Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
Aprill 2020
Tuntud kvaliteetköögid nüüd -15% soodsamalt
“Köögis on alati hea aura”
SISSEJUHATUS
Olümpia tuleb!
E
nne läheb Ülemiste järv keema, kase otsas hakkavad õunad kasvama või saab kamast maailma kuulsaim toit, kui väike Maarjamaa seda va spordiolümpiat korraldada saab. Mida me aga saame korraldada ja mis ka täieõiguslikult septembri alguses Tallinna tuleb (koroonapandeemia tõttu lükkus võistlus sügisesse), on peakokkade olümpia, gastronoomiaolümpia. Täpsemalt siis maailma toiduvaldkonna olulisim võistlus Bocuse d’Or. Maailma, kuid kindlasti Martin Hanson kogu Euroopa toidufookus on selle nädala jooksul suunatud Tallinnale, see on aeg, kui saame end näidata kui tõsist gastromaad. Müts tuleb maha võtta Eesti tuntuima gastronoomi ees, kes sellise võimaluse nimel on viimased mõnikümmend aastat vaeva näinud. Nimelt on Dimitri Demjanov erinevate abilistega Eestit kui toidumaad läbi aegade kokkade olümpia püünele upitanud. Olgugi et meie kohad võistlusel pole olnud absoluutses tipus,
Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee
oleme me kohal: meid võetakse tõsiselt, meid austatakse, meid hinnatakse. Oleme üks kõigi hulgas. Ning uskuge … seda pole mitte vähe, eriti kui mõelda, kus me olime “närused” 30 aastat tagasi. Lisaks tähelepanule, mida selle ürituse kaudu nii maailma toidu- kui ka veiniajakirjanduselt saame, lisaks turistide hulgale, kes tulevad uurima, mis toitu meil ikkagi pakutakse, kas restorani tase on tõesti nii kõrge, kui räägitakse, on meil ka väga aus võimalus võistluse Euroopa eelvoor võita. Eestit esindav kokk Artur Kazaritski on üks uue põlvkonna kokkasid, kes mõistab nuga käes hoida ja tajub ka seda rütmi, mis toob edu. Peale selle on Kazaritski töötanud viimased aastad restoranis Geranium, mille peakokk ja asutaja Rasmus Kofoed on tulnud eri aegadel samal võistlusel nii kolmandaks, teiseks kui ka esimeseks. Igal juhul soovitan kalendris võistluse kuupäevale punane ring ümber tõmmata ja tulla kaasa elama nii omadele kui ka meie toidukultuuri ühele olulisele sammule edasi. Bon appetit!
Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee
Keeletoimetaja: Helina Koldek, helina.koldek@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall
KOOK&MOOS
Beseekunst Õhulist suussulavat munavalgeküpsetist ehk beseed tunneb maailm juba 17. sajandist, sest arvatavasti just selle aastasaja algul hakkasid Itaalia kondiitriärid krõbedaid beseeküpsiseid valmistama. Beseede kuulsus liikus kiirelt üle Euroopa ja peatselt olid need paljude Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa kondiitriäride lettidel. Tekst: Martin Hanson
V
aid kahest komponendist e h k m u n av a l g e s t ja suhkrust koosneva besee õnnestumisel on oluline eeldus, et vahustatava munavalge sisse ei satuks tilkagi
munakollast. See tilgake rasva ei luba munavalgel lihtsalt piisavalt kohevaks ja tugevaks vahuks muutuda.
Besee, mis see on?
Klassikaliselt nimetatakse beseetainast meringue’iks. Meringue on väga õhuline magus segu kõvaks vahuks vahustatud munavalgetest ja suhkrust, mis küpsedes muutub krõbedaks ning tugevaks. Besee koostis on väga lihtne, kuid
teaduslikult täpne: 27% munavalget ja 73% peen- või tuhksuhkrut. Besee on ainuke tainas, mida valmistatakse ilma jahuta, seega polegi see tavamõistes tainas, vaid pigem õhuline mass. Tainas kerkib ja jääb õhuliseks munavalgetesse klopitud õhu mõjul. Beseed kasutatakse järelroogade ja tortide valmistamisel, lisandina ning kaunistusena. Beseega võib üle küpsetada magusaid pirukaid ja kooke. Sellest võib valmistada küpsiseid, mida soovi korral ühendada võikreemi või šokolaadiga. Teiste kreemide või keediste puhul märgub besee liialt ja vajub kokku. Beseed kasutatakse ka külmutatud magustoitude juures.
Kondiitrimaailma kolm beseemeetodit
Beseetegu käib ikka ühte moodi, küsimus on vaid mõnes nüansis ja nipis. Prantsuse ehk nii-öelda tavalise besee valmistamise külmmeetodi puhul vahustatakse munavalged kõigepealt pehmeks vahuks ja siis lisatakse suhkur. Massi vahustatakse nii kaua, kuni see on tugev ja tihe ega kuku kaussi kummuli keerates maha. Selle meetodi järgi tehtav besee on eriti sobilik kuivkrõbedateks beseeküpsisteks ja beseepõhjadeks. Pavlova valmistamiseks lisa tainale maisitärklist ja veiniäädikat, mis muudab koogi väljast krõbedaks ja seest vahukommiselt pehmeks. Šveitsi besee eripära on see, et munavalgemass tõstetakse vahustamise ajal kuuma veeauru kohale, mistõttu saab besee stabiilsem. Ole ettevaatlik, et vesi liiga kuum ei oleks, sest vastasel juhul võivad munavalged tükki minna. Šveitsi beseetainas sobib samuti beseeküpsisteks, aga ka koogikateteks. Itaalia beseemeetod, mida kasutavad valdavalt professionaalsed kondiitrid, annab eriti tugeva ja kaunilt läikiva tulemuse tänu siirupile, mida munavalgetele vahustamise ajal sisse niristatakse. Selle meetodiga valminud besee sobib eriti hästi just kõrgeteks koogikateteks (sefiiritordid, sefiirikoogikesed). Nüüd kõik mune vahustama! Foto: unsplash.com
4
Allikad: Oma Maitse, oetker.fi, toidutare.ee
Kuidas valmistada klassikalist beseed? Eralda munavalged ja -kollased (väga) hoolikalt. Nüüd jahuta munavalged +4 kraadini. Töövahendid peavad olema puhtad (eriti rasvavabad). Munavalge paremaks vahustamiseks võid lisada pisut soola. Alguses vahusta munavalgeid aeglasemalt, lisa kiirust valge vahu tekkimisel. Vahu püsimist soodustab paari tilga sidrunhappelahuse lisamine vahustamise lõpu poole. Kasuta kristallsuhkru asemel (sõelutud) tuhksuhkrut – lahustub kiiremini. Munavalge maht peab olema vahustamise järel rohkem kui seitse korda suurenenud. Massi lusikaga tõstes peab vaht püsima ja mitte selle küljest ära kukkuma. Kui vaht on nõrk ja murenev, siis on see ülevahustatud ja nii vajuvad küpsised ning koogikatted kokku. Kui munavalgeid on vahustatud vähe, ka siis valgub mass ahjus laiali. Kaks nippi ka: küpsised, sefiirid ja pavlova koogialused saavad ilusama välimuse, kui neile pärast vormimist ja enne ahju panekut tuhksuhkrut peale raputada; küpsemise ajal ava aeg-ajal ahjuust, et liigne niiskus välja pääseks, või kuivata küpsiseid pisut lahtise ahjuuksega.
Dr. Oetker tuleb appi! Nagu ikka, nii on ka beseekreemi ehk meringue’i valmistamiseks mõeldud välja veelgi lihtsam ja lollikindlam lahendus. Täpsemalt on turule tulnud sajandiga Saksamaal kõikidele tuntuks saanud kondiitritoodete valmistaja Dr. Oetkeri uudistoode ehk beseejahu. Kohevaid ja imelisi küpsiseid, pavlovapõhju ning koogikatteid lubava beseetaigna saab valmis vaid minutitega: paki sisu tuleb koos veega lihtsalt õige kreemisuseni vispeldada. Tänu lisanditele pole ohtu kreemi ülevahustmiseks, samuti ei jää taigen iialgi vedel. Ning kuna beseejahus on sees ka sidrun, jääb taigen kreemjas, tihe ja püsiv. Ning säravvalge. Proovige ja teist saab kohe tõeline pavlovameister! Foto: Dr. Oetker
KOHVIKULTUUR
300 aastat kohvikut Kui Veneetsia ühel kuulsaimal elanikul, flirtimiskuningaks ristitud naistemehel Casanoval tekkis soov panna oma talent proovile kvaliteetsete naiste peal, siirdus ta alati Piazza San Marco ääres paiknevasse Caffè Floriani*. Kohvik, mis on maailmas vanuselt teine pidevalt avatud olnud sarnane asutus, tähistab sellel aastal 300 aasta juubelit. Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock
K
ultuslik kohvik on järjepanu lahti olnud kolm sajandit, täites iga päev sadade kohvijanuste inimeste soove, olles ise läbi oma ajaloo olnud pealtnägijaks revolutsioonidele, sõdadele, armumistele, sündidele, skandaalidele ja näljahädadele. Kui
kohvikus serveeriti parimat oriendi teed ja kohvi, peeneid veine ja napse, elas Veneetsia üle oma enda vabariigi huku, nii Prantsuse kui ka Austria võimu ning andis oma ruumid 1848. aasta ülestõusus vigastatute abistamiseks. Floriano Francesconi avas kohviku 1720. aasta 29. detsembril esialgu Alla Venezia
KOHVIKULTUUR Trionfante ehk Triumfeeriva Veneetsia nime all, kuid kooskäimiskoha kunded nimetasid kohviku kiiresti selle omaniku järgi ümber. Ning miks valis Casanova just selle kohviku oma “jahimaaks”? Caffè Florianis oli nimelt algusest peale lubatud käia ka naistel.
Maailm armus kohvijoomisse
Arvestades teejoomiskultuuri pikkust, on kohv väga hiljutine leiutis. Väidetavalt hakkasid kohvi 15. sajandil esimesena tarvitama Jeemeni sufikloostrite mungad, sest kohvi stimulatsioon oli sarnane veini joomisest saadava kaifiga. Kuna aga usumeestel oli alkohol keelatud, siis jäigi üle tarvitada kohvi. Sufikloostritest levis kohvijoomine sadakond aastat hiljem edasi Mekasse, sealt Kairosse ja lõpuks Balkani ning Türgi kaudu suhteliselt kiiresti ka Itaaliasse. Miks just Itaaliasse, selle juurde kohe jõuame. Kuid nagu ikka, kui on midagi, mida juua, siis tekivad kohe ka kohad, kus joodavat manustada. Nii sündiski kohvik ehk koht, kus serveeriti seda kuuma, keha ja aju virgutavat tõmmist ning kus sai vabalt vestelda, mõtteid ja uudiseid vahetada, plaane pidada, suhteid luua. Täpselt sellisena levis ka kohvik Mekast edasi Ottomanide impeeriumisse ja sealt juba Euroopasse. Esimesed kohvikud avasid Euroopas uksed juba 17. sajandi alguses. Koogid, küpsised, napsid ja muu kaasaegse kohvikuga kaasaskäiv on üsna
Selle kevade tervisetrend BORGESE ÖKOLOOGILINE ÕUNAÄÄDIKAS!
hiline lisandus sellele vaba mõttevahetuse ja kooskäimislusti õhutanud paigale.
Kohvikultuuri häll
Veneetsiat ja muidugi Itaaliat tervikuna peetakse Euroopa, aga ka maailma kohvikultuuri üheks keskuseks. Miks? Just Veneetsia vabariigil olid tihedad kaubandu s suh te d O t tomanide ga Konstantinoopolis, kus kohvi(ku)kultuur oli selleks ajaks juba täispurjes. Nii hakkasid esimesed meie kontinendi kohvikud oma uksi avama juba 1630. aastatel. Järgmise paarisaja aasta jooksul levisid need kohvilõhnalised ja aina enam toitu pakkuvad kohtumispaigad kulutulena üle Euroopa ning nüüd ei ole riiki, mille ajaloosse poleks kirjutatud, et just nende kohvikukultuur oli kõige kirevam, seltskondlikum, revolutsioonilisem. Kohvik oligi alguses kooskäimise koht, infovahetusruum, kus peeti plaane, koguneti, lahkneti, kust algasid revolutsioonid. Ben Franklinist Prousti ja Balzacini, Voltaire’ist Dickensi ja Jeffersonini, Keats, Shelley, Lord Byron, Goethe, Wagner, Liszt, Mendelssohn, Freud, Lenin, Trotski … kõik need maailma ajalugu muutnud mehed on paljud oma mõtted just kohvikus kohvi rüübates kirja ja paika saanud. Balzac näiteks oli lisaks kohvi joomisele kirjutamise ajal ka lusikaga kohviube närinud. Ta suri 49-aastasena. Kohvikukultuuri ja kohvikutes käimise võlu üheks suurimaks taganttõukajaks on loomulikult kohvi stimuleeriv mõju ja tunne,
mida paljas mõte kohvi joomisest inimeses tekitab. Kuid vähemoluline ei ole kohviku muhe ja soe õhkkond, turvaline ja suhtlemist, ideedevahetust soosiv olustik ning fakt, et lisaks erksale meelele saab maiustada ka hõrkude roogadega.
Vanimad toimivad kohvikud
Olgugi et Caffè Florian on maailmale tuntuim iidvana kohvik – seda nii oma imelise asukoha kui ka paljude filmide tõttu, mis kohvikut võttepaigana on kasutanud –, ei ole ta siiski vanim järjepanu avatud olnud kohvik maailmas. See au kuulub Café Procope’i nimelisele kohvikule Pariisis, mis avas uksed juba 1686. aastal. Roomas 1760. aastal avatud kohvik Caffè Greco toimib samuti siiamaani ja seda asutust peetakse oma dekoori ning teeninduse poolest üheks elegantsemaks. Sajand hiljem avati Viinis aadressil Herrengasse 14 aga Café Central, mis samuti siiani kliente teenindab. Kui satute Viini, Rooma, Pariisi või Veneetsiasse, siis astuge mainitud kohvikutesse sisse, saate alati head kohvi ja joogikõrvast ning nuusutada ajaloo ja mõeldud mõtete, tuntud tunnete hõngu. PS. Lugege ajakirjast ka Silvia Pärmanni artiklit Colombia kohvikasvandustest! * Itaalia keeles tähendab caffè kohvikut, inglise keelde võeti nimetus café üle prantsuse, hispaania või portugali keelest.
Uudistoode Borgeselt on valmistatud värsketest ökoloogiliselt kasvatatud õuntest ning on väga hinnatud oma tervislike ja toiteväärtuslike omaduste poolest. Sisaldab nn äädika „ema“ (pudelis olev sade, mida leidub toores filtreerimata äädikas). Suurepärane lisand salatitesse ja marinaadidesse.
TOODE ON SAADAVAL SELVERITES, PRISMADES, SOLARISES JA DELICE KAUPLUSTES.
Nullprügi
ja toidusäilitamine 21. sajandis elavate nüüdisinimeste mõtteviisi juurdumisele, teiselt poolt jällegi tänu lihtsale soovile säästa raha oleme üsna märkamatult sisenenud nii-öelda zero-waste-ajastusse. Toidukraami ninast sabani või juurest pealseni mittetarvitamine tähendab tagurlust, kus toidu täielik lõpuni tarbimine on argitoiming, mitte poos. Tekst: Martin Hanson
A
Foto: Karl Saare
Toitumisnõustaja Helena Mang
renenud ja kiirelt selle standardini liikuvate riikide (kindlasti loeme ka Eesti nende hulka) kodanikud pole eales elanud nii rikkalikult, toidumuretult ja hedonistlikult kui 21. sajandi esimese viiendiku lõpus. Toidukraami on kõikjal sedavõrd palju, et sellest kõigest õigete, parimate valikute tegemine on muutunud lausa tööks. Samal ajal kui meie siinpool rikkalikkuse ilmkõrget müüri toiduluksuses hulbime,
jääb teisel, kolmandal ja neljandal maailmal toidukraami iga päev täpselt nii palju puudu, kui meie ära viskame.Sellises olukorras pole muud võimalust, kui vaadata üle, kui vaadata üle oma kodune nullprügi olukord ja võtta ette toidusäilitamine. Kuid kust alustada? Maailma tippu kuuluv fitness-sportlane ja toitumisnõustaja Helena Mang ulatas lahkesti abikäe, et anda nõu, kuidas ise enda olukorda parandada. Helen, miks on sinu meelest oluline toitu
õigesti säilitada ja kuidas elada nii, et ei tekiks toiduprügi? Toidu säilitamise tingimused mõjutavad suures osas toidu toiteväärtust ja kasutamise aega. Põhjuseid, miks toiduprügi tekkimist vältida, on erinevaid. Ajal, kui üks osa Maa elanikkonnast vaevleb näljas ja teiselt poolt koormab pidev ületootmine planeeti enneolematult, on palju sellist, mida igaüks meist ära teha saab. Teisi motiveerib võibolla enim just aja ja raha säästmine või oma tervislik heaolu.
KÕIK GRILLIMISEKS VAJALIKU SAAD TELLIDA
WWW.FOODMOOD.EE GRILLSÜSI, SÜÜTEGEEL JA LAIAS VALIKUS LIHA
LISAKS LAI VALIK IGAPÄEVASEID TOIDUKAUPU E-TOIDUPOEST OTSE KODUUKSENI TALLINNAS, TARTUS JA VILJANDIS.
#Goodmoodfood #OleIsePeakokk
8
EHEDAD MAITSED EESTI MAHEÕUNTEST Piesta õunastroop ja õunaäädikas. Koos ja eraldi. Salatikastmetes ja grillimarinaadides. Kala ja liha juurde. Stroopi proovi ka juustu ja jäätisega.
Saadaval üle Eesti kaupmeestelt ja e-poodidest, täpsem info: Piesta Kuusikaru talu www.kuusikaru.eu /
piestakuusikaru /
kuusikaru
NINAST SABANI sooduspakkumisele. Ostsin suure tüki. Kolmeliikmelisele perele käib see aga ühe õhtuga üle jõu ja nii sai see osaliselt portsjonitena vaakumisse pakendatud. Lahtiselt kiles seisaks kala tavalises külmas 1–3 päeva, vaakumisse pakendatult aga kuni kuus päeva. See on piisavalt pikk aeg, et menüüsse järgmine kalatoit planeerida.
Kuidas sa ise toidu raiskamise vastu võitled? Ma ei oskagi täpset kuupäeva määratleda, millal see teema minu jaoks aktuaalseks sai, aga mingist hetkest on jäänud külge tahe mitte midagi söödavat minema visata. Kindlasti on sellele kaasa aidanud tublisti kasvavad toidupoe arved. Ei usu, et oluliselt teistmoodi tarbin, lihtsalt toidukaup on paari viimase aastaga oluliselt kallinenud. Tundub absurdne tuua koju 70-eurone toidukorv ja hiljem sealt midagi prügikasti visata, mida oleks võinud tegelikult edukalt kasutada. Enamasti läheme ju poodi kas tühja kõhu või mingi iha ajel. Kõik saab ikkagi alguse planeerimisest. Enne poodi minekut on vaja selgeks teha, mida TEGELIKULT sealt vaja on. Paar aastat tagasi võtsin kasutusele äpi Any.do, mis on piltlikult öeldes virtuaalne poenimekiri. Vajadusel on sellele nimekirjale ligipääs kõikidel perekonnaliikmetel, nõnda saab sinna tooteid lisada igaüks ja see, kes poodi satub, näeb reaalajas täpselt, mida tegelikult vaja on. Pärast nimekirjasüsteemi juurutamist kadusid ära “igaks juhuks” tehtavad ostud. Mismoodi sina siis poes käid, kuidas end selleks valmis paned? Enne poodi minekut saab välja mõelda järgmise 4–7 päeva menüü kondikava.
lühikese säilimisajaga tooteid lõhnab juba eos millegi raisku minemise järele.
Miks on üldse igapäevane toidu õige säilitamine vajalik? Korralikult säilitatud toit seisab kauem ja toidus endas säilib suuremal määral toiteväärtus. Lohakalt sügavkülma visatud toit saab tihti külmakahjustusi ja hiljem tarbides ei ole tekstuur, maitse ega ka toiteväärtus see, mis olla võiks. Toidu sihipärane säilitamine/tarbimine aitab vähendada raisku mineva toidu hulka ja toorainele kuluvat raha ning säästa oma isiklikku aega.
Mis sul endal külmikus ja sügavkülmas säilitamiseks pakendatud on? Tavalises külmas on mul mõned marineeritud kanafileetükid. Juba avatud pakendis kipub liha ära kuivama, nii et esimese hooga üle jäänud fileed segasin maitseainete ja skyr’iga ning marineerisin vaakumisse. Nõnda säilivad need ligi kümme päeva ja saan neid jooksvalt tarbida, ilma et peaksin kartma, et need pahaks lähevad või ära kuivavad. Samuti sattusin hiljuti poes lõhefilee
Millest alustada igapäevase toidu säilitamist? Alustama peaks vastutustundlikust tarbimisest ja oma tarbimise planeerimisest. Kõige kriitilisem on toiduga, mis vajab säilitamiseks külmkapitemperatuuri. Kui külmkapp on süstemaatiliselt korras, on perenaisel ülevaade olemasolevast ja lõpptulem on parem. Keerulisem on omada ülevaadet külmkapist, mis näeb välja kui keskmine teismelise riidekapp (kõik süsteemitult segamini ja mitmes kihis).
Foto: Shutterstock
Milliseid toite võiks valmistada, mitmeks korraks neist jätkub, mida on nende valmistamiseks vaja juurde hankida? Enamikus kodudes on kuivainete kapid sellised, mis enam hästi sulguda ei taha, seega juurde on enamasti vaja võtta peamiselt värsket liha, kala, kana ja piimatooteid – kõike seda, mis üleliia kaua ei säili. Ühesõnaga: see, mis jõuab koju, on juba eesmärgipäraselt valitud. Mäletan, et kunagi ammu poes käies ei jälginud ma üldse toote säilivuskuupäevi – nüüdseks on see üks esimestest asjadest, mida vaatan. Tihti teen oma valikuid ka jooksvalt ringi, sest palju sarnaseid ja
TALUST KOJU
Lore Bistroo
T
oidu kojutellimise segment e-kaubanduses on kriisiolukorras kasvanud nii jõudsalt, et kipub juba üle kuumenema. Kui varem pidi valiv koduperenaine mitu erinevat poodi läbi käima, et oma ostukorv ihaldatud toodetega täita, siis nüüd võib tema koduukse taha tekkida järjekord kojutoimetajatest, kes omavahel kahemeetrist distantsi pidades kannatlikult ootavad, millal saavad oma kauba üle anda. Logistika on praeguse e-kaubanduse suur väljakutse. Kahe restorani – Lore bistroo ja Leib restorani – asutajad avastasid ühtäkki ennast olevat privilegeeritud seisukorras. 2011. aastast alates hoolega välja arendatud koostöövõrk, kuhu kuuluvad talud kasvatasid Eesti kõige paremaid põllu- ja aiasaaduseid vaid restoranide tarbeks, jäi päevapealt tööta. Täpselt nii nagu restoranidki. See oli katastoof. Kuid pärast rahunemist ja arupidamist selgus, et ühtlasi ka – võimalus.
Resto, deli ja kauplus – kõik üheskoos
Lore bistroo valmistab nüüd lõunatoitusid kojuviimiseks, järgmisel nädalal avatakse menüü kogu päevaks. Menüü on kohandatud kojukandele sobivaks. Läbi on mõeldud, milline toit kannatab kodutarnet kõige paremini, ja hinnad on kujundatud bistroo omadest atraktiivsemaks. Kui bistroolõunad on valmis, hakkavad kokad ette valmistama roogasid, mida saab kodus lõpuni valmistada. Ja e-pood pakub kodus toidutegemiseks mahesaaduseid, mida varem jagus vaid restoranidele. E-pood talustkoju.ee on tehniliselt võttes ühe nädala töö tulemus. Kuid selle nädalaga pidid kõik koostööahela liikmed oma tegevuse oluliselt ümber 10
FOTO: TERJE UGANDI
FOTO: ERIK RIIKOJA
Talust
koju ja kohe taldrikule Kriisiaeg on ettevõtlust karmilt löönud. Eriti külalislahkust pakkuvaid asutusi. Võib haavu lakkuda ja riigi abile ning saatuse armule loota. Või siis ise nuputades ja pingutades proovida ikkagi midagi ette võtta. Kahte restorani pidav seltskond otsustas teise variandi kasuks, et senistel koostööpartneritel ja oma restoranidel üheskoos eluvaim sees hoida. FOTO: PRIIT EFERT
Kodumaine tooraine on Leib restoranis alati au sees olnud
korraldama. Talud pidid hakkama pakendama kaupa jaemüügiks. Restorani söögisaalist sai vaheladu ja teenindajatest komplekteerijad. E-poe fookus on väiksel, hea hinna ja kvaliteedi suhtega nädalast nädalasse muutuval sortimendil, mis alati väikest vaheldust pakub ja tutvustab inimestele ka tooraineid, millega kõik varem kokku puutunud ei ole. Kõige lühem võimalik tarneahel hoiab toidu alati värske. Seda toimetatakse restorani ainult ja täpselt nii palju, kui on ette tellitud. Talust Koju meeskond usub, et niimoodi sünnib osa parema tuleviku poole liikuvast ökosüsteemist. “Meie meeskond ei alga mitte söögisaalist ega poeleti tagant, vaid taludest ja põldudelt. Meie talumehed ei ole lihtsalt mingid kontaktid süsteemis, vaid osa perest, tänu kellele saame toimetada täisväärtusliku toidu ostjani kõige lühemat teed pidi. Nemad annavad ostugarantii, et kõik meilt tellitav kaup on restoranikvaliteediga,” kommenteerib lisaks värskele e-poele ka Lore bistrood ja Leib restot juhtiv Kristjan Peäske.
Söögipoele lisaks joogipood
Lore bistrood ja Leib restorani teatakse nende eriliselt heade joogikaartide poolest. Kahes söögikohas töötavad sommeljeed on teinud tühjaks auhinnalauad kodumaistel ja rahvusvahelistel joogitundjate võistlustel. Sedagi oskust ei saa lasta jõude seista. Söögipoe kõrvale tekkis äsja joogipoe esimene lett. Joogivalik ei saa olema väga suur, kuid vahetuv, eristuv ning kindlasti hea hinna ja kvaliteedi suhtega.
Kodumaine tooraine oma ilus ja olus. Pilidl Kopra Karjamõisa saadused. Nemad on olnud meie headeks koostööpartneriteks Leiva sünnist alates
talustkoju.ee epood@talustkoju.ee facebook.com/talustkoju lorebistroo.ee leibresto.ee
TOIDUREIS
Kokaiinikuningad langevad,
kohvikuningad tõusevad
L
ihtsalt selline piinlik lugu, et Juan Valdezi pole päriselt olemas, staaride puuduses vaevlevad colombialased pidid ta välja mõtlema ja palkama ühe vuntsidega kuuba tüübi teda reklaamidesse mängima. Aastate möödudes ilmnes muidugi probleem, et kuulsaim colombialane ei olnud fotodel enam koduperenaiste silmis nii särav ja kütkestav, et kohvi müük piisavalt kõrgel hoida ning nüüd toimuvad iga mõne aja tagant uue Juani valimised. Kui maailmas on paiku, kus inimesed korraldavad iludusvõistlusi kaamelitele, siis miks mitte korraldada ka konkurssi parimate vuntsidega colombia mehe leidmiseks. Kui Juan Valdezi ümber toimuv kõrvale jätta, on kohvi kasvatamine Colombias tõsine asi. Colombia Riiklikku Kohvikasvatajate Föderatsiooni kuulub üle 500 000 farmeri ja Colombia kohviviljeluse kultuurimaastik kanti 2011. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. “Kohviviljeluse maastik on suurepärane näide sajanditepikkusest vastutustundlikust põllumajandusest, kus põlluharijate eri põlvkondade ühine pingutus on loonud silmapaistvad sotsiaalsed, kultuuri - ja tootmisinstitutsioonid,” põhjendas UNESCO oma otsust.
Rohelised kohvimarjad pole veel korjamiseks valmis – need peavad küpsema kas kollaseks või punaseks.
Enne seda, kui Colombia sai endale Gabriel García Márquezi, Fernando Botero ja Pablo Escobari, oli kogu riigi maailmakaardile panemine ühe mehe õlul – selleks oli Juan Valdez. Juan Valdez on Colombia kohvikasvatajate kaanepoiss, kes koos oma lahutamatu kaaslase, muul Concitaga vaatab vastu nende logolt ja on peategelane vähemalt pooltes kohvireklaamides. Juan on teinud tublit tööd, Colombia on maailma suuruselt kolmas kohvitootja ja eksportija. Tekst ja fotod: Silvia Pärmann
Mis on ilus vahefiniš Colombia mitte kõige helgemas ajaloos. Kui rääkida ajaloost ainult kohvi silmas pidades, siis teadupärast on kohv pärit Aafrikast ja Colombias kasvatatakse araabikat, mis on algselt Etioopiast pärit ning siis tänu araablastele kuulsaks saanud. Arvatakse, et esimesed inimesed jõudsid Lõuna-Ameerikasse kas Aasiast, minnes kõigepealt üle Beringi väina PõhjaAmeerikasse, või siis Polüneesiast üle Vaikse ookeani tulles. Igatahes mitte Aafrikast. Kohvi kasvatamise mõtte tõid hulga hiljem endaga kaasa hispaanlased, kellest muidu suurt rõõmu polnud. Ja ega kohvi kasvatamine
muidugi mingi lust ja lillepidu ka ei ole, aga vähemalt on päeva lõpuks sellest ka kohapeal mingit lõbu. (Mis on muidugi odav asendus näiteks põlisrahvaste kuldehetele, -nõudele ja rituaalsetele esemetele, mis lihtsalt kullakangideks sulatati, et neid oleks lihtsam Euroopasse transportida. Ja siinkohal ei hakkaks üldse rääkima sellest, et kui kohvi eksportijatena on colombialased jõudnud kolmandale kohale maailmas, siis kokaiinikaubanduses hoiavad nad stabiilselt esikohta, ehkki sellist imetlust, nagu teenis ära Pablo Escobar, ei teeni neist tänapäeval enam mitte keegi. Tulusust on ilmselt raske
Colombia ekspordib röstimata kohviube. Kui tumedaks need röstida, otsustavad igas riigis tegutsevad röstikojad ise.
võrrelda, nagu on raske kirjeldada ka kogu seda jama ja vägivalda, mida kokaiin endaga kaasa toob kõigi nende colombialaste jaoks, kes selle äriga vähimalgi määral seotud pole.) Ehkki kohvi kasvatatakse 20 piirkonnas, on see kuulsaim, UNESCO maailmapärandi maastik Andide mäestiku lääneosas kohapeal tuntud kui kohvi kolmnurk, Eje Cafetero. UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud maastik laiub üle Caldase, Quindo, Risalda ja Valle de Cauca provintside, kõrgudes 1200 ja 3000 meetri vahel. Sinna piirkonda mahub 51 linna ja 24 000 kohvifarmi, mis on koduks kokku 80 000 farmerile. Nende pealinnad, mis moodustavad kaardile kolmnurga, on Pereira, Armenia ja Manizales. Ent need on vaid väravad väikestesse kohvilinnadesse ja hacienda’desse jõudmiseks. See on maaliliselt mägine piirkond, mis kohvifarmerite jaoks tähendab küll seda, et kohv korjatakse käsitsi, sest nendel nõlvadel pole ühegi masinaga liikumine võimalik. Selles piirkonnas valmib kohv aasta ringi, ent põhiline saagikoristus käib märtsist maini, kui tuhanded inimesed korjavad päikesetõusust loojanguni kohvi, igaüks vähemalt 120 kilo päevas. Turistide rõõmuks on paljud kohvifarmid avatud vähemalt ekskursioonideks ja mitmed
Värvika Filandia linnakese keskväljakut ääristavad kohvikud, mille akendelt saab jälgida tänavamelu. 11
Transport mägikülade vahel käib vaprate autodega, mis juhi palvetele vaatamata vahel siiski järskudele nõlvadele alla annavad ja putitamist vajavad. Reisijate jaoks on sellisel hetkel alati läheduses mõni kohvik.
pakuvad ka öömaja. Maaelu on ainult harvadel juhtudel nii mõnus kui kohviistanduses, kus päev algab garanteeritult hea kohviga ja hommikusöögilaua ümber lendlevate troopiliste lindudega, kellest ma peaaegu ühtegi määrata ei suutnud. Tõeline melu käib aga väikestes kohvilinnades, nagu Salento või Filandia, mis – ilmselt tasakaaluks mustale kohvile – on kirjeldamatult värvikirevad. Pööraselt kurvilised teed kulgevad ühest linnast teise, täites reisijad ühtaegu hirmu ja vaimustusega. Avanevad vaated kohviistandustele ja pööraselt värvikirevatele lihtsatele majadele panevad sihtkoha poole rammivas Willyse džiibis istudes kõrguse ja teeolud unustama. Need autod on kujunemas kohviregiooni sümboliks ja on mägiteedel täiesti asendamatud. Nendega on alati transporditud kõike: inimesi, toidukaupu, väiksemaid koduloomi, mööblit, ehitusmaterjale. Ainult eriti kitsastel teedel ja kohviistanduste järskudel mäenõlvadel võtavad autode töö üle muulad, kes kohvikotte tassivad.
Must nagu põrgu, magus nagu armastus
Colombia kohvitootjate kaanepoissi Juan Valdezi pole päriselt olemas.
Vaatamata sellele, et kohvi kasvatamine on Colombias elu loomulik osa, et tunne enamik colombialasi ise oma kohvi peaaegu üldse. Masside lemmikkohvi poolekilone pakk maksab poes euro ringis. Isegi kui enamik inimesi võiks endale lubada kvaliteetsema kohvi ostmist, ei pea nad seda oluliseks
Finedine Ravioolid on valmistatud Eestis Itaalia köögile spetsialiseerunud tippkoka poolt.
Ravioolid on Itaaliast pärit pastaroog, mis meile meenutab pelmeene, kuid tainas on tehtud munast ja durumjahust ning täidised on mitmekülgsete maitsetega, sest valikus on nii taimetoidu kui ka grill-liha ja kanaga variandid. Valmistamine on lihtne: lisada keevasse vette ja keeta 5 minutit. Serveerida soovitame riivitud juustuga, võib ka lisada tomativõi koorepastakastme. MÜÜGIL: Selverid, Prismad, Solaris, Viimsi Delice, Stockmann, Maxima XXX, NOP Kadriorus ning Kaubamajad Tallinnas ja Tartus. Valmistame ka eritellimusi restoranidele – erinevate täidistega ravioolid ja värske pasta. TELLIMUSED:
eleri@finedinepasta.eu
ning joovad seda tumedaks röstitud kehva kvaliteediga kohvi, mida jõid nende emad ja vanaemad, rahumeeli edasi. Nad armastavad seda isegi nii väga, et Colombia peab madala kvaliteediga kohviube Ecuadorist sisse ostma, et turu nõudlusele vastata. Colombia ise lihtsalt ei tooda piisavalt madala kvaliteediga ube. Nii et türklaste tarkus kohvi kohta – kohv peab olema must nagu põrgu, kange nagu surm ja magus nagu armastus – paneb jubedusejudinad üle selja jooksma igal kohvifriigil, aga kindlasti mitte keskmisel colombialasel. Ent see on suur maa ja isegi see, kui ainult kümme protsenti rahvast armastab head ja kvaliteetset kohvi, tähendab see viit miljonit kohvihoolikut ning suuremates linnades, rääkimata Eje Cafetero piirkonnast, saab imelist kohvi igal pool. Ja igas nendest kohvitassidest on peidus tuhandete farmerite lood, kelle töö tulemusena on valminud kohv, mis on teinud Colombia maailmakuulsaks. 90 protsenti Colombia kohvist tuleb väikestest kohvifarmidest. Kuulsaim kohvipiirkond pakub peale hea kohvi veel maalilisi vaateid ja matkaradu, aasta ringi umbes 24 soojakraadi juures püsivat õhutemperatuuri, vaimustavat eksootilist linnu- ja liblikamaailma – linnuvaatlus on seal piirkonnas kohviturismil tihedalt kannul – ning suurepäraseid restorane, mis ei koonerda kohalike puuviljade ja muu ökofarmerite pakutava kasutamisega.
Aasta ringi valmiv kohv
Saagikoristuse põhiaegu on Colombias kaks, üks märtsist maini ja teine oktoobrisnovembris, kui korjajad juba päikesetõusu ajal ja iga ilmaga põllule lähevad. Valmis marjad on punased või kollased ja kõik need korjatakse käsitsi. Siis eemaldatakse masinaga kohvimarjalt kest ja marjast välja tulevad kaks uba – erandjuhtudel on neid üks ja see on kohvigurmaanide jaoks eriti ihaldusväärne jook, mis sellistest ubadest valmistatud on – lähevad kuivatisse. Väljaspool põhilist saagikoristusaega valmib kohv sealses kliimas tegelikult kogu aeg, saak on aga nii palju väiksem, et neid kuivatatakse nagu vanasti – päikese käes. Colombia on traditsiooniliselt kasvatanud araabikat, millele sealsete mägede kõrgus on ideaalne kasvupiirkond. Eje Cafetero pinnase muudab eriliseks kahe vulkaani lähedus ning sealsete muldade ja kliima kombinatsioon võimaldab kasvatada maailma ühte hinnatuimat kohvi. Kohvikasvatajate föderatsiooni, mis toimib nagu üks suur kooperatiirv (maailma suurim kooperatiiv, muuseas), roll on anda nõu igale farmerile olenemata sellest, kui mitu kohvipuud tal on. Selline tugi on viinud Colombia kohvifarmerid tasemeni, milleni teistel on raske küündida. Föderatsioon ostab kokku saagi – eksporditakse üksnes röstimata kohviube – ja kohvilaevad asuvad teele kõikjale üle maailma.
TOIDUREIS
Ka kohvipiirkonna kõige väiksemates külades on kohvi serveerimine viidud tasemele, mida isegi Euroopa gurmeepealinnades on natuke raske ette kujutada.
Enamik farme röstib oma tarbeks ja Colombias müümiseks siiski ka ise kohvi ning hea kohvi puudus Colombias reisides kimbutama ei hakka, erinevalt mitmest teisest suurest kohvitootja-maast, kus kohapeal on päris keeruline tass korralikku kohalikku kohvi saada. Et kohvi kasvatamine on pööraselt raske ja lisaks kõigele ka aeganõudev töö, on paljud väikesed kohvifarmid – ning väikesed on 90 protsenti Colombia farmidest, laiudes umbes 2–3 hektaril – leidnud endale lisateenistust, kasvatades kohvitaimede vahel troopilisi puuvilju ja pakkudes farmides öömaja. Kohvipuude vahel kõrguvad banaanija avokaadopuud on olulised ka seetõttu, et kohv on Lõuna-Ameerika jaoks võõrliik ning nii hoitakse kohalikele linnuliikidele ja putukatele vajalikku tasakaalu. Peale selle pakuvad suurelehelised kõrged puud saagikoristuse ajal imelist varju ja tegelikult ka väga olulist lisasissetulekut. Maailma on tabanud selline avokaadovaimustus, et mitmed kohvikasvatajad on läinud lihtsama vastupanu teed ja kasvatavad nüüd avokaadosid.
Hariv puhkus kohvifarmis
Kui kohvifarmeritele tähendab kohviistandus rasket tööd, siis turistile tõotab see unustamatut puhkust. Pildil Finca de Ocaso külalistemaja.
Kui üks seltskond rändab koos hooaegade vaheldumisega tööd otsides farmist farmi, saavad seda teha ka märksa hedonistlikumate huvidega inimesed. Puhkus kohvifarmis on talupuhkuse täiesti uus tase. Peaaegu kõik farmid, mis öömaja pakuvad, kasutavad selleks
oma vanu peamaju, kus kunagi elas istanduse härrasrahvas. Need on reeglina ristkülikukujulised hooned, mida ümbritseb lai varjuline terrass, kust avanaved uksed tubadesse ja kus saab päikese käest varjus olles võrkkiiges vedeleda, hea raamat ühes ning kohvitass teises käes. Pererahvas ise on kolinud kas moodsamasse majja või hoopis naabruses asuvasse linna – Willysed teevad linnast tööl käimise paarisaja aasta taguse ajaga võrreldes väga mugavaks. Maalilised vaated mägedele ja imeline hommikukohv on garanteeritud ning kogu piirkond on matkaradu nii tihedalt täis, et päevaks loodusesse minemine või ühest kohvifarmist teise matkamine on lihtsamast lihtsam. Ehkki enamik linnalähedasi farme on valmis külalistele tuuri korraldama, on mõned teistest peajagu üle. Näiteks Salentost tunnise jalutuskäigu kaugusel asuv Finca el Ocaso (fincaelocasosalento.com) on sisse seadnud korraliku õppeklassi, kus lisaks jalutuskäigule istanduses saab õppida kohvi hindama, kasutades selleks samu töövahendeid, mida profidki. Sommeljeedel ja tublidel kodukokkadel on muidugi eelis, kui tuleb kirjeldada kohvi aroomi – suurema osa ajast vaatab amatööride silmist vastu meeleheide, kui nad proovivad tabada märja asfaldi, sidrunheina, viski või mee lõhna oma jahvatatud kohviubadesse nina peaaegu et sisse toppides. Selgeks saab, et kohvi valmistamiseks ei tohi vett kuumutada keemiseni, vaid see
Hea teada Kohvi avastasid Etioopia karjused, kes märkasid, et äsja kohvipõõsamarju söönud kitsed on erksamad kui teised. Kõige rohkem kohvi juuakse Põhja-Euroopas: Soomes joovad täiskasvanud päevas 4–5 tassi kohvi, per capita on kõige rohkem kohvijoojaid aga Hollandis, kus iga elanik joob päevas 2,4 tassi kohvi. Colombia on maailma suuruselt kolmas kohvitootja Brasiilia (40 protsenti maailma kohvitoodangust) ja Vietnami järel. Colombias on kokku 685 839 kohvifarmi. Kohvikasvatus annab tööd 2 200 000 inimesele. 27 protsenti kohvikasvatuse loodud töökohtadest on maapiirkonnas.
peaks olema umbes 92 kraadi. See on ka põhjus, miks colombialaste silmis on itaallaste mokakannud kuritegu kohvi vastu. Ehkki minikursuse lõpuks on kõik oma uutest teadmistest vaimustuses, on neist kõige olulisem kaasa võtta üks: tassi hea kohvi valmistamine on teadus omaette. Ja Colombia ilmselt üks mõnusamaid kohti maailmas, kus sellesse teadusesse sukelduda.
Lõputult avastamist ja kasutusvõimalusi Saaremaised külmpressõlid ja toortatar kogu oma headuses
Torditarvikute e-pood
www.torditeadus.eu. Kõik vajalik tortide ja maiustuste valmistamiseks!
karmeli.ee/pood
karmeli.ee info@karmeli.ee 5660 0334 13
PEENVIIN
Tohi(b), ei tohi? Kohalik džinnimaastik on tüüne uutest tegijatest ja maitsetest, kuid nagu näha, mahub siia häid tegijaid ikka juurde. Viimati lisandus nende põnevate kärakate hulka oma mekkidega Tohi murakadžinn. Lõpuks ometi! Miks lõpuks ometi? Sest juttu uue napsi tulekust oli kuulda juba ligi kolm aastat tagasi. Tekst: Martin Hanson Fotod: Tohi Distillery, Martin Hanson
T
ohi džinni tootja Priit Palk ütlebki, et erinevalt paljudest teistest, ka tema enda, tegemistest, mis saavad käima lükatud kiirustades ja kõiki detaile mitte läbi mõeldes, sooviti Tohi napside puhul läbi töötada nii jook ise, kaubamärk, turundus, tootmine kui ka meeskond. Turule tuldi alles siis, kui Priidu ja tema äripartnerite silmis oli toode täiesti valmis. Äärmiselt unikaalne võimalus, mis kajastub ka joogi lõplikus maitses, välimuses ja hinges. Palk tunnistab, et tema lugu džinniga on lihtne. Ta on alati olnud suur džinniaustaja ja teinud läbi tüüpilise arengukõvera: ämbritäite kaupa serveeritavate kvantiteetkokteilide juurest pokaalis serveeritavateni. “Ma olen džinni alati armastanud, mulle meeldib, et ta ei ole liiga magus ja et džinni on võimalik uute jookide loomises äärmisel laialt kasutada. Samas, džinnigurmaan ei ole ma olnud kaua, kõige rohkem kümme aastat. Pööre toimus Päikeseranniku pealinnas Málagas, kus meile serveeriti džinntoonikutena kõrge jalaga kupees kaunite jääkuubikute ja tsitruseliste peale valatud sillerdav jook. Seda vaadates ja juues tundsin, kuidas minus toimub mingi pööre. Full disclosure, see kokteil, mis mind muutis, oli täiesti tavaline Beefeater balloonist tulnud toonikuga ehk ei midagi erilist, kuid minu jaoks oli see maailma muutev,” mainib Palk.
Punakapsa- ja kuuseoksadžinn
Kuid kui maailma muutev, see selgus veel viis aastat hiljem, kui Priit otsustas ise džinni teha. Priit on tuntud ka kui kõrtsipidaja, kellel kodulinnas Tartus ja nüüd ka Tallinnas mitmeid baare ning restosid. Side heade maitsete, napsude ja kokteilidega on olnud pikk ja pidevalt arenev. Džinnitootmisel andis aga avapaugu kunagine ekspromtost. “Ootamatult oli mul kodus olemas väike kaheksaliitrine padadestillaator, mille kunagi olin ostnud. Täpselt isegi ei mäleta, mille jaoks. Hakkasin siis vabast ajast ja huvist sinna ürte ning tsitruseid sisse ajama, maitsetega katsetama. Ning tulemused olidki pikas perspektiivis väärt pudelisse panemist,” räägib Palk. Tohi džinni “lapsepõlv” on kirju väga 14
veidratest, kuid uskumatu buketiga katsetusdžinnidest: Priit ei aja pada, kui ütleb, et surus destillaatorisse kõike, mis pähe tuli. Nii sai valmistatud punakapsa-, kuuseoksa-, aga ka mandariinidžinn. Ning neid maitstes tuleb tunnistada, et ka need kõik võiksid leida tee turule – võib-olla mitte väga laialt, kuid small patch tootena rabaksid džinnifanaatikud need kohe letilt. Üllatus, mis pani Priidu ka kohe tõsisemale džinnitootmisele mõtlema, tuli siis, kui destilleeritud sai vedelik, milles oli sees murakas. Lisaks imelisele aroomile, maitsele ja reageeringule kokteilides on murakas üleüldse natukene müstiline, kuid kõigile
Tohi džinni tootja Priit Palk hellalt oma lapsukest hoidmas, varsti peaks olema “perre” ka lisa oodata. väga maitsev mari. Murakas oligi see, mis sai Tohi napsi üheks olulisemaks sambaks, see, mille pärast seda jooki kõrgelt hinnatakse.
Edasi vaid tähtede poole
Kuid tee Priidu köögis olnud pisidestillaatorist pudelisse ja poeletile osutus pikemaks kui alguses plaanitud. Loomulikult oleks saanud minna oma jooki tootma mustlase kombel ka mõnda juba toimetavasse napsivabrikusse, kuid uue džinni tootjatel oli muu plaan. Esiteks oli vaja ikkagi oma tootmist, oma brändi ja mingitki sidet kõige selle vahel. Nii hakatigi otsima kohta, kus toota, ja väidetavalt pooletunnise otsimise järel jäi kinnisvarakuulutuste seast silma Kohilas paiknev Tohisoo vana viinaköök. See oli side joogitootmise ajalooga. Tohisoo vabrik osteti nädalaga ära, ajaloos nokkides selgus, et kunagi oli see mõis kuulunud maailmakuulsa maadeavastaja Fabian Gottlieb Thaddeus von Bellingshauseni isale. Nüüd oli olemas kaubamärgi nimi ja Bellingshausenite vapilt näpati ka sõrmust hoidev lind džinni logole. Tootmiseks osteti “raudvara” Saksamaalt, Jaapanist, Slovakkiast ja Itaaliast. Ainsa handcraft-džinnitootjana on Tohil ka oma pudel, toodetud Järvakandi pudelitehases. “Võib tunduda, et jooki sai liiga kaua tehtud. Samas tahtsime teha asja, mis oleks igati valmis: et meil oleks tootmine, kuhu saab kohe ka inimesi ligi lasta, meil oleks vinge toode, äge jutt ja ajalugu ja nii edasi. Sellelt baasilt on nüüd juba lihtsam edasi liikuda,” mainib Palk. Edasi ongi plaanis tulla turule veel mitme joogiga, millest mõned on ka juba pudelis ja ootavad viimast lihvi. Kas me kunagi Tohi sildi all ka punakapsa-, kuusevõrseja mandariinidžinni mekkida saame, näitab aeg. Palk ei ütle veel ei ega jah ... NB! Tohi džinn käis oma elust ja olust rääkimas ka viimases joogi-podcast’is “Vala välja!”, saade on leitav Delfi Tasku kanalist tasku.delfi.ee.
tohidistillery tohi_gin +372 5516 183 info@tohigin.com
TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.
Tere tulemast Rochesteri Rochesteri jookidega oleme me maitsemeeli hellitanud juba põlvkondi ning viis aastat tagasi seadsime endale ülesande luua uued, tõeliselt erilised joogid, lausa „Parimad klaasis“. Tulemuseks pole mitte üks, vaid lausa kaks uut sortimenti, mida kliendid nautida saavad. Tutvustame: Rochesteri esmaklassilised ja asustamata saare joogid …
Tooted saadaval Selveris, Rimis, Prismas, Tallinna ja Tartu Kaubamajas