Disain - Suvi 2026

Arhitekt Jan

Skolimowski: arhitektuur on viis kasvada

Trendid messilt Salone del Mobile

Luubi all: väliköök ja õueruum

Suvine disainiikoon

Vespa

Arhitektuurifotograaf Risto Vähi suvesoovitused

Reis. Türgi, kus antiikteater on joogastuudio

ELAMU 2025 laureaat –garaažist koduks

27

Salone del Mobile: külluse ja tasakaalu vahel

Väliköök muudab koduse elu rütmi mõnusamaks 57 Suvi saabub koos valguse ja soojusega

Arhitekt Jan Skolimowski: arhitektuur on viis kasvada 38 Suviselt ja mõnusalt õues! 53 Disaininopped 60 Soojade toonide keskel

72

Suveõhtused jutud lõkke ääres

83 Disaini- ja arhitektuurisündmused, mida külastada

96 Noorele perele loodud

104 Antiikteater on siin joogastuudio

78 Disainiikoon. Vespa ja liikumise uus nägu

86 Vastutustundlikult vanast uueks

98 Arhitektuurifotograaf Risto Vähi jaoks ei jää ükski maja kättesaamatuks

113 Arhitektuurifotograaf Maris Tomba viis lemmikut

Impressum

VÄLJAANDJA:

Delfi Meedia AS

PEATOIMETAJA: Irmeli Karja irmeli.karja@delfi.ee

KUJUNDAJA:

Marju Viliberg marju.viliberg@delfi.ee

REKLAAM: Kadri Kuningas kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms kristel.vilms@delfi.ee

Andra Kivissaar andra.kivissaar@delfi.ee

Airi Bachmann airi.Bachmann@delfi.ee

Alesja Tammearu alesja.tammearu@delfi.ee

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru jolana.aru@delfi.ee

TRÜKK: Printall

Aitäh taaskasutajatele!

Seekord annan suurema sõna ühele meie peategelasele, Tartus asuvale hoovi majale, mis on ümber ehitatud 1960ndatel metsatööstuse autodele mõeldud kahekohalisest garaažist. See näide vana hoone ja materjali taaskasutusest on eeskujuks paljudele. Kuna olen selliste renoveerimis- ja restaureerimisprojektide suur austaja, siis Liis Uustali ja Egon Metusala kodu külastades valdas mind väga eriline, isegi aupaklik tunne. Noored arhitektid on ära teinud tohutu töö, kohkumata võimalike takistuste ees. Kuigi nendega juttu ajades tundus, et nad ise mingeid takistusi ei näinud, sest siht oli selge ja tuli vaid selles suunas liikuda. Ettevõtmine ei jäänud märkamata. Nende kodu on saanud auhinna Tartu linnalt ja arhitektuuripreemiate jagamisel pälvis parima ELAMU laureaadi tiitli.

Arhitekide sõnul oli juba garaaž ise ehitatud ringmaterjalist – väidetavalt oli hoone ehitusmaterjal pärit sõjas kahjustada saanud Vanemuise teatrimajast. Tundus loogiline ja ainuõige ringmaterjaliga jätkata. Uued omanikud nägid lagunenud müüridest kaugemale – just siin võiks olla nende kodu. Astume koos sisse ja saame sellest osa.

Hea meel on näha, et sellist taaskasutust on märgata ka väiksemates mahtudes. Hiljuti külastasin maal elavaid sõpru. Maamaja on ehitatud moodsas võtmes, terrassialad läbi mõeldud ja peenrad-puud-põõsad trimmis. Sellele moodsale olemusele kontrastiks on sissesõidutee rajatud kaherööpalise teena, materjaliks lähedal asuvast vanast tööstushoonest pärit lõhutud tellis. Kenasti kinni sõidetud rööpad on nagu päris. Oleks ju võinud laotada sinna laiuva kiviparketi, kuid pererahvas otsustas kasutada ära keskkonda sobivama vana ehitusmaterjali.

Kui sisustusmessidel räägitakse üha enam ja enam taaskasutusest ning jätkusuutlikkusest, kuhu pannakse tohutud katsed ja teadmised, siis meie saame ringmajandusele kaasa aidata just nagu noored Tartus või sõbrad maal. Põnevaid suveavastusi!

Karja Peatoimetaja

Irmeli

ESIKAANE FOTO: Maris Tomba

Garaažist koduks

Kui oleme harjunud lugema loosungeid, mis kutsuvad noori maale elama, siis arhitektid Liis Uustal ja Egon Metusala (ABMA arhitektid) otsustasid vastupidi tegutseda. Nad kolisid linna – ei, mitte kõigi mugavustega korterisse või isegi mitte võtmed-kätte-eramusse. Noorte koduks on endine garaaž, kuhu on rajatud väga inspireeriv kodu. Maja asub suurema maja hoovis, kuid on siiski eraldi. Oma mõnusalt väikese linliku eesaiaga. See ettevõtmine tõi neile 2025. aasta arhitektuuripreemiate jagamisel parima elamu tiitli.

TEKST: IRMELI KARJA / FOTOD: MARIS TOMBA

„

Me olime enne ikka need trubaduurid või rändajad, kes kolisid ühest kohast teise,“ meenutab Liis. „Olime pikalt Tallinnas, muidu mõlemad Viljandist pärit, vahepeal veel mõned peatused ja ühel etapil tõmbas meid looduse poole. Leidsime ühe pesa Tõravere lähedal Elva jõe ääres. Kulgesimegi väikeste lastega kahe kodu vahet – vahepeal Elvas, siis Tartus –, aga lõpuks kujunes see keeruliseks just logistika tõttu.“

„Tulime ära, sest hakkasime aega „lugema“. Sõidu peale läks liiga palju aega, mida soovisime pigem loomingu heaks tööle panna,“ sõnab Egon.

Heade mõtete linn sai valitud seepärast, et mõlemad on seal õppinud, seal on palju tuttavaid ja Tartu on üldse sümpaatne. Noored soovisid midagi erilist. Garaaži – nende tulevast kodu –müüdi üle aasta kõrge hinnaga arendusprojektina, kuid natuke ootamist töötas Liisi ja Egoni kasuks ning lõpuks soetati kinnistu alghinnast väga palju soodsamalt.

Garaaž oli nagu garaaž ikka – õline, kaks vaheseinaga boksi, mõned aknad olid kinni laotud ja ukselt sisse astudes tervitas üsna hämar vaade. Arhitekti pilk suutis sellest kõigest kaugemale näha, tabada ära see tohutu võimalus luua midagi ainulaadset ja endale sobivat.

Tervislikumelustiilalgabsiit. Euroopaspaaturusuunanäitajajubaüle20aasta

Tallinn: salong@balteco.ee |Tartu: salong.tartu@balteco.ee |Tehas: info@wellspa.ee

Tel: +372 489 8800 | Varbolaküla,Varbola, 78203 Rapla maakond | www.wellspa.ee

Asukoha kasuks rääkis ka Liisi ja Egoni stuudio, mis asub mõnesaja meetri kaugusel aparaaditehases. Tööle ehk stuudiosse jalutavad nad neli minutit. Pere liikumise trajektoor ongi sätitud nii, et veerand tunni raadiuses on turvaline kolmnurk: kodu, töö, lasteaed.

Julge pealehakkamine ja kindel siht

Taustast rääkides sai heade suhete alguseks naabritega läbipaistev suhtlemine. Nad läksid n-ö peamaja elanikega rääkima avatud kaartidega, mis neil täpselt plaanis on. Kaasatus kujunes siin võtmesõnaks. Garaaži oli võimalik muuta elamuks, kuna tegu oli eraldi korteriomandiga. Sageli on sellised garaažid kaasomandis kogu peamajaga. Vee- ja kanalisatsioonitrassid olid väga lähedal ja neid oli lihtne siduda, maja ühendati ka linna keskküttesüsteemiga.

Ega lähedased väga uskunud sellesse projekti, kuid entusiastlikel garaažiomanikel endil oli selge teadmine, et sellest tuleb hea asi. Visiooniga noortel piisas endasse uskumisest.

Potentsiaali hoone ümber kujundamiseks oli rohkem kui materjali ennast. Mõned tellised on mustad, sest need on omal ajal põlenud kuskil tulekahjus. Üks arhitektuuriajaloolane helistas ja kergitas katet: need olevat suure Vanemuise põlengu ajast, mil kohalikele jagati pärast tulekahju järele jäänud tellised ehitusmaterjaliks. Võib öelda, et tegu oli juba siis nutika ringmajandu-

sega. Keegi muidugi kivide päritolus sada protsenti kindel pole, kuid ajastu klapib.

Tollaegsed garaažid olid tihti madalad ja silikaattellisest, kuid tänavaäärne hoone oli metsatööstuse kontor ning garaaži pidid mahtuma metsaveomasinad. Tellisseina kõrgeim ots on neli meetrit ja madalam veidi alla kolme. Tellis on näha nii sees kui ka väljas. Rohkem kui 40 cm paksused tellisseinad sai soojustada seinte seest, seal olev vahe süstiti PUR-vahtu täis ja sooja jagub.

Ümber maja on veel vaba ruumi, endise garaaži juurde kuulub hoovil olev pisike pesuköök, millest saaks ehitada sauna. Ideid jagub! Kogu ümbrus on väga vaikne, siin on puid-põõsaid ja kokku on Liis ning Egon loetlenud 11 liiki linde.

Luksus keset linna Tõeliseks luksuseks selle asukoha ja hoone ajaloo tõttu võib lugeda eesaeda. Väike, kuid privaatne ja siingi mõtteid jagub –välja annaks ehitada katuserõdu või istumisala. Nii oleks tegemist kahetasandilise õueruumiga. Üks aastavahetuski on seal lõkke ääres vastu võetud.

Soojal ajal kasvavad siin pottides lilled ja köögiviljad –kogu värske salatikraam on omast käest võtta. Ruumikasutusele mõeldes oleks ju võinud selle ala ka tube täis ehitada, kuid noored leiavad, et teadlik tühjus annab neile rohkem. Talvel on

hea, kui ei ole puudel lehti, valgus paistab maksimaalselt sisse. Ja suvel, et liiga kuum ei oleks, on puud varjuks. Siin on huvitav igal aastaajal.

Kuna maja on ruudukujuline, loob see hästi avara tunde ja tekitab mulje suuremast majast. 80 ruutmeetril on piisavalt ruumi, sest kõik on maksimaalselt ära kasutatud. Esimesele korrusele mahub esik-elutuba-köök, vannituba ja kaks lastetuba, teisel, avatud korrusel on magamistuba, stuudio ja rõdule viiv pääsutee, mis on ääristatud laeni ulatuvate raamaturiiulitega. Kodustuudio on mõeldud õppimiseks lastele ja loominguliseks tegevuseks kõigile. Seal saavad askeldada nii vanemad kui ka lapsed ja tore on seegi, et pooleli jäävat tööd ei pea kokku lappama, vaid see võib laual järgmist päeva oodata. See on hea lahendus, sest alumine korrus jääb muudeks tegevusteks ja söögilaud on alati puhas. Televiisorit selles peres pole, sest loovus on seatud esiplaanile.

Interjööris hakkavad silma vineer, tellis, betoon ja metall. Liis ja Egon ütlevad, et nad pole kipsseina usku ning neile meeldib ausus – see, mis seina või põrandale pannakse, on ka näha. Ja siin täpselt nii ongi. Betoonist põrand esimesel, kipsivalust põrand teisel korrusel, betoonist on ühe tükina valatud ka köögi ja duširuumi töötasapinnad koos kraanikausiga.

Liis kirjeldab ruumilahendust rõõmsalt ja entusiastlikult: „Mulle on väga sümpaatne jätkuv ruum, kus liigud ühelt korruselt teisele, käid maja läbi ja näed kõike. Kõik käis väga suure tempoga, trepi asukohta vahetasime viimasel hetkel, kui kelluga

töömees vastu tuli. Otsustada oli vaja kohe ja nii ta paika sai. Pääs rõdule on nagu rajake sõrestikul, see on põrand, kus sa ei kõnni hommikust õhtuni – see on pigem aktsendiks. Inspiratsiooniks oli looduses kogetav ruumi tunne, kus isegi tihedas metsas on ruumi jätkumine tuntav, ja nii ka siin. Näiteks kui kuskil toanurgas põleb lamp või päike paistab, kumab valgus läbi sõrestiku, avade ja avatud piirete. Tekib omamoodi visuaalne side ruumis. Ribilised asjad mõjuvad ka akustikale hästi, laetalad loovad peegeldusi ja õhulisust juurde.“

Ülakorrusel on eritellimusel valminud kapp ja laud, need on täpselt siia ruumi sobitatud. Üldmööbel on neutraalseks taustaks, raamatud on jällegi värvilised. Kõik ausad materjalid ja

mustad ning hallid detailid on siin rahulikuks taustaks, sest elu ise on juba nagunii värviline.

Eeskujuks teistele

Kui kinnistu ostetud sai, läks umbes aasta, kui valmis kogu kavand ja juriidiline pool. Ehitus edenes väga kiiresti – seitse kuud ja saigi sisse kolida. Kõik läks väga lihtsalt, kuid just see taustatöö oli pikk protsess. Kokku kulus aega alla kahe aasta ja see, et nad olid ise projektijuhi rollis, oli kindlasti pluss, sest nii sai ka erialaselt panustada.

Noored on tänulikud tunnustuse eest, mis nende kodu pälvinud on. Kõigepealt Tartu linnalt parima tööstuspärandi

väärtustamine miljööväärtusliku alal ja siis arhitektide liidult parima elamu tiitel. Nad saavad olla nagu vahendajad, inspireerides teisi.

„Üks põhjus, miks me oma kodu n-ö vaibale tõime ja üldse konkureerisime, on see, et Eesti linnad on hõredad,“ märgib Egon. „Elame kesklinnas ja näeme, et siin on metsikult tihendamisruumi, samasuguste projektidega, teistsuguse lähenemisega. On väga hea, kui keegi märkab ja linn tuleks vastu või isegi toetaks sellist ettevõtmist. Näiteks prügiauto peab ühe korra vähem sõitma, sest ta tuleb juba nagunii siia peamaja pärast. Üldvalgus on linnasüsteemiga seotud ega koorma nii palju, kui minna elama linna äärde, kuhu pead liikuma autoga ja kuhu tuleb eraldi välja ehitada infrastruktuur. Linnas on see kõik olemas. Meile on väga oluline ka kultuurile ja kunstile lähemal olemine.“

Lõpetuseks ütlevad noored, kui rõõmustav on see, et potentsiaali on tohutult: „Me kogu aeg küsime enda käest, et kuidas saada hoovid elama, et keegi linnast väljast põllu pealt sinna koliks, kuidas inimesi tagasi tuua. Linnas on muude hüvede kõrval olemas ka kõrghaljastus. Tahaks veel kedagi aidata ja minna selle ideega edasi. Kui oleks juba kolm väga head näidet, siis võib-olla mõjutaks teisigi linnu ja mõtteviisi üldse. Supilinnas ja Karlovas on hoovimajad üsna levinud praktika ning tegelikult võiks selline mudel olla eeskujuks mujalgi.“

Seda potentsiaali püüavad Liis ja Egon oma maja näitel ka jagada ning räämas või kasutuseta hoovidesse taas elu tuua. Nende kodu on pilkupüüdev, ainulaadne ja kaasaegne – hea näide, kuidas vanale hoonele uus elu sisse puhuda.

Koduluksi eritellimusmööbel on tipptasemel Eesti mööbel: kvaliteetne, kena ja praktiline. Meie valmistatud tooteid on Eesti turul müüdud alates 2014. aastast. Koduluksi mööblisalongi pärusmaaks on köögid, esikud, garderoobid, riietussüsteemid, vanni-, magamis- ja lastetoad, ent ka kontorid ning avalikud ruumid.

Meie käest saab tellida kogu interjööri tervikliku mööblilahenduse koostöös disaineriga. Pakume kõiki saadavaid materjale, sest eesmärgiks on täita tellija mööbliga seotud soovid, vajadused ja unistused. Kui sa ise ei tea, milline lahendus võiks olla parim, siis on abiks meie disainerid.

Soovi korral tuleb disainer koos materjalidega kohapeale, et aidata välja mõelda toimiv ja mugav lahendus. Koduluksi salongi võib saata ka lihtsalt enda joonised, mille disainerid aitavad üle vaadata. Saame luua just sulle sobiva disaini, pakkuda parimaid materjale ja mööblilahendusi.

Meil on aastatepikkune kogemus eritellimusmööbli ja erinevate ruumide terviklahendustega. Julge küsida ja rääkida, millist mööblit vajad. Heas koostöös leiame alati parima lahenduse.

Tutvu meie eritellimusmööbli ja tehtud töödega kodulehel koduluks.ee

INIMESEKESKNE INNOVATSIOON ELECTROLUXI KODUMASINATES

Electroluxi kodumasinad toovad igapäevaellu nutikuse, esteetika ja mugavuse – kõik selleks, et kodune rutiin muutuks nauditavaks kogemuseks.

Igapäevaseks kokkamiseks. Valitud Electroluxi ahjumudelitel on nutitelefoni rakenduses AI põhine funktsioon TasteAssist, mis loeb veebist retsepte ja seadistab ahju automaatselt sobivaks. Rakendus analüüsib temperatuuri, aega, eelkuumenemist ja toidu koostisosi, et saavutada ühtlasemad ja maitsvamad tulemused – alates leivast ja köögiviljadest kuni täiesti uute roogadeni.

Restoranikvaliteet kodus. Electroluxi 700 MealAssist ahi koos PizzaExpert funktsiooniga küpsetab restoranitasemel pitsa vaid 2,5 minutiga 340 °C juures. See on ainus kodune ahi, mille on heaks kiitnud Scuola Italiana Pizzaioli. Olenemata sellest, kas kasutatakse kodus valmistatud või poest ostetud tainast, aitab PizzaExpert saavutada õhulise tekstuuri ja täiuslikult krõbeda kooriku.

Visuaalne heaolu köögis. Auhinnatud SaphirMatt ® induktsioonpliidiplaat toob kööki Skandinaavia esteetika tänu matile pinnale, mis pehmendab valgust ja vähendab peegeldusi. Lisaks esteetikale on pind kuni kümme korda kriimustuskindlam kui tavalised keraamilised pinnad, ei kogu sõrmejälgi ja säilitab aja jooksul oma viimistletud välimuse.

Uus auhinnatud nõudepesumasinate sari. Electroluxi uus nõudepesumasinate seeria on pälvinud nii iF Design 2026 kui ka Red Dot 2026 disainiauhinnad – tunnustus läbimõeldud kasutajakogemuse ja esteetilise kvaliteedi eest. Selle sarja keskmes on QuickSelect 2.0, ainus omataoline ajapõhine kasutajaliides Euroopas, kus programmi valimiseks piisab ühest lihtsast liigutusest. Uuel nõudepesumasinal on pehmelt liikuvad korvid, kerge ukse avamine ja ülivaikne töö. Läbimõeldud disain kaitseb õrnu klaasnõusid, mahutab suuremaid esemeid ja isegi ahjuplaate.

Electroluxi kodumasinad ühendavad tehnoloogia, disaini ja inimkeskse mõtlemise – et igapäevased toimingud muutuksid lihtsamaks, inspireerivamaks ja esteetilisemaks. TasteAssist, PizzaExpert, SaphirMatt® ja auhinnatud QuickSelect 2.0 nõudepesumasinad on vaid mõned näited uuendustest, mis tõstavad koduse elu kvaliteeti. Electroluxi

eesmärk on pakkuda nutikaid lahendusi, mis aitavad luua kodu, kus tehnoloogia töötab inimese heaks –vaikselt, tõhusalt ja kaunilt.

www.electrolux.ee

Arhitekt Jan Skolimowski: arhitektuur on viis kasvada

Kui vaadata arhitekt Jan Skolimowski loomingut, ei saa mööda minna hiljutisest võidukast Alt Pernau rannahoone konkursitööst ega villa EHE uuestisünnist, rääkimata mitmetest varasematest silmapaistvatest objektidest, mis avaliku ruumi silmale ilusamaks teevad. NOA restoran, Hektor Design Hostels, Viimsi riigigümnaasium, Kakumäe sadamahoone on vaid mõned projektid.

Tutvusta end. Mis sind kõige enam iseloomustab? Enamiku ajast olen lõbus ja seltskondlik. Proovin igast päevast maksimumi võtta. Aeg-ajalt rabelen ehk kõrvalt vaadates üle, aga sisemine mootor kahjuks juba töötab sellistel pööretel.

Eks mul ole ka pilvisemaid päevi ja võin olla teatud hetkedel väga konkreetne ning mitte kõige meeldivam inimene.

Proovin igapäevaelus mõelda, kuidas saan vähendada jalajälge, mis minust planeedile jääb. Sõidan tööle võimalusel ratta või ühistranspordiga, kodus sordime hoolikalt jäätmeid ja üritame teha ostudega vastutustundlikke otsuseid.

Kelleks tahtsid saada lapsena?

Lapsepõlves joonistasin kõvasti autosid ja vist oli kõige suurem unistus saada suure veoauto juhiks. Nägin isegi poisina unes, kuidas keerasin maanteel rooli ja olin unes kulgeva eluga rahul.

Keskkoolieas mõtlesin tõsiselt lennukipiloodi ametist või siis hotellindusse sukelduda. Minus on kõva annus uudishimu kogu meie armsa maakera vastu ja sel hetkel tundusid need ametivalikud mulle justkui väravana siit välja laia maailma.

Arhitektuurist oli mu pere läbi imbunud (mõlemad vanemad on arhitektid) ja seetõttu polnud see amet pingereas millegipärast esimeste seas. Ju ma väga ei süvenenud lapsena kõrvalt vaadates sellesse, mida ema ja isa korda saatsid ning mis oli nende ameti võlu. Kuna sisseastumiseksamid kõrgkooli olid käsil, soovitas isa tolleaegsesse TEMT-i sisseastumiseksamid teha. Sain väga heade tulemustega sisse, hotellindusse aga sisse ei pääsenud. Sellega oli vähemalt esimene ülikooliaasta otsustatud. Edasi läksin ülikooli kõrvalt tööle arhitekt Andres Siimu käe alla ja sealt alates hakkas mulle äkitselt arhitektuur huvi pakkuma.

Mis on teinud sinust selle, kes sa oled? Inimese, aga ka loomingulise isiksusena.

Eks vundament laotakse isikule kodus. Aga hilisemalt on mind kindlasti mõjutanud ülikool, tolleaegsed sõbrad, arhitektuuri kui professiooni rahulik ning keskendumist nõudev iseloom. Lapsed on mind palju muutnud, siiamaani muudavad. Kunagi õpetasin neid, nüüd on mul mõndagi neilt õppida.

Loomingulise isiksusena pidevalt küpsen. Mõtted muutuvad sügavamaks ja ümbritseva suhtes kriitilisemaks. Samuti kriitili-

seks selle osas, mida ise loon. Mulle meeldib minna väga sügavuti, sealt tulevad tavaliselt ka head tulemused ja õpid ise midagi uut jälle juurde.

Mis esitab sulle väljakutse ja kas võtad selle vastu või eelistad turvalist rada?

Mõnes mõttes on iga projekt uus väljakutse. Eestis on võimalus teha iga objekti justkui esimest korda. Uus hoone tüpoloogia, selle eripäradesse ja toimimisloogikasse sukeldumine vajab avatud meelt, süvenemist ning julgust võtta ette tee, mida varem pole läbinud.

Jan Skolimowski

Foto: Virge Viertek

Meie valdkond areneb jõudsalt ja pead tempos püsima. Konkurents on tihe ja on vaja pingutada, et ennast tasemel hoida. Vastutus oma töö eest on tohutu. Ehituses on eelarved suured ja iga viga maksab. Veel suurem vastutus on aga ühiskonna ja meie ühise ruumi ees, mida kavandad. Kui keerad kokku käki, peavad inimesed taluma seda halvimal juhul järgmised sada aastat.

Väljakutseid võtan vastu ka tööst vabal ajal. Seetõttu seiklen nii palju kui võimalik tundmatusse, et kogeda iga kord jälle midagi uut. Heameelega seiklen koos elukaaslasega, temaga suudame alati millessegi ootamatusse sattuda.

Mida hindad elus ja töös?

Nii elus kui ka töös hindan aina rohkem stabiilsust. Praeguses heitlikus maailmas on saanud stabiilsusest luksus või defitsiit. Tunnet, et saad rahulikult oma tööd teha ega pea iga päev muretsema homse pärast, pole nüüd mõnda aega tundnud. Stabiilsus igas päevas, ka töövälisel ajal on minu jaoks aina paeluvam. Kui tunnen kirge korra ebastabiilsust kogeda, siis seda annab ise kenasti korraldada, aga ümbritsev võiks tuge pakkuda.

Väga hindan häid inimesi ja suhteid – kes loovad väärtuseid ja on siirad oma kavatsustes. Mida ebastabiilsemad ajad, seda keerulisemaks muutuvad ka suhted. Neid hoida on raske, aga suhete peale on üles ehitatud kogu meie maailm, seega tuleb teha tööd nii enda kui ka suhetega ning hinnata enda ümber inimesi, kellega sul on hea olla.

Milline on sinu jaoks suurepärane arhitektuur?

Ma olen olnud alati seda meelt, et head arhitektuuri ei loo arhitekt üksi. Selle taga on tellija oma soovidega ja hulk insenere, kes aitavad su ideed realiseerida. Lõpuks ehitaja, kes selle püsti paneb. Kui kogu see meeskond ühtse eesmärgi nimel koos pingutab, siis tavaliselt on tulemuseks hea arhitektuur. Kui üks lüli on nõrk, ei piisa heast ideest – tulemus võib ikkagi tulla keskpärane. Ja teisalt – kui pole head arhitektuurset ideed, võivad kõik teised pingutada, aga kesine tulemus on juba ette teada.

Seega koosneb minu jaoks suurepärane arhitektuur heast meeskonnatööst, uuenduslikust arhitektuurist, mis teeb väikese sammu edasi kas kontseptsioonilt, materjalivalikult või vormikäsitluselt, annab omalt poolt ümbritsevale juurde ning on ajas kestev nii moraalselt kui ka füüsiliselt.

Kelle töid imetled ja miks?

Käisin hiljuti naisega kaasas tema tööreisil Brasiilias. Pealinn Brasília on eelmise sajandi teisel poolel lagedate väljade keskele korraga valmis ehitatud terviklik linn. Enamiku olulisemate hoonete ja linna kontseptsiooni taga on Brasiilia tipparhitekt ning minu hinnangul geenius Oscar Niemeyer. Tema betoonist konstruktsioonidega hooned jahmatasid siiralt. Kui õhukeseks ja elegantseks on võimalik betoonist konstruktsioonid viia. See oli tase ja arhitektuurne kvaliteet, mida me polnud ammu kohanud. Vorm, materjalikäsitlus, käsitööoskus, loomuliku valgu-

Pärnu rannastaadion

Noa restoran

Foto: Terje Ugandi

Foto: Tiit Blaat

Läbipaistev, kuid hajutatud vaade – ideaalne ruumidesse, kus soovid valgust, kuid mitte täielikku läbipaistvust.

Erinevad mustrid – vali klassikalise või modernse disaini vahel.

Mitmed paksused – sobib nii kergetesse siselahendustesse kui ka tugevamatesse konstruktsioonidesse.

sega arvestamine ja nii edasi. See kõik oli perfektne. Ja on endiselt säilinud perfektselt. Kuigi 60 aastat tagasi loodud. Vapustav.

Kuidas lõõgastud vabal ajal?

Enamasti aktiivselt. Oleme naisega mõlemad sportlikult aktiivsed ja meile meeldib matkata, eriti seljakotiga. Lapsepõlves ma liiga sportlik ei olnud, aga pärast laste suuremaks kasvamist on tekkinud huvi erinevate spordialade vastu.

Õppisin ära purjetamise, tennisemängu. Sõidan maanteerattaga ja talvel üritan vähemalt korra saada suurtele mägedele lumelauda sõitma. Kuidagi alateadlikult tegin oma spordialade valikud sellised, mida on võimalik harrastada värskes õhus. Ma väga naudin õues olemast.

Kui vajan linnamürast ja suurest suhtlusest vaikust, siis on meil perega väike pelgupaik mere ääres, kus lihtsalt kaugusesse vaadata

ja linnulaulu kuulata. Aga tõele au andes suudan ma seal ka enamasti mõne tunni rahulikult olla ja siis ma juba suundun kuuri tööriistade järele ning mõtlen endale välja mõne töö, mida õues teha. Ehk siis tegevus õues aitab mul ennast maandada ja lõõgastuda.

Sul on viimasel ajal üsna palju teoksil. Tutvusta oma viimaseid projekte.

Eesti arhitektuurimaastik on põnev. Meie büroo pakub võrdselt ka sisearhitektuurset lahendust ja seetõttu on meie tööde portfoolio väga mitmekesine. Üritame oma töös alati uusi ideid välja tuua ja läheneda igale projektile personaalselt.

Kahtlemata on meie jaoks suur rõõm Pärnu rannahoone avaliku arhitektuurikonkursi võit. Olev Siinmaa projekteeritud rannahoone on pikalt olnud üsna kurvas olekus ja mööda jalutades on alati olnud kahju temast. Nüüd oli võimalik omalt poolt anda panus väärika hoone ellu äratamiseks. Ja see õnnestus tänu tohutule energiale, mis me kogu bürooga sinna töösse panime.

Aga eks kellegi teise loomingusse sekkumine ole alati vähem või rohkem aukartust tekitav. Rannahoone puhul puhastasime vana hoone hilisematest juurdeehitustest ja tegime omapoolse ettepaneku võimalikult algset hoonet ja loomingut austades.

Villa EHE-ga (vana nimega Villa Andropoff) aga oli olukord minu jaoks veel raskem – ees oli kaks tippteost kõrvuti, mille vahele pidin mina projekteerima omalt poolt uue hoone. Käed pani värisema, arvestades, et üks autoritest, Raine Karp, on endiselt elus. Aga käisime temaga koos Valgerannas ja näitasin talle oma kavandit ning tundus, et jäime pärast seda edasi headesse suhetesse.

Arhitektuur on viis kasvada – nii arhitektil endal kui ka kogu ühiskonnal. Kõik, mis meid ümbritseb tehiskeskkonnas, on arhitektuur. See mõjutab meid. Me loome arhitektuuri, aga me ise õpime ja areneme arhitektuuri kaudu. Mulle meeldib see viis elamiseks.

EHE hotell Valgerannas.

Pärnu rannahoone 3D-visualiseering.

Visualisatsioon: KAMP Arhitektid

Visualisatsioon: KAMP Arhitektid

Tallinna Lennujaama lounge.

Foto: Tõnu Tunnel

Salone del Mobile: külluse ja tasakaalu vahel

Salone del Mobile kui disainimaailma põhiline suunanäitaja tõi

Milanosse taas kokku rahvusvahelise koorekihi – enam kui 1900 eksponenti ja ligikaudu 316 000 külastajat. Kuid pelgalt suurus ei ole see, mis selle sündmuse oluliseks teeb. Nagu igal aastal, ei olnud ka tänavune mess üksnes uute toodete väljapanek, vaid pigem baromeeter, mis näitab, millises suunas liigub meie arusaam kodust.

TEKST: MARIAN GRAU

Rho messikeskuse hiiglaslikes paviljonides ja üle linna laiali hargneval Fuorisalonel joonistus välja selge meeleolu – interjöör ei ole enam pelgalt funktsionaalset ja esteetilist kombineeriv ruum, vaid kogemuslik keskkond, kus disain ja arhitektuur loovad ühtse ning detailideni läbimõeldud terviku. Kui viimastel aastatel on sisustusmaailma domineerinud pigem pehmus ja neutraalne minimalism, siis kevadine Salone del Mobile tõi sellesse

rahulikku pilti rohkem pinget, kontrasti ja värvikat karakterit. Millised suunad määravad lähiaastate disainikeelt ja enim pilku köitsid?

Kõrgläike naasmine

Aastaid on sisustusmaailma areenil püsinud peamiselt matid pinnad ja võimalikult naturaalne viimistlus, mille taustalt materjali enda ilu saab maksimaalselt esile tõusta. Selle teadmise foonil on väga ootamatu comeback’i teinud lakitud mööbel. Rikkalikku lakikihti hakkab nägema nii suurematel pindadel kui ka detailidel.

Foto: Salone del Mobile / Saverino Lombardi Vallauri

Kui massiivsed lakitud söögi- või diivanilauad tunduvad võõrana, siis näiteks pehme mööbli puhul loovad lõbusalt läikivad käetoed, toolijalad ja teised puitdetailid tekstiilide ja vormidega täitsa põneva ning mängulise dialoogi.

1970ndad kohtuvad 1990ndatega

Disain on alati minevikust inspiratsiooni ammutanud ja on teada tõde, et kõik siin maailmas kordub ning jõuab ringiga tagasi. Küll mitte päris otseselt, vaid ikka ajastule iseloomulikke jooni uude konteksti asetades. Praegune disainikeel laenab elemente nii 1970ndatest kui ka 1990ndatest ning sünteesib neist välja parima – 1970ndate pehmus, madalad vormid ja küllastunud toonid kohtuvad 1990ndatele omase selguse ning geomeetriaga. Tulemuseks on esteetika, mis ühendab nostalgia

ja ratsionaalsuse, mõjudes ühtaegu nii vana ning tuttava kui ka uue ja värskena.

Kihiline interjöör ja materjalirohkus

Minimalismi kõrvale on tekkinud uus ja nüansirohkem lähenemine, mida võiks nimetada kontrollitud maksimalismiks. See ei tähenda visuaalset müra, vaid pigem materjalide ja tekstuuride teadlikku kooskõla. Materjalivalikus ollakse julgemad ja mängitakse osavalt erinevate tekstuuridega.

Seinad kaetakse reljeefsete paneelide, tekstiilide või kolmemõõtmeliste plaatidega ning pinnad ei ole enam tagasihoidlikult neutraalsed, vaid osalevad aktiivselt ruumi kujundamises. Puit, kivi, kangas ja metall ei konkureeri, vaid loovad üksteist toetavalt sügavust ning taktiilsust. Selline lähenemine

peegeldab ka inimlikku vajadust: kodu ei pea olema steriilne, vaid tajutav ja kogetav ruum, mis pakub nii visuaalset kui ka füüsilist mugavust.

Kui lihtne lahendus on seinale panna mõni tapeet või kunstiteos, siis messil hakkas silma palju kaugemale ulatuvaid lahendusi, mida oma ruumi nelja seinaga ette võtta. Kohata võis nii keerukaid puitpaneelidest lahendusi, mis selle materjali mitmekülgseid võimalusi demonstreerisid, aga ka kõikvõimalikke taaskasutatud materjalidest seinapindu, keraamikast hiigelpannoosid, tekstiilist kolmemõõtmelisi seinakatteid, peegelseinu jms. Võimalusi seinte ilmestamiseks on tohutult ja põhiline, et need ei jääks interjööris lihtsalt kasutamata potentsiaaliks.

Ülim mugavus

Uue interjööri üheks põhiliseks märksõnaks ongi saanud ülim mugavus. „Kallistavad“ tugitoolid, mis istuja justkui oma pehmesse embusse haaravad, või sügavad ja pehmed diivanid, kuhu võiks tundideks lebama jääda. Tugitoolid ja diivanid muutuvad üha ümaramaks ning mugavamaks, jätkuvalt on teemaks modulaarsus, mis võimaldab ehitada ruumist lähtuvaid kompositsioone.

Eriti trendikas on poolsuletud kompositsioon, inspireeritud pisut 1970. aastate elutubade istumisaladest, kus suhtlus toimub ringis, mitte sirgjooneliselt. Küsimus polegi puhtalt vormis. Pigem viitab selline nihe muutunud elurütmile – elutuba ei ole

Foto: egoitaliano

Foto: Cattelan

Foto: Minotti

enam ainult soliidne ja viisakas esindusruum, vaid pigem zen’lik taastumise koht, kus mugavus ning turvatunne on sama olulised kui esteetika.

Ootamatud vormid

Üldjuhul on disaini aluseks funktsionaalsus ja tihti taandub vorm eseme praktilisele kasutusmugavusele. Pikka aega on olnud hea disaini tunnusjooneks igasuguste üleliigsete iludetailide välistamine – põhimõte, mis sai alguse möödunud sajandi alguse Bauhausis. Praegu võib aga tunnistada hoopis vastu pidist tendentsi, kus mitte vorm ei allu funktsioonile, vaid hoopis disaineri pöörasele fantaasialennule. Mööblist on saanud skulptuurne objekt ja eelkõige domineerisid messil erilise disainiga lauad. Laua kui disainiobjekti ümber kujuneb ülejäänud ruum ja selle meeleolu.

Näiteks Calvi Brambilla Kumo laud Frigeriole on mõjutatud suurematest ruumiideedest. Orgaaniline abstraktsioon ja skulptuurne vorm mängivad tasakaalu ning pinge dünaamilises kontrastis. Kumot on iseloomustatud kui lauda, mis täidab ruumi nagu tants, meenutades Alexander Calderi ja Henry Moore ’i skulptuuride voolavaid vorme ning julgeid värve.

Modulaarne kodu

Modulaarsus on liikunud üksikute mööbliesemete tasandilt kogu ruumi mõtestamise tasandile. Riiulisüsteemid, kapid ja garderoobid toimivad kui kerged arhitektuursed struktuurid, mis aitavad ruumi tsoonideks jagada ning pakuvad nutikaid panipaiku. Avatud lahendused loovad põneva rütmi, lastes valgusel liikuda ja ruumil hingata. Teine suund jälle korjab inspiratsiooni kunstist ja põhimõttest, et iga mööbliese võib ka omamoodi kunstiteos olla.

Üheks materjalilt põnevamaks ja vormilt elegantsemaks modulaarseks riiulisüsteemiks, mida messil esitleti, võib pidada Patricia Urquiola Cimento jaoks disainitud Mosso sarja. Keraa-

Foto: Frigerio

Foto:

Gruppo Memphis

mikast valmistatud riiuleid, mis imiteerivad pidevas muutumises olevat loodust ning lubavad hägustada piire mööblikunsti ja interjööri vahel. Orgaanilised vormid ei mõju mitte eraldiseisva objektina, vaid saavad osaks suuremast taustsüsteemist. Urquiola pehme ja voogav disain lausa kutsub puudutama ning toob igasse interjööri liikumist ja voolamise tunnet.

Mitmekülgne köök

Ka funktsionaalsed ruumid liiguvad üha enam arhitektuursema käsitluse suunas, kus iga vorm ja materjal on põhjendatud. Köök ei ole enam lihtsalt tööala, vaid osa eluruumist, mis peab dialoogi ümbritseva ruumiga. Nagu mujalgi, kohtab köögis rohkelt erinevate materjalide koosmängu – erinevaid metalle, looduskivi, erinevates toonides puitu, klaasi ja lakitud pindu. Kõike on justkui palju ja korraga, ent siiski on külluslik valik valatud üllatavalt harmoonilisse vormi. Visuaalset poolt toetavad nutikad

ja sageli märkamatud tehnoloogilised lahendused, mis köögitoimetused mugavamaks muudavad.

Õueruum kui eluruum

Piirid õueruumi ja interjööri vahel hägustuvad iga aastaga. Disaini puhul eristab õueruumi mõeldud sisustust vaid ilmastikukindlus. Muus järgivad trendid sama loogikat, mis interjööriski – materjalide mitmekesisus, põnevad vormimängud ja ikka maksimaalne mugavus. On ju õueruum loodud selleks, et kodusolemist nautida ning kehale ja vaimule puhkust anda.

Nagu ka interjööris, kohtab õuemööbli juures palju modulaarseid lahendusi. Mööbel peab olema kohandatav nii ruumi kui ka inimese muutuvate vajadustega. Silma hakkasid ka tugevad Vahemere mõjutused ning vanade käsitöötraditsioonide ja tehnoloogia põimumine. Üle ega ümber ei saa ka aias julgetest ja kunstipärastest vormiotsingutest, mis mööblidisaini uuele tasemele viivad.

Foto:

Scavolini / Saverio Lombardi Vallauri

PRANTSUSE TAMM –TRADITSIOONID

JA ELEGANTS

Panaget’ parkett toob interjööri Prantsuse puidutraditsiooni ja kvaliteedi. Kohalikust Prantsuse tammest valmistatud parkett paistab silma stabiilsuse, kauni süüjoone ja mitmekesise toonivalikuga, mis võimaldab luua nii heledaid ja õhulisi kui ka sügavama karakteriga ruume. Valikus on 1-lipilised lauad, kalasaba ja Chevroni mustrid ning erinevad pinnaviimistlused – matt ja läikiv lakk ning õlitatud pind. Panaget’ parkett sobib kodudesse ja avalikesse ruumidesse ning tootjapoolne garantii tagab kindlustunde ka köögipõrandana kasutamisel.

Vivarec Viimistlussalongid: Kopli 3, Tallinn | Kastani 42 (al 09.2026 Väike-Turu 7), Tartu | vivarec.ee

Suviselt ja mõnusalt õues!

On taas aeg suunata pilk toast õue, sest just see hooaeg on käes. Soojus ja päike, pere ja sõbrad, mõnusad lõõgastushetked koos ja üksi. Just kõige selle jaoks kujundame oma õueruumi, mis on laienduseks elutoale või köögile. Et nautida seda parimal moel, heidamegi pilgu õuehooaja suundadele. Millised vormid, värvid ja materjalid valida, kui oled nüüd oma terrassi või rõdu kujundamas? Need on vabamad ja rohkem igapäevaellu põimitud.

TOIMETAS: IRMELI KARJA

Kumerust ja voolavust

Teravad jooned asenduvad ümarate servade, voolujooneliste diivanite ja kookonilaadsete disainidega, mis sulanduvad paremini looduslikku keskkonda. Kumerad vormid on mööblidisainerite tähelepanu keskmes. Tänavuse aasta terrassitrendid toovad esile pehmeid jooni, mis kulgevad istmel ja seljatoel sujuvate kaartena, vältides nurki või jäiku ühenduskohti.

Modulaarne mööbel kohanduva funktsionaalsusega Välielu trendid järgivad üha enam sisekujunduse suundi ja modulaarne istumismööbel pakub täpselt sellist paindlikkust, mis sobib meie elustiiliga. Iga element on kujundatud nii, et see toimib iseseisvalt, kuid püsib stabiilsena ka erinevates, igale soovile sobivates kombinatsioonides. Kui paigutust on vaja muuta – olgu põhjuseks päikese liikumine või seltskonna suurus –,

Foto: Anne-Emmanuelle Thion

Foto: Anne-Emmanuelle Thion

Foto: Anne-Emmanuelle Thion

Foto: Ricard Romain

Foto: Nicholas Mateus

saab lahendust kiiresti ümber korraldada. Samas jääb tasakaal samaks: kaal, servad ja alus on kõigis moodulites ühtlaselt läbimõeldud.

Taaskasutatud ja komposiitmaterjalid

Materjalid pärinevad nüüd sageli teistest allikatest – ookeanijäätmetest, tööstuse ülejääkidest, taasloodud kiududest ja mineraalsetest segudest. Need vormitakse kujunditeks, mis meenutavad puidusüüd või linase kanga struktuuri, kuid nende omadused on erinevad. Insener-tehniliselt loodud materjalid on sageli vastupidavamad, stabiilsemad ja lihtsamini hooldatavad: need imavad vähem niiskust, on kerged, kuid samas piisava kaaluga. Lihtsam hooldus annab vabama tunde ja puhkuse meeleolu. Välimööblidisainerid kasutavad neid komposiite, et mõtestada ümber vastupidavuse tähendus. Loomulik kulumine tekib muidugi ka siin – värv võib tuhmuda ja tekstuur muutuda –, kuid pikk eluiga on juba disaini sisse arvestatud.

Millised trendid jäid silma messil Maison & Objet?

Messi Maison & Objet õueuniversum Outdoor Living koondas hoolikalt kureeritud valiku rahvusvahelistest brändidest, kes mõtestavad ümber välistingimustes kasutatavat mööblit disaini, jätkusuutlikkuse ja funktsionaalsuse kaudu. 50 juhtivat rahvusvahelist brändi pakkusid külastajatele terviklikku ülevaadet uusimast mööblist, pergolatest, valgustitest, vaipadest ja aksessuaaridest, samuti tehnilistest lahendustest, mis on kohandatud kõige eripalgelisemate kodude ja avalike ruumide jaoks.

Kogu õueruumile pühendatud sektsioon viitas meie muutuvale eluviisile, hägustades piire siseruumide mugavuse ja vabas õhus olemise vahel. Keskkonnateadlikud materjalid, nutikad tehnilised lahendused ja julge esteetika on märksõnad, millest juhinduda oma õueelu loomisel.

Foto: Nicolas MATHEUS

Mööbel aja koos veetmiseks

Brändid esitlesid nii-öelda suhtlemiseks mõeldud mööblit –alates avaratest nurgadiivanitest ja moodulitest kuni lamamistoolide ning suurte, kumerate tugitoolideni. Samuti oli pandud rõhku pingiridadele ja kumeratele pinkidele, mis on paigutatud nii, et kogu seltskonna tähelepanu on suunatud lõkkealale või toiduvalmistamise tsoonile. Ikka selleks, et nautida koos olemist.

Soojad toonid

Messil domineeris soe värvipalett – oranžid, punased, mokapruun, metsaroheline, terrakota- ja merevaigutoonid. See soojus sobitub imeliselt teise olulise trendiga: pulbervärvitud metallist välimööbel. Kuigi paljud brändid kasutasid seda materjali, pehmendasid nad selle mõju rikkalike toonide ja kumerate, voogavate vormidega.

Kaasaskantav valgus

Paljudel hiljutistel messidel ei saa üle ega ümber kergesti liigutatavast, kaasaskantavast ja taaslaetavast valgustist, mis on

saanud õueruumi põhielemendiks. Maheda valgusega ja praktiline valgusti võib olla kaaslaseks nii toas kui ka õues.

Luksuslikud lamamistoolid

Õueruumi sisenedes on pilgupüüdjaks kindlasti lamamistoolid. On ju see ala lõõgastumiseks ja kui mõnusa äraolemise ning lõõgastushetke pakuvad just mugavad ja nägusad puhketoolid. Kujuta ette segu art déco stiilis basseinimajast ja Prantsuse Riviera esteetikast – see kirjeldab üht selle aasta suuremat väliruumitrendi.

Kui varjus, siis stiilselt!

Iga lamamistooli juurde kuulub ka päikesevari, sest kes see ikka jõuab päev otsa päikese käes küpseda. Päikesevari täidab juba oma olemuselt kindlalt talle pandud eesmärki. Täieõigusliku väliruumi osana tasub disain hoolikalt läbi mõelda, et see looks terrassile või rõdule terviku. Eks vali, kas jääd neutraalse taustamängija juurde või lisad oma õueruumile paraja annuse mängulisust või üllatusmomenti.

Vivacolori trendivärvid 2026

MODERNNE STIIL, MIS LOOB RAHU

Meie maailm muutub pidevalt. Innovatsioon, tehnoloogia ja meeletu infovoog on osa igapäevaelust. Selle kõige keskel otsime koju rahulikumat õhkkonda. Ruumi, kus on hea ja mõnus olla. Kodu, mis on värske ja kaasaegne, kuid samas soe ja hubane.

Just sellise tunde loovad Vivacolor 2026 trenditoonid. Need toetavad rahustavat ja kaasaegset elukeskkonda, kus läbimõeldud toonivalik aitab luua tasakaalu, soojust ja visuaalset selgust. Toonid on maalähedased ja vaoshoitud, kuid samas piisavalt iseloomuga, et anda ruumile sügavust ja meeleolu.

Kaheteistkümnest toonist koosnevas kollektsioonis on toone jahedatest helerohelistest kuni sügavate siniste ja hallide varjunditeni, mida täiendavad soojemad neutraalsed värvitoonid. Läbimõeldud ja vaoshoitud kollektsioon rõhutab innovatsioonile suunatud mõtteviisi ning loob tasakaaluka ja kaasaegse üldmulje. Vaata trenditoone kaupluse värvikaardilt ja näidiselt.

N462 Wilderness

F483 Illusion L491 Tide X442 Spa

Y500 Wrought Iron

M436 Royal V493 Milkyway

L478 Kestrel

X463 Sandstone X447 Sea Smoke

F302 Parmesan

L391 Chameleon

Väliköök muudab

koduse elu rütmi

mõnusamaks

Kui aeda hakatakse käsitlema uue elutoana, muutuvad ootused ka lahendustele. Üha sagedamini tähendab see välikööki, mis ei ole enam koht, kuhu midagi „hooajaks välja pannakse“, vaid püsiv eluruum, mis peab toimima sama loomulikult nagu siseruum – mugavalt, paindlikult ja ilma liigse ettevalmistuseta.

Selline ruum ei eelda ideaalset ilma ega pikka planeerimist. Ta on valmis siis, kui elu juhtub – olgu see kiire argipäevaõhtu, pikem nädalavahetus või spontaanselt kokku sattunud sõpruskond. Aed ei ole enam kodu taust, vaid koht, kuhu tullakse samamoodi nagu elutuppa: teadmisega, et seal on alati hea olla.

Kui õhtusöök tundub nagu väike puhkus

Paljude jaoks tähendab restoranis käimine enamat kui söömist. See on hetk, kus keegi ei pea süüa tegema, laud on kaetud ja vestlused saavad rahulikult kulgeda. Just seda tunnet – mitte menüüd ega teenindust – igapäevaelus kõige rohkem igatsetakse.

Üha rohkem peresid on avastanud, et sama kogemust ei pea alati kodust väljaspool otsima. Tavapärane kodune õhtusöök kipub sageli kulgema nii, et üks inimene liigub köögi ja selts-

TOIMETAS: IRMELI KARJA / FOTOD: FRONCRETE

konna vahet ning õhtu möödub pigem toimetamise kui koos olemise rütmis.

Kui toidutegemine kolib õue, muutub dünaamika. Vestlused ei katke, keegi ei jää kööki üksi ja kodu hakkab toimima mitmes kohas korraga. Õues olemine aeglustab tempot – süüakse rahulikumalt, räägitakse rohkem ja ka argine õhtusöök hakkab tunduma väikese puhkusena keset nädalat.

Pere veedab rohkem aega koos ja toiduvalmistamine muutub loomulikuks osaks suhtlemisest, mitte eraldiseisvaks kohustuseks. Kogu protsess muutub kergemaks ja vabamaks. Süüakse

lihtsamalt ja tervislikumalt ning õhtud venivad loomulikult ja meeldivalt pikemaks.

Väliköögi loomisega saab sageli uue hingamise kogu aed. Terrass ei ole enam lihtsalt mööbliga täidetud pind, vaid koht, kus elu päriselt toimub.

Kuidas väliköögiunistus päriselt teoks teha?

Sageli sünnib see mõte grilliomaniku peas väga praktiliselt. Kvaliteetne grill on töökorras, aga tihti peab keegi seisma õues grilli juures, samal ajal kui ülejäänud seltskond ootab toas. Midagi

on alati puudu – tooraine, kauss või nuga, käed vajavad pesu ja midagi on pidevalt tarvis külmikust tuua.

Just siit tekibki küsimus: mis oleks, kui kõik need mugavused oleksid algusest peale õues olemas?

Mõni aasta tagasi töötasid Hiiumaa meistrimehed välja Froncrete’i kergbetoonist mööblilahenduse (froncrete.com), kus betooni vastupidavus on ühendatud kerguse ja põhjamaistes oludes kestva kasutusmugavusega.

Kui tööpind, kapid, vesi ja jaheda ilma pleedid on õues olemas, ei ole grillimine enam eraldi tegevus, vaid loomulik osa koos olemisest. Väliköök võimaldab tuua õue kogu tavapärase köögi funktsionaalsuse – alates külmikust ja nõudepesumasinast kuni erinevate küpsetuslahendusteni.

Väliköögi peategelaseks on tihti Kamado või Big Green Eggi tüüpi söegrill, gaasigrill või üha populaarsust koguv pelletgrill. Nende kõrval oleva lisapõleti abil saab keeta, vokkida või plancha -pannil praadida. Soovi korral saab terviklahendusse lisada ka pitsa- või suitsuahju, mis avardab väliköögi kasutusvõimalusi veelgi.

Ruumikad ja veekindlad sahtlid ning kapid toimivad õues aasta ringi – potid, pannid ning grilli- ja söögitarbed jäävad oma kohale varakevadest talveni. Töötasapinna sisse saab valada valamu, millel puuduvad liitekohad, kuhu niiskus või mustus võiks koguneda. Vesi on seal, kus seda päriselt vaja on, ning erinevalt toaköögist on õues kergbetoonist tööpindu ja kappe lihtne puhastada, kasvõi survepesuriga.

Väliköök võib olla kas statsionaarse vee- ja kanaliühendusega või lihtsa kastmisvooliku kiirühendusega. Käed ja nõud saab kohe puhtaks, ilma et peaks iga kord tuppa minema. Ja mis kõige olulisem – kui ilm muutub jahedamaks või tuulisemaks, ei lagune õhtu laiali. Keegi ei jää üksi välikööki toimetama ega kiirustades asju päästma.

Just need mugavused on põhjus, miks vapper grill areneb ajapikku väliköögiks – terviklahenduseks, kus kõik on omal kohal, midagi ei pea iga kord uuesti ette valmistama ning elamus ei sõltu enam juhusest ega ilmast.

Väliköök ei ole asi, mis lihtsalt „saab valmis“, vaid elustiiliprojekt, mida saab ajas täiendada ja enda järgi paremaks teha. Just see teebki temast koha, kuhu pere ja sõbrad kogunevad iseenesest, et mõnusalt koos olla.

Viis nõuannet

1. Investeeri korralikku grilli.

2. Vali kvaliteetne mööbel. Kui on plaanis tihedalt õues õhtustada, tasub investeerida korralikku õhtusöögilauda ja toolidesse, mis on ilmastikukindlad ning kergesti hooldatavad. Õige hooldusega on võimalik sama mööblit kasutada aastaid.

3. Lisa täiendusi. Aeda ei pruugi küll mahtuda restoraniköök, kuid miks mitte lisada sinna näiteks külmkapp veinide jaoks või kraanikauss. Meeles tuleb pidada seda, et need asjad vajavad ka vee­ ja elektriühendust. Kõige lihtsam on planeerida väliköök maja välisseina vastu, kuhu on lihtsam ühendusi teha ja vihma eest kaitsev varjualune kinnitada.

4. Loo mugav ajaveetmiskoht. Välikööki võib kohandada näiteks koduse kinosaali, kasutades suurt valget lina ja videoprojektorit. Muusika kuulamiseks annavad väga soodsa võimaluse kaasaskantavad kõlarid. Kuuma päikese eest kaitseb päikesevari ja jahedamatel õhtutel annab sooja küttekeha. Eriti mõnusa õhkkonna saab luua näiteks pergola alla, lisades sinna pisikesi tulukesi. Samuti tasub mõelda kamina või soojakiirgurite peale.

5. Loo isikupära! Välikööki kujundades on oluline jälgida, et see sobib sinu stiili ja maitsega. Kui väliköök tuleb juba olemasolevasse ruumi, siis võib mängida ruumis leiduvate detailidega, nagu näiteks puit või kivi. Kui alustada nullist, tasub jälgida, et väliköök sobituks majas oleva värviskeemi ja kujundusega. Hea, kui välikööki oleks võimalik vajadusel tulevikus kergelt muuta.

SINU KODU, SINU STIIL!

Värskenda oma kodu IDEAhome’iga – siit leiad mitte üksnes ainulaadse mööbli ja stiilse valgustuse, vaid ka võimaluse luua IDEA Design Studio abil ideaalne ruum. Meie tooted pole mitte ainult ilusad ja funktsionaalsed, vaid kajastavad ka sinu individuaalsust.

IDEA Design Studio projekt Toolid, söögilaud, valgustid: IDEAhome

Filmi 6 / Bensiini 5, 10155 Tallinn

Tel 508 1251

info@ideahome.ee

www.ideahome.ee

www.ideadesignstudio.ee

Disaininopped

Stiilne kombo!

Mis oleks, kui sätiks end mugavalt lamamistoolile varju alla ja laseks ajal rahulikult kulgeda. Luksusliku disainiga päikesevari kuumal suvepäeval varjab päikese eest ja täispuhutavat triibulist stiilset lamamistooli on mugav võtta kaasa ka randa ning kui soovid, võid sellega hõljuda basseinis. Saadaval Treimanni mööblisalongis ja e­poes www.treimann.ee.

Pehmus, mis kutsub lähemale

Tribu Elio toob mängu midagi, mida on raske sõnastada –kodusoojuse. Ümaramad vormid, käsitööna mõjuv punutud seljatugi ja naturaalsed toonid loovad atmosfääri, mis ei ole lihtsalt visuaalne, vaid emotsionaalne. See diivan ei hoia distantsi – ta kutsub sind lähemale, istuma, jääma. Ideaalne valik, kui tahad, et terrass tunduks rohkem nagu elutuba. Saadaval sisustussalongis Inspira, vaata ka inspira.ee.

Imeline ja õdus!

Monsieur Tricot’ valgusti toob välisvalgustusse käsitööna valminud võlu. Uutel juhtmega mudelitel on viiemeetrine kaabel ja lihtne sisse­välja lüliti, ühendades sujuvalt käsitöötraditsiooni ja kaasaegse tehnoloogia. Saadaval salongis Inspira.

Klassikaline ja ajatu

Baltic Diningu aiamööblikollektsiooni iseloomustavad puhtad jooned, ajatu disain ja naturaalse puidu soe ilu. Vastupidavast akaatsiapuidust valmistatud mööbel on viimistletud spetsiaalse naturaalse õliga, mis toob esile puidu kauni tekstuuri ning tagab ilmastikukindluse ja vastupidavuse igapäevaseks kasutamiseks nii terrassil, rõdul kui ka aias. Saadaval salongis Nordin, vaata ka nordin.ee.

Stiilne!

Tiikpuust õuediivan Chalkstripe on loodud pakkuma maksimaalset mugavust ja ajatut välimust igas välikeskkonnas. Raam sulandub loomulikult nii loodusmaastikku kui ka modernsesse linnakeskkonda, pakkudes esteetilist ja kauakestvat lahendust. Mugavad ja pehmed diivanipadjad loovad hubase istumisala. Loodud pikaajaliseks kasutami

Suvetunde embuses

Lily aiamööblisari loob tunde, mida tahaks kogeda iga päev. Selle avar iste ja õrnalt embavad padjad pakuvad tõelist lõõgastust, samal ajal kui naturaalsed materjalid ja toonid loovad hubase ning ajatult stiilse atmosfääri. Täiuslik valik neile, kes hindavad vaikset luksust ja läbimõeldud disaini. Saadaval ISKU mööblisalongis, vaata ka isku.ee.

Traditsioonilise ja modernse vahel

AXOR esitleb uhkusega AXOR Archivio uut vannitoakollektsiooni tunnustatud disainistuudiolt Barber Osgerby. Koondades aastakümnetepikkuse disainiajaloo kaasaegsesse, kuid ajas kestvasse vormikeelde, tõstab AXOR Archivio esile ajaloolisi vorme ja klassikalisi detaile, mida on tänapäeva interjööride jaoks uuesti tõlgendatud. Kollektsioonile kõige iseloomulikum on kolme paigaldusavaga segisti, mis võtab kokku AXOR Archivio olemuse oma kaarduva jooksutoru ja pehmelt vormitud ristkäepidemetega. Vaata ka: www.hansgrohe.ee

Terrassimööbli värvispikker: terrakota, purpur ja ploom

Salone del Mobile messil esitletud Paola Lenti Ami diivan toob terrassile voolujoonelise kuju ja trendika värvigamma. Moetoonid liiguvad soojast terrakotast purpurpunase ja ploomilillani, võimaldades kujundada nii rahulikke kui ka julgemaid välialasid. Paola Lenti tekstiilid on kergesti hooldatavad, kiiresti kuivavad ega ima niiskust – seetõttu sobib terrassimööbel hästi nii aeda, rõdule kui ka katuseterrassile. Pehme olemus ja väljapeetud detailid teevad Kiorist mugava valiku ka siseruumidesse. Paola Lenti mööblivalikuga saab tutvuda Vivareci salongides Tallinnas ja Tartus. Vaata ka: vivarec.ee

Elegantne täiendus õue

Herstera istutuskastid ühendavad kaasaegse disaini ja praktilisuse. Valikus on nii mobiilsed taimekastid kui ka arhitektuursed minimalistlikud istutuskastid, mida saab omavahel jadaühendusse paigutada, luues efektseid rohelisi piirdeid ja eraldusnurki. Istutuskastidesse saab lisada integreeritud LED­valgustuse, mis loob õhtusel ajal hubase ja elegantse atmosfääri. Vastupidavad materjalid ja läbimõeldud detailid tagavad toodete pika kasutusea ning ajatu välimuse. Saadaval: hoovon.com

Pilkupüüdev ja praktiline

Mororo Rocco skulptuurne lõkkealus ühendab Belgia disainile omase minimalistliku esteetika ja ajatult sooja atmosfääri. Roccol on ka praktilisi funktsioone – seda saab kasutada grillimiseks ja lauana, kuhu on võimalik integreerida jääanum jookide jahutamiseks. Kvaliteetsed materjalid ja läbimõeldud viimistlus tagavad vastupidavuse ning elegantse välimuse aastateks. Rocco ei ole pelgalt tulease, vaid mitmekülgne disainielement, mis lisab õueruumi karakterit igal aastaajal. Saadaval: hoovon.com

Suvi saabub koos

valguse ja soojusega

Kui kevad oli ärkamine, siis suvi on kohalolu. Suvise kodukujunduse eesmärk on avada ruumid elule, valgusele ja liikumisele. Hea suvine kodu kutsub sind elama ja nautima. Suvi ei ole stiil – see on ruumi ja elu ühendamine.

TEKST: SISEKUJUNDAJA HEIDY KALLION / FOTOD: SHUTTERSTOCK

Üks asi on kindel: sellised suvetaimed nagu lavendel ja suureõielised hortensiad sobivad pea igasuguse suvekujundusega imehästi. Kasuta neid julgelt. Värviliste õitega hortensiad on meie kliimas küll vaid suvetaimed, aga väärt iga seda päeva ja kuud, mil nad meie kodusid kaunistavad ning meeleolu loovad. Ja kui soovid lisada veel nõksu suvist Vahemere vaibi, säti tuppa või terrassile mõni kunstoliivipuu ja voilà! Toscana elab juba sinu juures.

Kolm suvist suunda – ja kuidas valida see oma

Pehme romantika Õrnus, emotsionaalne pehmus, aeglane ilu. See suund sobib, kui tahad, et su ruum oleks rahustav, veidi nostalgiline ja annaks loa elutempot aeglustada. Enim sobib see traditsioonilisse koju või maakoju – ruumi, mis hingab koos looduse ja rohelusega.

Värvid

Pehme valge, kreemikas, tolmune roosa, hele lavendel, salveiroheline, kummelitoon.

Materjalid

Lina, puuvill, kergelt kortsuv kangas. Ümarad vormid, voolavad jooned – mitte liiga „täiuslik“.

Mida otsida?

Lillemustriga padjakatted (väike või hajutatud muster), heledad linased või pitsilised laudlinad, pitsdetailiga kardinad, väikesed keraamilised vaasid – mitte komplektina, vaid pigem segatud. Emailitud või kulunud välimusega kannud, õrnad portselanist nõud, mis ei pea omavahel täpselt kokku sobima.

Terrassile ja aeda

Madal puidust laud, istumispadjad või tekid murule, korvid, klaaspudelid lilledega, küünlad klaaspurkides õhtuseks valguseks, solaarlaternad rippumas õunapuudelt.

See ei ole dekoreerimine. See on keskkond, mis lubab sul lõõgastuda.

Vaikne naturaalsus

Rahulik luksus, hingamisruum, lihtsus. See suund sobib, kui otsid suves vaikust ja selgust – rohkem ruumi, vähem müra. Enim sobib see modernsesse või minimalistlikku koju – ruumi, kus vähem on alati rohkem.

Värvid

Liiv, beež, hele taupe, naturaalvalge, salvei- ja oliiviroheline, puit.

Materjalid

Naturaalne lina (struktueeritud, mitte õhuke), puit, keraamika, klaas. Lihtsad selged vormid – vähem kihte, rohkem õhku.

Mida otsida?

Kvaliteetsed linased rahulikud padjakatted, käsitööna mõjuvad keraamilised kausid ja kannud, puidust lõikelauad, mis jäävad nähtavale, lihtsad klaasist karahvinid. Neutraalsed pleedid. Üks tugev ese, mis räägib enda eest – mitte palju, vaid õiged asjad.

Terrassile ja aeda

Naturaalne puidust laud, heledad linased laudlinad või ka ilma, klaasist kann vee ja sidruniga, lihtsates pottides mõned ürdid, heledad küünlad klaashoidjates, toolid, mis on mugavad ja kindla, selge joonega.

Esteetika ei püüa tähelepanu. Ta loob ruumi, kus sul on lihtsalt hea olla.

Väikesed muutused, suur mõju

Sa ei pea tegema suurt ümberkujundust. Alusta väikestest sammudest. Hea ruum ei sünni juhuslikult. Ta sünnib väikestest, teadlikest valikutest.

f Vaheta padjakatted

f Too tuppa päris lilled

f Vii toataimed aeda ja terrassile suvitama

f Loo üks teadlik nurgake – laud, tool, valgus

Elav ja mänguline

Rõõm, energia, inimesed, hetk. See on sinu suund, kui suvi tähendab liikumist, seltskonda ja täit elu.

Värvid

Soe punane, korall, sinepikollane, taevasinine, türkiis, rohelise erinevad varjundid.

Materjalid

Mustrid (triibud, ruudud, lilled-taimed), erinevad tekstuurid koos –puuvill, lina, kudum. Kihilisus ja kontrast. Mängulisus.

Mida otsida?

Mustrilised padjakatted, mida võid julgelt omavahel sobitada, triibulised, ruudulised või julge mustriga laudlinad, värvilised klaasid või keraamilised tassid, tekstiilid, mis ei pea „sobima“, vaid looma tunnet, laternad või valgusketid.

Terrassile ja aeda

Pikem laud või mitu väiksemat koos, segatud toolid – ei pea olema komplekt, valgusketid puude vahel, vahva võrkkiik õunapuude vahel, värvirohked padjakatted ja mõnus ühevärviline pleed juurde, serveerimine, mis on külluslik ja kutsuv.

See ei ole juhuslik. See on teadlikult loodud rõõm.

Suvi ei ole projekt ega vaja täiuslikkust. Ta vajab kohalolu. Ja kodu – nii toas kui ka aias – saab olla koht, kus see muutub võimalikuks.

Koduleht: ellendia.ee @heidykallion.sisekujundus

Soojade toonide keskel

Kombineerides vanast küünist inspireeritud arhitektuurseid jooni puitkattega interjööriga, mis loovad soojust ja mugavust, on see peremaja Plettenberg Bays kaasaegse disaini tõeline pärl.

TEKST: ROBYN ALEXANDER

FOTOD: GREG COX

STILISTIKA: SVEN ALBERDING / BUREAUX

„Tahtsime, et kodus oleks tunne nagu puhkusel,“ ütleb Nina Stewart, kellele koos abikaasa Alastairiga kuulub see hiljuti valminud kaasaegne maja Plettenberg Bays. Lopsaka, kuid pehme kliimaga Garden Route’i piirkonnas asuv Plett (nagu seda kõnekeeles kutsutakse) on kiiresti arenev väikelinn otse rannikul, mis pakub paljutki just noortele peredele. Puhtad rannad ja looduskaitseala Nina ja Alastairi kodu lähedal on vaid mõned põhjused, miks siin koos tütre Chloega – ning teatud aegadel aastas ka Nina vanematega –elamine on tõeline rõõm.

Suur osa põhjusest, miks Nina ütleb, et nad veedavad 90% oma ajast kodus, ei seisne aga ainult kaunis ümbruses. Pigem tuleneb see sellest, et maja kavandati algusest peale täpselt nende vajaduste järgi. Otsides Johannesburgist rahulikumat elustiili, ostsid Stewartid enne püsivat kolimist Pletti krundi. Selle topograafilised eelised hõlmasid kauneid vaateid ja pere jaoks eriti olulist asukohta püsiva rohevööndi kõrval.

Kohalike sõprade kaudu olid Stewartid varem tutvunud arhitekt Guillaume Pienaari töödega ning pärast temaga

Mitmete auhindadega pärjatud duo Böttcher & Kayseri loodud MINE diivan on erakordse mugavuse ja eristuva disaini kehastus.

Tähepoiss OÜ | Aadress: Tartu mnt 33, Tallinn | E-R 11-19, L 11-15

Telefon: 6 419 044 | E-post: info@aegruumsisustus.ee

www.aegruumsisustus.ee | aegruumsisustus

kohtumist vahetult nende püsiva kolimise järel 2021. aasta detsembris otsustasid nad kiiresti, et just tema on õige inimene nende uue kodu projekteerimiseks. Nina sõnul meeldis neile Guillaume’i natuke teistsugune lähenemine. Kohtumisi ja ajurünnakuid oli palju. Guillaume võtab aega ja tal jagub tähelepanu igale detailile – alates konstruktsioonilistest põhielementidest kuni põrandaliistudeni. See sobis suurepäraselt tellijatele, kes ise olid samuti peaaegu igas disaini aspektis väga aktiivselt kaasatud.

Guillaume meenutab elavalt, kuidas Alastair nõudis, et tema kodukontori oluline osa sisaldaks kohta, kus ta saaks oma Legot ehitada – tal on tohutu kollektsioon – ja see tegi lähteülesande eriliseks. Üldisemate soovidena tõid Nina ja Alastair välja, et maja peaks olema kavandatud elamiseks koos Nina vanematega, kelle privaatne tiib võimaldab neil olla eraldi.

Esteetiliselt selgitab Nina, et kuna teda on ammu paelunud sajandi keskpaiga ja eriti 1970. aastate disain, soovis ta 1970ndate küüni, millel oleks ka läbimõeldud seos ümbritseva maastiku ja kohalike taimeliikidega. 2022. aasta keskpaigaks olid load olemas ja ehitus võis alata. Projekt koosnes kolmest ühendatud küünilaadsest mahust, mille fassaad oli valgest krohvitud tellisest ja tipus kõrgusid järsu kaldega teravate joontega domineerivad katused. Nende kolme mahu loomine tulenes osaliselt omanike esteetilistest ja funktsionaalsetest soovidest

Vitrium

Design by Christian Werner

(näiteks ühes osas asuvad Nina vanemate eluruumid), kuid oli vajalik ka krundi füüsiliste omaduste tõttu.

Peamiseks väljakutseks olid keerulised pinnaseolud. Seal on palju savi ja see on nii-öelda agressiivne ehk liigub palju. Teades, et hoone hakkab mingil hetkel kindlasti vundamendil liikuma, konsulteeris arhitekt algusest peale põhjalikult konstruktoriga ja kavandas ühendatud lahenduse selle kompenseerimiseks. Kolme „küüni“ vahelised ühendused on tehtud puitkarkassidest ja on puiduga vooderdatud. Kogu süsteem on loodud nii, et kui hoone liigub, toimub see ühenduskohtades. See lihtne, kuid nutikas lahendus tähendab, et isegi märkimisväärne liikumine nõuab vaid suhteliselt väikeseid paranduskulusid.

Need lühikesed ühenduskoridorid toimivad ka meeldivate ruumiliste üleminekutena, kus liigutakse kitsamast ja hubasest ruumist avaramasse. Sellised üleminekud muudavad avanevad ruumid visuaalselt veelgi mõjusamaks. Seintel on kasutatud kauneid puitpaneele, mille valmistas kohalik tisleriettevõte. Kõrged laed ja nurkadega mängivad ruumid tulenevad vajadusest mahutada kõik vajalikud ruumid majamahtudesse nagu pusletükid. Need kokku loovad interjööri, mis tundub ühtaegu avar ja hubane.

Sooja ja intiimset atmosfääri võimendavad erinevad tekstuurid, nagu valatud terratsopõrandad, brise-soleilelemendid (arhitektuurne välispäikesekaitsesüsteem,

mis kasutab lamellribisid või -plaate hoonesse siseneva päikesevalguse ja soojuse reguleerimiseks), käsitsi valmistatud keraamilised plaadid ning bukleekangaga kaetud mööbliesemed.

Sisekujundus oli suur koostöö perenaisega, arhitekt sai tema ideedest tohutult inspiratsiooni. Näiteks domineerivad sügavad sügisesed toonid. Mööbli hulka kuuluvad nii originaalsed sajandi keskpaiga esemed, mis pärinevad Johannesburgi ajast ja vintage -poest, kui ka kaasaegse disainifirma Mezzanine looming.

Maja viimane oluline nüanss on selle suhe õueruumi ja välialadega, mida pehmes kliimas saab kasutada peaaegu aasta läbi. Algusest peale soovisid Nina ja Alastair tuua sisse ümbritseva looduse ja kohaliku taimestiku, nii et tunduks, nagu maja kerkiks fynbos’e seest (väike loodusliku põõsastiku või nõmme taimestikuga vöönd Lõuna-Aafrika Vabariigi Lääne-Kapimaa ja Ida-Kapimaa provintsides), metsiku ja loomuliku haljastusega. Selle nimel tegi disainimeeskond koostööd taimeekspertide, sealhulgas kohaliku spetsialistiga, tulemuseks on juba praegu lopsakas ja kiiresti arenev aed. Kompleksi kuuluvad veel varjuline välisöögiala ja selle kõrval grillinurk, mis paiknevad kaitstud hoovis, kus asub ka ümmargune suplusbassein.

Pärast uude koju kolimist 2023. aasta novembris on Stewartid nüüdseks veetnud seal üle kahe aasta ja naudivad oma kodu täiel rinnal. „Ma veedan 90% ajast kodus,“ ütleb Nina, lisades, et üks tema lemmikkohti selles stiilses, kuid samas väga hubases majas on köögi väike ja intiimne hommikusööginurk, mis asub suure ida poole avaneva akna kõrval. Talvel ühendab päikesetõus imelise vaate pehmete sügishõnguliste värvidega. See on maagiline.

Vitra ametlik esindaja Eestis on AS Intera

Kodusalong: Poordi 3, Tallinn· E -R 10-18· tel 6507580

Büroosalong: Pärnu mnt 160d, Tallinn· E -R

Ronan& Erwan Bouroullec, 2025

Suveõhtused jutud lõkke ääres

Elav tuli on – olgu selleks küünlavalgus, kamina- või lõkketuli – meie olemuse lahutamatu osa. Vähemalt korra aastas – jaanipäeval –naudime seda kõik koos. Jutud, mis lõkke ääres peetud saavad, on meeldejäävad, sest tihti on kaaslaseks ka mõnus seltskond. Õhtused vestlused lõkke ääres algavad aga tegelikult juba enne seda, kui tuli süttib. Kõik saab alguse sellest, kuhu lõkkease paigutada.

TEKST: IRMELI KARJA / FOTOD: SHUTTERSTOCK

Ümbrus mängib suurt rolli

Metsikuma iseloomuga kohas või suvekodus on vahel isegi parem jätta kõik nii, nagu loodus on loonud, lasta puudel ja kividel sõna sekka öelda. Teinekord tasub natuke kujundada –istutada hekk tuulekaitseks või sättida mõned taimed nii, et need raamiksid vaadet. Tekib tunne, nagu oled justkui omaette väikeses maailmas.

Hea koht arvestab tuule, taimestiku, hoonete asetuse ja muidugi vaatega – olgu selleks metsaserv, järv, lilleaed või miks mitte piiritu taevas.

Pane rõhku istumismugavusele

Istumisala on järgmine, mis hakkab rolli mängima, eriti kui jutuõhtu venib pikaks. Mõnikord piisab lihtsatest palkidest või kividest, mis sulanduvad loomulikult keskkonda. Teinekord tahaks midagi mugavamat, võib-olla tuua välja mõned padjad, tekid või kergesti liigutatavad toolid, mida saab vajadusel lihtsasti ümber paigutada. Siit edasi saab liikuda veelgi statsionaarsema ja mugavama olustiku loomise suunas. Kui soovi, võib minna välja täismängule, kus erinevad tsoonid loovad terviku. Kes tahab istuda lõkkeasemele lähemal, kes kaugemal. Tore, kui on erinevaid võimalusi.

Ringikujuline lahendus toimib tavaliselt kõige paremini, sest see toob inimesed üksteisele lähemale ja loob mõnusa koosolemise tunde.

Saagu valgus!

Kui tuli on süüdatud, muutub oluliseks valgus. Lõke ise loob juba erilise meeleolu, aga vahel on hea lisada veidi pehmet valgust. Laternad, valgustid või küünlad aitavad õueruumi piiritleda. Tasub mõelda, kuidas sinna üldse jõutakse. Hästi läbi mõeldud

rada või väike platvorm aitab pimedas turvaliselt liikuda. Teerada või kõnnitee võib olla lihtsalt niidetud ala, laotud kividest või ehitatud puidust, aga peaks tekitama tunde, et koht on kutsuv ja läbimõeldud. Rajake võiks olla vähese lisavalgusega, kuid sellega ei tasu üle pingutada. Kui valida valgusallikaks lambikesed, võiks need olla tonaalsuselt soojad ja mitte liiga intensiivsed. Just sellised, et lõke jääks ikkagi peamiseks valgusallikaks ja õhtu keskpunktiks. Kui teerada valgustavad tõrvikud ja küünlad, siis need on juba oma olemuselt soojad.

Helid loovad meeleolu

Helid tulevad siia juurde peaaegu märkamatult. Lõkke praksumine, tuulesahin või öised loodushääled loovad tausta, mida saame jutuvada keskel kuulata ja nautida. Siiski on tihti omal kohal ka vaikne muusika, mis head meeleolu tekitab. Ilmastikukindlad või kaasas kantavad nutikõlarid kuluvad marjaks ära.

Teeme koos süüa!

Lõkkeala ei ole teadupärast ainult istumiseks. See on koht, kus koos midagi süüa valmistada – grillida, küpsetada või lihtsalt leiba tulel soojendada. Sellisel juhul muutuvad oluliseks ka praktilised asjad: kus hoida puid, kuhu panna nõud või joogid, et kõik oleks käeulatuses, kuid seejuures silma alt ära ja mitte liiga visuaalset müra tekitamas.

Jää kindlaks enda stiilile

Lõpuks kujuneb kogu sellest kooslusest välja oma stiil. Mõni lõkkease on rustikaalne ja täiesti looduslähedane, teine jälle minimalistlik ning modernne. Pleedid, padjad, materjalid ja värvid annavad sellele viimase lihvi ning loovad tunde, et tahaks sinna ikka ja jälle tagasi tulla.

Ohutus eelkõige

Veendu, et lõke on ohutus kauguses hoonetest ja vesi käepärast. Lõke on ilus ja kutsuv, aga vajab austust. Kui need asjad on paigas, saabki rahulikult maha istuda, tuld vaadata ja lasta juttudel voolata.

Mida vajad heaks olemiseks lõkkeaseme ääres

Paigutus ja vorm

Asukoht määrab kogu kogemuse. Ringikujuline lahendus soodustab suhtlemist, kandiline võib mõjuda struktureeritumalt ja modernsemalt.

Istumislahendused

Istumiskohtade valik mõjutab otseselt mugavust ja viibimise kestust. Püsivad pingid loovad kindla struktuuri, samas kui teisaldatavad toolid annavad paindlikkuse. Looduslikud materjalid sulanduvad keskkonda, kaasaegsed lahendused võivad lisada kontrasti ja iseloomu.

Valgustus

Kuigi lõke on peamine valgusallikas, aitab lisavalgustus luua turvalisust ja rõhutada meeleolu. Pehmed valgusallikad, nagu laternad, küünlad või valgusketid, loovad hubase atmosfääri kogu alal. Tasakaal praktilisuse ja esteetika vahel on siin võtmeküsimus.

Keskkond

Lõkkeala raamib loodus või kujundatud keskkond. Taimestik võib pakkuda nii esteetilist väärtust kui ka praktilist tuulekaitset. Vaateid saab suunata või esile tõsta, näiteks avades vaate järvele või metsale.

Atmosfäär ja helid

Helid mängivad olulist rolli kogemuse loomisel. Lõkke praksumine ja loodushelid loovad rahuliku ning autentse

meeleolu, sume taustamuusika võib lisada isikupära. Igal koosviibimisel oma!

Funktsionaalsus

Lõkkeala võib toimida ka toiduvalmistamise kohana. Integreeritud grillilahendused lisavad kasutusvõimalusi. Samuti tuleks mõelda, kus hoida toitu, küttepuid jm.

Liikumine ja ligipääs

Hea disain arvestab ka liikumisega – kuidas jõuad lõkke juurde ja seal ümber liikuda. Selged rajad ja sobivad pinnakatted muudavad ala kasutamise mugavaks ning ohutuks.

Stiil ja meeleolu

Lõkkeala stiil võib peegeldada kogu õueala või kodu üldist disaini. Rustikaalne lähenemine rõhutab looduslähedust, modernne toob sisse puhtad jooned ja kontrastid.

Ohutus ja praktilisus

Tuleohutus on alati esmatähtis – lõkkease peab olema piisavalt kaugel süttivatest materjalidest, käepärast tuleb hoida ka kustutusvahendeid. Samuti on vaja arvestada laste ja lemmikloomade turvalisusega. Hea disain on vastupidav ja lihtsasti hooldatav, et ala püsiks ka aja jooksul funktsionaalne ning ilus.

Kuum, külm, magus või kerge – vali oma maailm

Disainiikoon.

Vespa ja liikumise uus nägu

On sõidukeid, mis lubavad vabadust, ja neid, mis õpetavad, kuidas seda kasutada. Vespa kuulub viimaste hulka. See ei kiirenda eriti kiiresti, selle hind ei avalda muljet. Ta liigub linnas nii, nagu linn ise liigub: väikeste kõrvalepõigetega, peatuste ja ootamatute pööretega.

1953. aasta film „Roman Holiday“ andis Vespale globaalselt uue staatuse. Kui printsessi rollis Audrey Hepburn ja Gregory Peck ajakirjanikuna Rooma tänavatele sõidavad, ei ole tegemist pelgalt liikumisega ühest punktist teise. Nad liiguvad, lausa kihutavad välja oma sotsiaalsetest rollidest. Hetk, mil staatuse asemel loeb tasakaal ja suund.

1946. aastal tõi Itaalia ettevõte Piaggio turule esimese Vespa motorolleri. Selle disain sündis praktilisest vajadusest: sõjast räsitud riigis oli tarvis odavat, töökindlat ja lihtsat liikumisvahendit. Ülesande lahendamiseks pöörduti lennuinseneri poole, kellel puudusid igasugused tunded maad mööda liikuvate sõidukite vastu, Corradino D’Ascanio poole.

D’Ascanio lähenes probleemile nagu konstruktsioonilisele küsimusele, mitte nagu mootorratta täiustamisele. Ta loobus traditsioonilisest raamistikust, kus mootor ja mehaanika on nähtaval, ning kattis need voolujoonelise keretükiga. Tulemuseks oli midagi, mis ei meenutanud niivõrd mootorratast, kuivõrd suletud mehhanismi – masinat, mis ei nõudnud kasu-

tajalt tehnilist kompetentsi ega füüsilist pingutust. Käigukang liikus juhtraual, iste oli lai ja tasakaalu lihtne hoida. Sõitmine ei olnud enam oskus, mille omandamiseks pidi vaeva nägema, vaid igapäevane tegevus.

Nimi Vespa – itaalia keeles „herilane“ – tulenes väidetavalt Enrico Piaggio spontaansest reaktsioonist prototüüpi nähes. Kitsas keskosa ja laienev tagaosa meenutasid putukat, kuid veelgi enam tegi seda heli, mida mootor tekitas. Nimi jäi külge.

Disaini seisukohalt on Vespa huvitav, sest ta pöörab ümber terve kategooria loogika. Kui mootorratas eksponeerib oma mehaanikat – torud, ketid, mootoriplokid –, siis Vespa varjab selle. See ei ole esteetiline peitmine, vaid funktsionaalne otsus:

Foto: Kaader filmist

„Roman Holiday“ / Vespa

TEKST: SILVIA PÄRMANN

Vespa edu tipul otsustas Piaggio siseneda neljarattaliste maailma. Juba varem oli Corradino D’Ascanio eesmärgiks kavandada väike Vespa 400 – auto, millel paiknes tagaosas kahetaktiline mootor. Mudel toodi turule 1957. aastal ja Piaggio tootis seda kokku umbes 30 000 eksemplari. Foto: Darin Schnabel ©2012 Courtesy of RM Auctions / Vespa

kaitsta sõitjat mustuse eest, võimaldada sõita ka kleidis, muuta liikumine kättesaadavaks neile, kes ei samastu mitte kuidagi mootorrattakultuuriga. Vespa ei demokratiseerinud ainult transporti; ta muutis ka seda, kes võis end iseseisvalt liikujana ette kujutada.

Sõjajärgses Itaalias tähendas see palju. Linnad olid tihedad, ressursid piiratud, kuid liikumise vajadus vaieldamatu. Vespa pakkus lahendust, mis ei nõudnud ruumi ega staatust. Ta mahtus tänavale, parkis ukse ette ja käivitus ilma probleemideta, vähemalt reeglina oli see nii. See oli tehnoloogia, mis sobitus ellu, mitte vastupidi.

Peagi hakkas Vespa elama ka teistsugust elu – sümbolina. 1953. aasta filmis „Roman Holiday“ sõidavad Audrey Hepburn ja Gregory Peck läbi Rooma, ning sellest stseenist sai midagi

enamat kui miljonite vaatajate unistus Roomast. Vespa ei olnud enam lihtsalt praktiline lahendus; ta oli stiilse liikumise sümbol.

Vespa ajaloos leidub ka hulk eksperimente. Juba 1940. aastate lõpus ilmus versioon, mis lisas rollerile külgkorvi – käsitsi vormitud terasest lisandi, mis kinnitati ühe toruga ja mis muutis masina ootamatult stabiilseks pikamaasõidukiks. See oli Vespa, mis talus koormust: lumi, tõusud, lisaraskus.

1955. aastal ilmavalgust näinud Vespa 150 GS kuulub teistsugusesse kategooriasse. Selle tähendus ei seisne üksnes tehnilises hüppes, kuigi see oli märkimisväärne: neljakäiguline käigukast, kaheksa hobujõudu, pikem telg ja suuremad rattad, mis muutsid masina hoiakut. Olulisem on see, et GS ilmus hetkel, mil roller ei pidanud enam tõestama oma kasulikkust. Küsimus ei olnud enam, kas saab rolleriga sõita, vaid kuidas. Turg reageeris

On ahvatlev näha Vespas lihtsalt Itaalia stiili triumfi, kuid see oleks liiga lihtne. Rolleri esteetika ei sündinud stiilijanust, vaid piirangutest: vajadusest katta mehaanika, vähendada kaalu, lihtsustada tootmist ja ka liikumist ennast.

Foto: Shutterstock

Roosa Vespa kaasaegsema versiooniga külgkorvist – see loob tõelise dolce-vita-reisimise meeleolu ja on populaarne valik

Rooma rollerituurideks ning linnaekskursioonideks.

Disaini seisukohalt on Vespa huvitav, sest ta pöörab ümber terve kategooria loogika. Kui mootorratas eksponeerib oma mehaanikat –torud, ketid, mootoriplokid –, siis Vespa varjab selle.

Lähivaade Vespa vintage-motorollerile, millel on analoogmõõdikuga spidomeeter ja tootjafirma logotüüp.

sellele nihkele kiiresti. Rollerist sai ese, mille kaudu sai end positsioneerida – mitte sissetuleku või staatuse, vaid hea stiilitunnetuse kaudu. GS ei olnud mõeldud lihtsalt paremini töötama; ta pidi liikuma teisiti, kandma endas Piaggio võidusõidumeeskonna kogemust viisil, mis oli tajutav ka neil, kes ei sõitnud võidu.

Kui varasem Vespa oli lahendus, siis GS oli interpretatsioon. See muutis ootust selle suhtes, mida üks masstoodetud sõiduk võib väljendada. Selles mõttes ei olnud ta lihtsalt ilusaim roller oma ajas, vaid üks esimesi, mille puhul oli selgelt näha, et hea välimus ei tähenda halvemat sõidukogemust.

Tänapäeval, kui linnades liikumine on taas probleemne –ummikud, saaste, ruumipuudus, kõrged kütusehinnad –, tundub Vespa ootamatult kaasaegne. Mitte seetõttu, et ta oleks tehnoloogiliselt arenenud, vaid seetõttu, et ta ei nõua palju. Ta mahub liikuma, säästes keskkonda ja kütust.

Disainiikoonina ei ole Vespa kestnud vaid järjepidevuse kaudu. Selle põhimõtted – lihtsus, ligipääsetavus, mõõdukus –on jäänud samaks, isegi kui mudelid on muutunud. Vespa ei ole enam ammu revolutsiooniline ese, vaid näitab meile järjekindlalt, kuidas linnas on mõistlik liikuda, kümnendist kümnendisse ja sajandist sajandisse.

Fotod: Shutterstock

Disaini- ja arhitektuurisündmused, mida külastada

Suvi on kahtlemata aeg, mil rohkem liigume ja uudistame. Põnevat avastamist jagub ka disaini-, interjööri- ja arhitektuurinäitustel ning -sündmustel. Heidame pilgu mõnele neist ja soovitame külastada, kui peaks ürituse toimumise ajal sinna kanti sattuma. Ammuta inspiratsiooni, koge, kohtu!

Berlin Design Week

BDW fookuses on uus moto „DESIGN REAL“. See on selge pühendumus sisukale disainile, mis lahendab päris probleeme ja loob reaalseid muutusi. Nelja päeva jooksul muutub Berliin rahvusvaheliseks lavaks disainile kogu selle spektris – strateegilisest brändingust, tootearendusest ja sisekujundusest kuni arhitektuuri ja tipptasemel teadustööni. „DESIGN REAL“ tähistab esteetiliselt küpset ja lahendustele orienteeritud lähenemist disainile: hoiakult autentne, mõjult rahvusvaheline. Berlin Design Week pakub mitmekesist programmi loengute, näituste, disainituuride ja avatud stuudiotega.

Berlin Format on 2026. aasta festivali keskne sündmus – õhtu täis ettekandeid ja paneeldiskussioone kolmes teemaplokis: „AI & Design“, „Architecture & Research“ ning „Design & Democracy“. Millal: 28.–31. mail

Kus: Berliinis, Saksamaa berlindesignweek.com/en

Aalto Design – Shapes of Wellbeing

Näitus kutsub külastajaid avastama Alvar Aalto, Aino Aalto ja Elissa Aalto arhitektuuri ning disaini heaolu vaatenurgast. See mitmevaldkonnaline väljapanek esitab julge küsimuse: mida saavad need klassikud panustada tänapäevastesse aruteludesse heaolu kujundamise teemal?

Millal: 5. juunist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027

Kus: Helsingi arhitektuuri- ja disainimuuseumis, Soome admuseo.fi/en/exhibition/aalto-design-shapes-of-wellbeing

3 Days of Design

Nagu nimigi ütleb, toimub festival kolme päeva jooksul, avades ajaloolisi hooneid, showroom ’e ja ajutisi näitusepaiku terves Kopenhaagenis. Linn sobib selliseks sündmuseks ideaalselt – see on kui mitte täiesti jalgsi läbitav, siis hõlpsasti rattaga avastatav. Juunikuu lisab oma võlu – Kopenhaageni pingevaba ja rõõmsameelne külalislahkus loob sooja ja piduliku atmosfääri. See on just see, mis aitab kaasa festivali suurele edule. Ürituse populaarsus on aina kasvanud. Näiteks eelmisel aastal osales üle 400 brändi kaheksas linnaosas.

2026. aasta teema: „Make This Moment Matter“. Mis on disaini olemus? Paljud pööravad pilgu minevikku. Taanlased ei oleks täna seal, kus nad on, ilma oma uhke pärandita. Taani disainimeistrite legendid elavad edasi nii meie südames kui ka

Foto: Berlin Design Week

Foto: Berlin Design Week

paljude tänapäevaste disainide vaimus. Teised jälle vaatavad tulevikku – võimaluste ja prognooside trajektoori. Kuid see jääb siiski oletuseks, spekulatsiooniks. Minevik on rikas lugudest, mis meid alati inspireerivad. Tulevik on täis lugusid, mis alles ootavad jutustamist. Kuhu see meid siis asetab? Ühte kõige tähendusrikkamasse kohta – olevikku. Sinna, kus ainus tõeliselt oluline hetk on praegu. Just see mõtteviis inspireeris meie järgmist teemat: Muuda see hetk oluliseks.

Millal: 10.–12. juunil

Kus: Kopenhaagenis, Taani 3daysofdesign.dk

Setmana d’Arquitectura i Disseny (Arhitektuuri- ja disaininädal) / Pollença

Mallorca on kujunenud tõeliseks loomeinimeste pelgupaigaks, kus toimub palju nii pealinnas Palmas kui ka arhitektuurihuviliste sihtkohtades, nagu Can Lis, Fundació Miró Mallorca ja ka kunstnike juhitud hotellides. Augusti keskel tasub aga suunduda Pollençasse, kus toimub nädalane mini arhitektuuri- ja disainikonverents. 12 aasta jooksul on osalejate seas olnud sellised nimed nagu Sabine Marcelis, Rafael Moneo, Daniel Libeskind ja Carme Pinós.

Millal: 2026. aasta kuupäevad täpsustamisel

Kus: Mallorcas, Hispaania instagram.com/setarqcpollenca

London Design Festival

London Design Festivali 2025. aasta sündmusel märgati Suurbritannia disainisektoris justkui uut renessanssi. Esile tuuakse värske põlvkonna disainerid, kogu olustik pulbitseb uuest energiast ja kui kuskilt inspiratsiooni otsida, siis just siit. Kuigi 2026. aasta programm pole veel avalik, lubab see eelnevate aastate põhjal kujuneda väga põnevaks.

Millal: 12.–20. septembril

Kus: Londonis, Inglismaa londondesignfestival.com

Lake Como Design Festival

Selgelt on märgata liikumist aeglasemate ja mõtestatumate alternatiivide suunas suurtele messidele ning Lake Como Design Festival pole erand. Toimudes ühe Itaalia kaunima maastiku taustal – vähem kui tunni kaugusel Milanost –, naaseb festival 2026. aastal oma kaheksandaks etteasteks. Selle aasta teema „Confine“ kutsub disainereid uurima piire mitte ainult eraldusjoontena, vaid kohtumis-, vahetus- ja muutumispaikadena. Üheksa päeva jooksul toimuvad näitused, installatsioonid ja loengud erinevates paikades ümber Como järve.

Millal: 12.–20. septembril

Kus: Comos, Itaalia lakecomodesignfestival.com

Foto: 3daysofdesign.dk

Foto: 3daysofdesign 2025

Foto: Lake Como Design Festival 2025

Vastutustundlikult vanast uueks

Ajaloolise ja kultuurilise taustaga arhitektuuri võiks iga arhitekt suhtuda lugupidamisega. Täpselt nii suhtub enda töösse ja projektidesse Kreeka arhitekt ning disainer Argyro Pouliovali. Ja mitte ainult, ta on loonud arhitektuuribüroo, mille vaade on luua iga objekti puhul ideaalne olukord. See tähendab, et kõik arhitektuurset vormi kujundavad parameetrid on tasakaalus. Üks tema projekteeritud kodu Kreekas on meie ees.

TOIMETAS: IRMELI KARJA / FOTOD: GIULIO GHIRARDI / V2COM

Üsna paljud eestlased soetavad kinnisvara Kreekasse ja see siin on heaks näiteks vastutustundliku lähenemisega – kuidas taastada vana uueks.

Projekti lähtepunktiks oli juba olemasolev betoonkonstruktsioon.

Sellised konstruktsioonid tekkisid Kreeka maastikul regulatsiooni tulemusena, mis lubas omanikel ehitusloa kehtivust

pikendada, kui nad alustasid hoonete rajamist vähemalt kandekarkassi ulatuses. Kui arhitektid projekti üle võtsid, oli karkass maastikul seisnud juba üle kümne aasta. Otsus olemasolevat betoonraami taaskasutada oli teadlik, arvestades arhitektuuri jätkusuutlikkuse, majanduslikke ja seadusandlikke põhiküsimusi –eriti arvestades kasvavat ületurismi survet Küklaadide saartel.

Arhitektid vastasid sellele lahutamise ja lisamise strateegiaga, kasutades lihtsaid geomeetriaid. Nad lammutasid hoolikalt vaid hädavajalikud osad olemasolevast struktuurist

ning lisasid L-kujulisi ja ristkülikukujulisi mahte, et saavutada vormiline ning funktsionaalne selgus. See lähenemine pakkus krundile kompromissitu lahenduse, mis ületas nii selle varasemad piirangud kui ka keeruka regulatiivse raamistiku. Krunti iseloomustavad tasane maapind ja lähedus sadamale ning külale. Naabrid ümbritsevad seda kõikidest külgedest, välja arvatud läänepoolne serv, mis jääb tõenäoliselt hoonestamata kaitstud metsamaa staatuse tõttu, mistõttu puudub sellel tüüpilise mereäärse krundi avatus.

Maja kujutab endast peent tasakaalu introvertsuse ja avatuse vahel. Esimesel korrusel moodustavad strateegiliselt paigutatud mahud ümber keskse basseini siseõue, tasakaalustades avatud vaated ja privaatsuse seal, kus ehitus on kas planeeritud või juba toimunud. Nii eemaldub maja tavapärasest ruumijaotusest ja pakub kogukondlikumat elukontseptsiooni, kus vesi on igapäevaelu keskpunkt.

Ülemisel korrusel avanevad elutuba ja peamagamistuba nii elava sadama kui ka saare põhjapoolse metsiku looduse

suunas, kus suur aken võimaldab elanikel jälgida sadama tegevust. Välitrepp tagab iseseisva ligipääsu ülemisele korrusele ja katusele, kust avanevad takistamatud vaated. Maja kerkib maastikust justkui tagasihoidlikult ja suhestub ümbritsevaga oma lihtsa geomeetriaga.

Lisaks tavapärasele ristventilatsioonile ja tõhusale soojusisolatsioonile muudab sisetrepi kohal paiknev katuse -

aken trepikoja omamoodi jahutustorniks. Päikesepaneelid toodavad piisavalt elektrit, et hoone saaks toimida ilma elektrivõrgule täiendavat koormust tekitamata.

Kohalikud puud ja taimestik vajavad minimaalselt vett ning filtreerivad vaateid naaberhotellide suunas, säilitades privaatsuse, samas eiramata küla laienemise reaalsust.

1.5.–

4.10.26

Tundmatu autor. Tasakaalu uurimus László Moholy-Nagy algkursuselt / Unknown Designer.

Study of balance from the Preliminary Course of László Moholy-Nagy. 1924. Taastatud / Reconstructed 1967

Foto / Photo: A. Körner, bildhübsche Fotografie, Institut für Auslandsbeziehungen

ARP – Architecture Research Practice

ARP – Architecture Research Practice on arhitektuuribüroo, mis tegutseb Ateenas Kreekas. 2014. aastal Argyro Pouliovali asutatud büroo on töötanud erinevates mõõtkavades ja tüpoloogiates, alates eramajadest ning majutusja kultuuriprojektidest kuni eritellimusel disainitud esemete ja mööblini.

ARP sõnul on arhitektuur oma olemuselt probleemide lahendamise teadus. Iga projekti alguses peab hea arhitekt kaardistama kõik need parameetrid, mis hakkavad mõjutama hoone vormi kujunemist. Millised tegurid sellesse loetellu kuuluvad, millises järjekorras ja milline lõplik vorm vastab neile kõige paremini – see on arhitektuuri kui kunstivormi tuum.

Arhitekti peamine eesmärk on luua ruume, mida on meeldiv kogeda nii seest kui ka väljast. Ruume, kus valguse mäng, dialoog maastikuga ja proportsioonitunnetus –nii sise- kui ka väliruumis – on hoolikalt läbi mõeldud, saavutades nii „tasakaaluarhitektuuri“ seisundi – ideaalse olukorra, kus kõik arhitektuurset vormi kujundavad parameetrid on tasakaalus.

Keskmes on inimeste heaolu ja kooskõla ümbritseva keskkonnaga. Nende lähenemine on olemuslikult kreekapärane, keskendudes ruumide loomisele põhielementide kaudu: valgus, liikumine ja proportsioonid. Sügavalt paigavaimu (genius loci) juurdunud loomeprotsess algab asukoha analüüsist, millest kujuneb disaini raamistik. Mitmekesised parameetrid destilleeritakse selgeteks ja täpseteks vormideks – arhitektuurseteks lahendusteks.

Argyro Pouliovali

Argyro Pouliovali on Kreeka arhitekt, disainer ja ARP asutaja. Tema tööd on pälvinud mitmeid tunnustusi ning leidnud kajastust tunnustatud väljaannetes, sealhulgas Kreeka Arhitektuuriauhindadel ja Dezeeni auhindadel. ARP arvati 2022. aastal Wallpaperi* arhitektide kataloogi ning Argyro nimetati 2023. aastal Euroopa 40 alla 40 auhinna laureaatide hulka Euroopa Arhitektuurikeskuse poolt.

Enne ARP asutamist töötas Argyro Zürichis Meili Peter Architekteni ja Ateenas decaARCHITECTURE juures, kus ta juhtis auhinnatud projekte ja võitis rahvusvahelisi konkursse. Ta õppis arhitektuuri Thessaloníki Aristotelese ülikoolis ja täiendas end külalisüliõpilasena ETH Zürichis. Ainsa naisasutajana pühendub ta naiste toetamisele disainivaldkonnas.

www.instagram.com/arp_athens Koduleht: arp.com.gr

Brändid, mida on sisekujunduses kasutatud

BEGA, Modular, Hansgrohe, Zanneti Chini, SMEG, Miele, VOGUE CERAMICA

KÕIGE LAIEM VALIK

KÖÖGIMÖÖBLIT

Valik köögimööblit kohe laos. Valikus üle 100 tootesarja. Tutvu laosolevate toodetega ja sooduspakkumistega meie kodulehel.

Noorele perele loodud

Näidiskodu on hea inspiratsiooniallikas – seda ise külastades või ka ajakirjaveergudel uudistades. See on koht, kus näeb kõige uuemaid ja põnevamaid lahendusi, mida arendaja või sisearhitekt pakub. Olgu selleks targa kodu lahendus, funktsionaalne köök või sisekujunduslik võte, mis pilku püüab ja huvi tekitab.

Kui tavaliselt panustab sisearhitekt põhiruumide sisustamisele nii, et sihtgrupp pole kindel, siis Pärnus asuvas LVM Kinnisvara Uuskalamehe arenduses on astutud samm edasi. Siin asuv kolmetoaline korter on mõeldud konkreetsele sihtgrupile. Näidiskorteris on kolmas tuba sisustatud eelkooliealise lapse jaoks: mänguline, detailideni läbimõeldud ja päriselt kasutatav.

Kaasaegne jõeäärne elukeskkond, kus vanade puitmajade asumi ja vähesel määral kohaliku industriaalse piirkonna taust kohtub tänapäevase arhitektuuri ja elustiiliga, on mõnus elupaik just peredele. Kolmetoalise kodu ostja on tihti esimese lapsega või seda planeeriv pere.

See kolmetoaline korter on sisustatud tervikuna, rõhuga läbimõeldud funktsionaalsusel, mitte üksikutel toodetel. Eluruumides

on kasutatud BoConcepti mööblit, köök on Häckeri lahendus ja vannituba sisustatud Duraviti elementidega. Seintel on ka kohaliku kunstniku Sütevaka teoseid, mille väärtus on võrreldav köögi hinnaklassiga. Näidiskodu ei keskendu üksikutele ruumidele, vaid küsimusele, milline on kodu siis, kui sinna saab kohe elama minna.

Uuskalamehe kvartalisse rajatakse kokku kolm korterelamut ligi 70 korteriga. Arendus kõnetab eelkõige neid, kes hindavad iseloomuga elukeskkonda – siin loovad mõnusa meeleolu puitmajade asumi taust, vee lähedus ja kogukondlik tunne, sarnaselt Kalamaja piirkonnaga Tallinnas, kuid jõeäärse asukoha eelisega. Pärnu mastaabi mõttes on läheduses kohvikud, terviserajad ja jõeäärne promenaad. Sotsiaalne elu on siin lähedal, kuid mitte elutoas.

Kvartali arendaja on OÜ Kooli Investeeringud, mille osanike seas on LVM Kinnisvara, arhitektuurse lahenduse autor on arhitektuuribüroo Arhitekt 11. Vaata ka: lvm.ee/uuskalamehe

Arhitektuurifotograaf Risto Vähi jaoks ei jää ükski maja kättesaamatuks

Ristoga rääkides taban end mõttelt, kui rahulik ja samal ajal kirju on maailm meie ümber. Ametilt kinnisavaraanalüütik, kel hobiks arhitektuurifotograafia - üks ilmselt täiendab teist. Kiire töö panebki ehk Ristot aparaati kätte haarama ja minema välja, kus piirid oma tegevusele seab vaid tema ise. Vahel muidugi ka hoone või muu keskkond, kuid nagu ütleb mees ise – kättesaamatuks ei jää ükski hoone. Majad kui põnevad objektid tekkisid tema ellu juba üsna noores eas ja meil on hea meel olla nende avastajateks piltide kaudu.

KÜSIS: IRMELI KARJA / FOTOD: RISTO VÄHI

Haapsalus aadressil Õhtu Kallas 15 asub üks muinasjutuline maja. See on ehe 20. sajandi alguse saepitsilise fassaadi, avarate rõdude ja akende ning verandaga suvitusvilla näide. Maja valmis 1911. aastal. Selle ehitas professor Georg Philipp von Doepp (ka Döpp), kuid tuntust kogus see rohkem tema abikaasa Maria Elisabeth von Doeppi elukohana (oli ka omanik), tänu kellele tuntakse hoonet Döppi villana. 1930. aastal müüs ta hoone sidetöötajate kutseühingule ning siis sai sellest posti-, telefoni- ja telegraafivaldkonna teenistujate puhkekodu. Hiljem on siin olnud ka sõjakomissariaat, riigikaitse osakond, sidetöötajate ametiühingu pansion ning loomemaja. 2022. aastal sai maja selle ostnud perekonna käe all ilusti restaureeritud, millega pälviti ka Haapsalu linnalt Hans Alveri preemia.

Foto: Kelly Kalm

Seda vahvat barokset elamut Haapsalus Saue tänaval peetakse linna vanimaks puitmajaks. Suure tõenäosusega lasi selle ehitada arst Johann Christoffer Nöricke, hoone valmis 1780ndate alguses natuke enne omaniku surma. Majas on säilinud omajagu algupäraseid detaile, sealhulgas mantelkorsten-köök, mida saab praegugi kasutada. Nii fassaad kui ka sisemus on restaureeritud võimalikult ajastutruult. Sarnaseid hooneid on Haapsalus veelgi ja need esindavad vanabalti (ka põlisbalti) stiili. Elamud on ristkülikukujulised ja kõrge kelp-, poolkelp-, aga ka viilkatusega. Iga maja keskel on mantelkorsten-köök.

Kui kaua oled fotograafiaga tegelenud ja kuidas see pildistamise pisik sind nakatas? Miks just hooned?

Mulle hakkasid majad ja linnad juba lasteaias huvi pakkuma, eks need olegi omavahel seotud. Majad on ka ju kinnisvara – see ongi minu jaoks nagu üks. Üheksakümnendatel hakkas linnaplaneerimine rohkem silma ja hakkasin mõtestatult sellele vaatama. Alguses oli vanalinn oma tollases eheduses: kõik uksed olid lahti, trepikojad, pööningud ja keldrid said klassikaaslastega läbi kolatud. Terve vanalinn oligi meie mängumaa, hiljem hakkasin üksinda neis majades ringi hulkuma. Huvi pakkusid ajakirjanduses ilmunud lood kinnisvarast üldse.

Milline arhitektuur või interjöör sind kõnetab?

Mul pole kunagi olnud sellist mõtet, et vanasti oli parem ja nüüd on kõik kehv või vastupidi. Kui ma leian midagi täna päevast, ägedat, uut, siis ma pildistan seda hea meelega. Muidugi vanemat näeb minu töödes rohkem sellepärast, et see ajaperiood ise on olnud kauem. Kui näen midagi ebasobivat või mitte nii ilusat hoonet, mis on ehitatud ilusasse või esinduslikku kohta, siis mõtlen ikka, et kas see nüüd on kõige parem, aga lohutan end seejuures mõttega, et võib-olla tulevikus asendatakse see millegi huvitavamaga.

Kui oluline on sinu jaoks maja ajalugu või maja lugu? On ikka oluline. Olen talletanud enda jaoks päris palju infot, eks ma tean Tallinna ja kogu Eesti hoonete kohta päris palju juba, aga õnneks leidub ka veel avastamist. Minu enda jaoks on tähtsam minu enda kogemus või kokkupuude majaga.

Varsti saad raamatu välja anda.

Raamatuid on juba ehk liiga palju. Arvan, et võib-olla tänapäeval jäävad sisuloojad sisuloojateks internetis ja kunagi uuritakse hoopis seda, mis on internetis talletatud, mitte enam seda, mis raamatutes või muul füüsilisel kandjal.

Kas mõnda maja või interjööri on raskem pildistada?

Selles mõttes võib olla keerukas, et kui lähen pildistama oma visiooniga, mida ma vaimusilmas näen, olgu see terve hoone või mingi detail, ei pruugi see idee kohapeal töötada. Ei ole õiget valgust, aega, ajastust või muud faktorit. Näiteks pildistasin ühte objekti nelja aasta jooksul, et tabada seda õiget tunnet.

Nõmmel käisin ühte maja pildistamas mitu päeva järjest –ma tahan ikkagi vaeva näha ja pingutada, katsetada. See võib olla täitsa tavaline pilt teistele vaadata, aga minu jaoks on seal teatavad nüansid, mida ma tahtsin, et just nii oleks.

Kas sul on meelispaiku või lemmikobjekte, mida sa rohkem pildistad?

On muidugi. Seal on ilmselt see tundmatu miski, mis tagasi kutsub. Lugu ehk? Näiteks Kopli tänaval enne Volta peatust on kurv. Ühel majal seal on teisel korrusel eenduv veranda. Seda verandat olen pildistanud erinevatel aasta- ja kellaaegadel, iga ilmaga, sest ta pakub mulle erinevaid perspektiive. Kui veel õhtul tänaval tuli põleb, toob ta seda esile ühtemoodi, kui on suvi, puud lehes, siis on teistmoodi jne. Siis on veel mustvalge ja värviline maailm.

Pärnu Rannapargi lähedal, Supeluse tänav 17 asub armas väike majake, mis iseloomustab linna kuurordiks kujunemise aega 19. sajandil. Elamu täpset valmimise aastat ei ole ametlikult teada, kuid arvatakse, et see võib olla 1845. Algselt oli see lihtne alevielamu, mille olemusest annab aimu hoone keskosa. 19. sajandil ehitati hooneid üsna palju tüüpfassaadide alusel ja neid leiab kõikjalt Eesti linnadest, näiteks ka Tallinnast Kassisabast. See maja ehitati tüüplahenduse number 99 järgi. 19. sajandi lõpus lasi maja ostnud Viljandimaalt pärit Marie Auster elamu ümber ehitada. Nii tekkisid hoone otstesse eenduvad mahud ja teisele korrusele rõdu. Uue omaniku nime järgi tuntakse maja siiani. Austerid müüsid hoone 1939. aastal. Hiljem on see veel omanikke vahetanud, säilitades aga alati pereelamu funktsiooni.

Pärnus Auli, Kajaka, Karusselli, Pardi ja Karja tänaval on säilinud hulk maju, mis rajati 18. sajandil tollasesse Pärnu eeslinna, mida ka slobodaaks kutsuti. Majakesed asuvad piklikel kruntidel ja elamute otsad on alati tänava poole. Slobodaa tekkis pärast Põhjasõda ja seal elasid vene garnisoni ohvitserid. Muide, Auli tänav kandis siis nime Suur-Ohvitseri ja Kajaka tänav VäikeOhvitseri. Fotol 18. sajandi esimesest poolest pärinev Auli 27, mida on 19. sajandil pisut muudetud, kuid üldjoontes on see säilitanud algse ilme.

Maakri kvartali kõrghooned pakuvad pinget, varsti on seal uued majad kerkinud, lähen jälle kohale. Kogeda seda, kuidas kvartal on arenenud ja välja näeb, on kihvt.

Kuidas sa droonifotograafiasse suhtud?

Positiivselt. Droonifotosid on väga vaja, see on omaette žanr, näiteks kinnisvaras kasutame neid väga palju. Mulle meeldib aga päriselt kohale minna. Kui on kõrge, siis roningi sinna kohale. Nii tekib oma lugu. See on mulle oluline, drooniga kaob see tunne ehk ära.

Kas on mõni hoone või ruum, mida tahaksid väga pildistada, aga see jääb mingil põhjusel kättesaamatuks?

Arvan, et kättesaamatuks ei jää midagi. Presidendi magamistoaski olen käinud. Mul on pigem rohkem kahju sellest, kui ma kuhugi ei jõudnud ja objekt näiteks lammutati. Või ma ei taibanud mingeid asju ära teha siis, kui seal oli veel teatud olukord, ja pärast ehitati midagi ette või taha.

Niimoodi magasin päris huvitavaid asju maha üheksakümnendatel, siis ei olnud veel digifotograafiat ja polnud nii palju võimalust klõpsutada – iga klõps maksis suurt raha.

Autor: Kaari Sibrits

Minu jaoks on Tartu kõige imelisem elamukvartal aadressil Kastani 17-25. Ma ei ole seal kunagi elanud, kuid olen seda pildistanud aastakümneid. Käisin seal taaskord ja otsustasin nüüd ühe põhjalikuma seeria teha. Majad ehitas tervikliku ansamblina aastatel 1904–1907 üürielamuteks ehitusettevõtja Kristjan Pallo. Algselt olid siin nelja- ja viietoalised esinduslikud korterid ning tänava ääres soklikorrusel ka kauplus. Hiljem on planeeringuid muudetud ja osa kortereist mitmeks jagatud. Rohke puitpitsi ja tornikestega elamute autoriteks on ilmselt ehitusmeistrid Jüri Teras ja Wilhelm Sternfeldt. Arhitektuuris näeme historitsismi ja juugendit. Korterites olid maalingud, millest osa on nüüdseks taastatud.

Elva oli 20. sajandi esimeses pooles hinnatud suvituslinn, tänu millele kerkis sinna hulgaliselt arhitektuurselt põnevaid suvemaju, millest paljud on siiani säilinud. Neist kõige suurejoonelisem on Tartu Ülikooli üldpatoloogia professori Vjatšeslav Afanasjevi suvemaja, mis valmis Verevi järve ääres 1908. aastal. Kuigi maja ehitati suvitamiseks, elas Afanasjev siin pidevalt järgnevad kümme aastat. Maja on heimatstiilis, juugendlike elementidega. Säilinud on välisilme ja ruumijaotus. Hoonet kroonib vaatetorn. Elamuna oli maja kasutusel kuni teise maailmasõjani. 1947. aastal kolis siia lastekodu, 2014. aastast tegutseb hoones Elva Linna Järve Lasteaed. Muide, Verevi järve lõunakaldal omas suvemaju veel hulk professoreid, mistõttu 1920ndatel ja 30ndatel kutsuti piirkonda Professorite Külaks.

Tol ajal, muuseas, oli tohutult palju igasugust kurba fotogeenilisust majades. Olen avastanud pilte, mis ma olen kunagi poolkogemata teinud – nüüd on hea vaadata.

Mida fotograafia sulle annab?

Nagu igasugune hobi oma olemuselt – sa lähed nagu oma maailma või mulli ja avastad asju. Ja tore on, kui see läheb ka teistele korda. Et sa nagu annad midagi vajalikku.

Natukene inspireerib ja annab tõuget. Ootan juba ülima

põnevusega suve, plaanin ette võtta ka mõned muud riigid ja linnad, kus eestlastele käia meeldib. Mulle pakuvad nad kõik nagunii huvi. Uued hooned, uued lood.

Kuna Risto on pildile püüdnud kümneid ja kümneid kõnekaid hooneid, siis toome siinkohal ära mõned soovitused suveks – kui satud Haapsallu, Pärnusse või Viljandisse, siis mine uudista ka neid maju.

Jääme põnevusega ootama Risto uusi fotojäädvustusi. Vaata ka FB: ristofoto ja ristofoto.com

Antiikteater on siin joogastuudio

Kui mujal maailmas püütakse paari tuhande aastase ajalooga hooneid hoolikalt restaureerida ja tihtipeale muuseumissegi toppida, siis Türgi rannikul kasutatakse seda lihtsalt edasi – joogastuudio, aiapiirde, elumajana.

TEKST JA FOTOD: SILVIA PÄRMANN

Antiikteatris ei toimu midagi erilist. Ja just see ongi eriline. Hommikuti joogamatid, päeval turistid, õhtul piknikud ja päikeseloojang. Vahepeal jooksevad treppidest üles sportlased ja kassid valivad endale kõige soojema kivi. Keegi ei ole seda ruumi „taaselustanud“. Ta pole kunagi surnud olnudki.

Hotelliomaniku nimi on Sena, ja ta on oma aeda istutanud apelsini-, mandariinining banaanipuid nii tihedalt, et tunnen end aknast välja vaadates kui metsas. Puuviljad rippuvad alla nagu hooletult seotud kaunistused. Aeda piirab ühest servast 2000 aasta vanune müür – mitte eksponaat, vaid lihtsalt müür, kivi kivi küljes, samblaga kaetud, ükskõikne oma tähtsuse suhtes.

Casa Sur Antalya vanalinna südames on kunagise maalikunstniku Muhittin Selameti kodu, ja seda on siiani näha: seintelt vaatavad vastu vanad taldrikud, vaibakillud ripuvad keset moodsat interjööri, uksepiirete puit on aastakümnetepikkusest kasutusest siledaks lihvitud. Ruumid ei ole temaatilised, selle hotelli kujundaja ei ole otsustanud, mis tüüpi kogemust külastaja peab saama.

See on hoopis midagi arhailisemat: maja, kus inimesed on elanud, ja kus elamise jäljed on jäänud, sest nende kustutamine oleks nõudnud rohkem vaeva kui nende säilitamine. Hadrianuse värav on majanurgast mõnesaja meetri kaugusel – teisest sajandist pärast Kristust, roomlaste ehitatud, kolme kaarega, praegu jätkuvalt seismas ilma kindla põhjuseta peale selle, et kividel on harjumus paigal püsida.

Söön aias hommikust ja mõtlen disainist.

Olen Casa Suris teist korda, esimest korda sattusin siia keset pandeemiat – Sena oli selle maja vaid pool aastat varem ostnud. Rahulolevalt, mullaste kätega, seisis ta keset hoovi, noor Saksa lambakoer entusiastlikult jalge ümber tiirlemas. Õrnad istikud turritasid mullast, aga tema silmis oli juba see lopsakas rohelus, mis teistele end alles nüüd näitab. Enamik Antalya vanalinna puid kasvabki vist siin aias.

Kaş on üks neist linnadest, mis näeb välja, nagu Vahemere ääres peabki: kitsad tänavad, lilled üle rõdude rippumas, sadamas kõrvuti kalapaadid ja jahid.

Antalya on täis suurepäraste interjööridega häid hotelle, aga Sena ja tema aed on need, mis mind tagasi tõid. Kõikjal maailmas, kus olen käinud, näevad parimad uued kohad üha enam ühesugused välja. Mitte halvad – üldse mitte halvad. Maheda valgusega lambid, looduslik puit, must metall, lai aken ilma kardinata, Jaapanist laenatud minimalism, midagi vana, midagi uut. Tokyo parim kohvik näeb välja nagu Kopenhaageni parim kohvik, mis näeb välja nagu mõni uus Kopli kohvik, mis näeb välja nagu midagi Portlandis. See on ülemaailmne hea maitse konsensus, ja see on täiesti mõistetav – kui sul on juurdepääs samadele visuaalsetele andmebaasidele, samadele materjalidele, samadele arhitektuuriväljaannetele, toodad sa sarnaseid ruume. Inimeste endiga on veel teine lugu, õnneks.

Aga see paraku tähendab ka midagi muud: kohalik nägu kaob. Tegelikult muidugi ei kao – see on täiesti alles, kuid nüüd peamiselt muuseumides, klaasi all, mitmes keeles infosiltidega varustatud.

Türgi rannikul on see eriti terav. Mitte sellepärast, et siin oleks rohkem halba uut kinnisvaraarendust kui mujal päikeselistel rannikutel. Eripära on see, et siin on endiselt alles see, mis kunagi tegi ehitamise kohaspetsiifiliseks: geograafia, mis ütleb sulle, kus istuda ja kuhu ehitada; kivid, mis dikteerivad, milliseid tööriistu kasutada; tujukate tuultega rannik, mis otsustab, milline maja elab viissada aastat ja milline mitte. Vanad lüükialased teadsid seda. Nende linnad ei olnud ehitatud olenemata maastikust, vaid koos maastikuga – nii on mõnikord raske öelda, kus lõpeb geoloogia ja algab arhitektuur.

Kaşi vanalinna kitsad tänavad ei avane väljakuteks, vaid liiguvad orgaaniliselt reljeefi järgi, pakkudes vaheldumisi varju ja vaateid merel.

Kaşi väärtus seisneb just argises järjepidevuses: see keskkond on haruldaselt terviklik näide Vahemere-äärsest väikelinnast, kus arhitektuur ei tutvusta minevikku, vaid elab sellega paralleelselt.

Mõttes rändan tagasi Kaşi, lääne poole, ühte nendest kohtadest, mis on seal rannikul alati olemas olnud. Ninapidi mere ääres, roosade õitsvate lillepuhmaste ja kitsaste tänavatega. Sadamas seisavad kõrvuti kalurite paadid ja luksusjahid. Vaibakaupmehed joovad oma poe treppidel teed, hõigates tervitusi naaberpoodides Prada ja Chaneli logodega käekotte müüvatele kõhukatele ärimeestele ning noortele keraamikutele ja moedisaineritele, kes oma elu esimesi müüke proovivad teha.

Kaşi antiikteater on kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel südalinnast, pärit ligikaudu teisest sajandist enne Kristust, suudab see ikka veel üllatada. Võiks arvata, et väikelinnas on raske sellise mahutuvusega kohale tänapäeval funktsiooni leida, ent teatris käib elu päikesetõusust loojanguni.

Hommikuti kell kaheksa on seal tavaliselt joogatund. Lähen ühele eriti vihmasele nädalale järgneval pühapäeval Elvira tundi, kellega oleme paar õhtut varem teed joonud. Kuus inimest mattidel, sinine meri mõne sammu kaugusel allpool, Kreeka saar Kastellorizo nii lähedal, et sinna jaksaks vist isegi ujuda. Ja muidugi kassid. Elvira hoiatas meid turistide eest, kes päevakuumust peljates juba varahommikust saadik teatrit vaatama voorivad ning kelle hõigete ja kommentaaride ignoreerimine meelele heaks treeninguks on. Ent mööda „joogasaali“ ringi lonkivate kasside eest, kes end päikese käes mõnusalt mattidel

külili viskavad ja joogatajate juustega mängivad, ei hoiatanud meid keegi. Siis saabuvad sportlikumad tüübid trepijooksutrenni tegema, päev otsa voorib ajaloohuvilisi ja õhtul on see linna suurim piknikupaik, kus sõpradega koos päikeseloojangu värvietendusele publikuks ollakse.

Sellel teatril ei ole katust. Ei ole kunagi olnudki. Miks katta, kui taevas on sinine üheksa kuud kaheteistkümnest? See ei ole arhitektuuri puudus, vaid otsus. Otsus, mida saab teha ainult siis, kui tead täpselt, kus sa geograafiliselt asud. Tänapäeva parim disain on neutraalne, mugav, paindlik, kontekstivaba. See töötab igal pool ja iga ilmaga, mis tähendab, et see ei kuulu kuhugi.

Minu lemmikküla Kaleköy on selle vana mõtteviisi õpikunäide. Küla asub poolsaare tipus, Kaşist tunnikese sõidu jagu Antalya poole, kuhu pääseb vaid üle mägede matkates või paadiga.

Aasta ringi elab seal vaid 150 inimest ja umbes kaks korda nii palju kasse. Jõuan kohale hommikul, vesi on türkiissinine, randun kunagise hamam’i juures. Hamam jäi pisikeseks kahanenud külas liiga tihti tühjaks ja üks pere ehitas selle endale elumajaks ringi – head bütsantsiaegsed müürid, milleks raisku lasta minna. Kolin sisse selle kõrvale Lycia külalistemajja – küla kümmekonnast majutuskohast oli see ainus, mis mu kirjadele ja küsimustele kohalesaamise kohta vastas. Kaleköy on tegelikult külalislahke, ent kõigi seal elavate inimeste jaoks on paljud

Kaleköy puhul on kõige huvitavam see, kuidas eri ajastud ei ole üksteist välja vahetanud, vaid lihtsalt kihistunud.

AVA OMA SUVI ITAALIA MOODI

Elu, maitsed ja muusika otse Vahemere äärest – ilma lennupiletita

On kohti, kuhu minnakse esinejate pärast.

On festivale, kuhu minnakse sööma.

Ja siis on Festival Itaalia.

Sind ootavad

5.–6. juunil 2026 täitub Haapsalu linnus Itaalia elurõõmu, maitsete ja meloodiatega. Õhus on värske pitsa lõhn, klaasides helgib vein ning laval kõlavad kuumad rütmid, mis viivad mõtted otse Rooma tänavatele ja Napoli õhtutesse.

• ehtsad Itaalia maitsed – kiviahjupitsa, juustukerapasta, maiustused

• veinid ja elustiil, mis panevad aja korraks seisma

• Itaalia disaintooted

• muusika ja esinejad otse Itaaliast

• soe, lõunamaine atmosfäär keset Eestit

Piljard - Mänguaparaadid

Lauajalgpall - Lauatennis - Noolemäng

Õhuhoki - Pokker - Shuffleboard

Kekova uppunud linnas ranniku lähedal on näha maavärinate tagajärjel vee alla jäänud müüre, treppe ja hooneid.

asjad nii elementaarsed, et seda kuhugi kirja ei panda. Näiteks et Kaleköysse jõudmiseks tuleb tegelikult sõita Üçağızi.

Kaleköys on maa peal teha väga vähe peale kindluse juurde ronimise. Üles kindluse juurde minnes näen kahte sarkofaagi, mille plaadid on mõranenud. Ühe ääres on kivi, millele saan istuda. Vaatan alla külale ja kuulsale Kekova saarele. Sarkofaagid on igal sammul. Mitte peidetud – tänaval, sadamas, vee ääres –üks on praeguseks vaid mõne sammu kaugusel restorani laudadest. Nii et igaüks, kes mööda sõitis, nägi, kes siin oli elanud ja kes siia maha jäi. Surm oli avalik asi.

Alla tagasi jõudes võtan kajaki, et Kekovat lähemalt uurida. Kajakiga saab sõita aeglaselt piki kallast, vaadata läbi kristallselge vee. Vee all on trepid, müürid, sarkofaagide varjud. Maavärin antiikajal lammutas osa linnast – osa jäi, osa varises. Vesi on nii selge, et näen kivitükke üheksa-kümne meetri sügavusel. See on harv viis vaadata arhitektuuri: läbi vee, ülevalt alla. Tavaliselt vaatame varemeid alt üles, pead kuklasse ajades uurime pilvelõhkujaid, kirkutorne, losse. Siin on see teistpidi.

Kaleköyst Antalya poole liikudes teen peatuse Demres. See on linn, mis on kasvanud iidse lüükialaste Myra kohale. Püha Nikolause kirik on kesklinna maetud turismigruppide ja botoksireklaamide vahele. Kirik purunes kuuendal sajandil maavärina-

Antalya vanalinna sissepääsu juures asuv Hadrianuse värav on 2. sajandist pärinev Rooma triumfikaar – Hadrianus oli Rooma riigimees ja suur ehitaja, kes eelistas impeeriumi kindlustamist uutele vallutustele.

Lüükialased matsid oma surnuid nähtavalt, sageli kõrgetele kohtadele või otse rannajoonele. Kaleköys tähendab see, et kivikirstud seisavad keset küla, sadama ääres ja isegi vees.

tesse, taastati suuremana, seal on maalingud, millel on vanust tuhat viissada aastat. Kohe kiriku naabruses on Myra hauakambrid: see on arhitektuur, mis on võimalik ainult teatud geoloogias: pehme lubjakivi, mis lubab end raiuda, aga on piisavalt kõva, et seista kaks tuhat aastat. Mida mõjuvõimsam perekond, seda kõrgemal mäel, seda lähemal jumalatele. Haudade naabriks on Rooma teatri varemed. Matusepaigad ja avalikud etendused jagavad siin juba sajandeid sama ruumi.

Praegu ehitatakse ka siin nii, nagu ehitatakse igal pool. Betoon, klaas. Kaşi kesklinnas on veel mõne vana kortermaja ees köögiviljaaed täis lopsakaid lehtsalatipuhmaid, mitme õhtusöögi jagu sibulat, lookas sidrunipuu. Kõrvale on juba trüginud moodsad hotellid. Järgmine kord, kui tulen, võib ka viimane köögiviljaaed olla juba butiikhotelli ehitusplats.

Leian end muretsemas selle kaduva pärast, kuid see muretsemine on ka omamoodi turismikapitalism: ahmida endasse hetki, klammerduda sellesse, nagu oleks mul õigus otsustada, mis siin muutuda tohib. Või täpsemalt – otsustada, et 21. sajand ei tohi oma kihti lisada.

Jõuan oma mõtetega tagasi sinna, kus ma tegelikult istun –Casa Suri, Hadrianuse värava külje alla, juues teist cappuccino’t (mitte Türgi kohvi, millel läheb veel mõni kümnend aega, et mu süda võita) kahe tuhande aastase müüri ääres lopsakas aias. Maja uus elu ja see aed on olnud Sena otsus ning valik selle maalapi, selle kliima ja selle müüri jaoks.

Üks kass ronib mu vastas olevale tühjale toolile (kuidas muidu Türgis süüa saakski). Ta silmitseb mind hetke ja pöörab siis vaate mujale – arvatavasti olulisematele asjadele.

Antalya aadressiraamat

Hotell

Casa Sur Antalya – butiikhotell ajalooliste müüride kõrval, mõne sammu kaugusel kuulsast lopsakast aiast, mis loob eraldatud ja rahuliku atmosfääri keset vanalinna. casasurantalya.com

Restoranid ja baarid

࡟ Seraser Fine Dining – elegantne õhtusöök vanalinna sisehoovis.

࡟ 7 Mehmet – Antalya köögi klassika ja vaated linnale.

࡟ Parlak Restaurant – legendaarne grillkana juba alates aastast 1954.

࡟ Cava Restaurant – hotelli Casa Sur restoran: rahulik aed, suurepärane veinikaart ja maitsed.

࡟ Nejat Balık – värske kala ja merevaade.

࡟ 251 Soul – live­muusika (džäss, soul, funk).

࡟ Grace Lounge & Wine – võluvad vaated ja rahulik lõpp õhtule.

࡟ Mandjie Cocktail Bar – trendikad joogid ja atmosfäär.

Vaatamisväärsused

Antalya muuseum – üks Türgi paremaid arheoloogiamuuseume, eriti tuntud Rooma skulptuuride poolest. Antalya vanalinnast u 10 minutit autoga.

Phaselis – Vana­Kreeka päritolu sadamalinn, mis rajati umbes 7. sajandil eKr. Peatänava, akvedukti ja teatri varemed on kauni männimetsa naabruses, linnas on kolm väikest lahte, kus saab ujuda otse antiiksadamate kõrval. Antalyast umbes tunnise autosõidu kaugusel (Kemeri lähedal).

Termessos – mägedesse peidetud antiiklinn, mille amfiteater avaneb otse kuristikule. Füüsiliselt nõudlikum, aga seda väärt. Umbes tunnise autosõidu kaugusel Antalyast.

Perge (antiiklinn) – iidne Lüükia asula, millest sai hiljem Kreeka ja seejärel Rooma linn ja on tänaseks üks paremini säilinud Rooma linnu piirkonnas, laiade tänavate ja monumentaalsete väravatega. Umbes 25­minutilise autosõidu kaugusel Antalyast.

Aspendos (teater) – maailmas kõige paremini säilinud Rooma teater. Umbes 45­minutilise autosõidu kaugusel Antalyast.

Yivli minarett & kellatorn – Antalya ajaloolised sümbolid vanalinnas. Yivli minarett on 13. sajandist pärinev seldžukkide ehitis, selle kõrval asuv Antalya kellatorn pärineb Osmanite ajastust, märkides üleminekut keskaegsest linnast modernsemasse linnakorraldusse.

Hadrianuse värav – 2. sajandist pärinev Rooma triumfikaar, mis asub Antalya vanalinna sissepääsu juures, ehitati keiser Hadrianuse auks tema visiidi puhul aastal 130 pKr. Sajandeid linnamüüride sisse peidetuna jäi see peaaegu puutumatuks. Tänini võib selle alt leida Rooma­aegse kivitee, kus vankrirataste jäljed.

Antalya rannad

࡟ Mermerli Beach – väike rand otse Kaleiçi all.

࡟ Konyaaltı Beach – avar rand, taustaks mäed.

PATRICIA URQUIOLA

LOODUD BALCOON VANNITOAKOLLEKTSIOON

Balcoon vannitoakollektsioon ühendab kaasaegse vormikeele ja ajatu elegantsi. Selged jooned, lihtsad geomeetrilised vormid ning looduslähedased toonid loovad rahuliku ja hubase terviku. Kollektsiooni iseloomustab nutikas tasapindade mäng, kvaliteetne viimistlus ja igapäevaelu toetavad praktilised lahendused. Balcoon toob kõrgekvaliteedilised disainilahendused laiema publikuni, sobides nii kodustesse vannitubadesse kui ka suurematesse sisearhitektuuriprojektidesse.

PEHMED VORMID VANNITOAS

Milano igakevadise messi Salone del Mobile üks kandvaid suundi on ümardatud vormid ja pehmed kontuurid – disain, mis loob ruumis rahu ja voolavust. Artceram Brooklyn toob selle lähenemise vannituppa: valamu geomeetria on selge, kuid nurkades pehmendatud, ning integreeritud tasapind lisab praktilisust igapäevases kasutuses.

Brooklyn on saadaval erinevates toonides matt- ja läikiva pinnaga, võimaldades luua nii rahulikke kui ka julgemaid vannitoalahendusi.

Tootega saab tutvuda: vivarec.ee

JUNG JA DORNBRACHT

TULID VÄLJA UUE DISAINIKONTSEPTSIOONIGA

JUNG ja DORNBRACHT esitlesid Frankfurdis toimunud rahvusvahelisel messil Light + Building 2026 uut terviklikku disainikontseptsiooni. Koostöö toob sisekujundusse ühtse ilmega pinnad, mis lihtsustavad arhitektidel ja disaineritel visuaalselt terviklike ruumide loomist. Koostöö keskseks elemendiks on uus pronksivärvi (Brushed Bronze) pinnaviimistlus, mis loob ühtse terviku JUNGi lülitite ja DORNBRACHTi segistite vahel. Selline lähenemine aitab luua parema materjalide kooskõla, teeb disainiotsused lihtsamaks ning muudab kaasaegsed interjöörid funktsionaalsemaks ja esteetilisemaks.

Foto: © DORNBRACHT × JUNG

Arhitektuurifotograaf Maris Tomba viis lemmikut

Telkimine

Telgis elamine ja ööbimine on mulle äärmiselt kosutav. See sai mulle osaks juba lapsepõlves, mil viibisin suviti vähemalt kahel nädalal erinevates gaidi-skaudilaagrites. See eriline telgis magamise lõhn ja need jutud, see valgus ja hääled, mis telgis elades eriti eredalt paistavad ning kõlavad – see annab mulle jõu ja ürgsuse, mida vajan, et end laadida. Ma ei vaja valgeid linu ega glamuuri. Vajan vahelduseks hoopis looduses lõkkel sussutamist ja telgis magamiskotikookonis kõval pinnasel magamist. Aga seda telgielu harrastan siiski vaid suviti. Nüüd juba ka koos pisikeste lastega, kes nii väga ootavad, et saaks perega koos mere äärde ja telki.

Meister Jaan Marise vendade Argo ja Aigar Valsiga kodusel Kullaaugu festivalil.

Helid

Minu igapäevahelid ei tähenda kindlasti vaid muusikalist tausta. Suurema osa päevast, kui lapsed on lasteaias ja teen kodukontoris tööd, veedan pigem keskkonna helide keskel, mida võib nimetada ka vaikuseks. Naudin seda vaikust, kuid vaikus on siiski tinglik – see ei tähenda rusuvat sisemist tühjuses viibimist, vaid ikka kostub aknast tänavamüra, möödujate jutuvada, linnukeste säutsumist.

Ka tänaval või looduses liikudes, mida püüan teha regulaarselt, olen pigem keskkonnahelide lummuses, mis lasevad rännata mõtetel sinna-tänna, et korrastada sisemaailma. Küll aga naudin meeletult kontserte, melu, kohtumisi. Muusikažanrid, mida meeleldi kuulan, on klaasikast ja džässist vanakooli rokini. Muusika käivitab ja turgutab, laseb emotsioonidel vallanduda. Hindan väga pillimänguoskust. Mulle endale pole seda kahjuks antud. Olen hilisemas elus veidi proovinud omandada, aga annan kiirelt alla. Ei hakka külge. Üks turgutavamaid heliühendeid on aga orkestripillide häälestamise kakofoonia.

Fotod: Erakogu

Tütre Eliise Karoliinega metsas telkimas.

Autosõit

Autorool annab tõelise vabaduse ja keskendumise. Kui muidu käib ümber minu sageli ikka mingi sagimine ja siblimine, kisa või kellegi minaotsingud, siis rooli istudes tekib mõtetesse selgus ja konstrueeritus. Alles siis saan aru, kas kõik, mis vaja, sai kaasa, kellele peaks helistama või kirjutama, millised tegemised vajavad esmast sekkumist või tegemist jne. Vahel peatan auto, et uued ideed kirja saaks, sest muidu sõidab argielu taas sisse ja see maailm, mille roolis loonud olen, jääb taas kuhugi taustale tiksuma.

Autos kuulan kindlasti raadiot, kas Viker- või Klassikaraadiot. Oleneb tujust ja tundest. See on aeg, kus ammutada ka teadmisi või lihtsalt olla tundes ja hetkes. Eelistan sõita autos üksi. Viimastel aastatel seda väga sageli aga ette ei tule. Küll aga parimal juhul sõidan lastega pikemaid sõite, mil nad teevad lõunaund. Nemad puhkavad oma hommikustest tegemistest ja emotsioonidest, mina korrastan samal ajal oma mõtteid.

Vorm

On see vorm siis kas visuaalne või kirjanduslik – teatrilaval, filmilinal, ehituslik konstruktsioon või looduse ilu. Oluline on valgus, mis aitab vormil vormuda. Kujund, mis tekib minu peas, või semiootiline märkide kooslus, mis jutustab loo. Kõik see on mulle väga oluline. Kui anda valida, kas abstraktne või konkreetne, eelistan pigem abstraktset, sest selles on enam ruumi mõttele ja lennukusele. Arhitektuuris on enam konkreetsust. Selles on südamelähedasem pigem rangus ja esteetiline kord. Kord, mida igatsen isiklikku ellu rohkem, kui luua oskan.

Isetegemine

Isetegemise rõõm on kõige suurem. Hindan inimesi, kes ise, oma kätega asju teha oskavad: parandada vana või luua midagi päris uut. Ega ma ise päris, saag käes, sündinud ole, kuid eesmärk pühitseb abinõu. Ehk siis võtsin kätte ja tegin lastele poriköögi. Mulle kohutavalt meeldib, kui näen tulemust. Kindlasti üks asi korraga, mitte läbisegi ja kõik on pooleli.