Hanna Martinson: ma ei oska olla minimal

„Muusika, muusika, muusika,“ tuleb Hanna Martinsonilt kiiresti vastus küsimusele, mille põnevaga ta end viimasel ajal enim rakkes on hoidnud. Sellele järgneb reisimine, mis on tema jaoks paremuselt teine asi maailmas. Hanna on kirev karakter ning tema loominguga vähegi kursis olevad inimesed teavad hästi, kui olulist rolli mängivad Hanna elus mood ja stiil. Kõike moe ja stiiliga seonduvat võib tema puhul käsitleda nii eraldi tegevuse kui ka lihtsalt olemusena, mis ülemäära vaeva ei võtagi.

Kuigi Hanna jaoks on igas kevades uusi värve ja võimalusi, on praegune aeg talle muusikaliste võimaluste poolest esmakordne. „Päris palju demosid on laual. Hetk, kus ma ei olegi varem olnud. Valikuid on nii palju. Kindlasti tahaksin enne suve ühe loo välja anda. Elu käib praegu enamasti muusikarütmis ning samuti hindan ma väga reisimist ja olen ka sel aastal väga palju reisinud. Maailma nägemine ja uute kohtade kogemine on minu jaoks muusika kõrval paremuselt teine asi maailmas,“ ütleb ta ja täpsustab, et lisaks meeldivatele elamustele on reisimine tema jaoks ühtlasi ka vahend sisuloomeks.

Olen oma olemuselt extra ja seda nii oma väljaütlemiste kui ka stiili osas.

Võimaluste eest tänulik Hanna võrdleb muusika tegemist raamatute lugemisega – kunagi ei jõua teha kõike, mida tahaksid, ning alati peab tegema valikuid ja otsustama, mis on praegu just „see“, mis enim huvitab ja mida soovid edasi anda. „Nagu laps kommipoes, võimalusi on lõputult ja vahel ajab see hulluks, kuid siiski olen selle eest hästi tänulik. Olen ju alati ise unistanud, et saaksin rohkem muusikat teha. Teed ühe asja ära, jääd kellelegi silma ning saad temalt kirja, et võiks midagi koos teha.“

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, saab Hanna mai lõpuks oma uue loo valmis. Ta kirjeldab kuidas algsest skeptilisest suhtumisest sai suurem entusiasm ja elevus.

Üks produtsent, kellega Hanna kunagi varem polnud suhelnud ega kohtunud, saatis talle loo tausta kuulamiseks ning avaldas arvamust, et see peaks tema karakterile sobima ning nad võiksid koostööd teha. Stiililt on tegu 90-ndate eurotrance ’iga. „Kuulasin ja mõtlesin, et see on stiililt minu jaoks siiski liiga raju ning et äkki teeme hoopis midagi muud tulevikus. Aga siis kuulasin seda tausta korduvalt uuesti, pärast mida tekkis mitmeid ideid ja seda rohkem lugu ka meeldima hakkas. Läksime stuudiosse ja saime ühe sessiooniga asja liikuma. See on päris julge ning hoopis teistsugune stiil võrreldes minu varasema loominguga. Väga julge, uplifting ja kreisi. Kusjuures, lugu on eestikeelne ning räägib ööinimestest ja suvistest hetkedest pärast pidu, kui väljas on juba … liiga valge. Täna tunnen, et lugu sobib mulle, ja olen nii elevil! Mulle on alati meeldinud 80–90-ndate peomuusika, selles on mingi põnevus ja julgus.“

Isiklikud kogemused ja teised inimesed Hanna kirjeldab, et tema lood sünnivad nii isiklikest kogemustest kui ka eeldustest selle kohta, mida teised inimesed võiksid mõelda või millega samastuda. „Ma olen nagu kameeleon ja samas ka väga empaatiline ning suudan enda arvates tajuda, kuidas võiks teine inimene mõelda või tunda. Mõtlen laule kirjutades kindlasti ka teistele inimestele ning võtan arvesse nendelt kuuldut – mu aju koguaeg lindistab,“ ütleb Hanna ja lisab, et ka mitte kõige paremad ja lihtsamad isiklikud kogemused võivad artistile loomingulises mõttes kasuks tulla. „Kunagi lavakas õppides kohtasin mitmeid inimesi, kes olid südamevalu ja raskeid aegasid läbi elanud. Mitte et mul seda üldse poleks olnud, aga näiteks armastuse koha pealt polnud veel haiget saanud. Kui sa tuled heade kogemuste pagasiga, ei pruugi see alati olla muusika kirjutamisel või etenduses kunstilise poolega tegelemisel eeliseks, sest sul on raskem hakata tegelema murede ja probleemsete kohtadega ning nende pealt midagi luua. See pole küll hädavajalik, aga vahepeal aitavad isiklikud traumad tõesti loomingule kaasa. Mulle tundub, et on lihtsam, kui sul on elus seiklusi olnud.“

Sõnade jõud

Hanna peab meloodia ja harmoonia kõrval ka loo sõnu väga oluliseks, kuid nendib, et pärast kitarriõpetaja Tiit Pauluselt kuuldud mõtet, et sõnad on muusikas kõige viimase tähtsusega, ei võta ta ka ise sõnu kõige olulisema asjana muusika juures. „See on selles mõttes imelik, et olin varem copywriter ja sõnad on olnud minu tööriist. Minu jaoks on sõnad väga olulised, kuid muusikat kuulates jõuavad esimesena kõrvu ikkagi meloodia ja taust, mis koos moodustavad harmoonia, ning õiged sõnad annavad kõigele loodule veelgi jõudu juurde.“

Hanna ütleb, et ainuüksi loo bassikäigud võivad temas tekitada tunde, mida on raske kirjeldada. „Vahel tunnen, kuidas mulle läheb üks lugu lausa rakutasandil korda ja teine muusika, mis on ka hea, jällegi isiklikult ei lähe korda.

Muusika on tähtsam kui sõnad, aga sõnumit ei tasu alahinnata, sõnad annavad selle viimase vungi ja on kirsiks tordil. Samas võivad sõnad ka hea asja ära rikkuda. Kui sõnad on näiteks liiga primitiivsed ja mittemidagiütlevad, on minu jaoks raske luua X-faktorit. Samas on kuulajaid erinevaid ja minu tõde ei ole kõigi tõde. See ongi muusika juures võimas – igaüks nopib sealt üles just enda jaoks „selle õige“. Suurim challenge enda muusika juures ongi lihvida oma meloodiad ja sõnad nii ägedaks, et inimene mõtleks kuulates, et wow, sellist tunnet või hetke saab ka niimoodi sõnastada.“

Muusika tõttu pikemad autotiirud Kõige ägedamalt kõlab Hannale tema meelismuusika autoga sõites, mille tõttu venivad autosõidud tihtipeale plaanitust pikemaks. „On mingi lugu, mis mind lihtsalt nii hullult köidab ja üles kütab, et mängin seda vahel non-stop ja sõidan pikema marsruudiga koju. Autoga sõites muusika kuulamine on tõeline nauding. Võrdselt sama palju meeldib mulle lasta inimestele enda lemmikmuusikat ja ma lausa sunnin, et kuula, see on nii hea lugu, kohe tuleb hea koht. Ja kui neile see lugu ei meeldi, siis tunnen, et mind on isiklikult solvatud (naerab). See tundub eriliselt magus, kui sinu muusikamaitse teise inimese omaga klapib. Äge on lahti mõtestada, kuidas lugu üles ehitati, ja saada sellest enda jaoks inspiratsiooni,“ ütleb Hanna, kelle muusika nautimist ja sellele kaasaelamist võib võrrelda jalgpallifänni entusiasmiga oma spordialale.

See on lahe vabadus, kui ei ole stiililisi reegleid ning võid teha, mis tahad.

Lihtsus ei köida

„Ma olen proovinud olla minimal , aga see ei ole minu jaoks. Olen oma olemuselt extra ja seda nii oma väljaütlemiste kui ka stiili osas. Mulle ei meeldi lihtsus,“ ütleb Hanna. Abi ja nõu küsimine pole tema sõnul häbiasi ning kui mingi asja puhul saabub tõdemus, et pole küll viga, aga saaks veelgi paremini, siis pöördub ta sellega ka teis(t)e inimes(t)e poole. „Kui tahan tasemel asja saada, tuleb seda teha koos tasemel inimestega.“

Ilu tähendus muutub vanusega

„See on siiamaani kõige raskem küsimus (naerab),“ ütleb Hanna ilu ja esteetika mõiste lahtimõtestamise kohta ja lisab üldisemalt, et ilu poole püüdlemist ei tasuks ka ületähtsustada. Hannale meeldib end poputada ja näha hea välja, kuid ta ei soovi sellele samas ka liigselt aega ja energiat kulutada. Kui

Hanna teiste ette meigituna ilmub, ei usuta enamasti, kui vähe tal meikimine tegelikult aega võtab. 20 aastat praktiseeritud meigirutiin kulgeb kiirelt. „Ma olen viimasel ajal hakanud hindama ilu, millega sündisin, näiteks lokke. Enne seda olen neljandast või viiendast klassist alates juukseid sirgendanud ning ärganud selle tarbeks tund aega varem üles. Mulle oli oluline, et juuksed oleksid sirged, sest sellist ilu hinnati, vähemalt nii arvas väike Hanna. Praegu saan oma lokkide tõttu palju tähelepanu. Ilu on minu jaoks vanusega veidi teise tähenduse saanud. Muidugi on mulle oluline hoolitsetud ja hea välja näha, aga hinnata sealjuures ka oma isikupära.“

Moenõu kui eraldi teadus

Moenõu küsitakse Hannalt alatasa, mis aga ei tähenda, et tal seda alati kerge anda oleks või et tulemus mõlemat poolt rahuldaks. Kord ühele heale sõbrannale fotosessiooni ajal stilistiks olles tajus Hanna selgelt, et sõbranna ennast tema valitud riietes mugavalt ei tunne. „Mina valisin selle järgi, et oleks fashion, äge ja üle võlli. Aga see polnud üldse tema teema, tal on teistsugune maitse ja stiil. Teistele ongi vahel raske moenõu anda, kui nad ei fänna sama- sugust hullu stiili, mida sina.“ Samuti toob ta näite minimalistliku stiiliga sõbrannast. „Kaks-kolm tooni ja konkreetsed lõiked, skandinaavialik less-is-more-stiil. Ka tema kodu on samasugune. Ma alati vaatan, et issand kui ilusasti kõik harmoneerub, aga ise ei suudaks sellist outfit ’i mitte kunagi kokku panna.“

Värvid, mustrid ja kõik üle võlli „Mulle meeldib extra , üle võlli ja natuke kõike liiga palju, see lihtsalt olen mina,“ ütleb Hanna. Oma stiili meeldib talle kutsuda boho-glam ’iks. Täna võib tulla soov olla poiss-Juula ehk kottis riietega, päikseprillid ette ja lihtsalt massi sulanduda. Teine päev võib see aga asenduda tahtmisega olla kõige dramaatilisem fashion queen üldse. „Ma olen väga tujudest ja emotsioonidest mõjutatud. Kui ma täna tunnen, et ei taha silma paista, siis võtan natukene rahulikumalt. Kui aga tunnen, et on rohkem n-ö minekut, panen end kreisilt riidesse ja naudin kõiki minu poole lendavaid pilke. Mood ja riietumine on mulle väga emotsioonipõhine – panen tunde pealt.“ Hanna meenutab, et kui ta luges 12–13-aastasena oma toonast lemmikajakirja Cosmopolitani, siis seal rõhutati, kuidas igal inimesel peab olema oma kindel stiil. „Ma mõtlesin, et issand, ma olen juba 13, aga mul pole oma stiili, kuidas see võimalik on, kes ma üldse inimesena olen, kas olen lõhestunud isiksus (naerab). Täna olen 30 ja mul pole ikka ühte kindlat stiili, välja arvatud see, et mulle meeldivad värvid, mustrid ja kõik üle võlli. See ongi nagu minu DNA, aga ma ei ütle, et see ei või kolme aasta pärast midagi uut olla. Mulle väga meeldivad stiilipeod, kus saan natuke mingit rolli mängida. Esimene LeHANNA artistinime all tehtud muusikavideo tundus just õige koht, kus roosat parukat kanda. Miks mitte? (Naerab.) See on lahe vabadus, kui ei ole stiililisi reegleid ning võid teha, mis tahad.“

Eestisse saabudes, et ma ju ei kanna seda siin. Ehk siis iga kord pole millegi kohaliku ostmine ka hea mõte (naerab). Teise kultuuriruumi sees olles võib tunduda, et see on kõige ägedam asi, kuid koju tulles võib tunne muutuda. Aga üldiselt ostan riideid palju internetist ja aina vähem füüsiliselt poest.“

Roosa värv ja leopardimuster

Ja Leopardimustri

Roosa värvi puhul tunnen lihtsalt – ma tahan seda!

„Mul tuleb kohe kaks asja meelde – roosa värv ükskõik mis kujul ehk pastelsest kuni erksani välja ja leopardimuster,“ vastab Hanna küsimusele, kas mingi riideese, aksessuaar või värv on talle kuidagi eriliselt meeltmööda. „Need on kaks asja, mille puhul tunnen lihtsalt – ma tahan seda! Olen mitu korda vaadanud, et issand, just sellist roosat värvi ja leopardimustrilist asja mul veel pole. Need kaks asja võtavad põlvest nõrgaks. Roosa sümboliseerib minu jaoks rõõmsat, õnnelikku, positiivset ja armastust täis elu – no teeb ju tuju heaks. Roosa on minu jaoks ka julguse värv.“

Stiil kui enesekindlus ja julgus katsetada

Hannale meeldib näha inimesi, kes julgevad katsetada. „Ma vaatan talle peale ja olen tihti inspireeritud, et vau, kust tuli selline idee panna näiteks (kunstnahast) kasukas ja veidra disainiga erksad tossud ja maksikleit kokku. See olenebki hästi palju inimesest. Igaüks ei tunne end oma riietes enesekindlalt ja sel juhul jääb ka tema outfit’ist jama mulje. Kõige tähtsam on enesekindlus. Ma hoian silma peal meie noortel disaineritel, kes on julgemad eksperimenteerima ja hullude lahendustega välja tulema. Meil siin Eestis on riideid igasugustele – meestele, naistele ja muidu hulludele (naerab). Ma arvan, et meie väikse riigi kohta on meil väga hästi.“

Hanna rõhutab, et mood annab alati nii palju head mänguruumi ja võimalust väljendada, kes sa inimese ja isiksusena täpsemalt oled, millesse usud ja mis on sinu maailmavaade. „Paned kasvõi lihtsalt väga tugeva sõnumiga T-särgi selga ja annad sellega oma meelsust või toetust edasi. See kehtib nii meeste kui ka naiste kohta, meestel pole palju vaja, et ülilahe välja näha. Kuna olen ise reklaamitaustaga, on mul bränding ennast riietades alati mõttes. Hetkemood mind ei huvita. Huvitab see, kuidas mina enda jaoks olulist sõnumit saan edasi anda.“

Olen alati ise unistanud, et saaksin rohkem muusikat teha.

Hanna tõdeb, et riietub vahel isegi enda standardite järgi natukene julgelt ning peab seetõttu ka iseenda enesekindlust rohkem teesklema, et ta ise koos outfit’iga särada saaks. „ Fake it till you make it on vahel vägagi teemaks. Näiteks kui ma lähen mingile üritusele ja tahan tuus välja näha, ent ei tunne ennast oma riietuses sama hästi kui mõnel muul päeval, pean endale maski ette panema, kuniks see toimib. Ehk siis, riiete väljakandmise oskus on ka väga oluline. Kohe kui näen, et inimene ei tunne end oma riietusega hästi, kaob ka riietuse võlu. Enesekindel inimene teeb ka väga lihtsad materjalid ja lõiked huvitavamaks.“

Veel toob Hanna välja, kuidas talle meeldib kombineerida second-hand- ja vintage-kaupa kaasaegsemate esemetega. „Reisil käies proovin alati midagi kohalikku osta. Türgis näiteks ostsin kohaliku puuvillase kimono. Mulle lihtsalt kuidagi meeldib see asi. Samas Indias reisides ostsin sealt kohalikus stiilis vesti ja mõtlesin hiljem

Väljakandmisest ja kokkusobivusest rääkides mainib Hanna ka seda, et kulutab oma laulude, muusika ja artistliku stiili peale omajagu aega ja mõttetööd. „Paljud ilmselt ei tea, kuidas Dua Lipa tiim selle nimel tööd teeb ja pingutab, et näha välja just selline äge badass, nagu ta on. Selle taga on väga suur ja loov mõttetöö.“