Gurmaan (august 2018)

GURMAAN LEHE KOOSTAS EKSPRESS MEEDIA ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKOND

AUGUST 2018

K AM AD O JOE TE E B K I NGI TU SE

Grilli aasta ringi!

Kamado Joe keraamilise grilli ülesseadmine käib imelihtsalt. Sama lihtsalt valmib Kamadoga meisterlik grillroog ja seda isegi siis, kui õues on paukuv pakane. Loe lähemalt lk 16!

Kasuta kamadojoe.ee veebipoes sooduskoodi GURMAAN ja saad grilli -15% soodsamalt!

KINGITUS Iga grilliga kaasa kott suuretükilist grillsütt ja mugav süütaja Looftlighter.

KERAAMILISED GRILLID

WINE TIME

WINE TIME

Time to Wine – koht, kust saab head veini ja veinitarkust Kas teadsid, et äsja esimest sünnipäeva pidanud veinibaar ja -pood Time to Wine pälvis vaid mõni kuu pärast avamist väga auväärse tiitli – parima veinikaardi ning parima hinna- ja kvaliteedisuhtega veinibaar Eestis.

B

altimaades kokkuvõttes kuues koht veinikaardi kategoorias.

Kohtunikeks olid maailma ja Euroopa parimad sommeljeed ning professionaalsed sommeljeed. Sellise eduloo taga on kahe noore kirg veinide vastu. Veinipoodi-baari rajades tegi üks kardinaalse erialase muutuse ja teine arendas ennast veinivaldkonnas. Nii avasidki endine kriminaalpolitseinik Georgi Leinemann ja restorani-baari taustaga Kristina Orekhova koos mõnusa atmosfääriga koha.

Asukohaks valiti ilmselt linna parim kant, kuhu lähevad meelsasti vaba aega veetma nii veinihuvilised kui ka professionaalid, aga ka lihtsalt uudistajad. See asub täpselt Balti jaama turu vastas kõrvuti teiste põnevate poodide ja söögikohtadega. Astume sisse!

Nii Kristina kui ka Georgi on veinitaustaga inimesed. Neid ühendas veinihuviliste seltskond ja reisielamused. Tugeva veinikultuuriga maades on loomulik juua pokaalike või kaks õhtusöögi kõrvale. See on jook, mis käib igapäevase toidu kõrvale.

See ei ole alkohol, vaid kultuur.

Unikaalne veinidosaator teeb veinibaari külastuse mugavaks

Kuna oskused ja teadmised veinimaailmast olid olemas, siis arutati end kliendi kingadesse pannes, mis võiks huvi pakkuda nii tava- kui ka teadlikule tarbijale. Oli selge, et inimesed on avastamisaltid ja soovivad maitsemeeli arendada ning uut kogeda. Pealinnas puudus selline veinikoht, kus saab proovida veine klaasikaupa. Nii tekkis mõte võtta kasutusele ainulaadne serveerimissüsteem. Rõhk ei olnud iseteenindusel, vaid võimalusel proovida erinevaid, tundmatuid ja kohati kättesaamatuid veine.

Nii on veinibaari eriliseks tunnuseks maailmas levinud dosaator, mille ülesanne on kliendile ise veini valada. Iga külastaja saab dosaatorite kasutamiseks vajaliku plastikkaardi, mille limiit on 50 eurot ja tasuda tuleb tarbitud koguse alusel hiljem. Valida saab erinevate veinide ja koguste vahel.

See on hea võimalus maitsta kallist veini või šampanjat, mida müüakse tihti restoranides

vaid pudeliga. Šampanja säilitab dosaatoris värskuse ja maitsemeeli kõditava perlage`i ehk mullimängu lausa mitu nädalat. Baaris on pokaaliga pakkuda ligi kümmet vahuveini, mis on meelepärane uudis ja võimalus.

Hea valik ja põnev veiniharidus

Omanike eesmärk on suunata õiget veinitarbimist ka Eestis. Õnneks on märgata teadlikku vastutustundlikku tarbimist.

Sommeljeena on Georgil päeva naudinguks klienti harida. Vahel võtab see aega paarkümmend minutit, teinekord aga terve tunnikese. Paljud on ise väga veiniteadlikud ja võtavad riiulist endale sobiva.

Veinipoest leiab üle 20 tarnija maale toodud ligi 500 veini ja vahuveini hulgast välja nopitud parimad palad – riiulites on sadu veine. Leidub nii orgaanilisi kui ka biodünaamilisi ja tavalisi veine, šampanjat, vahuveini jne. Valikus on vaid restoranidele ja vinoteekidele mõeldud veinid, mida tavapoest ei saa. Rõhku on pandud peamiselt vana maailma veinivalikule, aga saab mekkida veine vähemtuntud ja põnevatest veiniriikidest, nagu Iisrael (koššer), Sloveenia, Ungari jm.

Time to Wine pakub head võimalust end veini vallas harida, osaleda joogikoolitusel ja veinikultuuri masterclass’ides. Nii saab tundma õppida põnevat joogimaailma. See on just õige koht, kuhu minna tähistama kallima, sõprade või töökaaslastega mõnda tähtpäeva, korraldada veinikoolitus vms.

Oluline ongi, et poe-baari töötajad on professionaalsed sommeljeed või noorsommeljeed. Nad teevad oma tööd kirega ja igaühel on tekkinud kindlad kunded.

Avastamist jagub igale külastajale

Selle ilusa Eesti suve jooksul on märgatavalt esile tõusnud roosad veinid ja jätkuvalt näitab kasvu vahuveinide müük. Šampanja, crémant, cava ja teised klassikalisel meetodil valmistatud vahuveinid on aina popimad.

Uueks suunaks „veininohikutele” on avastada väikseid šampanjamajasid ehk teha tutvust grower-šampanjaga maailma eri paigus.

Grower-šampanja on väikeveinimajade viis luua vein vaid enda viinamarjaistandustest korjatud viinamarjadest, andes niimoodi joogile kõige eripärasemad maitsenüansid.

Proovi järele!

Kui uurida, mis võiks olla eestlaste lemmikvein, siis Georgi ei too välja mingit kindlat omadust, sest kiiresti muutuvas maailmas ollakse aina altimad ise midagi uut avastama.

Suurt rolli mängib ka sommeljee soovitus proovida midagi uut ja erilisemat. Küll aga võib kogemuse põhjal öelda, et eestlane hoolib üha enam kvaliteetsest veinist, mida ta oskab nautida ja püüab õigesti toiduga sobitada.

10- või 100-eurone vein?

Mis teeb veinist hea veini? Lühikursus võiks kõlada nii: veini hinna määrab eelkõige tootja, kes lähtub kuludest ja nõudlusest.

Oluliselt kergitavad hinda maailmakuulsate veinikriitikute hinnangud. Kõrge hinnangu saamisel muudab vein oma olemust ega ole enam tavavein, vaid muutub n-ö aktivaks, himustamise objektiks, väärtuslikuks saagiks või investeerimisvormiks. Veinil peab olema õiglane hind. On ta ju ikkagi organoleptiline nauding ja kui see maksab ebamõistlikult palju, siis see ei paku rõõmu.

Kaudselt võib jõuda vastuseni: vein hinnavahemikus 10–20 eurot tähendab, et veinihuviline võib ennast üsna turvaliselt tunda. Kui soovitakse veini pikaajaliseks hoidmiseks, siis võiks muidugi valida nooblima veini, millel on rohkem arengupotentsiaali.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et sellise veini organoleptiliste omaduste säilitamiseks on oluline tähelepanu pöörata õigetele säilitamistingimustele: rahulik, piisavalt niiske ja pime ruum temperatuuriga 12–14 kraadi.

Suurimaks tunnustuseks peavad Time to Wine’i omanikud seda, kui nende uksest taas sisse astutakse. Tänusõnadega ja sooviga osta veel eelmisel korral soovitatud veini, või hoopis soetada maitseelamuseks midagi uut.

Astu sinagi sisse!

Tallinn, Kopli tn 6 Uudista ka timetowine.ee 3

MYINNERGO

GEENITESTIDE ABIL TARGEMA JA TASAKAALUSTATUMA TOITUMISENI Autor: Liis Mägi

Paar minu tuttavat tegid geenitesti ja mina suhtusin asjasse esiti skeptiliselt, kuid juba mõne aja pärast olin üllatunud. Nad olid kaalus alla võtnud, toitusid tervislikult ja liikusid rohkem. Nad olid reipama olekuga, sest nad olid oma organismi seisundist teadlikumad.

Oma kiire ja vähese aktiivse liikumisega eluviisi juures tundsin, et pean muutma ja muutuma, et särada ja reel püsida. Siin on aga üks konks: geenitesti võiks ette võtta siis, kui soovid teadlikult oma elustiili tervislikumaks muuta. Mul kulus selleks ikka paar aastat, sest õpitud abitus ja mugavus tundusid nii ahvatlevad.

Kümned miljonid inimesed murravad iga päev pead selle üle, kuidas kaalus alla võtta ja kuidas pärast dieediperioodi mitte juurde võtta. On hulganisti dieete, mis annavad sulle mõneks ajaks kauni piha, kuid tegelikult peaks vaatama suuremat pilti. Oma eluviisi tuleks muuta nii, et oleksime oma keha, tervise ja vaimuga rahul iga päev.

Geenitest on selleks hea alus.

Mis on geenitest?

Test annab informatsiooni selle kohta, kuidas organismis esinevad geenivariatsioonid on seotud keha eripäradega, näiteks kehakaalu ja toitumisega. Maakeeli öeldes vajab organism eri koguses eri toitaineid: valke, süsivesikuid, rasvu, vitamiine ja mineraalaineid.

Lisaks määravad meie geenivariatsioonid, kas lihtsam on kaalu kaotada vähem rasva ja rohkem süsivesikuid süües või hoopis vastupidi.

Vitamiinitest FiguraGen Vita – üks minu läbitud testidest – näitab, milliseid vitamiine ja mineraalaineid organism kergemini omastab ning millest võib lihtsamini puudus tekkida. Test näitab, kas puudulikkuse tekke risk on suurenenud või mitte. Lihtsamini öeldes annab test teavet selle kohta, kuidas organism toidust konkreetset vitamiini või mikrotoitainet omastab. Kui test näitab, et puudulikkuse tekke risk on suurenenud, siis peaks edaspidi sööma rohkem konkreetset vitamiini või mikrotoitainet. Ja mitte lihtsalt kuurina, vaid iga päev ja kogu aeg.

Teise testi, kaalutesti FiguraGen Weight eesmärk on saavutada kaalulangus õiget rada käies ja tervist kahjustamata.

Kuidas geenitesti teha?

Geenitesti saab teha ülilihtsasti, selleks ei pea isegi kodust välja

minema. Veebilehel geenitestid.ee saad valida, millist testi soovid, ja seejärel tellimuse esitada. Valikus on testid, mis annavad soovitusi kehakaalu langetamiseks ning aitavad hinnata tsöliaakia esinemise riski, geneetilist laktoositalumatust, vitamiinipuuduse tekke riski ja sportlikku võimekust.

Seejärel saadetakse postiga koju vajalikud tarvikud ja juhendid põsekaapeproovi võtmiseks. Kogu protsess on äärmiselt lihtne ja seejärel tuleb vaid proov laborisse teele panna. Vastuse valmimisel saad internetist alla laadida personaalsete tulemustega raporti, mis sisaldab palju asjalikku lugemist.

Mis saab edasi?

41aastasena on minu mureks üsnagi teadliku toitumise juures olnud mõningane kaalu kõikumine ja tohutu väsimus. Testide valikust jäid sõelale FiguraGen Weight, mis aitab kaalu langetada, ja FiguraGen Vita – hea spikker tervislikumaks toitumiseks. Otsustasin teha need mõlemad. Üks aitab kiiremini soovitud tulemuseni jõuda ja teine on tõhus pikas perspektiivis.

FiguraGeni vastused sisaldavad geneetilise analüüsi tulemusi, selgitusi ja soovitusi. Kui oled endas kogu asja läbi mõelnud, siis on edasine lihtne: tuleb vaid järgida soovitusi ja tunda rõõmu tervem olemisest. Raportit lugedes oled kindlasti üllatunud – tekib tunne, et sisimas teadsid sa ju nii mõndagi.

Näiteks minu puhul on kaalukaotuseks väga oluline liikumine. Võikski automaatselt mõelda, et see peaks käima käsikäes tervisliku toitumisega – ei piisa vaid koeraga jalutamisest (ja kui ilm on nadi, siis ei kipu ka jalutama). Teisalt on huvitav teada, et paljude puhul polegi treening kaalu langetamiseks oluline – põhitähelepanu tuleb pöörata hoopis toitumisele ehk sobiva menüü järgimisele.

Vitamiinide tasakaal ja näidismenüü Mul oli väga hea meel saada konkreetne vastus vitamiinide kohta.

Sain teada, mida minu organism rohkem vajab. Samuti oli kirjas vajalik info raua, luutiheduse ning kaltsiumi, magneesiumi ja oomega-3 kohta. Jah, oleme neist kuulnud, aga kas me neid ka vajame?

Süüakse ju purkide viisi sisse igasuguseid vitamiine, teadmata, kas või millises koguses neid vaja on.

Enne geenitesti olin oma tohutu väsimusega käinud ka perearsti juures, kus selgus, et D-vitamiini on mu organismis poole vähem, kui peaks olema. Ka geenitestist selgus, et D-vitamiini puudulikkuse tekke risk on mul keskmisest suurem. Suurenenud risk koos mittepersonaalse toitumisega ongi vitamiinipuudulikkuse tekke sagedane põhjus.

Käegakatsutavama ja praktilisema poole pealt oli rõõmustav

põhjalikult lugeda toitumise kohta. Süsivesikud, rasvad, treeningute vajadus ja mõju – mida vajab minu organism vähem ja mida rohkem? Sain täpselt teada, kui palju seda kõike mulle vaja on. Selgus, et mulle sobib kõige paremini suurendatud küllastumata rasvade osakaaluga toitumine ehk Vahemere dieet.

Kõlab nagu Itaalia – miks mitte? Õnneks on see menüü vägagi minu maitsele. Kaalu langetamise näidismenüüst sain inspiratsiooni ja hea ettekujutuse sellest, mis komponente edaspidi kasutada. Ikka selleks, et püsida vitaalsemana.

Praeguseks olen elanud n-ö uut elu – koos mulle vajalike vitamiinide, menüü ja liikumisega – kuu aega. Tunnen end kergemana ja vähem väsinuna, kuid põhieesmärk on tõepoolest nautida uut.

Muuta see kogemus enda eluviisiks. Hea on olla!

GEENITESTI SAAB TEHA MUGAVALT, KODUST LAHKUMATA. • Telli endale sobiv test.

• Proovi võtmise juhend ja tarvikud saadetakse postiga koju.

• Vajaliku põsekaapeproovi saab ise endalt võtta lihtsalt ja valutult.

• Proov tuleb postiga laborisse saata.

• Labor analüüsib proovi ja saadab vastuse. www.geenitestid.ee

ASTU TEADLIKUMALT SÜGISELE VASTU Kuna sügis on õige aeg hakata uuesti mõtlema vitamiinide tarbimise peale, anname nii noortele kui ka vanematele lugejatele septembrikuiste uute alguste puhul suurepärase võimaluse teha korraga nii kaalutest FiguraGen Weight (hind 95 eurot) kui ka vitamiinitest FiguraGen Vita (hind 75 eurot).

Tellides kaalutesti, saad vitamiinitesti tasuta kaasa! Tasuta testi saamiseks kasuta veebilehelt geenitestid.ee tellides sooduskoodi “GURMAAN2018” (kehtib kuni 30.09.2018).

NB! Tasuta vitamiinitesti teeme vaid kaalutesti tegijale.

SISSEJUHATUS

Sumedalt seikluslikku sügisesse Foto: Rene Lutterus

S Martin Hanson

uve vaikne lõpule lähenemine ei ole kindlasti põhjus, mille pärast liigselt kurvastada. Seda kahel olulisel põhjusel. Esiteks on tänavune suvi olnud rikkalik kõige poolest, mis elu elamisväärseks muudab – päike, soojus, rand, meri, sõbrad ja puhkus. Teine ja ehk kõige olulisemgi põhjus on see, et kuldne sügis toob kaasa värvilised vaated ning jahedama ja mõtlemist soodustava ilma, mis tähendab, et suvel kogutud D-vitamiini ja värskust saab rakendada millegi põneva loomisse ja elluviimisse.

Gurmaan on toidu- ja joogiajakiri ja nii me hakkamegi suvel saadud kogemuste ja katsetuste pealt uurima, mida tuleks sellel sügisel tühja kõhu ja tusase meelega peale hakkama. Igal inimesel on oma maitse ja lemmikud, mis toovad vee suhu ning mille juurde naastakse, kui ollakse rõõmsad või kui meel on kurb. Toit aga on midagi palju enamat kui ainult medikament – see on keel ja kultuur, see on silmaring ja mõistmine. Nüüd, kui ilmad on taas sellised, et on jõudu ka päriselt köögis kokata, võiksime maitseid kodusest kasvuhoonest ja salatipeenrast kaugemale avardada.

Niisiis... Suve lõpp toob kaasa mõnusad ja sumedad augustiõhtud, mida täita hea toidu ja sumiseva seltskonnaga.

September toob kaasa uue hooaja täis õppimist ja vanade asjade meeldetuletamist. Tuletame meelde, kuidas teed pruulida või pühapäevast perelõunat röstida, ning soojast suvest meenutame veel, kuidas mekib suviselt tsitruseline vermutikokteil. Suve lõpp ja sügise algus on üks neist imelistest muundumise aegadest, kui korraga saab lauale panna kraami mõlemast aastaajast – nii jahutavat kui ka soojaandvat. Täielik gastronoomiline skisofreenia!

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Maarja-Lill Mets, maarjalill.mets@ekspressmeedia.ee

Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee Keeletoimetaja: Triinu Mölder, triinu.molder@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

Pikenda grillihooaega Lauagrilliga Tefal OptiGrill grillid muretult ka tubastes tingimustes

Kampaaniahind kehtib kuni 30.09.18

GC712834

euronics.ee

teeme elu lihtsaks

PEAKOKK The Able Butcheri uus peakokk Ragmar Haabma

Hiltoni kolmas gastronoomiline tulemine

Hiltoni hotelli restoran The Able Butcher vahetas taas pealikku ning nüüd juhib selle hotelliketi toidupärli Tallinna kööki peakokk Ragmar Haabma. Gurmaan astus läbi, maitses veiseribi ja uuris täpsemalt järele, miks ei ole viimased kaks välismaist kokka siin hakkama saanud ning mida tahab hotelli uus köögijuht saavutada.

Tekst: Martin Hanson Foto: Karin Kaljuläte 7

PEAKOKK

“S

iin vaid mõne lühikese aasta asju ajanud eelmine peakokk lahkus lihtsal põhjusel: ta ei kohanenud kohaliku olukorraga. Ta ei suutnud näiteks kuidagi mõista seda, et Hiltonisse tööle tulla soovijad ei ilmu töövestlusele või juba töötavad inimesed ei ilmu iga päev tööle. Minule oli see olukord juba ammu näha, sest restorane on meil palju, aga inimesi vähe ja häid inimesi äärmiselt vähe. Veel oli probleem see, et meie eelmisele pealikule oli see koht esimeseks peakoka ametikohaks, mis muutis ta natukene ebakindlaks ja paljuski ka isekaks, kuna soovis end tõestada. See aga tekitas segadust ja hõõrumist,” selgitab Haabma.

Haabma lisab, et mõned aastad tagasi Soomest uuesti kodumaale tööle naastes nägi ta seda, kuidas aina enam tuli restoranidesse tööjõudu rendifirmadest, kuna kokad soovisid ise oma töökoormust valida.

“Hetkel ongi olukord selline, et peaaegu kõik inimesed on siin tööjõurendifirma kaudu. Paljuski kuna päevad on erinevad, kuid peamiselt seetõttu, et muidu ei ole mul võimalik kööki töötajaid garanteerida.

Olukord on suhteliselt nutune, aga kui rendifirmast tulevad head inimesed, siis olen nagu dirigent köögis ja muudkui juhin nende tööd. Kui aga küsida kvaliteedi kohta, siis see on pehmelt öeldes… Viimasel ajal tellin rendifirmast kokki nime järgi, kuna tean nende taset. Kui aga tuleb halb kokk, siis olen ise köögis. Ma olen öösel enne 8

kojuminekut siin üksi nõusid ka pesnud, kuna muidu ei saa hommikul uuesti peale hakata. Hetkel ei tegele peakokad restoranis toitude sisu ja maitsete arendamisega, vaid püüavad leida kööki inimesi, et üldse uksi lahti saada,” selgitab peakokk olukorda Eesti turul.

Haabma jutustab siia juurde kaks olukorda iseloomustavat lugu. Esimene räägib sellest, kuidas ta kohtus kevadel uue sous-chef’i kandidaadiga. Töövestlusele saabus venelasest kandidaat 40 minutit hiljem ning vabandamise asemel käratas ta obstsöönsusi kasutades, et hotelli juures ei olevat kuskile parkida.

“Teine huvitav olukord kordub igal kevadel. Umbes aprilli keskel näen, kuidas mu kokad ja ettekandjad hallide nägudega ringi käivad ja mai alguses tulevad jutuga, et neile on parem pakkumine tehtud, ning nad lähevad suveks vanalinna ja Raekoja platsile tööle. Augusti lõpus hakkavad aga jälle tulema sõnumid, et kas saaks talve eest hotelli peitu tulla. Mis mul teha

Kui jätta kõrvale vajadus panna end kliendi tarbeks kindlatesse saabastesse, arvab Haabma, et kokandusstiili poolest on ta pigem kuskil New Nordicu ja Eesti uue aja kokakunsti vahel.

on, nemad on jõupositsioonil. Lasen neil kevadel minna ja võtan sügisel uuesti tööle,” lisab Haabma.

Teine teema, millest eelmine sakslasest peakokk aru ei saanud, oli see, et Eestis ei ole idee tekkimisel võimalik kohe kõiki tooraineid imevärskena ning madala hinnaga saada. Eelmine peakokk tõi restorani palju uusi ideid ja mõtteid, kuid paljud neist olid teostamatud, kuna ei oleks olnud kliente ja lõpuks ei oleks olnud ka head toorainet.

“Midagi ei ole teha, me elame piirkonnas, kus tuleb hakkama saada olemasolevate vahenditega. Tõsi, liharestorani pidamiseks ei jätku meil siin kummalisel kombel piisavalt palju head liha, et oleks võimalik meie suurust restorani ära majandada,” lisab Haabma.

Sous-chef ’ist Hiltoni eksperimendi juhiks

Targem gastronoomia huviline teab, et Hiltoni hotellis tegutsev restoran The Able Butcher, mille nimi oleks tõlkes vast Võimekas Lihunik, on hotelliketi keskkontoris välja töötatud eksperimentaalköök, -bränd ja -kontseptsioon. Kui Tallinnas läheb kõik edukalt, siis viiakse see steigirestoran ka teistesse sama kaubamärgi öömajadesse.

Hetkel on siiski käimas vist testiperiood, sest õiget vunki ei ole einela sisse saanud.

See ei ole siiski restorani süü, sest idee ise on meie turu ja kliendi jaoks lihtsalt liiga võimas.

Haabmagi sattus Hiltonisse tööjõurendifirma kaudu, kust hotell lisatöötajaid tellis.

VAHUVEIN See on hetkeolukord, kuid läheme tagasi algusesse. Kust on Haabma pärit ja kuidas ta kokandusse sattus?

“Olen pärit Lõuna-Eestist, väga sügavalt maalt ehk Karilatsist. Nagu mu kodukoha nimi Karilatsi tähendab tõlkes karja lapsi, siis tulen minagi kunagisest tunnustatud suurperest, mul on nimelt viis venda ja kaks õde. Ma olen eluaeg olnud elava loomuga ning kuna suures peres ei olnud võimalik luuslanki lüüa, siis olen juba üheksandast eluaastast ise taskuraha teeninud ja asju korraldanud. Kuna ma ei püsinud pudeliski paigal, siis pandi mulle hüüdnimeks Juku,” räägib Haabma.

Pärast põhikooli tahtis Ragmar alias Juku minna õppima kuhugi kodust kaugemale, kuna siis oli võimalik koolist ühikakoht saada ning kohe oma elu hakata elama.

Tänasel peakokal oli plaan minna õppima maamajandust nagu tegi tema vanem vend, kuid tööstuskooli sisseastumisel pabereid vaadates nägi Ragmar, et kokk-kondiitri kuuekümnele õppekohale on kandideerinud ainult neli inimest. Ragmar pani end kohe kirja, mõtles välja, kuidas vanematele oma otsust selgitada, ja oligi tehtud. Nagu 99,99% Eesti kokkadest, sattus ka Ragmar kokaks juhuslikult.

“Labor oli Põltsamaa koolis äärmiselt kõrgel tasemel ning sealne toidulaborant lubas meil katsetada. Mäletan, et tegime tunnis ükskord piparkoogi tainast ning panime sinna katsetamiseks juurde

jogurtit ja ehitasime hulle retsepte üles.

Nii ma õppisingi – pigem praktika kaudu kui raamatuid lugedes. Pealegi sai üsna kiiresti selgeks see, et tehes laboris või tunnis rohkem toitu, kui grupp ära jõuab süüa, siis pakitakse ülejäägid kaasa ning neid sai ühikas näljastele maha müüa,” mäletab peakokk.

Pärast kooli läks Haabma tööle Olde Hansasse, kus kohtus Vambola Moorese ja Rainer Härmiga, kes seal juba töötasid.

Tol ajal oli aga nii, et kõigil oli kaks või kolm töökohta korraga – esiteks selleks, et ära majandada, ning teiseks, et kogemusi saada ning lihtsalt tööd teha. Nii sattus Haabma kokaks uue SEB maja keskel avatud kohalikele töötajatele mõeldud sööklasse.

Samas kohas valmistati ka pardasööke kohalikule lennufirmale Estonian Air. “Toidu ettevalmistamise ja serveerimise perfektsus sai Estonian Airi toitude tegemisel kiiresti selgeks. Seal pidi kõik igal taldrikul ideaalne olema. Logod õigetpidi, toit õigesti paigutatud ja jahutatud,” mainib Haabma, kes peale nende kahe koha pidas koka ametit ka tänaseni toimivas Rae Köögis. Edasise elu saab panna järjestusse nii: sõjavägi, restoran Troika, enda toitlustusfirma, kohvik Äripäeva majas, restoran R16, Grill 250 ning siis Meriton kogu oma ilus ja valus.

Meritoni kutsuti Haabmad tegema Vene restorani nimega Balalaika, kuid üsna kiiresti selgus, et asjad kujunevad teistmoodi, ning noorest kokast sai kogu maja peakokk. Tema

VAHUVEIN alla kuulus ka hotelli Aasia restoran, kohvik, hommikusöögimeeskond ja konverentside toitlustamine. Seitse aastat möödus niimoodi tööd rabades kiiresti. Vahel käis Haabma end Soomes tuulutamas ning siis sattus Eestis tööle justnimelt sellesse rendifirmasse, kust täna isegi omale töötajaid hangib.

Hiltonisse sattus Haabma rendifirma kaudu ja kohe alguses töötas ta koos Salvatore Cocoga, kes ühel hetkel pakkus Haabmale The Able Butcheri sous-chef’i ametikohta.

“Mulle aga sobis rendifirma all töötamine paremini – sain dikteerida palka ja töötada nii palju kui tahtsin ilma tööaja piiranguta.

Läks ikkagi nagu läks – nii Coco kui ka Alex läksid. Kuna mina tegin palju tööd ja seda märgati, siis pakutigi peakoka kohta mulle,” lisab Haabma, kellest sai selle aasta esimesel märtsil Hiltoni peakokk.

New Nordic kohtub Eesti kokakunstiga

Ta on Hiltonis korraldanud nii mõnegi markantse söömingu. Haabma korraldas õhtusöögi Euroopa Liidu eesistumise raames ning on kostitanud ka kuulsaid ja rikkaid.

Kõige peenem meenutus pärineb ajast, kui Hiltonis peatus Eestisse ratsutamisvõistlusele tulnud Araabia Ühendemiraatide prints.

“Tema jaoks broneeriti terve korrus ning minu ülesanne oli talle ja tema saatjaskonnale pidevalt täismenüüd serveerida, sõid nad seda siiski harva. Samuti olid neil kaasas

oma lambad, kuna nad olid veendunud, et meil ei kasva head ja rohtu söövad lambad. Üks oli kindel: talle meeldisid väga McDonaldsi kananagitsad ja ta keeldus minu pakkumisest, et võiksin neid meie oma köögis tuhat korda paremini valmistada,” mainib Haabma.

Kui jätta kõrvale vajadus panna end kliendi tarbeks kindlatesse saabastesse, arvab Haabma, et kokandusstiili poolest on ta pigem kuskil New Nordicu ja Eesti uue aja kokakunsti vahel. Peakokk ütleb, et alates ajast, mil nad sõpradest Eesti grilliparemikuga BBQ võistlusi väisasid, hakkas talle meeldima mõte ühest toorainest, puhtast taldrikust, selgest väljapanekust ja korrast eine juures.

“Mulle meeldivad head Eesti toidud ja toidukunst. Samas, nagu sai juba mainitud, olen ma selline orkestrant ja tõmban käima, kui möll toimub. Kui köögist tuleb välja saata 600 portsjonit või hommikust õhtuni on mitmeid katteid vaja teha, siis selle trammi* ajal ei ole aega nii palju oma stiili arendada kui pigem loogiliselt enda maitse järgi menüü kokku panna,” selgitab Haabma.

Uue menüü paneb Haabma Hiltonis kokku sügiseks. See peaks tulema just tema õiget nägu ja stiili.

*Tramm tähendab restorani keeles ülikiiret tööaega õhtuses vahetuses, kui pidevalt tuleb sisse tellimusi ja töö käib kui vabrikus.

Tõenäoliselt parim steik linnas!

Restoran Oliver asub Tallinna vanalinnas, aadressil Rataskaevu 22 ning on paljudele tuntud tänaval seisva muheda mehikese poolest. See on hr Oliver, kes hakkab juba kaugelt silma ning ootab külla just Teid!

Oliver on hubane grillrestoran rahvusvahelise menüüga, mis on pakkunud juba üle 15ne aasta oma külastajatele suurepäraseid maitseelamusi. Kuigi toidumenüüs on põhirõhk suunatud laavakivigrillil valmistatud streikidele, leidub alati valik ka taimetoitlastele, kalasõpradele ja pere pisematele.

Restorani kahes avaras saalis, kus on kokku 100 kohta, on võimalik toitlustada ka suuremaid gruppe või korraldada eriüritusi.

Restoran Oliver töötab andekate ja meisterlike inimestega, kes annavad alati oma parima, et Teie külastus meie juures oleks mõnus ja meeldejääv.

Rataskaevu 22, Tallinn info@oliver.ee / tel 630 7898 www.oliver.ee

RESTORAN

Restoranid, kus peaks elu jooksul vähemalt korra söömas käima

Kuna keegi pole suutnud elu mõtet lõplikult defineerida, võiks selleks olla võimalikult palju kogemusi koguda. See tähendab ka võimalikult palju maitseid, aroome, sööke ja jooke. Sealhulgas kõiki paiku, mis neid emotsioone pakuvad.

Tutvustame teile restorane, kus peaks elu jooksul vähemalt korra söömas käima.

Tekst: Martin Hanson Foto: Shutterstock

P

anime kokku nimekirja maailma eri nurkades paiknevatest söögikohtadest, mis võiksid igal juhul meie teele ette jääda, enne kui piltlikult öeldes oma viimase arve maksame.

Kindlasti on restorane, mis jäid teenimatult välja, kuid ka pakutud tippköögid ei jäta kedagi külmaks.

The Northern Lights Bar

Ristorante Grotta Palazzese

Söö koopas

(Ristorante Grotta Palazzese, Puglia, Itaalia)

Maailma kõige romantilisemaks restoraniks tituleeritud Grotta Palazzese paikneb Aadria mere rannikul Itaalias Polignano a Mare linnas. Sealses merele avanevas koopas peeti bankette ja pidusid juba 18. sajandi alguses. Vähemalt nii annab mõista kunstnik Louis Jean Desprezi 1783. aastal maalitud vesivärvipilt. Kuuekäiguline õhtusöök maksab restoranis 140 eurot ja on seda igati väärt.

Parim koht, kus soojas istudes virmalisi vaadata

Söö hommikust koos kaelkirjakutega

Ainult 40 kilomeetrit Reykjavíkist asub Islandi üks vingemaid baare – eriliseks muudab joogikoha fakt, et see on maailma parim koht väikese õlle, veini või kokteili kõrvale virmaliste vaatamiseks. Endise soojuselektrijaama mahajäetud hoonetesse ehitatud hotelli baar on võitnud palju austajaid ja auhindu.

Keenia pealinnas Nairobis asuv 1930. aastate mõis on pärit otsekui Karen Blixeni kuulsast romaanist. Tegemist on 12-toalise hotelliga, mille juures on ka restoran. Eriliseks muudab kogu kompleksi asjaolu, et vahel uitavad mõisa maadel elavad Rothschildi kaelkirjakud hoone juurde ja pistavad oma pikad kaelad aknast sisse, lootuses midagi mõnusat hamba alla saada.

(Northern Lights Bar, Ion Hotel, Island)

(Giraffe Manor, Langata, Keenia)

Giraffe Manor 13

RESTORAN Õhtusöök koos imelise mägivaatega

(Aiguille Du Midi Restaurant 3842 m, Chamonix, Prantsusmaa)

3842 meetri kõrgusel Mount Blancil Chamonix’s asub restoran, millest saab vaadata ümbritsevaid mägesid peaaegu 360 kraadi ulatuses. Restorani peakokk valmistab kohalikust toorainest imelisi roogasid. Ainus viis restorani pääseda on suusatajatele mõeldud kondliga.

Sööme kose keskel

(Labassin Waterfall Restaurant, Villa Escudero Resort, Filipiinid)

Filipiinidel saab süüa keset mäest alla voolavat koske, inimkäsi ei ole seda loodusimet kuidagi kultiveerinud. San Pablo linnas asuv restoran pakub imehäid kohalikke roogasid. Sööjad istuvad jalad jahutavas vees ning naudivad seda, mis Filipiinidel parim.

Aiguille du Midi Restaurant

Labassin Waterfall Restaurant

18. sajandist pärinev Viitna Kõrts- Hobupostjaam asub Põhja-Eestis, Lahemaa Rahvuspargi lõunaserval, Tallinn-Narva maantee 71- kilomeetril Kõrtsihoone on suurim puukõrts Eestis ning muinsuskaitse all kui arhitektuurimäletis.

Viitna Kõrts on Ehtne Eesti kõrts, kus süüa pakutakse kui muiste ning peoõhtuid meenutatakse veel aastaid hiljemgi... Majas asuvad 120 kohaline rahvusrestoran, 40 kohaline Matsikamber, 45 kohaline bistroo.

Viitna Kõrtsi juures on avatud rookatusega Viitna Kebab, kust saab osta erinevaid kebabtoite, hamburgereid, suupisteid, maiustusi, jäätist, karastusjooke ja kuuma jooki. Kompleksi kuulub ka avar välikohvik ja suur külakiik.

See pakub meelelahutust nii väikestele kui suurtele.

RESTORAN Tulnukakohvik (Hr. Giger Museum Bar, Gruyères, Šveits)

Šveitsi kuulsa sürrealistliku kunstniku H. R. Gigeri muuseumi kohvik/ baar on kui 3D-mudel kogu tema kunsti olemusest. Kunstnik, kelle pildid inspireerisid Ridley Scotti “Tulnuka” filmi, oleks baariga rahul.

Baaris istuda on kui olla mingi veidra tulnukaliku hiigelkoletise fossiilide sees – üle peade jooksevad selgroolülidest koosnevad kaared. Kõik on äärmiselt realistlik ja kindlasti tasub läbi käia.

Söö roogasid, mida valmistatakse vulkaanikuumuses (El Diablo, Lanzarote, Hispaania)

Lanzarotel asuv restoran El Diablo (Saatan) on eriline, kuna kõik road valmistatakse einelas vulkaanist tuleva kuumusega 450–500 kraadi juures. Grill, millel kõik toidud restoranis valmistatakse, saab soojust läbi mitme vulkaanilise kivimikihi. Unikaalsele küpsetusvahendile lisaks on restoran ise äärmiselt kaunis ja külastust väärt.

Mr. Giger Museum Bar

El Diablo, Lanzarote

KAMADO JOE

Võiksin vabalt olla

grillimeister N

agu enamik inimesi, puhkan ka mina. Ja nagu enamikul inimestel, on ka minul planeeritud puhkuse ajaks kõrgemalt poolt mitu hädavajalikku ja vastuvaidlemist mitte kannatavat tööd – ehita riiulid, aita laduda sillutist ja mida kõike veel. Otsustasin, et kui juba töötegemiseks läheb, siis asi see söögitegeminegi enda kanda võtta on, ning minu puhkuse algust märkis hoopis visiit Kamado Joe kontorisse, kus auto pagasiruumi potsatas Kamado Joe Juniori-nimeline grill. Ega siis teised tea, et ma sellega tegelikult midagi teha ei oska.

Selline punsu ongi? „Soovituslike” suvetööde ülemjuhataja Tõnu, ühtlasi äi, on tegelikult vinge grillija ja kokk. Iga tema lõigatud kartulitükk salatis on mõõdetud suurusega ning kõik, mis tema isetehtud (sest Tõnu oskab ka päris pädevalt keevitada) grillilt tuleb, on maitsev ning täpselt õige küpsusastmega. Olime Tõnuga kokku leppinud, et sellel korral on söögitegemine pigem minu teha ning proovin punase ümmarguse Juniori-nimelise keraamilise grilli mudeliga anda endast parima, et kõik oleks enam-vähem söönud ning õnnelikud. Enda peas keerlesid mõtted kõige erinevamatest gurmeetoitudest, mida kindlasti valmistan: kala, liha, šašlõkk, pirukad, pannkoogid ja nii edasi. Ma ju oskan lugeda ning tean, et Kamado Joe aparaadid võimaldavad seda kõike teha.

Siiski pelgasin, et kui ma grillima-küpsetama-suitsetama asun, ei pruugi see tingimata lõppeda just suuremat sorti gurmee-elamusega.

Esimene vaatus „Mis selles grillimises siis ära pole? Aja söed kuumaks. Pane grillikaas kinni, sest sa oled ju kõrvalt näinud, kuidas spetsialistid seda teevad. Lase lihal veits olla. Keera teine külg, lase veel küpseda ja naudi!”

Kõva teoorias, kuid nõrk praktikas, ning täpselt nii kui kümneid kordi elus varem – liha kuivas kummi meenutavaks kuivaks käkiks.

16

Alustada tuleks päris algusest. Ilmselt oma päris esimesest grillimise kogemusest, mis jääb kaugele aastate taha. Ja sellest edasi liikuda – kõikide mälestuste juurde, mis seotud grillimisega: enamasti sõbrad kambas, võib-olla mõni mõnus söögikõrvane ning alati hea salat. Kuid alati ka peas alateadlik hirm: „Ei tea, kas sel korral ikka grillimine õnnestub? Sest no ausalt, ma pole ju mingi grillimeister.”

Tekst: Mihkel Tepp, hobikorras grillimeister | Foto: André Altjõe

Kujutasin juba elavalt ette, kuidas perfektsete kartulikuubikute meister Tõnu naerab kõht kõveras ning lohistab oma grilli välja, et pere ikka süüa saaks. Kuid elu ja Tõnu andsid mulle uue võimaluse. Ning mind tabas heureka-moment – olin saanud äkki valgustatud.

Teine vaatus Ma olin asjadest täiesti valesti aru saanud ning arvanud, et Kamado Joe Junior on tavaline grill. Arusaam, millele tuginedes olin kasutanud enda hoolde usaldatud aparaati täiesti valesti. Ei tasu valesti aru saada. Loomulikult on kõik Kamado Joe keraamilised grillid ka justnimelt grillid, kuid veel on nad väga pikalt sooja hoidvad ahjud, soovi korral suitsuahjud, vajadusel täidavad nad pliidi rolli ning õige lisavarustuse olemasolul saad seda edukalt kasutada isegi pöördgrillvardaga. Just sellest teadmisest hakkas pall veerema mulle soodsas suunas, ning pärast esmast ebaõnnestumist saabus minu esimene edulugu. Pisikese, kuid maitsva eduloo taga oli arusaamine, et Kamado Joe hoiab täpselt seda temperatuuri, mis mina talle ütlen. Ning loomulikult maitsvas marinaadis valminud sealiha. Kõht täis, tuju hea ja hinges ärev tunne – kas tõesti on grillijumalad lõpuks ometi minu poolele asunud ...?

Kolmas vaatus Kokkulepitud stsenaariumi järgi oli järgmi-

seks testsubjektiks kala. Täpsemini värske haug, mille valmimisel kasutati Kamado Joe absoluutselt suurepärast omadust hoida temperatuuri kasvõi kaheksa tundi järjest. Retsepti osas lähtusime talupojaloogikast ning kõigile teada-tuntud kombinatsioonist kala-sibul-majonees. Hoidsime hõlpsa vaevaga temperatuuri 150 kraadi juures 40–50 minutit, mille jooksul küpses kala nagu ahjus, kuid erinevalt ahjust andis lahtine tuli kalale juurde selle “millegi”, nii et julgen avaldada arvamust, et tegemist oli minu elu parima haugiga.

Katsetused jätkuvad Kamado Joe grillidele on võimalik paigaldada küpsetusplaat, tänu millele on võimalik teha näiteks pitsat või naani. Aga ka pirukaid, nagu selgus eksperimenteerides.

Vabandan muidugi siinkohal kiviplaadile jäänud plekkide eest, sest oleksin võinud ju teada, et küpsetuspaberi kasutamine ei ole üldsegi keelatud.

Tavaliselt küpsevad pirukad ahjus. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kunagi grillinud pirukaid. Ometigi seda ma tegin ja jällegi, tulemuses ei olnud vaja pettuda. Iga hetkega lisandus uusi mõtteid ning nippe, kuidas Kamado Joe võimalused enda kasuks tööle panna. Ääremärkusena olgu öeldud, et ka Tõnu, kes oli varem veendunud isetehtud grilli austaja, hakkas vaikselt sulama, kuid sellest hiljem.

Veel kala. Ja ribid Kuna tundsin ennast Kamado Joe kõrval juba üpris kindlalt, võtsin ette eelviimase katsetuse – suitsetamise. Tooraine dikteeris teostuse ning suitsuforell võis sündida.

Jah, see kõlab leierdamisena, aga siiski – no kes oleks osanud arvata, et suitsetamine võib olla niivõrd lihtne tegevus. Loo õige temperatuur, lisa kirsipuulaaste, oota 20 minutit ja söö aga.

Ribide küpsetamine, võiks arvata, on keeruline ja tüütu tegevus. Vähemalt mina arvasin seda. See oli muidugi enne, kui ma seda üldse kunagi proovinudki olin. Ribide valmistamisest midagi palju lihtsamat ei ole. Vähemalt amatöörkoka jaoks. Vaja on head liha, maitseaineid ning õigeid vahendeid. Hingevärinal ootasin grilli kõrval tammudes tulemust. Sõltus ju sellest otseselt minu eduloo võimalik jätkumine või katkemine. Valminud liha kiire kadumine taldrikutelt andis siiski märku, et olin leidnud oma kutsumuse. Tegelikult olin leidnud pigem oma grilli, sest tõesti, ma ei ole kunagi tundnud ennast niivõrd tõsiseltvõetava grillmeistrina. Ja see tunne meeldis mulle.

Ma võiksin vabalt ka grillimeister olla Jah, võiksin küll. Ma võiksin tulla iga kell grillima, kuid olen nõus seda tegema edaspidi ainult Kamado Joe grillidega. Seda enam hindan ma kõrgelt inimesi, kes võluvad välja maailma parimad grilltoidud tavalistelt n-ö ufogrillidelt. Kuid kui sa oled natukenegi nagu mina, siis usu mind kui täiesti tavalist eesti meest: Kamado Joe grillidest paremaid grille sa ei leia.

Ja Tõnu? Tõnule plaanime kinkida sünnipäevaks Kamado Joe. Sest mina ja see punane punsu suutsime ta ilmselt piisavalt ära veenda. Vähemalt sellise saladuse avaldas ta mulle siis, kui ta hommikusöögiks Kamado Joe grillil küpsetatud pannkooke sõi.

Artiklis kasutatud retsepte ja Kamado Joe kasutust vaata omamaitse.ee/grillikool.

Kamado Joe grilli leiad kamadojoe.ee e-poest. Kasuta ostmisel sooduskoodi GURMAAN ja saad grilli -15% soodsamalt.

VAHUVEIN

Sumedad augustiõhtud

šampanja seltsis S

eda silmas pidades saab eriliseks muuta iga selle suve viimase augustiõhtu, mil sumedas õhtus vaikselt jahutatud mulliveiniklaasi taga sumiseda. Suvi on olnud lämbe, päikeseline ning kütnud üles kirgi igas suunas. See tähendab, et augusti lõpu veinieelistus peaks samuti olema särtsakam, kergema vastupanuga ja kristalliline. Ehk siis ikkagi mullid ning mitte niisama mullid, vaid mullid, mis pärit Champagne’st.

Millist veinimaja eelistada?

Milline maailmakuulsa veinipiirkonna vein klaasi valada? Oluline on märkida seda, et vahel tuleb end premeerida. Ärge kartke osta õhtuks 30-50eurone mullivein, et seda jahutada ning õiglases meeleolus nautida.

Me elame vaid korra ning on mõttetu neid veine ainult riiulil vaadata. Niisiis...

Bollinger ja Billecart-Salmon mulliveinid Champagne piirkonnast on vaid paar Prantsusmaa parimat mullijooki ning just need on need šampanjad, millega see sort maailmas kuulsust hakkas koguma.

Mõlemad veinid on segu Pinot Noir, 18

Rosé pole veel surnud

Kummaline on vaadata mõnel tuttaval külas olles või veinimajas kolades seda riiulit, millele on omanike sõnul tõstetud erilisteks sündmusteks mõeldud veinid, eriti kipuvad seal olema just mulliga mõnuveed. Muudame vaatenurka ja rõhume hoopis sellele, et pudeli maitseka ja hõrgu mulliveini avamine on juba sündmus iseeneses.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

Chardonnay ja Pinot Meunier marjadest, mis annavad neile veinidele kõrge happesuse, tugeva mulli ning mõnusalt ninna löövad vürtsi- ja puuviljaaroomid.

Nicolas Feuillatte Brut Reserve on kolmas vein, mis sobib augustikuusse – selle õunased ja pirnised puuviljanoodid on segatud kokku pähkliste aroomidega nagu mandel ja maapähkel. Kergema suutundega kui eelmised valikud, kuid selle võrra tugevama iseloomuga.

Need aga, kes otsivad mulliga veini, mida basseini kõrval või rannas luristada, ärgu vaadaku kaugemale Moët Ice Imperialist, ainsast ja esimesest Champagne veinist, mis on loodud jääga joomiseks. Kuna jahutus madaldab veini mekke ja aroome, on see vein eriti julgete ja tugevate puuviljaaroomidega, mis jahutatuna ühelt poolt karastab, teisalt aga muudab joobnuks. Suveks justkui loodud.

Eelmisel suvel Eestit vallutanud täielik roséhullus ei ole taandunud ning aina enam tundub, et see on pigem hea. Suvine vein peabki olema aromaatne ja nauditav, kuid samas piisavalt kerge, et mitte segada vestlust, mille kõrvale veini juuakse, ning mitte segada unistavat mõttekäiku, mille radadel just hetkel seiklemas ollakse.

Vein peab olema kaaslane ja abiline, mitte mängima suvises ulmas ja rujas peaosalist.

Rosé täidab seda rolli suurepäraselt nagu kaunis modell kannab peeneid riideid – meile meeldib selle modelli ilu, kuid ta on seal, et anda edasi moekunstniku ideid.

Kui šampanja osas tõime välja palju nimesid, milliseid jooke poodi jahtima minna, siis rosé’de puhul tuleb öelda vaid üks reegel: kui kümnekas hinnaks, siis tuleks jook korvi pista. Enamasti selle hinnaklassi roosad veinid – eriti mulllilised – on alati väga hea kvaliteediga. Samas, kuna tavaliselt juuakse neid veine üsna jahedalt, mis peidab ebaühtlust ja kompenseerib maitset väga tugevalt, ei eksi teelt enamasti ka viieeuroste veinidega. Rosé päästab päeva ning mida jahedam on vein, seda parem.

Kõige suuremad ja maitsvamad!

Germund on Premiumi tootesarja loonud just Sulle, kes Sa hindad vaid kõrgeimat kvaliteeti ja puhtaimaid maitseid. Musta värvi Premium-pakki jõuavad suurimad pähklid ja kuivatatud puuviljad, mille oleme kodumaale toonud planeedi eri paigust: metspähklid Gruusiast, mandlid Californiast, rosinad ja jõhvikad Tšiilist, India pähklid Vietnamist. Kuid ainukese täielikult eestimaise suure pähklifirmana röstime ja soolame, segame maitsvateks segudeks ning pakendame oma koostisained siinsamas Eestis.

Kõik Germundi Premium-sarja tooted, mis sisaldavad röstitud pähkleid, on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt autasustatud Tunnustatud Maitse kvaliteedimärgi ehk ristikumärgiga.

Kui Sa pole enda jaoks Premiumit veel avastanud, mine lähimasse hästi varustatud poodi, vali endale meelepärane musta värvi pakk või tops ja veendu, et tegu on tõesti väga väärt maiuspalaga.

Külasta ka meie e-poodi www.germund.ee.

VÜRTS

Kodumaine tšillikasvatus Tšillipipra äärmiselt kiire ja laialdane levik on järjekordne pikantne peatükk kuulsast globaliseerumise muinasjutust. Ajaloos peaaegu puuduvad kõrvalvariandid toiduainetest, mille oleks nii suur hulk inimesi nii kiiresti omaks võtnud. Nii indialased, tailased kui ka hiinlased on veendunud, et tšilli on omane just nende riigile ja kokakunstile, sest see mari on end sedavõrd tugevalt enamike toitude põhikoostisesse kinnitanud.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

E

esti ei ole tšillitaimede looduslikuks kasvatamiseks just parima kliimaga paik, samas on siingi võimalik kasvuhoones see kaun väga vürtsikaks ja kuumaks kasvatada.

Huvitav on selle maailma ühe levinuma vürtsi puhul seegi, et selle seemned on äärmiselt vastupidavad ja ajavad isegi pärast kuivatamist kenasti idusid välja.

Esimesed tšillitaimed võib koduaknale kasvama panna suppi või hautisse hakitud piprakaunast ülejäänud seemnetest. Hästi sobivad ka Mehhikost või mujalt Ameerikast kaasa toodud kuivatatud piprad, sest nendegi seemned idanevad ja kasvatavad uue tšillitaime.

40 aastat paprikaja tšillikasvatust

Eestis on mõned talud, mis on teravate piparde kasvatamise suuremal skaalal ette võtnud. Saarde vallast Kärsu külast Metste aiandustalust tuleb esimene laar Eesti enda tuliseid pipraid. Talu perenaine Katrin Pärn ütleb, et nende majapidamises on erinevaid paprikaid kasvatatud juba ligi 40 aastat, nende kõrval on alati olnud koht ka tulisema mekiga tšillil. Esiti kasvatati ühte või kahte sorti, mis olid kuskilt tuttavatelt taskus kaasa toodud. Kogu pere tšillilembus on see, mis on neid sellel joonel hoidnud.

“Tänavusel hooajal on meie kasvuhoones Eesti 100 järgi kasvamas 100 taimesorti, eelmistel aastatel on kollektsioonis kasvanud korraga ligi 130 ja aastate lõikes kokku umbes 150 taimesorti. Üks kasvuhoone on kollektsiooni jaoks ning kaks ülejäänut on ärimajad ehk neis kasvatatakse müügiks minevat toodangut. Sellel hooajal prognoosime värske kvaliteetkauna koguseks vähemalt paarsada kilogrammi,” selgitab talu perenaine.

“Eestlased on uudishimulikud ja otsivad üha enam uusi teravaid maitseid,” leiab Pärn. Samas lisab ta, et kui klassikalise tšilli- ja habaneropulbri tarbimisel ollakse juba julged, siis nende uudistoode Trinidad Moruga Scorpioni pulber on tarbijaskonna jaoks veel sedavõrd võõras, et selle puhul oodatakse pigem tootjate ja töötlejate tähelepanu.

Metste talus kasvab ka maailma üheks kuumemaks pipraks nimetatud Carolina Reaper. See on tõeline eksperdi pipar, mille kasvatamine ja tarbimine nõuab oskusi.

1000 taime tuliseid pipraid

Audru vallas Malda külas asub aga kohalik suurima mahuga tšillikasvatus ehk Tamme talu, mille perenaine Heli Viedehof selgitab, et nemad on tšillisid kasvatanud juba üle 10 aasta.

“Esimesed tšilliseemned külvasin vist 2005. aasta alguses. Asi algas nii, et kõigepealt kasvatasime omatarbeks ja siis juba selleks, et saaksime tšillit ka oma toodete sees kasutada,” mainib Viedehof.

Tšillitaimi kasvab Tamme talus igal aastal umbes 1000 ringis. Sel aastal isegi veidi rohkem, kuna nõudlus on kasvanud.

Peamiselt kasvatatakse tootmiseks kahte erineva kauna suurusega sorti. Niinimetatud Aasia tšillit, mille kaun on kuni 5 sentimeetri pikkune ja kasvab põõsa küljes kaun ülespoole, ning pika saleda kaunaga saagikat Cayenne’i.

“Eestlane armastab tšillipipart, aga tihti ei oska ta seda kasutada ega parajas koguses roogadesse doseerida. Õigem on isegi öelda, et ta pelgab seda kasutada.

Tihtipeale on inimestel ettekujutus, et kui toidus on kasutatud tšillit, siis on roog ka äärmiselt vürtsikas. Kõik sõltub hoopiski kogusest,” selgitab Viedehof.

21

VÜRTS Kust on tšilli aga tegelikult pärit?

Tšillit ei saa kindlasti pidada lihtsalt seemneks ega kaunaks, vaid tegemist on palju enamaga. Pigem võib seda vallutajaks või meistervõrgutajaks pidada. Kui Kolumbus Hispaaniast India poole teele asus 1492. aastal, ei olnud tema idee muuta Euroopa kulinaariat, vaid kindlustada vürtside kaudu selle olemust.

Euroopas kasutati musta pipart medikamendi ja vürtsina juba Vana-Kreekas. Indiast pärit vürtsid ärgitasid kogu Euroopa majandust.

Keskajaks oli must pipar muutunud aga sedavõrd kalliks materjaliks, et sellega sai kõrtsis olesklemise eest maksta ning oma rendi ja maksude eest tasuda.

Kui tavalised maismaarajad ja mereteed Indiani ulatuva Ottomani impeeriumi tõttu läbi lõigati, otsisid Euroopa kaupmehed ja monarhid uusi teid, kuidas siiski sellele suurepärasele maale pääseda. Seda mitte ainult pipra, vaid ka muude vürtside, oopiumi ja siidi pärast.

Nagu põhikooli ajalooõpikud meile õpetavad, siis teed Indiasse Kolumbus ei leidnud, kuid avastas Uue Maailma suurelt saarelt tulise kauna, mis ei elavdanud ainult Lõuna-Euroopa kulinaariat, vaid korraldas kokakunsti revolutsiooni ka Indias, Hiinas ja Tais. Just nendes kohtades, kuhu Kolumbus oli enda teada suundunud.

Tšillipiprad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus kohalikud on seda kauna kasvatanud ja müünud juba enam kui 6000 aastat. Jälgi tšillipiparde kasvatamisest ning küpsetamisest on leitud iidsete savinõude tükkidelt nii tänastelt Venetsueela aladelt, Andidest kui ka mujalt Kariibidelt. Indiaanlaste toiduks kasutatud piprakaunad olid Kolumbuse

MIKAADO – eestimaine toidutootja juba 24 aastat!

OÜ MIKAADO Tähetorni 21D, Tallinn

VÜRTS arvates tugevamad ja mehisemad kui varem tuntud must pipar. Ta pani kaunale nimeks pimiento, Itaalias nimetati see peperone’ks, Prantsusmaal poivron’iks ning Inglismaal pepper’iks.

Kolumbuse saabumisel 15. sajandi lõpus oli tšillipipar juba kindlasti üks olulisemaid toiduaineid indiaanlaste söögilaual. Juba 30 aastat pärast Kolumbuse naasmist koos leegitsevate kaunadega, kasvas vähemalt kolme sorti pipart Portugali asumaal Indias, hurmavas Goa maakonnas.

Eeldatavasti Lissaboni kaudu Brasiiliast Indiasse jõudnud kaunad levisid kiiresti üle kogu suurriigi ning asendasid peagi musta pipra.

Asendamatu vürts toidulaual

Capsicumi perekonda kuuluvatest kahekümne viiest liigist kasvatatakse söömiseks ainult viit.

Enamik maailma metsikutest tšillipipardest kasvatatakse Ladina-Ameerikas. Maailmas leiduvate piparde tegelik värvi- ning kujuvalik on tunduvalt mitmekülgsem kui ainult need punased ja rohelised torukujulised kaunad, mida kasutatakse Mehhiko köögis või linnusilmakujulised pisikesed piprad, mida leiab Tai köögist.

Tšillide teravust mõõdetakse tema kapsitsiini ehk capsicumi sisalduse järgi. Selleks et pipraid võrrelda ja hinnata, on loodud Scoville’ skaala, mille alumises otsas on tavaline paprika 0 ühikuga ning kõige kõrgemas otsas on Carolina Reaper 1,5 miljoni ühikuga. Meie testiski kasutatud jalapeno on sellel skaalal olemas 3500 ühikuga ning habanero 350 000 ühikuga.

H

ubane õllerestoran Beer Garden asub vanalinnas vaiksel Inseneri tänaval.

Restoranis on Euroopa köögi vaheldusrikas à la carte menüü: pastad, supid, liha- ja linnuroad, suupisted. Meil on ka erimenüü taimetoitlastele.

Erilist rõhku on pandud õlledele.

Meil on pakkuda 30 eri õlut, mille hulgas on Euroopa õllede kõrval ka kohalikke Eesti õllesid.

Rikkalikult joogikaardilt leiab ka veine, šampanjasid, pudeliõllesid ja kanget alkoholi.

Beer Garden pole ainult õllerestoran, vaid ka spordibaar. Pubis on tõeliselt mõnus sõprade seltsis nautida spordisündmuste otseülekandeid alates jalgpalli- ja hokimängudest ning lõpetades kergejõustikuga.

Inseneri 1 / Aia 10 | Avatud P–N 11.30–23.00, R–L 11.30–02.00 Broneerimine tel 688 0013 | info@beergarden.ee | www.beergarden.ee

Tulge meile külla ja me pakume Teile mitu põhjust jääda!

PIDUSÖÖK

L

oomulikult ei lase me võimu näitamiseks serveerida endale ja oma seltskonnale 300 grillitud vutti nagu seda tegi Ivan Julm, kuid vutti saab tänapäeval lubada endale igaüks. Tuleb meeles pidada, et uhkeldavate õhtusöökide mõte tsaaride ja keisrite ajal oli peale toitlustamise ka olukorra spektaakellikkuse, meelelahutuse ja loomulikult oma suuruse demonstreerimises.

Televiisoreid, kino või nutitelefone ei olnud ning seetõttu toimusid suured söömaajad koos teatri, tsirkuse ja kontserdiga.

Kuningate ja tsaaride söömisharjumused ning suurejoonelisus on säilinud tänapäevani.

Muutunud on ainult selle eest maksja ja mingitki mõistlikud kalkulatsioonid kulude osas. Kui varem maksid selle bakhanaali kinni talupojad kümnisega, siis tänapäeval maksab riik oma eelarvest. Juba näiteks 19. sajandi lõpus hakkasid tsaarid oma kulusid piirama ning suurtele söömingutele määrati eelarved, mille piiresse tuli jääda.

Prantslased viisid juba ammu toidu võrdsele tasemele kõrgkunstiga, süües kõike võimalikku äärmiselt uuenduslikus kuues. Jätame nemad hetkeks kõrvale ning vaatame lähemal ringi.

Peeter Suur jõi alati kalja

Ühed rikkalikuma toidusedeliga monarhid on alati olnud venelased. Olgugi et väga täpseid andmeid vanemate keisrite toidusedeli kohta enam alles ei ole, siis säilinute seas tõuseb erilise suursugususega esile Ivan Julm. Tõelise gurmaanina sõi ta väga isukalt just Vene toite ning serveeris neid alati ka oma külalistele.

Kuulus Vene kirjanik ja ajaloolane Aleksei Tolstoi on kirjeldanud ühte tsaar Ivan Julma söömingutest: “Kui luigeroad olid söödud, lahkusid teenijad paarikaupa ning ilmusid tagaruumist 300 praetud jaanalinnuga. Seejärel serveeriti kulebjaakat ja kanalihapirukat. Järgmiseks käiguks kaeti laud erinevate sültidega, mille keskele tõsteti vürtsikates ürtides hautatud kureliha, ingveris marineeritud kuked, luustatud kanad ja kurgisalatiga pardid. Lisandina serveeriti ka kolme uhhaad”.

Mõnel puhul oldi ka tagasihoidlikum, näiteks ei priisanud Peeter Suur üldse nii,

24

Tsaar Nikolai II koos perega, enne, kui Venemaal riik pöörati.

Kuidas süüa nagu

tsaar?

Tänapäeval öeldakse tihti, et me sööme nagu tsaarid ja kuningad, sest nii rikkalikku ning äärmiselt laia menüüd ei ole ühelgi varasemal ajal ajaloos nii paljud inimesed süüa saanud. Tsaaridele kohane toiduvalik on väiksemas mahus praegu enamike inimeste jaoks igapäevane.

Tekst: Martin Hanson Fotod: wikipedia.org

nagu oleks olnud seisuse kohane. Peeter Suure lemmiktoitudeks olid kapsasupp, grillitud liha ja sink hapendatud kurgi ja sidruniga ning puder. Kui leida üks toidukirg, siis Peeter Suurele meeldis Limburgeri juust.

Ametlikel üritustel jõi tsaar Rhône oru või Ungari magusaid veine, talle meeldis ka aniisiviin, kuid igapäevaselt jõi kalja.

Kuninganna Victoria ja purgatoorium

18. sajandi lõpus Inglismaad valitsenud kuninganna Victoria 63-aastase ametiaja jooksul muutus kuninglik söömaaeg üsna palju. Peamise muudatusena uuendas Victoria toitude serveerimist oma pidudel – mitmekäigulisi õhtusööke serveeriti venepäraselt ehk käikudena üksteise järel.

See võis osutuda külaliste jaoks probleemiks, sest kuninganna sõi äärmiselt kiiresti. Tavaliselt umbes neli tundi kestva ning neljast kuni kuuest käigust ja seitsmest kuni üheksast roast koosneva õhtusöögi võis kuninganna süüa 30 minutiga. Iga roa lõpetamise järel lasi kuninganna eemaldada kõikide sööjate taldrikud ja serveerida järgmise roa. Need, kelleni käigu serveerimine polnud veel jõudnud, jäid sellest seetõttu tihti ka ilma.

Kindlasti serveeriti kuningannale alati austrikastmes turska, lambakarreed ja pardi ballotiini.

LIVIKO

Kõige rohkem järele tehtud liköör maailmas

P

rantsusmaa ühe kuulsama likööri populaarsuse põhjuseks võib peamiselt pidada joogi puhast apelsinimaitset, aga ka kõrget kvaliteeti ja aroomirikkust. Likööri populaarsust kinnitab ka fakt, et viimase 150 aasta jooksul on enam kui 50 turule üle maailma paisatud müüki rohkem kui 1000 viletsat Cointreau’ koopiat.

Cointreau on ainulaadne segu magusatest ja mõrudest apelsinikoortest, mida leotatakse, destilleeritakse ja tsentrifuugitakse, et villida pudelisse täiuslikult kristallselge apelsiniliköör.

Tavapärastest apelsinilikööridest tunduvalt suurem essentsõli molekulide sisaldus on see, mis annab Cointreau’le tema intensiivsed tsitrusenoodid ja värskuse. Likööri täpset retsepti hoitakse muidugi kiivalt saladuses, kuid just unikaalne koostis ja koostisainete tasakaalukus on võitnud maailmas nii joojate kui ka baarmenide usalduse.

Sajandivanune kaubamärk

Édouard-Jean ja Adolphe Cointreau asutasid omanimelise joogifirma 1849. aastal Prantsusmaal Angers’is. Kaks venda veetsid suure osa oma elust tegeledes just kvaliteetsete likööride leiutamisega. Ühel hetkel aga võeti vastu otsus, et liköörimeistrid koondavad oma jõud ning mobiliseerivad oma oskused ja teadmised ainult parimale – Prantsusmaal üheks tuntumaks joogiks saanud apelsinilikööri Cointreau’ arendamisele.

Oma ajaloo vältel on vendade Cointreau’de loodud imelikööri auhinnatud

enam kui 300 medali ja diplomiga. Viimane auhind, millega apelsinilikööri pälviti, oli Double Gold Medal, mis saadi 2008. aastal San Francisco Spirits Competitioni võistlusel.

Lahjendamata parim, kuid hea ka kokteilina

Loomise järel võitis Cointreau’ likööri vaieldamatu k valiteet kiiresti ka baarmenide südamed ja sai üheks nende igapäevaselt kasutatavaks joogiks. Alates 1910. aastatest on baarmenid väga tihti valinud just Cointreau’ apelsinilikööri oma originaalkokteilide komponendiks. Mõned neist kokteilidest on nüüdseks saanud lausa klassikaks – näiteks Margarita või Cosmopolitan.

Cointreau on unikaalne liköör ka sel põhjusel, et seda saab serveerida nii puhtalt kui ka kokteilina. Puhtalt koos väikese jääga serveerituna toimib naps kui digestiiv. Šeikeris jahutavaks kokteiliks segatuna võib Cointreau’d serveerida aperitiivina peaaegu iga suurema või väiksema eine alustuseks.

Kokteilides lisab just Cointreau joogile värskust, mahedust aga ka aromaatsust.

Cointreau ettevõte on teinud suuri investeeringuid, et olla maailma baarikultuuri tuleviku kujundaja. Nii korraldab just Cointreau baarmenide võistluseid, koolitab baarmene oma akadeemiates ja püüab olla kokteilimaailma molekulaargastronoomse poole eestvedaja. Viimase kuulsaimaks väljundiks on kokteililisand nimega Cointreau Caviar.

Margarita

Margarita kokteili saamislugusid on mitmeid, kuid kuulsaim neist selgitab, et selle klassikaks saanud kokteili segas esimest korda kokku oma külalistele Acapulcos peetud peol tuntud Dallase seltsidaam Margarita Sames, kes 70 aastat tagasi 1948. aastal otsustas segada jääga klaasis kokku oma lemmiklikööri Cointreau, lemmiknapsi tekiila ja laimimahla. Tänu tema kokteilile kestis pidu kaks nädalat! Sellel peol oli ühtlasi kohal kuulus hotelliärimes Tommy Hilton, kes selle joogi ka oma baaride nimekirja pani.

Cosmopolitan

1990ndatel sarja “Sex and the City” kaudu ülituntuks saanud viina ja Cointreau’ kokteil jõhvikamahlaga on tegelikult pärit juba esimese maailmasõja järgsest Ameerikast. Läbi kogu joogi ajaloo on seda roosat ja hõrku kokteili peenetel üritustel ikka serveeritud.

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST

25

MAITSEAINE

T

rühvlite väärtuslikkust mõisteti juba mitu sajandit tagasi, näiteks nimetas 18. sajandi gastronoom Brillat-Savarin trühvleid köögi teemantideks.

Enamik meist on trühvlit näinud vaid maitseõli pudelis või viiludena mõne eksklusiivse pasta- või risotoroa maitseainena. Vähesed on aga neid tervenisti maa all kasvavaid seeni käes hoidnud. Gastronoomses mõttes on kõige väärtuslikumad must ja valge trühvel, millest valge omakorda hinnatum ja kallim.

Trühvlid kasvavad enamasti sümbioosis tammepuu juurtega ning kuna trühvleid palja silmaga kuidagi ei näe, saab nende olemasolu tuvastada vaid lõhna teel. Inimese nina selleks mingil juhul ei sobi ning seetõttu kasutataksegi nende varandust väärt seente leidmiseks peenhäälestatud ninaga sigu või koeri, peamiselt Romagna veekoera, labradori ja spanjel tõugu koeri. Viimastel aastatel on hakatud just viimaseid trühvlijahis eelistama, kuna neid on kergem treenida ning nad ei pane leitud köögiteemanti nahka.

Kuni viimase sajandini piirduti trühvlite otsimisega vabast loodusest. Viimased sada aastat on aga toonud meie ellu trühvlifarmide kontseptsiooni ning enamik laiatarbeseentest tulebki täna kasvandustest. Maailma nõudlus selle seeneliigi järele on lihtsalt nii suur, et muul moel ei veaks enam välja. Trühvel on ka üks nendest vähestest toiduainetest, mis on kallid olnud kogu oma gastronoomse ajaloo jooksul. Erinevalt näiteks mustast kalamarjast, mis veel sada aastat tagasi oli kalurite toit.

Iga risoto saab täiesti uue maitse, kui sellelel pisut seent peale riivida.

Trühvel

kui maailma kõige kallim seen Maailma kalleima seene tiitlit kandev trühvel pole vaid pelk maitseaine, vaid tegemist on glamuurse einetamise ja priiskamise kõige ehedama näitega. Edasi tulevad kullalehed ja õhitud must kalamari. Trühvli teeb eriliseks selle seene äärmiselt võimas aroom ja maitse, mis tõstab iga roa täiesti uuele kõrgusele.

Tekst: Martin Hanson; Fotod : Shutterstock

Siiani leitud suurim trühvel maksab varanduse

2014. aastal leiti Itaaliast senini maailma suurim valge trühvel, mis kaalus 1,89 26

Maailma kalleimaks seeneks peetav valge trühvel.

kilogrammi. Sellele trühvlile tehti kohe palju ostupakkumisi, mis tulid peamiselt Aasiast.

Trühvli omanik, Itaalia firma Sabatino Truffles oli naljaga pooleks küsinud selle seene eest miljon eurot. Lõpuks müüdi trühvel New Yorgi oksjonil ning tõi sisse enam kui 73 000 eurot. Ekspertide sõnul saaks selle imelise valge trühvliga valmistada enam kui 400 portsjonit haute cuisine rooga mõnes tipprestoranis.

Enamik maailma valgetest trühvlitest leitakse Itaaliast, samas kui musta trühvli suurim leviala on Prantsusmaal. Neid hinnalisi seeni leidub ka Hispaanias, Sloveenias ja Horvaatias. Kuid, üllatus­­­– üllatus ­­­– ka Eestis. Eestis toimetanud Itaalia koer leidis 2015. aastal Valgamaalt gurmaanide ühte lemmikut – suvetrühvlit kokku veerand kilo. Müügihinnaga umbes 200 eurot. Peale selle on Eestis paar trühvliistandust, mis eelmisel aastal juba ka saaki andsid.

Trühvlite hind kasvab: kilo eest kuni 3000 eurot

Eelmise aasta ülikuiv ja kuum suvi Itaalias on löönud maailmas palju nõutud trühvlite hinnad lakke, mõne sordi, näiteks valge trühvli, eest küsitakse lausa 3000 eurot kilo kohta. Mõnes piirkonnas on saagikus langenud kuni 90 protsenti. Tänavuse aasta olukorda ja hindu veel ei teata, kuna trühvlite korjamine toimub aasta viimasel kolmel kuul.

Halb saagikus ja tõenäoline defitsiit aga ei tähenda, et restoranide külastajad peaksid hakkama trühvlirikaste toitude eest kosmilisi hindu maksma. Enamiku seente ostuhinnast kannab restoran ise.

Maailmakuulsa koka Mario Batali New Yorgi restoranis Babbo on trühvlirikas menüü viimase nelja aasta jooksul kallinenud vaid 20 eurot.

Kampaania kehtib kuni 30.09.2018

ÕUE SÖÖMA

Piknikuteki

võib laotada igale poole Piknik ehk õues söömine on oma olemuselt äärmiselt dünaamiline viis einestada, lihtsalt sõpradega lõbutseda või lõõgastumiseks pokaal veinivett juua. Piknikuteki võib laotada peaaegu igale poole, kuhu hing ihaldab ning ettevalmistatud söögid ja joogid lubavad õues söömist harrastada nii lõunapausi, õhtuse ajaveetmise kui ka hommikueinena.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

P

iknik on edukas nii siis, kui laiali laotatakse kolmekäiguline gurmeesöök, kui ka siis, kui valikus on vaid paar võileiba või koogiviilud kohviga.

Oluline on minna välja loodusesse ning nautida kahte olulisemat elu osa: head sööki ja jooki ning kaasa kutsutud

seltskonda. Pikniku puhul on äärmiselt oluline ka sellele järgnev tegevus ehk see einetamisvorm lausa nõuab, et pärast kehakinnitamist ning peenemate jookidega meele lahutamist toimuks pikutamine. Pikutamine vestluse, hea raamatu või unistuste keskel.

See, mida piknikukorvi toidu- ja

joogipooliseks panna, on äärmiselt individuaalne ning sõltub sellest, kellega sööma asutakse, kui palju on osalejaid ning kui palju on viitsimist ettevalmistusi teha. Üldiselt oodatakse piknikult ikka kartulisalatit, võileibu, külmi lihalõike, kodus valmistatud limonaadi, mõnda head kooki ja pudelit kihisevat.

ÕUE SÖÖMA Kuhu laotada oma piknikutekk?

Ilmad on hetkel küll sellised, mis lausa karjuvad selle järele, et tuba lukku keerata ja kohe kogu toidu, joogi ja naudingukraamiga õue tormata. Soovitame täita piknikukorvid hea ja paremaga, helistada läbi kõik sõbrad ja tuttavad ning korraldada üks mõnus õues söömine. Vihma ei ole, õues on lämbe – kes seal toas tahakski mugida.

Peale toidu ja joogi on äärmiselt oluline ka koht, kus oma al fresco söögikord laiali laotada. Iga koht ei sobi piknikuks liigse kära, õhusaaste või lihtsalt ebamugavuste pärast. Samas annab õige kohavalik piknikule õige suuna, atmosfääri ja meeleolu. Pargis söömisel on juures teatav aadellik mekk, samas lisab rand suvisust ja mõnusat boheemlust. Merevaade pakub jällegi palju vajaminevat avarust ning romantikat. Tallinn pakatab kohtadest, mis on lausa loodud pikniku pidamiseks.

Kahjuks on paljud neist sellised, kuhu avalikku minekut ei saa soovitada.

Piknikke on peetud kõikides kohtades, mis söömisele lisaväärtuse annavad.

Piknikke on peetud paadisildadel, aerupaatides ning ka Lasnamäe üheksakordsete majade katustel, kust avaneb sulnis vaade Tallinna lahele.

Piknikke on peetud ka kirikutes ja surnuaedades, linnaaedades ja nii edasi.

Parimad valikud, kus oma seltskonnaga õues söömist harrastada on looma- ja

ÕUE SÖÖMA

botaanikaaiad, linnapargid ja rannad.

Pealinna üks veidram, mõnusam ja huvitavam koht, kuhu piknikule minna, on laguneva Linnahalli katus. Kui on soov natukene pikemaks väljasõiduks, siis võib panna oma kola mõnele Tallinnast lahkuvale väikesele alusele ja pidada piknikku hoopis Naissaarel või Pranglil.

Aina rohkem levib ka võimalus lasta mõnel tippköögil või kohvikul endale piknikukorv valmis teha. See on hea variant, kui endal puudub igasugune toiduvalmistamisoskus, aeg või võimalus.

Samas on piknik põnev kogu oma tervikus – menüü koostamine, toidu valmistamine, korvi pakkimine, koha valimine ja inimeste kutsumine. Tehke piknik ise või tellige kuskilt toidukohast – oluline on, et toimuks üks korralik õues söömine!

Mida piknikukorvi pista?

Igapäevane küsimus: mida me täna sööme?

Piknikukorv paneb õnneks mõned vajalikud piirangud sellele, mida õues söömiseks valmistada. Pajaroad ja hautised jäävad ära ning enamasti ka supid, praed ja küpsetised.

Piknikukorv peaks sisaldama seda, mis rõõmustab meelt ja hästi maitseb – quiche’id, salatid, määrded, võileivad, mulliga veiniveed ning kerged koogid ja tordid.

M a a i l m a kõ i g e k l a s s i ka l i s e m piknikuroog ei sarnane klassikalisele Olivier’i salatile, vaid pigem on suurtele kartulitükkidele juurde hakitud kerge valik sibulaid, porrulauku ja ürte ning sellele 30

on lisatud väga malbe majoneesine koorekaste. Iga piknikuroa juures on oluline, et tegemist oleks värske salatiga nii maitse kui ka valmistamise poolest.

Värsketest suvekartulitest valmistatud salati saab vabalt teha valmis päev varem.

Ideaalne oleks aga see, kui salati – kartul, punane sibul, porrulauk, till, petersell – ja kastme – majonees, hapukoor, sidrunimahl, törts sinepit – saaks kokku segada alles viis minutit enne söömist.

Värskelt kodus hapendatud kolmepäevased kurgid on samuti ideaalne lisand jahedale salatile. Kurkide marineerimine on väga lihtne: suurde anumasse tuleb kokku tõsta väikesed kurgid, tilli- ja petersellivarred, viilutatud küüslauk ja mädarõigas ning võimalusel ka mustasõstralehed, kuid vabalt saab ka ilma nendeta hakkama. Valitud anum tuleb täita kergema soolalahusega nii,

Tehke piknik ise või tellige kuskilt toidukohast – oluline on, et toimuks üks korralik õues söömine!

et pealmisedki kurgid vees oleksid. Seejärel on vaja vaid kolm päeva oodata ning siis kurgid lahti lõigata.

Võileivad on teine äärmiselt klassikaline toit, mida piknikule valmistada. Kuna piknik on enamasti einetamisviis, kus parimaks kaaslaseks ja noaks-kahvliks on meie enda näpud, tuleks teha sellised võileivad, mille otsast saab õues kuni paari sentimeetrised viilakad lõigata. Parim viis selliste võileibade valmistamiseks on kasutada klassikalist Prantsuse pikka saia või baguette’i.

See, millega saiad täita, on iga sööja oma valik. Ideaalis tuleks sai enne võileiva valmistamist röstida ning teine äärmiselt tähtis moment on see, et võileivale tuleb peale juustu-, liha-, vorstivõi juurviljatäidise lisada ka erinevaid kastmeid ja vedelamaid lisandeid. Muul juhul jääb võileib väga kuiv. Krõbedaks röstitud sai aga säilitab välise krõbeduse ka siis, kui sisu on kastmest pehmeks imbunud. Väga mõnus amps!

Enam suvisemaks vist salatiga minna ei saaks – arbuusitükid, värske basiilik ning maitseks värsket soolakat fetajuustu.

See on väga sobiv variant, kui Kreeka salat tundub piknikule kaasa võtmiseks liiga tavaline. Tegemist on ainsa salatiga maailmas, mis ei kasvata pekki, vaid täidab üksnes põit. Loomulikult maitseb kerge oliiviõli ja maitseainetega salat kuumal päeval jahedana nagu pääs paradiisi. Feta ja arbuusi vahekord võib olla milline tahes, samuti sõltub sööjatest, mis maitseaineid ja

Enam suvisemaks vist salatiga minna ei saaks – arbuusitükid, värske basiilik ning maitseks värsket soolakat fetajuustu. lisandeid salatis kasutada. Värskeim salat planeedil!

Peale ettevalmistust vajavate söökide ja jookide sobivad piknikulauale ka paljud sahvris või külmikus oma aega ootavad lisandid. Kindlasti võiks piknikule võtta maitse järgi pudeli vahuveini ja siidrit. Kui eelmistest päevadest on kappi jäänud rostbiifi või muud liha, siis võiks sellegi kaasa viilutada. Kapist võib kokku koguda ka paar-kolm tšatnit või vürtsmoosi, sest toit ei ole kunagi kõikidele külalistele sobivalt maitsestatud. Veel võiks piknikule kaasa lõikuda mõned puuviljad – õunad, pirnid, melonid.

Samuti ei ole liiast kooki küpsetada – näiteks keeksilaadne ümar kook viimastest rabarberitest või just metsa alla ilmunud mustikatest.

23. septembril

ESIETENDUS Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29)

ETENDUSED L, 29.09 P, 30.09 L, 27.10 P, 28.10 L, 17.11 P, 18.11

kell kell kell kell kell kell

13.00 13.00 13.00 13.00 13.00 13.00

PILETILEVI.EE

ja ja ja ja ja ja

15.00 15.00 15.00 15.00 15.00 15.00

TOIDUAINETE TÖÖTLUSSEADMETE MAAILM TOIDUKUIVATID

• kondenseeriva • külmkuivatus

d ja vaakumkuiva

Spe󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹󰇹 to󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢󰈢

1.

tid

TOORME TÖÖTLUS 878 €

759 €

2.

BIOKEEMIA, MÕÕDISTAMINE

50 8 €

289 € Meie tootevalikust leiab sobivaid tooteid nii eratarbija kui ka väike- ja suurtootja. Valikus on mahla tegemise varustus, toidukuivatid, piima töötlemise seadmed, õlle pruulimise seadmed ning terviklikud tootmise ja pakendamise automaatliinid.

M 50 rustaja 0 l + pu 2 r ta ja DON S ta s a purus 1. Pres ig ll e tr s 18 l + 2 . Pres

Eraisikutele pakume suures valikus mahlapresse, purustajaid, toidukuivateid ning kõike vajalikku mahla ja marjade säilitamiseks või kuivatamiseks.

, itained ärmi to p , e id in • pä r m selitam topp, pärmis ine distam r vikud • mõõ hendid ja ta u va • p es katõrje t • pu u

Ettevõtete vajadustele läheneme projektipõhiselt ning arutame koos läbi iga detaili tööprotsessi lihtsustamiseks ja automatiseerimiseks.

PAKENDAMISSEADMED

TEENUSED

Palun tutvuge enim müüdud toodete valikuga meie e-poes www.cidermill.eu.

PAKENDID

• proje k timüü k • se ad

ja kuivatus

• taara, pesu ine karboniseerim • jahutus ja korkimine • villimine ja e • sildistamin kendajad pa um • vaak admed • pakkimisse

• plast- ja ro

ostevaba d mahuti kääritusd, ja segam ismahuti • tamme d vaadid • klaasja plastp udelid • pudelik orgid ja k apslid

mete p aigaldu Toorm s e tööt lu s: • p esu ja kuiva tus • filtree rimine • pastö riseerim ine • karbo niseeri mine • korkim ine, villi mine • sildis tamine • retse ptiteen us

Cider Mill OÜ • Lao 8-26, 80010 Pärnu • tel 5351 6054 (müük eraisikutele), 5450 2075 (projektimüük) • info@cidermill.eu