Gurmaan (juuni 2018)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

SISSEJUHATUS

Läbi avatud silmade

Foto: Rene Lutterus

D

ekaad tagasi kuulasin Tartus kirjanik Kaur Kenderi loengut tema loomingust ning ta ütles, et uue raamatu idee on olemas, kuid ainus, mis on hetkel kindlalt paigas, on uue teose nimi. Raamatu pealkirjaks pidi saama “Läbi avatud silmade”. Raamatut pole lugenud, kuid see pealkiri jäi minusse pidama.

Just nii tuleb vaadata kõike oma elus – läbi avatud silmade. Eriti aga seda, mida süüa ja kuidas võimalikult rikkalikult süüa, võimalikult joovastavalt juua ning seda kõike ihulist kõige värskemalt, kvaliteetsemalt ja seltskondlikumalt nautida. Korgime pudelid ja palume endale eined serveerida, uus ajakiri on valmis Teid sellel teel juhtima.

Käesolev ajakiri Gurmaan on täiesti uus ning püüab ühendada paberil nähtavat glamuurset toiduelu meie päriseluga. Glamuur, kõrge hind ja hea kvaliteet ei ole toidumaailmas alati võrdusmärgiga omadused. Alati on oluline, kuidas midagi valmistada, serveerida ning tarvitada. Äsja meie hulgast lahkunud gurmaan Anthony Bourdain ütles ühes oma intervjuus, et ka lihtne keedetud pasta koos värske, kuid õigesti tehtud tomatikastmega võib olla parim roog maailmas. Oluline on, et see oleks tehtud südamega, armastusega ja õigesti.

Loomulikult ei suuda keegi öelda ei kallile šampanjale, võis praetud homaaridele, mustale kalamarjale, Wagyu-marmorveisele või trühvlitele. Samas ei tohi mingil juhul vaadata viltu ka ausale rabarberile, peljata värsket kodust rukolat või karta oma kodukandi ujuvat, lendavat ja mäletsevat toidupoolist.

Loodetavasti saab ajakirjast Gurmaan koht, mis ühendab Teie jaoks Martin Hanson kvaliteedi ja naudingu selle kõikides spektrites kokku üheks kogemuseks.

Me kõik oleme väärt, et vahel pudeli konjakiga prassida ja valimatult austreid süüa… Kas pole nii...

Fotod: Shutterstock

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Johannes Rooso, johannes.rooso@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee Keeletoimetaja: Riina Palmiste, riina.palmiste@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

เสน่ห์ปลายจวักผัวรักจนตาย ehk armastus käib kõhu kaudu.

Tai restoran NOK NOK Autentne Tai gurmee-elamus Suviselt värsked kokteilid Lõunapakkumised Tai kokakool Privaatne seminariruum

Vana-Posti 7, Tallinn www.noknok.ee Club One’i kaardi omanikele kehtib 10% soodustus.

PEAKOKK

Bocuse d’Ori laureaat

Pavel Gurjanov Eelmise nädala alguses peeti Torinos Bocuse d’Ori Euroopa eelvõistlused. Kahekümne parima seast valiti välja osalejad maailmafinaali, mis toimub järgmisel aastal Lyonis. Eesti seekord küll kahjuks edasi ei pääsenud, kuid kogu meeskond sai taas hindamatu kogemuse, millega järgmisel korral edasi minna.

Tekst: Silja Luide, toiduajakirjanik ja -blogija Foto: Margus Johanson

P

uhusime paar nädalat tagasi juttu Eesti selle aasta kandidaadi, restoranide DOM ja Bordoo peakoka Pavel Gurjanoviga, kes rääkis võistlusteks valmistumisest.

Kas juba lapsena teadsid, et tahad kokaks saada?

Väga huvitav, aga minu puhul see nii ei olnud.

Tihti inimesed räägivad, et tahtsid juba lasteaias süüa teha. Ainus asi, mis mind lapsena söögi tegemise juures köitis, oli tooraine. Mu vanaisal on Suurupis suur suvila, kus ta kasvatas ise porgandeid, kartuleid, maasikaid, vaarikaid ja muid vilju. Mulle tohutult meeldis, et sõime seda, mida ise kasvatasime. Olen Tallinnast pärit, aga suved veetsin maal vanaisa juures. Mu ema ja isapoolne vanaema on ukrainlased ning Ukraina köök meeldib mulle väga, näiteks borš ja pelmeenid.

Eesti Bocuse d’Or meeskond: Dmitri Demjanov, Martin Kasperovits, Dmitri Haljukov, Pavel Gurjanov, Vladislav Djatšuk, Emmanuel Wille.

4

Miks otsustasid kokakooli õppima minna?

Tegelikult soovisin saada juristiks. Läksin kokakooli alles pärast gümnaasiumi, sest ei saanud ülikooli õigusteaduskonda sisse. Oli vaja saada eriala. Ehitust ma ei tahtnud õppima minna ja kokandus tundus piisavalt põnev. Pärast esimest kursust oli võimalus minna praktikale. Mina sattusin restorani Ö, kus samal ajal töötas Roman Zaštšerinski. See oli 2007. aastal, kui Ö oli kolm aastat järjest Eesti parim restoran. Oli väga huvitav näha, kuidas väikeses köögis töötab kümme inimest. Roman kasutas juba sel ajal huvitavat toorainet, nagu paltus, tuvi, vutt, samal ajal kui

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol vĂľib kahjustada teie tervist.

PEAKOKK

Igapäevaselt toimetab Pavel restoranis Bordoo, abiliseks Martin Kasperovits.

teised alustasid alles tomati-mozarella-salati tegemisega. Seejärel tekkis mul huvi fine dining’u vastu ja hakkasin rohkem ka õpitava eriala vastu huvi tundma.

Mis sa pärast kokakooli tegid?

Töötasin Ülemiste hotellis ja veetsin aasta kaitseväes. 2009. aastal avati restoran Platz, kuhu ma tööle läksin. Sealne tööandja lubas mul minna Taani praktikale, kus nägin täiesti teist maailma. Pärast seda hakkasin igal aastal tasuta praktikal käima, et saada kogemust, mida Eestis ei saa. Pärast Platzi läksin aastaks elama ja tööle Šveitsi Luganosse, kus olin Eestist pärit restorani sous chef.

Seejärel kutsus hea tuttav Dmitri Haljukov tööle söögikohta Cru. Mõtlesin, et töötan paar kuud ja siis lähen tagasi Šveitsi või hoopis Saksamaale, aga läks nii, et töötasin Crus viis aastat. Sel ajal käisin igal aastal kuskil praktikal (Rootsis, kaks korda Saksamaal, Lätis, Venemaal, Ameerikas).

2016. aasta 1. jaanuarist sai minust restoranide Dom ja Bordoo peakokk.

Oled päris mitmest võistlusest juba osa võtnud?

2013. aastal võitsin Eesti aasta koka tiitli, 2014. ja 2015. aastal käisin kaks aastat järjest Venemaal võistlustel, kus võitsin mõlemal aastal kuldmedali. 2015. aastal olin Eesti esindaja San Pellegrino noorkoka võistluste poolfinaalis, kuhu pääses kogu maailmast kokku ainult 200 parimat alla 30-aastast kokka. Poolfinaalis Venemaal jäin kahjuks teiseks ega pääsenud finaali. Pärast seda proovisin Bocuse d’Ori Eesti kandidaadiks saada, aga võitis Dmitri Rooz ning mina jäin teist ja kolmandat kohta jagama. Sel korral tuli kandideerimiseks saata CV ja motivatsioonikiri ning komisjon valis mind konkursita välja, sest olin ainus, kes sai aru, kuhu lähen. Üks kuu enne Eesti eelvooru kutsuti mind restorani Gloria, kus öeldi, et sain valituks. See oli aasta tagasi mais.

Kuidas Bocuse’i jaoks valmistumine kulges?

Alguses tundus, et aega on väga palju, aga tegelikult on väga keeruline valmistuda, kui sul on kaks restorani ja just sündis poeg.

Alguses oli väga raske oma tööülesandeid sous chef’idele delegeerida. See võttis kaua aega. Esimesed pool aastat juba töötasime, 6

aga viimased pool aastat on eriti aktiivne periood olnud. Norras näiteks maksab riik kokale, kes läheb riiki esindama, palka ja ta ei käi restoranis tööl, vaid teeb ainult trenni.

Eestis ei ole selline asi reaalne – kui tööl ei käi, siis ütleb tööandja sulle kohe nägemist, jääd töökohata ja palgata. Mul kulus pool aastat, kuni hakkasin õigesti trenni tegema ja õiges suunas liikuma – alguses oli üks suurem treening nädalas, viimased viis kuud oli kaks trenni nädalas.

Kuidas trennid välja näevad?

Kõige rohkem võtab aega roogade väljamõtlemine. Kui sa tead, mida teed, on lihtsam, sest saad siis rahulikult harjutama hakata. Üks trenn võtab põhimõtteliselt 24 h aega, sest üks päev paned asjad kokku, mis võtab ise juba 10–12 h. Pead kõik oma seadmed ette valmistama, asjad õigele kohale panema, köögiviljad ära puhastama, aga midagi neist valmis teha ei tohi, näiteks lõigata ei tohi. Kõik rohelised asjad ja lilled võib juba valmis panna. Järgmisel päeval on trenn nagu võistluse ajal ja tuled 1 h varem kohale.

Eesti selle aasta Bocuse d’Or võistlustöö.

Tihti treenivad kokad oma köögis – kui seal toimub samal ajal tavalise toidu tegemine, on eriti keeruline. Mul on õnneks kaks restorani ja DOMis on kahekorruseline köök.

Seal panime restorani tavaköögi esimesele korrusele, teisele jätsime kuivainelao ja tegime sama suure kahe lauaga box’i, nagu võistlusel olema saab. Sponsorid tõid täpselt sama ahju ja pliidi, nagu võistlustel on – see on väga oluline. Ja siis saimegi teisel korrusel segamatult treenida. Kui tuleb treener, siis tal on ajakava ees, ta paneb taimeri käima ja iga kahe minuti kaupa toimub midagi. Treener peab jälgima, et ma ei tegutseks liiga aeglaselt, et ajakavasse ära mahtuda, aga ka mitte liiga kiiresti, sest muidu oleme pärast liiga väsinud ja ei jõua ilusti serveerida. Treener kas rahustab või kiirustab tagant. Viis ja pool tundi on aega, sellest 5 h teed süüa ja pärast seda pead esimese roa välja panema, mille järel on veel pool tundi aega kandikut kokku panna.

Millised on võistluste reeglid?

Sellel aastal on reeglid muutunud, iga aastaga läheb aina raskemaks ja raskemaks. Seekord on vaja 14 asemel 15 liha- ja 15 kalarooga serveerida. Kuna võistlus toimub Itaalias, otsustati, et lihal on veel üks kõrvalroog, mis meenutab antipasti’t. Sain just teada, et sel aastal ei tohi kaasa võtta valmis tehtud tainast, mis oli sel konkursil lubatud 30 aastat. Ja kala asemel on seekord muna ja juust. Lisaks öeldi, et ei tohi mingit teist valguallikat kaasa võtta, näiteks muna, peekonit või toidu juurde eriti hästi sobivat kalamarja. Põhimõtteliselt tuleb teha muna ja juustuga taimetoit. Ühtlasi saime teada, et muudeti ka box’i.

Vanasti oli taga sein ja kolm külge olid avatud, kuid sel aastal ei ole ka tagaseina, sest konkursi looja Paul Bocuse oli kunagi tahtnud, et võistlejaid ja nende tegevust oleks maksimaalselt näha. See tähendab, et võistluse ajal

kõik ümberringi filmivad ja pildistavad sind.

Mul on abiliseks väga tugev ja tubli poiss restoranist Bordoo, 20-aastane Martin Kasperovits. Abilise vanusepiir on endiselt 21 aastat.

Kuidas võistlusroad välja mõtlesid?

Toitu aitas välja mõelda terve meeskond, aga suurema osa tegin koos oma treeneri Dmitri Haljukoviga. Esitasime ideed meeskonnale, kes ütles, mida nendest mõtleb.

See protsess on kõige tähtsam. Varem alustas iga uus kandidaat praktiliselt nullist. Sellel aastal on aga kõigil juba kümme aastat kogemust ja tänu sellele kogunes palju huvitavaid ideid, mis ma kokku panin.

Imasin kõik endasse nagu svamm.

Kui lähed võistlema, mõtled nendele toitudele kogu aeg – kui lähed tööle või koju, oled duši all, esimese asjana, kui ärkad. Siis tuleb areng, sest teed kogu aeg midagi uut. Tavaliselt on võistlustöö maksimumtehnika, maksimummaitsed ja maksimumvälimus. Iga päev on a la carte’i söögikohas selliseid asju keeruline teha, kuid uude sügismenüüsse lisan kindlasti midagi põnevat ka võistlustööst.

Kuidas kirjeldad oma käekirja kokana?

Külaline peaks seda tegelikult kirjeldama, mitte mina. Arvan, et teeme sümbioosi Eesti toorainest, Skandinaavia maitsest ja Prantsuse tehnikast. Eesti köök on suhteliselt lähedal Skandinaaviale, kasutame samu tooraineid ja stiili, mis nemad. Skandinaavia maitsed on eelkõige metsikud – seened, uluk, marjad, juurikad. Kõik, mida metsast ja põllult saab korjata või mida praegu turul müüakse. Sügisel on meil palju seeni, tulevad marjad ja kartulid, köögiviljad. Kui paneme kõik asjad kokku, kasutame õigeid tehnikaid, saab Eesti toorainele anda hea maitse ja ilusa välimuse.

KÕIK VAJALIK ÕNNESTUNUD SÜNDMUSE JAOKS Gurmee Catering − alati tipptasemel maitseelamus, teenindus ja vajadusel abi sündmuse planeerimisel.

www.gurmeecatering.ee • info@gurmeecatering.ee • tel 602 4836

VAHUVEIN

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST

Rabarber on meie kandi

Chardonnay

Klaasi voolab kuldne roosaka helgiga vedelik, mis jätab keerutades klaasile pikki ja tugevaid “jalgu”.

Rüüpamise järel olen veendunud, et see on mõni üsna unikaalne, happeline ja värskendav Moseli vein. Tegelikkus aga rabab, sest pudelis on meie enda kodukandi rabarber.

Tekst: Martin Hanson Foto: Martin Saar

E

esti vein võib kõlada kui maailma lühim nali.

Praegu tuleks aga hoiduda liigsest naeruvääristamisest, sest kohalik veinitööstus ajab ennast jõuliselt püsti. On terve hulk tootjaid, kelle tase on kõrgem koduveini lihtsast koest.

Samas on tootjate hulgas neidki, kes on piltlikult öeldes löönud oma pudeli kinni märklaua täispunktide alasse.

Enamasti tuleb Eestis toodetud veinide puhul arvestada kohaliku maitsespektriga ja möönda, et musta sõstart, arooniat või õuna kasutades on saavutatud (veini) maksimum, sest Bordeaux’ või Moseli taset ikka muu kui viinamarjaga ei püüa.

On aga üks vili – paljud nimetaksid seda isegi umbrohuks, teised aga kelmikalt punaseks šampanjaks –, mis on andnud veinikääritusel tulemusi, millega saab ukse jõuliselt lahti lüüa ükskõik millisel maailma veinimajal ja olla võrdne võrdsete seas, või lasta võistlusel endale kohe kullad kaela riputada. See vili on rabarber ja need kaks jooki on Rabarbra Nõmmelt ja rabarberivein Pärnumaalt.

8

Napsivabrik, mis pani rabarberile mulli sisse

Nudisti loojad Kait Karu ja Mihkel Männik läksid 2013. aas tal Suurbritanniasse siidri valmistamist õppima – korjasid ja purustasid õunu, õppisid tundma pärme ja kääritustehnoloogiat. Tagasi Eestis kääritasid mehed umbes aasta aega õuna testpartiidena siidriks, katsetasid ja pidasid plaani.

Kui siidritegu juba kulges, tuli meestel tahtmine ka muud eestipärast umbrohtu ja köögivilja väärindada, anda neile joodav kuju. Siit algab piltlikult ka Rabarbra lugu.

“Rabarber oli kõikidest katsetatud viljadest kõige peenema, hõrguma ja mõnusama mekiga. Meie soov oli luua ja tuua turule meie põhjamaisest toorainest ilus jook, mis ilusas pudelis, ilusa sildiga. Soov oli näidata, et ka meil saab teha veini, mis maailmas töötaks,” räägib rabarberimulliveini tootja, Nudisti peennapsivabriku juht Taavid Mikomägi.

Rabarberist (Eestis kasvanud “Red champaigne’i” nimelisest rabarberist) vahuveini tootearendus võttis umbes poolteist aastat tööd – katsetati erinevaid kääritusmeetodeid ja erinevaid pärme. Lõpuks otsustati, et parima tulemuse annab nii-öelda prosecco -meetod, mis annab joogile kevadsuvise hõrgu meki, kuid jätab joogi kergeks.

“Meil vedas selles mõttes tohutult, et esimene suurem laar, mille 2016. aasta rabarberist tegime, sai kohe võimatult hea ja ka pudelisse pandud. Müüki paiskamise järel, 2017. aasta jaanipäeval, sai jook nii populaarseks, et esimese kahe kuuga oli laar läbi müüdud. Eks meie maht oli ka väike, ainult 2500 pudelit,” mainib Nudisti juht.

Kuna vahuveine kääritatakse mitmes etapis, ei ole vaja joogil käärimist vägisi lõpetada. See aga tähendab, et rabarberist vahuveinile jääb alles ülikena roosa värv. Pudeli Rabarbra valmistamine võtab aega

VAHUTAV RABARBERIVEIN 8.1 % VOL, 750 ml Kääritatud meie Nõmmel asuvas vabrikus.

U

A G A M A H A M D R O K E E S A ÄR

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

VAHUVEIN

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST

Sellel aastal on meie fookus rabarberiveiniga selles suunas, et sobitada seda aina enam toiduga ning pakkuda ise kooslusi välja.

üheksa kuud, mille jooksul pressitakse mahl, lahjendatakse see, lisatakse suhkur ning kääritatakse jook Nudisti Nõmme tehases oma õigele kraadile.

Seejärel jook selitatakse ja villitakse pudelisse järelkäärimisele. Pärast õige korgi pealelöömist on tulemuseks kerge itaaliapärane jook – kerge mulli, vähese alkoholi ja õrna maitsega.

“Nõudlus joogi järele on nii suur, et sellel aastal suurendasime tootmist. Saame sellel nädalal müüki paisata juba 50 000 pudelit head kodumaist rabarberiveini. See maht jääb aga ikka väikeseks ning soov on veelgi kasvada. Selle aasta vahuveini tootmiseks ostsime ära kogu rabarberimahla Eestist ja Lätist ning pidime Suurbritanniast ja Hollandist juurde tellima. Tundub, et lisaks Eestile saadakse mujalgi aru, et tegemist on puhta, lisanditeta ja peene joogiga. See, et rabarberist, annab vaimustusele ainult hoogu juurde,” mainib Mikomägi.

Foto: Nudist

H

ubane õllerestoran Beer Garden asub vanalinnas vaiksel Inseneri tänaval.

Restoranis on Euroopa köögi vaheldusrikas à la carte menüü: pastad, supid, liha- ja linnuroad, suupisted. Meil on ka erimenüü taimetoitlastele.

Erilist rõhku on pandud õlledele.

Meil on pakkuda 30 eri õlut, mille hulgas on Euroopa õllede kõrval ka kohalikke Eesti õllesid.

Rikkalikult joogikaardilt leiab ka veine, šampanjasid, pudeliõllesid ja kanget alkoholi.

Beer Garden pole ainult õllerestoran, vaid ka spordibaar. Pubis on tõeliselt mõnus sõprade seltsis nautida spordisündmuste otseülekandeid alates jalgpalli- ja hokimängudest ning lõpetades kergejõustikuga.

Inseneri 1 / Aia 10 | Avatud P–N 11.30–23.00, R–L 11.30–02.00 Broneerimine tel 688 0013 | info@beergarden.ee | www.beergarden.ee

Tulge meile külla ja me pakume Teile mitu põhjust jääda!

VAHUVEIN

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST

Nudisti tulevikuidee on muuta jook hooajalisest toodangust aasta läbi saadavaks veiniks. See tähendab aga rabarberimahla külmutamist ja uue veinilaari tegemist iga pooleteise kuu tagant. Lisaks on plaan jõuda oma joogiga Eestist välja – peamiselt Skandinaaviasse, eriliselt on fookusse võetud Holland. “Ütleme nii, et kõigile meeldib. Kõik ministeeriumid on meie kliendid, ka defitsiidi ajal on meil riigi- ja presidendikantseleile alati varu olemas,” muheleb veinivabriku juht.

Allikukivi Veinimõisa maagiline rabarberivein

Foto: Allikukivi Veinimõis

Kuueaastase koduse katsetuse järel jõudis eelmisel aastal müüki teinegi vedel rabarber, mis ei jäta samamoodi ühelgi õhtusöögil veinimeistrit häbisse.

Tegemist on Allikukivi Veinimõisa esimese suures mahus toodetud veiniga.

Jook on valmistatud veinimõisa ümbruses vanades taluaedades kasvanud rabarberitest.

“Rabarber on veinivalmistajate seas väga populaarne, on alati olnud.

Põhjus on lihtne: rabarber on esimene vili, mis kevadel valmib ja sellega saab ära klaarida talvega tekkinud hirmsa veinivalmistamise sügeluse. Rabarber annab hea ja kerge suvise veini, mis

sobib kõigega. Väga hea seltskonnavein,” räägib veinimõisa veinimeister Raili Hein.

Veinivillas toodetakse aastas kokku 3000 liitrit veini ja sellest kolmandik ongi just rabarberivein, mida saab kolmes eri stiilis: kuiv, poolkuiv ja poolmagus. Selline valik on oluline, kuna inimeste soovid on siiski väga erinevad ning sama veini tarvitab üks magustoidu ja teine pearoa juurde. Vein valmib veinimõisas umbes aastaga – sellest mõne kuu käärib, seejärel enamik aega aastast laagerdub, selgineb ja alles kevadel enne müüki jõuab rabarber veinina pudelisse.

“Sellel aastal on meie fookus rabarberiveiniga selles suunas, et sobitada seda aina enam toiduga ning pakkuda ise kooslusi välja. See annab meile võimaluse kasvatada välja tõsisem toode, mitte ainult joomisvein. Kindlasti sobib see vein oma happelt ja maitselt imeliselt kokku kalaga, samuti magustoitudega. Väga huvitav kooslus on rabarberivein koduse rabarberikoogiga,” räägib Hein.

Eriliselt rahul on Hein sellega, et ka äsja Eestit külastanud Hollandi kuningas sai nende veini mekkida.

Nimelt oli just Allikukivi rabarberivein laual kuninga ja Eesti presidendi õhtusöögil.

VIKTUSEST LEIAD:  mõnusa terrassi  suvised kokteilid  laia valiku päevapakkumisi  hinnasõbraliku a la carte  võimaluse tähistada erasündmust ruumirendita

Toit vaigistab nälja, jook kustutab janu!

555 11 886 viktus@viktus.ee www.viktus.ee

7ÜRTI

7ÜRTI –

20-aastase kogemuse ja silmaringi laiendamise tulemus

R

estoraniäris on oluline olla valmis huvitavateks väljakutseteks, ei tohi karta millegi uudse proovimist.

Toidu valmis tamine on lõpmatu mängumaa ning selle peensustesse süvenedes saab üha enam selgeks, et väga palju on veel õppida. Sama oluline on, et valdkonnas tegutsevad inimesed teeksid tõepoolest oma tööd suure armastuse ja pühendumusega – kliendid tunnetavad ning väärtustavad seda. Klientide südame võitmiseks rabatakse restoranis mitmel rindel: pakutakse värskeid ja hooajalisi toiduaineid, pööratakse suurt tähelepanu toorainete kvaliteedile ning luuakse seeläbi ja ka restorani miljöö kujunduse kaudu hubane ning kodutunnet tekitav õhkkond.

Kliendi ühekordne restorani einestama meelitamine pole kunagi olnud teab mis keeruline ülesanne, seevastu võime seda korduvalt teha nõuab püsivat püüdlust parima poole ning oskust pidevalt ja meeldivalt üllatada.

Maitsev ja värske ning alati kliendist hooliv

Restorani nimetus 7ÜRTI viitab, et toidus kasutatakse rohkelt värskeid maitsetaimi ja ürte. Igas roas on tunda tüümiani, basiiliku, koriandri, peterselli, tilli ja rosmariini noote.

Siiski ei piirdu maitseainete nimekiri üksnes eelnevalt loetuga, vaid on oluliselt laiem.

Nime kandev mõte seisneb selles, et restoran pakub alati meeliergutavaid maitseelamusi 12

7ÜRTI avati 2016. aastal eesmärgiga pakkuda parimaid kogemusi ja maitseelamusi igast maailma nurgast. Restorani omaniku ja peakoka Janek Villermanni suurt kogemuste pagasit arvestades oli oma restorani loomine igati loogiline samm. 20 aasta sisse mahtunud hulgalised töökogemused erinevates restoranides, reisimised, erinevad maitseelamused ning nendega katsetamised – 7ÜRTI on kõige selle loogiline tulemus.

igas oma roas. Samuti on restorani tegelik menüü oluliselt laiem kui praegu kirjas olev, sest alati saab roogi kohendada konkreetse kliendi soovidest ja vajadustest lähtuvalt.

Muu hulgas on see oluline järjest kasvava veganluse ja taimetoitluse tõttu. Samuti jälgitakse püsivalt trende nii oma klientide soovide kui ka maailmas toimuva osas ning vastavalt sellele tehakse aeg-ajalt menüüs kohendusi.

Restorani jaoks on olulisel kohal tervislik toitumine ja eluviis. Hea maitse on loomulikult alati tähtis, kuid eesmärk on säilitada seejuures võimalikult palju vitamiine ja mineraale. Restoran tellib iga päev värskeid juur- ja puuvilju, kaks korda nädalas tuuakse värsket kala ja merekarpe Prantsusmaalt. Ökotoiduainete kasutamine on au sees ning seda tehakse võimalikult sagedasti.

Restorani omaniku ja peakoka Janek Villermanni sõnul on köögis töötamine pingeline, aga sellega aitab hakkama saada sõbralik kollektiiv. „See on nagu teine pere, igaüks hoolib oma kolleegist. Kõik see aitabki raskustega hakkama saada ja hoiab valmidust uuteks väljakutseteks. Leian, et toiduvalmistamine on kunst nagu muusika,” kommenteerib Villermann.

Tulevikuperspektiividest rääkides on restorani omanikul ja praegustel töötajatel heameel tõdeda, et teise restorani avamise ettevalmistus käib täie hooga ning ei jää enam kaugesse tulevikku.

MAGUSTOIT

Pallike kullajäätist?

Torbik trühvlisorbetti?

Ligi nelisada aastat tagasi korraldas Inglismaa kuningas Charles I banketi perele ja sõpradele. Eine, mis koosnes mitmetest delikatessidest, oli igati tasemel, kuigi päeva nael – “graatsiline kulbitäis” – polnud selleks ajaks veel serveeritud.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

14

P

ärast põhjalikke ettevalmistusi oli kuninga prantslasest peakokk leiutanud uudse roa, mis meenutas värskelt maha sadanud lund, kuid oli mistahes muust desserdist märkimisväärselt kreemjam ja magusam. Külalised olid meelitatud, nagu ka kuningas Charles I, kes pakkus kohe kokale 500 naela aastas, et retsepti kasutataks ainult kuningliku laua õhtusöökidel.

Mõni aeg hiljem, aastal 1649, Charles I kahjuks hukati. Sellest ajast sai külmutatud dessertroa retsept avalikuks, kuna kokk, kelle nimi oli DeMirco, ei pidanud oma lubadust.

Legend kuninglikust jäätisest sobib imeliselt alustama selleaastast suve, mis on lisaks mulliveinidele, päikesele ja rannale otse loomulikult jäätise nautimise tippaeg. Millist jahutavat magusat aga valida? Mis on gelato ja mis sorbett? Kust jäätis üldse pärit on?

Maailma kalleim jäätis nõuab varandust

Legend kuninglikust jäätisest sobib imeliselt selleaastast suve alustama.

Oleme ju kõik ühel nõul, et asjade hind – sealhulgas kvaliteetse söögi ja joogi hind – on suhteline, sõltudes varanduse suurusest, aga ka sellest, mida makstava raha eest saab. Nii saab maailma eksklusiivsema, kallima ja maitsvama jäätiseportsu eest käia välja nii sada eurot, aga ka 1,4 miljonit eurot. Miks peaks üks mõnus dessert nii röögatult palju maksma?

Alustame sellest, kui hind sõltub tõesti ainult jäätisest endast: näiteks saab Las Vegases asuva Aria Resort & Casino hotelli baarist tellida peakokk Masa Takayama loodud 100-eurost jäätist, mille valmistamiseks on kasutatud valget trühvlit ja mida kaunistatakse kullalehega. 200-eurose jäätise saab tellida Chicago jäätisekohvikust Capannari, kus kõrget hinda põhjendatakse jäätise imelise maitse, tekstuuri ja faktiga, et omanik on oma Iiri

MAGUSTOIT kohvi või vaarikatükkidega jäätise retsepte arendanud aastakümneid.

800-eurose jäätise serveerib aga lauda Dubais asuv Scoopi Cafe ning isegi see hind on põhjendatud: jäätise valmistamiseks kulub üsna suur kogus trühvlit ja safranit. Ühtlasi kaunistatakse jäätis Madagaskari vanillisiirupi ja 23-karaadise kullaga. Mustaks Teemantiks nimetatud jäätis serveeritakse Versace’i disainitud kausis, mille koos lusikaga saab sööja endaga kaasa viia.

Samal ajal on jäätiseid, mida tellides tuleb välja käia 25 000, 60 000 või ka 1,4 miljonit eurot. Jäätis moodustab sellest hinnast ikka ainult tühise osa. Hinna kruvib lakke asjaolu, et koos einega serveeritakse nautijale ka kalleid ehteid ja teemante.

Black Diamond

FLAMM: on omaette maailm.

Hubane hingega koht. Paraja suurusega.

Lihtsuse võlu selle parimas tähenduses.

Kõik on seatud selle nimel, et fookus ei hajuks peamiselt – flammkuchen’itelt, Elsassist pärit imelistelt leegikookidelt.

Otse sinu silme all tulikuumas ahjus kiirelt valmivad hõrgutised on parimaks kaaslaseks heale veinile ja seltskonnale.

Puhtad maitsed, elegantne vorm.

Läbimõeldud veinivalik.

Kohtume FLAMM:is!

FLAMM: Flammkuchen & Wine Rotermanni kvartal / Stalkeri käik Rotermanni 2, 10111 Tallinn

FLAMM:Haapsalu Flammkuchen & Wine Karja 6, 90503 Haapsalu

flamm@flamm.ee +372 53 33 7154

haapsalu@flamm.ee +372 53 00 0346

flammkuchenbar

@flammkuchenbar

flammhaapsalu

Jäätise ajalugu ulatub aastatuhandete taha

Jäätise ajaloo kohta levivad erinevad legendid, kuid tõenäoliselt kuulub jäätise leiutamise au hiinlastele ja pärslastele. Juba tuhandeid aastaid tagasi kasutati vanades tsivilisatsioonides toidu jahedana hoidmiseks jääd. Vanimaks teadaolevaks jäähoidlaks on 4000 aastat vana hoone Mesopotaamias.

Egiptuse vaaraod ostsid jääd sisse.

Viiendal sajandil eKr müüdi vanas Kreekas Ateena turul mee ja puuviljaga segatud jäätorbikuid. Ajalooürikud pajatavad, et Rooma keiser Nero lasi I sajandil valmistada jahutavat maiust mägede lumest, kärjemeest ja puuviljadest.

Tänapäeva jäätised pärinevad ilmselt just nendest ammustest jäämaiustest.

Muuda oma magustoit täiuslikuks

SCHWARTAU

DESSERTKASTMEGA!

Vaarika

Maasika

Karamelli

Šokolaadi

Vanilje

Schwartau dessertkastmeid võid kasutada jäätisel, pannkookidel, puuviljamagustoitudel, kokteilides ning loomulikult ka hommikusel pudrul ja teistel toitutel, mida armastad!

Schwartau dessertkastmed leiad kõikidest hästi varustatud kauplustest üle Eesti.

MAGUSTOIT Jäätist ja selle päritolu ümbritsevad paljud müüdid. Mõned usuvad, et jäätis kasvas välja jahutatud veinidest ja neid ümbritsenud veinist läbi imbunud jäätükkidest ning sai alguse tõenäoliselt Pärsiast. Jahutatud veinid olid populaarsed Aleksander Suure ajal ning hiljem ka Rooma kõrgseltskonnas.

Pärslased säilitasid jääd suurtes yakhchal’itena tuntud loodusliku jahutusega külmikutes, kus lähimägedelt toodud jää säilis suveni.

400 aastat eKr leiutasid pärslased erilise jahutatud pudingitaolise roa, mida valmistati roosiveest ja niitnuudlitest ning serveeriti suvel kuninglikule perekonnale. Jääd segati safrani, puuviljade ja paljude teiste maitseainetega. Praegugi Iraanis valmistatavat maiust faloodeh valmistati tärklisest (harilikult nisutärklisest). Tärklist keerutati sõelataolises seadmes, mille tulemusena tekkisid tainakeermed või -tilgad, mida seejärel keedeti vees. Enne serveerimist segu külmutati ning segati roosivee ja sidrunitega.

Sorbee- ja jäätisemasina leiutamise au kuulub aga hiinlastele

Just hiinlased kallasid lume ja salpeetri segu üle siirupiga täidetud mahutite. Nad segasid ka jääd suhkruga ning müüsid seda suvekuudel. Songide dünastia ajal hakkasid inimesed jääks külmutatava vee sisse mahla segama. Ka Indias ja Pakistanis segati värsket puuviljamahla mägedest toodud jää ja

Frozen Chocolate Haute

Araablased olid esimesed, kes lisasid jäätisele suhkrut ja tootsid seda kommertseesmärkidel.

lumega. Piima hakati kasutama Yuani dünastia ajal ja selle tõid Hiina kultuuri mongolid.

Enne seda ei olnud piim toiduainete hulgas eriti laialt levinud.

Piim ja piimatooted on Hiina köögis siiani vähelevinud. Rahvasuu väidab, et piimal põhineva jäätise saladusteni jõudis maailmarändur Marco Polo oma Hiina reisi käigus ning koju Itaaliasse jõudes sai see kohe ülipopulaarseks kõrgseltskonna maiuseks. Oma märkmetes ei väida Marco Polo aga kuskil, et oleks jäätise läände toonud. Tõenäoliselt jõudis see lääneriikidesse Sitsiilia kaudu araablaste käest.

Jäätis oli Bagdadi kaliifide lemmikmagustoit. Araablased olid esimesed, kes lisasid jäätisele suhkrut ja tootsid seda kommertseesmärkidel – juba 10. sajandil olid neil olemas jäätisetehased ning jäätist müüdi kõikidel Araabia linnade turgudel. Jäätist toodeti külmutatud siirupist või piimast, puuviljade ja pähklitega.

Itaaliast levis jäätis Prantsusmaale, Saksamaale ja eelmise sajandi alguseks ka Eestisse. Tööstuslikult hakati jäätist valmistama XIX sajandil, kuid Eestis alles 1932.–34. aastal. Enne seda sai jäätist ainult üksikutest pealinna ja teiste suuremate Eesti linnade kohvikutest. Esimene Eesti jäätisevabrik tegutses Tartus ning selle rajaja Evald Rooma pani sellele nimeks Eskimo. Sellenimelist jäätist toodetakse tänapäevani. Üle tonniseid igapäevaseid jäätisekoguseid asuti Eestis tootma Tallinna külmhoones, mis asutati 1956. aastal. Ingmani jäätiste müüki alustati Eestis 1992. aastal.

Eesti üks suurimaid jäätisefirmasid Balbiino loodi aga 1995. aastal. Viimased aastadki on toonud uusi tuuli Eesti kohaliku jäätise, sorbeti ja gelato tootmisse, nii mõnedki noored on hakanud jäätisetootmist nautima. Eesti viimase aja kuulsam n-ö uus tulija on loomulikult La Muu oma kümnete kreemiste itaaliapäraste jäätistega, samas saab head jahutavat desserti ka Gelato Ladiese ja Reval Gelato lettidelt.

Eesti armastab jäätist, midagi pole teha.

MOVEINVEST

JÄÄTISEPALLID,

MIDA ARMASTAB TERVE MAAILM MiniMelts on Eesti jäätiseturul uus ja unikaalne toode, mille fenomen seisneb jäätise tavapärase kuju totaalses muutmises. –197kraadine vedel lämmastik ja keerukas innovatiivne tehnoloogia on võtmesõnad, mis annavad MiniMeltsi jäätisele omase granuleeritud struktuuri. Ülikiire krüogeenne külmutamisprotsess ei muuda koostisosade omadusi ja kõrvaldab tootest veeosakesed, tänu millele lukustatakse maitse eraldi igasse pallikesse.

MiniMelts on premi- jäätiseMiniMeltsi automaadist on võimalik osta um-kvaliteediga eelpakendatud top es piimast ja koorest jäätist ja jälgida masid sina tööprotsessi. valmistatud jäätis, Pildi autor: mis ei sisalda sünMiniMelts Eesti. teetilisi lisaaineid, säilitusained ega geneetiliselt muundatud koostisosi.

Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ja seal patenteeritud krüogeenne jäätise külmutamise tehnoloogia on 20 aasta jooksul jõudnud paljudesse riikidesse üle maailma – MiniMeltsi jäätist armastatakse Alaskast Uus-Meremaani. Alates eelmisest suvest on see erakordselt põnev jäätis saadaval ka Eestis. MiniMeltsi Euroopa tootmisüksus asub Läti jäätisepealinnas Ruhjas, kus traditsioonilisi saldejums’e (läti k jäätis) on tehtud juba üle 100 aasta.

MiniMeltsi jäätis armastab külma alates tootmisprotsessi algusest kuni serveerimishetkeni välja – kõik selleks, et säilitada oma eriline kuju ja maitseomadused. See on ka üks põhjus, miks MiniMelts kunagi toidukaupluste jäätiselettidesse ei jõua.

Seeläbi lisab MiniMelts oma müügikohtadele eksklusiivsust ja lisandväärtust ning muudab need atraktiivseks nii laste kui ka täiskasvanute seas. MiniMeltsi jäätist hoiustatakse tavapärasest palju külmemal temperatuuril: –40 kraadi juures. Ka serveerimishetkel on MiniMelts tavajäätistest ligikaudu 15 kraadi külmem ja jäätise transpordiks kasutatakse kuiva jääd (kokkupres-

Sel hooajal lisandus MiniMeltsi jäätiste maitsevalikusse maitseküllane mangosorbett.

Pildi autor: Kaspar Päll.

situd CO2, –78 kraadi). Neid aspekte arvesse võttes on arusaadav, miks MiniMeltsi peetakse maailma külmimaks jäätiseks.

Tavajäätistest eristab MiniMeltsi selle unikaalne kuju ning kallis ja keerukas tootmisprotsess, samuti on valikus maitseid, mida tavakaubandusest ei leia. Näiteks mullinätsumaitseline (ingl Bubble Gum) jäätis on populaarseim maitse terves maailmas ja nii ka Eestis. Banana Split on oma nime saanud Ameerika magustoidu järgi, mille puhul ahjuküpsetele banaanidele lisatakse vanillijäätist või vahukoort, värskeid maasikaid ja šokolaadikastet – seda maitsvat kooslust on imiteeritud jäätisepärlite kujul. Sidruni-laimisorbett ja sel aastal tootevalikusse lisandunud mangosorbett sobivad hästi neile, kes ei saa tarbida laktoosi või gluteeni. SamuMiniMeltsi jäätise unikaalne struktuu ti sobivad need veganitele, sest r on saavutatud ved elat lämmastikku ja kee on valmistatud puuviljamahlast. rukat tootmisprotsessi Klassikaliste vanilli-, šokolaadi- ja kasutades. maasika-koorejäätise kõrval on Pildi autor: MiniMelts Eesti. valikus ka suhkruvati- (ingl Cotton Candy) ning küpsiste ja kreemi (ingl Cookies and Cream) maitseline jäätis. Ühtlasi on MiniMelts esimesena Eestis kasutusele võtnud iseteeninduslikud jäätiseautomaadid. Lisaks suurepärasele maitseelamusele on põnev jälgida masina tööprotsessi ja seda, kuidas robotkäsi jäätisetopse külmikust välja toob.

Masinast on võimalik osta eelpakendatud topsides nelja populaarsemat maitset.

VÕTA MEIEGA ÜHENDUST! www.minimelts.ee www.facebook.com minimeltsestonia info@minimelts.ee tel 5390 1224

Esimene MiniMelts Cafe jäätisekohvik avati aprillis Pirita Keskuses. Suvel leiab MiniMeltsi üle Eesti festivalidelt, üritustelt ja suurematelt laatadelt. Sellest hooajast on jäätised müügil ka Lottemaal ja Pärnu rannas.

Kõik MiniMeltsi müügikohtade asukohad leiab MiniMelts Eesti kodulehelt www.minimelts.ee.

19

VISKI

Viski

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST

V

pole vaid ättidele

iski k uulub maailma vanimate destillaatide hulka. A r vatak se, et sellega tegid V–VI sajandil algust Iiri rändmungad, kes omandasid idamaise lõhnaainete valmistamise kunsti ning asusid koju jõudes sama valemi abil õllest eluvett ajama. Gaelikeelne uisce bethad ongi tõlge ladinakeelsest aqua vitae’st, mis tähendab sedasama ihaldatud eluvett.

Järgmiseks aastasajaks oli viskitegemise oskus tuntud ka Šotimaal ning õige pea aeti eluvett juba kõikjal Briti saartel. The Old Bushmills, mis on vanim teadaolev legaalne destilleerimiskoda Iirimaal, sai tegevuslitsentsi 1608. aastal. Šotimaal tegutsenud viskivabrikust räägitakse kirjalikes allikates esimest korda alles palju hiljem – 1699. aastal. Šoti viski jaoks osutus 19. sajand mitmes mõttes revolutsiooniliseks – 1827. aastal leiutati uudne kolonndestillatsiooni meetod ning erinevaid viskisid hakati omavahel segama, mille tulemusena sündiski tänapäevane Šoti viski. Tõsi küll, ametlikult tunnistati kõik taolised segud viskiks alles kuningliku komisjoni dekreediga 1908. aastal.

Viski ei ole tavaline jook, vaid vedelik, mis on sajanditega teinud läbi keerdkäike, mida vähesed suudavad hoomata.

Kurikuulus Al Capone on öelnud: “Kui mina viskiga raha teen, öeldakse see olevat salaviinaäri, aga kui mu patroonid Chicago Lake Shore Drive’is sellesama viskiga klaase täidavad, on see juba külalislahkus.”

Tekst: Martin Hanson; Foto: Shutterstock

Iiri viski ajaloos sai otsustavaks pöördepunktiks An Gorta Mór ehk suur nälg aastatel 1846–1851, mil mitme järjestikuse ikaldusaasta tagajärjel suri nälja ja haiguste tõttu kolmandik Iirimaa elanikest (750 000 inimest). Teine kolmandik vaesunud iirlastest põgenes kergema elu otsinguil kodusaarelt kaugele mere taha – Ameerikasse ning Kanadasse. Nendega koos jõudis sinna ka viskiajamisoskus. Paraku ei tahtnud odrakasvatus Uues Maailmas edeneda, seevastu kasvasid seal suurepäraselt rukis ja mais, mis saidki Ameerika viski alustaladeks.

Koos kuiva seadusega lõi Ameerikas

Viski ei ole vaid ättidele: see maagiline jook sobib ka noortele, kes on hakanud aina enam viskit enda jaoks avastama.

20

1920ndatel õitsema salaviinaäri. Kogu taolise kaubanduse kohta kasutati väljendit bootlegging, mis viitas joogi peitmisele saapasäärde.

Valgustkartvaid asju, näiteks illegaalset viskit, aeti Ameerika kaguossa jäävate Apalatši mägede jalamil juba 1860ndatel, seega mitukümmend aastat enne kurikuulsa keeluseaduse väljakuulutamist.

Sajandivahetuseks võttis sealne viskiajamine koguni nii murettekitava ulatuse, et riik oli sunnitud palkama eriagendid, kelle tööks sai illegaalsete viskiajajate väljaselgitamine ning kohtu ette toomine.

Maailma kuulsaim viskitootja tuli turule noori püüdva ja kokteilideks sobiliku uue joogiga

Maailmas enim müüdud Šoti viski Johnnie Walker tõi äsja müügilettidele uue seguviskide sarja Blenders’ Batch. Eesti viskisõpradeni jõuab uuest sarjast esmalt Johnnie Walkeri Blenders’ Batch Red Rye Finishi nimeline malbe segunaps.

Seguviskide sarja loojateks on Johnnie Walkeri viskimeistrite tiim, kes on pikka aega otsinud uusi maitseid. “Katsetamine on alati olnud osa Johnnie Walkerist,” selgitas tiimi eestvedaja dr Jim Beveridge, kes on seguviskisid valmistanud enam kui 40 aastat. “Johnnie Walkeri kõige esimene seguviski oli inspireeritud Uuest Maailmast pärit teedest ja vürtsidest,” selgitas ta.

Beveridge lisas, et viskisegude loomine toimub ka täna nii nagu pea 200 aasta eest.

“Muidugi on teaduse areng andud rohkesti teadmisi: kuidas mõjutavad maitseid vaat, selle materjal, laagerdumisaeg jne. Täna on aga huvi viskide vastu suurem kui kunagi varem ja seega on õige aeg tutvustada viskisõpradele uusi maitsed,” lisas ta.

BrewDog

– eksklusiivne pühendumus ja kõrge kvaliteet Napilt üle aasta tagasi Rotermanni kvartalis avatud BrewDogi õllebaar pole loodud selleks, et olemasolevat kopeerida ega lihtsalt kohalike õllelokaalide kaarti täiendada. Ühelt poolt üha tugevnevast kohalikust käsitööõllekultuurist, teisalt ettevõtlike inimeste arusaamast tingituna jäi Eestis kvaliteetse ja värske käsitööõlle nautimiseks mõeldud kohtadest tugevalt vajaka.

BrewDogi ukseläve kindla teadmise ja eesmärgiga.

Baari äärmiselt hubase olemuse tõttu võib jääda märkamatuks, et baaris on lausa 42 istekohta, millele lisandub 100 istekohaga väliterrass.

Kõik BrewDogis töötavad teenindajad on läbinud Certified Beer Serveri eksami. Eksklusiivselt õllekunstile keskendumine võimaldab põhjalikkust, kuid ei jäta külastajat maitsva toiduta – appi tuleb naaber FLAMM Flammkuchen Bar, tänu kellele on võimalik õlle kõrvale nautida flamme (Lõuna-Saksamaalt Elsassist pärit lahtine pirukas), lisaks varustab teine baar TapTap antipasti ja taanipäraste hot dog’idega.

Sellele lisandub snäkivalik krõpsude, pähklite, salaamide ja popkorni kujul.

BrewDogi juhataja Gerli Travkin on aastaid töötanud restoranimaastikul ja veinisommeljeeks õppides arenes välja huvi ka käsitööõllede vastu, millest nüüdseks on saanud tõeline pühendumus.

Eelnevale tuginedes oleks BrewDogi kaksikvenna sünd Tallinnasse või mujale Eestisse kõike muud kui üllatav. Tulevikuperspektiivide hulgas on BrewDogi toodangu laiem levik nii poodides kui ka restoranides ning juba olemasolevate koolitussarjadega jätkamine.

BrewDog muudab isekuse perfektsuseks, sest motoks on: “At BrewDog we are selfish. We make the beers we want to drink.” Baari kõige populaarsem valik ja esindusõlu on Punk IPA, mis on ka suurele osale õllesõpradele olnud esimene käsitööõlle kogemus.

Igas linnas ja konkreetses majas, kus BrewDogi baar asub, on oluline õige atmosfäär koos ajalooga, mis sobib BrewDogi kontseptsiooniga.

Terviklahenduse kokkusobivus on heaks kiidetud BrewDogi poolt kõige kõrgemal tasemel.

Kõrge kvaliteedi ideaal ei saagi jätta ruumi kompromissideks. Baaris on 14 kraani, sealhulgas purki villimise masin, ning õlleliine pestakse pärast igat vaadivahetust. Samuti hoitakse vaate külmaruumis alati õigel temperatuuril. See on BrewDogi jaoks elementaarsus, mitte kohustus.

Prioriteet number üks on värskus, sest eesmärk on pakkuda kliendile parimat vaadiõlut.

BrewDogi viie õllega põhiliin katab ära peamised õllestiilid, pakkudes sujuva sissejuhatuse igale maitsele ja olles õllesõbrale suunanäitajaks ligikaudu 180 õllesordi juurde. Teatud osa õllevalikust on pidevas vahetuses, et tagada uudsus ka sagedasele külastajale.

Juhuslikud uudistajad on järelkasvu jaoks alati vajalikud, kuid suur osa inimesi astub üle

Õllepood TapTap – kvantiteedilt kvaliteedile Rotermanni kvartali ühel popimal lõigul, täpsemalt Stalkeri käigu keskel, on koha sisse võtnud vähem kui poole aastaga siinsete kvaliteetõllede lipulaevaks tõusnud õllepood, mis pakub lisaks väärt joogikraamile maitsvaid taanipäraseid hot dog’e.

TapTap lööb õllevahusel merel laineid suuresti tänu oma kaljukindlale põhimõttele õllekannu üksnes tipp-topp kvaliteeti valada.

Lähikandis teist sellist, kes oma õlleliine pärast igat kangivajutust nõnda hoolikalt peseks ja külmaruumis vaatide temperatuuri sedavõrd valvsalt jälgiks, naljalt ei leidu. Kui naabrimees BrewDog välja arvata. Samad tegijad, samad põhimõtted, mis muud.

Nii mõnegi asjatundja meelest tuleb see kõikse õigem rüübe aga õllekraanist, mida siin majas on kokku kuus, kõik pigem eksklusiivsema otsa märjukesed. Kel kraanikraam nõnda mekib, et ilma kohe mitte ei saa, võib seda endale kaasagi osta. Nimelt on TapTapis sisse seatud spetsiaalne purkimismasin, muide esimene Eestis, millega lemmik ära purkida, et sellega siis nelja tuule suunas kütta.

Üle 200 staari riiulil ja 6 pärli kraanist Kuid üllatest põhimõtetest üksi ei piisa, et rahvas ikka ja jälle uksest sisse vooriks. Eks valikulgi ole siin oma sõna sekka öelda ja viimasega on otse kümnesse pandud. TapTapi riiulitelt vaatavad vastu üksnes õllemaailma säravaimad tähed. Kokku üle 230 margi nii kohalikelt tegijatelt kui ka välismaalt, sealhulgas väidetavalt Eesti parim Belgia lambic’ute valik.

Spetsialistide sõnul selle kandi parim hot dog TapTap on koht, kuhu võib laitmatut serveeringut, teadlikku teenindust ja muljetavaldavat valikut nautima jäädagi. Eriti suvel, kui avatud on ka avar terrass. Nii tuleb ikka ette, et kõht kisub pikapeale hõredaks, mistõttu on tagumine aeg midagi õlle kõrvale haugata.

Sellegi peale on siin majas pingsalt mõeldud. Kuna patt oleks õllekaifi suvalise kraamiga ära lörtsida, on appi kutsutud ei keegi muu

kui Peeter Pihel, kelle retsepti järgi Kopenhaageni tänavatoidust inspireeritud hot dog’id valmivadki. Neile, kes Eesti gastronoomiaga vähegi kursis on, ei vaja see mees küll mingit tutvustamist. Ülejäänutele olgu aga teadmiseks, et möödunud aastal, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistujaks, valmisid kõik pidulikud õhtusöögid just peakokk Piheli taktikepi all.

Nii mõnegi asjatundja meelest on TapTapi hot dog’id selle kandi parimad. Kui kokku saavad Tahkuranna lihatööstuses eritellimusel valminud sealihavorstid, Kotzebue pagarikoja käsitöösai ning samade meistrite õllesinep, ketšup, marineeritud kurk, punane ja krõbesibul, polegi midagi vähemat oodata.

TapTapis on kokku saanud tõelised entusiastid, mida näitab seegi, et lisaks saab siit osta käsitööõlledest pajatavaid raamatuid, pruulikodade klaase, mütse, pluuse, Mikkelleri napse ja palju muud.

Rotermanni tn 2 • tel 5303 9553•https://taptap.ee/en

Telli +372 510 3800 www.grillonbbq.eu Edasimüüjad: Hortes Hansaplant

Grillon OÜ edasimüüja: Uuem Viis OÜ Aardla 23B, Tartu www.um5.ee