MAITSED (veebruar 2017)

15. veebruar 2017

juhtkiri

Ei saaks öelda, et maailm oleks hetkel arusaadav või lihtsalt „seeditav” paik. Kui majanduslikult rasketel aegadel pöörduvad inimesed üsna tugevalt esoteerika ja sisekaemuse poole, joogakursuste uste taga on järjekorrad, süveneb vegantoitumise trend, siis lihtsa ja universaalse segaduse ajal tasub sukelduda hea toidu ja joogi juurde. Gastronoomia on alati loogiline, lihtne ja samas rahustav. Hea toidu valmistamine ja jookide juurde sobitamine on mitmekihiline ja nauditav ning viib mõtted eemale nii Brexitist, Trumpist, kärakapoliitikast kui ka muust absurdsest.

Köögis pannide ja pottidega askeldamine on teraapiline, rahustav ning lõpptulemusena pakub lauda midagi maitsvat ja meeliülendavat, mis on algse meditatsiooni ja lõõgastuse veelgi meeldivam jätk. Nagu võtaks alla Prozacit ja peale veel pisut Xanaxit, nii igaks juhuks. Selline paralleel pole kohatu, kuna ükski köögis asju ajav inimene pole tige inimene. Esiteks on ta end juba väikese veiniga „pehmendanud”, teiseks on tegemist äärmist keskendumist ja kujutlusvõimet vajava tegevusega – kurjusel ja pahameelel pole sellel ajal ajus kohta. Valige New York Timesi, CNNi, Pravda või Guardiani asemel lugemiseks Maitsed.ee, Eater.com või Jamie Oliveri koduleht ning laske vajalikul infol endasse imbuda. Uskuge, hakkab kergem!

Teisalt ei ole hilja võtta veebruaris ette aastavahetusel antud lubadused: näiteks teha alkoholivaba kuu, jätta maha suhkur või proovida, mis juhtub, kui ei tarbi kuu aega kohvi. Kindlasti ei ole tarvis minna asjadega üle piiri, kuid kasvõi selleks, et saada teada, mis juhtub, võiks ju katsetada. Miks mitte, eks ole? Võin isiklikust kogemusest öelda, et alkoholi ja suhkru embargo ühe kuu protokoll täheldab järgmisi parenguid: silma all olnud mustad kotid on kadunud, kaal langeb ja kuuetunnise unega saab kenasti värskeks. Samas on elu ka olnud ehk pisut igavam ja maitsepõduram. Mitte ainult kliiniline vajadus ei peaks olema see, mis ärgitab eksperimenteerima.

Variant on loomulikult ka näiteks katsetada nädal aega taimetoitu või võtta pooleks kuuks plaani iga päev mekkida mõne eri riigi gastronoomiat. Või nautida erineva piirkonna veine. Või testida läbi kõik Eestis müüdavad õlid. Või minna mõnele toidukoolitusele, sommeljeekooli või kokteiliseminarile. Või ...

Foto: Ilmar Saabas

Turbulentsetel aegadel on hea pöörduda hea toidu juurde

MARTIN HANSON, toimetaja

Väljaande koostas AS Ekspress Meedia Ekspress Meedia prindieride tegevtoimetaja: Margit Aedla, margit.aedla@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Gerli Aasmaa,

gerli.aasmaa@ekspressmeedia.ee, tel 5880 3319 Kujundaja: Marju Viliberg Keeletoimetaja: Riina Palmiste Väljaandja: AS Ekspress Meedia Trükk: AS Printall

persoon

Silver Saa: tänavakunstnikust peakokaks

Fotod: Ilmar Saabas

Eesti restoranimaastikul on toimumas jälle omamoodi “kevadjooks” – mõni restoran pannakse kinni või teeb läbi uuenduse ning mõnigi peakokk läheb otsima uusi väljakutseid.

Nii on ka ligi kaks aastat restoran Fabriku kööki juhtinud Eesti gastronoomia tulevikutähe Silver Saaga. Fabrik sulgeb veebruari keskel väheks ajaks uksed ning elupõline nomaad Saa hakkab paberile visualiseerima oma järgmist plaani, võtma vastu uusi väljakutseid.

“E

lu on pakkunud mulle erinevaid tööalaseid väljakutseid ja tänuväärseid ettevõtmisi.

Kuid nüüd tahan keskenduda millelegi, mida näen kestmas ka viie või kümne aasta pärast,” mainib Saa. Mida peakokk sellega mõtleb? Kui vaadata noore koka karjääri ja eluteed, siis maksimaalselt iga kahe aasta järelt on toimunud mingi pööre – mõni parem, mõni mitte nii oodatud ja soovitud. Näiteks võib siin tuua ootamatu tagasipöördumise Londoni Savoy hotellist, kui Eesti riik nõudis kaheksakuulist audientsi kroonukohustuse täitmiseks. Või ootamatut pakkumist tulla juhtima restorani Salt kööki.

Kolmas muutus on toimumas käesoleva aasta alguses. Aeg Restorani Fabriku peakokana on läbi ja ees ootavad uued võidud gastronoomias. Seejuures on oluline omada võimalusi minna köögiga “rohujuure” tasandile kui võimalik – korjata männivõrseid, käia seenel, marineerida menüü tarbeks juurikaid ja nii edasi. “Ma tahan piltlikult öeldes asju üle võlli ajada ja väljendada iseennast läbi toidu”. Kujundlikult rääkides ei taha 6

15. veebruar 2017

ma pakkuda peeti lihtsalt röstituna salatil, tahan selle peediga teha veel enne kümmet imet ja seletada sööjatele, millega olen hakkama saanud,” selgitab Saa. Saa geniaalsust köögis näitab ka see, et üsna lühikese karjääri jooksul suutis noor peakokk jätta ülihea mulje Põhjala kohtunikele ning pääseda Fabrikuga Skandinaavia ja Baltikumi parimaid restorane liigitava White Guide’i kaante vahele kui üks 30-st parimast Eesti restoranist. Veel võideti eelmise aasta novembris uuesti alustanud Silverspooni diplom parima casual dining’u elamuse eest. Lisaks oli Saa ka samal võistlusel parima peakoka tiitli nominent. Peakoka silmis tähendab casual dining seda, et

Ma olen alati mõelnud, et inimene on oma kogemuste summa. Mina tahan seda summat näidata oma toitudes.

inimene saab tulla nautima häid sööke ja jooke ilma, et see nõuaks neilt suurejooneliste ettevalmistuste tegemist või tipptasemel toiduetiketi teadmist.

Hiphopkultuur ja nõudepesu

Saa peab ennast Tallinna poisiks, kuigi on sündinud Rakveres ning veetnud suved vanaema juures Tapa külje all. Pelgulinna gümnaasiumist viis tee keskkooli esimese klassi järel hoopis Lasnamäele, kuna eelmises koolis sai takistuseks vene keele kohustuslik eksam - nagu Saa ise ütleb, siis inglise keel oli talle suupärasem. Kokanduse ja gastronoomia juures oli Saa juba 14-aastasest alates, kui veetis suved Naissaarel, olles abis kohalikus puhkekeskuses – ka köögis, nõudepesijana.

“Naissaarel olin kaks suve ja kui seal töö otsa sai, kutsus peakokk Peep Rohumägi mind nõusid pesema restorani Paat, mis oli 2006. aastal üks Tallinna käidavamaid kohti. Ma olin seal potipesija: kõik see, mis oli põhja kuivanud, kõrbenud, oli minu nühkida. See oli täielik kosmos-töö, õhtuks olid üle keha higine ja ligumärg.

Aga sealt hakkas mulle see gastronoo-

KUIDAS VALMIB KRISTALLKÜMMEL?

Kristallkümmel on VANIM Eestis jätkuvalt valmistatav hõrk köömneliköör.

MAITSENAUDING LÄBI SAJANDITE

Köömneleotist hakati Lääne-Euroopa kloostrites

valmistama juba 11. sajandil, kuid liköörina sai jook tuntuks viissada aastat hiljem Hollandis. Sealt viis

Ta on küpselt täiusliku maitsega 45%-lise alkoholisisaldusega jook, mida valmistatakse 4-5 nädala jooksul naturaalsest köömnetõmmisest, suhkrusiirupist ja Eesti teraviljapiiritusest. Väärikat likööri

likööri tuntus ta juba Saksamaale ning edasi ka kaugemale Euroopasse. Teadaolevalt valmistas Eestis Kristallkümlit esimesena sakslane A.W. Werncke 1870. aastal Viljandis. Populaarse

tehakse AJALOOLISELT täpse retsepti alusel ning

Kristallkümli tootjaid oli Eesti Wabariigi aegadel

selle valmistamiseks kasutatakse ainult parimaid

mitmeid, kuid kaasaegselt tuntud köömnelikööri

kohalikke koostisosi.

tootmine sai uue hoo sisse aastal 2001, Tallinnas.

Kristallkümmel valmib KÄSITÖÖ ja joogimeistrite põhjaliku meisterlikkuse tulemusena - valmival joogil

Läbi aegade on Kristallkümmel olnud hinnatud joogiks nii väljapeetud õhtusöökidel kui ka

hoitakse nädalate kaupa silma peal, muutmaks selle

jahiretkedel ja merelsõitudel. Kristallkümlit sobib

temperatuuri ja lisamaks koostisosi kõige õigematel

kombineerida erinevate toitude kõrvale, serveerides

hetkedel. Just selle aja jooksul kasvavad Kristallkümli

seda pitsist JÄÄKÜLMANA. Samuti annab ta

pudeli põhja ja seintele kaunid SUHKRUKRISTALLID,

meeldivalt omapärase maitsenüansi ka põnevatele

näidates meistritele selgelt, kuidas ainulaadselt sügavmaitseline liköör valmib vaid pikaajalise pühendumise ja hoolimise viljana.

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

KOKTEILIDELE. Oma loomult sobib Kristallkümmel igasse hetke, mis soosib väärikust ja nautlemist.

persoon

Fotod: Fabrik, Ilmar Saabas

miapisik külge, sest tegin seal ka algelisemaid ettevalmistusi, mida teised kokad teha ei jõudnud,” selgitab Saa. Tee kokakooli poole ei tulnud lihtsalt või automaatselt. Saa’l ei olnud seda heureka-momenti, kus mees oleks tundnud ära oma kutsumuse. Ei … potipesust vabal ajal tegeles Silver kunstiga ning produtseeris hobikorras Seybeats nime alt instrumental-hiphop muusikat ning plaanis minna Tartusse Pallase kunstikooli disaini õppima ja tudengielu nautima.

“Toit ja gastronoomia polnud mulle kunagi eesmärk omaette. Ma tahtsin oma loovust välja elada. Kui ma aga Pallasesse ei läinud, hakkasin mõtlema, et mida oma eluga edasi peale hakata.

Kogu kunstiline pool jäi soiku, muusika ei tundunud äratoitva tööna ning võtsin plaani minna Tallinna Teeninduskooli

õppima. Tellisin omale esimese Gordon Ramsay raamatu ja hakkasin gastronoomiamaailma süvenema,” räägib Saa. Koolis käis Saa enda sõnul 1,8 aastat ning siirdus siis jälle tagasi kööki. Esimene praktika oli restoranis Ö Roman Zaštšerinski käe all. Saa peab seda oma elumuutvaks kogemuseks. “Ö-s töötades nägin selle maailma

võlu ja ka valu. Aga peamiselt seda, mis moodi õigesti toitu üldse tehakse. Noppisime presidendi vastuvõtunapsuks ükshaaval pihlakaid. Või lõikasin leivakrõpsu jaoks leiba – neljast pätsist läks algaja noakasutuse tulemusel kasutusse ainult kümme protsenti. Saadud kogemus õpetas, et kokk peab oskuslikult oma töövahendeid käsitsema ning toorainet austusega kohtlema,” räägib Saa. Edasi viis tee noore koka Swissoteli köögi kaudu Londonisse Savoy hotelli. Üks Londoni uhkem hotell oli just renoveerimisest tulnud ja pandi kokku terviklikku meeskonda. Saa’st sai üks kokk 100-st, kes igapäevaselt hotelli toidumasinavärki üleval pidas. Kauaks seda pidu aga polnud, sest Eestist tuli kutse sõjaväkke.

“Vot see oli karm kogemus. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Reservi mines

VÄRSKE ✦ KODUMAINE ✦ MAITSEV

Kõik Aravuse kalatooted on säilitusaineteta.

persoon tundsin, et oskuseid pole ja kogemust ka mitte. Mis edasi? Mõtlesin alustada rahulikult ja läksin NOP-i kokaks. Üsna kiirelt sai selgeks, et salateid ja mannaputru ma ikkagi teha ei soovi ning pärast pikka veenmist – mitut maitsetesti ja mitmekäigulise õhtusöögi valmistamist restorani omanikele – visati mind restorani Salt kööki juhtima. Ütlen ausalt, et esimesed kuus kuud selles ametis on mulle mäluauk, üliintensiivne andmine väikeses köögis, täiesti oma menüü loomine. Samas sain luua oma toite, oma roogasid ja ajada oma asja. Ning selle tulemusel valiti Salt juba pärast esimest tegutsemisaastat kümne parima restorani hulka Eestis.,” mainib Saa.

Perfektsionism ja seened

Koka sõnul võttis aga ikkagi kaks aastat aega, et kroonus vedeletud ajaga kadunud tunnetus ja oskus tagasi tuleks.

Saa on oma olemuselt nomaad ning pidev otsija – mees, kes ei karda öelda välja, kui teda miski häirib või ei rahulda.

Nii sai ka Salti aeg läbi üsna konkreetselt, kui pärast kolme reostranis rügatud aastat ei näinud kokk enam arengut.

Edasi tuli Fabrik, auhinnad/tunnustus ja nüüd algab varsti taas vaba mehe põli.

“Ma olen alati mõelnud, et inime-

ne on oma kogemuste summa. Mina tahan seda summat näidata oma toitudes.

Seetõttu ei ole mul otseselt asja sinna Põhjala kööki, kuigi ma seda väga austan. Samas meeldivad mulle head Eesti asjad, aga ka toorained Aasiast ja mujalt,” räägib Saa. Kui küsida, mis on noore peakoka lemmiktooraine, vastab ta, et seened, Eesti seened. “Mulle meeldib käia seenel, meeldib seeni valmistada. Aga ma möönan, et suuremas restoranis ei ole võimalik ehku peale menüüd teha ja pakkuda seda, mis täna või eile oli metsast või peenralt leida. Aga see on see toit, mida mina tahan teha. Kui leian metsast timpnarmikut, siis tahan selle panna menüüsse,” lisab Saa. Peakoka ideaalne töö ja töökoht oleks väikene talu võimaste metsade vahel, kus on saun, tiik ja meri poleks väga kaugel – saaks korjata igast suunast head ja paremat kokku, ajada kohalike talunikega äri ning valmistada ühe õhtu jooksul sööki hubastes tingimustes väikesele seltskonnale. Saa aga arvab, et kui liiga kiiresti oma ideaal saavutada, siis ei jää kasvuruumi iseenda arengule kokana.

Toit ja gastronoomia polnud mulle kunagi eesmärk omaette. Ma tahtsin oma loovust välja elada.

MARTIN HANSON

sisuturundus

Eestimaist mahetoitu eelistades hoiad oma tervist ja toetad kohalikku tootjat!

Mahe- ehk ökotoidu tarbimine on muutunud aina populaarsemaks ja vaatamata sellele, et mahetoodang võib tihti olla tavatoodetest kallim, hoiad mahetoitu eelistades nii loodust kui ka oma tervist.

V

äiketootja Mahex sai alguse koduköögist sooviga pakkuda mahegurmeemoose, mis ei ole n-ö tavalised „vanaemamoosid”, vaid iga toote muudab eriliseks eksootilise maitsenüansi, nagu kaneeli või ingveri, lisamine. Eestimaine mahetooraine ja eksootiline lisand moodustavad koos eriti meeldejääva maitseelamuse. Kõik tooted on puhtad ja tervislikud ning käsitsi valmistatud, mistõttu võib neid julgelt pakkuda ka lastele. Toodetes ei ole kasutatud värvaineid, säilitusaineid ega maitsetugevdajaid.

Talvisel viiruste perioodil tasuks proovida astelpajumoosi ingveriga, sest astelpaju sisaldab ohtralt kasulikke vitamiine, mineraale ja taimseid rasvu ning ingver aitab tugevdada immuunsüsteemi. Mustasõstramoos kaneeliga on talvel hea külmetusrohi, sobides hästi tee sis-

se segamiseks või pannkoogile määrimiseks. Kevade saabudes mõjuvad turgutavalt metsmarjadest valmistatud hoidised – mustikamoos apelsiniga ja pohlamoos. Õunamoos kardemoniga on aga suurepärane abiline kiire perenaise õunakoogi valmistamiseks – määri röstsaiale ja ongi õunakook valmis! Kindlasti tasuks proovida ka Mahexi uusi tooteid, vürtsikaid Aasia-päraseid tšatnisid, mis sobivad hästi erinevate toitudega. Valikust leiab tomati-küüslaugutšatni, mangotšatni ja rabarberi-tšillitšatni.

Mahexi tooteid leiab RIMI Talu Toidab osakondadest, nii Tallinna kui ka Tartu Kaubamaja toidumaailmast, Ökosahvrist, Prismadest ja Sadamaturult.

Uuri lisa www.mahex.ee või www.facebook.com/www.mahex.ee.

15. veebruar 2017

9

fookus Fotod: Shutterstock

EV99:

Terve sajand traditsioone taldrikul Napi kümne päeva pärast istub kogu Eesti lauda, korgib kärakapudelitelt korgid maha, tõstab ette head ja paremat ning keerab käima telepurgi, et võtta vastu ja tähistada vanahärra Eesti Vabariigi 99. aasta saabumist. Me teame, et telekast virvendavad meie eest läbi kohalikud tuntumad tegelased ning klaasis loksub „hea haljas”.

Mida me aga sööme? Mis on Eesti Vabariigi auks lauda pakutav Eesti toit?

E

esti üks väheseid naispeakokkasid, Laulasmaa Spa peakokk Angelica Udeküll, ütleb, et küsimus, mis on Eesti toit, kütab sageli kirgi ja millele ühest ning ainuõiget vastust ilmselt polegi. „Minule on Eesti toit midagi, mis kannab nii-öelda Eesti geneetilist koo-

di. Eelkõige toit, mis on valmistatud kohalikust toorainest ja milleks on kasutatud meile omaseid toiduvalmistamise tehnoloogiaid. Kui aga mõtiskleda selle üle, milline on Eesti argipäeva toit või pidulikum pool, siis sellele küsimusele on ilmselt oluliselt lihtsam vastata. Eks sellega on nii nagu näiteks riiete valikuga – kui on pidu, siis võetakse kapist välja ikka hinnalisemad rõivad ja ehted ning sätitakse korda juuksed. Sama loogika toimib kindlasti ka toidulaua valikute osas. Pidupäeva puhul lubatakse endale argipäeva valikutega võrreldes mõnevõrra hinnalisemaid ja ehk isegi põnevamaid tooraineid, nähakse rohkem vaeva ja kulutatakse enam aega toiduvalmistamisele ning kõik see serveeritakse ka argipäevaga võrreldes kaunimatel nõudel ja kaunilt kaetud lauale,” leiab Udeküll.

Küll aga võib väita, et viimase paarikümne aasta jooksul on eestlaste toitumisharjumused oluliselt muutunud ja seda eelkõige igapäevase toidu osas, arvab peakokk. „Avatud piirid ja reisimisvõimalused on toonud meie toidulauale rohkelt uusi ja põnevaid maitseid igast maailma otsast. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli eestlase argipäevatoit hakklihakaste ja keedukartul, siis praeguseks on see pigem asendunud kanakintsuliha ja kinoaga. Kuid pidulikuma-

te sündmuste korral pandi meie emade-isade aegadel kui ka pannakse praegu lauale pigem vääriskala või mõni hinnalisem lihatükk,” lisab Udeküll.

Pikalt Eestist eemal elanud ja ka praegu oma aega Tallinna ja Londoni vahel jagav Eesti esigrillija Enn Tobreluts ütlebki, et temale on Eesti toit see, mida pikemalt välismaal ära olles tõeliselt igatsed. „Neid toite on palju, kuid mõned nendest: must käsitööleib, kiluvõileib, hapukapsas, sült, veisemaksapasteet, hapukoor, kohukesed, mulgikapsad, tatrapuder, keedukartul hapukoore ja heeringaga ning samuti kõik kodused Eesti toidud ... ühepajatoit, kapsahautis, isetehtud hakkkotletid praekastme ja keedukartuliga ning paljud muud head Eesti toidud. Paljud nendest ei ole ju tegelikult audentsed Eesti toidud, kuid need on kohe kindlasti meile omased ja südamelähedased. Head Eesti toitu saab serveerida nii pidulikult kui ka igapäevaselt – ka kõige lihtsamast ahjupraest võib hea serveerimise korral saada luksuslik pidupäevatoit,” mainib Tobreluts.

Barbeque-ekspert nimetaks Eesti toiduks ka head kvaliteetset grillimist ja barbeque’d, sest see on see, mida eestlased väga hästi oskavad ja nii suurt grilllihade valikut kui Eestis naljalt kuskilt mujalt maailmast ei leia.

15. veebruar 2017

11

fookus promo

Mis toidud on Teil EV99 sünnipäevalaual?

Eesti gastronoomia grand old man Dmitri Demjanov lisab varasematele sõnavõtjatele, et temale on oluline teada, kes on toidu valmistanud, mida see sisaldab, kuidas ja millest on tehtud. Esimene eelistus on alati kvaliteetne kohalik tooraine ja tootja. „Täpsemalt Viimsi, Nõmme ja Keskturu memmed oma hoidiste, marjade, seente ja muu kraamiga, liha- ja juurikamüüjad, leivategijad. Nemad katavad nii minu argi- kui ka pidulauda,” mainib Demjanov.

Toit on rahvuse identiteet

Toit on väga oluline osa ühe rahva identiteedist. See küsimus on samal pulgal küsimusega, mida tähendab ühele rahvale nende oma keel. Toit ja kõik selle ümber toimuv või sellega kaasnev on lahutamatu osa kultuurist. See on sama oluline teema kui heatasemeline muusika või visuaalne kunst. Toit on justkui rahvuse visiitkaart, mis kannab endas väga olulist sõnumit ühe rahva ja maa kohta. „Mõtleme, mis meil on – põllud, loomad, mets ja meri. See on väärtus, mida peaksime rohkem hindama. Saatjaks põhjamaine ja kohati karm kliima, mis seab omad tingimused põllumajandustootjatele. Meil on olnud sajandite jooksul mitmeid ja erinevaid valitsejaid, kes on mõjutanud ka meie toidulauda – toonud sisse uusi maitseid, uusi toite. Ajalooliselt on ju eestlaste toidulaud olnud suhteliselt kasin ja peamine oli leib, kõike muud nimetati leivakõrvaseks. Seetõttu on leival siiani eestlastele eriline tähendus,” selgitab Eesti Toiduliidu juht Sirje Potisepp ja lisab, et kõik rahvuslik liidab, annab ühtekuuluvustunde ja niikaua kui meil on olemas oma rahvusköök ja me sellest veel räägime ja neid toite ka valmistame, oleme rahvusena olemas.

Udekülli arvates on oma toit midagi, mille pärandi säilitamisega tuleks tegeleda samasuguse tähelepanuga nagu seda on tehtud meie rahvamuusika või rahvarõivastega, kuid nii nagu keelekasutus muutub ajas, tuleb ka toidu ja selle kultuuri osas tegeleda edasiliikumisega, 12

15. veebruar 2017

koostöös teaduse ja tehnika arenguga. „Oma korralik kvaliteetne rahvustoit on väga oluline – olulisem, kui seda tajume ning oskame arvata. Ühes roas-toidus võib peituda kogu riigi olemus, rahva maitse, kultuur ja eksistentsi filosoofia. Näiteks prantslased elavad selleks, et süüa. Paljud rahvad söövad aga hoopis selleks, et elada. Selles on sügav toidukultuuriline vahe, mis kujundab toitu suhtumist,” leiab Demjanov.

Eesti toit ei ole maailmas veel eriti tuntud, kuid võib olla kindel, et mitte kauaks. Me liigume ikkagi sinnapoole, et ka meie toidukunst tuntust koguks. Aga eks Eesti toit on tõeline nauding ikka eeskätt eestlastele endile. Kindlasti aga teavad väga paljud maailmas juba Eestit ka meie hea ja lihtsa toidu järgi. „Eesti toit ongi just nimelt lihtne ja maitsev! Parim kodune toit kogu maailmas! Lihtsus ja ehtsus ongi hea toidu põhitalad. Nii ka Eesti toiduga,” leiab Eesti barbeque-meister.

Milline meie arhailine toit võiks teha comeback’i?

„Mulle tundub, et sageli ei osata lugu pidada sellest, mis on justkui iseenesestmõistetav, nagu kõik see, mida on võimalik korjata metsast või püüda veekogudest. Seoses omariikluse taastamisega ja kauba üleküllusega poelettidel on kasvanud peale terve uus põlvkond, kellele tuleks hakata taas tutvustama kõike seda, mida on võimalik söögilauale varuda meie oma puhtast loodusest. Alustades marjadest, seentest kuni erinevate taimedeni, mida meie esiemad oskasid kasutada nii toidulaua rikastamiseks kui ka apteegi eest,” arvab Udeküll.

Eesti toidulaud vajab häid tegijaid, head toorainet, hooajalisust! Rohkem oskustöölisi, häid tehnoloogiaid, kvaliteetsemat käsitööd, rohkem maitset ja selle jälgimist. Iga oskuslikult vääristatud arhailine toit võiks teha comeback’i – selleks on vaja luua häid motivaatoreid, enamat kui Bocuse d’Ori poodium, aasta kokk või muu kokkade ja toidutootjate konkurss. Demjanov arvab, et on vaja toidufilosoofiat!

Angelica Udeküll Nii nagu igal sünnipäeval, katame kindlasti ka Eesti Vabariigi sünnipäevaks piduliku ühise laua, kus aukohal on kindlasti kohalikust toorainest valmistatud tavapärasemast pidulikumad road. Aga üks väike traditsioon meil tõesti on, kilu ja must leib ei puudu sellelt laualt kunagi!

Dmitri Demjanov Hea Eesti leib, hea Eesti juust ja hea Eesti siider.

Enn Tobreluts Minu EV sünnipäevalaud sõltub paljuski sellest, kus ma parasjagu viibin. Olen umbes poole enda ajast Eestist eemal ja sel aastal oleme 24. veebruaril enda kodus Inglismaal Wokingus. Kuid sel aastal saab toidulaual olema ahjus küpsetatud sealiha krõbeda kamaraga koos keedukartulite, praekastme ja praetud hapukapsaga. Kõrvale veel ka ohtralt värsket salatit ja head isetehtud käsitööleiba. Muidugi ka kiluvõilevad jm põnevat.

Sirje Potisepp Vabariigi aastapäev on püha, mille peolaual peab olema traditsiooniline Eesti toit. Hommik algab tõenäoliselt pudruga – Eesti piim ja kuivained. Õhtusöögi teeme tõenäoliselt veidi varem ja kuna on vaba päev, saab rahulikult ja veidi kauem köögis toimetada. Valmistan head Eesti sealiha. Kõrvale kindlasti eestimaine kange sinep, toorsalat, leib.

Magustoiduks näiteks kamavaht.

„See peaks olema hästi läbimõeldud, oma köögi katkematu rahvusgastronoomiline lend!” mainib Demjanov.

Potisepp arvab, et kuna oleme ju mereäärne rahvas, siis kala võiks meie toidulaual küll enam olla. „Ka toitumisteadlased soovitavad rohkem kala süüa. Teine, mis meelde tuleb, on jällegi sajandeid söödud veretoidud, eelkõige verikäkk ja verivorstid.

Verivorste ei peaks sööma ainult traditsiooniliselt jõulude aegu, vaid ka igapäevaselt. Ja muidugi kama – proovige kuumal suvepäeval peti või keefiriga, lisage marju – no on maitsev tegelikult! Ja rohkem omamaiseid hoidiseid, et metsade rikkust rohkem ära kasutada,” paneb Potisepp punkti.

MARTIN HANSON

Soeta eestimaist, toeta eestimaist!

Ostes head kodumaist toidukaupa, mis on tähistatud Eesti lipu märgiga, toetad eestimaist tootmist.

www.toiduliit.ee

RYNKEBY NR 1 PREMIUM MAHLAD ANNAVAD ENERGIAT KOGU PÄEVAKS! Rynkeby Nr 1 Premiumi mahlad on pressitud käsitsi korjatud puuviljadest 24 tunni jooksul pärast saagikoristust. Mahlad on eheda puuviljamaitsega ning sisaldavad rohkelt organismile vajalikke vitamiine ja mineraalaineid, lisaks mõnusat viljaliha.

Mahlade magusus tuleneb üksnes puuviljade endi looduslikest suhkrutest.

Valikus on 100% apelsini- ja õunamahl.

Rynkeby – muuda oma päev ilusaks!

joogitrendid Foto: RENE SUURKAEV

Mida juua ja mida mitte alanud kukeaastal?

Kui eelmise aasta joogitrendideks olid näiteks limonaad ja peale tulev ökoveinide hullus, siis 2017. aastal juhivad veini-, õlle- ja kokteilijoojate maitsemeeli mulliveinid, hapud õlled ja Mehhikost tulev mezcal.

U

urisime Eesti tippsommeljeedelt, mida on täpsemalt käesoleva aasta joogimaitsetest oodata.

Küsimused:

1. Millised võiksid olla sinu nägemuses 2017. aasta veinitrendid: mis riik või mari võiksid olla fookuses?

2. Rääkides aga õllest: kuhu liiguvad siin nii Eesti kui ka maailma maitsed? Mida on oodata nii suurtelt kui ka väiketootjatelt?

3. Džinn on hetkel trendimas: mis sa arvad, kas see jätkub või muutub? Mis võiks olla järgmine oluline ja eestlastele meeldiv alkohol?

4. Kokteilid ja toit on kindlasti selle aasta trendiks: kas ja kuidas sa näed, et see trend Eestis levib ja areneb?

5. Milline trend aga võiks olla selline, mida sa isiklikult 2017. aastalt pigem ei ootaks või ei sooviks?

Kristjan Markii

Eesti Sommeljeede Assotsatsiooni president

1.

Vahuveinid on olnud juba mõnda aega tugevalt fookuses, valdavalt Prosecco ja šampanja. Nende kõrvale on tõusmas cremant ja ka cava teeb vaikselt, kuid tõhusalt comeback’i. Nende varjus teeb tõhusat müüki igasugune kerge mulliga vein: Vinho Verde, erinevad frizzante’d ja Pétillant jne. Restoranides on tõusnud trend pakkuda klassikaliste Chablis’de ja Cabernet Sauvignoni kõrvale ka huvitavamaid viinamarjasorte, mis laiendavad silmaringi ja pakuvad elamust. Ökoveinid on tulnud, et jääda ning üha enam tootjaid on võtnud selle suuna. Ka inimeste teadlikkus sel-

les valdkonnas tõuseb. Kuid kvaliteet selle valiku sees on sama, mis nii-öelda tavalise veini puhul – on väga häid ja on ka nõrgemaid.

Hapud veinid hakkasid juba eelmisel aastal ruulima ja arvatavasti jätkub see trend ka sellel aastal.

Džinn on fookuses juba mõnda aega. Arvan, et tipp ei ole veel käes. Järgmiseks trendikaks alkoholiks ... Lõpuks ometi on mezcal pead tõstmas, kuid valik on veel väike. Ehk teeb see jook seda koos tekiilaga, kuigi joogid on üpris erinevad. Vermutid on praegu maailmas popid, nende valik on ka meil muutunud mitmekesisemaks – pakutakse rohkem tarbimisvõimalusi. Ma ootaksin ka nii-öelda lahjade kokteilide tren-

2.

3.

Kristjan Markii

di, kus baasalkoholiks tavapärase viina, džinni, rummi asemel on vermutid, portveinid, šerrid ja nii edasi. Pakuvad maitset ja elamust, ilma liigse alkoholita.

Kokteilide ja toitude sobitamine on meil veel arenemas ja pigem algusjärgus. Esimesed pääsukesed vastavate ürituste ja õhtusöökidega on juba olnud, kuid see võtab veel väheke aega. Isiklikult pean igasugust toidu sobitamist mingi joogiga – olgu selleks vein, õlu, kokteil, tee või muu alkoholivaba jook – väga heaks mõtteks, mis arendab meie toidu-joogi kultuuri. Toitu saab sobitada väga erinevate jookidega ja põhimõtteliselt piire ei ole.

Kõige rohkem kardan ma alkorallit Lätist.

4.

5.

15. veebruar 2017

15

joogitrendid promo naturaalne vein ja orange-vein hakkavad jõulisemalt pead tõstma. Seda mitte veel laias ringis, kuid veininohikute seas kindlasti. Veininohik olgu siinkohal positiivne termin, kuulun ka ise rõõmuga sellesse rühma.

Suured ja väikesed kõnnivad edasi erineval sammul. Suured toovad turule maitseid, mida poleks varem ehk nendelt oodanud ning võib näha tooteid, mis tahavad samastuda käsitööõlle liikumisega. Esimesed linnukesed on meil juba eelmisest aastast väljas. Väikesed ajavad aga oma asja edasi. IPA vaimustus hakkab vaikselt kaduma. Turule tuleb rohkem enesekindlust enda asja ajamiseks. Nišituru hitiks saavad hapud õlled.

Džinni edulugu jätkub. Kindlasti tuleb turule veel põnevaid ja väikseid tootjaid ning Eesti turg saab mitme põneva tooniku tootja võrra rikkamaks. Kui 2016 räägiti palju sellest, millist džinni juua, siis 2017. aastal saab toonikul selles kokteilis olema sama tähtis roll.

Ootan huviga, et keegi selle teema tõsiselt käsile võtaks. Turg on valmis.

Loodan siiralt, et uus alkoholipoliitika liiga kaugele ei lähe. Kardan näiteks seda, et kui sotsiaalmeedias keelustatakse alkoholireklaam, kaob väiketootjatel kanal oma fännidele uutest toodetest rääkimiseks. Äärmused ei ole kunagi head. Kahjuks tundub mulle, et meie uus poliitika on aga selgelt äärmusesse kalduv.

2.

Foto: Kristjan Sulõnd

Oskar Pihlik

Oskar Pihlik

Leib, Resto & Aed sommeljee

1.

Fookuses võiksid olla minu meelest sellised põnevad riigid nagu Kreeka, Rumeenia, Ungari ja Sloveenia. Pakuvad huvitavaid leide kindlasti nii maitse kui ka kvaliteedi osas. Nende riikide osas on nii avastamisrõõmu kui ka võimalusi marjasortide osas väga palju. Murekohaks on hetkel see, et Eestis on suures osas piiratud saadavus. Ökoveinidelt ootaks, et suudaksid oma tuntust ikka tõsta ja koos sellega ka kvaliteedis ainult paremaks minna. Oluline on ka, et tarbijad sellega kaasa tuleksid ja aru saaksid, mida ja miks tehakse.

Eks suures osas liigub Eesti ja maailm suhteliselt koos. Kui vaadata, kui palju tehakse ühiseid pruule erinevate tootjate vahel, siis see on juba iseenesest hea märk, et asjadega ollakse vägagi hästi kursis. Suures plaanis julgeks pakkuda, et hapukate õllede populaarsus jätkab ka sellel aastal tugevalt kasvu. Ameerikast tuleval infol silma peal hoides on veel silma jäänud sellised märksõnad nagu laagri tüüpi õlled ja eriti Pilsneri populaarsus, samuti mängimine laktoosiga. Kölsch on stiil, mida näeb ja kuuleb sealses inforuumis sageli. Loodaks ise, et ka stiilid, mis on aja hõlma vajunud, saaksid tähelepanu nii pruulijatelt kui ka tarbijatelt.

Arvan, et ka sellel aastal jätkub suures osas džinni trend. Järgmist trendi, mis võiks eestlasi liigutada, on minu arvates suhteliselt raske pakkuda. Enda vaatevinklist võiks järgmisena trendida Eestis selline tore ja natuke hull idee nagu handsa, aga see on võib-olla minu personaalne kiiks.

See on vist kõige raskem küsimus. Pakun, et see trend levib Eestis kahjuks vaevaliselt. Minu silmis on

2.

murekohaks see, et paljud head ja tugevad inimesed on tööl sellistes baarides, kus saavad teha ja nautida just kokteilide tegemist, mis on igati äge. Kahjuks pole toit sellistes kohtades paljudel juhtudel nii heal tasemel. Kui üldse toitu serveeritakse.

5. Sellist trendi ei oska küll välja tuua hetkel. Minu arvamus on, et igas trendis on midagi kasulikku ja head. Tihti on asjad seotud ja seeläbi tekivad uued võimalused ja liikumissuunad.

Kristjan Peäske

Restoran Umami sommeljee

1.

Meie inimesed on muutunud kvaliteediteadlikuks ning seeläbi liigub tarbimine Eestis selgelt ja jõuliselt kvantiteedilt kvaliteedile. Mahevein,

3.

4.

5.

MARTIN HANSON

3.

4.

16

15. veebruar 2017

Kristjan Peäske

Foto: RENE SUURKAEV

DON’T DRINK IT, EXPLORE IT – Mike Horn, EXPLORER*

*SEDA EI JOODA, SEDA AVASTATAKSE – Mike Horn, maadeavastaja TÄHELEPANU! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist. w w w.dontdrinkexplore.com

veinireis

Miljon pokaali, mille pärast Aafrikat armastada Khayelitsha linn ei ole märgitud ühelegi Kaplinna ümbruse veinipiirkonna kaardile ega teeviidale, ehkki seal elab kaks miljonit inimest ja Kaplinnast veinimajade poole sõites on seda võimatu mitte märgata. Tartu suurune Stellenbosch ja sellest veel paar korda väiksem Franschoek, veiniarmastajate meelest parimad linnad kogu Aafrikas, on aga tähistatud silmatorkavalt.

18

15. veebruar 2017

K

ilomeetritepikkuselt maanteega kulgev Khayelitsha on põhimõtteliselt slumm – suur osa sellest koosneb käepärastest ehitusmaterjalidest kokkuklopsitud putkadest. Selle isetekkelise asumi korrektne nimetus on informal settlement ja seal ootavad elujärje paranemist nii Lõuna-Aafrika Vabariigist kui ka naaberriikidest kokku voolanud inimesed. Neil on elekter, ent sellega ka asi piirdub. Kuumadel Aafrika suvedel pole grillilembeses riigis haruldased tulekahjud, mis korraga tänavaid hävitavad.

Vähe on veinituriste, kes sinna sisse põikavad. Veel vähem on veinimajade omanikke, kes seda teinud oleksid. Aga mida kauem selles idüllilises piirkonnas ühelt veinidegustatsioonilt teisele kulgeda ja selle kõrvale imelisi, peamiselt sama piirkonna orgaanilisest toorainest valmistatud, roogi nautida, seda enam tekib küsimus, kuidas oleks see täiuslik maailm võimalik Khayelitshata. Sest sealt tulevad need inimesed, kes korjavad kokku viinamarjad, rohivad tomateid, viivad kitsed karjamaale, pakendavad nende juustu. Katavad restoranides hommikusöögi ajal laua ja koristavad hotellides tube.

Kui te ei ole rentinud endale autot – mille tegemine on ühest küljest väga hea mõte, sest ühistransporti peaaegu pole, ja teisest küljest kohutavalt halb mõte, sest LAV-is sõidetakse valel pool teed ja vähe on inimesi, kelle juhtimisoskus paari klaasi veini järel paraneks –, siis ka teie tellitud Uberi autojuht on pärit sealt, Khayelitshast. (Peale selle on ta päris Zimbabwest, aga see on juba üks teine lugu).

Nii et kui te olete väsinud maksmast Euroopa restoranide arveid ja veiniaktsiisi, siis on Khayelitsha inimesed (lisaks valitsuse mõistlikule maksupoliitikale) ennekõike need, kellele tuleb tänulik olla selle eest, et Lõuna-Aafrika ei ole mitte ainult Aafrika, vaid võib-olla tegelikult kogu uue maailma parima hinna ja

veinireis

Üldse on LõunaAafrika veiniinimeste suhtumine kaugel Vana-Euroopa snobismist, kui asi puudutab veine. Mitte küll selles osas, et nende kvaliteedile järeleandmisi tehtaks. kvaliteedi suhtega koht veini- ja toiduelamusteks.

Igaühel on Aafrikast erinev ettekujutus ja Kaplinn ning selle ümbrus ei vasta peaaegu mitte ühelgi juhul sellele. Esimest korda sinna minnes lihtsalt ei oota, et valgeid inimesi on rohkem kui Pariisis või et pärastlõunad mööduvad Stellenboschis Bartinney veini- ja šampanjabaaris šampanjat juues, mille pokaal maksab alla kahe euro. Hea küll, see on kohapeal šampanjameetodil valmistatud vahuvein, aga päriselt – kes sellest peale prantslaste hoolib? See pole see Aafrika, millest räägivad muinasjuturaamatud, seikluslood või antropoloogide välitööde päevikud. Aga ei saa öelda, et see poleks tore üllatus.

pealne veinivalik tekitab Eesti veiniriiulitele (ja hindadele) mõeldes ilmselt väikese enesehaletsushoo, aga te saate sellest kohe üle, kui degustatsioonile suundute.

Nagu kogu veinipiirkonnas, tunnevad ennast Spieris suurepäraselt ka inimesed, kes veinimaailmas alles esimesi klaase joovad. Seal võib lihtsalt tundide kaupa basseini ääres vedeleda, käia viinamarjapõldude vahel segway’ga sõitmas, veeta päeva kuumem aeg spaas või Spieri vaimustavat kunstikollektsiooni uurides. Kunsti on näha restoranides ja vanades taluhoonetes, mida Spieri asutamisest alates 1692. aastal on üksjagu kogunenud. Päeva lõpetuseks saab Aafrika tähistaeva all õhtust süüa. Ja muidugi veel natuke veini juua.

Igaühel on Aafrikast erinev ettekujutus ja Kaplinn ning selle ümbrus ei vasta peaaegu mitte ühelgi juhul sellele. Esimest korda sinna minnes lihtsalt ei oota, et valgeid inimesi on rohkem kui Pariisis. Üldse on Lõuna-Aafrika veiniinimeste suhtumine kaugel Vana-Euroopa snobismist, kui asi puudutab veine – mitte küll selles osas, et nende kvaliteedile järeleandmisi tehtaks – ja ka see, kes oma elu esimesele veinidegustatsioonile suundub, ei tunne ennast kordagi alaväärse inimesena, kui ta kohe esimesel korral Sauvignon Blanci ja Chenin Blanci vahelisi erinevusi ei suuda kirjeldada.

See kõik on Kaplinnale nii lähedal, et tegelikult võib päevasele tiirule suunduda ka sealt. Või siis valida endale mõne kauni hotelli Stellenbochi või Franshoeki. Aga sellest palju-palju parem plaan on jääda peatuma mõnda veinimajja, millel on ka oma hotell. Õnneks on see Spieril, mille nime teab ilmselt iga veini joov eestlane. Koha-

Lõuna-Aafrikas suhtutakse täiesti normaalselt ka sellesse, kui veinireisile suundutakse kogu perega. Sel ajal, kui vanemad erinevaid veine proovivad, korraldatakse Spieris sarnane degustatsioon ka lastele – ainult et klaasides on erinevad mahlad, mille aroome, värvust ja maitset siis uuritakse ja võrreldakse.

Kui tekib ikkagi kahtlus, kas lapsed elavad selle veini- ja gurmeereisi üle, siis veinimajad – kus toodetakse ka oma juustu, mille nimel jooksevad ringi imearmsad kitsed – hajutavad igasuguse kahtluse. Fairview on üks neid kohti, kus lapsed saavad kitsedele süüa anda ja ma väga kahtlen, kas üüratult kallis safari tekitab ikka igas vanuses tugevama emotsiooni kui kohtumine kitsetallega.

Kitsed pole muidugi ainus põhjus,

miks Fairview’sse sõita. Nende paari veini saab osta ka Eestist, ent tegemist on ülikreatiivsete inimestega veinimajaga, kus katsetatakse viinamarjasortide segamisel julgelt pööraste ideedega ning need katsed õnnestuvad peaaegu alati – vähemalt on õnnestunud kõik katsed, mille tulemusi saab kohapeal proovida. Ja kuivõrd mõnda veini on valminud üksnes kolmsada pudelit, siis tasub tõesti kohale sõita. Üks asi on kõigil maailma veinitootmisega seotud inimestel ühine – nad kõik on ääretult toredad, abivalmid ja heatujulised inimesed. Ilmselgelt ei suudaks head toitu valmistada inimesed, kes on õnnetud.

Alates inimesest, kes korjab põllult kobara kuni sommeljeeni, kes võib sellest kobarast tundide kaupa rääkida.

Ma käisin ka Khayelitshas, et näha seda päris Aafrikat. Seda Aafrikat, millest räägib statistika. Aafrikat puudutav statistika räägib harva edulugusid medalitest, mida veinid võistlustelt koju toovad, ja peaaegu alati koledatest numbritest, mis puudutavad sissetulekut, tervishoidu, haridust. Selle paljudes majades pole tõesti vett, tualettruumist rääkimata, ja selle tänavatel pole midagi peale liiva. Aga kurb või lootusetu ei ole see kindlasti.

Kui te Lõuna-Aafrika veinimajadest ka veini kohta midagi muud ei õpi (olgu veel kord öeldud, see ei muuda puhkust seal üldsegi mitte vähem täiuslikuks), siis vähemalt saab selgeks see, et veini teevad algusest lõpuni optimistlikud ja säravad inimesed.

Ja ka kõik joojad jõuavad koju paremate inimestena: tänulikuna selle eest, et neil on võimalik seda kõike kogeda olnud ja veel tänulikumana selle eest, et me päriselt ei ole tõelist vaesust näinud.

Muidugi ka parema välimusega: kellele siis ei sobiks Lõuna-Aafrika päevitus?

SILVIA PÄRMANN 15. veebruar 2017

19

Maitsed soovitab

ŠO

KO

LAA

DIPOO

D - CHOCOL

AT E

SH

OP

Pärnu mnt 139, Tallinn E–R 10–18, L 11–15 tel 628 3895 e-post karamelle@hot.ee Facebookis: Karamelle

Tooted koosnevad õunast, sinepipulbrist ja maitseainetest. Õrn sobib juustuvaagnatele ja suupistetele, ka n-ö lastesinepiks, sest on maheda maitsega. Kraps sobib lihatoitudesse, salatikastmetesse, suppidesse ja verivorsti kõrvale. Muidugi sobivad mõlemad ka keedetud munaga ja niisama leivakatteks või asemel.

Akaatsia Talu OÜ Akaatsia Aiand tel 5349 4253

Magus sõburas!päevatervit

sisuturundus

Värskenduskuuri läbinud Hiiu Pubi üllatab täiesti uue atmosfääriga!

Hiiu Pubi nimi on tuttav pea kõigile tallinlastele, aga vähesed teavad, et koht on aastaga läbinud suured muudatused.

Eelnevalt pigem traditsioonilise spordilokaali mainet omanud pubi pakub nüüd oma külalistele hoopis trendikamat ja hubasemat keskkonda, kus mõnusalt aega veeta.

N

õmme tuiksoonel asuv Hiiu Pubi on leidnud oma tee iga nõmmelase südamesse, pakkudes taskukohase hinnaga heatasemelist toitu ja teenindust. Küll aga pole enam tegemist kohaga, kuhu minna ainult külma õlle ja sportmängude pärast. Senisest enam rõhutakse toidu- ja teeninduskvaliteedile, pakkudes ka Nõmme piirkonnas tipptasemel elamust. Pubi uuenenud atmosfäär sobib hästi ka sõbrannadega veini ja maitsvate suupistete nautimiseks koos naistele omase suminaga.

Kord kuus kehastub pubi ümber pop-up-peopaigaks, kus esinevad hetke kõige kuumemad artistid – Genkast ja Paul Ojast Smilersi ja Karl-Erik Taukarini välja. Pubis on võimalik korraldada ka lõbusaid erapidusid. Alumisele korrusele mahub istuma kuni 120 inimest, ülemisel korrusel asuv piljardisaal pakub laialdasi peokorralduse võimalusi kuni 100 inimesele.

Uuri lähemalt www.hiiupubi.ee

20

15. veebruar 2017

REKLAAMARTIKKEL

– armastus esimesest silmapilgust

S

ievers vodka sündis esimesest silmapilgust alguse saanud armastusest. Esivanemate retsepti järgi loodud jook on mõeldud maitseelamust ootavatele inimestele ja on suurepärane esindusnaps maitsva toidu ning toreda seltskonna juurde.

“Minu esimene kokkupuude tedremarana märjukesega oli naise vanavanemate kuldpulmas, kus nende perekonna legendaarne jook lauale toodi. Olin veidi skeptiline, kuid juba pärast esimest pitsi teadsin, et seda elamust ei saa hoida ainult endale, vaid tuleb anda edasi ka teistele,” räägib Viinakoda OÜ asutaja Marek Mettas.

Saanud vanaisalt nõusoleku ja heakskiidu, tegeles ta neli aastat joogi maitse õigeks timmimisega, otsis võimalusi selle tootmiseks ja turustamiseks, pani koos kujundaja Merilin Kukega paika pakendi disaini ning otsis mõttekaasla-

seid, kellega koos tedremarana juurega maitsestatud viina turule tuua. Nüüd on toode valmis ning seda valmistatakse ASis Valtu Vein parimast Eestis destilleeritud Moe piiritusest.

Sievers on suunatud maitseelamust ootavale inimesele ning üllatab eelkõige oma lihtsa ja erilise maitsega. Joogile annab sügava punakaspruuni värvuse, nauditava aroomi ja maitse üksainus taim – tedremarana juur ehk ladina keeles Potentilla Erecta. Viinale ei ole lisatud suhkruid ning selle meeldiv järelmaitse püsib kaua.

Joogi nimi tuli Mettasele kuuluva Kasti mõisa ühe kunagise omaniku Karl Sieversi nimest ning ka pudeli sildil on kujutatud Kasti valitsejamaja. Mettase jaoks oli oluline, et nimel oleks oma ajalugu, mis sobiks viinaga kokku. On ju tedremarana viin samuti meie vanarahva pärand.

Sievers vodka on suurepärane kingitus ning sobib ideaalselt pa-

rimate palade juurde esindusnapsuks, andes rahvuslikku hõngu ka näiteks restoranide toidukaardile.

“Usun, et Sieversist saab ka tugev ekspordiartikkel. Meie missioon ja kirg on taaselustada iidsete ja huvitavate jookide retsepte ning tuua need meie pidulaudadele vastutustundlikuks nautimiseks,” ütleb Mettas.

Tedremaran on ravimtaim, mida kasutatakse seespidiselt seedimise korrastamiseks ja välispidiselt suu loputamiseks suuõõne limaskestade vaevuste korral. Tedremaran sisaldab palju parkaineid, mistõttu see peidab viina kibeda maitse ja puudub vajadus pealejoogiks. Esivanemate uskumuse kohaselt annab taim üheksa mehe väe ning oma sügava maitse ja aroomiga värskendab keha ja vaimu.

Müügikohad: Maksimarketid, Kaupmees, Stockmann, Tallinna ja Tartu Kaubamajad.

Tähista Eesti Vabariigi aastapäeva koos meiega!

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

promo väiketootja Foto: Loodusvägi

Loodusväge juhivad uutele kõrgustele mahetoidufännid ja -propageerijad Kristo Tuurmann, Ahto Vegmann ja Kristjan Õunamägi.

Pudelisse pandud ja batoonideks pressitud Looduse Vägi Mahetoidu tarbimine ja suhupistetava toidukraami kvaliteedi jälgimine pole olnud alati oluline sedavõrd paljudele inimestele kui praegu.

Kultusliku järjekindlusega joondab inimene end poes lettide ette, kus on rivis mahetoidud, ökomärgisega kraam, mida on kasvatatud puhtalt, mida on toiduks pressitud ilma lisaaineteta ning mis annab energiat ja hoiab tervena.

22

15. veebruar 2017

E

esti ühe pikema ajalooga mahetoodete brändi Loodusvägi ajalugu algaski sellest, et oli soov saada ise paremat ja puhtamat toitu ning pakkuda seda ka teistele. Loodusvägi sai alguse 2008. aastal, kui vanad koolivennad Ahto Vegmann ja Kristjan Õunamägi istusid ootamatute kokkusattumiste läbi maha ning hakkasid oma saatust ja tulevikku arutama.

“Me oleme koolivennad, kuid kooli ajal ei suhelnud. Mõlemad õppisime logistikat ning saime kokku selle kaudu, et mina pakkusin ja Ahto ostis minult transporditeenust. Saime mõni aeg hiljem kokku ja hakkasime arutama, mida oma eluga peale tahame hakata. Mina õppisin samal ajal ka holistilist nõustamist ning sealt hakkasidki meil mõtted liikuma, et mida me elult soovime. Meil oli sees ka tugev ettevõtlusvaim ja soov ajada Eesti asja,” räägib Õunamägi.

Vestluse jooksul hakkas selginema,

et kõige rohkem sooviks head tervist, samuti vabadust olla ise enda ja oma aja peremees. Kiirelt settisid pinnale täisväärtusliku elu viis põhiväärtust: armastus, tervis, küllus, vabadus, elurõõm!

“Mina hakkasin juba 8. klassis küsima endalt, et mida ma oma eluga teha soovin ning see küsimus aina süvenes, kuid vastust nagu ei olnud. Olin selles rattas sees: koolist ülikooli, siis magistrantuuri ja seejärel tööle. Mingil hetkel oli see sisemonoloog jõudnud sellise hääleni, et pidi mingi muutuse tegema. Asjade kokkulangevusena kohtasin Kristjanit ja sealt hakkas kõik veerema. Me tahtsime väärtustada ja maailmale pakkuda loomulikku looduspuhast toitu – mahetoitu,” lisab Loodusväe teine asutaja Vegmann.

Kui selge soov oli peast lendu lastud, hakkasid sündmused välgukiirusel, nagu iseenesest, juhtuma: toimus juhuslik kohtumine toitumisnõustaja-

Baar-kohvik Seitse C

Tallinnas, Lauteri 7C, hotell Olümpia kõrval, Heliloojate Liidu majas Avatud E-L 10-22, P kokkuleppel Telefon 5649 8169, 560 76767, illro@hot.ee

Iga päev erinev menüü

Supid, praed, magustoidud ja salatid igale maitsele.

Hinnad soodsad söömismõnu ohustamata.

Korraldame üritusi

Peied, sünnipäevad, juubelid, pulmad, firmaüritused.

Kella 23ni rendivaba, peale selle tasu kokkuleppel.

Tellite meilt banketi, lubame kaasa võtta oma alkoholi ja muusika.

Pakume ka erinevaid esinejaid, kes teie peo igati meeldejäävaks teevad.

Catering

Telli head ja paremat koju, kontorisse, tööle. Erinevad variandid kokkuleppel.

www.seitsec.ee

väiketootja tega, metsmustika- ja mustasõstraglögi retseptide sünd, ootamatu toorainetarnijate leidmine, võimalus osaleda traditsioonilisel Tallinna Raekoja platsi jõuluturul!

Jõuluturult saadud inspiratsioon

Kümme aastat tagasi oli mahetoit ja sellest rääkimine Eestis väheste entusiastide pärusmaa, ökopoode oli üksikuid ja tootjad ei pööranud sellele suunale liigselt tähelepanu. Nii tunduski meeste soov hakata tervise ja vabaduse ideaalide valguses ökotoitu tootma ning seda ka Eestist välja vedama küllaltki utoopiline.

“Meil oli alguses mõte hakata lastele maheküpsiseid valmistama. Põhjus oli väga lihtne. Me läksime nimelt lihtsalt ühte vähestest ökopoodidest ja küsisime otse müüjatelt, mis veel puudu on ja mida neilt pidevalt küsitakse. Nemad ütlesid kohe, et laste maiustustest on puudu, näiteks küpsistest. Me hakkasime siis küpsiseretsepti peale mõtlema.

Mõni aeg hiljem leidis meiega kontakti aga üks toitumisnõustaja, kes oli juba lastele mahetoiduküpsise välja töötanud. Plaan oli minna sellega siis Tallinna jõuluturule, aga analüüsi käigus tekkis hoopis idee pakkuda jaheda ilmaga Raekoja platsi külastajatele maheglögi.

Foto: Loodusvägi

Loodusvägi alustas ka praegu sortimendis oleva mustika-mustasõstraglögi müümisega Tallinna jõuluturul ligi kümme aastat tagasi.

Meile tuli appi tooiumisterapeut Lüüne Karu. Tegime koostööna joogiretsepti – mustika-mustasõstraglögi –, mis valmis nii, et iga ürt ja vürts, mis sai glögisse pandud, kannab mingit kindlat holistilise teraapia järgi tervist toetavat ja parandavat eeldust. Timmisime ja arendasime seda jooki minu köögis. Glögi oli mahetoorainest ning midagi sellist Eestis ei toodetud,” selgitab Õunamägi.

Esimesed 2–3 aastat müüdigi glögi üksnes jõuluturul ning kasum oli kena.

Asjad arenesid aga sedasi, et aina enam küsiti glögi ka kaasa osta, millest tekkis järgmine mõte jook ka pudelisse ja mujalegi müüki panna. Nagu ütleb Õunamägi, siis ettevõttele muutus paradig-

ma siis, kui hakati tegema koostööd Polli aiandiga, kus sai hakata glögi valmistama, villima ja ladustama.

“Kõik oli uus, vaja oli organiseerida nii marjad, pudelid, sildid kui ka load toodet müüa ja levitada. Eks siin tuli palju kasuks meie varasem logistikaalane kogemus. Glögist edasi hakkas arenema ka mõte sortimenti laiendada.

Seda eriti siis, kui tegime esimese ekspordi ja saime toote paari poodi müügile,” mainib Õunamägi.

Ligi kümne aastaga 100 tooteni

Praeguseks on Loodusväe tooteportfellis peaaegu 100 toodet, koostööpartneriteks kümneid mahetalunikke nii Eestist kui

Kel pole mahti nina toast välja pista, võib kõiki teesid, kohvisid ja teetarbeid osta meie e-poest www.eestisud.ee

väiketootja ka mujalt maailmast. Näiteks igal hooajal toodetakse kuulsat mustika-mustasõstraglögi mituteisttuhat liitrit. Sellise tootemahuni jõudmiseks on kulunud enam kui kaheksa aastat ning praeguseks ollakse jõutud punkti, kus ei toodeta enam asju ainult Eestis: mahesmuutid tulevad näiteks Saksamaalt, toorbatoonid pressitakse Tšehhis ja nii edasi.

Hetkel pakutakse Loodusväe nime alt ikka oma kuulsat glögi, mahemahlu, piparkooke, toorbatoone, kõrrejooke, õlisid, näkse, mett, teravilju ja nii edasi. Plaanitakse katsetada ka mahepastade ja mahekookospiimaga.. See on hetkel veel tulevikumuusika ning vajab läbimõtlemist.

“Saksamaal on praegu mahetoitude hinnakäärid ehk ainult 15-20 protsenti, Eestis aga umbes 40%. See on mure, miks mahetoitu veel üsna vähe ostetakse. Aga hea on teada, et kaupluseketid, edasimüüjad ja ka näiteks tanklad ei saa enam mahetoidu pealetungi ja inimeste soovi paremini toituda tähelepanuta jätta. Meie snäkid ja mõned tooted on praeguseks müügil ka tanklates ja kioskites,” selgitab Vegmann.

Loodusvägi toimib loogika alusel, kus nemad on piltlikult turundus- ja müügijõud kohaliku mahetoidu müügil

Me läksime nimelt lihtsalt ühte vähestest ökopoodidest ja küsisime otse müüjatelt, mis veel puudu on ja mida neilt pidevalt küsitakse. Nemad ütlesid kohe, et laste maiustustest on puudu, näiteks küpsistest. ehk siis Loodusvägi on Eesti talunike, mesinike jt partner ja edasimüüja. Paljud lõpptooted valmistatakse oma retseptide alusel, samas pakutakse väiketootjatele ka ühisturustusjõudu läbi ühise kaubamärgi, näiteks mee puhul.

“Rootsis on maheturg 200 miljonit eurot ja normaalne mahetootja, distribuutor on võimeline tegema 20 miljonit eurot käivet. See valdkond on kindlasti ka äri, kuid äri saab siin teha üksnes koostöö alusel … Vaja on, et maapiirkondade väiketootjad ja talunikud omaksid visiooni ning oleksid heaks partneriks.

Näiteks praegu küsivad jaeketid meilt mahemune - hind ei ole oluline, tooge aga kohale. Meil on vaja pidevalt uusi tootjaid, partnereid, kelle kaubale saame müüki juurde anda,” mainib Õunamägi.

MARTIN HANSON

Goji-marjade kvaliteet sõltub nende kasvupiirkonnast

sisuturundus

se põhjal vähem pestitsiidide jääke. Üldiselt määrab goji-marjade hinna ära just nende kasvupiirkond ja kvaliteet.

Suuremad marjad on Esimesed andmed goji-marjadest pärinevad üle kallimad. Väiksemad, mida 2000 aasta tagasi Kollase jõe orust. Juba siis leidub meie poodides laialdaselt, maksavad vähem. Hind peeti neid hinnaliseks looduslikuks ravimiks ja oleneb ka sellest, kas tegemist praeguseks on neist saanud suuresti tarbitav on uue hooaja saagiga. Seega, alati ei tasu valida kõige soodsupervili. samaid pakutavaid marju, sest need ei pruugi olla kõige tera praegu kasvavad goji-marjad just rinevad kogemuse põhjal Kasuta vislikumad ja kasulikumad.

Hiinas Kollase jõe kallastel ja suu- just Tiibetist, kus marjade veebipoes ELEXIRi tootevalikusre tõenäosusega pärinevad sealt kasvatamistingimused mäelexir.ee ka enamik Eestisse jõudvatest marjadest. gedes on sobilikumad ja marjade sooduskoodi goji15% se kuulub üle 20 erineKüll aga on selle piirkonna muldade vil- valmimine võtab rohkem aega, ja saad goji-marjade va mahetoote, nagu toorostult 15% kakao, spirulina tooted, jakus oma aastatepikkustega vähene- andes neile piisavalt aega omansoodustust! maca-pulber, mooruspuunud ning samuti goji-marjade toiteaine- dada ja säilitada kõik vajaliELEXIRi marjad, kookosõli ja palju muud. te sisaldus üldiselt väiksem kui Tiibeti go- kud toitained. Samuti on tooteid leiab Hoolikalt valitud kvaliteetsed ELEXIji-marjadel. Ka muldade suurema väeta- Tiibetist pärit goji-marka Solarise Ri goji-marjad pärinevad Tiibeti alamise vajaduse tõttu võib neis olla rohkem jad mägede nõlvadel toidumaailmast, delt, olles suuremad, magusamad ja pestitsiidide jääke kui Mongooliast ja Tii- rohkem päikest saaViimsi Delice’ist ja säilitusainetevabad. Hetkel on saabetist tulevatel marjadel. ELEXIR on üks nud ning seetõttu ka hästivarustatud apteekidest ja daval ka limiteeritud koguses maheesimesi goji-marjade pakkujaid Eestis, pisut tumepunasemad, loodustoodete dad goji-marjad tavaliste goji-marjaomades kogemusi kõigi kolme piirkonna suuremad ja magusamad poodidest. de hinnaga! goji-marjadega. Seni parimad marjad pä- ning sisaldavad kogemu-

K

15. veebruar 2017

25

sisuturundus

Innovaatilised lahendused toidutootmise ohutuse määramisel!

Tootearendus ja innovatsioon on muutnud toiduohutuse analüüside tegemise väga lihtsaks ja finantsiliselt vähem kulukaks. Tootja ei pea enam mõtlema keerulise analüüsisüsteemi ülespanekule, sest loodud on juba toimivad innovaatilised lahendused, mis muudavad diagnostika lihtsaks, kiireks ja endisest soodsamaks. Mis aga põhiline, saadud tulemused on usaldusväärsed!

O

lenemata sellest, kas oled juba kogenud suur- või väiketootja, alles alustad tootmist või puutud muul viisil kokku toiduainete käitlemisega, on toiduohutus väga oluline osa sinu igapäevasest tegevusest. Selle asemel aga, et investeerida suurtesse laboritesse ja spetsiaalse väljaõppega inimestesse või osta teenust väljastpoolt, tasub pöörata pead innovatsiooni poole, mis ei nõua enam põhjalikke mikrobioloogilisi teadmisi, vaid on disainitud nii, et lõpptulemuse lugemine on lihtne ja kiire. Peale selle on tegemist ka väga keskkonnasõbraliku viisiga, sest kokkuhoid on tohutu nii energialt, töömahult, ajalt kui ka jäätmetelt.

Innovaatiliste lahenduste puhul on tegemist edasiarendustega Petri tassidest, mis on mõõtmetelt ja ruumalaliselt väikesed ning vastav spetsiifiline sööde on juba valmis kantud. Kasutaja ülesanne on pakendis olevale Petrifilmile proov peale panna peale ja asetada analüüs inkubatsioonikappi. Saadud informatsiooniga tagatakse, et valmistoodang ei läheks riknema ja seda ei peaks tagasi kutsuma ning spetsiaalsete kiirtestide abiga on võimalik koguda ka informatsiooni allergeenide või allergeenide jääkide kohta. Peale selle saab reaalajas kontrollida ka tootmise puhtust – ruum, käed, vesi vms.

Tegemist on usaldusväärsete ja sertifitseeritud innovaatiliste lahendustega.

Valmis innovaatilised lahendused on 26

15. veebruar 2017

Pädevusvaldkonnad: • • • • • • • • •

mikrobioloogilised külvid; toiduainete diagnostika; kliiniline diagnostika; molekulaarbioloogia; enesekontroll ja hügieen; narkootikumide määramine; uuring; kontrollkultuurid; seadmed ja tarvikud.

summa-summaariumilt kindlasti odavamad keerulistest analüüsisüsteemidest, aidates raha kokku hoida nii kulutatud tööajalt, energialt, materjalidelt, meeletutelt inkubatsioonikappidelt ja ruumilt ning ka jäätmetelt. Areng toimub lihtsuse, kiiruse ja finantsilise kokkuhoiu suunas.

1997. aastast Eestis tegutsev bioteaduste ja biotehnoloogia spetsialist Labema Eesti OÜ aitab sul leida kõige mõistlikuma lahenduse, juhatades sind läbi otsustusprotsessi. Lai ampluaa võimaldab teenindada nii suur- kui ka väiketootjat, klassikalise mikrobioloogilise analüüsi eelistajat kui ka innovaatilistest valmislahendustest huvituvat klienti.

Loe lisainformatsiooni kodulehelt www.labema.ee

EESTIS

Transwab®-i svaabipõhised testid pindade hügieeni kontrollimiseks.

Lihtne võimalus kontaminatsiooni varajaseks tuvastamiseks toiduaineid käitlevas ettevõttes.

Coli-laadsete bakterite isoleerimise Transwab® Listeeria isoleerimise Transwab® Hügieeni Transwab® • Lihtne värvimuutus 37kraadise inkubeerimise järel näitab kontaminatsiooni.

• Kui värv ei muutu, siis on kõik puhas.

• Valmis kasutamiseks – ei ole vaja lisada teisi reagente.

• Ideaalne lahendus tootmises kriitiliste kohtade kontrollimiseks.

• Võimalik säilitada toatemperatuuril.

• Säilivusaeg 12 kuud.

• ISO 9001 2015 ja ISO 13485 2003.

parim pagar promo

Terhi Roll

Liilia Raik

Ain Karutoom

Fotod : TV3

„Eesti parim pagar”: kes tuleb võitjaks?

Juba teist aastat järjest antakse välja Eesti parima pagari aunimetus ühele kolmest saate finaali jõudnud kodusest küpsetajast. Täna õhtul saab selle auhinna kaela kas 52-aastane kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetaja Ain, 31-aastane koduperenaine Terhi või 36-aastane kliendihaldur Liilia.

Ajakiri Maitsed pöördus kolme saate finalisti poole, et uurida neilt, mida mitu kuud eetris olnud küpsetuseksperiment nende elus muutis, mis tehnikaid juurde õpetas ja mida tulevikuks kaasa pakkus.

Mis oli saate „Eesti parim pagar” juures kõige põnevam ja inspireerivam?

Terhi Roll: Selle küsimuse vastuste märksõnadeks on kogemus, enese proovilepanek ja eneseületus. Hakkasin küpsetamisega hobi korras tegelema kuus aastat tagasi. Ilmselt on küpsetuspisik minus olnud juba pikemalt, sest avastasin selles oma kire. Kui tekkis võimalus saates osaleda, nägin selles ühtlasi võimalust saada oma oskustele üldisemat tagasisidet, seda nii küpsetiste tegemises (kas suudan, oskan, kuidas välja tu-

leb) kui ka kohtunike ja saates osalenute hinnangutes. Inspireeriv oli saateks valmistuda, et leida retsepte vastavalt ülesannetele. Omaette väljakutseks kujunes see, kuidas tulen toime saate tingimustega.

Ain Karutoom: Põnevust andis lai küpsetiste register. Väljakutse valmistada midagi, millest ei olnud senini suurt midagi kuulnud. Samuti road, mida olin küll söönud, kuid mille valmistamise saladusi tuli hakata välja nuputama. Näiteks croquembouche või spanakopita.

Just nuputamine tegigi asja põnevaks.

Liilia Raik: Hästi põnevaks tegid selle saate üllatusvooru küpsetised – sealt tuli asju, mida poleks osanud oodata (spanakopita, beef wellington, Kadrioru luiged jne). Saate tegemise protsess ise oli ka väga põnev.

Milline kook/pirukas oli saatehooaja jooksul kõige raskem? Miks?

Terhi Roll: Kõige raskemaks kujunes korvikeste tegemine. Enne saadet plaanisin selle ülesande tegemisel kasutada lehttainast, mille tegemiseks ei olnud aega. Paraku aga selle peale ma ei tulnud, et kasutada valmis tainast. Nii vahetasingi korvikeste plaanitud retsepti uue vastu. Sellega aga läksin riskile ja improviseerisin liialt ning läksin alt. See jäi mind kauaks vaevama.

Ain Karutoom: Kergelt ei tulnud ükski küpsetis. Oma jälje jättis pidevalt kummitav ajalimiit, võõrad ahjud ja mitme asja üheaegne tegemine. Küpsetistest oli parajaks pähkliks Budapesti rull. Puudusid teadmised: kuidas ideaalne toode välja näeb, milline on tekstuur, kas pehme või krõbe või kui peeneks jahvatada metsapähklid.

15. veebruar 2017

29

parim pagar Liilia Raik: Mulle osutusid kõige raskemaks uhked Kadrioru luiged. Kuna ma polnud mitte kunagi neid luiki näinud ega teinud, siis suutsin saates täiesti segadusse sattuda. Õnneks pole ületamatuid ülesandeid, kui leida neile nutikad lahendused.

Mida Sa arvad, et õppisid selle pagarisaate ajal? Mis võte küpsetamise ja gastronoomia juures sai selgeks?

Terhi Roll: Sain julguse teha Moskva saiakesi. Ma arvasin kogu aeg, et seda tainast on väga keeruline teha. Kuigi saates see mul küll ei õnnestunud, on nüüdseks tulemused palju paremad. Pärast saadet hakkasid tuttavad minult soovima neid „kuradi Moskva saiu”. Tegin neid järjest ja need õnnestusid. Teine avastus oli tuuletaskud.

Ma olin neid küll varem teinud, kuid saates sain kasutada auruahju ja nägin, kuidas ahi tulemust muudab. Nüüd tahaksin ainult sellise ahjuga tuuletaskuid teha.

Ain Karutoom: Inimesena, kellel puudub kokandusalane haridus, ei olnud ma paljude tehnoloogiliste nõksudega kokku puutunud. Pärast saadet muut-

sin sidrunikreemi valmistamise tehnoloogiat ja originaalretseptiga kilurullist jätsin välja kama. Samas tšillimandlid, mille valmistamiseks kohtunik Ants õpetusi jagas, jätan muutmata. Tal on õigus, et mee kuumutamisega peab väga ettevaatlik olema, kuid hoolikal valmistamisel on minu retsepti järgi valmistatud mandlid maitsvamad.

Liilia Raik: Õppisin kõige rohkem ennast ja oma maitsemeelt usaldama. Selgeks sai sibulamarmelaadi valmistamine ning head kaunistamisnipid. Näiteks see, et kaunistus võiks viidata küpsetise koostisele.

Milline oli Sinu lemmikretsept kogu sellest saatesarjast (võib olla sinu enda oma, ei pruugi)? Miks?

Terhi Roll: Lemmikuks kujunes naked cake lõhe ja kamaga. Saate teemaks oli Eesti 100 ja kohustuslikuks tooraineks oli kama. Kama on nii üdini eesti tooraine, mistõttu retsepti valikul oli minu eesmärgiks kama hästi esile tuua. Tahtsin kindlasti midagi soolast teha. Hakkasin oma ideed täiendama sammhaaval: lõhe ja lõhemari sobib pidulikule võileivatordile; sobitasin kamajahu juustuga, et saada täidlane põhi, aga

MAHELEIB: • UUS KVALITEET LEIVATOOTMISES • PIRUKAD, SAIAD, KRINGLID, KÜPSISED NAGU KODUS • HÕRK LÕUNASÖÖK, SÖÖ PALJU JAKSAD • HUBANE PEOKOHT JA MAITSEV CATERING

LEIVAD. Leivad valmistame juuretise baasil ja mahedast täisterarukkijahust – täpselt nii nagu vanasti. Kõik meie leivad on pärmi- ja nisuvabad.

Igaühel on võimalik leida leibade seast oma lemmik: maheleib, seemneleib, singileib, kanepileib, rosina-jõhvikaleib. Leivad on müügil Solarise toidupoes, Viimsi Delice Comarketis, Tallinna Kaubamaja maheosakonnas, Konju Talupoes, Mustamäe haigla poes ning Järve, Pirita, Kärberi, Viimsi, Kadaka ja Peetri Selveris.

PIRUKAD, SAIAD, KRINGLID NAGU KODUS. Valmistame oma pagaritooted kvaliteetsest naturaalsest toorainest ega kasuta pooltooteid ja säilitusaineid. Igal argipäevahommikul paneme ahju ka mitu plaaditäit maitsvaid saiakesi ja pirukaid, et teil oleks päeva jooksul mõnusad kohvi- või teehetked. Mis tugevdaks firma töötajate ühtekuuluvustunnet paremini kui ühine kohvipaus saiakesega reede pärastlõunal? Külla minnes võite võtta kaasa imelise apelsinistritsli ja teie tähtpäeMaheleib OÜ

Aruküla tee 55, Jüri

va muudab eriliseks pidulik kringel! Meie pirukad on müügil Tallinna Kaubamajas, Konju Talupoes ja Pizza Levis.

HÕRK LÕUNASÖÖK, SÖÖ PALJU JAKSAD. Meie kogenud kokk valmistab kõik lõunad ise kohapeal naturaalsest ja kvaliteetsest toorainest. Ja nii valmivadki maitsvad päevapraed. Meil on iseteenindus ja iga klient saab tõsta endale toitu nii palju, kui ära süüa jaksab.

HUBANE PEOKOHT JA MAITSEV CATERING. Maheleiva kohvikus veedate meeldejääva sünnipäeva- või juubelipeo, samuti aitame korraldada kõiki muid perekondlikke sündmusi. Ka firmapidudeks sobivad meie ruumid suurepäraselt.

Valige meie peomenüüde hulgast oma lemmik ja veetke oma lähedaste või kolleegidega unustamatu õhtu. Meie catering-teenust võite tellida ka mujale – koolilõpupeole, firma suvepäevadele… Kas saite projekti valmis? Kas laps lõpetab klassi? Kas algab puhkus? Pidu, sõbrad, pidu!

(avatud E–R kl 7.30–18.00)

tel 516 3968

info@maheleib.ee

parim pagar samas nii, et säiliks kama maitse; kreemile aga lisasin kodujuustu, mis ei varjuta lõhe ega kama maitset, aga on samas eestilik tooraine. Saates see tort õnnestus ja ühtlasi tundsin, et sain selle idee täielikult teoks teha. Võib öelda, et mulle meeldis nii saate teema kui ka tulemus. Ma olen rõõmus, et see mul õnnestus.

Ain Karutoom: Väga meeldis Nikolai tehtud „Smetannik” ehk hapukoorekook. Esialgu tundub lihtne küpsetis olevat. Samas, kui end Vene köögiga natuke kurssi viia, saad aru, et see, mille Nikolai lauale pani, on dessert, mida peaks üks korralik Vene söögikoht tingimata pakkuma. Enda valmistatud asjadest tundsin rõõmu õuna-basiilikupesto üle, et selle maitsekombinatsioon kohtunikke positiivselt üllatas.

Liilia Raik: Ma jumaldan küpsetamist ja tegelikult ei ole olemas küpsetist, mida ma poleks nõus proovima küpsetada. Tänu sellele saatele hakkasin rohkem armastama keedutaignast küpsetisi – nende lihtsust ja universaalsust. Aga kõige lemmikumaks jäi endiselt meie pere retroküpsetis – pisarakook.

Pagar Võtaks ökoküpsised ja leivatooted viivad keele alla!

Mis saab edasi? Kas avad oma väikese boloungerie, annad raamatu välja või lähed kokaks õppima?

Terhi Roll: Unistan oma väikesest pagariärist, kus jätkuvalt katsetada uusi retsepte ja rõõmustada saiasõpru juba läbiproovitud küpsetistega. Seniks aga küpsetan kodus perele ja lähedastele. Tunnen, et toidu valmistamine on minu kirg, mida võin teha unustamise. Raamat … kunagi kindlasti!

Ain Karutoom: Lähitulevikus tahan jätkata oma joont, aga võib-olla natuke laiemas mastaabis – pakkuda sõpradele ja kõigile kohaliku kogukonna liikmetele maitseelamusi suvekohvikus ja pitsavagunis. Hetkel on valmimisel blogi, aga sellest ning suveüritustest saab teavet minu Facebooki lehelt.

Liilia Raik: Eks see, mis üllatusi elul mulle varuks on, selgub siis, kui õige aeg käes on. Iga asi jõuab siis, kui aeg on küps. Mina suuri plaane ei tee. Ei välista oma kohvikut, raamatut ega telesaadet – kõik on võimalik, kui endasse piisavalt uskuda!

MARTIN HANSON

sisuturundus

Mahetoit on loomulik ja naturaalne, see on hea nii inimesele kui ka loodusele. Ökoloogiliselt puhta toidu tarbimine tähendab tervislikku ja hoolivat suhtumist nii iseendasse kui ka keskkonda.

P

agar Võtaks on 2012. aastal Tallinnas sündinud kodumaine ökopagarikoda, kus tooted valmivad üksnes puhtast ökoloogilisest toorainest. Pagarikoja toodete hulgast leiab nii maitsvaid leibasid, küpsiseid kui ka teisi pagari- ja kondiitritooteid ning kogu nende valmistamiseks vajalik tooraine pärineb Eesti ja kaugema kandi kontrollitud ökoloogilisest põllumajandusest.

Pagarikoja valikust leiab näiteks klientide vaieldamatu lemmiku, käsitööna valminud leiva (kanepiseemnetega, köömnetega, seemneleib, suhkruvaba rukki- ja tatraleib), erinevat sorti küpsiseid (kaeraküpsised, kaneeliküpsised speltajahust, rukki- ja juustukreekerid), nisujahuvabu tooteid (tatranööbid šoko-

laadiga, tatraküpsised rosinatega ja kookoshelbeküpsised), aga veebruarikuus ka vastlakuklid, mida valmistatakse nelja sorti: klassikaline vastlakukkel vahukoorega, vastlakukkel moosiga, vastlakukkel martsipaniga ja tatrakukkel vahukoorega. Olgugi et vastlapäev on sel aastal alles 28. veebruaril, saavad suured vastlakuklisõbrad kukleid osta kogu veebruarikuu vältel!

Möödunud aasta lõpus uuendati ka brändi ja lansseeriti uue kujundusega pakendid. Uuendustega soovitakse maheküpsiste tarbimine veelgi meeldivamaks teha ja klientidele lemmikküpsised poeriiulilt paremini nähtavaks muuta. Samuti kaitseb papist karp küpsiseid mõranemise eest. Pagarikoja Pagar Võtaks uue

logo ja pakendid on disaininud Eesti üks paremaid pakendidisaini agentuure Koor.

Pagarikoda ja pood Pagar Võtaks asub Tallinnas aadressil Vana-Lõuna 17. Veel leiab pagarikoja tooteid ka üle Eesti Biomarketi kauplustes, suuremates Selverites, Solarise toidupoes, Viimsi Delice’i ja Pärnu Delice’i kauplustes, Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Rimide Talu Toidab alal ning väiksemates mahekauplustes. Tooteid saab tellida ka kodulehelt.

Koduleht: www.pagarvotaks.ee Facebook: www.facebook.com/ PagarVotaks Telli tooteid info@pagarvotaks.ee ja telefonil 600 5502 15. veebruar 2017

31

sisuturundus

Ka eestlased julgevad järjest enam erinevaid maitseid katsetada Praegu on üks populaarsemaid ja trendikamaid maitseaineid kurkum, millest räägitakse palju ka ajakirjanduses. Eriti kõrgelt hinnatakse kurkumit selle raviomaduste poolest. Sisaldab see ju suures koguses kurkumiini, mis aitab leevendada organismis olevaid põletikke ja usutakse ka selle vähivastasesse toimesse. Teine väga populaarne maitseaine on kardemon, mida lisatakse järjest enam ka näiteks lihtsalt kohvile. Viimane trend on Euroopast ka meie kohvikutesse levinud ja lettidele on ilmunud väikesed purgikesed kaneeli ja kardemoniga, mida saab maitse lisamiseks kohvile raputada.

Kui varasemalt kasutati toidutegemisel üksnes soola ja pipart, siis ajaga on inimesed muutunud järjest julgemaks ja on valmis katsetama ka uusi maitseid, tuues sellega ellu pisut eksootilisemaid maitseelamusi. Inimeste teadlikkus on kasvanud eelkõige tänu võimalusele reisida erinevatesse eksootilistesse riikidesse, kus proovitakse erinevaid maitseid, tuuakse neid siis reisidelt kaasa ja jagatakse ka sõpradega. Kindlasti aitab siinkohal kaasa ka Interneti olemasolu, kust on võimalik leida väga palju uut ja huvitavat informatsiooni erinevate rahvustoitude ning neis kasutatavate maitseainete ja ürtide kohta. Ehkki pipar ja sool ei kao meie köögist kuhugi, tasub aeg-ajalt proovida ka uusi maitseaineid ja 32

15. veebruar 2017

Vürtside maailm on pidevas muutuses – kord eelistatakse ja tõstetakse pjedestaalile üht maitseainet, siis jälle teist.

Viimase aja trendikamad vürtsid on vaieldamatult kurkum ja kardemon, aga järjest enam osatakse küsida ka uute ja tundmatute vürtside, nagu fenkoliseemnete, järele. maitseid, sest toit on alati parem, kui seda on eelnevalt maitsestatud.

Tervislikud maitseainesegud ja maitsesoolad

Vürtsimeistrid pakuvad erinevaid maitseainesegusid ja maitsesoolasid, mis on loodud kohapeal välja töötatud retseptide järgi. Seetõttu leiab erinevate vürtside hulgast palju uut ja põnevat, mis ei sarnane teiste tootjate pakutavaga.

Vürtsimeistrid ei kasuta oma toodetes maitsetugevdajaid ega säilitusaineid ning tervislikuma koosluse saavutami-

Särtsakad lihalõigud Koostisosad: 0,5 kg seakaelakarbonaadi õli Särtsakat maitseainesegu (VÜRTSID) Valmistamine: Lõika karbonaadist 150 g lõigud. Vasarda lihahaamriga õhemaks.

Raputa liha mõlemale poolele Särtsakat maiteainesegu ning määri õliga. Jäta paariks tunniks maitsestuma.

Prae liha kuumas õlis mõlemalt poolt u 3–4 minutit. Serveeri meelepäraste lisanditega.

seks on maitseainesegud väiksema soolasisaldusega. Paljudes maitseainesegudes sool üleüldse puudub. Üheks erilisemaks Vürtsimeistrite maitseaineseguks on maitseainesegu aedviljadele, mis sobib hästi ahjus valmistatavate juur- ja aedviljade maitsestamiseks või suvel aedviljade grillimiseks. Särtsakas maitseainesegu sobib aga hästi ahju- või grillliha maitsestamiseks. Nagu nimigi ütleb, on segu särtsakas. Särtsakust annavad segule maitseained, nagu nelk, vürtspipar ja suitsupaprika.

Tootevalikust leiab ka erilisemaid maitsesoolasid, nagu Mönusa maitsesoola, millest on saanud paljude eestlaste lemmik. Selle segu fenomeniks on purustatud kadakamarjad, mis annavad toidule kadakase ja puiduse aroomi, sobides hästi erinevate suppide ja kastmete maitsestamiseks või kasvõi tomati maitsestamiseks võileival. Huvitavaks maitsesoolaks on ka Vahemere-hõnguline maitsesool, mis sobib väga hästi omletile, praemunale või hoopis suppidele lisamiseks.

Valikust leiab ka puhtaid maitseaineid, nagu tomatihelbeid, fenkoliseemneid, kuivatatud küüslaugulaaste, vürtsköömneid, jahvatatud sidrunheina jne.

Vürtsimeistrite tooteid leiab paljudest erinevatest jaemüügikettidest üle Eesti.

toidureis

Toidureis: Itaalia osteriakultuuri avastamas Osteria Da Amerigo hakkas mulle silma juba ammu.

Sirvisin raamatupoes kõvakaanelist fotoraamatut Itaalia trahteritest ja seal see kirjas oligi. Pildilt vaatasid vastu Amerigo ja Agnese (häälda anjeese). Mustvalge foto oli tehtud eelmise sajandi keskpaigas. Trahteri asukohaks oli märgitud Apenniinide jalam, kusagil Bologna ja Modena vahepeal, Bolognast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

M

eie sihtkoht oli Savigno linn, Valsamoggia kommuun. Valsamoggia asub Bologna ja Modena provintside mäekuplite vahel Abbazia di Monteveglio looduspargi läheduses.

Kohalikud nimetavad seda eikellegimaaks, kus segunevad kahe provintsi traditsioonid, kombed ja keelelised iseärasused – bolognalased näevad siin Modena mõjutusi, Modena rahvas väidab vastupidist. Kommuun on tuntud juustu väiketootjate poolest, kuulsad on kohalikud poolpehmed caciotta- ja pecorino- ning ricotta-juustud. Veinidest toodetakse siin peamiselt Pignoletto, Chardonnay, Sauvignon Blanci, Barbera, Cabernet Sauvignoni ja Merlot’ veine. Põllud on viljakad, jõevett jätkub ja kliima on soodne. Paarikümnest antiiksest vesiveskist on mõned veel täiesti töökorras: jahu jahvatatake siin kastaniviljadest, maisist ja teraviljast. Autoaknast paistavad viinamarjaistandused, mäekuplid on laugjad, sügisene küllus on asendunud talvise rahuga.

Fotod: Alberto Bettini erakogu

Trahteri Da Amerigo omanik ja kokk Alberto Bettini. Alberto töötab päevas 15–18 tundi. Et sellisele rütmile vastu pidada, peab ta oluliseks korrapäraseid puhkuseperioode.

Savigno on kolme tuhande elanikuga väikelinn. Siin on alati käidud trühvleid korjamas. Mäe jalamil kasvavad paplid, sarapuud ja hõbepajud, pisut kõrgemal on tammemetsad. Siinne valge trühvel ei jää kuulsatele Alba, San Miniato ja Acqualagna trühvlitele sugugi alla, kuid on palju vähem tuntud. Aastaid müüdi seda välismaale Alba trühvli nime all. Õnneks on ajad muutunud ja novembri esimesel kolmel nädalavahetusel peetakse siin rahvusvahelist valge trühvli

Paarikümnest antiiksest vesiveskist on mõned veel täiesti töökorras: jahu jahvatatake siin kastaniviljadest, maisist ja teraviljast.

laata Sagra del Tartufo Bianco Pregiato dei Colli Bolognesi.

Just siin Savignos avasid Amerigo ja Agnese 1934. aastal oma trahteri. Ja kuigi täna peab osteria’t Amerigo tütrepoeg Alberto Bettini, on trahter mähitud vanavanemateaegsesse atmosfääri. Bettini ametiajal – 1997. aastal – saadi esimene Michelini tärn. Sellele on lisandunud Slow Food Italia tigu, mis antakse tavaliselt osteria’le, hoolitsetule ja autentsele, mille köögis kasutatakse hooajatooteid, valmistatakse traditsioonilisi sööke, pakutakse meeldivat teenindust ja mille hinnad on suhteliselt madalad. 2017. aasta Slow Food Italia trahterite välimääraja Osterie d’Italia jagab trahterid kolme hinnaklassi. Esimesel on keskmine hind kuni 25 eurot, teisel kuni 35 eurot ja kolmandal üle selle. Itaalia Michelini giid 2017 kinnitab, et trahteris Da Amerigo saab kõhu täis 35–59 euroga.

Veebilehel on kirjas, et osteria on avatud üksnes õhtusöögiks. Lõunatada

toidureis

Trahteri pood. Siin müüakse hoidiseid, konserve ja veine. „Olen tooraine ja kohalike tootjate üle tohutult uhke. Eriti südamesse lähevad mulle need tootjad, kes on teinud oma elus teatava valiku ja viivad oma ideid vankumatult edasi.”

saab pühapäeval või pühade ajal. Broneerimiseks tuleb saata e-kiri. Kirjadele vastab Alberto Bettini ise. Paneme laua kinni pühapäeva lõunaks.

Jõuame Savignosse hilinemisega – kell pool kaks. Klaasakna ja aknakardinatega välisuks avaneb trahteri poodi, sealt edasi trahterisse. Meid tervitab osteria’le omane häältekõmin, trahterisaali soojus ja trühvli intensiivne aroom.

Ainuke veel vaba laud on muidugi meie!

Siin sees on kõik antiikne, puhas ja trahterlikult kitsas. Säravvalged laudlinad.

Paremat kätt jääb massiivne baarilett, selle taga pruun vitriinkapp ritta seatud veinipudelitega. Kümmekond pruunist puidust lauda. Oleme esimese korruse saalis. Kahte ülemisse saali viib puidust trepp.

Oste* pakub veini. Maja kulul. See on

Herbamare® ürdisoolad ja -puljongid Vähem soola, rohkem maitset!

Toitumine ja tervis käivad käsikäes — nii on öelnud Šveitsist pärit maailmakuulus naturopaat Dr. Alfred Vogel. Teatavasti mõjuvad organismile kõige paremini ökoloogiliselt kasvatatud ja värsketest saadustest pärit toitaineid. See kehtib ka ürtides sisalduvate vitamiinide kohta.

vapustav Pignoletto Ammestesso (Vallona). Väikesel portselantaldrikul serveeritakse lihapallid rohelise kastmetopsiga.

Tuuakse menüü. Õigemini on menüüsid kaks – üks neist on trühvlikaart.

Da Amerigo pakub klassikalist Emilia maakonna kööki – Amerigo ja Agnese aegade „lihtsat trahteritoitu”. Aastate möödudes on jäänud maitsed, teadmised, retseptid, mälu ja kohalik tooraine: hooajali-

maitsemeelte hõrgutamist Herbamarega®

Herbamare® ürdisoolad ja -puljongid on müügil Selverites, Rimides, Prismades, Stockmannis, Tallinna Kaubamajas ja loodustoodete poodides.

Herbamare soolad ja puljongid valmivad kui hea Prantsuse vein. Eriline protseduur, mille käigus lastakse ürtide maitsetel, eeterlikel õlidel ja lõhnadel soolakristalli imenduda, leiab aset Prantsusmaal Provence’is, järgides hoolikalt Dr. Alfred Vogeli ettekirjutusi taimede töötlemiseks ning ürdisoolade ja -puljongite valmistamiseks. Suurt tähelepanu pööratakse ka temperatuurile, mis ei kerki hetkekski üle 40 kraadi. Eesmärk on lisaks ehedatele maitsetele säilitada ka vitamiinid ja muud tervislikud omadused.

Värsked ökoloogiliselt kasvatatud ürdid korjatakse põldudelt käsitsi ja toimetatakse „ürdivabrikusse“enne, kui need jõuavad närbuda. Koos puhta meresoolaga moodustavad need täisväärtusliku vitamiinide ja mineraalainete allika.

Herbamare ürdisoolasid ja -puljongeid võib kasutada soola asemel mis tahes roogade maitsestamisel.

Herbamare garanteerib maitsva toidu igale kokale!

Loodusravi teerajaja aastast 1923 www.avogel.ee

toidureis

​Passatelli kohaliku valge trühvliga.

sed juurviljad peenramaalt, traditsioonilised tagliatelle al ragù ja tortellini in brodo, seened ja trühvlid metsast, metslooma- ja väikelinnuliha. Ja ometi on Amerigo köök läbi teinud ilmselge muudatuse – Bettini pakub häid vanu maitseid uues esteetikas, sobitades kokku elegantse ja maalähedase.

Lõunast on saanud õhtupoolik. Võtame istet osteria esimeses saalis, trah-

Just siin Savignos avasid Amerigo ja Agnese 1934. aastal oma trahteri. Ja kuigi praegu peab osteria’t Amerigo tütrepoeg Alberto Bettini, on trahter mähitud vanavanemateaegsesse atmosfääri.

​Alberto Bettini ema ja tädi trahteri rõdul. ​

teri poekeses. Nii nagu nonno Amerigo omal ajal, paneb ka Alberto Bettini kohalikud toorained purkidesse ja pudelitesse – olgu see siis sibul, šalottlauk, puravik, tomat, artišokk, suvekõrvits või kastmed ja juustud. Täpselt nii nagu Savigno talupojakultuuris kombeks. *Oste tähendab trahteripidajat.

KATRIN VEIKSAAR, toiduajakirjanik ja -blogija (Köök.Cucina)

KINGIME EESTILE 100. SÜNNIPÄEVAKS UUE RAHVUSTOIDU! Toiduakadeemia ja Selveri korraldatud konkursil „OTSIME UUT EESTI RAHVUSTOITU” on eelvooru läbinud juba 20 rooga, mis kõik avaldatakse kokaraamatus.

Saada konkursile ka oma lemmikretsept!

Vaata tingimusi: www.toiduakadeemia.ee/retseptivoistlus Iga kuu valib žürii välja viis rooga, mis asuvad võistlustulle.

See on unikaalne võimalus aidata kaasa uue rahvustoidu sünnile.

toimetaja veerg

Toidutrendid 2017: flexitarianism, mulliga kohv ja uulitsagurmee

Enamasti jõuavad maailmatrendid Eestisse väikese – tihti aasta-kahe pikkuse – viibega.

Gastronoomia ei ole selles suhtes kuidagi eriline.

P

aljuski mujal normiks ja tavaliseks muutunud tänavatoit on meil trendi tipul ja areneb aina edasi, samas NYC tänavatel juba üleeelmisel aastal kuumaks kaubaks olnud lämmastikuga rikastatud „mullikohv” jõuab Eestisse joojaid hullutama tõenäoliselt 2017. aasta kevade-suve-sügise ajaraamis.

Millised aga on trendid, mis võiksid meile sellel aastal huvi pakkuda? Kindlasti tasub ikka silma peal hoida Eesti restoranidel ning nende aina jõulisemal New Nordic Cuisine’i suundumusel. Samuti tasub sarnaselt 2016. aastaga pöörata pilk Pärnu restoranimaastiku suunas, kuhu on lisandunud peale olemasolevate tugevate veel paar huvitavat tegijat. Ainult Eesti-keskne trend on kohaliku toidu pidev süvenev esiletõus. Seda suunavad kindlasti nii Maaeluministeeriumi pingutused kui ka lihtsalt parem nägemus sellest, mis on Eestis hea. Läheme indiviididena aina enam peenrale ja laudale lähemale, lähemale metsale ja aasale.

Flexitarianism ja maheveinid

Käesoleva aasta üheks huvitavamaks, veidramaks, kuid suurima eduvõimalusega trendiks on flexitarianism – rea36

15. veebruar 2017

listlikum lähenemine taimetoitlusele, mis võiks muuta inimeste arusaama nii toidust, selle kasvatamisest/kasvamisest kui ka valmistamisest. Täpsemalt tähendab flexitarianism seda, et süüakse küll peaasjalikult taimetoitu, kuid seda mitte täieliku embargoga lihale ja loomsetele toitudele. Nagu ka nimi ütleb, tuleb olla paindlik ning näiteks süüa liha üksnes nädalavahetusel või ainult pärast kella kuut õhtul. Juba selline lihasaaduste vähendamine enda menüüs omab suurt mõju.

Suuresti juba eelmise kahe aasta veeremisele veelgi jõudu koguv maheveinitrend võiks sellel aastal Eestis tugevalt kanda kinnitada. Hetkel pole vist enam viisakat veinipoodi, kus oleks ainult üksikuid ökoveinipudeleid – neid on riiulite kaupa. Sommeljee Kristjan Peäske hinnangul on naturaalsed ja biodünaamilised veinid just need, mis Eestis jõulisemalt lavale astuvad.

Mulliga kohv ja uulitsagurmee

„Hea meel on selle üle, et tervislike ja vegetaarsete toitude pakkujaid oli 2016. aastal juurde tulnud ning osa neist pakuvad suurepäraseid maitseid. Ka tänavatoidule pühendatud üritusi on järjest

lisandunud ning võiks öelda, et sel aastal muutus see totaalselt mainstream’iks.

Tänavatoidualad olid paljudel üritustel, osturallil ning food truck’id pakkusid sööki isegi presidendi vastuvõtul. Tundub, et tänavatoit on nüüd leidnud selle positsiooni, et jääda ja Eestis edasi areneda,” ütles sügisel Maitsed.ee intervjuus Tallinna Tänavatoidufestivali korraldaja Raimo Matvere. Uulitsagurmee ei kao kuhugi ning muutub aina selgemalt üheks kindlaks suunaks 2010-ndate toitumisahelas.

Suvel saab ehk kõige huvitavamaks oodatavaks „maitsehulluseks” mulliga kohv ehk lämmastikuga kihisema aetud cold brew. Erinevad kohvijoogid on meil olnud laialt levinud ja tarbitavad juba aastaid, kuid cold brew – külmas vees 12–24 tundi „tõmmanud” röstitud kohvioad – ning eriti selle kihisev versioon pakuvad äärmiselt palju uut ja huvitavat hommikuseks äratuseks. Tunduvalt tugevama kofeiinisisaldusega, samas äärmiselt pehme maitsega külm kohv, hakkab olema üks peamiseid moktail’ide aluseid. Uskuge mind!

MARTIN HANSON