Gurmaan - Juuni 2026

AVASTA SUVE MAITSED

Lehe on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Juuni 2026

Kaanefoto autor Zane Priede

Keerulised ajad pole veel kohal?

Majanduslikult keerulisematel aegadel on meelelahutus esimene valdkond, mis pihta saab. Kohe, kui on tunda fiskaalselt jahedamaid tuuli puhumas, kleepuvad inimeste rahakotid kokku kui superliimiga määrituna. Küsimus polegi niivõrd reaalses rahalises seisus, kuivõrd psühholoogias: mis pidu siin katku ajal ikka pidada saab? Nii jäävad restoranid tühjaks, baarides pole kõrgematel riiulitel seisvate pudeliteni enam nii tihti asja ja kohvikutes lähevad ka eilased moorapead kaubaks. Elukallidus on Eestis viimased aastad teinud kahju üsna suurelt, kuid nüüd on toimumas midagi juuretasandil.

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna sisujuht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Nii paljude restoranide, kohvikute ja muude toidukohtade sulgemisi ega pankrotte pole pannud tähele alates koroonaajast. Erisus on see, et toona tehti palju nii-öelda eksiteid, kus eelmised omanikud said oma ärid kriisisituatsioonis maha müüa ja elu läks üsna samas rütmis edasi. Põhjus,

miks on hospitality -valdkond hakanud juuretasandil murenema, ei peitugi enam otseselt selles, et inimesi poleks uksest sisse astumas või poleks raha teenuse eest maksta. Restoranid sulgevad uksi, sest halduskulud – üür, sisseostuhinnad, elekter, küte, tööjõud ja nii edasi – on läinud kalliks, aga nende katmiseks pole hindu võimalik tõsta. Olgu põhjuseks sündmused Hormuzi väinas, tariifides või üldises ebakindluses, kuid enam ei ole kedagi selles võrrandis, kes restoranipidajale ka vastu tuleks: pindade omanikud ei saa enam kummi venitada, kauba tarnijad ei anna enam vihikusse kirjutatuna varustust kööki, elektrivõlg lükatakse sekundiga „inkassosse“.

Võimalik, et uksed sulgenud restoranide pidajad olidki turusolkijad, kelle armuaeg lihtsalt lõppes. Võimalik, et turuküllastus on jõudnud staadiumisse, kus kõik ei jäägi ellu. Võimalik ka, et restoraniäri kui selline on totaalses muutuses. Tundubki, et oportunistid on need, kes kiratsevad, sest oma tööd tõsiselt, süsteemselt ja teadlikult tegevad restorantöörid elavad raskuste kiuste edasi. Kuid siiski on tunda, et keerulised ajad pole veel kohal, verd veel tänavatel näha pole. Aga kauaks ...

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee

Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@delfi.ee

Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: Jolana Aru, jolana.aru@delfi.ee

Trükk: AS Printall

Martin Hanson

Kümme aastat viskitootmist Eestis

Tänavu täitub kümme aastat hetkest, mil Eestis pandi alus viskitootmisele. Moe Peenviinavabrikus loeme selle teekonna alguseks 15. juunit 2016, mil täitsime esimesed vaadid Sangaste rukkist valmistatud rukkilinnase destillaadiga.

Moe Peenviinavabrik on ajalooliselt keskendunud alkoholitootmisele.

Seetõttu oli viski kategooria lisamine meie tootmisesse loomulik järgmine samm. Kui meil on olemas kvaliteetne teravili, oskused destilleerimiseks ja ajaloolised laagerdamiskeldrid, siis oli vaid aja küsimus, millal sünnib neis esimene Eesti viski.

Eesti rukkist valmistatud destillaadiga täidetud tammevaadid jäid aastateks Moe Peenviinavabriku 19. sajandist pärit kivikeldrisse laagerduma. 2019. aasta detsembris jõudsime olulise verstapostini: villisime Eesti esimese viski.

Meie kümneaastast viskiteekonda on olulisel moel toetanud ka Estonian Whisky Founders Club. See on klubi, mille liikmetel on Moe keldris laagerdumas isiklikud viskivaadid. Kord aastas kogunevad klubiliikmed, et vaadata, kuidas viski küpseb, ja vahetada muljeid. Kui sul tekkis huvi isikliku viskivaadi vastu, siis leiad lisainfot meie kodulehelt.

Kümme aastat viskitootmist Eestis on alles algus. Viski on jook, mis ei sünni kiirustades – see vajab aega, vaikust ja usaldust protsessi vastu.

Eesti ja Soome rukkiviskid kohtuvad

ühises pudelis

Eesti viski kümnenda aastapäeva puhul näeb päevavalgust ka üks eriline koostööprojekt. Moe Peenviinavabrikul on koostöös The Helsinki Distilling Companyga valminud ühisviski, milles saavad kokku rukkilinnase viskid mõlemalt poolt Soome lahte.

See ei ole juhuslik katsetus, vaid kannatliku töö tulemus. Koostööprojekt sai alguse enam kui kuus aastat tagasi, kuid mõte Eesti ja Soome rukkiviskide ühendamisest küpses juba varem. Mõlemal tootjal on oma selge käekiri, ent neid ühendab austus rukki vastu. See on teravili, mis on sügavalt juurdunud nii Eesti kui ka Soome toidukultuuris.

Esimese sammuna segati kokku mõlema tootja rukkilinnase viskid, mis pandi ühiselt šerrivaati laagerduma. See andis viskile jõulise ja intensiivse šerri mõjutuse, kuid

sai selgeks, et tervik vajab juurde tasakaalu, sügavust ja komplekssust. Nii lisati hiljem mõlemast keldrist veel rukkiviskisid, et ehitada üles mitmekihilisem ja nüansirikkam maitseprofiil.

Tulemuseks on viski, kus mõlema tootja eripära on selgelt säilinud. See ei püüa varjata oma kaht päritolu, vaid toob need esile.

Maitses on tunda kuldseid puuvilju, šerrivaadi küpset mahlakust ja rukkiviskile omast vürtsikust. Keskmaitses on äratuntav Helsinki viskide intensiivsus, lõppmaitse on aga Moele omaselt pikk ja mänglev. See on

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

viski, mis algab kahe erineva keldri loona, kuid lõpeb tervikuna.

Viskipartii suurus on vaid 135 pudelit. Iga pudel on nummerdatud. Saadaval Moe vabrikupoodides Tuleviku tee 12, Tallinn ja Moel ning vabriku e-poes pood.moe.ee.

MARTIN MEIKASE uus hapnik

Äsja tuli üsnagi üllatav teade, et vaid pisut alla aasta avatud olnud restoran O2, mis asus uuenenud Maakri tänava pilvelõhkuja ehk vana Postimehe maja all, suletakse – jäädavalt. Kurioosseks muudab teate fakt, et vaid nädalapäevad varem oli restorani autor Martin Meikas saanud kätte oma esimese Michelini restoranigiidi kuulumise punase plagu. Söögikoht jäi kahjuks jalgu üldisele majandussegadusele, mille nahka on minemas – ja juba ka läinud – veel nii mõnigi tippklassi toidumeka.

Meikas, kes istub pigem rahulikult, kuid nõutuna vestlema, on sulgemisotsusega ilmselt rahu teinud. Ega siis Eesti mehe sisse näe, kuid enda sõnul on ta pisut isegi ootusärev, et mis nüüd siis edasi saama hakkab. Intervjuu ajaks on kokk partneritega juba kaks nädalat „maadeldud“, kuid on täitsa kindel, et restoran sellisel kujul ei jätka. Meikas ütleb, et omanikud on mitme uue inimesega juba ka pindu vaatamas käinud. Tundub nii-öelda done deal, mis 25. mail 2026 ka kinniminemise otsusega tsementeeritud saab.

Uus hapnik oli liiga rikas?

„Meil tekkisid restoraniga makseraskused. Makstud olid küll palgad, makstud oli tarnijatele, makstud ka kõik maksud, samuti kommunaalid, kuid üür osutus liiga raskeks pähkliks. Mul olid restoranis äripartneriteks asukohamaja omanikud ja idee siia hoonesse restoran rajada tuli neilt. Nemad mu siia kutsusid ja konkreetse ideega, et restoran saaks ka Michelinis mainitud, tõmbaks pigem nurgatagusesse maija uusi inimesi,” selgitab kokk. Partneritega läksid suusad aga nii risti, et suhtlus toimus läbi advokaatide. Meikas lisab, et partnerid ei suutnud lihtsalt ära oodata seda aega, kui restoran tööle hakkab. Kuna mehed ei tunne horeca-

valdkonda, siis närv ei pidanud lihtsalt vastu.

„Minu silmis aga hakkas restoranil just hästi minema, meid hakati üles leidma. Restorani puhul on asukoht ikkagi A ja O ning see rääkis ikkagi meie vastu. Inimesed kõndisid veel väga viimasel ajal siit mööda ja olid üllatunud, et restoran niimoodi nurga taga asub. Söögikoha tuntuks tegemine võtabki aega, et jutt läheks liikuma. Restoraniga Ö oli sama seis – keegi ei leidnud seda alguses üles,“ mainib kokk.

Olgugi et hetkel on restoranimeeskonnal kumm tühjaks lastud ja edasisi plaane pole veel teha jõutud, ütleb Meikas üsna üllatuslikult, et laseb siit edasi end lainetel lihtsalt kanda, on avatud uutele ideede ja pakkumistele.

„Endalgi natuke põnev, et mis mind ees ootab. Tundub, et varsti olen töötu, plaane lähitulevikuks pole, kuid juba ootan, et kuhu edasi satun. Minu seisukoht on selline, et ju siis pidi nii minema, midagi tahetakse mulle sellega öelda. Näiteks seda, et vali oma partnereid. Loomulikult olen teinud ka ise vigu, samas pole ma ka kriisi ajal restorani avanud. Proovisin siin scandinasia’t, casual dining’ut ja päevapakkumisi, tundsin siiralt, et saame kohe-kohe paisu tagant minema,“ selgitab kokk.

Ligi 20 restorani on aasta algusest alates Eestis oma uksed sulgenud, paljud neist kuulusid ka Michelini giidi ja paljud neist

olid Eesti tipprestoranid. Raske on kõigil, palju on nii-öelda punast, kui vaadata restoraniettevõtete majandusnäitajaid.

„Kui natukene tagasi vaatan, siis olen tegelikult väga rahul oma praeguse seisuga. Sest see O2 restoran või nii-öelda muna sai ju väga kena valmis munetud. Seda eriti arvestades olukorda, mis sellele kõigele eelnes,“ ütleb Meikas salapäraselt.

Endalgi natuke põnev, et mis mind nüüd ees ootab.

Pikk teekond tagasi „koju“

Koroona sõi ära Meikase eelmised kaks restorani – Ö ja Kaks Kokka –, mis kuulusid kindlasti Eesti parimate hulka. Nende lõpuga koges kokk ka läbipõlemist, tunnet, kui kõigest on totaalselt kõrini. Nii pakkis mees mõneks ajaks kodumaal asjad kokku ja põgenes Tallinnast kõige kaugemasse võimalikku punkti, Austraaliasse.

„Põgenesin kogu maailma eest. Paigaldasin maailma kuklapoolel kolm ja pool kuud – nii pikalt, kui viisa lubas –katuseid. Austraalia on niigi kuum ja mina läksin Põhja-Austraaliasse Darwini linna, täielikku troopikasse. Ronisin seal veel katusele nii, et jalatsid sulasid katuseplekile

ära,“ naerab Meikas. Mehe noorem vend on juba ligi kümme aastat Austraalias elanud ja nii sai kokk tööd venna väikeses ettevõtmises: oli autojuht, vedas kaupa objektidele, oli ka katusel abiks.

See töö andis vabanemise ja perspektiivi, nii kaugel olemine ja kogu restoranimöllust eemalolek pani Meikast korralikult oma elu ning tööd läbi mõtlema. Perspektiiv taastas koka huvi toidu ja restoranide vastu. Pärast väikest pausi naasis Meikas kodumaal mõttega uus restoran sünnitada, aga mitte uisapäisa: pigem teha rahulikult, aga veelgi paremini.

„Eemalt hakkasin nägema, mis seisus ma olin, mis asju ma tegin ja kui ebanormaalne see olukord oli. Pärast tagasi tulemist oli raske end restoranimaailma tagasi paigutada: kõik ootasid suurt tulemust, kuna varasemad teod oli edukad. Nagu sportlane, kes on startinud ja juba tahetakse talle medalit kaela panna,“ räägib Meikas. Palju tuge andis kõige tegemiseks asjaolu, et ärivaldkonnas tegutsetakse koos abikaasa Elinaga: naise osa restorani loomisel on olnud väga suur, tema oli nii öelda restorani perenaine, kes kujundas ja hoidis ruumi, et külalised tunneksid end hoitult ja oodatult.

Missioonitundega kokk

Kui aga ajas veelgi kaugemale minna, on Meikasel olnud alati kogu Eesti toiduteemaga tugev missioonitunne. Juba sellest ajast

Tekst: Martin Hanson Foto: Erki Pärnaku

peale, kui Kuressaares kokakoolis õppis, kus räägiti pidevalt vaid Itaalia köögist ja Prantsuse toidukultuurist, kuid mitte sõnagi Eesti toitudest. Kui ta küsis, et miks Eesti kööki koolis ei õpetata, oli vastuseks, et midagi sellist pole ju olemas. „Võtsingi siis sihiks ja mõtteks, et tuleb see Eesti köök ise luua,“ lisab Meikas.

Nii läkski tegelikult Abrukalt pärit noor kokk – muuseas, mehe onu on siiani saarevaht ja Eesti ainus ilvesepüüdja – tööle Pädastesse, asudes Aleksandri restoranis tegema just seda, mida koolis eesmärgiks seadis. Ümber oli ka seltskond, kellel vägagi sama missioon: Peeter Pihel, Imre Sooäär, Martin Brauer, tulevane partner Ranno Paukson.

Pädastes olin kokku kümme aastat köögis ja ajasingi seda Eesti asja.

„Mõnus oli, et kohe ei pidanud üle mere minema, sain kodu lähedal oma asja ajada. Pädastes olin kokku kümme aastat köögis ja ajasingi seda Eesti asja. Kogu minu karjäär ka Tallinna erinevates restoranides on seda missiooni edasi kandnud. Nüüd tunnen, et tahaks sel teemal ka teisi aidata, näiteks noori kokki või restoranipidajaid suunata või nõustada. See, kas ma tahaks kokakooli õpetama minna, on iseküsimus, kuid tahaks kuidagi oma kogemusi teistega jagada: kuidas restoranimaailmas toime tulla, kuidas leida see oma suund,“ mõtiskleb Meikas. Sooäär ütles kokale Pädastes, et nagu on olemas absoluutne kuulmismeel, nii on Meikasel olemas absoluutne maitsmismeel. „Sind on õnnistatud sellega ja kasuta seda,“ olid kadunud Sooääre sõnad. Mida

see täpsemalt tähendas, seda kokk veel mõtestab, kuid arvab, et lause taga oli tema oskus näha taldrikul tervikpilti, panna kõik sinna tõstetu omavahel kõlama nii, et midagi pole üle ega puudu.

„Ma ei otsi äärmusi, vaid kogu taldriku harmooniat,“ kinnitab Meikas. Kuna Pädaste oli pigem suvine paik, otsiti pealinna niiöelda saatkonda ja avati restoran Neh. Sinna siirdus ka Meikas. Pealinnas hakkas aga juhtuma ja suhteliselt kiiresti noppis koka üles Sparkling Group ning läks lahti restoran Ö „uus“ tegemine.

Ö oli ikka tippsport, ütleb kokk nüüd, võrreldes sealset kööki Meistrite liiga tasemega. Kuid nende raskuste kaudu hakkasid sündima ka uued maitsed, uued ideed ja nägemused Eesti köögist. Võtsingi

suuna, et Eesti köök ongi kõik see, mis on meie ümber, kättesaadav. Kui selg on vastu seina, siis hakkadki uusi asju välja mõtlema. Kui oli vaja sojakastmelaadset maitset, siis keetis Meikas selle ise olemasolevatest vahenditest.

„Kokk peab tegema tööd selliselt, et taldrikul poleks näha, ja külaline ei peaks mõistma, et on kasutatud palju erinevaid tehnikaid või tooraineid. Kui teed oma tööd laisalt või valid lihtsamad lahendused, siis kõlab kogu toit lihtsa liftimuusika, mitte sümfooniana. Ning sellisele lahjale „kontserdile“ pole keegi ju piletit ostnud,“ mainib kokk. Lisaks on inimesed tänaseks palju reisinud, neil on köögis parimad ahjud-pliidid, nad oskavad väga hästi ka ise süüa teha: miks peaks tulema restorani,

kui kodus saab valmistada peaaegu sama head toitu? See tähendab, et enam ei saa lihtsalt hakkama sellega, et pakud õhtusööki, selle juures peab olema midagi veel, mingi meelelahutus.

O2

Kaugelt maalt tagasi kodumaale naastes pakuti Meikasele kohe juhtida erinevaid restorane. Tegu oli maikuuga, kohe algas suvine „tramm“ ja kõik pakkumised eeldasid meeskonna olemasolu. Kuid muude ideede vahelt paistis üks vägagi perspektiivikas: nimelt tuli kutse Viirelaiule. Seal polnud vaja meeskonda, vaid sai täitsa üksi nokitseda. Nii veetiski kokk 2023. aasta suve taas saarel. Valmistas kõik vajalikud toidukorrad, põhiliselt üksi, suurematel üritustel paar inimest abiks.

Kindlasti tuleb öelda seda, et Viirelaiul on üks maailma ilusama vaatega kööke.

„Kindlasti tuleb öelda seda, et Viirelaiul on üks maailma ilusama vaatega kööke, vähemalt minul pole nii vinget vaadet kunagi olnud. Ma nägin kõiki, kes saarele tulid, ja milline oli nende vaimustus – neile tundus, nagu oleksid pääsenud välismaale,“ räägib Meikas. Suve möödudes jätkus Viirelaiu tegevus Saatkonnana pealinnas. Selle kõige varjus käis aga vaikne masseerimine võimaliku uue restorani ideest.

„Esimese asjana ütlesin kõikidele neile uurimistele ära. Mul oli muude tegemistega nii põnev, et ei tahtnud uue restorani loomisega kuidagi tegeleda. Kuid pikapeale räägiti mind ikkagi ära ja tulin

Restoranide Ö ja Kaks kokka peakokad Ranno Paukson ning Martin Meikas.

Foto: Eero Vabamägi

kohta alguses vaid vaatama. Siin oli täielik ehitustanner, tühi korrus, ja pidi hakkama endale ette kujutama, kuidas siin võiks olla restoran. Paelus tegelikult see teema, mida ma polnud kunagi varem teinud: pidin restorani loomiseks hakkama seda kõigepealt projekteerima. Otsustama, kuhu läheb pistik, kust tuleb vesi, kus keegi istub ja milline on köök. See tundus taaskord väga põnev,“ selgitab kokk.

Restorani ehitus venis pooleteise aasta peale. Kuid selle ajaga sai kokku selline toidukoht, mis Meikasele ka endale meeldis. Eriti just sellest vaatest, et sai hakata taaskord süvitsi mõtlema Eesti köögi peale, katsetama kõike seda, mis on tema käekirjale omane.

Kokk, kellel pole köögis ahju

„Mulle meeldivad puhtad maitsed, mulle ei meeldi, kui tooraine ise ei sära. Mulle ei meeldi ka, kui toit on üle maitsestatud. Maitse peaks toidule tulema sellest, mis on taldrikule pandud. Iga osa taldrikul

peaks maitsema nii, nagu see on loodud maitsema, ja kokku peaks nad looma veelgi terviklikuma tulemuse. Ning kui mõelda veel kaugemale, siis kala on kindlasti minu teema. Paljudele kala ei meeldi, paljud kokad lausa kardavad seda. Sest kala on kerge üle- või alamaitsestada, lihtne ära rikkuda,“ mõtestab kokk oma käekirja.

Kala on kindlasti minu teema. Paljudele kala ei meeldi, paljud kokad lausa kardavad seda.

Samuti tunneb ta, et kala ja ahi ei lähe näiteks omavahel kokku. Üldse ei käivat Meikase käekirjaga ahi kokku. Ö köögis polnud mehel üldse ahju, O2 restoranis oli ahi, kuid see oli enamasti välja lülitatud.

„Minu toidud lähevad ikka kas pannile, sütele või siis sous-vide’i. Enamiku asju

enda kokad juba oskavad seda, kuid näiteks võistluste žüriides istudes on seda soolapuudust alati tunda. Võimled viis tundi toitudega ja siis unustad soola lisada. Ma õpetan või selgitan soola panemist kui külalist, kes tuleb sulle külla: kui tahad, et miski maitseb nagu ta ise, siis pane soola. Kui nüüd see maitse on käes ehk see külaline on kohale jõudnud, siis peatu. Rohkem pole vaja panna. Kui su külaline aga hakkab toas laamendama, loobib end laiali igale poole, siis on soola liiga palju saanud ja toit rikutud. Või et mõtle: kui oled soolatera ja sind pannakse majoneesi sisse, siis kohe pole majonees ju soolane. Sest soolal on rasv või õli ümber, soolakus kuskile ei levi. Ootame mõni tund või hommikuni, et sool saaks avaneda, siis maitseme uuesti,“ selgitab Meikas.

Mida kuradit see Martin jälle räägib, „ole kui soolatera“, mida?

valmistan ikkagi vaid pannil, kalad kindlasti kõik vaid pannil. Ma tahan toorainet puutuda nii vähe kui võimalik, et säiliks tema oma maitse. Kui tegemist on porgandiga, siis peab see ka maitsema kui porgand. Ma ei hakka ju inimest, keda esimest korda kohtan, ka ju kohe millekski muuks muutma. Kui valmistad lihtsaid kombinatsioone või toite, on eksimisruumi vähe. Muidu need maitsed ei mängi, külastaja ei saa aru, mis on toidu mõte. See piir imelise ja üleküpsenu vahel on väga õhuke. Nii ei saagi ilma pannita, kus on kontroll ja stabiilsus tagatud, neid peeneid maitseabielusid kokku laulatada,“ selgitab kokk.

Lisaks sellele toob Meikas välja oma käekirja teise astme, milleks on maitsestus. Just maitsestus, mis toob esile selle, mis on tooraines peidus, mitte ei peida seda. Kokkadele köögis õpetab Meikas kõige enam just maitsestamist, mitte mingeid võtteid või retsepte.

„Soola kasutamist õpetan väga palju –see tuleb hämmastavalt raskelt. Minu

Mehe õpetused on vahel üsna koomilised või pisut isegi naljakad: tihti palub Meikas oma kokkadel mõelda, nagu nad oleksid mingi konkreetne tooraine.

„Köögis töötav prantslasest kokk pani siin mõni päev tagasi paprikat ahju röstima ja valas need kõik hunnikusse kokku. Ma siis seletan, et mõtle, et sa oled nüüd see paprika, õlad tihedalt koos, ruumi kuskile liikuda ei ole. Nii ju paprika ei rösti, vaid haudub. Või et mõtle, kui sa oleksid porgand või see kala – nii saab üsna kiirelt idee pärale viia. Kokad vahel vaatavad küll, et mida kuradit see Martin jälle räägib, „ole kui soolatera“, mida. Aga nii tegelt saadakse palju paremini aru, miks midagi ja just nii tegema peab,“ annab Meikas sissevaate oma pedagoogikasse. Kas tulevikus paistab õpetajaamet, milles Meikas oleks kindlasti väga hea, mõni uus restoran või jääb ta hoopis tegema ühekordseid söögiüritusi, näitab aeg. Kindel on aga see, et turbulentsidega harjunud Meikas püssi põõsasse ei viska. Vestluse jooksul on näha, kuidas Eesti toidule põlev tuli mehe silmis üsna puuderikkana edasi põleb.

LIHAPOOD RATASTEL

Kõrge kvaliteediga kodumaine sealiha otse ja omadelt.

Müügil ka sea- ja veisehakkliha, kulinaariatooted (värsked lihalõiked nagu šnitslid, peekoni- ja ribiviilud, guljašš ja palju muud), maitsestatud ahjupraad, ahju- ja suitsuvorst, lihased viinerid, pasteedid, sealiha konservid, soolaliha, subproduktid ja valik lemmikloomadele.

Võimalik tellida põrsas grillimiseks, suitsutamiseks, lõkke peal küpsetamiseks.

Kindlatesse sihtkohtadesse toome korra kuus sealiha TASUTA kohale.

Martin Meikas restorani Ö uksel.

Foto: erakogu

Kodumaine õunabrändi

Morna talus käsitööna sündinud VOPS on Eesti õunabrändi (ehk AppleVOPS). Küpsed aia- ja metsõunad ning tammevaat loovad üheskoos õrnalt vürtsika maitsebuketi.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Oliveoilshop

esindab kaht Kreeka pereettevõtet, kes toodavad väärisoliiviõli.

Perekond Sotirelise

ettevõte asub Kreeka põhjapoolseimal saarel nimega Thassos ja nende valikust on saadaval rohelistest ‘Throumba’ sordi oliividest külmmeetodil eraldatud varajase korje (early harvest ) väärisoliiviõli.

Perekond Kanakise ettevõte asub Peloponnesose poolsaarel, Messeenia piirkonna lääneosas Papouliases. Nende toodangust pakume ‘Koroneiki’ sordi oliividest külmmeetodil eraldatud klassikalist ja sertifitseeritud bio-väärisoliiviõli.

Oliiviõlisid on võimalik tellida e-poest: www.oliveoilshop.ee

Toidunaut Mereküla mändide

Pärnu linna külje all, kohe Lottemaa kõrval Merekülas peidab end hubane suverestoran Toidunaut – koht, kus kohtuvad rannarahva põlised traditsioonid ja maailmaköögist ammutatud inspiratsioon.

Rannaküla maitsed suvekohvikus Kui mõtleme Pärnumaa toidule, siis tuleb kõige esimesena vast pähe suitsuahven või räim. Ka meie köögi südameks on just need samad Pärnumaa rannakülade ehedad hooajalised maitsed: rukkipaneeringus räim, hommikuselt püügilt saadud kala, kasvuhoones valmiv tomat ja kurk, kohalikud metsaseened ja rannalt korjatud ürdid. Vaheldus meeldib meilegi ning nii oleme tuttavatele maitsetele lisanud väikese gurmeeliku nüansi ning inspiratsiooni nii kohalikust loodusest kui ka laiast maailmast.

Värske röst suures pakis

100% araabika, keskmise astme röst. Mahe mekk igasse päeva. 5 kg pakk maksab 62 eurot ehk 12,40 €/kg. Tasuta saatmine ukse taha alates kolmandast kotist.

www.eestikohvimeister.ee

all

Metsast taldrikule –loodusest inspireeritud majoneesid Metsast taldrikule on meie soov tutvustada laiemalt seda killukest Pärnumaad just läbi aioli tüüpi kastmete. Käsitsi valmivad kastmed on tekstuurilt siidised ja ürdise alatooniga. Särtsu ja iseloomu annavad maitsetaimed, mis on kasvanud Pärnumaa metsades, rannikul ja koduaias. Liiv-merisinepi mayo on olnud aastaid kasutusel meie suverestoranis kalatoitude kõrval. Külastajatele on aga pakkunud ootamatut üllatust lehter-kukeseene mayo, mis on justkui omamoodi põhjamaine trühvel.

Mereküla austripidu

Igal kesksuvel peame Merekülas merelistele maitsetele pühendatud Mereküla austripidu, mis on sündinud Toidunaudi ja Austeriumi ühisest armastusest mereandide vastu. See tähendab päev otsa maailma parimaid austreid Austeriumist ja parimaid merelisi maitseid Toidunaudilt. Austripeol jagab austritarkust kuuekordne austrite avamise maailmameister, peakokk ja austrisommeljee Anti Lepik ning Toidunaut serveerib kohalikust toorainest ja laiast maailmast inspireeritud gurmeehõngulisi roogi.

Kuidas lihtsast Veneto vahuveinist SAI PROSECCO SÜMBOL

Käisin hiljuti Helsingis uute Tallinki laevaveinide ja -õllede degusteerimisel. Teiste hulgas oli kohal kuulsa Zonini veinimaja seitsmenda põlve pärija Francesco Zonin. Kõik eestlased, kes vähegi mulli armastavad, on kindlasti joonud Zonini prosecco’t – on see ju alati kindla peale minek, saadaval igas poes ja pealegi hea hinnaga. Seega ei tulnud kõne allagi jätta kasutamata võimalust selle mehega intervjuu teha.

Tekst: Kairi Prints

Intervjuu alguses kinnitan Francescole, et kui eestlasele öeldakse, et nimeta esimene prosecco mis sulle pähe tuleb, siis suure tõenäosusega on see just Zonin. Samal ajal teatakse Zonin1821 nime taga olevast veiniimpeeriumist üsna vähe – ilmselt paljud ei tea, et tegu on üle 200-aastase ajalooga perefirmaga, mis ühendab nüüdseks juba üheksa veinimaja üle Itaalia ning toodab lisaks meile hästi tuntud mullile veel palju muudki head ja paremat. Kuid täna keskendume prosecco’le.

Francesco on väga rõõmus, et eestlased Zonini prosecco’t nii kõrgelt hindavad. „Me saime 2021. aastal 200-aastaseks,“ ütleb Zonini asepresident. „Aga veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud prosecco sugugi ülemaailmne hitt. Kui mina olin laps, joodi prosecco’t peamiselt Veneto piirkonnas. Hiljem levis see Põhja-Itaaliasse, siis lõunasse, sealt edasi Saksamaale ja Šveitsi. Ja siis me hakkasimegi nägema

potentsiaali, et prosecco võib saada rahvusvaheliseks edulooks. Selle taga oli muutus inimeste tarbimisharjumustes – kui enne joodi prosecco’t kas aperitiivina või pidulike sündmuste tähistamiseks, siis nüüd hakkas see aina rohkem tavalistele lõunavõi õhtusöögilaudadele ilmuma. Ja sellest saigi edulugu – nüüd ekspordime seda juba 120 riiki. Me olime üks esimesi prosecco tarnijaid Ameerikas, esimene Kanadas ja ka Saksamaal oleme number üks tarnijad. Nüüd oleme juba mõni aasta järjest turgu laiendanud. Aga lõpuks taandub kõik sellele, mida ütles mu vanaonu: „Kõige tähtsam on see, et klient oleks rõõmus ja rahul.“ Ja seda meie kliendid on.“

Hea prosecco saladus

Zonini prosecco on tõesti igal pool nii hästi vastu võetud. On seda siis kerge teha? „Kusjuures ei,“ naerab Francesco. „Jah, see on mõnus kerge jook, aga selle tegemine pole sugugi nii lihtne, kui võib tunduda. Meie

prosecco kohta öeldakse, et see on hästi balansseeritud, ilusa buketiga, aromaatne, paraja happesusega, väga värske. Aga see ei tule niisama – me investeerime palju tehnikasse. Asi on selles, et kui augustis korjata viinamarjad ja kohe prosecco’ ks kääritada, siis aegamööda hakkab see ju oma aromaatsust kaotama, muutub vähem intensiivseks. Seega, kui juua seda prosecco’t augustis, ei ole see enam päris see – kuigi, ega tal muidugi midagi viga ka ole. Seepärast teeme meie nii, et ei pane kogu viinamarjavirret kohe käärima, vaid hoiame seda külmutatuna, null kraadi

juures – nii ei kaota see oma aromaatsust. Nii saamegi terve aasta valmistada väikeseid partiisid ja kääritada neid nii, et kui jood prosecco’t augustis, ei ole see kääritatud septembris, vaid maikuus ja maitseb nii, nagu oleks viinamarjad selle tarbeks äsja koristatud. Muidugi, elektriarved on hullud, aga see on seda väärt! Nii et investeering energiasse on tõesti üks tõeliselt hea prosecco saladustest.“

Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud prosecco sugugi ülemaailmne hitt.

Perekonnaäri ei olnud enesestmõistetav valik

Läheme aga ajas tagasi. Kujuta ette –sa sünnid pika ajalooga veinimaja perekonda. Tundub, et sul polegi muud valikut, kui kanda pärandit edasi, harida oma viinamarjaistandust ja toota veini. Kuid Francesco Zonin, kes kasvas üles veinimajas, meenutab, et kuigi ta maitses esimest korda veini juba viieaastaselt, ei olnud tal noorena üldse mingit kindlat plaani pereettevõttes tööle asuda. „Muidugi, kui ma olin alles laps, siis me perega käisime kogu aeg teistes Itaalia veinimajades – see kõik oli minu jaoks nii tuttav ja loomulik. Aga hiljem õppisin hoopis Milanos majandust ja järsku sai väga popiks minna õppima ning töötama Londonisse. Kõik mu sõbrad tahtsid sinna minna ja mina muidugi ka, sest Londonis olid suured pangad, raha liikus

Vaade Zonini veiniistandustele.

Foto: Roberto Barcellona Vicenza

Foto: Zonin1821

Francesco Zonin

ja toimusid ägedad peod. Ma olin sellest maailmast lummatud, aga mu isa soovitas enne otsuse tegemist natuke järele mõelda. Ta ütles mulle, et enda heaks töötamine on privileeg. See ei tähenda, et sa pead seda tegema, aga kui sul on see võimalus, siis mõtle kaks korda enne, kui sellest loobud.“ Francesco mõtleski. Ta kolis Ameerika Ühendriikidesse ja töötas seal mitu aastat erinevate veiniettevõtete juures. „Tahtsin aru saada, kas mulle see valdkond üldse meeldib,“ räägib Francesco. Tuli välja, et meeldis.

Elektriarved on hullud, aga see on seda väärt!

Itaaliasse naastes alustas Francesco pereettevõttes kõige madalamalt tasemelt: õppis tundma Itaalia restoraniäri, seejärel eksporditurge ja hiljem jaekaubandust. Aga siis hakkas äri kasvama. „Üks restoranikettidest, keda me nüüd USA-s teenindame, on kaheksa miljardi dollari suurune ettevõte, teine 25 miljardi dollari suurune. Walmartiga räägime juba 500 miljardist dollarist. Mastaap on täiesti teine,“ räägib Francesco. „Varem keskendusime parima veini tootmisele ja sellest piisas turu vallutamiseks. Nüüd pead endiselt valmistama parimat võimalikku veini, aga olema ka oma kliendile lähedal: on oluline, kui kiire oled logistikaga ja kuidas lahendad probleeme, kui need tekivad. Pead turgu rohkem uurima, mõistma trende ja harjumuste muutumist ning nende järgi prognoosima tulevast tarbimist. Nii et veiniäri on muutunud keerulisemaks ega erine enam väga palju teistest ärivaldkondadest.“

Baltimaad on Zonini jaoks edulugu

Pole saladus, et prosecco joomine ja üldse kogu veinikultuur on Eestis suhteliselt uus nähtus, samas on ta meid hooga vallutanud. „Tõepoolest, Balti riigid on olnud meie ettevõtte jaoks üks edukamaid näiteid uute turgude avamisest,“ kinnitab Francesco. „Me oleme väga rahul sellega,

mida oleme viimase kümne aasta jooksul Eestis saavutanud.“ Francesco sõnul on veinikultuur siin ülikiiresti arenenud: „Saan aru, et paarkümmend aastat joodi siin pigem õlut ja viinakokteile, aga nüüd on vein number üks. Praegu ongi nii, et Euroopa ajaloolised veinitarbimise riigid on veidi languses, uued turud aga kasvavad.

Just see uute turgude areng teebki veiniäri põnevaks!“ Francesco reisib väga palju, et mõista kohalikke kombeid ja harjumusi erinevates riikides ja prognoosida ka seda, mis võiks tulevikus juhtuda.

Kuna eestlaste alkoholikultuur on itaallaste omast nii erinev, siis meil võib kohati olla keeruline üksteist mõista.

Oluline pole ainult see, mis on hea su kehale, vaid head on vaja ka vaimule. Kui oled õnnelik, peegeldub see ka su kehas.

Meie joome pigem siis, kui on vaja midagi tähistada – ja tuleb tunnistada, et teinekord tähistame liigagi meeleolukalt, itaallastel on aga vein igapäevase õhtusöögi loomulik osa. Kui räägin Francescole, et eestlastele tundus alguses nii imelik, kui kuulsime, et

Euroopa vanades veinimaades juuakse iga päev veini, naerab mees vastu, et siin pole midagi imelikku. „Võtmesõna on mõõdukus. Liialdamine ei tööta mitte millegagi. Inimolenditena vajame häid harjumusi ja järjepidevust – ja head harjumused tähendavadki mõõdukust, aga mitte dieedil elamist. Oluline pole ainult see, mis on hea su kehale, vaid head on vaja ka vaimule. Ütleme, et elad näiteks pidevalt dieedil, keha on terve, aga ise oled masenduses ja õnnetu – mis elu see on? Seepärast tasubki süüa hästi, võtta heas seltskonnas klaas veini ja tunda end mõnusalt. Selles pole midagi halba. Kui oled õnnelik, peegeldub see ka su kehas.“

Prosecco on nautimiseks

Francesco sõnul kuulubki vein Itaalias söögi ja suhtlemise juurde, mitte pole mingi eraldi kultuur. „Nii et sööge head toitu, jooge klaas veini, nautige seda koos pere ja sõpradega. Mul on kaks last ja nemad teavad juba maast madalast, mis on vein, et see pole midagi keelatut või salapärast. Vein on midagi, mida saab heas seltskonnas koos maitsva toiduga nautida. Saad sõbraga kokku, joote koos klaasi veini ja tunnete end hästi. Pärast lähed õhtusöögile, võtad veel klaasi veini, võib-olla kaks. Pole vaja liialdada. Asi pole joomises, vaid enda mõnusalt tundmises heas seltskonnas, koos hea söögi ja joogiga.“

Kui nüüd tuli tahtmine poodi Zonini prosecco’t ostma minna, siis on kohe hea võimalus küsida mehelt, kes seda kõige paremini teab, mis selle kõrvale sobib. Vastus on lihtne: peaaegu kõik. „ Prosecco puhul on väga raske toiduga mööda panna,“ teab Francesco. „See sobib hästi salatite, pasta, kana, kala ja isegi magustoitudega. Kui sa just mahlast steiki või burgerit ei söö, siis töötab prosecco peaaegu alati.“ Francesco toob näiteks klassikalise Veneetsia koosluse: pasta mereandidega ja klaas külma prosecco’t. „See on lihtsalt nii ilus kombinatsioon. Kuid kõige tähtsam on siiski hetk ise. Parim vein ei ole alati see kõige kallim. Kui veiniga seostub hea mälestus, siis maitseb see alati hästi.“

Tallinki uus vahuvein

Alates maikuust on Tallinki laevadel uus, spetsiaalselt ettevõtte jaoks loodud veini- ja õllevalik. Viit eriveini ja kaht eriõlut saab nautida kuni 2028. aasta aprilli lõpuni.

Laeva vahuvein on Tenuta Ca’ Vescovo Prosecco Brut. Prosecco’t oli esitlema tulnud Francesco Zonin, sest Tenuta Ca’ Vescovo veinimaja omanikfirma on Casa Vinicola Zonin Spa ehk see on Zonini perekonna ettevõte. Tenuta Ca’ Vescovo veinimaja on võimsa ajalooga, seda loetakse tagasi 1420. aastani.

GFoto: Kermo Pastarus

Foto: JFR Photography Corp. 2024

Ca' Vescovo Prosecco

Zonin Prosecco Rosé DOC

Foto: Zonin1821

Zonin Prosecco DOC

RÕÕMSAD ITAALIA HETKED

Kompromissitu suhtumine kvaliteeti

„Juba 1990ndatel tõime Eesti turule kvaliteedistandardi, mida polnud siin tollal nähtud – värske kala, kvaliteetne liha, rahvusvahelised maitsed ja tugev omatootmine olid meie jaoks loomulik osa igapäevast. Kui tänapäeval räägitakse premium-toidust palju rohkem, siis meie jaoks ei ole see kunagi olnud trend, vaid osa kogu meie kulinaaria identiteedist,“ selgitab Stockmann Delikatessi strateeg ja juht Priit Peterson.

Tekst: Martin Hanson Foto: Stockmann

Eesti ühe tuntuma toidupoe kulinaaria on läbi selle 30-aastase eksistentsi olnud kvaliteedi etaloniks. Kuigi konkurendid on tugevalt järele tõmmanud, siis seda tippu, kus Stockmann siiani valitseb, pole tegelikult keegi kätte saanud. Vaielge vastu, kui palju tahate, sisimas teate, et väide peab vett. Iga päev valmistab gurmeeosakond kokku üle 300 erineva toote: pagarid keskmiselt umbes 250 kg erinevaid küpsetisi, liha- ja kalaosakonna kokad üle 1000 kg ja gurmeeköögi profid 750–1000 kg erinevaid tooteid päevas.

Priit, millega 30 aastat tagasi

Delikatessis üldse alustati?

Stockmanni tugevuseks on alati olnud läbimõeldud toidumaailma kontseptsioon, mille panime paika juba 30 aastat tagasi. Just meie tõime Eesti turule legendaarse juustuleti, mille rikkalik ja hoolega valitud sortiment on jäänud eeskujuks tänaseni, rääkimata meie unikaalsest liha- ja kalavalikust, gurmeetoodetest ning pagarikojast.

Ajal, mil läänelik toidukultuur oli siin alles tärkamas, tutvustas Stockmann eestlastele esimesena maailmamaitseid, mida keegi teine tol ajal ei pakkunud. Kaasahaaravate eri maade kampaaniate ja kohapealse toiduvalmistamise kaudu tõime klientideni killukese laiast maailmast – olgu selleks maitserohke Itaalia, hõrgutav Prantsusmaa või tuline Aafrika. Meie roll on olnud midagi enamat kui lihtsalt poe pidamine – usume, et just Stockmann aitas kujundada ja juurutada kaasaegset Lääne toidukultuuri Eestis.

Too näiteid sellest, millised tooted on olnud sortimendis kõige kauem?

Kõige pikema ajalooga tooted meie salativalikus on Caesari salat kanaga, Caesari salat krevettidega, hõrk krevetisalat

ja kreveti-kalamarjasalat. Soojadest toitudest on aastate jooksul klientide lemmikuteks kujunenud Chow Mein, teriyaki -kana ja magushapu põrsas. Need on tooted, mille juurde kliendid on aastaid tagasi pöördunud ja millel on kujunenud välja väga lojaalne austajaskond. Samas on meie klientide südames alati olnud ka klassikalised kodused maitsed. Näiteks kodune hakklihakaste kartulipüreega on ehe näide sellest, kuidas lihtne toit võib

väga hea teostuse korral muutuda ajatuks lemmikuks.

Kirjelda, kuidas on Stockmanni kulinaaria nende aastate jooksul muutunud?

Kui varem oli fookus rohkem klassikalisel delikatessivalikul, siis praegu otsivad kliendid järjest rohkem kvaliteetset toorainet, autentseid maitseid ja erilisi toiduelamusi. Näiteks avasime hiljuti shop-in-shopkontseptsiooniga sushi-kioski ja laiendasime kvaliteetse veiseliha sortimenti, sealhulgas pakume nüüd ka oma kuivlaagerdatud veiseliha.

Suure muutuse on läbi teinud ka meie pagaritootmine. Veel mõni aeg tagasi moodustasid suure osa sortimendist sisse ostetud tooted, kuid viimase aasta jooksul oleme liikunud väga jõuliselt omatootmise suunas. Meie eesmärk on, et põhivalik sünniks võimalikult suures osas kohapeal algusest lõpuni. Liha- ja kalalett on samuti aja jooksul palju muutunud. Kui algusaegadel müüsime väga palju värsket liha ja kala, siis nüüd otsitakse rohkem juba maitsestatud ja mugavaid lahendusi, mida saaks kiirelt kodus grillida, ahju panna või praadida.

Näeme selgelt, et kliendid hindavad kõrgelt meie toodete kvaliteeti, värskust ja maitset.

Kas kulinaarial on olemas ka peakokk, kuidas sünnivad uued retseptid?

Meie köögis täidab peakoka rolli tootmisjuht

Ave Karma koos oma tugeva meeskonnaga, kes tegeleb nii igapäevase kvaliteedi

hoidmise kui ka uute toodete arendamisega. Uued ideed sünnivad väga erinevalt. Vahel saab inspiratsioon alguse mõnest põnevast toorainest, vahel reisidelt või restoranikogemustest, vahel jälle klientide harjumuste ja soovide muutumisest. Jälgime tähelepanelikult ka rahvusvahelisi toidutrende, aga kõige olulisem on, et uus toode sobiks meie valikusse ja oleks päriselt maitsev. Uue toote sünd võib võtta väga erineva aja. Kiirematel juhtudel oleme suutnud idee tuua letile mõne päevaga, kuid tavaliselt kestab protsess 3–5 nädalat. Suur osa ajast kulub testimisele ja maitsete paika timmimisele, sest me ei taha teha kompromisse kvaliteedis ega maitses.

Mida aga toob Stockmanni kulinaariale tulevik?

Meie eesmärk on arendada Stockmanni kulinaariat edasi nii, et see oleks ühtaegu inspireeriv, kvaliteetne ja tänapäevase elutempoga kaasas käiv. Panustame järjest rohkem omatootmisse ning soovime pakkuda maitseid ja tooteid, mida mujalt ei leia. Samal ajal arendame aktiivselt oma lõunapakkumiste kontseptsiooni, et võimaldada klientidele rohkem vaheldust, hooajalisust ja rahvusvahelisi mõjutusi. Samuti usume väga koostöösse oma ala tippekspertidega. Stockmanni Delikatessiga on liitunud hiljuti sommeljee Kristjan Markii ja samuti alustame koostööd tunnustatud tippkokk Kim Päivästöga. Näeme, et inimesed hindavad üha enam kvaliteetset toitu, mida on mugav kiire päeva jooksul kaasa võtta.

Stockmann Delikatessi tootmisjuht Ave Karma ja Stockmann Gurmee meeskond Eesti parima kulinaaria auhinnaga.

Priit Peterson

Laagerdunud liha lett.

ELAV TULI, EHTSAD MAITSED JA TÖÖKINDLUS AASTATEKS

LÕKKEALUS

paindlik lahendus tuletegemiseks ja toiduvalmistamiseks

• Kõrgusreguleeritav grillrest

• Pilkupüüdev tuulekaitse

• Argentiina grill

Sooduskoodiga GURMAAN10 kehtib kogu ostult 10% soodustus!

SUITSUAHI

mis töötab nii puidu kui gaasiga

• Kahekambriline süsteem

• Gaasiseade tagab ühtlase temperatuuri

• Abilauad suitsuahju külgedel

VOKKPANN KAANEGA SÖEGRILL

• Kõrgusreguleeritav grillrest

• Spetsiaalsed sisselõiked grillvarrastele

• Riputuskonksud grilltarvikutele

täielik kontroll kuumuse üle

rohkem maitset, vähem vaeva ja toitu jätkub kõigile

• Mustast või roostevabast terasest

• Pudelihoidjatega abilauad

• Roostevabast terasest kaas Leia oma aeda sobiv lahendus: SIXDAYS.EE

Inkadecomebackväejoogi

Aastatuhandeid tagasi käitusid Ladina-Ameerika toonaste impeeriumite usujuhid, nagu inimkond on sadu kordi varemgi näinud võimu omavaid inimesi käitumas: keelates tseremoniaalsetel kaalutlustel ära kakao kui joogi tarbimise, sest oli hirm, et see vabastab inimesed väsimusikkest, annab vaimulennu ja mõtlemisvõime, mis oleks aja jooksul välistanud religioonitundja positsiooni.

Nagu mujal keelati levitada näiteks lugemisoskust või rauast atru.

Nii leidub veel tänapäevalgi hämmastavaid seisukohti, et toore kakao kasutamine hommikuse ergastaja valmistamiseks on kuidagi liiga tavaline, prosta ja peaks jääma vaid „õpetatud“ ekspertide pärusmaaks. Õnneks on arusaamale hakatud vastu seisma, mis tähendab, et kakao, milles on säilinud kõik väärt ained ja mõju, on jõudmas oma algsel kujul ka tavatarbijani. Ning seda ilma igasuguse tseremooniata, otseses mõttes.

Riias asutatud vanadele väejookidele keskenduva Cacao Apothecary Firmi juht Nils Raumanis ütleb, et näeb tseremoniaalse kvaliteediga kakaod –just nii tulekski seda pulbrit kutsuda –esiteks kui medikamenti ja alles teisena kui kosutavat sooja jooki. Tutvus niiöelda toorkakaoga algas mehel Peruus koroona ajal ringi seigeldes. Sealt hakkas aja jooksul selginema ka plaan, et tuleks kakaod ja selle iidseid omadusi ka laiemalt inimestele tutvustada. Praegu on Cacao Apothecary Firm nii kohvik kui ka tseremoniaalse kakao edasimüüja.

„Tseremoniaalne kakao, kui seda pole varem joonud, tundub alguses pisut võõristav ning ka joogi mõjuga peab harjuma. Kakaos on vähem kofeiini, kuid rohkelt erinevaid muid ergastavaid, närvisüsteemi stimuleerivaid aineid. Samas leidub kakaos ka rahustavaid kemikaale, mis muudabki

selle joogi üsna kummaliseks. Toime on joogil selline, nagu vajutaks korraga gaasi- ja piduripedaalile. Mina joon päevas 4–5 kruusi kakaod, mis on ehk liiga palju. Alustada võib ka vaid ühega hommikul,“ selgitab Nils ja lisab, et kannab alati taskus kaasas ka toorkakaoube: kui tunneb, et väsimus hakkab peale suruma, närib neist mõne. Retsept hommikukakaoks on väga lihtne: paar-kolm teelusikat kakaod, kuum piim (taimne või loomne, kuidas endale sobib), datlisiirupit ning maitseks kardemoni, kaneeli, vanilli, soola. Vispeldad või blenderdad kokku ja naudid.

Iidne energiajook

Uurides selgub, et inimesed on kakaod kasutanud rohkem kui 14 000 aastat. Erinevad kakaopuud erinevatest paikadest annavad erinevaid maitseid, kuid nende tajumiseks on tarvis võrdlevat mekkimist.

Vabad tekstid aga räägivad sellest, kuidas kakaod segati kokku vee, tšilli ja maisipudruga, mida valati nii kaua erinevate kausside vahel, kuni joogile tekkis peale tugev vahukiht. Isegi Ladina-Ameerika anastaja, Hispaania konkistadoor Hernán Cortés kirjutas oma päevikusse, et „tegu on kõige tervislikuma joogiga maailmas, sest kruus seda jooki ja inimene saab ilma nälga tundmata kogu päeva jalutada“.

Toorkakaod saadakse Theobroma cacao nimelise puu viljadest, täpsemalt nende puuviljade sees leiduvatest mandlisuurustest kakaoubadest. Need oad sisaldavad üle 1200 aktiivse toitaine ja umbes 10% kakaost moodustavad antioksüdandid. Antioksüdantide kõrge sisalduse poolest on kakao võrreldamatu mis tahes teise toiduainega. Toorkakao sisaldab ka kõikidest maailma toiduainetest kõige suuremas koguses magneesiumi, samuti väga kõrges koguses rauda, kroomi, tsinki, väävlit ja vaske, lisaks sellele veel E- ja C-vitamiini.

Kui kakaomassist külmpressitakse välja kakaorasv (kakaovõi), jääb järele kuiv tooraine, mis jahvatatakse kakaopulbriks.

Toores kakaopulber on seega külmpressi meetodil valmistatud kakaopulber, mille

toiteväärtus on eriti kõrge, kuna teda pole kuumutatud ja kõik vajalikud toitained on alles jäänud.

„Muuseas, meie toorkakaod on müügil apteekides kui arstimid. Ja eestlastele on hea uudis, sest nüüd on meie kakaod olemas Tallinnas pood-restorani NOP valikus. Saab nii kohapeal valmistatuna juua kui ka osta koduseks tarbimiseks,“ mainib Nils. Toorkakaost valmistatud jook võiks olla ideaalseks alternatiiviks neile, kellele kohv mõjub liiga närviliseks tegevalt, kuid energiat ja särtsu oleks päeva alustuseks ikkagi vaja. Valmistamine on lihtne, maitseid saab ise paika timmida ja kakaohulka joogis vastavalt eelistusele lihtsalt timmida. Ja mis äärmiselt oluline: kakao ei sega kuidagi õhtust uinumist või head und.

Tekst: Martin Hanson Fotod: CACAO APOTHECARY FIRM

Proovi uusi kohvimaitseid otse Kolumbiast

ja Brasiiliast

Maailma nõudlikumatele kohvijoojatele

Pintsliga tõmmatud TOIDUKUNST

Autorite Aavo Koka ja Andres Eilarti eelnevalt koostatud kunstiraamatud – varem on ilmavalgust näinud kolm „pintsliga tõmmatud“ teost –on olnud kui reisijuhid või identiteediteosed, mis on maalide ja graafika kaudu uurinud Eesti maastikke, linnu ning inimesi. Nüüd on mehed ette võtnud kulinaarse rännaku läbi eestlastele omaste toitude ja toiduainete lugude. Raamat „Köögikunst. 150 pintsliga tõmmatud toidulugu“ võtab ülesandeks maalide, illustratiivsete tekstide ja retseptide kaudu jutustada – nagu ka pealkirjas lubatud – 150 eestlastele omast toidulugu.

„Raamat on eestlaste lugu toidu, meie maitsemeelte kujunemise, ühise toidumälu teemal. Samuti vaatame rahvale otsa tooraine kaudu. Kuidas siia on piiride avanedes pressinud sisse palju uut ja kuidas see on meisse kinnistunud,“ selgitab Eilart.

Kunstiraamat? Kokaraamat?

Pintsliga tõmmatud toidulauda hakati koostama terve rea erinevate märksõnade kirja panemisega: mis peaks kindlasti raamatus olema. Näiteks kõrvits, seened, viin, kohv, kartul ja nii edasi. Seejärel hakati Eilarti sõnul otsima iga teema juurde sobilikku pilti ja alles siis kirjutama

„Eesti köögi teeb meie omaks maitsemälu, mälupilt, mida, kuidas ja millal oleme harjunud sööma. Samuti lõhnad ja maitsed, mis on juba lapsepõlvest meisse istutatud. Ja mis tooraine on parasjagu saadaval. Kui vaadata laiemalt põhjalas, Euroopas või kogu maailmas ringi, siis on eri riikide köögid üsna sarnased – kõik kasutavad kõike, söövad kõike,“ räägib kunstikoguja ja uue „pintsliga tõmmatud“ raamatu kaasautor Andres Eilart.

põnevaid lugusid. Tekstid on maalide kõrval alati inforikkad, kuid väikese vimkaga, et siduda kokku olustik, tooraine, pilt ja üldine kultuuriline mõõde. Mõne teema puhul oli alguspunktiks olemas aga nii vinge pilt, et hoopis sellest arenes kõik edasi.

„Selgus aga ka, et mõned eestlaste jaoks üliolulised tüvitoidud pole kunstis kas üldse või on väga vähesel määral esindatud. Näiteks verivorsti on Eesti kunstis ülivähe. Vaid paar kunstnikku on tundnud selle teema vastu huvi või võtnud selle omaks. Kuid neid on vähe. Johannes Saalil, kes oli meie eelmises raamatus, oli üks pilt verivorstiteost. Uues väljaandes on sees aga Tõnis Vindi propagandaplakat

veretoodetest, samuti Heiki Ernitsa pisike naljajoonistus verevõtmisest,“ räägib autor.

Verikäkk on aga täitsa olemas. Peeter Allikult on maal verikäkist pannil, sest noore mehena oli see tema üks peamine toit, kuna see oli odav. Süldi kohta oli ka väidetavalt maali või graafikat väga keeruline leida. Eks see ole ka üsna jube asi, mida maalida –bardakk ja kallerdis. Maalida saaks sülditegu või selle söömist, kuid taaskord tuli appi Peeter Allik, kellel on maal seajalgadest. Ka ketšup pole veel Eesti maalile jõudnud, keegi pole lihtsalt võtnud seda maalile sokutada.

„Mõte oli mitut asja siduvast hübriidraamatust, mis paitab kunstilembeste

hinge, samas on ka kokaraamat, kuna meil on iga tooraine juures ka kokk Rain Käärsti retseptid. Ning loomulikult on see raamat ka kultuurilugu – loed ja saad teada eestlaste loo, kuid järgmise nurga alt,“ räägib Eilart. Käärst võeti kampa, kuna oli vaja laia silmaga kokka, kuid ka meest, kelles oleks säilinud mõnus maalähedus ja kes oskaks lisaks toiduteole ka lugusid rääkida. Käärst pani igasse peatükki retsepti, mis võib, aga ei pea olema sellega täielikult seotud: nii on võimalik lugeda, nautida pilti ja siis ka ise kööki minna.

Millal maaliti toitu kõige rohkem?

Pärast kaht aastat Eesti toidu sees elamist, kunstist toidu otsimist, ei saa Eilarti sõnul öelda, et mingil ajastul Eesti kunstiajaloos on toitu rohkem või vähem maalitud. Pigem on muutunud see, kuidas toitu on kujutatud, või sõnum, mida toit pildil kujutas. Näiteks Pallase-aegses kunstis on toitu kui sellist vähe kujutatud, kuid toit on esindatud vaadete ja maaastike kaudu: kaerapõllud, viljapuuaiad, kalapüügid.

„Kõik generatsioonid on toitu ikkagi jäädvustanud, kes siis piimakarjana, kes konkreetse toorainena. Näiteks õunu on vist kõik Eesti kunstnikud oma elu jooksul mingis vormis pildile pannud. Välja tuli

Tekst: Martin Hanson Fotod: Reprod (autorite loal)

ka see, et kunstis oleme me täielikult mereriik, sest kalapüüki ja kalu on läbi aja maalitud väga palju. Noor kunst, võtame siin perspektiiviks viimased viis aastat, on toonud söömise, söögi ja toiduainete kujutamise taas tugevamalt tagasi. Kuid nüüd on toit pigem sotsiaalse mõõtmega, igal toidul konkreetne sõnum. Kui pildil on banaan või kabatšokk, siis see pole vaid toit, selles on ka allegooria. Toit kui sotsiaalne sõnum on selgelt kunstis sees. Tänu sellele on aga kunstist kadunud

kunagi väga populaarne olustikupilt või vaikelu, näiteks kartulivõtt, naised põllul, viljapead või midagi sellist,“ mainib Eilart. Põnev ongi vaadata, kuidas on erinevad kunstnikud toitu maalinud, millist nurka nende olemuses näinud. Henn Roode 1964. aasta maal kujutab aega, kui valmis on saanud ja kohale jõudnud meile eksootiline arbuus ning inimesed on pikas järjekorras seda nõutamas. Kümme aastat hiljem on aga Ludmilla Siim maalinud pildi, kuidas linn pressis maali peale: pildi eesosas on justkui kaetud

Kõige rebugakollasema munad leiad Linnu Talust!

laud väga erinevate juurviljadega, neid aga kroonib perspektiivil Viru hotell ja Tallinn oma tänapäevasusega. Eilart ütleb, et päris palju on ka toiduga seotud reisipilte, millega kunstnik ise fikseerib ära midagi oma käikudel: käisin kuskil ja sõin või nägin seda. Ning siis on talletajad, nagu Richard Uutmaa, kes on maalinud ära kõik seened, ja Olav Maran, kellel on maalid munade, juustu, leiva, õuntega. Muutunud on selgelt see, et kui sada aastat tagasi maaliti ikkagi väga konkreetselt kohalikku toitu või toiduolustikku, siis

nüüd on näha, kuidas piirid on valla ja muu maailm pressib kunsti sisse. Nii on maalidele tulnud hamburgerid, pitsad ja nuudlid. Tartu kunstnik Kairolt on raamatus pilt nuudlisööjast, Peeter Mudistilt pilt riisist. Kõikide raamatusse mahtunud ligi 200 pildi –mõnel teemal on kaks pilti illustratsiooniks –leidmiseks kammiti nii erakogudes kui ka muuseumides läbi tuhatkond teost. Välja jäi nii mõnigi pilt, mis oleks seda väärinud.

Eestlaste mõjud maailmaköögile

Väidetavalt on eestlased selle taga, et maailm saab nautida hamburgerit. Nimelt olid siin kaubelnud sakslased näinud, kuidas ninast sabani kõik ära kasutanud eestlased hakkisid peeneks massiks ka vähem väärtusliku osa lihast, samuti kõõlused ja peki, ning küpsetasid neist lihapätsikuid. Idee viidi Hamburgi, kus tegeleti peenhäälestusega ja koos väljarännuga Ameerikasse sai kotlet omale kaaslaseks kaks saia ning sündinud oli planeedi üks populaarsemaid roogi. Veel üllatas Eilartit asjaolu, et 90ndatel olid eestlased Loodeja Põhja-Atlandi suurimad krevetikuningad, sest suurem osa seal traalinud laevu kuulus toonasele Hiiu Kalurile.

„Eesti köögi teevad eriliseks need maitsed, mis on meie omaks saanud, mitte otseselt tooraine. Küsimus on maitsetes, mida lapsepõlvest mäletame ja mis meiega kaasas käivad. Näiteks hapukoor – selle

maitset ei tunne keegi teine maailmas. Samuti suitsuvorst, mida sellisel kujul pole kuskil mujal maailmas. Eestlaste maitse tuleb sellest, kuidas me oleme toitu säilitanud. Eestlaste maitse on hapukas, soolakas ja suitsune, sest oleme alati hapendanud, marineerinud, soolanud, suitsutanud, teinud purki. Korilus ja hoidistamise kultuur on väga suur osa meie maitsemeelest,“ lisab Eilart. Toiduusku mees naljatab, et kui maailmast kaoksid marineeritud seened, siis poleks vist enam mõtet elada.

Raamatu kokkupanemisel hakkas autor mõtlema ka sellele, kuidas paljude eestlastele omaste maitsete või toodetega saaks korraldada rahvusvahelist edulugu. Näiteks juba mainitud suitsuvorst, hapukoor, neid maitseid on veel. Tuleks panna lihtsalt seljad kokku ja teha need maitsed suureks just Eestist väljaspool. Eeskujuks võiks olla Hispaania kuulus serrano- sink, mida 30 aastat tagasi maailm nii laialt ei tundnud. Kõik maalid, mis on raamatusse jõudnud, on eestlastest kunstnikelt,

peamiselt kodumaal maalitud, kuid on ka neid, mille on teinud väljarännanud. Eilart mainib, et kui enne 1944. aastat oli Eesti kunstnike liidus umbes tuhatkond hinge, siis 80% neist põgenesid. On üldse üllatav, et Eesti kunst ellu jäi. Huvitav pildileid pärineb aga USA majandusteadlase Norton Dodge’i kollektsioonist, kes oli suurima Nõukogude kunsti kogu omanik väljaspool Nõukogude Liitu. Mehe kogust leiti Lemming Nageli maal seljankast. Keegi teine pole selliselt suppi maalinud:

Toidukunstist sai kokku ka näitus

Tartu Kunstimuuseumis avatud näitus esitab valiku teoseid ja lugusid raamatust „Köögikunst. 150 pintsliga tõmmatud toidulugu“. Näitusel on väljas natuke rohkem kui 50 toiduga seotud teost, mis on rühmitatud vastavalt aastaaegadele. Tegemist ei ole aga ühekülgse natüürmordinäitusega. Raamatu autorid lustivad ja provotseerivad, valikud on üllatavad ja julged. Raamat toimib ka näituse kataloogina ja sellest on võimalik igal teosel kujutatud toidu kohta pikemalt lugeda. Tähelepanu: näitus võib vajada vanemlikku selgitust, kuna eksponeeritud on ka teoseid, mis kiidavad alkoholi. Näitus avatud: 23.05.–04.10.2026 Tartu Kunstimuuseum, Raekoja plats 18, Tartu, www.tartmus.ee

ülaltvaates, konkreetselt ja suure režiimivimkaga.

„Eesti võib tunduda väike, kuid tegelikult on toitude ja maitsevariatsioonide vallas äärmiselt rikkalik. Väikesed, kuid olulised erisused: emade-vanaemade erinevad kurgihapendamise meetodid, kas äädikaga või ilma, kas mustasõstraleht ja küüslauk või mitte. Neid on lõputult,“ räägib Eilart.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Restorani Kolm Sibulat iseloomustab julgus teha asju omamoodi ja omas rütmis

Restoranil Kolm Sibulat on Tallinna restoranikultuuris oma kindel nägu ja lugu. Aastaid Pelgulinnas tegutsenud restoran kolis kolm aastat tagasi Maakri tänavale Radisson SAS-i hotelli kõrvale ning leidis kesklinnas uue energia ja rütmi. Päeval täitub saal ärikvartali inimestega, õhtuti kogunevad siia sõbrad ja pered, peetakse sünnipäevi ning nauditakse raamenit, millest on saanud toidukoha visiitkaart.

„

Eks me mingil hetkel tundsime, et vana koht väsis ära ja meie koos sellega,“ räägib restorani üks omanikest Roman Zaštšerinski kolimise tagamaadest.

„Pelgulinnas oli meil väga tore ja oma kindel publik, aga siin kesklinnas on energia hoopis teine. Elu käib hommikust õhtuni.“

Maakri tänava asukoht on toonud Kolmele Sibulale palju uusi külastajaid, kuid alles on jäänud ka vanad püsikliendid.

Restorani külastavad päeval ümbruskonna kontorite töötajad, õhtuti tullakse kohale Viimsist, Rocca al Marest ja mujaltki, sest kesklinnas on mugav kokku saada. Lisaks peatub ümbruskonna hotellides palju turiste, kes otsivad hea toidu elamust.

Sel suvel avas restoran esimest korda ka tänavaterrassi, mis lisab siseruumide 50 kohale ligi kakskümmend istekohta.

„Tahtsime natuke sellist Euroopa suurlinna tunnet tekitada,“ ütleb Zaštšerinski. „Et inimesed istuvad tänaval, söövad, joovad kokteile ja vaatavad linnamelu. Usun, et meie terrass saab väga menukaks, vaatamata Eesti ilmale ja Tallinna meretuulele.“

Kolme Sibula kaks nägu

Restoranil on tegelikult kaks nägu. Päevasel ajal keskendutakse raamenitele, mida pakutakse kuni kella kolmeni. Õhtul muutub meeleolu rahulikumaks ja söögiaeg venib pikemaks – lauale jõuavad grillitud lihad, veinid, kokteilid ja õhtusöögid, mille nautimisega võib aega veeta tunde. Raamenit küsitakse muidugi ka õhtul ja seda püütakse alati piisavalt valmistada.

Kolme Sibula raamen on väga tuntud ja selle valmistamisse suhtutakse siin fanaatilise põhjalikkusega. Restoran tõi aastaid tagasi Jaapanist spetsiaalse raameni valmistamise masina, mida võiks suuruse

tõttu nimetada köögi kuningaks. „Õige raameni tainas on väga kuiv, nii et tavaline mikser ei saa sellega hakkama,“ selgitab Zaštšerinski. „Meie teeme raameni otsast lõpuni ise, ka nuudlid. Röstime teravilju, jahvatame neid kohapeal ning lisame taignasse näiteks rukkijahu. See annab nuudlitele hästi mõnusa pähklise maitse.“

Loomulikult keedetakse ka puljongid kohapeal. Kala-, kana-, köögivilja- või põrsapuljong podiseb pliidil 8–12 tundi. Zaštšerinski sõnul ei püüa Kolm Sibulat teha klassikalist Jaapani raamenit, vaid nende enda versiooni sellest. „Jaapanis peetakse raamenit ise tegelikult üsna kaasaegseks toiduks, sest sellel on vanust vaid veidi üle saja aasta,“ ütleb tippkokk. „Seetõttu lubame ka endale loomingulisust. Meie kokad ei karda maitsetega mängida.“

Nii võibki Kolme Sibula menüüst leida raameneid, kus saavad kokku kookos, laim ja hiidkrevett või kana, maapähkel ja soja. Menüüs on olnud ka Gruusia lambahartšo raamen, mis on siiani üks Zaštšerinski lemmikuid. Hetkel on populaarsed hiidkreveti-, grillitud baklažaani ja põrsaraamen, aga staariks on pardi- confit ’-raamen. „Oleme seda teinud juba 13 aastat järjest,“ räägib ta. „Korra mõtlesime, et võtame pardi menüüst välja. See oli viga. Inimesed kirjutasid ja küsisid kohe, kuhu see kadus. Panime kiiresti tagasi.“

Restoran elab koos aastaaegadega

Kolme Sibula menüü muutub 3–4 korda aastas. Juba varakevadel tulevad mängu rabarber ja maasikad, suvel mereannid, grillitud kala ja värsked köögiviljad. Talvel muutuvad maitsed tummisemaks. „Praegu ei soovi keegi hapukapsast süüa,“ ütleb Zaštšerinski naerdes. „Suvel tahetakse värskust.“

Lisaks raamenitele on restoran tuntud ka eelroogade poolest. Menüüs on

aastaid püsinud näiteks veisetartar, hiidkrevetid kookose ja sidrunheina kastmes ning taimetoitlaste seas armastatud krõbedad maisiribad. Suvehooajal küsitakse alati grillitud vasikamaksa. Magustoitudest on saanud omaette hitt, näiteks põletatud Baski juustukook tehakse kreembrüleelikult pehme ja karamellise sisuga. Kolmele Sibulale meeldib võtta tuttavaid maitseid ja teha neid omamoodi. Zaštšerinski nendib, et restorani suurim varandus on peakokk Sergei Golovko. Uued road sünnivad aga koostöös kogu meeskonnaga: Roman, tema vend Igor ja peakokk panevad esmalt paika ideed ning seejärel maitseb kogu kollektiiv road läbi. Ja kõik võivad ausalt öelda, mis töötab ja mis mitte. Kui toit paigas, hakatakse mõtlema, millised joogid sinna kõrvale sobivad. Koostööd tehakse Eesti joogitootjatega, kuid veinikaart ulatub üle maailma. Menüü vahetub mitu korda aastas ja sellega käsikäes muutub pidevalt ka joogivalik.

Kuna uues kohas oli köögiks mõeldud ruum pisike, loobuti suurtest külmruumidest ning nii saabub neile iga päev värske kaup. Enamik köögivilju, piimatooteid ja käsitööjoogid tulevad kohalikelt ettevõtetelt, aga selliseid aineid, mida siit ei saa, tellitakse mujalt, nagu raameni materjal ja oliiviõli. Loomulikult on määrav ka hind. Kui Eesti tootja pakub oma kaupa hea hinnaga, eelistatakse teda.

Zaštšerinski lisab, et liiga lihtne elu toitlustusasutustel kõrge maksukoormuse tõttu ei ole. „Viimase aastaga on uksed sulgenud mitukümmend väga head restorani,

sealhulgas Michelini tunnustusega kohad. Pole midagi teha, hea toidu tegemine nõuab personali,“ nendib ta. „Aga mille pärast turistid Tallinnasse tulevad? Ilmselgelt mitte parimat veini ega ilma otsima. Eelmisel suvel saime iga päev välismaalastelt tagasisidet, et Eestis on nii äge restoranikultuur. Kahjuks kaua ei suudeta vastu pidada, sest kui Euroopa riikides on toidukoha keskmine maksukoormus 10% ringis, siis meie maksame oma käibest riigile 24%. Arvatakse, et hinnad tõusevad, sest me tahame rikkaks saada, aga seda teevad aina kerkivad toorainehinnad, palgad ja käibemaks.“

Kolm Sibulat on pälvinud aastate jooksul hulgaliselt tunnustusi, sealhulgas tänavu taaskord koha Falstaff Restaurant & Bistro Guide Nordics 2026 valikus. Zaštšerinski, kes on muide sel hooajal kokandussaate „Masterchef Eesti“ üks kohtunikest, nendib, et kõige tähtsam on siiski see, et inimesed tagasi tuleksid. „Teenindus peab olema soe ja vahetu. Meile meeldivad iseloomuga ja omanäolised teenindajad. Ja natuke huumorit peab alati olema.“

Sellist trendikohta, mis iga moevooluga kaasa jookseb, Kolmest Sibulast ei saa. „Lõuna-Ameerika ja Mehhiko köögid on praegu väga populaarsed, Itaalia ja Hispaania töötavad alati, burgerid meeldivad inimestele. Aga meie tahame jääda iseendaks. Meie teema on raamen ja à la carte ning tahame seda teha hästi.“

Restoran Kolm Sibulat Maakri 19/1, Tallinn

E-post: sibulad@kolmsibulat.eu Telefon: +372 664 4055 www.kolmsibulat.eu

Restorani Mantel ja Korsten omanik: inimesed, tulge lihtsalt sööma!

Restorani Mantel ja Korsten jaoks on see juba viies järjestikune aasta pälvida Bib Gourmandi tunnustus – sellist järjepidevust on Eestis üles näidanud vaid neli restorani. „See on meie jaoks väga suur asi,“ ütleb restorani omanik Rain Veskimäe. „Kerge on ühe korra tunnustus saada, aga seda hoida on palju raskem,“ sõnab ta. „Kui oled selle pälvinud viis aastat järjest, näitab see, et oled suutnud teha oma asja stabiilselt hästi. Võtamegi seda kui tunnustust meie tööle ja kvaliteedile. Aga tähtsam igast tunnustusest on see, et meie külalised oleksid õnnelikud ja rahul meie pakutavaga. Seega peame iga päev ennast nullist tõestama.“

Ta rõhutab ka seda, et Michelini ümber kipub Eestis tekkima palju segadust. Tunnustused pannakse tihti ühte patta, aga need on siiski väga erinevad. „Tärnirestoranid on üks asi, Bib Gourmand ja soovitatud restoranid teine,“ selgitab restorani omanik. „Bib Gourmand tähendab maailma mõistes kohta, kus saab väga hästi süüa mõistliku hinnaga. See ei ole restoran, kuhu peaks tulema ainult kord aastas pidulikul puhul.“ Michelin Guide’is kannab Mantel ja Korsten märget, mis sobib hästi restorani olemusega: autoriköök, vaba õhkkond ja mõte, et hea toit võib olla igapäevane elamus.

Restoran, kuhu võibki tulla lihtsalt niisama Hea õhtusöögi nautimiseks ei pea alati põhjust otsima. Mõned inimesed jõuavad restorani ainult sünnipäevade või muude tähtpäevade puhul. Aga mõtle – õues on ilus ilm, jalutad Kadrioru pargis ja äkki läheb kõht tühjaks. Ja voilà – siinsamas kõrval asuvas restoranis Mantel ja Korsten ootavad maitsvad söögid ja joogid ning

Kadriorus, Poska tänava rahulikus roheluses seisab üks ilus pika ajalooga puumaja – juba üle kaheksa aasta on see olnud koduks restoranile Mantel ja Korsten. See on koht, kuhu võib tulla tähistama, aga ka niisama pärast pargiringi midagi head sööma. Restorani omanik Rain Veskimäe on väga rõõmus, et söögikoht pälvis tänavu taas Bib Gourmandi tunnustuse, kuid tema sõnul ei muuda see restorani kuidagi kättesaamatuks, vaid näitab lihtsalt, et see siin on hea koht, kuhu toitu nautima tulla.

võid sinna rahumeeli minna oma tavalistes vabaajariietes.

Minna võib muidugi ka juba päeval, sest suvel on Mantel ja Korsten avatud teisipäevast pühapäevani juba kella kahest alates. Võid teha broneeringu, aga tõenäoliselt mahub ka ilma selleta. Veskimäe ütleb, et tänapäeval helistataksegi broneerimiseks vahel vaid pool tundi ette. „On mingid perioodid, kus tasub varem plaane teha, näiteks

detsember, samuti muidugi sõbrapäev, emadepäev jne. Aga muidu võib inimene julgelt tulla ja leiame koha,“ rõhutab koha omanik.

Veel üks hea põhjus restorani minna on see, et siin saab omal nahal tunda tõelisi vana Kadrioru võlusid. 300 aastat vana puumaja Kadrioru ainukese mantelkorstnaga annavad söögikohale iseloomu, mida ei saa uuel pinnal nii kergesti luua. Suvel on suureks boonuseks ka maja ümbritsevad

aed ja terrass. Samas naerab Veskimäe, et Eesti ilm ja väljas istumine pole alati sõbrad: „Paljud tulevad plaaniga istuda terrassile, aga kohale jõudes tundub, et toas on ikka parem olla.“

Suvised maitsed

Restorani menüü muutus hiljuti suvisemaks. Kergemaks eineks soovitab Veskimäe näiteks trühvli- arancini ’t suitsupardi ja keegelkõrvitsaga, mis on olnud restorani menüüs püsiv lemmik – kliendid lihtsalt ei luba seda menüüst kaotada. Kui aega ja isu rohkemaks, soovitab Veskimäe degustatsioonimenüüd. „Kui võtad viis käiku, saad hetkemenüüst väga hea läbilõike,“ nendib ta. „Ja kindlasti tasub küsida juurde joogisoovitust.“

Restorani Mantel ja Korsten hinnad pole viie aasta jooksul sisuliselt tõusnud.

Hinnad pole tõusnud

Veskimäe jutust kumab läbi ka kerge mure Eesti restoranide pärast. Viimasel ajal on nimelt avalikkuse ette sageli jõudnud uudised sulgemistest, raskustest ja kulude kasvust. Restoranidest räägitakse palju kriisi, vähem aga selle kaudu, miks inimesed võiksid üldse välja sööma minna. Muide, restorani Mantel ja Korsten hinnad pole viie aasta jooksul sisuliselt tõusnud. „Kuigi ikka tuleb ette ka raskeid hetki, on meie sügavaim missioon alati olnud oma külaliste hoidmine. Nii et, inimesed, tulge lihtsalt sööma!“ hoiab Veskimäe nii südames kui ka restoranis ikka positiivset nooti.

Moodsast Prioratist taassündiva Jerezini

Juhuslikust külastusest

Priorati algas veinitootjate perest pärit Timo Ilvese teekond Lõuna-Hispaania veinidega, millest on praeguseks kasvanud välja kaubamärk DiWine. Keskendutakse kuulsate

Priorati, Monsanti ja Jerezi piirkonna moodsate, uuesti sündinud veinide tutvustamisele.

Seiklus algas aga ühel veini mille käigus leiti end Priorati taassünni algatanud veini maja Clos Mogadori ukse tagant. Endalegi üllatu seks võttis ikoon ja mainitud uuestisünni üks arhitekte, veinimeister

René Barbier huvilised lahkesti vastu: tutvustas nii istandust, veine kui ka kogu oma mõtteviisi.

„Tundsin füüsiliselt seda kirge, mida Barbier oma mulla, viinapuude, veinide ja nende valmistamise vastu tundis. Nägin seda sära, mis mehe silmades oma veine valades helkis. See oli äärmiselt nakkav ja veinid, mida maitsta saime, olid ikka täiesti teine tase võrreldes kõigega, mida olin sinnani kogeda saanud,“ kirjeldab Ilves oma teekonna algust ja soovi tuua Eestisse veine, mis kannavad endas paiga identiteeti – pinnast, kliimat, viinapuuaeda ja tegija käekirja.

DiWine’i portfelli läbiva idee võiks kokku võtta nelja sõnaga: back to the vineyard. Seda liikumist näeb tänapäeval eri piirkondades: pilk pöördub tagasi viinamarjaaeda, koha iseloomu ja pinnase mõju juurde, vähem otsitakse keldriefekti, rohkem paiga selgust. Lugeja jaoks tähendab see lihtsat asja: veinid on sageli värskemad, selgemad, paremini toiduga sobituvad ja meeldejäävamad. Just see vahe teeb ühest pudelist elamuse ja teisest lihtsalt joogi.

Priorati kuulus llicorella ehk kiltkivine pinnas annab veinidele pinge ja sügavuse, kuid praegune põlvkond otsib selle jõu kõrvale ka rohkem täpsust, värskust ja joodavust. Just seetõttu on Ilvese valikus nii piirkonna pioneere kui ka uuema

„Nii Priorat kui ka Monsant elavad läbi uuestisündi, kus praegused veinimeistrid on väga tugevalt kinni terror ’s, selles võimsas llicorella’s ehk kiltkivipinnases, valmistavad paljuski veine biodünaamiliselt, kuid samas uuenduslikult. Veinid on muutunud pehmemaks, kergemini joodavaks ja näiteks palju põnevamad on nende – ajalooliselt võimsate punaveinide poolest tuntud –piirkondade valged või roosad veinid,“ selgitab Ilves.

tõlgenduse esindajaid: Daphne Glorian, Terroir al Límit, Sara Pérez ja René Barbier Jr. Need on veinid, mis sobivad küll tõsisema toidu kõrvale, kuid ei mõju enam raskelt ega kinniselt – neis on rohkem energiat kui kunagi varem.

Llicorella’s sündinud võimsus Uurimisel selgus ka, et Eesti huvilistele Clos Mogadori veine keegi ei paku, ja nii sündiski üsna väle otsus võtta risk, et neid suurepäraseid veine ka kodumaale tooma hakata. Samm-sammult leiti ka üles need inimesed, kes võimsate maitsete, tugeva iseloomu ja gastronoomse sihiga veine armastavad. Aasta hiljem liitus DiWine’i portfelliga veel terve rida unikaalse käekirjaga piirkonna veinimaju, lisaks mõned naabrite juurest Monsantist.

Kliimamuutused põhjustavad ka olukorda, kus rahvusvahelised marjad enam „ei tööta“ ning tuleb tagasi pöörduda kohalike pärandmarjade suunda. Seetõttu laieneb nii ‘Garnacha’, ‘Cariñena’ kui ka ‘Garnacha Blanca’ kasvatamine üsna hoogsalt. DiWine’i valikust leiab ka Priorati pioneeri Daphne Gloriani veine Clos i Terrasses ja Clos Erasmus veinimajadelt, samuti Priorati uut tõlgendust Terroir al Límit. Üks põnevamaid leide on aga peenem ja tundlikum Monsanti tõlgendus, Sara Pérezi ja René Barbieri projekt Venus La Universal.

Jerez enne šerrit

Kontaktide kaudu Prioratis jõuti ka järgmisse maailmakuulsasse veinipiirkonda, kus aga vaadati mööda sellest kõige kuulsamast ehk šerrist ja leiti üles taaskord need veinimajad, kes tõukavad maailma fookusse neid veine, mida tunti Jerezist enne kangestust.

„Praegu räägitakse aga üha rohkem ka

Jerezist enne kangestatud veine: valgetest veinidest, mis toovad esile viinamarjaaia, lubjarikka albariza pinnase ja koha enda iseloomu. See ei ole lihtsalt trend, vaid laiem nihe mõtteviisis – fookus liigub tagasi sinna, kust vein algab. Klaasis tähendab see värskust, soolasust ja tekstuuri – veine, mis mõjuvad eriti hästi lauas, mereandide, suupistete ja lihtsa, puhta köögi kõrval,“ räägib Ilves. Et see muutus pole pelgalt siseringi jutt, näitab ka laiem tähelepanu: James Suckling nimetas De la Riva Macharnudo San Cayetano Vino de Pasto 2024 Hispaania aasta veiniks.

DiWine pakub huvilistele kolme sealse maja toodangut, mis kõik keskenduvad oma tootmises põldudele, mullale ja viinamarjadele, mitte aga vaid keldriprotsessile, flor ’ile ega solera’le. Nagu kõikides lõunapoolsetes piirkondades, toimub ka siin kohalike marjade revival ja fookusse tõusevad taas pagos’ed ehk varasemalt vaid šerritootmise poolest tuntud piirkonnad, nagu Balbaina, Añina, Macharnudo ja nii edasi.

„Meie valikus on veinimeister Ramiro Ibáñezi veinid, nii projektidest Cota 45 kui ka juba mainitud De la Riva. Tegemist on uudse maitseelamusega, mis koondab nii särtsakuse kui ka lisab sellele Jerezile tuntud flor ’i mekke. Kuid idee on näidata, et Jerezist tuleb ka muid põnevaid veine kui vaid aastakümneid solera’s küpsenud manzanilla’d, oloroso’d või amontillado’d,“ selgitab Ilves.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Timo Ilves

Vanade kivide ja VÄRSKE KALA LÕHN

Türgi rannikul ei ole avastamata pärleid. Ent ehkki Kaş juba avastatud, pole see veel rikutud. Ning Kaleköy küla on koht, kus aeg on seisma jäänud, vaatamata turismi tormilisele arengule rannikul. Mõlemas paigas mängib peaosa toit, muidugi ka ajalugu, ent rannapuhkus jääb selgelt kõrvalosatäitjaks.

Antalya kohal lennukiaknast välja vaadates kujuneb välja tuttav muster: sinine meri, pruunid mäed, ja seal vahel midagi, mida ei ole näha, ent on selgelt tunda – eelaimdus, et seal all elab ja sööb inimene teistmoodi, mõnusamalt. Kui tihti see tunne petab, siis Kaşi puhul mitte.

Türgi lõunarannik on aastakümneid olnud Eesti, Vene, Skandinaavia ja Briti turistide paradiis, kuid enamik neist koguneb Antalya, Marmarise või Bodrumi ümbrusesse, kohtadesse, kus müüakse Efesi õlut ja pakutakse Briti hommikusööke. Kaş on midagi muud. See on liiga mägisel maastikul, liiga kitsal poolsaarel ja liiga kaugel lennujaamast, et langeda täielikult massiturismi ohvriks. Linn on avastatud,

Kaş sobib hästi ka rannapuhkuseks, ent palju paremini hoopis toidureisiks: traditsioonilised kohad on läbisegi kaasaegsete röstikodade ja kohvikutega. Merevaade käib peaaegu iga toidukorra juurde.

seda pole mõtet salata, kuid pole veel rikutud.

Kaş on tõeline gurmaani paradiis: traditsioonilistest grillitud lihatoitudest ja mereandide meze’st kuni taimetoidukohvikute ja kohviröstikodadeni. Kuid see kirjeldus jääb mõnevõrra puudulikuks. Kaş ei ole ainult koht, kus süüa hästi. See on koht, kus söömisest, juba toidu ostmisest ja valimisest turul saab ise rituaal.

Reede hommik: turg ja Türgi hommikusöök

Reedehommikune turg asub südalinnast ja sadamast mõnesaja sammu kaugusel, väikeste tänavate labürindis. Mägiküladest tulevad naised toovad kohale värskelt korjatud tüümiani ja salveid, kohaliku juustu, õunu ja apelsine, oliive ja paprikapastasid. Kreeka saarelt Kastellorizolt sõidavad paadiga üle mere kreeklased oma kauba müümiseks – see on üks väheseid kohti maailmas, kus kaks naaberrahvast, kellel on keeruline ajalooline suhe, kohtuvad igal nädalal sellise praktilise rahumeelsusega.

Varasuvisel Türgil on aga veel üllatusi varuks. Kulutan päeva sissejuhatuseks asjatult terve tunni, proovides Kaşi kingapoodidest leida kummikuid – see linn on valmis suvitajate vastuvõtuks, plätusid ja sandaale on tuhandete paaride kaupa, aga praktilisi kummikuid, mida kohalikel tänavatel jalas näen, mitte kusagil. Ja vihma kallab. Mul õnnestub hankida vähemalt vihmavari. See kõik on vajalik, et minna pildistama turule, sest turgu peetakse vaid kord nädalas ja järgmisel reedel pole ma enam siin.

Pärast lompide vahel hüplemist lasen endale pakkuda teed ühes turu pop-upkohvikus, mille kilekatus on vihmaveest ohtlikult lookas. Muud ohtlikku silma ei jää. Sattusin hiljuti Tallinnas ühel

Kaşis on ka suurepärased hommikusöögikohad, sest paljud rendivad suveks üürikorteri või loobuvad hotelli hommikusöögist, et erinevaid maitseid ja vaateid nautida.

Sooloreisija ei ole Türgis iialgi üksi, alati pakub seltskonda mõni kass – eriti siis, kui lauda on saabunud midagi maitsvat.

dokfotonäituste kuraatorituuril kuulama fotogurude, teiste seas Peeter Langovitsi ja Liina Siibi mõõduvõtmist selle üle, kes tänaval ja turgudel pildistades ohtlikumasse olukorda sattunud on. Siib vist võitis: teda oli Ateena turul keegi isegi matšeetega taga ajanud, ehkki Langovitsil oli Viru lilleturu kandis üheksakümnendatel muljet avaldava kehaehitusega meeste nähes vaja film aparaadist võtta ning läbi valgustada. Aga nad lihtsalt palusid ilusti, nuga ei olnud. Pean endale tunnistama, et olen täitsa rahul eluga, kus auhinnariiul on väga hõre, aga saab vähemalt turul rahulikult teed juua. Kui joogi eest maksma tahan hakata, naeratab kohvikupidaja laialt ja ütleb, et tee on siin tasuta.

Ostan kotitäie apelsine ja suundun lõpuks hommikusöögile. Hommikusöök Kaşis väärib eraldi peatükki. Türgi hommikusöök ei ole niivõrd söök, kuivõrd ellusuhtumine. Lauale ilmub terve arsenal: valge juust, oliivid,

Tekst ja fotod: Silvia Pärmann

Kaşi turg toimub iga ilmaga reedeti, kui ümbruskonna talunikud tulevad oma värskeid saadusi müüma.

Kaleköys ärge oodake gastronoomia imet. Oodake head, värske kala lihtsat söömist ühes ilusamas kohas, kus olete kunagi laua taga istunud.

munad mitmel moel, ahjusoojad leivad, kodutehtud moosid, värske tomat, kurk, meevõileib. Kõik toimub aeglaselt, tee ja kohv ei lõppe iialgi. Ühest hommikusöögist piisab, et sisustada kuus tundi ja tegelikult võiks sellega toita ka kuus inimest.

Lõunast õhtuni: meze ja meyhane

Sajuta päeval, mida õnneks on tunduvalt rohkem kui vihmaseid, kulgeb elu Kaşis mõõdukas tempos. Kell neli pärast lõunat hakkab väike väljak – Cumhuriyet Meydanı –elama: kohalikel inimestel on kombeks siia koguneda, tänavamüüjad pakuvad täidisega rannakarpe ja õlut, turistid istuvad laudade taga lobisedes ja tänavakasse poputades.

Tõeline söömine algab aga pärast päikeseloojangut!

Türgi meyhane on institutsioon, mis väärib selgitust inimestele, kes pole seda kogenud. See ei ole lihtsalt restoran. Meyhane – sõna otseses tõlkes „veinimaja“ –on pärit Osmanite ajastust, mil seda pidasid peamiselt kreeklased ja armeenlased. Tänapäeva meyhane’i eripära on aeglus: tuled kaetakse meze’dega – väikeste külmade ja kuumade roogadega –, rakıga (aniisimaitseline vaimujook) ja vestlusega ning õhtu võib kesta kolm kuni neli tundi.

Südalinnas satun ühte, mis on eriti muljet avaldava interjööriga. Seinu katavad luksuslikud vaibad, neid on ka nurgas terve virn. Tuleb välja, et see on ettevõtliku kohaliku kaks-ühes-äri, tegelikult vaibapood, ent vihmahoogude kordumise kartuses on ta selleks õhtuks oma terrassirestorani tuppa kolinud, vaipu pisut kokku rullinud ja poolkogemata linna ühe meeldejäävama ruumi loonud.

Ent tegelikult ei saja ja mahutan ennast pisikesse lauda, millest avaneb vaade sadamale ja päikeseloojangule. Loobun illusioonist, et jaksan süüa pearoa, ja valin ainult seitset sorti meze’t: otlu kavurma (taimede ja lambalihaga hautis), haydari (paksu jogurtiga dipikaste), patlıcan salatası (suitsune baklažaanisalat), levrek marine

Reedesel turul leidub mitu gözleme-müüjat, kes teevad kohapeal täidetud õhukesi pannkooke spinati, juustu või kartulitega. See on parim kiirtoit.

sarkofaagid seisavad majade vahel nagu tavalised aiaäärsed kivid. Üks neist, pooleldi merevees, on saanud kogu Kekova piirkonna sümboliks.

Paadist välja astudes ei ole pilkupüüdvaim kindlus küla kohal – kuigi ka see on imeline –, vaid lõhn. Meri, päikesest kuumad kivid, ja kuskilt kitsamatest tänavatest tulev pannil praetud sibulate ja värske kala lõhn.

Türgi ettevõtjate leidlikkus on eeskuju väärt – muidu õues elamist soosivas kliimas leitakse vihma korral alati hea lahendus. Miks mitte kolida restoran terrassilt vaibapoodi?

(marineeritud meriahven), ahtapot (grillitud kaheksajalg), yaprak sarma (täidetud viinamarjalehed) ja midye dolma (riisiga täidetud rannakarbid).

Kaheksajalg oli parem kui kõik, mida olen söönud Kreeka saartel – ja olen palju söönud Kreeka saartel. Aga kogu mu laud lõhnas mägi-Türgi ja lopsakate aedade järele, salvei ja tüümiani järele, ning liha oli nii pehme, et lagunes ainuüksi peale vaadates.

Järgmine hommik:

Kaleköysse

Kaleköy – antiikse nimega Simena – asub 40 kilomeetrit Kaşist idas. Teed sinna lähevad läbi mägikülade ja oliiviaedade, kuni äkki jõuad väikese sadama äärde, kus paadid ootavad. Kaleköy küla ise ei ole autoga kättesaadav: sinna sõidetakse paadiga

Üçağızi külast või siis kõnnitakse tund aega läbi Lüükia mägedega tähistatud rajal poolsaare tippu, kus külake asub. Mõistagi valin ma paadi, sest iga külalistemaja pakub, et tulevad sadamasse vastu, ja see on väga lühike, aga imeilus paadisõit.

See geograafia on kujundanud Kaleköy iseloomu. Kui bussid ja autod ei saa tulla, ei saa tulla ka massid. Külas elab aasta ringi 150 inimese ringis, suvel kaks korda rohkem. Küla on üles ehitatud antiikse Simena linna kividele – kohati otse neile. Lüükialaste

Praktilised nõuanded

Kaşi jõudmine: Lähim lennujaam on Antalyas, sealt jõuab bussi või autoga umbes 3 tundiga. Alternatiivina võib lennata Dalamani, kuhu Eestist on küll vaid ühendus Istanbuli kaudu, ning sõita ida poolt läbi Fethiye – ka umbes 3 tundi. Kaş pole koht, kus keegi kiirustaks, ja ka sinna jõudmine võtab aega.

Parim aeg: Mai–juuni ja september–oktoober. Juulis ja augustis on päevaturiste meeletult palju, hinnad kõrged ja päike liiga kuum.

Kaleköy: Paadid väljuvad Üçağızi külast (umbes 45 minutit Kaşist autoga), sõit külla võtab 5–10 minutit. Tasuks jääda vähemalt üheks ööks mõnda pisikesse pansionaati, et kogeda küla hommiku- ja õhtuvaikust, kui päevaturistid on lahkunud.

Raha: Türgi inflatsioon on olnud pöörane. Kunagise soodsa sihtkoha asemel on see nüüd paik, kus hinna ja kvaliteedi suhe on ikkagi hea ning muidugi on keeruline leida Tallinnast kallimat kohta. Aga ikkagi tasub alati küsida kala hinda enne tellimist – see muutub iga päev ja paraku järjest kõrgemaks.

Veeäärsed restoranid on lihtsad. Laudlina on paberist, menüü on lühike ja kirjutatud käsitsi, hinnad ei ole madalad võrreldes kohaliku elustandardiga, kuid selle paiga eest, kus istun – Kekova lahe ääres, kindluse varjus, kivide otsas –, on see kõik väga mõistlik. Enamik peresid on siin pidanud oma kalarestorane üle 30 aasta ja vaadanud, kuidas nende lapsed on kasvanud beebidest täiskasvanud peremeesteks, kellele pereäri üle anda. Kuid tuleb tunnistada: Kaleköy toit on hea, see on tegelikult erakordselt hea, kui mõelda, et peamised kliendid on päevaks Antalyast saabuvad lõbusõiduturistid, kes korraks laevalt maha hüppavad ja kunagi enam tagasi ei tule. Aga süüa tehakse nii, nagu oleks klientideks oma parimad sõbrad. Restoranid ei konkureeri muidugi Kaşi parimate meyhane’idega. See on kohvikutoit väikeses kalurikülas, ning seda peakski sellisena täiuslikuks pidama. Sellele lisandub ümbrus, mis on valdavalt reaalne: vahepeal sõidab jäätisemüüja paadiga vaikselt mööda, müüb jäätist –kitsepiimast ja värsketest puuviljadest tehtud jäätist, mis on tihedam ja sügavama maitsega kui mistahes Itaalia delikatess. See on Türgi rannik oma parimal kujul. Koduteel lennukiaknast alla vaadates näen jälle sinist merd ja pruune mägesid. Seekord tean, mis seal all on: lõhnavad turupäevad, grillitud kaheksajalad, värske jäätis paadisilla otsas.

Kaş ja Kaleköy ei ole Türgi ranniku suured saladused. Kuid ikkagi pole see rannik lõpuni avastatud.

Daam kaheksajalaga.

VÄRSKE JAAPANI TSITRUS JA EESTIMAISED KEVADÔIED

JUNIMPERIUM YUZU DISTILLED GIN

esitleb:

SISSEPÄÄS TASUTA! 12.-13. JUUNI KELL 11 .00-23.59 PÄRNU VALLIKÄÄRU AAS

puhta vee laval esinevad:

Getter Jaani, Mari-Liis, Maarja Kivi, Mait Maltis 75 juubelikontsert,

Suured Tüdrukud, Popkoor KARI, Elukas, Clicherik & Mäx (Battery laval), Nedsaja Küla Bänd, Eesti meistrivõistlused grillimises, Grillfest Bikini ja Ranna Fitness

Suurtoetaja: esinejad! mängumaal lastelaval rõõmsad

Ajakava: