Kodutütar Alide noorteorganisatsioonides tugevaks

Kodutütar Alide:

noorteorganisatsioonides tugevaks

Alide Kristine Alba on tegus ja ettevõtlik noor, keda paeluvad väga erinevad elualad. Peale selle, et Alide on kodutütar ja noortevolikogu esinaine, on tal ka väga palju hobisid. Ometi õpetab neiu, et igaüks peaks võtma endale ikkagi just täpselt nii palju tegemisi, kui ise kanda jõuab. Sellest kõigest räägib Alide Kristine kohe lähemalt.

Räägi, kes sa oled ja millega tegeled.

Minu nimi on Alide Kristine Alba, ma tegelen võrkpalliga, laulmisega, trompeti mängimisega ning lisaks käin ma ka loodusringis ja näiteringis.

Mis organisatsioonidesse sa kuulud?

Olen kodutütar, Järva valla noortevolikogu esinaine ja lastekaitse liidu noortekogu vabavõrgustiku aktiivne liige. Kuidas jõudsid noortevolikogudeni? Mis on olnud sellel teekonnal kõige meeldejäävam?

Järva valla noortevolikokku jõudsin õpilasesinduse kaudu. Lastekaitse liidu noortekogusse sattusin, kui minu kooli huvijuht saatis mulle selle noortekogu internetilehekülje ning uuris, kas ma ei sooviks sinna minna. Ta pakkus mulle seda seetõttu, et kui ta selle netilehe avastas, siis mõtles ta kohe minu peale. Ma avasin huvijuhi saadetud lingi ning mul tekkis huvi, kandideerisin ja saingi sinna noortekokku. Teekonnal on kõige meeldejäävamad hetked olnud need, kui olen saanud võimaluse rääkida erinevate ministritega.

Milliseid raskusi oled pidanud ületama?

Kõige suuremad raskused on olnud seotud inimestega ja inimestevaheliste suhetega. Vahel ei pruugi kõik asju ühtemoodi mõista, siis teevad midagi valesti, vahel inimesed isegi ignoreerivad ning ei ole millestki huvitatud, aga lõpuks on kõik hästi läinud.

Mida on noorteorganisatsioonid sulle õpetanud?

Organisatsioonid on mind teinud tugevamaks ning ma ei pelga enam oluliste ja tähtsate inimestega suhtlemist. Lisaks olen tähelepanelikum ja kannatlikum.

Alide Kristine Alba Räägi veidi lastesõbralikust menetlusest. Kuidas selleni jõudsid ja miks see sind köidab?

Lastesõbralik menetlus jõudis minuni selliselt, et meile tuldi sellest rääkima. Kuna ma ise olen ka käinud tunnistust andmas, siis oskasin rääkida, mis tunded mul olid, kui olin seal, ning mis mul sellest meeles on. Hetkel on see minu

jaoks väga tähtis, et kannatanud, tunnistajad või kahtlustatavad tunneksid end mugavalt, et neil tekiks sees hea ja soe tunne ning et nad julgeksid kõike rääkida.

Organisatsioonid on mind teinud tugevamaks ning ma ei pelga enam oluliste ja tähtsate inimestega suhtlemist.

Kuidas sa kõige selle kõrvalt enda vaimset tervist hoiad? Millised on sinu nipid?

Oma vaimset tervist hoian ma väga. Mulle meeldib mediteerida, joogat teha ja unistada. Räägin väga palju oma emaga ning ta aitab ja toetab mind, tegelikult teeb seda kogu minu pere. Lisaks tunnetan ma ka enda piire, seda, mis on liiga palju. Minu nipiks on see, et räägi oma loomale, emale, õele, vennale, vanaemale, sõbrale kõik, mis sulle muret või rõõmu valmistab. Vaimne tervis on tähtis. Võta alati nii palju tegemisi, kui tunned, et jõuad ära teha. Kui sa ei jõua kõike korraga teha, siis ära karda asja korraks kõrvale panna. Elu ongi õppimiseks!

Kuidas näed enda tulevikku?

Ma ei tea veel, mis ma tulevikus täpselt teha tahan. Ma arvan praegu, et minust võib saada psühholoog, arhitekt, sotsiaalpedagoog või jurist. Need kõik teemad on väga erinevad, aga on mulle huvitavad ja kõnetavad mind.

Küsis Teeviida sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats, toimetas Kätrin Zupsmann.