Issuu

Öeldakse, et kui sa oma nekroloogi läbi loed, siis elad kauem. James Joyce, „Ulysses“*

Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

1. peatükk Edwin: surnud mehe kiidukõne Esmaspäev, 4. aprill 2022 Riigi vanima nuhi staatusel on ka mõned eelised, arvab Edwin. Esiteks ei pea hommikul vara kirjutuslaua taga istuma. Tema hommikurutiini kuuluvad nüüd joogasirutused ja sügav hingamine. Üks, kaks, kolm, neli – hingad sisse, üks, kaks, kolm, neli – hoiad hinge kinni, üks, kaks, kolm, neli – hingad välja. Siis hingab ta läbi teise ninasõõrme ja lõpuks tuleb sügav ohe nimega „ookeani hingus“. Kui ta väga korralik on, on ta kõigepealt pudru pliidile pannud, saab nüüd maha istuda ja täiusliku Kuldkihara soojusega putru süüa. Puder on tehtud tema kadunud naabri Peggy täpsete juhiste järgi. See pole küll väga maitsev, aga Edwin näeb selles austusavaldust ja ehk ka patukahetsust. Siis tuleb Wordle, interneti sõnamäng, kõikide „book twitteri“ jälgijate endine hobi, aga nüüd mängivad seda ainult mõned üksikud kõige visamad, on Edwin aru saanud. Aga Edwin jätkab visalt, sest peab säilitama edumaad vaikses, aga surmavas konkurentsis oma sõbra Benedictiga. Kui mõistatus lahendatud, jalutab ta Benedicti kohvikusse, et tulemusi jagada (eriti kui ta on sõna vähem kui nelja katsega ära mõistatanud) ja lehti lugeda, viimast tegevust peab ta iga hästiinformeeritud eradetektiivi jaoks elutähtsaks. Täna jõuab Edwin kohvikusse kakskümmend minutit pärast üheksat. Tööinimesed on läinud ja emad lastega pole veel tulnud. On päikesepaisteline kevadpäev ning vikerkaarevärvides lipuketiga kiosk näeb rõõmus ja kutsuv välja. Benedict ootab Edwinit, aga sõpra lähenemas nähes tõmbub ta kioskisse, et kohvi Viimane sõna

teha ja küllap ka selleks, et oma ärevust varjata. Benedict on suur muretseja. „Viis,“ teatab Edwin leti juurde jõudes. „Üks neid vihale ajavaid sõnu, kus võimalusi on liiga palju. Mul oli „kool“, „sool“, ja „pool“, enne kui „tooli“ kätte sain.“ „Mul vedas kohe alguses,“ ütleb Benedict tagasihoidlikult, mis tähendab, et ta sai pihta juba kolmandal, võib-olla isegi teisel katsel. „Su tavaline?“ „Aitäh sulle, kallis poiss.“ Kuni Benedict Shoreham-by-Sea parimat f lat white’i* valmistab, istub Edwin sinise piknikulaua taha ja avab Timesi. Tema lemmikajaleht on Guardian, ehkki tal on piinlik nõrkus Telegraphi raamatututvustuste vastu, aga Times on parim, kui asi puudutab tema teist, mitte nii salajast kinnismõtet: nekroloogid. Täna on saak hea: kolm, nende hulgas üks lahkunu, keda ta isikult tunneb (tundis). Esimene on ametiühingujuht, kes suri kaheksakümne nelja aasta vanusena, mida Edwin enda vanust arvestades varaseks lahkumiseks peab, teine on popstaar, kes oli kahjuks otsustanud elada kõikide oma ameti klišeede järgi, ja kolmas produtsent, kellega Edwin oma BBC Raadio 3 aegadel koos töötas. Charlie (Chips) Walker BBC produtsent, keda tunti semulikkuse ja pikkade lõunapauside poolest. „Semulikkus“ on üks sõna selle tähistamiseks, mõtleb Edwin. Chips võis hea kaaslane olla, aga kui tema silmis halba kirja sattusid, võis tema sarkasm su sisemiselt närtsitada. „Kas sa üritad kuulajaid igavusest nutma ajada?“ oli ta kord küsinud Edwinilt, kellel olid ehmatusest silmad vett jooksma hakanud. Espressost ja vahustatud piimast koosnev jook, milles on rohkem espressot kui lates, aga vähem piimavahtu kui cappuccino’s.

Elly Griffiths

Chips Walker, veteranesineja ja produtsent, tõi hulga uut publikut klassikalise muusika juurde lõbusate telesaadetega, nagu „Very Verdi“ ja „Mostly Mozart“. 85-aastasena eesnäärmevähki surnud Chips õppis Kuninglikus Muusikaakadeemias, enne kui praktikandina Raadio 3-ga liitus. Ta oli pühapäevaõhtuse saate saatejuht ja otsustas siis produtsendina kätt proovida. Koos oma teise naise Margot Emsworthiga asutasid nad produktsioonifirma Counterpoint, mis korraldas rea tuntud klassikaliste heliloojate loodud muusikal põhinevaid etendusi… Kiire lugeja Edwin on pilgu juba auhindadest, haigustest ja veel ühest naisest üle libistanud, kui Benedict kohvi ja brownie tema ette paneb. „Kes ära suri?“ Benedict võtab tema vastas istet. „Üks produtsent, keda ma tundsin… ausalt öeldes päris kohutav inimene… temast jäi maha naine ja viis last. Viis! Ta oli alati laia joonega. Ei tea, mis Guardianil tema kohta öelda on…“ Üsna sama jutt, ehk natuke vähem Verdist ja rohkem BBC-st. Edwin loeb loo lõppu. Erinevalt Timesi anonüümsetest nekroloogidest on Guardiani omadel autori nimi all. „See on huvitav,“ märgib Edwin. „Misasi?“ Benedict sirutab kaela ja üritab tagurpidi lugeda. Edwin pöörab ajalehte. Charles (Chips) Walker, saatejuht ja produtsent, sündinud 19. veebruaril 1937, surnud 3. aprillil 2022. Malcolm Collins, surnud 2021 „Kaheksakümmend viis,“ ütleb Benedict arvutades. „See pole mingi vanus,“ lisab ta Edwini nägu nähes. „Ei,“ vastab Edwin. „Nekroloogi autor Malcolm Collins on samuti surnud. Ta suri eelmisel aastal.“ „Eks seda juhtu vast tihti,“ arvab Benedict. „Nad kirjutavad nekroloogid ammu enne inimeste surma valmis. Kuninganna omi Viimane sõna

on ilmselt sadu ja vean kihla, et ta on lugematu arvu ajakirjanikke üle elanud.“ „Tema elab igavesti,“ ütleb Edwin. „Aga see on kummaline, mis? Me loeme surnud mehe kirjutatud kiidukõnet.“ Benedict ei näe välja, nagu peaks seda kummaliseks, aga tema tähelepanu köidab kallites jooksuriietes imekauni blondiini saabumine. See on Edwini – ja isegi Benedicti – jätkuvaks hämmastuseks Benedicti kallim Natalka. Natalka peatub pingi juures, suudleb Benedicti põsele ja sooritab mõned teatraalsed venitusharjutused. Benedict kiirustab Natalkale kaneeliga cappuccino’t tegema. Ta teeb vahu sisse südame ka, teab Edwin. Edwin ei ole naistega koos elamise asjus just spetsialist – ta teadis juba põhikoolis, et on gei –, aga romantikaga on võimalik ka liiale minna. Natalkal ei paista selle vastu siiski midagi olevat ning tema ja Benedict on nüüdseks juba üle kahe aasta koos olnud. Nende suhe on isegi Natalka ema nende juurde kolimise üle elanud. Edwini hinnangul on see paarile siiski stressi tekitanud. Ka sellepärast, et Benedict Valentynaga nii hästi läbi saab. Näib, et Natalka on just Edwini pärast oma hommikusel jooksuringil nende juurde põiganud. „Uudised,“ ütleb Natalka üht jalga ebamugavasse asendisse painutades. „Meil on uus juhtum.“ Natalka ja Edwin on partnerid detektiiviagentuuris. See oli Natalka idee. Tegelikult kahtlustas Edwin, et Natalka tegi selle ettepaneku, et pakkuda talle seda jubedat asja – hobi. Ta kujutles, kuidas Natalka Benedictile ütles: „Me peame Edwinile hobi leidma, midagi, mis tema aju elus hoiaks. Ristsõnadest ja sellest Wordle’i asjast talle ei piisa.“ Benedict oli kahelnud. „Peggy mõrvari leidmine oli muserdav. Ja ohtlik,“ ütles ta ühel planeerimiskoosolekul kohvikus. „Tahate seda tõesti uuesti läbi teha?“ „Me ei tegeleks mõrvadega,“ vastas Natalka, ehkki Edwin arvas naise hääles pettumusenoodi tabavat. „Tõenäoliselt on need naised, kes tahavad oma abielurikkujatest mehi vahele võtta.“ 12

Elly Griffiths

Esialgu oli agentuur Natalka nimega. NK Investigates. Ja see andis Edwinile tõesti tegevust. Talle meeldis inimesi jälitada, vanus muutis ta nähtamatuks, ta tegi vargsi oma mobiiltelefoniga pilte. Talle meeldis isegi kohvikutes luurata, f lat white’iga priisata, kui petturitest mehed vaid paari meetri kaugusel ilmselgelt internetist leitud naistega flirtisid. Lõpuks tegi Natalka Edwinile ettepaneku partneriks hakata, too investeeris osa oma BBC pensionist ning loodi K ja F agentuur, mis tähendab Kolisnyk ja Fitzgerald. Natalka pakkus algul F ja K, aga kirjutatuna meenutas see liialt f-sõna, millel kaks keskmist tähte tärnidega asendatud. Asi oleks veel hullem olnud, kui nad oleksid lisanud C nagu Cole, aga Benedict keeldus endiselt firmaga liitumast. „Mul on kohviku pidamisega piisavalt tööd,“ väitis ta. Aga Edwin teadis, et hoolimata armastusest krimikirjanduse vastu oli Benedict päriselus peps. Pandeemia ajal kadus K ja F-il töö peaaegu ära, aga nüüd on nad jälle mõned juhtumid saanud ning Natalka juhib oma hooldusfirma äripoolt. Edwini meelest on Natalka sündinud ärinaine. „Järjekordne Jolene?“ küsib Edwin. See on nende üsna julm nimi petjatest naistele, ehkki kantrilaulus on Jolene hoopis teine naine, kes ähvardab nimetu mehe tolle naiselt üle lüüa. „Ei,“ vastab Natalka ja teeb mulje avaldamiseks pausi, enne kui hakkab teist jalga venitama. „Mõrv.“ „Mõrv?“ Benedict paneb kohvitassi ettevaatlikult lauale. Palun pane südant tähele, anub Edwin sõnatult Natalkat. „Kena süda, Benny,“ kiidab Natalka lonksu võttes. „Mulle helistas täna üks naine, kes arvab, et tema ema tapeti. Ema on kirjanik, Melody Chambers.“ „Kuulus?“ Edwin sirutab käe ajalehtede järele. „Kas tema nekroloog ilmub?“ „Sind ja su nekrolooge. Ma ei usu, et ta lehtedes on. Ta kirjutab romantilisi romaane. Armastus ja see värk. Tead küll.“ „Ma nagu mäletaksin teda ähmaselt,“ arvab Edwin. „Ilmselt on see Guardianis. Neile meeldivad naised rohkem kui Timesile ja Telegraphile. Jah, siin see ongi.“ Viimane sõna

Ta näitab Natalkale lehekülge. Melody Dolores Chambers, kirjanik. Sündinud 17. mail 1952, surnud 2. aprillil 2022. „Kõigest seitsekümmend,“ märgib Edwin. „Tegelikult pole sedagi.“ „Ma arvan, et ta suri vanadusse,“ ütleb Natalka. Ilmselt on see nali, aga tema ilmest on teinekord raske aru saada. „Raamatu „Ja seal sa olidki“ autor,“ loeb Edwin, „millest tehti film Nicole Kidmaniga peaosas. Siin on kirjas, et ta suri infarkti. Vaadake, nekroloogi kirjutas Malcolm Collins. Surnud mees.“ „Ma rääkisin just tema tütre Minniega,“ jätkab Natalka. „Ta luges meist Sussex Life’ist. Tahab, et me seda asja uuriksime.“ „Ta arvab, et ta ema mõrvati?“ küsib Edwin. „Kas tal on mõni kahtlusalune?“ „Minnie väidab, et tema ja ta õe Harmony arvates tappis nende ema tolle teine abikaasa.“ „Melody ja Harmony,“ kordab Edwin. „Oh heldus.“ „Sa pead vapper olema,“ hoiatab Natalka. „Minnie on lühend Minimist.“ Minim Barnes (neiupõlvenimega Chambers) elab Brightoni äärelinnas suures majas. „Emme armastas muusikat,“ ütleb ta neile oma hiigelsuures ebamugavas köögis. „Issi ka. Nii nad kohtusidki. Kooris lauldes.“ Ta tupsutab Sussexi merelindude piltidega köögirätikuga silmi. „Alanil muidugi muusikalist kuulmist pole,“ väidab Harmony, kõõludes puki otsas katafalgi ääres, mida Edwini arvates köögisaareks nimetatakse. Ta ise istub samuti puki otsas ja mõtleb, kas tal õnnestub selle otsast alla saada. Natalka, kes oli oma puki otsa hüpanud, ütleb nüüd: „Edwin teab muusikast palju. Ta töötas BBC Raadio 3-s.“ „Tõesti?“ Nii Harmony kui ka Minnie pöörduvad huvitatult Edwini poole. Õed ei ole eriti sarnased. Harmony on pikka kasvu, tema tumedad juuksed on rangesse hobusesabasse köidetud. 14

Elly Griffiths

Minnie on lühem, heledad juuksed soengus, mida Edwin oma vanust reetes haldjasoenguks nimetaks. Harmony on nelikümmend viis ja Minnie nelikümmend kaks. „Ma olin mõned aastad saatejuht,“ väidab Edwin tagasihoidlikult. „Unustatud klassika.“ Pühapäeva õhtuti kell kuus. Seda nimetati pesutriikimise ajaks. Edwin triigib ikka veel oma särke, ehkki Natalka räägib talle, et inimesed ei näe sellega enam vaeva. „Me ostame asju, mis ei vaja triikimist, või kanname neid lihtsalt kortsudega.“ Edwin on nüüd isegi unustatud klassik. „Ma olen kindel, et emme ja issi kuulasid seda,“ arvas Harmony. „Alan kuulab Planet Rocki.“ Ta judistab end. Noh, see otsustab asja, arvab Edwin. Alan on kindlasti mõrvar. „Issi armastas ooperit,“ ütleb Minnie. „Eriti Wagnerit.“ „Mulle endale meeldib Itaalia ooper,“ märgib Edwin. „Eriti Verdi ja Puccini.“ Ta suhtub Wagneri austajatesse alati kahtlusega, ehkki BBC-s oli neid ohtralt. „Alanile meeldib heavy metal,“ lausub Minnie. „See ütleb kõik.“ Õed usuvad, et Melody Chambersi teine mees Alan Franklin asendas naise vererõhutabletid mingi mürgiga. „Ta on apteeker,“ ütlesid nad kooris, nagu seletaks see kõik. Edwin, kellel on väga head suhted rannapromenaadil apteeki pidava Dervishiga, arvab, et oleks rohkem tõendeid vaja. Teised viited süüle on asjaolud, et mees on naisest viisteist aastat noorem, tal on pikad juuksed ja ta kehutas naist uut testamenti tegema. „Asi pole rahas,“ ütleb Minnie ning paneb Edwini ja Natalka ette kaks professionaalse moega kohvitassi. Isegi Benedict poleks suutnud paremat piimavahtu teha. Edwin võtab kofeiini üledoosi pärast muretsedes lonksu. Tavaliselt lubab ta endale ühe flat white’i päevas. „Me oleme mõlemad jõukad,“ jätkab Minnie, „meil kummalgi on pere.“ Edwin usub seda. Minnie maja on soliidne Victoria ajastust pärit hoone rohelise Preston Parki tänava otsas ja igal pool on näha tõendeid Minnie lastest: esikus on rida kummikuid, pesunööril ripuvad jalgpalliriided, külmkapiuksel Viimane sõna

on „Ema kalender“ käsitsi kirjutatud sigrimigriga. Väike koer, kelle kasukal võiks olla kirjas „pere lemmik“, jälgib neid oma päevavoodist. „Meil pole raha vaja,“ kordab Minnie. „Aga emme rääkis alati, et jätab maja meile. See oli meie maja. Meie pere kodu.“ Lühikestest juustest ja kallist vabaajariietusest hoolimata kõlab Minnie järsku nagu teismeline. „Ja nüüd jääb see Alanile?“ uurib Natalka. „Uue testamendi järgi jääb kõik Alanile,“ ütleb Harmony. „Maja, auto, paat. Isegi emme koer Frodo on nüüd tema oma.“ „Ma saan aru, et see kõik on teile väga häiriv,“ märgib Natalka. Tema aktsent annab sellistele märkustele sageli sarkastilise kõla, aga praegu õnnestub tal õiget nooti tabada. Mõlemad õed löövad pilgu nagu oma meeleheite rõhutamiseks maha. „Aga on teil mingeid tõendeid, et Alan tahtis teie memme tappa?“ „Memm“ on hea nüke, mõtleb Edwin, ehkki pani tähele, et mõlemad õed kasutasid peenemat ja vanamoodsamat „emmet“. Nii oli ta isegi oma naissoost vanemat kutsunud, ehkki nende suhted ei olnud just kõige lihtsamad. „Oh, meil on tõendeid,“ ütleb Minnie. Ta võtab katafalgi sahtlist dramaatilise liigutusega märkmiku. „Ta kirjutas sellest. Leidsin selle tema lauasahtlist.“

2. peatükk Natalka: esimene isik

„See kõik oli seal kirjas,“ räägib Natalka. „„Ma arvan, et mu mees tapab mu ära. Ma ei saa sellest kellelegi rääkida. Ta jälgib mind kogu aeg. Ma kardan teda.““ „Kas tütred näitasid märkmikku politseile?“ küsib Benedict. „Ilmselt küll,“ arvab Natalka, „aga Alan – abikaasa – veenis neid, et see oli väljamõeldis. Midagi, mida naine uue raamatu jaoks kavatses.“ „Arvad, et see võis tõsi olla?“ „Ju vist. Ja õed vihkavad Alanit. Ma arvan, et nad usuksid temast kõike. Aga minu meelest on asi seda väärt, et peaksime Edwiniga temaga rääkima.“ Neid katkestab kahe aurava boršikausiga sisse astuv Valentyna. Nagu viimasel ajal ikka, haarab Natalkat selline emotsioonide tulv, et tal hakkab pea ringi käima. Ühest küljest on imeline, et ema siin on ja kodust toitu valmistab. Süngetel veebruaripäevadel, kui Vene invasioon algas, oli Natalka ainus soov ema Ukrainast siia saada. Kui Valentyna pärast paanilist bussisõitu läbi Poola ja elu esimest lennureisi Gatwicki jõudis, kallistas Natalka ema ja vandus, et nad ei lähe enam kunagi lahku. See tunne süvenes, kui Natalka vend Dmytro paar nädalat hiljem sama teekonna vastassuunas läbi tegi, jättes maha turvalise Šotimaa, kus ta pärast Vene vanglast vabanemist elanud oli, et sõjaväkke astuda ja oma riiki kaitsta. Natalka – uhkusest ja vihast lõhki kistud – oli õnnelik, et vähemalt üks pereliige tema silma all oli. Aga… korteris on üks magamistuba. Natalka ja Benedict kolisid siia 3. märtsil 2020 ja kui COVID-19 üle maa pühkis, Viimane sõna

jäid nad kohe koos karantiini. See oli keeruline aeg. Natalka juhtis peaaegu üksinda hooldusfirmat. Paljud hooldajad lahkusid oma perekonna pärast muretsedes, aga mõned jäid ja riskisid oma hooldatavate pärast sõna otseses mõttes eluga. Natalka võttis enda peale kliente, keda keegi teine ei hooldanud, ja Benedict, kelle kohvik rannas oli laudadega kinni löödud, asus talle appi. „Me peame vanakesed haiglast eemal hoidma,“ ütles Natalka, „seal inimesed sellesse surevadki.“ Natalka ja Benedict tegid päevad läbi süüa, koristasid ning aitasid klientidel tualetis käia. Nad lobisesid maskide tagant klientidega, kes kartsid surmavat haigust, mis ei lasknud sõpradel ja sugulastel neid vaatamas käia ning sundis nad omaenda koju vangi. Koju jõudes võtsid Benedict ja Natalka seljast tööriided (mille Natalka oli ostnud salajasest allikast, sest kaitseriietust nappis), käisid duši all ja vahetasid riideid. Üsna tihti armatsesid nad seda tehes mingil hetkel. Siis vaatasid nad koos lohutust pakkuvaid telesarju: „Kontorit“, „Sõpru“ ja küpsetamisvõistlust. Nüüd oli asjad uuesti peaaegu normaalseks muutunud. Kõik piirangud kaotati 2022. aasta märtsis, ehkki COVID pole Ühendkuningriigist sugugi kadunud. Hooldajate leidmine on ikka veel raske, aga Natalka saab rohkem aega detektiiviagentuuris veeta. Üks liikumispiirangu kõige hullemaid külgi oli mitte näha Edwinit. Natalka mäletab, kuidas nad Seaview Courti ees seisid ja rõdul seisvat Edwinit hõikusid. Ta jättis üsna rõõmsa mulje. Ta kandis iga päev erinevat mütsi ja demonstreeris neile erinevaid joogapoose. „Ole ettevaatlik!“ hüüdis Benedict, kui Edwin ühel jala kõõlus. „Namasté!“ oli Natalka Edwinile kummardust tehes soovinud. „Mis Edwinist saab, kui ta COVID-isse jääb?“ oli Benedict pea igal õhtul küsinud. „Ta sureb,“ oli Natalka vastanud. Ta oli alati arvanud, et kõige parem on asjadele otse silma vaadata. Aga Edwin jäi ellu. Ta väidab pidevalt, et on kaheksakümne nelja aastasena maailma vanim detektiiv, aga Natalka silmis on ta hindamatu. Edwin võib tundide kaupa kohvikus istuda, jälgida, kasutada on vanust nagu nähtamatuks tegevat mantlit. Ent tema mõistus on sama terav nagu alati ja kliendiaruanded 18

Elly Griffiths

nii kaunilt kirjutatud, peaaegu nagu luuletused. Ta on isegi tehnikaga üsna osav, ehkki räägib endiselt visalt „interveebist“. Natalka peaks õnnelik olema: mõlemal tema firmal läheb hästi ja ta ei ole pidanud abi otsima üsna hämarast bitcoin’i-ärist, mis andis talle sissetuleku, kui ta Inglismaale kolis. Ta ei muretse enam, et Ukraina maffia ta leiab – tema hinnangul on neil praegu suuremaid muresid –, ja tunneb, et on end sisse seadnud. Talle meeldib Shoreham, ta naudib agentuuri juhtimist ja mingi ime läbi on nad Benedictiga koroonaaja üle elanud nii, et nende suhe on korras. Ometi tunneb Natalka ajuti lausa nostalgiat aja järele, mil tänavad olid tühjad ja perekonnaga sai ainult Zoomi vahendusel suhelda. Suurepärane on teada, et tema ema on väljaspool ohtu, elab nende juures ja teeb igal õhtul keerulisi toite. Natalkale meeldib emaga ukraina keeles rääkida, vanu nalju ja laule meenutada. Ka toit on üsna hea. Asi on lihtsalt selles, et Valentyna magab elutoas diivanvoodis, Natalkal ja Benedictil pole oma korteris kohta, kus omaette olla. Neil on muidugi oma voodi, aga isegi seal tunneb Natalka end piiratult. Endine munk Benedict on üllatavalt seksihimuline ja ema viibimine kõrvaltoas ei paista teda häirivat. Natalka soovib, et saaks sama tunda. „Borš,“ ütleb Benedict. „Дуже смачний“. Ta õpib Duolingos ukraina keelt. „Benny, sa oled nii tark,“ kiidab Valentyna. „Eks ole ta tark, Talia?“ „Ta on geenius,“ kinnitab Natalka. Ta teab, et peaks rõõmustama, et tema ema ja kallim nii hästi läbi saavad, aga teinekord tekitab nende vastastikune imetlus temas soovi neid millegagi visata. Benedict hakkab lauda koristama, aga Natalka haarab märkmiku. „Jäta see. Mul on juhtum pooleli.“ „Mis juhtum?“ pärib Valentyna hapukoort ja murulauku lauale pannes. „Kas see on mõrv?“ Krimihuvi on Natalka küll emalt pärinud. „See naine tappis oma ema, kes oma nina igale poole toppis,“ ütleb ta Valentynale. Viimane sõna

Valentyna naerab selle peale rõõmsalt, aga Benedict kiirustab lisama: „Ei, see on üks hiljuti surnud kirjanik. Tema lapsed arvavad, et seal võib midagi kahtlast olla.“ „Sa pead Edwinilt küsima,“ soovitab Valentyna. „Edwin tunneb kõiki kirjanikke.“ „Nii ta arvab küll,“ nõustub Natalka tusaselt suppi süües. Natalka oli kartnud, et Alan Franklin hakkab talle meeldima, ja ehkki ta säilitab hoolikalt neutraalset suhtumist, tunneb ta pikajuukselise apteekri vastu poolehoidu, mida ta tolle võõrastütarde vastu ei tajunud. „Ma ei mõtle endast kui võõrasisast,“ ütleb Alan Steyningi ruumika maja köögis. „Parem ongi, nad vihkavad mind südamest.“ Seda vestlust oli olnud veidi piinlik paluda, aga Alan tegi asja lihtsaks sõnadega: „Kas Minnie ja Harmony palusid teil mind uurida? Seda ma arvasingi. Nad tahavad Melody surma meeletult minu süüks panna. Eks vast šokist.“ Tegelikult saab Natalka aru, miks õed vihased on, et sellest majast ilma jäid. See on imekaunis: kivist, aknad kahel pool sissekäiku, eendaknad ja suur, üsna umbekasvanud aed. Köök on täiuslik segu maamaja stiilist – AGA pliit, männipuust puhvet – ja futuristlikust laborist – läikivad sinised kapid, marmorist tööpinnad, kohtvalgustusega köögisaar. Natalka märkab, kuidas Edwin närviliselt köögisaare ääres seisvaid baaripukke silmitseb. Ta näib kergendust tundvat, kui nad kriimulise männipuidust laua ääres istet võtavad. Reibas spanjel, kes on neil jalus keerelnud, hüppab Alani sülle. Mees kallutab pea taha, et koer ta nina ei lakuks. Öelgu õed, mida tahavad, Melody koer näib uue omanikuga küll väga rahul olevat. „Tema nimi on Frodo,“ ütleb Alan kätt üle koera teekruusi järele sirutades. „Selle nime valis Melody. Koer igatseb tema järele väga. Mina samuti.“ „Kas räägiksite meile, mis juhtus?“ palub Natalka. „Nagu ma ütlesin, olin see šokk. Melody oli just jõusaalist tulnud. Ta oli väga heas vormis, tegi rohkem trenni kui mina. 20

Elly Griffiths

Ta oli siin, köögis, andis Frodole süüa ja ilmselt kukkus… Leidsin ta põrandalt, Frodo lakkus põrandale kukkunud toitu. Üritasin teda elustada, aga ta oli juba surnud…“ Alani käsi väriseb kruusi tagasi lauale pannes. „Oli tal südamega probleeme?“ küsib Edwin. „Kas ta kasutas mingeid ravimeid? Jumal teab, ma võtan neid nii palju, et lausa klõbisen…“ See pole päris tõsi. Natalka teada võtab Edwin statiine ja usub igapäevase aspiriini tõhususse. Ent Natalka hinnangul on tervis Edwini kinnisidee, mis võib selle juhtumi juures kasulikuks osutuda. „Ta võttis vererõhutablette,“ vastab Alan. „Aga vererõhk polnud tal ohtlikult kõrge. Ta tegi trenni, ei olnud ülekaalus… Tüdrukud – jumal teab, miks ma neid nii nimetan, nad on täiskasvanud naised – näivad arvavat, et ma asendasin tabletid rotimürgi või millegi taolisega.“ „Kas tema surma osas oli eeluurimine?“ küsib Natalka. „Ei.“ Alani häälde tekib veidi enam terast. „Selleks polnud vajadust. Surma põhjus oli müokardiinfarkt. Kahtlasi asjaolusid ei olnud. Hoolimata sellest, mida Cagney ja Lacey* üritavad teid uskuma panna.“ Edwin naerab, aga see kultuuriline viide ei ütle Natalkale midagi. „Mis Melody vererõhutablettidest sai?“ uurib Natalka. „Panin need apteegis ravimijäätmete hulka,“ vastab Alan. Ta naeratab üsna süngelt. „See on kindlasti väga kahtlane käitumine.“ Natalkale ei meeldi mehe toon. See on tõsine asi, tahaks ta öelda. Ja pealegi on tablettide hävitamine midagi, mida vastutustundlik apteeker teha võiks, aga seda võib näha ka kahtlustäratava käitumisena. Natalka on kindel, et Harmony ja Minnie näeksid asja nii. Edwin otsustab teistsugust lähenemist proovida. „Kuidas te Melodyga kohtusite?“ küsib ta. „Cagney & Lacey” – aastatel 1982–1988 eetris olnud USA politseiseriaal, mille peaosades on kaks naisuurijat.

Viimane sõna

„Apteegis,“ vastab Alan ja tema hääl on jälle soojem. „Ta tuli KPV vastu ravi otsima. Korduv pingevigastus. See võib tekkida näiteks liigsest trükkimisest. Hakkasime tema kirjatööst rääkima. Ta tuli järgmisel päeval tagasi – tunnistas hiljem, et see oli ettekääne – ja kutsus mu kohtingule. Ülejäänu on ajalugu. Meil oli nii… nii lõbus. Vanusevahel polnud mingit tähtsust.“ Nii või naa, ta ütles seda üsna õigustavalt. Natalka mõtleb, kas Alan on varem palju oma abielu õigustama pidanud. Ta otsustab, et on aeg karmid meetmed kasutusele võtta. „Harmony ja Minnie näitasid meile midagi, mis Melody oli kirjutanud. Ta väljendab seal hirmu, et tema abikaasa tapab ta ära.“ Nüüd puhkeb Alan lausa naerma. Ka see kõlab siiralt. Koer haugatab nõusolevalt. „See oli romaani idee. Väljamõeldis. Ta kirjutas kogu aeg oma märkmikesse.“ „Romaan naisest, kes kardab oma meest?“ „Jah. Miks mitte?“ „See on…“ Natalka nipsutab ärritunult sõrmi, sest talle ei tule õige sõna meelde. „See on kirjutatud…“ „Esimeses isikus,“ pakub Edwin. „Kuulge, Mel oli kirjanik. Ma ei tea, kuidas ta oma raamatuid kirjutas. Ta ei arutanud minuga oma tööd. Meil kummalgi olid oma huvid. Ma ei küsinud temalt raamatute kohta. Selleks olid tal kirjanikest sõbrad.“ „Kas Melodyl oli palju kohalikke kirjanikest sõpru?“ küsib Edwin. „Jah,“ vastas Alan. „Nad kohtusid regulaarselt. Ta oli tegelikult üsna murtud, sest üks neist suri paari kuu eest. Ta oli ajakirjanik…“ „Kas ta nimi oli Malcolm Collins?“ küsib Edwin. Alan jõllitab teda üle koerakese pealaele seotud tuka. „Kuidas, kuradi päralt, te seda teate?“ Sa võtsid mul sõnad suust, mõtleb Natalka.