Virgumine

Kate Chopin Virgumine

I

Rohelise-kollasekirju papagoi korrutas oma puuris õues uksepiida kõrval ühtvalu: „Allez vous-en! Allez vous-en! Sapristi!* Nõndamoodi!“ Ta oskas veidi hispaania keelt ning veel üht keelt, mida ei mõistnud keegi, kui ehk ainult pilalind, kes õõtsus teise piida kõrval ja vidistas tuulde mahedaid noote nii järelejätmatult, et ajas kohe hulluks.

Härra Pontellier ei saanud mõnusasti ajalehte lugeda ning tõusis pahase pilgu ja mühatuse saatel püsti. Ta kõndis mööda ahast galeriid ja üle kitsaste verandasildade, mis ühendasid Lebruni kotedžeid üksteisega. Ta oli istunud peahoone ukse ees. Papagoi ja pilalind kuulusid madame Lebrunile ning neil oli õigus lüüa nii palju lärmi, kui süda kutsus. Härra Pontellier’ päralt oli üksi privileeg nende seltskonnast lahkuda, kui see ei pakkunud talle enam meelelahutust. * Välja! Välja! Pagan võtaks! (Autor) 7

Ta seisatas oma kotedži ukse ees, mis oli peahoonest arvates neljas ja eelviimane. Ta istus korvkiiktooli ja seadis end jälle ajalehte lugema. Oli pühapäev, ajaleht oli eilne. Pühapäeva­ lehed polnud veel Grand Isle’ile jõudnud. Härra Pontellier oli juba börsiteadetega tutvunud ning visanud pealiskaudse pilgu juhtkirjadele ja uudistele, mida ta polnud jõudnud eile enne New Orleansist lahkumist lugeda.

Härra Pontellier kandis prille. Ta oli neljakümneaastane keskmist kasvu üpris saleda kehaehitusega veidi kühmus mees.

Tema šatäänid juuksed olid sirged ja küljelt lahku soetud. Habe oli korralikult lühikeseks pöetud.

Iga natukese aja tagant tõstis ta pilgu lehelt ja vaatas ringi.

Maja poolt kostis rohkem lärmi kui muidu. Peahoonet hüüti majaks, et eristada seda kotedžitest. Vadistav ja vidistav lind olid endiselt hoos. Kaks tütarlast, Farivali kaksikud, mängisid klaveril duetti „Zampast“. Madame Lebrun sebis sisse ja välja, sees kamandas ta kiledalt aednikupoissi, väljas aga käsutas niisama kiledalt söögitoateenrit. Ta oli rõõsk nett naisterahvas, alati valgesse rõivastunud. Tärgeldatud seelik kahises nii tulles kui ka minnes. Veidi eemal ühe kotedži ees kõndis mõtlikult daam mustas ja sõrmitses palvehelmeid. Paljud pansionärid olid sõitnud Beaudelet’ lüügeriga Chênière Caminadale* missat kuulama. Tammede all mängisid lapsed kroketit. Teiste hulgas olid ka härra Pontellier’ pojad, atsakad väikemehed, üks * Igihaljaste tammede saar, mis sai nime Jeffersoni ringkonna lõunaosas asuva lahe järgi, kus asub ka Grand Isle. (Autor) 8

nelja-, teine viieaastane. Kvarteroonitarist hoidja kõndis nende kannul, palgel äraolev mõtlik ilme.

Härra Pontellier süütas viimaks sigari, hakkas suitsetama ja laskis ajalehe loiult käest maha lauelda. Ta kinnitas pilgu valgele päevavarjule, mis lähenes aegamisi ranna poolt. See paistis mornide tammetüvede ja kollase kummelisiilu vahelt selgesti kätte. Laht ulatus kaugele, sulas hämusena silmapiirisinasse.

Päevavari aina lähenes. Roosa servaga varju all kõndisid tema naine proua Pontellier ja noor Robert Lebrun. Kotedži juurde jõudnud, istusid nad kurnatult verandatrepi ülemisele astmele ning toetusid teine teise posti najale, näod vastamisi. „Mäherdune narrus! Säärasel tunnil säärase leitsakuga suplemas käia!“ hüüatas härra Pontellier. Tema ise oli end päeva­ puhtel vette kastnud. Sellepärast oligi hommik talle nõnda pikk tundunud. „Sa oled ju tundmatuseni kõrbenud,“ lisas ta ning vaatas oma naist niisuguse pilguga, nagu vaadatakse kallist rikutud varandust. Naine tõstis oma käed, tugevad, kaunilt vormikad käed, lükkas lõuendbatistist varrukad üles ning uuris randmeid arvustavalt. Käsi silmitsedes meenusid talle sõrmused, mis ta oli andnud enne randaminekut mehe kätte hoiule. Ta sirutas vaikides peo välja, mees sai temast aru, võttis vestitaskust sõrmused ja pistis talle pihku. Naine lükkis sõrmused sõrme, võttis kätega põlvede ümbert kinni, vaatas Roberti poole ja pahvatas naerma. Sõrmused sädelesid. Robert naeratas vastuseks. „Mida te naerate?“ küsis Pontellier ning vaatas laisalt ja muhedalt mõlemale kordamööda otsa. Asi oli mingis äärmises 9

tobeduses, veeseikluses, mida mõlemad üritasid ühekorraga jutustada. Rääkides ei tundunud see aga pooltki nii lõbus. Nad said sellest aru ja härra Pontellier samuti. Ta haigutas ja sirutas end. Seejärel tõusis ta püsti, ütles, et mõtleb minna Kleini hotelli ja mängida partii piljardit. „Tulge ka, Lebrun,“ kutsus ta Robertit. Robert aga vastas üsna avameelselt, et ta eelistab jääda sinna, kus on, ja puhuda proua Pontellier’ga juttu. „Eks sa saada ta minema, kui ta sind ära tüütab, Edna,“ õpetas härra Pontellier lahkuma asutades. „Näh, võta päevavari kaasa,“ hüüatas naine ja sirutas selle välja. Mees võttis päevavarju vastu, tõstis selle pea kohale, läks trepist alla ja kõndis minema. „Kas sa õhtusöögile tuled?“ hõikas naine talle järele. Mees peatus korraks ja kehitas õlgu. Ta kobas vestitaskus; seal oli kümnedollariline. Ta ei teadnud, kas jõuab õhtusöögi ajaks koju – võib-olla jõuab, aga võib-olla mitte. Kõik sõltus seltskonnast, mille ta Kleinis leiab, ja partii suurusest. Härra Pontellier ei öelnud seda valjusti, aga naine sai aru, naeris ja noogutas hüvastijätuks.

Mõlemad lapsed tahtsid isaga kaasa minna, kui nägid teda lahkuvat. Isa suudles neid ja lubas neile kompvekke ja pähkleid tuua.

10

II

Proua Pontellier’ silmad olid vilkad ja kirkad, kullakaspruuni värvi nagu juuksedki. Tal oli komme need kärmesti millelegi suunata ja siis paigal hoida, nagu oleks ta uppunud sisekaemusse või mõtiskelusse.

Kulmud olid juustest varjundi võrra tumedamad. Need olid tihedad ja peaaegu rõhtsad ning rõhutasid silmade sügavust. Ta oli pigem kena kui ilus. Tema pale veetles siiruse ja tagasihoidlike näojoontega. Tema käitumislaad oli veetlev.

Robert veeretas sigaretti. Ta ütles, et suitsetab sigarette, sest ei saa endale sigareid lubada. Taskus oli tal härra Pontellier’ kingitud sigar, mida ta hoidis õhtusöögi lõpetuseks.

See mõjus üsna sündsalt ja loomulikult. Välimuselt oli ta mõneti oma kaaslase sarnane. Raseeritud nägu tegi sarnasuse veel suuremaks, kui see oleks muidu olnud. Noormehe avalal näol polnud murevarjugi. Tema silmad kogusid ja peegeldasid suvepäeva valgust ja raugust.

11

Proua Pontellier sirutas käe palmilehtedest lehviku järele, mis lebas verandal, ja hakkas endale tuult tegema, Robert aga puhus huulte vahelt kergeid suitsupahvakuid. Nad lobisesid lakkamatult: ümbritsevast, lustakast veeseiklusest – nüüd tegi see neile jälle nalja –, tuulest, puudest, Chênière’ile läinud inimestest, lastest, kes mängisid tammede all kroketit, ning Farivali kaksikutest, kes esitasid parajasti „Poeedi ja talupoja“ ­avamängu.

Robert rääkis palju iseendast. Ta oli väga noor ja kogenematu. Selsamal põhjusel rääkis proua Pontellier endast väga vähe. Mõlemad olid teise jutust huvitatud. Robert kõneles oma kavatsusest minna sügisel Mehhikosse, kus teda ootas varandus. Ta kavatses alailma Mehhikosse sõita, aga millegipärast ei jõudnud sinna kunagi. Seni töötas ta tagasihoidlikul kohal New Orleansi kaubanduskojas, kus inglise, prantsuse ja hispaania keele oskus tegi temast hinnatava ametniku ja ­kirjavastaja.

Suvepuhkuse veetis ta nagu ikka koos emaga Grand Isle’il.

Varasemal ajal, mida Robert ei mäletanud, oli maja olnud Lebrunide suveluksus. Nüüd oli see ümbritsetud tosinast või enamast kotedžist, kus elas alati peeni külalisi Quartier Français’st, ning võimaldas madame Lebrunil säilitada lahedat mugavat elulaadi, mis oli otsekui tema sünnipärane õigus.

Proua Pontellier rääkis oma isa Mississippi-istandusest ja neiupõlvekodust endisaegse Kentucky nurmikamaakonnas. Ta oli ameeriklanna, kelle soontesse sattunud piisake prantsuse verd oli segunemise käigus vist lahtunud. Ta luges idarannikule elama läinud ja seal kihlunud õe kirja. See pakkus Robertile 12

huvi ning noormees tahtis teada, missugused olid õed lapsepõlves olnud, missugune oli nende isa ja millal nende ema oli surnud.

Kui proua Pontellier viimaks kirja kokku murdis, oli õhtusöögiks riietumise aeg käes. „Léonce ei jõua tagasi, nagu näha,“ tähendas ta ja vaatas sinna­poole, kuhu mees oli kadunud. Robert oli sama meelt, sest Kleinis käis alati palju New Orleansi klubi mehi.

Kui proua Pontellier läks oma tuppa, astus noormees trepist alla, kõndis kroketimängijate juurde ja lõbustas õhtu­söögini jäänud poole tunni vältel Pontellier’de lapsukesi, kes olid temasse väga kiindunud.

„Linnul, kes tahab lauelda kommete ja eelarvamuste tasandiku kohal, peavad olema tugevad tiivad.“

Pontellier’ perekond veedab leitsakulist ja loidu puhkust Mehhiko lahe troopilisel saarel ning kellelgi pole põhjust kahtlustada, et pereema Edna võiks sisustada oma aega millegi muuga peale abikaasa ja laste. Keelatud suveromanss äratab aga naises uudsed tundmused ja riskantsed ideed.

Edna mõistab, et sügise saabudes ei suuda ta Louisiana kõrgseltskonna lämmatavasse kammitsasse naasta. Tema mässumeelsus läheb kalliks maksma.

Kate Chopini avameelne lugu iseseisvuse ja vabaduse poole püüdlevast naisest põhjustas avaldamise järel pahameeletormi ja tekitas suure skandaali.

postimehekirjastus.ee