UUE EESTI
ESIMESED AASTAD
Väljaande koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
OKTOOBER 2019
FEMTO LITE
LASIK ADVANCED
900€
*
Klassikaline laseroperatsioon uue tehnoloogiga
Tule eeluuringule silmalaser.ee
DR KAI NOOR SILMAKABINET. TEGEVUSLUBA L03064
Operatsioon vaid laseriga
*
* Kahe silma hind
Meil on Sulle lahendus! 1500€
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
90ndate algus –
õudne aeg! Mõnele meeldib väga 90ndatega nostalgitseda – elu oli ilusam ja hakkama sai paremini kui nüüd. No kuulge! Vähemalt selle kümnendi algus, kui läks lahti võidujooks parema tuleviku poole, oli kõike muud kui roosiline. Võitjaid oli, teised jäid maha ja paljud maeti maha. Sõna otseses mõttes. 1994. aastal saadeti erinevatel põhjustel teise ilma üle 400 inimese. Vaatan üsna tihti YouTube’ist Heino Suttingu videoid, mis jutustavad Põltsamaa kandi eluolust enne ja pärast 90ndaid. Neis on nii nõukaaja lõpu armetust kui iseseisvuse esimesi näguriaastaid. Üksjagu lusti ka. Kui pole ise näinud, on raske mõista, mida tähendas, kui tankla oli kütusest kuiv, jõuluõhtu eel poes leiba ei olnud või hinnad minutite jooksul kasvasid. Kuidas ühel hetkel olid kauplused välismaa kaubast lookas, aga rahakott peale ei hakanud. Aitäh, Heino! On, mida lastele näidata ja vaadata, kui kaugele me tegelikult kogu sellest sovjetijärgsest jamast jõudnud oleme. Väjaanne, mida käes hoiad, on pühendatud just sellele ajale – uue Eesti stardiaastatele. Vaatame, mida leidus me kodudes, mida kanti seljas, kuidas alustati oma äri ja kus käidi endale lihtsalt nutsu tegemas. Head meenutamist! Sven Sula
Foto: Väino Meresmaa
Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Reklaam: Jarmo Süvaoja, jarmo.suvaoja@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeedia.ee Keeletoimetaja: Helina Koldek, helina.koldek@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall
URMAS LENNUK
Tõde maailmast kuni 90% soodsamalt Lavastaja Urmas Lennuk Kunstnik Kristel Maamägi Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Imre Õunapuu L, 9. nov ESIETENDUS! T, 12. nov; N, 28. nov; R, 6. dets; L, 7. dets; T, 10. dets; K, 11. dets; N, 12. dets; R, 13. dets; E, 16. dets; T, 17. dets; K, 18. dets; N, 19. dets; R, 20. dets; L, 21. dets Rakvere Teatri väikses saalis E, 18. nov Tallinnas Vabal Laval Etendused algavad kell 19, 21. dets kell 15 Detsembri etendustel õhtusöömaaeg koos elava muusikaga
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Valuutapood ja vaba turg Kui nõukogude aja lõpul oli defitsiit igapäevane nähe ja auto pagasnikutest müüdi Soomest toodud salakaupa, siis 90ndate alguses oma riigi tulekuga sõna defitsiit paljuski enam ei tuntud: kaupa tuli alguses üle piiride salaja, pärast krooni tulekut aga juba kooperatiivse tegevuse tulemusena. Üldjuhul ei pidanud enam midagi pagasnikust ostmas käima. Tekst: Martin Hanson
90ndate alguses tegeleti sellega, et sõideti välismaale, kaasas kogu suguvõsalt kokku laenatud säästud, et need odavasse tehnikasse investeerida. Näiteks toodi Malaisiast videomakke ja -kaameraid ning muud tehnikat, mis siis Eestis hiigelkasuga maha müüdi – tasa tehti kallis reis Aasiasse ja koguti kõvasti sääste järgmiste äride käimalükkamiseks. Väga vähe teatakse, kuidas täpselt praegused Eesti rikkaimad oma äridele aluse panid, kuid selline kirjeldus annab sellest palju aimu. Samas, Aasia oli luksus, tihti käidi ka Euroopas ja Venemaal. Kuid palju on neid lugusid, kus tavalised pered said “tuusiku” välismaale ja käisid külas oma sõja ajal pakku saanud sugulastel. Klassika oli, et kas Inglismaalt, Kanadast või Austraaliast saadi sugulastelt kaasa kõiksugu kraami: vanu ja kasutatud arvuteid, tehnikat, autosid ja mida kõike veel. Üks juhtum kirjeldab, kuidas Suurbritanniast ära toodud vanatädi arvuti 286 tuludest osteti Tartus maja, auto ja veel ühtteist. See tehing tuletab meelde lugusid sellest, kuidas 80ndatel kirjanikud teoseid tootsid: üks raamat andis suvila ja garaaži linna. Kuidas olid aga sellised ostud võimalikud? Põhjus on väga lihtne: rub-
s a t 1995 a l A !
la oli kaotanud igasuguse ankru ja oli volatiilne nagu raha Zimbabwes. Kaup müüdi valuutas, tehinguid aga tehti rublades. Mõnikord oli hommikune hind lõunaks ja edasi õhtuks raha devalveerumise tõttu peaaegu poole võrra langenud.
Kroon ja valuutapoodide kadumine Pärast Eesti krooni tulekut oli korraga kogu Eestis saada igasugust kaupa, arenes ettevõtlus ja algas vaikne üleminek nii-öelda valgele majandusele. See aga tähendas, et tasapisi hakkas kokku kuivama nii-öelda althõlma Eestisse toodud kauba müük. Tekkisid ametlikud edasimüüjad ja 1995. aastaks oli kõike saada juba ametlike kanalite kaudu. Krooni tulekuga kadusid ära ka pikalt Eesti majandusele nägu andnud valuutapoed ja -baarid. Kes ei tea, siis valuutapood oli kauplus, kus sai maksta ainult mingis muus rahas kui rubla ja enamasti pääsesid sinna vaid välismaalased. Näiteks Viru hotelli valuutapood ja -baar võtsid vastu ka eestlasi, kuid üksnes siis, kui neid viis sinna mõni hotellis viibiv välismaalane. Valuutabaari ja -poe mõte oli müüa välismaalastele kalli valuuta eest neile koduste (loe tavaliste) hindadega suitsu, alkoholi ja riideid.
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Toss, lärm ja läbu Ei, jutt ei käi mõnest rokk-kontserdist. Juttu tuleb hoopis 90ndate kontorielust, mis tossas, sest kõik tegid suitsu, lärmas, sest arvutiekraan + kõrvaklapid kui tüüpiline tööasend oli tulevik, ja loomulikult pandi tollal kontorites ka kõvasti pidu, nii et mõnigi sai hommikul kontorilaua all ärgates kohe tööle asuda.
Siis, kui suitsetamine oli normaalsus 90ndate kontoritest rääkides ei saa üle ega ümber suitsetamisest. Täpsemalt sellest, et kõik tegid suitsu seal, kus tahtsid. Lisaks polnud majades korralikku ventilatsioonisüsteemi ja puudusid igasugu suitsukeelud. Praegu kontoris vendimürina madalal surinal värsket õhku sisse hingates kõlab täiesti uskumatult, kas pole? Tollal aurasid toad siniselt, kõrvallauas istuvat kolleegi oli raske näha ning kui keegi liikus – ja keegi liikus kogu aeg –, vedas ta enda järel tossupilve ning ajas ette juhtuvad pilved tossupööristesse. Tuhatoosid, konimäed, rääkimata lõpututest koniaukudest riietel ja vaibal. Raske on ette kujutada, kuidas üks kodanik pärast sellises kontoris veedetud tööpäeva lehkas. Või kui palju mittesuitsetajad tollal second hand smoke’i sisse ahmisid. Ent siis oli see normaalsus, käis asja juurde, kuulus tavalisse tööpäeva.
Arvuti oli haruldus Teatavasti arvuteid kontorites just ülemäära Sekretär oli polnud. Eriti 90ndate toona ikkagi algusaastatel. Trükimasin oli, faks oli, see säde, mis paber ja pastakas kontoritööd olid. Aega enne arjooksus vuteid on ehk veelgi hoidis. raskem ette kujutada – nüüdseks oleme sellega nii harjunud. Otsid kellegi kontakti? Google’i asemel tuleb 6
OKTOOBER 2019
Tollal aurasid toad siniselt, kõrvallauas istuvat kolleegi oli raske näha ...
pöörduda massiivsete telefoniraamatute poole. Ja ega’s inimesi kätte saada polnudki teab mis lihtne. Tuleb meelde tuletada, et enamik telefonidest oli siiski juhtmega seina küljes, hiigelmõõtudes mobiiltelefonid olid vähestel. Teine variant kellegi kontakt leida oli sukelduda visiitkaartide merre. Neid vedeles igal pool. Nende kujundusse ja jagamisse suhtuti toona ikkagi tõsiselt, Facebooki veel ju ei olnud. Oli väike paberilipik, millele nimi, kontakt ja firma peale kirjutatud. Kui esimesed arvutid saabusid, oli see ikkagi ajalooline sündmus. Kuid see ei tähendanud, et kõik neid kohe kasutama hakkasid. Arvuti seisis eraldi ruumis, paljud sellele läheneda ei julgenud. Arvutitöö jaoks oli konkreetne inimene, kes siis tekste sisse trükkis – umbes nagu masinakirjutaja või nii. Dokumendid saadeti endiselt faksiga, Google oli ikka veel dial-up internetiühenduse kaugusel.
Sekretäril hoopis teistsugune roll Kui praegu mõeldakse sekretäritöö all peamiselt assistenditööd, siis varastel taasiseseisvumisaastatel oli olukord natuke teine. Ametid, mille tarvis on kontoris nüüdseks tekkinud 3–4 positsiooni, jäid kõik sekretäri õlule. Ta oli ikkagi iga kontori a ja o, teadis, kus-
mis-mida-kedakuidas-miks-millal. Assistent, personalijuht, koristaja, psühholoog, projektijuht, elav telefoniraamat. Jah, kuna sekretärid päevast-päeva kettaid ketrasid (loe: vanadel lauatelefonidel numbreid valisid), jäid paratamatult paljud numbrid pealuusse. Ega töönädalad eriti normaalsed küll olnud, vähemasti toimetustest rääkides. Väikeste mööndustega tuli tööd teha enam-vähem 24 tundi ööpäevas ning kindlasti ka nädalavahetustel. Asju tuli ajada, kuid inimeste kättesaamine oli toona hoopis keerulisem. Kõige sellega tegeles sekretär. Valis korraga kahel telefonil numbreid, kolmas toru kõrva ääres; trükkis samal ajal trükimasinal sisse tähtsama info; koristas jubedaid 90ndate pruunist linoleumist koridore; hoolitses ülemusele parkimiskoha leidmise eest (vahel ka tema dieedi eest); võttis sünnipäeva tähistavate kolleegidega koos viina; vahel tantsis ka laudadel. Sekretär oli toona ikkagi see säde, mis kontoritööd jooksus hoidis. Ja seda väga praktilise külje pealt, professionaalse asjaajaja seisukohast. Nüüdseks on toonaste sekretäride töö jaotatud erinevate positsioonide vahel, mis näitab, kuivõrd võimekad inimesed olid 90ndate sekretärid. Allikas: Eesti Ekspress
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Kuidas mängimine keldribaarist veebi kolis? Kunagisest eliidi ajaviitest on saanud igaühe meelelahutus, milles osalemiseks pole vaja tingimata kasiinosse minna. Õnne katsuda võib ka teel Tallinnast-Tartusse või lendude vahel. Enne Eesti taasiseseisvumist raha eest mängida ei lastud. Õigemini – raha võita ei lastud, mängida ikka sai, sest automaate, kus 15 kopika eest jäneste-vareste pihta kõmmutada või laevu põhja lasta, leidus küll. Klassikalised ühekäelised hiilisid tasahilju Intouristi hotellide valuutabaaridesse kaheksakümnendate lõpu poole ning päris esimene mängulaudadega kasiino Eestis ja kogu Nõukogude Liidus, Astoria Palace, avati 1989. aasta kevadel siinsamas Tallinnas. Lustida sai seal muidugi ainult valuuta eest, mida kriminaalkoodeks tavakodanikele rangelt keelas. Sestap vallandus kasiinoäri 1991. aastal pärast kurjuse impeeriumi visinal kokku vajumist kui paisu tagant. Just tolleaegsetes kasiinodes peegeldus oma kõikides värvides uue aja hiilgus ja soov viletsusest pääseda. Õnne katsusid kindla positsiooni ja ambitsiooniga inimesed, raha tagataskus, lohmakate pintsakute ja kirjude lipsudega verisulis pankurid, oma äri alustajad, aga ka kuuliaukudes sulid, kes said õhtu lõpuks kaasa sageli rohkem kui võit lubanuks välja maksta. Aeg oli selline, kel oli, selt “katust” võeti. Kasiinodes raha liikus, valitses eriline õhkkond: kallis mööbel ja pehmed vaibad, šampanja ja kaunid tüdrukud.
Omaette lugu oli mängusaalidega Erinevalt luksuslikest kasiinodest valitses mänguautomaatide taga sootuks teine pilt. Kodumaised kaupmehed tõid riiki läänes ribadeks mängitud masinaid, kuhu loobiti müntide asemel administraatorilt ostetud metallist žetoone ja muudkui oodati, kuni trumlitel keerlevad kirsid ritta said. Keegi ei küsinud, kust tuli raha või kas paned hakkama kogu palga. Mingeid reegleid ei tuntud, sest neid lihtsalt polnud veel ja mänguärimeeste kasumid olid meeletud. Niisiis toimetas poodide fuajeedes ja kõrtsides aparaatide taga hulgaliselt neidki, kes kasiinomatemaatika
integraalidest ja sellest, et need töötavad lõpuks ikka maja kasuks, eales kuulnud polnud ega tea seda nüüdki. Öelgem siis veel kord neile ja kõigile teistelegi: kasiino on meelelahutuse ja mitte raha teenimise koht.
Praegune veebikasiino oleks olnud 90ndate kasiinoärika õudusunenägu Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on hasartmänguvaldkond ülirangelt reglementeeritud, litsentsid kallid, trahvid suured ja mängude korraldamise õigusest ilmajäämine lihtne – seepärast on mänguettevõtted ühed seadusekuulekaimad Eestis. Ja erinevalt 90ndate aastate hiidtuludest on veebikasiinos marginaal vaid 3,5%. Mängimise piiramine endale mängukeelu seadmise teel käib vaid loetud sekunditega ja vähe sellest, hasartmängu korraldaja ise jälgib hoolega sinu käitumismustreid ning pakub tihti kõrvalekalde puhul lahendusi, et ülekäte läinud olukord taas kontrolli alla saaks. Tõeline 90ndate kasiinokauboi košmaar, kas pole? Seevastu annab internet võimaluse palju enamatel inimestel meelepärase mängu taga meelt lahutada, ilma et peaks ootama, münditops peos, kuni eelmine
kunde ihaldusväärse mänguautomaadi taga lõpetab. Ja seda kõikjal, kus võrku on, nii arvutis, telefonis kui tahvlis. Ei mingit lipsu ega pintsakut ja õllegi saab kodukapist soodsamalt kätte. Veel hiljuti oli veebikasiinos mängimine omaette nokitsemine, mis samas kohas õnne katsujatega mingit suhtlemisvõimalust ei pakkunud – nüüd on see teisiti.
Eesti esimene tõeliselt sotsiaalne kasiino Koos Chanzi hasartmänguturule tulekuga mõned aastad tagasi muutus arvuti või telefoni teel mängimises üsna palju. Klassikaliste videomänguautomaatide ja sinuga reaalajas mängiva krupjeega live-kasiino, spordiennustuse ja kaardimängude kõrval pakub kõnealune veebikasiino võimalust suhelda teiste mängijatega reaalajas, esitada neile väljakutseid või kutsuda kaasa põnevamatesse mängudesse. Uutmoodi suhtlusmoodulil mängukeskkonnal on teisigi üllatusi. Spordiennustus oma koefitsiendimaailmaga ajab segadusse ka muidu sporti hästi tundva inimese, sest asju, millega arvestama peab, on üsna palju. Chanzpooli spordiennustuses on kõik võimalikult lihtsaks ja mänguliseks te-
htud, pealegi võib oma ennustusmängu algatada iga klient. Teistega on ikka vahel mõnus mõõtu võtta. Miks mitte ka mänguautomaatidel. Chanz.com annab oma võidujooksudel selleks võimaluse. Loomulikult mitte pargis või staadionil, vaid oma veebikeskkonnas. Mängijad saavad võrdse hulga spinne ja kes rohkem punkte kogub, tuleb esimeseks ka “jooksus”. Kõik ei pea alati raha eest olema. Ei elus ega veebikasiinos. Kaardimängud on lehel niisama mõõduvõtmiseks, et näha, kes sõpradest teisele tuule alla teeb. Lihtsalt paremuse väljaselgitamiseks – ei mingeid panuseid. Niisiis on veebikasiino koht, kuhu ei pea tingimata minema võitma, vaid seal võib ka niisama meelt lahutada. Nii oli see tegelikult ka heades 90ndate aastate mängupaikades – neid ikka oli, kuigi avalikku arvamust kujundasid hoopis teised.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvu reeglitega ja käitu vastutustundlikult! 8
OKTOOBER 2019
MAGNUS KIRDI PIKAAJALINE TOETAJA
T채helepanu! Tegemist on hasartm채ngu reklaamiga. Hasartm채ng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja k채ituge vastutustundlikult!
UUE EESTI ESIMESED AASTAD gutses juba tollal meeletult populaarne Jüri Makarovi ööklubi Piraat. 1993. lõpukuul avas Karu firma TOP-is Eesti esimese moodsa mängusaali, kus kundesid teenindas ühekorraga 57 mänguautomaati. See oli täiesti uus tase. Asutust saatis nii pöörane edu, et kui mõnel ennelõunal juhtus avamine hilinema, lookles ukse taga järjekord. Tallinna Olümpiapurjespordikeskus andis firmale ka kaubamärgi: Olympic Casino. Kasumisse tõusis Olympic Casino vaid kahe aastaga, kolmandal maksis juba dividende. Kümmekond aastat hiljem oli Armin Karu eduka ettevõtja sümbol.
Kaks kriminaalset episoodi elust enesest
Foto: Pixabay
Armin Karu saatuslik reis Las Vegasesse Nõuka aja lõpp. Keskmine brutopalk põhitöökohtadel kõlkus 16 euro kandis. Lihapoodides lehkas tühjus. Tragimad tegid oma esimesi samme äris, müües linnatänaval vahvleid või suhkruvatti või hangeldas jõudumööda defitsiitsete kaupadega. Tulevane kasiinokuningas Armin Karu sai uue aja maitse suhu kooperatiivis Graaf, kus tootis koos äripartneritega sinimustvalgeid lippe ning muud rahvuslikku sümboolikat. Ärkamisaja tuhinas kadus kaup nagu kerisele. Edasi viis saatus Karu margi-mündiklubis kokku Jaan Korpusoviga, kellega koos loodi firma Ego, mis tegeles märkide valmistamise ja muude metallitöödega. Hüperinflatsiooni tingimustes olid sissetulekud muinasjutulised, kuid juba siis sai selgeks, et iseseisvas riigis pole märgitootja tõsine tegija. See õige klõps, mis kullasoonele juhatas, käis Karu peas aastal 1991, kui ta külastas abikaasa sugulasi Ameerikas ja sattus ühtlasi Las Vegase kasiinodesse, mis jätsid noorhärrale väga sügava mulje. “Sattusin ahvivaimustusse,” on Karu tagantjärele tunnistanud. Edasine on juba ajalugu. Sündis otsus luua oma kasiino. Mehel haaret jagus, sest erinevalt paljudest teistest ei kavandanud ta mitte üht mängusaali, vaid tervet ketti, mis oleks ühesu10
OKTOOBER 2019
guse välimuse ja teenindusega nagu McDonald’s.
Esimene moodne kasiino Eestis Nõukogude võim korraldas raha ja asjade loteriisid ning tegeles spordilotoga, kuid ülejäänud hasartmängud pani ühte patta lõbumajade ja muude pahedega. Eesti iseseisvuse saabudes ei kerkinud hasartmängude maine just palju – mänguautomaadid siginesid vaid keldribaaridesse ja kinode-marketite eesruumidesse. Karu ja Korpusov panid prooviks Raplasse püsti paar mänguautomaati, et näha, kas asi ära tasub. Tasus, kuid sellegipoolest võtsid nad masinad peagi maha, sest nende Tallinnase töölepanek tõotas suuremat tulu. Mehed tiirutasid mööda pealinna, vaatasid ringi Koplis, käisid Mustamäel, otsides seda kõige tähtsamat asja kasiinoäris – asukohta. Lõpuks jäi meeste pilk pidama Tallinna Olümpiapurjespordikeskusel (TOP), kus te-
Mõned aastad Armin Karu ja Olympic Casino elust 1991 Külastab Las Vegast ja saab idee luua kasiinokett. 1993 Asutab Jaan Korpusoviga firma Benetreks. Esimesed automaadid Raplas. Pirita TOP-is avatakse esimese kasiino. 1996 Firma jõuab kasumisse. 2004 Loob Heateo Sihtasutuse. 2006 Tallinna börsil noteerimine. 2010 Lansseerib veebikasiino Olympic Online. 2013 Online-äride koondamine ühtse kaubamärgi OlyBet alla. Spordibaaride avamine. 2016 Valmib Hilton Tallinn Park hotell ja avatakse taas Olympic Park Casino. 2018 Teade ülevõtupakkumisest ja aktsiate müük.
Saamaks aimu, kui pööraselt ohtlik oli igasugune äritegevus taasiseseisvunud riigi algusaastatel, tasub vaadelda kuritegevuse statistikat. Väljapressimine ja firmade jõuga ülevõtmine omandas mõistusevastased mõõtmed. Justiitsministeeriumi andmeil kasvas toona ainuüksi tapmiste ja mõrvade arv kolme aastaga 256 võrra. 1994. aastal leidis noores Eesti Vabariigis mõrtsuka käe läbi oma otsa 426 inimest. Ka Olympic Casino toonased omanikud on pahatahtlikkusega kokku puutunud vast enamatelgi kordadel kui kahel järgneval juhul. Suvel 1997 palkas Karu Olympicut timmima Briti spetsi Martyn Symonsi. Peagi kuulis ta aga jahmatusega, kuidas britt otsib killer’it, et oma palkaja tappa ja osalus pärijatelt üles osta. Britt mõisteti vangi, kuigi ta väitis, et tegi vaid nalja. Symonsi palkamist on Karu nimetanud oma suurimaks veaks: “Kui inimene tuleb läänest ja tal on sinised silmad, siis vaatad, et kõik on nagu korras. Tegelikult see nii ei ole.” Juulis 2004 võtsid aga kurjategijad kinni Karu kauaaegse äripartneri Jaan Korpusovi. Tegemist on äärmiselt tagasihoidliku multimiljonäriga, kes elas pikki aastaid Mustamäel paneelmajas ja kolis seisusekohasesse koju hiljem kui paljud saatusekaaslased – edukad ärimehed. Pätid sidusid Korpusovile pommivöö ümber kõhu ja nõudsid 650 000 eurot lunaraha. Mees taipas, et pomm on mulaaž ja põgenes. Röövlid jäid tabamata. Mitmelgi puhul ajakirjanike hambus olnud Mustamäe korter oli veel eelmisel aastal Korpusovil alles.
Teade müügist Eelmise aasta kevadel teatas Olympic EG, et endistele suuromanikele Armin Karule ja Jaan Korpusovile ei kuulu enam ühtegi ettevõtte aktsiat. Pärast oma elutöö müümist on Armin Karu öelnud, et Olympicu eest maksti päris head hinda. Allikas: Eesti Ekspress
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Dress on tagasi, teksa on tegija Kui praegu pisut tänavapilti jälgida – mida seljas kantakse, mis on in, mis kruvib –, võib jõuda eksistentsiaalfilosoofilisele tõdemusele, et aeg on ikkagi ringikujuline ning aina kordub. 90ndate mood on paljuski tagasi tulnud, pea 30 aastat jahtunud kaup on jälle kuum. Tekst: Taavet Kase Fotod: Shutterstock
Slaavi couture Kõik, mis praegu seondub radikaalsema, slav-squat’iliku moega, oli 90ndate alguses igapäevane. Kui Tommy Cash paneb jalga platvormkingad, kannab kolme triibuga dressipükse või rõvedat tapeedivärvi pusa, näib kõigel nostalgiaelement küljes olevat. Oleks vaid dressi ja kinga mehed teadnud, et nad kunagi taolised moemõjutajad on! Piirid läksid pärast taasiseseis-
vumist lahti, välised mõjutused hakkasid Eestisse jõudma. Teatud hilinemisega küll, ent siiski. Idaeuroopalik slaavi couture segunes otse läänest siia lennanud Kurt Cobaini flanellsärgiga. Tulemus võttis silme eest kirjuks. Flanellsärgi juurde kuulusid teksad, mis olid 90ndate alguses jumaliku väärtusega kaup. Bändisärk, teksad, ketsid, lohvakas pusa või triiksärk – jah, kõik jõle
Teksapood
VÄLISMAISED TEKSAPÜKSID
MEILT MEESTELE, NAISTELE, LASTELE • teksatagid • teksasärgid • dressipluusid • nahast püksirihmad • vööd
Pärnu, Riia 106a, Papiniidu Keskus, II korrus, E–R 10–18, L 10–16 Viljandi, Ilmarise 1, Centrum2, II korrus, E–R 10–18, L 10–16
grunge, aga muusikavalik mõjusaid riideid polnud lihtsalt võimatas moemaitseid teiseltki lik kusagilt leida. Levisid ka poolt. Miks sai normiks koolivormid, mida süspordiriietuses väldamest vihati, kõik jaskäimine? Näis, puha ühesugused. et varem eksisNeed, kes oskasid, Sõnakõlksul teeris justkui vasõmblesid enda“välismaalt” tandus: spordi- ja le ise riideid. Stiioli palderjanilik peoriided. Mõellitunnetus põhimõju. des reivikultuunes paljuski soorile, mis 90ndatel vil teistest erineda. suure pauguga EesKaup, mis jõudis Eestisse jõudis, on selge, tisse välismaalt, oli eriet väljaminek oli sama hästi nev, eksklusiivne ja ihaldakui trenniminek. Kui ikkagi terve tud. Sõnakõlksul “välismaalt” oli öö ekstaatiliselt tantsida tuleb, on palderjanilik mõju. seda kergem teha dressides. Mood Soomest, Rootsist, Saksamaalt + praktilisus = reividress. ja muudest kohtadest siia jõudnud Grunge ja spordidress olid ka riidehilpudel olid tollal üüratud omavahel klapitatavad. Mis võiks olla hinnad. Nagu ikka – kus on nõudveel lahedam kui välismaised teksalus, sinna tekib ka pakkumine. Selle püksid koos erksates neoonvärvides eest hakkasid hoolitsema nii-öelFila tuulejopega? Selle all hiigelmõõda Viru ärikad. Need olid kaupmetudes bändipildiga T-särk. Kõik näis hed, kes ostsid välismaalt või välistoona palju laiem, lohvakam, suurem maalastelt riideid, et need siis suu– figuurid peitusid massiivsete pintre kasumiga eestlastele maha ärisakute sügavustesse. Nii meestel kui da. Tegevus toimus peamiselt lenaistel. gendaarse Viru hotelli juures. Jah, Viru ärikad tegutsesid ka Välismaale, välismaal, 80ndatel. 90ndatel saavutasid vävälismaalt lismaise kaubaga äritsejad aga teaKõik teavad, et Vene ajal polnud tud müstilise oreooli. Müstilise ja midagi saada. See mure kandus ohtliku. Levisid taskuvargused, tuüle ka 90ndate algusesse. Moodriste rööviti (vahel ka vägivalla abi-
ga). Paljudele näis see kiire rikastumise viisina, sest riidekaup oli tõesti hinnas ning selle eest maksti tohutuid summasid. See, et teksad kolm numbrit suuremad olid, ei tähendanud, et inimene püksid ostmata oleks jätnud. Nüüd on moejooned samad, kuid ostmisviis muidugi hoopis teine. See, et miski rõivahilp kohalik on, kõlab haruldusena. Pigem on absoluutselt kõik välismaalt tellitud. Ent moejooned korduvad, käivad ringis. Seda näitab selgelt üle õla istuv 90ndatest pärit vöökott, mis nüüd igal teisel noorel küljes ripub.
Idaeuroopalik slaavi couture segunes otse läänest siia lennanud Kurt Cobaini flanellsärgiga.
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
90ndate alguse olulisim kanal maailma oli eestlasele ikkagi Soome, kust tuli sisse nii inimesi kui nendega koos ka raha, välismaist olmekraami ja uudiseid. Meie aga saime minna mõnetunnise laevasõiduga vaatama, kuidas elatakse vabas maailmas. Vaba maailma hõnguga tekkisid ka uued võimalused äri teha, raha teenida ja suhete kaudu kodust elujärge parandada. Tekst: Martin Hanson Foto: EPL arhiiv
Soome, Soome, perkele Soome ... Kahe riigi kodanike vahelistes suhetes sai üheks kõige olulisemaks valuutaks tavaline viin, mis läks kaubaks kiiresti ja suurtes kogustes. Viina hind rublaaegses Eestis oli naeruvääne võrreldes sama joogi hinnaga 80 kilomeetrit põhjas. Eestis osteti rublaajal viina enamasti hinnaga 4,20 rubla pool liitrit, mis siis kahe pooleliitrise pudeli kujul Helsingis 100 marga eest maha müüdi. Mis aga tähendas Eestis 100 marka? Sellega sain näiteks osta kahekorruselisele eramajale kõikide akende ette klaasid. Kuna viina hinnaerinevus oli kahe riigi pealinnade vahel hiiglaslik, oli tegemist väga tulusa äriga, mis tähendas, et praktiliselt iga eestlane vedas rohkem või vähem regulaarselt viina põhja poole. Tavaliselt sai kaasa toodud viinast lahti Helsingi raudteejaama juures luusides ja jooki hõlma alt pakkudes. Samas hakkasid eestlastele tekkima ka nii-öelda “kodustatud soomlased”, kellele oli turvaline viin ilma politsei sekkumiseta maha müüa. Viina võis tollist maale viia korra14
OKTOOBER 2019
ga kaks pudelit. Vahel toimiti nii, et võeti laeva kaasa neli pudelit viina ja sõideti Helsingisse juba õhtul. Kohale jõudes viidi kaks pudelit kohe maale, peideti need pargis olevatesse peidikutesse või kaevati maasse, ööseks naasti laeva ja hommikul viidi Soome riigi tollist läbi ka teised kaks pudelit vembuvett. Väga oluliseks “maksevahendiks” olid Soomes ka sigaretid, mida viidi üle piiri plokkidega. Korraliku lääne brändi suitsuplokk – Marlboro või Camel – maksis Helsingis näiteks 120 marka. Üks huvitav ja ehk vähe tuntud tahk Soomes raha tegemisel oli mängida igal pool levinud hasartmängumasinatel. Kuid mitte eesmärgiga teha ühest margast rohkem. Nupumehed olid teinud selgeks, et 50-kopikaline kaalub sama palju kui üks mark ja on ka täpselt sama suurusega. Nii vahetati Tallinnas suur hunnik sularaha 50-kopikalisteks ja topiti üle Soome nii-öelda ühekäelistesse piraatidesse. Mängima ei hakatud, raha kasseeriti kohe välja, kuid nüüd juba masinas olevate markade kujul. Vahetuskurss oli pea-
aegu 20-kordne. Teadjamad räägivad, et mingil hetkel oli Soomes rohkem 50-kopkaseid kui kogu Tallinnas.
Abipakid Eesti riigi algusaegadel tekkis põhjanaabritel ka soov meid aidata, sest 50 aastat kestnud nõukogude aeg oli jätnud jälje absoluutselt kõigele. Nii hakkasid aktiivsemad soomlased iseseisvalt Eestisse abipakke tooma, enamik kraamist tuli aga eri organisatsioonidest, nagu kristlikud ühendused või näiteks ingerisoomlaste seltsid. Tavaliselt saadeti Eestisse kasutatud riideid, mänguasju ja erinevaid toiduaineid, kuid siiapoole pandi teele ka haiglavoodeid, karke, ratastoole ja palju muud kraami. Isegi vanad ja kasutatud, kuid korralikud tualetipotid pandi bussidesse ja toodi eestlastele. Huvitaval kombel kasvati aga abipakkidest mõne aastaga välja, sest Eesti krooni tulekuga hakkas üsna kiiresti tõusma meie elatustase ja ka kauba hulk, mis Eestis ringles ja millele nii-öelda hammas peale hakkas. Kui rääkida kurioosumitest, siis vajali-
ku seebi ja kohvi kõrval saadeti Eestisse ka palju kasutatud pastapliiatseid. Tihti sai kirja kirjutada nii, et peaaegu iga sõna võis olla eri värvi.
Maasikakorjamine Nagu öeldakse, siis iga uus on unustatud vana. Nii ei ole ka mõned aastad tagasi Kalevipoegadena tuntuks saanud Eestist Soome tööle käijad mingi uus nähtus. 90ndate alguse vabaduse saabumisega oli üheks ülimalt populaarseks tööks, mida eestlased Soomes tegid, maasikate korjamine. Lisaks loomulikult paljud muud talutööd, kuid eriti populaarne oli käia just maasikaid korjamas. Palk oli hea, tingimused tihti paremad kui kodus ja töö lihtne. Teadjad räägivad, et kiiremad korjajad panid päevaga täis nii nelikümmend kolmekilost maasikakasti, millest igaühe eest maksti tasu üheksa marka miinus elamiskulud farmis. Nii oli võimalik ainult mõne nädalaga tekitada omale mitme tuhande marga suurune teenistus. Selle teenistusega aga said pered ehitada valmis majad, osta omale autod ja parandada elujärge. Suhted inimeste vahel tekkisid ka muudel aladel: palju hakati käima Soome riigi pakutavatel praktikakohtadel oma ametiga seotud asutustes, algas tihe läbikäimine ülikoolide vahel ja nii edasi. Soome on olnud Eestile äärmiselt oluline partner, tihti paratamatult, kuid enamasti suunatult.
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
SISUTURUNDUS
Aitame neid, kes mõtlevad suurelt Ülegabariidiliste asjade vedu ei märka just sageli, sest see sätitakse hetke, kus liiklus võimalikult väike, või aega, kui inimesed sootuks magavad. Nii ei pruugi sa märgatagi, kuidas jõuab kuusk Tartu raekoja platsile või ülipikk teraskonstruktsioon Tallinna kesklinna. Tartumaalt pärit osaühing Viisemar on sedalaadi veostega seotud 1999. aastast ja nende kirjadega sõidukid vuravad teedel juba kaks kümnendit. Praegu pakutakse transporditeenuseid Eesti kõrval mitmes teises Euroopa riigis. Firma saamises mängis selle looja Ilmar Türbsali sõnul olulist rolli 1990. aastatel kauboikapitalismi musternäide, ülevõtmine, mis tuttav paljudele, kes on hetkega oma loodust ilma jäänud. „Tegime toona aktsiaseltsi Mobiil, läksime üle riiklikust väikeettevõttest erafirmaks. Aktsiapaki jagasime töötajate vahel ja siis ühel päeval juhtuski, et need osteti töölistelt salaja välja, tagandati juhatus, nagu see asi käib, ning oligi kõik. Meil olid tookord Eestis esimesena suured autokraanad, mida hankisime soodsalt Moskva Tehnoexpordi kaudu,” meenutab mees seika, mis viis otsusele asutada päris oma autoettevõte, mis spetsialiseerus kohe alguses erivedudele. Algus oli rahulik. Esialgu üks auto, siis mõne aasta pärast teine. Praeguseks on sellest kõigest saanud 20-aastane Eesti autoettevõtte lugu, mida Ilmar Türbsal meenutada aitab. Mis need suuremad asjad olid, mida kahetuhandete alguses vedada tuli? Kindlasti raudbetoonelemendid, mida minu mäletamist möö-
da sai hakatud E-Betoonelemendi Tamsalu tehasest Tallinna vedama. Ega neid objekte täpselt enam ei mäletagi, linn ju alates Sikupilli kaubanduskeskusest meie veetud asju täis. Pealinna poole sõites jääb pilk alati peale näiteks Vaida raudbetoonsillale. Alguses oligi Tamsalu tehas meie suurim klient. Siiani meenutan koostööd sealse logistikaosakonna juhataja Eero Kaberiku ja logistiku Harry Lembergiga, klappis kuidagi hästi nendega. Mis on muutunud, kui võrrelda suurveoste turgu praegu ja kakskümmend aastat tagasi? Palju. Esiteks on konkurente rohkem. Siin Lõuna-Eestis õnneks mitte, ega peale meie vist polegi eriti kedagi, kes niisuguseid hästi suuri vedusid teeks. Läinud aasta septembris sai Eesti transpordisektori erialaliitude mõõt täis. Riigikogu rahandus- ja majanduskomisjoni jõudis ühisavaldus, kus öeldi, et veonduse ja transpordi sektor on riigi otsuste tõttu kaotanud konkurentsivõime. Kuidas teile see tundub? Autotransport on meil suur lüpsilehm. Küll on peal raskeveokimaks, täies mahus kütuseaktsiis, mille tõttu tangitakse usinalt naaberriikides, jättes sinna
miljoneid eurosid. Puudub igasugune mehhanism, mis aitaks natukegi luua teiste riikide vedajatega võrdseid tingimusi. Siseturul käib ka kõva hinnaga üle trumpamine. Meie pole kunagi välisabi kasutanud, oleme oma asjad ise korda ajanud läbi ja lõhki Eesti firmana. Näiteks soomlastel on väikseim võimalik kilomeetri hind, mis välistab kahjumiga vedamise. See kaitseks kohalikke ettevõtteid väga hästi meilgi. On olnud loobumismõtteid? Mõtteid on olnud igasuguseid, aga siiamaani pole nagu lusikat nurka visanud. Kõikidest jamadest tuleb lihtsalt üle olla. Majandusest tuttav tõusude ja mõõnade ellips töötab ka meil transpordis. Viisemari raamatupidaminegi mäletab hetki, kus pole saanud endale palka lubada, vaid vaadanud, et kõigepealt ikka töötajad raha kätte saaksid ja riik oma maksud. Vastavalt turusituatsioonile on muutunud meie masinapark. Praegu sõidab ringi 12 sõidukit, aga neid on olnud ka rohkem. Masinad masinateks, neid teevad tehased iga päev juurde. Kuidas on aga lood roolikeerajatega? Autot on tänapäeval tõesti lihtne võtta, kui sul majapidamine enam-vähem korras, aga juhtide osas valitseb
Eestis tõsine kriis. Viisemaris on mehi, kellega alustasime 20 aastat tagasi koos, kuid leida juurde uusi, kes saaksid kas või välismaal keelega hakkama, on Eestist praktiliselt võimatu. Eelmine aasta tegime taotluse võtta tööle üks õppinud autojuht Ukrainast. Mees oli olemas ja kokkulepe meile tulla ka. Ajasime kõik vajalikud paberid korda ja kui vormistama hakkasime, oli eelmiseaasta välismaise tööjõu kvoot täis. Öeldi, et võtke ühendust 2019. aasta alguses. Võtsime – selle aasta kvoot ka juba eelmise aasta lõpus täis võetud. No vabandage! Vaadates Viisemari südikust, pole vist konkurentidel lootustki, et pillid kotti panete? Kaugel sellest.Praegu oleks tarvis soetada hoopis uut tehnikat. Tahaks hankida pikendatava madalhaagise, millega saaks vedada päris kõrgeid asju, suuremaid mahteid, teraskonstruktsioone ja muud. Me veel veame! Vaja on ju aidata neid, kes mõtlevad suurelt – väljaspool tavagabariite.
www.viisemar.ee
OKTOOBER 2019
15
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Sierra ja sigar. Sõidame! Fotod: Shutterstock
vastu näppe. Lisaks oli siis silmapaistvaid sõidukeid palju vähem, nii et kui ikka Audiga ette sõita, Lu:ki “Lovin U” mängimas, küll siis juba vaadati ja ahhetati-ohhetati.
Sierrad, sigarid
Taasiseseisvumisega avanes Eesti turg välismaailmale. Volgade-žigullide kõrval hakkas tänavapilti tekkima ka muid automarke. Eesti allilm sõitis tolle aja mõistes täielike luksusmasinatega.
Uued esindused Pärast 1991. aastat avati Eestis tohutus koguses autopoode. Turul laiutas selle koha peal tühjus ja kõik tahtsid vaba maailma autosid müüma hakata. Varasemalt sõitsid Eesti teedel ju peamiselt Vene tootjate margid. Nüüd oli võimalus ka üksiküritajatel. Ettevõtlikumad hakkasid ise paari-kolme kaupa piiri tagant (näiteks Saksamaalt) autosid tooma ja neid siin maha parseldama. Tartus Raadi lennuväljal toimus regulaarselt autoturg, mida va-
Nüüd öeldakse, et Eesti on Euroopa kasutatud autode prügimägi. Võib-olla sai taoline mentaliteet alguse 90ndatel, kui Soomest hakati siia tassima autosid, mida põhjanaabrid See enam ei tahtnud ning poololi vaba muidu ära andsid. Saab oli maailma Rootsi unelm. Ford Sierra jälle kõige populaarsem sümbol, see on rem peeti Ravivalik. Ford Scorpio täielik välismaa, see oli la tänava pikenemalaev. Audi 100 ehk sigar lääs, see oli dusel. oli vähe etem pill. Opelist ei see … saanud me üle ega ümber … Auto kui vaba Leidus ka marke, mida tänapäemaailma sümbol val enam ei näe – näiteks Datsun. Läänest pärit auto ostmine tähenMersud-buumerid – aga palun! Kui das paljude eestlaste jaoks tollal rohraha leidus, miks mitte! Ja barõõgadel kem kui lihtsalt transpordivahendi muraha oli, konteinerite kaupa oli raha. retsemist. See oli vaba maailma sümSeepärast sõitsidki ringi mustad merbol, see on välismaa, see oli lääs, see sud-buumerid, klaasid toonitud, et taoli see… Paljud tahtsid autode abiga ka gaistmel toimuvat mikromaailma uukiirelt rikastuda, paljud said niimoodi distavate silmade eest varjata ...
AUTORENT AASTAST 1994! OÜ SIR AUTORENT TATARI 56, TALLINN GSM 56 51 353 INFO@SIRRENT.EE
UUE EESTI ESIMESED AASTAD
Fotod: Shutterstock
90ndate kodud –
mis on kadunud, mis juurde tekkinud? Pea kolmekümne aastaga on meie kodud kõvasti muutunud. 90ndate alguses nägid inimeste elamised välja nii, nagu võiks arvata – post-nõuka, pre-google.
Vähem tehnikat, rohkem asju
Kuhu kadus raamaturiiul?
Televiisor polnud veel elutoas liidripositsiooni võtnud. Ja kui juba oligi, oli tal arvestatav konkurent. Vahel ka lihtsalt ahi, kuid enamasti oli selleks raadio – seda tõepoolest ka kuulati, kõik tähtsamad pöörded-sündmused jõudsid eestlasteni raadiosageduste kaudu. Kes jõukamad, neil laiutasid kapipealsel Radiotehnika kõlaritega tüüner ja võimendi. Asju näis tõesti rohkem olevat. Kõik hoiti alles. Kui nüüd on meil kilekottide jaoks üks väike sahtel kööginurgas, siis tollal moodustus erinevatest kilekottidest riidenagisse lausa kollektsioon. Või- ja munakarbid, üldse kõiksugused karbid, klassikalised punase-valgetäpilised sooda-soola-suhkrutopsid – kõigele leidus koht. Riietest ei puudunud majast kindlasti vanavanavanaema pulmakleit. Ja õige oligi – ega inimesed aasta-paari jooksul vanu harjumusi minetanud. Äsja olime olnud võõra võimu all, vabadus tuli tormiliselt ja kõigest ei saanud veel loobuda.
Üks mis kindel – igas kodus oli aukohal raamaturiiul, enamasti aastakümnete jooksul kogutud, korralikult organiseeritud, teatmikest ja ilukirjandusest lookas. Ega selle üle, et tänapäeval vähem loetakse, polegi mõtet vinguda. Ajad on kõvasti muutunud. See on lihtsalt fakt, et kunagised raamatutiraažid olid nüüdsetega võrreldes hiiglaslikud. Raamat oli aukohal, raamat oli vaba mõtlemise sümbol, kuigi sisu küll pidevalt tsenseeriti. Jutte, kuidas üldentsüklopeediate seeriad paari päevaga läbi müüdi, on kuulnud igaüks. Tollal seisis meie Google punases uhkuses raamaturiiulil. Nüüd on see meil taskus. Jah, ajad on teised. Kas lugemine ka kunagi ringiga tagasi moodi tõuseb, on raske ennustada. Ja ülemäära ei saa kurta, et me vähe loeme. Lihtsalt see, mida ja kust loetakse, on muutunud. Ometi tekib suurte raamatuseintega koju astudes mingi eripärane tunne. Miskine vana, aegunud, tolmunud, ent siiski väärikas tunne.
PARIM JA SOODSAIM VALIK EHITUSPLAATE • välisseintele • soklitele • rõdupiiretele • lagedele • tsementlaastplaadid • tsementkiudplaadid • tuuletõkkeplaadid • krohvialusplaadid • veekindlad
www.ehitusplaat.ee Peterburi tee 63a, Tallinn tel 515 2521, 515 5119 info@ehitusplaat.ee
plaadid • tuletõkkeplaadid