EE KODU (oktoober 2014)

22. oktoober 2014

V채ljaande koostas ASi Eesti Ajalehed eri- ja lisalehtede toimetus

BRUNO 2014

Vihmaveekroonid

Sinivalge keraamika

Valgusfest

Sillavalgustus

Uus & huvitav

Yapu – portselanist sümbol Rapide – kiirelt teisaldatav tool Mõnusalt pontsakas Rapide ühendab endas tugitooli kutsuvuse ja käru mobiilsuse, sest tal on suured puidust rattad, jalad ja ka käepide.

Mugava tugitooli jaoks on haruldane eelis see, et istet on hõlbus teise kohta manööverdada.

Pehme mööbli tootjale Borg on tooli disaininud Martin Saar. Rapide kuulus tänavuse Bruno disainipreemia nominentide hulka.

Võõrapärase nime, kuid lähedase olemusega portselankausi on disaininud Maria Sidorenko. Ta ise ütleb, et kauss on tema nägemus Eestist – pealt külm ja seest soe.

Imekaunis ja täis potentsiaali on see tänavuse Bruno preemia nominent!

Tähtis sinine vidin Malelaud ja nupud

Tänavuse Nobeli füüsikaauhinna žürii pööras pilgud valguse poole. Põhjust on, meil ju valgusega seis 50 : 50, st keskeltläbi poole eluajast (lõunas vähem, põhjas rohkem) peame kükitama pimeduses.

Lohutuseks sobivad hästi lõputud ekraanid, mis on inimestel taskutes, kottides, seintel, õues ja toas... Ja kõigis neis on tegemist ka äsja premeeritud tehnoloogiaga. Kuid vaevalt need jaapanlasedki isegi aimasid, kuhu välja jõutakse.

Paremaid viise toavalgustuseks on otsitud juba pirruvalgusest peale – küünlad, õlilambid, petrooleumilambid, alates 1880. aastast Edisoni lambid, halogeenid, LEDid. Alati leitakse mingi nõrk külg, mida parandada.

Uued tuuled elektrivalguses on toonud kokkuhoiu, vabastanud lambipirni vormikaanonist ja lõpuks andnud selle tagasi. Uusim LED-pirn on peaaegu äravahetamiseni sarnane Edisoni omaga.

Elektrivalgusest said kiiresti alguse populaarsed valgusvaatemängud, mille eeliseks ilutulestiku ees on nende kestus. Valgusvaatemängud arenevad aga uute digi- ja lasertehnoloogiate abil üha uhkemateks, veheldes virmalistena mööda maju ja kõrgemaid rajatisi – nüüd võib puudust tunda veel ainult pimedusest.

Anneliis Aunapuu

Malelaua asukoha probleem ja nuppude kila-kola on lahendatud elegantselt ja ruumi säästvalt. Metallist soldatite-etturite toruks kokkusobitamine on juba iseenesest nauditav mõistatus, lisaks on filigraansed materjalivalik ja töötlus. Disain Nick Rawcliffe ja Stella Soomlais, tootja Artisana OÜ, tellija Raw­studio Ltd. Bruno 2014. aasta nominent.

Parim tootedisain 2014 – Shaka

Vastukülaskäik Belgia disaini rändnäitus „Kangelaslood” (mis tuli Eestisse Disainiöö raames) tõi Arhitektuurigaleriisse nii mõnegi uudse mõtte, laia materjaliskaala ja tööd, mis seisid kaunitele kunstidele kord lähemal, kord neist kaugemal.

Eelkõige aga haaras tervik – selle lõid tööde paindlikud eksponeerimisvõimalused, millega rändnäitus igas galeriiruumis hakkama saaks. Ekspositsiooni­ alused olid seetõttu vast läbimõeldumad kui tavaliselt. Harjumatult paljud probleemid olid saanud hea ja vaimuka lahenduse.

MAGNET: Tulnukjälgija ehk Observer juhatas näituse sisse – temast said elamuse ka kõik möödujad. ÜHEST TÜKIST: Täiesti geniaalse taimparknahast jalatsivormi peale on tulnud Rode Schoentjes.

Taiese nimi on Size 27.

EE kodu Väljaande koostas ASi Eesti Ajalehed eri- ja lisalehtede toimetus.

Toimetaja: Anneliis Aunapuu, anneliis.aunapuu@lehed.ee Reklaam: Kai Reilent, kai.reilent@lehed.ee, tel 669 8212

3

Mihkel Güssoni disainitud mini-­ilmajaam Shaka on nutiseadmetega ühendatav. Pärast esimese toote turule tulekut 2013. aastal on Shaka seadmeid müüdud rohkem kui 50 riigis üle maailma. Mini-ilmajaam on ka valitud Euroopa 50 parima start-up’i hulka. Žürii liige, EKA tootedisaini osakonna professor Heikki Zoova leiab, et Shaka lahendus on enneolematu ja loob lausa uue standardi. „Tõeliselt uudne Shaka on välja kasvanud „Garage 48” projektist. Seda saavad kasutada purjetajad, lohesurfarid ja mägironijaid ehk kõik, keda tuul võiks huvitada,” selgitab Zoova žürii üksmeelset otsust.

EE lisade juht: Piret Tamm, piret.tamm@lehed.ee Kujundus: Advig Stahl. Korrektuur: Marilin Look Väljaandja: AS Eesti Ajalehed. Trükk: AS Printall

Vallo Kruuser

BRUNO 2014

T

armo Luisk kerkis Eesti disainitaevasse kui ... lamp. Aastate eest rabas ta oma metallkuplitega, kui tuntuks sai sari „Basic”. See näis tol ajal ülimalt cool. Ja veenduge ise, metallkuplid pole kadunud kuhugi – praegugi on 4 ROOM-i toote­ valikus metallkupliga seeriad „Muna” ja „Universal”. Viimasel on jalaks (või lae­ rosetiks) vineerist n-ö niidirull, mille ümber saab kavalalt kerida juhtmesaba.

Mõneti näib, et Luisk on olnud ajast ees, sest just praegu on lambipoed täis samalaadseid valgusteid, mis oleks mõeldud justkui tööstushoonesse või välistingimustesse. On väikesi ja suuri metallkupleid, millega on liidetud mingid robustse ilmega valudetailid, pärit hoopis teisest mõõtkavast...

PARIM: Auhinnatud What? võib rippuda igal pool, kus vajatakse valgust või riidepuud.

Vallatud ideed Luisu mõtte- ja disainilaad on olnud üsna iseteadev, julge ja isegi ülemeelik. Vabakutselise disaineri kohta on see sama riskantne ettevõtmine nagu disainida ja toota pulli pea kujulisi valgusteid või õõvastavat beebipead puhumas justkui nätsu­ mulli, mis osutub muidugi lambipirniks... Või võtke Mr Note, kellel sõna otseses mõttes pirn peas süttib. Kusjuures mehel on kohe ka „loorberilehed” omast käest võtta. Selline on Luisu huumor – „kleepida” oma rohmakapoolse ja edeva idee külge hapraid-magusaid kujundeid, näiteks liblikaid või roosilehti.

Samas on disainer loonud valgustitootjale 4 ROOM terveid seeriaid täiesti tõsiseid, ajatu olemusega valgusteid, mis kasutavad eraldi müügil olevaid tekstiilseid lambikupleid.

Juba kunagi aastate eest on Luisk ühes intervjuus püüdnud tõestada oma suunitlust asjalikkusele. Ta on öelnud taunivalt: „Mida ma teen lambiga, mis valgust ei anna? Või laualambiga, mille valgus otse silma paistab? Ergonoomilisus ehk kasutusmugavus ja mõõtude sobivus on lisaks valguseandmisele lambi puhul oluline tegur.” (Postimees 2003)

Universaalse lambi otsingul Koostööst teise suure isemõtleja, disainer Margus Triibmanniga disainibüroost Keha 3 on sündinud Rotermanni kvartali lahedad pingid – LEDidega valgusti-­ iste Pakk oli ka Bruno 2012. aasta nominendiks. Eriti talvisel ajal on lisaväärtusena kergelt soojenev istumisalune ääretult tere­tulnud. Üksikute toodete kõrval on Tarmo Luisk teinud ka interjöörikujundust, näiteks TTÜ tulevikku vaatav innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mectory on saanud tema käe all põneva sisustuse. Ilmselt on õige tellija leidnud õige loomingunatuuri.

Kui üllatusfaktorile lisandub praktilisus Küllap juba teate, et 2014. aasta Bruno preemia parima autoridisaini eest pälvis Tarmo Luisk.

Mees ise möönab seepeale, et küllap ta üks lambinohik on.

4

BRUNO 2014 AJANÄITAJA: Luisu kell ei piirdu ainult ööpäeva jälitamisega.

Terje Lepp

Luisk esindab disaini avangardistlikku suunda, mis käsitleb disaini kui intellektuaalset mängu, vähem kui tõsist tootekujundust. Luisu mängulisus väljendub tihti iroonilisel ja enese­ iroonilisel kujul, olles rahvusvahelisel tasemel, ja see meeldib mulle. On siis avangard siinse elujõulise tootmise puudumise tõttu sunnitud valik või mitte, aga see sobib tema loojaisiksusega.

Mait Summatavet

METALL: Luisu autorilampidel on enamasti metall­ kuppel. Seeriast „Universal”. 4 ROOM

Terje Lepp

KOOSTÖÖ: Kindlasti olete Rotermannis näinud välisvalgustit-istepinki Pakk, mille lõid kahe peale Tarmo Luisk ja Margus Triibmann.

Lülitame ruumid elama

ETNOPOPP: Populaarseks osutunud Tarmo Luisu autorinäitusel arhitektuurimuuseumis 2011. aastal olid muude vigurite kõrval väljas konservipurkidest õllekapad.

Luisu valgustite kõrval on aastaid tuntud ja armastatud tema vaimukad ja efektsed kellad. Mees vaimustub vineeri võimalustest. Ta on sellest loonud lausa mööbliseeriaid, eksponeerides meelsasti triibulist lõikepinda – ja seda ka valgustidisainis. Nii on tänavune Bruno võitja – riidepuu-valgusti What? – samuti valmistatud vineerist ja metallist.

Hoolimata sellest, et valgusti kasutamine pimedas riidekapis on täiesti põhjendatud, rõhutab Luisk, et selle eesmärk on siiski olnud mobiilsus, teisaldatavus. Eseme nimi What? pidavat tulenema otseselt tema kujust – riide­ puu konks on ju täiesti üheselt küsimärk. Ja ärgem unustagem – see on siiski kasutatav ka riidepuuna!

5

www.lampard.ee

PLEKKPITS

POLE PISIASJAD: Iga detail hoones olgu ilus.

Vihmaveelehter on saanud ažuurse servapitsi.

PITSIDE LINN: Haapsalustki leiab mõne vihma­krooni – mõne vana ja mõne uue.

PÜÜAB: Ära tuleb juhtida vesi nii katuselt, rennist kui ka rõdult.

KÕVER: On olukordi, kus sirge tee puudub.

Erilahenduses on väljapeetust.

6

PLEKKPITS

VIHMALILL: Plekksepp on andnud õielehtedele ruumilisust.

TEHNIKAD: Pitsi lõikamise kõrval on kasutatud kurrutamist ja kohrutamist.

Pitsilised vihmaveekroonid Vihmavesi on suurem jõud, kui me arvame. See annab elu, kuid ka uputab. Kastab, kuid ka lõhub.

Aupakliku suhtumise märke vihmaveesse võib leida ka arhitektuurist.

M

õni aasta tagasi avaldasime Moodsas Kodus loo peletislikest vihmaveesülititest koos fotodega, mille olime koos Liis Liblikmaaga kokku kogunud oma rännakutelt Euroopas ja Eestis. Veesülitite hirmsa väljanägemise taga on tõrjemaagiat. Räästakoletisi ehk gargoyle’e leiate vanadest linnadest, need võivad olla tahutud kivist või sepistatud metallist. Tallinnas on neid ametis vaid kaks, ent see-eest väga kuninglikud raekoja katuse servas.

Kuid mitte sugugi ainult keskaegsetel ehitusmeistritel ei tulnud vihmaveega tegemist teha. Kas olete juhtu-

nud äärelinnas jalutades üles katuseservade poole vaatama ja märganud, millist pühendumust on arhitektid (ja hoolt plekksepad) vahel üles näidanud vihmaveetorude ülalehtrite kujundamisel? Ja mitte ainult vanasti Nõmmel eestiaegsete uhkemate majade räästas, vaid tänapäevalgi, kui restaureerijad ei pea paljuks plekk­ sepale tööd ja peamurdmist anda. See võib tulla üllatusena, sest nüüdisajal oleks ju mugav lahendada asja standardsete veesüsteemidega. Pakkujaid on netist leida mitmeid – on nii terasest kui ka plastist süsteeme, mõlemad kiidavad oma.

VÄRVI ALL: See plekkehistöö on värvi paremini peal pidanud kui katus. Väiksem toru juhib mansardkorruse veed „lillevaasi”.

7

VÄIKE JA SUUR: Mansardkorruse vihmaveeärastus vajab topelttorusid.

PLEKKPITS

MOODNE LAHENDUS: Keskaegses Rothenburgis, mis on tihedalt täis veesüliti­ draakoneid, mängib hoovipoolsel juurdeehitisel veesüliti rolli ülipikk vasktoru.

Ometi pakutakse ka erilahendusi, näiteks Toode AS lubab teha tellimise peale ja jooniste alusel kliendile sobivad vihmaveetorude lehtrid.

Tore, sest vanadel, eriti mansard­ katusega majadel on ilmselt võimatu leida sobivat standardlahendust.

Neil on tarvis koguda vett kahelt eri tasandilt ning siis lõpuks see kokku juhtida – kõike seda käänakute

LIIGUTAV PÜÜDLIKKUS: Pärnu linnas sattus objektiivi ette veider paar – veedraakon peab sülgama otse uhkesse lehtrisse.

ja kallete all, mis standardile kohe kuidagi ei vasta.

Juba torud ise tuleb teha vahel pikemad ja kõveramad, vahel sobib ka ümar, aga enamasti on kasutatud kandilist toru. Ja kui süsteemi põhimõte paigas, on lausa lust tähtsat tööd eriti kauniste lehtritega kroonida. Need väljendavad austust hoone arhitektuuri, katusemeistrite

KVALITEETNE EHITUSPLOKK! LOODUSSÕBRALIK POORBETOONIST MÜÜRIPLOKK ON: kerge ja kvaliteetne tugev ja täpne soodne ja soojapidav kergesti paigaldatav

...ergonoomikas, biomehhaanikas, tagades seeläbi uudse töökeskkonna, maksimaalse mugavuse ja mobiilsuse.

Tool&Tool OÜ C.R. Jakobsoni 14 10128 Tallinn tel: 6700498 gsm: 5260767

Saadaval kõikides hästi varustatud ehitusmaterjalide kauplustes.

Vaata lisa www.roclite.eu

8

Uus & huvitav

UUED MUSTUST HÜLGAVAD VENTILATSIOONIPLAFOONID

flakt.ee@flaktwoods.com tel 662 2782, 506 6251

9

Hillar Mets

PLEKKPITS

PUHAS KUNST: Kusagil Nõmmel on vee eemaldamise väärikas töö antud mehikesele, kes meenutab Ülemiste vanakest või hoopis Vana Toomast. Foto: Liis Liblikmaa

ÕNNESTUNUD SÜMBOL: Pika Jala baari ette sepistas Tõnu Lauk veesülitiks õilsast vasest saapa (vahetult enne olümpiat).

Hea vastupidav sai, puha räptsepatöö.

VÄÄRIKAS VASK: Veedraakoniterohkes keskaegses Rothenburgis on moodsa juurdeehitise katuselt vett püüdmas tagasi­hoidliku õiega lehter.

ning vihmavee kui loodusjõu vastu.

Pärast poolt nõukasajandit põlgust, hoolimatust ja ükskõiksust hoonete, töö ning traditsioonide vastu on taas näha peremehetunnet – puhas rõõm.

Nii leiabki äärelinnamajade katuseservadest hiilgavaid, uusi ja peene töötlusega vihmaveekroone. Näiteks jalutuskäik Kadriorus annab

värvika läbilõike nii vana kui ka uue aja plekkseppade meisterlikkusest: vaadake ülespoole Köleri ja Faehlmanni tänavatel ning kõndige varjulisel Alle tänaval. Aga ärge liiga hoogu minge, heitke pilk ikka paremale ja vasakule ka ning hoiduge ninali kukkumast.

Anneliis Aunapuu

ÕHUIONISAATORIGA TOAÕHK PUHTAKS JA TOLMUVABAKS Õhuionisaator puhastab õhku samamoodi nagu emake loodus. Õhk laetakse vajalike ioonidega, mis on eluks vajalikud ka siseruumides. Laetud õhk suudab lendlevad tolmuosakesed laadida nii, et need esemetele ja põrandale langeks, mille tulemusel väheneb tunduvalt sissehingatava õhu tolmusisaldus. Samas põletab plasma kõige väiksemad tolmuosakesed, suitsu ja heitgaasid tolmukorjeplaadile.

Airvitamin EUG-A1000 õhuionisaator

■ ■ ■ ■

Plasma deodoriseerimine (ammoniaagi, NH3 eemaldamine kuni 95%) Plasma steriliseerimine (Salmonella ja kolibakteri eemaldamine 99,9%) Ioon-pintsel ioniseerimine (suures koguses kasulikke negatiivseid õhuioone) Plasma ioniseerimisel tugev tolmukorje ja tolmuosakeste eemaldamine õhust

Plasma tolmukorje plaat peale 1 kuud kasutamist!

SOOVITUSLIK KASUTUSALA: 10-25 m2 MÕÕTMED: 300 x 115 x 280 mm KAAL: 2,8 kg

allinna kesklinn | tel 64 Airvitamin Grupp OÜ Salong kauplus Kaupmehe 6, Tallinna 6420 093 | info@airvitamin.ee | Internetist Inte tellimine www.airvitamin.ee Internetist tellides saatmine üle eesti tasuta.

10

valgustiseeria: KRAANA / disain: Tarmo Luisk

Uus & huvitav

11

KODUNE SPA

Soojus vannitoas Mõni esteet on lasknud vanni paigutada magamistuppa.

Kas soojuse või ilu pärast? Ometi on see erandlik, sest plusse on vähem kui miinuseid.

I

nimestel on aja jooksul kujunenud erinevad vannitoa ehk pesuruumi temperatuuriharjumused. Vanal heal ajal tuli pesemiseks kütta kuumaks saun. Suur tegemine ja ilus traditsioon, hoidis tervet nädalat rütmis.

Tänapäeval joostakse reeglina kütteta vannitoast läbi vahel mitu korda päevas. Ruttu sisse, ruttu välja, soojas ollakse veejugade all, sest tervet ruumi, kus viibitakse ainult mõni hetk, polegi ju mõtet 24/7 kuumana hoida.

Ega uue aja inimesed mäletagi, millisel viisil kümmeldi aegadel, kui vannituba enesele nime sai – nimelt vannilt kui selliselt, mida seal tänapäeval ei pruugi ollagi.

Vannitoa nurgas seisis vanniahi.

Seda köeti siis, kui plaanis oli vannitamine, enamasti kord nädalas. Ahjukolle oli tilluke ja malmist, selle peal kõr-

ge vaskplekist veeboiler ning keskel suitsu­toru, kuhu pääses kuum suits leegi kohalt. „Veesärki” läbides kuumutas see vett ning juba jahtununa juhiti lõõri kaudu korstnasse. Kõlab nagu hästi

Muidugi, samas oli oht end ahju hõõguvkuuma malmosa vastu põletada. Selle läheduses tuli käituda ette­ vaatlikult, nii nagu saunas kerisega.

Ja olenevalt vannitoa asukohast ma-

Ega uue aja inimesed mäletagi, millisel viisil kümmeldi aegadel, kui vannituba enesele nime sai.

välja mõeldud asi, kas pole? Väga öko.

Kütmise ajal kuumenes peaaegu saunaks ka vannituba. Vanniskäik ei erinenudki siis saunast kuigivõrd – ahjuga vann oli peaaegu sama mis basseiniga saunalava. Igal juhul mõned vanemad inimesed ei suuda siiani jaheda pesuruumiga leppida.

Kohila 2A, 11314 Tallinn Turu 45B, 50106, Tartu

www.deko.ee

www.facebook.com/deko.ee

12

jas võis harva köetav ja aurune pesuruum talvisel ajal niiskeks muutuda. Ja kütus ja tahm ja tuhk...

Ometigi, peale elektri ja gaasihindade suurt tõusu võivad vanniahju joonised veel hinda minna.

Uus & huvitav

Hansgrohe peitis segisti seina sisse

Tagasi vana juurde

Ja mitte ainult segisti, vaid peidus on terve dušisüsteem ShowerSelect koos ter­mostaadiga – duširuumi seinad on nüüd siledamad. Nähtavale jääb vaid mõni nupp ning dušiotsik(ud).

Seda kõike võimaldab seina sees peituv iBox Universal – kaval ühenduspesa, mis on Select-tehnoloogia aluseks.

Tootja peab iseäranis õnnestunuks ShowerSelecti termostaati, millega saab ühendada just sellise disainiga nupud-voolikud-dušiotsikud, mida vannitoakujundus nõuab.

ShowerSelecti segistit on võimalik paigaldada ka ilma termostaadita. Selle nupud on funktsionaalse disainiga – kasutatavad isegi seebise käega!

Hansgrohe ShowerSelect on pälvinud disainipreemia DesignPlus.

Hansgrohe edukas koostöö kolme Rootsi kaunitariga – disaini­ trioga Front – pälvis RedDoti preemia. Axor Showerpipe by Front nime kandva dušisüsteemi lehtrist inspireeritud vorm juhatab juurte juurde. Samas on inseneritöö olnud põhjalik, ribilisi käepidemeid ja nuppe on kerge käsitseda.

Ei midagi häirivat See kausikest meenutav ese on tegelikult vann Calm, mis on vabastatud kõigest segavast – kolm üheks on integreeritud nii sisse- kui ka äravool ja segisti. Veetemperatuuri reguleerimine olevat sama lihtne ja täpne kui meeldiv.

Pälvis äsja RedDoti preemia.

Bathroom Design Co, edumeelne disain Taist.

ZUMA LINE

... detailid on olulised!

FEDE Lighting

Peterburi tee 49, Tallinn 655 3355 info@elektrowerk.ee www.elektrowerk.ee 13

• • • •

Pistikud ja lülitid erinevatelt tootjatelt Valgustid ja valgustuslahendused Toatemperatuuride juhtimise seadmed Koduautomaatika lahendused

SINIVALGE

Ajatu sinivalge keraamika Sinivalge keraamika on inimeste teadvusse uskumatult tugevalt sööbinud, midagi loomulikumat ja ilusamat on raske ette kujutada.

Teada-tuntud Delfti sinise ja Meisseni luksuse kõrval on olemas teisigi vanu keskusi, kes suudavad edukalt vana ja uut ühendades elus püsida.

Ü

ks lopsakas keraamikaoaas asub Kesk-Euroopas, Bolesławiecis. Arukal määral käsitööd kasutav tööstus seisab kindlalt traditsioonidel, mis ulatuvad tagasi vähemalt 14. sajandisse ning on hetkel vägagi õitsval järjel.

Bolesławieci lähimad suurlinnad on Dresden ja Praha. Seal, Alam-­S ileesia maapõues on peidus suure­pärane savi, millest voolitud nõud muutusid sajandite jooksul populaarseks üle Euroopa. Läbi­ löögivõimet kindlustas kuldmedal 1848. aastal ajastu suurimalt messilt Londonis.

Tollal töötas linnakese ümbruses 15 suurt potitehast. Ilusate kõrgkuumussavist pottide-­tasside maalingu põhitoonina kasutati klassikalist koobaltsinist või mererohelist, vahel lisati sellele ka rõõmsamaid värve.

Ajapikku kasvav tootmine nõudis nii savivalu kui ka dekoori unifitseerimist. Nõnda arendati välja Bolesławieci kaubamärgiks saanud tempeltehnikas kaunistus, mis annab nõudele ainuomase näo.

Nõude kujunduslaadis on Poola lopsakus ootamatult heas tasakaalus euroopaliku süsteemsuse ja rahuga (siin esitletu kõrval on neil ka lopsakamaid suundi). Tüüpilise templijäljendiga rõhutatakse vormi servi või kujundatakse pindu, täiendades dekoori pintsliga. Vahel tembeldatakse terve anuma pind mummuliseks, jättes servale ruumi õrnema bordüüri jaoks, või siis vastupidi, tembeldatakse serv mummuliseks ja jäetakse vabaks suurem pind, kuhu kõige osavamad maalijad lasevad puhkeda värviküllastel pintsliõitel.

Dekoorikataloogis on mängulisust, mis reedab tootmise potentsiaali. Seda muljet kindlustab vormi­ kataloog – näiteks kruuse ei ole mitte üks-kaks tüüpi, vaid 20, pluss neli õllekannu. Ka teekanne võib valida paarikümne vormi seast, rääkimata vaagnatest, taldrikutest ja lusika­ alustest, amforatest, totsikutest ja tirinatest, küll sangadega, küll ilma.

Teeb natuke kadedaks, sarnast hoogu ja minekut sooviks meelsasti näha meie keraamikatehase ja seni 14

veel hingitseva ARS-Keraamika ja portselanimaalitsehhide tuleviku juures. Kuid Eesti lauanõude turu on vallutanud masstoodang, mida jätkub nii keskmisele kui ka elitaarsele maitsele ja rahakotile... Samas, ülima hardusega silitame eestiaegseid Langebrauni portselannõusid, kuid tegelikult tulid nendegi alusvormid Kesk-Euroopast ja vaid maaling tehti kohapeal.

Bolesławieci tootmise traditsioon on aga jõuline. Nähes kusagil maailmas koobaltsinise (ja mererohelise) tooniga tembeldatud keraamikatooteid, võib eksimatult öelda, kust need pärit on.

Bolesławieci käsitsi vormitud ning kauniks maalitud köögi- ja sööginõud avastas ja muutis meie jaoks kättesaadavaks disainer Riina Eigi-Sobolewska. Nüüd aga leiate nende jäljed Facebookist nime alt Sinikirja.

Uus & huvitav

Kodude ja kontorite kaunistamine kunsttaimedega. Vaaside, kunstlillede ja - puude hulgimüük.

Astri tee 2a, Viimsi, 74001, Harjumaa, Estonia, tel +372 6091 077, shishi@shishi.ee, www.shishi.ee, facebook.com/shishiestonia Avatud “tehasepood” Rohuneeme tee 1/17 Viimsi. Müügil varasemate kollektsioonide jäägid ja näidised -50...-80% hulgihindadest. www.shishi.ee/sale Jaemüük: “Nu Nordik” Vabaduse väljak 8, Tallinn, Aianduskeskus: “Hortes” Tallinn, Home 4 You kauplused: Tallinn “Rocca al Mare keskus”, “Tähesaju City”, “Laagri Maksimarket”, Pärnu “Sillakeskus“, Tartu “E-Kaubamaja”, Jõhvi “Jewe Mööblimaja”, Rakvere “Põhjakeskus”, Narva “Fama keskus”.

15

SINIVALGE

Esimeseks Vene portselanitootjaks peetakse Peterburis 1744. aastal Peeter I tütre Elizabethi asutatud manufaktuuri Lomonosov Imperial Porcelain. Tegu on tänini elujõulise elitaartootjaga, kes maalib tooteid käsitsi. Selle kaubamärki LFZ teavad ilmselt paljud, kes nõukogude ajal elanud või taaskasutuskraami süüvinud. Toona tähistasid tähed küll veidi teistsugust nimevormi: Leningradski Farforovyi Zavod imeni M. V. Lomonosova ning selle põhi­toodang oli ajastule sobivalt lihtne ja praktiline.

Ka Gzheli stiili rakendatakse loominguliselt paljudel elualadel.

Sinivalge lopsakus – Gžel Mida ütleb teile nimi Gžel (Gzhel)? Saage tuttavaks, selle all tuntakse keraamika maalimise stiili, mis kujunes välja külades Moskva külje all ja kus on potimeistrid elanud juba vähemalt 14. sajandist peale. 1830. aastast toodetakse Gželis fajanssi, mis kvaliteedilt püüdles portselani poole (sest portselan on fajansiga võrreldes märksa õhem ja kergem).

A

jaloo vältel ongi Gželis jäädud peatuma fajansi juurde – valgeks põletatud savi on valgeks glasuuritud ning enamasti koobaltsinise pintsliga kirjuks maalitud. Ilu pärast on lisatud siia-sinna veidi kulda. Vahel on nad ka lubanud endale märksa värvilisemat majoolika-­ laadi. Maalingud meenutavad üsna tugevalt Delfti sinist klassikat, kuid silm harjub ja hakkab peagi käekirjadel vahet tegema.

Võrreldes Vene portselanivabrikutega, mis püüdlesid Hiina ja Meisseni elegantsi poole, on Gželile ise16

loomulik teatud tagasihoidlikkus.

Sestap on tema vormide kujundus täiesti ainuomane ja äratuntav. Teatud määral meenutavad nende dekoratiivvormid meil armastatud martsipanikujukesi... Oma osa on siin ka savivalu-tehnoloogial.

Gželil on välja kujunenud selgelt eristuv ja omapärane maalimislaad ning kujundivalik, mida maailmas tuntakse Gželi stiilina. Tarbe­ esemetel on peamiselt vaba ja lopsakas sinivalge lillemuster, mis vahel järgib vormi, aga vahel mitte. Dekoratiivkujukesed mõjuvad vene muin-

Antiigihuvilised jumaldavad Kuznetsovi portselani. 1832. aastal asutas Terenti Kuznetsov Moskva lähistel Duljovos esimese portselanikoja. Pikkamööda neelas see alla mitmed tootjad, kaasa arvatud peakonkurendi, aastal 1766 rajatud Gardneri vabriku.

Meile tuttavaim on 1843. aastal Riias tegevust alustanud Kuznetsovi fajansitöökoda, mis arenes piirkonna juhtivaks portselanitootjaks.

Tootmine jätkus veel hoogsalt nõukogude ajal, kuid nüüdseks on tehas maa pealt kadunud. Selle asupaika, mida jääb tuletornina märkima vabriku korsten, kerkib ostukeskus Akropolis. Alles jäänud glasuurimishoone seinu on planeeritud uues majas auga eksponeerida.

Kuznetsovi tootmise lippu hoitakse kõrgel veel algses asupaigas Duljovos.

asjuttude illustratsioonidena. Tohutu toodangu hulgast leidub ka esemeid, mis vastavad üsna hästi eestlaste maitsele.

Muide, Gželi kuulus graafiline lillornament ei ole meilegi võõras, meenutades mõneti rahvapäraseid lilltikandeid. Igal juhul vaatas Xenia Joosti disainitud teatud kuri­ kuulsa aastapäevakleidi alt vastu üpris gželilaadne dekoor. Lõputult hämmastav ajaloo põimkude.

Uus & huvitav

HOIA SOOJUST, SÄÄSTA LOODUST! Kasutajasõbralike ja looduslike Isover G3 Touch mineraalvillade toorainest on üle 80% taaskasutatud.

Uuri lähemalt

www.isover.ee/g3-touch

17

www.isover.ee

SINIVALGE

Delfti mustrikujundus ja üle ilma tuntud sinivalge dekoor on inspireerinud moeloojaid ja disainereid. Ülal: kaks kostüümi kollektsioonist „Cavalli Delft 2013”.

Keskel: Marcel Wandersi disainitud Andazi hotell Amsterdamis, lobby-vaade.

Paremal: Ehedad Delfti keraamilised seinaplaadid on hinnatud sisekujunduses – neid müüakse kui antiiki.

Paremal all: vana Delfti urn Puškini muuseumis.

Delfti sinine Delft on Hollandi linnake, mille on maailmatuntuks kaubamärgiks muutnud sealsed õige vanad keraamikatraditsioonid.

K

analite linnal Delftil on peale keraamika veel paar vapilooma: sealt on pärit ilmakuulus maali­ kunstnik Vermeer ja teadlane van Leeuwenhoek. Vanade hollandlaste unistuslikel koduse vaikelu maalidel kohtab sageli ka Delfti lauanõusid, tulvil lõunamaiseid puuvilju.

Sealset keraamikat kutsutakse lausa Delftware’iks, mitte tavatehniliste nimetustega Earthenware ja Stoneware. See madalkuumussavi on kaetud tinavalge glasuuriga ning maalitud metalloksiididega, peamiselt küll koobaltsinise portselanvärviga. Meil kasutatav üldnimetus Hollandi ahi (internetis tuntakse sama asja pigem Rootsi ahju nime all) on samuti keraamilise ahjupoti ning selle sinikirjuks maalitud pinna poolest seotud just Delftiga.

Kadrioru lossis on mitmeid Sini­ kirja ahjusid, millest osa on vist küll Vene (Delfti eeskujul maalitud) pottidest, kuid mitte vast kõik. Delf-

tis visandatud motiivid on enamasti lihtsamad, majad väiksemad ning inimesed pole enamasti mundris (see ja teised siinsed hinnangud ei põhine teadusel, vaid tunnetusel).

Pottahjude kõrval on ülipopulaarsed Delfti maalinguga kahhelplaadid ning muidugi lauanõud ja serviisid.

Sestsaadik, kui puhas minimalistlik vorm rahva täiega ära tüütas, on kunstnikud hakanud katsetama dekoori, mustrit ja faktuuri – erinevaid laade, värskendades sellega oma loomingut. Nii on Delfti sinivalget hakanud populariseerima moekunstnikud, näiteks Roberto Cavalli (kollektsioon „Cavalli Delft 2013”), Vivianne Westwood ja Jean-Paul Gaultier. Ka disainer Marcel Wanders on Amsterdamis Andazi hotelli lobby interjööri kujundades oma kuldvalgete hiidkellukeste taustaks kasutanud delftilaadset tapeeti.

18

Natuke materjalist Kui glasuuritud madalkuumussavist on kild väljas, paistab alt krobeline tellisekarva, kollakas või kreemikas savipind. Kui tegu on fajansiga, nagu Gželi asjad, paljastub glasuuri alt üsna valge matt pind. Kui vaadata portselanikillu serva, on sellel selgeid kihte raske eraldada. Õhuke materjal põleb üsna läbikumavaks ja kerge glasuurikiht lisatakse vaid läike ja pestavuse huvides. Vanasti toimus portselanipõletus ühekorraga, täna­päeval aga põletatakse ka seda enne glasuurimist nagu savi kunagi.

Uus & huvitav

su

dėže.

19

VALGUSFEST Jeruusalemma 2011. aasta valgusfestival.

Sydney VIVID-festival.

Milano LED-festival 2010.

VALGUSFESTIVALID MÖLLAVAD: Üksteist üle trumbates arendatakse valgustamise kunsti.

Tallinna 2013. aasta valgusfestival.

Meenutame mullust Valgusbiennaali Möödunud aasta lõpus lõi linnarahva kihama Valgusbiennaali näituste ja ürituste sari. See andis mõtlemisainet ning pakkus meeltele kosutust.

V

algusbiennaali idee, teostuse ja lõppakordi juures viibinud Elo Liiv, kes eelnenud aasta koos heade kaaslastega vaid selle rütmis elanud, kinnitab, et tulemus üllatas tegijaid endidki. „Kujutan ette, et kogemus sellises mastaabis üritust korraldada võrdub tundega surfarina mööda laineharju või puutumatut lund sõita – kaob aeg ja ruum, puudu on kätest ja jalgadest ning kõik vuhiseb mööda. Proovid laineharjale jääda ja loodad, et laviin sinust kiiremini ei liigu. Kõrghetked ja katarsis vaheldumas lahendamatute-

ja. Pärast üritust arvestasime, et sisenäituseid külastas kokku umbes 5000 vaatajat. Isegi meie kodulehel käis iga päev üle 2000 külalise, mis Eesti mõistes on suur arv. Biennaali kajastati sadu kordi rahvusvahelises meedias ja see oli populaarne nii professionaalide kui ka tavakodanike seas.

Kureerisime koos Hannes Aava­ga Eesti valguskunsti näitust „299,792,548 m/s” ja osalesin ka teiste biennaalitööde valimises.

Auto­reid ja nende teoseid sai pikalt hinnatud ning kahtlemata väärivad kõik vaid kiidusõnu. Oluline oli, et

na näivate olukordadega. Ja siis ongi kõik läbi. Pühid püksipõlved puhtaks ja elu läheb edasi.”

Rahva huvi näituse vastu üllatas Kui uurin, mis on Elo Liivile biennaalist kõige enam meelde jäänud ning mis oli selle juures ootamatu, sõnab ta, et kõigepealt kindlasti rahva siiras ja üllatavalt suur huvi näituste vastu. „Biennaali ajal elasin sisuliselt Helioses, sestap võin kindlalt väita, et saalides liikus pidevalt üle 20–30 vaata20

tööd sobituksid puslena kokku tervikuks ja esindatud oleks nii valguskui ka valgustuskunst. Üllatasid Eesti klaasikunstnikud, kes nii uuendusmeelselt valgusmaailma jõudnud on, ja huvitavad olid nii tööd kui ka kogu biennaali protsess, mida võiks võtta kui täiesti eraldi performance’it.

Selles, et Valgusbiennaal nii populaarseks muutus ning külastajate ja huvitundjate hulk sedavõrd suur oli, mängis tähtsat rolli külatelefoni fenomen – kes juba käinud, soovitas ka teistele. See näitab vaid üht: rahvusvahelisel professionaalse valgus-

Vecta Design pinglaed tähistaevast ja valgusgarniise ümber lae. Pinglagi võimaldab luua valguslagesid, kus valgus kumab üle kogu lae ühtlaselt ja sellisel juhul ei pea mõtlema eraldi valgusallikale. Vecta Design pakub terviklikke valguslahendusi nagu LED valgusteid, erinevaid lampe ja tähistaeva kristalle.

Pinglaega saab luua ka mitmest erinevast materjalist kombineeritud lae, kus näiteks osa laest on valguslagi ning teine osa laest on eelistatud värvitoon või materjal. Pinglagi võib toimida ka ruumi jagajana, paigaldades osa laest kõrgemale või madalamale või hoopis erinevate toonidena. Selline lahendus sobib suurepäraselt suurtele avatud ruumidele.

P

inglagi on tervisele ohutu ja sobib ka allergikutele kuna pinglagi on antistaatiline ning tänu oma ainulaadsetele omadustele ei jää mustus ja tolm selle külge pidama.

Pinglaed sobivad ka niisketesse ruumidesse, sest need on niiskuskindlad, hallitusvabad, kaitstud mikroorganismide vastu. Pinglagesid ei pea aja möödudes renoveerima ega üle värvima, tulevikus tehtavad kulutused peaaegu puuduvad.

Vecta Design pinglagi on ilus ja praktiline ning saadaval

erinevate lahendustena.

Hinnaklass on kipslaega sarnane, aga pinglae paigaldus võtab vaid 2-5 tundi saavutades paari tunniga ideaalselt sirge lae. Pinglae paigaldusel ei teki ehitusprahti ega tolmu, samuti ei pea ruumis olevaid mööbliesemeid katma ega toast eemaldama.

Vecta Design tootevalikus on värvilised, kõrgläikivad, matid ja valguslaed. Sõltuvalt kliendi fantaasiast on võimalikud pildiga laed ja ka 3D laed.

Vecta Design pinglaele saab paigaldada rippuvaid lühtreid, süvistatud valgusteid, tekitada

Vecta Design omab ainukese Eesti tootjana kõiki vajalikke sertifikaate ja annab oma toodetele 10 aastase garantii. Pinglae eluiga on rohkem kui 20 aastat.

Lisainformatsiooni leiate Vecta Design kodulehelt www.lagi.ee

4xfoto: Vecta Design

Miks valida just Vecta Design pinglagi?

Pinglagi on suurepärane materjal lagedele kuna paigaldus on kiire, ühes tükis ja paigaldusel ei teki ehitusprahti.

REKLAAMTEKST

Vecta Design pinglagede eelised teiste alternatiivsete lagede ees: Materjali kaal m Paigaldus 15m2

Vecta Design pinglagi: 500g/m2 mõned tunnid

Lagede hooldamise vajadus Pinge taluvus Veekindlus Vastupidavus

Ei 100kg/m2 Jah 20 + aastat

12kg/m 3-5 päeva (pahteldamine, lihvimine, värvimine) Jah 10kg/m2 Ei 5-10 aastat

Garantii

10 aastat

2 aastat

2

Teised materjalid: 2

21

Vecta Design OÜ Lao 12-1 Pärnu Tel: (44)-23-023 Fax: (43)-70-339 info@vectadesign.com www.lagi.ee

VALGUSFEST

KLAAS JA VALGUS: Hämmastav, kuidas Eve Koha oli suutnud geomeetrilised etüüdid klaaskuupidesse nõiduda.

KINEETILINE: Raske uskuda, aga kui pöörlemine seisma jäi, ei olnud selles kohas peaaegu mitte midagi, mingi ketas vaid rippus nööri otsas...

kunsti sündmusel on meie kunsti- ja arhitektuurimaastikul oluline koht ning seda laiema rahvahulga jaoks.”

Edu annab jõudu jätkata „Võin ausalt öelda, et tundsime end kangelastena, sest suutsime oma ühise visiooni raskuste kiuste ellu viia. Tegime Eva Tallo ja Priit Tiimusega ära vähemalt kümne inimese töö ning seda ilma igasuguse tasu või kulukompensatsioonita, mis näitab väga suuri väärtushinnanguid – sellise tiimiga võib minna kasvõi maailma lõppu!

Kuid sama fakt tasuta ühiskondlikult kasuliku töö kohta on jätkusuutlikkuse mõttes kurvastav. Nagu olen mõistnud teiste kultuurisündmuste korraldajate jutust, tundub see paraku olevat Tallinnas ja mujalgi Eestis üsna ohtlik tendents.

Toetuste süsteem kultuuriüritustel tekitab ebakindlust: midagi pla-

neerida ei saa, sest kunagi ei tea, kas üritus on toetajate meelest väärtuslik. Toetuse suurusest sõltub tegutsemise maht. Kui otsus tuleb mõni kuu enne või isegi festivaliga samal ajal, on lootusetult hilja. Sellises mastaabis üritus nagu biennaal vajab toetusotsuseid kaks aastat varem – vaja on leida kuraatorid ning teha kokkulepped kunstnike ja näituseruumide pakkujatega.

Tallinna linnal võiks olla suur­ ürituste konkurss, mille võitjad saaksid rahulikult ja kvaliteetselt, ilma ennast tapmata, ettevalmistusi teha. Selle peale on hea ehitada toetuse taotlemine fondidest ja erasektorist. Konkurss ei tohiks olla seotud valimistega. Ideaalne, kui kultuuri­ inimestesse suhtutaks sama tõsiselt kui äriinimestesse – keegi ei oota ju üheltki firmalt sellist riski või tasuta eneseohverdust nagu võtavad seda hetkel endale paljud kunstnikud ja

kultuurivaldkonna töötajad. Me võime missioonist teha ära palju, kuid see ei ole jätkusuutlik.

Kasutan siinjuures võimalust tänada kõiki seni toetanud fonde ja asutusi ning kindlasti vabatahtlikke, kes biennaali ajal väga tõhusat abi pakkusid!”

Kuidas edasi? „Oleme teinud tugeva sisuanalüüsi ning pannud kirja plaani ja mahud järgmiseks biennaaliks. Ilmselt 2015. aastal biennaali ei tule, sest Tallinnale ei paku teema huvi. Pigem panustame aastale 2016 ja kaalume võimalusi korraldada biennaal mõnes teises Eesti linnas. Väiksemaid üritusi, nagu jaanuaris EKA tudengite installatsioonid linnaruumis, pakume rahvale vaatamiseks ikka. Indrek Leht on valgusfestivalidega loonud Tallinnas korraliku traditsiooni ja rahvas on harjunud seda pimedal ajal nautima.

22

Valgusel on kogu inimkonna jaoks väga tähtis roll, seda enam siis eestlastele, kelle elust pool möödub pimedas või hämaras keskkonnas.

Inimese aju on ehitatud nii, et igapäevasest ümbrusest õpitakse mööda vaatama – me ei märka ei sissehingatavat õhku ega valgust. Ometi sõltub nii õhu kui ka valguse puhtusest/ reostusest kogu meie elu kvaliteet.

Eri valdkondade spetsialistide teadmisi ühendades võiks keskkonna muuta tervislikuks, säästlikuks ja turvaliseks. Kui kunsti, arhitektuuri, disaini, tehnoloogia ja innovatsiooniga hakkaksid ühte jalga sammuma tootmine ning haridusasutuste ja linnavõimude hea tahe, oleks üks peamisi biennaali eesmärke saavutatud,” lõpetab Elo Liiv.

Kadri Penjam

Uus & huvitav

KAMIN SALVESTAMA!?

Süütate tule ja kamin annab kohe sooja, tule kustudes jahtub aga kiiresti. Selle põhjuseks on kaminal puuduv soojasalvestusvõime, mistõttu läheb suurem osa sooja korstnasse.

Sisse peaks vaatama ka õhurestiavadest, veendumaks, et kamina soojakapist ei paista ilma fooliumita villa.

Juhul kui seda näha on, peate kindlasti mõtlema kamina ümberehitamisele, sest iga kütmisega lendleb tuppa villakiude, mida inimene endale sisse hingab. Ja see on ka põhjus, miks selline tehnoloogia Kesk-Euroopas juba keelatud on.

TANU UUTELE TEHNOLOOGIATELE ON

Selleks tuleb kamin lahti võtta, kuid üldjuhul piisab ainult soojakapi lammutamisest. Pärast seda saab kaminasüdamiku kohale paigaldada soojasalvestavad moodulid (CMA moodulid). Uue soojakapi ehitamisel kasutame soojasalvestavat plaati (CPA plaati). Sellega saavutame kaminal pea 90% kasuteguri ja 8–12tunnise salvestusaja ning seda kahe koldetäie (7+7 kg) kuivade puudega kütmise korral.

Lühikese põlemisaja (1–2 tunni) jooksul koldes toodetud väga suur hulk energiat juhitakse otse läbi soojasalvestavate moodulite, mis selle enne korstnasse suundumist salvestab. Suitsugaasid jahutatakse temperatuurini suurusjärgus 130– 200 kraadi, soojasalvestavates moodulites olev soojus aga kiiratakse välja pika aja (8–12 tunni) jooksul. Tänu sellele suureneb kamina võimsus 30–40 kW-ni.

WWW.KOLTSIKAMINAD.EE 23

Uus & huvitav VANAMOODI UUS: „LED-lambipirn nimega vosLED on Edisoni leiutise täiuseni viinud,” kiidab tootja Vosla. Seda toetab ka tänavune RedDoti disainipreemia.

LED-lambid kodudes ja büroodes üha levinumad LED-lampide pealetung kodudes ja kontoriruumides annab aimu tarbijate muutunud eelistustest. Varasem hõõglamp on peagi ajaloo prügikasti visatud ning uued moodsad LED-valgustid asemele astunud. Mitmekesisem valik, soodsamad hinnad ja paranenud kvaliteet annavad selleks ka põhjust.

F

irma Valgusdiood esindaja Helen Helm kinnitab, et viimastel aastatel on ostjate seas LED-tooted üha populaarsemad. Ka nende valik suureneb pidevalt, mitmekesistudes ja pakkudes välja uusi huvitavaid võimalusi. Ja mis peamine – tõuseb kvaliteet. „Kahjuks on inimesed veel ikka üsna hirmutatud mõne aasta taguse „LED-kogemusega”, kus pirn andis tuhmnõrka sinakat valgust ning maksis hingehinda. Tänapäeval on valgustugevused tunduvalt paranenud ning näiteks tavaline 40–60 W hõõgniitpirn on täiesti asendatav 5–7 W LEDiga. Kui anda inimestele võimalus valgustit katsetada, on nad tihti positiivselt üllatunud. Tavaliselt tullaksegi pärast n-ö proovi­ ostu tagasi, tulemusega ääretult rahul, et majapidamise kõigis võimalikes kohtades valgustust uuendada,” sõnab Valgusdioodi esindaja.

Kui uurin, kas LED-pirnid sobivad kõikide pesadega või on ehk neil erinõudmisi, rahustab Helm, et kõik pesad on standardsed. Seega on vana pirni vahetamine LEDi vastu väga lihtne ega nõua valgustite väljavahetamist. Võimalike eripesade jaoks on samuti saadaval nii keeratavad hõõgniitpirnid, kompaktlambid kui ka halogeenid.

Valgusdioodi esindussalongist lisatakse juurde, et hõõglampe võib leida oma koha nišitootena, eriti mis puudutab võimsaid, üle 100 W pirne. „Need, mida kasutatakse sisustus­ elementidena – seal võivad nad olla omal kohal. Samas kaasneb hõõglampidega suur energiatarbimine ehk kulukus, mis muudab nad kindlasti ebapopulaarseks,” lisab Valgusdioodi (www.valgusdiood.ee) esindaja mõtiskledes ning sõnab, et tegelikult on

lambipirni valikul tarbija jaoks vägagi tähtis sellega kaasnev energiakulu.

Ledwill OÜ (www.ledwill.ee) esindaja Kadri Savva kinnitab samuti, et Eesti inimene on LED-valgustid päris hästi omaks võtnud, kuigi loomulikult leidub veel umbusklikke LEDi eluea ja säästlikkuse suhtes. „Sügishooajal on valgustite müük väga aktiivne. Järjest enam on LED-valgustite juurde leidnud tee kinnisvaraarendajad, kes ei soovi olemasolevaid valgusteid välja vahetada, vaid uusehitistele LEDid paigaldada. LED-maailm areneb väga kiiresti. Meile saabusid müügile pirnid LED Filament, mis sarnanevad hõõgniitpirniga, kuid on kuni 90 protsenti energiasäästlikumad. Filamenti pirnid on saadaval nii E14 kui ka E27 sokliga.

LEDi eelis halogeeni ja kompaktvalgusti ees on kindlasti energiasääst ja eluiga (halogeenil 2000– 5000 t, kompaktvalgustil 4000– 15 000 t, LEDil 25 000–50 000 t), lisaks kompaktvalgusti ees kohene süttimine ja see, et valgusjõud aastate jooksul ei vähene. LEDi miinuseks võib tuua pisut kõrgema hinna võrreldes kompaktvalgustiga.”

Savva lisab eespool nimetatu juurde, et LED-pirnide uuenduslikum pool on ka COB-tehnoloogia, kus varasemad väikesed dioodid on koondatud üheks valgustusmooduliks. Chip On Boardi tehnoloogia võimaldab kiipide tiheda asetsemise, mille tulemuseks on suurem valgus­intensiivsus. Seega jutt paranenud kvaliteedist vastab ka Kadri Savva sõnul tõele.

Tänapäeva energiasäästlikud valguslahendused sobivad nii õue, koju, kontorisse kui ka tööstushoonesse – pole ime, et neid üha enam 24

Sinine LED sai Nobeli Nagu äsja teatati, pälvisid Nobeli füüsikaauhinna kolm jaapanlast, kes lõid sinist värvi LED-valgusallika. Nüüd olevat hõlpsam saavutada ka valget valgust – sinise LEDiga ergastatakse pirnis teatud fluorestseeruvat kemikaali, mis muudab sinise valguse valgeks.

Tegelikult saavutati läbilöök juba üheksakümnendatel ning sinised LEDid on kõikjal alates RGB-valgustitest (B on ju blue) – selle tehnoloogia eeliseid kasutab pea iga nutiseadme ekraan. Nüüd aga otsustati hiigeltöö vilju ka väärikalt hinnata.

Kõik kolm nobelisti alustasid oma teadlasteed Jaapanis.

Praegusel ajal töötavad Akasaki ja Amano koos, Nakamura aga eraldi USAs, edaspidi ühendatakse jõud, nagu teatas Nobeli auhinna füüsika­ komitee. Tulevikus on plaanis jõuda timmitava tonaalsusega LED-valguseni.

eelistatakse. Lisaks on LED-valgustite abil loodav valguslahendus ajakohane ja säästlik. Kindlasti tasub LED-lampi valima asudes konsulteerida mõne asjatundjaga, kes oskab soovitada parimad lahendused konkreetsesse ruumi või õue.

Kadri Penjam

Uus & huvitav

25

VALGUSTATUD SILD

SYDNEY: Kõrgekaareline raudteesild (Sydney Harbour Bridge avati 1932. aastal) on tänini selle mandri kõige pidulikumate sündmuste tähistamise keskpunktis.

Valgus loob paralleelreaalsuse Uhke sillakaar on maastikus tähelepanu keskpunktiks. Valgustus lisab sellele põnevust, värvilisest valgusest rääkimata. Uus kultuuriala?

S

ild aitab inimesel ületada ületamatuid takistusi. See inseneri ja ehitaja keerukas koostöö, vahel lausa julgustükk, astub uhke sammuga üle jõe, mõni ka mitme sammuga. Silla tähtsust ja väärikust on hakatud rõhutama valgustusega, luues teinekord lausa ülevaid vaatemänge.

Alles see oli, kui teedelagunemise aegu sõitjat varitsenud põhjatute mudalaugaste asemele suudeti luua

aasta ringi sõidetavate teede võrk.

Mõnel pool pole neid tänini...

Korralik tee on märk inimese enesekehtestamisest looduses. Kuid teedele on takistuseks jõed. Kunagi peeti endastmõistetavaks jõe ületamist koolmekohas. Kuid et mitte sõltuda veetaseme mängimisest, peeti paremaks hakata rajama üle jõe sildu, mis oli silmatorkav muudatus. Ehitama asuti aina pikemaid

LOS ANGELES: San Pedro lahe sadam-väravas ühendab Vincent Thomase sild lahepooli juba pool sajandit. Illumineerituna annab see jõulupuu mõõdu välja.

ülehüppeid, ühe hüppekaare asemel tehti juba mitu, postilt postile.

Ja kaared muutusid aina kõrgemaks.

Lisaprobleeme tekitas laevatatavate jõgede puhul vajadus sildu tõsta ja langetada. See vajas eriti häid materjale ja julget inseneritööd.

Teine viis jõge ületada on juba ammusest ajast olnud mööda köitel-­ trossidel rippuvat silda. Seda küll enamasti vaid jalakäijate jaoks. Hakati proovima, kuidas saaks kaht head ühendada. Kui rippsilla saab tõmmata kõrgete kallaste vahele, ei vaja see omaette tugikonstruktsiooni. Kuid kõrgete kallaste puudumisel? Leiutati võimalus ajada püsti kõrged postid ja riputada sild nende külge trossidega.

Sealt edasi, kombineerides trosse ja kaari, nurki ja vorme, on saavutatud aina julgemaid ja novaatorlikumaid lahendusi. Mõni arhitekt on saanud tuntuks just sillaehitusega, olles edasi arendanud kandetehnilisi võtteid ja püüdnud anda kandekonstruktsioonile üha napimat, aga ekspressiivsemat vormi (nt Santiago

NEWCASTLE: Põnevalt tõstetav Gatesheadi millenniumisild joonistab taevasse ja Tyne’i jõele muutuvaid valguskaari. Arhitekt Wilkinson Eyre.

26

Calatrava). Sillaidee elluviimisel on muidugi eriti tähtis selle taga peituva inseneritöö geniaalsus.

Kolmas ja täiesti erinev viis teisele poole jõge saada on ehitada tunnel, mis on eelmistest variantidest vist kõige töömahukam, kuid vahel kõige mõistlikum. Kõiki variante ühendab aga Öresundi ülipikk sild – see koosneb nii trossidele riputatud osast kui ka postidele toetuvast osast kombineerituna tunneliga.

Valgustus lisati sillale algselt kindlasti ohutuse huvides. Tänapäeval, kui valgustustehnika muutub üha energiasäästlikumaks ja vastupidavamaks, on keskkonna valgustamise tähtsus ületanud praktilisuse piirid. Oleme juba hakanud loomulikuks pidama, et arhitektuuri tähtteosed ja maamärgid ka välja valgustatakse. Sillad pole erand.

Vastu­pidi – kui niigi efektne konstruktsioon saab juurde targa valgustuse, on tulemus seda vaatemängulisem. Nii sildade valgustamisest kui ka tulemuse pildistamisest on saanud lausa uued kultuurifenomenid.

Uus & huvitav

27

Vallo Kruuser

VALGUSTATUD SILD

Eesti kaunid sillad ärkavad ellu Sildade illuminatiivset potentsiaali on hakatud ära kasutama ka Tallinnas – Pääsküla-poolse linnapiiri vaatamisväärsus on illumineeritud ja tore kivisillake rõõmustab möödasõitjaid nüüd ka hämaruses. Või vaadake Tartu jalakäijate silda. Või Pärnu Vallikraavi silda.

Puuinfo

Jaak Nilson

Pääsküla

Tartu

Pärnu

28

Uus & huvitav

Inspireeriv disaintehnika DECOLANDis!

Läikiv vask nii valgel kui mustal klaasil. i-Cooking pliitide sari.

Suur valik mootoriga ja mootorita õhupuhastajate lahendusi. Uudistootena arendas Sirius välja pliidiplaadi ja õhupuhastaja ühes tükis.

KÜPPERSBUSH individuaalses sarjas saate valida just Teie köögile sobivaima viimistluse!

Ergonoomilised sahtelnõudepesumasinad.

Salong Tallinnas Maakri tn 19/21 tel 687 8204 www.decoland.ee 29

RAUDTEESILD

KAKS TASANDIT: Sillakaartealuse kaunistatud põsed tunnistavad, et Tallinna-Keila (1870) raudtee kaevati looduslikust vallseljakust läbi. 1914 otsustati vallile aga rajada kitsarööpmeline raudtee, mille otsad ühendati sillaga.

Silla lugu 20. sajandi alguses asus Vene tsaaririik rajama Eesti põhja­ rannikule ja Tallinna ümbrusesse kindlusi, mis olid mõeldud Peterburi kaitseks – Peeter Suure merekindlust.

Nende tööde raames ehitati välja ka uus mitmeharuline kitsa­rööpmelise raudtee võrgustik Tallinna ümbruses.

Kindlusraudtee ja selle rajatiste keskuseks sai Nõmme-­ Kindluse jaam Hiiul, aga sinna jõudmiseks ja Tallinna-­ Haapsalu laiarööpmelise raudtee ületamiseks vajas looduslikule vallile rajatud kitsarööpmeline raudtee silda.

Esimene, ilmselt ajutine puust sild ehitati tugevatest palkidest sõrestikkonstruktsioonina ja see sai valmis aastal 1914. Aga kui 1924. aastal asuti ellu viima plaani elektrifitseerida laiarööpmelise raudtee Tallinna-Pääsküla lõik, oli selge, et vana puusilla alla kahte rööpapaari ei mahu.

Aeg oli edasi läinud ja sild otsustati ehitada toona ehituses juba laialt kasutatavast monoliitraudbetoonist.

Sillaprojekti autor oli ka Tallinnas Rohu tänava ja Paldiski maantee raudteesillad projekteerinud insener Ado Johanson. Töötati ööpäev läbi ning uus sild sai valmis vaid kolme nädalaga aprilli lõpus 1927.

Tänapäeval sõidavad sama silla alt läbi rongid, üle silla pääsevad aga ainult jalakäijad-­jalutajad ning tervisesportlased ja jalgratturid nüüd juba mööda kergliiklusteed.

Nõmme Tee Seltsi asutajaliige Kadi Alatalu

OOTAB PUHKIDES: Tartu maantee ja Türnpu tänava nurgal ristus trammitee kitsarööpmelise raudteega veel 1970ndate alguses.

AINULAADNE: Rahumäe raudteesillas on midagi romantilist.

Raudteesild rongiristmikul Kõik nõmmekad, kes on iidamast-aadamast mööda raudteed linna ja tagasi sõitnud, peavad enesestmõistetavaks Rahumäe silda, mis on mõtteliselt justkui Nõmme viimseks piiriks. Sealt algas pikk vahe Nõmme ja linna vahel – Järve liivikud ja männimets, mis varjab silme eest Ülemiste järve.

S

ild ise aga on täiesti omapärane, eriti kui seda hoolega vaatama hakata. Kahekorruseline raudtee – kas meil seda üldse veel kusagil mujal Eestis oli? Kitsarööpaline läks kõrge kaarega üle laiarööpalise!

Pisemat sorti auruvedur tiris üle silla Liiva jaamast Hiiule ja tagasi vaguneid, mis olid algul täis laskemoona ja muid militaarsaladusi, hiljem aga peamiselt vilja. Vedurite puhkimine ja huiked Hiiu manööverdamisplatsidel saadavad ka minu lapsepõlvemälestusi.

Rahumäe sild koosneks nagu kahest osast: elegantsete kõrgete jalgade otsas seisvatest ülakaartest ja all madalatest poolkaartest, mis põskedena raudteed ääristavad. Põs-

ki ja silda ühendavad munakividega sillutatud kumerad nõlvad. Näha on, et see kõik on seal olnud juba ammu, kunagi mõttega projekteeritud ja teostatud.

Ja tõestuseks võitegi sillapostilt leida kultuurimälestise märgi, tee­ otsast aga koguni tahvli, millel on kirjas silla põnev lugu koos mitme hindamatu pildiga.

Kitsarööpmelisest loobuti seitsme­ kümnendatel (progress ju!) ja rööpad võeti mõnuga üles. Tammile tekkis üks esimesi kergliiklusteid.

Talviti kulgesid seda mööda suusarajad, hiljem (1986) lisati Mustamäele laskuva liiklussoone ohutuks ületamiseks tehnikaülikooli poolt „Mente et manu” sild, mis raudtee30

silla eeskujul kasutab seljakuharja, materjalilt aga meenutab kadunud rööpaid ja vedureid endid.

Mõni aeg tagasi Rahumäe sild renoveeriti, tehes selle tervisespordi tarvis ohutumaks. Kaunid kaared valgendati ja need muutusid magnetiks grafiti-sirgeldajatele. Ka paekivist poolkaared on kutsunud end kaunistama – selle kallal on käidud veidi kõrgemate kunstiliste kavatsustega. Paemüüritis meenutab ilmselt lõuendifaktuuri. Kuid nagu ka võimas rändrahn, mis mõnisada meetrit linna pool tukub, elab rajatis värvikatted raudselt üle.

Anneliis Aunapuu silla- ja kivikallistaja

Uus & huvitav

31