Vahistamine Udu triivis rebenenud tükkidena mööda, rahutu ja vahelduv. Meri vaevu liikus, ainult ühtlane õõtsumine ja vaiksed mulksatused vastu kaljut. Vihmasadu laotus nagu märg loor üle kivide ja muutis need libedaks. William Wisting peatus ühe lameda kivi juures, tõstis pilgu ja pani käe küljel rippuvale kabuurile. Tema kõrvale astus Hammer. Nad seisid ja hindasid ümbrust. Väiksematki liikumist otsides libistas Wisting pilgu üle ala enda ees. Mitte midagi. Ainult varjud ja hõljuv udu, taustal laksuvad lained. Ühtlane pulss öös. Kõik muu oli vaikus. Vaikus, mis ajas ihu kananahale ja tegi meeled teravaks. Wisting hingas sügavalt sisse. Mere ja värskete merevetikate lõhn lõi külmalt ninna. See torkis sügaval ninakoobastes kergelt, peaaegu metalliselt. Väikesed lihased ninajuure ümber tõmbusid vaevumärgatavalt pingule, pinge levis allapoole, rinnakorvini välja. Neist vasakul löödi kusagil kinni autouks. Hammer osutas suunda, kust oli heli tulnud. Wisting noogutas, kerge nõksatus peaga. Ta hingas aeglaselt välja ja hiilis edasi. Tema saabastes jalad liikusid paljal kaljul peaaegu hääletult. Lähemale jõudes kuulsid nad ühtlast madalat mootoriheli. Auto tühikäigu heli. 5
Wisting liikus üles väikese kaljunuki poole ja laskus enne tippu põlvili. Ta tõstis käe ja andis Hammerile märku sama teha. Nad heitsid siledale kaljule kõhuli ja vaatasid üle serva. Auto seisis, esituled põlesid, valgusekoonused lõikasid läbi uduloori ja murdsid pimeduse. Paadikuur oli osaliselt valgustatud, mõned krabinatad olid seina ääres virnas. Paadikuurist viis vette kai, lauad niiskusest ja ajahambast tumedad, karmist kliimast peaaegu mustad. Vee liikumise rütmis kõikus aeglaselt üks paat. Auto oli tühi. Kaassõitja uks seisis lahti. Väljas lebas kruusal mingi tume vormitu komps, nagu oleks midagi autost välja kukkunud. Mootor mürises ühtlaselt, heli oli madal ja pidev, monotoonne vibratsioon tihedas vaikuses. Wisting kissitas silmi ja uuris auto ümbrust. Paadikuur seisis pimeda ja vaiksena, valgusvihkude sees ei liikunud ühtki varju. Ta libistas pilgu mööda kai serva, üle kõikuva paadi ja edasi kaljudeni, mis paika ümbritsesid. Ei ühtki inimest. Ei ühtki elumärki. Puhus külm äkiline tuulehoog, mis pani kahisema ühe lehtpuu. Okstelt pudenesid maha närtsinud lehed ja need kisti pimedusse. Jahe õhk paitas nahka. Wisting tundis, kuidas pinge raskus üle õlgade levib. Ta pressis end servale natuke lähemale. Ikka veel ei mingit liikumist, ei mingeid helisid peale auto ja vee vaikse loksumise. Wisting pani käe kabuurile ja pigistas sõrmed ümber püstoli käepideme. „Lähme alla,“ sosistas ta, hääl vaevu hingetõmbest kõvem. Autot ja paadikuuri nad enam ei näinud, kui nad ümber kaljunuki liikusid, et auto taha jõuda. Kruus krudises kergelt saapatalla all. Kitsale teele sirutusid oksad. Uduvihm oli muutunud raskemateks piiskadeks, mis trummeldasid lehtedele nende ümber. 6
Nad tulid läbi kurvi ja peatusid ühes rattajäljes. Auto seisis üksildasena keset halli ilma samas kohas. Nad nägid, et paadikuuri uks seisab lahti. Vaikuse murdis tuhm heli – mütsatus seestpoolt. See kordus, ja siis järgnes krabisev heli, mis meenutas lohistamist, nagu oleks midagi üle põranda tõmmatud. Nad jõllitasid ukse suunas, aga sealt, kus nad seisid, oli võimatu sisse näha. Wisting tõmbas käega üle niiske näo, tundis, kuidas vihmavesi juuksepiirilt kaelale niriseb. Nad liikusid ettevaatlikult auto poole. Wisting jõudis kohale esimesena, toetas käe tagumisele poritiivale ja vaatas ringi. Ta suust pääses säärane heli, nagu oleks ta hingamine hetkeks peatunud. Kõrvalistuja lahtise ukse ees lebas must kilekott. Selle avast ulatus välja kahvatu elutu käsi. Peopesa oli üles pööratud, jäigad sõrmed nagu viimasesse meeleheitlikku liigutusse tardunult harali. Wisting tõmbas relva välja, vaatas paadikuuri poole. Justkui märguande peale ilmus ukseavasse mees. Erik Kaplin. Wisting suunas relva tema poole ja hõikas ametlikul häälel tema nime. „Politsei! Jää paigale!“ Kaplin astus sammu tagasi paadikuuri varju. Tema käed olid tühjad, aga kehakeel reetis meest, kes mõtleb põgenemisele. Hammer tuli varjust välja ja läks mehe poole, hoides teda sihikul. Kaplin viskus paadikuuri. Hammer vandus. Wisting sööstis edasi. „Kaplin!“ Seest kostis heli, nagu oleks midagi põrandale kukkunud. Hetk hiljem ilmus Kaplin uuesti välja, käes raske kirves. Tera läikis auto valguses. „Pane see maha, Kaplin!“ hüüdis Wisting käskivalt. 7
Hääl oli karm, aga Kaplin ei vastanud. Tõstis kirve hoopis üles, hoidis seda kahe käega viltu rinna ees ja astus sammu nende poole. Hammer nihkus kõrvale. „Viska kirves maha!“ röögatas ta. Kaplin muutis haardeasendit. Ta vehkis justkui vahemaad mõõtes kirvega enda ees. Tema suu oli lahti. Ta urises midagi arusaamatut. Siis sööstis möirgega ettepoole ja tormas Wistingu poole. Wisting kargas kõrvale, kaotas lahtisel kruusal korraks tasakaalu, kuid suutis end püsti hoida. Kaplini hoop lõikas õhku ja viis mehe keha tasakaalust välja. Hammer kasutas võimalust ja tormas ettepoole. „Viska kirves maha!“ Kaplinilt tuli uus karjatus. Ta keeras end ringi, tõstis uuesti kirve ja virutas Hammeri suunas. Enne kui ta jõudis liigutuse lõpule viia, sööstis Wisting ette. Ta tabas Kaplinit õlaga kõvasti vastu külge ja nad paiskusid krabinattade peale. Need kukkusid ümber, nad veeresid maha ja Kaplin kaotas kirve käest. Wisting sai kätte tema käe ja väänas selle selja taha. Kaplin väänles meeleheitlikes katsetes lahti pääseda, kuid jäi kõhuli, keha pidevas närvilises liikumises. Hammer torkas relva kabuuri, surus põlved ta kaela peale, sai kinni teisest käest ja surus selle üles abaluude poole. Kaplini suust tuli vahtu, kui ta väänles ja urises. Sülg jooksis väikeste niredena mööda lõuga alla. Wisting lükkas relva kabuuri ja tõmbas käerauad välja. Kaplin karjus, kui Wisting need ta randmete ümber pingule tõmbas, kuid jäi kiiresti vait. Hammer ajas end püsti ja astus sammu tagasi. Wisting tegi sama. Kaplin hingas kiiresti, ta rind tõusis ja vajus raskelt. Ta pea oli küljele pööratud, vihmavesi kogunes ninajuurele. Wisting tõmbas käega läbi juuste, kohtas Hammeri pilku ja noogutas. See oli läbi. 8
1 Telefon helises. Wisting pani pastaka lauale, heitis pilgu ekraanile ja kõhkles hetke. Number oli tundmatu, aga selles oli midagi tuttavat. Ta vastas nii, nagu ta alati tegi. „Wisting.“ „Morten Helland siin,“ ütles mees teises otsas. „Ringerike vanglast.“ Wisting tundis, kuidas kuklas tekib mingi rahutus. Ta ei suutnud meenutada, millal oli vangla direktor talle viimati helistanud. „Millega ma saan aidata?“ küsis ta. „On tekkinud veidi ebasoodne olukord,“ ütles Helland. Rahutus Wistingu kuklas liigatas. „Homme pääseb vabadusse Erik Kaplin.“ Wisting lükkas tooli eemale ja avas alumise sahtli. „Ma arvasin, et see juhtub alles kahe nädala pärast,“ lausus ta ja võttis sahtlist kausta, mida hoidis koos kummipael. „Mis muutunud on?“ Helland kõhkles hetke, justkui kaaluks, kuidas ta peaks seletama, ilma et see läheks keerulisemaks kui vaja. „See puudutab viga karistusaja arvestuses,“ ütles Helland. „Lihtsalt valearvestus. Kaplin on siin istunud kakskümmend aastat, aga eelvangistuse isolatsiooniaega maha ei arvatud. Tema advokaat juhtis sellele tähelepanu mõned nädalad tagasi ja pärast asja läbivaatamist pidime temaga nõustuma. Isolatsioon annab karistusajast täiendava mahaarvamise, kompensatsioonina selle põhjustatava raskuse eest. Kui me arvutused ära parandasime, jõudsime järeldusele, et vabastame ta juba homme.“ Wisting surus huuled kokku ja tõmbas kummipaela kausta ümbert ära. „Muidugi oleksime pidanud teile varem teatama,“ lausus Helland. „Aga nüüd on nii, nagu on.“ 9
„Ma saan aru,“ vastas Wisting. „Kas lähedasi on teavitatud?“ „Jah,“ kinnitas Helland. „Neile selgitati olukorda tund aega tagasi.“ Ta tegi väikese pausi. „Kas sa annad tunnistajatele ja enda omadele teada?“ Wisting avas kausta. Kõige peal lebas Kaplini pilt, tehtud palju aastaid tagasi. Nägu oli nurgeline ja pingul, silmad väikesed ja tumedad. „Ma annan neile teada,“ sõnas ta. „Mis kell te ta homme välja lasete?“ „Kell kaksteist.“ Wisting märkis selle kaustakaane siseküljele. „Kus ta elama hakkab?“ „Ema juures, selle aadressi ta on andnud,“ vastas Helland. „Stavernis Jahrehagenis. Ema on nüüd 76.“ „Tead sa tema plaanidest veel midagi?“ „NAV-iga* on kokku lepitud kohtumine järgmisel nädalal. Neljapäeval, 21. oktoobril kell kümme.“ „Kes teda külastanud on?“ „Advokaat käis korra, muidu on viimasel aastal olnud ainult üks nimi. Aslak Tangen. Viimane kord oli vahetult enne suve.“ „Kellele ta helistas?“ „Advokaadile ja Aslak Tangenile, lisaks veel emale,“ vastas Helland. „Aslak Tangenile helistas täna hommikul kohe pärast seda, kui sai teada, et pääseb vabadusse.“ Wisting tõmbas pöidlaga mööda laua serva. „Milline ta viimasel ajal olnud on?“ „Valvurid kirjeldavad teda kui muutumatut,“ vastas Helland. „Ta hoiab omaette, räägib vähe, ja kui midagi ütleb, siis tavaliselt napilt ja pahuralt. Viimasel ajal ei ole mingeid vahejuhtumeid olnud, aga on ette tulnud päris rohkelt vägivaldseid rünnakuid nii kaasvangide kui ka valvurite vastu. * NAV – Norra töö- ja sotsiaalteenuste amet. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 10
Keegi ei tea päris täpselt, mida temast arvata, ja enamik hoiab distantsi.“ Wisting noogutas. „Ma saan aru,“ ütles ta. „Vabandan veel kord, et see nii ootamatult tuleb,“ sõnas Helland lõpetuseks. „Tänan, et helistasid,“ vastas Wisting. „Ma võtan siit üle.“ Ta pani kõne kinni ja lükkas Erik Kaplini pildi kõrvale. Selle all lebas nimekiri. Ülemisel real seisis tema enda nimi, sellele järgnesid Nils Hammer ehk Wistingu kolleeg, Hanna Berget, Katinka Holtz, Oliver Werm ja Jan Gunnar Vik. Hanna Berget oli Erik Kaplini süüasjaga tegelenud prokurör. Katinka Holtz oli mehe kaheksateist aastat tagasi üles andnud. Oliver Werm ja Jan Gunnar Vik olid ka Erik Kaplini sõbrad, kes olid kohtus tema vastu tunnistanud. Nimekiri oli rippunud Kaplini kambri seinal. Neli aastat tagasi oli ta sinna kirjutanud kuupäeva, mil Katinka Holtz üledoosi tõttu suri, ja tõmmanud tema nime peale joone. Valvuritele oli Kaplin jätnud mulje, et see on surmanimekiri. Wisting sai teate niipea, kui vanglas olukorra tõsidust mõisteti. Vangla psühholoogi sõnul oli kättemaks Kaplini kinnisidee. Kolm aastat tagasi tabas Jan Gunnar Viki vähk ja ta suri lühikese aja pärast. Tema nimi oli samuti nimekirjast maha tõmmatud. Ei vangla ega politsei olnud suutnud teha muud, kui olukorda jälgida. Kaplin ei olnud reegleid rikkunud, ja isegi kui tema ütlused tekitasid rahutust, ei olnud kunagi midagi konkreetset, mille põhjal tegutseda. Ainus, mida nad said teha, oli hoida tal silm ekstra peal ja valmistuda päevaks, mil ta vabastatakse. Wisting tõmbas välja kaustas kõige all lebanud ümbriku. Seal olid paberfotod Kullvika paadikuurist. Julmus oli jäädvustatud üksikasjalikult. Omar Brattengi tükeldatud jäänused olid jaotatud nelja krabipüünisesse koos eri suuruse ja kaaluga munakividega, valmis merre laskmiseks. 11
Politsei prožektorid heitsid teravat lamedat valgust, mis julmuse mõju tugevdas. Kahvatud kehaosad olid surutud vastu jämedat võrku, nahk litsutud vastu metalli kõvasid ruute. Püüniste puitkonstruktsiooni katsid tumepunased vereplekid. Lisaks mõrvale mõisteti Kaplin süüdi ka ulatuslikus amfetamiiniga kauplemises. Kohtuotsuse järgi oli just narkoäri see, mis konflikti vallandas. Omar Bratteng oli olnud Kaplini lapsepõlvesõber ja usaldusväärne partner, kuid ta oli osa kaubast müünud nii, et võttis tulu endale. Kaplin avastas, et ainet oli lahjendatud, ja vastasseis lõppes saatusliku tragöödiaga. Samuti kahtlustati, et mõrva taga võis olla ka enamat kui raha. Bratteng oli olnud homoseksuaal, kuid mitte avalikult. Mõned väitsid, et ta oli Kaplinile ligi tikkunud ja et see võis vägivalda ainult paisutada. Kuulujuttudele aitas kaasa ka see, et Brattengi suguelundeid ei leitudki. Tükeldamine oli aset leidnud Kaplini kodu vannitoas. Seal olid fotod nugadest, saagidest ja teistest tööriistadest, kõik verejälgede ja koeosakestega. Surnukeha osad oli Kaplin pakkinud prügikottidesse ja viinud autoga vanavanemate maakodusse. Mitmed kehaosad olid aga liiga suured ega mahtunud krabipüünistesse. Ta oli sunnitud neid kohapeal väiksemaks tükeldama. Seejärel oli Kaplin kavatsenud paati hüpata ja minema panna, aga enne jõudsid kohale Wisting ja Hammer. Karistus määrati kandmisele range režiimiga osakonnas ja täies ulatuses. Korduvate vägivaldsete konfliktide tõttu ei täitnud ta kunagi tingimisi vabastamise tingimusi. Kaheksa aastat tagasi võimaldati vanglast puhkust, kuid politsei pidas ta kinni joobnuna ema auto roolis. Viis aastat hiljem anti talle uus võimalus seoses isa surmaga, aga ka tol korral läks kõik valesti. Kaplin ei naasnud kokkulepitud ajal vanglasse ja leiti mitu päeva hiljem tuntud kurjategijate seltskonnas narkouimas. Wisting võttis jälle telefoni ja valis Hanna Bergeti numbri. Naine ei olnud enam prokurör, vaid töötas kaitseadvokaadina tunnustatud büroos Oslos. See, kuidas naine 12
vastas, andis märku, et tal on Wistingu number endiselt kontaktide nimekirjas. Wisting rääkis, mida vangla direktor oli öelnud. Hanna Berget oli sama otsekohene, nagu mees teda mäletas. „Kas sa pead teda ohtlikuks? Tõeliseks ohuks?“ küsis naine. „Vangla psühholoogi sõnul on Kaplinile kättemaks kinnisidee,“ vastas Wisting. „Aga ametlikku ohuanalüüsi ta läbi ei viinud.“ „Kas sa kavatsed mingeid meetmeid rakendada?“ „Ei midagi konkreetset,“ ütles Wisting. „Aga operatiivtöötajaid teavitatakse olukorrast. Ma võin sulle pakkuda häirenupu võimalust, kui sa tahad.“ Hanna lausus kindalt, et pole vaja. „Järgmised kaks nädalat olen ühe asjaga seoses Bergeni kohtus ja pärast sõidan Mehhikosse. Ma olen kaua ära.“ „Mõistan,“ lausus Wisting. „Aga hoia mind kursis, kui midagi peaks muutuma,“ lisas Hanna. „Seda ma teen,“ kinnitas Wisting. Ta tõusis toolilt, läks koridori ja suundus Nils Hammeri kabineti poole. „Kas sa oled homme kell kaksteist vaba?“ küsis ta ukselävelt. Hammer vaatas tema poole. „Mis siis juhtub?“ „Kaplin vabastatakse,“ vastas Wisting. Hammer nõjatus toolil tagasi, justkui vajaks ta hetke, et lasta sõnadel kohale jõuda. „Juba homme?“ ütles ta. „Ma arvasin, et sinna on veel vähemalt paar nädalat.“ „Mina ka,“ lausus Wisting ja rääkis, et mehe vanglakaristuse aega oli valesti arvestatud. Hammer võttis laualt pastaka ja pani hammaste vahele. Ta hammustas seda kergelt, halb harjumus, mille Wisting teadis ilmuvat siis, kui kolleeg püüdis läbi töötada midagi ootamatut. 13
„Ma lähen Oliver Wermi juurde koju,“ ütles Hammer ja pani pastaka käest. „Kas tal turvaalarm on?“ Wisting noogutas. Katinka Holtz ja Oliver Werm olid olnud Hammeri kõige tähtsamad allikad Kaplini ümbruskonnast. Politseiga koostööd tehes olid nad võtnud tõsise riski. Mõlemad olid lisaks tunnistanud kohtuistungil. Hammer tõusis püsti ja haaras tooli seljatoel rippuva jope. Wisting vaatas kella ja tardus. Aeg oli temast mööda jooksnud. Line pidi tulema koos Amaliega, lapselaps pidi tuleval nädalal tema juures olema. Tuli koju minna, et neid vastu võtta. Ta pöördus uksel pooleldi ringi. „Sina tegeled Wermiga?“ küsis ta. „Siis kohtume homme hommikul siin ja lepime kokku, mida edasi teeme. Kell kaheksa?“ Hammer tõmbas jope selga. „Kell kaheksa,“ kinnitas ta. Hammer kiirustas minema, juba olukorda enda kätte haaramas. Wisting läks tagasi oma kabinetti. Kaplini pilt lebas endiselt laual. Wisting silmitses tema tumedat pilku. Mehe näoilmes oli midagi rahutuks tegevat, see oli omamoodi hoiatus sellest, mis võib tulla.
14