Antwerpeni sümfooniaorkester ja Alice Sara Ott.

Antwerpeni sĂźmfooniaorkester (Belgia)

Solist Alice

Sara Ott (klaver)

Dirigent Elim

Chan

R 7. veebruar 2020 kell 19 Vanemuise kontserdimaja

Sergei Prokofjev (1891–1953) Sümfoonia nr 1 D-duur op. 25 „Klassikaline“ (1917) - Allegro - Larghetto - Gavotte: Non troppo allegro - Finale: Molto vivace Franz Joseph Haydn (1732–1809) Klaverikontsert nr 11 D-duur Hob XVIII/11 (u 1780–1783) - Vivace - Un poco adagio - Rondo all’Ungarese. Allegro assai Vaheaeg Antonín Dvořák (1841–1904) Sümfoonia nr 8 G-duur op. 88 (1889) - Allegro con brio - Adagio - Allegretto grazioso - Allegro ma non troppo

13-aastaselt Peterburi konservatooriumi kompositsiooni eriala sisse­ astumiseksamile minnes oli Sergei Prokofjevil komisjonile ette näidata neli ooperit, kaks sonaati, sümfoonia ja terve hulk klaveripalu. Heliloomingu kõrval, mida noormees Ljadovi ja Rimski-Korsakovi juhendamisel tudeerima asus, õppis ta klaverit ja dirigeerimist ning võitis konservatoorimi viimasel kursusel pianistina maineka Anton Rubinsteini nimelise preemia. Oma klaveri eriala lõpueksamil Peterburi konservatooriumis kandis ta ette mitte traditsioonilise klassikalise või romantilise kontserdi, vaid enda esimese klaverikontserdi, mida eksamikomisjon jälgis värskelt publitseeritud partituurist.

Prokofjev on kirjutanud muusikat peaaegu kõikides žanrides, tema loomingu põhiosa moodustavad balletid, seitse sümfooniat ning instrumentaalkontserdid. Et Prokofjev oli ise silmapaistev pianist, on klaveril tema muusikas eriline tähtsus ning juba tema esimesed klaveriteosed – „Neli etüüdi“ (1909), kaks esimest klaverikontserti (1912 ja 1913) ning tsükkel „Sarkasmid“ (1914) – paistsid silma novaatorlikkuse poolest ja äratasid tähelepanu oma uudse ja groteskselt mõjuva helikeelega, tekitades paljude kuulajate seas pahameelt.

Sümfoonia nr 1 D-duur op. 25 („Klassikaline“) pärineb samuti Prokofjevi noorusaastatest (1916–1917), mil tema loomingustiili peeti ülimodernseks.

Siin pöörab aga helilooja pilgu tagasi 18. sajandisse. Prokofjev on öelnud, et tema eesmärk oli luua selline sümfoonia, mille kirjutanuks Mozart või Haydn, kui nad oleksid elanud 20. sajandil. Sümfoonia on elurõõmus ja optimistlik, ülesehitus lihtne ja selge. Kaasaegse hõngu annavad teosele Prokofjevi isikupärased nurgelised meloodiakäänud, suured intervallihüpped, ootamatud kooskõlad ja järgnevused. Teos kanti ette esmakordselt 21. aprillil 1918 Petrogradis, kusjuures dirigendipuldis oli autor ise. Prokofjev pühendas „Klassikalise sümfoonia“ Boris Assafjevile. Seda sümfooniat peetakse esimeseks neoklassitsistlikuks heliteoseks.

Viini klassikalise koolkonna rajajat Franz Joseph Haydnit on tituleeritud õigusega nii „sümfoonia isaks“ kui ka „keelpillikvarteti isaks“.

Instrumentaalkontserdi žanr jääb Haydni loomingu üldpildis tagaplaanile.

Enamik sellest kuulub tema varasemasse loomeaega ja vaid kolm kontserti on kirjutatud pärast 1770. aastat. See, et Haydn ei pööranud kõnealusele žanrile kuigivõrd suurt tähelepanu, võib olla seotud tema kui helilooja ambitsioonidega: nimelt peeti 1760. ja 1770. aastatel tolle aja komponistide ja teoreetikute poolt kõige prestiižikamaks orkestrimuusika žanriks sümfooniat, samal ajal kui kontserdile omistati madalam staatus. Nii näiteks väidab üks tollaseid tähtsamaid leksikone (Johann Georg Sulzeri „Allgemeine Theorie der schönen Künste“, Leipzig, 1771), et „kontsert pole oma põhiolemuselt midagi enamat kui vaid harjutus heliloojatele ja instrumentalistidele ning sel pole muud taotlust kui pakkuda pelgalt kõrvadele naudingut.“ Teadaolevalt kirjutas Haydn 11 klahvpillikontserti, millest neli publitseeriti tema eluajal, sh suurima populaarsuse pälvinud klaverikontsert nr 11 D-duur Hob XVIII/11, mis on püsinud repertuaaris alates selle loomisest (enne 1784. aastat) kuni tänapäevani. Kontsert on ilmekas näide sellest, kuidas lihtsate vahenditega on saavutatud maksimaalne efekt, muusikaline materjal on kergesti meeldejääv ja vorm täiuslikkuseni viimistletud. Helilooja üllatab ja rõõmustab kuulajat teravmeelsuste ja peente tujumuutustega.

Teose kõrgpunkt on finaal (Rondo all’Ungarese), mis põhineb autentsel horvaatia rahvatantsuviisil.

Klaverikontsert D-duur publitseeriti 1784. aastal üheaegselt nii Viinis (Artaria) kui ka Pariisis (Boyer), millele järgnesid väljaanded Berliinis, Amsterdamis ja Londonis.

Tšehhi rahvusliku koolkonna esindaja Antonín Dvořák on tuntuks saanud eelkõige tänu orkestrimuusikale, kuid ta on loonud ka suurepäraseid kammerteoseid, vokaalmuusikat ja oopereid. Tema käekirja iseloomustab süntees klassitsismist ja romantismist, oluliseks inspiratsiooniallikaks on olnud talle tšehhi rahvamuusika, samuti tema eelkäija Bedřich Smetana patriootiline looming.

Sümfooniate kirjutamine haarab kogu Dvořáki heliloojakarjääri – neist esimese kirjutas ta 24 aasta vanuselt ning viimase, oma kõige tuntuma sümfoonia (nr 9 e-moll op. 95 „Uuest maailmast“) 1893. aastal. Eel­ viimane, 8. sümfoonia G-duur op. 88 on teos, mille kohta olevat autor

öelnud, et kirjutas selle „iseenda rõõmuks“. 1889. aasta hilissuvel seda sümfooniat luues viibis ta oma rahulikus ja vaikses maakodus Vyoskás. See oli talle loominguliselt viljakas suvi – augustis oli valminud klaverikvartett Es-duur ning sama kuu lõpus asus ta kõnealust sümfooniat visandama.

Inspiratsioonist tal puudust ei tulnud. „Meloodiad lihtsalt voolasid minust välja,“ on helilooja selle aja kohta meenutanud. Septembri lõpuks oli kogu sümfoonia üles tähendatud ning orkestreerimisprotsess võttis aega veel umbes kuus nädalat. Teos tuli esiettekandele 2. veebruaril 1890 Prahas autori dirigeerimisel. Just kaheksas saavutas Dvořáki sümfooniatest kõige kiiremini rahvusvahelise tuntuse: kodumaal toimunud esiettekandele järgnes aprillis kontsert Inglismaal, mõned kuud hiljem Hans Richteri juhatusel Viinis ning kolme aasta pärast autori käe all Chicagos.

Kui Dvořáki esimesed seitse sümfooniat peegeldavad tema sõbra ja eestkostja Brahmsi mõju, siis kaheksas kannab tugevat individuaalsuse pitserit. Helilooja on toonitanud, et sel korral soovis ta komponeerida midagi, mis „erineb tema teistest sümfooniatest ja milles isiklikud mõtted on välja töötatud uuel viisil“. Ta läheneb sedapuhku vabamalt vormile ja temaatilise materjali arendamisele ning paneb enam maksma oma rahvusliku muusikalise identiteedi. Seda teost on sageli kirjeldatud kui „päikselist“, „sooja“ ja „optimistlikku“, kuigi sümfoonia algust varjutavad ka süngemad toonid.

Kaheksandat sümfooniat ei publitseerinud Dvořáki lepinguline kirjastaja Simrock, kuna keeldus maksmast autorile sümfooniale kohast tasu, pakkudes talle selle eest oluliselt väiksemat summat kui 7. sümfoonia eest. Teose andis välja 1892. aastal hoopis inglise kirjastus Novello, mistõttu seda kompositsiooni on nimetatud ka „Inglise sümfooniaks“. Dvořáki kahte viimast sümfooniat võib pidada tema loomingu kõrgpunktiks antud žanris ning ühtlasi kogu 19. sajandi sümfoonilise loomingu paremikku kuuluvaks.

Evelin Kõrvits

foto Jonas Becker

Saksa-jaapani juurtega Alice Sara Ott on tänapäeva nõutumaid klassikalisi pianiste, kes esineb sel hooajal maailma juhtivate orkestritega, nagu Londoni Sümfooniaorkester, Prantsuse Raadio Filharmooniaorkester, HR-Sinfonieorchester (Frankfurdi Raadio Sümfoonikud), Lääne-Saksa Ringhäälingu Sümfooniaorkester Kölnis, Müncheni Filharmoonikud ja Kuninglik Filharmooniaorkester (London), kellega osaleb Euroopa-turneel Vassili Petrenko dirigeerimisel. Lisaks debüteerib ta Berliini Filharmoonikute ees Santtu-Matias Rouvali käe all.

Hiina Rahvusliku Esituskunstide Keskuse resideeriva artistina jätkab Alice Sara Ott oma rahvusvahelist soolokontsertide ringreisi Euroopas ja Hiinas, mille raames ta esitleb oma värskeimat albumit „Nightfall“. Selle üllitas Deutsche Grammophon, kellega pianistil on juba üle kümne aasta eksklusiivne plaadileping.

Alice Sara Ott on teinud koostööd tippdirigentidega nagu Gustavo Dudamel, Pablo Heras-Casado, Ed Gardner, Paavo Järvi, Neeme Järvi, Sir Antonio Pappano, Gianandrea Noseda, Andrés Orozco-Estrada, Juri Temirkanov, Vladimir Ashkenazy, Sakari Oramo, Osmo Vänskä, Myung-Whun Chung, Hannu Lintu ja Robin Ticciati ning musitseerib koosseisudega nagu Los Angelese Filharmoonikud, Londoni Sümfooniaorkester, Filharmooniaorkester (London), Göteborg’i Sümfoonikud, Bergeni Filharmooniaorkester, Chicago Sümfooniaorkester, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Berliini Ringhäälingu Sümfooniaorkester, Viini Sümfoonikud ja Dresdeni Filharmoonikud.

Tema talent ei piirdu üksnes interpreeditegevusega, vaid ta väljendab oma loovust ka läbi koostöö mitmete disainifirmade ja brändidega, nende seas JOST, Technics ja Chaumet.

Antwerpeni Sümfooniaorkester tegutseb Flandrias ja nende kodusaal on uus Queen Elisabeth Hall Antwerpenis. Oma peadirigendi Elim Chani ja audirigendi Philippe Herreweghe käe all soovib orkester pakkuda inspireerivat tippklassi kontserdikogemust võimalikult laiale publikule.

Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1895, mil linna loomaaia lähedusse ehitati esimene kontserdisaal. Sealtpeale on Antwerpeni Sümfooniaorkester kujundanud endale soliidse maine ühe Belgia parima orkestrina, kelle ees on seisnud peadirigentidena Edo de Waart, Philippe Herreweghe ja Jaap van Zweden ning kellega on teinud koostööd maailmanimega solistid. Hooajast 2019/2020 on orkestri uus peadirigent Hongkongist pärit tõusev täht Elim Chan (*1986).

Antwerpeni Sümfooniaorkester on uhke, et võib olla üks Belgia kahest „kuninglikust“ orkestrist (rahvusvaheliselt tuntakse neid ka kui Flaami Kuninglikku Filharmooniaorkestrit), jagades au Liège’i orkestriga prantsuse keelt kõnelevas Belgia piirkonnas.

Antwerpeni Sümfooniaorkester on Flandria kultuurisaadik, kelle rahvus­ vahelised kontserditurneed toovad järjest laiemat tuntust nii neile endile kui ka nende kodukohale. Orkester esineb regulaarselt Madalmaades ja Saksamaal ning võtab ette ka reise kaugemale. Üles on astutud kuulsates saalides, nagu Viini Musikverein ja Konzerthaus, Salzburgi Festspielhaus, Amsterdami Concertgebouw, Tōkyō Suntory Hall ja Bunka Kaikan Hall, Kölni ja Müncheni Filharmoonia saalid, Budapesti Kunstipalee ja Pekingi Suur Rahvusteater.

I viiul Lisanne Soeterbroek (kontsertmeister) Mimi Jung Sihong Liang Claire Lechien Mara Mikelsone Arisa Kobayashi Guido van Dooren Eric Baeten Herlinde Verjans Natalia Tessak Laie Lee Nana Hiraide Yuko Kimura Lev Adamov II viiul Miki Tsunoda Camille Joubert Maartje Van Eggelen Xu Han Ilse Pasmans Lydia Seymortier Orsolya Horváth Frederic Van Hille Liesbeth Kindt Justinas Kaunas Marjolein Van der Jeught Floris Uytterhoeven Vioola Ayako Ochi Rajmund Glowczynski Krzysztof Kubala Marija Krumes Dino Dragovic Sander Geerts Natalia Buga Bart Vanistendael Wu Di Lisbeth Lannie

Tšello Marc Vossen Dieter Schützhoff Maria Mudrova Laia Ruiz Llopart Raphael Bell Claire Bleumer Diego Liberati Artem Shmahaylo Kontrabass Ioan Baranga Julita Fasseva Tadeusz Bohuszewicz Jaroslaw Mroz Jeremiusz Trzaska Miguel Moreno Traba Flööt Edith Van Dyck Charlène Deschamps Oboe Eric Speller Sébastien Vanlerberghe Klarnet Nele Delafonteyne Ria Moortgat Fagott Graziano Moretto Bruno Verrept Metsasarv Michaela Buzkova Koen Cools Koen Thijs Emma van den Ecker

Trompet Alain De Rudder Steven Verhaert Tromboon Daniel Quiles Cascant Adrián Castro Capuz Roel Avonds Tuuba Bernd van Echelpoel Timpanid Pieterjan Vranckx Löökpillid Cristiano Menegazzo Mieke Buekers

foto Willeke Machiels

Elim Chan on üks nõutumaid noori dirigente, keda imetletakse tema unikaalse viisi tõttu kombineerida „​ draama ja õrnus ning jõud ja delikaatsus“ (Hereford Times). Ta oli esimene naissoost võitja Donatella Flicki dirigeerimiskonkursil (2014) ning nimetati käesoleval hooajal Antwerpeni Sümfooniaorkestri peadirigendiks. Lisaks tegutseb ta alates hooajast 2018/2019 Šoti Kuningliku Rahvusorkestri esimese külalisdirigendina.

Selle hooaja eredamate sündmuste seas on ülesastumine BBC Promsil, kus Elim Chan juhatab BBC Walesi Rahvusorkestrit, ning debüüdid Ensemble Intercontemporaini, Berliini Kontserdimaja orkestri, Kölni Gürzenichorkestri, Göteborg’i Sümfoonikute, Madalmaade Filharmooniaorkestri, Rootsi Raadio orkestri, Toronto Sümfooniaorkestri ja Suurbritannia Rahvusliku Noorteorkestri ees. Ta dirigeeris Kuninglikku Concertgebouworkestrit nende hooaja avakontsertidel Amsterdamis ja Dortmundis ning teeb koostööd orkestritega nagu Londoni Filharmooniaorkester, Hongkongi Filharmooniaorkester, Londoni Sümfooniaorkester ja Austraalia Noorteorkester.

2019. aasta algupoole leidsid aset ajakirjanduses kiidetud debüüdid Philadelphia Orkestri ja Berliini Saksa Sümfooniaorkestriga, lisaks jäid Elim Chani eelmise hooaja kõrghetkede sekka esinemised Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikutega Hamburgi Elbphilharmonie’s ning kontserdid Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri, Sydney Sümfooniaorkestri, Los Angelese Filharmoonikute ja Rotterdami Filharmooniaorkestriga.

Kontserdi produtsent Svea Ideon-Marks Assistent Kaire Siiner

eestikontsert.ee

Ee st i K o nt se rd i su u r to e t a j a