Viimane piisk

1

Markus istus käsipõsakil töölaua taga ja vahtis mittemidaginägevate silmadega arvutiekraani. Viimasel ajal oli see tema tavaline poos, millega tööpäevi sisustada: isiklikud probleemid kippusid üle pea kasvama. Justkui selle peataoleku kinnituseks astus tuppa ülemus ja viskas laua peale poolelioleva eskiisi: „No mis asi see siin on?“ sõnas ta oma vaikse tavalise vinguva häälega. „Kas me niimoodi kokku leppisime?“ „Milles siis asi?“ „See paigutus, selline ei pidanud see kindlasti olema. Meil oli ju kokkulepe, et teeme just teistmoodi ja seitsmendal septembril 2015 on see minu käes, aga sina tõid alles täna hommikul, ja pealegi …“ Markus vahtis mõttelageda näoga ülemusele otsa, püüdes meelde tuletada jutuajamist, mis selle kujunduse kohta käis, ega suutnud kuidagi meenutada, et tollal mingeid kokkuleppeid sõlmitud oleks. Ülemus aga, tunnetades oma etteaste mõttetust ja samas ka kerget südametunnistuse näpistust, krabas laualt paberi ja pöördus minekule, pobisedes nina alla: „Ah, mis mõttega ma sulle üldse räägin, niikuinii sa millestki aru ei saa!“

5

Uks sulgus ja Markus tundis, kuidas talle naer peale tükib. Algul itsitas ta omaette, siis aga ei suutnud enam pidada ja puhkes ohjeldamatult naerma. Kõrvallaua taga istuv Anneli, kes siiani kõike silmanurgast jälginud oli, kergitas kulme ja küsis: „Mis sulle nii nalja teeb?“ „Sa ei kuulnud või?“ „Ei!“ Markus rääkis kogu loo ja Anneli ei suutnud ära imestada, miks mees nõnda reageeris. „Mina oleks küll solvunud, kui mulle nii oleks öeldud,“ sõnas ta ja vangutas pead. „Ah, mis siin solvuda, las arvab, mida tahab.“ Markus püüdis töösse süveneda, kuid ootamatu lõbusus ei tahtnud lahti lasta. Ikka ja jälle tikkus naer peale ja ta muigas omaette, püüdes naeruturtsatusi summutada, et mitte Annelile seletama hakata, miks see seik talle nii palju nalja teeb. Jaa, tõepoolest, mingil muul ajal oleks ta vist ka solvunud, kuid praegu, elu madalseisu ajal, näis selline avaldus pigem naljakas.

Lasteraamatute kirjastuses kunstnik-kujundajana töötav Markus polnud parajasti kõrgvormis. Kuigi tehtud oli nii mõndagi, millest väike raha arvele tiksus, leidis ta enese seest rahutuks tegeva tunde, et tema võimeid ei tunnustata piisavalt. Muidugi, luulega sa riigi majanduskasvu ei toeta, illustratsioonidega SKPd ei tõsta, oled rahva silmis muidusööja ja kasutu intellektuaal, kes midagi käegakatsutavat ei tooda. Pealegi pole just teab mis mehelik saavutus, et päris mitu lasteraamatut on sinu joonistusi täis ja paar luuleraamatutki ilmunud. Fotograafia alal oli ta siiski kõva käsi, oli oma tööde eest nii mõnegi auhinna saanud. See kõik kahvatus siiski koduste probleemide ees. Eriti viimasel ajal.

6

Ja viimane aeg oli väga häiriv. „Pedofiil“ oli sõna, mida ta nüüd juba mitu korda kuulnud oli. Kas mees või õigemini isa ei võigi tütart armastada nii jäägitult, kui tema seda tegi? Miks peaks igast asjast välja lugema midagi muud, kui seal oli? Markus jumaldas oma nelja-aastast tütart, oma Kristelit, sest ta leidis, et just tüdrukud, tulevased naised – inimkonna parem osa – on jumaldamist väärt.

Tema naine, veel rohkem aga ämm, ei suutnud aru saada, kuidas võib üks meesterahvas leppida sellega, et peab vahetama tüdrukutirtsu mähkmeid – oli ju küll näiteid, kus mehed talusid pigem laste nuttu ja levivat haisu, sest rohkemaks nad võimelised polnud. Markus tegeles pisitirtsuga meeleldi, polnud mingit küsimust, kes last vannitama või söötma peaks.

Ja siis, üsna hiljuti, sekkus ämm kogu loosse eriti jõuliselt. Ta käis neil külas vaat et igal õhtul, tõi lapse ise lasteaiast ära ja tegeles temaga vahetpidamata, suutes vaevu taluda, kui tüdruk töölt koju saabuvat issit kallistama jooksis. Ka oma tütre Kertu suutis ta ajapikku üles kruttida. „Kas sulle ei tundu, et see on kuidagi imelik? Meesterahvas tegeleb tüdrukuga, ei püüagi sellest kõrvale hiilida? See ei ole vist päris normaalne, mõtle ise!“ Ja naine mõtleski. Kertu mõtles päris põhjalikult ja leidis siis, et mehe selline lapselembus pole päris õige. Tahtmatult hakkasid pähe tikkuma paralleelid ajakirjandusest loetud lugudega, milles suur lastearmastus ühtäkki perverssuseks oli osutunud. Rääkimata veel omaenese lapsepõlves toimunust, mida naine oli seni kõigest jõust alla surunud, siiani üsna edukalt. Meenutanud kogu nende abielu lapse sünnist alates, jõudis ta nüüd ema abiga järeldusele, et midagi kahtlast oli siin tõepoolest.

Algul oli ta olnud päris rahul, et abikaasa nii meelsasti lapsega

7

tegeles. See võimaldas temal üsna varakult tööle naasta, sest karjäär ei tohtinud lapse pärast kannatada. Ja karjäär oli Kertu jaoks tähtis, isegi tähtsam kui perekond. Ka mehele oli ta läinud või õigemini mehe võtnud pigem sellepärast, et mitte näida külm ja kaalutlev ärinaine – selline kuvand võis töösuhteid segama hakata. Markus oli just sobilik kandidaat: romantiline, tagasihoidlik, loomeinimesele omase kerge kiiksuga, kuid samas üsna hästi vormitav. Kuigi ema oli juba üsna varakult väimehe kahtlasele kiindumusele tähelepanu osutanud, ei pannud see Kertut veel muretsema. Võimalus tööga tegeleda kaalus kõik üles. Kuid nagu aeglaselt tilkuv vesi võib kivisse augu uuristada, hakkas ka tema mehe käitumises kahtlema.

Sel suvehakul näis kogu lugu uued tuurid võtvat, eriti pärast üht juhtumit.

Markus oli just tüdrukut vannitanud ja väljus vannitoast, saunalinasse mähitud plikatirts kätel, ja puristas suuga tolle paljale kõhule, mispeale viimane naerda kiljus. Just sellel silmapilgul astus sisse ämm, kes tuli lapse tuppa vaatama, kuidas Markus tüdrukut kuivatab ja riidesse paneb. „Las ma ise,“ proovis ta vahele astuda, kuid mees vaatas talle imestades otsa ja tegutses edasi. Kui lapsel aga pidžaama seljas oli, haaras ämm ta ometi enda sülle ja sõnas: „Ma panen ta ise magama, mine sina kööki, Kertu peaks iga hetk tulema.“ Markus raputas arusaamatuses pead, kuid lehvitas siis lapsele ja väljus toast.

Nende voodielu polnud viimasel ajal just peadpööritavalt tormiline, pigem vastupidi: tunnete jahtumine oli justkui asjade loomulik käik. Vahel tikkus Markusele pähe mõte, et Kertul on keegi teine, kuid imelikul kombel ei tundnud ta mingeid armukadeduspiinu. See asjaolu oli ka tema enda jaoks ootamatu, sest oma sentimentaalse

8

hinge tõttu pidas ta loomulikuks armastust kogu eluks. Seletamatuks jääv eemaldumine oli toimunud kuidagi märkamatult, sammsammult, tuues rahulolu ilmselt vaid ämma hinge. Seda enam kiindus ta, kui see üldse võimalik oli, tütresse ja lapsuke vastas samaga.

Pedofiilia!? Mis mõttes? Isegi selline kahtlus määris tema siirast armastust ja selle tõttu oli ta viimasel ajal töö juures nii äraolev, et isegi ülemus tikkus teda paika panema.

Just eile oli ta lahkunud töölt veidi varem, et Kristel ise lasteaiast ära tuua. Veidi hiljem sisse tuisanud ämma nägu oli väga kõnekas, justkui oleks lapsuke röövli küüsis olnud. Terve õhtu sosistasid ämm ja Kertu köögis ning tulemuseks oli see, et lapse tuppa seati üles välivoodi ning ämma valvsa pilgu all ei julgenud Markus lapsele isegi head-ööd-musi anda, kallistas kiirelt ja lahkus süüdlasliku tundega, kõrvetavad pilgud seljal.

Markus vaatas kella, tööpäeva lõpuni oli veel tunnike. Egas ta pidanudki nii rangelt kaheksast viieni graafikut jälgima, sest palju sai ka kodus arvutis ära teha, kuid mingi sisemine distsipliin sundis teda selleks. Nüüd aga otsustas ta lahkuda. Juhmakas on ta ülemuse arvates niigi, enam hullemaks minna ei saa. Või saab?

Ta tegi siiski minekut. Saab veidigi tütrega aega veeta, enne kui nõid jälle kohale ilmub. Mis edasi saama hakkab, sellele ei osanud ta isegi mõelda. Lasteaias tabas teda aga šokk – Kristel oli juba pärast uinakut ära viidud. „Vanaema käis tal järel!“ tunnistas kasvataja ja lisas siis ilmse kimbatusega. „Ta ütles, et me ei tohiks tüdrukut teile anda. Ma ei tea küll … Meil ei ole selles osas mingeid ettekirjutusi … Ühesõnaga, te peate need asjad omavahel selgeks tegema, sest meil on ka omad reeglid ja …“ Kasvataja jäi vait ja piidles Markust ilmse huviga. Tundus, et ka siin oli pinnas juba ette valmistatud. Mees jättis hüvasti ja lahkus

9

kiirelt, tundes, et miski pöördumatu haarab ta endasse ja tirib kuhugi, kus omaenese saatust määrata on juba üsna raske, kui mitte võimatu.

Tal oli õigus. Jõudnud koju, märkas ta esikus paari reisikohvrit ja köögis istusid kohvitasside taga ämm ja imelikult vara koju jõudnud abikaasa. Tüdrukuke paistis oma toas mängivat. „Siin sa oledki!“ sõnas Kertu kuivalt. „Asi on nüüd nii, et ema kolib mõneks ajaks siia. Kui see sulle kuidagi …“ „Muidugi on see talle vastukarva!“ pistis ämm vahele. „Ta ei saa nüüd nii palju lapsega miilustada, kui tahaks!“ „Ma ei saa üldse aru, mis toimub.“ „Küll sa aru saad, lapseahistaja! Igatahes meie seda enam välja ei kannata, võta oma seitse asja ja tee minekut, enne kui asi kurjaks läheb. Arvesta sellega, et kohus …“ „Oodake nüüd, mis ahistamine, mida te mulle üldse süüks panete, mis kohus? Mida ma valesti olen teinud, ah? Kas oma last ei tohigi armastada? Kertu, ütle ometi, millega ma olen selle ära teeninud?“ Kertu justkui tardus korraks, kuid viskas siis pilgu ema poole ja sõnas: „Me leiame, et sinu tähelepanu meie tütre suhtes on ebaadekvaatne. Me ei saa seda enam lubada, mõtlemata tagajärgedele.

On ainult üks võimalus, et sa lõpuks taipad, et …“ Naine jäi vait ja Markus ei lootnud sealt enam midagi head.

Ta ainult pööras vaikselt ringi ja lahkus korterist, mõtlemata üldse, kuhu ta läheb ja mida edasi teeb. Segadus hinges oli nii suur, et ta ei osanud isegi mõelda, millise mulje tema lahkumine köögis istuvatele naistele jättis. Ülekohtune süüdistus kriipis südames ja tumestas mõistust. Jalad kandsid teda aina edasi ja kusagil tema sees kasvas rahulolematus iseendaga: miks ma ei käitunud nagu mees, ei

10

löönud rusikat lauale, ei käskinud naistel loll jutt lõpetada, ei seisnud oma õiguste eest tegeleda oma kodus lapsega nii, nagu õigeks pean? Selle asemel vantsis ta praegu linna vahel, kuni peatus ühe baari ees ja kobis pärast mõningat järelemõtlemist sisse.

2

Liisa pani ohates arvuti kinni ja jäi mõttesse. Viimasel ajal polnud kojuminek enam kuigi meeldiv. Nii mõnegi õhtu veetis ta lihtsalt baaris või jorutas mõne sõbranna pool maha, et siis vastu ööd vaikselt uksest sisse hiilida ja diivani peale kerra tõmmata. Magamistuba nende kahetoalises korteris oli juba mõnda aega tütre käsutuses, kes sellise elukorralduse üle väga rõõmustas. Liisal polnud tütre jaoks millestki kahju, ilma isata kasvanud laps vajas ju ometi kõige paremat. Seda oli ema talle ka pakkunud. Ega ta kurtnud: osakonnajuhataja asetäitja palk polnud just väiksemate killast ja võimaldas normaalset äraelamist, mis siis, et elatisraha polnud juhusuhtest sündinud lapsele kelleltki küsida. Äsja täisealiseks saanud Mariliis kasutas oma privilegeeritud olekut igati ära. „Tööl võid sa ju ülemus olla, aga kodus on vastupidi!“ teatas ta nipsakalt, kui Liisa püüdis teda milleski korrale kutsuda. Ometi oli ema teinud kõik endast oleneva, et tütre soosingut võita. Juba varakult oli ta teinud tütre nimele konto, kuhu kandis iga kuu märkimisväärse summa, ja pool aastat tagasi, kui Mariliis sai kaheksateistkümneseks, kirjutas ka korteri tema nimele. Kuid tolle halvustav suhtumine näis hoopis seda enam kasvavat, mida rohkem ema tegi. Tööl muidu nii sõnakas ja enesekindel, oli Liisa kodus

12

täielikult tütre võimu all. Ja nii oli see kestnud juba ammusest ajast. „Ma tahan täna õhtul pidžaamapeo teha, äkki sa saad kusagil mujal ööbida,“ sõnas tollal kolmeteistkümnene tüdruk käskivalt ja Liisal ei jäänud muud üle, kui sõbranna Stella juurde ööbima minna. Hiljem pidi ta kodus likvideerima segadust, mis andis tunnistust sellest, et peol polnud üksnes tüdrukud, pealegi oli vedelema jäetud nii mõnigi siidripurk. Emalik korralekutsumine ei tulnud kõne allagi, tüdruk lihtsalt ignoreeris teda, ja Liisa lootis mõistva ja leebe suhtumisega olukorda muuta – ehk läheb paljukirutud pubeka-aeg ükskord mööda ja tütar muutub täiskasvanuks saades iseenesest. See tundus aga mõttetu lootus olevat, sest paranemist polnud kuskilt otsast näha.

Nii nagu eilegi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist klienditeenindajana tööle läinud tüdruk sadas õhtul koju teatega, et tuli töölt ära. „Ah, seal on kõik nii nõmedad kujud koos! Ja veel nõmedamad kliendid!“ viskas ta mokaotsast. „Pealegi, sinu kohus on mind toetada, ega ilma isata elamine kerge pole olnud. Sa peadki kahe eest rabama, kui kord juba nii otsustasid!“ Liisa surus lõuapärad kokku ega vastanud midagi. Justkui ta veel vähe oleks teinud! Aga tõtt lapse päritolu kohta ta siiski rääkida ei saanud. Tollal, ise vaevu täisealiseks saanuna, oli ta ühel peol üsna purjakile jäänud ja ühe tuttava noormehega madratsile maandunud, kusjuures polnud päris selge, kas tema seda vahekorda ikka nii väga soovis. Ta uduses mõistuses keerles küll mälupilt jõuetust võitlusest veel rohkem purjus noormehega, kuid tema enese olukord polnud just kõige õigem alus mingi vägistamissüüdistusega lagedale tulla. Nõnda siis otsustas ta pärast raseduse ilmsikstulekut kõik enda teada jätta ja lapse üksi üles kasvatada. Koju vanemate juurde ta jääda ei tahtnud, ja õige ka – ta oli selleks liiga isepäine,

13

et üksi mitte hakkama saada. Ja ega ta tegelikult üksi olnudki, tal oli piisavalt palju sõpru, kes teda aitasid. Vähemalt ei pidanud emaga vägikaigast vedama. Ükski ta suhe polnud siiani armastuseni jõudnud ning veendunud iseenda võimetuses tõelisteks tunneteks, pühendus Liisa ainult tütrele. Suutmata unustada noorpõlvearmastust, mis siiani aeg-ajalt pinnavirvendusena hingesopist üles kerkis, jäigi ta üksikuks, kui mitte arvestada mõningaid lühikesi suhteid, mis aga lapse vastuseisu tõttu kiirelt lõpu said.

Liisa oli väga palju arutlenud, millal ja mida ta tütre kasvatamisel valesti oli teinud, et too nii kõveriti kasvas, kuid õiget vastust ta ei leidnud. Ehk oli ta last liialt hellitanud, kõiki tema soove pisarais silmist ja mossis huultelt lugenud ja neid täitnud? Ehk polnud ta piisavalt vanemlikku rangust üles näidanud ja distsipliini nõudnud?

Võib-olla oli ta langenud paljuräägitud vabakasvatuse lõksu ja lootnud, et piisab vaid lapse armastamisest ning too kasvab ise tubliks inimeseks, kes teab, mis on õige, mis vale. Paraku nii ei läinud ja nüüd oli vist juba hilja. Talle meenus aeg, mil tütar oli esimesse klassi läinud. Ta pidi üsna tihti koolis käima, sest tüdruk oli laste omavahelistes arveteõiendamistes küüned ja hambad käiku lasknud. Ta lubas õpetajale, et räägib lapsega, kuid samas oli ometi tundnud uhkust, et too suudab enda eest seista; küllap kasvab temast inimene, kes endale pähe istuda ei lase. Kodused noomimised aga polnud seega eriti veenvad, Mariliis ei õppinud neist midagi ning nüüd pidi Liisa tõdema, et kasvatuslikus mõttes oli ta äpardunud. Ta küll armastas tütart kõigele vaatamata, kuid tundis üha selgemini, et õigem oleks ta hinges lahti lasta. Kuidas see täpselt toimuma peaks, seda ta veel ei teadnud.

Liisa sõitis linna vahel sihitult ringi, keeras siis ühe kaubanduskeskuse ette ja lonkis mõttelageda näoga lettide vahel ringi. Ostnud

14

lõpuks natuke süüa ja isegi šampuse, otsustas ta koju sõites, et võtab tütrega avameelse jutuajamise ette. Ehk suudab ta tollele selgeks teha, et säärast käitumist pole ta küll ära teeninud. Et kahe täiskasvanud inimese vahel peaks valitsema teineteisemõistmine ja rahulik kooseksisteerimine, kus aktsepteeritakse mõlema vajadusi. Varustanud end lootusega asjad lõpuks korda saada, sisenes ta korterisse ja jäi seisma kui soolasammas: elutoa diivanil ameles Mariliis mingi keskealise mehe embuses. Märganud ema, rabeles tüdruk end lahti ja tõusis: „Aa, muti, tõid midagi süüa või? Tubli, meil ongi juba kõht päris tühi!“ Jätnud ilma särgita mehe diivanile karvast rinda kratsima, haaras ta ema käest koti, suundus kööki ja tõstis selle sisu köögilauale. „Oo, šampa, see just meil puudus!“ kiitis ta ja haaranud köögikapist kaks pokaali, tahtis tuppa tagasi minna, kuid Liisa peatas teda: „Mariliis, mis sul arus on?“ imestas ta vaiksel häälel. „See mees kõlbaks vanuse poolest sulle ju isaks, kuidas sa …“ „Ju ma siis isa otsingi, sina teda mulle ju ei andnud!“ itsitas tütar ja viskas veel üle õla: „Võiksid meile midagi vaaritada, kõht on jube tühi.“ Ta läks elutuppa ja pudel avati heakskiitva jorina saatel kõva pauguga, nii et osa sisust lauale voolas. „Meie terviseks!“ tõstis tüdruk klaasi ja hüüdis siis kööki: „Muide, me tahaksime täna omaette olla, nii et vaata, kuhu sa end sisse sead, sest … Eks see ole su enda viga, et suuremat korterit pole muretsenud.“ Liisa seisis ikka veel köögis, hingepõhjani solvunud, ja tundis kibestunult, et nüüd on küll vaja asja üle sügavalt järele mõelda.

Ta võttis koti, läpaka ja autovõtmed ning lahkus vaikselt korterist.

15

Istunud mõnda aega autos, vajus ta justkui tardumusse ja vahtis tühja pilguga rooli, kuid siis sõitis ikkagi minema ja peatus ühe baari ees. Kas minna sisse või mitte?

Tegelikult oli ta ükskord olnud ka lähedal olukorrale, kus oleks leidnud endale kaasa ja tütrele isa aseaine. See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Pärast Mainori kooli lõpuaktust toimus neil oma pundiga tähistamine linnalähedases saunas. Kuna selles koolis oli tegemist tavaliselt juba täiskasvanud inimestega, oli ka seltskond väga kirju. Liisat pani imestama üks mees, kes isegi saunapeole tuli ülikonnas ja lipsustatult. Mart oli temast kuus aastat vanem, lesk, hästi reserveeritud käitumisega ja väga vaoshoitud. Kui kõik oma senikehtinud reeglid lõdvemale lasksid, oli tema ikka väga ontlik ja kontrolli all, nii et Liisas tekkis vallatu soov see mees üles sulatada.

Istunud ta kõrvale, endal juba nii mõnigi promill sees, püüdis ta vestlust arendada. Vastu ootusi laskis Mart end kaasa haarata ja aja möödudes kadus ka lips kaelast. Sauna Mart siiski ei läinud, põhjendades seda sellega, et oli hommikul duši all käinud, kuid nii mõnigi õlu kadus ta lipsuvabast kurgust alla. Tantsimine polnud küll tema pärisosa, kuid Liisa pealekäimisel mindi siiski end liigutama. Liisa pani sisemise muigega tähele, et rütmi Mart eriti ei tabanud, kõik kiiremad lood vehkles ühes ja samas rütmis, laskmata end erinevatest taktimõõtudest segada, kuid kui mängu tulid ballaadid, püüdsid Mardi käed oma partnerit vägagi enda läheduses hoida. Vastu hommikut Liisa koduukse ette jõudnud, kusjuures neid kohale toimetanud kaine kaaslane kiirelt minekut tegi, jõudsid nad isegi suudluseni, mispeale Mart väga elevile läks ja uut kohtumist nõudis. Liisa oli nõus ja nad kohtusid veelgi. Tavaliselt küll linna peal, Mardi koduga Liisa tutvuda ei saanudki. Tuli välja, et Mart elas koos emaga, oli seda teinud ka abielus olles ega tihanud uut tuttavat koju kutsuda. Pikkamööda sigines nende suhtlusesse ka kiindumus

16

ning Liisa tundis, et sellise mehe kõrval võiks küll elupäevi veeta.

Kui tutvus oli juba sellisesse järku jõudnud, et mees koju kutsuda, tegi Liisa seda üsna ettevaatlikul moel, sest kartis tütre reageeringut.

Ja ega see reageering tulemata jäänud. Juba Mardi juuresolekul sai too üsna hävitava hinnangu osaliseks. „Ma ei taha seda onu siia!“ turtsus Mariliis. „Ta ei meeldi mulle üldse!“ Liisa tundis tütre käitumise pärast piinlikkust, kuid lootis, et küll aeg annab arutust ja laps harjub, kuid häda tuli hoopis teisest suunast. Nimelt kaldus Mart liigselt oma nõudmisi peale suruma ja tegi seda sellisel moel, et Liisa tundis end kui viimane äpu. Küll ei osanud ta süüa teha, küll riidesse panna ja lapse kasvatamisel oli ta iseäranis äpardunud. Sellise diktaatorliku käitumise tõttu kippus Liisa pähe isegi mõte, et Mardi naine oli surnud mitte raske haiguse, vaid igavuse, mahategemise ja tundevaesuse kätte. Kui siis ühel korral Mart teatas, et temale ei sobi olukord, kus naine teenib rohkem kui tema, otsustas Liisa suhte lõpetada, sest oodatavat pereidülli siit loota polnud. Ja see otsus tõi talle rahu.

Liisa vaatas baari helendavat nimesilti ja otsustas siiski sisse minna, praegu kuluks üks naps ära.