AUH! UUDISED
Lugemist (tulevasele) koeraomanikule
Lehe väljaandmist toetab Eesti Kennelliit
Eesti Kennelliit Tuisu 2A, 11314 Tallinn, www.kennelliit.ee, 654 0130, ekl@kennelliit.ee Erilehe sisu koostasid EKL juhatus ja büroo, lehe kujundas ja toimetas AS Ekspress Meedia teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Kathy Kilusk, kathy.kilusk@ekspressmeedia.ee, 680 4521 Toimetaja: Signe Kalberg signe.kalber@ekspressmeedia.ee EM lisade juht: Piret Tamm, piret.tamm@ekspressmeedia.ee
Kes on tõukoer?
Foto: Marliis Eerits
T
õukoeraks teeb koera ainult tõutunnistus. FCI süsteemis töötav Eesti Kennelliit tunnustab tõukoertena koeri, kellel on FCI liikmesriikide välja antud tõutunnistus. Lisaks FCI-le on maailmas kümneid n-ö alternatiivorganisatsioone. Neist Euroopa kontekstis tuntuimateks võiks pidada UCI-d ning IKU-d. Kui FCI-s kehtivad kõigile ühtsed (eelkõige usaldusväärsust ning koerte heaolu silmas pidavad) reeglid, siis alternatiivorganisatsioo-
nidel üheselt sätestatud reeglistik üldjuhul puudub. Sellest tulenevalt ei tunnusta FCI ühegi alternatiivorganisatsiooni registreerimistunnistusi ning säilitamaks oma tõuraamatu usaldusväärsust, ei ole ühegi alternatiivorganisatsioonis registreeritud koera võimalik üle kanda FCI poolt tunnustatud tõuraamatusse. Eesti lähiriikides (näiteks Lätis ja Leedus) on alternatiivklubide dokumentidega koerad üsna levinud. Sellest tule-
nevalt peaks välisriigist koera toomisel kontrollima, millise kennelorganisatsiooni registrisse antud koer kantud on. Kui ostate kutsika näiteks Venemaalt, Lätist või Leedust, tuleks veenduda, et kutsikas saab kaasa vastavalt kas RKF-i, LKF-i või LKD tõupaberid. Juhul kui tekib kahtlus, kas kutsika tõudokument on ikka nende organisatsioonide poolt välja antud, pöörduge abi saamiseks Eesti Kennelliidu või tema liikmesorganisatsiooni-
dest tõuühingute poole. Samuti võib abi küsida ka muudest maadest koera ostmisel. Kindlasti ei tasu uskuma jääda jutte, milles kutsika müüja väidab, et värske kutsikaomanik saab talle sobivad paberid talle sobivas klubis ise vormistada – see võib küll kehtida alternatiivorganisatsioonide puhul, kuid Eesti Kennelliidus saab kutsikale tõupaberid vormistada ainult tema kasvataja.
UUS PERELIIGE
Kui lapsevanem võtab koera
se ülevaate ka koera iseloomust. Seega peaks koera valimist alustama perekondlikust arutelust, milliseid ootusi tulevasele neljajalgsele pereliikmele esitatakse ning kõrvutama neid teie perele meeldiva tõu standardiga. Seda nii välimuse kui ka iseloomu osas. Istuge koos perega maha ning pange täpselt kirja, mis on teie pere jaoks koera suuruse, aktiivsuse, karvahoolduse ja koolitusvajaduse ülem- ja alampiir.
Võtke koer vaid siis, kui tunnete, et te enam hetkegi ilma koerata elada ei saa ning teil on temaga kooseluks piisavalt aega ja raha.
J
ah – just nii see ongi. Rääkides lapsele koera võtmisest, kõneleb lapsevanem tegelikult sellest, kuidas ta võtab lapsega perre koera. Endale, mitte lapsele. Sest lapsed kasvavad, nende huvid üldjuhul muutuvad ning eelnevast tulenevalt peaks koera valikul lähtuma eelkõige sellest, kas ja kui palju on just lapsevanemal aega, võimalust, huvi ja tahtmist koeraga tegeleda. Peres kasvavad lapsed peavad kindlasti võtma osa koera eest hoolitsemisest ja tema koolitamisest, kuid põhiraskus ning kogu vastutus lasub siiski lapsevanematel.
Ära lase ennast filmidel mõjutada Kõige tavalisem viga, mida koera valimisel tehakse, on lähtumine populaarses filmis või raamatus kujutatud koerast. Kes meist ei mäletaks kolli-uputust pärast „Lassie tuleb ikka koju” raamatut/filmi, bernhardiinide paljusust pärast „Beethovenit” ja Jack Russelli terjeri (laadsete) koerte uputust pärast filmi „Mask”. Saksa lambakoerad ja „komissar Rex/
Muhtar/Rintintin” on juba klassikaline kombinatsioon. Unustatakse, et filmides osalevaid koeri treenitakse eelnevalt aastaid ning nende treeneriteks on üldjuhul oma ala tipptegijad. Nii tababki koeravõtjat ebameeldiv üllatus, et väike „komissar Rex” lõhub ja närib ning ei olegi sünnipäraselt oma kuulsa hõimlase moodi tark, „Lassie” pissib tuppa, „Beethoven” kaevab üles roosipeenrad ja pühib mokki kuivava pesu vastu ning „väike valge nunnu koer” tormab ringi ja klähvib... Kuidas eelkirjeldatud viga vältida? Mida pidada silmas võttes koera perre, kus juba on kasvamas laps või lapsed? Eelkõige lapsevanema ajavaru ja pere elustiili. Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (FCI), mille täisliige on ka Eesti Kennelliit, on kõik enda poolt tunnustatud tõud jaganud kümnesse erinevasse rühma. Rühmakuuluvuse aluseks on eesmärk, milleks vastav tõug aretati. Iga tõu kohta on koostatud standard, mis lisaks koera välimusele (suurus, karvatüüp, keha- ja peakuju, värv) annab lühike-
Kaalu aja- ja rahakulu Tõugude, mis on aretatud teenistuskoerteks (näiteks saksa lambakoer, dobermann, saksa bokser), puhul tuleks meeles pidada, et nad vajavad kindlasti lisaks kutsikakoolis käimisele ka päriskoolitamist (kuulekuskoolitus, võimalusel lisaks ka jälje- ja/või kaitsekoolitus). Õnneks on Eesti kõigis regioonides olemas atesteeritud koolitajad, kuid pere peab aru pidama, kas jagub ka aega – miinimum paar tundi paar korda nädalas, maksimum... elu jäljepõllul ning varrukaplatsil. Kui perele selline elustiil sobib (ja nii mõnelegi sobib), siis – miks mitte. Tuleb muidugi mainida, et koolitamine nõuab lisaks ajale ka raha (treeneritasud, varustus). Pikakarvaliste koerte puhul (näiteks afganistani hurt, lhasa apso, puudel) peaks arvestama karvahooldusele kuluvat aega – nii mõnegi tõu kaunina hoidmiseks tuleb arvestada paaritunnise pesu- ning kuivatusprotseduuriga igal nädalal. Tõsi – vastavat teenust osutavad ka lemmikloomasalon-
gid, kus professionaalsed koerajuuksurid pere neljajalgse soengu sonksu seavad. Salongide teenuste kasutamine ei ole mõistetavatel põhjustel (hooldusvahendid, šampoonid, palsamid jm) loomulikult odav. Jahikoeraks aretatud tõud (näiteks laikad, hagijad, retriiverid, taksid, osad terjeritõud) on enamasti aktiivsed, pigem dominantsed ning sageli häälekad. Ka võiksid nii mõnedki neist olla koolitajateks aedade ümberkujundamise meistriklassides (kraavid, augud, „pügatud” puud). Kindlasti kuulevad koeravõtjad soovitust võtta (väikeste) lastega peresse kääbustõugu koer – et väike, nunnu ja lapsele tore mängukaaslane. Taolise soovituse andjad unustavad aga, et väikesest kasvust hoolimata on tegemist täiesti tavalise koeraga, kellel hambad suus ning kelle suur ego muudab nad väntsutama kippuvate laste suhtes oluliselt vähemtolerantseks, kui mõne suuremakasvulisema suguvenna. Lühidalt – enne peresse koera soetamist mõelge pikalt ja siis veel natuke. Lisades klassikalisele soovitusele: „Võtke koer vaid siis, kui tunnete, et te enam hetkegi ilma koerata elada ei saa” veel klausli: „...ning teil on temaga kooseluks piisavalt aega ja raha”. Siis on ka elu ilus – koer koolitatud ja hooldatud, lastel võimalik harjuda teise elusolendi eest hoolitsema ja vastutama ning peremehel ja perenaisel särasilmne sõber õhtul (töö) stressi maandamas. Ilusat kooselu! ELO LINDI
Foto: Toomas Tuul
Koera valimist tuleks alustada perekondlikust arutelust, milliseid ootusi tulevasele neljajalgsele pereliikmele esitatakse. Ei tohi unustada, et väikesest ja nunnust kasvab ajapikku suur ning iseloomuga koer.
2
NÄITUS
Võhikud võõrsil ehk esmakordselt koertenäitusel
Foto: Livia Kask
Kavatsete võtta perre koera või tahate lihtsalt erinevat tõugu koeri imetleda? Parim koht selleks on kindlasti koertenäitused, kus saab tutvuda teid huvitava tõuga ning vestelda selle tõu kasvatajate ja omanikega.
N
äitusi toimub Eesti linnades ja maakondades aasta ringi – sobiva aja ja koha leidmine on vaid kättevõtmise asi. Info kõikide Eestis toimuvate tõukoeranäituste kohta on koondatud Eesti Kennelliidu (EKL) kodulehele www.kennelliit.ee rubriiki „Ürituste korraldamine”. Näitusekalendris on näha, kus ja millal näitused toimuvad ning mis tõugu koerad seal osaleda võivad. Salapäraste rühmanumbrite 1–10 taga peitub Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (FCI) tõugude jaotus, mille kohaselt kõik FCI poolt tunnustatud tõud on algse aretuseesmärgi alusel jagatud kümnesse rühma. Erinäitus tutvustab kindlat koeratõugu Näitused jagunevad rahvusvahelisteks (koerad võistlevad oma maa tšempionitiitlile lisaks ka rahvusvahelise tšempionitiitli kinnitamiseks vajalike sertifikaatide eest) ja rahvuslikeks (võisteldakse vaid Eesti tšempionitiitlite eest). Rahvuslikud näitused omakorda jagunevad kõikide tõugude näitusteks (osaleda võivad kõik FCI/EKLi tunnustatud tõud), rühmanäitusteks (osaleda võivad märgitud FCI rühma kuuluvad tõud) ning erinäitusteks (osaleda võib vaid märgitud tõug). Kõige rohkem erinevaid tõuge osaleb enamasti rahvusvahelistel näitustel. Kui aga olete mingi kindla tõu huviline, siis tasuks võimalusel külastada just erinäitust. Enne näitust avaldab näituse korraldaja oma kodulehel näituse täp-
sema ajakava. Seal on kirjas nii see, mis kell täpsemalt mingit tõugu koeri ringis näha on, kui ka demonstratsioonesinemiste ja lõppvõistluste – kus valitakse vanuserühmade kõigekõige kaunimad koerad – algusaeg. Kui näitusele pääsemiseks peab lunastama pileti, siis on enamasti ka see info korraldaja kodulehel olemas. Lisaküsimuste tekkimisel võtke korraldajatega julgesti ühendust. Näitusele minnes tasuks riietuda võimalikult mitmekihiliselt, et saaksite vastavalt vajadusele riideid juurde panna või ära võtta. Pigem tasuks eelistada riideid, mis karvu väga külge ei võta ja/või mida on üsna lihtne puhastada. Eriti sisenäitustel pole võimalik koerte vahel liikuda ilma nendega aeg-ajalt kokku puutumata. Õues toimuvat näitust vaatama minnes võite enamasti kaasa võtta ka oma koera eeldusel, et ta ennast suures koerteseltskonnas mugavalt tunneb ning on nõuetekohaselt vaktsineeritud – selle tõendamiseks ärge unustage võtta kaasa tema vaktsineerimispassi.
Erinevatest tõugudest kauneid koeri saab näha 22.-23. augustil Kalevi Keskstaadionil toimuval rahvusvahelisel näitusel.
seal ka hästi läks) on sõbralikud koerainimesed alati valmis oma koerast ja selle tõust täpsemalt rääkima ning küsimustele vastama. Lapsevanemad peaksid aga kindlasti oma võsukestel hoolega silma peal hoidma, sest (eriti kitsastel sisenäitustel) ilma eelnevalt küsimata võõra koera kasukasse/ puuri/suhu pugevad väikesed käekesed võivad koeri ehmatada ning ka nende üle rõõmustav koer võib suure hurraaga suhtlema minnes käekeste omaniku lihtsalt jalust maha hüpata. Selle aasta Eesti koerandusmaailma tippsündmus leiab aset 22.–23. au-
Kalevi staadionil ligi 300 koeratõugu Mida peaks pidama meeles, minnes koertenäitusele? Eelkõige seda, et koerad ja nende omanikud on sinna tulnud võistlema ja teistega mõõtu võtma. Seetõttu varuge natuke aega ja kannatust, kuna oma koera ringiks ettevalmistavad või võistlusjärjekorda ootavad omanikud võivad olla veidi sõnaahtrad ja oma tegevusele keskendunud. Kui ringis käidud (ning eriti, kui 3
gustil Tallinnas Kalevi staadionil, kus toimub rahvusvaheline koertenäitus „Balti võitja 2015”. Tegemist on kord kolme aasta jooksul Eestis toimuva üritusega, mida korraldatakse Läti ja Leedu kennelorganisatsioonidega kordamööda. Osaleb üle 3000 koera ligi 300 tõust. Näituse täpsem ajakava on leitav Eesti Kennelliidu kodulehel. Uudistamist jätkub kindlasti terveks päevaks, sest lisaks koerte omavahelisele võistlemisele toimuvad ka erinevate koeraspordialade demonstratsioonid. Tere tulemast! ELO LINDI
KOERASPORT Fotod: Martti Vaidla
Agilityga tegelemise eelduseks on nii inimese kui koera hea tervislik seisund.
Koerad katsuvad jõudu oma spordialal Agility on spordiala, kus koer peab läbima ettenähtud takistuste raja võimalikult veatult ja kiirelt.
K
oeraspordiala agility (eesti k. liikuvus, väledus) on alguse saanud Inglismaalt 1970ndatel. Esimest korda demonstreeriti seda laiemalt Cruftsi näitusel aastal 1978. Komiteeliige John Varley oli kohustatud leidma meelelahutuse rahvale kuulekusvõistluste ja näituse vahele. Ülesande lahutada rahva meelt võttis endale Peter Meanwell, keda peetakse ka agility isaks. Juba 1980. aastal oli agility levinud Ameerika Ühendriikidesse, 1988 Kanadasse ja hiljem ka mujale maailma. 1979 detsembris peeti esimene agility võistlus Londonis. Esimest korda tunnustas kennelklubi (The Kennel Club) agility ametlikuks spordialaks 1980. aastal. Sa-
mal aastal pandi paika ka esimesed ametlikud reeglid agility võistlusteks. Tänapäeval on see rahvusvaheline spordiala kiiresti levinud üle maailma ja seda harrastatakse peaaegu igas arenenud riigis. Eestisse jõudis agility aastal 1991, kuid selle populaarsus kasvas alles aastal 2002. Agility maailmameistrivõistlustel osalesid eestlased esimest korda aastal 2004. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid aastal 2007. Agility’ga tegelejaid leidub üle terve Eesti. Igal aastal leiavad aset väga paljud erinevad agility võistlused üle Eesti ja iga aasta lõpus kuulutatakse välja ka aasta parimad sportkoerad.
maalselt kulutatud ajaga, tavaliselt 30-60 sekundi jooksul, ja ilma vigadeta. Agility-rajal on erinevat sorti takistusi: kontaktpinnad, hüpped, tunnelid jne. Takistusraja paneb võistlusel kokku kohtunik, kes koerte esitlusi hiljem ka hindab. Enne kui võistluspaarid rajale lastakse, saab koerajuht teatud aja jooksul raja läbi käia või joosta, et hiljem koostöö paremini sujuks. Raja valesti läbimisel, erinevate vigade ja ületatud ajalimiidi eest antakse karistuspunkte või järgneb diskvalifitseerimine. Koerajuht liigub rajal koera lähedal, aidates tal hääle või kehakeelega õige takistus valida. Iga võistluspaar esitab rada ühe korra, mille tulemuste järgi kõige kiiremini ja puhtamalt esitatud raja sooritaja võitjaks kuulutatakse. Ühel võistlusel peab tavaliselt võistluspaar läbima kaks-neli erinevat rada. Koerad on jagatud kolme erinevasse suurusrühma oma turja kõrguse järgi. Kõige kõrgemad on maksik-
Takistusrada paneb võimed proovile Agility on lõbus ja hasartne spordiala, kus koer oma partneri juhendamisel peab läbima ettenähtud takistuste raja võimalikult veatult ja kiirelt. Eesmärgiks on läbida rada mini4
lassis, keskmised midiklassis ja kõige väiksemad miniklassis. Võistlused mitmel tasemel Agility-võistluste tüüpe on väga palju erinevaid. Alustades kõige väiksematega, korraldatakse mitteametlike võistlusi, kus käiakse treeningut ja võistluskogemusi saamas või lihtsalt koeraga toredat aega veetmas. Ametlike võistluste tulemused kantakse raamatusse, mille saab iga koer, kes on võistlustega algust teinud. Suurema kaaluga on rahvusvahelised võistlused, kus saab koguda agility sertifikaate, millega saab koera pärjata antud maa agility-tšempioniks. Kõige suuremad võistlused on tiitlivõistlused, milleks on näiteks Eesti meistrivõistlused ja maailmameistrivõistlused. Erinevates paikades on tehtud meistrivõistlusi ka tõugude kaupa, näiteks Belgia lambakoerte meistrivõistlused. Takistusradu on samuti erinevaid: hüpperada, tunnelirada, agility-rada.
KOER ON KOER Eestis on võistlusklasside tasemeid neli. Algajad alustavad A0-klassist, kust minnakse üle A1-klassi, siis kui koer ja koerajuht selleks valmis on. A1-klassist A2-klassi saamiseks on vaja sooritada kolm vigadeta ja teatud ajaga läbitud rada, millest üks peab olema hüpperada. A2-klassist viimasesse ehk A3-klassi saamiseks tuleb samuti läbida kolm rada vigadeta ja kiirelt. Eesti agility on arenemas Ka tulemused lähevad aina paremaks. Aastal 2014 saavutas Eesti tiim maailmameistrivõistlustel maksiklassi agility-rajal teise koha. Mini- ja maksikoerte võistkondlikus koondarvestuses lõpetati vastavalt 7. ja 6. kohaga, individuaalselt oli edukaim Marje Piiroja koos Frosty Forest Zeta Prime’i ehk Süsiga, saavutades 126 osaleja hulgas 9. koha. European Open 2014 võistlusel saavutasid Marje Piiroja ja Süsi makside individuaalses arvestuses 3. koha. 2014. aastal toimunud World Agility lahtistel meistrivõistlusel võitsid pronksmedali Aleksander Andre ja manchesteri terjer Niki. IFCS World Agility Championship 2014 võistlusel pärjati sama võistluspaar hõbemedaliga. 2013. aastal saavutasid Marje Piiroja ja Süsi Amadeus Agility Worldcupi võistlusel 4. koha. Sama aasta kevadel võitis see võistluspaar Belgia lambakoerte maailmameistrivõistluste kuldmedali. Välismaalt on Eestisse tagasi tuldud veel paljude esikolmikusse kuuluvate kohtade ja heade tulemustega. Agilityga tegelevad klubid asuvad Tallinnas, Harjumaal, Tartus, Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Lääne-Virumaal. STELLA OJALAID
Tõukoer või krants – ühed koerad mõlemad
Eesti Kennelliidu edukaimad sportkoerad ja nende omanik agility’s 2014. aastal: • I Belgia lambakoer malinois Frosty Forest Zeta Prime ja Marje Piiroja • II Borderkolli Never Never Land G’Whirlaway ja Alar Kivilo • III Shetlandi lambakoer Elbar’s Golden Dominik ja Dmitri Kargi 2013. aastal: • I Belgia lambakoer malinois Frosty Forest Zeta Prime ja Marje Piiroja • II Šetlandi lambakoer Elbars Golden Dominik ja Dmitri Kargin • III Väike puudel Nevskaja Zhemchuzhina Pikkolo ja Liivika Pärg 2012. aastal: • I Borderkolli Maeglin Hurricane ja Natalja Garaštšenko • II Šetlandi lambakoer Elbars Golden Dominik ja Dmitri Kargin • III Väike puudel Nevskaja Zhemchuzhina Pikkolo ja Liivika Pärg
Tõukoer ning krants – mõlemast saab kasvatada suurepärase neljajalgse sõbra.
Foto: Rauno Volmar
K
ui koera võtmise eesmärk on kindlalt teada – olgu selleks siis jaht või võistlussport – tuleks valida just sellist tõugu koer, kelle tõukaaslased antud valdkonnas kõige edukamad on olnud. Kui koeravõtusoovi ajendiks on lihtsalt tore neljajalgne sõber, tuleks koera valikul lähtuda eelkõige tõu sobivusest teie elustiiliga või – miks ka mitte – seada sammud varjupaiga poole, et sealt endale tore karvane sõber leida. Aeg-ajalt kõlavad väited, et tõukoerad on lähisugulusaretuse tulemus ja seega on neil kindlasti kaasasündinud tervisehädad ning närviline iseloom. Väide võib vastata tõele, kui tegemist on halva kasvatajaga. Hea tõukoerakasvataja teab tõus esineda võivaid probleeme ning pöörab neile aretusvalikutes tähelepanu. Ta uurib oma koerte tervist enne, kui neid aretuses kasutab. Kindlasti räägib ta ka kutsikaostjale selle tõu headest ja halbadest külgedest. Kindlasti ei tohiks ennast lasta eksitada arvamusel, et kahe tõu ristand või krants on kindlasti tervem kui tõukoer. Kõik kutsikad – tõulised või tõutud – pärivad oma geenid vanematelt. Seega võib tervisehädasid esineda nii tõukoertel kui ka ristanditel ning segaverelistel koertel. Tõukoerte eelis krantside ees on kindlasti teadmine, milliseks koeraks kutsikas kasvab. Suurus, karva tüüp ja hulk ning iseloomujooned on aastakümnete ja -sadade jooksul toimunud aretustöö tulemusena üsna selgepiiriliselt välja kujunenud. Teadmata päritoluga vanemate puhul aga võib armsa väikese toakoera asemel aasta aja pärast
Eesti meistrivõistluste võitjad 2014. aastal: • Kristi Vaidla ja Jack Russelli terjer Lumi • Elen Kivi-Paju ja šetlandi lambakoer Fira • Natalja Garaštšenko ja borderkolli Bolt 2013. aastal: • Dmitri Kargin ja šetlandi lambakoer Stenley • Natalja Garaštšenko ja saksa jahiterjer Tika • Marje Piiroja ja belgia lambakoer malinois Süsi Allikas: Kennelliit
5
Koera valikul ei või kindlasti lähtuda vaid tema välimusest, vaid ka iseloomust.
vastu vaadata hiiglasekasvu sõber (meenutagem anekdooti mehest, kes turult väikese valge toakoerakese pähe jääkaru ostis). Koera valikul ei või kindlasti lähtuda vaid tema välimusest. Lemmiku võtmine tähendab 10-15 aasta pikkust kooselu, ning nagu teada, on sellisel juhul kõigest muust olulisem „elukaaslase” iseloom. Ka siin annab tõukoera võtmine teatud eelise. Loomulikult ei saa eeldada, et kõik teatud tõugu koerad käituvad ühtmoodi (sageli pole pesakonnakaaslasedki identse loomuga), kuid tõustandard siiski kirjeldab soovitud (ning seega tõenäolisemat) iseloomu. Kas tulevane koer peaks olema ülevoolavalt sõbralik kõikide inimestega, või peaks ta hoopiski olema valvas ja haukumisega märku andev? Kas eesmärgiks on koerasport või jahilkäimine? Tundmatut päritolu koerte puhul ennustamiseks vajalik info üldjuhul puudub. Seega – valik on sinu. Hästikasvatatud neljajalgne sõber võib olla nii krants kui ka tõukoer. Kusjuures ega koerad ju tea, et neil tõupaberid on. Üldjuhul seisavad need kuskil sahtlipõhjas, omamata mingitki tähtsust koera igapäeva elus. MARIS SIILMANN, ELO LINDI
PABERIMAJANDUS
Foto: Kätlin Kull
Tõutunnistus ei kohusta näitustel käima, küll aga annab selleks võimaluse.
Kaheksa müüti tõutunnistuse kohta
tel. See ei ole tõsi – ka sellisel juhul saab kutsikatele vormistada tõutunnistused, lihtsalt veidi kallima hinnaga kui tavaliselt. Kutsikal ei ole pabereid, sest … … tal on tõustandardis nõutuga võrreldes mingi viga – mõni valet värvi laik, liiga lühike saba, valet värvi silmad vms. Tõutunnistus antakse ka sellistele kutsikatele, sest nad on täpselt sama palju tõukoerad kui nende õed ja vennad – tõsi, mõningatel juhtudel võib kasvataja kanda nad mittearetuseks registrisse, kuid tõutunnistuse saab kutsikas siiski.
Tõutunnistuste kohta võib üsna tihti kuulda allpool toodud müüte, mida asjatundjad ümber lükkavad ja selgitavad. Tõutunnistus tähendab kohustust käia näitustel Ei, kindlasti ei tähenda see seda. Tõutunnistus lihtsalt näitab koera päritolu ning seda, et koer on just sellest tõust. Enamiku tõukoerte paberid seisavad kuskil sahtlipõhjas ning ei mõjuta koera igapäevast elu. Tõukoertega käiakse jalutamas, antakse süüa ja sügatakse – samamoodi nagu tehakse segavereliste koertega. Koera omanik otsustab, kas ja kui palju tema koeraga näitustel või võistlemas käiakse. Tõutunnistus maksab palju Kutsika hinnast moodustab tõutunnistus vaid murdosa. Praegu on kuni kolmekuuse kutsika tõutunnistuse hinnaks Eesti Kennelliidus selle liikmetele 13 eurot. Tõutunnistuse vormistamine võib olla kallim, kui kutsi-
ka vanemad ei täida antud tõule kehtestatud aretuserinõudeid. Näiteks on neil tegemata vajalikud terviseuuringud või puudub nõutav koolitustulemus või näitusehinne, kuid ka sellisel juhul on kutsikale võimalik tõupaberid vormistada.
Kutsikal ei ole pabereid, aga ta on „puhtatõuline” Nagu eespool öeldud, saab kõigile tõukoerte järglastele tõutunnistuse vormistada. Enamasti ei ole „paberiteta puhtatõulistel” tõutunnistust, kuna kasvataja ei taha oma „aretustöö” eest vastutust võtta. Tõutunnistus on see, mis näitab, et tegemist on just tõukoeraga ning kajastab tema päritolu (kasvataja andmed, koera eellaste terviseuuringute tulemused ja töö- ning näitusetiitlid). Tõutunnistus jäetakse vormistamata eelkõige koertele, kelle sugupuu pole päris see, mida kasvataja väidab (näiteks on isaks naabri Muki, mitte väidetav udupeen tituleeritud koer) või ei taha „kasvataja” näidata, et on „aretuses” kasutanud selleks mittesobivaid koeri (olgu selleks
Omanik saab ise minna koerale tõutunnistust vormistama Kutsikatele saab tõutunnistused vormistada vaid kasvataja (emase koera omanik). Selleks on alates kutsikate sünnist aega 6 kuud. Tõutunnistused tuleb vormistada kõikidele ühe pesakonna kutsikatele samaaegselt. Kutsikal ei ole pabereid, sest tema vanemad ei ole … … käinud näitustel, läbinud koolitust, käinud nõutud terviseuuringu6
siis terviseuuringute halvad tulemused või ebasobiv sugupuu). Tõukoeri võtavad ainult snoobid, kes tahavad koeraga eputada Koer võetakse enamasti ikka muul eesmärgil kui ainult paberite pärast. Tõupaberid ei tee kutsikast halvemat peresõpra, kui seda oleks segavereline koer. Suurem osa tõukoertest ei satu kunagi näitusele ning ei saa järglasi. Tõupaberid on kinnituseks, et tegemist on just seda tõugu koeraga ning selle tõu saamiseks on kasvatajad üle maailma teinud aastakümneid tööd. Juhul kui puuduks kontroll tõupaberite üle, ei saaks ühel hetkel enam kindel olla, et kutsikast kasvab selline koer, nagu oodatud. Kutsika paberid maksavad kutsika hinnale mitusada eurot lisaks Jah, täiesti võimalik. Juhul, kui kutsika vanemad ei vasta antud tõule kehtestatud aretusnõuetele. Kui asjalood aga nii on, peaks kindlasti uurima, mis on kõrge hinna põhjuseks. Kas kutsika vanemad on ikka terved? Kas nad ikka on tõule omase iseloomuga? Kas nad äkki ei ole järglaste saamiseks liiga noored või liiga vanad? Seega – kui Teie koeral ei ole tõutunnistust, siis ei saa keegi olla kindel, et ta üldse nimetatud vanematest pärineb. MARIS SIILMANN, ELO LINDI
KUTSIKAD Foto: Kristina Arus
Koera paaritamine – kas ja milleks?
K
oera aretuses kasutamisele ja temalt järglaste saamisele eelneb pikk uurimistöö. Kasvatajad soovivad kas parandada välimikku, kinnistada või saavutada soovitud iseloomu, tuua siinsesse regiooni n-ö uut verd, tõsta tööomadusi jne. Aretuses kasutatakse koeri, kes on oma tõu väga head esindajad. Eesmärk on tõule omase välimiku ja iseloomuga kutsikate saamine ning tavaliselt valib kasvataja kutsikatele omanikke hoolikalt. Paaritamine ei ole põhjendatud aga siis, kui omanik arvab, et ta koer on nii armas või igal emasel peab üks pesakond olema või tuttav tahab kutsikat. Miks? Tiinus on organismi kurnav protsess ning poegimine ei pruugi alati mööduda komplikatsioonideta. Ka krantsid võivad vajada kohest kirurgilist sekkumist ning müüt, et nad ei vaja mitte mingisugust inimesepoolset abi, on tõesti ainult müüt. Kui poegimine on möödunud edukalt ning teil on 2–10 kutsikat, aga naabrimees tahtis vaid ühte, mis edasi? Varjupaik? Kui te külastate mõne varjupaiga kodulehekülge või veel parem varjupaika, siis ilmselt märkate, et pidevalt on seal nii koeri kui ka kasse. See tähendab, et armastavaid kodusid on ebapiisavalt. Varjupaika jõuavad ka tõupuhtad loomad, vahel koos tõupaberitega.
Tihti jõuavad varjupaika loomad, keda on halvasti peetud, julmalt koheldud, vigastatud või haiged. Eelnevast tingituna võivad loomakesed olla väga kartlikud, umbusklikud inimeste suhtes, mis võib väljenduda ka agressiivsuses. Sageli on tegu probleemsete loomadega, kelle psüühikasse on eelneva elu karmid kogemused jätnud kustutamatu jälje. Kustumatu jälg tähendab aga seda, et koeraomaniku spontaanne otsus paaritada koer ning lubada siia ilma terve ports karvapalle võib tähendada varjupaigas rasket otsust uinutada teatud hulk loomi igavesele unele. Mida teha siis, kui koeral ei ole esimeses lõigus kirjeldatud aretusväärtust? Emased koerad tuleks steriliseerida, isased kastreerida, sellega kaob võimalus järglasi saada. Juhul, kui teil juba on lemmik, siis teie loomaarst oskab sellel teemal kindlasti nõu anda. Kohelgem oma truud sõpra siis heaperemehelikult, sõbralikult ja armastusega ning pidagem meeles, et koera paaritamisele peab eelnema põhjalik uurimistöö selle vajalikkusest tõu parandamise seisukohast. Igal muul juhul peaksite lämmatama paaritamise idee juba eos, sest armastavaid peremehi ei ole lõpmatuseni.
Olles leidnud endale välismaalt meelepärase kutsika, tuleks kontrollida, kas ja millise registreerimistunnistuse ta endaga kaasa saab.
Koera ostmine välismaalt Oma esimest koera otsivale inimesele võib sobiva importkoera leidmine ja Eestisse toomine olla keerukas.
L
isaprobleeme võib tekitada ka keelebarjäär. Kindlasti tuleb arvestada ka sellega, et koera ostuhinnale lisandub veel tema Eestisse toomise kulu. Olles leidnud endale välismaalt meelepärase kasvataja ja pesakonna, tuleks kontrollida, kas ja millise registreerimistunnistuse koer endaga kaasa saab. Eesti Kennelliit (EKL) on Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (Fédération Cynologique Internationale – FCI) täisliige, kuhu kuulub enam kui 80 riigi kennelliite. Kõik need tunnustavad üksteise tõuraamatuid (ja nende lisasid) ning lähtuvad koera ühe maa tõuraamatust teise maa tõuraamatusse üleviimisel ühtsetest reeglitest. Kutsikate tõuraamatusse kandmise süsteemid võib jagada kaheks: esimese puhul väljastatakse tõuraamatusse kandmisel kutsikale alguses esmane registreerimistunnistus (rahvasuus tuntud ka kui „kutsikakaart”) ning teise puhul koheselt registreerimistunnistus, mis on (rohkem või vähem) tunnustatud kõigi teiste FCI süsteemi kuuluvate kennelorganisatsioonide poolt. Peamine erinevus nende kahe vahel seisneb koeraga näitustel ja võistlustel osalemise võimalustes. Registreerimistunnistusega koera on võimalik registreerida kõigile FCI süsteemi kuuluvate organisatsioonide üritustele, „kutsikakaardiga” koer saab üld-
KRISTINA VARIK-KILM Foto: Ardo Kaljuvee
Koera paaritamine ei ole põhjendatud siis, kui omaniku meelest peaks igal emasel olema üks pesakond kutsikaid või tuttav tahab kutsikat.
7
juhul osaleda vaid kaardi väljastanud maal korraldatavatel ametlikel kennelüritustel. Sammuke edasi on „väljaveo” registreerimistunnistus ehk Export Pedigree. Kui tavalist registreerimistunnistust saab kasutada vaid koera näitustele-võistlustele-katsetele registreerimisel, siis Export Pedigree alusel saab koera kanda teise FCI liikmesorganisatsiooni tõuraamatusse. See on sageli koera uuel kodumaal ametlike terviseuuringute tegemise ja/või koera aretuses kasutamise eeltingimuseks. Kui saate kutsikaga kaasa „kutsikakaardi”, tuleks müüjaga kokku leppida ka Export Pedigree saamise võimaluses, siis lisandub kutsika hinnale ka Export Pedigree väljastamisega seotud kulud. EKLi tõuraamatusse saab kanda vaid koeri, kellele on Export Pedigree väljastanud FCI poolt tunnustatud kennelorganisatsioon. Pettuste vältimiseks oleks mõttekas enne kutsikale järele minemist kontrollida, milline vastava maa Export Pedigree välja näeb (enamik näidiseid on olemas EKLi büroos). Registrisse kandmiseks tuleb Export Pedigree ning vajadusel ka ostu-müügi leping toimetada EKLi büroosse (Tuisu 2a, Tallinn). Lisainfot saab EKLi büroost www.kennelliit.ee. MARIS SIILMANN, ELO LINDI
VAKTSINEERIMINE Foto: Schutterstock
Vaktsineerimine ja parasiiditõrje Nii nagu lapsevanemate seas on üks suuri vaidlusi tekitavaid teemasid laste vaktsineerimine vs. mittevaktsineerimine, kütab teema kirgi ka koerapidajate ning veterinaaride vestlustes. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt on Eestis nõutud vaid koera marutaudi vastu vaktsineerimine. Veidi rohkem nõudmisi esitatakse koertele, kes soovivad osaleda suurematel koeraüritustel.
E
esti Kennelliidu tunnustatud üritustel osalevatele koertele esitatavad vaktsineerimisnõuded on koostatud lähtuvalt Ülemaailmse Väikeloomaarstide Assotsiatsiooni (WSAVA) antud soovitustest. Nende kohaselt peavad kõik võistlustel, näitustel ja muudel koeraüritustel osalevad koerad olema vaktsineeritud lisaks marutaudile veel ka koerte katku, nakkusliku hepatiidi ja parvoviroosi vastu.
Vaktsiin päästab haiguspuhangutest Miks just need haigused? WSAVA eksperdid on koostanud uuringute põhjal nimekirja haigustest, mille vastu kõik maailma koerad ja kassid peaksid vaktsineeritud olema – seda sõltumata elu- ja asukohast. Tegemist on koertele eluohtlike haigustega, mis esinevad igas maailmanurgas. Tõsi – mitmed neist haigustest on tänapäevaks Eestis ja lähiriikides õnneks juba unustusehõlma vajunud, kuid koerte vaktsineerimata jätmine tooks suure tõenäosusega varem või hiljem uuesti kaasa epideemiate puhkemise. Isegi mitte-nii-vanad lugejad peaksid mäletama 1980-ndate ja 1990-ndate parvo- ja koerte katku puhanguid, mis viisid koeri hauda päevade või lausa tundidega. Eestis ning ka paljudes teistes riikides enim tunnustatud vaktsineerimisskeemi kohaselt tuleb kutsikat vaktsineerida vähemalt kaks korda (3–4-nädalase vahega) koerte katku, nakkusliku hepatiidi ja parvoviroosi vastu. Marutaudi vastu vaktsineeritakse kutsikat esimesel eluaastal üks kord (kõige varem 12-nädalasena). Järgmine kord vaktsineeritakse
koera eelnimetatud haiguste vastu aasta pärast ning edasi koera eluea jooksul lähtudes kasutatavate vaktsiinide juhenditest. Koertega reisimisel tuleb kindlasti meeles pidada, et eri riikides on marutaudi- ning ka teiste vaktsiinide kehtivusaeg erinev. Parasiidid kehast välja Lisaks koera vaktsineerimisele tuleb kõigi tervise ning heaolu nimel tagada koera sise- ja välisparasiitide tõrje. Kindlasti tuleb koerale ca 10 päeva enne kavandatud vaktsineerimist andma ussirohu. Kui tundub, et koera soolestikus elab soovimatuid „vonklevaid kaaskodanikke”, tuleks vaktsineerimine edasi lükata ning 7–10 päeva pärast anda uuesti ussirohi. Alles pärast siseparasiitidest lahtisaamist võib koera vaktsineerida. Kuidas on seotud siseparasiidid ja vaktsineerimine? Väga lihtsalt – mõlemad koormavad koera immuunsüsteemi ning kui keha on ametis parasiitidest tuleneva koormusega võitlemisega, ei ole tal jaksu kasutada manustatud vaktsiine vajalike antikehade tekitamiseks. Samal põhjusel ei või vaktsineerida haigeid koeri. Ussirohtu tuleb koerale anda regulaarselt – täpsem skeem sõltub koera suurusest, vanusest, elutingimusest ja kasutavast preparaadist. Seega tuleks pidada nõu oma koera perearstiga, valimaks koerale ja omanikule välja sobivaim skeem ning preparaat. Lisaks siseparasiitidele kimbutavad koeri ka välisparasiidid, sagedasemad neist kirbud ja puugid, kuid ka sügelislest ei ole tänapäeval haruldane. Kirpe ja puuke saab peletada erinevate käsimüügis olevate vahenditega – täpilahustega (pannakse
Marutaudi vastu vaktsineerimine on Eesti Vabariigis kohustuslik.
koera turjanahale), pihustitega (pihustatakse koera karvale), kaelarihmadega ja tablettidega. Valik on lai ning sellest peaks igaüks leidma enda ja oma koera elustiiliga kõige paremini sobiva vahendi – kellele on olulisem kestvusaeg (mõned rihmad toimivad kuni üheksa kuud, mõned tabletid kuni kolm kuud, turja peale pandavad tilgad üldjuhul ligi kuu), 8
kellele elustiil esitab nõudmisi manustamisviisile (pihustit ja tilku on keeruline kasutada koertel, kes pidevalt suplemas ja/või pesus käivad). Seega – nagu tuntud reklaamlause ütleb – „pidage nõu oma arsti või apteekriga” ning valige välja enda ja oma koera jaoks sobivaimad tooted. Tervist! ELO LINDI
MIKROKIIP
Nahaalune kiip aitab koera tuvastada
Foto: Joosep Martinson
Tänapäeval on mikrokiip peamine koera identifitseerimisvahend.
M
ikrokiip on väikeste mõõtudega (13,3 x 2 mm) bioklaaskapsel, milles on elektrooniline mikroskeem koos elektromagnetilise antenniga. Mikroskeemi sisse on kodeeritud riigi alfabeetiline lühend (näiteks EST), selle numbriline kood ja 12-kohaline digitaalne ID-number, mis vastab ISO 11784 standardile. See number on unikaalne, muutumatu ja püsiv. Eesti Kennelliit võttis juba hulk aastaid tagasi vastu otsuse, et tõukoera kutsikaid tohib müüa ainult kiibistatult, europassi ei saa muidu väljastada ja teatud kohustuslikke terviseuuringuid teevad loomaarstid ainult kiibitud loomadele. Kiip süstitakse veterinaari poolt koerale naha alla – Eestis kaela vasakule poolele, mõnedes riikides näiteks abaluude vahele. Märge kiibi asukoha kohta on olemas ka lemmiklooma passis. Enne ja pärast paigaldust kontrollitakse mikrokiipi lugeja abil. Mikrokiibi lugeja aktiveerib mikrokiibis oleva numbri ja näitab seda oma kuvaril. Vahel tuleb ette, et kiip liigub koera naha all ning selle võib leida koera turjalt või õlavarre juurest. Samuti on esinenud juhtumeid, kus mikrokiip lihtsalt lakkab töötamast. Sel juhul tuleks koerale paigaldada uus mikrokiip. Kiip tuleb registreerida registris Kiibi paigaldamine ei ole aga ainus protseduur, mida on vaja teha, et kadumisel koer ka omanikuni jõuaks. Peale paigaldamist on see vaja ka registreerida. Registreerimine võtab vaid paar minutit ja teatud juhtudel mõned eurod – seega raha ja aja kokkuhoiuks kiibi mitteregistreerimist küll nimetada ei saa. Loomulikult tuleb juhul, kui koerale on pandud uus kiip, ka selle registreerimine uuesti ette võtta.
Eestis on olemas kolm registrit, mille kaudu on võimalik koera omanikuni jõuda: Eesti Kennelliidu register (http://register.kennelliit.ee/) kajastab vaid tõukoerte andmeid. Alates 2012. aasta kevadest kannab Eesti Kennelliit kutsikate registreerimisel koheselt registrisse ka kutsikate kiibid ning – kui need andmed kasvataja poolt antakse – ka omanike andmed. Kiibinumbri lisamine on tasuta. Eesti väikeloomaarstide seltsi poolt hallatavasse Lemmikloomaregistrisse (http://www.lemmikloomaregister.ee/) kannavad andmed veterinaarid – selleks tuleb täita vastav avaldus ning tasuda registreerimistasu. Lemmikloomaregister teeb koostööd rahvusvahelise kiibiregistriga Europetnet (http://europetnet. com/), seega isegi välismaal kaduma läinud lemmik võib just tänu sellele registrile koju tagasi saada. Riigiportaal võimaldab ise kiip registreerida Kolmandasse registrisse – Riigiportaali hallatavasse Lemmikloomaregistrisse (https://www.llr.ee/) – saab inimene Riigiportaali (http://www. eesti.ee) kaudu oma lemmiku andmed ise tasuta sisestada. Seejuures tuleks meeles pidada, et mitmetes omavalitsustes on koera registreerimine lausa kohustuslik. Aastas läheb kaduma ja leitakse sadu lemmikloomi, kellele on kiip paigaldatud, kuid registrisse pole kantud. Sellisel juhul on kiip koeral täiesti kasutu, kuna oma tähtsaimat eesmärki – koera identifitseerimist – ta ei täida. On oluline, et omanike andmed registrites oleksid ajakohased, kuna nii saavad kadunud koerad kõige kiiremini koju. Leitud koera puhul tasuks aga minna lähima veterinaari juurde ning lasta kontrollida kiibi olemasolu.
Loomaarst süstib mikrokiibi loomale naha alla vastava süstlalaadse instrumendiga.
Mikrokiip • Esimene kiip pandi koerale Eestis 1997. aastal. • Mitmes omavalitsuses on koerte kiipimine ja registreerimine kohustuslik. • Loomaarst süstib mikrokiibi loomale naha alla vastava süstlalaadse instrumendiga. • Protseduur pole loomale valulikum kui tavaline vaktsineerimissüst. • Mikrokiip koera sees ei ohusta koera või tema omaniku tervist, kuna kiip ei kanna endas mingit laengut, ei väljuta kiirgust ega põhjusta kudede kahjustusi. • Mikrokiip aktiviseerub ainult lugemisaparaadi toimel. • Kiibilugejad on kliinikutes ja koerte varjupaikades.
Otsi koera omanikku registritest • Eesti Kennelliidu register (http://register.kennelliit.ee/) • Lemmikloomaregister LLR (https://www.llr.ee/) • Eesti Väikeloomaarstide seltsi poolt hallatav Lemmikloomaregister (http://www.lemmikloomaregister.ee/). • Rahvusvaheline kiibiregister Europetnet (http://europetnet.com/)
VILJAR KROHV
9
Allikas: Eesti Kennelliit
MURE
Kadunud ja jälle üles leitud Viimasel ajal näeme sotsiaalmeedias aina rohkem kuulutusi kadunud koertest. Kindlasti on suur osa koeraomanikest kogenud seda piinarikast aega, kus tema lemmik seikleb omapäi teadmata kohtades ning looma leidmine näib võimatuna. Mida peaks aga omanik tegema, kui koer kaob?
Foto: Kristhel Vaht
T
änapäeval on koera leidmiseks välja mõeldud erinevaid võimalusi. Üheks neist võib pidada juba ammu kohustuslikuks saanud kiipimist. Kiip paigaldatakse koerale üldiselt juba kutsikaeas. Eestis on olemas kolm registrit, mille kaudu on võimalik koera omanikuni jõuda: Eesti Kennelliidu register, riigiportaali hallatav lemmikloomaregister LLR ning Eesti väikeloomaarstide seltsi hallatav Lemmikloomaregister. Kiip ise ei anna veel tagatist, et koer leidmisel kohe koju satub, sest omaniku kohustus on hea seista selle eest, et tema andmed registrites koera kiibiga seotud oleks. Lisaks on kiibilt andmete kättesaamiseks vajalik spetsiaalne seade, mis on olemas loomakliinikutes, veterinaaridel, hoiu- ja varjupaikadel ning ka mõnel aktiivsemal koerakasvatajal. Kasuta kõiki võimalusi Üks väga efektiivseid vahendeid on ka koerale kaelarihma külge kinnitatav medaljon või muul moel kaelarihma külge kinnitatud omaniku telefoninumber. Sel moel saab inimene, kes koera leiab, omanikule leiust teada anda. Moodsaim vahend koera leidmisel on loomale paigaldatav GPS-jälitusseade. Seade ise on suhteliselt väike ja kinnitatakse kaelarihma külge ning koer ei pane selle olemasolu üldse tähele. Koera asukohta on selle seadmega võimalus jälgida nii SMS-iga kui ka mobiilirakenduse abil.
Kui koer kaob, tuleks esimese asjana võtta ühendust piirkonna varjupaigaga ning jätta neile oma kontaktandmed. Koera leidmisel saab ta nii kiiremini koju.
nähtud kohtadesse. Koertel on kombeks luusida nendes kohtades, kus nad varem käinud on ja midagi meelde jäänud. Samuti meelitavad koeri kauplused ja kohad, kus leidub teisi koeri. Täiesti eraldi juhused on need, kus isased koerad mõne jooksuajaga emase lõhna üles võtavad ja hüppesse lähevad. Seega oleks soovitav suhelda oma piirkonna inimestega ja koera otsingud võivad mõnest vihjest saada hoopis kontsentreeritumad ja viia kiire leiuni. Maapiirkondades tuleks kindlasti teavitada ka kohalikke jahimehi ning jahiseltse.
Kui koer on läinud kaduma ja tal pole jälitusseadet ning teil pole tahtmist jääda käed rüpes koera tagasipöördumist ootama, tuleks alustada otsingutega. Kindlasti tuleks otsinguid alustada piirkonna varjupaigast ja jätta neile oma kontaktandmed, et koera leidmisel omanik võimalikult kiiresti kätte leitaks. Näiteks on Tallinnas tegutsev MTÜ Loomade Hoiupaik loonud kodulehe, kuhu saab jätta teate oma kadunud lemmikloomast. Alati on kasulik otsimiskuulutusi levitada ka meedias (Facebook, raadio, ajaleht). Oluline on aga see, et kui koer leitud, tuleks otsimiskuulutused maha võtta või asendada teatega, et koer on leitud. Hea, kui arvutis on olemas koera foto, kus terve koer kenasti nähtav oleks, sest koera äratundmiseks näopildist üldjuhul võõrale inimesele ei piisa. Võite teha oma koduarvutis kuulutuse, kuhu panete foto juurde kirja ka koera andmed ning unustada ei tohi enda kontakte! Kui suundute koera otsima, võtke patakas kuulutusi kaasa ja kleepige need lähikonna kuulutusteks ette-
Kui näed hulkuvatekslevat koera Esimese asjana tuleks proovida koer kinni püüda, vältimaks looma auto ette jooksmist. Kui koeral on olemas kaelarihm, võib sealt otsida omaniku kontakte. Omanikuga kontakti saamiseks tasub minna ka lähimasse loomakliinikusse, kus arstid kontrollivad kiipi. Kiibi järgi leitakse omanik ainult juhul, kui omanik ise on lasknud koera registritesse kanda. Kui pärast neid protseduure omanik ik10
ka teadmata on, tasuks koera leidmisest teavitada lähimat varjupaika, kust antakse edasised käitumisjuhised. Sarnaselt kadumiskuulutustega võib meediasse (Facebook, raadio, ajaleht) ka leidmiskuulutused panna. Juhul kui koer on arg või hoopis tundub kuri ja endale ligi ei lase, tuleks kohe helistada piirkonna varjupaika ning lasta professionaalsetel koerapüüdjatel loom kinni võtta. Soovitav oleks koera nii kaua jälgida, kuni loomapüüdjad kohale jõuavad, kuna teinekord võtab nende tulek aega ja koer võib selle ajaga juba hoopis teise kohas seigelda. Kõige sagedasem viga, mis võõra koera leidmisel tehakse, on ta leidjaga kaasavõtmine ilma, et sellest kohalikku varjupaika teavitataks. Tuleks meeles pidada, et kadunud koera omanikud ei saa kuidagi teada, et koer juba turvalises kohas on, kui leidja seda infot ei levita. Seega, ka koera leidmisel kehtib reegel, et suhelge inimestega ja andke võimalikult paljusid kanaleid pidi oma leiust teada. VILJAR KROHV
PUHKUS
Koeraga puhkama või niisama reisima Perega lühemale või kaugemale puhkusereisile sõites on paljudel soov kaasa võtta ka neljajalgne pereliige. Nagu igal asjal, on ka sellel kaks külge ning otsuse tegemisel tuleb kindlasti arvestada puhkuse iseloomuga.
K
ui plaanid hõlmavad eelkõige vabas õhus matkamist, on koera kaasavõtmine igati tervitatav nähtus, kuid muuseumikülastustest pakatavale linnakülastusele või soojamaareisile päikesejahile minnes võib koera kaasavõtmine põhjustada asjatut peavalu. Kui koer on juba kutsikaeast peale hästi sotsialiseeritud, temaga on käidud rahvarohketes kohtades ning ta on harjunud sõitma
ma vähemalt mikrokiibiga märgistatud, marutaudi vastu vaktsineeritud ning sinise Lemmikloomapassiga varustatud. Juhul kui reis viib Eestist lõunapoole, tasub nõu pidada oma pereveterinaariga, kuna koera ohustavad seal erinevad Eestis (veel) tundmatud parasiidid. Ohtlikke viirushaiguseid kandvad puugid, leišmanioosi vahendavad liivakärbsed ja südameusstõbe siirutavad sääsed on lõuna pool laialt levinud ning on enam kui mõistlik vastavad tõrjevahendid juba ennetavalt kasutusele võtta. Järgmiseks tuleb paika panna reisivahend. Lihtsaim on loomulikult minna oma autoga, kuid edukad reisid on toimunuks saanud ka bussi, laeva, rongi ja lennukiga. Ühistransporti kasutades tuleks piletid võimalikult vara broneerida, sest üldjuhul on igale reisile lubatavate koerte arv piiratud. Arvestama peab sellega, et ühissõidukis reisides peab koer reisima spetsiaalses (lennu)puuris või kandma suukorvi, mõned laeva- ja
autos või muudes sõiduvahendites, on hea puhkusereisi eeltöö suures osas juba tehtud. Kõikidele koertele reisimine ei sobi Kui koer on väga kartlik või ei kannata autosõitu, on mõistlik talle puhkuse ajaks hoidja või hotellikoht leida. Välisreisi plaanides tuleks alustada reisi sihtpunktiks olevas riigis lemmikloomade sisseveoks kehtivate nõuete väljaselgitamisega. Euroopa Liidu riikides kehtivad üldjoontes samad reeglid, kuid on riike, millele on antud õigus kehtestada lisanõudeid – üks neist on meie põhjanaaber Soome, kuhu reisides peab koerale olema loomaarsti poolt tehtud ja Lemmikloomapassi märgitud ussikuur. Kui tundub, et internetist vajalikku infot ei leia, on mõistlik ühendust võtta vastava riigi saatkonnaga Eestis – nendelt saab kindlasti vajaliku info või vähemalt juhised selleni jõudmiseks. Kindel on see, et Eestist välja reisimiseks peab koer ole-
Foto: Mattias Hogden
Autoga reisides tuleb meeles pidada, et teistes Euroopa riikides võivad koerte sõidutamisel kehtida oluliselt rangemad reeglid kui Eestis.
11
rongifirmad nõuavad lisaks terve kajuti või kupee eest tasumist. Nõuete mitteteadmine ei vabasta trahvist Autoga reisides tuleb meeles pidada, et teistes Euroopa riikides võivad koerte transportimisele kehtida oluliselt rangemad reeglid kui Eestis – näiteks Saksamaal on auto salongis lahtiselt reisiva koera eest võimalik saada suur rahatrahv. Trahv trahviks, kuid lähtuma peab siiski eelkõige autos reisijate turvalisusest. Koera jaoks on kõige turvalisem reisida kas tagaistmel turvatraksidega kinnitatuna või universaalkerega autos pagasiosakonnas, soovitatavalt spetsiaalses avariitestitud puuris. Autoga reisides tuleb kindlasti meeles pidada, et autost lahkudes ei võiks koera üksinda autosse jätta – seda isegi juhul, kui tegemist on jaheda ja pilves ilmaga või pargite auto parkimismajja. Paremal juhul pääsete vaid trahviga (ja seda näiteks ka Poolas), halvemal juhul järgneb trahvimaksmisele ka käik klaasivahetustöökotta, halvimal võimalikul juhul kaotate kuumarabanduse tõttu oma lemmiku või ta saab (sageli pöördumatuid) tervisekahjustusi. Hoolimata iga-aastastest hoiatuskampaaniatest leiab igal aastal üsna mitu koera piinarikka lõpu ülekuumenenud autos, kuhu „armastavad omanikud” on nad „hetkeks jätnud”, minnes korraks poodi/muuseumisse/kinno. Koera jaoks on reisile mõistlik kaasa pakkida tema kaela- ja jalutusrihm, pesa, söögi- ja joogikausid, mänguasjast sõber ning toit ja maiused. Koera kaelarihma küljes võiks olla ripats, millel kirjas vähemalt üks kontakttelefoninumber (kindlasti koos riigi suunakoodiga). Autoreisil tuleb iga paari tunni tagant teha peatus, et koer saaks ennast sirutada, samuti peaks igas peatuskohas koerale juua pakkuma. Koera Lemmikloomapassi vahele tasub panna paber, millel kirjas nii oma Eesti pereveterinaari telefoninumber, mõne Eestis ööpäev läbi tegutseva loomakliiniku telefoninumber kui ka reisi sihtkohas asuva loomakliiniku kontakt. MARIS SIILMANN
TOIT
Kirjad toidukotil – mida need tähendavad Koeraomanikud jagunevad laias laastus kahte leeri – need, kes eelistavad koeri toita kodus valmistatud toiduga, ning need, kelle koerad söövad valmistoitu, olgu selleks siis kuivtoit või konserv.
K
umba söötmismeetodit eelistada, on koeraomaniku enda otsustada. Kes süveneb kodus valmistatava toidu põnevasse (ja sageli eriarvamustel olevate koolkondadega) maailma, kes eelistab kasutada kuivtoitu ja/või konserve ning kes neid toitmisviise kombineerib. Kliinikutes ja lemmikloomapoodides müüdavates kuivtoitudes ja konservides peaksid toitained olema looma suurusest, vanusest ja aktiivsusest lähtuvalt juba õigesti doseeritud, kodutoidu valmistamisel peab õiged ained vajalikus koguses lisama toidu valmistaja.
ni eelistab keeta-küpsetada, mõni teine jälle eriti looduslikku lähenemist ehk toore lihakraamiga söötmist (toortoitmist – huvilistel tasub ingliskeelsesse internetiotsingusse panna otsingusõnaks raw pray model või BARF). Nii kodutoidu kui ka kuivtoidu kasutajad võiksid aga teada, millist rolli mingi toitaine koera organismis mängib – vaid nii on võimalik tagada, et lemmiklooma söök sisaldaks just tema elustiili jaoks vajalikus koguses vajalikke aineid.
Toitained jagunevad energiat tootvateks ja mittetootvateks. Energiat toodavad valgud, rasvad ja süsivesikud. Energiat mittetootvad toitained on vitamiinid, mineraalid ja vesi. Igal toitainel on koera organismis täita oma oluline roll. Kõige rohkem energiat leidub rasvas, millest saadud energiat talletab keha pikaajaliselt. Lühiajalist energiat annavad süsivesikud – tõsi, kui neid on liiga palju, muudab organism nad rasvaks ning paneb halvemateks aegadeks tallele. Valkudel lasub tähtis ülesanne tagada koera organismis kudede ehitamine. Erinevalt rasvast ei suuda koera organism seda talletada. Valgu puhul on oluline tema kvaliteet – bioloogiline väärtus –, mis erinevatel valguallikatel võib olla äärmiselt erinev.
Kodutoit pole inimese toidujäägid Kodutoidu all ei peeta kindlasti silmas koera söötmist inimese toidulaualt ülejäänud toidujääkidega, vaid spetsiaalselt koerale mõeldes koostatud tasakaalustatud toiduportsu. Siingi on arvamusi erinevaid – mõ-
Oska lugeda toidukoti teavet Toidukotil oleva info lugemise esimeseks rusikareegliks on pidada meeles, et selle koostisesse kuuluvad toiduained või nende grupid märgitakse etiketil kahanevas järjekorras ning oluliseks toidu kvaliteedi indikaatoriks on see, mis on toidu tähtsaim valguallikas. Seega tuleks esmalt vaadata koostise nimekirjas esimesena toodud valgu allikat – see võib olla nii loom-
Koertel on ükskõik, mis värvi nende toit on, sest erinevad värvained toiteväärtust ei lisa. Foto: Shutterstock
12
ne (näiteks loomaliha) kui ka taimne (näiteks nisu või mais). Tähelepanu tasub pöörata ka erinevate loomsete ja taimsete valguallikate koguhulgale (näide kotil olevast loendist: loomaliha, täisteranisu, lihasaadused, nisukliid, nisujahu, mais, nisugluteen) – esimese ja kolmanda positsiooni lihavalgud on koguhulgas tõenäoliselt väiksemad kui teisel, neljandal, viiendal ja kuuendal asuvate taimsete valkude koguhulk. Üldjuhul soovitatakse eelistada toite, kus on nimeliselt välja toodud kasutatud liha tüüp (kana/lammas/kalkun vm, kana/lamba/kalkuni lihajahu), mitte lihtsalt „liha ja loomsed saadused” või veel halvemal juhul „loomsed kõrvalsaadused”. On koolkondi, mis leiavad, et koerale ei võiks sööta taimse valgu põhiseid kuivtoite – eriti rõhutatakse sojajahu sobimatust. Fakt on see, et kvaliteetse valgu kasutamine muudab kuivtoidu kallimaks ning enamikul odavamatest kuivtoitudest on lihavalgu osakaal marginaalne. Väldi umbmääraseid nimetusi Nagu ka valgu puhul, peaks rasvaallikas (sh õlid) olema toodud välja nimelised ning vältida tuleks umbmääraseid nimetusi nagu „linnurasv (poultry fat)”. Samuti soovitavad mitmed allikad vältida mineraalseid õlisid. Süsivesikute allikateks võivad olla teraviljad (Eestis müügil olevates toitudes on levinumad riis, nisu, mais) või muud allikad (näiteks kartul, maguskartul või herned). Eeldusel, et süsivesiku toore on õigesti ette valmistatud (peenestatud ja kuumtöödeldud), on see koerale omastatav ja energiaallikana igati väärtuslik. Kaks kõige tähtsamat mineraali koeratoidus on kaltsium ja fosfor. Mineraalid on nii-öelda karkassi ehitu-
KOERAGA LINNAS selemendid ehk just neist moodustuvad koera luustik ja hambad. Kindlasti tuleb meeles pidada, et mineraalidega ei tohiks liialdada ning seda eriti suurt tõugu koerte puhul, kellele vanast harjumusest soovitatakse mõnikord ikka veel kaltsiumit juurde sööta. Liigne kaltsium ladestub luu kasvuplaati ning põhjustab selle liigvarase sulgumise. See omakorda võib põhjustada luustiku väärarengut ja luukõhrepõletikku (osteokondroosi). Kaltsiumipuudus ohustab pigem kodutoiduga toidetavaid koeri, seda eriti siis, kui toidus pole kaltsiumi/fosfori osakaal tasakaalus, vaid sisaldab liiga palju fosforit (näiteks liha ja rupskeid). Nähes koera toidupakendil sõnu „tuhk” või „tuhasisaldus” (põletusjääk), ei tasu kohkuda – need näitavad toidus olevate mineraalainete koguhulka ning just nende järgi saab otsustada, kas toit on valmistatud hea või halva kvaliteediga toorainest. Mida suurem on põletusjääk, seda vähemkvaliteetsed on olnud toidu valmistamiseks kasutatud toorained. Värv ei lisa toiteväärtust Kindlasti tasub meeles pidada seda, et palju erinevaid värvilisi graanuleid sisaldavad kuivtoidud ei ole midagi muud kui vaid koeraomaniku emotsioonidel mängimine. Koertel on ükskõik, mis värvi nende toit on ning erinevate (kunstlike) värvainete lisamine ei anna toiteväärtusele midagi juurde. Eriti ettevaatlik tasuks olla tundlikuma seedimisega koerte omanikel, sest toidu värvimiseks kasutatavad lisaained võivad tekitada allergilisi reaktsioone. Kuid kõige-kõige olulisem on toidu valimisel jälgida koera ning tema keha (nahk, karv, seedimine) reaktsioone. Kui koera karvkate on tuhm või ta ajab palju karva, on hakanud juurde võtma või liigselt kõhnuma, kratsib ennast pidevalt või on tema väljaheite kogus suur või stabiilselt pehmevõitu, on tõenäoliselt aeg valida proovimiseks mõni teine toit. Halb toitumine võib muuta ka koera käitumist – koer võib olla tavapärasest pahuram või loid. Toitu vahetades tuleb aga meeles pidada, et muutused ei toimu üleöö – nende nägemiseks läheb aega vähemalt paar-kolm nädalat. Kõige odavam ei ole alati kõige parem, nagu ei pruugi seda olla ka kõige kallim. Terve talupojamõistus on ka oma koera toidusedeli valimisel üks parimaid töövahendeid. ELO LINDI, MARIS SIILMANN
Koerast on saanud linnaloom Foto: Helen Vaher
Varem pigem maaja talukeskkonnas toimetanud loomadest on saanud suurlinnade tavaelanikud.
K
oerad on inimestega koos elanud aastatuhandeid. Karjatanud loomi, käinud peremehega koos jahil, valvanud maja, vedanud koormaid. Alles viimastel aastakümnetel on enamik koeri kaotanud oma tööfunktsiooni ning muutunud perelemmikuteks – seda eriti läänemaailmas. Kui enamik koeri on muutuva maailmaga ilusti kohanenud, siis kahjuks ei saa sama öelda nende peremeeste kohta. Ikka veel kuuleb tänaval rihmata „laperdava” koera omanikelt lauseid: „Aga kutsu peab vabalt joosta saama” või „Aga koerad on alati vabalt jooksnud” või lausa „Koer on looduslaps – teda ei tohi piirata”. Just sellised koerapidajad on need, kes halvimal juhul oma lemmikul „looduslähedast elu” lasevad elada – avades hommikul ukse ja eeldades, et õhtul pöördub tema loom linnatänavatelt tagasi elusa ja tervena.
Hästi käituv koer toob rõõmu nii omanikule kui kaaskodanikele.
Omanik vastutab alati koera eest Sellised loomaomanikud ei näi aduvat, et linnaruumis elavad ja liiguvad peale nende ka teised – mitte kõik neist ei armasta loomi ning paljud kardavad neid. Sageli kahjuks õigustatult – meenutagem kasvõi hiljuti hulkuva suure koera hammaste vahel hukkunud väikekoera, kes ise oli ontlikult rihma otsas. Just selliste juhtumite tulemusena karmistatakse loomapidamise eeskirju, kuid – nii irooniline, kui see ka pole – täidavad ka neid uusi rangemaid eeskirju just korralikud koeraomanikud (nagu selle hukkunud väikekoera perenaine), aga „looduslaps-peremehed” jätkavalt enamasti süüdimatult nii nagu seninigi. Tagamaks, et teised linnakodanikud saaksid ja tahaksid koeri linnaruumis aktsepteerida, peaks iga
koeraomanik vaatama maailma laiema pilguga, kui ainult iseenda koera sabani. Meeles tuleb pidada, et koeraomanik vastutab alati oma koera eest. Omanik peab tagama, et tema loom oleks kontrolli all ning kaaskodanikele ohutu. Kõiki koeri peab sotsialiseerima ja õpetama neid inimühiskonnas hakkama saama. Võõrad inimesed ei oska koera „lugeda” – seega on omaniku kohustus harjutada oma lemmikut koera jaoks veidralt käituvate inimestega, olgu nendeks tervisesportlased, hõikuvad lapsed või mitte kõige sirgema sammuga kaaskodanikud. Koerale ei pea teised inimesed ja loomad meeldima, aga ta peab aktsepteerima oma omaniku käsku neid ignoreerida. Koeraomanik peab oma koera seedeproduktid linnatänavatelt ja -parkidest kokku korjama. Eriti koledad on 13
kevadised „miiniväljad”, mis kujundavad negatiivset suhtumist kõigisse linnakoertesse – ka neisse, kelle omanikud hoolsalt kotikeste ja kühvlikestega koera järelt koristavad. Eelkõige kortermajas elava koera omanik peab hoolitsema selle eest, et tema koer ei segaks naabreid. Terveks päevaks või ööseks üksi jääv koer, kes jätkuvalt ulub-haugub-vingub, on teiste majaelanike (kahjuks õigustatud) pahameeleobjektiks. Kutsikale tuleb kohe alguses õpetada rahulikult üksinda kodus olemist. Arvestades koeratute kaaskodanikega on ka neil lihtsam aktsepteerida koera linnaruumis. Viisakalt käituv koer ei sega üldjuhul kedagi, isegi mitte kohvikus laua all lesides, samal ajal kui tema omanik mõnusalt inimseltskonnas aega viidab. ELO LINDI, MARIS SIILMANN
KOERASPORT
Koerasport kui harrastus ja elustiil Tänapäeval on kümneid erinevaid alasid, kus koer ja koeraomanik saavad koos toredalt aega veeta – seda nii lihtsalt meeldiva harrastuse tasemel kui ka võistlusspordina. Foto: Marliis Eerits
Rottweiler Real Diamond Rottwelite One kuulekuskoolituse võistlusel, kus on vaja ese tuua üle tõkke.
T
oimetada võib nii omaette (näiteks õpetada koera metsast kukeseeni otsima) kui ka leida endale sobilik koolitaja (individuaal- või rühmatreener). Koolitaja valimisel tasuks kindlasti silmas pidada, milliseid tulemusi on ta oma koertega saavutanud ning võimalusel eelistada just selle alaga tegelevat treenerit, mis teile endale huvi pakub. Eesti Kennelliidu (EKL) poolt atesteeritud koolitajate nimekiri on koos treeningukohtade ja kontaktandmetega avaldatud EKLi koerte koolitust koordineerival lehel http://web.zone. ee/ekl-kkk/koolitajad.htm. Enamikku artikli lõpus mainitud aladest võib
mine omakorda võimalust arendada ja kasutada oma liigiomaseid oskuseid ning väsitada oma keha ja vaimu. Eks juba vanarahvas tea, et kõige parem koer on väsinud koer. Eelnevast lähtuvalt oleks hea juba enne koera võtmist mõelda, milliseid ühiseid harrastusi tulevikuks plaanitakse. Enamikul tõugudest on olemas nn tõuomased alad, mille jaoks annavad selle tõu kutsikate kaasasündinud eeldused parema stardipositsiooni nii lihtsalt harrastamiseks kui ka tippklassi jõudmiseks. Kutsikat võttes tuleks pesakonna kasvatajaga selgeks rääkida, kas kutsikas võetakse konkreetsel eesmärgil (olgu selleks siis mõni võistlusspordi-
harrastada nii tõu- kui ka segavereliste koertega. Ühine tegevus liidab koera ja omanikku Miks sportida just koeraga koos? Ühistegevus pakub koerale ja tema omanikule või koerajuhile, nagu seda võistlusspordis nimetatakse, ühist kvaliteetaega, tugevdab nendevahelist sidet ja teineteisemõistmist, hoiab nii omaniku kui ka koera heas füüsilises vormis. Inimesele annab koerasport võimaluse kohtuda samast alast huvitatud uute inimestega ning palju liikumisvõimalust värskes õhus. Koerale pakub treeningutel käi14
ala, karjatamine või jahil käimine) või on lihtsalt soov temaga erinevate (koolitus)aladega tutvuda. On kurb, kui koerast ei kasva omaniku valitud harrastuseks sobivat isendit või kui harrastamisest saab vajalike treenimisvõimaluste puudumise tõttu toreda hobi asemel hambad ristis tegevus. Probleemiks võib olla sobiva treeneri või treeningplatsi puudumine, seda eriti maapiirkondades. Kui aga sihiks ei ole kindel koolitusala, pole koeraga tegelemiseks vaja ei spetsiaalseid treeningvahendeid ega koolitusplatsi. Oma koduõues, metsalagendikul või pargis saab koerale edukalt trikke õpetada, lasta tal ronida mööda erinevaid looduslikke takistusi või õpetada teda asjade leidmiseks nina kasutama. Ära koera unusta! Paljude koeraomanike eesmärgiks spordialade harrastamisel on jõuda koeraga eksamile või võistlema. Kui taolist plaani pole veel kutsikavõtmise ajal, siis süües kasvab isu ja nii mõnigi koeraomanik, kes kasvatajale väitis, et tahaks lihtsalt perelemmikut, jõuab varem või hiljem ka võistlusplatsile. Nagu igal asjal, on siingi kaks poolt. Ühest küljest motiveerib konkreetne eesmärk treenima ning need eesmärgid on tulemustena konkreetselt mõõdetavad. Teisest küljest aga võib võrdlemine „konkurentidega” vahel meele mõruks teha. Kui kodus ei ole vahet, kui lösakil koer istub või lamab, siis võistlusplatsil on selliste pisiasjade hind punktiskooris kerge kätte maksma. Kindlasti on lihtsam kutsikale koheselt korrektsed asendid selgeks õpetada, kui hiljem teda ümber õpetama hakata ning see on põhjus, miks tasuks koolitaja-treeneri valimisel silma pidada võimalust, et äkki siiski kunagi tahaks oma oskusi proovile panna. Koeraga võistlemine on suuremale osale inimestest lihtsalt koos tegutsemise järgmine tase ning enda oskuste mõõdupuu, mille eksamil või võistlusel saadud tulemuste üle on suur rõõm. Nii võistlussporti harrastades kui ka lihtsal koeraga aktiivselt tegeledes tuleb alati lähtuda koera vormist ja heaolust. Nii võistlejad kui ka harrastussportlased peavad pöörama tähe-
KOERASPORT lepanu koera vanusele ja tervisele, sest koerad kipuvad kahjuks oma valu ignoreerima – eriti just olukordades, kus adrenaliin ja motivatsioon tähelepanu sellest kõrvale juhivad. Nagu inimeste puhul ei või harjutusi tegema minna ilma soojenduseta ning pärast treeningut/võistlust tuleb koer venitusharjutustega maha jahutada. Koeralt ei või nõuda rohkem, kui tema vaimne ja füüsiline vorm (mis tuleb saavutada väljaspool treening- ja võistlusplatsi) lubavad. Võistlevate ja intensiivselt treenivate koerte puhul tuleb kindlasti üle vaadata ja vajadusel muuta ka nende toidusedel. Milliste spordialadega Eestis tegeleda saab? BH test ehk ühiskonnakõlblikkuse test koosneb ligipääsetavustestist, platsil sooritatavatest kuulekusharjutustest ja linnaosast, mis tuleb üksteise järel sooritada. Testi positiivne sooritamine on rahvusvaheliste teenistuskoerakatsete eksamitele ja võistlustele pääsemise eeltingimuseks. AD katse ehk vastupidavuskatse eesmärk on kontrollida, kas koera anatoomia ja füüsiline vorm suudab taluda ettenähtud määral füüsilist koormust, ilma et koer märkimisväärselt väsiks. Katse sooritamiseks peab koer jooksma traavisammul koerajuhi ratta kõrval 20 km ning jooksuosa lõpus sooritama veel paar lihtsamat kuulekusharjutust. Agility – koerte takistusjooksurada, kus koer peab omaniku juhtimisel läbima kohtuniku poolt koostatud takistusraja ette antud ajalimiidi piires, sealjuures ilma takistustel eksimata. Rallikuulekus – ala, mis ühendab kuulekuse ja agility erinevaid elemente. Erinevad ülesanded sooritatakse kohtuniku poolt kavandatud rajal ettenähtud järjekorras. Sõnakuulelikkus – testitakse koera ja koerajuhi koostööd ja koerale õpetatud käskude korrektse ja täpse täitmise taset. Ala esitab koerale ja koerajuhile kõrgeid nõudmisi tehniliselt täpseks tööks. Kuulekuskoolitus – algselt teenistuskoeratõugudele loodud koolitusala, kus hinnatakse koera töötahet, energiat, kontakti omanikuga, püsivust ja harjutuste sooritamise korrektsust. Põllujälg ja erijälg (FH, IPO-FH) – maastikul jälje ajamine, mille käigus koer peab koerajuhile näitama jäljetegija poolt jäljele jäetud
Foto: Ilmar Saabas
esemeid. Põllujäljekatsed hõlmavad ka platsil kuulekuselementide sooritamist. Rahvusvaheline teenistuskoertekatse IPO – tuntud ka kui koerandusmaailma kolmevõistlus. Koer peab näitama oskust töötada iseseisvalt (jälg), olema kuulekas (kuulekusharjutused platsil) ning lõpuks leidma platsilt varrukamehe ja ta erinevates situatsioonides kinni pidama ning valvama, järgides sealjuures koerajuhi käskluseid. Päästekoerad – praktilise väljundiga koolitusalal õpetatakse koera leidma metsa/varemetesse peitunud inimest. Ala esitab kõrgendatud nõudmisi nii koerale (soov ja suutlikkus töötada koerajuhist eemal keerulistes oludes rasketel pinnastel) kui ka koerajuhile, kes peab lisaks koera juhtimisele omandama elementaarteadmised orienteerumises, esmaabis ning otsingute korraldamises. Veepääste – newfoundlandi koerte, landseeride ja leonbergerite tõuomaste päästeinstinktide ja ujumisoskuse kontrollimine, säilitamine ja arendamine, kuid osaleda võivad ka teised koerad. Katse käigus peab koer tooma käsu peale paadist eseme, hüppama paadist käsu peale vette, vedama paadi randa ning päästma uppuja – olgu see siis koerale nähtaval või millegi taga varjus. Koerte veosport ehk rakendisport – hõlmab paljusid erinevaid alasid. Lumisel ajal kelgu-, suusaja pulkavedu, lumeta ajal jalgratta-, skuutri- ja käruvedu ning koerakrossi. Osaleda on võimalik nii ühe koeraga, koerapaariga kui ka 3–8 koeralise rakendiga. Hurtade maastikujooksud – osaleda saavad vaid hurdad ning piiratud arv teisi koeri (basenjid, rodeesia ridgebackid, podengod ja podencod). Maastikule paigutatud siksakilisel rajal peavad koerad rakendama oma kavalust ja instinkte ning jälitama „jänest” – lindi- või kilenutsakut. Hinnatakse koera täpsust saagi kannul püsimisel ning kiirust. Retriiverite tõu- ja tasemekatsed – nagu katse nimigi ütleb – on katsed mõeldud retriiveritõugude esindajatele. Eesmärgiks on kontrollida tõuomaste instinktide olemasolu. Jahikatsed – osaleda saavad vaid Eestis jahiks kasutatavate tõugude nimekirja kantud tõud. Erinevatele tõugudele mõeldud katsed on näiteks kunstlik verejälg, urukatse, sei-
Koerte veosport ehk rakendisport hõlmab lumisel ajal kelgu-, suusa- ja pulkavedu.
Foto: Kalev Lilleorg
Päästekoerte treeningpäev – koera harjutamine tõstmise/langetamisega, sest päriselus ei ole otsimisalale alati võimalik traditsioonilise liftiga või treppe mööda pääseda.
sukoertele (setterid, pointerid, kontinentaalsed linnukoerad) mõeldud katsed, metsseakatse ja palju muud. Katsete toimumise ning ettevalmistamise kohta jagab infot Eesti Jahikoerte Tõuühing. Karjatamine – hõlmab erinevaid 15
karjaajamisstiilist sõltuvaid alasid. Ehkki Eestis võistelda veel ei saa, korraldatakse paar korda aastas teemakohaseid õppepäevi ning tänu karjakoerte koolitajate entusiasmile on ka see koolitusala tõusuteel. MARIS SIILMANN, ELO LINDI
EESTI KENNELLIIT
Eesti Kennelliit
E
esti Kennelliit (EKL) ühendab Eesti tõukoerakasvatajaid ning tõukoertega tegelevaid organisatsioone. EKL loodi 1989. aastal ning seda loetakse 1891. aastast tegutsenud Eesti Jahisõprade Seltsi ja 1928. aastast tegutsenud Eesti Kennel Klubi järjepidevuse kandjaks. Liidu tegevuseesmärk on edendada tõu-
FCI koondab enam kui 80 erineva riigi künoloogilisi keskorganisatsioone ning tema poolt kehtestatud rahvusvaheliste aretust, tõuraamatupidamist ning näituste- ja võistluste korraldamist puudutavate reeglite järgimine on kohustuslik kõigile FCI liikmes- ja partnerorganisatsioonidele. Lisaks tõukoerandusega seotud ürituste korraldamisele on EKL-i tähtsaim tegevus tõuraamatu pidamine. Tõuraamat on andmebaas, kuhu kantakse tõukoera sugupuu ning tema ja
koerte kasvatust ning mitmekülgset koeraharrastust, aidates sellega kaasa Eesti koerapidamiskultuuri arengule ja arendamisele. Eesti Kennelliidu egiidi all toimub igal aastal paarsada koertenäitust ja -võistlust. EKL on Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (Fédération Cynologique Internationale – FCI) täisliige.
ta eellaste tšempionitiitlid, töökatsete ning terviseuuringute tulemused. EKLi tõuraamat on avalik ning selles oleva infoga on kõikidel huvilistel võimalik tutvuda interneti vahendusel. Kennelliit annab neli korda aastas välja ajakirja Koer, mis on Eesti suurim koertele pühendatud väljaanne. Selles kajastatakse lisaks Eestis toimunud näitustele ja võistlustele ka piiritaguseid sündmusi, reisikirju ning antakse nõu koerte koolitamise ja kasvatamise teemadel.
Kuhu minna? Valik lähikuude koertenäitusi ja -võistluseid erinevais Eesti paigus. • Rahvusvaheline koertenäitus Balti Võitja 22.-23.08.2015 Tallinnas • Eesti Meistrivõistlused agilitys 22.08.2015 Kuressaares • Rahvuslik koertenäitus 29.-30.08.2015 Haapsalus • Hurtade rahvusvaheline maastikujooksuvõistlus 30.08.2015 Pärnumaal • Eesti Meistrivõistlused sõnakuulelikkuses 05.09.2015 Narvas • Terjerite näitus 06.09.2015 Paides • Agility võistlus 12.-13.09.2015 Pärnumaal • Eesti Meistrivõistlused hurtade maastikujooksudes 12.-13.09.2015 Harjumaal • IPO ja põllujälje võistlus 12-13.09.2015 Harjumaal • Kuulekuskoolituse võistlus 12.09.2015 Võrus • Rahvuslik koertenäitus 27.-28.09.2015 Tallinnas • Rahvuslik koertenäitus 17.-18.10.2015 Rakveres • Rahvusvaheline koertenäitus 07.-08.11.2015 Tartus • Agility võistlus 14.11.2015 Tartus • Rahvuslik koertenäitus 28.-29.11.2015 Narvas • Kutsikate ja veteranide jõulushow 12.12.2015 Tallinnas Lisainfo nende ja paljude teiste ürituste kohta: www.kennelliit.ee ning http://www.sportkoer.com /prox/trialcalendar/
16