tahan oma külalistele pakkuda toitudega seda tunnet, et kõik maitsed oleksid tunda, need sobiksid ideaalselt kokku, kuid mu roogi süües tekiks küsimus, et kuidas see on valmistatud. Kuidas on maitsed just selliseks saadud, mis on need tehnikad, kuidas toit on saadud sellise kujuga, sellise värviga ja nii edasi. Tahan olla korraga selge, kuid pakkuda ka seda toidumaagiat, mis paneb restorani tagasi tulema,“ selgitab Gurjanov. Loomulikult ei saa uues menüüs mööda ka saatest „MasterChef Eesti“, kus tuli rinda pista väga eriliste olukordade ja ka toorainetega. Nii on tänu saatele Kogu Resto suvemenüüs lõvilakk, seekord grillituna. Peakokk ütleb, et just selliselt valmistatuna arenes seenele maitse, mis paneb tõeliselt mõtlema ja küsima, et mida hetkel täpselt süüakse. „Kutsun kõiki meie juurde külla ja uudistama, mida põnevat oleme viimase aastaga nii mina kui ka kogu restorani meeskond õppinud,“ lisab Gurjanov. Tutvu menüüga: www.koguresto.ee Võta ühendust: +372 550 1621

VEINIREIS

Usbekistan klaasis

A

lkoholil on Usbekistanis omaette ajalugu. Kahtlemata väga iidne – teile räägitakse kindlasti, et siin valmistati veini juba enne vanu kreeklasi ja grusiine. Seejärel tuli keeruline nõukogude periood, mil viinamarjaistandusi maha raiuti. Nüüd elab veinivalmistamine taaskord läbi renessanssi ja jõuab fantastilise kiirusega maailmatasemele. Ka hea veini tarbimise kultuur on riigis alles kujunemas. Supermarketites alkoholi ei müüda – seda saab osta spetsiaalsetest kauplustest või suurtest suveniiripoodidest. Veinikaarti ei leia kaugeltki igast restoranist. Ometi hakkavad tasapisi tekkima veinipoed ja restoranid, kus on suurepärane veinivalik.

Rizamat

Minu tutvus kohaliku veiniga algas Buhhaaras, imelise restorani katuseterrassil linna südames. Tundus, et seal olid laudadesse kogunenud peamiselt esimese Buhhaara rahvusvahelise kaasaegse kunsti biennaali osalejad, mis neil päevil linnas toimus. Ettekandja pakkus maitsta kohalikku orgaanilist kuiva veini ja rääkis, et soovi korral võib külastada veinimaja, kus seda valmistatakse. Loomulikult me läksime. Pereveinimaja Uzumfermer asub Taškendist 21 kilomeetri kaugusel ning taksosõit kesklinnast maksis umbes seitse eurot. Siia saab tulla ekskursioonile ja degusteerimisele, lisaks on siin eksootiline aed, väike hotell ja hubane restoran. Me sattusime veinimajja sõna otseses mõttes tipptunnil – saabunud oli suur ekskursioonigrupp ja samal ajal peeti pulmi. Sellest hoolimata leiti meie jaoks aega, korraldati degusteerimine ning räägiti põnevalt iga joogi kohta. Näiteks valmistatakse siin veini kohalikust ‛Rizamati’ viinamarjasordist, mille aretas Usbeki

Vastupidiselt levinud arvamusele ei valmistata Usbekistanis ainult magusaid veine. Kuivad veinid elavad praegu läbi tõelist renessanssi – siin arendatakse ja luuakse sõna otseses mõttes hiigelsammudega uusi traditsioone klassikaliste ja ainulaadsete kuivade ning rikkaliku maitsega vahuveinide valmistamisel. Üks selle valdkonna lipulaevu on pereveinimaja Uzumfermer, mis on viimastel aastatel kindlalt pälvinud auhindu rahvusvaheliste konkursside pimedegustatsioonidel. Tekst: Jevgenia Gorski Fotod: Jevgenia Gorski, Uzumfermer.uz, Shutterstock

viinamarjakasvatuse rajajaks peetav selektsionäär ja akadeemik Rizamat Musamuhhamedov.

„Lõbus Taškent“

2008. aastal võtsid Uzumfermeri asutajad Rašid ja Zimfira Ahhunov ühe hektari maad ning rajasid sinna perele maja ja aia. Tasapisi hakkas majapidamine laienema ja omanik uuris põhjalikult kohalikke muldi. Ajalooliselt kasvab selles piirkonnas viinamari väga hästi, seetõttu taastati viinamarjaistandused ning alates 2019. aastast valmistatakse siin veini.

Sattusime veinimajja sõna otseses mõttes tipptunnil – saabunud oli suur ekskursioonigrupp ja samal ajal peeti pulmi. Omanike jaoks on veinivalmistamine hobi – seda rõhutavad kõik töötajad. Nad on kõik ise õppinud ja kogu tootmise korraldanud, teevad koostööd tehnoloogidega üle maailma ning mõtlevad välja ainulaadseid lahendusi, tänu millele on selle veinimaja veinid ja destillaadid viimastel aastatel võitnud hulgaliselt auhindu rahvusvaheliste konkursside pimedegusteerimistel. Huvitaval kombel jõudis nende vein esimesele konkursile tänu külalistele – veinimaja väisasid professionaalsed sommeljeed, võtsid veini kaasa ja saatsid selle omal algatusel degusteerimisele. Näiteks pälvisid Saksamaal toimunud Berliner Wine Trophy 2023 konkursil kuldmedali nii MerryTash Reserva Dry 2020 kui ka Nuara Pinot Noir 2021. „Meritage on tuntud Bordeaux’ stiilis seguvein. Meil õnnestus see luua Usbekistanis, peegeldades meie 21

VEINIREIS

puuviljaparadiisi terroir’d. Mängisime ka nimega: MerryTash – Merry tähendab lõbusat ja Tash viitab Taškendile. Vein tuli kerge ja pehme, kirsimaitse ning metsamarja aroomiga, milles on tunda vürtside, kohvi ja kuivatatud ploomi noote,“ räägitakse veinimajas.

Seitse erinevat võret maksimaalse maitse saavutamiseks

Tootmine on siin väga kaasaegne, kuid samal ajal poolautomaatne. „Meil hinnatakse käsitööd väga kõrgelt,“ räägib restorani ja hotelli mänedžer Dilšod, näidates territooriumi ja tootmist. „Alates saagi koristamisest kuni veini valmistamiseni.“

Näiteks korjatakse viinamarjad käsitsi – kastidesse, mis on mõeldud kuuele kilogrammile marjadele. Kui kasti panna rohkem, saavad marjad oma raskuse all kahjustada, hakkavad mahla eritama ja oksüdeeruvad. Seetõttu keelduvad omanikud alati, kui kutsutud tehnoloogid soovitavad tootmist automatiseerida ja lihtsustada, et suurendada mahtu ja kasumit – kvaliteet on nende jaoks tähtsam. Viinamarjaistanduses kasvab üle saja viinamarjasordi. Kui omanikud reisivad, toovad nad kaasa uusi viinapuuvõrseid ning katsetavad neid erinevatel kasvualadel, kus on erinevad looduslikud tingimused. Lisaks kasutatakse siin seitset erinevat võret – eri viinamarjasortide jaoks on erinevad lahendused. Need on projekteeritud ja paigaldatud nii, et päikesekiired ei langeks viinamarjadele otse, vaid nurga all, mis on Usbekistani kuumas kliimas äärmiselt oluline. „Kui päikesekiired langevad viinamarjadele otse, koguneb marjadesse liiga kiiresti suhkur ja klassikalist kuiva veini neist enam valmistada ei saa,“ selgitab Dilšod. „Samas ei saavuta marjad vajalikku tihedust ning see tähendab, et veini maitseomadused jäävad väga nõrgaks – justkui oleks veini veega lahjendatud. Meie kliimas on kõige tähtsam, et viinamarjad küpseksid võimalikult aeglaselt.“

KATARIINA KELDRI

RESTORAN ja KÜLALISTEMAJA RAKVERES

Grossi kauplustes üle Eesti

08.10-21.10

M10 suuruses kollased talumunad SOODUSHINNAGA!

Saad meie juures pidada nii sünnipäevi, firmapidusid kui ka lihtsalt lõunat süüa. Päevapakkumised Katariina Keldri restoranis E–R 11.00–14.00 GRUPITELLIMUS ALATES 10 INIMESEST! Ettetellimine vähemalt 48 tundi. Grupimenüü komplekti muutmisel, kohandamisel vms lisandub hinnale 10–20% sõltuvalt muudatusest.

RESTORAN AVATUD

Kaupmees & Ko, Selver, OG Elektra, Coop, A1000 Market 22

E–N 11–18, R–L 11–21, P 12–17 tel 322 3945 kelder@katariina.ee

KÜLALISTEMAJA

tel 322 3943 info@katariina.ee Pikk 3, 44307 Rakvere

VEINIREIS Seetõttu ei ole juhuslik, et kui Uzumfermeri tooted jõuavad rahv us vahelis te konkursside pimedegusteerimistele, tõstetakse muu hulgas esile nende mait sete väljendusrikkus t . Seda kinnitab ka 70-kraadine Grappe 70. Eelkõige valmistatakse seda kanget jooki mitte veinivalmistamise jääkidest, vaid viinamarjamahlast koos kestade ja seemnetega, ilma vee ja suhkru lisamiseta ning kasutades maksimaalselt looduslikke metsikuid pärme. Pärast käärimist suunatakse jook Itaalia destillatsiooniseadmesse Alambic. „Itaalias destilleeritakse kaks korda ja saadakse 70-kraadine jook. Meie tehnoloog töötas välja lahenduse, mille puhul destilleerime vaid ühe korra ja saame samuti 70 kraadi. Mida rohkem destilleerida, seda vähem jääb alles maitseomadusi.“

Nagu Celentano filmis

Kogu veinimaja seadmed pärinevad Itaaliast, pudelid Venemaalt ja korgid Prantsusmaalt – sest ka pakend peab vastama rahvusvahelistele standarditele. Siin kasutatakse pressi, mille sees on spetsiaalne pehme materjal. „Vanasti tallasid inimesed viinamarju jalgadega – nagu Celentano filmis –, et viinamarjaseemneid mitte purustada. Selles pressis kasutatakse sama põhimõtet: spetsiaalne materjal paisub vaakumi abil ja avaldab viinamarjadele väga

Pudel Uzumfermeri orgaanilist kuiva veini maksab veinimajas 10 eurot, turistide keskustes asuvates kauplustes ning baarides ja restoranides aga 14–17 eurot.

7 Dates naturaalne datlilimonaad Limonaadile ei ole lisatud suhkruid – selle magusus pärineb datlitest. Jook ei sisalda säilitusaineid ega kofeiini. Datlilimonaad sobib nautimiseks niisama või kokteilides, kus datlid annavad joogile loomuliku magususe. Külmal ajal proovi seda ka soojendatult – põnev alternatiiv glögile.

õrna survet.“ Seejärel suunatakse mahl käärimismahutitesse. Neis laagerdub vein vähemalt kuus kuud, tammevaatides aga vähemalt üheksa kuud. Samal ajal katsetatakse pidevalt uusi lahendusi. Näiteks valmistati kord partii oranži veini, mille maitseomadused jätsid soovida. See „unustati“ lattu ja nelja aasta pärast degusteeriti seda uuesti – selleks ajaks olid pudelites maitsed täie-

likult avanenud ja kogu partii müüdi hetkega läbi. Muide, veinimajas on olemas ka oma „seif“ – väike veinikelder-ladu, kus hoitakse viimaseid pudeleid kõige õnnestunumatest veinidest ja kangetest alkohoolsetest jookidest. Neid ei müüda mitte mingi hinna eest. Ka brändi sündis eksperimendi tulemusena. Tavaliselt laagerdatakse head konjakit vanades vaatides, milles on varem hoitud veini. Uzumfermeris on vaadid aga uued ja neid kasutatakse veini valmistamiseks veel vähemalt järgmised 15 aastat. Tehnoloog töötas välja oma meetodi, mille järgi laagerdatakse brändit tammelaastudel, ning sommeljeede hinnangul ei jää see maitselt alla tammevaatides laagerdunud joogile. Pudel Uzumfermeri orgaanilist kuiva veini maksab veinimajas 10 eurot, turistide keskustes asuvates kauplustes ning baarides ja restoranides aga 14–17 eurot. Ühesõnaga näitab Uzumfermeri lugu, kuidas kirg ja tähelepanu detailidele võivad muuta perehobi rahvusvahelise tasemega projektiks. Usbeki veinikultuur kujundab tänapäeval enesekindlalt oma isikupärast stiili, ühendades iidsed traditsioonid ja kaasaegsed tehnoloogiad. Ja kuigi veini tarbimise kultuur on siin alles arenemas, kasvab huvi selle vastu iga aastaga. Võib-olla on just praegu parim aeg avastada Usbekistani, sealhulgas klaasi kohaliku veini kaudu.

ST MU ID E TI OG T K RAN A T A S G AA AT 30 AST 2A

Kult – uue põlvkonna limonaad KULT on naturaalselt fermenteeritud ja kergelt kihisev vesikeefir – värskendav alternatiiv tavapärasele karastusjoogile. Fermentatsiooni käigus tekivad joogis loomulikult orgaanilised happed ja postbiootikumid. Mahe, naturaalne ja kunstlike lisaaineteta. Valikus on viis hoolikalt välja töötatud maitset: passionivili-humal, yuzu-mandariin, ingver-sidrun, mate ning suhkruvaba vaarikas-münt. Leia oma lemmik!

KÖÖK, KUS SÜNNIVAD HEAD MAITSED Loome koos Sinu unistuste köögi

Saadaval valitud kauplustes, restoranides ja stuudiotes. Tutvu kogu valikuga:

www.viigardi.com • info@ viigardi.com 23

LIHUNIKUD

LIHA ja KALA igale maitsele

A

stun valgesse kitlisse pakituna sisse Stockmanni „lihakarni“, kus lihameistrite juht Janek Joona on ametis võimsa veiserümba lahti lõikamisega. Kõik meeskonda kuuluvad lihunikud toimetavad ühiselt ümber suure metallist laua: kes lõikab steikideks seakaela, kes saeb parajaks kondiga tükke, kes tegeleb kanakoibade maitsestamisega. Kui broilerid jõuavad kauplusse juba tükkideks võetuna ja kalad enamasti fileerituna, siga suuremate lihaskondadena, siis veist ja lammast ostab Stockmann juba aastaid sisse terve rümbana. Mugavaks käitlemiseks tuleb loom siiski sisse kas kaheks või neljaks lõigatuna.

Stockmanni üheks läbi aegade olulisemaks paigaks on olnud pikk, tervet poe tagaseina kaunistav liha- ja kalalett, mis lõppeb sujuvalt rikkaliku juustuvalikuga. Lihalõikude variatsioonid ja kalavaliku kirjusus lubab olla kindel, et igaks elujuhtumiks leiab siit midagi, mis isu leevendab. Pikad katsetused läbi 35 aasta on teinud selgeks, mis on eestlaste maitse ja millega tasub aeg-ajalt poe külastajaid üllatada. Tekst: Martin Hanson / Foto: Kristiin Kõosalu

Alati parima kvaliteediga

„Nii saame täpselt tagada iga letti jõudva veiselõigu kvaliteedi. Aastate jooksul on meil tekkinud usaldusväärsete väikeloomakasvatajate võrgustik, kelle kasvatusmeetodeid ja kvaliteeti usaldame. Lisaks olen ise nii kaua liha lõiganud, et oskan juba nii värvi, lõhna kui tekstuuri järgi liha kvaliteeti hinnata,“ räägib Joona, kes on Stockmannis lihunikuna töötanud üle 20 aasta. Kes on Stockmannis käinud, siis kulinaarialeti kasinuse üle kurta poleks paslik. Nii saab lisaks värsketele lihadele, lindudele, kaladele osta neist paljusid ka maitsestatuna. Stockmanni tootmisjuht Ave Karma räägib, et põnev on ka jälgida, kuidas inimeste maitsed vahelduvad: vähenenud soolasisaldus on hetkel taas kuum, samas otsitakse kergelt krehvtiseid, näiteks koreapäraseid maitseid. „Aasta olulisematel tähtpäevadel on oma lemmikud. Näiteks jaanipäeval, tegelikult kogu suvel, on meie suureks lihahitiks klassikaline äädikamarinaadis seakael. Talveks tuleb tagasi soojade küpsetusvürtsidega jõulune ahjupraad. Aga kindlasti on eestlaste maitse läinud ter vislikumaks ja teadlikumaks,“ selgitab Karma. Kuid aastate jooksul on olnud maitsetega ka möödalaske: kuidagi ei toiminud peedikaneelimarinaadis siga. Läbi aegade on aga kõige populaarsem lihaleti toode olnud kodune hakkliha, mida ostetakse tonnides. Kohapeal valmistatakse kaheksat erinevat hakkliha. 24

Kuivlaagerduskapp

Täiesti uusi võimalusi pakub lihaleti taha üles seatud riputuskapp, kuhu lihameister tõstab 28 päevaks kuivlaagerduma terve veise ribikondi, millel küljes nii välis- kui ka sisefilee. Plaanis on olnud laagerdada liha ka kuni kaks kuud, aga kahjuks on liha enne seda tähtaega kõik ära ostetud. Juba vaid mõne kuuga on Stockmanni kuivlaagerdatud lihale tekkinud oma kindel austajaskond, kes tihti ostavad kohe ära kõik „valminud“ fileesteigid. „Müüme välisfileed ja antrekooti, sest need on klientide seas kõige populaarsemad tükid. Laagerdunud liha kaalukadu on kapis väga suur, nii et ka 28 päeva seisnud liha hind on värskega võrreldes vähemalt kahekordne. Katsetame aina edasi, kuigi oleme kuivlaagerdanud lihasid müünud juba üle aasta. Kuid siiani on laagerdunud lihade maitse olnud äärmiselt mõnus, suussulav,“ lisab Joona. Lihameister ise hindab tegelikult enam märglaagerdusega veiseliha, mille maitse on puhtam, kuid tekstuur on pehmem ja hind taskukohasem igapäevaseks tarbimiseks. „Aga see on puhtalt maitse asi,“ lisab Joona.

Kala kohalikust veest

Vähem räägitakse kulinaarialeti juures aga kalavalikust, mis teeb enamikule kauplustele silmad ette. Karma sõnul on eestlaste kindel lemmik kohalik Eesti kala: koha, ahven, haug. Kuid muidugi ei saa kuidagi vastu heale Norra lõhele või forellile. Kõik graavilõhed, mis Stockmanni letis müügil, valmivad käsitööna lihakarni kõrvalruumis. Sealsamas ka viilutatakse kõik fileed ilusateks lõikudeks. „Kohalikku kala on meil valikus nii palju kui võimalik, sõltume loomulikult, nagu kõik, püügiaegadest ja saadavusest. Aga kuna eestlane armastab punast kala, siis saame alati kõikide kalahuviliste soovid täita,“ selgitab Joona. Loomulikult kogu liha ja kala, mida peaks minema vaja sooja toidu, salatite ning pagaritoodete valmistamiseks, tuleb ka Joona meeskonna kogenud käte läbi.

Stockmanni lihameistrite juht Janek Joona koos meeskonnaga.

NB! Kui kala ja liha ostetud, saab suunduda toidupoe vastas asuvasse vinoteeki, kust igale proteiinile on panna kõrvale sommeljeede valitud ideaalne veinipartner.

LUMEN RESTO

LUMEN – loodusest ja

mälestustest sündinud köök

2

025. aasta sügisel avatud Lumen kannab oma peakoka käekirja: tooraine on tähtis, kuid sama oluline on lugu, mälestus ja emotsioon, mis ühe roa taga peitub. Lumeni köök lähtub loodusest ja sellest, mida Eesti eri aasta­ ajad parasjagu pakuvad. Kohalik tooraine, metsikud taimed, kala, liha ja köögiviljad moodustavad köögi aluse.

Sõna saab kvaliteetne tooraine

Suvel kogutud ja säilitatud maitsed jõuavad taldrikule ka siis, kui loodus ise parasjagu neid ei paku. Fermenteerimine, kuivatamine ja säilitamine annavad võimaluse aastaaegade maitseid kauem alles hoida. Menüü ei püüa olla demonstratiivselt luksuslik ega keeruline. Pigem on eesmärk võtta hea tooraine ja lasta sellel rääkida. Tuttavaid maitseid ja lapsepõlvemälestusi tõlgendatakse tänapäevaselt, kuid ilma soovita neid üle kujundada. Nii võib lihtne kartul saada kaaslaseks Dijoni sinepi emulsiooni, fermenteeritud kurgi ja aiarohelise või kohupiimast ning rabarberist sündida magustoit, mis kannab endas midagi väga tuttavat.

Isiklik käekiri igas detailis

Keerdi enda jaoks on toit tihedalt seotud loodusega. Ta on aastaid tegelenud

Tallinna vanalinnas asuv Lumen on peakoka ja kaasomaniku Mark Keerdi loodud restoran, kus kohtuvad loodus, hooajalisus ja isiklik lähenemine toidule.

loodus- ja maastikufotograafiaga ning pildistanud ka kõik Lumeni toidud ise. Sama tähelepanelikkus, millega ta vaatab läbi kaameraobjektiivi metsa, merd või maastikku, kandub üle ka taldrikule. Lumeni köök on peakoka isiklik tõlgendus tänapäevasest restoranist – loodusest inspireeritud, hooajaline ja kohalik, kuid samal ajal vaba rangetest definitsioonidest selle kohta, milline üks Eesti köök täpselt olema peaks.

Koht, kus nautida

Lumen ei taha olla restoran, kuhu tullakse üksnes erilist sündmust tähistama. Kohalikud külalised on esikohal ja eesmärk on luua koht, kuhu tahaks tagasi tulla ka lihtsalt hea õhtu, klaasi veini ja läbimõeldud toidu pärast.

Rataskaevu tn 8, Tallinn lumenresto.ee Lumen restaurant lumen.restaurant

25

LUKSUS

Tennis ilma šampanjata? Vaadates viimase Tour de France’i üht keskmist etappi, veetsid rattasõidu kommentaatorid kaunite Prantsusmaa loodusvaadete keskel umbes 15 minutit arutledes, mida tasuks täna õhtuks süüa ja mida söödi eelmisel päeval. Kuna rattasõit kulgeb läbi enamiku Prantsusmaa, saab igal õhtul nautida mõne uue piirkonna kohalikku kööki. Maailma suurimad spordivõistlused on kujunemas aina enam ka ekskursiooniks maitsete maailma.

P

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

rantsusmaal kehtib 1991. aastast reklaamiseadus (Loi Évin), mis piirab alkoholi turundust kogu avalikus ruumis, mis tähendab, et maailma iga-aastasel kõige suuremal spordisündmusel pole oma signatuuršampanjat, -veini, -õlut ega muud napsi. Rattavõistlus on pigem ekskursioon läbi trajektoorile jääva piirkonna gastronoomia. Ühelt poolt muudab see Tour de France’i kõige olulisemaks toiduseikluseks aastas, kuid ka ehk kõige vähem glamuurseks.

Tennis nõuab šampanjat

Gastronoomiarikkaim spordiala on kindlasti tennis, mille igal suure slämmi võistlusel on terve omaette toidu- ja joogialane identiteet. Kui väljakul nopitakse aina põnevamate löökidega punkte, siis tribüünidel keeb elu kahes paralleelses tempos: pidevalt tennisepalli jälgides, samal ajal midagi lonksates ja nosides. Liivaväljakute mekas

26

Roland-Garrosil voolab ametliku šampanjana Moët & Chandon (aastate järel on Prantsuse šampanjamaja ka taaskord F1 ametlik juubeldusvahuvein), mille kõrvale serveeritakse seda Pariisi tõelist klassikat: rikkalikud baguette’id, escargot, croque-monsieur, makroonid ja nii edasi. Kõik on lihtne, autentne, mõeldud naudinguks. 2024. aastal Pariisi lahtiseid külastades lubasime endale VIPpiletid, mis võimaldas mängude vahepeal käia end kosutamas kõigega, mis varasemalt mainitud sai. Olgu süüdlaseks siis kuum ilm, hedonistlik meelelaad või lihtsalt himu prassida, igatahes õhtul kokku lugedes selgus, et naha vahele sai kokku umbes kaheksa mängu vaatamise kõr-

vale keeratud viis pudelit š­ ampanjat. Ja meeles on ka enamiku mängude tulemused. Vive Moët & Chandon! Peenemaks kisub asi teisel pool La Manche’i väina, sest Wimbledoni etikett on gastronoomselt tihkem. Kõige tuntum osa aasta kolmanda suure slämmi toidulauast on loomulikult vast valminud värsked maasikad hõrgu vahukoorega. Muuseas, võistlusel serveeritakse nii umbes kaks miljonit Kentist pärit maasikat. Paarismängupartneriks on maasikatele Wimbledonis nii Inglise absoluutne klassika ehk Pimm’si kokteil kui ka juba aastakümneid signatuuršampanja Lanson. Eduka tennise aluseks on hommikune järjekorras seismine (väga inglaslik), millega paralleelselt saab juba hakata maasikate ja šampanjaga peale.

Ameerikasse järgmisel kuul siirduval tennisekarussellil US Openil saab nautida hoopis kokteile. Täpsemalt on New Yorgi võistluse signatuuriks kokteil nimega Honey Deuce, mis koosneb Gray Goose’i viinast, limonaadist, vaarikaliköörist koos klaasi serveeritud melonipallidega. Neid kokteile segatakse paarinädalase võistluse ajal kokku ligi pool miljonit klaasi. Veinihuvilised saavad aga nautida kohalikku Sonoma piirkonna tootja Clos du Bois imeliselt värsket Chardonnay veini. Toidu poolelt on US Open pigem gastronoomiline festival: tipprestoranide pop-up’id, luksuslikud burgerid, lobster roll’id. Nooremale publikule hinge pugenud Australian Open on selgelt värskendusjookide lainel. Pakutakse signatuurkokteili Grey Goose Lemon Ace, samuti Piper-Heidsiecki šampanjat ja ootamatult Aperol Spritze.

Hobused ajavad janutama

Hedonismile suunatud spordivõistlusi on veel, kus pealtvaatajate lõbustuseks pole etteasteid tegemas ainult sportlased, vaid ka erinevad maitsed. Aristokraatlik Royal Ascot tarbib igal aastal tuhandeid pudeleid šampanjat, kuid veelgi enam läheb kaubaks džinn ja seda erinevate kokteilide kujul. Loomulikult džinn ja toonik, samuti Pimm’s, kuid ka signatuurkokteil Royal Ascot Blush, kus peakohal Silent Pool Gin. Ka see kokteil teeb kummarduse suvistele maasikatele, sellele kummalisele Inglise suve mõnutoidule. Kentucky Derby teisel pool ookeani teeb aga kummarduse kõigele kohalikule. Loomulikult on fookuses burboon ja seda sisaldavad kokteilid, näiteks Mint Julep, mis on võistluse mitteametliku toidu ehk Derby piruka kõrvale vägagi sobilik värskendav segujook. 1954. aastal loodud pirukas on aga omakorda mugandus klassikalisest pekaanipirukast, mis kasutab aga sisus Kreeka pähkleid. Tundub, et ka puhas burboon sobib seda rikkalikku desserti imeliselt alla loputama.

MANTEL JA KORSTEN

Restoranist Mantel ja Korsten leiab soojuse keset külma sügist

Kadrioru ühes vanemas, 300-aastases mantelkorstnaga majas peidab end juba kaheksa aastat hubane restoran Mantel ja Korsten. See on suurepärane koht, kus korraldada mõnus jõuluistumine, nautida vana-aastaõhtul erilist degustatsioonimenüüd või tulla perega koos olema ja sõpradega aega veetma. 21. oktoobril toimuval šampanjaõhtusöögil on põnev erimenüü

Restoranil Mantel ja Korsten on Michelin Guide’i Bib Gourmandi tähis, millega tunnustatakse suurepäraseid restorane, mis pakuvad mõistliku hinnaga tipptasemel kogemust. Mantel ja Korsten on keskendunud Vahemere köögile ja seda selle kõige laiemas mõttes. See õdus restoran on ideaalne koht šampanjaõhtusöögiks, mille jaoks on koostatud ka spetsiaalne menüü. Õhtusöögil seatakse eesmärgiks kasutada peamiselt kohalikku toorainet, sest üritus võimaldab planeerida täpsemat kogust. On teada, et šampanjaõhtusöögi degustatsioonimenüü aukohale kuuluvad vutt ja part, nii saab restoran väikefarmidele juba aegsasti tellimuse ära teha. Šampanjaõhtusöök restoranis Mantel ja Korsten on tõeline elamus – paljud

Fotod: Lauri Laan

muidugi juba teavad seda, sest sellest on kujunenud traditsioon. Maja eriline atmosfäär juhatab külalise juba uksest sisse astudes teise, rahulikumasse rütmi. Siin süüakse aeglaselt, maitstakse teadlikult ja lastakse õhtul kulgeda loomulikult. Õhtusöök algab klaasi šampanjaga, mida serveeritakse magnum-pudelist, ja liigub rahulikus tempos edasi. Menüü koosneb viiest käigust, mis on loodud toomaks esile šampanjade ja toitude maitsete kooskõla. Õhtusöögi kestel on suurepärane võimalus tutvuda Tribaut’ šampanjamaja esindajaga. Saab proovida, kuidas kuiv šampanja töötab magustoiduga.

November on uus detsember – korralda restoranis Mantel ja Korsten tänuüritus

Aina rohkem ettevõtteid ei korralda oma töötajatele enam detsembrikuus jõulupidusid – inimestel on enne pühi nagunii kiire ja kui ongi veidi hingetõmbeaega, soovitakse see veeta oma pere ja lähedaste seltsis. Nii peavad ettevõtted nüüd oma talvepidusid hoopis novembris. Aastalõpuüritusteks sobib Mantel ja Korsten eriti hästi, sest restoranis on eraldi nurgakesi nii väiksema seltskonna jaoks kui ka saab broneerida kogu maja. Ülemajapeoks mahutatakse mugavalt kuni

90 inimest, aga terve söögikoha saab broneerida juba alates 45 või 50 inimesest koosnevale seltskonnale. Restoran pakub erinevaid grupimenüüsid ja loomulikult on võimalik menüüd ka kohandada, arvestades allergiate ning toidutalumatustega. Joogivalik pannakse kokku nii, et see toetaks menüü iseloomu – valitud Vahemere väiketootjate veinid on siin omal kohal. Mantel ja Korsten on seisukohal, et kvaliteetne vein ei pea olema hirmkallis ja mõistliku hinnataseme juures võiks külaline saada rohkem väärtust, kui ta oodata oskab.

Miks valida just Mantel ja Korsten?

Aastavahetuse õhtusöök restoranis Mantel ja Korsten sobib inimesele, kes soovib vana aasta ära saata rahuliku väärikuse, hea toidu ja sooja atmosfääriga. Jaanuaris võib aga tulla teistsuguseks tähistamiseks – ettevõtete tänuõhtuteks, uue aasta tervitamiseks või lihtsalt koosolemisteks, kus programm ja tempo kujundatakse grupi soovide järgi. Eriliseks muudab restorani Mantel ja Korsten ka see, et see on nii hubane, ajalooline ja isikupärane. Ta ei ürita olla glamuursem, kui on, aga pakub kvaliteetsest toorainest armastusega tehtud roogi ja hoolikalt valitud veine, mis klapivad toiduga ideaalselt kokku. Selle Kadrioru helerohelise puumaja atmosfäär toob igasse sündmusesse soojuse, mida suured peokohad ei pruugi pakkuda. 27

TOIDUREIS

Kes veel Poolas pole käinud?

S

ee on klassikaline lugu „käi enne Nuustakul, kui Pariisi ronid“, sest Poola on neljakümnendates eluaastates inimeste mällu sööbinud pigem kui tüütu, ohtlik ja halbade teedega transiitriik, mis mõttetult meie ning rohelise muruga Kesk-Euroopa vahel lösutab. Nii ei olegi Poola – see keerulise ajaloo, kauni looduse ja mõnusate inimestega riik – kunagi kui puhkuse sihtpaik meie radaris eksisteerinud. See taju on kõige valusam eksitaja, sest Poola on tõeline pärl. Seekord jätsime mäed puutumata ja siirdusime hoopis vanale heale Preisimaale, kus Masuuria järved, Sopot ja igal nurgal endast salamisi märku andev natsiajakaja.

Pakid vööri ja teele

Sõit algab vihmases hommikus, mis aga muutub iga kilomeetriga. Vihm väheneb, kuni lakkab Riia kandis täielikult. Iga edasise kilomeetriga rebenevad aina enam valla ka taevasse kogunenud pilved. Kaunasest möödununa paistavad aknasse ka päeva esimesed päikesekiired. Tundub, et seiklusele on antud piltlikult roheline tuli. Autoroolis üsna tuimalt kulgedes tajub silm ümbruses toimuvaid muutuseid kummalise lõtkuga. Midagi tundub justkui teistmoodi, kuid mis täpsemalt? Nisupõllul on näiteks sinised rukkililled asendunud punaste moonidega. Ning mida Poolale lähemale,

28

„Aga sõidame Poola?“ küsin nii muuseas diivanil lebades. Vestlusteemaks on igivana küsimus: kuhu minna jaanipäevajärgsele puhkusereisile? Pisut ideele sügavamalt mõeldes turgatab pähe arusaam, et polegi täiskasvanueas automatka kuhugi kaugemale kui Riiga teinud. Sõidetud on lähemale ja kaugemale, igasuguste erinevate vahenditega, kuid klassikalist automatka pole sellesse loetellu sattunud. Pisut uurimistööd ja selgub, et vaid 10–12-tunnise roolikeeramise järel avaneb lähivälismaa täiesti uues võtmes. Tekst ja fotod: Martin Hanson seda avaramaks, suuremaks kõik läheb. Põllud põgenevad katkematu laamana silmapiiri taha. Kui jätta kõrvale Valgevene põgenikke püüdev piirivalve Poola piiril, läheb sõit üsna muretult. Päeva värskemasse poolde jäävad ebakvaliteetsemad teed Riias, kui sõiduväsimus endast märku annab, on rataste all aga Leedu ja Poola neljarajalised teed, kus „130“ on lapsemäng. Põnevaks läheb aga siis, kui keerata kiirteelt maha, suunaga Mikolajki linna poole: selleks on asfalteeritud tõenäoliselt vana kruusatee, millel pole ohutusriba ja piiriks tõmmatud valge joone taga kasvavad kohe alleeks koonduvad vanad tammed, vahtrad, teab

mis veel. Lubatud 90 kilomeetrit tunnis osutub väljakutseks, eriti kui vastu tulevad veoautod leiavad, et kogu tee kuulub vaid neile. Adrenaliinilaks on garanteeritud, samuti ühed kaunimad loodusvaated, mille keskel annavad end näole ka põdrad ja rebased, kitsed ja jänesed. Ühel hommikul nägime põllul lonkimas põtra, kes liikus sama entusiastlikult, nagu läheks esmaspäeva hommikul esimesele koosolekule. Rääkides aga alustuseks poolakate gastronoomsetest veidrustest, siis esimene kokkupõrge toimub toidupoe kulinaarialetis, kus ühte Caesari salati laadsesse segusse on sisse keeratud tükeldatud küüslauguleivad ja Waldorfi salatisse lisatud pelmeenid. Olen

katsetaja, hingelt uudishimulik, kuid seda valikut piieldes särtsu sisse ei tekkinud. Kuid mis silma särama lõi, oli nii-öelda teine lihalett, mille olid tervikuna vallutanud rupskid. Puhastatud ja aurutatud loomamaoribad, kõiki soolikaid vorstitoppeks, samuti suitsutatuna nii neerud kui ka süda. Leidsin esimest korda elus kilose paki viilutatud suitsuseakõrvu. Kui minu näol oli sulnis õnn neid krõmpse delikatesse roolis nosida, siis reisikaaslased panid paralleelselt üsna kiirelt käima arutelu, kas mind Robinsonide kombel autost välja hääletada. Aga ... enne ühegi gastronoomse või suvepuhkust markeeriva elamuse juurde jõudmist tuleb avada ajalootšakrad. Endine Preisimaa on lähimineviku uurimiseks ehk parim paik: maandus ju just siin Hitleri Saksamaa esimene invasioon teise maailmasõja ajal. Poolakas on aru saanud, mis potentsiaal selles kõiges peitub, nii ongi piirkond kui maailmasõjahuviliste Disneyland. Kuidagi ei saa niisiis sõita mööda kuulsast Hundikoopast (Wilczy Szaniec), kohast, kus Hitlerile tehti elu viimane (kahjuks ebaõnnestunud) atentaat. Hoonet, kus Claus von Stauffenberg pommi füüreri jalge ette sättis, pole enam olemas, samuti lasid põgenevad Saksa väed palju punkreid õhku. Erinevalt koonduslaagritest, milles on sooritatud jõhkruste tõttu kogu ümbritsev energia rusuv ja ängistav, on Hundikoobas

HEA TOIT. KÜLM ÕLU. HEA SELTSKOND. Tallinna vanalinna serval ootab Sind Beer Garden – rikkalik à la carte-menüü, lai joogivalik ja mõnus pubimelu.

13 VAADIÕLUT

2 VAADIKOKTEILI

À LA CARTEMENÜÜ

Inseneri 1, Tallinn +372 688 0013 P–N 12.00–23.00 R–L 12.00–02.00

beergarden.ee

SPORT SUURTEL EKRAANIDEL

! d ü ü n e m a t aa V

TOIDUREIS ongi tegu millegi vahepealsega. Pelmeenide jaoks on need liiga suured, ja nii saabki seda Poola üht rahvustoitu nii keeta, aurutada, praadida kui ka ahjus küpsetada. Seejärel süüa kas kahvliga või otse näpu vahelt. Klassika on kohupiima- ja kartulitäidis, kuid veelgi mõnusamad on hakkliha, kala või mustade sõstardega täidetud pirukad.

Restorani poolesaja eest

hubane paaritunnine jalutus kaunis metsas, mille keskele ehitatud hiiglaslikke mausoleume meenutavad punkrid. Kuna Hitlerile oli väga meeldinud koertega hommikuti metsas jalutada, veetis juht sõja ajal koobastes kokku üle 800 päeva. Heligiid kõrvas, veedab siin ka kõige ajaloovõõram inimene väga huvitavalt aega. Mineviku meenutamine ja metsamatk teevad aga maru näljaseks ...

Kala, kala, kala ...

Masuuria järvistu, kus on ligi 4000 ruutkilomeetrit veepinda, koosneb umbes 25 suurest kanalitega ühendatud järvest. Purjetajate ja õngitsejate paradiisiks peetavas piirkonnas leiavad hingerahu ka need, kes soovivad kärast eemale. Parim peatuspaik järveelu nautimiseks on Masuuria Veneetsiaks peetav 3000 püsielanikuga kaunis Mikolajki linn. Seal on rahulik sadam, kuhu end paika sättida, et nii linna kui ka kogu ümbrust lähemalt uurida. Autoga on väga hea sõita läbi kõik lähikandi pisikestesse kuurortidesse end peitnud restoranid, ujuda klaassileda pinnaga järvedes ja nautida päikeseloojanguid koos külma õllega. Eestlane tunneb end Masuurias vägagi koduselt. Kogu kohalik köök on ehitatud

30

üles samale loogikale mis meil ehk sellele, mis lähimetsast, kohalikust järvest või aasalt kätte saab. Nii on võimalik kala süüa igal viisil, värvis, maitses ja suuruses. Lisaks kasvatab mets imelisi kukeseeni, marju, oblikaid, mille juurde aias võrsunud sparglid, kartulid, porgandid. Kodune, kuid siiski midagi muud ... nii palju kala meil ei sööda. Kui, siis vaid Peipsi veerel, kuid mitte nii mitmekesiselt valmistatuna. Kalad on aga kõik tuttavad: sandacz (koha), szczupak (haug), okoń (ahven) ja nii edasi. Koha saab süüa kõikjal, alates rannaputkast kuni tipprestoranideni kuurordi jahisadamas. Fileele tehakse kiire fritüür või praadimine, maitsestatakse kerge soolaga ja kõik. Paksud fileed kaovad taldrikult ka nende kõhtu, kes tellimise eel on väitnud end kala mitte armastamast. Isegi kui tahaks, pole kalast pääsu, foodtruck’idki pakuvad näpusöögina fritüürituna pisikesi särgi. Kuum suvi soosib ka toite, mis kerged, külmad ja värskendavad. Nii saab ka Poolas üheks lemmikuks külm peedisupp, millel, nagu ikka, tuhandeid variatsioone. Igas restoranis erinev serveerimine, maitse, kas koos või ilma keedukartulita. Ning siis loomulikult prierogi, mida ühed nimetavad pelmeenideks, teised pirukateks. Tegelikult

Poola majandusedu saladuseks on suurus ja asukoht, kuid elukvaliteedi nurgakiviks on osutunud zloti juurde jäämine. Raha, mis on ligi neli korda odavam kui euro, suudab pakkuda hindu, mis on normaalsed, eestlaste vaatest aga odavad. Olen pikalt mantrana levitanud arvamust, et restoranikultuuri arengu tagaks võimalus kahekesi restoranis 50 euroga hakkama saada. Eelroog, paar pearooga, magusake ja mõni jook ning nii võiks käia väljas söömas kord, miks mitte ka kaks nädalas. Poolas on see võimalik. Väikeses Ruciane külas paikneb restoran nimega Słowiczówka - Mazury od kuchni, mida soovitasid kõik giidid. Vanasse linnamaija sisse seatud kodune restoran pakkus nagu ikka kala, sparglit, kukeseenekastet ja kuulsat Preisimaa õunakooki. Mõni õlu selle juurde, kõhud pungil täis, arve 48 eurot. NB! Alati makske Poolas ka kaardimaksel zlottides, vahe on märgatav. Magrowo linnas asunud restoranis Sielanka võtsime taas kala, kohaliku salati, tar-tar’i ja mõne veini. Taaskord oli end raske einestamise järel liigutada, samas tõmbasime naudingust keelega veel pikalt üle „vuntside“, arve taas 46 eurot. Gdanskis astusime enne kojusõidule asumist sisse kiidetud veganbistroosse Manna 68. Tõeliste pärlitega kostitatuna – peedisupp, praetud lillkapsasteik, vegan-vitello-tonnato (juurde limonaadid, käsitööõlu) – rahakotist kadus koos tipiga vaid 52 eurot.

Linn otse filmist „Inception“

Gdansk ise vajab aga täiesti uut reisikirja, sest üllatab esmakülastaja korraks ikka põlvili. Kes käinud, saab aru, kel minemata, siis vaadake pilte. Viimase ilmasõja ajal täielikult puruks pommitatud linn ehitati (võiks ka öelda, et ehitatakse, sest alles aasta lõpus kolib oma uude-renoveeritudtaastatud hoonesse tagasi kohalik turg) üles piltide järgi, nagu see seisis enne hukku. Linn on värviline, mitmekihiline, kuid ka veider. Pidevalt kordub sama motiiv, majad on tänaval nagu parimate ortodontide poolt suhu riputatud võltshambad: kõik ideaalselt samas suuruses, ühegi erandita. Kui ei teaks paremini, siis arvaks, et oled sattunud Christopher Nolani filmi „Inception“, kus mõtete jõul mälust linnu ehitati. Gdanski kõrval ei mahu siin kirjutama ka pikemalt Gdanski kõrval asuvast Sopotist, mis järgmine pärl, mis nõuab taaskülastust. Imelised rannad, Euroopa pikim puidust muul (ligi 500 meetrit), hubane õhustik ja lennata saab linna, kus Anne Veski võitis 1984. aastal olulise lauluvõistluse, otse Tallinnast. Kõnnid mööda kummalisi Sopoti tagatänavaid kui roosiaia kuninganna.

KÕHT TÜHI. AEGA VÄHE? MAMA lahendab selle mõne minutiga.

ed. valitud maitseain t al lik o ho as as . kis on ka juba pakis olemas ränd, mille igas pa on lib e ts ud ai nu m i lu Ta to ri ne pä se – autent MAMA on Tai kastmeid ega vürt di al er a m si ot a Sa ei pe

4 põhjust, miks valida MAM A Ehe Tai maitse MAMA nuudlid on valmistatud Tais. Maitsed on aromaatsed, mõnusalt vürtsikad ja täpselt sellised, nagu Tai köögist ootad. Proovi erinevaid ja leia oma lemmik!

Kiirelt valmis MAMA valmib mõne minutiga. Sobib kiireks lõunaks, õhtuseks snäkiks, supiks või panninuudliteks.

Lisa soovi korral toiduained, mida armastad Lisa Tai vürtsidega MAMA nuudlitele muna, kana, krevette, köögivilju, rohelist sibulat või tšillit ja lihtsa vaevaga valmib ehe Tai nuudliroog.

Gluteenivabad tooted Valikus on maitsestamata, mahedamaid, vürtsikamaid ja erilisemaid maitseid.

www.mama.ee

MAMA on olnud Tais tuntud ja armastatud juba üle 50 aasta (ning Soomes üle 30 aasta)

Telli veebist: mamastore.ee @mamaeesti

mamaeesti

mamaeesti.ee

MUUTKE SEL AASTAL ETTEVÕTTE JÕULUPIDU PÄRISELT MEELDEJÄÄVAKS!

SIGNELLY TRÜHVLITE ÕPITUBA Jõulupidu ei pea olema ainult õhtusöök ja pidulik laud.

i. d a a l o k o Natuke š u. r e a n u j l a P e l u õ j s i ä Ja karbit a. s a a k u j o k

Signelly Trühvlite õpituba toob teie jõulupeole šokolaadi, naeru ja mõnusa ühise tegemise – valmistame koos päris käsitöötrühvleid! Õpitoa jooksul saab iga osaleja ise trühvleid valmistada ja kaunistada, avastada šokolaadi põnevat maailma ning loomulikult maitsta oma loomingut. Kõige parem osa? Iga osaleja viib enda valmistatud trühvlid kauni karbiga koju kaasa.

Meie tuleme sinna, kus toimub teie jõulupidu! Peopaigaks võib olla • üks meie koostööpartnerite restoranidest või peopaikadest • teie ettevõtte enda jõulupidu või peosaal • teie valitud restoran, mõis või muu ürituspaik Soovi korral ühendame Trühvlite õpitoa restorani õhtusöögi ja jõulupeoga, nii et kogu õhtu saab korraldada ühes kohas. • Õpituba kestab umbes 1,5–2 tundi • Sobib suurepäraselt kollektiividele • Eelnev kogemus pole vajalik – hakkama saavad kõik! • Võimalik korraldada ka väljaspool Tallinna

JÕULUPIDUDE PARIMAD KUUPÄEVAD TÄITUVAD KIIRESTI. Broneerige oma ettevõtte jõulupidu juba varakult ja kinkige kolleegidele midagi enamat kui lihtsalt õhtusöök – kinkige neile ühine elamus!

514 3385

signelly@õpitoad.ee