APLAUS_2026_SYGIS_Preview by Eesti Kontsert

nr 41 sügis 2026

t u u N a j r a Maigavikuline a j u d n u igimu

Wayne Marshalli mitmekülgsuse uus mõõde

Mathei Florea ja New Grounds

Sven Grünberg 70

Kingi muusikaelamusi! Kinkepiletid väärtuses 10 €, 20 €, 30 €, 50 € Kinkepiletite eest saab osta Eesti Kontserdi korraldatavate ürituste pileteid. Kehtivus üks aasta alates ostuhetkest.

Osta Eesti Kontserdi kinkepiletid eestikontsert.ee või piletilevi.ee

ESTONIA KONTSERDISAAL Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee VANEMUISE KONTSERDIMAJA Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee PÄRNU KONTSERDIMAJA Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee JÕHVI KONTSERDIMAJA Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

Esikaanel Maarja Nuut Foto: Alissa Šnaider

SISUKORD 5

Juhtkiri

6 Maarja Nuut: igavikuline igimuunduja

Eesti Kontserdi ajakiri

17 Wayne Marshall: mitmekülgsuse uus mõõde

www.concert.ee/ajakiri-aplaus

26 Elujõuline klaver

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

36 Suure üksiklase helge lugu: Sven Grünberg tuleb lavale publikule tänukummardust tegema

Toimetaja Maria Leis Kujundus RKontor Trükikoda Tallinna Raamatutrükikoda OÜ

48 Teadlikult sõuad, Euroopa lavadele jõuad 58 Händeli „Messias“ – teos, mis kõnetab ka 285 aastat pärast selle loomist 68 Saaremaa ooperipäevad tõid tänavu Kuressaarde tükikese Itaaliat 72 Saaremaa ooperipäevadel jõudis lavale Richard Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ esimene osa „Reini kuld“

eestikontsert.ee

TÄ IESTI U US E LE K TR I LI N E MERCEDES-BE N Z GLC. Uuel tasemel disain, intuitiivne tehnoloogia ja mugavus, mis tundub loomulik. Täiuslik tasakaal ilma järeleandmisteta. Welcome home. www.mercedes-benz.ee

Juhtkiri

HEA MUUSIKASÕBER! TERE TULEMAST TAGASI KONTSERDISAALI!

Foto: KAUPO KIKKAS

oodan, et Eesti suvi on pakkunud hulgaliselt võimalusi puhata ja õuerõõme nautida ning olete valmis uueks hooajaks, täis kultuuri, eriti just klassikalise muusika kontserte. Sel sügisel on meil rõõm tervitada kodumaal dirigent Kristiina Poskat, kes on endaga kaasa kutsunud oma uue orkestri – L'Orchestre Français des Jeunes ehk Prantsuse Noorteorkestri. Orkestri ees soleerib silmapaistev prantsuse tšellist Edgar Moreau ning kõlab üks kauneimaid teoseid muusikaloos – Elgari tšellokontsert. Septembri lõpus astub üles uus trio, õieti meie publikule tuttavatest muusikutest koosnev ansambel koosseisus Hans Christian Aavik, Indrek Leivategija ja Maksim Štšura, kes kohtuvad tänu ühisele kirele Franz Schuberti muusika vastu. Festival TubIN kutsub kaunilt sügisesse Tartusse, kus festivalile iseloomulikult toimuvad kontsertvestlused ning kultuuriloeng. Tallinna publik saab osa Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdist, kus soleerib Hans Christian Aavik. Seekord on festivali lõppkontserdiks noortelavastus „Kratt“, ühes Vanemuise sümfooniaorkestriga säravad tantsijad Shate ja Dote tantsukoolidest. Dirigent ja festivali kunstiline juht on, nagu ikka, Mihhail Gerts. Festival KLAVER toob lavale nii Andras Schiffi, Martin James Bartletti kui ka Vadym Kholodenko. Seekord astub festivali raames üles Eesti Festivaliorkester koos Paavo Järviga. Enne festivali soovitan ka linnaruumis ringi vaadata. Kes teab, kuhu klaverid sattuda võivad! Novembrikuus on meil hea meel tervitada Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees dirigenti ja pianisti Wayne Marshalli, kes on kokku pannud särava kava Coplandi, Gershwini, Ellingtoni ja Bernsteini muusikast. Sel kuul

tähistame ka Sven Grünbergi juubelisünnipäeva ning kuu lõpus on fookuses keelpillimuusika, kus üheks säravamaks kontserdiks on Arabella Steinbacheri ja Tallinna Kammerorkestri esituses Vivaldi „Aastaajad“. Detsembri alguses kuuleme eksootilise vokaalansambli Ladysmith Black Mambazo Lõuna-Aafrika Vabariigist ning meie oma Estonian Voicesi ühist kontserti. Londonist saabub külla Orchestra of Age of Enlightenment, kes esitab tõelise šedöövri, Georg Friedrich Händeli oratooriumi „Messias“. Üks erilisemaid hetki sügishooajal on viiuldaja Augustin Hadelichi sooloõhtu, detsembrile omase melu vahelduseks on laval viiuldaja üksi. Kuu lõpus viib erakordselt särav Annely Peebo meid jõule tähistama Viini ning koos eesti noorte muusikutega saabub Jõuluks Koju ka maestro Neeme Järvi. Soovin kõigile ilusaid kontserdielamusi!

Maarit Kangron

Peaprodutsent / kunstiline juht

eestikontsert.ee

Maarja Nuut

Maarja Nuut: IGAVIKULINE IGIMUUNDUJA

Kui miski Maarja Nuudi kui muusiku puhul on jäänud alati samaks, siis see, et ta muutub pidevalt. Võib olla kindel, et paar korda aastas ta üllatab millegagi. Muudab helikeelt, instrumente, muusikastiili, teeb erinevaid projekte eri koosseisudes. Ta pole isegi siis paigale jäänud, kui ühe või teise plaadi või stiili puhul on saanud rahvusvaheliselt tuntuks. Temast on kirjutanud maailma mõjukaimad ja suurimad muusikaväljaanded, ent Maarja järgmine töö võtab ikka teise suuna: ta ei vasta ootustele, ei lase liugu selle peal, mille eest on kriitikutelt kiita saanud. Nagu ta ise ütleb, tema tuumaks ongi võime jääda liikuvaks: mingi ausus selles hetkes, kus heli tekib. Tekst: VALNER VALME I Fotod: ALISSA ŠNAIDER, RAUL OLLO, JONATHAN LABUSCH, ARON URB, LINDA-LIIS EEK, LIISI ANVELT

APLAUS I SÜGIS 2026

Maarja Nuut

eestikontsert.ee

Maarja Nuut

undub, et tema praegune publik ei ootagi Maarja Nuuti tegevat kontserdil või järgmisel albumil sama „vana head“. Alati see nii pole olnud. „Kui „Muunduja“ ilmus, olid paljud fännid ikkagi päris pahased. Ja sinna otsa „World Inverted“ ja koostöö Sun Araw’ga raputas folgisõbrad ja konservatiivsema maitsega kuulajad lõplikult minu rajalt maha,“ mainib ta praegu. Viis-kuus aastat tagasi loobus Maarja plaadifirmadest ja rahvusvahelise muusikaäri keerisest ning otsustas teha ainult ja täpselt seda, mida ise tahab. Enne seda oli ta läbi löönud indie-folgi skeenel, saanud üle maailma tuntuks viiuldaja, laulja ja eesti etnoviiside tõlgendajana. Järgnes elektrooniline pööre, mis õigustas end: tema album „Hinged“ pälvis peaaegu kõigi maailma mainekamate muusikaajakirjade tähelepanu. Ajakiri Uncut pühendas aastal 2021 talle ühel kuul rubriigi „I’m new here“. Küsisin tookord Maarjalt, et on ju pisut imelik, sa pole enam uus ka rahvusvahelisel areenil. „Ma tahan alati olla uus,“ vastas Maarja. Rakveres muusikalisse perre sündinud Maarja alustas viiuliõpingutega kodulinnas

APLAUS I SÜGIS 2026

seitsmeaastaselt, 12aastaselt kolis ta pealinna internaatkooli ja jätkas viiuliõpingutega Tallinna Muusikakeskkoolis, jätkas pärimusmuusika õppimisega Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis ning lõpetas 2011. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala. Üks huvitav eluperiood oli tal ka seitse kuud Indias New Dehlis hindustani muusikaga tutvudes, kui Maarja oli aasta muusikaakadeemias õppinud ja tal hakkas kripeldama, et klassikalise muusika interpretatsioon pole päris tema tee. 21aastaselt pakkis ta kohvrid, sest avanes võimalus õppida suurepärase tšellisti juures Saskia Rao-de Haasi juures, koju tagasi tulles läks Maarja hoopis pärimusmuusikat õppima. Maarja Nuut alustas soolokarjääri albumiga „Soolo“ aastal 2013, samal aastal andis ta esimese autorikontserdi Tallinn Music Weekil. Sealtpeale on keeruline nimetada riiki Euroopas, kus ta pole esinenud, vilkama muusikaeluga maades muidugi korduvalt; ning tema tuurid ja kontserdid on viinud ka kaugemale, Uus-Meremaast Kanadani ning Taisse, Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale. Maarja on esimese Eesti artistina män-

Maarja Nuut ginud tähtsaimate maailmamuusikafestivalide WOMEX, globalFEST ja WOMAD põhikavades – mistõttu võibki öelda, et folkartistina saavutas ta lae. 2020ndatel on ta esinenud olulistel uue muusika festivalidel, nagu The Great Escape Brightonis, Reeperbahn Festival Hamburgis, Valkhof Nijmegenis ja mitmel pool mujal. Ta on esinenud ka mitmetes Euroopa tähtsamates kontserdisaalides, sh Viini ja Berliini kontserdimajad, Elbphilharmonie, Luxembourgi Filharmoonia jt. Kord soolokarjääri teed läinuna pole Maarja Nuut ometi rööbastesse jäänud ja teeb erinevaid koostöid: üks püsivamaid on olnud Maarja Nuut & Ruum koos Hendrik Kaljujärvega, samuti koos šveitsi eksperimentaalmuusiku, helilooja ja löökriistamängija Valentin Stockeriga; ja põnev oli ka ühekordne ühistöö ameerika psühhotroopilise artisti Sun Araw’ga. Välismaiste esinemiste kõrval leiab Maarja Nuudi nime tihti ka Eesti ägedaimate festivalide nimekirjadest: Jazzkaar, unda, Dreamscape, Tallinn Music Week, Saund jne. Lühidalt tema muusika eri etappidest. Silt nimega „folk“, millest Maarja Nuut mõne aasta eest vabaneda üritas (ja õnnestunult, aga sellest edaspidi), ei tähendanud tema puhul midagi liiga traditsioonilist, kindlasti mitte etteaimatavat. Juba debüütalbum „Soolo“ kätkeb avangardset käekirja, mille helipildis rahvaviiside töötluste kõrval kokkupuutepunkte ambiendi, drone’i ja sound arti skeenedega. Aastal 2016 järgnenud „Une meeles“ viib rahvamuusika luuperi, cut’n’paste-tehnikate ja välisalvestuste kasutamisega indie-folgist hüpnootiliste ja transilike meeleoludeni.

Sisekaemuslik, isegi kummituslik „Muunduja“ (2018) kasutab taas viiuli ja laulu kõrval elektroonikat ning kuulub esteetikalt hauntoloogia-valdkonda: lummav, nukker, kaunis plaat ühendab ürgset futuristlikuna. Plaadil olid esimesed koostööd Hendrik Kaljujärvega, abiks oli elektroonikalegend Howie B Ühendkuningriigist. Albumi helipildi ja esteetika pani kokku Maarja abikaasa Evar Anvelt. „World Inverted“ (2020) sisaldab koostöid Ruumi ehk Hendrik Kaljujärvega ning kuulub juba otsesemalt elektroonilise muusika riiulitesse. Samal aastal ilmus ka „Fantasias For Violin & Guitar“ koos selle sajandi ühe huvitavaima ja ka mainekaima eksperimentaalmuusikuga, kitarristi ja produtsendi Sun Araw’ga (Cameron Stallones). Kuuleme meditatiivseid rännakuid, kus viiul ja kitarr ujuvad psühhedeelses elektroonilises atmosfääris ja tunda võib vahetut sünergiat, mis tekib improvisatsioonilisest koosmängust: nii ka plaat sündis, Ida Raadio eestvõttel sündinud sessiooni käigus Narvas, mille puhul salvestas ja aitas Buchlasaundidega Eestis elav briti päritolu muusik Tapes ehk Jackson Bailey. 2021. aasta album „Hinged“ on juba läbini elektrooniline plaat, mis Maarja enda sõnul sündis loomingulisest kriisist ning sealtpeale esines Maarja ka laval viiuli asemel ümbritsetuna süntesaatoritest. „Hinged“ pälvis rahvusvahelises pressis rohkem tähelepanu, kui Eesti mitteklassikalisi žanre viljelevate artistide puhul harjunud oleme. „Üks muusikaajakirjanik Inglismaalt kirjutas mulle, et Maarja, kas sa tead, et sa oled praegu haip. Kuskil ringkondades räägitakse. See on peen mäng kõik. See võib

eestikontsert.ee

Maarja Nuut ühel hetkel mängida sinu kasuks ja teisel hetkel sinu kahjuks, ja see ei tähenda, et sa teed oma asja paremini või halvemini,“ ütles Maarja Nuut albumi ilmumise järel mulle ajakirjas Edasi septembris 2021 ilmunud intervjuus. Sealtpeale on Maarja Nuut andnud sooloja erinevate projektide kontserte Eestis ja välismaal, salvestanud lugusid, soojendanud elektroonilise muusika absoluutseid tippnimesid William Basinskit ja Jeff Millsi, jäänud alati otsima oma helikeelt – ning see oma ongi alati uus ja samas vana. Seda illustreerib hästi 2023. aasta pala „see maailm, mis elab sinus“ – üdini eestilik, pärimusele viitav (ehkki Jaan Kaplinski teksti kaudu), teisalt mingi kosmilise võnkega. Ka nii-öelda pöördealbum „Hinged“ viib müstilise kogemuseni, mida tajuvad need, kes ärganud ja uinunud üha uutesse hommikutesse ja öödesse just selles maailmanurgas siin.

Tohutult meeldib kuulata asju, mida ma esmapilgul päris ei mõista – see on selline aeglane, nihestav stimulatsioon. Igavikuline tunnetus ja aina uut otsiv helikeel iseloomustab ka Maarja Nuudi uut laulutsüklit „Liivast juukseid kammides“, kus tõukeks olid Eha Lättemäe luuletused ja kuuleb ka teiste eesti luuletajate tekste. Teos põimib luule kaasaegse vokaalmuusika ja eksperimentaalse elektroonika, kaasa teevad briti vokaalgrupp Shards ja Nicolas Stocker ning seda kuuleb oktoobris Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Järgnev intervjuu sündis kirjavahetuse käigus aprillis ja mais. Milline muusika sind lapsena mõjutas? Mis olid esimesed lemmikud?

Päris lapsena oleme eelkõige kodus kuulatava muusika mõjuväljas. Minul mängis ema kodus teinekord klaverit, mäletan mõnusa,

APLAUS I SÜGIS 2026

natuke kopitanud lõhnaga roheliste kaantega nooti Bachi 24 prelüüdi ja fuugaga. Aga mul oli ka lambada-seelik ja armastasin seda keerutada „Lambada“ laulu saatel. Mäletan Kare Kauksi häält ja Mahavokki ja seda tunnet, kui väga emale see meeldis, üürgas kaasa laulda. Kui kooli läksin, siis kohe millalgi kuulsin Rakvere kirikus esimest korda elus Arvo Pärdi muusikat ja see puudutas mind nii sügavalt, samal ajal olin suvevaheajal mõnda aega Led Zeppelinist täiesti obsessiivses vaimustuses. Kodus olid muidugi ka Clannadi ja Mike Oldfieldi kassetid. Millalgi kümneaastaselt avastasin Björki ja sealt edasi hakkasid mu muusikalisi avastusi paljuski kujundama festivalid nagu Jazzkaar ja Viljandi Pärimusmuusika Festival, samuti armastasin Immo Mihkelsoni „Fantaasia“saateid Klassikaraadios. Huvitav on aga see, mis eluhetkel meile millised killud minevikust meenuvad. Olen sellisele küsimusele vastanud intervjuudes korduvalt, aga teinekord hoopis teistmoodi asju mäletades. Mul oli algkoolis üks lemmikuid ka jääkaru pildiga Brahmsi klaverikontserdi CD, Kate Bushi kuulati kodus samuti kogu aeg, aga sealt plaadilt meeldis mulle tegelikult üks lugu ja muu tundus natuke tüütu. Üks eredamaid mälestusi lapsepõlvest on ka Lisa Sokolovi kontsert Baltoscandalil 1994. aastal. Olin siis kaheksaaastane. Saalis istudes ei saanud eriti aru, miks ta niiviisi imelikult laulab ja häälitseb, aga see tunne jäi kummitama. Ja siis millalgi keskkooli ajal otsisin üles kasseti tollesama kontserdi salvestusega ja kuulasin selle ribadeks. Teadlikumast east: mis muusika – või ka muu valdkond – on sind kujundanud selleks, kes oled?

Kuna ma pidevalt justkui mõtestan ümber seda „olemist“, peegeldub see üsna kindlasti ka mu sageli muutuvates kuulamiseelistustes. Laias laastus võib öelda, et mul käivad peal sellised hood, kus mingil perioodil, mis võib kesta mõnest kuust paari aastani, hakkavad mulle silma või kõrva mingid teatud helivärvid, temperatuurid, maastikud. Huviorbiiti võivad sattuda näiteks mikrotonaalsus ja erinevad häälestussüsteemid või satureeritud tekstuurid või hoopiski polümeetrilised rütmid ja siis ma üldiselt ahmin kõike sellega seonduvat sisse nii palju kui võimalik. Kuulan muusikat sageli ka üsna funktsionaalselt – mingi seisundi süvendamiseks või

Maarja Nuut

eestikontsert.ee

Maarja Nuut

suunamiseks –, aga sama oluline on teadlik uue avastamine ja enda üllatamine. Tohutult meeldib kuulata asju, mida ma esmapilgul päris ei mõista – see on selline aeglane, nihestav stimulatsioon. Oled muusik, kes muutub. Sul on hästi tugev oma identiteet, samas tegutsed erinevate projektidega ja pidevalt liigud kuhugi eri kohta. Mis on see tuum? Sinu enda kui muusiku, sinu muusika tuum?

Kuulamine. Võime jääda liikuvaks. Mingi ausus selles hetkes, kus heli tekib. Kuigi vorm võib muutuda, siis heliga suhestumise viisis olen ma pigem järjepidev mu meelest.

Lisaks soolokavadele ja -albumitele on sul palju koostöid: Nicolas Stockeriga, Hendrik Kaljujärvega, Kristjan Järviga, Sun Araw'ga. Kuidas need muusikaloomise praktikad erinevad? Mida on andnud sulle erinevad muusikalised partnerid?

Kõik koostööd on olnud hästi erinevad ja mind eri viisidel mõjutanud, alates omavahelisest dünaamikast, loomeviisidest kuni väljundini. Hendrikuga koostöö on olnud otsinguline ja see on õpetanud mulle protsessi usaldamist, jään vist ka alati tema loodud helimaailmade fänniks.

APLAUS I SÜGIS 2026

Sun Araw’ga kohtusin residentuuris Narvas, eriti midagi me omavahel rääkida ei osanud, aga siis improviseerisime kolm päeva järjest, arutlemata või analüüsimata, tuli album ja seejärel läksime kumbki taas oma teed – see õpetas mulle spontaansust. Nicolasega koostöö on mulle peegeldanud teistsuguseid kihistusi ja lähenemisi rütmidele. Koostöö Astra Irene Susiga lavastuses „un_stus“ lubas mul avastada uusi nurki oma kehalises väljenduses. Hea koostöö nihutab mugavustsoonist välja ja avardab maailma. Esined endiselt palju välismaal, sel aastal tavalisest rohkem ka Eestis, ometi sa ei esine liiga palju, ei tee otseselt kümnete live’idega tuure. Iga kontsert on nagu omaette sündmus?

Jah, eks ta nii kipub olema. Üks kolleeg just mõnda aega tagasi tegi nalja, et mu kontserdid on nagu rätsepatöö. Minus on ka küllaltki palju sisemist pinget, et tahaks kuidagi värske olla. See ei ole alati lihtne, aga hoiab liikumises. Sinu muusika nõuab süvenemist. Või pigem: võimaldab seda. Viib kuhugi teise kohta, kui inimene on enne sinu kuulama hakkamist. Sellist asja on minu meelest vaja pooleminutiste tiktokiklippide ajastul. Kuidas ise suhtud

Maarja Nuut

sellesse vilgutavasse pealiskaudsesse maailma?

Kõik, mis vilgub, pole ilmtingimata halb, aga pealiskaudsus on jube tüütu tõesti. Ma ise Tiktoki ei kasuta, aga eks Instagramis õõvarullinud olen ikka. Ja samas võib mõni absurdne online-sähvatus suunata kuhugi uuele rajale. Küsimus on tasakaalus. See vilgutamine ongi ju ainult pool maailma, eks. Võibolla räägitakse sellest liiga palju? Päris kunst on olemas.

Ma ei tea, mis see päris kunst on. Märkamine äkki?

Kindlasti, et laviinis märgata kübet, on kunst omaette. Kuidas suhtud tehisarusse ja kas sul on seda vaja?

Kasutan tehisaru pragmaatiliselt ja see on mu parim abimees igasugu tehniliste probleemide lahendamisel – näiteks puudutades spetsiifilisi helitehnilisi teemasid, millega stuudios tegelen, kuni näiteks erinevate puidulasuuri toonide või värvipigmentide segamise retseptideni. Mul on millegipärast küllaltki tugev usk sellesse, et esile tõusevad aina enam just nimelt erilised ja omanäolised artistid, sest muu geneeriline tehisarumuusika muutub kõrvulukustavalt igavaks ja sinna kõrvale igatsetakse midagi,

mis pole nii lihtsalt seletatav. Heliloojana pakub mulle pinget siiski protsess, mitte kiire tulemus. Sa teed muusikakriitikute elu raskeks, su muusikat on raske sildistada. Mis teebki asja huvitavaks. Kas sul endal on sellele nimi?

Loomingulisus?

Täpsemalt sildistada vast polekski vaja, sest elektroonika on piiramatu areaal nii instrumendina kui ka stiililiselt. Kas siin on sinu jaoks avastamata valdkondi? Kuulajana? Muusikuna?

Jah, kindlasti. Kui ei oleks, siis võiks vist pillid kokku pakkida ja midagi muud elus ette võtta. Mind huvitavadki need kohad, kuhu ma veel päriselt ligi ei pääse – nii kuulaja kui ka muusikuna.

Kas elektroonika kõrval on mingi nii-öelda päris pill, mida tahaksid veel osata?

Trummid ja bassklarnet. Pille, mida justkui valdan, tahaks paremini osata… ja üldse ei kujuta ette, mis pilli ja mis põhjusel ma ei peaks tahtma osata. Sageli ei ole su muusikas teksti või pole see tähtsal kohal. Või on see üks instrument, abstraheeritud – näiteks „Kutse tantsule“, „Mees, kes aina igatses“. Sügisel esitlusele tulev uus kava „Liivast juukseid kammides“

eestikontsert.ee

Maarja Nuut

APLAUS I SÜGIS 2026

Maarja Nuut sündis aga tekstidest. Kui tähtis on sulle luule? Sõnad muusikas?

See oleneb projektist ja kontekstist. Minu kunagine soolokava, millega maailmale tiiru peale tegin, oli ju paljuski jutuvestmise ümber ehitatud ja rahvaluulet oma loomingusse põimides on tekstil olnud samuti tähtis roll. Vahepeale jäid mõned instrumentaalsemad albumid ja tõsi ta on, et häält olen alati kasutanud ka justkui nagu instrumenti, võibolla ka sel põhjusel, et pole end kunagi päris lauljaks pidanud. Sügisel ettekandele tulev laulude tsükkel „Liivast juukseid kammides“ on ehitunud ümber Eha Lättemäe ja veel mitmete eesti luuletajate tekstide, kuigi ka seal, jah, esineb teatud fragmentaarsust või pinget tekstilise ja helilise väljenduse vahel. Sa oled jõudnud maailma tähtsaimate muusikaväljaannete veergudele, aga tundub, et sa võiks olla veel tuntum – kui sa tegeleks rohkem turundusega või teeks kompromisse. Kas tänapäeva muusikatööstuse (seda vabrikut ei saa ju ikkagi vältida) haardes on keeruline jääda muusikuna, inimesena endaks?

Iseendaks jäämine mulle enam raskusi ei valmista, aga soov muusikatööstuse karussellis kaasa lüüa on paras väljakutse – samas erialast tööd sooviks ju teha. Vist eelkõige sel põhjusel, et ma nii meeletult hindan privaatsust. Mul olid peale pandeemiat mõnedki aastad, kus tööd oli vähe, aga ei suutnud selles osas ka eriti midagi ette võtta, sest tung minna sissepoole oli suurem kui end nähtavaks teha. Seejuures olin heliloominguliselt tegelikult päris aktiivne ja lisaks asusin lapsi õpetama. Kolm aastat tagasi kolisime abikaasaga lõplikult maale ära. Siinne olemine rikastab igas mõttes – õpetab kuulama, märkama, leppima, koorib kihte maha ja kõlab küll klišeelikult, aga midagi pole teha, toetab iseendaks olemist. Vahel siiski muutub olukord lihtsalt juhuse või õnne tahtel. Nüüd viimane aasta on möödunud erialase töö mõttes nii pingelises tempos, et pole olnud mahti nädalavahetusi või pühi pidada, hea, kui tagantjärelegi mõne projekti kohta postituse tehtud saab. See on olnud tegelikult õnn, et mu teele mitmeid põnevaid projekte on sattunud ja just selliseid, kus end eri viisidel väljendada saan. Ma üldiselt pole inimene, kes tagantjärele vaagiks asju, aga kevadel pärast neljanda filmimuusika lõpetamist ja järgmisele häälestudes mõtlesin küll korraks, et jumal tänatud, et ma ei kuulanud kõiki neid „korüfeesid“, kes viis-kuus aastat tagasi küsisid, et miks ma küll

oma karjääri ära rikun ja jälle midagi uut leiutan, selmet väljatöötatud rada mööda edasi sammuda, pealegi polevat see üldse nii originaalne kui mu varasem muusika… Aga just nimelt tänu pidevale otsingulisusele olen õppinud nii palju uusi oskusi, mida nüüd mõnuga filmi- ja muude helikujundustööde juures saan rakendada. Kuidas sattusid koostööd tegema grupiga Shards? Mida on oodata sügisestelt kontsertidelt?

Sügisel 2024 sain kutse veeta nädal residentuuris Studio Richter Mahris Oxfordshire’i maakonnas. Seda veavad helilooja Max Richter ja tema visuaalkunstnikust abikaasa Yulia Mahr. Käisin sügisel neil põgusalt külas ja neid tipptasemel ruumikaid stuudioruume nähes tekkis tunne, et üksi seal toimetada oleks mõneti potentsiaali raiskamine. Mainisin mokaotsast kooritsüklit, mis mõni aasta varem sai kirjutatud, kuid kahjuks esitluseni ei jõudnudki. Mind viidi kokku Londoni vokaalansambliga Shards ja uskumatul kombel – ja kultuurkapitali ning Kultuuripartnerluse toel – õnnestus meil veebruaris 2025 residentuuri raames selle materjaliga veidi tööd teha. Olen nüüd seda laulude tsüklit ansambli järgi ümber kirjutanud ja uut materjali sinna ümber loonud. Sügisestel kontsertidel liitub meiega ka löökpillimängija Nicolas Stocker. Olen pehmelt öeldes põnevil, kuidas see kõik kokku jookseb, sest kava seob tervikuks minu loomingu üsna eri nurkade alt.

Millal on oodata järgmist albumit – ja mida on oodata sellelt?

Olen aeg-ajalt püüdnud sellele mõelda. Vahepeal olen nii mitu sammu eri suundades liikunud, et ehk võiks tagantjärele justkui midagi ära vormistada. Aga pole veel seda selget tunnet, et sooviks midagi fikseerida.

MAARJA NUUT, SHARDS JA NICOLAS STOCKER N 8. oktoober 19.00 Vanemuise kontserdimaja R 9. oktoober 19.00 Pärnu kontserdimaja L 10. oktoober 18.00 KUMU auditoorium, koostöös Sügisjazziga

eestikontsert.ee

Noodid kokku kõlagu.

Wayne Marshall

Wayne Marshall: MITMEKÜLGSUSE UUS MÕÕDE

Briti dirigent, organist ja pianist Wayne Marshall naaseb pärast 2019. aasta detsembris toimunud väljamüüdud kontserte novembris taas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette. Aastatel 2014–2020 töötas Marshall WDR Funkhausorchesteri peadirigendina ning aastatel 2007–2013 oli ta Milano Giuseppe Verdi sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent. Ta on hinnatud Gershwini, Bernsteini ja teiste 20. sajandi ameerika autorite tõlgendajana. Tekst: NELE-EVA STEINFELD I Fotod: CHARLIE BEST, GUNNAR LAAK

eestikontsert.ee

Wayne Marshall

ui proovida paigutada maailma üht enim hinnatud Gershwini muusika tõlgitsejat Wayne Marshalli klassikalise muusika tavapärasesse süsteemi, tekib kiiresti tunne, et süsteem hakkab otsekui logisema. Tavaliselt meeldib meile mõelda muusikutest väga selgete kategooriate kaudu – on keegi siis pianist, dirigent, laulja, viiuldaja või organist. Igale rollile on isesugused ootused. Wayne Marshall näib olevat kohati kui renessansiaegne inimene, kes on meister mitmel alal ja kes ületab piire mängleva kergusega. Õigupoolest tema kunstnikuisiksuse juures piirid puuduvad. Tema puhul ei ole klaver, orel ja dirigendipult kolm erinevat ametit, vaid pigem ühe ja sama mõtlemise erinevad väljendusvormid. Kui ta liigub orkestri eest klaveri taha või improviseerib keset kontserti, ei mõju see kõrvalepõikena, vaid loomuliku tervikpildina. Asja iva peitubki selles, et Marshall ei püsi paigal. Tema liikumine klaverilt orelile ja sealt edasi dirigendipulti ja improvisatsioonikunsti avaratele rännakutele ei ole juhuslik, vaid isikupärase muusikalise mõtlemise kese. 18

APLAUS I SÜGIS 2026

IMPROVISATSIOON KUI HAPNIK Esimene mõte, mis Marshalliga seoses esile kerkib, on improvisatsiooniline vabadus. Klassikalises muusikas on improvisatsioon muutunud paradoksaalsel kombel millekski eksootiliseks. See on miski, mida publik ootab, aga mille puudumist ka aktsepteerib. Ei ole just väga originaalne tulla lagedale mõttega, et improvisatsioon oli kunagi klassikalise muusika keskmes, aga klišeed sünnivad harva tühja koha peale. Bachi improvisatoorsed võimed olid legendaarse kuulsusega juba tema eluajal ning Mozart ei eristanud kontserdil improviseerimist ja komponeeritud materjali sel moel, nagu meie seda tänapäeval teeme. Ent ometigi on improvisatsioon muutunud millekski, mida esitletakse erilise ja koguni riskantse ettevõtmisena, mitte musitseerimise vundamendina. Improvisatsioon ei ole Marshalli muusikuks olemise osa, vaid tema muusikalise identiteedi tuum. Iga tema kontsert sisaldab tundmatut, mis omakorda muudab ka kuulamiskogemust.

Wayne Marshall

„Improvisatsioon on midagi, mida alati teinud olen. See võimaldab mul kõige ehedamal kujul olla mina ise ja igas esinemisolukorras muusikaliselt väga kohal. Klaverit hakkasingi mängima algul kuulmise järgi. Improvisatsiooniks pole võimalik ette valmistada, sest see sünnib kuulaja silme all,“ ütleb Marshall.

GERSHWINI PÕHJUSTATUD LOOMINGULINE PLAHVATUS Marshalli muusikaline areng sai hoo sisse väga varakult. Kolmeaastaselt otsis ta kirikus kuuldud lauluviisid kodusel klaveril kõrva järgi üles. Kui muusika on esmalt heli ja alles seejärel märkide süsteem, muutub noore andeka lapse suhe partituuriga kogu eluks. Selline lähenemine on eriti märgatav ja oluline Marshalli dirigenditöös. „Ära loe pelgalt nooti, vaid tunneta kõigepealt kõlamaailma nootide taga!“ Muusiku jaoks tähendab see, et partituur ei ole lõplik tõde, vaid lähtepunkt, millest alguse saanuna sünnib isikupärane kordumatu muusikaline teekond. Kaheksa-aastaselt kuulis Marshall esmakordselt George Gershwini teost „Rhapsody

in Blue“, sellest sai tema elu pöördepunkt ja noore inimese jaoks omamoodi kinnisidee. Ta kuulas seda tundide kaupa, uuris, analüüsis, püüdis aru saada, kuidas teos töötab. Gershwini muusikas kohtuvad klassikaline vorm ja džässilikud rütmid, värvikas orkestratsioon ja improvisatsiooniline energia. Säärane hübriid loob täiesti uue kõlamaailma, mis noort Marshalli ülimalt paelus, muutudes tema jaoks esteetiliseks eeskujuks, mille poole püüelda. Hiljem lisandus Leonard Bernstein, kelle helilooming ja dirigendipraktika laiendavad Marshalli jaoks Gershwinilt saadud ideid omakorda edasi. Ka Bernstein ei olnud ju pelgalt helilooja või dirigent, ta oli vahendaja, tõlgendaja, harija ning Marshall kujundas oma muusikuteed sarnases suunas, olles laval kui mitmekülgse kuulamiskogemuse kujundaja. Need kaks suurkuju on mitte lihtsalt tema lemmikheliloojad, vaid elavad näited, et muusika ei pea olema suletud süsteem. Et klassika ja džäss ei ole vastandid, nad on ere ja elav katkematu dialoog. Marshalli ütlus „Olla üksnes orelimängija oleks äärmiselt piirav ja ma vihkaks seda“ ei ole mõistagi rünnak organistide vastu, pigem kriitika kõiksuguste piiride osas. See lause kõlab

eestikontsert.ee

Wayne Marshall üpris provokatiivselt ja kohati arrogantseltki, ent selle sisu on tegelikult väga konkreetne. Marshalli arvates on muusika väga rikas ja sel on tohutu sõnavara, mis lähtub ühtaegu nii rokist, džässist kui ka folkmuusikast ja kõik need sõnad on sündinud selleks, et inimene saaks end võimalikult eredalt muusikaliselt väljendada. Muusikaline mõtlemine on oma olemuselt justkui mitmekeelne ja iga stiil või traditsioon lisab uusi semantilisi kihte. Kui interpreet piirdub ühe „keelega“, jääb tema väljendus paratamatult piiratumaks.

ORELI MÄNGULINE PALE Orelit käsitletakse sageli kui monumentaalset instrumenti, mis on seotud kirikliku traditsiooni ja suure ajaloolise pagasiga. Ja osal publikust võib kujuneda oreli suhtes liigne distants. Marshalli käsitluses muutub orel aga

Marshall on superpianist, keda tehnilised raskused ei heiduta ja kes saab sageli kui mitte alati publikult marulise aplausi. millekski lähedaseks, paindlikuks ja mänguliseks. Orel on pill nagu orkester ja registrid, manuaalid, pedaalid – need kõik loovad võimaluse mitmekihiliseks tekstuuriks. Iga orel on unikaalne, mistap interpretatsioon ei saa kunagi olla fikseeritud ja etteaimatav. Ja just see ettearvamatus ning pidev uue kogemuse rajal seiklemine on Marshalli kunstnikuisiksuse üks võluvamaid külgi. Marshall rõhutab, et iga uue pilliga kohanemine on loominguline protsess ja väga suur osa interpretatsioonist, mitte lihtsalt tehniline töö. Marshalli orelirepertuaaris on keskne koht prantsuse heliloojatel, eelkõige Charles-Marie Widoril, ja see pole juhus. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse prantsuse orelitraditsioonis muutusid pilli kõlalised ja sisulised võimalused sümfooniliseks. See oli nii tehniline areng

APLAUS I SÜGIS 2026

kui ka esteetiline nihe ning Marshalli mängus on nimetatud sümfooniline mõtlemine selgelt kuulda. Ta ei piirdu omakorda ajaloolise stiilitruudusega, tema mängus on alati kohal improvisatsiooniline impulss, mis seab sajandite tagused teosed meie kaasaegsesse konteksti.

DIRIGENT KUI PROTSESSI KUJUNDAJA Marshalli tee dirigeerimiseni sai alguse ooperist „Porgy ja Bess“, kus ta tajus dirigendi rolli keskset tähtsust. See kogemus muutis tema perspektiivi: muusika ei ole ainult see, mida mängitakse, oluline on ka see, kuidas muusika on organiseeritud. Sageli juhatab ta orkestrit klaveri tagant, järgides praktikat, mida seostatakse Mozartiga. Marshalli puhul pole see ajalooline rekonstruktsioon, see on sisemisest tungist lähtuv valik, mis võimaldab otsesemat kontakti helide ja teose tervikpildi kujundamisel. Marshalli dirigeerimine on aktiivne loomisprotsess. Iga liigutus on seotud heli, fraasi ja energiaga, hoidmaks muusikat katkematus liikumises. 2022. aasta Pärnu Muusikafestivalilt meenub kustumatu kontsert. Gershwini loomingu ühe tunnustatuma interpreteerija esituses kõlas Gershwini klaverikontsert F-duur. Selles džässilikus teoses sai tunda ergast ja pulseerivat rütmikat ning voolavat improvisatsioonilist vabadust, iseäranis ulatuslikuks mängitud kadentsis ning otseloomulikult polnud tema jaoks mingi probleem muusikat olemasolevale juurde improviseerida. Gershwini klaverikontsert on leidnud oluliselt vähem ettekandmist kui tema „Rhapsody in Blue“. Teos on mastaapsem ja pianismi aspektist veelgi keerukam. Marshall on superpianist, keda tehnilised raskused ei heiduta ja kes saab sageli kui mitte alati publikult marulise aplausi. Alatiseks jääb meelde tema improvisatsioon Sibeliuse 2. sümfoonia materjalil, mis oli kava teise poole peateos, ja kõnealusest improvisatsioonist kujunesid välja „Happy Birthday“ variatsioonid juubilar Neeme Järvile.

KUULAMINE KUI AKTIIVNE PRAKTIKA Marshalli kontsertidel ei saa kuulaja mõnusalt leentoolis tukkuda või mõelda eelseisva tööpäeva, maksmata arvete või lapsevanemate koosolekul kuuldud ettepanekute peale. Pileti ostnuna ja saali sisenenuna

Wayne Marshall

eestikontsert.ee

Wayne Marshall

Improvisatsioon on mitte ainult muusikaline praktika, vaid ka kuulamispoliitika, mis sunnib kuulajat täie tähelepanuga kohal olema.

kaasatakse sind aktiivsesse osalusprotsessi. Improvisatsioon, žanrite põimumine ja vormiline paindlikkus – need kõik loovad olukorra, kus kuulamine on kõike muud kui passiivne. Siinkohal väike tähelepanek. Klassikaline kontsert on sageli struktureeritud nii, et publik teab, mida oodata. Kogenud kontserdikülastaja teab, kuidas kõlavad kodulinna orkestri esituses Beethoveni sümfooniad, Brahmsi Ungari tantsud või Chopini klaverikontserdid. Marshalli etteastete puhul aga säärane kindlus kaob ja näib, et see on teadlik strateegia. Improvisatsioon on mitte ainult muusikaline praktika, vaid ka kuulamispoliitika, mis sunnib kuulajat täie tähelepanuga kohal olema. Marshalli kontserdid on sündmused. Ta teab, et saalis on inimesi, kes kuulevad orelit esimest korda ja ta arvestab sellega. Ta alustab improvisatsiooniga, et avada ruum, ja samuti lõpetab improvisatsiooniga, et jätta kogemus avatuks ning uks uutele võimalustele lahti.

APLAUS I SÜGIS 2026

KATEGOORIATEST VÄLJASPOOL Wayne Marshalli ei saa adekvaatselt kirjeldada ühegi traditsioonilise kategooria kaudu. Tema tähtsus seisneb pigem selles, kuidas ta neid kategooriaid ümber mõtestab. Ta näitab, et improvisatsioon ei ole kadunud kunst, vaid elav praktika. Et orel ei ole ainult mineviku instrument, vaid kaasaegne väljendusvahend ja et dirigent võib olla samaaegselt interpreet ja looja. Muusika pole kunagi lõplikult valmis, vaid pidevas muutumises ja see seisukoht läheb intrigeerivasse ja mõtteainet pakkuvasse vastuollu ideega muusikast kui fikseeritud tekstist, mida tuleb täpselt ja kohusetundlikult reprodutseerida. Marshall ei eita teksti tähtsust, kuid ta ei pea seda ka lõplikuks. Marshall ei paku lihtsaid vastuseid, ta esitab küsimusi, mis on klassikalise muusika tuleviku jaoks vältimatud. Kuidas me kuulame, kuidas me loome ja kui palju oleme valmis riskima, et need kaks kokku viia. Ta on pianist, kes mõtleb

Wayne Marshall

nagu dirigent. Dirigent, kes kuulab nagu improvisaator. Organist, kes mängib nagu orkester. Ja nende rollide kokkupuutepunktis – kus süsteemid enam ei kehti ja ootused ei tööta – sünnib midagi, mis on korraga nii vana kui ka uus. Midagi, mis ei ole valmis, ent kõnetab tugevalt ja kaasahaaravalt. Ja kontserdilt lahkud tundega, et olid millegi kordumatu tunnistajaks. 6. novembri kontserdikava viib kuulaja 20. sajandi ameerika muusika pulbitsevasse maailma, kus kohtuvad sümfooniline traditsioon, džäss, Broadway ja muidugi LadinaAmeerika rütmid. Neli eriilmelist teost loovad värvika muusikalise rännaku läbi suurlinnade, tantsusaalide ja džässiklubide, avades ameerika kultuuri mitmekesise ja energilise pale. Aaron Coplandi teos „El Salón México“ avab õhtu elurõõmsalt ja temperamentse orkestrikeelega, tuues kuulajani Mehhiko rahvamuusikast inspireeritud meloodiad ja tantsutuju. George Gershwini klaverikontsert F-duur ühendab klassikalise kontserdivormi džässi improvisatsioonilise vaimu ja rütmilise säraga, pakkudes

korraga nii virtuoossust kui ka lüürilist tundlikkust. Kontserdi teises pooles kõlab Duke Ellingtoni sümfooniline teos „Harlem“, mille orkestreerisid Luther Henderson ja Maurice Peress, ning kuulaja ees rullub lahti muusikaline portree New Yorgi tänavatest, kirikutest ja öisest džässikultuurist. Õhtu lõpetab Leonard Bernsteini süit balletist „Fancy Free“, milles Broadway hoogsus, sümfooniline meisterlikkus ja nooruslik energia sulavad kaasahaaravaks naudinguks.

ERSO JA WAYNE MARSHALL N 5. november 19.00 Pärnu kontserdimaja R 6. november 19.00 Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

ERSO Wayne Marshall Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent ja klaverisolist Wayne Marshall Copland, Gershwin, Ellington/Paress, Bernstein

N 5. NOVEMBER 19.00 Pärnu kontserdimaja R 6. NOVEMBER 19.00 Estonia kontserdisaal

K AKS DÜ NA A M I K AT. ÜKS SÜ MFO ON I A . Nagu täiuslikult häälestatud orkester, pakub uus GLE harmooniat igal teel. Vali võimas SUV või elegantne Coupé. Welcome home. www.mercedes-benz.ee

Festival KLAVER

APLAUS I SÜGIS 2026

Festival KLAVER

Elujõuline klaver

Festival KLAVER jõuab tänavu oma 15. teetähiseni, olles nii Eesti üks staažikamaid muusikafestivale. Sellel festivalil on esinenud maailmanimesid ja saanud tuule tiibadesse meie noorem põlvkond. Viimastel festivalidel on roteeruvalt olnud kunstiliseks juhiks üks eesti pianist, seekord Sten Heinoja. Järgnevas intervjuus räägib ta, kuidas on koostatud tänavune festival KLAVER ja milliste mõtetega vaatab ta klaverikunsti tänapäeval. Tekst: IA REMMEL I Fotod: IRIS KIVISALU

eestikontsert.ee

Festival KLAVER Millised tunded ja mõtted valdasid, kui sulle tehti pakkumine olla tänavuse festivali KLAVER kunstiline juht?

Sten Heinoja: Kõigepealt tuli ikka muidugi võtta mõtlemisaega. Midagi niisugust sellises mastaabis pole ma ju enne teinud. Aga lõpuks läks kõik juba üsna sujuvalt. Kui hakkasin kaaluma, keda sooviksin festivalil näha, tulid kohe esile kindlad nimed. Mul on hea meel, et saime suure osa neist mõtetest ka realiseerida. Kes mõtetest läbi käisid, keda tahtsid kutsuda?

Põrgatasime Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroniga mitmeid nimesid edasi-tagasi. Eks oleks ju olnud fantastiline saada siia kõik A-klassi pianistid. Minu esimene mõte oli, et väga tahaks Martha Argerichi. Ta ei ole Eestis käinud. Aga selge see, et selliste artistide Eestisse saamine ei ole lihtne. Üks kurb tõdemus oli, et oleks meil väga tahtnud näha Mihhail Pletnjovi, ta on omal ajal siin mänginud, aga praegu on keerulised ajad, poliitilised probleemid, nii et see mõte jäi siiski ära. Pletnjov on erakordne muusik, alati kui tema esituses midagi kuulen, pöördun selle poole korduvalt tagasi. 28

Üks suur nimi on festivalil aga kindlalt olemas.

Jah, Sir András Schiff. Ta oli juba hooajakavva planeeritud ja nii sai tema kontserdi ühendada festivaliga KLAVER. Nüüd ongi festivalil kaks kõrgpunkti: András Schiff ja Eesti Festivaliorkester Paavo Järviga. Loomulikult on sellise kaliibriga kunstnike nagu Schiff külaskäik midagi erakordset. Mulle kui kunstilisele juhile on suur au, et selline artist festivalil esineb. Iga kontsert, mis ta annab – olen teda ka Berliinis kuulanud –, on sündmus, täiuslik tervik. Tema eelmine kontsert Tallinnas oli üle nelja tunni pikk. Aga kordagi ei tekkinud mõtet, et aeg on koju minna, hoopis, et see kestaks ja kestaks. Keda veel festivalile valisid?

Üks nimi, kes mul ka kohe tuli, on ukraina pianist Vadym Kholodenko. Ta on 2013. aasta Van Cliburni konkursi võitja, väga kõrget klassi mängija. Olen aastate jooksul palju tema salvestusi kuulanud. Eriti on meeles üks plaat, kus ta mängib Skrjabini sonaate. Võtan selle ikka ja jälle välja, kui on mõni raske hetk või lihtsalt tahaks midagi ilusat kuulata. Ta on oma karjääriga praegu suurel tõusulainel. Ta avab festivali sooloõhtuga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, kus selleks ajaks on arvatavasti

APLAUS I SÜGIS 2026

ka juba uus Steinway klaver. Järgmisel õhtul mängib ta Eesti Festivaliorkestriga Brahmsi klaverikontserti nr 1. Tänapäeva muusikutele ongi omane, et tuleb teha palju erinevaid asju ja on hea, kui artist saab end festivalil näidata mitmest küljest. Kuna festivali läbiv idee on seekord „elujõuline klaver“, siis on loomulikult siia kutsutud ka nooremaid pianiste. Kontserdile ERSOga tuleb soleerima mu hea sõber, inglise pianist Martin James Bartlett Londoni Kuninglikust Muusikakolledžist, kus ise omal ajal õppisin. Martin on ka 2014. aasta BBC Young Musiciani preemia laureaat. Ta esitab Beethoveni klaverikontserti nr 5 „Emperor“. See „Emperori“ („Imperaatori“) teema haakub paraku väga tihedalt praegu maailmas toimuvaga. Mõtlen ka kontserdi eelvestlusele kutsuda rääkima kedagi, kes mõtestaks impeeriumide teemat vaatega tänapäevale. Festivali lõppkontsert on eesti noorte pianistide päralt. Tänavu möödub 175 aastat Liszti surmast ja see on suurepärane võimalus teha kummardus tema klaveriloomingule. Noored pianistid Havryil Sydoryk, Mattias Heina, Rasmus Andreas Raide, Sofia Khvichia, Peeter Kivistu, Tiit Tomp, Madis Sikk, Mariam Miqeltadze, Fortunato Salvador García Piquer, Viola Asoskova ja Tähe-Lee Liiv esitavad ühel õhtul kõik Liszti „Transtsendentsed etüüdid“. Pöörane, aga samas väga loogiline idee, mis haakub festivali ideega „elujõuline klaver“. See õhtu on planeeritud kahes osas, teises osas teevad kaasa MUBA noored pianistid. Nemad esitavad kogu Schumanni „Lastestseenide“ tsükli. Meie noortele muusikutele peakski järjepidevalt pakkuma võimalust Estonia kontserdisaalis esineda. Mäletan oma õpinguajast, et Estonia kontserdisaalis mängida oli aasta kõige suurem sündmus. Muusikakeskkoolis toimusid valikmängud, et sinna esinema saada. Nüüd on muidugi EMTA-l ja MUBA-l endal olemas suurepärased saalid, kuid sellegipoolest on Estonia kontserdisaal siiski ikooniline saal, Eesti klassikalise muusika esinduskoht. Festival KLAVER on pika traditsiooniga sündmus. Millisel kohal ta sinu pilgu läbi on meie muusikaelus?

Traditsioon on tõesti pikk, tulekul on juba 15. festival, natuke ka juubelihõnguline. Ka mu enda kogemus selle festivaliga ulatub juba 20 aasta taha. Mängisin seal esimest korda 2006. aastal. See, et festival on järjepidevalt toimunud, on suur asi. Eesti Kontsert on seda väga

Festival KLAVER

eestikontsert.ee

Festival KLAVER

missioonitundlikult vedanud. Neil on ressursid ja võimalused seda nii mastaapselt korraldada ning pakkuda erakordset võimalust mitmel päeval sellesse kaunisse maailma süveneda. Kahjuks on festivali päevi ja kontsertide arvu kord-korralt vähendatud. Seekord on kavas kahe erineva sümfooniaorkestri kontserdid. Ja see, et üks pianist saab end näidata sooloõhtuga ja seejärel solistina orkestri ees, on ka midagi uut sellel festivalil?

Orkestrite osas kujuneski nii – neil olid oma kindlad päevad, millal neil oli võimalik. Ja festivali pikkus – ma arvan, et selline kompaktsus on võib-olla isegi hea. Kogemustele toetudes oli saanud selgeks, et neli päeva on paras pikkus ja publik ei jõua tihedamini käia. Viimastel festivalidel on enne kontserte olnud väga huvitavad vestlused. Kas nendega jätkate?

Jätkame. Suures plaanis on vestlused paigas ja ideed olemas. Üheks vestlusteemaks on näiteks „Virtuoossus looduses“. Sinna on kavas kutsuda vestlema Valdur Mikita ja Kaupo Kikkas. Schiffi kontserdi eel tahame kutsuda rääkima Doris Kareva. Kuna Schiffi klaveriõhtud on

APLAUS I SÜGIS 2026

alati sellised poeetilised tervikud, siis sobituvad sinna Doris Kareva mõtted, kuidas tema luulet näeb ja kuidas see on seotud muusikaga. Üks eriline plaan on veel – teha Johan Randverega Fotografiskas noortesündmus. Mulle väga meeldis klaveripäev, mille korraldas Eesti Klaveriõpetajate Ühing Rakvere Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru – kokku tuli palju noori klaverimängijaid Eesti muusikakoolidest. Tahaks teha midagi samalaadset, kus noored saavad tulla oma lugusid esitama. Sinna vahele me siis Johaniga räägime, võib-olla mängime ise ka ja õhtul on kõik oodatud kontserdile. See tundub väga hea ja viljakas mõte, saab mängida ja pärast kontserdile – kõik head asjad kokku.

Jah, selline avatud formaat. Fotografiskas käib nädalalõpul palju inimesi, nii oleks see ka klaverimängu ja festivali promo.

Nagu sa mainisid, festivali idee on „elujõuline klaver“ – see on praegu väga oluline teema. On ju olnud aegu, mil räägiti, et klaveriõhtu ei too saali täis. Aga viimased aastad näitavad suurt tõusu, saalid on täis ja mitte ainult

Festival KLAVER kuulsatel nimedel nagu Kissin ja Sokolov, vaid saalid on tulnud täis ka eesti pianistidel ja teistel välismaistel esinejatel.

Minul on kunsti osas üldse väga suur lootus. Kogu selle tehnoloogia arenguga, millest nii palju räägitakse – AI, robotid –, jääb inimestel järjest rohkem vaba aega üle. Ma usun ja näen, et suur osa sellest on hakanud minema kultuuri tarbimisele. Meie ala on kindlasti ka suurel tõusulainel, sest need on erioskused, mida ei õpi lühikese ajaga ja mida ükski masin ei asenda. Seda on juba näha teatrist – teatrisse on Eestis ju peaaegu võimatu pileteid saada! Mida rohkem oma kunstist räägime ja seda esile tõstame – kasvõi näiteks festivaliga KLAVER –, seda laiemat tähelepanu see saab. Minu noorpõlves räägiti palju, et inimesed justkui pelgavad klassikalise muusika kontserdile tulla, äkki teevad midagi valesti või käituvad kohatult. Mulle tundub aga, et nooremal generatsioonil sellist hirmu ei ole. Pigem toovad nad kaasa oma mõtted ja sotsiaalsuse. Ma arvan, et paremad ajad on tulekul (kuigi ka varasemad pole olnud põrmugi halvad).

Euroopas on ka mitmeid suuri ja huvitavaid klaverifestivale. On sul nendega kokkupuuteid olnud?

Festivalikava koostades uurisin nende kohta küll. Londonis elades puutusin selliste festivalidega päris palju kokku. Aga rohkem kui suuri on tegelikult väikesi festivale, mida korraldatakse igasugustes erilistes ja ootamatutes kohtades. Sageli on neil ka juures hariduslik osa – meistrikursused ja muu. Ma väga sooviksin, et festivalile KLAVER lisanduks haridusprogramm. Ja väga loodan, et Sir András Schiff on nõus meil andma meistriklassi, läbirääkimised praegu käivad. Kas tooksid välja veel noorema generatsiooni pianiste, kes sulle huvi pakuvad ja keda võiks ka meile võimaluse korral esinema kutsuda.

Väga häid noori mängijaid on tõesti palju. Huvitav on iga suure konkursi järel näha, kuidas tõusevad esile mingid uued nimed, ja siis mõne aja pärast vaadata, mis neist on saanud. Mõned kaovad, teised jäävad laineharjale. Nagu viimase Chopini konkursi võitja Eric Lu. Tal

eestikontsert.ee

Festival KLAVER

APLAUS I SÜGIS 2026

Festival KLAVER

olid juba enne mitme päris olulise konkursi võidud, aga suurt karjäärilendu nendest ei tulnud. Loodetavasti nüüd see Chopini konkursi võit loob selle karjääri, mis ta väärt on. Meil on ka Eestis väga lahedaid noori pianiste, nagu näiteks viimane „Klassikatähtede“ võitja Havryil Sydoryk. Mis temast tuleb, tegelikult ei teagi, tal on muusikas huvid nii erinevates kohtades. Tõepoolest on omajagu pianiste, kes tegelevad aktiivselt mängimise kõrval näiteks heliloominguga. Olen isegi mõelnud, kuidas nad kõike jaksavad. Ka näiteks Kissin komponeerib, Pletnjov.

Sellega on nii, nagu ma meie vestluse alguses ütlesin: tänapäeva artistid peavad olema multifunktsionaalsed. Tundub, et tänapäeva muusiku oskuste pagas peab olema veelgi laiem kui 20 aastat tagasi. Mitte isegi see, et mängid kõrgel tasemel pilli või komponeerid – sa pead suutma püsida pildis ja ennast ka n-ö müüa. Olen ise samasugune – hakkasin klassikalise klaveri kõrval tegelema elektroonilise muusikaga, mis on mulle alati südamelähedane olnud. Ma ei leia, et see minu keskendumist segaks, pigem pakub võimalust vahepeal teisele lainele saada. Niisama on helilooming võimalus sellest tohutust esinemispingest ja harjutamisest vahel kõrvale saada ja end teistmoodi väljendada. See on

tänapäeval järjest rohkem levinud. Vaadates inimesi, kes teevad suuri karjäärimuutusi – elu on maailmas muutunud lihtsalt nii heaks, et meil on võimalus tegelda palju rohkemate asjadega.

FESTIVAL KLAVER T 13. oktoober 19.00 Vadym Kholodenko Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdimaja K 14. oktoober 19.00 Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester Estonia kontserdisaal N 15. oktoober 19.00 Sir András Schiff Estonia kontserdisaal R 16. oktoober 19.00 Fantastiline Beethoven Estonia kontserdisaal L 17. oktoober 19.00 Galakontsert Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

T 13.10

kell 19.00 EMTA kontserdimaja suur saal

K 14.10

kell 19.00 Estonia kontserdisaal

N 15.10

kell 19.00 Estonia kontserdisaal

R 16.10

kell 19.00 Estonia kontserdisaal

L 17.10

kell 19.00 Estonia kontserdisaal

Vadym Kholodenko Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester Vadym Kholodenko klaver Dirigent Paavo Järvi

Sir András Schiff Martin James Bartlett Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Jessica Cottis

Galakontsert

Havryil Sydoryk • Mattias Heina • Rasmus Andreas Raide Sofia Khvichia • Peeter Kivistu • Tiit Tomp • Tiit Sikk Mariam Miqeltadze • Fortunato Salvador García Piquer Viola Asoskova • Tähe-Lee Liiv

Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.

Grünberg 70

Suurhelegeüksilugu:klase

SVEN GRÜNBERG TULEB LAVALE PUBLIKULE TÄNUKUMMARDUST TEGEMA Muusika katalüseerib kujutlusvõimet ja vabalt võib kujutleda, et ta on ratas, mis veeretab endast jälgi jättes meeltesse ringe. Nagu inimese elu, mis samuti pööreldes edasi liigub ja vahel jätab mulje, nagu „oleks see kõik juba olnud“. Sven Grünbergi ratas on ühel niisugusel ringil läbimas punkti, milles on palju tuttavat. Sügisel toob ta oma loomingu lugu jutustavatel juubelikontsertidel taas mõneks korraks lavale ansambli Mess, mis on pärit 50-aastasest minevikust – helilooja noorusajast, kui ta uljalt võttis teekonna alguses esimesi pikemaid samme. Tekst: IMMO MIHKELSON I Fotod: MARK RAIDPERE JA ERAKOGU

APLAUS I SÜGIS 2026

Grünberg 70

eestikontsert.ee

Grünberg 70

ks ole ta viimastel aastatel selliseid tagasivaateid kaasa teinud teisigi, näiteks filmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ muusika lavale toomine ja teedrajava heliplaadi „Hingus“ kontsertesitus koos selle muusika kõlaväljas üles kasvanud fännidega; või siis kontserdid endale oluliste lugude sümfoonilist laadi seadetega. Lühidalt kokku võttes võiks nende faktide põhjal väita, et 70. sünnipäeva künnisel on Sven Grünberg muutunud muusikas seltskondlikumaks (tema tuntumad loomingusaavutused on pärit üksi-esitustest) ja üle õla tagasivaatamised aina sagenevad. Aga see pole nostalgitsemine. Mitte sellisel moel, nagu enamasti arvatakse, kui afiššidel vilksatavad tänapäevaseks rüütatult möödunud kümnendite pealkirjad. Mitte Sven Grünbergi puhul ja mitte nende jaoks, kes teavad tema

APLAUS I SÜGIS 2026

muusikat ja on tuttavad tema ümber vormunud kuvandiga. Asi on tundes ja tunnetuses, mida muusika kannab. Ta on algusest peale olnud vastuvoolu liikuja – meelteselguse ja armastuse kuulutaja ning lootusejagaja. Maailmas, mis vägisi tahaks nagu inimesi longu väänata, meeleheite alla suruda, raevuvalda paisata, kurbuse ja masenduse kätte jätta... Selle nukra tulevikupildi nimi on düstoopia ja see ei ole Grünbergi pilt. Vale oleks teda ka utopistiks nimetada, sest algusest peale on ta justkui kolmanda tee kulgeja, kes juba ammu kirjutatud kantaadi pealkirjaga sarnaselt ütleb: „Küsi eneselt.“ Jah, otsi inimesena tahtmiste ja saamiste tasakaalu, õpi tundma oma piire ja sellele vastavalt enda võimalusi, ürita maailma tarkusest osa saada. Püüdle selle poole, et olla parem inimene, mida see ka iganes kellegi jaoks tähen-

Grünberg 70 dab. Kui niisugustest asjadest räägib tänane Sven Grünberg, siis noogutavad teadjamad kohe mõistvalt, et see on budisti jutt ja teda teatakse ammu kui seesuguse kaugete maade ja merede tagant pärit mõtteviisi üht eestkõnelejat Eestis. Kuid Sven räägib, et temas oli see pürgimus olemas juba varem ja lugu, mida tema muusika on enam kui viie aastakümne vältel pajatanud, pole oma olemuselt palju muutunud. Ta vaatab küsivalt enesele ajas tagasi ja meenutab, et ansambliga Mess esitatud kõige esimene lugu, mille pealkiri ongi „Lugu“, pakkus mõtte sellest, kuidas vanadus ja noorus on samal teljel – meie eluteljel – seotud. Nooruse pulbitsev energia ei kätke piisavalt tarkust, mis seda õigesti suunata aitaks. Ning küpses eas, kui teadmised, mis elu jooksul pingsalt kogutud, on kiht-kihilt ladestunud ja pilk oskab maailma haarata laiemalt, ei pruugi enam olla jõudu kõige selle tallele pandu rakendamiseks. Nii mõtles Sven Grünberg juba teisme-eas. Kui juubelikontsertideks valmistuv helilooja sellest räägib, võiks kujutleda, kuidas tema silmis korraks vilksatab kurbusehelk – igatsuse ja lootuse, saavutamata tippude ning täitumata soovide vari. Aga ei, budistina vaatab ta asjadele teisiti. Tema teekond on alguseta kulgemine, hinguste rida nagu samanimelisel heliplaadil enam kui neli kümnendit tagasi. „Mul on 70 aasta juubeli künnisel süda rahul, olen saanud peaaegu kõike teha ja proovida, mida olen soovinud,“ tunnistab Sven. Progerokist elektroonikani, filmimuusikast kammer- ja sümfooniliseni... Kuid tema elus

Tema teekond on alguseta kulgemine, hinguste rida nagu samanimelisel heliplaadil enam kui neli kümnendit tagasi.

eestikontsert.ee

Grünberg 70

on tähtsamaidki asju kui muusika. See tähendab, et ta on erandlik muusik, kes ei paiguta muusikat oma elu keskmesse. Helide maailm ja selle jõujoontest loomingu põimimine on talle vahend, mitte eesmärk. Puu oks, mitte tüvi. Ja ikkagi see „Küsi eneselt“. Inimene, kes sa oled? Kogu Sven Grünbergi loomingulist tegevust – tema lugu – iseloomustavad algusest peale kõige enam kaks avara tähendusväljaga sõna. Need on Helgus ja Tõsidus. Tõsiduse joon läbib kogu tema muusikat, esimestest lugudest alates. See on olemas nii laste multikate muusikas kui ka suurte mõtlejate helidesse vormitud tarkuseterades. Grünbergi muusika ei aita inimestel aega surnuks lüüa või tühjana tunduvat ruumi ükskõik millega täita. Pigem tahaks see nagu kuulaja ajatunnetust erksamaks muuta ja teravdada taju. Nii see mulle tundub ning sellele on raske vastu

vaielda, sest kuulajani jõudes ei jää muusika ratsionaalsest poolest, tema objektiivsusest ja noodikonstruktsioonidest enam kuigi palju järele. Heli läbib kõrvade kaudu justkui subjektiivsuse filtrid, domineerima jääb meeleseisund ja iga kuulaja paneb kildudest kokku oma mosaiigi. Aga tõsidust ja sügavuse ulatust tajuvad Sveni muusikas arvatavasti kõik. Sama on helguse ja positiivsusega. Valguseküllane on tema muusika olnud algusest peale. See tema OMA heli, mis on eristuvalt individuaalne, globaalse haardega, läbi ajaloo ja üle geograafilise ulatuvuse. Mingist intervjuust on meelde jäänud Sven Grünbergi mõte, et inimese meel peab olema selge ja kontsentreeritud – meeltesegadust pole vaja paljundada, seda on niigi liiast. Korduvalt on ta avalikult väljendanud mõtet, et tema ei kuulu nende kunstnike parteisse, kes üritavad loomingu kaudu oma

eestikontsert.ee

Grünberg 70

APLAUS I SÜGIS 2026

Grünberg 70

ööpotti kellelegi pähe kallata ja enda ängi teiste peale välja elada. Mitte lõhkuda, vaid luua ja rajada on vaja, näib Sveni muusika kuulutavat. Mäletan, kuidas ta muigas kavalalt, kui pärast ühe tema sümfooniaorkestrile kirjutatud teose kuulamist ütlesin, et ta on nagu renessansiaegne kunstnik Fra Angelico, keda teati kui meest, kelle pilk oli sedavõrd positiivne, et isegi tema kujutatud Põrgu tundus helgem kui mõne teise Paradiis. Ja täpselt just see kõlas tema orkestriteosest, selles vastandpoolust kujutavas lõigus, mis pidanuks mõjuma kurjalt ja ähvardavalt. Hea võidab kurja väe. Nii see peaks alati olema ning Sven Grünbergi muusikas ongi nii. Muusika vägi on nähtamatu ja käega seda katsuda ei saa. See on suures osas nagu maagiline energia, mis taltsutamiskatsetele reageerib tõrksalt. Kui heliloojal õnnestub loomisprotsessis pingsalt tööd tehes panna helidesse palju väge, siis reeglina selle mõju kuulajatele kuidagi ka avaldub. Oma Saksamaal ilmunud albumi „Milarepa“ avaldamise järel selgitas helilooja suure Tiibeti mõtleja tekstide tõmbejõudu nii, et seal on tegemist kõrge vaimsusega ja väga lihtsa üldinimliku vormiga, ja et ka tema püüdleb selle poole. Seda mõttelist joont pikendades oleks

loogiline öelda, et mitte kunst kunsti pärast, vaid kunst inimese pärast. Ja niimoodi rääkides olemegi saabunud kõikuvale pinnale, mille ohtusid on Sven Grünberg oma muusikuelu jooksul palju tunda saanud. Räägid ja räägid, aga sind ei mõisteta või saadakse aru imelikult, teistmoodi. Helid põrkuvad vastu ignorantsi müüri ja energiaga laetud muusika sumbub. Tegutsemine žanrite piiril paigutab muusiku ei-see-ega-teine alale, kus tihti tuleb silmitsi seista hüljatuse, üksiklase tundega. Edasi aitab minna ainult usk oma teekonna sihti. Kui muusik ütleb ajakirjanikule (ja see trükitakse), et mõtestamata elul ei ole väärtust, või et tegelda tuleb olulise, mitte tühisega, siis positsioneerib ta ennast, oma tegevust ja oma loomingut. „Mitte muusika või muu kunsti loomine, vaid inimese loomine on minu arvates suurim kunst,“ rääkis Grünberg ühes usutluses ja seda mõtet on ta erinevate sõnadega korranud alatasa. Tundub, et päris oma loo algusest saati. Seda ka helides. Praegune Sven Grünberg teeb sügava kummarduse oma Õpetajate poole. Sooja tundega meenutab ta Linnart Mälli, kes tema vaimset arengut on kindlasti kõige enam mõjutanud. Mälli juures õppis ta enam kui 30 aastat

eestikontsert.ee

Grünberg 70

budismi. Sügavuti. Ning teine tähtis Õpetaja muusika rajal oli Leo Semlek oma nõudliku, kuid originaalse ja loomingulise mõtlemisega. Tänuga mõtleb Sven ka paljudele filmitegijatele, kellega ta on koostööd teinud. Eestist kuni Hollywoodi, Jaapani ja Lõuna-Koreani välja. Messi aegadest tuttav Kaarel Kurismaa oli esimene, kes kutsus ta filmi juurde, järgmisel aastal möödub 50 aastat Sven Grünbergi esimesest filmimuusika tööst. See oli huvitav, teistsugune loomingumaailm ja sealt saadud teenistus aitas edasi minna ning hoida elus unistusi eesmärkidest, milleni ta muusikat tehes soovis jõuda. Ootamatult sülle sadanud „Hukkunud Alpinisti hotelli“ heliatmosfääri loomine lennutas ta orbiidile ning paljud järgnevad tööd õpetasid asju, mida ta muusika ja selle tajumise kohta poleks muidu võib-olla teada saanud. Muusika loomine enam kui sajale filmile ja selles tegevuses omandatud kogemuse tudengitele edasi jagamine on samuti talle tähtis. Ta on nüüd ise õpetaja, teejuht. Viimasel ajal on Sven Grünberg aeg-ajalt kirjutanud üles oma eluseikasid, sest kirjastus ootab pikisilmi ja kannatamatult jalalt jalale tammudes temalt raamatumaterjali. Üks vii-

APLAUS I SÜGIS 2026

mase aja avastusi, millele muusik oma elutee tagasivaatepeeglit uurides komistas, oli tõdemus, et mingil hetkel aset leidnud hüpped tema varajases muusikukarjääris olid hullult järsud. 16aastaselt mängis ta eesti parimate muusikutega, 21-aastase noorukina tuli film „Hukkunud Alpinisti hotell“, mille mastaap ja vastutus olid ehk liigagi suured. Ootamatult tiirles ta Suurte Nimede seltskonnas, talle patsutati tunnustavalt õlale, uksed avanesid, võimalused sirendasid. Ole vaid hakkamas ja haara kinni. Normaalne noorusaeg jäi siis justkui elamata, tavapärane inimese kasvuperiood kõigi oma õhinate, avastuste ja pettumusvaludega jäi liiga üürikeseks. Võib-olla ei peakski eelseisvate kontsertide kontekstis nii palju rääkima tema loometee algusest ja ansamblist Mess, kuid tegemist on siiski sümboliga või niisuguse teetähisega, mis Sven Grünbergi loos omandab peaaegu et monumendi mõõtmed. Mess oli noorele inimesele kui avastusretk, kus igal järgmisel sammul on jalge all uus pind. Muusika pluss visuaalid, lõputuna näivate võimalustega elektrooniline heli, progerokist võrsuv avar maailmatunnetus, uued akustilised ruumid... Just ruumi peab Sven

Grünberg 70

Grünberg muusikas eriliselt tähtsaks. Muusikat luues loob ta ühtlasi ka neid ruume, kus helid ja mõte paiknevad ning liiguvad. Kuulajale on need kohad, kus moodustuvad huvitavamad varjundid ja kus ulatuvusele järgnedes on võimalik tajuda mõttesügavusi. Kolm kontserti novembris ei ole niivõrd tagasivaade olnule, kuivõrd lugu või jutustus, selgitab Sven Grünberg. Pealkiri ongi „Lugu“ ja sellel on nii kitsam kui ka avaram tähendus. Oma ansamblile kirjutatud esimene pala on kui omamoodi manifest, ning enam kui pool sajandit väldanud muusiku teekond ei saa olla midagi muud kui samuti Lugu. „Minu lugu,“ ütleb Sven. Kontserdi esimeses pooles on praeguse plaani kohaselt laval vokaalansambel Vox Clamantis koos Tallinna Kammerorkestriga ning kava teine pool toob lavale läbilõike Sven Grünbergi varasemast loomingust. Ei saa välistada, et koos Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi muusikutega tuleb mõneks hetkeks lavale ka vanameister ise. Uues koosseisus Mess mängib mõned lood, kõlavad lõigud kultusliku kuulsusega albumitelt „Hingus“ ja „OM“, natuke

on „Alpinisti“ ning „veel midagi“. Kõigest ei taha Sven praegu veel rääkida. Tema lubaduste lehel on võimalus, et võib kõlada ka mõni päris uus kompositsioon. Ning ikkagi – muusika ei ole elus kõige tähtsam, nagu kinnitab Sven Grünberg. Kuid ta on väga võimas sõnumivahendaja, mis võib tuua inimeste ellu ja nende mõtteruumi palju avarust, ilu ja meeleselgust. Kohtumiseni kontserdil!

SVEN GRÜNBERGI LUGU N 19. november 19.00 Pärnu kontserdimaja R 20. november 19.00 Vanemuise kontserdimaja L 21. november 19.00 Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

Sven Grünbergi lugu Vox Clamantis • Tallinna Kammerorkester • EMA Valter Soosalu • Ansambel Mess • Dirigent Jaan-Eik Tulve N 19. NOVEMBER 16.00 Pärnu kontserdimaja R 20. NOVEMBER 19.00 Vanemuise kontserdimaja L 21. NOVEMBER 19.00 Estonia kontserdisaal

Mathei Florea

TEADLIKULT SÕUAD, EUROOPA LAVADELE JÕUAD 48

Kohtusin džässpianist Mathei Floreaga tänavu kevadel, mil lindude laul oli aina häälekam. Kõrvu jõudsid tertsid ja kvardid, ent Mathei peas helisesid nüansirohkemad meloodiad mähituna põhjamaisesse kargusesse. Needsamad, mis kõlavad peagi erinevates Eesti kontserdimajades Mathei Florea New Groundsi esituses. Tekst: CARINE JESSICA KOSTLA I Fotod: KERLI MULLAMAA, ANNELI IVASTE JA ERAKOGU

APLAUS I SÜGIS 2026

Mathei Florea

eestikontsert.ee

Mathei Florea

athei on teinud terve kevade ning suve New Groundsiga proove ning Berliinis uut plaati salvestanud. Albumil teeb kaasa New Yorgis resideeruv maailmakuulus kitarrist Gilad Hekselman, kes astus koosseisuga üles ka 2025. aasta Jazzkaarel. Albumi lood pärinevad Mathei sulest. Teiste seas kõlab ka seade eesti rahvaviisile „Meil aiaäärne tänavas“. Loos nimega „Never odd or even“ on ta kasutanud palindroomi ehk teisisõnu keerutanud harmooniat üht- ja teistpidi ning jõudnud ikka samasse kohta tagasi. Mathei tunnistab, et matemaatiliselt ta muusikat ei kirjuta. Kõnealuse loo teemanigi jõudis ta klaveri taga improviseerides. „Kogu esimene osa tuli loomulikult. Tavaliselt kirjutan mängitu üles ning hakkan alles siis muusikale teoreetiliselt lähenema. Mul on sageli kolm lugu samal ajal töös. Kui ühega tekib mingis etapis blokk ja ma ei leia lahendusi, kirjutan vahepeal midagi muud. Salvestan oma ideed Logicu programmi, mängin sisse keelpillide partiid, vähesel määral ka trummid. Nii saan bändile demod ette saata. Proovis mängijad juba teavad, kuidas lugu laias plaanis kõlama peaks ning saame tegeleda viimistluse ja nüanssidega.“

APLAUS I SÜGIS 2026

Mathei tunnistab, et tal on väga raske hakata tühja koha pealt komponeerima, ta kasutab tihti oma varasemaid helisalvestusi, mida lähtepunktiks võtta või omavahel kombineerida. Muuseas jagab klipid erinevatesse kaustadesse – igale koosseisule oma. Lisaks New Groundsile on tal ka bänd Flow Rea. Kui esimese puhul on tegemist põhjamaise ja õhulise džässiga, siis Flow Rea on neo souli ja groove’i mõjutustega. Viimasega suundutakse sügisel Euroopasse kontserte andma. Ees ootavad esinemised Helsingis, Pariisis, Strasbourgis, Londonis ja Berliinis.

KOLMSADA KIRJA, VIIS VASTUST Kaheksaliikmeline Mathei Florea New Grounds on bänd, kus mängib rahvusvaheline seltskond, kelle eluteed on Saksamaa pealinnas ristunud. Mängijate seas on Austraaliast pärit jaapani juurtega viiuldaja, kaks poolakat, kolm sakslast, üks ukrainlane ja Eesti-Moldova peres kasvanud Mathei. Muusika on aga universaalne ja piiride ülene. Erinevusi on mees märganud siis, kui keegi on alles Berliini tulnud, aga nendib, et paari aastaga see muutub. „Sakslased

Mathei Florea on loomult pigem kinnised nagu eestlasedki, aga kuna muusikamaailma konkurents on tihe, oleme kõik õppinud avatumalt suhtlema. Mulle tundub, et samal põhjusel on inimesed aktiivsemad ja väärtustavad proovi rohkem. Kunagi ei tea, kes sind märkab ning mis võimalusi see kaasa toob. Eestis tunnevad kõik kõiki ja üks passiivne osalemine ehk ei mõjuta su edasist käekäiku nii palju.“

Ükskõik kui hea on minu koduleht, sotsiaalmeedia või videote hulk internetis – inimkontakt on kõige olulisem. Mathei rahvusvaheline edu ei ole juhtunud üle öö. Selle taga on pikk ja teadlik töö. Nii nagu paljud, eelistaks ka tema, et saaks tegeleda ainult muusika loomise ja esitamisega, ent kontaktide ja reklaamita ei jõua kuskile. Ta märgib, et esinemiste saamiseks on äärmiselt oluline käia festivalidel, tutvuda inimestega. „Kui inimene on päriselt sind näinud, sinu muusikat kuulnud või näinud sind kellegi teisega mängimas, on ta sinust teadlik. Ja kui seejärel talle e-kiri saata, on suurem võimalus, et ta selle kirja ka päriselt avab,“ arvab muusik. Džässiklubidele tuleb 200–300 esinemistaotlust päevas, kui sind ei teata, on väga raske kirjalaviinis silma jääda. „Ükskõik kui hea on minu koduleht, sotsiaalmeedia või videote hulk internetis – inimkontakt on kõige olulisem. Näiteks esinesime bändiga jaanuaris Saksamaal Husumi-nimelises linnas. Sealses esinemispaigas annavad kontserte tippmuusikud ning sinna on väga keeruline saada, enamasti isegi ei vastata su sooviavaldustele. Meid märkasid juhtumisi Lätis puhkamas käinud saksa organisaatorid Riias esinemas – lihtsalt vedas, et tutvusime. Olen alati püüdnud pärast esinemisi promootoritega isiklikult suhelda. Lihtsalt selleks, et tuntaks mu nime ja nägu. Muidugi võtab see päris kaua aega, et niimoodi tutvusi saada.“

eestikontsert.ee

Mathei Florea

Karm reaalsus on see, et häid muusikuid on väga palju. Mathei nendib, et peab olema äärmiselt kõrgel tasemel, et keegi tuleks manageerimissooviga. „Olen oma sõprade pealt näinud, et alguse pead ikka ise ära tegema,“ märgib ta. „Paljud on väga kaugele jõudnud just seetõttu, et nad teevad aastaid kõike selleks, et endale esinemisvõimalusi saada. Loomulikult on nad ka muusikaliselt väga head, aga nad jõuavad mõne agentuuri ridadesse alles pärast väga pikka teekonda. Samal ajal võrdväärsel tasemel mängijad seisavad paigal, ootavad, et keegi neid kutsuks. Kui sa ei suuda end skeenesse sisse süüa, võib sinu muusika olla küll väga hea, aga sind lihtsalt ei märgata,“ kirjeldab Mathei professionaalseks artistiks kujunemise teekonda. Mathei on ka ise saatnud kolmsada e-kirja Euroopa erinevatesse džässiklubidesse. Äraütlemised ja vaikus teisel pool ekraani käib asja juurde, ent esinemispakkumised, mis on tulnud, viivad omakorda järgmisteni. Tänaseks on tal manager, kes käib festivalidel ja showcase’idel, et leida uusi esinemisvõimalusi. Pianist ei ole organisatoorsetest teemadest eemaldunud, vastupidi, ta mõtleb kaasa ja panustab, et näidata enda sajaprotsendilist pühendumist.

MINU PERE JA MUUD RIIGID Mathei on jaganud oma elu kahe riigi vahel 2015. aastast alates, kui Berliini Jazzi Instituuti õppima läks. Sellele eelnes aasta pillimängu Rootsis Skurupis, õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Kui varem resideerus ta nii Berliinis kui Tallinnas, siis täna planeerib ta aega teadlikumalt. Põhjuseks on pere, kuhu kuulub nelja-aastane poeg Kir. „Et saaksin

APLAUS I SÜGIS 2026

elada sellist elu, peab olema väga hea kaaslane, kes sind toetab. Püüan teha nii, et ma ei oleks korraga liiga pikalt kodust ära. Maksimaalselt kümme päeva. Mu partner reisib samuti päris palju. Toetame teineteist, alati ei pea olema üks inimene see, kes koduse elu eest vastutab.“ Tänavu septembris pakuti Matheile kolmenädalast residentuuri Milanos. Eesmärk on kirjutada ja salvestada koos teiste Põhjamaade instrumentalistidega muusikat, kuhu on kombineeritud põhjamaine vaikus ning Itaalia moepealinna melu. „Minu esimene küsimus oli, kas saaksin programmis ka lühemalt osaleda, sest kolm nädalat on päris pikk aeg,“ märkis Mathei, kes arvas, et võibolla saab pere ka tema juurde Itaaliasse tulla. „Päevas on kuusteist tundi ja isegi kui kuus või seitse sellest muusikat kirjutame, jääb ülejäänu ju linna avastamiseks,“ on muusik optimistlik. Juhin tähelepanu, et tema arvutuskäik lahutas koheselt päevast unetunnid maha, ja pärin, kas tõesti on ta oma päevakava nii detailselt paika seadnud. Vastus on jaatav. „Kui elutempo on kiire, olen ka rohkem organiseeritud, ja vastupidi. Ma tõesti planeerin oma päeva täpselt. Pereelus teisiti ei saa. Kui sõidan Tartusse esinema, tean, et saan tagaistmel kaks tundi tööd teha. Kui pean aga roolis olema, olen selle aja kaotanud ning pean kuskilt lõivu võtma.“ Mathei päevakavasse on sisse arvutatud ka aeg lapsega olemiseks. Ühiselt käiakse ujumistrennis, mida mees nimetab isa ja poja kvaliteetajaks. „Trennid on reedeõhtuti, nii et sageli tuleb ette ka seda, et käin soundcheckis ära, seejärel lähen pojaga basseini ning siis naasen kontserdipaika.“ Mathei ei ole see muusikust lapsevanem, kes oma lapsele mingil juhul sama ametit ei soovi. Tema jaoks on oluline, et laps oleks õnnelik ning teeks midagi kirega. „Minu jaoks on muusiku elukutse olnud väga tore ning ma ei kujuta ette ennast midagi muud tegemas. Õnneks pole ma pidanud ka finantsiliselt väga palju kannatama. Välismaal õppides olid keerulisemad ajad, aga ma pole kordagi tundnud, et ei suudaks end muusikaga ära elatada,“ märgib Mathei. Pojas näeb ta aga enda jooni ning toob välja, et kui talle miski huvi ei paku, siis ega ta ei tee ka seda ning raske on teda motiveerida. „Kir on ka väga võistlushimuline. Mina olin nooremana ka, aga see maksis mulle kätte. Võidust ilma jäämine võib mõjuda demotiveerivalt ning nüüdseks olen õppinud oma energiat mujale suunama. Ma ei pea teisi võitma, tahan lihtsalt kogu aeg paremuse poole liikuda.“

Mathei Florea

Minu jaoks on muusiku elukutse olnud väga tore ning ma ei kujuta ette ennast midagi muud tegemas.

eestikontsert.ee

Mathei Florea

APLAUS I SÜGIS 2026

Mathei Florea

„HALTUURAT“ EI TEHTA AINULT RAHA PÄRAST Saksamaal elades käis mees aeg-ajalt Eestis esinemas, sättides maksimaalse arvu esinemisi kodumaal olemise ajale. Niimoodi suve- ja jõulukontserte kombineerides õnnestus piisavalt teenida, et üür oleks makstud ja kõht täis. Tänaseni pole Mathei n-ö keikka-muusiku elu jätnud. Lisaks erinevate artistide koosseisudes esinemisele on ta kokku pannud ka peobändi Jukebox. Ansamblil on oma rakendus, mille kaudu saab publik reaalajas või siis tellides esitatavad lood valida. Repertuaaris on neid üle kolmesaja. Kui Mathei Otsa-kooli õpilasena bändi tegema hakkas, oli see tema unistuste töö. „Toona oli raha teisejärguline. Rõõm sõpradega lahedaid lugusid mängida ja näiteks Viljandisse esinema sõita oli lihtsalt megasuur. Nüüd on 18 aastat mööda läinud. Sõpradega musitseerida on endiselt lahe, aga mingite lugude puhul on suure leierdamise peale rõõm natuke ära kadunud. Tegelikult kirjutatakse väga head popmuusikat ja tasemel muusikutega on alati tore laval olla. Pere loomise ja vanusega on kaasnenud aga see, et firmaüritusel tasuta tantsuks enam ei mängi ja nii tuleb tõesti rahaline pool tugevalt mängu. Samas – isegi kui saaksin iga kuu

10 000 eurot kontole, jätaksin ikka toredamad popesinemised alles.“ Sügis tuleb Matheil täitunud unistustega. Euroopa tuur Flow Reaga, uus album ja kontserdid Mathei Florea New Groundsiga. „See kõik tundub saavutusena, mida ma ei osanud veel aasta tagasi oodata, aga ausalt öeldes on see mul alati eesmärgiks olnud,“ ütleb Mathei. Soovin jõuda festivalidele üle maailma. Peas mõlgub ka mõte uuesti õppima minemisest, kuhu, veel ei tea. Seejärel plaanib ta võtta koos perega pikema puhkuse, avastada maailma ning vaadata korraks tehtule tagasi, aga mitte peatuda, vaid muusikaliselt ikka edasi liikuda.

MATHEI FLOREA JA NEW GROUNDS T 1. detsember 19.00 Jõhvi kontserdimaja K 2. detsember 19.00 Vanemuise kontserdimaja N 3. detsember 19.00 Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

Händel. Messias

Händeli Messi a s“ “

TEOS, MIS KÕNETAB KA 285 AASTAT PÄRAST SELLE LOOMIST 1741. aasta hilissuvel sulgus Georg Friedrich Händel oma Londoni korterisse ja kirjutas 24 päevaga muusikamaailma jaoks ikoonilise staatusega oratooriumi „Messias“. Veel 285 aastat hiljem pole publiku huvi selle suurteose vastu raugenud. „„Messiat“ ei ole kunagi tulnud taasavastada ega ellu äratada,“ on tähendanud ameerika muusikateadlane Richard Taruskin, raamatu „Oxford History of Western Music“ autor. „Euroopa kunstmuusika pidevat esitustraditsiooni võibki alustada „Messiast“, ning Händel on seega esimene tõeliselt „püsirepertuaari“ kuuluv helilooja.“ Tekst: EVELIN KÕRVITS I Fotod: EESTI KONTSERT

APLAUS I SÜGIS 2026

Händel. Messias

eestikontsert.ee

Händel. Messias

ee kuulsusrikas teos ei sündinud ometi autori elu ja loomingu hiilgeajal, vaid madalseisus. Saksamaal muusikukarjääri alustanud, Itaalias õppinud ja kuulsust kogunud ning alates 1712. aastast püsivalt Londonis elanud Händel seisis 56-aastasena teelahkmel ja otsis uusi perspektiive nii muusikas kui ka isiklikul tasandil. Mõne aasta eest oli ta toibunud raskest insuldist, trotsides esialgset prognoosi, mille kohaselt ei pidanud ta enam kunagi suutma orelit mängida ega komponeerida. Inglismaale tulles oli Händel võitnud brittide poolehoiu oma itaalia stiilis ooperitega, ent paari aastakümne järel hakkas publik neist väsima, pealegi tekkis talle tugev konkurent Johann Christoph Pepuschi ja tema „Kerjuseooperi“ näol, mis kõnetas eelkõige kodanlastest kuulajaskonda. Händeli poolt viljeletud itaalia opera seria oli olnud aristokraatia meelelahutus ja seejuures kaunis kulukas, nõudes uhkeid lavakujundusi, kostüüme ja välismaalt palgatud lauljaid. Muusikaettevõtjast helilooja sattus üha suuremasse rahalisse kitsikusse ning pidi sellest väljapääsemiseks oma loomerakurssi otsustavalt muutma. Pärast seda kui 1741. aastal tuli Londonis lavale vaid kolme etenduse jagu mängitud Händeli ooper „Deidamia“, tegi helilooja selle žanriga lõpparve ja pühendas oma loomeenergia ingliskeelsete oratooriumide loomisele. See oli ooperile lähedane loomeala, ent ei nõudnud lavastamist ja oli seetõttu märksa odavam esitada. Teatavat edu oli talle toonud juba 1732. aastal Londonis

mängitud oratoorium „Ester“, selle žanri kõrgaeg algas tema loomingus aga sama kümnendi lõpus ning jätkus kuni 1751. aastani, mil järjest halveneva silmanägemisega Händel pani kirja oma viimase oratooriumi „Jefta“.

INSPIREERIV LIBRETO „Messia“ libretot pakkus Händelile 1741. aastal tema muusika tulihingeline austaja Charles Jennens, kes oli kirjutanud tekstid ka tema oratooriumidele „Saul“ ja „L’Allegro, il Penseroso ed il Moderato“. „Messia tekstid koostas ta Vana Testamendi ettekuulutustest Kristuse tuleku kohta kuni Uue Testamendi kirjeldusteni Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest, kusjuures Jennensi eesmärk ei olnud niivõrd jutustada järjestikust lugu, kuivõrd luua mõtisklev tervik – „meditatsioon meie Issandast kui Messiast kristlikus mõtlemises ja usus“, nagu ta ise seda määratles. Jennensi laialdased teadmised kirjandusest (ta tegeles muuhulgas William Shakespeare’i näidendite toimetamisega) ja muusikast tegid temast mitmes mõttes ideaalse loomingulise partneri, ometi ei sujunud nende koostöö alati pingevabalt. Nii näiteks väljendas Jennens pettumust selle üle, et Händel ei kulutanud tema „Messia“ libreto muusikasse panemiseks isegi üht aastat. „Ta on teinud sellest kena meelelahutuse, ehkki mitte ligilähedaseltki nii hea, kui ta oleks võinud teha ja pidanud tegema,“ kurtis Jennens. Händeli 24-päevase loomemaratoni tulemusena sündinud 260-leheküljeline „Messia“ partituur polnud õigupoolest läbi ja lõhki uus muusika.

Noodinäide Händeli „Messia“ käsikirjast; Händeli „Messia“ partituuri esmatrükk (mõlema allikas: Wikipedia)

APLAUS I SÜGIS 2026

Händel. Messias

Georg Friedrich Händel

Barokiajastu kompositsioonipraktika loomulik osa oli laenamine – olgu siis iseenda või teiste autorite loomingust. Seda harrastas ulatuslikult Johann Sebastian Bach, aga ka Händel, kes kasutas oma oratooriumis muuhulgas muusikalist materjali oma varasematest itaalia duettidest.

„MESSIA“ ESIETTEKANNE Lisaks inspireerivale libretole ajendas Händeli „Messia“ sündi Devonshire’i hertsog William Cavendishi kutse tulla Dublinisse heategevuskontserte andma. Just selles kontekstis leidis 13. aprillil 1742 aset Händeli uudisteose maailma esiettekanne, mille piletitulu – umbes 400 naela (tänapäeva vääringus üle 100 000 euro) – läks kohalikele haiglatele ja võlavangide vabastamiseks. Et saali rohkem inimesi mahutada, paluti daamidel jätta koju laiad seelikuraamid ja meestel mõõgad; tihedalt täistuubitud kontserdipaika tuli sündmusest osa saama ligikaudu 700 kuulajat. „Messia“ esiettekanne Dublinis kujunes tõeliseks triumfiks. „Parimad asjatundjad pidasid seda kõige viimistletumaks muusikateoseks. Sõnadest jääb

puudu, et väljendada seda ülevat naudingut, mida „Messias“ pakkus imetlevale ja tihedalt täidetud saalile. Ülev, suurejooneline ja õrn – kõik see, sobitununa kõige kõrgemate, majesteetlikumate ja liigutavamate sõnadega, ühines, et vaimustada ja lummata südant ja kõrva,“ märkis kohalik ajaleht. Londoni publik kuulis teost 1743. aasta algul, kuid omaks võttis ta „Messia“ alles 1750. aastal, mil Händel hakkas seda – samuti heategevuskontsertidel – regulaarselt ette kandma. Sellest ajast kuni helilooja surmani 1759. aastal omandas „Messias“ selle kõrge staatuse, mida ta naudib tänaseni – ainulaadse muusikalise traditsioonina ingliskeelses maailmas. Händel ise juhatas seda ajavahemikus 1742–1759 koguni 36 korda, kohandades teost vastavalt saadaolevatele lavajõududele (tal on teosest kuni üheksa eri versiooni). Hiljem on teisedki heliloojad oma ajastu vaimus „Messiat“ ümber seadnud, näiteks Mozart (1789) ja Sir Eugene Goossens (romantiline versioon), ent seda on esitatud ka gospel- ja soul-muusika võtmes („A Soulful Messiah“, 1992) ja interpretatsioonis, mis ühendab klassikalise muusika rokielementidega („Messiah Rocks“, 2009). See annab tunnistust,

eestikontsert.ee

Händel. Messias

et „Messias“ on üks neid haruldasi teoseid, mille mõju ületab nii stiili- kui ajapiire. Juba algteos ise on sulam mitmetest stiilidest, mida kosmopoliidist helilooja meisterlikult valdas – oratooriumis põimuvad saksapärane kontrapunkt, itaalia ooperitele omane laulvus, prantslaslikult majesteetlik rütmika ja inglise hümne jäljendav koorikäsitlus. Kuigi tegu on sakraalmuusikaga, kumab oratooriumist selgelt läbi autori taust ooperiloojana ning ülesehituseltki sarnaneb see ooperiga: kolmeosaline teos jaotub stseenideks, hõlmates aariaid, retsitatiive, koori- ja instrumentaalnumbreid.

RÕÕM, ILU, VALU JA DRAMAATILINE PINGE Händel on pannud piiblisüžee muusikasse tundlikkuse ja laia emotsionaalse spektriga, mis ulatub rõõmust (tenori aaria „Every valley shall be exalted“ I osas), üleva ilu (soprani aaria „I know that my Redeemer liveth“ III osas), valu (metsosoprani aaria „He was despised and

APLAUS I SÜGIS 2026

rejected of men“ II osas) ja dramaatilise pingeni (virtuoosne bassi aaria „Why do the nations so furiously rage together“ II osas). Olulist rolli etendab teoses koor, kes on mitte pelgalt taustajõud või muusikaline kommentaator, vaid solistidega võrdväärne kandev jõud. Just koori esituses kõlab üks oratooriumi kõrghetki – halleluuja-koor II osa lõpus. Händel olevat öelnud oma teenrile, et seda luues tundus talle, „nagu oleks ta näinud enda ees kogu taevast ja Kõigevägevamat ennast oma troonil, ümbritsetuna inglite hulgast“. Juurdunud on komme halleluuja-koori ajal püsti tõusta, mis sai alguse 1743. aasta Londoni esiettekandest – legendi järgi olevat kuningas George II muusikast liigutatuna (või siis mõnel muul põhjusel) oma kohalt tõusnud ning monarhi eeskuju järgis ka ülejäänud publik. Pole siiski kindlaid tõendeid, et kuningas George konkreetsel kontserdil üldse viibis – esimene märge sellest loost ilmus alles aastakümneid hiljem. Sellegipoolest on see jäänud üheks klassikalise muusika tuntuimaks rituaaliks.

Händel. Messias

63 Orchestra of the Age of Enlightenment (OAE)

Pärast üht „Messia“ ettekannet tuli Händeli juurde lord Kinnoulli, et autorit „suurepärase meelelahutuse“ (noble entertainment) eest õnnitleda. „Mul oleks kahju, kui ma neid vaid lõbustaksin, ma soovisin neid paremaks muuta,“ vastas helilooja. Ehk peidab just see avaldus endas võtit tema poolt teosesse kodeeritud sügavamale tähendusele: kuulajat puudutada, üles tõsta ja õilistada. 19. sajandi inglise poeet ja kultuurikriitik Matthew Arnold on öelnud, et „ajaproovile vastu pidanud suure kunsti, kirjanduse ja muusika tarkus aitab filtreerida tänapäeva kultuuri ning eristada seda, mis arendab meis parimat ja ülevamat“. Temaga sarnaselt on C. S. Lewis rõhutanud, et „vanad teosed aitavad korrigeerida iga ajastu pimedusi, pakkudes perspektiivi, mida kaasaeg üksi ei suuda anda“. Händeli ajatu meistriteos loob ruumi, kus kohtuvad ülev muusika ja kõnetav tekst, mis toidab inimvaimu universaalset igatsust ja lootust lunastusele. 9. detsembril 2026 toob Händeli „Messia“ Estonia kontserdisaalis publiku ette Valgustus-

ajastu Orkester ja koor ning solistid Sofia Kirwan-Baez (sopran), Angharad Rowlands (metsosopran), Hugo Brady (tenor) ja Peter Edge (bass).

VALGUSTUSAJASTU ORKESTER Hingemattev. Hiilgav. Vallatu. Pöörane. Need on sõnad, millega on kirjeldatud Orchestra of the Age of Enlightenmenti (OAE) ehk Valgustusajastu Orkestri tegemisi. 1986. aastal asutatud kollektiivile pani aluse rühm edumeelseid Londoni muusikuid, kes soovisid kombata traditsioonilise orkestrikultuuri piire. Nad alustasid reeglite kõrvaleheitmisest. Üksainus dirigent kõige eesotsas? Mitte mingil juhul. Spetsialiseeruda ühe ajastu repertuaarile? Liiga piirav. Viimistleda üks teos ja siis edasi liikuda? Liiga mugav. Nii sündis Valgustusajastu Orkester – küsimusi ja väljakutseid esitav, teedrajav –, mis on nüüdseks tegutsenud juba 40 aastat.

eestikontsert.ee

Händel. Messias

Hugo Brady

Angharad Rowlands

APLAUS I SÜGIS 2026

Sofia Kirwan-Baez Peter Edge

Händel. Messias Orkestri nimi viitab 17.–18. sajandi murrangulisele ajajärgule, mil teaduses, filosoofias ja kunstis toimusid märgilised arengud. See oli aeg, mil Isaac Newtoni ja Voltaire’i ideed, kuulus revolutsioon (Glorious Revolution, 1688) ning sellele järgnenud ühiskondlikud muutused kujundasid uue mõtteviisi, mille mõju ulatus ka muusikasse. Seda vaimset ja ühiskondlikku murrangut peegeldasid oma

OAE mängib pillidel – või nende koopiatel –, mis pärinevad ajast, mil esitatav muusika loodi. loomingus heliloojad nagu Johann Sebastian Bach, Georg Friedrich Händel ja Viini klassikud. Valgustusajastu orkestri missiooniks on tuua see muusika tänapäeva kuulajani viisil, mis rõhutab selle ideelist ja emotsionaalset jõudu. Nad lähtuvad veendumusest, et klassikaline muusika ei ole elitaarne kunstivorm, vaid elav ja muutusi esile kutsuv jõud, mille mõju ulatub kaugele kontserdisaalist väljapoole. OAE mängib pillidel – või nende koopiatel –, mis pärinevad ajast, mil esitatav muusika loodi. Seeläbi loodavad nad tuua kuulaja lähemale kogemusele, kuidas see kunagi võis kõlada. Siiski pole nende eesmärk pelgalt minevikku taastada, vaid luua ajalooliste teadmise varal midagi, mis on põnev siin ja praegu. „Messia“ puhul, mille esituskoosseis on sajandite jooksul varieerunud kammerlikku laadi algkoosseisust kuni romantismisajandi hiiglaslike mõõtmetega lavajõududeni, püüdleb OEA 18. sajandi ideaali poole. Nende interpretatsioon tõuseb esile läbipaistva ja nüansirikkana, tuues Händeli suurteose publiku ette mitte kui kivistunud „monumendi“, vaid elava, hingava ja kõnetava kunstiteose. 2017. aastal käivitas Valgustusajastu Orkester programmi „Rising Stars of the Enlightenment“ mõelduna andekatele, alles esile tõusvatele professionaalsetele lauljatele. Artistid valitakse suure hulga kandidaatide hulgast ning sõelale jäänud lauljad saavad kaheaastase prog-

rammi kestel võimaluse orkestriga esineda nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel turneedel. Sellesse programmi kuuluvad kõik neli noort solisti, kes käesolevas Händeli „Messia“ ettekandes kaasa teevad. Auhindadega pärjatud anglo-venezuela sopran Sofia Kirwan-Baez on Londoni Kuningliku Muusikakolledži kasvandik, kes on silma paistnud Suurbritannia ooperi- ja kontserdilavadel ning alustanud ka rahvusvahelist karjääri. Tema lai repertuaar ulatub Rossini, Puccini ja Donizetti ooperirollidest Händeli, Monteverdi ja Mahleri suurteosteni ning kaasaegsete teoste esiettekanneteni. Kirwan-Baez astub üles ka džässlaulja ja pianistina. 2021. aastal ilmus tema debüütalbum „Take One and a Half“, millel ta esitab oma originaalloomingut. Walesi metsosopran Angharad Rowlands on pälvinud kiitust oma kaunilt lüürilise hääle eest. Ta on saanud mitmeid mainekaid preemiaid ning olnud rahvusvaheliste konkursside finalist (sh 2024. aasta Händeli-konkursil). Ooperilaval on ta esitanud rolle Händeli, Mozarti ja Britteni teostes, kontserdilavadel aga teinud koostööd selliste dirigentidega nagu John Eliot Gardiner ja Philippe Herreweghe. Rowlands on hinnatud ka Lied’i- ja kammerlauljana. Londoni Kuningliku Muusikakolledži akadeemilise taustaga Hugo Bradyl on seljataga juba arvestatav lavakogemus. Ta on esinenud kuulsates saalides, nagu Wigmore Hall ja Cadogan Hall, ning teinud hiljuti debüüdi Aix-en-Provence’i ja Verbier’ festivalil, mis on kinnistanud tema positsiooni oma põlvkonna ühe tähelepanuväärsema tenorilauljana. Briti bariton Peter Edge on äratanud tähelepanu nii ooperilavadel kui ka konkursimaastikul. Londoni Kuningliku Muusikakolledži magistrikraadi ja kiitusega lõpetanud laulja on esinenud paljude juhtivate briti ooperitruppidega, esitades rolle barokiajastu lavateostest kuni 20. sajandi muusikani. Tema karjäär on laienenud ka rahvusvahelisele areenile – hiljuti tegi Peter Edge Aasia-debüüdi, soleerides Bachi missas h-moll ja Mozarti reekviemis Sir John Eliot Gardineri juhatusel.

HÄNDEL. „MESSIAS“ K 9. detsember 19.00 Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

Händel Messias

Soﬁa Kirwan-Baez sopran • Angharad Rowlands metsosopran Hugo Brady tenor • Peter Edge bass Orchestra and Choir of the Age of Enlightenment (ÜK)

Händel. Oratoorium „Messias“ HWV 56

K 9. DETSEMBER 19.00 Estonia kontserdisaal

17.–25. juuli 2027 VÄLISESINEJA

PORTUGALI RAHVUSTEATER SÃO CARLOS Info ja piletid

saaremaaopera.com

Saaremaa ooperipäevad 2026

SAAREMAA OOPERIPÄEVAD TÕID TÄNAVU KURESSAARDE TÜKIKESE ITAALIAT Saaremaa ooperipäevade tänavune peaesineja oli Itaalia ooperiteatrite paremikku kuuluv Livorno Goldoni ooperiteater (Teatro Goldoni di Livorno), kes astub igal aastal oma lavastustega üles ka väljaspool Itaaliat. Tekst: MARIA LEIS I Fotod: EESTI KONTSERT

APLAUS I SÜGIS 2026

Saaremaa ooperipäevad 2026

aaremaa ooperipublikule etendati Pietro Masacagni ooperit „Talupoja au“, Giacomo Puccini „Gianni Schicchit“, Giuseppe Verdi „La traviatat“ ja Gaetano Donizetti ooperit „Armujook“; programmis oli ka itaalia filmimuusika kontsert ja alati väga oodatud ooperigala.

MITMEKESINE PROGRAMM Saaremaa ooperipäevade programm on loodud nii, et see pakuks rõõmu ja avastamist nii staažikatele ooperisõpradele kui ka neile, kes väga sageli ooperis ei käi. Tänavu algas festival laupäeval, 18. juulil Richard Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ esimese ooperiga „Reini kuld“. Pühapäeval oli perede rõõmuks kavas lastemuusikal „Sipsik“, mis on loodud Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri visuaalide põhjal. Mõlemad etendused jõudsid publikuni koostöös Rahvusteatriga Vanemuine. Teisipäeva, 21. juuli õhtul oli kavas kaks ühevaatuselist lühiooperit: Masacagni „Talupoja au“ ja Puccini „Gianni Schicchi“. Kuigi neid oopereid esitatakse sageli koos, samal õhtul,

esindavad nad itaalia eri ooperitraditsioone. Kahe lühiooperi etendamine lasi kujundada piisava pikkusega elamusliku teatriõhtu: „Talupoja au“ pinevat realismi ja traagilist lõppu tasakaalustas „Gianni Schicchi“ kergus ja õnnelik lõpp. Nende kõrvutamises on midagi sügavalt inimlikku – midagi, mis tuletab meelde, et elu ei ole kunagi üksnes koomiline või traagiline, vaid nende ühendus. Kui „Gianni Schicchi“ paneb meid muigama elu väikeste hädade üle, siis „Talupoja au“ tabab oma jõhkrusega otse südamesse. Koos räägivad nad elust kõigis ilminguis ning tekitavad dialoogi kahe erineva teatrikäsitluse, kahe eluvaate vahel. Teatril on jõud panna meid nägema oma minevikku ja elu uues valguses.

FILMIMUUSIKAST „LA TRAVIATANI“ 22. juuli suveõhtu sisustas publiku poolt väga oodatud itaalia filmimuusika gala, mis tõi lavale tuntud heliloojate Ennio Morricone, Nicola Piovani, Nino Rota ja Alan Silvestri loomingu. Mõnikord piisab vaid mõnest noodist, et meenuks meloodia, stseen või koguni terve

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 2026

APLAUS I SÜGIS 2026

Saaremaa ooperipäevad 2026

film, nagu Morricone flöödimotiiv filmist „Hea, paha ja inetu“ või Rota teema filmile „Ristiisa“. 22. juuli päeval ning 23. juuli õhtul sai Kuressaare lossi ooperimajas nautida Verdi ooperit „La traviata“. 1853. aastal Veneetsias esietendunud ooperi libreto on kirjutanud Francesco Maria Piave Alexandre Dumas’ noorema romaani „Kameeliadaam“ alusel. Maailma enim etendatavaid oopereid „La traviata“ oli omas ajas uuenduslik, isegi skandaalne: teose kangelanna polnud mütoloogiline ega ajalooline tegelane, vaid kaasaegne langenud naine. Verdi tõi ooperi keskmesse lihtsa inimese ning jutustas sügava kaastundega loo armastusest, ohverdusest ja ühiskonna hukkamõistust. 24. juuli õhtul jõudis ooperipäevade lavale Donizetti koomiline ooper „Armujook“ („L’elisir d’amore“), mis esietendus Milanos La Cannobbiana teatris 1832. aastal. „Armujook“ on üks populaarsemaid koomilisi oopereid, mille võlu peitub vastuolus: naljakas, isegi jantlik süžee hargneb Baskimaa külakeses, aga kannab kõige siiramat puudutava armastuse sõnumit. Saaremaa ooperipäevade kavas oli traditsiooniliselt koht ka Opera Royali kesköösalongil, kus kahel õhtul astus üles Livorno tuntuim ansambel Gary Baldi Bros. Kesköösalongi lõpetas DJ Sten Heinoja alati tasemel muusikavalik.

SAAREMAA OOPERIPÄEVAD Saaremaa ooperipäevad lõppesid laupäeval, 25. juuli õhtul etenduva ooperigalaga, kus tulid ettekandele itaalia heliloojate armastatud ooperinumbrid. Saaremaa ooperipäevi korraldab Eesti Kontsert, festivali peatoetaja on Olerex, suurtoetajad Incap Estonia, Liviko ja Veho Eesti. Ooperipäevi toetavad Saaremaa vallavalitsus, Balbiino, Selver, Jazz Pesulad, Admirals ja Itaalia suursaatkond. Ooperipäevade partnerid on Visit Saaremaa, TS Laevad, Raadio Kadi, Arensburg OÜ, SA Saaremaa Muuseum, Eesti Rahvusringhääling, Maison Lilli Jahilo, Punase Risti Saaremaa selts ja Kuressaare Haigla Toetusfond. Saaremaa ooperipäevade korraldamist aastatel 2024–2029 kaasrahastab Euroopa Regionaalarengufond (ERDF).

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 2026

Wagneri tetraloogia JÕUDIS ESMAKORDSELT TERVIKUNA EESTIS LAVALE JUST SAAREMAAL

Eesti Kontserdi ja Rahvusteatri Vanemuine koostöös jõudis Saaremaa ooperipäevadel Eestis esmakordselt tervikuna publikuni Richard Wagneri 1874. aastal valminud ooperitetraloogia „Nibelungi sõrmus“, mille esimene osa „Reini kuld“ oli ettekandel 18. juulil 2026 Kuressaare lossi ooperimajas. Tekst: MARIA LEIS I Fotod: GUNNAR LAAK

APLAUS I SÜGIS 2026

Saaremaa ooperipäevad 2026

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 2026

APLAUS I SÜGIS 2026

Saaremaa ooperipäevad 2026

agneri „Nibelungi sõrmus“ on ooperimaailmas üks keerukamaid lavastuslikke väljakutseid, mis esitab suuri nõudmisi logistikale ja lavakujundusele, aga ennekõike muidugi orkestrile ja solistidele. „Eesti Kontsert ja Rahvusteater Vanemuine on koostöömõtet mõlgutanud juba väga pikalt ning on märgiline, et tõime tehniliselt väga nõudliku „Sõrmuse“-tsükli esimese osa lavale koos Rahvusteatriga Vanemuine sellel aastal just Kuressaares,“ märkis Eesti Kontserdi juht Eha Pank. Neli ooperit on kokku ligikaudu 15 tundi muusikat ning iga osa nõuab lauljatelt erakordset esitust ja vastupidavust, eriti Brünnhilde ja Siegfriedi rollid, mis on kestuselt pikad ja äärmiselt intensiivsed. Kuna Wagner on teose kirjutanud laiendatud orkestrile, eeldab see solistidelt esitust, mida orkester n-ö alla ei

Tegemist on mastaapse teosega, mida pole võimalik repertuaariteatris mängida. neelaks. Teos näeb ette jõulisi, vastupidavaid, madala tämbriga meeshääli, kellel on võime laulda läbi massiivse orkestri ilma mikrofonita. Vähem tähtis pole ka lavakujundus: tehnilised lahendused on keerukad ja nõuavad vilumust kiirel ülesehitamisel ja mahavõtmisel. Rahvusteatri Vanemuine juhi Aivar Mäe sõnul on tegemist mastaapse teosega, mida pole võimalik repertuaariteatris mängida. „Alates sellest, et me vajame Wagneri muusika esitamiseks suuremat orkestrikoosseisu ning lavatehnilisi erilahendusi, et iga ooperitsükli osa lavastus oleks publiku jaoks eriline sündmus ning kogu koosseis kannaks selle maksimaalselt välja. Koostöös Eesti Kontserdiga on see võimalik,“ märgib Mäe. Kõigi nelja ooperi lavale toomiseks on Rahvusteater Vanemuine sõlminud kokkulepe hollandi lavastaja, kunstniku ja valguskunstniku Michiel Dijkemaga. Tetraloogia muusikajuht on Rahvusteatri Vanemuine peadirigent Risto Joost.

RICHARD WAGNERI „NIBELUNGI SÕRMUS“ – MAAILMA ALGUSEST MAAILMA LOOJANGUNI Kristel Pappel, muusikateadlane

Richard Wagneri (1813–1883) tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ (1876) on mastaapne lugu võimust ja vägivallast, õigusest ja õigusetusest, armastusest ja armastuse puudumisest. Wagner tegeles „Sõrmusega“ veerand sajandit – tõsi, vahepeal veel kahte muusikadraamat kirjutades. Tema eesmärk oli viia publik katarsisliku kogemuseni – hingelise puhastumise ja õilistumiseni – ning seeläbi mõjutada ühiskonda ja tuleviku inimest. Wagneri „Sõrmus“ on ühe ajastu peegeldus ja kokkuvõte ning on aktuaalne tänaseni, sest teoses osutatud probleemid on siiani lahendamata. Seepärast lavastatakse „Sõrmust“ ikka ja jälle, iga põlvkond annab sellele oma tõlgenduse. Nüüd lõpuks jõuab tetraloogia esmakordselt tervikuna Eestis ooperilavale. Seni on esitatud siin ainult üht osa, „Valküüri“ – saksa ooperitrupp mängis seda 1902. aasta suvel Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi Suveteatris. Saaremaa ooperipäevade korraldamist aastatel 2024–2029 kaasrahastab Euroopa Regionaalarengufond (ERDF).

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 2026

Dijkema sõnul on „Nibelungi sõrmus“ suurim teatriteos, mis eales kirjutatud – müüt, manifest ja ettekuulutus. „See algab vägivallaaktiga looduse vastu: Reini jõest röövitakse kuld, et sepistada kõikvõimas sõrmus. Selle needuse alla langevad jumalad, surelikud ja ürgjõudude esindajad, kes kõik ihkavad võimu ning aitavad kaasa nii oma maailma kui ka iseenda elu lagunemisele, olles samal ajal seotud endast suuremate jõududega. Armastus reedetakse, lepingud purunevad, impeeriumid varisevad. Mitte juhuslikult, vaid ettekavatsetult. Saaga sügavamas kihistuses peitub hoiatus: võim, mis rajatakse inimeste, looduse või armastuse allutamisele, kannab enesehävingu seemet. Wagneri suurteos on hävingu ja lunastuse tsükkel, kus saatuse eest ei ole võimalik põgeneda ning ainult kaotuse ja algupärase juurde tagasipöör-

APLAUS I SÜGIS 2026

Wagneri muusika mastaapsus ja väljenduslaad on nagu uue maailma avastamine, millest ei saa vist kunagi tüdineda.

Saaremaa ooperipäevad 2026

dumise kaudu võib sündida kujutlus uuest maailmast,“ võtab Dijkema kokku. Rahvusteatri Vanemuine muusikajuhi ja peadirigendi Risto Joosti sõnul toob tetraloogia publiku ette armastatud eesti ooperitähed kodu- ja välismaa lavadelt – Saaremaale on jõudmas parimatest parimad. „Kuna „Nibelungi sõrmust“ pole varem Eestis tervikuna lavastatud, tekkis meil soov tuua tsükkel publikuni just Eestist pärit lauljatega, kellest mõned on Wagneri rollidega ka rahvusvahelist karjääri teinud,“ märkis Joost. Publiku ette astuvad näiteks Ain Anger, Kristjan Häggblom, Annely Peebo (Viini Volksoper), MonikaEvelin Liiv, Liene Kinča (Läti), Sandra Laagus (Berliini Riigiooperi stuudio), Kadri Kõrvek (Rahvusooper Estonia), Annaliisa Otsa, Mati Turi, Rauno Elp (Rahvusooper Estonia), Juhan

Tralla, Roland Liiv (Soome Rahvusooper), Taavi Tampuu jt. „Wagneri muusika mastaapsus ja väljenduslaad on nagu uue maailma avastamine, millest ei saa vist kunagi tüdineda. Nibelungi-libreto temaatika keerleb võimuiha ja võimuviha piirimail, mis on alati vägagi aktuaalne teema,“ selgitas Joost. Richard Wagneri 1874. aastal valminud „Sõrmuse“-tsüklit võib pidada klassikalise ooperirepertuaari üheks kõige aukartust äratavamaks teoseks. Kogukestuselt 15 tunnini küündiv tsükkel koosneb neljast ooperist: „Reini kuld“, „Valküür“, „Siegfried“ ja „Jumalate hukk“. Neid saab näha järgnevate aastate ooperipäevadel: „Valküür“ on laval 17. juulil 2027, „Siegfried“22. juulil 2028 ja „Jumalate hukk“ 21. juulil 2029.

eestikontsert.ee

R É M Y M A R T I N ’I J A EESTI KONTSERDI

Uusaastakontsert Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Olari Elts

K 30. DETSEMBER 19.00 Pärnu kontserdimaja R 1. JAANUAR 18.00 Estonia kontserdisaal

Tutvu kavaga meie kodulehel! eestikontsert.ee